Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Head külalised! Tere päevast! Alustame 24. septembri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 43 Riigikogu liiget, puudub 58.
Austatud Riigikogu! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja minister Urve Palo.

Läheme registreeritud küsimuste juurde. Esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Lauri Laasi valitsusliikmele Jaak Aaviksoole. Teemaks on julgeolekukontroll. Lauri Laasi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kaitseminister! Kaitseministeeriumi kõrgetel ametnikel peab olema läbitud julgeolekukontroll, ilma selleta pole võimalik ligi pääseda riigisaladustele ega NATO dokumentidele. Kas olete pärinud oma tänaselt kolleegilt, endiselt kapo juhilt Jüri Pihlilt, miks julgeolekukontroll Herman Simmi puhul ebatõhusaks osutus?

Aitäh küsimuse eest! Julgeolekukontroll nagu igasugune kontroll ei suuda kunagi tagada 100% vigade vältimist. Selles olen kolleeg Jüri Pihliga ühel meelel.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Lauri Laasi, palun!

Aitäh! Suvel vastuvõetud kaitseväe korralduse seadus annab kaitsepolitseile suurenenud volitused sõjaväelaste järelevalveks. Kas usute, et tänaste uudiste valguses on Teabeametilt selle rolli võtmine õigustatud?

Küsimus ei ole Teabeametilt selle rolli võtmises, sest kehtiva riigisaladuse seaduse alusel teostab julgeolekukontrolli Kaitsepolitseiamet, välja arvatud kaitsejõududes, kus julgeolekukontrolli teostab Kaitsejõudude Peastaap. Äsja vastuvõetud kaitseväe korralduse seaduses on julgeolekukontrolli teostamine antud Kaitsepolitseiametile ja kaitsejõududes julgeolekukontrolli enam ei toimu. See on seotud nende riskide vähendamisega, mis on seotud põhiseaduslike õiguste riivega julgeolekukontrolliks vajalike protseduuride puhul. Usun, et mitme julgeolekukontrolliasutuse loomine ei suurenda ühiskonna turvalisust, pigem tuleks tugevdada ja arendada olemasolevaid julgeolekuasutusi, sealhulgas Kaitsepolitseiametit. Seni teadaolevate andmete põhjal ei ole põhjust Kaitsepolitseiametit kahtlustada ebaprofessionaalsuses.

Teine täpsustav küsimus, Lauri Laasi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kaitseminister! Milliseid järeldusi teete juhtunust teie kui kaitseminister ja milliseid järeldusi teeb Kaitseministeeriumi juhtkond tervikuna?

Järeldusi võib teha väga mitmel tasandil. Kõige olulisem selle teema käsitlemisel on jääda nii palju kui võimalik ratsionaalsele pinnale ja vältida emotsionaalset soovi selgitada kiires korras välja kõik süüdlased, kes mis iganes alusel, formaalsel või mitteformaalsel alusel, omavad puutumust selle juhtumiga või selle isikuga. Julgeksin seda sügavalt kahetsusväärselt realiseerunud julgeolekuriski võrrelda olukorraga, kui me avastame oma töökollektiivis inimese, kes on vargsi meie rahakotti tühjendanud. Me oleme raha kadumist märganud juba aastate jooksul, ent ei ole suutnud selgusele jõuda, kes meie hulgast varas on. Samasugune tunne valdab kindlasti ka Kaitseministeeriumi töötajaid. Paljudel juhtudel ei ole tagantjärele tarkus, missugused märgid võisid viidata riskile, kõige konstruktiivsemad. Samas kinnitan, et Kaitseministeeriumis loodud töörühm hakkab otsima vastuseid ka küsimustele, mille tugevdamine, milliste protseduuride parandamine, mis puhul võib-olla ka vastutuse hajutamine võiks aidata kaasa analoogsete juhtude vältimisele Kaitseministeeriumis. Aga tahan siiski veel kord rõhutada asjaolu, et me petaksime ennast, kui usuksime, et kui ei ole 100% garantiid, siis on keegi selles ilmtingimata süüdi. Veel kord: ma usun, et meil on põhjust usaldada neid asutusi, kes on siiamaani menetlenud seda riigireetmise juhtumit, ja Kaitsepolitseiametit, kes tõenäoliselt viib selle peatselt kohtusse.

Nüüd kuus kohapeal registreeritud küsimust. Arvo Sarapuu, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Selle jutu juures meenub mulle Kaitseressursside Ameti mälupulk 300 000 kaitseväelase andmetega, mis tänaval vedeles. Huvitav, mitu koopiat sellest on tehtud? Sahistatakse ka Kaitseväe Logistikakeskuse varude andmebaasi mälupulgast. Ma usun, et valitsus on analüüsinud, kuidas said lekkida valitsuse tegevuskava ja plaanid juba enne pronkssõduri teisaldamist. Mul on teile küsimus: kuidas te neid riske olete hinnanud ja kuidas valitsus need riskid analüüside kaudu oma tegevusse on kavandanud? Kas ta seda üldse kavandab?

Riigisaladuste järele valvamine ja vastava töö korraldamine on iga riigiasutuse kohustus. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et riigisaladuste kaitse on viimaste aastate jooksul Eesti riigis päris kindlasti tugevnenud, selle kohta on ka Kaitseministeeriumil piisavalt andmeid. Küsimusse tuleks suhtuda niimoodi, et ei tasuks teha lihtsustatud järeldust, et kui on rohkem avastatud juhtumeid riigisaladuse seaduse alusel või ka ametkondlikuks kasutuseks mõeldud dokumentide alusel, et see ilmtingimata viitab halvenenud olukorrale. Julgen arvata, et juhtumite avastamine viimasel ajal, sealhulgas Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja sealhulgas minu poolt Kaitseministeeriumis enne seda juhtumit, on pigem näide tugevnenud järelevalve kohta riigisaladuse seaduse alusel kui nõrgenenud järelevalve kohta.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Ma olen isiklikult arvamusel, et sellist luureskandaali, küll madalamal tasemel, võib ette tulla ka igas teises välisriigis, mis on välismaailmale avatud. Aga samas peame nentima fakti, et see juhtum on tõsiselt määrinud Eesti mainet. Avalikkuses on kostnud arvamusi, et keegi peaks võtma poliitilise vastutuse. Kas vastab tõele, et te jagate seda seisukohta ning otsite vastutavat inimest oma ministeeriumi tippametnike seast?

Ma olen rõhutanud ja rõhutan ka siinkohal: oleks pealiskaudne ja lihtsustatud püüda sellele küsimusele lahendust leida nõiajahiga või süüdlaste otsimisega. Selle informatsiooni põhjal, mis on mulle teada, ja seda informatsiooni on edastanud ka kaitsepolitsei, ei ole praegu põhjust kahtlustada ühtegi inimest lisaks nendele kahele, kelle nimi on avalikustatud. Samal ajal on täiesti selge, et riigisaladuse kaitse küsimusele tuleb pöörata tähelepanu, tuleb seda tähelepanu arendada ja kasvatada mitte ainult Kaitseministeeriumis, vaid ka teistes asutustes. Sellega ma tõepoolest kavatsen tegelda, selles mõttes on teil kindlasti õigus.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra kaitseminister! Riigireetmine kõrge Kaitseministeeriumi ametniku poolt on tegelikult ju pretsedenditu juhtum. Absurdsemat olukorda kui see, et Kaitseministeeriumi saladuste kaitsmise eest vastutav ametnik osutub välisriigi luurajaks, annab välja mõelda. Ilmselt ka teile on siiski arusaadav, et selline sündmus ei tohi mööda minna lihtsalt nii, et mitte keegi ei kanna selle eest poliitilist vastutust. Eestis on olemas kogemus, kus riigi julgeolekuga seotud viljavaru varguse eest võttis poliitilise vastutuse põllumajandusminister, kelle ajal vargus avastati. Niisuguste juhtumite puhul ei saa poliitiline vastutus olla nagu kummipael, mida venitatakse. Lugupeetud härra kaitseminister! Kas te põhimõtteliselt peate loomulikuks, et selle juhtumi puhul peab asjaolude selginedes keegi riigi poliitilisest juhtkonnast võtma enda kanda ka poliitilise vastutuse ja demokraatlikke põhimõtteid järgides tagasi astuma?

Hea küsija! Poliitiline vastutus ei ole kunagi abstraktne, vaid konkreetne. Täiesti iseenesestmõistetavalt, saades teada sellest kahtlusest, mis ka tänaseni, vähemalt formaalses mõttes on kahtlus, sest süüdi mõistetakse inimest Eesti Vabariigis siiski alles kohtus, saades sellest teada ammu enne tänast päeva, olen ka mina loomulikult küsinud endalt, kas selle juhtumi tõttu ei peaks ma oma kohalt tagasi astuma. Olles kaalunud asjaolusid, mis võiksid sellele vastata pooldavalt või vastupidi, eitavalt, olen jõudnud arusaamisele, et ma ei ole osanud näha ühtegi sammu, ühtegi tegevust või tegemata jätmist, mis oleks minu ametiajal võinud seda tulemust kuidagipidi mõjutada. Sellest põhimõttest lähtudes ei ole ma esitanud avaldust tagasiastumiseks ja leian oma praeguste teadmiste alusel, et Eesti Vabariigi praegusest poliitilisest juhtkonnast poliitilist vastutust keegi enda peale võtma ei peaks. 

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Kas Kaitseministeeriumi sisekontroll on tuvastanud vabadussamba jooniste lekitamist Herman Simmi poolt võõrriigi luureteenistusele? Kui jah, siis millised võivad olla olulised tagajärjed selle küsimuse osas? 

Aitäh selle huvitava küsimuse eest! Minule teadaolevalt niisugust lekkimist ei ole tuvastatud.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Eesti Vabariigi reservväelasena ütlen ma, härra Aaviksoo, et te olete hea kaitseminister. Minu küsimus on pigem seotud sellega, millal saite teie teada, et selline luureskandaal on olemas. Minule tundub, et asi on praegu ühiskonnas tõstetud sellisele tasemele, et jääb vägisi mulje, et üritatakse tegelikelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtida. Meil on olulisemaid küsimusi, riigieelarve näiteks, aga praegu me arutame ühe armetu spiooni lugu. Milline on teie arvamus?

Kõigepealt, nagu ma ütlesin, sain ma sellest teada mõnda aega tagasi. Ütleksin, et kuid tagasi, sest ma ei ole fikseerinud seda päeva, mil mind teavitati algatatud menetlusest. Mis puudutab ajastamist, millele te siin vihjasite, just nagu võiks kuskil olla karvane käsi, mis juhib tähelepanu kõrvale riigi teistelt probleemidelt, siis pean kahjuks kinnitama, et see on meelevaldne järeldus. Selle asja avalikuks tulek, mis algas kahtlusaluste kinnipidamisega ja seejärel vahistamisega eelmisel reedel, oli tingitud jälitusmenetluse loogikast ja arusaamisest, et õige hetk on saabunud. Kui selle õige hetke saabumisega oleks venitatud, siis ma kardan, et Eestile oleks võinud kaasneda veel kaugelt suurem kahju, nimelt, suutmatus kinni pidada kahtlusalust ja võib-olla ka süüdlast riigireetmises. Olen veendunud, et süüdlase kinnipidamine, sõltumata eelarve arutelu ajastusest, on kindlasti olulisem ja tegelikult parandab Eesti riigisüsteemide mainet. Vaatamata sellele kahjule, et riigisaladus lekkis, on Eesti riigiorganid näidanud üles professionaalsust ja suutlikkust rahvusvahelises koostöös meile ja meie liitlastele oluline infolekke allikas koos asitõenditega kinni pidada. Ma arvan, et seda ei tohiks unustada ega teha siit meelevaldseid järeldusi ja poliitilisi spekulatsioone.

Marek Strandberg, palun!

Hea kaitseminister! Minu küsimus on seotud sellega: nagu ka paljude varasemate juhtumite puhul on nüüd tekkinud ja jätkumas olukord, kus ajakirjandus on viidete tõttu eri allikatele võib-olla oluliselt rohkem informeeritud kui inimesed siin Riigikogus. Kas selline informeerimine, näiteks Kaitseministeeriumi puhul ajakirjanduse informeerimine asjaoludest, on sihipärane, juhul kui see on sündinud, või kui seda ei ole toimunud, kas Kaitseministeeriumis on algatatud või kavandatakse algatada seda laadi juhtumite puhuks sisemisi uurimisi selliste infolekete päritolu kohta?

Niisuguseid infolekkeid on kahjuks olnud. Ühel juhul olen algatanud ka ametkondliku juurdluse, mille järelmid olid komplitseeritud ja nende ettekandmine siin oleks raskendatud, ehkki ma olen valmis seda tegema eraldi formaadis kõikidele, kes sellest asjast on huvitatud. Kasutaksin seda auditooriumi siin aga tähelepanu juhtimiseks mõningatele küsitavustele, mis kerkisid minu kui kaitseministri jaoks üles juba ammu enne, kui see kahetsusväärne riigireetmise juhtum avalikuks sai. Kaitseministeerium ja mina kaitseministrina oleme olnud kohati väga tugeva avaliku huvi surve all tulenevalt avaliku teabe seadusest. Ma ei tahaks vaidlustada selle seaduse otstarbekust, aga kohati tundub mulle, et me oleme sellega liiale läinud ja tekitanud riski sellise informatsiooni avalikustamiseks, mida eri riikide eeskujul ei peeta avalikustamisele kuuluvaks. Näiteks, raske on leida või ütleme pigem, et võimatu on leida (me oleme püüdnud leida, aga siiamaani ei ole leidnud) NATO liikmesriiki, kus on kohustus kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi kõikide ametiisikute nimed, ametikohad, telefoninumbrid ja ametijuhendid Internetti riputada. See on pretsedenditu avalikustamise määr ja me peame sellega tegelema. Kui me sellega valmis saame, siis peate ka ilmselt teie siin Riigikogu saalis sellele küsimusele püüdma lahendust leida. Nii et, head kolleegid, riigisaladuse ja madalama taseme piiratud informatsiooni kaitse on oluline teema. Ma ei peatuks siin sellel küsimusel, et kohati oleme langenud ka teistpidi äärmusesse ja keelanud ära kooliõpilaste nimekirjade avaldamise Internetis. Siin on päris palju tööd teha. Juhtumid, mis niivõrd reljeefselt juhivad kogu maailmas sellele probleemile tähelepanu, aitavad sellele ka loodetavasti kaasa.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Karel Rüütli. Sellele vastab valitsusliige Jaanus Tamkivi. Teemaks on looduskaitse. Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Keskkonnaministeeriumi haldusala on tabanud järjekordne reformilaine, looduskaitsekeskuse ja keskkonnateenistuse baasil on mõte luua ühendamet. Toimiv ja usaldatav avalik haldus on eduka riigi tunnus. Samuti on eduka riigi tunnus kodanike ja nende ühenduste kaasatus avaliku võimu otsustusprotsessidesse ja ettevalmistustöödesse. Minu küsimus puudutab seda, millistel uuringutel põhineb looduskaitsehaldusreform ja teie püstitatud eesmärk kulusid kokku hoida. Kas mitte ei kaasne selles valdkonnas säästva eelarvega hoopis uued kulutused seoses tekkivate tagajärgede likvideerimisega?

Aitäh, lugupeetud rahvasaadik, selle küsimuse eest! Ma sugugi ei arva, et me võiksime nimetada kavandatavaid ümberkorraldusi Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tingimata jällegi reformiks. Tegemist on ümberkorraldustega. Te rääkisite looduskaitsekeskusest ja keskkonnateenistusest. Analüüsid, mis on nendes asutustes nende töö ja tegemiste kohta läbi viidud alates eelmise aasta sügisest, näitavad selgelt, et seal on väga palju kattuvusi, väga palju dubleerimist. Samuti on inimeste töökoormus maakonniti ühtedel ja samadel ametipostidel teinekord erinev kuni kümme korda, mis näitab, et need ümberkorraldused on vajalikud ja süsteemi on võimalik paremini tööle panna, et pilt oleks terviklikum ja kodanikele arusaadavam. Kas need ümberkorraldused võiksid tekitada mingisuguse segaduse ja kriisi? Kui me rahulikult järele mõtleme, siis näeme, et seda võimalust tegelikult ei ole. Tõepoolest, nagu ma ütlesin, on olemas kaks asutust, kes tegelevad suhteliselt sarnaste ülesannetega. Kurioosumina on see asi jõudnud aastatega sinnamaale, et nende põhiline töö seisneb omavahelistes kooskõlastamistes ja sageli ka omavahelistes vaidlustes. Pigem tuleks need arutelud läbi viia ühe asutuse sees ning anda kodanikule väga selge ja ühene seisukoht.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea minister! Vabariigi Valitsuse otsusega on kinnitatud kaasamise hea tava, mis näeb ette üksikasjaliku käitumisjuhendi avaliku võimu esindajale, praegusel juhul teile. Kui eelmist suuremat keskkonnahaldusreformi, looduskaitsekeskuse loomist, valmistati ette mitu aastat ning kaasatud olid sellesse protsessi mitmed eksperdid ja kodanikuühendused, siis miks seekord on kiirustatud ja ühendusi kaasatud ei ole?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma rõhutan veel kord, et selles, et omal ajal looduskaitsekeskus loodi, ei näe mina mitte midagi taunimisväärset. Analüüsid ja arutelud kõik toimusid, see on suurepärane ning omas ajas oli see otsus vajalik ja õige. Mina räägin pigem sellest, et nendes kahes asutuses, keskkonnateenistuses ja looduskaitsekeskuses, on väga palju sellist, mis on ühine ja mida tegelikult koos ühes asutuses annaks efektiivsemalt ja palju paremini ära teha. Selle vastu, et looduskaitsekeskus ja tema funktsioonid peaksid oluliselt muutuma ja sellest looduskaitsekeskusest selles uues ametis midagi järele ei jää, ma küll väga vaidlen. Need ülesanded peavad saama täidetud täpselt samamoodi. Kui te ütlesite, et aastaid tagasi tehti põhjalik analüüs ja oli selge, et looduskaitsesuunda tuleb jõulisemalt ja terviklikumalt edasi arendada, siis see ümberkorraldus neid põhimõtteid kindlasti ei muuda.

Teine täpsustav küsimus, Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma püüan teie käest jätkuvalt küsida, miks ei kaasata kodanikuühendusi, miks ei kaasata nendesse aruteludesse ja protsessidesse huvigruppe. Me mäletame kõik, et kevadel toimus nn RMK reform, kuhu ka mitte kedagi ei kaasatud. Praegu on tagajärjed näha, näiteks Ida-Virumaal on suurenenud röövraiete maht, metsnikud ja metsaülemad kurdavad, et neil ei ole kaheksatunnise tööpäevaga lihtsalt võimalik ära teha kõiki neid töid, mis on ette nähtud. Kas te teete neid nn reforme lihtsalt sellepärast, et õigustada oma erakonna nime, milleks on Reformierakond?

Tänan selle küsimuse eest! Kui me räägime kaasamisest, siis Eesti keskkonnaorganisatsioonide ühendusega oli Keskkonnaministeeriumis paar nädalat tagasi nõupidamine, millest ma ka ise osa võtsin. Me rääkisime põhjalikult need teemad lahti ja meie selgitustega jäädi põhimõtteliselt rahule. Küll oli kahetsusväärne see, et kuigi kõik keskkonnaühenduste kojas osalevad organisatsioonid olid kutsutud, olid, paraku, ainult kolm neist kohale tulnud. Mis põhjusel ülejäänud tulemata jäid, seda peate nende käest küsima. Oluline on see, mida on tehtud ministeeriumis sees. Looduskaitsekeskuse inimestega ja keskkonnateenistuse juhtidega on seda teemat korduvalt arutatud. Nagu ma ütlesin, need ümberkorraldused puudutavad eelkõige ikkagi Keskkonnaministeeriumi vastavaid asutusi. Haldusala sees on selle informatsiooni käsitlemine võib-olla veel olulisem kui see, et üritatakse seda teha suurtel rahvakoosolekutel. Keskkonnaministeeriumi juhtimine on enne toimunud ja toimub ka tänasel päeval ministri kabinetist. Ma usun, et see ei ole teile mingisugune üllatus. Ümberkorralduste tegemise jaoks korraldada suuremas plaanis rahvakoosolekuid, see on kahtlemata õilis, kuid kas see on ka alati vajalik?

Nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Austatud minister! Nagu kolleeg Karel Rüütli märkis, on see reform olnud seekord tõepoolest õige äkiline. Lisaks sellele, et ta on väga äkiline, ta ka väga kiiresti kogu aeg muutub. Kas te täpsustaksite, milline on praegu Keskkonnaministeeriumi juhtkonna seisukoht, millised asutused liidetakse, millised mitte, kuidas see hakkab toimuma? Tõesti, need seisukohad on muutunud nii kiiresti, et ei jõua neid jälgida.

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, juba eelmise aasta sügisel asusime selle teemaga tegelema, neid analüüse tegema. Mina küll ei ütle, et need asjad oleksid väga äkilised. Minu kogemus näitab, et iga asja jaoks kulub täpselt nii palju aega, kui selle jaoks antakse, ja kui mingi teema on ette võetud, siis seda kas tehakse või seda ei tehta. See lõputu tähtaegade venitamine lõpeb teinekord sellega, et ka kogu eelnev asi on olnud täiesti mõttetu. Aga mis puudutab seda kava, mis esitatakse neljapäevasel kabinetiistungil ka valitsuskabinetile arutamiseks ja seisukoha võtmiseks, siis põhimõtteliselt puudutab see looduskaitsekeskust, keskkonnateenistust, Kiirguskeskust. Mis puudutab looduskaitsekeskuse ja RMK omavahelisi suhteid, siis praktiliste tööde tegemine looduses jääks RMK ülesandeks ja, nagu ma ütlesin, looduskaitse strateegiline, ideoloogiline juhtimine, nagu see siiamaani on looduskaitsekeskuses toimunud, jääks endiselt edasi looduskaitsekeskusele, mis hakkaks toimima uue ameti koosseisus. Pikalt arutati teemat, mis puudutab Keskkonnainspektsiooni, kas selle uue ameti koosseisus võiks olla ka Keskkonnainspektsioon. Ütlen seda, et minagi olin alguses seda meelt, et ta võiks selle koosseisus olla, aga need arutelud ja koosolekud on näidanud, et Keskkonnainspektsioon oma järelevalvefunktsiooniga peaks olema ikkagi väga selgelt lahus ja väga selgelt eraldatud, mis tähendab seda, et praeguses olukorras võiks ta pigem jätkata iseseisva organisatsioonina, Keskkonnainspektsioonina, nii nagu ta on seda täna. Põhimõtteliselt on selline skeem. Neljapäeval valitsus seda arutab. Kas valitsus võtab positiivse või eitava seisukoha, eks see selgub valitsuskabineti aruteludes.

Mark Soosaar, palun!

Hea juhataja! Aulik minister! Eesti rahvuslik looduskaitse saab kahe aasta pärast 100 aasta vanuseks, kui me alustame lugemist Vilsandilt. Eesti looduskaitse tegeleb praegu kaitsmisega seinast seina, alates kormoranidest kuni karudeni välja. Aga minu küsimus puudutab inimesi, kes looduskaitses töötavad. Üsna paljusid neist on haaranud hirm, et neid ei ole enam vaja, et nende teadmisi, oskusi, nende järeltulevaid põlvi, kes on samuti läinud õppima bioloogideks ja töötavad isade-emade kõrval looduskaitsealadel, maastikukaitsealadel, rahvusparkides, ei ole enam vaja. Kas te võite öelda, kui palju inimesi on kavas koondada Riiklikus Looduskaitsekeskuses ja kuhu need ülearused inimesed minema peavad?

Tänan selle küsimuse eest! Häid inimesi on looduskaitsesse ja looduskaitse eesmärkide teostamisse läbi ajaloo väga vaja olnud ja on kindlasti väga vaja ka edaspidi. Nagu ma rõhutasin, looduskaitse tähtsust ei kavatse keegi vähendada. Kui me räägime sellest memorandumi projektist, mis on ka valitsuskabinetile esitatud, siis selle uue asutuse nimigi, keskkonna‑ ja looduskaitseamet, ütleb seda, et looduskaitseteema ei kao sealt kuhugi. Nende inimeste, kes töötavad looduskaitsesüsteemis, töö on seal ka tulevikus igati oodatud. Kuigi ütlen seda, et meie analüüsid, nagu ma juba enne ütlesin, koormusanalüüsid näitavad, et inimeste töökoormus piirkonniti ühtedel ja samadel ametipostidel erineb kuni kümme korda. Ütleme, et kui nende inimeste, kes asuvad seal allpool otsas, töökoormus on näiteks kümme korda väiksem kui nende kolleegil kusagil teises maakonnas, siis tekib küll küsimus, kas me sellisel kujul saame jätkata.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Segadusest rääkides tuletan ma meelde segadust, mis tekkis looduskaitsekeskuse loomise ajal, kui mina seal töötasin. Oli kavas üks suur rahvusvaheline projekt, kus Vilsandi rahvuspark oli juba partnerina mainitud, aga looduskaitsekeskuse tekkimisega see suhe muutus ja uus kantsler ei kirjutanud vanadele garantiikirjadele alla. Kas me täna võime olla kindlad, et struktuurifondide kasutamine looduskaitsevaldkonnas, mis annavad kuni 75% suurtest investeeringutest keskkonnaseiresse, hädaolukordadeks valmisolekusse, infrastruktuuri, keskkonnaharidusse, on ikkagi selle reformi käigus n‑ö kaitstud, et ei teki sellist segadust, kus juba alanud perioodi ettevalmistused takerduvad või muutuvad niimoodi, et see raha jääb kasutamata?

Ma tänan selle asjaliku küsimuse eest! Kinnitan siinkohal, et selline oht neid projekte kindlasti ei ähvarda. Tõesti, euroraha kasutamine eri valdkondades on valitsuse jaoks prioriteet olnud ja on ka täna. Selles mõttes ei ole eelarvekavade koostamisel europrojekte ja nende kaasfinantseeringuid keegi puudutanud. See näitab selget tahet, et me läheme europrojektidega igal juhul edasi ja läheme edasi ka looduskaitsevaldkonnas. Seda varianti, et nende ümberkorralduste tõttu peaks üks või teine projekt äkki seiskuma, mina küll ei näe.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ühe reformiversiooni kohaselt tahetakse looduses tehtavad praktilised tööd üle anda RMK‑le, kes hakkaks hooldama maastikke, elupaiku, samuti korraldama loodusharidust. Öeldakse, et RMK‑l olevat selleks justkui vahendid olemas. See tähendaks seda, et poliitikutest koosnev RMK nõukogu hakkaks vastava ettevõtte tulubaasi põhjal korraldama riiklikku looduskaitsealast tööd, selle rahastamist, korraldamist jne. Tahan teie käest küsida: mida te arvate, kas on mõistlik siduda looduskaitse praegu ühe ettevõtte majandustulemustega? Kui, toon lihtsalt näite, puiduturg kukub, RMK‑l ühel päeval enam raha ei ole, siis tekib küsimus, kuidas me looduskaitset korraldame, kuidas me loodusharidust korraldame jne.

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab RMK‑d ja neid töid, siis RMK tegeleb sisuliselt analoogiliste töödega ju ka nüüd. Me oleme RMK‑st siin varemgi rääkinud. Võib üle rõhutada, et RMK-s on lisaks selgele majandustegevusele, mis puudutab metsandust, oluline tegelikult ka igameheõiguse teostamine või, ütleme, ülesanded, mis seisnevad avaliku huvi eesmärkide rahuldamises. See on see pool, mis RMK‑le majanduslikus mõttes tegelikult midagi sisse ei too, aga ometi on see talle ülesandeks pandud ja küllap RMK seetõttu ongi tulundusasutus, mitte aktsiaselts või äriühing. Kui me RMK reformi siin arutasime, siis küsimused tulid just nimelt selle poole pealt, et te teete neid reforme, räägite majanduslikust efektiivsusest, aga RMK ei ole sugugi ainult majandusettevõte, ta teostab ka seda igameheõigust ja rahuldab avalikku huvi. Nüüd on küsimused just nimelt teise poole pealt, et miks siis just nimelt niimoodi, RMK on ikkagi majandusettevõte ja miks ta äkki asub tegelema selliste asjadega. Ütlen veel kord, et RMK on nende asjadega tegelnud tänase päevani ja kui ta edaspidi natuke suuremas mahus nende küsimustega tegeleb, siis ei ole selles mitte midagi halba, see on talle täiesti jõukohane.

Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Härra minister! Äsja te avaldasite kurvastust, et huvigrupid ei taha looduskaitsereformi arutada ja sinna kaasatud saada. Mis te arvate, miks huvigrupid on kaotanud usalduse ministeeriumi kui partneri vastu, nähes seda, et ministeerium on teie juhtimisel süstemaatiliselt eiranud kaasamise head tava, kaasatud on ainult linnukese pärast?

Aitäh, härra Lahtvee, selle küsimuse eest! Selle küsimuse peaksite esitama nendele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui meil oli see kokkusaamine väga pikalt kavandatud ja üheksast organisatsioonist tuli kolm kohale, siis kuidas seda kaasamist teha, kui inimesed ei tule isegi laua taha? Ma saan aru teie seisukohast ja tähelepanekust, et igasugune huvi ja usaldus ministri vastu on kaotatud. Aga seal oli ka teisi ministeeriumi töötajaid, nendega oleks võinud siis ikkagi vestelda.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ega keskkonnaministri nahas ei ole jumal teab kui hea olla, eks ole, aga keegi peab seda tänuväärset tööd tegema, praegu on teie kord. Ega ei ole ka ju nii, et nüüd reforme esimest korda tehakse. Ma tahan ütelda, et on natuke kahetsusväärne, et omal ajal, kui tõepoolest väga suurte huvigruppide koostöös arutati läbi see, kuhu need tööd võivad jääda ja kes neid peaks tegema, siis RMK aspekt arutati ka põhjalikult, muuseas, läbi ja leiti, et on veidike ohtlik seda sinna panna. Aga minu küsimus on selline. Nüüd olete te selle otsuse teinud, et nad on tegijad küll ja põhimõtteliselt nad isegi võiksid seda olla, ainult et siis, kui RMK reformi tehti, siis lõigati inimesi niimoodi, et seal ei jäänud eriti sihukest ilma vereta kohta. Kas teil siis ei olnud seda helget mõtet, et need inimesed võivad tööle jääda ning neil on tööd looduskaitses ja keskkonnakaitses küll?

Aitäh selle küsimuse eest! Mis puudutab RMK reformi, mis läbi viidi, siis selle kohta olid kavad olemas, need viidi ka tegelikult ellu. Ma tahan öelda, et mis puudutab looduskaitsekeskust, siis ka praegu on ju seal olemas inimesed, kes neid töid teevad. Nagu ma ütlesin, inimestel ju töö ei kao kuhugi, ükskõik, kas nad on looduskaitsekeskuses või RMK-s. Seda tahan ma öelda.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Vladimir Velman. Sellele vastab valitsusliige Urve Palo. Teema on integratsioonipoliitika. Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud proua minister! Mõned kuud tagasi, kui Ida-Virumaalt kadus teie büroo esindus, siis sellest kirjutasid paljud lehed ja oli ka netis palju kommentaare. Praegu on määratud uus inimene, kes hakkab probleemiga tegelema. On nagu vaikus. Ei teata isegi, et see inimene on sinna määratud. Mina, ausalt öeldes, sain alles praegu sellest teada. Aga küsimus on selles: missuguseid põhisuundi te näete Ida-Virumaa integreerimisel Eesti ühiskonda?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, mul on hea meel öelda, et 1. septembrist asus meie büroos tööle Kaja Toikka, kes töötas varem Jõhvi Gümnaasiumis õpetajana. Ma sihtotstarbeliselt väga soovisin, et uus töötaja oleks õpetajakogemusega, sest ma näen väga olulise sihtgrupina terves Eestis, aga loomulikult ka Ida-Virumaal noori. Sellepärast on oluline, et sellel inimesel oleks oskus noortega suhelda ja ka suhtlemise kogemus. Miks sellest veel ei teata? Ta alustas tööd 1. septembrist, sellest ei ole palju aega möödas. Oluline informatsioon siin on see, et selleks, et töö Ida-Virumaal oleks edukam, on minu arvates mõtet teha koostööd maavalitsusega. Me oleme juba kokku leppinud Riho Breiveliga, et meie büroo esindaja ruum hakkab asuma maavalitsuse majas, et omavahelist koostööd sellega tihedamaks teha. Tegelikult me hoiame nii ka raha kokku, just rendiraha, kuigi eesmärk ei olnud see, vaid ikkagi sisuline pool. Oktoobri keskpaigas ta sinna kolib. Kui te küsite, mis on põhisuunad, siis esimene suund ongi töö noortega. Näiteks oleme kokku leppinud, et novembri lõpus teeme kodanikukuu raames Rakveres suure konverentsi, kutsume kokku nii Ida-Viru kui ka Lääne-Viru noored, gümnaasiumiõpilased ja ka ühiskonnaõpetajad, et rääkida ja kuulata.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud proua minister! Kas see, et teie büroo esindaja Ida-Virumaal on olemas, aga Lääne-Eestis teda pole, räägib sellest, et Eesti integratsioonipoliitika eesmärk ongi see, et integreerida kedagi ühepoolselt? Paljud kommentaatorid räägivad, et Ida-Virumaa integratsiooniprobleemid on tähtsamad kui näiteks Lääne-Eesti probleemid.

Aitäh! Ma olen alati rõhutanud, et integratsioon puudutab kogu Eestit. Väga sageli arvatakse tõesti, et see on ainult Ida-Virumaa ja Tallinna küsimus, kuid me peame tõdema, et, tõepoolest, teiste kultuuride esindajaid elab enam Tallinnas ja Ida-Virumaal. Siit ka see soov, et riigi esindaja oleks Ida-Virumaal olemas. Loomulikult on integratsiooniprotsess kahepoolne, see on absoluutselt selge. Mitte kunagi ei saa ühepoolselt kedagi kuhugi integreerida.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seda valdkonda natuke laiemalt. Mulle tekitasid muret teie koalitsioonikaaslaste avaldused mõni aeg tagasi. Need puudutasid büroo tulevikku, väideti, et see ei ole perspektiivne ja võiks kõik need alad jagada teiste ministeeriumide vahel, näiteks kodakondsusprobleemid anda Siseministeeriumile, keelepoliitika, pühapäevakoolid ja lasteaiad Haridus‑ ja Teadusministeeriumile, kultuuriseltsid Kultuuriministeeriumile, perepoliitika Sotsiaalministeeriumile, kaasmaalaste probleemid Välisministeeriumile jne. See tekitas ebaselgust, kes on perspektiivis riigi esindaja, kellega arendada neid perspektiivseid küsimusi. Siit küsimus: milline on teie strateegiline nägemus büroo tulevikust? Lisaks võin öelda, et umbes aasta tagasi esitas Keskerakonna fraktsioon  teile oma nägemuse, vastates teie kirjale.

Aitäh küsimuse eest! Kui me vaatame ringi maailmas laiemalt või kas või Euroopas, siis näeme, et igas riigis on üldiselt olemas minister, kes vastutab integratsiooni‑ ja migratsiooniküsimuste eest. Samamoodi näeme, et ei ole võimalik organiseerida seda valdkonda sedasi, et kõik seda teemat puudutav on ühes ministeeriumis või büroos. Näiteks on integratsiooni puhul alati väga oluline rõhk haridusel, kultuuril või Kodakondsus‑ ja Migratsiooniametil jne. Neid ei ole võimalik panna ühe ministeeriumi alla, ei ole meil võimalik, ei ole võimalik ka teistes riikides. Seetõttu on integratsiooni eest vastutaval ministril väga keeruline, aga ka väga oluline ülesanne – ta peab oskama teha koostööd eri ministeeriumide vahel, ta peab aitama välja töötada seda poliitikat ja jälgima, kuidas see poliitika ellu viiakse. Selleks on kindlasti vaja ühte konkreetselt vastutavat ministrit, eriti Eestis, kus kolmandik elanikkonnast on teiste kultuuride esindajad. Me oleme paljurahvuseline riik. Minu nägemus tulevikust on, et väga oluline on, et sellel ministril, kes vastutab integratsiooniküsimuste eest, oleks töötajaskond, kes on alaliselt selle ameti peal. Ehk see olukord, mis on siiani Eesti Vabariigis olnud, et koos ministri lahkumisega lahkub ka kompetents, need inimesed, kes on teinud koostööd eri ministeeriumidega, ei ole tänapäeva ühiskonnas kindlasti rahuldav ega normaalne.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, austatud juhataja! Austatud proua minister! Eelmisel nädalal kanti Riigikogule ette "Eesti inimarengu aruanne 2007". Ma loomulikult eeldan, et te olete selle läbi töötanud ja endale siit väärt mõtteid leidnud. Ütlen ausalt, et see ettekanne võib-olla n‑ö nullis ära teie büroo väga suure töö. Järeldused, mis siin kaante vahel on, olid kaunis kurvad. Kas te suudate praegu ütelda, millised kiired järeldused te oma büroo töötajatega sellest materjalist tegite ja mis oleksid nüüd teie ülesanded sellest lähtuvalt?

Aitäh! Meie järeldused on eeskätt sellised, et me oleme õigel teel. Kui me töötasime välja poole aasta jooksul, eelmise aasta sügisest selle aasta kevadeni uut lõimumiskava järgmiseks viieks aastaks, siis meil olid kaasatud samad inimesed, sotsioloogid, kes on ka selle inimarengu aruandega seotud. Juba siis oli meil teada, uuringud näitasid seda, et näiteks sissetulekutes on erinevus, kui me vaatame rahvuste kaupa. See ei ole kindlasti see, mis Eesti riiki rahuldaks, mis Eesti riigi ametlik poliitika oleks. Kui me vaatame näiteks meie uut lõimumiskava, mis on vastu võetud ju alles sellel kevadel, siis loomulikult ei ole võimalik kolme-nelja-viie kuuga saada selles valdkonnas suuri muutusi, aga me näeme, et selles programmis on näiteks üks visioonipunkt, mis ütleb, et erinevused eri rahvuste sissetulekutes peavad vähenema. Selleks me planeerime ka erinevaid tegevusi ja igal aastal monitoorime. Tuletan meelde, et kokku on selles programmis seitse konkreetselt mõõdetavat visioonipunkti, on ära näidatud baastase ja me saame väga konkreetselt näha, kas me liigume õiges suunas.

Viimane küsimus selles küsimuste voorus. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on teile kui rahvastikuministrile küsimus integratsioonipoliitika kohta pisut laiemalt. Nimelt on jõudnud meieni verivärske uudis sellest, kuidas ühelt poolt peaminister kurdab Eesti vähese paindlikkuse üle tööjõuturul, ja samas uudise teine pool, et kavas on ära kaotada isapuhkus ja isapalk ja et riik loodab sellega kokku hoida oma 60 miljonit krooni. Kuidas teie rahvastikuministrina seda kommenteerite ja kuidas see võiks kaasa aidata integratsioonile tööjõuturul ja ka sugudevahelisele võrdsusele?

Mina leian, et isapalk oli väga hea mõte. Ka varem nägid ju Eesti seadused ette, et isal on võimalik võtta lapse sünni puhul kaks nädalat puhkust, ainult et tasu oli imeväike. Erasektoris töötades ma ise nägin, kuidas isad seda eriti ei kasutanud, sest raha on ju, eriti sellel perioodil, kui ema jääb koduseks, väga vajalik. Ma tervitasin seda uut meedet väga. Tõsi on see, et Vabariigi Valitsus oli sunnitud üle vaatama erinevad sotsiaalkaitse hüved ja ka uued põhimõtted. Isapalk on üks uuemaid, mis ei ole jõudnud veel juurduda. Seetõttu leiti, et olukorras, kus me peame tegema säästvaid otsuseid, on võib-olla kõige vähem valulisem, kui see meede mõneks ajaks ära kaotada. Kuid mina isiklikult leian, et see on väga hea sotsiaalmeede, ja väga loodan, et see tuleb paremate aegade korral tagasi, sest tõepoolest mõjub see väga oluliselt ja positiivselt perede heaolule, isa oskab siis ka rohkem väärtustada ema tööd.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Aleksei Lotman. Sellele vastab valitsusliige Jaanus Tamkivi ja teemaks on võõrliigid. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Väga austatud minister! Kevadel esitasin teile kirjaliku küsimuse seoses meie jõevähiasurkondi ohustavate vähi võõrliikide elusate isendite müügiga mõnes Eesti kaupluses. Sain teilt kirjaliku vastuse, et Keskkonnainspektsioon on Maximale esitanud arupärimise müügil olnud elusate kitsasõraliste vähkide päritolu ja elusisendite Eestisse sissetoomise õigust tõendavate dokumentide kohta. Kirja kirjutamise aja seisuga, mis oli maikuus, ei ole neid dokumente Keskkonnainspektsioonile veel esitatud. Kas praeguse, septembrikuu seisuga on need dokumendid olemas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ilmselt on siin asi infotunni omapäras. Kui ma oleksin seda küsimust – see on väga konkreetne küsimus – teadnud kas või pool tundi enne infotunni algust, siis oleksin saanud kontrollida, kas see on niimoodi. Kui ministrile infotunnis esitatavate küsimuste teemad algavad näiteks karuputkest või vähkidest ja lähevad kuni kosmoseni välja ja ühtegi küsimust ei ole täpsemalt ette antud, siis arutelu kvaliteet siin saalis minu arvates kannatab. Teinekord, tõepoolest, kui on väga konkreetsed küsimused, võiks need ministrile enne avaldada. Selles ei ole midagi kurja, kui inimene saab ka natuke ette valmistada.

Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on natuke üldisem küsimus seoses võõrliikidega. Praegu käib Eestis jälle metsloomade vaktsineerimine marutaudi vastu. Väidetavalt on see teinud edukaks mitmed väikekiskjad, nagu rebase ja kähriku. Nende arvukus on väga suur. Kas ministeeriumis on olnud arutelusid või mõtteid selles suunas, et kuidagi neid ohjeldada, just võõrliike kährikkoera ja minki, kes meie keskkonnale suurt kahju tekitavad sellegagi, et nad siin lihtsalt on? Aga kui neid on palju, siis on see kahju suurem. Kas te olete vaaginud võimalusi kuidagi vaktsiinide vastu töötada?

Aitäh selle küsimuse eest! See teema on tõepoolest arutlusel olnud. Aga nende vaktsiinide pakkumine metsloomadele käib Põllumajandusministeeriumi kaudu. Nagu ma aru saan, on neil sellealane programm ja raha ette nähtud. Nii see tegevus seal käib. Seda teemat peaks kindlasti arutama ka põllumajandusministriga.

Küsijail on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Härra minister! Tegelikult oli roheliste fraktsioonil mõni aeg tagasi kombeks esitada infotunniks päris konkreetne küsimus, aga siis selgus, et see nagu ei mahu selle maja traditsioonidesse ja infotunni formaati. Samas on ka üldiste küsimuste puhul selline mitteametlik traditsioon, et minister laseb mõnel ametnikul täpsustavalt küsida, mida küsimusega silmas peetakse, ja me pole kunagi varjanud, mida me tegelikult tahame küsida. Aga täpsustav küsimus on ikkagi seoses vähi võõrliikidega. Nimelt tabati Aegviidu lähedalt hiljuti suur isane signaalvähk ja see toimus ametliku seire käigus teie haldusalas. Mida see tähendab meie jõevähiasurkonnale, pole vist vaja kommenteerida. Kas te oskate öelda, kas ministeeriumil on mingid kavad, kuidas kaitsta meie jõevähiasurkondi meie looduses juba olemasoleva signaalvähi vastu?

Aitäh selle küsimuse eest! Jõevähk on tõesti ohus, just nimelt ka selle katkujuhtumi tõttu, mis Saaremaal puhkes. Tulenevalt sellest uuest ohust meie looduskaitse osakond nende küsimustega kindlasti tegeleb. Aga konkreetsema vastuse  jään hetkel võlgu.

Teine täpsustav küsimus, Aleksei Lotman, palun!

Teine täpsustav küsimus haakub natuke kolleeg Mart Jüssi küsimusega. Nimelt, kui me rääkisime sel teemal põllumajandusministriga, siis viitas ta väga kindlalt, et võõrliikide ohjeldamine on ikka keskkonnaministri teema, seega see, et Põllumajandusministeerium korraldab vaktsineerimist, on üks asi, küll aga peaks võõrliike tõrjuma siiski Keskkonnaministeerium. Kas te valitsuses suudate täpsemalt selle küsimuse ära jagada, kes selle eest vastutab?

Aitäh! Kindlasti suudame, selles ei ole mingit küsimust. Mis puudutab marutaudivastaste vaktsiinide viimist loodusesse, siis sellega tegeleb täiesti selgelt Põllumajandusministeerium. See, et võõrliikide tõrjumise teema on Keskkonnaministeeriumi haldusalas üks küsimustest, on ka täiesti selge. Sel teemal ei ole meil Põllumajandusministeeriumiga rohkem midagi rääkida.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Inara Luigas. Sellele vastab valitsusliige Jaanus Tamkivi. Teema on riigi osalus Ühtekuuluvusfondi projektide investeeringutes. Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Euroopa Liiduga liitumisel kohustus Eesti riik täitma Euroopa Liidu veemajanduse korraldamise ja veekäitluse nõudeid. Peamine reoveekäitlust reguleeriv akt on direktiiv nr 91/271/EMÜ. Riik on võtnud  endale kohustuse täita direktiivi ettekirjutusi. Eelmisel investeeringute perioodil oli riik projektides rahaliselt üks osaline, praeguseks ajaks on riik omaosalusest loobunud ja paljud omavalitsused on jäänud projektide realiseerimisel ka hindade tõusu tõttu hätta. Minu küsimus on: millised on Vabariigi Valitsuse poliitilised otsustused ja sammud, abistamaks kohalikke omavalitsusi praegusel ajal?

Tänan selle küsimuse eest! Tegemist on tõepoolest väga tähtsa ja olulise teemaga. Siin tuleb öelda kõigepealt seda, et me räägime kahest erinevast rahastamisperioodist, rahastamisperiood 2004–2006, mille tööd käivad praegu ja kuni 2010. aasta lõpuni, ja siis on uus periood 2008–2013, kus projektide esitamine on alanud, õigemini, tähtaeg on juba kukkunud, 5. august oli esimene projektide esitamise vooru tähtaeg. Mis puudutab seda eelmist perioodi, siis seal on seoses kallinemistega kokkulepe riigi ja kohalike omavalitsuste vahel olemas. Riik oma osa piires üritab neid kallinemisi katta ja seda ta ka teeb. Oleme selleks kavandanud järgmise kahe aasta jooksul KIK‑i eelarvest suurusjärgus kuni 500 miljonit krooni. Kui me räägime uuest rahastamisperioodist, siis seal tõepoolest riik praegu omaosaluste katteks vahendeid ei ole planeerinud. Me ei ole täna, tunnistan, seda planeerinud ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse vahenditest. Aga ütlen siiski seda, et olukord ei ole nii dramaatiline, nagu kohati tundub. 5. augustil lõppes taotluste esitamise tähtaeg. Meil oli rahastamisvooru üles pandud 2,5 miljardit üldse olemasolevast 6,4 miljardist. Avaldusi laekus 34, rahalises väärtuses üle viie miljardi, täpsemalt, 5,5 miljardit. Selles mõttes on ühelt poolt küll see mure omaosaluse pärast, ma mõistan kohalike omavalitsuste muret. Teiselt poolt, avaldusi esitati väga aktiivselt. Praegu Rahandusministeerium just nimelt tegelebki sellega, et järele vaadata, milline on nende kohalike omavalitsuste enda omaosaluse katmise võime. Omavalitsused on taotlused esitanud ja on tegelikult neid programme tegemas. Ma tahan öelda seda.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kirjalikele küsimustele selle teema kohta vastab õiguskantsler, et õiguspärasuse aspektist on Eesti riik võtnud endale kohustuse täita direktiivi nõudeid ja on oluline, et riik täidab võetud kohustused õigel ajal. Sellest tulenevalt: milline on Keskkonnaministeeriumi kohustuste täitmise strateegia ja kas see näeb ette direktiivi nõuete õigeaegse ja tõrgeteta täitmise?

Aitäh selle küsimuse eest! Vastus on väga lihtne. Me teeme kõik selleks, et direktiivis ettenähtud tähtaegadeks need ülesanded täita. Olukord ei ole sugugi lootusetu, kuigi tuleb tunnistada, et mõningane viivitus võib siin tõepoolest juhtuda. Tahan öelda sedagi, et Euroopa Liidu poolt on omaosalus, liikmesriigi omaosalus ette nähtud kas kohalike omavalitsuste eelarvest või riigieelarvest, selles mõttes Euroopa Liit vahet ei tee. See, kui omaosaluse katmisega saavad hakkama kohalikud omavalitsused, on Euroopa Liidu jaoks täiesti vastuvõetav.

Teine täpsustav küsimus, Inara Luigas, palun!

Aitäh! On olemas Riigikontrolli aruanne reoveekäitluse arendamise kohta maapiirkondades Ühtekuuluvusfondi projektide toel, kus tehakse mitmeid olulisi ettepanekuid keskkonnaministrile olukorra parandamiseks, näiteks tuleks anda hinnang suutlikkusele täita Euroopa Liidu nõudeid ning otsustada, millistele omavalitsustele, kui suures ulatuses ja kust leida investeeringute tarbeks raha, töötada välja ehitushindade tõusust tulenev kompensatsioonimehhanism jne. Küsimus on: kuidas olete nende ettepanekutega toime tulnud?

Aitäh! Keskkonnaministeerium on nende ettepanekutega täiesti kursis ja on neid ka tõsiselt arutanud. Lisaks Euroopa Liidu vahenditele on teatavasti üks võimalus rahastada neid projekte Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Ka seal on need võimalused olemas. Teiseks tahan öelda, et õnneks või kahjuks, sellest vaatevinklist pigem õnneks on ehitushinnad juba mõnda aega oluliselt langenud, nii et nende projektide teostamine ka rahalise poole pealt muutub oluliselt lihtsamaks.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Omavalitsuste võime rahastada neid projekte ja oma osalust nendesse projektidesse panna on minu arvates siiski suhteliselt tõsine küsimus. Jah, muidugi, taotlusvoorudes nad esitavad need taotlused, aga väga paljudel omavalitsustel on tegelikult mitmeid küsimärke, kuidas sellega hakkama saada. Minu küsimus on pigem see, kas valitsuse tasandil on arutatud üldisemalt seda, et kui sellised kohustused omavalitsustele tulevad, milline on omavalitsuste tulubaas, millised on  väljakäidud eelnõud finantsjuhtimise koha pealt, millised on võimalused laenu võtta. Öeldakse, et omavalitsused viivad laenuga tegelikult riigi miinusesse. Kas  on arutatud, kuidas sellest välja tulla?

Aitäh! Me ei ole seda küsimust Vabariigi Valitsuses otseselt arutanud, seda on väga põhjalikult arutatud Keskkonnainvesteeringute Keskuse nõukogus. Ütlen ka seda, nii nagu ma ennegi ütlesin, et Rahandusministeerium teeb laekunud taotlustega väga tõsist tööd ja kontrollib üle, milline tegelikult on taotluse esitajate omavalitsuste oma võimekus omaosaluse katmisel. Kui selgub, et omavalitsused on taotlused esitanud, aga näiteks väga suures osas seda võimekust ei ole, siis ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarve planeerimisel me peame tõsiselt mõtlema, mida edasi teha.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Austatud valitsusliikmed! Ma tänan teid vastamast! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tänan teid küsimast! Tänane infotund on lõppenud.