Austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Karel Rüütli, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni neli liiget tahavad anda üle arupärimise kaitseminister Jaak Aaviksoole seoses äsja selgunud luureskandaaliga. Riigi reetmises kahtlustatavana on kinni peetud endine kõrge Kaitseministeeriumi ametnik Herman Simm. Teadaolevalt on härra Simmi autasustatud 2006. aastal kõrge riikliku autasuga, Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Seoses sellega on meil järgmine küsimus: milliste Eesti riigile osutatud teenete eest ja kes esitas Herman Simmi autasustamiseks kõrge riikliku autasuga, Valgetähe IV klassi teenetemärgiga?

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise, Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud kuue Riigikogu liikme arupärimise keskkonnaminister Jaanus Tamkivile ning nelja Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Austatud Riigikogu! Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töötuskindlustuse seaduse, tulumaksuseaduse ja tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme. Jaak Aab, palun! Austatud Riigikogu, ettekandja soovib viis lisaminutit. Nii et kokku 25 minutit, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töötuskindlustuse seaduse, tulumaksuseaduse ja tööturuteenuste ja -toetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu peamine eesmärk on arendada kaitstud paindlikkust Eesti tööturusuhetes. Euroopa Komisjon näeb turvalise paindlikkuse arendamises üht peamist võimalust Euroopa majanduse konkurentsivõime suurendamiseks. Konkurentsivõime suurendamine eeldab seda, et tööturg peab muutuma paindlikumaks. Samas on Euroopas väga olulisel kohal sotsiaalsed väärtused: töötajate kaitse, sotsiaalpartneritevahelised läbirääkimised, sotsiaalne sidusus. Selle võiks kokku võtta mõiste "Euroopa sotsiaalmudel" alla. Kahjuks on aga Eestil veel küllaltki pikk tee minna selleni, mida me mõistame Euroopa sotsiaalmudeli all.
Ettevõtete seisukohast tähendab turvaline paindlikkus seda, et ettevõtetel on võimalik paindlikult reageerida majanduse struktuuri muutustele ja samal ajal on töötajatele tagatud tööotsingu ajaks piisav asendussissetulek ja õppevõimalused. Lühidalt: otsitakse tasakaalu sotsiaalse kaitse ning tööturu paindlikkuse vahel. Turvaline paindlikkus on kindlasti oluline teema ka Eesti jaoks, eriti praeguse majanduslanguse kontekstis, mille tagajärjel majanduse struktuur muutub. Viimane omakorda eeldab töötajate liikumist töökohtade ja majandussektorite vahel.
Rahvusvahelises võrdluses iseloomustab Eesti tööturgu suhteliselt jäik regulatsioon, mis peaks teoreetiliselt vähendama tööturu paindlikkust. Teisalt aga – sellest meil tihti ei räägita –, vaadates tööturu paindlikkust peegeldavaid näitajaid – näiteks töökohtade loomine ja likvideerimine, inimeste töötuks jäämine või vastupidi, töö leidmine, töötajate liikumine eri majandussektorite vahel –, võib öelda, et Eesti tööturg on üks paindlikumaid Euroopas. Ka ettevõtete juhtide hinnangul on Eesti tööturg paindlikum kui mujal Euroopas.
Sellise vastuolu põhjuseks võib olla asjaolu, et erinevad indeksid, millega mõõdetakse tööturu paindlikkust, arvestavad ainult riigi tasandil seaduses sätestatud nõuetega. Kuid paljudes Euroopa maades on riik kehtestanud vaid miinimumnõuded ning suurem osa regulatsioonist on lepitud tööturu osapoolte vahel kokku kollektiivlepingus. Reeglina on kokku lepitud töötajale palju suuremates tagatistes, kui seda näevad ette seadused. Eestis on aga kollektiivlepingud suhteliselt vähe levinud, need katavad ligi veerandi töötajate töötingimustest. Näiteks Taanis, Hollandis, Belgias ja Rootsis on see näitaja 80–90%. Nii töövõtjate kui tööandjate esindusorganisatsioonidesse kuulub meil võrreldes muu Euroopaga vähe inimesi. Eestis kuulub ametiühingutesse vaid 9% töötajatest, Soomes, Rootsis ja Taanis aga 70–80%.  Raske on uskuda, et kollektiivlepingute sõlmimine meil oluliselt hoogustub.
Teine põhjus, miks on sellised käärid tööturu regulatsiooni suhtelise jäikuse ja tegeliku situatsiooni suhtelise paindlikkuse vahel, on seaduse mittetäitmine. Sellele on viidanud ka Tööinspektsiooni andmed. Lisaks torkab Eesti silma väga madala sotsiaalse kaitse kulude taseme ning väheste kulutustega aktiivsele tööpoliitikale, seda ka võrreldes riikidega, kus tööpuudus on samal tasemel. Meil osaleb täiendkoolituses võrreldes muu Euroopaga väga vähe töötajaid. Kokku võttes võib öelda, et paindlikkus ja turvalisus ei ole Eesti turul kindlasti tasakaalus.
Uue töölepinguseaduse ettevalmistamise käigus on pidevalt räägitud tööturusuhete jäikusest, mis, nagu ma juba viitasin, tegelikkusele ei vasta. Ei ole need nii jäigad! Jäigad on regulatsioonid, kuid praktika seda ei toeta. Tagaplaanile on ka jäänud see, et Eestis on kõige väiksemad sotsiaalse kaitse kulutused ning madal töötaja turvalisuse tase. Tööturu paindlikkus ei tähenda kaugeltki ainult seda, et tööandjal peab olema töötajaga töösuhet võimalikult kerge lõpetada. Paindlikkus tähendab hoopis suuremas osas seda, et töösuhet saaks võimalikult kiiresti ja lihtsalt alustada. See aga tähendab töötajale piisava sissetuleku tagamist töö otsimise ajal, tööturutoetusi ja abi, koolitamist, nõustamist ja seda nii töötuks jäämise korral, aga ka, mis hoopiski tähtsam, selle ärahoidmiseks.
Meie eelnõus esitatud seadusmuudatused järgivad ka töölepinguseaduse eelnõu arutelu käigus tööandjate ja ametiühingute vahel 23. aprillil s.a sõlmitud kokkulepet. Samas oleme kindlad, et tööandja kohustuse vähendamine töötaja koondamise puhul vaid ühe kuu palga maksmiseni ei ole kooskõlas paindliku turvalisuse põhimõtetega ja on ebaproportsionaalselt tööandja kasuks.
Kõnealuse seaduseelnõu peamised eesmärgid on järgmised:
1) laiendada koondamishüvitise saajate ringi;
2) tõsta töötuskindlustuse hüvitise suurust ning võimaldada seda ka omal soovil ja tööandjaga kokkuleppel töölt lahkunud inimesele;
3) tõsta tööturutoetuse suurust;
4) võimaldada tööga hõivatud inimesele töötust ennetava vahendina täiendkoolitust, mille maksumus tasutakse koolituse pakkujale töötukassa poolt;
5) kaotada erisoodustusmaksu maksmise kohustus töötaja tasemekoolituse kuludelt, soodustades töötava elanikkonna õppimist;
6) kaotada kohustus maksta erisoodustusmaksu terviseedenduse kuludelt, millega luuakse tingimused inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi tekkimiseks.
Nendest muudatustest järgivad üheselt sotsiaalpartnerite kokkulepet koondamishüvitise saajate ringi laiendamine, töötuskindlustuse hüvitise ja tööturutoetuse suurendamine ning tasemekoolituse puhul erisoodustusmaksu kaotamine. Lisaks sellele on meie ettepanek olemasolevate koondamishüvitiste suuruse säilitamine, kompenseerides tööandjatele töötukassa vahenditest poole vastavatest kulutustest. Samuti soovime võimaldada töötajatele pakkuda täiendkoolituse võimalust töötust ennetava meetmena ja kaotada erisoodustusmaks terviseedenduse kulult.
Majanduslanguse periood tõotab suurele hulgale ettevõtetele kulutuste ülevaatamist, uue tegevusala otsimist või koguni tegevuse lõpetamist. Tööandjale on tööjõud tähtis kuluartikkel, mistõttu palgatõusude hiidlaine on lõppenud ning ettevõtetel on valdavalt uute töökohtade mitteloomise või koguni töökohtade vähendamise poliitika. See omakorda tähendab, et nii mõnigi muutus mõnes suuremas valdkonnas – näiteks kui ehitus- ja kinnisvarasektoris vabaneb tuhandeid inimesi – toob kaasa olulisi muutusi tööturul.
Võrreldes möödunud aastaga on töötus Eestis tublisti kasvanud ja kasvab endiselt. Märkimisväärne osa tööl käivatest inimestest võib paari lähima aasta jooksul töö kaotada. Praegune töötuskindlustushüvitis ja tööturutoetuse suurus pole piisav, et tagada inimese majanduslik toimetulek uue töökoha otsimise ajal. Seetõttu peab suurendama töö kaotanud inimese sotsiaalseid garantiisid. Vanade vahenditega, nagu ka vanade teadmiste ja oskustega ei suudeta enam konkurentsis püsida. Mingil hetkel tekib tööandjal küsimus, kas investeerida aegunud inimkapitali või loobuda sellest ja hankida uus. Majandusteadlaste hinnangul on langusperiood sobiv aeg investeeringuteks, et tõusu ajal enam tulu teenida. Sama kehtib ka inimkapitali uuendamise kohta. Lähiajal on oluline soodustada inimeste taseme-, täiend- ja ümberõpet, motiveerida neid selleks, et langus tuleks võimalikult pehme ja tõusuperiood saabuks kiiremini.
Majanduse kiire arengu tingimustes muutubki üheks oluliseks tööjõudu iseloomustavaks teguriks inimese elukestev õppimine. Ka siin saalis kõlasid ühe peamise märksõnana, ühe peamise eesmärgina Eesti inimuuringu aruande arutelul sõnad "elukestev õppimine", "ümber- ja täiendõpe" just majanduse konkurentsivõime kontekstis. Tänapäeva tööturgudele ja ühiskonnale laiemalt on iseloomulik inimkapitali järjest suurem väärtustamine, teadmistepõhine ühiskond, elukestev õpe, pidev täiendkoolituse vajadus, aga ka ühiskonna jätkusuutlik areng ja sotsiaalse sidususe kasv. Need on muutunud viimasel ajal olulisteks märksõnadeks ühiskonna arengu kirjeldamisel. Omandatud haridustase ja eriala on väga olulised, kuid veelgi olulisemaks saab töötaja soov ja võimalus ennast pidevalt täiendada.
Väga oluline majandusele, ettevõtlusele, tööjõu kindlustamisele on ka inimeste tervislik seisund, aktiivse eluea pikendamine. Selleks tuleb tõsta ka tööandjate motivatsiooni töötajate tervisesse panustada. Seni on seda praktikas tehtud kahjuks minimaalselt ja kui me võrdleme neid kulusid, siis oleme Euroopa Liidu viimaste hulgas. Oma osa mängib paljude inimeste töötuks jäämisel tõsiasi, et töösuhete iseloom on muutunud. Kui varem töötasid inimesed sageli tööelu lõpuni samal kohal, siis nüüd lisandub üha enam uusi paindlikke, lühikesele perspektiivile ning minimaalsetele vastastikustele kohustustele orienteeritud töövorme. Nendeks on näiteks tähtajalised töölepingud, suulised töökokkulepped, osaajatöö ja kaugtöö, mille puhul tööandja huvi töötajasse investeerida on minimaalne.
Lühiajaliste ja minimaalsete vastastikuste kohustustega töösuhete võimaldamine eeldab muudatusi ka majanduslikku turvalisust tagavates meetmetes nii töötuse kui hõive perioodil. Ligi kaks kolmandikku Eesti elanikkonnast ehk üle 600 000 inimese veedab suure osa oma päevast töökeskkonnas, puutudes seal kokku füüsiliste ja psühhosotsiaalsete ohuteguritega, mis mõjutavad suuremal või vähemal määral nende tervist.
Lisaks on täiskasvanutel viimaste aastate jooksul mitmes tervisekäitumise valdkonnas toimunud muutused: suureneb suitsetavate, alkoholiga liialdavate ning ülekaaluliste inimeste hulk rahvastikus. Kehv tervis vähendab aga tööturul osalemise tõenäosust meestel 40% ja naistel 30%, langetades seega Eesti sisemajanduse kogutoodangut hinnanguliselt 6–15%. Need on suured arvud. Sellest lähtudes näib töötaja terviseedenduse kuludelt erisoodustusmaksu laekumine riigikassasse tuluna, mis teenitakse elanikkonna tervise ja majandusarengu arvel. Elanikkonna tervise paranemisele kaasa aitamine nimetatud maksu kaotamise näol on õigustatud peamiselt avalike huvidega, tervema ja tootlikuma inimtööjõu tagamisega.
Spetsialistide hinnangul on tervisliku eluviisi edendamise abil võimalik Eestis rahvastiku terviseseisundit märksa paranda. Tervise edendamine on rahvatervise seaduse kohaselt inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamine ning tervist toetava elukeskkonna sihipärane arendamine. Seega võtab terviseedendus arvesse nii indiviidi kui ka keskkonnategurid, mis kujundavad inimese ettevõtmisi eesmärgiga haigusi ennetada, nende esinemissagedust vähendada ja suurendada üldist heaolu. Selles kontekstis mõistetakse tervist mitte vaid kui haiguse puudumist, vaid rohkem holistilises tõlgenduses, mille puhul füüsilisele tervisele on lisatud vaimne ja sotsiaalne heaolu. Terviseedendus on midagi rohkemat kui haiguste ennetamine, kuna rõhutab indiviidide tervisepotentsiaali arengut ja analüüsi.
Nüüd aga täpsemalt seaduseelnõust. Selle eelnõuga soovitakse muuta töötuskindlustuse seadust, tööturuteenuste ja -toetuste seadust ning tulumaksuseadust. Kehtiv töötuskindlustuse seadus reguleerib hüvitiste maksmise ja määramise tingimusi ja korda töötuks jäämise, töölepingute kollektiivse ülesütlemise ja tööandja maksejõuetuse korral. Eelnõuga tahetakse muuta töötuskindlustuse seaduse reguleerimise ala ja töötuskindlustuse mõistet. Eesmärk on suurendada töötuskindlustuse hüvitist ja laiendada koondamishüvitiste saajate ringi. Kui varem on töötuskindlustuse alla käinud vaid hüvitised, mida makstakse töö kaotamise korral, siis käesoleva eelnõu jõustamisel makstakse töötukassast hüvitisi ka töötuks jäämise ärahoidmiseks. Sellega saab töötuskindlustus uue, tänapäeva arusaamadele vastava tähenduse, mille järgi tagajärgede likvideerimise kõrval on sama tähtis ennetustegevus. Riik pakub täiendkoolitust juba töö kaotanud inimesele. Sellisel juhul on tegemist enamasti koolitusega, mis pakub õppimise ja teadmiste täiendamise võimalusi töötutele. Kuid töötavale inimesele töökaotust ennetava vahendina õppimisvõimalusi reeglina ei pakuta. Sisuliselt on olemas garantii tagajärgede leevendamiseks, kuid meetmeid töötuks jäämise ärahoidmiseks pole. Muudatus on vajalik just seetõttu, et oma vajadustele vastava koolituse läbimisel väheneb töötaja sõltuvus ühest kindlast tööandjast ning tema seatud kriteeriumidest. Enda koolitamine ja täiendamine muudab uuele töökohale asumise kergemaks. Seega suurendab see tööturu paindlikkust.
Esimene konkreetne muudatus, mis me välja pakume, on töötuskindlustushüvitise suurendamine. Selle suurus on eelnõu järgi esimesed 100 päeva 70% töötaja keskmisest töötasust ja 101. kuni 360. kalendripäevani 50% keskmisest töötasust. Teine muudatus on koondamishüvitise saajate ringi laiendamine. Koondamishüvitise ülesanne on vähendada ettevõtlusriski kandmist täies ulatuses töötajale. Eelnõuga laiendatakse töölepingu ülesütlemise puhul hüvitist saavate inimeste ringi. Kui seni on töötuskindlustus reguleerinud hüvitisi töölepingute kollektiivse ülesütlemise korral ja töötajate nõuete kaitset tööandja maksejõuetuse korral, siis eelnõuga lisandub kindlustuskaitse kõikide koondamiste korral. See likvideerib ka ebavõrdse kohtlemise, kus tihtipeale väikeettevõtjad toetust koondamiste puhul ei saa, kuna selleks ette nähtud minimaalne koondamiste arv või minimaalne inimeste arv, keda koondada on vaja, on seaduse järgi viis inimest. Väikeettevõtted saavad tihtipeale oma majandusraskuste puhul alles siis abi, kui nad pankrotti jäävad.
Kolmas muudatus on täiendkoolitushüvitise rakendamine. Töötuskindlustuse seadusesse lisatakse uus hüvitise liik: täiendkoolituse hüvitis. Eelnõu täiendab töötuskindlustuse seadust vastavas osas uue peatükiga 4¹. Kuna 2008. aastast on õigus karjäärinõustamisele ka töötaval inimesel, siis näeme täiendkoolitushüvitist kui selle teenuse jätku ja edasiarendust. Eelnõu ettevalmistajad on seisukohal, et täiendkoolitust vajavad kõik Eesti töötajad, mitte ainult need, kelle koolitamist ettevõte vajalikuks peab. Seetõttu on täiendkoolitushüvitis mõeldud töötajale ehk töötuskindlustuse seaduse mõttes kindlustatule, kes võib koolituse valida vastavalt sellele, kuidas ta enda õpivajadusi ning tulevikuplaane hindab ja näeb. Eelnõuga vähendatakse madala kvalifikatsiooniga ja ettevõttele vähem olulisel positsioonil oleva töötaja sõltumist tööandja tahtest, hüvitades neile ja kõikidele teistele töötajatele kord viie aasta jooksul koolituskulud. Hüvitist ei maksta siiski otse kindlustatule, vaid kantakse koolituse pakkuja arendusarvele. Kuna koolituse eest makstavate summade lõppsaajaks on koolituse pakkuja, leidsid eelnõu koostajad, et puudub mõte anda hüvitist otse kindlustatule. Täiendkoolitushüvitise maksmise piirmäär on 10 000 krooni, seejuures on töötaja omaosalus 10% koolituse maksumusest.
Nüüd tööturutoetuste suurendamisest. Kehtivas tööturuteenuste ja -toetuste seaduses on toetuse arvutamise aluseks töötutoetuse päevamäär, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega. Tööturutoetus on asendussissetulek, millest töötu peab katma muu hulgas tööotsinguga kaasnevad kulud (sõit tööturuametisse ja tööandja poole pöördumiseks, sidevahendite kulud ja muu selline). Samas on tööturutoetuse päevaraha püsinud aastate jooksul muutumatu ja toetuse suuruse kehtestamisel pole arvesse võetud elukalliduse kasvu, transpordi ja muu sellise hinna tõusu. Selleks, et tööturutoetus tagaks töötule asendussissetuleku, millest oleks võimalik katta ka tööotsinguga kaasnevad täiendavad kulud ja aktiivselt tööd otsida, seotakse tööturutoetuse määr regulaarselt suureneva ühikuga: palga alammääraga. Eelnõu kohaselt on tööturutoetuse minimaalmäär 50% palga alammäärast alates 2010. aastast. Toetuse määraks on valitud pool palga alammäärast seetõttu, et toetuse ja alampalga suhe ei vähendaks töötute motivatsiooni tööle asuda. Palga alammäära eelmise aasta 1. juuli seis on valitud tagamaks seda, et riigieelarve eelnõu koostamise ajal ja sama eelnõu vastuvõtmise ajal kehtis kindlasti sama palga alammäär. 2009. aasta kuupalga alammäär on prognoositavalt 4500 krooni ringis ning minimaalne tööturutoetus 2010. aastal prognoositavalt ca 2250 krooni.
Viies ja viimane muudatus, mis me välja pakume, on erisoodustusmaksu kaotamine tasemekoolituse ja terviseedenduse kuludelt. Kehtiva tulumaksuseaduse järgi on erisoodustusmaksuga maksustatav töötaja taseme- ja vabaharidusliku koolituse kulude katmine, v.a julgeolekuasutuse ametniku tasemekoolituse kulude katmine. Eelnõuga kaotatakse kohustus maksta erisoodustusmaksu kõikide töötajate tasemekoolituse kulude puhul. See võimaldab senisest suuremal osal töötajatest osaleda tasemekoolituses, kui tööandja leiab, et see on tööülesannete täitmiseks vajalik. Euroopa tööturgude uuringud on näidanud, et madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel kasvab harituma tööjõu osakaal ja madala kvalifikatsiooniga tööjõud tõrjutakse järk-järgult hõivest välja. Eelnõuga luuakse eeldus, et alakvalifitseeritud töötajat ei vahetata ettevõttes pädevama vastu, vaid panustatakse ka tema arendamisse.
Eelnõu näeb ette erisoodustusmaksu kaotamise töötajale tehtavatelt terviseedenduse kuludelt. Leiame, et tervisele tehtavad kulutused ei peaks olema kulutused, mida tehakse täiendavalt motivatsiooni tõstmiseks, neid tuleks pidada töötajale võimaldatud lisahüveks ja erisoodustuseks. Terviseedendus peaks olema iga oma töötajaid väärtustava ettevõtte prioriteet ja loomulik toimimise osa. Maksu kaotamisega luuakse hea eeldus, et väheneb töötajate kutsehaigustesse haigestumise risk, tõuseb motivatsioon ning paraneb tervis. On tõenäoline, et inimene, kes on saanud innustust näiteks tervisespordiga tegelema hakata, korrigeerib selle regulaarseks saamisel kiiresti ka oma toitumist ja üldse oma eluviisi. Eelnõuga laieneb inimeste ring, kellele ujulad, korvpallisaalid ja muud säärased teenused muutuvad kättesaadavamaks ning rohkem ettevõtjaid hakkab muretsema töötajate tervise pärast.
Erisoodustusmaksu kaotamine muudab ettevõtluskeskkonna ka läbipaistvamaks, sest pole maksu, millest kõrvale hiilida. Soovitatav on siiski sätestada ettevõtja kulutustele piir, näiteks mingi protsent isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatud tulu väljamakstavast summast ehk palgafondist. Seda on võimalik teostada kahel viisil: kas tööandja ise otsustab kogu personalile osutatava teenuse või kompenseerib kulutused töötajale arvete alusel. Vastava teenuste nimekirja korra kehtestab rahandusminister määrusega.
See on kokkuvõtlikult meie seaduseelnõu kohta kõik. Palun, austatud Riigikogu, seda eelnõu menetlemisel toetada. Aitäh!

Ettekandjale on ka küsimusi. Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mitmed sinu pika ettekande teesid ja väited kõlbaksid väga hästi ka juba Riigikogu menetluses oleva töölepingu seaduse eelnõu tutvustamiseks. Selles mõttes oli neid puldist hea kuulda. Üks täpsustus või lisainfo juurde, see puudutab elukestvat õpet. Jah, kui me siinsamas Riigikogu saalis kuulasime seda protsenti – see on 2006. aasta andmetel ainult 6,5 –, siis Riigikogu õiguskomisjonis ütles sotsiaalminister Maret Maripuu, et see on tänaseks päevaks pea kahekordistunud ja jõudnud 11,5%-ni. Nii et areng on toimunud. Küsimus on: kas sa oled ainuke Keskerakonna fraktsioonist, kes selle teemaga tegeleb või sellest huvitub? Saal on Keskerakonna fraktsiooni inimestest tühi.

Tänan selle sissejuhatuse eest, austatud kolleeg! Ma usun, et nii selle eelnõu kui töölepingu seaduse eelnõu menetluse ajal me saame väga palju diskuteerida selle üle, milline on turvaline paindlikkus ja milline võiks olla Eesti tee tööturusuhetes. See eelnõu on meie fraktsiooni algatatud ja fraktsiooni liikmed on sellega tutvunud. Ma ei näe põhjust, miks nad ei peaks sellest teadma.

Heljo Pikhof, palun!

Austatud ettekandja! See, et tahetakse tõsta töötuskindlustushüvitise suurust ja täienduskoolitus sisse seada, on kõik väga tore. Aga kui palju see võiks maksma minna? Kui suur peaks olema töötuskindlustusmakse juhul, kui kord viie aasta jooksul peab 10 000 krooni eest koolitust saama ja töötuskindlustusmäära tuleb sellises ulatuses tõsta? Kui suur peaks too makse olema?

Muidugi kaasnevad kõigi nende muudatustega teatud kulutused. Nagu ma ütlesin, järgib enamik muudatusi, mis suurendavad kulutusi nii töötukassast kui eelarvest, sedasama kokkulepet, mille sõlmisid ametiühingud ja tööandjad töölepingu seaduse menetlemise ajal. Seepärast me taset, mis seal kokku lepiti, eriti tõsta ei saa. Küll oleme lisanud täiendkoolitushüvitise, mida võiks maksta. Oleme teinud ka ettepaneku, et just nimelt tööandja hakkab teatud makseid tegema, sest meie arvates tööandja võidab sellega, et tööjõud muutub palju kvalifitseeritumaks, haritumaks, koolitatumaks. Kui rääkida maksetest, siis nii töölepingu seadus, kui see säärasel kujul vastu võetakse, nagu ta eelnõuna on esitatud, kui ka meie eelnõu eeldavad seda, et olemasolevat makset, mis on praegu 0,6 ja 0,3%, tuleb suurendada. Aga me oleme kindlad, et piisab praeguses seaduses olevatest piirmääradest, mis on 2% töövõtja puhul ja 1% tööandja puhul.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töötuskindlustuse seaduse, tulumaksuseaduse ja tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 295 oma 8. septembri istungil. Jaak Aab algataja esindajana andis ülevaate eelnõu peamistest eesmärkidest. Thea Treier Sotsiaalministeeriumist tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta. Valitsus algatatud eelnõu ei toeta, kuna see kordab sisuliselt 18. juunil 2008. aastal Riigikogu menetlusse võetud töölepingu seaduse eelnõu. Mitu ettepanekut – näiteks koondamise osa, töötutoetuse suurendamine jne – suisa kopeerivad Riigikogu menetluses olevat töölepingu seaduse eelnõu. Komisjonis tekkis küsimus, mida uut algatatud eelnõu lõpuks sisaldab. Ka kerkis küsimus, miks muudatused esitati praegu kehtivate seaduste muutmiseks ja sotsiaalkomisjonile, kui Vabariigi Valitsuse esitatud seaduseelnõu menetleb õiguskomisjon. Uute töösuhetega seonduv lähtub suuresti võlaõigusseadusest. Samuti tekitas komisjonis küsimusi ühe või teise meetme maksumus. Kuid sotsiaalkomisjon otsustas ühel häälel saata seaduseelnõu 295 Riigikogu täiskogu saali esimesele lugemisele ja teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oleks vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Ettekandjaks otsustati määrata komisjoni esimees Heljo Pikhof. Aitäh!

Ettekandjale on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Austatud ettekandja! Nagu ma aru sain, kattuvad eelnõus toodud õigussuhted suures osas valitsuse esitatud töölepingu seaduse eelnõus olevatega. Too eelnõu on juba parlamendi menetlusse jõudnud. Mu küsimus on täna arutatava eelnõu algataja väga põhjaliku ja analüütilise ettekande kohta. Kas see ettekanne on valitsuse seletuskirjast või algupärane tekst?

Ma arvan, et siin on algupärast palju.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Nii sinu ettekandes, hea kolleeg, kui ka siin saalis on kõlanud väide, et me kopeerime töölepingu seadust. Kuidas põhjendas algataja neid sätteid, mis kattuvad töölepingu seaduse omadega – see on põhiline alus, millele me tuginesime?

Seletuskirjas oli viidatud otse eelnõule, aga sina komisjonis viitasid ametiühingute ja tööandjate vahelisele kokkuleppele.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 7. oktoober 2008 kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõppenud ja esimene päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on ettekanne järelevalve teostamisest õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse, põhiõiguste ja -vabaduste järgimise üle ning seadusega pandud muude ülesannete täitmisest. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskantsler Indrek Tederi! Hea ettekandja, ma palun vabandust! Austatud Riigikogu, head ametikaaslased! Tutvustan lühidalt ka selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Õiguskantsleri ülevaade on kuni 30 minutit. Igal Riigikogu liikmel on õigus esitada üks suuline küsimus ning läbirääkimiste osas võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ma tänan ja palun veel kord vabandust! Palun, õiguskantsler!

Austatud Riigikogu juhataja, lugupeetud Riigikogu liikmed! 2007. aasta ülevaade on trükituna välja antud ja ma ei pea konstruktiivseks seda ümber jutustada. Aastaülevaade kannab endas eesmärki konkreetsete kaasuste lahendamisega näidata õiguskantsleri institutsiooni toimimist. Kuna õiguskantsler institutsioonina tegutseb järjepidevalt, on minevik ja tulevik konkreetsete sündmuste ja toimingute kaudu ühendatud. See, et mina, Indrek Teder, ei olnud osundatud 2007. aastal õiguskantsler, ei tee minu aastaülevaate ettekannet keerulisemaks. Pigem vastupidi, ma saan keskenduda mitte niivõrd minevikule, mis loomulikult vajab õiguskantsleri õiguslikku analüüsi, vaid rohkem olevikule ja tulevikule. Seda lihtsal põhjusel, et ma eeldan: iga mõistlik minevikukajastus ja analüüs, mille hulka kuulub ka 2007. aasta ülevaade, on suunatud tulevikku. Tulevikku suunatuse all mõistan ma seda, et meie eesmärk on riigi toimimise paremustamine, riigi jätkusuutlikkus, võimude parem ja efektiivne tasakaalustatus, riigivõimu suurem põhiseaduslikkus ning põhiõiguste parem kaitse, igikestev riik inimese jaoks.
Selleks, et riik saaks toimida, peab riik kõigepealt olemas olema. Põhiseaduslikkuse järelevalve ning põhiõiguste ja -vabaduste üksikküsimustega tegelemisel ei tohi kunagi unustada Eesti põhiseaduse §-s 1 sätestatust tulenevat põhimõtet, et Eesti riik on igikestev. Teatavasti põhiseaduse § 1 kõlab: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu." Riigi jaoks on ainuke võimalus ennast legitimeerida õiguse abil ja kaudu. Tänapäevase  õigusmõtlemise vundamendiks on kujunenud konkreetsed väärtused. Imperatiivseks teeb põhiseaduses sisalduvad väärtused asjaolu, et need kuuluvad põhiseadusse. Põhiseaduses sisalduvatel väärtustel on erinev olemus ja kaal. Saab eristada kõlbelisi, sotsiaalseid, õigusriiklikke väärtusi. Mina eristaksin kõigepealt riigi igikestvuse väärtuse, milleta ülejäänud väärtused kaotaksid nii sisu kui vormi. Samas igikestva riikluse väärtus ei ole väärtus iseeneses, vaid riik on loodud inimese jaoks.
Põhiseaduse preambul konstateerib, et riigi kindlustamise ja arendamise mõte on rahvuse, keele ja kultuuri säilitamise tagamine läbi aegade. Inimese prioriteet riigi ees ei ole riigi kehtestatud, vaid riik tunnustab seda kui inimesele loomulikult kuuluvat õigust. Riik reguleerib inimese käitumist sel määral, et see ei riivaks põhjendamatult tema ja teiste inimeste vabadust ning kindlustaks avalike huvide järgimise. Õigupoolest ei ole ju Eesti riigi igikestvuse ülim väärtus pelgalt õiguslik, vaid eksistentsiaalne, eluline. Samas on see ka ülim õiguslik väärtus, mis on põhiseaduses kirjas alusväärtusena.
Teatavasti seda ülimat väärtust peaks realiseerima kõigepealt Eesti riik ise. Kõik kolm riigivõimu – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim – peavad tegutsema selle nimel, et tagada inimesele kuuluvad õigused ja vabadused. Täpsuse huvides: kui ma räägin rõhutatult riikluse igikestvuse väärtusest kui kõige olulisemast, ei poolda ma riigi kui sellise fetišeerimist, etatismi. Eesti riigi all mõistan ma kogu Eesti ühiskonda, mitte ainult poliitikuid ja ametnikke, vaid kogu Eesti rahvast, sh ettevõtjaid ja töötajaid. Nagu eespool osundatud, on riik inimese jaoks. Riigi toimimisel kiputakse mõnikord kõrvale jätma inimese põhiõigusi ja -vabadusi, inimlikku mõõdet, arvestades ainult otstarbekust. Kaldumine nn korravõimu domineerimise mudelisse on eriti ohtlik väikeriigi puhul, kus iga põhiõiguse ebaproportsionaalne riive on nähtaval.
Head rahvaesindajad! Eesti riikluse eesmärk on säilitada inimene kui ühiskonna liige ja selle kaudu Eesti ühiskond. Selleks tuleb säilitada ja arendada rahvuskultuuri, kuid eelkõige peab ühiskonna liige ellu jääma. Ellujäämise eeldused on kahetised: ellujäämine korra tagamise mõttes ja ellujäämine füüsilise tervise mõttes. Julgeoleku ja korraga seoses saab välja tuua järgneva. Rõhutan, et oluline samm oli politseiseaduse muudatuste, nn pronksipaketi vastuvõtmine 2008. aastal. Tegu on sammuga õiges suunas politsei tegevusele õigusriikliku aluse loomisel. Osundatud eelnõu arutelul kõlas väiteid, et tegu oleks sammuga politseiriigi suunas, samas ei saadud aru, et sisejulgeolek on meie kõigi ühine hüve. Riigi kaotamine on meie kõigi jaoks suurem kaotus kui käsist-jalust õiguslikult seotud politseinik. Samuti on oluline see, et õigusaktides sätestatu annab inimesele arusaama, mida võib politseinik teha, mida mitte, ja lähtudes sellest saab ta ka oma õigusi kaitsta. Õigusliku aluse loomine ei kaota ära põhiseadusest tulenevat nõuet, et iga põhiõiguse riive, olgu selleks siis sidumisvahendite kasutamine, ka käte köitmine, või inimeste isiku tuvastamise eesmärgil politseisse toimetamine, peab olema proportsionaalne.
Eelnevaga haakub korrakaitseseaduse eelnõu menetlemise olulisus, kuigi vaidlusmomente selles ju sisaldub. Asjakohane on siinkohal ka mõttearendus korrakaitseliste halduslepingute teemal. Erasektori kaasamine on üldiselt positiivne, kuid riigi tuumikfunktsioonide delegeerimine on ohtlik nii riikluse kui põhiõiguste seisukohalt. Julgeoleku ja korraga seoses saab samuti positiivsena välja tuua kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmise. Loomulikult ei ole tegu ideaaliga, vaid reaalse mõistliku kompromissiga, mida Riigikogu saab vajadusel muuta ja täiendada.
Eesti riigi igikestvuse all tuleb ja saab mõista inimkeskse riigi igikestvust. Inimkeskne riik ei meenuta arhitektuurilt täisnurksete tänavanurkadega uuslinna, vaid rohkem kõverate tänavate ja sopistustega vanalinna. Nimelt on meil palju räägitud, kuid igapäevatöös kahjuks vähe arvestatud hea halduse tava. Ametniku staatus ei ole asi iseeneses, ametnik on tööle võetud inimese abistamiseks. Kõlab lihtsalt, kuid ei realiseeru lihtsalt!
Inimkeskse riigi igikestvus tähendab ka sõltumatu õigusmõistmise tagamist. Kohtusüsteem ja menetlus peab olema inimkeskne ja inimesele arusaadav. Kahjuks see nii ei ole. Näiteks Viru Ringkonnakohtu likvideerimine tähendas kohtusüsteemi füüsilist kaugenemist inimesest. Kohtumenetluses on advokaadinõuded, on ülikeerukad menetlusnormid. Peab omama piisavat aega ja praktilist kogemust, et kohtumenetluse reeglid endale selgeks teha. Peab olema aastaid õppinud ja praktiseerinud jurist. Selle kõige tagajärg on, et menetlus on kallis ja aeganõudev. Mõnes mõttes oleme jõudnud kafkaliku menetluseni – see on asi iseeneses, mitte menetlus inimese probleemide lahendamiseks.
Sageli on kohtumenetlused ebamõistlikult pikad. Eesti Vabariik on kaotanud Euroopa Inimõiguste Kohtus mõistliku aja põhimõtte rikkumise tõttu rea kohtuasju. Kuidas Eesti riik heastab inimesele mõistliku tähtaja ületamisega tuleneva õiguste rikkumise? Kehtiv õigus annab paraku ühese vastuse: mitte kuidagi! Mitmes riigis on vastav riigisisene heastamisvõimalus loodud, näiteks Itaalias ja Poolas.
Toon näite õiguskantsleri menetlusest, mida tutvustab 2007. aasta ülevaade lk 307. Avaldaja anti kriminaalasjas kohtu alla 2004. aasta juulis ning tema suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu. Viimane tähendab teatavasti kohustust mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui üheks ööpäevaks. Esimene kohtuistung määrati alles 2007. aasta maikuusse. Pärast õiguskantsleri sekkumist leiti vaba aeg siiski veebruaris 2007. Vahepealsel perioodil enam kui kahe ja poole aasta jooksul ei teinud kohus pea ühtegi menetlustoimingut. Võib vaid küsida: kui usaldusväärne ja autoriteetne niisugune õigusmõistmise süsteem menetlusalusele näib? Lisan, et eeltoodud näide ei ole minu etteheide kohtunikele, kelle töökoormus on sageli inimvõimete piiril, vaid Eesti riigile tervikuna, mis õigusriigina peab suutma tagada inimeste põhiõiguste tõhusa kaitse.
Austatud kõrge kogu! Palju on rõhutatud tõdemust, et Eesti ja Eesti õiguskord on kuulunud ja kuuluvad Mandri-Euroopasse. See tõdemus on õige, aga kas Eestis kui väikeriigis ei peaks vaatlema asju laiemalt ja samas ka rohkem Eesti põhiseaduse keskselt? Rõhutan igaks juhuks juba ette oma sügavat veendumust, et Eesti kuulumine Euroopa Liitu on põhimõtteliselt Eestile õiguslikult ja majanduslikult väga kasulik. Käsitlen põhjalikumalt olulist 2007. aastat ja 2008. aastat ühendavat ettevõtmist, praeguseks paraku umbe jooksnud Lissaboni lepingut.
Teatavasti 13. detsembril möödunud aastal allkirjastas ja 11. juunil s.a ratifitseeris Riigikogu Lissaboni lepingu. Kuigi austatud parlamendiliikmed on lepinguga kursis, kordan siiski üht-teist üle. Selle lepinguga peaks Euroopa riik muutuma tõhusamalt toimivaks, läbipaistvamaks, võimalikult kodanikulähedaseks ja demokraatlikult legitiimsemaks. Soovitakse tugevdada Euroopa Liidu rolli maailmas. Siinkohal on asjakohane viidata Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse §-le 1, mille kohaselt Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Kui Eestis valmistati ette Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimist, siis Euroopa põhiseaduse lepingu riigiõigusliku analüüsi töörühm kujundas seisukohad Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimise küsimuses ja aluspõhimõtete määratlemises. Nendes seisukohtades peeti vajalikuks määratleda Eesti põhiseaduse aluspõhimõtted. Teatavasti põhiseaduse aluspõhimõtted on põhiväärtused, ilma milleta Eesti riik ja selle nimel kehtestatud põhiseadus kaotavad oma olemuse. Põhiseaduse aluspõhimõtted on paljuski universaalse olemusega, samadele või sarnastele printsiipidele tuginevad ka kõigi teiste demokraatlike riikide põhikorrad. Osundati, et kaitseklauslit tuleb kasutada siis, kui Euroopa Liidu õigus satub aluspõhimõtetega vastuollu. Sellest tulenevalt ka aluspõhimõtete määratletuse nõue. Kehtivas õiguses teatavasti puudub aluspõhimõtete legaaldefinitsioon. Teoreetilise käsitluse kohaselt on põhimõtete aluspõhimõtted tuletatavad eeskätt põhiseaduse preambulist, I peatükist "Üldsätted" ning II peatüki "Põhiõigused, vabadused ja kohustused" §-dest 10 ja 11. Siitkaudu võib välja tuua järgmise põhiseaduse aluspõhimõtete avatud kataloogi: rahvasuveräänsus, riigi rajanemine vabadusele, õiglusele ja õigusele, sisemise ja välise rahu kaitse, Eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade, inimväärikus, sotsiaalriiklus, demokraatia, õigusriiklus, põhiõiguste ja vabaduste austamine ning riigivõimu tegevuse proportsionaalsus.
Ratifitseerides Lissaboni leppe, leidis parlament järelikult, et eespool osundatud Eesti põhiseaduse aluspõhimõtteid on ka selle leppega järgitud, kuigi Lissaboni leppe olemus, liikumissuund on Euroopa ühtsuse suund. Seega Eesti põhiseaduse II peatükis sätestatud ja põhiseaduse aluspõhimõtete hulka kuuluvad põhiõigused ja vabadused olid ja eriti on Euroopa-ülesed mõõtmed. Kuigi praeguseks on Lissaboni leppe arengusuund peatunud, on Eesti ennast näidanud Euroopa ühtsust pooldava riigina. See on väga positiivne! Positiivne ei ole aga Eestis leviv arusaam, et Euroopa Liidu õiguse domineerimine on absoluutne ka teisese õiguse, s.o direktiivide osas ja Eestil puudub selles osas igasugune suveräänne otsustusõigus.
Sellise tõlgendussuunaga ei saa nõustuda. Eestil ei ole mingit õiguslikku ega ka olemuslikku alust minna vastuollu põhiseaduse aluspõhimõtetega, loobuda suveräänsest õigusest kehtestada ise reegleid ja lahendada vaidlusi. Seda enam, et Euroopa Liit ei ole ühtne riik. Kuuludes Euroopa Liitu ja pooldades liidu ühistegevust, peab Eesti alati seadma esikohale oma riigi huvid, sest Euroopa Liitu kuulume me samuti lähtuvalt oma riigi huvidest. Pealegi, põhiseadus sätestab Riigikogule seadusandja rolli, mida tuleb ka sisuliselt täita. Loomulikult ei kutsu ma üles direktiive mitte järgima! Kui Eesti ei täida direktiive, siis tuleb Euroopa Liidu komisjoni poolt kohtusse pöördumine ja trahv, nagu on juhtunud mõne liikmesriigiga. Tuuleveskitega ei ole vaja võidelda, tuleb hoopis möldriga asja ajada.
Ma rõhutan, et Eesti peab olemasoleva reeglistiku raames olema tunduvalt aktiivsem, mitte vaikiv paipoiss. Siinkohal võib tuua näiteid elust enesest. Näiteks vahistamismäärust käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus on loonud olukorra, kus Eestil on piiratud võimalus kaitsta isikute põhiõigusi väljaandmise protsessis. Samas, põhiseaduse § 6 sätestab ka seda, et igal väljaantaval on õigus vaidlustada väljaandmine Eesti kohtus. Sellest tulenevalt ei saa riik oma kodanike põhiseaduslikke õigusi tõhusalt kaitsta. Selle näite varal võib püstitada küsimuse, kas tulemus oleks parem, kui euroõiguse loomes osaleksid oma valdkonna piires aktiivsemalt ka Riigikogu alatised komisjonid.
Nüüd riigi terviklikkusest. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 4 kohaselt on Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Täitevvõim on jagunenud ministeeriumideks, ametiteks ja inspektsioonideks. Territoriaalselt on Eesti jagunenud teatavasti rohkem kui 200 omavalitsuseks. Suheldes nende osundatud institutsioonidega, jääb kahjuks mulje, et tegu on täiesti iseseisvate üksustega, kes ajavad ainult oma omavalitsuse, ameti või ministeeriumi asja. Unustatakse tõsiasi, et tegu on ainult osaga tervikust ja terviku nimi on Eesti riik. Õiguskantsleri menetlused on näidanud, et ebameeldivad ja problemaatilised küsimused kipuvad sageli sattuma kahe institutsiooni pädevuse vahele ning institutsioonide tegevus pole suunatud mitte probleemi lahendamisele, vaid tõestamisele, et see ei ole meie pädevuses. Et mitte jääda üldsõnaliseks, toon näite. Kas ma tohin aega juurde paluda?

Palun, viis minutit lisaaega!

Viimasel ajal on päevakorrale kerkinud ühistranspordi temaatika. Kas selle korraldamine on riigi või kohaliku omavalitsuse ülesanne ja kes seda finantseerib? Teatavasti põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Järelikult on isikutel õigus vastavale korraldusele ja menetlusele, et õigused ja vabadused oleksid tagatud. Klassikaliselt käsitletakse põhiseaduse §-s 34 sätestatud liikumisvabadust kui vabadusõigust, n-ö tõrjeõigust, et riik ei tohi õiguslikult vabadust piirata. Kuid kuna riik ja kohalik omavalitsus peavad tagama kohase menetluse ja korralduse põhiõiguste ja -vabaduste realiseerimiseks, peab olema tagatud ka isikute õigus jõuda apteeki, kooli, ametiasutusse.
Praegusel arenguetapil ei oleks reaalne, et liigutakse ainult jalgsi. Kuna ühistranspordi võrgustik on üleriigiline, on ühistranspordi korraldamine eelkõige riigi ülesanne, millele lisanduvad kohaliku omavalitsuse kohustused. Iseküsimus on, mis kujul see toimub ja millisel tasemel. Loomulikult tuleb arvestada riigi majanduslikku võimekust ja seda, et ühistransport ei ole tasuta.
Austatud Riigikogu! Olles õiguskantsler, loodan ma väga heale koostööle austatud koguga ja näen Eesti Riigikogul väga suurt rolli Eesti strateegilise kursi määramisel ja Eesti õigusloomes. Tänan tähelepanu eest!

Austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Mulle väga meeldis teie ettekande sissejuhatav osa, milles oli nii kummastavaid kui ka poeetilisi elemente, eriti käsitluses riigist. Te näete, et riik on igavikuline ja et riik ei ole mitte ainult institutsioon, vaid et riik on ka üksikisikud, kes selles riigis elavad. Kas te põhiseadusega töötades olete ka märganud seda vastuolu, mis on regulatiivpeatükki kirjutatud juba 1990. aastate alguses, et väga palju kohustusi on pandud üksikisikute ehk põhiseaduse kontekstis igaühe õlule ja riigi roll on suhteliselt väike?

Tänan küsimuse eest! Eesti on demokraatlik ühiskond ja paratamatult on kohustused nii riigil kui ka üksikisikul. Võiks ju käsitleda inimõigusi nii, et inimestel on ainult õigused, aga see ikkagi nii ei ole. Me oleme n‑ö ühtne sotsiaalne organism ja see loobki sellise õiguste ja kohustuste tasakaalustatud vahekorra. Minu meelest on see põhiseaduses esitatud põhimõtteliselt tasakaalustatud kujul.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Aitäh ettekande eest! Minu küsimus on kaheosaline ja puudutab esimeses osas ühte konkreetsemat juhtumit ja teisel puhul teie hinnangut üldisemalt. Ülevaates olete te kirjutanud Tallinna rikkumisest või n‑ö ebaseaduslikust toimimisest nii koolide remondi kui ka lastele pearaha maksmise osas. Minu küsimus on tegelikult üldisem. Õiguskantsleri seadus näeb teile ette võimaluse teha õigustloova akti väljaandnud organile ettepanek 20 päeva jooksul see akt kooskõlla viia. Kas te olete pöördunud ka Tallinna Linnavolikogu poole, et need aktid oleksid kooskõlas? Teisest küljest, kui nüüd üks omavalitsus või ka mõni muu organ ei tee seda, siis kas peaks õiguskantsleri seaduses olema võimalus kohustada organit seda tegema või võimalus, et õiguskantsler pöördub kohtusse?

Tänan küsimuse eest! Kui ma õigesti mäletan, siis selles kogumikus oli õiguskantsler Tallinnale teinud ettepaneku hea halduse tava järgmiseks. See puudutas ühte 2005. aasta volikogu määruse täiendamist. Õiguskantslerile vastati ja see on ka selles kogumikus kirjas, et Tallinn aktsepteerib seda. See on vastus esimesele küsimusele. Põhimõtteliselt ei pooldaks ma õiguskantsleri seaduse täiendamist ja talle mingite lisafunktsioonide panemist mingi sunniaparaadi või millegi sellise loomiseks. Praeguses kontekstis leian, et sellises mahus on nende meetmete olemus piisav.

Helle Kalda, palun!

Aitäh, lugupeetud õiguskantsler, hea ettekande eest! Mulle hästi meeldis, et te lähenete riigi rollile inimese tasandil. Ma tahaksin hinnangut saada. Riik on küll ratifitseerinud sotsiaalharta, aga seda ei ole tehtud klausliga "omandireform" ja seal on otseselt inimesed taga. Kuidas te seda kommenteerite? Kodanikele on koduküsimus üks tähtsamaid. See on ka põhiseaduses. Inimesed ei saa ka ise riigi vastu minna kohtusse või Eesti kohtust kaugemale. Kuidas te hindate seda ja kas te kasutate selles osas omapoolseid võimalusi?

Tänan küsimuse eest! Küsimus puudutab sellist laia ja väga mahukat temaatikat nagu omandireform. Põhimõte on selles, et iga reform riivab kellegi õigusi ja tuleb klassikaline n‑ö kaalumine, mis on üldine huvi ja mis üksikhuvi. Selles kontekstis vastan ma sellele küsimusele niimoodi, et reform peab ühelt poolt ära lõppema. Loomulikult tuleb kaaluda üksikisikute huve, aga üks reform ei saa eksisteerida ja toimida igavesti.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te oma aruandes puudutasite ka koolikohustuse täitmise võimalikkuse ja võimaldamise juhtumit. Minu küsimus ei ole konkreetselt selle juhtumi kohta, kuid ka tulevikku vaatav, ning küsimuse ajendiks on Saue valla Laagri kooli teeninduspiirkonnas elavate lastevanemate pöördumine minu poole, kuid see ei ole ainult Saue valla küsimus. Nimelt, paljud omavalitsused praegu, eriti kui tegemist on suhetega Riigi Kinnisvara AS‑iga, ei raja uusi koole enda nimel, vaid sihtasutuste ja osaühingute kaudu. See aga muudab need koolid formaalselt erakoolideks ning annab võimaluse seada olulisi kitsendusi sinna kooli õppima asumisel erinevate katsete ja eksamite näol. Kas teie arvates võiksid sellised formaalselt tekkinud erakoolid ja nende temaatika (tegelikult on ju kogu baas tagatud omavalitsuse poolt) olla teie uurimise teemaks?

Tänan küsimuse eest! Vastus peitub Eesti põhiseaduse §‑s 37. Sellest saab järeldada, et nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tuumikfunktsioon on ka hariduse võimaldamine. Alles pärast seda tuleb see, et seaduse alusel võib avada või pidada muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. Ei saa panna tuumikfunktsioone lihtsalt niisama eraisikule. Milleks siis üldse kohalik omavalitsus, milleks siis riik, kui ta oma tuumikfunktsiooni täies mahus ära delegeerib? Vastus peitub selles paragrahvis.

Erik Salumäe, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskantsler! Suur tänu selle kirjaliku ja suulise ülevaate eest! Minu küsimus tuleb andmekaitse teemadel. See, mis Eestis andmekaitsega toimub, on üldiselt tragikoomiline. Kui koomiline osa puudutab raadioõnnitlusi ja koolipilte, siis traagiline osa puudutab näiteks seda, kuidas mõni aasta tagasi õnnestus saada noortekeskusesse tööle endisel sarivägistajal, kes oli muutnud nime ja kes pani taas toime kuritegusid. Ma olen nõus teie printsiibiga, et inimese privaatsfäär ühiskonnas peab säilima, aga elu on mõnevõrra keerulisem. Selles olukorras, kus karistusandmed on n‑ö salajased, on ka erasektoril sageli põhjust kontrollida inimese minevikku. Kui ta tahab palgata koolibussijuhti, siis ta kindlasti ei taha saada tööle isikut, keda on kunagi joobes juhtimise eest karistatud. Siiani ei ole Õiguskantsleri Kantselei olnud lahenduste leidmisel väga konstruktiivne. Kas te lubate, et te olete valmis omalt poolt leidma mitte ainult ei-lahendusi, nagu sealt on seni tulnud?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt ütlen seda, et Õiguskantsleri Kantselei ei ole seadusandja. Seda tööd me ikkagi ei tohi ära teha ja ka ei suuda ära teha. Kui tulla konkreetse teema juurde, siis, kõigepealt, riigivõimu igasugusel tegevusel peab olema õiguslik alus, ka andmete avaldamisel. Ei saa olla midagi sellist, et riigivõim tegutseb ilma õigusliku aluseta. Kui see õiguslik alus on olemas, siis vastav ametiisik kaalutleb, kas on vajalik või mitte seda avalikustada. Kui tulla näiteks joobes juhtide ja pisivaraste nimede avalikustamise teema juurde, siis võiks seadusandja seda teemat ja sellise õigusliku aluse loomist kaaluda, kuid peaks väga sügavalt analüüsima, mis on avalikustamise selge eesmärk ja kas sedasama eesmärki ei võiks saavutada inimesi ja õigusi vähem koormaval viisil. Need on sellised väga olulised asjad. Peale selle on asjal teine pool – isikuandmete kaitse. Isikuandmete kaitse seadus, mis tugineb vastavale direktiivile, ei tohiks olla väga laiendavalt tõlgendatud. Ma ütleksin seda, et näiteks selle direktiivi artikli 29 alusel loodud töögrupp, kes annab ka teatud tõlgendussoovitusi, on pakkunud välja idee, et isikuandmeid ei tohiks käsitleda n-ö laiendava tõlgendamise kaudu. Muidu me jõuame näiteks selleni, et kui kaks isikut räägivad kolmandast isikust, et tal on prillid, siis on see juba meditsiiniline teave ja seda ei tohiks öelda. Me jõuame absurdini. Iga asja peab käsitlema ikkagi mõistlikult.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Parlamendi menetluses on liiklusseaduse muutmine, mis muu olulise hulgas käsitleb seda, et legaliseeritakse automaatsed liikluskiiruskaamerad, mis peaksid ohjeldama praegu Eesti liikluses vohavat kiiruseületamist. On selge, et niisugune jälitusmeede peaks viima süüdlaste tabamiseni ja nende karistamiseni. Kuid seaduseelnõus on säte, mis ütleb, et kui ei tuvastata konkreetset süüdlast, siis karistatakse hoiatustrahviga auto omanikku. Kuivõrd see viimane seaduseelnõu säte oleks otstarbekohane ja proportsionaalne saavutatava eesmärgiga põhiseaduse kontekstis?

Tänan küsimuse eest! Selles valdkonnas olen ma andnud põhjaliku arvamuse õiguskomisjonile ja osutanud mitmele probleemile, kuid samas olen rõhutanud, et kaitstav hüve – isikute elu, tervis ja vara – on väga suure väärtusega. Samas olen ma teadlik sellest ja osutasin ka sellele, et Eesti põhiseaduse § 22 tõesti käsitleb sellist asja, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Praegu on see eelnõu komisjoni menetluses ja ma loodan, et komisjon leiab mõistliku lahenduse, arvestades seda, et paljude riikide praktika näitab, et sellised kaamerad paremustavad liikluskorda.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Oma aruandes olete te piisavalt tähelepanu pööranud tsiviilkontrollile ja juhtinud tähelepanu teatud puudujääkidele. Teie eelkäija härra Jõks on minule saatnud kirja, kus ta on öelnud, et kui leiab kinnitust väide, et mõni sideettevõtja ei ole täitnud elektroonilise side seaduse § 113 lõikest 5 tulenevat sõltumatute logifailide säilitamise kohustust, ja kui see on tuvastatud, saab rääkida põhiõiguste ja vabaduste tagamise põhimõtte eiramisest. Praegu on see fakt, et sideettevõtjad ei ole täitnud seadust ja võimalik trahv on umbes 50 000 krooni. Kes peaks võtma vastutuse selle eest, et Eesti riigis ei täideta väga tundlikus valdkonnas seadusi? Ma väidan, et tsiviilkontrolli ei ole võimalik tagantjärele teha, kui neid logifaile ei ole. Kuidas te seda kommenteerite?

Tänan küsimuse eest! Praegu on vastav seaduseelnõu Riigikogu menetluses. Tõepoolest, see on oluline teema, see on õiguskantsleri huviorbiidis ja selle kohta on olemas ka konkreetne avaldus, mille menetlus on praegu pooleli. On hea põhimõte, et pooleliolevaid menetlusi ei ole võimalik kommenteerida. Aga ma üldiselt ütleksin, et igal tegevusel on oma ratsionaalne põhjus ja oma eesmärk. Eesmärk peab olema õiguslikult selge ja legitiimne.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetav õiguskantsler! Mulle meeldis teie ettekandes väga tugev rõhuasetus riigi julgeoleku põhimõtetele, mis on täna väga aktuaalne. Minu küsimus on suunatud sellele, kuidas õiguskantsleri institutsioon näeb poliitilist vastutust kui niisugust, kuigi see on mingis mõttes ju poliitiline kategooria. Teeksin seda järgmise näite põhjal. Teatavasti astus vilja julgeolekuvaru varguse pärast ametist tagasi põllumajandusminister Tiit Tammsaar, kuigi vilja oli hakatud varastama üle-üle-eelmise ministri ajal. Täna seisame olukorra ees, kus on tegemist kahtlustusega riigireetmises, väga olulise põhimõttelise küsimusega. Siit tulebki minu küsimus. Kas te näete siin poliitilise vastutuse kohta? Ja mis on üldse teie kui õiguskantsleri institutsiooni arvates sellise poliitilise vastutuse mõiste sel juhtumil ja kes peaks vastutuse kanda võtma?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt, üldpõhimõte on, et iga demokraatlik ühiskond on alati vastutuse ühiskond. Aga õiguskantsler käsitleb ikkagi ainult õiguslikke teemasid ega sekku poliitikasse. See on selline põhimõte, mida ka mina kavatsen järgida. Küsimus, kas keegi võtab poliitilise vastutuse või mitte, väljub minu pädevusest.

Marek Strandberg, palun!

Hea õiguskantsler! Aitäh ettekande eest! Minu küsimus puudutab samuti põhiseaduse § 37 ehk haridust. Küsimus on selles, et meie põhiseadus sätestab õppemaksuta hariduse kohaliku omavalitsuse või riigi üldhariduskoolides. Kas see õppemaksuta haridus on ikka samas tähenduses kui tasuta ja kui väikeseks võib selle õppemaksu mõiste n‑ö poliitiliselt muutuda, ilma et põhiseaduse olemust ei rikuta? Kui palju võib n‑ö hariduskoormisi panna inimeste peale ja millised on olnud õiguskantsleri vastused seda laadi küsimustele, kui on juhtunud, et inimesed on neid küsinud?

Tänan küsimuse eest! Jah, põhiseadus sätestab väga üheselt, et üldharidus on õppemaksuta. Seda täpsustab ka põhikooli‑ ja gümnaasiumiseadus. See teatud piir on tõmmatud. Aga olemuslikult peab olema see selline, et isik saab hariduse kätte õppemaksuta, et ta ei pea sellesse täiendavalt investeerima. See on riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus.

Taavi Rõivas, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma leidsin siit väga põhjalikust aruandest ühe sellise, ütleme, avaliku sektori haldussuutlikkust puudutava absurdi. Siin on kodaniku avalduse alusel analüüsitud seda, kas füüsilistel isikutel peaks olema võimalik registreerida ee‑lõpuga domeeni. Õiguskantsler on jõudnud järeldusele, et tegemist on olulise avaliku ressursiga, et kogu see haldamine ja kõik see, mis toimub selle ümber, on väga segane ja keeruline. Õiguskantsler on 19. aprillil 2007 saatnud majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile märgukirja, kus sellele tähelepanu juhitakse, tähtaeg anti suisa novembrini. Oh imestust, novembris tuligi vastus, mis palus veel aega veebruarini. Kui see aruanne tehti, siis selleks ajaks ei olnud veel midagi reaalselt muutunud. Minu küsimus on: kuidas edasi? Kas sellisel juhul peaks õiguskantsler tegema mingi konkreetse ettepaneku Riigikogule, et asju parandada?

Tänan küsimuse eest! See temaatika puudutab uut valdkonda, mis ühest küljest ei peaks olema võib-olla väga tihedate reeglitega reguleeritud, aga teiselt poolt peaksid isikud olema (praegusel juhul juriidilised ja füüsilised isikud) võrdselt koheldud. Sellele õiguskantsler ka osutas. Praegu on see asi menetluses. See on pooleli. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on viimastel andmetel, eilsetel andmetel näidanud üles soovi see ära reguleerida. Ma ei kiirustaks asjade käigust ette.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea õiguskantsler! Aitäh sisuka ettekande eest! Elu meie ümber keeb nagu põrgukatel. Sõjad, siseskandaalid ja kõik muud võimalikud asjad ei anna kuidagiviisi alust rääkida rahulikust Euroopa väikeriigist. Teie olete kogu ametisoleku aja jooksul hea juristina rääkinud üksikisiku õiguste kaitse vajadusest. Kas te kogu selles mehhanismis ikkagi näete siis üksikisiku õigustele mingit reaalset ohtu, et te selle olete toonud läbiva punase joonena nii tõsiselt kogu aeg esile? Ma tahan loota, et teie puhul ei ole tegemist inimesega, kes üksikisikust räägib lihtsalt sellepärast, et olla rahva hulgas populaarne.

Tänan küsimast! Aga vastus on väga lihtne: riik on ju tegelikult sellesama üksikisiku jaoks. Kui me piirame väga palju üksikisiku õigusi, kui see riive läheb ebaproportsionaalseks, siis tekib küsimus, milleks meile selline ühiskond. See on sisuliselt väga raske ülesanne, siin on kaks kaalukaussi: tagada üldine huvi, siseriiklik ja välisriiklik turvalisus, ja teiselt poolt, et oleksid ka üksikisiku sõnavabadus, koosolekuvabadus ja muud vabadusõigused tagatud. See on väga raske ja väikeriigi puhul on see veel raskem. Sellepärast, et kui väikeriik teeb mingisuguse möönduse või kuskil on mingi põhiõiguste rikkumine, siis seda võimendatakse ja kasutatakse väikeriigi vastu väga tugevalt ära. Aga samas ei ole minu meelest alternatiivi. On võimalik need kaks poolt ühendada just sellest lähtudes, et riik on ju inimeste jaoks, ta on inimeste kooslus.

Leino Mägi, palun!

Aitäh! Austatud härra õiguskantsler! Tänan teid sisuka ettekande eest! Minu küsimus on järgmine. Viimasel ajal on Eestis olnud mitmeid kohtuotsuseid, mis on arvatavasti juriidiliselt korrektsed, kuid mis on tekitanud küsimusi, näiteks korduva liiklushuligaani, kolme inimese surmaga lõppenud avarii süüdlase sisuliselt karistamata jätmine. Väga pikka aega tagasi saadeti Paldiski soojalaen Keila linna kanda. Kui juriidika muutub asjaks iseeneses, siis saame küll hea riigi advokaatidele, kellel on piisavalt lai tööpõld, aga kas seal riigis on ka hea elada? Põhiseaduse preambulis on öeldud, et riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Mitte ilmaasjata pole õiglus seal eespool. Nüüd küsimus: kas meil oleks vaja riiki luua ka õigluskantsleri institutsioon?

Tänan küsimuse eest! Õigluse ja õiguse vahekord on juristide ja ka mittejuristide üks suur diskussiooni objekt. Aga samas tuleb arvestada, et me elame reaalses inimkoosluses. Aastatuhandetega on välja kujunenud institutsioon, mis edukalt lahendab selles inimkoosluses vaidlusi. Selleks on kohus. Ta lahendab neid selle materjali alusel, mis kohtusse tuuakse. Ei ole olemas muud menetlust, mis oleks edukas ja mis oleks ka õiglane. See, et mõnikord kohtus asjad ei lähe nii, nagu üks pool soovib või tahab – jah, see on reaalsus. Aga alati on võimalus just kohtus võidelda ja aru saada, et sellel võitlusplatsil, mille nimi on kohus, tuleb panustada täie jõuga. Kui me looksime alternatiivi – seda on ju ajaloos korduvalt tehtud, on olnud mingisugused troikad, on olnud igasuguseid komisjone, kus keegi, me ei tea, kes, otsustas, kas isikute õigusi piirata või mitte –, siis see otsustamisprotsess oleks väga halb. Reaalsuses on meil valida ainult reaalsete, mitte utoopiliste vahendite abi. Selleks on kohus. Alati ei tee ta võib-olla ühele poolele meeldivat otsust, ta ei saagi teha alati selliseid otsuseid. Need otsused on reaalsed. Neid teeb inimene. Kuid kohtusüsteem on ka positiivne selles mõttes, et seal on ju edasikaebemehhanism. Kaks korda saab ju edasi kaevata. Üks kord peab olema tagatud.

Jürgen Ligi, palun!

Tänan! Austatud õiguskantsler! Mis mõtteid on teis põhiõigustega seoses tekitanud Herman Simmi juhtum? On olemas kapo julgeolekukontroll, on ranged ministeeriumi siseprotseduurid, on sisekontroll. Kas tagantjärele võiks öelda, et mingid võimalused jälgida, kontrollida oleks veel inimese otsesel ülemusel, ministril, kantsleril? Kas on midagi, mida saaks või võiks oma alluvate suhtes riigiasutuses rohkem teha?

Tänan küsimuse eest! Selle asja kohta ei tea ma ju rohkem kui iga tavaline lehelugeja. Selles osas ma ei spekuleeriks ega saa ka anda hinnangut selle kohta. Küll aga tuletab see juhtum meelde seda, et me peame oma rahvusliku julgeolekuga tegelema sisuliselt, mitte formalistlikult, mitte selle põhimõtte järgi, et minu töölõigus on formaalselt kõik korras, need paberid on täidetud. Tuleb alati asjadele läheneda sisuliselt. Nii nagu kaasaegne õigus, väärtusjurisprudents, tahab ja saab käsitleda asju sisuliselt. Reaalne tegelikkus on ju suunatud sisulisele tööle. See on minu vastus.

Tiina Oraste, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud õiguskantsler! Minu küsimus puudutab erikoole. Teatavasti teevad alaealiste komisjonid kohtule taotluse alaealise suunamiseks erikooli. Enne seda on alaealiste komisjonidel väga mitmeid mõjutusvahendeid, et mõjutada nende laste käitumist. Mõneti kummaline on kuulda, et erikooli on saadetud alles 10‑aastane laps või et sinna on sattunud erivajadustega lapsed. Kas oma kontrollkäikudel erikoolidesse te uurisite ka komisjonide taotlusi? Kas eelnevalt on rakendatud kõiki mõjutusvahendeid, et see laps ei satuks kergekäeliselt erikooli?

Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, minu kontrollkäikudel on tuvastatud ka seda, et erikoolidesse on saadetud lapsi, kes sinna ei peaks kuuluma. Selles osas on see märkus õige ja selline praktika ei ole õige. Kui me räägime erikoolist, siis erikooli eesmärk peaks olema laps resotsialiseerida, tuua ta ühiskonda tagasi. Kui ta vajab meditsiiniabi, siis peab ta meditsiiniabi saama.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Kõigepealt tänan teid tehtud suure töö eest seoses ettekandega ja selle ülevaatega, mille te meile olete esitanud! Minu küsimus puudutab ka ühte nendest valdkondadest, millele teiegi olete tähelepanu juhtinud. See on parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta. Teatavasti on Eesti võtnud mitmeid kohustusi, aga kahjuks neid kohustusi ei täideta. Näiteks on meil täitmata rahvapensioni osa, minimaalne vanaduspension ei vasta harta nõuetele, toimetulekupiir on madalam. Samuti ei ole rakendatud Euroopa sotsiaalharta sätteid selles osas, mis reguleeriksid kollektiivsete töötülide küsimust ja veel mitmeid selliseid positsioone. Kuidas te kommenteerite tekkinud olukorda? Millised võiksid olla lahendused või mida me peaksime tegema?

Tänan küsimuse eest! Õiguskantslerina vaatan riiki kui tervikut ja käsitlen riigi tuumikfunktsioone terviklikuna. Praegusel ajal, kui ma mälu järgi õigesti mäletan, on ju meie riigieelarvest ligikaudu 43% seotud sotsiaalsfääriga. See on oluline summa. Samas peab alati arvestama ka teisi tuumikfunktsioone, Eesti on sotsiaalriik ja peab sellest põhimõttest lähtuma. Minu üks probleem või mure on selles, et mõnikord on selline olukord, et tegelik abi ei jõua selleni, kes on kõige vaesem tegelik abivajaja, küll aga saab toetusi hulk inimesi, kes võib-olla võrreldes nende kõige vaesematega, kes on vaesuslõksus, ei vaja seda. Aga alati on asjadel oma rahaline mõõde. Seda peab ka arvestama, et riik meil käest ära ei kaoks.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Lugupeetud õiguskantsler! Ma tahan kuulda teie seisukohta teema kohta, mis puudutab delikaatseid isikuandmeid. Ennekõike tahan mingit selgust saada kohaliku omavalitsuse töötajate jaoks, ametnike jaoks. Ma mäletan oma praktikast juhtumit, et kui üks kohaliku omavalitsuse ametnik tahtis täiesti isiklikust huvist meie presidendi abikaasa vanust teada saada, siis ta sai selle eest karistada. Teisest küljest on avalikkuses kohaliku omavalitsuse töötajale ette heidetud, et ta ei ole suutnud kontrollida isiku tausta, kellele ta andis üürile ruumi, kuhu tehakse noortekeskus. Kas siin ei tundu olevat vastuolu ja kas seda ei peaks mingil tasemel reguleerima? Miks siis ühel hetkel saab karistada, sest tal ei olnud õigust andmeid vaadata, teisel hetkel aga saab karistada selle eest, et ta ei ole seda teinud? Kuidas te seda küsimust kommenteeriksite?

Tänan küsimuse eest! Kõigepealt ühelt poolt: kui mingisugune ametiasutus tegutseb selles valdkonnas, siis peab tema tegutsemisel olema selge õiguslik alus. Kui see õiguslik alus on olemas, siis peab ta kaalutlema, näiteks, kui on vaja mingisuguseid andmeid avaldada, kas õigustus selleks on piisav. Pahatihti ei taheta kaalutleda või öeldakse näiteks – see on üks võimalus – kergekäeliselt ei. Teiselt poolt, kui me räägime isikuandmete kaitse seadusest, mis toetub ka vastavale direktiivile, siis ma rõhutan veel kord, et üks soovitus on, et isikuandmete mõistet ei tohiks väga laialt käsitleda. See on lihtsalt tõlgendussoovitus, sest muidu me jõuame tõepoolest absurdini.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Teie aruandes on öeldud: "Õiguskantsler leiab, et nii avalike teenistujate streigiõiguse regulatsioon kui ka toetusstreikide regulatsioon tuleb viia põhiseadusega kooskõlla kohe, lubamatu on põhiseadusvastase olukorra lahendamisega venitamine." Olen selles küsimuses pöördunud teie poole ka kirjalikult. Korduvalt on seda oma aruannetes ja pöördumistes Riigikogu poole märkinud teie eelkäija. Palju aastaid on öeldud, et see lahendatakse avaliku teenistuse reformiga, uue avaliku teenistuse seadusega, aga teie eelkäija võrdles seda reformi ootamist Godot' ootamisega. Kas meil on aega Godot'd oodata või tuleks see probleem lahendada kiiremini? Milline on teie arvamus?

Tänan küsimuse eest! Jah, ma olen sellest temaatikast teadlik. Peab paratamatult tõdema, et õiguskantsler ei jõua absoluutselt kõigega tegelda. Teatud juhtudel peab tõdema, et on lootus, et mingi menetlus jõuab lõpuni. Ma loodan, et see küsimus reguleeritakse ära selles kauaoodatud avaliku teenistuse seaduses. Paratamatus on selline, et õiguskantsleri pädevus on nii suur, kui suur on ta võimekus asjadega tegelda. Ühiskonna ootus ühe kandi pealt on suurem kui õiguskantsleri võimekus. See on selline pragmaatiline paratamatus ja paradoks.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! Tahan tunnustada teie hinnangut kogu jälitustegevuse korrastamise vajadusele. Murelikuks teevad mind teie hoiakud põhiseaduse tõlgendamise osas. Nimelt on poliitikutel läinud korda teid mitmel korral tõmmata päevapoliitikasse. Nimetame siin kaitseväe korralduse seadust, välireklaami, Riigikogu palka. Küsin kaitseväe korralduse seadusele antud ametliku hinnangu kohta, mille te allkirjastasite 11. aprillil ja kus seisab must valgel kirjas: "Põhiseadus on abstraktne õigusakt, milles sätestatud põhimõtteid ja mõisteid tuleb tõlgendada ja sisustada mõistagi järjepidevalt, kuid võttes arvesse siiski ka ühiskonnas toimuvaid arenguid ja olustikku. Põhiseadust kui riigi alusdokumenti tuleb tõlgendada ajakohaselt." Mul on raske uskuda, et te tõesti nii arvate. Ma palun teil seda kommenteerida.

Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, põhiseadus sätestab ühiskonna printsiibid. See, mis ma olen kirjutanud oma arvamusse, see on nii. See on ka väga paljude riikide põhiseaduse tõlgendamise põhimõte. Küsimus oli selles, kui ma õigesti mäletan, kuidas hinnata ja tõlgendada 1994. aasta Riigikohtu lahendis väljendatud teatud seisukohti. Ma ei ole absoluutselt nõus sellega, nagu ma tegeleksin päevapoliitikaga. Kõigepealt, kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine oli vajalik. Nagu ma oma ettekandes ka rõhutasin, seal on teatud kompromissimomente, aga sellest saab edasi minna. See, et selline seadus puudus, oli väga suur puudus. Teiseks, väide, et välireklaami keelamine või mittekeelamine on poliitiline. Kui ma näen, et midagi on väga selgelt ja üheselt põhiseadusvastane, see oli pooleliolev asi, miks ma ei peaks seda asja ära lõpetama ja sellega edasi minema? Samuti palkade küsimus. Ma arvan, et te mõtlete Riigikogu liikmete palka. Nagu ma juba ütlesin, see tuleneb põhiseaduse §‑st 75. See ei ole eriti oluline teema, aga ma rõhutan ikkagi seda, et põhiseadus sätestab printsiibid ja ka seda põhiseaduse sätet tuleb lugeda tervikuna, punkt 1, tervikuna grammatiliselt, punkt 2, sisuliselt.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler esitas meile niivõrd laiaskaalalise ettekande, et me võime minna tõesti servast serva. Ma lähen n‑ö natukene globaalsemaks. Ma kikitasin kõrvu teie selle mõttearenduse peale, mis puudutas Euroopa Liitu. Ehk ikka ja jälle on kerkinud esile küsimus, et Eesti n‑ö truualamlikult, saksaliku täpsusega täidab kõiki regulatiive, mis tõstatavad küsimusi. Alternatiiv seda tagasi põrgatada on kohtutee. Kas ma sain õigesti aru, et te justkui käisite välja veel võimaliku kolmanda tee otsimise, ja mis see võiks olla?

Just nimelt: võtta selline raske väljakutse kaaluda seda teed auliku kõrge kogu poolt, et sekkuda nendes kitsastes võimalustes rohkem euroõiguse loomise protsessi. Jah, see on keeruline (minu arvates on see ka teadlikult keeruliseks aetud), aga iga asja taga on suhteliselt selged ratsionaalsed huvid. Selline idee ja selline väljapakkumine.

Trivimi Velliste, palun!

Suur tänu, härra aseesimees! Lugupeetud härra õiguskantsler! Nagu me teame, on issanda loomaaed väga kirju ja igas ühiskonnas on mingi arv inimesi, kelle teovõime võib olla piiratud või kellel on kas suurem või väiksem psüühikahäire. Nende puhul, kellel häired on ilmsed, ei ole probleemi, sest nendega tegelevad meedikud, aga me teame, et on olemas sellised piiripealsed juhtumid, kus tegelikult häire suurus on tuvastamata. Need inimesed ei ole suutelised ühiskonnaga adekvaatselt suhtlema, samas ei saa sotsiaaltöötajad pihta sellele, et tegemist on probleemse isikuga. Need inimesed kukuvad eikellegimaale, nad satuvad igasugustesse tsiviilvaidlustesse. Lõpuks jäävad nad oma kodust ilma ja lõpetavad prügikasti ääres. Kuidas selle surnud ringi puhul käituda? Kas siin on vaja seadusi muuta või on vaja muuta halduskorraldust, et ka need inimesed jääksid ellu?

Tänan küsimuse eest! Ma olen sellest probleemist teadlik, aga siin on üks selline algne põhimõte, et iga isik on vaba ja eeldatakse isiku teovõimelisust. Kui ta on teovõimeline, siis eeldatakse, et ta ikkagi saab oma asjadega hakkama. Jah, reaalsus on tegelikult natuke teistsugune, isik, olles küll teovõimeline, ei saa oma asjadega hakkama. Selline probleem on tõesti olemas. Kui ta ei soovi ega väljenda ka oma tahet, et teda aidataks, siis on teda väga raske aidata.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea õiguskantsler! Pöördun tagasi põhiseaduse § 37 juurde. See on ikka see põhiseaduslik õigus haridusele, õppemaksuta haridusele. Mulle jäi mulje, kuulates kahe kolleegi esitatud küsimusi, et te arvate, et näiteks kohalik omavalitsus saab selle ülesandega kõige paremini hakkama, kui ta tagab selle munitsipaalkooli kaudu. Tähendab, vorm on olulisem kui see printsiip, et iga laps peaks saama tema jaoks parima hariduse.

Tänan küsimuse eest! Siin on oluline nii vorm kui ka sisu. Ma ei kujuta ette, et kui ikkagi sõnaselgelt on öeldud, et see on kohaliku omavalitsuse kohustus, kuidas siis kohalik omavalitsus sellest kohustusest vabaneb. Ta peab andma lapsele loomulikult ka sisuliselt hariduse. See on selle § 37 sisu.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Heameelega läheksin selle haridusteemaga edasi, aga ma tulen ühe teise teema juurde, mis teie eelkäijaga oli pidevalt jutuks ja on ka teiega kirjavahetuses mitmel korral juba jutuks olnud. Kas teie meelest on praegu tagatud Lasnamäe linnaosas elava inimese või kodaniku kõik põhiseaduslikud õigused seoses valimistega ja seoses õigusega olla esindatud, või kuidas on lood tema hääleõiguse proportsiooniga, võrreldes teiste Tallinna linnaosadega?

See puudutab ühte konkreetset avaldust, mis on õiguskantsleri menetluses. See peaks lähitulevikus jõudma finaalini. Ma luban seda.

Margus Lepik, palun!

Aitäh, juhataja! Hea õiguskantsler! Teie eelkäija on mitmel korral juhtinud tähelepanu probleemidele kohalikus omavalitsuses, seda just haldussuutmatuse poole pealt. Kui te olete seda oma ametiaja jooksul vaadanud ja olete vaadanud ka eelnevat perioodi, siis kuidas see ajas on muutunud, kas see haldussuutmatus süveneb või probleem väheneb?

Tänan küsimuse eest! Noore õiguskantslerina oli minu üks esimene tõdemus see, et kohalike omavalitsuste arv on selline, millega õiguskantsler lihtsalt füüsiliselt ei suuda tegelda, hoolimata sellest, et mul on väga tublid ja andekad kaastöötajad. Näiteks lihtne asi: kui me saadame mingisuguse seisukoha mõnele väikesele kohalikule omavalitsusele, siis tavapärane ja inimlik on see, et inimene helistab ja küsib, mida selle seisukohaga tahetakse öelda. Sinna peab investeerima tõesti väga palju aega. See ei ole reaalne, et õiguskantsler saaks praeguses situatsioonis tegelda sellise hulga kohalike omavalitsustega. Olgem ausad, väga paljud neist ei ole haldussuutlikud ja see haldussuutmatus on minu meelest mõnes osas võib-olla isegi süvenenud.

Jaanus Rahumägi, palun!

Tänan väga! Lugupeetud õiguskantsler! Ma kuulasin tähelepanelikult teie sõnavõttu ja mulle jäi selline mulje, et tegelikult on Riigikogu saanud endale ühe hea partneri, mis puudutab tõsiste teemadega tegelemist ja eriti seda, mis puudutab jälitustegevust ja muud sellist tegevust, kus piiratakse kodanike õigusi. Minu küsimus on selline: kas te olete valmis osalema näiteks aruteludel, kui need peaksid lähemal ajal aset leidma, teemadel, mis puudutavad just nimelt sõjaväeluuret, kaitseväe korralduse seadust? Kahetsusväärsel kombel on sattunud sellesse seadusesse see, et just nimelt seesama julgeolekukontroll, mis on andnud nii võimsa tagasilöögi Eesti luurevaldkonnas, on pandud jällegi monopoolsesse seisu. Nii et kas te olete valmis meiega koostööle selles küsimuses ja vaidluses?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma olen korduvalt rõhutanud, sise‑ ja välisjulgeolek, koondina rahvuslik julgeolek, selle temaatika vastavus isikute põhiõigustele ja vabadustele on üks minu prioriteete. Ma olen loomulikult nõus seal osalema, aga arvestama peab õiguskantsleri kitsaid võimalusi. Kuid minu jaoks on see oluline.

Peep Aru, palun!

Ma tänan! Lugupeetud õiguskantsler! Kuulates neid küsimusi ja vastuseid ei saanud ma päris täpselt aru ühest probleemist. Nimelt, te ühele küsimusele vastates ütlesite väga õigesti ja ilusasti, et asjale tuleb läheneda ka sisuliselt, mitte ainult juriidiliselt. Aga seesama probleem, kas või Paldiski ja Keila kunagine võlaprobleem ning siis omavalitsuste koosolu probleem ja sealt tulenevalt kohustuste probleem, samamoodi omavalitsuste õigus moodustada eraõiguslikke sihtasutusi või mittetulundusühinguid ja anda neile üle ka teatud funktsioone, põhiseaduses on öeldud, et see on omavalitsuse kohustus – kas on ikkagi nende teie väljaütlemiste ja kohtuotsuste puhul piisavalt arvestatud ka selle õigluse ja sisu poolega?

Tänan küsimuse eest! Jah, ma lähtun alati sisulisest küljest. Kui tulla selle Paldiski küsimuse juurde, siis seal, kui ma õigesti mäletan, on olemas ju jõustunud kohtuotsused, mis on käinud läbi kolme astme. See on nii, kuidas kohus ütleb. Teiseks, mis puudutab kohaliku omavalitsuse tuumikfunktsioonide üleandmist, siis see on sügavalt küsitav. Kui me vaatame seda, et näiteks Riigikohus on öelnud, et riigi üks tuumikfunktsioon on karistusfunktsioon, siis kerkib küsimus ju ka sellest, kas kohalik omavalitsus saab üle anda oma neid funktsioone, mille kohta põhiseadus sõnaselgelt sätestab, et selleks ongi kohalik omavalitsus olemas. Mina ütlen, et see on sügavalt küsitav, seda ei saaks teha. Loomulikult saab asutada igasuguseid eraõiguslikke isikuid, abistamaks mingi funktsiooni täitmist. See õigus ei ole ju piiratud.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud õiguskantsler! Viimase aja avalduste põhjal otsustades olete te jäänud Vabariigi Presidendiga teatud küsimustes eriarvamusele. Üks sellistest teemadest on Riigikogu liikmete palga külmutamine. Aga see teema puudutab teatavasti ka endisi kõrgeid riigiametnikke, endisi Riigikogu liikmeid, kes praegu on pensionil. Kas te peate võimalikuks, et mõni neist võib õigustatud ootuse printsiibi alusel neid võib-olla vastuvõetavaid seadusi vaidlustama hakata, ja milline oleks teie seisukoht just nende endiste riigiametnike kohta, keda see eelnõu ka kahtlemata ju siis puudutaks?

Tänan küsimuse eest! Ma rõhutan, et selles valdkonnas olen ma jätkuvalt oma seisukoha juures, kuna see on lihtsalt õige. Aga igal isikul on õigus pöörduda kohtusse ja kohtu seisukoht on siis lõplik tõde.

Austatud õiguskantsler! Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud härra õiguskantsler! Austatud parlamendiliikmed! Mõningad tähelepanekud, mis puudutavad õiguskantsleri ettekannet ja selle aasta jooksul tehtud riigiõiguslikke otsuseid ja ka otsustamatust.
Õiguskantsler tegi ettepaneku riigi äriühingute nõukogude olukorra vastavusse viimiseks põhiseadusega. Minu hinnangul, vaadates viimastel kuudel toimunud arenguid, ei ole praegune parlamendi enamus suuteline seda küsimust lahendama parlamendi otsusega ning ma kutsun küll siit parlamendi kõnetoolist õiguskantslerit ametlikult üles algatama menetlust, mis päädiks protsessiga Riigikohtus.
Õiguskantsler puudutas üksikjuhtumite pinnalt tehtavaid seadusi ja seda, kuivõrd need on vastavuses hea õigusloome tavaga. Konkreetne analüüs puudutas taastuvenergiast rääkivat seadust, mille parlament võttis vastu eelmise koosseisu lõpul, ja ta jõudis järeldusele, et see ei ole kooskõlas hea õigusloome tavaga. Sellel kevadel tegi parlament uue avaliku pretsedendi, mis puudutas maapõueseadust ehk nn Tamme Auto juhtumit. Me nägime, et on võimalik täiesti avalikult teha seadust üksikjuhtumi või üksikhuvi tarbeks. Kahetsusväärselt võeti see seadus vastu, see seadus kuulutati välja, on ka jõustunud. Kuid me ootaksime õiguskantslerilt analüüsi järgmise aasta ülevaates ka selle seaduse vastavuse kohta hea õigusloome tavaga.
Eesti inimestel on õigus eraelule, privaatsusele ja andmekaitsele. See õigus on tagatud põhiseadusega ja sisustatud seadustega. Kuid eestlastel peab olema õigus ka minevikule ja õigus sellele, et me teaksime, mis on olnud. Tuleb murelikult tunnistada, et viimaste aegade arengud andmekaitseõiguse kohaldamise vallas annavad põhjust murega suhtuda sellesse, et (siin võib tõmmata kummalisi paralleele minevikust) arhiivid on hakanud lukku minema. See on asi, mida me kindlasti ei saa tolereerida. Me kutsume õiguskantslerit üles analüüsima ja kaaluma ka neid väärtusi: põhiseaduslikku väärtust andmekaitsele ja isikuandmetele ning eestlaste õigust oma minevikule.
Nüüd küsimus, mis puudutab demokraatia läbipaistvust ja demokraatia toimimist ning sellega seoses parlamendireformi. Parlamendireformi ettevalmistav töörühm on välja töötanud ja välja pakkumas mitmeid lahendusi, mis puudutavad raportööride kasutamist täiskogu istungitel, opositsiooni õiguste laiemat kaitset, ka riiklikult tähtsate küsimuste algatamisel, ka küsimusi, mis puudutavad seda, kuidas maandada riske n‑ö üksikjuhtumite tarbeks tehtavate seaduste väljatöötamisel. Oleme välja pakkunud idee, et peaks olema kohustuslik uue seletuskirja koostamine seaduseelnõu teisel lugemisel. Tahan kutsuda üles ka õiguskantslerit, et anda omapoolne nägemus Eesti parlamentaarse demokraatia tulevikust, kui läbipaistev peaks olema meie esindusdemokraatia ja millised peaksid olema tema tõhusamaks muutmise võimalused.
Olen täiesti nõus sellega, mida õiguskantsler kutsus parlamenti üles tegema. Esiteks, selgelt seaduse tasemel sisustama põhiseaduse aluspõhimõtteid. Teiseks, seaduse tasemel selgelt sisustama ka selle menetlusviisi, kuidas leiab aset Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis põhiseaduse aluspõhimõtete kontroll. Ma pean tunnistama, et mina isiklikult olen murelik, vaadates viimaste aastate jooksul meie põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktikat. Minu hinnangul on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium ühemõtteliselt distantseerunud Eesti õiguskorra ja Euroopa Liidu õiguskorra vahekorra hindamisest. See viib meid mõttele, kas selline viis, et tegelikult ühte olulist põhiseaduslikku institutsiooni, nagu seda on põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, ei määrata tegelikult mitte seaduse tasemel, vaid selle paneb enesekorraldusõiguse alusel paika Riigikohus, on tegelikult kooskõlas õigusriigi põhimõttega.
Nüüd küsimus, mis puudutab konkreetseid esilekerkivaid probleeme seoses eelseisvate kuudega ja õiguskantsleri ombudsmanirolli. Kindlasti ootaks õiguskantslerilt analüüsi praeguse toimetulekutoetuste süsteemi korralduse kohta. Kui me vaatame eluasemega seotud kulude paratamatut kasvu sellel talvehooajal, siis kui meil tegelikult on mehhanism, kus riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanded peaksid omavahel haakuma, tekib küsimus, kas see mehhanism tagab tegeliku abi puuduse korral ja õiguse kodule, nagu põhiseadus oma põhiõiguste kataloogis ette näeb.
On igati sümpaatne, et õiguskantsleri raportis on püütud üldistada neid konkreetseid täidesaatva võimu valdkonnas käsitletud teemasid. Ma arvan, et üks asi on õiguskantsleri analüüs ja raport kord aastas, mille ta esitab mahuka dokumendina. Parlamendi kodukorra seadus annab õiguskantslerile eraldi pädevuse, lisaks valitsusliikmetele on ka õiguskantsleril õigus esineda oma avaldusega parlamendile. Kindlasti oleks asjakohane teatud valdkondades üldistada eri probleemide pinnalt esilekerkinud praktikat ja pakkuda välja lahendusi.
Õiguskantsleri märksõnad, mis puudutasid hea halduse põhimõtte tagamist. Millised oleksid need muudatused, mida on vaja teha meie õiguskeskkonnas? Haldusreform, avaliku teenistuse reform. Ootaks õiguskantslerilt ka sellekohast eraldi raportit, kuidas tagada paremini hea halduse põhimõtte sisustamist, mis on üks põhiseaduslik printsiip, nagu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on sedastanud.
Kokkuvõtteks: õiguskantsleri analüüs oli asjakohane. Me peame seda igati ülevaatlikuks dokumendiks ning kutsume õiguskantslerit üles järgnevatel kuudel oma tähelepanu keskendama nendele konkreetsetele teemadele. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Evelyn Sepa! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Mida on selles mõttes uuenduslikule ettekandjale ja ettekandele lisada? Peamiselt üle rõhutada, et põhiseadus on tõesti kaotanud oma humanismivaimu. Või seda, et põhiseadus on täna niisama kõva, kui ta oli 15 aastat tagasi, kuid need, kes on teda kaitsma kohustatud, ei ole enam nõutud tasemel. Ühelt poolt tahtmatusest, teiselt poolt mugavusest, kolmandaks aga ilmselt eesmärgipärase institutsionaalse tasalülitamise tagajärjel. Olgu selleks põhjuseks siis üha nihilistlikum poliitiline praktika või ka kavakindel eelarvepoliitika, mis ei lase põhiseaduslikel institutsioonidel end ise kehtestada ja toimida sõltumatult ning efektiivselt. Eks sellest kohast parlamentaarne vabariik lagunema hakkabki.
Ka Riigikogu ise loksub juba päris mitu aastat peamiselt populistliku vähemuse diktaadi all ja kohandub kõige radikaalsema, jäigema ja dogmaatilisema poliitilise joone järgi, lootes, et see on parim viis mobiliseerida kõige häälekamaid, kuid mitte ilmtingimata kõige kaalukamaid ühiskonnagruppe. Mis siis, et see pole päris see, milleks kõrgeima võimu kandja esindaja põhiseaduse mõtte ja sätte kohaselt kohustatud on.
Nõustudes paljuski õiguskantsleri kriitikaga, tasuks küsida: mitu korda meie oleme siin küsinud, nõudnud või saanud tõsiselt võetavaid vastuseid, kus ja milline on ühe või teise seaduseelnõu või otsuse mõjude analüüs, selle rakenduspraktika analüüs ning kas see ka tegelikult tagab seda, milliste loosungite taustal need seadused ja otsused on vastu võetud? Vastus oleks kurb: peaaegu mitte kunagi. Tegelikult kõlas tänasest õiguskantsleri ettekandest läbi ju ka mõte, et seadusandja ja seaduse rakendaja eesmärgid ja vahendid on lootuselt segi läinud ning nende tagajärjed väikeriigi jaoks on enamasti laastavad. Selle tagajärjel toimib riik kitsalt võttes üha enam või ainult otstarbekuse põhimõtet järgides. Põhiõigused on pigem loosungid, nagu ka ilus sõna "demokraatia", aga tavapraktikas nad väga sügavat tähendust ei oma. Olgu nendeks põhiõigusteks siis sotsiaalsed põhiõigused, kultuurilised põhiõigused, usu‑, sõna‑ või mõttevabadus, õigus kodule, abile vanaduse korral, õigus haridusele, õigus tööle, õigus võrdsele kohtlemisele, õigus kaitsele riigi omavoli eest jne, isegi õigus väärikale elule. On selge, et väärikus ei tähenda vaid loosungit elada viie aasta pärast maailma viie rikkaima riigi hulgas, vaid keeruliste ühiskondlike suhete toimivat süsteemi, mis tugineb väärtustele, mitte populaarsetele algatustele ja küsitlustele.
Mõeldes kriitiliselt tagasi viimasele poolteisele aastale, on põhjust muretsemiseks küll ja veel. On kurb, kuid tõsi, et paradoksaalselt on Eesti Vabariik oma 90. aastapäevaks jõudnud faasi, kus inimlikkus ei ole hinnas ja põhiõigused on kaitstud üha formaalsemalt, sest nende sisuline kaitsmine ja edendamine teeks selle riigi toimimise liiga keeruliseks, liiga kalliks ja nõuaks seega õhukese riigi kontseptsioonist loobumist. See aga on taas liiga keeruline, vähemalt tänasele valitsusele.
Hiljuti ütles üks minu hea tuttav väga tabavalt, et tal on kõrini virtuaalsest riigist ja virtuaalsest valitsusest, tema tahab päris riiki ja päris valitsust, mis toimiks päriselt. Et me saaksime päriselt toimiva riigi päris inimeste pärisprobleemide lahendamiseks, vaadakem korra tulevikku: mida on meil oodata neljapäeval meie ette loodetavasti jõudvalt 2009. aasta riigieelarvelt? Seda, et maksuseadused ei taga meie riigi, inimeste elu ega ettevõtluskeskkonna stabiilsust, eesmärgipärasust ega ka avalike teenuste kättesaadavuse suurenemist, paranemist ja nõrgemate tõhusamat kaitset. Kuid kas meile laekuvad näiteks ka tõsiselt võetavad eelarvet saatvate maksuseaduste mõjude analüüsid? Päris kindlasti mitte.
Seega palun õiguskantsleril oma uue täistööaasta alguses üha enam keskenduda sellele, et, esiteks, lõpeks põhiseaduslike institutsioonide endi tasalülitamine ning, teiseks, et lõpeks virtuaalne riigivalitsemine ja vaid formaalsuste järgimine, ning et iga samm, mis on suunatud Eesti edendamisele, oleks seda ka sisuliselt. Alles pärast seda on kõigil Eesti inimestel ka tegelikult põhjust loota ja oodata, et Eesti riik toimib just tema kaitseks ja huvides, mitte vaid kui asi iseeneses. Seega soovin õiguskantslerile kriitilist meelt, selgroogu ning ikka ja jälle sedasama iseseisvust ja sõltumatust! Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Härra õiguskantsler! Head kolleegid! Puudutan siinkohal kolme teemat, milleks on julgeolek, toimetulek ja haridus, mis on kõik meie praeguses elus ülimalt oluliseks muutunud. Julgeolek päevakajaliste sündmuste tõttu, mis on seotud spioonijuhtumiga, toimetulek selle tõttu, et väga paljud energiakandjad on muutunud kallimaks, kui väga paljud inimesed meie hulgast seda suudaksid kinni maksta, ja haridus seetõttu, et pahatihti juhtub nii, et võimalus sedasama õppemaksu tõlgendada nii, naa või kolmandat moodi annab alati võimaluse optimeerida hariduskulusid ja haridustegevust sellisel moel, et loodetud või oodatud tasuta ja kättesaadavat haridust sageli faktiliselt ei ole.
Nüüd julgeolekust. Äsjane spioonijuhtum Eestis, nii nagu ka üleilmne majanduslik haprus ning üldised maailma keskkonna‑ ja majandusolud, on muutnud julgeolekusituatsiooni küllaltki pingeliseks. Paratamatult tähendab ebamäärane olukord vajadust hankida otsuste tegemiseks rohkem ja põhjalikumat informatsiooni. Arusaadavalt tähendab see õigusriigis möödapääsmatust panna erinevate jälitus‑ ja jälgimistegevustega toime kodanike põhiõiguste riivet. Võib isegi olla nii, et mida pingelisemaks olukord muutub, seda suuremaks muutub vajadus hankida informatsiooni, sellepärast et teadmine on ainus mõistlik tee arukate otsuste tegemiseks. Küsimus on siinkohal selles, kas põhiõiguste riivet ei tohi kasutada liiga palju või võib seda kasutada siiski piisavalt, kui see on tasakaalustatud piisava järelevalvega. Ma arvan, et see on üks peamisi küsimusi, mis peaks muutuma siin saalis arutlusteemaks. Tõenäoliselt on vaja õiguskantsleril anda sellele ka väga selge vastus, et me oskaksime oma julgeolekusituatsiooni paremini hinnata ja paremini prognoosida.
Nüüd toimetulekust, mida kolleeg Urmas Reinsalu siin lühidalt mainis. Tõepoolest, meie praegune olukord on selline, et toimetulek ehk arvete kinnimaksmise võime võib juba eeloleval talvel, aga tõenäoliselt ka kaugemas perspektiivis paljudele leibkondadele või inimestele muutuda päris raskeks kui mitte võimatuks ülesandeks. Küsimus on paljuski selles, kas kohalikud omavalitsused või riik peaksid, n‑ö tagamaks inimestele põhiseaduses sätestatud õigusi, kinni maksma nende puudujäägid või toetama hoopistükkis seda, et tulevikus oleksid energiakulud ühiskonnas oluliselt väiksemad. Ma kaldun arvama viimast. Lõpmatuseni ei ole võimalik tühja auku, millest soojus ära läheb, rahaga kinni maksta. Põhiseaduse mõiste tegevusega täitmine tähendaks tegelikult juba nüüd laiaulatusliku energiasäästuprogrammi käivitamist.
Kolmas teema on seesama haridus ehk küsimus sellest, mida tähendab meie põhiseaduse §‑s 37 sätestatud õigus õppemaksuta haridusele. Me näeme kahjuks väga palju, kuidas "õppemaksuta" tähendab paljudes kohtades ja üle riigi seda, et kooli külastamise ning seal õpetajate jutu kuulamise ja tegevuses osalemise eest raha ei küsita, küll aga kõikvõimalikud õppevahendid, mis on möödapääsmatu eeldus hariduse omandamiseks, olgu siis raamatud, töövihikud, rääkimata muudest, on tasulised. Ka kulgemine kooli ja toitumine koolis ei ole väga sageli enam peredele, vanematele tasuta. Me võrdleme ennast väga sageli Soomega. Soomes on põhiseadusesse selgelt sisse kirjutatud, et see haridus, mis Eestis on õppemaksuta, on seal selgelt tasuta. Vaatamata sellele, et kindlasti jaksaksid Soome vanemad palju paremini kinni maksta laste vahetuid kulutusi õpikutele, toidule ja transpordile, ei ole nad seda teinud. Ja kooliaasta lõpuks on iga õpilane, iga lapsevanem, isegi kõige lihtsama majandusliku konkurentsi mõttes tekitanud olukorra, mis Eesti olukorda kehvendab. Enamgi veel, selge sõnastus põhiseaduses, et haridus on tasuta, tähendab muu hulgas seda, et ühiskond optimeerib seda, et kõigile on kättesaadav ühtlase tasemega haridus üle riigi, mida meie praegu siin garanteerida ei saa. Selle tõttu on meil oluline täita sisuga seesama mõiste "õppemaksuta". Meile enestele – pean silmas rohelisi – ja mulle isiklikult meeldiks, et see "õppemaksuta" tähendaks tasuta selles mõttes, et tõepoolest tasuta ja kõigile kättesaadavalt. Uskuge, selline mõiste teise sisuga täitmine võiks anda meile kaugemas perspektiivis oluliselt kindlama ja parema ühiskonna. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Jaanus Marrandi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Head kolleegid! Eesti riik on üks tervik. Igal põhiseaduslikul institutsioonil on oma väga selge põhiseadusest tulenev roll. Kahtlemata oli ka tänane õiguskantsleri ettekanne siin tunnismärgiks, et institutsioon toimib ja areneb. Vaadates ja lugedes seda paksu raamatut, õiguskantsleri aruannet, näeme, et seal on üsna üksikasjalikud ülevaated õiguskantsleri ombudsmanitegevusest ja ‑rollist, kontrollkäikudest nii hooldekodudesse, koolidesse kui ka teistesse asutustesse, aga seal on ka üsna põhjalik ülevaade teemadest, mis puudutavad inimeste põhiõigusi ja muid põhiseaduslikke küsimusi.
Indrek Teder on taasiseseisvunud Eestis kolmas õiguskantsler. Iga õiguskantsler on andnud institutsioonile oma näo. Peab ütlema, et  tänane ettekanne oli kindlasti päris paljudele inimestele oodatud. Vaatamata sellele, et antakse aru institutsiooni, aga mitte isiku tegevusest, on rõhuasetused eri isikute puhul kindlasti erinevad.
Alati on üsna palju olnud praeguse õiguskantsleri poolt juttu (see on minu arvates väga tervitatav ja praegu üsnagi päevakajaline) julgeolekuteemadel ning põhiõiguste kaitsest ja nende võimalikust riivest. Tahangi keskenduda oma ettekandes just nimelt kahele teemale, kus me ootaksime õiguskantslerilt jõulisemaid ja tugevamaid positsioonivõtmisi.
Üks neist on üsna palju räägitud logifailide teema. Praeguses olukorras, kus on väga tõsine kahtlustus riigireetmises, omandab see täiesti uue dimensiooni. Ühest küljest on muidugi tegemist inimeste põhiõiguste riivega. Inimesed peaksid teadma, keda, kuidas ja millal on võimalik n‑ö pealt kuulata. Teiselt poolt on see ka väga selge julgeolekuküsimus, kui me tänases valguses neid asju vaatame. Sest olgem ausad, kui n‑ö saladustekambri mees on suuteline riiki reetma, kahtlustuse saama, siis ei ole ka teada, kuhu mõnes teises saladustekambris keegi sisse logib ja kes kuulab pealt, et näiteks ei võiks olla mõne teise riigi karvane käsi seal mängus. Nii et kui jälge maha ei jää logifailide näol, siis on see igal juhul väga oluline julgeolekurisk. Me ootame, et need regulatsioonid saaksid paika ja õiguskantsler võtaks siin tugeva positsiooni.
Nüüd teisest teemast, kus me ootame täpsemaid seisukohavõtte. See puudutab erakondade rahastamise küsimust ja on lõppkokkuvõtteks otseselt ka põhiseaduslikkuse küsimus. Praeguse õiguskantsleri üks esimene jõuline käik oli vaidlustada valimiste välireklaami piirangud aktiivse valimiskampaania ajal. Sama teema – see on välireklaami ja ka erakondade rahastamise teema – on olnud õiguskantsleri institutsiooni meelisteemaks ju tegelikult üsna pikka aega. Tasub  meenutada vaid Allar Jõksi tänases kontekstis lausa don-quijote'likku võitlust erakondade rahastamise kontrolli tõhustamise eest. Don-quijote'liku mõõtme annab sellele võitlusele tänane teadmine, et ilmselt just seesama võitlus sai talle ka saatuslikuks, kui kaks enam rahastatud erakonda otsustasid, kas anda oma hääl taaskandideerijale või mitte. Praegu, 2008. aasta sügisel oleme aga reaalsuse ees, et tänavatele hakkavad valimisteks tagasi tulema hiiglasuured plakatid, sest nende täielik keelamine aktiivse valimiskampaania ajal ei ole põhiseaduslikult proportsionaalne piirang. Ma usun, et see tõepoolest nii ka on. Aga siinkohal küsigem õige endalt, kas põhiseaduse mõttega on kooskõlas järjest suurenevad erakondade valimiskulutused, milleks raha hankimisega võib kaasneda ostetud poliitikute ja ostetud poliitika oht. Kuivõrd saab Eesti rahvas üldse olla kindel järjest suurenevaid valimiskulutusi ja tegelikult ilmselgelt peaaegu minimaalset rahastamise kontrolli arvestades, et siin saalis aetakse poliitikat kõrgeima võimu kandja, s.o rahva, aga mitte rahastajate huvides? Kas mitte siin ei ole tekkimas n‑ö veelgi suurem riive meie põhiseaduse mõtte suhtes? Me võime saada tänavatele tagasi põhiseaduse mõttes vägagi korrektsed plakatid, aga nii nende plakatite kui ka muude kasvavate kulutuste, valimiskulutuste toel saame järjest enam monopoliseeruva võimu, mis huvitub mingitest muudest, kitsamatest huvidest Eesti rahva huvide asemel. Õieti küsigem endalt: kas me ei ole jõudsasti sellesama poole teel? On tõsiasi, et Riigikohus on tõepoolest oma otsuse eelmise õiguskantsleri Allar Jõksi ettepanekute kohta teinud. Aga tõsiasi on ka see, et rahastamise kontrolli, erakondade rahastamise teema on küsimärgi all. See riivab nii rahva õiglustunnet kui toob eeltoodud põhjustel ilmselgelt kaasa ka riive meie põhiseadusele.
Neid riske on vaja minimeerida. Meie fraktsiooni seisukoht on, et õiguskantsler peaks nende teemadega jätkuvalt tegelema ja lähenema erakondade rahastamise teemale kas või teise nurga alt, aga sellega tegelemata jätmine ei oleks õige. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Väino Linde!

Austatud ametikaaslased! Lugupeetud juhataja! Hea õiguskantsler! Vaatamata sellele, et õiguskantsleri tänane põhjalik ülevaade käsitles neid asjaolusid, neid probleemistikke, mis olid aktuaalsed 2007. aastal, ei ole paljud neist ka täna veel kaotanud oma olulisust ja tähtsust. Seetõttu on meie fraktsioon väga rahul õiguskantsleri põhjaliku ja olulise ettekandega. Samas on meil hea meel ka sellest ettekandest n‑ö väljapoole jäävalt, et juba mõnda aega ametis olnud õiguskantsler on asunud heas mõttes kaela kandma ega ole valinud kergema vastupanu teed probleemirägastikes lahendusi otsides ei suhetes parlamendiga ega ka mitte valitsusega.
Kindlasti on seaduse ja põhiseaduse vastuolude puhul õiguskantsleri ametkonnal suhteliselt lihtsad käigud ja võimalused, alates esildisest Riigikogusse kuni Riigikohtusse pöördumiseni välja. Küll aga oli meil täna siin arutusel, et kontrollimiste, järelevalvemenetluste puhul omavalitsustes on lõppahel siiski teistsugune. Siin olid ka küsimuste seas jutuks need kontrollimised Tallinnas, mis olid 2007. aastal toime pandud ja kus õiguskantsleri ametkond tuvastas, et rikuti seaduslikkuse põhimõtet. Mis sellele järgnes? Järgnes see, et õiguskantsler pöördus Tallinna poole soovitusega õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks. Sellega peaks olema see küsimus ja probleem lahendatud. Siin on ilmselt küsimus meile kõigile: kas lõppresultaat on see, mida me õiguskantsleri seadusega seonduvalt ootame? Kas me peaksime siin leidma õiguskantslerile mingisuguse lisavõimaluse reageerida või piisab sellest? Ma usun ka seda, et kohalikud omavalitsused ei teinud kindlasti mingit negatiivset järeldust sellest õiguskantsleri veidi aega tagasi väljaöeldust, et aeg ja ressursid on niivõrd piiratud, et tõsist järelevalve- ja kontrollitööd kohalikes omavalitsustes on tal suhteliselt keeruline teha. Loodame siiski, et ka selles osas olulisi probleeme edaspidi ei tõusetu.
Lõpetuseks, loomulikult ei ole pärast eilset pommuudist julgeolekuga seonduvad küsimused enam endised, suhtumine nendesse pole endine. Aga siiski ei saa lubada, et üks või teine seaduseelnõu, kaasa arvatud korrakaitseseaduse eelnõu, võiks asuda isikute vabadusi ja õigusi rikkuma meelevaldsemalt, kui see konkreetsetest tehioludest ja proportsionaalsuse printsiibist lähtuvalt tarvilik oleks. Kindlasti on ka muid võimalusi, kus riik sooviks end kehtestada isikute põhiõiguste arvel enam, kui põhiseadus seda lubaks. Ma usun, et siin on õiguskantsleril veel palju ära teha. Reformierakonna fraktsiooni nimel luban, et ka meie fraktsioon tahab olla talle selles mõttes toeks. Aitäh!

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud. Võtan viieks minutiks juhataja vaheaja. Istung jätkub kell 12.17.
V a h e a e g
 

Austatud Riigikogu! Läheme oma istungiga edasi. Me oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teile esitatud seaduseelnõu eesmärk on lisada maapõueseadusesse ja säästva arengu seadusesse asjakohased sätted, et oleks tagatud põlevkivi kasutamise riiklikus arengukavas kehtestatava põlevkivi kasutamise aastamäära saavutamine. Riigikogule esitatud seaduseelnõuga kavandatavad muudatused on seotud Riigikogu menetluses oleva põlevkivi riikliku arengukava eelnõuga. Riigikogu võttis juba 2006. aastal vastu maapõueseaduse muutmise seaduse, millega peatati enne maapõueseaduse muutmise seaduse jõustumist Keskkonnaministeeriumile esitatud põlevkivi kaevandamise lubade taotluste menetlemine kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kinnitamiseni. Põlevkivi arengukava kohaselt lepitakse riiklikul tasemel kokku põlevkivi kasutamise maht ja suunad. Arengukavas kinnitatakse ka põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäär. Eeldatavalt on see aastas 20 miljonit tonni. Kuna juba kehtivate lubadega antud põlevkivi kaevandamise maksimaalne aastamäär on kokku 23,75 miljonit tonni, siis tuleb luua õiguslikud alused selleks, et lubadele märgitud maksimaalset aastamäära saaks vähendada. Järgnevalt peatun lühidalt eelnõuga kavandatavatel olulisematel muudatustel.
Esiteks, maapõueseadust täiendatakse sättega, mille kohaselt põlevkivi kaevandamise maksimaalne aastamäär on 20 miljonit tonni. Põlevkivi aastane kaevandamismäär on kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus.
Teiseks, maapõueseadust täiendatakse sättega, mille kohaselt põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäära või osa sellest on lubatud võõrandada isikule, kellel on kehtiv põlevkivi kaevandamise luba.
Kolmas olulisem punkt: maapõueseadust täiendatakse sättega, mille kohaselt põlevkivi kaevandamise loaga võib põlevkivi aastase kaevandamismahu paindlikumaks muutmiseks määrata lisaks lubatud maksimaalsele aastamäärale ka kaevandada lubatud aastamäär. Kaevandada lubatud aastamäär võib olla aastate lõikes erinev, kuid see ei või olla suurem, kui loale märgitud maksimaalne aastamäär. Kaevandada lubatud aastamäär määratakse, kui põlevkivi kaevandamise lubade omanike vahel on kokkulepe, millega tagatakse põlevkivi kaevandamine põlevkivi aastase kaevandamismäära piires.
Maapõueseadust täiendatakse põlevkivi kaevandamisel mäeeraldise laiendamist käsitleva sättega. Seda saab teha vaid kaevandaja taotluse esitamise ajal kehtivatele lubadele kantud põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalse aastamäära ja kaevandada lubatud aastamäära piires. Edasi, maapõueseadust täiendatakse sättega, mis käsitleb uue mäeeraldise andmist põlevkivi kaevandamisel. Kui kehtiva põlevkivi kaevandamisloaga antud kaevandatavat maavaravaru jätkub kuni viieks aastaks ning kaevandamisloa omanik taotleb uut kaevandamisluba uue mäeeraldise saamiseks, siis menetletakse nimetatud taotlust eelisjärjekorras kehtivat põlevkivi kaevandamisluba mitteomavate isikute taotluste ees. Sellel eelnõu sättel on praktiline tähtsus selles mõttes, et esiteks majandusliku poole pealt mitte alustada olemasoleva karjääri kõrval uue karjääri rajamist uue arendaja poolt, kes võib-olla alles alustab kaevandamiseks vajaliku tehnika muretsemist, ja teiseks on keskkonna seisukohalt oluline, et olemasoleva karjääri kõrvale ei rajataks eraldi uut karjääri, mis tekitaks uusi keskkonnamõjusid.
Ja lõpetuseks. Säästva arengu seaduses tehakse muudatus, mille kohaselt taastumatu loodusvara aastased kasutusmäärad kehtestab Vabariigi Valitsus, välja arvatud põlevkivi aastane kaevandamismäär, mis kehtestatakse maapõueseadusega. Need olidki olulisemad punktid, mida selle seaduseelnõuga muudetakse. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, härra minister! Küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ... Palun vabandust, austatud minister! Ma palun teid tagasi Riigikogu kõnetooli! Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Valitsuskoalitsioonileppes on öeldud, et valitsus seab põlevkivi kasutamise aastase kasutusmäära piiriks 15 miljonit tonni. Mis kaalutlustel teie olete tulnud välja sellise eelnõuga, kus see piir seatakse 20 miljonile tonnile?

Tänan selle küsimuse eest! Koalitsioonilepingu sõnastus täpsemalt öeldes on selline, et seatakse sihiks 15 miljonit tonni aastas. Kui me läheme edasi järgmise päevakorrapunktiga ja meil tuleb jutuks põlevkivi arengukava, siis seal on ka vastavad laused sees.

Marek Strandberg, palun!

Millisel moel hinnatakse või on hinnatud nende piiride seadmisel, kas või näiteks sellesama 20 miljoni tonni seadmisel, tegelikke keskkonnakahjusid ja ennekõike põhjaveekahjusid, mida põlevkivi kaevandamine paratamatult tekitab? Millise väärtusega see põhjavesi on arvesse võetud ja kas on arvestatud nende kavade puhul ka seda, et põhjavee kahjustamine ning põhjaveetaseme alanemine ja põhjavee depressioon põhjustab paratamatult vajadust tulevikus ehk siis pärast seda, kui Euroopa Liidu tugivahendid meid toetamas on, märkimisväärsete kulutuste tegemist – veepuhastust, et tagada Kirde-Eestis vajalik joogivesi?

Tänan selle küsimuse eest! Ka siin ütleksin vastuseks seda, et võib-olla me saame seda teemat veel kord käsitleda järgmise päevakorrapunkti juures. See seaduseelnõu on ette valmistatud selleks, et me saaksime menetleda põlevkivi arengukava, kus on seatud esimeseks sihiks kaevandada aastas 20 miljonit tonni põlevkivi ja kaugemaks sihiks 15 miljonit tonni aastas. Teatavasti on praegu olukord selline, kus jõus olevaid kaevandamislubasid on välja antud 23,75 miljoni tonni peale aastas. Ja selleks, et me saaksime põlevkivi arengukava üldse menetleda, on vaja ette näha mehhanism, millega on esimeses etapis võimalik need seaduslikult välja antud load, need aastased kaevandamismahud tõmmata 20 miljoni tonni piirmäära sisse.

Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Praegu me arutame maapõueseaduse muudatuse ettepanekut, milles seatakse põlevkivi aastane kaevandamismäär. Ma küsisin teilt, mis kaalutlusel on selleks piiriks ette pandud 20 miljonit tonni. Te ei vastanud mulle. Ma küsin uuesti, mis kaalutlusel on selles eelnõus pakutud määrata selleks aastase kaevandamismäära piiriks 20 miljonit tonni?

Aitäh, härra Lahtvee! Vastan veel kord. Piirmäär 20 miljonit tonni tuleneb kohe käsitlusele tulevast põlevkivi kasutamise arengukavast, kus ekspertide ettepanekul, töögrupi ettepanekul on pakutud, nagu ma olen korduvalt öelnud, seada aastase kaevandamismahu piirmääraks 20 miljonit tonni. Sealt on see edasi kandunud siia seadusmuudatusse.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on esiteks kahju, et te siiski ei vasta Valdur Lahtvee küsimusele, sest ma tahaksin tegelikult küsida sama küsimust, et kui me tuleme põlevkivi arengukava juurde järgmises punktis, kus on sees, et me seame sihiks 15 miljonit tonni aastas, siis peaks see kajastuma ka vastavas seaduses, mis annab võimaluse seada vastavad piirid. Aga kuna ma saan aru, et te ei taha sellele küsimusele vastata, siis ma küsin nii. Minu arust andsime me kevadsuvel lahkelt poole miljoni tonni peale aastas kaevanduslube juurde, ehk seega peaks olema praegu seis, kus meil on kaevelube välja antud 24,25 miljoni tonni peale aastas. Aga teie räägite 23,75 miljonist tonnist ja see kajastub ka seletuskirjas.

Aitäh! Kui me oleme täpsed, siis see kaevandusluba on tänase päeva seisuga veel välja andmata. Tingimuste täpsustamine käib, loa taotlejale on taotlus täpsustamiseks ja parandamiseks tagasi saadetud. Ilmselt see luba lähemal ajal antakse, kuid tänase päeva seisuga on kehtivate lubade piir 23,75 miljonit tonni.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni liikme Valeri Korbi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas 2008. aasta 18. juunil Vabariigi Valitsus. Keskkonnakomisjon arutas nimetatud seaduseelnõu oma istungil ning komisjoni istungil andis eelnõu kohta selgitusi Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja härra Rein Raudsep. Eelnõu muudatused on seotud põlevkivi kasutamise riikliku arengukavaga 2008–2015, mida arutati meie komisjoni istungil ja mis on meie tänases päevakorras järgmise päevakorrapunktina. Härra minister rääkis põhjalikult nendest uutest sätetest, mis on viidud eelnõu teksti. Ma ei hakka neid kordama, aga ütlen, et keskkonnakomisjon otsustas 8. septembri istungil täielikus üksmeeles teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu esimene lugemine Riigikogu IV istungjärgu kolmanda töönädala päevakorda teisipäeval, 23. septembril. Komisjoni ettepanekul määrati ettekandjaks siinkõneleja. Riigikogu keskkonnakomisjon otsustas oma s.a 8. septembri istungil häälte vahekorraga 9 poolt, 0 vastu ja 0 erapooletut lõpetada maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. oktoober 2008 kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 7. oktoober 2008 kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava aastateks 2008–2015 koostamise aluseks on kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015. Põlevkivi arengukava eest vastutajaks on määratud Keskkonnaministeerium. Lisaks Keskkonnaministeeriumile võtsid arengukava koostamisest osa Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium, kellega on eelnõu ja selle rakendusplaan kooskõlastatud ning kes on samuti selle arengukava elluviijateks. Põlevkivi arengukava juurde kuuluva rakendusplaani eelnõu on koostatud aastateks 2008–2011 ja rakendusplaani kinnitab Vabariigi Valitsus pärast arengukava kinnitamist Riigikogus. Eelnõu juurde kuulub täiendavalt 11 lisa, sealhulgas keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne. Kõik otsuse eelnõuga seotud materjalid on olnud arutusel paljude huvigruppide esindajatega arvukatel ümarlauanõupidamistel. Need on tehtud avalikkusele kättesaadavaks Keskkonnaministeeriumi kodulehekülje kaudu.
Põlevkivi arengukava eesmärgist ja kasutamissuundadest. Põlevkivi arengukava eelnõu eesmärk on riigi huvi määratlemine põlevkiviressursi kasutamisel. Riigi huvi on Eesti tarbijate tõrgeteta varustamine elektri- ja soojusenergiaga ning väärtustatud põlevkivitoodetega, rakendades põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel parimat võimalikku tehnoloogiat ning kasutades põlevkivi ja sellega kaasnevaid loodusvarasid efektiivselt ning võimalikult väikese negatiivse keskkonna- ja sotsiaalse mõjuga nii, et põlevkivi jätkuks võimalikult pikaks ajaks ja oleks tagatud riigi julgeolek ja jätkusuutlik areng.
Põlevkivi arengukava eelnõus on esitatud kolm strateegilist eesmärki. Esiteks, tagada Eesti varustatus põlevkivienergiaga ja kindlustada Eesti energeetiline sõltumatus. Teiseks, põlevkivi kaevandamise ja kasutamise efektiivsuse tõstmine. Ja kolmandaks, põlevkivi kaevandamise ja kasutamise keskkonnamõju vähendamine.
Põlevkivi arengukava eelnõus on määratud põlevkivi kasutamissuunad ajavahemikus 2008–2015, milleks on elektri ja põlevkiviõli tootmine Eesti riigisisese tarbimise katteks, põlevkivi kasutamine selle täiendavaks väärtustamiseks ning kodumaise tsemenditootmise vajadused. Arengukava koostamise käigus on jõutud järeldusele, et aastaks 2015 on Eesti elektrivarustuse tagamiseks vaja tootmisvõimsusi 2300–2500 megavatti elektritootmiseks aastas. Sellise vajaduse katmise võimaluseks praegu on nii põlevkivi kasutamine vähemalt senises mahus kui ka teistel kütustel baseeruvate uute elektrivõimsuste rajamine, sh taastuvate energiaallikate senisest laiem kasutuselevõtt.
Edasi põlevkivi kaevandamisest ja selle piirangutest. Alates aastast 1999 on välja antud 18 põlevkivi kaevandamise luba, kokku maksimaalselt kuni 23,75 miljoni tonni põlevkivi kaevandamiseks aastas. Põlevkivi arengukava eelnõus on põlevkivi kasutamise ülempiiriks kuni 20 miljonit tonni aastas, et tagada varu säästlik kasutamine ning pikemaajalises perspektiivis võimaluste leidmine põlevkivi aastase kasutusmahu järkjärguliseks vähendamiseks. Kaevandamislubadega antud kaevandamismahu ja arengukava eelnõus ettenähtud kaevandamismahu vahel oleva vastuolu kõrvaldamiseks esitatakse koos põlevkivi arengukava eelnõuga maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Põlevkivi arengukava koostamise käigus on esitatud ka põlevkivivajaduse kalkulatsioon aastaks 2015, millest nähtub, et sisetarbimise vajaduseks on põlevkivi vaja 14,4 miljonit tonni aastas ja ekspordi korral täiendavalt 5,6 miljonit tonni aastas. Riigikogule esitatud otsuse eelnõus on ka märgitud, et arengukava elluviimisel seatakse sihiks saavutada aastaks 2015 põlevkivi kaevandamise ülempiiriks 15 miljonit tonni aastas, milleks on vajalik veelgi põhjalikumalt analüüsida Eesti energiamajanduse arengusuundi. Kui kaevandamisel lubatud aastamahuks kohe seada 15 miljonit tonni, siis tekib tõsine probleem Eesti varustamisel elektrienergiaga. Aastal 2006 kaevandati põlevkivi kokku ligi 15 miljonit tonni aastas, 2007. aastal kaevandati ligikaudu 17,4 miljonit tonni aastas. AS Eesti Põlevkivi tegutsevate kaevanduste ja karjääride aktiivse põlevkivitarbe varust jätkub praeguse tarbimismahu juures ligikaudu aastani 2020. Suurimaks põlevkivi tarbijaks on AS Narva Elektrijaamad. Kaevandamisloa taotlusi on esitatud enne põlevkivi arengukava koostamist ligi 27 miljonile tonnile aastas. Maapõueseaduse § 75 lõike 6 kohaselt on kõikide põlevkivi kaevandamislubade ja taotluste menetlemine peatatud kuni põlevkivi arengukava kinnitamiseni, välja arvatud need taotlused, mille keskkonnamõju hindamine tehti enne maapõueseaduse eelnimetatud sätte jõustumist ja mille kohta Eesti maavarade komisjon on teinud positiivse ettepaneku loa andmiseks.
Edasi põlevkivi kasutamisega seotud heitmetest, jäätmetest ja aherainest. ÜRO piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon ja Euroopa Liidu direktiivid seavad riikidesse saasteallikatest aasta kestel õhku paisatavate summaarsete heitkoguste piirangu mitmete heitmete kohta. Põlevkivi kasutamisel on olulisem vääveldioksiidide õhku paiskamise summaarne aastane piirmäär, mis alates aastast 2010 on 100 000 tonni. Euroopa Liiduga liitumise leppega on Eesti Vabariik võtnud kohustuse, mille järgi põlevkivi kasutavatest suurematest põletusseadmetest õhku paisatava vääveldioksiidi hulk ei või alates aastast 2012 ületada 25 000 tonni aastas. Juhul kui Euroopa Komisjon vähendab oluliselt Eestile jaotuskavaga eraldatavaid CO₂ heitkoguseid, on käitlejad paratamatult sunnitud vähendama tootmismahtusid või vajaduse korral ostma heitkoguse ühikuid juurde. Välisõhu saasteainete lubatud heitkoguste seisukohalt on võimalik kaevandada põlevkivi 20 miljonit tonni aastas eeldusel, et suurte põletusseadmetega ettevõtted rakendavad nõutud meetmed tähtaegselt. Põlevkivi arengukava eelnõus ja selle rakendusplaanis nimetatud meetmed on kehtestatud keskkonnanõuete täitmiseks piisavalt tõhusad. Enamik olulisemaid tehnoloogilisi uuendusi on ellu viidud ja nende edasine rakendamine on igati reaalne. Põlevkivi arengukava eelnõus ei ole käsitletud praeguseks suletud põlevkivi jäätmehoidlate korrastamist struktuurfondide vahenditest, kuna seda tegevust teostatakse riigi jäätmekava järgi. Samuti ei käsitleta arengukava eelnõus aherainega seoses tekkivaid küsimusi ning kasutusvõimalusi, mida käsitletakse põhjalikumalt looduslike ehitusmaterjalide kasutamise riiklikus arengukavas aastateks 2010–2020. Keskkonnaministeerium peab väga oluliseks põlevkivi arengukava sisulist kooskõla teiste arengukavadega, eriti Eesti energiamajanduse riikliku arengukavaga aastani 2020 ja Eesti elektrimajanduse arengukavaga aastateks 2008–2018, mida praegu koostatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis vastavate spetsialistide juhtimisel. Tänan tähelepanu eest!

Ettekandjale on küsimusi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kuidas on siis kooskõlas põlevkivi arengukava ja kavandatav energeetika arengukava selle kaevandamise mahu osas? Kas 15 miljonit tonni toetub mingile analüüsile või on siin tegu lihtsalt poliitilise loosungiga?

Loomulikult, kui seada sihiks 15 miljonit tonni aastas aastani 2015, nagu arengukava seda ka ütleb, siis see eeldab teatud pingutusi nendes valdkondades. Nagu ma siin oma sõnavõtus juba ütlesin, siis läheb prognooside järgi aastal 2015 sisetarbimise vajaduseks põlevkivi 14,4 miljonit tonni aastas ja eksporttoodete jaoks 5,6 miljonit tonni aastas. Kui üritada jääda selle 15 miljoni tonni piiridesse, siis tähendab see seda, et kogu kaevandatav põlevkivi läheb sisetarbimise vajaduseks ja eksporti, mis on ju samuti Eesti majandusele oluline, nendel tingimustel ei toimu.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Siin saalis olete te korra vastanud, et peate õigeks Eesti Põlevkivi eraldamist Eesti Energiast. Mulle te omavahelises vestluses selgitasite, miks seda arengukavas ei ole. Mul on selline palve, et rääkige saalile ka, miks see nii on.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, me enne käsitlesime seda teemat koos. See teema oli põlevkivi arengukava poolt käsitletavate teemade ringis, kuid ekspertide ettepanek oli see siit välja lülitada, kuna ta on võib-olla enamgi veel kui põlevkivi arengukava teema hoopis Eesti energiamajanduse riikliku arengukava teema, mida majandusministeerium praegu koostab. Loodan, et see teema leiab selles arengukavas käsitlemist.

Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Milliseid huvigruppe ja mil moel on kaasatud põlevkivi kasutamise riikliku arengukava muutmisel? Me teame, et esialgne tekst, kus huvigruppe kaasati, sai valmis aprillis 2007 ja seda on praeguseks oluliselt muudetud. Meile menetlusse tulnud tekst on oluliselt teistsugune. Milliseid huvigruppe ja mil moel kaasati põlevkivi arengukava praegu meie menetluses oleva teksti koostamisele ajavahemikus 18. aprillist 2007 kuni selle heakskiitmiseni valitsuse poolt?

Nagu ma siin juba oma sõnavõtus ütlesin, on selle põlevkivi arengukava väljatöötamisega tegeldud juba paar aastat. Kõigepealt moodustati ministri käskkirjaga 2006. aasta juulis vastav komisjon või töögrupp, kes hakkas selle põlevkivi arengukavaga tegelema. Lisaks sellele moodustati ümarlaud. Ümarlaua koosseisu kuulusid Ida-Viru ja Lääne-Viru maakonna maavalitsuste esindajad, omavalitsuste juhid, keskkonnaorganisatsioonide esindajad, firmade spetsialistid jne. See ümarlaud töötas aktiivselt, tervelt seitse korda on ta kokku saanud. Tulenevalt nendest aruteludest ongi põlevkivi arengukava põhiliselt kokku pandud.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Arengukavast jookseb läbi number 14,4 miljonit, mis on põlevkivi kasutuse prognoos sisetarbimiseks. Minu küsimus  haakub natuke Jürgen Ligi küsimusega. Kas te olete analüüsinud, kas on võimalik efektiivistamise kaudu  kasutada vähem põlevkivi sisetarbimiseks ja saavutada sama tulemus?

Jah, tõepoolest, mis puudutab teiste energiaallikate kasutuselevõttu elektrienergia tootmiseks, siis ka siin on ju riigil oma eesmärgid seatud ja loodame, et see protsess kulgeb edukalt. See tähendab seda, et põlevkivi osakaal elektrienergia tootmises peaks tulevikus vähenema.

Valdur Lahtvee, palun!

Lugupeetud minister! Mul on väga kahju, et ma pean jälle oma küsimust kordama. Teie vastus puudutas huvigruppide kaasamist enne 18. aprilli 2007. Siis kaasati neid tõepoolest. Mina küsin: milliseid huvigruppe ja mis moel kaasati põlevkivikava koostamisse, õigemini, muutmisse pärast 18. aprilli 2007? Palun vastake mu küsimusele!

Aitäh, härra Lahtvee! Teil on täna väga konkreetsed ja mõnevõrra ka dramaatilised küsimused. Nagu ma ütlesin, selle põlevkivi arengukava koostamine algas aastal 2006, mil koostati vastav komisjon, pärast seda moodustati ümarlaud. Selle ümarlauaga tehti aktiivselt tööd ja need seisukohad sellel ümarlaual kujundati ning see oli aluseks põlevkivi arengukava koostamisel. Kui te arvate, et ka valitsuse istungil oleksid pidanud huvigrupid istuma ja tegema oma ettepanekuid seoses põlevkivi arengukavaga, siis ma tahan teile öelda, et arengukava koostamise protseduurid sellisel kujul päris lõpuni ei toimi. Ma rõhutan veel kord: need seisukohad sõnastati nii selle töögrupi poolt kui ka selle ümarlaua poolt väga selgelt ja see sisend põlevkivi arengukavasse anti. Selles mõttes on need protseduurid läbi viidud ja selleks oli ka piisavalt aega.

Protseduuriline küsimus, Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Ma olen küsinud kaks korda väga konkreetse küsimuse ja härra minister ei ole vastanud ehk on vastustest kõrvale hiilinud. Ma tahaksin hea meelega ikkagi  ühte küsimust juurde saada sisulise vastuse saamiseks.

Ma tänan teid, hea ametikaaslane! See, kuidas inimene Riigikogu kõnetoolist  vastab ja kuidas konkreetsel juhul minister vastas, on tema õigus. Ja tõsiselt ta siit ära hiilinud ei ole, ta on kogu aeg siin olnud. Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea juhataja! Kõigepealt, härra minister, lubage ennast õnnitleda sel puhul, et te nii osavalt suutsite konkreetsest vastusest Valdur Lahtvee küsimusele kõrvale hiilida, aga ma ei hakka Valduri küsimust kordama. Te märkisite õigusega, et sisuline kooskõla erinevate arengukavade vahel on ääretult oluline. Mulle meenutab küll praegune protsess sisulise kooskõla saavutamise asemel pigem seda olukorda, kuidas Vesipruul ja Tatikas surnud koera vastastikku loopisid. Samamoodi loobitakse ka erinevate arengukavade puhul erinevaid valusamaid või keerulisemaid või selliseid tundlikumaid küsimusi. Kuidas te siiski tahate saavutada tõelist ja sisulist kooskõla erinevate arengukavade vahel?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahjuks protseduuri järgi ei saa siit puldist vastu küsida, aga minu vastuküsimus oleks, et milliseid arengukavasid te silmas peate.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud keskkonnaminister! Ka minul on olnud au osaleda koos Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa omavalitsuste juhtidega selle arengukava temaatika arutelul. Mul ei ole küll täna vastust sellele, kas Ida-Virumaa ja Lääne-Virumaa maavanemad, omavalitsusjuhid on selle arengukavaga täielikult nõus. Kuid see praktika ja kogemus, mis on siin Riigikogus olnud – eks neid arengukavasid on siin Riigikogus arutatud ja vastu võetud küllaltki palju. Seda enam ka, et sellesama eelmise eelnõuga, mida me arutasime, muutsime kehtetuks eelmise arengukava, et tulla selle tänase arengukava juurde maapõueseadusest lähtudes. Kas te peate vajalikuks, et meie kõige tähtsama maavara, põlevkivi jaoks oleks hoopis vaja vastu võtta põlevkiviseadus?

Jah, aitäh selle küsimuse eest! Põlevkivi kahtlemata on meie kõige tähtsam maavara ja seda teemat, kas oleks vaja võtta vastu eraldi seadus, mis käsitleks just nimelt põlevkiviga seotut, on arutatud. Siiamaani vähemasti on seisukoht olnud selline, et me riigi tasandil iga maavara jaoks eraldi seadust ei peaks vastu võtma, et maapõueseadus on see, mille raames on võimalik ka põlevkiviküsimused ära lahendada. Praegu on juristide seisukoht selline. Minu seisukoht on ka pigem selline.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 40 lõike 1 järgi on keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne osa strateegilisest planeerimisdokumendist. Küsimus: miks pole Riigikogule menetlemiseks esitatud keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruannet?

Tänan küsimuse eest! Piinlik lugu, aga ma ei oska sellele vastata, miks seda ei ole siia esitatud. Need dokumendid on kõik olemas, neid lisasid on tervelt 11. Iseenesest ei ole nad mitte mingi saladus, Riigikogu liikmetele on nad kõik kättesaadavad ka Keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt. Ei ole selles keskkonnamõjude hindamises mitte midagi salajast. Nagu ma ütlesin, teil on võimalik seda lugeda. Miks teda tehniliselt siia ei ole lisatud, sellele jään kommentaari võlgu.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma alustan sellest, et minu kolleeg Kalev Kotkas, vaadates, kuidas me arutame maapõueseadust ja põlevkivi arengukava, ütles, et tore kohe vaadata, kuidas kaks Saaremaa meest põlevkivi asja ajavad. Meie natuke erinevat suhtumist iseloomustab ilmselt see, et mina olen vahepeal Virumaale elama kolinud. Aga ma tahaksin viidata selles arengukavas leheküljele 16, kust ma leidsin tabeli 4 ja kus lihtne liitmistehe näitab, et 5+4+1=14 selles tabelis. Ehk siis selle tabeliga on midagi täiesti viltu, nii et see on minu arvates kasutamiskõlbmatu. Palun vaadake see tabel üle! Aga küsimus puudutab hoopis lehekülge 31, kus räägitakse sotsioloogilisel kvantitatiivmeetodil tehtud uuringust, mis korraldati oktoobris 2006. Kuidas minister sellise uuringu tellimisse ja selle arengukavas kirjeldamisse suhtub, kas te peate sellist asja vajalikuks ja põhjendatuks?

Tänan selle küsimuse eest! Tõepoolest, kui ma selle uuringu tulemusi lugesin, siis see oli ka minu jaoks mõnevõrra üllatav. Mul on siin selles paberi peal väljatrükitud eksemplaris isegi hüüumärk pandud selle kohta. Aga kuna selle küsitluse on teinud selline kõrgel tasemel uuringute korraldaja nagu AS Saar Poll, siis ma ei julge väga ka nendes tulemustes kahelda, küll aga ütleb see tulemus siin pehmelt öeldes seda, et Ida-Virumaa inimesed on sellega väga nõus, et seal Ida-Virumaal põlevkivi kaevandatakse. Kui teie ettepanek on see siit maha kraapida kui uuringu tulemus, mis segab arutelu Riigikogus, siis me võime seda teha, aga iseenesest see uuringut olematuks ei muuda.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, härra minister! Indrek küsis sinult umbes nii, et kui inimene kolib Virusse, siis tekivad tal hoopis muud huvid ja arusaamised, mille järel ta peab hakkama hoopis teistmoodi suhtuma põlevkivi kaevandamisse. Mis sina arvad, kas mitte-virumaalane on üldse võimeline mõistma Virumaa probleeme ja kas virumaalane on üldse võimeline mõistma Eesti probleeme?

Aitäh selle küsimuse eest! See väljub nüüd küll otseselt põlevkivi arengukava raamidest, aga ma usun, et Indrekuga saate pärast puhvetis seda arutelu jätkata.

Aleksei Lotman, teine küsimus, palun!

Aitäh! Kasutan võimalust, et vastata härra ministri küsimusele ja küsida oma küsimus uuesti. Ma mõtlesin loomulikult elektrimajanduse arengukava.

Aitäh selle konkreetse küsimuse eest! Tõepoolest, kui Riigikogu selle põlevkivi arengukava peaks heaks kiitma (mis oleks iseenesest väga tore!), siis majandusministeerium, kes praegu tegeleb kütuse- ja energiamajanduse arengukavaga ning Eesti elektrimajanduse arengukavaga, saab nendes menetlustes kindlasti aluseks võtta põlevkivi arengukava ja sellega peaks olema nende haakumine tagatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu esitas s.a 18. juunil Riigikogule Vabariigi Valitsus. Põlevkivi arengukava on strateegiline lähtedokument põlevkivisektori arendamiseks järgnevate aastate jooksul, milles sätestatakse suunad ja põhimõtted valdkonna üksikküsimuste lahendamiseks. Kolm kõige tähtsamat strateegilist eesmärki on järgmised: põlevkivi kaevandamise ja kasutamise keskkonnamõju vähendamine, Eesti põlevkivienergiaga varustatuse tagamine ja Eesti energeetiline sõltumatuse kindlustamine ning põlevkivi kaevandamise ja kasutamise efektiivsuse tõstmine. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks on arengukavas välja toodud rida meetmeid. Nendeks on riigi huvi määratlemine, kaevandamislubade andmise tingimuste muutmine, põlevkivivaldkonna haridus- ja teadustöö edendamine, rakendusuuringute ja tootearenduse edendamine, aga ka kaevandusmahu optimeerimine.
Arengukava eelnõuga nähakse ette põlevkivi kaevandusmahu piiramine kuni 20 miljoni tonnini aastas. Ülempiiri kehtestamine arengukava kohaselt on vajalik selleks, et vältida looduskeskkonna ülemäärast kahjustumist ja liigset sotsiaalset survet piirkonnale ning tagada põlevkivi kaevandamise jätkusuutlikkus. Kaevandamismahu vähendamine kuni 15 miljoni tonnini aastas seatakse sihiks 2015. aastaks ka koalitsioonilepingus. Olukorras, kus Eesti riik on kaevandamislubasid andnud juba maksimaalse aastase kaevandamismahuga kuni 23,75 miljonit tonni aastas, tuleb seaduse tasandil leida õiguslikud võimalused lubadele märgitud aastamäära vähendamiseks. Nimetatud võimaluste leidmiseks on Riigikogu menetluses paralleelselt käsitletava arengukava eelnõuga maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille põhiseisukohtadega oli teil tänasel istungil juba võimalik tutvuda.
Nüüd lähemalt arutelust komisjonis. Keskkonnakomisjon arutas eelnimetatud arengukava eelnõu oma s.a 8. septembri istungil. Tuleb siinkohal märkida, et arengukava põhiseisukohti on komisjon arutanud ka juba varasemalt, nimelt eelmise aasta suvel kahel korral. 8. septembri istungil andis arengukava eelnõu kohta selgitusi Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep. Komisjonis toimus arutelu aastase kaevandamismahu ülempiiri ning selle järkjärgulise vähendamise üle kuni 15 miljoni tonnini aastas. Kaaluti vajadust fikseerida nimetatud numbrid arengukava eelnõuga paralleelselt menetletavas seaduseelnõus. Lisaks sellele keskenduti põlevkivi arengukava rakendusküsimustele läbi arengukavale lisatud rakendusplaani, millega kavandatakse arengukavaga ettenähtud tegevuste maksumus ja finantseerimise allikad esialgu aastani 2011.
Otsus. Keskkonnakomisjon otsustas häältevahekorraga 9 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut lõpetada Riigikogu otsuse ""Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015" kinnitamine" eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 7. oktoober kell 18.

Ettekandjale on ka küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Tean, et arengukava menetlemisel käisite oma komisjoniga ka Ida-Virumaal. Külastasite kaevandust ja Ida-Virumaa teisi objekte. Toetudes kolleeg Jürgen Ligi küsimusele, kuidas see külaskäik või Virumaal viibimine mõjus sinu Virumaa-nägemusele ja Eesti asjadest arusaamisele?

Aitäh, hea küsija, väga teemasse puutuva küsimuse eest! Käisin isiklikult ka sellel väljasõidul, kuid see olukord, mida seal nägin, see pilt, mida seal nägin, tegi mind ainult targemaks. Sain ka ise kohapeal ära käia.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt sooviksin protokolli huvides ära õiendada ühe ebatäpsuse, et kehtiv kolme erakonna koalitsioonileping ei sisalda põlevkivi tootmismahu vähendamise sihi puhul aastaarvu 2015, vaid see on kusagilt mujalt tulnud. Ja sellega seoses on mul ka küsimus, kui suur selgus keskkonnakomisjoni koosolekul saabus selle koha pealt, kust tekkis põlevkivi kasutamise riiklikku arengukavasse see number 2015, miks mitte 14 või 16?

Aitäh küsimuse eest! Seda komisjonis ei arutatud.

Maret Merisaar, palun!

Kas te arutasite komisjoni koosolekul ka strateegilist keskkonnamõju hinnangut sellele arengukavale?

Aitäh küsimuse eest! Sellel komisjoni koosolekul seda teemat ei arutatud, küll aga, nagu ma mainisin ka oma ettekandes, arutlesime strateegilist keskkonnamõju hindamist kahel kokkusaamisel, mis leidsid aset eelmisel suvel.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Vastates kolleegi küsimusele, teatasite, et Ida-Virumaa reisil saite oluliselt targemaks, ja minu küsimus on: kas see avaldas ka nii teile kui kogu komisjonile olulist mõju selle arengukava arutelul?

Aitäh küsimuse eest! Vastus on väga lihtne: jah.

Austatud Riigikogu, siinkohal on meie istung lõppenud ja ma katkestan otsuse eelnõu 300 arutelu, mis jätkub homsel Riigikogu istungil küsimuste esitamisega. Jõudu teile teie töös fraktsioonides ja komisjonides! Teisipäevane istung on lõppenud. Tänan teid!

Istungi lõpp kell 13.00.