Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu teise töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan kümne Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimise sotsiaalminister Maret Maripuule vedurimeeste töö- ja puhkeaja kohta. Meie poole on pöördunud Eesti Vedurimeeste Ametiühing vedurimeeste töö- ja puhkeaja korraldamisega seotud küsimustega. AS Eesti Raudtee vedurimehed töötavad sihtjaama sõites järjest kuni 12 tundi, sellele järgneb nn pöördepunktis puhkeaeg ning ettevalmistus tagasisõiduks 6–11 tundi, millele järgneb tagasisõit lähtepunkti taas kuni 12 tundi. Nii kujuneb järjest kestva tööperioodi pikkuseks kuni 35 tundi ning keskmine vedurimees teeb aastas ligi 300 ületundi. Seoses sellega on sotsiaalministrile järgmised küsimused. Esiteks: kas vedurimeeste töökorralduse puhul on tegemist töö- ja puhkeaja seaduse rikkumisega? Teiseks: kas Tööinspektsioon on teostanud järelevalvet töö- ja puhkeaja seaduse täitmise üle raudteel? Ja kolmandaks: kui tegemist on nimetatud seaduse rikkumisega, siis mida plaanib ministeerium teha, et seda olukorda lahendada? Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise, Riigikogu juhatus otsustab selle menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Hea Riigikogu! Annan edasi teated. Riigikogu esimees on edastanud viie Riigikogu liikme arupärimise siseminister Jüri Pihlile, kuue Riigikogu liikme arupärimise regionaalminister Siim-Valmar Kiislerile ning viie Riigikogu liikme arupärimise põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.

Austatud Riigikogu! Alustame tänaste päevakorrapunktide arutelu. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame eelnõu 276 hääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Tänan! Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele nõuab eelnõu 276 heakskiitmine Riigikogu koosseisu häälteenamust ning enne lõpphääletust viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole on Vabariigi Valitsuse algatatud Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimusena "Eesti inimarengu aruanne 2007" arutelu. Enne arutelu lubage, head ametikaaslased, teile tutvustada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus põhiseaduskomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra: kõigepealt kuulame ära Eesti Koostöö Kogu nõukogu esimehe akadeemik Ain-Elmar Kaasiku ettekande, mis kestab kuni 5 minutit, ja seejärel Tartu Ülikooli professori Marju Lauristini ettekande, mis kestab kuni 20 minutit. Põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde ettekandeks on aega kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kaks küsimust. Samuti on selle päevakorrapunkti raames ette nähtud läbirääkimised, need kestavad kuni sõnavõttude lõpuni, kuid mitte kauem kui tänase istungi lõpuni.
Austatud Riigikogu! Mul on teile palve, et läbirääkimiste voorus esineksid sõnavõttudega kõigepealt fraktsioonide ja komisjonide esindajad ning pärast seda teised Riigikogu liikmed. Kas kellelgi on selle kohta küsimusi? Ei ole. Ma tänan! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Koostöö Kogu nõukogu esimehe akadeemik Ain-Elmar Kaasiku!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud Eesti Koostöö Kogu harta osalised, daamid ja härrad! Tutvustatav, kommenteeritav Eesti inimarengu aruanne on juba teile enamikule tuttav, seda esitleti enam-vähem täpselt pool aastat tagasi, 17. märtsil. Ta on levinud ligikaudu tuhandes eksemplaris eesti keeles ja kolmesajas eksemplaris inglise keeles. On väga meeldiv, et see materjal on võetud Riigikogus arutlusele, ja Eesti Koostöö Kogu nõukogu nimel avaldan ma lootust, et see muutub traditsiooniks.
Eesti inimarengu aruanne järgib ÜRO inimarengu aruande formaati. ÜRO on seda välja andnud juba 1990. aastast. Teadaolevalt koostab oma inimarengu aruannet vähemalt 150 riiki, mõningatel andmetel aga koguni 177 riiki. Eesti on seda teinud 1995. aastast, alates 2006. aastast koostab seda Eesti Koostöö Kogu. Inimarengu indeksi pingereas oli Eesti 2007. aastal maailma riikide hulgas 44. kohal, mis tähendab, et Eesti on kahtlemata arenenud maade hulgas. Majanduse osaindeksi alusel olime 43. kohal. Me võinuks selles vallas pälvida ka kõrgema koha, kuid meid tõmbab allapoole terviseosa indeks, mis kajastab peamiselt suhteliselt kehvi rahvatervise näitajaid ja lühikest eeldatavat eluiga. Aga seda kommenteerin ma veidi hiljem.
Sellest järelduv sõnum on see, et Eesti areng on olnud rõhutatult ebaühtlane. Meid huvitab loomulikult, milline on Eesti võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Tahes-tahtmata baseeruvad need analüüsid retrospektiivsel statistikal, siin on märgitud aastaid 2005–2006. Kui teha kiire analüüs, siis võime öelda, et oleme 25 riigi tublimate hulgas – majandusvabadus, Interneti kasutajate osakaal, majanduse konkurentsivõime on hea ja ka korruptsiooni tase ei ole kõrge. Eesti on EL riikide nimekirjas keskel – mis siin slaidil on toodud, siin võib olla probleeme, näiteks kas SKT inimese kohta on arvutatud ostuvõime alusel. 19. koht 25-st näitab, et Eesti on keskmik, aga siin on püütud asjadele optimistlikult läheneda.
Võib-olla lühidalt ka palju kommenteerimist leidnud Gini indeksist. See ei ole midagi uut, selle võttis kasutusele Itaalia statistik Corrado Gini juba 1912. aastal ja see kajastab sissetulekute ebavõrdsust. Euroopa riikides on see protsendina väljendatud näitaja sageli piirides 24–36.  Rootsis on see madalaim, praegu 23. Eesti näitaja oli 1984. aastal 24 – me olime kõik võrdselt vaesed. Siirdeperioodil tõusis see 37–38-ni, praegu on veidi alanenud  ja jõudnud  34-ni.
Viimaste hulka oleme sattunud kahjuks inimarengu indeksis üldiselt. Luban endale lühikese kommentaari eeldatava eluea kohta, mis väga olulisel määral kajastab rahvastiku tervist. Meeste keskmine eluiga on Eestis pisut tõusnud, olles praegu 67,36 ehk siis veidi üle 67 aasta, naistel 78,47. Selles osas jääme seitse kuni üheksa aastat stabiilselt arenenud Euroopa riikidest maha. Väga suur on meeste ja naiste eeldatava keskmise eluea vahe, mis Eestis on 11 aastat, üldiselt peavad tervishoiuanalüütikud ja -spetsialistid normiks või aktsepteeritavaks erinevust neli kuni kuus aastat.

Austatud ettekandja! Palun vabandust, et ma segan! Teie aeg on läbi, kas sooviksite lisaaega? Palun, kaks minutit lisaaega!

Probleem on selles, et me sureme liiga vara. Kui arenenud Euroopas moodustab enneaegne suremus, mis statistika järgi on alla 65 eluaasta, 30% üldsuremusest, siis Eestis on see näitaja koguni 55. Suur probleem on see, et rahvatervise aspektist on tekkinud sotsiaalselt haavatavad grupid. Näiteks elab Eestis põhiharidusega mees tervelt 13,5 aastat vähem kui keskmine kõrgharidusega mees ja kõrgharidusega naine elab koguni 19 aastat kauem kui keskmine põhiharidusega mees. Palju on meil räägitud südamehaigustest. Nende puhul on põhiprobleem selles, et need tulevad liiga vara. Näiteks Rootsis Sollentunat  ja Eestis Tartut võrdlev nn Estonia-uuring näitab, et meeste eagrupis 50–55 ületab eestlaste suremus südamehaiguste tagajärjel rootslaste oma viis korda.
Kokku võttes võib öelda, et Eesti arengu spontaanne etapp on üldiselt lõppenud. Edasi viib meid sihipärasem arengu kavandamine, koos pikaajalise sihiseade ja kavandatu tegeliku elluviimisega. Väga oluline on siin strateegia. Inimarengu aruande fookuses on tulevikus Eesti elu kvaliteet. Eesti Koostöö Kogu tänab Eesti inimarengu aruande koostanud meeskonda, kuhu kuulusid peatoimetaja Mati Heidmets, peatükkide toimetaja Raivo Vettik, professor Marju Lauristin, doktor Erik Terk, samuti Eesti Arengufondi, Eesti Tuleviku-uuringute Instituuti, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli. Tänan kuulamast ja kaasa mõtlemast!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Mark Soosaar, palun!

Austatud akadeemik Ain-Elmar Kaasik! Mul on väga kahju, et Riigikogus oli teie ettekandele ette nähtud ainult viis minutit, sest teie informatsioon on väga tõsine ja mõtlemapanev. Ma noppisin siit välja mõtte, et keskmine Eesti inimene oma kehva tervise juures püüab saada head haridust. Mis tuleks teie arvates teha selleks, et Eesti inimesel oleks tulevikus terves kehas terve vaim?

Küllalt palju mängivad rahvatervise juures rolli üldised hoiakud ja väärtushinnangud. Need on kaunis inertsed, nagu ühiskonnateadlased teavad. Eestis on ajaloolistel põhjustel kujunenud nii, et kui kasutatakse ilusat eestikeelset sõna "tervishoid", siis mõeldakse selle all arstiabi. Staažika arstina võin öelda, et arstiabi on kahtlemata oluline, aga üldiselt parandab arstiabi rahvastiku tervist suhteliselt vähem kui eluviisi ja hoiakute kujundamine. Selles osas on Eestis kahtlemata üsna palju teha. Eesti ei ole muust maailmast eraldi, vaid on kogu õhtumaise kultuuriruumi osa. Õhtumaises kultuuriruumis on ka mujal negatiivseid tendentse, õhtumaine noortekultuur on rõhutatult hedonistlik. Paljudel põhjustel, mida te hästi teate, on see osa Eestis koguni rõhutatud ega pruugi erilist optimismi noorte tervise suhtes sisendada. Hoiakuid on vaja muuta. Sellega ma ei taha öelda, et arstiabi tase ei peaks olema hea, ka selles osas on probleeme, millele on vaja tähelepanu pöörata. Ma julgen öelda, et teadaolevad andmed lubavad prognoosida, et meil võib olla 2025. aastaks – aga see on ju varsti – puudu umbes 500 arsti.

Jüri Tamm, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kindlasti tuleb tunnustada seda tööd, mis on aruande koostamisel tehtud. Võib arvata, et kogu Eestis olemas olev teadmiste potentsiaal oli töösse kaasatud. Aga Mark Soosaare küsimuse jätkuks ma tahaksin teie arvamust teada selles osas, kuidas edaspidi kaasata nende eesmärkide elluviimiseks ühiskonnagruppe ja indiviide? Missugune on teie ettekujutus? Teadaolevalt Eestis suudetakse päris hästi arenguplaane ja -kavasid, samuti aruandeid koostada, aga nendele järgnevad sammud on rasked tulema.

See on küllalt oluline küsimus, aga ühetähenduslikku vastust sellele ei ole. Kogu koostöö, mis sai alguse ühiskondlikku leppe memorandumist, mis kirjutati alla 2003. aastal kolmeks aastaks, on olnud sellele suunatud. 2007. aastal moodustatud Eesti Koostöö Kogu võttis selle aasta algul vastu harta kolmeks aastaks, mis näeb ette kõikide nende teemadega tegelemist: haridus, rahvastevahelised suhted, majandus ja tööjõud, rahvastik ja rahvatervis. Eesti Koostöö Kogu ei arva ega looda, et ta lahendab kõik need probleemid. Nendega tegeldakse mujal. Rahvastiku ja rahvatervise probleemidega tegeleb Sotsiaalministeerium, näiteks on valminud rahvatervise arengukava aastaiks 2008–2020, üsna ambitsioonikate eesmärkidega. Kõikide eesmärkide saavutamiseks on vaja ühendada esindusdemokraatia, keda teie, lugupeetavad Riigikogu liikmed, esindate, ja osalusdemokraatia. Ja Eesti Koostöö Kogu näeb oma missiooni osalusdemokraatia arendamises.
Eesti Koostöö Kogu kontseptuaalne hoiak erineb tolle 2003. aastal allakirjutatud kokkuleppe hoiakust selles mõttes, et esialgu peeti silmas nn Iiri mudelit, mille puhul olid kaasatud ka erakonnad, poliitikud. Praegu me näeme oma tegevust peamiselt ikkagi ja ainuüksi valitsusväliste organisatsioonide kaasamises, aga ka partnerlust esindusdemokraatia institutsioonidega. Meie harta statuudis on ette nähtud harta partnerite koja moodustamine ja ilmselt see võimaldab läbirääkimisi, võimaldab tegevust konkretiseerida.
Kindlasti on väga oluline osa meedial – kas meedia võimendab ühepäevaliblikate elupõhimõtteid või püüab suunata ühiskonna hoiakuid stabiilse arengu suunas. Kindlasti on see väga oluline ja järelikult on koostöö meediaga määrav. Ma julgeksin öelda, et ajalooliselt on osalusdemokraatia osa Eesti riigi arengus olnud väga suur või koguni määrav. Tuletame meelde näiteks 19. sajandi lõpukümnendeid, rahvusliku ärkamise perioodi – see oli ju täielikult rahvaalgatus. Vaatamata sellele, et suur osa maast oli rüütlimõisate omanike käes, talusid osteti, ja et tsaarivalitsuse administratsioon tegeles oma probleemide, sh venestamisega, kujunes valdades välja omavalitsuse süsteem, mis sai aluseks Eesti riigi loomisel.
Sama asi, võib-olla järgmine etapp, oli Eesti riigi taastamine. Meenutame loomeliitude pleenumit ja kõike sellega seonduvat. Ilmselt on praegu aeg, kus need jõud tuleb uuesti ühendada. Aeg on selleks küps. Ilmselt on meil inimesi, kes oleksid valmis osalema ja kes suudaksid osaleda nendes tähtsates protsessides, tõrjunud veidi kõrvale ühepäevaliblikatest Interneti-kommentaatorite ja teiste hoiakud, mis ei ole alati kõige õigemad ja kõige kaugemate sihtidega seatud.
Eesti Koostöö Kogu ei sea oma ülesandeks sekkuda jooksvatesse päevapoliitika küsimustesse. Sellega me ammendaksime oma mitte kuigi suure ressursi. Me püüame seada veidi kaugemaid sihte, millest professor Marju Lauristin räägib pikemalt. Te kuulete, et meil on sihid seatud. Järgmine Eesti inimarengu aruanne peaks olema prospektiivse suunitlusega, suunatud väga selgelt elukvaliteedi küsimustele ja aitama vastavaid teemasid, nende arengut konkretiseerida. Kahtlemata on olemas ka positiivsed suundumused. Kõik ei ole kaugeltki läbinisti negatiivne, aga probleeme tuleb teadvustada.

Rein Ratas, palun!

Austatud ettekandja! Kellel on teie hinnangul juhtiv roll täisväärtusliku elu pikendamisel, oma tervise hoidmisel, ja seda ka oma järglaste tervist silmas pidades: kas inimesel endal või riigil? Olen rääkinud.

Aitäh! Maailma Terviseorganisatsioon jagab eksperdihinnanguna vastutuse niimoodi, et 20% on keskmisele inimesele looduse poolt kaasa antud – see on geneetiline taust, mis mõnel parem, mõnel halvem –, 20% määrab keskkond – nii füüsiline kui vaimne –, umbes 50% eluviis ja hoiakud ning 10% arstiabi. Järelikult inimese oma osa on väga suur.
Siin on aga üks väga oluline probleem. Ma ütleks, et see on nii Eesti tervishoiupoliitiline kui ka üldpoliitiline probleem ja see on pigem teie lahendada kui arstiabi ja tervishoidu korraldavate inimeste asi. Individuaalne vastutus on olemas ja keegi ei eita seda. Ingliskeelses erialakirjanduses kasutatakse vahel mõistet victim blaming, mis tähendab ohvri süüdistamine. Ja väga liberaalsest vaatepunktist see vaade kipub domineerima. Ainult et ühiskonna ja riigi roll on ülisuur: see on keskkonna ja hoiakute kujundamine. Seda tehakse mitut moodi, tabude ja keeldudega. Inimühiskonna ajalugu on siiski tabude ja keeldude ajalugu. Tahame või ei taha, need on olemas ja peavad olema. Neid tuleb kujundada mitmesuguste regulatsioonidega ja muidugi ka väärtushinnangute kujundamisega. Näiteks eliidi eeskuju on paljudes maades sageli määrav, eriti tervisesse puutuvate hoiakute puhul. Kui aga noore inimese eeskujuks on keegi, keda nimetatakse peoloomaks? Ma ei jutlusta siin mingist ülipuritaanlikust hoiakust, aga tuleb tunnistada, et paljud noorte inimeste üritused on korraldatud väga liberaalses õhkkonnas. Kõik ei ela seda valutult üle ja toimub teatud looduslik valik, mida me ei saa endale meie suhteliselt väikese rahvaarvu juures lihtsalt lubada. Iga inimene on meile oluline.
Euroopa probleem on depopulatsioon ja kui üks etnos kaotab aastas ühe protsendi oma rahvastikust – nii kaugele ei ole keegi küll veel jõudnud –, siis sureb kiirelt välja nii suur kui väike rahvas. Ainult et suuremal on märksa suurem puhverdamisvõime rahvaarvu vähenemise puhul. Probleem on veel muidugi rahvastiku kvaliteet. Ma mõtlen neid inimesi, kes elavad sotsiaalmajades, hooldekodudes, eriti neid noori, kes langevad välja põhikoolist. Nii et probleeme on siin hulk ja need on kõik omavahel seotud.

Marek Strandberg, palun!

Aitäh, hea ettekandja, meeldiva sissejuhatuse eest! Minu küsimus on selline: kas tulevikus me võiksime loota, et needsamad inimarengu aruanded sisaldavad rohkem põhjuse-tagajärje seoseid? Mõtlen eriti seoseid, mis puudutavad teie mainitud viiendiku ehk keskkonnaseisundi mõju inimese tervisele, sh inimese vahetu elukeskkonna mõju tema tervisele. Hoiakuid on siit saalist ja poliitikaid tehes keerulisem muuta kui kehtestada näiteks reegleid, milliste kemikaalidega me tohime kokku puutuda.

Kahtlemata on see valdkond, mida tuleb arvestada. Väline keskkond on eriti ekstreemne tootmisprotsessides. Sanitaarnormid on ju üldiselt Euroopas olemas. Paljud teist mäletavad Nõukogude-aegseid sanepidjaamu, kes näiliselt jälgisid kõike, aga nende võimalused olid äärmiselt piiratud – pigem käis organoleptiline hindamine. Tänapäeval on see omaette inseneriteadus ja kui seda rakendatakse tootmisprotsessis, siis see ka toimib. Küsimus on muidugi märksa laiem. Nagu ma põgusalt juba mainisin: väga oluline on mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne keskkond. Ja kahtlemata tuleb seda arvestada.

Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et tervishoiukulutused ja eluea pikenemine ei ole otseses sõltuvuses. Vaadates neid tabeleid, tundub, et see nii tõepoolest ei ole. Eestis on tervishoiukulutused ligi poole väiksemad kui Ungaris, aga keskmine eluiga on ikka sama. Järelikult on küsimus, nagu te ka märkisite, hoiakute kujundamises, ühiskondlikus suhtumises. Siin me näeme Eestis aga sageli tagurpidikäiku – alates alkoholi ja narkootikumide tarbimisest –, ja neid hoiakuid muuta on väga keeruline ja pikaajaline. Ometi on teatud võimalused olemas. Nagu te ka ise märkisite, on tabud ja keelud. Minu küsimus ongi: missugused võiksid olla optimaalsed tervishoiukulutused ja missugused põhimõttelised seadusandlikud sammud, mis me peaksime tegema, et õigele teele siirduda?

Kui võtta ainult arstiabivõrk Eestis, s.o haiglad ja peremeditsiin, siis see töötab praegu majanduslikult ülimalt efektiivselt, aga suutlikkuse piiril. Hästi on teada need protsendid SKT-st, mida riigid eraldavad inimeste tervise jaoks. Eestis on see napilt üle 5%, Euroopas sageli 9% ümber. Aga lõpuks taandub kõik ikka sellele, kui suur summa on olemas ühe konkreetse inimese – on ta siis kodanik või muidu resident – tervishoiuks ja arstiabiks.
Ma tegin mõni aasta tagasi ühe arvutuse, kuigi ma pean end diletandist analüütikuks – minu taust on ikkagi kliiniline meditsiin. Eesti ja Rootsi võrdlus annab erinevuse 6,7 korda ühe inimese jaoks. Kui me arvestame ostujõu pariteeti, siis on erinevus vähemalt 4 korda.
Ja me oleme kõvasti kokku hoidnud. Me ostame ju sisse kõik maailmaturu hindadega. Ravimid, seadmed – kõik tuleb maailmaturu hindadega. Kokkuhoid on toimunud peamiselt varasematelt investeeringutelt – näiteks haiglahoonetelt. Aga need on sageli amortiseerunud, nende käigushoidmine on kallis jne. Veel on kokkuhoid toimunud personalikulude arvel. Tagajärg on teile hästi teada. Küsimus ei ole ainult arstide arvus, küsimus on hooldus- ja õenduspersonalis, selle kvaliteedis. Kehvi inimesi ei pane paremini tööle suurema palga maksmisega. Suurema palga maksmisega saab tõenäoliselt palgata paremaid inimesi. Aga see on kõik pikaajaline protsess.
Ma tahan öelda, et igal juhul on vaja kulutusi suurendada. Kuigi jah, küsija mainis õigesti, et tervishoiukulutused ei ole otseses seoses rahvatervise näitajatega. Ainult et kui seda teed minna, siis me oleme üsna küünilised. Et me otsustame: on olemas terve rida haigusi, mis võivad olla ravitavad, aga nende ravi on kallis, kui see tagab ülejäänud elule hea kvaliteedi. Kui me lihtsalt loobume, hoiame küüniliselt selle arvel kokku, siis meie rahvastiku tervise näitajad ei pruugi nii drastiliselt alaneda.
Kui küsida optimaalset arvu, siis seda on väga raske öelda, aga ma olen midagi välja pakkunud. Kui keegi tunneb huvi, siis juhin tähelepanu ühele artiklile. See on küll ajakirjas Eesti Arst, aga kirjutatud nii, et see on kõigile mõistetav. Tegu on möödunud aasta numbriga kaks. Pakkusin seal välja algoritmi, et me peaksime suutma suurendada kulutused tervishoiule ja arstiabile lähitulevikus vähemalt kahekordseks. Siis me tagaksime, et meil oleks meditsiinis edaspidi piisava kvaliteediga inimesi. Kuigi siin on veel probleeme. Ma usun, et Eesti Koostöö Kogu näeb rahvatervise probleemiga seonduva uurimist oma tuleva aasta tegevuskavas. Praegu ma räägin siin natukene n-ö retrospektiivis, aga ilmselt on vaja väga hästi silmas pidada kõiki neid arenguid ja suurendada seda osa sisemajanduse kogutoodangust, mis on mõeldud rahva tervisele. Ma tean, et see jutt on väga keeruline ja raskelt mõistetav praeguse eelarve kujundamise ajal, aga selline meie olukord praegu on.

Jaak Aab, palun!

Auväärt ettekandja! Ühinen kõigega, mis te tunnustatud spetsialistina tervishoiu kohta ütlesite. Nagu te ettekandes rõhutasite, on väga oluline kujundada just noorte hoiakuid ja suhtumisi. Te rõhutasite ka seda, et ühiskonna ja riigi roll on rahvatervise valdkonnas väga suur. Kas te oskate spetsialistina nimetada rahvatervise kõige valusamaid probleeme, mida riigi valitsemisel võiks kiiremini üritada lahendada? Mida selleks peaks tegema? Rahast juba juttu oli, aga võib-olla ka sisust.

Ma arvan, et kõige olulisem on noorte inimeste tervis, mille suhtes on põhjust olla murelik. Näiteks kaitseväekõlblikkust hindavate komisjonide andmetel on 51% kutsealustest teenistuseks kõlbmatud või ainult osaliselt kõlblikud, 7% katkestab teenistuse kaitseväes enne tähtaega. Tähendab, noorte meeste puhul ei ole hinnatud mitte hea füüsiline vorm ja tervis, vaid mingid muud tegurid. Ja mitte ainult Eesti noorte hulgas, vaid kõikides eagruppides mängivad oma rolli mitmesugused kahjustavad tegurid, näiteks ikkagi seesama suitsetamine.
Läänemaises kultuuriruumis on kujunenud tendents, et mida haritum on inimene ja mida kõrgemal astmel ta ühiskondlikus mõttes on, seda rohkem pöörab ta tähelepanu oma tervislikule eluviisile. Eestis on see märgatav – ma ütlen seda hinnanguliselt, aga läheks natuke pikaks seletada, mille alusel see hinnang kujunenud on – noorte naiste hulgas. Noorte meeste hulgas on liiga palju seda macho-kultust, vastavat hoiakut. Seda peab katsuma muuta.
Kahtlemata on probleem number üks alkohol. Eesti Konjunktuuriinstituudi andmetel juuakse meil ümberarvestatult ära 13,6 liitrit piiritust aastas. Maailma Terviseorganisatsiooni n-ö aktsepteeritav norm on umbes 8 liitrit. Meie põhjamaised joomisharjumused aga on, nagu teada, paljudel napsitada reede õhtust esmaspäeva õhtuni. See on äärmiselt kahjulik. Eesti narkoloogid arvestavad, et meil võib olla alkoholisõltlasi kuni 15% elanikkonnast, mis on üle 200 000 inimese. Me kuuleme iga päev autojuhtidest ja bussijuhtidest, kes on purjuspäi avarii teinud.
Kui me võrdleme end teiste riikidega – jah, prantslastel on ka see näitaja suur, aga joomiskultuur on hoopis teine. Ent nendel on ka palju maksatsirroosi. Aga võtame põhjamaad, näiteks ikkagi Soome. Sealsed arvud on kasvanud, ent need on praegu veidi alla 10 liitri. Arvestatakse, et kui ühiskonnas jõutakse üle 10 liitri, siis tekivad väga suured muutused. See ei tähenda, et oleks tegemist sotsiaalse degradatsiooniga, lausa alkohoolikutega, aga väärtushinnangud, hoiakud on teistsugused. See on probleem, millele oleks pidanud juba ammu märksa rohkem tähelepanu pöörama. Loodan, et see protsess ei ole pöördumatu.

Villu Reiljan, palun!

Hea ettekandja! Te tõite ühe iseloomuliku joonena välja, et Eesti areng on olnud rõhutatult ebaühtlane. Sellega tuleb ilmselt nõustuda. Me oleme küll eesmärgiks seadnud saada selliseks nagu Põhjamaad, kus on partnerlusele üles ehitatud ühiskond, kuid ilmselt oleme sellest kaugel. Minu küsimus on selline: kas te peate võimalikuks, et üliõhukese riigi tingimustes on võimalik arengu ebaühtlust oluliselt vähendada ja sidusat ühiskonda ehitada?

Härra Reiljan! See on muidugi poliitiline küsimus ja veidi provotseeriv minu jaoks, kes ma ei kuulu ühtegi erakonda. Aga kodanikuna ütlen ma, et liiga õhuke riik on tekitanud suure hulga probleeme. Arstina toon näiteks traumatismi Eestis. Meil sureb traumade tagajärjel – statistika haarab selle alla ka tuleõnnetused, uppumised ja muu sellise – umbes 2000 inimest aastas. Mõni aasta tagasi tehti analüüs, mis põhines Rootsi ja Eesti andmete võrdlusel. See näitas, et kui me saaks nõiaväel lõpetada meeste suremise traumade tagajärjel, siis pikeneks Eesti mehe eeldatav keskmine eluiga kuue aasta võrra. Siin kahtlemata aitaksid veidi tugevamad riiklikud meetmed. Millised on valikud, see on poliitikute küsimus. Arstina olen ma kahtlemata selle poolt.
Võib-olla veel viimane näide. Me räägime elukvaliteedi puhul ikkagi sellest sisemajanduse kogutoodangust ja me oleme seda ehk liiga palju rõhutanud. Samas näitavad andmed muu maailma kohta, et mitte ainuüksi see ei loe. Euroopa suurim sisemajanduse kogutoodang per capita on Luksemburgis, aga inimarengu indeksis on ta kolm kohta allpool. Iirimaa, kes on sisemajanduse kogutoodangu poolest neljandal kohal, on võitnud kolm punkti ja tõusnud indeksis esikohale. Ka Soome on võitnud kaheksa punkti võrreldes oma sisemajanduse kogutoodangu näitajaga. Nii et kahtlemata see on oluline näitaja, aga mitte ainus. Neid kõiki küsimusi peab vaatama kompleksselt.

Marika Tuus, palun!

Austatud ettekandja! See on siiski väga tõsine fakt, et meie reitingut tirib alla just rahva kehv tervis ja lühike eluiga, kuid kindlasti mõjutab seda ka meie tervishoiusüsteem. Patsiendid peavad arstiabi kättesaadavust kehvaks ja meie rahalist omaosalust väga suureks. See on ka järjest aasta-aastalt kasvanud. Milliseks teie, härra Kaasik, peate arstiabi kättesaadavust? Kas teie arvates on õige, et pisut üle kümne aasta tagasi vähendati Tartu Ülikoolis arstitudengite vastuvõttu pea poole võrra?

Aitäh! Ma saan öelda ainult oma hinnangu. Küsimust ei ole piisavalt uuritud ja mina ei ole sellega otseselt tegelnud. Ma ei ole tegelnud arstiabi korraldusega, kuigi olen süsteemis töötanud. Ilmselt on õigus nendel, kes ütlevad, et arstiabi kättesaadavus, mis kajastub järjekordades, ooteaegades ja muus taolises, on suurem probleem, kui see oli Nõukogude perioodil. Aga ma olen isiklikult kategooriliselt vastu sellele Nõukogude aja nostalgiale, kui osa inimesi, eriti minuealised, arvavad, et siis oli hästi, sai arsti juurde ja sai kõiki protseduure. Olles töötanud üsna keerulisel erialal, neuroloogias ja neurokirurgias, tean ma hästi, kui suured probleemid olid efektiivsete ravimite ja meditsiiniseadmete saamisega, kui ebaühtlane see oli. Osalt see süsteem lihtsalt pettis inimesi. Näiteks ma ei eita sanatooriume ja tänapäeva spaasid, aga tahes või tahtmata siiski kõik, mida tehakse spaades ja mida tehti omaaegsetes sanatooriumides, sobib tervise edendamise ja taastusprogrammides, haiguste ravisse ei sobi. Tekitati sageli selline illusioon, et inimestega tegeldakse, aga see oli illusoorne.
Samas, proua Tuus, kahtlemata on tõsiseid probleeme. Arstiteaduskonna vastuvõtu vähendamine oli viga ja arstiteaduskond, samuti sellega tegelevad inimesed, ma mõtlen Arstide Liitu, olid sellele vastu. Arstiteaduse üliõpilaste arvu vahepealne drastiline vähendamine annab end tunda veel pikka aega. See oli viga ja see on üks põhjusi, miks meil ei ole piisavalt arste. Euroopas arvestatakse, et iga 1000 inimese kohta peaks olema vähemalt  kolm arsti ja kaheksa kuni kümme õde. Eestis on väga suur osakaal naissoost arstidel ja teatavasti fertiilses eas naised jäävad oma professionaalsest tegevusest objektiivsetel põhjustel lühemaks või pikemaks ajaks eemale. Vähemalt peaks enamik nendest jääma. Seda arvestades peaks meil olema 3,28 arsti 1000 inimese kohta. Meil on juba praegu vähem.
On veel teisi probleeme, mille üle tasuks mõelda. Juhin tähelepanu ühele väga põhimõttelisele probleemile. Euroopa maades on kombeks solidaarsusel põhinev ravikindlustussüsteem ja see on avalik-õiguslik. Samas kogu arstiabi andmise süsteem on eraõiguslik. Vahel räägitakse, et arst teeb riigihaiglas tööd ja pärast seda teeb eratööd. Pole olemas riigihaiglat. Kindlasti te teate, et isegi nii traditsiooniliselt eraalgatusel põhineva arstiabiga riigis, nagu seda on Ameerika Ühendriigid, on riigihaiglad olemas. Väga sageli on need teatud mõttes spetsialiseeritud, need ei allu föderaalvõimule, vaid kuuluvad  pigem osariikidele. Mõned on heategevuslikud. Aga USA-s on olemas riiklik süsteem. Meil ei ole seda üldse olemas, absoluutselt mitte. Selle tagajärjel on perearstid kas füüsilisest isikust ettevõtjad või ühinenud mitmesugustesse ühendustesse. Soomes ja Rootsis on esimese liini arstid munitsipaalametnikud, neil ei ole muret oma igapäevaste küsimuste pärast, millele meie arstid kulutavad arvestuslikult umbes 30% oma tegevusajast.
On ka teisi probleeme, mis praeguses juriidilises situatsioonis motiveerivad arste – ja mitte ainult perearste, ma ei taha neid süüdistada, enamik neist on tublid – ja ka haiglaid teenima. Arved haigekassaga jne. Haigekassasüsteem töötab hästi ja ma arvan, et põhilised reformid, mis on tehtud, on õigesti tehtud. Ma ei ole üldse kriitiline selle rootslaste master plan'i suhtes, pigem on siin jäänud üht-teist pooleli.
Aga kui minna, nagu ka Marika Tuus tegi, tavalise inimese tasandile, siis inimesed märkavad, jah, probleeme. Kuigi arstiabi oli, on ja jääb ka tulevikus üheks osaks kultuurist – ma ei mõtle kauneid kunste, vaid antropoloogilises mõttes elamist. Võtame kas või selle näite, et meie inimesed ei usaldanud hästi üldarste ja mõned ei usalda siiani, tahavad minna iga pisikese asjaga eriarsti juurde. Olen ise töötanud eriarstina, neuroloogina ja neurokirurgina. Juba aastakümneid tagasi rääkisin ma arstide täienduskursustel, et neuroloogide arv Suurbritannias, Soomes ja Eestis oli ligilähedaselt võrdne, lähenes 200-le. See tähendab, et Suurbritannias ei ole neuroloog kunagi esimese liini arst, vaid ainult konsultant. Ja need üldpraktiseerivad arstid tulevad väga hästi toime kõikide asjadega. See on niisugune sotsiaalkultuuriline inerts, mis meil valitseb. Ma ei süüdista inimesi sellepärast ja arvan, et suhtumise muutumine võtab aega.
Üldiselt on reformid olnud õige suunaga, ainult et siin on mõningad juriidilised aspektid. Olen üsna sügavalt veendunud, et erinevus avalik-õigusliku kindlustussüsteemi ja eraõigusliku arstiabi andmise süsteemi vahel ei ole kõige õnnestunum. Kõige muu hulgas ei taga see kuigi hästi kvaliteedi kontrolli. Arstiabist rääkides pööravad nii poliitikud kui ka muud inimesed põhitähelepanu kättesaadavusele, kvaliteet aga on vahest olulisem. Kättesaadavusega võib mõnikord oodata, aga kvaliteet on tähtis. Ma julgen isegi öelda, et meie haiglate nõukogud, eriti suurhaiglates, on täiesti pädevad hindama haiglate majandustegevust, aga ei ole pädevad hindama haiglate ravitegevust. Ja ma näen siin tervet rida probleeme.

Kalle Laanet, palun!

Hea ettekandja! Kõigepealt tänan väga sisuka ettekande ja põhjalike vastuste eest! Te rõhutasite oma ettekandes just nimelt ühiskonna väärtushinnanguid. Kas te oskate öelda näiteks kolm kiiret asja, mis me igaüks saaksime teha, et muuta ühiskonna väärtushinnanguid, ja seda täna kohe?

Tähendab, kõne all on tervis kui väärtus, selle tunnustamine, rõhutamine, isiklik eeskuju tervisliku eluviisiga. Üldiselt inimesed ei ole süüdi oma haiguses, aga on teatud erandid. Ütleksin siiski, et ma väldiks seda victim blaming'ut, see on ühiskonna kujundamise probleem. Samas tuleb arvestada, et iga inimese tervis, muidugi sõltuvalt east, põetud haigustest, involutsioonist ja muust, on siiski edendatav. Seda saab teha.
Mis puutub arstiabisse, siis on väga oluline usalduslik suhtumine. See on kahepoolne. Ma ei arva, et meil siin midagi käest ära on, aga tänapäeval on ju eetika muutuv nähtus. Kui varem domineeris arstiabi andmises nn paternalistlik süsteem (pater – 'isa' ladina keeles), kus arst otsustas inimese eest, siis tänapäeval on olemas nn klientaalse suhte apologeedid. Olen nõus: inimest peab informeerima, mõnikord küsima tema valikuid, ainult et kogu see tegevus on olulisel määral piiratud. Minul õnneks ei ole – nüüd peaks kolm korda üle õla sülitama – erilist vajadust arstiabi järele olnud, aga kui oleks vaja, ma siiski usaldaksin kolleegi ja ma hea meelega ei laseks end seada valikute ette. Võivad olla muidugi teatud erandid, näiteks vähihaigel tsütostaatiliste ravimite puhul, mille puhul inimene peaks teadma, kui palju see ravim tõenäoliselt pikendab ta ülejäänud elu ja kui palju see samal ajal halvendab ta elukvaliteeti. Tsütostaatilistel ravimitel on kõrvaltoimed: juuksed lähevad ära, iiveldus, oksendamine ja muud säärased asjad. Need on kokkuleppimise küsimused.
Aga ma julgen öelda oma kogemuste põhjal järgmist. Omal ajal ma töötasin kokku umbes poolteist aastat Rootsis, tõsi küll, rohkem teadustööl, aga olen näinud ka praktilist meditsiini Soomes üsna palju, samuti Ameerika Ühendriikides. Meie kiirelt muutuvas ühiskonnas on võib-olla natuke liiga palju üldse aprioorset usaldamatust, seda ka kõikides muudes valdkondades.

Heimar Lenk, palun!

Hea esineja! Aitäh huvitava ettekande eest! Ma tahan küsida niisugust asja. Te ütlesite umbes nii, et inimarengu veduriks või eestvedajaks peaks olema vaimueliit, kes näitab üldsusele eeskuju. Ma saan aru, et uuringuid pole tehtud, aga kas teile kui akadeemikule ei tundu, et viimastel aastatel Eesti vaimueliit, kaasa arvatud akadeemiline seltskond, on massikultuuri eest taganenud ja tõmbunud tagatubadesse või kööki, kus ta pigem omavahel neid asju arutab? Avalikkuses nii väga akadeemilise seltskonna sõna kuulda ei ole.

Kahtlemata olen teiega osaliselt nõus ja te osaliselt vastasite oma küsimusele ise. Ma ei arva, et Eesti Koostöö Kogu on mingi tarkade klubi, kes suudab kõik asjad lahendada, aga Eesti Koostöö Koguga ja selle hartaga on praegu liitunud üle 60 mitmesuguse valitsusvälise organisatsiooni. Ja see on väga suur potentsiaal. See vahest aktiveerib ka neid inimesi. Meil on kavas juba väga konkreetsed ettevõtmised: 1. oktoobril näiteks harta haridusfoorum. Nagu statuut ette näeb, on Eesti Koostöö Kogu väljunditeks just seesama täna arutatav inimarengu aruanne ja harta ettepanekud. Haridusfoorumil kujuneb tõenäoliselt harta ettepanek ka hariduse suhtes, selles osas töö käib. Nii et Eesti Koostöö Kogu ei looda, et haritlaskonna ja üldse kogu ühiskonna maksimaalne osavõtt nendest protsessidest kuidagi iseenesest tekib, aga ta püüab seda koondada just osalusdemokraatia arendamise teel.
Kuid üldiselt on teil õigus, häält võiks olla rohkem kuulda. Aga ma viitasin eespool – võib-olla õigustamatult, sest siin ma räägin juba kodanikuna –, et meedia, ajakirjandus on juba papa Jannsenist saadik eesti rahvast harinud ja suunanud. Ilmselt siin on meil väljund olemas, see on teema teile mõtlemiseks. Eestis on olemas avalik-õiguslik elektrooniline meedia, mis töötab võimaluste piirides, aga üsna hästi. Ei ole aga avalik-õiguslikku trükimeediat, see on täielikult eraomanduses. Kui palju siin reguleerida saab, mina täpselt ei tea – see on, ma arvan, teie probleem.

Kaia Iva, palun!

Austatud ettekandja! Täna me oleme jälle sunnitud rääkima Eesti inimese lühikesest elueast. Siin on viidatud ka ühele olulisele põhjusele: alkoholi liigtarbimisele. Samas on maailmas läbi viidud usaldusväärseid uuringuid, milliste piirangutega oleks võimalik seda probleemi lahendada. Kuidas te hindate, kas Eesti ühiskonnas on olemas valmisolek rakendada neid uuringupõhiseid piiranguid, mille tulemus on maksimaalne, kuid negatiivsed kõrvalmõjud vähimad? Milline on valmisolek neid piiranguid aktsepteerida ja anda osa sellisest üksikisiku või ettevõtluse absoluutsest vabadusest ära?

Ma ei tea täpselt. Populaarne väide, mida Eestis tavaliselt kuuleb, on see, et piirangud pole midagi andnud ja kõik katsed kehtestada kuiva seadust on lõppenud täieliku fiaskoga. Ma ütleksin, et see on pooltõde või poolvale. Ameerika Ühendriikide omaaegne keeluseadus tõi kaasa muidugi salapiirituse ja kõige selle, mis toimus Chicagos, aga tänapäevani on osa osariike kuivad või poolkuivad. Ja üsna palju kuivi omavalitsusi on Ameerikas olemas. Julgen öelda – vähemalt ameeriklased ise väidavad seda –, et see kujundas väga palju hoiakuid ühiskonnas ja selle tulemused on siiani olemas. Muidugi on teised tegurid, mida pakutakse asemele. Võtame või Soome piirangud, mille peale Virumaa piiritusekuningad rikkaks said – kõik me teame neid lugusid. Jällegi on mängus hoiakute kujundamine. Soome kehtestas riigimonopoli, Alko funktsioneerib siiani, Rootsi Systembolaget ka, piiratud kellaajad. Aga kõik me teame, millised on reaktsioonid. Kauplejate lobi on ilmselt võimas, me oleme seda näinud katsete ajal seada piiranguid. Mina täpselt ei tea, kuidas sellega lood on, aga ma arvan, et riik ja omavalitsused peaksid valdkonnaga tegelema. Nagu ma enne ütlesin: ma loodan, et sellega ei ole hiljaks jäädud.

Tarmo Mänd, palun!

Väga austatud akadeemik! Eesti Koostöö Kogu tegevus on väga tänuväärne. Meie rahvuse püsimajäämise küsimus vajab poliitiliste jõudude kokkulepet, mis eeldab, et selle arvel ei tehta päevapoliitikat, ei kasutata neid abinõusid ainult valimiste ajal loosungitel, vaid lepitakse konkreetselt kokku meetmetes, mis vajavad ühist lahendust. Loomulikult puudutab see raha – eeskujuks on NATO nõutav 2%, mille me oleme üsna edukalt täitnud. President Arnold Rüütel omal ajal ühiskondliku leppe protsessi algatades seda eesmärki taotleski. See võiks olla ka tänase istungjärgu lõppeesmärk, et sellele lähemale astuda ja lõpuks see ka saavutada. Minu küsimus teile on: kas te näete meie ühiskonnas võimalusi ja valmisolekut sellise poliitilise kokkuleppe saavutamiseks?

Vastus on jah, kuigi teatud reservatsioonidega. Aga vastus on jah. Kui see vastus oleks ei, siis ma siin teie ees ei seisaks.

Jürgen Ligi, palun!

Austatud akadeemik! Meil on tervise valdkonnas paratamatult ikka kaks äärmust. Ühel pool on inimene ise, võimalus kiireteks muutusteks. Seda poolt esindate teie pühendunud tervisesportlasena, õige mitu Riigikogu liiget, kes on suve jooksul kümmekond kilo vähemalt kaalus kaotanud. Samas on meil ka hästi lodevaks muutunud noorsugu. Teiselt poolt meditsiin, riik, väga aeglased muutused, paratamatult suur inerts. Suurem osa sõnumist avalikus ruumis kipub olema suunatud sellele aeglasele ja inertsele poolele. Kas te ei arva, et see kipub tapma sõnumit sellele kiiresti muutuvale poolele?

Jah, ma olen selle hinnanguga nõus. Aga ma ei oska siia midagi lisada.

Margus Lepik, palun!

Hea ettekandja! Paljud Eesti võimalikest arengustrateegiatest rääkijad rõhutavad ka halduskorralduse muutmise vajadust. Teie aruanne sellele erilist tähelepanu ei pööra, kuigi rõhutasite, et Eesti areng on olnud ebaühtlane. Kas te ei pidanud seda vajalikuks? Ja kas uus koostatav aruanne peatub ka halduskorralduse teemal?

Ma saan aru, et küsimus puudutab haldusreformi. Eesti Koostöö Kogu ja inimarengu aruanne on seni selle probleemiga väga kaudselt kokku puutunud ja mulle antud aja piirides ma seda ei maininud. Julgen sellelgi teemal arvamust avaldada ainult kodanikuna. Nüüd, emeriteerununa ja töötades Teaduste Akadeemias, nähes ühiskonna probleeme natuke laiemalt, olen ma veendunud, et haldusreform on vajalik. Küllap enamik teist teab, miks seda ei ole rakendatud. Ma ütleksin siiski nii palju veel, kui tohib, et sageli räägitakse ajalooliselt väljakujunenud piiridest, aga unustatakse ära, meil on praegu 15 maakonda, Pätsi ajal oli 12 ja Petserimaa oli ka maakond ja rääkimata sellest, et 70% inimesi elas maal. Inimesi ei jätku, potentsiaali ei jätku – see on põhiline asi. Meie küsimus ei ole alati ainult raha puudus, kaugeltki mitte! Sageli on see inimeste ja ka mõistuse puudus. Seda on vaja kontsentreerida!

Arvo Sarapuu, palun!

Lugupeetud ettekandja! Aitäh huvitava ettekande eest! Tahaksin teada saada teie arvamust ühiskonnas praeguseks kujunenud tõsise vastuolu kohta. See vastuolu puudutab riigijuhte, poliitikuid ja teadlasi. Ühelt poolt on Riigikogu valimiste ajal võimule tuldud ja saadud rahvalt väga selge mandaat tulumaksumäära alandamiseks, teiselt poolt tehakse ponnistusi pensionide kahekordistamiseks. See ei lähe kuidagi kokku nende visioonidega, mis teadlastest visionäärid on loonud selleks, et oleks elujõuline jätkusuutlik Eesti. Kuidas teie näete seda vastuolu ületamist ja kas te seda vastuolu üldse näete?

Ma võin vastata jällegi pigem kodanikuna. Loomulikult ma näen vastuolu. Nii palju, kui mina nendest asjadest aru saan, tuleneb see, millega valitsus praegu tegeleb, just sellest, et teadlaste – ma mõtlen siin finantsiste, majandusinimesi – prognoose ei pandud tähele. Eelarve laekumine tulevaks aastaks ilmselt ei ole vähenenud ega vähene ka, kulud on planeeritud kolossaalselt suureks. Ja tulemus ongi käes! Loomulikult püüab Eesti Koostöö Kogu järjest rohkem eksperte kaasata. Eesti Koostöö Kogu iseenesest on väike ühiskondlikus korras töötav nõukogu ja selline väga minimaalne seltskond ei suudaks ilma ekspertideta mitte midagi teha. Siin ma näen seda dialoogi, eelkõige teiega, et arvestataks rohkem andmeid, mida saab pidada tõenduspõhisteks, mitte arvamuspõhisteks. Üldiselt ma olen küsija hinnangu ja hoiakuga samal lainel.

Helle Kalda, palun!

Lugupeetud akadeemik! Riigikogu saalis oli suur diskussioon reklaamiseaduse arutamisel: kas alkoholi reklaam keelustada või mitte. Tuliselt esitati arvamusi, et reklaami keelustamisest ei ole kasu, alkoholi tarbitakse ikkagi. Mida teie kui spetsialist arvate: kas alkoholi reklaam meedias suurendab alkoholi tarbimist või mitte?

Kahtlemata suurendab. Reklaam maksab, reklaamist on huvitatud need, kes reklaami vahendavad, ja reklaamist on huvitatud need, kes reklaami kinni maksavad. Loomulikult nad loodavad ja mitte ainult ei looda, vaid nad teavad, et nad saavad selle raha tagasi. Õigemini nad saavad rohkem raha tagasi. Järelikult reklaami piiramine ja keelustamine oleks kindlasti efektiivne.

Olga Sõtnik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest ja tänan ka kogu teie meeskonda tehtud töö eest! Aga mind huvitab järgmine asi. Kui ma vaatan, kes selle aruande koostasid, siis kõik on tõesti väga tunnustatud ja tuntud teadlased. Aga ma ei näe ühtegi vene nime seal. Kas see oli meelega nii või meil ei ole mitte-eestlaste seas sääraseid spetsialiste, kes saaksid nii tähtsa arengudokumendi kokkupanemisel kaasa rääkida?

Julgen küll öelda, et siin ei ole kedagi rahvuslikul pinnal valitud ega vastupidi, ka kõrvale jäetud. Ilmselt edaspidi tuleb seda tahku arvestada. Eesti on rahvusriik põhiseaduse järgi, tegelikult aga paljurahvuseline riik. Ning Eesti arengut hakkab sel 21. sajandil määrama väga suures osas see, milliseks kujunevad meil juba elavate ja ka tuleviku immigrantide hoiakud Eesti riigi suhtes.

Tõnis Kõiv, palun!

Austatud ettekandja! Kõigepealt tänan omalt poolt ettekande ja põhjalike vastuste eest! Hea oli kuulda ka neid tervist mõjutavaid tegureid, mis te protsentuaalselt välja tõite. Arusaadavalt keskendutakse ikkagi sellele 10%‑le ehk tervishoiule – seda on lihtne mõõta ja seda on hea võrrelda. Aga tulen selle viis korda suurema mõjutaja ehk 50% juurde, milleks on hoiakud ja väärtushinnangud. Aruanne on koostatud, tuginedes mõne aasta vanustele andmetele. Me võime öelda, et vahepeal me oleme hoiakute kujundajaid juurde saanud: lisaks väga sportlikule peaministrile on meil ka tervisesporti harrastav presidendiproua. Kas te oskate subjektiivselt hinnata, kas me selle aja jooksul, mis on möödunud andmete kogumisest, oleme positiivses suunas edasi liikunud?

Nagu ma ettekandes põgusalt mainisin, "Eesti inimarengu aruanne 2007" põhineb andmetel 2005–2006 põhiliselt. Kõik te teate seda vana nalja kolmest valest, millest kolmas on statistika. See mingil määral kehtib. Palju raskem on hinnata tendentse, mida te küsisite, ja arenguid. Kui see tegevus jätkub, kui on piisavalt ressurssi, st inimesi ja ka raha – ilma selleta niisugust asja teha ei saa –, siis saab sellele täpsemalt vastata. Ma ise küll arvan, et jah, need on väga head ja positiivsed näited. Nagu ma juba mainisin, noorte naiste hulgas on ilmselt tervislik eluviis üsna hinnatud. Võib-olla ka tänu sellele, et meil on teatud kindlale sihtgrupile suunatud meedia. Loomulikult on ikkagi tegu meie üsna kihistunud ühiskonnaga ja tervislik eluviis on hinnatud suuremate võimalustega inimeste seas. Aga igal juhul on see positiivne. Ning nagu ma ütlesin, eliidi eeskuju on äärmiselt oluline.

Raivo Järvi, palun!

Austatud akadeemik! Ma keskenduksin siin ekraanil nähtud nn õnnelikkuse tegurile. Te mainisite, et me elame praegu ajal, mil künism kas või läbi nende Delfi portaalide järjest kasvab. Ja tegelikult on teada, et kui palju raha ka sisse ei süstita, vaimne tasakaal on ikkagi paigast ära ja sellest lõpuks kannatab ka vaimne tervis. Te mainisite ka seda nn rahvusliku ärkamise perioodi, kus suurt rolli mängisid autoriteedid: kas kirik, selle õpetaja või kogukonna liidrid. Praegu on mõlemad ära kukkunud, riik on veelgi enam kirikust eemaldunud, kogukonna liidrid aga valimiste ajal vahetuvad. Kas teil on mingi ülevaade – te ju andsite meile sellise globaalse läbilõike ja võrdlesite meid teiste riikidega –, kus on kas tugevam seotus katoliku kirikuga või tugevamad kogukonnad, kus on autoriteet, kellele nõjatuda ja mis ei sõltu ressurssidest?

Kahtlemata, autoriteedid on väga olulised. Niipalju kui mina oskan öelda –  ma ei ole sotsiaalteadlane –, on need probleemid Euroopas ka mujal. Just seetõttu, et paljud Euroopa riigid on kujunenud immigratsioonimaadeks, kuhu on kokku sattunud erineva kultuuritaustaga inimesed. Kreeka tundub olevat positiivne erand, kus on kirikul ja traditsioonidel väga suur mõju. Võib-olla seegi on põhjus, et nad ei ole piisavalt jõukad ja et neil leidub oma rahva hulgas inimesi, kes on valmis musta tööd tegema. Ja neil on paremini säilinud traditsioonid. Traditsioonid määravad väga palju, kas või niisugused välised avaldused nagu muusika. Euroopas on ju saksa šlaagrid või Liedertafel, mis on meie eeskujuks olnud, peaaegu kadunud ja unustatud, afroameerika muusika domineerib pea kõikjal. Ütleksin nii, et kindlasti on see kõik tähtis ja kindlasti on meil sellest väga palju puudu. Ei ole liidreid, keda arvestataks ja usutaks. Või ütleme, et neid napib.

Urmas Klaas, palun!

Austatud akadeemik Kaasik! Ma tahaksin kõigepealt õiendada ühe väikse ebatäpsuse. Nimelt riigile kuuluv avalik-õiguslik trükimeedia on täiesti olemas: ajaleht Sirp, ajakirjad Teater. Muusika. Kino ja Akadeemia, kus ka teie artiklid ilmuvad, Kultuurileht, mille nõukogu ma juba kuuendat aastat juhin. Nii et on olemas. Aga minu küsimus on selline, et te olete õigustatult rääkinud täna väärtushinnangutest, nende kujunemisest ja kujundamisest, rääkinud meedia rollist. Aga ma tahaksin küsida kooli kohta. Eesti Koostöö Kogu ning Haridus- ja Teadusministeerium, haridusüldsus, koolijuhid – milline on teie koostöö ja kontakt? Mil määral te oma informatsiooni olete viinud sellele tasandile? Ja kas seda on seal ka arvesse võetud?

Vastus on, et kontaktid on. Ja kuna professor Marju Lauristin ootab järge ja käsitleb seda oma ettekandes üsna põhjalikult, siis ta kindlasti vastab teile ammendavalt. Aga palun vabandust! Jah, Akadeemiat ma loomulikult tean, ent need väljaanded on pisut elitaarsed.

Ott Lumi, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Tahan ka omalt poolt teid tänada selle protsessi läbiviimise eest, mille tulemusena on meie laual inimarengu aruanne. Kuna teie ettekanne puudutas kogu inimarengu aruande koostamise loogikat ja protsessi, siis ma küsiksin omalt poolt järgmist. Enne seda, kui te tegite tolle läbimurde, et inimarengu aruanne täna siin suures saalis arutlusel on, kohtusite te nii erakondade liidrite kui ka komisjonide ja fraktsioonide esindajatega. Ma tean, et alguses ei olnud neid sugugi kerge veenda, et siin saalis peab selline arutelu toimuma. Täna te kuulsite mõningate opositsioonipoliitikute selgelt päevapoliitikast kantud küsimusi. Kuidas te selles valguses hindate tervikuna nii seadusandja kui ka Eesti poliitika terviklikku valmisolekut pikaajalisi küsimusi arutada ja neid päevapoliitikast lahutada?

Ma arvan, et kõige parem vastus on see, et täna me oleme siin saalis ja käsitleme neid küsimusi. Valmisolek on ilmselt tekkimas, kujunemas. Kodanikuna ma julgen öelda, et ma näen eelkõige Riigikogu missiooni tegelda nende probleemidega, aga muidugi mitte otse uurimistööga. Kasulik võiks olla just niisugune dialoog. Ja kui me kaasame ka ajakirjanduse, siis säärane kolmekõne võiks asja edasi viia.

Silver Meikar, palun!

Lugupeetud akadeemik! Kõigepealt tahan minagi tänada Eesti inimarengu 2007 sõlmprobleemide lahtikirjutamise eest! Pealiskaudselt seda aruannet lugedes võib jääda mulje, et vastandatakse majanduskasvu ja elu kvaliteeti. Tänane olukord näitab väga selgelt, et ilma majanduskasvuta ei ole võimalik arendada muid poliitikaid, näiteks sotsiaalpoliitikat, perepoliitikat jne. Olen arvamusel, et majanduskasv on kogu sotsiaalpoliitika alus ja mitte vastand. Milline on teie arvates seos majanduskasvu, sotsiaalpoliitika ja elukvaliteedi vahel?

Majanduspoliitika on muidugi oluline, see on tõepoolest kõige alus. Järgmised otsused, mis on teie, poliitikute teha, on need, kui suur osa tänu edukale majanduspoliitikale saadud rahast jagatakse ümber või teiste sõnadega, milline osa on avalikul sektoril. On ju hästi teada, et Eestis on see praegu vist pisut alla 40%, naaberriikides 60% ümber. Mina mäletan 60-ndate lõppu Rootsis, kui Rootsi sotsiaaldemokraatide oponendid ütlesid, et nad lasevad riigi varsti põhja nende hiiglakõrgete maksudega. Aga näe, pole siiani põhja läinud. Sellega ma ei taha täielikult sotsiaaldemokraatide poole astuda – ütlen veel kord, et ma ei kuulu ühtegi erakonda ja pole end selles mõttes määratlenud. Ka valimistel olen hääletanud nende poolt, kelle kohta ma tean, et neist on kasu. Seega ma kuulun n-ö soo hulka. Aga seda juba eespool kõlanud seisukohta, et riik ei tohiks olla liiga õhuke, ma jagan.

Peep Aru, palun!

Hea akadeemik! Räägiksin ka natukene vahenditest. Mida te meile kodanikuna soovitate humanistlikust seisukohast lähtudes ja samas ka tulemuslikkust eeldades: millele me peaksime siin rohkem tähelepanu pöörama? Kas meie inimeste väärtushinnangute muutmisele või näiteks otseselt tervishoiu arendamisele?

Vastus on see, mida ma olen püüdnud sissejuhatuses ja osalt ka vastustes öelda. Kokkuvõttes on ikkagi kõige olulisem, et Eesti kodanikel ja teistel siin pidevalt elavatel inimestel oleks maksimaalselt hea elukvaliteet. Seda saab saavutada majandustegevusega, aga väga tähtis on ka kõik, mis on seotud sisejulgeolekuga. Viimane ei olene sugugi ainult sellest, kas politseinikud patrullivad igal tänavanurgal, tähtsad on ka inimestevahelised suhted, läbisaamine. Sellest kõigest tuleb juttu ka professor Marju Lauristini ettekandes.

Austatud akadeemik, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Palun nüüd kõnetooli ettekandeks Tartu Ülikooli professori Marju Lauristini!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed, armsad külalised ja muud kuulajad! Mul on väga hea meel, et Riigikogu põhiseaduskomisjon ja Riigikogu tervikuna on valmis praegu, kui käivad teravad vaidlused väga lühiajalistes küsimustes, mis on seotud tuleva aasta eelarvega, keskenduma korraks kaugematele perspektiividele. On selge, et inimareng, millest me täna räägime, on üks väga pika vinnaga asi. Otsused, mis me täna teeme, mõjutavad inimarengut 10, 20, 30 aasta jooksul. Nii nagu meie praegune situatsioon on loodud isegi mitte viimase 10–15 aastaga, vaid kindlasti osalt ka 50 või 70, osalt võib-olla ka 100 aastaga.
Nüüd lähemalt minu ettekande teemade juurde. Akadeemik Kaasik juba valgustas põhjalikult inimarengu aruande kujunemist. Tema ettekanne tutvustas väga paljus I peatükki, mis tavaliselt kõikides seda tüüpi aruannetes keskendub kõne all olnud rahvusvahelisele indeksile ja vastavatele võrdlustele. Keskne küsimus on siin tervis ja selle probleemid. Lubage minul käsitleda natuke valikulisemalt inimarengu probleemistiku kahte sõlmküsimust. Traditsiooniliselt valitakse eri riikide inimarengu aruannete koostamisel peale selle üldise indeksi ja rahvusvahelise tausta kajastamise igal aastal välja oma kesksed probleemid. Näiteks Läti aruanne sellesama perioodi kohta keskendus just nendele teemadele, millest siin mõnes küsimuses juttu oli: nimelt regionaalsele arengule, vastavatele teenustele ja keskkonnale. Meil on kavas nende teemade juurde tulla järgmises ja ülejärgmises aruandes. Nii et ühesõnaga: fookused vahelduvad.
2007. aasta  inimarengu aruande fookuseks on valitud kaks valdkonda. Üks on haridus, eeskätt hariduse ja majanduse vahekord. Teine on venekeelse elanikkonna koht Eesti ühiskonnas, mis 2007. aasta kontekstis on arusaadav tähelepanu kese. Neil kahel probleemil ma oma ettekandes peatungi.
Kõigepealt hariduse ja majanduse arengu vahekorrast. Juhin teie tähelepanu sellele, et teil on küll aruande köide ees, aga te näete seda ka Internetis. See on praegu võrgus üleval. Haridusprobleemidest on juttu nii II kui  IV peatükis. Kui me vaatame II ja ka I peatükis meie üldist kohta – see oli korraks ka siin ekraanil –, siis Eesti on just nagu hariduse poolest suhteliselt paremas seisus: 20. koht hariduse järgi, 44. üldkoht. See on just nagu väga hea. Formaalsed näitajad, kas või haridusse haaratuse näitajad, on ka suhteliselt head. Väga paljus on need seotud sellega, et meil on see Nõukogude-aegne krunt üldise kohustusliku keskhariduse näol, mis annab küllalt palju tunda. Ja peale selle meie kõrghariduse suur populaarsus. Ka on Eestis haritud töötajaskond suhteliselt suure osakaaluga jne.
Samas, kui me loeme IV peatükki ja osaliselt näeb seda II peatükist, kui me meenutame, mida siin kaks päeva tagasi ütles arengufondi aruanne meie majanduse uue mudeli käivitamise vajalikkusest, sest meil ei piisa enam praegustest majanduse arengu arusaamadest, siis me võime öelda, et majanduse vaatevinklist ei ole hariduse efektiivsus kaugeltki rahuldav. Kui te loete tähelepanelikult IV peatükki, siis te leiate sealt rea üsnagi kriitilisi viiteid sellele ja ka tõendusi. Samuti on II peatükis mõned momendid, millele ma tahan juhtida tähelepanu.
Tsiteerin teksti:  "Statistiline pilt ei kattu avalikkuses valitseva hoiakuga Eestist kui ametnike, kaupmeeste, ärijuhtide riigist." Mis on tegelikult? Ma koostasin selle joonise tabeli alusel, mis on aruandes. Aruandes ei ole mitte see joonis, vaid on tabel, see on IV peatükis tabel 4.3.1. Siin me näeme, missugune on  kvalifikatsioonitasemete järgi Eestis n-ö standard võrreldes Euroopa Liiduga. See tumedam pulk on Eesti ja heledam pulk Euroopa keskmine. Mida me näeme? Eestis on tippjuhid ja kõrgemad ametnikud tunduvas ülekaalus võrreldes Euroopa keskmisega, Euroopas on valgekraede hulgas tunduvas ülekaalus kesktaseme ametnikud. Nii et meil kipuvad kõik nõunikeks ja juhtideks ning tavalist kontori- ja ametnikutööd teevad sagedasti needsamad inimesed, kes on nendel kõrgetel ametikohtadel.
Arvestades praegusi eelarvevaidlusi ja ettepanekuid, mida on teinud ettevõtjadki, et tuleks vähendada palkasid jne, siis see pilt muide annab ühe vihje. Ma usun, et rahanduskomisjon ja teised võtavad sellest vihjest kinni. Küsimus muidugi ei ole lahendatav täna-homme selle aasta eelarvega. Aga küsimus on selles, et ilmselt pole meie avaliku teenistuse palkade struktuur optimaalne. Ma toon niisuguse näite. Praegu läheb meie kolme aasta pikkuse bakalaureusestuudiumi lõpetaja (vana süsteem järgi on ta lõpetamata kõrgharidusega) tööle ja ta hakkab kohe saama umbes kaks korda rohkem palka kui tema ülikooli õppejõud, kes on teaduste doktor.
Nüüd vaatame teist poolt, sinikraede poolt selles tabelis. Näeme, et meil väga levinud müüt, et Eestis on puudu töölistest, et meil on puudu kutseharitud inimestest ja kõik on siin valgekraed, ärijuhid jne, tegelikult ei pea paika. Võtame seadme- ja masinaoperaatorid: Eestis moodustavad nad 14,5% tööjõust, Euroopa Liidu keskmine on 8,5. Ka lihttöölisi ei ole meil mitte vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt, vaid isegi sutsukene rohkem. Oskus- ja käsitöölisi on ka sutsukene rohkem. Aga keda meil on vähe – üllatus-üllatus! – meil on vähe põllumajandustöötajaid.
Kui me neid arve vaatame, siis peaksime neid nägema ka enesekriitiliselt ja lahti saama müütidest, mis sagedasti takistavad meid vastu võtmast mõistlikke otsuseid. Majanduspeatüki autorid järeldavad, et Eesti majandusharude struktuuris on liiga suur rõhk sinikraesid vajavatel sektoritel ja seetõttu ka meie tehnoloogia ja kogu tootmiskorraldus lähtub tegelikult madala kvalifikatsiooniga tööjõu kasutamisest. See on pidur meie majanduse arengule. See on ka selline pidur, mis seda muutust, millest räägiti siin kaks päeva tagasi, tegelikult väga tugevalt takistab. Sest see eeldab seda, et suur osa olemasolevast tööstustööjõust näiteks tuleks ümber õpetada.
Vaatame nüüd seda tabelit sellest seisukohast, missugune on meie haridusstruktuur ja missugune tööjõu kvalifikatsioon. Näeme just nimelt seda, et selline n-ö industriaalne, sinikraeline tööjõustruktuur tähendab seda, et see kvalifikatsioon on kiiresti vananev. Mitte niivõrd inimene ei vanane kiiresti, kuivõrd tema kvalifikatsioon vananeb kiiresti. Kui me aga nüüd vaatame oma ümberõppe ja täiendusõppe arvusid – need on ka aruandes olemas –, siis me näeme, et Eesti kulutab kümneid kordi vähem kui arenenud riigid ümber- ja täiendusõppele. Kui me võtame veel pikaaegse n-ö sisulise ümberõppe, siis see näitaja on veelgi väiksem. Aruandes on ka tabelid, kuidas koolitatakse tippametnikke ja kuidas koolitatakse töölisi. Näeme, et Eesti on selles osas põhjas, viimastel kohtadel. Eestis on kaheksakordne erinevus selles, kui palju saadakse koolitust tippastmel ja kui palju tööjõustruktuuri alamal astmel. Ja see on väga tõsine probleem.
Ühesõnaga, me peaksime nägema kogu oma majanduse arengut väga palju seostatuna tööjõu kvaliteedi uuendamisega. Me peame nägema seda, mida aruande selle peatüki autorid nimetavad: teadmustöötaja ettevalmistamist kui ühte meie haridusreformi olulist sihti. Samuti tuleb siia kindlasti lülitada ümberõppe korraldus ja sisu.
Kui me räägime teadmustöötajast ja sellest, kuhu peaks olema suunatud haridus, siis aruanne sisaldab siin üsna konkreetset kirjeldust. Ja kõik, kes me tegeleme haridusega, kas praktiliselt õpetades või tegeldes siin Riigikogu kultuurikomisjonis või haridusministeeriumis haridusalaste uuendustega, vajame tegelikult sellist selget pilti. Niisiis: haridus võiks lähtuda sellest, et too uut tüüpi majandusarengu mudel, mis võiks meid välja tõmmata praegusest august, eeldab inimest, kes ei ole mitte kitsa kutseharidusliku suunitlusega, vaid kes on teatud mõttes universaalsete oskustega, keda saab kasutada tootmisprotsessi eri lülides, kes on mobiilne. Näiteks kui ettevõte muudab struktuuri, siis inimene on võimeline kiiresti ümber õppima.
Väga olulisel kohal on projektijuhi kompetents. Ma ei mõtle seda, et kõik peaksid õppima ülikoolis ärijuhtimist – kaugel sellest. Aga aruandes on kirjas, et näiteks meie keskhariduse õppekavades on n-ö ettevõtlusega seonduv praegu väga puudulik, samuti on puudulik tehnoloogiaga seonduv. Meil on õppekavad sellised, et kui me räägime matemaatikast ja matemaatika vähesest populaarsusest, siis mulle tundub, andku Ene Ergma mulle andeks, et me nagu kujutame ette, et kõik meie gümnaasiumilõpetajad lähevad õppima astronoomiat ja tuumafüüsikat. Samas, kui nad lähevad õppima näiteks majandust või n-ö praktilisi alasid, on neil matemaatikat vägagi vaja, aga ilmselt teiste rõhuasetustega. Minu meelest võiksime me seost, mis on üldhariduse ja tööturu vajaduste vahel, natuke diferentseeritumalt näha.
Veidi ka majandusarengu ideedest, millest siin ka juttu oli. Väga palju on räägitud, et väärtusahela kõrgema taseme saavutamiseks on vaja näha näiteks sellist asja nagu bränd. Majandusaruandes oli isegi niisugune lause, et brändi hoidja tegelikult saab suurema kasumi kui toote füüsiline looja. Bränd on kultuuri mõiste. Helsingis kavatsetakse – ma loodan, et te ka sellest  kuulsite, kui siin see arutelu oli – kolm ülikooli kokku panna. Valdkonnad on kunst, tehnika ja majandus. Ega nad seda asjata ei plaani. Mida aga meie teeme? Meie tõmbame ka avalikus keskustelus väga jämeda kriipsu: humanitaar ja kunstid ühele poole, majandus ja tehnoloogia teisele poole. Tegelik majandusharidus, tegelik tehnoloogia – see on esmatähtis! Me peaksime mõtlema rohkem nagu soomlased ja nägema seda, et nii gümnaasiumi tasemel kui ka kõrghariduse tasemel on uue majandusmudeli aluseks tegelikult konvergents. Just sotsiaal-, humanitaar- ja tehnoloogiliste majandusteaduste konvergents annab võimaluse edasi liikuda, mitte tööstusühiskonna lahterdatud, klassifitseeritud süsteem, mis tegelikult toodab seda kitsast kutseoskust, mis muutub piduriks.
Järelikult peame me selleks, et saaksime rääkida uuest, tootlikkusele rajatud majanduskasvust, tõsiselt võtma kogu ümberkvalifitseerimise probleemistikku. Ka teadustöötajate ettevalmistus nõuab kogu haridussüsteemi ümberhäälestust. Alates juba lasteaiast, kus kujuneb loovus, kus kujuneb meeskonnatöö, kus kujunevad sotsiaalsed oskused. Kui need ei ole kujunenud põhikooli lõpuks, siis hiljem on need väga rasked kujunema. Kui kujuneb integreeritud pilt maailmast, siis me võime tõesti näha neid asju koos. Meie gümnaasiumides aga käivitub suure raskusega see, millest haridusministeerium ammu räägib: et tuleks õppeaineid integreerida. Õpetajad peaksid töötama tiimidena: matemaatik, füüsik, loodusloo, eesti keele ja inglise keele õpetaja. Kui raske see on juurduma! Aga kõik see on aluseks kokkuvõttes ka sellele, mis majanduses hakkab toimuma. Niisiis peaks olema ettevõtete, haridussüsteemi ja majandussüsteemi ühine strateegia nii ümberõppeks kui ka laiemalt. Mulle tundub, et meie hariduse pikem ja strateegilisem reform peaks rajanema sellel, et majandusministeerium, haridusministeerium ja kutseoskustega tegelevad ringkonnad võtavad selle asja kõigepealt analüütiliselt-kriitiliselt ette ja püstitatavad eesmärgid, kuhu me tahame jõuda, natuke täpsemini, kui me praegu oleme seda teinud.
Nüüd ma tulen teise põhiteema juurde, millest inimarengu aruanne põhjalikumalt räägib. See on venekeelne elanikkond Eesti ühiskonna osana. Inimarengu aruande spetsiifikast lähtudes ei käsitleta teemat poliitilisest ja ideoloogilisest vaatepunktist. Pigem on tegu sotsiaalmajandusliku ja sellega seostuvalt siis ka elukvaliteedi, kultuuri, osaluse temaatikaga. Ja siin pole lähtutud mitte lihtsalt ühest konkreetsest küsitlusest, vaid kasutatud laialdaselt mitmesuguseid uuringuid.
Lähen kohe oluliste fundamentaalsete tõdede juurde, mida me oma rahvus- ja rahvastikupoliitikas peaksime silmas pidama. Kõigepealt meie rahvastiku koosseisust. Vaatame nüüd väljakujunenud pilti. Alati on meie kujutlused seotud teatud inertsiga ja meie inerts seisneb selles, et kui me vaatame ka ingliskeelseid rahvusvahelisi ülevaateid Eesti kohta, siis väidetakse ikka, et Eestis on 35% muukeelne elanikkond ja 65% on eestikeelne. Või 61%. Aga kui me vaatame nooremaid põlvkondi, siis nooremates eagruppides on see suhe muutunud. 22, 26, 29% on teiste rahvuste osakaal ja üle 70% eestlaste osakaal. See on väga oluline muutus. Kui me võrdleme seda keskealiste ja vanema keskea kujutlusega – 45-, 50- ja 60-aastased on harjunud oma mõttemaailmas arvestama suhtega 60 : 40 –, siis noorte jaoks on suhe teistsugune. Ja see tegelikult tekitab väga olulise nihke muide ka venekeelse vähemuse eneseteadvuses.
Nüüd vaatame kodanikkonda. See on ilmselt üks olulisemaid muutusi, mida me peame arvestama Eesti poliitilise elu tegurina. Väga kaua on räägitud sellest, et meie põhiline probleem on see, et meil venekeelne elanikkond ei ole kodanikud. Ent vaatamata sellele, et see protsess ei ole olnud tormiline, on siiski tulemused pika aja jooksul niisugused, et üle poole – täpsemalt sel hetkel, kui arvutusi tehti, 50,6% – venekeelsest elanikkonnast kuulus Eesti kodanike hulka. Ja kui me vaatame seda 2007. aastaga lõppevat pilti, mille Välisministeerium on välja pakkunud, siis me näeme, et Eestis on kodanike hulk rahvastikus kasvanud 84%-ni. Mis on hoopis teine olukord kui see, millest me siiamaani loeme. Ja mitte ainult välislehtedest, me loeme seda ka omaenda käsitlustest, me kuuleme seda omaenda poliitikute suust, ka Eesti poliitikute suust. Inerts on nii suur. Nii et ma palun see asi endale meelde jätta, millest me siis räägime, kui me räägime Eesti kodanikest, räägime Eesti rahvastikust.
Edasi: mis ikkagi tuleneb sellest, et kodanikkonna rahvuslik struktuur on muutunud? Võib vastata niiviisi. Kuigi naturaliseerimise probleemistik siiski jääb, sest meil on üle 100 000 mittekodaniku, on selle kaal juba kaks korda väiksem – puht rahvastiku või struktuuri poolest. Selle probleemistiku kaal on kaks korda väiksem kui nende probleemide kaal, mis on seotud kodanike kaasamisega. Selles mõttes me oleme lähenenud juba normaalsele Euroopa riigile. Võtame Rootsi, võtame Inglismaa, võtame Hollandi, võtame mis tahes Euroopa riigi – kõik tegelevad sellega, kuidas tagada võrdne osalus, kaasatus nendele inimestele, kes on nende maade kodanikud, aga kuuluvad teistesse etnilistesse gruppidesse, teistesse rahvustesse. Selles mõttes me oleme muutunud normaalseks Euroopa demokraatlikuks riigiks koos kõigi normaalsete raskustega, mida see endaga kaasa toob.
Kodakondsuse omandamise protsess on kuivanud kitsaks nirekeseks. Olid ajad, mil kodakondsuse omandajaid oli 15 000 aastas, nüüd on neid 2000, võib-olla alla 2000. Sellel on mitmeid põhjusi, kuid praegu hakkab ilmselt juhtivat rolli mängima see, et Eesti kodakondsuse kui institutsiooni väärtus on langenud. Seda on langetanud Euroopa Liit oma otsustega, andes muid liikumise võimalusi. Aga mis meie enda olukorrast tuleneb, on minu meelest see, et üks olulisemaid tegureid on seotud sellega, et avalikkus ei tea midagi kodakondsuse saanute positiivsest rollist, nende edu lugudest. Neid lugusid ei ole. See on seotud nende olematusega avalikkuses, nende vähese esindatuse, vähese kaasatusega. Nii ei ole ka seda motivatsiooni.
Nüüd sotsiaalmajanduslikud probleemid. Nagu öeldud, on need kesksel kohal. Kui me vaatame statistika andmeid ja küsitluse andmeid, siis me näeme, et üldise rikkuse suurenedes ühiskonnas ei ole ootuspäraselt vähenenud sissetulekute vahed. Vahed eri rahvusest inimeste sissetulekute vahel on suurenenud. Venekeelse elanikkonna tõenäosus sattuda kõrgematesse sissetulekugruppidesse on vähenenud. See protsess hakkas peale 2003–2004, kui meil majanduskasv kiirenes. Ja see on suhteliselt ohtlik tendents. Sest mida see esile kutsub? See kutsub esile piirkondlike erinevuste kasvu, kutsub esile pingeid Ida-Virumaal ja ka Tallinnas. Kui me vaatame tehtud arvutusi – majandusteaduses on olemas väga täpsed meetodid arvutamaks, kui suurt rolli mängib keeleoskus, kodakondsus –, siis seal jääb üks jääk, mis ei ole seletatav ühegi ratsionaalse teguriga. See on puhtetniline. Tallinnas on see vahe tunduvalt suurem kui Eestis tervikuna. Sest Tallinnasse on koondunud suur hulk vene elanikkonda ja ka suur hulk häid palku saavaid Eesti ametnikke, tippjuhte jne. Ja siin me jõuame selle juurde, et kui me võrdleme ametistruktuure, siis tendents on selline, et madala positsiooniga mitte-eestlaste hulk on suurenenud ja madala positsiooniga eestlaste hulk on vähenenud, tipp-positsiooniga eestlaste hulk on suurenenud, tipp-positsiooniga venekeelse elanikkonna hulk on vähenenud. Käärid, ka sotsiaal-majandusliku staatuse käärid on suurenenud.

Austatud ettekandja! Ma palun vabandust! Kui palju te sooviksite lisaaega?

Kui palju te võite mulle anda?

Kui palju te soovite?

Andke viis minutit.

Palun, viis minutit lisaaega!

Aitäh! Niisiis, me näeme, et jättes kõrvale kõik, jättes kõrvale okupatsiooni, ideoloogia, ajaloo, kõik muud asjad, võime öelda, et ühiskonna n-ö süvastruktuuris on viimased viis aastat puhtobjektiivselt toonud kaasa mõnevõrra suurema pingestatuse, ja see loob igas ühiskonnas, võtame Rootsi, Hollandi, Ameerika, mis tahes riigi, teatud fooni, millele juba võivad langeda siis ka kõik muud mõjutused. Peale selle, kui me vaatame oma tööjõuturu situatsiooni, kui me räägime sellest, et meil on vaja rohkem tehnilise haridusega inimesi, inseneriharidusega inimesi, siis kõik haridusuuringud näitavad, et vene peredes, vene koolis on just nende valdkondade populaarsus palju suurem. Ja tegelikult sellesama n-ö haritud vene noore hoidmine ja rakendamine, talle karjäärivõimaluste andmine Eesti tööturul ongi osa meie tööjõuprobleemi lahendamisest. Võin veel lisada, et kui vaadata neid, kes tahavad Eestist ära minna, siis just nimelt need noored on kõige aktiivsemalt suunatud tööle Läände.
Muidugi, me võime rääkida kultuurist, võime rääkida väärtustest. Ajapuudusel ei hakka ma sellel põhjalikult peatuma. Räägin ainult keelepildist, mis on olemas aruandes ja mis on väga tähtis – see näitab seda, et alates 30-aastastest on keelesituatsioon radikaalselt muutunud. Jällegi, meil on niisugused vanad, traditsioonilised arusaamad, kes mis keelt oskab. 30-aastased ja nooremad, nii eestlased, venelased kui ukrainlased – nendest noortest räägib 87% eesti keelt, kes paremini, kes halvemini, aga nad räägivad eesti keelt ja, muide, 77% neist räägib inglise keelt. Nii et tegelikult on 30-aastastel ja noorematel Eestis kaks keelt, mis on ühised, need on eesti keel ja inglise keel. Vene keel on jäänud vanemate inimeste vaheliseks suhtluskeeleks, kusjuures sagedasti ka eesti vanem põlvkond, rääkides venekeelse naabriga, läheb üle vene keelele. Aga 30-aastaste ja nooremate keelesituatsioon on sootuks teine. Keelesituatsiooni muudab muidugi veelgi üleminek eestikeelsele õppele ja ka eestikeelse õppe suurenemine üldse. Õppijate hulgas me näeme, et venekeelsetel koolidel ja eestikeelsetel koolidel mõlemal väheneb õpilaste hulk, aga suhtarv suureneb eestikeelse kooli kasuks. Nii et tegelikult me näeme, et seda protsessi toetavad mitu asja, seesama eestikeelne õpetamine jne. See on omaette uuringuteema, ma ei hakka sellest pikalt rääkima. Meil tuleb, muide, novembris integratsioonimonitooringu ettekanne, seal te võite kuulata kõikidest nendest asjadest põhjalikumalt.
Väärtused ma jätan praegu vahele ja räägin lõpuks meediast. Me teame seda probleemi, ringhäälingu raha tuleb siin saalis arutlusele. Me näeme, et venekeelne elanikkond on totaalselt Venemaa telekanalite embuses. Eestikeelseid telekanaleid vaatab siiski 41%. Aga meie jaoks peaks olema väga oluline just see seltskond, kes ei suuda jälgida eestikeelset teavet. Nende hulgas on väga palju Venemaa kodanikke, seal on just nimelt neid, kelle n-ö sisejulgeolekuline roll Eestis võib olla, ütleme, mitmesugune. Selle ühisinfovälja loomine, kas või sellesama venekeelse Eesti televisioonikanali käivitamine – üks minu asjatundlik kolleeg ütles, et see maksab sama palju kui kaks soomukit. Ja kui me mõtleme, mis on meie julgeoleku jaoks olulisem, kas kaks soomukit või seesama ühine infoväli, siis see küsimus on teile vastata.
Niisiis, me võime öelda, et see integratsiooniprotsess, mis on toimunud, on andnud olulisi tulemusi, keelesituatsioon on muutunud, kodakondsussituatsioon on muutunud, toimub tõepoolest lõimumine. Kuid samas hoiakud, kogu see tegelik kaasamine ja ühtse põhiseadusliku rahva kujunemine, ka venekeelse kodanikkonna ja eestikeelse kodanikkonna ühinemine – see on tegelikult palju keerulisem protsess. Te leiate selle pildi ja aruande kommentaarid, ma ei hakka sellest siin rääkima. Mõte on lihtsalt selles, et nii venekeelses kui eestikeelses osas on umbes kolmandik neid, kes on väga positiivsed ja avatud, kui me avalikkuses näeks neid dialooge, siis oleks pilt üks. Aga kui me näeme avalikku dialoogi, kus mõlemal poolel ollakse negatiivselt häälestatud, mis sageli juhtub näiteks Interneti-kommentaarides, siis on meil sootuks teine pilt sellest, mis Eestis toimub.
Niisiis, järeldus on see, nagu ma ütlesin: tähelepanu kodanikele, suurema kaaluga on kodakondsuse ja lõimumisastmega rahvarühmade eripära arvestamine. Tähtis on ka see, et meie senises integratsioonipoliitikas ei ole Venemaa kodanikest üldse räägitud. See on teema, mida me, ma ei tea, kas kardame, häbeneme või ei taha käsitleda, aga see muutub järjest olulisemaks teemaks. Oleks vaja suurendada positiivset panust majandusarengusse, see toob kaasa ka pingete vähenemise. Oleks vaja aktiivsemat venekeelse kodanikkonna kaasamist poliitikasse kõikide erakondade poolt, mitte ainult ühe või kahe poolt. Oleks vaja ühist inforuumi, oleks vaja üksteist paremini tunda, et dialoog poleks mitte kurtide dialoog, ja oleks vaja ka pidevalt seirata rahvuspingete allikaid, enne kui need välja löövad juba avatud konfliktis. Niisiis, me võime öelda, et 2007 oli teatud pöördepunkt. Ka see, et me täna seda siin arutame, on teatud pöördepunkt. Meie kriitilises eneseteadvuses, ma loodan, toimuvad nihked just selliste arutelude tulemusena. Võib öelda, et järgmine inimarengu aruanne, mille peatoimetajaks ma olen konkursi teel valitud, keskendubki sellele, millest siin enne juttu oli – see on elukvaliteet, tervis ja, muide, vananemine, tarbimine, väärtused. Ülejärgmises, seda ma ütlen rohelistele eraldi, on meil kavas keskenduda keskkonnale, keskkonna ja inimese elukvaliteedi vahekorrale. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Ene Ergma, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh, Marju, selle väga huvitava ettekande eest! Mul on kahju, et sa ei istu kuskil siin saalis pingis. Aga mu küsimus puudutab järjekordselt ikkagi haridust. Siiani, nagu sa tead, kaldub noorte huvi ikkagi rohkem nende pehmete ainete poole, st juura, ärijuhtimine, suhtekorraldus. Isegi Tallinna Tehnikaülikoolis on see niimoodi. Ma tahaksin küsida sinu arvamust. Kas see on seotud sellega, et koolis on reaalainete hulk tunduvalt vähenenud, või on see seotud põhiliselt sellega, et ühiskondliku arvamuse järgi ollakse  veendunud: kui sa saad juristiks või kui sa saad ärijuhiks, siis sa hakkad kohe kõvasti väga suurt raha kokku lööma? Kuigi tegelikult on suured võimalused just teistel erialadel, tehnoloogiaerialadel.

Aitäh! See on tõesti kogu meie hariduse üks sõlmprobleeme. See on minu, mitte aruande koostajate, vaid tõesti minu kui ülikooliõppejõu ja haridusega tegeleva inimese arvamus, et praeguses situatsioonis on kolm põhilist tegurit. Ma hakkaksin peale sellest, millest ma juba rääkisin – see on tööturg. Minu meelest võiks Riigikogu täiesti omaette analüüsida seda, missugused on tegelikud palgavahekorrad. Ma väga kardan, et meie praegune palgasüsteem ettevõtetes, aga eriti avalikus sektoris, nagu ma ütlesin, ei ole seotud hariduse väärtustamisega ega ka hariduse n-ö sisulise väärtusega. Selles aruandeski on üks väga oluline, muide, väga oluline pilt – kui ma õigesti mäletan, siis on see leheküljel 24 –, mis näitab, et keskharidus ei ole meil sisuliselt tööjõuturul see, mis tõstab n-ö inimese kohta väärtusahelas. Keskharidusega inimene tuleb tööturule ja tema positsioon ega ka palk ei ole suurem kui põhiharidusega inimesel. Mis näitab seda, et keskharidus on suunatud põhiliselt kõrghariduse tootmisele, sest tippu läheb see n-ö tululikkus inimese jaoks ainult alates kõrgharidusest. Põhiharidus ja keskharidus on võrdsed. Ma näen siin ühte väga olulist asja. Nagu ma ütlesin, minu meelest on praegu kogu selles situatsioonis põhilüli meil põhihariduse ja keskhariduse vahekord ja see ideestik, et gümnaasiumitasand või, ütleme, ka keskharidus koos kutsekeskharidusega tuleks sisuliselt eristada kui omaette tasand ning põhiharidust vaadata tema ülesannete seisukohalt täiesti omaette tasandina.
Teine pool on selles, et vaadata keskhariduse suunatust teadustöötaja loomisele, sest sealt tuleb see soov minna kõrgkooli  neid asju edasi õppima. Siin on mitmed asjad, ma ei jõua sellest kõigest rääkida. Eesti Päevaleht tellis mult tänase aruande põhjal just nimelt haridusteemalise arvamusloo, ma loodan, et suudan selles loos need natuke rohkem ja paremini lahti rääkida. Aga mulle tundub, et me peaksime rebima ennast natuke lahti kujunenud rutiinist ja korraks vaatama täiesti värske pilguga, mis meie hariduses toimub. Mulle tundub, et teine faktor on keskkoolis, keskkooli õppekavades, ja kolmas faktor on siis juba seotud kõrgkooli rahastamise ja kõigi niisuguste asjadega. Aga kogu asi hakkab siiski peale tööturult. Ja teine asi on see, kuidas meie haridus ja tööturg keerulises mõttes, mitte selles lihtsas mõttes, et teeme rohkem kutseharidusega treialeid, vaid just nimelt keerukas, teadmustöötajate ettevalmistuse mõttes on omavahel seotud. See ei ole rahuldav.

Austatud ettekandja, ma palun korraks vabandust! Austatud Riigikogu! Riigikogu juhatusele on tulnud põhiseaduskomisjonilt palve pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma panen selle hääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni palve pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 53 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole on tänase istungi aega pikendatud. Ma palun veel kord vabandust, hea ettekandja! Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Austatud Marju Lauristin! Kõigepealt ma tahaksin südamest tänada akadeemik Kaasikut ja loomulikult sind selle eest, et üle pika aja kuuleme siin saalis tõeliselt tarka juttu. (Aplaus.) Aga läheme edasi. Kahetsusega – ma avaldan oma isiklikku arvamust –  pean ma nentima, et Eestis on paljud mõisted ennast peaaegu et diskrediteerinud. Toome näiteks sellise mõiste nagu propaganda. Me teame, et juba nõukaajast peale on propaganda see asi, millest ei sobi rääkida, see on midagi halba. Samas on mul teile küsimus: kas ei ole midagi sarnast juhtunud ka sellise mõiste või terminiga, nagu on integratsioon või lõimumine, kuidas me teda ka ei nimetaks?

Aitäh! Mis puudutab sõnu, mida me kasutame mõistete väljendamiseks, siis on siiski väga suur vahe, kas me kasutame võõrsõna või omakeelset sõna. Tõepoolest, kui sõna "integratsioon" 1997. aastal meil niisugusesse ametlikku, n-ö poliitika keelepruuki tuli, oli ta väga paljus, võiks öelda, välispäritolu. Esimesed kavandid, mul oli au olla selles esimeses töörühmas, tulid tegelikult ÜRO arenguprogrammi (UNDP) algatusel. Niisiis see n-ö ingliskeelne põhi oli väga tugev. Aga inglise poliitilises keeles ja ka sotsiaalses keeles on mõistel "integratsioon" palju laiem tähendus. See tähendab üldse ühiskonna sidusust. Tegelikult me oleksime pidanud rääkima ühiskonna sidustamisest, sidususe suurendamisest. Aga meil läks käiku tõepoolest see võõrkeelne termin ja see tekitas väga paljus ühelt poolt lihtsalt vähest arusaamist, ja kuna talle anti just nendes integratsioonipoliitikates ka väga selgelt selline riikliku poliitika sisu, siis ta tõepoolest võõrandus, nagu meil on riigi poliitika üldse väga paljus kahjuks võõrandunud, eriti venekeelses elanikkonnas. Meil oli ka ühes 2007. aasta juunis tehtud küsitluses küsimus sõna "integratsioon" kohta. Enamik vastajaid leidis, et seda sõna võiks asendada millegi inimlikumaga. Tõepoolest, nüüd me oleme hakanud eesti keeles rääkima lõimumisest, ma ei tea, kuidas see vene keeles on, vene meedias on mitmeid variante olnud. Mulle tundub, et see on läbi läinud ja toimib kuidagi, ma ütleksin, soojemalt ja inimlikumalt. Aga ma soovitaksin mitmelgi juhul kasutada ka veel teistsuguseid mõisteid, nagu näiteks "ühiskonna sidusus", "sidususe suurendamine".

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen korraks tagasi haridustemaatika juurde. Meie positsioon ÜRO inimarengu indeksi hariduse osaindeksi järgi on üsna võrreldav Euroopa parimatega. Kuid nagu te ise korduvalt mainisite, on meil pikk tee minna elukestva õppe valdkonnas. Millised oleksid teie arvates kolm olulisemat sammu, mida astuda, et jõuda parimatele järele?

Teate, mul on niisugune tunne, kui arvestada just nimelt seda, et me oleme nii väike rahvas, millest siin juba ennegi räägiti, meenutades Hurta ja vaimult suureks saamist kui meie kategoorilist imperatiivi, et see vaimult suureks saamine tähendab tegelikult seda, et iga meie rahva – ma ei mõtle siin mitte ainult rahvust, vaid üldse Eestis elavat rahvast – liige peaks olema ka haritum, mitte formaalses mõttes, vaid just õppimise ja õppimisvõime mõttes. Me peaksime siin seadma endale tõesti sihid jõuda viie parema hulka, mitte keskmise hulka. Mida ma siin näeksin?
Alustame seadusandlusest, kuna me räägime siin praegu seadusandjaga. Mõtleme erisoodustusmaksu peale, mõtleme, kui mitmeid ja mitmeid kordi on püütud koolituselt võtta maha erisoodustusmaks. Me teame, et seda on tehtud väga, väga kitsalt. Aga kui me räägime n-ö põhjalikumast ümberkvalifitseerimisest, kaasa arvatud, muide, kõrgharidusega inimeste ümberkvalifitseerimisest – mitmes riigis, näiteks ka Ameerikas, selgelt soodustatakse seda, et üle 40-aastased inimesed teist korda oma haridusteed n-ö otsast alustaksid, uue elukutse valiksid –, siis see võiks olla soodustatud. Samuti, kui me mõtleme kaheksakordsele vahele tippjuhtide ja reatöötaja koolituses ning mõtleme selle peale, et kogu meie tootlikkuse tõus ei ole ju mitte direktorite tootlikkuse tõus, vaid on eeskätt ikka töötajate tootlikkuse tõus, siis see on üks asi. Seepärast oleks oluline jõuda selleni, et ettevõtjad, ettevõtjate assotsiatsioonid, kaubandus-tööstuskoda, ametiühingud, majandusministeerium – kõik need lülituksid sellesse protsessi, ja kindlasti koos omavalitsustega. Tõesti, mina näen, et meil on olemas Eesti elukestva õppe strateegia, aga tegelikult ei ole see nii selgesti suunatud nendele küsimustele. Iga ettevõte, iga omavalitsus ja riik tervikuna peaks majanduse arengu kontekstis tegema väga selge suunitlusega ümberõppe ja kvalifikatsiooni tõstmise strateegia, kusjuures praegu on see läinud meil koolitusturule. Nii nagu siin räägiti tervishoiu puhul, et meil on avalik-õiguslik haigekassa ja eraõiguslik tervishoid. Tegelikult koolitus, seesama ümberkoolitus on suurel määral läinud puht äriks. Kui me vaatame, kuidas see toimub, siis see toimub jällegi niiviisi, et soodustatakse tippude korduvat ja korduvat Kanaari saartel, spaades ja kus mujal toimuvat koolitamist. Samas, kui tegelikult oleks vaja vaadata, mida teevad siin kutsehariduskeskused, mida teevad kõrgkoolid, rakenduskõrgkoolid jne. See on tõepoolest üks väga, väga suur töö. Ma väga soovin kultuurikomisjonile jõudu, et selle tööga tegelda ning Haridus- ja Teadusministeerium ja majandusministeerium nende asjade arutamiseks kokku tuua.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Austatud ettekandja! Eesti kulutused teadus- ja arendustegevusele sisemajanduse kogutoodangust arvestatuna on ligi kaks korda väiksemad kui Tšehhi Vabariigis ja üle kolme korra väiksemad kui Rootsi Kuningriigis. Samas tunneme aga tõsist muret oma küündimatuse pärast kõrgtehnoloogiates. Kas teie peate vajalikuks senisest hoopis olulisemalt toetada ja aktiveerida akadeemiliste seltside, sealhulgas emeriittippteadlaste tegevust kõrgtehnoloogilise innovatsiooni eesmärgil? Olen rääkinud.

Aitäh! Ma olin siis veel Riigikogus, kui võeti vastu see strateegia, mis nägi ette nende kulutuste ennaktempos suurenemise Euroopa keskmise tasemeni. Paraku ei ole seda toimunud. Küsimused on siin tegelikult keerukamad, kui me siis arvasime. Ühelt poolt, jah, riigi kulutused ei ole nii kiiresti kasvanud, aga me teame, et teistes riikides tuleb see protsent SKT-st ju ikkagi kahest allikast, üks osa on riigi poolt ja teine on eraettevõtlusest. Ja kui nüüd rääkida sellest, mis ma siin ütlesin, st et meie majandusstruktuur on selline, et ta ei tarbi kõrgtehnoloogilist teadust, siis siin tulevad juurde veel väga mitmed teised aspektid. Nagu näitavad uuringud ja majandusanalüüsid, tuleb siin lagi ette ka selle tõttu, et meie välisomandis olevates ettevõtetes eelistavad need välis- või rahvusvahelised korporatsioonid hoida oma innovatsioonilülid, väärtusahela kõrglülid omal maal ja tuua meile n-ö odavamat allhanget ja rutiinsemat tööd. See puudutab isegi selliseid tippasutusi nagu pangad. Mulle tundub, et siin on üks väga tugev mõtlemise koht. Üks pool on, jah, see, kuidas suurendada teadlaste osalust, ja ma olen nõus, et see on tõesti väga oluline ja vajalik. Aga kui teiselt poolt ei ole sellel teadmisel tarbijat ja kui seda takistab majanduse enda struktuur, kaasa arvatud, muide, omandistruktuur, siis siin on sellelsamal EAS-il, majandusministeeriumil ja haridussüsteemil ning kõigil teistel väga suur mõtlemise koht, kuidas seda järele aidata, mis seadusandlike vahenditega, missuguste majandusmotivaatoritega. Ja on veel üks aspekt. Olles tegelnud ja tegeldes praegugi väga palju organisatsioonikommunikatsiooniga puhtprofessionaalselt, olen näinud ka seda, et teadlaste ja tootmise vahel on väga tõsine n-ö kommunikatsioonihäire. Isegi ühe laua ümber istudes ei saada sagedasti aru, mida kumbki vajab. Seetõttu n-ö liideseprobleem, see, kuidas kohaldada, kuidas tekitada rakendusteaduslikke teaduskeskusi, on jällegi üks asi, millega EAS peaks ilmselt ühe oma põhiülesandena tegelema. Nii et siin jooksevad kokku väga mitmed probleemid, sest ainult riigi kulutustest me seda protsenti SKT-st ei saavuta.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Täna on juba olnud jutuks eestlaste, Eesti inimeste vähene kaasatus elukestvas õppes. Kuid aruandes on välja toodud veel üks tendents, nimelt on Eestis naised sellesse protsessi oluliselt rohkem kaasatud, mehed on elukestva õppega kaks korda vähem hõlmatud, kaks korda vähem. Siin saalis on kõrghariduse küsimuses olnud juttu sellest, miks mehed on vähem kõrgharitud kui naised, ja ühe sellise jumalavallatu mõttena on välja pakutud, et kõrgkoolis peaksid olema sookvoodid ja asi olekski lahendatud. Mida teie arvate, milline võiks olla võtmesõna, näpunäide või edasine tegevus selleks, et ka meie mehed elukestvas õppes osaleksid?

No naljatamisi võiks öelda jah, et Eesti naise probleem on joodik ja harimatu mees, aga ärme sellest räägime. Pigem räägime sellest, mis ikkagi tõesti alates põhikoolist toimub. Hakkame vaatama väljalangevust. Hakkame vaatama seda, kus tekib tegelikult see n-ö õpisoov, õpivõime. Nagu ma ütlesin, me peaksime vaatama väga selgelt põhikooli kui inimese põhiliste võimekuste arendajat. Seesama õppimisvõimekus, õppimissoov väga paljus tekib põhikoolis, ja samas me näeme, et põhikoolis ta ka väga paljudel poistel kaob. Sealt edasi vaatame gümnaasiumi, vaatame, mis toimub, ja vaatame, kes jätavad kõrgkooli enne pooleli, kas need on meesüliõpilased või naisüliõpilased. Ja kui me vaatame palkasid tööturul, mis soosivad tegelikult seda, et väiksema haridusega, hariduse pooleli jätnud meesterahvas saab ikkagi kõrgemat palka, siis me tuleme jälle sellise põhjuste ahela juurde. Tähendab, me ei saa rääkida mingisugusest ühest meetmest. Me peaksime vaatama asja vähemasti kahest otsast. Esiteks tõesti alates sealt, kus tekib õppimise soov, ind, tunnustus, motivatsioon, ja teiselt poolt vaatame, kuidas tööturg motiveerib või, vastupidi, blokeerib inimese soovi õppida ja tulla tööturule lõpetatud haridusega. Me näeme, ma võin jällegi oma kogemustest öelda, et praegu on läinud asi paremaks, aga siiski olid ajad, kus pärast esimese kursuse praktikat kõik meesüliõpilased olid läinud ja läinud väga kõrgetele kohtadele, kuni pankade divisjonijuhtideni välja. Praegu õnneks on asi natuke parem, praegu tullakse tagasi avatud ülikooli omandama diplomit, mis omal ajal saamata jäi. Aga seesama tööturu mõju on siin vaieldamatu.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Marju Lauristin! Sind on väga hariv, mõnus ja hea kuulata, nii oli see siin saalis 20 aastat tagasi ja on ka täna. Meil räägitakse sellest, et Eestile on kõige tähtsam julgeolekuküsimus. Sina rääkisid täna kahest asjast: rääkisid haridusest ja sidususest. Kumma sa paneksid ettepoole, kaks prioriteeti ei saa olla ühe tähtsusega, kumb oleks praegu tähtsam, kas sidususe küsimus või hariduse küsimus? Sa rääkisid küll esimesena haridusest, aga ...?

Mina ütleksin niiviisi, et julgeoleku seisukohalt on väga otsustava tähtsusega haritud ja sidus rahvas.

Tiit Kuusmik, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Esmalt lubage teid tänada hea ettekande eest! Minu küsimus seondub meie ühiskonna suhtumisega mitmekultuurilisusesse. Mul tekkis niisugune vastakas arusaam, kas see on pigem probleem või on see meil teatud ajatusega lihtsalt nagu järel lohisev saba?

Eesti ühiskonnas on mitmekultuurilisuse probleem tegelikult väga tõsine meie arengut pidurdav tegur. Miks? Ma ei hakka siin praegu rääkima isegi mitte sellest, et meil on venekeelne ja eestikeelne elanikkond. Hakkame sellest peale, et me elame Euroopas. Meie suhtlus teiste rahvastega majanduses, hariduses, teaduses, igapäevaelus, turismis paratamatult järjest kasvab. Selle tõttu mulle tundub, et seesama kultuuride erinevuse tajumine, oskus suhelda teisest kultuurist inimestega ja oskus ennast teisest kultuurist inimesele arusaadavaks teha – pehmelt öeldes, see ei ole mitte eestlase kõige tugevam külg. Aga kultuuriteoreetiliselt ei ole see ka soomlase kõige tugevam külg. Me oleme ses mõttes üsna sarnased, aga me näeme, et Soome poole peal on väga tõsiselt tegeldud sellesama mitmekultuurilisusega, avatuse suurendamisega, kas või lausa jõuga. Ma toon niisuguse näite. Mul on olnud selliseid praktilisi kokkupuuteid noorte inimestega, kes puutuvad näiteks äritegevuses esimest korda kokku Itaalia partneriga. Teate, nende šokk on umbes sama suur kui Eesti kooli õpetajal, kelle klassi tuleb viis vene last – nii emotsionaalsed, ma ei saa nendest aru, nemad ei saa minust aru, parem ma ei suhtle nendega!
See mitmekultuurilisus tähendab ju tegelikult seda, et me oleme võimelised dialoogiks teiste rahvastega ja teised on võimelised dialoogiks meiega, me oskame ennast arusaadavaks teha ja saame aru, milline on teiste taust. Tähendab, ma ei räägi siin üldse poliitilistest erinevustest, vaid just nimelt kultuurilistest, emotsionaalsetest, väärtuste erinevustest. Ka needsamad meie faktoranalüüsid näitavad seda, et eesti ja vene elanikkonnal on üsna tugevad, fundamentaalsed väärtuserinevused, mis tulenevad kas või usutunnistuse taustast – protestantlikust ja õigeusklikust taustast. On teistsugused praktikad, nagu ütleb sotsiaalteadlane, käitumisharjumused, emotsionaalsed harjumused. Aga see on loomulik, loomulik Euroopas, kus on katoliiklased, kus on õigeusklikud, kus on protestandid, kus on ateistid, järjest rohkem muslime jne. Eestlane peab oskama selles Euroopas olla toimekas, arusaadav, mõistev, salliv ja avatud. See on see põhi. Meil on tegelikult väga hea võimalus harjutada seda meie oma haridussüsteemis ja me teeme seda minu meelest liiga vähe.

Jüri Tamm, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Minu küsimus puudutab haridussüsteemi venivat reformi. Nii nagu te ilusti ütlesite, ümberhäälestamist. Nagu te teate, kõiksugused muudatused sõltuvad välisteguritest ja siseteguritest. Öelge, palun, oma arvamus selle kohta, kas sisetegur ehk pedagoogide, haritlaste, õppejõudude valmisolek – nii moraalne kui ka teadmistepõhine – võimaldab neid eesmärke saavutada, mida te siin mainisite.

Ma ütleksin nii: nagu ikka on neid – ma räägin õpetajatest, pedagoogidest –, kes on ajast ees ja on ise välja pakkunud suurepäraseid lahendusi ning neid ka katsetanud, ja on neid, kes kõigest hingest hoiavad kinni sellest, mis on, ja kardavad iga muutust. Küsimus on, kummale annab rohelise tule haridussüsteemi korraldus, palgasüsteemist alates ja lõpetades kas või eksamihinnete süsteemiga, riigieksamitega. Mulle tundub, et kui me räägime ümberhäälestusest, siis vajab timmimist tõesti kogu süsteem, kõik need seosed. Tähendab, me ei saa rääkida ühest asjast. Loomulikult on väga palju õpetajaid, kes on väsinud nendest muudatustest hariduses ja tõepoolest kardavad muutusi. Kui me vaatame vene koolides toimuvat reformi, olukorda, kus me näeme, et 87% noori on võimelised eesti keeles rääkima, ja võrdleme seda õpetajate võimekusega, siis noored on mitu-mitu sammu õpetajatest ees. Aga kui me võtame eestigi kooli, kui vaatame noorte võimekust arvutimaailmas, seda, kuidas kasutatakse kõiki neid võimalusi, mida pakub nüüdisaegne virtuaalmaailm jne, siis jällegi on nad mitu-mitu sammu õpetajatest ees. Ja on selge, et õpetajates tekitab see teatud, võiks öelda, ebamugavust. Nii et see on raske. On täiesti selge, et kogu see hariduse ümberhäälestamine, täpselt samuti nagu majanduseski, nõuab ümberõpet. Ta nõuab ümberõpet ja nõuab struktuurimuudatusi, ma arvan, et üsna radikaalseid kas või koolikorralduses, aja ja ruumi ning sotsiaalse tausta arvestamist. Meie kooli struktuur on tegelikult ju sisult keskaegne. Sellesse postmodernsesse maailma sobitub ta suurte raskustega. Nii et ma kutsuksin teid üles, kuna te olete suhteliselt vabad administratiivsest vastutusest: lennake oma mõtetes 21. sajandisse, vaadake, mida seal tegelikult saaks teha ja tõmmake valitsus, tõmmake ühiskond sellele järele! Rääkige ekspertidega, rääkige noortega, võtke endale hariduskomisjoni mõned nõunikud, kes on 15-aastased, vaadake, mis nemad ütlevad! See ümberhäälestus nõuab tõesti väga paljus lahtiütlemist oma hirmudest ja hirmud on tõesti väga suured.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on hea meel nii teie ettekande kui kogu selle aruande üle. Aga ma pööraksin tähelepanu n-ö tulevikuvaatele. Aruandes on kirjas, et hinnanguliselt on Eesti praegu seisva vee staadiumis, ja selleks, et jõuda tippu ehk Põhjatähe stsenaariumisse, on vaja laiaulatuslikku koostööd kõikide ühiskonnagruppide ja poliitiliste erakondade jne vahel. See aruanne on tehtud peamiselt 2004., 2005., 2006. ja osalt ka 2007. aasta andmete pinnalt. Kui te vaatate nüüd täna sellele olukorrale ja püüate natuke hinnata praegust olukorda ja ka lähitulevikku, kuidas siis teile tundub, kas Eesti on liikumas sinna Põhjatähe poole või me oleme jätkuvalt seisvas vees?

Ma loodan, et arengufondi aruanne vastas sellele. Sest niipalju, kui ma seda teksti lugesin, on seal öeldud, et meil ei ole enam seisev vesi. Nüüd hakkab juba tulema loomulik valik ja kuhu see viib, ei tea keegi. Kui on loomulik valik, siis näeb tulemust jumal. Nii et kui me tahame ise tulemust näha ja tulemust suunata, siis peaksime nähtavasti kõigest hingest Põhjatähe poole püüdma, ja üks osa sellest on see, millest ma püüdsin siin rääkida. See on see, et me peame täiesti teadlikult tegelema hariduse häälestusega. See ei anna meile resultaati homme, kuid ka majanduse struktuur ei muutu homme. Aga kui me täna ei hakka tegema midagi selleks, et hariduses võtta suund sellelesamale teadmustöötajale, siis ei ole meil seda teadmustöötajat ka kümne aasta pärast mitte. See on üks pool. Ja muidugi  tulevad siia juurde kõik need muud asjad, kas või tööturu avanemine Euroopasse, mis puudutab väga paljus, nagu ma ütlesin, venekeelse noorsoo haritumat, tehniliste huvidega osa. Just nimelt seda oleks meile väga vaja ja ka meie oma noorsoo sedasama haritumat osa.
Kui me vaatame meie praegust tööjõu struktuuri ja majandust, siis aruandes on ka räägitud tegelikult kõrgemini haritud ambitsioonikast tööjõust. Ma ei mõtle siin neid sotsiaalteadlasi, keda tegelikult on vähe, sotsiaalteadlane on see, kes on vähemasti magistrikraadiga sotsiaalteadustes, ärijuht ja tehnikumi haridusega raamatupidaja või suhtekorraldaja-teekeetja ei ole sotsiaalteadlane. Kogu see kompleks, mis on seotud hariduse ja tööjõuga, on määrav. Siin oli enne küsimus, et kas enne majandus ja siis sotsiaalpoliitika. See on umbes niisugune lähenemine, nagu eile või täna hommikul ajakirjanik küsis: "Te lähete praegu rääkima inimarengu aruandest? Neil ei ole ju raha, millega seda inimarengut tagada!" Ma kordaksin akadeemik Kaasiku sõnu: "Meil on väga sagedasti rohkem puudu inimestest ja mõistusest kui rahast." Kui meil oleksid inimesed ja mõistus õigel kohal, küll me siis oskaksime kasutada raha niiviisi, et ta annaks meile suurema tulemi. Ja selle nimel, ma loodan, me kõik täna siin pingutame.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Ka mina tõden, et säärase ettekande valguses on praegu superhea debateerida. Mina küsiksin seoses venekeelse minoriteediga küsimuse selle kohta, mille üle nii palju kurdetakse, st et meil on raske leida ühisosa, kuna teatavasti puuduvad sellised üldiselt aktsepteeritud, kas või venekeelse minoriteedi arvamusliidrid. Me teame, et põhjuseks on see Nõukogude-aegne poliitika, kus meile lihtsalt toodi sisse põhiliselt tehasetöölisi. Teaduskeskused olid enamikus Venemaal. Kui vaadata praegust haridusnumbristikku, kui palju omandab kõrgharidust venekeelne noorsugu? Millal me umbes võiksime jõuda sellesse ajahetke, kus meil ongi vastas samasugused arvamusliidrid, nagu praegu eestlastel on, kelle sarnane praegu meie ees on, et me saaksime debateerida ja mitte tänavatel lahingut lüüa?

Ma loodan, et tänaval me lahinguid ei löö. Ega see ei olnud päris lahing, mis siin oli, ja tänavalahingud, ma loodan, jäävad Eestis olemata, kui me kõik selle nimel pingutame. Aga mis puudutab küsimust venekeelsest arvamusliidrist, siis vaadake, asi on niisugune, et see, keda me tahaksime dialoogis partnerina respekteerida, kuulub praegu sellesse ühiskonna poolde, mida meediateoorias nimetatakse vaikimise spiraaliks. Tal ei ole kohta, kus häält teha. Sellepärast, et kui me vaatame meie venekeelset pressi, kui me vaatame venekeelset Internetti, siis seal toimub tegelikult samasugune materdamine kui eestikeelseski ja vähegi mõistlik ning dialoogile suunatud hääl saab üsna karmi kohtlemise osaliseks. Teiseks, väga paljud inimesed, kes võiksid olla need liidrid, valdavad väga hästi eesti keelt, nad on leidnud endale koha, mis on nende jaoks praegu optimaalne. Aga me ei näe neid väga sagedasti sugugi mitte venekeelse elanikkonna esindajana. Vaadake, tehke väike statistika kas või meie televisiooni finantskommentaaridest, kui tihti me näeme seal väga andekaid, arukaid, sulavas eesti keeles kommenteerivaid vene noori. Nad on olemas! Nad on olemas majanduses, nad on olemas panganduses, nad on olemas mujal. Aga nendel ei ole seda platvormi, kus nad tunneksid ennast piisavalt hästi, et esindada seal natuke laiemalt seda osa venekeelsest elanikkonnast, kes on muutunud nähtamatuks.
Ka meie ajakirjandus teeb nähtavaks ainult ühe väikse sektori, keda me siis samastame sellesama Tallinna tänavaid rüüstava noorsooga, aga mitte seda, hoopis suuremat osa, kes tegelikult võiks olla väga arukas kaaslane aruteludes mitte integratsiooniprobleemide üle, vaid just nimelt majanduseprobleemide üle, kultuuri, kogu Eesti riigi arengu üle. See on see kodanik, see, keda ma nimetasin, kelle toomine avalikkusesse ripub muide väga palju ära ka sellestsamast venekeelsest kanalist. Sest olla venekeelse elanikkonna liider tähendab siiski vestelda vene keeles nende inimestega, kes on sinu kogukonnakaaslased. Mul on olnud tudengeid, kellest on tulnud säravad, väga säravad cum laude lõpetajad, suurepärased. Me oleme nendega rääkinud, nad ei tunne kutsumust olla venekeelse kogukonna esindajad, sest sellisena ei ole neil respekti ei ühel ega teisel pool. Ma arvan, et see on meie meedia, see on väga palju meie avaliku sfääri küsimus, see on poliitika küsimus, see on ka sellesama saali küsimus siin.

Hannes Astok, palun!

Aitäh! Kõigepealt aitäh toreda ettekande eest! Kahju, et seda inimarengu aruannet siiski veebis saada ei ole, aga ma loodan, et ...

On küll! Võta Eesti Koostöö Kogu, sealt võta "Tegevused" ja vaata sealt.

Hea Hannes Astok, palun küsimus!

Tahtsingi küsimuseni jõuda, aitäh! Kindlasti on infoühiskonna areng Eesti inimühiskonna arengut viimastel aastatel väga palju mõjutanud ja te olete seda uurinud. Aruandes on sellest vähe juttu, sest nagu te seletasite, kõikidele asjadele ei saa keskenduda. Võib-olla annaksite sellele saalile väikese kommentaari ja hinnangu infoühiskonna arengust, selle mõjust Eesti inimühiskonna arengule. Kas see on seda positiivselt või negatiivselt mõjutanud? Millised on siin trendid, kui üldistatult küsida?

Ma väga loodan, et tänane inimarengu arutelu ei jää viimaseks. Ma väga loodan, et kui järgmise aasta märtsiks saab valmis 2008. aasta inimarengu aruanne, siis me ei aruta seda mitte sügisel, vaid arutame seda aprillis-mais. Ma luban, et seal on terve peatükk, mis räägib tarbimise ja infoühiskonna arengust ning sellest, kuidas see on mõjutanud inimeste elukvaliteeti. Ma usun, et see on väga põnev teema ja me saame sellel põhjalikul peatuda.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tänan! Ma loodan, et niivõrd sisulisi arutelusid saab siin pidada tulevikus mitte kord aastas, vaid kord kuus või kord nädalas. Aga küsimuse selguse huvides ma pisut liialdan ja väidan, et me otsime ühiskonna ja ka inimeste arengut peamiselt meist väljastpoolt, Nokia kaudu, ekspordi kaudu, parema meditsiiniaparatuuri kaudu jne. Samas on mitmete edetabelite tipuriikides väga kõrgel tasemel sellised väärtused, sellised omadused nagu usaldus ja koostöö. Neid asju on võimalik teadlikult edendada ja õpetada. Mis te arvate mõttest, et meie kõige suurem kasutamata potentsiaal ongi meis seespool?

Aitäh selle küsimuse eest! Kasutades sotsiaalteaduse termineid, ma ütleksin, et meie probleem on see, et me ei oska piisavalt hästi ei arendada ega kasutada sotsiaalset kapitali, seda kapitali, mis tekib inimeste suhetest, võrgustikust, usaldusest, üksteisemõistmisest ja koostöötahtest. Ja kui me lähme nüüd jällegi majandusse – see on paljudele praegu niisugune konks, mille otsa võib asju riputada –, siis vaadates majanduse arengujärku, millest me räägime kui posttööstuslikust arengust, näeme, et see on väga paljus üles ehitatud samale sotsiaalsele kapitalile, koostöövõrgustikele, rühmatööle näiteks jne. Peale selle, kui me räägime inimese enesetundest, elukvaliteedist, siis on täitsa selge, et selle üks pool on see, mida ta saab osta, süüa, milline on tema maja, aga teine pool on see, keda ta armastab, keda ta vihkab, keda ta kardab, kellega koos ta midagi teeb. Jällegi pean ma tulema järgmise aasta juurde, sest siin oli küsimus ka õnnelikkusest. Selles järgmise aasta aruandes, mis on juba praegu tellitud, ma tean selle peatükke ja töötan autoritega, antakse väga suur roll nendelesamadele emotsionaalsetele suhetele, koostööle, sellele, mis teeb inimese õnnelikuks just nimelt mittemateriaalses mõttes. Ma arvan, et me peame sotsiaalse kapitali probleemidega palju-palju rohkem tegelema. Mul on hea meel öelda, et Tartus näiteks on meil sotsioloogia osakonnas uurimisrühm, kes osaleb selles Euroopa sotsiaaluuringus, millele on siin ka viidatud. Selle uurimisrühma põhiteema on sotsiaalne kapital ja sotsiaalse kapitali kasutamine Eestis. Nii et ma viitaksin siin Dagmar Kutsarile ja tema rühmale, Eestis tegeldakse sellega ja ma usun, et järgmistes aruannetes räägime sellest veel ja veel ning rohkem. Ka siin, muide, räägitakse III peatükis usaldusest, aga räägitakse usaldusest ainult institutsioonide suhtes. Ma arvan, et just niisugust n-ö mitteformaalset suhtlust, usaldust peame elukvaliteediga seoses palju-palju rohkem käsitlema.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Lugedes inimarengu aruannet, torkab väga teravalt silma üks asjaolu. Nimelt see, et Eesti on teiste, vähemuste kultuuride suhtes põhimõtteliselt üks kõige vähem sallivam ühiskond. Mul on ees siin üks tabel, kus Eesti on 27 riigi hulgas oma 8%-ga kõige viimane. Vaadates samaaegselt kogu Euroopa Liidu riike, on Eesti üks kõige suurema mittepõhirahvusest elanikkonnaga riike. Järelikult, see vastuolu on Eestis üsna suur. Nüüd ongi küsimus, et kui me vaatame poliitilisi otsuseid, siis need on viinud viimasel paaril aastal tegelikult selleni, et sallivus on pigem vähenenud kui suurenenud. Mis ikkagi oleksid need käigud siinsamas, kas või Riigikogu tasemel, riigi tasemel, et see sallivus ikkagi kasvaks ja vastuolud  väheneksid, sest see on elu ja surma küsimus Eesti jaoks?

Kui nüüd vaadata seda teie küsimust, siis tegelikult küsimuses endas peitub vastus. Sotsiaalteadlased on palju uurinud seda tüüpi suhteid ja võime öelda, et mida rohkem eri kultuuride vahekord puhtstatistiliselt läheneb fifty-fifty'le, st pool ja pool, seda halvemaks muutuvad suhted. Kui on selge ülekaal, väike vähemus ja suur enamus, siis ei tee suhted enamusele muret ja vähemusi kaitstakse ka palju meelsamini. Siin on tegelikult muidugi üks kogu selle meie arengu põhjusi, tähendab, enesekaitseline hoiak on meil väga tugev, see on ajalooliselt väga tugev.
Teine asi on see, millest ma enne rääkisin, et me elame mitmekultuurilises Euroopas ja meie oma ühiskonnas on eri kultuurid. Tähendab, me peame olema sellest teadlikud. Ma räägin praegu eestlastest, aga sama puudutab, muide, mingis mõttes ka Eestis elavaid venelasi, sest nagu ütles vastne Eesti Rahvusringhäälingu venekeelsete saadete juht Jevgenia Garanža ühes oma artiklis, oleks meil psühholoogiliselt nagu mitte enamus ja vähemus, vaid kaks vähemust vastastikku, kumbki kaitseb ennast teise eest. Selle tõttu on ka väga palju barjääre. Väga markantne on siin veel see – seda näitavad kõik need arvud, mis on toodud aruandes, kõik regionaalsed analüüsid –, et kõige halvem olukord on Tallinnas. Kuigi elatakse füüsiliselt samal tänaval, samas linnajaos, on kontaktid nii noorte vahel kui ka kas või eri koolide õpetajate vahel nõrgemad kui mis tahes teises Eesti kohas. Hoiakud on tõrjuvamad kui teistes Eesti kohtades, kaasa arvatud Ida-Virumaal. See on Tallinnas niimoodi just nimelt selle tõttu, et siin on sama fifty-fifty olukord, kapseldumine, vene elanikkonna kapseldumine oma n-ö kultuurilisse ümbrusse. Ja see on väga tugev ka Ida-Virumaal. Nii et meil on kaks asja. Üks on see, kuidas me seda eestlase enesekaitselist kultuurilist hoiakut suudame n-ö avada, julgustada suhtlema, ennast avama psühholoogiliselt, kultuuriliselt. Teine pool on, kuidas me suudame vene elanikkonna enklaavid lahti võtta, kuidas me suudame tuua vene noore Ida-Virumaalt välja nii, et ta tunneks ennast Tartus või Võrus või Pärnus ka sama kindlalt ega tunneks, et ta on välismaal. Praegu ikkagi on niiviisi, mulle on sellest rääkinud Narva õppejõud, et kui vene noor saab näiteks stipendiumi Tartus õppimiseks, siis kogu suguvõsa saadab teda pisarates ära, et laps läheb välismaale, ei tea, kuidas ta seal hakkama saab.
Mulle tundub, et kogu see kontaktide teema on siin väga tähtis. Puhtstatistilised arvutused näitavad, et kontaktide tihedusega suureneb seesama sallivus, avatus, üksteisemõistmine. Kontaktid, mitte see, et sa elad kõrvuti, aga oled seljaga, vaid just nimelt suhtlus töökohas jne. Kui me vaatame töökohti, siis töökohad on venekeelse elanikkonna jaoks domineerivalt venekeelsed. Jällegi ei tulda oma enklaavist välja. Vaatame koolide suhteid. Mul on tulnud seoses nende uuringutega koolitada nii eesti kui vene õpetajaid. Tüüpiline on see, et koolitus, isegi kui ollakse formaalselt ühel koolitusel, toimub erikeelsetes rühmades, kusjuures mõlemapoolselt ei taheta koos olla. Eesti õpetaja ei taha, et vene õpetajad oleksid kaasas, ja vene õpetaja ei taha olla koos eesti õpetajatega, mõlemad tunnevad, et nad on kuidagi täiesti erinevad. Niisugune sulgumine, mullistumine, enklaavistumine on tegelikult üks sallivuse vähesuse ja n-ö kultuurilise tõrjuvuse nii ilminguid kui ka põhjusi.
Kui nüüd küsida, mida igaüks meist saaks teha, siis ma arvan, et me peaksime mõtlema koolidevahelisele õpilaste ja õpetajate vahetusele, me peaksime mõtlema kodanikuühendustest kodanikuühiskonnas. Mõtlema sellele, et seltsid ja ühendused ei oleks ühekeelsed – nagu jälle näitab uuring, nad enamasti on –, koolitused saaks kokku tuua. See on töö ja see on töö, mis rajaneb praktilisel suhtlusel, mitte üleskutsetel. Muidugi, lõpuks ka see, et kui kunagi oli igal eestlasel oma soomlane, mis meid meie iseseisvuse taastamise esimestel päevadel aitas n-ö kiiresti edasi jõuda, siis ma kutsun ka nüüd üles, et igal eesti poliitikul, igal eesti õpetajal, igal eesti õpilasel, üliõpilasel oleks teisest rahvusest sõber, sõbranna, tuttav, kellega suheldes saavutatakse seesama sallivus mikrotasemel.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuulasin teie ettekannet ka märtsis Rahvusraamatukogus toimunud presentatsioonil ja seal te käsitlesite Eesti venekeelse elanikkonna probleeme märksa põhjalikumalt ning palju rohkem pakkuvalt. Aga tänase aruande põhjal julgen ma küll ka öelda, et kaks soomukit kaitseb ikka Eestit märksa vähem või pakub vähem turvalisust ja kaitset. Praegu valitsevat mentaliteeti arvestades ostetakse kindlasti kaks soomukit, mitte ei panda tööle teiskeelset telekanalit. Ma ka loodan, et nii ei ole, aga ...

Seda otsustate teie siin saalis.

Minu küsimus on aga see, et kui me ei saa seda telekanalit, siis mis te puhtalt meediaõppejõuna arvate, kui suur oleks selle positiivne või negatiivne mõju, kui me praeguses Eesti Televisioonis kasutaksime oma saadetel esialgu kas või venekeelseid subtiitreid ja lisaksime mõned venekeelsed saated. Mis on need positiivsed, negatiivsed mõjud?

Ma kardan, et sellel oleks pigem negatiivne mõju nii ühte- kui teistpidi. Õigemini, ühtepidi kindlasti. On selge, et eestikeelsele auditooriumile oleks subtiiter kui selline võõras – me ei subtitreeri ju meelsasti üldse mitte midagi, me teame, et oskame kõik voolavalt nii soome kui inglise kui muid keeli. Teiselt poolt, kui me räägime sellest, kuidas mõjub meedia ja miks ta mõjub, siis tänapäeva meediakäsitlus ei pea oluliseks mitte seda, et mingi üks jutt mõjub ja kui sa selle jutu ära tõlgid, siis see mõjub. Mõjub hoopis meediakeskkond. Mõjub seesama asi, et ma näen inimest, kellega ma saan samastuda, kellega ma mõttes saan vaielda, kes esindab minu mõtteid, või näen pilti, mis väljendab minu kogemust. Seesama ETV teine kanal, mille üle me oleme siin palju vaielnud, ei saa kindlasti konkureerida hiilgavate show'de ja kallite produktidega. Aga ta on kindlasti ainus ja monopoolne selles mõttes, et ainult tema saab näidata Ida-Viru inimesele, narvakale ja Lasnamäe inimesele tema lapsi, kuidas need laulavad ja sporti teevad, saab näidata seda, kuidas elu seal välja näeb, saab tuua need arvamusliidrid, nagu me tahame, iga päev ekraanile tõesti suhtlema, vaidlema, arutlema. Me saame näha sedasama elu kui sellist ja ma usun, et see on ka eesti vaatajale väga huvitav. Kahjuks vaatab ka eesti vaataja tegelikult väga kõrge plangu tagant seda, mis toimub venekeelses keskkonnas, ega kujuta ette väga paljusid asju ja ka väga häid asju. Näiteks kas või kultuurielu seisukohalt on kindlasti palju asju, mida eesti vaatajal oleks väga huvitav vaadata.
Ma arvan, et niisugune lokaalne fookus on tähtis, et see on meie enda elu, see on Eesti, need on Eesti kohad. Nagu ma ütlesin, et praegu on nii, et Narva noor tunneb ennast Tartus või Võrus nagu välismaal. Seesama kanal võimaldab tal sellest barjäärist üle saada. See on ikkagi emakeelne suhtlus. Me teame ise ka, et me võime küll olla väga uhked oma inglise keele ja soome keele üle, aga samas me teame väga hästi, et iga konverentsi kohvipausi ajal me koguneme omakeelse laua taha ja ütleme, et küll on hea, pea puhkab ja saame oma keeles arutada.
Nii et omakeelne suhtlus on emotsionaalne, tekitab hoopis parema kontakti selle maaga, selle rahvaga, eestlastega jne. Ma arvan, et venekeelse kanali avamine oleks väga oluline just nimelt selles mõttes, et see on ainus võimalus selle tõesti väga hästi häälestatud, väga tugevalt mõjuva propaganda laviini vastu. See oleks teatud kaitse niisuguse hoiaku ja kriitika arendamise eest ja peale selle lihtsalt inimlikult vajalik ka selleks, et meil tekiks sidusühiskond.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Aitäh selle mõttetiheda ja üliolulise arutelu eest! Haridusel on ühisosa praktiliselt kõikide meie elu valdkondadega. Me teame, et selles ühisosas ei ole seosed mitte mingil juhul ühepoolsed. Minu küsimus on seotud täiskasvanute koolituse ja ümberõppega. Neid numbreid, statistilisi näitajaid on ausalt öeldes piinlik  vaadata. Need on masendavad. Aga seos on alati kahepoolne. Küsimus on, kas siin on probleemiks eelkõige motivatsiooni vähesus, mis on seotud meie tööturu kivistunud suhetega, või on probleemiks hoopis see, et selles valdkonnas endas on vähe ressursse ja võimalusi.

Meil on koolitusressurssi nii et tapab, ausalt öeldes. Aga seda koolitusressurssi on väga palju kasutatud ka, nagu ma ütlesin, sellisteks mitte väga efektiivseteks üritusteks. Ma rõhutaksin, et me peame vaatama kogu seda ümberhäälestuse, ümberõppesüsteemi tervikuna ja eriti tõesti seda, mida antakse reatöötajatele, kes ei osta või kellele praegu meelsasti ei osteta kalleid koolitusi.
Teoreetikud ja praktikud räägivad ka, et väga suur osa on sellel, kas ettevõte, organisatsioon on huvitatud oma töötajate koolitamisest. Tema huvitatus tähendab kahte asja. Esiteks, kui see ei ole talle majanduslikult kasulik, siin on seesama erisoodustusmaksu küsimus  jne. Teiseks, kui ta kardab, et töötaja, keda ta koolitab, eriti veel pikemat aega koolitab, läheb ära teise tööandja juurde, ja seetõttu ta ei ole huvitatud oma töötajat koolitama. Siin on väga mitmeid võimalusi, kuidas seda vältida, alates sellest, et koolitus oleks riigi poolt tagatud, vähemasti teatud gruppide jaoks. Praegu on see tagatud ainult töötutele, aga n-ö regulaarset enesevärskendust-enesetäiendust riik ei toeta või, ütleme, toetab väga vähe. Teiseks ka see võimalus, et meie tööandjate assotsiatsioonid võivad ju luua selliseid ühisvõrgustikke, ühisfondegi. Nii et sellest võidaksid kõik, kui ühe ettevõtte, ühe organisatsiooni töötajad saavad koolitust.
Siin ma juhin tähelepanu – see on pikk teoreetiline jutt, ma ei hakka sellest praegu põhjalikult kõnelema –, et seoses meie majanduse kriitilise analüüsiga ja majandusseisuga on räägitud Ida-Euroopa riikides tekkinud kahest erinevast kapitalismist. Üks on n-ö puhtliberaalne või turumajanduslik kapitalism, teine on see, mida nimetatakse koordineeritud või ka korporatiivseks kapitalismiks, ehk teiste sõnadega Saksa mudel ja anglosaksi mudel. Põhjamaadel on hoopis kolmas mudel, mis on ka rohkem selle koordineeritud mudeli tüüpi. Meie oleme läinud väga tugevalt puhtturumajanduslikus suunas. Nagu ma ütlesin, meie koolitus on ka puhtturumajanduslikul alusel. Ettevõte lähtub väga paljus ainult sellest, mis on talle kasulik, samas kui riigi roll ja kogu ettevõtluse sihtarendus jm saavad tuua sisse rohkem ettevõttevahelist ühishuvi. Just nimelt ettevõtete vahelist ühishuvi, ka koolituses. Siis ei oleks karta, et ma koolitan oma töötaja ära ja ta läheb teise juurde, vaid oleks teada, et me koolitame ühiselt meile kõigile. Ja see on, muide, seotud veel ühe teemaga, mis meil on ikka lahendamata, see on ettevõtete seos kutseharidusega. Kuidas panna ettevõtteid huvituma kutseharidusest? Siin ei saa loota sellele, et üksikettevõte lahendab neid küsimusi puhtturumajanduslikust huvist. Siin on vaja seadusandjat, siin on vaja just organisatsioonilisi struktuure, teatud koordineeritud investeeringuid jne.

Ene Kaups, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Oma suurepärases ettekandes tõite välja ühe inimarengu valupunktina regionaalse ebavõrdsuse. Palun öelge, kui suur see regionaalne ebavõrdsus Eestis teie hinnangul on ja missugused võiksid olla efektiivsed meetmed selle ebavõrdsuse vähendamiseks?

Seda, kui suur on Eestis regionaalne ebavõrdsus, teate teie täpselt sama hästi kui mina. Teil on kogu see statistika olemas. Meil on palgad erinevad, kulutamise võimalused on erinevad, inimressursid on erinevad. On Tallinn ja on muu Eesti. Ja siis võtame selle diagonaali, põhja ja lääne ning teiselt poolt ida ja lõuna. Kõik need andmed on avaldatud ja on olemas. See toodab meil niisugust pidevat, kuidas öelda, mitte ainult vaesust, vaid ka suutmatust jne. Praegu pean ikkagi ka mina ütlema, et number üks asi peaks olema haldusreform. Ilma haldusreformita need asjad paika ei lähe, sest suutlikkus on lihtsalt nii erinev, see tuleb teha varem või hiljem.
Vaatame Taanit, kes on ju palju-palju rikkam kui meie ja kus omavalitsused on olnud traditsiooniliselt väga tugevad. Taani alustas ju mõni aasta tagasi haldusreformi, kus ta tegi endale väga suured ühikud, neid kontsentreeriti väga palju. Küsimus on nüüd selles, mis jääb kohalikule tasandile. Kogu see asi tuleb nii läbi mõelda, et inimene, kes kohapeal elab, tunneks, et see annab talle midagi juurde. Sest praegu see, mis meil on toimunud, see tsentraliseerimine, seesama postivedu, millest siin on ka juba räägitud, pensionide kojutoomine – see oleks just nagu haldusreform inimeste kulul. Toimub hiiliv haldusreform inimeste kulul, kus ei ole läbi mõeldud, kuidas teenus inimeseni jõuab. Kui meil tehakse haldusreformi turumajanduslikel põhjustel, post ütleb "Ma olen äriettevõte, ma teen teile haldusreformi", enne on sedasama öelnud pank ja siis ütleb seda veel mingi äriettevõte ning riik ainult ootab ja erakonnad ei suuda kokku leppida – siis läheb meil olukord ainult halvemaks.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Ma tulen korraks selle teise telekanali juurde tagasi, et teie kui asjatundja käest küsida. Punkt üks, mis muret teeb, on muidugi see, et nagu ma aru saan, on juba otsustatud, et see tuleb põhiliselt noorte ajaviitekanal, kuhu eksivad ka mõned venekeelsed saated. See on asja üks pool. Aga teine küsimus on märksa tähtsam, ja siin ma pean toetama meie peaminister Ansipit, kes ka kahtleb nende venekeelsete saadete professionaalsuses. Keda te näete, kes hakkab neid saateid tegema? Me enam-vähem tunneme Eestis kõiki ajakirjanikke, ma ei näe, et meil oleks jõudusid, kes suudaksid teha Venemaa uudistesaadetega enam-vähem võrdsel professionaalsel tasemel saateid.

Härra Lenk! Ma arvan, et teie kindlasti ei tule Riigikogust ära, et hakata seda kanalit vedama. Ja kindlasti ei tule sinna meie vanad ajakirjanikud, kes on leidnud endale igasuguseid muid nišše. Mina panustaksin noortele. Ma julgen teile öelda, et on väga palju väga võimekaid inimesi, kes on saanud Eestis hariduse, kes pole mitte ainult kakskeelsed, vaid on kolme- ja neljakeelsed, valdavad vabalt eesti keelt, vene keelt, inglise keelt, saksa keelt ja kes on praegu leidnud endale hoopis mujal mingisuguse niši selle tõttu, et neil ei ole kohta, kus ennast rakendada. Ma arvan, et see väljakutse oleks niisugusele noorele seltskonnale väga atraktiivne.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Väga austatud ettekandja! Mind huvitas väga ja tõesti väga sisuline oli see, mida te rääkisite elukestva õppe ning täiendus- ja ümberõppe kohta. See on tõesti võtmeküsimus ja need kulutused, mida on teinud kas tööandja, riik või ükskõik kes, on kindlasti väga väikesed. Ja kui siin töölepingu seaduse ettevalmistamisel räägiti tööturu paindlikkusest, siis jäi kõlama, et kui me vähendame koondamishüvitisi, siis meil on tohutult paindlik tööturg. Samas on minu meelest paindlikkuse puhul palju olulisem kvaliteetne tööjõud. Mida teie sellest arvate, just selle ümber- ja täiendusõppe raames? Kas siin oleks võimalik rakendada ka suhteliselt kiireid meetodeid, näiteks kasutada kas või töötukassa vahendeid, eraldada töötajale mingi raha täienduskoolituseks vabal valikul?

Viimasele küsimusele ei ole mina pädev vastama, seda arutate teie siin, kuidas  mingit raha kasutada, sellesse ma ei sekku. Mis puutub paindlikkusesse ehk sellesse kuulsasse flexicurity'sse mis tuli Taanist, siis me teame väga hästi, kuidas see Taanis on. Seal on ikka nii, et õpe on ees ja paindlikkus on järel. Meil on paindlikkus ees, inimene visatakse õhku või vette või kuhu tahes ja siis vaadatakse, et kui ei upu, eks siis katsume natuke õpetada ka. Mulle tundub, et see on tõepoolest võti. Me ei saavuta paindlikkust tööturul nii, et inimene ei ole oma valikutes paindlik. See tähendab, et tal ei ole seda laia ettevalmistust, et ta ei ole võimeline häälestuma kiiresti ümber teistsugusele tööle, et tal ei ole all seda n-ö kõva põhja, seda, mis võimaldab talle seda laia valikut, ei ole seda universaalset haridust. Selle idee, mis meil on siin ikka väga kaua ringi käinud, et suuname kõik lapsed pärast 9. klassi kutseharidusse ja küll nad siis on meil tööturul kasulikud, lükkavad see aruanne siin ja mitmed teised meie majandusteadlaste arutelud – lugege, muide, ka Andres Arraku artiklit Postimehes – kategooriliselt ümber, see on vananenud arusaamine. Muidugi me peame nägema kutseharidust, aga see kutseharidus pole mitte see kutseharidus, mis on praegu. Mõnes meie kutsehariduskeskuses me juba näeme seda uut, aga siia lisandub küsimus kutsehariduse, täienduskoolituse ja gümnaasiumihariduse integratsioonist ja samuti sellest lainest, elukestva õppe lainest, kuidas inimesed sinna tuleksid.
Ma arvan, et siin on väga palju asju, mida seadusandja saab ise teatud reeglitega korraldada. Praegu on seadusandja näiteks ainult õpetajale kvalifikatsiooni tõstmise taganud, teistel elukutsetel seda ei ole. Miks näiteks ei võiks olla, kui veidikene unistada, kas või näiteks niisugune tööseaduse säte, et töötajatelt, kes on saanud 40, lausa seadusega nõutaks, et nad läbiksid seejärel mingisuguse täienduskursuse, koolituse. Vaatame vananemisteemat, mis on järgmise  inimarengu aruande üks põhilisi asju, esimene peatükk, kus on üldandmed, tuleb väga palju vananemiskeskne. Tööjõu vananemine. Kõik näitajad, mida me vaatame, eluga rahulolu, tööga rahulolu – kõik need kukuvad kolinal 45‑aastastel. Inimene vananeb tegelikult 20 aastat enne pensioniiga. See on see aeg, kus koolitus võib anda uue hoo, uue energia, ja seadusandja võiks tagada, et selles vanuses inimesed saavad ümberõpet, koolitust tõepoolest ka riigi toetusel, finantseerimisel, kui tahate jne. Võtke kas või avatud ülikool, avatud ülikoolis peavad peale õpetajate praegu maksma kõik ise, ainult õpetajatele on see tagatud.

Ene Ergma, palun!

Aitäh! Hea professor Marju Lauristin! Ma tahaksin tulla ühtede arvude juurde. Me armastame rääkida arvudest, me räägime, et küll on hea, kui meil mõningad arvud jõuavad Euroopa keskmiste hulka. Näiteks väikelaste suremus on meil Euroopa keskmine, aga selle arvu sees kajastub ka see, et väga palju lapsi väga raske puudega jääb ellu. Me peaksime ka nende arvude negatiivsest poolest rääkima. Me räägime, et tahame pikendada oma eluiga, ja see on väga hea asi. Aga kas me oleme läbi mõelnud ja mida teie, sotsiaalteadlased välja pakute, mis sellisel juhul, kui meil eluiga pikeneb, nii nagu Islandil on, juhtub Eesti tööjõuturuga? Me ju teame, kui suur meil sündimus on. Kas see situatsioon on hoopis teine, me ei saa öelda, ma olen väga positiivselt meelestatud, aga see on nii kompleksne. Kas me ei peaks arvude taga nägema ikka kõiki protsessi külgi, mitte ainult positiivset, aga ka negatiivset?

Absoluutselt kindlasti. Sellepärast polegi rahvuslikud inimarengu aruanded tavaliselt mitte ainult statistika peale üles ehitatud, vaid püüavad just nimelt kvalitatiivselt vaadata eri valdkondi ja nende seoseid. Mis puudutab seda konkreetset küsimust, siis siin on kaks küsimust ühes. Üks puudutab sünnituse ja väikelaste suremuse ning ka kunstliku viljastamise jms küsimusi, see on n-ö beebiprobleem ja lapse tervise probleem, ja teine pool on vananemise probleem. Ma jätaksin praegu selle esimese poole kõrvale, ma arvan, et professor Kaasik võib sellele rohkem ja paremini vastata. Ütleksin ainult seda, et kui ma lugesin lehest, et võib-olla võetakse kavandatavas riigieelarves ära toetused puuetega, liitpuudega laste koolide õpikohtadele –  ma ei tea, kas see nüüd on õige, ma ei ole pädev ütlema, kas see seal tõesti nii on –, siis mul tõusid juuksekarvad püsti, sest ma olen ise olnud tegev Tartus Maarja kooli juures. Maarja kooli asutamine tähendas ikkagi niisugust väga suurt progressiivset sammu. Sellepärast et on täiesti selge: see on arenenud Euroopa ja Ameerika, võiks öelda, arenenud tsivilisatsiooni üks põhitõdemus, et iga inimolend, ka puudega, on ikkagi omade väärtustega, ta pole kallis mitte ainult vanematele, vaid mõõdab mingis mõttes kogu ühiskonna humaansust. Ja ärgem laskem oma ühiskonna humaansusmõõdet tolksti alla kukkuda! See on üks pool.
Mis puudutab vananemist, siis vananemisega on niiviisi, et meditsiinis või tervishoius, õigemini, mitte meditsiinis, vaid just nimelt rahvatervishoius räägitakse väga palju mitte lihtsalt eluea pikenemisest, vaid tervena või n-ö toimekana elatud aastate arvu suurenemist. Ma arvan, et me peaksime seadma selle eeskujuks ja sihiks. Rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni analüüsid, Maailmapanga analüüsid, kõigis kasutatakse seda mõistet. Kui me nüüd räägime jällegi sellest, mida me järgmistes analüüsides teeme, siis terve tervisepeatükk järgmise aasta aruandes hakkab käsitlema muu hulgas ka neid probleeme. Mitte lihtsalt seda, kuidasmoodi inimesed muutuksid pikaealisemaks, vaid ka seda, kuidas vanem inimene oleks töövõimeline, elurõõmus, tuleks sotsiaalselt toime. Kui te olete jälginud näiteks CNN-i kommentaare Ameerika praeguse majanduskriisi või turulanguse kohta, siis kellelt küsiti kõige autoriteetsemat arvamust? Mister Greenspanilt. Mister Greenspan on minu teada ikkagi üle 90 aasta vana. Ta on siiani suurim autoriteet finantsküsimustes. Nii et siht on niisugune, et me inimest, kes on n-ö vana, ei kannaks maha tõesti juba 45-selt. Siin on oluline seesama ümberkoolituse sidumine elukaarega, kõik niisugused asjad. See annab väga palju juurde, sedasama toimekust ja tervena elamist.
Kui rääkida üle 60-aastaste potentsiaalist ühiskonnas, Eesti ühiskonnas, siis ma julgen öelda, olles ise 68, et üle 60-aastased inimesed, inimesed vahemikus 60–70 on võimelised olema veel nii vaimselt, töiselt kui ka sotsiaalselt täiejõulised ja erksad. Aga selleks on vaja teatud tingimusi, selleks on vaja teatud häälestust, selleks on vaja koolitust jne. Miks meil elavad haritud inimesed kauemini? Just nimelt sellepärast, et haridusega koos tuleb väga paljus ka inimese võime endal oma elu juhtida. Siin ei saa olla lihtsalt niiviisi, et me vaatame jälle meditsiini poole ja ütleme, et paremad ravimid ja inimesed elavad kauem. Parem ühiskond, siis elab inimene kauemini õnnelikult.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua Lauristin! Ma olen täiesti nõus viimaste mõtetega, mis te praegu ütlesite. Inimene kannab ennast oma mõtetes ise maha, kui ta arvab, et ta on juba liiga vana ega saa seda, teist või kolmandat teha. See kõik sõltub väga palju ka enda suhtumisest. Aga nüüd küsimuse juurde. Aruanne toob välja, et Eestis ei pruugigi olla tavatähenduses liiga palju valgekraesid või liiga vähe oskustöölisi. Kuid pidevalt muutuv majandusolukord nõuab nii ettevõtetelt kui ka töötajatelt üha rohkem suutlikkust paindlikult reageerida ehk ümber õppida ja ennast täiendada. Nii tööseadused kui ka tööturumeetmed peavad seda loomulikult võimaldama. Riigikogu menetluses on uue töölepingu seaduse eelnõu, mis on sotsiaalsete partnerite kokkuleppe vili ja mis muudab tööturu tunduvalt paindlikumaks. Mida te arvate, millal jõuab uue töölepingu seaduse ja sellega kaasnevate tööturumeetmete positiivne mõju inimarengu aruande näitajatesse, mitme aasta pärast?

Ma ei ole väga kindel, et sellesse kokkulepitud varianti on kogu ümberõpe ja kõik need probleemid piisavalt sisse kirjutatud. Ma väga soovitan, kui te hakkate seda menetlema, need kohad veel tõsiselt üle vaadata. Sest tõesti, paindlikkus, nagu siin oli juba juttu, hakkab peale sellest, et inimene on avatud ja paindlik vahetama töökohta, leidma endale uusi väljakutseid, ennast ümber häälestama, ümber õppima jne. Nii et vaadake need kohad üle. Needsamad garantiid, maksud ja võimalused – kõik see on väga oluline. Samuti see korraldus, millest ma rääkisin, et ettevõtte enda egoism ei ole suunatud sellele, et töötajat pikaaegselt koolitada. Mis selles seaduses võimaldab kas või koordineerida ja koos neid võrgustikke arendada? Ühesõnaga, vaadake seadust ümberõppe seisukohalt. Ma kardan, et see ei ole praegu piisav. Kui nüüd juba seadustest räägime, siis, kui te lubate, ma ütlen veel, et kui me räägime, et seadused muudavad elu, siis on üks seadus, mis tegelikult on ka teil päevakorras ja mis samuti on seotud nendesamade sotsiaalsete ja teiste probleemidega, ka tööturuprobleemidega. See on võrdse kohtlemise seadus. Vaadake, väga palju on meil juttu olnud naiste ja meeste probleemidest. Siin on täpselt sama pilt. Ma võtsin ette eesti ja vene töötajate ning nais‑ ja meestöötajate statistilised jaotused. Uskuge mind, see on uskumatult sarnane. Mulle tundub, et on vaja see seadus kännu tagant välja tuua. Seda seadust on vaja, me oleme Euroopast maas, aga ka meie oma olukord nõuab seda. Kui meil 26% vastanutest ütleb, et nad on näinud tööturul diskrimineerimist, siis selleks et seda kas või ümber lükata, on vaja seadust, mille alusel oleks võimalik seda teha, on vaja vastavat institutsiooni. Aga kui see on tõesti nii ja andmed näitavad, et see võib olla ühes või teises lõigus tõsine probleem, siis ka siin on vaja seadust. Nii et ma arvan, et sellesama seadusega loodavad teatud kontrolli‑ ja isegi sunnimehhanismid on väga olulised. Siin on seesama, mida ma enne ütlesin, et meil on kapitalismi areng jõudnud praegu faasi, kus me peame nägema, et siin on vaja rohkem kasutada koordineeritud kapitalismistruktuure ja seadusandlikke meetmeid.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Aitäh ettekande ja seniste vastuste eest! Te juba mainisite siin elukestva õppe korraldust ja jagasite mõningaid näpunäiteid, kuidas elukestvat õpet peaks korraldama. Aga ma tahan minna natukene kitsamaks või lätete juurde. Kui me räägime hariduse sisust, siis siin on väga tõsine teema ka hariduskorraldus. Kas te oma analüüsis jõudsite nii kaugele, on teil mõningaid seisukohti kujundatud selle kohta, kuidas üldharidus alates juba eelkoolist ja sealt edasi peaks olema Eestis korraldatud, et me tublimad oleksime?

Aitäh! Kahtlemata on see teema keskne. Nagu oli juba juttu akadeemik Kaasiku ettekandes, käsitleb Eesti Koostöö Kogu foorum üsna pea haridusküsimusi. Ilmselt tulevad seal kõik need asjad kõne alla. Selles aruandes on pigem nenditud neid vajadusi, mis on olulised majandusarengu seisukohast, ja on näidatud, kus meil on kitsaskohad, aga lahendusi see aruanne ei paku. Ma ei hakka praegu kasutama aega, et oma isiklikke fantaasiaid teiega jagada. Mul on nad kahtlemata olemas, aga see ei ole, ma kardan, see koht, kus ma peaksin seda tegema.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan! Marju! Ma heameelega jätkaksin ikkagi lõimumise või sidususe teemal. Olukorras, kus nii palju on muutunud, ka sinu ettekandest tuli see välja, samas teame, et on jätkuvad hirmud, meil omad, mitte-eestlastel omad, kas me ei peaks jätkama dialoogi hoopis teistel alustel? Nimelt, püüdma leppida kokku ühistes väärtustes nende inimeste vahel, kes siin Eestis elavad, on see siis kodu või on see kodumaa mõiste, leidma kõik selle, mis on meile kõigile ühtemoodi kallis ja võib-olla isegi leppima teadmisega, et on asju, kus me jääme alati erinevale arvamusele.

Kui väärtustest rääkida sotsiaalteadlasena, siis kahtlemata on igas ühiskonnas mingid väga fundamentaalsed ühisväärtused. Ma olen täiesti kindel, et need on ka meil olemas ja on olemas ka eestlaste ja venelaste vahel. Me kuulume siiski, elades siin Eestis, laias mõttes ühise elanikkonna, väga suures osas ka järjest enam ühise rahva hulka. Näiteks, venekeelne elanikkond jaguneb küsitlustes selgesti kaheks. Esiteks on need, kes ütlevad, et nad tunnevad, et nad kuuluvad Eesti rahva hulka ja osalevad Eesti elus, neid on kõvasti üle poole, kes niiviisi tunnevad ja usuvad ja ootavad, et neid ka sellisena nähakse, ja on ka teine osa, kes tunnevad, et nad ei kuulu siia ja nad on väga erinevad. Küsimus ongi selles, et kõigepealt tunnistada, et meil on see ühisosa juba olemas. Vaatame, millel see rajaneb. Näiteks, me oleme tegelnud riigi identiteediga, sellega, kas inimesed, ka venekeelsed inimesed tunnevad, et Eesti on nende jaoks see parim koht, kus nad tunnevad ennast kõige rohkem kodus iseendana, tunnevad uhkust Eesti riigi üle, Eesti lipu üle, kas või niisugused asjad. See tähendab, poliitilised väärtused. Aga kui me võtame sellised asjad nagu perekond, kodu, siis need on kahtlemata ühisväärtused inimkonna tasemel. Loomulikult on olemas ühisväärtused, aga tänapäeva ühiskonnas ei saa me paraku rääkida ühisväärtustest väga suures, paksus kihis, sest ühiskond on väga mitmekihiline. Ka eestikeelne, ka ingliskeelne, ka soomekeelne ühiskond on pigem mitmekultuuriline isegi ühe keele piires. Me saame rääkida noorte kultuurist, vanade kultuurist, elukutsete kultuurist, Tallinna kultuur erineb Tartu omast jne. Ma paneksin rõhu dialoogile väärtuste vahel, dialoogile, mis lubab leida selle ühisosa. Isegi, kui meil on erinev osa, siis me teame, et selle erinevuse taga on võimalus näha teatud asju siiski ühiselt. Tõesti, need on need igavesed väärtused, mis on nagunii ühised, aga oma vaidlustes me sageli ei jõua igaveste väärtusteni, me räägime nendest eluasjadest, poliitikaasjadest. Tõepoolest, väärtuste dialoog on siin võti. Aga mis puudutab seda, et kuulutada välja, et meil on nüüd ühisväärtused, siis need on väga väikeses osas olemas, need on Euroopa väärtused, need on selle tsivilisatsiooni väärtused, kuhu me kuulume, ja nendeni jõutakse hariduse kaudu. Siin on oluline ikkagi seesama haridus. Siin me tuleme muidugi väärtuskasvatuse juurde koolis, millest ma ei hakka pikalt rääkima. Ma lihtsalt nimetan seda teemat. Võtame kas või sellesama eestikeelse õpetuse vene koolis, kuidas eesti kirjanduse õpetamine vene koolis tegelikult mõjutab väärtusi. Kas ta mõjutab, mis suunas mõjutab – see vajab väga põhjalikku uurimist, seda ei saa seadusega määrata. Ühesõnaga, neid asju tuleb uurida, tuleb seda dialoogi uurida, tuleb uurida neid tähendusi, mis inimestel on, alles siis me saame sellele vastata.

Keit Pentus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Esiteks, suur aitäh selle täiesti stampidevaba ettekande eest! Teiseks, tänu inimarengu aruande sellisel kombel kirjapanemise eest, et see tõesti ärgitab kaasa mõtlema ja tuleviku peale mõtlema! Kolmandaks on mul küsimus. Ma tulen ka otsapidi tagasi hariduse juurde, aga hoopis kõrghariduse juurde. Inimarengu aruandes on üks üsna lühikene, aga küllalt terav kriitiline lõik meie kõrghariduse ebaühtlase kvaliteedi kohta. Kriitika all on just nimelt kõrgkoolide paljusus. Ma küsingi teie arvamust. Mis see on, mis meie kõrgharidusmaastikul toimuma peaks, et me võiksime rahul olla? Kas see on mingis perspektiivis üldse ainult ühe ja väga tugeva ülikooli allesjäämine või on see näiteks mõne olemasoleva tugeva ülikooli muutumine näiteks mõne tippvälisülikooli haruks? Millised need arengud olema peaksid?

Sellessamas aruandes te leiate, sellel leheküljel, mida te nimetasite, väite, et seoses meie demograafiliste arengutega toimub ülikooli tulevate või sinna konkureerivate noorte arvu järsk kahanemine lähema kahe-kolme aasta jooksul ja tegelikult see ilmselt korrastab seda välja, sest needsamad väikesed, nagu ma enne nimetasin, kassikoolid, jäävad ilmselt selles olukorras väga suures osas tudengitest ilma. Noored näevad ikkagi hariduse kvaliteeti järjest kainema pilguga. Nii et ühelt poolt tekib siin teatud korrastatus juba iseregulatsiooni teel. Teiselt poolt, kui me vaatame ülikoolide endi arengut, siis meie ülikoolid on kas eraõiguslikud või avalik-õiguslikud, mis tähendab seda, et väga paljus on ülikoolide majandamine jäetud ülikoolide enda asjaks. Riik esineb siin pigem kui tellija. Mina suunaksin nüüd teid, lugupeetud seadusandjad, mõtlema sellele, mida ja kuidas ja mis raha eest riik tegelikult tellib. Kui riik tahab tipptasemel ülikooli ja samas tellib talt spetsialisti umbes sama raha eest, samas suurusjärgus nagu gümnaasiumilõpetajat, kui bakalaureuseastme lõpetaja saab avalikus sektoris töötades kaks korda rohkem palka kui tema doktorikraadiga õppejõud, siis me ei saa rääkida mingitest radikaalsetest teguritest riigi poolt, mis aitaksid kvaliteeti parandada.
Mis puudutab ühte ülikooli terve Eesti jaoks, siis räägitakse, et meil on üks ülikool, ma ei hakka ütlema, milline, igaühel võib-olla oma, aga puhtprofessionaalselt pean ma seda tegelikult natukene valeks. Muidugi on õige, et me konkureerime Soome ja Oxfordiga, aga siin omaenda Eesti tööturul õppejõud konkureerivad pigem eestikeelses õppes, samuti peab üliõpilasel olema võimalik samal erialal siiski saada eri koolkondade vahel valida, koolkonda vahetada või teiste koolkondadega kontakteeruda. Ma arvan, et koolkondade erinevus teatud õppesuundade sees peab jääma, ka see on tervendav konkurents. Nii et ma ei pea ühte vajalikuks või õigeks, aga ma ei pea ka sugugi õigeks praegust olukorda. Ma kujutan ette, ma ei tea, nelja-viit kõrgkooli. Mõtleme ka selle peale, et seesama Soome lahendab asju praegu niiviisi, et ühendatakse humanitaaralad, tehnika ja majandus uueks ülikoolitüübiks. Ma usun, et see on väga huvitav tee, mida võib käia nii Tallinnas kui ka Tartus, muide, sest ka Tartus on olemas kõrgem kunstiharidus, kõrgem majandusharidus, tehnoloogiline haridus ja sotsiaalne haridus. Ma arvan, et integratsioon on see, mis annab meile lõpuks selle hea kvaliteedi. Pluss muidugi küsimus, kas meil on raha, kas meil on võimalus tuua sisse väga kõrge kvalifikatsiooniga spetsialisti tippõppejõuks, tippteadlaseks, inimest, kellel on valida Oxfordi, Helsingi, Harvardi, Columbia, ja siis Tartu või Tallinna vahel. Te võite arvata, mille ta valib.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult on inimarengu aruanne selline dokument, mida oleks vaja igal aastal tõepoolest erapooletult kokku panna, ja see läheb nii. Aga te olete ehk nõus ka sellega, et "Säästev Eesti 21" on enam-vähem sama kvalifikatsiooniga, isegi samade tarkade peade poolt kokku pandud dokument. Seda väga põgusalt siin saalis arutati, kiideti heaks ja ei enamat. Meie ajakirjandus, kes räägib, et ainuõige on madalad maksud ja õhuke riik ja kõik sellised tähtsad asjad, ei rääkinud tollest üldse. Tänasest arutelust räägib võib-olla natuke rohkem, sest akadeemik ja professor on siin. See ei ole poliitiline, see on sisuline asi. Mida te arvate, millal tuleb see päev, kui see väike, aga hingelt suureks tahtev rahvas saab ka nägijaks?

Eks see toimub n‑ö eri loomadel ja eri rahvastel eri ajal. Mõni sünnib nägijana, mõni saab nägijaks alles siis, kui on pikk õppimisaeg olnud. Üldiselt arvatakse, et väga palju õpitakse šokkide kaudu. Ma arvan, muide, päris tõsiselt, et see meie praegune, õnneks mitte, ma loodan, letaalne šokk on just nimelt selline, mis sunnib väga paljus intensiivselt mõtlema, ennast teadvustama ja uusi lahendusi otsima. See on alati ühiskonnale õppimise jaoks väga hea impulss. Mis puudutab "Säästev Eesti 21" teemat, siis tegelikult on teil õigus. Seal pandi selgelt kirja see arusaam ühiskonnast kui tervikust, et Eesti, just nimelt väike Eesti vajab oma arengus kogu aeg kahe või tegelikult nelja teguri tasakaalus olekut: inimene ja kultuur, majandus ja majanduslik heaolu, ökoloogia ja looduskeskkond ning ühiskonna sidusus. Minu meelest need inimarengu aruanded lähevadki konkreetsemale tasemele, nad vaatavad, kuidas Eesti ühiskond tegelikult areneb. Sedasama rada käivad praegu majandusteadlaste arutlused. Kui me arutasime arengufondi ja majandusteadlaste mudeleid, siis tuli väga tugevalt sisse kultuuriline, sotsiaalne ja inimarengu komponent, sest ilma selleta majanduses muutust ei saavuta. Tegelikult see metodoloogiline töö, mis tehti, kannab vilja just nimelt nendes konkreetsemates analüüsides.

Marika Tuus, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud professor Marju Lauristin! Minu küsimus on ka natuke üldisem. Ma mäletan, et 2001. aasta inimarengu aruande valguses, kus oli keskne teema varanduslik kihistumine ja Gini koefitsient, tulid sotsiaalteadlased, sealhulgas teie, välja nn kahe Eesti ja lõhestatud Eesti sümboolikaga. Mis te arvate, kas me ka täna võime rääkida n‑ö vaateakende Eestist ja tagahoovi Eestist või ka mingist kolmandast Eestist? Kas need tendentsid on vähenenud või hoopis süvenenud?

Kui nüüd täpsustada, siis kahe Eesti diskussioonis olin mina mõnevõrra kriitilisemal seisukohal. Seda metafoori tuleb hinnata, sest see oli väga tugev metafoor, see pani ühiskonna mõtlema. See tekitas teatud murrangu ja muutuse Eesti ühiskonnas ning selles arutelus. See oli sotsiaalteadlaste väga tugev käik. Aga teaduslikult võttes ei ole meil tegemist mitte kahe, vaid palju rohkemate eri situatsioonidega. Kui me võtame kihistumise järgi, siis on neid vähemasti viis, kui võtame rahvuse järgi, siis on jälle erinevad situatsioonid, kui võtame elukoha järgi, siis on Tallinna ja muu Eesti, on suurte linnade ja maa-Eesti olukord. See ongi sotsiaalteaduslik vaateviis, et me püüame näha erinevusi mitmemõõtmeliselt, vaadata seda mitmekesisust ja siis küsida, kuidas seda Eestit kokku saada, et oleks üks Eesti, et ta ei laguneks laiali. Ma arvan, et see mõte on edasiarendatav.

Ott Lumi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Palun ette vabandust, kui ma küsin oma küsimuse võib-olla aasta aega liiga vara. Ma saan aru, et elukvaliteeti käsitlev konkreetne uuring on tegelikult järgmise aasta inimarengu aruande konkreetne osa. Ma küsin siiski ka selle inimarengu aruande valgusest lähtudes ja tulenevalt üldiselt elukvaliteediuuringutest teadaolevast faktist, et alates teatud tulu või heaolu saavutamisest täiendav tulu ei lisa enam proportsionaalset või võrdset elukvaliteedi‑ või õnneühikut. Niipalju kui mina olen lugenud, öeldakse, et aastatulu võiks olla 20 000 dollari piiril, mis tähendab, et me hakkame varsti sinna jõudma. Kui te enda tehtud uuringuid ja ka seda inimarengu aruannet vaatate, kas te oskate sotsiaalteadlasena tunnetuslikult kirjeldada, et me oleme jõudmas selle piirini, kus see peaks tõele vastama?

Aitäh! See piir on tõesti väga lähedal, seda me ju tunneme, sest minu meelest me praeguses olukorras, ka majandusolukorras tunnetame väga teravalt, et mõistust on puudu, järjest enam me tunnetame, et mõistus, see visioon, see nägemisviis, analüütiline võime lahendada neid väga keerulisi olukordi on meil väga defitsiitne. Teiseks on sotsiaalse kapitali, vastastikuse usalduse, koostöö leidmise defitsiit. Tõepoolest, tegelikult on neli kapitali, millest sotsiaalteadlased räägivad, majanduslik on neist ainult üks. Nagu te õigesti ütlesite, teatud piirini on ta määrav, teatud piirist alates ta enam ei ole määrav, tulevad sisse kultuuriline kapital, mille rolli õige mõistmisega meil on väga tõsised probleemid, mida me praegu oleme näinud. Siis on sotsiaalne kapital ja inimressurss, juba seesama tervis ja kõik niisugused asjad. Kui meil neid ei ole, aga raha on palju, siis ühiskond ei ole igal juhul mitte hea elukvaliteediga ja mitte ka jätkusuutlik. Nii et mis teha.

Ester Tuiksoo, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur tänu, austatud professor, sellise sisuka töö ja ettekande eest! Kuulates neid valupunkte, mida te siin igal teemal välja tõite, tahtsin teie käest küsida, millise kiire soovituse te täna oleksite valmis andma meie valitsusele, et hoida ära šokk nii mõneski valdkonnas, nagu siin ka jutu seest on läbi käinud.

Aitäh! Ma ei hakka valitsuse nõustajaks enne, kui mind on selleks kutsutud.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud proua Marju Lauristin! Ma alustan oma küsimust eelmise ettekandja sõnadega, kes puudutas kogemata ühte maakonda, nimelt Petseri maakonda. Tõepoolest, seda maakonda praegu ei ole, on jäänud neli väikest valda, kes on koondunud Setomaa Valdade Liitu. Kagu-Eestisse on jäänud praegu kolm maakonda: Põlva, Võru ja Valga maakond. Kaugus siit majast on 300 kilomeetrit. Kui me räägime arengust, siis, loomulikult, tolle piirkonna ja selle maja ümbruse areng on hoopis erinev. Kui me räägime haldusreformist, siis haldusreform käib täie hooga: koolimajad on kinni, kauplused on kinni, ühistransporti varsti ei ole, riigiasutused on ära läinud. Elu läheb niiviisi maal päris raskeks. Mina arvan, et see on uus oht Eestile. Selline suhtumine ei seo, vaid lõhub Eestit. Minu küsimus on: kuidas edasi?

Aitäh! Sellest oli juba ka juttu. Ma olen siin teiega täiesti nõus. Ka mina olen suure osa aastast Sangaste valla, ääremaa elanik ja näen neid probleeme üsna lähedalt. Mulle tundub ka, et tegelikult meie, võiks öelda, poliitiline kuvand Eestist on ikkagi hirmsasti Tallinna-keskne. Mulle tundub, et siin on väga palju ära teha ka teil kõigil. Ma ei taha jälle arvustada Riigikogu, ma olen juba saanud siin sellepärast n‑ö pahandada, aga kui ma vaatan näiteks Soome parlamenti, Taani parlamenti või Norra parlamenti ja rahvasaadikute tööd kohapeal, siis nad ei esinda mitte ainult oma erakonda, vaid ka seda kohta, kust nad on valitud. Meil siin, ma ei tea, kuidas teil nüüd on, olid saarte saadikurühmad ja, miks mitte, võiks olla ka Lõuna-Eesti ja muud rühmad, et tõepoolest see territoriaalne mõõde tuleks meie poliitilisse arutlusse sisse. Minu meelest on see erakordselt tähtis, sest muidu on nii, et Eesti jookseb äärte pealt tühjaks, sinna jäävad ainult vanainimesed, kellel ei ole seal seda elukvaliteeti, mis neil peaks olema heaolulises ühiskonnas, ja noored leiavad endale järjest enam rakendust mujal. Tegelikult on ka joomise probleem väga palju sellega seotud, nagu me kõik teame. Ühesõnaga, see on ääretult terav.
Ma kutsun tõesti iga Riigikogu liiget selle nimel tegutsema, et kõik vallad ja kandid oleksid nähtavad. Peale selle puudutab see meediat. Ma olen kritiseerinud meediat just sellepärast, et ka meedias on väga paljud kohad Eesti kaardil nähtamatud, seal ei ole korrespondenti. Jällegi on see rahaküsimus, kullakesed. Teie eraldate ringhäälingule raha. Kas te mõtlete ka sellele, et selleks, et pilt ei tuleks ainult Tallinnast, tuleb seda pilti tekitada? Pildi tekitamine väljaspool Tallinna on tunduvalt kallim. Nii on need asjad. Just nagu kõik ärilises mõttes kontsentreerub, Tallinn õitseb, aga kui me selle ärilise loogika järgi vaatame Eestit, siis tõepoolest on nii, nagu te ütlesite, ja paljud meist näevad seda iga päev.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Väga austatud proua Lauristin! Suur tänu ka minu poolt väga huvitava ettekande eest! Ma jätkan Keit Pentuse tõstatatud teemat ehk soovin küsida Eesti kõrghariduse võimaluste kohta. Eestil on kombeks püstitada väga kõrgeid eesmärke. Minu meelest on see ühe dünaamilise väikeriigi jaoks ka ainumõeldav valik. Samas ei saa üle ega ümber majanduslikest võimalustest. Näiteks võrdlesin ma aasta tagasi Tartu ülikooli ja Oxfordi ülikooli eelarveid. Ligikaudu sama üliõpilaste arvu juures on eelarve vahe 10–12 korda. Praegune Riigikogu koosseis on tegelikult küllalt lühikese aja jooksul juba kõrghariduse baasrahastamiseks minevaid summasid suurendanud, aga me räägime ikkagi kümnetest protsentidest, mitte kordadest. Ma arvan, et ükski vastutustundlik riigijuht ei saa öelda, et tegelikult oleks meil võimalik kohe hüppeliselt, kordades kõrgharidusele minevaid summasid suurendada. Mu küsimus on: kas meil on üldse võimalik saavutada Eesti kõrghariduse finantseerimine maailma parimate koolidega võrreldaval tasemel, ilma sinna senisest rohkem eraraha kaasamata?

Lugupeetud küsija! Ma arvan, et teile oleks väga kasulik, ma ei tea, kas hariduskomisjoni istungil või mingil ühisel komisjoni istungil teha endale pilt selgeks, kuidas praegu Eestis toimub kõrgkoolis õppimise rahastamine, mis erikaal on juba praegu sellel, mida maksavad tudengid ise ja nende vanemad oma taskust, mis roll on pangalaenudel jne. Ega meil ei ole kõrgharidusökonoomika, muide, väga heal järjel. Üks meie parimaid kõrgharidusökonomiste tegeleb praegu hoopis kaitsekulutuste ökonoomikaga. Nii et ma väga soovitan seda. Pilt ei ole kaugeltki lihtne. Teil on õigus, Oxfordi tasemel õppejõudu me praegu, ma ütlesin seda ka, siia ei saa. Arvestage veel sellega, et n‑ö vanade entusiastide põlvkond saab otsa. Meie oleme professor Kaasikuga juba emeriidid ja ka meie õpilased on varsti emeriidid, aga teievanused noored ei taha enam saada kuus korda väiksemat palka kui Oxfordis, kui nad ülikooli tulevad. Nad ei ole enam nii sinisilmsed nagu meie põlvkond või meist natuke nooremad. See annab tunda, muide, ka koolis ja see annab tunda ülikoolis. Peale selle õppekeskkond. Kui me tahame rahvusvahelistuda, kui me tahame saada meile tudengeid mitte ainult oma riigist, vaid tahame rahvusvahelistuda nii, et me hakkame eksportima meie kõrgharidust, peab õppekeskkond olema vastav.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma olen dilemma ees. Kui ma loen seda aruannet ja mõtlen selle peale, millised on kogu aeg sõnumid, siis ühelt poolt öeldakse, et kuna meil on tööstuses nii vähe spetsialiste, siis oleks meil vaja kutseharidust väga-väga propageerida ja väga-väga kutseharidusse panustada, teisest küljest, kui ma vaatan seda aruannet ja kuulan teie juttu, siis kõrgharidusega inimene, esiteks, elab kauem, ta on riigile järelikult kauem kasulik, ja teiseks, äkki on sealt tipust loota ka innovatsiooni ja sellist kõrgtehnoloogiat. Kumba peaks riik rohkem arendama, kas ikkagi seda spetsialisti‑ ehk kutseharidust või akadeemilist kõrgharidust, kust võiks tulla ka kõrgtehnoloogiat?

Vaadake, riik peaks arendama inimest. Riik peaks tegema seda, et iga inimene saavutaks oma eluea jooksul talle looduse poolt antud lae ja et ta suure osa sellest annaks ka ühiskonnale tagasi. Oma roll on siin juba kodul ja lasteaial, lõpetades kõrgharidusega. Kui me räägime nn akadeemilisest kõrgharidusest, siis vaadake, akadeemiline kõrgharidus meie praeguse süsteemi järgi algab sisuliselt doktoriõppest. Enamikul erialadel me tegeleme sisuliselt kõrgema rakendusharidusega. Arstid, juristid, needsamad suurtes ettevõtetes infosüsteeme haldavad kommunikatsioonijuhid  –  see on sisuliselt ju otse tööturule tulev rakenduslik teave. Kui me räägime kutseharidusest, siis ärgem mõtelgem selle all enam seda proftehškola't, jumala pärast! Mõtleme, et see on haridus ja see võimaldab inimesel olla professionaal. Kas tema elukutse nõuab, et ta oskab rohkem teha kätega või rohkem teha peaga? Teadmustöötaja, nagu ma siin näitasin, peab oskama mõlemat. Siin on selgesti öeldud, et ei ole ainult niiviisi, et treib hästi, aga näiteks meeskonnatööd ei oska, projektijuhtimist ei tunne, kasumit arvutada ei oska. Selles mõttes on küsimus just keskhariduses. Minu jaoks on võti keskhariduses. Keskharidusse tuleb rohkem tuua sisse seda, mis seob keskharidust ühelt poolt kutseharidusega, ja teiselt poolt tuleb anda keskhariduses rohkem võimalusi valikuteks nendele, kes tahavad minna edasi erinevat teed, anda võimalusi näiteks tulla tagasi keskhariduse juurde. Näiteks võib tuua selle süsteemi, mis on Põhjamaades, needsamad folkhögskola'd, mis võimaldavad keskkooli pooleli jätnutel tulla tagasi, teha riigieksamid ja minna ülikooli. Meil on need siduslülid kas vähesed, puuduvad või logisevad. See on ikkagi seesama pideva, elukestva õppe küsimus. Jah, riik peab mõtlema sellele, kuidas inimest terviklikult arendada, ta ei tohi võtta ühte tükki välja ja ütelda, et nüüd me arendame kutseharidust, unustame kõrghariduse ära, ja siis hiljem me arendame kõrgharidust. See on üks süsteem!

Tiina Oraste, palun!

Aitäh! Austatud professor! Meedial on kindlasti oluline roll hoiakute ja väärtushinnangute kujundamisel. Oma ettekandes tõi akadeemik Kaasik välja, et meedia keskendub liialt ühepäevaliblikatele ja lühiajalistele probleemidele ning võimendab neid, samas ei keskenduta piisavalt palju pikaajalistele küsimustele ja arengule. Siit järeldus: kas meedia selline tegevus, võib ka öelda, väärhinnangute ja väärhoiakute kujundamisel on teadlik ja kui see on nii, siis miks?

Vaadake, ma ei hakka pidama loengut meediast. See on väga keeruline teema. Ma ainult juhin tähelepanu sellele, mida juba öeldi. Kogu trükiajakirjandus, välja arvatud kultuuriväljaanded ja lasteväljaanded, on eraettevõtlus. Nii et asi hakkab peale sellest, mille eest omanik peab vajalikuks maksta. Urmas Klaas, endine Postimehe toimetaja, vaatab mulle otsa ja noogutab. See on asja üks pool. Teine pool on see, et ega need inimesed, kes kirjutavad meedias ja räägivad televisioonis või lähevad "Tõehetke" saatesse, ei ole tulnud meediast, nad on tulnud elust enesest. Ega see, et seesama saade on praegu tipus, ei ole nii sellepärast, et vaatajatele maksti vaatamise eest. Ei, nad teevad seda täiesti vabatahtlikult. Me tuleme nüüd ikkagi lõpuks kooli, ikkagi jälle kooli ja hariduse juurde. Me oleme väga tõsiselt tegelnud, ma räägin konkreetselt meie instituudist, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudist, sellega, et edendada kooliõpetajate meediakirjaoskust, et kooliõpetajad, olgu nad ajalooõpetajad, kirjandusõpetajad või kes tahes, suudaksid lapsi immuniseerida, tekitada lastes teadlikkust selle kohta, mis on meedias hea, mis on halb, nagu nad peaksid teadma ka seda, mis on halb või hea toiduainetes jne. Meediakirjaoskust on vaja. On vaja nõudlikkust. Publiku nõudlikkus on see, mis turumajanduses loeb. Muidugi, teiselt poolt tuleb harida, anda võimalusi ja rahastada avalik-õiguslikku ringhäälingut, mis on, muide, kõikides Euroopa riikides ainukene vastukaal kommertseeruvale meediale.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Proua ettekandja! Esiteks, ka selle viimase küsimuse, millele te vastasite, teematõstatus oli väga huvitav. Aga ma küsin ikka oma eelmise küsimuse jätkuks. Ma olen täiesti teadlik, et juba praegu õpib üle poole üliõpilasi enda või oma vanemate raha eest. See ei ole, ma arvan, üllatuseks mitte ühelegi Riigikogu liikmele. Minu mõte ei olnud tegelikult rääkida sellest, kas senisest rohkem peaks keskenduma baasrahastamisele või kõrgkoolide investeeringutoetustele, isegi mitte sellest, et on olemas tohutu surve kasutada kõrghariduse raha õppimise ja õpetamise asemel erinevateks sotsiaalse funktsiooniga toetusteks või milleks iganes. Mind huvitab eeskätt teie seisukoht, kuidas kõrgharidusse minevat raha summa summarum oluliselt suurendada. Kas te peate seda üldse võimalikuks? Kas te peate võimalikuks, küsime niimoodi, et riigi eraldised hüppeliselt, kordades kasvavad või on seal mingid muud võimalused või ei ole see üldse võimalik? See on see, mida ma silmas pidasin.

Tegelikult on see küsimus, mis puudutab paljusid teisi alasid ka. Me hakkame peale ikkagi sellestsamast asjast, et kõrgharidussüsteem on praegu laiali valgunud paljudesse väikestesse ja halva kvaliteediga kohtadesse. See on küsimus kvaliteedistandardist ja selle rangest rakendamisest. Teiselt poolt on küsimus ilmselt ka erialati väga erinev. Soov asju ühtemoodi lahendada ei ole ilmselt õige, isegi ühe ülikooli raames on eri teaduskonnad erineva, võiks öelda, turuvõimekusega. Ma tulen ikkagi selle juurde, et kõrgharidusökonoomika seisukohalt tuleks kogu olukorda analüüsida ja teha järeldusi siit lähtudes, mitte lihtsalt arvamustele või eelarvamustele tuginedes.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor! Aastal 2006 õppis välisriikides 4340 Eesti üliõpilast. See arv võib olla ka suurem, sest kõik OECD riigid ei andnud oma numbreid sellesse statistikasse. Arvatavasti on ka aastal 2008 nende inimeste arv suurenenud. Kuidas suhtuda sellesse suurde hulka Eesti noortesse, kes õpivad välismaal, kas seda on liiga palju või liiga vähe, millised on selle mõjud Eesti haridussüsteemile, mida see näitab? Milline on teie hinnang sellele?

Minu suhtumine on kahetine. Ühelt poolt on muidugi hea, kui noored saavad õppida igal pool, kus nad tahavad. Inimese seisukohalt on see suurepärane, on raha, on tahtmist, on võimalust, saab toetust. Vahva! Aga kui me vaatame seda Eesti rahva seisukohalt, Eesti riigi ja Eesti tuleviku seisukohalt, siis on võtmeküsimus hoopis teistsugune: kas need inimesed tulevad ja tahavad Eesti arengusse panustada? Mis tingimustel on see tõenäosem? Minu kogemus ütleb, et see on tõenäosem siis, kui inimene ei lähe välismaale õppima mitte bakalaureuseastmes, vaid siis, kui ta saab siin bakalaureuseastme kätte ja läheb välismaale magistrantuuri, doktorantuuri, tal on siin juba see n‑ö juur, motivatsioon, sõpruskond, võib-olla perekond, elukaaslane. Sel juhul ta tunneb, et ta on Eestiga seotud, tema haridus on mingi osa ka Eesti vaimu suureks saamisest. Aga kui ta läheb lihtsalt sellepärast, et õppida, siis on väga palju neid (kõigil meil on kindlasti neid oma perekonnas ja oma tutvuskonnas), kes lähevad kas või Ameerikasse, saavad suurepärase hariduse, võtavad väga suured laenud ja isegi kui nad tahavad Eestisse tulla, siis nad enam ei saa, sest see ei ole neile jõukohane, Eesti palk ei luba neil laenu tagasi maksta. Ma arvan, et parim tee on see, mida praegu haridusministeerium on juba ka teinud, et nendele noortele, kes saavad sisse, konkureerivad edukalt doktorantuuri, magistrantuuri, antakse tugiraha, aga nendega tehakse ka leping selle kohta, et nad teaksid, kus nad tagasi tulles tööd saaksid või kus nad saaksid ennast rakendada. Ma arvan, et mingi osa vähemasti peaks olema selline, n‑ö lepingulisel alusel.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud professor! Ma väga tänan teid selle sisuka ettekande eest! Viin jutu taas kord rahvusküsimusele. Niisuguses ülekuumenenud rahvusküsimuse olukorras tõusetub üha sagedamini küsimus, kas rahvus on poliitilise identiteedi või kultuurilise identiteedi osa. Loomulikult, viimase paari aasta jooksul on poliitikud rõõmsalt kasutanud publikuga manipuleerimiseks esimest poolt, rahvust kui poliitilise identiteedi osa, mille tagajärjel on osaliselt väga teravaks muutunud eestlaste ja mitte-eestlaste omavahelised suhted, vähemalt avalikkuse kajastuses. Lihtsalt öeldes on ühel pool eestlased ja teisel pool venelased, mille tagajärjel omakorda on olukord muutunud selliseks, et see, kui inimene on venelane, ei ole justkui enam rahvustunnus, vaid ta justkui kujutab endast vaenlase tunnust.

Palun küsimust!

Väga sageli kasutavad sama vastandust oma uuringutes sotsioloogid, mille puhul oleme küsinud, kas on mingisuguseid võimalusi selle stigmatiseerimise vähendamiseks, ka n‑ö sotsioloogilisest mugandusest loobumiseks.

See on väga põhimõtteline erinevus. Teatavasti Euroopas (üldse maailmas, aga Euroopa on siin väga näitlik) jaotuvad riigid väga selgesti selle järgi, kus domineerib poliitiline rahvuse mõiste, kus etniline taust ei ole oluline (Prantsusmaa on siin kõige eredam näide), ja siis teine pool, see on Ida-Euroopa, kus tegelikult on Saksa mudel, kus rahvus on väga paljus kultuuripõhine ja riik on n‑ö rahvuse loodud, rahvuse riik. Meie oleme selles Euroopa kultuuriruumis n‑ö Saksa tagahoovis, Ida-Euroopa tervikuna on seal. Meil, tõepoolest, ka ajalooliselt on seesama n‑ö rahvusriik ja kultuur omavahel nii seotud, et kultuur tuleb ees ja riik tuleb järele. Prantsusmaal, ka Inglismaal tänapäeval, muide, on asi teistpidi. Ma arvan, et me liigume tegelikult sinna suunda, et meil seesama poliitiline rahvuse mõiste või, nagu me nimetame, kodanikurahvus või riigi rahvas, tasapisi areneb. Ma juba nimetasin seda, et uuringute järgi vastas kaks kolmandikku siinsetest venekeelsetest elanikest küsimusele, kas nad loevad ennast põhiseaduse mõttes Eesti rahva hulka kuuluvaks, jaatavalt. Tähendab, nad tajuvad seda juba nagu poliitilist rahvust. Teiselt poolt, ka  suurema osa eestlaste jaoks hakkab järjest enam tekkima siiski see mõisteline vahe, et üks on see kultuuriline, see meie oma rahvuskultuur ja Eesti riik kui selle rahvuskultuuri kaitsja ja hoidja, mis on põhiseaduslikult meie kõige olulisem siht rahvuse arengu jaoks, aga teiselt poolt, kui me räägime majandusest näiteks, kui me räägime välispoliitikast, siis me räägime ikkagi sellest, et me oleme sisuliselt üks rahvas. Kui me vaatame kas või sedasama kodanikkonda ja seda, et venekeelne kodanikkond on jõudsasti kasvanud, järelikult, nende osa hakkab suurenema Eesti välisteenistuses, Eesti avalikus teenistuses jne, siis kahtlemata sellega koos kujuneb ka kogemus rohkem poliitilise rahvuse kui pigem kodakondsusel põhineva rahvuse mõistmiseks. Me läheneme siin Euroopale, aga see on pikk protsess, see on kultuurilise, omaenda identiteedi muutmise protsess. Siin tuleb meile kõvasti vastu see, et praegu me vaatame seda n‑ö uut külma sõda, millest on ka kirjutatud. See uus külm sõda hakkab kuritarvitama ja üles kütma sisuliselt rahvusluse negatiivset poolt ja just nimelt ka meie idanaabri poole pealt, kus seesama rahvusluse ülestõstmine, lipule tõstmine teistpidi mõjutab ju ka meid. Ma arvan, et siin meie kiirem liikumine selle n‑ö demokraatliku poliitilise kodanikurahvuse mõistmisele, mis ei suru välja rahvuslikku, kultuurilist, aga mis näitab, et on kaks kihti või kaks tasandit, on väga oluline vastumürk niisugusele teadlikule rahvuslusele rõhuvale missioonipropagandale, mis tuleb meie venekeelsele elanikkonnale venekeelsete telekanalite kaudu. Muidugi, teine pool on siin Eesti, meil on endal ka seesama asi. Me peame teadvustama, et me oleme Euroopas siin praegu liikuvas, muutuvas seisundis.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu huvitava ja sisuka ettekande eest! Te oma ettekandes mainisite, et, tõepoolest, eestlaste ja venelaste ebavõrdsus kasvab, ka poliitiline aktiivsus on venelastel või mitte-eestlastel väiksem. Aga mida te arvate, kas üks tee ja üks võimalus, kuidas kaasata mitte-eestlasi poliitikasse ja kuidas kasvatada majanduslikku heaolu, oleks kvootide sisseseadmine, kvoodid avalikus sektoris, võib-olla ka erasektoris, et siin Riigikogus oleks tagatud teatud arv kohti mitte-eestlastele, eraettevõtete juhtorganites näiteks võiksid olla mingisugused kohad just mitte-eestlastest inimestele jne? Kuidas teie sellesse ideesse suhtute?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma kõigepealt kordan seda, mida ma juba ütlesin. Ma arvan, et enne igasuguseid arutelusid kvootide üle oleks väga oluline, et see saal siin võtaks vastu võrdse kohtlemise seaduse. Selle seaduse arutelus tuleb kõik need asjad läbi vaielda. Kui te tahate minu isiklikku arvamust teada saada, siis, tõepoolest, sotsiaalteaduslikust seisukohast ei ole kvoot minu meelest vähemuste seisukohast alati sugugi positiivne, pigem rõhutab ta nende n-ö alaväärsust. Mina persoonina olen alati olnud näiteks sookvootide vastu poliitikas, see on minu meelest naistele alandav. Aga siin on erinevaid lähtekohti, on kindlasti erinevaid seisukohti. Ma arvan, et see on just nimelt selle võrdse kohtlemise seadusega kaasnev debatt, mis tuleks läbi teha.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Austatud professor! Tänu sisuka aruande ja vastuste eest! Minu küsimus on teemal, mida te siin puudutasite. Aruande järgi on meil kõrgemate ametnike hulk Euroopa keskmisega võrreldes liiga suur. Tegemist on ju ka märkimisväärse kuluartikliga riigieelarvele nii praegu kui ka tulevikus. Olgem ausad, selles valdkonnas on efektiivsust mõõta peaaegu võimatu või vähemalt väga keeruline. Milline võiks teie arust olla optimaalne ametnike arv praegu?

See on küsimus, millele ma ei saa nii vastata. Ma vastan teistmoodi. Ma juba ütlesin ja ma kordan veel kord. See tabel või joonis näitab selgesti, et meil sisuliselt töötavad n‑ö tippametnike ametikohtadel, saades vastavat palka, inimesed, kes teistes riikides töötavad keskastme spetsialisti koha peal ja saavad ka vastavat palka. Minu meelest on just see probleem, et me oleme palgad üle paisutanud, me oleme ostnud inimesi n‑ö sisse, me oleme suhteliselt pooliku haridusega noortelegi pakkunud väga kõrget palka avalikus teenistuses. Praegu majanduslik kitsikus võib-olla annab meile selle võimaluse, et me tuleme tagasi avaliku sektori ja avaliku teenistuse palkade korrastamise juurde. Kunagi oli see korrastatus olemas, nüüd on see läinud paigast ära ja selle vilju me siin näeme.

Keit Pentus, palun!

Aitäh! Silver Meikar küsis Eestist mujale õppima läinud noorte kohta. Kas te olete äkki uurinud ja võrrelnud Eestist mujale õppima läinud ja Eestisse tagasi tulnud noorte ja terve oma hariduse siin Eestis saanud noorte ellusuhtumise, väärtushinnangute, hoiakute, hilisema hakkamasaamise erinevusi ja äkki erinevusi ka rahvuste vahel? Kas sellist uuringut on tehtud?

Aitäh! See on väga hea uurimisteema. Ma loodan, et mõni tudeng või magistrant võtab sellest kinni. Meil on tehtud küll magistritöö Eestist mujale minemise motiivide kohta, aga seda teistpidi uuringut võib-olla kuskil on isegi tehtud, kuid ma ei tea sellest. See on väga hea teema, kindlasti peaks seda uurima. Praegu on neid inimesi juba piisavalt ja ma arvan, et neid uuringuid tuleb. Aga see on väga oluline. Haridusministeerium peaks kogu selle protsessi analüüsi ja jälgimisega kindlasti rohkem tegelema, kui ta praegu seda teeb.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud professor Lauristin! Väga suur aitäh nii teile kui ka eelkõnelejale tegelikult ju lõputu diskussiooniteema väga konkreetse kokkuvõtmise eest! Ma tahan küsida ühe servaküsimuse, võib-olla oleks pidanud seda küsima eelkõnelejalt. See puudutab ühiskonnas valitsevat vihkamist ja hirmu. Ma tean, et poliitikutel on põnev vahel ohtudest rääkida, ka ajakirjanduses ületab see uudisekünnise. Aga kas teie arvates on nii, et see võib otsest mõju avaldada ka rahva tervisele, elueale ja just negatiivses mõttes?

Minu meelest peaks professor Kaasik vastama sellele, kas pidev stress, vihkamine ja hirm lühendavad või pikendavad inimese eluiga. Minu meelest teame me kõik vastust. Ka meie uuringud näitavad, muide, teistpidi. Inimesed, kellele on üldiselt omane pigem optimistlikum eluvaade ja suurem sotsiaalne kapital või koostöövõime, hindavad kõrgemalt oma tervist ja on ka rohkem oma eluga rahul. Kui siin öeldi, et inimese käitumuslik või eluviisikomponent on tervises väga oluline, siis väga oluline on seesama häälestuskomponent ka inimese sotsiaalses toimetulekus ning kindlasti rahvuse, rahva ja riigi elus. Ma arvan, et me peaksime seda teadvustama. Teatud mõttes tulen ma jällegi sellesama kasvatuse ja kooli juurde. Üks asi, mis ikkagi tekitab algselt teatud suhtlemishoiakuid ja enesega toimetulemist, on perekond ja kool. Nõukogude ajast mäletame, et kui me esimest korda kohtusime väliseestlastega, siis nad ütlesid, et kui kole, siin Eestis on kõik nii mornid. Nüüd me oleme juba 15 ja rohkem aastat elanud jälle iseseisvas Eesti Vabariigis. Ma arvan, et seesama morn olek on mõnevõrra vähenenud. Aga ka väga raskeid probleeme on võimalik palju paremini lahendada, kui neid lahendatakse konstruktiivses ja positiivses häälestuses, mida ma väga soovin teile siin ja mida ma väga soovin kõikidele Eesti ühiskonnas.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud professor! Me oleme juba aastaid rääkinud nendest probleemidest, mis meie ühiskonda vaevavad, ja sellest, milline traagiline saatus võib meid ees oodata, kui me nendele tähelepanu ei hakka pöörama, kas või sellelesamale "Säästev Eesti 21", millest on ka siin korduvalt juttu olnud. Tänase arutelu eesmärk peaks olema ühest küljest see, et me justkui lepiksime kokku eesmärkides ja vastavates ressurssides, mida meil oleks lähiaastail vaja kindlaks määrata. Kas te arvate, et Eesti ühiskond on küps selleks, et me võtaksime neid analüüse tõsiselt ja võtaksime ka meetmeid just selleks, et Eesti kui väikerahvas ja väikeriik ikka jääks püsima ja kestaks igavest aega?

Teate, ühiskonnaga on vist niisamuti kui lapsega. Öeldakse niiviisi, et noor inimene on kõige targem siis, kui ta lõpetab gümnaasiumi. Mulle tundub, et ta on kõige targem siis, kui ta lõpetab 9. klassi. Kui ta lõpetab gümnaasiumi, hakkab ta juba natuke aru saama, et ta peaks midagi juurde õppima. Kui ta jõuab teisele kursusele, siis ta tunneb, et ta on peaaegu küps ja on kindlasti targem kui õppejõud. Kui ta jõuab ülikooli lõppu, siis hakkab ta alles aru saama, mida ta tegelikult ei tea, ja siis on ta tegelikult küps. Mulle tundub, et Eesti ühiskond on praegu välja jõudnud juba gümnaasiumitasemele, ta on vist aru saanud, et tuleks edasi õppida. Millal jõuab ta sellise küpsuseni, et hakkab endale aru andma, mida ta teab, mida ta suudab ja kuidas ta seda kõike kasutab? Ma kardan, et selleni läheb veel aega, ja ma kardan, et ükski ühiskond ei ole kunagi selles mõttes täielikult küps. Ma väga soovin, et meil seda küpsemise aega ja küpsemise soovi oleks.

Urmas Reinsalu.

Austatud ettekandja! Kuulates teie kõnet ja vastuseid küsimustele, sain aru, et mulle on see formaat tuttav, see on varem parlamendis esinenud, teie sõnavõtt ja vastused on nagu peaministrikandidaadi kõne, väga ulatusliku spektriga. Ma olen kindel, et te pälviksite ka suure toetuse siin saalis. Aga minu küsimus puudutab Maailmapanga uuringut. Nimelt, eelmisel aastal oli Kesk- ja Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias kaks riiki, kus ei toimunud ühtegi reformi: Eesti ja Venemaa. Kindlasti on see oluline informatsioon. Mida teie oskate öelda, millised on need kolm olulisemat reformi, mida see parlament võiks lähemate kuude jooksul olulise tähtsusega riiklike küsimustena arutada ja seada valitsusele ülesandeks sellel teemal oma ettepanekud teha?

Aitäh! Ma olen juba rääkinud siin vähemasti kahest. Need on eelmises ettekandes ja küsimustes esile tulnud. Haldus, haldusjaotus, haldussuutlikkus, funktsioonide jaotus omavalitsuse ja riigi vahel, mis on piirkond, kas on vaja suuremat piirkonda jne. Teine on kindlasti seesama hariduse ümberhäälestamine. Mitte see, et me haridust reformime jupikaupa, ütleme õpetajatele, et nüüd on ainult see õige, ja siis on ainult teine õige, vaid tuleb just nimelt võtta aega ja teha seesama süsteemne ümberhäälestus. Kolmandaks tuleksin tagasi sellesama "Säästva Eesti 21" juurde, mille te olete siin, lugupeetavad, ju vastu võtnud, aga tookord vastuvõetud reformid ei ole toiminud või hakkavad tasapisi toimima. See on ikkagi kogu valitsemiskorralduse reform. Meie valitsemiskorraldus kannab väga paljuski neid jälgi, mis tekkisid siis, kui Eesti taasiseseisvus ja taheti võimalikult lihtsat, lollikindlat süsteemi. Me oleme praegu jõudnud väga keerukasse arengujärku, meil on küps ühiskond, nagu öeldi, järelikult tuleks asja natuke ka sellest seisukohast vaadata. Paljud teadlased on öelnud ja ma liitun nendega, me oleme seda rääkinud sellessamas jätkusuutliku Eesti asjas: meie valitsemiskorraldus takistab integreeritud, keerukate ja süsteemsete küsimuste lahendamist, ametkondadevahelised barjäärid on väga kõrged, koostöö on vähene, ametkondlik egoism on väga suur ja seda soosib kogu see erakondliku, ka poliitilise ja administratiivse elu puhtalt seadusega pandud raamistik. Ma arvan, et see, kuidas muuta kogu meie juhtimist ja elukorraldust selles mõttes võrgustunumaks ja horisontaalsemaks, vastavamaks just 21. sajandi ühiskonnale ja nendele arengutele, on väga tõsine reform ja sellega oleks minu meelest aeg hakata tegelema.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud professor! Tundub, et arutelu hakkab läbi saama. Igaüks tuli täna siia oma lootuste ja ootustega. Kuidas sulle tundub? Kas sa jäid tänase aruteluga rahule ja kas see oli ootuspärane?

Ma tänan teid väga selle pika ja tõsise arutelu eest, mis siin on toimunud! Minu ootus – ma pean ausalt tunnistama – oli palju pessimistlikum.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Vaidlen Lembitule vastu, minu meelest arutelu alles algab, kui me vaatame sõnavõtjate nimistut ja neid olulisi teemasid. Küsimus puudutab demokraatia kvaliteeti Eestis või, õigemini, Eesti demokraatia riske, nimetame siin klannistumist, korporatiivsust, majandus‑ ja poliitiliste sidemete põimumist, tasalülitamist ja kõike muud, mis ühiskondlikus diskussioonis oli paari aasta või aasta eest rohkem arutelul ja kriitika all kui praegu. Aga milline on see tegelik pilt? Mida te oskate esile tuua? Kas need probleemid on avalikust dispuudist taandunud, aga olemas ja jätkavad oma negatiivse mõju avaldamist, või on olukord pigem selgelt positiivsemas suunas liikumas?

Ausalt öeldes ei ole see mitte selle inimarengu aruande teema, seda ei ole siin käsitletud. See arutelu läheb paratamatult laiemaks. Demokraatia teema on siin küll sees, aga mitte sellest aspektist. Ma arvan, et see väärib täiesti eraldi käsitelu, ja loodan, et selleks on aega ja et see on omaette riikliku tähtsusega küsimus. Ma veel kord viitan sellele, et kui tehti algus "Säästva Eesti 21‑ga", siis saalis arutelu ei toimunud. See, kui nüüd kolm aastat hiljem saal tunneb, et ta vajab sellist arutelu, on erakordselt oluline. Ma arvan, et seda tuleks teil tõesti teha, aga ma ei arva, et me suudame seda praegu käsitleda. See on nii keeruline ja lai teema. Siin on omaette uuringud, hoopis teised uuringud, neid tuleks veel teha ja seda peaks väga tõsiselt käsitlema.

Igor Gräzin, palun!

Nobeli preemia laureaat Douglass North ütles, et ta loobus majandusteadusest sellepärast, et seal oli liiga palju numbreid ja matemaatikat. Samal teemal on artikkel ka tänases Postimehes. Sa oled põhiliselt rääkinud väga huvitavatest sotsiaalsetest aspektidest, aga majandusest me mööda ei saa. Kas sulle tundub, et Eesti tarbija ja tootja, Eesti tavainimese arusaam majanduses toimuvatest protsessidest ja arukast majanduslikust käitumisest, sageli sellest tingitud paanika, on millestki põhjustatud või mitte või oleks siin vaja ka mingisugust teaduslikku läbimurret, et inimesed saaksid rohkem kui seni aru toimuvatest majandusprotsessidest ja käituksid natuke arukamalt?

Tegelikult olen ma majandusest ka nende teemadega seoses täna väga palju rääkinud. Tulen ikkagi selle juurde, millest oli natuke juttu. Ettepanekud, mis ka siin sisalduvad ja mis sisaldusid majandusteadlaste ettepanekutes, on seotud sellega, et seesama majandusõpe, elementaarsemad asjad, tuleks tuua rohkem juba keskkooli õppekavasse, mitte ainult kommertsharusse, nagu see praegu on, vaid tõesti üldharidusse. Paljud asjad, muide, mis puudutavad ka politoloogia põhitõdesid, peaksid olema üldhariduses sees. Mille arvel ja kuidas seda teha? Siin on need keerulised integratsiooniprobleemid, ma ei hakka nendest praegu rääkima. Täiesti selge on, et ilma ratsionaalse analüütilise suhtumiseta tuleb paanika kergesti. Siin muidugi on kõikide poliitikute roll ka selles, et seda vältida ja rohkem rõhutada analüüsi, mitte niivõrd hinnanguid ja emotsioone.

Austatud ettekandja! Tavaliselt on nii pikk küsimuste voor siis, kui me arutame riigieelarvet. Ma tänan teid väga! (Aplaus.) Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Head külalised! Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et Eesti 2007. aasta inimarengu aruanne on aus peegeldus meist endist ja meie tegelikkusest. Selles on nii uut informatsiooni, olulist mõtlemist kui ka vaidlusainet ja kindlasti ka värskeid vaatenurki.
Komisjon valmistas päevakorraküsimust ette oma kahel istungil. Selle aasta mais ja septembris olime kohale palunud ka aruande koostajate esindajad. Mul on hea meel, et see tänane ühine arutelu on nii aktiivselt toimunud. Kokkuvõtlikult öeldes on komisjon seisukohal, et aruandest kumab korduvalt läbi lühike ja lihtne, samas inimlikult mõistetav sõnum, et Eesti ei ole enam lihtsa töö ega lihtsate mõtete maa.
Lõpetuseks võib korrata seda, mida ütles põhiseaduskomisjonis Eesti inimarengu aruande toimetaja Erik Terk: inimarengu aruanne näitab trende ja probleeme, kuid ta ei ole tegelikult retseptikogu. Küsimus on, kuidas seda strateegilist analüüsi reaalse poliitika kujundamisel edaspidi kasutada. Ma usun, et see tänane ühine arutelu ongi tegelikult selleks oluliseks tõukeks nii aruande koostajatele kui ka meile, poliitikutele. Aitäh!

Tänan! Hea ettekandja! Teile on küsimusi. Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma ootasin, Väino, just sinu esinemist. Me oleme siin rääkinud mitu tundi. Võttes sõnasabast kinni: kas komisjonis oli juttu sellest, milliseid praktilisi järeldusi praegune valitsuskoalitsioon, kelle esindaja sina lõppude lõpuks oled, sellest teeb? Kui meil ei ole enam lihtsat tööd ega lihtsaid mõtteid, siis milliseid konkreetseid samme võiks ette võtta näiteks järgmise aasta eelarve või eelarvestrateegia tegemisel või riigi ülesehituse planeerimisel, riikluse küsimuste lahendamisel, või tuleme järgmisel sügisel jälle kokku ja arutame jälle ja veendume ikka, et riiki ei olegi nii lihtne juhtida? Kas on mingeid konkreetseid mõtteid ja kas selline koalitsioon üldse suudab midagi teha?

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, et sa oled tänase arutelu käigus ilmselt päris esimene küsimuse esitaja, kes esitas poliitiliselt äärmiselt kallutatud küsimuse. Ma olen veendunud, et need probleemid, mida me oleme arutanud ja veel arutame, on tegelikult võrdväärselt vajalikud nii koalitsiooni kui ka opositsiooni liikmetele. Nende võimalike lahenduskäikude üle valutame me kõik, ma arvan, üheskoos südant.

Igor Gräzin, palun!

Ma tahan jätkata sealt, kus Ain Seppik pooleli jäi. Mulle jäi ka selline tunne, et see ettekanne oli kuidagi üldsõnaline ja sinu vastus ka. Teatavasti on Eesti praegu ristteel. Me võime minna kas alfa‑ või beetakloonimise teed veiste paljundamisel. Milline on põhiseaduskomisjoni seisukoht: kas me kloonime lehmi alfa- või beetameetodil? See oli küsimuse esimene pool. Teine pool: kas me toetame madalpinge jaotusvõrkude pindala suurendamist? Milline on põhiseaduskomisjoni seisukoht selles küsimuses?

Austatud erakonnakaaslane, minu kunagine ülikooliaegne hea õppejõud! Mul on väga kahju, et mingitel mulle teadmata põhjustel ei suutnud sa viibida 6. mai põhiseaduskomisjoni istungil, kus me väga põhjalikult arutasime tänase päevakorrapunkti ettevalmistamist. Ma usun, et kui sa oleksid olnud sellel komisjoni istungil ja oleksid võtnud vaevaks põhjalikult lugeda inimarengu aruannet, siis oleksid saanud ka nendele sind huvitavatele küsimustele vastused.

Peeter Kreitzberg.

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Kas teil siiski on mõni arusaam, milliseid seadusandlikke muudatusi peaks Riigikogu algatama, et me saaksime vähemalt aasta pärast vastata ettekandjatele, et me oleme millestki aru saanud ja midagi arvesse võtnud?

Aitäh! See tänane arutelu oligi plaanitud selleks n‑ö esimeseks tõukeks, et me kõik, kes me oleme Riigikogu liikmed, saaksime oma komisjonide ja fraktsioonide kaudu sellest inimarengu aruandest teha järeldused ja siit endale välja tuua vajalikud muudatused, võib-olla ka seadusmuudatused, mida edaspidi peaksime arvestama. Eelkõneleja professor Marju Lauristin viitas mõnele võimalikule muudatusele. Ma ei pea vajalikuks neid hetkel korrata. Küll aga usun, et see võib olla meie kõigi ühise töö vili.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Nendest ettekannetest siin jääb selline mulje, et me kõik saame aru, mis on toimunud, ja me saame aru, kuhu me oleme välja jõudnud, ja me saame aru, et vanamoodi edasi enam ei saa. Minu küsimus on ühene. Mul on sügav mure, kes siis peaks need uued ideed kõik ellu viima. Ain Seppik sai tõsise kriitika osaliseks, kui ta julges seda küsida. Kas te arvate, et need asjad tulevad lihtsalt iseenesest?

Aitäh! Ma usun, et üks nende ideede elluviija võiks olla ka niisugune tubli inimene ja üks 101‑st Riigikogu liikmest nagu Aivar Riisalu. Miks mitte?

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Kas sa tõesti usud, et kui nüüd üks selline tore inimene nagu Aivar Riisalu tuleb välja eelnõuga, mis tuleb opositsiooni poole pealt, et siis äkki ei lähegi enam valitsuse teerullimehhanism käiku?

Aitäh! Usun.

Hea ettekandja! Ma tänan! Palun vabandust, Karel Rüütli! Me oleme täna arutanud ja istung on kestnud peaaegu neli tundi. Me oleme valinud sellise vormi, et me esitame ettekandjatele küsimusi ja seetõttu me läbirääkimisteni selles päevakorrapunktis ei jõua. Lõpetan olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti inimarengu aruanne 2007" arutelu. Teise päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.
Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile komisjonides ja fraktsioonides!

Istungi lõpp kell 13.59.