Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 rahvasaadikut, puudub 65.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kultuuriminister Laine Jänes, sotsiaalminister Hanno Pevkur ja välisminister Urmas Paet.

Alustame esimese küsimusega. Kolleeg Mai Treialil on küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Viimane Eesti Panga prognoos on väga tõsine ja tõenäoliselt ootavad ees eelarvekärped. Meile teadaolevalt on antud nn ülesanne kätte ka teile. Kas siis tõesti iga hinna eest euro? Me võime küll teatud kriteeriumid täita, kuid selle hind on väga ränk. Ma arvan, et meie rahvaarv ei ole nii suur, et selliseid ränki valikud teha. Tekib suur vaesuse oht, turvalisuse vähenemise ja kuritegevuse kasvu oht. Seetõttu peaks sotsiaaltoetusi ja ‑teenuseid olema veelgi suuremas mahus ja neid kärpida ei saaks. Tuleks tegelda kriisi sotsiaalsete kuludega takistamaks vaesuse edasist levikut. Minu küsimus on: millised on Sotsiaalministeeriumi valikud inimestele abi osutamisel?

Aitäh, austatud küsija! Ma küll ei tea, millised andmed on teil, minule ei ole veel keegi täiendavaid kärpearve öelnud. Ainuke teadmine, mis minul on, on rahandusministri kiri mulle seoses sotsiaalmaksu võimaliku laekumisega. Sealt on näha, et võib juhtuda, et sotsiaalmaksu laekub sel aastal veel umbes 376 miljonit krooni vähem, kui eelarvesse on planeeritud, eelkõige ravikindlustuse osa. Sellest tulenevalt peame vaatama üle haigekassa kulud ja tulud. Aga muude lisakärbete kohta mul teadmine puudub. Me suurendasime veebruaris lisaeelarvega just nõrgemate sotsiaalsete gruppide kaitseks toimetulekutoetuste vahendeid 100 miljonit krooni ehk kaks korda. See peaks tagama kõikide taotluste rahuldamise. Ma ei oska rohkem midagi öelda. Kui keegi – rahandusminister või keegi teine – ütleb mulle mingisugused konkreetsed arvud, siis saame edasi rääkida. Aga täna, rääkides prioriteetidest või muudest asjadest, lähtume me sellest eelarvest, mis meil on, ja nii planeerime ka oma tegevust.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Räägime siis haigekassast. See on küll teada, et aastal 2009 on haigekassale kuuluvast intressitulust eelarvesse võetud juba üle 100 miljoni krooni. Loodetavate, 1. juulil kehtima hakkavate haigushüvitiste muudatustega tahab riik säästa sellel aastal umbes 350 miljonit krooni. Te juba viitasite võimalikule ohule, mis haigekassat ähvardab sotsiaalmaksu väiksema laekumise tõttu. See tähendab kindlasti haiglatele miljoneid kroone vähem raha ja paljudele inimestele saamata jäänud arstiabi.  Märkimata ei saa jätta, et aasta algul suurenes ravimite käibemaks, mis on tõsine löök eriti just väikese sissetulekuga inimestele. Eesti arstid hakkavad taas tundma huvi välismaal töötamise vastu. Mida te selles osas konkreetselt ette võtate?

Aitäh! Haigekassa saab lähtuda eelkõige kinnitatud eelarvest. Ma ütlesin, et kinnitatud eelarve on 12,8 miljardit. Haigekassa nõukogus oli esimesel lugemisel uus eelarve. Veebruari prognoosidest tulenevalt peaks sotsiaalmaksu vähemlaekumise tagajärjel eelarve vähenema 612,4 miljonit krooni. Te mainisite haiguspäevade raha ja 350 miljonit. Me oleme tänaseks jõudnud väga selgele arusaamisele, et see summa ei saa olla 350 miljonit, sest inimesed on olnud rohkem haiged. Esimese kolme kuu statistika näitab, et haiguspäevade süsteemi muutmise tagajärg haigekassale ei ole mitte miinus 350, vaid miinus 300 miljonit, ehk me näeme, et 50 miljoni krooni võrra on haiguspäevade kulu siiski suurem, ja me jätame haiguspäevade arvestuslikku kulusse tänase päeva seisuga 50 miljonit krooni rohkem. Mis puudutab eriarstiabi või teie käsitluses inimestele arstiabi pakkumist, siis seal on ka tõepoolest kärped olnud, aga neid kärpeid on juba haiglatega sõlmitud lepingutes arvestatud ja need on läbi räägitud. Haigekassa ja haigekassa nõukogu tänase päeva seisuga ei planeeri sealt veel lisakärpeid.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Väga suur murekoht, austatud minister, on ka töötukassa. Kas töötuskindlustusmakse tõstmine on lahendus ja millised muud vajadused võiksid olla alternatiiviks? Ma ei saa kuidagi aru sellest, miks peavad tööandjad ja töövõtjad võtma 1. maist enda õlule rohkem kui kaheksa korda suureneva töötajaskonna ülalpidamise, kui samas võttis riik töötukassast ära 1,5 miljonit krooni intresse. Võib-olla ei ole ka töötukassa paigutanud oma raha kõige paremini kaitstud fondidesse. Kas te olete arutanud, kuidas hajutada neid riske, või kas keegi vastutab selle eest, et töötukassa raha on pandud huugama?

Aitäh! Siin tuleb alustada teile töötukassa põhimõtete selgitamisest, kui te ei saa aru, miks tööandjad ja töötajad sinna sissemakseid teevad. Töötukassa ja töötuskindlustuse ülesehitust peaksite te ju teadma. Sinna teevad vastava protsendiga sissemakseid tööandjad ja töötajad. Töötukassa nõukogu lähtus oma ettepanekus Vabariigi Valitsusele sellest, millised on töötukassa tulud ja millised on tema kulud. Sellest tulenevalt leiti ja peeti üksmeelselt vajalikuks, et töötuskindlustusmakse tõuseb 1. juunist (mitte 1. maist, vaid 1. juunist, selline on töötukassa ettepanek valitsusele) 3%-le ehk  töötajate kindlustusmakseks sihtfondi on 2% ja tööandjatel 1%. Jah, kui meil jätkub selline töötuse kasv, nagu praegu Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga prognoosidest vastu vaatab, siis võib olla väga tõenäoline, et nendest sissemaksetest ei piisa kõikide väljamaksete tegemiseks. Selleks on tööandjad ja ametiühingud asunud väga tegusatesse läbirääkimistesse ja tänaseks on minu teada põhimõtteliselt saavutatud kokkulepe vabatahtlikult töölt lahkunute hüvitissüsteemi edasilükkamiseks 2013. aastani. See vajab küll veel ametiühingute juhatuse kinnitust. Muus osas läbirääkimised jätkuvad. Siin on tööturu osapooltel veel piisavalt aega ja kui need kokkulepped tulevad, siis valitsus tuleb kindlasti nende muudatuste vormistamiseks parlamenti.

Head kolleegid! Nüüd kuus kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab tervishoidu. Helistasin eile haiglatesse ja proovisin eriarstidele aega kinni panna. Selgus näiteks, et gastroenteroloogile ei ole Ida-Tallinna Keskhaiglas kuni sügiseni ühtegi aega. Näiteks nahaarstile on olemas ainult tasulised ajad. Silmaarstidest me üldse ei räägi. Lääne-Tallinna Keskhaiglas oli gastroenteroloogile juuliks üks aeg, ei enamat. Te olete öelnud, et praeguses rahapuuduses ei minda eriarstiabi kallale. Ma küsin: kuhu siit veel üldse minna on? Teiseks, me näeme, et sotsiaalmaks väheneb ja haigekassa raha jääb vähemaks. Miks ei saa me võtta kasutusele neid headel aegadel kogutud reserve, et arstiabi natukenegi kättesaadavamaks teha? Praegu inimene arsti juurde lihtsalt ei saa.

Aitäh! Alustame lõpust. Kindlasti võtab haigekassa nõukogu kasutusele reserve. Küsimus on selles, millises summas neid kasutusele võetakse ja milliste kulutuste katteks. Nagu ma ütlesin, 612 miljonit krooni sotsiaalmaksu vähemlaekumist on haiglatega peetud läbirääkimistel ja sõlmitud teenuselepingutes juba arvesse võetud. Nii‑öelda patsienti puudutav osa selles nõukogu otsuses või haigekassa käitumises oli ravijärjekordade pikendamine neljalt nädalalt kuuele nädalale. Mis puudutab aegkriitilisi erialasid (sellest me oleme siin ka rääkinud), siis neid ei puudutatud. Kui te vaatate haigekassa kodulehele, siis võite veenduda selles, millised on haiglavõrgu arengukava haiglate rahalised mahud võrreldes eelmise aastaga. Need on keskeltläbi 99–98%. Kõige kehvemal juhul oli see, kui mälu mind ei peta, 97% eelmise aastaga võrreldes. Me oleme rääkinud ka sellest, et see, mis tekitab probleemi, on see, et sotsiaalmaksu laekub vähem ja me ei suuda katta igal aastal olnud n‑ö normaalset 3–4%‑list kasvu. See on see, mida me ei suuda katta. Aga, jah, reserve me kasutusele võtame ja kindlasti tegelevad haiglad igapäevaselt sellega, et järjekordadega normaalselt hakkama saada.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma töötasin oma õega n‑ö käsikäes. Tema helistas, mina võtsin täna hommikul kätte ja käisin kolme Tallinna suurema haigla polikliinikud läbi. Ma soovitan teil ka sinna minna, aga võtke kaks turvameest kaasa, sest seda retoorikat, mis seal kõlab ministeeriumi ja ministri aadressil, ei sobi siin üleüldse tsiteerida. Kuid nüüd tulevad küsimused. Milliste arstide juurde on teil neli nädalat järjekorda? Ma võin öelda, et järjekord silmaarsti juurde on Tallinnas praegu sügiseni, suve jooksul ei saa te ühtegi arsti kätte. Teine asi, näiteks, mida ma täna teada sain, on see, et silmakaeoperatsiooni järjekord on järgmise aasta lõpuni. See tähendab, et inimene on selleks ajaks pime. Siit küsimus: kas te kavatsete kuidagimoodi haigekassa poliitikat pisut muuta ja oma eelkäija n‑ö käekirja teiseks teha? Täna ütles eelarvepoliitika kohta oma arvamuse välja isegi riigipea. Ei ole vaja kella helistada, ma lõpetasin.

Minutist on vaja kinni pidada. Minut on aega antud.

Aitäh! Olen haiglates käinud, olen järjekorras olnud, olen teenust saanud. Mis puudutab teie näidet silmaarstide kohta, siis saan öelda, et meil on teenuseosutajatega lepingute sõlmimisel olnud mõned prioriteedid. Üks on see aegkriitiline pool. Teiselt poolt, kui me ei vaata haiglavõrgu arengukava peale, siis silmaarstiteenust pakuvad ka väga paljud erakliinikud. Haigekassa tellimuses on silmalõikuste osas olnud tegelikult väga märkimisväärne suurenemine. Tuleb täpsemalt analüüsida, miks need järjekorrad nii pikad on. Aga kui teiste teenuste puhul on olnud võrreldes eelmise aastaga vähenemist, siis silmalõikuste puhul on olnud selgelt suurenemine. Sellest analüüsist, mis ma olen saanud, on näha, et teine suurenemine on olnud naha‑ ja suguhaiguste puhul. Ma ütlen veel kord: kui vaadata haiglavõrgu arengukava haiglaid, siis seal on rahastamine eelmise aastaga võrreldes 99%, kui vaadata haiglavõrgu arengukavasse mittekuuluvaid haiglaid, siis seal on keskmine 93%. Jah, see 612 miljonit, mis on tänaseks haiglatega läbi räägitud, ongi selle tulemus. Sotsiaalmaksu laekub lihtsalt vähem, tööhõive on vähenenud ja selle tagajärjel on vähenenud ka sotsiaalmaksu laekumine. Me saame ravikindlustusse panna nii palju raha, kui palju sotsiaalmaksu tuleb. Kui jääb puudu, siis võtame reservist. Seda reservi me hakkame sel aastal kasutama.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Teil on vaja lahendada veel palju raskeid küsimusi. Ühelt poolt on maakonnahaiglatel – ma toon selle näite Järvamaa Haigla najal – nagu õnn õuel. Õendus‑ ja hooldusteenuste ja infrastruktuuri arendamise meede tähendab ju seda, et on võimalik saada raha Euroopa Regionaalarengu Fondist. Teiselt poolt on need haiglad omavalitsuste omad. Näiteks, Järvamaa Haigla on omavalitsuste oma, kelle raha on väga tõsiselt ja tunduvalt kärbitud, ning ma saan aru, et seda tehakse ka jätkuvalt. Haiglale on öeldud, et omafinantseering peaks olema 50%. Tekib küsimus, kuidas ja kelle kaasabil on üldse võimalik regionaalarengu fondi raha kasutada ja kust oleks reaalne leida 50% omavahendeid.

Aitäh! Ma saan aru, et mulle on küll palju erinevaid küsimusi, aga me saame selle esimese küsimuse all, sotsiaalsektori kärped, kõik teie probleemid ära rääkida. Te olete ise pakkunud, et räägime maakonnahaiglatest mõne aja pärast. Aga jumal temaga, räägime need teemad ära, kõik on seotud sotsiaalsektori kärbetega. Kui ma õigesti mäletan, siis omaosaluse protsent ei ole seal 50. See on praeguse kava kohaselt vist 35–37%, see ei ole 50%. Kui vaadata, kuidas see raha jaotuma hakkab, siis praegu me paneme kokku neid kriteeriume. Esimene kriteerium, mille võib siin ilusasti välja öelda, on see, et me jäime hooldusravihaiglate puhul maakonnapõhiseks, mitte näiteks regioonipõhiseks. Nii et igas maakonnas kindlasti üks haigla raha saab, võib-olla saavad ka kaks või kolm, sõltuvalt maakonna arengukavast. Loogiline on see, et maakonna omavalitsused ja eelkõige maavalitsus, kes maakondlikku arengukava koostab, peavad vaatama, milliseid haiglaid ja milliste teenuste poolest nad esmajärjekorras arendama hakkavad. Ma usun küll, et kõik maakonnad, kes maakondliku arengukava kenasti ära teevad ja määravad ära, millised hooldusravihaiglad võiksid ERDF‑ist raha saada, seda raha ka saavad.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Enamik küsimusi on täna siin suunatud n‑ö tulekahju kustutamise faasile, sellele, kuidas tuli kiiremini kustuks. Ka teie räägite siin ainult sellest, et on vaja kärpida, kärpida, kärpida, ja sellega sotsiaalpoliitika justkui lõpeb. Ma väga loodan, et te olete jõudnud lugeda ka eelmise aasta Eesti inimarengu aruannet, mis valmis suhteliselt hiljuti. Üks selle peamine järeldus on see, et Eesti on kõikides sotsiaalpoliitilistes küsimustes absoluutselt jätkusuutmatu juba praegu. Minu küsimus on laiem: millal te töötate välja sellised sotsiaalpoliitika suunad, mis võimaldaksid meil järgmisel aastal öelda, et kuskil tunneli otsas põleb mingi helendav tuluke, mis ei ole suunatud kärpimisele, vaid nende trendide täiesti põhimõttelisele ümberpööramisele?

Aitäh! Sellest me oleme korduvalt rääkinud, et me saame sotsiaalsektoris eraldada teenustele ja toetustele raha täpselt nii palju, kui palju riigieelarves raha on. Nagu ma ütlesin täna siin saalis esimesele küsimusele vastates: ei, me ainult ei kärbi, me vaatame ikkagi väga selgelt seda, millised on meie vajadused, ja nendest vajadustest lähtub ka eelarve muutmine. Me näeme väga selgelt, et toimetuleku tagamiseks on vaja raha juurde panna, ja sinna pandi kaks korda suurem summa, 100 miljoni krooni pealt suurenes see 200 miljoni krooni peale. Kui võtta veel ka eelmise aasta reserv, siis sellel aastal on toimetuleku tagamiseks kasutada üle 240 miljoni krooni. Selles mõttes need, kes abi vajavad, peavad seda abi toimetulekutoetuse näol ka saama. Loomulikult võime me hakata laiemalt diskuteerima teemal, millal me suudame maksta toimetulekutoetust oluliselt rohkem kui praegu või millal me suudame maksta peretoetusi oluliselt suuremas mahus kui praegu. See on meie kõigi soov ja eesmärk, aga selleks on vaja uut majanduskasvu. Kui majandus langeb ja eelarve väheneb, siis on väga raske loota või oodata, et sotsiaalsektoris toimub hüppeline kasv. Me saame tagada ja peame tagama need teenused, mis on seaduses ette nähtud, ja inimeste toimetuleku, ning sellega me täna tegeleme.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Hea minister! Täna avaldas Eesti Pank oma selle aasta järjekordsed majandusprognoosid. Need on eriti teie ministeeriumi jaoks väga kurvastavad. See tähendab järjekordseid miljardilisi kärpeid. Öelge, palun, kas teil on eri variantide jaoks oma strateegiad, oma poliitika, kust vähendada. Vähendada tuleb tõesti, nagu ma ütlesin, miljardite kroonide võrra. Või te lihtsalt tegelete, nii nagu Evelyn ütles, tule kustutamisega? Või on strateegiad olemas?

Aitäh! Korra ma seda küll juba rääkisin, aga kõige otsesem eelarveline mõju meie sektorile on selgelt sotsiaalmaksu laekumisel. Sellest tulenevalt on meil kaks sihtfondi: pensionikassa ja haigekassa. Võimalikku eeldatavat ravikindlustuse arvu ma täna tean, teisi arve ma ei tea. Kui valitsuses tuleb arutlusele, et lisaks sellele, mida on kabinetis arutatud, tuleb veel täiendavalt kärpida (me teame, et rahandusminister on midagi öelnud, Eesti Pank on öelnud), siis valitsus peab kõigepealt kokku leppima kärpe üldised mahud: millisest sektorist kui palju. Kui see on kokku lepitud, siis me saame hakata rääkima sektorite kaupa. Selge on see, et kui sotsiaalmaksu laekub vähem, siis saan ma seda sektorit ette valmistada, aga teiste osas ei hakka ma enne isegi väga palju ette mõtlema, kui ei ole üldist põhimõttelist otsust, millised on edaspidi poliitilised valikud eelarve kohta. Kui me jääme selle juurde, et eelarvet korrigeeritakse selles mahus, mis on kabinetis jutuks olnud (2,5–3 miljardit krooni) siis on ühed valikud, need küll sotsiaalsektorit puudutavad, aga puudutavad suhteliselt vähe. Kui me räägime suuremast kärpevajadusest, siis tuleb järelikult lisaeelarve ja lisaeelarve menetluse käigus on näha, kui suur koormus sotsiaalsektorile langeb.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Meile on teada, et haigekassa hinnakirjas olevad summad on paljude teenuste puhul sisuliselt ebaadekvaatsed, nad ei suuda katta isegi paljude protseduuride teostamiseks vajaminevate elementaarsete abivahendite maksumust. On selge, et igasuguse süsteemi paikapanek algab ikkagi õigetest hinnangutest ja mõõtmistest. Minu küsimus on: kas teil on ministrina valmidus alustada siin revisjoni ja muuta haigekassa teenuste hinnad vähemalt kulu‑ ja kindlasti ka kasumipõhiseks, ja kui, siis millal see alguse saab?

Aitäh! Haigekassa hinnakirja koostamine ja haiglatega, teenuseosutajatega lepingute sõlmimine on alati läbirääkimiste koht, räägitaksegi läbi teenuseosutajaga. Sealt tuleb sisend, kus haigekassa ja teenuseosutaja hakkavad kokku leppima teenuse hinnas. Jah, ma möönan, et teenuste hinnad varieeruvad erialade kaupa. Mõni eriala on võib-olla täpsele kulupõhisusele lähemal, mõni on võib-olla natuke sealt üle, mõni jääb võib-olla natukene alla, aga see, kuhu haigekassa ja haiglatega ehk teenuseosutajatega saavutatud kokkuleppes on jõutud, on praegu haigekassa hinnakirjas kirjas. Üks väikene nüansikene, mis on viimasel ajal meedias ka jutuks olnud: töölepingu seadusest tulenev muudatus ning vajalik ja võimalik hinnakirja korrigeerimine tuleb näiteks täna kell pool kolm haiglate, haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi esindajate vahel arutusele. See on ka hinnakomponentide sisu küsimus. See töö käib pidevalt. Kui teil on mõne konkreetse eriala või teenuse kohta näide, siis ma heameelega kuulaksin seda, aga otsene läbirääkimine teenuse hinna ja komponentide üle käib haigekassa ja teenuseosutajate vahel.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Evelyn Sepalt kultuuriminister Laine Jänesele.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Viimane negatiivne lisaeelarve muutis muu hulgas väga palju ka sporti puudutavat regulatsiooni Eestis. See tõi kaasa olukorra, kus spordi kohalik rahastamine, tervetele eluviisidele kaasaaitamine, kehalise kasvatuse kui kooliprogrammi osa tagamine spordibaaside näol, mis seni oli kohaliku omavalitsuse kohustus, seda enam ei ole. Pole mingi saladus, et probleem on palju laiem, palju sügavam ja süsteemsem. Aga mul on küsimus: kas pärast seda muudatust on äkki võtnud riik selle kohustuse endale üle, st kohustuse tagada spordiklubide rahastamine kohaliku omavalitsuse tasandil, muu hulgas kohustuse, mis varem oli spordiseaduses antud kohaliku omavalitsuse pädevusse?

Hea eesistuja! Aitäh küsimuse eest, proua Evelyn Sepp! Tõepoolest, ma pean möönma, et see on suur probleem. Kultuuriministeerium oli tegelikult selle vastu nii kirjalikult arvamust esitades kui ka konkreetselt valitsuse istungil, kus seda teemat arutati. Kultuuriministeeriumi seisukoht on, et ei olnud õige võtta spordiseadusest see kohalike omavalitsuste kohustus välja. Suurte kohalike omavalitsuste puhul ei anna see nii väga tunda, suuremad linnad jätkavad noorte spordi‑ ja muude ringide rahastamist (muuseas, see ei puuduta mitte ainult sporti, vaid ka kultuuriga ja noorsootegevusega seotud ringe), aga väiksemates omavalitsustes võib tulla see variant, et eelarve vähenedes otsustataksegi kokku hoida kultuuri ja spordi pealt, mis on erakordselt kahetsusväärne. Praegu riigil vahendeid ei ole. Teatavasti on Kultuuriministeeriumi eelarvet kärbitud täpselt samamoodi nagu kõigi teiste valdkondade omi ja seetõttu ei ole olemas kompensatsioonimehhanismi, mis sai ka selgelt valitsuse istungil välja öeldud. Praegu toimub siiski spordiseaduse täpsustamine ja ülevaatamine koostöös Rahandusministeeriumiga, koostöös spordiorganisatsioonidega. Terve spordipoliitika ja ‑valdkonna rahastamine peab olema uutes tingimustes üle vaadatud, sest see on erakordselt oluline valdkond.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu täpsustav küsimus on kaheosaline. Kui palju see n‑ö ad hoc muudatus, millest me äsja rääkisime, riigi arvates kohalike omavalitsuste maksubaasi või kulubaasi vabastas? See on küsimuse esimene pool. Teine pool puudutab ka rahastamist, aga siiski teistpidi, erakorralises olukorras oleva tippvõistkonna ettevalmistust, ma pean silmas võrkpallikoondist. Kas te leiate siiski võimaliku olevat mingisugustest reservidest leida raha, et seda võistkonda finaalturniiriks ettevalmistamisel aidata?

Aitäh! Ma ei tea, kuidas kodukord ette näeb, kas ühe vastusega võib vastata kahele küsimusele. Aga ...

Vastake, palun, ühele küsimusele!

Ma vastan võrkpalliküsimusele, see tundub olevat valulisem. Tõepoolest, Kultuuriministeerium on koostöös võrkpalliliiduga otsimas võimalusi meeskonda toetada. Meil puuduvad Kultuuriministeeriumis endas mingisugusedki vabad reservid. Neid reserve pole kunagi eelarvesse arvestatud ja neid pole ka praegu. Küll aga püütakse koostöös eri sihtasutustega leida võimalusi. Kindlasti on võrkpallikoondise esindatus sellistel tiitlivõistlustel Eesti riigile oluline. Me püüame leida puuduolevaid vahendeid. Need puuduolevad vahendid ei ole nii suured, nagu on räägitud ajakirjanduses, kus juttu on olnud 1,5 miljonist. Kalkulatsioone üle vaadates on selgunud, et saab hakkama ka vähemaga. Nii et me otsime võimalusi.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus! Ja palun üks küsimus!

Aja kokkuhoiu mõttes oleks ehk saanud hakkama ka kahele küsimusele järjest vastates, aga kui see oli liiga raske, siis küsin uuesti. Küsimus on endiselt selline: kui palju selle spordiseaduse muudatusega kohalike omavalitsuste kulubaasis raha vabanes? Küllap arvutas riik selle toredasti välja, kui ta sellise muudatuse tegi. Kindlasti oleks pidanud eelarves olema ka n‑ö mõju analüüs. Ehk siis veel kord: kui palju vabanes kohalikel omavalitsustel selle seadusmuudatuse tõttu raha, kui neil seda kohustust enam ei ole?

Aitäh! Juhul, kui kõik kohalikud omavalitsused – me saame võtta aluseks eelmise aasta, 2008. aasta eelarve – jätaksid oma igasugused spordiinvesteeringud nulli, siis üle terve riigi on seda 860 miljonit krooni.

Palun neli kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud proua minister! Ütlesite, et lähiaegadel te siiski vaatate koos Rahandusministeeriumiga üle spordi ja kultuuri rahastamise alused ja põhimõtted. Tõepoolest, seda on kindlasti vaja teha. Ma tahangi küsida, kas see näiteks puudutab konkreetselt ka spordi ja kultuuri rahastamise lahtisidumist hasartmängumaksu laekumisest.

Aitäh! Tegelikult see, mida ma ütlesin, puudutas konkreetselt spordiseadust ja seda, mis puudutab kohalike omavalitsuste kohustust. Seal käib praegu ülevaatamine. Koostöös spordiorganisatsioonidega, eelkõige Eesti Olümpiakomiteega, on arutusel uue spordipoliitika arengukava ettevalmistamine. Kuid kindlasti ei ole võimalik ja vajalik teha ühte arengukava ainult paberi pärast. Siin on vaja sisulisi kokkuleppeid, just nimelt spordiorganisatsioonidega, eri alaliitude treenerite liitudega, EOK‑ga. Ausalt öeldes ei ole terves selles valdkonnas töötavate inimeste vahel ka väga suurt üksmeelt, kuidas täpselt see asi peaks olema. Selles mõttes ei saa siin riik ainuüksi direktiive kätte jagada. Mis puudutab hasartmängumaksust lahtisidumist, siis sellega ma kindlasti nõus ei ole, ükskõik kui vähe sinna praegu laekub. Aga võiks üle vaadata protsendid, mis on eraldatud kultuuri‑ ja spordivaldkonnale. Mõlemad valdkonnad saavad raha erinevatest laekumistest, nii hasartmängumaksust kui ka alkoholi‑ ja tubakaaktsiisist. Peab ütlema, et laekumine alkoholi‑ ja tubakaaktsiisist ei ole nii drastiliselt vähenenud nagu laekumised hasartmängumaksust. Seda tulenevalt praegusest uuest seadusest ja ka majanduslikust olukorrast. Tegelikult arvan ma, et see laekumine ei jõua kunagi nullini – loodetavasti või arvatavasti – ja seetõttu on see vähemalt üks pidepunkt spordi‑ ja kultuurivaldkonnale. Võib lihtsalt üle vaadata neid konkreetseid hasartmängumaksu laekumisest kultuuri‑ ja spordivaldkonda suunatavaid protsente.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Muidugi, selline muudatus tekitab väga palju küsimusi. Näiteks, kohalikud omavalitsused koostavad eelarvet, võtavad selle vastu ja muidugi on seal ka spordirida. Kas on õige või mitte, et nad võtavad endale praegu mitte oma kohustusi? Teiseks, kuidas on siis näiteks munitsipaalspordiasutustega või näiteks programmide ja kavadega, mis on tehtud üheks või paariks aastaks? Mis ajast omavalitsused peavad loobuma selle sektori finantseerimisest?

Aitäh! Meil on kohalikud omavalitsused ikkagi väga iseseisvad ja saavad teha oma otsuseid ise. Nad peavad tõepoolest tegema neid poliitilisi otsuseid. Ma arvan, et näiteks noorte spordi‑ ja kultuuriringide toetamine, mis on noorte huvialategevusega seotud, ei saa olla poliitiliste mängude koht. Olukord on selline, et kellelegi pole üllatus, et eelarve on vähenenud kõikides valdkondades nii riigis kui ka kohalikes omavalitsustes. Eks iga kohalik omavalitsus saab teha otsuseid vastavalt oma tingimustele. Kui nad on teinud pikaajalisi plaane, siis tuleb need plaanid arvatavasti üle vaadata, nii kurb kui see ka ei ole. Me ei saa siit ettekirjutusi teha. Ma ütlen veel kord: Kultuuriministeerium oli vastu sellele seadusmuudatusele. Kui tuua välja ohukohad, siis ma ütlen, et kui me muudame seda seadust nii, et kohalikel omavalitsustel ei ole enam seda kohustust, siis võib juhtuda, et on selliseid kohaliku omavalitsuse juhte, kes kergekäeliselt sõrmenipsuga lükkavad selle teema oma eelarvest välja. See on tegelikult erakordselt vastutustundetu. Teiselt poolt, kui riik toetab vähem kohalikke omavalitsusi, siis ei saa neid ka sundida, et nad peaksid seda raha jätkuvalt eraldama. See oli tegelikult pigem vabade käte andmine. Kohalikud omavalitsused saavad ikkagi ise otsustada, kas kultuur ja sport on nende vallas oluline või mitte. Ma olen väga palju maakondi läbi sõitnud ja olen saanud sellise tagasiside, et ka väiksemate valdade juhid leiavad, et kultuuri‑ ja spordivaldkonna toetamine on tegelikult nende jaoks esmatähtis, sest tänu sellele tulevad inimesed nende valda elama.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et selline seadusmuudatus polnud sisuliselt õige. Te jätate kohalikud omavalitsused ilma 171 miljonist kroonist. See on ka kärpe seletuskirjas kirjas. Kui te võtate kohalikelt omavalitsustelt raha ja kohustused ära, siis järelikult te võtate riigile kohustuse täita kõiki neid seadusest tulenevaid kohustusi. Aga samas te ütlete, et riik pole kohustatud täitma neid kohustusi, mis on kohalikele omavalitsustele pandud, ja et kohalikel omavalitsustel on justkui vabadus neid kohustusi täita. Kas te olete ka suhelnud omavalitsuste ühendustega? Milline on ühenduste arvamus selles küsimuses?

Aitäh! Ühes seaduses kohalikelt omavalitsustelt selle kohustuse äravõtmine ei tähenda automaatselt seda, et me ilmtingimata võtame riigile selle kohustuse. Ehkki me tunnetame emotsionaalselt, et see kohustus nagu tuleb, aga see ei ole juriidiliselt nii. Jah, suheldes maaomavalitsuste liidu ja linnade liiduga on olnud selge seisukoht, et kellelgi pole hea meel selle üle, et raha vähendatakse. Aga ausalt öeldes pean tunnistama, et see spordi‑ ja kultuuriteema on jäänud omavalitsusliitude puhul tagaplaanile võrreldes kõikide muude teemadega. Rohkem räägitakse veeprojektidest ja laenuvõtmistest. Pean ütlema, et majandusteemad on minu isiklikuks kurvastuseks tegelikult igal tasandil tähtsamad kui kultuur. Kultuurivaldkond on paraku see, mille kohta arvatakse, et see on see koht, kus võiks kokku hoida, vaatamata kaugemale ja tulevikku. Aga lastetuba on see, kust tegelikult saadakse edaspidiseks eluks väärtushinnangud ja oskused ning ka hea tervise, kui sporti teha. Mis puudutab seda konkreetset arvu, siis spordiobjektidele oli eelmisel aastal eelarves ette nähtud 105 miljonit krooni ja sellel aastal on 45 miljonit krooni. Ma ei tea, kust see 171 miljonit konkreetselt tuli. Meie teada on see, mis puudutab Kultuuriministeeriumi kaudu tulevat raha, vähenenud 60 miljoni krooni võrra. Kindlasti on spordiinvesteeringuid ka haridusministeeriumi ja regionaalministri kaudu tulnud, mis ka tegelikult puudutavad sedasama seaduse osa. Ka neid ministeeriume puudutavad need kohalike omavalitsuste toetused, see ei ole mitte ainult Kultuuriministeeriumi valdkond.

Head kolleegid! Kuna ma soovin, et hea kolleeg Enn Eesmaa saaks vastuse välisministrile esitatavale küsimusele, siis lõpetan ma selle küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Kolleeg Jaak Aab, küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile.

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab täpsemalt haigekassat, mida siin küll juba ka käsitleti, aga on veel mõningaid detaile ja ka sellest arutelust jäi üht-teist arusaamatuks. Rahandusminister Ivari Padar, olles haigekassa nõukogu liikmena nõukogu koosolekul, teatas ju selgelt, et Rahandusministeeriumi seisukoht on, et kärpida tuleb lisaks sellele 600 miljonile, mis lisaeelarves juba kärbiti, veel 700 miljonit. Ehk siis positsioon on selline, et reserve praktiliselt kasutada ei tohi. Täna te ütlesite siin, et reserve tuleks kasutada. Uudistest olen ma aru saanud, et ka valitsuskabinet on võtnud seisukoha, mille järgi reserve kasutada ei tohi. Ma ei saa sellest aru, ühelt poolt ütlete valitsuskabineti liikmena, et ei tohi kasutada, teiselt poolt ütlete siin, et tuleks kasutada. Milline see seisukoht siis on ja millist seisukohta te valitsuses kaitsete?

Aitäh! Hea Jaak, sa ise oled ka nõukogus ja kuulsid väga täpselt, mida rahandusminister ütles. Käime selle siis veel kord täpselt üle. Tänase päeva seisuga on lepingud sõlmitud eeldusel, et haigekassa vahendites on sotsiaalmaksu vähemlaekumist 612 425 000. Sellele lisandub nüüd võimalik eelarve vähemlaekumine sotsiaalmaksu osas 376 miljonit. Veel on rahandusministri nägemus, mille kohta ta saatis mulle ka kirja, et reserve tohiks kasutusele võtta 12 miljonit. Kuna haigekassa juhatus on teinud ettepaneku või lisaeelarve esimesel lugemisel oli ettepanek võtta reserve kasutusele 324 miljonit, siis jah, sealt tuleb veel täiendavalt 300 miljonit, kui see positsioon jääb paika. Kuid siin on kaks "aga". Nimelt praegu me ikkagi väga täpselt ei tea, milline saab olema sotsiaalmaksu laekumine, ja Rahandusministeerium lubas seda korrigeerida pärast seda, kui on selgunud ka aprillikuu andmed. Ehk see võimalik sotsiaalmaksu puudujääk peab olema haigekassa nõukogu jaoks olemas lisaeelarves, siis saab hakata täpselt vaatama, kui palju on vaja kärpida. Reservi koha pealt ütlen mina, et ainult 12 miljoni kasutuselevõtt reservist ei ole piisav, ja see on ka asi, mida ma nüüd lähiajal kabinetis, kui eelarvepositsioone hakatakse uuesti läbi vaatama, lähen kaitsma. Me peame võtma haigekassa reserve kasutusele rohkem kui Rahandusministeeriumi soovitatud 12 miljonit krooni.

Palun, kolleeg Jaak Aab, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Kui võtta aluseks see esimene seis, mis oli septembris haigekassa eelarve esimesel lugemisel, siis prognooside muutumisega eelarve koostamise käigus vähenes eelarve juba ligi miljard. Seal oli hambaravihüvitiste äravõtmine tööealistelt inimestelt ja nüüd on siis järgmised käigud, see, mis tehakse töövõimetushüvitistega, ravimite käibemaksu tõstmine – kõik see on mõjutanud haigekassa eelarvet. Kui panna juurde see 600 miljonit, mis tuli esimese lisaeelarvega, ja võimalik, tõesti mitte veel täpne number, aga ligi 700 miljonit, siis me näeme, et vähendame sellest seisust, kus me saime tõesti öelda, et ravi kättesaadavus üldse ei halvenenud, see oli esimese lugemise seis haigekassas, kui võis öelda, et ravijuhtude arv jääb samaks ja ravi kättesaadavus ei vähene, 2,3 miljardit. Juba praegu väheneb ravijuhtude arv statsionaarses ravis 5%, kui 700 veel ära võtta, kui palju siis ravijuhtude arv väheneb?

Aitäh! Siin me peame rääkima täpselt. 2008. aasta eelarve oli haigekassal 12,88 miljardit krooni, haigekassa 2009. aasta kinnitatud eelarve oli 12,805 miljardit krooni ehk vahe on 75 miljonit krooni. See on see vahe, mis on 2008. ja 2009. aasta vahel. Järelikult on see väga väike protsent ja praktiliselt võime rääkida, et 2008. ja 2009. aasta kinnitatud eelarve, mis on tänaseni kinnitatud, on samad. Kui me räägime nüüd sellest, et jah, sotsiaalmaksu laekub vähem, siis sotsiaalmaksu laekub veebruaris kinnitatu järgi vähem 612 miljonit ja Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt veel 376. Me ei räägi 2,5 või mis iganes miljardist, vaid me räägime sotsiaalmaksu laekumise vähenemisest suurusjärgus ühe miljardi krooni võrra. See on reaalne sotsiaalmaksu vähenemine. Ütlen veel kord: kui vaadata neid lepinguid, mis on haiglatega sõlmitud, siis mina ei näe ausalt öelda erilist võimalust ei juriidilisest küljest, arvestades lepingutega juba  võetud kohustusi, ega ka sisuliselt, poliitiliselt, et me läheme veel eriarstiabi kallale. Tuleb leida kompromiss reservide kasutuselevõtu ja sotsiaalmaksu vähemlaekumise vahel, otsustada, kui palju me peame reserve kasutusele võtma, et ei tuleks minna eriarstiabi kallale. Kui nõukogus on veel võimalik leida eelarveridades mujalt kokkuhoidmise kohti, olgu see üldvalitsemine või mis iganes, siis tuleb seal kokku hoida, aga eriarstiabi kallale ei tohi minna.

Palun, kolleeg Jaak Aab, teine täpsustav küsimus!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Jah, nende numbrite taha, mis seal on, on raske näha. Nii nagu ma mainisin, see 600-miljoniline kärbe praegu juba vähendab statsionaarse ravi juhte 5%. Seal pikenevad järjekorrad päris kindlasti. Järgmine lõige võib tähendada ikkagi juba päris kriitilist seisu inimestel, kes tõsiselt vajavad ravi, vajavad ka plaanilisi operatsioone. Nende edasilükkamine võib minna ju palju kallimaks, kuna edaspidi vajatakse siis võib-olla palju intensiivsemat ravi. Kindlasti toetan ka mina seda, et reserve tuleks võtta kasutusele maksimaalses ulatuses, 580 miljonit, mida seadus lubab. Jõudu teile selle positsiooni kaitsmisel! Kuid küsimus on, mis saab edasi. Millised on need poliitilised otsused, millega sotsiaalminister võiks tulla valitsusse või Riigikokku, kuidas seda olukorda parandada? Ainult kärpimisega me tervishoidu ei päästa.

Kordame siis veel kord üle, et need lepingud, mis on sõlmitud 612 miljoni pealt, arvestusliku vähenemise pealt, on ju praegu jõus. Ma ütlen veel kord: ma ei näe võimalust ega vajadust, et me peaksime jälle selle kallale minema. Kui sotsiaalmaksu laekumine väheneb, siis ravikindlustusse suunatav raha ju väheneb. Nüüd on küsimus selles, kui palju me võime ja kui palju on mõistlik võtta kasutusele reserve. Haigekassa on, tuleb väga selgelt öelda, läbi aegade väga kenasti hakkama saanud ja väga tublisti käitunud, kogudes endale tänaseks päevaks 4,16 miljardit krooni reserve. Halbadel aegadel tulebki neid reserve kasutusele võtta. Nüüd on see mõistlikkuse ja tasakaalu koht, kui palju me saame reserve kasutusele võtta, teades, et riigi üldises tasakaaluarvestuses on kõik reservid, nii haigekassa reservid, töötukassa reservid, pensionireservid, stabiliseerimisreservid jne ju arvel. See on ühendatud anumate süsteem. Aga jah, seisukoht, millega ma lähen valitsusse, on see, et 12 miljoni reservi kasutamine ei ole piisav. Me peame olema suutelised rääkima suuremast numbrist.

Head kolleegid! On kaks kohapeal registreeritud küsimust. Esimene küsimus on kolleeg Arvo Sarapuult.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma jätkan kolleeg Jaak Aabi küsimust: mis saab edasi? Ma sirvisin kiiresti peaministri erakonna kodulehekülge, kus on öeldud, et Reformierakond jätkab kiiret majanduskasvu soodustavat poliitikat ning kahekordistab pensionid nelja aastaga. Ja siis on koduleheküljel veel öeldud, et  tulumaksumäära langetatakse aastaks 2011 18%-le jne. See on teie erakonna koduleheküljel. Kas te näete siin vastuolu tuleviku mõttes, kui rahandusminister ütleb – muuseas, ka meie riigipea tänane avaldus ütleb seda –, et Eesti vajab põhjalikku riigieelarve tulude ja kulude revisjoni, mille alusel saabki välja töötada järgmiste aastate eelarvepoliitika. Nii edasi enam ei saa. Minu küsimus on: kuidas teie kui sotsiaalminister suudate sellise vastuolus oleva eelarvepoliitikaga üldse sotsiaalküsimusi lahendada?

Aitäh! Lühike vastus on, et saame lahendada nii palju, kui meil riigieelarves raha on. Aga kui natukene sisu poole vaadata, siis me saame väga selgelt aru, et Eesti sotsiaalkulutustest rääkides võib nimetada kahte lihtsat ja suurt numbrit, millest igaüks aru saab: Eesti riik maksab oma tänasest eelarvest, mis on natuke üle 90 miljardi krooni, 20 miljardit krooni pensionideks ja 12 miljardit krooni ravikindlustusse. Need on numbrid, millest igaüks aru saab. Ja mis üle jääb, selle saame suunata muudeks sotsiaalkulutusteks: peretoetusteks, toimetulekutoetuseks jne. Nii lihtne see ongi! Valitsus sõnastab üldised põhimõtted, mille alusel eelarve koostatakse. Kui selgub, et on vaja teha tõsisem revisjon, siis vaadatakse asjad üle, aga ega siis koalitsioonilepingut ei ole keegi tänaseni muutnud. Küll saame aga koalitsioonilepingut täita selles mahus, mis riigi rahalised võimalused lubavad.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, austatud esimees! Auväärt sotsiaalminister! Arvestatuna osakaaluna SKT-s on Eesti riigi kulutused aktiivsele tööpoliitikale kui sotsiaalpoliitika ühele osale Euroopa Liidus kõige väiksemad. Selle osakaalu poolest jääme Rumeeniast maha kaks korda, Lätist üle kolme korra, Rootsist 23 korda. Härra minister, mida valitsus teeb Eesti tööpoliitika aktiveerimiseks, et see jõuaks vähemalt Läti tasandile? Olen rääkinud.

Aitäh, austatud küsija! Jaak Aabi küsimus oli küll tervishoiust ja sotsiaalpoliitikast, kuid selge rõhuasetusega tervishoiupoliitikale. Aga kena, paari sõnaga räägin. Me võtame niipalju kui võimalik kasutusele ESF-i vahendeid aktiivsete tööturumeetmete rakendamiseks. Riik ei plaani, vähemalt tänase päeva seisuga, täiendavalt vähendada järgmisel aastal aktiivsetele tööturumeetmele ettenähtud riiklikke vahendeid. Nii et ma arvan, et kui me suudame üldise SKT languse puhul säilitada selle taseme, siis aktiivsete tööturumeetmete protsent SKT-s kindlasti suureneb, võrreldes selle aastaga.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus. Palun, kolleeg Karel Rüütli, küsimus kultuuriminister Laine Jänesele!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Millised on Kultuuriministeeriumi kriteeriumid tippspordi ja rahvaspordi toetamise ja raha jagamise kohta spordialade vahel? Kas te peate näiteks senist raha jagamist korvpalli ja võrkpalli vahel õigeks ja õiglaseks?

Aitäh! Meie poliitika spordiraha jagamise puhul on selline, et seda tehakse koostöös Eesti Olümpiakomitee ja alaliitudega. Need proportsioonid on kõik inimestega läbi räägitud ja raha eraldatakse osaliselt pearahapõhiselt, osaliselt vastavalt sellele, kas tegeldakse ka noortespordiga. Seetõttu läheb raha alaliidule kolmest eri allikast – alaliidu toetuseks, alaliidu noortespordi toetuseks ja Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu. Põhiliselt teeme koostööd Eesti Olümpiakomiteega, kes on meie suurim ja olulisim spordiorganisatsioon.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea minister! Kas te peate õigeks, et korvpallurid on riigilt saadud miljoneid kroone kasutanud näiteks võõrmängijate sisseostmiseks, mitte aga oma noorte töö edendamiseks?

Aitäh! Kultuuriminister kindlasti ei sekku konkreetselt alaliidu otsustesse, kuidasmoodi nad näitavad oma noorsportlastele edulugusid. Kas näiteks kogenud mängijate kaudu, kas tuues neid sisse või koolitades kohapeal. Tõepoolest, see ei ole poliitiline küsimus, vaid kindlasti spordispetsialistide enda otsus.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kas te siinkohal jagate peaminister Andrus Ansipi seisukohta, et spordi riiklik toetamine on omane ainult totalitaarsetele riikidele, ja kas see tähendab seda, et edaspidi eraldatakse spordile vähem raha?

Aitäh! Praegu on selge see, et riik toetab sporti. Riigil ei ole ühtegi riiklikku spordiorganisatsiooni – küll on kaks riigi osalusega sihtasutust, üks on Tehvandi ja teine Jõulumäe –, aga siiski toetatakse riigieelarvest nii tippsporti, noorte sporti kui ka liikumisharrastust. See moodustab Kultuuriministeeriumi eelarvest veidi alla 10%. Nii et kindlasti ei saa öelda, et riik ei rahasta spordivaldkonda.

Head kolleegid! Ma annan võimaluse esitada ainult üks kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Evelyn Sepp, palun!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Jutt nende protsentide tõstmisest on igati südantsoojendav, mis puudutas hasartmängumaksu ja Kultuurkapitali. Loomulikult, protsendiga saab ju lennupiletite eest maksta, see ongi üks tore uus rahaliik, mis iseenesest ei tähenda, et selle protsendi taga ka raha on. Aga loomulikult on parem, kui see on kõrgem. Minu küsimus puudutab väljatöötatavat uut spordistrateegiat ja mingit selgelt stabiilsemat rahastamisskeemi või -skeeme, kui seda on need kaks nimetatud väga kõikuvat avalikku allikat. Kuivõrd te olete ise mõelnud või milline on teie suhtumine lihtsalt öeldes armeespordisüsteemi loomisesse natuke teistel alustel, nagu see väga paljudes teistes riikides on, millest on ka spordiringkondades räägitud?

Mul ei ole küll mitte midagi kategooriliselt selle vastu. Kui leitakse selline konsensus ja hakatakse tegema koostööd Kaitseministeeriumiga (tegelikult mõned meie tippsportlased on juba reservohvitseridena või ka tegevteenistuse kaudu seal n-ö palgal või kostil), siis lõppkokkuvõttes võib see olla üks võimalus, ma kindlasti ei välista seda. Aga praegu ei ole ühtegi selget skeemi või konkreetset läbirääkimist, näiteks ministrite tasandil ei ole Kaitseministeerium ja Kultuuriministeerium omavahel läbirääkimisi kokku leppinud. Ideede vahetamist on ehk olnud ametnike tasandil või ka spordiorganisatsioonidega aruteludes. See kõik on veel niisuguses mitteametlikus seisus, visioonide väljatöötamine ehk siis tegelikult lahenduste otsimine.

Aitäh, proua minister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Viimane küsimus on kolleeg Enn Eesmaalt välisminister Urmas Paetile. Palun, Enn Eesmaa!

Austatud minister! Ootamatult püsivad ka 21. sajandil veel inimkonna sõnavaras sellised mõisted nagu natsism, rassism jne. Päris õiget valmidust dialoogiks eri rahvastel ja riikidel kahjuks pole. Sõnalistele rünnakutele kiputakse vastama mitte põhjapanevate argumentide ja kannatliku selgitustööga, vaid üllatuslikult hoopis konverentside boikoteerimise või istungisaalidest lahkumisega. Seda on harrastanud ka Eesti tippesindajad, viimati Eesti suursaadik ÜRO Genfi peakorteri juures Tõnis Nirk, kes ei kuulanud lõpuni Iraani presidendi süüdistuskõnet Iisraeli ja USA aadressil, keda ka parima tahtmise korral oleks kõnealuses kontekstis keerukas pidada absoluutselt ilmsüüta riikideks. Kas see eriti madalaks muutunud valulävi on Brüsselis või vähemalt Tallinnas kokku lepitud?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab Durbani ülevaatekonverentsi, siis Eesti on olnud kogu aeg seisukohal, et selle konverentsi põhieesmärgid on juba 2001. aastast alates olnud püüda maksimaalselt kokku leppida rassismi, rassilise diskrimineerimise ja võõravihaga võitlemise ühises tegevuses nii laialdaselt maailmas, kui annab. See on olnud ka Durbani jätkukonverentsi eesmärk. Nii et kõikvõimalikud tegevused, mis tähelepanu sellelt põhieesmärgilt kõrvale viivad, nagu Iraani presidendi kõne, on selles kontekstis kindlasti taunitavad.
Meie tegevus on olnud kogu aeg suunatud sellele, et saada lõpptulemus, ja eile õhtul õnnestuski Eesti osavõtul lõppseisukohad vastu võtta. Seal on kirjeldatud näiteks holokausti temaatikat, mille kirjeldamine on olnud paljudele Euroopa Liidu riikidele, sealhulgas Eestile, kindlaks sooviks. Seal ei tooda Iisraeli eraldi, ainukese riigina kuidagi esile, samuti ei ole seal viiteid religioonide laimamisele.
Mis puudutab seda ühte intsidenti, kui Euroopa Liidu esindajad üheskoos otsustasid Iraani presidendi üht riiki süüdistavat kõnet mitte lõpuni kuulata, siis see oli ennekõike selleks, et keskendada, suunata konverentsi tähelepanu sellele peamisele ehk lõppjärelduste vastuvõtmisele ja mitte lasta ühel riigipeal selle konverentsi raames täiesti kohatult soleerida.

Suur tänu, härra välisminister! Head kolleegid! Meie aeg on läbi. Täname küsijaid, täname vastajaid! Infotund on lõppenud.