Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Teiseks, investeerimisfondide seaduse, kindlustustegevuse seaduse, krediidiasutuste seaduse, väärtpaberituru seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Ivari Padar. Kolmandaks, kohtutäituri seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes osalemise seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu. Praeguses olukorras, kus erasektor kärbib märkimisväärselt nii töötajate kui juhatuse liikmete palkasid, tuleb ka riigiettevõtetel üles näidata solidaarsust ja kärpida kõrgustesse kerkinud juhatuse esimeeste ja juhatuse liikmete tasusid. Käesolev eelnõu kehtestab ülempiirmäära 90 000 krooni kuus selliste äriühingute juhatuse liikmete sissetulekutele, kus riigil on vähemalt otsustusõigus. Sama piirmäär kehtestataks ka riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmete tasustamisele.
Millest selline piirmäär? Eesti Vabariigi presidendi ametipalk võrdub seitsmekordse eelmise aasta IV kvartali keskmise palga korrutisega, mis praegu teeb 91 819 krooni. Seega on avaliku sektori kõrgeim ametipalk samas suurusjärgus, mis kõnealune eelnõu sätestab riigi osalusega juriidiliste isikute juhatuse liikmetele. Eelnõust lähtuvalt tuleb selliste äriühingute nõukogudel, kus riigil on vähemalt otsustusõigus, ning riigi asutatud sihtasutuste nõukogudel juhatuse liikmete tasustamise lepingud üle vaadata ja teha nendesse vajadusel muudatused 1. juuliks 2009. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Annan edasi teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, keskkonnakomisjoni s.a 25. märtsil algatatud jahiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon. Teiseks, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni s.a 26. märtsil algatatud maamaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 26. märtsil esitatud "Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse ühenduse osalemise kohta mitme liikmesriigi algatatud Euroopa metroloogia teadusprogrammis" eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg oli 6. aprill kell 13.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Digitaalallkirjade ja elektroonilise identifitseerimise tegevuskava piiriüleste ja avalike teenuste osutamise edendamiseks ühtsel turul" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on k.a 20. aprill kell 13.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu määruste eelnõude kohta, millega kehtestatakse teatud ühenduse ainupädevuses olevates valdkondades liikmesriikide poolt kolmandate riikidega kahepoolsete lepingute sõlmimise kord, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruste kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. aprill kell 13.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Energiatõhusus: eesmärgiks seatud 20% energiasäästu saavutamine" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. aprill kell 13.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. aprill kell 13.
Kolmapäeval, 8. aprillil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, rahandusminister Ivari Padar ja siseminister Jüri Pihl.
Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Palun, head kolleegid, tähelepanu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed võtsid tagasi 14 arupärimist: numbrid 248, 135, 148, 149, 181, 155, 194, 224, 212, 215, 218, 184, 186 ja 239. Seetõttu jäävad tänasest päevakorrast välja järgmised päevakorrapunktid: nr 2, 4, 8, 9, 16, 19, 23, 32, 36, 39, 42, 45, 47, 54. Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Aitäh, austatud eesistuja! Vaatamata sellele, et siin tehti 14 mõistlikku otsust, jäi veel hulk tegemata. Mul on juhatusele ettepanek, et äkki kaaluks õiguskantslerile esitatud küsimuse tõstmist viimaseks. Lihtsalt selle sihiga, et ta tutvuks meie riigiõigusliku tegelikkusega ja tajuks Riigikogu siseelu natuke paremini.

On ettepanek järjekorra muutmiseks. Kas fraktsioonid on selle poolt? (Hõiked "Ei!" ja "Jaa!".) Meil tuleb seda hääletada. Kas kõik on poolt? Ma ei kuulnud. Kas kõik on poolt? (Hõiked "Jaa!".) Palun, siis esimene punkt läheb ... Oot-oot! Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Austatud juhataja, mina küll sellist ettepanekut pole teinud. (Naer.)

Kuidas te siis ei ole teinud?! Te ju pakkusite välja sellise ettepaneku? Pakkusite! Läheme siis edasi senise päevakorraga. Panen selle täpsustusega päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu oli üks, erapooletuid oli neli. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme arupärimistele vastamise juurde. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Üks asi jäi natukene arusaamatuks. Te lugesite ette kõigepealt need tagasivõetud arupärimised ja teiseks lugesite ette täpsustuse, mis puudutab esimese punkti tõstmist taha. Seda te ei tühistanud. Kuidas nüüd ikkagi seda hääletust mõista?

Ma lugesin ette, millised arupärimised on tagasi võetud ja millised päevakorrapunktid vastavalt ära jäävad. Muid muutusi ei ole. Ma ütlesin: panen selle täpsustusega päevakorra kinnitamise hääletusele. Väga täpselt on öeldud. Läheme esimese arupärimise juurde. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Juhatajal vist oli väike ebatäpsus. Arupärimised on esitanud eri saadikud ja ma loodan, et need võtsid tagasi ka needsamad saadikud, mitte Keskerakonna fraktsioon, nagu kõlama jäi.

Ma ütlesin: võtsid tagasi Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed. See tähendab seda, et võtsid tagasi just nemad. Ma ei öelnud, et seda tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon.
Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Evelyn Sepa ja Mailis Repsi s.a 18. veebruaril esitatud arupärimine kohaliku omavalitsuse autonoomia rikkumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Võib-olla oleks tõesti olnud mõistlik, kui see palju elevust tekitanud ettepanek oleks ka ettepaneku vormis esitatud. Vahest oleks õiguskantsler siis tõepoolest põhjalikumalt tutvunud meie riigielu tegelikkusega. Aga lubage mul tutvustada lühidalt vastamisele tulevat arupärimist. Arupärimine on initsieeritud ühest palju elevust tekitanud eelnõust, mis ei saanud seaduseks, kuna Vabariigi President jättis selle välja kuulutamata. Aga problemaatika, mille see omakorda tõstatas, ei ole päevakorralt taandunud. Täna me siiski ei menetle Riigikogus enam soolise võrdõiguslikkuse seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, vaid kõiki neid teemasid eraldi, nii nagu kord ka ette näeb. Kui juhataja teeks võib-olla ettepaneku, et ma ei peaks mikrofoni kasutades kõigist üle rääkima?

Ma palun vaikust saalis!

Aitäh! Tõepoolest, nimetatud küsimused on poliitiliselt ja õiguslikult endiselt äärmiselt aktuaalsed ja valimiste lähenedes paraku muutuvad veelgi aktuaalsemaks. Alustan praegu küsimuste ettekandmisest ja lähen siis veel kord ka tausta juurde. Kolleegid pärivad õiguskantslerilt aru järgmistes küsimustes. "Kas keskvõim rikub Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklit 5, kui teeb kohaliku omavalitsuse võimupädevuses otsuseid ilma nendega nõu pidamata?" Teiseks: "Kas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine nimetatud eelnõuga oleks olnud siis seadusandja poolt põhjendatud?" Tegelikult me ootame analüüsi proportsionaalsuse kohta ja selle kohta, kas toodud eesmärgid ka sisuliselt vastavad sellele, miks seda püüti muuta. Kolmandaks: "Kas linnaosade säilitamine on Tallinna linnas põhiseaduslikku järku väärtus ja kas see kaalub üle põhiseaduse?" Mõtleme viimast koosmõjus Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga. Neljandaks: "Kas Tallinna linnaosasid puudutav eelnõu on kohaliku omavalitsuse autonoomia rikkumine?" Seega kas seaduse muutmine niisugusel kujul, nagu see välja pakuti, on omavalitsuse autonoomia rikkumine?
Nüüdseks on meil siis eraldi kolm eelnõu, neist paljuräägitud kaks puudutavad halduskorraldust Tallinna linnas ja kohaliku omavalitsuse volikogude valimise korraldust just Tallinnas. Tegelikult võiks küsida: kas need eelnõud on kooskõlas põhiseadusega? Me kõik mäletame, et Vabariigi President, jättes selle mammutnimega seaduse välja kuulutamata, ei analüüsinud vähimalgi määral eelnõu osiste sisu põhiseaduspärasust. Ta viitas ainult vormi ehk siis vastuvõtmise viisi ebakorrektsusele.
Tulevikku silmas pidades on kindlasti hästi oluline tegur, millele ka arupärijad mitmel puhul, nii selle arupärimise tekstis kui ka varasemates aruteludes, on tähelepanu juhtinud. See on üldse niisugune riigivõimu omavoli ja sekkumise arutus ehk pidev vähene põhjendatus. Kahtlemata jätab valimisseaduse normide disainimine liiga vähe aega enne valimisi paratamatult mulje, et seda tehakse selgelt omakasu sihiga. Kogu see ajastus on küsitav. Riigikohus on seda varasematel kordadel korduvalt analüüsinud ja öelnud, et see ei ole ei hea tava ega ka põhiseaduspärane tegevus.
Me väga loodame, et õiguskantsler on ette valmistanud väga põhjaliku vastuse ja et me saame siin pikalt ja põhjalikult diskuteerida, enne kui Riigikohus taas asub kõike sedasama arutama. Loodetavasti ka nende arutelude tulemusena toimuvad meil sügisel siiski Tallinnas kohalike omavalitsuste valimised ja valitud võim saab olema igati legitiimne. Loodetavasti on meie seadused stabiilsed ja kehtivad kõigile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun kõnepulti õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Loen ette küsimuse ja siis ka oma vastuse.
Esimene küsimus: "Kas keskvõim rikub Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artiklit 5, kui teeb kohaliku omavalitsuse võimupädevuses otsuseid ilma nendega nõu pidamata?" Põhiseaduse § 158 näeb kohaliku omavalitsuse ärakuulamise kohustuse ette üksnes juhul, kui riik otsustab muuta kohaliku omavalitsuse üksuste piire, see on territooriumi suurust. Üks harta artikli 5 lause kõlab: "Muudatusi kohalike omavalitsuste võimupiirides ei tehta kõnealuse kohaliku kogukonnaga eelnevalt nõu pidamata." Paraku pean tõdema, et harta artikli 5 eestikeelne tõlge on ekslik – nii artikli pealkiri kui sisu. Ingliskeelse versiooni sõnastus on (loodan, et hääldan korrektselt): "changes in local authority boundaries", pidades viimase all silmas territoriaalseid piire, mitte pädevuse ulatust. Sellest annab tunnistust ka harta seletuskiri. Kuna kõnealusel juhul ei ole küsimuse all kohaliku omavalitsuse territoriaalsete piiride muutmine, ei ole viide harta artikli 5 võimalikule rikkumisele õige. Samas sätestab harta artikli 4 lõige 6 järgmist: "Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise osas nii palju kui võimalik". Seega kohustus kohalike omavalitsustega konsulteerida hartast siiski tuleneb.
Toodud harta artikli 4 lõike 6 kohaldatavuse seisukohalt on oluline esiteks välja selgitada, kas kõnealuse eelnõuga otsustati kohalikku omavalitsust otseselt puudutavate küsimuste üle. Teisisõnu, kasutades põhiseaduse terminoloogiat: kas riivati, esiteks, kohaliku omavalitsuse õigust otsustada ja korraldada kohaliku elu küsimusi, või teiseks, pandi kohalikule omavalitsusele riiklikke kohustusi? Kohaliku elu küsimuste otsustamine või omavalitsustele riiklike ülesannete panemine on eeskätt see, mis otseselt puudutab kohalikku omavalitsust, alles seejärel saab analüüsida seda, kuidas ja kas üldse on kohalikke omavalitsusi ära kuulatud. Seadusega muudeti esiteks kohalike omavalitsuste korralduse seaduse § 57, keelates volikogul likvideerida osavalda või linnaosa või muuta nende piire korraliste kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste aastal. Säte lisab, et sellekohane otsus jõustub otsuse tegemisele järgneval aastal. Teiseks muudeti kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 ja § 56¹. Arupärijad seavad kahtluse alla eeskätt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 muutmise, mistõttu keskendun järgnevalt üksnes sellele. Nimelt nähti eelnõus ette, et üle 300 000 elanikuga kohalikus omavalitsuses moodustab volikogu kaheksa valimisringkonda. Samuti kohustab seadus Tallinna moodustama valimisringkonnad linnaosade kaupa ning kui linnaosasid ei ole moodustatud, siis lähtudes varem eksisteerinud linnaosadest.
Olen seisukohal, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimise õigusega seonduva, s.o nii valimiste põhimõtete kui ka valimiste korralduse põhimõtete üle otsustamine ei ole kohaliku elu küsimuse lahendamine. Kohaliku omavalitsuse demokraatlik ja ühtne legitimeerimine kogu riigi lõikes on riigielu küsimus. Süüvimata siinkohal pikemalt teoreetilistesse käsitlustesse, selgitan üksnes lühidalt, et kõnealune järeldus tugineb esiteks sellel, et volikogude legitimeerimise küsimus ei kuulu kohaliku omavalitsuse autonoomiaga kaitstud enesekorralduse alla. Teiseks, aktiivse ja passiivse valimisõiguse kui põhiõiguse piiramise üle saab parlamendi reservatsiooni ehk olulisuse põhimõttest tulenevalt otsustada vaid seadusandja. Kolmandaks osundab põhiseaduse § 104 lõige 2 punkt 4 kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele kui konstitutsionaalsele seadusele, mis omakorda kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise õiguse kui riikliku tähtsusega küsimuse käsitlemist.
Kuna kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 8 muutmisega reguleeris seadusandja üksnes valimisringkondade moodustamisega seonduvat, ei ole sellega riivatud kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Ka ei pandud sättega kohalikule omavalitsusele mingeid riigi ülesandeid. Küll on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 57 osavalla ja linnaosa likvideerimise ja piiride muutmise keeluga sekkutud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse otsustada ise oma sisemise organisatsiooni üle. Kohaliku omavalitsuse sisemine organisatsiooniline iseseisvus on osa kohaliku omavalitsuse poolt kohaliku elu küsimuste üle otsustamises. Pean oluliseks rõhutada, et tegu on seaduse alusel toimuva kohaliku omavalitsuse autonoomia riivega – kas see riive on ka rikkumine, see eeldab täiendavalt riive eesmärgi väljaselgitamist ning riive proportsionaalsuse hindamist. Kuna kohaliku omavalitsuse autonoomia riive on eeltoodust tulenevalt olemas, tuleb järgnevalt seega analüüsida, kas kohaliku omavalitsusega oleks tulnud konsulteerida harta artikli 4 lõike 6 mõttes. Korrektsuse huvides tuleb täpsustada, et eelnõu esitaja oli algselt eelnõu versiooni (see on ilma kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muudatusteta) kooskõlastanud Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liiduga.
Nagu öeldud, näeb kõnealune harta artikkel ette, et kohalike võimuorganitega tuleb konsulteerida õigeaegselt, sobival viisil ja niivõrd, kuivõrd võimalik – insofar as possible. Ametlik Riigi Teataja tõlge on "niipalju kui võimalik". Seega ei ole konsulteerimiskohustus absoluutne, sellest võib olla erandeid. Seda kinnitab ka harta seletuskiri, kus märgitakse: "Nõu tuleb pidada sellisel viisil ja ajal, et kohalikel võimuorganitel oleks tõeline võimalus avaldada mõju, mööndes samas, et erandlikel asjaoludel võidakse nõupidamisnõuet eirata, eeskätt pakilistel juhtudel."
Vahemärkusena lisan, et Riigikogu juhatuse poolt kehtestatud Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri ei näe iseenesest ette kohaliku omavalitsuse või nende liitudega konsulteerimise kohustust. Küll sätestab selle aga näiteks Vabariigi Valitsuse reglemendi punkt 25, mille kohaselt tuleb eelnõu kooskõlastada kohalike omavalitsuste üleriigiliste liitudega, kui eelnõu puudutab kohalike omavalitsuste üldisi huve.
Konkreetsel juhul võiks analüüsitava seaduse vastuvõtmist ilma kohalike omavalitsustega konsulteerimata põhimõtteliselt õigustada kiiruse argumendiga, mis muutub eriti kaalukaks valimiste lähedust arvestades. Samas kaasnes liigse kiirustamisega sel määral menetlusreeglite eiramine, mis oluliselt moonutas seadusandja tahte kujunemist. Selle tagajärg on, et Riigikogu menetleb tänaseni kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Muid võimalikke põhjuseid peale kiiruse kohalike omavalitsustega mittenõupidamiseks mulle teada ei ole. Kui arvestada kõnealuse seaduseelnõu menetlusega seonduvaid üldteadaolevaid asjaolusid, mida ma siinkohal ei hakka kordama, siis muid võimalikke põhjuseid ilmselt ka ei olnud.
Põhimõtteliselt võiks õigustada mittenõupidamist teatud juhtudel ka sellega, et tegu on näiteks vähetähtsa muudatusega, mis ei too kaasa olemuslikke muudatusi võrreldes varem kehtinud regulatsiooniga. Kohalikud omavalitsused on muul viisil saanud oma seisukohta väljendada – ükskõik, kas siis kirjalikult või suuliselt. Või siis on kohaliku omavalitsuse seisukoht teada.
Omavalitsustega konsulteerimise kohustuse puhul on tegu menetlusnõudega, mille rikkumine on küll taunitav ja vastuolus vähemasti põhiseaduse § 13 lõikest 2 koostoimes § 14 tuleneva hea õigusloome tavaga, kuid see ei too tingimata ja alati kaasa menetluse lõpptulemuse sisulist õigusvastasust. Viimane sõltub küsimusest, kuivõrd oleks menetluse tulemus olnud nõupidamiskohustuste täitmisel teistsugune. Samas pean oluliseks rõhutada, et õigeaegne ja sisuline konsulteerimine omavalitsustega on oluline ka seadusandjale endale, kuna seeläbi täieneb teadmistepagas, et teha teadlikke ja põhjendatud otsuseid poliitiliste valikute langetamisel ja seadusloome kujundamisel. Samuti aitab konsulteerimiskohustuse täitmine kaasa õigusrahu hoidmisele suhetes riik – kohalik omavalitsus ning väheneb omavalitsuste vajadus paluda autonoomia kaitseks abi Riigikohtult.
Teine küsimus: "Kas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine nimetatud eelnõuga on seadusandja poolt põhjendatud?" Eeldan, et arupärimise esitajad pole pidanud oma küsimuses silmas mitte seda, kas on mõistlik muuta nimetatud seadusi, vaid seda, kas eelnõu sisaldab selgitusi muudatuste põhjuste ja mõju kohta. Põhiseaduse § 13 lõikest 2 koostoimes põhiseaduse §-ga 14 tuleneb hea õigusloome tava põhimõte. Selle kohaselt selgitatakse õigusnorme kujundades välja taotletav eesmärk ja sellest lähtuvalt tehakse valik eesmärgi saavutamiseks vajalike vahendite vahel, hinnates nende proportsionaalsust. Seejuures tuleb seadusloomes tehtavaid valikuid ja otsustusi ka põhjendada. See tagab nii otsustuste kontrollitavuse – sh põhiseaduspärasuse aspektist – kui ka läbipaistvuse. Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda oma suva järgi. Seejuures on põhjendamine seda tähtsam, mida olulisema ja põhimõttelisema muudatusega on tegemist.
Peamine vahend, mille abil seadusandja saab oma tehtud valikuid põhjendada, on mõistagi seaduseelnõu seletuskiri. Seletuskirjade olulisust näitab ka nende rohke kasutamine õigus-, sh kohtupraktikas. Samas ei ole seletuskiri mõistagi ainus allikas, mille pinnalt saab välja selgitada eelnõus tehtud valikute põhjused. Selleks on ka Riigikogu stenogrammid ja parlamendikomisjonide protokollid, mis on arvutivõrgu kaudu kättesaadavad, ringhääling, trükiajakirjandus jne. Rõhutades seletuskirja esmatähtsust seadusandja võimaliku tahte selgitamisel ja seda, et seletuskiri on juristi jaoks tema töös esmane allikas, kust selgitusi ja vastuseid seadusandja tahte kohta otsida, ei saa siiski ka teiste eelnimetatud allikate olulisust alahinnata.
Tulles tagasi esitatud küsimuse juurde, tuleb märkida, et kõnealusel juhul ei ole eelnõu seletuskirjas kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse planeeritud muudatusi selgitatud. Samas tuleb möönda, et tehtavad muudatused on leidnud laiaulatuslikku käsitlemist meedias. Samuti on hõlpsasti leitavad stenogrammides kajastatud põhjalikud arutelud eelnõuga seotud teemadel. Sellele vaatamata tuleb muudatuste seletuskirjas põhjendamata jätmist mõistagi taunida, eriti arvestades asjaolu, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus annab võimaluse eelnõude lugemiste vahepeal seletuskirju koostada.
Kolmas küsimus: "Kas linnaosade säilitamine on Tallinna linnas põhiseaduslikku järku väärtus ja kas see kaalub üle põhiseaduse?" Märkisin oma Riigikogule tehtud ettepanekus viia kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega, et ühelgi kogukonnal ei ole õigust linnaosa või osavalla moodustamisele kohaliku omavalitsuse üksuse raames.

Vabandust, aeg on läbi! Võite vastata sellele küsimusele, aga edasi juba mitte.

Seetõttu ei saa mingi kogukonna identiteedi kaitset vastava kohaliku omavalitsuse üksuse sees käsitada põhiseaduslikku järku väärtusena. Põhimõtteliselt on nii põhiseaduse kui kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse valguses lubatav ja võimalik linnaosade moodustamine – see on kohaliku omavalitsuse sisene territoriaalne dekontsentreerimine. Nagu ma eelnevalt märkisin, ei ole linnaosal aga  põhiseadusega kaitstud autonoomiat. Linnaosa moodustamine või säilitamine ei ole per se põhiseaduslikku järku väärtus. Palun vabandust, et ajast üle läksin, aga teemad on päris mahukad.

Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Palun, esimene küsimus kolleeg Rein Rataselt!

Austatud õiguskantsler! Te vihjasite Euroopa kohaliku omavalitsuse harta mitteadekvaatsele tõlkele maakeelde. Lubage küsida, kas siis üldse on võimalik üheselt usaldada rahvusvaheliste aktide eestikeelseid tõlkeid või tuleb alati ajada näpuga järge algkeelses versioonis? Olen rääkinud.

Mina olen harjunud dokumente käsitlema, lähtudes algsest tekstist ja võrreldes tõlkeid. Sellest  ka see konkreetne leid, et tõlge ei ole täiesti vastav.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Lugupeetud õiguskantsler! Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 22 volikogu pädevuse kohta on välja toodud järgmist. Lõige 1 sätestab, et volikogu ainupädevusse kuulub järgmiste küsimuste otsustamine: alalõik 11, osavalla ja linnaosa moodustamine ja lõpetamine, tema pädevuse kindlaksmääramine ja põhimääruse kinnitamine; alalõik 13, valimisringkondade arvu, piiride ja ühtse numeratsiooni ning igas valimisringkonnas mandaatide arvu määramine, valla või linna valimiskomisjoni ja jaoskonnakomisjoni moodustamine. Minu küsimus: kas Tallinna linnaosasid puudutav eelnõu on kohaliku omavalitsuse autonoomia rikkumine? Siin saate vastata ka neljandale küsimusele, mis teil vastamata jäi.

Nagu ma ka osundasin, saab lahutada kohaliku omavalitsuse korralduse ja valimised. Valimised on Riigikogu otsustada, sest see puudutab isiku põhiõigusi ja vabadusi. Mis puutub kohaliku omavalitsuse korraldusse, siis see on põhimõtteliselt kohaliku elu küsimus ja see on kohaliku omavalitsuse otsustada, loomulikult seaduse alusel, nii nagu ütleb põhiseaduse § 160.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud õiguskantsler! Teie kui õiguskantsler olete esitanud Riigikohtule oma seisukoha, et kohalike omavalitsuste õiguslik regulatsioon peaks olema ühetaoline. Kas teie seisukoht laieneb ka Tallinna linnale kui ühele kohalikule omavalitsusele?

Põhimõtteliselt me elame ju ühes riigis ja põhiseaduse kohaselt kehtivad samasugused seadused kõigi kohalike omavalitsuste jaoks.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud õiguskantsler! Oma pika vastuse käigus te püüdsite igati õigustada seda, et valitsusliit ei konsulteerinud kohalike omavalitsustega. Ainult põgusalt libisesite üle põhiseaduse rikkumisest, mainides § 13 lõiget 2. Aga minu küsimus on järgmine. Te ütlesite, et kohalike omavalitsustega tuleb konsulteerida nii palju kui võimalik ja kindlasti tuleb seda teha siis, kui riik on pannud omavalitsusele kohustuse või kui riik sekkub kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse. Kas te pöörasite natuke tähelepanu sellele, et Tallinna Linnavolikogu suurendati 63 liikmelt 79-ni? See oli riigi, koalitsiooni poolt kohalikule omavalitsusele lisakohustuse panemine ja sekkuti kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse. Mida te sellel puhul tegite?

Kõigepealt kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete arvu suurendamisest. Ei saa tõesti välistada, et antud juhul on olemas kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive. Kui riive on olemas, siis tuvastatakse, kas see on ka proportsionaalne. Juhul, kui see riive on proportsionaalne, siis tegu ei ole põhiseadusvastasusega.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud õiguskantsler! Teie ei saanud anda vastust kõikidele küsimustele vastamisaja lõppemise tõttu. Võib-olla on teil nüüd võimalus kommenteerida küsimust nr 5. Ühelt poolt teeb mind murelikuks see, kui te väidate, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse riive tolle eelnõu puhul, millest jutt, on võimalik, kuid oleneb, missugune on riive eesmärk. Kas me saame seda vaadelda ka sellelt positsioonilt, et teatud koalitsioonierakondadel on kindlasti poliitiline huvi saavutada Riigikogus olukorra seadustamise kaudu paremaid võimalusi ühes omavalitsuses?

Küsimuse nr 5 puhul rõhutaksin veel kord: vastavalt põhiseadusele on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed ning kuna need puudutavad isikute põhiõigusi ja vabadusi, aktiivset ja passiivset valimisõigust, siis tuleb see reguleerida seadusega. See on Riigikogu pädevus. Kohaliku omavalitsuse korraldus on kohaliku omavalitsuse pädevus ja kui sinna sekkutakse, siis ma ei välista, et seal on olemas midagi, mida saab hinnata kui põhiseadusega vastuolus olevat. See oleks minu vastus.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Lugupeetud õiguskantsler! Ma jagan teie vastuses väljendunud muret selle üle, et eelnõu puhul ei konsulteeritud omavalitsustega, kuigi oleks võinud. Jagan ka seda seisukohta, et seletuskiri ei kirjelda tegelikult muutmise põhjuseid. Samuti toetan märkust, et seevastu kommenteeriti eelnõu eesmärki ajakirjanduses üpris ohtralt. Võib-olla mõned pisut vabas vormis tsiteeringud, aga osa koalitsioonipoliitikute põhjendusi olid umbes sellised: "Peatage Lasnamäe! Jätame võimu põlistallinlaste kätte!" Mõistagi peetakse silmas etnilist alust, rahvust: jätame võimu eestlastele.  Ma usun, et me leiame kümneid selliseid intervjuusid. Ja nüüd minu küsimus: milline on põhiseaduslikku järku väärtus, kui valimissüsteemid disainitakse tegelikult rahvustunnuse alusel, mis reaalselt toob kaasa sellise olukorra jätkumise, nagu täna on?

Ma juba rõhutasin: tuleb lahus hoida kohaliku omavalitsuse korraldus, mis peab toimuma seaduse alusel, arvestades kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Mis puutub valimistesse, siis see on Riigikogu pädevuses. Need on kaks tasandit.

Läheme edasi. Palun järgmine küsimus, kolleeg Kalev Kallo!

Härra õiguskantsler! Ühes eelmises vastuses te möönsite, et võib olla riive selles seaduses, millega kehtestati Tallinna volikogus 79 liiget. Teatavasti see seadus menetleti teie ettekirjutuse põhjal, et Tallinnas polnud valijate hääle kaal kõigis linnaosades võrdne. Nüüd võeti uus seadus vastu: 79 volikogu kohta. Kuid sisuliselt häälte kaalu vahekord ju eriti ei muutunud. Kas te leiate, et teie ettekirjutuses toodud n-ö hälve on tõesti likvideeritud, või see püsib ikka? Ja kui see püsib, siis miks te ei ole uut ettekirjutust teinud?

Selleks, et mina õiguskantslerina saaksin väita, et midagi on põhiseadusega vastuolus, peaksin ma seda ka väga selgelt, üheselt põhistama, tooma välja argumendid. Tolle detsembris jõustunud seaduse puhul mul selliseid argumente ei ole. Tuleb arvestada, et seaduse tõlgendamisel me lähtume ikkagi põhiseaduse konformse tõlgendamise põhimõttest. Kui tõlgenduse alusel saab öelda, et mingi õigusakt on kooskõlas põhiseadusega, siis seda eeldatakse. See on mitmes Riigikohtu lahendis ka fikseeritud.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Lugupeetud ettekandja! Teie põhjaliku ja argumenteeritud ettekande alusel tekib küsimus: kas selle arupärimise küsijatel puudub juriidiliselt pädev jurist või on tegemist pahatahtliku kehtivate seaduste väänamisega?

Minu jaoks on kõik Riigikogu liikmed austusväärsed ja pädevad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun! Kutsun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa.

Head kolleegid! Sain aru, et märkus ühes viimastest küsimustest õiguskantslerile puudutas valusalt kogu selle õigusliku vaidluse ühte kõige hellemat kohta. Mis siin salata, on tõsi, et sellel õiguslikul vaidlusel on väga pikk ajalugu ja kogu selle probleemistiku hindamisel peamegi seda kompleksselt vaatama. Kes juhtumisi ei mäleta, siis on see õiguslikus plaanis menetluses juba vähemalt 2007. aasta hilissügisest. Eelmisel aastal jõudis see lõpuks õiguskantsleri ettepanekuna Riigikogu ette ja see päädis detsembris otsusega, mis minu hinnangul küll kahetsusväärselt välja kuulutati ja tõi kaasa olukorra, kus Tallinna Linnavolikogu peab olema vähemalt 16 liiget suurem kui seni. Aga ta võib olla ka 60 liiget suurem kui seni, nii et selles mõttes annavad kõik endale aru, mis oli kõnealuse muudatuse mõju finantsilises mõttes.
Õiguslikus mõttes tõi see kaasa olukorra, kus linnaosade valijate hääle kaalu erinevus märkimisväärselt ei vähenenud. Ilmselt ei tee ma palju liiga, kui väidan, et see on suures plaanis ümmarguselt neljakordne vahe. Ja sellest faktist lähtuvalt tegelikult kõik järgnevad sammud meie ees lahti rulluvadki.
Kogu selle vaidluse taustal on väga kurb – olen oma silmaga näinud, ei hakka siinkohal nimesid nimetama, küll neid jõuab ka täpselt tsiteerida, viidates allikatele ja isikutele –, et tõepoolest vaidlus ju taanduski sellele, kuidas peatada Lasnamäe Tallinnas, kuidas säilitada olukord, kus juhtumisi "põlistallinlastel" väga väikestes linnaosades on proportsionaalselt suhteliselt suur esindatus Tallinna Linnavolikogus ja kuidas see poliitilisi huve pidi jookseb väga selgelt ühtede erakondade kasuks ja teiste kahjuks. Kui keegi viitsib peale mind sõna võtta, siis ilmselt ei ole tal mingit võimalust seda väidet ümber lükata. Selleks lihtsalt puuduvad argumendid. Ja on väga kahetsusväärne, et me oleme sellises seisus.
Mis puutub õiguskantsleri poolt Tallinna Linnavolikogule tehtud ettepanekusse, siis mina jõudsin selle läbi lugeda – see on kaugelt üle 20 lehekülje pikk ja põhjalik. Selles on mõned kummalised tähelepanujuhtimised ja sellest tulenevalt lõpptulemusena ka arutluskäik. Nimelt oleme me kuidagi sellises seisus, et olukorras, kus põhiseadus ei kaitse kohaliku omavalitsuse autonoomiat selles plaanis, et juhtumisi, kui riik näiteks negatiivse lisaeelarve vastu võtab ja sujuvalt vähendab kohaliku omavalitsuse bilansis olevaid vahendeid, siis see on justkui põhiseaduspärane. Aga samas, kui kohalik omavalitsus peab halduskulude kokkuhoiu eesmärgil oma haldusterritoriaalset korraldust ümber disainima, näiteks ümber kujundama linnaosade ja linnaosa valitsejate pädevust ning suunama raha pigem teenuste osutamisele, mitte poliitilisele valitsemisele, siis on järsku tegu mingi põhiseaduslikku järku väärtusega, mida igal juhul tuleb kaitsta. See on see lüli, kus linnaosavanemalt ei tohi mitte midagi, mitte üht senti ära võtta. See on paradoksaalne olukord. See on väga pikk ja kandev osa tolles ettepanekus, mida Tallinna volikogu ilmselt lähiajal arutab.
Siit me jõuamegi küsimuseni, mida me kaitseme: kas horisontaalset või vertikaalset kohaliku omavalitsuse juhtimist? Või me ikkagi püüame säilitada ühe või teise poliitilise jõu poliitilisi eeliseid ja teeme seda kõik need vähesed kuud enne kohalike omavalitsuste volikogude valimisi.
Igal juhul on olukord äärmiselt kahetsusväärne ja tänase kunstliku hinnangu valguses muutub seis veelgi komplitseeritumaks.

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun kõnepulti kolleeg Väino Linde!

Head kolleegid! Eelmise kõne ajal oli väike mikrofonirike. Aga ma tahtsin ainult parafraseerida ühte vana head ütlust: oo, Issand, sa nägid ja sa müristasid! Tõepoolest: see, millele eelkõneleja viitas, ei ole õige. Põhiseaduses ja ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, nii nagu kõigis Eesti Vabariigis kehtivates seadustes on põhimõte, et seadused on kohustuslikud kõigile, sõltumata rahvusest ja muudest olulistest tunnustest. Kui mõni meie seast üritab üles kiskuda natsioonidevahelist vaenu, siis on see tema isiklik häbi.

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Arvo Sarapuu, Toivo Tootseni ja Aadu Musta s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine töövõimetushüvitiste maksmise süsteemi muudatuste kohta. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Meil on peaminister Andrus Ansipile järgmine arupärimine.
Kehtivat töövõimetushüvitiste maksmise süsteemi kavatsetakse muuta. See on jõudnud ka juba seadusesse, 1. juulist hakkavad töövõimetushüvitiste maksmise korras kehtima päris kardinaalsed muudatused. Esiteks kohustab uus kord tööandjaid maksma töötajale töövõimetushüvitist neljanda kuni kaheksanda haiguspäeva eest ja ravikindlustatu omavastutus viiakse ühelt kolme päevani. Nagu te teate, praegu on see üks päev. Edaspidi esimesed kolm päeva töövõimetushüvitist ei tööandja ega haigekassa ei maksa. Järgnevad viis päeva hüvitab tööandja ja alates üheksandast päevast maksab hüvitist haigekassa. On arusaadav, et need muudatused tehakse praegu suhteliselt kiiresti ja just selles võtmes, et raha kokku hoida ja riigieelarve kuidagi tasakaalu saada. See oli üks nendest meetmetest, mis lisaeelarvega seoses siia saali jõudis.
Ma ei eita, et teatud muudatusi töövõimetushüvitiste maksmise korras oleks vaja, kuid meile tundub, et seda tehti kiirustades ja pannes inimesele endale liiga suure omavastutuse. Eesti elanike tervisenäitajad on äärmiselt kehvad. Uuringud näitavad, et Eesti majandus maksab elanikkonna kehva tervise eest niigi kõrget hinda ja kaotab selle tõttu päris suuri summasid. Teatud metoodika abil on välja selgitatud, et summad on miljardites kroonides. Kehva tervisega inimene ei suuda olla täisväärtuslik töötaja.
Ja nüüd küsimused. Esiteks: "Kas on hinnatud muudatuste pikemaajalist perspektiivi ja mõju?" Teiseks: "Kuidas hindate, kas muudatus võib kaasa tuua enam püstijalal põdemist kui seni, kuna haige olemine muutub inimesele liiga kalliks? Kuna kolme esimest päeva inimesele enam kinni ei maksta, on oht, et ta läheb haigena tööle." Kolmandaks: "Millised on muudatuste mõjud tööealise elanikkonna tervisele?" Neljandaks: "Kui palju suurenevad plaani rakendudes töötajate kulutused, kui palju tööandjate kulutused?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas on hinnatud muudatuste pikemaajalist perspektiivi ja mõju?" OECD andmetel suurenevad tervishoiukulutused Euroopas rahvastiku vananemise kasvust tingituna keskmiselt 3% ning seoses meditsiinisüsteemi tehnoloogilise arengu ja uute ravimite kasutusele võtmisega 3–4% aastas. Tervishoiu kogukulud suurenesid Eestis 2007. aastal üksnes avaliku sektori kulutuste tõttu, mis kasvasid 27,5% ehk 9,8 miljardi kroonini. Nii valitsus kui Eesti Haigekassa investeerisid tervishoidu märkimisväärselt rohkem kui eelmistel aastatel. Tavapäraselt kaeti suurim osa avaliku sektori tervishoiukulutustest, see on 84,6%, Eesti Haigekassa vahenditest. 2008. aastal oli kulutuste kasv veelgi suurem. Samal ajal kui avaliku sektori tervishoiukulutused suurenesid nii suhteliselt kui absoluutselt, vähenes erasektori osakaal kõikides tervishoiule tehtud kulutustes paradoksaalselt 23,3%-lt 2006. aastal 15,4%-ni 2007. aastal. Keskmiselt kulutas tervishoiusüsteem ühe elaniku kohta 2007. aastal 9676 krooni.
Kuna haigushüvitiste maksmise ümberkorraldamisel on süsteemi muutus võrreldes kehtiva korraga päris suur, siis ei ole selle pikaajalist mõju kahjuks võimalik veel hinnata. 2008. aasta andmetel esitati haigekassale kokku 483 202 töövõimetuslehte, millest 390 151 ehk 81% olid esmased haiguslehed. Ühe- kuni kaheksapäevaseid haiguslehti oli seejuures 165 036 ehk 34% haiguslehtedest, sealhulgas edaspidi töötaja enda vastutusele jäävaid ühe- kuni kolmepäevaseid vaid 24 360. 2008. aastal oli pikemaid kui kaheksapäevaseid töövõimetuslehti 318 166. Ka edaspidi maksab haigekassa hüvitist kõikide järglehtede korral.
Teine küsimus: "Kuidas hindate, kas muudatus võib kaasa tuua enam püstijalal põdemist kui seni, kuna haige olemine muutub inimesele liiga kalliks? Kuna kolme esimest päeva inimesele enam kinni ei maksta, on oht, et ta läheb haigena tööle." Kahtlemata on uus kord isiku ja tööandja jaoks kulukam kui kehtiva õiguse järgne töövõimetushüvitiste maksmise süsteem. Kui edaspidi kannab töötaja haigestumise korral omavastutust esimesest kuni kolmanda päevani, siis on kõikide töötajate protsentuaalne omavastutuse osa 8% makstavatest haigushüvitistest ehk hinnanguliselt 200 miljonit krooni aastas. Seega pole alust eeldada, et töötajate käitumises toimuks siin olulisi muutusi. Samas kehtestab uus kord põhimõtte, et tööandja maksab haiguslehel olevatele töötajatele 80% töötaja keskmisest töötasust. Tööandja maksab hüvitise välja 30 kalendripäeva jooksul, arvates sellest, kui töötaja on esitanud tööandjale nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe. Selle regulatsiooni puhul on arvestatud ka asjaolu, et juhul kui töötaja keskmine töötasu haiguslehel olles on suurem kui eelmisel kalendriaastal arvestatud sotsiaalmaksult arvutatud tulu, saab ta haigushüvitist neljandast kuni kaheksanda päevani suurema summa ulatuses, kui haigekassa seda maksaks. Kui inimene töötab mitme tööandja juures, saab ta haiguslehe esitamisel hüvitist neljanda kuni kaheksanda päeva eest kõikidelt oma tööandjatelt 80% keskmisest töötasust.
Valitsusliit on seisukohal, et lisaks riigile peaks inimese tervise eest hoolitsema ka inimene ise ja tema tööandja. Praegu on tervisest tulenevate riskide maandamise kohustus kaetud solidaarse ravikindlustusega Eesti Haigekassa kaudu. Alates 1. juulist 2009 lasub osa vastutusest nüüd lisaks töötaja omavastutusele ja haigekassale ka tööandjal. Tööandja kohustus maksta osa haigushüvitisest suunab teda rohkem arvestama oma töötajate tervise hoidmise ja parandamise vajadusega, see peaks kaasa tooma töötajate kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamise ning üldise haigestumise vähenemise. Tööandjate hinnanguline kulu seoses selle muudatusega on 500 miljonit krooni aastas. 2009. aastal jääb tööandjate kulu aasta kohta prognoositud kulust poole väiksemaks, kuna uus süsteem rakendub alates selle aasta 1. juulist. Sotsiaalmaksuseaduse § 3 lõikes 3 tehtud muudatustega täpsustati, et kuigi tööandjal on kohustus maksta haigushüvitist vähemalt 80% töötaja või teenistuja keskmisest töötasust, ei maksustata seda sotsiaalmaksuga juhul, kui see ei ületa inimese keskmist töötasu. Summa, mis ületab keskmise töötasu, maksustatakse üldises korras töötasult makstavate maksudega. Sellest tulenevalt ei tohiks tekkida probleemi, et tööandjad jätavad töötajatele haigushüvitised maksmata või viivitavad nende maksmisega. Töötajatel aga, kes oma tervisest hoolivad, ei tohiks olla täiendavat põhjust haigena tööl käia.
Kolmas küsimus: "Millised on muudatuste mõjud tööealise elanikkonna tervisele?" Eesti elanike tervisenäitajad on statistika kohaselt küll mõnevõrra madalamad ja eeldatav eluiga lühem kui Euroopas keskmiselt, kuid samas on paljude Euroopa riikide hüvitiste maksmise skeemide puhul töötajate enda ja tööandjate vastutus tervise osas palju suurem kui meil. Analüüsinud teistes Euroopa riikides rakendatud haigushüvitiste maksmise skeeme ja nende erinevust, võib väita, et Euroopas enam levinud skeemid loovad töötajatele ja tööandjatele veelgi suurema motivatsiooni tervise eest hoolitseda kui meil 1. juulist rakenduv süsteem. Soomes näiteks varieerub haigus- ja hooldushüvitiste suurus 25–70% töötaja sissetulekust – see oleneb sissetuleku suurusest. Õigus 70%-lisele hüvitisele on vaid inimestel, kelle sissetulek on kuni 26 720 eurot aastas. 40%-list hüvitist makstakse neile, kelle sissetulek on kuni 41 100 eurot aastas. Kui töötaja sissetulek aasta kohta ületab 41 110 eurot, makstakse talle haigushüvitist vaid 25% sissetulekust. Tööandja maksab seejuures esimese üheksa päeva eest. Hüvitiste periood on 300 päeva kahe aasta kohta. Pole alust eeldada – ja seda just teiste riikide kogemuste põhjal –,  et uus kord toimiks negatiivse mõjurina, pigem vastupidi.
Neljas küsimus: "Kui palju suurenevad plaani rakendudes töötajate kulutused, kui palju tööandjate kulutused?" 1. juulist rakenduvatest muudatustest tulenevalt oleks töötajate omavastutuse osa haigestumise korral 8% kõigist makstavatest haigushüvitistest ehk hinnanguliselt 200 miljonit krooni aastas. Tööandja makstav haigushüvitise osa on 19% ehk 500 miljonit krooni aastas. Haigekassa makstav hüvitise maht on 73% ehk 1,9 miljardit krooni aastas.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud peaminister! Haigushüvitiste reformist on räägitud juba päris pikka aega ja minu arvates oli see Reformierakonna suur soov inimeste omavastutust tõsta. Nüüd oli hea võimalus see kiiresti nagu välk selgest taevast lahendusena välja pakkuda. Tõesti, teiste riikide kogemused ütlevad, et on päris häid valikuid, aga nende valikute leidmiseks on olnud laiapõhjalised arutelud, analüüsid, mida meil kahjuks ei ole tehtud. Mis puutub tööandja motivatsiooni, siis kindlasti on tööandjal olemas motivatsioon, kuid tema kohustus maksta erisoodustusmaksu ka nendelt tegevustelt, mis ta töötaja tervise huvides teeb, on väga suur. Aga minu küsimus on: kui näiteks tööõnnetus juhtub, kas te peate seda õigeks, et inimesel on ka siis vaja kanda omavastutust kolm päeva, kui see ei ole tema süül juhtunud?

Ei, ma ei pea seda õigeks. Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem vajab Eestis tõsist muutmist. Seda on üritatud teha juba viimased 15 aastat. Praegu peab täiesti ebaõiglaselt tööõnnetuste ja kutsehaiguste tõttu tekkinud kahjud osaliselt hüvitama haigekassa – kui neid rahaliselt üldse on võimalik hüvitada. Põhimõtteliselt peaks hüvitamise kohustus olema eelkõige tööandjal, kelle tõttu tööõnnetus või kutsehaigus on tekkinud. Selleks, et need kohustused läheksid haigekassalt üle tööandjale, ei piisa ainult otsustamisest, et juhtugu nii. On vaja luua vastav kindlustussüsteem, milles peaks kindlasti sisalduma väga tugev stiimul tööandjatele töötingimusi parandada, nii et tööõnnetuste juhtumise ja kutsehaigustesse haigestumise oht oleks väiksem. Vähemalt peaksid kõik tööandjad selle poole püüdlema ja neid võiks selleks stimuleerida ka väiksemad kindlustusmaksed.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Mailis Repsi, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Aadu Musta, Rein Ratase, Ain Seppiku ja Helle Kalda s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine kohaliku omavalitsuse autonoomia lõhkumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu!

Head kolleegid! Hea peaminister! Oleks praegu Liivi sõda, võiks asja kokku võtta niimoodi, et maamehed hakkavad mässu tõstma, ja see ei ole mitte hea. Kuna me elame 21. sajandil, siis Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikkel 9 kohalike võimuorganite rahaliste vahendite kohta ütleb lõigetes 1, 2 ja 6 niimoodi: kohalikel võimuorganitel on riikliku majanduspoliitika raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad võivad oma volituste piires vabalt kasutada; kohalike võimuorganite rahalised vahendid on vastavuses neile põhiseaduse ja seadusandlusega seatud kohustustega; kohalike võimuorganitega konsulteeritakse, kuidas ümberjaotatavad rahalised vahendid neile eraldada.
Kuna vastuolud kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel on viimasel ajal päris palju kõneainet andnud, isegi linnade liidu juhatuse esimees julges esimese hooga lapsesuuna kritiseerida valitsuse teatud otsuseid – ta küll kiiresti mõtles ümber –, siis on meil teile, hea peaminister, mõned küsimused. Mida teie sellest asjast arvate?

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Palun nüüd härra peaministri kõnepulti küsimustele vastust andma!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Teie arvates on 2009. aastal rikutud kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtteid või on valitsus käitunud igati Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ja hea tava kohaselt?" Oma küsimusega viitate ilmselt Riigikogus 20. veebruaril vastu võetud riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusele, millega otsustati vähendada kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-ni. Kohalike omavalitsuste tulumaksuosa vähendamine oli vajalik, et vähendada avaliku sektori tegevuskulusid. Sealjuures otsustati kärpida ka kohalike omavalitsuste kohustusi. Jah, on käitutud hea tava kohaselt ja järgitud seejuures ka harta põhimõtteid.
Teine küsimus: "Kui Te oleksite täna Tartu linnapea, siis kuidas Te antud olukorras käituksite? Kas kiidaksite sellise teguviisi, kus valitsus ei arvesta kohalike omavalitsuste arvamusega, heaks?" Linnapeana ma kiidaksin eelarve muudatused heaks.
Kolmas küsimus: "Kas teie andmetel on kohalikele omavalitsustele tagatud piisavad finantsilised vahendid seadusandlusega pandud ülesannetele?" Arvestades möödunud aasta lõpus ja käesoleva aasta alguses kujunenud majandussituatsiooni, peavad kohalikud omavalitsused arvestama tekkinud olukorraga ning täitma neile pandud ülesandeid vastavalt tekkinud olukorrale. Raha, mida ei ole, ja pole võimalik ka laiali jagada.
Neljas küsimus: "Kuidas Teie saate aru kohaliku omavalitsuse autonoomia mõistest?" Põhiseaduse § 154 lõike 1 kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Põhiseaduse § 160 ütleb, et kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus. Seega annab põhiseaduse osundatud säte riigile võimaluse seaduse alusel sekkuda kohaliku omavalitsuse tegevusse, andes õiguse ette kirjutada kohaliku elu küsimuste lahendamise viise.
Viies küsimus: "Milliseid meetmeid on teie poolt juhitav valitsus ette võtnud, et parandada kohalike omavalitsuste tulubaasi või Te ei näe valitsusel siin mingit rolli?" Kohalike omavalitsuste tulubaasi tugevdab oluliselt Euroopa Liidu vahendite ulatuslik kasutamine kohalike omavalitsuste tasandil. Meenutagem kas või miljardeid keskkonnaprojektidesse ja liiklussõlmedesse, sealhulgas eriti just Tallinna linna liiklussõlmedesse, linnaliste meetmete projekte, üleriigilisi kultuuriobjekte, KOIT kava – need on miljarditesse ulatuvad projektid, kus kasu saajaks on kohalikud omavalitsused.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus kolleeg Aivar Riisalult.

Hea peaminister! Ilmselt on Reformierakond selgel seisukohal, et Keskerakond on üks selline paha, vastik ja virisev organisatsioon, kes elust suurt tühjagi ei tea. Näe, kasutab nüüd kitsaid majandusolusid valimisvõitluseks, ja mis iganes. Kas te võite panna käe südamele ja öelda, et Reformierakond täna sääraseid võtteid ei kasuta? Et ta näiteks kohalike omavalitsuste piirides, ütleme konkreetselt Tallinna linnas, kitsaid majandusolusid poliitilises võitluses ära ei kasuta, süüdistades näiteks võimulolevat Keskerakonda suutmatuses?

Teie küsimus jäi mulle arusaamatuks. Loomulikult on opositsiooni püha kohus juhtida tähelepanu koalitsioonivalitsuse möödalaskmistele, sealhulgas vahendite mittesihipärasele kasutamisele. Selles tegevuses ei näe ma mitte midagi taunitavat.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Härra peaminister! Oma vastuses te viitasite, et vähendati küll kohalike omavalitsuste tulubaasi, aga samas vähendati ka neile riigi poolt pandud kohustusi. Mida te selle teise poole all konkreetselt silmas peate? Mis kohustusi vähendati?

Teie Riigikogu liikmena teate väga hästi, mis seadusi teie siin Riigikogus muutsite. Nende seaduste hulka kuulub koolieelse lasteasutuse seadus, mille kohaselt tuleb nüüd lasteaiakoht kindlustada alates lapse poolteiseaastaseks saamisest. See annab eelduse vähendada kohalike omavalitsuste kulusid hinnanguliselt 260 miljonit krooni. Spordiseaduse muudatus, mille kohaselt toetab kohalik omavalitsus spordiorganisatsioone eelarveliste vahendite olemasolul, annab eelduse vähendada kohalike omavalitsuste kulusid ca 171 miljoni krooni võrra. Muudeti veel teisigi seadusi, näiteks noorsootöö seadust.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et kohustusi vähendati. Vastupidi! Te mainisite seaduseelnõu, mis puudutab lasteaiakohtade kindlustamist. Enne oli kolmandast eluaastast, nüüd selle seadusega suurendati kohalikele omavalitsustele pandud kohustusi, sätestades poolteist eluaastat. Kas te midagi segamini ei aja?

Ei. Ma ei ole selle kolme aastaga kindlasti nõus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Kalev Kallo, Jaak Aabi ja Aadu Musta s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine maavanemate institutsiooni reformi kohta. Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Meil on arupärimine maavanemate institutsiooni reformi kohta. Selle ajendas teie mullu 18. novembril tehtud visiit Läänemaale, kus te tutvustasite oma visiooni maavalitsuse rollist. 20. novembri ajalehes Lääne Elu ilmus artikkel "Ansipi visiit andis löögi maavalitsusele", kus kirjutatakse, et peaminister Andrus Ansip ei näe maavalitsustel tänasel kujul mõtet. Lääne maavanem Neeme Suur andis sellele väitele omapoolse kommentaari, mis kõlas järgmiselt: "Väide, et maavalitsused võiks ära tappa, sest nad ise ei sure ... Ei oskagi sellele viisakat väljendit leida. Maavalitsuse moraalne ründamine, kui pole alternatiivseid lahendusi, on riigi huve kahjustav." Praegu sülitatakse vanasse kaevu, kuigi uue kaevu asukohta pole teada ega teata ka seda, kas uues kaevus üldse vett võiks olla.
Sellest johtuvalt on meil järgmised küsimused, millest ma ainult mõne ette loen: "Kuidas Te hindate Lääne maavanema hinnangut, et teie väljaütlemised on riigi huve kahjustavad? Mida konkreetset Te olete ette võtnud, et muuta maavanemate institutsioon tõhusamaks ja efektiivsemaks? Omavalitsuse tulubaasi on tänane valitsus jõhkralt kärpinud. Kuidas mõjutab kohalike omavalitsuste tulubaasi nõrgestamine maavalitsuste ja omavalitsusliitude tööd ja omavaheliste suhete võrgustikku?" Kui omavalitsuste tulubaas oleks teine, siis oleks omavalitsusliidul hoopis teine võimalus lahendada ülesandeid, mis nii seaduse kui ka omavahelise kokkuleppe alusel võetakse. Ja kõige lõpuks: "Nimetatud Lääne Elu artiklis Te väidate, et olite Vallo Reimaa tööga väga rahul. Miks Te ta siis välja vahetasite?" Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun nüüd kõnepulti peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas Te hindate Lääne maavanema hinnangut, et teie väljaütlemised on riigi huve kahjustavad?" Mina tegutsen alati Eesti Vabariigi huvides. Väide, et maavalitsused võiks ära tappa, kuulub väitjale ehk Neeme Suurele, mulle pole seda väidet mõtet omistada. Milliseks kujuneb maavalitsuste saatus, see sõltub muu hulgas ka käimasolevast debatist haldusreformi küsimuses. Kindlasti on muudatused maavalitsustegi funktsioonides möödapääsmatud ja paratamatud. Minu meelest on ka praegustel maavanematel õigus ja kohustus esitada oma ettepanekud, kuidas saaks maavalitsused efektiivsemaks muuta või kuidas anda maavalitsuste funktsioone üle kohalike omavalitsuste ühendustele või kohalikele omavalitsustele nii, et maksumaksja vahendid oleks kasutatud märksa efektiivsemalt kui praegu.
Teine küsimus: "Mida konkreetset Te olete ette võtnud, et muuta maavanemate institutsioon tõhusamaks ja efektiivsemaks?"  Siseministeeriumi tellimusel valmis 2008. aastal Ernst & Youngi teostatud maavalitsuste töö analüüs, kus toodi välja olulised erinevused maavalitsuste töö korralduses ning soovitused struktuuri ja töö korrastamiseks ja ühtlustamiseks. Alates 1. jaanuarist 2009 on ümber korraldatud maavalitsuste siseaudiitorite töö ning kavas on täiendavalt optimeerida maavalitsuse tugiteenuseid. Lisaks, nagu te teate, on nii praegune kui ka eelmine regionaalminister valitsuse esindajatena pakkunud välja erinevaid lahendusi haldusterritoriaalse reformi läbiviimiseks. Parim ja Eesti riigi jaoks sobivaim lahendus selgitatakse poliitilise konsensuse otsimise käigus. Kohalik omavalitsus peab suutma täita oma seadusest tulenevaid kohustusi ning ühtlasi olema võrdne partner riigiga suhtlemisel. Milline saab olema maavanemate roll, selgub edasiste arutelude käigus.
Kolmas küsimus: "Milliste ettepanekutega on valitsuses esinenud antud teemal regionaalminister ning millised õiguslikud algatused on sealt tekkinud?"  Ettepanekuid muuta maavalitsustele õigusaktidega pandud ülesandeid ei ole tehtud, kui välja arvata regionaalministri ettepanek viia läbi haldusreform.
Neljas küsimus: "Kui tihti peavad riigi esindajad Teie sõnavõtte riigi huve kahjustavaks?" Nagu ma juba ütlesin: kõnealuse juhtumi puhul väitleb väitleja iseenda väidetega, mida ta samal ajal peab riigi huve kahjustavaks. Mingist maavalitsuste tapmisest ei ole kõnelnud mina ega ole ma ka kuulnud, et sellest oleks kõnelnud Neeme Suur. Ma olen sellest kuulnud teie vahendusel ja teieni on see ilmselt jõudnud Lääne Elu kaudu. Nii et ma ei saa seda väidet väga kindlalt omistada ka Neeme Suurele. Samas oleks muidugi ülimalt naiivne praegu kellelgi, sealhulgas kõnealusel isikul, väita, et ainus puutumatu paik, kus kõik on kõige paremas korras ja kus üleüldse mingeid muudatusi pole vaja ette võtta, on maavalitsused. Muudatused on kindlasti vajalikud ja ma väga loodan, et ka kõnealune isik lööb protsessis kaasa ja aitab kaasa sellele, et maksumaksja vahendid oleksid efektiivsemalt kasutatud.
Viies küsimus: "Millised funktsioonid tuleb anda omavalitsusliitudele ning millistel alustel toimuks nende funktsioonide rahastamine?" Omavalitsusliitudele ülesannete andmise otsustavad omavalitsusliitude liikmed. Nende täitmist nähakse ette koostöös ning rahastama peavad neid ülesandeid samuti liitude liikmed, kes saavad sellisest koostööst otsest kasu.
Kuues küsimus: "Omavalitsuste tulubaasi on tänane valitsus jõhkralt kärpinud. Kuidas mõjutab kohalike omavalitsuste tulubaasi nõrgestamine maavalitsuste ja omavalitsusliitude tööd ja omavahelist suhete võrgustikku?" Riik peab tulud ja kulud võimalikult tasakaalus hoidma, see on objektiivne reaalsus. Maailma majanduskriis ja Eesti kinnisvaramulli lõhkemine on samuti reaalsus. Oma eelarveid vaatavad üle nii pered kui üksikisikud. Oleks vastutustundetu, kui riik, omavalitsused ja maavanemad seda ei teeks ning kulutaks sama palju kui majandusbuumi aegadel.
Seitsmes küsimus: "Kui suur on täna riigieelarveline kulu maavalitsustele ja omavalitsusliitudele? Millist kokkuhoiukava Te nimetatud organitele plaanite?" Maavalitsuste tegevuskulud on riigi tuludest 163 870 282 krooni ning kulude vähenemine toimus lisaeelarvega seoses nagu üldiselt 7%. Omavalitsusliitudele eraldi riigieelarvelist kulu ei planeerita, välja arvatud eraldis 2 miljonit krooni üleriigilistele omavalitsusliitudele, et esindada kohaliku omavalitsuse üksusi Euroopa institutsioonides ja rahvusvahelistes organisatsioonides, pidada ülal omavalitsusliitude Euroopa Liidu esindust Brüsselis ja arendada vastavaid tegevusi. Seda mahtu võrreldes 2008. aastaga ei vähendatud.
Kaheksas küsimus: "Nimetatud Lääne Elu artiklis Te väidate, et olite Vallo Reimaa tööga väga rahul. Miks Te ta siis välja vahetasite? Palun tooge välja siis ka need edusammud, mida tänane minister on eelmisest paremini teinud." Teie allikad on ebatäpsed. Vallo Reimaa otsustas tagasi kutsuda tema erakond – Isamaa ja Res Publica Liit. Minul tõepoolest ei olnud etteheiteid Vallo Reimaa tööle. Endist ja praegust regionaalministrit omavahel võrdlema hakata ei pea ma sobilikuks. Soovin edu Vallo Reimaale tema uutes ettevõtmistes ja Siim Valmar Kiislerile regionaalministri ametis. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Austatud peaminister! Haldusreformi me ei saa sellepärast teha, et poliitikutel on väga raske kokku leppida ja üsna keeruline selgeks vaielda, milline see peaks välja nägema ja mis erakond selle ära teeb. Aga maavalitsuste osas saab ju valitsus ise vastu võtta üsna selgeid ja konkreetseid otsuseid. Minu küsimus on selline: kas te oskate öelda praegu mingitki tähtaega, mis ajaks valitsuse arvates on võimalik maavalitsusi efektiivsemaks muuta või reformida või ümber kujundada või neilt ülesandeid ära anda?

Maavalitsuste funktsioonide muutmine saab käia ainult koos kohalike omavalitsuste funktsioonide muutmisega. Teie väide ei ole päris sajaprotsendiliselt tõene, põhimõtteliselt riik võib riigihaldust muuta ka ilma kohaliku omavalitsuse funktsioone ümber jagamata, kuid selliselt saavutatav efekt ei oleks kindlasti maksimaalne.
Maavalitsuste funktsioonid on aja jooksul oluliselt pisenenud. Oli aeg, kus nende käes oli üksjagu suur rahakott. Maavalitsuse tasandil jagati objektide ehitamiseks raha kohalikele omavalitsustele, kuid sellest praktikast tuli juba aastaid tagasi loobuda, sest selline raha jaotamine ei olnud piisavalt läbipaistev. Me mäletame omaaegset Võru maakonna skandaali: riigi raha eest lähetati omavalitsusjuhte Marokosse puhkusereisile. Ilmselt oli see viimane tilk karikas ja sellises vormis omavalitsuste koostööst, mis seisnes põhiliselt riigi käest saadavate vahendite laialijagamises ja ka mittesihipärases kasutamises, tuli loobuda.
Aastatega on maavalitsustelt rida funktsioone ära võetud. Selleks on väga lihtne põhjus: riigi vahendite kasutamine on olnud teatud tegevusi teistmoodi korraldades efektiivsem. Näiteks otsustas Sotsiaalministeerium juba siis, kui teie erakonna esindaja Jaak Aab oli minister, võtta maavalitsuste haldusalast ära hoolekandeasutused otse ministeeriumi alluvusse. Täpselt sama tegi teie erakonnakaaslane Mailis Reps, kes otsustas riigikoolide haldamise maavalitsustelt ära võtta, need läksid otse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi haldusalasse. Ka Kultuuriministeeriumis on samasuguseid asju juhtunud, õigemini need ei ole lihtsalt mitte juhtunud, vaid see on olnud teadlik tegevus. Eesmärk on parem teenus ja efektiivsem vahendite kasutamine. Näiteks ka maakonnamuuseumid on kas muutunud sihtasutusteks või läinud ministeeriumi otsealluvusse.
Nii on maavalitsused aastatega järjest oma funktsioone, oma mõjuvõimu kaotanud ja see peaks põhimõtteliselt iseenesest kaasa tooma maavalitsuste reformimise vajaduse. Nii et vajadus maavalitsuste funktsioonide edasiseks muutmiseks ja suuremateks ümberkorraldusteks on kindlasti olemas. Mitte mingil juhul ei maksaks debatti maavalitsuste töö ümberkorraldamise küsimuses vältida või seda paaniliselt karta, nii nagu mulle jääb mulje sellest konkreetsest Lääne Elu artiklist.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud peaminister! Te vastasite ühele küsimusele umbes selliste sõnadega, et olukord muutus seoses maailma majanduskriisi puhkemisega ja Eesti kinnisvaramulli lõhkemisega. Kas ei oleks korrektsem neid nähtusi põhjustena siiski vastupidises järjekorras nimetada? 2006. aasta lõpus algas Eestis majanduskriis ja meie kinnisvaramull lõhkes, umbes aasta hiljem hakati rääkima ülemaailmsest majanduskriisist.

Teie arusaam majanduskriisist erineb kardinaalselt sellest, kuidas mina majanduskriisist aru saan. Olgu meenutuseks öeldud, et 2006. aastal oli Eesti eelarve ülejääk 6 miljardit krooni. Kui te nimetate seda kriisiks, siis ma arvan, et kogu Eesti rahvas tahaks praegu sellist kriisi. Enamgi veel: 2007. aastal, teie definitsiooni järgi siis, kui kriis süvenes, oli eelarve ülejääk 6,5 miljardit krooni. Olgu veel kord üle korratud, et kõik tahaksid elada sellises kriisis, mitte ainult mina. Samas meenutagem, et tööpuudus oli sel ajal napp 4%. 2008. aasta märtsis oli Eurostati andmetel tööpuudus Eestis 3,8%. Öelge mulle, kes ei tahaks elada sellises kriisis, kus eelarve ülejääk on 6,5 miljardit krooni ja tööpuudus 4%? See on situatsioon, mida kriisiks ei ole kuidagi võimalik nimetada. Ma olen kogu aeg püüdnud meenutada seda, et alles aastal 2000 oli tööpuudus Eestis 14%, esimeses kvartalis koguni 14,8%. Töötute arv oli 96 000. Rääkida sellel taustal Eestit tabanud kriisist aastatel 2006–2007 on mitte ainult liialdus, vaid lausa vale. Aga ma nõustun teiega: jah, räägiti! Tõepoolest räägiti, ja häälekalt räägiti. Kuid ma väidan, et need rääkijad ei olnud pädevad, nad rääkisid millestki, millest neil polnud õrna ettekujutust.
Aga järjekord on ikka selline, et kõigepealt lõhkes kinnisvaramull, mida me ei saa ka väga lokaalseks nähtuseks pidada, sest kinnisvaramull hakkas kasvama kõigepealt eelkõige Ameerika Ühendriikides ja siis see levis igale poole üle maailma. Euroopas on kinnisvaramullid väga suureks paisunud mitmes teiseski riigis, mitte ainult Eestis. Ma ei julge Eesti mulli võrreldes mõne muu riigi kinnisvaramulliga sugugi väga suureks pidada. Ja alles siis ebameeldiva üllatusena, kui kinnisvaramull oli lõhkenud, järgnes ülemaailmne finantskriis. Nende kahe asja kokkulangemine ei olnud prognoositav ei meil ega ka teistes riikides.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Lugupeetud peaminister! Te puudutasite riiklike erihoolekandeasutuste ja riigikoolide maavalitsuste haldusest äravõtmist. Mina ütleksin, et maavalitsuste võime ja pädevus oli selleks ajaks jõudnud punkti, et neil ei olnud pädevust vastavaid riigiasutusi hallata ja nende töö kvaliteeti hinnata. Ühest küljest on see mitme otsaga asi. Maavalitsusi oli hakatud tagasikäigule lükkama juba enne, kui tuli teha need ümberkorraldused, ja mitte ainult pädevuse pärast. Kas te nõustute sellega, et maavalitsustelt nende funktsioonide äravõtmine ja nende tasalülitamine koos mittepiisava rahastamisega algas juba jupp maad enne seda?

Kindlasti ma ei tahtnud öelda, et otsus, mille me omal ajal koos langetasime, oli vale. Ja ammugi ei olnud see kahjulik. Minu meelest oli see õigeaegne otsus ja vajalik otsus. Pakutav teenus paranes ja raha selle teenuse osutamiseks kulub märksa vähem. Ma ei tahaks hakata diskuteerima selle üle, kas üldse oli omal ajal mõistlik anda muuseumide, koolide ja hoolekandeasutuste haldamine maavalitsuste pädevusse. Praegune korraldus on kindlasti efektiivsem kui varasem korraldus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Evelyn Sepa ja Ain Seppiku s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine HIV ja narkomaania ennetuse kohta. Kutsun kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi.

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud peaminister! Arupärimine on järgmine. "Lugupeetud peaminister Andrus Ansip! Eesti on HI-viiruse leviku poolest Euroopas esikohal. Kahjuks küll mitte heade näitajate poolest. Süstivaid narkomaane on Eestis umbes 15 000, kellest suurem osa elab Tallinnas või selle lähistel ja Ida-Virumaal. Eestis on võrreldes teiste maadega probleemsete uimastitarbijate arv elanikkonna arvuga võrreldes väga suur. Süstivate narkomaanidega on seotud Eestis kulutulena lahvatanud HIV/aidsi epideemia. Kuigi alates aastast 2002 on langenud uute HIV juhtude arv, siis HIV-sse nakatunute koguarv tõuseb aasta-aastalt. Kokku on aastate jooksul HI-viirus diagnoositud 5590 inimesel."
2009. aasta eelarves, mille te esitasite Riigikogule möödunud aasta lõpul, seisab, et Tervise Arengu Instituudi eraldised riiklike ennetusstrateegiate elluviimiseks vähenevad 30,6% ehk summas 20,5 miljonit krooni. Sealhulgas vähenevad riikliku narkomaania ennetamise strateegia ja riikliku HIV/aidsi ennetamise programmi kulud. Sellega seoses on meil viis küsimust. Arupärimisele on alla kirjutanud 18 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Palun, härra peaminister, kõnetool on teie päralt!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kui palju on viimaste andmete järgi Eestis süstivaid narkomaane ning kui paljudel neist on diagnoositud HIV? Kuidas on see arv aastate lõikes muutunud? Kas on hinnanguliselt teada, kui palju on nakatunud inimesi, kes ei ole süstivad narkomaanid?" Esimene HIV-i kandja registreeriti Eestis 1988. aastal. Aastatel 1988–1999 registreeriti meil kokku 96 uut HIV-nakkuse juhtumit, iga aasta kümmekond. 2000. aasta teisel poolel uute HIV-iga nakatunute arv suurenes järsult ja see jätkus ka 2001. aastal. Epideemia taga oli just süstivate narkomaanide nakatumine. Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli Terviseinstituudi uurimuse andmeil oli 2004. aastal Eestis hinnanguliselt 13 800 süstivat narkomaani, kusjuures selle hinnangu usaldusvahemik on 8200 – 35 000. Uus sellesisuline uurimus valmib sel aastal.
Alates 2002. aastast on ametlikult registreeritud uute juhtude arv vähenenud, kuid see näitaja püsib suhteliselt stabiilsena väga kõrgel tasemel 600 juhu piires aastas. 2008. aastal oli HIV-i nakatunute arv 88 isiku võrra väiksem kui 2007. aastal. See on loomulikult positiivne, ent ühe aasta põhjal rääkida HIV-juhtude arvu vähenemisest kui trendist oleks ilmselt ennatlik. 6. märtsi seisuga on 2009. aastal registreeritud HIV-i nakatununa 63 uut isikut. Kokku on Eestis läbi aegade diagnoositud HIV-nakkust 6972 inimesel.
Eestis on peamine HIV-nakkuse riskirühm endiselt süstivad narkomaanid. HIV-i levimus selles sihtrühmas on väga suur. 2005. aasta uuringu andmetel oli HIV-i levimus süstivate narkomaanide seas 62%. 2007. aasta kordusuuringu andmetel oli HIV-i nakatunuid süstivate narkomaanide hulgas Tallinnas 55% ja Kohtla-Järvel 70%. 2007. aastal läbi viidud uuringus oli alla kolmeaastase süstimisstaažiga süstivate narkomaanide seas HIV-i levimus märksa väiksem kui pikema staažiga inimeste seas: vastavalt 33% ja 58%. Nende andmete alusel võib hinnata, et HIV-nakkuse levik süstivate narkomaanide seas on pidurdumas ja vahest ka süstivate narkomaanide arvu kasv üldse on pidurdumas.
Sama kinnitas 2007. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni ekspertide koostatud välishindamise aruanne "HIV-i ja aidsiga võitlemine Eestis", milles tõsteti esile meie kahjude vähendamise teenuste efektiivsust ja head teenustega kaetust riskipiirkondades. Aruandes sai kinnitust fakt, et Eesti on õigel teel ja kahjude vähendamise teenused on hakanud tulemusi andma. Eestis on süstalde ja nõelte vahetuse kaetus heal tasemel ja võrreldav Euroopa maade parimate praktikatega. Valdav osa HIV-nakkuse juhtudest on avastatud 15–24-aastaste noorte seas, registreeritud andmete põhjal on Eestis selles vanuserühmas nakatunud 2%. Enamikul juhtudest on siiani tegemist olnud süstivate narkomaanidega, kuid nakkus levib ka sellest rühmast väljapoole, seda just nende seksuaalpartnerite kaudu, kes ei pruugi olla sõltlased.
Teine küsimus: "Kas Eesti saab endale täna lubada HIV ja narkomaania ennetuse teemadel 30%-list kokkuhoidu?" Ja kohe ka kolmas küsimus: "Kui palju täpselt kokku hoida kavatsetakse ja mille arvel? Mida ja millises mahus riik rahaliselt katab?" Majanduse olukorrast johtuva riigieelarveliste kulutuste üldise vähendamise käigus kärbiti kõigi Sotsiaalministeeriumi rahvatervise programmide eelarveid kokku 20%, sh vähenesid HIV-i ja aidsi ennetamise riikliku strateegia ning narkomaania ennetamise riikliku strateegia eelarved vastavalt 17 ja 21%. Eelarveid vähendati eelkõige ennetustegevuse arvel, seega meediakampaaniaid korraldatakse väiksemas mahus. Samuti vähenesid maakondlikele ennetustegevustele eraldatavad summad. Mõlemat strateegiat rahastatakse täies mahus riigieelarvest. Kõik kriitilise tähendusega tegevused jätkuvad 2009. aastal, kuid rahakärbete tõttu ei ole praegu ette nähtud arendustegevusi. 2009. aastal jätkub kõigi tervishoiuteenuste pakkumine haigetele ja nakatunutele. Narkomaania valdkonnas säilitati ravi- ning rehabilitatsiooniteenuste endised mahud. Kaugemas perspektiivis võib ressursside vähendamine aga tõepoolest seada ohtu teenuste jätkusuutlikkuse ja praeguseks saavutatud HIV-nakkuse leviku pidurdumise süstivate narkomaanide seas.
Neljas küsimus: "Kas on hinnatud ka riske, mida ülalnimetatud kokkuhoid võib põhjustada? Kui suure tagasilöögi see võib anda?" Riskidega on arvestatud ja nagu ma juba tõdesin, võib ressursside vähenemine kaugemas perspektiivis seada ohtu teenuste jätkusuutlikkuse ja praeguseks saavutatud HIV-nakkuse leviku pidurdumuse süstivate narkomaanide seas.
Viies küsimus: "Milliseid uusi arenguid on oodata HIV-i leviku vastu võitlemisel?" HIV-nakkuse leviku ja aidsi vastu võitlemiseks ning HIV-i ja aidsidiagnoosiga inimeste elukvaliteedi parandamise seisukohalt on lähiaastatel oluline ülesanne arendada HIV-i testimise süsteemi toimimist. Samuti on tähtis haarata nakatunud inimesed võimalikult vara tervishoiusüsteemi. Praegu on infektsionistide juures arvel vaid pooled registreeritud nakatunutest. Suur osa nakkuse kandjaid on ilmselt veel avastamata. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul on Eestis HIV-nakatunuid 1,3% kogu täiskasvanud elanikkonnast. Tervishoiuteenuste ja raviga haaratuse parandamiseks on vaja märksa tõhustada HIV-nakatunute suunamist erialaspetsialistide juurde ning pakkuda neile integreeritud tervishoiuteenust, et erinevate nakkuste ja sõltuvuste ravi vajav inimene ei peaks käima eraldi mitme teenusepakkuja juures. Lõpetuseks lisaksin, et viimati arutas valitsus HIV-i ja aidsi teemat 8. jaanuari istungil. Siis toimus arutelu sotsiaalministri esitatud aruande "Narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012 ja selle rakendusplaan aastateks 2007–2009" täitmise üle. See aruanne koos vastavate lisadega on avaldatud ka Sotsiaalministeeriumi kodulehel.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus kolleeg Eldar Efendijevilt.

Aastatega on selles vallas välja kujunenud väga hea koostöö riigi, omavalitsuste, kolmanda sektori ja erasektori vahel. See positiivne tulemus, millest ka teie rääkisite, on nende sektorite koostegevuse tulemus. Aga kui vähendada nii suures summas valdkonnale ette nähtud ressurssi, siis on alust karta, et see koostegevuse mudel hakkab lagunema. See risk annab endast märku võib-olla juba tuleval või ületuleval aastal ning peagi hakkame vajama jälle väga suuri summasid nagu mõni aasta tagasi. Mis te mõtlete, kas on ohtlik nii suures summas ressurssi vähendada? Vahest oleks ikkagi parem jätta rahaeraldised samale tasemele, et senist  mudelit hoida?

Raha saab kulutada nii palju, kui seda olemas on. Ei ole väga ratsionaalne hakata arutlema selle üle, et kui meil oleks rohkem raha, kas me siis seda selleks kulutaksime. Meil ei ole seda raha, mis me lootsime kõnealusele valdkonnale eraldada, ja vastavalt värsketele teadmistele seda raha, mis me lootsime kulutada, ei tule ka käesoleval aastal. Seega tuleb oma kulutamise plaanid ümber teha. Ma pean nii nagu teiegi praegust riigi, omavalitsuste ja mittetulundussektori koostöö mudelit väga hästi toimivaks ja ma usun, et koostöömudel kui selline kahjustatud ei saa. Kuid summasid aidsi ennetuseks ja raviks on meil järgmistel aastatel vaja kasvavas tempos, nii nagu see oli eelnenud aegadel. Ning ma usun, et kunagi, kui tuleb jälle prioriteetide seadmise aeg, siis ei otsustata lisandunud raha kasutada mingitel muudel eesmärkidel kui muu hulgas ka aidsi ja HIV-nakkuse ennetamiseks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Valeri Korbi, Toomas Vareki, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Mailis Repsi, Ain Seppiku ja Tiit Kuusmiku s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine regionaalministri tegevuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Mul on hea meel ette lugeda meie arupärimine, mis sai tehtud juba veebruarikuus ja loodan, et mõningates asjades on ka selgust saadud. Arupärimine on regionaalministri tegevuse kohta. Veebruari alguses sai valitsuskabineti heakskiidu regionaalministri esitatud kultuuri- ja turismiobjektidele ligi miljard krooni eurotoetusi andev kava, mille jaotuse aga vaidlustas toetusest ilma jäänud Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri muuseum. Valitsus andis põhimõttelise nõusoleku kavale, mille alusel saavad seitse üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjekti investeeringuteks kokku 972,5 miljonit krooni. Regionaalminister Siim Valmar Kiisler palus valitsuskabinetilt kava jaotusele heakskiitu, hoolimata sellest, et kindral Laidoneri muuseum oli esitanud vaide. Sellest tulenevadki meie küsimused. Kas peaminister on saanud selgust või teadis ta juba enne, miks jättis regionaalminister valitsuse vaidest informeerimata? Kas selliseid juhtumeid on ka enne olnud? Ja kuidas lahendatakse kõnealune olukord?

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun härra peaministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks jättis regionaalminister valitsuse vaide olemasolust teavitamata?" Vabariigi Valitsuse s.a 5. märtsi istungil, kui oli arutusel "Elukeskkonna arendamise rakenduskava" prioriteetse suuna "Piirkondade terviklik ja tasakaalustatud areng" meetme "Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine" investeeringute kava, oli seletuskirjas ka informatsioon, et 4. veebruaril 2009. aastal laekus Siseministeeriumile kindral Laidoneri muuseumi esitatud vaie. Valitsusliikmed said seda kenasti lugeda. Vaide esitaja vaidlustas hindamistoimingu ja taotles eeltaotluste uut hindamist.
Siseministeeriumis vaadati vaide lahendamisel hindamiskomisjoni materjalid ning hindamiskomisjoni selgitused vaides esitatud väidete kohta uuesti läbi. Arvestades kõiki asjaolusid ja hindamiskomisjonilt saadud selgitusi, jõuti järeldusele, et vaides esitatud väited ei leidnud kinnitust ning vaide rahuldamiseks puudub alus. Vaie jäeti rahuldamata.
12. veebruari valitsuskabineti nõupidamisel esitas Siseministeerium meetme "Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine" investeeringute kava eelnõu aruteluks, täienduste tegemiseks ning põhimõttelise heakskiidu andmiseks. Investeeringute kava eelnõu valitsuskabinetile esitamise ajal toimus juba vaide menetlemine. Vaide menetlemise protsessi käigus oli näha, et vaidlustatud projekti hinne oli madal ja vaidlustatud hinnete tõstmiseks põhjust ei paista. Kuna ka konkreetne vaie ei puudutanud kabinetinõupidamisele esitatud kava eelnõus nimetatud eeltaotlusi, ei peetud vajalikuks vaide küsimust kabineti istungil eraldi tõstatada. Lõpliku investeeringute kava kinnitamisel valitsuse istungil 5. märtsil 2009. aastal oli vaie lahendatud. Ma kinnitan, et regionaalminister siis ka informeeris valitsusliikmeid vaide olemasolust.
Teine küsimus: "Kuidas lahendatakse olukord siis, kui Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum saab positiivse hinnangu? Kas nimetatud objekt saab sellisel juhul toetuse?" Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide investeeringute kava eelnõu esitati valitsuse istungile pärast vaide lahendamist. Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muuseumi investeeringute kavas loetletud projektide hulka ei arvatud.
Kolmas küsimus: "Kui suur on riigi või omavalitsuse omaosalus antud toetuste puhul?" Omafinantseering peab kokku moodustama vähemalt 15% projekti abikõlblikest kuludest.
Neljas küsimus: "Kas Teile teada olevalt on varem ka esinenud juhtumeid, kus regionaalminister ei teavita valitsust kõigist olulistest asjasse puutuvatest asjaoludest?" Info olulisus sõltub konkreetsetest asjaoludest. Antud juhul ei pidanud minister vajalikuks kabinetinõupidamisel vaide olemasolust teavitada. Küll aga tegi ta seda enne lõpliku otsuse tegemist valitsuse istungil.

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Rein Ratase, Ain Seppiku, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Olga Sõtniku ja Evelyn Sepa s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine õpetajate palkade kohta. Palun kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud peaminister! Arupärimine on järgmine. Lugupeetud peaminister Andrus Ansip! Täna maksab õpetajatele palka kohalik omavalitsus, kes on töötasude planeerimisel arvestanud Vabariigi Valitsuse 30. detsembri 2008. aasta määrusega nr 185, mille järgi oleks pedagoogide kuupalga alammäärad vastavalt atesteerimisel omistatud ametijärkudele: noorempedagoogil 10 277, pedagoogil on 10 883, vanempedagoogil 12 438 krooni ja pedagoogil-metoodikul 15 020 krooni. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO esimees Ago Tuuling on allkirjastanud kokkuleppe, mille alusel tõusevad õpetajate palga alammäärad alates 1. jaanuarist 2009. Samasisulise kokkuleppe allkirjastas haridus- ja teadusminister ka Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimehe Sven Rondikuga. Nüüd aga tuli valitsuselt sõnum, et õpetajate palgad lähevad samuti kärpimisele. Sellega seoses on meil viis küsimust. Arupärimisele on alla kirjutanud 15 Keskerakonna fraktsiooni liiget.

Aitäh, kolleeg Eldar Efendijev! Palun veel kord kõnepulti peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Pean kolleeg Tõnist kurvastama: vara tulid! Vastan teie küsimustele. Ma ei pea vajalikuks hakata teie küsimustes sisaldavaid hinnanguid kordama, esitan küsimuse ilma hinnanguteta. "Kas haridus on Eestis prioriteetne valdkond?" Haridus on endiselt Eestis prioriteetne valdkond. Seda tõestab kas või see, et valitsus otsustas võrreldes 2008. aastaga tõsta õpetajatel palkasid riigilt palka saavate spetsialistide osas.
Teine küsimus: "Kuidas peaksid kohalikud omavalitsused õpetajate palgaga seotud probleemid lahendama?" Kohalikud omavalitsused on Eestis praegu laias laastus kahesuguses olukorras. Suur osa omavalitsusi on vastu võtnud pedagoogide töö tasustamise alused, millele toetudes on omavalitsuste hallatavates koolides õpetajate töölepinguid muudetud nii, et see näeb ette 8%-lise palgatõusu võrreldes 2008. aastaga. Teine osa omavalitsusi on olukorras, kus uus pedagoogide töö tasustamise kord, mis nägi ette 8%-lise palgatõusu, on küll vastu võetud, kuid töölepinguid pole veel muudetud. Võimalik on ka kolmas variant: omavalitsused ei ole veel kehtestanud uusi pedagoogide töö tasustamise aluseid ja sellest tulenevalt ei ole koolid asunud ka töölepinguid muutma. See on aga praegu pigem ebatõenäoline. Teise ja kolmanda variandi korral õiguslikke probleeme ei teki, sest omavalitsusel on võimalik alati oma õigusakte muuta. Küll aga võib probleeme tekkida esimese juhtumi korral. Sellisel juhul on omavalitsusel tööandjana kaks seaduslikku käitumisvõimalust. Esiteks, säilitada õpetajate juba tõstetud palk, mis aga toob omavalitsustele kaasa lisaraha vajaduse. Teine võimalus on saavutada töötajatega palga vähendamise kokkulepe, nagu see toimub praegu kõikjal Eestis tööandjate ja töötajate vahel sõltumata töövaldkonnast. Rohkem seaduslikke võimalusi ei ole, sest vastavalt palgaseadusele ei või tööandja ühepoolselt töötaja palka vähendada.
Kolmas küsimus: "Mis saab kollektiivlepingutega kokku lepitust?" Tööandjad peavad tegema pingutusi, leppimaks töötajatega kokku uutes palgamäärades või leidma raha, et kindlustada töötajatele 8%-line palgatõus võrreldes 2008. aastaga. Ma arvan, et raha leida on väga raske. Kindlasti on teil võimalus teiste arupärimiste raames esitada see küsimus haridus- ja teadusministrile, võib-olla tema oskab teed raha juurde juhatada.
Neljas küsimus: "Kuidas on võimalik, et valitsus ei suuda ette planeerida, milliseid otsuseid ta kuu või kahe pärast vastu võtab? Ülalnimetatud määrus on vastu võetud alles möödunud aasta lõpus."  2008. aasta lõpus lootis valitsus kindlustada õpetajatele kogu 2009. aastaks 8%-lise palgatõusu. Kahjuks on maailma ja ka Eesti majanduse olukord osutunud oodatust halvemaks, mistõttu ei olnud võimalik 2009. aasta lisaeelarvet vastu võtta ilma algselt kavandatud õpetajate palga kasvu tempot mõnevõrra aeglustamata.
Viies küsimus: "Kuidas plaanitakse tagada, et õpetajad haridussüsteemist ei lahku? Mis peaks olema see, mis motiveerib Eesti õpetajat oma senist tööd jätkama?" Eestis on kahjuks tegemist olukorraga, kus üle 50 000 inimese on ilma tööta. Paljud tööandjad aga on olnud sunnitud kärpima oma asutuse või ettevõtte töötajate palkasid. Õpetajatel on vaatamata raskele majanduslikule olukorrale kindlustatud mitte üksnes töökoht, vaid ka 4%-line palga alammäärade tõus võrreldes eelmise aastaga. Lisaks on tööteed alustavatele õpetajatele kindlustatud mitmesugused hüved, näiteks õpetajate lähtetoetus vähemalt 200 000 krooni. Usun, et valitsus on oma tegevusega igati näidanud, et hoolib õpetajast.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus kolleeg Eldar Efendijevilt.

Austatud peaminister! Täpsustav küsimus. Varem olid kokkulepped, millele konkreetne minister, näiteks haridusminister, oli volitatud alla kirjutama nagu seaduse alusel ja keegi ei kahelnud, et kokkulepped kehtivad ja kõik nende punktid viiakse ellu. Kas kõnealusel kokkuleppel on mingi jõud? Muidugi ei saa omavalitsused kuskilt ressursse, praegu on valitsus nende sissetulekuid küllalt kõvasti kärpinud ja nad ei suuda seda kokkulepet täita. Mis te arvate, kas nendel kokkulepetel on praegu mingit väärtust või pole?

Muidugi on kokkulepetel väärtus. Ma olen veendunud, et kokku leppivad pooled sõlmisid konkreetse leppe kõige paremas usus, et nad suudavad lepingut ka tulevikus täita. Kindlasti ei osanud kokku leppivad pooled ette näha, et majanduskasv aeglustub väga kiiresti. Mitte ainult Eestis, vaid ka igal pool mujal, sealhulgas meid ümbritsevates riikides, on mitte ainult prognoositud, vaid ka tegelikud majanduslanguse numbrid väga suured. Kokkuleppeid, mis heas usus ja kõige paremas tahtmises sõlmiti, pole lihtsalt raha puudumisel võimalik enam täita. Ma olen tänulik meie inimestele, meie õpetajatele, et nad saavad aru: seda raha, mida maksumaksja töökad käed riigikassasse ei too, ei ole võimalik ka palgasuurendusena riigikassast välja maksta.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Evelyn Sepa, Heimar Lengi, Toivo Tootseni, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Aadu Musta, Rein Ratase ja Mailis Repsi s.a 18. veebruaril esitatud arupärimine arstiabi kättesaadavuse kohta. Palun nüüd kõnepulti kolleeg Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Mul on au tutvustada arupärimist, mille on koostanud rühm Keskerakonna fraktsiooni liikmeid härra peaministrile ja mis on kantud murest rahva tervishoiu pärast. Selles arupärimises räägitakse eelkõige meditsiinipersonali puudusest ja tuntakse muret selle pärast, et 10% tohtritest on juba pensioniealised. Peaaegu iga viies ehk suur protsent on üle 50 aasta vanused. Samas on kurdetud ka riikliku koolitustellimuse ja järelkasvu probleemide üle. Meil on viis küsimust, mis ma jätaksin ette lugemata, kuna peaminister niikuinii nimetab küsimused, millele ta vastab.

Aitäh, kolleeg Aadu Must! Palun vastamiseks kõnepulti härra peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastus teie esimesele küsimusele: "Millised on Vabariigi Valitsuse plaanid arstide puuduse leevendamiseks? Milliseid seadusmuudatusi olete plaaninud teha?" Sotsiaalministeerium tegeleb aktiivselt tervishoiutöötajate arvu planeerimise ja monitoorimisega. Muu hulgas analüüsitakse, kui palju töötajaid on lahkunud välisriikidesse, kui palju töötab väljaspool meditsiinisektorit. Ministeerium on rahastanud mitu uuringut, millega on kaardistatud tervishoiutöötajate emigratsioonivalmidust ja rahulolu oma töökeskkonnaga. 2005. aastal töötati Sotsiaalministeeriumis välja tervishoiutöötajate koolitustellimuse prognoosi mudel, mille eesmärk on parandada personali planeerimist tervishoiusüsteemis ning selgitada välja iga-aastane riikliku koolitustellimuse vajadus. Mudel võtab arvesse tervishoiutöötajaskonna vanuseprofiili, migratsiooni, haiglavõrgu arengukava ja plaanitud tervishoiuteenuste osutamise võimekust. Sotsiaalministeerium on personalivajaduse plaaninud aastani 2015 ja seda uuendatakse pidevalt.
Võib öelda, et viie aasta pärast ei ole arstide puudus suurem kui praegu. Kindlustamaks arstide riikliku koolitustellimuse stabiilsust, mis tagab tervishoiuteenuste senisel tasemel hoidmise, allkirjastasid 3. veebruaril 2005 Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli arstiteaduskond ja Eesti Arstide Liit konsensusdokumendi, mis käsitleb riiklikku tellimust arstiteaduskonna arstiüliõpilaste osas aastateks 2006–2010. Konsensusleppe kohaselt peab arstide iga-aastane koolitustellimus olema 140 põhiõppekohta ning residentuuri koolitustellimus 125 õppekohta, mis kajastub ka iga-aastases riiklikus koolitustellimuses.
Eestis on naaberriikide Soome ja Lätiga lähedane arv arste 1000 elaniku kohta, samuti on meie näitaja lähedane Euroopa Liidu keskmisele. Lähtudes ametlikust statistikast, mis mõõdab tervishoiusüsteemis töötavate arstide ja õdede arvu, on arstide ja õdede suhtarv 1000 elaniku kohta alates 2000. aastast kasvanud. 2007. aastal oli see näitaja 3,35 arsti ja 6,74 õde. Suhtarvu kasv on tingitud nii arstide ja õdede koolitustellimuse suurendamisest kui ka rahvaarvu vähenemisest. Suhtarv 3,35 arsti 1000 elaniku kohta ehk absoluutarvus üle 4000 arsti on optimaalne, et tagada tervishoiuteenuste osutamine vajalikus mahus. Probleem on pigem arstide vähesus maapiirkondades ja teatud erialadel. Nii arstide kui ka teiste tervishoiutöötajate personali planeerimine ja olemasoleva personali vajalikkuse hindamine on pidev protsess, selle hulka kuulub ka iga-aastane riikliku koolitustellimuse esitamine Haridus- ja Teadusministeeriumile. Mingit täiendavat vajadust seaduste muutmiseks siin ei ole.
Teine küsimus: "Milliseks kujuneb arstide palk lähiaastate jooksul? Kas palgaküsimuses on toimunud läbirääkimisi arstide liidu ja haiglate liiduga? Millised on nende seisukohad?" Arstide palk on alates 2002. aastast tõusnud ligikaudu kaks korda. Tervishoiutöötajate 2008. aasta tunnipalga uuringute andmetel oli arstide põhitunnipalk 2008. aasta märtsis 137 krooni, mis on 38 krooni ehk 38% võrra kõrgem kui 2007. aasta märtsis. Koos lisatasudega oli arstide keskmine kogutunnipalk 2008. aasta märtsikuus 167 krooni. Arstide keskmine kuupalk koos kõigi lisatasudega oli 2008. aasta märtsikuus 26 291 krooni. See oli 2,1 korda kõrgem kui Eesti toonane keskmine palk. Seega on arstide keskmine tunnipalk olnud suurem kui tervishoiuteenuste rahastamise aluseks oleva brutopalga miinimum, mis arstidel on 112 krooni tunnis. Milliseks kujuneb arstide palk lähiaastatel, sõltub otseselt Eesti üldisest majanduslikust olukorrast ning Eesti Haigekassa rahalistest võimalustest.
Mis puutub palgaläbirääkimistesse, siis Eesti Arstide Liit on esitanud ettepaneku alustada tervishoiutöötajate ja töövõtjate vahelisi läbirääkimisi üleriigilise kollektiivlepingu sõlmimiseks, mis reguleerib töösuhteid tervishoiuvaldkonnas, sealhulgas töötingimusi, töö- ja puhkeaja ning töötajate täienduskoolituse tingimusi. Töövõtjad ei ole Sotsiaalministeeriumile esitanud veel kollektiivlepingu projekti, seetõttu pole teada ka osapoolte täpseid nõudmisi.
Kolmas küsimus: "Mida näitavad viimased arvud? Kas arstide välismaale tööle minek jätkub? Kui palju arste läks piiri taha tööd tegema 2008. aastal?" Informatsiooni Eesti arstide soovi kohta suunduda tööle teise Euroopa Liidu liikmesriiki saadakse Tervishoiuameti väljastatud tervishoiutöötajate vaba liikumist võimaldavate tõendite põhjal. Tõend kehtib kolm kuud alates väljaandmisest. Alates Eesti astumisest Euroopa Liitu on Tervishoiuamet aastatel 2004–2008 väljastanud arstidele 672 seda tõendit. Vastavalt Euroopa Liidu direktiivile 2005/36 kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta võimaldavad väljastatud tõendid tervishoiutöötajatel alustada tunnustamisprotseduuri mõnes teises liikmesriigis. Tervishoiuameti väljastatud tõendite arvu põhjal ei saa siiski lõplikult kindel olla, et arst on Eestist lahkunud. Kuna töökoha muutusest peab teavitama isik ise ja mõned teavitavad lahkumisest, teised mitte, siis ei ole Tervishoiuametil täpset tagasisidet selle kohta, kas tervishoiutöötaja on ka tegelikult teise liikmesriiki tööle asunud või mitte. Registri analüüs on näidanud, et reaalselt lahkub välismaale umbes 50% tõendi võtnud arstidest. Statistiliste lahkujate hulgas on neidki, kes töötavad nädalalõppudel Soomes, argipäeviti aga Eestis. 2008. aastal väljastati arstidele 101 tõendit.
Neljas küsimus: "Kui palju arste on lahkunud tervishoiusektorist aasta jooksul? Palju on lisandunud 2008. aasta numbrile?" Eelmisele küsimusele antud vastusest nähtus, et ei ole võimalik öelda täpseid arve, kui palju arste 2008. aastal tegelikult Eestist lahkus ja teises riigis tööd alustas. Veel vähem on võimalik öelda midagi piisavalt usaldusväärset käesoleva aasta kohta.
Viies küsimus: "Millises valdkonnas on arstide puudus kõige suurem?" Sotsiaalministeeriumi hinnangul on tervishoiutöötajate vähesus eelkõige seotud teatud maapiirkondade ja erialadega. Arste on enim puudu ja ravijärjekorrad on pikimad günekoloogias, oftalmoloogias ja psühhiaatrias. Mõnes maapiirkonnas on puudus ka perearstidest.

Suur tänu, härra peaminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuusi, Evelyn Sepa, Rein Ratase, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Kadri Simsoni ja Eldar Efendijevi s.a 18. veebruaril esitatud arupärimine pensionitõusu kohta. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Head kolleegid! See arupärimine on esitatud tõepoolest juba 18. veebruaril ja vahepeal on olukord pensionide maksmisel muutunud. Osa küsimusi on siiski üles jäänud. Võib-olla härra peaminister valgustab meid, kuidas hakkab tulevikus välja nägema pensionide vähendamine. Kas jäetakse pensionärid päris pensionist ilma või on see vähendamine samas suurusjärgus, kui see tänavu on olnud?

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun, teid kõnepulti, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Olgu kõigepealt kohe öeldud, et pensioni vähendamisest rääkida on väga selge liialdus. Pensionid tänavu alates 1. aprillist tõusid ja pensionide vähendamine ei ole kunagi olnud selle valitsuse diskussiooniobjekt. Aga vastan teie arupärimisele.
Esimene küsimus: "Kas on oodata, et pensionitõus jääb 2009. aasta 1. aprillil veel väiksemaks kui 5%?" Ei ole.
Teine küsimus: "Mida plaanib Vabariigi Valitsus ette võtta, vältimaks madala pensioniga inimeste sattumist üliraskesse olukorda?" 2009. aastal tõusevad pensionid keskmiselt 5%. Samas prognoosime 2009. aastal kaupade ja teenuste hindade kasvutempo kiiret aeglustumist. Veebruaris kallinesid näiteks keskmised tarbijahinnad Eestis võrreldes eelmise aasta sama kuuga 3,4%. Tervikuna peaks keskmine tarbijahindade tõus 2009. aastal jääma sellest veelgi väiksemaks. Seega kasvab tänavu lisaks pensioni nominaalsele suurusele ka pensioni keskmine ostujõud. Juhuks, kui pensionäridel on toimetulekuraskusi, on sotsiaalhoolekande seaduse alusel kehtestatud toimetulekutoetus. Toimetulekuraskuste korral tuleks pensionäril pöörduda kohaliku omavalitsuse poole toimetulekutoetuse taotlemiseks.
Teine küsimus: "Pensionäride ühenduste liit on teinud ka kompromissettepaneku tõsta pensionäridel, kelle pension on alla 4500 krooni kuus, pensioni muutuva protsendiga 12% kuni 5% ja teistel (kuni pensionini 10 000 krooni) 5%. Kuidas hindate seda ettepanekut?"  Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu ettepanekut tõsta väiksema pensioniga isikute pensione kõrgema protsendi võrra arutati minu teada 25. veebruaril Riigikogu sotsiaalkomisjoni koosolekul. Sellel koosolekul osalesid lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele ka Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu ning Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi esindajad. Koosolekul leiti, et väiksema pensioniga isikute pensionide tõstmine suurema protsendi võrra ei ole põhjendatud. Lahendusvariandina pakuti abi vajavatele pensionäridele täiendavat toetust ehk toimetulekutoetust. Pensionäride ühenduste liidu ettepaneku hindamisel tuleb märkida, et pensionide suurendamisel tuleb lähtuda seadusega sätestatud ühetaolisuse printsiibist. Suvaliselt erinev pensionide tõstmine eeldaks olulisi ja seejuures subjektiivseid muudatusi senistes seaduse põhimõtetes ja tähendaks ebaõiglust suurema osa pensionäride suhtes.
Samas ei tohi unustada, et pensionide suuruse kasv on meil niigi regressiivne. Solidaarsuspõhimõttest johtuvalt on suurendatud pensionide baasosa tähtsust. Nagu ma eelmisel korral samalaadsele arupärimisele vastates ütlesin, on selleks, et suurendada järk-järgult just madalapalgaliste isikute pensione, muudetud riikliku pensionikindlustuse seaduse sätteid. Pensioni baasosa korrutatakse läbi riikliku pensioni indeksiga, mille kasvuosa on eelnevalt läbi korrutatud koefitsiendiga 1,1. Aastahinne korrutatakse seevastu läbi riikliku pensioni indeksiga, mille kasvuosa on eelnevalt läbi korrutatud koefitsiendiga 0,9. Rõhutan veel kord, et niisugune mehhanism on loodud just väiksema palgaga inimeste pensionide suhteliseks suurendamiseks. Tuleb arvestada, et väiksemate pensionidega inimesed on vähem töötanud, mistõttu neil on ka väiksemad pensionid. Seega tähendaks väiksemate pensionide tõstmine suurema protsendi võrra selget sõnumit rohkem töötanuile, et riik arvestab edaspidi veelgi vähem nende varasemat tööpanust. Tõenäoliselt toonuks selline subjektiivne lähenemine endaga kaasa suurema pensionistaažiga pensionäride õigustatud rahulolematuse.
Neljas küsimus: "Pension tõuseb aastase nihkega: tänane pensionitõus peab pensionikindlustuse seaduse järgi toimuma 2008. aastal laekunud sotsiaalmaksu laekumise alusel. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igal inimesel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga pandud kohustused ja antud õigused püsivad stabiilsetena ning ei muutu rabavalt isikutele ebasoodsas suunas. Kas pensionäride õigusi on Teie silmis rikutud?" Ei ole.
Viies küsimus: "Milliselt plaanite muuta kehtivat pensionikindlustuse seadust?" Vabariigi Valitsusel ei ole kavas 2009. aastal riikliku pensionikindlustuse seadusesse põhimõttelisi muudatusi teha.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus kolleeg Heimar Lengilt.

Lugupeetud peaminister! Te parandasite mind, kui ma ütlesin, et pensionid vähenesid. Tõepoolest, teil oli õigus! Kuid kuidas te siiski hindate seda, et pensionäridele lubati pensioni tõsta umbes 750 krooni, tegelikult tõsteti pisut üle 200 krooni. Seega jäi tõus umbes kolm korda väiksemaks. Samal ajal on kogu riik teinud kärpeid 10% ulatuses. Miks siis pensionäre nööritakse kolmekordselt, kui ülejäänud seltskond, nii teie kui meie, oleme oma sissetulekuid vähendanud keskeltläbi kümmekond protsenti? Ikka nende kõige nõrgemate arvel!

Lihtsalt võtab näo naerule, kuulates, kuidas teie oskate võtta protsenti loodetud kasvust ja siis absoluutarvust ning seejärel hakkate neid kahte täiesti erinevat asja võrdlema. Ma ei tea, kas seda saab nüüd poliitikaks pidada, aga teatud võtted olete te väga hästi omandanud. Põhimõtteliselt on meie pensionisüsteem üles ehitatud ootusele, et sotsiaalmaksu laekumised riigieelarvesse saavad ainult kasvada. Sellist võimalust, et mõnel aastal on sotsiaalmaksu laekumised väiksemad kui eelnenud aastatel, ilmselt seaduse koostajad omal ajal üldse tõsiselt ei võtnud.
Praegu oleme olukorras, kus me prognoosime jooksval aastal väiksemat sotsiaalmaksu laekumist, kui oli möödunud aastal. Samas on iseenesestmõistetav, et ka siis, kui raha pensionide maksmiseks jooksval aastal ei laeku piisavalt, ei saa pensione vähendada. See ei tule kõne allagi! Praegu ei ole meil veendumust, et järgmine aasta on väga palju parem kui käesolev aasta. Seega on mõistlik tänavu mitte tõsta pensione sellises ulatuses, nagu põhimõtteliselt oli kokku lepitud ja milleks justkui oleks võimaluse andnud 2008. aasta sotsiaalmaksu laekumised. Me teame, et ei tänavu ega ülimalt suure tõenäosusega ka järgmisel aastal raha selleks ei ole. See oleks üks katteta lubadus, mida valitsus ei suudaks täita.
Minu meelest on igati ratsionaalne maksta see osa oodatud pensionidest välja inimestele viie aasta jooksul, nagu me praegu seaduses otsustasime. Seda loomulikult juhul, kui vahepealsete aastate miinused ei ole sellised, et muudavad need ootused nulliks. Põhimõtteliselt tuleb pensionide planeerimisel arvesse võtta reaalsed sotsiaalmaksu laekumised ja ka reaalne võimalus, et sotsiaalmaksu laekumised mõnedel aastatel on väiksemad, kui nad olid eelnenud aastatel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Arvo Sarapuu, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Evelyn Sepa ja Eldar Efendijevi s.a 18. veebruaril esitatud arupärimine koolitervishoiu reformi kohta. Kolleeg Jaak Aab, palun teid kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Arupärimise ajend on see, et Sotsiaalministeerium plaanib teatud muudatusi koolitervishoius. Kuigi koolis haigestudes pöörduvad õpilased esmalt just sealse õe või arsti, mitte perearsti poole, kavandab Sotsiaalministeerium reformi, mis tavakoolidest arstid kaotab. Sotsiaalministeerium valmistab ette ministri määrust, mille kohaselt arstid kaovad koolidest, välja arvatud neist, kus on hariduslike erivajadustega õpilaste klass. Määruse järgi suurenevad kooliõe volitused ja kohustused. Tulevikus jääksid koolidesse tööle õed, kes on saanud terviseõe väljaõppe. Koolitervishoiu reform hakkab tasapisi jõustuma uuest õppeaastast ning seejärel algab üleminekuperiood.
Arvestades seda, et majanduses on käes rasked ajad, jääb vanemail veelgi vähem aega ja ressursse oma lastega tegelda. Perearsti juures käimine võib aga võtta tüki olulist aega tööpäevast. Sageli asub perearst koolist eemal ning ei ole mõeldav, et laps sinna ise läheks.
Seoses eeltooduga on meil viis küsimust. Esiteks: "Oleme Sotsiaalministeeriumis viimasel ajal näinud palju reforme. Kas kinnitate, et see reform on põhjalikult ette valmistatud ning ei juhtu sama, mis näiteks puuetega inimeste puhul 2008. aastal, mil toetuste väljamaksmine peatus mitmeks kuuks? Kui pikka üleminekuaega planeeritakse?" Teiseks: "Praegu on Eestis vaid 19 vastava kvalifikatsiooniga terviseõde. Kuidas tagatakse, et koolidesse terviseõdesid jätkub?" Kolmandaks: "Kas on analüüsitud, kuidas muutub reformist tulenevalt perearstide koormus?" Neljandaks: "Kooliarstid kinnitavad, et tänu just regulaarsetele läbivaatustele jõuavad lapsed varakult eriarsti vastuvõtule. Kuidas mõjub reform laste tervisele, kas seda on analüüsitud?" Viies küsimus: "Kui kooliarstilt abi ei saa, pöörduvad lapsed õpetajate poole. Kas Teie hinnangul sagenevad juhtumid, kus õpetajad peavad hakkama tegelema ka muhkude ja haavade sidumise ja muu sarnasega?" Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jaak Aab! Palun teid, härra peaminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Kuna küsimused loeti just praegu siit kõnepuldist ette ja need on meil kõigil meeles, siis ma vastan ainult ja jätan küsimused kordamata.
Vastus esimesele küsimusele. Koolitervishoiu reform ei too kaasa suuri muudatusi senises töökorralduses, pigem on tegemist õigusruumi korrastamisega vastavalt juba toimivale praktikale. Koolitervishoiu ümberkorraldamisele on eelnenud põhjalik ettevalmistusperiood alates 2005. aastast. Muudatuste kavandamisele on olnud kaasatud paljud koolitervishoiuga seotud institutsioonid ja huvigrupid, nagu õpilaste ühendus, omavalitsusliidud, Haridus- ja Teadusministeerium, koolitervishoiuteenuse osutajad, Eesti Õpetajate Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Haigekassa ja paljud teised. Kujunenud on ühine seisukoht, et tavakoolides on optimaalne pakkuda õe osutatavat koolitervishoiuteenust ning et terviseedenduse ja haiguste ennetamise valdkonnas peab suurenema õdede roll. Seda eesmärki on Eesti Õdede Liit valmis ka täitma.
Bürokraatlikus kõnepruugis väljendatuna on õpilastele koolitervishoiuteenuse osutamise eesmärk lapse või noore tervise ning tervisekäitumise riskide varajane avastamine ja nende ennetamine. Koolitervishoiu hulka kuuluvad seega tervisekontrollid ja tegevused, mis peavad suunama lapsi oma tervisekäitumist õigemaks muutma, kooli aga muutma ümbritsev keskkond tervisele soodsamaks. Nakkushaiguste ärahoidmiseks tehakse nagu ennegi immuniseerimisi. Ülioluline on mittenakkuslike haiguste riskitegurite vähendamisele suunatud tegevus. Sellised tegurid on näiteks vähene füüsiline aktiivsus, ebatervislik toitumine, ülekaalulisus, vererõhu kõrgenemine, suitsetamine, alkoholi tarbimine jms. Üks tegevusvaldkond on esmaabi andmine. Vajadusel kutsub kooliõde kiirabi nagu vanastigi. Koolis tekkinud tervisehäire korral teeb kooliõde esmase ülevaatuse ja annab soovitused ning juhised edasiseks tegutsemiseks. Seda, et kodus haigestunud lapse võtab koolis vastu arst, diagnoosib haiguse ning määrab ravi, kavandatavad muudatused tõepoolest ette ei näe. Kodus haigestunud lapsega tuleb lapsevanemal ikka perearsti poole pöörduda nagu ennegi.
Üleminek uuendatud põhimõtete alusel koolitervishoiuteenuse osutamisele võiks toimuda 2010. aasta alguses. Üleminekut uuele korraldusele toetavad Eesti Haigekassa tunnustatud koolitervishoiuteenuse tegevusjuhend ning teenuse osutajatele kättesaadavad täienduskoolitused.
Vastus teisele küsimusele. Tervishoiutöötaja määratlemisel on arvestatud õpilase vajaduste, olemasoleva tervishoiusüsteemi korralduse, tervishoiutöötajate arvu ja väljaõppega. Kavandatav reform ei näe ette, et koolitervishoiuteenust võivad osutada ainult terviseõed. Euroopa Liidu nõuetega ühtlustatud õe kutsestandardile vastav õdede väljaõpe võimaldab tervishoiukõrgkooli lõpetanud õel osutada kvaliteetset koolitervishoiuteenust. Praegu töötavad koolitervishoiuteenust osutavate õdedena erineva kvalifikatsiooniga õed. Õdede erialasele arengule on nõuded seadnud Eesti Õdede Liit. Uus koolitervishoiu korraldus suurendab õdede rolli laste tervise kaitsmisel. Õed saavad õiguse teostada iseseisvalt riikliku immuniseerimiskava alusel immuniseerimist. Selline muudatus on kavandamisel olnud 2005. aastast ning selle on heaks kiitnud Sotsiaalministeeriumi immunoprofülaktika ekspertkomisjon. Nimetatud õiguse rakendamise eeltingimus on õe nõuetekohane väljaõpe. Suurenevad ka õdede võimalused individuaalseks tööks erivajadustega ja riskirühma lastega.
Kolmas küsimus. Loodan, et teil on ikka küsimused meeles, ma ei korda neid. Vastus on selline. Perearstid ja pereõed jälgivad laste tervist sünnijärgsest ajast alates. Regulaarne lapse ja nooruki tervise kontroll on üks perearstide pearahana tasutava tegevuse osa. Kooliealisele lapsele vajaliku kolme arstliku tervisekontrolli teostamine võtab perearstilt kõige rohkem kaks tundi tööaega. 12 kooliaasta peale jaotatuna on selline ajakulu marginaalne. Seega 0-st kuni 19-aastaste laste terviseläbivaatuste kava jõustumine korrastab laste tervisekontrollide süsteemi, ent perearstide praegust töökoormust see muudatus eriti ei mõjuta. Mõjutab, aga mitte oluliselt. Perearstil on ka praegu oma tööjuhendi kohaselt kohustus tegelda terviseriskide hindamisega ning teha arstlikku läbivaatust eesmärgiga haigusi ära hoida ja tervist edendada.
Vastus neljandale küsimusele. Koolitervishoiu ümberkorralduste üheks osaks oleva laste ennetava tervisekontrolli ajakava täpsustamine ja jõustamine korrastab laste arstlike läbivaatuste süsteemi, toetab regulaarsete arstlike läbivaatuste tegemist perearstide juures ning õdede tehtavaid tervisekontrolle koolides. Regulaarsed tervisekontrollid aitavad kaasa tervisehäirete, erivajaduste ja riskikäitumise varajasele avastamisele ja õigeaegsele sekkumisele. Kavandatavate muudatustega laste tervisekontrollide teostamine ei halvene ning seetõttu pole alust eeldada, et need mõjuvad laste tervise alasele olukorrale halvasti.
Vastus viiendale küsimusele. Seda ei peaks küll ükski minister, ka peaminister hindama. Jutt on siis muhkudest ja haavade sidumisest. Küll ei mõjuta kavandatud muudatused mingilgi määral õpetajate tegevust küsimuses tõstatatud viisil. Kooliõe kättesaadavus jääb samaks mis praegu. Kooliõeteenuse kättesaadavus on viimaste aastatega isegi paranenud. Kui varem oli Eesti Haigekassa poolt koolitervishoiuteenuse rahastamise aluseks üks täistööajaga õde 700 õpilase kohta, siis praegu on rahastamise aluseks üks täistööajaga õde 600 õpilase kohta.

Aitäh, härra peaminister! Teile on küsimus kolleeg Ain Seppikult.

Lugupeetud peaminister! See on kiiduväärne, kuidas te olete suutnud laste tervise probleemidesse süveneda. Aga ma hiljuti lugesin uudist – ma ei usu, et see tõsi on, aga ma küsin igaks juhuks üle –, mis puudutab ka laste tervist. Ja nimelt sellist uudist, et valitsus on otsustanud ka erivajadustega koolides arstikohad kaotada, asendades need terviseõdede või -vendadega. Minu südamele on teatavasti väga armas Haapsalu Sanatoorne Kool, kust teie kolleeg minister Lukas korjas ära juba kõik haigete lastega tegelemiseks vajalikud rahad. Nüüd on ka kooliarsti kallale mindud. Seal teatavasti on kõik haiged lapsed, pered on kaugel. 40 aastat tagasi oli seal kolm arsti ja mitu õde. Kas te olete selle probleemiga kursis? Kas ka erivajadustega koolides – neid koole on Eestis vähe – kaotatakse arstikohad ära?

Ma ei ole kursis kavadega, mis kellelgi võib-olla kuskil mõtetes liiguvad. Ma ei pea seda mõistlikuks, et erivajadustega koolides eriarstide töökohad ära kaotatakse. Minu meelest see ei oleks mõistlik otsus. Samas õdede laialdasem kasutamine, ämmaemandatele suuremate volituste andmine, parameedikutele suuremate ülesannete panemine on tendents igal pool maailmas. Eriarstid teevad oma spetsiifilist tööd selleks loodud tingimustes ja muidugi on nende tegevus siis, kui nad saavad tegutseda statsionaaris, efektiivsem kui siis, kui nad peaksid täitma universaalseid ülesandeid, näiteks koolis. Ma väidan, et arstiteaduskonna lõpetanud noored inimesed tahaksid praegusel ajal enam spetsialiseeruda ja sealhulgas ka perearstiks spetsialiseeruda. Kooliarsti töö vanas tähenduses ei paku väga paljudele noortele inimestele tänapäeval enam rahuldust.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Lugupeetud peaminister! Jah, muudatusi koolitervishoiu süsteemis on pikalt planeeritud. Oli ka probleeme näiteks sellega, et riiklikes eriinternaatkoolides ei olnud vahepeal võimalik üldse tervishoiuteenust anda, aga asi on minu teada lahendatud. Küsimus on selles, et ühe variandina arutati, kas mitte suurendada õpilaste arvu, mis ühel arstil teenindada on, aga et arst siiski mingi koormusega oleks ka nagu järelevalvaja, ülevaataja. Miks ei võiks maapiirkonnas olla perearstil selgem kohustus, et ta teatud osas ja teatud raha eest jälgib ka kooliõe tegevust ja konsulteerib teda. Seal võib ju ette tulla probleemseid küsimusi. Näiteks vaktsineerimisel, kui mõni lapsevanem ei soovi, et laps koolis vaktsineeritakse. Mis siis saab? Kes kindlustab, et vaktsineerimine ikka toimub? Kas ei oleks võinud siiski ka teist varianti kaaluda?

Missugune see teine variant on? Ma eeldan, et e-tervisesüsteemi täieliku rakendumise tingimustes pole alust karta, et mõned lapsed, kelle vanemad sooviksid vaktsineerimist, aga ei soovi seda teatud asukohas, abist ilma või kahe silma vahele jäävad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise, 11. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Helle Kalda ja Eldar Efendijevi 18. veebruaril esitatud arupärimine ekspordipoliitika kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eesti riik on Riigikogu otsusega heaks kiitnud Eesti ekspordipoliitika põhialused, kus öeldakse, et Eesti siseturu väiksusest tingituna on ettevõtluse ja majanduskasvu edendamise peamisi eeldusi toodete ja teenuste suunamine välisturgudele. Eriti praeguses situatsioonis, majandusliku languse situatsioonis on pidevalt kuulda, et tegelikult suudab meie majanduse tõusuteele pöörata ainult ekspordi kasv. Seega peaks esitatud arupärimine olema igati päevakohane. Ja selle sisust lähtuvalt on arupärijad esitanud viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Ja nüüd palun, lugupeetud peaminister, vastama viimasele teile esitatud arupärimisele.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Palun analüüsige Eesti majanduse konkurentsi- ja ekspordivõimekust võrreldes naaberriikidega ning kas Teie arvates on võrreldes naaberriikidega Eesti ekspordivõimekus parimas seisus?" World Economic Forum'i viimase, s.o 2008.–2009. aasta Global Competitiveness Report'i järgi on Eesti oma majanduse konkurentsivõimelt 32. kohal maailmas, edestades vahetult Tšehhit ja üldse kõiki Kesk- ja Ida-Euroopa riike. World Economic Forum'i äsja avaldatud iga-aastase infotehnoloogia raporti järgi on Eesti informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise poolest maailma edetabelis isegi 18. kohal. Kui võrrelda riigiti ekspordi ja sisemajanduse kogutoodangu suhtarvu suurust, siis on Eesti ekspordi intensiivsus selgelt kõrgem kui Soomel, Rootsil, Saksamaal, Lätil või Leedul. World Economic Forum'i andmeil kuulus 2007. aastal meile selles suhtes 20. koht maailmas. Samas ei saa aga tõmmata otseselt paralleele ekspordi intensiivsuse ja ekspordivõimekuse vahel. Väikeriigi majandus on juba olemuslikult avatum suurriigi omast, ta peab seda igal juhul olema. Pealegi võivad ekspordi mahud olla muude tingimuste võrdsuse korral küll suured, aga kui selle taga on madala lisandväärtusega allhanked või tööjõumahukad tooted, siis teatud arenguetapis ei ole see enam positiivne. See, et Eesti eksport on pigem kaldu odavamale toodangule, tuleb välja nii eksporttoodete hinnataset vaadates kui ka sellest, et ekspordi väärtus inimese kohta on Eestis tunduvalt madalam kui arenenud riikides. Kokkuvõttes võiks öelda, et Eesti konkurentsi- ja ekspordivõime on olnud senini küllaltki hea ning aidanud kaasa kiirele majanduskasvule, kuid praegused edutegurid ei taga tingimata samasugust arengut tulevikus.
Teine küsimus: "Milliseid olulisi meetmeid viimase kolme aasta jooksul Eesti majanduse ekspordivõimekuse tõstmiseks olete ettevõtjatele pakkunud? Millist mõju on need avaldanud Eesti majandusele?" Eesti riiklikest institutsioonidest tegelevad ekspordi arendamisega eelkõige Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja KredEx, aga ka riik laiemalt. EAS-i kaudu on võimalik hankida rahalist toetust ekspordi turundusalaste tegevuste läbiviimiseks ning messide külastamiseks. KredEx pakub ettevõtjatele ekspordiga seotud riskide maandamiseks ja uutele turgudele sisenemiseks lühi- ja pikaajalisi ekspordigarantiisid. Alles paari nädala eest esitas Vabariigi Valitsus Riigikogu menetlusse ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on otseselt toetada meie ettevõtete ekspordivõimekust. Selle seadusmuudatusega taotleb valitsus ettevõtluslaenude tagamise mahu suurendamist seniselt 800 miljonilt kroonilt 1,5 miljardi kroonini. Ühtlasi soovime laiendada tagatavate ettevõtete ringi, hõlmates sellesse ka neid, keda ei saa klassifitseerida üksnes väike- ja keskmiseks ettevõtteks. EAS on eksportivaid ettevõtteid toetanud alates aastast 2001, seda peamiselt ekspordiplaani ja ekspordiplaani elluviimise programmi kaudu. Samuti on ühiste messikülastuste organiseerimise teel toetatud Eesti ettevõtete osalemist suurematel välismessidel. Alates 2004. aastast kaasrahastatakse vastavat programmi Euroopa Liidu struktuurifondidest. Euroopa Liidu struktuurifondidest sai ekspordiplaani programmi raames aastatel 2004–2007 toetust 106 erinevat projekti kogusummas 45 miljonit krooni.
Alates 2008. aastast on ekspordile suunatud meetmete struktuuri oluliselt muudetud ning rahalisi mahtusid suurendatud. Välja on töötatud kolm põhilist toetusskeemi: esiteks, eksporditurunduse meede, teiseks, messitoetuste meede ja kolmandaks, ühisturunduse meede. Neist suurima mahuga on eksporditurunduse meede, mille raames toetatakse Eesti eksportivaid ettevõtjaid kuni aastani 2013 umbes 350 miljoni krooniga. Sellele järgnevad messitoetuste meede 60 miljoni krooniga ning ühisturunduse meede 24 miljoni krooniga. Täiendavalt otsestele eksportijatele suunatud rahalistele toetusskeemidele tegutseb EAS-i koosseisus spetsiaalne ekspordi arendamisele keskendunud ekspordidivisjon, kelle eestvedamisel on toimunud pidev arendustöö kohaliku ekspordipotentsiaali tõstmiseks. Eesti ettevõtjate abistamiseks olulisematel sihtturgudel on loodud EAS-i välisesindajate võrgustik, mis katab 14 välisesindajaga 9 riiki ja 10 linna. Eesti Vabariigi saatkondades on ametis umbes 35 majandusdiplomaati, kes hoiavad silma peal asukohamaa majandussündmustel ning vajaduse korral abistavad meie firmasid. Eelkõige soovime me selle võrgustiku toel aidata ettevõtjail toime tulla võimaliku bürokraatliku asjaajamisega sihtkohariigis ning vahendada ettevõtja jaoks olulisi kontakte. KredEx pakub nii lühi- kui ka kesk- ja pikaajalisi ekspordigarantiisid, mis on maailmas laialt kasutatav ekspordi toetamise viis. Ekspordigarantii toimub sarnaselt kindlustusele, poliitilise või kommertsriski tagajärjel tekkinud kahju hüvitatakse garantiikatte ulatuses. Tuleb nentida, et seoses Euroopa Liidu riigiabi reeglite muutusega on KredExi garanteeritavate eksporditehingute maht teinud viimastel aastatel läbi märgatava languse. Alates 1. jaanuarist 2008 pole KredExil lubatud enam turukõlblike riikide suunal, sealhulgas Euroopa Liitu kuuluvate riikide suunal lühiajalisi ekspordigarantiisid väljastada. 2008. aastal suurenes märgatavalt väikestele, kuni 2 miljoni euro suuruse aastakäibega firmadele pakutava Euroopa Liidu garantiide väljastamise maht. Tegemist on siin lühiajalise Euroopa Liidu suunalise garantiiga, mis on Euroopa Liidu poolt erandina lubatud. Kõige suuremas mahus garanteeriti 2008. aastal eksporti Ukrainasse – 134 miljoni krooni ehk 79% kogu garanteeritud ekspordikäibe ulatuses. Indikatsiooni toetusmeetmete mõjude kohta saab perioodi 2004–2006 seirearuandest. Seda seisuga 2007. aasta lõpp. Näiteks Euroopa Regionaalfondi prioriteetse suuna "Ettevõtluse konkurentsivõime", mille kogumaht oli 1,5 miljardit krooni, aruande kohaselt loodi 5914 uut töökohta ja säilitati 27 287 töökohta. Perioodil 2007–2013 on kavandatud toetada ettevõtlust 5,9 miljardi krooniga, mis tähendab, et sellega kaasnevad oodatavad mõjud on suuremad kui eelmisel perioodil. Kuna ekspordi toetamine on põimunud eri meetmete alla, siis ei saa siit otseselt välja tuua ekspordi arendamisest sündinud kasu. Lisaks mainitud programmidele aitavad eksportivaid ettevõtteid ka teised meetmed.
Kolmas küsimus: "Milliseid tooteid ja teenuseid täna riik eelisarendab?" Arengukavas "Teadmistepõhine Eesti 2007–2013" on identifitseeritud Eesti jaoks prioriteetsete võtmevaldkondadena info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, biotehnoloogia ja materjalitehnoloogia. Neid valdkondi täpsustatakse omakorda käivitunud või käivitamisel olevate riiklike teadus- ja arendusprogrammide prioriteetidena, seda esiteks, energiatehnoloogiate programmis (vastu võetud 2007), teiseks, biotehnoloogiate programmis (2008), kolmandaks, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate programmis (ka 2008 vastu võetud programm), neljandaks, materjalitehnoloogiate programmis (2009 vastu võetud), viiendaks, tervishoiu- ja hoolekande ehk wellness industry programmis, mis eeldatavalt võetakse vastu 2010, ja kuuendaks, keskkonnatehnoloogiate programmis, võetakse vastu eeldatavalt ka 2010. Lisaks nimetatud sihtsektoritele teostab Arengufond arenguseiret ka kõrge lisandväärtusega teenuste valdkonnas, keskendudes kuuele valdkonnale, nagu logistika, infotehnoloogia, finantsteenused, haridus, tervishoiuteenused ja loomemajandus.
Neljas küsimus: "Kuidas võib täna hinnata riigi- ja teadusasutuste koostööd ekspordipoliitika arendamisel?"  Erinevate poliitikate kujundamisel on arvestatud teadlaste ning teadusasutuste seisukohtadega, samuti on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning EAS oluliste teemade lõikes tellinud teadusasutuste juurest uuringuid ja hindamisi. Ka Arengufond kaasab teadusasutusi arenguseire teostamisse, esimene Eesti majanduse struktuuri nõrkusi identifitseeriv väljaanne "Eesti majanduse konkurentsivõime täna ja homme" koostati näiteks Eesti Arengufondi ning Tartu Ülikooli teadlaste koostöös. Aga lühike vastus sellele küsimusele saab olla ainult üks – koostöö võib alati olla parem ja tihedam.
Viies küsimus: "Mida peab Eesti valitsus tegema, et Eesti majandus suudaks lähemale jõuda Soome majanduse konkurentsivõimele?" Konkurentsivõimet Soomega võrreldes võib öelda, et Eestil on arenguruumi igas valdkonnas – hariduses, infrastruktuuris, korruptsiooni vähendamisel jne. Vaid mõne näitaja osas, mida peetakse konkurentsivõimet silmas pidades positiivseks, on Eesti Soomega samal tasemel või paremas seisus – näiteks maksusüsteem, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia. Paljud riigi tänased tegevused ongi suunatud otseselt või kaudselt konkurentsivõime tõstmisele, suurem osa sellega seotud alaeesmärkidest ja meetmetest on kokku võetud dokumendis "Majanduskasvu ja tööhõive kava 2008–2011", mille võib leida Riigikantselei kodulehelt. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Paralleelselt sellega, mis teie praegu välja tõite, võib öelda, et info kaudu ekspordile suunatud ettevõtted vähendavad nädala tööaega või, mitte vallandavad, vaid saadavad sundpuhkusele oma töötajaid. Ja praktiliselt on vaja vaadata, et mõnest ettevõttest sõltub ka kohalike omavalitsuste elu, näiteks, ütleme Sillamäe ja Silmeti kooselu. Kas see teie plaan, ekspordipoliitika plaan ikka on konkreetne ja on konkreetselt suunatud konkreetsetele ettevõtetele ja kas see hõlmab ka regionaalhuve? Näiteks Ida-Virumaal on praegu töötute probleem väga aktuaalne. Aitäh!

Aitäh! Loomulikult on need meetmed, mille kasuks valitsus on otsustanud, suunatud konkreetsele sektorile. Aga kindlasti ei maksa teha kellelgi valejäreldust, et valitsus on valmis toetama konkurentsivõimetuid projekte. Kui kaubale sihtmaal turg puudub, siis ei tasu loota, et KredEx seda tehingut garanteerib. See projekt, millele tahetakse saada riiklikku garantiid või riigi toetust, peab kindlasti olema konkurentsivõimeline projekt. Me ei saa rääkida ka üldistatult sellest, et ekspordisektoris koondatakse töökohti. Jah, summa summarum see vastab tõele, kuid kõige suuremad töökohtade koondamised on praegu Eestis ehitussektoris. Palju on räägitud sellest, et viimase kolme aasta jooksul ehitajate arv Eestis kahekordistus. 40 000-st ja pisut rohkemast ehitajast 2005. aasta lõpus sai möödunud aasta kolmanda kvartali lõpus 82 000 töötajat ja praeguseks on selge, et ehitusbuum Eestis on läbi. Ehitusmaterjalitööstuses olid vähenemised möödunud aasta novembris-detsembris drastilised. Mahud vähenesid novembris 40%, detsembris 43,5%.
Ka ekspordisektoris on muutused olnud erinevad. Me oleme lugenud näiteks Äripäevast artikleid sellest, kuidas Soome liftidele kaableid tootev ettevõte kolib kogu oma tootmise Eestisse, sest tööjõukulud Soomes on märksa kõrgemad. Selliseid näiteid on praegusel ajal mitmeid võtta. Loomulikult tänu sellele, et tootmine nendest riikidest, kus tootmiskulud on märksa kõrgemad, kolitakse ümber Eestisse, suurenevad nendes konkreetsetes valdkondades ekspordimahud.
Samas on väga raske eksportida praegu Eestist kaupu ja teenuseid näiteks Venemaale. Kui Vene rubla on devalveerunud 25%, siis on raske kujutada ette neid kaupu ja teenuseid, millele oli varem võimalik lisada kasumimarginaal 25% ja enamgi, ning kui nüüd sellest 25%-st tuleb loobuda, et siis on äri endiselt veel võimalik. Kuni kurss jääb selliseks, nagu ta praegu on, ei ole võimalik mitte mingisuguste riiklike abimeetmetega selliseid ettevõtmisi doteerida.
Me oleme ka varasemate toetusmeetmetega võrreldes täiendavalt ja oluliselt laiendanud ekspordile suunatud meetmeid. Ka EAS-i eelarve maht on tänavu võrreldes möödunud aastaga kahekordistunud. Ehk siis EAS-i eelarve on käesoleval aastal 5,4 miljardit krooni. See on kaks korda suurem kui möödunud aastal.
Ekspordi toetamise meetmetest on näiteks laenukäenduste limiidi suurendamine 700 miljoni krooni võrra – 800 miljonilt kroonilt poolteise miljardi kroonini – valitsuse heakskiidu ammu saanud. Valitsus on kiitnud ka heaks pikaajalise laenu konkreetsetele ettevõtetele koostöös pankadega. Selle meetme maht on 400 miljonit krooni. Edupõhise allutatud laenu mahtude suurendamine on puhtalt KredExi enda projekt ja selleks ei ole vaja riigil otsuseid langetada. Ka krediidiliini väljatöötamine pankadele ehk siis rahastamine tuleks Euroopa Investeerimispangalt koos riigi garantiiga. See on praegu töös. Eelnõu on valmimisel ja ka läbirääkimised Euroopa Investeerimispangaga on käimas. Soovime saada odavat ressurssi Euroopa Investeerimispangalt ja anda selle ressursi edasi oma pankadele, et nad sihtotstarbeliselt laenaksid selle Euroopa Investeerimispangalt saadud ressursi ettevõtetele.
Meie huvides on nende projektide toetamine, mis on konkurentsivõimelised ja kus tootmine on suure lisandväärtusega. Madala lisandväärtusega eksport ei kujuta riigile mingisugust erilist tuluallikat, pigem tähendab see riigi jaoks sõltuvust.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ma tahaksin küsida, kas põlevkivi ümbertöötamise tehnoloogia on Eesti jaoks tänasel päeval kaup, ja kui see on kaup, kust me saaksime siis selle müümise eest raha?

Muidugi on need teadmised unikaalsed, mis Eesti ettevõtjatel ja teadlastel on olemas põlevkivi ümbertöötamise tehnoloogiate kohta. Eestis on põlevkiviuuringud  pikaajaliste juurtega. Enam kui 80 aastat on teaduslikult Eesti põlevkivi uuritud ja aegade jooksul on meil kogunenud märkimisväärne teadmiste pagas nii teadusuuringute mõttes kui ka põlevkivi töötlemise tehnoloogiate tundmises. Huvi põlevkivi kasutuselevõtmise vastu on praegusel ajal väga suur. See huvi on suur ka näiteks Ameerika Ühendriikides, kus põlevkivivarud on väga suured ja kus lademed ei ole mitte nii nagu meil Eestis paar-kolm meetrit paksud, vaid rääkida saab 300 või isegi 600 meetri paksustest põlevkivilademetest. Ja kui kütusehinnad on nagu alles hiljaaegu väga kõrged, siis on täiesti loomulik, et pöördutakse alternatiivsete võimaluste poole. Ja põlevkivienergeetikat nähakse väga paljudes riikides just nimelt alternatiivina vedelkütustele.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Vilja Savisaar.

Aitäh, proua juhataja! Minu küsimus puudutab neid vastuseid, mida ma siin kuulen, ja kõiki neid suurepäraseid meetmeid ja abipakkumise võimalusi. Aga kahjuks ma ei kuulnud peaministri suust mitte ühtegi tähtaega, millal see kõik võiks meieni jõuda, kõik need rahad ja laenud, ja millal siis meie ettevõtted võiksid pankadest raha saada, sest mingil hetkel jääb see juba liiga hiljaks. Äkki te ütlete meile ka mõned tähtajad, millal see kõik toimuma ja juhtuma võiks hakata.

Aitäh! Just äsja ma lugesin siin ette terve meetmete loetelu, kusjuures paljud nendest meetmetest on juba ammu töös. Nii et tähtaegade nimetamine oleks praegu kummaline, et hakata ajaloost otsima neid daatumeid, millal need meetmed käivitusid. Ei ole mõtet oodata, et midagi alles juhtub. On juba juhtunud ja ma ütleksin veelgi enam, et juhtunud on otseses mõttes teie tahte läbi. 2007. aastal oli meil eelarve ülejääk 2,7% sisemajanduse kogutoodangust. Me võtsime selle ülejäägi, 6,5 miljardit krooni, ja paigutasime reservidesse. 2008. aastal oli meil defitsiit miinus 2,97%. Selle katteks me võtsime sealt reservidest, kuhu me 2007. aastal olime vahendeid paigutanud, ja suunasime nad meie majandusse. Euroopa Komisjoni hinnangul on Eesti riigi eelarves tänu tasakaalu olulisele lõdvenemisele riigieelarvega oluliselt pehmendatud majanduslangust. See vahe on kogunisti peaaegu 6 protsendipunkti, pluss 2,7 ja miinus 2,97. Kuhu see 6 protsendipunkti on läinud? Vastus: majanduse elavdamiseks. Sealhulgas peab Euroopa Komisjon väga oluliseks majanduse elavdamise meetmeks ka näiteks täna siin puudutatud pensionitõusu. Ehk siis majandust elavdab kindlasti olulisel määral kõige vähem maksujõuliste elanike gruppide toetamine, sest nemad ei pane raha ei sukasäärde ega arveldusarvele, vaid nad ostavad nende lisavahendite eest kaupu ja teenuseid ning elavdavad seeläbi majandust. Nagu juba öeldud, nendest otsestest ekspordi elavdamiseks suunatud meetmetest on enamik juba rakendamisel. Diskussioon käib praegu ekspordigarantiide limiidi suurendamise üle, mida tahetakse suurendada praeguselt 1 miljardilt kroonilt 3 miljardi kroonini. Siin on küsimus selles, et ettepanek garanteerida Euroopa Liidu turule suunatud teenuste ja kaupade eksporti on, nagu me teame, Euroopa Liidu aluspõhimõtetega vastuolus. On vaid teatud erandid ja sinna erandite sisse tuleks mahutada ka meie tahe. Me peame olema väga veendunud, et me ei lähe selle meetme puhul, mille üle ka ajakirjanduses on väga palju diskuteeritud, vastuollu Euroopa Liidus kehtivate riigiabi reeglitega ja et me ei läheks vastuollu ka ettevõtete võrdse kohtlemise printsiibiga. Aga nagu öeldud, väga suures mahus on meetmeid juba rakendatud ja mul on kahju, et te ei ole seda märganud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen. Palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! See on muidugi hea, et juba ammu on rakendatud eksporditoetuse meetmeid, teistpidi jälle oleks praegu vaja veel eriti häid ja tõhusaid meetmeid. IRL on süüdistanud Reformierakonda väga otseselt, et justkui Reformierakond loobiks kaikaid kodaratesse ja pidurdaks ekspordi toetamisega seotud meetmete kasutuselevõttu. Kuidas sellega lugu on?

Aitäh! Ma arvan, et te olete asjast valesti aru saanud. Ei, kindlasti IRL ei süüdista Reformierakonda ega väida, et Reformierakond on see, kes kaikaid kodaratesse loobib. Mind küll ei olnud valitsuse istungil kolm nädalat tagasi või millal see iganes oli, mille järel ajakirjanduses justkui edastati või kajastati konflikti, mis olevat olnud justiitsministri ning majandus- ja kommunikatsiooniministri vahel. Minu arusaamist mööda ei ole see konfliktikese mitte isikutekeskne, vaid konflikti osapoolteks on pigem Rahandusministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Rahandusministeeriumil oli 29 pretensiooni selle eelnõu suhtes. Viimaseks kabineti nõupidamiseks, kus me arutasime seda küsimust, oli Rahandusministeeriumil järele jäänud seitse pretensiooni ja nende pretensioonidega liitus Rahandusministeeriumi poolelt ka Justiitsministeerium. Pretensioonide sisu andsin ma teile ka sisuliselt edasi: peab olema täielik veendumus, et kavandatav meede oleks kooskõlas Euroopa Liidus kehtivate riigiabi regulatsioonidega ja, teiseks, peab kavandatav meede, nii nagu Euroopa õigus seda ette näeb, kõiki ettevõtteid võrdselt kohtlema. Riik ei tohi talle kuuluvale kindlustusseltsile mingeid suunatud erandeid teha. Kui ühele kindlustusseltsile tahetakse luua mingisugused soodustingimused riigi poolt ja nad on kooskõlas Euroopa Liidu reeglitega, siis tuleb täpselt samasuguseid soodustusi teha ka kõikidele teistele soovijatele.
Hetkel veel mina ei tea, et nendele seitsmele viimasele küsimusele oleksid vastused laekunud. Ma tean seda, et Rahandusministeerium on pöördunud Statistikaameti poole, sest tahab väga täpselt teada, kuidas Statistikaamet sellist tehingut kirjeldab. Ja kui see vastus näiteks ütleb – ma ei taha nüüd Statistikaameti vastuseid kuidagi mõjutama hakata –, et nendele see sobib, et see on finantseerimistehing, siis langeb see takistus ära. Kui Statistikaamet ütleb, et ei, see kirjeldatakse riigiabina ehk kuluna, siis 2 miljardit eelarve tasakaalu mõttes kulu juurde tekitada – selleks me küll valmis ei ole. Järgmisena peab Euroopa Komisjon ühemõtteliselt kinnitama, et kavandatav skeem on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kui see kinnitus tuleb, siis saab seda skeemi rakendada. Kui meil seda veendumust ei ole, siis, andke andeks, risk on väga suur. Me oleme neid riske varasematel aegadel võtnud. Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kelle kaudu koolimajade ehitamine pidi olema puhas finantseerimistehing ja mitte mõjutama meie eelarve tasakaalu, mõjutab meie eelarve tasakaalu. Tallinna koolimajade remont, PPP-projekt, pidi olema ka puhtalt finantseerimistehing, millega riigile mitte mingeid kohustusi ei võeta. Ja nüüd me näeme, et see mõjutas ja väga olulisel määral mõjutas meie valitsussektori tasakaalu.
Uisapäisa ei tohiks ei valitsus ega Riigikogu selliseid potentsiaalseid kahemiljardilisi tasakaalu mõjutavaid otsuseid kindlasti mitte langetada. Siin ei ole mitte mingisugust isikutevahelist konflikti, mingisugust erakondlikku konflikti. Küsimus on selles, kas kavandatav meede on hästi läbi mõeldud ja kas kavandatava meetme rakendamine toob Eestile kahju või kasu. Kahjulikku meedet me rakendada ei taha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma arvan, et te natuke eksisite, kui ütlesite, et 2007. aasta eelarve jäägi te suunasite puhtmajanduslikesse kuluartiklitesse. 2007. aasta eelarve jääk üle 4 miljardi läks kassareservi, mis oli jooksvateks kuludeks kulutatud juba enne käesoleval aastal tehtud esimest negatiivset lisaeelarvet. Kui te tahate parandada oma väidet, kas te nimetaksite mõningaid kuluartikleid, kuhu see 4 miljardit suunati?

Aitäh! 2007. aasta eelarve ülejääk oli 6,5 miljardit krooni ja 2008. aasta defitsiit oli 6,5 miljardit krooni ehk 2,7% meie sisemajanduse koguproduktist. Kui te arvate, et eelarve kulud tähendavad raiskamist, et selle võiks üldse ära jätta, siis selle väitega ma nõus ei ole. Hea küll, ma ei taha minna pensionidest kaugemale. Ka pensionide suurendamine on selgelt majanduse elavdamisele suunatud meede. 2008. aastal me selleks otstarbeks 2007. aasta ülejääki ka kasutasime. Nüüd ma näen proua Savisaare näol naeratust, et oh ei, see ei ole mingi majanduse elavdamise meede! Kui minu autoriteedist jääb väheks, siis tasuks mõelda, et ega nad seal Euroopa Komisjonis ka eksinud ole, kui nad ütlevad, et Eesti riigieelarves on majanduse elavdamisele suunatud meetmete osatähtsus kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Ega nad seal eksinud ei ole, kui nad on öelnud, et Eesti riigieelarves on investeeringute osatähtsus kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt?
Aga ma küsin: mille arvel need kaks korda suuremad osatähtsused tulevad? Kui maksumaksja ei toonud 2008. aastal eelarvesse raha niipalju, nagu me kulusid tegime? Ju me siis ikkagi reservidest selle raha võtsime, et need kulutused ära teha. Et need kulutused ei elavda majandust, sellega ma kindlasti nõus ei ole. Majanduse elavdamine ei tähenda tänapäeval enam seda, mida väga paljud primitiivselt ette kujutavad, et kutsume inimesed, reastame nad Tartu–Tallinna maanteele üles ja jagame igaühele labidad kätte. See on ülimalt primitiivne ettekujutus majanduse elavdamisest. Nii enam keegi mingisuguseid hädaabitöid ei korralda, nagu see oli möödunud sajandil 30. aastatel.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kui te soovite avada läbirääkimisi, siis olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi selles küsimuses ei avata.

Läheme edasi järgmise ehk 12. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Valeri Korbi, Eldar Efendijevi, Tiit Kuusmiku ja Vladimir Velmani 17. veebruaril s.a esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste rahastamise kohta kohalike teede korrashoiuks. Kõigepealt kutsun kõnetooli kolleeg Heimar Lengi.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See arupärimine sai sisse antud ka juba veebruarikuus. Vahepeal on olukord jällegi pisut muutunud, kuid põhiküsimused regionaalministrile jäävad samaks, et mida ette võtta kohalike teedega, kuna nende remontimise summasid on väga palju vähendatud ja selle arvel on ka muutunud tunduvalt viletsamaks need teenused, mida kohalik elanikkond saab, selle tõttu, et liiklemine on raskendatud.

Aitäh! Nüüd palun vastama minister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt tahaksin laiemalt ära märkida seda, et nii postiteenuse kättesaadavus, piimatootjate logistiline võrgustik, prügivedu kui ühistranspordi kättesaadavus sõltuvad erinevatest teguritest, mille hulgas kohalike teede korrashoiule suunatavate täiendavate riigieelarveliste vahendite suurus konkreetsel aastal väga suurt rolli ei mängi. Kui käsitleda teedevõrgu seisundi mõju nimetatud teenuste kättesaadavusele, siis valdavalt omab tähtsust riigile kuuluvate tugi- ja kõrvalmaanteede seisund. Aga nüüd vastused konkreetsetele küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas antud otsus mõjutab postiteenuse kättesaadavust?" Vastavalt postiseadusele tuleb kogu Eesti Vabariigi territooriumil osutada asjakohase tasu eest järjepidevat ja kvaliteetset universaalset postiteenust. Universaalse postiteenuse osutajaks on sajaprotsendiliselt riigile kuuluv AS Eesti Post, kelle ülesanne on tagada postiteenuse kättesaadavus. Teede korrashoiule suunatavate täiendavate riigieelarveliste vahendite suurusel postiteenuse kättesaadavusele konkreetsel aastal märgatavat mõju ei ole.
Teine küsimus: "Kuidas antud otsus mõjutab piimatootjate logistilist võrgustikku?" Piimatootjate logistilise võrgustiku kujunemise aluseks on eelkõige tootvate, töötlevate ning jaotavate üksuste geograafiline paiknemine. Samamoodi nagu postiteenuse puhul teede korrashoiule eraldatavate täiendavate riigieelarveliste vahendite mahul piimatootjate logistilise võrgustiku kujunemisele konkreetsel aastal märgatavat mõju ei ole.
Kolmas küsimus: "Kuidas antud otsus mõjutab regionaalses lõikes prügivedu?" Jäätmehooldust ja jäätmete liigiti kogumist korraldab oma territooriumil kohalik omavalitsus. 2008. aasta märtsi seisuga oli üle 80% kohalikest omavalitsustest jäätmehoolduseks ja korraldamiseks tingimused loonud. Riigieelarvelistest vahenditest kohalike teede korrashoiuks eraldatava täiendava rahastamise hulgal prügiveole aasta lõikes märgatavat mõju ei ole.
Neljas küsimus: "Kuidas antud otsus mõjutab ühistranspordi kvaliteeti ja arengut?" Nii nagu varem nimetatud valdkondade puhul sõltub ühistransporditeenuse kättesaadavus ja kvaliteet ning liinivõrgu areng paljudest teguritest, teiste hulgas näiteks kütusehinna kõikumisest, muudatustest piirkonna rahvastikus ja vedaja leidmiseks korraldatava hanke läbiviimisest. Riigieelarvelistest vahenditest konkreetse aasta jooksul kohalike teede korrashoiuks eraldatavate täiendavate vahendite hulgal ühistransporditeenusele otsest märgatavat mõju ei ole.
Viies küsimus: "Kuidas kommenteerite, et Eestil puudub 2009. aastal sisuliselt tõhus regionaalpoliitika?" Eesti regionaalpoliitika on suunatud kõigi regioonide, ma rõhutan, mitte ainult probleempiirkondade arengu toetamisele. Et kõik regioonid oleksid atraktiivsed paigad nii elamiseks kui töötamiseks. Sellest põhimõttest lähtuvalt on üles ehitatud nii Euroopa Liidu kui ka riigieelarvelistest vahenditest rahastatavad toetusprogrammid. Eesmärgiga aidata kaasa nii elu- kui töökeskkonna ühtlasele arengule kõigis Eesti piirkondades, olen ka koostanud haldusterritoriaalse reformi seaduse eelnõu. Tasandades praegust suurt ebavõrdsust väga väikeste ja suurte omavalitsuste vahel, muudaks nimetatud reform omavalitsused tugevamaks ning aitaks ka Tallinnast kaugemal asuvatel piirkondadel seista vastu pealinna piirkonna poolsele siserände survele.

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt saab sõna Heimar Lenk. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie vastused olid väga hoogsad, lennukad ja lühikesed ja mitte eriti sisukad. Aga kas siis tõesti teie meelest ei mõjuta need kohalikud viletsad kruusateed bussiliiklust? Võtame sellesama Lõuna-Eesti või kusagil mujal. Paistab, et te vist ei ole ühegi bussiga logistanud neid kõrvalteid pidi.

Aitäh! Olen sõitnud bussiga ka kõrvalistel teedel. Kui me räägime laiemalt täiendavatest vahenditest, mis riik on eraldanud kohalikele omavalitsustele kohalike teede korrashoiuks, siis summad olid 2003. aastal 72,5 miljonit krooni, 2004. aastal 74 miljonit krooni. Sealt alates on olnud üsna märgatav kasv – 2005. aastal oli see summa 177 miljonit krooni, 2006. aastal 278,5 miljonit krooni, 2007. aastal 478 miljonit krooni, 2008. aastal 633 miljonit krooni ja 2009. aastaks on planeeritud 178 miljonit krooni, nagu selgub ka teie arupärimisest.
Loomulikult on tagasiminek suur. Samas, kui me vaatame, siis see on praktiliselt sama suur, kui ta oli 2005. aastal, mitte nii väga kaua aega tagasi. Võrreldes 2008. aastaga on kindlasti ka tööde maksumused tunduvalt vähenenud. Loomulikult oleks hea, kui seda raha oleks tunduvalt rohkem, aga kui me vaatame näiteks postiteenuse osutamist, siis konkreetne ühe aasta number väga suuri muudatusi postiteenuse osutamisel kindlasti kaasa ei too. Küll aga olen ma nõus sellega, mida te ilmselt silmas pidasite, et kui rahastamine jääb pikaks ajaks tunduvalt väiksemaks kui varasematel perioodidel, siis üldine teede seisukord võib hakata halvenema. Sest mööngem, et viimasel ajal on ta siiski päris hoogsalt paremaks läinud. Kohalike teede rahastamine on päris hea olnud. Kui nüüd on suur tagasiminek ja jääb kestma mitme aasta lõikes, siis see võib edaspidi hakata probleeme kaasa tooma.

Järgmine küsija on kolleeg Eldar Efendijev. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Küsimuse vormis ma püstitan probleemi, kui omavalitsuse teedevõrgustik on praktiliselt kasutusel ka riigipoolse huviga, näiteks Narvas. Narva linna kaudu kasutab teedevõrgustikku ka riik, sest seal on rahvusvaheline trass, ja mitte ainult Tallinna–Peterburi maantee, aga ka teised tänavad, mille kaudu need suured veokid sõidavad. Ja arusaadav, et need tänavad kannatavad nende rataste all, aga riik praktiliselt ressurssi ei eralda. Olukord on selline, et üle paari aasta neid tänavaid enam kulutada ei saa. Mida peab siis omavalitsus tegema, kas remontima – aga kust saada ressurssi – või siis võrgustiku ümber korraldama?

Aitäh! Mis puutub konkreetsesse Narva lahendusse, siis ma loodan väga, et tulevikus jõutakse meie naaberriigiga kokkuleppele ja asutakse siiski reaalsemaid samme astuma uue silla ehitamise suunas. Aga praeguses olukorras ma möönan, et see on olnud pidev debatiteema mitte ainult Narva, vaid ka näiteks Tallinna puhul, millised teed peaksid olema kohalikud teed ja millised peaksid olema riigile kuuluvad teed. Praegu tuleb kohalikele omavalitsustele kuuluvate teede puhul paraku hakkama saada nende võimalustega, mis on. Rõhutan veel kord, et paar viimast aastat on need võimalused olnud väga head, sinna on saanud teha investeeringuid. Ilmselt sel aastal on investeeringuid raske teha ja raha kulub korrashoiuks. Lisaks sellele on ka osa Euroopa Liidu struktuurifondide raha rakendatud kohalikele omavalitsustele kuuluvate teede liiklussõlmede ümberehituste rahastamiseks.

Aitäh! Kolleeg Lenk! Ma tuletan teile meelde, et vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele on Riigikogu liikmel võimalik esitada vaid üks suuline küsimus ühe arupärimise käigus. Sõna saab kolleeg Vilja Savisaar. Palun!

Aitäh! Üks väike märkus ministrile, et teatavasti suurenes see raha number ka ainult selle tõttu, et Riigikogu vahepeal muutis seadust ja kohalike teede remondiks suunati lihtsalt seadusega rohkem raha – polnudki teistmoodi võimalik käituda. Aga teine on selline natuke võib-olla õel küsimus, et mis tee see siis ikkagi oli, kus te viimati bussiga sõitsite, kui see päris ülikooliaeg ei olnud?

Mis puutub rahastamisse, siis ei vasta tõele, et rahastati ainult selles ulatuses, mis seadus ette nägi. Kinnitan teile, et näiteks 2008. aastal oli see reaalne aktsiisist laekunud vahenditest kohalikele omavalitsustele minev protsent minu andmetel umbes 18. Võib-olla lõpuks tuli isegi rohkem. Ta oli planeeritud 15, kui seadus nägi ette 10. Ja kuna prognoositud aktsiisi laekumine oli suurem, tegelikult laekus vähem, siis ta selle tõttu kasvas veelgi. Nii et siin ei olnud tegemist sugugi ainult seaduse poolt ette nähtud kohustuse täitmisega, vaid ka täiendavate eelarveliste vahendite paigutamisega.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Oleme 12. arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Läheme 13. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Rein Ratase, Ain Seppiku, Toivo Tootseni, Aivar Riisalu, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Mailis Repsi, Eldar Efendijevi, Jüri Ratase, Evelyn Sepa 17. veebruaril esitatud arupärimine piiriületusproblemaatika kohta Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Kõnetooli tuleb arupärijate nimel kolleeg Inara Luigas. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud regionaalminister! Oleme teile esitanud arupärimise 17. veebruaril s.a ja arupärimise sisu on ikka piiriületusproblemaatika. Kuigi sellest on möödas juba natuke aega, on teema siiski väga aktuaalne ja tuhanded Eesti Vabariigi kodanikud ei saa ületada piiri ei Kagu-Eestis ega ka Ida-Virumaal. Me teame, et on olemas suhteliselt hea regionaalministri käskkiri, mis reguleerib viisade kompensatsioonimehhanismi, kuid on ka palju küsimusi, mis on endiselt õhus. On toimunud ka läbirääkimised Eesti delegatsiooni ja Venemaa Föderatsiooni delegatsiooni vahel. Ja kuigi mõned küsimused on aegunud, soovime neile siiski vastuseid ja eks me esitame neid veel juurde ka. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun regionaalminister Siim Valmar Kiisleri küsimusele vastama.

Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Mis põhjusel ja mis eesmärgil on alates 19. jaanuarist 2009 lõpetatud koostöö Eesti Vabariigi ning Vene Föderatsiooni vahel piiriäärsete alade elanikele viisade väljastamise küsimuses?" Tulenevalt Euroopa Liidu ühtsest viisapoliitikast ja Eesti liitumisest Schengeni viisaruumiga alates 21. detsembrist 2007 tuli Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piirialadel lõpetada senine viisakorraldus, viia viisakorraldus kooskõlla Schengeni acquis' nõuetega ja luua kohaliku piiriliikluse kord vastavalt Euroopa Ühenduse määrusele 1931/2006 või minna ka piirialadel üle tavalisele viisarežiimile. Seoses sellega lepiti Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelisel töökohtumisel kokku jätkata mitmekordsete tasuta ja tasuliste viisade väljastamise praktikat piirialadel elavate kodanike viisaküsimuste lahendamisel vaid kuni 18. jaanuarini 2009.
Teine küsimus: "Kas teie pooldate ettepanekut sõlmida Vene Föderatsiooniga kahepoolne leping kohaliku piiriliikluse kujundamiseks?" Jah, mina pooldan.
Kolmas küsimus: "Kas teie arvates Venemaa Föderatsioon oleks nõus kahepoolse lepingu kohaliku piiriliikluse kujundamiseks allkirjastama?" Seda peab küsima Venemaa Föderatsiooni esindajatelt, mina ei oska sellele vastata.
Neljandaks: "Kes on Teie arvates personaalselt süüdi tekkinud inimesi alandavas olukorras?" Viisarežiimi iseenesest ei saa pidada inimesi alandavaks olukorraks. Küll on mul aga väga kahju, et osa inimesi on praegu raskesse olukorda sattunud. Olen seda ka siin Riigikogus korduvalt välja öelnud. Ma tänan arupärijat viite eest meiepoolsele olukorra leevendamise sammule viisa maksumuse kompenseerimise osas, aga nagu ma olen ka varem Riigikogu infotunnis selgitanud, on viisa maksumus vaid osa probleemist näiteks haudade külastamisel. Põhimure on ikkagi viisa hankimine kui niisugune, mis kindlasti on ajakulukam ja teiseks võib ka materiaalselt olla väga kulukas nendele inimestele, kellel seni olid võimalused külastada kas siis lähedaste haudu või lähisugulasi palju avaramad.

Suur tänu! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt saab sõna Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nagu te aru saate, lugupeetud valitsusliikmed, ega me seda küsimust ei jäta. Te olete ma ei tea mitmes minister ja mitmes raund juba meil seda teemat rääkides. Probleem on tegelikult ju selles, et kõik teised saavad vabalt üle piiri liikuda, välja arvatud Eesti Vabariigi kodanikud. Meie mure on selles, et kas me soodustame sellega kodanikkonna teket. Öelge, kas teie arvates olete te nüüd teinud kõik selleks või milles see asi on seal valitsuses? Te ütlesite, et teie ei poolda – kus siis selle probleemi lahendus või kus selle probleemi lahenduse võti on? Kõik ministrid räägivad meile erinevat juttu. Mida peaks selleks tegema, et inimeste olukorda tegelikult lahendada? Inimeste olukord ei lähe ainult meie jutuajamistest kergemaks.

Aitäh! Kõigepealt, ma ütlesin, et mina pooldan. See ei ole paraku ainult ühepoolne otsus, siin on vaja ka kokkulepet Vene Föderatsiooniga. See on puhas spekulatsioon, aga ma eeldan, et on võimalik arutada Vene Föderatsiooniga ka küsimusi teemal, kas Vene Föderatsioon ei võiks omapoolse soodusrežiimi all olevat isikuteringi laiendada. Ma tean, et mitteametlikult seda tüüpi arutelusid on olnud, ma arvan, et ka selletüübilisi n-ö ponnistusi võiks Eesti riigi poolt jätkata. Ma olen nõus, et praegune olukord on kõige halvem just eelkõige Eesti Vabariigi kodanikel, kellel ei ole kuhugi põue peidetud teist passi, kõige lojaalsematel meie riigi elanikel. Ja ma arvan, et kindlasti võiks neid läbirääkimisi jätkata.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Teie kolleeg välisminister rääkis paar nädalat tagasi, et 31. märtsil toimuvad Moskvas läbirääkimised konsulaarosakondade juhatajate tasemel. Nende läbirääkimiste kohta avaldati tõesti lühike informatsioon, aga see oli väga väike. Võib-olla teie teate natuke rohkem sellest, mis seal räägiti ja mida me võime loota seoses selle teemaga, millest minu kolleeg Inara Luigas rääkis? Mida me saaksime inimestele rääkida, mis meid tulevikus ootab?

Ei, paraku ei ole mul täiendavat informatsiooni välisministrilt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma enne ka ütlesin, et tõepoolest on olemas regionaalministri käskkiri, mis räägib kompenseerimisest viisade saamisel. Aga Välisministeeriumis on olemas Vene Föderatsiooni kiri 12. märtsist, mis annab korralduse tasuta viisade andmiseks nendele isikutele, kellel on matmispaigad Vene Föderatsioonis, ja see pidi kehtima 1. aprillist. Kas on oodata ka ministeeriumi tasandil, teie või siseministri tasandil käskkirja või määrust, mis reguleeriks täpsemalt piiriületust?

Mul ei ole täpset infot selle kohta, mis dokumendid on Välisministeeriumi käsutuses ja milliseid olukorra paranemise võimalusi on. Mul ei ole ka infot selle kohta, et siseminister oleks välja töötanud mingi uue piiriületuskorra.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Praktiliselt on arusaadav, et see leping, mis oli sõlmitud rohkem kui kümme aastat tagasi, pidi lõppema, sest tulid hoopis teised ajalised tingimused. Nüüd on Eesti Schengeni ruumis ja arusaadav, et nendes uutes piirides oli vaja sõlmida uus leping. Küsimus ja probleem on selles, et osa inimesi sai enne vabalt piiri ületada, aga nüüd ei saa, on vaja viisa osta. Aga saime teada, et praegu need, kellel on hauad, vanemate hauad, võivad nende eest hoolitseda. See humaansusprintsiip hakkab töötama väikeses osas. Öelge, palun, kas valitsus kavatseb seda laiendada.

Küsimus on ju Vene Föderatsiooni poolses viisarežiimis. Ma pean olema siin ettevaatlik oma sõnastuses, kuna minul ei ole täpseid kinnitusi, et siin uued muudatused kehtiksid. Rääkides erinevate inimestega sel teemal, tundub üldjuhul olevat nii, eriti Kagu-Eesti puhul, et kellel on lähisugulased, on ka lähisugulaste hauad teisel pool kontrolljoont või piiri, kuidas iganes me seda nimetame. Narva ja Jaanilinna puhul võib olla inimesi, kellel on teisel pool kontrolljoont küll lähisugulasi, aga ei ole haudu. Üldjuhul lahendab paljudel inimestel see kategooria ka võimaluse külastada lähisugulasi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Varek.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees. Lugupeetud minister! Olen väliskomisjoni liige ja seda teemat on väga pikalt arutatud nii eelmise aasta lõpul kui käesoleva aasta algul välisministriga ning asjaga on samuti kursis siseminister. On täiesti hämmastav, et te ei ole sellest kirjast üldse teadlik – ma mõtlen 12. märtsi kirja, et Vene poolelt on tehtud teatud mööndusi. Mis teil seal valitsuses toimub? Kas te omavahel informatsiooni ei vaheta või on informatsioonisulg Siseministeeriumi-sisene?

Vahetame informatsiooni küll. Konkreetsest kirjast minul ametlik informatsioon puudus.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname ministrit. Kui on soov avada läbirääkimisi, siis olge head, palun! Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 13. arupärimise käsitlemise.

Läheme 14. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Toomas Vareki, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Evelyn Sepa ja Mailis Repsi 18. veebruaril s.a esitatud arupärimine regionaalpoliitika strateegia kohta. Palun esitajate nimel kõnepulti Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! See arupärimine esitati 18. veebruaril ja tema sisu suurt muutunud ei ole. Sisu on selles, kuidas regionaalpoliitika strateegiat on Eestis ellu viidud – see on hästi laialdane küsimus. Nimelt on meil olemas Eesti regionaalarengu strateegia 2005–2015 ja selle dokumendi realiseerimise tulemuste kohta ongi meil esitatud viis küsimust minister Kiislerile. Aitäh!

Aitäh! Kutsun vastama regionaalminister Siim Valmar Kiisleri. Palun!

Austatud arupärijad! Kui siin enne kõlas kriitika, et vastan liiga lühidalt, siis see arupärimine on tõesti väga laiaulatuslik ja palun juba ette vabandust, kui vastus liiga pikaks kujuneb.
Esimene küsimus: "Kuidas Te olete suutnud kaasa aidata, et erinevad piirkonnad suudaksid paremini pakkuda spetsiifilist oskusteavet, toimivat ja paindlikku tööturgu ning kvaliteetset infrastruktuuri? Tooge praktilisi näiteid." Spetsiifilise oskusteabe arendamiseks piirkonnas on ministeeriumi haldusalas ellu kutsutud kolledžite programm, mille eesmärk on muu hulgas toetada ülikoolide regionaalsete kolledžite väljaarendamist ja tugevdamist regionaalsete kompetentsikeskustena valdkondliku spetsialiseerumise kaudu. Programmi rahastatakse Eesti siseriiklikest vahenditest ja see käivitus 2007. aastal. Enamik toetatud tegevusi on praeguseks lõpetatud. Piirkonnale eriomase oskusteabe arendamisele ning tööturu vajaduste selgitamisele on selle programmi raames suunatud näiteks projektid "Viljandimaa käsitööklastri väljaarendamine", mille kaudu arendatakse välja terviklik ja sidus koolituskeskkond palkehituse ja käsitöönduse tootmisharude tugevdamiseks, ja Lääne-Eesti õppekavade seostamine tööturu vajadustega, mille eesmärk on rakenduskõrghariduse ja kutsehariduse parem seostatus ühiskonna ja tööturu vajadustega. Need on muidugi vaid üksikud näited. Samuti on spetsiifilise oskusteabe arendamiseks ja rakendamiseks piirkonna ettevõtluses kavandamisel ERDF-i vahenditest kaasrahastatav meede "Kompetentsikeskuste arendamine", mille tingimuste määrus on praegu ettevalmistamisel. Meetme abil soovitakse koondada väljaspool Harju- ja Tartumaad kindlate valdkondadega seotud tipptasemel kompetentsi, teadmisi, oskusi ja kogemusi nii haridus- kui ettevõtlussektorist, et koostöös kohaliku avaliku võimuga seda rakendada. See võimaldaks luua soodsad tingimused teadmismahukaks ettevõtluseks ning tugevdada eri sektorite vahelist koostööd piirkonnas. Programmi ettevalmistamise käigus on eri piirkondades, näiteks Pärnus, Rakveres, Haapsalus, tekkinud koostööinitsiatiive ja sõlmitud sektoritevahelisi koostöölepinguid selliste keskuste ellukutsumiseks.
Infrastruktuuri arendamine kohaliku ettevõtluskeskkonna edendamiseks on võimalik meetme "Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine" raames. Meede on samuti kaasrahastatav ERDF-i vahenditest. Selle kaudu on kohalikel omavalitsustel võimalus rajada või renoveerida ettevõtluse seisukohalt olulist avalikku tehnilist infrastruktuuri. Näiteks on meetmes toetatud Paikuse valla ettevõtlusala juurdepääsuteede renoveerimist ja muud taolist. Lisaks on võimalik eri programmide raames avaliku sektori ja mittetulunduslikel asutustel taotleda vahendeid traditsioonilise kohaliku oskusteabe edasiandmiseks ja rakendamiseks – näiteks Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismidest rahastatava regionaalarengu toetusskeemi kaudu ja Setumaa arenguprogrammi kaudu.
Teine küsimus: "Strateegia dokumendis on kirjas, et Valga ja Võru tööjõul on võrreldes teiste piirkondadega madal haridustase. Millel selline hinnang põhineb ja mida olete ette võtnud olukorra parandamiseks?" Arupärimises viidatud väide pärineb Eesti regionaalarengu strateegia peatükist, milles on prognoositud regionaalarengu ühe tulevikusuundumusena kasvukeskuste rolli edasist suurenemist regioonide arengus. Arupärimises nimetatud väite all on mõeldud seda, et mitme suurematest kasvukeskustest kaugemal paikneva linnapiirkonna, sealhulgas näitena Võru ja Valga, arengupotentsiaalil on võrreldes muude linnapiirkondadega enam asukohast tulenevaid piiranguid, nagu ajaline kaugus pealinnast, väike elanike kriitiline mass ja suhteliselt madalam keskmine haridustase. Viimased hinnangud tuginevad toonasele riiklikule statistikale ehk siis Statistikaameti andmetele. Tuleb kindlasti rõhutada, et siinkohal on regionaalarengu strateegias Valgamaad ja Võrumaad toodud näitena selgelt laiemas kontekstis, mitte pelgalt elanikkonna keskmise haridustaseme näitajate poolest. Eesti regionaalarengu strateegia eesmärkidele tuginevad ning piirkondliku arendustegevuse toetamisele suunatud regionaalarengu programmid ja meetmed, sealhulgas nii Euroopa Liidu struktuurifondidest kui riigieelarvelistest vahenditest rahastatavad, ongi ellu kutsutud eri piirkondade arengut piiravaid kitsaskohti leevendama ja nende konkurentsivõimet tugevdama. Sama põhimõte kehtib ka Võru ja Valga linna piirkondadesse jäävate alade puhul. See, et kõrgema haridustasemega tööjõud koondub suurematesse linnapiirkondadesse, kuna kõrgema haridustasemega tööjõudu enam eeldav ja absorbeeriv teadmistemahukam majandus ning muu institutsionaalne struktuur omab suuremates kasvukeskustes parimat perspektiivi, on suures osas paratamatu ja iseloomulik kõikjal maailma paigus. Valga ja Võru tüüpi linnapiirkondade konkurentsivõime ja arengu jätkusuutlikkuse jaoks on võtmeküsimuseks eeskätt piirkondlikule ettevõtlusstruktuurile vastava hariduse ja kvalifikatsiooniga tööjõu olemasolu tõhusam tagamine ning ainuüksi kõrgema astme haridusega töötajaskonna suur osatähtsus ei ole siin niivõrd kriitiline edutegur. Viimaste aastate jooksul on selleks erinevad täiendus- ja ümberõppeprogrammid olnud küllalt hästi kättesaadavad nii Tööturuameti piirkondlike kutseõppeasutuste, ülikoolide, kolledžite kui ka muude institutsioonide poolt. Tuginedes riiklikule statistikale, on Lõuna-Eesti piirkonna tööealine elanikkond viimastel aastatel erinevaid täiendus- ja ümberõppevõimalusi ka muude piirkondadega võrreldes küllalt aktiivselt kasutanud. Siinkohal võib välja tuua Siseministeeriumi poolt koostöös erinevate partnerorganisatsioonidega tellitud Euroopa Sotsiaalfondi kaasfinantseeritava uuringu "Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos" koostamise, mis peaks valmima käesoleva aasta sügisel. Selle uuringu eesmärk on eri piirkondade, sealhulgas ka Valga ja Võru linnapiirkonnad, ettevõtlusstruktuuri reaalsele nõudlusele ja arenguvajadustele vastavate tööjõuvajaduse muutuste hindamine ning samuti on eesmärk anda seeläbi otsest sisendit piirkondliku tööturu arengut paremini toetavate täiendus- ja ümberõppeprogrammide korraldamiseks.
Kolmas küsimus: "Kuidas on tagatud toimekeskkondade stabiilsus, kui Te keset eelarveaastat kärbite kohalike omavalitsuste tulubaasi?" Toimekeskkondade loomist ja arendamist vastavate infrastruktuuride väljaarendamise ning ettevõtlusvõrgustike stimuleerimise näol on võimalik rahastada struktuurifondide vahenditest ning jätkuvalt aktiivse struktuurifondide vahendite kasutamise tagamiseks on Rahandusministeerium, piirates ajutiselt kohalike omavalitsuste laenamist, teinud erandi just struktuuritoetuste ja muu välisabi omafinantseerimiseks laenude võtmise suhtes. Seega tuleb nentida, et kuigi kohalikud omavalitsused nagu kogu riik on eelarvekärbete tõttu raskes olukorras, ei tohiks see välistada euroraha rakendamist majanduskeskkonna ning konkurentsivõime arendamiseks ka praeguses kriisiolukorras.
Neljas küsimus on Eesti regionaalsete erinevuste kohta. Lühidalt kokku võttes võib öelda, et praegused regionaalsed erinevused Eestis on küllalt iseloomulikud enamikule samasuguse asustussüsteemiga riikidele, milles on ajalooliselt välja kujunenud üks-kaks suuremat keskust valdava hajaasustuse ja väiksemate asustusüksuste kõrval. Regionaalseid erinevusi saab põhjalikumalt hinnata väga paljude erinevate sotsiaal-majanduslike näitajate kompleksse regionaalse analüüsi kaudu. Hinnates regionaalseid erinevusi regionaalarengu strateegias regionaalpoliitika eesmärkide saavutamise jälgimiseks väljatoodud mõõdikute kaudu, saab laias laastus öelda, et regionaalsed erinevused Eestis küll püsivad, kuid jäävad siiski Vabariigi Valitsuse heakskiidetud regionaalarengu strateegias eesmärgina seatud piiridesse. Annan siin ka ülevaate nendest mõõdikutest.
Esimene mõõdik. Põhja-Eesti sisemajanduse kogutoodangu osakaalu kasv on pidurdunud ja püsib alla 70% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Põhja-Eesti regioonis luuakse endiselt suurem osa rahvuslikust kogutoodangust ning vastav osakaal muudes Eesti piirkondades loodava kogutoodangu taustal on viimaste aastate jooksul paari protsendipügala võrra suurenenud. Selget Põhja-Eesti SKT osakaalu kasvu pidurdumist märgata pole olnud, kuid jääb praegu siiski veel selgelt alla regionaalarengu strateegias seatud eesmärkide piire ehk alla 70%.
Teine mõõdik. Harju maakonnas elava rahvastiku osakaal püsib alla 41% Eesti kogu elanikkonnast. 2003. aastal oli seis selline, et Harju maakonna elanike arv moodustas 38,5% Eesti kogu rahvastikust. Praegune seis on selline, et Harju maakonna rahvaarvu osatähtsus on vähesel määral, kuid küllalt stabiilselt, umbes 0,1 protsendipunkti jagu aastas suurenenud, aga ta on püsinud praeguseni allpool 41% ehk strateegias eesmärgina seatud rahvastiku kontsentratsiooni ülempiiri, umbes 39% juures.
Kolmas mõõdik. Ühegi maakonna aasta keskmine tööpuudus mõõdetuna tööhõive määrana vastavalt rahvusvahelise tööorganisatsiooni metoodikale ei oleks madalam kui 45%. 2003. aastal oli madalaim maakondlik näitaja 43%. Saamata kajastada 2009. aasta Statistikaameti ametlikke tööturu regionaalseid andmeid ning sügavaima majanduslanguse perioodi aegseid muutusi regioonide võrdluses praegu, saab öelda, et kuni eelmise aastani on tööhõive määra regionaalsed erinevused püsinud küllaltki stabiilsena ning ei ole suurenenud. Läinud aasta seisuga oli madalaima tööhõive piirkonnaks, madalaima tööhõive määraga maakonnaks Põlvamaa, kus 15–74-aastaste seas ulatus tööga hõivatute osakaal 48%-ni, ületades regionaalarengu strateegia eesmärki seega veel 3 protsendipunkti jagu.
Neljas mõõdik. Ühegi maakonna keskmine elatustase mõõdetuna leibkonna liikme keskmise sissetulekuna ei oleks madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast. 2003. aastal oli madalaim maakonna näitaja 59%. Elanike sissetulekute regionaalsetes erinevustes ei ole viimaste aastate jooksul selgesuunalist muutust toimunud. Kõrgeima ja madalaima leibkonna liikme keskmise kuusissetuleku maakondadevaheline erinevus protsentides on viimaste aastate jooksul olnud suurim 2003. aastal. Sealt edasi on see paari aasta jooksul mõnevõrra vähenenud, kuid pärast 2005. aastat on erinevused taas paari protsendipügala võrra suurenenud. Registreeritud töötuse osas ilmneb Tööturuameti värskeimale statistikale tuginedes, et samal ajal kui majanduslanguse tagajärjel on registreeritud töötus suurenenud kõikjal kordades, on registreeritud töötuse taseme maakondlikud erinevused hoopiski selgelt vähenenud.

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh! Minu küsimus on selline, et see viimane vastus, punkt 4, oli teil regionaalsete erinevuste kohta. Kas selle meie raske majandusliku olukorra tulemusena, mida Ansip ei luba kriisiks nimetada, need erinevused eri piirkondade vahel teie arvates süvenevad, ja sellele lisaks veel, millised on meil probleempiirkonnad? Te nimetasite probleempiirkondi. Millised need Eestis on?

Mina ei nimetanud siin probleempiirkondi. Ma viitasin sellele, et kuni viimase ajani on pigem nõnda, et vaatamata näiteks tööpuuduse suurenemisele kordades on tendentsid olnud sellised, et see jaotus on olnud suhteliselt ühtlane. Ma möönan, et meil on veel natuke liiga vähe aega olnud selline olukord, et saada kätte mingit väga adekvaatset statistikat selle kohta, milliseid tulemusi võivad need erinevad mõõdikud, mis ma siin ette lugesin, majanduskriisi olukorras andma hakata. Me näeme praegu esimesi märke tõesti siin mõne kuu põhjal, näiteks omavalitsuste kaupa maksumaksjate, üksikisiku tulumaksu maksjate arvude muutumises. Selles kontekstis eristuvad ikkagi taas kord need omavalitsused, kus on kas siis väga vähe olulisemaid tööandjaid või tõesti üks suurem tööandja, kelle teenindamisega tegelevad ka teised tööandjad. Neid vanu klassikalisi monofunktsionaalseid üksusi on meil küll vähemaks jäänud, aga need piirkonnad eristuvad meil selgelt maksumaksjate arvu languses ilmselt lähiajal ohumärkidena.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Muidugi on õige ja sellega vaielda ei saa – kõik need mõõdikud, eurotingimused jt asjad on väga väärt ja väga vajalikud. Aga konkreetne regionaalne poliitika peab ikkagi konkreetset aega arvestama. Näiteks toon ma jälle välja Narva. Valitsus kuidagi ei märganud, et eelmisel perioodil vallandati rohkem kui 1000 inimest. Praegu on Kreenholmi direktor vaba ja Kreenholmi omanikud otsivad pankrotihaldurit. See tähendab, et veel rohkem kui 1500 inimest on homme tänaval. Teine suur ettevõte Balti Elektrijaam – rohkem kui 500 inimest. Praktiliselt on see mitu valda korraga. Kas regionaalpoliitika arvestab tänapäeva olukorda või mitte?

Aeg, kolleeg Efendijev!

Aitäh! Palun vabandust!

Aitäh! Kindlasti ei jäänud olukord, näiteks Kreenholmi ümber, valitsusele märkamata. Küsimus: mida on tehtud? Ma oskan välja tuua võib-olla kõige konkreetsema asja, kui te vaatate negatiivset lisaeelarvet, siis sisuliselt kasvas seal vaatamata väga suurtele ja valusatele kärbetele selgelt ainult üks eelarverida – see oli toimetulekutoetuste eelarverida. Me anname nendest probleemidest endale kindlasti aru. Kui me vaatame erinevaid meetmeid, mille kohta te küsisite, siis on nii, et regionaalvaldkonna all olevad meetmed, kui me räägime Euroopa rahadest, perioodi peale 6 miljardit krooni – väga suur summa –, need on eelkõige keskendunud elukeskkonnale. Väga palju on seal just sellist sotsiaalset poolt, et tagada hea elukeskkond. Ja kui siin oli enne peaministri vastustega seoses juttu majandusmeetmetest, nende regionaalsest aspektist, siis meil on olnud seni ja üldiselt on, eelkõige eelmise valitsuse poolt need meetmed laias laastus paika pandud. Disainitud on need meetmed nii, et regionaalvaldkonna meetmed tagavad eelkõige elukeskkonna ja on väga tugeva regionaalpoliitilise aktsendiga ning majandusmeetmed on olnud pigem liberaalse lähenemisega, nendega toetatakse endaga hakkama saavaid ettevõtteid, mis on ilmselt majandusloogikast lähtuvalt paratamatu.

Järgmine küsija on kolleeg Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et tööpuuduse kasvu jaotus on olnud suhteliselt ühtlane. Ega siin midagi rõõmustada ei ole, kui ta ühtlane on, kasv on kasv. Aga minu küsimus on järgmine. Võib-olla te pole märganud, et riigiametites on meil haldusreform juba tegelikult vaikselt ja sujuvalt toimunud. On tekkinud neli n-ö tõmbekeskust ja kogu riigihaldus kolib vaikselt sinna üle. Kas te võiksite mulle öelda regionaalpoliitika seisukohalt, kes mõtles välja, et Pärnu võiks olla Hiiumaa tõmbekeskus, mis sinna tõmmata võiks?

Ma ei tea, kelle mõte see oli. Ma vastaksin sellele teie viitele nii: vaatamata sellele, et riigiasutuste selline alluvusjaotus, ametite struktuur on väga paljudel juhtudel niimoodi üles ehitatud, ei tähenda see alati seda, et kohapealsed esindused kaoksid. Me oleme praegu Siseministeeriumis tegelnud (huvitaval kombel pole keegi seda seni teinud) selle kaardistamisega, kus meie riigiasutused paiknevad, kui palju neid on, kui palju neid paikneb näiteks Kärdlas või Pärnus või mujal Pärnumaal või mujal Hiiumaal. See iseendast ei pea tähendama, et ametkondlik alluvus on jagatud või mingi peakontor asub Tallinnas või Pärnus. See ei pea tähendama seda, et kõik spetsialistid peavad automaatselt istuma Pärnus või Tallinnas. Mida me peame kindlasti tegema, ka Riigikogu ja kindlasti eriti regionaalminister, peame juhtima erinevate struktuurimuudatuste käigus tähelepanu sellele, et see reaalselt inimeste töökohtade struktuure ei muudaks. Muide küsisin seda korduvalt näiteks Keskkonnaministeeriumis toimuvate ametiasutuste muudatuste teemal, kas see tähendab näiteks Harjumaal paiknevate töökohtade osakaalu kasvu, võrreldes mujal paiknevate töökohtade osakaalu kasvuga. Mulle kinnitati, et see nii ei ole. Me peame seda tüüpi samme silmas pidama. Küsimus ei ole ainult selles peakontori juriidilises aadressis, vaid selles, kus need ametnikud reaalselt asuvad ja kus nad reaalselt inimesi teenindavad. Ma arvan, et esiteks peame me tagama kohapealse teenindamise võimalikult laias ulatuses ja teiseks peame rohkem tähelepanu pöörama sellele, et riigiasutused rakendaksid kaugtööd, et kõik töötajad ei istuks peakontoris, vaid oleksid võimalikult lähemal sellele keskkonnale, mida nad sisuliselt teenindavad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aadu Must.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud regionaalminister! Teie ettekandest käisid läbi huvitavad andmed Harjumaa demograafilise arengu, positiivse iibe kohta. Kas te oskaksite öelda või oleksite nõus eristama seda sellel tasandil, milline oli selle iibe puhul maarahvastiku ja milline linnarahvastiku, milline rahvastiku loomuliku liikumise ja milline rahvastiku mehaanilise liikumise osakaal?

Aitäh! Minu ettekanne ei käsitlenud iibe küsimust ega käsitlenud ka liikumist. Minu ettekanne käsitles regionaalarengu strateegias rakendatud mõõdikut, mis rääkis näiteks Põhja-Eesti sisemajanduse kogutoodangu osakaalust ja Harju maakonnas elava rahvastiku osakaalust kogu Eesti elanikkonnas. See oli see küsimus. Teatavasti on Eestis iive jätkuvalt negatiivne. Nii et seda küsimust ei käsitletud. See jälgis, kuidas muutub Harjumaa osakaal võrreldes ülejäänud Eestiga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Tahan küsida teilt kui regionaalministrilt, missugune on valitsuse strateegia põhisuund Ida-Virumaa jaoks?

Ida-Virumaa suunal ei ole eraldi regionaalstrateegiat, meil on üks ühine regionaalpoliitika strateegia kogu Eesti jaoks.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile rohkem selle arupärimise kohta küsimusi ei ole. Kolleegid, kui te soovite avada läbirääkimisi, siis olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 14. arupärimise käsitlemise.

Läheme 15. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Heimar Lengi, Marika Tuusi, Lauri Laasi, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Jaak Aabi, Vladimir Velmani ja Mailis Repsi 18. veebruaril esitatud arupärimine sotsiaalmajutusüksuste kohta. Palun, kolleeg Helle Kalda, arupärijate nimel!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Meil on arupärimine sotsiaalmajutusüksuste kohta. Jah, olukord Eesti riigis on jõudnud niikaugele, et me ei räägi enam munitsipaalmajadest, vaid me räägime sotsiaalmajutusüksustest. Eesti eluasemevaldkonna arengukava märgib väga selgelt, et suhteliselt vähe tähelepanu on pälvinud sotsiaalsetele sihtgruppidele munitsipaal-üürielamispindade võimaldamine riigi poolt. Arengukavas juhitakse ka tähelepanu sellele, et senine riiklik eluasemepoliitika vajab ülevaatamist. On vaja luua täiendavaid eluasemeid toimetulekuraskustes peredele. Eelnimetatud arengukavas tuuakse ilusasti välja, et nendeks sihtgruppideks on vanemliku hoolitsuseta lapsed ja noored, samuti kodutud, tagastatud majade elanikud, ja praeguseks kindlasti uus probleem – üksikvanemad.
Arengukavas märgitakse ka, et kohalike omavalitsuste omandis on ainult 4% kogu elamufondist, ja erilist rõhku pööratakse sellele, et on vaja munitsipaaleluruume, sealhulgas sotsiaalmajutusüksusi.
Regionaalministri 15. mai 2008. aasta määruse nr 3 "Meetme "Linnaliste piirkondade arendamine" tingimused ja investeeringute kava koostamise kord" § 5 kohaselt on meetme raames toetatavaks valdkonnaks ka sotsiaalmajutusüksused. Lähtudes sellest ja Tallinna linna arengukavast 2006–2021 ning sotsiaalhoolekande arengukavast, esitaski Tallinna linn regionaalministrile projekti kolme sotsiaalmajutusüksuse rajamiseks. Projekti tulemusena oleks suudetud parandada kodutute ja toimetulekuraskustes isikute eluasemeprobleemi. Ma kordan veel kord, see on seotud ka üksikemadega, kes on praktiliselt suure probleemi ees. Praeguseks oleks saanud sotsiaalmajutusüksustes rajada 270 kohta, kus, nagu me teame, pere või isik, kes seda vajab, saab elada kümme kuud. Seega oleks aastas projektist kasu saanud 353 otsest kasutajat. Kahjuks ministeerium raha ei eraldanud. Sellest tulenevalt ongi meil soov selgust saada, milles on küsimus. Ühtlasi soovime saada vastust neljale küsimusele. Aitäh!

Suur tänu! Palun vastama regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Aitäh! Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Miks Tallinna projekt ei leidnud toetust, arvestades asjaolu, et Tallinnale ette nähtud piirsummat täis ei küsitud?" Kõik meetmesse "Linnaliste piirkondade arendamine" esitatud ettepanekud läbivad ühetaolise menetlusprotsessi, mis näeb ette nõuetele vastavuse kontrolli ja hindamise. Vastavalt regionaalministri 2008. aasta 15. mai määruse nr 3 "Meetme "Linnaliste piirkondade arendamine" tingimused ja investeeringute kava koostamise kord" § 12 lõike 2 alusel kehtestatud hindamisjuhendile loetakse positiivseks koondhindeks 2,5. Linnaliste omavalitsusüksuste investeeringute kavasse saab lülitada ainult neid projekte, mis on saanud koondhindeks 2,5 ja enam. Tallinna linna projekt "Sotsiaalmajutusüksuse rajamine" tunnistati nõuetele vastavaks, kuid sai hindamisel koondhindeks 2,36, mistõttu seda ei lülitatud kava eelnõusse. Negatiivse hinde põhjendamisel viitas hindamiskomisjon valitud lahenduse liiga kõrgele maksumusele ning soovitas kaaluda probleemi lahendamisel paindlikumaid võimalusi. Selle kohta on olemas hindamiskomisjoni 2008. aasta 21. oktoobri protokoll.
Teine küsimus: "Kas Tallinna linnale võimaldatakse nende taotluste uus läbivaatamine? Kui ei, siis miks?" Kuna Tallinna linnale indikatiivselt eraldatud piirsummast 42% ehk 78 095 278 krooni on projektidega katmata, siis on Tallinna linnal õigus selle summa ulatuses täiendavalt toetust taotleda. Seni projektidega katmata indikatiivse piirsumma kohta projektiettepanekuid esitades peab silmas pidama seda, et lapsehoiu- ja sotsiaalvaldkonna projektidele ei saa eraldada enam kui 50% linna piirsummast. Kuna Tallinna linna piirsumma on 188 miljonit krooni ning 18. detsembril 2008 kinnitatud kavas on linnale projekti "Lastele perelähedane elukeskkond" toetuseks eraldatud juba 37 485 000 krooni, ei saa lapsehoiu- ja sotsiaalvaldkonna projekte täiendavalt toetada rohkem kui 56 515 000 krooni ulatuses. Suhteliselt hiljuti, 2009. aasta 29. märtsil, jõustus linnaliste piirkondade arendamise meetme tingimuste määruse muudatus, mis võimaldab esitada Siseministeeriumile ettepanekuid kava täiendamiseks jooksvalt. Alates aprilli algusest võib Siseministeeriumile esitada uusi eeltaotlusi. 28. märtsil toimus kohtumine Tallinna Linnavalitsuse esindajatega, kus linna poolt tutvustati ka võimalikke täiendavaid projekte. Tallinn kavatseb uued eeltaotlused esitada juba lähinädalatel. Samasugused kohtumised on toimunud või on plaanis ka teiste linnadega.
Kolmas küsimus: "Raskete majandusolude tõttu on vajadus sotsiaalmajade järele kasvanud. Millised meetmed on valitsusel plaanis antud olukorra lahendamiseks?" Siseministeeriumis väljatöötatud meetme "Linnaliste piirkondade arendamine" kohta on neil kohaliku omavalitsuse üksustel, kellel indikatiivselt eraldatud piirsummast on osa linnaliste omavalitsusüksuste investeeringute kavas projektidega katmata, õigus esitada ettepanekuid sotsiaalse turvalisusega seotud avaliku infrastruktuuri, sh sotsiaalkorterite arendamise projektide kavasse lülitamiseks.
Neljas küsimus: "Vastavalt arengukavale, mida olete Teie koostöös teiste ministeeriumidega teinud, et luua toimetulekuraskustes peredele paremad võimalused kättesaadava hinnatasemega eluaseme soetamiseks, tegeleda kodutuse ennetamise ja vähendamisega, ühtlasi ..." – siin on sõnastus kuidagi katkendlik – "... ühtlasi jõuti arengukava koostamisel seisukohale, et on vajadus eluaseme-, töö- ja hoolekandepoliitika tõhusamaks sidumiseks." Nõustun seisukohaga, et eluaseme-, töö- ja hoolekandepoliitikat on vaja tõhusamalt siduda. Siseministeeriumis väljatöötatud struktuuritoetuse meetmetest on võimalik rahastada kohaliku infrastruktuuri arendamise projekte, mis võimaldavad probleemi leevendada. Meetmetest "Kohalike ja avalike teenuste arendamine" ja "Linnaliste piirkondade arendamine" on võimalik taotleda toetust rehabilitatsiooni- ja aktiviseerimiskeskuste ning päevakeskuste arendamiseks. Lisaks saab meetmest "Linnaliste piirkondade arendamine" taotleda toetust sotsiaalkorterite ehk siis munitsipaalomandis olevate eluruumide arendamiseks sotsiaalteenust vajavatele isikutele.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Helle Kalda, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ega ma küll täpselt aru ei saanud, mis meetmed on välja töötatud. Te olite enne ka majandus- ja kommunikatsiooniministri nõunik ja teate ilmselt väga hästi olukorda, milline on praegu probleem elamuvaldkonnas. Kas te võiksite öelda, millised linnad ja millised projektid raha said, kus need olukorrad on? Tegelikult on olukord Tallinnas kõige hullem. Keda te majandusüksuste järgi kõige probleemsemaks pidasite? Kas need inimesed Tallinnas, kes on toimetulekuraskustes ega suuda enam maksta ja vajavad neid pindu, hakkavad kolima teistesse linnadesse? Kuidas see küsimus lahendatakse?

Aitäh! Tallinna linna projektidest leidsid toetust järgmised: "Lastele perelähedane elukeskkond" mahus 37 485 000, "Ühistranspordi prioriteedisüsteemi laiendamine" 24 673 800 ja projekt, kus Tallinna linn osaleb koostöös teiste omavalitsustega, see on "Harjumaa kergliiklusteede võrgustiku rajamine" mahus 170 521 150 krooni. Mis puudutab seda laiemalt, kui te viitasite siin Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, siis nagu te teate, on see ministeerium välja töötanud meetme paljulapseliste perede elamistingimuste parandamiseks. Ma eeldan, et majandus- ja kommunikatsiooniminister võib teile selle meetme rakendumisest ja tulemustest parema ülevaate anda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Majandusminister ei anna meile siin mingit teavet. Majandusminister disainib täpselt nii nagu teiegi – disainerite valitsus –, ma pean silmas teie eelmist vastust. Aga fakt on see, et Tallinnas on kasvanud toimetulekutoetusi vajajate arv kolm korda. Kuidas teie arvates mõjutab see nende elamist sotsiaalmajutusüksustes või kuidas neid iganes nimetatakse? Kas see mõjutab kuidagi ja mida riik ette võtab? Te ütlesite, et lisaeelarvega te seda toimetulekutoetust tõstsite – kuhu te pääsesite, kuna nii palju inimesi on tööta jäänud. Aga kuidas see mõjutab katust nende pea kohal?

Kindlasti suureneb nende inimeste hulk, kes võivad vajada sotsiaalpinda, ajutist eluaset. Kui te küsite, mida ma soovitan, siis ma soovitan pöörata senisest suuremat tähelepanu just munitsipaalomandis olevate eluruumide kasutamisele sotsiaalpindadena, mitte lihtsalt nende inimeste elamispinnaga varustamisele, kes seda võib-olla nii väga ei vaja.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Sotsiaalpind ja munitsipaalpind on kaks ise asja nii Tallinnas kui kogu Eestis. Aga et selles küsimuses edasi minna: kuidas mõjub sellelesamale poliitikale see suur töötuse kasv meil? Tuleb ju nii palju juurde neid inimesi, kes vajavad abi ja mitte ajutist elamispinda, nagu te ütlesite. Ma arvan, et see ajutine aeg on üsna pikk selle sotsiaalpinna puhul?

Mõjub kindlasti negatiivselt.

Järgmine küsija on kolleeg Vilja Savisaar. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahaksin üsna konkreetset vastust, kas teil üldse on mingi ettekujutus sellest, mitu tegelikult tühjalt seisvat korterit Tallinna linnas on, mida võiks kellegi sotsiaalmajutuspinnana kasutada. Kas me tõstame siis nendest korteritest teised inimesed välja ja mis siis neist saab? Teine sellega haakuv küsimus on see, et kas riik näeb ka mingit kohustust omavalitsustele appi tulla selles raskes olukorras ja aidata mõningaid sotsiaalpindu ehitada?

Aitäh! Mis puudutab konkreetselt Tallinna olukorda, siis tänu Tallinna omavalitsuse headele eelarvelistele võimalustele seni on ju munitsipaalpindade osakaal olnud suhteliselt suur ja samal ajal sotsiaalpindade osakaal munitsipaalpindadest on minu arvamuse kohaselt olnud liialt väike. Minu soovitus on ikkagi vaadata reaalselt üle ka näiteks nende inimeste olukord, kes mitmeid aastaid tagasi on saanud munitsipaalpinna enda kasutusse, aga kellel praegu on võib-olla mingid teistsugused võimalused avanenud. Seda esiteks. Kui te küsite, mida me oleme ette võtnud, siis meie oleme regionaalvaldkonnas ette võtnud seda, nagu ma teile siin juba kinnitasin, et meie meetmetes on omavalitsustele antud võimalus esitada taotlusi ja saada toetusi nende probleemide lahendamiseks. Nüüd on omavalitsuste küsimus, kas nad taotlevad raha näiteks KOIT kavast pigem koolimaja või sotsiaaleluaseme jaoks.

Aitäh, lugupeetud minister! Kolleegidel ei ole teile rohkem küsimusi seoses selle arupärimisega. Head kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 15. arupärimise käsitlemise.

Läheme 16. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Evelyn Sepa, Enn Eesmaa, Rein Ratase, Jaak Aabi ja Heimar Lengi 19. veebruaril esitatud arupärimine nimede eestistamise kampaania kohta. Palun, kolleeg Aadu Must!

Hea juhataja! Lugupeetud regionaalminister! Ajakirjandus on korduvalt rääkinud teie initsiatiivist nimede eestistamise kampaania käivitamiseks. Teatavasti ei ole see kampaania esmakordne, 1930. aastatel sai üks teie eelkäijatest, minister Karl Einbund, selle eest anekdoodimeistritelt kõvasti nahutada. Kui ta läks Aruküla rahvamajja ja ütles, et tema võtab Einbundi asemel eestikeelse nime Aruküla, siis öeldi, et sa nagu meil rohkem Lagedi kandist, võta mõlemast midagi, võta Arulagedi. Ärge võtke seda jumala eest mingi teravusena või õelusena. Ma olen teie omapärase huumorimeele suur austaja, kuid juhin tähelepanu sellele, et nimede riigikeelde viimise kampaaniaid on Euroopa ühiskonnateadlased tõlgendanud ühiskonna arengu, konkreetsemalt paraaditseva rahvusluse indikaatorina. Ja seda eriti sellisel juhul, kui vastavat kampaaniat juhivad kõrged riigiametnikud. Väidetakse, et see on peaaegu ainuke asi, mida on kahe maailmasõja vahelisest perioodist Eesti rahvuspoliitikale ette heita. Ja sellega seoses ka küsimus, millele palukski teilt vastust. Aitäh!

Suur tänu! Palun regionaalministri küsimusele vastama!

Aitäh! Selles arupärimises on üks küsimus ja ma vastan sellele. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 49 kuulub regionaalministri pädevusse perekonnaseisualaste küsimuste korraldamine. Perekonnaseisualaste küsimuste hulka kuulub ka isikunimede valdkond. Praktikas soovivad vene ja muust rahvusest isikud võtta endale nime muutmise korras eestipärast perekonnanime. Nime muutmise põhjusena on nimetatud paremat integreerumist Eesti ühiskonda, soovi paremini suhelda nii tööalaselt kui sõprade ringis jne. Nime muutmise toimikutest võib tsiteerida näiteks: "Olen kasvanud eesti keelt kõnelevate isikute ringis, käinud eesti koolis, kodune keel on olnud sünnist saadik eesti keel, ainult nimi on minu jaoks võõras, venepärane." Kehtiva nimeseaduse alusel menetletakse niisuguseid nime muutmise taotlusi  § 17 lõike 1 punkti 8 alusel, mis ütleb: muu mõjuv põhjus. Nimeseaduse muutmise seaduse eelnõu § 17¹ lõike 2 punktiga 4 luuakse konkreetne vorm ühiskonnas väljakujunenud ühiskondliku suhte reguleerimiseks. Tegemist ei ole kohustusega nime muuta, tegemist ei ole kampaaniaga, tegemist ei ole isegi mitte uue põhimõtte tekitamisega, vaid lihtsalt vormi selgema sõnastuse loomisega. Vabariigi Valitsus otsustas oma 26. märtsi istungil esitada see seaduseelnõu Riigikogule. Nii et lähiajal tulen ma selle nimeseaduse muutmise seaduse eelnõuga siia teie ette ja siis saame arutada läbi erinevad muudatused, mis sinna on sisse kirjutatud, kaasa arvatud nime muutmisel ühe täiendava aluse konkretiseerimine. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! 1930. aastatel toimunud nimede eestistamise kampaania oli üks osa laiemast vaikivast ajastust ja praegu tunnen mina isiklikult jälle märke uuest vaikivast ajastust Eestis. Ja tuleb jälle, näete, see nimede muutmise kampaania. Nüüd ma küsin teie käest, kuna te tulete uue seadusega siia meie ette, konkreetse küsimuse. Mis te arvate, äkki teeks ära järgmise muutmise. Palamuse näiteks on mugandus Püha Bartholomeuse nimest. Äkki peaks siis niimoodi tegema, et muudame Palamuse ikkagi ametlikult Paunvereks? Mida minister sellest arvab?

Aitäh! Kohanimesid puudutab eraldi protseduur, see on eraldi teema. Aga ma arvan, et siin peaks eelkõige kuulama ära kohalike elanike arvamuse ja kindlasti ka valdkonna asjatundjate arvamuse. Mis puudutab teie väiteid kampaaniast ja vaikivast ajastust, siis esiteks, mina ei näe märke vaikivast ajastust. Teiseks, mina ei arva, et praegusel juhul peaks tegema kampaaniat. Seaduseelnõu ei räägi kampaaniatest. Võib-olla on asi ajalehe Postimees artikli tõlgendustes. Õigemini, tegelikult artikli sisu oli üsna korrektne, küll oli aga artikli pealkiri sõnastatud umbes selliselt – ma ei mäleta, palun vabandust, täpset sõnastust –, et sealt võis justkui välja lugeda, nagu oleks mingi eraldi kihutustööga tegemist. Kindlasti seda ei olnud plaanis teha. Lihtsalt küsimus on selles, et reaalselt inimesed soovivad oma nime muuta. Ma kirjutasin täna alla 34 inimese nime muutmisele, nii eesnimede kui perekonnanimede muutmisele. Neli nendest olid sellised, kus võõrapärane nimi muudeti eestipärase nime vastu. Ega siin väga täpset analüüsi ei saa teha, millised põhjendused inimestel on, see on väga isiklik teema. Põhjendused võivad olla väga isiklikud. Küll aga on selgelt näha tendentsi, meie spetsialistid puutuvad kokku inimestega, kes tahaksid võtta endale eestipärase nime ja praegu selline viide puudub. Küll on võimalik võtta endale näiteks vanaema eestipärane nimi. Paljud taotlejad otsivad selliseid kaudseid teid, kuni selleni välja, et on olnud juhtum, et on viidatud, et näiteks Valgevenes elas vanaema, kellel oli eestipärane nimi. Siis tekib küsimus, kas küsida tõestust, kas Valgevenes elas eestipärase nimega vanaema või mitte. Lihtsalt et inimeste elu kergendada, et nad ei peaks seda tüüpi võimalusi otsima, võiks seaduses olla selgelt sõnastatud, et see võiks olla üks nime muutmise alustest, mille puhul regionaalminister võib teha positiivse otsuse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Sellel nimede eestistamisel on ikka oma mõte ka tõesti olemas. Aga võib-olla peaks mõtlema ka selle peale, et eesnimesid kuidagi rohkem korrastada. Kui mõni aeg tagasi sai eesnime järgi selgelt aru, kes on eestlane ja kes mõnest teisest rahvusest, siis praegu on puder ja kapsad selles osas. Mul on käes üks selline ürik, kus öeldakse, et 1930. aastal, umbes samal ajal, kui Eestis käis suur nimede eestistamise kampaania, koostas siseminister ka eesnimede korrastamise programmi. Ja muu hulgas määrati ära, missugune nimi on meesterahva nimi ja missugune tuleks panna naissoost isikule. Praegu ei saa meie eesnimede järgi sageli aru, mis on mehe ja mis on naise nimi. Kas teil selles suunas ka mingi töö liigub?

Muide, täpsustuseks: see, millest meil seni juttu oli, see käsitles perekonnanimesid. Meil ilmselt saab olema siin väga huvitav debatt, kui ma nimeseadusega lähiajal teie ette tulen. See on põnev ja üldinimlik teema. Praegune lähenemine on meil üldiselt selline, et võib panna nii eestipäraseid eesnimesid kui Eesti jaoks võõrapäraseid eesnimesid. Küll oleme selgelt võtnud suuna sellele, et mitte lubada selliseid segavorme, mis paraku Eestis vahepeal levima hakkasid, et pool nime on eestipärases kirjaviisis ja pool nime on väga võõrapärases, et c-d ja k-d ja ph-d ja f-id on läbisegi, ning seda tüüpi nimesid, kus näiteks ühes nimes on c ja ä – selles mõttes nimesid korrastada. Aga kui inimesel on näiteks eestipärane perekonnanimi ja ta soovib omada võõrapärast eesnime, siis selles suhtes meil küll mingeid takistusi ette näha ei ole. Ei ole ka otsest regulatsiooni mehe ja naise nime suhtes. Aga me võime seda siin eelnõu menetluse käigus arutada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aadu Must.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud regionaalminister! Te küll ütlesite nii toredasti, et varsti tulete seadusega ja siis teeme põneva debati – küll me teeme! –, aga ma siiski piiluksin nagu ukseprao vahelt juba sisse ja küsiksin. Teate, eelmise eestistamise kampaania järel leidsid spetsialistid, et taheti paremini, aga läks, kasutades ühe võõra riigimehe sõnu, nagu alati. Tagantjärele leiti, et kui selle eestistamise käigus oleks võinud välja kujundada ka eestipärase nimelõpu, näiteks -te või -sto või -stu, siis seda natuke tehti ja natuke ei tehtud. Mõned -mannid said -maaks ja mõned ei saanud, mõned -sonid -sooks, mõned ei saanud. Kas teil äkki on ka mingisugune mõte, mitte tagantjärele esitamiseks, vaid juba enne, milline võiks olla uue eesti perekonnanime kompositsioon?

Ei ole sellist ettepanekut.

Suur tänu, minister! Teile selle arupärimise kohta rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 16. arupärimise käsitlemise.

Läheme 17. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Rein Ratase, Vilja Savisaare, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani ja Mailis Repsi 19. veebruaril esitatud arupärimine Tartu Ringtee silla finantseerimise kohta. Kutsun kõnetooli arupärimist tutvustama kolleeg Aadu Musta. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud regionaalminister! Peame minema mängleva humanitaarmängu juurest nüüd päris karmide tegelikkuse probleemide juurde. Ja jutt, nagu juba öeldud, on Tartu ringteesilla finantseerimisest. Asi on selles, et tegemist ei ole mitte ainult Tartu probleeme lahendava sillaga, vaid peamine on just see, et selle silla puhul – arupärimises on sellest pikemalt juttu – on kohe kindlasti tegemist väga olulise kogu Lõuna-Eesti arengut mõjutava objektiga. Kõigele muule lisaks aitaks see sild oluliselt kaasa Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti vahelise liikluse sujuvamaks muutmisel. Selle silla kohta on tehtud erinevaid finantseerimisprojekte, linn on oma töö ära teinud, aga nüüd on suur mure, mida ainult teie saate hajutada. Ja see mure on lihtsalt selles, et seoses suurte kärpimistega on linna rahakott jäänud hõredamaks ja kas riik saab aidata oma osaluse kompenseerimisega. Või kõige üldisemalt: millised on teie positiivsed sõnumid selle silla kohta? Kas need kartused, millest ma rääkisin, on põhjendatud? Kas te saate selle mure hajutada ja milline võiks olla riigipoolse abi äralangemisel üldse parim lahendus, et sild siiski tuleks? Aitäh!

Suur tänu! Kutsun küsimustele vastama regionaalministri!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Kas kirjeldatud kartused on põhjendatud või saate selle mure hajutada?" Meie ministeeriumi töötajate kontaktid Tartu Linnavalitsuse esindajatega kinnitavad, et Tartu ringtee projekti ettevalmistamine toimub plaanipäraselt. Meil oli nimelt siin ühes eelmises arupärimises viidatud linnaliste toetuste meetme raames kohtumine Tartu Linnavalitsusega. Sellel kohtumisel tõstatasid meie esindajad spetsiaalselt selle küsimuse, kuna selleks hetkeks oli arupärimine juba laekunud. Tartu Linnavalitsuse esindajad kinnitasid meile, et projekti ettevalmistamine toimub plaanipäraselt ja hetkel tõrkeid, mis seaksid kahtluse alla projekti eduka elluviimise, nende arvates ette näha ei ole. Selline kohtumine toimus Tartu Linnavalitsuse esindajatega 3. märtsil 2009. aastal.
Teine küsimus: "Milline oleks riigipoolse abi äralangemisel parim lahendus, et ülalnimetatud probleem siiski lahendada?" Avalikus sektoris tervikuna tekib eelseisvatel aegadel raskusi oma senikavandatud investeeringuplaane täiel määral ellu viia. See aga ei tähenda, et omavalitsuste investeerimisvõimekus täiesti kaob, vaid eelkõige seda, et senistes laiaulatuslikes investeerimisplaanides tuleb teha väga konkreetseid valikuid. Mis puudutab omaosaluse tasumist, siis alates 1. märtsist 2011. aasta lõpuni kehtib piirang kohalike omavalitsuste ja nendega seotud ettevõtetele laenude ning muude kohustuste võtmisele. Uute kohustuste võtmine on lubatud ainult Rahandusministeeriumiga kooskõlastamise järel ning välisabi kasutamise eesmärgil. Seega on omavalitsustele loodud võimalus Euroopa Liidu struktuurifondide raha kasutuselevõtuks. Ja selle projekti puhul ongi tegemist Euroopa Liidu struktuurifondide poolse toetusega.

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Seda oli küll südantsoojendav ja meeldiv kuulda. Aga öelge, kas see ringteesild siis tuleb, millal tuleb või ei tule?

Meile kinnitasid Tartu Linnavalitsuse esindajad, et tuleb. Aga vastava struktuurimeetme menetleja on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös EAS-iga. Ja taotleja, kellest see loomulikult kõige rohkem sõltub, on Tartu Linnavalitsus.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan kõikidele küsimustele vastamise eest! Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Oleme lõpetanud 17. arupärimise käsitlemise.

Läheme edasi 18. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Aivar Riisalu ja Tiit Kuusmiku 19. veebruaril esitatud arupärimine Valga suurvalla kohta. Palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! See arupärimine puudutab suure rõngasvalla moodustamist Valga linna ümber, mis oli hästi populaarne idee eelmisel aastal. See oli kõige suurem kogu Eestis ja loodeti, et see annab nagu sellise esimese avalöögi meie haldusreformile. Praeguseks on haldusreform põhja läinud, nagu me teame. Võib-olla nüüd regionaalminister natuke ajakohastab vastust sellele küsimusele ja põhjendab, miks sellest Valga suurvallast asja ei saanud ja miks haldusreform ise omadega põhja läks. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun küsimustele vastama regionaalministri. Palun!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Kas olite algusest peale teadlik Valga suurvalla moodustamise ideest ja kiitsite selle ministrina heaks?" Regionaalministrina olin teadlik Valga Linnavolikogu 15. augusti 2008. aasta otsusest nr 41, millega tehti ettepanek ühinemisläbirääkimiste alustamiseks Valga linna, Õru, Taheva, Sangaste, Hummuli, Tõlliste ja Karula valla vahel, sest vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 9 lõikele 3 edastavad kohalikud omavalitsused haldusterritoriaalse korralduse muutmise kohta tehtud otsuste ärakirjad kümne päeva jooksul nende vastuvõtmisest nii Siseministeeriumile kui maavanemale.
Teine küsimus: "Kes keskvõimu esindajana peaks valdadele abiks olema, et otsused mõistlikud ja kohalikule rahvale kasulikud tuleksid?" Siseministeeriumi struktuuris on kohaliku omavalitsuse probleemidega tegelevaks osakonnaks kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakond. Nimetatud osakonna üheks ülesandeks paljudes kohalike omavalitsuste korraldust puudutavates küsimustes on haldusjaotuse, haldusterritoriaalse korralduse ja asustusjaotuse küsimuste analüüsimine ja korraldamine, samuti vastava poliitika ja arengu kavandamine ning koordineerimine. Valga Linnavolikogu otsusest informeeritutena on osakonna ametnikud nõustanud vastavaid kohaliku omavalitsuse üksusi. Riigiasutusena saavad ministeeriumi ametnikud kui keskvõimu esindajad üksnes abistada otsuste juriidiliselt korrektsel vormistamisel. Nende otsuste sisulise poole eest peavad vastutama kohalike omavalitsusüksuste volikogud ja valitsused kui antud piirkonna elanike huvide eest seisjad ja selleks nendelt mandaadi saanud esindajad. Kas volikogu poolt tehtud otsused on mõistlikud ja kasulikud piirkonna elanikele, selle kohta saavad oma arvamust avaldada elanikud ise rahvaküsitlustel ja vastavate uuringute läbiviimisel. Nimetatud toimingud on kohustuslikud läbi viia enne haldusterritoriaalse muudatuse taotlemiseks langetatava otsuse tegemist. Siinkohal informeerin teid, et Valga suurvalla ühinemismenetluste koordineerijaks ja menetlustoimingute teostamise nõustajaks oli pikaajalise riigiametnikukogemusega endine Harju maasekretär, juristiharidusega Sven Põder. Olen arvamusel, et sellise kogemusega inimeste kaasamine on hea garantii vajalike toimingute juriidiliselt korrektsel läbiviimisel.
Kolmas küsimus: "Miks Teie arvates Valga suurvalla ideest midagi välja ei tulnud?" Ma arvan, et ei tulnud välja sellepärast, et kardetakse muutusi.
Neljas küsimus: "Mida peaks tegema, et tulevikus taolist asja ei juhtuks, et hulk ressurssi ja rahalisi vahendeid raisatakse ära, hullutatakse rahvast, aga pärast selgub, et kõik oli asjata?" Niikaua kui ei ole teostatud haldusreformi, ei saa välistada omavalitsusüksuste liitumiseks alustatud läbirääkimiste ummikusse jooksmist.
Täiendavalt lisaksin suuliselt küsitule, et mis puutub haldusreformi, siis ei saa väita selle käigu kohta midagi, seni kuni teda ei ole ära otsustatud. Ma esitasin konkreetse ettepaneku ja olen varasemalt esitanud põhimõttelisi variante, olen esitanud ka konkreetse eelnõu ja jätkan tööd selles suunas, et konkreetne reform tuleks. Niikaua kui teda ei ole Eestis olnud, ei saa ka väita, et tulemus on olnud nii- või teistsugune. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Heimar Lenk. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Need olid hästi kantseleilikud vastused, väga kuivad ja sisu peaaegu ei olnud. Lähtudes sellest, et te omal ajal nimetasite seda Valga reformi väga tooniandvaks ja tulevikku viivaks ning toonitasite, et olete asjaga hästi kursis, ma siiski paluksin, et te siinsamas saalis praegu võib-olla pisut loominguliselt analüüsiksite – see oli ju päris kaugele jõudnud reform –, miks ta välja ei tulnud, ning mõne sõnaga ütleksite, miks haldusreform ei õnnestunud.

Aitäh! Minu arust ei olnud minu hinnang sugugi kuiv. Kui minu arust on põhjus see, et kardetakse muutusi, siis on see üsna emotsionaalne hinnang, mitte kantseliitlik. Kui me räägime laiemalt haldusreformist, siis ükskord tuleb ta mingil kujul nagunii. Ma loodan, et seni sõnades väljendatud valmisolekule haldusreformiga edasi minna järgnevad eri poliitiliste jõudude poolt ka konkreetsed valmisolekud ja nagu ma olen palju kordi siin Riigikogu ees olles juba väljendanud, et mida aeg edasi, seda radikaalsem ta paraku tuleb. Kuna vahepeal võib olukord minna pigem raskemaks kui paremaks, kui me vaatame majandussurutise käigus tekkivaid riske. Pigem tähendab haldusreformi edasilükkamine praegu eelkõige rahalise olukorra halvenemist.

Suur tänu! Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ma vaatan, kuidas te pingutate ja ponnistate selle haldusreformiga, aga mulle tundub, et te olete üksiküritaja valitsuses. Jah, mõningal määral võib tunda teie oma erakonna tuge teile. Öelge ausalt, kas te usute, et selle koalitsiooniga on üldse võimalik, et haldusreform teoks saab. Mina arvan, et ei ole võimalik. Kas olete minuga nõus selles suhtes?

Aitäh! Mul ei ole alust teie hinnanguga nõustuda, sest nii Reformierakond kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond on väljendanud oma seisukohta, et nad on huvitatud haldusreformi teostamisest. Küll ütlesid nad ära, et aastal 2009 nad ei toeta, aga pikema tähtaja ja sellisel viisil toimumise suhtes, nagu vähemalt see Riigikogu koosseis ta vastu võttis, on nad ühemõtteliselt poolehoidu väljendanud. Ja ma usun neid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie usk on muidugi pime. Aga ei – ärge meiega nõustuge, peaasi, tunnistage, et see nii on! Ma saan aru nii, et seal Valga kandis on oma pidurid, kes ei taha uuendusi ega taha haldusreformi. Aga ma saan aru, et ka riigis on see reform prügikasti visatud. Kas te võiksite siiski konkreetselt nimetada, kes need pidurid on, kes Eesti riigi arengut praegu takistavad ning takistavad teil niisugust head ja suurepärast ideed nagu haldusreform ellu viimast?

Ma ei nõustu, et haldusreform on prügikasti visatud. Nagu ma juba ütlesin, ma olen veendunud, et haldusreform tuleb niikuinii. Mul on kahju, et koalitsioonipartnerid ei toetanud haldusreformi läbiviimist juba 2009. aastal, aga me jätkame tööd selle nimel, et ta võimalikult kiiresti teoks saaks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Tahaksin küsida teilt, kas valitsuses on praegu pabereid ühest või kahest vallast või kolmest vallast, kes tahavad liituda, sest seadus paneb selle aja kinni 18. mail – kuus kuud enne valimisi seda teha ei saa. Tahakski küsida teie käest, kas on praegu liituda tahtjaid.

Väga hea küsimus. Tõepoolest on praegu näha seda, et vabatahtlik ühinemise protsess on selgelt pidurdunud. Viimane näide oli sealtsamast Valga maakonnast, kus Tõrva linna, Helme valla ja Põdrala valla vabatahtlik ühinemine läbi kukkus. Just möödunud nädalal oli Helme valla volikogu otsus. Kusjuures Tõrva linn oli valmis, Põdrala vald oli valmis, aga seal keskel Helme vald ei toetanud. See on probleem. Eriti antud juhul, kui on küsimus väga mitme omavalitsuse ühinemises. Paraku piisab sellest, eriti nende omavalitsuste puhul, kes jäävad kuhugi keskele, kui nende toetust ei ole, siis isegi, kui teised tahaksid, midagi vabatahtlikult seal ei toimu. Siit ka võib-olla mõnede omavalitsusjuhtide selged väljaütlemised, et oleks vaja ka riigipoolset sekkumist. Nii et taas kord üks lootus läks luhta just möödunud nädalal. Praegu ma võin dokumentatsiooni põhjal üsna kindlalt öelda, et toimub vähemalt üks ühinemine. Rohkemat tahaks loota, aga ei saa lubada, ütleme, et vähemalt üks toimub.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen käinud väga paljudes omavalitsustes ja väikestes omavalitsustes, näiteks ka Põlvamaal Orava vallas. Seal ütlevad vallakodanikud, et teatud mõttes on haldusreformi vaja ja väikeste valdade ühinemist suurematega on väga tarvis. Kui käsitleda veel kord seda teemat, mida käsitles minu kolleeg Heimar Lenk, küsides Valga suurvalla loomise kohta, siis te väitsite, et suuremaks takistuseks oli see, et kardeti muudatusi. Kas te saate tõestada oma väidet, et kõige suuremad kartjad olidki teie koalitsioonipartnerid Reformierakonnast?

Siin küsiti minu arvamust ja ma ütlesin oma arvamuse. Loomulikult, seda paberil tõestada on keeruline. Kui me vaatame suhtumist haldusreformi vajadusse ja neid olulisi kohapealseid arvamusliidreid, siis need jooned ei jookse sugugi erakondlikke piire mööda. Lõppude lõpuks, minu teada ka Valga linnapea on Reformierakonna liige, kelle poolt see initsiatiiv tuli. On väga mitmeid näiteid väga erinevatest erakondadest, inimestest, kes peavad vajalikuks haldusreformi läbiviimist, ning mis seal salata, on ka näiteks IRL-i liikmetest omavalitsusjuhte, kes ei pea seda sellisel kujul nii vajalikuks. Ei saa nii erakondlikult üle Eesti neid piire tõmmata. Riigikogu fraktsioonide seisukohad on selgemad, aga kohapealsed liidrid, näiteks Keskerakonna liidrid – ma mõtlen kohapealseid omavalitsusjuhte – on väljendanud väga erinevaid ja täiesti vastukäivaid seisukohti, ütleme, sellestsamast Tõrva linnast kuni Rae vallani. Ei saa nii ühemõttelisi järeldusi teha.

Aitäh! Kolleegidel teile selleks korraks rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 18. arupärimise käsitlemise.

Läheme edasi 19. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Ain Seppiku ja Mailis Repsi 17. veebruaril esitatud arupärimine Euroopa Liidu tõukefondide kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli Valeri Korb. Palun!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine on suunatud rahandusminister härra Ivari Padarile. Meenutame, et 2008. aasta novembris te, lugupeetud rahandusminister, ütlesite, et tänases majandusolukorras on eriti oluline eurotoetused kiiresti kasutusele võtta. Loomulikult ei tohi kiirustades teha järeleandmist kvaliteedis, kuid kahtlemata on Eesti majanduse elavdamise üks võti välisraha maksimaalne kasutamine. Seoses sellega on meil seitse küsimust. Võib-olla esimesed neist: milline on tänaseks olukord seoses eurotoetuse kasutamisega ja kuidas näete ette eurotoetuse kasutamist järgmise kaheksa aasta jooksul? Aitäh!

Aitäh! Palun küsimustele vastama, rahandusminister Ivari Padar!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud proua juhataja! Esimene küsimus: "Milline on olukord tänaseks seoses eurotoetuste kasutamisega?" 2009. aasta veebruarikuu lõpu seisuga on perioodi 2004–2006 struktuurivahendite kogumahust välja makstud 98%, ISPA ja Ühtekuuluvusfondi kogumahust 71,4%, perioodi 2007–2013 struktuurivahendite kogumahust 2,1%, perioodi 2007–2013 maaelu ja kalanduse vahendite kogumahust on tehtud väljamakseid 13,1% ulatuses. 2009. aasta eelarves on planeeritud välisvahendeid kogusummas 12,9 miljardit krooni. Esimese kahe kuuga on kõikide vahendite ulatuses tehtud väljamakseid 1,25 miljardit krooni, mis moodustab planeeritust 9,7%. Sellest veebruaris maksti välja 850,8 miljonit krooni ehk 6,5% planeeritust. Seega on väljamaksete maht veebruaris  jaanuarikuuga võrreldes enam kui kahekordistunud.
Käesoleval hetkel on kogu kohustuste võtmine ja väljamaksete tegemine uue perioodi toetuste osas prognoositust tagasihoidlikum. Vahendite kasutuselevõtu kiirusega kindlasti rahul olla ei saa. Seepärast jälgitakse vahendite kasutamist igakuiselt ning arutatakse probleemkohti ka valitsuskabineti tasandil vähemalt kord kvartalis.
"Kuidas näete ette eurotoetuste kasutamist järgmise kahe aasta jooksul?" 2009. aastaks, nagu ma juba ütlesin, on planeeritud vahendeid 12,9 miljardit krooni ja sellest eurotoetusi konkreetselt 11,9. Sellele lisaks on veel välistoetused, mis tulevad Norrast ja Šveitsist. Aastail 2009–2010 jõutakse eeldatavasti varasematest aastatest oluliselt suurema mahuga välisvahendite kasutamiseni. Seda tempot on näha ka selle aasta alguses, meetme määrus on valmis, selle kasutamine hoogustub. Kindlasti on oluline, et kaugele arenenud ettevalmistamisfaasis on nn suured projektid, 12 suuremahulist projekti, mille üks osa on infrastruktuuri investeeringud, üks osa on veemajanduse infrastruktuuri projektid. Need projektid tahaksime jõuda sellel aastal Euroopa Komisjoni saata, et saada komisjoni heakskiit.
Kui rääkida ohukohtadest, siis üks oluline ohukoht on kindlasti taotlejate kaasfinantseerimise suutlikkus halvas majandussituatsioonis ja sellega me praegu ka tegeleme, kui rääkida kas või Euroopa Investeerimispanga võimalikest laenuvahenditest.
Kolmas küsimus: "Kas Te leiate antud teemaga tegelemiseks üldse aega ja tahtmist või pühite juunis selle mõtte koos Eesti tolmuga maha, kui teid saadab valimisedu?" Mida ma oskan sellele vastata? Seda tolmu on Eestis ja küll seda tolmu on ka Euroopas, ükspuha, mis tolm on ümberringi. Kui me räägime eurorahade kasutamisest, siis ma arvan, et eurorahade kasutamisest ei saa kindlasti rääkida üksnes Eesti tasandil. Ma võin öelda, et see on kindlasti teema, millest vähemalt üle ühe koosoleku rahandusministrid Brüsselis praegu Ecofinidel räägivad – just sellest, et kõik liikmesriigid on hädas kasutamisega, kasutamise tempo on aeglane. Väga selgelt on üleval teema, et struktuurifondivahendite kasutamine tuleb muuta lihtsamaks ja arusaadavamaks.
Küsimus: "Kui palju projekte on ministeeriumides ette valmistatud, mille taotlused peaksid ministeeriumid sel aastal Euroopa Komisjonile esitama?" Euroopa Komisjonile tuleb vastavalt struktuurifondivahendite üldregulatsioonile esitada heakskiitmiseks üksnes ERDF-ist ja ÜF-ist kaasrahastatavad projektid, mille kogumaksumus keskkonnameetmete puhul ületab 25 miljonit eurot ehk 391,2 miljonit krooni, teistes valdkondades, näiteks transpordialaste meetmete puhul, 50 miljonit eurot ehk 782,3 miljonit krooni. Perioodi 2007–2013 vahenditest on hetkel planeeritud ellu viia 12 suurprojekti, millest enamik on planeeritud komisjonile heakskiitmiseks esitada 2009. aasta jooksul, nagu ma juba varem ütlesin. Loodan väga, et nad saavad suve jooksul sellisesse valmidusse, et me saame nad ministeeriumist edasi saata.
Tänaseks on suurtest projektidest komisjonile esitatud kolm suurprojekti: uue veeremi soetamine (kogumaksumus 1,3 miljardit krooni), Narva linna veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemi rekonstrueerimine (abikõlblik maksumus 694 miljonit krooni) ja Ühtekuuluvusfondist rahastatav Harku valla veemajandusprojekt.
Küsimus: "Kui palju on Eestis erinevates ministeeriumides ja nende allasutustes ametnikke, kes töötavad otseselt Euroopa Liidu poolt toetatavate projektidega/tegevustega? Kas neid on piisav arv ja kas nende kompetents on vastav Euroopa Liidu poolt nõutule?" Eestis on üle 350 ametniku, kes tegelevad alaliselt kas siis täiskoormusega või osalise koormusega struktuurivahendite rakendamisega. Nendele lisaks kasutatakse aeg-ajalt, näiteks konkreetsete toetusmeetmete väljatöötamiseks, ametnikke, kes alaliselt struktuurivahendite rakendamisega hõivatud ei ole.
Struktuurivahendite absoluutmaht rakendamise aasta kohta on perioodil 2007–2013 kahekordistunud, võrreldes perioodiga 2004–2006, ja rakendatud meetmete arv on samuti kahekordistunud. Samas on algatatud varasemast rohkem suuri keskvalitsuse programme, mis tähendab, et korraga hallatavate projektide arv kokku tingimata oluliselt ei suurene.
Kas meie ametnike kompetents vastab Euroopa Liidu nõuetele? Ütleme niimoodi, et jah,  aeg-ajalt ikka on ette heidetud, et ametnikud ei ole leidnud projekti taotlejatega ühist keelt. Aga seda küll ei saa Euroopa kontekstis ütelda, et meie ametnikud ei ole kompetentsed. Alates juba SAPARD-i rakendamisest võib ütelda, et meie inimesed on küllalt tublit tööd teinud.
On veel selline küsimus: "Kas toetuste avaldusi menetlevad ametnikud on taotlejatele võrdväärsed partnerid ning kas nende ülesanne on taotlejaid aidates soodustada toetuste maksimaalselt efektiivset kasutamist?" Struktuurivahenditega tegelevatel asutustel, eriti rakendusüksustel, kes taotlejate ja toetuse saajatega igapäevaselt kokku puutuvad, on kaks rolli. Ühelt poolt nad tõepoolest peavad toetama taotlejat ning toetuste saajat nii toetuste taotlemisel kui ka hilisema projekti elluviimise vältel, näiteks selgitama reegleid ja nõudeid ning aitama praktilistes küsimustes projekti elluviimise ajal. Seda nad ka teevad. Samuti nõustavad nad rakendusüksuse taotlejaid selles, kas soovitavale tegevusele on üldse võimalik toetust taotleda, millised on selle eeldused ning mida selleks peab tegema.
Samas tuleb meeles pidada, et paljud toetused jagatakse konkurentsitingimustes ning rakendusüksused peavad riigivõimu kandjatena tagama taotlejate võrdväärse kohtlemise. Taotlejate sisuline abistamine näiteks konkreetse projektitaotluse kirjutamisel võib seada selle ohtu. Lisaks, rakendusüksus ei ole vaid taotleja ja toetuse saaja toetaja ning abistaja, vaid ka riigi ja Euroopa Liidu finantshuvide kaitsja, seega kontrollorgan. Seetõttu ei ole toetuste saajad ja rakendusüksused otseselt võrdväärsed partnerid ning riigi huvides ei ole ainult toetuste maksimaalne kasutamine, vaid ka see, et toetust kasutataks eesmärgipärselt ning ei esineks väärkasutust, mis võib riigi jaoks kaasa tuua tagasimakseid.
Küsimus: "Kuidas on Teil plaanis muuta olukorda, kus tihti ametnikud sisulise abi asemel otsivad olematuid vigu ja viivitavad seeläbi toetuste kiire ja efektiivse kasutamisega?" Kahtlemata on struktuurivahendite rakendamisega tegelevatel asutustel nõustamisfunktsioon ning personal taotlejate ja toetuse saajate nõustamise jaoks. Samas on olemas ka ametkonnad, kes tegelevad ainult kontrolliga, enamikus valdkondades on nimetatud järelevalveametnikud, lisaks jooksvale kontrollile projekti auditeeritakse. Kontroll on oluline süsteemi osa. Kontrollivajadus tuleneb sellest, et suure hulga raha jagamise ja kasutamisega kaasneb alati ka väärkasutuse risk, ning Euroopa Liidu reeglid kontrolli osas on suhteliselt detailsed ja ranged. Kontrolli läbiviijad võivad küll anda soovituse edaspidiseks ja seda nad ka teevad, kuid kui on juba tehtud olulisi vigu, esinenud toetuste väärkasutust, siis on kontrollija kohustus see ametlikult fikseerida ning ametkonna kohustus raha tagasi nõuda. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Te rääkisite kaasfinantseerimisest, minu küsimus ongi seotud sellega. Mis saab nendest kohalikest omavalitsustest, kellel laenu piir on juba täis, aga maksta kaasfinantseerimisraha on vaja?

Loomulikult teeme Rahandusministeeriumis, kuhu praegu seaduse alusel omavalitsused peavad laenusoovi korral taotluse kinnitamiseks pöörduma, maksimumi, vaatame kõikide kohalike omavalitsuste võimalusi ja proovime leida võimalikult paindlikke lahendusi, nii laenutaotluste puhul kui ka siis võimalike järgnevate eelarvete puhul. Aga on selge, et kus on ikka olulisel kombel üle jõu elatud, ega seal ei aita midagi, seal on lahendused rasked tulema.

Järgmine küsija on kolleeg Helle Kalda. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! 19. märtsil k.a toimus Eesti Koostöö Kogu ja Euroopa Komisjoni esinduse ümarlaud, kus esines Maive Rute. Ta tõi sellised näited, et meie valitsus on väga vähe tegelnud sotsiaalprojektidega tööhõive osas, ainult 2%. Palun selgitage, miks see nii on. Tema näiteks ei saanud aru, miks Eesti sellele nii vähe tähelepanu pöörab.

Jah, tööhõive teema on olnud küllalt valus teema, eriti aastate 2004–2006 eurorahade kasutamisel, kus meil eelmise aasta lõpus oli kasutamata vahendeid. Seetõttu me võtsime ka vastu seadusmuudatuse, nagu te mäletate, millega neid rahasid saab veel selle aasta poole peal kasutada. Tegemist on ühe pikema vinnaga probleemiga, mida te näete Tööturuameti büroodes ka visuaalselt iga päev. Ehk siis lihtsalt ja ausalt öeldes, ühel heal ajal, siis, kui olid ilusad ajad, alahinnati teemat, nüüd, kui on halvad ajad, on seda asja raske tagada.

Järgmine küsija on kolleeg Inara Luigas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma võiksin siin jätkuks küsida, et kus on siis väljapääs. Aga ma puudutan natuke teist teemat. Nimelt on nende tõukefondidega asi niiviisi, et on olemas teatud pidurid-takistused. Paar nädalat tagasi oli siin majas Võrumaa rahvas ja arutati ka struktuurifondide probleeme. Küsimus oli, kuidas saavad mittetulundusühingud kaasfinantseerimist ehk omaosalust paremini korraldada, nii et juhatus ei peaks kogu oma vara panti panema, et  omafinantseeringuga ühele poole saada. Mis selles osas on liikunud? See teema on sul hästi selge. Ole hea, anna rahvale aru!

Vastuseks eelmisele küsimusele, et mis tegema peab – tööd tuleb teha! Selles suhtes on niimoodi, et Tööturuameti ja töötukassa liitmine on tegelikult maru mõistlik samm, et asjaga edasi minna. See kompetents peab olema kuskil ühes kohas. Mis puudutab MTÜ-sid, siis kõige viimane informatsioon sellest koosolekust saadik, milles ma ise osalesin, mul puudub, aga igal juhul on selge, et lahendusi, olgu selles vahendaja rollis kas või Maaelu Edendamise Sihtasutus, otsitakse ja ma usun, et mõistlikud lahendid leitakse. Lihtsalt kõige viimast seisu ma ei oska teile siit praegu ütelda. Igal juhul mina olen andnud oma nõusoleku kõikides asjades kaasa aidata ja aidanud lahendusi otsida.

 Sõna saab kolleeg Eldar Efendijev. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma täpsustaksin neid küsimusi, mis juba enne kõlasid. Näiteks osalesid omavalitsused eelmistel aastatel rahvusvahelistes projektides, aga nüüd on nende allikad piiratud, nende ressursid on piiratud ka ministeeriumi poolt ja praktiliselt pool või osa nendest projektidest on vaja peatada. Kas ministeerium kavatseb vaadata konkreetselt neid omavalitsuste avaldusi ja taotlusi? Seda laenu on vaja selle jaoks, et jätkata projekti. Teine pool on seotud ka sotsiaalküsimustega, sest mõned projektid haaravad küllaltki paljusid inimesi ja on seotud tööhõive probleemiga, näiteks Ida-Virumaal.

Üks suurprojektidest ongi Narva linna veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimine. Nii et selles suhtes on Ida-Virumaaga tegelikult, ma usun, väga hästi. Kui võtta kaks-kolm kuud aega, et komisjon selle läbi vaatab, siis võib rakendamine olla isegi ehk juba selle aasta teisel poolel. Mis puudutas kaasfinantseerimist ja krediiditaotlust, siis praegu on nii, et Rahandusministeerium vaatab ühekaupa ja väga detailselt läbi kõikide kohalike omavalitsuste pöördumised. Minu mäletamist mööda on umbes 20-30 omavalitsust, kes on viimase kuu aja jooksul meie poole pöördunud. Teiseks on meil läbirääkimisfaasis ka suur Euroopa Investeerimispanga krediidiliin. Selle krediidi üks osa on konkreetselt ette nähtud vee- ja kanalisatsiooniprojektide kaasfinantseerimiseks. Ma usun, et kui see tööks saab, võib positiivne vastus tulla maikuus ja siis saaks juba suvel neid vahendeid kasutada.

Suur tänu! Kolleegidel praegu rohkem küsimusi ei ole. Kas soovite avada läbirääkimisi, kolleegid? Kuna kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Lõpetame 19. arupärimise käsitlemise.

Läheme 20. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Mailis Repsi ja Marika Tuusi 18. veebruaril esitatud arupärimine riigi osalusega ettevõtete kasumi jaotamise kohta. Kutsun siia Valeri Korbi arupärijate nimel tutvustust tegema.

Proua juhataja! Järgmine arupärimine on suunatud rahandusminister Ivari Padarile ja see käsitleb riigi osalusega ettevõtete kasumi jaotamist. 18. veebruaril kirjutas ajaleht Postimees, et Rahandusministeerium soovib riigifirmadest välja pigistada võimalikult palju dividende, saak jääb aga varasemate aastatega võrreldes kasinaks. Suurima dividendimakse teeb Eesti Energia – 224 miljonit krooni. Eesti Energia juhatuse liikme Margus Kaasiku sõnul on kohustus 224 miljonit dividendiks maksta jämedalt võttes saja miljoni võrra suurem, kui firma siiani oli arvestanud. Rahandusministeeriumi riigiettevõtete dividendide võtmise eelnõu lugedes torkab silma, et rahapuudusel on püütud ka väikestelt firmadelt võimalikult palju välja pigistada. Seoses sellega on meil rahandusministrile härra Ivari Padarile viis küsimust. Aeg on hiline, ma ei hakka neid ette lugema, ma usun, et minister teeb seda ise. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun küsimustele vastama rahandusminister Ivari Padari.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus püüab ettevõtetest saada dividende võimalikult palju, et riigieelarvet täita?" Äriühingute eesmärk on tooteid ja teenuseid pakkudes omanikule tulu teenida, mistõttu dividendide võtmine on äriühingute olemusest lähtudes igati tavapärane tegevus. Dividendide suuruse üle otsustades tuleb seejuures samaaegselt arvestada nii äriühingute võimekust dividende maksta kui ka omanike hinnanguid selles osas, kus talle kuuluv vara on mingil konkreetsel ajahetkel omaniku jaoks suurema väärtusega. Nende põhimõtete järgi on Vabariigi Valitsus äriühingu dividendide summa üle otsustamisel lähtunud omanikupoolse tulu saamise eesmärgi ning äriühingute dividendide maksmise võimekuse vahelisest balansist. Seejuures on dividendide maksmise võimekust hinnatud lähtuvalt äriühingute 2008. aasta esialgsetest majandustulemustest.
Teine küsimus: "Kas selline võimalikult suurte dividendide väljavõtmine võib hakata mõjutama nimetatud ettevõtete maksevõimet?" Kuna Vabariigi Valitsuse otsustatud dividendid on määratud 2008. aasta esialgsete majandustulemuste ning äriühingute endi väiksemate tulevikuprognooside põhjal, siis ei ole põhjust eeldada, et dividendid hakkaksid pärssima äriühingute maksevõimet. Juhul kui äriühingute tegevuskeskkond muutub ja nende prognoosi realiseerumine osutub ebarealistlikuks, tuleb olukorda operatiivselt uuesti hinnata ja muuta äriühingu tegevusplaane ning vajaduse korral üle vaadata ka dividendid.
Kolmas küsimus: "Kui Tallinna Sadam maksab riigile dividende, samal ajal võttes Euroopa Investeerimispangast laenu, siis kas see on kaudselt riigi poolt laenu võtmine?" AS Tallinna Sadam on eraõiguslik juriidiline isik ning vastutus selle omanikuna piirdub äriühingusse investeeritud kapitaliga, mistõttu ei saa rääkida riigipoolsest laenuvõtmisest, kui Tallinna Sadam oma tegevuse finantseerimiseks laenu võtab. Dividendide maksmist võib vaadelda kui äriühingu makstavat tasu omaniku raha kasutamise eest. Samuti on äriühingu poolt investeeringute tegemiseks kasutataval võõrkapitalil hind, mis on üldjuhul madalam kui omakapitalil, kuna omakapitaliga seotud riskid on kõrgemad. Selles kontekstis on äriühingul otstarbekam teha investeeringuid pigem võõrvahenditega, kuna intressidena makstav tasu selle kasutamise eest on väiksem kui omanike oodatav omakapitali tootlus.
Neljas küsimus: "Kas kõrgete dividendide maksmine võib pärssida nimetatud ettevõtete investeeringuid?" Dividendide määramisel on lähtutud äriühingute kapitali struktuurist ning nii tulude kui investeeringute tulevikuprognoosidest, mistõttu ei ole põhjust eeldada, et dividendide maksmine võib hakata pärssima nende investeeringuid. Pigem mõjutab äriühingute investeerimisplaane muutunud majanduskeskkond, millest lähtuvalt võib olla vajalik muuta varem kavandatud investeeringuid, kui need end uues majandussituatsioonis ära ei tasu.
Viies küsimus: "Kas Eesti Energia väljamakstavad dividendid hakkavad mõjutama tarbijat kõrgema elektrihinna näol?" Eesti Energia poolt dividendide maksmine on hoopis elektrihinna tõusu pärssiva iseloomuga. Dividendide maksmise tulemusena väheneb omakapitali osakaal äriühingu bilansis. Kuna omakapitali tootluse ootus ehk hind on üldjuhul kõrgem võõrkapitali intressidest, siis omakapitali osakaalu vähendamine alandab äriühingu keskmist kapitalihinda, mis omakorda vähendab survet toodete ja teenuste hinnatõusule. Tänan teid!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mõni aeg tagasi vaadati ka valitsuses üle ja kiideti heaks Eesti Energia strateegia, kõik need investeerimisprogrammid ja allikad investeerimisprogrammi realiseerimiseks. Nüüd tuleb välja, et ühe osa sellest investeeringuosast on riik võtnud endale. Tekib küsimus, kas Eesti Energia, näiteks Narva Elektrijaamad, suudab nüüd neid investeeringuid teha, kui ka tulevikus võib tekkida olukord, et riik võtab kasumi endale? Kas see strateegia üldse toimib või on see praeguses olukorras peatatud ning Eesti Energia strateegiat ja Narva Elektrijaamade strateegiat on vaja hoopis teistpidi vaadata?

Aitäh! Selge on see, et AS Narva Elektrijaamad vajab investeeringuid, see on meile kõigile teada. Mis puudutab neid möödunud aastal ja sellel aastal vastuvõetud dividendide suurendamise otsuseid, siis nagu ma ka vastuses ütlesin, me võime neid ju jooksva aasta jooksul üle vaadata, ja kui me näeme, et majandustulemused ei vasta sellele, mis on dividendiootused, siis tuleb otsuseid muuta. On selge, et need proportsioonid, mida Narva Elektrijaamadel on vaja päeva lõpuks, et oma investeeringud ära teha, ja täiendavad dividendid, mida riik on võtnud rasketel majandussurutise aastatel, on suurusjärkudes erinevad. Kui riik näeb omanikuna vajadust dividende võtta, siis ta seda paraku ka teeb. Aga nagu ma ütlesin, kui majandussituatsioonid oluliselt muutuvad, siis võib riik ka need otsused uuesti läbi vaadata.

Suur tänu, minister! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 20. arupärimise käsitlemise.

Läheme 21. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Tiit Kuusmiku ja Lembit Kaljuvee 19. veebruaril esitatud arupärimine tuumaelektrijaama kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnepulti kolleeg Aivar Riisalu. Palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Eelmises punktis me just jäimegi energeetika peale seisma. Viimastel aegadel on väga palju diskuteeritud selle üle, et Eesti energiamajanduse tulevik võib ilmselt olla tuumajaamaga seotud. Üht-teist selle arupärimise sõnastuses on juba isegi natukene vanaks jäänud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Kui räägitakse, et tuumaenergeetika on meie tulevik, siis vähem räägitakse sellest, kust me peaksime selleks raha leidma. Seetõttu ma arvan, et nüüd, kui tuumaenergeetika on juba peaaegu et kõigil huulil, on õige aeg küsida rahandusministrilt, kas tema ikka teab, et meil on plaanis teha selline väike objekt, ja kas tal on selle jaoks ka kusagil raha ära pandud.

Suur tänu! Kutsun kõnepulti tagasi küsimustele vastama rahandusminister Ivari Padari. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan teie esitatud kolmele küsimusele. "Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on Teie poole pöördunud, leidmaks võimalikke lahendusi võimaliku tuumajaama ehituse rahastamiseks?" Energiamajanduse arengukava eelnõus, mille valitsus on 9. märtsil 2009 esitanud menetlemiseks Riigikogule, on meetmena 3.3 sõnastatud tuumaenergeetikaalase teadmuse loomine ja vastava seadusandluse ettevalmistamine ning jõustumine. Selle meetme taust on eelnõu kohaselt järgmine. Tuumaenergeetika kui väidetavalt üks majanduslikult efektiivsemaid potentsiaalseid võimalusi Eesti elektrivajaduste katmiseks pärast 2020. aastat eeldab põhjalikku poliitilist eeltööd riigi tasandil, vastava väljaõppega inimeste arendamist ning seadusandliku baasi loomist. Sõltumata tuumajaama rajamise otsusest, tuleb luua seadusandlus, mis sätestaks Eesti tuumajaama rajamise tingimused ja protsessi ning vajadusel vajalike struktuuride loomise. Meetmed tegevuseks planeeritakse energiatehnoloogia programmi raames. Meetme raames on kavandatud järgmised tegevused: energeetikavaldkonna õppekavadesse tuumaenergeetika suuna loomine, tuumaenergeetikaalase seadusandluse vajaduse kaardistamine ja tuumaenergeetikaalaste õigusaktide koostamine. Meetme elluviimise eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Vastavalt eelnõule loob Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös teistega pärast arengukava Riigikogu-poolset heakskiitu eeldused nimetatud tegevusteks. Sellest tulenevalt pakub välja nii maksumuse prognoosi kui ka rahastamisallikad. Arengukava eelnõu kohaselt ei ole Eestisse tuumaelektrijaama rajamist hetkeseisuga meetmena kavandatud.
Teine küsimus: "Kas Rahandusministeerium on teinud esialgseid kalkulatsioone, kui palju läheb maksma tuumajaama ehitus ning kust selleks vahendeid leitakse?" Nagu öeldud, vastutab energiamajanduse arengukava elluviimise eest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Sellest tulenevalt pakub MKM välja nii meetme maksumuse prognoosid kui ka rahastamise. Kordan, arengukava eelnõu kohaselt ei ole Eestisse tuumaelektrijaama rajamist meetmena kavandatud. Hetkeseisuga ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitanud Rahandusministeeriumile infot tuumajaama võimalike asukohtade ega võimalike rahastamisskeemide kohta, mistõttu Rahandusministeerium ei ole nimetatud küsimusega tegelnud.
Kolmas küsimus: "Kas olete arutanud mõne majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt väljapakutud kohaliku omavalitsuse üksusega, kuidas hakkab see mõjutama nende maksulaekumisi ja rahanduslikku olukorda?" Võimalik tuumajaam kindlasti mõjutab asukohaks valitava kohaliku omavalitsuse tulude laekumist. Ma loodan, et mitte fooni. Kuna tuumajaamas töötav personal peab olema kõrgelt kvalifitseeritud, võib arvata, et töötajad ei saa tõenäoliselt olema tuumajaama asukoha järgse kohaliku omavalitsuse elanikud. Kuna tuumajaam kasutab ohtralt jahutusvett, siis tuumajaama asukoha järgse kohaliku omavalitsuse jaoks suureneks vee erikasutustasu laekumine eeldatavasti mitmeid kordi. Tuumajaama mõju tema asukoha omavalitsusüksuse laekumisele ei ole seni numbriliselt hinnatud.

Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Energiamajanduse ja selle tuleviku puhul oleme tegelikult ju olnud üsna paigaltammuvas situatsioonis. Viimasel ajal on üsna tõenäoliseks saanud aga ikkagi arengustsenaarium, kus meie energiaportfelli hakkab sisenema tuumaenergeetika. Samas ütlevad oponendid, et see maksab nii põrgulikult palju raha, et Eestil pole mingit šanssi seda kunagi ehitada. Mis on teie kui pikka aega poliitikas olnu ja hea spetsialisti seisukoht, kas see oleks Eestile mõistlik lahendus või ei oleks? Teie valitsusliikmena saate kindlasti selle arengukava muudatuste ettevalmistamisel kaasa rääkida.

Jah, siin ma pean küll komplimendi peale, et mind tuumaala spetsialistiks peetakse, ütlema, et mina põgenesin Tšernobõli eest metsa. Ma arvan, et see arengukava meede, mis on määratletud kui tuumaenergeetikaalase teadmuse loomine ja vastava seadusandluse ettevalmistamine ning jõustumine, ongi see õige samm. Kui me ikkagi päris täpselt ei tea, millega tegemist on, siis tuleb selgeks teha, mis asi see on. Ja kui see on selgeks tehtud, siis tuleb edasi rääkida.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu vastamise eest! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Lõpetame 21. arupärimise käsitlemise.

Läheme 22. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Mailis Repsi, Toomas Vareki, Vladimir Velmani, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Aadu Musta, Rein Ratase, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti 19. veebruaril esitatud arupärimine rahanduspoliitika kohta. Arupärimist tuleb tutvustama kolleeg Helle Kalda. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Arupärimine on tehtud juba veebruarikuus, s.o 19. veebruaril, kui siin oli Euroopa Komisjon, kelle soovitus oli  rahanduspoliitikat karmistada. Samal ajal oli ka meil Riigikogus usaldushääletuse kaudu arutamisel valitsuse esitatud vähendatud eelarve. Nüüd oleme jõudnud aprillikuusse. Kui juba tookord oli arutamisel, et eelarvel peaks ilmselt olema suurem miinus, siis meie kuldsuust peaminister arvas teisiti. Täna me oleme aga situatsiooni juures teistpidi. Mõningad küsimused on ilmselt juba aegunud, aga kuna eelarvepoliitika on praegu oluline kõikidel tasanditel – ettevõtete tasandil, kohaliku omavalitsuse tasandil – , siis ma arvan, et kuulame need küsimused ikkagi ära ja võib-olla saame kuulata ka rahandusministri täpsustatud seisukohti rahanduspoliitika teemal.

Suur tänu! Palun kõnepulti küsimustele vastama rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastuseks portaalis Delfi avaldatule ja teie järgnevatele küsimustele teatan järgmist. Liitumisel Euroopa Liiduga võttis Eesti endale kohustuse liituda ka Euroopa rahaliiduga. Euroopa rahaliidu täisliikmeks saamiseks ja euroalaga liitumiseks peab Eesti osalema vahetuskursimehhanismis ERM2 ja viima oma majandusnäitajad vastavusse riigi rahanduse jätkusuutlikkust, hinnatasemete ühtlustamist ja vahetuskursi stabiilsust hindavate Maastrichti nominaalse konvergentsi kriteeriumidega. Kriteeriumide eesmärk on tagada, et majanduse areng Euroopa rahaliidus oleks tasakaalustatud ega tekitaks liikmesriikide vahel pingeid. Valitsuse eesmärk on tagada meie majanduse arengu jätkusuutlikkus ning finantssüsteemi efektiivne toimimine ja selle poliitika mõõdupuuks on just Maastrichti kriteeriumide täitmine eeltoodust lähtudes.
Vastused teie küsimustele. "Milliseid seadusandlikke ja organisatoorseid meetmeid Te kavatsete rakendada rahanduspoliitika karmistamiseks ning kui te kavatsete, siis milles need konkreetsed meetmed seisnevad?" Lühike vastus oleks niisugune, et ega me ju tagasihoidlikud pole olnud. Eesti rahanduspoliitika tugevdamiseks soovib valitsus hoida valitsemissektori eelarve puudujääki alla 3% SKT-st.  Selleks oleme viimastel aastatel vastu võtnud kaks lisaeelarvet, samuti on rakendatud eelarve kulupoliitikas meetmeid, et toetada eelarve tugevdamist keskpikas perspektiivis. Viimaste eelarvemuudatustega on oluliselt vähendatud avaliku sektori tegevuskulusid, et toetada majanduse kohandumist ja tugevdada konkurentsivõimet.
Teiseks: "Kas nende meetmete hulgas on ka Teie poolt välja käidud nn uue maksupoliitika meetmed, millised need on ning milliseid seadusandlikke akte ja kuidas tuleb nende meetmete rakendamiseks muuta?" Valitsuse maksupoliitika on kokkulepitud koalitsioonilepingus. Oluliselt muutunud majandusolukorras peab valitsuskoalitsioon loomulikult kokku leppima senise maksupoliitika mõningates muudatustes. Uute kokkulepete saavutamisel toob Vabariigi Valitsus vajalikud seadusmuudatused Riigikogule otsustamiseks.
Kolmandaks: "Miks praegune valitsus juba varem, kriisi alguses ei rakendanud seadusandlikke ega muid meetmeid rahanduspoliitika karmistamiseks, vaid esitas selle asemel ridamisi ebareaalseid riigieelarve eelnõusid?" Valitsus on kiirelt reageerinud muutustele majanduses ning karmistanud rahanduspoliitilisi otsuseid. Samal ajal tahaks tähelepanu juhtida ka sellele, et majanduslanguse tingimustes ei ole otstarbekas teha ülemääraseid kärpeid. Iga kärbitud kroon karmistatud rahanduspoliitika oludes süvendab omalt poolt majanduslangust. Seega tuleb leida optimaalsed lahendused ja muutunud oludele kiirelt reageerida. Praeguses keerukas majandusolukorras on praktiliselt võimatu anda täpseid prognoose ning koostada sellest tulenevaid täpseid eelarveid. Tänan teid!

Kolleegidel on teile küsimusi, lugupeetud minister. Kõigepealt kolleeg Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mul on täiendav küsimus teise küsimuse osas, kus te ütlesite, et maksupoliitikas te järgite koalitsioonilepet. Koalitsioonileppes on, et tulumaks väheneb järgmisel aastal ühe protsendi. Kas te olete siis nõus, et järgmise aasta eelarves tulumaks väheneb ühe protsendi või olete kaalunud tulumaksu tõstmist? Milline on praegu teie seisukoht koalitsioonileppest tulenevalt?

Need on kõik poliitilised otsused, mis valitsuskoalitsioonis lepitakse kokku enne seda, kui 2010. aasta eelarvele hakatakse lõppviimistlust tegema. Ei saa üldse välistada, et kõik teie nimetatud tulumaksuseaduse muudatused ka valitsuses üksmeelse heakskiidu leiavad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tahaksin täpsustada: kas valitsusel, kui üldiselt rääkida, on rahanduspoliitika nägemus või rahandusstrateegia nägemus olemas? Ma ei räägi praegu eelarvekavast, sellepärast et see on nagu raha kasutamise plaan, mis ei kesta. Ma räägin Maastrichti nõuetest, sellepärast et see on rohkem tehnoloogia. Te rääkisite, et reageerite kiiresti. See on taktika küsimus – kiirreageerimine, see peabki nii olema. Aga kas teil on olemas pikaajalisem visioon, kas või paariks aastaks, või on see suure küsimärgi all?

Aitäh! Ka täna näiteks me tutvustasime rahanduskomisjonile Rahandusministeeriumi tehtud kevadprognoosi, võimalikke väljakutseid 2009. aastal, 2010. aastal ja 2011. aastal. Ma usun, et kõik, kes sellest koosolekust osa võtsid, said pildi, mis võib tulla. Üks, mis on selge –  keegi ei osanud arvata, et majanduslangus ka veel selle aasta jooksul järjest suuremaid tuure juurde võtab. Eks nendest riskidest lähtudes me tegime ka sellel aastal juba ära ühe eelarvekärpe ja me ei saa üldse välistada, et eelarvet tuleb sel aastal veel kärpida.

Küsimuseks saab sõna Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Viimastel aastatel jääb niisugune mulje, et me rohkem kasutame seda raha, mis me varem oleme riigile kuidagi teeninud. Kuidas te mõtlete, kust me üldse hakkame järgmistel aastatel riigile raha tooma? Võib-olla on see niisugune väikese lapse küsimus, aga tahaks kuulda teie vastust.

Selge, et riigieelarve koosneb põhiolemuses maksulistest ja mittemaksulistest tuludest ja eks mõlemaid neid tulebki rakendada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Inara Luigas.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Sa ütlesid õigesti, et Riigikogu rahanduskomisjonis me vaatasime täna prognoose tulevikuks. Ütleksin nii, et kevadiste värvide asemel figureeris seal kaks värvi, olid ainult hall ja must. Vähemalt mulle jäi selline tunne. Kas sa natuke valgustaksid, milline on see rahapoliitiline meede, mis tõmbaks meie majanduslangusele veidi pidureid ja annaks lootust tõusuks?

Tegelikult on väljas ka muid värve, kas või lumikellukesed siin kohe. Aga teema number üks ja veel kord number üks kogu tänases majanduskriisis on usaldus. Kõigepealt on totaalne usalduskaotus riikide vahel, pankade vahel, kunde ja panga vahel ning teiselt poolt on see, kuidas usaldust taastada. See on tegelikult ääretult oluline. Ja usalduse taastumise üks väga märkimisväärselt tähtis komponent on, kas me oskame elada nii ja saame hakkama sellega, et me ei kuluta oluliselt üle selle, mis me teenime. Ehk et me keerulises olukorras oskame kulusid vähendada ja arvestada, millised on võimalikud tulud, mis meile laekuvad, ning kogu kontekstis vaadata ka, et see protsess majanduse üldist arengut ei pärsiks. Sellised need protsessid on ja tänasel juhul tuleb lihtsalt üteldes seada atra selle järgi, et rasked 2009. ja 2010. aasta üle elada. Ja nagu ma varemgi olen ütelnud, olgu need palgad siis väiksemad, aga olgu nad õigel ajal välja makstud, olgu need sotsiaaltoetused väiksemad, aga olgu nad õigel ajal välja makstud, et hoida riigis üldist stabiilsust. Seda stabiilsust ei ole maailmas praegu ülemäära palju ja Eesti tegelikult ei olegi siin halvasti käitunud, isegi päris hästi.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ministrile! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis lõpetame 22. arupärimise käsitlemise.

Läheme edasi 23. arupärimise juurde, mille on esitanud 14 Riigikogu liiget. Nende nimel kutsun kõnetooli Aivar Riisalu. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Nagu tellimise peale sa, hea rahandusminister, jõuad alati välja selle küsimuse juurde, millest mina pean edasi rääkima hakkama. Täpsemalt tulebki nüüd juttu kõikvõimalikest ja võimatutest palgaprobleemidest ning kärbetest, mida hetkel riigiettevõtted ju kuidagiviisi puudutada ei taha. Arupärimine on tehtud mõni aeg tagasi, aga praegu on ühiskonnas üsna teravalt kõne all riigiettevõtete tippjuhtide ülisuured töötasud, mis täpselt samamoodi nagu ka Riigikogu liikmete töötasu on kõigutanud üsna arvestatavalt ühiskonna õiglustunnet. Sellega seoses me küsiksimegi mõningaid seisukohti, seda, mida teie nendest probleemidest ja riigiettevõtete palgapoliitikast tervikuna arvate. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun rahandusminister Ivari Padari tagasi kõnepulti küsimustele vastama. Palun!

Lugupeetud arupärijad! Esimene küsimus: "Kas Rahandusministeerium on analüüsinud riigiettevõtete palgapoliitikat ja selle mõju riigieelarvele?" Rahandusministeerium peab oluliseks analüüsida riigiosalusega äriühingute tegevuse tulemuslikkust üldiselt, näiteks omakapitali tootluse abil, mida tehakse igal aastal äriühingute tegevust käsitlevas koondaruandes. Äriühingute kogutulususe analüüsimine on riigieelarve mõju kontekstis olulisem kui üksikule kululiigile keskendumine, sest mõju riigieelarvele tuleneb kõikide kulukomponentide summast. Mida suuremad on kulud ja nende mõju äriühingu puhaskasumile, seda suuremat mõju avaldavad äriühingu kulud riigieelarve tuludele dividendimaksete kaudu. Kuna käesoleval hetkel ei ole veel enamiku äriühingute 2008. aasta majandustulemused auditeeritud, siis saab näitena tuua 2007. aasta, mil 39 riigiosalusega äriühingust 20 äriühingu omakapitali tootlus suurenes, võrreldes 2006. aastaga.
Teine küsimus: "Riigiettevõtete nõukogudes on esindatud ka koalitsioonierakondade esindajad. Kas teile on teada, milliseid otsuseid ja suuniseid on nõukogud andnud ettevõtetele seoses käesoleva aasta palgapoliitikaga?" Siin võiks ütelda, et Rahandusministeerium ei ole pidanud otstarbekaks keskenduda äriühingute palgapoliitiliste otsustuste jälgimisele. Nagu eelmise küsimuse puhulgi öeldud, on meie arvates olulisem kompleksne lähenemine ja turuolukorrale vastav äriühingute tegevuskulude kujundamine. Kahtlemata on kõik äriühingud, mille müügitulud on tänase majandusolukorra tõttu surve all, pidanud korrigeerima ka oma tegevuskulusid, milles palgakulud on ainult üks võimalik kokkuhoiu allikas.
"Kas leiate, et riigiettevõtted ei pea analoogselt era- ja avaliku sektoriga palkasid kärpima?" Rahandusministeerium on seisukohal, et riigi osalusega äriühingud peavad rakendama kõiki võimalikke kulu kokkuhoiu meetmeid, sh palgakulude külmutamine või vähendamine, et säilitada äriühingu tegevuse jätkusuutlikkus.
Neljas küsimus: "Milliseid soovitusi olete Teie andnud riigiettevõtetele tulemaks toime majanduslikult rasketes oludes?" Rahandusministeeriumi soovitus äriühingutele on üks ja ühene: kulud peavad vastama tuludele ning kui tulude mahtu ei suudeta säilitada ega suurendada, siis tuleb kulusid vähendada ja efektiivsemalt tegutseda. Mis puudutab neid äriühinguid, mis on rahandusministri otseses valdkonnas, Riigi Kinnisvara AS ja Eesti Loto, siis Riigi Kinnisvara AS on juba oma veebruarikuu otsustega palkasid vähendanud. Eesti Loto juhtkonnaga on ka need asjad praegu läbi räägitud ja ootame otsuseid.

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Kõigepealt Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Te tundsite hiljuti omaenda nahal, et palk vähenes, ja see tuli Riigikogu otsuse kaudu. Eesti Keskerakonna fraktsioon on algatanud seaduseelnõu, et ükski riigi äriettevõtte ega sihtasutuse juhatuse liige ei tohiks saada palka, mis lisatasudega koos ületab 90 000 krooni. Kas te rahandusministrina toetate seda ettepanekut või vastate samamoodi, nagu te vastasite astmelise tulumaksu puhul, et kuna see pole tänase kolmikliidu koalitsioonileppes, siis te ei toeta?

Vastuseks teie küsimusele ütlen, et mul on hea meel esimest korda kuulda, et te olete sellise eelnõu esitanud. Kui ma oleksin sellega tutvunud, siis ma saaksin teile kindlasti oma arvamuse edastada. Aga täna ma ei teagi, millega tegemist on.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kell on 10 minuti pärast üheksa, sa seisad siin meie ees puldis ja teed oma rasket tööd. Ütle mulle, miks pead sina saama vähem palka kui Eesti Raudtee peadirektor või juhatuse esimees?

See on Eesti Raudtee nõukogu otsustada. Ju nad on arvanud, et ta on tublim kui mina.

Järgmine küsija on kolleeg Lauri Laasi. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Siiamaani olen teist lugu pidanud kui nutikast mehest, aga kui te nüüd väidate, et te ei saanud aru, mida Kadri Simson öelda tahtis, siis ma olen küll väga pettunud. Ühesõnaga, kordan üle: kas teie arvates on see õige eelnõu, et riigiettevõtete juhtide palgad ei tohiks ületada 90 000 krooni? Kas te toetate seda eelnõu?

Hea küsija! Ainuke, mis ma olen sellest eelnõust kuulnud, on see, et piirmäär on 90 000 krooni. Aga ma ei tea, mis teil seal eelnõus veel on juurde kirjutatud. Selles suhtes on nii, et kui ma oleksin eelnõu lugenud, siis ma oskaksin teile vastust anda. Aga niimoodi ei saa ma küll vastust öelda.

Järgmine küsija on kolleeg Inara Luigas. Palun!

Austatud minister! Ma küsin ka selle teema kohta, mida küsisid Kadri Simson ja Lauri Laasi. Nad seletasid minu arust must valgel selle asja ära. Kui sa ei toeta seda seaduseelnõu, kas sa toetad siis seda mõtet, et riigiettevõtte juhid ei tohiks saada rohkem kui 90 000 krooni palka?

Hüva, ma saan aru, mille ümber teil selle eelnõu sisu arvatavasti käib –  see on see 90 000 krooni. See on üks maagiline piir, millest  palk ei tohi üle minna. Aga ma ütlen, et küllap on erinevaid ettevõtjaid, ettevõtted on erinevaid ja vastutus on erinev. Aga on selge, et kui võtta tänasel juhul üldises kontekstis poliitiliste vastutajate sissetulekud ja äriühingute juhtide sissetulekud – siis seal on, jah, erinevus olemas. Ma ütlesin, et mul on täna au kuulda esimest korda, et te olete selle eelnõu esitanud.

Järgmine küsija on kolleeg Helle Kalda. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Sa ütlesid, et on analüüsitud riigiettevõtete juhatuse palkade küsimust. Äkki sa valgustad, miks on niisugused käärid tekkinud. Sest vastutus peaks peaministril, olenevalt erakonnast, olenevalt, kes on peaminister, olema ikkagi tunduvalt suurem kui ühe riigiettevõtte juhil. Miks sellised käärid on omal ajal tulnud? Kui analüüsida, siis sellised vahed on ebaloogilised. Riigiettevõtetel ju ei ole sellist vastutust ja nõukogudes on alati ka riigi esindaja, kes oma sõna kaasa ütleb. Kas sa pead selliseid kääre õigeks või mitte?

Nagu ma ütlesin, meie analüüsime eelkõige äriühingute tegevust käsitlevaid koondaruandeid. Mis puudutab minu kui rahandusministri tegevust, siis nagu ma rääkisin, on kahest Rahandusministeeriumiga seotud riigiäriühingust ühes palgakärbe juba tehtud ning teises on juhtkonnaga selgelt räägitud ja palgakärped tegemisel. See on väga paljus ikkagi kinni ka ministeeriumis, kelle haldusalas konkreetne äriühing tegutseb.
Mis puudutab peaministri palka, siis teadupärast ei ole Riigikogu kummitempel, Riigikogul on alati õigus ka peaministri palga määramisse sekkuda. Kui näiteks peaministri palk võiks olla kaks Eesti Raudtee peadirektori palka, siis on see Riigikogu otsustada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh! Hea minister! Sa ütlesid, et Riigi Kinnisvara AS-i juhtidel just alandati palku. Huvi pärast küsin, kui palju nad siis praegu palka saavad.

Riigi Kinnisvara AS-i kogu juhtkonna palkasid vähendati 10%. Vaadake, mina ei ole palgaarvestaja Riigi Kinnisvara AS-is, nii et ma ei oska teile vastata.

Kolleegid, lähtugem Riigikogu saalis kodu- ja töökorra seadusest! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu sellele arupärimisele vastamise eest! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Lõpetame 23. arupärimise käsitlemise.

Läheme 24. arupärimise juurde, mille on esitanud 14 Riigikogu liiget. Ma kutsun kõnetooli arupärijate nimel kolleeg Inara Luigase.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme esitanud 19. veebruaril arupärimise rahandusminister Ivari Padarile  ja arupärimise sisu on stabiliseerimisreserv. Mis on stabiliseerimisreserv, seda teab rahandusminister väga hästi, kuna ta on ka stabiliseerimisreservi nõukogu esimees. Aga küsimused ma tahaksin küll ette lugeda, sest need on väga olulised ja on tingitud sellest, et 2009. aasta riigieelarvesse tehtavate muudatuste hulka kuulub nn kulude ja tulude vahe katmine reservide arvel ning seletuskirja tekstis seisab, et 2009. aasta riigieelarve kulude ja tulude vahe kaetakse 3,5 miljardi krooni ulatuses stabiliseerimisreservi vahendite kasutusele võtmisega.
Küsimused on järgmised. Millise seaduse alusel on Vabariigi Valitsusel õigus otsustada stabiliseerimisreservi kasutuselevõtt käibekulude tegemiseks? Kas reservi kasutamiseks saadi arvamus ka nõukogult ja milline oli nõukogu arvamus? Kuidas reguleeriti stabiliseerimisreservi vahendite kasutuselevõttu, kas selleks on rahandusministri määrus, käskkiri või muu oluline dokument? Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti küsimustele vastama rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogu liikmed on esitanud neli küsimust stabiliseerimisreservi kohta. Saan vastata kõigile küsimustele korraga nii. Vastavalt riigieelarve seaduse §-dele 37⁹ ja 37¹⁰ tuleb Riigikogul teha reservi kasutusele võtmiseks topelt otsused. Kasutusele võtmine otsustatakse Riigikogu poolt valitsuse ettepaneku alusel, kasutamine toimub riigieelarve kaudu. Seetõttu on hetkeks vaid üks otsustest lisaeelarve vastuvõtmisega tehtud, st riigieelarves on ette nähtud võimalus reservi kasutamiseks juhul, kui Riigikogu selleks täiendava otsusega volituse annab. Reservi osalise kasutusele võtmise ettepaneku tegemist Riigikogule planeerime valitsuses arutada aprilli lõpus. Reservi nõukogu koosolek selle küsimuse käsitlemiseks toimub enne teema valitsuses menetlemist ja hetkel on see planeeritud aprilli kolmandale nädalale, 14. aprillile. Tänan teid!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud minister! Praeguse baasseaduse, riigieelarve seaduse järgi on tõepoolest kirjutatud, et stabiliseerimisreservi võib kasutada ainult Riigikogu otsuse alusel. Aga hiljuti me menetlesime ühte seaduseelnõu, mis vormiti ka seaduse täienduseks, kus räägiti finantsriskide maandamisest. Seal oli küll selgelt öeldud, et valitsus võib kasutada stabiliseerimisreservi ka ilma Riigikogu otsuseta. Kas sa tuletaksid natuke meelde ja seletaksid seda olukorda?

Tegemist on eelnõuga number 402, mille sisu oli see, et nende meetmete hulka, kus stabiliseerimisreservi saaks kasutada, otsustati arvata ka finantskriisid. Ja tolle eelnõu menetlemise tulemusena on meil praegu jõustunud seadus, mille puhul võimalike finantsriskide ületamiseks saab seda ühe lugemisega kasutusele võtta. Aga igal juhul on niimoodi, et need asjad saavad toimuda ainult läbi Riigikogu otsustusprotsessi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kuna teie poolt on otsus kasutada reservi langetatud, kas te võite siis ütelda, mis summa ulatuses see otsus tehti?

Kõigepealt ma kordan üle, et tänaseks ei ole ma ühtegi lõplikku otsust veel teinud. Nagu ma juba oma vastuses ütlesin, on 14. aprilliks kokku kutsutud reservi nõukogu. Selle järel me arutame teemat valitsuse istungil ja alles siis saame ütelda, kas ja millises ulatuses me stabiliseerimisreservi konkreetselt kasutame. Varem neid otsuseid ei tule. Seda otsust ei saagi tulla enne, kui teie ei ole ütelnud siin oma selget seisukohta ja arvamust.

Järgmine küsija on kolleeg Helle Kalda. Palun!

Ma täpsustaksin siiski veel kord hea kolleegi Inara Luigase küsimust, et oleks selgus. Kui stabiliseerimisreservi seadus oli meil rahanduskomisjonis, siis oli põhjendus, et riik peab erakorralistes olukordades võtma selle kasutusele 24 tunni jooksul. Kuidasmoodi, millise meetodiga saab Riigikogu siis otsust teha, kui 24 tunni jooksul võetakse juba kasutusele? Öeldi, et isegi nõukogult ei saa küsida arvamust, nii kiiresti tuleb teha. Kuidas Riigikogu saab siis veel sekkuda ja oma arvamust öelda?

Vaadake, need olukorrad on ju erinevad. Kui me räägime sellestsamast eelnõust 402, siis selle kontekstis oli stabiliseerimisreservi kasutamine ette nähtud kui erakorraline meede. Majanduskriis siin ümberringi on ju näidanud, kuidas riigid on võtnud erakorralisi meetmeid ja neid kiirelt kasutanud. See on üks võimalus. Teine võimalus on see, et me tuleme ja küsime Riigikogu käest nõusolekut võtta ühel hetkel mingi osa stabiliseerimisreservist kasutusele. Sel juhul me ei kvalifitseeri seda  piltlikult öeldes kui kriisi või tulekahju kustutamist, vaid näitame ära, et teatud põhjustel on mingil ajavahemikul vaja reserve kasutusele võtta. Selles suhtes on nii, et me oleme nende asjadega oma rahavoogude planeerimisel arvestanud, kui me räägime nii sellest kui ka järgmisest aastast.

Järgmine küsimus. Kolleeg Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma ei pea ennast rahandusvaldkonnas eriti kompetentseks. Äkki te valgustate, millised võivad olla need kriisid, mis vajaksid 24 tunni jooksul reageerimist?

Näiteks kui pank, kus te oma raha hoiate, läheb pankrotti. Ma arvan, et te ei ole selle üle rõõmus.

Valeri Korb, palun, järgmine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kui me räägime stabiliseerimisreservist, mis summast me räägime siis tänasel päeval, aprilli alguses?

Erinevate reservide puhul, mis on olemas veebruari lõpu seisuga, märtsi lõpu seisu arvestus on mõne päeva teha, me räägime suurusest 15,7 miljardit krooni, millest suurusjärgus 7 miljardit, mõnevõrra rohkem on stabiliseerimisreserv.

Suur tänu! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Lugupeetud kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis lõpetan 24. arupärimise käsitlemise.

Läheme 25. arupärimise juurde. Kutsun seda arupärijate nimel kõnetooli tutvustama kolleeg Toomas Vareki.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud rahandusminister! Arupärimine on koostatud küll kaks kuud tagasi saadud andmete põhjal, kuid iga päevaga on tulnud rohkem ja täiendavat informatsiooni meie tippametimeeste palkade kohta, sh Eesti Panga palgasüsteemi osas ja nii panga presidendile kui ka tema asetäitjatele palga väljamaksmise osas. Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki sõnul on asutuse palgakorraldus põhjalikult läbi arutatud ja vaadatud, et palgad oleksid konkurentsivõimelised teiste finantssektori juhtivtöötajate töötasudega. Teie kui rahandusministri koostatud lisaeelarve näeb ette avaliku sektori palgakärpeid ning eeldatavasti on teil ka teada, mida, kuidas ja kui palju kärbib Eesti Pank, või vähemalt saate sellest lähiajal teada. Arupärijad on esitanud teile kuus küsimust ja nendele palun vastuseid. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kuidas te hindate Eesti Panga presidendi väidet, et Eesti Panga palgakorraldus on põhjalikult läbi arutatud?" Usun, et Eesti Panga palgapoliitika lähtub nagu iga teisegi professionaalse asutuse või institutsiooni palgapoliitika vajadusest värvata ja säilitada võimalikult pädevaid töötajaid, motiveerida neid tulemuslikult töötama ning aidata kaasa panga kui tööandja hea maine kujunemisele. Kompensatsiooni keskmine suurus pangas peab olema konkurentsivõimeline tööturul, kus pank töötajate pärast konkureerib. Üldjuhul tähendab see finantssektori tööd kogu Tallinnas. Vastavalt Eesti Panga aastaaruandele on Eesti Pangas kehtestatud kõiki palgagruppe läbiv palgaastmestik, panga töötajad, välja arvatud juhatuse liikmed, saavad palgaastmele vastavat töötasu, mida on võimalik tööperede kaupa kõrvutada nii pangas kui pangaväliselt. 2007. aastal oli spetsialisti aasta keskmine kuutöötasu Eesti Pangas ligikaudu 20 800 krooni.
Teine küsimus: "Millisele õigusaktile allub Eesti Panga palgakorraldus ning kas kehtiv palgakorraldus on kooskõlas Eesti põhiseaduse vaimuga?" Töö tasustamine Eesti Pangas on reguleeritud eelkõige Eesti Panga põhikirjaga. Põhikirja § 40 sätestab töötasustamise põhimõtted, kus sätestatakse juhatuse tasustamise alused. Siseauditi osakonna juhataja palga kehtestab Eesti Panga Nõukogu, muude töötajate palgad määrab Eesti Panga president eelarves ettenähtud personalikulude piires vastavalt Eesti Panga töötajate kompenseerimise poliitikale. Lisaks on põhikirja järgi Eesti Panga Nõukogu liikmetel, juhatuse liikmetel ja töötajatel õigus täiendavatele sotsiaalsetele tagatistele, milleks on Eesti Panga teenetepension vastavalt Eesti Panga Nõukogu kehtestatud statuudile ning muud sotsiaalsed tagatised Eesti Panga Nõukogu otsusel. Järelevalve Eesti Panga eelarvevahendite kasutamise üle kuulub Eesti Panga Nõukogu ainupädevusse kooskõlas Eesti Panga seaduse § 9 lõike 2 punktiga 6. Seega on Eesti Panga Nõukogul alati võimalik mõjutada ja kontrollida palgapoliitikat. Siin tuleb aga kindlasti rõhutada, et vastavalt Eesti Panga seaduse § 3 lõikele 1 tegutseb Eesti Pank muudest riigiasutustest sõltumatult. Ta annab oma tegevusest aru Riigikogule, ei allu Vabariigi Valitsusele ega ühelegi teisele täidesaatva riigivõimu asutusele ega kolmandatele isikutele. Hea tava kohaselt ei sekku ükski põhiseaduslik institutsioon, konkreetsel juhul Vabariigi Valitsus, teise põhiseadusliku institutsiooni tegevusse, sealhulgas palgakorraldusse, nad teevad ainult koostööd. Seetõttu ei saa ega tohikski anda siin eraldi hinnangut Eesti Panga palgakorraldusele. Riigikogul endal on aga alati parlamentaarse kontrolli õigus.
"Kui suureks hindate Eesti Panga teeneid 2009. aasta riigieelarve menetlemisel?" Eesti Panga roll oli märkimisväärne ja mitte üksi 2009. aasta riigieelarve, vaid eelkõige just 2009. aasta lisaeelarve menetlemisel. Koos Eesti Pangaga me tõime siin aasta alguses välja ka riskistsenaariumi, mille me vormistasime seadusmuudatuseks.
"Millised on Rahandusministeeriumi tippjuhtide (osakondade, talituste juhid) palgad ning kui palju nad jäävad alla oma erialaselt ettevalmistuselt võrdelistele Eesti Panga juhtkonnas töötavatele ametnikele?" Tippjuhtkonna hulka arvame Rahandusministeeriumis lisaks ministrile kantslerid ja asekantslerid – nende viis ametikohta. Nende viie ametikoha valdkonnad jagunevad vastavalt Rahandusministeeriumi põhimäärusele. Asekantslerilt me eeldame olulisemate kompetentsidena kureeritavate valdkondade tundmist, magistrikraadi olemasolu, strateegilise juhtimise oskust ning vähemalt viieaastast juhtimiskogemust. Asekantslerite keskmine kuupalk oli märtsi seisuga 51 400 krooni, millele ei lisandunud lisatasusid, tulemustasusid ega autokompensatsiooni. Tööülesannete täitmiseks on ette nähtud mobiililimiit 750 krooni kuus. Osakonnajuhatajaid on kokku 32. Nendelt eeldatakse juhitava valdkonna põhjalikku tundmist, magistrikraadi olemasolu, viieaastast juhtimiskogemust ja kolmeaastast erialase töö kogemust. Enamiku põhivaldkondade juhtide kompetentsi peame Eesti mõistes unikaalseks, otseselt ei ole seda võimalik Eesti tööjõuturult valmis kujul osta. Osakonnajuhatajate keskmine kuupalk on märtsi seisuga 35 495 krooni, millele ei lisandu lisatasusid, tulemustasusid ega autokompensatsiooni. Tööülesannete täitmiseks on ette nähtud mobiililimiit 250 krooni kuus.
Viies küsimus: "Millist säästuplaani Teie Eesti Pangalt ootate? Kui Teile on juba teada, mida Eesti Pank kärbib, siis kas see vastab teie ootustele?" Eesti Pank on eelmise aasta lõpus väitnud, et 2009. aasta koostatud eelarve kohaselt vähenevad keskpanga põhitegevuskulud käesoleval aastal möödunud aastaga võrreldes 12%. Põhitegevuskulu alaneb eelkõige sularaha valmistamise kulude vähendamise tõttu. Et võimalikest kärbetest täpsemalt teada saada, peaks pöörduma Eesti Panga enda poole. Võib vist ütelda, et Eesti Panga juhatus tutvustas oma palgakärpeid ka nõukogule. Tegelikult on kogu see protsess tänaseks juba läbi või otsustamisel.
Kuues küsimus: "Kui palju on Teie ministeeriumist viimase kolme aasta jooksul lahkunud spetsialiste erapangandusse? Millistel põhjustel?" Siin ei saa rääkida üksnes pangandusest, vaid ka kindlustusseltsidest. Konkreetselt pangandusse on viimase kolme aasta jooksul põhivaldkonna spetsialistidest lahkunud enam kui kümme inimest. Tänan teid!

Tänan! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Toomas Varek, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Eesti Pank on olnud mingil määral doonoriks ka meie riigieelarvele. Kui on kasumid, siis oleme saanud suunata sealt kasumit eelarvesse. Tähendab, rahandusministri poole pealt peaks olema Eesti Panga tegutsemisel rohkem silm peal, eriti just kokkuhoiul, et see kasum oleks suurem ja me saaksime praegusel raskel ajal sealt täiendavaid vahendeid. Kas see koostöö praegusel hetkel käib ja te hoiate Eesti Pangal silma peal, et sealt oleks võimalik rohkem vahendeid eelarvesse tõmmata, kas või lisaeelarve menetlemisel, mis on lähitulevikus jälle meile siia saali tulemas?

Aitäh! Selles suhtes ma võin öelda, et Rahandusministeeriumil ja Eesti Pangal on väga konstruktiivne ja mõistlik koostöö. Eesti Pank on tõesti osa oma kasumist kandnud eri aastate riigieelarvesse ning täpselt samamoodi täiendavalt panustanud selle aasta lisaeelarvesse. Mis puudutab võimalikke tulevasi samme, siis need on kõik planeerimisteemad ja eks arengud näitavad, kas ja milliseid muudatusi me veel riigieelarves teeme.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ma jätkan sedasama teemat, mida käsitles hea kolleeg Toomas Varek, koostööd Eesti Pangaga. Sa ütlesid, et üks riiklik institutsioon ei sekku teise riikliku institutsiooni tegevusse, te teete head koostööd. Kas sul on olemas ülevaade näiteks Eesti Panga kasumi teenimisest? Konkreetsemalt, Eesti kuld realiseeriti väärtpaberitesse, kui suur on selle kulla väärtpaberite kasum aastas?

Loomulikult on mul olemas kogu vajalik informatsioon, mis puudutab Eesti Panga majandustegevust. Lihtsalt detailid vajaksid täpsustamist. Konkreetsetes küsimustes pole need välja toodud, aga kui te veel pöördute minu poole korduva sooviga informatsiooni saada, siis võiks need andmed kätte saada.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimine on vastatud ja 25. päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme edasi 26. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Aivar Riisalu ja Lembit Kaljuvee 2009. aasta 19. veebruaril esitatud arupärimine riigi 2009. aasta lisaeelarve ja majandusprognoosi kohta. Arupärimisele vastab rahandusminister Ivari Padar. Kõigepealt ma palun aga Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Sellele arupärimisele on minister täna juba mitmel puhul vastanud, näiteks seoses stabiliseerimisreserviga jne. Ühtlasi on ka lisaeelarve vastu võetud ja me teame tema sisu. Aga võib-olla räägib minister mõne sõnaga tuleviku majandusprognoosidest. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sellele arupärimisele vastama rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Miks on valitsus otsustanud jooksvate kulude ja eelarveaukude lappimiseks kasutusele võtta erakorralise ehk siis stabiliseerimisreservi, mida on aastaid hoitud ja kogutud?" Seda võib välja lugeda riigieelarve seaduse §-st 37 "Stabiliseerimisreserv". Stabiliseerimisreservi täiendamine ja vahendite kasutamine on eelarvepoliitiline abinõu üldmajandusriskide vähendamiseks ning pikaajalist ühiskondlikku tulu toovate investeeringute ja struktuuriliste ümberkorralduste rahastamise stabiilsuse tagamiseks. Teiseks, stabiliseerimisreservi vahendeid võidakse kasutada ka sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks.
Tänane olukord nii majanduses, sotsiaalvaldkonnas kui finantssektoris on tinginud erakorraliste meetmete kasutuselevõtu. Reservide kasutamine on üks võimalus, mida on kavandatud lisaks muudele meetmetele, nagu näiteks eelarve kokkutõmbamine, muudatused nii kulu- kui tulupoliitikas, laenud ja muu.
Teine küsimus: "Kui palju on Eesti riigil jäänud veel reservidesse raha alles? Palun täpset alajaotust." Kõik, mis ma ette loen, on 28. veebruari seisuga: stabiliseerimisreservi maht 7,29 miljardit krooni, omandireformi reservfondi maht 448,6 miljonit krooni, pensionikindlustuse erakorralise reservi maht 4,55 miljardit krooni, kassareservi maht 2 miljardit krooni.
Kolmas küsimus: "Miks oleme jõudnud veel pea kahe aasta taguselt 10%-liselt majanduskasvult sama suurde langusesse? Milliseid põhimõttelisi vigu oleme me Teie arvates teinud?" Kahekohaline majanduskasv oli toona saavutatud suuresti sisenõudluse investeeringute ja eratarbimise kiire kasvu tulemusena, mida soodustas odava laenuraha suuremahuline sissevool majandusse. Potentsiaalsest tasemest kiirem kasv ei ole aga jätkusuutlik ning sellele järgnes korrektsioon, mis aga osutus oodatust sügavamaks. Senised arengud näitavad, et kinnisvarasektori laenu kasvu mõju kogu majandusele oli varem alahinnatud.
Neljas küsimus: "Miks on valitsus teinud kaks aastat järjest eelarve täiesti teadlikult puudujäägiga? Kui eelmisel aastal oli käibemaksu laekumisi üle 30% vähem planeeritust ja kui käibemaksu laekumiste vähenemise tendents avaldus ka 2007. aastal, siis miks planeeriti selleks aastaks laekumisi veel poolteise miljardi võrra rohkem? Samasugune manipuleerimine toimus eelarves ka sotsiaalmaksu laekumisega, olgugi et oli teada, et töötus kasvab kiirelt ja palgad on külmutatud või isegi langevad?" Arupärimises viidatakse 2008. aasta käibemaksu 30% väiksemale laekumisele planeerituga võrreldes. Paraku jääb selgusetuks, mil viisil sellise numbrini jõuti. Ülalnimetatud tabelist, mis mul siin kaasas on, on näha, et 2008. aastal oli tegelik laekumine 9,9% väiksem, kui eelarves ja lisaeelarves oli kavandatud. Samuti ei saa 2007. aasta laekumist aluseks võttes väita, et 2007. aastal avaldus juba laekumise vähenemise tendents. 2007. aasta kahe viimase kuu laekumise kasv võrreldes 2006. aastaga oli keskmiselt 18%. 2009. aasta eelarve koostati ministeeriumi 2008. aasta prognoosi makrostsenaariumi aluseks võttes, mille baasil prognoositi 2009. aasta lõpptarbimiskomponendi 7% kasvu. Kuna 2009. aasta eelarves sisalduv prognoositud käibemaksu laekumine kasvab võrreldes 2008. aasta eelarve ja lisaeelarvega vaid 0,5%, võib öelda, et käibemaksu laekumise prognoosimisel oldi õige konservatiivsed. Samas on väga positiivne see, et võrreldes paljude teiste riikidega, on nii Eesti valitsus kui Riigikogu võtnud väga kiiresti muudatustele reageerida ning sellest tulenevalt viia läbi ja võtta vastu eelarvemuudatusi juba jooksval aastal.
Viies küsimus: "Miks manipuleerite faktide ja arvudega, jättes mulje, et meie majanduslanguses on süüdi üksnes globaalsed faktorid ja probleemid, jättes märkimata, et just meie enda majanduslik allakäik on olnud Euroopa kiireim?" Praegune majanduskonjunktuur näitab, et kriisist tulenevad riskid on tugevamad just nende Euroopa Liidu liikmesriikide puhul, kelle viimaste aastate majanduskasvu saatis tugev laenumahtude suurenemine, nagu te mäletate. Eesti oli üks esimesi Euroopa riike, kes sisenes majanduslangusesse mõjutatuna kinnisvarasektori kokkutõmbumisest. Kuna Eesti on majandustsüklis kahe kuni kolme kvartali võrra mitmetest teistest riikidest ees, siis samasugune sügav langus hakkab teistes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides alles selle aasta jooksul avalduma. Kuna konjunktuur halveneb, muutuvad ka prognoosid iga nädalaga negatiivsemaks. Näiteks IMF-i viimane hinnang, mis avaldati märtsi keskpaigas, ootab maailmamajanduse languseks tänavu kuni 1, eurotsoonis 3,2, Jaapanis lausa 5,8. Soome keskpank ootab tänavuseks languseks 5% ja Saksamaa kommertspanga korrigeeritud hinnangul on Saksa majanduslangus 6,7%.
Kuues küsimus: "Miks pole valitsus ohjeldanud eraisikute laenamist? Teatavasti moodustab eraisikute laenukoormus meil SKP-st 40% teiste riikide 15–20% kõrval." Jah, siin võiks tõesti küsida, miks seda omal ajal ei tehtud – tulumaksu tagastused jne. Eesti riigis toimivad finantssektoris vabaturu tingimused ning riik, sealhulgas valitsus, ei peaks aktiivselt sekkuma erasektori ettevõtete tegemiste poliitikasse, ettevõtete valitud nišši või tegutsemise printsiipidesse, sealhulgas laenupoliitika kujundamisse, kui pangad täidavad laitmatult Eestis kehtestatud õigusakte. Riik sekkub pangandusse ning kogu finantssektorisse eelkõige õigusaktide ehk regulatiivse keskkonna kujundamise kaudu. Vastavalt krediidiasutuse seaduse §-le 83 on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel järgima krediidiasutuse sisemise krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pankadele peab jääma õigus vastavalt oma riskide võtmise soovlikkusele sisemiselt hinnata, millist laenupoliitikat on otstarbekas kasutada. Samas, kui turg ei suuda hakkama saada, on pädevatel ametiasutustel õigus anda erasektori ettevõtjatele soovitusi laenupoliitika muutmiseks juhul, kui on näha, et mõne ettevõtte laenupoliitika on küll seaduslik, kuid keskkonda pärssiv. Vaadates Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni pressiteateid, võib korduvalt leida viiteid pankadele antud soovitusele olla laenude väljastamisel konservatiivsem. Võin teile ütelda: minu esimene töönädal koosnes läbirääkimistest Eesti Panga ja pankadega, et vähem laenataks.
Seitsmes küsimus: "Kui arvestada viimaseid majandusprognoose, on selge, et 8-miljardilisest eelarvekärpest ei piisa. Millal siis hakkab valitsus uut kärpeplaani tegema, kas peale kulupoole kokkutõmbamise kavatsevad valitsus ja rahandusminister ka muid meetmeid meie finants- ja majandusolukorra parandamiseks rakendada?"
Kevadprognoos on eelmisel nädalal toodud kõigi ette. Rahanduskomisjon on seda ka näinud. Tänasel juhul võime ütelda, et esimese kolme kuu maksulaekumised on nendes raamides, nagu veebruarikuus vastuvõetud lisaeelarve ütleb. On selge, et riskid on üleval ja riskide vähendamiseks peame tegevusi kavandama. Mõned nendest teemadest on olnud ka üleval, valitsus arutab neid uuesti neljapäeval. Kõik, mis puudutab töötukassat, see, mis puudutab teist sammast, mis puudutab teatud kulusid, mida Statistikaamet on hinnanud praegu valitsussektori kuludena – need teemad on üleval. Nendega tegeldakse ja jälgitakse edasisi arenguid, kuhu riskid lähevad. Igal juhul on nii, et uisapäisa me eelarvekärpeid tegema ei hakka. Iga eelarvest väljatoodud kroon survestab omakorda majandust. Tänan teid!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ühele küsimusele vastates te vahepeal nohisesite nii pidulikult, aga kahjuks nohin ei jää stenogrammi, nii see jääb ainult meie rõõmuks mõistatada, mida te seal mõtlesite. Aga minu küsimus puudutab seda, kui käivitub riskistsenaarium ja meid ootab ikkagi ees veel üks lisaeelarve. Kas teie tänase rahandusministrina ja europarlamendi liikme kandidaadina julgete kinnitada, et kui selle lisaeelarve juurde tullakse alles pärast europarlamendi valimisi, siis pole hilja?

Ma ei tea, kui suurt rolli mängib siin europarlamendi valimine või mitte. Küsimus on selles, kas me suudame riigieelarvet ja majandusolukorda jätkusuutlikuna säilitada. Selles suhtes on niimoodi, et esimese kolme kuu põhjal ei ole adekvaatne anda lõplikku hinnangut, mis eelarvega edasi saab. Me nagu unustame ära, et tegime 8-miljardilise kärpe veebruarikuus, me nagu tahame seda ära unustada. Me peame ikkagi nüüd vaatama edasi, kolm kuud on liiga lühike aeg, et teha lõplikke otsuseid, milliseid kärpeid veel teha. Selge, et kui valitsuses hakatakse arutama täiendavat kulude kokkuhoidu, siis me räägime 2-3 miljardist kroonist, millega me puhverdame praegust olukorda. Kui soovite, võite seda lisaeelarveks nimetada, aga igal juhul on selge, et sellega juba tegeldakse.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kuna paljud küsimused, millele te siin hetk tagasi vastasite, puudutasid ka laenamist ja just nimelt eraisikute laene, siis ma küsin, kas teil on pankadega olnud juttu, kuidas talitada nende kodanikega, kes on oma eluasemelaenuga hätta jäänud. Palun ärge hakake rääkima meile intressipuhkusest, mis on tegelikult suhteliselt mõttetu meede. Pigem ma küsin, kas on juttu olnud ka sellest, et näiteks laenu tagasimakse perioodi, mis praegu on tavaliselt pankade pakutav 30 aastat, pikendada 50, 60 aasta peale, nii nagu on Euroopas tavaks.

Jah, et 50, 60 aastat ... See on nii, et minul on olnud kõige olulisemate kommertspankadega ja ka väiksemate pankadega tõesti kokkusaamisi ja arutamisi, kuidas pangad sellises olukorras käituvad. Võib öelda, et nii nagu pank, nii on ka käitumine. Üldine printsiip on üks, aga pankadel on erinevad tegevusstsenaariumid. Seda võib ütelda, et loomulikult ei ole ühelgi pangal tänasel juhul vaja, puht praktiliselt, majandada tühja kinnisvara. Selge, et pangad on igati huvitatud sellest, et otsida võimalusi, kuidas tunneli lõpus valgust näha. Et inimesele, kes on töö kaotanud, anda maksimaalselt võimalusi, et inimene saaks uuesti rakendatud ja saaks oma kohustusi kanda. On selge, et nii nagu pank, nii on skeemid. Kui alustatakse põhivõlaga, siis ei saa üldse välistada, et ühel hetkel alustavad pangad ka intresside ajatamist. Selle aasta esimene pool on küll selline ärev, aga jälgime olukorda ja loodame kõige paremaid lahendusi. Selle majanduskriisi eripära võrreldes sellega, mis oli kas või kümme aastat tagasi, kus tegelikult polnudki mingit majanduskriisi tõsisemas mõttes, ongi see, et inimestel on laenukoormus, tollal ei olnud.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mina sain küll täna rahanduskomisjonis aru, et valitsus siiski tuleb Riigikokku miinuseelarvega, küsimus oli ainult selles, kui suures summas. Kas te praegu ütlete siis, et te ei plaani üldse tulla ja et ei ole vaja tulla? Või on küsimus siiski selles, kui suur see miinus tuleb? Kui pikka aega te planeerite veel vaadata, et tulla Riigikokku eelarvekärpega, kui te ikka tulete?

Kärpeettepanekutega me tuleme kindlasti Riigikokku, selles ei ole küsimustki. Sellega on niimoodi, et nende kulude, mida soovitakse kärpida, iseloom on õige erinev. Kas need kärpekohad, millega me siin esimeses faasis oleme vähemalt arvestanud, eeldavad kindlasti riigieelarve seaduse ümbertegemist, see on analüüsi koht. Kogu informatsioon on liiga värske ja sellega tegeldakse. Nagu ma ütlesin, valitsuses tehakse vajalikud otsused. Igal juhul me oleme selle eelarve ja selle majandusprognoosiga ettevaatlikud. Kõik riskistsenaariumid võivad täiesti ette tulla ja on väga halb, kui riskistsenaariumid ette tulevad.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Ma küsin sinu käest veel finantseerimistehingute kohta. Finantseerimistehingute tõlgendamine riigi kohustustena on halvendanud kogu eelarvepositsiooni. Kuidas sina rahandusministrina näed, kas kogu meie rahanduspoliitikas on olemas veel mingisuguseid tegureid, mida arvesse võttes eelarvepositsioon veelgi oluliselt halveneb ja mis seavad ohtu näiteks kas või eurokriteeriumide täitmise?

See on tõsi. Statistikaamet on oma otsustes sõltumatu. On selge, et Statistikaamet on võtnud 2008. aasta tulemuste hindamisel arvesse terve rea asju, mille puhul oli siiamaani kaheldav, kas neid käsitletakse kuludena või mitte. Statistikaamet lähtub oma sõltumatutes otsustes tegelikult analüüsidest, mida teevad nemad ja Eurostat. Meie oleme igal juhul selles riskistsenaariumis, mis on täna siin laua peal ja mida te ka Riigikogu rahanduskomisjonis nägite, võtnud maksimaalselt arvesse kõike, mida võime riskina näha. Nii see tõesti on.

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellega on arupärimisele vastatud ning 26. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi 27. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Mailis Repsi ja Evelyn Sepa 2009. aasta 19. veebruaril esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste võimalike finantsraskuste kohta. Arupärimisele vastab rahandusminister Ivari Padar. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Inara Luigase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oleme esitanud rahandusminister Ivari Padarile arupärimise, mille sisu on kohalike omavalitsuste võimalikud finantsraskused. Natuke sellest arupärimisest. Negatiivse lisaeelarvega vähendati kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksu osa 11,93%-lt 11,4%-le ja põhjenduseks toodi, et kohalike omavalitsuste tulumaksuosa vähendamine on vajalik, et vähendada avaliku sektori tegevuskulusid. Kohalike omavalitsuste suur eelarvepuudujääk võib aga põhjustada kohalike omavalitsuste finantsraskusi, mis omakorda halvendavad oluliselt ka teenuste kättesaadavust. Meil on rahandusministrile neli küsimust ja soovime kuulda neile vastuseid. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud arupärijad! Esimene küsimus: "Millised kohalikud teenused Rahandusministeeriumi analüüsi kohaselt halvenevad?" Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadusega tehtud kohalike omavalitsuste tulumaksuosa vähendamine ei tähenda otseselt seda, et kohalikud omavalitsused peaksid kohe osa avalikke teenuseid ära jätma. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsustab, kui suures summas ja mida maksumaksja rahaga tehakse. Olen veendunud, et kohalikel omavalitsustel on võimalik vähendada halduskulusid avalike teenuste kättesaadavust halvendamata.
Teine küsimus: "Kuidas hindate antud seaduseelnõu seletuskirjas toodud põhjendusi kooskõlas olevaks Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga?" Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadus on kooskõlas Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga. Harta artikkel 9.1 ütleb, et kohalikel võimuorganitel on riikliku majanduspoliitika raames õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mida nad võivad oma volituste piires vabalt kasutada. Majanduse languse tingimustes tehtavate eelarvekärbete tõttu peavad kõik avaliku sektori osapooled solidaarselt kulusid vähendama. Kohaliku omavalitsuse tulumaksuosa vähendamisega vähendati kohalike omavalitsuste kohustusi koolieelsete lasteasutuste, noorsootöö ja sporditegevuse osas.
Kolmas küsimus: "Millisel määral on arvestanud Rahandusministeerium kohalikele omavalitsustele tekkivate finantsraskustega? Mitmes kohalikus omavalitsuses võib tekkida tänu antud eelnõule pankrotioht?" Riigi 2009. aasta lisaeelarve seadus ei põhjusta ühelegi kohalikule omavalitsusüksusele finantsraskusi. Kohalike omavalitsuste finantsraskused võivad tekkida, kui omavalitsus ei suuda kohaneda majanduse muudatustega ning kokkuhoiumeetmeid rakendada. Kohalik omavalitsus ei saa sattuda pankrotti, vaid võib muutuda halvimal juhul maksejõuetuks.
Neljas küsimus: "Kuidas  Rahandusministeerium käsitleb kohaliku omavalitsuse autonoomia mõistet?" Rahandusministeeriumi käsitlus kohaliku omavalitsuse autonoomiast ühtib üldtunnustatud käsitlusega, mis põhineb Eesti Vabariigi põhiseadusel. Tänan teid!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on selline küsimus. Eelmisel perioodil suutsid omavalitsused oma ressurssidega, riigipoolse toetusega, tõukefondide rahaga nii või naa tasapisi lahendada kõikide oma asutuste probleeme. Nüüd on munitsipaalasutustel probleeme ja omavalitsusjuhtide laual on ekspertiisid, on ettekirjutused ja muud paberid, mille järgi on tingimata vaja mitte homme, vaid juba täna teha üht või teist tööd, aga ressursse selle jaoks pole. Mida teha? Ühelt poolt ei saa asutusi kinni panna, mida nõuavad ekspertiisid või, ütleme, ettekirjutused, teiselt poolt pole ressursse, et täita.

Ütlen niimoodi, et eks kohalikud omavalitsused on kõik erinevad ja soovitused võivad ka väga erinevad olla. Selles suhtes on nii, et üks võimalus on kindlasti kohaliku omavalitsuse rahaga vähem teha kohalike omavalitsuste valimiste eelset propagandat. Ma arvan, et sellega näiteks vabaneb ka oluliselt ressurssi.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kas valitsusel on olemas mingisugune plaan ehk tegevuskava juhuks, kui omavalitsused hakkavad – mis siin salata, ka valitsuse tugeval toel – pankrotti minema? Ma saan aru, et isegi haldusreformi peale ei saa siin loota, sest te olete koos Reformierakonnaga Kiisleri haldusreformi kava praktiliselt põhja lasknud.

Selle viimase väite kohta ma ütlen niimoodi, et mina olen olnud tuline haldusreformide pooldaja juba sellest ajast, kui haldusreform aastal 2001 või 2002 välja tuli. Ma tahaksin alati näha ka, et haldusreformil oleks sildi taga seletus, mida tahetakse teha. Selge, et me jälgime väga teravdatult kohalike omavalitsuste finantsolukorda ja ministeeriumis on väga tugev osakond, kes selle analüüsiga tegeleb. Muidugi, tänases konkreetses situatsioonis puutume kõige rohkem kokku laenutaotlustega ja sellega, et on hinnatud üle, kuivõrd laenutaotlused vastavad kohaliku omavalitsuse võimekusele. Ja kui me näeme, et seda võimekust ei ole, siis me laenutaotlustele ka toetust ei anna. Nii et me jälgime.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, lugupeetud härra minister! Ma saan aru, et Eesti valitsus on kõige parem valitsus, Eesti peaminister on kõige targem peaminister, Eesti rahandusministril pole ka häda. Aga ma ei tea, kas te vaatate ka, mis ümberringi tehakse. Ega Soomes ei ole valitsusel ka praegu kõige paremad päevad ja nad vaatavad samuti, kuidas selles raskes olukorras toimida. Nemad millegipärast andsid kohalikele omavalitsustele minu meelest vist 600 miljonit eurot, sest nad teavad, et kõige parem ja kõige tõhusam abi on kohapeal, kõige tähtsam on praegu omavalitsusi toetada. Ega te ei ole tahtnud oma Soome ametivenna käest küsida, miks nemad niimoodi talitavad? Meie teeme jälle teistmoodi, meie kärbime.

Kõigepealt ma tänan komplimentide eest! Mis puudutab Soome olukorda ja Eesti olukorda, siis ega neid ju päris üksüheselt ka võtta ei saa. Soome on tänasel juhul siiski oma arengutes ees ja on ka stabiilne euroala riik. Kunagi, kui Soomes oli tõsine majanduslangus, mida meiegi mäletame, see jäi meie iseseisvuse esimestesse aastatesse, olid ka nende kärped ja otsused, mis nad tollal tegid, see riigieelarve defitsiit, milleni langeti (see oli vist kohati 10% lähedal), väga karmid. Selge, et praegu on nad teises olukorras, stabiilsus on teine ja seetõttu suudavad nad anda ka paremat toetust kohalikele omavalitsustele. Eks meie tegevus peab lähtuma sellest, et ka meie ükskord jõuaksime kõike seda teha.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on sedalaadi: kas Rahandusministeerium või Vabariigi Valitsus on ka kaalunud võimalust hakata ressursimaksu ümber jagama?

Ütleme niimoodi, et neid arutelusid on olnud, aga ühtegi lõplikku otsust ei ole tehtud. Igal juhul on niimoodi, et ma ei välista üldse, et 2010. aasta eelarve ettevalmistamisel need teemad uuesti laual on.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Sa ütlesid, et kohalike omavalitsuste laenutaotluste puhul vaadatakse ka kohaliku omavalitsuse laenu tagasimakse suutlikkust ja kohaliku omavalitsuse jätkusuutlikkust. Kui aga tekib selline olukord, kus kohalik omavalitsus tõepoolest ei ole jätkusuutlik, ta on makseraskustes, kuid samas on äärmiselt oluline objekt pooleli? Mida kohalik omavalitsus sellisel juhul teeb ja milline abipakett on riigi poolt toetuseks?

Situatsioonid on erinevad, aga kõige drastilisemad situatsioonid on sellised, kus kahjuks tuleb ehitus konserveerida. On ka selliseid valikuid. Nii nagu on kohalik omavalitsus, nii on võimalused. Teine asi on see, et loomulikult tuleb läbi arutada, kui rääkida kas või kultuuri- ja spordiobjektidest, tuleb arutada, millised on kas või 2010. aasta riigieelarve võimalused. Lihtsaid lahendusi ei ole.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Praegu peaks Rahandusministeerium ette valmistama ja varsti esitama valitsusele 2010. aasta riigieelarve strateegia. Kas seal on ka lähtepunktid kohalike omavalitsuste tasandil? Kas selles 2010. aasta strateegias vähendatakse, suurendatakse või millised on seisukohad?

Majandusprognoos, mida te täna ka nägite, ütleb, et  2010. aastal majanduslangus jätkub. See tähendab, et riigieelarve tuleb järgmisel aastal selle aastaga võrreldes veelgi kokkuhoidlikum. Igal juhul ma ei näe praegu küll väga suuri võimalusi, et kohalikele omavalitsustele antavaid vahendeid saaks aastal 2010 suurendada. Võib loota ja oodata küll, et 2011 ja 2012. On sellised ajad, nii see on.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahandusminister! Küsimus puudutab seda muudatust, mis on praegu juba mõningad kuud toiminud maksude kokkukorjamisel. Nimelt nii äriühingud kui ka kõik tööandjad maksavad ju maksu ühe kontoga või ühe numbri alt. Kuidas see on ennast õigustanud, et tulumaks, käibemaks, sotsiaalmaks, pensionikindlustus, töötuskindlustus ja mis kõik ülejäänud maksud tulevad nüüd ühe konto peale, kas see oli õige käik? Küllaltki paljud omavalitsused on nurisenud, et üksikisiku tulumaksu poole pealt ei tule tagasi seda õiget protsenti.

Aitäh! Jah, see on uus süsteem, mis on käivitunud, ja nagu iga süsteemi käivitamisel on alguses ikka olnud arusaamatusi. Ka omavalitsuste poole peal on olnud arusaamatusi, kus omavalitsustele on tulnud täiendavalt seletada, kust või miks on erinevused laekumistesse tulnud. Samas tuleb öelda, et kogu see süsteem rakendati ju siiski selgelt kooskõlas kohalike omavalitsustega ja juba möödunud aasta sügisel, kui seda rakendama hakati, toimusid ju sellesisulised koosolekud. Jah, ma tean, kohalike omavalitsustega on sellist asjade üleseletamist olnud, aga ma loodan ja teen omalt poolt kõik, et süsteem oleks jätkusuutlik ja muresid ei oleks.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ma kuulasin, te rääkisite nii toredasti sellest, kuidas riigi antud kohustused ja ressursid on siiski tasakaalustatud, ja tõite näite selle kohta, kuidas kohalikel omavalitsustel vähendati ülesandeid sporditegevuse finantseerimise kohustuse äravõtmisega. Ma jäin mõtlema, kuidas see elus välja näeb. Kas me lõpetame ära sportimise? Kas te Eestit näinud ja kogenud mehena kujutate ette, et näiteks Tartus või kuskil teises linnas lõpetatakse spordi toetamine? Või on see valeraha, mis tähendab seda, et mängult võtsime ära, aga kui te tahate jääda aumeheks, peate ikkagi toetama? Mina kaldun kartma viimast varianti.

Mina usun, et sõltub kohalikust omavalitsusest, kes millele rõhku paneb, kes paneb rõhku propagandale, kes spordile. Mina usun, et meil Võru vallas küll toetatakse sporti edasi.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellega on arupärimisele vastatud ning 27. päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Läheme edasi 28. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Helle Kalda, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi ja Olga Sõtniku s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine noorsootöö tõhustamise ning ajaveetmise võimaluste kohta. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Arupärimine on teadus- ja haridusminister Tõnis Lukasele ja arupärimise sisu on järgmine. Majanduslanguse ja sotsiaalsete probleemide kasvu olukorras pööravad mitmed meie ümberkaudsed riigid oluliselt suuremat tähelepanu noorsootöö tõhustamisele ning ajaveetmisvõimaluste laiendamisele. Näiteks Soome Vabariigis on majanduslanguse vastu võitlemise plaanis kirjas, et noorte vaba aja sisustamine on üks olulisematest meetmetest. Viimastel kuudel on mitmed omavalitsused tunnistanud, et huvikoolid on sulgenud mitmeid ringe ja tegevusi, sest laste arv on tõsiselt vähenenud. Sellest tulenevalt on meil ka ministrile viis küsimust, kuidas ikkagi edasi minna. Aitäh!

Tänan! Ma palun nendele küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Armsad talgulised! Lugupeetud stenogramm! Tõepoolest on esitatud viis küsimust noorsootöö kohta. Haridus- ja Teadusministeerium lähtub noorte vaba aja tegevuse toetamisel sellest, et noored saaksid oma tegevuse kaudu kogemusi, teadmisi ja oskusi. Suunad, mille järgi tegutsetakse, on kirjas noorsootöö strateegias, kokku on seal 32 meedet. Kui te küsite, milliseid meetmeid rakendatakse, et vaba aja veetmise võimalusi oleks noortel rohkem, siis kõige muu kõrval – see puudutab ju ka hariduspoliitikat, kultuuripoliitikat, muid niisuguseid asju, kus räägitakse samuti huvitegevusest, vaba aja veetmisest – mainiksin ma noorsootöö suundade hulgas ära programmi "Euroopa noored", selle rakendamist Eestis, noorteühingute tegevuse toetamist, huvihariduse mitmekesistamist õppevahendite soetamise projektikonkursside kaudu, noorte- ja projektlaagrite toetamist, projektitoetuste eraldamist noorteprojektidele, avatud noortekeskuste tegevuse toetusprogrammi, noorte osaluskogude tegevuse toetamist.
Küsimus: milliseid samme on astunud noorsootöö keskus, et veelgi suurendada noorte võimalusi olla tegusad? Noorsootöö keskus ei tee midagi eriskummalist, mis noorsootöö strateegiast väljapoole jääks. Tegelikult noorsootöö keskus ongi kavandatud meetmete vahetu elluviija. Tinglikult võib tema tegevused jagada kaheks: tegevused noorsootöö ja noorsootöötajate arengu toetuseks ja otseselt noortele suunatud projektide koordineerimine või korraldamine.
Et mitte oma vastuses väga pikale minna, mainin ära mõned suuremad programmid. Programmi "Noorsootöö kvaliteedi arendamine" elluviimine koos Euroopa Noored Eesti büroo ja Eesti Noorsoo Instituudiga. Teiseks, noortevaldkonna infrastruktuuri ajakohastamine vastavalt kinnitatud investeeringukavale, 47 objekti toetussummaga üle 316 miljoni krooni. Edasi, noorte seksuaalkasvatusalase projekti käivitamine koostöös Eesti Õpilasesinduste Liiduga. Noortelaagrites, õpilasmalevas osales eelmisel aastal kokku 40 000 noort. Võimaluse korral toetatakse ka kodu-uurimisalaseid projekte, noorgiidide tegevust jne, Eesti osalemist mitmesugustes liikumistes, osalemist keskkonnaalastes projektides. Eraldi suur valdkond oma tegevustega on laste ja noorte uimasti- ja alkoholitarbimise kasvu ennetamine. Siin on kaks suuremat tahku. Üks on karske eluviisi propageerimine, ennetamine, mitmesuguste huvitegevuste pakkumine, teine aga alkoholi või uimastitega pisut kokku puutunud noorte rehabilitatsioon ja nendele võimaluste pakkumine nõiaringist väljumiseks.
Küsimus: "Kui suuri summasid olete suunanud huvihariduse täiendavaks rahastamiseks?" Kui rääkida täiendavast rahastamisest, siis jällegi, huviharidust kui niisugust või, ütleme, huvitegevust rahastatakse mitme muu valdkonna kaudu. Mis puudutab noorsootööd ja noorteorganisatsioonide toetamist, siis lisaks nendele programmidele-projektidele, mida ma nimetasin, korraldab haridusministeerium igal aastal huvihariduse õppevahendite soetuseks mõeldud konkursse. Sellel aastal planeerime õppevahendeid soetada tehnika, looduse, üldkultuuri, spordi, muusika ja kunsti valdkonnas, kokku ligi 7 miljoni krooni eest. Iga-aastaselt toetame Eesti Lasterikaste Perede Liitu, nendest peredest pärit noorte huvitegevust 800 000 krooni ulatuses. Noortesporti rahastatakse Akadeemilise Spordiliidu ja Eesti Kutsekoolispordi Liidu tegevuse toetamise kaudu. Lisaks laulupidude traditsioonile toetatakse Eesti Kooriühingu tegevust ja tehakse ka iga-aastaselt konkreetseid kulutusi, et noorte ja üliõpilaste laulu- ja tantsupidusid ette valmistada. Sellel aastal on eelarves selleks 886 000 krooni. Nii et saab öelda, et selle aasta eelarves on täiendavaks huvihariduse finantseerimiseks 10 miljonit krooni.
Küsimus: "Kuidas plaanite edendada ja laiendada pikapäevarühmade tegevust?" Pikapäevakooli programmi rahastamine oli riigieelarves viimati 2008. aastal, pikapäevarühmade tööd toetatakse ka sotsiaalfondi programmist huvijuhtide ja ringijuhtide koolitusvõimaluste finantseerimise kaudu.
Küsimus: "Kuidas hindate noorsootöö strateegia elluviimise hetkeolukorda? Millised on 2009. aasta tegevused selles valdkonnas?" Strateegia alaeesmärkide saavutamiseks on 2008. aastal mitmesuguste meetmete raames läbi viidud tegevusi kogusummas üle 102 miljoni krooni eest, välisabi moodustas sellest alla veerandi. Noorsootöö strateegia rakendusplaan aastateks 2009–2010 näeb ette veel hulgaliselt tegevusi. 2009. aastaks on tegevusi planeeritud üle 196 miljoni krooni eest ja tõukefondide osa nende tegevuste finantseerimisel on kindlasti oluline. See oleks vastuseks kõik.

Tänan, hea minister! Teile on ka küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Lisaeelarve ja kärped, mida me ootame – kui suures osas võivad need kärped puudutada seda valdkonda, millest me praegu räägime?

Aitäh! Kui teie ootate lisaeelarvet, siis mina ei oska seda veel oodata. Lisaeelarvet negatiivse lisaeelarvena ei pruugi tulla. Muidugi, arutelud käivad, aga otsustatud negatiivse lisaeelarve teistkordne tegemine sellel aastal kindlasti ei ole.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra minister Lukas, nende küllaltki sisukate ja ammendavate vastuste eest! Aga ma küsin õpilaskodude kohta. Kas vaatamata majanduslangusele on ka õpilaskodude idee jätkusuutlik ja sellega on plaanis edasi minna?

Aitäh! Kahtlemata on ta väga jätkusuutlik. Õpilaskodude riiklik programm on olemas ja see jätkub. Kui jumal meile kõigile tervist annab, siis mõne küsimuse pärast saan ma sellele ka pikemalt vastata. Aga võin öelda, et õpilaskodud ei ole veel kõik. Tegelikult on õpilaskodude programmi väliselt Eesti riigis palju koolinoortele mõeldud internaate. Üldhariduskoolide juures vähem, aga kutsekoolide juures jälle seda rohkem. Nii et lisaks sellele, mis Eesti haridussüsteemis on traditsiooniline olnud, on mitmed viimased aastad toiminud õpilaskodude programm, mille kulutused eelmise aasta omadega võrreldes sellel aastal suurenevad. Nii et see on üks väheseid asju, mille kohta me võime öelda, et käesoleva aasta eelarves on selleks rohkem raha, kui oli eelmisel aastal.

Hea minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellega on arupärimisele vastatud ning 28. päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Läheme 29. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Aivar Riisalu, Vilja Savisaare ja Tiit Kuusmiku 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohta. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja! Tiit Kuusmik, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! 19. veebruaril esitas grupp Riigikogu liikmeid arupärimise õppetoetuste ja õppelaenu seaduse kohta haridusminister Tõnis Lukasele.
Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 1 ütleb: "Käesolev seadus sätestab õppetoetuste ja õppelaenu saamise alused, tingimused ja korra, et tagada ligipääs kutseõppele, kutsekeskharidusõppele ja kõrgharidusele ning motiveerida kutseõpet või kutsekeskharidusõpet läbivat õpilast ja kõrgharidust omandavat üliõpilast täiskoormusega ja edukalt õppima ning õppekava nominaalkestusega läbima." 2007. aastal Eesti kohta koostatud OECD raport näitab, et Eesti ei vaja üksikutele tudengitele suunatud õppeedukusel põhinevat stipendiumisüsteemi, vaid eelkõige toimetulekut kindlustavat õppetoetust. Kehtiv õppetoetus ei arvesta üliõpilaste majanduslikku tausta ega reaalse toetuse vajadust, mistõttu peab üle 60% tudengitest õpingute kõrvalt oma õpingute rahastamiseks tööl käima. Uuringute järgi katkestab kõrgkooliõpingud keskmiselt viiendik tudengitest ja ligipääs kõrgharidusele on võimaldatud parema majandusliku ja haridustaustaga peredest pärit noortele. Meie edukamad tudengid väärivad paremaid stipendiume, kuid eesmärk peab olema esmalt tudengite töölaudade tagant auditooriumidesse tagasitoomine ning neile võimaluse andmine õppimisele pühenduda. Tuleb silmas pidada, et andekaid inimesi on ka nende hulgas, kelle perekond ei suuda õppimist kinni maksta. Riikliku õppelaenu põhieesmärk on hariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmine, selleks võib olla näiteks õppemaksu tasumine, õpikute ja teiste õppevahendite ostmine, elamiskulude tasumine jne. Sel aastal saab riigi käendatavat õppelaenu taotleda kuni 30 000 krooni. Õppelaenu saajaid on kokku peaaegu 25 000. Sellest johtuvalt on lugupeetud ministrile kolm küsimust, millele me palume vastata. Aitäh!

Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud talgulised! Jälle väga hea küsimus. Väga hea ja põhjalik sissejuhatus oli. Ma lähen kohe konkreetsete küsimuste juurde.
"Kuidas hindate, kas tänane õppetoetuste ja õppelaenu seadus on oma eesmärki täitnud?" Selle seaduse eesmärk on ju tagada ligipääs kutseõppele, kutsekeskharidusõppele ja kõrgharidusele ning motiveerida vastavaid õppeid läbivaid õpilasi ja üliõpilasi täiskoormusega edukalt õppima, võimaldada neil osaleda õppetöös, ilma et nad häda pärast peaksid samal ajal tööl käima, mistõttu oleks häiritud süvenemine õpingutesse. Võimaluste piires on see eesmärk ka täidetud, kuid kindlasti tuleks tulevikus muuta õppetoetuste süsteem vajaduspõhiseks. Praegu meenutab see mulle rohkem stipendiumide süsteemi. Süsteemi arendamise läbirääkimised üliõpilaskondade liiduga on ju pikalt käinud, kontseptsioon on olemas. Ootame majanduslikult paremaid aegu, sest kui vähest raha uue süsteemi jaoks ümber jagada, siis ei pruugi see anda efekti. Nii et eks me peame nii kultuurikomisjonis kui ka kogu Riigikogus tulevikus arutama, millise tempoga planeeritud õppetoetuste süsteemi muudatusi saab ellu viia.
"Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses on sätted, mis lubavad ühel õppetasemel õppelaenu täismahus välja võtta vaid ühel korral. Samas räägime, et tuleb soodustada inimeste ümberõpet ..." Ühesõnaga, palju sõnu. Ma mõtlen, et nendel, kes räägivad. Küsija on oma küsimuses kahtlemata täpne. "Kuidas plaanite tagada, et ümberõpe kõrgkoolides muutuks inimestele kättesaadavamaks? Kas plaanite õppetoetuste ja õppelaenu seadust vastavalt muuta?" Seadus sätestab tõesti võimaluse saada samal õppetasemel õppelaenu vaid ühel korral, mis tähendab aga, et õpilasel on võimalus võtta laenu nii kutseõppes õppides kui ka hiljem kõrgharidust omandades. See tähendab, et üks inimene saab siiski mitu korda laenu võtta. Ei ole mõeldav, et inimesed saaksid piiramatu arv kordi laenu võtta, sest juba praegu näitab suur võlglaste hulk, et ei suudeta ka selle ühe laenuga toime tulla. Ümberõppe võimaluste kättesaadavus on lahendatud riikliku koolitustellimuse raames. Õppeasutus võib juhul, kui tasemeõppes jääb raha üle, suunata seda ümberõppesse ja täiendusõppesse. See tähendab, et õpet soovivale isikule on see siis ikkagi tasuta ja seetõttu pole vaja nii palju raha juurde laenata. Õpetajakoolituse erialadel on ümberõpe ka otseselt riigi poolt tellitud. Ümberõppena võib käsitleda ka teisel erialal toimunud tasemeõpet. Isikutel, kes on riiklikul õppekohal lõpetanud bakalaureuseõppe, on võimalus asuda õppima tasuta õppekohal rakenduskõrgharidusõppes, või vastupidi.
"Kas plaanite õppelaenu lage lähiaastatel veel tõsta? Kas on lootust, et tõusevad ka igakuiselt makstavad toetused ja stipendiumid?" Riigi tagatud õppelaenu maksimaalmäära ühe laenutaotleja kohta fikseerib Vabariigi Valitsus igal aastal hiljemalt 1. juuliks. Seda otsust tehes lähtub valitsus finantsasutuste prognoosidest, aga ka üliõpilasliitude ettepanekutest. Viimastel aastatel on õppelaenu maksimaalmäär iga aasta pigem kasvanud, aga kasvanud on ka võlad, nagu ma ütlesin. 2008. aasta lõpu seisuga oli võlgnevuse tõttu riigile üle tulnud, st pangad olid riigile jälitamiseks üle andnud 3000 lepingut, s.o 3000 võlglast, ja lepingute kogusumma oli 63 miljonit krooni. Ainuüksi 2008. aastal tuli riigile üle 453 lepingut kogusummas 14,3 miljonit krooni. Võlgade kumuleerumine on selgelt tendents, mis tähendab, et õppelaenu mahu suurendamine võib näiliselt tunduda lahendusena, kuid praegusel ajal, kui me püüame kõigile selgitada, et laenukoormust pole mõtet üle piiride tõsta, peame me õppust võtma sellest kogemusest, et üliõpilased on seni siiski laenanud üle jõu ega suuda laene tagasi maksta. Kui me selle õlekõrre justkui üliõpilaste käsutusse anname ja arvame, et õppelaenude lisagaranteerimisega saame õppetoetuste vähesust kuidagi kompenseerida, siis, ma arvan, see ei ole õige. See määrab noore põlvkonna lihtsalt järjest suuremasse laenukoormusse. Kuigi üliõpilane, täiskasvanud inimene, ei pea seda laenu võtma. Kuid tendents kahjuks on, et tehakse üle jõu käivaid otsuseid.
Need olid minu vastused.

Tänan! Teile on küsimusi. Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma tahan küsida teie viimase lause kohta. Te ütlesite, et tudengid võtavad õppelaenu ega mõtle, et nad võtavad endale üle mõistuse kohustusi. Ma siiski usun, et suuremalt jaolt võtavad tudengid õppelaenu selleks, et maksta oma õppekulusid kinni. Samal ajal me teame, et avalik-õiguslikud ülikoolid ei pea tudengitele põhjendama, miks teatud teaduskonnas õppimine ühe või teise summa maksab. Näiteks, juuraõpe Tartus maksab umbes 42 000 krooni aastas. Kas siin ei saaks siiski ministeerium sekkuda? Kas see ikka on põhjendatud summa? Ma usun, et vähesed võtavad laenu auto ostmiseks või sõidavad laenu eest Kanaaridele. Ma olen siiski noortest paremal arvamusel.

Aitäh! Mina olen ka noortest väga heal arvamusel. Samas me teame, kuidas pangad on neid noori õppelaenuhuvilisi küttinud igasuguste reklaamidega, kus on soovitatud just nimelt selle õppelaenu eest endale midagi osta või sõita Lõunamere saartele. Pangad on terve suure tööstuse käima pannud, sest see on pankadele lihtne rahategemise moodus, riik garanteerib ja lõpuks riik jälitab ka võlglasi. See on kahe otsaga asi. Tendents on, et inimesed on ennast lõhki laenanud ega suuda laenu tagasi maksta. Minu meelest ei ole lahendus ainult õppelaenu mahu suurendamises, vaid, nagu ma ütlesin, õppetoetuste süsteemi ülesehitamises nii, et need, kellel on sotsiaalsetel põhjustel tarvis lisaraha nii õpingute finantseerimiseks kui ka äraelamiseks, seda saaksid. Mis puudutab vajadust õppelaenust katta õpingukulusid, siis kui me suudame teiega koos hoida tellimust enam-vähem samas suurusjärgus kui praegu ja üliõpilaste aastakäikude suurused hakkavad vähenema, siis võib öelda, et nende osakaal, kes saavad riigi raha eest õppida, üliõpilaskonnas kasvab. Minu meelest oleks see lahendus. Eri erialadel on tõesti niimoodi, et ülikoolid saavad hinda määrata, lähtudes nõudlusest. Teatud regulatsioon seaduse järgi on. Me saame vaadata, et hinda ei tõstetaks nendel, kes juba õpivad, ja on teisi niisuguseid asju. Samas on mingi hulk õppevaldkondi, kus riigi tellimust teha ei ole väga otstarbekas. Ajalugu on näidanud, et juriste on ka tasulises õppes väga palju, tegelikult riigi vajadus juristide tellimiseks on kaunis väike. Võib öelda, et jah, riik on kindlasti seni soosinud neid, kes õpivad arstiks ja inseneriks, ning juristid on pidanud ise maksma. Juurateaduskonnad peavad sammu eraülikoolidega, ka maksu puhul.

Tiit Kuusmik, palun!

Aitäh! Austatud minister! Küsimus on väga lihtne: kas seoses majandusliku situatsiooniga on tudengite taotlused toetuste ja laenude saamiseks vähenenud, on nad samal tasemel või kuhupoole nad liiguvad? On mingit teavet selle kohta?

Ei ole tegelikult vähenenud. Statistika näitab, et laenavaid üliõpilasi on ühesuguses suurusjärgus. Kõik ei võta laenu täismahus, kuigi enamik siiski kasutab täismahu ära ja selle võrra on laenusummad või garanteerimist vajavad summad pisut tõusnud. Kuidas sel aastal on? Arvestada tuleb majanduslangust koos kõigi oma probleemidega tööturul, mis annab ka üliõpilastele signaali, et ei ole kindel, et pärast ülikooli lõpetamist tuleb kohe tulukas töökoht. 2009. aasta on ju esimene sellise sõnumiga aasta, 2008. aastasse me läksime kogu ühiskonnaga suhteliselt optimistlikult. See, mida noored tööturu olukorrast on õppinud või mis signaale see on neile andnud, selgub ikkagi sellel aastal.

Hea minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased! Kas soovite pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud ja 29. päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme 30. päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Helle Kalda, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine muudatuste kohta koolieelse lasteasutuse seaduses. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Arupärimine haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukasele.
19. veebruaril s.a Vabariigi Valitsuse istungile järgneval pressikonverentsil tutvustati järjekordseid õpetajate palkade alammäärasid. Vähem kui kahekuulise vaheajaga oli vähenemine märgatav – 4%. Pressile oli räägitud, et õpetajate palgad tõusevad 4%, aga tegelikkuses oli uue määruse sisuks siiski palkade 4% vähendamine.
Teine küsimus puudutab negatiivse eelarve vastuvõtmist ja koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise ettepanekuid. Seal kohustatakse kõiki kohalikke omavalitsusi tagama kõigile lastele alates poolteisest eluaastast lasteaiakoht.
Kokku on esitatud seitse küsimust ja arupärimisele on alla kirjutanud üheksa Riigikogu liiget. Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastama haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud talgulised! Küsimusi on tõesti seitse, kusjuures ... Kas seitse või kuus? Vaatame. Hakkame otsast vastama, siis selgub, kui palju neid on.

Härra minister! Mul on seitsme küsimusega arupärimine. Kas te soovite seda?

Jah, teeme nii. Pealegi, esimene repliik puudutas õpetajate palga tõusu. Jah, teil on õigus, et õpetajate palk kehtiva eelarve järgi tõuseb eelmise aastaga võrreldes 4%.
Aga nüüd lasteaedade juurde. Esimene küsimus: "Millistest uuringutest lähtuvalt leiate, et lapsed peaksid minema lasteaeda 1,5-aastaselt?" Tegelikult on nii, et praeguseni kehtinud seaduse järgi peaks omavalitsus kindlustama lastele koha lasteasutuses lapse aastaseks saamisel. Põhjus, miks vanusepiiri tõsteti poolteise aastani, on ühelt poolt tingitud sellest, et seda veel varasemaks panna oleks halb, sest liiga väikeseid, mõnekuulisi lapsi ei oleks ka pedagoogiliselt õige lastesõime panna. Teistpidi võttes tekkis meil praegu võimalus tõsta seda piiri, arvestades, et just nüüd on vanemapalga maksmine pikenenud poolteisele aastale. See tähendab, et ühtpidi riigi poolt finantseeritult ning teiselt poolt riigi ja omavalitsuse vahel jagatud kohustusega on fikseeritud, et tinglikult see aeg, mil lastevanemad võiksid planeerida tööleminekut, on siis, kui laps on saanud poolteiseaastaseks. Pedagoogiliselt võib sellegi piiri üle ju vaielda. Sellest lähtudes olgu toonitatud, et lapse panemine poolteiseaastaselt lasteaeda ei ole seaduse järgi kohustus.
Teine küsimus: "Millistele uuringutele toetudes leiate, et lastel ei teki pikaajalisi ning tõsiseid probleeme, kui nad väga noorelt on pandud stressiolukorda?" Lapse varajases eas lasteaeda paigutamine on perede vajadus, mitte nende kohustus. Kas see vajadus tekib, seda otsustab iga perekond ise. Kuidas on need tingimused ja perekondade võimalused seotud tööturuga? Jällegi on see igaühe puhul individuaalne. Riik ja ma usun, et ka omavalitsus ei sunni last liiga noorelt lasteaeda panema, meil on lasteaeda panek vaba valik.
Kolmas küsimus: "Millistest uuringutest ja analüüsidest lähtuvalt olete leidnud, et Eesti Vabariigis on tungiv vajadus suunata noored vanemad kiiresti tööjõuturule? Kas meil on väga suur tööjõupuudus?" Jällegi, töö ja pereelu ühitamine on muutunud üheks rahvastikupoliitika prioriteetseks valdkonnaks nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kas selleks, et oma kvalifikatsiooni hoida, peaks tööle tagasi minema varem, selle otsustab iga vanem ise. Me ei eelda, et kõik noored vanemad on selles riskirühmas, kes tööle tagasi minnes langeb kindlasti koondatavate gruppi. Lõpuks on väikeste laste vanematel, kui nad töötavad, ka teatud kaitse peal. Nii et see küsimus on pigem retooriline. Olukordi on igasuguseid. Võimaluse järgi peame me noortele, tööd teha tahtvatele vanematele pakkuma lastehoidu korraldades sotsiaalseid võimalusi ennast tööturul realiseerida. Pealegi, perepoliitika riikliku tegevuskava väljatöötamisel ja rakendamisel ei saa alati poole aasta või aasta pealt muudatusi teha. Kui olukord on aastatega või ühe aastaga pisut muutunud, siis meie eesmärgid ei ole veel muutunud.
Neljas küsimus: "Kui suured investeeringud olete suunanud uute lasteaedade ehituseks, et kohalikele omavalitsustele pandud kohustusi riigipoolselt toetada?" Viies küsimus: "Millised vahendid olete ette näinud uute õpetajate palgakulude katmiseks?" Lasteaeda vastuvõetavate laste vanuse alampiiri tõstmine poolteisele eluaastale ei too kaasa täiendavat pedagoogide ega lasteaiakohtade vajadust. See võib hoopis leevendada lasteaiakohtade vajadust piirkondades. 2008. aastal toetati kohalikke omavalitsusi spetsiaalsest riiklikust programmist lasteaiakohtade loomisel, lasteasutuste renoveerimisel, lasteaiaõpetajate palkade ühtlustamisel. Sellel aastal jätkub toetamine regionaalfondi toel investeeringute programmist, mis maakondades on igal pool välja valinud ka mõne lasteaia.
Kuues küsimus: "Milliseid lisaargumente vaagisite enne nii põhimõttelise otsuse langetamist, et anda ühiskonnale signaal alla kolmeaastase lapse lasteaeda panemiseks?" Veel üks küsimus: "Koolieelse lasteasutuse seaduse sellekohane muudatus annab märku Vabariigi Valitsuse soovist loobuda alla kolmeaastase lapse hooldamiseks määratud summadest. Kuidas selgitaksite sellist otsust?" Võimalus paigutada lasteaeda alla kolmeaastast last on lastevanematel kogu aeg olnud. Pigem oli pedagoogidel aastaid tõsine probleem, kuidas veenda lastevanemaid mitte paigutama lastesõime alla üheaastast last. Aitäh! Need olid vastused.

Tänan! Teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab investeeringuosa, kui nii võib ütelda. Omavalitsustel on kohustus kõikidele omavalitsuse piires elavatele poolteiseaastastele lastele need kohad garanteerida. Tegelikult peavad nad praegu ümber kujundama kõik lasteaiad, kõik need mudelid, mis varem eksisteerisid. See nõuab raha. See spetsiaalne programm, lasteaiaprogramm, ei näe investeeringuid ette, nagu meile rahvastikuminister mõni aeg tagasi ütles, ainult palkade osa on garanteeritud. Omavalitsustel ka pole raha, et lasteaedu ümber korraldada ja seda uut nõuet täita. Mida te arvate, kuidas ja kui kiiresti on omavalitsused valmis täitma oma uusi kohustusi?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ainult et selle küsimuse raames me räägime võimalikest omavalitsuste lisakohustustest seoses sellega, et valitsus ja Riigikogu kiirmenetluse korras otsustasid tõsta lasteaiakoha garanteerimise piirvanust ühelt aastalt poolteisele aastale. Järelikult, garanteerimist vajav maht omavalitsuste jaoks väheneb, mitte ei kasva. Selle tõttu ei saa selle otsusega seoses rääkida lisakohustustest ka investeeringute puhul.

Tänan, hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud ja 30. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme 31. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Eldar Efendijevi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Aadu Musta ja Vilja Savisaare s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine õpilaskodude kohta. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Aadu Musta!

Hea juhataja! Lugupeetud haridus‑ ja teadusminister! Mul on kohustus rühma Keskerakonna liikmete nimel jätkata seda diskussiooni, mis tegelikult hakkas juba enne saalis kujunema ja käsitles õpilaskodude teemat. Nii nagu Lauri Laasi oma küll muud teemat puudutavas lisaküsimuses selgitas ja nagu ka arupärimise tekstis on öeldud, on mure, et majanduslanguse ja kriisi perioodil võib tekkida ühelt poolt probleeme, et õpilased ei saa igapäevaselt hakkama, teiselt poolt on mure ka selles, et õpilaskodud võivad sellises finantsolukorras sattuda löögi alla.
Mitmed omavalitsused on tunnistanud, et lastevanemate võimalused huviharidust kaasrahastada on oluliselt vähenenud. Huvikoolid ning ‑ringid väljendavad ka muret, et kui lapsed jäävad neist kohtadest eemale, siis võib nende distsipliiniga ja jumal teab millega tekkida veel palju probleeme.
Sellest kõigest tulenevalt ongi lugupeetud ministrile esitatud viis küsimust, mida ma ei hakka ette lugema, sest vastuses tuleb neist nagunii juttu. Aidake siis, palun, meie muresid hajutada! Aitäh!

Tänan! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Aitäh väga hea sissejuhatuse eest ja olulise küsimuse eest! Detailsetele küsimustele võiks vastata nii.
Te küsisite, kui palju kohti rahastab riik 2009. aastal õpilaskodudes. Esimesel poolaastal taotlesid omavalitsused kohatoetust 698 õpilasele. Haridus‑ ja Teadusministeerium rahuldas kõik need taotlused ja eraldas õpilaskodude riiklikust projektist kohatoetust kokku 11 517 000 krooni. 2009. aasta teisel poolaastal on võimalik projektist toetada 728 õpilaskodukohta.
Teine küsimus: "Kui suur on õpilaskodu pearaha ning milliseid kulusid pearaha sisse on arvestatud?" Õpilase kohta on pearaha 3000 krooni kuus. Selle hulka on arvestatud personalikulud, ruumide majandamise kulud, toitlustusteenus ja õpilaste vabaajateenused.
Kolmas küsimus: "Kui palju uusi õpilaskodude kohti avatakse sotsiaalse probleemiga lastele 2009. aastal?" Mitme aasta jooksul on õpilaskodude projektile riigieelarves ette nähtud 17,9 miljonit krooni. 2009. aasta eelarves, nagu ma juba nimetasin, on see üks väheseid kuluartikleid, mis eelmise aastaga võrreldes on suurenenud. Kui siin valitseb apokalüptiline meeleolu seoses võimalikult õhus oleva teise lisaeelarvega, mis nende ettekuulutuste järgi oleks tõenäoliselt negatiivne lisaeelarve, siis, tõepoolest, sellest murest õpilaskodude puhul praegu põhjust rääkida ei ole. 2009. aastal on finantseerimine kasvanud 2 850 000 krooni võrra, seega on ette nähtud 20 750 000 krooni ja see võimaldab järgmisel poolaastal selle poolaastaga võrreldes avada 30 kohta rohkem. See tähendab, et kõik vajadused taotluste alusel rahuldatakse.
Neljas küsimus: "Mitu uut õpilaskodu avatakse 2009. aasta esimeses pooles ja milliste koolide juurde?" 2009. aasta esimesel poolel ei avata ühtegi uut õpilaskodu. Taotlusi tegi 38 üldhariduskoolide struktuuriüksust. Sügisel on plaanis neid taotlusi täiendavalt esitada (me loodame, et omavalitsused saavad sellega hakkama), et avada õpilaskodu Nõva Põhikooli juures Läänemaal ja Valjala Põhikooli juures Saaremaal.
Viies küsimus: "Kuidas olete edasi arendanud või uuendanud õpilaskodude või sarnaseid sotsiaalseid programme?" 2009. aastal valmistab Haridus‑ ja Teadusministeeriumi koolikorralduse osakond ette kasvatusraskustega õpilaste klasside loomise projekti. Sellist laadi klasside üldnimetuseks on leitud kaasakiskuv nimetus – KRÕPS. Eks see nimetus jääb kriitikute hinnata, aga see tähendab kasvatusraskustega õpilaste klasse. Eesmärk on seal nende käitumisharjumusi korrigeerida, kooli eiramist vähendada. See on jälle üks nendest meetmetest, mida tuleks võtta kümnete ja kümnete teiste hulgas selle eesmärgiga, et väheneks varane väljalangemus koolist, mis eelmisel aastal näiteks üle-eelmise aastaga võrreldes natuke vähenes, aga on meie väikese riigi kohta siiski häirivalt suur põhikooli kolmandas astmes. See on üks uus programm. Sellised KRÕPS-klassid moodustatakse teise ja kolmanda kooliastme juurde ja me katsume neid klasse sellel aastal hakata uue programmi järgi täiendavalt avama. Majutatakse selliste klasside õpilasi vahel ka õpilaskodudesse, niipalju on see seotud õpilaskodude programmiga.
Need olid vastused esitatud küsimustele.

Tänan! Teile on küsimus. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Väga hea on kuulda, et te leiate, et õpilaskodud on vajalikud ja et nad peavad alles jääma. Mul oli hiljuti võimalus külastada Tori valda, mida ka teie olete meedias hea sõnaga maininud tema hariduskorralduse tõttu. Seal kinnitati, et omavalitsusel on hirm, et riik teeb väga lühiajalisi otsuseid. See vald oleks väga huvitatud sellest, et koolkodud alles jääksid. Aga teie vastusest jäi kõlama mõte, et kõigile nendele kohtadele, millele omavalitsused on toetust taotlenud, on toetus haridusministeeriumilt ka tulnud. Päris nii see ju ei ole. Eestis on kindlasti rohkem kui 722 last, kes vajaksid koolkodu. Mida teie hinnangud ütlevad, mis see unelmate programm oleks, kui iga laps, kes vajab koolkodu, selle koha ka saaks?

Aitäh! Unelmate programm on, et lapsed saaksid põhikooli ulatuses kodust kooli käia ega peaks üldse õpilaskodudes olema. Kui me eeldame, et meie ühiskonnal on oma konnasilmad ja need on olemas lagunevate perekondade näol (tihti on just see põhjus, miks lapsed on õpilaskodus, mitte alati pole põhjuseks kaugus koolist), siis on muidugi hea, et koolkodud on olemas, et sellistele lastele võimalust pakkuda. Jah, ma ütlesin, et taotlused on rahuldatud. Võib öelda, et taotletakse raha nendele koolkodukohtadele, mis on loodud, kus on olemas kasvatajad, öine valve ja kõik niisugused asjad. Siin ei pruugi kajastuda tõepoolest ühekaupa kõigi laste vajadus, kui sotsiaaltöötajad ja koolitöötajad ei ole nende lasteni jõudnud. Võib-olla osa nendest lastest, kes praegu on peaaegu riskirühmas ega ole veel koolkodusse jõudnud, jõuab sinna järgmisel aastal. Nii et unelmate prognoosi mul tegelikult ei ole. Küll aga peame olema valmis koolkodude säilitamiseks ja võimalik, et regionaalseks edasiarendamiseks juhul, kui õpilaste arvu vähenemisest tingituna kusagil mõni kooliaste sulgub ja on vaja hakata kaugelt kooli käima. Nii et kõik need otsused, kui kusagil näiteks kaob põhikooli kolmas aste ja jääb ainult algkool või gümnaasiumiaste kaob ja jääb ainult põhikool, peaksid olema kaetud nii transpordiga kui ka võimalike internaadikohtadega. Ikkagi, selle töö alusel, mis on tehtud haridusministeeriumis ja meie töörühmas, kuhu on kaasatud ka omavalitsuste esindajaid ja muid eksperte, võime öelda, et mida vanem õpilane, seda pikemat kooliteed võime talle planeerida. Ma arvan, et ka tulevikus väga suur osa gümnasistidest, kelle koduukse taga ei ole kohe gümnaasiumiuks, saab siiski bussiga või muu transpordivahendiga kooli ega vaja alati internaati. Põhikoolilast iga päev nii loksutada aga ei ole mõtet. Põhikoolide juures peaks koolkodude programm, nagu te ütlesite, jätkuma.

Tänan, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Ei soovita. Arupärimisele on vastatud ja 31. päevakorrapunkt on käsitletud.

Läheme 32. päevakorrapunkti juurde. Selle arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Evelyn Sepp, Ain Seppik, Toomas Varek, Vilja Savisaar, Valeri Korb, Inara Luigas, Toivo Tootsen, Aivar Riisalu, Enn Eesmaa, Vladimir Velman, Kalev Kallo, Mailis Reps, Aadu Must ja Rein Ratas ning arupärimine on esitatud 2009. aasta 19. veebruaril. See käsitleb Eesti Kunstiakadeemia rendilepingu sõlmimist. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Aadu Musta!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Nagu juba sissejuhatavalt öeldi, on tegemist 19. veebruaril esitatud arupärimisega, mis kajastas tol hetkel väga kuuma teemat. Nimelt esitas 18. veebruari Äripäev üsna intrigeeriva loo sellest, et Eesti Kunstiakadeemia rendilepinguga olevat terve hulk keerulisi probleeme. Räägiti selle hoone omanike seotusest Reformierakonnaga ja jäi mulje, et kusagil võib olla mängus tugevaid poliitilisi jõujooni. Aja jooksul on üht-teist arenenud ja selginenud, kuid sellele vaatamata on opositsiooni ülesanne sellised teravad teemad oma pilgu alla võtta. Ühtlasi on tänu sellele arupärimisele ministril järjekordselt võimalik asi selgeks või klaariks rääkida. Seda me väga ootamegi. Aitäh!

Auväärne minister! Ma palun teid Riigikogu kõnetooli vastama arupärimisele nr 219!

Austatud juhataja! Head küsijad! Küsimusi on küsimuste lehel kokku isegi võib-olla pikemalt, kui tuleb vastus.
Küsimused on: "Miks ei kuulutanud Eesti Kunstiakadeemia rendilepingu sõlmimiseks välja riigihanget? Kas nimetatud lepingu sõlmimisel said määravaks poliitilised jõujooned? Kes on riigihanke korraldamata jätmise eest vastutav? Kas tegemist on Teie arvates korruptsioonijuhtumiga?" Avalik-õiguslik ülikool on analoogselt kohalike omavalitsustega autonoomne üksus, kelle tegevust kontrollib Riigikontroll. Ma loodan, et seda juhtumit Riigikontroll ka hoolega uurib. Ülikooliseaduse § 52 kohaselt kontrollivad ülikooli majandustegevust ülikooli nõukogu määratud korralised ja erakorralised revisjonid. Seega puudub Haridus‑ ja Teadusministeeriumil õigus teostada otsest kontrolli ülikooli majandustegevuse üle ja veel enam rendilepingute üle, mis ei allu ka riigihankekohustusele.

Tänan! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi järgmise arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kadri Simson, Toomas Varek, Inara Luigas, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Olga Sõtnik ja Mailis Reps. Arupärimine on esitatud 17. veebruaril 2009 ja käsitleb Kaitseministeeriumi eelarvet. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Peaaegu seitse nädalat tagasi esitasime arupärimise kaitseministrile. See oli hetk, kui selle aasta esimene negatiivne eelarve oli jätnud veel palju vastamata küsimusi. Kuna kärpemahult kõige suurem protsent tabas kaitsekulusid, siis tundsime viies küsimuses huvi, mida negatiivne eelarve Eesti riigikaitsele kaasa toob. Ma ei hakka küsimusi ette lugema ja annan sõnajärje üle ministrile. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo, et ta vastaks arupärimisele nr 157!

Austatud eesistuja! Head kuulajad! Kallis Kadri! Aitäh huvi tundmast kaitsekulutuste taseme ja sellega seonduvate asjaolude vastu!
Mul on hea meel tõdeda, et kaitsekulutuste temaatika on eri valitsusliitude ja koalitsioonide ajal olnud pideva tähelepanu all mitte ainult selles mõttes, kuidas sealt kokku hoida, vaid ka selles mõttes, kuidas täita oma rahvusvahelisi lubadusi. Osale saalisviibijatest peaks olema teada, et enne NATO‑ga liitumist, kui Riigikogu kiitis heaks ühe Eesti kaitsepoliitilise alusdokumendi, mida nimetatakse julgeolekupoliitika alusteks, kinnitas Riigikogu: "Jätkuvalt hoida kaitsekulutusi tasemel 2% rahvuslikust koguproduktist." Sellel tänuväärsel 2004. aastal oli riigikaitse, täpsemalt öeldes, sõjalise riigikaitse kulutuste tase 1,57% SKT‑st, see langes 2005. ja 2006. aastal veidi, oli 2007. aastal 1,78%, 2008. aastal 1,8% ja praegune koalitsioon leppis kokku viia see määr 2% tasemele, s.o ligi viis aastat tagasi antud lubaduse lõpuks täita, 2010. aastal. Esitasime Riigikogule eelarve, kus see oli 1,9%, lootuses, et aastal 2010 on see 2,0%. Negatiivne lisaeelarve tõi kaasa 667 miljoni kroonise kärpe. Toonaste hinnangute järgi oleks kaitsekulutused langenud tõepoolest tasemele 1,75%. Äsja avaldas Rahandusministeerium prognoosi, mis kärpis SKT‑d, mille tulemusena eeldatavad kulutused kasvasid 1,75%‑st 1,86%‑ni SKT‑st. Ma räägin seda pikka juttu sellepärast, et riigikaitse kui pikaajalise riigiehitusliku ülesande täitmine saab olla usaldusväärne siis, kui on tagatud pikaajaline stabiilsus. Nagu ma juba mainisin, on eri koalitsioonid suutnud sellest mõistlikkuse piirides kinni pidada. Sellepärast see tagasilöök, mis sai meile osaks 2009. aastal ja mille võimalusega me peame arvestama ka 2010. aastal, ei tohiks tähendada pikaajalise sihi meelestlaskmist. Loodan selles osas nii koalitsiooni‑ kui ka opositsioonierakondade toetusele.
Veidi konkreetsemalt. Loomulikult, plaanide tegemisel ei arvestatud rahalise tagasilöögiga, 667 miljoni kroonise kärpega. See on tähendanud terve hulga kuluartiklite ülevaatamist. Kümneaastane arengukava oli koostatud arusaamisega, et need prognoosid ei saa kunagi olla lõpuni täpsed, me peaksime rehkendama puhverdusvõimega pluss-miinus 10% ja kõigile kõikumistele vaatamata olema siiski suutelised täitma kümneaastases arengukavas seatud ülesandeid. Niisuguseid samme on tulnud astuda ka 2009. aastal. Kuid prioriteetides – Ämari lennuvälja rekonstrueerimise lõpetamine koos NATO sihtrahastamisega, kaitseväe isikkoosseisu jätkuv kasvatamine vastavalt kokkulepitud kavadele, mis tähendab 2009. aastal täiendavalt 125 kaadrikaitseväelase ametisse võtmist, panustamine rahvusvahelistesse missioonidesse ning üsna soodsa ja rahvusvahelises koostöös toimuva radarihanke läbiviimine – järeleandmisi tehtud ei ole.
Loodan ise, et paindlik planeerimine koos mõistliku eelarvestamisega ja kõikide erakondade poliitilise toetusega võimaldab meil kinnitada mitte ainult oma rahvale, vaid ka meie partneritele, et me suudame oma lubadustest kinni pidada, vaatamata eelarvelistele raskustele, mida ei tunta mitte ainult siin Eestis, vaid ka enamikus NATO liikmesriikides. Olen valmis vastama teie täpsustavatele küsimustele.

Hea minister! Teile on  esialgu vähemalt üks täpsustav küsimus. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Üks kohustus, mis meil NATO ees on, on see, et 8% maavägede koosseisust peaks olema igal aastal missioonidel. Küsimus ongi selles, kas eelarves olevast rahast selleks piisab, kui suur on see summa ja kui mitu meest me aastas saame missioonidele saata, kas seda on rohkem või vähem kui 8%.

8%‑line jätkusuutlik panustamine rahvusvahelistesse missioonidesse ja võimekus panustada lühiajalisematesse missioonidesse 40% maaväe koosseisust on NATO‑le antud lubadus. Niisuguse kohustuse on võtnud kõik NATO liikmesriigid. Selle täitmisega ei ole Eestil siiamaani raskusi olnud. Seejuures tuleb siiski arvestada asjaolu, et igal konkreetsel hetkel ei pruugi see protsent täis tulla, aga mõistliku aja jooksul keskmistatuna oleme suutnud seda täita. Praegu on see veidi alla 8%, aga päris kindlasti ulatub see üle 10% 2010. aasta alguses, kui koos Balti pataljoniga NRF‑14 rotatsiooni koosseisus läheb meie panustamine suuremaks kui 420 kaadrikaitseväelast. Selles osas meil probleeme ei ole olnud. Püüame sellest lubadusest jätkuvalt kinni pidada. Ma arvan, et eelarveline kate sellise kohustuse täitmiseks ka leitakse.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mõnikord võib ajalehtedest lugeda tankide ostmisest. Ma tahan küsida, kasutades juhust, kas meie riigis on niisugune programm olemas ja kui ta on olemas, mida ta endast kujutab. Võib-olla saab natuke laiemalt teie käest kuulda?

Tankid on populaarsed meie avalikkuses ja ilmselt ka Riigikogus, kindlasti on nende vastu huvi ka kaitseväes. Aga ma paari sõnaga veel kord peatun sellel, kuigi ma olen seda Riigikogu kõnepuldist korra juba rääkinud, mis on see otsus valitsuse tasemel, millele me võime tugineda, ja kuidas on see seotud tankidega. Kümneaastase arengukava koostamise käigus, kui hinnati Eesti julgeolekuriske, sealhulgas sõjalisi riske, tuvastati, et nendele riskidele adekvaatseks vastuseismiseks mõistliku aja jooksul on meil vaja kaitsta oma jalaväge ka soomustehnika eest. Ainuüksi nurga tagant tulistamine või sissisõja taktika kasutamine ei ole efektiivne, kui on vaja avatud maastikul vaenlasele vastu seista, teda pidurdada ja viivituslahinguid pidada. Missuguse relvastusega seda soomuskaitset maaväeüksustele tagada, ei ole otsustatud. Võimalus on tankiüksused, võimalus on soomustatud lahingumasinad. Ka see on veel avatud teema, missugune peaks olema soomustatuse tase. Küll aga on selge, et (suurusjärgus öeldes) üks soomuspataljon võiks Eesti kaitseväes kümne aasta pärast olemas olla. Päris kindlasti ei hakka me tanke hankima ei sel ega järgmisel aastal. Samas me teame, et on soodsaid pakkumisi eri partneritelt, mida võiks ja tuleks kaaluda. Seda me ka jõudumööda teeme. Loodan, et 2009. ja 2010. aasta jooksul, s.o kümneaastase planeerimistsükli esimese kahe aasta jooksul saame me kaitseväe ja Kaitseministeeriumi ning meie partnerite koostöös püstitada konkreetse lähteülesande, missugust relvastust, missuguses mahus, missuguses ajaskaalas, missuguse hooldus‑ ja väljaõppeprogrammiga seotuna me kavatseme muretseda. Kindlasti ei ole tegemist aktuaalse teemaga, mida peaks otsustama praeguse finants‑ ja majanduskriisi raamides, aga kümneaastases perspektiivis tuleme me selle juurde kindlasti veel kord tagasi.

Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud kaitseminister, väga põhjaliku ja lausa aastasse 2004 tagasi mineva ülevaate eest! Kas ma sain õigesti aru, et praeguses maailmamajanduse seisus tegelikult meie NATO partnerid ei nõua meilt SKT 2% kriteeriumi täitmist ja see on puhtalt meie enda hea tahte küsimus, et mingit survet tegelikult ei ole?

Kuidas ma sellele ilusale küsimusele peaksin vastama? Me kõik teame, et tegemist ei ole juriidilise kohustusega, mille mittetäitmise korral võiks Eesti riigi suhtes algatada rikkumismenetluse, nagu paljude Euroopa Liidu kokkulepete puhul tehakse. Riigikaitse ja eriti rahvusvaheline koostöö riigikaitsevaldkonnas on väga tugevalt seotud niisuguse mõistega nagu usaldus. Usaldusega on selline lugu, et ega seda vägisi nõuda ei saa. Kui meie usaldame oma partnereid või tahame, et meid usaldataks, tahame olla kindlad selles, et kriitilisel hetkel, kui meile on vaja appi tulla, ei kõheldaks, siis on mõistlik jõudumööda oma sõnast kinni pidada. Ja oma sõnast, ma arvan, me tahame kinni pidada – nii Riigikogus kõige laiemal tasemel kui ka valitsuses. Meie partnerite näol ei ole tegemist mitte meie vaenlastega, vaid meie sõpradega, ning kui me sel ajahetkel ja konkreetses situatsioonis ei suuda täiel määral vastata nendele ootustele, kui me suudame selgeks teha, miks meie raskused on nii suured, nagu nad on, või järsku on isegi suuremad kui meie ülejäänud partneritel, ja teeme seda avatult ja siiralt, siis ma usun, et meid mõistetakse. Umbes niisuguses võtmes olen mina käsitlenud ka 2009. aasta tagasilööki meie plaanides. Siiamaani on seda mõistetud, aga ma arvan, et mõistliku tasakaalu otsimine on igal konkreetsel hetkel asjakohane. Mitte sellepärast, et keegi meid karistaks, vaid eelkõige sellepärast, et me saaksime iseendast lugu pidada. Siis saavad meist lugu pidada ka meie partnerid.

Hea minister! Ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi päevakorrapunktiga nr 34, milleks on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Tiit Kuusmiku ja Lembit Kaljuvee 19. veebruaril 2009. aastal esitatud arupärimine, mis käsitleb hankeid Kaitseministeeriumis. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! See arupärimine puudutab Kaitseministeeriumi tehtavaid side‑ ja infotehnoloogiavaldkonna hankeid. Ma arvan, et praeguses seisus, kus kõik ministeeriumid, kõik valdkonnad peavad järjest kärpeid tegema, on väga oluline ka Kaitseministeeriumil selgitada, kuhu kulub kaitsekulutuste raha. Sellest tulenevalt on esitatud kuus küsimust, mis käsitlevad seda, millises mahus on riik viimase kümne aasta jooksul teinud side‑ ja infotehnoloogiaalaseid investeeringuid, millised neist on prioriteetsemad, ja ka seda, kui tõsiselt on tehtud nende ettevõtete taustakontrolli, kes sellist teenust Eesti kaitsejõududele on pakkunud. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun sellele arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Lugupeetud küsijad! Side‑ ja infotehnoloogiaalased investeeringud moodustavad olulise osa riigikaitselistest investeeringutest. Võiks isegi öelda, et tänapäevase sõjapidamise puhul on luure, side ja juhtimine prioriteetsed valdkonnad, mille puudumine suudab halvata kõik teised sõjalise riigikaitse valdkonnad. Niisugusele järeldusele on tuldud ka kümneaastases arengukavas. Võrreldes avalikkuse tähelepanu pälvinud soomushangetega või ka mõne teise suuremahulise investeeringuga on side‑ ja infotehnoloogiaalased hanked silmale vähe märgatavad, aga samal ajal äärmiselt olulised.
Side‑ ja infotehnoloogiaalaste hangete maht on järjepidevalt kasvanud, kümne aasta jooksul kokku veidi üle miljardi krooni, 2008. aastal sellest 200 miljonit krooni. Sel aastal jääb side‑ ja infotehnoloogiaalane hange alla 2008. aasta taset. Täpsemat numbrit ma teile hetkel öelda ei oska, sest läbirääkimised eri hangete üle käivad ja ilmselt on võimalik lepingutega paindlikult manööverdades jõuda adekvaatse tulemuseni. Mainin ainult üht käimasolevat olulist hanget, mis kuulub ka side‑ ja infotehnoloogiavaldkonda, nimelt kahe kolmedimensioonilise radari hanget kogumaksumusega 250 miljonit krooni, mis jaguneb kolme aasta peale. Mul on hea meel, et see hange kujuneb koostöös meie põhjanaabritega meile oluliselt odavamaks, kui olid meie esimese radari hange ja teised võimalused üksikhankeks Eesti Vabariigi poolt väljakuulutatud hanke alusel.
Missugused on veel suuremad investeeringud sidevaldkonda ja infotehnoloogiasse? Näiteks, üle-eestiline strateegiline sidevõrk, see on võrk, mis peaks vastu pidama ka elektroonilistele rünnakutele vaenlase poolt, taktikalise side võrk ESTTACS, mis peaks siduma kõik meie allüksused taktikalise mobiilse sidega. Loetlen veel mõne: kaitsejõudude dünaamiline laivõrk, ametkondadevaheline turvaline andmesidevõrk ATA, NATO point of presence, kaitseväe operatiivjuhtimise keskus, passiivne seiresüsteem, strateegilise juhtimise infosüsteem  BALTCIS – kõik maksumusega 10–50 miljonit krooni. Kui on täpsemat huvi, siis võin anda ka täpsemaid andmeid, hetkel oleks see ilmselt vaid ajaviitmine.
Olete huvi tundnud ka Eesti infotehnoloogiafirmade osaluse vastu niisugustes hangetes. Välja arvatud suured radarihanked, on paljusid side‑ ja infotehnoloogiahankeid kas täitnud või vähemalt vahendanud Eesti residentidest juriidilised isikud. Jällegi sisaldab nimekiri üle 30 firma. Loetlen mõne: Helmes, Webmedia, Ericsson Eesti, MicroLink Eesti, Viking Security, Kungla Dialoog, Rantelon, IBM Eesti, Elion, Ordi, Sonex, E-Arsenal jne. Nendelt ettevõtetelt eeldatakse loomulikult ligipääsu vastaval tasemel riigisaladusele. See toimub vastavuses Eesti Vabariigi seadustega. Firmadele, nende esindajatele ja partneritele on kapo teinud taustakontrolli ning väljastanud vastava tasemega riigisaladuse load. Seni ei ole süsteemi toimimisel tagasilööke olnud. Loodame, et kontroll ja järelkontroll selles osas ka edaspidi tagavad piisava usaldusväärsuse.
Olete huvi tundnud ka infotehnoloogiaalase koostöö vastu Eesti Infotehnoloogia Kolledžiga. Lisaks infotehnoloogia kolledžile on meil üsna hea koostöö Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ning teiste kõrgemate õppeasutuste ja teadusasutustega. Kaitseministeeriumil on eriline huvi kõrgtasemel võrguturbe ja turvaliste võrkude administraatorite ja ekspertide vastu. Kinnitan siin, et me oleme saanud koostöös nende partneritega üsna head tööjõudu, aga vajadus on mitu korda, võib-olla isegi kümneid kordi suurem.
Siinkohal on hea võimalus nimetada, et eelmisel aastal sai NATO akrediteeringu Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskus. Selle kompetentsikeskuse raames alustasid koostööd seitse riiki, täiendavalt on liitunud USA ja Türgi. NATO riikide ja ka teiste riikide huvi selle keskuse töö vastu on äärmiselt suur. Kui meil oleks inimvõimekust, siis me võiksime selle keskuse mahtu kasvatada mitu korda, paraku seda võimekust ei ole. Hea meel on tõdeda, et oleme kaasanud sellesse koostöösse Eesti parimad spetsialistid, töötavad ka väga kompetentsed lääne partnerid, aga selleks, et rahuldada vajadust, on tegelikult vaja sadu inimesi. Kindlasti käib see Eestile üle jõu, kuid kui me suudaksime kas või mõni kord suurendada seda panustamist ka koostöös meie ülikoolipartneritega, siis me oleksime kindlasti teinud ära suurepärase töö, seda mitte ainult Eesti riigi nähtavuse parandamiseks NATO partnerite hulgas, vaid ka sellest tuleneva spin-off ettevõtluse toetamiseks, sest kõik need kontseptuaalsed arendused peavad kunagi saama realiseeritud ka tehnoloogiliste platvormidena, tarkvaraliste platvormidena jne, mis annaks tööd ka Eesti ettevõtlusele. Selle tunnistuseks, et me siiamaani oleme sellega hästi hakkama saanud, on tõsiasi, et äsja NATO tippkohtumisel vastuvõetud deklaratsioonis oli Eestis käivitunud küberkaitsekeskus ainukene NATO rajatis ja Eesti ainukene riik, mis nimeliselt ära mainiti. Ma arvan, et see on tunnistuseks ka sellele, et Eestis on olemas kompetents, pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne, sellele 21. sajandi julgeolekuriski väljakutsele adekvaatseks vastamiseks. Aitäh!

Hea minister! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Selle arupärimise esitasid Riigikogu liikmed Vilja Savisaar, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootsen, Lauri Laasi, Tiit Kuusmik, Inara Luigas, Kadri Simson ja Enn Eesmaa 12. märtsil 2009. aastal. Arupärimine käsitleb ravijärjekordi. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nüüd, kui kell on kolm minutit üle südaöö, on mul aeg tänasele päevale arupärijate poole pealt jutt alla tõmmata.
Arupärimine on sotsiaalministrile ja puudutab ravijärjekordi. Märtsi alguses pikendas haigekassa nõukogu ambulatoorse arstiabi ravijärjekordade maksimumpikkust seniselt neljalt nädalalt kuuele nädalale. Ravijärjekordade maksimumpikkuse muutuse tingib haigekassa pressiteate kohaselt 2008. aasta tasemele jääv ravijuhtude arv. Eelarve pingelisuse tõttu ravijuhtude arvu suurendada ei saa, kuid tõenäoliselt nõudluse kasv jätkub ning sellepärast otsustas haigekassa ravijärjekordi pikendada. Haiglate juhid aga väidavad, et tegelikult on ravijuhtude arv vähenenud. Ravijärjekordade maksimumpikkust suurendati ambulatoorse eriarstiabi osas, plaanilise haiglaravi järjekordade pikkust ei muudetud, need jäid senise kuni kaheksa kuu tasemele. Ka viljatus‑ ja päevaravi puhul kehtivad maksimaalselt kaheksa kuu pikkused järjekorrad. Samaks jäid ka suurte liigeste endoproteesimise, silmakaeoperatsioonide jms järjekordade maksimumpikkused. Perearstide puhul jääb järjekorra pikkus samuti endiseks. Ägeda haigusega inimene peab perearsti vastuvõtule pääsema samal päeval, teistel juhtudel kolme tööpäeva jooksul. Eelnevast tulenevalt on meil sotsiaalministrile kuus küsimust. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Vastused teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas ravijuhtude arv jäi 2008. aasta tasemele või seda vähendati?" Haigekassa peab planeerimisel oluliseks, et Eestis tervikuna oleks tagatud ravi kättesaadavus vähemalt 2008. aasta tasemel. Raviasutuste lepingutesse planeeritud ravijuhtude arv on 2009. aastal võrreldes 2008. aastaga küll vähenenud 1,7%, kuid raviasutused rakendavad ooteaega üksnes plaanilise ravi puhul. Seega on kiiret abi vajavatele patsientidele tagatud õigeaegne ravi. Plaaniline ravi on tagatud ravijärjekordade maksimumpiirides. Kuna plaanilise ja vältimatu abi osakaalud raviasutustes on väga erinevad, ei säili igas üksikus raviasutuses automaatselt ravijuhtude arv lepingus eelmise aasta tasemel. Teenuse osutajate kaupa vaadates on erinevad ka järjekorrad.
Teine küsimus: "Miks otsustati pikendada järjekordi just eriarstide vastuvõtule?" Ravijuhtude arv on viimase kolme aasta jooksul Eestis kasvanud keskmiselt 4% aastas, samas ei ole ravijärjekorrad lühenenud. Rahvusvaheliste andmete alusel suurenevad tervishoiukulutused kõigis riikides rahvastiku vananemisest tingituna 3–4% ning seoses tehnoloogilise arengu ning uute ravimite kasutuselevõtuga 3–4% aastas. Kulude kasv 6–8% aastas on vajalik selleks, et arstiabi kättesaadavus oleks tagatud senisega samaväärsel tasemel. Kui haigekassa tulud ei suurene, siis kasvab ravijuhtude arv olemasoleva ressursi arvel ning selle tagajärjel ravijärjekorrad pikenevadki. Haigekassa peab kindlustatule ravi kättesaadavuse tagamisel oluliseks meie perearstisüsteemi toimimise stabiilsust. Perearstide rahastamises ei ole 2009. aastal kärpeid toimunud. Perearstide puhul on ka ravi kättesaadavuse nõuded endised. Ägeda haigusega inimene peab perearsti vastuvõtule pääsema samal päeval, teistel juhtudel kolme tööpäeva jooksul. Eriarstiabis on võimalik plaanilise ravi puhul rakendada ooteaegu, need on kasutusel enamikus riikides. Ravijärjekorra maksimumpikkused kinnitas haigekassa nõukogu 6. märtsil.
Kolmas küsimus: "Kas on hinnatud, kuidas mõjutab ravijärjekordade pikendamine elanikkonna tervist? Kui paljud inimesed jäävad seetõttu arstiabist ilma, kui paljud loobuvad sellest pika järjekorra tõttu?" Kindlasti ei jää inimesed seetõttu arstiabist ilma. Nagu juba öeldud, perearstisüsteemi, hooldusravi, laste hambaravi, vältimatut arstiabi kärped ei puuduta. Esmase otsuse ning ravi saab patsient perearstilt. Teatud määral võivad pikeneda plaanilise ravi järjekorrad, see aga ei tähenda, et inimesed jäävad arstiabita.
Neljas küsimus: "Kui suur on haigekassa kokkuhoid ravijärjekordade pikendamise tõttu? Kui suur on planeeritav ravijuhtude arvu kasv?"  Haigekassa planeerib oma tegevust, et tagada 2009. aasta tulubaasi tingimustes kindlustatutele ravi parim kättesaadavus, ta ei lähtu eesmärgist kokku hoida. Ravi kättesaadavuse tagamisel on kindlasti suur osa ja ka võimalus raviasutustel oma ratsionaalse ja mõistliku töökorraldusega tagada abi vastavalt ravivajadusele.
Viies küsimus: "Kuidas plaanitakse lähiaastatel ja pikemas perspektiivis tuua tervishoidu raha juurde?" OECD andmetel suurenevad tervishoiukulutused rahvastiku vananemise kasvust tingituna, nagu öeldud, keskmiselt 3% ja seoses tehnoloogia arenguga 3–4% aastas. Tervishoiuteenuste pideva kallinemise peamine põhjus on tõenduspõhise arstiteaduse kiirenev areng ning teadussaavutuste üha kiirem ja laialdasem kliinilisse praktikasse rakendamine. Tervishoiu kogukulude kasv toimus 2007. aastal avaliku sektori tervishoiukulutuste tõttu, mis kasvasid 27,5% ehk 9,8 miljardi kroonini. Nii valitsus kui ka Eesti Haigekassa investeerisid tervishoidu märkimisväärselt rohkem kui eelmistel aastatel. Suuremat osa avaliku sektori tervishoiukuludest ehk, täpsemalt öeldes, 84,6% finantseeriti Eesti Haigekassa vahenditest. 2008. aastal oli kasv veelgi suurem. Samal ajal kui avaliku sektori tervishoiukulud kasvasid nii suhtarvult kui ka absoluutarvult, vähenes erasektori osakaal tervishoiuga seotud kulutustes 23%‑ni. Tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkust mõjutab oluliselt rahvastiku vananemine ja tööhõive. Rahvastiku vananemine mõjutab tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust nii tulude kui ka kulude poolel. Rahvastiku vananedes väheneb tööjõud ehk väheneb maksudelt laekuv ravikindlustustulu inimese kohta. Teisest küljest toob rahvastiku vananemine kaasa suurema nõudluse tervishoiuteenuste järele. Vabariigi Valitsus on kavandanud järgmised sammud. Euroopa Liidu struktuurifondidest on Eesti haiglavõrgu arendamiseks ette nähtud 2,3 miljardit krooni. Ravikindlustuse vahenditest rahastatakse mitmete seni rahastamata tõbede ravi, lisandunud on mitmed onkoloogiliste haiguste ravimid ja palju muud, toetatakse esmatasandi tervishoiuteenuseid ja motiveeritakse perearste rohkem tegelema haiguste ennetamisega. Juurutatud on perearsti boonussüsteem. Jätkatakse tervishoiuteenuste sihipärast rahastamist, mis baseerub kulupõhisel hinnamudelil. 2007. aasta lõpus Riigikogus vastu võetud e‑tervise alased õigusaktide muudatused toovad süsteemi läbipaistvust ja võimaldavad oluliselt kokku hoida administreerimiskulutusi. Samuti paraneb tervishoiuteenuste kvaliteet. Sündimuse suurendamiseks on välja töötatud viljatusravi programm aastateks 2007–2011. Eesti Haigekassa koostab koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Maailma Terviseorganisatsiooni ekspertidega, nagu ka ühele varasemale arupärimisele vastates mainisin, 2009. aasta lõpuks Eesti tervisesektori rahastamise pikaajalise jätkusuutlikkuse analüüsi. Esimene nõupidamine on juba toimunud ja ma usun, et 2009. aasta lõpuks on meil olemas väga selge analüüs, mille on heaks kiitnud ka Maailma Terviseorganisatsioon.
Kuues küsimus: "Kuidas plaanib Sotsiaalministeerium võidelda eriarstide nappusega?" Sotsiaalministeerium on personalivajadust planeerinud aastani 2015 ja seda planeeringut uuendatakse pidevalt. Selle baasilt võib öelda, et viie aasta pärast ei ole arstide puudus suurem kui praegu. 2005. aastal allkirjastasid Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli arstiteaduskond ning Eesti Arstide Liit konsensusdokumendi riiklikust tellimusest arstiteaduskonna üliõpilaste vastuvõtu kohta aastateks 2006–2010. Selle eesmärk on kindlustada arstide riikliku koolitustellimuse stabiilsus, mis tagab tervishoiuteenuste senisel tasemel hoidmise. Konsensusleppe kohaselt peab arstide iga-aastane koolitustellimus olema 140 põhiõppekohta ja residentuuri koolitustellimus 125 õppekohta, mis kajastub iga-aastases riiklikus koolitustellimuses. Eestis on naaberriikide Soome ja Lätiga sarnane arv arste 1000 elaniku kohta, samuti on see näitaja lähedane Euroopa Liidu keskmisele. Lähtudes ametlikust statistikast, on arstide ja õdede suhtarv 1000 elaniku kohta alates 2000. aastast tõusnud. 2007. aastal oli iga 1000 elaniku kohta 3,35 arsti ja 6,74 õde. Suhtarvu tõus on tingitud nii arstide ja õdede koolitustellimuse suurendamisest kui ka rahvaarvu vähenemisest. Suhtarv 3,35 arsti 1000 elaniku kohta on optimaalne, et tagada vajalikus mahus tervishoiuteenuste osutamine. Probleemiks on pigem arstide vähesus teatud Eesti piirkondades, just maapiirkondades, ja teatud erialadel, mitte arstide üldine arv. Samas ei tööta mitte kõik väljaõppe saanud arsti või õena. Üks võimalus ongi tervishoiusektorist lahkunud ja teistes valdkondades töötavate tervishoiutöötajate tagasitoomine tervishoiusektorisse.
Tervishoiuteenus on äärmiselt inimtöömahukas ja seda olenemata tehnoloogia ülikiirest arengust. Ometi tuleb tõdeda, et raviasutuste võime töötajatele konkurentsivõimelist palka maksta sõltub peamiselt teenuse hinnast. Aastatel 2002–2008 toimus tervishoiusektoris märkimisväärne palgakasv. Tartu Ülikoolis on suurenenud konkurss arstiteaduskonda, näiteks 2008. aastal kandideeris 140‑le riigieelarvest rahastatavale kohale juba 265 noort, samuti on tõusnud arstiteaduskonda kandideerinud ning vastuvõetud noorte teadmiste tase. Kui 2006. aastal oli nn läbimineva palli tase 78,25 punkti, siis 2008. aastal oli tasemeks 82,7 punkti. Kuna konkurents arstiteaduskonda suureneb ja teadmiste tase tõuseb, siis saab sellest järeldada, et palk ja töötingimused on noorte meelest head ning motiveerivad. Arstide palk on alates 2007. aastast tõusnud kaks korda. Tervishoiutöötajate 2008. aasta tunnipalga uuringule tuginedes oli arstide põhitunnipalk 2008. aasta märtsis 137 krooni, mis on 38 krooni kõrgem kui 2007. aasta märtsis. Koos lisatasudega oli arstide keskmine kogutunnipalk 2008. aasta märtsis 167 krooni. Arstide keskmine kuupalk koos kõikide lisatasudega oli 2008. aasta märtsikuus 26 291 krooni, see on 2,1 korda kõrgem kui riigi keskmine palk, mis Statistikaameti andmetel oli 2008. aasta esimeses kvartalis 12 337 krooni. Seega on arstide keskmine tunnipalk olnud suurem kui tervishoiuteenuste rahastamise aluseks olev brutopalga miinimum, mis arstidel on 112 krooni tunnis. Samas pole mitte üksnes töötasu suurus määrav, parandada tuleb meeskonnatööd ja töökorraldust raviasutustes, töökohad tuleb muuta tervislikumaks, arste tuleb rohkem koolitada tööstressiga toime tulema ja tuleb vähendada personaliga seotud haigestumist. Aitäh!

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Ega need numbrid ei veennud küll, sest tegelikkus, mis on raviasutustes, on hoopis teine. Kui haigekassa lubab ravijärjekordadel pikemaks minna, siis viib ta selle lihtsalt vastavusse tegelikkusega, sellega, mis praegu on. Aga sisuliselt tähendab see ju eriarstiabi vähenemist ja ravijuhtude vähenemist. Ma ei räägi 10% statsionaarse ravi vähendamisest jne. Aga minu küsimus puudutab esmatasandi tervishoidu, nn perearste. On ilus kuulda, et perearstide raha ei vähendatud. Aga kuidas perearst selle 20 tunniga, mis talle on ette nähtud vastuvõtuajaks nädalas, suudab kõik abivajajad vastu võtta, kuigi raha ei vähendata? Kas ministeerium selles suunas ka ükskord hakkab mõtlema, et 20 tundi nädalas tööd perearsti poolt tähendab, et enamik inimesi ei saa ei kolme päeva ega kolme nädala jooksul oma perearsti juurde?

Aitäh! Perearstidega on sel teemal juttu olnud. Perearstid ütlesid viimasel kohtumisel, mis nendega oli, et tegelikult oleks n‑ö paberitööks veel rohkem raha ja aega vaja. 20 tundi inimeste vastuvõtuks on ühest küljest vähe, teisest küljest ütlevad nad, et seda on võib-olla palju. Nad pakkusid omalt poolt lahenduse välja. Nad ütlesid seda, mis on väga tõsiselt võetav argument, et paremini tuleks reguleerida pereõdede olukord praeguses õigusruumis ehk anda pereõdedele rohkem õigusi, kui neil on, mis vabastaks arsti lihtsamate juhtudega tegelemisest ja siis saaks ta abivajajatele rohkem tähelepanu pöörata. See on kindlasti väga tõsist kaalumist vääriv ettepanek. Perearstide seltsiga, tuleb rõõmuga tunnistada, on väga hea koostöö ja ma loodan, et see koostöö viib ka reaalsete muudatusteni, millega me siis siia saali tuleme.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mainisite 2,3 miljardit. Ma saan aru, et Tartu Ülikooli Kliinikum ja PERH juba said oma osa, natukene jäi alles. Tahaks kuulda, mis saab tulevikus sellest rahast.

Aitäh! Ma saan aru, millele te vihjate. Minu sümpaatia kaldub väga selgelt allesjäänud raha eraldamiseks Ida-Virumaale esimese ploki valmis tegemiseks. Seal on teatud väikesed nüansid, millega me peame arvestama, kuna see on Euroopa raha. Nimelt on küsimus selles, et kui me ei suuda täies ulatuses seda projektitaotlust rahuldada, siis osaliseks rahuldamiseks puudub meil Euroopa reeglite kohaselt õigus, siis me peaksime uue konkursi tegema. Me vaatame üle juba esitatud pakkumisi ja otsime võimalust, et see otsus nii kiiresti kui võimalik ära teha. Ma usun, et lähiajal saan ma tulla lõpliku rõõmusõnumiga. Minu hinnangul oleks väga mõistlik, et allesjäänud summa, suurusjärgus 180 miljonit krooni, suunataks Ida-Virumaale.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Nüüd, head Riigikogu liikmed, palun kõikidel pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Soovijaid ei ole. Istung on lõppenud. Soovin teile kõigile turvalist koduteed!

Istungi lõpp kell 00.20.

Läheme 35. päevakorrapunkti juurde. Selle arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Vilja Savisaar, Kalle Laanet, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmik, Valeri Korb, Kadri Simson, Inara Luigas, Enn Eesmaa, Vladimir Velman, Eldar Efendijev, Nelli Privalova, Kalev Kallo, Mailis Reps, Evelyn Sepp ja Ain Seppik. Arupärimine on esitatud 19. veebruaril s.a. Esitatud arupärimine on "Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018" kohta. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ligi kaks kuud tagasi oli 22. jaanuaril Vabariigi Valitsuses heakskiidetud "Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018" uudis. Vähe sellest, et see dokument oli väga põhjalik ja pani lisaks kaitse planeerimise protsessile paika plaanitavad kulutused ja hanked, oli sellele täienduseks riigi negatiivne lisaeelarve. Kui me üle-eelmise arupärimise puhul juba kuulsime, et sellesse arengukavasse oli planeeritud eelarvemahtu pluss-miinus 10%, kuulsime, et prioriteetide osas, milleks on kaitseväelaste arvu suurendamine, välismissioonidel osalemine ja Ämari lennubaas, arengukava ei kannata, siis selle arupärimisega soovivad arupärijad saada spetsiifilisemat ülevaadet. Ma ei taha olla negatiivne, aga soovime ülevaadet sellest, mis siiski negatiivse eelarve tõttu selles arengukavas kannatab. Ma tänan tähelepanu eest!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sellele arupärimisele vastama kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Head kuulajad! Sellest aastast rääkides on hästi üldises plaanis 5000 miljonit krooni see raha, millega me tulime sellesse aastasse ja millest võeti ära 667 miljonit ehk 14%. Loomulikult avaldab see mõju sõjalise riigikaitse olukorrale ja arengule. Mida kokkuhoiuks oli vaja teha? Nii nagu valdav osa avaliku sektori asutustest, külmutasime palgakulud ja oluliselt vähendasime jooksvaid majanduskulusid. Personali osas, ma juba seda mainisin, säilitasime me ülesande võtta täiendavalt tööle 125 inimest, ja tänase päeva seisuga, ma usun, et me suudame selle ülesande täita. Me vaatasime üle terve hulga investeeringukavasid. Näiteks Miinisadama kai ehitus (75 miljonit krooni) lükati määramata ajaks edasi. Vähendati ka relvastushankeid. Piltlikult öeldes tuleb kaitseväelastel oma kuube kanda ilmselt kuus kuud kauem, kui oli normide järgi ette nähtud. Teiste sõnadega: riietushange toimub väiksemas mahus. Ajatanud oleme Saksamaaga kokkulepitud autohanke jne. Eri hangetelt on kokku hoitud kus kümme miljonit, kus viisteist miljonit, kus viis miljonit krooni. Ka investeeringukavasid tuli vähendada. Positiivse märgina teame kõik, et paljud ehitused lähevad odavamaks, ja seetõttu on vähenemine rahaliselt palju suurem kui füüsilises mahus. Ka personalikärped, nagu juba öeldud, piirdusid kasvu kahandamisega ega toonud kaasa koondamisi, enamgi veel, võimaldasid teatud personali kasvu.
Nüüd konkreetsetest küsimustest. Mis puudutab mahukaid programme, siis ma rääkisin soomusprogrammist, mis on nii‑ või naapidi kavandatud selle kümneaastase perioodi keskpaika või teise poolde. Samasse kohta on kavandatud ka mahukas transpordikopterite programm, mille puhul on samuti vaja kõigepealt välja töötada lähteülesanne. Neid mahukaid erivarustushankeid selle ja eeldatavalt järgmise, võib-olla ka ülejärgmise aasta tagasilöögid otseselt ei puuduta.
Küsimus mereseirest ja kiirkaatritest. Selle hanke maht on umbes 80 miljonit krooni. Eesti rannakaitse või rannavalve kiirreageerimisvõimekus nendest kärbetest ilmselt otseselt puudutatud ei saa. Nagu juba öeldud, ei taha me täna kogu selle kümneaastase arengukava kohta võtta vastu otsust, et see kava tuleb uuesti läbi vaadata. Selle järele ei ole kindlasti vajadust sel aastal, selle järele ei ole tõenäoliselt, vaatamata eelarvelistele tagasilöökidele, vajadust ka 2010. aastal ega 2011. aastal. 2012. aastal tuleb ta regulaarsele ülevaatamisele. Kas on vaja enne seda korrektiive teha, seda on täna vara öelda.
Tahan veel kord kinnitada, et tänase seisuga ei ole põhjust arvata, et sõjalise riigikaitse valdkond oleks kuidagi kehvemas või ebakindlamas olukorras kui paljud teised Eesti avaliku sektori valdkonnad. Võib-olla on ta isegi veidi paremas seisukorras, ja mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eelisrahastatud, sest kärbe oli Kaitseministeeriumi valdkonnas kõige suurem, vaid eelkõige sellel põhjusel, et meil on usaldusväärne kümneaastane kava. Me teame, mida me suudame ja mida me ei suuda, meil on olemas prioriteetide järjestus ja kui raha kõigeks ei jätku, siis me teame, mille ärajätmine on kõige vähem valus, see on varem kokku lepitud ja see võimaldab kogu sõjalise riigikaitse valdkonda ilma iga-aastaste kaklusteta juhtida ka siis, kui on vaja teha valusaid kärpeid. Ma arvan, et see on kvaliteet, mida tuleb usaldada, mida tuleb tugevdada ja millest võib-olla mõneski teises eluvaldkonnas tasuks eeskuju võtta. See ei ole öeldud mitte selleks, et kiita üle kaitsevaldkonna rahastamist, sest rahastamine on alati kriitiline. Kuid ma tahan öelda, et mitte ükski rahastamise tase ei ole niisugune, mille puhul saaks öelda, et Eesti riik ei ole piisavalt kaitstud. Ka väiksema eelarvega on mõistlike otsuste korral võimalik tagada, et meie riiklik julgeolek on piisaval tasemel. Tänan teid!

Hea minister! Tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud. Hea kaitseminister! Head ja turvalist koduteed teile!

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Valeri Korb, Tiit Kuusmik, Olga Sõtnik, Toomas Varek, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootsen, Mailis Reps, Rein Ratas, Inara Luigas, Enn Eesmaa, Vladimir Velman, Eldar Efendijev, Kalev Kallo, Aadu Must, Evelyn Sepp, Vilja Savisaar ja Kalle Laanet 19. veebruaril 2009. aastal. Arupärimine käsitleb riigi kohustuste üleandmist kohalikele omavalitsustele. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile on seotud riigi kohustuste üleandmisega kohalikele omavalitsustele. Pärast 2005. aastal teostatud hooldajatoetuse reformi anti hooldajatoetuse määramise ja maksmise õigus kohalikele omavalitsustele. Muu hulgas volitas seadusandja kohalikku omavalitsusüksust maksma abi vajavate puuetega isikute hooldajatele hooldajatoetust. Riik garanteeris selle rahaliste vahenditega. Alates 2009. aastast riik enam rahalist katet sellele ei taga. Alates 2009. aasta märtsist lõpetati puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel puudega lapse hooldajatele hooldajatoetuse maksmine. Seoses sellega on meil minister Pevkurile kaks küsimust. Ma loodan, et minister loeb need ise ette. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu! Kena kaunist õhtutundi! Mul on au vastata Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Toomas Vareki, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Rein Ratase, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Aadu Musta, Evelyn Sepa, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti esitatud arupärimisele.
Esimene küsimus: "Miks toimub riigipoolsete ülesannete üleandmine kohalikele omavalitsustele algul rahaliste katetega ja hiljem peab kohalik omavalitsus oma eelarves leidma need rahalised vahendid?" Riik on andnud kohalikele omavalitsustele ülesanded koos rahalise kattega. Hooldajatoetuse üleandmisel omavalitsustele on lähtutud põhimõttest, et hooldusvajadust hinnata ja hooldamist korraldada on otstarbekas omavalitsuse tasandil. Kohalikul omavalitsusel on võimalik arvestada kohalike tingimuste või eripäradega ning konkreetsete hooldamist vajavate inimeste vajaduste ning võimalustega. 2005. aastal anti kohalikele omavalitsustele mäletatavasti üle täiskasvanud puudega inimeste hooldaja toetus summas 108,7 miljonit krooni. Vahendid eraldati riigieelarve eraldisena. 2006. aastal sõlmiti kohalike omavalitsuste üleriigiliste liitudega kokkulepe, mille kohaselt anti täiskasvanud puudega inimeste hooldaja toetus kohalike omavalitsuste tulubaasi otse, suurendades kohalike omavalitsuste tulumaksuosa 0,1 protsendipunkti ja tasandusfondist lisati 126 miljonit krooni. Selle aasta märtsis anti kohalikele omavalitsustele üle ka puudega laste hooldaja toetuse vahendid summas 23,8 miljonit krooni. Toetuse määramisel on omavalitsusel õigus kehtestada oma kord. Omavalitsus saab igal juhul eraldi arvestada lapsevanema hoolduskoormust. Toetuse maksmise tingimused võivad olla paindlikumad kui kehtivas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Näiteks võib omavalitsus maksta hooldajatoetust ka töötavale hooldajale, kuna puudega lapse hooldamise kõrval võib töötada kodus osalise tööajaga või muude paindlike töövõtuvormidega. Omavalitsus võib toetuse asemel pakkuda ka lapsehooldusteenuseid, sealhulgas lapsehoiuteenust, et vanematel oleks võimalik tööl käia.
Teine küsimus: "Kas puuetega laste hoolekande korraldamisel on kavas puudega laste hooldaja toetuse rahalised kohustused järgneval eelarveaastal panna kohalikele omavalitsustele?" Ei ole. Aitäh!

Hea minister! Küsimusi teile ei ole. Ma tänan teid! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi 37. päevakorrapunktiga, milleks on Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Toomas Vareki, Lembit Kaljuvee, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Mailis Repsi, Rein Ratase, Evelyn Sepa ja Vilja Savisaare 19. veebruaril 2009. aastal esitatud arupärimine erivajadustega isikute riikliku hoolekandeteenuse kohta. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi!

Härra juhataja! Järgmine arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile ja arupärimine on seotud erivajadustega isikute riiklike hooldekandeteenustega. Eelmise aasta lõpus võeti vastu sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, millega viidi erihoolekande regulatsioon määruse tasandilt seaduse tasandile, kaotades sellega põhiseadusliku vastuolu. Samas kehtestatakse teenusele esitatavad nõuded seadusega. Meie küsimused ongi seotud sellega. Esiteks küsime, miks peavad teenust taotlenud isikud ootama teenust väga pikas järjekorras, ja teiseks küsime, miks ei saa isikud, kellel kohtumäärus jõustus juba eelmise aasta novembris, siiamaani teenust, mis on neile ette nähtud. Aitäh!

Tänan! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalministri! Hanno Pevkur, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au vastata 15 Riigikogu liikme arupärimisele seoses erivajadustega isikute riikliku hoolekandeteenusega.
Esimene küsimus: "Miks peavad teenust taotlenud isikud ootama väga pikas järjekorras suunamist teenusele?" 2009. aastal kasvas psüühiliste erivajadustega inimeste hoolekande eelarve suurusjärgus kümme miljonit krooni. 2009. aasta erihoolekandeteenuste kohtade arvu ei ole vähendatud. Vaatamata keerulisele majandusolukorrale ja riigieelarve vähendamisele, ei vähendatud erihoolekandeteenustele kehtestatud maksimaalsete maksumuste määrasid. Vanaduspensioniealiste isikute erihoolekandeteenuste vajadust hinnatakse isiklike rehabilitatsiooniplaanide koostamise käigus. See peaks välja selekteerima inimesed, kes tõepoolest teenust vajavad, ning need, kelle parim toimetulek on tagatud hoopis üldhoolekandeteenustega. Hindamise tulemusena peaks vabanema erihoolekandeteenuste kohti selle sihtgrupi jaoks. Näiteks, ainult dementsuse diagnoosiga isikutele saab osutada teenuseid eakate ööpäevaringse või päevase hoolduse raames. Dementsuse diagnoosiga eakatele suunatud teenuseid tuleb ka edaspidi arendada eakate hoolduse raames. 5. märtsil otsustas valitsus suunata Euroopa Regionaalarengu Fondist erihooldekodude reorganiseerimiseks 346,1 miljonit krooni, millele lisandub riigi omaosalus suurusjärgus 61 miljonit krooni. Kavas on ehitada psüühiliste erivajadustega inimestele kuni 66 pere‑ ja tegelusmaja. Iga peremaja on planeeritud kuni kümnele inimesele ehk kokku on 660 kohta.
Teine küsimus: "Miks ei saa isikud, kellel on kohtumäärus jõustunud juba eelmise aasta novembrikuus, ettenähtud teenusele siiani?" 2009. aasta riigieelarves on ette nähtud lisaraha 3,4 miljonit krooni, et finantseerida alates 2009. aastast kohtumääruse alusel isikutele teenuse osutamist. Sellel aastal loob AS Hoolekandeteenused juurde 25 teenusekohta kohtumäärusega ööpäevaringsele erihooldusele suunatud isikutele. 2009. aasta esimese kolme kuuga on kohtumäärusega ööpäevaringsele erihooldusele suunatud 24 inimest, neist kümnel on teenust pikendatud. See tähendab, et kohus on teinud uue otsuse, millega inimene suunati uuesti aastaks ajaks ööpäevaringsele erihooldusele. Praegu on järjekorras 16 jõustunud kohtumäärusega inimest. Uute kohtade loomisega Valkla Hooldekodusse kohtumääruse alusel ööpäevasele erihooldusele suunatud inimeste järjekorrad likvideeritakse. Aitäh!

Tänan! Hea minister! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi järgmise, 38. arupärimisega, milleks on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Jüri Ratase, Rein Ratase, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo ja Toivo Tootseni 19. veebruaril 2009. aastal esitatud arupärimine terviseedenduse kohta. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud minister! Arupärimine sotsiaalministrile. Ligi kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast ehk üle 600 000 inimese veedab suure osa oma päevast töökeskkonnas, puutudes seal kokku erinevate füüsiliste ja psühhosotsiaalsete ohuteguritega, mis suuremal või vähemal määral mõjutavad nende tervist. Spetsialistide arvates vähendab kehv tervis aga tööturul osalemise tõenäosust meestel 40% ja naistel 30%, langetades seega Eesti sisemajanduse kogutoodangut hinnanguliselt 6–15% (praegune toodangu langus pluss tulevikus tegemata töö). Eesti tööealise elanikkonna kehva tervist on meile pidevalt ette heitnud ka Euroopa Liit. Spetsialistide hinnangul on tervisliku eluviisi edendamise abil võimalik Eesti rahvastiku terviseseisundit oluliselt parandada. Meil on selle kohta esitatud neli küsimust. Sellel arupärimisel on kolmteist allkirja. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan 13 arupärijale.
Esimene küsimus: "Kas Teie hinnangul on töötaja terviseedenduse kuludelt erisoodustusmaksu maksmine riigikassa tulu, mis teenitakse elanikkonna tervise arvel?" Ei ole. Maksukorralduse seaduse järgi on maks seadusega riigi ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks. Maks on riigieelarve tulu, millega kaetakse riigieelarve kulud, sealhulgas kulud elanikkonna terviseedendamiseks. Riigieelarve kulude hulka kuuluvad ka näiteks Tervise Arengu Instituudi tegevuskulud. Selle instituudi tegevuse eesmärgid on Eesti rahva tervise järjepidev areng ning elukvaliteedi püsiv paranemine. Näiteks rahastatakse Tervise Arengu Instituudi kaudu südame‑ ja veresoonkonnahaiguste ennetamist. Riigieelarvest rahastatakse ka ravimite ja meditsiiniseadmete järelevalvet, represseeritute terviseedendust, mis kõik on seotud elanikkonna tervisega. Lisaks on riik vabastanud maksust tööandja kulud, mis on seotud töötervishoiuteenuste osutamise ja korraldamisega. Näiteks, kui töötervishoiuarst leiab, et kontoritöötaja pinges õlad vajavad massaaži, ja tööandja maksab kinni nii töötervishoiuarsti visiidi kui ka massaaži, siis on see vabastatud erisoodustusmaksust.
Teine küsimus: "Milliseid võimalusi näete töötaja terviseedenduse soodustamiseks ja populariseerimiseks tööandjate hulgas?" Terviseedenduse põhimõtete levitamine töökohtadel on alates 2008. aasta teisest poolest korraldatud sotsiaalfondi programmi "Tervislikke valikuid toetavad meetmed 2008–2009" raames. Programmi tegevuste eesmärk on ettevõtjate toetamine töötajate terviseedendamisel, töötajate haigestumise vähendamisel ja töö tõhususe suurendamisel. Koostöös maakondade ettevõtluse arendamise sihtasutuste ja maavalitsustega tutvustatakse terviseedenduse põhimõtteid infopäevadel ja soovijad saavad osaleda terviseedenduse baaskoolitusel. 2009. aastal on plaanis infopäevi korraldada vähemalt kuues maakonnas ja baaskoolitusi samuti kuues maakonnas. Võrgustikuga liitunud ettevõtete kontaktisikutele korraldatakse kord kvartalis info ja hea praktika jagamise seminare asutustes ja ettevõtetes kohapeal. 2009. aasta teisel poolaastal pakutakse kõikidele ettevõtetele võimalust osaleda temaatilistel koolitustel. Tööandjate toetamiseks on veebilehel www.terviseinfo.ee avaldatud töökoha terviseedenduse juhendmaterjale (enesehindamisküsimustikud, kvaliteedikriteeriumid jne). Samuti pakub Tervise Arengu Instituut ettevõtjatele eksperdiabi terviseedenduslike tegevuste ettevõtte arengukavasse integreerimisel, tegevuste planeerimisel ja hindamisel. Lisaks pakutakse haiguste ennetamise ja terviseedenduse alast teavet ettevõtetele Tervise Arengu Instituudi kodulehekülje vahendusel, meedia kaudu ning ettevõtjatele mõeldud seminaridel, messidel ja konverentsidel. Tervise Arengu Instituut töötab välja ja levitab töökohtadel terviseedendusalaseid juhendeid ja teabematerjale. Näiteks valmib 2009. aasta lõpuks Eesti ettevõtete heade terviseedenduslike praktikate kogumik.
Kolmas küsimus: "Milliseid seadusmuudatusi plaanite lähiaastatel terviseedenduse valdkonnas?" Terviseedenduse valdkonnas käib töö rahvastiku tervise arengukavaga, mille koostamine võttis mäletatavasti aega üle kümne aasta, kuid mis sai eelmisel aastal kinnitatud. Praegu on täpsustamisel ja täiendamisel rahvastiku tervise arengukava rakenduskava. Rahvastiku tervise arengukava esimese suuna – sotsiaalne sidusus ja võrdsed võimalused – ühe meetmena nähakse ette seaduste täiendamist, et motiveerida omavalitsuste ja organisatsioonide sotsiaalset vastutust ja rahvastiku tervise arengukava elluviimist. Selle meetme raames on plaanis laiemalt analüüsida valdkonda puudutavaid seadusi ning töötada välja kompleksne muudatustepakett.
Neljas küsimus: "Kuidas on terviseedendus viimastel aastatel Eestis arenenud? Kui paljud tööandjad on mõtteviisi Teie hinnangul üle võtnud? Mida näitab terviseedenduse kohta viimane statistika? Milliseid uuringuid on läbi viidud?" Tervist edendavate töökohtade võrgustik loodi Eestis 2005. aastal. Nüüdseks on aktiivseid liikmeid üle 70 ja neist poolte puhul on terviseteema integreeritud ettevõtte arengukavasse. 2009. aastal viiakse Tööinspektsiooni juhtimisel ellu programm "Tööga seotud terviseriskide vähendamine ja töösuhte kvaliteedi parandamine". Laialdase teavitustegevuse tulemusel on paranenud tööandjate ja töötajate teadlikkus töökeskkonnast, eriti kampaaniate fookuses olevatest probleemidest. Vähenenud on libisemiste ja komistamiste tagajärjel toimunud kukkumistest põhjustatud tööõnnetuste arv, paranenud on kemikaalidealane riskide hindamine ja tööandjate teadlikkus nende riskide ohjeldamisest. Tervise Arengu Instituut tegi väikesemahulised uuringud 2006. ja 2008. aastal. Kuna ala on Eestis veel väga noor, siis soovitan huvilistel tutvuda tervist edendavate töökohtade Euroopa võrgustiku kodulehega www.enwhp.org, kust saab infot teiste maade kogemuste ja uuringute kohta. Aitäh!

Tänan, hea ettekandja! Teile on küsimus. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud sotsiaalminister! Teid kuulates tundub, justkui kõike oleks palju tehtud ja Eesti inimese tervis võiks korras olla. Aga mitte ammu ilmunud Eesti inimarengu aruanne toob selgelt välja, et tegelikult on eestlaste, nii meeste kui ka naiste tervena elatud eluiga võrreldes Euroopa Liidu teiste maadega kindlasti kümme aastat lühem, kui mitte rohkem. Kuidas teie seda ministrina kommenteerite ja mida on ministeerium plaaninud selles valdkonnas ette võtta?

Aitäh! Need tegevused, mis ma ette lugesin, on tõesti riigi poolt tehtud. Loomulikult võiks olla tervist edendavate töökohtade võrgustikuga liitunud ettevõtteid oluliselt rohkem kui need 70. See sõltub paljuski ettevõtjatest. Olen nõus, et inimeste eluiga Eestis, eriti tervelt elatud eluiga võiks olla oluliselt pikem. Me oleme ministeeriumi arengukavas selle üheks eesmärgiks seadnud, aga väga raske on siin konkreetseid tegevusi öelda. Eks see kõik kokku, mis puudutab nii terviseedendust kui ka ravipraktikat, peab tagama, et keskmine eluiga, ka Eesti meeste keskmine eluiga pikeneks.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme 39. päevakorrapunkti juurde. See on  Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Kalev Kallo, Mailis Repsi ja Jaak Aabi 19. veebruaril 2009. aastal esitatud arupärimine taastusraviteenuse kohta. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vilja Savisaare!

Ka selle arupärimise esitasid 14 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget 19. veebruaril ja see esitati sotsiaalministrile. Kuigi arupärimine on tükk aega tagasi esitatud, on teema, mida ta puudutab, jätkuvalt aktuaalne. Rahvaga kohtumistel on ikka ja jälle päritud, miks see nii on ja miks pole ministeeriumis midagi ette võetud.
Lühidalt öeldes on arupärimise sisu järgmine. Riigikontrolli auditi analüüsist selgus, et vaid 19% taastusravi vajajatest on seda saanud ning vaid pooled neist õigel ajal. Nii Eesti Haigekassa kui ka teenuse osutajate hinnangul on taastusravivajadus oluliselt suurem kui praegused võimalused. Sama näitab ka Riigikontrolli analüüs. Taastusravi mitteosutamine selle vajajatele toob hiljem kaasa tõsisemaid terviseprobleeme ja suuremaid kulutusi. Uuringud näitavad, et taastusravi on suhteliselt kulutõhus ja parandab patsiendi elukvaliteeti oluliselt.
Taastusraviteenuse kättesaadavus ei sõltu niivõrd patsiendi taastusravivajadusest, vaid taastusraviteenuse osutaja olemasolust elukoha lähedal. Ennekõike on see iseloomulik ambulatoorse teenuse korral, kui patsient ei viibi haiglas ja peab leidma võimaluse käia iga päev taastusraviprotseduuridel. Ambulatoorset taastusravi saadi suurlinnades elaniku kohta keskmiselt 70% rohkem kui omavalitsustes, kus teenuse osutaja puudus.
Taastusraviteenuse mahu suurendamist ja kättesaadavuse parandamist piirab ka spetsialistide vähesus. Et teenust osutavaid kvalifitseeritud spetsialiste, eelkõige füsio‑ ja tegevusterapeute on vähe, ei aitaks ka ainult taastusravi eelarve suurendamine olukorda kuigivõrd parandada. Praegu on füsioterapeute 25% ja tegevusterapeute 22% arengukavas 2015. aastaks püstitatud eesmärgist. Senine spetsialistide koolituse ja täiendusõppe lõpetajate arv annab alust oletada, et planeeritud spetsialistide arv saavutatakse 2015. aastaks vaid kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt, mille realiseerumine on aga vähetõenäoline.
Nendest mõtetest ja faktidest lähtuvalt oleme esitanud sotsiaalministrile kolm küsimust, millele me vastust ootame. Aitäh!

Tänan! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Vastused teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliseid meetmeid võetakse kasutusele, et suurendada lähiaastatel füsio‑ ja tegevusterapeutide hulka? Kui suur on riiklik koolitustellimus füsio‑ ja tegevusterapeutide väljaõppeks? Kui suureks plaanitakse see lähiaastal viia?" Alates 2002. aastast on Sotsiaalministeeriumi juurde loodud tervisevaldkonna töötajate koolituse alane nõuandev komisjon. Komisjoni kuulub 20 liiget eri huvigruppidest, näiteks arsti‑ ja hambaarstierialade kutsekomisjonide esindajad, meditsiiniõppeasutuste esindajad, erialaühenduste esindajad, Sotsiaalministeeriumi esindajad, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindajad. Nõuandva komisjoni põhiülesanne on teha ettepanekuid Haridus‑ ja Teadusministeeriumile tervisevaldkonna töötajate iga-aastase riikliku koolitustellimuse kohta. Füsioterapeutide koolitustellimust planeeritakse nii nagu tervishoiutöötajate koolitustellimust. Igal aastal on esitatud koolitustellimus 40 füsioterapeudi kohta, neist 15 Tartu Ülikooli magistriõppest ning 25 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rakenduskõrgharidusõppest, mis peaks tagama füsioterapeutide tegevuse jätkusuutlikkuse. Tegevusterapeutide riiklik koolitustellimus esitatakse Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile, tellimus esitatakse 15 tegevusterapeudi kohta üle aasta. Koolitustellimuse aluseks on 2004. aastal tehtud tegevusterapeutide koolitusprognoos. See toetub taastusravivõrgu arengukavale ja tegevusterapeutide liidu enda ettepanekutele, mille kohaselt võiks aastaks 2015 Eestis olla 100 tegevusterapeuti.
Teine küsimus: "Kuidas plaanitakse tagada, et taastusraviteenus jõuab abivajajani, kes elab omavalitsuses, kus see teenus ei ole kättesaadav?" Taastusravi eesmärk on aidata haiguse või traumaga patsient võimalikult kiiresti jalule. Taastusravi eest tasub haigekassa, kui seda on osutanud taastusarst kindlustatud isikule vastavalt meditsiinilistele näidustustele. Taastusarst otsustab, kas taastusravi on näidustatud, ja määrab patsiendile taastusraviprotseduurid vastavalt patsiendi haigusseisundile ja selle raskusastmele. Kui elukohajärgselt ei ole võimalik korraldada ambulatoorset taastusravi või patsiendi seisund eeldab statsionaarset taastusravi, siis suunab taastusarst patsiendi edasi lähimasse statsionaari. Ka perearstil on võimalik patsienti saata teatud füsioterapeutilistele protseduuridele, mille eest võtab tasu maksmise kohustuse üle haigekassa. Selle aasta alul kinnitati esmatasandi tervishoiu arengukava aastateks 2009–2015. Toimiva esmatasandi tervishoiu eesmärk on tagada järjepidev ravi, sealjuures ambulatoorne füsioteraapia ja taastusravi haiglaravilt lahkuvatele patsientidele. Väljatöötatava esmatasandi tervishoiuvõrgustiku mudel näeb ette, et esmatasandi tervisekeskused paiknevad tõmbekeskustes. Tervisekeskuste töölerakendamine parandab kaugemas perspektiivis esmatasandi tervishoiuteenuste, sealhulgas füsioteraapia kättesaadavust. Kahjuks ei ole piiratud ressursside tõttu siin kiired lahendused võimalikud. Praegu on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalabi ja teenuste osutamist, mille hulka kuulub ka patsiendi ravile saamise transpordi küsimus.
Kolmas küsimus: "Paljudel juhtudel jätavad arstid patsiendi taastusravile suunamata, teades, et patsient nagunii teenust ei saa või tal ei ole võimalik kohale minna. Kuidas plaanitakse seda olukorda parandada, et tagada kvaliteetse ravi kättesaadavus kõikidele inimestele, kes seda vajavad?" Tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkust mõjutab oluliselt rahvastiku vananemine ja tööhõive. Rahvastiku vananemine mõjutab tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust nii tulude kui ka kulude poolelt. Rahvastiku vananedes väheneb tööjõud ehk väheneb maksudelt laekuv ravikindlustustulu inimese kohta, teisest küljest toob rahvastiku vananemine kaasa ka suurema nõudluse tervishoiuteenuse järele. Eesti Haigekassa koostab koostöös Sotsiaalministeeriumi ja Maailma Terviseorganisatsiooni ekspertidega 2009. aasta lõpuks Eesti tervisesektori rahastamise pikaajalise jätkusuutlikkuse analüüsi. Analüüs hindab tervisesüsteemi rahastamise korraldust riigi majandus‑ ja eelarvepoliitika taustal. Analüüs hõlmab nii ravikindlustust, riigieelarvest rahastatavaid teenuseid, erasektori osalust kui ka inimeste omaosalust. Tänapäevane taastusravi on peamiselt aktiivseid tegevusi sisaldav multiprofessionaalne tegevus ja sisult aktiivravi liik, mis on suunatud häirunud funktsioonide taastamisele, säilitamisele või puudega kohanemisele ja toimetuleku parandamisele. Kui patsiendi seisund võimaldab, peaks taastusravi toimuma ambulatoorselt. Ambulatoorse taastusravi kättesaadavuse parandamine vähemalt füsioteraapia mahus on esmatähtis. Esmatasandi tervishoiu arengukavas oleme ette näinud esmatasandil osutatavate raviteenuste valiku laiendamise, arvates nende hulka ka füsioteraapia. Oleme arvamusel, et osutades suuremates tõmbekeskustes paiknevates esmatasandi tervisekeskustes muu hulgas füsioteraapiateenust ning järk-järgult suurendades mahtu, paraneb taastusraviteenuse kättesaadavus. Samas ei ole võimalik tervisekeskust luua iga kohaliku omavalitsuse piirkonda. Sellises olukorras sõltub taastusravi kättesaadavus inimese jaoks ka kohaliku omavalitsuse suutlikkusest pakkuda lahendusi näiteks patsiendi transpordiprobleemi lahendamiseks. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Selle arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Kadri Simson, Lauri Laasi, Olga Sõtnik, Toomas Varek, Kalle Laanet, Ain Seppik, Vladimir Velman, Rein Ratas ja Valeri Korb. Arupärimine on esitatud 19. veebruaril s.a ja see puudutab erakorralist pensionireservi. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kadri Simsoni!

Hea juhataja! Head kolleegid! See arupärimine on saanud alguse sellest, et 18. veebruaril 2009. aastal lisaeelarve vastuvõtmisega sätestati ka see, et pensionide väljamaksed võib vajaduse korral teha erakorralisest pensionireservist. Teiseks sätestati, et seda summat, mis erakorralisse pensionireservi alles jääb pärast 2009. aasta pensionide maksmist, on riigieelarve jooksvate tulude ja kulude mittevastavuse korral lubatud kasutada ajutiseks likviidsuse juhtimiseks. Seoses sellega on arupärijad soovinud sotsiaalministrilt teada saada, mis mahus kulutatakse jooksval aastal erakorralist pensionireservi pensionide väljamaksmiseks, kas seda vahendit võeti kasutusele ka möödunud aastal, kuidas tagatakse pensionifondi jätkusuutlikkus ja milliseid leppeid on Sotsiaalministeerium sõlminud selleks, et sellel aastal tehtavad jooksvad kulutused saaksid kompenseeritud järgmisel eelarveaastal. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Sissejuhatuseks tuleb märkida, pikemalt ette lugemata Vabariigi Valitsuse seadust, et arupärimises esitatud küsimused kuuluvad Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevalt selgelt Rahandusministeeriumi pädevusalasse. Oleks olnud kindlasti parem ja võib-olla ka sisukam, kui te oleksite need küsimused esitanud rahandusministrile, aga ma saan nendele siiski, niipalju kui mul infot on, vastata.
Esimene küsimus: "Mis mahus kulutatakse 2009. aastal jooksvate pensionide väljamaksmiseks erakorralise pensionireservi vahendeid?" Rahandusministeeriumi kevadprognoosile tuginedes tuleb 2009. aastal kasutada üle kolme miljardi krooni ulatuses pensionireserve.
Teine küsimus: "Kas erakorralise pensionireservi vahendeid võeti kasutusele ka 2008. aastal?" Rahandusministeeriumist saadud informatsiooni kohaselt 2008. aastal erakorralise reservi vahendeid ei kasutatud.
Kolmas küsimus: "Kuidas tagatakse pensionifondi jätkusuutlikkus?" Usun, et arupärijad on mõelnud esimese samba eelarve jätkusuutlikkust. Riikliku pensionikindlustuse eelarve jätkusuutlikkus on tagatud eelkõige kehtiva pensioniindeksi abil, mis kohandub süsteemis toimuvate muutustega. Siin on mõeldud demograafilise olukorra muutusi, eelkõige indeksi sotsiaalmaksu laekumise osa kaudu, ning palkade ja hindade muutusi, kus mõju on nii indeksi sotsiaalmaksu laekumise kui ka tarbijahinnaindeksi osa kaudu. Seega peaksid riikliku pensionikindlustuse kulud ja tulud olema üldjuhul enam-vähem tasakaalus. Süsteemi võivad tasakaalust välja viia ühekordsed šokid majanduses, nagu meil praegu on, kuid ka erakorralised ühekordsed otsused, näiteks ühekordsed pensionitõusud. Sellisel juhul on vaja süsteemis teha lisakorrektiive, nagu näiteks selleaastane pensioniindeksi korrigeerimine. Kuna pensioniindeks kohaldub demograafiliste muutustega ning tulevikus jääb meil maksumaksjaid üha vähemaks, väheneb ka pensionide asendusmäär. Demograafiliste riskide vähendamiseks loodigi teine sammas, mis on oma olemuselt individuaalne kogumiskindlustus ja kus isiku pensioni suurus ei sõltu töötajate arvu muutustest. 2008. aasta lõpus oli riikliku pensionikindlustuse reservide maht ca viis miljardit krooni, millest on võimalik katta järgmiste aastate defitsiiti.
Neljas küsimus: "Milliseid kokkuleppeid on Sotsiaalministeerium sõlminud selleks, et tehtud jooksvad kulutused saaks kompenseeritud järgmisel eelarveaastal erakorralise rahaeraldisega pensionireservi?" Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuulub finants‑ ja ressursihalduspoliitika ning riigi eelarvepoliitika kavandamise koordineerimine ja elluviimine. Sotsiaalministeeriumil ei ole kavas rikkuda Vabariigi Valitsuse seadust ning sõlmida Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid kokkuleppeid. Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Täpsustav küsimus. Ma saan küll aru, et te tahate enamiku vastuseid lükata kolleeg Ivari Padarile, aga pensionifondi jätkusuutlikkus on siiski teie valdkond. Te mainisite, et sellel aastal mõneti lahendab probleemi pensioniindeksi erakorraline korrigeerimine. Kas teie üks ettepanek on siis see, et igal aastal hakataks majandusoludest tulenevalt pensioniindeksit erakorraliselt üle vaatama, või on ikkagi siin ka see variant, et te taotlete, et erakorralise pensionireservi selle aasta alguse maht taastataks?

Aitäh! Valikuid on mitu, nagu te ka ise ütlesite. Milline täpne valik saab olema, see sõltub kindlasti väga paljuski sellest, milline on Rahandusministeeriumist meile antav piirnumber. Siis tuleb valitsusel otsustada, milline tee pensionireservide säilitamiseks või nende suurendamiseks valitakse.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Minu küsimus ei puuduta riiklikku pensionikindlustust, vaid kogumispensioni ja teist sammast. Ma usun, et sotsiaalministrina olete te kindlasti tundnud huvi, mis on saanud teise sambasse kogutud rahast ja nendest fondidest, kui palju raha seal tegelikult on ja mis on saanud nendest fondidest, kuhu Eesti riik on paigutanud oma inimeste teise pensionisamba raha.

Aitäh! Mulle meenub, et vist mõni tund tagasi te juba sel teemal rääkisite. Te küsisite ka peaministri käest selle kohta infot. Ma usun, et teil on praeguseks kellaajaks juba piisav ülevaade selle kohta olemas.

Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Meil on jäänud kaks viimast arupärimist ja siis palun ennast valmis panna nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad võtta sõna vabas mikrofonis. Läheme edasi järgmise arupärimisega, mille on esitanud Riigikogu liikmed Toomas Varek, Helle Kalda ja Toivo Tootsen. See on esitatud 19. veebruaril s.a ja arupärimine on tööhõive kohta. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Toomas Vareki!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See arupärimine esitati paar kuud tagasi, aga teema on aktuaalne ka täna ja veel aktuaalsemaks läheb. Nimelt sai arupärimises ära mainitud, et peaaegu iga päev lisandub töötute ritta sadakond inimest. Täna me oleme öelnud ja lugupeetud sotsiaalminister ütles ka mõni nädal tagasi, et töötuid on juba 50 000. Kuigi, kui me arupärimist esitasime, siis oli meil teine sotsiaalminister, aga ega see ei muuda arupärimise sisu. Tänaseks on tõstetud üles ka teema, mis puudutab Tööturuameti ja töötukassa ühinemist. Teemat on aktuaalsemaks muutnud ka töötuskindlustuse poliitiline pool, see, millist protsenti tulevikus hakkavad maksma töötukassale nii tööandjad kui ka töövõtjad, kas protsent tõuseb või ei tõuse. Aga need 50 000 töötut, kes praegu on, vajavad ja ootavad kõik tegelikult ümberõpet. On selge, et praegu ei olda kaugeltki valmis neid ümber õpetama. Minu mällu on jäänud, et ümberõpet on suudetud anda mõnele tuhandele töötule. Kurvaks teeb meele see, et riik ei pane rõhku preventiivsele tööle, sellele, et töötust ennetada. Meie tööpoliitika on passiivne, mida on kinnitanud ka mitmed spetsialistid, oma kulutuste poolest aktiivsetesse tööturumeetmetesse oleme me Euroopas viimasel kohal. Kulutame selleks vaid 0,1% SKT‑st, Euroopa kulutab meist kümme korda enam ning ka meie naaberriigid Läti ja Leedu on meist eespool. Me oleme esitanud neli küsimust ja palume nendele sotsiaalministrilt vastust. Aitäh!

Tänan! Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri, et ta vastaks arupärimisele nr 247.

Aitäh! Austatud arupärijad! See on teema, millest me võiksime rääkida hommikuni, aga ma ei ole kindel, kas te nii pikalt vastu peaksite.
Esimene küsimus: "Miks pakutakse Eestis täienduskoolitust vaid juba töö kaotanule, sedagi poole aasta möödumisel töötuks jäämisest?" 24. märtsil toimus Sotsiaalministeeriumis tööandjate ja töövõtjate ning viie ministeeriumi kokkusaamine eesmärgiga leida teenuseid, mis aitavad säilitada tööhõivet ja on abiks juba töötuna arvele võetud inimesele. Mõned näited selle kohta, milles kokku lepiti. Tööhõive säilitamiseks võimaldatakse koolitusteenuse saamise ajal tööd leidnud inimesel osaleda pooleliolevas koolituses lõpuni. Luuakse laiemad võimalused koondamisohus või töö kaotamise ohus olevatele inimestele koolitusteenuse saamiseks, kombineerimaks osaajaga töötamist kvalifikatsiooni tõstmise ja arendamisega. Koostöös Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning tööandjate esindajatega töötatakse välja tööandjate ja ettevõtjate koolitus töökohtade säilitamise ehk koondamise alternatiivvõimaluste teemal. Töölepingu seadust täiendatakse regulatsiooniga, mille kohaselt on tööandjal võimalik kohaldada osalist tööaega kombineeritud täienduskoolitusega ühe aasta jooksul. Võimalikult kiiresti alustatakse isikustatud koolituskaartide süsteemi rakendamist. Töötutele antav konkreetses vääringus kaart võimaldab inimesel kiiremini soovitud koolitusele suunduda. Koolituskaarti saab lisaks koolitusel osalemisele kasutada ka kutseeksami eest tasumiseks. Koostöös Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga töötatakse välja võimalused riikliku koolitustellimuse kasutamiseks töötute koolitamisel, see aitaks suurendada koolituste pakkumise kiirust ning paindlikkust. Muudetakse ettevõtlustoetusega sarnastel alustel antavat stardiabi töötule, kes soovib luua mittetulundusühingut kui alternatiivset töötamise vormi. Muu hulgas rääkisime nendest võimalustest ja kõigest sellest täna Riigikogu sotsiaalkomisjonis.
Väide, et täienduskoolitust saab ainult töötu, ei pea paika. Tööalast täienduskoolitust pakutakse nii töötavatele inimestele kui ka tööotsijatele. Annan lühiülevaate, kust saavad erinevaid koolitusi töötavad inimesed, tööotsijad ja töötud. Ettevõtetel on võimalik oma töötajate täiendusõppeks taotleda toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt. Töösuhtes olevatel inimestel (sealhulgas koondamisteate saanud, sundpuhkusel viibivad, osaajaga töötajad) ja tööotsijatel on võimalik koolitusi saada Haridus‑ ja Teadusministeeriumi programmide "Täiskasvanute tööalane koolitus kutseõppeasutustes" ja "Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes" raames. Programme rahastatakse välisabivahenditest ja riigieelarvest. Koolitusi korraldatakse kutseõppeasutustes, rakenduskõrgkoolides ja vabahariduslikes koolituskeskustes. Koolitused on osalejatele tasuta. Tööturuamet pakub tööturukoolitusi tööturuteenuste ja ‑toetuste seaduse alusel, mis eeskätt suunab tähelepanu töötuna arvel olevatele isikutele. Samas pakub Tööturuamet programmi "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007–2009" raames koolitusi ka nendele sihtrühmadele, kes praegu küll töötavad, kuid kellel on raskem töötuks jäämise korral tööle naasta. Need on töötavad puudega inimesed ja vanemaealised, 50–74‑aastased. Programmi rahastatakse välisabivahenditest ja riigieelarvest. Tööturuameti pakutav tööturukoolitus jaguneb tööalaseks õppeks ja nn tööotsingukoolituseks. Viimane seisneb inimese ettevalmistamises töö otsimiseks. Tööalase koolitusena pakutakse esmast tööalast õpet, aga ka ümber‑ ja täiendusõpet. Koolitusi korraldatakse väga erinevatel erialadel: pakutakse ettevõtluskoolitust, koolitatakse raamatupidajaid, kokki, keevitajaid, müüjaid, klienditeenindajaid, juuksureid, on võimalik hankida sõidukijuhilubade erinevaid kategooriaid jne. Samas on võimalik tellida ka spetsiifilisemaid koolitusi, näiteks külmutus‑ ja kliimaseadmete mehaaniku, õigusspetsialisti-võlanõustaja, hoone energiaaudiitori jm koolitusi. Teatud juhtudel võib koolitusele saamine võtta rohkem aega, ent kindlasti ei saa nõustuda väitega, et tööturukoolitusele saavad inimesed ainult kuue kuu möödudes. Tuginedes Tööturuameti piirkondlikule infole, võib öelda, et koolitusjärjekorrad on erialade ja maakondade kaupa erinevad. Koolitusjärjekordade tekke põhjused on erinevad, need sõltuvad muu hulgas eriala spetsiifilisusest, praktikabaaside väiksusest, koolitajate vähesusest, soovijate rohkusest, sobiva koolitaja puudumisest piirkonnas ja muudest põhjustest.
Teine küsimus: "Kas oskate nimetada põhjuseid, miks osaleb Eestis tööturumeetmetes vaid 7% kõigist registreeritud töötutest?" Tööturuameti andmetele tuginedes võib öelda, et 2007. aastal osales aktiivsetes tööturumeetmetes 27% ning 2008. aastal 19% registreeritud töötutest. Seejuures on oluline märkida, et tööturumeetmetes osalejate protsendi arvutamisel ei ole arvestatud teavitamist tööturu olukorrast, tööturuteenustest ja ‑toetustest ega töövahendusealast teavitamist. Kuna neid teenuseid osutatakse tööturuteenuste ja ‑toetuste seadusest tulenevalt kõigile töötutele igal pöördumisel (töötu on kohustatud Tööturuametisse pöörduma vähemalt kord 30 kalendripäeva jooksul), sellepärast ei arvestata neid selle protsendi sisse. Sellel aastal on koolituse ja karjäärinõustamise maht võrreldes eelmise aastaga märgatavalt kasvanud. Kahjuks avaliku töö teenuse ning palgatoetuse mahu kohta seda öelda ei saa. Avaliku töö teenuse osutamise väiksema mahu põhjusena võib näha asjaolu, et avalikus töös osalemise eest maksab töötule tasu kohalik omavalitsus oma eelarvest. Lisaks sellele on avalik töö ainuke tööturuteenus, millest töötul on õigus keelduda. Palgatoetuse vähenenud mahu üks põhjus on tööandjate vähenenud valmisolek värvata väiksema konkurentsivõimega inimesi.
Kolmas küsimus:  "Miks kulutab Eesti ülejäänud Euroopaga võrreldes kümme korda vähem vahendeid aktiivsele tööturupoliitikale?" Professor Raul Eamets ütles olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tööturu areng" arutelul, et ega see, kui me tööpoliitikale hästi palju kulutame, ei tähenda alati, et tööpuudus kohe väga madal on. Riikide poolt tööturupoliitikale tehtavate kulutuste taset mõjutavad väga paljud asjaolud. Üks põhjus on siin kindlasti see, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis pakutavate tööturuteenuste nomenklatuur ning hind erinev. Kuid tõsi on, et välisvahendite toel on viimastel aastatel riigi kulutused tööturupoliitikale oluliselt suurenenud. Aastal 2008 olid võrreldes näiteks 2005. aastaga kulutused aktiivsele tööturupoliitikale kasvanud 35,4% ehk ca 73,4 miljonit krooni.
Neljas küsimus: "Milliseid analüüse on tehtud, saamaks teada, kas tänased Tööturuameti pakutavad koolitused vastavad tööturu vajadustele?" Praegu viib Poliitikauuringute Keskus Praxis Eesti Ametiühingute Keskliidu projekti raames läbi aktiivsete tööturumeetmete analüüsi. Viimati analüüsiti aktiivse tööpoliitika mõju 2003. aastal. Sotsiaalministeerium kavandas korraldada aastate 2005–2006 riikliku tööhõiveprogrammi raames tööturumeetmete uuringu, kuid see jäi tegemata. 2003. aastal Poliitikauuringute Keskuse Praxis tehtud aktiivse tööpoliitika tulemuslikkuse analüüs Eestis annab alust üldisemaks järelduseks, et aktiivne tööpoliitika Eestis on tulemuslik. Analüüs näitab, et osalemine tööturukoolitustes suurendab hilisemat töötamise tõenäosust 7–15%. Iga koolitusse investeeritud kroon toob ühiskonnale tagasi kolm krooni, ütleb Praxis. See tähendab, et inimene rakendub teenuses osalemise tulemusena tööle ning teenib kõige üldisemas mõttes riigile tulu. Kuna töötul pole kohustust teavitada Tööturuametit sellest, millisel põhjusel ta lõpetab töötuna arvelolemise, siis ei ole täpselt teada, kui paljud töötud teenuse abil tööd leiavad. Teada on, et 2008. aasta jooksul töötuna arveloleku lõpetanute hulgas, kelle arvelolek lõpetati seoses töö leidmisega (neid oli ca 20 000), oli 1387 isikut ehk 7% lõpetanud Tööturuameti pakutaval koolitusel osalemise töö leidmisele eelneva nelja kuu jooksul. 2007. aastal oli see näitaja 15%. Aitäh!

Tänan! Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Hea on kuulda teie seisukohti, aga kahjuks 19. märtsil, kui toimus Eesti Koostöö Kogu ja Euroopa Komisjoni esinduse ümarlaud, siis Maive Rute rääkis vastupidist. Ta ütles, et kahjuks on Eestil Euroopa teiste riikidega võrreldes väga halvad näitajad, ja tõi välja, et sotsiaalfondist eraldatud raha, struktuurifondide raha kasutab Eesti tööhõivega tegelemiseks ääretult vähe – ainult 2%. Küsisin täna seda rahandusministrilt, kuigi ei saa öelda, et see oleks rahandusministri küsimus, ja ta ütles, et see on otseselt Sotsiaalministeeriumi valdkond. Teie jutt on ilus, kahjuks arvab Euroopa teistpidi. Miks on kasutatud siiski nii vähe raha selleks, et tööhõive oleks tunduvalt suurem?

Aitäh! Võin öelda, tulenevalt sellest, kui palju minul on infot programmi vahendite kasutamise kohta, et me käisime üle-eelmisel nädalal läbi selle programmiperioodi raha, mis lõpeb selle aasta juunis, see on eelmine periood, 2006–2009. Viimase jupina oli meil kasutamata 1,5 miljonit krooni ja selle me suunasime koostöös haridusministeeriumiga just nimelt täiskasvanute täiendusõppesse. Nii et kui kõik lepingupartnerid peavad oma lubadusi, siis juuniks on sotsiaalfondi eelneva perioodi raha kulutatud. Mis puudutab järgmist perioodi, siis me oleme püüdnud tuua niipalju kui võimalik kõigi, nii sotsiaal‑ kui ka regionaalfondi vahendite kasutamist ettepoole, sealhulgas toome niipalju kui võimalik ettepoole regionaalfondi vahendeid suurusjärgus üks miljard krooni, mis läheb asenduskodudele ja hooldusravihaiglatele, samamoodi sotsiaalfondi vahendeid. Kindlasti me teeme enda poolt kõik selleks, et need sotsiaalfondi vahendid jõuaksid Eesti inimesteni nii kiiresti kui võimalik.

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.