Tere hommikust, head kolleegid! Alustame täiskogu V istungjärgu 15. töönädala teisipäevast istungit eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Palun, valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, loovisikute ja loomeliitude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister Laine Jänes. Teiseks, Tervishoiuameti, Tervisekaitseinspektsiooni ja Kemikaalide Teabekeskuse Terviseametiks ühendamisega seonduva Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Kolleegidel on kõnesoove. Aleksei Lotman, palun!

Head kolleegid! Mul on au Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel üle anda kaks eelnõu, millega me jätkuvalt üritame teha selle aasta alguses jõustunud metsaseaduse vigade parandust. Esimene eelnõu on uus üritus parandada taas kord looduskaitseseadust. Eelnõus on arvestatud ainsat ratsionaalsusepoega, mis oli meie eelnõu vastu esitatud. Seega ei paku me enam seal kahe lõike tühistamist, vaid nende ümbersõnastamist. Teiseks, me üritame muuta metsaseaduse ühe paragrahvi uuesti selliseks, et vääriselupaiku oleks võimalik kindlaks määrata ka kaitsealadel, nagu see oli enne selle aasta algust. Aitäh!

Kutsun kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon algatab sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mis on ajendatud õiguskantsleri kirjast sotsiaalkomisjonile. Eelnõuga täiendatakse sotsiaalhoolekande seaduse § 22¹ lõiget 4 uue punktiga 7, millega sätestatakse, et eluruumi tasuta kasutamise leping loetakse toimetulekutoetuse määramisel õiguslikuks aluseks. Selle muudatuse eesmärk on tagada põhiseaduse § 28 lõikes 2 sätestatud õigus riigi abile puuduse korral ka neile isikutele, kes kasutavad eluruumi tasuta kasutamise lepingu alusel. Aitäh!

Kui rohkem kõnesoove ei ole, siis olen juhatuse nimel vastu võtnud viis seaduseelnõu. Kooskõlas kodu‑ ja töökorra seadusega võetakse need eelnõud menetlusse.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Head kolleegid! Täna on meil päevakorras üks punkt, milleks on maaelukomisjoni algatatud riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli maaelukomisjoni liikme Jaanus Marrandi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on maaelukomisjoni algatatud eelnõu nr 481, riigivaraseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu on iseenesest teksti poolest hästi pisike, aga selle mõte on väga suur. Siinkohal on paslik lugeda ette eelnõu sõnastus: "Haritava maa või loodusliku rohumaa kõlvikut sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel on ostueesõigus võõrandatavat maad õiguslikul alusel kasutaval isikul."
Põllumajanduse jätkusuutlikuks arenguks on otstarbekas, et tootmiseks vajalik maa oleks põllumajandustootja omandis. Põllumajandustootjad kasutavad tootmiseks küllalt palju aga teiste isikute, sealhulgas riigi omandis olevat maad. Seadusega luuakse põllumajandustootjale, kes on riigi omandis olevat põllumajandusmaad õiguslikul alusel harinud ja väärtustanud, võimalus selle võõrandamise korral seda maad omandada. See on vägagi vajalik ja ka õiglust silmas pidav eelnõu, sest enamikul juhtudest on maakasutajad panustanud nende kasutada oleva maa heas korras hoidmisesse ja parendamisse üsna oluliselt ning ka küllalt pika aja jooksul. Kui näiteks kümne aasta jooksul on kasutuses oleval põllumaal tehtud maaparandusühistu kaudu hooldus‑ ja maaparandustöid, rakendatud häid põllumajanduslikke tavasid, väetades, mulda harides, siis ulatuvad summad sageli miljonite kroonideni. Nii on mõistlik, et oksjoni korral säiliks senisel kasutajal vähemalt sama hinna puhul ostueesõigus. See aitaks kaasa talude ja ettevõtete jätkusuutlikkusele ja vähendaks samal ajal riski maast ilma jääda. Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud põllumajandusmaa omandamine kasutusvaldaja poolt on küll reguleeritud eraldi seadusega, mis jõustus sama saali otsuse põhjal 28. märtsil 2009. aastal, kuid riigivaraseaduse alusel renditud ja kasutusvaldusesse antud põllumajandusmaa võõrandamise korral põllumajandustootjatele erisusi ette ei nähta. Samuti on jätkuvalt riigi omandis olevast põllumajandusmaast suur osa praegu ajutises põllumajanduslikus kasutuses. Kuni 27. augustini 2006 kehtis Vabariigi Valitsuse 1993. aasta määrus nr 48 "Põllumajandusliku maakasutuse kohta". 6. juunil 2007. aastal võttis Vabariigi Valitsus vastu määruse nr 169 "Maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord", mille kohaselt võivad vastava lepingu sõlminud põllumehed maad kasutada maaomaniku kindlaksmääramiseni maareformi käigus või kuni kaks aastat lepingu sõlmimisest, arvestades, et lepingu lõppemise tähtaeg on hiljemalt 31. detsember 2010. Maa ajutise kasutamise lepinguid on sõlmitud ligi 2500 ja need hõlmavad üle 23 000 hektari. Kõik need maaüksused peaksid ka leidma peremehe-omaniku. Seetõttu on seadusmuudatus üsna ajakohane, rääkimata asjakohasusest.
Riigikogu maaelukomisjon arutas eelnõu teisipäeval, 5. mail 2009. aastal komisjoni korralisel istungil. Tehti konsensuslikud otsused, et ettekandjaks on siinkõneleja, eelnõu saadetakse täna esimeseks lugemiseks saali, esimene lugemine tuleks lõpetada ja samuti otsustati teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. mai s.a kell 12. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Raske öelda, kas see tulenes meie saali eripärast või mingitest mikrofoniprobleemidest, aga pean ütlema, et ega me ei kuulnud, millest sa rääkisid. Kas oleks võimalik lühidalt ja selgelt korrata, mida see eelnõu endas kätkeb, milliseid probleeme lahendab?

Kas mikrofonid ei olnud sisse lülitatud või milles oli küsimus? Enda arvates olen küllalt valjuhäälne inimene. Aga see eelnõu on üsna lühikene, ma võin selle lausa teist korda ette lugeda: "Haritava maa või loodusliku rohumaa kõlvikut sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel on ostueesõigus võõrandatavat maad õiguslikul alusel kasutaval isikul." Tõlgin nendele inimestele, kes võib-olla ei ole maaõiguse terminoloogiaga väga kursis: ajutises kasutuses olevat riigimaad, mida riik võib otsustada võõrandada ehk maha müüa, on kokku umbes 23 000 hektarit, ning kui riik paneb selle maa oksjonile, toimub enampakkumine ja pakutakse sama hinda, siis senisel kasutajal, kes on seda maad kasutanud võib-olla viis, võib-olla kümme aastat, on ostueesõigus. Niisugune ostueesõigus on olemas praegu näiteks ka metsamaa puhul, kus on seadustatud naaberkinnisasja ostueesõigus, kui pannakse müüki naaberkinnistu. Metsamaa puhul on ainult see erinevus, et tavaliselt ei ole metsamaa puhul tegemist eelneva kasutajaga, ta ei ole panustanud selle maa sisse, kuid põllumaa on riik sageli andnud n‑ö ajutisse kasutusse, võib-olla kümneks aastaks, ja maa kasutaja on sinna sisse panustanud. Tegelikult tekiks olukord, et metsamaa ja põllumaa puhul seadustataks maa enampakkumisel sarnaseid elemente, kui see seaduseelnõu hästi lühidalt kokku võtta.

Kolleeg Lindel on ka teine küsimus.

Aitäh! Nüüd on ilmselt ka kõige viimasele puupeale eelnõu olemus selge. Aga, hea ettekandja, kas on teada ka Vabariigi Valitsuse seisukoht selle eelnõu kohta?

Vabariigi Valitsuse seisukohta hetkel ei ole. Valitsus ei ole jõudnud veel seisukohta öelda. Küll aga on kõrgema seadusandliku kogu esindus, Riigikogu maaelukomisjon, mis ühendab kõiki Riigikogu fraktsioone, konsensuslikult soovinud selle seadusmuudatuse siia teie ette tuua.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti on see õige lähenemisviis ja tuleb edasi minna. Aga mind tegi natuke ärevaks see seletus, mille sa siin andsid, et asja tuleb sellepärast niimoodi teha, et põllumehed on sinna väga pika aja jooksul panustanud. Teatavasti on põllumehi erinevaid ja vanast kogemusest tulenevalt võib arvata, et ka panused on olnud erinevad. Kas keegi hindab seda panust sellesse maasse? Mõni on maalt ainult võtnud ja mõni on kindlasti sinna ka juurde andnud.

Kui kristalse õigluse seisukohalt vaadata, siis loomulikult võiks keegi selle ära hinnata ja see võiks sisalduda lausa maa hinnas. Aga kui veel kord korrata seda, mida ma siin ütlesin, siis näiteks samasugune ostueesõigus on olemas metsamaa puhul. Kui talumehe naaberkinnistul läheb metsatükk müüki, siis ilma et see talumees oleks võib-olla väga palju selles metsas jalutanud, rääkimata sinna panustamisest, on tal ostueesõigus, sest see on naaberkinnisasi. See puudutab metsamaad. Põllumaa puhul, isegi kui häid tavasid ei ole alati järgitud või on neid natuke vähe järgitud või ei ole seal tehtud näiteks maaparandustöid või mida iganes, on igal juhul kasutaja sinna panustanud. Teatud põllumeeste puhul on ka see ajutises kasutuses oleva maa osa tema kasutuses olevast maast suhteliselt suur. Kui tekib olukord, et maad kasutanud põllumees on soetanud põllumajandustehnikat, investeerinud, arvestades, et ta kasutab seda maad, aga riik ühel heal päeval otsustab, et ta müüb selle maatüki maha, siis võiks sellele põllumehele, kes seda maad on reaalselt kasutanud, jääda vähemalt see väikene õigus, et ta saaks n‑ö ostueesõiguse, kui ta pakub oksjonil sama hinna. Rohkem selle asja juures midagi keerulist ei olegi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Austatud ettekandja! Maaelukomisjon on ka põllumajandusministriga koos seda seaduseelnõu arutanud või nendel teemadel rääkinud. Meil ei ole küll valitsuse ametlikku seisukohta, aga põllumajandusminister on väga tungivalt üles näidanud oma soosivat suhtumist selle küsimuse lahendamisse. Kas sulle on jäänud sama mulje?

Tänan, hea kolleeg! Loomulikult, me oleme arutanud seda teemat korduvalt koos põllumajandusministriga, nii ametlikel komisjoni istungitel kui ka mitteametlikult. Lisaks tuletan meelde, et see teema on olnud arutelul ka keskkonnakomisjonis, ja ma arvan, et selle ettepaneku taga võiks olla poliitiline konsensus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Aitäh! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et maad tuleks hinnata. Hinda oleks igati normaalne vaadata panustamise järgi. Kas see tähendab seda, et kui inimene on kasutanud seda maad tasuta, on selle üles harinud, siis hind on tema jaoks veel kõrgem?

Eks ma vist rääkisin sellele küsimusele vastates lihtsalt liiga palju. Oleks võinud vähem rääkida. Ma rääkisin hüpoteetilistest võimalustest, et mingitel teatud juhtudel, kui maa on olnud kasutusvalduses (teine mõiste on "maa kasutusvaldus", lisaks maa ajutisele kasutamisele) 10–15 aastat ja talumees on sellesse maasse panustanud, ta on raadanud seal kraavid puhtaks, teinud võib-olla maaparandust, dreenitöid, mis maksavad üsna palju raha, siis kui see maa läheb müüki, võiks hinna puhul neid asju ju ka arvestada. See on teoreetiline vaatenurk asjale, ma ei arvanud, et siit peaks tulenema mingisugune hindamine.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kui palju võiks nendest 25 000 hektarist, mis riigi käes on, olla sellist maad, kus on olnud mõni harija, keda see puudutab?

Ma ütlesin, et see üle 23 000 hektari on kõik see maa, mis on praegu Eestis tegelikult riigi omandis olev maa, aga on põllumeeste käes kasutusel, olgu siis rannakarjamaana või paljudes kohtades ka tegeliku põllumaana. See kõik ongi see maa, mis on praegu põllumeeste kasutuses – 23 000 hektarit.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marko Pomerants.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kas te komisjonis arutasite ka seda, kuidas ostueesõiguse mehhanism tekib juhul, kui oksjonil on näiteks mitu osalejat? Kas nende hulgas peab tingimata olema ka maa senine kasutaja või tähendab see omandiõigus lihtsalt seda, et ta lõpuks saab teada, mis on kõrgem hind, ja tuleb siis oma ostueesõigust kasutama?

Üldiselt on küsimus selles, et kui omanik osaleb ja kui ta seda maad soovib osta, siis peab ta loogiliselt võttes oksjonil osalema. Sellisel juhul on tal võrdse hinna puhul ostueesõigus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh! Austatud eestkõneleja! Kas see tähendab seda, et ta peab oksjonil osalema? Kas selleks, et osta, peab ta osalema oksjonil?

Ei pea osalema. Vabandust, siin ma eksisin natuke! Ostueesõigus jääb tõepoolest alles. See oli minu eksitus.

Kolleeg Marko Pomerantsil on ka teine küsimus.

Ma küsin ettepanekuna sedasama asja: kas seda ei peaks kuidagi selgemalt (muudatusettepanekute esitamise ajal on kõigil selleks muidugi võimalus), täpsemalt reguleerima, et kõik sellest ühtemoodi aru saaksid?

Ma arvan, et see on päris asjalik mõte. Loomulikult, me võiksime selle siia täpsemalt sisse kirjutada. Esimene lugemine on teatavasti eelnõu üldise idee lahtirääkimine.

Järgmine küsija on kolleeg Imre Sooäär.

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Me ei ole seda komisjonis rääkinud, aga mõni aasta tagasi, kui toimus vabade riigimaade erastamine, tekkis üks punt nutikaid kinnisvarafirmasid, kes käisid nendel oksjonitel maakonnast maakonda ja muutsid need oksjonid sisuliselt farsiks, kuna riik ei saanud soovitud tulu. Seal käisid suured kokkumängud nendesamade kinnisvarabüroode vahel ja oksjonid toimusid tegelikult enne oksjoni toimumist ära. Loomulikult on see ebaseaduslik, aga kas sellest vaatepunktist lähtudes tuleks selle seadusega seoses mingid mehhanismid kasutusele võtta või piisab üldistest regulatiivsetest aktidest, mis peaksid reguleerima seda konkurentsi, et ei tuleks jälle sellist kokkumängu?

Muidugi on olemas oht, et kavaldatakse üle. See on üks võimalus, mida on väga paljudes maakohtades kasutatud juba rohkem kui kümne aasta vältel. Paraku on tõsiasi, et selliseid kavalpäid leidub alati. Tõsiasi on seegi, et kogu selle pika aja jooksul on neid enampakkumisi eri vormides ja ka neid kordasid üsna palju olnud, mis on järjest vähendanud kõikvõimalikke trikitamise võimalusi. Ma usun, et ka praegusel juhul on võimalik üsna pikaajalist riigivara müümise kogemust rakendada, nii et on võimalik neid trikitamisi vältida nii palju kui võimalik.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ega ma selle pika jutu kokkuvõtteks päris täpselt aru ei saanud, kas see eelnõu on vastutulek riigimaid harivate põllumeeste soovidele või on see riigi katse neid maid põllumeestele pähe määrida. Kui praegune harija ei pea omandamiseks ikkagi sisuliselt soovi avaldama, oksjonil osalema, siis tekib mul selline tunne, et võib-olla peaks asja teistpidi vaatama ja andma neile lihtsalt võimaluse see maa hariliku hinnaga erastada ehk tegelikult analoogse turuväärtusega maade müügi tulemuse alusel.

See, kuidas neid maid erastada saab, on ilmselt olnud poliitiline valik. Ma olen siin küll komisjoni ettekandjana, aga kui öelda isiklik seisukoht, siis mina peaksin õigeks, et seda maad oleks võimalik hariliku hinnaga omandada. Aga see on olnud poliitiline valik ja kindlasti on ka teie erakond olnud selles valikus osaline. Kui on tehtud selline valik, siis võiks olla vähemalt see võimalus, et võrdse hinna puhul oleks ostueesõigus. See on poliitiline kokkulepe, mis praeguseks tehtud on. Kas siin on tegemist pähemäärimisega või põllumeeste tungiva sooviga – kes oskab seda joont nüüd täpselt tõmmata? Ma arvan, et põllumehed sooviksid loomulikult veel soodsamalt saada, nii nagu sina siin väljendusid. Aga jäägem selle poliitilise kokkuleppe juurde, mis praegu on tehtud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Tõniste.

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas komisjonis arutati ka võimalust mitte müüa, vaid maad pikaajaliselt rentida? Praegu jõuab see maa müügi korral küll Eesti põllumehe või ettevõtja kätte, aga sealt võib ta väga kiiresti edasi ja lõpuks mingi välismaise fondi kätte jõuda. Aga mis puudutab seda renditeemat, siis väga paljud maad on ju antud pikaajalisele rendile, mis võib-olla oleks riigi seisukohalt tulevikku vaatavam.

Loomulikult on see võimalus olemas. Eelnõu seda ei välista. See ei tekita üldse sellist küsimust, et maad ei võiks anda rendile või ajutisse kasutusvaldusse. Riik teeb oma maaga ikkagi seda, mida ta üldiselt soovib teha. Aga põhimõtteliselt on olemas võimalus, et riigivara soovitakse müüa, ja kui riigivara soovitakse müüa, siis seda tehakse oksjonil. Loomulikult on kõiksugused asjaolud võimalikud, kaasa arvatud see, et keegi soovib maad üsna kiiresti kellelegi edasi müüa ja võib-olla sealt vahelt teenida. Aga vaadates seda maa kogust siin, seda 23 000 hektarit, siis see maa kogus ei ole nii suur. See on tavaliselt ikkagi, ma arvan, päris asjalike põllumajandusega tegelevate inimeste käes, kes sooviksid seda kasutada. Loodame, et on võimalikult vähe neid, kes seaduse knihve soovivad kasutada.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekandjale! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, me ei ava läbirääkimisi. Määran eelnõu 481 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. mai 2009 kell 12. Eelnõu 481 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Tänase istungi päevakord on ammendatud. Head tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 10.24.