Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.
Head kolleegid! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, rahandusminister Ivari Padar ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

Esimene küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt rahandusminister Ivari Padarile. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Euroopa Liidu rahandusministrid kogunesid eile ja kohtumisel tõdeti, et praegusel krediidi‑ ja eksporditurgude nõrkushetkel on avaliku sektori eelarvetel oluline roll madalseisust väljatulekuks. Eestis on kahtlemata üks prioriteet euro kasutuselevõtt. Veel arutati erinevaid maksupoliitikaga seotud teemasid. Praegu keskendub Eesti riik peamiselt ettevõtlusele ja majandusele, sellele, kuidas luua ettevõtjatele kindlustunnet, mis iseenesest on õige, sest ettevõtlus toodab lisandväärtust ja maksutulu eelarvele. Samas on inimeste kõige suurem hirm tööpuuduse kasv. Mida on valitsus ette võtnud või kavatseb ette võtta selleks, et eelarvepoliitikaga luua inimestele kindlustunnet?

Aitäh! Te olete õige informatsiooni saanud. Tõesti, Brüsselis Euroopa Liidu rahandusministrid arutasid neid võimalusi ja neid meetmeid, mida tuleks võtta selleks, et majandust elavdada. Majanduse elavdamine on kõige otsesemas seoses tööhõivega ja inimeste toimetulekuga. Kui rääkida sellest, mida valitsused saavad teha, siis kõikide Euroopa Liidu valitsuste esmane seisukoht oli üks, see on usalduse taastamine. Usalduse taastamisest hakkavad pihta kõik järgmised sammud. Olukorras, kus pank ei usalda panka, klient ei usalda panka, riigid omavahel vaatavad, kui usaldusväärsed nad on, ongi usalduse taastamine ja Eesti kontekstis ka finantsjulgeoleku tagamine esmane ja kõige olulisem samm, millega leevendada olukorda, kus on selge, et tööpuuduse suurenemise võimalus on täiesti reaalne.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Rahvaliit tegi 2008. aasta riigieelarve seaduse muutmise käigus ettepaneku eraldada 150 miljonit krooni KredExile, et aidata hätta sattunud peredel eluasemelaenu tasuda. Me teame, et laenu on võtnud umbes 110 000 leibkonda, neist 77 000 on lastega pered. Alanud majanduslanguse tingimustes ja tööpuuduse kasvu tõttu on probleemsete laenude osakaal tõusnud 66,3%‑ni. Kas valitsus ja Rahandusministeerium näevad, et töö kaotanud perede jaoks on eluasemelaenu tagasimaksmine probleem, ja kas te olete jätkuvalt seisukohal, et riik ei pea nendele peredele appi tulema ning riigieelarvest ei ole vaja eraldada raha selleks, et neid inimesi aidata?

Tänan teid! Loomulikult on iga Eesti inimese mure ka valitsuse mure. Mis hakkab toimuma, kui finantssurutisest tulenev majanduslangus suureneb, ja mis saab nendest inimestest, kes on endale võtnud kohustusi? Üks ja väga oluline teema, millest ma ka esimeses vastuses rääkisin, on riikide usaldusväärsus ja sellest tulenevalt see, millised on riikide reitingud. Konkreetselt laenuvõtjate puhul tuleb vaadata, et me ei tekitaks olukorda, kus riigireiting on sedavõrd kehv, et seetõttu oluliselt halvenevad need tingimused, mis laenuvõtjatel on, see puudutab kas või intressimäärasid. Selles olukorras on kindlasti väga oluline, et need riigi loodud institutsioonid, olgu nendeks KredEx või Maaelu Edendamise Sihtasutus, oleksid olukorrale reageerides, võimalikke lisagarantiisid andes väga paindlikud. Aga on selge, et praegu on seda asja vaadatud eelkõige selle pilguga, et ettevõtluses või kogu majanduses oleks võimalikult vähe seda survet, et ettevõtted peaksid ennast sulgema ja inimesed satuksid tänavale. Praegu oleme me pühendunud eelkõige sellele, et tööd oleks.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Te juhtisite tähelepanu tõepoolest väga õigele asjale, et meie riigistruktuurid, kellel oleks võimalik neid erinevaid meetmeid võtta, oleksid paindlikud ja oleksid valmis.  Rahvaliidu fraktsioon kohtus KredExi esindajatega ja ma kinnitan teile, et nemad on valmis, kui riik on valmis eraldama 150 miljonit krooni selleks, et võimaldada nendele hättasattunud peredele maksepuhkust. Me oleme ka arutanud võimalikke kriteeriume. Kriteerium on see, et peres on kuni 18‑aastased lapsed või kuni 26‑aastased õppivad noored. Seda intressipuhkuse võimalust saaks pakkuda kuni kaheteistkümneks kuuks ja pered maksavad loomulikult hiljem selle laenu tagasi. Aga minu küsimus on järgmine. Mida konkreetselt selles Rahvaliidu ettepanekus on sellist, mida Rahandusministeerium pidas vastuvõetamatuks, ja miks valitsus seda Rahvaliidu ettepanekut ei toetanud? See on äärmiselt vajalik. Me ju anname riigieelarvest tegelikult n‑ö laenuna välja selle raha, mille me hiljem tagasi saame.

Aitäh! Ma kordan veel juba kahes vastuses öeldut. Praeguses faasis, praeguses olukorras pean mina isiklikult väga oluliseks, et säiliks usaldus riigi vastu, säiliks majandusõhustik, mis võimaldaks ettevõtetel siin töötada ega tekitaks olukorda, kus inimesed satuvad tänavale. See on praegu prioriteet number üks. Mis puudutab KredExit ja KredExiga seotud poliitikat, siis loomulikult on Rahandusministeerium avatud kõikideks ettepanekuteks ja diskussioonideks, mida näiteks Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium kui KredExit kureeriv ministeerium meile teeb. Igal juhul, nagu ma ütlesin ka ühes varasemas vastuses, institutsioonide paindlikkus on keerulisel ajal kindlasti ääretult oluline.

Head kolleegid! Kaheksa kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab eelarve tasakaalu ja sotsiaalvaldkonna reserve, mis on kogunenud varasematel aastatel. Kui neid vaadata, siis paistab niimoodi, et Eesti riigi eelarve tasakaal püsibki sotsiaalvaldkonna reservide najal: töötukassa, haigekassa, pensionikassa – ümmarguselt kümme miljardit. Samas on need vahendid ju kogutud selleks, et rasketel aegadel ei peetaks nende haigete ja väetite kulul üleval ülejäänud riigieelarve tasakaalu. Minu küsimus on sinule kui haigekassa nõukogu liikmele ja puudutab haigekassat. Eelarve lugemise käigus on see asi muutunud ja on tulnud signaal kabinetist, Rahandusministeeriumist, et reserve kasutusele võtta ei tohi. See aga tähendab kindlasti arstiabi kättesaadavuse halvenemist, järjekordade pikenemist. Mida sa ise arvad, kas siin võiks kasutada seda reservi, mis on varasematel aastatel kogunenud, ja kas see on prioriteet, et inimesed pääseksid arsti juurde vähemalt samal määral kui siiani?

Tänan! Paratamatu on see, et kui muutuvad prognoosid, siis muutuvad ka võimalused, milliseid kulutusi me saame teha. Kui rääkida haigekassast, siis muutunud prognoose arvestades on järgmisel aastal haigekassa võimalik tulude vähemlaekumine enam kui 900 miljonit krooni. Rahandusministeerium on olnud selgel seisukohal, kus ja millises määras me aktsepteerime reservide kasutuselevõttu ning kus ja millises määras me aktsepteerime seda, et tuleb otsida sisemisi ressursse ja vaadata, milliste sisemiste ümberkorraldustega saaks seda eelarveauku täita. Selles suhtes ütelda, et Rahandusministeerium on kategooriliselt vastu reservide kasutamisele, täna kindlasti ei saa. Lihtsalt on teatud piirid ja on selge, et 900 miljoni krooni ulatuses kohe reserve kasutusele võtta ei saa, vaid tuleb vaadata ka teisi võimalusi, mida haigekassa valdkonnas teha annab. Ma arvan, et need võimalused on ju ka kõik välja toodud.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahandusminister! Minu küsimus on seotud valitsuse usaldusväärsusega. Ma pean teid ausaks ministriks ja tahan täna saada ausat vastust küsimusele, kui palju riigieelarvet kärbitakse. Me hakkame järgmisel nädalal eelarvet vastu võtma, aga eile rahanduskomisjoni ühtegi kärbet toodud ei olnud. Täna loen ajalehest valitsusliikme Juhan Partsi sõnu, kes ütleb, et eelarve on kümne miljardiga defitsiidis, ja ta ütleb ka väga vahvalt, et koalitsioonil ei ole mõtet tegelda matusetoetustega ehk suurusjärk peaks olema alates poolest miljardist kärpe kohta. Tegelikult ei üldsus, ei Eesti riigi ettevõtjad ega omavalitsused ei saa enam aru, kuidas järgmise aasta eelarve välja näeb. Eile rahanduskomisjoni istungil meile sellel teemal mitte ühtegi sõna ei räägitud. Kas saate mulle anda ausa vastuse järgmisel nädalal vastuvõetava eelarvekärpe kohta?

Kõigepealt tuleb muidugi ütelda, et täna oleme me riigieelarvega selles faasis, kus otsused tehakse juba rahanduskomisjonist lähtuvalt ja siin saalis. Mida ma saan ütelda? Ma olen teinud terve hulga ettepanekuid, mis puudutavad lisakärpeid järgmise aasta eelarves. Eeldatavasti homme, kui rahanduskomisjonis hakatakse eelarvet menetlema, on laual lisakärpeid suurusjärgus 2,5 miljardit. Aga tuleb ütelda, et need kärped on paraku absoluutses enamikus tuludega seotud kulud. Mul on ka terve hulk ettepanekuid, kus veel lisakärpeid võiks teha. Selge, et see, kas neid lisakärpeid tehakse või ei tehta, ütleme ausalt, on praegu rahanduskomisjoni ja koalitsiooni käes. Aga mis puudutab tuludest sõltuvaid kulusid, siis on selge, et suurusjärgus 2,5 miljardit krooni homme rahanduskomisjonis arutlusel on.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Meie majanduslangust ei anna võrrelda teiste riikide 1%‑lise või 2%‑lise kõikumisega, sest oleme selle valitsuse ajal kukkunud 10,5%‑liselt majanduskasvult varsti juba –4%‑le. Kuid me näeme, mida teised riigid teevad. Näiteks Suurbritannia langetab käibemaksu 2%, Soome langetab toiduainete käibemaksu, Euroopa alandab käibemaksu jõuluajaks, et majandust elavdada. Meie oleme teinud vastupidi, me tõstame ravimite, raamatute, matusetoetuste käibemaksu jne. Samas on Euroopas need sooduskäibemaksud tabu. Miks me jälle teisiti toimime?

Aitäh, lugupeetud rahvasaadik Tuus! Täna öösel tulin ma Brüsselist oma kolleegidega kohtumast ja võin teile, käsi südamel, öelda, et mure on kõikides riikides ja Eesti ei ole siin teps mitte väga mustas valguses, see on selge. Meil on terve hulk positsioone, kus me seisame väga tublisti. Kui 10%‑lise majanduskasvu juures ei hinnatud piisavalt riske, mis majanduskasvu langemisega võivad kaasneda, siis, vabandage väga, mina olin sel hetkel ajutiselt opositsioonis. Nüüd sellest, mis puudutab kõikvõimalikke maksumuudatusi. Jah, ka eilses paketis, mis puudutab majanduse elavdamist, olid kõik need maksumuudatused üleval. Eesti on siin olnud väga selgetel seisukohtadel. Mis puudutab kas või vähendatud käibemaksumäärade täiendavat sissetoomist, siis minu positsioon on juba vähemalt viimased kaheksa aastat olnud see, et kui keegi mulle ütleb, et lõpptarbija sellest kasu saab, siis ma olen sellega rahul, aga niikaua, kuni ma ei näe, kas või toiduainete käibemaksu puhul, et lõpptarbija sellest kasu saab, aga näen, et vaheltkasu saab kas töötleja, ladu või kauplus, olen ma väga skeptiline. Selge, et Euroopa Liidus on rakendatud väga erinevaid poliitikaid. Käibemaksuerisuste puhul ongi kõige suurema teemana praegu üleval n‑ö inimmahukad valdkonnad. Nendes inimmahukates valdkondades ei ole käibemaksu vähendamisel ühtset positsiooni tulnud. See on siiamaani olnud ainult ühe riigi positsioon. See on olnud Suurbritannia positsioon, kes on, sõltumata sellest, mis Euroopas on kokku lepitud, tõesti käibemaksu vähendanud. Aga meil on kogu selle asja juures vaja vaadata hoopis avarama pilguga kõiki kolme Maastrichti kriteeriumi, seda, kuidas me neid täidame. Mul oleks juttu pooleks tunniks, aga kahjuks ei saa.

Ei saa, ei saa! Palun järgmine küsimus, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Nagu me kõik teame, on valitsusel, kõikidel ministeeriumidel, ettevõtetel, üksikisikutel jne käes ning veel tõsisemalt alles ees püksirihma pingutamise aeg. Mingit pingutamist ega kokkuhoidu ei ole vaja teha ainult erakondadel. Kuigi mõned Riigikogu liikmed leiavad samuti, et 2009. aasta eelarvega ettenähtud 90‑miljoniline eraldis erakondadele on priiskavalt suur, ei saa nad ise, olles erakonnaliikmed, teha ettepanekuid selle summa vähendamiseks. Vähendamise ettepanekuid tehakse hoopis teistes valdkondades. Sellest lähtuvalt olen esitanud ettepaneku vähendada eelarve kulude poolt 90 miljonist kroonist 45 miljoni kroonini eraldiste osas erakondadele. Siit küsimus: kas sellist ettepanekut on valitsuses arutatud ja millisele seisukohale on jõutud?

Aitäh! Mis puudutab konkreetselt teie ettepanekut, siis loomulikult on kõiki muudatusettepanekuid, mis on riigieelarve muutmiseks tehtud, valitsuses arutatud. Lõpuks saame ütelda niimoodi, et valik on ikkagi Riigikogu enda kätes, Riigikogu ei ole kummitempel.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Ka mina, nagu kolleeg Arvo Sarapuu, pean teid ausaks meheks, aga mul on tekkinud kahtlus. Kui vaadata, mis eelarve ümber toimub, siis strateegiat ei leia kuidagi. Mul tekkis mõte, et järsku on Padaril selline strateegia, et ta lapib selle eelarve kokku selliseks, et see kevadeni vastu peab, ja siis põrutab Padar Brüsselisse europarlamenti. Paluks kommenteerida!

Kas Brüsseliga või Brüsselita, europarlamendiga või europarlamendita, selge on see, et rahandusminister peab täna, homme ja ülehomme oma tööd tegema. Selge, et kui me vaatame neid riske, mis on kolmekuulise vahega augustiprognoosist tänaseni jõudnud, siis need riskid on sellised, et meil on järgmisel aastal oht ületada see 3%‑line Maastrichti kriteerium, mis puudutab eelarve defitsiiti. See on tõsine teema ja nende riskide maandamine on tõsine asi. Ma olen teinud oma ettepanekud täiendavalt kulusid vähendada. Praktiliselt ei ole Euroopas riiki, kus järgmisel aastal miinuses ei olda. Ma kujutan ette, et Eesti on küllaltki keskpärasel positsioonil. Aga selge, et riikidel, kes on juba praegu eurotsooni liikmed, on hoopis teised probleemid kui nendel, kes eurotsooni alles pürgivad. Minu soovitus on muutunud prognooside valguses eelarvet korrigeerida. Ükskõik, kas te peate mind õigeks või valeks, valetajaks või vähem valelikuks või saadate mind "Tõehetke", minu positsioon on ikka üks: võimalike riskide vähendamiseks oleks mõistlik reaalselt kulusid kärpida vähemalt 1% ulatuses SKT‑st.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! On juba räägitud, et kärpimissumma on täna 2,5 miljardit. Mitte ainult opositsioon pole seda öelnud, aga ka valitsuskoalitsiooni liige ütles, et tuleval aastal on veel vaja kärpida kuni kümme miljardit ja ka omavalitsuste ressursside jagamise kontsentreerimine on praegu valitsuse käes. Kas omavalitsused, kes praegu arutavad tuleva aasta eelarvet, on kindlas olukorras või on nad jälle taeva ja maa vahel, ja pärast seda, kui nad võtavad eelarve vastu, selgub, et see on ainult paber, sest järgmisel päeval, nädalal või kuul on see vaja juba ümber teha, ainult sellepärast, et olukord riigis ja valitsuses tuleva aasta eelarvega ei ole kindel?

Julgen teile ütelda, et vähemalt kümmekonna kohaliku omavalitsusega olen ma vestelnud järgmise aasta eelarve teemal, pidanud ausat ja avameelset arutelu, millised on riskid ja kuidas neid riske maandada. Mis puudutab riigieelarvega seotud kõige suuremaid panuseid, olgu see kas või tulumaksuprotsent ehk 11,9%, mis tõuseb 11,95%-le, siis see on selgelt paika pandud proportsioon ja iga kohalik omavalitsus peab arvestama lihtsalt sellega, et kui majandussituatsioon halveneb ja tulumaksu laekumine ka halveneb, siis sellest tulevad omad surved. Täpselt samamoodi on sellega, mis puudutab toetusfondi. Toetusfondi puhul on niimoodi, et need proportsioonid on paika pandud. Võimalike eelarvemuudatuste kontekstis neid summasid muudetud ei ole. Need on kaks kindlat baasilist alust, mis kohalike omavalitsuste eelarvet hoiavad. Mis puudutab võimalikke investeeringutoetusi kohalikele omavalitsustele kas või 2009. aasta eelarves, siis olgem ausad ja avatud ja selge jutuga: suurusjärgus miljard krooni on seda, mida loodeti, aga maksta ei saa. Ma julgen küll ütelda, et kõik riskid, mis on seotud üldise majandusolukorra halvenemisega, on riskid nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi jaoks. Aga ülejäänud valdkondades, ma usun, me hoiame stabiilsust.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra rahandusminister! Valitsusliidu rahanduspoliitilistest eesmärkidest ei ole enam väga palju järele jäänud, võib-olla ainukesena on alles soov liituda euroga. On tõsiasi, et mõni aeg tagasi oli meil põhiline probleem euroga liitumisel liiga kõrge inflatsioon. Tookord, kuigi deklareeritud oli euroga liitumine, aeti n‑ö hagu alla aktsiiside tõstmisega. Ma saan aru, et nüüd te olete õppinud. Üsna aktiivselt räägitakse euroga liitumise vajadusest, aga põhiliseks probleemiks näib kujunevat valitsussektori defitsiit, mis ei tohi Maastrichti kriteeriumide järgi teatavasti ületada 3%. Olukorras, kus on selge, et järgmise aasta eelarve tuleb tegelikkuses sisuliselt defitsiitne, kui suur on see summa, millest suurem ei tohiks defitsiit olla, et me mahuksime sinna 3% kriteeriumi sisse?

Aitäh! Kui me räägime võimalikust defitsiidist 2009. aasta eelarves ja võtame aluseks võimaliku sisemajanduse koguprodukti, siis me räägime suurusjärgust 7,5–8 miljardit krooni. Sellest ei tohi defitsiit üle minna. Nii lihtne see arvutus ongi.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Mina täiesti mõistan teie piiratud võimalusi selle eelarveprotsessi olukorra normaliseerimiseks. Aga mulle lõikas valusasti kõrva teie fraas, et nüüd otsustatakse asju rahanduskomisjonis. See on tõsi. Kolmanda lugemise reglement näeb seda ette, aga seal realiseeritakse koalitsiooni otsuseid ja häälte vahekorra tõttu ei võta opositsioon ka seal seda vastutust. Tähendab, rahvas peab teadma, et kuus häält otsustab praegu miljardite liikumist. See ongi meie demokraatia tase. Minu küsimus puudutab hoopiski KredExile eraldatavat 150 miljonit krooni. Te ütlesite, et olete ettepanekuteks avatud. Me tegime kahel korral selle ettepaneku, nii teisele kui ka kolmandale lugemisele, mõlemal juhul saime valitsuselt eitava vastuse, et see on kuluettepanek, mida ei saa käsitleda finantstehinguna, seega ei ole see vastuvõetav. Ma lihtsalt tahan teada: kas te tunnistate vajadust eluasemelaenu võtnud inimestele appi minna?

Inimesena saan ma probleemist aru. Samas on selge, et kui me räägime sellest, kui komplitseeritud ja raske võib sellise elemendi või toetuse rakendamine riigis olla, siis ma oleksin ääretult ettevaatlik ega annaks siin mitte mingit lubadust, kuidas oleks seda probleemi võimalik lahendada. Ma olen vaadanud, mis võimalused on olnud riikides üldiselt. Sellises olukorras on räägitud munitsipaalelamufondist, munitsipaalelamufondi suurendamisest ja nendest variantidest, mis saaksid olla reaalsed lahendid analoogilistest probleemidest väljapääsu otsimisel. Selge, et rasketel aegadel tuleb selliste meetmete väljapakkumisega, mida reaalselt ei ole võimalik ohjes hoida, väga ettevaatlik olla.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Vilja Savisaarelt kaitseminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Valitsus on taas kord andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, millega pikendatakse Eesti kaitseväelaste mandaati osalemiseks Iraagi‑missioonil. Teame, et Ameerika Ühendriigid, kes alustasid sõda Iraagis, on võtnud selge seisukoha ja teavad, mis tingimustel ning millal tuuakse USA väed Iraagist välja. Minu küsimus puudutabki seda, kas ka Eesti valitsusel on olemas selline seisukoht ja põhimõtteline nägemus, mis kujul ja millal Eesti poisid Iraagist koju tuuakse, ja kas te seda arutasite valitsuses, kui te seda pikendamise eelnõu ette valmistasite.

Aitäh! Eesti kontingent Iraagis on praegustel tingimustel sealt tagasi tulemas selle aasta lõpus. Kui Riigikogu arutab ettepanekut pikendada Eesti kontingendi olemist seal maksimaalselt kuni järgmise aasta lõpuni, siis lahkub Eesti kontingent sealt järgmise aasta lõpus. Eesti kontingendi viibimine Iraagis toimub ainult siis, kui Iraagi valitsus vastava palve esitab ja sellega seoses toimuvad väegrupi staatuse läbirääkimised Iraagi valitsusega. Usun, et nende läbirääkimiste käigus selgub ka see, kui kauaks Iraagi valitsus soovib Eesti kontingendi sinnajäämist. See soov on üks sisend Eesti Vabariigi valitsuse arvamuse kujundamisele. Loodame, et vajadus Eesti kontingendi järele seal lakkab niipea kui võimalik, olen seda siin öelnud ka aasta tagasi. Praegu on väljavaated Eesti kontingendi lõplikuks tagasitulekuks Iraagist järgmise aasta jooksul suuremad kui kunagi varem.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Nüüd ei saa ma küll mitte millestki aru. Milleks te siis selle eelnõu meie menetlusse tõite, kui tegelikult ei ole mingit Iraagi valitsuse palvet? Ma tahangi küsida, mis lepingu alusel Eesti poisid üleüldse Iraagi‑missioonil osalevad.

Praegune missioon, kus osalevad ka Eesti sõdurid, on seal ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar, teine täpsustav küsimus!

Ka sellest vastusest ma aru ei saanud, sest seda mandaati pole minu teada pikendatud. Aga ma küsin edasi. Teatavasti peavad kõik Eesti välislepingud olema ratifitseeritud Riigikogu poolt. Mina küll ei mäleta, et enne seda eelnõu, millega te tahate missiooni pikendada, oleksite te Riigikogule üle andnud need tingimused ja selle lepinguosa, mida te kavatsete sõlmida kas Iraagi valitsusega või mina ei tea kellega. Neid lepingu tingimusi, millised on meie poiste õigused, kohustused, võimalused,  peaks ratifitseerima Riigikogu, kuna see on välisleping. Millal me seda lepingut näeme?

Ma saan aru, et te peate silmas lepingut, mida militaarses kõnepruugis nimetatakse SOFA‑ks (Status of Forces Agreement). Niisugune leping on tõepoolest vajalik, selline leping on kõikidel väekontingentidel, kes hakkavad Iraagis viibima pärast selle aasta lõppu, kui lõpeb ÜRO Julgeolekunõukogu mandaat, sealhulgas Eesti väekontingendil. See, kas see leping vajab Riigikogus ratifitseerimist või mitte, sõltub õigusasjatundjate väitel eelkõige selle lepingu sisulisest iseloomust, mitte niivõrd tema formaalsest olemusest. Kui selle lepinguga tuleb võtta Eesti riigile kohustusi, siis tuleb ta tuua ka Riigikokku ja siin ratifitseerida. Kui niisuguseid kohustusi ei võeta, siis ei ole Riigikogus nende tingimuste üle otsustamine kohustuslik.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Ka minu küsimus puudutab sedasama Iraagi ja Eesti valitsuse vahel sõlmitavat vägede staatuse lepingut. Me kõik teame, et Iraagi valitsus ei palu Eestil jääda Iraaki kauemaks, kui me ei sõlmi sellist lepingut. Kas te arvate, et on eetiline, et Riigikogu peab praegu arutama Eesti poiste jäämist Iraaki veel üheks aastaks, ilma et me teaksime, mis lepingu alusel nad seda teevad? Kas ei oleks õige, kui me saaksime seda küsimust arutada alles siis, kui on selgunud ka Eesti ja Iraagi vahel sõlmitava leppe sisu?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean seda küsimust natuke muna ja kana tüüpi küsimuseks. Ma arvan, et kui me talitame mõistlikult nii valitsuses kui ka Riigikogus, siis me suudame need otsused vastu võtta. Missuguses järjekorras me seda täpselt teeme, ma arvan, see sõltub sellest, missugused on objektiivsed võimalused. Täna on meil olemas esialgne Iraagi valitsuse indikatsioon selle kohta, et nad soovivad Eesti vägede jätkamist. Kindlasti ei jõustu Eesti vägede sinnasaatmise otsus enne, kui Iraagi valitsus on esitanud formaalselt korrektse taotluse, ja päris kindlasti ei hakka Eesti kaitseväelased Iraagis olema ilma SOFA lepingu sõlmimiseta põhiseaduses ja teistes seadustes ettenähtud korras.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra kaitseminister! Kas Kaitseministeeriumil on olemas missioonidel osalemise strateegiline kava? Teatavasti on ju missioonidel osalemine üks meie kaitsepoliitika aluseid ja sellest johtuvalt peaks meil olema päris selge pilt, mis juhtub missioonidel lähiaastatel ja millised on perspektiivid. Kui vaadata, kui kiirelt, lausa viimastel minutitel tulevad eelnõud, kas või Kosovos missiooni pikendamise kohta, siis mulle tundub, et Kaitseministeeriumil ei ole veel olemas päris head ja täpset kava.

Aitäh! Kui Eesti Vabariigi kaitseministril ja Kaitseministeeriumil oleks võim ja vägi tagada julgeolekut nendes erinevates piirkondades, kus me oma kaitseväelastega osaleme, siis oleksime me muidugi selle üle ka ise väga uhked. Paraku peame me arvestama praktilise olukorraga kõikides missioonipiirkondades, mis on komplitseeritud mitte ainult julgeolekupoliitiliselt, vaid näiteks Iraagis ka sisepoliitiliselt. Ka teie olete saanud jälgida seda arutelu, mis on toimunud Iraagi parlamendis. Kaitseministeeriumi mõju nendele protsessidele on suhteliselt tagasihoidlik. Mis puudutab strateegilist visiooni missioonidel osalemise kohta, siis siin on olukord oluliselt parem, kui teie oma küsimusega ette joonistasite. Esiteks, osalemine välismissioonidel erinevate rahvusvaheliste koalitsioonide ja organisatsioonide koosseisus on Eesti kaitse‑ ja julgeolekupoliitika üks nurgakive. Eelkõige puudutab see missioonidel osalemist nende julgeolekuorganisatsioonide raamides, mille liige Eesti on, seega NATO ja Euroopa Liidu raamides. Seetõttu peame oluliseks, et Eesti kaitseväelased osaleksid nii NATO kui ka Euroopa Liidu missioonidel. Konkreetselt oleks nendeks näideteks Kosovo ja NATO missioon Afganistanis. Afganistani‑missioon on nii NATO‑le kui ka meile prioriteetne missioon. Euroopa Liidu missiooni koosseisus oleme me Bosnias ja Hertsegoviinas. Mis puudutab koostööd meie teiste kaitsepartneritega, siis oleme pidanud vajalikuks tihedat sõjalist koostööd Taani, Inglismaa ja Ameerika Ühendriikidega. Need on need riigid, mille väeüksuste koosseisus Eesti osaleb Kosovos, Afganistanis ja Iraagis. Sellist prioriteetide poliitikat peame oluliseks jätkata ka tulevikus.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea kaitseminister! Kas ma sain õigesti aru, et meie kaitseväe missiooni aluseks Iraagis on Iraagi valitsuse palve, aga seda palvet ei ole tänaseks päevaks meile saabunud?

See vastab tõele, niisugust palvet ei ole. Sellele vaatamata on esitatud otsuse eelnõu, mis jõustub tingimuslikult niisuguse palve esitamisel. Meile teadaolevalt ei ole see pretsedent siin Riigikogu saalis, ka ÜRO Julgeolekunõukogu mandaati nõudvate missioonide puhul oleme olnud sunnitud objektiivsetel, meist sõltumatutel asjaoludel niisuguseid otsuseid tingimuslikult vastu võtma enne vastava alusotsuse meie kätte jõudmist.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on Toomas Varekilt rahandusminister Ivari Padarile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud rahandusminister! Mina olen teid siiani pidanud väga tõsiseks tegijaks, aga täna on mul juba tekkinud kahtlusi ja kõhklusi. Nimelt, eelarve on defitsiidis, oleme majanduskriisi ääre peal, koalitsioonileping enam ei kehti, probleeme on väga palju. Riigieelarve on Riigikogu kõige tähtsam dokument. Peaminister ütles riigieelarvet üle andes, et see on kõige avalikum eelarve, mis on esitatud. Kus on see avalikkus? Kaks nädalat tagasi ma küsisin, miks te ei ole veel informeerinud üldsust, rääkimata rahanduskomisjonist, nendest ministeeriumidest, kus valdkonnas kärpeid tehakse. Te ütlesite täna, et rahanduskomisjon ja koalitsioon otsustavad riigieelarve üle. Kas olete täiesti loobunud opositsiooniga arvestamast, seoses sellega, et me ei ole teinud muudatusettepanekuid?

Tänan! Mul on teile selles suhtes raske vastata, et ma ei näe, kus kohas on see takistus, miks ei saa eelarvest välja lugeda, millised on kulutused ministeeriumide kaupa ja milliseid kärpeid on ministeeriumid juba teinud. See on ju väga selgelt välja toodud. Kõik ministeeriumid ja ka kõik palgagrupid, mille puhul oli kokku lepitud kärbe 8%, on seda kärbet tänaseks järginud. Tõsi see on, et esialgsetel andmetel, kui me vaatame kas või töökohti ja koondamisi, on ministeeriumides ja allasutustes koondatud umbes 1400 töökohta. Võttes arvesse, et ainuüksi Rahandusministeerium ja tema allasutused on koondanud 419 töökohta, tundub see proportsioon mulle, ütleme niimoodi, häiriv. See tähendab seda, et kõikide ministeeriumide allasutuste struktuuride läbivaatamisega, kulukohtade kärpimisega tuleb edasi minna ka 2010. aasta eelarve tegemisel. Siin ei ole valikut. Samas on selge, et struktuurimuudatusega Rahandusministeeriumis on riigihaldusega tegelemisele pööratud märksa suuremat tähelepanu, kui seda varem on tehtud. See puudutab nii struktuure kui ka palgakorraldust. See teema, mis on täna olnud kolleeg Jaak Aaviksoo kommenteerida, et riik ja tema palgakorraldus on jäänud ajast maha, on olnud teema, millega, niipalju kui ma ka opositsiooniajast veel mäletan, ei ole keegi tahtnud tegelda, see on ebameeldiv teema, aga praegu on selge, et sellega tuleb tegelda.

Palun, kolleeg Toomas Varek, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud rahandusminister! Opositsioon tahab tegelda ja ka tegeleb pidevalt selle teemaga, mis puudutab eelarvet. Olen riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimees. Üle-eelmisel nädalal ehmatas meid see, et me ei suuda ära kasutada teise etapi euroraha. 53 miljardist kroonist on ainult üle 200 miljoni kasutatud. Selle teema aruteluks tegi komisjon operatiivselt oma istungi, kuid eile tuli uudis, mis ka Eesti Päevalehest läbi käis, et Euroopa Liidu raha on pandud ooteseisundisse, et need taotlused, mis on praegu esitatud Euroopasse, on ooteseisundis ja see on nii kahes Euroopa riigis. Millest on see tingitud, et me oma asjadega hakkama ei saa? Meil on vaja eelarvet ju kuumendada, sõbrad! Rahandusministeerium vastutab Euroopa Liidu raha laekumise ja kasutamise eest.

Mis puudutab teist etappi, siis ma ei saanud aru, mida te teise etapi all mõtlesite, aga kui te räägite perioodi 2007–2013 raha kasutamisest, siis üleüldine statistika on selline, et absoluutne enamik Euroopa Liidu liikmesriike on seni 2008. aasta jooksul seda kasutanud alla 1%. Muidugi, tuleb ka ütelda, et aasta lõpus tuleb kindlasti ette mõnevõrra suuremat Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite kasutamist, juba puhtstruktuuriliselt. Võtame kas või maaelu arengukava vahendid. See ei ole ju saladus, et aastaid on väljamaksed toimunud detsembris, isegi ülekantuna jaanuarisse või veebruarisse. Juba vähemalt 2001. aastast saadik on selline praktika. Eile kuulasin ma rahandusministrina ära Euroopa Kontrollikoja ja meile kõigile tuntud komisjoniliikme Siim Kallase raporti 2007. aasta Euroopa Liidu raamatupidamise aruande kohta, kus oli väga teravalt sees teema, et teatud struktuurifondidest on tehtud väljamakseid 11% ulatuses selliselt, et ei oleks tulnud väljamakseid teha. Eesti selles kontekstis silma ei paista, Eesti ei ole siin kusagil musta lambana kirjas. Aga sellest tulenevalt on Euroopa Komisjon tahtnud saada lisainformatsiooni kõikidelt liikmesriikidelt selle kohta, kuidas nende struktuurid on võimelised haldama ja korraldama euroraha kasutamist. Täpselt samamoodi on saadetud täiendav järelepärimine Eesti Vabariigile. Rahandusministeerium vastab sellele täispaketina 19. detsembril. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks siit ei tule positiivset tagasisidet Euroopa Komisjoni. Euroopa struktuurifondide vahendite kasutamine on tegelikult terves Euroopa Liidus praegu küllalt problemaatiline teema.

Head kolleegid! Luban viis kohapeal registreeritud küsimust, ainult viis. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Ma näen, et ma ei jõua täna küsida kaitse-eelarve kohta teie kolleegilt kaitseminister Jaak Aaviksoolt, seetõttu küsin ma teie käest. Viimasel nädalal oleme kuulnud, et suletud uste taga tehakse tuleva aasta eelarves veel viimaseid meeleheitlikke kärpeid suuruses 2–2,5 miljardit krooni. On kostnud ka, et need kärped võiksid aset leida kaitse-eelarves, aga erimeelsus on selles, kuidas Rahandusministeerium ja Kaitseministeerium tuleva aasta SKT‑d arvutavad. Kas te selgitaksite, milles seisneb selle arvutamise erinevus kahe ministeeriumi vahel?

Lugupeetud proua rahvasaadik! Te ütlesite, et meeleheitlikud katsed. Kas te näete minu näos meeleheidet? Tegemist on täiesti rahuliku ja adekvaatse olukorra hindamisega, kus on paratamatult niimoodi, et iga kuu tuleb uut informatsiooni. Eile õhtul olin ma koos Euroopa Liidus rahanduse eest vastutava härra Joaquín Almuniaga, kes samuti väitis, et Euroopa Komisjoni hinnangud on täna hoopis teises valguses kui kuu aega tagasi tulnud hinnangud. Ma olen oma ettepanekud teinud, ja nendes ettepanekutes on põhjendatult sees, et prognoosidest tulenevalt vähenevad ka need kulutused, mis on seotud SKT‑ga, nagu kaitsekulutused. Ma ei näe põhjust, miks koalitsioon seda ei tunnustaks ega leiaks, et täpselt nii see on. Ma olen aru saanud, et rahanduskomisjon homme eelarve kolmandat lugemist ette valmistades neid arvestusi aktsepteerib.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Ennist esitasin küsimuse, kas minu ettepanekut vähendada eelarve kulusid 45 miljoni krooni võrra eraldiste arvel erakondadele on valitsuses arutatud ja millise tulemuseni on jõutud. Ma sain teie käest teada kaks uudist. Esiteks, lõplikult kinnitab eelarve Riigikogu, teiseks, Riigikogu ei ole kummitempel. Kaks head uudist. Ma tänan selle eest! Aga ma ei saanud vastust küsimusele, kas seda ettepanekut on valitsuses arutatud. Te kinnitasite, et kõiki ettepanekuid on arutatud. Siit võin ma teha järelduse, et ka seda ettepanekut on arutatud, kuid seda vastuse poolt, millise tulemuseni on jõutud, ma ei kuulnud.

Tänan teid! Ma olen jätkuvalt sellel positsioonil, et lõplikud otsused riigieelarve muudatuste kohta kuuluvad Riigikogule.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Minu mured ja kahtlused süvenesid, kuulates vastust Toomas Varekile Euroopa raha kasutamise kohta. Ma ka eile püüdsin uurida, miks meil kraanid kinni keeratud on. Kuulujutud on sellised, et Padar on kõik oskajad inimesed, kes oskavad europrojekte ning neid pabereid teha ja kaitsta, ära koondanud, et need on kõik nende 407 inimese hulgas ukse taha tõstetud ja me ei suudagi neid projekte teha ega kaitsta. Kas see kartus on põhjendatud?

Kui te mõtlete, et 407 inimest tegeles Rahandusministeeriumis europrojektidega, siis võiks tõesti öelda, et europrojektide ja nende raha kasutamise jätkusuutlikkus on suure küsimärgi all. Aga ma julgen teile öelda, et nende ümberkorraldustega, mis on toimunud Rahandusministeeriumis, ei ole koondatud ega ole majast lahkunud mitte ühtegi spetsialisti, kellest oluliselt sõltuks europrojektide rakendamine. Me oleme kõikide koondamiste puhul eelkõige vaadanud läbi nn tugistruktuurid ja oleme vaadanud seda, kui otstarbekas on kõikvõimalike tugistruktuuride alleshoidmine. Me oleme selgelt hoidnud seda joont, et põhifunktsioonid ei tohi kannatada. Rahandusministeerium kinnitas n‑ö horisontaaltasandi õigusaktid, mis reguleerivad euroraha kasutamist, lõplikult juba augustis 2007, rohkem kui aasta tagasi. Selge, et ministeeriumidel on olnud raskusi nende meetmete võtmisega. Neid meetmeid on järjest ka juurde tulnud. Praegu on niimoodi, et esialgsest umbes 90 meetmest on see meetmete hulk kasvanud umbes 120‑ni. Ma tahan loota, et ministeeriumid, kes on lõpetamas nende meetmete lahtikirjutamist, on valmis neid järgmisel aastal ka võtma. Rahandusministeeriumi taga siin asi küll ei ole. Me eelmisel nädalal valitsuskabinetis arutasime, et Rahandusministeeriumisse hakkab iga kuu viiendaks kuupäevaks, lisaks sellele, et tuleb tuim arv, kui palju on euroraha kasutatud, ministeeriumidest tulema väga selge põhjendus, miks on raha kasutamata ja kus on kitsaskohad. Selles suhtes pingutab Rahandusministeerium siin tõsiselt ohjasid ja ma usun, et me saame oma ülesandega hakkama.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra rahandusminister! Eelarve on, nagu te ise olete korduvalt väljendanud, järgmisel aastal ilmselgelt defitsiidis. Selle katmiseks on mitu võimalust: kas tuua koju reservid, võtta laenu – siin on mitmesuguseid valikuid. Meie lõunanaabritel lätlastel on asi natuke kehvem. Ajaloostki on tuntud ütlus, et läbi nagu Läti raha. Lätlased kavatsevad võtta kuni 45 miljardit krooni laenu ja sellest osa kasutada ettevõtluse arendamiseks. Ka meil võib tekkida probleem, et me ei ole suutelised kasutama ära investeeringutoetusi, näiteks euroraha. Kas on mõeldav, et Eesti valitsus võtab laenu ja ettevõtluse turgutamiseks oleks valmis ka toetama ettevõtlust, luues lisavõimalusi näiteks euroraha kaasfinantseerimiseks?

Ma tänan! Ma ei ole üldsegi kindel, et see summa, mida Läti valitsus palub, selliseks jääb, ta võib olla mõnevõrra erinev teie pakutust. Aga täna julgen ma ütelda, et Eesti on teistmoodi olukorras. Meil on olemas väga oluline puhver – reservid. See on see, mida ei ole meie lähiriikidel, kes on küllalt raskes olukorras. Teiselt poolt on selge, et meil on stabiilsem pangandussektor, kui näiteks Lätis oli. Olete kindlasti lugenud kas või Parex Panga juhtumist. Tagasi tulles selle arutelu juurde, mis eile oli Ecofinil, Euroopa Liidu rahandusministrite kokkusaamisel, siis ma kordan veel kord ühte asja, mis on esmatähtis, ka kogu ettevõtluse seisukohalt esmatähtis, see on usalduse taastamine ja võimaluse loomine, et pangad on taas avatud krediitideks. See on võtmeküsimus juba sellel aastal, veel järsemalt kindlasti järgmisel aastal. See ei ole ainult Eesti probleem, see on täpselt samamoodi kõikide ümbritsevate riikide probleem. Praegu on Eesti eripära see, et meil olevad Skandinaavia pangagrupid on suunanud raha meie pankadesse, aga Skandinaavia pangagrupid on võtnud ise nendest suurtest finantsinstitutsioonidest, à la Citigroup, omakorda ressurssi peale. Selles suhtes on selliste suhete lahtikülmutamine, usalduse taastamine praegu esimene küsimus, millega riikidel tuleb tegelda. See on ka rahalises mõttes kõige otstarbekam, sest seda ressurssi, et riigieelarvest lihtsalt kas või halbu äriprojekte kinni maksta, ei ole ega tule.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea rahandusminister! Teie eelmisest vastusest saime kuulda, et vastutava ministeeriumina, juhtministeeriumina olete seoses euroraha kasutamisega ohjad kõvasti pingule tõmmanud. Milline on teie hinnang nende ministeeriumide ametnike kohta, kes on kohustatud projekte läbi vaatama? Kas nad on kompetentsed ja kas nende hoiakud on selles mõttes paigas, et nad on võrdväärsed partnerid nendele asutustele ja organisatsioonidele, kes neid projekte esitavad? Kas ei või teinekord olla viga selles, et ministeeriumides töötavad ametnikud, kes vaatavad neid projekte läbi, tunnevad ennast Brüsselis töötavate ametnikena ja kipuvad projekte esitavate organisatsioonide esindajatega sellel tasandil ka suhtlema?

Aitäh! Kindlasti ei ole saladus, et ministeeriumide europrojektide haldamise tase on erinev. On ministeeriume, kes on siin olnud tublimad ja edumeelsemad, ja on ministeeriume, kus need vaidlused on pikemalt läinud. Samas on selge, et nendes ministeeriumides, kus need vaidlused on pikemad olnud, on ka mahud suuremad ja probleemid suuremad, olgu seal siis suured keskkonnahanked või kas või tee-ehitusega seotud hanked. Mina omalt poolt teen kõik selle nimel, et see mõistmine võimalike kasutajate ja ametnike vahel oleks mõistlik ja adekvaatne. Kui teil on ette heita ja näidata, et see suhtumine on liiga bürokraatlik ja mõistlikku standardit ületav, siis olen pidevalt valmis kõiki neid asju kuulama.

Aitäh, härra rahandusminister! Soovin teile edu!

Järgmine küsimus on  kolleeg Aleksei Lotmanilt kaitseminister Jaak Aaviksoole.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kaitseminister! Minu teada kehtib meil endiselt ka põhiseadusesse raiutud ühiskondlik kokkulepe, et meil on üldine sõjaväekohustus. Kuidas tuleb sellel taustal hinnata tõsiasja, et aastast aastasse teeb meil ajateenistuse läbi ligikaudu ainult kolmandik kutsealustest?

Aitäh küsimuse eest! Seda tuleb hinnata sellest vaatevinklist, et ülejäänud, vastavalt kaitseväe meditsiiniliste ja teiste komisjonide otsustele ja seaduses esitatud nõuetele, ei ole osutunud ajateenistuseks sobilikuks.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma usun, et meie noorte tervis pole ehk kiita, kuid kas te tahate tõsiselt väita, et kaks kolmandikku meie noortest on nii haiged, et nad ei kõlba sõjaväkke? Mina isiklikult seda ei usu.

Kehtivatele reeglitele enamik nendest tõepoolest ei vasta. Küll aga nõustun teiega selles, et need nõuded tasuks läbi vaadata, arvestades füüsilise ja muu tervise taset, sõltuvalt võimalikust rakendusest kaitseväes, seda eriti reservväelasena. Niisugune töö on Kaitseministeeriumil kavas ja me loodame selliste ettepanekutega kunagi ka Riigikogusse jõuda.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, teine täpsustav küsimus!

Millal see kunagi saab olema?

Ma ei tahaks ära sõnada, kui ma ütlen, et aastal 2009, aga niisugused soovid meil vähemasti on. Nii et kui 2009. aastal ei jõua, siis aastal 2010 hiljemalt. Lisan omalt poolt veel seda, et valmistades ette sõjalise riigikaitse kümneaastast arenguplaani, palusime Kaitseministeeriumil ja kaitseväel uurida kaitseväeteenistuse minimaalse aja lühendamist ja ühtlasi kaitseväeteenistusse kaasatavate noorte määra suurendamist. Selles analüüsis leiti, et eelseisval neljal aastal oleks mõistlik olemasoleva mudeliga jätkata, küll aga tuleks analüüsida olukorda aastal 2011. Siis võib osutuda võimalikuks kaitseväeteenistuse aja lühendamine ja kaitseväeteenistuses olevate noorte arvu suurendamine. Nii et niisugune töö on kavas, niisugused ettepanekud on olemas, aga praegustes oludes ei pidanud analüütikud kiirkorras muutmist mõistlikuks.

Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Ilmselt viimane küsimus on kolleeg Inara Luigase küsimus minister Siim Valmar Kiislerile.

Aitäh! Tegelikult oli mul planeeritud kolm küsimust, aga võtan selle teema kokku. Eesti riigis ei toimu mitte piirkondlikku arengut, vaid täies jõus toimub teatud piirkondade taandareng. Seda enam peame lähtuma kõikidest Euroopa Liidu õigusaktidest, mis annavad teatud piirkondadele võimaluse arenguks. Üks selline on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus 1931/2006, millega kehtestatakse liikmesriikide välispiiril toimuv piiriliiklus. Ma tsiteerin sellest määrusest ühte lõiku: "Laienenud ühendus on huvitatud sellest, et naaberriikide vahelised piirid ei tõkestaks kaubandust, sotsiaalset ja kultuurilist läbikäimist ega piirkondlikku koostööd. Selleks tuleb luua tõhus kohalik piiriliiklussüsteem." Mida teie kui üks osapool selle süsteemi loomisel olete selleks teinud ja miks on teil nii palju tegemata tööd, et te olete takistanud Eesti Vabariigi kodanike normaalset piiriületust?

Aitäh! See ei vasta tõele. Ma ei ole ühelgi Eesti Vabariigi kodanikul takistanud piiriületamist. Mis puutub sellesse Euroopa õigusakti, millele te viitasite, siis see näeb tõesti ette võimaluse kehtestada kahepoolne lihtsustatud piiriületuskorra kokkulepe Vene riigiga. See eeldab muidugi mõlema, ka Venemaa head tahet. Täna on seis selline, et selliseid läbirääkimisi ei ole peetud. Küsimus oli, mida ma regionaalministrina olen teinud. Oleme järgmise aasta eelarves ette näinud viisa kompenseerimise vahendeid kolme miljoni krooni ulatuses. Loomulikult sõltub see sellest, millisena eelarve lõplikult Riigikogus vastu võetakse, aga niimoodi me praegu oleme planeerinud. Kindlasti selleks hetkeks, kui uus piiriületuskord kehtima hakkab, me omalt poolt selle kompensatsiooniregulatsiooni kehtestame. See on see, mida me regionaalpoliitiliselt saame teha. Iseendast loob uus piiriületusrežiim paremaid võimalusi ärisuheteks. Kokkulepe Venemaaga tegelikult lihtsustab ärimeeste piiriületust ja lihtsustab näiteks kohalike omavalitsuste koostööd. Nii et ei saa öelda, et kõik halveneb, on ka mitmeid positiivseid pooli. Küll aga näen ma seal sotsiaalset probleemi Eesti Vabariigi kodanikele, kellel muutub keerulisemaks näiteks lähisugulaste haudadel käimine. See on tõsine mure. Omalt poolt saan teha seda, et me tegeleme rahalise kompensatsiooni mehhanismiga.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna infotunni aeg on läbi.
Head kolleegid! Suur tänu küsimuste esitamise eest! Lugupeetud valitsusliikmed! Suur tänu vastamise eest! Infotund on lõppenud.