Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Daamid ja härrad! Mul on väga meeldiv võimalus esitada siin teile põgusalt oma nägemus Eesti tööturu probleemidest ja võimalikest lahendustest. Kuna ma olen ikkagi akadeemiline tegelane, siis ma võib-olla teeksin algul selgeks mõningad põhimõisted, sest siin saalis on täna väga palju igasugustest numbritest räägitud. On nimetatud 100 000 ja 50 000 – et millest me siis räägime?
Kui me võtame kogu rahvastiku, kes meil on tööealine tööturu-uuringu mõistes ehk vanuses 15–74, siis neid on natuke üle ühe miljoni ja sellest moodustas tööjõud 2008. aastal 694 000 – 695 000. Töötuid oli 2008. aastal 38 000, praeguseks on see arv hinnanguliselt jõudnud umbes 70 000 peale. Kohe ma räägin, mis vahe on uuringu töötute arvul ja registreeritud töötute arvul. Töötajaid oli 656 000 ehk neid on siis ka mõnekümne tuhande võrra vähem ja mitteaktiivne rahvastik, keda töötuse määra puhul ei arvestata, on suurusjärgus 350 000. Need on proportsioonid, millest me üldse räägime, ja neid numbreid peab ka silmas pidama, kui me räägime migratsioonist ja muudest teemadest. Sest kui keegi hakkab ütlema, et 100 000 inimest on Eestist ära läinud, siis peaksime vaatama nendele numbritele otsa, et kust kohast see 100 000 on ära läinud.
On veel mõned mõisted, mis ka eelmistes ettekannetes kõlasid. Näiteks need inimesed, kes on loobunud töö otsimisest, neid nimetatakse heitunuteks. Nad on siin mitteaktiivsete seas ja neid oli eelmisel aastal 5500. Vaeghõivatud on sellised inimesed, kes tahaksid täisajaga töötada, aga on sunnitud töötama osaajaga. Neid on osaajaga töötajatest umbes 10%. Mitteaktiivsetest kõige suurema osa moodustavad pensionärid, edasi tulevad õppurid ja teised grupid on juba väiksema osakaaluga.
Tööpuudust on võimalik mõõta kahte moodi, üks on registreeritud tööpuudus ja teine on nn ILO tööpuudus või uuringupõhine tööpuudus. Nende vahe on Eestis olnud alati umbes kaks korda, praegu siis 1,5 korda. Ja kui me nüüd vaatame joonist ja näeme, kuidas registreeritud tööpuudus on selle aasta alguses üles kerinud, jõudnud 50 000 kanti, siis ILO tööpuudus ehk n-ö kogu tööpuudus on tõenäoliselt jõudnud orienteerivalt 70 000-ni, kui see proportsioon 1 : 1,5 ka täna toimub. Kui me räägime 100 000 töötust, siis selleni jõudis kogu tööpuudus meil aastal 2000, töötuse määr oli siis 15%. Registreeritud töötute arv on jõudnud Eestis kõige rohkem 60 000-ni, see oli 2001. aastal. Nii et need on proportsioonid.
Miks me räägime kahest tööpuuduse määrast? Registreeritud tööpuudus annab meile suhteliselt hea pildi regionaalsel tasandil. Me võime valla tasandile minna ja vaadata, kui palju on registreeritud töötuid. Kui me vaatame maakondlikku jaotust, siis me näeme, et probleemsemad piirkonnad on Valgamaa, Põlvamaa, Võrumaa ja Ida-Virumaa ehk siis joonisel tumerohelised piirkonnad. Need protsendid, mis siin alla jooksevad, on natuke eksitavad, sest tööpuuduse määra ei arvutata töötajate koguarvust. Palun vabandust, siin on tegemist tööjõuga. Selles mõttes on õige number. Sageli esitatakse aga seda suhtarvu meil tööealise elanikkonnana ja see on vale lähenemine, sest mitteaktiivsed peaksid sellest arvestusest välja jääma.
Siin on eraldi välja toodud kaks gruppi, kelle töötuse dünaamikat see joonis näitab. Need on noored (noored on 15–24) ja mitte-eestlased ehk siis enamik venekeelsest elanikkonnast. Venekeelse elanikkonna tööpuudus on ka umbes 1,5 korda keskmisest töötusest kõrgem ja noorte tööpuudus on keskmise töötusega võrreldes ca kaks korda kõrgem. See on Euroopas suhteliselt traditsiooniline, igal pool maailmas on noorte tööpuudus kõrgem kui keskmine tööpuudus, sest ettevõtjad võtavad neid tööle tavaliselt viimases järjekorras. Aga siin tahaks ühe teise asja ära klaarida, sest noorte tööpuudust on meil alati kilbile tõstetud kui üht väga suurt ja tõsist sotsiaalset probleemi. Vaatame lühidalt, mis asi on tööpuudus. Tööpuudus on töötud jagatud töötute pluss hõivatutega. Aga noortest on mitteaktiivsed ca 60% ehk nad õpivad, järelikult läheb töötuse arvestamisel arvesse umbes 40%. Ja kui numbreid vaadata, siis 2008. aasta keskmised näitajad olid sellised, et noori töötuid oli 10 000, hõivatuid oli 73 000 ja õppis 120 000. Kui me räägime, et noorte tööpuudus on 15% või 20%, siis peame arvestama, et me ei räägi 200 000 noorest, vaid ainult nendest, kes on tööturul aktiivsed.
Üks teema, mis on täna eriti käsitlemist leidnud, on töötuse seos haridustasemega. Kui me vaatame viimaseid andmeid registreeritud töötute kohta, siis näeme, et ca 40% töötutest on kutsehariduse taustaga (siia hulka loen ma ka rakendusliku kõrghariduse ja tehnikumihariduse ehk siis keskerihariduse). Järgmine suurem grupp on üldkeskharidus, umbes 28,5%, teised grupid on juba väiksemad. Nii et kui me räägime täna täiendusõppest, täienduskoolitusest ja töötajate ümberõppest, millest siin on väga palju räägitud, siis me unustame ära, et see kõik on nagu tulekahju kustutamine. Me peaksime pikema perspektiiviga ettepoole vaatama, millist haridust me tegelikult pakume ja millise haridustasemega inimesi meil tulevikus tööturul vaja on. Kutseharidus päriselt tulevikus kindlasti ära ei kao, aga ma kahtlustan küll, et tema iseloom peaks natukene muutuma selles plaanis, et meil on tingimata vaja lihttöö tegijaid ja elementaarsete kutseharidusoskustega töötajaid kõige madalama kvalifikatsiooniga tööde jaoks. Lisaks sellele meil on vaja ka kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste, kutsehariduse taustaga spetsialiste, aga seda haridust peaks andma pigem mõni rakendusliku kõrgkooli või kutsekõrgkooli taoline õppeasutus. Kui me praegu produtseerime jätkuvalt õmblejaid, tekstiilitöötajaid, mäeinsenere, siis tegelikult me produtseerime tööturule potentsiaalseid töötuid, sest neid erialasid Eesti tulevikus enam ei vaja.
Kulutustest on juba räägitud, sellepärast ma ei hakka uuesti üle kordama, et Eesti kulutab tööpoliitikale suhteliselt vähe. Kui me räägime passiivsetest tööpoliitika meetmetest ehk siis töötushüvitisest 2006. aastal, siis ega ka selle näitaja järgi pilt paremaks ei muutu, isegi kui me rehkendame ta n-ö suhtarvuna, protsent SKP-st ühe protsendipunkti töötuse määra kohta. Miks selline keeruline rehkendus? Sellepärast, et töötuse määr on eri riikides erinev, järelikult kulutatakse ka töötuabiraha erinevalt, sest kui on rohkem töötuid, tuleb rohkem kulutada. Aga kui me toome välja selle suhte, mitu protsenti SKP-st ühe protsendipunkti töötuse määra kohta, ehk vaatame, kui tähtsad on passiivse tööpoliitika kulud kõigist kulutustest, siis ka siin on Eesti viimasel kohal.
Samas tuleb öelda, et ega see, kui me tööpoliitikale hästi palju kulutame, ei tähenda alati, et tööpuudus kohe väga madal on. Siin on ühed kümne aasta tagused andmed, kus on töötuse määr eri riikides ja kulutused tööpoliitikale. Need on meelega võetud väikese viitajaga, kulutused 1999. aastal ja töötuse määr 2000. aastal. Me näeme, et on riike, nagu näiteks Taani, kus kulutatakse hästi palju ja ka töötuse määr on madal. Samas on Portugalis töötuse määr veel madalam ja kulutatakse kolm korda vähem kui Taanis. Teiselt poolt kulutasid Belgia ja Soome tööpoliitikale väga palju, aga töötuse määr oli kõrge. Ehk ma tahan öelda, et suured kulutused tööpoliitikale ei tähenda automaatselt kohe madalat tööpuudust. Tööpuudus sõltub ka paljudest teistest teguritest. Aga muidugi, kui need vahed, nagu siin on räägitud, on kümnekordsed, siis tõenäoliselt mõnekordne tööpoliitikavahendite suurendamine pilti kindlasti halvemaks ei muuda.
Need numbrid, mis näitavad, kui palju meil inimesed saavad tööturuametite kaudu mingisuguseid abimeetmeid, on suhteliselt väikesed. Võib-olla on need varasemast ajast, aga umbes 10% kõigist töötajatest, ILO töötud kaasa arvatud, saavad üldse tööturukoolitust. Samas on Euroopa Liit võtnud põhimõtteks, et iga täiskasvanud töötu võiks saada aasta jooksul koolitust. Meie reaalsus on sellest praegu ikka väga kaugel.
Nüüd ettepanekud, mida võiks teha. Riigihange ja kõik see, millest siin räägiti – seda ma ei hakka uuesti üle kordama. Võib-olla ma seoksin koolitushanke küsimuse slaidil oleva ettepanekuga "Ametkondlike barjääride lammutamine". Kuigi eelmisest sõnavõtust jäi selline mulje, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumi vahel on suurepärane koostöö, siis paraku on reaalsus selline, et kui näiteks registreeritud töötu tahab minna koolitusele, mida korraldatakse haridusministeeriumi projektide raames, siis öeldakse talle, et kahjuks ei saa, sa kuulud teise kategooriasse, sa kuulud teise ministeeriumi haldusalasse. Sellised asjad on küll minu arvates seadusandja korraldada. See on reaalsus, millest mulle on räägitud Tööturuametis. On räägitud, kuidas inimesed on loobunud registreeritud töötu seisust, et osaleda haridusministeeriumi rahastatavatel kursustel, sest need on n-ö eri ametkondade alla käivad asjad. See oleks minu arvates esimene ja suhteliselt lihtne asi, mida annaks muuta. Siis ei tekiks niisuguseid barjääre, et sulle öeldakse: sina ei saa koolitust, sest sa oled vale ministeeriumi haldusalas.
Hädaabitööde finantseerimine, millest on ka räägitud, on mõeldud eelkõige pikaajalistele töötutele. Võib-olla on siin probleem selles, et nende tööde korraldamine on jäetud kohalike omavalitsuste peale, rahastamine on Tööturuameti käes. Igal juhul kuskil siin praegu käärid on, sest need numbrid, mis näitavad, kui palju hädaabitöid pakutakse ja nendes osaletakse, on suhteliselt väikesed.
Tööklubid on jällegi pikaajalistele töötutele mõeldud meede. Tööklubi olemus seisneb siis selles, et töötud saavad kokku, neile antakse mingit väikest koolitust, nad saavad omavahel suhelda, saavad ajalehti lugeda, arvutit kasutada, nad tunnevad, et neid ei ole jäetud ühiskonnast ja teistest inimestest kõrvale. Praegu on see meede mõeldud ainult noortele töötutele. Siin võiks jällegi seda sihtgruppi laiendada, sest eriti järgmisel aastal hakkame tegelema nende pikaajaliste töötutega, kes on olnud töötud rohkem kui üks aasta.
Laiendada riskigrupi mõistet. Ajakirjanduses on ka sellest kirjutatud, näiteks teiste riikide kogemus, et kõik inimesed, kes saavad miinimumpalka, võiksid saada osa koolitusest. Kindlasti on neid riskigruppe veel, kellele võiks laiendada koolitust, ennetavat koolitust. Siin on juba korduvalt küsitud, et mis koolitust me anname, kui majandus langeb. Samas on tulnud välja ka mõningad vastused. Näiteks seesama eesti keele õpe. Kui me vaatame eestlaste ja venelaste tööpuuduse erinevust, siis on kindlasti üks probleem see, et Ida-Virumaa töötud oma keele tõttu sellest piirkonnast välja ei liigu ja seetõttu on Ida-Virumaal ka tööpuudus suhteliselt kõrge. Aga võib-olla tuleks siingi vaadata kaugemale ette ja mõelda selle peale, keda riik praegu üldse koolitab. Meil on kolm suurt kategooriat, keda koolitatakse – need on töötud, riigiametnikud ja haridustöötajad. Ja see ongi kõik. Ülejäänud koolitamine toimub mingisuguste projektide kaudu. Nii et mingit süsteemi praegu ei ole.
Kui me räägime süsteemi paindlikumaks muutmisest, siis üks probleem on see, et kui töötuskindlustushüvitist saav inimene leiab osaajaga töökoha, kaotab ta õiguse seda hüvitist saada, samas ei pruugi see osaajaga töö talle piisavalt elatusvahendeid pakkuda. Mujal maailmas on praktika selline, et sel juhul väheneb proportsionaalselt töötuskindlustushüvitise summa, aga seda ei võeta lõplikult ära. Nii et niisuguseid asju, mida saab kohe teha, on kindlasti päris palju, nendest on ka ajakirjanduses räägitud ja tänagi tuli siin varasemates ettekannetes ettepanekuid päris ridamisi.
Kui me räägime nüüd üldisemalt – sellise lühikese ettekande jooksul ma kõigist makromajanduse probleemidest kahtlemata rääkida ei saa –, siis see, et tööpuudus kasvab ja et aasta lõpus võib meil olla 100 000 töötut, on suhteliselt reaalne. Minu isiklik veendumus on isegi see, et Eesti Panga riskiprognoos – miinus 9% majanduskasvu sellel aastal – on suhteliselt optimistlik. Ehk tõenäoliselt võib majanduslangus olla isegi suurem kui välja pakutud 9%, mis tähendab, et ka töötute arv võib olla suurem. Ja samas töötute arv kumuleerub, see probleem kumuleerub tegelikult järgmisel aastal, kui me tegeleme juba pikaajaliste töötutega, kelle puhul ka mitmed meetmed juba ära langevad.
Haridussüsteemi kvaliteedi tõus – see on omaette väga ulatuslik teema. Küsimus on siin selles, et kui me vaatame tänase haridusmaastiku kirjusust ja seda, milliseid erialasid õpetatakse, siis seni on regulatsioon olnud paljuski looduslik – nõrgad kukuvad ära ja tugevad jäävad ellu. Sellist väga aktiivset riigipoolset regulatsiooni ei ole olnud.
Kõige suurem probleem (ja siit peab tulema ka vastus küsimusele, mida õpetada ja mis üldse saab) on tegelikult Eesti majanduse struktuur ja struktuuris toimuvad muutused. Nii nagu üks ettevõtja on öelnud: "Kahju oleks head kriisi raisku lasta minna!" See tähendab seda, et kriisi tingimustes peaks väga jõuliselt tegelema majandusstruktuuri muutustega. Ühelt poolt peavad ettevõtjad seda tegema niikuinii, sest vanaviisi enam edasi toimetada ei saa. Teiselt poolt saaks ka riik aktiivselt oma osalust üles näidata, toetades neid sektoreid, mis on konkurentsivõimelised ja ekspordile suunatud. Muidugi, siin me põrkame sellele probleemile, kas on vahendeid, millega seda asja toetada. Aga see on puhtalt poliitiliste valikute ja otsuste teema. Nii et varem või hiljem peab majandus muutuma tootlikumaks. Siin aitab jällegi loodus meile kaasa, sest kui tööjõud väheneb ja rahvastik väheneb, peame sama asja ära tegema väiksema arvu inimestega, mis tähendab, et tootlikkus tõuseb iseenesest.
Hetkel ei ole Eestis probleemi tööjõu väljavooluga. Erinevad hinnangud, mis ühelt poolt tulevad Eesti tööturu uuringust, teiselt poolt mitmesuguste registrite andmete kokkupanemisest, viivad sama numbrini, et keskeltläbi töötab välismaal 15 000 – 20 000 inimest aastas. See ei ole suur proportsioon, vaadates praegust tööturul olevate inimeste arvu, aga see võib muutuda probleemiks, kui majanduslik surutis jääb pikalt kestma. Ma julgen küll kinnitada, et enne 2011. aastat siin suurt midagi juhtuma ei hakka. Nii et tööjõu väljavool võib muutuda probleemseks.
Kui minu käest on küsitud, mida siis tegema peaks, siis ma soovitaksin Riigikogule sellist pikaajalist vaadet. Leppige midagi kokku, mis võiks juhtuda ka 15 aasta pärast, ja toimetage selle nimel. See annab palju paremaid tulemusi kui hetketulekahju kustutamine. Aitäh!
