Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame täiskogu V istungjärgu kümnenda töönädala teisipäevast istungit eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Nii et, kolleegid, palun, olge head!
Kuna kõnesoove ei ole, siis läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud 13 Riigikogu liikme esitatud arupärimise siseminister Jüri Pihlile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Läheme tänase päevakorra punktide juurde. Esimene punkt on keskkonnakomisjoni algatatud jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli keskkonnakomisjoni esimees Marko Pomerants. Palun!

Tere päevast! Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Teie ees on jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 458.
Selle seaduseelnõu tutvustuseks ütlen niipalju, et põhimõtteliselt on planeeritavad muudatused kahte laadi. Ühelt poolt on muudatused, mis puudutavad jahinduse edasist korraldamist riigi, ennekõike Keskkonnaministeeriumi ja tema allasutuse Keskkonnaameti poolt. Lisaks neile on jahinduse korraldamisse senisest rohkem kaasatud jahinduses toimivad eraõiguslikud jahindusorganisatsioonid. Teine muudatuste plokk on muudatused, mis on seotud praegu riigi käsutuses olevate jahimaade kasutusõiguse andmisega eraõiguslikele jahindusorganisatsioonidele.
Kõigepealt sellest esimesest plokist. Paragrahvis 2¹ sätestatakse jahinduse korraldamise üldised põhimõtted. Lõige 1 ütleb, et riigi ülesanded jahinduses on jahinduspoliitika kujundamine, järelevalve teostamine ning jahindustegevuse, ulukiseire ja jahimaade korraldamine. Lõige 2 räägib sellest, et riik kaasab jahindustegevuse korraldamisse eraõiguslikul alusel toimivaid jahindusorganisatsioone ja nende organisatsioonide kaasamiseks võib sõlmida jahimeeste katusorganisatsiooniga käesoleva seaduse § 29 lõikes 2 ja § 45 lõikes 2 nimetatud halduslepinguid halduskoostöö seaduses sätestatud korras.
Paragrahv 2, millega tunnistatakse kehtetuks § 7 lõige 3, räägib praegu seaduses fikseeritud riigi jahimaade pindalast. Kui praeguses seaduses on kirjas, et riigile jäetakse kasutada vähemalt 9% jahimaadest, siis nüüd selline piirang kaotatakse.
Paragrahviga 3 täiendatakse jahiseaduse § 10 lõike 1 punkti 4, mille kohaselt peab jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotleja esitama taotleja liikmeks olevate jahimeeste kinnistute nimed, numbrid ja pindalad. Lisaks täiendatakse sama paragrahvi lõikega 1¹, mille kohaselt võetakse vabanenud jahipiirkondade kasutusõiguse loa taotlusi vastu 14 päeva jooksul jahipiirkonda moodustava keskkonnaministri määruse jõustumisest või jahiseaduse § 16 lõikes 3 sätestatud teate avaldamisest arvates.
Paragrahviga 4 täiendatakse jahiseaduse § 11 lõikes 4 sätestatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamise tingimusi. Oluline on siin see, et kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse kehtiva seaduse kohaselt taotlejat, kes kaasab jahipiirkonna kasutamisse suurema arvu jahipidamisõigust omavaid füüsilisi isikuid, kelle maaomand asub taotletava jahipiirkonna piires. Aga eelnõu kohaselt asendatakse maaomanikest jahimeeste arv pindalakriteeriumiga. See tähendab, et eelistatakse seda taotlejat, kelle jahipidamisõigust omavatest füüsilistest isikutest liikmete maaomandi kogupindala taotletavas jahipiirkonnas on suurem. Aga kui need pinnad juhtuvad olema taotlejatel võrdsed, siis teine kriteerium on füüsiliste isikute arv, kelle maaomand asub taotletavas jahipiirkonnas.
Täpsustatakse ka jahiseaduse § 16 lõikes 1 fikseeritud jahipiirkonna kasutusõiguse loa peatamise tingimusi ehk sätestatakse ka riigiasutusele võimalus vabatahtlikult jahipiirkonna kasutusõiguse loast loobumiseks. Praeguses seaduses seda ei ole.
Paragrahviga 6 täiendatakse jahiseaduse § 29 lõiget 2 volitusnormiga, mis võimaldab delegeerida Keskkonnaministeeriumi haldusala korralduslikke ja täidesaatvaid funktsioone kolmandale sektorile halduslepinguga. Näiteks võiks kavandatud muudatuse kohaselt Keskkonnaministeerium delegeerida halduslepinguga kolmandale sektorile jahitunnistuste andmise funktsiooni, millega kaasneb jahitunnistuste kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse peatamisega seotud ülesannete täitmine. Selleks, et neid ülesandeid oleks võimalik täita ja neid ülesandeid täitev isik saaks ülesannete täitmisega seotud kulud kaetud, nähakse ette võimalus ka sellist tasu võtta. Paragrahviga 8 muudetakse jahiseaduse § 45 lõiget 2 selliselt, et võimaldatakse keskkonnaministril tulevikus delegeerida halduslepinguga kolmandale sektorile jahijuhataja atesteerimise korraldamise funktsioon, ja täiendatakse halduskoostöö seaduse § 13 lõiget 1¹ punktiga 15, millega sätestatakse erisus jahiseaduse alusel sõlmitavate halduslepingute kohta. Miks selline säte? Selleks, et vältida riigihangete tegemise kohustust nii spetsiifilises valdkonnas, nagu jahindus seda on.
Nüüd komisjoni otsustest. Teatavasti oleme me ise selle eelnõu algatajad. Selle algatamise suhtes keskkonnakomisjonis mingeid kahtlusi ei olnud. Pärast arutelu sündis komisjoni otsus viia selle seaduseelnõu esimene lugemine läbi täna, 7. aprillil, lõpetada jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 22. aprill kell 16.
Veel niipalju edasisest töökorraldusest, et selleks, et kõik muudatused põhjalikult läbi arutada, kavandame me ka töögrupi tööd, et saaks kõiki ettepandud asjaolusid veel kord kaaluda ja jõuda edasise otsustusprotsessi juurde. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Selle eelnõu puhul jääb mulje, et järjekordselt antakse hulk riigi ülesandeid üle kolmandale sektorile. Oma ettekandes libisesite suhteliselt sujuvalt kolmanda sektori rollist üle. Kas te täpsustaksite, millised olid arutelud komisjonis seoses nende volituste üleandmisega riigilt kolmandale sektorile ja miks see üleandmine vajalik on?

Aitüma! Ilmselt  on see üsna lihtne ja arusaadav lähenemine, et kõigega, mis riigis ühes sektoris, kõnesoleval juhul jahindussektoris toimub, ei pea tegelema riigiasutus. Mis puudutab näiteks jahimeeste endaga toimuvat, näiteks jahitunnistuste andmisega seotut, siis nii nagu eelnõus on kirjas (ma sellel ka peatusin), võiks see olla üks selline näide, kus jahimehed ise oma organisatsiooni kaudu asju korraldavad. Teatavasti on valminud jahinduse arengukava, mille raames ei välistata mitme teise funktsiooni üleandmist ka edaspidi. Eks siin aeg annab arutust. Üks järgnev näide, mida ka seadus puudutab, on näiteks jahijuhatajate atesteerimine. Edasi võib arutleda näiteks jahilaskekatsete jm üle. Siin mingisugust vastuolu või põhjust, miks seda ei võiks teha, jahimehed ise ei näinud. Mis puudutab korralduslikke funktsioone, näiteks koolituste tellimist, siis neid ka praegu tellitakse kolmandast sektorist.

Küsimuseks saab sõna Villu Reiljan. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me komisjonis veendusime, et Eesti Jahimeeste Selts on valmis neid funktsioone üle võtma ja neil on kahtlemata olemas ka vastav kompetents. Aga kui me vaatame eelnõu § 8, siis selle järgi korraldab jahijuhataja atesteerimist Keskkonnaamet või keskkonnaministri volitatud isik halduslepingu alusel. See on nüüd kas nii või teisiti, aga kui keskkonnaminister ei taha volitada, siis tema ei taha volitada, ja siis jääb see asi tegelikult väga poolikuks. Ma ikkagi küsin, miks seda siis ei saa ühtepidi otsustada. Kui volitatakse halduslepingu alusel, siis volitame ja paneme nad tööle, aga ärme ajame seda asja kuidagi niimoodi pooleks. Väike märkus ka eesti keele kohta: kui tasu arvutamisel võetakse aluseks kõik vastava tunnistuse andja tehtavad kulutused tunnistuse väljastamiseks ...

Aeg! Aeg!

... siis see eesti keelega sarnaneb vähe.

Aitüma! Hakkame siis tagantpoolt ettepoole tulema. Eesti keelega sarnasuse suurendamiseks on meil eelnõu menetlemise käigus suured võimalused olemas ja kindlasti saab teie tähelepanelikkus tasutud. Mis puudutab näiteks jahijuhatajate atesteerimise puhul võimalust, et on üks või teine variant, siis kindlasti saame arutada ka konkreetsuse suurendamise varianti. Praegu ei pruugi minule teadaolevalt olla ühtlaselt üle Eesti esindatud ka see katusorganisatsioon, kellele kõikides maakondades tuleks seda kohustust delegeerida. Seetõttu on kaks varianti. Aga minul isiklikult ei ole selle vastu midagi, kui sinna tekib ainult üks ja konkreetne variant. Loodame, et kes iganes on keskkonnaminister, et ta siis kodanikuühiskonnaga on sellises soojas ja sõbralikus suhtes ning usaldab kodanikuühendusi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kotkas.

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minule tekitab probleeme eelnõu § 5, mis muudab seaduse § 16. Võib-olla on siin tegemist, nagu kolleeg Reiljan vihjas, sarnasusega eesti keelega. Tsiteerin: "Kasutusõiguse loa saanud mittetulundusühing või äriühing likvideeritakse või tema muudetud põhikiri ei sätesta enam jahinduse korraldamist." Kuidas sellest aru saada, palun?

Niimoodi tulebki sellest aru saada, et kui mittetulundusühing ei tegele enam jahindusega, siis järelikult ei saa ta olla ka jahimaa kasutaja.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mart Jüssi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin sai mainitud eraõiguslikke jahindusorganisatsioone. Kas kõik need organisatsioonid on riigi palge ees võrdsed või peavad nad kuidagi võistluslikult tõestama oma paremust, kui nad saavad riigi käest üle võtta jahinduse korraldamise funktsioone, või peavad nad näiteks oma pädevust kuidagi eraldi tõestama?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ütlen veel õienduse eelmise küsimuse kohta. Nii‑öelda eetrivälises diskussioonis me leidsime või, õigemini, Kalev Kotkas leidis, et § 5 punkt 2 saab paremaks, kui "või" taha panna ka "kui", siis on selgus majas: "... või kui tema muudetud põhikiri ei sätesta enam jahinduse korraldamist".
Mis puudutab sinu küsimust, hea kolleeg Jüssi, siis Keskkonnaministeeriumi jahindusega tegelevate spetsialistide andmetel on ka praegu juba olukord, kus olenevalt näiteks sellest funktsioonist, mida on võimalik delegeerida, toimubki see koostöös eri organisatsioonidega. Ühelt poolt võib see olla näiteks Eesti Jahimeeste Selts, aga teiselt poolt hoopiski ühing, mis tegeleb jahikoerte kasvatamisega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Need muudatused, mida keskkonnakomisjon esitas, on enam-vähem aastakese küpsenud, nüüd esitamisvalmis saanud ja esimesele lugemisele jõudnud. Eelnõu seletuskirjas on eesmärgina väga hästi kirjas, et esimeses etapis antakse jahindusorganisatsioonide kasutusse eramaad ja teises etapis riigimaad. Kas tuli selle eelnõu arutamisel jutuks teise etapi maade jahinduspiirkondade kasutusse andmise võimalused, kas oksjoni korras või mingil muul moel? Kas arutasite seda ja ka võimalikku ajagraafikut, kas teise etapi küpsemine käib kiiremini või võib see vähem aega võtta?

Aitüma! Loodame kõigepealt saada seaduseelnõust sellel kevadel seaduse, mis tähendab seda, et meil on loodud võimalused vähemasti esimese etapi läbimiseks, kui (tõepoolest, see on õigesti tähele pandud) see osa, mis puudutab eramaid, saab antud n‑ö uude kasutusse. Millal võiks olla valmisolek teise etapiga edasi minna? Siin on jälle raske prognoosida, aga järgmisel aastal võiks olla, kui asjad kenasti ja kiiresti edasi lähevad ja esimene etapp on läbitud, see valmisolek olemas. Mis puudutab arutelu, siis me ei arutanud komisjonis eelnõu menetlemise senises etapis, mismoodi see välja võib näha. Teie mainitud oksjon on tõepoolest üks võimalus sellistes konkurentsitingimustes, kui huvi on märgatav ja tahtjad olemas, selleks, et riik oma maade kasutusele andmisest tulu võiks teenida.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kotkas.

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mind huvitab veel üks põhimõtteline küsimus: kas kolmandale sektorile kohustuste üleandmisega kaasneb ka nende kohustuste täitmiseks vajaliku raha ülekandmine?

Aitüma! See, mis konkreetselt selles seaduseelnõus täna kajastub, puudutab ühte konkreetset ülesannet, milleks on peamiselt jahitunnistuste väljaandmine. Nagu seaduseelnõu sätestab, lepitakse sellisel juhul halduslepingus kokku, millised on tasu küsimise alused, et jahimehekandidaadid, kes neid tunnistusi saada soovivad, nende eest ise maksaksid, ja nii saaksid kulud kaetud.

Sõna saab kolleeg Helmer Jõgi.

Aitäh! Hea ettekandja! Kaua räägitud ja kaua oodatud asi, et osa maid, 220 000 – 230 000 hektarit jahimaid, läheb n‑ö RMK bilansist või käibest välja, on teretulnud. Aga minu küsimus on see: kas komisjon on välja nõutanud või küsinud neid kavasid, neid plaane, millised konkreetsed piirid tuleksid ja kuidas neid maid hakatakse olemasolevate jahiseltside vahel pärast seaduse jõustumist jagama?

Aitüma küsimuse eest! Seletuskirja kohaselt esimeses etapis see maade hulk küll nii suur ei ole, nagu teie ütlesite. Siin on 150 000 hektarit välja pakutud. Meil senise arutelu käigus ühtegi kaarti pole laual olnud, aga mõte on küll selline, et see puudutaks kõiki praeguseid riigi jahipiirkondi ja seal seda eramaade osa. Edasise etapi küsimus on see, kas ja kui palju on neid kohti, kus Eesti riik ise teeb vastavaid jahindusuuringuid. Kindlat otsust veel sündinud ei ole.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Mina muutun alati murelikuks, kui ma kuulen kalamehi rääkimas kalapüügiseadusest ja jahimehi jahiseadusest. Kas sa võid kinnitada, et selle seaduse tegemisel ei ole korporatiivsed huvid peale jäänud ja keskkonna või riigi huvid ei ole tagaplaanile jäänud?

Aitäh küsimuse eest! Ma kõigepealt ütlen oma positsiooni selle seaduseelnõuga seoses. Ühelt poolt olen ma muidugi komisjoni esimees, aga kitsalt liigitatult olen karnivoor ehk lihasööja. Minu huvi on see, et liha peab alati olema maitsev. Aga ma arvan, et see, et selle seaduseelnõu siia jõudmine on võtnud üsna pikka aega, ongi kinnitus selle kohta, et seda tasakaalu sinu nimetatud korporatiivsete huvide ja riigi huvide vahel on kenasti sätitud. Ma hetkel küll ühtegi sellist hirmu ei näe.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Mul on küll täpsustus, aga ma pean selle täpsustuse vist küsimuse vormis esitama. Kust pärineb see arv 150 000? Mina tahan ikkagi väita, et õige on 220 000 – 230 000.

Õige, ma ütlesin seda teistpidi. 150 000 hektarit on umbes seda pinda, mis jääb riigile RMK näol, ja ülejäänud osa läheb kasutusse. Täiesti õige märkus.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Aitäh! Ma siis täpsustan, mina kui omnivoor, kes natukene häbeneb seda karnivoori osa enda puhul. Kas sa ütleksid, miks on jahimehed nii õnnelikud selle seaduse üle? Miks nad rõõmustavad ja ütlevad, et seda on kaua oodatud, ja kas nad seda pikka teekonda mitte ei lühendanud näiteks relva jõul?

Aitüma! Mina olen ka omnivoor laiemas mõttes, lihtsalt jahiseaduse mõttes olen karnivoor. Nii nagu iga inimene. Aga ega mingeid erilisi kilkeid ka selle seaduseelnõuga pole kaasnenud. Lihtsalt peetakse mõistlikuks sellist asjade korraldust, et kõike ei pea tegema mitte riigiasutus, vaid jahimehed ja ka ‑naised, keda, ma saan aru, järjest juurde tuleb, saavad oma asjad ise korraldatud, need, millega nad hakkama saavad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma pöördun korraks tagasi selle teise etapi juurde, mis puudutab 150 000 hektarit riigimaid. Siin on tekkinud erinevaid arvamusi juba selle esimese etapi kohta, selle kohta, kas see peab selle või teise skeemi järgi minema. Sellest tulenevalt oleks oluline suhteliselt selgelt juba ette seisukohta väljendada. Milline hakkab olema riigimaale jäävate jahipiirkondade kasutusse andmise kord? Esimeses küsimuses küsisin ma oksjoni kohta. Siis sa ütlesid, et on see või teine variant. Kas sa arvad, et oksjoni asemel võib tulla ka mingisugune muu variant riigimaa jahindusorganisatsioonide kasutusse andmiseks?

Aitüma küsimuse eest! Õnneks, nii nagu kõiki seaduseelnõusid, nii ka seda eelnõu on võimalik menetleda kolmel lugemisel. Ma arvan, et selle diskussiooni, kas, kui täpselt ja mida me saame fikseerida selle võimaliku järgmise etapi suhtes juba selles seaduseelnõus, saame läbi teha veel aprilli jooksul, julgen ma pakkuda, ja siis on meil võib-olla teisel lugemisel põhjust kolleegidele rääkida, kuhu me jõudsime. Täna ei hakkaks siin niisama improviseerima.

Aitäh! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole.
Head kolleegid! Läheme edasi. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, me läbirääkimisi ei ava.
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimene lugemine täna lõpetada. Määran eelnõu 458 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. aprilli 2009 kell 16. Oleme eelnõu esimese lugemise lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku § 52² muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liige Toomas Trapido. Palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Meie eelnõu eesmärk on võimaldada kohtunikel pikendada loomapidamisõiguse äravõtmist juhtudel, kui loomi on korduvalt julmalt koheldud. Täpsem ettepanek on pikendada lisakaristuse kohaldamisel loomapidamisõiguse äravõtmise määrasid väärteo korral kuni viie aastani ja kuriteo korral kuni 15 aastani. Praegu on määrad kolm ja viis aastat.
Elu on näidanud, et loomade vastu pannakse toime väga palju tegusid, mida võib klassifitseerida nende julma kohtlemise alla. Loomade pidamise tingimused on tihtipeale väga halvad. Elu on näidanud sedagi, et need juhtumid korduvad, ehk need inimesed, kes on korra loomi väärkohelnud, kipuvad neid ka hiljem väärkohtlema. Seetõttu, kui praegust regulatsiooni kehtestati, siis Põllumajandusministeerium, kelle alluvuses olev Veterinaar‑ ja Toiduamet tegeleb loomade väärkohtlemise juhtudega, pani ette, et loomapidamisõiguse äravõtmise määrad oleksid pikemad. Aga seadusesse läks niimoodi, nagu ta on, ehk kolm ja viis aastat. Meie ettepanek on, et neid määrasid tuleks pikendada.
On olnud mitmeid juhtumeid, kus on olnud tegu põllumajandusloomadega. Põllumajandusloomad on inimesele sissetulekuallikaks ja kui ta neid on korra väärkohelnud, siis selline karistus ei mõjuta teda sel määral, et ta oma põhitegevusalast loobuks. Loomi tahab ta edasi pidada ja seetõttu on oht, et need juhtumid korduvad, mida on praktika näidanudki. On ka selliseid isikuid, kes on kohtumõistmise ajal avalikult teatanud, et nad kavatsevad edaspidigi vajaduse korral loomi sisuliselt piinata või tappa. Selliste isikute puhul ei ole isegi viieaastane loomapidamisõiguse äravõtmine piisav.
See ongi lühidalt meie eelnõu sisu. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Mai Treial, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei sea kahtluse alla seda, et loomade väärkohtlemise ja julma kohtlemise puhul on vaja karistusi karmistada, mõnd inimest ei tohi võib-olla isegi terve elu jooksul loomadega kokku lasta. Aga minu küsimus on selles, kuidas need rangemad karistused mahuvad üldise karistuspoliitika raamesse niimoodi, et need ei löö seda tasakaalust välja.

Aitäh! Tunnistan, et mul puudub ülevaade üldisemast karistuspoliitikast. Ma arvan, et karistused peavad olema selles mõttes sisulised, et kui on oht, et sama isik hakkab loomi väärkohtlema, ja see oht on suur, siis tuleb talle määrata võimalikult pikk karistus. Siin võib isegi rääkida sellest, tõepoolest, et kui on korduvad juhtumid olnud, siis on ka 15 aastat vähe, eluaegne keeld oleks võib-olla kohasem.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Kui on tegu perekonnaga ja üks pereliige saab loomapidamiskeelu, kuid teine pereliige ei saa, siis selles peres võivad ikkagi loomad edasi olla. Kas te selle peale ka olete mõelnud, mis sellisel juhul saab?

Jah, selliseid juhtumeid on tõesti olnud. Minu teada on need jõudnud ka kohtusse. Ma ei mäleta täpselt kohtuotsust, aga sisuliselt on sellele tähelepanu pööratud, kas on võetud loomapidamisõigus ära kogu perelt või igal juhul kuidagi on see lahendatud. See probleem on täiesti selgelt olemas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kas on olemas ilmseid seoseid, et loomade väärkohtlemine kasvab üle üldiseks julmuseks ja kurjaks toimimiseks inimeste omavahelistes suhetes, või neid seoseid teada ei ole?

Jah, isiklikult arvan, et siin on täiesti selge seos. Inimene on mõningate käsitluste järgi loomariigi osa. See on täiesti õigustatud ja hea tähelepanek. Tihtipeale öeldakse, et katsume kõigepealt inimestega tegelda, ja vaadake, kuidas meil inimesi koheldakse jne. Aga mina väidan küll, et kui me n‑ö lubame loomade väärkohtlemist, siis sellest tulenevad järelmid täiesti selgelt ka inimeste kohtlemisse.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Aitäh! Hea ettekandja! Eelnõu on igati asjakohane, sellele ma vastu ei vaidle. Aga mis siis saab, kui väärkohtleja, kellel on keelatud loomi pidada, neid salaja peab? Kui suur siis karistus on?

Aitäh! Jään täpse vastuse võlgu. Aga ju siis on kriminaalkorras karistus ja rakendatakse maksimummäära.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Põhimõtteliselt võib teie soovi, muret ja rõõmu selle eelnõuga seonduvalt mõista, aga te ütlesite, et praktikas on esinenud olukordi, kui kohus oleks võinud karistada rangemalt ja oleks pidanud hoopis rangemalt karistama neid isikuid, kes on pannud sellise rõveda teo loomade suhtes toime, aga seadus ei ole seda lubanud. Te ütlesite, et on selliseid juhtumeid olnud. Äkki te toote mõne näite.

Statistika ütleb, et kohus on selle kuriteo korral rakendanud valdavalt maksimummäärasid ehk seda viit aastat. See nagu juba ütleb midagi, et kui võimalik, siis määratakse maksimum. Mis puudutab konkreetseid näiteid, siis mulle on edastanud loomakaitse selts, et kodanik Aleksander Brjantsev, kes tappis julmal moel koera, kinnitas, et teeb seda vajaduse korral edaspidigi. Meedias on olnud näiteid hobusepidajate ja lehmakasvatajate kohta, kes on loomi korduvalt väärkohelnud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Aga mind, hea ettekandja, huvitab ka see, kas ja kui proportsionaalne on see kõik, mis te olete oma eelnõus välja toonud. Nimelt, kas on mõeldud sellele, et üks isik võib näiteks panna sellise julma teo toime mingi ühe konkreetse loomaliigi suhtes, aga samal ajal ta maainimesena peab veisekarja, muid loomi või tibusid? Kui ta on pannud toime julma teo oma kassipoja suhtes, siis kas see tähendab, et pärast seda peaks kõik need laudaloomad ka tema juurest minema viima? Peate te seda silmas?

Lühike vastus on, et jah, peaks küll.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Kutsun kõnetooli õiguskomisjoni liikme Tiina Oraste.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku § 52² muutmise seaduse eelnõu 24. märtsil s.a. Kutsutud olid Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liige Toomas Trapido, Eesti Loomakaitse Seltsi esindaja Heiki Valner, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep, Põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuusk ja õigusosakonna nõunik Diana Rammul ning Politseiameti menetlustalituse vanemkomissar Siiri Pars.
Eelnõu esitajate ettepanek on sätestada karistusseadustikus loomapidamisõiguse äravõtmine looma suhtes lubamatu teo toimepanemise eest kuriteo puhul kuni 15 aastaks ja väärteo puhul kuni viieks aastaks. Põhjendus on see, et inimesed, kes on loomi jõhkralt kohelnud, teevad seda suure tõenäosusega ka edaspidi. Loomakaitse seltsi esindaja väitel tooks karistuse karmistamine kasu just põllumajandusloomade kasvatajate puhul ja seda ennetava mõjuna. Kui põllumajandusloomade kasvatajal on teada, et ta võib tööst ilma jääda näiteks 15 aastaks, siis see paneb teda mõtlema.
Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta, kuna loomapidamisõiguse äravõtmise sätted jõustusid karistusseadustikus alles 2. jaanuaril 2008. aastal. Tänaseks päevaks on see meede saanud seadusena kehtida üksnes veidi üle aasta. Veel ei ole olemas statistikat selle kohta, kuidas on loomapidamisõiguse äravõtmine mõjutanud loomade väärkohtlemist. Veebruari seisuga oli karistusseadustiku § 264 "Looma julm kohtlemine" alusel tehtud kohtuotsuseid 22 isiku suhtes ja omakorda karistusseadustiku seniste vastavate normide alusel oli tehtud kolm otsust, kus kuriteo korral oli lisakaristusena rakendatud loomapidamisõiguse äravõtmist viieks aastaks. Praktikas puudub alus väita, et 2008. aastal karistusseadustikus sätestatud meede ei toimi. Eelkõige tuleks tagada kõikide olemasolevate sätete tegelik rakendamine ja ka järelevalve. Samuti tuleks leida vahendeid ja ressursse, et loomade julma kohtlemisega seotud süütegusid rohkem menetletaks. Valitsuse eesmärk ei ole tõrjuda tagaplaanile loomade kaitsmist. Põllumajandusministeeriumi toidu‑ ja veterinaarosakonna juhataja tõi välja praktika, mida kasutavad teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Tänase päeva seisuga on näiteks Soomes ja Austrias võimalik loomapidamisõigus loomakaitsenõuete rikkumise eest alaliselt ära võtta. See tähendab, et loomapidamiskeeld kehtib kogu füüsilise isiku eluaja või juriidilise isiku eksisteerimise aja. Alates 2000. aastast kuni vastava paragrahvi rakendumiseni 2008. aastal sai loomapidamisõigust ära võtta tsiviilkorras. Seega on loomapidamisõiguse äravõtmise võimalus eksisteerinud ka varem ja sealt tuleneb vastav statistika. Tsiviilkorras rakendati loomapidamisõiguse äravõtmist isikutelt sellel perioodil neljal korral. Tsiviilkorras oli võimalik loomapidamisõiguse äravõtmine maksimaalselt kümneks aastaks, kuid teadaolevalt rakendati maksimummäärana siiski viit aastat. Politseiamet ei olnud kindel, kas seaduseelnõus sätestatud karistuste karmistamine seatud eesmärki tagab. Tähelepanu tuleks pöörata järelevalve tõhustamisele. Probleemiks on kindlasti see, et praegu puudub võimalus saada teavet selle kohta, kas isikult on loomapidamisõigus ära võetud või mitte. Oluline oleks ette näha abinõud, mis tagaksid, et loom ei satuks selliste isikute omandisse või valdusesse, kellelt on loomapidamisõigus ära võetud. Ühe lahendusena võiks kasutada lemmikloomade registri loomist, milles kajastuksid andmed loomapidamisõiguse äravõtmise kohta. Sarnane register on olemas põllumajandusloomade jaoks. Politseiamet tegi ettepaneku karistuste karmistamise asemel pigem vaadata üle loomakaitseseadus ning sätestada seal konkreetsed järelevalvepädevused. Näiteks ei ole praegu kohalikel omavalitsustel menetluspädevust loomakaitseseaduses toodud väärtegude puhul. Kohalikel omavalitsustel on õigus pidada järelevalvet kasside ja koerte pidamise eeskirja nõuete täitmise üle ning menetleda selle eeskirja rikkumisi, aga mitte loomakaitseseaduses sätestatud väärtegusid. Kasside ja koerte pidamise eeskiri on mõeldud aga pigem inimeste kui loomade kaitseks.
Komisjon leidis, et arutusel olevast üksikmuudatusest ei piisa olukorra lahendamiseks, vaid probleem kui selline vajaks terviklikumat lahendust. Küsimus võiks olla ka valitsuses põhjalikumalt läbi arutatud ja hõlmatud peaksid olema muud ettepanekud, näiteks järelevalve sätestamine isikute tegevuse üle, kellelt on loomapidamisõigus ära võetud, samuti lemmikloomade registri loomine. Kui saaksime terviklikuma lähenemise ja lisaargumendid praeguse praktika põhjal, siis oleks võimalik selle teema juurde tagasi tulla.
Komisjon otsustas suunata eelnõu 418 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele teisipäeval, 7. aprillil 2009. aastal ettepanekuga eelnõu tagasi lükata. Komisjoni ettekandjaks määrati Tiina Oraste.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Me saame kõik aru selle eelnõu õilsatest eesmärkidest, aga rakendamisega tekib küsimusi. Kuidas komisjon neid rakendamisideid käsitles? Autor pakkus, et hiirele haiget tegemise eest võib ära võtta lehmakarja. Kas komisjon arutas ka selliseid juhtumeid, kus on paralleel näiteks lapse väärkohtlemise ja lehmakarja vahel? Lapse füüsiline karistamine tähendab suure tõenäosusega julmust ka loomade suhtes. Kuidas diskussioon komisjonis nendes küsimustes arenes?

Aitäh! Komisjon sellist küsimust ei arutanud, et me oleksime võrrelnud inimese ja looma väärkohtlemist. Küll aga keskendus komisjon sellele, et järelevalve vajab tõhustamist, mitte niivõrd karistused karmistamist.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Aitäh! Minu küsimus lähtub eelmise ettekandja vastusest Väino Linde küsimusele, mis puudutas seda, kas näiteks kassi väärkohtlemise eest võib sellelt isikult ära võtta mis tahes looma pidamise õiguse, näiteks ka kariloomade pidamise õiguse. Härra Trapido vastas lühidalt, et jah, võib küll. Samas on aga eelnõus kirjas, et saab kohaldada mis tahes looma või teatud loomaliiki kuuluva looma pidamise õiguse äravõtmist. Kas komisjonis oli arutlusel see, et eelnõu autorid ise nagu päris täpselt ei ole kursis sellega, mis eelnõus sisaldub?

Aitäh! Komisjon ei arutanud seda, et kui ühte loomaliiki on väärkoheldud, kas siis peaks ära võtma üldse loomapidamisõiguse või tegema seda ainult konkreetse loomaliigi suhtes.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valdur Lahtvee.

Aitäh! Hea ettekandja! Kui valitsus tõi komisjoni ette oma eitava seisukoha või negatiivse seisukoha selle eelnõu kohta ja tõi välja hulga meetmeid, kuidas täiendada olemasolevat seadustikku nii, et loomade väärkohtlemist vähendada ja ennetada, kas siis oli komisjonis ka juttu, millal valitsus nende täiendustega tuleb, või kuidas komisjon toimib, et need täiendused võimalikult kiiresti seadustikku jõuaksid, et olukord ikkagi paraneks?

Aitäh! Need konkreetsed ettepanekud tulid siiski Politseiameti poolt. Kuna need olid üsna põhjendatud, siis komisjon tegi algatajatele ettepaneku loomakaitseseadusesse muudatusettepanekuid teha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Trivimi Velliste.

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud proua ettekandja! Ajakirjanduses on sageli juttu sellest, kuidas lapsed piinavad loomi. Ma usun, et selle eelnõu algatajad ei ole vist silmas pidanud laste karistamist. Aga kas komisjonis oli juttu sellest, et tulevikus oleks tarvis selle teema juurde tagasi tulla? Kas üldse see oli kõneks, et lapsed loomi piinavad, ja kuidas seda takistada?

Aitäh! Komisjonis ei olnud sellest juttu, aga kasvatus algab ju loomulikult kodust.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Läheme läbirääkimiste juurde. Fraktsioonide esindajatel on võimalus saada sõna. Esimesena kutsun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotmani.

Head kolleegid! Ega mul ei olnud plaanis kõnelda. Vajadus kõnelda tulenes sellest, et kuigi eelnõu on lühike, paistab, et mitmed küsijad ei ole seda läbi lugenud. Sest tegelikult küsimuses, kas kassi piinamise eest võib ära võtta ka lehmapidamise õiguse, ei muutu kehtiva õiguskorraga võrreldes mitte midagi. See jääb täpselt nii, nagu see on ka praegu. Selle eelnõuga pakutakse üksnes pikendada kohtu määratud loomapidamiskeelu maksimaalset kestust. Kõik muu jääb kehtiva seadusega võrreldes samaks. Seega oli enamik küsimusi asjakohatud, ma ei tea, kas pahatahtlikkusest või pealiskaudsusest. Nii et rohkem sisulist lähenemist, kolleegid, ka selle eelnõu puhul! Aitäh!

Aitäh! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Kuna õiguskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 418 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me peame seda ettepanekut hääletama. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele õiguskomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud karistusseadustiku § 52² muutmise seaduse eelnõu 418. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 10, erapooletuid ei olnud. Õiguskomisjoni ettepanek leidis toetust ning eelnõu 418 on menetlusest välja langenud.
Tänase istungi päevakord on ammendatud. Head tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 10.51.