Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud ministrid! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, rahvusvaheliste näituste konventsiooni ja selle muutmise protokolliga ühinemise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Teiseks, ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ja kolmandaks, asjaõigusseaduse, lennundusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! See eelnõu, mida mul on praegu au üle anda, kuulub rubriiki "ma vihkan, kui mul on järjekordselt õigus". Nimelt on nii, et kui te muutsite metsaseadust ja selle sabas ka looduskaitseseadust, siis lubasite te lageraielanke teha ka kaitsealadel. Selle jabura idee esimesed viljad on küpsenud ja mul oli õnnetus äsja näha sellist metsamajandamiskava, mis toobki lageraie olemasolevale kaitsealale. Sel põhjusel algatab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon looduskaitseseaduse muutmise, mille eesmärk on taastada paaris paragrahvis see normaalne regulatsioon, mis oli meil enne, kui käesoleva aasta alguses jõustus metsaseaduse muudatus. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Austatud kolleegid! Arupärimist põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile ajendas meid tegema hiljuti toimunud teraviljafoorum, kust võttis osa 250–300 teraviljakasvatajat. Arupärimine puudutab maaelu arengukavas aastateks 2007–2013 ettenähtud keskkonnasõbraliku majandamise meetme eelnõus ettenähtud piiranguid. Ühelt poolt peavad piirangud tagama meetme eesmärkide täitmise, teiselt poolt peab makstav toetus katma piirangute täitmisel saamata jääva tulu, et tagada põllumajandustootjate konkurentsivõime. Oleme seisukohal, et Eesti teraviljakasvatajatele ei tohi riik kehtestada väiksemate kompensatsioonidega karmimaid nõudeid, kui seda teevad teised Euroopa riigid. Meil on siin nelja fraktsiooniliikme esitatud neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli eelnõu ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Nüüd annan edasi järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 18. märtsil algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 19. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, milles käsitletakse ühenduse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜ eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 6. aprill kell 13.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 20. märtsil esitatud Eesti seisukohad globaalse kliimakokkuleppe saavutamist käsitleva teatise suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 6. aprill kell 13.
Kolmapäeval, 25. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja välisminister Urmas Paet.
Head kolleegid, palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget, puudub 10.
Nüüd läheme päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu! Põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku jätta Riigikogu täiskogu selle nädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 3. punkt, eelnõu 395 teine lugemine. Juhatus on ettepanekuga nõus.
Head kolleegid! Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletamisele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Selle nädala päevakord on kinnitatud.
 

Läheme arupärimistele vastamise juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Ain Seppiku, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki ja Eldar Efendijevi s.a 17. veebruaril esitatud arupärimine piiriületusproblemaatika kohta Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Palun kõnepulti hea kolleegi Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud välisminister! Arupärimine piirületusproblemaatika kohta Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal on järgmine: "Lugupeetud härra Urmas Paet! Keskerakonna fraktsiooni poole on pöördunud Narva Linnavolikogu liikmed palvega esitada käesolev arupärimine, et välja selgitada, mis põhjusel või mis eesmärgil on alates 19. jaanuarist 2009 lõpetatud koostöö Eesti Vabariigi ning Venemaa Föderatsiooni vahel piiriäärsete alade elanikele viisade väljastamisel." Sellega seoses on meil neli küsimust. Arupärimisele on alla kirjutanud 20 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Tahan veel lisada, et eelmistele küsimustele sel teemal suutis härra Paet meile vastata palju objektiivsemalt ja konkreetsemalt kui tema kolleegid ja me loodame, et vastab samamoodi ka nendele neljale küsimusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Palun härra välisministri kõnepulti vastust andma!

Tere pärastlõunat! Head Riigikogu liikmed! Aitäh küsijatele sellele teemale tähelepanu pööramast! Neli küsimust aga on järgmised.
Esimene küsimus: "Mis põhjusel ja mis eesmärgil on alates 19. jaanuarist 2009 lõpetatud koostöö Eesti Vabariigi ning Venemaa Föderatsiooni vahel piiriäärsete alade elanikele viisade väljastamise küsimuses?" Kõigepealt: koostööd selles osas loomulikult ei ole lõpetatud! Viisasid väljastatakse, viisasid saab taotleda ja neid väljastatakse. Tõsi on see, et 19. jaanuaril s.a lõpetas kehtivuse Eesti ja Venemaa vahel kehtinud protokoll, mis andis teatud hulgale piiri ääres elavatele inimestele võimaluse saada pikaajalisi viisasid, seejuures osa inimesi sai neid viisasid tasuta. See praktika lõppes 19. jaanuaril seetõttu, et lõplikult jõustus Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu 2006. aasta 20. detsembri määrus, millega kehtestati liikmesriikide välispiiril maismaal toimuva kohaliku piiriliikluse eeskirjad ja muudeti ka Schengeni konventsiooni sätteid. Selle 2006. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse alusel lõpetasid kehtivuse kõik varasemad kahepoolsed piiriületust sätestavad lihtsustatud viisa väljastamise korrad. Seesama määrus andis Euroopa Liidu riikidele võimaluse alustada oma naabritega, kes asuvad väljaspool Euroopa Liitu, kõnelusi võimaliku lihtsustatud piiriületuskorra üle siis juba uue regulatsiooni alusel. See on vastus esimesele küsimusele, mispärast selline praktika 19. jaanuaril 2009 lõppes. Nimelt jõustus lõplikult Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu vastav määrus.
Teine küsimus: "Kas Teie arvates Venemaa Föderatsioon oleks nõus kahepoolse lepingu piiriliikluse kujundamiseks allkirjastama?" Raske öelda! Ma usun, et iga riik on valmis allkirjastama lepinguid, mis on talle kasulikud, kuid niimoodi enne läbirääkimiste alustamist öelda, kas üks või teine riik oleks valmis midagi allkirjastama, ei ole võimalik. Küll on Vene pool ilmutanud huvi läbirääkimiste alustamise vastu. Kas need läbirääkimised, kui me neid kunagi peaksime alustama, ka selle tulemuseni jõuavad, et lepingu saab allkirjastada, seda on täna ennustada keeruline.
Kolmas küsimus:  "Kas Teie olete teinud peale 2008. aasta detsembrit Vabariigi Valitsuse istungil ettepanekut sõlmida Venemaa Föderatsiooniga kahepoolne leping kohaliku piiriliikluse kujundamiseks?" Osaliselt kattub see vastus eelmisele küsimusele antud vastusega. Enne, kui me saame rääkida ühe või teise lepingu sõlmimisest, me peame üldse kõnelusi alustama. Kui me kabinetis eelmise aasta oktoobri lõpus seda küsimust viimati arutasime, siis valitsus ei andnud Välisministeeriumile mandaati alustada kõnelusi või teha Vene poolele ettepanek alustada kõnelusi kohaliku piiriliikluse lihtsustatud korra küsimuses. Seetõttu ei ole need kõnelused ka alanud.
Mis on vahepeal toimunud? Te ei ole seda küll otseselt küsinud, aga selgitan siiski. Hoolimata sellest, et 19. jaanuaril kaotas senine protokoll oma kehtivuse, on Eesti  jätkanud ühepoolselt sellist praktikat, et need inimesed, kes on seni Eestis käinud ja midagi paha ei ole siin teinud, saavad ka edaspidi mitmekordseid pikaajalisi viisasid. Need inimesed elavad kas Leningradi või Pihkva oblastis Eestiga piirnevatel aladel ja olid varem hõlmatud nende protokollidega. Nii et Eesti on seda praktikat jätkanud ka ilma eriprotokollita. Me oleme teinud Vene poolele nii kirjalikult kui suuliselt ettepaneku, et vastastikusel alusel võiks ka Vene pool sedasama praktikat jätkata ilma tolle varasema protokollita, mida, nagu ma nimetasin, me ei saa tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2006. aasta määrusest jätkata. Vene pool on ettepaneku kaalumisele võtnud, ent seni ei ole me saanud neilt vastust, kas see on Vene poolel võimalik või mitte. Praeguseks on kokku lepitud, et 31. märtsil ehk nädala pärast kohtub Välisministeeriumi konsulaarosakonna peadirektor Moskvas oma kolleegidega Venemaa välisministeeriumist, kus me loodetavasti saame sellele ettepanekule vastuse. Tulenevalt sellest, mis see vastus on, saame seada oma võimalikke järgmisi samme. Pärast seda tõstatan ma selle teema kindlasti valitsuskabinetis, andes edasi informatsiooni ja arutades edasisi samme.
Ja viimane küsimus: "Kes on teie arvates personaalselt süüdi tekkinud inimesi alandavas olukorras?" Siin oleneb vastus sellest, mis olukorda silmas peetakse. Praegu kehtib Eesti ja Venemaa vahel viisarežiim nagu paljude teiste riikide vahel. Viisarežiimi ei saa minu hinnangul küll pidada kedagi alandavaks olukorraks. Paraku enamiku maailma riikide vahel kehtivad viisarežiimid. Viisarežiimi puudumine on pigem erand kui reegel. Ja nii ei saa ma nimetada ka süüdlast, kes on viisarežiimi välja mõelnud. Viisarežiimi kui sellist ei saa rahvusvahelises praktikas kuidagi kedagi alandavaks olukorraks pidada.

Suur tänu, härra välisminister! Teile on ka küsimusi. Esimene küsimus on kolleeg Jaak Aabilt.

Hea minister! Nagu selgus, on Välisministeerium selle küsimuse valitsuskabinetis mitu korda tõstatanud. Kas te oskate põhjendada, miks valitsuskabineti liikmed teie algatust ei toetanud? Kas on mingi selge põhjus, miks ei ole astutud samme, et soodusrežiim kehtestada?

Kui seda arutelu meenutada, siis peamine, mis on kõigile valitsusliikmetele ja ma usun, et ka teile uudne: sellist olukorda, mida see Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määrus praktikas rakendatuna võimaldaks, ei ole seni veel nähtud. See on täiesti uus nii meile siin kui ka Euroopa Liidule tervikuna. Iseenesest tähendaks see süsteem seda, et lepitakse kokku maa-alas mõlemal pool piiri kahe riigi vahel ja nendel inimestel, kes alaliselt sellel maa-alal elavad, tekiks võimalus saada luba lihtsustatud korras või ilma viisata piiri ületada. Samas nad võivad ka naaberriigi territooriumil liikuda ainult tollel kokkulepitud territooriumil. Näiteks kui kaks riiki lepivad kokku 30-kilomeetrises alas, siis inimene, kes elab teisel pool piiri sellel alal, saab tulla üle piiri, aga mitte kaugemale kui 30 km piirist.
Peamine küsimus oli see, et kuna tegemist on väga uudse asjaga, siis kuidas ikkagi tagada, et inimesed ei lähe lubatust kaugemale. Kui meil oleks tegu piiriäärse elaniku loaga, siis too Venemaa elanik näiteks Tallinna ei tohi minna, rääkimata sellest, et ta võiks sõita Lissaboni. Kui aga arvestada Schengeni ruumi ja viisakontrolli puudumist, siis suure tõenäosusega oleks see võimalik. See oli üks kõige suuremaid küsimärke.
Samas, nagu te ilmselt teate, ei otsustanud valitsus väga jäigalt, et me ei hakka mingil juhul mitte kunagi selle üle rääkima. Kujunes seisukoht, et kuna meie lõunanaabrid Läti ja Leedu on alustanud Venemaa ja Valgevenega neid kõnelusi, siis võiks vaadata, kuhu nende kõnelused jõuavad ja analüüsida nende praktikat. Neid kõnelusi alustati möödunud aasta varasügisel ja tänase seisuga kumbki nendest riikidest ei ole neid lõpetanud. Nii et esialgu ei ole meil kuskilt vastavat praktikat võtta.
Soome, meie põhjanaaber, otsustas, et nemad ei alusta neid kõnelusi. See oli üks peamine argument, aga see ei tähenda, et kogu teema on meie jaoks lõplikult lukku löödud. Nagu ma nimetasin, ma ootaksin praegu ära Vene poole vastuse lihtsamale variandile, tegelikult palju laiemalt inimeste reisimise lihtsustamist hõlbustavale variandile, mis puudutab pikaajaliste ja mitmekordsete viisade väljastamist vastastikusel alusel. Esiteks, see ei tekita eeltoodud küsimust, kui kaugele inimene ühes või teises riigis liikuda võib, ja samas on selle mõju märksa laiem, ei hõlma ainult piiriäärseid alasid. Tegelikult võimaldaks see lihtsustada ka teistes Eesti ja Venemaa piirkondades elavate inimeste reisimist. Nii et see oleks esimene eelistus. Ma loodan, et järgmine nädal, kui meie konsulaarosakonna peadirektor kohtub Moskvas oma kolleegidega, me mingi vastuse saame. Sellelt pinnalt kavandame oma edasised sammud. Aga ma rõhutan, et võimalus käivitada uuesti kõnelused tolle Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määruse valguses ei ole sugugi lukus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Aitäh teile põhjalike vastuste eest, nagu te neid ka varem olete andnud! Mul on aga täpsustav küsimus, võib-olla mõnes mõttes spekulatiivne. Euroopa Liidu dokumendid annavad võimaluse kehtestada valdkondlikku viisavaba piiriületust kahelt poolt ja see nagu poleks probleem. Aga endine mudel hõlmas inimesi rohkem humaansetest printsiipidest lähtudes. Kui läheb nii kaugele, et alustatakse läbirääkimisi ja sealtpoolt öeldakse "jah", kas siis ka Schengeni võimalusi arvestades endine mudel, humaansusel põhinev mudel võib ikkagi taastuda? See on see kõige suurem probleem! Ega meil näiteid teistest riikidest tõesti võtta ei ole, aga kust neid kogemusi ikka võtta.

Selle olukorra lahendamiseks näen ma kolme võimalust. Esimene ja kõige lihtsam võimalus on see, mille me oleme Vene poolele välja pakkunud. See on, et kui mõni inimene on probleeme tekitamata juba suhelnud teise poolega, siis ta saab pikaajalise ja mitmekordse viisa. See oleks kõige lihtsam ja kõige loogilisem  lahendus, mis arvestaks ka teie nimetatud humaansuse tegurit. Inimene saab liikuda lihtsalt ja vabalt.
Teine piiriäärseid elanikke puudutav võimalus on Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu määruse raames sõlmitav kokkulepe naaberriigiga lihtsustatud piiriületuse osas. See on tolle määruse alusel võimalik, aga lahenduse nõrkadest kohtadest ma juba rääkisin. Esiteks, inimene ei ole oma liikumises teise riigi sees vaba, ta peab silmas pidama kehtestatud territooriumi, ja teiseks, enamikku ühe või teise riigi kodanikke see ei hõlma. See hõlmab ainult neid inimesi, kes elavad alal, milles on kokku lepitud.
Kolmas, kõige keerulisem võimalus oleks täiendada Euroopa Liidu ja Venemaa vahelist viisalihtsustuslepingut. Selles lepingus on nimetatud elanike kategooriad, kes saavad ka tasuta viisasid. Samas ei hõlma see leping kõiki neid valdkondi, mis meile, eriti aga piiriäärsetele elanikele võiks huvi pakkuda. Toda kolmandat võimalust ma pean kõige vaevalisemaks ja mitte väga realistlikuks. Usun, et lahendus tuleks leida esimese kahe versiooni seast.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud välisminister! Mul on selline küsimus. Te ütlesite, et Eesti pool on kindlasti huvitatud nn kohalikule piiriliiklusele ülemineku läbirääkimiste jätkamisest. Kuid arupärimisele vastates ütles peaminister Andrus Ansip järgmised sõnad: "Me ei soovi alustada läbirääkimisi nn 50 + 50 km printsiibi alusel." Kas see oli peaministri isiklik seisukoht või olete seda küsimust arutanud ka valitsuskabinetis?

Siin on natuke vale arusaamaga tegemist. Teie arupärimise teine küsimus oli, kas Venemaa Föderatsioon oleks minu arvates nõus lepingu sõlmimisega. Ma vastasin, et ma ei tea, kas nad on lõpuks nõus midagi sõlmima. See sõltub tekstist. Seni ei ole Venemaa märku andnud, et nad oleksid valmis alustama kõnelusi selle lepingu üle.
Mis puutub peaministri väljaöeldusse, siis peaminister väljendas väga korrektselt seisukohta, millele valitsuskabinet möödunud aasta oktoobri lõpus jõudis. Valitsuskabinet jõudis seisukohani, et Välisministeeriumile ei anta praegu volitusi alustada Venemaaga kõnelusi selle kokkuleppe üle. Ja seda peaminister ka ütles. Täna ma olen teile öelnud, et ma kavatsen igal juhul selle teemaga uuesti valitsusse minna, aga enne ma ootan ära konsulaarosakondade peadirektorite 31. märtsi kohtumise tulemused. Sellest sõltub, mis informatsiooni või ettepanekuga ma valitsusse lähen.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud minister! Sellest, mis te ütlesite, saab nagu hästi aru. Aga tegelikult on siiski võimatu praegu rahvale selgitada, miks valitsus ei toeta seda soodusrežiimi. Ka siin saalis on öeldud, et asi seisab hoopis Venemaa taga, et Venemaa justkui ei taha kõnelusi alustada. Need seisukohad on saalis välja öeldud. Mida ikkagi inimestele öelda? Ei möödu ühtegi rahvakoosolekut, kohtumist, kus seda ei küsita. Teie justkui siis toetate, aga valitsus ei toeta? Kuidas need asjad ikkagi on?

Öelge inimestele, nii nagu ka mina kohtumistel ütlen, et loomulikult me soovime võimalikult lihtsat inimeste liikumist üle piiri. Aga muidugi on samas oluline, et riigi turvalisus selle tõttu ei kannataks. See, mida meie seni oleme ühepoolselt suhetes Venemaaga juba teinud – oleme jätkanud mitmekordsete pikaajaliste viisade väljaandmist – on tegelikult palju rohkem kui see, mida ka toosama lihtsustatud n-ö piiriliikluse määrus üldse pakuks. See, mida meie oleme praktikas teinud, hõlmab kõiki inimesi Venemaal, kes soovivad Eestisse sõita, mitte ainult neid, kes elavad 30 või 40 või 50 kilomeetri tsoonis. Praegu me ootame Venemaalt vastust, kas nad on valmis vastastikusel alusel sedasama võimaldama Eesti kodanikele. Kui on, siis võib öelda, et kogu mure on murtud. Isegi enam, kergemaks läheb liikumine mitte ainult piiriäärsete alade elanikel, vaid kõigil kodanikel.
Teiseks, miks valitsus ei soovinud anda Välisministeeriumile volitust neid läbirääkimisi alustada. Seda ma juba teile rääkisin. Esiteks, asjaomast praktikat Euroopa Liidus ei ole üldse. Ka need, kes alustasid kõnelusi eelmise aasta varasügisel, ei ole veel kokkuleppeni jõudnud. Venemaa ja Läti vahel ning Venemaa ja Leedu vahel kehtib samasugune tavapärane viisarežiim nagu meil. Seepärast on valitsuse hoiak, et vaatame, kuidas need kõnelused naabritel lähevad, kuhu jõutakse ja kuidas toosama riigi sees liikumise piirang ja kogu see kaardisüsteem praktikas välja nägema hakkab. Selle järgi teeme oma otsuse.
Veel kord: ootame ära järgmise nädala kohtumise. Valitsus kindlasti tuleb selle teema juurde tagasi. Selleks ajaks on ehk ka juba teada, kui kaugele Läti ja Leedu on oma kõnelustega jõudnud. Sellest tulenevalt saab teha edasisi samme. Praegu aga ei ole Eesti piiriäärsete elanike olukord mingilgi moel kehvem kui inimestel Lätis või Leedus. Neil kehtib samasugune viisarežiim, kuna juba varsti aasta aega kestnud kõnelused ei ole tulemust andnud.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud minister! See saaga meenutab kunagist menufilmi "17 kevadist hetke" – umbes nii palju kordi olete te Pihliga kordamööda käinud siin valitsuse väga erinevat arvamust selgitamas. Teatavasti puudutab see küsimus ju ainult Eesti kodanikke, teistele see piiriületus üldse ei lähe korda. Pihli arvamus siseministrina on, et enamik Eesti kodanikke on kahtlased ja seetõttu tuleks piiriületust piirata. Teie seisukoht on olnud valdavalt see, et enamik kodanikke ikka ei ole. Öelge mulle, kas selles seisnebki valitsuskabineti põhivastuolu selle küsimuse lahendamisel.

Ma ei usu, et keegi Eesti valitsuse liikmetest või, veel enam, tähtsa partei esimeestest peaks suurt osa Eesti inimesi kuidagi kahtlaseks. Päris kindlasti pole ma selle teie küsimuses kõlanud väitega nõus. Samas tuleb Siseministeeriumist selles mõttes aru saada, et nemad peavad ju lõpuks tagama Eesti riigi sisejulgeoleku. Kui lihtsustatud piiriületus nende kaartidega peaks jõustuma, siis peab ennekõike Siseministeerium tagama, et inimesed, kellele kaardid annavad õiguse liikuda Eesti riigis piirist 30, 40 või 50 kilomeetri kaugusele, ei sõidaks näiteks Paidesse või Haapsallu. Selles mõttes on Siseministeeriumil suur vastutus ja nad peavad sisejulgeoleku aspektist analüüsima, kuidas tagada, et mingeid rikkumisi ei oleks. Ilmselt me kõik oleme nõus, et Eesti riigi sisse ei ole võimalik teist piiri ehitada, ükskõik kas 40 või 50 kilomeetri kaugusele n-ö pärispiirist. Nii et kõiki muresid tuleb võtta väga tõsiselt, teema aga, nagu ma juba ütlesin, on kõigile praegu uus. Aga kordan: see ei tähenda, et see lugu lukus oleks.

Palun, Valeri  Korb!

Lugupeetud minister! Proua Inara Luigasele te vastasite kirjalikult selle probleemi kohta. Minu küsimus on seotud just teie vastusega. Vabariigi Valitsuse otsusest tulenevalt on Välisministeerium teatanud Venemaa Föderatsiooni senise piiriületuskorra muutmisest ning üleminekust tavalisele viisarežiimile, kuid teinud samas ettepaneku jätkata senise korraga sarnast viisade väljastamise praktikat, kui see kehtivate õigusaktide kohaselt vähegi võimalik on. Kas te tegite selle ettepaneku kirjalikult või suuliselt.

Mõlemal moel. Ma olen teinud selle kirjalikult Vene välisministrile Sergei Lavrovile, seejärel Venemaa palve peale täpsustanud seda ettepanekut detailideni veel korra kirjalikult. Ja tegin selle ka suuliselt viimastel kohtumistel nii Sergei Lavroviga möödunud aasta detsembris kui tema asetäitja härra Titoviga tänavu jaanuari lõpus. Siis oli see ka jutuks. Nii et jah, nii kirjalikult kui suuliselt ja mõlemat vähemalt kaks korda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra välisminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Enn Eesmaa, Toomas Vareki, Inara Luigase, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Helle Kalda, Vilja Savisaare, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo ja Mailis Repsi s.a 19. veebruari esitatud arupärimine rahvuskaaslaste programmi nõukogu moodustamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Oleme koos kolleegidega esitanud arupärimise rahvastikuministrile, see puudutab rahvuskaaslaste programmi nõukogu moodustamist. Tegemist on üsna kummaliselt vormistatud või võib-olla ka sisult suhteliselt kummalise nõukoguga. Lubage ette kanda arupärimise tekst. Vabariigi Valitsuse seaduse § 21 alusel on Vabariigi Valitsus 5. veebruaril 2009. aastal andnud korralduse nr 43 "Rahvuskaaslaste programmi nõukogu moodustamine valitsuskomisjoni ülesannetes". Nimetatud korralduse punkt 2 sätestab, et – siit tulebki teatud mõttes kurioosum – nõukogu esimeheks nimetatakse minister Urve Palo ning liikmeteks haridus- ja teadusminister, teiseks, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse juhataja, kolmandaks, Eesti Keele Instituudi vanemteadur, neljandaks, Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik, viiendaks, Kultuuriministeeriumi asekantsler kultuurilise mitmekesisuse ja välissuhete alal, kuuendaks, minister Urve Palo nõunik, seitsmendaks, Sihtasutuse Eesti Migratsioonifond juhatuse liige, kaheksandaks, Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik, üheksandaks, Tartu Ülikooli professor, kümnendaks, Välisministeeriumi pressi- ja infoosakonna nõunik. Nagu loetelust nähtub, on tegemist üsna erinevate ametikohtadega. Meil ei ole sugugi alust ära arvata, millise kvalifikatsiooniga need inimesed on ning kas täna või tulevikus nendel ametikohtadel töötavad inimesed peaksid ikka sellesse nõukogusse kuuluma. Loomulikult jääb ka pisut arusaamatuks, mis on konkreetse nõukogu pädevus või moodustamise mõte.
Siit ka meie küsimused. Kas tegemist on anonüümsete nõukogu liikmetega, kelle nimesid nagu näiteks kapo ametnike omi ei tohigi avalikustada? Teiseks, kes kuuluvad tegelikult nimetatud nõukogusse? Siin võib ka küsida, kas tegemist on mingi nn varinõukoguga. Kolmandaks, millised on nimetatud nõukogu tegevuse eesmärgid? Ka see on jäänud meile pisut arusaamatuks. Nendele küsimustele soovimegi vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Evelyn Sepp! Palun teid, minister Urve Palo, kõnetooli!

Tere päevast! Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan 14 Riigikogu liikme esitatud arupärimisele rahvuskaaslaste programmi nõukogu moodustamise kohta. Esimene küsimus: "Kas tegemist on anonüümsete nõukogu liikmetega?"  Ei ole. Nimetatud korraldusele – s.o nr 43,  5. veebruar 2009 – on lisatud seletuskiri, kus on kirjas isikud, kes praegu esindavad nõukogus loetletud eri asutusi. Korraldusest jäeti isikute nimed sihilikult välja, et nõukogus esindatud asutustel oleks lihtsam vajaduse korral määrata nõukokku uus esindaja. Teatavasti see on täiesti tavaline asi, et nõukogu põhimõttelise koosseisu küll kinnitab Vabariigi Valitsus, aga näiteks kui Kultuuriministeeriumi asekantsler peaks töölt lahkuma ja ministeerium soovib uue inimese tööle määrata, siis on tal lihtsam seda teha sellisel moel, et teatab nõukogule uue asekantsleri nime ja valitsus ei pea seda kinnitama.
Samal ajal, toonitan veel kord, on nõukogu koosseis nimeliselt seletuskirjas olemas. Loetlen need inimesed. Esimees on minister Urve Palo, programmi nõukogus on kümme liiget: haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, minister Urve Palo nõunik Aho Rebas, Kultuuriministeeriumi asekantsler kultuurilise mitmekesisuse ja välissuhete alal Anne-Ly Reimaa, Eesti Migratsioonifondi juhatuse liige Ede Teinbas, Tartu Ülikooli professor Aadu Must, endine Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse juhataja, nüüd Lääne-Nigula koguduse õpetaja Leevi Reinaru, Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee, Välisministeeriumi pressi- ja infoosakonna nõunik Jüri Trei, Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik Jüri Valge ja Eesti Keele Instituudi vanemteadur Jüri Viikberg. See oli vastus teisele küsimusele.
Kolmas küsimus: "Millised on nimetatud nõukogu tegevuse eesmärgid?" Rahvuskaaslaste programmi 2009–2013 põhieesmärk on toetada eestluse säilimist ja arendamist väljaspool Eestit. Programm on rahvuskaaslaste programmi 2004–2008 jätk ja selle lähtealus on Eesti Vabariigi põhiseadus, mis sõnastab Eesti riigi ülesandena eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise läbi aegade. Programmi sihtrühm on väljaspool Eestit elavad eestlased ja Eesti kodanikud. Kui eelmisel perioodil oli raskuspunkt idapoolsete eesti kogukondade toetamine, siis käesolev programm püüab toetust ida ja lääne suunal tasakaalustada, arendada koostööd ning laieneda seejuures ka hajaeestlastele. Toonitan, et Eesti riigile on tähtsad ja vajalikud kõik eestlased ja Eesti kodanikud, olenemata nende asukohamaast. Seepärast on oluline toetada välismaal elavate rahvuskaaslaste keele ja kultuuri säilimist ning eestlaste ühtekuuluvustunnet ja tagasipöördumist.
Programmi rakendatakse asukohamaade seadusi austades ja nende rahvuspoliitikat tunnustades. Programm koosneb kuuest peatükist ja kolmest lisast. Sissejuhatusele järgnevas esimeses peatükis kirjeldatakse väliseestlaste kujunemist ja programmi tagapõhja ning antakse ülevaade rahvuskaaslaste programmiga seotud valdkondade hetkeseisust. Teine peatükk käsitleb programmi visioone ja nende rakendamist. Kolmandas peatükis on täpsemalt kirjas programmi tegevus valdkondade kaupa: kultuuripärand, haridus, kultuur, teabevahetus, kirikud ja kogudused, väliseestlaste tugipunktid ja tagasipöördumine.
Nõukogu ülesanded on: programmi iga-aastase rakendusplaani ja eelarve kinnitamine, konkursside väljakuulutamine ja korraldamine vastavalt ministeeriumi volitusele, projektitoetuste jagamine vastavalt laekunud taotlustele, projektide täitmise ja toetuste kasutamise järelevalve, programmist lähtuvate projektide algatamine ja nende elluviijate leidmine, korraldusküsimuste jaoks vajaliku regulatsiooni, näiteks konkursside korraldamise korra ja taotluste vormi väljatöötamine ja kinnitamine, avalikkuse teavitamine rahvuskaaslaste toetamise ja koostööga seotud tegevustest, iga-aastase täitmisaruande koostamine Vabariigi Valitsusele ja järgmise programmi koostamine.
Programmi täpsem rakendamine ja planeeritavad vahendid aastatel 2009–2011 selguvad rakendusplaanist, mis on programmi lisa. Programmiga on võimalik tutvuda näiteks Rahvastikuministri Büroo koduleheküljel. Seal on ka nõukogu ülesanne kirjas. Igal aastal koostab rahvuskaaslaste programmi nõukogu uue rakendusplaani kolmeks järgmiseks aastaks, lähtudes eelneval aastal selgunud vajadustest ja majanduslikest võimalustest ning arvestades olemasolevat rakendusplaani.

Suur tänu, minister Palo! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Mul on selline küsimus. Kui silmas pidada mõningat analoogiat integratsiooniprogrammiga või ‑programmidega aja jooksul, siis kas selle konkreetse programmi koostamisel ja rakendamisel on õpitud eelviidatud temaatika vigadest? Kui palju on selle rakendamiseks raha ette nähtud? Kas on kavandatud ka mingid mõõdetavad tulemused? Ma ei tea, kas neid on võimalik kuidagi mõõta – et me ei lõpetaks lihtsalt sellega, et oleme kuhugi raha jaganud. Vahest saame ka püstitatud eesmärkide täitmist mõõta?

Tulles erasektorist, olen ma harjunud, et tühja juttu ei ole mõtet ajada ja eesmärgid peavad olema mõõdetavad. Nii nagu lõimumisprogrammis on konkreetselt mõõdetavalt seitse visioonipunkti, on ka rahvuskaaslaste programmis konkreetselt mõõdetavad visioonipunktid. On kirjas baastase ja ka tase, kuhu me soovime liikuda. Kui programmiga tutvuda, siis seal on see kõik kirjas. Tegu on visioonipunktidega aastaks 2013.
Mis puudutab raha, siis loomulikult on programm seotud rakendusplaaniga ja rakendusplaan omakorda rahaliste numbritega. On tõsi, et esimene programm ei sisaldanud ei mõõdetavaid visioonipunkte ega ka rakendusplaani, kus olnuks täpselt näha, kust raha tuleb, milliste tegevuste jaoks ja kui palju seda aastas on. Nüüd oleme vigadest õppinud ja meil on rakendusplaan olemas. Näiteks aastaks 2009 on programmi eelarve 13,7 miljonit Eesti krooni. On ka näha ministeeriumide kaupa, kust kui palju raha tuleb. Järgmiseks aastaks on plaanitud 14 miljonit krooni. Aga nagu ma ennist ütlesin, kui hakatakse järgmist aastat planeerima, vaadatakse ministeeriumide võimalused üle: kas too 14 miljonit jääb või see summa kasvab või kahaneb.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Ain Seppiku, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa ja Nelli Privalova s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine Rahvastikuministri Büroo perspektiivi kohta. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Austatud kolleegid! Arupärimine rahvastikuminister proua Urve Palole on järgmine. Eelmise aasta jooksul ja selle aasta alguses on teie koalitsioonipartnerid avaldanud korduvalt arvamust, et tulevikus ei ole vajadust Rahvastikuministri Büroo eksisteerimise järele ja kõik büroo praegused funktsioonid võiks jagada teiste ministeeriumide vahel. Selline positsioon näitab, et integratsioonipoliitika aktuaalsus Eesti ühiskonnas kaob ja see poliitika taandub mitme ministeeriumi tavalise päevapoliitika ritta. See ajendas meie fraktsiooni esitama teile seitse küsimust. Eelmistel aastatel oli see teema mitu korda arutusel ja te ise ka püstitasite järjepidevusküsimuse ja ‑problemaatika. Meie seitsmele küsimusele on alla kirjutanud kaheksa fraktsiooni liiget. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Palun teid, minister Palo, kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan kaheksa Riigikogu liikme arupärimisele Rahvastikuministri Büroo perspektiivi kohta. Mul on väga hea meel jagada teiega oma visiooni Rahvastikuministri Büroo tegevuste ja tulevaste väljakutsete kohta. Nn portfellita ministrid on ellu kutsutud, lahendamaks ühiskonnas aktuaalseid probleeme, mis eeldavad eriti suurt koostööd riigi ja muude institutsioonide vahel. Rahvastikuministri Büroo töövaldkonnas on Eesti riigi väljakutsed olnud eelkõige väike sündimus ja sellest tulenev negatiivne iive, mis on hakanud ohustama rahvastiku jätkusuutlikkust, ning ühiskonna lõimumine.
Vabariigi Valitsuse seaduse § 3 lõike 2 alusel on praeguse valitsuse rahvastikuministrile antud ülesanded tegutseda eelkõige järgmistes suundades. Üldine rahvastikupoliitika koordineerimine, sealhulgas rahvastikupoliitika analüüs ja seire. Rahvastikualaste andmete analüüs ja nende kasutamise soodustamine, uuringute korraldamine ja nende tulemuste kasutamine teadmispõhises poliitikaprotsessis. Vabariigi Valitsuse ja ministrite otsuste demograafilisele olukorrale avalduva mõju ennetav analüüsimine ja järelseire. Integratsioonipoliitika kujundamine ja rakendamine, sealhulgas kodakondsuspoliitika elluviimise jälgimine. Väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslaste suhtes poliitika kujundamine ja rakendamine. Represseeritute ja represseeritutega võrdsustatud isikute mälestuse jäädvustamise ning okupantriikide repressiivpoliitika uurimise korraldamine.
Tegelik büroo tegevusvaldkond on muidugi laiem, kui ma praegu loetlesin. Näiteks moodustab ühe olulise suuna ka lõimumispoliitika osana käsitatav rahvuskultuuriseltside toetamine ja nende tegevuse koordineerimine.
Nüüd vastused küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas Te hindate praeguse Rahvastikuministri Büroo iseseisva üksuse töö efektiivsust? Kas võite tuua välja Teie poolt juhitava büroo nõrgad ja tugevad küljed?" Kahtlemata on kahe aasta pikkuse töö jooksul kujunenud ka ülevaade büroo tegevusest, selle tugevusest ja nõrkusest. Nõrkusena käsitan seda, et ministri büroo tegevuse järjepidevus kannatab, kui büroo komplekteeritud koosseis lahkub koos ministriga. Kogu protsessi uuesti käivitamine, uute töötajate värbamine ja sisseelamine võtab aega. Isiklikust kogemusest võin öelda, et see võtab aega umbes aasta. Häid spetsialiste ei vedele ukse taga, neid ei ole kohe võtta, rääkimata sellest, et nad peavad sisse elama, tuttavaks saama teiste ministeeriumide töötajatega ja ennast valdkonnaga kurssi viima. Kuid samal ajal võib seda käsitada ka tugevusena, sest ministril on võimalik lähtudes hetkevajadusest komplekteerida parim asjatundlikest spetsialistidest koosnev meeskond.
Vahel nähakse büroo väiksuses miinust. Mina rõhutaksin eelkõige sellise struktuuri plusse avalikus halduses. Nimelt pole paljude valdkonnaüleste probleemide lahendamisel, nagu rahvastiku- ja integratsiooniküsimused on, võimalik ka suures meeskonnas üksinda hakkama saada, peab koostööd tegema. See koostöö peab olema omakasupüüdmatu ega tohi olla konkureeriv. Kuid Eesti riigis on vahel probleemiks eri institutsioonide vaheline konkurents ning tahe domineerida. Väikese büroo puhul seda ohtu ei ole ning seetõttu on koostöö edendamise mõttes tegemist väga hea kooslusega, kes alati peab ja ka tahab teha koostööd eri ministeeriumidega. Üksi me lihtsalt ei saa hakkama.
Kindlasti on pluss iseseisva eelarve olemasolu. Tugevus seisneb ka selles, et meie koordineeritavates tegevustes – need on rahvastiku-, lõimumis- ja rahvuskaaslaste poliitika – jookseb teave ühte kohta kokku ning bürool on olemas tervikpilt nendest tegevustest.
Rahvastikuministri Bürool on olemas väga konkreetne tegevusplaan ja selle täitmist me jälgime hoolega. Ka 2008. aasta tegevusplaani täitmisega on võimalik tutvuda. Tagasisidet büroo koordineeritud tegevuste kohta saab samuti vastavate programmide täitmise iga-aastaste tegevusaruannete põhjal. Nii lõimumiskava kui ka rahvuskaaslase programmi iga-aastased tegevusaruanded kinnitab Vabariigi Valitsus.
Teine küsimus: "Kuidas Teie näete tulevikus rahvastikuministri koha vajadust valitsuse koosseisus?" Rahvastikuministri büroo ülesanne on, nagu ma ütlesin, pöörata riigijuhtimises suuremat tähelepanu perede ja rahvusvähemuste heaolule. Ministri büroo roll on koordineerida ministeeriumidevahelist koostööd nende valdkondade edendamiseks. Rahvastikuministril valitsusliikmena on võimalus juhtida valitsuse tähelepanu sellele, et otsused ei vähendaks perede turvalisust ega suurendaks rahvustevahelisi pingeid. Näiteks lõimumine puudutab väga paljusid valdkondi – haridus, kultuur, kodakondsus, tööturg jt –,  mille eest vastutavad eri ministeeriumid ja ametid. Rahvastikuministri ülesanne on omada ülevaadet kõigist lõimumist puudutavatest valdkondadest ning koordineerida nendes planeeritud tegevuste elluviimist.
Valdkondlikul ministeeriumil on keeruline lisaks põhipädevusvaldkonnale jälgida kõikide teiste ministeeriumide lõimumisalaste tegevuste rakendamist, koostada nende kohta regulaarseid aruandeid ja ülevaateid ning samal ajal teha ka ettepanekuid lõimumisvaldkonna kui terviku arendamise kohta. Tänapäeval, kus riigid muutuvad järjest multikultuurilisemaks tänu piiride avatusele ja kus madala sündimuse tõttu on puudus töökätest, on nii perede kui ka lõimumisega seotud tegevused omandanud järjest suuremat tähtsust. Seetõttu on näiteks sellised Euroopa Liidu liikmesriigid nagu Saksamaa, Rootsi ja Soome viimastel aastatel loonud nii pere- kui ka integratsiooniministri ametikoha, et nendele teemadele suuremat tähelepanu pöörata. Ei ole alust arvata, et Eestis need küsimused tulevikus vähem tähtsad on, usun, et pigem vastupidi.
Kolmas küsimus: "Milline võiks olla Rahvastikuministri Büroo tulevik? Kas see võiks olla mõne teise ministeeriumi tasemel eraldi üksus?" Ministri büroo viimine mõne ministeeriumi alla kaotaks paratamatult tasakaalu eri ministeeriumide vahel ning suurendaks ohtu, et tegemist on vaid ühe ministeeriumi allosakonnaga. Praegu me teeme tihedat koostööd paljude ministeeriumidega: Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Justiitsministeerium, Välisministeerium. Ning me ei eelista ühtegi teisele. Samuti oleme täiesti sõltumatud meie tegevusvaldkondi puudutavate seisukohtade väljaütlemisel. Mitmel korral on tulnud ette olukordi, kus eri ministeeriumid on olnud erinevatel seisukohtadel ning sellistel puhkudel on vahel hea, kui on olemas neutraalne, institutsionaalsetest pingetest vaba seisukoht. Vajadusel oleme saanud ka erinevad ministeeriumid ühise laua ümber.
Kui viia Rahvastikuministri Büroo erinevad, rahvastikku puudutavad ja  integratsiooni puudutavad tegevused teiste ministeeriumide alla, siis kindlasti vajalik fookus kaob. Ei ole võimalik näiteks Sotsiaalministeeriumis tegutseda fokuseeritult ainult peredele –  seal on nii palju muid tähtsaid valdkondi. Ka pole õige näiteks Siseministeeriumis luua integratsiooniosakond – kuna seal on väga palju erinevaid tegevusvaldkondi, siis õige fookus integratsioonilt kindlasti kaoks.
Neljas küsimus: "Kuidas Teie hindate oma valdkondlikku koordineerimisrolli ministeeriumide vahel? Mis aitab ja mis takistab probleemide lahendamist?" Alati tuleb kasuks inimeste professionaalne suhtumine töösse ning tahe probleemi lahendada. Inimeste koostöövõimekus on muidugi erinev. Aga ütleksin, et sellega ei ole suuri probleeme. Olen oma töö käigus valdavalt kokku puutunud väga koostööaltide inimestega, kes eri ministeeriumides professionaalset tööd teevad. Minu arvamus ametnikest on nüüd märksa parem kui siis, kui ma erasektoris töötasin. Olen kokku puutunud väga professionaalsete ametnikega, kes tunnevad oma valdkonda, tahavad tööd teha ega vaata kellaaega. Aeg-ajalt on meil siiski tunda institutsionaalset konkurentsi. Kuid usun, et see on olukorras, kus ministrid on politiseeritud või poliitikaga seotud, paratamatu ning peab olema lihtsalt oskust ja diplomaatilist tarkust nood institutsionaalse konkurentsi takistused ületada.
Viies küsimus: "Kuidas Teie hindate koostegevust omavalitsustega, eriti nendega, kellel on kujunenud välja oma nägemus ja praktika selles valdkonnas?" Üldiselt on koostöö olnud väga konstruktiivne mitmes valdkonnas. Õige partner saabki olla eelkõige see, kellel on oma visioon ja kes suudab diskussioonis pakkuda uut infot või mõtteviisi. Seega hindan eriti kõrgelt neid kohalikke omavalitsusi, kellel on oma praktika ja kindlad seisukohad nii integratsiooni, rahvastikupoliitika kui ka vähemuste kultuurilise toetamise vallas.
Kuues küsimus: "Kuidas Teie hindate büroo koostegevust Vabariigi Presidendi juures eksisteeriva rahvusvähemuste ümarlaua esindajate kojaga?" Viimastel aastatel ei ole Vabariigi Presidendi juures eksisteeriv rahvusvähemuste ümarlaud paraku koos käinud. Kuid ümarlaua käsitletud teemad on antud üle Eesti Koostöö Kogule. Tuletan meelde, et koostöö kogu on öelnud, et neil on viis põhiteemat: elukvaliteet, haridus, majandus, rahvatervis ja rahvussuhted. Ja Rahvastikuministri Büroo ning Eesti Koostöö Kogu on küll koostööd teinud. Näiteks eelmisel aastal toimus koostöös ja meie finantseerimise abil Tallinnas rahvusvaheline konverents "Erinevad mälud, ühine tulevik" ning kolm rahvustevaheliste suhete alast regionaalset diskussioonifoorumit: Valgas, Jõhvis ja Tapal. Minu arust olid need väga edukad. Oleme ka toetanud inimarengu aruande väljaandmist, tellides teatud uuringuid.
Viimane, seitsmes küsimus: "Kuidas teie hindate koostööd rahvusvähemuste ühendustega ja esindajate kojaga?" Rahvastikuministri Büroos töötab nõunik, kes peab korraldama ka rahvusvähemuste esindajate kaasamist Rahvastikuministri Büroo tasandil. 2008. aastal kaasati kõigi 18 katusorganisatsiooni esindajaid baasfinantseerimise tingimuste muutmisse. Selle käigus toimusid nii individuaalsed kui ka kollektiivsed kohtumised kõikide katusorganisatsioonide esindajatega. Selle tulemusena sai büroo tähtsat informatsiooni baasfinantseerimise puuduste kohta ja tuleb rõhutada, et alates 2006. aastast, mil baasfinantseerimine läks Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutuse pädevusse, ei olnud sellist kaasamist enne toimunud. Nüüd võeti selle kaasamise tulemusena arvesse ka rahvusvähemuste esindajate ettepanekuid ning baasfinantseerimise süsteem on muutunud lihtsamaks, vähem bürokraatlikuks ja kiiremaks. Arendustöö selles vallas jätkub ka tänavu.
2008. aasta oktoobrikuus korraldasime "Eesti Vabariik 90" raames rahvuste päeva. Ürituse ettevalmistamisse kaasati kõik 18 katusorganisatsiooni, kelle liikmesühendused said võimaluse anda oma rahvuskollektiividele võimaluse üleriigilisel üritusel esineda. Paljude osavõtnute arvates õnnestus üritus väga hästi ning oli kenasti korraldatud.
Lisaks mainin, et integratsiooni sihtasutuses on olemas kultuuri- ja noorsootööüksus, kes tegeleb rahvusvähemuste kultuuriseltsidega. Üksus korraldab baasfinantseerimist, baasfinantseerimisega seotud infopäevi ja meie nõunikul on selle üksusega tihe koostöö. Ka tänavu kavatseb üksus korraldada mitu üritust, et suurendada sihtgrupi informeeritust kultuuriürituste rahastamise võimalustest ning raha taotlemisega seotud reeglitest ja nõuetest. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on ka küsimusi. Palun, esimene küsimus kolleeg Ain Seppikult!

Lugupeetud minister! Ma juhin tähelepanu, et te ütlesite õigesti, et te võite sõltumatult oma arvamusi esitada ja te oletegi valitsuse poliitikast täiesti sõltumata igasuguseid arvamusi ja ettepanekuid teinud, kuid teist täiesti sõltumatutel põhjustel ei ole neid üldse arvesse võetud. Aga minu küsimus on järgmine. Teie armas koalitsioonikaaslane ja meie lugupeetud kolleeg, IRL‑i juht Mart Laar on öelnud, et teie ministrikoha võiks hoopis ära kaotada. Te pidasite pika kaitsekõne ja rääkisite, kui vajalik see on, aga Mart Laar seda ilmselt ei mõista. Milline on teie seisukoht nii lugupeetud inimese nagu Mart Laari arvamuse suhtes, et nii teie bürood, teie ametikohta kui ka teie täiesti sõltumatuid arvamusi, millest midagi ei sõltu, pole vaja?

Ma tahaksin kommenteerida ka seda sõltumatut arvamust, millest midagi ei sõltu. Õnneks või kahjuks ei ole inimesed, kes ei osale kabinetiistungitel, kursis, millised diskussioonid seal käivad. Nii ei ole nad ka kursis sellega, mida ma olen ära hoidnud või kaitsnud. Nad ei saagi seda teada. Aga rahvastiku- ja integratsioonipoliitika vallas on kabinetiistungitel minu arvamusi vägagi arvesse võetud.
Mis puutub Mart Laari, siis mul on raske tema seisukohti kommenteerida. Võib-olla ta eeldab, et on populaarne rääkida praeguses olukorras raha kokkuhoiust. See kindlasti ongi populaarne. Aga ma saan rääkida iseenda eest. Töötanud sellel ametikohal kaks aastat, võin küll julgelt väita, et olukorras, kus Eestis on 1/3 elanikkonnast muude kultuuride esindajad ning kus sündimus on meil kõvasti alla taastetaseme, ei saa küll kuidagi leida, et nendes valdkondades pole enam vaja fokuseeritud tegevust, sest see töö on tehtud. Tooksin ühe veidi naljaka näite. Ka perearst võib öelda, kui ta on viis patsienti ära ravinud, et minu töö on tehtud, teie viis olete terved. Paraku tekib haigusi ikka uuesti ja ka elanikkond on palju suurem kui need viis patsienti.
Ma usun, et tulevikus meie mitmekultuurilisus ainult kasvab ja töö integratsioonipõllul samuti. Tõenäoliselt Eesti elatustase tõuseb ja meie riik muutub teiste kultuuride esindajate silmis atraktiivsemaks ja siia tahetakse rohkem sisse rännata. Ka ei ole alust arvata, et me jõuame lähimas tulevikus sündimuse taastetasemeni. Mina leian, et Eesti riik kindlasti kaotaks sellest, kui need kaks tegevusvaldkonda ei oleks enam fookuses.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Lugupeetud minister! Ida-Virumaa on kindlasti üks Rahvastikuministri Büroo tõsisemaid tööpiirkondi. Aegu tagasi me rääkisime teiega ühes infotunnis Jõhvi büroo tööst ja tema eesmärkidest. Tookord te märkisite, et üks olulisi eesmärke on töö noorema põlvkonnaga, nende sulandumine Eesti ühiskonda. Küsimus on selline: kas te võiksite öelda, mil määral see eesmärgipüstitus on jalad alla saanud? Kas on selles vallas edasiminekut või on mingeid probleeme?

Minu arvates inimene, kes seal töötab, on saanud jalad alla ja siis saab ka eesmärgipüstitus jalad alla. Kaja Toikka on endine õpetaja ja ta tõesti oskab noortega töötada, teab mis on oluline. Tema taktikepi all, tänu temale on paljud ühiskonnaelu tegelased viimasel ajal käinud Ida-Virumaa koolides ühiskonnaõpetuse tunde andmas või muidu noortega kohtumas. Seda on praegu rohkem kui kunagi varem. Ka teie hulgas on inimesi, kes on seal käinud, Evelyn Sepp näiteks. Lisaks on Kaja Toikka korraldanud kaks noortekonverentsi. Lääne-Virumaal oli konverents kõigi Ida-Virumaa noorte jaoks, millelaadset pole kunagi varem tehtud. Seal olid eesti ja vene noored koos ning tunnistasid, et isegi kõrvalkoolide noored ei saa kokku, rääkimata tervest regioonist. Seal arenes diskussioon kahe teema üle ja noored olid väga aktiivsed. Ka aitas Kaja Toikka korraldada teist konverentsi siin Tallinnas. Ega oluline ei ole, kus inimene konkreetselt iga päev viibib, oluline on töö, mida ta teeb. Töö noortega on Kaja Toikka prioriteet. Too Tallinnas veebruaris toimunud konverents, kus osales üle 350 noore inimese, oli samuti ainulaadne. Kahjuks polnud varem selliseid kokkusaamisi korraldatud, kus noored saaksid koos olla, eestlased ja venekeelsed rääkida ühtedest ja samadest probleemidest. Me nägime, kui palju noored mõtlevad ühtemoodi, et nii eestlaste kui muukeelsete hulgas oli erinevaid arvamusi, olenemata rahvusest. Nii et me kindlasti jätkame niisugust tegevust.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Rahvastikuministri Büroo likvideerimise pooldajatelt võib mõnikord  kuulda arvamusi, et mida saab rahvastikuminister valdkondlikult teha. Sisuline ja praktiline töö käib ikkagi teistes ministeeriumides ja rahvastikuministri roll on poliitiline retoorika. Teid kiitis kolleeg Ain Seppik ja mina samuti kiidan: te oskate oma positsiooni sõnastada ja kaitsta. Aga näiteks perepoliitika ja Sotsiaalministeeriumi lasteaedade kava ning haridusministeeriumi plaanid – mida teie saate selles vallas praktiliselt teha? Või oskate sellise positsiooni ümber lükata?

Kindlasti on raskem vastutada sellise valdkonna eest, kus sa pead koordineerima eri ministeeriumide tööd. See on mitu korda raskem kui olla mingi ministeeriumi minister ja saada oma valdkonna tegevusplaane kiirelt ellu viia. Kuid see on paratamatu, et sellised teemad nagu integratsioon ja rahvastikuküsimused on ministeeriumideülesed ja puudutavad enamikku ministeeriume. Siin ei ole valikut ja see ei ole mingi Eesti omapära. See on kõikjal nii ja ministrid, kes nende teemadega tegelevad, peavad paraku olema altid teiste ministeeriumidega koostööd tegema. See võtab kaua aega ja sugugi kõik ideed ei rakendu ellu, sest mõni ministeerium ei kiida neid heaks. Ning siis ei ole mitte midagi parata. Aga tuleb endast parim anda ja ma olen näinud, et saab tööd teha. Ning on täiesti selge, et ühes ministeeriumis peab nendest valdkondadest ülevaade olema. Kui info killustub ära ja kõik nokitsevad omaette, siis on tulemuse saavutamine kindlasti suurema küsimärgi all.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Vilja Savisaare, Ain Seppiku, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Inara Luigase, Enn Eesmaa ja Vladimir Velmani s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine kodakondsuspoliitika kohta. Ma kutsun kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi!

Austatud minister! Austatud kolleegid! Arupärimine on rahvastikuminister Urve Palole kodakondsuspoliitika kohta. "Eelmisel aastal olete rõhutanud, et Teie eesmärk on soodustada ja toetada Eesti Vabariigi kodakondsuse vastuvõtmist nende elanike poolt, kes ei ole seda seni veel teinud. Statistika näitab aga, et eelmistel aastatel on Eestis elavad mittekodanikud pigem valinud teiste riikide kodakondsuse – Venemaa Föderatsiooni prevaleerimisega –, kuid mitte Eesti kodakondsust." Meil on esitatud viis küsimust, arupärimisele on alla kirjutanud 12 fraktsiooni liiget. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Palun teid, minister, vastuseks kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan 12 Riigikogu liikme esitatud arupärimisele kodakondsuspoliitika kohta. Kodakondsuseta inimeste arv on aasta-aastalt vähenenud. Kui 1992. aastal ei olnud kodakondsust 32%-l Eesti elanikkonnast, siis praeguseks on määratlemata kodakondsusega isikuid Eestis alla 8%. Seega edasiminek on olnud suur. Veebruari lõpu seisuga elas Eestis 109 728 määratlemata kodakondsusega inimest, neist oli alla 15-aastasi lapsi, kelle mõlemad vanemad on määratlemata kodakondsusega, 2774. Kokku elab teisest rahvusest inimesi Eestis 421 347 ja neist pooled on Eesti kodanikud. Sellest 200 000-st umbes pooled on muude riikide kodanikud, suuremas osas Venemaa Föderatsiooni kodanikud, ja pooled on kodakondsuseta.
Naturalisatsiooni tempo oli aastatel 2000–2003 umbes 4000–5000 inimest aastas, erandiks olid aastad 2004 ja 2005, mil Eesti astumine Euroopa Liitu tõstis inimeste motivatsiooni kodakondsuse omandamiseks. 2006. aasta suvel võrdsustati kodakondsuseta isikute staatus Euroopa Liidus pikaajalise elamisloaga inimeste staatusega ja kodakondsuseta isikud hakkasid saama Euroopa Liidu riikides viisavabalt reisida ja töötada. See otsus mõjutas kodakondsuse taotlemise motivatsiooni negatiivselt ja me võime näha, et kodakondsuse taotlemine on pärast seda vähenenud. Loomulikult, inimesed on pragmaatilised ja lähtuvad oma otsustes tihti sellest, mis on vajalik ja kasulik – see on arusaadav. Eelmisel aastal võttis Venemaa Föderatsioon vastu otsuse, et määratlemata kodakondsusega isikud saavad Venemaa Föderatsioonis viisavabalt reisida. See mõjub samuti negatiivselt Eesti kodakondsuse taotlemisele. Paljudel venekeelsetel inimestel on Venemaal sõbrad ja sugulased ning on täiesti arusaadav, et viisavabalt reisimine – viisa maksab päris palju! – on suur boonus.
Vaatamata sellele on viimasel ajal kodakondsuse taotlejate arv kasvanud. Kui 2008. aasta viimases kvartalis taotles Eesti kodakondsust keskmiselt 50 inimest kuus, siis 2009. aasta jaanuaris ja veebruaris on see olnud vastavalt 142 ja 150 inimest. Veebruaris vähenes määratlemata kodakondsusega inimeste arv kokku 353 võrra. Ennist ma rääkisin taotlustest – taotlus võtab aega, aga kodakondsus anti juba 353 inimesele.
Vastan esimesele küsimusele: "Kuidas Teie hindate, kas riigi ja teda esindavate struktuuride praktika, tingimused ja nõuded motiveerivad inimesi valima Eesti kodakondsust?"  Kõigepealt räägin seda, mida Eesti riik omalt poolt teeb, et aidata kaasa kodakondsuse võtmisele. On olemas tasuta ettevalmistuskursused põhiseaduse ja kodakondsusseaduse tundmise eksami ettevalmistamiseks. Need on tasuta, neid korraldatakse erineval moel ja Eesti eri piirkondades, neid on pikemaid ja lühiajalisemaid. Samuti on välja töötatud keeleõppe kulude tagasimaksmise süsteem. Kui on keeleeksam läbitud, on võimalik saada tagasi 6000 krooni selle õppe eest tasutud raha. Samuti on korraldatud kodakondsuse andmise tseremooniaid ja kodanikupäeva tähistamist, et kodanikuks saamist märkida ja kodanikuks olemist meelde tuletada. Lisaks oli meil eelmisel aastal kodakondsuse omandamise tingimustest teavitamise kampaania. Võib küll öelda, et kampaania ise ei anna kiireid tulemusi ja keegi otseselt kampaania korras kodakondsust ei taotle – sellega olen ma absoluutselt nõus. Kuid eelmainitud tegevused on osa sotsiaalkampaaniast. Ehk on siiski hea, kui riik ütleb aeg-ajalt kõva häälega välja, et me soovime väga, et Eesti Vabariigis elavad inimesed on Eesti Vabariigi kodanikud ja et riik tahab seda protsessi toetada. Teiselt poolt rõhutas sama kampaania kultuurilise mitmekesisuse sallimist ja tunnustamist, mis oli just eestlastele suunatud.
Koostöös Siseministeeriumiga on käivitatud väga palju tegevusi. Käiakse koolides – eriti alates eelmise aasta lõpust –, räägitakse noortele kodakondsuse saamise võimalustest, on erinevad brošüürid erinevasse sihtgruppi kuuluvatele noortele, kes on kas kodakondsuseta, kelle vanemad on kolmanda riigi kodanikud, kelle vanemad on kodakondsuseta jne. Ministri büroo ja Siseministeeriumi koostöös valmis eelmise aasta kevadel üks olulise sisuga voldik. Kui kodakondsuseta vanematel sünnib laps, siis lapse sünni registreerimisel informeeritakse vanemaid, et neil on võimalik saada oma lapsele Eesti kodakondsus ainult avalduse alusel. Neile antakse see brošüür ja küsitakse, kas Siseministeeriumi töötaja võib nendega ühendust võtta. Kui vaja, seletatakse veel juurde. See on väga häid tulemusi andnud ja suurem osa inimesi on ka lubanud endaga ühendust võtta ja on hiljem taotlenud oma lapsele Eesti kodakondsust.
Lisaks veel üks oluline asi, mida ei ole sugugi kõigis riikides, näiteks ka Lätis. Kui Eestis lõpetab noor põhikooli või gümnaasiumi ja teeb selle käigus eesti keele eksami ning kui kool kutsub sellele eksamile ka Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse töötaja, siis eksami tulemus on arvestatav kui läbitud eksam, et taotleda hiljem kodakondsust. Seda ei pea enam kordama. See on väga suur asi ja minu soov on, et me jõuaksime selleni, et ka põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami saaks anda põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel pärast ühiskonnaõpetuse kursuse läbimist. Oleks hea, kui ei peaks kumbagi eksamit hiljem tegema, vaid piisaks avaldusest ja oma lõputunnistuse näitamisest. Kui te küsite, kas riik teeb omalt poolt kõik, lisaksin veel järgmist. Kuna kodakondsust taotlevad inimesed puutuvad kokku eri ametkondade, Kodakondsus- ja Migratsiooniameti töötajatega, kes on teenindajad, siis on väga oluline, et need teenindajad oleksid viisakad ja abivalmis. Ma tean, et Siseministeeriumis on pööratud sellele teemale viimasel ajal palju tähelepanu ja inimesi on koolitatud ja seletatud neile, et abivalmidus ja lahke olek on tähtis – muidugi mitte ainult selles töös, vaid üldse riigitöös.
Teine küsimus: "Kuidas teie hindate, kas inimestel, kes valivad Eesti Vabariigi kodakondsuse vastuvõtmise, riigimeelsus sellega kasvab või on see valik puhtpragmaatiline valik?" Lühike vastus on: nii ja naa. On pragmaatilist valikut, aga on kindlasti ka sisemist soovi, et jah, ma soovin olla Eesti Vabariigi kodanik, kuuluda selle kodanike perre ja olla täieõiguslik oma maa peremees. Aga ma loetlen teile kodanike ja mittekodanike õiguste erinevused. Te näete, et Eesti kodanikuks olemise eeliseid ei ole palju. Pigem on rohkem eeliseid mittekodanikel: Venemaa Föderatsioonis saab liikuda viisavabalt. Ja ometi inimesed võtavad Eesti kodakondsust ja see on väga tore. Aga vahed on sellised, et sotsiaalsed õigused-tagatised on kodanikel ja mittekodanikel võrdsed – siin ei ole vahet. Pikaajalise elamisloaga inimesed saavad Euroopa Liidus vabalt liikuda ja tööd teha, nagu ennist mainisin – ei ole vahet. Samamoodi saavad mittekodanikud hääletada kohalikel valimistel, mida ei ole sugugi kõigis riikides, meil on. See vahe vaid on, et ise ei saa valimistel kandideerida. Määratlemata kodakondsusega inimesed saavad viisavabalt reisida Venemaale ja see on selles mõttes miinus, et ei räägi Eesti kodakondsuse võtmise poolt. Pluss on see, et ainult Eesti kodanikud saavad hääletada ja kandideerida Riigikogu valimistel, aga see on tähtis vaid aktiivsemate inimeste puhul, kes soovivad ühiskonnas oma sõna öelda. Ainult Eesti kodanikud saavad kuuluda erakondadesse, töötada valitsussektoris, politseis ja kohtunikuna. Üldiselt statistika näitab, et need muukeelsed Eesti elanikud, kes on Eesti kodakondsuse võtnud, on oma eluga rohkem rahul, tunnevad ennast kindlamalt ja saavad tööturul paremini hakkama kui Venemaa kodanikud või määratlemata kodakondsusega isikud. Kodakondsus moodustab olulise osa inimese riigiidentiteedist ja eks see ole ka oluline, et kodakondsuse taotlemine on tõesti vabatahtlik. Pragmaatilistel kaalutlustel võiks selle võtmata jätta ja need inimesed, kes seda siiski taotlevad, soovivad suures osas ka hingelt kuuluda Eesti riigi kodanike hulka.
Kolmas küsimus: "Kuidas Teie hindate, mida ja kuidas riigipoolses tegevuses on vaja teha, et inimestel, kes valisid Eesti Vabariigi kodakondsuse, kaoks n-ö teise sordi inimeste tunne?" Kui me vaatame objektiivselt, siis näitavad eelmisel kevadel Rahvastikuministri Büroo tellitud uuringud, et kui võrrelda Eesti Vabariigi kodanikke – eestlasi ja kodanikke, kelle emakeel ei ole eesti keel –, kui võrrelda nende hakkama saamist tööturul ja sissetulekuid, siis need ei erine. Selles uuringus ei selgunud objektiivseid erinevusi. Küll on olemas erinevused, kui inimesel pole kodakondsust või ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Nii et objektiivselt ei oleks nagu põhjust selliseks tundeks, aga ometi tõesti uuringud näitavad, et inimesed tunnevad end teise sordi inimestena. Ja me ei saa ju öelda, et sa tunned valesti – inimesel on õigus tunda.
Ma väga loodan, et olukord läheb paremaks. Üks eelmisel aastal tehtud uuring näitas, et eestlaste hulgas on kõvasti kasvanud nende hulk, kes arvavad, et teisest rahvusest inimeste kaasamine Eesti majandusse ja poliitikasse on Eestile kasulik. Tervelt 54% eestlastest arvas, et rohkem muukeelseid inimesi Eesti majanduses ja poliitikas oleks hea. Aastal 2007 oli see protsent kõigest 28 ja aastal 2005 – 23. Nii et varem tugevasti domineerinud tõrjuv hoiak mitte-eestlaste kaasamise suhtes on hakanud taanduma ning see annab alust arvata, et teisest rahvusest inimeste tõrjutuse tunne võiks hakata ka taanduma. Aga hoiakud ei muutu kunagi üleöö, see on selge, ja selle nimel tuleb tööd teha.
Tahaksin lisada, et kahjuks töötab meil liiga vähe muukeelseid inimesi ministeeriumides. Samas kui me vaatame tööjõuturu üldist tendentsi, siis näeme, et avalikus sektoris on muukeelsete inimeste osakaal viimase seitsme aasta jooksul märksa kasvanud, praktiliselt kahekordistunud. See on väga hea. Aga avalik sektor on ka politsei, Päästeamet, meditsiin, ministeeriumides me näeme neid inimesi veel liiga vähe. Seetõttu ma leian, et avaliku sektori personalipoliitikas tuleb enam tähelepanu pöörata multikultuurilisema kollektiivi komplekteerimisele.
Neljas küsimus: "Kuidas Teie hindate, mida ja kuidas peaks tegema riik, et vähendada mitteusaldust riigi ja inimeste vahel, kes valisid endale Eesti Vabariigi kodakondsuse?" Usaldus sõltub inimeste omavahelisest suhtlemisest, kontaktidest. Usaldust ei tekita üleöö. Usaldus sõltub sellest, kas ollakse aktiivsed ühiskonnaelus kaasalööjad või mitte. Eri uuringud on näidanud, et nii usaldus ühiskonnaliikmete vahel kui ka riigiinstitutsioonide vastu sõltub inimeste ühiskondlikust aktiivsusest ning erineva emakeelega inimeste omavahelistest kontaktidest. Kui ei ole kontakte, ei saa tekkida ka usaldust. Seetõttu on väga oluline, et meie haridussüsteem toetaks noorte omavahelist suhtlemist, et venekeelsetes koolides oleks edukas eesti keele õpe  ja vastupidi. Kui eestikeelsetesse koolidesse soovivad venekeelsed noored õppima tulla, siis tuleks neid selles toetada. Täiskasvanute puhul on parim viis usaldust suurendada erineva emakeelega inimeste töötamine ühes kollektiivis, esindatus riigiinstitutsioonides ja ühine osalemine kodanikuühendustes. Nii et siin on meil kõigil võimalik oma panus anda.
Viies küsimus: "Kuidas Teie hindate, mida ja kuidas peaks tegema riik, et motiveerida inimesi, kes valisid endale Eesti Vabariigi kodakondsuse, võtma osa kodanikuühiskonna loomisest ja et riik ei hindaks aktiivsust nagu riigivastast tegevust?" Jah, kodanikuaktiivsust tuleb igati toetada. See on ka üks lõimumisprogrammi visiooni punkte. Piirata võib kodanikuaktiivsust juhul, kui selle käigus rikutakse avalikku korda või ohustatakse kaaskodanikke – mitte mingil muul juhul. Eesti on demokraatlik riik. Kodanikuaktiivsuse suurendamisel mängib võtmerolli kohaliku kogukonna enda aktiivsus. Sa pead olema ka ise aktiivne. Siinjuures on väga tähtis kohaliku omavalitsuse roll, kui palju tema initsiatiivi üles näitab ja inimesi kaasab – kohalik omavalitsus on ju elanikele kõige lähemal. Lisaks toetab riik rahaga kodanikuliite ja mittetulundusühinguid nii regionaalministeeriumi programmide kaudu kui ka eri ministeeriumide ning organisatsioonide korraldatavate projektikonkursside kaudu.

Suur tänu, proua minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Proua minister! Minule väga meeldib teie tööstiil. Minu meelest olete üks paremaid rahvastikuministreid, kes Eestis on olnud. Ma lihtsalt ei mõista seda vastuseisu, mis mõni erakond või fraktsioon on teile osutanud. Kui nüüd rääkida usaldusest, siis ma mäletan Mart Laari esimest kahte valitsust. Siis oli meil retoorika hoopis teine ja usaldus ei saanudki tekkida. Siin saalis istub veel inimesi, kes omal ajal tahtsid venelased Eestist rongidega välja saata. Usaldus tekib aegamööda ja kui te olete seda protsessi jälginud, siis ilmselt tunnistate, et ega kaks kogukonda väga palju teineteisele lähenenud ei ole. Mis te arvate, kui palju aastakümneid võtab veel aega, enne kui need suhted kas just soojaks muutuvad, aga vähemalt barjäär ära kaob?

On tõsi, et usalduse tekkimine ja üldse lõimumine võtab kaua aega, võtab põlvkondi. Suurem osa venekeelsest elanikkonnast tuli Eestisse ju 1960. aastatel, osa mõnevõrra varem, osa ka hiljem. Sellest perioodist on möödas umbes 50 aastat ning me ei saa veel rääkida paljudest põlvkondadest. Me näeme ka seda, et mida noorem inimene, seda parema keeleoskusega ta on. See on normaalne ja loomulik. Nii et muidugi tuleb anda aega. Usaldust tekitada ongi raske vanemate inimeste hulgas, noorte hulgas on see palju lihtsam. Noored on avatumad, näevad maailma juba teise pilguga. Seetõttu on väga tähtis töö noortega.
Mina pean väga oluliseks, et noored puutuksid võimalikult palju kokku haridussüsteemi kaudu, et meil ei oleks palju eraldi üritusi venekeelsetele ja eesti noortele. Ma väga soovin, et kui venekeelne noor tahab astuda eesti kooli – ja nad tahavad seda järjest enam –, siis teda toetataks, aidataks eesti keelt järele õppida, aga antaks talle ka võimalus süviti oma emakeelt, vene keelt õppida. Mul on hea meel, et see võimalus hakkab haridusministeeriumi toel selle aasta septembrist olema. See on väga tähtis – laps ei tohi oma emakeelt ja oma kultuuri unustada. Usalduse ja kontaktide tekke seisukohalt on väga tähtis ka, nagu ma juba ütlesin, koos töötamine. Selles vallas on palju edasi läinud, seda just viimase viie aasta jooksul. Kui palju oli viis aastat tagasi venekeelseid inimesi tööl kas või pankades? Enamikul teenindajatel olid rinnas eestikeelse nimega sildid. Nüüd on vaata et pooled nimesildid sellised, et on näha, et on vene või muust rahvusest inimene. Nii et järk-järgult areng toimub. Väga tugevalt forsseerida on raske, aga vaikselt suunata seda kindlasti saab.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Ma püüan oma küsimuses kokku panna kaks küsimust, mis täna siin saalis juba arutusel olid. Üks oli esitatud välisministrile ja teine teile. Pean silmas olukorda Narva kandis ja Kagu-Eestis. Piiriületus on piiratud, enam ei eksisteeri see kord, mis andis nende kantide inimestele topeltvõimaluse tööd saada. Praeguses majandusolukorras oleks see võimalus väga vajalik, aga see jäi alles ainult Vene kodanikel ja kodakondsuseta inimestel, keda on Venemaa Föderatsioon aktsepteerinud. Minu arvates see väga takistab täna ja homme mittekodanikel Eesti kodakondsust võtta. Nad kohe kaotavad selle majanduslikult väga olulise võimaluse. Kas teie rahvastikuministrina olete selle teema püstitanud ja kas kabinet on selliseid pretsedente välisasju arutades käsitlenud?

Jah, ma olen nõus, et see on Eesti kodakondsuse taotlemist takistav asjaolu. Kabinet on seda teemat käsitlenud, ent otsusele ei jõudnud. Oli erinevaid arvamusi. Minu meelest me peaksime tegema kõik, et kohalikud elanikud saaksid üle piiri käia kas või sellisel moel, nagu võimaldas eelmine süsteem. Täpselt samamoodi see küll ei rakendu, aga see on juba mõtlemise küsimus, kuidas seda nii teha, et inimeste olukord põhimõtteliselt ei muutuks. Hõlmatav piirkond võiks minu arvates isegi laiem olla. Aga arvamusi on erinevaid. Meil oli kabinetis väga tuline diskussioon. Otsuseni me ei jõudnud. Õigemini jäi otsus, et regionaalminister, siseminister ja välisminister tegelevad selle teemaga edasi ja mingil ajal läheb regionaalminister selle teemaga uuesti  kabinetti.  Nii et eks me näe.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Lugupeetud minister! Küsimus on väga lühike: tulles tagasi Ida-Virumaa juurde, kas praegune majandussituatsioon on kuidagi muutnud olukorda Eesti kodakondsuse taotlemisel? Kas on ehk midagi muutunud ka positiivses suunas?

Ei oska öelda, kas majandussituatsioonil mingi otsene mõju on olnud. Seda peaks uurima, ma ei taha niisama oletada. Liiga vähe on aega mööda läinud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Mailis Repsi, Vladimir Velmani, Helle Kalda, Toomas Vareki, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Olga Sõtniku ja Vilja Savisaare s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine mitte-eestlaste kohta Eesti tööturul. Palun kõnepulti kolleeg Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kolleegid! Käesolev arupärimine on mitte-eestlaste olukorra kohta tööjõuturul: "Mitte-eestlaste hõive struktuur ja sissetulekute suurus erineb küllaltki oluliselt eestlaste omast. Seda iseloomustavad suurem tööpuudus ja töökoha ebakindlus, kuulumine pigem sinikraede kui valgekraede hulka, haridustaseme ja töökoha nõuete suurem mittevastavus. Vaatamata üldisele sissetulekute kasvule ei ole mitte-eestlaste ja eestlaste sotsiaal-majandusliku seisundi erinevused vähenenud, vaid viimastel aastatel isegi süvenenud. Seejuures on tunnuslik, et erinevused suurenevad mitte väiksema haridustaseme ja madalama sissetulekuga kihtides, vaid pigem kõrgharidusega ning potentsiaalselt suuremate eneseteostusambitsioonidega inimeste seas. Sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse ning tõrjutuse probleemid, mille olulisusele on sotsiaalteadlased integratsioonimonitooringu tulemustele toetudes osutanud juba 2000. aastast alates, pole siiani muutunud riikliku integratsioonipoliitika prioriteetideks. Kõrgharidusega keskealiste mitte-eestlaste rahulolematus enda ja oma laste väljavaadetega Eesti tööturul ja sellega kaasnenud usaldamatuse kasv on spetsialistide sõnul üks olulisi tegureid 2007. aasta aprillisündmuste sotsiaalse tausta mõistmiseks."
Olgu meenutatud, et rahulolematus ning usaldamatus riigi- ja muude avalike institutsioonide vastu leiab käsitlemist ka viimases inimarengu aruandes ja kindlasti ei ole selle trendid vähemasti selles valdkonnas kuigi julgustavad või positiivsed. Eeltoodust lähtudes oleme me esitanud viis küsimust. Esiteks: "Milline on mitte-eestlaste olukord tööturul täna? Mida kavatsetakse ette võtta, et neid toetada?" Teiseks: "Kui suur protsent mitte-eestlastest on viimase aasta jooksul töö kaotanud? Kuidas erineb see varasemate aastate näitajatest?" Kolmandaks: "Kuidas erinevad mitte-eestlaste töötuse näitajad eestlaste omadest arvuliselt? Millised on näitajad eri sektorites: tööstuses, põllumajanduses, kaubanduses jne?" Neljandaks: "Kas on analüüsitud, millised on mitte-eestlaste meeleolud majandussurutise taustal? Kas sealt võib potentsiaalselt kerkida aprillisündmustele sarnanevaid olukordi?" Viiendaks: "Millal muutuvad sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse ning tõrjutuse probleemid riikliku integratsioonipoliitika prioriteetideks?" Aitäh!

Aitäh, kolleeg Evelyn Sepp! Palun teid, proua minister, vastamiseks kõnetooli!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan 12 Riigikogu liikme arupärimisele mitte-eestlaste olukorra kohta tööjõuturul. Üldiselt on viimaste aastate majanduslik tõus kasvatanud nii eestlaste kui teistest rahvustest Eesti elanike heaolu ja koos sellega on ka suurenenud inimeste nõudlikkus ning tugevnenud ootus jõuda järele arenenud Euroopa riikidele mitte üksnes majanduslike näitajate poolest, vaid ka sotsiaalse turvalisuse, eneseteostusvõimaluste ning elukvaliteedi osas.
Esimene küsimus: "Milline on mitte-eestlaste olukord tööturul täna? Mida kavatsete ette võtta, et neid toetada?" Paneksin selle teise küsimusega kokku, sest vastus haakub. "Kui suur protsent mitte-eestlastest on viimase aasta jooksul töö kaotanud? Kuidas erineb see varasemate aastate näitajast?"  Olukorda täna ja viimastel aastatel saab koos käsitleda. 1997. aastal – s.o siis 11 aastat tagasi – oli tööhõive määr eestlastel 59,6% ja muukeelsel elanikkonnal 56,3%, siis vahe oli 3%. 2008. aastal oli tööhõive määr kasvanud nii eestlastel kui mitte-eestlastel: eestlastel oli tööhõive määr 63,5% ja mitte-eestlastel 61,8% – vahe on 2%. Seega võib öelda, et kui hõivatute osatähtsus tööealises rahvastikus on sarnane (olgu öeldud, et tööhõive määr on Eesti kodanikel ja määratlemata kodakondsusega isikutel ühesugune, madalam on see vaid Venemaa kodakondsusega isikutel ja sellest tuleb too 2% vahe), siis töötuse määras on tõepoolest vahed olemas. Kui 1997. aastal oli eestlaste hulgas töötuse määr 8%, siis mitte-eestlaste hulgas 12% – vahe 4%. 11 aastat hiljem, aastal 2008, oli töötus langenud küll nii eestlaste kui mitte-eestlaste hulgas, kuid endiselt jäi vahe 4%. Vastavalt oli siis töötus eestlastel 4,2% ja mitte-eestlastel 8,2%.
Siinjuures peab ütlema, et muukeelse elanikkonna töötuse suurem määr on eelkõige seotud elanikkonna regionaalse paiknemise ja strukturaalsusega, st töötamisega teatud tüüpi tööstusettevõtetes – mäetööstus, töötlev tööstus –, kus  alates 1990. aastatest on töökohtade arv järk-järgult vähenenud. Samas on positiivne tendents, et muukeelsete osakaal juhtide ja tippspetsialistide hulgas, eriti vanuserühmas 20–24, on kasvanud.
Kui võrrelda seda, kus keegi töötab, võib öelda, et võrreldes 2000. aastaga on 2008. aastaks mitte-eestlaste hõivatus mäe- ja töötlevas tööstuses ning põllumajanduses ja kalapüügil vähenenud. Sama tendents on ka eestlaste puhul, lihtsalt eestlaste hõivatus töötlevas tööstuses ja mäetööstuses oli väike. Lisaks on vähenenud mitte-eestlaste hõivatus veonduses ja laonduses, eestlastel on see jäänud samaks. Kasvanud on mitte-eestlaste hõivatus info- ja sidevaldkonnas (seda ka eestlastel), finants- ja kindlustustegevuses ning ma arvan, et väga oluline on märkida, et kasvanud on mitte-eestlaste hõivatus ka avalikus halduses – pea kaks korda. Üldjoontes on mitte-eestlastest umbes 30% hõivatud mäe- ja töötlevas tööstuses, 16% ehituses ja 12% teeninduses. Muud protsendid on väiksemad.
Kui küsida, kuidas toetada muukeelseid inimesi, et parandada nende positsiooni tööjõuturul, siis loomulikult esimene tegur on haridus. Ühtne üleüldine haridussüsteem tagab keeleoskuse ja sotsiaalse võrgustiku, et inimesed saaksid edasi õppida ja parandada oma töövõimalusi. Peavad olema erinevad keeleõppe võimalused nii avaliku sektori kui ka erasektori töötajatele. Nendest keeleõppe võimalustest räägin ma tegelikult järgmise arupärimise ajal. Kindlasti tuleb edaspidigi pakkuda ümberõppe võimalusi nendele, kes on töö kaotanud. See puudutab nii eestlasi kui ka mitte-eestlasi.
Ja mis veel oluline: parlament on vastu võtnud võrdse kohtlemise seaduse. Tähtis on järgida, et seda ka rakendataks. Seetõttu on väga oluline, et tõhusamat teavitustööd teeksid institutsioonid, kes tegelevad inimõiguste teemadega. Inimesed peaksid teadma, millal on tegemist diskrimineerimisega ja millal ei ole. Sageli inimesed seda ei tea. Nad ei oska oma õiguste eest seista või siis seisavad oma inimõiguste eest, mida tegelikult ei ole rikutud. Meie inimeste teadlikkus, mis asi on diskrimineerimine, näiteks ka rahvuse pinnal, on väga madal.
Neljas küsimus: "Kas on analüüsitud, millised on eestlaste meeleolud majandussurutise taustal? Kas sealt võib potentsiaalselt kerkida aprillisündmustele sarnanevaid olukordi?" Üldiselt võib öelda, et suhtumised on sarnased, mured on eestlastel ja muukeelsel elanikkonnal ühised: töökoha hoidmine, laenude maksmine, lapsehoid. Meie tehtud uuringud näitavad, et muukeelne elanikkond paneb esimeseks töökoha säilimise mure, hakkama saamise mure, lapsehoiu mure. Tegelikult on sama ka eestlastel. Me oleme kõik inimesed ja mured on sarnased. Otseselt meeleolusid eraldi uuritud ei ole, kuid teistest uuringutest, näiteks integratsioonimonitooringust, mis viidi läbi eelmisel kevadel, on ilmnenud, et probleemid on rahvusrühmades sarnased. Esikohal on kõik tööturu ja sotsiaalvaldkonnaga seotud küsimused. Kui veel paar aastat tagasi, eriti pärast aprillisündmusi olid põhilised integratsiooniküsimused, siis nüüd on need taandunud päris tahapoole. Igapäevased mured on tähtsamad.
Viies küsimus: "Millal muutuvad sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse ja tõrjutuse probleemid riikliku integratsioonipoliitika prioriteetideks?" Pean ütlema, et ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse ja tõrjutuse probleemid pole riikliku integratsioonipoliitika prioriteedid. Riikliku integratsioonipoliitika aluseks on lõimumisprogramm 2008–2013 ja selle kõik seitse mõõdetavat visioonipunkti on kas otseselt või kaudselt seotud muukeelse elanikkonna ebavõrdsuse ja tõrjutuse kõrvaldamisega. See on ju see, mille pärast suures osas üldse integratsiooniprogrammi vaja on. Ma loen ette need seitse punkti.
Eesti keele oskus seda mitte-emakeelena kõnelejate hulgas on kõigil tasemetel paranenud. Ma neid mõõdetavaid tulemusi ei hakka praegu lugema. Kontaktid ja suhtlus erineva emakeelega inimeste vahel on suurenenud – see puudutab otseselt ka eestlasi – ning erinevused eesti ja muukeelsete elanike osalemisel kodanikuühendustes ja avalikus sfääris on vähenenud. Määratlemata kodakondsusega isikute osakaal Eesti elanike, eelkõige noorema sihtrühma hulgas – kuni 45 aastat – on püsivalt kahanenud. Muust rahvusest inimesi usaldab valdav osa Eesti elanikest – see puudutab jälle otseselt ka eestlasi – sõltumata nende emakeelest. Enamik eesti keelt mitte-emakeelena kõnelejaid saab regulaarselt infot Eesti inforuumi kaudu ja usaldab seda. Ja viimane, mis on otseselt vastus küsimusele: erinevused tööhõives ja sissetulekutes eri rahvusest töötajate vahel on vähenenud. Siin on need valgekraede ja sinikraede protsendid, tänane seis ja kuhupoole me soovime liikuda. Nii et sotsiaalse ja majandusliku integratsiooni valdkonna tegevused on kasvanud.
Lisaks juba traditsioonilisele töötute koolitusele pööratakse suuremat tähelepanu võrdse kohtlemise põhimõtete rakendamisele juhtide ja personalitöötajate seas. Me oleme teinud ettepaneku sätestada praegu koostatavas avaliku halduse seaduses, et personalitöötajad pööraksid meeskonna komplekteerimisel enam tähelepanu sellele, et Eesti riik on multikultuuriline riik. Nimetaksin selleski kontekstis võrdse kohtlemise seadust, mis on vastu võetud. Ka oleme hakanud jälle väärtustama multikultuurilist kollektiivi – tundub väike asi, aga tegelikult mõjutab see kaudselt üldist arusaama, et meeskonna multikultuurilisus on suur konkurentsieelis. Kui ettevõtjad hakkavad seda mõistma, on see jälle samm edasi. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud minister! Kas teil on ka mingit statistikat selle kohta, kui palju näiteks viimase aasta jooksul on koondatute hulgas eestlasi ja kui palju mitte-eestlasi?

Aitäh, et tuletasite meelde, et ma kogemata jätsin ühele küsimusele vastamata. Kui tohib, ma nüüd vastan ka selle ära. Kolmas arupärimise küsimus oli, kuidas erinevad mitte-eestlaste töötuse näitajad eestlaste omadest arvuliselt ja millised on näitajad eri sektorites: tööstuses, põllumajanduses, kaubanduses. Meil on olemas statistika 2008. aasta kohta ja need näitajad on sellised. Kokku oli töötus eestlaste hulgas 4,2% ja mitte-eestlaste hulgas 8%. Suurem on töötus muukeelsete inimeste hulgas just tööstuses. Näiteks töötlevas tööstuses, mäetööstuses sealhulgas, oli see näitaja 8%, eestlastel vastavalt 3,6%, seega poole väiksem. Aga ka eestlaste hõivatus on selles sektoris väiksem. Ehituses oli mitte-eestlaste töötus 9,6%. Me teame, et mullu ehitusturg langes kõvasti ja et ehituses üldiselt oli venekeelset elanikkonda hõivatud rohkem. Eestlaste töötus ehituses oli 4%, jälle poole väiksem kui muukeelsel elanikkonnal. Eestlaste hulgas on töötuid kõige rohkem põllumajanduses: 6,9%, muukeelse elanikkonna hulgas see protsent ei ole isegi mitte märkimisväärne, see pole üldse välja toodud. Teeninduses oli mullu muukeelse elanikkonna töötus 5,7%, eestlaste näitaja oli 2,8%. Sealgi on vahe seega poole võrra. Kokku on muukeelse elanikkonna töötus 4% võrra suurem kui eestlastel. Paraku see nii on.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Mul oli küll esialgu mõttes teine küsimus, aga inspireerituna viimasest vastusest uurin seda, kas on teadvustatud sedasama probleemi, et rahvustunnuse alusel on struktuurne tööpuudus väga suur. Meil on kindlasti alust prognoosida, et see on pigem süvenev trend, mille puhul suurt rolli mängib ka geograafiline aspekt. Milliseid meetmeid valitsus oma kriisiprogrammides kavandab, et leevendada seda tõeliselt rasket ja eskaleeruda võivat olukorda?

Näiteks mäetööstuses on töötus suurem. Töökohtade arv selles sektoris on vähenenud aastate jooksul järk-järgult. Praegu ei ole seal ette näha uut koondamislainet, vähemalt minu teada mitte. Samamoodi on probleeme tekitanud ka Kreenholmis toimunu. Seal on tuhanded inimesed tööl olnud ja tuhanded ka koondatud. Kui ma eelmine nädal Narva Linnavalitsusega kohtusin, küsisin nende käest asjade seisu ja nad ütlesid, et kuna Kreenholmi inimesi on koondatud järk-järgult, siis on enamik neist uue töö leidnud, vähemalt nende allikatel. Praegu me räägime paraku juba üleüldisest tööpuudusest, mitte tööpuudusest rahvuse põhjal. Näiteks ehitussektor on praeguseks kõvasti kokku kuivanud, mahud on vähenenud ja sealne hõivatus on pea kaks korda väiksem. See puudutab nii eestlasi kui mitte-eestlasi.
Ega siin mingi võlusõna ei aita. Kõige olulisem on ikkagi ümberõppe võimalus, et kui inimesed jäävad tööta, siis saavad nad esialgu töötukassast abiraha ja samal ajal võivad hakata ümber õppima, et muid oskusi omandada. Selleks, et muid oskusi omandada, on aga tarvis, et oleks ettevõtteid, kes tööjõudu vajavad. Sellest tulenevalt ongi olemas eksporditoetus. Ma leian, et Eesti riik võiks mõelda rohkem selle peale, kuidas ka seesmist nõudlust turgutada, näiteks enam investeerides säästuga seotud ettevõtmistesse. Meil on väga palju soojustamata maju ja see on tohutu potentsiaal näiteks anda tööd ehitusfirmadele, müügiettevõtetele. Samas on see investeering tulevikku, sest soojustatud majad tarbivad tulevikus vähem energiat. Niisuguseid ideid tasuks kindlasti kaaluda. Aga ka tööturuametid võiksid aktiivsemad olla ja asjade seisu hoolega jälgida. Kui on teada, et mõni ettevõte satub suure tõenäosusega poole aasta pärast raskustesse, sest tema toodangu eksport on ära langenud, siis on arukas hakata inimesi välja õpetama juba enne, kui see ettevõte kinni pannakse.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lugupeetud minister! Ma kuulan teie esinemist ja mulle see meeldib. Sest see on hingestatud. Ma usun, et te teete oma tööd hingega ja püüdlikult ning teie seisukohad on ka sellised, mille alusel ma kirjutaksin teile küll soovituse Keskerakonda astuda. Arusaamad asjadest lähevad meil nii palju kokku. Aga ma ei saa aru, miks te ei suuda oma koalitsioonipartneritele ja Mart Laarile selgeks teha, et see ministrikoht on vajalik. Miks te ei suuda oma seisukohti niimoodi läbi pressida, et vastavad seadused jõuaksid siia Riigikogusse, või saavutada seda, et ideed, mis meie siit välja pakume näiteks kodakondsuse või keeleõppe osas, leiaksid koalitsioonis toetust? Milles asi on?

Kõigepealt ma tänan komplimendi eest! Väga meeldiv kuulda. Aga mulle väga meeldib Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja ma usun, et ma olen väga õiges kohas. Ent mul on hea meel, et me saame sõbralikult koostööd teha. Mis puutub valitsuse kabinetiistungitesse, siis me teeme seal otsuseid konsensuse alusel. Vaidlused on vahel väga ägedad. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on seal teatavasti kõige väiksem erakond, ent me oleme siiski väga palju ära hoidnud, väga palju saavutanud. Samas on asju, mis näiteks koalitsioonilepingus on sätestatud ja mida on raskem laua peale tuua. Nii et kõik head mõtted paraku täna teoks ei saa. Võib-olla saavad homme. Mina olen optimist.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Lugupeetud minister! Te ütlesite, et paljud eesti keelt mittekõnelevad inimesed saavad teavet Eesti inforuumist. Kas te mõtlete eestikeelset ajakirjandust, mida ka paljud eestlased enam ei usalda?

Ma pidasin silmas seda, et muukeelne elanikkond saab suurema osa infost Eestis tegutseva meedia kaudu. See ei pea olema eestikeelne. Näiteks ETV2 toodab venekeelseid saateid, sinna alla läheb ka PBK saade, mis valmib Rahvastikuministri Bürooga koostöös, sinna alla läheb ka Raadio 4, mis on väga populaarne raadiojaam. Tänavu käivitatakse väga palju venekeelset informatsiooni andvaid projekte nii telemeedias kui ka kirjutavas pressis. Seda tänu sellele, et integratsiooni sihtasutus eraldas jaanuarikuise projektikonkursi raames järgmiseks kaheks aastaks raha just niisuguse sisuga venekeelse tegevuse tarvis. Seda raha on 7 miljonit krooni. Asi ei ole keeles, vaid selles, et informatsioon on kohalik, Eesti riigi kohta ja tuleb siit, Eesti riigist.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Rein Ratase, Toivo Tootseni ja Olga Sõtniku 19. veebruaril esitatud arupärimine keeleõppe kohta (nr 192). Ma palun kõnetooli kolleeg Kuusmiku!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! 19. veebruaril s.a esitasid üheksa Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget lugupeetud rahvastikuministrile arupärimise keeleõppe kohta. Asja sisu on järgmine. 1990. aastate alguses pöörati keeleõppele äärmiselt suurt tähelepanu. Küsimus oli selles, et õppimise vastu oli suur huvi, aga võib-olla ei olnud eelkõige riigil nii palju vajalikke vahendeid ja võib-olla ei suutnud ka fondid, mis tol ajal seda õpet toetasid, välja pakkuda just nii palju raha, nagu oleks tahetud. Nüüd aga on märgitud, et viimasel ajal, kui need võimalused on loodud, ei ole huvi asja vastu millegipärast enam nii suur, kui see peaks olema. Kas või lähtuvalt sellest, et keelekeskkonna me oleme ju teatud mõttes loonud, on olemas naabrid, sõbrad, töökaaslased, kellega võiks suhelda vestelda, aga sellest ei võeta eriti vedu.
Seoses sellega on rahvastikuministrile kolm küsimust. Millised on keeleõppe laiendamisega seotud arengud, millised on takistused? Kui suureks takistuseks on kujunenud rahaline ressurss? Millised on eesti keelt õppida soovijate rakendamisega seotud probleemid?
Ma tänan!

Suur tänu! Palun, proua minister, vastuseks kõnepulti!

Aitäh küsimuse eest! Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan seitsme Riigikogu liikme esitatud arupärimisele keeleõppe kohta. Eesti keelt oskab enda hinnangul hästi iga kolmas ning ei oska üldse keskeltläbi iga viies Eesti elanik, kelle emakeeleks või peamiseks suhtluskeeleks on vene keel. Venekeelse elanikkonna enesehinnanguline eesti keele oskus on 19 aasta jooksul oluliselt paranenud. Eesti keelt üldse mitte oskavate inimeste osakaal on vähenenud ja eesti keelt aktiivselt oskavate inimeste osakaal suurenenud. Vene noorte eesti keele oskus on vanemate generatsioonide omast tunduvalt parem, mida võib ka arvata, sest nad õpivad seda koolis ja noored inimesed omandavad keelt lihtsamalt. Eesti keelt valdab enda hinnangul vabalt 27% 15–24-aastasi noori inimesi ja 22% 25–39-aastasi, kuid seevastu vanemate seas on vabalt valdajate osakaal alla 10%.
Esimene küsimus: "Millised on keeleõppe laiendamise ja arendamisega seotud arengud ja millised takistused?" Rääkides keeleõppest, pean ma alustama koolist, lasteaiast. Me ei saa rääkida keeleõppest kui ainult ühest kursusest, vaid peame rääkima üldisest süsteemist Eesti Vabariigis. Seetõttu ma alustan lasteaedadest. Kui alates 2000. aastast õpetati eesti keelt lasteaedades viiendast eluaastast, siis nüüd, selle aasta 1. märtsist rakendus uus seadus, mille kohaselt eesti keelt õpetatakse lasteaedades mängulises vormis juba kolmandast eluaastast – seda on oluline märkida. Lisaks on meil olemas 24 keelekümbluslasteaeda, kus õppekeeled on eesti ja vene keel. Põhikoolis on eesti keele tundide arv olenevalt õppeaastast 2–4 tundi nädalas ja ligi 14% vene õppekeelega koolide lastest õpib keelekümblusprogrammis. Gümnaasiumis on eesti keele tundide arv minimaalselt kolm tundi nädalas ja 2007. aastal algas vene õppekeelega gümnaasiumis üleminek osalisele eestikeelsele aineõppele. See tähendab, et igal õppeaastal lisandub üks õppeaine, mida õpetatakse eesti keeles. 2008. ja 2009. aastal olid nendeks eesti kirjandus ja ühiskonnaõpetus või muusika. Tasuta täiendavat eesti keele õpet pakutakse ka kutsekoolides ja ülikoolides ja selleks on mitmesuguseid võimalusi. Näiteks Tartu Ülikoolis on võimalus valida kas intensiivne (neli tundi päevas) keeleõpe aasta aega, mis samal ajal eeldab, et põhiõpe lükkub edasi, või selline õpe, kus eesti keelt on võimalik õppida kaks korda kaks tundi nädalas ja samal ajal põhiõpe ei pikene. Lisaks jätkuvad tasuta keelekursused ja keeleõppe eesmärki teenivad töölähetused avaliku sektori töötajatele – politseinikele, päästetöötajatele, õpetajatele, meditsiinitöötajatele, noorsootöötajatele ja ka töötutele.
Alates 2009. aastast on keeleõppe võimalused tänu Euroopa Sotsiaalfondist ja Euroopa integratsioonifondist taotletud ja ka saadud vahenditele oluliselt suuremad. Kui siiani kompenseeriti keeleõppe eest 6000 krooni tagantjärele vaid nendele, kes taotlesid Eesti kodakondsust, siis alates selle aasta jaanuarist on kõigil, kes on keeleõppekursustel käinud, tasemeeksami sooritanud, võimalus saada 6000 krooni tagasi. See on eelmise perioodiga võrreldes väga suur muutus. Kõigil Eesti Vabariigi kodanikel, Euroopa Liidu kodanikel on võimalik saada 6000 krooni iga eksami kohta. Kui üks tase on läbitud, on võimalik minna uuesti kursustele, eksam sooritada ja saada jälle 6000 krooni tagasi. Lisaks on selle aasta septembrist käivitumas ka tasuta kursused, aga need on kodakondsuseta isikutele ja kolmandate riikide kodanikele. Selle klausli pani Euroopa integratsioonifond, eeldades, et riik saab ise hakkama oma kodanike keeleõppega. Siit tulenevalt, kui ma vaatan, mida võiks veel paremini teha, siis suurendada riiklikke vahendeid nendele inimestele, kes on tööl näiteks erasektoris, Eesti kodanikele või ka Euroopa Liidu teiste riikide kodanikele, et nad saaksid õppida eesti keelt tasuta, nii nagu riigikeelt on kombeks õpetada mujal maailmas. Ka meie võiksime rohkem sinnapoole liikuda.
Teine küsimus: "Kui suureks takistuseks on kujunenud antud hetkel rahaline ressurss?" Üldiselt pean ütlema, et  tänu Euroopa Sotsiaalfondi ja integratsioonifondi abile on rahalisi vahendeid keeleõppeks rohkem kui kunagi varem – see on väga hea. Kui summasid nimetada, siis näiteks 12,7 miljonit krooni on selleks, et teha tasuta kursusi kuni 2013. aastani. Kolm miljonit on selleks aastaks, et maksta tagasi see 6000 krooni inimese kohta. Töötute keeleõppeks on 4,5 miljonit. Integreeritud erialaõppe ja eesti keele kursuste läbiviimiseks on 8,1 miljonit. Haridustöötajate keeleõppeks on 2,38 miljonit, kutse- ja kõrgkooliõppurite keeleõppeks 4,6 miljonit ja avaliku sektori töötajate tööjõuvahetuseks 1,4 miljonit. Need on Euroopa Sotsiaalfondi vahendid. Aga lisaksin, et me võiksime tõesti Eesti riigis sammuda selles suunas, et oleks rohkem tasuta kursusi. See võtaks inimestel maha eksamitegemise stressi.
Kolmas küsimus: "Millised on eesti keelt õppida soovijate rakendamisega seotud probleemid?" Ministri büroo ja Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöös valmis uuring "Eesti keele õppe ja tasemeeksami sooritamise motivatsioon" ja sealt võib näha, et riigikeele omandamine sõltub väga mitmetest teguritest, sõltub inimesest, sõltub olukorrast. Esiteks, üks esimesi tegureid on muukeelne keelekeskkond. Suuresti venekeelses Ida-Viru maakonnas on üsna ootuspärane, et suhtlustasemel oskab eesti keelt vähem kui viiendik elanikest, samas kui Harjumaal ning mujal Eestis on sama näitaja veidi üle poole. Vene keele keskkonnas on raske õpitud eesti keele oskust säilitada ja arendada. Ma olen rääkinud inimestega Ida-Virumaal ja nad ütlevad, et kui kursused on läbitud ja keeloskus on teatud tasemeni arendatud, on väga raske seda taset hoida, kui keelekeskkond seda ei soosi. Narvas on 3% eestlasi, nii et see on arusaadav.
Teine oluline tegur on haridustase. Mida kõrgem on haridustase, seda paremini oskavad vene keelt kodukeelena kõnelevad inimesed eesti keelt. Eriti soodustab keeleoskuse arengut Eestis omandatud kõrgharidus, sest see toetab üldist enesearendamist ning pakub selleks ka võimalusi. Lisaks on Eestis kõrghariduse omandanud pidanud enamasti läbima eesti keele kõrgema taseme kursused.
Kolmas määrav tegur on õppija vanus. Nimelt on Eesti venelaste puhul selgelt näha põlvkondade erinevus eesti keele oskuses. Noorte, 15–19-aastaste seas on aktiivse eesti keele oskajaid vanemate inimestega võrreldes poole rohkem ning ka kasutusaktiivsus on poole suurem. Siin on juba suur vahe, kas sa oled kuni 30 aastat vana või üle 30 aasta. Kolmekümneaastane on ju veel tegelikult noor inimene, aga keeleoskuses on suur vahe, sest alla 30-aastased on käinud koolis juba sellel ajal, kui eesti keele arendamisele, õppimisele on rohkem tähelepanu pööratud, võimalusi on olnud rohkem.
Neljas oluline tegur on keele õppija sünniriik. Eestis sündinud ning kodukeelena vene keelt kõnelevad inimesed oskavad eesti keelt paremini kui praeguses SRÜ-s sündinud inimesed. Kui näiteks Eestis sündinutest ei oska eesti keelt vaid 14%, siis SRÜ-s sündinute seas on see protsent 40.
Viies tegur, mis keeleoskust mõjutab, on valdkond, kus õppija töötab. Näiteks teenindussektoris töötavatel teisest rahvusest inimestel on parem keeleoskus kui muude sektorite töötajatel. Narvas on mind küll alati teenindatud ainult eesti keeles, kuid teeninduses on ka võimalik kritiseerida. Kindlasti on inimesi, kes võivad teise näite tuua, aga mul on igal juhul positiivsed kogemused.
Lisaks ülaltoodud teguritele on mõningad uurijad välja toonud fakti, et naised on paremad eesti keele oskajad kui mehed. Põhjuseks arvatakse olevat asjaolu, et meestega võrreldes kohanevad naised uute oludega kiiremini ja paremini. Kõnekas on ka see, et uurijad on näidanud seost keeleoskuse ning riigi identiteedi vahel. Kui end tugevalt Eestiga identifitseerinud teisest rahvusest inimestest oskab eesti keelt 47%, siis end nõrgalt Eesti riigiga samastavatest teisest rahvusest inimestest üksnes 22%, mis on ka arusaadav. Kui sa tunned ennast selle riigi osana, siis sa taotled kodakondsust, sa oled huvitatud sellest infost, mis siin on, sa suhtled inimestega, sul on rohkem kontakte, parem keeleoskus. Veel näitab statistika selget seost kodakondsuse omamise ja parema keeleoskuse vahel. Kui kõigi venekeelsete inimeste hulgast ei oska keskmiselt 19% üldse eesti keelt, siis Venemaa kodakondsusega inimestest on neid 42% ja kodakondsuseta inimestest 17%. Eesti kodakondsusega inimestest ei oska üldse eesti keelt vaid 10%. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Minu küsimus puudutab keeleõppe teist poolt, milleks on keeleeksamid. Ma rääkisin hiljuti ühe inimesega, kes oli käinud kõige kõrgema taseme eksamil (A1), ja ta väitis, et eksam ei seostu üldse reaalse eluga. Näiteks oli seal üks ülesanne Kuku Raadio uudis, kus sõnade vahelt olid vahed välja lõigatud ehk oli üks tekst, millest oli väga raske aru saada. Teises harjutuses oli diktoritel nii ebaselge diktsioon, nagu oleksid nad samal ajal, kui nad rääkisid, putru söönud. Teised ülesanded ei olnud mitte keeleoskuse peale, vaid loogika ja inimese intellektuaalsete oskuste peale. Tundub, et miskipärast riik ei taha, et inimesed sooritaksid eksami, vaid pigem tegeldakse keelekeskuses inimeste mõnitamisega. Paljud inimesed on käinud seal kolm või neli korda. Minu küsimus on: kas  teil on plaanis kontrollida, millised eksamid seal tegelikult toimuvad, ja mida te kavatsete ette võtta, et muuta neid inimlikumaks?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti tahab riik, et keeleeksamid sooritatakse, sest suures osas just riik pakub tasuta koolitusi meditsiinitöötajatele, politseinikele ja õpetajatele, ja see on ju kõik raha. Loomulikult on soov, et eksam läbitakse ja keeleoskus paraneb. Mul on konkreetse näite kohta raske vastata, aga fakt on see, et eelmise aasta suvel viidi keeleeksamid Eestis samale tasemele, nagu need on Euroopa Liidus, ehk see tase on nüüd ühtlane. Kui me räägime, et vaat, ma käisin tegemas taset A1 või B1, siis saab sellest aru ka näiteks soomlane. Tase, mida nõutakse, peaks olema ühesugune, omaloomingut ei saa siin teha. Eesmärk oli just see, et ei oleks sellist riigisisest tasemete ebaühtlust, kus ühes riigis on üks tase, teises riigis teine, vaid et need tasemed oleksid võrdsed. Kuidas hetkel täpselt olukord on? Ma tean tõesti, et on probleeme sellega, et inimesed käivad kursustel, kuid eksameid ei läbi. Ma olen kuulnud ja isegi statistikat näinud, konkreetseid numbreid mul küll praegu ei ole, kuid õpetajatest rääkides võin tuua sellise näite, et eesti keele kursustel käis 50 õpetajat, eksamile läks viis ja ära tegi selle kaks. See näide on jahmatav. Seetõttu koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga tegi ministri büroo eelmise aasta lõpus uuringu, et saada teada, mis on need probleemid. Miks on niimoodi, et inimesed tulevad küll kursustele, aga ei tee ära eksameid, ja miks üldse ei mindagi eksamile, see on ka probleem. Mul on paari nädala pärast seminar, kus seda uuringut tutvustatakse. Nii et tõenäoliselt oskan ma siis rohkem vastata, mis need probleemid on, miks inimesed ei lähe eksamile, miks nad ei tee seda ära. Kindlasti võtan ka teie tähelepaneku arvesse ja uurin, kas tõesti vastab tõele, et see eksam on nii segane ja küsitakse loogikaküsimusi. Tundub ülekohtune ja nii ei tohiks see olla.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on lühike: kuivõrd osaleb rahvastikuministri büroo noorte ja laste nn keelekümbluses, kui suviti käiakse Eesti eri paikkondades peredes? Kas see osalus on rahaline, organisatoorne või osaletakse veel mingil moel?

Aitäh küsimuse eest! Need on suvised keelelaagrid, kus lapsed õpivad keelt erineval moel, kas talus, kus on teisi samaealisi lapsi ja õpitakse eesti keelt, või on ka niisuguseid suuremaid laagreid, kus on eesti ja vene lapsed koos. Niisuguste laagrite kohta on just lapsevanematelt tulnud alati positiivne tagasiside, neid küsitakse palju. Seetõttu on mul hea meel öelda, et sellel aastal on niisuguseid laagreid nii rahalises mahus kui ka n-ö tükimahus kolm korda rohkem kui eelmisel aastal. Üks taotlusvoor selleks aastaks sai juba detsembris läbi ja teine on minu arvates märtsis-aprillis toimumas. Nii et neid keelelaagreid tuleb rohkem ja see on tõesti efektiivne moodus nii kontaktide tihendamiseks kui ka keeleõppeks. Ma tooksin siin ühe näite. Ma kohtusin pärast aprillisündmusi ühe Ida-Virumaa lastekodu juhatajaga. Ta oli kutsunud lapsed pärast aprillisündmusi oma suurde saali, et rääkida, mis juhtunud on, ja nii mõnigi laps oli öelnud, et need eestlased ikkagi on nii- ja naasugused, et mis nad seal teevad, võib-olla nad on fašistid ja muud niisugused sõnad. Kui direktor küsis, et vaata, sina olid suvel selles talus eestlaste juures, kas nad on fašistid, siis vastus oli: ei, need ei ole. Need laagrid on ka kontaktide loomiseks ja üksteisemõistmiseks väga head.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Mailis Repsi, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Aadu Musta ja Rein Ratase poolt 18. veebruaril s.a esitatud arupärimine ühepoolse palgakärpe seadustamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Hea minister! Justiitsministeeriumilt ja justiitsministrilt tuleb üsna sagedasti meile üllatusi. Käesolev arupärimine härra ministrile Rein Langile puudutab ühte nendest omapärastest avaldustest. See kõlab nii: "17. veebruaril k.a kirjutas ajaleht Postimees, et Justiitsministeeriumist Rahandusministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud seaduseelnõu annaks eraettevõtteile õiguse majandusliku olukorra halvenedes ühepoolselt kärpida töötajate palku kuni 7%. Eelnõu seletuskiri sätestab, et kui pärast töölepingu sõlmimist tööandja majanduslik olukord oluliselt halveneb ja töötajale kokkulepitud palga maksmine oleks tööandjale ebamõistlikult koormav, võib töötaja palka üks kord 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada, kuid mitte rohkem kui 7%. Tööandja peab palga vähendamisest töötajate usaldusisikule või usaldusisikutele või usaldusisiku puudumisel töötajatele ette teatama vaid 14 päeva. Seejärel peavad usaldusisik või töötaja oma arvamuse kujundama seitsme päeva jooksul. Töötajale, kelle palka vähendatakse, jääb vaid õigus 14 päeva jooksul pärast vastava teate saamist tööleping lõpetada palga alandamise tõttu, teatades sellest viis tööpäeva ette. Vastavate sätetega kavatseb Justiitsministeerium täiendada käesoleva aasta keskpaigas jõustuvat uut töölepingu seadust."
Seoses eeltooduga palume teil vastata järgmistele küsimustele. Esimene küsimus puudutab seda, kas see seaduseelnõu esitatakse Riigikogule menetlemiseks jne. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun, härra justiitsminister, kõnetooli vastama!

Austatud juhataja! Lugupeetud Keskerakond! Justiitsministeeriumi poolt teile jõudu ja tervitusi tänaseks pikaks maratoniks! Kõigepealt enne, kui ma sellele konkreetsele küsimusele hakkan vastama, tahaksin öelda üldise selgituse raames seda, et valitsuskabineti otsus vähendada riigisektori palgakulu mingi protsendi võrra, samuti Riigikogu otsus vähendada palgakulu mingi protsendi osas, on poliitiline otsus, millel on ka õiguslik tähendus, kuid mis tegelikus elus ei realiseeru iseeneslikult, vaid selleks tuleb astuda teatavaid õiguslikke samme. See samm ei saa olla seadusmuudatus, mis ütleb lihtsalt, et riigisektoris väheneb homsest palk x protsenti. Justiitsministrina on minu kohustus välja pakkuda õiguslikud võimalused selliste poliitiliste otsuste realiseerimiseks. Minu kirja rahandusministrile, mis neid võimalusi tutvustas, ei saa seetõttu nimetada mingis menetlusstaadiumis olevaks seaduseelnõuks, vaid tegemist on ühe ministri kirjaga teisele ministrile.
Nüüd siis vastused konkreetsetele küsimustele. "Kas Justiitsministeerium kavatseb esitada eelnimetatud eelnõu Riigikogus menetlemiseks?" Tuleb tunnistada, et see küsimus on küll arusaamatu. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 90 lõikes 1 on ammendavalt loetletud Riigikogus seaduse algatamiseks pädevad institutsioonid. Justiitsministeerium, justiitsminister ega ükski teine ministeerium või minister nende hulka ei kuulu. Sellest tulenevalt saab vastuseks esimesele küsimusele öelda, et Justiitsministeerium ei kavatse ega saa esitada Riigikogus menetlemiseks ei seda ega ühtegi teist eelnõu. Kui keegi mingi eelnõu esitab, siis teeb seda Vabariigi Valitsus.
Teine küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus peab kapitalistlikus ühiskonnas normaalseks erasektori palkade piiramise võimaldamist?" Kuna arupärijate esitatud teine ja kolmas küsimus põhimõtteliselt dubleerivad teineteist, siis ma teen ettepaneku, et loeksin ette ka kolmanda küsimuse ja vastaksin neile koos. Kolmas küsimus kõlab nii: "Tööleping töötaja ja tööandja vahel on kahepoolne leping. Kas peate õigustatuks vaba turumajanduse tingimustes anda õigus tööandjale lepingu ühepoolseks muutmiseks?" Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et võimalus ühepoolselt muuta kahepoolset lepingut on Eesti õiguses täiesti olemas ka praegu. See võimalus on sätestatud võlaõigusseaduse §-s 97, mis kannab pealkirja "Lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine". See säte annab ühele lepingupoolele põhimõttelise võimaluse muuta oma soorituse väärtust. Loomulikult on sellise õiguse rakendamise võimalused piiratud. Tegemist on ikkagi üksnes erandiga üldisest pacta sunt servanda põhimõttest, kuid see võimalus eksisteerib. Seega ei saa me siin rääkida mingi enneolematu ja põhimõttelise uuenduse sisseviimisest meie õiguskorda.
Neljas küsimus: "Kui palju hinnanguliselt antud eelnõu kehtestamisele järgnevalt suureneb töötuse määr Eestis?" Mis puutub töötuse määra tõusu, siis oleks mis tahes vastus sellele küsimusele spekulatiivne. Samas jääb mulle arusaamatuks, miks küsimuse esitajad eeldavad, et kui kõigi töötajate töötasu kindla protsendi võrra vähendada, kaasneb sellega töötuse kasv. Loogiliselt võttes peaks juhul, kui tööjõukulusid on võimalik vähendada ka ilma ühtegi töötajat koondamata, töötuse määr alanema või vähemalt kasvama väiksema kiirusega kui juhul, mil tööjõukulude vähendamise ainsaks õiguspäraseks võimaluseks on kellegi koondamine.
Viies küsimus: "Kas tegemist on teie isiklikul initsiatiivil koostatud eelnõuga?" Vastan, et siinkohal tuleb korrata juba eespool öeldut: justiitsministri kiri rahandusministrile ei ole kooskõlastamisele saadetud eelnõu. Initsiatiiv selle kirja koostamiseks tuli loomulikult minult kui ministrilt ja Vabariigi Valitsuse liikmelt.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh! Härra minister! Ma alustaksin sellest, et ligemale 30-aastase tippjuhiameti jooksul ei ole mul olnud sellist juhtu, kus mul oleks sellist seadust vaja olnud. Igal seadusel peaks olema praktiline mõte. Meie koostasime selle arupärimise, sest me ei näinud vajadust sellise seaduse järele. Mõnes mõttes see nagu ei ülenda, vaid vastupidi, alandab mõlemaid pooli, kui seadus ütleb, et niimoodi võib teha. Me leiame, et selline seadus on mittevajalik sellepärast, et ettevõte saab alati ja eriti tänastes tingimustes astuda neid samme teiste võimaluste kaudu.

Aitäh! Enamasti nii ongi, hea Lembit. Tõenäoliselt sa tead väga hästi, mis on alternatiiv sellele, kui tööjõukulusid ei õnnestu kokku tõmmata. Alternatiiv on koondamine ja töökohtade kaotamine. Kehtiva töölepingu seaduse alusel on täiesti võimalik töötaja palka vähendada, andes talle ka ühtlasi vähem tööd. Ühesõnaga, proportsionaalselt on võimalik palka vähendada ja anda vähem tööd teatava aja jooksul. Nüüd tõusetub muidugi küsimus, kas näiteks avalikus sektoris – teatavasti töötab ka avalikus sektoris üksjagu palju inimesi riigi ja omavalitsuste heaks töölepingu alusel, mitte ainult avaliku teenistuse alusel – on vähema töö andmine iga kord üldse mõeldav. Funktsioonid tuleb ju täita. Aga nii nagu ma ütlesin, seda eelnõu see valitsus kindlasti esitama ei hakka, vähemalt esialgu.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud esimees! Härra minister! Vastuses kõlas meile väike etteheide, et tegemist ei ole seaduseelnõuga, vaid saadetud kirjaga. Eks opositsioon peab kasutama neid infoallikaid, mida on võimalik kätte saada, ja kui ajaleht kirjutas, et saadeti seaduseelnõu, siis me muidugi suurest lihtsameelsusest uskusime seda. See näitab veel kord, et sina ei pea mitte ajakirjandust uskuma. Seetõttu lihtsalt täpsustaks üle: kas siis sellist seaduseelnõu ei olnud olemas?

Eelnõu muutub seaduseelnõuks siis, kui tema esitatakse ja pannakse üles sellisesse infosüsteemi, mille nimi on e-õigus. Seda ei ole e-õigusesse kunagi pandud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Mailis Repsi, Toomas Vareki, Vladimir Velmani, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Inara Luigase, Enn Eesmaa ja Vilja Savisaare poolt 19. veebruaril esitatud arupärimine leebusprogrammi kohta (nr 201). Palun, kolleeg Ain Seppik, kõnepulti!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Me oleme esitanud lugupeetud justiitsministrile arupärimise, kus me viitame sellele, et oma ettekandes Riigikogule "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010" te märgite äärmiselt positiivselt ära nn leebusprogrammi konkurentsikuritegude osaliste jaoks. See programm ei ole tegelikult ju midagi muud kui järjekordne valitsuse üleskutse – mida on  teatavasti väga palju esitanud ka siseminister Pihl – teatada nendest kuritegudest, muudkui teatada ja teatada ning saada sellise teatamise korral riigi poolt leebemalt koheldud. 2009. aasta 19. veebruari Postimehes on Reformierakonna üks suurtoetajaid ja ideoloogia jagajaid Toomas Luman seadnud selle programmi mõttekuse kahtluse alla, väites programmi kehtestamise jaoks olevat väga vale aja.
Seoses sellega on meil kolm küsimust, mis puudutavad seda programmi ja programmi vajalikkust. Viimane, kolmas küsimus on kartellikuritegude kohta, mis tulevad arupärimistes veel edaspidi käsitlemisele. Aitäh!

Suur tänu, Ain Seppik! Palun, härra justiitsminister, kõnepulti vastama!

Väga lugupeetud juhataja! Head Ain Seppik, Aadu Must, Toivo Tootsen, Kalev Kallo ja Enn Eesmaa! Minu vastused teie küsimustele on järgmised.
Esimene küsimus: "Kas Teie arvates on Toomas Lumani seisukohad leebusprogrammi kohaldamise osas õiged ning kas me peaksime sellise programmi seadustamisest praegu loobuma?" Kindlasti ei peaks me loobuma leebusprogrammist, mille valitsus juba 26. veebruaril rohelise tulega Riigikogu poole teele saatis. Härra Lumani kaks peamist leebusprogrammivastast argumenti on esiteks see, et Eesti turg on liiga väike, et kartellid üldse saaksid tekkida, ja teiseks, et hakatakse massiliselt esitama valekaebusi ning üksteisele n-ö ära tegema. Ma ei pea õigeks kumbagi esitatud väidet. Väike siseturg ei ole mingi argument. Küsimus on eelkõige väärtushinnangutes, kas keegi üritab ebaausaid kokkuleppeid sõlmida või mitte, ja seda üritatakse kindlasti teha ka väikesel turul. Kui eetilisi väärtusi jääb vajaka, siis tuleb ebaausatele kokkulepetele läheneda teistmoodi, ja selleks leebusprogramm ongi ellu kutsutud. Hirmusündroom valekaebuste ees on ajendatud eeldusest, et seadust hakatakse kohe ebaseaduslikult rakendama, mida ma ei tahaks uskuda. Ja kui hakatakse, siis selleks puhuks on ette nähtud karistused. Eelnõuga karmistame ka valekaebuse eest ettenähtud karistusi. Füüsilisele isikule on nende tegude eest juba praegu ette nähtud kuni viieaastane vangistus, juriidilisi isikuid saab eelnõu kohaselt karistada rahalise karistusega. Lisaks saab tekitatud kahju sisse nõuda ka tsiviilkohtupidamise korras.
Teine küsimus: "Milline on praegune karistuspraktika kartellikuritegude puhul ning millistel põhjustel praegune seadusandlik regulatsioon nende kuritegude puhul ei toimi?" Tegelikult on tõepoolest juba kehtivas seaduses olemas võimalused konkurentsikuritegude eest vastutusele võtta. On kaks põhjust, miks neid võimalusi seni kasutatud pole. Esiteks, kuni siiani oli uurimissuutlikkus nendes asjades üsna madal. Usun, et 2008. aasta alguses uuenenud Konkurentsiamet on tänaseks nende kuritegude uurimisel märksa võimekam. Paranenud on Konkurentsiameti ning prokuratuuri koostöö. Teiseks on ka ettevõtjate teadlikkus olnud madal. Kriminaalmenetluse lõpetamist konkurentsikuritegude puhul on seni otse käsitletud üksnes riigi peaprokuröri poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel 2005. aastal antud juhises. Selleks aluseks on kriminaalmenetluse seadustiku § 213 lõige 5. Leebusprogrammi toimimise seisukohalt on väga oluline ettevõtjate informeeritus sellest. Justiitsministeerium korraldas koos kaubandus-tööstuskoja ning MTÜ-ga Korruptsioonivaba Eesti ettevõtjatele suunatud teavitusseminari kartellikuritegudest. Seal said sõna sekka öelda nii ettevõtjad kui ka teised ühingud.
Kolmas küsimus: "Mida on praegune valitsus tegelikult ette võtnud võitluses kartellikuritegudega?" Sellele küsimusele on juba vastatud. Asjaomane eelnõu on Riigikogule esitatud. Nüüd on pall Riigikogu käes – see seadus vastu võtta. Konkurentsiameti menetluses on samuti mitmeid asju, nimetame neid siis sedapidi, millest võivad tulevikus välja kasvada ka konkreetsed kuriteosüüdistused.

Küsimusi teile ei ole, lugupeetud justiitsminister. Kas head kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Vilja Savisaare ja Aivar Riisalu s.a 19. veebruaril esitatud arupärimine kriminaalpoliitika arengusuundade kohta (nr 202). Palun kõnepulti kolleeg Enn Eesmaa!

Suur tänu, austatud eesistuja! Hea minister! Valitsus esitab tänavu Riigikogule uued kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018. Viimastel aastatel oleme teadupärast edusamme teinud peamiselt kahes suunas – registreeritud kuritegude arv on vähenenud ja kahanenud on ka kinnipeetavate arv. Oma ettekandes Riigikogus kinnitasite kriminaalpoliitika arengusuundadest läinud aasta näitajate järgi kokkuvõtet tehes, et võrreldes aastaga 2007 suurenes mullu kuritegevus 1% võrra, mida ühtaegu võib pidada heaks, kuid samas ka ärevust tekitavaks tulemuseks. Sellest tulenevalt on meil teile järgmised küsimused. Kas kuritegevuse suurenemise näitajat võis mõjutada tõsiasi, et möödunud aastal muudeti korduvad pisivargused taas kuriteoks? Kas nägite ette selle muudatuse mõjul kriminaalstatistika teisenemist? Kas peate sisseviidud seadusmuudatust piisavalt põhjendatuks? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Palun, härra justiitsminister, kõnetooli!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan asjalike küsimuste eest!
Esimene küsimus: "Kas kuritegevuse suurenemise näitajat võis mõjutada tõsiasi, et möödunud aastal muudeti korduvad pisivargused taas kuriteoks?" Siin saab vastus olla järgmine. Jah, korduvate pisivarguste muutmine kuritegudeks avaldas kindlasti statistikale mõju. Sündmused, mis muidu oleks registreeritud väärtegudena, registreeriti teisel poolaastal kuritegudena. Nõndanimetatud süstemaatilisi vargusi registreeriti 2008. aastal 1121 ning kuritegude arv kasvas võrreldes 2007. aastaga 602 kuriteo võrra.
Teine küsimus: "Kas nägite ette antud muudatuse põhjal muutusele mõjutatud kriminaalstatistika teisenemist?" Vastus saab olla üksnes jah, varguse kui levinuima kuriteoliigi puhul on seadusmuudatuste mõju alati statistikas tunda.
Kolmas küsimus: "Kas peate sisseviidud seadusmuudatust piisavalt põhjendatuks?" Olen öelnud varem ja ütlen ka nüüd, et on kahetsusväärne tundepuhangute ajel tegusid kriminaliseerida ja siis dekriminaliseerida. Vargused on kindlasti selline kuriteoliik, kus risk kergekäeliste otsuste tegemiseks on väga kõrge. Kindlasti on põhjendatud see, et süüteomenetluses tuleb vahet teha isikutel, kelle jaoks varastamine on elukutse ning kes ilmselt süstemaatiliselt teenivad varastatud esemete turustamisega oma elatist, ning isikutel, kes ühel halval päeval suure nälja ajal vorstijupi taskusse pistavad, ise pärast piinlikkust tundes. Neid inimesi tuleb kohelda erinevalt, sest üks ja seesama reaktsioon riigi poolt mõjutab neid täiesti erinevalt. See on argument, mis räägib tehtud seadusmuudatuse kasuks. Samas on pool aastat liiga väike aeg, et teha järeldusi selle kohta, kas ja kuidas on elu Eesti Vabariigis selle muudatuse järgi kohandunud. Tänan väga!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh kõigepealt vastuste eest, hea minister! Küsin selle kohta, millega see arupärimine algas. Kui kaugel on ettevalmistustöö ja kui kiiresti või millal võiks oodata tänavu nende arengusuundade materjale meile Riigikokku?

Kriminaalpoliitika arengusuunad kehtivad veel terve 2009. aasta. Ma oletan, et see jääb ikkagi teise poolaastasse, st Riigikogu sellesse töötsüklisse, mis algab septembri keskel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu härra justiitsminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Toivo Tootseni, Rein Ratase, Ain Seppiku, Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Mailis Repsi ja Kalev Kallo 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine õigustõlke kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Toivo Tootseni!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Seda arupärimist ajendas esitama väike mure. Mure tuleneb sellest, et s.a 1. jaanuarist oli kavas koondada Justiitsministeeriumis tõlkijad, terminoloogid ja juristid-lingvistid. Justiitsministeeriumi avalike suhete talituse juhataja on püüdnud põhjendada seda nii: "Muudatus on tingitud sellest, et ministeerium soovib senisest enam keskenduda oma põhiülesannete täitmisele. Tõlgete kvaliteedi saab säilitada ka siis, kui need erasektorist tellida." Siis on ta öelnud veel, et järgmisest aastast (see käib vist juba selle aasta kohta) tellib Justiitsministeerium õigusaktide tõlked erasektorist riigihangete reeglite kohaselt ning võrreldavate pakkumiste alusel lähtuvalt turuhindadest. Alates 2010. aastast on kavas õigusaktide tõlkeid hakata tellima vandetõlkidelt. Kõige sellega seoses meil ongi kolm küsimust, paluks nendele vastust. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Toivo Tootsen! Palun, härra justiitsminister, kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Proovime siis kiiresti vastata.
Esimene küsimus: "Kui palju raha on Justiitsministeeriumil planeeritud käesoleval aastal nende tõlgete tellimiseks?" Seda raha on 115 000 Eesti krooni. Justiitsministeerium on seisukohal, et Eesti õiguse inglise keelde tõlkimine eesmärgiga muuta Eesti õiguskord arusaadavaks ka teistele riikidele, sh võimalikele välispartneritele, on väga oluline. Justiitsministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad nii era- kui avaliku õiguse alused, hõlmates kogu meie õigussüsteemi kõige olulisemaid õigusakte. Sellest lähtuvalt ei ole olnud võimalik Justiitsministeeriumi vahenditega hoida pidevalt ajakohastena kõiki Justiitsministeeriumi valitsemisala õigusakte, vaid igal aastal on tehtud valik, millised olulisemad õigusaktid tõlkida. Seega peab märkima, et tegelik tõlkevajadus on ületanud võimalused ka varasematel aastatel, mistõttu tõlke-eelarve summa on jäänud vähendamata. See 115 000 krooni on täpselt samasugune summa nagu eelmisel aastal. Siin tuleb aga rõhutada ka seda, et Justiitsministeeriumi eelarves Eesti õigusaktide ja välislepingute tõlkimiseks mõeldud summa ei moodusta kogu Eesti riigi tõlke-eelarvet. Nimelt on tõlkekorraldus viimased viis aastat olnud selline, et ministeeriumid rahastavad oma valdkonna tõlked ise. Iga aasta lõpus kogub Justiitsministeerium tõlkesoovid kokku, paneb nende alusel kokku tõlkeplaani ja korraldab tõlkimise. Lisaks on ministeeriume, kes kesksele tõlkimisele on eelistanud ise tõlkeid tellida, ja nende tellitavate õigusaktitõlgete mahust Justiitsministeeriumil ülevaade puudub. Käesoleval aastal on kogu Justiitsministeeriumi koordineeritav tõlkemaht ca 1300 lehekülge, millele võib lisanduda veel ca 500 lehekülge tõlget tingimusel, et tõlkeplaanis sisalduvad eelnõud aasta jooksul vastu võetakse. Samas oli eelmise aasta tõlkeplaani kogumaht üle 2000 lehekülje, millest saab järeldada, et teised ministeeriumid on oma tõlke-eelarveid kärpinud. Tõlkeplaan on kättesaadav Justiitsministeeriumi kodulehel www.just.ee/200023966.
Teine küsimus: "ESTERM‑i lehelt on lugeda: "Õigusterminite osas on Justiitsministeeriumis loomisel uus eraldi terminibaas." Kuidas edeneb selle terminibaasi loomine ning kui palju on selleks eraldatud käesoleval aastal vahendeid?" Tõepoolest, Eesti Õiguskeele Keskuse ühendamisel Justiitsministeeriumiga tuli ministeeriumisse üle ka uus andmekogu, millega oli algust tehtud keskuses. Andmekogu erinevus ESTERM‑ist seisneb selles, et see sisaldab üksnes õigustermineid, mitte kõiki õigusaktides sisalduvaid termineid, st nii kitsalt õigustermineid kui ka teiste valdkondade termineid. Erinevalt ESTERM‑ist ei sisalda õigusterminite andmebaas tõlkevasteid, vaid on loodud põhiosas juba ka ESTERM‑is sisalduvatele eestikeelsetele õigusterminitele üldkeeleliste vastete, selgituste ja terminite omavaheliste seoste esitamiseks. Kõigile õigusterminitele vastete andmine on aga osutunud mahukamaks ülesandeks, kui õiguskeele keskus tõenäoliselt alguses planeeris. Ressursside piiratuse tõttu ei ole Justiitsministeerium viimastel aastatel andmebaasi täiendanud ja vahendeid selle andmebaasi arendamiseks sel aastal eraldatud ei ole. Hetkel on andmebaasis 77 seaduse õigusterminid. Et tehtud tööd mitte kasutamata jätta, otsime praegu võimalusi, kuidas õigusterminibaasi kõige otstarbekamal viisil edaspidi täiendada ja millises õigusinfosüsteemis see kättesaadavaks teha.
Kolmas küsimus: "Kas ministeeriumi õigusloome ja õiguskeele talitus tegutseb edasi ja millised on selle ülesanded?" Jah, õigusloome ja õiguskeele talitus tegutseb Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonnas edasi ja talitusel on mitmeid olulisi ülesandeid, mis ei seondu õigustõlkega. Nii on õigusloome ja õiguskeele talituse ülesanne kontrollida nii Justiitsministeeriumis koostatud õigustloovate aktide eelnõude kui ka teistes ministeeriumides koostatud ja kooskõlastamisele saadetud seaduseelnõude vastavust normitehnikale ning teha ettepanekuid õigusloome metoodika ning normitehnika üldpõhimõtete kujundamiseks. Talituse ülesanne on ka Justiitsministeeriumis koostatud õigustloovate aktide eelnõusid keeleliselt toimetada ja teha Justiitsministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud seaduseelnõudele keelelist ekspertiisi. Õiguskeele arendamise eesmärgil korraldab talitus ajakirja Õiguskeel väljaandmist ja iga-aastaseid õiguskeele päevi. Talituse ülesandeks õigusloome alal on veel õigusaktide mõjude analüüs, samuti on talitus viimastel aastatel juhtinud parema õigusloome struktuurivahendite projekti alaprojekti, mille eesmärk on arendada mõjude analüüsi süsteemi. Kokkuvõtvalt saab öelda, et õigusloome ja õiguskeele talituse kõik praegused ülesanded on ühel või teisel moel seotud õigusloome ning selle kvaliteedi tõstmisega. Õiguspoliitika osakonna põhimäärusega on võimalik tutvuda Riigi Teatajas (riigiteataja.ee). Tänan!

Suur tänu, härra justiitsminister! Palun, küsimus kolleeg Toivo Tootsenilt!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eks ta muudab ministeeriumi töö natuke ju raskemaks küll, kui need tõlgid ja terminoloogid ei ole käepärast, kui nad ei istu sealsamas ministeeriumis käe-jala juures. Samas ma saan aru, et raha on vaja kuskilt kokku hoida. Ometi on see väga oluline asi ja töö maht, mis te ütlesite, on tõepoolest aukartustäratav. Ma ei teagi, kuidas sellest olukorrast siiski välja saada. Te ütlesite, et püüate leida vahendeid. Kas Euroopa Liidust või kuskilt mujalt ei ole võimalik selle töö peale vahendeid saada, sest meil on ikkagi Euroopa Liidu üks ametlik keel?

Selle peale, jah, ei ole paraku mingisuguseid vahendeid võimalik saada. Aga mis puudutab tõlget, siis siin ma väga suurt probleemi ei näe. Meil on välja kujunenud vandetõlkide võrk, nad teevad väga kvaliteetset tõlget ja me saame tõlkide võrgustikku kasutada nende vahendite piires, mis riigil on. See on suhteliselt paindlik ja hea süsteem. Mis puudutab terminoloogiat, siis siin on, jah, kitsaskoht märksa tõsisem. Me otsime sellele praegu lahendusi ka koos Eesti Keele Instituudiga. Kindlasti peaks see terminoloogiatöö edasi liikuma. Ma ei pea väga mõistlikuks, et sellega tegelevad ministeeriumid, see peaks võib-olla tõesti olema keeleinstituudi problemaatika.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Me ei ava läbirääkimisi.

Riigikogu liikmete Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Rein Ratase, Toivo Tootseni ja Olga Sõtniku 19. veebruaril esitatud arupärimine kuritegevuse statistika kohta. Palun kolleeg Tiit Kuusmiku kõnepulti!

Austatud juhataja! Head ministrid! Head kolleegid! Üle-eelmises küsimuses siin juba oli statistikast juttu. 19. veebruaril esitas grupp Keskerakonna Riigikogu liikmeid justiitsminister Rein Langile arupärimise kuritegevuse statistika kohta. Kuna küsimust on käsitletud, ette loetud ja see põhineb Justiitsministeeriumi läinud aasta statistika esitlusel, siis ma hea meelega ei hakkaks arupärimise sissejuhatavat osa ette lugema ja aja kokkuhoiu mõttes palun härra justiitsministril kohe küsimustele vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun, härra justiitsminister, kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Esimene küsimus: "Kas kuritegevuse prognoosimiseks eksisteerib statistiline baas, millele tugineda?" Kuritegeliku olukorra analüüsimiseks on olemas statistiline andmebaas, kuhu sisestavad andmeid nii uurijad kui ka prokurörid. Kriminaalmenetlusregistri nime kandvast andmebaasist saame kõikvõimalikke statistilisi näitajaid registreeritud kuritegevuse kohta. Soovitan kõigil asjast huvitatuil tutvuda kuritegevuse statistika aastaraamatuga ning teiste statistikaülevaadetega, mis on jällegi kättesaadavad Justiitsministeeriumi veebilehel www.just.ee/kriminaalstatistika. Seda on väga lihtne leida. Samas mainisin kuu aega tagasi siinsamas kõnepuldis seistes ja kriminaalpoliitika arengusuundade kohta ettekannet tehes, et Eestis on tõsine puudus kriminoloogidest, kes objektiivse pilguga kuritegevust analüüsiksid. Ei ole normaalne, kui suurema osa kriminoloogilistest analüüsidest teeb riik üksi ja meie teadlased suhtuvad sellesse leigelt. Me avaldame statistilised arvud täies ulatuses nii oma kodulehel kui ka mainitud statistikaväljaandes. Kõik, kes tahavad, saavad neid ka kasutada. Kõige rohkem ootan ma, et neid arve uuriksid teadlased ja oleksid aktiivsemad nende põhjal analüüse tegema.
Teine küsimus: "Et saada objektiivset pilti, kui stabiilne on meie kuritegevus eri aegadel, tuleks stabiliseerida seadusandlus. Kui kaugel on ja millised on selle saavutamise teed?" Arvan, et me oleme tänaseks jõudnud sellesse faasi, kus suuri muudatusi seadustes ei tehta enam sellise hooga kui veel mõned aastad tagasi, rääkimata siis kümne aasta tagusest ajast, kui olukord ise selliseid suuri muudatusi tingis. Aga aeg-ajalt on ka praegu veel möödapääsmatu teha selliseid muudatusi karistusõiguses, ent need otsused peavad olema kaalutletud. Seda võin ma küll julge rahuga öelda, et kuritegude lõplik loend ei saa kindlasti kunagi valmis, kuna juba ainuüksi tehnoloogia kiire areng toob kaasa kuritegude toimepanemise uute viiside lisandumise. Küberkuritegevus on selle kohta ju väga hea näide. Mida meist keegi teadis küberkuritegevusest 2002. aastal, kui karistusseadustik vastu võeti?
Samas olete väga hästi ja õigesti aru saanud teada-tuntud asjaolust, et kuritegevuse statistikat mõjutavad palju igasugused seadusmuudatused. Sageli ei pruugi statistilised numbrid muud näidatagi kui muudatusi seadustes ja sellistel muudatustel ei pruugi olla mingit pistmist reaalse olukorraga. Kuritegevuse prognoosimise poole pealt on see halb, aga samas näitab, et ei tasu eufooriasse sattuda, kui mõni number ka natuke siia- või sinnapoole kõigub. Mujal maailmas mõõdetakse kuritegevuse trende lisaks ametlikule statistikale uuringutele tuginedes. Kõige levinum tüüp on kõikvõimalikud ohvriuuringud, kus küsitletakse elanikkonda ja uuritakse, kui palju nad on kuritegevusega kokku puutunud, näiteks langenud röövi või varguse või mõne muu kuriteo ohvriks. Ka Eestis on selliseid uuringuid tehtud. Viimase ohvriuuringu viisime läbi viis aastat tagasi, 2004. aastal. Nüüd ootame juba kaks aastat uusi andmeid Statistikaametilt, kellel selle uuringu tegemine on mingitel põhjustel venima jäänud. Oleme läbi viinud ka korruptsiooniuuringu, uurinud ettevõtjate kokkupuuteid kuritegevusega jne. Aga muidugi paneb raha sellele selged piirid.

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Juhtusin eile kuulama Kalle Muuli ja Anvar Samosti saadet "Olukorrast riigis", kus nad käsitlesid ühe riigikodaniku, kes on kolmikmõrva toime pannud ja veel terve rea kuritegusid korda saatnud, ennetähtaegset vabanemist. Minu küsimus tulenevalt sellest on nn elektrooniliste jalavõrude kohta, millega hulk kinnipeetavaid inimesi on enne karistuse ärakandmist ennetähtaegselt vabanenud. Kas see idee iseenesest on langenud positiivsele pinnasele või on sellega probleeme?

Aitäh! Sellega ei ole probleeme. See on olnud üks väga hea meede, mis on väga hästi töötanud. Neid juhtumeid, kus jalavõruga vabadusse lubatud inimene on toime pannud teo, mille eest teda on saadetud uuesti vanglakaristust kandma, on olnud väga vähe. Võime öelda, et see on olnud üks väga toimiv mehhanism ja Justiitsministeerium arendab seda ka edasi.
Isiklikult olen ma loobunud härrade Muuli ja Samosti saate kuulamisest, kuna minu arvates on tegemist juba selge propagandaga, mitte ajakirjandusega. Aga mis puudutab kolmikmõrva, millele te viitate, ja selle toimepanemise eest vangis istunud isiku ennetähtaegset vabastamist, siis ma kordan veel üks kord, et ennetähtaegne vabastamine on kohtuniku otsus ja kohtud peavad siin kaaluma kõiki riske, enne kui nad otsuse langetavad. Täpselt samamoodi peavad kohtunikud kaaluma ka kõiki riske, kui nendeni jõuavad kriminaalhooldajate erakorralised ettekanded. Aitäh!

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Selle saate suhtes ma jagan teie seisukohta, kuigi ma ei tea, mis propagandat seal tehakse. Aga statistikaga on niisugune lugu, et eks ta on paljus ka üks suur silmamoondus. Alles me kuulsime, prokurör tagus nagu jänes trummi ja ütles, et pommimeister Ringmaa läheb kohe kinni. Kinni ta läkski, aga oli 12 avastatud, lahendatud episoodi ja nüüd jäi järele vist kaks. Jälle kümme n-ö lahendamata episoodi. Minu küsimus ongi: kas ja kuidas teie arvates üldse kohtueelne uurimine ja selle kvaliteet ning prokuratuuri tegevuse kvaliteet mõjutavad statistilist pilti ehk, nagu te väga ilusti väljendasite, tegelikkust?

Ise küsin, ise vastan, Ain, eks ole. Minu meelest on õigustatud küsimus, millisest hetkest me saame pidada kuritegu lahendatuks. Ja selles osas, nagu sa tead, väga hästi tead, endine siseminister Kalle Laanet on sind kindlasti valgustanud, on prokuratuuril, Justiitsministeeriumil, Siseministeeriumil ja politseil olnud kogu aeg erinevad seisukohad. Kui sa küsid, mis on minu seisukoht, siis minu jaoks on kuritegu lahendatud, kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus. Tänasel päeval arvestatakse lahendatud kuritegudeks endiselt need, kus on tehtud lõplik menetlusotsus. See tähendab, et prokurör on saatnud asja kohtusse või on asi lahendatud kokkuleppemenetluse teel või rakendatud oportuniteeti. Nii et sinna jääb üks väga märkimisväärne hulk kuritegusid, mis lähevad kohtus üldmenetlusse, ja kuigi me käsitleme neid lõpliku lahendi saanud kuritegudena, nad seda ju ometi ei ole, sest nende kohta ei ole lõplikku otsust jõustunud. Heale Keskerakonnale ma meenutan, et just Justiitsministeerium minu isikus oli see, kes nõudis statistikas selle kategooria sisseviimist, et kuritegu loetakse lahendatuks alles siis, kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus. See ei olnud tol ajal siseminister Kalle Laanetile vastuvõetav. Loodetavasti jõuame tulevikus kokkuleppele.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi, head kolleegid? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Evelyn Sepa, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Aadu Musta ja Rein Ratase 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine SMS-laenude kohta. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid ja head ministrid! Eks arupärimiste traagika kipub olema selles, et nende menetlemine võtab mõnevõrra aega ja sellel hetkel, kui arupärimisega reaalselt pulti jõutakse, on üht-teist maailmas juba muutunud. Ka selles saalis on viimase kahe aasta jooksul tehtud ükskord teatud mõttes ajalugu. See oli täpselt nendesamade SMS-laenude küsimuses, kui tänane valitsuskoalitsioon esimest korda väga olulises ja tõsises asjas hääletas erinevalt, mistõttu natukene liiakasuvõtjatele päitseid pähe sai. Liiakasuvõtmine probleemina ei ole meie ühiskonnast kuhugi kadunud. Ma olen hea peaministri käest küsinud liiakasuvõtmise olemuse kohta mõningaid küsimusi. Täna ma ootan, et hea justiitsminister ka oma seisukoha SMS-laenude osas meie esitatud nelja küsimuse kaudu välja ütleb. Ma loodan siit muidugi väga häid ja selgeid vastuseid, sest ma tunnistan, et ma olen justiitsministri fänn.

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Palun, lugupeetud justiitsminister!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Ma ei ole väga veendunud, et need vastused on ülilihtsad ja koosnevad alusest, öeldisest ja sihitisest, aga ma üritan.
Esimene küsimus: "Milline on Justiitsministeeriumi seisukoht eraisikute tarbimislaenude intresside piirmäära kehtestamise suhtes?" Justiitsministeerium ei ole põhimõtteliselt vastu, et raamid tarbijaga sõlmitava krediidilepingu alusel tasumisele kuuluva intressi suuruse kohta tulenevad seadusest, kuid sätestada seaduses kindel piir, mida ületava intressi tasumises kokkuleppimine toob kaasa lepingu tühisuse, ei pruugi olla sugugi kõige parem lahendus. Peamine puudus on võimetus näha seaduse loomisel ette kõiki elulisi olukordi, arvestada kõiki asjaolusid ning anda neile juhtumitele sobiv lahendus. Teisisõnu, sätestades seaduses lubatava kõrgeima intressimäära, võib see teatud olukorras osutuda isiku omandi põhiseadusvastaseks piiranguks. Põhiseaduse § 32 lõike 2 alusel on isikul piiramatu vabadus oma omandit kasutada. Isiku omandiks oleks siinkohal isikule kuuluv raha. Raha kasutamise all tuleb mõista kindlasti ka raha väljalaenamist ja selle eest intressi võtmist. Seades seadusesse intressi piirmäära, takistame isikut oma raha vastavalt soovile kasutamast. Isiku õigust oma raha kokkulepitud intressimääraga välja laenata saab piirata üksnes põhiseadusest tulenevat korda järgides. Üks selline põhiseadusest tulenev õiguste piiramise korra element on proportsionaalsus. See tähendab, et omandi piiramisel tuleb mõelda, kas on veel mõni abivahend seatud eesmärgi saavutamiseks ja kas need abivahendid piiravad, võrreldes valitud abivahendiga, isiku õigusi vähem. Praegusel juhul oleks selliseks abivahendiks iga konkreetset üksikjuhtumit arvestav kohtuotsus. Üksnes kohtuotsuses on võimalik kaaluda iga üksikjuhtumi eripära, näiteks seda, kas laenuvõtja võttis laenu teadlikult ja kõiki asjaolusid kaaludes, ja kohaldada õiguslikke tagajärgi vastavalt ühiskonnas tunnustatud õiglustundele.
Kriitikud võiksid siinkohal väita, et kohtuotsuse tegemine võtab väga palju aega ja vaeva ning seepärast ei sobi selline normistik tekkinud sotsiaalset probleemi lahendama. Kohtuotsuse tegemiseks kulub tõesti teatud aeg, sellele ei saa vastu vaielda, kuid praegu õiguskomisjoni ettepanekul väljatöötatud lahenduse puhul ei pääse tarbija ja laenuandja, kellel on intressi suuruse suhtes erimeelsusi, ikkagi kohtust ning seega ei saavutata õiguslikku selgust sugugi kiiremini. Pealegi ei tohikski nii oluline õiguslik tagajärg nagu lepingu tühisus saabuda vaidluse korral ülemäära kiirustades, sest pacta sunt servanda ehk lepingutest tuleb kinni pidada põhimõttest kõrvale kaldumine peab olema kaalutud ja põhjendatud juhtum.
Esitatud proportsionaalsuse probleem on ainult üks aspekt tõusta võivatest probleemidest. Keerukaks võib kujuneda ka õiglase intressimäära fikseerimine. Täiesti õigustatud on küsimus, kas saab üldse omavahel võrrelda krediidiasutuste krediidikulukuse määra ja muude laenuandjate krediidikulukuse määra. Eriti kui arvestada, et krediidiasutused ei väljasta selliseid kiirlaene, nagu seda teevad näiteks SMS-laenu andjad.
Kokkuvõtteks. Justiitsministeeriumi hinnangul võib konkreetse maksimaalse intressimäära sätestamine tuua kaasa põhiseadusvastase põhiõiguste riive problemaatika ning selle vältimiseks soovitigi fikseeritud intressimäärast kõrvale hoida.
Teine küsimus: "Milline on Teie isiklik seisukoht, kas sellist piirmäära on vaja kehtestada või mitte?" Vabariigi Valitsus tegi ühise otsuse esitada Riigikogule tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega soovitakse lahendada liigkõrgete intressimäärade probleemi. Justiitsminister on samuti valitsuse osa ja seega oli see ka justiitsministri seisukoht. Ja ma arvan ka isiklikult, et sellise piirmäära kehtestamine pole õige.
Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus antud eelnõu välja töötades ja kooskõlastades arutas piirmäärade kehtestamist või mitte? Kui ei arutanud, siis mis kaalutlustel?" Loomulikult seda kaaluti. Kuid tuginedes teiste maade õiguskirjanduses toodud argumentidele ja pikaajalisele kogemusele, arvestades eelkõige majandusliku olukorra kiireid muutusi ja piirmäära liigset jäikust, jõuti järeldusele, et fikseeritud määra kehtestamine võib kaasa tuua rohkem probleeme kui kasu, ja sellest ideest loobuti.
Neljas küsimus: "Kas Teie kui justiitsminister olete oma erakonnakaaslastest Riigikogu liikmetega antud teemat arutanud? Kui jah, siis millisele seisukohale olete jõudnud?"  Loomulikult olen seda teemat oma erakonnakaaslastega arutanud ning samuti olen tutvustanud oma erakonnakaaslastest Riigikogu liikmetele valitsuse esitatud eelnõu.

Suur tänu, härra justiitsminister! Teile on ka küsimusi. Esimene küsimus on kolleeg Kalle Laanetilt.

Aitäh, austatud juhataja! Hea justiitsminister! Tean, et sellele arupärimisele vastamine on jäänud natuke hiljaks, kuid see selleks. Minu küsimus on pigem see, kas teie käsitus lähtub uusliberalismi põhimõtetest või neoliberalismi põhimõtetest.

Siin ei saa minu meelest olla väga pistmist liberaalse maailmavaatega, vaid rohkem tuleb lähtuda tervest mõistusest. Kui me ülejäänud Eesti õiguskorras näeme siiski ette, et vabades eraõiguslikes suhetes meil riiklikul tasemel hinnaregulatsiooni ei ole ja me rakendame seda üksnes ja ainult monopolide puhul, siis nüüd on Riigikogu esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos läinud hinna reguleerimise teed. Selle tulemusi näeme kuue kuu jooksul. Mingid kiirlaenuteenused Eesti turult selle tulemusena kindlasti kaovad.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Meenutades Reformierakonna liikmete meelsust saalis, kui seda eelnõu arutati, tollaseid küsimusi ja sõnavõtte, tahan ma ikkagi küsida, miks Reformierakond nii kirglikult kaitseb liigkasuvõtjate huvisid ja lõhkilaenamist ning miks te nimetate seda liigkasu ohjeldamist ettevõtlusvabaduse piiramiseks.

Tänan väga! Majandusteoreetilist loengut teile, proua Tuus, ei hakka ma siin pidama. Ma tean teie põhimõttelist arusaama maailma asjadest, mille järgi Riigikogu võiks kehtestada ka piimale ja leivale piirhinna. See on ebamõistlik, selle tulemused on katastroofilised. Jumal tänatud, Eesti Riigikogu ei ole seda seni tegema läinud.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Mina, puutudes oma teatud tegevustes kokku nende õnnetute inimestega, kes on tõsistesse raskustesse sattunud – neid on praegu Eestis umbes 70 000 –, küsiksin inimlikuma nurga alt. Kui me ei saa piirata ettevõtlusvabadust, millega mõnes mõttes tuleb nõustuda, kas me ei saaks siis näiteks eeldada seda, et ka kiirlaenuandja ja kiirlaenuvõtja, SMS-laenu andja ja SMS-laenu võtja tegelevad majandustegevusega, kas me ei võiks lepingu sõlmimise hetkel neid vähemalt nii palju ohjata, et sunnime neid omavahel kokku saama, et nad saaksid teineteisele omi seisukohti selgitada? Las see intress olla siis selline, nagu ta on, aga sel juhul meil tekib ikkagi mingi konkreetne leping, mida on pärast võimalik hageda. Inimene saab siis natuke rohkem mõelda, muidu ta võtab öösel purjus peaga baarist tulles endale selle raha.

Aitäh! See mõte, et krediidilepingut sõlmides peaksid laenuandja ja laenuvõtja igal juhul omavahel näost näkku kohtuma, ei ole ju sugugi mitte uus. Ka rahapesuga võitlevad ametkonnad on pakkunud välja selliseid lahendusi, et vältida kõikvõimalikke rahapesujuhtumeid. Aga ma küsin, et mis mõte nendel kiirlaenudel siis üldse on. Minu jaoks on ainuke ratsionaalne mõte SMS-laenu võtta ju siis, kui te olete näiteks Helsingis ja teid on tabanud selline kurblooline asi, et te olete paljaks varastatud, teil on vaja kiiresti sularaha, et sõita koju tagasi. Igal asjal on olemas ka mingi ratsionaalne mõte. Mismoodi ohjeldada SMS-laenu andjaid, et nad inimestele laenu peale ei suruks – see on ju hoopis teine temaatika. Meil Eestis on olemas tarbijakaitseõigus, on olemas reklaamiseadus. Need ettepanekud, mis olid Justiitsministeeriumi koostatud ja valitsuse esitatud eelnõus, olid ju ka suunatud ikkagi just nimelt nendele meetmetele, et saaks ohjeldada seda ohjeldamatut laenude pealesurumist. See transformeerus aga meil hoopiski kolmekordseks krediidimääraks, mida arvutab Eesti Pank, et see on siis piirsumma ja selle tõttu oleksid nüüd kõik nagu õnnelikud. Tänasel päeval on see piirsumma umbes 80%. Kas see on nüüd see määr, mis teeb need SMS-laenu võtjad õnnelikuks?

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ega teie tõelise liberaalina või isegi neoliberaalina, nagu viimasel ajal neid sõnu, mõisteid kasutatakse, ei saagi midagi muud rääkida. See ongi teie selge ilmavaade ja see on veel tükk maad räigemgi. Kuid meie siin Riigikogus ei ole kunagi tahtnud kehtestada piirhinda leivale ja piimale. See väide tuleb küll ümber lükata. Aga küsimus on selles, et kui nüüd mingit piirmäära ei oleks, kuidas teil siis õieti või teie põhimõtte kohaselt on üldse võimalik kaitsta neid lugematuid laenuvõtjaid? Või te ei kavatsenudki seda teha? Ma tuletan teile meelde, et see seadus võeti ju vastu osa koalitsiooni marulisel heakskiidul.

Aitäh! Eesti võlaõigus kasutab selliseid mõisteid nagu õiglane määr, mõistlik määr, proportsionaalsus. Kõik need mõisted on kasutatavad üksikute lepingute hindamisel. Aga Eesti võlaõigus on seni vältinud väga konkreetsete piiride seadmist hindadele ja ma arvan, et senine lahendus on olnud väga hea. Nii et SMS-laenu andjaid saab ohjeldada ka kohtupraktika kaudu. Nüüd mindi kahetsusväärselt seda teed, et kohtupraktika roll jääb teisejärguliseks ja näpuga järge ajades hakatakse vaatama krediidi kulukuse määra, mis minu arvates seda probleemi absoluutselt ei lahenda.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Läbirääkimisteks saab sõna kolleeg Aivar Riisalu.

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Saatus tahtis, et minust sai Riigikogu liige, ja see on ainus põhjus, miks ma ei ole avanud oma SMS-laenu kontorit. Sellel lihtsal põhjusel, et Riigikogu liikmel ei sobi avada SMS-laenu kontorit. Teist nii head äri mina täna Eestis ei tea ja igal õhtul enne magama jäämist jooksevad minu silmist suured pisarad, kui ma mõtlen selle rahahulga peale, mida kõik need laenajad teenivad. Otse vastupidi! Olen elanud nii vanaks ja saan aru, et raha haiseb ja haiseb ikka küll, kohe koledasti haiseb. Ma saan aru Reformierakonna seisukohavõttudest. Reformierakond on tänaseks jõudnud sellele tasemele, kus nad eeldavad, et kõik Eestimaa inimesed ongi Reformierakonna liikmed, mõtlevad nagu reformierakondlased ja võtavad SMS-laenu Soomes, kui nad on paljaks varastatud. Ma kardan, et 70 000 SMS-laenu võtjast ei ole umbes 65 000 mitte kordagi elus Soomes käinudki, seetõttu puudub neil võimalus võtta SMS-laenu Soomes, nad võtavad selle SMS-laenu kodus. Noored inimesed, kes näevad õhtul ööklubis kena tütarlast, on just parajasti täiesti juhuslikult töötud ja kasutavad oma vanemate poolt ööklubisse kaasa antud kõnekaarti, mille abil saab SMS-laenu võtta – need on need inimesed, kes seda teevad. SMS-laenu võtavad inimesed, kes veel kaks kuud tagasi teenisid tublide Soomes või kus iganes töötavate ehitajatena 40 000 krooni – neil on maja põllul, naisel auto, endal auto ja ema käest käivad 300 krooni söögiraha laenamas. Muuseas, televisioonis üks tõestisündinud lugu, kus isikud olid küll muudetud, niimoodi meie ette toodi. Need on tänased SMS-laenu võtjad!
Ma ei ole mitte kunagi olnud seisukohal, et ettevõtlusvabadust peab piirama. Seetõttu ma olen tõepoolest väga paljude reformierakondlike majandamispõhimõtetega nõus ja olen ise ettevõtjana mõnes mõttes siiski nautinud Eestis valitsevat majanduskeskkonda. Aga tugeva ja tubli inimese eelduseks ongi see, et kui ta ise endaga hakkama saab, peab ta hakkama kaitsma neid, kes seda kaitset vajavad. Kahjuks SMS-laenajad vajavad seda kaitset vägagi. Vaadake, eeldada, et kohus langetab loomulikult õiglase otsuse – see on väga õige, kohus lähtubki headest äritavadest ja kohtuvaidluses langetatakse suhteliselt suure tõenäosusega  intressimääraks see 21%, mida kasutab näiteks Maksuamet. Selliseid vaidlusi, mida vanasti peeti nahktagidega vendade vahel ja kus intressid läksid mitmesajaprotsendiliseks, lahendati kohtus üldjuhul just täpselt selliselt ja eks neid lahendatakse ka praegu selliselt. Aga need laenajad ei jõua kohtusse! Nad isegi ei tea, mis asi see kohus on. Ta on sellest kuskil põhikooli seitsmendas klassis natukene kuulnud, aga tänaseks on see tal meelest ära läinud. Veel vähem on tal raha, pealehakkamist ja võimalust endale mingi jurist leida, rääkimata advokaadist, kes tal hagiavalduse kuidagimoodi valmis kirjutaks. Ja nii hakkavadki küünilised kohtutäiturid väitma: "Mul ei ole teiega mitte millestki rääkida, teie pole täitnud lepingus võetud tingimusi." Millises lepingus võetud tingimusi? Kas see on see, mis siis, kui purjus peaga oli "piiks-piiks ja raha tuleb", välja saadeti? Selles ongi kogu see problemaatika. Meil ei ole olnudki nii tõsist probleemi!
Kui me räägime praegu 100 000 kodulaenuvõtjast või ma ei tea, palju neid kokku on, siis seal on kõik väga selge, inimene langetab selle otsuse kaine peaga, kaalutledes, perega läbi arutades ja pangaga läbi rääkides. Võlg, kas ta on miljon või 3000, seal ei olegi väga suurt vahet. Ärimehed kipuvad naljatama, et kui ma olen miljoni võlgu, on see minu probleem, kui ma olen 100 miljonit võlgu, siis on see panga probleem. Siin on sama asi, 3000 krooni on inimese probleem, miljoniline majalaen ei pruugigi enam selle inimese probleem olla, sest kui neid miljoneid kuhjub kümneid ja kümneid, siis on see ka lõpuks panga probleem. Ehk tegelikult me oleme täna ühiskonnas valikute ees. Muuseas, ma arvan, et minu naabrinaine maalt, kust ma pärit olen, oli 80-aastaselt Reformierakonna valija sellepärast, et talle jagati ilusaid kollaseid õhupalle, mida tal oli tore lastelastele anda. Kaitseme siis neid SMS-laenu võtjaid siiski ühiselt sellel lihtsal põhjusel, et osa neist võivad olla isegi Reformierakonna valijad. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kui teil rohkem kõnesoove ei ole, siis ma annan uuesti sõna justiitsministrile, kes on soovinud sõna vastulauseks.

Lugupeetud juhataja! Ma ei saa küll hästi aru, mis sellel tarmukal ja ennastsalgaval kõnel oli nüüd pistmist selle seadusega? See seadus ei puuduta ju mitte üksnes SMS-laenusid, vaid kõiki tarbijalepinguid, sh ka väikekrediite, mida antakse sinu nägemuse järgi näost näkku, näiteks kellelgi on vaja saada kaheks päevaks 500 krooni laenu. See, mida te siin saalis toetate, on see, et  500-kroonist krediiti kaheks päevaks enam mitte keegi ei anna, sest selle pealt on krediidi intressi võimalik küsida 1 kroon. Tähendab, see teenus kaob turult ära. Ometi oleks see vastavuses heade kommetega, see oleks vastavuses pooltevahelise hea suhtega. Lihtsalt ühe lause seadusesse juurdepanemisega võetakse ära võimalused mingisuguseid teenuseid osutada. Samas SMS-laenajate seisukohalt ei muutu nüüd küll mitte midagi. Nii et kõik see, mida sa praegu rääkisid, ei puuduta iseenesest üldse SMS-laenajate õiguslikku olukorda.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetame läbirääkimised ja lõpetame ka 12. arupärimise käsitlemise.

Läheme 13. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Inara Luigase, Kadri Simsoni, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Rein Ratase, Ain Seppiku, Evelyn Sepa, Heimar Lengi, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Mailis Repsi, Eldar Efendijevi ja Jüri Ratase 17. veebruaril k.a esitatud arupärimine piiriületusproblemaatikast Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase, kes arupärijate nimel teeb ettekande!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed on esitanud teile arupärimise ja teema on ikkagi seesama – piiriületusproblemaatika Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal. Samalaadse arupärimise esitasime ka välisministrile, kes täna juba meie küsimustele vastas. Kuna probleem on ikkagi õhus ja pole lahendust leidnud, Eesti Vabariigi kodanikele on jätkuvalt tehtud kitsendusi õiguslikel alustel kontrolljoone ületamisel, siis on meil mitmed küsimused, millele ootame teie vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Palun, siseminister Jüri Pihl!

Lugupeetud eesistuja! Hea küsija! Mul on nendele küsimustele hea vastata, sest ma olen teinud seda juba korduvalt.
Esimene küsimus: "Mis põhjusel ja mis eesmärgil on alates 19. jaanuarist 2009 lõpetatud koostöö Eesti Vabariigi ning Venemaa Föderatsiooni vahel piiriäärsete alade elanikele viisade väljastamise küsimuses?" Kuni 18. jaanuarini 2009 kehtinud kord, mille alusel väljastati Narvas ja Kagu-Eestis piiriäärsetele elanikele mitmekordseid tasuta viisasid, külastamaks oma lähisugulasi või nende matmispaiku või hooldamaks kinnisvara Venemaa Föderatsiooni Leningradi ja Pihkva oblasti kindlaksmääratud aladel, ei ole kooskõlas Schengeni õigustikuga. Kuna Eesti kuulub alates 2007. aasta 21. detsembrist Schengeni ruumi, siis laieneb ka Eestile kohustus viia oma riigisisene õigus vastavusse Schengeni õigustikuga. Nii et me ei mõelnud siin riigis seda ise välja.
Teine küsimus: "Kas Teie olete koostöös välisministriga esitanud peale 2008. aasta detsembri algust ettepanekuid viisade andmise korra lihtsustamiseks?" Siseministeerium tegi Välisministeeriumile kirjalikud ettepanekud viisade andmise korra lihtsustamiseks 28. novembril 2008, millele Välisministeerium vastas 18. detsembril 2008. Nii välisminister kui siseminister nõustusid, et viisa andmise korra lihtsustamiseks on vaja peamiselt muuta riigisisest praktikat, ning tulenevalt Schengeni õigustikust on Eesti lihtsustanudki senist Schengeni viisade andmise praktikat. Praegu on ka põhiseaduskomisjonis arutusel ettepanekud teha välismaalaste seaduse ja teiste seadustega seotud õigusaktides muudatused, mis on suunatud viisade andmise korra lihtsustamiseks sel teel, et jääks ära siseriiklik kutse kinnitamine ja sellega seotud bürokraatia. Seeläbi muutuks Eesti viisa kättesaadavamaks. Sama teed on läinud juba varem ka Soome.
Küsimus: "Kas Teie arvates Venemaa Föderatsioon oleks nõus kahepoolse lepingu piiriliikluse kujundamiseks allkirjastama?" Ei oska seda öelda. Samas on ka selge, et läbirääkimiste alustamisest, kui selline soov mõlemal poolel on, kehtiva lepinguni on väga pikk maa. Ei ole võimalik prognoosida läbirääkimiste kulgu ega nende edukust ning valmisolekust kahepoolne leping allkirjastada on võimalik rääkida alles siis, kui lepingu sõnastuses on saavutatud kokkulepe, millele on heakskiidu andnud Euroopa Komisjon. Samas tahaks öelda, et kui selline leping ka on, ei tähenda see veel, et teine pool lubaks üle piiri kõiki, kes on saanud vastava loa. Ta võib samamoodi teha  selle loa saamise osas valikuid. Ehk nagunii ei pääse me sellest, nagu kehtib ka viisa andmise korra lihtsustamise puhul, et vaja on kahepoolset koostööd välisministeeriumide vahel.
Viimane küsimus: "Kes on Teie arvates personaalselt süüdi tekkinud inimesi alandavas olukorras?" Me saime Schengeni viisaruumi liikmeks, me ju kõik tahtsime seda, me pidasime seda väga suureks saavutuseks. Samas paneb see ka olukorda, et me peame lähtuma Schengeni reeglitest ja olema viisarežiimis.

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Seoses nende piiriületuse asjadega korjas Siseministeerium Piirivalveameti kaudu vahepeal massiliselt kodanikelt passe ära. See on mingisugune tohutu suur saladus, ma püüdsin selle kohta küsida Piirivalveametist, aga nemad ütlesid, et ilma ministri loata ei julge nad midagi rääkida. Nüüd ma pean siis seda küsima: millisel seaduslikul alusel te piiriäärsetelt elanikelt massiliselt passe ära korjasite? Millega oli see seotud ja kas see oli ministri isiklik korraldus või tuli korraldus kuskilt mujalt?

Aitäh, hea küsija! Te teate ju väga hästi, kuidas piirivalve tagab piirirežiimi. Selleks on olemas piiriseadus, piirivalve seadus. Seadused on kõik avalikud, Riigikogus vastu võetud, valitsuse määrused on avalikud, siseministri määrused on avalikud. Kui piirivalvel tekib kahtlus, et Eesti kodanik siseneb Venemaa Föderatsiooni ja tal puudub passis vastav viisa, siis võib ju arvata, et ta kas tahab minna sinna illegaalselt või on tal olemas ka teise riigi kodaniku pass ehk ta on tulnud siia varjatud identiteediga jne. Sellepärast piirivalve ongi asja täpsustanud, vaadanud, kas seal on selliseid inimesi. Kui tegemist on Eesti riigi kodanikuga, ta on sünnijärgne Eesti riigi kodanik või kui ta on ka teise riigi kodanik, siis tuleb seda käsitleda ühtmoodi. Kui ta on ühelt poolt saanud Eesti riigi kodakondsuse naturalisatsiooni korras ja samas ei ole loobunud teise riigi kodakondsusest, näiteks Vene Föderatsiooni kodakondsusest, siis tuleb seda käsitleda teistmoodi. See on piirivalve igapäevane töö, mis seisneb Eesti seaduste täitmise kontrollimises. Selleks ei ole vaja mingeid käske anda, seadusi tuleb lihtsalt täita.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on seotud selle olukorraga, et siiamaani ei ole valitsus välja töötanud oma positsiooni, et alustada läbirääkimisi Eestiga. Aga valitsusliikmetel on väga erinev arusaamine, nagu me saime teada meie küsimustele vastamisest. Näiteks peaminister ütles eelmistele arupärimistele vastates, et Eesti taotleb, et endine mudel töötaks, sest see on hea. Täna me saime aru, et see mudel ei saa eksisteerida sellepärast, et ta on, ütleme, Schengeni ja teiste Euroopas välja töötatud normatiivaktide vastane ...

Palun küsimus!

Ütelge, palun, millal Eesti valitsuskabineti positsioon välja töötatakse?

Aitäh küsijale! Eesti Vabariigi valitsuskabineti materjalid on kõigile Riigikogu liikmetele kättesaadavad, te võite nendega tutvuda. Piiriga seonduvat on korduvalt arutatud ja lühidalt võiks selle kokku võtta nii. Me peame täitma Schengeni reegleid, järelikult tasuta viisasid ei saa me enam anda. Me saame anda viisa ainult vastava tasu eest, mis on kehtestatud Euroopa Liidu ja Venemaa Föderatsiooni vahel, see on 35 eurot. Sõltub sellest, kui hästi Välisministeerium suudab läbi rääkida, et saada mitmekordseid viisasid. Et need läbirääkimised oleksid edukad, peaksime ka Eesti poolt bürokraatiat vähendama ehk loobuma viisakutsest, mida siiamaani Kodakondsus- ja Migratsiooniametis registreeriti notariaalselt, samas jälgima, kuidas toimub selle lihtsustatud määruse rakendamine Lätis ja Leedus. Sest mis on see argument, et Soome ei ole sellele teele läinud? Soome kasutab just seda, et viisat on võimalik saada lihtsustatud korras mõlemalt poolt, mis on nende probleemide lahendamiseks palju efektiivsem. Ma ütlen veel kord, et kui me saame selle lepingu, ei tähenda see automaatselt, et kõik saavad vabalt üle piiri käia, et nad oleksid aktsepteeritud ühelt või teiselt poolt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma jätkan Ain Seppiku tõstatatud teemat. Kas te oskate öelda seda numbrit, kui paljudelt isikutelt on isikut tõendavad dokumendid kontrollimiseks ära võetud, ja kas on avastatud ka reaalseid rikkumisi?

Ma ei oska öelda, kui palju piirivalve on kontrollinud numbriliselt, sest sellist aruannet me ei küsi ja nad ei peagi seda esitama. Neid passe minu teada ei ole palju, mis puudutab seda, kui inimene pole sünnijärgselt Eesti kodanik, vaid on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Pigem puudutab see neid, kellel on topeltkodakondsus, inimene on sünnijärgne Eesti kodanik, aga millegipärast on ta võtnud ka Vene kodakondsuse. Eks siin tekib ka näiteks selline küsimus, et kui inimene töötab Eesti riigiametis ja on samal ajal Venemaa Föderatsiooni kodanik, siis on teatud julgeolekuriskid. Kõiki neid asju vaadatakse sellest aspektist. Siin ei ole tegemist kellegi kiusamisega. Me püüame väga tähelepanelikult läheneda ka sellele, kui teispool piiri on inimesi, kes on Eesti riigi sünnijärgsed kodanikud ja kes on sunnitud võib-olla oma turvalisuse huvides ja elu lihtsamaks tegemiseks kasutama Venemaa Föderatsiooni kodakondsust. Ka seda piirivalve arvestab kindlasti.

Järgmine küsija on kolleeg Inara Luigas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Samalaadse arupärimise me esitasime ka välisministrile, kes täna vastas meie küsimustele. Välisminister ütles, et 31. märtsil läheb Eesti delegatsioon läbirääkimistele Moskvasse, kus alustatakse ikkagi läbirääkimisi, et minna üle uuele lihtsustatud piiriületuskorrale ehk piiriliiklusele lubade alusel. Teie isiklikult olete ju kogu aeg olnud selle vastu, et minna üle lubade süsteemile. Kas te nüüd siis toetate valitsuse sammu alustada läbirääkimisi selleks, et minna üle piirilubade süsteemile?

Esiteks tahan ma teie sõnad ümber lükata. Valitsuskabineti otsuses on väga selgelt öeldud: me vaatame Läti ja Leedu kogemust ning siis teeme otsuse, kas alustada läbirääkimisi, kas sellel on mõtet. Järsku te tahate oma valijaid või piiriäärseid inimesi lihtsalt petta, et me sõlmime sellise lihtsustatud piiriületamise lepingu ja siis kõik probleemid kaovad. Ma tahan öelda, et probleemid ei kao mitte kuhugi, sest teine pool ei pruugi aktsepteerida kõike, mida Eesti riik selle lihtsustatud lepingu korras ette paneb. Ta võib seda aktsepteerida ja võib mitte aktsepteerida, niisamuti nagu viisade puhulgi. Palju kindlam reegel ja palju kiirem variant on kehtestada selline olukord, nagu on Soome ja Venemaa Föderatsiooni vahel, et Soome ja tulevikus siis ka Eesti annab lihtsamalt välja Schengeni viisat ning vastupidi. See on kiireim lahendus olukorra parandamiseks. Kui Välisministeerium soovib läbirääkimist alustada, siis jõudu talle selles, edukalt on peetud piiriläbirääkimisi siin aastaid, võib-olla jõutakse sellega kiiremini lõpule, aga ma tahan öelda, et  nende inimeste probleemi see ei lahenda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Ma tahtsin küsida just Soome kohta, kui te ütlesite, et vaatate, kuidas on Lätis ja Leedus. Meil on kõrval Soome riik, millest me väga palju räägime, ja Soome riigis on tehtud nagu teistmoodi. Kas me jälgime ja vaatame, mis Soome lepingute suhtes teeb?

Ma tahangi seda veel kord rõhutada, et Siseministeeriumi ettepanek olukorra kiireks lahendamiseks on minna Soome teed. Kui me tahame seda olukorda nende inimeste jaoks reaalselt lahendada, siis on see Soome tee. See tähendab, ei ole sellist suurt bürokraatiat, et on viisakutsed, need on vaja notariaalselt registreerida jne. 28. novembril 2008 me tegime ettepanekud Välisministeeriumile, sealt tulid teatud vastused. Tänaseks päevaks oleme ühtemoodi aru saanud, et see tee on kõige kiirem tee olukorra lahendamiseks, see on läbiproovitud tee. Kellelgi ei ole Venemaaga sellist lihtsustatud piiriületuse lepingut. On teiste piiririikidega, aga mitte Venemaaga.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud minister! Palun öelge, miks valitsus selles küsimuses omavahel nii lõhki on? Välisminister tõepoolest toetas ikkagi soodusrežiimi ajamist ja inimeste olukorra kergendamist. Valitsuse seisukoht on, et ei olda selle poolt. Siin saalis öeldi välja, et Venemaaga ei saa koguni läbi rääkida, ja teie seisukoht, nagu me täna kuulsime, on siis samuti selline. Kas teie isiklikult veategi valitsuse seisukohta sinnapoole, et mitte kergendada inimeste olukorda?

Püüan veel kord vastata, hea küsija! Te küsimus on pahatahtlik. Sellise asjaga me ei tegele, kui me räägime Siseministeeriumist. Reaalne olukorra parandamine on see, kui me loobume viisakutsest, millest oli ka valitsuskabinetis juttu, kui me viimati seda küsimust arutasime. Mida kiiremini viisakutsest loobutakse, seda paremaks inimeste olukord läheb. Seda oleks olnud võimalik teha ka eelmise aasta jooksul. Kui kuskil on hakatud rääkima mingist võimalusest rakendada lihtsustatud piiriületuskorda, mida ei ole kasutanud Soome, mida ei ole omavaheliste suhete paremaks korraldamiseks Venemaaga kasutanud veel ükski riik – selleks puudub meil kogemus. Meil on olemas Soome kogemus, kus ei ole viisakutset, kus mõlemad pooled annavad viisa välja palju paindlikumalt, palju kiiremini, ja probleem on lahendatud.
Kust te võtate, et Vene pool aktsepteerib kõike, kui see leping on meil pärast pikki läbirääkimisi sõlmitud, ja kõik need inimesed saavad automaatselt loa üle piiri minna? Seda see leping ei garanteeri. Leping annab mõlemale poolele võimaluse keelduda väga erinevatel põhjustel inimesi riiki laskmast, kuigi see luba on olemas, või nii Eesti kui Vene pool võivad ka selle loa väljaandmisest keelduda. See on samasugune olukord, nagu praegu on viisade puhul, ega see ei muutu mingis mõttes paremaks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Tõesti on natuke piinlik küsida teilt seda küsimust rohkem kui üks kord, aga vaatan, et lugu läheb sinnakanti, et mitte siseminister, vaid välisminister vastab selle suure probleemi osas, mis on inimeste jaoks tõesti suur mure. Ma tahaksin küsida võib-olla üht niisugust asja: kas teil ei ole plaanis kohtuda oma kolleegiga Venemaa Föderatsioonist ja rääkida nendest probleemidest? Nagu välisminister täna siin meile ütles, on nendel tõesti ettevalmistustöö juba edasi läinud.

Ta ei sõltu ju siseministri kohtumistest, see sõltub ikka sellest, kuidas Välisministeerium töötab, kuidas kokku lepitakse. Ega ei ole ju keelatud kokku leppida, et antakse neidsamu mitmekordseid viisasid vastavalt Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu viisalihtsustuslepingule. Seda saab teha, selles on võimalik kokku leppida praegustes väga lihtsates tingimustes, kui Eesti loobub viisa registreerimisest ehk viisakutsest, mida me oleme kogu aeg rääkinud alates eelmise aasta viimasest kabinetiistungist, mis oli, ma ei mäleta täpselt, vist novembrikuus. Nii et me oleme seda meelt, et Eesti riigi Siseministeerium ei tee siin mitte mingit takistust.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Kuna kõnesoove ei ole, siis me selles punktis läbirääkimisi ei ava.

Läheme edasi 14. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Vladimir Velmani, Rein Ratase, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Aadu Musta ja Vilja Savisaare 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine pensionäride turvalisuse kohta. Palun, esitajate nimel kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea minister! 19. veebruaril andsime tõesti sisse arupärimise siseministrile. Tahtsime olla kindlad, kas on mõeldud sellise riskirühma peale nagu pensionärid, et nad ei satuks pensioni väljavõtmisel röövide ohvriks ega jääks oma rahast ilma. Õnneks ei ole, vähemalt mitte meedia kaudu, viimasel ajal räägitud, et oleks väga palju juhtumeid, kus nad oleksid sattunud ohvriteks, välja arvatud see üks, mis toimus Mustamäel asuva kaubanduskeskuse juures. Sellega kaasnevalt on meil siseministrile kolm küsimust. Ma ei hakka neid aja kokkuhoiu mõttes ette lugema. Aitäh!

Suur tänu! Küsimustele tuleb vastama siseminister Jüri Pihl.

Lugupeetud eesistuja! Head küsijad!
Esimene küsimus: "Kas Siseministeeriumis on tehtud plaan selleks, kuidas nimetatud probleemiga tegelda?" Faktitäpsuse huvides märgin, et röövimiste hulk ei ole, võrreldes möödunud aastaga, kasvanud. Mõnevõrra on sagenenud just röövid eluruumidest, avalikes kohtades on nende hulk vähenenud. Kui me tahame siin arve anda, siis röövimisi tänaval oli eelmisel aastal kahe kuuga 132, sel aastal 95. Üldse kokku oli selle aja jooksul röövimisi vastavalt 176 ja 153, st nende arv vähenes sel aastal. Siseministeerium monitoorib kuritegevuse trende regulaarselt. Koos allasutustega tehakse Siseministeeriumis nii pikaajalisi kui lühiajalisi plaane mitmesuguste turvalisusprobleemide lahendamiseks ja üks probleem on kahtlemata see, kuidas tõkestada ja avastada sellist ohtlikku kuritegu nagu röövimine.
Järgmine küsimus: "Kas on alustatud riskirühma teavitamist valitsevatest ohtudest?"  Elanikkonna riskirühmade teavitamine võimalikest ohtudest on üks olustikulise kriminaalpreventsiooni osa ja sellega tegeldakse pidevalt.
"Millistes Eestimaa piirkondades on pensionäridel risk ohvriks sattuda kõige suurem?"  Küsimus ei ole siin pelgalt geograafilises asukohas, vaid muudes asjaoludes. Kindlasti on risk kuritegevuse ohvriks sattuda suurem pimedal ajal, valgustamata tänavatel ja inimtühjades piirkondades, näiteks öisel või hilisõhtusel ajal, aga ka varahommikul – me teame ju, et pensionärid lähevad varahommikul välja koertega jalutama jne. Kindlasti aitab riske maandada see, kui ei olda üksinda jne. Siin on suur osa ka kohalikel omavalitsustel ja ettevõtetel, kas suudetakse varustada riskipiirkonnad videovalvega, kas suudetakse tagada tänavavalgustus. Siin tahaks öelda, et mind paneb imestama Tallinna linnas valitsev olukord, eriti kui te tunnete muret röövimiste pärast. Tallinnas on hommikutundidel valgus kadunud ja  pensionäride risk sattuda kuritegevuse ohvriks on kindlasti oluliselt suurenenud.

Kolleegidel on teile küsimusi, lugupeetud minister. Kõigepealt saab sõna Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te tõite välja väga konkreetsed arvud, mis puudutavad röövimisi. Arvud näitavad röövide vähenemist 2009. aastal. Mida ütleb teie kogemus, kas tegemist on statistikaga või on reaalne olukord natuke teine? Põhjused, miks see arv võib väiksem olla, on väga erinevaid. Mida teie kogemus ütleb?

Aitäh küsijale! Justiitsminister enne rääkis siin tõesti, et teatud juhtudel ka selline kuritegevuse statistika moonutab olukorda, kas on siis põhjus seaduste muutmine kuritegude valdkonnas või inimeste poolt mitteteatamine. Kui me räägime röövimistest, siis siin ei ole alates karistusseadustiku jõustumisest mitte midagi muutunud, võib-olla ainult karistuse osas on mõningad muutused. Sellepärast peaks statistika olema reaalne. Teiselt poolt peaks ta olema reaalne ka sellepärast, et raskest kuriteost inimesed ikkagi alati teatavad.

 Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Te just mainisite, et turvalisus on vähenenud või et on nagu arutatud, et pensionärid käivad öösiti pensioni välja võtmas. Kas te võite tuua statistikat, kui palju just nendel ohtlikel aegadel, kui nüüd teie nägemusel ei ole Tallinnas nii palju valgustust, on pensionäridele Tallinnas rohkem kallaletunge olnud?

Aitäh küsijale! Alati ei juhtu kohe esimesel päeval, kui valgus kustub. Aga võib juhtuda hiljem ja kindlasti on see soodustav asjaolu, kui hommikusel ajal on pime. Me teame ju väga hästi, et pensionärid liiguvad hommikuti. Ma elan ka Tallinnas, ma näen oma aknast, kuidas pensionärid lähevad oma koertega välja, ja kindlasti võtavad nad teinekord siis ka raha, kui on tarvis. Nii et pimedus linnas, suurlinnas, suurendab kindlasti riski kuritegevuse kasuks.

Järgmine küsija on kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, härra juhataja! Siseminister, katsuge ikka jääda ministri positsiooni, ärge kohe linnapeaks karake ega asuge tegema valimispropagandat. Selle arupärimise mõte oli selles, et riik sundis terve hulga pensionäre hakkama panga klientideks ja nad peavad nüüd võtma raha automaadist. Vaevalt nad teevad seda hommikul kella nelja-viie ajal, aga see selleks. Kas politsei või Siseministeerium on tuvastanud sellekohaseid ohte? Ajalehed kirjutavad pidevalt, et pangaautomaatidele on paigutatud mingisugused aparaadid, millega loetakse koode, soovitatakse selja taha vaadata jne. Millest lähtuvalt ajakirjandus praegu niimoodi pensionäre hoiatab, kui teie arvates mingit ohtu ei ole ega saagi olema peale pimeduse? Peagi muutuvad ööd valgemaks, nii et ärge kurvastage selle pärast.

Aitäh, hea küsija! Kindlasti olete kõik need arupärimised teinud suurest südamemurest Eesti riigi olukorra pärast ja kindlasti ei ole siin terakestki poliitpropagandat, eks ole? Ma püüan vastata mingil määral samaga. Muidugi, kui ühel hetkel lähevad ikkagi sajad, kui mitte tuhanded pensionärid võtma automaatidest raha välja, mis on nendel uus kogemus, siis selline risk kasvab ja seda on juba arutatud nii pangatöötajatega kui ka politseinikega. Kindlasti on patrullid seal lähemal ja see, mida te kartsite ja mida meie samamoodi kartsime, on vähem realiseerunud. Need ohud ja riskid, mis üleval olid, on ikkagi väga väikeste kahjulike tagajärgedega. Võib-olla mingil moel on see aidanud kaasa, kui nii võib üldse öelda, et korterivargustel on raha võtmist vähemaks jäänud, sest vähemalt osa pensionäre hoiab oma raha rohkem pangas, kui ta seda varem tegi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas.

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te nimetasite siin ühes oma sõnavõtus kohalikku omavalitsust, Tallinna linna. Missugune on teie hinnang, kui hästi või halvasti on omavalitsus, Tallinna linn ja Eesti politsei teinud omavahel koostööd? Mida te tooksite välja positiivsena, mida negatiivsena just tulenevalt sellest arupärimisest, mis käib siseturvalisuse kohta?

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et Eesti politsei on teinud koostööd kõigi omavalitsustega, ja mida suuremad need on, seda suurem on koostöövajadus. Kindlasti on Tallinna Politseiprefektuur, nii uus kui ka vana prefekt teinud seda koostööd oma kõige parema äranägemise järgi. Sest ega politsei ei ole ju selline poliittõmbetuules kõikuv asutus, kus eri erakonnad või konkurendid omavahel poliitkähmlust peavad. Politsei asi on kord tagada, ta teeb koostööd nii Tallinnas kui ka teistes omavalitsustes ja ma ei ole kuulnud, et oleks olnud mingisuguseid märkusi. Ma toon ühe sellise näite – see pole küll ainult Tallinna küsimus. Kui me võtame Harju maakonna ja räägime liiklussurmadest, mis on tähtis teema, siis eelmisel aastal oli nende arvu väga suur alanemine just Harju prefektuuri ehk Põhja Politseiprefektuuri piirkonnas, mis on väga hea koostöötulemus. Aga vaatamata sellele, kui linn on pime ja linnapea ütleb, et politsei peab ka pimedas nägema, siis on teatud määral küsitav, kas see on ikkagi heas tahtes öeldud. Pimedas ei näe  videokaameras tõesti sellist pilti, mida oleks pärast võimalik kohtus tuvastada sel viisil, et sellel inimesel jääks meie kohtupidamise juures, nagu me ütleme, karistus pidama. Aitäh!

Järgmine küsija on kolleeg Marika Tuus.

Aitäh, austatud minister! Ma arvan, et nüüd, kui pensionärid on tehtud panga sundklientideks ja nad ei oska seda raha välja võtta, siis kindlasti ei lähe nad hommikul kell 6 seda tegema, nad teavad, et inimesi liigub siis vähe. Muide, ka kell 6 hommikul on valge või mis kell siis teie arvates valgeks läheb? Kas teie ei ole aga märganud, et pangaautomaatide juures on nüüd rohkem niisuguseid väga imelikke tegelasi näha? Mina näiteks olen küll märganud.

Aitäh, hea küsija! Muidugi, mida rohkem suve poole, seda valgemaks läheb. Loomulikult, kui Tallinn muutub pimedaks, siis inimene läheb ikkagi turvalisemal ajal, läheb natuke hiljem, kui on valge, ja valge on juba tõesti kella kuuest, sest kevad on alanud. Aga mis puutub sellesse, kas pangaautomaatide ümbruses on nüüd rohkem selliseid inimesi, kes on kahtlased – kui teil on midagi teada, siis andke politseile ka teada, helistage politseisse ja andke märku. Võib-olla seal on inimesi rohkem, aga ma ütleksin, et ametlik statistika ju näitab, et see aeg, kus sajad ja tuhanded pensionärid on võtnud juba mitu kuud pensioni välja automaadist ja arvatavasti pole mitte kogu oma pensioni korraga välja võtnud, on kuritegevuse seisukohast möödunud ikkagi üllatavalt rahulikult.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Kui soovitakse avada läbirääkimisi, siis palun, selleks on võimalus. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi me selles punktis ei ava. Oleme lõpetanud 14. arupärimise käsitlemise.

Läheme 15. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Vladimir Velmani, Rein Ratase, Tiit Kuusmiku, Olga Sõtniku, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Aadu Musta ja Vilja Savisaare 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine Kuressaare pääste- ja politseimaja kohta. Esitajate nimel kutsun kõnetooli kolleeg Kalle Laaneti.

Austatud juhataja! Hea minister! Minul ja meie fraktsiooni liikmetel on mure Saaremaa siseturvalisuse töötajatele uue maja ehitamise ja uute ruumide pärast. Meil on informatsioon, et 30. juuniks 2009 pidi olema uus hoone valmis ja üüripinnad üle antud. Sellega kaasnevalt on meil siseministrile viis küsimust. Loodame saada nendele küsimustele vastused.

Suur tänu! Küsimustele tuleb vastama siseminister Jüri Pihl.

Hea eesistuja! Hea küsija! Saan aru teie murest Saaremaa politseinike turvalisuse pärast, kuna te olete seal olnud, ütleme, pikka aega tööl ja, nagu ma aru saan, soovite seal ka oma poliitikukarjääri jätkata.
Vastan konkreetsetele küsimustele. Küsimus nr 1: "Kas antud leping Siseministeeriumi ja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi vahel on kehtiv?" Leping  Kuressaare pääste- ja politseihoone rajamiseks on kehtiv.
Teine küsimus: "Juhul kui leping on kehtiv, siis kas antud lepingu täitmise tähtaegadest peetakse kinni?" Lepingu sõlmimisel seatud tähtaegadest ei ole võimalik kinni pidada. 2008. aasta esimesel poolel peatas Rahandusministeerium kõigi ettevalmistusfaasis olevate Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi investeeringute tegemise. Teatavasti oli selleks ajaks Siseministeeriumil alla kirjutatud viis lepingut, lisaks Kuressaarele ka Rakvere, Võru, Jõhvi ja Narva politsei- ja päästehoonete kohta. Valitsuskabineti  2008. aasta 14. detsembri otsusega lubati RKAS-il jätkata Narva ja Jõhvi objekti arendusi, kõigi muude arenduste puhul kaalutakse võimalust viia arendused lõpule koostöös RKAS-iga, aga võib-olla ka erasektoriga.
Kolmas küsimus: "Juhul kui lepingut on muudetud, siis palun vastake, millises osas ja mille alusel." Lepingut muudetud ei ole. Kõne all on olnud nii lepingute lõpetamine kui jätkamine eelmises punktis kirjeldatud viisil.
Neljas küsimus: "Teadaolevalt olete peale seda lepingut sõlminud mitmeid üürilepinguid uute ruumide rentimise osas Ida-Virumaal. Miks on sõlmitud uued lepingud enne, kui varasemad ei ole ellu viidud?" Tõepoolest, sellel hetkel, kui nad peatati, oli meil viis lepingut. Ma ei mäleta, mis järjekorras see oli. Esimene oli vist Kuressaare, seejärel Rakvere, või vastupidi, ja siis oli kolm lepingut, millest üks oli seotud Võruga, üks Narvaga ja üks Jõhviga. Selline valik, et esimesed on need kaks, on tehtud järgmistel põhjustel. Nendel ametnikel on konkurentsitult kõige halvemad töötingimused, kui me võrdleme kõiki viit. Kahetsusväärselt on ka see piirkond saanud kõige vähem investeeringuid just töökeskkonna arendamiseks, välja arvatud muidugi, kui me räägime sisejulgeolekust, välja arvatud piirivalve, kelle rajatised korrastati valdavalt Schengen Facility toetusrahaga. Mis seal salata, eks me oleme saanud sellise märkusegi, et Schengeni puhul käiakse kontrollimas ka politseihooneid.
Viies küsimus: "Kas Teie prioriteet on eelistada Ida-Virumaa siseturvalisuse töötajate töötingimuste parandamist Saaremaa omadele?" Vastata võiks nii. Siseministri prioriteet on tagada kõigile siseturvalisuse ametnikele normaalsed töötingimused. Pole võimalik eelistada ühtesid teistele. Õigupoolest saab küsida ka nii, et kas arupärijad, kelle hulgas on endisi siseministreid, eelistavad Saaremaa politseinikke Ida-Virumaa omadele, sest töötingimusi praegustes Kuressaare hoonetes ei ole võimalik kõrvutada nendega, mis on Narvas ja Jõhvis. Nii et me püüame siin õiglust jalule seada. Aga me oleme seda meelt, et ka need lepingud tuleb täita, kõik kolm, mis veel täitmata on, nii Võrus, Kuressaares kui Rakveres.

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Endised siseministrid armastavad erinevalt teist kõiki politseinikke ja oleksid valmis need kõik valmis ehitama. Aga kuna reformierakondlik Kuressaare Linnavalitsus on Kuressaare linna pimendanud ja politsei öösel ei näe, nagu te ütlesite, siis mind ikkagi huvitaks, millal seal vähemalt politsei enda turvalisuse olukord uue pääste- ja politseimaja näol lahenduse leiab.

Aitäh küsijale! Võib-olla tõesti teistes linnades, kus turvalisusolukord lubab, võib ka varem pimedaks teha, eriti mis puudutab väikseid linnu, aga ma ei hakkaks seda siin kommenteerima. Me oleme samuti seda meelt, et tuleb valmis ehitada, aga see sõltub sellest, millised on riigi rahalised võimalused. Te vist mäletate, et negatiivne eelarve just läbis Riigikogus oma lugemise, aga vaatamata sellele kahte politseihoonet, millest me siin räägime, see ei puudutanud. Kuidas majandusolukord paraneb, nii ruttu neid lepinguid ka täidetakse.

Järgmine küsija on kolleeg Kalle Laanet.

Aitäh! Austatud juhataja! Hea minister! Jah, ma saan teie vastustest aru, et ega teil ei ole eriti palju teisi vastusevariante. Aga kui me vaatame kolmandat küsimust, siis te ütlesite, et lepingut ei ole muudetud. Kuid lepingu täitmise tähtaega tegelikult on ju muudetud, kui 30. juunil 2009. aastal pidi ruumid üle antama, aga nagu mina aru saan, seda ei toimu. Kas see tähtaeg on teadmata ajaks edasi lükatud või mis selle tähtajaga on tehtud?

Aitäh küsijale! Nagu me rahandusministriga leppisime kokku kabinetiistungil, kus me arutasime kõiki sõlmitud lepinguid, mitte ainult Siseministeeriumi omasid, vaid ka teiste ministeeriumide ja Riigi Kinnisvara AS-i vahelisi, tuleme selle juurde valitsuses siis, kui tuleb kevadprognoos ehk maikuu jooksul, siis näeb, millised on finantsilised võimalused järgmisteks aastateks. See ruumide kätteandmise tähtaeg lükkub kindlasti edasi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jüri Ratas.

Aitäh, hea juhataja! Auväärt minister! Te ütlesite oma vastuses, et Kuressaare pääste- ja politseimaja saab jälle uuesti hoo sisse, kui Eesti majandusolukord paraneb ja meil on eelarveliselt paremad ajad. Kas need paremad ajad võiksid tulla astmelise tulumaksu kaudu, mis tähendaks ka seda, et Kuressaare pääste- ja politseimaja saaks kiiremini valmis?

Ega majandusolukorda ei aita ju ainult teie aastakümneid või aastaid räägitud astmeline tulumaks, mis on väga lihtne väljend ühe maksu, ütleme, struktureerimisel. Astmeline tulumaks ju kuidagi ei arenda või ei tõsta meil majandust, ta suurendab riigi maksutulusid teatud asjade võrra. Selleks on ka teisi võimalusi. Ehk kui me hakkame nüüd maksudest rääkima, siis see on palju suurem pakett ja palju laiem teema. Küll aga tahaksime eelarve eelläbirääkimistel või n-ö järgmise aasta majandusperspektiivi sirvimisel selle aasta maikuus arutada lisaks muudele küsimustele seda, millised on Riigi Kinnisvara AS-i võimalused minna edasi nende lepingutega, mis on temaga sõlmitud. Nii et ärgem vaadakem siin ainult astmelist tulumaksu, vaid vaatame, millised on riigi majanduslikud võimalused ja mida nendes tingimustes saab teha.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud minister. Teil, head kolleegid, on võimalus avada läbirääkimised. Kuna kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Oleme lõpetanud 15. arupärimise käsitlemise.

Läheme 16. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Tiit Kuusmiku, Ain Seppiku, Nelli Privalova, Kadri Simsoni, Olga Sõtniku, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Rein Ratase ja Vilja Savisaare 19. veebruaril esitatud arupärimine peaministri ärihuvide kohta. Palun, Lauri Laasi, esitajate nimel!

Austatud proua juhataja! Austatud minister! Otsustasime oma fraktsiooniga härra peaministrile appi tulla ja aidata tal tõrjuda mitmesuguseid visalt levivaid kuuldusi, mis on siia Tallinna meieni jõudnud just Tartu Linnavolikogu opositsioonierakondade esindajate ja ajakirjanike poolt. Nendes vihjatakse härra peaministri võimalikele varjatud majandushuvidele AS-is Emajõe Ärikeskus. Väidetakse, et tänane peaminister ja endine Tartu linnapea omandas osaluse mainitud äriühingus ajal, mil ta oli Tartu linnapea. Vihjatud on isegi osaluse võimalikule suurusele, milleks on 100 miljonit krooni. Siin me palumegi härra siseministril asjasse selgust tuua ja oleme esitanud talle neli küsimust.

Aitäh! Palun küsimusele vastama siseminister Jüri Pihli!

Hea eesistuja! Lugupeetud küsijad! Ma loen küsimused ette ja vastan.
Esiteks: "Kas õiguskaitseorganid on huvi tundnud, mis viisil ja milliste teenete eest omandas Andrus Ansip osaluse AS-is Emajõe Ärikeskus?" Õiguskaitseorganite andmetel ei ole Andrus Ansipil osalust AS-is Emajõe Ärikeskus, seega ei ole võimalik ka uurida selle tekkimise viisi.
Teiseks: "Kas peate võimalikuks, et Andrus Ansip omandas osaluse, olles Tartu linnapea, AS-is Emajõe Ärikeskus vastutasuna ülisoodsate hoonestusõiguste tingimuste seadmise eest AS-i Emajõe Ärikeskus kasuks Tartu kesklinnas?" Ma ei pea võimalikuks niimoodi kahtlustada ega spekuleerida selliste asjaolude üle. Kui teil on informatsiooni, lugupeetud Riigikogu liikmed, mis kinnitab teie kahtlusi, siis peaksite kirjutama kuriteoteate politseile. Minu teada politseil sellist informatsiooni ei ole, aga kui teil on, siis ärge varjake. Informeerige neid asutusi, on see siis prokuratuur, politsei, mis iganes. Igal juhul praegu sellised andmed puuduvad.
"Millise hinnangu annate Teie taolisele tegevusele, kus omavalitsusjuht omandab teatud teenete eest osaluse ettevõttes, mille kasuks on ta oma ametipostil olles soodsa otsuse langetanud?" Ma ei räägi siin mitte Andrus Ansipist, aga üldiselt: kui omavalitsusjuht teeb mingi firma kasuks soodsa otsuse tingimusel, et ta omandab selle teene eest osaluse ettevõttes, siis on see seadusvastane. See sõltub teo asjaoludest, millise seaduse vastane see on.
Viimane küsimus: "Kas peate õigeks, et prokuratuur algataks menetluse erinevate Tartu Linnavolikogu opositsioonierakondade esindajate väidete kontrollimiseks, mis puudutavad Andrus Ansipi varjatud osalust AS-is Emajõe Ärikeskus?" Mitte ainult prokuratuuril, vaid ka politseil on kohustus algatada menetlus kahtluse korral ehk asjaolude ilmnemisel, mis viitavad võimalikule kuriteole. Et menetlust pole alustatud (minu teada on seda ka kontrollitud), viitab sellele, et niisuguseid asjaolusid ei ole ilmnenud.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et korduvalt on süüdistatud, et siseministril või kellelgi teisel on liialt mingeid kahtlusi. Ma tahaksin öelda, et meil praegu siin kahtlused puuduvad. Kui teil on mingid kahtlused, andke teada. Kui on kuriteo tunnused, alustatakse menetlust, kui on vaja, igasuguse juhtumi kohta. Kui on vaja teha mingisuguseid jälituslikke asju, siis on meil olemas Riigikogu vastav komisjon, mis kontrollib nii kaitsepolitsei kui ka muud jälitustegevust, kus saab selle kohta ka aru pärida, kas on mingi koalitsiooni vandenõu kellegi kaitseks või mitte. Minul igal juhul puuduvad vähimadki andmed, et Andrus Ansipil oleks mingisugune osalus selles eespool nimetatud ärikeskuses, olgu varjatud või mingil muul kujul.

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Kõigepealt Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud siseminister! Seda vastust ma ootasin. Ausalt öeldes ühe Tartu abilinnapea kohta ma olen käe juba haigeks kirjutanud ja vastused on väga ühesugused. Ega siin ei ole midagi teha, isegi ei kontrollita, nii et see on küllalt mõttetu. Ega me ei esitanud seda arupärimist ju mingist kadedusest. Üks reformistist peaminister peabki rikas inimene olema, selles pole ju üldse küsimus, meil on selline erakond. Sotsidega on asi ajaloos teistmoodi olnud, aga mis sa teed! Minu küsimus on pigem selles, et kas te kontrollisite n-ö aegade hämarusest, kuidas see bussijaama ala ikkagi ühe Tartu majandusgrupeeringu omandiks sai. Ma ei hakka nimesid nimetama, muidu kaebavad kohtusse. Millised isikud siis seal figureerisid, kellega ja kuidas nad seotud olid ja kuidas võiks sellega olla seotud peaminister, praegune muidugi, see on selge?

Aitäh küsijale! Eks politsei ja õiguskaitseorganid kontrollivad niipalju kui võimalik, niipalju kui võimalik selgitavad. Vaevalt, et nendel õnnestub kogu tõde tuvastada. Selliseid kahtlusi tuleb igasuguseid. Hiljuti räägiti mulle, et seoses sellega, et kasiinorööve pannakse toime hommikuti, on selle soodustamiseks Tallinnas tuled ära kustutatud. Ma ei saa ju seda päris tõsiselt võtta ja hakata sellise asjaga tegelema. Kui politseil on andmeid, et on mingi seos, eks nad siis vaatavad. Pigem ma arvan, et ei ole seost. Aga igat asja kontrollitakse niipalju, kui on võimalik. Asi sõltub politseiuurijatest, politseimenetlejatest. Ma ütleksin, et ka Riigikogu komisjonil, kuhu hea küsija Seppik kuulub, on võimalus küsida, kui palju on jälitustegevust tehtud, mis on tehtud. Minu teada on see abilinnapea lahkunud, keda kahtlustati korruptiivsetes tehingutes oma ametipostil. Nii ta on.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Laasi.

Austatud minister! Teie juhitav erakond on ka Tartus opositsioonis ja, nagu arupärimises oli mainitud, tulid need, nimetagem neid siis vihjeteks, just sealtpoolt. Kas selle arupärimise sisu tuli teile üllatusena või olite midagi taolist ka varem kuulnud? Just see, mis puudutab peaministri seost ärikeskusega?

Aitäh küsijale! Ma tahaks öelda, et me ei tegele selles mõttes poliitikaga, et aidata oma opositsioonis olevad erakonnaliikmed Tartus nüüd siseministri ja õiguskaitseorganite toel võimule. Mina sain arupärimiste kahtluste osaga informatsiooni. Sellest ei ole vähemalt minu tasemel küll juttu olnud, ma ei välista, et seda on edastatud politseile või kuskile mujale.

Järgmine küsija on kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Lugupeetud minister! Tartus on kindlasti valgus ja minu arust on Ansip toonud valguse kogu Eestile nii ööl kui päeval. Te olete saanud kindlasti kontrollida, kas sel nimetatud Emajõe Ärikeskusel on seost Ansipi sugulaste või hõimlastega, kas nendel on mingit seost, kas nad töötavad seal või mitte?

Aitäh, hea küsija! Ma ei oska sellele nii täpselt vastata. Siseministril ei ole põhjust ka kontrollida ja minna kogu suguvõsa ja veel nendega seotud inimeste eraellu ning hakata vaatama, millega nad tegelevad jne. See on keelatud, seda nimetatakse politseiriigiks, eks ole, kui me hakkame nii laiale pinnale minema. Ma tahan teile kinnitada, et politseiriiki ei tahaks ma ikkagi siin esindada ja rohkem, nagu ütelda, sel teemal huvi laiendada, puudutagu see siis Tartut, Tallinna, Pärnut või mida iganes.

Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Tänan siseministrit! Kolleegid, kui soovite avada läbirääkimisi, siis palun, olge lahked! Kuna kõnesoove ei ole, siis me läbirääkimisi ei ava. Oleme 16. arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Läheme 17. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ain Seppiku, Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Vladimir Velmani, Rein Ratase, Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Aadu Musta, Evelyn Sepa ja Vilja Savisaare 19. veebruaril esitatud arupärimine trahvide kohta. Palun, Kalle Laanet, esitajate nimel!

Austatud juhataja! Hea siseminister! 19. veebruaril esitasime sellise arupärimise.
18. veebruaril s.a kirjutas ERR‑i uudisteportaal: "Valitsuskoalitsioon ei taha tunnistada, et eelarveläbirääkimiste käigus suurendati Siseministeeriumi valitsemisala tulusid 7,5 miljoni krooni võrra, paisutades trahvide laekumise prognoosi. Nii Sise‑ kui ka Rahandusministeeriumis teatakse, et 7,5 miljoni krooni eest tuleb rahvalt trahviraha lisaks kätte saada, kuid siseminister ise ei tea trahviprognoosist midagi ja lükkab kivi erakonnakaaslasest rahandusministri kapsaaeda," vahendas ERR‑i uudisteportaal "Aktuaalset kaamerat". 2009. aasta riigieelarve negatiivse lisaeelarve eelnõu seletuskirja leheküljel 63 on kirjas, et Siseministeeriumi valitsemisalas suurenevad muud tulud 7,5 miljoni krooni võrra seoses trahvide laekumise prognooside ümberhindamisega. Hoolimata liikluspolitsei kasvavast usinusest, on trahvisummade laekumine aasta esimesel poolel hoopis vähenenud. Sellest tulenevalt on arupärijatel kolm küsimust siseministrile. Aitäh!

Küsimustele tuleb vastama siseminister Jüri Pihl.

Lugupeetud eesistuja! Head küsijad!
Esimene küsimus: "Kas negatiivse lisaeelarve koostamise käigus ei arutatud selliseid tulusid trahvide laekumise prognooside ümberhindamisest?" Võin öelda, et lisaeelarve arutamise käigus arutati eri viisil läbi kõik eelarve tulud ja kulud.
Teine küsimus: "Kuidas on võimalik, et Rahandusministeerium planeeris Siseministeeriumi eelarvesse lisatulusid Teid informeerimata?" Tahan öelda, et planeeriti riigieelarvelisi tulusid, mitte Siseministeeriumi tulusid. Meie ministeeriumi tulud ei ole mitte kuidagi seotud sellega, kui palju tuleb riigile trahviraha, kui palju selleks teevad politseinikud või kes iganes. Seega ei ole õige väita, et eelarvesse planeeritud muudatused, kui me räägime riigieelarvelistest muudatustest, ei olnud teada. Samas, siseministrina on minu jaoks loomulikult olulisem pöörata tähelepanu kulunumbritele ehk vahenditele, mis võimaldavad siseturvalisust tagada. Tahan loota, et siin mitte kuidagi ja mitte kunagi ei teki seost, et kui tuleb rohkem trahviraha, siis seda rohkem on riigi siseturvalisust. Samas, loomulikult kaasneb meie tegevusega teine pool ehk trahvitulud. Nende laekumise prognoosimine ei ole mitte alati tänuväärne tegevus, kuid seda tuleb teha. On normaalne, et Rahandusministeerium muude tulude kõrval ka nende laekumise prognoose korrigeerib. Samas olen mina, siseminister, huvitatud ja loodetavasti on ka kõik teised inimesed huvitatud pigem sellest, et inimeste õiguskuulekama käitumise tõttu jääks see prognoos täitmata, kuna siis on riigil rikkust ja raha kindlasti palju rohkem, kui inimesed on seaduskuulekad. Ka viimased andmed näitavad, et meie põhieesmärk, tagada suurem liiklusturvalisus ja tulesurmade vähenemine, on sel aastal paremini saavutatud, veel paremini kui eelmisel aastal, mis oli alates 1952. aastast kõige väiksema liikluses hukkunute arvuga aasta. Ka sel aastal me täidame oma põhieesmärki, järelikult on inimesed muutunud õiguskuulekamaks, mis ongi politsei töö eesmärk.
Kolmas küsimus: "Kas tänasel koalitsioonil on tavapärane, et niivõrd olulisi küsimusi nagu eelarve koostamine omavahel ei kooskõlastata?" Võin teile kinnitada, et see koalitsioon on teinud tavapärasest keerukamaid eelarveid rohkem kui ükski eelnev koalitsioon. Selles majandussituatsioonis, mille mingil moel pärandasid meile võib-olla ka eelnevad koalitsioonid, on tulnud väga erinevaid raskusi ületada. Aga võib öelda, et koalitsioon saab sellega hakkama. Väga hea näide selle kohta oli usaldushääletus, kui kõik koalitsioonierakondade liikmed (isegi üks hääl tuli juurde) Riigikogus andsid toetava hääle. Aitäh teile!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Sellesama arupärimise valguses on Eestimaal keerlemas selline müüt, et siseminister isiklikult on andnud korralduse, eriti mis puudutab liiklusrikkumisi, et nende eest tuleb karistada ja kui vähegi võimalik, tuleb karistada rahatrahviga. Milline on teie kommentaar sellise müüdi kohta?

Kui ma annaksin sellise korralduse, siis käituksin ma ebaseaduslikult või muutuksin lausa kuriteole kihutajaks, sest ebaseaduslikud väärteootsused on samamoodi seadusrikkumised. Kindlasti ei ole seda tehtud. Meie eesmärk on, et oleks vähem õnnetusi, vähem hukkunuid, ja me liigume selle eesmärgi suunas. Kui me vaatame n‑ö trahvide legende, mis levivad, siis neid kontrollib pidevalt nii Politseiamet kui ka Siseministeeriumi sisekontroll ja võib öelda, et need muud trahvid on kõik üle vaadatud ja kontrollitud. Ei ole nii, et igal juhul tehakse rahatrahv. Ma toon hoopis teise näite. Kui me tahaksime raha kokku hoida, siis me ei taotleks nii palju areste. Keskmiselt (räägime eelmisest aastast) on päevas arestimajas väärteomenetluse eest karistatuid 88, nendest 38 on liiklushuligaanid, umbes 6 on tänavahuligaanid, 15 on pisivargad, natuke on ka narkomaane. Ligi pool on liiklushuligaanid ehk valdavalt korralikud inimesed, kes ei saa muud moodi aru oma teo mittelubatavusest, kui nendele tuleb taotleda kohtus arest. Neid on päevas keskmiselt 88‑st arestimajas viibinust 38. Iga päev maksab minu meelest 120 krooni või umbes nii, seega läheb 38 inimese ülalpidamiseks üle 3600 krooni. Me hoiaksime aastas kokku, kui me ei tahaks neid arestimajja panna, ligi 400 000 krooni muudeks kuludeks. Nii et me tegeleme eelkõige õiguskuulekuse tagamisega, mitte raha kogumisega riigile, mis on selles asjas kõrvalnähtus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ain Seppik.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ei ole selles midagi ebaseaduslikku, kui te seaduse raamides lihtsalt suunate karistuspraktikat riigieelarve jaoks õiges suunas. See oli minu jaoks muidugi täielik üllatus, et te kiidate koalitsiooni selle eest, et see on suutnud nii palju eelarveid valmis vorpida ja siia tassida, kuna ükski prognoos ei ole leidnud kinnitust. See on minu meelest pigem teie erakonna rahandusministri ja kogu valitsuse ebaprofessionaalse töö tagajärg. Kuid ma ei saa teie filosoofiast täpselt aru. Te määrate rohkem rahatrahve selleks, et suurendada õiguskuulekust. Samal ajal prognoosite rohkem rahatrahvide laekumist ehk prognoosite tegelikult seda, et õiguskuulekus väheneb, kuna te peate tükk maad rohkem inimesi karistama või karistama neid raskemate õigusrikkumiste eest. Minu küsimus on: kuidas te need prognoosid ikkagi koostate? Kas planeeritegi, et õiguskuulekus kahaneb?

Aitäh, küsija! Kindlasti ei prognoosita, et õiguskuulekus kahaneb, vaid selle asja eesmärk on, et kui õiguskuulekus suureneb, siis tulevad need summad muudest allikatest. Mis puudutab riigieelarve sellist menetlemist, siis eks maailmamajanduses valitsevast olukorrast tingituna oleme küllalt keerukas situatsioonis. Kuigi oma naabermaadega võrreldes on meil veel vedanud. Meil ei ole päris Läti olukord, aga see on teine teema. Oluline on see, et mida suurem on inimeste õiguskuulekus, mida korrektsemad nad on, seda vähem peab neid arestimajja panema, seda vähem peab riik üldse nende inimestega tegelema ja seda väiksemad on ka riigi kulutused korra tagamiseks.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis, palun, praegu on selleks õige aeg! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Oleme 17. arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Läheme 18. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Aadu Musta, Rein Ratase ja Evelyn Sepa 19. veebruaril esitatud arupärimine väärteomenetluse kohta. Ma kutsuksin siia kolleeg Evelyn Sepa, aga teda ei ole hetkel saalis. Kas keegi teine soovib seda ettekannet teha? Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea siseminister! Selle aasta 18. veebruaril portaalis Postimees Online avaldatud artiklist võib lugeda, et möödunud aastal algatas Põhja Politseiprefektuur paljude Tallinna Linnavalitsuse ametnike suhtes väärteomenetluse korruptsioonivastase seaduse § 4 alusel, mille lõige 2 keelab osal ametiisikutel olla äriühingu juht‑ või järelevalveorgani liige. Pirita Linnaosa Valitsuse õigusnõunik Kunnar Korsten kaebas tema suhtes mõistetud otsuse väärteoasjas edasi Harju Maakohtusse, kus 16. veebruari otsusega sai Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna korruptsioonikuritegude talituse üle ka õiguse. Õigusnõunik Kunnar Korsten nentis oma selgitustes kohtule, et väärteootsus vormistati politsei poolt ilma igasuguseid temapoolseid selgitusi arvestamata, sealhulgas arvestamata ametniku õigusi ja kohustusi reguleerivat avaliku teenistuse seadust ja korruptsioonivastast seadust. Liiatigi sai ametnik talle politsei poolt mõistetud väärteootsusest ja kohaldatavast karistusest teada ajalehe vahendusel. Korsten leidis kohtule esitatud selgitustes, et kohtueelne menetleja oli menetlusandmeid ja väärteoasja materjale ajakirjandusele lubamatult avaldanud, mille tagajärjel võisid kõik lugeda menetlusaluse isiku süüst, olenemata sellest, et väärteootsus ei olnud veel jõustunud. Sellega kaasnevalt on arupärijatel siseministrile neli küsimust. Aitäh!

Lugupeetud ettekandja! Ma palun teil jääda pulti ja öelda, kas teil on arupärimise esitajate volitus! Teid ennast arupärijate hulgas ei ole.

Volitust kahjuks ei ole ja ma vaatan, et sellega on natuke vist õiguslikult ...

Kui volitust ei ole, siis me seda päevakorrapunkti käsitleda ei saa.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Aivar Riisalu, Vladimir Velmani, Rein Ratase, Tiit Kuusmiku, Lauri Laasi, Olga Sõtniku, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Valeri Korbi, Inara Luigase, Enn Eesmaa ja Eldar Efendijevi 19. veebruaril s.a esitatud arupärimine siseturvalisuse kohta. Palun, Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea siseminister! Meil on arupärimine teile sellest lähtuvalt, et 12. veebruaril 2009. aastal andsite Riigikogus ülevaate Eesti turvalisuspoliitika arengusuundadest aastani 2015, rääkides 2008. aasta tegevustest. Ettekanne oli põhjalik, kuid kahjuks puudus seal üks oluline osa, see, kuidas läheb Siseministeerium vastu aastale 2009. Teame ju, et Eesti riik on sotsiaal-majanduslikult hoopis teises olukorras kui arengusuundade vastuvõtmise ajal eelmisel aastal. Sellest lähtuvalt on meil teile, lugupeetud härra Pihl, viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun küsimustele vastama siseminister Jüri Pihli!

Hea eesistuja! Lugupeetud küsijad!
Esimene küsimus: "Kas Teil kui siseministril on konkreetne plaan, kuidas siseturvalisuse ametkonnad peavad reageerima kriisiolukorras, mis meil valitseb?" Siseturvalisuse ametkonnad peavad osutama kõrgekvaliteedilist teenust eelarveliste vahendite piires ja jätkuvalt suunama oma tegevuse elude säästmisele ja organiseeritud kuritegevuse vastasele võitlusele. Plaan, mille alusel siseturvalisuse ametkonnad tegutsevad, on kriminaalpoliitika arengusuunad ja turvalisuspoliitika põhisuunad, mis on kinnitatud Riigikogu poolt ning mille täitmisest kannavad kord aastas parlamendile ette nii justiits‑ kui ka siseminister.
Teine küsimus: "Juhul kui Teil on plaan, siis kas Riigikogu liikmetel on võimalus sellega tutvuda?" Teatavasti toimub ministeeriumide tegevuste planeerimine valitsemisala arengukava ja aastaste tegevuskavade kaudu. Kõigi nende dokumentidega on võimalik tutvuda.
Kolmas küsimus: "Kas Siseministeeriumil on plaanis teavitada avalikkust võimalikust muutunud kriminogeensest olukorrast?" Siseministeeriumi haldusala ametid teavitavad elanikkonda kindlasti võimalikest ohtudest ja võimalustest erinevaid riske maandada. See on üks osa olustikuliste ennetusmeetmete võtmisest.
Neljas küsimus: "Kas Teil on plaan, kuidas on võimalik paremini kaasata õigusrikkumiste ennetusse teisi ministeeriume, riigiameteid ja kolmandat sektorit?" Parema kaasatuse võti on koostöö. Üks koostööraam on Eesti turvalisuspoliitika arengusuunad aastani 2015. Ka praegu toimub tihe koostöö näiteks liiklusvaldkonnas eri ministeeriumide, Maanteeameti ja teiste organisatsioonidega. Oma pädevuse piires teeb Siseministeerium koostööd kõigiga. Tahan kasutada võimalust ja kutsun teid üles, head Riigikogu liikmed, ärgitama kohalikke omavalitsusi võtma suuremat initsiatiivi just kohalikul tasandil ennetusmeetmete võtmiseks, mida annab ju alati teha paremaks.
Viies küsimus: "Kas Te olete rahul politsei ja koolide vahelise koostööga kehalise väärkohtlemise ennetamisel?" Aasta-aastalt on üha rohkem teavitatud koolivägivallast. See on üks oluline meede selle nähtuse tõkestamisel ja selle kaudu ka ennetamisel. Minu seisukohast on koostöö politsei ja koolide vahel üldiselt konstruktiivne, aga kindlasti saab teha seda paremini. Kuna see valdkond on oluline, siis ei tule rääkida pelgalt kooli ja politsei vahelisest koostööst, seda saab teha palju laiemalt. Siia peavad olema haaratud kohalikud omavalitsused, ohvriabiinstitutsioon, aga ka kolmas sektor. Sellise teemaga nagu koolivägivald tuleb tegelda süstemaatiliselt. Laiapõhjalise koostöö tingimustes annab siin päris palju ära teha.
Lõpetuseks ütlen, et vaatamata sellele, et ka Siseministeeriumi ja politsei eelarve eri read on vähenenud, mille tõttu jääb teatud majade ehitus võib-olla toppama, ja on vähenenud ka teatud kulud, mis on seotud meie majandusolukorraga, ei ole olukord läinud halvemaks, vaid see on ikkagi stabiilne või on mõnevõrra üllatuslikult isegi paranenud. Aitäh teile!

Suur tänu! Kolleegidel on küsimusi. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Viimane küsimus oli küsitud teatud tagamõttega. Veebruaris toimus Pärnus koolijuhtide konverents, kus ühe teemana arutati ka politsei ja haridusasutuste koostööd. Kahjuks väljendasid politseijuhid oma negatiivset hoiakut selles osas, et koostöö just nimelt selleks, et ära hoida kehalist väärkohtlemist ja pingeid koolis, on vähenenud ja on muutunud nõrgemaks. Seda ei osanud nad öelda, millest see on tingitud. See oli selle küsimuse tagamaa. Kas teie siseministrina olete seisukohal, et praegu jätkub teil ressursse selle koostöö parandamiseks ja edasiviimiseks?

Aitäh küsijale! Ma väljendasin pigem seda, et me oleme alati koostööaltid. Teinekord võib tulla tagasilööke ja motivatsioonid on väga erinevad. Väga sageli on just head koolid, kes on väga prestiižsed, püüdnud teatud juhtumeid politsei eest varjata, kui õpilasega on olnud probleeme. Ka vastupidi, politsei ei ole tahtnud kooli sellistest juhtudest teatada, kuna neid õpilasi tahetakse siis koolist võib-olla minema saata. Selline väike vastuolu on, aga laiemalt võttes on koostöö ikkagi hea. Igasuguseid koolivägivallajuhtumeid, perevägivallajuhtumeid on selle tõttu ka päris palju välja selgitatud. Sel aastal on küll mingi langus, aga see on võib-olla tingitud eelkõige sellest, et väga paljud juhtumid on välja selgitatud, on teadvustatud, et selline probleem oli olemas ja nüüd selliseid juhtumeid enam nii palju ei ole. Toimunud on reaalne ennetustöö. Aga samas, alati saab paremini ja eks ikkagi koostöö on võtmesõna. Kui kusagil on koolijuhid või kooliõpetajad, kes ei soovi seda teha, siis tuleb rääkida alates haridusministeeriumi tasemest kuni alla välja. Seal saavad kaasa aidata ka kohalikud omavalitsused, mida ma siin püüdsin alla joonida.

Suur tänu! Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud minister. Head kolleegid! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis palun! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Oleme 19. arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Läheme 20. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aleksei Lotmani, Valdur Lahtvee, Toomas Trapido ja Marek Strandbergi 26. veebruaril s.a esitatud arupärimine politsei tegevuse kohta sotsiaalkeskuses Volk. Palun, Aleksei Lotman!

Lugupeetud eesistuja! Hea minister! Head kolleegid! See arupärimine on tingitud ühest väga konkreetsest juhtumist, kuid tal on mõningaid laiemaid järelmeid selles suhtes, kui palju meie politsei on valmis konstruktiivselt suhtlema kodanikuühiskonnaga ja aktsepteerima keskmisest natukenegi erinevat käitumist.
Nimelt, 23. veebruari õhtul tungis kümmekond politseinikku Tallinnas Pärnu maantee lähistel asuvasse majja, mida noored kokkuleppel omanikuga kasutavad ja mida nad nimetavad alternatiivseks elamuprojektiks ja sõltumatuks sotsiaalkeskuseks Volk. Kuna keskuse aiavärav oli lukus, ronisid politseinikud üle aia ja sisenesid ruumidesse nõusolekut küsimata, väites, et hoones viibitakse omaniku loata ning omanik olevat teinud avalduse maja ebaseaduslike elanike kohta. Kuna omanikuga oli suuline kokkulepe olemas, siis võimaldasid kohalviibijad politseile telefonikontakti hoone omanikuga, kes elanike väidet kinnitas. Selle peale küsisid politseinikud omanikult luba hoones ringi vaadata, mille nad ka said. Siis nõuti noortelt, kõigilt kohalolijatelt dokumente, neid kahtlustati väga laias valikus kuritegudes, oletati, et majas võivad end varjata tagaotsitavad isikud, lammutati veetünni soojustus, tehti mitmesuguseid solvavaid märkusi, vihjates, et majas asuv jalgratas ja gaasikamin võivad olla varastatud jne. Noori kahtlustati ka Eesti Energialt elektri varastamises, kuigi politseile näidati ette päikesepaneelid, tuulegeneraator, aku ja kogu sõltumatu elektritootmise süsteem. Kui üks kohalolijatest mõnevõrra solvunult teatas politseile, et see on tema kodu, väitis politseiametnik vastupidist, kuid ei täpsustanud, millel see väide põhineb.
Niisiis tekitati omanikele mõningast, võib öelda, et suhteliselt märkimisväärset moraalset kahju ja ka mõningast, kuigi õnneks mitte kuigi suurt materiaalset kahju, millest tulenevalt on meil siseministrile kaheksa küsimust. Need on kõik kirjalikult esitatud. Juhin arupärimise raamistamiseks tähelepanu esimesele küsimusele: "Millisel õiguslikul alusel sisenes politsei 23. veebruaril sõltumatusse sotsiaalkeskusesse Volk?" Samuti juhin tähelepanu kaheksandale küsimusele, miks tegutses politsei kõnesoleval juhul ja on tegutsenud ka mõnel teisel juhul viisil, mis paneb meie noori kahtlema nende põhiõiguste kaitstuses ja meie riigi demokraatlikus olemuses. Aitäh!

Palun küsimustele vastama siseminister Jüri Pihli!

Hea eesistuja! Hea küsija!
Küsimus nr 1: "Millisel õiguslikul alusel sisenes politsei 23. veebruaril sõltumatusse sotsiaalkeskusesse Volk?" Politseiametnikud sisenesid, nagu nad väidavad, Hallivanamehe 4a asuvasse hoonesse selle omaniku loal, mõningatel väidetel lausa nõudel.
Küsimus nr 2: "Millele tuginedes väideti, et sotsiaalkeskus on ebaseaduslik ja hoones viibitakse omaniku loata, kui maja omanik ei ole teinud avaldust maja ebaseaduslike elanike kohta?" Hallivanamehe 4a majaga on esinenud probleeme, et seal elavad isikud, kellel puudub selleks omaniku luba, ja seda on kasutatud narkomaanide ning kindla elukohata isikute viibimispaigana. Selline informatsioon on politseil.
Kolmas küsimus: "Millele tuginesid süüdistused, mis esitati pärast seda, kui kõne omanikule kinnitas maja kasutamise kokkuleppe olemasolu?" Hoones viibinud isikute käitumise ja oleku, ebaloomuliku suurusega pupillide, katkendliku ja kohati seosetu jutu ning nõrga keskendumisvõime põhjal tekkis politseiametnikel kahtlus, et nad võivad olla tarvitanud narkootikume.
Neljas küsimus: "Mille alusel kahtlustati elanikke, hoolimata päikesepaneelide, tuulegeneraatori ja akude olemasolust ja väliste ühenduste puudumisest, Eesti Energialt elektri varastamises?" Kuna konstaablile teadaoleva informatsiooni põhjal ei ole Hallivanamehe 4a majal lepingut Eesti Energiaga, kuid majas põlesid tuled, siis tekkis küsimus, kust majas viibinud isikud elektrit saavad. Politseinikele selgitati, et elektrit saadakse hoopis hoonele paigaldatud päikesepaneelidest ja tuulegeneraatorist. See ei ole igapäevane asi. Igapäevane asi on ikkagi rohkem see, et elektrit varastatakse, millele politseinikud peavad reageerima. Siin oli võib-olla, kuidas öelda, mitteõigustatud ja  alusetu kahtlus.
Viies küsimus: "Millele tuginedes politsei väitis, et tegu ei ole keskuse Volk elanike koduga?" Keskuses viibivatel isikutel ei olnud esitada dokumente selle hoone kasutamise õiguse kohta. Ka omanik väitis politseile, et seal viibivad ja on teinekord viibinud isikuid, kellel seal ei ole õigust elada.
Kuues küsimus: "Kas selline subjektiivne hinnang on piisav, eiramaks kodu puutumatuse põhimõtet?" Praegusel juhul ei olnud hoonet kasutavatel isikutel esitada valdust kinnitavaid dokumente. Teades, et hoone omanik on juriidiline isik, kelle esindajat ei olnud kohal viibinud isikute hulgas, oli objektiivsetele asjaoludele tuginedes olemas omavolilise hõivamise põhjendatud kahtlus või vähemalt oli vaja seda kontrollida.
Seitsmes küsimus: "Kas politsei kavatseb hüvitada keskuse Volk elanikele moraalsed ja materiaalsed kahjud?" Kui 23. veebruaril Hallivanamehe 4a asuvas hoones viibinud isikud leiavad, et politsei tegevus põhjustas neile kahju, siis tuleks vastava taotlusega pöörduda Politseiameti või kohtu poole.
Viimane küsimus, mis siin juba ette loeti: "Miks tegutseb politsei viisil, mis paneb noori kahtlema nende põhiõiguste kaitstuses ja meie riigi demokraatlikus olemuses?" Politsei tegutseb demokraatia kindlustamise huvides mitte ainult Hallivanamehe 4a asuvas hoones, vaid ka kõikides muudes piirkondades. Üks oluline osa demokraatia kindlustamisel on omaniku õiguste kaitse omavoli eest. Praegusel juhul esines omandi omavolilise kasutamise põhjendatud kahtlus. Samuti on selliste preventiivsete meetmetega tagatud isikute kindlustunne selles osas, et politsei kontrollib omanikuta ja mahajäetud objekte, kuhu kogunevad isikud võivad oma käitumisega kutsuda esile õnnetusi, näiteks süüdata hooneid. Me ju teame, et mõningates kohtades Tallinnas on hukkunud väga palju inimesi, kuidas öelda, mahajäetud hoonete haldamisel. Need juhtumid võib-olla küll mingil moel erinevad sellest konkreetsest juhtumist. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kas mõni nendest kahtlustustest, mis politseil oli, leidis ka kinnitust?

Aitäh, hea küsija! Sel korral küll mitte. Eks järgmine kord politsei teatud informatsiooni saabumisel arvestab, et sealsed inimesed ei ole võib-olla iga kord seotud mingite, kuidas öelda, ebaseaduslike elementidega, vaid nad on inimesed, kes käituvad natuke teistmoodi.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Täname siseministrit kõikidele küsimustele vastamise eest! Läheme läbirääkimiste juurde. Palun kõnetooli kolleeg Aleksei Lotmani!

Hea eesistuja! Hea minister, tänan vastamast! Kõigepealt väike õiendus taustaks. Ma suhtun Eesti politseisse päris suure lugupidamisega, sest minu isiklik iseseisvusaja jooksul saadud kogemus kinnitab, et üldiselt käitub Eesti politsei nii, nagu demokraatliku riigi politseile kohane. Üldiselt. Aga see ei tähenda, et ei oleks arenguruumi. Arenguruumi on just nimelt võimekuses aktsepteerida tavapärasest pisut erinevat käitumist. Pisut erinevat on võib-olla palju öeldud: ka minu soeng ja habeme pikkus võiks mõnes üliagaras politseinikus näiteks tekitada küsimusi, aga ei ole siiani tekitanud. Nii et väga hull lugu ei ole. Aga vähegi tõsisemalt keskmisest erineva käitumise ja välimuse korral on politsei huvi väga suur, võiks oletada, et kohati ebaproportsionaalselt suur. Ma käisin nimetatud kohas enne selle arupärimise esitamist ja tutvusin nende noortega. Minu hinnangul on tegemist täiesti tavaliste tublide noortega, kes, jah, erinevad natuke sellisest keskmisest edasipüüdlikust tavainimesest. Loomulikult, mina ei ole professionaal ja minu hinnang võib olla sügavalt ekslik. Aga ma usun meie politsei professionaalsusesse. Politsei veetis päris palju aega nimetatud keskuses ja, nagu selgus, mitte ükski kahtlus ei leidnud kinnitust. Ometigi ei vaevutud lahkudes tegema sellist lihtsat asja nagu vabanduse palumine selle eest, et tülitati. See oleks lahendanud mõnegi asja ja võib-olla oleks koguni see arupärimine jäänud olemata. Tegelikult ongi tihtipeale asi väikestes asjades, meie ametnike, mitte ainult politseiametnike, üldse ametnike võimes ja valmisolekus aktsepteerida kodanikuühiskonda, aktsepteerida selliseid noori, kes mõtlevad oma peaga ja võib-olla näevad natuke teistmoodi välja kui mõned teised noored, kes võib-olla ka mõtlevad oma peaga, aga on muidu igatepidi keskmised. Selleks soovingi politseile jõudu, et ta õpiks aktsepteerima tavalisest erinevaid inimesi, kui need inimesed on teistele inimestele tegelikult ohutud, ja loomulikult soovin jõudu tegelemiseks ka nende inimestega, kes ei ole ohutud.

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetame läbirääkimised ning lõpetame ka 20. arupärimise käsitlemise. Tänan veel kord siseministrit!

Läheme 21. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Valeri Korbi ja Tiit Kuusmiku 17. veebruaril s.a esitatud arupärimine Balti elektrijaama kohta. Valeri Korb tuleb esitajate nimel kõnetooli. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine on esitatud minister Juhan Partsile ja see on seotud Balti elektrijaamaga.
14. veebruari kohtumisel Narva Elektrijaamade juhtkonnaga ja ametiühinguliidritega väitsite, et lähiajal Balti elektrijaama sulgemine aset ei leia. Samas tõdesite, et elektrijaamas võib aset leida töö peatamine suveks. Balti elektrijaama on käsitletud ka "Eesti elektrimajanduse arengukavas 2005–2015", samuti on vastavalt arengukavale seal toimunud renoveerimine ning nimetatud elektrijaam on muudetud koostootmisjaamaks. Sellega seoses on meil lugupeetud ministrile kuus küsimust, millele palume vastust. Ma ei hakka neid ette lugema, usun, et minister ise räägib neist. Aitäh teile!

Suur tänu! Kutsun küsimustele vastama majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu! Lugupeetud arupärijad!
Esimene küsimus: "Milline on Teie seisukoht selles küsimuses?" See küsimus puudutab Balti elektrijaama ja tema töö võimalikku optimeerimist suveperioodil. Kõigepealt, probleemi lähtekoht on väga loogiline. See peitub majandusaktiivsuse vähenemises. Kindlasti, muutused üldises majandusolukorras avaldavad mõju ka elektritarbimisele. Kui elektrit tarbitakse vähem, tuleb paratamatult tootmist ümber korraldada. Meie üldine seisukoht on, et kui majanduslanguse tõttu väheneb ettevõtetes töömaht, siis on parem, kui õnnestub leida selliseid lahendusi, mis võimaldavad tootmist ajutiselt vähendada või katkestada või rakendada osalist tööaega, et mitte koondada massiliselt töötajaid, kelle tööpanust võib peagi jälle tarvis olla. Sellest lähtudes leian, et Eesti Energia ja AS-i Narva Elektrijaamad juhtkonna algatus analüüsida, kas Balti elektrijaama puhul on mõistlik suveperioodil tegevus peatada või mitte või kuidas teistmoodi saavutada kokkuhoidu, on igati asjakohane. Kui tegevuse peatamine osutub vajalikuks, siis on see tegelikult parem ka töötajatele, muidu oleks tagajärjeks suure hulga töötajate koondamine ja nende töökohtade kaotus.
Teine küsimus: "Mis põhjustel soovitakse Balti elektrijaamas tööd suveks peatada?" Nendele inimestele, kes väga täpselt ei tea, millest jutt käib, ja stenogrammi huvides selgitan natuke tausta. Narva Elektrijaamadel on praegu kaks tootmisüksust: Eesti elektrijaam ja Balti elektrijaam, kokku 12 elektritootmise plokiga. Tootmise planeerimisel käsitletakse neid ühise ressursina, nii et turuolukorra muutudes oleks igal ajahetkel majanduslikult kõige kasulikum koosseis plokke kasutusel. Suvel töötab Balti elektrijaamas tavaliselt vaid üks plokk neljast, kokku oli 12 plokki. Seejuures töötab see plokk tavaliselt kolmest suvekuust kahel kuul ehk ühekuuline seisak on Balti elektrijaamas ka varasematel aastatel olnud päris tavaline. Jaama infrastruktuuri tuleb sellele vaatamata hoida töös kõigi nelja ploki jaoks ning see hoiab jaama püsikulud suurtena. Eesti energiasüsteemi suvine miinimumkoormus on ca 450–500 megavatti. Eesti elektrijaam, mis on suurem, suudab samal ajal pakkuda 1200–1400 megavatti võimsust, millele lisanduvad veel Balti elektrijaama võimsused vahemikus 400–800 megavatti. On iseenesestmõistetav, et tekib ülejääk. Ülejääki võiks realiseerida kuhugi mujale, aga kui me analüüsime põhjalikult ekspordivõimalusi, siis näeme, et suvel on vähese tarbimise tõttu kiiresti kasvav ekspordivõimalus samuti praktiliselt ebareaalne. Nüüd sellest aastast. Sellel aastal tuleb lisaks arvestada, et majandussurutisest tingitud elektritarbimise oluline vähenemine, näiteks veebruaris, mis on siiski meie elektritarbimise tipp-perioode, ca 10%, muudab ka eeloleval suvel olukorra keerukamaks. Tulenevalt sellest kaalubki AS Narva Elektrijaamad praegu Balti elektrijaama töö kolmeks suvekuuks peatamise otstarbekust. Analüüsi tulemus (analüüs on planeeritud lõpetada aprilliks) sõltub paljuski sellest, kui palju saavutatakse efekti püsikulude kokkuhoius, see sõltub samuti gaasi hinnast, see sõltub CO₂ kvoodi hinnast ja see sõltub ka elektrituru hinnatasemest. Lõplik otsus tehakse pärast kõigi kalkulatsioonide tegemist.
Kolmas küsimus: "Milliseid lahendusi nähakse ette Balti elektrijaamas töö peatamisel seal töötavatele inimestele?" Juhin tähelepanu, et ka see küsimus on veel spekulatiivne, kuna majandusliku analüüsi lõplikke tulemusi ei ole. See otsus on Narva Elektrijaamade juhatuse langetada. Kuid kindlasti arvestatakse siin ka sotsiaalseid mõjusid. Kas see puudutab töötajaid ja kui paljusid töötajaid see tegelikult puudutab, selgub pärast lõppettepanekute valmimist. Maksimum, mis võib töötajaid oodata, on kolmekuuline sundpuhkus. Maksimum, juhin tähelepanu.
Neljas küsimus: "Millisel määral mõjutab Balti elektrijaamas töö sulgemine sinna investeeringute tegemist?" Balti elektrijaama seisakul ja sinna tehtavatel investeeringutel ei ole omavahel otsest seost. Juba praegu vaadeldakse Eesti ja Balti elektrijaama kui Narva Elektrijaamade kahte tootmisüksust, mis teenivad ühiselt ettevõtte eesmärke. Investeerimisotsused sõltuvad eelkõige nende majanduslikust tasuvusest. Lisaks hakkab jaamade tööprotsesse ja tulemusi ühendama uuest majandusaastast jõustuv uus struktuur. Alates 1. aprillist hakkab Narva Elektrijaamade töö olema ümber korraldatud põhitegevuste järgi ning senise jaamadepõhise juhtimise asemel saavad põhiüksusteks käitamine, remont ja hooldus. Nii suureneb edaspidigi jaamadesisene sünergia ja efektiivsus. Sel aastal on plaanis kuulutada välja hange Narva Elektrijaamadesse ühe uue ploki rajamiseks, kusjuures praeguse seisuga oleme näinud ette, et see hange võib sisaldada optsioonina ka teist plokki. Tingituna CO₂ kvoodi hinna kõikumisest ja kavandatava investeeringu suurusest loodab ettevõte saada selle investeeringu tasuvusele teatavat garantiid, mille üle käivad läbirääkimised majandusministeeriumiga ja Eesti Energia kui emaettevõttega. See investeering tagab ettevõtte tootmisportfelli jätkusuutlikkuse ka pärast vanade plokkide sulgemist ning ühtlasi aitab säilitada tööhõivet.
Viies küsimus: "Millisena näete Balti elektrijaama tulevikku kümne järgneva aasta jooksul, lähtudes Eesti elektrimajanduse arengukavast?" Elektrimajanduse arengukava näeb ette põlevkivienergeetika säilimise ning sinna investeerimise. Oma roll on selles ka Balti elektrijaamal.
Kuues ja viimane küsimus: "Kuidas mõjutab Balti elektrijaama töö peatamine või selle sulgemine piirkonna sotsiaalset olukorda?" Ma usun, et ma põhimõtteliselt sellele küsimusele vastasin. Raske on praegu rääkida konkreetsetest sotsiaalsetest mõjudest, kui ei ole valmis juhtkonna lõplikud ettepanekud. Samuti tuleb rõhutada, et mis iganes majanduslikke otsuseid tuleb langetada, see puudutab töötajaid lühiajaliselt.

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te ju saate aru, millest meie mure on tingitud. Praegune Ida-Viru tööstuse olukord on tööhõive poolest võrdlemisi problemaatiline, isegi raske. Nitrofert, Viru Keemia Grupp jt –  sajad inimesed töötavad kas osalise tööajaga või on juba koondatud. Minu küsimus või hirm on selles: kas te võite ikka kinnitada, et te ei oota 1. juulit, millal jõustub see koalitsiooni poolt eriti hellitavalt kutsutud tööjõuturu, kuidas te seda nimetasitegi, paindlikkuse seadus ehk töölepingu seadus, mis võimaldab inimesi sisuliselt ju tänavale visata? Ega Balti elektrijaama töötajaid ei ähvarda selle paindlikkuse alla jäämine?

Aitäh! See oli tõesti hea ja avatud küsimus. Praegu on võimalik rääkida olukorrast Ida-Virumaal ja arutada Ida-Virumaa ettevõtete spetsiifilisi probleeme, aga ka üldisi probleeme. Ma usun, et see võiks olla mingi järgmise arupärimise teema. Ma arvan, et sellest tuleks kõnelda, tuleks kõnelda nii, nagu asjad tegelikult on, sealhulgas arvestada teatud erinevusi, mis Ida-Virumaa ettevõtetes on. Me oleme majandusministeeriumis algatanud selle, et me Ida-Virumaa ettevõtjate ja ettevõtluspotentsiaaliga eraldi tegeleme. Ma ei taha esitada kõlavaid väljaütlemisi, et me teeme mingisuguseid programme, mille ettevalmistamine ja vormistamine võtab palju aega. Pigem me ka Ida-Virumaal rakendame olemasolevaid programme ettevõtluse soodustamiseks, arendamiseks, töökohtade loomiseks ja hoidmiseks. Siin on positiivseid näiteid, kuid kindlasti võib tuua ka negatiivseid näiteid. Mitte mingisugust seost töölepingu seaduse jõustumise ja selle vahel, et ka Narva Elektrijaamades püütakse saavutada ökonoomiat, ei ole. Ma kinnitan, mitte mingisugust seost ei ole. Pigem vastupidi. Ma tahaksin rääkida hoopis teist juttu. Ma ei usu, et Keskerakonnal on mõtet nõuda elektri hinna tõstmist. Me peame arvestama, et kui me püüame optimeerida kulusid nendes jaamades, siis tegelikult võidab sellest terve Eesti rahvas, eriti väiksema sissetulekuga inimesed. Teisisõnu: pigem me peaksime võtma kõik meetmed selleks, et suhteliselt monopoolses seisus olevate ettevõtete hinnakujundus ja kulude struktuur oleks optimaalne. Elektri eest maksavad kõik, mitte ainult väiksema sissetulekuga perekonnad, vaid ka kõik ettevõtted. Ma usun, et selle lähenemisega te olete nõus. Tegelikult, kui me suudame toota elektrit võimalikult efektiivselt, võimalikult väikeste kuludega, siis võidab sellest iga Eesti inimene, võidab ka Eesti majandus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eldar Efendijev.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Te teate, et jaanuari ja veebruari jooksul elektrienergia eksport kasvas ja nähtavalt kasvas. Võib-olla see tendents vähemalt pool aastat seda liini ka hoiab. Aga minu küsimus on selline: kas praegu on laual arvestused, kui palju elektrijaam sellest ajutisest sulgemisest võidab? Praegu juba räägitakse, et võib-olla tuleb ka kahjum. Kui kasumist räägiti, siis oli seda umbes kümme miljonit, praegu räägitakse, et võib-olla tuleb kaheksa miljonit kahjumit. Kui tõesti tekib kahjum, mis allikast see kahjum siis kaetakse? Kas inimeste rahakotist või on teine stsenaarium?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et praegu rääkida elektrijaamade kahjumist või kasumist ja võimalikest tulemustest on veel vara. Tuleme selle juurde siis, kui on olemas põhjalikum analüüs sellest rakursist, kas me vajame oma elektritootmise ressursside kasutamises mingisuguseid paindlikumaid otsuseid või mitte. Teie sissejuhatavas küsimuses oli väga õige tähelepanek. Juhul kui turu olukord on selline, et on võimalik ka eksportida, siis ma ei usu, et meie ettevõtetes leidub mõnda sellist ullikest, kes seda võimalust ei kasutaks. Nii et täpsemat vastust sellele küsimusele, millised otsused selleks aastaseks perioodiks tulevad, tuleb veel natuke oodata. Ma juhin tähelepanu, et need on ikka ennekõike majanduslikud otsused, kusjuures järgitakse neid tähtsaid printsiipe, mida me oleme enda jaoks seadnud ja mis on konsensuslikud, et me ei tohi nõrgestada oma energiajulgeolekut, me ei tohi seada kahtluse alla oma varustuskindlust. Rääkimata sellest, mille eest ma seisan, mille eest seisab Eesti Energia juhtkond – kõrge kvalifikatsiooniga töötajate eest, Narva energeetikute eest, nende eest, kes tunnevad asja, nende hoidmise eest Narva Elektrijaamade teenistuses, nende motiveerimise eest. Neile tehakse väga atraktiivseid pakkumisi mitte ainult Eestist, vaid ka laiemalt. Loomulikult, me saame aru, et me peame hoidma häid inimesi kinni, neid pigem motiveerima, et nad ei lahkuks. Kahtlused, et keegi teeb selle sammu selleks, et saada lahti kõrge kvalifikatsiooniga inimestest, on pehmelt öeldes rumalus. Kellelgi selliseid kavatsusi ei ole.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Te rääkisite siin majanduslikest arvutustest. Minu arvates on siililegi selge, et meie põlevkivielekter ei suuda suve ajal konkureerida naabrite aatomienergia või ka hüdroenergiaga. Aga miks ma seda kõike üldse küsima hakkasin? Mäletan, et 2005. aastal ostis Eesti suvel väga palju elektrienergiat sisse ega lasknud Narva jaamadel töötada, müüdi CO₂ kvooti ja saadi väga hea majanduslik tulemus. Aga teistpidi on nüüd tulemus, et meil on vähe kvooti. Mida ma tahan selle jutuga öelda? Peaks  majanduslikku arvutust vaatama laiemalt. Võib-olla aasta edasi ja isegi ...

Aeg, kolleeg Kaljuvee!

Oleneb mahust. Kas ikka vaadatakse seda laiemalt, tahtsin ma küsida, või vaadatakse ainult kitsalt.

Aitäh! Lühike vastus on, et vaadatakse küll. Aga kui te mõtlete väga laialt, tahate minna globaalseks ja pidada silmas kõiki, ka veel tundmatuid tegureid, mis maailma energeetikas juhtuda võivad, siis ma arvan, et te olete praktiline inimene ja me mõtleme enam-vähem ühes suunas. Kindlasti vaadatakse ka laiemalt, selliseid otsuseid ei tee praegu keegi, arvestamata võimalikke mõjusid, nii lähemas kui ka kaugemas perspektiivis.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Nende inimeste jaoks, kes töötavad Balti elektrijaamas, ei tähenda tänane arupärimine ainult seda, et meie küsime ja teie vastate. Nende jaoks on see nende tulevik, kuidas nad hakkavad töötama. 17. veebruaril me esitasime arupärimise, nüüd on juba märtsi lõpp. Te ei saa täpselt öelda, millal siis juhtkond võtab vastu otsuse, kas inimesed peavad minema sundpuhkusele või ei. Mida te arvate, kuidas see olukord laheneb ja millal me saame täpselt teada, millal inimesed peavad puhkusele minema?

Aitäh! Ma usun, et ma vastasin teie küsimusele. Ma olen ka ise Narvas käinud, olen kohtunud töötajate esindajatega. Olen täiesti kindel, et nii ametiühingute kui ka ettevõtte juhtkonna koostöö on päris hea, nad saavad täiesti normaalselt ja konstruktiivselt asju arutada. See, et nad aeg-ajalt pole ühesugustel seisukohtadel, on ka väga loomulik. Ma tahan loota, et kõik töötajad on informeeritud, nii et inimesed ei peaks põhjendamatult muretsema, mis saab kahe või kolme kuu pärast. Selge on see, et me elame (see ei ole midagi spetsiifilist Narva ega Narva Elektrijaamade jaoks) tervikuna sellises ajas, et me oleme natuke ebakindlamad oma tuleviku suhtes. See, mis annab kindlust ja peaks andma ka Narva energeetikutele  kindlust, on ikkagi valitsuse esitatud energeetika arengukava pikemad suunad. See, et me näeme siin teatud osa väga pikaks ajaks, tegelikult kuni kahekümneks, võib-olla kolmekümneks aastaks põlevkivienergeetikale, isegi nendes konkurentsisituatsioonides, mida kirjeldas härra Kaljuvee, peaks andma kindluse. Me peame suutma paindlikult need keerulised ajad üle elada.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Täname ministrit! Kolleegid! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis, palun, olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Oleme  21. arupärimise käsitlemise lõpetanud.

Läheme 22. arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Aadu Musta, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Marika Tuusi, Ain Seppiku, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Vladimir Velmani ja Nelli Privalova 18. veebruaril esitatud arupärimine eluasemefondi kohta. Ettekandjate nimel kutsun kõnetooli kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Eluasemevaldkonna areng ja säilimine on Keskerakonnale alati oluline olnud. Sellest tulenevalt on esitatud arupärimine eluasemefondi kohta. Suuremas osas on Eesti eluasemefond vana. Kuni pool sajandit tagasi ehitatud hoonete vanus hakkab juba lähenema normatiividega määratud elueale. Kuigi otsest hävinemisohtu ei pruugi olla, vajavad korterelamud rekonstrueerimist. Samuti on realiteet meie eluasemefondi suured energiakulutused. Eesti keskmine energiatarbimine elamutes on võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega ruutmeetri kohta ääretult suur. Eestis on see näitaja näiteks 250 kilovatt-tundi ruutmeetri kohta, kusjuures Soomes ja Rootsis on see näitaja kõigest 150. Ka "Eesti eluasemevaldkonna arengukavas 2008–2013" märgitakse, et senine riiklik eluasemepoliitika vajab ülevaatamist, et aidata kaasa korterelamute energiasäästlikkuse suurendamisele. Arengukava raames toetatavateks sihtgruppideks on korteri‑ ja hooneühistud ja korteriomanike ühisused. Eluasemefondi vastupidavuse ning energiasäästlikkuse suurendamiseks on riiklikul tasandil võetud kaks meedet: korterelamute renoveerimiseks laenude tagamine ning rekonstrueerimis‑ ja tehnilise ülevaatuse toetuste väljastamine. 2005. aastast on tehnilise ülevaatuse toetuse meetme raames toetatud ka hoonete energiaauditite tegemist. Eluasemepoliitika rakendamisel aastatel 2003–2007 on välja töötatud, et 10% on riiklik toetus, kui toimub majade rekonstrueerimine. Kahjuks aga 2009. aasta riigieelarves raha absoluutselt puudub. Tutvudes Sihtasutuse KredEx kodulehega, näeme, et pakutakse vaid toetust omandireformi käigus tagastatud elamute rekonstrueerimiseks. Enamik korterelamuid aga on jäänud sellest rahast ilma. Sellest tulenevalt on meil majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Kutsun küsimustele vastama majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie eluasemetemaatikat puudutavatele küsimustele.
Esimene küsimus: "Miks ei ole peetud vajalikuks toetada korteriühistute poolt hallatavaid maju ja taaskäivitada võimalikult kiiresti korterelamute rekonstrueerimise toetus, mida saaksid taotleda korteriühistute poolt hallatavad elamud?" Küsimus ei ole päris täpne. Me oleme käivitamas üsna ulatuslikku korterelamute renoveerimise laenu programmi. Praeguse seisuga ulatub selle rahastamise maht suurusjärku 800 miljonit krooni. Programmi avanemine on viibinud, kui nii võib öelda, erinevatel põhjustel. On peetud läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, et käivitada selline toetusskeem, nagu me oleme mõelnud ja nagu ka elamumajanduse arengukava ette näeb. Tänase päeva seisuga võime öelda, et ettevalmistused struktuurifondidest rahastatava soodsama intressiga renoveerimislaenu rakendamiseks on lõpusirgel. Finantsturgude muutunud olukorra tõttu vajame me täiendavalt selle programmi jaoks ka Riigikogu otsust. Rahandusminister on selle otsuse algatanud. Ma loodan, et õige pea saab see kooskõlastusringi kadalipu läbitud, valitsus kiidab otsuse heaks ja toob Riigikokku, ja selle järel, kui Riigikogu seda aktsepteerib, see ka rakendatakse. Nüüd paari sõnaga sellest programmist. See programm näeb ette odavama intressiga laenu, kui turutingimustes tegelikult on, tunduvalt suuremas mahus, kui me oleksime võimelised pakkuma sularaha, nii nagu te ka viitasite ja nagu oli korteriühistute eelnevate aastate kogemus. Kui me arvestame kokku võimaliku toetuse, mida me oleksime võinud maksta (oletame, et samas ulatuses, nagu me tegime seda möödunud aastatel, sellisel juhul oleksime me pidanud maksumaksja raha leidma), ja selle võimaliku toetuse selle odavama intressiga laenu abil ja see programm rakendub, siis me toetame selle tulemusena investeeringuid energiatõhusust parandavatesse korterelamute projektidesse ka rahaliselt tunduvalt suuremas mahus. See on praegune seis. Meil on programm olemas, ma loodan, et Riigikogu aktsepteerib seda ja me suudame seda rakendada. Jah, me peame arvestama ühte asja, seda, milline on korteriühistute valmisolek, inimeste valmisolek nende projektidega kaasa minna. On täiesti selge, et me vajame siin teadlikkuse suurendamist, tuleb vaadata, et see mudel ka reaalselt tööle läheks, et see oleks majanduslikult tasuv, et korteriomanikud näeksid, et sellisel moel võidavad nad tunduvalt rohkem, kui siis, kui me annaksime lihtsalt sularaha. See on praegune seis. Ma ei välista seda (see saaks olla teine samm), et sõltuvalt sellest, kuidas odavama intressiga laenu programm korteriühistute jaoks käivitub, võiksime me tagasi tulla ja kui riigieelarvelised vahendid võimaldavad, mõelda ka toetuse peale. Aga täna, ma arvan, et see samm, mis on läbi mõeldud küll paar aastat tagasi, millega me suudame märksa rohkem korterelamuid toetada ja motiveerida korteriomanikke investeerimisotsust tegema, on minu arvates mõistlikum, arvestades ka eluasemefondi probleemide ulatust, millest te päris hästi oma sissejuhatavas sõnavõtus rääkisite. Meie partner selle renoveerimislaenu puhul on Euroopa Nõukogu Arengupank ja selleks partneriks hakkavad olema Eestis tegutsevad kommertspangad. Eelnevate läbirääkimiste käigus oli see huvi olemas. Me oleme arutanud seda ka korteriühistutega. Praeguses majanduslikus olukorras olen ma siiski natuke ettevaatlikum, aga ma kinnitan seda valmisolekut ja meie prioriteete. Kui me saame Riigikogust otsuse, siis me seda programmi väga intensiivselt püüame käivitada ja vaadata, millised on takistavad tegurid. Selle tähtsust, nii kaugemas perspektiivis kui ka täna, lähemas perspektiivis, keegi ei alahinda.
Teine küsimus: "Kui suure osa moodustavad Eesti eluasemefondist omandireformi käigus tagastatud korterelamud ja kui suure osa korterelamud, kus asuvad erastatud korterid ja on moodustatud korteriühistud?" Ma saan siin tugineda Statistikaameti andmetele, mille kohaselt 65% elamufondist on korterelamud, kõigist eluruumidest ca 55% on erastatud eluruume ja ca 3,5% tagastatud eluruume. Ehitusregistri andmete põhjal ei ole võimalik välja selgitada erastatud ja tagastatud korteritega korterelamute protsenti elamufondist. Tagastatud korterelamute täpse arvu väljaselgitamiseks on vaja küsida andmeid tagastamise kohustatud subjektidelt, kohalikelt omavalitsustelt, kuid arupärimisele vastamise lühikese tähtaja jooksul ei olnud võimalik sellist uuringut teha.
Kolmas küsimus: "Millal ja milliste meetmetega on Teie poolt juhitud ministeeriumil plaanis suurendada Eesti eluasemefondi energiatõhusust?" Osaliselt ma sellele esimesele küsimusele vastates vastasin. Ennekõike on kavas elamufondi energiatõhususe suurendamiseks rakendada Euroopa Liidu struktuurifondi vahendeid, kaasates lisaks laenuressurssi, me muudaksime selle rahalise ressursi korteriühistutele oluliselt soodsamaks, võrreldes turuolukorraga. Nüüd teistest meetmetest. Ma arvan, et olulised asjad, millele me keskendume, on kindlasti elanike teadlikkuse suurendamisele suunatud tegevused. Siin on väga lihtne küsimus: kui palju tegelikult võidab inimene, kes elab selles korteris ja korterelamus, kui suudetakse teha kvaliteetne ja tänapäeva nõuetele vastav terviklik renoveerimisprojekt? Reaalsed projektid, aga ka eksperdiarvutused näitavad, et jooksvates kuludes võib võit inimesele olla 50%. Võib olla, ma rõhutan, sõltuvalt korterist, sõltuvalt ka sellest, kui hästi renoveerimisprojekt õnnestub. Väga oluline on see, et tehakse energiaauditid. Me jätkame nende propageerimist, nende tegemise toetamist ning samuti oleme valmis paigutama vahendeid rekonstrueerimise tüüpprojektide ettevalmistamisse, et need toimuksid kõrgel tasemel. Eraldi võiks märkida teemat, millega ministeerium praegu tegeleb ja mille puhul kutsuks ka arupärijaid kaasa mõtlema, sest selles tegelikult peitub energiasäästu üks võtmekoht. See on väga lihtne. Niikaua, kui meil ei ole enamikus korterelamutes võimalik mõõta individuaalset soojatarbimist, on takistav tegur see, et korteriühistutes võivad olla võlgnikud. Korralikud arvete maksjad ja maksevõimelised inimesed on väga ettevaatlikud, sest tavaliselt on kütte‑ ja soojafirmade ees solidaarne vastutus. Minu arvates tuleks seda muuta. Müügilepingud soojaettevõtetega peavad olema individuaalsed. See on punkt 1. Punkt 2: projektinõuded või ehitusnõuded peaksid olema sellised, et soojatarbimist oleks võimalik mõõta iga üksiku korteri või minu poolest ruumini välja. Sellisel juhul hakkab energiatarbimise maht sõltuma reaalselt inimese enda käitumuslikest hoiakutest ja kokkuhoid võib hakata kajastuma ka inimese rahakotis. Kuid ühtepidi on siin juriidilised probleemid, teistpidi on tehnilised probleemid. See on tegelikult väga suur asi, sest see loob ka nendes paljukorterilistes elamutes igale üksikule inimesele motivatsiooni tegutsemiseks. Kui seda ei ole, siis on ikkagi tegemist pigem sellise "kolhoosikorraga", mille tõttu ka inimeste teadlikkus ja motivatsioon astuda samme, et kokku hoida, on piiratud. Samas, kui me vaatame seda raha hulka, mida inimesed maksavad sooja ja energia eest, siis need on päris suured summad. Teisisõnu: kõike kokku planeerides, arvestades võimalikke riigi toetusprogramme, kaasates erainitsiatiivi ja suurendades inimeste teadlikkust, on võimalik seda suurt probleemi kuidagiviisi leevendada. Ma pean ütlema, kui ma vaatan viimaste aastate jooksul saavutatut (ma ei tee mitte kellelegi etteheiteid, energia hinnad on võib-olla ka olnud lihtsalt madalamad), siis põhjust rahuloluks selles valdkonnas ei ole. Me teame, et me oleme vägagi erilaadses olukorras võrreldes paljude lääneriikidega. Nimelt, enamik meie elamufondist on eraomandis ja me peame ka seda printsiipi arvestama. Riik või omavalitsus ei saa hakata elamufondi massiivselt rekonstrueerima.
Neljas küsimus: "Kui suur osa Eesti elamufondist on tänaseks renoveeritud ehk kui suur osa vastab eluasemevaldkonna arengukavas kirjeldatud eesmärkidele?" Elamufondi rekonstrueerimise kohta täpse ülevaate saamine on kavandatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse küsimustikku. Sihtasutus KredEx on toetanud 3624 korteriühistu rekonstrueerimistöid, kuid tegelikkuses on renoveeritud korterelamute hulk kindlasti suurem. Korterelamute renoveerimislaenu avanedes loodame renoveerimise ja rekonstrueerimise mahu olulist suurenemist ning ühtlasi energiatõhusama elamufondi suurenemist aasta-aastalt. Ongi kõik. Aitäh!

Aitäh! Hea vastaja! Teile on küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ma tahtsin kõigepealt öelda, et neid energiaauditeid ei ole küll mõtet enam teha, sest neid on päris paljudes majades tehtud ja nüüd on selge, et kõik nõukogudeaegsed majad puhuvad ühtemoodi ühe ja sama koha pealt. Ei ole mõtet hakata tegema neid auditeid igale majale eraldi. Te rääkisite, et teie vaimusilma ees on suured Tallinna, Tartu ja Pärnu korterelamud. Aga märksa raskemaks läheb asi ju maa-asulates, kus on väikesed, kuue või kaheksa korteriga elamud. Need vaesed inimesed küll ei suuda nendele laenutingimustele vastata. Need majad on ka niivõrd lagunenud, Tallinnas on asi palju lihtsam. Olete mõelnud selle peale?

Oleme mõelnud küll. Ma arvan, et kõigepealt peaks vaatama, kuidas see programm käivitub. Kuna elatustase Eesti eri piirkondades võib erineda, siis võib-olla ka neid lahendusi tuleb (kasutame sellist võõrapärast sõna) disainida erinevalt. Praegu panna näpp peale ühele või teisele maa-asulale ja öelda, et seal inimesed ei ole võimelised, tahaksid, aga ei ole majanduslikel põhjustel võimelised, oleks vist solvav. Samamoodi võime leida ka Eesti mõttes suurtes linnades inimesi, kes ei ole võimelised maksma oma kommunaalmakseid, rääkimata osalemisest korteriühistute investeerimisprojektides. Mis puudutab teie märkust energiaauditite kohta, siis see on huvitav märkus. Energiaauditi loogika on ju ikkagi selles, et ta peaks olema esimene samm selleks, et kavandada läbimõeldud rekonstrueerimisprojekt. Samamoodi me võime rääkida, et majad on paljuski sarnased, aga ometi peab projekt igal juhul olema individuaalne, need lahendused võivad olla ka väga individuaalsed ja selle projekti hulka võib liita vägagi palju eri komponente, rääkimata sellest, mis see soovitus võiks olla. Ma arvan, et korteriühistud võiksid koopereeruda, teha hulgihankeid ja võib-olla saada siin teatud kokkuhoidu. Aga täiesti selge on, et kui me tahame asju ajada korrektselt, süsteemselt ja jõuda mingite tulemusteni, siis ei ole meil võimalik öelda, et kui me ühes majas oleme auditi teinud, siis selle põhjal on võimalik käsitleda kõiki analoogseid maju üle Eesti. Minu teadmiste ja arusaamiste järgi ei ole see kahjuks võimalik.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te käisite siin välja väga vajaliku tegevusprogrammi korterelamute renoveerimiseks, odava intressiga laenu võtmiseks ja Euroopa raha saamiseks. Loomulikult vajab see kõik valitsuse üksmeelt ja toetust. Kuid kas ei või sellega juhtuda jälle nii, nagu ettevõtluse toetamise programmiga, et te käite hea asja välja, aga kuskilt sealt, võib-olla Reformierakonna poolt, Reformierakonna ministri poolt seda lihtsalt ei toetata?

Elame, näeme. Ma usun, et seda ei tohiks olla. Kõik on ju rõhutanud selle teema olulisust. Pikaajalised ekspordigarantiid on võib-olla juriidiliselt ja teostatavuselt komplitseeritumad. Tahan väga loota, et energiatõhususe programmi käivitamiseks vajaliku Riigikogu otsuse menetlemisel, mis on kohe-kohe valitsusse tulemas ja siia saali peaks selle otsuse tooma rahandusminister, seda ei tule. Valitsus otsustab kiiresti ja see otsus tuleb siia Riigikogu saali, ma loodan, lähinädalatel, mitte hiljem.

Helle Kalda, palun!

Aitäh vastuste eest, lugupeetud minister! Ma olen natuke skeptiline, sest Euroopa arengupangast me võtame ju laenu, struktuurifondidest raha meile ei tule, nagu ma sain teie jutust aru, see on laen. Aga meil on eluasemelaenu võtnud juba 130 000 peret. Väga palju on ka täiendavaid tagatisi pankadele antud, just korterelamutes on inimesed pannud oma korteri panti või on vanemad oma korteri panti pannud. Mis te arvate, kui palju hakkab üldse keegi seda võtma praeguses situatsioonis, kui tööhõive on probleem ja laenud on juba täiendavalt võetud? Mustamäel vaatasin ühte maja, kus on juba kümme korterit täiendavaks tagatiseks pandud. See maja ei ole suuteline uut laenu võtma. Kuidas see käivitub, kas ei oleks ikka mõistlik struktuurifondidest raha saada selleks? Teised riigid on sealt saanud.

Aitäh! Ma korrigeerin ühe faktilise ebatäpsuse. Ka struktuurifondidest me paneme sinna raha. Seda rahamassiivi arvestades, arvestades, et teoreetiline või hüpoteetiline vajadus investeerida elamufondi ja energiatõhususse on väga suur, kasutame mõlemaid vahendeid. Kokku me saame tegelikult rahalise ressursi, mille intressimäär peaks olema turuintressist märkimisväärselt madalam. Kui see laen on pikaajaline, siis kokkuvõttes peaks tegelikult korteriomanik võitma rohkem, kui siis, kui me annaksime talle lihtsalt kas 5% või 10%, mingi väikese osa sularahana. See on praegune programm. Me alustasime selle programmi disainimist varem, nüüd on olukord muutunud. Ma olen ka natuke skeptiline, kuid me tahaksime siiski selle programmi võimalikult ruttu käivitada. Vaatame, milline on inimeste valmisolek, mil määral tulevad kaasa pangad, ka ehitusettevõtted, mis need tegelikud hinnatasemed selliste asjade puhul on. Me näeme, et ka praegu korteriühistud ise käivitavad projekte. Tõsi küll, nende uute projektide maht on õige väike, aga me oleme sellises n-ö meediaruumis, kus me loeme hommikused lehed läbi ja tundub, et elu on lõppenud. Soovitan aeg-ajalt jälgida ka pankade statistikat, vaadata muutusi laenuportfellis ja vaadata, mis tegelikult toimub. Jah, need asjad lähevad raskemini. Mis annab teatud optimismi? Teatud optimismi peaks andma ikkagi see kõrgem soojuse hind, esiteks. Teiseks, kui me vaatame laiemalt, siis elanike säästude hulk on kasvanud. Me ei saa öelda, et kõik inimesed on praegu puruvaesed ja neil pole sularaha. See ei vasta kindlasti tõele. Tõsi küll, ma möönan, me kõik mööname, et seoses tööturu olukorra muutumisega võib riskigrupp kasvada, aga ma lähtuksin siin sellest, et lükkame selle programmi käima, vaatame, milline on reaktsioon, ja siis vaatame edasi.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma tahan teid siiralt kiita teie tegevuse eest majandusministrina praeguses valitsuses. On ka viimase aja pressist näha, et teil väga kerge ei ole. Aga mul majandusinimesena on tõesti hea meel, et te olete majandusminister. Ka Mart Laar pani oma kümnesse käsku kirja selle kortermajade renoveerimise punkti, mida rohelised mingil moel üritasid Riigikogu saalis sisse anda. Mis te arvate, kui me nüüd ühiselt selle asja ette võtaksime? Me rääkisime riigi garantiidest korteriühistutele soojamajanduse ja kõige selle rekonstrueerimisel, mis oleks mõistlik ja annaks ka Eestis ehitussektorile, nagu öeldakse, natuke elavnemist. Kas te olete valmis, et me võtaksime lähiajal selle uuesti programmi ja teeksime selle koos ära?

Lihtne vastus on jaatav. Me praegu siin Helle Kaldaga ja mitme teie kolleegiga arutasime selle konkreetse programmi käivitamist, mille maht on kuni 800 miljonit krooni. Kõik asjad on valmis, praegu on juriidiline pool Riigikogu otsuse taga. Riigikogu otsuse vajalikkus tuleneb muutustest finantsturgudel. See teatud ettevaatlikkus, et kui palju inimesed on valmis, kui julged on korteriühistud jne, on õigustatud. Minu arvates jääb siin ikkagi väga suur võimalus ka meie n‑ö vabanenud kinnisvaraarendajatele ja kinnisvarahaldajatele, kes on teatud kogemusega, koostöös finantsasutustega pakkuda neid lahendusi, arvestades inimeste eelarvet ja arvestades võimalusi, millist varalist võitu inimene saab kolme, viie või seitsme aasta perspektiivis. Selline investeering kohe rahakotile mõju ei avalda. Kuidas neid ületada? Ma arvan, et selles osas kindlasti majandusministeerium ja KredEx töötavad kõigi erasektori ettevõtetega, et see asi käima läheks. Ma ütlen etteruttavalt (see ei ole mingi lubadus), et kui see asi tööle ei lähe, siis me peaksime uuesti vaatama seda toetuse varianti. Igal juhul tuleb see käima lükata. Mis puudutab seda roheliste programmi, siis roheliste programm oli ju põhimõtteliselt maha kirjutatud sellest majandusministeeriumi ideest, aga sinna oli pandud hulgaliselt suuremaid numbreid, näiteks, et alustame kümne miljardiga. Olgem realistid, katsume miljardiga alustada ja siis, kui see kõik töötab, läheme edasi. Veel üks repliik. Ma näen kõige suuremat probleemi ikkagi tehnilises teostuses. Ükskõik, olgu need kuue korteriga korterelamud või suured, saja korteriga elamud, siis minu arvates, kui me räägime energiatõhususe investeeringutest, on suures plaanis võimalus, kas me rekonstrueerime või ei rekonstrueeri. Senine kogemus on näidanud (kindlasti on ka väga häid kogemusi), et Eesti linnades on paljuski sellised vahepealsed variandid. See ei ole ainult akna vahetus, see ei ole ainult välisseina vooderdamine. See puudutab kindlasti väga paljusid asju. Me jõuame järgmise küsimuse juurde. See läheb sellest arupärimisest küll liiga kaugele, aga paljude hoonete puhul võib tekkida küsimus, et kui me tahame tõepoolest teha sellist pika perspektiiviga investeeringut, liites energiatõhususe ja vajaliku komfordi, siis kas seda tasub teha. Siin me tuleme ikkagi jälle reaalse elu juurde tagasi ja peame lähtuma reaalsetest võimalustest. Aga see, et me põhimõtteliselt oleme sellega hiljaks jäänud, võib-olla ei ole päris õige. Parem hilja kui mitte kunagi. Aga me näeme, kui oluliseks muutuvad energiakulud perede eelarves. Ma arvan, et see on lähema 5–10 aasta tegevus igal juhul. Kuid siin jääb kollitama see küsimus, kas kõiki maju tasub renoveerida. Siin näen ma keskset kohta kohalikul omavalitsusel, sellel, et ükskord ometi kohalikud omavalitsused pööraksid näo inimeste poole, inimeste tegelike murede poole.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, härra minister, et te Tallinna pimendamiseni ei jõudnud! Te olete, nagu ma aru saan, tohutult kõva disainer. Te disainite ühe projekti teise järel, aga tundub, et vaat sellel minister Langil, temal disainimeelt vist ei ole või vähemalt teie disain talle ei sobi. Kõik see, mis te räägite, oleks ju väga ilus, kui minister Lang jälle sellele kätt ette ei paneks. See ei ole ainult juriidiline küsimus, te teate väga hästi, et see on hoopis teine küsimus, see on eestlasliku iseloomu küsimus sageli. Minu küsimus ongi see: miks te ei võta vastu seda Aivar Riisalu pakutud koostööettepanekut, miks te ei tee koostööd progressiivsete jõududega ja kogu aeg püüate selle vana tagasitõmbaja Langiga koostööd teha ja temaga sõdida? Võib-olla Eesti elu läheks teistpidi kiiremini edasi.

Miks mitte, aga see on hoopis teine teema ja hoopis teine jutt ja seda tuleb rääkida hoopis teisel ajal. Ma tahan siiski julgustada, mis puudutab energiatõhusust. Ma usun, et see konsensus on märksa laiem. Te oma küsimuse sissejuhatuses küsisite, miks ma ei jõudnud tänavavalgustuse juurde, ja ründasite mind, et ma disainin. Mida tähendab disainimine? See on elementaarsel tasandil asjade kavandamine, mingisugusesse konteksti panek, suurusjärkude adekvaatne hindamine, mida kahjuks näiteks Tallinna tänavavalgustuse puhul (ma olen sellest šokeeritud) ei suudetud teha. Kokkuhoidu aasta jooksul kümme miljonit krooni Tallinna eelarve puhul, kui me kõik näeme, kui palju te Tallinnas ise kavatsete kulutada! Isegi inimene, kes ei ela Tallinnas ja võib-olla ei ole nii palju süvenenud Tallinna asjadesse, suudaks kolme minutiga disainida parema lahenduse, kuidas leida see kümme miljonit, et Tallinna tänavad oleksid valgustatud ka vastu hommikut.

Tänan, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kui läbirääkimisi pidada ei soovita ja edasi disainida ei soovita, siis on sellele arupärimisele vastatud.

Läheme 23. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Olga Sõtnik, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Jüri Ratas, Nelli Privalova, Vladimir Velman, Enn Eesmaa, Kadri Simson, Inara Luigas, Lauri Laasi, Toomas Varek ja Mailis Reps. See on esitatud 18. veebruaril 2009. aastal ja arupärimine käib Estonian Airi kohta. Sellele vastab majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni mitmed liikmed on esitanud arupärimise, mis puudutab Estonian Airi. Kuna praegusel ajal situatsioon muutub väga kiiresti, siis arupärimise esitamise ajal, 18. veebruaril, oli situatsioon võib-olla veidi teine. Eks ka selles küsimuses on vahepeal kindlasti toimunud muutusi, aga ministril on võimalik nendele muutustele viidata ja nendel peatuda. Arupärimise esitamise ajal oli situatsioon järgmine.
Estonian Airi suuromanik SAS teatas hiljuti, et müüb osalused firmades, mis ei ole keskendunud Põhjala turule, teiste seas läheb müüki ka Estonian Air. Peaminister Andrus Ansipi sõnul võib Eesti riigi osalus Estonian Airis hüppeliselt kasvada, kui peaks selguma, et SAS oma osa maha müüb ning ükski teine investor lennufirma vastu huvi ei tunne. Vastavalt 3. veebruari Postimehes avaldatud artiklile olete väljendanud lootust, et Estonian Airi ostab ära mõni Eesti investor.
Lähtudes tolleaegsest informatsioonist, millele arupärimises on viidatud, on meil järgmised küsimused, millele palume vastata. Aitäh!

Tänan! Palun sellele arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad!
Esimene küsimus: "Milline on olukord tänaseks Estonian Airi osalustega? Kas Teile on teada, kes on potentsiaalsed uued osanikud?" Estonian Airi osalus jaguneb jätkuvalt järgmiselt: SAS 49%, Eesti Vabariik 34% ja AS Cresco 17%. Oma osaluse müügi soovist on avalikkusele teada andnud SAS. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on SAS‑i esindajatega viimastel kuudel tihedalt suhelnud, eelkõige Estonian Airi majandusolukorra parandamise küsimustes. Mis puudutab seda, kes võiks omandada SAS‑ile kuuluvaid AS‑i Estonian Air aktsiaid, siis meile teadaolevalt ei ole praegu infot lõpusirgele jõudnud läbirääkimistest, seega puudub konkreetne alus potentsiaalse uue aktsionäri teemal oletuste tegemiseks. Selgituseks niipalju, et Estonian Airi suuraktsionäri otsus võõrandada Estonian Airi osalus ei ole tingitud niivõrd spetsiifilisest Estonian Airis osaluse soovist, kuivõrd SAS‑i enda majandusolukorrast ning strateegilisest soovist keskenduda oma põhilisele koduturule ja võõrandada kõikide tütarettevõtete aktsiad, kelle ärimudel või äriloogika on keskendunud teistele turgudele kui Põhjamaad.
Teine küsimus: "Kas valitsus on plaaninud riigi osaluse suurendamist Estonian Airis? Kui jah, siis kui suures osas seda tehakse? Kui ei, siis miks?" Praegu ei ole valitsus plaaninud riigi osaluse suurendamist AS‑is Estonian Air. Küsimusele, miks ei plaanita riigi osaluse suurendamist AS‑is Estonian Air, vastan ma nii, et paremuselt esimene eelistus oleks see, kui ettevõtte tuumikaktsionär on eraettevõtja, kes keskendub ettevõtte põhitegevuse arendamisele.
Kolmas küsimus: "Mida tuleks Teie meelest Estonian Airis ümber korraldada, et muuta antud ettevõte kasumlikumaks ja ka riigile kasulikumaks?" Kõigepealt taustaks võib-olla mõned numbrid selle kohta, mis toimub lennunduses siin piirkonnas ja ka maailmas. Loomulikult, majanduse madalseis mõjutab suhteliselt tugevalt ka lennundussektorit. Näiteks Tallinna lennujaamas reisijate arv aasta kokkuvõttes küll 5% tõusis, kuid langes 2008. aasta detsembris, aastataguse ajaga võrreldes juba 14%. Estonian Airi reisijakäive kasvas aasta kokkuvõttes 1,5%, kuid detsembris 2008 oli võrreldes aastataguse ajaga reisijate arv vähenenud 18%. Tallinna lennujaamas on viimastel kuudel lõpetanud tegevuse SAS, LOT Airlines, FlyLAL, lõpetamas oma tegevust on KLM, liiklust on oluliselt vähendanud easyJet, City Airline, Czech Airlines ja Norwegian Airline. Praeguses majanduse madalkonjunktuurifaasis on Estonian Airi jaoks oluline kohanemine, tulude ja kulude tasakaalu viimine. Selleks on Estonian Air koostanud ettevõtte restruktureerimise plaani, mille peamine eesmärk on viia ettevõte üle kasumilävepunkti ka vähenevate mahtude tingimustes ning kindlustada oluliste otseühenduste säilimine Tallinna lennujaamast.
Neljas küsimus: "Milliseid investeeringuid on valitsus plaaninud lähiaastatel seoses Estonian Airi ja Tallinna Lennujaamaga?" Valitsus otsustas mõned nädalad tagasi, et riik osaleb 38,8 miljoni krooniga AS‑i Estonian Air aktsiakapitali suurendamises, mille tulemusena Estonian Airi kapitali suurendatakse kogumahus 114 miljonit 7300 krooni, millest Eesti Vabariigi osa on 38 760 150 krooni. Riigi poolt aktsiakapitali lisamise tingimuseks oli, et sama teevad oma osalusele vastavas mahus kõik Estonian Airi aktsionärid ning ettevõte jätkab restruktureerimiskava elluviimist. Aktsiakapitali suurendamine katab uute, kuluefektiivsemate lennukite kasutuselevõtu ja võimaldab rahastada restruktureerimise plaani elluviimist. Samuti osana restruktureerimise plaanist on Tallinna Lennujaam ja Estonian Air läbi rääkimas teatud funktsioonide üleandmise üle Estonian Airilt Tallinna Lennujaamale, mis samuti parandab Estonian Airi majandusseisu ning loodetavasti tugevdab ka Tallinna Lennujaama konkurentsipositsiooni. Riik otsustas selle otsuse teha vaatamata sellele, et ta ei ole olnud päris rahul ettevõtte juhtimisega viimastel aastatel. Kui viimase aja raskused on seletatavad majanduse jahtumisega, siis Estonian Air ei olnud kasumlik ka enne seda, kui majanduses valitses veel kõrgkonjunktuur. Riigi otsus on tingitud soovist kindlustada oluliste otseühenduste säilimine Tallinna lennujaamast olukorras, kus mitmed lennufirmad on oma Tallinna lennud lõpetanud või neid vähendanud. Riigi otsust mõjutas ka vajadus anda lennureisijatele kindlus, et nad võivad Estonian Airi lendudele puhkuseperioodiks pileteid broneerida. Praegune ettevõtte juhtkond on kinnitanud, et aktsiakapitali lisamise korral on Estonian Air suuteline muutunud oludes hakkama saama. Valitsus ootab sellest lubadusest kinnipidamist ning jätkab ettevõtte praeguse suurima aktsionäri SAS‑iga konsultatsioone ettevõtte juhtimise olulise parandamise osas. Infoks veel niipalju, et Ühtekuuluvusfondist rahastati perioodil 2004–2006 kahte Tallinna Lennujaama projekti kogumahus natuke vähem kui 1,2 miljardit Eesti krooni (lennujaama reisiterminali arendamine, samuti lennujaama lennuliikluse ala rekonstrueerimine). Perioodiks 2007–2013 Euroopa fondide raha lennujaama edasiseks arendamiseks me ei ole planeerinud. Tallinna Lennujaamal kui äriühingul on oma investeeringute plaan, et sõltuvalt turuolukorrast tugevdada oma atraktiivsust piirkonnas ja arendada kaubavedude võimekust. Euroopa Liidu vahenditest oleme planeerinud kasutada 242 miljonit krooni regionaalsete lennujaamade väljaarendamiseks. Ma tänan teid!

Tänan, minister! Küsimusi ei ole. On siiski. Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kiire küsimus. Te mainisite, et on plaanis teatud funktsioonide üleandmine lennujaamale. Kas nimetaksite, milliseid funktsioone te pidasite oma kõnes silmas Eesti Õhu teatud funktsioonide üleandmise all?

Aitäh! See on üks funktsioon, mida nimetatakse maapealseks teenindamiseks, mis on hästi laia diapasooniga, alates nendest klienditeeninduslettidest, mida te näete, kui te sisenete lennujaama, kuni pakkide sorteerimiseni ja väga paljude muude funktsioonideni välja, mida Estonian Air on osutanud oma tütarettevõtte kaudu. Tallinna Lennujaamal on samuti analoogse tegevusega tegelev tütarettevõte, kes teenindab teisi lennuettevõtteid. Euroopa Liidu konkurentsireeglite kohaselt on sellise suurusega lennujaamades, nagu Tallinnas on, lubatud selles valdkonnas ka ühe ettevõtte tegutsemine. Juhul kui lennujaama reisijate arv peaks oluliselt kasvama, vähemalt kaks korda, sellisel juhul võib tekkida konkurentsiõiguse poolt vaadates probleem, kuid ka selleks on olemas menetlused, juhul kui ei teki vajadust konkureeriva teenusepakkuja järele. Selle tulemusena me saavutasime olulist kokkuhoidu just ennekõike Estonian Airi seisukohast, loodetavasti on ka Tallinna Lennujaam sealhulgas. See tehing on loomulikult kaubanduslik, Tallinna Lennujaama kui äriühingu ja Estonian Airi kui äriühingu vaheliste läbirääkimiste küsimus. Suured küsimused on seal lahendatud, minu teada lähiajal see kokkulepe sõlmitakse.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi 24. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi ja Toomas Vareki 19. veebruaril 2009. aastal esitatud arupärimine Eesti energiapoliitika ja energiamajanduse administreerimise võimaliku muutmise kohta. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Meie arupärimine puudutab teadaolevalt Eesti kõige tähtsamat ja käibe poolest kõige suuremat aktsiaseltsi Eesti Energia ja tema juhtimist vähemalt järgmisel kolmel aastal – ma mõtlen personaalset juhtimist. Praegune Eesti Energia juhatus on oma tööd teinud üle kolme aasta. Me teame, et ettevõtte juhtkonna vahetus on vähemalt pooleaastane protsess ja tahtsime nagu teile appi tulla selles suhtes, et õigel ajal otsus teha, kas jätkab see juhtkond või tuleb teha konkurss ja vaadata uued mehed. Ma ei hakka seda arupärimise teksti ette lugema. Räägiksin mõne sõnaga sisust ja sellest, mida me oleme siin energeetikavaldkonnas tegutsenud inimestena arutanud. Oleme püüdnud anda ka hinnangut sellele seltskonnale, kes praegu Eesti Energiat juhib – ma mõtlen juhatust.
Asjal on kaks poolt. Üks on lühiajaline tegevus, teine on tegevus perspektiivi osas. Mis puudutab lühiajalist tegevust, siis aasta-aastalt on jah – tuleb nendele inimestele au anda – selle ettevõtte majandustulemused olnud positiivsed, on teenitud raha ja on teenitud kasumit. Millega aga rahul olla ei saa, on see, et need otsused, need teod, mis on tehtud Eesti energeetika tuleviku osas, Eesti Energia tuleviku osas, on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Praktiliselt neid tulemusi ei ole. Ma olen sellest puldist enne öelnud, et praktiliselt on kahjuks niimoodi, et pärast Mihkel Pärnoja ei ole Eesti energeetika arendusega tegeldud. Praktilisi tegusid kahjuks ei ole. Ministrid on jah rääkinud, et järgmisel aastal hakkame peale. Ma ei räägi kopa mahapanemisest, aga finantseerimisotsuseid ühegi suure investeeringu kohta tehtud ei ole. Ja siit need küsimused, et kas teie ministrina tahate näha sellist tegutsemist edaspidi või võtate siin midagi ette. Tänan!

Tänan! Palun kõnetooli vastamiseks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma vastan nendele küsimustele, mida on esitatud arupärimises, mitte sellele küsimusele, mida esitas härra Kaljuvee siit puldist.
Esimene küsimus: "Kuidas hindate Teie Eesti Energia juhtkonna tegevust viimase nelja aasta jooksul?" Nagu ka küsija ise ütles, saame me ettevõtte tulemusi hinnata tegelike numbrite, tegelike majandustulemuste ja muude näitajate põhjal. Ma soovitan tutvuda Eesti Energia majandusaasta aruandega, ka viimasega, mis on avalikustatud. Vaadata mitte ainult majandustulemusi, vaid ka sisulise tegevuse tulemusi. Me peame ütlema, et enamiku näitajate poolest on Eesti Energia tegevus läinud paremaks. Lisaks on juhtkond teinud olulisi samme firma arendamiseks, valmistanud ette otsuseid tuleviku jaoks, samuti on olnud firma juhtkond aktiivne, aitamaks kaasa vajalikele arengutele energiaturgudel ning aidanud lahendada tekkinud probleeme Eesti energeetikas.
Teine küsimus: "Palun tooge välja konkreetsed sammud, mis Eesti Energia on viimaste aastate jooksul korda saatnud?" Ma tooksin siiski esimese sammuna välja selle, mida me viimase paari aastaga, võib-olla ka natuke varem oleme teinud. Me oleme astunud reaalseid samme, ja nüüd ma räägin Eesti Energia tasemest, samamoodi liikumaks selle energia pikaajalise arengukava sõnastatud visiooni suunas ehk siis oma energiatootmise portfelli reaalse mitmekesistamise suunas. Me teame, et veel mõni aasta tagasi ei võimaldatud Eesti Energial investeerida taastuvenergiasse. Praeguseks on esimesed projektid käsil, varsti toimivad ka reaalselt. Kindlasti ei saa me alahinnata Eesti Energia ettevalmistavat tegevust nii rahvusvahelise koostöö alal kui ka siseriikliku eeltegevuse puhul, mis puudutab tuumaenergeetikat.
Teiseks, ma usun, et oluline on see, et Eesti Energia juhtkonna visioon siiski püüab vaadata laiemalt kui vaid Eestit. On täiesti selge, et ükskord tuleb toimiv Baltikumi ja Põhjala elektriturg niikuinii ja see on hoopis teistsugune olukord, kui me seda võib-olla praegu ette kujutame. See tähendab ka teistsugust olukorda ettevõtte jaoks. Ettevõte peab olema võimeline konkureerima sellel turul, ta peab olema selleks valmis. Mida varem ta selleks tegutsema hakkab, seda edukam ta pikemas perspektiivis on. Majandustulemustest me rääkisime. Ma kindlasti markeeriksin merekaablit Estlink, elektrieksporti, mida on küll ühelt poolt ka kritiseeritud, kuid ekspordimahud on suurenenud ligi kaks korda. Käivitatud on Narva Elektrijaamade neljale plokile väävlipüüdmisseadmete paigaldamine, ettevalmistamisel on kahe uue ploki investeerimine ka põlevkivienergeetikasse. Ja ütleme ausalt, neid loetelusid võib jätkata, aga ma ei sooviks olla kuidagi mingisugune Eesti Energia juhtkonna advokaat, vaid ma kindlasti tahaksin, et me annaksime nii, nagu me tahaksime, et hinnang meie tegevusele, olgu siis Keskerakonnast või Isamaa ja Res Publica Liidust antakse, võimaliku objektiivse ja tõepärase info põhjal. Nii arvan ka, et ükskõik millise Eestis tegutseva inimese kohta antakse hinnang ikkagi võimaliku objektiivse tõe alusel. Ütleme ausalt, nende põhjal võime öelda seda, et keegi ei ole ideaalne, keegi ei ole vigadeta. Kuid ma arvan, et Eesti Energia juhtkonnal on piisavalt potentsiaali oma visioone realiseerida ja kindlasti on meie asi, et me ei tohi jätta ühtegi nii strateegilise ettevõtte juhtkonda üksi. Siin on väga paljud küsimused poliitiliste lahenduste taga.
Kolmas küsimus: "Kas tänane juhtkond tegutseb õigesti, takistades selles valdkonnas tegutsevate ettevõtete normaalset tegutsemist ja arengut?" Pigem küsiksin vastusena teie käest vastu, et milliste tegutsevate ettevõtete normaalset tegutsemist ja arengut on Eesti Energia juhtkond takistanud? Millisel määral? Samas me teame, et Eesti Energia ei ole mitte ainus ettevõte, kes elektritootmisse investeerib ja sellealaseid projekte ette valmistab. Kõigile on ka teada see, et konkreetsete kaebustega konkurentsi valdkonnas saab pöörduda Konkurentsiameti poole, kes on pädev neid menetlema, ja kutsun ka üles neid reaalselt tegema.
Neljas küsimus: "Milliseid muudatusi näete ette Eesti Energia juhtkonnas pärast praeguse juhatuse volituste lõppu?" Eesti Energia juhatuse liikmete ja juhatuse esimehe määramine on nõukogu ülesanne. Üldiselt olen ma riigile kuuluvate äriühingute puhul nõudnud või pidanud otstarbekaks avalikke konkursse korraldada ja tõenäoliselt võib see olla mõistlik ka Eesti Energia puhul. Kuid ma olen alati andnud nõukogule võimaluse teatud asjaolude puhul, kui näiteks on käimas suured investeeringuprojektid, mingisugused struktureerimisprojektid, mingid muutused turgudel, et nõukogu võib tulla välja ka mingisuguse teistsuguse ettepanekuga. Minu praktika jooksul on olnud nii ühesuguseid kui ka teistsuguseid lahendusi nende juhatuste komplekteerimisel, millele me oleme pidanud möödunud natuke vähem kui kahe aasta jooksul lahenduse leidma. On ainult üks tingimus: see juhatus peab koosnema professionaalidest, asjatundlikest inimestest. See on üks tingimus. Ma arvan, et me kõik võidame selle läbi. Tuleks vältida lihtsalt mingisuguseid muid kriteeriume.
Viies küsimus: "Mida nõuate uuelt juhatuselt? Millised eesmärgid seate uuele juhatusele ja selle nelja-aastasele tegevusele?" Küllap me oleme palju asju ära rääkinud. On täiesti selge, et kõige olulisem on ikkagi Eesti Energia suured investeerimisprojektid – ma ei hakka neid praegu nimetama. On väga oluline, et Eesti Energia oleks majanduslikult jätkusuutlik ettevõte ja et Eesti Energia oleks võimeline konkureerima avatud elektrituru tingimustes, mis ei olegi ju nii väga kaugel. Aitäh!

Aitäh! Hea ettekandja! Teile on küsimusi.

Tänan, härra juhataja! Auväärt minister Juhan Parts! Kas olete kaalunud taaslahutada Eesti Põlevkivi Eesti Energiast ja kui olete, siis millisele seisukohale olete jõudnud? Olen rääkinud.

Aitäh! Lühike vastus on, et praeguses situatsioonis ei ole me pidanud otstarbekaks keerata tagasi see olukord, mis oli enne aastat 2001.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Üks niisugune küsimus. Vastuses rõhutasid, et vaadata tuleks sisulisi tulemusi, et on läinud nagu paremaks ja hinnang tuleks anda objektiivse tegevuse põhjal jne. Ehkki me teame, et paljud strateegilised otsused on veninud ja millegipärast neid ei ole tehtud, aga võtkem siis üks konkreetne näide. Nii kui Eestimaal natuke tuul tõuseb, nii on mitte ainult sajad, vaid tuhanded alajaamad väljas, ja võrkudesse investeerimisega – seda on lubamatult edasi lükatud – ei ole tegeldud. Need on asjad, mis iga aastaga järjest kehvemasse seisu jõuavad ja ühel heal päeval võib-olla pärast mõnda tuulehoogu lähevad nad välja ja neid ei saagi enam sisse lülitada. Milline on teie seisukoht selle n-ö objektiivse asja suhtes?

Aitäh! Kõik on suhteline. Kui me vaatame neid numbreid, mis puudutavad nii elektrikadusid kui -katkestusi ja katkestusi mõõdetuna ajas keskmiselt, siis need on majandusaasta aruandes kirjas ja tavaliselt, kui meil on üldkoosolek, me analüüsime ka neid ja kuulame juhtkonna seisukohti, ning ka selles osas on numbrid tegelikult paremad. Jah, tõsi küll, iga kord, kui kusagil on elektrikatkestus, olgu siis mingil erakordsel põhjusel, loodusõnnetuse tõttu või mingil muul põhjusel, on see alati selline, ütleme, probleem. Me võime seda ka üldistada, aga üldistada saame me ainult ühtepidi. Me saame aru, et nii põhivõrk kui jaotusvõrk vajavad jätkuvalt stabiilseid, suhteliselt mahukaid investeeringuid ja ka investeeringute mahud on püsinud stabiilsena. Kui me tahame neid tõsta ettevõtte juhtkonna või nõukogu tasandil või püstitada sellist eraldi ülesannet, siis me peame arvestama, et meie peame selle ju kõik kinni maksma. Ka investeerimistempo peab olema adekvaatne, hästi läbimõeldud, et me ühtepidi oma tarbijat hindadega ära ei hirmutaks. See on see n-ö tasakaalu koht. Samas olen ma teiega täiesti nõus, kui me hiljem tuleme siin teede juurde, siis sama on tegelikult nii jaotus- kui põhivõrkude puhul, ka need vajavad, ütleme, pidevaid investeeringuid, loomulikult vajavad nad kaasaegseid investeeringuid. Muidugi võiks ju küsida, miks on üldse elektriliinid maa kohal, miks nad ei võiks olla maa all, siis ei oleks mingisugust tuulest tingitud probleemi, aga te võite vaid ette kujutada, kui palju see maksab, eriti kui selle peab kinni maksma meie tarbija. Aitäh!

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Repliigi korras: muidugi on monopoolsel turul lihtne head majandustulemust või positiivset majandustulemust saada. Mis puutub sellesse, et segatakse teisi ettevõtteid, siis antud juhul, ma ütleksin, Ojamaa kaeveväljal on minu arvates sellised momendid päris selgesti nähtavad. Aga konkreetne küsimus puudutab seda, kas minister on oma seisukoha kujundanud, kas tuleb konkurss juhataja kohale või ei tule tänavu. Te rääkisite, et pooldate konkursi korras ametisse määramist jne. Kas tänavu – aeg saab täis – tuleb konkurss või ei tule, läheb asi edasi?

Aitäh! Aga ma ju vastasin, kas see ei olnud siis minu seisukoht, kui ma täpselt kirjeldasin, kuidas ma kujutan ette sajaprotsendiliselt riigile kuuluvate äriühingute juhatuse mehitamist. Siin peab olema teatud roll ka nõukogul ja kui tuleb õige aeg, eks me siis seda küsimust arutame.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Vaadates, kuidas töötab Eesti Energia, on niisugune tunne, et ta on iseseisvusettevõte. Ütleme ausalt, kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et Eesti Energia pinnal luua uus ministeerium, mille nimi võiks olla energiaministeerium, energeetikaministeerium?

Aitäh! Ei ole isegi tulnud selle peale. Üks asi on ikkagi ettevõte, kes tegutseb reaalsetel turgudel. Me peame harjuma sellega, et elektriturud koos oma erinevate teenustega on turud, ministeeriumid jäävad ministeeriumideks. Nii et neid aegu tõenäoliselt tagasi ei tule. Ma lihtsalt kutsun arupärijaid üles, eriti Ida-Virumaa inimesi siin saalis, et järgmine kord olgem konkreetsemad, mida me siis neile ette heidame. Mul ei ole selle vastu midagi, arutame siis, mida nad on konkreetselt kehvasti teinud. Ma arvan, et igasugune konkreetne kriitika on kindlasti viljakam kui selline suhteliselt lahtise tekstiga, ma ei taha öelda, nurisemine, ütleme siis niimoodi, et räägime konkreetselt. Mis puutub asjaolusse, kas investeeringud uutesse plokkidesse oleksid võinud kiiremini või aeglasemalt toimuda ja kas nad võiksid valmis olla või mitte, siis kindlasti kujutaks ka ette, et asjad oleksid võinud tunduvalt kiiremini minna juba võib-olla isegi kolm-neli aastat tagasi. Kui ma aga nüüd tulen selle tegelikkuse juurde, mitte niivõrd Eesti Energia juhtkonna tasemel, et me oleme praegu reaalses situatsioonis, kus terve Euroopa Liit veel eelmise aasta detsembri lõpuni ei kujutanud ette, milline saab olema energia- ja kliimapoliitika ja selle mõju CO₂ emiteerivatele, mitte ainult elektrit tootvatele ettevõtetele, vaid ka muudele tootmisettevõtetele, siis kas me tõesti tahame endale sellist ettevõtete juhtkonda, kes viskavad kulpi ja teevad investeeringuid, mille tulemusena me võime sattuda väga keerulistesse majandusraskustesse, või me valmistame neid investeeringuid maksimaalselt ette ja teeme neid sellisel moel, et nad oleksid majanduslikult jätkusuutlikud. Kui te panite tähele eelmist arupärimist, mis puudutas Balti elektrijaama, ja vaatate energiamajanduse arengukavasid, mis on teil nüüd siin laudade peal – ma ei saa välistada, et me peame leidma siiski täiendavaid lahendusi, et garanteerida majanduslik jätkusuutlikkus nendele suurtele investeeringutele, mida me teeme 20–30 aasta peale.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Ega teie kogemuste, teadmiste ja oskuste juures teid paljaste kätega ei võta. Aga ma küsiksin siis nagu teistpidi sellesama küsimuse. Kui nüüd Eesti Energia tegevjuhtkonnal aeg täis saab sel aastal, kas siis teie arvates peaksid jätkama samad isikud tegevjuhtkonnas või peaks keegi teine tulema?

Ma arvan, et ma jään oma vastuses umbes sama asja juurde. Välistada täna ühte või teist juhatuse liiget oleks tõeliselt rumalus. Kui nüüd Ain Seppik oma kandidatuuri üles seaks, siis sellisel juhul, ma arvan, nõukogu kindlasti võtaks tunduvalt suurema mõtlemispausi. Ma väga loodan, hea kolleeg Ain Seppik, et sa praegu ei kauple endale kohta välja, mõeldes järgmiste valimiste tulemuste peale, mis ei pruugi olla ju väga soodsad.

Aitäh, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Läheme edasi järgmise, 25. arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Evelyn Sepa, Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Toivo Tootseni, Mailis Repsi, Rein Ratase, Vilja Savisaare ja Kalle Laaneti 19. veebruaril 2009. aastal esitatud arupärimine kartellikokkulepetega võitlemise kohta. Sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun arupärijate esindajana Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! 19. veebruari Äripäeva veergudel tõstatus järjekordselt küsimus kartellikokkulepetest. Võisime lugeda, et lõpuks on valitsus näitamas initsiatiivi võitluses kartellikokkulepetega. Loomulikult on initsiatiiv leidnud kohe ka vastaseid ettevõtjate hulgas. Kaubandus-tööstuskoja juht Toomas Luman peab riigi kartellidevastast tegevust majanduskriisi tingimustes mõttetuks. E-piima juhataja Jaanus Murakas leiab, et hindade kujundamisel ei oma kartellilepped Eestis mingit olulist mõju, samas teatab Konkurentsiameti järelevalveosakonna juhataja Juhan Põldroos, et Konkurentsiameti jaoks on kartellidevastane võitlus prioriteet ja eelkõige viimaste aastate jooksul on aktiivselt kriminaalmenetlusi läbi viidud. Kogemus näitab, et kartelle siiski Eestis on ja nendega tuleb tegelda, ka allakirjutanud on seisukohal, et kartellikokkulepped Eestis toimuvad, eriti toimusid need väidetavalt ehituses ehitustegevuse kõrgperioodil 2007. aastal. Suuremad ehitusfirmad jagasid omavahel ära suuremad objektid kokkuleppeliselt, kus nad üksteist ei sega. Väidetavalt just tänu kartellikokkulepetele tegutseb AS-i Tallinna Sadam tellitavatel objektidel peamiselt AS Eesti Ehitus. Allakirjutanud on ka veendumusel, et kartellikokkulepetevastane võitlus ei ole olnud praeguseni piisavalt tõhus ja on toimunud kaootiliselt. Tahaks väga loota, et uued initsiatiivid selles vallas oleksid tõhusamad. Alljärgnevalt on meil lugupeetud ministrile kolm küsimust. Aitäh!

Tänan! Palun ministrit vastamiseks Riigikogu kõnetooli!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kas ministri arvates on kartellikokkulepped Eestis probleem?" Eestis eksisteerib kindlasti kartelle ja teisi turgu moonutavaid keelatud kokkuleppeid ning nende vastu võitlemine peab olema konkurentsijärelevalve prioriteediks. Seda seisukohta ilmestab selgelt ka fakt, et alates eelmise aasta algusest on Konkurentsiamet koostöös prokuratuuriga menetlenud seitset keelatud kokkulepet, millest kaks on juba praeguseks kohtusse jõudnud. Konkurentsiameti viimase kahe aasta järelevalvepraktika näitab ka, et kartellide keelatud kokkulepped ei ole mõne kitsa ärivaldkonna probleem, vaid neid eksisteerib väga erinevates valdkondades ning erinevates vormides.
Teine küsimus: "Kas minister on rahul Konkurentsiameti senise kartellikokkulepetevastase tegevusega, kas see on olnud vajalikul määral tõhus?" Kõigepealt tuletan meelde, et me koondasime mitmed järelevalveasutused ühtseks Konkurentsiametiks natuke rohkem kui aasta-poolteist tagasi. Soov oli tõhustada ka konkurentsi- või kartellivastast tegevust. Praegu on raske hinnata, kas olla väga rahul või mitte. Küll aga näitavad need esimesele küsimusele antud numbrilised näitajad, et asjaga on hakatud tegelema ning me väga loodame, et Konkurentsiamet, kes oma turgu reguleerivas ja konkurentsi edendavas tegevuses on just sõltumatu, võtab neid prioriteete tõsiselt ja kujuneb väga oluliseks institutsiooniks, et ikkagi vaba turg ja aus konkurents turul toimuks. Kahtlemata ei saa praeguse Konkurentsiameti tööd hinnata üksnes menetluses olevate keelatud kokkulepete arvule tuginedes. Kuid arvestades asjaolu, et eelmise 15 aasta jooksul pole sellist arvu võimalikke keelatud kokkuleppeid Konkurentsiametis korraga menetluses olnud, on Konkurentsiameti praegune tegevus sellel suunal kindlasti julgustav. Siinkohal ei saa mainimata jätta ka Konkurentsiameti ja prokuratuuri tõhustunud koostöö rolli keelatud kokkulepete menetlemisel.
Vaadates tagasi Konkurentsiameti 16 tegutsemisaastale võib kindlasti öelda, et Konkurentsiameti tegevus keelatud kokkulepetega võitlemisel oleks võinud olla tõhusam. Samas ei saa kindlasti väita, et seniajani vähene avastatud kartellide arv tulenes sellist liiki kokkulepete puudumisest või Konkurentsiameti vähesest huvist, tahtest või võimekusest sellist liiki kuritegusid menetleda. Konkurentsiameti töö tulemusi kartellide avastamisel on mõjutanud ühelt poolt kuriteoliigi peidetus, mis muudab selle avastamise keerukaks ning mille tõttu on informatsiooni jõudmine kartelli olemasolust Konkurentsiametile olnud raskendatud. Teiseks, kindlasti menetleja kõrge tõendamiskoormus kriminaalmenetluses. Kolmandaks, läbi aegade on olnud probleeme koostöö sujumisel prokuratuuriga, mis näib olevat praeguseks lahendatud. Ja neljandaks, leebusprogrammi kui ühe olulisema meetme puudumine, mis peaks toetama Konkurentsiameti kartellidevastast tegevust.
Kolmas küsimus: "Milline on ministri seisukoht, kas kartellikokkulepetevastaseks võitluseks kavandatav nn leebusprogramm aitab tõhustada seda tegevust või jääb see üheks järjekordseks kampaaniaks, mis peagi sumbub?" Leebusprogramm ei ole kindlasti kampaania, ta loob ikkagi õiguslikud alused selleks, et oleks olemas väga oluline vahend keelatud kokkulepete avastamiseks ja menetlemiseks. Praegu, kui seadust ei ole ju veel vastugi võetud, on selle leebusprogrammi mõju kartellide avastamisele raske täpselt ennustada, kuid võib-olla mingisuguseid selliseid indikatsioone annab võrdlus teiste riikide organisatsioonide, konkurentsiametite praktikaga. Ja ükskõik, kas me vaatame Euroopa Liidu liikmesriike või ka Euroopa Komisjoni, kellel on teatud pädevused kartellivastases võitluses, tulenevad kartellikuritegude tõendusmaterjalid enamikul puhkudel ikkagi just selle nn leebusprogrammi kaudu saadavatest tõenditest. Kas või numbriline näide. Näiteks alates 2001. aastast on Euroopa Komisjon teinud kokku 54 otsust kartellide kohta, millest 51 puhul on kasutatud leebusprogrammi kaudu saadud tõendeid. Olgu teadmiseks ka see fakt, et praeguseks pole üksnes kahes Euroopa Liidu liikmesriigis vastavat programmi kehtestatud, millest üks on Eesti. Ja on tõesti tegelikult hästi hea, et lõpuks suutis valitsus selles osas kokku leppida ja ületada eri ametkondade vastuolud. Tõsi küll, nagu te ka ise viitasite, on olnud ka teistsuguseid arvamusi, aga praeguseks on õiguslik alus olemas ja me loome suhteliselt olulise eelduse, et me saame rääkida tugevast, tõhusast, tegusast Konkurentsiametist kui tõepoolest turumajanduse toimimise valvekoerast Eestis. Aitäh!

Teile on küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Jah, pikkade aastate jooksul on aeg-ajalt tõusnud üles kartellikokkuleppe teema, kuid samas vaibunud. Täna lubas siin ka lugupeetud justiitsminister, et lähema paari-kolme nädala jooksul jõuab see leebusprogrammi seadus Riigikogu menetlusse.

On Riigikogus!

Minister ütles, et jõuab paari nädala jooksul. Praegu teda siin menetluses küll ei ole. Siis, kui seadus vastu võetakse, on ka seaduslik alus sellega edukamalt edasi minna. Aga selle põhjal olekski mul küsimus, et kas ministril on täielik veendumus, et seaduse kehtestamisega töö tõsiselt edasi läheb, ja kui seadus vastu võetakse, on ka võimalus, et kui aktiivsus sumbub, siis ei aita ka seadus, kui tegevust ei toimu. Kas on veendumus, et see tegevus hakkab tõsiselt toimuma?

Aitäh! Lihtsalt täpsustuseks, et tõenäoliselt ei ole ta jõudnud siia suurde saali, ma oletan. Valitsus on selle eelnõu heaks kiitnud, nii et ta on siis komisjonides. Loodame! Muidugi ükski seadus, me teame, ei lahenda, ei paranda olukorda, kuigi võib, ennetavalt. Kindlasti on seadusel ka ennetav mõju, sellel seadusel sealhulgas. On täiesti selge, et nii Konkurentsiamet kui teised õiguskaitseasutused, kindlasti ka kohus vajavad siin teatud kogemusi, kindlasti vajavad ettevõtjad teadlikkust jne. See on selline valdkond, kus iseenesestmõistetavalt oleks suhteliselt lühinägelik seada endale mingeid kiireid konkreetseid eesmärke, aga ma usun, et selle kui prioriteediga Konkurentsiamet kindlasti tegeleb. Ja selle eest ma võin seista ministrina, et Konkurentsiametile oleks see sisuline prioriteet.

Ma tänan, minister, teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellega on arupärimisele vastatud.

Läheme edasi 26. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmik, Valeri Korb ja Toomas Varek. Arupärimine on esitatud 19. veebruaril 2009. aastal ja käib Põlevkivi Tehnoloogia Arenduskeskuse kohta. Sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Hea minister! Seda arupärimist ajendasid esitama järgmised asjaolud. Teadaolevalt on Eesti maavara põlevkivi tohutu väärtusega, mis ulatub triljonitesse kroonidesse. Viimastel aastatel on teadusringkondades ja ka ärimeeste hulgas olnud päris palju arutlusi sellest, et need teadmised, mis meil on, on väga suured võrreldes teiste riikidega, teiste maadega, aga me ei oska neid hästi müüa ja nad ei ole nagu koondatud. Ühtepidi te kunagi ütlesite, et Tallinna Tehnikaülikool tegutseb selles vallas, aga tegutsevad ju ka ettevõtted ja Tallinna Tehnikaülikoolis on niimoodi, et on kolm instituuti, kes tegelevad. Tänapäeval tahaks võib-olla kõige rohkem tähelepanu just see tehnoloogia pool, õlitootmise pool. Kaks aastat tagasi me püüdsime seda teadus‑ ja arenduskeskust käima panna. Aga siis, kui ma Eesti Põlevkivist ära tulin siia majja, siis see ettevõtete poole vedamine jäi unarusse ja midagi sellest asjast välja tulnud ei ole. Milles on küsimus? Praegu on õlitootmise, mida me nagu oskame teha ja teistpidi ei tule see meil hästi välja, näiteks see, et Kiviõli põlevkivikombinaadil on juba kaks ja pool aastat UTT-500, mida nad pole käima saanud. Narva Elektrijaama UTT-seadmetest üks ka peaaegu ei tööta, teine töötab umbes 70%-lise võimsusega. Iga ettevõte ja iga mees varjab natuke midagi ja korralikku UTT-projekti meil praktiliselt ei ole. See on üks näide. Me tahaksime seda müüa Jordaaniasse ja Türki ja igale poole, tegelikult jupikaupa müüme – üks mees käib müüb ja teine käib müüb, aga asjast asja ei saa.
Nii et arupärijad leiavad, et selline teadus- ja arenduskeskus oleks vaja teha. Ettevõtjad praeguses situatsioonis ega ka ülikool seda käima ei vea, siin oleks vaja riigipoolset tuge. Tugi võib olla mitmesugune, üks asi on see n-ö nõudlikkuse pool ja initsiatiivi pool võib-olla selles mõttes, et panna kedagi seda asja vedama. Selles on sisu. Aga siin on konkreetsed küsimused ka. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi arupärimisele vastama!

Lugupeetud juhataja! Riigikogu liikmed! Vastan neljale küsimusele. Esimene küsimus: "Millisesse seisu on tänaseks nimetatud keskuse loomisega jõutud?" Silmas on peetud Põlevkivi Tehnoloogia Arenduskeskust. Nimetatud Põlevkivi Tehnoloogia Arenduskeskuse loomise ettevalmistused on praeguseks lõppenud järgnevatel põhjustel. Esiteks, kõikide teadus- ja arenduskeskuste või tehnoloogia arenduskeskuste või lühendatult TAK-ide loomise eelduseks on teatud miinimumarv osalejaid. See tuleneb tehnoloogia arenduskeskuse metoodikast, tema ideest, et ettevõtted paneksid oma nägemused kokku, paneksid oma raha kokku, kaasaksid teaduspotentsiaali ja püstitaksid arendusülesandeid, millel on ka reaalne majanduslik mõju. Selleks et TAK-i saaks luua, peab olema vähemalt neli ettevõtet või muud organisatsiooni. Teine põhjus on see, et sügisel langesid järsult naftahinnad, mis minule teadaolevalt sundis mitmeid Eesti õlitootjaid, kes võiksid  teoreetiliselt olla osa selle põlevkivi TAK-i partneritest, kärpima kulutusi arendustegevuseks. See on majanduslik reaalsus. Kolmas põhjus on see, et selle tõttu jäid ainsateks osalejateks, võimalikeks kandidaatideks Eesti Energia ja tehnikaülikool, mis ei võimalda seda luua, lähtuvalt TAK-i ideest, kus ikkagi ettevõtted peavad oma nägemuse, know how, raha kokku panema, et midagi arendada, midagi luua, millel on majanduslik väärtus. Sellest tulenevalt ka põlevkivi TAK-i taotlust need osapooled ehk siis Eesti Energia ja Tallinna Tehnikaülikool ei esitanud ja ei olnud ka mõtet esitada, mis sugugi ei tähenda seda, et põlevkivi ja temaga seonduva tehnoloogia arendusega ei peaks tegelema ega kasutama muid võimalusi, mida pakutakse ka riigi vahendite toel.
Teine küsimus: "Kui tähtsaks peate antud keskuse loomist ja millisena näete selle tegevusest tulenevate ettepanekute ja lahenduste rakendamist?" Ega mulle üldse ei meeldi see, et see põlevkivi TAK-i loomise initsiatiiv nurjus, aga ma selgitasin neid põhjuseid ausalt, nii nagu nad täpselt olid, need on arusaadavad. Me püüdsime ministeeriumi poolt igati agiteerida ja toetada ka neid eraettevõtteid, aga eraettevõtte otsused on eraettevõtte otsused. Taustaks: ka mitmetes teistes valdkondades jäävad need tehnoloogia arenduskeskused ühel või teisel määral seisma. Aga ma võin öelda seda, et nende tehnoloogia arenduskeskuste konkurss on jõudnud viimasesse ringi. Tehnoloogia arenduskeskusi tervikuna on tõenäoliselt rohkem, kui praegused vahendid võimaldavad. Eks näeb, millised on need sisulised hindamistulemused. Võib-olla tuleb hakata otsima vahendeid juurde, aga see on teine jutt. Mis saab aga edasi põlevkivitehnoloogia arendusest? Ühe sammuna me võtsime maha n-ö tavalise, kasutame sellist sõna, tavalise teadusarenduse innovatsiooni uuringute, rakendusuuringute arendusprojektide rahastamiselt piirangu suurettevõtetele. See piirang loob võimaluse ka nimetatud või võimalikele ettevõtetele, kellel on mingisugune kogemus, mingisugune teadmine põlevkivist ja tema tehnoloogiast, kasutada neid võimalusi, kui on vajalik, siis n-ö riigi rahalist tuge rahamahukatele arendustöödele. Minu teada ka näiteks Eesti Energia kavatseb kindlasti seda finantseerimisvõimalust kasutada, et käivitada või jätkata olulisi põlevkivi väärtustamise uuringuid.
Kolmas küsimus: "Mis ajaks näete ette selle keskuse tööle rakendamist?" Vastasin selle ära, et seda põlevkivi TAK-i sedakorda ei tule. Ma ei dramatiseeriks ka seda ühtepidi üle, lihtsalt ei dramatiseeriks selle tõttu üle, et need tehnoloogia arenduskeskused on lihtsalt spetsiifiline vorm ja on olemas teistsugused võimalused. Kasutan siin lihtsalt võimalust meelde tuletada, et meil on olemas energiatehnoloogia programm. Seal on terve rida riigi seatud huviküsimusi. See on programm, mis peaks tegutsema koostöös nelja ministeeriumiga, ka Haridus- ja Teadusministeeriumiga, ka Keskkonnaministeeriumiga, ka Põllumajandusministeeriumiga, mis võib-olla vähem puutub praegu põlevkivisse, küll aga muudesse energiavaldkondadesse, ja siis majandusministeeriumiga. Ma väga loodan, et need uuringud tulevad. Olulisem ja ma arvan, et ka küsijate jaoks olulisem on, et need n-ö tehnoloogiaarendused, innovatsioonialgatused tulevad ikkagi ettevõtete poolt. See on ikkagi see, mis on hästi tähtis. Ettevõtted suudavad enda ümber tuua ka selle n-ö akadeemilise potentsiaali.
Ja neljas, viimane küsimus: "Kas Teie meelest on tänaseks juba piisavalt tegeldud Eesti kõige tähtsama maavara ja selle rakendamise võimaluste uurimisega?" Ühtepidi ma vastasin sellele – energiatehnoloogia programm, muud küsimused, aga alati võib öelda, et mitte piisavalt. Ma olen sellega täiesti nõus. Kindlasti, tahtmata siin praegu loetleda neid energiatehnoloogia programmi rõhuasetusi, olen nõus sellega, et suuremat tähelepanu tuleb osutada põlevkivi väärtustamise uuringutele. Mõlemad ettevõtted – võib-olla mõlemad on kitsalt öeldud –, aga selles suunas nagu tegutsevad, ehk me räägime siin eelkõige põlevkiviõli edasise töötlemise uuringutest. Me peame panustama Eesti põlevkivist kvaliteetsete vedelkütuste tootmisele, mis tagab ka pikas perspektiivis põlevkivienergeetika säilimise ja konkurentsieelise. Samuti on põlevkiviõli, põlevkivist vedelkütuste tootmine peamine võimalus suurendada Eesti energeetilist julgeolekut olukorras, kus me küll katame enda elektrienergia vajaduse, kuid me oleme täielikult sõltuvad nii vedelkütuste kui ka gaasi impordist. Lihtsalt repliigina juurde, et ka energiamajanduse arengukava siiski teatud ulatuses käsitleb põlevkivi, võimalikku põlevkivitööstuse laiendamist ja uuringusuundi. Aga arengukava on üldine dokument, need reaalsed rakendused, mida me kõige rohkem nõuame või vajame, on hästi olulised. Oluline on siin tegelikult ka rahvusvaheline koostöö. Me teame, et põlevkivi vastu tunnevad huvi mitmed suurettevõtted, maailmas toimuvad erilaadsed uuringud. Meil on olnud koostöö USA-ga, me püüame sõlmida uue teadus- ja arendusalase koostöölepingu USA valitsusega suvel, õigemini, hiliskevadel peaks toimuma Tallinnas iga-aastane põlevkivialane maailmakonverents. Nii et selles osas kindlasti tegevused käivad. Aga ma olen ka alati nõus sellega, et tahaks rohkem, tahaks kiiremini, tahaks rutem, aga siin paneb reaalne elu asjad paika. Mida ma saan siit kinnitada, on see, et arendus-, rakendusuuringute puhul me peame põlevkivialaseid uuringuid majandusministeeriumi vaatevinklist ikkagi strateegiliseks. Me tahame neid rahastada. Aga selleks on vaja tegusaid ettevõtteid, head koostööd ülikoolidega, siis ei tohiks see riigi taha jääda. Aitäh!

Tänan, hea minister! Teile on küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Meeldiv on tõdeda, et tõesti, vastustest nendele küsimustele  tuli välja, et te suhtute sellesse küsimusse tõesti tõsiselt. Aga küsimus on selles, et te rääkisite siin välisettevõtete kaasamisest ja välisriikide kaasamisest. Kas Välisministeerium on teile ka appi tulnud selles osas või on Välisministeeriumiga sel teemal juttu olnud, et teiste riikide kaudu, kes on meie põlevkivist huvitatud – need on Kanada, Jordaania jne –, võib-olla tõesti ettevõtjaid juurde saada, et selline keskus siiski käivitada?

Aitäh! Ei, Välisministeeriumiga sellise põlevkivipartnerite otsimise üle ma ei kurda. Välisministeerium on alati olnud väga kooperatiivne. Ega nemadki suuda asuda ettevõtjate või teadlaste-energeetikute, geoloogide asemele. Ärgem tahtkem diplomaatidelt võimatut, ka nendel on teatud piirid! Selge on see, nagu ma ütlesin oma vastuses, et tegelikult me peame arvestama, et ka üha rohkem suuri välisettevõtteid tunneb huvi põlevkivi kui sellise vastu. See ei tähenda, et nad tulevad ukse taha. Loomulikult nad vaatavad ja jälgivad, kuna Eestis on teatud ainulaadne reaalne rakendamise kogemus. Aga selge on see, et tänapäeva maailma tehnoloogiad arenevad tunduvalt kiiremini. Need nägemused, kuhu tahetakse välja jõuda, on väga ressursimahukad, väga pikaajalised. Ma usun, et ka küsija on selles osas enam-vähem informeeritud, millest ma räägin. Kindlasti üks, see nn Jordaania projekt, mida härra Kaljuvee on siin kritiseerinud, on selline, mille puhul ma arvan, et me peame selliseid võimalusi kasutama. Kindlasti mitte prioriteete ümber seades, aga ma arvan, et see on selline näide, kus ikkagi meie tehnoloogia ja meie kogemuste vastu tuntakse huvi ja meil on võimalik oma teadmisi eksportida. Kuid me peame arvestama seda, et me ei saa eksportida vananenud teadmisi. Ühtlasi, kui sellised projektid edasi arenevad, siis kindlasti loob see praktilise nõudluse arendustegevuse, uuringute, innovatsiooni järele. Uskuge mind, sellised väga ebamäärased akadeemilised uuringud langevad selliste ülesannete püstitamisega natuke majandusministeeriumist eemale, aga ma usun, et meil ei olegi niipalju inimesi, et sellega suudaks tegelda. Kuigi samas võib öelda, et on väga palju huvitavaid küsimusi, mida võiks püstitada ja mida võiks teadlased uurida ja osaliselt meie nii Tallinna kui Tartu teadlased sellega mingil kujul tegelevad.

Tänan, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rein Ratase!

Tänan, austatud härra juhataja! Palun mulle kolm lisaminutit.

Palun! Kaheksa minutit.

Austatud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Auväärt Riigikogu! See, mida me kuulsime praegu siit puldist minister Juhan Partsi suust – need olid kuldsed sõnad! Me ei saa eksportida aegunud põlevkivialaseid teadmisi ja uuringuid. Meil on vaja tegusaid ettevõtteid, et vastavat Põlevkivi Tehnoloogia Arenduskeskust luua jne, jne. Ilusad ja õiged sõnad, aga kahjuks ainult sõnad, millel ei näi olevat katet. Ennist ma esitasin ühe küsimuse Eesti Põlevkivi võimaliku taaslahutamise kohta Eesti Energiast. Vastust kuulsite. Nüüd, eelnevas vastuses oli ka nenditud, et meil pole ettevõtteid, kes oleksid nõus selle Põlevkivi Tehnoloogia Arenduskeskusega liituma, seda asutama. Jah muidugi, lõpuks, kui me Eesti Energiat toidame ja kõvasti turgutame, siis ta võib ju ka Tallinna Tehnikaülikooli oma koosseisu võtta, oma kartelli. Ja siis ei jää meile isegi enam kahte võimalikku ettevõtet selleks tehnoloogia arenduskeskuseks, nagu ennist härra minister mainis, vaid on ainult üks – Eesti Energia, sealhulgas Eesti Põlevkivi, sealhulgas Tallinna Tehnikaülikool.
Mitte väga kauges minevikus oli meil põlevkivialane teadus-arendustegevus rohkem kui maailmatasandil – maailmas polnud kedagi vastu panna. Oli Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut, regionaalselt paiknes ta Ida-Virumaal. Meil oli Keemiainstituut, oma filiaaliga ka samas Virumaal ja siis võis kadunud akadeemik Agu Aarna täiel häälel öelda Teaduste Akadeemia üldkogul, et meie Eesti põlevkivist me võime saada vähemalt 40 erinevat tooteliiki. Põlevkivikeemia on selleks aluseks, mida põlevkivi meile kõike võimaldab. Mis nüüd on järele jäänud? Need on kõik ilusad sõnad! Aga mida rohkem me lahustame Eesti põlevkivi temaatika teiste, kuigi seonduvate üksuste ja tegevustega, seda halvem. Eesti Energia tegeleb nüüd usinasti tuumaenergeetikaga ja nagu ennist härra minister mainis, ka taastuvenergia evitamisega. See on kõik väga hea! Aga Eesti põlevkivi jääb sinna lihtsalt üheks abiventiiliks. Oleme jõudnud juba sinnani, kus kaugeltki mitte ainult Eesti Energia ei kasuta Eesti põlevkivi energia tootmiseks. Seda kasutatakse ka mujal, küll VKG-s, küll Kunda Nordicus, võib-olla veel kusagil. Mina leian küll seda, et on vaja ikkagi asuda tegutsema. Ja kui meil ei ole tõesti selgelt väljenduvate teaduslike tulemitega põlevkiviteadust, siis arendust võiks ikka olla. Ma olen täiesti nõus sellega, et vananenud teadmisi ei saa me eksportida, aga mida me siis oleme põlevkiviteaduse ja põlevkivi arendustegevuse raames teinud selleks, et neist vananenud teadmistest ja teadustulemustest – ütleme, veerand sajandi vanustest ja vanematestki – saaksid ja võiksid kiiresti saada ikkagi nüüdisaegsed? Muidu on tõesti nii, et tulevad Austraalia, tulevad Kanada ja võib-olla isegi Botswana ärksa vaimuga teadusmehed ja arendajad ning ütlevad, et nad arendavad meie põlevkiviteadust. Nii et südame palve: väga auväärt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, püüame tões ja vaimus ka tegudega kõike seda ilusat ja head, mis te ütlesite, aga mis jääb lihtsalt ikkagi soovunelma tasandile, ellu viia. Olen rääkinud.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega on arupärimisele vastatud.

Läheme edasi järgmise, 27. arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Toivo Tootsen, Rein Ratas, Nelli Privalova, Ain Seppik, Kalle Laanet, Vladimir Velman, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmik, Mailis Reps ja Kalev Kallo 19. veebruaril s.a. Arupärimine puudutab Kagu-Eesti teede hooldust. Vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Toivo Tootseni!

Härra eesistuja! Lugupeetud härra minister! Ega see teema ei ole teile kaugeltki uus, aga iga kord, kui ma sinna Võrumaa kanti sõidan, põrkun jälle sellesamaga kokku, et kohtumistel Võrumaal ja Põlvmaal on jätkuvalt mureallikaks sealsete teede ülimalt halb seisukord. Valdavalt on tegemist kruusateedega, nende korrashoid jätab väga palju soovida. Halbade teede tõttu on viga saanud masinad, inimestel pole aga tekkinud kahju kelleltki sisse nõuda. Väga halvas olukorras olev Värska-Saatse ja mitmed teised sealse kandi teed on viinud meeleheitele ka kohalike talunike käest piima kokkuvedavad inimesed. Mitmed talunikud plaanitsevad tootmist lõpetada, kuna vedajad keelduvad halbadele teeoludele viidates tulevikus enam nende piima kombinaati viimast. Samamoodi ei saa seal enam eriti rääkida taluturismi arendamisest ega millestki muust, sest kui teed ei ole, siis majandus ei kipu kuidagi edasi minema. On ju vana tõde see, et teed on majanduse veresooned. Siin ongi teile õige mitmed küsimused, millele Kagu-Eesti inimesed vastuseid ootavad. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Head küsijad! Ma vastan konkreetselt. Esimene küsimus: "Millised Kagu-Eesti teed on kavas sel aastal viia musta katte alla või muuta tolmuvabaks?" 2008. aastal viidi Võrumaal tolmuvabaks 18,6 km ja Põlvamaal 24,3 km kruusateid. 2009. aastal on kavas ehitada must kate kruusakattega maanteele Mõniste-Tiitsa-Karisöödi ning teha kahekordne pindamine maanteedele Vana-Roosa–Hürova ja Varstu-Tagakolga. Ma ei hakka täpselt kilomeetreid markeerima, läheb liiga detailseks. Kui on huvi, saab seda küsida ministeeriumist või Maanteeametist või kohalikust teedekeskusest. Kokku on aasta jooksul kavas Võrumaal muuta tolmuvabaks 4,7 km kruusateid. Põlvamaal on 2009. aasta jooksul kavas Tartu-Räpina-Värska maantee 54 ja 69 kilomeetri lõigu Leevaku-Võõpsu rekonstruktsiooni koondprojekti koosseisus ülejäävat freespuru kasutades ehitada mustkate järgmistele maanteedele: Võõpsu-Audjassaare, Beresje tee, Räpina-Rasina, Meelva tee, Toolamaa-Kureküla. Lisaks on kavas eelmisel aastal ehitatud kruusatee Matsuri-Kiveste-Sesniki pindamine 1,5 km ulatuses, kokku on aasta jooksul kavas Põlvamaal muuta tolmuvabaks 14,2 km kruusateid. Lisaks tuletame meelde, et viimased kaks aastat on Lõuna-Eesti teatud omavalitsusi ehk nn piiriäärseid omavalitsusi finantseeritud rohkem ka kohalikele omavalitsustele riigi poolt eraldatavate teede fondidest, nende konkreetne otsustuspädevus on valdade otsustada, milliseid teid ja millisele tasemele nad tahavad viia, kuid see näitab teatud prioriteetsust. Mis üldises pildis võib öelda, siis tõsi on see, et Võru- ja Põlvamaal on kruusakattega riigimaanteede osakaal suurem Eesti keskmisest, kuid niipalju kui teede olukorda kaardistatakse, siis Eesti keskmisele ta alla ei jää, millest me võime teha järelduse, et Eesti keskmine meid ei rahulda. Niipalju siis 2009. aastast.
Teine küsimus: "Rekonstrueeritud teed on kitsad, neil puudub teepeenar, servades on järskude servadega kraav ja suurematel autodel on ohtlik ning mõnel puhul ka võimatu vastutulevast sõidukist mööduda. Kas selline kokkuhoid teepeenarde arvel tasub end pikemas perspektiivis ära?" Suur osa kruusakattega kõrvalmaanteedest on kapitaalselt välja ehitamata ja raskendatud vete ärajuhtimisega kevadel ning suurte vihmade ajal ilmneb ebapiisav kandevõime. Sellistel raskendatud läbitavusega teelõikudel on esmaseks remonditööks veterežiimi korrastamine, piki- ja ristkraavide rajamine ning kattekonstruktsiooni tugevdamine. Kuna teemaad on suhteliselt kitsad, remonditööde käigus on aga vajalik kattekonstruktsioone tugevdada, millega kerkib olemasolev teepind, ei tule muldkeha laiendamine tihti kõne alla, muldkeha ei mahu lihtsalt teemaale ära. Seetõttu on paljudel väiksema liiklusega remonditud kõrvalteedel tegemist kruusakattega laiusega 6,5 kuni 7 meetrit, mis ulatub muldkeha servast servani. Mis puutub ohutuse tagamisse, siis remonditud kruusatee on kindlasti ohutum kui lai, remontimata, ebamäärase rist- ja pikiprofiiliga kruusatee.
Kolmas küsimus: "Väidetakse, et teehooldajad lükkavad teed tasandades kruusa kas kraavi või siis vastupidi – tee keskele, jättes selle tasandamata. Millised nõuded on kruusateede hooldajatele?" Kruusateede hööveldamise tehnoloogia kohaselt lõigatakse tekkivad augud põhjani välja, kobestatud materjal kantakse tee keskele või tee ühte serva valli, mis seejärel laotatakse ühtlaselt kogu tee laiuses, andes sellega vajaliku põikprofiili. Probleem võib olla üleniiskunud materjali puhul, mida selle püdeluse tõttu ei saa kohe tagasi laotada, vaid peab enne kuivatama. Materjali kuivatamise aeg sõltub suurel määral ilmastikutingimustest, kuid päeval ette võetud profileerimine lõpetatakse sama päeva õhtuks ja ööseks ühtegi valli tee keskele jääda ei tohi. Kruusa kraavi ei lükata ja mõnel teel, kus servas olevad vallid takistavad vee äravoolu, lükatakse teele ja planeeritakse laiali. Teeseisundi nõuete kohane põikkalle peab seisundi taseme "2" puhul olema üle 2%. Paremaks sõidetavuse tagamiseks ja et löökauke tekiks vähem, nõutakse teehooldajatelt teedel, kus see võimalik, põikkallet kuni 4%. Teeseisundi nõuete kohaselt on lubatud roopad ja ebatasasused seisundi taseme "2" puhul kuni 8 cm. Hooldajatelt nõutakse, et hööveldamist tuleb alustada ennetavalt, kui roopad ja ebatasasus on jõudnud vahemikku 2–4 cm.
Neljas küsimus: "Kas Kagu-Eesti teede korrastamiseks oleks võimalik kasutada senisest suuremas ulatuses nn euroraha?" Välisabivahendite kasutamise kohta on kehtestatud omad reeglid, millistel teedel milliseid vahendeid kasutada saab. Ühtlasi peavad nn eurorahast tehtavad objektid olema tasuvad. See sõna "tasuvus" on tee-ehituslik, teemajanduslik termin. Kuid käesoleval juhul on see oluline. Vastasel juhul, kui see nii ei oleks, siis me kasutaksime euroraha mittesihipäraselt. Välisabi kasutamise täiendavate võimaluste kohta praegu teave puudub. Meeldetuletuseks niipalju, et Ühtekuuluvusfondi vahendeid on võimalik kasutada üleeuroopalisse transpordivõrku kuuluvate maanteede arendamiseks. Eestis kuuluvad üleeuroopalisse transpordivõrku kuus maanteed: Tallinna-Pärnu-Ikla, Tallinna-Narva, Tallinna-Tartu-Võru-Luhamaa, Jõhvi-Tartu-Valga, Tallinna-Paldiski maantee ja Tallinna ringtee. Euroopa Regionaalfondi vahendeid on võimalik kasutada kõigi teiste TEN-teevõrku mittekuuluvate maanteede arendamiseks, kuid valituks osutuvad objektid, mis on tasuvad. Informatsiooniks niipalju, et me oleme vaadanud, et teatud ulatuses me peame laiendama planeeritud, n-ö riigimaanteede koondprojekti Euroopa Regionaalfondi vahenditest suurusjärgus 500 miljonit. Mul ei ole praegu materjale kaasas, kas seal on ka mõni Lõuna- ja Kagu-Eesti tee, loodetavasti jah, kuid see ei puuduta neid väikseid teid, mille tõttu paljuski tegelikult see inimeste rahulolematus ja põhjendatud rahulolematus tihti esile tuleb. Pluss lisaks INTERREG-programmi vahendeid saab kasutada vaid piiriüleste koostööprogrammidega seoses, kuid nende maht on suhteliselt väike. Me oleme algatanud ühe, mis on ka Lõuna-Eesti tee-ehituse või teede kordategemisega seotud ja see puudutab Karksi-Nuia ja Lillit suunaga Läti suunas. See ei ole otseselt Setumaa või Põlva- või Võrumaa, jääb rohkem Viljandi poole. Sellised on võimalused, selline on tänane informatsioon. Aitäh!

Tänan! Teile on ka küsimus. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan väga põhjaliku vastuse eest! Tegelikult eks ta ju niimoodi ongi, et kui Riigikogu liige käib ja kohtub inimestega, siis muud abi tal eriti pakkuda ei olegi, kui öelda, et edastab nende küsimused ministrile ja loodab, et saab temalt vastused.
Nüüd, mis puudutas seda vastust kolmandale küsimusele, siis see kõik on väga ilus ja väga õige ning selliseid teid mööda, mis on niimoodi hooldatud, oleksin ma täiesti nõus ka sõitma sealsamas Kagu-Eestis. Aga et teed nii ilusasti ja nende nõuete järgi korras hoida, see nõuab üsna palju raha ja seda raha praegu lihtsalt ei ole. Neid nõudeid ei ole kuidagipidi võimalik täita. Kui palju üldse on teehoolduseks sel aastal raha rohkem või vähem eraldatud Kagu-Eesti kanti?

Aitäh! Proportsionaalselt, kui me räägime teede remondist, hooldusest, siis on Kagu-Eestis arvestatud selliseid põhimõtteid nagu teede hulk, teede erisused. Me jääme sel aastal sama reegli juurde, mis on olnud suhteliselt erandlik, nende omavalitsuste teedele mõeldud riigieelarveliste vahendite eraldamise puhul ehk siis teatud vahendeid saavad need piiriäärsed kuus omavalitsust rohkem, pluss üksikud projektid, mille osas vähemalt mina olen püüdnud seda Kagu-Eesti temaatikat arvestada. Muidugi ennekõike seonduvalt piiriülesusega, aga see piiriülesus ulatub tihtipeale ka päris kaugele, seal on ikkagi alati olnud Eesti suhtes suhteliselt palju selliseid n-ö kohaliku tähtsusega projekte. Need on kõik olnud põhjendatud, aga on olnud meeldiv neid teha ja eks neid tuleb siis jõudumööda veel rakendada. Aga kuna aeg on hiline, siis võib-olla lihtsalt ergastaks teid korra seoses nende teedega. Ma ei tea, kas teile ei tulnud sellist mõtet, kui te loete nende üksikute teede kohta, et Eesti on selline riik, kus selle küsimusega peavad tegelema Riigikogu, väga tähtis institutsioon, meie seadusandlik võim, ja minister, ütleme, õhtul kell pool kümme ja natuke peale seda ning arutama näiteks Meelevalla tee kilomeetreid 0–1,5 jne. Kas ei oleks aeg hakata haldusreformi tegema? Kujutage ette, kui oleks juba tehtud haldusreform – härra Seppik juba ergastus! Me räägime abstraktselt parematest teenustest, ütleme, rahuldame ennast. See on niisugune tüüpiline näide. Ma kujutan täiesti selgelt ette, kui oleks suurem omavalitsus, kellele saaks delegeerida selliste teise või kolmanda tähtsusega (mis ei tähenda, et nad oleksid tähtsusetud) maanteed, anda suurematele omavalitsustele, siis oleks otsustuse tase märksa parem ja me saaksime delegeerida ka tulud ära. Aga täna, kujutage ette, me tegeleme riigi tasandil ka selliste väikeste teedega ja tihtipeale me ei näegi kaugemale. Mis tähendab ka seda, et otsustamine on hästi kaugel ja võib-olla ei tehtagi õigeid teid, võib-olla kohapealsed inimesed teeksid seda palju efektiivsemalt, jne. Nii et ma usun, et me võiksime nüüd jätkata haldusreformi teemal, kuidas haldusreformi läbiviimine leevendaks kohalike elanike rahulolematust ja täidaks kohalike elanike soove, mis on seotud väiksemate teede korrashoiu ja väljaarendamisega ning tõepoolest sellisele tasemele viimisega, mille tulemusena ei oleks piinlik nende aukudega teede pärast, kus me peame praegu oma autosid lõhkuma ja tihtipeale ei jõua koju ja inimesed mõtlevad lahkumisele jne. Ma absoluutselt ei taha selle küsimuse puhul käsitleda nende Kagu-Eesti teede valgustuse küsimust. Seda teemat ma ei tahaks täna tõsta.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Tõepoolest, nüüd ma muutusin erksaks, sest teema läheb väga põnevaks Kagu-Eesti teedega. Ma usun, et minu hea sõber Võru maavanem rõõmustab selle üle. Aga minu küsimus on teile, minister, uuesti sama, mida ma olen juba esitanud. Me ju tegelikult oleksime valmis teid selles asjas, mitte küll päris kõikides detailides, aga üldiselt toetama. Aga miks te teete ikka koostööd nende piduritega sealt Reformierakonnast ja miks te ei tule õigete inimeste juurde, miks me ei võiks seljad kokku panna ja selle asja ära teha? Mis te kogu aeg räägite – teeme, teeme? See pidur Lang, kes teil kogu aeg käsipidurit ja jalgpidurit sõtkub ja nimetab seda ise juriidiliseks kõrgpilotaažiks, see Ansip, kes on ju põhimõtteline haldusreformi vastane, nagu te teate. Ja nii me ei saa kunagi neid Kagu-Eesti teid korda, kui te lõpuks ei lähe sõnadelt tegudele üle. Miks te ei tee koostööd nende jõududega, kes oleksid valmis seda tegema ja millal hakkate koostööd tegema?

Aitäh selle hea küsimuse eest! Ma absoluutselt kindlasti viin selle sõnumi oma erakonna juhtorganitele, mida härra Seppik praegu ütles, et Keskerakond toetab haldusreformi sellisel kujul, nagu ta on välja pakutud. Mis muide, erinevalt sellest, kuidas seda on kajastatud, ei tähenda kaartide joonistamist, nõukogudeaegsete rajoonide taastamist ega kahetasandilist omavalitsust, vaid võtab arvesse Põhjamaade parimat praktikat ja väljakujunenud tugevate omavalitsuste funktsioone, et umbes suurusjärgus 25 000 elanikku on see, kes suudab formeerida omavalitsuse, kes suudab arendada ettevõtlust, välja arendada haridussüsteemi, arvestades kohaliku n-ö laiema kogukonna vajadusi, välja arendada kutseharidust, teha oma tööturupoliitikat, meelitada investeeringuid. Aga loomulikult aidata oma vaesemaid ja väetimaid, pakkuda häid sotsiaalteenuseid, teha mõistlikult korda teed, kavandada majanduslikult kõige ökonoomsem ühistranspordisüsteem, kusjuures seda kõike otseste valimiste kaudu, täpselt nii, nagu valijad selles Eestimaa nurgas õigeks peavad. Kujutage ette, milline elu meil oleks! Ma viin selle sõnumi, härra Seppik, oma erakonna juhtorganitele.

Austatud minister ja head ametikaaslased! Mul on teile suur palve, et me tuleksime tagasi Kagu-Eesti teedehoolduse küsimuse juurde. Rein Ratas, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister Juhan Parts! Need olid minu arust kuldsed sõnad sellisest lähimusprintsiibi rakendamisest, mida te siin äsja mainisite Kagu-Eesti teid käsitlevate otsuste raames, et neid peavad tegema kohalikud omavalitsused, mitte ei tule neid siin Riigikogus arutada. See on õige, subsidiaarsusprintsiip üle kõige! Kas ma saan õigesti aru, et kui siin Toompeal otsustati ühe kohaliku omavalitsuse volikogu koosseisu arvukust ja valimisringkondade arvu, siis teie olite selle vastu? Olen rääkinud.

Aitäh selle küsimuse eest! Aga ma pean tunnistama, et ma isegi ei suutnud oma peakesest üles leida, mis küsimust te konkreetselt puudutasite. Juhul kui te puudutasite mingisuguseid selle Riigikogu koosseisu ajal tehtud otsuseid omavalitsuste valimise ja koosseisu kohta, siis ma ei saanud oma tahet väljendada. Kui see puudutas mingit varasemat aega, siis teatud ajalisel perioodil oli mul võimalus selliseid vastutusrikkaid otsuseid siin vastu võtta, aga see aeg jäi õige lühikeseks ja minu teada nautis valitsus siis majandusbuumi ja eriti palju raskeid otsuseid üldse vastu ei võetud. Aga see on võib-olla ebaõiglane kriitika.
Ma tänan, härra Ratas, et te toetate haldusreformi! Ja tegelikult ongi vastus see, et paljuski oleks seda laadi kohalike teede puhul, millest me tihtipeale räägime ja mille pärast kohtadel käime, lahenduseks mõistliku suurusega omavalitsuste loomine. Te pakkusite välja, et omavalitsused võiksid otsustada. Aga kujutage ette – ma ütlen seda teile oma kogemusest ja ma olen täiesti kindel, et te saate ka seda kogeda ja teie erakonna suur juht, kes oli minu eelkäija, sai ka seda kogeda, et praeguste omavalitsuste huvi on totaalselt vastupidine: anda viimanegi kruusateelõik või metsateelõik riigile. See on ju mugav! Anda ta ära riigile ja siis järgmine käik on helistada Tootsenile või Kallole, et noh, kas saab nimekirja või ei saa. Vaat sellist laadi riiki me ehitame! Me võime seda mängida, aga tegelikult on ju need teed, millest me siin räägime, piisavalt tähtsad, et neid mitte jagada ära ühe, teise ja kolmanda väikese omavalitsuse vahel. Siis nad lagunevad sootuks ära. Ja selletõttu on nad riigi teed. Aeg on hiline. Aitäh teile!

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Ma usun, et see on võimas sõnum küll, kui Kagu-Eesti teede hooldus annab tõsise tõuke Eesti haldusreformi teostamisele. Aga sellega on arupärimisele vastatud.

Läheme edasi 28. arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Kadri Simson, Valeri Korb, Toivo Tootsen, Mailis Reps, Aadu Must, Rein Ratas, Evelyn Sepp, Ain Seppik, Vilja Savisaar, Marika Tuus, Helle Kalda, Toomas Varek, Inara Luigas, Enn Eesmaa, Vladimir Velman ja Eldar Efendijev. Arupärimine on esitatud 19. veebruaril s.a ja see käsitleb tuumajaamu ja nende rajamist. Vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja! Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esitan arupärimise, mille kirjutas 18 rahvasaadikut ja see on seotud tuumajaama rajamisega.
15. detsembril 2008 saatis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ministeeriumidele kooskõlastamiseks energiamajanduse riikliku arengukava ja elektrimajanduse riikliku arengukava eelnõud koos rakenduskavadega. Arengukava annab suuna rajada 2023. aastaks Eestisse tuumajaam ning teha selleks vajalikud seadusandlikud muudatused 2012. aastaks.
Ajakirjanduses on ilmunud rida artikleid, mis käsitlevad Eestisse tuumajaama rajamise plaani. Nendest saame teada, et Eesti Energia valis eelmise aasta lõpus välja kuus võimalikku Eesti esimese tuumajaama asukohta. Eesti Energia esialgsel hinnangul sobiksid need krundid nii oma geoloogilise ehituse kui muude tingimuste poolest. Enne edasisi uuringuid ootab energiafirma poliitikute heakskiitvaid otsuseid. 18. veebruari Eesti Päevaleht avaldas uudise selle kohta, et Eesti Energia liitus Ameerikas loodava täiesti uue väikese tuumareaktori arendusega.
Lähtudes sellest, palume härra ministril vastata neljale küsimusele. Ma ei hakka aega raiskama ja neid ette lugema. Loodame, et saame vastused. Aitäh, härra minister!

Palun, härra minister, Riigikogu kõnetool on teie päralt!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed!
Esimene küsimus: "Millises staadiumis on tuumajaama rajamise uuringud?" Hästi algses staadiumis lühidalt öeldes. Ministeerium peab vajalikuks, enne kui asuda aktiivselt tuumajaama rajamisest rääkima, arutada Riigikogus läbi energiamajanduse riiklik arengukava ning saada Riigikogult mandaadi, käivitamaks konkreetsem tegevuskava ka valitsuse tasemel, mis aga ei tähenda, et ettevõtted ei võiks teha muid ettevalmistustöid. Eesti Energia kui riigile kuuluv äriühing on kaardistanud potentsiaalseid tuumajaama asukohti Eestis ning on astunud ka muid samme, valmistamaks ennast ette, juhuks kui Riigikogu kõigepealt energiamajanduse arengukava heaks kiidab ja valitsus oma tegevuskava heaks kiidab, selle mõttega, et mitte kaotada aega.
Teine küsimus: "Millest lähtudes ja millistele uuringutele tuginedes valis Eesti Energia partneriks tehnoloogiakorporatsiooni Westinghouse?" Eesti Energia ei ole kindlasti valinud ühte partnerit, kuid püüab uurida võimalikku koostööd erinevate tehnoloogiakorporatsioonidega. Partnerlus nimetatud korporatsiooniga või suurem eeldus koostööks tuleneb kindlasti sellest, et Eesti, juhul kui ta jõuab praktiliste otsusteni tulevikus, vajab kindlasti väikese võimsusega tuumareaktorite tootjat. Väikeste reaktorite tootjaid ja arendajaid ei ole maailmas eriti palju. Samuti on tähtis leida kõige ohutum ja modernsem lahendus Eesti jaoks. Nimetatud korporatsioonis on käsil mitmed vägagi huvi pakkuvad strateegilised uuringud selles vallas.
Kolmas küsimus: "Kui palju võib tuumajaama rajamine maksma minna?" Tuumajaama maksumust on täna võimatu piisava konkreetsusega hinnata, see sõltub liiga paljudest muutujatest.
Neljas küsimus: "Kas tuumajaama rajamise osas korraldatakse ka rahvahääletus?" Ka täna kehtiva elektrituru seaduse alusel on tuumajaama rajamise loa andmine Riigikogu otsustuspädevus.

Tänan! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Sellega on 28. arupärimisele vastatud.

Läheme edasi 29. arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmik, Valeri Korb ja Toomas Varek. See on esitatud 19. veebruaril s.a ja arupärimine käsitleb energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavasid. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Hea minister! Selle arupärimise mõte oli selles, et me tahtsime teile appi tulla. Tahtsime appi tulla selleks, et see arengukava, mis on nüüd lõpuks Riigikokku jõudnud, siia tõesti jõuaks ja kiiresti jõuaks. Me nimelt kartsime, et nagu mõningad teie head ideed ja head projektid, mis majandusministeeriumi poolt ette valmistatakse, jäävad toppama kuhugi teise ministeeriumisse, juhtub sama ka selle arengukavaga. Arengukava kohta tahaksin öelda, et ma olin seda lugenud ka enne, kui see siia Riigikokku, majanduskomisjoni jõudis, ja ta on suhteliselt või piisavalt hea, et teda siin kiiresti menetleda. Tahaksin soovida jõudu nii meile kui ka ministeeriumile selle kaitsmisel. Aga need on siis küsimused. Aitäh!

Tänan! Ma palun vastamiseks Riigikogu kõnetooli minister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Vastan teie küsimustele.
Kaks esimest küsimust seoksin ma kokku ja need kõlavad järgmiselt: "Miks ei ole nimetatud arengukavad esitatud vastavalt lubatule? Mis asjaoludel olite sunnitud tähtaega ületama või ütlesite Te teadlikult ebaõige tähtaja? Mis kuupäevaks võib oodata nimetatud arengukavade esitamist?" Praeguseks on valitsus arengukavad Riigikogule esitanud. Riigikogu käsitleb neid. Kui rääkida viivitusest või sellest asjaolust, miks ületati esialgu planeeritud tähtaeg, mis oli selline, et detsembris jõuaksime nad valitsuse poolt esitada, siis põhiliselt oli see tingitud keskkonnamõjude hindamise aruannete heakskiitmisest Keskkonnaministeeriumi poolt. Keskkonnaministeerium palus endale täiendavalt aega. Meie kavandatud aeg oli lühem, kui Keskkonnaministeeriumil see tegelikult aega võttis. Ma väga loodan, et see mõni kuu tegi asja paremaks, et ei olnud lihtsalt ajaline viivitus.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate antud arengukavade väljatöötamise protsessi ja selle tagajärjel neisse kirja saanud sisu?" Üldiselt oli see protsess väga avatud. Me hindame kõigi panust, me märkasime sellist konstruktiivset suhtumist muide kõigi poliitiliste erakondade poolt, ka opositsioonis olevate erakondade poolt, mille eest minu siiras tänu teile. Oli märgata huvigruppide toetust. Me loodame väga, et kui see sisu, mida üks arengukava saab sisaldada, ei ole tänase päeva teadmiste ja võimaluste poolest ning konsensust taotlevalt ka mitte maksimum, on see siiski rahuldav. Kui küsida, kuidas ma hindan seda, siis kindlasti võtmeküsimuseks lisaks sisule ja erinevatele strateegilistele valikutele saab olema kõige keerulisem küsimus, kuidas tagada arengukavade n-ö järjepidevus, nende rakendatavus ja ka rahastamine. Siiski ei näe see arengukava ette mitte ainult erakapitalile uute või suuremate võimaluste andmist energeetikas, vaid kindlasti ka avalikke investeeringuid ja panustamist, ning saavutamaks mingisuguseid muutusi energeetikas, on kaks tingimust: et need oleksid järjepidevad ja tõepoolest ka järjepidevalt rahastatud. Seda juttu ei maksa võtta praegu eelarvest mingisuguse numbri väljakauplemisena. Need rahastamismudelid on erinevad, aga need rahastamismudelid eeldavad tihtipeale otsuseid, mis on võib-olla raskemad kui strateegilised eesmärgiseaded ja mingites põhimõtetes kokkuleppimine, tihtipeale jääb just puudu sellest, et praktilisel tasemel tegutseda n-ö strateegiate vaimus ja kontekstis. Ma usun, et sedakorda õnnestub see meil ehk paremini ja kindlasti ei saa selle temaatikaga tegelema ju mitte ainult see Riigikogu või ainult see valitsus, vaid ka järgmine, ülejärgmine ja üleülejärgmine ja siis on juba hoopis uued ajad.
Neljas ja ühtlasi viimane küsimus selles, ütleme, keskmaapikkuses jooksus koos teiega hilja õhtul: "Palju mõjutab nimetatud arengukavade kinnitamise viibimine nimetatud valdkonnas tegutsevate ettevõtete tegutsemist ja tulevikuplaane? Kuidas saavad ettevõtted välja töötada endale tulevikustrateegiaid, kui riiklik strateegia puudub?" Vastus on, et küllap see venitamine ei ole sedavõrd pikk, arvestades energeetikas mõõdetavat aega. Ütleme ausalt, mõneti oli see teatud viivitus meile võib-olla ka kasulik, kuna alles detsembri lõpus suudeti Euroopa tasemel kokku leppida energiaturu kolmandas paketis, mis mõjutab väga konkreetseid otsuseid, muide ka Eesti Energiat, millest me siin rääkisime, kuidas tagada n-ö loomulike osade või loomulike monopolide eraldatus ja võrdne kohtlemine kõigi turuosaliste suhtes, ning puudutas Euroopa Liidu kliimapaketis ja taastuvenergia kliimapaketis kokkuleppimist, milles olid ju ka viimasel hetkel teatud tuletised, mis mõjutavad meie keskkonda ja ka majanduskeskkonda järgmised kümme aastat, ning kahtlemata peame arvestama, et veel väga paljud asjad, mis ei sõltu Riigikogust, valitsusest, ministrist ega kellestki teisest, vaid väga palju väliskeskkonnast. Nii et palju asju võib muutuda. Ma arvan, et ka selle kava puhul on oluline ta mingisugusel kujul fikseerida ja leppida kokku tema arutelu siin teatud regulaarsusega, ma kujutan ette, et umbes kahe-kolmeaastase tsükliga, sest muutused energeetikas on kindlasti tulemas, mis mõjutab ka Eesti valikuid, ja oleks mõistlik, et meil see arengukavade väljatöötamise protsess ei oleks nii pidulik. Sel puhul võttis see tõesti võib-olla suhteliselt palju aega, oleks mõistlik, kui me suudaksime korrigeerida oma strateegiaid natuke lühema ajaga, mis ei tähenda küll väiksemat kvaliteeti laiemate huvigruppide, erakondade ja avalikkuse kaasamisel.

Tänan! Hea minister! Teile on küsimusi. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mina isiklikult loodan, et see teie mainitud uuem aeg, ehk te mõtlesite valitsuse vahetust, tuleb võimalikult ruttu. Kuid küsimus on selles, et me vajame valgustusaega, uut valgustusaega kiiresti. Rahvas ootab. Aga minu küsimus on selles, et ega te ei tea, kuidas suhtub sellesse arengukavasse justiitsminister Rein Lang, ja kas mitte tema ei ole see pidur, mis on takistanud teil õigeaegselt seda arengukava siia Riigikogusse toomast? Kuidas seekord on?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma mõtlesin, et kas te tegite praegu nalja, tahtsite olla teravmeelne või tahtsite arutada haldusreformi? Meil on justiitsministriga kindlasti mõningaid erimeelsusi, aga need on tõepoolest, ütleme, niisugused asjakohased. Energeetika puhul ei ole Justiitsministeeriumil olnud erilisi vastuväiteid.

Rein Ratas, palun!

Tänan, härra juhataja! Auväärt minister! Minu küsimus ei ole naljaküsimus, vaid ma esitan selle sügaval hingevärinal. Kõneldes elektrimajanduse arenguvõimalustest ja sellealasest hinnapoliitikast, palun öelge, kas teie osalusvalitsusel jätkub piisavalt põhimõttekindlust ja isamaa-armastust, et vastu seista võimalikule kiusatusele ja mitte sõlmida vastavaid leppeid Venemaaga, mida tegid meie lõunapoolsed saatusekaaslased. Olen rääkinud.

Aitäh! Ma vajaksin seda küsimust kirjalikult enda ette, et vastata nüüd jah või ei, sest küsimus oli kas-küsimus. Ja ma isegi ei tea, mis lõunanaabrite leppeid te silmas peate. Tõenäoliselt ühte informatsiooni Leedu kohta, mis Eestisse peegeldus jällegi oluliselt moonutatult. Ma ütlen lihtsalt info korras: Leedu valitsusel ei ole olnud huvi ühe teatud piirkonnas kavandatava jaama vastu. Küll aga olen ma nõus, et ikkagi üks meie teema on, ja ma isegi ei käsitleks seda praegu nii poliitiliselt, mida ma seondaksin isamaa-armastusega – mida mul jätkub, seda ma kinnitan –, aga see seondub teatud turu toimimisega. Mitte midagi ei ole teha, kui ei ole ühtset poliitikat ja reaalseid samme, kuidas käsitleda n-ö teistsugustes tingimustes toodetud kaupa, antud juhul elektrit, siis on olemas reaalne oht turu moonutamiseks, dumpinguks ja kõikideks muudeks asjadeks, mis on väga halb. See võib ajutiselt, muide, tähendada odavamaid hindu. Kuid odav hind on alati suhteline, selle tulemuseks on, et meie investeerimiskeskkonna usaldusväärsus, mida me hästi palju vajame – Kaljuvee räägib siin plokkidest, taastuvenergiasse tahetakse investeerida, paljud teised tahavad investeerida –, saab olulise tagasilöögi. Aga sellele küsimusele peaksime minu arvates lahendusi otsima üheskoos oma partnerite ja sõpradega Lätist, Leedust ja ka Soomest.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Selline lihtne küsimus: kas Estlink 2 tuleb õigel ajal ja kas me jõuame ka piisavalt kiiresti ära kasutada selleks ettenähtud Euroopa Liidu vahendid, selleks saada olevad Euroopa Liidu vahendid?

Tuleb! Ma võin rääkida siin Soomega ülestõstetud küsimustest, aga need on kahepoolsed küsimused. Ma olen natuke üllatunud, et Estlink 2 projektiga seotakse külgnevaid küsimusi, mida praegu põhjanaabrid on teinud, aga me saame nende juurde tulla siis, kui me oleme saanud nendega neid küsimusi käsitleda, arutleda, kui tahate, siis läbi rääkida.

Ma tänan, minister! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud. Ma tänan valitsuse liikmeid arupärimistele vastamise eest ja ma tänan ametikaaslasi küsimuste esitamise eest!

Head ametikaaslased! Tänane istung ei ole mitte lõppenud, vaid palun teid kõiki usinasti registreeruda pärast haamrilööki sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kuna soovijad ei ole, on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja jõudu teile!

Istungi lõpp kell 22.06.