Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Aeg sotsiaalminister Maret Maripuu umbusaldamiseks on küps. Möödunud on kolm kuud, tõele au andes Maret Maripuu jaoks juba neli kuud, sest uuele puude määramise korrale mindi üle 1. oktoobril 2008. Ja kui veel kaugemale ja sügavamale vaadata, siis on sellest, kui esimesed teated süsteemi õigeaegse käivitamise võimatusest ministrini jõudsid, möödunud üks aasta ja neli kuud – 26. oktoobril 2007 teatas Sotsiaalministeeriumi IT-osakonna juhataja, et uuele puude määramise süsteemile üleminekuks vajaminevad IT-lahendused ei pruugi õigeks ajaks valmida. Minister justkui kuulis probleemi, kuid eiras seda ja samal hetkel ta ka unustas selle. Sellepärast loeme meie, 28 umbusaldusele alla kirjutanud Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget, et minister Maripuu on olnud ministeeriumi töö korraldamisel ebapädev ja on üles näidanud ilmset haldussuutmatust. Me küsime täna, kui kaua ja mis sõnumitega on veel vaja minister Maripuule ja Reformierakonnale tõestada, et minister Maripuu on saamatu juht. Selle asemel, et otsida lahendusi 117 000 puudega inimese elulisele probleemile, teatab minister 12. detsembri 2008 Eesti Päevalehes, et ta on käivitanud sisejuurdluse ja otsib süüdlasi. Ta ei oska vaadata peeglisse, ta on palganud ametisse kantsleri, kes varjab tema eest tõde, nagu minister ise väidab. Ometi premeerib ta kantslerit enam kui 300 000-kroonise vallandamistasuga. Avaliku hukkamõistuta ei jää ka teised alluvad. Millist koostööd loodab minister, olgu ta ise nii motiveeritud kui tahes, teha nendega homme, astudes ministeeriumi maja uksest sisse? Ja ausalt öeldes ei huvita see nelja lapse ema, kelle abikaasa haiguslehte pikendati kolm kuud, sest nii kaua oodati arstliku komisjoni otsust. Tsiteerin mulle saadetud kirja: "Kolm kuud elas nelja lapsega perekond ilma rahata." Minister oli ka selles osas reformi teinud ja koondanud Sotsiaalministeeriumi ekspertiisiarstid, makstes 2 miljonit koondamistasu. Enamasti võeti samad isikud kõik uuesti tööle – nüüd juba töövõtulepinguga. Aeg aga venis ja inimesed ootasid-kannatasid.
Millegipärast tekib nüüd minul küsimus, kas Sotsiaalministeeriumis läbi viidud reforme pole tehtud reformide eneste pärast või õigemini öeldes kellelegi kasu tekitamiseks. Võite ju mind süüdistada fantaasiates, aga analüüsides kas või pensionide kojukande korraldamise muudatust, on ilmne, et ennekõike võidavad sellest pangad ja Eesti Post. Eesti Posti juhib aga Reformierakond ning ju tahetakse pensionäride arvel teha valimiskampaania raha. Veebruarist hakatakse pensioni pangakontodele kandma ligi 90 000 inimesele. Keskmine pension on Sotsiaalministeeriumi andmeil 4291 krooni ja seega peaks pangakontodele iga kuu algul kõlisema umbes 400 miljonit krooni. Et seda raha kätte saada või arvete maksmiseks liigutada, tuleks maksta teenustasusid, kuid need pole väikesed. Kui igaüks 90 000 inimesest jätaks pangale kuus keskmiselt 25 krooni teenustasu, siis teeks see aastas 27 miljonit krooni. 60-kroonise kojukande maksab Eesti Postile kinni pensionär, mis tähendab, et Reformierakond ja minister Maripuu vähendavad pensione. Swedbank kasseerib pangabussis üle 1000-kroonise sularahaväljamakse eest 30 krooni, SEB kehtestas ka millegipärast 10. detsembril 2008 postipankades samale teenusele 20-kroonise tasu – seni oli see teenus tasuta. Ainult üldse mitte mõtlev inimene võib öelda, et see oli juhuslik.
Lubage mul taas tsiteerida inimesi, kes on end tundnud ahistatuna. Kihnu Virve: "Kahju, et riik nii vaene on! Pension on ju vaevaga välja teenitud, aga nüüd, vanas eas vaata ise, kuidas sa selle raha kätte saad. Hea, et päris ära ei võeta!" (Õhtuleht, 21. jaanuar 2009.) Prangli avahooldustöötaja samal päeval: "Segast ja ebakindlat on veel palju. Meil pole ju mitte midagi, panka ega pangaautomaati, ainult sügav meri ümberringi. Pranglil ei saa ka poes kaardiga maksta, kõik arveldused käivad saarel ainult sularahas. Ametnikel pole vist aimugi, kuidas väikesaartel elatakse." Sama probleem pole mitte ainult väikesaartel, vaid ka sadades Eesti metsakülades. Tahan tsiteerida ka eile, 21. jaanuaril Eesti Päevalehes avaldatud kirjanik Jelena Skulskajat: "Nelja aasta eest suri mu ema. Ta oli enne surma sageli haige... ja viidi haiglasse. [- - -] Ta oli iga kord väga ärevil, kas postiljon ikka annab tema pensioni minu kätte, kui ta ise sel pühalikul päeval veel haiglas on. [- - -] Siis tuli postiljon, andis ohates pensioni minu kätte ja küsis üle: "Ega te mind peta? Teie ema on ikka elus?" [- - -] Seda, milline kord neil (Skulskaja mõtleb Sotsiaalministeeriumi) valitseb, mõistsin alles mõne päeva eest, kui mu lahkunud ema nimele tuli ametlik kiri, mis andis teada, et ta peab nüüd hakkama tasuma postiljoni koduskäimise eest või kasutama edaspidi pangaautomaati." Niisiis, tohutu masinavärk, mis muide katkestas pensioni maksmise täpselt ema surmapäeval, on hoidnud ema igaks juhuks mingitel salajastel kaalutlustel elavate kirjas. Kuidas seda nimetada teisiti kui mitte korralageduseks, elementaarse juhtimisoskuse puudumiseks ja nahaalsuseks?
Valetamisest ja vassimisest. Juba rääkisin, et minister andis kooskõlastusallkirja määrusele, ometi ta teadis, et seal olid hoiatavad märkused. Ta on väitnud, et 7000 ekspertiisist, mis 1. oktoobrist kuni poole novembrini toppama jäid, tehti õigel ajal 3885 ja nende inimestega on kõik korras. Siiski ei toonud otsus inimestele raha õigeaegselt kätte, 5. novembril jäi nendel inimestel rahasaamine vahele. Viljandi Kultuuriakadeemia pärimusmuusika eriala tudeng ütleb Eesti Päevalehes 21. jaanuaril 2009: "Kurb olen, kurb on. Olen üks neid inimesi, kes istub ja ootab oma raha. Kui loen ajalehest, et kõik peaksid olema oma raha kätte saanud, siis andke andeks, aga mina pole see kõik." Intervjuu on antud 16. jaanuaril 2009.
12. jaanuaril valetas minister Maripuu Riigikogus esinedes, et ministeerium pole kehtestanud kvooti pensioni tasuta kojukandele ning otsus langetatakse iga inimese kohta eraldi. Nüüd on ilmnenud, et kvoodid olid siiski ette antud ja nendest tuli pensionäridele riikliku kojukande otsuseid tehes lähtuda. Sotsiaalministeeriumist tuleva korralduse järgi oli see arv väidetavalt 12 000. Tsiteerin järjekordselt ühte kirja, mille on mulle saatnud üks töövõimetuspensionär: "Varasemas ekspertiisis oli kirjas, et sain töövõimetuspensioni seoses raske funktsioonihäirega. Varem oli minu töövõimetus 80%, kuid uue otsuse järgi olen ma nagu üleöö tervemaks saanud, sest töövõimetuse protsendiks määrati 70." Ma pole mitte ühegi tuttava töövõimetuspensionäri käest kuulnud, et kellelgi oleks töövõimetusprotsent samaks jäänud või tõusnud, pigem on ikka kõigil langenud just 10%. Kas ka töövõimetuspensioni määramisel pole samasugust käsku antud, et tõmmake 10% kõigil maha, las esitavad vaide komisjonile, kui miski ei meeldi? Kuid sisimas teatakse, et paljud siis ikka viitsivad ja oskavad vaideid esitada.
Minister on hoolimatult suhtunud inimestesse, keda tema otsused on mõjutanud, ta on olnud küüniline, väljendanud täielikku empaatiavõime puudumist ja irvitanud inimeste üle. Ma pole kordagi kuulnud ministri tõsist ja kahetsevat vabandust kannatada saanud inimeste ees, ma pole tajunud, et ministril oleks nendest inimestest kahju, küll aga mõnitust nii ministrilt kui peaministrilt, et 1 kroon 30 senti viivist võib ju maksta. Minu arvates on see ülbus! Minul on kõige selle pärast kahju ja kurb! Kurb ka sellepärast, et ministeeriumi, kus on võimalik väga paljudele inimestele head teha, paremat elu pakkuda või vähemalt kergendada inimeste elu, juhib inimene, kes tuleb Riigikogu kõnepulti ja teatab, kui raske on temal ja ta perekonnal temale osaks langenud rünnakute all.