Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui eelnõu vastab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, siis otsustame selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Teated. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Mai Treiali, Karel Rüütli, Villu Reiljani, Ester Tuiksoo ja Tarmo Männi esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2008. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 273 dokumentide esitamise tähtajaks s.a 10. juuni kell 18.
Kolmapäeval, s.a 11. juunil osalevad infotunnis järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Ivari Padar ja kultuuriminister Laine Jänes.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Head kolleegid! Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel, kuid siin on teatud muudatus. Palun tähelepanu! Põhiseaduskomisjon teeb algataja taotlusel ettepaneku mitte arutada teisipäevase istungi päevakorra punkte nr 12 ja 13, milleks on eelnõude 236 ja 237 esimese lugemise arutelud. Koos selle täpsustusega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänaste arupärimistega. Riigikogu liikmed Vilja Savisaar, Kalev Kallo, Kalle Laanet, Mailis Reps ja Ain Seppik esitasid 21. aprillil s.a arupärimise Euroopa Liidu tõukefondide vahendite kasutamise kohta. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! Lugupeetud kolleegid! Kuigi selle arupärimise esitamisest on möödas juba ümmarguselt poolteist kuud ja vahepeal on üht kui teist teatavaks saanud, võib pressi kaudu teatavaks saanud andmete põhjal teha järelduse, et olukord ei ole läinud paremaks, vaid hoopis vastupidi, ta on veel kehvem, kui arupärijad arupärimise koostamise ajal teadsid.
Selle aasta lõpus lõpeb võimalus kasutada eelmise struktuurifondide rahastamise perioodi (2004–2006) vahendeid. 17. aprilli Postimehest võis lugeda, et Eestil on Euroopa Liidu abiraha kasutamisega probleeme. Samal päeval väljendas rahandusminister Ivari Padar muret ennekõike suurte infrastruktuuri investeeringute pärast, sest 2007. aastaks eraldatud raha saame kasutada vaid 2010. aasta lõpuni. Uueks rahastamisperioodiks, 2007–2013, on Eestile eraldatud 53,3 miljardit toetuskrooni. Planeeritud 93 toetusmeetmest on tänaseks avanenud vaid 29 (tänase all on siin silmas peetud 21. aprilli) ning toetuse andmise otsuseid on tehtud kogumahuga 9,5 miljardit krooni. Ettevalmistused on kulgenud aeglasemalt, kui oli planeeritud. Mitme meetme avamist või rakendamise alustamist on lükatud mullu oktoobris planeeritust edasi kvartali kuni poole aasta võrra. Rahandusminister Ivari Padari meelest tuleb meetmete ettevalmistamisel teha rohkem jõupingutusi, et Eestile eraldatud toetused ka reaalselt projektidesse jõuaksid ning kasutatud saaksid. Samas panevad viimaste kuude sündmused tõsiselt muretsema, kas Eesti jõuab ja saab kõiki Eestile eraldatud vahendeid otstarbekalt kasutada ning kas riik on omalt poolt teinud kõik, et need toetused saaksid kasutatud.
Arupärijatel oleks hea meel kuulda esitatud küsimustele vastuseid ja loomulikult oleks meil veel parem meel, kui vastustest selguks, et asjad liiguvad paremuse suunas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun vastamiseks kõnepulti peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Jah, mul on rõõmustav sõnum: asjad on läinud paremaks. Teie kartus, et asjad on läinud veelgi halvemaks, ei pea paika. Asjad ei saagi halvemaks minna, sest vahendeid saab aina rohkem kasutada.
Esimene küsimus: "Kuidas on selline olukord tekkinud, et Eestile eraldatud vahendid võivad jääda kasutamata?" Eesti on olnud üks kiiremaid struktuurifondide kasutajaid uute liikmesriikide seas, alates Euroopa Liiduga liitumisest kuni tänaseni, kuid kõigi ühtekuuluvuspoliitika vahendite 100% ärakasutamine pole realistlik ei meie ega teistegi riikide puhul. Eestile eraldatud perioodi 2004–2006 struktuurivahendite puhul on nn alatäitmise risk olnud sageli seotud sellega, et mitmed projektid on suudetud ellu viia säästlikumalt ehk planeeritust väiksema eelarvega. See on aga loonud võimaluse suunata vabanenud vahendeid teistele projektidele. Tõsi, programmiperioodi lõppfaasis võib täiendavate projektide ettevalmistamine osutuda keerukaks või kogunisti võimatuks. Struktuurifondide perioodi 2004–2006 vahendite kasutamise viimane tähtaeg on 2008. aasta lõpp. 2008. aasta 30. aprilli seisuga oli Eestile perioodiks 2004–2006 eraldatud riikliku arengukava vahenditest (kokku on neid vahendeid 5,81 miljardit krooni) projektidega kaetud 93,13%  ja välja makstud 79,18% ehk 4,6 miljardit krooni. Kui ma ütlesin, et ei saa halvemaks minna, siis põhimõtteliselt on võimalik, et mingi raha küsitakse tagasi ja siis oleks tegemist tõesti halvemaks minekuga. Aga seda pole juhtunud. Välja on maksmata veel ca 1,2 miljardit krooni. Ühtekuuluvusfondi vahenditest oli 30. aprilli seisuga Eestile perioodiks 2004–2006 eraldatud 6,74 miljardit krooni, projektidega oli kaetud 100% ja välja makstud 58,1% ehk ca 3,9 miljardit krooni. Välja maksmata on veel ca 2,8 miljardit krooni. Ühtekuuluvusfondi vahendeid on võimalik kasutada 2010. aasta lõpuni. Mis puudutab perioodi 2007–2013 struktuurivahendeid, siis võiks meetmete võtmine toimuda tõepoolest pisut kiiremas tempos. Samas tuleb arvestada, et raha kasutamise aluseks oleva kolme rakenduskava läbirääkimine Euroopa Komisjoniga ning ka komisjoni enda sisemiste protseduuride läbimine kestis eeldatust kauem ning kavad kinnitati alles 2007. aasta sügisel. Igal juhul on praegu kohatu rääkida võimalusest, et uue programmiperioodi summad jäävad olulises osas kasutamata. Perioodi 2007–2013 vahendite kasutamise esimene vahetähtaeg, mis kehtib 2007. aastale planeeritud raha kohta, on alles 2010. aasta 31. detsember, mis peaks olema igati piisav maksimaalse lõpptulemuse saavutamiseks.
Teine küsimus: "Miks ei ole ministeeriumid ja nende allasutused teinud piisavalt ettevalmistusi, et eespool nimetatud probleeme ennetada? Kas ministritel on ülevaade, millega nende ministeeriumid ja allasutused tegelevad?" Ma olen kindel, et Eesti asjassepuutuvad ametkonnad annavad oma parima, et Euroopa Liidu toetusi võimalikult efektiivselt ja täielikult kasutada. Struktuurifondide rakendamine on ka Vabariigi Valitsuse pideva tähelepanu all. Valitsuskabineti 17. aprilli nõupidamisel otsustati, et kabinet hakkab iga kuu arutama olukorda Euroopa Liidu vahendite kasutamisel. Viimati käsitleti Rahandusministeeriumi ülevaate põhjal struktuurifondide rakendamise seisu kabineti  22. mai nõupidamisel.
Kolmas küsimus: "Eesti maksab iga aasta Euroopa Liidule liikmemaksu, mis ei ole kõige väiksem summa. Miks valitsus on lubanud tekkida olukorral, kus Euroopa Liit näeb Eestile ette suurema toetussumma, kui Eesti kasutada suudab?" Nagu eespool juba öeldud, ei ole hetkel mingit põhjust karta, et Eestile ette nähtud struktuurivahendid jäävad märkimisväärses osas kasutamata.
Neljas küsimus: "Kas Te leiate, et Eesti toetuseks eraldatakse liiga palju vahendeid? Kas Eesti riik on võimetu vastu võtma toetusi Euroopa Liidust?" Kui ma oleksin arvanud, et neid vahendeid Eestile liiga palju saab, ega ma poleks siis eelarvekõnelustel suurema hulga vahendite eest võidelnud. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Kas teie kui peaminister olete praegu täiesti veendunud, et negatiivse lisaeelarve koostamise käigus ei ole kannatada saanud ühegi valdkonna Euroopast saadavate vahendite n‑ö kaasfinantseerimine? Teatavasti on paljudes kohtades vajalik kaasfinantseerimine ja vahendite kasutamisel oleks see kindlasti vajalik. Kas olete veendunud, et ei ole kusagilt maha võetud?

Jah, ma olen veendunud, et kaasfinantseerimise on riik taganud ka siis, kui Riigikogu võtab vastu negatiivse lisaeelarve. Ma olen nii sellest kõrgest kõnetoolist kui ka sealt kõnetoolist öelnud, et Euroopa Liidu vahendite kasutamine on Eesti jaoks prioriteet. Kui majandusel peaks minema halvasti (ma ei näe praegu, et peaks nii juhtuma), nii halvasti, et meil ei jätku kaasfinantseerimiseks vahendeid, alles siis tohib seni kogutud reservidest mingi osa kasutusele võtta. Aga praegu selleks mitte mingisugust põhjust ei ole.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Mul on küsimus taotlemise või kogu selle bürokraatia keerulisuse või tihtipeale ka kalliduse kohta. Paljud abitaotlejad on viidanud, et nii esimesel perioodil kui ka praegusel perioodil, kus on ette valmistatud kogu see mehhanism – kuidas taotleda, milliseid nõudeid peavad projektid täitma –, kulub nii mõnegi meetme puhul 30% rahast selleks, et kasutada seda raha, mis sealt tulemas on. Kas see ei ole liiga kallis, kas bürokraatia pole liiga keeruline? Minu teada on Euroopa Komisjon nii ühe kui ka teise meetme kohta esimesel rahastamisperioodil viidanud, et meie need mehhanismid on liiga keerulised ja kallid.

Aitäh! Minu teada ei ole Euroopa Komisjon viidanud sellele, et meie rahataotlemise eeskirjad oleksid kuidagimoodi liialt keerulised ja teeksid selle protseduuri liialt kalliks. On muidugi selge, et kui protsesse oluliselt lihtsustada, siis raha kuluks ära kiiremini. Kuid meil ei saa olla veendumust, et see raha on siis just nimelt sihipäraselt ära kasutatud. Kui meil seda veendumust ei ole, siis me võiksime mõelda sellele, et Euroopa Komisjon, kui ta vaatab üle kulude tegemise sihipärasuse, võib leida, et me peame mingisugused summad Euroopa Komisjonile tagastama, ja me peaksime tegema kõik, et need summad, mida komisjon kui mittesihipäraselt kasutatud summasid tagasi nõudma hakkab, oleksid võimalikult pisikesed.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Meie ju saame aru nendest raskustest ja sageli saame aru sellestki, et ühed objektid võivad tulla, teised võivad ka mitte tulla. Lõppkokkuvõttes me usume, et nad ikka tulevad. Aga meie valijad on keerulises seisus. Ma toon sellise näite. Rahandusminister puhub hädapasunat, et ei tea, kas Tartu–Tallinna maantee tuleb ja kas sinna raha jätkub, kas valitsus seda otsustab või ei otsusta. Minu küsimus on selge ja lihtne ja ma olen siin ka enne seda küsinud: kas rahandusministril on hädapasuna puhumiseks põhjust või Tartu–Tallinna maantee kindlasti tuleb?

Tartu–Tallinna maantee on juba praegu olemas ja ka kavandatud projektid Tartu–Tallinna maanteel realiseeritakse. Ma ei näe praegu eriliseks kurtmiseks põhjust. Maikuu aktsiisilaekumistest on teada, et detsembris, aga tegelikult juba novembris soetatud kütusetagavarad hakkavad lõppema või on juba lõppenud. Kütuseaktsiisi laekumine maikuus oli väga hea, see ületas märgatavalt veebruari, märtsi ja aprilli laekumisi. Ei ole mingisugust alust arvata, et kütuseaktsiisi laekumine teedeehituse projekte kavandades eeldatud mahus ei peaks realiseeruma. Nii et ma ei näe probleeme. Nüüd hädaldamisest ja kurtmisest. Kohalikel omavalitsustel ei ole praegu mitte mingisugust põhjust kurta eelarve täitumise pärast, sest seesama prognoos, mille alusel tehti ka riigieelarve, mida peeti liiga optimistlikuks ja mis praegusi teadmisi arvestades oligi liiga optimistlik, osutus kohalike omavalitsuste jaoks liiga konservatiivseks ja liiga pessimistlikuks. Mäletatavasti, kui me prognoosisime kohalike omavalitsuste tulubaasi suurenemist, siis me prognoosisime neile 15–16% suurenemist. Täna võisite lugeda Tallinna maksulaekumiste kohta, et laekumised on olnud ülihead, koguni 24% suuremad kui möödunud aasta sama perioodi jooksul. Nii et maksulaekumised on erinevad. Käibemaks ja aktsiisid on tulnud keskvalitsuse eelarvesse esimese nelja kuu jooksul võrdlemisi tagasihoidlikult. Tähendab, jaanuaris laekusid nad väga suurelt – 126% möödunud aastaga võrreldes, kuid veebruaris, märtsis ja aprillis tagasihoidlikult, mais oli laekumine jälle täiesti ootuspärasel ja tavapärasel tasemel. Kohalikel omavalitsustel ei ole mitte mingisuguseid tõrkeid olnud, üksikisiku tulumaks on laekunud ülihästi. Kohalike omavalitsuste enda otsuste tõttu on mõnes kohalikus omavalitsuses ka maamaksu isegi ülemäära palju laekunud.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea peaminister! Kui suure summa maksab Eesti igal aastal Euroopa Liidule ja kas see on stabiilne summa või muutub aastati?

See summa muutub aastati, aga ainult eri finantsperioodide vahel. Berliini kokkuleppega on lepitud kokku, et liikmesriikide poolt Euroopa Liidu ühisesse kassasse sissemakstu ei tohi ületada 1,24% GNI‑st. Siiani ei ole sissemaksed mitte kunagi ületanud isegi 1%. 2007–2013 eelarve läbirääkimistel toimusid suured debatid 1,03 ja 1,06 protsendipunkti üle ja nii on see ilmselt ka järgmistel eelarveperioodidel, et riikide valitsusjuhid, riigipead, otsustavad, missugune hakkab see sissemakse olema. See on kõigile riikidele võrdne. Paraku ei ole võrdne see, mida sealt tagasi saadakse, ja õigustatult, sest neid vahendeid koondatakse suures osas ka selleks, et ühtlustada eri regioonide arengu ebaühtlust. Nagu teilegi teada, suur osa, peaaegu pool vahenditest kulub ühtsele põllumajanduspoliitikale. Kuna sisemajanduse kogutoodang iga aasta kõigub, siis see protsent toob absoluutsummas teatud muudatused kaasa. Aga protsent on määratud eelarveperioodiks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vladimir Velmani, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi ja Olga Sõtniku 8. mail s.a esitatud arupärimine olukorra kohta Narvas. Palun kõnepulti kolleeg Vladimir Velmani!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Härra peaminister! Narvast on palju räägitud ja Narva kohta on palju küsitud, aga viimane kord, kui me käisime seal umbes kuu aega tagasi, nägime, et pilt ei ole muutunud, sellepärast oleme sunnitud jälle esitama arupärimise.
Narva piiripunktist Venemaale pääseda tahtvad veokijuhid peavad järjekorras ootama üle kahe ööpäeva. Järjekorra tõttu on raskendatud liiklemine Narva sissesõidul, mis omakorda halvab kogu Narva infrastruktuuri ja majandustegevust. Veokijuhtidele ei ole loodud inimväärseid tingimusi. Peaaegu pool ühest sõidurajast on veoautode tõttu kinni, mis tähendab, et kohalikele elanikele on liiklemiseks jäänud ainult poolteist sõidurada. Liikluspiiranguid pole siiani veel kehtestatud. Riik sisuliselt ei remondi ka Narva silda, jättes selle ülesande Narva linnale, Narva linnal ei ole aga piisavalt vahendeid ega kohustust silda remontida. Võib öelda, et Vabariigi Valitsus suretab sisuliselt välja ettevõtlust Narva linnas. Olukorras, kus Kreenholm koondab mitusada töötajat, on linn korduvalt taotlenud maade munitsipaliseerimist, et rajada uut tööstusparki, mis looks juurde 700 uut töökohta. Seni seda linnale võimaldatud ei ole.
Siit ka meie küsimused, millele me palume teil, härra peaminister, vastata.

Aitäh, kolleeg Vladimir Velman! Palun kõnepulti härra Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Miks peavad veokijuhid ootama Narvas piiriületust ebainimlikes tingimustes ning mida kavatseb valitsus ette võtta tingimuste parandamiseks?" Narvas nagu ka Luhamaal ja Koidulas peavad veokijuhid piiriületust ootama osaliselt n‑ö ebainimlikes tingimustes eelkõige seetõttu, et Vene tollipunktide töövõimsus kõigub igapäevaselt ja ette teatamiseta suurtes piirides, kohati isegi üle 50%. See tähendab omakorda ooteaja varieeruvust piiripunktis nullist kuni kaheksa päevani ja järjekorras võib veokite arv kõikuda nullist kuni 450‑ni. On ilmselge, et niivõrd ettearvamatuid ja Eesti poolt vaadatuna ebaloogilisi hälbeid arvestades on keeruline tagada paindlikku infrastruktuuri vastavust konkreetse hetke tegelikule koormusele. Piiriinfrastruktuurid lihtsalt ei ole projekteeritud ega rajatud mahu selliseid kõikumisi arvestades. Tahan taas rõhutada, et piirijärjekorra probleemid ei esine mitte üksnes Eesti-Vene piiril, vaid ka mujal Euroopa Liidu ja Venemaa maanteepiiripunktides. Veelgi karjuvamaid näiteid võib leida nii Soomest kui ka Lätist. Valitsus on endiselt seisukohal, et uue piiriületusinfrastruktuuri ja uue maanteesilla rajamine Narva jõele on hädavajalik. Lisaks juba mainitud probleemidele Venemaa tolli töös on sisuliselt võimatu olemasoleva piiri‑ ja tollipunkti edasine laiendamine Narvas, kuna puudub selleks vajalik territoorium. Narvas piiri ületada soovivate autode arv on kasvanud ja kasvab jätkuvalt edaspidigi. Isegi eeldusel, et Venemaa tolliteenistus töötaks tõrgeteta ja veokid pääseksid üle jõe lisaviivitusteta, ammendub lähitulevikus piiripunkti läbilaskevõime. Samuti on valitsus seisukohal, et piiripunktide probleem meie idapiiril ei ole ainult Eesti Vabariigi, st Eesti maksumaksja probleem, vaid see on samavõrra nii Euroopa Liidu kui ka Venemaa probleem. Narva piiripunkti järjekorra moodustavad suures osas välisriikide vedajatele kuuluvad veokid ja jutt käib tegelikult kaubavahetuse tõrgetest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel laiemalt. Luhamaa ja Koidula piiripunktis on Eestist pärit veokite osakaal isegi veel väiksem kui Narvas. Olgu vahemärkusena öeldud, et Soomes Vaalimaal piiripunkti läbivatest autodest umbes 90% on pärit Venemaalt ja vaid 10% on Soome enda autosid. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on eri tasanditel, nii kahepoolsetel läbirääkimistel Venemaaga kui ka Euroopa Liidu ja Venemaa transpordidialoogi raames teemaga tõsiselt tegelnud. Kahepoolsed kõnelused Venemaaga ei ole seni kahjuks tulemusi andnud. Küll räägib aga esimestest reaalsetest tulemustest Euroopa Liidu tasandil fakt, et 15. mail toimus Narvas Euroopa Komisjoni ja Venemaa ad hoc töögrupi kohtumine, kus arutati otseselt Eesti-Vene piiriületuse probleeme Euroopa Liidu ja Venemaa kontekstis. Muu hulgas olid päevakorral üle Narva jõe toimuva piiriületuse uue infrastruktuuri arendamise võimalused, kaasates selleks ka Euroopa Liidu vahendeid. Kohtumisel anti Vene poolele järjekordselt üle Narva uue piiriületusinfrastruktuuri eelprojekti lähteülesanne koos hankematerjalidega ja endiselt oodatakse nende seisukohta. Kahepoolsete kontaktide kiire taastamine ning koostöö Euroopa Liidu tasandil on meie eesmärk, et astuda konkreetseid samme piiriületusega seotud probleemide lahendamiseks. Muide, Euroopa Parlament on eraldanud oma otsusega 3,5 miljonit eurot kolme põhjaregiooni maanteepiiriületuspunkti probleemide lahendamiseks. Need on Vaalimaa–Torfjanovka (Soome ja Venemaa piir), Narva – Ivangorodi ehk Jaanilinna (Eesti ja Venemaa piir) ja Terehhovo–Buratški piiripunkt (Läti ja Venemaa piir). Lähiajal täpsustatakse Euroopa Komisjoni transpordipeadirektoraadis eraldatud summade rakendusmehhanismi, mille järel on võimalik alustada konkreetsete projektide rakendamist, sealhulgas Narva piiripunktis. Ühe võimaliku leevenduse piirijärjekorra pikkusele toob loodetavasti kaasa plaanide kohaselt 1. jaanuarist 2009 rakendatav Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline elektroonilise tolliinfo edastamise pilootprojekt, mille eesmärk on vähendada Vene poolel tollivormistuseks kuluvat aega.
Teine küsimus: "Kas Teie arvates tekitab järjekord liiklusohtliku olukorra ja mida kavatseb valitsus selle ohu kõrvaldamiseks ette võtta?" Kindlasti tekitab järjekord teel liiklusohtlikke olukordi ja negatiivseid keskkonnamõjusid ning soodustab kriminaalset tegevust. Olukord ei ole normaalne üheski Eesti idapiiril asuvas piiripunktis, mistõttu probleem tuleb lahendada kompleksselt kõigis kolmes piiripunktis. Erinevalt Koidulast ja Luhamaast on Narvas vähemalt üks piirieelne parkla, mida opereerib Transservice-N riigieelarvest finantseeritava halduslepingu alusel, kuid praegu ei rahulda selle parkla mahutavus kohati tegelikke vajadusi. Uus, täiendav parkla võiks üldjuhul kaotada veokijärjekorrad maantee servas, samuti võimaldaks see tagada veokijuhtidele nõuetekohased töö‑ ja puhkeaja tingimused. Samas suureneb näiteks eri eksperdihinnangute alusel piiriületuskoha võimsuse suurenemisel proportsionaalselt ka veokite arv ooteplatsil, mistõttu on ülimalt keeruline määrata tegelikku koormust arvestava ooteplatsi suurust. Kaugemas perspektiivis peab Narva tulema uus piiripunktirajatis, kus lahendatakse ka veokijuhtide olmetingimustega seotud probleemid. Seni on see protsess veninud tingituna Venemaa ignorantsusest. Meil on praegu siiski alust loota positiivseid ja suhteliselt kiireid arenguid eelmisele küsimusele antud vastuses räägitud protsessidega seoses. Jätkub ka eri ametkondade vaheline töö, analüüsitakse läbi võimalused maanteepiiriületuspunktide kompleksseks väljaarendamiseks idapiiril.
Kolmas küsimus: "Kui suur summa kulutatakse Eesti Vabariigi eelarvest Narva silla remondiks aastas? Kui seda ei tehta, siis millistel põhjustel ning mida kavatsetakse tulevikus ette võtta?" Narva silla remondiks on Maanteeametil kavas sel aastal läbi viia projekteerimis‑ ja ehitushange, selleks et saada sild 2009. aastal lõpuks põhjalikult remonditud. Maanteeameti 2008. aasta eelarves on projekteerimiseks kavandatud kümme miljonit krooni, 2009. aastal on projekteerimiseks ja ehitamiseks kokku umbes sada miljonit krooni. Praegu toimub Narva Linnavalitsusega silla projekti kooskõlastamise tehniliste tingimuste täpsustamine. Kuna tegu on tehniliselt ja poliitiliselt väga keeruka objektiga, kus tuleb muu hulgas teha veealuseid töid, mis nõuavad veetaseme alandamist jões, mille teostamine sõltub omakorda Venemaa kooskõlastustoimingutest, siis ei ole enne projekteerimise lõppu täpsemalt teada ehituse maksumust ega lõplikke tähtaegu.
Neljas küsimus: "Miks Vabariigi Valitsus ei hoolda Narvas silda, jättes selle Narva linna hooleks?" Maanteeameti ja Narva linna vahel sõlmiti 10. veebruaril 1992 kokkulepe, mille kohaselt Narva linn andis silla ajutiseks administratiivseks haldamiseks üle riigile. Kokkuleppe kohaselt peab Maanteeamet silla tehnilist järelevalvet ning teeb silla konstruktsioonide, sõidu‑ ja kõnniteede katete ning sadevee äravoolusüsteemi remonti, Narva Linnavalitsus aga vastutab sõidu‑ ja kõnniteede ning juurdesõidutee suvise ja talvise hooldamise eest. Lepingukohustuste täitmiseks on Maanteeamet paaril viimasel aastal Narva sillal teinud vähesel määral remondi‑ ja hooldetöid. Tõsisem panus seostub aga juba eespool mainitud 2009. aastaks kavandatud kapitaalremondiga. Praegu on Narva sild ja selle pealesõidutee majandus‑ ja kommunikatsiooniministri määruse vastava muudatusega vormistamisel riigimaanteede nimekirja.
Viies küsimus: "Miks ei võimalda Vabariigi Valitsus maade munitsipaliseerimist Narva linnas?" Minu teada ei ole Narva Linnavalitsus seoses Narva maanteepiiripunktiga taotlenud riigimaa munitsipaliseerimist. Küll aga on valitsus öelnud ei mis tahes maa munitsipaliseerimisele ärilisel otstarbel, seda ka Narva puhul. Maa munitsipaliseerimisel lähtub valitsus maareformi seaduse §‑st 28, mis sätestab põhimõtte, et munitsipaliseerimist on võimalik taotleda maa puhul, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks. Ma ei välista, et selle teema juurde tuleb tulla pärast Narva silla ja selle pealesõidutee vormistamist riigimaanteede nimekirja.
Kuues küsimus: "Mida olete teinud Teie peaministrina olukorra parandamiseks Narvas?" Peaministri ülesanne on juhtida valitsust, kuhu kuuluvad ministrid on oma valdkonna juhtidena seatud vastutama teie esitatud küsimustes tõstatatud probleemide eest. Vastused eelmistele küsimustele annavad vastuse ka sellele küsimusele. Olen isiklikult korduvalt juhtinud Euroopa Komisjoni tähelepanu Euroopa Liidu ja Venemaa vahelise maismaapiiri ületamise raskustele ja ilmselt tänu ka nendele tähelepanujuhtimistele võeti näiteks viimasel Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Portugalis Mafras piiriületusteema päevakorda. See arutelu küll toimus, aga arutelu tulemused meile paraku ülearu optimismi ei sisenda. Kuid tippkohtumise eel tuli meile uudis juba nimetatud 3,5 miljoni euro eraldamise kohta kolme piiriületuspunkti probleemide lahendamiseks. Võib-olla on "lahendamiseks" palju öeldud, sest 3,5 miljoni euroga neid probleeme kolmes piiriületuspunktis täielikult lahendada ei ole võimalik, küll aga on võimalik neid leevendada. Viimati käsitlesin Euroopa Liidu ja Venemaa piiriületuse probleeme Läänemeremaade Nõukogu tippkohtumisel Riias, kus osales ka Venemaa asepeaminister Igor Šuvalov.  Olgu öeldud, et mina ei olnud sugugi ainus peaminister, kes sel teemal kõneles, ja tippkohtumise raames toimunud ärifoorumil nimetasid ka ettevõtjad, et ebanormaalne piiriületamine või takistused piiriületamisel on oluline takistus nende ärile ja nende ettevõtmistele. Loodame, et Vene pool asub konstruktiivsetele seisukohtadele ja need ettevõtjate ees seisvad takistused kõrvaldab. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Te rääkisite, et piiriületusel on probleeme nii Leedus, Lätis kui ka Soomes. Autotranspordi Ettevõtete Liidu andmetel on Soomes võimalik ööpäevas üle piiri saada 300 autol, Lätis 130‑l ja Eestis 30‑l. Kuidas te kommenteerite, miks see olukord Eestis nii nigel on?

Seda pessimismi, et Eestis vaid 30 autol see võimalus on, ma väga ei kipuks jagama. Aga Soomes on piirijärjekorrad ületanud koguni 130 kilomeetri piiri. Piirijärjekorra pikkus on minu meelest riigi ja rahva jaoks märksa olulisem kui see, mitu autot seda piiri ületada saab. Nagu ma juba ütlesin, enamasti on Soome puhul seejuures tegemist Venemaa autodega, Venemaa kodanikud on ka autojuhtideks. Autod tulevad Soomesse tühjalt, seetõttu Venemaa poolel mingeid piirijärjekordi ei ole, kuid lahkuvad nad konteineritega ehk kaubaga, seetõttu on Soomes järjekorrad väga pikad. Nii nagu Soomes, Lätis ja Leedus, nii ka Eestis tekitavad piirijärjekorrad väga suuri probleeme. Need probleemid on liiklusohutusalased. Meie naabermaades on olnud juba surmaga lõppenud liiklusõnnetusi, mis on olnud tingitud just nimelt nendest järjekordadest. On keskkonnaalaseid probleeme, kuritegevust. See on kõik see, mida piiridel olevad järjekorrad kaasa toonud on. Nagu ma ütlesin, Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel Mafras oli teema päevakorras, aga oluliseks optimismiks põhjust ei ole. Ma mõtlen eelkõige sellele, mida on ka ajakirjanduse vahendusel juba lugeda olnud ehk mida ütles Venemaa president, et piirijärjekorrad Soomes on soomlaste enda tekitatud, Venemaal on endal küllalt head sadamad, et Hiina kaupu otse Venemaa sadamates vastu võtta, ei ole mõtet üritada neid Soome sadamate kaudu maismaad mööda Venemaale saata. "Nii nagu te piirijärjekorrad tekitasite, nii need piirijärjekordade probleemid ka lahendage!" Ma loodan siiski, et rakendub elektrooniline tollideklaratsioonisüsteem, mis võimaldab rohkem autosid läbi lasta nii Soomes, Eestis, Lätis kui ka Leedus.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Mul on väga konkreetne küsimus. Mis takistab muuta riigipoolset summat, mis katab kogu seda veokite haldust, näiteks kolm miljonit? Praegu on juba teada, et on vaja kuus miljonit ja see on 100% riigi kohustus, linn siin midagi teha ei saa, saab ainult juurde panna lisakulutusi kolm miljonit oma eelarvest ja mitte ükski seadus seda ei takista, ainult iga-aastane riigieelarve. Teiseks, mispärast ei saa tasulist läbisõitu teha, nagu see on Soomes ja Poolas ja mida praegu arutatakse ka Lätis?

Aitäh! Ma küll ei saanud teie küsimusest aru, kuhu see kolm miljonit krooni peaks minema, aga kui see kolm miljonit krooni tõepoolest lahendaks probleemi, siis see kindlasti probleemi lahendusel takistuseks ei saaks. Probleemi lahendamine on märksa-märksa kallim. Ma olen korduvalt siit kõnepuldist öelnud, et ainuüksi Vaalimaale ehitatav parkla, mis ju probleemi ei lahenda, mis mingil määral probleemi ainult leevendab, maksab 375 miljonit Eesti krooni. Need summad, mida tuleks investeerida, selleks et tagada liiklusohutus, kuid mis mingil määral ei aitaks kaasa sujuvale piiriületusele, on võrratult suuremad kui kolm miljonit krooni.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! On kahjuks teada, et reformimata riigimaaga on riik siiani käitunud nagu koer heinakuhja otsas, ise ei tarvita ja kohalikele omavalitsustele ka ei anna. Sellele sain kinnitust teie vastusest viiendale küsimusele, kohalikele omavalitsustele n‑ö äriks ei kavatsetagi maad anda. Aga kas riigi äri tervikuna ei elavda riigi majandust, toimugu see siis kohaliku omavalitsuse kaudu või kelle kaudu tahes? Kas mitte see poliitika, et kohalikke omavalitsusi koheldakse nagu mingeid teisel pool lauda istujaid või vastaseid, ei olegi muutnud majandusolukorra selliseks, nagu ta praegu on, sest kaasaaitamine iga kohaliku omavalitsuse poolt elavdaks ju riigi majandust tervikuna? Miks on ikka selline seisukoht, et riik hoiab seda reformimata maad enda käes nagu koer heinakuhja otsas?

Mina küll ei võrdleks riiki koeraga, kes istub heinakuhja otsas. Riik käitub oma omandiga heaperemehelikult ja kindlasti ei oleks riik hea peremees, kui ta oma omandi lihtsalt käest ära loobiks. Riik oskab ka ise maad müüa ja ma usun, et ta teeb seda läbipaistvamalt ja paremini kui nii mõnedki kohalikud omavalitsused. Paraku, ajalukku tagasi vaadates tuleb öelda, et riik ei ole alati suutnud ära hoida selle maa munitsipaliseerimist, millega kohalikud omavalitsused hiljem on äri teinud. Meenutagem kas või ühte pisikest tehingut: riik andis sotsiaalmaana Tallinnale üle tivolialuse maa ja Tallinn võõrandas selle 251 miljoni krooni eest. Riik on maad munitsipaliseerinud ja me oleme teinud seda seaduses ettenähtud juhtudel. Riik ei ole põhjendamatult keeldunud maa munitsipaliseerimisest, kuid maa munitsipaliseerimine sel eesmärgil, et kohalik omavalitsus hiljem sellega äri teeks, ei ole riigi poolt lihtsalt mitte millegagi põhjendatud. 

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra peaminister! Hiljuti lugesin, et autotranspordi liidu esindajad võtavad enda peale ülesande, et lahendada järjekorrakohtade müümise teema. Minu küsimus ongi: mis takistab meie Siseministeeriumil luua kord majja selles Narva järjekorras?

Kindlasti ei ole järjekorras koha müümisega võimalik probleemi kui sellist lahendada. Probleemi lahenduseks saab ikkagi olla kahepoolne koostöö Venemaa ja Euroopa Liidu vahel ning koostöö eeldus on sealhulgas Venemaa hea tahe seda probleemi lahendada. Mõningatest avaldustest, mis on tulnud Venemaa kõrgete poliitikute suust, võib oletada, et seda head tahet ülearu palju ei ole. Teatavasti käis Venemaa uus peaminister Putin hiljaaegu Ust-Luga sadamas ja seal ta ütles, et õige pea saabub aeg, kui läbi Balti riikide ei liigu enam mitte ükski liiter vedelkütust. See on Venemaa strateegiline huvi, Venemaa väga selge poliitiline huvi, et kaubad peavad Venemaale liikuma läbi Venemaa sadamate. Kui seda keegi ka väga avalikult või päris avalikult ei deklareeri, siis piirijärjekorrad ainult kinnitavad, et seda poliitilist huvi iga päev realiseeritakse. Enne oli küsimus maksu kohta. Järjekorramaks ei ole minu meelest mitte mingisugune lahendus. Raskeveokimaks Eestis Eesti autodele kehtib, kuid Eurovinjetti selles tähenduses, nagu väga paljud seda Euroopa Liidus rakendavad, meil ei rakendata ehk Eestit läbiva raskeveokite transporti meil maksustatud ei ole. Ma ei saa välistada vajadust praegusest põhimõttest loobuda. Me ei saa lubada, et Eesti maanteed muutuvad piirijärjekordade parklaks.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea peaminister! Küsimus on seesama, millele te natuke aega tagasi vastasite, see puudutab seda, kas on siiski mõttekas kehtestada Eestis transiitveokitele tasu, millega finantseerida erinevaid järjekordi leevendavaid kulutusi. Ma ei väsi küsimast seda, mida olen küsinud majandusministrilt ja küsin ka teilt. Meil on ometi olemas võimekus realiseerida kõikvõimalikke elektroonilisi süsteeme, olgu tegemist parkimise või mobiilse identiteediga. Tegelikult ei oleks mobiilne või elektroonne järjekorra pidamise süsteem midagi ülikeerulist. Kes võiks olla see inimene, kes selle valitsuse poolt algatab ja realiseerib? Selleks, et teada oma järjekorranumbrit, millal saab piiri ületada, ei pea paiknema ühes parklas piiri ääres.

See kassaaparaadi paigutamine kuskile linnapiirile või sinna konduktori panemine, kes ka ilma elektroonilisi vahendeid kasutamata rullist pileteid hakkab rebima ja järjekorras kohti müütama, probleemi kindlasti ei lahenda. See võib esmapilgul tunduda hea lahendusena, et ma läksin panka, litsusin järjekorraautomaati, sain sealt oma numbri kätte ja vaatasin, palju umbes aega läheb, võtsin mugava koha sisse, kohvitasin ja kui ükskord luugi taha pääsesin, siis see toimus täpselt oodatud ajal. Piirijärjekorrad paraku niisama lihtsa loogika järgi, et esimesena sisse, esimesena välja, ei teki, väga paljud autod tulevad hoopis kusagilt kaugustest ja nemad ei pruugi meie piletiautomaadist või järjekorraautomaadist mitte midagi teada. Vastuseta jääb küsimus, mis siis nendega peale hakata. Mida teha nendega, kes sooviksid oma järjekorrakohta kellelegi müütama hakata, mis saab nendest autodest, kes on ennast kuidagimoodi järjekorda sisse smugeldanud ja peaaegu piirini välja jõudnud, aga kellel pole seal ümberpööramise kohta jne? Kui rääkida elektroonikast ja modernsemast lahendusest, siis lahenduseks saaks ikkagi olla elektrooniline tollideklareerimine ja see peaks olema rakendatav mõlemal pool, nii Venemaal kui ka Euroopa Liidu liikmesriikides. Euroopa Liidu liikmesriigid on selliseks rakenduseks valmis. Siin on initsiaator olnud Soome, kes on sisuliselt, mulle teadaolevalt, teinud ära kogu arendustöö. Paraku ei ole teine pool sellega kaasa tulnud. Ma võin ainult ajalehtedest loetu põhjal oletada või ma isegi ei taha oletada, vaid lihtsalt viitan ajalehtedele, kus on öeldud, et ju teisel poolel ei olda huvitatud sellest, et kaubakogused ühel pool piiri ja teisel pool piiri oleksid väga täpselt võrreldavad. See ongi põhjus, miks elektroonilist deklareerimist ei ole õnnestunud juurutada. Need on mõne autovedaja kahtlused, mida ma ei saa ei kinnitada ega ümber lükata.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Suur tänu, proua juhataja! Härra peaminister! See maa, millest oli juttu meie arupärimises, mida Narva linn tahtis munitsipaliseerida, asub kaugel sealt, kus seisavad need sõidukid, mis ei pääse üle piiri. See maa, võin kinnitada, on niivõrd räpane ja hooldamata, nagu enamik riigimaad üldse meil riigis on. Te ütlesite, et kohalik omavalitsus võib teha või peab tegema midagi selleks, et kohalikel elanikel oleks hea elada (ma võtan teie jutu ümmarguselt kokku). Kui kohalik omavalitsus Narvas tahab luua 700 uut töökohta, et rajada sinna tööstusparki, kas see tõesti ei vääri seda, et riik aitaks Narva linna selle probleemi lahendamisel?

Mis puudutab transpordimaad, sotsiaalmaad, siis seda on riik kogu aeg munitsipaalomandisse andnud. Isegi aiamaad on riik munitsipaalomandisse andnud. Nendega pole mitte mingisuguseid probleeme olnud. Kuid kui eesmärk on tööstusehitiste tarbeks maa hiljem ära tükeldada, pärast seda, kui see on tasuta munitsipaalomandisse saadud, ja maha müüa, siis peab riik kindlasti käituma omanikuna ja vara võõrandades ka selle eest väärilist tasu saama. Minu meelest ei maksaks võõrastavalt suhtuda sellistesse rahalistesse vahekordadesse kohalike omavalitsuste ja riigi vahel. Minu meelest on Eesti praegu maad munitsipaliseerides märksa liberaalsematel positsioonidel, kui Eesti riik oli enne sõda. Enne sõda ostsid kohalikud omavalitsused riigi käest maad ja riik ostis kohalike omavalitsuste käest maad, kui riigil oli seda maad vaja, sinna hulka kuulus ka transpordimaa. Näiteks suudan ma meenutada Kaitseministeeriumi ja Tartu Linnavalitsuse vahelist maatehingut, mis oli seotud Vabaduse silla ehitamiseks vajaliku maa soetamisega. Väga selged rahalised tehingud, ei mingisugust kinkimist ega tasuta andmist. Kui maad on vaja transpordimaana (Tallinnale on teadupärast aastate jooksul juba 860 hektarit antud), siis ei ole mingeid probleeme. Sotsiaalmaa – ma ei näe mitte mingeid takistusi. Mis puudutab elamumaad, siis kui kohalik omavalitsus soovib ise seda maad arendada ja hiljem kavatseb selle võõrandada, on kohalikul omavalitsusel kohustus maksta riigile 65% saadavast summast. Miks elamumaa puhul on valitsus ja samamoodi Riigikogu sellise seisukoha võtnud, et seal koheldakse kohalikke omavalitsusi teistmoodi kui tootmismaa puhul? Sellepärast, et riik ei saa seada arendajale hoonestamiskohustuses tähtaegu, küll aga saab seda teha kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus võib ehitada omal kulul kommunikatsioonid ja teed ning nõuda hoonestajalt mingi mõistliku tähtaja, kahe aasta või kolme aasta jooksul maa hoonestamist ja kui seda tingimust ei täideta, siis saab ta ette näha trahvid sellele kinnistu soetajale lepingu tingimuste täitmata jätmise eest. Teatavasti on kohalikud omavalitsused kõige rohkem huvitatud sellest, et nende võõrandatavale maale, kuhu kohalik omavalitsus on ilmsesti teinud juba investeeringuid, rajades sadevete äravoolu kanalisatsiooni, tänavavalgustuse, asfalteerinud tänavad, tuleksid elama maksumaksjad. Paraku on meil küllaga näiteid, kui näiteks ostueesõigusega erastamise puhul ostjal või õigustatud subjektidelt ülesostjal ei ole mitte mingisugust huvi maa hoonestamise vastu. Nad lihtsalt hoiavad neid maatükke enda käes ja loodavad, et ükskord kinnisvara hind tõuseb. Kui riik müüks elamumaad kohalikes omavalitsustes üldreeglina ilma igasuguste lisatingimusteta, siis võiks juhtuda nii, et see maa ei lähe lähemal ajalgi tsiviilkäibesse ja selle asemel, et ehitada täis linna keskel asuv tühermaa, ehitatakse endiselt kõrge mullaviljakusega maale väljaspool linna. Paraku see ongi Eestimaa praktika, valglinnastumine on praegu võtnud väga suure ulatuse, tekitanud riigile tervikuna küllalt suuri transpordiprobleeme ja ka muid sotsiaalseid probleeme (lasteaedade puudus, muu infrastruktuuri puudus).

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra peaminister! Ei ole mõtet vastandada, et on omavalitsused ja riik. Eesti riik – see ongi ka kõik need omavalitsused. Siin peab leidma selle tee, kuidas aidata omavalitsustel areneda. Kui rääkida omandist, siis enne sõda oli Tallinnal näiteks tunduvalt rohkem maad, mis on praegu suures osas riigi käes ja mida linn ei saa tagasi ega saa kasutada. Mis puudutab tivolit, siis, hea inimene, kui linnal ei ole seda konkreetset maatükki vaja ja ta müüb selle ära, siis Tallinn näiteks kogu oma vara müügist saadud raha kasutab investeeringuteks, lasteaedade ehitamiseks, koolide ehitamiseks, tänavate ehitamiseks, infrastruktuuri ehitamiseks. See raha ei ole ära laristatud, vaid on riigi pealinna arenguks kasutatud. Nüüd ma küsin: mida te teete Narva probleemi lahendamiseks?

Ma jään eriarvamusele selles, kas raha kasutatakse investeeringuteks või laristatakse see lihtsalt ära. Ma ei saa pidada väga suureks investeeringuks näiteks 40 miljoni krooni suuruseid kulutusi propagandaaparaadile. Aga see on hoopis teine teema, ma ei tahaks seda teemat pikalt käsitleda. Oma vastuses rääkisin ma küllalt pikalt sellest, mida ma juba siiani olen teinud Euroopa Liidu tasandil ja rahvusvahelistel foorumitel selleks, et aidata kaasa piirijärjekordade probleemi leevendumisele. Ma rääkisin ka sellest, mida riik kavatseb teha järgmisel ja järgnevatel aastatel Narva silla remontimiseks. See ongi see, mida mina ja valitsus saame ära teha Narva linna heaks.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ei plaanitsenud küsida, aga kaudselt või praktiliselt otseselt tuli see teema siin kõne alla seoses maa munitsipaliseerimisega, ka Narva probleemidega. Jätkuvalt on minu teada omavalitsustes üks probleem, et maad ei saa kasutada vastavalt planeeringule ega saa seda ka munitsipaliseerida, kuna riik ei ole paika pannud oma prioriteete, milline maa nn reformimata maast on riigile vajalik ja milline mitte. See on üks takistus. Kindlasti on siiski veidi imelik kuulda, et omavalitsus ehk üks riigi haldustasand ostab riigi keskvõimu või riigi käest maad. Niisugust kogemust meie lähiriikides Põhjamaades kindlasti ei ole. Nemad suhtuvad väga kummaliselt sellesse, kui me räägime, et riik müüb omavalitsusele maad. Kas teil on selliseid näiteid tuua?

Jah. Väidan, et see on pigem reegel kui erand ja sellised tasuta andmised on pigem erand kui reegel. Kindlasti, rahalisel alusel suhtlemine ei ole mitte midagi ebaloomulikku ega ebareeglipärast, see on reegel ja nii käituti Eesti Vabariigis ka enne sõda.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Maa munitsipaliseerimise suhtes on mul teie seisukoht selge, aga arusaamatuks jääb, mis takistab riigil oma maad, kas või Tallinnas, heakorrastamast. Ma tean, et kõige hullemad kohad Tallinnas on just riigimaal.

Küllap riik seda riigimaad ka Tallinnas korrastab. Mis puudutab Riigimetsa Majandamise Keskuse hallatavat maad, siis see peaks olema korrastatud. Ei saa muidugi väita, et iga viimane kui maatükk, sealhulgas eriti just reformimata riigimaa, on riigi poolt hästi hooldatud, samas, ega riik ei ole ka see, kes seda maad seal lagastab.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud eesistuja! Austatud peaminister! Ma ei kavatsenud tulla küsimusi arutama, aga teie vastuseid peab natuke konkretiseerima. Tõesti on väga kahju, et teil puudub adekvaatne informatsioon transiidi ja Narva olukorra kohta, selle kohta, mis seal tegelikult toimub. Muidugi on väga hea kuulda, et riik ikkagi mõtleb perspektiivile ja kavatseb silda remontida või, ütleme, luua uued infrastruktuurid ja kuskil väljaspool Narvat ka uued platsid suurte veokite jaoks, aga see on kauge perspektiiv ja need ettepanekud olid tehtud juba kaks aastat tagasi, kuid, nagu ma aru saan, see ei teostu täna, homme ega võib-olla ka ülehomme. Kuid minu küsimused olid tänapäevaste probleemide kohta.
Ma tahan täpsustada. Praegu saab linn halduslepingu alusel igal aastal, juba kolm aastat järjest, riigilt kolm miljonit krooni selle jaoks, et täita riigi funktsiooni oma haldusterritooriumil. Aga kõik need kulutused on praegu kuus miljonit krooni ja linn peab oma eelarvest riigi funktsioonide täitmiseks eraldama raha, mida muidugi ei ole ette nähtud, sest see valdkond ei ole otseselt seotud omavalitsuse tegevusega. See on esimene probleem. Minu küsimus oli, mis takistab riigil ja valitsusel üle vaadata seda konservatiivset summat, et katta riigi funktsiooni 100%. See oli esimene küsimus. Teie vastuses meie kirjalikule küsimusele oli väide, et see on ette nähtud seadusega. Mitte ükski seadus ei keela üle vaadata seda summat ja viia see vastavusse tänapäeva vajadustega. Ainult välja arvatud iga-aastane riigieelarve, kus see summa on olemas ja see eelarve on selles saalis vastu võetud.
Teine küsimus. Kui riik ei leia võimalust 100% katta riigi funktsiooni Narvas selles valdkonnas, siis on ettepanek, et võib-olla taastada tasuline läbisõit. See annaks omavalitsusele võimaluse leida topeltallikaid ja katta kulud. Sellepärast ma tõingi näite, kuidas Soomes on. Soomes näiteks on maks umbes 50 eurot ühe suure veoki eest, umbes samasugune summa on ka Poolas. Läti samuti vaatab seda asja. See oli teine küsimus ja ettepanek veel kord seda arutada. Seda võib teha ainult valitsuse tasemel, omavalitsus ei suuda praegu seda teha. Te teate, et oli Riigikohtu otsus, millega linnalt see funktsioon võeti ära ja suunati 100% valitsuse valdkonda. Tõesti oleks väga hea, kui valitsuse plaanis oleksid ühelt poolt kaugema perspektiiviga küsimused, aga oleks vaja, et valitsus pööraks oma näo ka tänapäevaste, igapäevaste probleemide poole, mis on Narvas, ning arutaks ja võtaks otsused vastu ka selles valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Palun, härra peaminister!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Hea sõnavõtja! Euroopa Liidu raskeveokimaksu direktiivi ehk minu poolt juba eespool nimetatud nn Eurovinjeti direktiivi vastuvõtmise üks eesmärk oli lokaalsete maksude kogumise vältimine. Kui autojuht läheb pikale teele läbi Euroopa, siis peab tal olema mingisugune ligilähedanegi ettekujutus, kui palju tema käest tee peal maksu küsitakse. Paraku, eriti just Kesk-Euroopas hakkas levima praktika, et enne iga tunnelit tuli maksta mingisugust erilist teemaksu ja see ületas seni kokkulepitud ööpäevatariifi alusel makstavad maksud kümnetes kordades. Siis lepiti kokku ühtsetes tariifides, mida üks Euroopa Liidu liikmesriik tohib oma territooriumi läbivatelt raskeveokitelt küsida. Seetõttu ei pea ma väga perspektiivikaks nn tasulise läbisõidumaksu kehtestamise teemal arutamist. Kui see maks ei ole otse direktiivi sättega vastuolus (ma ei tunne seda asja nii hästi), siis vähemalt põhimõttega on see kindlasti vastuolus. Küll aga ma juba nimetasin, et me Eestis ei ole rakendanud Eurovinjetti, me ei maksusta Eestit läbivaid raskeveokeid. Põhimõtteliselt me ses mõttes loome ebamõistliku konkurentsiolukorra, kuna Eesti autod, mis on siin registris, maksavad raskeveokimaksu ja kui autod tulevad kuskilt mujalt, siis nad ei maksa Eestist läbi sõites mitte mingisugust maksu. Leedus on teatavasti selline raskeveokimaks kehtestatud, kusjuures nende maks on Eesti vedajate suhtes ebaõiglane. See on pikk vaidlus, mis otsapidi juba Euroopa tasemele, Brüsseli tasemele jõudnud on. Meie autojuhte koheldakse seal rikkamate läbisõitjatena kui näiteks Venemaa või Valgevene autojuhte. Nii et nagu kord juba arupärimisele vastates öeldud: ma ei välista, et me peaksime hakkama maksustama Eesti maanteid kasutavaid Eesti registris mitteolevaid veokeid.
Mis puudutab kolme miljoni krooni suurendamist kuue miljoni krooni suuruseks summaks, siis siin tuleb vaadata väga konkreetselt, milleks need vahendid kuluvad. Riik ei tohi mitte mingil juhul teha põhjendamatuid kulutusi. Kui on selge, et kohalik omavalitsus peab riigi ülesannete täitmiseks tegema lisakulutusi, siis riigi asi on need kulutused kompenseerida, kuid ma arvan, et nii kerge see ei ole, nagu teie ütlete, et kolm ei ole õige ja kuus on õige, et andke kuus miljonit. Ju tuleb teemaga tegelda. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Mai Treiali, Jaanus Marrandi, Karel Rüütli ja Villu Reiljani 8. mail s.a esitatud arupärimine eurotoetuste kasutamise ja kaasfinantseerimise tagamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Väga austatud peaminister! Head kolleegid! Rahandusministeeriumi koostatud memorandumi kohaselt on mitmel ministeeriumil suuri probleeme Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi rahaliste vahendite kasutamise korraldamisega. Nii ei ole Keskkonnaministeeriumi haldusalas Emajõe ja Võhandu veemajandusprojekti Emajõe alamprojektis suudetud läbi viia ühtegi õnnestunud riigihanget, kuid perioodil 2004–2006 eraldatud 439 miljonit krooni tuleb investeerida hiljemalt 2010. aasta lõpuks. Probleeme on Euroopa Liidu vahendite kasutuselevõtuga Põlva alamprojektis. Rahandusministri hinnangul ähvardab oht, et veemajandusvaldkonnas jääb kasutamata kuni 700 miljonit krooni. Lisaks veel probleemid Muuga sadama idaosa laiendamise projekti ja Kukruse–Jõhvi teelõigu edasiarendamisega. On kahetsusväärne, et selline olukord valitseb perioodi 2007–2013 vahendite meetmete väljatöötamise ja raha kasutamise osas. Ka struktuurivahendite rakendamiseks planeeritud 93 meetmest (kokku 53,3 miljardit krooni) on avanenud ainult 29 meedet. Osaliselt olete te täna neid teemasid juba puudutanud, aga seoses kirjeldatuga oleme esitanud teile kuus küsimust ja ootame teie vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Palun härra peaministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Milliseid meetmeid ametkondade haldussuutlikkuse tõstmiseks on valitsus ja olete Teie isiklikult valitsusjuhina rakendanud ning kavatsete täiendavalt rakendada selleks, et tagada Ühtekuuluvusfondi vahendite täielik ärakasutamine?" Perioodi 2004–2006 Ühtekuuluvusfondi vahendeid on võimalik kasutada 2010. aasta lõpuni, seega on Eestil aega pooleliolevaid projekte rakendada veel ligi kaks ja pool aastat. Tänase seisuga on enamik probleeme projektide elluviimise venimisel seotud 2006.–2007. aasta jooksul aset leidnud hüppelise ehitushindade tõusuga, mitte niivõrd ametkondade haldussuutlikkusega. Ehitushindade mitmekordne tõus, võrreldes projektidele ettenähtud eelarvetega, on põhjustanud probleeme ehitamise alustamisega ja pikendanud projektide elluviimist kuni ühe aasta võrra. Sageli tühistati esimesed ehitushanked kavandatust oluliselt suurema maksumusega pakkumiste tõttu. Teise vooru ehitushangete läbiviimiseks oli vaja projektdokumentatsiooni kohendada, et piiratud ressursside korral ehitada struktuurivahenditest kaasrahastatuna eelkõige esmatähtsad objektid. Võrreldes 2008. aasta esimese kvartali välisvahendite kasutamise ülevaates kajastatuga on kolme esiletoodud projekti puhul – Muuga sadama idaosa laiendamine, Kukruse–Jõhvi teelõigu ehitus, Emajõe ja Võhandu jõe valgala veemajandusprojekt – praegu märgata edasiminekut. Kahju, et ükski keskerakondlane seda ei kuule! Kukruse–Jõhvi teelõigu ja Muuga sadama projektide ehitushanked on välja kuulutatud, samuti on Emajõe ja Võhandu projekti Emajõe alamprojektis tänaseks välja kuulutatud esimesed projekteerimis‑ ja ehitushanked. Prognooside kohaselt on juuni lõpuks Emajõe alamprojekti raames välja kuulutatud hankeid ca 75% ulatuses alamprojekti mahust.
Teine küsimus: "Mida ja millal olete valitsusjuhina ette võtnud, et kõik Euroopa Liidu poolt perioodi 2004–2006 rahad saaksid täielikult kasutatud?" Eesti on alates 2004. aastast olnud üks kiiremaid struktuurifondide kasutajaid uute Euroopa Liidu liikmesriikide seas ning on seda ka praegu. Perioodi 2004–2006 vahendite osalise kasutamata jäämise risk on väga selgelt seotud üksikute meetmetega. Eeskätt on tegu olukordadega, kus meetmete vahendid on küll täies ulatuses projektidele jagatud, kuid projektid on viidud ellu planeeritust väiksema eelarvega, mistõttu osa neile kavandatud raha on üle jäänud ning nüüd on võimalik seda kasutada. Leiame, et kui projekti tulemused on võimalik saavutada algselt kavandatust säästlikumalt, on see positiivne. Samas on tõsi, et programmiperioodi hilises faasis vabanenud vahenditele on raske leida uut otstarvet, sest uute projektide väljapakkumiseks ja elluviimiseks on aega jäänud väga napilt. Vahendite kasutamise lõpptähtaeg on teatavasti 2008. aasta detsembri lõpp. Euroopa Sotsiaalfondi meetmete lõppenud projektide alt vabanenud vahendeid on suunatud eeskätt riigi teostatavatesse projektidesse. Sellise lähenemise peamine põhjus on see, et riigist erinevatele subjektidele toetuse andmine eeldab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks avatud taotlemise ning taotluse sõltumatu hindamise korraldamist. Selleks ja taotluse elluviimise lõpetamiseks 2008. aasta jooksul aga ei ole enam piisavalt aega. Samas on kõik Euroopa Sotsiaalfondi vahendite kasutamisega tegelevad asutused andmas endast parimat, et programmiperioodi 2004–2006 vahendid mõistlikult ning tähtajaks ära kasutada.
Kolmas küsimus: "Mida ja millal olete ette võtnud selleks, et tagada perioodi 2007–2013 kõigi meetmete edasilükkamatu ettevalmistamine ja käivitamine?" Perioodil 2007–2013 kasvab Eestile eraldatavate struktuurivahendite maht aasta kohta perioodiga 2004–2006 võrreldes kahekordseks. Struktuurivahenditest toetatavaid tegevusi on edaspidi märksa enam, kui siiani on olnud, ning seega tuleb ette valmistada ja käivitada kaks korda rohkem meetmeid. Lisaks on paljud rahastatavatest tegevustest struktuurivahendite meetmetena uudsed. Kuigi viivitusi on ettevalmistuste tegemisel tekkinud, on see teema viimastel kuudel olnud kõikide struktuurivahendite kasutamise eest vastutavate ministrite, sealhulgas peaministri kõrgendatud tähelepanu objektiks. Valitsuskabineti 17. aprilli nõupidamisel otsustati, et edaspidi koostab Rahandusministeerium välisvahendite ülevaateid regulaarselt üks kord kuus, viimati 22. mail s.a. See võimaldab valitsuskabinetil olla veelgi paremini kursis edusammudega ning ministeeriumidel anda operatiivselt selgitusi võimalike probleemide ja nende lahenduste kohta. Mõne meetme ettevalmistamise või rakendamise takerdumise korral on võimalik rahalised vahendid suunata ümber teistesse meetmetesse, et tagada nende tulemuslik ja eesmärgipärane kasutamine Eesti riigi jaoks. Struktuurivahendite kasutamise jälgimiseks on ellu kutsutud rakenduskavade seirekomisjonid, mille koosseisus on nii riigiasutuste kui ka eri partnerorganisatsioonide esindajad. See tagab Euroopa Liidu vahendite kasutamisega seotud küsimuste arutamise ka laiemas ringkonnas.
Neljas küsimus: "Kui suur on eeldatavalt kogu perioodi 2007–2013 Euroopa Liidu vahendite Eesti-poolse kaasfinantseerimise maht ja millistest vahenditest on see kavas katta? Kui suur osa kaasfinantseerimisest on ette nähtud katta kohalike omavalitsuste vahenditest?" Programmiperioodil 2007–2013 on Euroopa Liidu struktuurivahendeid kavandatud kogumahus ligikaudu 53,3 miljardit krooni. Nende vahendite kasutamise aluseks on Vabariigi Valitsuse heakskiidetud ja Euroopa Komisjoni kinnitatud riiklik struktuurivahendite kasutamise strateegia aastateks 2007–2013 ja kolm valdkondlikku rakenduskava: inimressursi arendamise rakenduskava, elukeskkonna arendamise rakenduskava ja majanduskeskkonna arendamise rakenduskava. Nimetatud rakenduskavade rahastamise plaanide kohaselt on Eesti-poolne kaasrahastamine kavandatud ligikaudu 1,734 miljardi krooni ulatuses riigieelarvelistest vahenditest, 2,143 miljardi krooni ulatuses muudest avaliku sektori vahenditest (see on eeskätt avalik-õiguslike isikute ja avaliku sektori valitseva mõju all olevate sihtasutuste ja mittetulundusühingute panus), 3,556 miljardi krooni ulatuses erasektori vahenditest ning 3,050 miljardi krooni ulatuses kohalike omavalitsuste vahenditest. Kaasfinantseerimiseks on vahendeid kavandatud 10,483 miljardit krooni.
Viies küsimus: "Kas seoses eelarve alalaekumistega eksisteerib käesoleval aastal või järgnevatel aastatel oht, et Eesti-poolsel kaasfinantseerimisel võib tekkida probleeme, mille tagajärjel osa eurovahendeid võib jääda kasutamata?" Riigipoolse kaasfinantseerimise taha eurovahendite kasutamine ei jää ei sel aastal ega järgmistel aastatel.
Kuues küsimus: "Mis põhjustel on käesoleval aastal veninud omavalitsuste jaoks äärmiselt olulise KOIT-kava kinnitamine ning millal Vabariigi Valitsus kavatseb selle küsimuse lahendada?" Vabariigi Valitsus kinnitas KOIT-kava üheksa maakonna kohta oma 29. mai istungil. Kava sätestab projektide loetelu Hiiu, Järva, Lääne, Põlva, Pärnu, Rapla, Saare, Viljandi ja Võru maakonnas. Kava ei sisalda Harju, Ida-Viru, Jõgeva, Lääne-Viru, Tartu ega Valga maakonna eelistusnimekirja. Nimetatud maakondade osas on Siseministeeriumile laekunud eriarvamused maakondlike hindamistulemuste kohta. Samuti tuleb täiendavalt analüüsida mõningaid objektide jätkusuutlikkuse või ehitusliku komplekssuse küsimusi. Seega kehtestatakse aastate 2007–2010 KOIT-kava kahes etapis, et sõltumata veel lahendust vajavatest juhtumitest oleks esimesel üheksal maakonnal võimalik hakata kiiresti toetust taotlema. Kava teine osa kinnitatakse esimesel võimalusel, kui on tekkinud kindlustunne maakondlike eelistusnimekirjade koostamise protseduuride ja hindamistulemuste õiguspärasuses. Muidu võtaksid nii omavalitsused kui ka riik liialt suure riski toetusraha võimaliku tagasinõudmise osas. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Aitäh selle ülevaate eest! See oli teoreetiline ja üldistav. Oleksin tahtnud teie käest küsida konkreetselt meie küsimustes mainitud projekti, Emajõe ja Võhandu veemajandusprojekti kohta. Tahtsime teada, kas te olete kursis selle projekti senise käiguga. Ei taha küll olla pessimist, nagu te oma vastustes pidevalt rõhutate, aga kui see projekt ei käivitu Lõuna-Eesti jaoks, siis on see tõeline ebaõnn meile kõigile. Oleksin tahtnud teada, kui kaugel selle projekti areng praegu siiski on.

Aitäh! Selle veemajandusprojekti ajalugu on suhteliselt pikk. Teatavasti oli sellesse projekti kavandatud 714 miljoni krooni suurune investeering Euroopa Liidu vahendeid, kuid hange läks oodatust enam kui kolm korda kallimaks või hanke parim tulemus ületas lubatud võimalused kolmekordselt. See ongi see ehitushindade tormiline tõus, millest ma eelmisele samasisulisele arupärimisele vastates kõnelesin. Ilmselgelt ei oleks riigil olnud mõistlik maksta ehitajale nii palju, kui ehitaja suutis välja mõelda ja küsida. Iga Eesti Vabariigi maksumaksja makstud kroon ja iga teiste Euroopa Liidu liikmesriikide maksumaksjate ühisesse kassasse makstud kroon peab olema efektiivselt kasutatud. Praegu on see suur hange tükeldatud paarikümneks väiksemaks hankeks ja hanked on suures osas välja kuulutatud. Kui mälu mind ei peta, siis oli see vist juba 4. aprillil, kui suur osa nendest tükeldatud hangetest välja kuulutati. Ma pean olema optimist ja tahan olla optimist. Ma usun, et nüüd saadavad tulemused on märksa realistlikumad, riigi rahakotile märksa vastuvõetavamad ja need vahendid saavad kasutatud.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Lugupeetud härra peaminister! Alles äsja jõuti KOIT‑kava kinnitamisele üheksa maakonna puhul. Tegelikult on pool aastat mööda läinud. Praegu on parim ehitusaeg. Küsimus: mille muu kui haldussuutmatusega te põhjendate seda, et valitsus ei ole suutnud KOIT‑kava järjestusi otsustada varem? Teiseks: millega te lükkate ümber, kui on võimalik ümber lükata, asjaolu, et nii meedias kui ka suust suhu liikuva info põhjal on järjest enam hakanud kõlama süüdistused, et KOIT‑kava soovitakse teatud maakondade puhul ära kasutada poliitiliste eesmärkide täitmiseks just koalitsioonierakondade poolt?

See viimane väide ei vasta kindlasti tõele. Ma kinnitan, et mina peaministrina kindlasti sellist vahendite kasutamist ei luba. Haldussuutmatusest võib kõnelda, kuid minu meelest ei ole praegusel juhul põhjust kõnelda. On teada, et neid maakondlikke eelistusnimekirju on sellesama maakonna osapooled mõningatel juhtudel vaidlustanud. Ehk projektid on võistelnud, parimad on välja selgitatud, kuid mõned, üldjuhul need, kelle projektid ei osutunud väljavalituks, on leidnud, et hindamine ei ole olnud objektiivne, ja nad on protseduurid vaidlustanud. Eesti on õigusriik. Loomulikult tuleb kõik esitatud argumendid hoolikalt läbi kaaluda ja alles seejärel langetada otsus. Ma olen päris veendunud, et Euroopa Liidu maksumaksja ei ole Eesti valitsuse kätte andnud vahendeid eeldusega, et Eesti valitsus ise teab täpselt, kus ja kuidas neid vahendeid kasutada. Ma olen päris veendunud, et Euroopa Liidu maksumaksja on eeldanud subsidiaarsust nende vahendite jaotamisel, ta on eeldanud, et otsuse langetamiseks tehakse väga laiapõhjalist koostööd, arvestatakse kõiki võimalikke sotsiaalseid huvigruppe ja alles seejärel langetatakse valitsuse tasemel argumenteeritult otsus. Loomulikult oleks valitsusel lihtsam öelda, et raha saavad need, need ja need, ja nood ülejäänud jäävad ilma, aga kindlasti ei sobiks see demokraatlikku ühiskonda.

Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh, juhataja! Härra peaminister! Emajõe ja Võhandu projekti ajalugu on palju pikem, kui teie rääkisite. See projekt algatati 1998. ja 1999. aastal, kuid Reformierakonna ja Isamaa juhtimisel pandi ta ilusasti neljaks aastaks seisma ja siis hakati temaga uuesti tegelema. Temast oleks peaaegu asja saanud, kui ei oleks seda äpardust olnud, aga kas te olete teadlik, et see projekt on hästi väikeseks lõigatud, hulk valdasid on sealt kõrvaldatud, kohalikule omavalitsusele esitatakse palju kõrgemaid nõudmisi kaasfinantseerimisel kui näiteks omal ajal sõbralikule Tartu linnale, kes umbes kolm projekti teostas ja ise 5% raha pani.

Aitäh! Tartu linn on muidugi edukas olnud, läbi aegade on Tartu linn edukas olnud. Tartu linnal on ka väga hea linnapea olnud ja ilmselt seetõttu tal õnnestuski õigetel aegadel (jah, see eelmine linnapea, ma mõtlengi, üle-eelmine) nõnda palju Euroopa Liidu vahendeid saada. Aga ma kinnitan, et midagi korruptiivset selles, et Tartu linn suhteliselt headel tingimustel vahendeid on saanud, ei ole mitte kunagi olnud. Tartu oli lihtsalt suuteline projekte kirjutama, neid vajalikul tasemel ette valmistama ja seetõttu sai ta oma probleemide lahendamiseks kasutada Euroopa Liidu vahendeid. Täpselt samasugune võimalus oli kõigil teistel kohalikel omavalitsustel, Tartule ei tehtud mitte mingisuguseid erandeid. Loomulikult, paljude projektide puhul on nii, et alguses on tahetud rahuldada kõik oma unistused ja soovid, kuid kui nähakse, et vahendeid nende soovide rahuldamiseks napib või et soovitu ületab reaalseid võimalusi isegi kolmekordselt, siis tuleb soove koomale tõmmata, tuleb vaadata, kas näiteks vee ja kanalisatsiooni viimine ühisveevärgist 1,5–2 kilomeetrit eemal asuvasse majja on ikkagi meie ühishuvi või on see ilmselge maksumaksja raha eest tehtav liialdus. Loomulikult, sellise põhjaliku revideerimise on kõik töös olevad projektid läbinud, kaasa arvatud kõne all olnud projekt.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Selles saalis juba kõlas ettepanek moodustada eurotoetuste register, mis annaks kõigile selge pildi omavalitsuste kaupa, kui suur on toetus ja kuidas raha kasutatakse. Siis oleks selles sfääris niisugune dünaamiline pilt. Tahan teada teie arvamust selle registri loomise kohta.

Minu meelest on eurotoetuste kasutamine täiesti avalik ka praegu. Valitsuses me kuulame toetuste kasutamise ülevaate ära kord kuus. Minu kõige parema arusaamise järgi ka mõlemad täna vastuse saanud arupärimised põhinevad just nimelt sellelsamal kabinetinõupidamisel aluseks olnud informatsioonil. Nii et ma julgen eeldada, et see informatsioon on ka Riigikogu liikmetele kättesaadav olnud. Kui teil kunagi peaks tekkima mingeid takistusi või kellel iganes peaks tekkima mingeid takistusi, siis need ei saa olla seaduslikud takistused. See informatsioon on kõigile avatud ja kättesaadav. Valitsus ei ole seda küll varjanud, mida veel kord kinnitavad ka täna vastamisel olnud kaks arupärimist.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma püüan siduda selle teema eelmise teemaga. On teada, et praegu Narva linn koostab transiidiga seotud projekti, mis annab võimaluse tänapäevast teenindusplatsi laiendada nii, et seda järjekorda kolmandiku võrra lühemaks muuta. Küsimus on selles, et Narvas ei ole sellise suure projekti tegemise kogemust ja kui näiteks valitsus või ministeerium ainult nõudeid hakkavad esitama, siis kahepoolne huvi, riigipoolne huvi ja omavalitsuspoolne huvi, võib mitte teostuda. Mida te mõtlete, kas suudavad valitsus ja ministeerium koos omavalitsusega korrektselt, tähtajaliselt ja õigesti selle projekti esitada?

Aitäh! Ma olen küll kindel, et Narva Linnavalitsus ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium saavad projekti ettevalmistamisega hakkama, kui nad mõlemad seda soovivad. Ma ei näe põhjust, miks ministeerium ei peaks seda soovima. Aga olgu veel kord öeldud, et parklate ehitamine ei ole väga perspektiivikas tegevus. See mingil määral leevendab kunstlikult tekitatud probleeme. Ma lähen võrdlusega liialdusse, aga sisuliselt võib ju niiviisi hakata piiriäärseid Euroopa Liidu liikmesriike lihtsalt välja kurnama, tekitades suuri sotsiaalseid, õigusalaseid, liiklusalaseid probleeme, sundida neid riike tegema mittetootlikke investeeringuid tohutu kallitesse parklatesse. Ratsionaalselt võttes, kas või see paljukõneldud Vaalimaa parkla, 375 miljonit krooni maksev parkla ei lahenda ju probleemi olemuslikult. See on abiks töötajatele, autojuhtidele tööajaseaduste regulatsioonidest kinnipidamisel, et nad jälgiksid puhke‑ ja tööaja direktiive, saaksid enne piiriületust normaalselt ühe paiga peal ettenähtud tunnid puhata. Ta mingil määral vähendab ohtu, et parkivate autodega ülekoormatud maanteel saavad inimesed surma, aga ta ei lahenda ju probleemi. Probleemi lahendus saab olla ainult Euroopa Liidu ja Venemaa vahelises läbirääkimises, ühise lahenduse leidmises.

Suur tänu, härra peaminister! Kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Lugupeetud proua juhataja! Aitäh vastuste eest ka austatud peaministrile! Aga need vastused ei olnud veenvad, eriti mis puudutab Emajõe ja Võhandu veemajandusprojekti teemat. Kõrged ehitushinnad on üks põhjendus küll, aga ma arvan, et see probleem on ületatav, kui on tegemist riigihanketeemat valdavate spetsialistidega. Tundub, et valitsus on liiga pealiskaudselt sellesse suurde rahasse suhtunud. Rahandusminister väljendas küll väga tugevat rahulolematust struktuurifondide raha kasutamisega seoses. Ma julgen öelda, et härra peaminister peab sellesse suhtuma ülikriitiliselt, sest Lõuna-Eesti ja eriti Põlvamaa paljud vallad ootavad oma vee kvaliteedi paranemist just selle projekti finantsvahendite abil. Nii et see on koputus valitsuse südametunnistusele. Tehnilistele probleemidele keskendudes kaotame kõik Euroopa Liidust Eestile pakutavad rahalised võimalused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Jaanus Marrandi, Karel Rüütli, Villu Reiljani, Mai Treiali, Ester Tuiksoo ja Tarmo Männi 13. mail s.a esitatud arupärimine Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ning Paide Kutsekeskkooli ühendamise kohta Järvamaa Kutsehariduskeskuseks. Ma palun kõnepulti kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud peaminister! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse otsusega ühendatakse Türi Tehnika- ja Maamajanduskool ning Paide Kutsekeskkool Järvamaa Kutsehariduskeskuseks. Koolide ühendamine toimuks vastavalt Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekule selliselt, et loodava kooli juriidiliseks aadressiks saab Paide. Vabariigi Valitsus kiitis oma istungil 17. veebruaril 2005 heaks riigi kutseõppeasutuste võrgu ümberkorralduste kava aastateks 2005–2008, mis aga sellist ühinemist ette ei näe. Arengukavas nähakse ette, et Kesk-Eesti koolituspiirkonnas jääb tegutsema üks piirkondlik ja kaks valdkondlikku koolituskeskust. Piirkondlik koolituskeskus moodustataks praegusest Paide Kutsekeskkoolist ja Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökoolist. Koolitusüksused säilitatakse nii Paides kui ka Põltsamaal. Üks valdkondlik koolituskeskus moodustub Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ning Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli baasil ning hakkab koolitust pakkuma eeskätt põllumajanduse ning sellega lähedalt seotud maamajanduse kutseala valdkondades. Selliselt on Vabariigi Valitsuse kaks otsust, mis puudutavad Türi ja Paide koolide liitmist ja arengukava kinnitamist, teineteisega vastuolus. Arusaamatuks jääb selliste arengukavade koostamise mõte, kui valitsusel ei ole kõigest paar aastat hiljem vaja isegi varasema otsusega kinnitatud kava muuta, et teha sellest täiesti erinev otsus. Veelgi arusaamatumad on aga vahendid, kuidas Haridus- ja Teadusministeeriumis koolide ühendamise otsusteni jõuti. Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekul moodustati koolide juhtkondades töögrupid, mille tegevuses osalesid ka ministeeriumi ametnikud. Töögruppide kokkuvõtetes jõuti lõppjärelduseni, et loodava Järvamaa Kutsehariduskeskuse juriidiliseks aadressiks jääb tugevama maine ja investeeringute abil peaaegu korrastatud endine tehnikumiasula Särevere, kus asub Türi Tehnika- ja Maamajanduskool. Paidesse planeeriti õppekoht. Otsust toetasid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud. Töögruppide ettepanekuid näitavad ka lõppjäreldusi kajastavad elektroonilised materjalid. Ka Järva maavanema kiri ütleb sama: lepiti kokku, et koolide liitmisel arvestatakse võrdsusprintsiipi – kui uue kooli juht tuleb ühest koolist, siis juriidiliseks aadressiks saab teise kooli asukoht; kuna loodava keskuse võimaliku juhina on esitatud Rein Oselini kandidatuur, peaks postiaadressiks olema Särevere, Türi vald. Ometi jõudis Vabariigi Valitsuse istungile haridus- ja teadusministri ettepanek, mis ei arvestanud ei spetsialistide ettepanekut ega saavutatud kokkuleppeid, rääkimata arengukavast. On ilmselge, et haridus- ja teadusminister eiras hariduslikke ja majanduslikke põhjendusi kooli asukoha suhtes, asendades need poliitilis-emotsionaalsetega, millele tuginedes lõpuks ka Vabariigi Valitsus otsustas koolide ühinemise. Samasisulistele küsimustele vastates ütles haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas 3. mai Järva Teatajas: "See on minu otsus, nõukogud said teha ettepanekuid, see eeltöö tehti ära. Erinevalt on kajastatud justkui sõlmitud kokkuleppeid. Arvan, et nn tagatubade kokkuleppeid kauplemise vormis, et sina saad ühe ja mina saan teise, ei saa hariduselu korralduses aluseks võtta. Kaalusin eeltööd ja tegin otsuse sellest lähtudes." Hämmastav, et minister nimetab iseenda poolt ellu kutsutud töögruppide ettepanekuid tagatoalepeteks. Tegelikkus on paraku hoopis teistsugune ja ka üksnes meediakajastuste põhjal saab järeldada, et hoopis minister Tõnis Lukas jõudis otsusteni just nimelt tagatoalepete kaudu. Nii võib lugeda näiteks 1. märtsi Järva Teatajast Paide linnapea selgitusi, et ta on igati rahul ja et sellega oli palju tööd. Ka teatas minister Lukase erakonna- ja kursusekaaslasest Paide Linnavolikogu esimees 31. märtsil "Aktuaalses kaameras", et jah, me kohtusime mitu korda nii ministeeriumi ametnikega kui ka ministriga ja selgitasime, miks peaks administratsioonikeskus tulema Paidesse. Pole mingit kahtlust, et just selliste tagatoalepete tulemusena muudeti mõttetuks kogu eelnev töögruppide töö ja ka spetsialistide ettepanekud. Tuletan meelde, et Türi koolil on täita Olustvere, Luua ja Räpina kooli kõrval unikaalne roll põllumajanduse ja maaelu erialade õpetamisel, sest rohkem sellisel tasemel õpetavaid koole Eestis polegi.
Uuele kutsehariduskeskusele on maksimaalselt lubatud investeeringuid 300 miljoni krooni ulatuses, millest suurem osa peaks minema Paidesse. Samal ajal suudaks juba praegu väga heas korras Türi kool tulevikus mahutada kõik arvestuslikult kahele koolile jaguvad õpilased – piisaks vaid ca 150 miljoni krooni täiendavast investeerimisest. Selles olukorras, kus keskuseks on planeeritud Paide, võib kujuneda situatsioon, kus enam ei jagu õpilasi ei Särevere õppekohale, kuhu on juba investeeritud 75 miljonit krooni, ega ka Paidesse, kuhu kavatsetakse rajada uus keskus. Niisuguste, hariduslik-majanduslike asjaolude asemel üksnes poliitiliste ja emotsionaalsete asjaoludega arvestavad otsused ei saa kuidagi tulla kasuks Eesti kutsehariduse arengule. Lähtuvalt eespool toodust, on meil peaministrile viis küsimust.

Aitäh, kolleeg Jaanus Marrandi! Palun, härra peaminister, teil on võimalus jälle kõnetooli tulla.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Ma kasutan seda arupärimisele vastamise võimalust meeleldi.
Esimene küsimus: "Missugustel põhjustel ei arvestanud Vabariigi Valitsus Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ning Paide Kutsekeskkooli ühinemisotsust tehes riigi kutseõppeasutuste võrgu ümberkorralduste kava aastateks 2005–2008, mis on Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud 17. veebruaril 2005?" Eesti kutseõppeasutuste võrk kujunes teadupärast nõukogude perioodil, mil kutsehariduses koolitati töötajaid peamiselt suurtööstuse ja põllumajandusliku suurtootmise tarbeks. Nendes tingimustes kujundatud koolivõrk ei vastanud enam viimase kümmekonna aasta jooksul toimunud rahvastiku, majanduse ja sotsiaalelu muutustele. Muutunud nõudmised tööjõuturul osalejatele on sundinud ning sunnivad jätkuvalt muutma kutseharidussüsteemi efektiivsemaks ja kaasaegsemaks. Selleks koostati 2004. aastal kutseõppeasutuste võrgu ümberkorralduste kava. Paratamatult tuleb tunnistada, et ajad on muutunud, mistõttu ka isegi üsna hiljuti kavandatusse tuleb vahel teha korrektiive. Nii pole mitmed kutseõppeasutuste võrgu arengukavas kavandatud ümberkorraldused Kesk-Eestis saanud teoks erinevatel põhjustel.
Varem planeeritud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli ning Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ühinemise protsess katkes algfaasis. Peamiseks põhjuseks sai omavalitsuste tugev vastuseis. Ühinemist üle maakonnapiiride ei toetanud ka maavalitsused, kartes oma maakonna kooli hääbumist. Samuti paiknevad koolid teineteisest suhteliselt kaugel eri maakondades, mis tekitab omakorda logistilisi probleeme. Kõik see seadis kahtluse alla ühinemisest tuleneva sünergia tekkimise. Samadel põhjustel jäi toimumata ka Paide Kutsekeskkooli ja Põltsamaa Ametikooli ühinemine. Samas säilis vajadus Kesk-Eesti kutseõppeasutuste võrgu ümberkorraldamiseks. Õppijate arvu drastiline vähenemine seadis kahtluse alla mõlema Järvamaa kutseõppeasutuse edasise eksisteerimise. Samal ajal on Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli investeeritud juba üle 70 miljoni krooni. Mõlemal Järvamaa kutseõppeasutusel on välja kujunenud suhteliselt kindel ja sarnane teeninduspiirkond. Viimaste aastate statistika põhjal on õppijaid Järvamaalt 36%, Harjumaalt 11–12% ja Viljandimaalt 7%. Teiste maakondade õppijate arvu osatähtsus on oluliselt väiksem.
Nagu kogemused näitavad, on kutsekooli valides määravaks – seda eriti põhikoolijärgsete õppijate puhul – elukoha lähedus, mitte aga niivõrd eriala. Seega ei olnud põhjendatud ka lootus, et teistest maakondadest, kus õppijate arv samuti väheneb, suundub Järvamaa kutseõppeasutustesse praegusest oluliselt rohkem õppijaid. Õppijate arvu vähenemisest tulenevaid ohte mõistsid ka mõlema kooli juhid. Erinevalt Türi ja Olustvere koolide liitmiskavast, mida omavalitsused ei toetanud, said Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ning Paide Kutsekeskkooli ühinemine Järvamaa Kutsehariduskeskuseks toetuse Järvamaa omavalitsustelt. Ühinemist toetas nii Järva Maavalitsus kui ka Järvamaa Omavalitsuste Liit. Vastav punkt on sätestatud ka nende vahel sõlmitud ühiste kavatsuste lepingus koostööks 2008. aastal. Samuti sai ühinemiskava toetuse mõlema riigikooli nõukogult.
Teine küsimus: "Kui Vabariigi Valitsusel on kujunenud tavaks spetsialistide poolt koostatud valdkondlike arengukavadega mitte arvestada, siis miks neid üldse koostatakse ja valitsuse poolt heaks kiidetakse?" Kahtlemata on arengukavad väga vajalikud dokumendid, millest lähtutakse konkreetsete tegevuste kavandamisel ja nende elluviimisel. Samas, nagu juba öeldud, on elu üsnagi dünaamiline ning uute asjaolude tekkimisel ja ilmnemisel tuleb planeeritusse sageli ka korrektiive teha. Nii ei saa arengukavasid käsitleda kui kivinenud doktriine ning neid tuleb põhjendatud vajaduse korral samuti korrigeerida. Arengukavade kinnitamine Vabariigi Valitsuse protokollilise otsusega annab selleks võimaluse. Kuna antud juhul leidsid nii spetsialistid kui ka arengukava kinnitanud Vabariigi Valitsus, et mõistlik on liita ühe maakonna raames tegutsevad Paide ja Türi kutseõppeasutused, siis on selline otsus aktsepteeritud nii vastavaid arenguid kavandavate spetsialistide kui ka otsustaja, s.o Vabariigi Valitsuse poolt.
Kolmas küsimus: "Tartu halduskohtu otsuse kohaselt jäeti sulgemata Pikakannu kool Lasva vallas, sest Lasva valla arengukava aastateks 2006–2016 näeb ette Pikakannu põhikooli tegevuse jätkamise. Kas Teie hinnangul Lasva Vallavalitsus peab oma arengukavaga arvestama ja kas sellisest otsusest tulenevalt ei peaks ka Vabariigi Valitsus arvestama riigi kutseõppeasutuste võrgu ümberkorralduste kavaga aastateks 2006–2016?" Kahtlemata tuleb arengukavas sätestatuga arvestada, seda nii kohaliku omavalitsuse tasemel vastu võetud dokumendi kui ka Vabariigi Valitsuse tasemel kinnitatud arengukava puhul. Samas tuleb veel kord rõhutada, et arengukavad on siiski üksnes arenguid suunavad dokumendid, mil ei ole mõjujõudu seadusandliku akti tasemel. Kui tekib vajadus arengukavas sätestatut korrigeerida, siis tuleb seda põhjalikult analüüsida ja veenvalt põhjendada, mis on aluseks muudatuste tegemisele.
Neljas küsimus: "Kes kannab poliitilist vastutust juhul, kui haridus- ja teadusministri tagatoalepete baasil tehtud valitsuse otsus toob kaasa uuele kutsehariduskeskusele planeeritavate investeeringute ebaotstarbeka kasutamise ja raiskamise?" Haridusminister pole kellegagi tagatoaleppeid teinud. Ettevalmistusperioodil tegid ametnikud ja koolijuhid ettepanekuid, millest osaga minister on arvestanud, osaga mitte. Katteta lubadusi minister kellelegi ei jaganud ning otsustamisel lähtus ta hariduspoliitilistest prognoosidest ja argumentidest. Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ning Paide Kutsekeskkooli ühendamisega välditakse dubleerivate investeeringute tegemist ühe maakonna piires, mida oleks tulnud teha, kui kaks riigikooli oleksid jäänud eraldi jätkama oma tegevust. Näiteks on kavas Paidest Säreverre üle viia ehituserialad, sealhulgas tee-ehitus, ja selleks osaliselt kasutada sealseid olemasolevaid õppebaase. Efektiivsema kasutuse leiavad Särevere ühiselamud, mis on juba osaliselt renoveeritud, samuti teised ühiskasutuses olevad õppeobjektid. Ühiselt kasutatav ressurss tõstab ka kutseõppe kvaliteeti ja selle kättesaadavust, suurendades oluliselt õppekavast tulenevate valikmoodulite arvu. Lähtudes riigi kutseõppeasutuste võrgu edasistest arengutest kvaliteetse kutseõppe tagamisel Järvamaal ning Paidest põhja ja ida poole jäävates piirkondades on hädavajalik säilitada õppekohana ka praegune Paide Kutsekeskkooli õppebaas. Seega arendatakse Järvamaa Kutsehariduskeskuse raames võrdselt edasi nii Särevere kui ka Paide koolituskohta. Keskuse juriidiline asukoht ei mõjuta ei otseselt ega kaudselt õppetöö kvaliteeti ega investeeringute kasutamist.
Viies küsimus: "Kas te peate vajalikuks, et Vabariigi Valitsuse ministrid arvestaksid senisest enam strateegiliste dokumentide ja osalusdemokraatia põhimõtetega või on nendega arvestatud piisavalt?" Kahtlemata peavad Vabariigi Valitsuse ministrid arvestama strateegiliste dokumentide ja osalusdemokraatia põhimõtetega. Eesti on demokraatlik õigusriik ja osalusdemokraatia on pidevas arengus. Mida aktiivsemaks muutub kodanikkond ja mida aktiivsemalt haaratakse teda kaasa riigile oluliste asjade üle käivatesse diskussioonidesse, seda laiemaks muutub otsuste kandepind. Just osalusdemokraatia põhimõtetega arvestati ka Paide Kutsekeskkooli ja Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ühinemisel Järvamaa Kutsehariduskeskuseks. Mida enam on osalejaid nendes protsessides, seda arenenumaks muutub kodanikuühiskond Eestis. Praegusel juhul on kõne all kutseharidusasutuste võrgu ümberkorralduste kava aastateks 2005–2008, mis võeti vastu valitsuse tasandil ja mille ühe nüansi muutmine oli samuti valitsuse pädevuses, kusjuures selgi korral kaasati arutellu avalikkust.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud härra peaminister! Sellise kahe kooli ühendamise kohta võib tuua mitmesuguseid näiteid. Võib-olla kõige kurioossemana on näiteks teada Helme ja Valga kutseõppeasutuste ühinemine, kusjuures kannatajaks jäi lõpptulemusena Helme – traditsiooniline kool, millest ei jäänud suurt midagi järele. Teistpidi on head näited tuua Vana-Võidu ja Viljandi ühinemise kohta Vana-Võidusse – endisesse tehnikumiasulasse, samuti Mõdriku ja Rakvere puhul endisesse tehnikumiasulasse Mõdrikule või ka siis Võru ja Väimela puhul endisesse tehnikumiasulasse Väimelasse. Käesoleval juhul on Türi ja Paide, õieti Särevere ja Paide puhul tegemist täpselt vastupidise otsusega. Ja vaadates ka investeeringuid, võib juhtuda, et need saavad ilmaasjata n-ö tuulde lennutatud. Mis annab teile kindluse väita, et sel juhul ei võiks korduda sama stsenaarium, et kannatajaks jääb just nimelt endine tehnikumiasula?

Aitäh! Oma vastuses ma ütlesin, et see, kus asub ühinenud kooli juriidiline aadress, ei määra investeeringuid. Investeeringud lähevad ikka sinna, kus neid on kõige rohkem vaja. Investeeringute jaotamises Särevere ja Paide vahel ei saa kindlasti  määravaks juriidiline aadress. Mõlemaid arendatakse – nii Säreveret kui ka Paidet, kuid liitumise tulemusena välditakse dubleerimist ja investeeringute ebaefektiivset kasutamist.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Te rõhutate väga kenasti  osalusdemokraatiat ja seda, et Eesti on demokraatlik riik. Teadaolevalt tegid mõlema kooli nõukogud otsuse, et juriidiline aadress jääb Säreveresse. Mis te arvate, miks härra minister nii jõuliselt käitub ja on oma tahet siin peale surunud?

Aitäh! Neid õige juriidilise aadressi pakkujaid oli päris palju ja ei olnud sugugi ainult üks seltskond, kes haridusministrile head nõu andis. Neid nõuandjaid oli palju ja ma usun, et haridusminister kaalus väga hoolega, enne kui ta oma ettepaneku Vabariigi Valitsuse ette tõi. Vabariigi Valitsus usaldab oma ministrit. Vabariigi Valitsusel ei ole mingisuguseid asjast enesest mittetulenevaid põhjusi ühe või teise aadressi eelistamiseks. Vabariigi Valitsus langetas otsuse oma kõige paremast äranägemisest lähtudes ja Eesti huvides.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Kahtlemata on kahe kooli ühinemine alati probleem, eriti, kui on tegemist olukorraga, kus õpilaste arv on üsna tugevalt vähenev ja kõik need õpilased mahuksid ära ühteainukesse kooli. Loomulikult tekib siinkohal küsimus, kuidas neid investeeringuid juhtida selliselt, et ei tekiks situatsiooni, kus raha on igale poole n-ö paigutatud, aga tulemust ei ole ja mõlemad koolid jäävad pooltühjaks. Meil on tegelikult tuua selliseid üsna kurbi näiteid, kus on püütud kaht kärbest ühe hoobiga tabada ja mõlemad on ära lennanud. Kõige kurvema näitena tooksin siin välja Valga ja Helme kooli, kus kaotajaks jäi Helme kutsekeskkool.  Kui vaadata selliseid edukaid näiteid, siis mingil põhjusel on kõigi nende puhul olnud aluseks olukord, kus on ühinetud, kasutades ära endist tehnikumiasulat ja seal olnud potentsiaali ning endise tehnikumiga seotud head ja positiivset mainet, sest me teame, et ega meie kutsehariduse maine ei ole just kuigi kõrge. Seetõttu ei ole mitte paha mainida, et näiteks Vana-Võidu endine tehnikum ja Viljandi kutsekeskkool ühinesid nimelt Vana-Võidusse, maakonnakeskusest eemal olevasse asulasse, et moodustada Viljandi kutsehariduskeskus. Täpselt sama näide on Mõdriku ja Rakvere puhul, kus kasutati ära Mõdriku endise tehnikumiasula mainet ja asukohta. Täpselt sama näide on Võru ja Väimela, võib-olla üks esimesi ja edukamaid näiteid, sest Väimelast on saanud tõsine keskus, mis rikastab seda asulat ja seal õpetatavad erialad on hea sisuga.
Üks väga oluline motiiv, mis on ausalt öeldes viinud väga suure osa põllumajandusavalikkusest n-ö tagajalgadele, on see, et kui vaadata, missugused on meil üldse praegu kutsekoolid, kutseõppeasutused, kus õpetatakse maamajanduse ja põllumajanduse erialasid, siis sellisel heal tasemel on neid järele jäänud kõigest neli – üks neist oli Türi, teine Olustvere, kolmas Luua, kus on maamajanduse erialana metsanduse erialad ja maastikuga seotud erialad, ning Räpina, kus on aiandus. Tinglikult võib sinna juurde tuua Hiiumaal asuva Putkaste, kus on kalandus, ja need ongi tegelikult kõik maamajanduse erialad. Praegusel juhul võib tekkida olukord, kus tegelikult kaotab ennekõike põllumajanduserialade õpetamine ja ühel hetkel me oleme olukorra ees, kus mõistlikku, head maamajandus- ja põllumajanduseriala kusagil koolis enam õieti ei õpetatagi.
Teise teemana tooksin siin ikkagi viimase asjaoluna esile, et investeeringute jaotamine nii, et ehitades täiesti uue kooli sinna, kus ei ole, on väga vähe investeeringuid olnud, toob kaasa küll selle, et tõepoolest on võib-olla juriidilise aadressi asukohas ja maakonnakeskuses uues õppehoones ühel hetkel palju õpilasi, aga teiselt poolt võib näiteks sedasama Türi kooli tabada üsna selgelt ka seniste investeeringute alakasutamine ja lihtsalt ei jätku õpilasi. Samas on selge, et iseenesest oleksid ühe õppekohaga rahuldatud, ükskõik, olgu siis Paides või Säreveres, üks kool suudaks võtta vastu mõlema õpilased.
Nii et siin võib mõne aasta pärast tekkida päris hulgaliselt küsimusi investeeringute kasutamise otstarbekusest. Küllap sellele annab aeg arutust, missugused on tulemused. Loomulikult tuleb loota paremat ja olukorda, et arvestatakse pigem seniste koostööpartnerite ja arvamusavaldustega, sest mul on päris täpselt teada, et kokkulepe koostöögruppide vahel oli algselt selline, et see kooliaadress peaks tulema Säreveresse, aga minister otsustas ainuisikuliselt ja see ei ole vastuvõetav.

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Ain Seppiku ja Kalle Laaneti 13. mail s.a esitatud arupärimine kodanike põhiseaduslike õiguste tagamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Karel Rüütli!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud peaminister! Arupärijad on esitanud arupärimise kodanike põhiseaduslike õiguste tagamise kohta ja lühidalt kokku võttes võib ütelda nii, et Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil ei ole olnud võimalik täita oma põhiülesannet ega teostada reaalselt tsiviilkontrolli jälitusasutuste tegevuse seaduslikkuse üle ega ka selle üle, kuidas jälitusasutuste kõrgemalseisvad organid kontrollivad nende haldusalasse kuuluvate ametkondade jälitustegevuse seaduslikkust ja põhjendatust, milline kohustus on neile pandud jälitustegevuse seaduse §-ga 18. Elektroonilise side seaduse ja jälitustegevuse seaduse täitmise mittetagamine valitsuse ja valitsusliikmete poolt kodanike põhiseaduslike õiguste sellises tundlikus valdkonnas nagu eraelu puutumatus on taunitav ja täiesti lubamatu. Tsiviilkontrolli teostamise võimatuse korral on igasugused väited selle kohta, et ebaseaduslikku pealtkuulamist või muud jälitustegevust ei toimu, pelgalt sõnakõlks. Probleemi lahendamiseks on Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon pöördunud Vabariigi Valitsuse poole ja teinud mitmeid ettepanekuid, sealhulgas ettepaneku luua pealtkuulamislubade väljastamise elektrooniline register. Kuid mingit vastust sellele ettepanekule senini saadud ei ole. Tulenevalt eeltoodust oleme esitanud teile neli küsimust ja palume nendele küsimustele ka vastust. Aitäh!  

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun, härra peaminister! Järjekordselt on teil võimalus esineda.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Austatud arupärijad! Ma kasutan seda võimalust esinemiseks. Vastan teie esimesele küsimusele. Küsimus kõlab nii: "Kas Te jätkuvalt väidate, et inimeste ebaseaduslikku pealtkuulamist jälitus- ja julgeolekuasutuste poolt ei ole toimunud ega toimu ka praegu, kui sideettevõtete vastavate logifailide olemasolu on puudulik ja neid kontrollida ei saa? Kui olete veendunud, et ebaseaduslik jälitustegevus on välistatud, siis palun selgitage, millele Teie enesekindlus selles küsimuses tugineb?" Tsentraliseeritud jälgimisseadmetesse ülekantud logifailid säilivad üldjuhul lisaks sideettevõttele ka toimingut teostava jälitus- või julgeolekuasutuse juures. Juhul kui mingil põhjusel tekib alust kahelda ühe või teise poole logifailide puudumises, on seda võimalik kontrollida. Käesoleval ajal viiakse Siseministeeriumi poolt täiendavalt läbi kontrollprotseduure kaitsepolitseis, veendumaks, et teabehange ja jälitustegevus on toimunud seaduslikult ja põhjendatult. Teadaolevalt pole puudusi avastanud ka Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon. Kindlustunnet, et ebaseaduslik jälitustegevus on välistatud, tagavad mitmed järelevalvemehhanismid ja protseduurireeglid. Teabehanke ja jälitustegevuse load ning toimingud dokumenteeritakse nii elektroonselt kui ka paberkandjatel. Loa taotlemine pealtkuulamiseks toimub mitme ametkondliku kooskõlastusega ja kinnitusega. Taotluse nõuetekohasust ja põhjendatust kontrollib  jälitustegevuse puhul lisaks prokurör. Kohtunik hindab taotluse põhjendatust ja annab määrusega toiminguks loa või keeldub sellest.
Teine küsimus: "Millises seisus on elektroonilise side seaduse § 113 nõuete täitmine ja mis ajast saab olema tagatud, et sideettevõtetes oleksid jälitustegevuse kohta säilitamisele kuuluvad logifailid olemas ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmetel oleks võimalik nendega tutvuda?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmetel täidavad sideettevõtjad neile elektroonilise side seaduse § 113 alusel kehtestatud kohustusi ja Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmetel ning prokuratuuri esindajatel on võimaldatud tutvuda säilitamisele kuuluvate logifailidega.
Kolmas küsimus: "Mida võtab peaminister ette, et tagada majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt elektroonilise side seaduse § 113 lõike 7 täitmine, mis näeb ette logifailide, taotluste, andmete ja järelepärimiste säilitamise, Tehnilise Järelevalve Ametile üleandmise ning kustutamise ja hävitamise korra kehtestamise?" Elektroonilise side seaduse § 113 lõike 7 alusel antava majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse, millega kehtestatakse andmete, järelepärimiste, logifailide ja taotluste säilitamise, Tehnilise Järelevalve Ametile üleandmise ning kustutamise ja hävitamise kord, menetlemine on lõppjärgus ning nimetatud määruse eelnõu on praegu (see vastus on koostatud 5. juunil 2008) e-õiguses ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil. Määruse kehtestamisega muutuvad sideettevõtja jaoks elektroonilise side seaduse nõuded selgemaks ja konkreetsemaks.
Neljas küsimus: "Kas mõned sideettevõtted on jätnud täitmata oma lepingulised kohustused riigi ees ja kas need on saanud alusetult tasu jälitustegevuse logifailide kogumise ja säilitamise eest, mida tegelikult tehtud ei ole? Kui suures summas on põhjendamatuid väljamakseid tehtud ja kas riik kavatseb need sisse nõuda?" Elektroonilise side seaduse § 113 lõike 3 kohaselt hüvitatakse sideettevõtjale sõnumi tsentraalsesse jälgimisseadmesse ülekandmise kulud, mis koosnevad vastavast riist- ja tarkvarast ning nende hoolduskuludest. Need kulud hüvitatakse sideettevõtjale teenustasuna riigieelarvest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu. Nimetatud teenustasu makstakse fikseeritud maksetena üks kord aastas, ajatatuna ühe soetatud eseme kohta mitte pikemale perioodile kui kümme aastat. Riist- ja tarkvara soetamise või väljavahetamise vajadus, soetamise viis ning soetamise ja hoolduskulude maksumus kooskõlastatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga enne riist- või tarkvara soetamist või väljavahetamist. Seega lepingulised kohustused puudutavad vaid selleks vajaliku riist- ja tarkvara hankimist ning nende soetamiseks tehtud kulutuste hüvitamist riigieelarvest. Sideettevõtjad on täitnud nendest lepingutest tulenevad kohustused ja loonud vajaliku riist- ja tarkvara hankimise teel tehnilise võimekuse elektroonilise side seaduse §-s 113 sätestatud kohustuste täitmiseks. Asjatundjate komisjon ei ole tuvastanud sideettevõtjatepoolsete lepinguliste kohustuste täitmata jätmist ning sellest tulenevalt on kõik käesolevaks ajaks tehtud lepingulised väljamaksed põhjendatud. Sõnumi tsentraalse jälgimisseadme abil teostatud toimingute kohta sõltumatute logifailide säilitamise kohustus tuleneb elektroonilise side seaduse § 113 lõikest 5. Logifailide võimaliku kustutamise asjaolude tuvastamiseks on prokuratuuri poolt alustatud menetlus karistusseadustiku § 206 "Arvutiandmetesse sekkumine" tunnustel.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ühe oma eelmise vastuse alguse pooles te väitsite, justkui komisjon ei ole puudusi avastanud. Ma väidan, et komisjon on puudusi avastanud, ja lõpus te ise ka juhtisite tähelepanu sellele, et on algatatud üks kriminaalasi, mis puudutab logifailide kadumist. Te ütlesite, et sideettevõtted on täitnud oma kohustused. Aga logifaile ei ole sellisel kujul, et nende kaudu oleks võimalik tsiviilkontrolli teostada. Ma küsin ikkagi, et kes siis vastutab. See, et näiteks kaitsepolitseis on need failid olemas, ei ole tsiviilkontrolli mõttes eriti oluline, sest me räägime ikkagi sõltumatutest logifailidest ja need peavad olema sideettevõtete juures. Kui neid logifaile seal ei ole, siis kes vastutab selle eest, et neid logifaile ei ole?

Aitäh! Kindlasti on olulised ka kaitsepolitseis või ka Keskkriminaalpolitseis säilitatavad logifailid. Nende olemasolu aitab tuvastada seda, kas on teostatud ebaseaduslikku pealtkuulamist või mitte. Ma ei saa kuidagi nõustuda teie hinnanguga, et see, et kapos säilitatakse logifaile, polegi justkui tsiviilkontrolli teostamise seisukohast oluline. See on oluline ja see on väga oluline. Omal ajal, kui elektroonilise side seadust menetleti, peeti väga oluliseks seda, et logifailid oleksid säilitatud mitmel pool, mitte ainult ühel pool, kus pahatahtlikul isikul on teoreetiliselt võimalik nendega manipuleerida või kus teoreetiliselt on võimalikud mingisugused tõrked arvutirikete ja muu näol ning on võimalik, et need failid hävivad. Ja sellepärast on väga oluline, et need failid säilivad ka kusagil mujal kui sideoperaatori juures.
Mis puudutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, siis tema on oma ülesande vahendite eraldamisel täitnud nii hästi, nagu see seaduse järgi tal võimalik on. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei saa põhimõtteliselt tutvuda logifailide olemasoluga, nende sisuga, kuna tal ei ole mitte mingisugust õigustatud ligipääsu nendele logifailidele. Ja ka see on olnud seadusandja väga selge tahe ja soov. See ei ole mitte tööõnnetus, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ei ole õigust veenduda, kui palju neid logifaile on olemas, kuidas nad säilitatud on jne. See oli Riigikogu tahe ja seda tahet väljendati väga veendunult ja väga pikkades debattides omaaegsetel majanduskomisjoni istungitel. Riigikogu tahtis ühemõtteliselt, et ligipääs logifailidele saab olla ainult Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonil. Aitäh!

Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh! Austatud juhataja! Hea peaminister! Eelmise aasta sügisel küsisid Rahvaliidu mitmed juhid julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ja selle esimehe Jaanus Rahumäe käest, kas meie eraelu on puututud, kas meid on jälitatud-kuulatud? Me saime kõik väga ühtemoodi kirja, et kõik on väga hästi ja meie uni võib sügav olla. Praeguseks on selgunud, et Rahvaliidu peasekretäri jälitati ja jälgiti massiliselt 2005. aasta kohalike valimiste järel ning 5. septembrist 25. septembrini 2006, just täpselt presidendivalimiste ajal. Kuidas tundub, kuidas kommenteerite?

Aitäh! Kindlasti on teil kõnealuses kaasuses märksa rohkem informatsiooni kui minul. Ma olen korduvalt varemgi öelnud, et peaministril on suurt ühiskondlikku resonantsi tekitanud asjades õigustatud huvi olla informeeritud, kuid ma ei ole oma õigustatud huvi kuidagimoodi rahuldanud. Kuna tegemist on poliitikutega, siis ma ei pea mitte mingil juhul võimalikuks sellist huvi tundmist, mida on võimalik tõlgendada uurimise poliitilise kallutamise katsena ja seetõttu ma teie kirjeldatud situatsiooni kommenteerida ei saa. Mul puudub selleks informatsioon. Kuid nagu varemgi, eeldan ma ka praegusel juhul teie kirjeldatud juhtumil seda, et pealtkuulamine, erandtoimingud on teostatud kooskõlas seadusega.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Härra peaminister! Seaduste rakendamisel on oma teatav loogika. Kõnealune seadus jõustus 1. jaanuaril 2005. See eeldas, et kõik rakendussätted oleksid enne seda olnud vastu võetud. Praeguseks on ilmnenud, et määrus, mis peaks korra looma, on alles kooskõlastusringil. Ajast on möödunud kolm aastat, aga failid on kadunud alates 1. jaanuarist 2005. Sel ajal olite te majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes oleks pidanud rakenduse läbi viima. Kas te tunnetate selles ka mingit isiklikku vastutust?

Aitäh! Minu mälu ütleb mulle, et tol ajal olid ka rakendussätted olemas, kuid vahepeal on seadust muudetud ja vajadus uute regulatsioonide järele on tekkinud nüüd. Aga saan korrata ainult seda, mida ma juba kord olen öelnud: väga selge, ühemõtteline seadusandja huvi oli hoida nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Justiitsministeerium kui ka teised täidesaatva võimu esindajad logifailidest eemal. Need pidid olema täitevvõimule kättesaamatud. Ei ole võimalik kontrollida millegi olemasolu siis, kui sa ei tohi kontrollitavat objekti näha, katsuda, nuusutada. See lihtsalt ei ole võimalik. Ja see ei olnud mingi eksitus, et see seadus nii vastu võeti, vaid see oli väga selgelt seadusandja tahe. Ta tahtis kogu kontrolli ainupädevuse laias ulatuses jätta erikomisjonile. Teatud ulatuses on kontrolli teostamise õigus loomulikult alati prokuratuuril.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Meil on õnnestunud, nagu te siin ütlesite, nii katsuda kui vajaduse korral ka nuusutada kahte erinevat kirja. Üks neist on endisele Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile, kus on öeldud, et polegi pealt kuulatud ega jälgitud, ja teist, nüüd märksa hiljem, kus on teatatud, et ikkagi on jälgitud ja põhimõtteliselt on seda tehtud, load on olnud viieks kuuks 2005. aastal ehk vahetult kohalike valimiste ajal ja ka presidendivalimiste ajal. Siit minu küsimus. Te väitsite Villu Reiljanile vastates, et te ei ole sellega kursis. Ja selge on, et ei ole, tore on, et ei ole. Aga ikkagi minu küsimus teile kui poliitikule: kas teie arvates niisugune meede ühe erakonna peasekretäri suhtes on proportsionaalne ja kas sealt ei tulene mingit riivet selle isiku õigustele?

Mina saan soovitada ainult ühte: kui teie või teie poolt viidatud isik tunneb, et tema põhiseaduslikke õigusi on riivatud, siis tuleks tal pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Villu Reiljani, Mai Treiali, Karel Rüütli ja Tarmo Männi 15. mail s.a esitatud arupärimine lasteaiakohtade probleemi lahendamise kohta. Palun, kolleeg Mai Treial!

Austatud juhataja! Hea peaminister! Eelmisel aastal reklaamis Vabariigi Valitsus  väga uhkelt programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" ja koalitsioonilepingus lubati selleks otstarbeks igal aastal 400 miljonit krooni. Käesolevaks aastaks on aga riigieelarves ette nähtud kõigest 300 miljonit, sealhulgas lasteaedade ehitamiseks ja lasteaiatöötajate palkade tõstmiseks. Oli lubadus teha nelja aasta jooksul juurde 3800 uut lasteaiakohta. Kui lasteaiapedagoogide palgatõus on nüüd enamikus omavalitsustes juba teoks saanud, siis investeeringutoetusega ca 150 miljonit krooni on väga palju segast. Ja peab ütlema, et valdade ja linnade lootused selle toetusraha kasutamiseks üha vähenevad. Nii on rahandusminister Ivari Padar teatanud ja ka teie peaministrina olete teatanud, et lasteaedade programmi jätkatakse, kuid kärbitud mahus. Nüüd on lisaeelarve arutelu puhul näha, et valitsus soovibki kärpida lasteaedadele kinnitatud investeeringuid poole võrra, ja samal ajal on ligi 40 omavalitsuses praegu lasteaiajärjekorrad ning vajadus ehitada või renoveerida lasteaedu kindlasti olemas.
Teine probleem on see, et Vabariigi Valitsusel puudub minu arvates selge ülevaade lasteaiakohtade vajadusest, sest valitsus ei ole asunud täitma 2006. aastal vastuvõetud sotsiaalhoolekande seaduse ja sellest tulenevate seaduste muutmise seadust, mis paneb valitsusele kohustuse luua lapsehoiuteenuse kasutamise ja teenuse osutamise infosüsteem. Meeldetuletuseks niipalju, et nimetatud seaduse § 30¹ lõike 1 kohaselt on lapsehoiuteenuse osutamise infosüsteemi eesmärk lapsehoiuteenuste kättesaadavuse parandamine, lapsehoiuteenuste osutamise efektiivsuse ning läbipaistvuse tõstmine, teenuse osutajate ja kasutajate operatiivne informeerimine lasteaedade täituvusest, alternatiivsetest lapsehoiuvõimalustest ja kvalifitseeritud lapsehoidjatest nii riigis kui kohalikes omavalitsustes. Sama paragrahv paneb selle registri asutamise ülesande Vabariigi Valitsusele. Käesoleva ajani ei ole meie andmetel Vabariigi Valitsus seda infosüsteemi asutanud ega vastavat põhimäärust kinnitanud. Lasteaiakohtade krooniline puudus on aga üks tegureid, mis vähendab noorte perede kindlustunnet ning miks noored tööealised võivad lükata laste saamist edasi. Laste vähesus on juba mõjutanud ja mõjub ka edaspidi negatiivselt kogu riigi rahvastiku vanuselisele struktuurile. On teada, et naiste tööhõive on meil üks kõrgemaid Euroopas, 65% tööealistest naistest käib tööl. Seepärast on lastehoid ja lasteaiakohtade olemasolu väga oluline teema meil Eestis. Kõik see kokku ei ole enam aga ainult omavalitsuste probleem ja valitsus ei saa öelda, et vaadake, kuidas ise hakkame saate. Eriti kurvaks teeb meid see ja jääb arusaamatuks, et lasteaedade investeeringute kärpimisega olete nõus teie peaministrina, kelle erakond on reklaaminud ennast kõige lapsesõbralikuma erakonnana. Lasteaedade programm on kindlasti see, mis on väga otsene investeering meie homsesse päeva, ja seda ei tohiks riigieelarvekärped puudutada.
Eelöeldust tulenevalt on meil teile kaheksa küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Lugupeetud peaminister, teil on jälle võimalus esineda.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Jälle kord kasutan ma meeleldi mulle antud võimalust teie küsimustele vastata. Mul on väga kahju, et teid on nii vähe siia saali jäänud.
Jah, lasteaiakohtade puudus on suur probleem. Teadmine, et lastele ei pruugi jätkuda lasteaiakohti, tekitab loomulikult ebakindlust, kuid ma ei ole kindlasti nõus väitega, et selle probleemi on tekitanud riik. Kohalikud omavalitsused on vastutustundetult – mitmed kohalikud omavalitsused ülimalt vastutustundetult – müünud oma lasteaiad maha ja nüüd vaatavad riigi poole ja loodavad riigilt abi, et enda tekitatud probleemidele lahendust saada. Kui kohalikud omavalitsused lasteaedu omal ajal müüsid, siis läks kogu saadud raha kohalikule omavalitsusele. Võiks minna kas või Lasnamäele vaatama – tunne on selline, mul statistikat ei ole, et nelja kaupa ehitatud lasteaedadest kolm tükki on võõrandatud ja neid ei  kasutata praegu sihtotstarbeliselt.
Eestis on olnud palju aastaid, mil aastas on sündinud üle 20 000 lapse. Oli aeg, kus neid sündis vaid 12 000, kuid ma arvan, et kohalike omavalitsuste juhid ei oleks tohtinud kindlasti olla nii lühinägelikud, et jäädagi arvama, et selline madal sündimus jääb Eestis alatiseks kestma. Tänu kõige lapsesõbralikumale erakonnale – Reformierakonnale – on olemas meil vanemahüvitise süsteem ja ilmselt ka seetõttu oli meil aastas sündivate laste arv möödunud aastal juba pea 16 000 ja sel aastal saab see ilmselt olema üle 16 000.
 Aga nüüd vastused teie küsimustele. Esimene küsimus: "Millal valitsus kavatseb hakata sotsiaalhoolekande seadust täitma ja loob lapsehoiuteenuse kasutamise ja teenuse osutamise infosüsteemi ning kinnitab vastava põhimääruse?" Lapsehoiuteenuse osutamise infosüsteemi arendus on jaotatud kaheks etapiks – esiteks lasteaedu ja teiseks lapsehoidjaid puudutavate funktsioonide alusel. Esimese, s.o lasteaedu puudutava osa arendustööd on lõpetamisel. Juunist oktoobrini toimuvad koolitused lasteaiajuhatajatele ning omavalitsuste haridusspetsialistidele, seejärel võetakse süsteem kasutusele. Infosüsteemi lapsehoidjatele suunatud funktsioonide arendamine toimub teisel poolaastal. Vastava põhimääruse võttis Vabariigi Valitsus vastu 3. jaanuaril, see on avaldatud Riigi Teataja I osa numbris 2.
Teine küsimus: "Kui palju lasteaiakohti reaalselt Eestis kokku puudu on ja kui palju vajab renoveerimist?" Rahvastikuministri Büroo tellitud ja Tartu Ülikooli poolt käesoleva aasta alguses läbi viidud uuringu "Omavalitsuste toetused lastega peredele 2007. aastal" põhjal oli jaanuaris 2008 lasteaia järjekorras kohta ootamas 4485 last. Reaalne kohtade vajadus on ilmselt mõnevõrra väiksem, kuna osa lastest on korraga mitme lasteaia järjekorras ja mitte kõiki lapsi, kes on järjekorras, ei taheta kohe panna lasteaeda, vaid on ettenägelike vanemate poolt pandud koha ootele.
Siiski on praegu umbes 40%-s omavalitsustest lasteaedade järjekorrad ja sündimuse suurenemisega kasvab ka kohtade vajadus pidevalt. Renoveerimist vajavate lasteasutuste kohta informatsioon puudub ja selle kogumist ei planeerita ka edaspidi, sest see on kohaliku omavalitsuse pädevuses ja hinnangu andmine renoveerimise vajadusele valitsuse poolt oleks liialt subjektiivne.
Kolmas küsimus: "Kui suur on uute lasteaiakohtade ehitamise ja seniste renoveerimise vajadus tervikuna rahalises väärtuses?" Programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" raames laekus nelja-aastase perioodi arvestusega 147 projektitaotlust, milles linnad ja vallad soovivad riigilt toetust kokku 1,145 miljardi krooni mahus. Projektitaotluste rahaline koguväärtus on ligikaudu 2,5 miljardit krooni. Vajadus ehitamise ja renoveerimise järele võib olla veelgi suurem, kuid esitatud taotluste järgi saab siiski orienteeruva suurusjärgu. 2008. aastaks laekus taotlusi kõikidest maakondadest kokku 85, kusjuures taotletavaks summaks oli kokku 566,4 miljonit krooni. Taotluste suur arv on tingitud ka sellest, et taotluse minimaalsuurust, seega ka nõutava omafinantseeringu alampiiri vähendati 500 000 kroonile.
Neljas küsimus: "Mitme aasta jooksul kavatseb valitsus oma programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" jätkata ja millises mahus?" Valitsus on planeerinud programmi jätkata kuni aastani 2011 – see on oma volituste lõpuni. Käesolevaks aastaks programmi raames planeeritud 300 miljonist kroonist on 150 miljonit krooni eraldatud koolieelsete lasteasutuste ehitamise, laiendamise ja renoveerimise toetuseks. Lisaeelarve eelnõus on lasteasutuste investeeringute toetusteks kavandatud summad vähendatud poole võrra, see on 75 miljonile kroonile. Valitsusliidu senise kokkuleppe kohaselt on programmi elluviimiseks 2009. aastal kavandatud 300 miljonit krooni ning aastatel 2010 ja 2011 mõlemal 400 miljonit krooni.
Viies küsimus: "Kui palju on Eestis atesteeritud lapsehoidjaid, kes võivad osutada lapsehoiuteenust ja kui suur on nende vajadus kokku?" Praeguse seisuga on Eestis 114 tegevusloaga lapsehoiuteenuse pakkujat ning 430 kutsetunnistusega lapsehoidjat. Lapsehoiuteenust pakutakse väga erinevates vormides – alates personaalsest hoiust lapse kodus ja lõpetades suurte rühmadega teenusepakkuja enda ruumides. Lapsehoid võib seisneda üksikutes lühiajalistes hoidmistes, perioodilises ööpäevaringses hoius – seda näiteks puuetega laste puhul –, või siis regulaarses hoius lapsevanema töö ajal. Lapsehoiu vormide mitmekesisus ei võimalda teenuse vajadust ja järjekordi hinnata sarnaselt lasteaiakohtade vajadusele. Üldiselt võib öelda, et lapsehoiuteenuse erinevaid vorme soovitakse kasutada ning kutsetunnistusega lapsehoidjate ja teenusepakkujate arv kasvab. Samal ajal on lapsehoid  lasteaiaga võrreldes praegu paljude vanemate jaoks oluliselt kallim teenus kui lasteaed. Lapsehoiuteenust kasutatakse tihti ka ainult kohalike omavalitsuste poolt hüvitatava summa piires endale vaba aja võimaldamiseks. Kokku võttes võib öelda, et n-ö atesteeritud lapsehoid ei ole veel piisavalt kättesaadav teenus ning töölkäimist toetab lapsehoid vaid juhul, kui läheduses pakutakse sobivatel aegadel teenust, sealhulgas toitlustamist, ja lapsevanema töötasu võimaldab teenuse eest tasuda.
Kuues küsimus: "Miks valitsus ei ole loonud soodustingimusi erakapitali kaasamiseks lasteaiaprobleemi lahendamisele ja milliseid võimalusi Te selleks näete?" Lasteaiakohtade loomiseks ja renoveerimiseks on erakapitali kasutamine enesestmõistetavalt lubatud ja igati teretulnud, mingeid takistusi selleks pole. Minu teada on erakapitalil põhinevaid projektitaotlusi lasteaiaprogrammi raames ka laekunud. Samuti ei takista riik kohalikel omavalitsustel eralasteaeda või lastehoidu toetamast.
Seitsmes küsimus: "Kui palju ja millises summas ning mitme omavalitsuse poolt on lasteaedade investeeringutoetusi käesolevaks ajaks taotletud?" Programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" raames laekus 107-lt kohalikult omavalitsuselt nelja aasta peale 147 projektitaotlust kogusummas 1 miljard 145 miljonit krooni.
Kaheksas küsimus: "Kuidas on kavas otsustada investeeringutoetuste eraldamine, kui puudub lasteaiakohtade vajadust näitav infosüsteem? Kas see hakkab toimuma poliitiliste eelistuste põhjal?" Toetuste eraldamine lasteaiaasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks toimub vastavalt Vabariigi Valitsuse 2008. aasta 31. jaanuari  määrusega nr 30 sätestatud korrale ja selle lisas 1 olevale projektikavandite hindamise juhendile. See on avaldatud Riigi Teataja I osa numbris 6.

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! On muidugi kahetsusväärne, et käesoleval aastal soovitakse juba selleks aastaks eraldatud summasid kärpida. Nüüd te ütlete, et nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal raha saadakse ja tõenäoliselt enam-vähem vajaduse piires. Aga kas me võime kindlad olla, et järgmisel aastal on see raha olemas, mida omavalitsused saavad siis kasutada? Või miks on ikkagi niimoodi kujunenud, et kui me räägime kas sotsiaalsfäärist või haridussfäärist, siis peaksid nagu kõik muud asjad olema enne tehtud ja seejärel hakkame seda valdkonda korrastama? Võib-olla on meil raha ka praegu juba olemas?

Aitäh! Väljend, et soovitakse kärpida vahendeid, ei ole kindlasti täpne. Me oleme sunnitud kärpima esialgu teatud kulutusteks mõeldud vahendeid, kuna neid vahendeid lihtsalt laekub riigieelarvesse vähem. Jah, me kindlasti ei taha kärpida näiteks vanemahüvitiseks mõeldud summasid. See on riigi programm, riigipoolne, riigile võetud kohustus ja see on olnud abiks väga paljudele noortele peredele. Eestis on teatavasti funktsioonid jaotatud ära kohalike omavalitsuste ja riigi vahel. Lasteaedade ülalpidamine on sajaprotsendiliselt kohalike omavalitsuste ülesanne. Kuna me näeme, et väga paljudel kohalikel omavalitsustel (nagu juba viidatud, neist kohalikest omavalitsustest endist tulenevatel põhjustel küll) on raskusi kõigile lastele lasteaiakohtade pakkumisega, siis me oleme pidanud vajalikuks lasteaiakohtade programmi algatamist ka riiklikul tasemel. See on kindlasti abi kohalikele omavalitsustele, mitte riigi ülesanne. Kui vaadata neid eelarvelaekumisi, siis eelarvelaekumised kohalikele omavalitsustele on prognoositust märksa paremad. Üksikisiku tulumaksu laekumised olid väga head, et mitte öelda ülihead selle aasta veebruaris-märtsis-aprillis. Käibemaksu  laekumised, aktsiisi laekumised riigieelarvesse nii head ei olnud. Maikuu laekumised, ka riigieelarvesse, on juba märksa paremad, loodame, et nii jätkub selle aasta kõigil järelejäänud kuudel ja riigil on võimalik lasteaedu suuremas ulatuses toetada.

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Härra peaminister! Ma jagan teie irooniat! Me võiksime seda küsimust seal puldi ees juba kolmekesi rääkida – oleks asi klaar ja arupärimised ei läheks tühjadele seintele. Selle küsimuse peaks Eesti Televisioon ära lahendama ja olema kaameraga siin, kuni tähtsad asjad käivad. Aga minu küsimus on järgmine. See 1,145 miljardit lasteaedade programmi omavalitsuste taotluste alusel on tõsine programm. Ma mäletan Reformierakonna kõlavaid loosungeid, kui te propageerisite 150 miljonit, millest te nüüd vähendate 50%, mis on läinud täna krokodilli kätte. Krokodill võib-olla võtab sealt rohkemgi. Kas te olete valmis väitma, et on aeg see poliitiline loosung päevakorralt maha võtta, sest ta ei ole realiseeritav, ehk on kohalikel valimistel väga raskesti kasutatav?

Aitäh! Kõigepealt olgu öeldud, et ega krokodillil pole 75 miljonilise kärpega küll mitte mingit pistmist, sest seal arutatakse riigieelarve strateegia ja järgmise aasta eelarvega seonduvat, eelkõige just järgmise ja järgnevate aastate eelarvega seonduvat. Selles koalitsioonisiseses komisjonis ei arutatud lisaeelarvega seonduvat, need otsused langetas Vabariigi Valitsus ja nüüd on otsustamise kord Riigikogu käes. Ma usun, et Riigikogul jätkub ratsionaalset meelt, et teha kulutusi vastavalt võimalustele. Kindlasti on kerge öelda, et need kärped on meie riigi tuleviku arvel. Jah, riigieelarves ei ole kavandatud teadlikult mitte ühtegi sellist kulutust, mida riigi arenguks vaja ei ole, kuid kui neid kulutusi tahetakse teha lastelt ja lastelastelt võetava laenu arvel, siis on need kulutused kindlasti tehtud riigi arengu arvel. Seega, tänase päeva riigi arengu jaoks oluline kulutus võib olla riigi arengut pikas plaanis oluliselt takistav kulutus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Soovitakse avada läbirääkimisi. Palun, kolleeg Mai Treial!

Proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Kuna rohkem küsimusi ei ole, siis ma kasutan seda võimalust, et mõni mõte välja öelda. Teie vastuste eest kõigepealt aitäh! Pärast mitmeti küsimist ja mitut korda küsimist saime lõpuks teada, kui palju Eestis tegelikult lasteaiakohti vaja oleks, ja ka seda, et lõpuks ometi on valitsus hakanud sotsiaalhoolekande seadust täitma. Me ei ole aga sugugi kindlad, kas lasteaedadele järgmiste aastate jooksul ikka raha eraldatakse, sest nii, nagu kolleeg Tarmo Mänd ütles,  nn krokodill töötab ja mine tea, kui ablas isu tal on. Jääb lootus, et ta lasteaedade osa ei kärbi. Peab ütlema, et meie riigis on siiski raha päris palju. Aeg-ajalt kulutatakse raha mõtlematult, näiteks kas või Eesti brändi loomisele või mitmesugustele nõustamistele. Aga ma tahan siinjuures rõhutada seda, et parim bränd, missugune Eesti välja näeb, kas Eestis aetakse inimkeskset poliitikat, kas Eesti hoolib, on ikkagi see, kui hea on siin elada, kui hea on siin töötada ja kui hea on siin lapsi kasvatada. Ma tahan rõhutada, et olukorras, kus laste sündimus on madalseisus, peab rahvaarvu suurendamine ning tervete, tugevate ja haritud laste kasvatamine olema üks meie kõige tähtsam ülesanne ning sellepärast peavad nii Vabariigi Valitsuses kui ka Riigikogus arutatavad asjad ja vastuvõetavad otsustused ning seadused teenima eeskätt just laste huve. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui te soovite registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis, siis ainult pärast minu haamrilööki. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.41.