Austatud Riigikogu! Austatud ministrid, head külalised! Alustame 2009. aasta 18. märtsi infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 37 Riigikogu liiget, puudub 64. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, sotsiaalminister Hanno Pevkur ja minister Urve Palo.

Asumegi küsimuste juurde. Esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Vilja Savisaar, sellele vastab valitsuse liige Hanno Pevkur. Küsimus puudutab  sotsiaalpoliitika teemat. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Minu esimene küsimus puudutab struktuurifondide raha jaotamist raviasutuste vahel. Teatavasti oli üks meede kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri optimeerimine ja see oli summas 1 724 800 000 krooni. Teine meede oli õendus- ja hooldusteenuse infrastruktuuri arendamiseks, milleks eelarves oli nähtud ette 431 200 000 krooni. Teada on, et esimesest meetmest, mis puudutas regionaal- ja keskhaiglaid, on ära jaotatud 1,5 miljardit 500 miljonit Tartu Ülikooli Kliinikumile ja 1 miljard PERH-ile. Järele jäi sellest umbes 200 miljonit krooni. Jaotamata on ka veel hooldushaiglatele mõeldud raha. Minu küsimus on: mis saab sellest järelejäänud 200 miljonist keskhaiglate rahast ja millal lõpuks jaotatakse ära ka hooldushaiglatele mõeldud raha?

Aitäh, austatud küsija! Kõigepealt tänan väga sisuka küsimuse eest! Mis puudutab hooldusravihaiglaid, siis hooldusravihaiglate peaaegu poolemiljardiline eraldis oli Sotsiaalministeeriumi tööplaanis märgitud esialgu septembrisse. Ma tõin selle ettepoole, olen andnud ülesande valmistada ette kõik materjalid ja määrus 1. maiks. Peamine küsimus on nendes kriteeriumides, mille alusel hooldusravihaigla rahasid jagama hakatakse. Nii et kui määrus on olemas ja valitsus selle heaks kiidab, siis hakkavad ka reaalsed rahad liikuma.
Mis puudutab haiglate raha (see summa on küll alla 200 miljoni, suurusjärk on 170 miljoni kandis), siis selle koha pealt on täna otsus veel lahtine. Aga ma arvan, et kõige mõistlikum oleks minna ikkagi seda teed, mis on juba kord arutusel olnud, ja suunata see raha Ida-Viru kompleksi rajamisse. Lõplik otsus on tegemata, aga sinnapoole me oleme teel.

Ja nüüd kaheksa kohapeal registreeritud küsimust, kuid enne seda küsib Vilja Savisaar esimese täpsustava küsimuse. Palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab teid kui haigekassa nõukogu esimeest. Teatavasti võttis haigekassa vastu otsuse, et eriarstiabi järjekorrad pikenevad neljalt nädalalt kuuele nädalale. Me kõik teame, et tegelikult need järjekorrad olidki kuus nädalat, nüüd pikenevad nad raudselt kahe kuuni. Millest selline otsus ja mis selle tingis? Küsin kohe ära ka teise küsimuse, mis puudutab samuti haigekassat. Miks otsustati seda teed minna, et kärbiti ravijuhtude arvu, aga kärbiti just nii, et kärbete alla kuulusid ennekõike keskhaiglad? Miks ei kärbita erialati, vaid tehti nii, et regionaalhaiglatele jäeti ravijuhud alles, aga kokku hoiti ikka keskhaiglate arvel? Kas te oskate neid kahte vastuvõetud otsust kommenteerida?

Aitäh! Kui ma õigesti mäletan, siis te esitasite mulle umbes samas küsimuses ka arupärimise – kindlasti saan ma siis sellest pikemalt ja põhjalikumalt rääkida. Aga tõepoolest, haigekassa nõukogu on teemat arutanud ja langetanud otsuse viia ravijärjekordade pikkus neljalt nädalalt kuuele nädalale. Selle peamine põhjus on tegelikult väga lihtne. Kui me vaatame ravijuhtude arvu aastate jooksul, siis ravijuhtude arv on aasta-aastalt suurenenud 3-4%. Et haigekassa vahendid on täpselt nii suured, kui palju sotsiaalmaksu laekub, ja arvestades seda, et haigekassa vahendid ei ole suurenenud, oli võimalik langetada kaks erinevat otsust – kas ravijärjekord neljalt kuuele nädalale või reaalselt peab haigla mingil hetkel ütlema, et tal ei ole enam võimalik tagada haiglateenuse osutamist. Selle otsuse taga on väga selgelt see, et raha hulk, mis läks haigekassasse ja meditsiini, ei ole enam see, mis ta oli eelmisel aastal, ja ravijuhtude arvu suurenemise tõttu oli vaja seda järjekorda formaalselt pikendada.

Vilja Savisaar, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Sellest me saame kõik aru, et kui raha jääb vähemaks, siis midagi saab vähem teha. Aga millegipärast ei ole arutatud, et kompenseerida seda vähem laekumist riigieelarvest. Me ju teame, mitmendal kohal Euroopas me oma tervishoiuteenuste rahastamisega oleme. Aga te ei vastanud sõnagi mu teisele küsimusele: miks käituti nii, et ennekõike tehti liiga just keskhaiglatele, aga mitte regionaalhaiglatele? Kas ei oleks siis võinud tõepoolest kärpida ka erialati, aga mitte haigla liikide järgi?

Aitäh! Kuna aeg vastamiseks hakkas otsa saama, siis ei jõudnud, aga väga hea, et te selle üle küsisite. Me püüdsime nõukogus lähtuda otsuste tegemisel väga selgelt sellest, et arstiabi kättesaadavus oleks garanteeritud just nimelt erialati. Kui me vaatame erakorralist meditsiini või n-ö kiireloomulisi ravijuhte ehk günekoloogilist abi või kiirabiteenust, siis sealt raha maha ei võetud, ravijuhtude vähendamine sai toimuda nendel erialadel, just nimelt erialadel, kus ravi saamine ei ole nii kiireloomuline. Ehk siis erakorraline meditsiin, günekoloogiline abi, sünnitusabi, kiirabi – sealt ei läinud midagi maha.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Võiksite ehk öelda, kui palju te olete kursis Tallinna lähedal asuva Keila haiglaga, mille ravitaset patsiendid väga kõrgesti hindavad, ma räägin eelkõige hooldus- ja taastusravist. Nüüd on jällegi uued signaalid, et ministeerium tahaks selle PERH-i osakonna kinni panna. Kas tõepoolest kavatsetakse Keila haigla taastus- ja hooldusravi ühesõnaga õhtule saata?

Aitäh! Keila haigla edasine saatus on tõepoolest üsna suur murelaps. Tänaseks on lõplik otsus langetamata. Aga mis puudutab Keila jätkusuutlikkust, siis jah, kui me vaatame kehtivat riiklikku haiglate arengukava, siis sinna Keila haigla ei kuulu. See otsus on juba päris ammu vastu võetud. Nii et eks see, kuidas sinna ravijuhtusid ja hooldusravi peale saab, sõltub väga palju haigekassa igapäevasest tegevusest ja rahalistest võimalustest.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kõigepealt edu teile teie raskes töös! Minu küsimus on seotud töötukassa varadega. Eesti maksumaksjalt saadud 2,3 miljardi krooni paigutamisega teenis Hollandi varahaldusfirma Fortis 20 miljonit krooni kahjumit. Ja kuigi töötukassa nõukogu esimees ütleb, et raha on alles, ei saa ma päris hästi aru, kuidas saab raha alles olla, kui on kahjum. Küsimus on, et mis siis töötuskindlustuse asjast edasi saab? Kas peaks maksu tõstma, et töötukassas raha jätkuks? Peaminister on jälle öelnud, et meie maksud ei tõuse. Kuidas teie kui noor minister suudate, tahate ja oskate lahendada kõiki küsimusi, mis töötukassaga seotud on?

Aitäh! Tegemist on kindlasti väga raske probleemiga. Kui te meenutate eelmisel neljapäeval siin toimunud tööturu seisu kui riikliku küsimuse arutelu, kus küll teid ja väga paljusid teisi kahjuks enam saalis ei olnud, siis seal ma käsitlesin seda teemat. Vastab tõele, et töötuskindlustuse süsteemi jätkusuutlikkus on tõsine mure. Nimelt, kui me vaatame tõesti seda, kui palju on meil praegu töötuskindlustushüvitise saajaid, kui palju võiks olla neid veel tulemas, ja vaatame 1. juulil jõustuvat töölepingu seadust koos töötuskindlustuse seaduse muudatustega, siis kahtlemata teeb töötuskindlustussüsteemi jätkusuutlikkus muret.
Vaadates, kuidas on koostatud töötukassa nõukogu ja kes sellesse kuuluvad, ning arvestades just tööandjate ja töötajate tehtud sissemakseid töötukassasse, saatsin selle mure lahendamiseks Eesti Tööandjate Keskliidule ja Eesti Ametiühingute Keskliidule üle-eelmisel nädalal kirja, kus ma palusin nende käest konkreetseid ettepanekuid, kuidas tagada töötuskindlustussüsteemi jätkusuutlikkus. Ülehomseks, reedeks peavad nad mulle need ettepanekud esitama. Pärast seda, kui nad on oma ettepanekud esitanud, saab 30. märtsil ka töötukassa nõukogu otsustada, mismoodi edasi minnakse.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Meie meditsiini üks suuremaid probleeme on praegu ikkagi taastus- ja pikaravihaiglate vähesus ja minu küsimus puudutab ka Keilat. Sellele probleemile on laiemalt tähelepanu juhtinud endine õiguskantsler, samuti eelmisel nädalal juhtunud traagiline õnnetus. Keilas on lisaks pikaajaravile ka ju väga oluline psühhogeriaatria osakond. Seal on ravimahud aasta-aastalt kasvanud, haiged on tänulikud. Eelmisel aastal raviti seal 2700 patsienti. Miks ikkagi on võetud nüüd suund see haigla ära kaotada? Seal on tõepoolest head juhid ja see on sobiv koht, spetsiaalselt haiglaks ehitatud hoone. Tegemist on ju riigi sihtasutusega. Miks seda ei taheta finantseerida ja kas kunagist otsust ei saa siis tõesti muuta?

Aitäh! Nagu te teate siit saalist ja kindlasti teate ka kõiki muid asjaolusid, saab iga otsust muuta. Küsimus on selles, kas otsuse muutmine on põhjendatud ja kuidas selle otsuse muutmine mõjutab ühte või teist teenuse saajat. Nagu ma ütlesin, see otsus, et Keila haigla ei ole haiglate arengukontseptsioonis riikliku haiglana sees, on tehtud oluliselt varem. Eks selle kohta tuleb siis küsida nende inimeste käest, kes niisuguse otsuse tegid. Aga ma ütlen veel kord, et see on ka haigekassa seisukohalt kindlasti mure. Teenus peab olema tagatud, kui seda teenust tagatakse samal tasemel või paremini, siis on need otsused, mis omal ajal tehti, kindlasti põhjendatud. Eks tulevik näitab.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt jõudu tööle sellel mitte just kergel postil! Minu küsimus puudutab ka haiglate investeeringuid. Ministeeriumis on tõesti olnud väga erinevaid jaotuskavasid selle raha jaoks, mis tuleb Euroopa Liidust investeeringuteks. Ja just üldhaiglad ehk, ütleme, maakonnakeskuste haiglad ja suuremad üldhaiglad – Viljandi, Rakvere haigla – on pidevalt pretendeerinud teatud osale sellest rahast. On olnud ka selline arvamus, et võib-olla osa läheb aktiivravile. Kas ma saan õigesti aru – kuigi kriteeriumide paikapanemine raha eraldamiseks hooldusravile tuleb millalgi mais, nagu te ütlesite –, et üldhaiglad konkureerivad sellele rahale ainult hooldusravi infrastruktuuri jaoks võrdsetel alustel näiteks hooldusravihaiglatega? Kas see on ka teie seisukoht?

Aitäh! Ma arvan, et te teate oma ministriks oleku ajast suurepäraselt, mis seisus need haiglad on ja kuidas nad võivad taotleda struktuurifondide raha. Siin on väga suur otsustamise koht just nimelt nende kriteeriumide väljatöötamisel, mis puudutab hooldusravi. Hooldusravi koha pealt on kindlasti väga suur mõju ka sellel, millised on maakondlikud arengukavad. Väga palju sõltub tänastest maavalitsustest ja nn maakonnahaiglatest, sellest, kuidas nad oma profileerimist näevad, millises valdkonnas ja kuidas nad edasi arenevad. Ministeerium peab kindlasti tagama, et kõik abivajajad üle Eesti saaksid teenuse kätte, ja selle summa jagamine peab igal juhul lähtuma nendest kriteeriumidest, et teenuse kvaliteet oleks tagatud üle Eesti.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus sotsiaalvaldkonnast – ma tulen tööhõive ja tööturu juurde. Eestis üha hoogu võttev tööga hõivatute arvu vähenemine ja tööpuuduse suurenemine annab iga päev võimaluse näha järjest õnnetumaid inimesi. Kahju on sellest, et saame rääkida üha laienevast riskigrupist. Selleks riskigrupiks on eelkõige lastega pered, kus üks või mitu töötegijat võivad tööta jääda. Muret tekitavad on naiste ja meeste palkade erinevused. Kuna naistepäeva eel saatis naisteühenduste ümarlaud avaliku pöördumise, siis minu küsimus ongi, et kas te olete naisteühenduste ümarlaual tõstatatud probleemidele vastanud. Ja kui te vastasite, siis mida?

Aitäh! Minu allkirjaga kirja nendele ei ole välja läinud. Aga selge on see, et palgavahele pole tähelepanu pööranud mitte ainult naisteühendused. Kui me vaatame Eesti inimarengu aruannet või mõnda rahvusvahelist tähelepanu juhtimist Eesti riigile, siis kahtlemata on see üks valdkond, kus on võimalik paremaks minna. Aga lisaks riigi sekkumisele peavad ka ettevõtjad ise arvestama, et kui mees ja naine teevad võrdset tööd, siis on loogiline, et nad saavad selle töö eest võrdset palka.

Rein Ratas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra sotsiaalminister! Te olete praegu, kui ma ei eksi, neljandat nädalat selles raskes ametis. Eeldan, et teile on antud 100 rünnakuvaba päeva, mil te olete saanud täie rammuga oma põhitööd teha. Palun öelge, kas teie ministriks oleku lühikese aja jooksul on teie ministeeriumis toimunud sotsiaalabisektoris mõni selgelt väljenduv aktsendi muutus, ja kui on, siis milline. Olen rääkinud.

Aitäh! Eks neid aktsendimuudatusi sunnib väga palju peale ühiskond ise. Kui me vaatame, mis on toimunud kas või viimase poole aastaga Eesti tööjõuturul, siis see sunnibki ministeeriumi samamoodi prioriteete oluliselt ümber seadma, olgu see siis seesama töötuskindlustussüsteemi jätkusuutlikkus või töötute ümberõppe ümberkorraldamine. Kõik need aktsendimuudatused on juba töös, ma olen küsinud tööandjatelt ja ametiühingutelt nende seisukohti nii tööturu olukorra parandamise kui ka töötuskindlustussüsteemi jätkusuutlikumaks muutmise kohta. Samamoodi on töötute ümberõppega. Neljapäeval ma nimetasin siitsamast puldist neid väga selgelt positiivseid muutusi, mis on juba toimunud ümberõppe valdkonnas. Aga muidugi saab siin veel edasi minna. Kolleeg Lukasega me kindlasti mõtleme selle peale, kuidas seda süsteemi veel paremaks teha, ja et eelkõige just nimelt seoses struktuurimuutusega töötute turul oleks võimalik näiteks kõrgharidusega inimestele pakkuda täiendavat ümberõpet paremini jne. Neid muutusi on, neid tuleb märgata ja ma usun, et neid muutusi tuleb veelgi.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Endine sotsiaalminister jättis teile kindlasti kuhjaga lahendamata küsimusi ja tegemata tegemisi, millega te praegu maadlete. Aga kuna te olete uus inimene uues ametis, kas ei oleks siis mõttekas alustada uute asjadega ja võib-olla üle vaadata vanad asjad uues kuues? Küsimus on nimelt selles, et kui ma Kagu-Eestis ringi käin, siis on rahvas minu käest korduvalt küsinud, kas valitsus ei muudaks riikliku pensioni ehk vanaduspensioni kogu süsteemi. Me teame ju, et mõned inimesed, kellel on kõrge töötasu, teenivad ühe aastaga mitmeid kordi rohkem kindlustusosakuid, väikese töötasu saajad teenivad ühe aasta eest 0,3 kindlustusosakut ehk nad peavad tegema mitu aastat rohkem tööd. Kas teil ei ole plaanis üle vaadata kogu vanaduspensioni süsteemi, et muuta see solidaarsemaks?

Aitäh! Kui me meenutame praeguse Riigikogu koosseisu üsna esimesi nädalaid ja kuid, siis vist esimene eelnõu, mille see Riigikogu vastu võttis, oligi riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmine. Seda süsteemi on üsna hiljuti ju muudetud. Selles mõttes ma kindlasti ei tormaks kohe muutma asja, mis ei ole väga pikalt veel töös olnud, ja ei tormaks sündmustest ette. Kindlasti on igat süsteemi võimalik paremaks muuta, ja kui me vaatame ka, milline on sotsiaalmaksu laekumine Eesti riigis sellel aastal, järgmisel aastal või ülejärgmisel aastal, siis see toob kindlasti täiendavaid pingeid ja surveid pensionisüsteemile. Kui selgub, et seda süsteemi on vaja muuta, eks siis valitsus saab need ettepanekud Riigikogule teha. Kuid  Riigikogul on teatavasti alati seadusandlik võimalus ja õigus ise ühte või teist seadusmuudatust algatada. Kui te näete, et midagi on väga valesti, siis pastakas pihku ja jõudu!

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma tuleksin tagasi esimeste küsimuste juurde. Nii suur kui praegu on valdkondlik ressursside puudus, kas siis on ette nähtud oluline ümberkorraldamine haiglate ketis või võrgustikus? Näiteks, kas on kavas valdkondade teenuste sulgemine või haiglate tegevuse lõpetamine? Kui jaa, siis võiks konkretiseerida, mis võib lähiajal toimuda. Näiteks Keilast te natuke rääkisite täna.

Aitäh! Lühike vastus on ei. Aga kui natuke tagapõhja lahti rääkida, siis meil on olemas riiklik haiglate arengukava ja selle järgi peab riik toimima. Iseküsimus on, kas meie muutuvad olud nõuavad selle muutmist või mitte. Keilast me põgusalt rääkisime, kindlasti on avalikus meedias olnud jutuks ka Rapla ja Põlva küsimus. Need küsimused vajavad otsustamist ja kui mingid üksikud muudatused haiglate arengukavasse tuleb teha, siis Riigikogu kuuleb sellest päris kindlasti.

Selle küsimuse alguses ütlesin ma, et kaheksa kohapealt registreeritud küsimust. Kaheksas kohapeal registreeritud küsimus oli Eldar Efendijevilt. Sellega lõpetan küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Karel Rüütli. Sellele vastab valitsuse liige Tõnis Lukas ja teemaks on uuendused hariduses. Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Hoogustunud on arutelud haridusuuenduste üle ja peamiselt puudutavad need põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi. Samas peab tunnistama, et nende muudatuste ümber on jätkuvalt väga palju segadust. Minu hinnangul on oluline, et kõik plaanitavad muudatused, sealhulgas nende võimalikud mõjud, oleksid enne põhjalikult läbi uuritud ja välja selgitatud. Kas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus pakutavad lahendused, näiteks gümnaasiumide lahutamine põhikoolist ja uute gümnaasiumipiirkondade kehtestamine, on mõne konkreetse uuringu tulemus? Kust see teadmine meil tuleb, et uue eelnõu kaudu parandame oluliselt haridustaset?

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! 1993. aastal, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadust tehti, arutleti pikalt selle üle, kas gümnaasium ja põhikool eri haridustasemetena peaksid olema ka institutsionaalselt eraldatud. Suund sellele võeti, sest üldhariduskoolis nimetati haridustasemeks ka gümnaasiumiharidus. Aga kuna konkreetses reeglis, et põhikool gümnaasiumist lahutatakse, kokku leppida ei suudetud, siis see suund ellu ei läinud ja seni on munitsipaalkoolidest teada ainult üks, mis on eraldatud põhikoolist ja muutunud puhtaks gümnaasiumiks – see on Hugo Treffneri gümnaasium Tartus. Ja pole paha kool, on üks Eesti paremaid koole, mis mudelina võiks olla eeskujuks väga paljudele. Mina olen Hugo Treffneri gümnaasiumi näiteks maakonnagümnaasiumidele eeskujuks seadnud. Igas maakonnas võiks olla üks niisugune kool, mis koguks kokku ka head põhikoolide lõpetajad ja viiks nad pideva konsulteerimise ja erisuundade pakkumisega tipptasemele. See on võimalik.
Muidugi, ligi kümme aastat on kõigil haridusfoorumitel tehtud ettepanekuid. Kui te mäletate sügisest hariduse kui väga tähtsa riikliku probleemi arutamist Riigikogus, siis Eesti Koostöö Koda tegi ettepaneku lahutada põhikool gümnaasiumist. Kui vastata, mis alustel me konkreetselt planeerime koolivõrgus mõne aasta pärast seda lahutamist, siis see on Praxise teaduspõhine uuring.

Austatud minister, teie aeg on läbi. Nüüd kuus kohapeal registreeritud küsimust, kuid enne seda esimene täpsustav küsimus. Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea minister! Minule teadaolevalt ei ole vähemalt ükski avalikkusele kättesaadav uuring tõestanud seda, et põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamine parandab mõlema taseme kvaliteeti ja kättesaadavust. Minu hinnangul nõrgendame põhikooli- ja gümnaasiumiastme lahutamisega oluliselt maapiirkondades asuvate koolide konkurentsivõimet. Eriti keerulisse olukorda satub pärast reformi just põhikool, sest õpetajate koormused vähenevad. Varem on olnud gümnaasiumiosa, kus on koormusi jagatud. Selle tulemusena väheneb pearaha, algab õpilaste liikumine jne. Miks on Haridus- ja Teadusministeerium keskendunud selle reformi käigus ainult gümnaasiumiosale ja põhikooli ette kerkivad probleemid-küsimused on jäänud justkui tagaplaanile?

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Väga hea küsimus. Eesti haridussüsteemi aluseks on tugev põhikool. Aluseks selles mõttes, et tugevad põhikoolid peaksid katma kogu Eesti, peaksid olema kättesaadavad, ligipääsetavad igal pool. Ka regionaalne õpilaste arvu vähenemine ei tohiks neid nii tugevasti lüüa või puudutada, nad peaksid suutma jätkata.
Teiseks, põhikoolis rajatakse alus kõigis ainetes, ja mitte ainult ainetes, vaid ka kool kui sotsiaalne kasvatusasutus teeb oma töö suurelt jaolt ära just põhikoolis. Tuletan teile meelde, et Eestis on ligi 230 põhikooli – ligikaudu sama palju kui gümnaasiume. Nad on suures osas maavaldades, päris paljud nendest on tugevad, on ka selliseid, millest läheb regulaarselt õpilasi näiteks sellessesamasse Hugo Treffneri gümnaasiumisse. Kuidas nemad korraldavad oma õppetööd? Nad on selle siiamaani hästi ära korraldanud! Nii et ei ole vaja luua muljet, et kui osa maal olevatest gümnaasiumidest muutub õpilaste puudusel põhikoolideks, siis ei ole võimalik seal enam õpetada. See on selgelt petlik mulje. Nii et ma vastasin teie küsimusele, nagu me käsitleks ainult gümnaasiume. Ei, kõige alus on põhikool, aga ka see, et gümnaasium ja põhikool on erinevad haridusastmed. See tähendab, samasugune lähenemine neile mõlemale on mitte just hukatuslik, aga on halb. Kui me läheneme gümnaasiumiõpilastele nagu lastele, kes ei suuda valikuid teha, kui me läheneme algklasside õpilastele nagu tulevastele gümnasistidele, kes peavad õppima väga palju kodus, väga palju koolis ja koormus on liiga suur, siis mõjutab see hariduse tulemusi ja kvaliteeti.

Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea minister! Minul seda kindlust kahjuks ei tekkinud, et me suudame lahendada need probleemid, mis tekivad eeskätt just maapiirkondade põhikoolides. Aga uus reform ja gümnaasiumide kokkukoondamine tingib ju ka vajaduse uute õpilaskodude järele. Kui palju on praegu kohti õpilaskodudes ja kas on olemas õpilaskodude väljaarendamise kava? Äkki te oskate ütelda, kui palju plaanitav reform meile väga keerulisel ajal maksma läheb ja kas Haridus- ja Teadusministeeriumil või siis valitsusel on tänasel hetkel raha olemas, et seda reformi läbi viia?

Aitäh! Riigi pidamine läheb alati maksma ja ka omavalitsused teevad selle sees kulutusi. Maksma läheb nii kooli pidamine, maksma läheb muide ka kooli kinnipanemine, sest ei ole kindel, et paljudes kohtades suudetakse praeguses olukorras tühjenenud koolihoone maha müüa. Alles eile sõitsin ma mööda Kaimi koolist Puhja vallas. Võin öelda, et seal on aastaid plakat väljas, raske on seda hoonet müüa. Küllap läheb see omavalitsusele kalliks. Nii et koolisisesed ümberehitused, võimalike tiib- ja kõrvalhoonete tegemine – kõik see läheb loomulikult maksma, aga neid tehakse ka rahu tingimustes, rahuajal.
Räägime sisust. Õppekorralduslikult on praegu kahtlemata raske ette määrata, millised õpetajad hakkavad käima distantsi pealt ja millised õpetajad lähevad pensionile. Õppepersonali, õpetajate kaadri puhul peavad omavalitsused olukorra kaardistama. Kuna muudatuste kehtestamiseni on aega neli aastat, siis maakondade, aga ka omavalitsuste lõikes – alles leppisime Narvaga kokku niisuguse konsultatsiooni pidamise – teeme meie kaasanalüüsi ja räägime omavalitsustega detailselt läbi, kuidas asjad on. Õpilaskodude võrk on Eestis  põhikoolide juures olemas. Praegune töörühm, kes kaardistab uue skeemi puhul nii õpilaskodude kui ka transpordi vajadusi, teeb tööd ja teeb oma tööd aktiivselt.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma loodan siiralt, et selle analüüsi taga on rohkem kui härra Lumani ettepanekud ja Praxise uuring, mis näitas laste liikumist. Küsimus oli aga hariduse kvaliteedi analüüsist. Ei ole kuulnud ka kultuurikomisjonis ühtegi argumenti, et kvantiteet ja kvaliteet oleksid tasakaalus, et kui meil gümnaasiumisse surutakse rohkem lapsi kokku, siis tõuseb hüppeliselt hariduse kvaliteet. Ma tuleksin sellesama teema juurde, mida me esmaspäeval siin arutasime. Milliseid sotsiaalpoliitilisi, rahalisi ja hariduse kvaliteeti käsitlevaid analüüse te tegite enne, kui tõite siia selle seaduseelnõu nende paragrahvidega, mis lahutavad põhikooli ja gümnaasiumi?

Aitäh! Kultuurikomisjoni liikmetel on ju pikk staaž ja nad on istunud korduvalt koos tööandjate organisatsioonidega ning kinnitanud ka oma ettekannetes, et põhikool ja gümnaasium tuleb lahutada. Kultuurikomisjonis ei ole printsipiaalselt selle vastu oldud.
Kui me räägime, millised uuringud on selle taga, siis Praxise uuring on mudeli alusena kindlasti oluline. Aga kes on viimasel kümnel aastal haridusfoorumitel käinud, teab, et sellest on rääkinud aastaid ka kasvatusteadlased. Kui te räägite härra Lumani siinsest ettekandest, siis ma tuletan teile meelde, et härra Luman tegi ettepaneku riigistada põhikoolid, ja see on hoopis teine asi. Härra Mühlsi ettekantud Eesti Koostöö Koja ettepanekutes oli gümnaasiumi ja põhikooli lahutamine ning võimalik gümnaasiumi riigistamine. Riigistamisega ei ole me alustanud sellepärast, et kui me seome hariduspoliitilisi muudatusi liiga palju muude tundmatutega, siis ei vii me läbi neid sisemisi olulisi asju.
Mis võiks olla tõestusmaterjaliks, et praegusel süsteemil on ka oma nõrgad kohad? Te teate väga hästi, sama hästi kui mina, et mõnes maakonnas kukub üle 20% gümnaasiumiõpilastest kolme aasta jooksul välja – põhiliselt esimesel-teisel aastal.  Võrumaal näiteks üle 20%. Väljalangevus kutsekoolides ei ole ka eriti palju väiksemaks jäänud, kuigi me oleme strateegias korduvalt kinnitanud, et peaks jääma. Nii et noored teevad ka valesid valikuid, tihti me peame rohkem suunama.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Teie käest ja ministeeriumist on püütud teada saada, kui palju pärast reformi gümnaasiume järele jääb. Võib-olla te ei tea, aga võib-olla teate. Sel nädalal ütlesite välja ühe väga selge kriteeriumi selle tuleviku gümnaasiumi jaoks: peab olema vähemalt kolm klassikomplekti. Hakkasin mõtlema, et Lääne-Virumaal on selliseid gümnaasiume kaks, et kogu Eestis üle 70 ei saa. Ega see number võib-olla muidu nii tähtis pole, aga majandusinimesena ma mõtlen, et majanduslikust küljest oleks siiski õige see number päris varsti välja öelda, sest investeeringute, remontide ja kogu sellise asja peale kuluks tulevikus vähem raha ja me hoiaksime kokku. Kas te olete arvutanud, kui palju gümnaasiume võiks järele jääda? Kas need kriteeriumid on selgeks räägitud?

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Jällegi väga hea küsimus, teil on need vist koos ette valmistatud, kõik küsimused tulevad väga head välja. Vaadake, kui me ütleme täpse numbri, kui palju gümnaasiume Eestisse tulevikus jääb, siis see number ainuüksi ei anna ju kohalikule omavalitsusele informatsiooni, kas tuleb remonti teha või mitte. Tähtis on, kuidas saab kohapeal. Kolm paralleeli on mudelina välja pakutud selle jaoks, et õpetajad saaksid koormuse sellessamas koolis gümnaasiumi osas kätte. Ja enamiku ainete puhul, põhiainete puhul see nii on. On erandlikke aineid, kus on tõesti üksikud tunnid, aga nende puhul võib paisutada kuue-seitsme paralleeliga kooliks, ikka ei anna see õpetajale täit koormust kätte. Aga ka praegune põhikool-gümnaasium, kui see on väike kool, ei anna neile õpetajatele täit koormust kätte. Nii et põhiosas võib öelda, et õpetajate koormusest lähtudes on kolm paralleeli miinimum. Aga kui maakonnakeskustes, suurtes linnades on võimalik teha viie paralleeliga gümnaasiumid, siis ma arvan, et need ei ole liiga suured. Mis puudutab võimalikke erandeid, siis neid kindlasti tuleb ja eriti regionaalgümnaasiumide puhul, aga eelduseks võiks olla omavalitsuste kokkulepe. Kui väljaspool maakonnakeskust teha gümnaasium, näiteks neljas, viies vallas on selleks piisavalt õpilasi – praegu on seal kolm-neli eraldi gümnaasiumi, mis õpilaste vähesuse tõttu, kui õpilaste arv lähiaastatel 30% väheneb, võivad kõik lõpuks omavalitsuste otsustega uksed kinni panna –, kui me looksime ühiste halduslepingutega ühise gümnaasiumi, siis saaks see regionaalgümnaasium püsida. Nii et paremat ...

Austatud minister, aeg! Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Omamoodi uuenduseks Eesti hariduses võib pidada ka seda, et oli kavatsus vähendada eesti keele tundide arvu ja üsna suurel määral. Õnneks protestisid selle vastu väga paljud inimesed, eelkõige kirjanikud, kirjandusõpetajad jne. Ma pean tunnustama ka ministeeriumi, ma lugesin nüüd, et sellest kavast on loobutud, eesti keele tundide arvu mitte ei vähendata, vaid vaata et suurendatakse. Kuidas selline mõte üldse tekkis ja, teiseks, kuidas õnnestus siiski nii teha, et eesti keele tunnid säilivad?

Aitäh! Õppekava üks printsiipe, millest on ka väga palju kõneldud, on see, et gümnaasiumi osas peaks valikute mahtu suurendama, st riiklikult kohustusliku õppekava maht peaks vähenema. Me oleme seadnud vahekorra nii, et 2/3 on kohustuslikke kursusi ja kolmandik on valikkursusi. Sellest tulenevalt, kui praegu on 72 kohustuslikku kursust ja see arv tuleb viia 63 peale, siis on vaja kusagilt kohustuslikke tunde maha võtta. Me kompenseerime seda sellega, et õpilased koos kooliga saavad valida suundi, ja mitmes aines, kuhu nad rõhu panevad – ka valikainete lisamisega –, tundide arv tegelikult kasvab. Kui me räägime emakeelest, siis emakeel on kõige alus ja eesti koolis võiks tal tõesti olla suurem osakaal. Võib öelda, et pärast seda uut ettepanekut emakeele osakaal gümnaasiumi kohustuslikus õppemahus ka endise seisuga võrreldes kasvab. Kuid kui me võrdleme Soomega, siis ma arvan, et vahepealne hüsteeria oli ka natuke üle pingutatud. Soomes on kohustuslikus mahus kuus kursust pluss kolm esmases valikus. Meil on praegu kohustuslikus mahus üksteist kursust pluss neli esmases valikus. Ühesõnaga, me oleme läinud seda teed, et oleme selgelt näidanud ka teistele valdkondadele – ja see on õige –, et emakeele tunnid on olulised. Aga ma loodan, et koos teie abiga me saame ka kogu plaani kokku panna, sest teised ained on samuti olulised.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mõni aeg juba on toimunud arutelu konkreetse seaduseelnõu ümber, mille kaudu on pakutud välja haridusreform, ja on avastatud nõrgad küljed või küsimused, millele selle eelnõu raames pakutud mudel ei vasta. Kuidas teie edaspidi kavatsete nende ettepanekutega või nõrkade külgedega käituda, sest mõned on päris selle pakutud mudeli vastu? Kui nendele mitte reageerida, siis nad jäävad küllaltki suureks pingeallikaks edasisel reformi läbiviimisel.

Aitäh jällegi väga hea küsimuse eest! Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on ainult üks osa tulevikukooli mudelist. Ma ei räägiks ka reformist, sest tegelikult need eeldused, need alused, kuidas koolivõrku ümber kujundada, on ka praeguses süsteemis, need juured on praeguses süsteemis. Me lihtsalt paneme aktsendi riiklikus poliitikas mingitele sellistele kohtadele, mida on vaja veel täiendavalt toestada. Ja jutt ei ole mitte ainult gümnaasiumist, vaid ka sellest, et algkool peaks olema kodule võimalikult lähemal. Et põhikoolide võrk peaks olema üle riigi ühtlaselt kättesaadav, kusjuures riiklikult toestatakse väikseid põhikoole, tegelikult juba 66 õpilasest peale. Eesti riik toestab 90-100 õpilasega üheksaklassilisi põhikoole, mõnes suuremas riigis ei tule see kõne allagi. Nii et rõhk on tegelikult selline: algkool kodule lähedal, tugev põhikool võimalikult igas omavalitsuses, ka praeguse skeemi järgi. Aga kui välja ei tule, siis loomulikult oleks parem ühendada 20 ja 10 õpilasega põhikoolid ikkagi piirkondlikuks suuremaks kooliks. Praegu, nagu ma juba ütlesin, töötab põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise temaatikat läbi spetsiaalne töörühm, kus on ka omavalitsuste esindajad. Me arutame seda kaunis tõsiselt ja kultuurikomisjoni algatusel ka siin teiste arvamusliidrite juuresolekul. Kui Riigikogu põhiparameetrid heaks kiidab, siis valitsus kehtestab uute gümnaasiumi koolituslubade väljaandmise tingimused aasta jooksul pärast seaduse kehtestamist. Nii et kaks aastat on aega, kuni uus koolivõrk 2012. aastal kehtima hakkab, meil on võimalus veel arutada.

Austatud minister, aeg! Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Kuidas selle gümnaasiumi lahutamise põhjenduse teadlikkusega on? Kuidas teha vahet, kas kool, gümnaasium on edukas selle tõttu, et ta on juba lahutatud? Võtame või sellesama Treffneri gümnaasiumi näite. Kas me saame öelda, et Treffneri gümnaasium on edukas selle tõttu, et ta on lahutatud põhikoolist, või selle tõttu, et ta on lihtsalt administratiivselt võimekam, parema töökeskkonnaga ja parema õpetajakooslusega? Kui palju on selles põhjenduses üldse selliseid n-ö poolikuid näiteid? Kindlasti on ju olemas Treffneri gümnaasiumist paremaid ja sama häid koole, mis ei ole põhikoolist lahutatud. Kui palju on selles reformis teadusliku põhjendusena sees selliseid otsitud näiteid?

Aitäh! Austatud juhataja, lugupeetud küsija! Väga hea küsimus. Ma ei tea küll, missuguseid teaduslikke uuringubaase te keemikuna silmas peate, aga kasvatusteaduslik alus on sellel uuendusel olemas. Kahtlemata, vaadates gümnaasiumi ja põhikooli õpilaste kõige esmase parameetri järgi, kui nad on ühes hoones koos, siis meeleolu on suhteliselt eklektiline. Gümnaasiumi puhul soosib kindlasti nii süvenemist kui ka koolikollektiivi kujunemist  gümnaasiumi eraldi olek ja mitte see, kui ollakse kogu aeg ninapidi koos ja läbisegi näiteks esimeste või kolmandate klassidega. Kuid hoopis tõsisem põhjendus on õppekavapõhine, millest ma ka rääkisin. Nad on erineva eesmärgistatusega kooliastmed, haridusastmed. Ühe puhul on võrdsed võimalused ja see, et ainesisene koormus ei läheks liiga suureks, saaks rajada baasi ja mitte n-ö eraldada sikke lammastest. Teise puhul on eesmärk just nimelt anda valikuid, pakkuda neid õpetajaid, kes on spetsialiseerunud just gümnaasiumiastmes õpetamisele. Ja minu meelest kasvatusteaduslikult on olnud Eesti koolil – mis muide on suhteliselt erandlikult Euroopas täistsükli kool, üldiselt on need lahutatud – see probleem, et ka õppekava tegemisel võib näha, kuidas ei suudeta vaadata algkooliõpilasi gümnasistidest erinevalt, kõik on ühed õpilased, kõigil on tamp peal, kõigisse suhtutakse ühtemoodi ja ka õppetöö metoodiline ülesehitus on sarnane. See ei ole ju õige, seda tuleb muuta.

Austatud minister, teie aeg. Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea minister! Ühes eelmises vastuses te nimetasite, et nn maagümnaasiumidel ehk regionaalgümnaasiumidel on võimalus koostada kohalike omavalitsustega, kelle piirkonnas see gümnaasium paikneb, koostöölepe ja see gümnaasium jääb sinna. Minu küsimus on selline. Nagu te teate, on teie kolleeg regionaalminister Siim Kiisler välja pakkunud haldusreformi kava. Kui palju teie reform Siim Kiisleri kavaga haakub, nii ajateljel kui ka põhimõtetes?

Aitäh! Väga hea küsimus. See toob mulle meelde, et näiteks üks kool, mis on kogu aeg olnud põhikool – Rõuge põhikool –, on väga hea põhikool, saab hakkama kõigega ja näitab, et ei ole suurt hirmu, kui tõesti õpilaste vähesus viib gümnaasiumiosa kaotamisele. Küllap see põhikool jääb. Regionaalgümnaasiumid, kui ma rääkisin valdade kokkuleppest, võiksid olla erandlikult kahe paralleeliga. Võib-olla tuleb ka teistsuguseid erandeid, üleüldse riigis, Narvas, Setumaal on mingid eriolukorrad. Nii et me vaatame asju paindlikult, me ei tee hariduse uuendust mingisugusel kirve meetodil. Mina ei ole väga suur maakondlike omavalitsuste või maakonnapõhiste omavalitsuste fanaatik. Ma annan tõele au, et praegu, kui on majanduslikult kitsad ajad ja vaja kiiresti otsustada, on see maakondlik mudel kiiremini läbiviidav. Te näete, vabatahtlikud ühinemised pole ju tulemusi andnud, see oleks palju pingeterohkem. Ja maakondlik mudel, mitte just juhuslikult, aga praegu me võime öelda, kokkusattumuslikult toestab seda haridusmuudatust. Sest nagu ma ütlesin, on analüüsid tehtud maakondlike koolivõrkude baasil, st ka maakondliku omavalitsuse mudel ei muuda siin midagi, pigem toestab haridusreformi. Nii et need langevad praegu kokku, on see juhus või mitte, aga vastu nad teineteisele ei käi.

Selle küsimuse alguses ma ütlesin, et on kuus kohapeal registreeritud küsimust, ja kuues kohapeal registreeritud küsimus oli Kalvi Kõva oma. Lõpetame küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Marek Strandberg. Sellele vastab valitsusliige Hanno Pevkur ja teema on pensioniameti teenindusvõimekus. Marek Strandberg, palun!

Hea minister! Küsimus on seotud asjaoluga, et meieni on jõudnud kaebusi pensionäridelt, kes kurdavad, et pensioniameti telefoniteenus on aeglane ja sageli mittekättesaadav. Inimesed kurdavad, et nad peavad kuulama omaenda raha eest telefonitorust muusikat. Meie küsimus ongi ajendatud sellest. Kui suur on tegelikult pensioniameti võimekus teenindada päeva jooksul telefonitsi inimesi, kellel tekivad mingid küsimused?

Aitäh küsimuse eest! Jah, meil on Eestis n-ö pensioniameti lühinumber 16106 ja seda teenindab praegu kaheksa inimest. Vastab tõele ka see, et viimastel kuudel on nii pensioniameti külastatavus kui ka infotelefonile helistamine hüppeliselt kasvanud. Seda üsna mitmel põhjusel, eelkõige seonduvalt sellega, et inimesed pidid valima vormi, kuidas nad pensioni kätte saavad. Samuti muutus töövõimetussüsteem. Sellest tulenevalt on nõudlus tõepoolest ajutiselt suurenenud. Sotsiaalkindlustusameti ja Sotsiaalministeeriumi vahel on kokku lepitud kohtumine, kus neid probleeme juba lähitulevikus arutatakse. Küsimus ei ole mitte ainult klienditeeninduses nii kohapeal kui ka telefonitsi, vaid ka näiteks kodulehe kliendisõbralikumaks muutmine. Selle aadress www.ensib.ee ei ole praegu mingis väga loogilises seoses ei Sotsiaalkindlustusameti ega pensioniametiga. Mured on olemas, mured on teatavaks võetud ja nende kallal töötatakse. Ma arvan, et järgnevad paar nädalat näitavad üsna selgelt ära, kas pensioni kojukandega seotud ajutine pensioniameti teeninduspunktide külastatavuse hüppeline kasv jätkub või mitte. Ja kui külastamissagedus on jätkuvalt sama suur, siis on selge, et on vaja klienditeenindajaid juurde võtta.

Marek Strandberg, esimene täpsustav küsimus, palun!

Kas siin võiks kõne alla tulla ka lahendus, mida kasutavad paljud lennupiletite müüjad, reiside ja hotellikohtade müüjad, et infotehnoloogiliste lahendustega hajutatakse teeninduskoormus ühtlaselt ära? See võiks olla ajutise töö pakkumine inimestele, kes on valmis selliseid kõnesid käsitlema. Ja nad ei pea kindlasti mitte töötama ainult ühes kohas seal pensioniametis, vaid neid võib ette kujutada töötamas kaugtöölahenduse kaudu kus iganes üle Eesti. See leevendaks mõnevõrra tööpuuduse problemaatikat ja võimaldaks juurutada uut tehnilist lahendust. Kas sellist hajatöömehhanismi on Sotsiaalministeeriumis kaalutud?

Aitäh! Tuleb tunnistada, et tegelikult seda juba osaliselt kasutatakse, eelkõige puudutab see reaalset pensioniameti külastamist. Kui seal on mõnel kellaajal rohkem inimesi kogunenud, siis kasutatakse lisaks klienditeenindajatele ka teisi pensioniameti töötajaid, kes on toodud klienditeenindajatele abiks. Mis puudutab telefoniteenuse paremaks muutmist, siis ma ütlen veel kord: kui see probleem püsib ka pärast seda, kui enamik pensioni kojukandega seotud asju on lahenenud ehk kui inimesed on selle valiku juba teinud, siis loomulikult on alati kõige lihtsam klienditeenindajaid juurde võtta. Ja siis pole oluline, kus see klienditeenindaja oma telefoni vastu võtab, aga meie ülesanne on tagada, et klienditeenindaja, kes vastab numbrile 16106, annab adekvaatset infot. Panna lihtsalt ajutiselt rohkem inimesi telefoni juurde küsimustele vastama, kui nad ei oska vastata, ei ole kindlasti lahendus.

Sellega lõpetan küsimuse käsitlemise.

Lähme edasi neljanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Mai Treial, vastab valitsuse liige Hanno Pevkur ja teema on pensionipoliitika. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Jutt juba kaldus pensionide ja toetuste kojukandele ja mina jätkan seda teemat. Praegu on teada, et pisut üle 17 000 inimese on teinud valiku, et nad maksavad ise oma pensioni kojukande eest. Mis te arvate, lugupeetud minister, kas need inimesed on tõesti nii väga vabatahtlikult seda teinud või olid nad sunnitud tegema niisuguse valiku, kus nad maksavad iga kuu 60 krooni oma pensionist Eesti Postile?

Aitäh! Need muudatused olid siin saalis arutusel ja peeti üsna tuliseid arutelusid, kui te meenutate. Sotsiaalkomisjonis olid samamoodi erinevad valikud kaalukausil ja mäletatavasti sotsiaalkomisjon ka muutis neid tingimusi, mis suurendas pensioni koju saavate inimeste arvu. Ma võin tänaseks julgelt öelda, et need reformid, mis plaaniti läbi viia, on rakendunud väga edukalt. Eesti riigis on praegu veel 96 pensionäri, kes ei ole endast riigile teada andnud, suure tõenäosusega on need inimesed välismaal. Arvestades pensionäride koguhulka, on 96 inimest väga väike number. Seetõttu ma usun, et reform on ennast nii läbiviimise koha pealt kui tulemuste poolest õigustanud, ja tuleb öelda tänusõnad kõigile, kes seda tehnilise poole pealt on läbi viinud.

Mai Treial, esimene täpsustav küsimus.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ausalt öeldes, kui käia inimeste hulgas ringi, siis teie rõõmu selles osas jagada ei saa. Minu küsimus puudutab praegu aga seda, et pensioni kojukanne on 60 krooni inimese kohta, ja teatavasti on ministeeriumil võimalus ning ka lausa kohustus leida pensioni kojukandeks odavamaid võimalusi. Kas te kuulutate sellel aastal välja riigihanke, et peale Eesti Posti võiks tulla ka teisi tegijaid, kes võib-olla kannaksid pensioni ja toetusi odavamalt koju kätte?

Aitäh! Eesti postiturg teatavasti avaneb ja siis tuleb need otsused langetada. Avatud postiturul on selge, et konkurents paneb paika reeglid.

Sellega lõpetan küsimuse käsitlemise. Ma tänan valitsusliikmeid küsimustele vastamise eest ja tänan ametikaaslasi küsimuste eest! Tänane infotund on lõppenud. Aitäh!