Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame täiskogu V istungjärgu kaheksanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt saab üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Nii et, kolleegid, kui teil on soove, siis palun registreeruda! Kõnesoove ei näi olevat. Lähme kohaloleku kontrolli juurde. Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 rahvasaadikut, puudub 26.
Head kolleegid, meil on täna päevakorras kolm punkti.

Esimene päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Austame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime alustada lõpphääletust?
Panen lõpphääletusele keskkonnakomisjoni algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Seega leidis eelnõu toetust ja on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 36 ja § 64⁴ ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 22 ja § 25¹ muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni aseesimehe kolleeg Mai Treiali.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga muudetavad sätted võeti vastu Riigikogus 22. oktoobril 2008 ja nende kohaselt nähti ette muudatused pensionide ja puuetega inimeste toetuste kättetoimetamise korras alates 1. veebruarist 2009. Selline seadusmuudatus halvendas oluliselt pensioni ja sotsiaaltoetuste kättesaamise tingimusi ning tekitas olukorra, kus pensionärid ja puuetega inimesed on pidanud koos Sotsiaalministeeriumi allasutustega ebamõistlikult lühikese aja jooksul kõik ümberkorraldused läbi viima.
12. jaanuariks oli selgunud, et ministeerium ei ole suutnud ümberkorraldusi selliselt ette valmistada, et kõigile pensionäridele ja puuetega inimestele oleks tagatud pensioni ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste probleemideta ja tõrgeteta kättesaamine uue korra järgi alates 1. veebruarist. Nii selgus, et ligikaudu 10 000 eaka kohta puudub info, kuidas nad oma raha kätte saavad, ning et nad võivad seetõttu alates 1. veebruarist oma rahast ilma jääda. Seadusmuudatuses on selge sõnaga sätestatud, et kui pensionär või puudega inimene ei ole Sotsiaalkindlustusametile teatanud oma arveldusarve numbrit ega edastanud avaldust muu vastava valikuga, peatatakse talle pensioni maksmine alates 2009. aasta 1. veebruarist. Alles pärast avalduse saamist tehakse väljamaksed ka tagantjärele. Seadusega oli pensionäridele ja puuetega inimestele antud õigus lasta kanda oma pension või toetus kohaliku omavalitsuse arvele. See aga paneb omavalitsusorganitele täiendava koormuse, ilma et riik hüvitaks sellega seotud täiendavad kulud.
Segadust võis põhjustada ka Sotsiaalkindlustusameti teavituskiri. Otsus oma valiku kohta tuli inimestel teada anda 15. detsembriks möödunud aastal. Pange tähele aga sõnastust: "Pensioni või puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kojukannet riigi kulul võite taotleda juhul, kui olete sügava puudega töövõimetuspensionär või sügava puudega töövõimetuks tunnistatud rahvapensioni saaja või vanaduspensioni ealine isik ja kui lisaks nimetatuile on teil liikumistakistus või kui te elate hajaasustusalal (asulatest ja bussi- või rongiliiklusteedest kaugel) ja teile on pangateenus raskesti kättesaadav." Sellest nähtub, et seadussäte § 36 riikliku pensioni maksmise kohta,  lõige 5, on keeratud pea peale.
Inimesed pidid tegema valikuid, kui must valgel oli veel varasemast teada muudki. Näiteks oktoobrikuus avaldasid vist kõikide maakondade ajalehed suure pealkirja all teate, et pension tuleb maal tasuta koju ka tulevikus. Selle autoriks oli üks ministritest. Arvan, et see rahustas kõiki osapooli, seda just eriti maal, kus liiklustakistused ja probleemid pangaautomaatide kättesaadavusega on kõige suuremad. Kuigi oktoobris vastuvõetud seadusmuudatusest võib lugeda, et inimesed peaksid avaldama soovi, kuidas neile pension või toetus maksta, tundub, et inimeste vaba soovi ja taotluse asemel otsustab asja karm käsk. Kas oli jagatud kätte kontrollarvud, määratletud pensioni ja puudetoetuse koju saavate inimeste arv ning ülejäänutele, kes seda teenust ei oleks justkui õigustatud saama, teenust ei osutatagi? Kuna selline tegevus on seadusvastane, tekitas see muidugi palju eelarvamusi, ent lõpuks, nagu me kõik avalikkuse ees lahti rullunud tõsiasjade järgi teame, tegelikult nii just toimiti. Kui me arutasime Riigikogu sotsiaalkomisjoni koosolekul tänast seaduseelnõu, siis küsis üks kolleegidest, et kas siis sina seda ei teadnud. Nii oligi, et teatud arvuga arvestati.
Mida küll selle peale kosta? Muidugi räägiti tol korral komisjonis ka arvudest, aga nii kavalat plaani, et tegelikult opereeriti lihtsalt kontrollarvuga, millest ükski eaka või puudega inimese vaba soov üle minna ei saa, ma küll kahtlustada ei osanud. Ma arvan, et ka kõik opositsiooni saadikud uskusid, et väljaöeldud arvud on kontrollitud ja analüüsitud ning vastavad tegelikele vajadustele. Aga meid tõmmati lihtsalt haneks! Rahvaliidu fraktsiooni seaduseelnõu esitamise ajaks selgus, et pensionäride avalduste läbivaatamine ja otsustamine, kellele jätkata riigi kulul kojukannet ja kellele mitte, on tekitanud vaidlusi ja erinevat mõistmist ning võib põhjustada eri piirkondades ka pensionäride ebavõrdset kohtlemist.
Miks me nii arvame? Nagu selgub Elva Linnavalitsuse sotsiaalnõuniku kirjast, küsib temagi, miks ei jõua informatsioon kohalike omavalitsusteni. Samas tunneb ta heameelt, et valla- ja linnasekretäridel on nüüd võimalus kinnitada volitus pensioni maksmiseks teise isiku arveldusarvele, mis on vajalik ja loomulik. Jutt on muidugi notariaadiseaduse muutmisest 9. detsembril 2008. aastal. Samas kirjutati pensionide ja toetuste kojukande tingimuste muutmiseks seadusse sisse hoopis kohalike omavalitsuste arveldusarvete kasutamise võimalus, sellest aga varem ei räägitud ja see lülitati seadusse alles Riigikogus.
Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit saatsid Riigikogu sotsiaalkomisjonile pika kirja, mida komisjon kahjuks ei arutanud, aga ma loodan, et komisjoni esimees sellele vastas. Nad osutavad pensionide väljamaksmise korda puudutavate seaduste puudustele. Kirjas öeldakse, et seadusandja ei ole põhjendanud ülalnimetatud seadusmuudatuste otstarvet ja vajalikkust ega analüüsinud nende mõju kohalike omavalitsuste töökorraldusele ning seaduse rakendamiseks vajalikke kulutusi. Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni poole pöördusid eakad ja puuetega inimesed, kelle avaldustest selgub, et sotsiaalministri tegematajätmine on tekitanud olukorra, kus pensioniametitel on probleeme seaduse rakendamisega. Rahvaliit oli valmis abi vajavate inimeste pöördumisele lahendusi leidma. Selgitasime, kui hästi on Sotsiaalministeerium järginud seadustikku ning kodanike õigusi, pakkusime ka oma abi õiguste kaitsmisel. Mõned näited kirjadest, mis meie fraktsioonile saadetud.
"Minu vanaema on 83-aastane ja pole juba kaks aastat toast välja liikunud. Kuna tervis ei luba, siis lootsime, et talle tuuakse pension koju, nii nagu varem. Aga vastus tuli selline, et kuna tal pole tuvastatud puuet, siis vastus on ei. Ometi on must valgel kirjas, et seaduse kohaselt ei ole tähtis, kas liikumistakistusega pensionär elab linnas või alevikus või maal. Liikumistakistus iseenesest ongi riigi kulul kojukande alus." Või näiteks Pärnu Pensioniamet, kes vastas oma kirjaga kodaniku pöördumisele: "Pensioniametil puudub võimalus kontrollida kõigi isikute taotlusi, sellepärast lähtutakse otsuse tegemisel andmetest, mis on pensioniameti käsutuses. Liikumistakistus tehakse kindlaks määratud puudeastme alusel. Kuna teie kirjast selgub, et elate koos oma lapselapse perega, on teil võimalus kanda pension teise isiku arvele. Selleks ei pea te tulema pensioniametisse, vaid avalduse saab kinnitada vallas." Ja seega pidigi kodanik valima teise pensioni kättesaamise võimaluse ja esitama uue avalduse.
Üks eredaim näide kojukande korraldamisest on aga järgmine. Põltsamaa linna vanim elanik, 102-aastane, sai samuti pensioniametist eitava vastuse, kui ta palus endale pension riigi kulul koju tuua. Või veel üks kiri ühelt vallavolikogu liikmelt, kes tegeleb sotsiaalvaldkonna asjadega. "Hetkel on eakad solvunud, et seadus tehti kiirustades, ning segaduses, mille eest nad 60 krooni maksma peavad, enamik aga mures, kuidas raha kätte saada. Paljud elavad pensionist pensionini ja on nõus lihtsalt need 60 krooni maksma, osa siis pangaarvele kandma, peaasi, et raha kuidagi kätte saaks. Nii kaugele on jõutaktika jõudnud!"
Tõin teieni, head kolleegid, vaid mõned näited sellest, et puudu on hoolivusest. Kuidas muidu sai tekkida olukord, et tuhanded inimesed olid hädas oma väljateenitud raha kättesaamisega. Või soovitab keegi, et voodihaige inimene võiks oma pensioni lasta edaspidi kirjutada kas naabrinaise arvele või kohaliku omavalitsuse arvele? Seadussätte taga tuleb näha eelkõige inimest tema vajaduste ja elusaatusega.
Arutatava eelnõu koostamise eesmärk oli ennetada pensionide ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kättetoimetamise korra kiirustades muutmisest tingitud probleeme ja negatiivseid tagajärgi, lükata pensionide ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kättetoimetamise korra muutmine edasi ning jätkata pensionide ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kättetoimetamist seni kehtinud tingimustel ja korras riigi kulul postkontorite kaudu. Seda vähemalt niikaua, kuni üleminek uuele süsteemile on korrektselt ja kiirustamata ette valmistatud. Paragrahvi 1 punktist 1 võetakse välja võimalus kanda pension kohaliku omavalitsuse arvele. Omavalitsusele ei saa panna kulleri ülesandeid – see ei lähe kokku kohaliku omavalitsuse põhimõttega. Puudub ka seaduses sätestatud kord, mida kohalik omavalitsus neile ülekantud summadega tegema peab. Samuti võetakse välja isiku kulul kojukande lõpetamine.
Paragrahvi 1 punktis 2 tühistatakse § 36 lõiked 5 ja 6, kuna kojukannet maksja kulul ei lõpetata. Muudatused ei võta inimestelt võimalust lasta oma pension elukohajärgse pensioniameti kaudu iga kuu maksta nende arveldusarvele Eestis. Muudatuste kohaselt ei ole pensionäril otsest õigust nõuda pensioni kandmist omavalitsuse arveldusarvele. See võimalus ei ole välistatud, kui omavalitsus ja pensionär vastavad tingimused omavahel kokku lepivad. Seadusega aga sellist kohustust omavalitsustele ilma kulutusi hüvitamata panna ei ole õige. Kõigile teistele tuleks jätkata pensioni riigi kulul kojukandmist.
Paragrahvi 1 punktis 3 tühistatakse § 61⁴, kuna esimeseks veebruariks planeeritud kojukande lõpetamine jäetaks eelnõu seadusena jõustumisel ära. Paragrahvi 2 punktis 1 võetakse seadusest välja võimalus kanda puuetega inimeste sotsiaaltoetus kohaliku omavalitsuse arvele. Selle kohta puudub ka seaduses sätestatud kord, nii nagu pensioni saamise puhulgi. Paragrahvi 2 punktis 2 tühistatakse § 22 lõiked 3¹ ja 3², kuna kojukannet maksja kulul ei lõpetata. On selge, et kui keegi soovib, et talle makstakse toetus edaspidigi elukohajärgse pensioniameti kaudu iga kuu jooksva kuu eest tema arveldusarvele Eestis, siis muudatused seda võimalust ära ei võta. Kõigile teistele, kes seda soovivad, tuleks jätkata puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmist riigi kulul posti teel kojukandena. Praeguseks on selgunud, et avalduste läbivaatamine ja otsustamine, kellele jätkata riigi kulul kojukannet ja kellele mitte, on tekitanud vaidlusi ja erinevat mõistmist. Paragrahvi 2 punktis 3 tühistatakse § 25¹.
Kokkuvõtteks: pensionäride arv seisuga 1. jaanuar 2009 oli 379 106 isikut. Endiselt suurenes pensioni liigi järgi pensionäride arv kõige rohkem töövõimetuspensioni liigis. Rahvapensionäre on 6708. Kõige rohkem pensionäre on vanusegrupis 65–69 aastat, keda on peaaegu  68 000, vanusegrupis 70–74 on ca 61 700 inimest, vanusegrupis 75–79 ligikaudu 49 000 inimest ja üle 80-aastaseid on peaaegu 51 000. Maakonniti oli keskmine määratud pension  s.a 1. jaanuari seisuga kõige suurem Harjumaal: 4336 krooni, sealhulgas Tallinnas 4358 krooni. Kõige väiksem keskmine pension oli Põlvamaal: 3722 krooni. Kui me vaatame koondkokkuvõtet pensionide ja toetuste väljamaksmise viiside kohta – need andmed on saadud Sotsiaalkindlustusametist –, siis saame teada, et panka isiku arveldusarvele on kantud 514 276 inimese raha. See näitaja hõlmab ka muid toetusi kui pensionid ja puuetega inimeste sotsiaaltoetused. Teise isiku arvele avaldas soovi oma raha kanda 11 875 ja kohalike omavalitsuste arvele 645 inimest. Kojukannet maksja kulul tehakse 15 995 inimesele ja kojukanne saaja kulul toimub 17 860 inimesele.
Head kolleegid! Kui keegi tõesti usub, et eakal või puudega inimesel on lihtne seadusesilmast läbi murda ja läbida kõik vajalikud protseduurid oma õiguste eest seismisel, siis te tõesti eksite või on teil oma südametunnistuse asemel parteiline südametunnistus. Need 1160 vaiet, mis on esitatud, on vaid pisku murest. Ei ole ma ka seda meelt, et need 17 860 inimest, kes otsustasid iga kuu 60 krooni ära maksta, valisid selle lahenduse kerge südamega. Seni ei ole pensioniametid veel saanud ühendust 96 pensionisaajaga. Seega ei saa väita, et pensioni ja sotsiaaltoetuste maksmise reform on edukalt läbi viidud ja kõik on saanud oma valikud vastavalt oma soovile teha.
Luban siinjuures ka ühe väikese kõrvalepõike. Suhtumine asjasse on näha sellestki, et Rahvaliidu fraktsiooni seaduseelnõu, mis on esitatud 2009. aasta 12. jaanuaril, jõudis koalitsiooni soovil Riigikogu täiskogu ette 19. märtsil 2009.
Nüüd aga veel tõsistest asjadest. Kehtiv seadus sätestab, et valikud, mis praegu tehtud, on tehtud vaid aastaks. Nii et, head kolleegid, meil on vaja arutelu jätkata ja teha seadusmuudatused, et saavutada olukord, kus tõesti on võimalik inimese vaba valik, kus raskeid aegu näinud eakatel ning puudega inimestel ei tule oma piskust pensionist või toetusest ohverdada veel osa, et oma raha kätte saada. Ma mõtlen siinjuures seda, et pensioni või toetuse kojukanne maksab 60 krooni inimese kohta. 1. aprillist kasvab keskmine pension keskmiselt 223 krooni. Kuid palju on ka neid, kelle pension jääb alla elatusmiinimumi, mis 2007. aastal oli 2341 krooni. Rahvapension hakkab olema vaid 2009 krooni, alla 3000 krooni vanaduspensioni saajaid oli aasta alguse seisuga ligi 8500 inimest, lisaks veel hulk töövõimetuspensioni saajaid.
Head kolleegid, kutsun teid kõiki üles Rahvaliidu seaduseelnõu toetama ja arutelu jätkama! Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel on teile ka küsimusi. Kõigepealt saab sõna Taavi Rõivas.

Hea ettekandja! Mind natuke hämmastas, et teie ettekanne tulenes ikka veel nendest hirmudest ja andmetest, mis olid eelnõu esitamise ajal ehk siis 12. jaanuaril. Te räägite eelnõus 10 000 pensionärist, kellel võib pension jääda kätte saamata. Praeguseks on juba kaks korda uue süsteemi järgi pensione välja makstud. Öelge, palun, kui mitmel pensionäril jäi raha kätte saamata?

Hea kolleeg! Ma saan aru, et sa ei kuulanud minu ettekannet üldse. Ma rääkisin nii varasemast seisust, mis ajendas Rahvaliidu fraktsiooni seda seaduseelnõu esitama, kui ka sellest, milline on olukord praegu. Ma mainisin ka, et praegu on 96 inimest, kellega pensioniametid ei ole ühendust saanud. Aga ma juhtisin tähelepanu ka sellele suurele arvule inimestele – neid on üle 17 000 –, kes maksavad oma pensioni või toetuse kojukande eest 60 krooni iga kuu ära. See ei ole sugugi väike raha. Ja see ei ole sugugi kõikidel juhtudel oma vaba valik, et ma maksan selle raha ära, vaid see on peale sunnitud lahendus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Hea kolleeg Mai Treial! Ma tänan selle suure ja põhjaliku ettekande eest ja tänan ka selle eest, et te puudutasite Pärnu Pensioniameti temaatikat. Mina, kes ma pean seal tihedalt suhtlema rannarahvaga ja väikesaarte elanikega, pidin rahvasaadikuna vahendama nende muresid ka pensioniametile. Võin teile kinnitada, ma ei tea küll konkreetseid nimesid, kuid ilmselt oli pensioniametis tööl üsna südametuid inimesi, kes ei hoolinud sellest, et näiteks Manija saarel pole ei kauplust ega ühtegi avaliku teenuse osutamise punkti. Lähima kaupluseni mandrile, kus üldse pangakaarti võiks kasutada, on väga pikk maa. Need inimesed, kes minu kaudu edastasid pensioniametile oma taotluse, said eitavad vastused, kuigi esimeses kirjas pensioniametilt oli neile lubatud, et nende tingimused vastavad kõigile nõudmistele.

Aeg, kolleeg Soosaar!

Mis te arvate, mida peaks nende südametute ametnike vastu ette võtma? Kas äkki mõnes teises seaduses ei saaks neid korrale kutsuda?

Palun, kolleegid, peame kodu- ja töökorra seadusest kinni!

Hea kolleeg! Kõigepealt tänan sind selle suure töö eest, mis sa eakate õiguste eest seismisel oled teinud. Aga sinu küsimusele, mis puudutab ametnike tööd, annab vahest kõige parema vastuse Sotsiaalministeerium.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Hea ettekandja! Mind häirib väga see, et seletuskiri sisaldab valeandmeid. Rahvaliidu poolt ongi seda valetamist olnud üksjagu. Aga hea küll, laske edasi! 12. jaanuaril väitsid sa, et inimestele ei ole vaja koju viia raha, vaid voldikuid. Kas ma saan sinust nüüd õigesti aru, et pärast seda, kui uus süsteem on tööle hakanud, viiakse raha kätte neile, kellele vaja, ja kes soovivad, need saavad raha mujal kätte? Kas sa pärast seda, kui kaks kuud on süsteem töötanud, soovid üheks aastaks süsteemi tagasi keerata ja tagada kõikidele pensionäridele mitte raha, vaid voldikud informatsiooniga? Kas me lähme seda teed?

Rahvaliit ei ole valetanud. Meid ei ole pannud seda õppima ka Reformierakonna eeskuju, kuidas seda teha. Ei ole me rääkinud mingisugustest voldikutest. Sa küsid, kas nüüd peaks süsteemi tagasi pöörama. Rahvaliidu fraktsioon ei pea õigeks, et inimesed, kes praegu avalduse esitasid ja valiku tegid, tegid seda üheks aastaks. Kas aasta lõpul või aasta algul peavad nad nende avaldustega uuesti tegelema. Ma kordan veel kord: need 17 000 ja pisut rohkem inimest ei ole kindlasti oma vabal soovil langetanud otsust iga kuu kinkida Eesti Postile 60 krooni.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Austatud ettekandja! Rääkisin hiljuti ühel Eesti saarel pensionäridega, kes olid väga rahul uue süsteemiga. Peamine põhjus, mis nad välja tõid, oli see, et nad tunnevad, et nende raha on nüüd turvalisemas kohas. Enne oli palju sularaha kodus ja iial ei teadnud, millal võib mõni napsitanud külamees tulla laenu nuiama. Aga nüüd nad saavad öelda, et nendel on ainult pangakaart ja raha on pangas. Ka seal ei ole rahaautomaati, aga kohalik külapood on sõlminud pangaga lepingu ja nad saavad sularaha külapoest välja võtta, kui nad tahavad. Te tõite ainult negatiivseid näiteid, aga mis sõnum on teil nendele tuhandetele pensionäridele, kes on uue süsteemiga rahul?

Mul on hea meel, et sa oled tegelnud pensioniküsimustega ja pensionäridega. Aga seadusmuudatusi tehakse eelkõige ikkagi probleemide kõrvaldamiseks ja nende lahendamiseks. Sellepärast oleme rääkinud eelnõu seletuskirjas ja ka täna selles ettekandes rohkem negatiivsest. Ma ei ole rääkinud täna signaalidest, et inimesed on mures veel selle pärast, et nad on lubanud kanda pensioni  teise isiku arvele. Juba on juhtunud, et nad ei saa seda raha kätte. Või et ka pensioni väljavõtmisel ...

Kolleegid, palun vaikust saalis!

... või et ka pangaautomaatide juures on tekkinud teatud seltskond, kes jälgib, kuidas eakas inimene oma raha sealt välja võtab. Me tahame, et niisuguseid probleeme ei oleks, ja sellepärast me peamegi vajalikuks, et selle eelnõu menetlemine Riigikogus jätkuks ja aasta pärast oleksid asjad palju paremad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Kõik me mäletame, kui ulatuslikult toimus jaanuarikuus elanikkonna hirmutamine ja ennustamine, et pensione kindlasti kätte ei saa. Kõik me mäletame, millise ennetava opositsioonipoliitikute kriitika alla langes just selles küsimuses toonane sotsiaalminister, meie praegune kolleeg. Nüüd on ilmnenud, et ei läinud nii, nagu te arvasite või kartsite, et 10 000 inimesel jääb raha kätte saamata. Tegelikult pole mitte kellelgi, kes on oma valikust teatanud, jäänud pension kätte saamata. Kas teis on nii palju ausust, proua Treial, et te palute toonaste valesüüdistuste eest vabandust just eestkätt Maret Maripuult?

Ma väidan veel kord: Rahvaliit ei ole valetanud ja mina ka mitte. Ma pean ütlema, et sa ei kuulanud minu tänast ettekannet mitte sugugi. Kui sa oleksid kuulanud, oleksid saanud oma küsimusele vastuse. Opositsioon ei ole tegelnud mitte mingisuguse hirmutamisega. See on ainult sinu arusaam asjast.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Rahvaliidu viimane vale kõlas 45 sekundit tagasi. Nüüd aga edasi. Minu hea kolleeg Aivar Riisalu – ta ei viibi küll siin –  alustas oma töömehekarjääri postiljonina. Ja kuna vanainimene, kelle eest Riisalu kirju kandis, oli kunagi laskurkorpuses, oli tal relvakandmise luba. Ja too vanainimene andis talle oma püstoli. Sellegipoolest oli Riisalut kolm korda röövitud. Kui me praegu räägime ...

Kas me saaksime püsida eelnõu arutuse juures, mitte käsitleda siin isiklikke teemasid? Palun küsimus!

Jah, aga palun lisa nüüd need viis sekundit, mis sa mind katkestasid, minu sõnavõtule. Läheme edasi! Kui palju maksab pensionide kojukandmise jätkamine? See tähendab, turvalisuse tagamine, transport, palgad, kõik muu sinna juurde? Ja kust kohast kavatseb Rahvaliit selle raha võtta? Palun nimetage see allikas, millest teie tagasireform või kontrrevolutsioon kinni makstakse?

Rahvaliit ei kavatse seda kuskilt võtta, seda me teeme koos teiega siin Riigikogu saalis ja selleks on riigieelarve. Selleks raha ongi ette nähtud. Sa küsid, kui palju maksavad pensionide ja toetuste kojukanded. Juhin tähelepanu sellele, et 1. jaanuarist 2009 on Eesti postiturg avatud ja ka ministeeriumil on kohustus kuulutada välja riigihange, et saada odavamat teenust. Ma olen veendunud, et odavama teenuse võimalused on olemas ja kohtadel on need palju suuremad, kui praegu arvatakse. Nii et kutsun ministeeriumi üles riigihanget välja kuulutama.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Teise küsimuse esitamisel püüan kokku hoida eelmise küsimuse puhul ületatud 20 sekundit. Tahan proua Mai Treiali käest küsida asja, millele ma esimeses küsimuses vastust ei saanud. Praegu on see seadus päris hästi tööle hakanud. Isegi meie Manija saarel tulevad 70-aastased inimesed internetipunkti ja tunnevad huvi, kuidas oma internetipanga arvet hakata avama. Kas ei tasuks selle asemel, et hakata aega tagasi keerama, hoopis ATS-i vaadata ja mõelda, kuidas südametuid ametnikke, kes seadust eriti täpselt ei täida, korrale kutsuda?

Vabariigi Valitsuse seaduses on antud ministritele ülesanded, kohustused ja õigused. Sellest lähtudes peavad ministrid talitama oma alluvatega, nii nagu nad õigeks peavad. Mis puutub edukasse reformi nimetatud saarel, siis saan öelda, et need inimesed ei pea midagi tegema ja nad ei ole ka nende rohkem kui 17 000 inimese seas, kes maksavad ise kinni oma pensioni või toetuse kojukande.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Suur tänu põhjaliku ettekande eest! Nagu sa mäletad, muutsime sotsiaalkomisjonis seda seaduseelnõu põhjalikult ja need näited, mis sa siin tõid, et 102-aastane inimene ei saa riigi kulul pensioni koju – nende puhul on tunda sõna otseses mõttes ametnike omavoli. Nendel inimestel on õigus tagantjärele pension riigi kulul koju saada. Kuidas sa sellele reageerid? Sa kogu aeg proovid ametnikke kaitsta, aga ma leian, et siin on omavoliga tegu.

Ma ei proovi kedagi kaitsta ega kedagi süüdi mõista. Ma räägin seda, et reform viidi läbi kiirustades. See oli läbi rääkimata ja küllaltki vassiv.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Austatud ettekandja! Ma olen teiega täiesti nõus, et ükskõik millise reformi  läbiviimisega kus tahes maailmas tekivad ikka mingisugused probleemid. Kõik ei saa olla 100% ladus kohe esimestel päevadel, aga kõiki asju saab parandada. Ma loodan, et teie eelmises vastuses minule ei olnud irooniat, sest ma olen tõesti väga paljude pensionäridega suhelnud ja ma ei ole nende seas leidnud inimesi, kes ei ole praeguse süsteemiga rahul. Tahaksingi teie käest teada saada, kas teil on mingeid andmeid nende 17 000 inimese kohta. Kui paljud neist ei ole rahul ja kui paljud on rahul? Kas saab ikka öelda, et midagi on väga halvasti? Sest see tagasiside, mis mina olen saanud, on tõepoolest positiivne, kusjuures peamine argument on turvalisus. Raha on kindlalt pangas, mitte padja all, kust see võib ära kaduda, ära varastatud saada – mis iganes. Paljud ütlevad ka, et nad oleks ammu selle ära teinud, kui nad oleks selle võimalikkusest teadnud.

Ju me käime erinevaid teid mööda nii ideoloogilises mõttes kui ka päriselus. Kui sa tahad ühte näidet, siis üsna hiljuti rääkisin ma ühe vallavolikogu esimehega, kes on Piirissaare volikogu esimees. Tema ütles, et enamik valis saarel oma raha eest pensioni kojukande, sest teisiti ei olnud võimalik. See on vaid üks näide. Aga mul on tõesti väga palju andmeid selle kohta, et asjad ei ole sujunud päris inimeste vaba valiku kohaselt. Inimesed lihtsalt kartsid, et nad võivad jääda oma raha hilisemal kättesaamisel hätta. Tavaliselt elatakse ju pensionipäevast pensionipäevani ja kuu aega või paar nädalatki viivitust tähendab väga tõsiseid katsumusi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Austatud eeskõneleja! Teie kõne oli pikitud erinevate statistiliste arvudega ja üks arv, mis mulle meelde jäi, oli see, et 96 inimest ei ole oma valikut registreerinud. Ma ei saanud teie hääletoonist aru, kas seda on teie arvates vähe või palju. Kas seda on palju või vähe, oleneb muidugi sellest, mispidi vaadata. Äkki see arv on tulnud sellest, et mõned elavad välismaal, mõned on surnud ja kui siiamaani on neile kojukandeid postiljonid teinud, äkki on nad nüüd kurjad, et enam ei saa surnud hingedele pensioni koju kanda?

Lugupeetud kolleeg! Sa kindlasti kuulasid minu ettekannet väga tähelepanelikult. Ma rääkisin ka ühest teisest arvust, mis oli 17 860, ja nimetasin ühe tähtaja, mis on kehtivusaeg üks aasta. Nendest lähtuvalt usun, et meie seadusmuudatused on väga vajalikud ja eelnõu tuleb edasi menetleda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Hea ettekandja! Kas sotsiaalkomisjonis on kogu selle pensionireformi jooksul tulnud arutlusele ka teema, kui palju meie pangad on sellega teeninud, et nad on praeguseks saanud endale umbes 100 000 klienti juurde?

Otseselt ei ole me sotsiaalkomisjonis seda arutanud, aga ajakirjandusest on läbi käinud, et uute klientide arv on aukartustäratavalt suur ja kindlasti on see pankadele tulus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rain Rosimannus.

Hea ettekandja! Te näite olevat suur Piirissaare spetsialist. Kas tõepoolest Piirissaarel ei ole postipunkti, kust saab sularaha välja võtta, nii et peab ainult kojukandega asju ajama? Kas suure Piirissaare peal sellist võimalust ei ole teie arvates?

Eks me mõlemad ole suured asjatundjad kõiges, mis puudutab pensionireformi ja toetuste reformi.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole, täname ettekandjat! Läheme järgmise ettekande juurde, milleks on sotsiaalkomisjoni liikme Taavi Rõivase ettekanne. Palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Sotsiaalkomisjon on seda teemat väga mitmel korral arutanud ja püüdnud seda teha märksa laiemalt, kui konkreetsed eelnõud ette on näinud. Me oleme alati püüdnud läheneda küsimustele ka sellest vaatenurgast, kuidas inimestele, kes vajavad sularaha kojukannet, tagada ka muu eluks tarviliku kättesaadavus – näiteks toit ja esmatarbekaubad. Kui te lubate, siis ma julgen siit puldist öelda, et eelmine ettekanne sisaldas erakordselt palju valehinnanguid ja tendentslikku informatsiooni. Sotsiaalkomisjon on seda teemat arutanud väga põhjalikult ja ma annan teile hea meelega täpsemat, õigemat ja konkreetsemat informatsiooni toimunust ning püüan liigsetest emotsioonidest teema käsitlemisel hoiduda.
Esiteks statistikast. Kui paljudele inimestele üldse ning kuidas toetusi ja pensione välja makstakse? Panka, isiku enda arveldusarvele makstakse veidi rohkem kui 514 000 inimesele, teise isiku arveldusarvele läheb ligi 12 000 ja kohaliku omavalitsuse arvele 645 inimese raha. Kojukanne maksja kulul ei ole mitte 17 000, nagu eelkõneleja ütles, vaid 16 000. Tahan rõhutada, et need isikud, kes ei olnud nõus Sotsiaalkindlustusameti otsusega, kas nad on õigustatud edaspidi saama raha riigi kulul koju kätte, on kokku esitanud vaideid 1160. Ja pange tähele: nendest lahendati positiivselt 1085 inimese vaie ehk kiirelt arvutades üle 95%. Negatiivselt lahendati vaid 47 vaiet.
On õige, et eelnõu algatati 12. jaanuaril ja lähtudes tookordsest seisust. Seletuskirjas nenditakse, et ligikaudu 10 000 eaka inimese kohta puudub info, kuidas nad oma pensioniraha kätte saada soovivad ning et nad võivad seetõttu jääda pärast 1. veebruari oma rahast ilma. Minu meelest oleks olnud kohane, kui algatajad oleks eelnõu Riigikogus tutvustades tunnistanud, et need andmed ei osutunud tõeks. Praegu on Riigikogu jaoks tegu selge desinformatsiooniga. Ma kinnitan veel kord: pensionäridest ei esitanud avaldust 96 isikut, kellel on endiselt võimalus pöörduda  sinna, kust nad seni pensioni kätte said, ehk postkontorisse. Ja nad saavad kohe oma raha kätte. Kui me räägime rohkem kui 300 000 pensionärist, siis nood 96 inimest, kes ei ole ühendust võtnud, ei ole kindlasti nii suur number, et seetõttu kogu süsteem uuesti pea peale pöörata. Liiatigi on kahtlusi, et nende isikute puhul võib olla mängus mõni selline tegur, et nad ei olegi õigustatud pensioni saama, näiteks elavad nad mõnes riigis, kellega Eestil vastava sisuga kokkulepped puuduvad.
Teine asi, millest on hästi palju juttu olnud, on see, et kohalikule omavalitsusele pannakse lisakohustus maksta välja pensionid. Mäletate, Tallinna Linnavalitsus korraldas lausa pressikonverentsi, kus teatati, et kümnetel tuhandetel inimestel võib jääda pension kätte saamata. See oli täpselt samasugune retoorika nagu proua Treialil. Ma võin teile öelda täpse arvu, mitu inimest Tallinnas vastava avalduse on esitanud. See arv on 2. Mitte 2000, mitte 20 000. Üksnes kaks inimest soovib saada pensioni Tallinna linna kaudu ja need mõlemad inimesed on Tallinna linna eestkostel. Kõikide omavalitsuste peale kokku ei ulatu see arv tuhandeteni, vaid on 645 isikut. Enamikus omavalitsustes on tegemist ühe, kahe, kolme inimesega. Suurem on too arv omavalitsustes, kus asuvad hooldekodud ja kus seega on tegemist eestkostetavatega. Ma rõhutan veel kord: mitte ühelegi omavalitsusele ei ole seda kohustust pandud ilma omavalitsuse nõusolekuta. Pensioni saab omavalitsuse arvele kanda ainult juhul, kui omavalitsus sellega nõus on. Sotsiaalkomisjon ütles seda muudatust tehes ka väga selgelt välja – ma mäletan, et ma ise kinnitasin seda ka siitsamast puldist –, et tegemist ei saa olla kohustusega, vaid ainult kokkuleppega. Samas ma möönan tagantjärele tarkusena, et sotsiaalkomisjon oleks võinud põhjalikumalt seda selgitada, et astuda vastu tahtlikule desinformeerimisele opositsioonipoliitikute poolt.
Ja nüüd lükkan ümber kolm konkreetset valeväidet. Komisjon arutas seda 102-aastase Põltsamaa elaniku küsimust. Ilmnes, et poeg või tütar – ma nüüd hästi ei mäleta, kas see oli poeg või tütar, kellega see inimene koos elab –, teeb tema eest kõiki arveldusi. See küsimus sai komisjonis adekvaatse vastuse. Ma juhin tähelepanu veel sellele, et lisaks opositsioonile on ka ajakirjanduses kogu see teema väga teravalt üleval olnud. Näiteks kirjutati ühest meile kõigile tuttavast memmest ühelt Eesti väikesaarelt. Lausa Õhtulehe esikaanel oli lugu. Ja selle memme suhu pandi sõnad, et ta ei tea, kuidas ta pensioni kätte saab. Ma helistasin sellele inimesele, küsisin. Ta ütles, et tema on teinud avalduse, et pension panka kantaks. Nende saarel on postipunkt, kust raha kätte saab. Aga kuna hästi palju räägitakse, et pensione nüüd võib-olla kätte ei saagi, siis kardab ka tema, kas pension üldse panka jõuab. Ma kutsun kõiki kolleege üles sellist paanikat inimestes mitte tekitama! Tegelikult pole pensionide kättesaamisega mitte kõige väiksematki küsimust!
Teine näide ajakirjandusest, mida täna mainis ka kolleeg Treial, on seesama Piirissaare näide. Piirissaarest, mäletate, tehti üle kahe lehekülje suur reportaaž, kus kurdeti, et lähima sularahaautomaadini on 70 km pikkune tee, et tuleb minna talvel üle jää, et pensionär 70 km üle jää minnes peab läbima tohutuid takistusi jne, jne. Faktiliselt seal artiklis ei eksitud, sest lähim sularahaautomaat on tõesti 70 km kaugusel Tartus. Küll aga jäeti nii artiklis kui proua Treiali sõnavõtus ütlemata, et Piirissaarel on kohapeal elektrooniline postipunkt, kust on võimalik sularaha välja võtta. Ja kuni teatud piirini – kuni 1000 krooni korraga – on raha väljavõtmine seal täiesti tasuta. Ning lisaks sellele, et kohapeal on võimalik sularaha kätte saada, on enamikul juhtudel nende väikesaare elanike avaldused, kes soovisid pensioni kojukannet riigi kulul, tehtud positiivsed otsused. Ma pean seda konkreetset Piirissaare juhtumit silmas.
Minu meelest ei ole kohane täna arutada eelnõu tolle aja informatsiooni alusel, millal eelnõu on esitatud, ehk siis 12. jaanuari seisuga. Vahepeal on uue süsteemi järgi kahel korral pensione välja makstud ja neid kardetud või opositsiooni poolt ehk ka oodatud – ma loodan, et siiski mitte! – tõrkeid tegelikult ei tekkinud. Minu meelest oleks kohane ka välja öelda, et Sotsiaalministeerium ja Sotsiaalkindlustusamet tegid väga pingelist ja tulemust arvestades ikkagi head tööd selle nimel, et need probleemid ei tekiks. Nad said ennetavalt tohutult palju kriitikat. Me kõik mäletame seda! Meie hea ametikaaslane ei olnud siis veel meie ametikaaslane, ta oli sunnitud tagasi astuma muu hulgas ka selle kriitika tõttu. Praegu me näeme, et see kriitika ei olnud asjakohane vähemalt selles küsimuses mitte. Aitäh!

Kolleegidel on teile küsimusi. Esimesena saab sõna Mailis Reps.

Hea sotsiaalkomisjoni nimel ettekandja! Ma loodan, et kõik see, mida sa siin täna rääkisid, oli tõepoolest sotsiaalkomisjonis arutusel. Päris mitme selgituse juures sa väitsid, et üks või teine probleem on saanud lahenduse, et kriitika oli ennatlik. Ma mäletan tollest ajast küll veidi teistsugust ülevaadet. Üks või teine ei olnud saanud mitu nädalat või ligi kuu oma toetusraha kätte. See oli ka probleem. Aga kui rääkida kojukandest, siis täna on juba päris mitme küsimuse ja vastuse juures, sealhulgas ka sinu enda omades, jäänud mulje, et inimesed – on neid siis 18 000 või 16 000 –, kes pensioni kojukande eest maksavad 60 krooni, on selle üle äärmiselt rõõmsad või, nagu üks kolleeg ütles, on väga rahul selle lahendusega. Kas sotsiaalkomisjonil on teada mingi fakt, et see tõesti nii on?

Kõigepealt, hea kolleeg, ma kasutaksin võimalust tuletada teile kõigile meelde, et tegemist on kahe täiesti erineva teemaga. Selle seaduseelnõu puhul on juttu pensionide ja sotsiaaltoetuste kojukandest. Ning kojukandes tehtud muudatuste tõttu ei ole kellelgi jäänud midagi kätte saamata – see on eksitav informatsioon. Mis puutub nendesse, kes soovisid pensioni edaspidi saada koju enda kulul, siis sotsiaalkomisjon ei ole läbi viinud rahulolu-uuringut. Juhin aga tähelepanu sellele, et kogu selle muudatuse eesmärk oli, arvestades eelarve võimalusi, majandusseisu ja ka teenuse hinda, tagada pensionide riigi kulul koju viimine kõigile, kes seda tõepoolest väga vajavad, kelle puhul alternatiivi ei ole. Nii komisjon kui Riigikogu täiskogu võttis vastu otsuse, et neile, kellel on ilmselgelt ligipääs kas siis pangaautomaadile või kes muul moel raha raskusteta kätte saavad, ei ole mõttekas riigi kulul ja mõnes mõttes ka teiste pensionäride kulul kojukannet jätkata, kuna see seaks ohtu tõelistele abivajajatele teenuse osutamise.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Lugupeetud ettekandja! Kolmveerandi oma ettekandest sa pühendasid oma isiklikule seisukohale ja võib eeldada, et Reformierakonna seisukohale. Komisjonis ei räägitud Tallinna Linnavalitsusest mitte üks sõna, ei räägitud 102-aastasest isikust mitte üht sõna, ei räägitud meedias üleval olnud probleemidest, ei räägitud ka Piirissaare probleemidest ega teistest väikesaartest. Ma väidan, et see raha kokkuhoid on ühiskonna kõige väetimate kulul saavutatud. Sellepärast on mul küsimus: kas sa näed edaspidise suhtes probleeme nende 17 860 isiku osas, kes praegu kojukande kinni maksavad? Ehk võtaks riik needki kulutused enda kanda?

Kõigepealt, ma rääkisin siiski kõigist teemadest, mida on selle probleemistiku käsitlemisel komisjonis puudutatud. Ma ei pidanud silmas ainult viimast arutelu, kogu seda temaatikat on komisjon arutanud väga mitmel korral. Nii konkreetse 102-aastase inimese kui ka Piirissaare ja selle teise väikesaare elaniku küsimused on komisjonis jutuks olnud. Samamoodi raha kohalike omavalitsuste arvetele kandmine.
Kojukanne saaja kulul – ma palun vabandust, ma ütlesin ennist tõesti vale arvu – on, kui võtta arvesse nii pensionärid kui ka muud toetuste saajad, tõesti 17 860. Enne ma ütlesin 16 000 ja eksisin, palun vabandust! Samas juhin tähelepanu sellele, et on hästi palju väidetud nii komisjonis kui ka avalikkuses, justkui oleks kehtestatud mingi kvoot. Kui ma õigesti mäletan, siis väideti, et rohkem kui 12 000 inimesele koju raha riigi kulul ei kanta. Kõige parem tõestus, et sellist kvooti ei ole olnud, on fakt, et kojukanne maksja kulul on 15 995 juhul ehk siis märksa suuremas ulatuses, kui see väidetav kvoot ette kirjutas. Nende faktide põhjal otsustades ei ole seda kvooti aga kunagi olnud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh! Hea ettekandja! Vastupidi teie väidetele ütlen ma, et jumal tänatud, et meil opositsioon olemas on. Tänu sellele, et opositsioon hakkas juhtima tähelepanu nendele probleemidele, mis Sotsiaalministeeriumis ühel hetkel ilmnesid, hoidsime me võib-olla ära väga suure sotsiaalse katastroofi. Aga te lubasite anda täpset ja õiget informatsiooni. Kindlasti on Sotsiaalministeerium esitanud oma seisukohti ja minister Maripuu on selgitanud reformide tagamaid. Miks Sotsiaalministeerium ei korraldanud enampakkumist soodsama kojukandeteenuse saamiseks? Majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on kirjalikus vastuses Riigikogule väitnud, et seda oleks pidanud tegema.

Hea ametikaaslane! Ma siiski rõhutan, et ma ei ole sotsiaalminister ega saa siin esindada Sotsiaalministeeriumi. Ma olen sotsiaalkomisjoni ettekandja ja mul ei ole mingit voli rääkida Sotsiaalministeeriumi nimel. Mis puudutab seda, kas tegemist on opositsiooni teenega, siis ega ei saa iial teada, kuidas oleks läinud siis, kui opositsioon ei oleks, ma ütleksin siiski, paanikat külvanud ja tekitanud kümnetes tuhandetes inimestes, mitte ainult nendes, keda see otseselt puudutas, vaid ka paljudes teistes tõsist hirmu, et neil jääb pension või toetus kätte saamata. Me ei tea, mis oleks olnud siis, kui opositsioon seda ei oleks teinud. Küll aga ütlen, et te põhjustasite minu hinnangul  (see ei ole komisjoni, vaid tõesti minu isiklik hinnang) väga paljudele inimestele muret, mille põhjustamine, nagu me näeme, oli asjata. Ma kutsun üles tulevikus käituma vastutustundlikumalt, kutsun üles, et teie üleskutsed ja väited põhineksid ikkagi faktidel.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Kuulsin ettekandja sõnavõtust, nagu astunuks sotsiaalminister tagasi täiesti ilma põhjuseta, ilma mingi aluseta, millest võib järeldada, et ka peaminister rahuldas selle avalduse ilma mingi sisulise põhjuseta ja mingeid probleeme nagu ei olnudki. Kui palju teie hinnangul, kas isiklikul või komisjoni hinnangul, selliseid põhjendamatuid tegusid veel Sotsiaalministeeriumis või valitsuses üldse on sündinud?

Aitäh! Te kuulsite kahjuks valesti. Ma usun, et teil on võimalus veel tänase päeva jooksul stenogrammist täpselt kontrollida, mida ma ütlesin. Ma ütlesin, et selles küsimuses ehk pensionide ja sotsiaaltoetuste kojukande küsimuses kritiseeriti sotsiaalministrit selgelt ka asjade eest, mida tegelikult ei juhtunud. See oli minu väide ja selle taga ma seisan.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Mis puudutab pensionide ja pensionäridega seonduvat, mis puudutab puuetega inimesi ja nende toetustega seonduvat, siis palun unusta ära sõnapaar "paanika külvamine". Opositsioon käitus väga vastutustundlikult ja vastupidi sinu arvamusele tulime me inimestele appi. Neil ei olnud varem täit ülevaadet sellest, kuidas seadus toimima hakkab. Ma viitasin oma ettekandes ühe valitsuse ministri artikliteseeriale kõikides maakonnalehtedes. Minu küsimus sulle on see: kuidas sa näed arenguid, sest praegused valikud kehtivad ainult ühe aasta? Kas uue valikuga sünnivad samasugused karmid käsud või laabub kõik iseenesest?

Aitäh! Ma tsiteerin veel kord eelnõu seletuskirja: "Ligikaudu 10 000 eaka kohta puudub vajalik info, kuidas nad oma pensioniraha kätte saada soovivad, ning võivad seetõttu jääda 1. veebruarist ilma oma rahast." Head ametikaaslased! Igaüks teist võib ise hinnata, kas see, kui üks Riigikogus olev erakond kirjutab seaduseelnõu seletuskirja, et 10 000 pensionäri võib jääda ilma oma rahast, on konstruktiivne lähenemine või on see paanika külvamine. Las see hinnang jääda igaühe enda anda. Mis puudutab kojukande tulevikuküsimusi, siis päris kindlasti sotsiaalkomisjon nendel teemadel tulevikus peatub ja päris tõsiselt. Ma julgen küll loota, et me ei aruta mitte ainult raha kojukannet, vaid me hoiame silma peal ka sellel, et toit ja esmatarbekaubad jõuaksid nende inimesteni, kes ei pääse oma kodust välja. Selle teemaga peaksime me tegelema oluliselt laiemalt kui ainuüksi raha kojukanne.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma tuletan meelde vanemaid aegu, kui teie veel pikki pükse ei kandnudki. Teie erakonna peaideoloog Siim Kallas ütles siis, et pensionisüsteem on bürokraatlik süsteem, mis on mõttetu, asjatu, kallis ja tuleb saata reformide käigus prügikasti. Praegu see siiski toimib. Aga küsimus on järgmine: kas te ei arva, et selle aja jooksul, kahe-kolme kuu jooksul, kui puudega inimesed (neid oli mitu tuhat) jäid pensionist ilma, see äkki ei tekitanud paanikat ja muret väga paljudes inimestes?

Aitäh! Kõigepealt, sellel, millal mina hakkasin viigipükse kandma, ei ole selle eelnõu tähenduses erilist rolli. Samuti julgen ma sügavalt kahelda nendes sõnades, mida te Siim Kallase suhu panite, sest oluline osa praeguse pensionisüsteemi alustaladest, ma julgen öelda, on paika pandud ajal, mil Siim Kallas oli rahandusminister. Ma küll ei julgeks selliseid sõnu talle omistada. Samuti on erakond, millesse kuulub Siim Kallas, võtnud koos oma koalitsioonipartneritega ette pensionide indekseerimise muudatused, mis tegid võimalikuks viimase paari aasta pensionitõusu. Mis puudutab seda, et tuhanded inimesed ei saanud pensioni kätte, siis on teil küll valed andmed. Ma rõhutan veel kord: mis puudutab pensionide kojukannet, siis ei ole kuskil tuhandeid inimesi, kes on oma rahast ilma jäänud. See, millest te räägite, väljendab jätkuvalt 12. jaanuari seisu kartusi ja hirme. Täna võime rääkida juba faktidest, sest 1. veebruar, millega meid siin eelnõus hirmutatakse, on teadupärast möödas ja inimesed on reaalselt oma pensioni kätte saanud. Ma küsisin ise eelnõu ettekandja käest, kas ta teab mõnda konkreetset isikut, kellel on jäänud pension kätte saamata. Ta jäi vastuse võlgu. Ma arvan, et see on vastus ka teie küsimusele.

Aitäh! Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Rain Rosimannus.

Aitäh! Hea ettekandja! Äkki olete teie Piirissaare olukorraga paremini kursis? Oskate te öelda, kas Piirissaarel on postipunkt, kust saab pensioni kenasti välja võtta?

Ma tänan selle küsimuse eest! Ma peatusin põgusalt sellel küsimusel. Tõepoolest, see on olnud ka sotsiaalkomisjonis jutuks. Olles lugenud seda väga ülevaatlikku või efektset reportaaži sellest, et pensionärid peaksid justkui matkama üle jää lähima sularahaautomaadini, kontrollisin ma seda spetsiaalselt. Tõepoolest, Piirissaarel on olemas elektrooniline postipunkt, kust on võimalik sularaha välja võtta. Ma küsisin seda kohalike inimeste käest spetsiaalselt üle. Sellegipoolest on minu teada kui mitte kõigi, siis enamiku Piirissaare pensionäride ja toetusesaajate kohta tehtud otsus, et neile viiakse jätkuvalt riigi kulul pension või toetus kätte. Aga vastus küsimusele on jah, Piirissaarel on võimalik kohapeal sularaha kätte saada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Me räägime siin väga palju detailidest, kuidas reform läks ja kuidas ta ei läinud ning kes sai raha kätte ja kes ei saanud, aga ma tahan juhtida tähelepanu põhimõttele. Ei usu mina, et keegi nendest ligi 18 000 inimesest on väga rahul, et ta maksab ise kinni riikliku pensioni või toetuse kojukande. See on sunnitud valik ja rääkida siin, kuidas kõik on rahul, on täiesti vastutustundetu. Tegelikult oli ka komisjonis juttu sellest, kas Eesti riik käitub riigina, kui ta sunnib inimesi tegema riiklike pensionide ja toetuste kättesaamiseks selliseid valikuid. Kas riik ei peaks siiski käituma nii, et inimene selle valib? Kas see raha, mis sellest võideti, on väärt kõike seda, neid kartusi-segadusi ja ka kulusid, mis tekitati?

Aitäh! Küsimus on igati asjakohane. Ma olen isiklikult suhelnud väga paljude eakate inimestega nii enne kui ka pärast selle muudatuse tegemist. Julgen väita, et need inimesed, kellega mina olen suhelnud (neid on liialdamata öeldes paarsada), on konsensuslikul arvamusel, et esmajärjekorras tuleb tagada sularaha riigi kulul kojutoimetamine neile, kellel on selle kättesaamisel muidu takistusi. Näiteks Võrus olid pensionärid seda meelt, et Võru linnas elavad liikumistakistuseta pensionärid ei peaks pensioni koju saama. See oli pensionäride enda täiesti konsensuslik arvamus. Küll aga peeti seda vajalikuks just maal elavate ja liikumispuudega inimeste puhul. Kui me võtame lähtekoha, et need, kes tõepoolest vajavad, peavad seda teenust kindlasti saama, ja arvestame seda, et riigieelarve võimalused on kahtlemata piiratud, mitte ainult selles küsimuses, vaid ka kõikides teistes küsimustes, ja on alati olnud piiratud, siis ma usun, et selle piires me tegime vajaliku ja mõistliku otsuse. Me prognoosisime sotsiaalkomisjonis ja Riigikogu täiskogus, et inimesi, kes kindlasti vajavad pensioni riigi kulul kojuviimist, on umbes 12 000. Reaalsus on, et neid on 16 000. Kõigile, kes seda objektiivselt võttes vajavad, peab see kojukanne ka tagatud saama. Nii ütleb seadus. Kui on üksikuid näiteid, mille puhul arvatakse, et Sotsiaalkindlustusamet on kellelegi liiga teinud ega ole järginud seadust kas grammatilises või tähenduslikus mõttes, siis tuleb nende küsimustega tegelda. Ma ei julge mingil juhul väita, et ei ole ühtegi inimliku eksimuse tõttu tekkinud probleemi, aga ma ei ole nendest kuulnud. Kui neid on, siis neid on võimalik kõiki töökorras lahendada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Olete te minuga nõus, et reformi on võimalik teha jõuga ja on võimalik teha mõistusega? Selle reformi puhul näen mina küll seda, et on kasutatud jõudu ja võib-olla õige natukene mõistust. Kas te ei leia, et oleks võinud peaaegu samasuguse majandusliku tulemuse, need mõnikümmend miljonit krooni kokkuhoidu, saada siis, kui oleks lähenetud asjale rahulikult, oleks seletatud, et kes tahab, saab pangast, kes tahab, saab lasta koju tuua? Kui ühe aasta jooksul oleks seda selgitanud ja selle asjaga tegelnud, siis oleks asi samasuguse majandusliku tulemusega lõppenud. Aga nüüd oleme me tõesti kasutanud ainult jõudu ja mõistust vaid natukene. Sellepärast me olemegi sellises seisus, et vaidleme ja vaidleme. Kas te olete minuga nõus, et jõudu kasutati liiga palju ja mõistust liiga vähe?

Aitäh! Ei, ma ei ole selle hinnanguga nõus ega ole nõus ka selle hinnanguga, et samasugune majanduslik tulemus oleks saavutatud juhul, kui selle muudatuse tegemisega oleks terve aasta viivitatud. Puhtmatemaatiliselt ei saa see loogika klappida. Selliste muudatuste tegemine ei suju kindlasti sajaprotsendiliselt tõrgeteta, aga täna, erinevalt eelnõu koostamise ajast, võime me juba kasutada tagantjärele tarkust. Minu jaoks ütleb see tagantjärele tarkus, et väga suur osa sellest, mida me nimetame kriitikaks, kartuseks, paanika külvamiseks või milleks iganes, on osutunud põhjendamatuks. See on igaühe enda valik, kas ta seda tagantjärele tarkuse abil tunnistab või jätkab kartuste külvamist tingimustes, kus me teame, et tegelikult need kartused olid enamikul juhtudel asjata.

Kolleegidel teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun, et te kordaksite üle komisjoni otsuse eelnõu edasise menetlemise kohta.

Komisjon tegi ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada, lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi.

Tänan ettekande eest! Läheme edasi. Meil on võimalus avada läbirääkimised. Fraktsioonide esindajad, palun! Kõigepealt saab Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Vilja Savisaar. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Algatuseks ütlen kohe ära, et Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab Rahvaliidu esitatud eelnõu ja selles sisalduvaid algatusi. Jah, eelnõu esitati menetlusse 12. jaanuaril ja mul oli kuidagi küüniline kuulda, kui eelkõneleja luges seletuskirjast tähtaegu, mis on kõik ammu möödas. Ma ei tea, miks koalitsioon seda nii kaua menetlusest eemal hoidis, miks ta ei menetlenud seda kohe, kui selleks oli võimalus.
Aga meenutan teile, et 12. jaanuar oli see aeg, kui meile oli selge, et 1. oktoobril jäid väga paljud puuetega inimesed oma toetustest ilma. Tegelikult, kui praegu räägitakse paanikast, siis see ei ole ka päris tõde. Õigemini, ma julgen öelda, et see on vale, sest see oli aeg, kui oli teada, et pensionide kojukanne hakkab muutuma. Olid selgelt olemas faktid, et väga paljud inimesed ei saanud oma ainukest sissetulekut kätte. Nii et ei ole mõtet seda öelda ega ole mõtet nõuda saamatult ministrilt vabandamist selle eest, et ta on tegelikult väga paljudele inimestele põhjuseta kannatusi tekitanud.
Julgen meelde tuletada, et nagu igasuguste reformide puhul, kehtib ka selle reformi puhul tõde, et kui on näha, et süsteem ei käivitu õigel ajal või tõrgeteta, siis ei minda sellele üle, vaid jätkatakse vana süsteemi niikaua, kuni on selge, et kõik lahendused on olemas ja süsteem toimib perfektselt. Ma arvan, et ainuüksi nende inimeste kannatuste pärast peaksime me minema tagasi vanale süsteemile, mis kehtis enne nn pensionide kojukande ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kojukande reformi.
Keskerakonna fraktsioon toetab eelnõu menetlusse jätmist ka sellepärast, et me soovime eelnõu oma muudatusettepanekutega toetada. Me teeme ettepaneku lõpetada ka teise isiku arvele kandmise võimalus, sest on ju läbi töötamata olukord, mis juhtub näiteks siis, kui see teine inimene sureb. Mis saab siis selle teise inimese rahast? Kes tõestab, et seal arvel oli veel kellegi teise inimese raha? Kui me Eesti tegelikkust ja reaalset elu vaatame, siis ega vanemad ja lapsed pahatihti omavahel päris hästi läbi ei saa. Sageli ei ole teada, kas see õnnetu vanainimene ka oma lapse käest raha tegelikult kätte saab või ei saa.
Lisaks sellele, ma arvan, ei peaks me Riigikogu tasemel seadusega tegema mõnele riigifirmale soodustusi või erapankadele lisasissetulekut võimaldama. Kui meil on olemas riiklik pension, siis on riigi asi see inimestele, kes seda tahavad, riigi kulul koju kätte viia, me ei pea seadusega looma võimalusi toita panku ja näiteks riigifirmat Eesti Post.
Siin on väga palju räägitud, et pensionärid on õnnelikud ja leplikud. Jah, see võibki nii olla. Aga mina olen küll arvamusel, et me ei peaks karistama neid inimesi, kes on leplikud. Ega me ei teagi, mispärast nad siis nii leplikud on. Võib-olla on see hoopis hirm selle ees, et kui väga nuriseda või mitte nõus olla sellega, mida riik pakub, siis äkki jääb sellestki rahast ilma. Pole ju selles eas enam eriti jõudugi enda eest võidelda ja vaielda. Nii ongi lootus, et kui olla vagusi ja tänulik, et riik annab mingigi võimaluse oma raha kätte saada, ehk siis ikka kuidagi selle raha ka kätte saab.
Ma siiski loodan, et lugupeetud koalitsioon annab võimaluse seda seadust edasi menetleda. Siis saaksid likvideeritud need nn näited ja eelkõneleja ei saaks tulla pulti ja rääkida, et millest me räägime, et see on ju kõik juba vana asi, see on 12. jaanuari seis. Midagi ei ole teha, Riigikogu menetleb seadusi kolmel lugemisel. Selleks see ette nähtud ongi, et kui vahepeal on olukord muutunud, siis saab teha ka muudatusi. Ma tänan!

Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Mai Treial.

Austatud ettekandja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni algatatud seaduseelnõu tutvustamisel püüdsin ma oma ettekandes teha puust ja punaseks, missugune olukord on. Kuid kahjuks ei saa ma midagi teha sellele saalipoolele, kes istub paremal pool ja on valdavalt Reformierakonnast, kui nad ei kuule, ei näe ega taha teha valikuid.
12. jaanuaril 2009 esitas Rahvaliidu fraktsioon Riigikogule riikliku pensionikindlustuse seaduse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ettepaneku, mis käsitles pensionide ja toetuste kojukannet. Nädala pärast tegin sotsiaalkomisjonis ettepaneku, et see seaduseelnõu tuleb võtta arutlusele. Sotsiaalkomisjonis toimus hääletus, ja nagu tavaliselt opositsiooni eelnõudega ikka, toetasid seda, et võtta eelnõu kiiresti menetlusse, mina ise kui ainus Rahvaliidu fraktsiooni esindaja komisjonis ja kaks Keskerakonna esindajat. Koalitsioon oli sellele vastu. Ju siis tahetigi lasta inimestel praadida. Pea liiva alla peitmine ja see, et komisjoni ettekandja tuli täna eelnõu arutelul välja demagoogiaga, on küüniline.
Head kolleegid! Ma arvan, et selle seaduseelnõu edasiseks menetlemiseks on põhjust küllaga. Sellepärast palub Rahvaliidu fraktsioon seda seaduseelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, lõpetame läbirääkimised. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me peame seda ettepanekut hääletama. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 36 ja § 61⁴ ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 22 ja § 25¹ muutmise seaduse eelnõu 404. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 28 ja erapooletuid oli 1. Sotsiaalkomisjoni ettepanek leidis toetust.
Eelnõu 404 on menetlusest välja langenud.

Läheme Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2² muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise juurde. Kutsun kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liikme Toomas Trapido.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me esitame täna eelnõu, mille eesmärk on puuetega inimeste inimväärsem kohtlemine. Nimelt, praeguse regulatsiooni kohaselt peab puudega inimene oma puude raskusastet tõestama kõige rohkem iga kolme aasta järel ja tihti ka tihedamini. Samas, kui inimese puue on tõesti raske, kui ta on täielikult pime või kurt või puudub tal mõni jäse, siis meie arust (mitte ainult meie arust, see eelnõu on ajendatud mitme sügava puudega inimese pöördumisest) ei ole selline pidev puude tõestamine põhjendatud.
Mida me ette paneme? Ka põhiseadus ütleb, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. See eriline hool võikski tähendada seda, et inimest koheldakse väärikalt, eriti kui ta on abitumas olukorras, ja riik peaks püüdma teda pigem aidata kui tekitada talle lisatüli. Nagu öeldud, meie eesmärk on see, et sügava puudega inimene ei peaks iga kolme aasta tagant tõestama oma puude raskusastet. Me paneme ette, et puude raskusastme saab pere‑ või eriarsti ettepanekul määrata tähtajatult. See ei ole mingil moel kohustus, vaid see on võimalus. Kui inimesele tehakse näiteks operatsioon ja paigaldatakse protees, mis tema toimetulekuvõimet olulisel määral parandab, siis saab samamoodi pere‑ või eriarsti ettepanekul algatada puude raskusastme vähendamise. Ma näitan seda pilti sellepärast, et on öeldud, et puude raskusaste võib tõesti oluliselt väheneda. See on tõepoolest nii, aga see eeldab näiteks sellise kõrgtehnoloogilise proteesi paigaldamist, mille hind on võib-olla miljoni krooni kandis. See protees on lihtsalt üks näide, aga sellise proteesi paigaldamise fakt kindlasti ei kao kuskile, see võimalus on meditsiinisüsteemis olemas. Kui seda tehakse, siis kindlasti saab ja tuleb teavitada puudega inimese kas perearsti või eriarsti ja seejärel saab algatada puude raskusastme vähendamise. Aga kui sellist toimingut ei ole tehtud, siis ei ole puudega inimesel erilist mõtet käia iga kolme aasta tagant oma puuet tõestamas.
Veel kord: siin on konkreetselt see tekst, mille me ette paneme. See on ka alla joonitud ja isegi rasvasesse kirja pandud. Me soovime täiendada ühte lõiget ühe väikese lauseosaga, et pere‑ või eriarsti ettepanekul saab puude raskusastet määrata tähtajatult.
Ma soovin näidata teile ka tööealise inimese ekspertiisitaotlust, mille inimene peab täitma puude tõestamiseks. Mina nägin seda esimest korda. Kindlasti on paljud teist seda varem näinud, aga mina ei olnud näinud. Lihtsalt illustratsiooniks ütlen, et see ankeet on äärmiselt mahukas. Siin on umbes sada küsimust. Kõik inimesed ei pea muidugi kõigile küsimustele vastama, aga kui tegemist on kas sügava nägemispuudega inimesega või inimesega, kellel on muul põhjusel probleeme sellise ankeedi täitmisel, siis peab ta kasutama selleks kõrvalist abi. See on ikkagi väga tülikas.
Meie ettepanek, nagu öeldud, on võimaldada puude raskusastme määramist tähtajatult, aga sotsiaalkomisjonis oli arutelu all praeguse tähtaja pikendamine näiteks viie aastani. Põhimõtteliselt on öelnud ka Tallinna Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Puuetega Inimeste Koda, et me võiksime sel teemal arutleda. Sellisel juhul kattuks puude raskusastme määramise aeg töövõimetusprotsendi määramise ajaga, need oleksid sünkroonis.
Meie arust on probleem olemas ja riik võiks puuetega inimestele võimaldada inimväärikamat olemasolu. Kutsun üles seda eelnõu edasises menetluses toetama ja vajaduse korral seda ka sobivalt muutma. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on teile küsimusi. Esimesena saab sõna Evelyn Sepp.

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ise ei ole ma selle problemaatikaga lähedalt kokku puutunud, aga mulle on jäänud kõrva selline väike vahetegu. Ühed räägivad puude astme pidevast uuesti tõestamisest, mille kohta kehtib see kurioosne näide, et ega ikka jalg tagasi ei kasva, ja muud sellised asjad. Teiseks on kõne all toimetulekuvõime paranemine. Tõepoolest võib rehabilitatsiooni tulemusena ühel hetkel inimene saadagi paremini hakkama, sest meditsiin areneb, tekivad mingid lisavahendid jne. Kas siin võib olla ka kaalumise koht, et toimetuleku paranemist jääb hindama sotsiaaltöötaja, kelle pädevusse see tõenäoliselt kuulubki, ja arst saab tuvastada fakti, kas jalg on või jalga ei ole? Nii saaks vähendada haigekassa koormust ja arsti töökoormust ning võib-olla aidata neid inimesi reaalselt rohkem, vähendades bürokraatiat.

Aeg, kolleeg Sepp!

Aitäh! Pean tunnistama, et ma kogu seda temaatikat väga hästi ei tunne. Aga nagu võisime lugeda Vabariigi Valitsuse seisukohast meie eelnõu kohta, praegu käsitletakse puuet põhimõtteliselt sotsiaalselt ehk tähtis on inimese reaalne elus toimetulek, mitte niivõrd füüsilise puude fakt. Selles mõttes võiks seda kindlasti mõistlikumalt teha. Mina isiklikult toetan igatepidi seda, et kui vähegi võimalik, siis lähenetaks igale puudega inimesele individuaalselt, mitte ühe vitsaga. Selleks on loomulikult vaja, et sotsiaaltöötaja, kes temaga tegeleb, ja raviarst või perearst jõuaksid koos tulemusele, kuidas seda konkreetset inimest on võimalik aidata. Ma arvan, et see on tänapäeval ka Eestis juba täiesti võimalik, Skandinaavia riikides minu arust niimoodi lähenetaksegi. Aga konkreetse mehaanika kohta ei oska ma nii täpselt öelda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Pean sissejuhatuseks ütlema, et nii lolli seadust tõesti Eestis ei ole, et mingi arstide konsiilium iga viie aasta tagant vaataks, kas jalg on tagasi kasvanud või mitte, seda ei ole kunagi vaja olnud. Tõesti, hinnatakse inimese toimetulekut, kas see on muutunud. Mis siis eelnõu autorite tegelik mõte on? Kas pikendada tööealiste inimeste puude astme määramise aega või tähtajatu määramine? Ma ei saanudki aru. Eelnõus oli juttu tähtajatust määramisest, aga jutu sees tuli välja, et võib-olla võib ka tähtaja määrata. Kumb see õige on?

Selle eelnõu ajalugu on natuke pikem kui lähinädalad. Nagu ma ütlesin, eelnõu on ajendatud sellest, et mitmed puuetega inimesed on väljendanud seisukohta, et selline üpris tihe puude raskusastme määramine – iga kolme aasta tagant ja sellise ankeedi alusel – ei ole väärikas ja on tülikas. Sellest ajendatult tegime me eelnõu, kus me teeme ettepaneku, et puude raskusastet oleks võimalik määrata tähtajatult, kui ei ole ette näha, et füüsiline puue ja toimetulekuvõime kuidagi paraneksid. Aga aeg on edasi läinud. Me küsisime Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt ja Eesti Puuetega Inimeste Kojalt nende arvamust. Nende arvamus oli selline, et määrata võiks kuni viieks aastaks. Kui see on puuetega inimeste esindusorganisatsioonide arvamus, siis me loomulikult aktsepteerime seda. Aga üks lisamärkus on see, et nad on kirjades ja vestlustes väljendanud sellist kartust, et kui see määramine oleks tähtajatu, siis riik äkki unustaks need inimesed ära. Vabandage väga! Riigi kohus ongi neid inimesi mitte ära unustada ja seda seaduste abil meeles pidada on ka natuke veider.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Just äsja vastasite te osa minu küsimusest ära, aga ma avaldan koos küsimusega oma arvamust. Võib-olla peaks kuidagi ka seaduse tasandil näiteks mingis lisas välja tooma, millised on rasked puuded, mis võivad nõrgeneda. On ilmselge, et kui on mingisugune kehaosa puudu, siis ei ole küll mõistlik neid inimesi perioodiliselt läbi vaadata. Võiks sellise vahe sisse teha. Mis te sellest asjast arvate, kui lugeda üles need puuded, mis ei parane?

Aitäh! See on põhimõtteline küsimus, kas võiks olla mingi puuete loetelu, mille puhul on üks võimalus, ja teiste puuete puhul oleks teine võimalus. Ma isiklikult esimese reaktsioonina seda väga ei toeta. Ma näitasin siin pilti kõrgtehnoloogilisest proteesist, mis mõnes mõttes on isegi tugevam või jõudsam kui inimese oma jalg. Tänapäeval on võimalik toimetulekuvõimet oluliselt parandada. Ma jätaksin otsustusõiguse arstile ja sotsiaaltöötajale, kes seda individuaalselt hindaksid.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on selle kohta, kui inimene ei taha, et teda nimetatakse puudega inimeseks. Kas meil ei ole siin natuke mõisted segamini? Ka Riigikogu liige võib sattuda õnnetusse ja tal võidakse käsi amputeerida, aga ta saab oma tööd edasi teha ja ta ei taha, et teda nimetatakse invaliidiks. Ega ainult kaevurid ei satu õnnetusse, insenerid ja juhtivametnikud ka. Kas ikka peab olema nii, et kõik, kellel on nn füüsiline puue, oleksid määratletud kui puudega inimesed?

Aitäh! Eesti seaduste järgi tuleneb sellest määratlusest ju üht ja teist, siis on õigus toetustele, riigi abile jne. Kui inimene seda otseselt ei soovi (ma olen kuulnud, et on selliseid inimesi, kes ütlevad, et nad ei ole invaliidid, hoolimata sellest, et neil on mingisugune füüsiline eripära, ega soovi riigi erilist tähelepanu), siis see on inimese vaba valik, aga enamik seda siiski soovib.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Sa väljendasid siin arvamust, et puuetega inimeste organisatsioonid kardavad, et riik unustab nad ära, kui nende puude aste määratakse tähtajatult. Sa väidad, et riigi kohus on nendega edasi tegelda. Aga mismoodi, mis vormis riik siis nendega edasi tegeleb? Mis on sinu nägemus sellest?

Aitäh! Minu nägemus on see, et riik kui institutsioon peaks tegelema puuetega inimestega niikuinii ja tihedamalt kui kord kolme aasta tagant. Ma pean seda iseenesestmõistetavaks. Ma ei ole üldse veendunud, et me peame seda riigi hoolitsust väga täpselt seadustes sätestama, peame kirja panema, mitu korda kolme aasta jooksul või aasta jooksul arst või sotsiaaltöötaja või keegi kolmas puudega inimesega tegeleb. Vabandust, aga minu arvates on see suhteliselt elementaarne. See peaks olema sotsiaalministri määrustega või kuidas iganes täpsemalt sätestatud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea Toomas! Kas ma olen õigesti aru saanud, et tegelikult inimese enda roll raske puude likvideerimisel on oluliselt väiksem kui riigi võimalus teha seda kõikvõimaliku infrastruktuuri ümberkorraldamisega sellisel moel, et ratastooli või muude abivahenditega kõikjale lihtsalt ligi pääseb, kommunikatsioonivaldkonna ümberkujundamisega, sealhulgas minugi poolest innovatsioonitegevusega proteeside valdkonnas? See teadmine, kuidas puuet vähendada, saabki olemas olla riigil, mitte inimesel, kellel on selles kontekstis suhteliselt väiksem roll. Või on asjad kuidagi teistmoodi?

Jah, raske ja sügava puude puhul on füsioloogiat arvestades tõesti olukord selline, et eelkõige saavad seda olukorda leevendada ikkagi riik või kõrvalseisjad. Loomulikult, inimene oma tahtejõu, optimismi ja kõigi selliste isikuomadustega saab oma olukorda oluliselt kergendada, aga et tagada inimese võrdväärne toimetulek n‑ö puueteta inimesega, selleks peab eelkõige riik vastu tulema.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Puuet kellelegi vägisi ei määrata. Inimene peab selleks pöörduma perearsti juurde, käima vastavas komisjonis jne. Mulle jäi ikkagi selgusetuks, mismoodi riik, nagu sa nimetad, läheb koju inimesele, kellele on määratud tähtajatu puue.

Aitäh! Võib-olla ma tõesti ei tunne seda spetsiifikat väga hästi. Aga ma ütlen, et keegi ei keela riigil inimese juurde minemast. Võib-olla see meie eelnõu ongi nagu ümber pööratud. Kui tavaliselt peab inimene tõestama, et tal on puue või midagi teist või kolmandat, ja siis saab ta riigilt kas soodustust, toetust või midagi muud, siis meie eelnõu pöörab selle asja nagu ümber. See on tõesti kvalitatiivne vahe. Inimene, kellel on raske puue, ei pea otseselt midagi tõestama ja riik peab tema vastu huvi tundma. Kuidas seda meie õigusruumis sätestada? Siin jään täpse vastuse võlgu, aga olen kindel, et see on täiesti tehtav.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Hea ettekandja! See ei ole esimene kord, kus mul on tunne, et me elame eri maailmades. Selle loogika järgi, mida sina siin seletad, ei ole puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust üleüldse vaja, sest riik ise läheb nende juurde, kellel on puue, otsib nad üles ja hakkab ratastooli alla panema. Tegelikult tähendab see riigi kohustust. Selles mõttes on puuetega inimeste kojad, kes selle kirja saatsid, väga õige ja väga loogilise järelduse teinud. See, et puude astme määramine on tähtajaline, tähendab ka riigi kohustust inimesega tegelda. Kui tööealisele inimesele määratakse puue tähtajatult, tähendab see seda, et riik võtab endalt selle tegelemise kohustuse maha. Loomulikult ei taha nad, et riik selle maha võtaks. Ma veel kord küsin, kumb on õige, kas tähtajaline või tähtajatu, ja kui te tahate tähtaega pikendada, mis see tähtaeg peaks siis olema.

Aitäh! Võib-olla me elamegi eri maailmades. Minu maailm asub kusagil kaugemal, on selline idealistlik. Kui te ütlete, et riigil ei ole võimalik inimese eest hoolitseda, kui ei sätestata mingit tähtaega, mille järel puudega inimene üle vaadatakse, siis jah, kui see nii on, siis olgu nii. Mina leian, et on siiski võimalik ka lähenemine, et riik suudab ise minna puudega inimese juurde ja küsida, kuidas tal läheb.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Eelküsija kurtis, et ta elab nagu mingis muus maailmas. Kas te oskate öelda, kuidas ta saaks selles osas abi, et aru saada, millises maailmas ta elab?

Lugupeetud kolleegid! Jääme oma küsimustes siiski eelnõu juurde.

Aitäh küsimuse eest! Räägime sellest pärast kolmekesi.

Marek Strandberg kolmandaks küsimuseks sõna ei saa. Rohkem kolleegidel küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Läheme järgmise ettekande juurde, milleks on sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi ettekanne. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2² muutmise seaduse eelnõu 406 oma 9. märtsi istungil. Eelnõu sisu tutvustas komisjoni liikmetele algataja esindaja, tänane ettekandja Toomas Trapido. Vabariigi Valitsuse seisukoha tõi komisjoni liikmeteni Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht Katre Pall. Vabariigi Valitsus eelnõu 406 ei toeta.
Komisjonis toimus tuline arutelu tähtajatu puude astme määramise üle. Küsimused, mis üles kerkisid, olid järgmised. Milline võiks olla silmaga nähtav ja ajas muutumatu puue? Kuidas perearst saab teada puude astme määramise aluseks olnud asjaolude muutumisest? Pole ju meditsiinilised registrid praegu ristkasutatavad ja meditsiiniline diagnoos kuulub delikaatsete isikuandmete hulka. Lisaks ei ole puuetega inimeste olukorra kergendamine mitte ainult meditsiini kätes, vaid kindlasti mõjutab puuetega inimeste toimetulekut sotsiaalne rehabilitatsioon, näiteks elukoha kohandamine, pimekirjateenuste kättesaadavus või mingi muu inimesele vajalik teenus. Kuna puude astet määratakse kõrvalabi vajaduse järgi, siis näiteks kas või sinu poolt täna näidatud slaidil toodud ankeet võib olla aluseks, et inimese toimetulekut saab olulisel määral parandada.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ütleb selge sõnaga, et puue on ajas muutuv. See tähendab, et muutuda võivad nii inimese tervislik seisund kui ka ühiskonnas leiduvad takistused.
Komisjonis ei jõutud üksmeelele, nagu ka täna siin Riigikogu saalis, millised ikkagi on need puuded, mille astet saaks tähtajatult määrata. Samuti jäi paljudel kripeldama  asjaolu, et kui riik määrab inimesele puude astme tähtajatult, siis võib juhtuda, et riik inimese unustab, nagu on kartust avaldanud ka puuetega inimeste organisatsioonid. Samas pidasid sotsiaalkomisjoni liikmed oluliseks, et puuetega inimeste väntsutamine arstide vahet tuleks lõpetada, ja tõdeti, et kehtivas seaduses sätestatud maksimaalne puude raskusastme kestuse tähtaeg tähendab inimestele bürokraatia kadalipu läbimist. Komisjonis arutati vajadust pikendada puude raskusastme määramise maksimaalset tähtaega kolmelt aastalt viiele aastale. Seda sellepärast, et riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt võib isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada ja talle ka töövõimetuspensioni maksta maksimaalse kestusega kolm aastat, aga sotsiaalkomisjon leidis, et võiks olla viis aastat. Oleks mõistlik töövõimetuse ja puude kestuse maksimummäärad ühitada ja inimesi mitte jooksutada.
Pika ja põhjaliku arutelu tulemusena leidsid sotsiaalkomisjoni liikmed, et puude raskusastet puudutavate seaduste muutmine eeldab laiemat arutelu, millesse peaks kaasama ka huvigrupid, eelkõige perearstid ja puuetega inimeste organisatsioonid. Nagu öeldud, soovitakse eelnõuga 406 anda võimalus puude astme tähtajatuks määramiseks, aga milliste kriteeriumide alustel, selle kohta me algatajalt selgust ei saanud. Komisjon kavatseb kindlasti edasi minna puude raskusastme määramise maksimaalse tähtaja pikendamisega kolmelt aastalt viiele aastale.
Sotsiaalkomisjoni otsus oli saata eelnõu 406 19. märtsil esimesele lugemisele ja eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjoni ettekandjaks määrati Heljo Pikhof. Nüüd on otsus saali käes. Aitäh teile!

Aitäh! Kolleegidel teile küsimusi ei ole. Läheme edasi. Kolleegid, fraktsioonide esindajad, teil on võimalik pidada läbirääkimisi. Esimesena saab Erakonna  Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel sõna Toomas Trapido.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma tahtsin lihtsalt ühe asja veel siit puldist ära öelda. See puudutab andmete ristkasutust ehk seda, et kui näiteks inimesele paigaldatakse protees, mis tema toimetulekuvõimet oluliselt parandab, siis keegi teine sellest äkki teada ei saagi ja tema puude raskusaste jääb endiseks. Sellesama ankeedi lõpus, mida ma siin näitasin ja mida ma päris lõpuni isegi ei kerinud, on enne allkirja selline lõik, et ankeedi täitja on nõus oma isikuandmete edastamisega vastavatele ametkondadele, ja järgneb allkiri. See ankeet juba sisaldab tegelikult selle fakti tuvastamise võimalust. Ma usun, et ristkasutus on võimalik ja see ei tohiks tekitada tänapäeval Eestis probleeme. Aitäh!

Kutsun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Eiki Nestori.

Hea juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud roheliste fraktsioon! Nõukogude ajal hinnati puuete puhul tõesti seda, kas inimesel on jalg või ei ole. Kui ei olnud, anti raha ja öeldi head aega. Selle seaduse alusel, mis meil kehtib, ei hinnata perioodiliselt seda, kas jalg on või ei ole, vaid hinnatakse seda, kas inimene saab käia, võib-olla isegi joosta, raskematel juhtudel lihtsalt liikuda. Kui ta saab liikuda, siis vastavalt sellele ka käitutakse. Need on kaks eri filosoofiat suhtumises puuetega inimestesse. Ma loodan, et roheliste fraktsioon on tänapäevane ja suhtub asjasse kui tänapäevasesse kontseptsiooni, ehk nagu ütles tark komisjoni esinaine, ka ÜRO dokument ütleb, et see on ajas muutuv suurus.

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Komisjon on teinud küll ettepaneku eelnõu 406 esimene lugemine lõpetada, kuid Reformierakonna fraktsioonilt on juhatajale laekunud teine ettepanek. Nimelt teeb Reformierakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu 406 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2² muutmise seaduse eelnõu 406. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 37 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust ning eelnõu 406 on menetlusest välja langenud.
Meie tänane päevakord on ammendatud. Kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 11.53.