Head kolleegid! Kasutan täna oma ettekande ilmestamiseks ja arvan, et ka parema jälgimise võimaldamiseks esitlust ekraanil. Kõne all on otsuse "Riiklike tagatiste andmine energiasäästlikuks ehitamiseks ja renoveerimiseks" eelnõu, mis kohustaks valitsust selles eelnõus kirjeldatud viisil algatama 1. aprilliks seaduste ja muude regulatsioonide paketti, millega tõepoolest jõuliselt ja selgelt toetataks energiasäästu. Selle eelnõuga seotult, nagu te juba kuulnud olete, on tekkinud mitmeid probleeme. Üks peamisi probleeme on see, justkui ei saaks Eesti Vabariigis anda garantiisid niisugusel moel, et see ei tekitaks kohustusi riigieelarves, ja justkui oleks ühe sektori eelisarendamine koos sellise suure summa väljatoomisega, nagu see eelnõus on – 10 miljardit krooni kolme aasta jooksul –, kuidagi kohatu või ebamõistlik. Valdavalt tõestamaks sellesama eelnõu mõju ja seda, et me ei räägi mitte ühe sektori meelevaldsest edendamisest, vaid väga selgelt ühe olulisima majandussektori edendamisest, ongi see ettekanne siinkohal mõeldud.
Eelnõu väga selge eesmärk on luua 10 miljardi krooni ulatuses võimalusi, mitte võtta riigile kohustusi, vaid luua võimalusi, et vajadusel (ja vajadus tekib arusaadavalt siis, kui neid tehinguid tehakse) garanteerida energiasäästlikku ehitamist. See ei ole mitte ainult energiasäästu küsimus, vaid ka elukvaliteedi parandamise küsimus, mis on väga oluline tervise ja mille iganes kontekstis, vaadates kaugema aja peale ette. Kui te loete uudiseid, kuidas ühes-teises renoveeritud koolimajas või ühes-teises põllule ehitatud majas on inimesed hädas hallitusseentega, õigemini, nende toodetud toksiinidega, mis põhjustavad tõsiseid tervisehädasid, siis üks põhjus, mis neid tekitanud on, on fookusest väljas olnud ehitus- ja renoveerimistegevus viimase viie-kuue aasta jooksul, kus ehitus- ja renoveerimistegevuse kvaliteedile ja tähendusele ei pööratud mitte mingit tähelepanu. Selle tagajärg on kehv ehituskvaliteet või n-ö täiesti elamiskõlbmatud majad, mis nüüd, nagu te teate, tühjana põllu peal vedelevad.
Nüüd lihtne küsimus: kuhu kaob energia meie tänastest majadest ja kui palju seda kaob? Vastus on ju väga lihtne. Me kütame ilma, me kütame ilma selle tõttu, et meie hooned ei ole õhkupidavad, selle tõttu, et hoonete õhuvahetus ei toimu mitte soojustagastusega ventilatsioonisüsteemi kaudu, vaid kuidas juhtub. Ventilatsioonisüsteemis kaob märkimisväärselt soojust, aknad-uksed on üldjuhul mõõduka soojapidavusega. Kahjuks on needki, mis renoveerimisel välja vahetatakse, samuti mõõduka soojapidavusega. Hõõglampide osakaal sisevalgustuses on suur, kanalisatsiooni suunatud veelt sooja tagasi ei võeta jne, jne. Selle kõige tõttu kulutab keskmine uusehitus praegu energiat üle 150 kWh/m2 aastas. Eestis elab praegu umbes 1–1,1 miljonit inimest pinnal, kus kulutatakse energiat kuni 300 kWh/m2 aastas. Ja kui tullagi selle juurde, kus ja kuidas Eestis elatakse, siis üle ühe miljoni inimese elab ühistukorterites. Üle ühe miljoni inimese! See on märkimisväärne osa valijatest, head kolleegid, nagu te seda väga hästi teate, te tunnetate seda iga närvilõpme ja retseptoriga oma ajus ja ihu peal. Nende inimeste energiakulutused on tõepoolest suured, 250–300 kWh/m2 aastas ja seda ühtekokku 25 miljonilt ruutmeetrilt ühistukorterite pinnalt, kus elatakse. Neis korterites kulub ühes aastas kokku 6,5–7 teravatt-tundi soojus- ja elektrienergiat, mille tootmiseks on tinglikult vaja üle ühe miljardi kuupmeetri gaasi. Kuid need kulutused võiksid olla väiksemad just nimelt sellesama renoveerimis- ja uuendusprojekti kaudu, mida me siin kaitsmas ja toetamas oleme ja mille poolt me palume hääletada. Need kulutused võiksid olla mitu korda väiksemad ehk ca 40 kWh/m2 aastas, mis on ka otsuse eelnõus toodud piiriks. On öeldud, et see piir on väga karm, väga nõudlik, aga loomulikult selle peale otsuse eelnõu panustabki, et innovatsioon ehitussektoris oleks võimalikult detailne ja sisuline. Sellega oleks võimalik vähendada, nagu te aru saate, energiakulutusi kuus-seitse korda. Kuus-seitse korda! Me ei räägi 20–30%-st, vaid kordadest. See tähendab, et see muutus parandaks automaatselt olukorda energiajulgeoleku valdkonnas ja parandaks ka igaühe isikliku perebilansi olukorda. Sellepärast, et küsimus ei ole ju mitte selles, et Eestis peaks olema energia odav, vaid ennekõike selles, et energiakulutused peaksid meie ostukorvis olema võimalikult väikesed. Selles mõttes orienteerida majandust lootuse peale, et kuskilt õnnestub leida odavat energiat, on väga ekslik. On oluline, et korrutis – energiahind ja selle kulu – oleks võimalikult väike, mitte energiahind võimalikult madal.
Kuidas siis õnnestub neid energiakulutusi vähendada? Ma vastan küsimustele juba ette. Kas see on võimalik mis tahes paneelmaja puhul, mis tahes korteri puhul? Võib-olla mis tahes korteri puhul mitte, aga enamiku puhul on. Mida selleks on vaja teha? Soojustada hoone väljastpoolt niimoodi, et soojusjuhtivus oleks piisavalt madal. Tagada, et hoone oleks õhukindel, mis ei ole väga keeruline. Asendada vähese soojapidavusega aknad hea soojapidavusega akendega. Paigutada soojustagatisega ventilatsioonisüsteemid. Paigutada katustele päikesekollektorid, et suvisel ajal vähendada miinimumini lisaenergia vajadust sooja vee saamiseks, võtta kasutusele näiteks akumulatsioonipaagid, millesse koguda energiat nii päikesekollektoritest kui heitveest, milles on märkimisväärselt sooja jne. See annab Eesti oludes tulemuseks energiakulutuse umbes 30–50 kWh/m2 aastas ja selle muutuse keskmine hind on praegu 4500 krooni ühe ruutmeetri kohta. Seda tuleb teha ühekorraga, seda tuleb teha terviklahendusena, sest sellesama asja lahendamine jupphaaval ei anna mingit tulemust, vaid tekitab lisakulutusi. Ja siis see probleem, mille ees enamik korteriomanikke tänapäeval on: pankade usaldus nende suhtes lõpeb tasemel 2500 krooni ruutmeetri kohta, kui sedagi, st väga kõrge omafinantseering, mistõttu seda barjääri tavaliselt ei ületata. Need lisatagatised võimaldaksid muudatust teha.
Nüüd küsimus, kas see on võimalik. Me oleme näinud, kuidas on võimalik, et meil on olemas n-ö raisusõidukid ja säästusõidukid. Kõik on neid näinud, paljud on neid isegi kasutanud – nii ühte kui teist. Nii et öelda, et tehnoloogiliselt ei oleks selline muudatus võimalik, oleks sügavalt ekslik. Täpselt samasuguse muutuse saame tekitada oma igapäise elukeskkonna jaoks ehk asendada raisumaja, milles piltlikult elamispinna iga ruutmeetri kohta kulutatakse praegu kolm kanistrit kütteõli aastas, elukeskkonnaga, kus kulutatakse umbes kolm liitrit kütteõli elamispinna iga ruutmeetri kohta aastas. See tehnoloogiline muudatus on samamoodi võimalik nagu muudatus, mida te olete oma igapäises ümbruses näinud seotult autodega ja liiklemisega.
Olud ja eeldused, mis meil on vajalikud, on sellised, nagu mainitud: 1,1 miljonit elanikku 25 miljonil ruutmeetril, esialgne energiakulu selles arvutuses, mille graafikuid ma teile kohe näitan, on rehkendatud 280 kWh/m2 aastas, lõplik energiakulu 40 kWh/m2 aastas. Renoveerimiskiirus, eeldades, et renoveeritakse kogu see elamufond, on 10% elamufondist aastas, energiahinna tõus tagasihoidlikult arvestades 10% aastas, ehitusmaterjalide, seadmete ja töö kallinemine umbes 6% aastas. Juhin tähelepanu veel ühele olulisele asjale. Juhul, kui Eesti korterites-elamutes sellist renoveerimist ette ei võeta, maksavad need inimesed 20 aasta jooksul ühe ruutmeetri kohta kütusekulusid 12 000 – 13 000 krooni. Seda on päris palju.
Vaatame nüüd graafikut. Punane joon graafikul iseloomustab seda, milline on raisumajade energiakulu 20 aasta jooksul, kui mingeid muudatusi ei tehta. See on kokku 350 miljardit krooni. Kui nendes raisumajades kasutada energiasäästu meetmeid, siis nende maksumus jääb kümne aasta jooksul 130–140 miljardi krooni vahele ja selle tulemusena asenduks see punane energiakulude kasvu graafik arusaadavalt rohelise energiakulude kasvu graafikuga ehk energiakulutuste vähenemine oleks rahalises vääringus 250 miljardit krooni. Selle rahaga, mis muidu haihtuks atmosfääri, maailmaruumi, oleks tehtud selge plaan, millisel moel investeerida ja millisel moel majandust edendada.
Meie laenude anatoomia on tänapäeval väga lihtne. See on Eesti Panga viimase kaheksa aasta andmestik, kust me näeme, millisel moel laenujääk ja hoiuste jääk on muutunud. Muutus on hoiuste jäägi kahjuks, kusjuures pange tähele, perioodil 2001–2007, kuni 2008. aastani ei ole nende laenujääkide orientatsioon ühelgi moel olnud energiasääst, mille tõttu ka see protsess ise, mis on toimunud, ei ole orienteeritud säästmisele. Võimekus laenata, nagu te näete, on märkimisväärne ja arusaadavalt on laenuriskid, mida kodanikud on võtnud, andnud märkimisväärse osa Eesti majandusest ja märkimisväärse osa Eesti ehitussektorist. Mis on juhtunud eluasemelaenudega viimase 12 kuu jooksul, see on ka näha Eesti Panga andmetest – need on kukkunud ja kukuvad tõenäoliselt veelgi. Arvata võib, et eluasemelaenu võtmine eelmise aasta detsembris ei ületa 500 miljonit krooni, ja võib oletada, et eluasemelaenu võtmine selle aasta jaanuaris ei ületa 300 või 400 miljonit krooni, võib-olla on see veelgi väiksem. Laenuvõtmine, kodanike valmidus riskida on olnud see, mis on üleval hoidnud märkimisväärset osa meie majandusest ehk ehitussektorit. Ehitussektor on aastatel 2000–2007 kasvanud sellisel moel ehk umbes 60 miljardi kroonini aastas, millest märkimisväärne osa on ka inimeste omaehituse mahtudel. Arusaadavalt on selsamal graafikul nüüd – kahjuks mul neid andmeid ei ole – langemistrend.
Nüüd põhiküsimus: kas selliste garantiide andmine tähendab kohustusi riigieelarvele? Siin tuleb teha väga selgelt vahet, mis asi on riigile võetav laen (see on nagu auklik ämber, mis lõppkokkuvõttes tühjaks jookseb) ja mis riigi poolt antav garantii, mis realiseerub kohustusena ju ainult sel määral, kuivõrd neid garantiisid on vaja rahaks pöörata. Kuna tegelikult antakse neid garantiisid enne pankade poolt valitud ja kontrollitud laenuprojektidele, siis riigi risk 10 miljardi puhul on väga väike. Tekib küsimus, miks peab seda eksponeerima 10 miljardina? Väga lihtsal põhjusel: sellepärast, et see rahanumber on tegelikult väga selge signaal, et ollakse huvitatud jätkusuutlikust ühe sektori edendamisest ja selgest edendamisest, milleks on ühtpidi ehitussektor, kuid teistpidi, nagu te, head kolleegid, aru saate, ka energiasäästusektor.
Nüüd küsimus, kas meil tõesti ei ole siis näiteid selle kohta, et tagatised ei ole automaatselt kohustused riigieelarvele. Vastupidi, meil on näiteid väga palju. Toon näite majandusministeeriumi väljatöötatud tugipaketist, kus riigi abi ettevõtetele on kuni 50% garantiidena ja ülejäänu, juhin tähelepanu, on rahaliste väljamaksetena või laenude refinantseerimisena. Mida ütleb seesama majandusministeeriumi enda dokument? Ta ütleb, et paketi mõju Maastrichti kriteeriumide täitmisele sõltub sellest, kuidas riigi panust statistiliselt kirjeldatakse. Ehk küsimus on kirjeldamises, mitte a priori selles, kas tegemist on otsuse eelnõus oleva garantiiga või mitte. Meenutan siinkohal mu enda küsimust rahandusminister Padarile. Ma küsisin, kas nende toetusmehhanismide puhul, mida riik annab ettevõtetele, on riigi kohustus reaalsete tehingute hulk või kohustuste määr, ja rahandusminister vastas meile väga selgelt: "Selge, et tänases kontekstis, kus me oleme võimalikke ettevõtluse toetamise ja lisagarantiide andmise pakette analüüsinud, oleme seadnud eelduseks, et nad saaksid olla kajastatud finantseerimistehingutena ja ei kajastuks otseste kuludena ning selle tõttu ei pingestaks ka valitsussektori defitsiiti." Ehk rahandusminister on öelnud poliitiliselt selge sõnumi. See, mida majanduskomisjonis on meile teatanud Rahandusministeeriumi ametnik, et a priori kohustustena, on ilmselt vale.
Kui me tuleme tagasi selle juurde, kui palju see meede tegelikult Eesti majandust edendaks, siis Swedbanki tehtud analüüsis, kus nad toetuvad omaenda kogemusele, öeldakse, et selline 10 miljardi kroonise garantii väljapakkumine – juhin tähelepanu, mitte riigieelarvele kohustuse võtmine, vaid väljapakkumine – suurendaks järgneval perioodil elamusektorisse kas siis uute korterite ostuks või renoveerimiseks minevat rahasummat umbes 100 miljoni krooni võrra kuus. Ehk tagasihoidlikult arvestades võiks ehitussektori maht kahe aasta jooksul taastuda just nimelt võetavate krediitide alusel ja majandus edeneda. Ja see on valiku küsimus, kas 50 uut korterit kuus või ca 500 energiasäästlikuks renoveeritud korterit kuus. See on väga selgelt meie valik, need mehhanismid on väga selged ja mõistetavad, seda enam, et Riigikogu ei otsustaks täna mitte selle käivitamist, vaid kohustaks valitsust omaenda teadaolevatele hoobadele tuginedes välja töötama needsamad mehhanismid, mis selle tagatise annaksid ja selle tagatise majanduses toimima paneksid.
Majandusministeeriumis ettevalmistatud energiasäästumeetmed on oma rahalise mahu ja kasutuse iseloomu poolest selgelt ebapiisavad ega saa tekitada põhimõtteliselt mitte mingisugust märkimisväärset muutust ehitussektoris, kus me sooviksime kindlasti ju kasvu näha – kasvu koos energiasäästuga. Ehitussektor on praegu kõige kiiremini kukkuv sektor, kõige suurema tööpuuduse allikas. Juhin tähelepanu veel ühele olulisele asjale: juhul kui selline energiasäästu kogemus Eestis tekiks, siis ettevõtted, inseneribürood, nõustamisettevõtted, kes sellega toime tulevad, oleksid automaatselt ka meie ekspordi kasvatajad selles valdkonnas, sest nõu ja oskused, mis puudutavad energiasäästu, ei ole vajalikud mitte ainult Eestile, vaid on vajalikud kõigile meie lähiriikidele ja ka tervele Euroopa Liidule.
See on lühidalt selgitus ja põhjendus, milliseid muutusi me selle otsuse eelnõu tulemusel loodame. Ma loodan, et olen andnud kolleegidele piisavalt palju tõendeid selle kohta, et valitsusel on tegelikult olemas valmidus, hoovad, meetmed, viisid, kuidas neid garantiisid eksponeerida sellisel moel, et me Maastrichti kriteeriumide täitmisega ummikusse ei läheks. Sellega on minu ettekanne lõppenud ja ma ootan teie küsimusi. Aitäh!