Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda arupärimisi või eelnõusid. Mai Treial, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Vastates 21. mail infotunnis küsimusele Euroopa sotsiaalharta täitmise kohta, väitis peaminister, et Eesti täidab sotsiaalharta neid sätteid, millega Eesti on ühinenud. Samas on sotsiaalharta üle järelevalvet pidav Euroopa sotsiaalõiguste komitee 2006. aastal oma järeldustes öelnud, et olukord Eestis ei vasta nõuetele. Samuti väitis peaminister, et praegune pensionisüsteem on õiglane, et see süsteem kindlustab pensioni maksmise sellises ulatuses, mis võimaldab eakatele inimestele äraelamise. Eesti on koos Leeduga Euroopa viimase viie riigi hulgas, kus komitee hinnangul minimaalse vanaduspensioni ja rahvapensioni tase on selgelt ebapiisav ega kindlusta kaitset vaesuse vastu. Jääb arusaamatuks, kas peaministril puuduvad lihtsalt teadmised või eksitas ta avalikkust teadlikult. Ei saa nõustuda ka peaministri väitega, et praegune pensionisüsteem on õiglane ning kindlustab pensioni maksmise sellises ulatuses, mis eakatele inimestele äraelamise võimaldab. Kehtiva pensionikindlustussüsteemi kohaselt on ca 75%‑l töötajatest pensioni aastakoefitsient alla 1. 20–30 aasta pärast on Eesti olukorras, kus 2/3 inimestest saab väga madalat pensioni. Eesti riik on sotsiaalharta ratifitseerinud, kuid on jätnud välja eakate õigusi puudutava artikli 23, mille järgi on igal vanuril õigus saada sotsiaalset kaitset ja mis muu hulgas näeb ette tagatised eakate toimetulekuks ja nende paremaks informeerimiseks vajalike teenuste ja vahendite kasutamise võimaluste kohta. Kõik see näitab, et valitsus ei ole sisuliselt asunud täitma Euroopa sotsiaalharta neid sätteid, millega Eesti on ühinenud, ja samas ei ole midagi ette võtnud, et ühineda nende oluliste sätetega, mis tagaksid õiglase palgasüsteemi, eakate toimetuleku ning väärilise vanaduspõlve. Meil on sellel teemal peaministrile seitse küsimust. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt.
Austatud Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Hea Riigikogu! Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1082/2006 "Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta" rakendamise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele eelnõu 204. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1082/2006 "Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta" rakendamise seaduse eelnõu 204 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 266. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 266 on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Metsanduse arengukava väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks" eelnõu esimene lugemine.
Austatud Riigikogu! Enne ettekannete ärakuulamist soovin teile tutvustada otsuse eelnõu 243 menetluse käiku. Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava otsuse eelnõu menetlemise kord tuleneb Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 154. Eelnõu esitaja esindaja ettekanne on kuni 20 minutit, pärast seda on küsimused. Eelnõu juhtivkomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit, pärast seda on küsimused. Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast seda on läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, ning muudatusettepanekute läbivaatamine. Otsuse eelnõu 243 läheb täna ka lõpphääletusele. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 103 kohaselt on Riigikogul õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu. Ma juhin teie tähelepanu, et otsuse eelnõu 243 vajab koosseisu häälteenamust.
Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimehe Karel Rüütli!

Austatud Riigikogu! Mets on olnud ja on ka praegu eestlaste suurim, nähtavaim ja tunnetatavaim loodusrikkus. Mets on olnud meie riikluse üks alustalasid. Mets on olnud meie inimese tugevaim emotsionaalne side loodusega ja meie majandusliku kindlustunde looja, paljudel juhtudel meie iseseisvuse tagatis, mets on olnud ka meie krooni kattevara. Pool Eesti territooriumist on kaetud metsaga. Eesti on üks ainulaadsemaid riike, kus ühe inimese kohta on rohkem metsa kui paljudel teistel rahvastel. Omariikluse esimesest päevast alates on osatud seda tähtsustada. Omariikluse olulise osana on riigimets ja riigimetskondade süsteem eksisteerinud juba 1918. aastast alates. Riigimetskondade kaudu on mets Eestit suuresti elatanud ja andnud kindlust meie iseseisvusajal. Riigimetskondade kaudu osati Eesti metsarikkust kaitsta ka isegi 50 okupatsiooniaasta vältel. Seda tunnetades ja taibates ning eeskätt sadade haritud metsameeste ja metsateadlaste teadmisele tuginedes on Eesti riigimetsas ja riigimetsaga seni toimetatud heaperemehelikult. Riigikogul on olnud alati nendes küsimustes väga tähtis ja oluline roll. Riigikogus on vastu võetud seadusi ja Riigikogu on vastu võtnud metsanduse arengukava aastani 2010. Seni on metsanduses tehtav ja metsanduspoliitika alused olnud laiapõhjalise diskussiooni aluseks. On kaasatud väga palju praktikuid, teadlasi ja väga paljusid kodanikuorganisatsioone. Seni ei ole olulisi otsuseid, mis puudutavad metsa, väljaspool Riigikogu tehtud. Kehtiva metsaseaduse ja metsanduse arengukava kohaselt ei saakski see teistmoodi olla.
Keskkonnaministeerium ja Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu on algatanud rutakad reformid riigimetsas. Meie hinnangul on kavandatud ümberkorraldused metsanduses läinud vastuollu Eesti metsanduse arengukavaga aastani 2010, mille me oleme siinsamas Riigikogus heaks kiitnud. Selle arengukava eesmärk on olnud tagada metsapoliitikas kokkulepitud riigi funktsioonide tulemuslik täitmine ja elanikkonna huvidest lähtuv riigi metsapoliitika kujundamine ning elluviimine. Eesti vajab teadmispõhist metsapoliitikat, mis oleks loogiline jätk kehtivale Eesti metsanduse arengukavale aastani 2010. Säästva arengu seaduse § 12 lõike 2 järgi tuleb koostada metsanduse arengukava ja sama paragrahvi lõike 6 järgi toob Vabariigi Valitsus arengukava olulise tähtsusega riigielu küsimusena kinnitamisele Riigikogusse. Metsanduses tehtavad reformid peavad vastama kehtivale arengukavale. Kehtiv arengukava kehtib 2010. aastani ja viimane aeg on alustada uue arengukava väljatöötamist, arvestades eeskätt osalusdemokraatia mudelit. Arengukava peab olema välja töötatud 2008. aasta jooksul, et Riigikogu jõuaks seda veel arutada ja vastu võtta enne 2010. aastat, et saaks arvestada ka järgmise perioodi eelarvestrateegiaga, millega tuleb ette näha meetmed arengukava elluviimiseks. Siinkohal on loomulikult oluline see, et arengukava väljatöötamisse oleksid kaasatud Riigikogu liikmed, nii nagu seda tehti eelmise arengukava puhul. Suur tänu!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas Riigikogus on olemas ka alatine keskkonnakomisjon?

Jah, Riigikogus on olemas keskkonnakomisjon.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Rein Ratase!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Riigikogu keskkonnakomisjon arutas seda küsimust, mida me äsja kuulsime, otsuse "Metsanduse arengukava väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks" eelnõu 19. mail s.a oma koosolekul. Koosolekust võttis osa 9 keskkonnakomisjoni liiget pluss 1 asendusliige, nii et koosseis oli täielikult esindatud. Oma seisukoha eelnõu kohta oli esitanud ka Keskkonnaministeerium. Minister Jaanus Tamkivi allkirjaga seisukohas mainitakse, et metsanduse arengukava koostamine on kavandatud peamiselt aastatele 2009–2010. Ministeeriumi seisukohti tutvustas lähemalt Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Marku Lamp. Keskkonnakomisjoni liikmetest võtsid sõna Villu Reiljan, Harri Õunapuu ja Mark Soosaar.
Keskkonnakomisjon otsustas (6 poolt ja 4 vastu, erapooletuid ei olnud) mitte lõpetada Riigikogu otsuse "Metsanduse arengukava väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks" eelnõu lugemist ja lükata eelnõu tagasi. Tänan! Olen rääkinud.

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mis see põhipõhjus ikkagi oli, et nii tähtis küsimus, nagu seda on Eesti riigimets ja riigimetsas toimuvad reformid, ei võiks olla eraldi komisjonis arutatav objekt?

Peamine põhjus oli just nimelt see, mis toodi esile Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Marku Lambi poolt ja ka sõnavõttudes, ma mõtlen just valitseva koalitsiooni poolt, et praegune arengukava, mis tuleneb kehtivast metsaseadusest ja mille Riigikogu 13. novembril aastal 2002 heaks kiitis, kehtib aastani 2010 ja Keskkonnaministeeriumis valmistatakse ette järgmise arengukava koostamist. See oli peamine põhjus.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Villu Reiljani!

Härra juhataja! Head kolleegid! Tänane Tartu Postimees kirjutab väga ilusasti, et tegelikult on Eesti metsanduses põrkunud kaks ideoloogiat. Üks, mida koalitsioon tulihingeliselt toetab, on see, et metsatööstus peab vabalt saama ressursile juurde nii riigimetsas kui ka erametsas ja kõige püham tegevus on metsa lõikamine. Samal ajal metsa kultiveerimine ei ole nii püha tegevus ja metsa uuendamise võiks üldse issanda jumala peale jätta, kes seda väga meisterlikult pidavat tegema ja, muuseas, teebki. Aga kuna tema programmid on hästi pikad, siis säästva metsanduse seisukohalt oleks siiski otstarbekas inimesel, kes on loodusest harjunud hästi palju võtma, okaspuu osas jälgida, et jäetaks mingisugune panus ka tulevastele põlvedele, arvestades muidugi bioloogilisi omapärasid. Abiminister Annus ütles, et okaspuulankide massiline uuendamine lepa‑ ja muu võsaga on kahtlemata üks tänuväärne üritus ja sinna vahele segada ei peakski olema mõtet. Ma ütleksin, et põhimõtteliselt ei ole sellel külvil midagi viga, kui inimene ei lõikaks okaspuumetsa ja laseks püsimetsanduse põhimõtetel sellel asjal minna, siis võiks nii ollagi õige. Aga praegune toimetamine läheb otseselt lahku siinsamas Riigikogus 11. juunil 1997 vastuvõetud metsapoliitikast, mis on põhimõtteliselt säästlik ja, ütleme, loodussõbralikele, säästlikele, hoidlikele alustele rajatud ja kus on ökoloogilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi momente kõiki arvestatud.
Ma muidugi mõistan seda tohutut survet, sest Eestis on tõepoolest tehtud väga palju valesid investeeringuid. Mis seal ikka salata. Saetööstusse on investeeritud nii, et vaja oleks 4–4,5 miljonit okaspuupalki aastas, aga seda ei ole siin Eestis kuskilt võtta ja nüüd tahetakse panna Eesti mets selle eest vastutama ja selle nimel see madistamine käib.
RMK nõukogus, nagu ma olen öelnud, on üks metsanduse asjatundja, rohkem sinna ei ole usaldatud, opositsiooni ei ole sinna üldse usaldatud. See on ka esmakordne selline demokraatia ilming Eestis. Kahjuks on metsanduse asjatundjad metsanduse reformist kaunis kaugele lükatud, ka teadlased on kaugele lükatud, sellepärast kipub asi minema just vastupidises suunas. Me peaksime õppima Põhjamaade negatiivsest kogemusest, nad on väga suurtel aladel lageraiet teinud ja seal on väga selgelt olemas vaesustumise ilmingud. Meie tugevus, et me oleme looduslähedased ja oleme loodussõbralikult väikeste lankidega, mis tõepoolest uuenevad paremini, asju ajanud, tahetakse nüüd kõik ilusasti prügikasti visata ja metsamajanduskava ei peakski nagu enam olema, piisab sellest, kui antakse kõigile kätte raievanused ja siis ei ole muud kui kirves ja saag. Need on asjad, mis peavad tegema muret tervele Eesti rahvale ja muidugi ka teevad muret.
Tõsi on see, et üle 50 000 allkirja anti Riigikogu esinaisele üle. Väga iseloomulik on see, et seal oli kohal Kanal 2, aga, ütleme nii, rahvusringhääling 50 000 inimese panust eriti tähtsaks ei pidanud. Sellega seoses on ka teatud väikesed tsensuuriilmingud hakanud Eestis päevavalgele tulema, mis on omaette kurb teema. Aga mets on rahvalik vara ja pole põhjust arvata, et see teema soikub. Nagu me tänasest Tartu Postimehest näeme, ainult uusi ja uusi nüansse ilmub, mis asjatundjatele olid muidugi enne teada, aga teistel võib ehk olla neid huvitav lugeda.
Ma arvan, et arengukava me peaksime tegema, üritama seda poliitikaüleselt arutada ja siis võiks sellest asjast ka tervele Eesti rahvale kasu sündida. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Meil ei peaks olema põhimõtteliselt ebamugav või kohatu arutada küsimusi, mis puudutavad üle riigi kasutada olevaid ressursse või, enamgi veel, tervet ökosüsteemi. Tegelikult oleme ju näinud, mida on kaasa toonud asjaolu, et meil on puudunud valmidus ja soov võtta teatud teemade üle otsustamine valitsuse käest ja püüda seda teha siin Riigikogu saalis. Ma ei väsi meenutamast sedasama energeetikateemat, mis on tänaseks selgelt ummikusse jooksnud, kuna seda lahendab valitsus ja me ei ole tänase päevani kindlad, kas me saame rääkida energeetika arengukavast, millel oleks mingit kaalu ja sisu, näiteks selle aasta sügisel või järgmise aasta sügisel. Arengukava, mille on koostanud valitsus energeetikavaldkonnas, kubiseb loogika‑ ja tehnoloogiavigadest, nii kurb kui see ka pole.
Nüüd, kui jutt on metsandusest, siis tegelikult on ju lugu samasugune või lähedane. Ehk valitsuse jaoks, kellele on seatud eesmärk või kes on võtnud eesmärgi üritada majandust taas järje peale aidata, on oluline kõikvõimalike loodusvarade võimalikult kiire, võimalikult, võiks öelda, ka kontrollimatu kasutussevõtt, et loodus muutuks majanduse kiirendajaks ja majandusele kaasaaitajaks. Tänapäeval ei ole see enam põhjendatud. Seda enam, et me oleme kulutamas eri arenguprogrammide kaudu miljardeid riigi raha selle jaoks, et meie majandus suunduks moel või teisel ressursipõhisuselt teadmistepõhisusele. Just seetõttu on kõikvõimalike riiklike küsimuste – ja metsandus on seda kindlasti – käsitlemine ja arutamine Riigikogus, just Riigikogus, mitte ühes komisjonidest, näiteks keskkonnakomisjonis, väga oluline. Keskkonnakomisjon käsitleb ju tegelikult (kui üldse) vaid metsa üht aspekti. Neid aspekte on metsal aga hästi palju. Kogu selle metsandusteemalise arutelu vältel, mis on ühiskonda viimaste kuude jooksul tabanud, on põhjendamatult vähe käsitluse all olnud metsa üks ehk olulisemaid aspekte – julgeolekuline aspekt. Ärgem unustagem, et ka elementaarse sõjalise kaitse mõttes on mets oluliselt suurem väärtus kui suurel alal lageraiutud väljad.
Nii et neid aspekte, mille tõttu metsandus, mets kui ökosüsteem, mets kui kultuuri osa peaks puutuma Riigikogusse ja siinsetesse aruteludesse, on kindlasti rohkem kui mõni. See puudutab väga paljusid valijaid, kodanikke, keda siinne seltskond ju esindab. Uskuge, metsandusküsimuste jätmine pelgalt valitsuse lahendada, nagu kogemus näitab, viib ühekülgsetele ja seetõttu kaugemas tulevikus ka paraku puudulikele lahendustele. Nii et toetagem seda eelnõu. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Lembit Kaljuvee!

Härra juhataja! Head kolleegid! Kui kolleeg Villu Reiljan rääkis, et praegu on kahte moodi lähenemist metsale, üks on see, mis oli, ja teine see, mida nüüd tahetakse ellu viia, siis mulle meenus, et 11 aastat tagasi käisin ma Savonlinna lähedal Punkaharjul Soome metsamuuseumis. Seal, Soome metsamuuseumis oli 95% eksponaatidest saed ja traktorid ning metsalangetus‑ ja metsatöötlustehnika. Ma arvan, et kõik te olete käinud Sagadi metsamuuseumis. Sagadi metsamuuseumis moodustab 90–95% ekspositsioonist metsakasvatuse ja metsahoolduse poolega seotu. On kaks kahemehesaagi ja üks Družba. Harvestere ei ole. Miks ma sellest räägin? Tegelikult me peaksime, kallid kolleegid, mõtlema, kuidas me oleme suhtunud metsa, ja mõtlema, kuidas me peaksime sellesse suhtuma, ja kas selle peale peab mõtlema ainult valitsus, kas selle peale peab mõtlema rahvas ja kas selle peale peab mõtlema Riigikogu. Keskerakonna fraktsioon on seisukohal, et Riigikogu peab mõtlema selle peale, kuidas me oma metsa kasvatame, kuidas me seda hooldame ja kuidas me seda majandame. Nii et me toetame seda eelnõu. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Otsuse eelnõu 243 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole ning meie töökorra kohaselt paneme täna otsuse eelnõu 243 lõpphääletusele. Ma alustan lõpphääletuse ettevalmistamist. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt nõuab eelnõu 243 koosseisu häälteenamust. Enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget ja puudub 23.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Metsanduse arengukava väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks" eelnõu 243. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 33 ja vastu 45 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Metsanduse arengukava väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks" eelnõu 243 on menetlusest välja langenud.
Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Evelyn Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me räägime küll kultuuriteenuste, spordiürituste ja spordirajatiste piletite käibemaksust, aga tegelikult käib jutt siiski muust. Sellest, millest ka eile siin saalis negatiivset eelarvet menetledes räägiti, ka sellest, millest räägib järgnevateks aastateks kokkupandav riigi eelarvestrateegia, ehkki need dokumendid tunduvad Eesti elu kõverpeegliprojektsioonidena ja tegelikult ei taha vist keegi meist päriselt nende realiseerumist. Seega räägime me Eesti valitsuse probleemist, kellel täiesti lootusetult kipub segi minema eesmärk ja vahend.
Negatiivne riigieelarve ei saa olla nagu soola puistamine peenrale, mille tagajärjel kärbuvad lisaks umbrohule ka kõik kultuurtaimed, aga sellisesse olukorda oleme tänaseks jõudnud. Meenutagem põgusalt, mis toimub riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve ridadega. Seda oli meil hiljuti võimalik teada saada. Kultuuriinvesteeringud on peatatud, eelarvet on tõmmatud vähem kui poole peale, sporditoetusi on kärbitud vähemalt kolmandiku võrra ja pole teada, kas neid jooksval aastal veelgi vähemaks ei võeta. Järgmistel aastatel kasvu oodata ei ole, pigem vastupidi. Väiketeatreid ähvardab järgmisel aastal riigi toetusest sootuks ilmajäämine ehk sundpuhkused ja tegevuse lõpetamine. Selline ettevõte nagu Piletilevi, kelle vahendusel müüvad pileteid ilmselt peaaegu kõik Eesti kultuuriürituste korraldajad, rääkis hiljuti Postimehele, et eelmise aastaga võrreldes on piletimüügi käive vähenenud 25%, kusjuures oodati siiski rõõmsalt vähemalt 20%‑lise kasvu jätkumist, nagu see viimastel aastatel olnud oli. See aga tähendab ühtlasi ka kahjumis üritusi, korraldaja omandivormist sõltumata, ärajäävaid etendusi ja kontserte, sissetulekuta kultuuriinimesi, kelle jaoks vähemalt Eesti Vabariigi põhiseaduse mõttes ei ole põhitöö alternatiiviks laadimis‑ või lossimistööd sadamas või raudteel, see tähendab valiku ja kvaliteedi puudumist, sest inimestel ei ole enam vaba raha. Isegi Pirita ja Viimsi hommikused ummikud olevat jäänud tunduvalt lühemaks, sest inimestel tuleb ilmselt teha valikuid, ning on karta, et liiklusummikute vähenemine ei tulene mitte järsku tärganud ökoloogilisest mõtlemisest, vaid siiski rahanappusest. Inimeste valikud on praeguses majandusolukorras, mis kardetavalt kestab veel aastaid, väga põhimõttelised ja valusad: teater või võileib. Tühja kõhu korral valivad terve mõistusega inimesed võileiva. Seejuures kirjutab kultuuriminister lisaeelarve tööplaani oma osas, et sel aastal on oodata riigiteatrite piletimüügi ehk omatulu olulist kasvu. Mõelgem veel, kas see on ikka reaalne.
Seega, mille üle meil siin täna veel pikalt vaielda on? Julgen öelda, et õigupoolest mitte millegi üle. Kui Eesti riigile on tähtis kultuuri‑ ja spordivaldkonna jätkusuutlikkus ja selle püsimine valdavale osale ühiskonnast kättesaadavana, siis tuleb selleks võtta kõiki meetmeid, mis neid valdkondi rahaliselt toetavad või nende arengut soodustavad.
Küsisin eile rahandusministrilt, millega ta õigustab püsivat soovi tõsta käibemaksu. Ta vastas, et käibemaksu osakaal riigieelarves on juba niigi liiga suur, et see kahjustab ettevõtluskeskkonda ja ka tarbimist ning et piletite käibemaksu teemal tuleb ja saab läbi rääkida. See oli hea sõnum. Muidu püsib Eesti edetabelite tipus veel pikki aastaid hittlugu Eesti depressiivsetest väikelinnadest, kus mehed on täis ja kus midagi ei toimu, ning see ilmselt ei kehti siis enam mitte ainult selliste kohtade, vaid kogu Eesti kohta.
Palun seega kolleegidel käituda seekord targemalt kui lugematud korrad enne ja toetada Keskerakonna ettepanekut rakendada Euroopa Liidu direktiivis lubatud sooduskäibemaksumäära 5% kõigile neile artiklitele, millele see direktiiv lubab seda kultuuri‑ ja spordivaldkonnas rakendada ja mille areng kogumis tagabki kultuurilise mitmekesisuse ja jätkusuutlikkuse, mida peaks peale põhiseaduse sätte kaitsma ka Eesti Vabariigi Riigikogu. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ka mina olen olnud aastaid sama mõttelaadi kandja, mida sinagi oma erakonna nimel praegu tutvustasid. Kuid pärast Riigikohtu otsust, kui ei ole enam võimalik eristada neid, kes impordivad väärtkultuuri või loovad väärtkultuuri, nendest, kes paiskavad rahva ette lamedat massikultuuri, oleme täiesti uues olukorras. Kas on ikka vastutustundlik minna praegu sellele teele, et ka kõige räigemat massikultuuri esindavate ürituste piletitele rakendada 5% käibemaksu ja niimoodi jätta juba sellel suvehooajal riigikassa kümnetest miljonitest kroonidest ilma?

Hea kolleeg! Ma kardan, et sa loed raha, mis riigieelarvesse mitte kunagi ei jõua. Ja sa ka püüad jagada raha, mida riigieelarves jagamiseks mitte kunagi ei ole. Sa räägid tegelikult sellest, et Riho Sibul, esinedes ühes saalis, tegeleb kõrgkultuuriga, tehes sedasama asja teises saalis, tegeleb ta matsliku massikultuuriga. Ma arvan, et me ei peaks seda arutelu siin saalis enam sajandat korda jätkama, eriti sinu algatusel, kes sa pead ennast ju kõige kultuursemaks inimeseks siin saalis. See on pisut piinlik.

Mark Soosaar, palun!

Ma tänan väga nende komplimentide eest! Aga ma soovitan siiski mitte muutuda isiklikuks, sest me räägime Eesti kultuurist üldse. Kui me jätame välja need kümned miljonid, mis läheksid kõrvale ja mille tõttu kannataks ka väärtkultuur, siis minu meelest ei ole see kuigi vastutustundlik ega riigimehelik suhtumine meie kultuuri saatusesse. Ümberjagamine toimub igas kultuurses ühiskonnas, ka Eestis on see toimunud ja toimub edaspidigi. Ma küll ei näe mingisugust põhjust, et peaks praegu seda süsteemi muutma hakkama. Ma veel kord küsin: kas ettekandja üldse arvestab Riigikohtu otsusega või kavatseb ta selle peale vilistada?

Mul on väga hea meel, et siin saalis on peale minu vähemalt veel üks inimene, kes on viitsinud selle Riigikohtu otsuse läbi lugeda. Ma olen lugenud päris mitut juriidilist analüüsi, mis on enne seda tehtud kõne all oleva probleemi lahendamiseks. Minu suhtes paremal pool istuvad pingiread rääkisid meile siin mitu-mitu aastat, hammas verel, kuidas on võimalik legaalselt teha vahet, mis on kultuur ja mis ei ole kultuur. Riigikohus ütles väga selgelt, et sellist vahet teha ei ole võimalik. Oleks võinud sellest vaidlusest loobuda juba mitu aastat tagasi ja see oleks olnud kõigile kasulikum, tõenäoliselt ka Eesti kultuurile. Teine põhijäreldus sellest Riigikohtu otsusest on see, et direktiivi loetelu ei saa rakendada seaduses valikuliselt. See on tegelikult Riigikohtu ja nende juriidiliste analüüside põhiline järeldus. See toob kaasa olukorra, kus me ei saa öelda, et näiteks teatripileteid, olenemata teatri omandivormist või sellest, kui halvaks või heaks seda etendust keegi siin peab, saame maksustada madala protsendimääraga ehk 5%‑ga, aga kontserdipileteid 18%‑ga ja muuseumipileteid 18%‑ga. Küsimus on selles, kas sa võtad või jätad kogu loetelu, et vältida tulevikus uusi põhiseaduslikke vaidlusi. Mis on sellise olukorra alternatiiv? Alternatiive on kaks. Ühelt poolt see, et me elame üle selle mõne üksiku "halva kultuuri" näite, mis tõenäoliselt ei kujuta ohtu Eesti riigieelarvele ega riigi, kultuuri ja rahva püsimajäämisele. Teine pool sellest on see, mida me võime tõenäoliselt mõne kuu pärast siin mõne järgmise riigieelarve menetluse ajal kuulda, et väiketeatrid on toetuseta, riigiteatrid on puudulikult rahastatud, inimestel niikuinii enam raha ei ole, et teatris käia, ja seda tõenäoliselt päris mitu aastat ning me räägime suurest, 18%‑lisest käibemaksust, mis täna, mulle tundub, on jäänud veel n‑ö kasulike idiootide retoorikasse, aga ma arvan, et kultuuri hüvangut sellest küll oodata ei maksa.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Läbi aegade on olemas olnud kaks terminit: kõrgkultuur ja massikultuur. Teada on, et viimane elatab tavaliselt iseennast. Teada on ka, et esimesel puhul üritatakse inimest mööda redelit viia ülespoole, et ta saaks paremaks, ning teisel puhul tuuakse n‑ö taldrik sinna alla, et võtke ja sööge, sest me ronime teie juurde alla. Kuid ma ei taha kedagi süüdistada ja pigem üritan vaadata iseenda poole. Nüüd ma küsin: ütle mulle, palun, miks seda seadust käsitledes kangastuvad mulle silme ees rebasepoiste kõrvad, nn kerkiv kultuurikeskus ja võimalik, et kopsakam ööklubi šveitseri palk.

Mul on raske öelda, miks sulle kangastuvad sellised pildid. Mulle kangastuvad need inimesed, kes ei jõua osta teatripiletit. Mulle kangastuvad need baleriinid, need kunstimeistrid, kellel ei ole tööplaanis etendusi, sest keegi ei jõua neid korraldada ja neid, mida korraldatakse, ei ole võimalik rahapuuduse tõttu vaatama minna. Me vaatame vist väga erinevas suunas.

Margus Lepik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on ka au veeta suurem osa oma ajast ühes sellises depressiivses Eesti väikelinnas, nagu sa ütlesid. Mul on seal üks tore valija, kes alati astub minu juurde ja küsib iga Riigikogus vastuvõetud või vastuvõetava eelnõu kohta: "Mis ma tost saa?" Eesti keelde tõlkides tähendab see, et mis kasu temal sellest eelnõust või seadusest võiks olla. Mis ma talle vastaksin? Aita selgitada, mis konkreetset kasu ühe depressiivse väikelinna elanik sellest eelnõust saab. Kas tema kasu on see käibemaksu vahe, – 13% rahaliselt, või võidab ta veel midagi? Kas rahaliselt keegi veel võidab sellest peale piletiostja?

Me oleme sellel teemal päris pikalt eelnevate lugemiste ajal rääkinud. Aga küsimus on täiesti õigustatud. Suuresti oleneb vastus tegelikult konkreetsest majanduskonjunktuurist. Kui me räägime sellest kasvava majanduse faasis ja me räägime mingisugusest reaalsest konkurentsist ka kultuuriteenuste pakkumise turul, siis kindlasti on seletus ühesugune. Täna, kus tõenäoliselt konkurents jääb juba seetõttu väiksemaks, et inimestel lihtsalt ei ole raha, mida sellesse sektorisse viia, neil tuleb teha praktilisi valikuid, kas nad sõidavad tööle, maksavad laste kooliraha või kulutavad oma raha meelelahutusele ja nad ei tee seda mitte mingite SMS‑laenude abil, vaid oma sissetulekust, mis ei ole võib-olla enam väga stabiilne ja ei ole väga kindel, et seda jätkub, on seletus pisut teistsugune. Suures plaanis kehtib üldiselt selline reegel: kui on konkurents, siis on hinnad ühesugused, pigem madalamad, kui konkurentsi ei ole, siis oleneb sellest, mis on see teenus, mida pakutakse, kas inimesed peavad seda ostma või ei pea. Kultuuriteenus ei ole selline, ilma milleta me ei saa oma päeva õhtusse veeretada, erinevalt õhust ja söögist. Mida see veel kaasa toob? See toob kaasa selle, et väikestes piirkondades, kus inimestel on niikuinii suhteliselt vähe raha, kus korraldajaid on vähem, ükskõik millise omandivormiga nad on, ja kui neil jääb ka toetuste osa väiksemaks, siis tegelikult kuivab kokku pakutava valik. See omakorda kaotab kiiremalt või aeglasemalt hulga töökohti. Suuremas keskkonnas, näiteks suuremates linnades, mõjutab see kindlasti ka turismisektorit ja kõike muud, mis on sellega seotud, näiteks transpordisektorit ja toitlustust ning kokkuvõttes toob kaasa niisuguse spetsiifilise sektori või sektorite kokkukuivamise. See on tõenäoliselt selline seletus, millest, ma loodan, oskad sina oma valijale teha lühikese kokkuvõtte, mida temal sellest võita või kaotada on.

Igor Gräzin, palun!

Tallinna Linnavalitsuse üks eripära on lõigata paheliste tegevuste pealt, nad tahavad näiteks sundida SMS‑firmasid delitsa, nagu öeldakse Vene tsoonis, nüüd tahavad nad lõigata Õllesummeri pealt jne. Minu arvates on pahede pealt teenimine kergelt amoraalne. Pole vaja aidata Tallinna alkoholipropagandat, Õllesummereid ja muid selliseid KÕRGkultuuriüritusi, millel kõrge on ainult õllesurve. Ütle, palun, miks see raamatupidamislik trikk, mis välistab sellise õllesummerluse ja Tallinna Linnavalitsuse sellesuunalise tegevuse, sulle vastu hakkab. 18% ja pärast saadakse see raha riigieelarve kontrolli kaudu tagasi. Õllesummer ei saa seda kindlasti!

Kui sinu väide peaks paika ja oleks tõene, siis mina ei saa aru, miks proua Jänes kärbib kultuurile mõeldud toetusi ja investeeringuid. Ta ju teenis selle raha kõrge käibemaksuga! Miks ta seda siis tagasi ei jaga? Miks ta jagab seda kuhugi mujale või miks keegi talt selle raha ära võttis, mõni teine paha minister, et oma valdkonda panna?

Marek Strandberg, palun!

Mind on varemgi huvitanud ja olen seda siin ka küsinud, milline on see mehhanism, mis madalama käibemaksu puhul vähendab ettevõtja huvi teenida suuremat kasumit. Kui on välja kujunenud mingid hinnad, siis maksude muutmine neid hindu väga palju ei kõiguta. Mis piiraks sellise käibemaksu diferentseerimise puhul lihtsat asja – ettevõtja või ürituse korraldaja kasumisoovi?

Pean ütlema, et ma ei saanud su küsimusest päris aru. Me ei räägi ju täna käibemaksu diferentseerimisest. See diferentseerimise jutt on juba lõppenud. Me ei saa täna rääkida sellest, et osal kultuuriteenustel on üks määr ja teistel teine. Kui tohib, äkki sa täpsustad oma küsimust, ma heameelega vastaksin sellele sisuliselt.

Keit Pentus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on sarnane küsimus eelmise küsija küsimusega. Õigupoolest kordan ma seda küsimust, mida ma küsisin rahanduskomisjonis, kui seda eelnõu tutvustati. Pärast hiljutist Riigikohtu otsust on juurde tulnud terve hulk kultuuriüritustele piletite müüjaid, kelle puhul nüüd kehtib 5%‑line maksumäär varasema 18% asemel. On sul andmeid, kui suures määras on pileti hind pärast seda maksumäära alanemist vähenenud? Rahanduskomisjonis sul neid andmeid veel ei olnud, aga kas sa praeguseks oled need andmed saanud? Kui nüüd kehtib 5%‑line määr, siis kui palju on pilet tänu sellele odavnenud?

Ma rääkisin pärast seda komisjoni istungit mõne korraldajaga, sest Eesti Vabariik sellistel teemadel kahjuks statistikat ei koosta. Ma saan viidata nende vastusele. Esmajoones on kehtiv 5%‑line käibemaksumäär suurendanud valikut. Millega see lõpeb näiteks selle aasta lõpuks, on raske öelda. Suure tõenäosusega läheb suur osa nendest korraldajatest pankrotti. Kõigele vaatamata, valik on laienenud, kvaliteet on paranenud, aga tõenäoliselt ei ole seda kriitilist massi inimesi, kes oleksid valmis oma raha kultuuriteenustele kulutama. Praegu mõjutab see n‑ö pakkumise mitmekesisust.

Igor Gräzin, palun!

Me täheldame riigis tendentsi, et madalalaubaline massikultuur, Õllesummer, Tallinna päevituskeskus Solaris jt püüavad ennast serveerida kõrgkultuuri pähe. Selleks et selliste Solariste ja Õllesummerite vohamine ära lõpetada, on kolm varianti: Glavlit, NLKP Keskkomitee propagandaosakond ning kolmandaks riigieelarve ja selle jagamine. Ma vaatan, et see viimane on väga efektiivne ja tõhus vahend, kontrollimaks madalakultuurilise fenomeni vohamist kõrgkultuurilistes soodustustes. Kas sina oled sellele vastu või näed sa veel mingit neljandat võimalust?

Ma vastan heameelega sinu küsimuse osale, mis puudutab loodetavasti järgmisel aastal valmivat kultuurikeskust Solaris. Kui sa pead seda asutust madalalaubalise kultuuri tootjaks, siis on mul väga kahju, et sa pead Berliini Filharmoonikuid või New Yorgi Filharmoonikuid, kes on selle kultuurikeskuse mängukavas esimeste esinejate hulgas, madalalaubalise kultuuri tegijateks. Mul on sinuga raske vaielda. Ma ei jaga seda seisukohta.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Lugupeetud Evelyn Sepp! Ma jätkan seda küsimust, mille esitas teile Margus Lepik. Ka mina olen siia saali tulnud ühest toredast väikelinnast, Võrust, ja olles ka Võrus ise olnud aktiivne kultuuritarbija, väidan teile, et n‑ö massikultuuriüritused ei ole vajanud Võrus pealemaksmist, on seal siis esinenud Meie Mees või kes iganes. Siis on täissaalid ja lauluväljakutäis publikut. Teisalt on just kõrgkultuuri puhul tulnud linnavalitsus tavaliselt appi. Aga minu küsimus on järgmine. Ma usun, et Viini Filharmoonikuid me Valka või Võrru niikuinii ei saa, paraku ei saa me neid ka Tallinnasse. Minu küsimus teile on: mis allikatel põhineb teie seisukoht siin Riigikogu saali ees, et väikelinnade kultuur on välja surnud, suremas ...

Aeg!

... kui käibemaks on üle 5%?

Ma saan aru, et tegemist on tõenäoliselt mõnes mõttes põlvkondade erinevusega. Laululugu, mille pealkirja või mille sõnu ma tsiteerisin, ei ole minu välja mõeldud ja see ei ole ka minu hinnang. Oleks päris kurb, kui see jääks kehtima või hakkaks kehtima kõige jaoks, millest see lugu räägib. Kuna sina ilmselt seda ei ole kuulnud, siis saan ma sinu pahameelest aru. Ega, ütleme, Meie Mehega ei juhtugi mitte midagi, ei 5% puhul ega 18% puhul. Kui igaüks võtab endale nina alla selle väikese jupi sellest n‑ö kõrgkultuurist ja väga väikese koha kontekstis väidab, et aga seda kohalik omavalitsus toetab, siis see võibki olla tõene väide. Kuid millegipärast üle Eesti see enam ei kehti, sest riigieelarves või linnaeelarves on näiteks kümme krooni, kümme ühikut raha selle toetamiseks, aga selle kümne ühiku olemasolu ei ole piisav, et öelda, et ainult selle kümne ühiku jaoks on selles kohas või Eesti riigis n‑ö kõrgkultuuri. See toetamise fakt ise ei ole selekteerimise aluseks. Seda n‑ö kõrgkultuuri, mis vajab toetamist, on Eestis palju-palju rohkem. Tõstes käibemaksumäära kõrgemaks, jääb tegelikult sellest toetust vajavast n‑ö kõrgkultuurist osa toetuseta, lisaks peavad inimesed selle eest rohkem maksma, mis toob tõenäoliselt kaasa olukorra, et neil ei ole raha, mida maksta. Ei ole vaja pead vangutada. Kui asi läheb kallimaks, siis ei suurenda see selle asja tarbimist, see on ju ilmselge.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Tegelikult on üldtuntud tõde ju see, et säärased orkestrid nagu Viini Filharmoonikud jt ei too rõõmu tavainimese õuele, sest piletid maksavad mõni tuhat krooni, ja teada on ka see, et säärased näited on pigem selliseks potjomkinlikuks eesriideks. Need üritused peetakse kohustuslikus korras ära ja siis tehakse, rahvakeeli öeldes, pappi edasi. Minu küsimus on järgmine. Teada on, et kõikides riikides üritavad ärimehed olemasolevate seaduste raames leida selle legaalse väikese pilu, mille kaudu oma asja ajada. Meie siin peame pidevalt täiustama seadusi, et säärased poollegaalsed operatsioonid läbi ei läheks. Kuidas sulle tundub, kas selle sinu ettepaneku raames me suurendame või vähendame selliste n‑ö kaheti mõistetavate pilude arvu?

Ma ei tea, kuidas sellele vastata, et ma ei hakkaks ennast kordama. Kultuuriteoreetikud on kirjutanud sadu või tuhandeid käsitlusi sellest, kui tõsiselt võetav on tänapäeval kultuuri jagamine kõrgkultuuriks ja mittekõrgkultuuriks ehk massikultuuriks. Kust jooksevad need piirid, kas neid on võimalik kuidagi ka legaalselt sättida või ei ole? Lühidalt öeldes on järeldus, et ei ole, ja siis me kaalume n‑ö järgmisi proportsionaalseid vahendeid. Kas me enamikule tahame n‑ö käru keerata, sellepärast et võib-olla tõesti on nende hulgas mõni üritus, mis ei vääriks nii soodsat suhtumist? Soodne – see on suhteline, aga põhimõtteliselt. Või me elame selle üle ja saame aru, et see ei kahjusta meie kultuuripilti, aga me teeme enamikule midagi, mis pigem toetab ja arendab seda valdkonda? See on n‑ö proportsiooni ja kaalumise küsimus. Ma arvan, et isegi siis, kui sellesse ringi satub mõni nähtus, mis ei tee meile rõõmu sellega, et ta eksisteerib, aga me saame aru, et on paratamatu, et ta eksisteerib, ei ole vaja lõigata selle tõttu kõigilt teistelt võimalust ära.

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan, härra juhataja! Aga siiski, Evelyn, mul on teile ettepanek, et tunnistada, et igal põlvkonnal on omad kogemused, omad väärtused, ka minu põlvkonnal. Selles mõttes pole siin mõtet Lausingut teha. See on üks asi. Aga minu küsimus teile on: kui mitme omavalitsuse kultuuripoliitika ja kultuuritoetuste read olete te läbi analüüsinud, et te niimoodi väidate, tuues siin näiteks mingeid kümnekroonilisi?

Proua Ivi Eenmaa! Ma olen alati olnud arvamusel, et teil on pisutki huumorisoont, aga pean ütlema, et te olete selle kaotanud.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen sinuga absoluutselt nõus selles, et püüd määratleda, mis on kõrgkultuur, mis jääb vahepeale ja mis on massikultuur või veel mõne muu nimega kultuur, on praeguses kiiresti muutuvas maailmas pigem hämmastav ja näitab kummalist arusaama demokraatiast. Seda enam, et need, kes täna siin räägivad sellest, et me peaksime toetama ainult väärtkultuuri, veel mõni aasta tagasi siinsamas saalis, kui arutluse all oli raamatute käibemaksustamine 5%‑lise maksumääraga, kaitsesid risti vastupidiseid seisukohti. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et olles aastaid tegelnud käibemaksu soodusmääraga Euroopa tasandil, olen ma oma kolleegidelt saanud selged põhjendused, et see loetelu, mis on siin väga pikk ja mitmekesine, tuleneb sellest, et Euroopas on eri riikides väga erinevad traditsioonid ja väga erinevad prioriteedid. Minu küsimus: kas sa oled veendunud, et Eestile on rahvuskultuuriliselt oluline laada‑ ja lõbustuspargikultuur?

Me lähtusime sellest, et auväärsed juristid, analüüsides selle direktiivi rakendamise mõju või sellest valiku tegemise mõju põhiseaduslikus mõttes, olid kahtleval seisukohal, kas me saame teha siit valiku. Iseenesest, n‑ö riigisiseses kontekstis, loomulikult, me oleme nõus läbi rääkima. Nii mõnigi selles loetelus toodud ürituseliikidest Eestis sisuliselt puudub, see ei ole mingi vaidluse teema või oluline teema. See ei ole selles mõttes meile siin poliitilise vaidluse küsimus, vaid siin on tegemist pigem juristide seletusega, et kas me võtame kõik või me ei võta midagi. See on meie jaoks pigem õiguslik probleem, mitte poliitiline probleem.

Toivo Tootsen.

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin oli väga huvitav diskussioon kõrgkultuuri ja massikultuuri teemal. Kõik need asjad muutuvad elus. Vanal Inglismaal esindas Shakespeare massikultuuri. Ma kujutan ette, et kui selline eelnõu oleks olnud arutusel seal, siis keegi saalist oleks kindlasti ütelnud, et näe, selle eelnõu tagant paistavad Shakespeare'i kõrvad. Kas sa oled sellega nõus?

Eks seda näidet mõnes teises sõnastuses, aga põhimõtteliselt sama mõttega ju tuuakse tihti, et tõenäoliselt nii Bach kui ka Mozart olid oma aja popmuusikud, džäss oli igal juhul midagi, mis oli mõeldud n‑ö põhjakihtidele. Praegu me hindame seda teistmoodi ja jumal tänatud, et me suudame vähemalt mõtestada, kui mitte siin saalis, siis muidu kultuursete inimeste kuluaarides seda, mida kultuuriline mitmekesisus tähendab ja mida selles valdkonnas toob kaasa demokraatia või õigupoolest selle puudumine.

Indrek Saar, palun!

Tänan! Kõigepealt tahan öelda, et ei maksa peljata seda, et iga liikmesriik võib vabalt valida, millist osa sellest loetelust ta kasutab, sest Eesti on kasutanud valitud loetelu juba palju aastaid ja millegi rohkema kui käibemaksu järele finantsinspektsioonid Euroopa Liidus ei valva. Nii et see on selgelt üks prioriteet. Eesti ei ole saanud selles osas ühtegi ettekirjutust. See säte, mis sõltuvalt omandivormist sätestas 10%, oli vastuolus Eesti põhiseadusega. Minu küsimus on see: kas ma sain õigesti aru sinu ütlusest, et seaduseelnõu esitajad võiksid tulevikus kaaluda seda, et sisuliselt laada‑ ja lõbustuspargipiletid ei peaks käima käibemaksusoodustuse alla?

Ma usun küll, et ma võin selle lubaduse siin fraktsiooni nimel anda.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu või samasisulist eelnõu ei tea juba mitmendat korda. Ega siin sisulist arengut ei ole olnud. Kui rahanduskomisjonil on juba natukene piinlik neid arutelusid väga sisuliseks ja põhjalikuks muuta, siis siin suures saalis paistab, et nauditakse täiega väiteid, mis ei pea kuidagi vett. Rahanduskomisjoni ettepanek on esimest lugemist mitte lõpetada ja panna see eelnõu tänasesse päevakorda. See ettepanek leidis 5 poolt‑ ja 4 vastuhäält.
Kõigepealt juhin tähelepanu, et siin on üsna vähe tegemist kultuuriüritustega, see, millest jutt käib, on olemuslikult siiski meelelahutus, kui kasutada täpseid sõnu. Ettekandja rääkis järjekindlalt teemast mööda. Ma pean siin silmas eelnõu esitajat.
Käibemaks on olemuslikult mittediskrimineeriv maks, mida kogutakse käibelt. Euroopa Liidu direktiiv lubab siin mõningaid erandeid, sealhulgas etenduste ja muu sellise puhul. Etenduse mõistet on täpsustatud loeteluga, kuid kokkuvõttes võib öelda, et tegu on hõlmamatu, haldamatu soodustusega, mis saab osaks kõigile kultuuri‑ ja meelelahutusüritustele, juhul kui madaldatud määra rakendatakse. Eestis on praegu, Riigikohtu otsuse järel tegemist mõningase õigussegadusega, kuna selle käibemaksusoodustuse sisuline eesmärk oli toetada väärtkultuuri, aga enamik sellest soodustusest saab praegu osaks meelelahutusele, mille rahaline toetamine riigi poolt ei peaks kuuluma kultuuripoliitika hulka. Lihtsalt öeldes: enamik sellest käibemaksusoodustusest jagatakse huupi ja saab osaks meelelahutusele, sealhulgas siin mainitud Õllesummerile. Kui hinnata käibemaksu alandamise, selle soodustuse mõju hinnale, siis see on loomult ajutine, hiljem jaguneb see turuosaliste vahel. Marek Strandbergi küsimus oli ülimalt põhjendatud, seda ei ole põhjust nimetada arusaamatuks, nagu ettekandja tegi. Ettevõtja varem või hiljem omastab selle soodustuse ja tõstab hinda. Ka Eesti turul on näha, et käibemaksu alanemine Riigikohtu otsuse järel ei alandanud piletihinda.
Käibemaksusoodustus jaguneb definitsiooni järgi käibe alusel. Suur käive on definitsiooni järgi omane massikultuurile, mitte niivõrd väärtkultuurile. Selle tõttu võib öelda, et kultuuri toetamine maksusoodustuse kaudu on üks äärmiselt ebaõnnestunud viis. Käibemaksu kaudu tarbimise soodustamine on maksuekspertide palju tõestatud seisukoha järgi üldse üks ebaefektiivne viis, kuid käibemaksu kaudu kultuuri soodustamine on väga selgelt üks ebaõnnestunumaid viise ka valdkonna järgi.
Noorpoliitik Indrek Saar, kes äsja siit saalist lahkus, kippus rääkima ajaloost, kuidas ja kes käibemaksusoodustuse koha pealt midagi on toetanud, aga ta loomulikult seda ajalugu tegelikult ei tunne. Küll aga kehtib meil tõesti üks kultuurialane soodustus veel, see on raamatute puhul. Kultuuri käibemaksusoodustuse kriitikud tegelikult tookord raamatute käibemaksu kritiseerisid, kuid tuleb möönda, et see soodustus on tunduvalt mõistlikum kui etenduste soodustamine käibemaksu kaudu. Sest, lihtsalt öeldes, loll raamatupoodi ei lähe, aga loll läheb õlut jooma küll ja selle tõttu see raamatute käibemaksu soodustamine on sihipärasem, aga kahtlemata mitte laitmatu. Indreku küsimus osutas selles mõttes ka sellele probleemile, et raamatute hulgas on väga palju kultuurikauget makulatuuri.
Lühidalt kokku võttes: käibemaksusoodustus on raha huupi jaotamine, lootuses, et see tabab ka väärtkultuuri, mida kultuuripoliitika soovib toetada, kuid mõistlikum viis on kaheldamatult koguda eri kaupadelt, olgu tegemist leiva või tsirkusega, ühtlast maksu (sedaviisi koguda on administratiivselt lihtsam) ning  jagada siis riigieelarvest soodustusi sinna, kus sotsiaal‑ või kultuuripoliitika seda õigeks peab. Rahanduskomisjon jõudis järjekordselt sellele järeldusele. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Pärast selle aasta eelarve menetlust ja eriti pärast lisaeelarve menetlust tundub mulle, et vähemalt Reformierakond ei peaks enam Eesti majanduse n‑ö käivitumise ja mootorite teemal pikka aega üldse sõna võtma, sest teil lihtsalt ei ole suurt midagi öelda või vähemalt ei pea teie väited enam väga pikka aega paika. Mõnes mõttes on kahju, et te ei ole nende aastate jooksul toimunud vaidlusest suurt midagi õppinud, aga ma siiski küsin sellist asja: kas sinu definitsiooni järgi, kui sa selle kuidagi legaalselt suudaksid sõnastada, väärtkultuur ei peaks inimeste meelt lahutama?

Aitäh! Ma ei laskuks erakondlikule pinnale, ma esindan siin rahanduskomisjoni. Te võite alati pakkuda mõne ideekese majanduse teemal ja püüda jätta muljet, et te sellest valdkonnast üht-teist jagate. Kuid mida te selle küsimusega silmas pidasite? "Meelelahutus" ja "meelt lahutama" on küll sarnased väljendid, kuid kõnesoleval juhul rääkisin ma sõnapaarist "meelelahutus ja väärtkultuur", eristades neid sedapidi. Sõnade kasutamine sõnapaarina annab sõnadele konteksti ja kontekstivabalt on mis tahes tuletis eksitav.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea komisjoni esindaja! Kas teil oli komisjonis juttu ja kas seaduseelnõu algataja tõi välja numbrid, kui palju selle seaduse vastuvõtmine jätaks riigil raha saamata? Mis on need numbrid?

Teda eelnõu see pool ei köitnud, aga me oleme praegu olukorras, kus sellise soodustuse kehtimine kohtuotsuse tagajärjel tingib aastas umbes – hinnangud on erinevad – paarisaja miljoni krooni väljavoolu riigieelarvest. Rõhuvas enamikus on see väljavool meelelahutuse suunas. Meelelahutus on siin kontekstis vastandina väärtkultuurile, ütlen veel kord.

Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Kuigi see piletite käibemaksu alandamine jätaks riigieelarvesse otseselt 20–30 miljoni kroonise ja kindlasti mitte paarisaja miljoni kroonise augu, nagu sa püüdsid väita, ja samas see kindlasti elavdaks ettevõtlust erineval viisil, mis on lähedalt seotud selliste teenuste pakkumisega, on minu küsimus sulle siiski veel kord see: palun defineeri legaalselt väärtkultuur ja see, mis ei ole väärtkultuur.

Väärtkultuuri peab defineerima riik kultuuripoliitika kaudu. See maksusoodustus kukub täielikult välja kultuuripoliitika raamidest ja läheb sellega sisuliselt vastuollu, kuna kultuuri toetamise võimalused selle eelnõu tagajärjel halvenevad. Eelarve kadu on väga suur. See kadu on mõneti kultuuri vastandi suunas. Teiseks puudutasite te ettevõtluse toetamise küsimust. Käibemaksu kaudu ettevõtluse toetamine nagu ka tarbimise toetamine käibemaksu kaudu on kindlasti vale meetod. Ettevõtete toetamine peab olema mittediskrimineeriv, kui rääkida ettevõtluspoliitikast. See tähendab, et eri ettevõtlusvaldkondi tuleb käsitleda võrdselt. Ei ole loogilist seletust, miks näiteks ei kohelda õmblustööstust ja leivatööstust sel moel, nagu teie soovite kohelda õllemüüki ja laulmist selle ümber.

Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kas komisjonis oli arutlusel see, millest oli tegelikult tingitud eelnõu algatajate soov just nimelt niisugune seadusmuudatus sisse viia? Millest see põhjustatud võis olla? Kas komisjon sai sellest aru?

Sellest on natukene piinlik rääkida, aga siin saalis on sellele vihjatud ja eks me kõik ole inimesed ja näeme seda. Minge Tallinna kesklinna, Sakala tänavale. Vaadake, mida seal lõhuti ja mida seal ehitatakse, ja mõelge, mis raha eest, mis on see ettevõtlus, mida seal toetatakse, ja kuidas see võiks olla seotud käibemaksuga, kuidas inimeste isiklikud sidemed, kuidas inimeste parteilised huvid, sponsorite huvid võiksid selle eelnõuga haakuda. See on fantaasia küsimus, kus on see piir. Ma arvan, et kuskil jääb see ka fantaasiast välja, kuskil on faktid, mida me peame siin kahjuks kurvalt tunnistama.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas teile tõepoolest tundub, et ainult selle eelnõu puhul löövad kuidagi välja isiklikud sidemed, et kõik muud eelnõud ei ole sellest vaimust mitte sugugi kantud?

Aitäh! Ma ei saa seda kuidagi väita, aga mida rohkem on tegu erandliku käsitlusega, mida rohkem on tegu ebaloogiliselt erandliku käsitlusega, seda rohkem tuleb ette heita grupihuve. Siin ei ole midagi parata. Kui autor oleks tulnud välja ettepanekuga kehtestada käibemaksumääraks 18% asemel 5%, siis võiks öelda, et on tegemist mingisuguse sotsiaal‑ või majanduspoliitilise mõttega, mida saaks debateerida täiesti neutraalselt. Kuid kui tegu on selgelt diskrimineeriva, erandit toetava sammuga ja sinna lisandub isiklik ja erakondlik kontekst, siis on meil põhjust seda tunnistada.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Igor Gräzini!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid koalitsioonist ja opositsioonist! Kahte jutuajamise teemat meil täna välja ei tule. Ma oleksin tahtnud rääkida rahast, aga kuna eelnõu esitajat raha ei huvita, siis rahast ma rääkida ei saa. Kuna ei saa rääkida ka mingitest juriidilistest definitsioonidest (ma eile nimetasin, et õigusteadus on täppisteadus), siin neid alles küsitakse, siis ei saa ka täpselt rääkida. Mis mulle siis alles jääb? Mulle jäävad alles muinasjutt, võrdlused, metafoorid. Hakkame siis peale muinasjuttude ja metafooridega, enne kui Evelyn Sepp lahkub ka kuuldepiirkonnast, vaatepiirkonnast ta juba kadus.
Niisiis, esitame küsimuse, mida me oleme siin kaua aega arutanud. Miks kaks väga parempoolset aristokraatlikku konservatiivi Arturo Toscanini ja Herbert von Karajan toetasid marksistlikke parteisid (eeskätt austromarksiste)? Herbert von Karajan jälgis Bernsteini õpetust, Kautskyt. Miks? Vastus on väga lihtne. Herbert von Karajan on öelnud, et sotsialistlikud valitsused on ainsad, kes on võimelised orkestrile frakid selga ja pasunad kätte ostma, sest sümfooniaorkester on oma olemuselt rahalises mõttes ebatasuvat muusikat mängiv orkester. Esiteks eeldab see kõrgkultuuri selles mõttes, et ta on orienteeritud intelligentsetele inimestele, erinevalt Õllesummerist, ja ta nõuab mingisugust ettevalmistust. Definitsiooni järgi moodustavad niisugused inimesed vähemuse. Ma olen härra Tootseniga täiesti nõus. Shakespeare'i‑laadne ettevõtmine ülekantuna tänasesse päeva oleks kindlasti kuulunud massikultuuri mitte ainult oma taseme ja eesmärgi, vaid ka massilise alkoholi elik ale'i tarbimise tõttu, mille kanguskraad on teatavasti 11. See viitab veel kord sellele, et kõrg‑ ja tavakultuuri mõisted aja jooksul tõepoolest muutuvad.
Ma võtsin ehmatavalt teadmiseks Berliini Filharmoonikute saabumise Rebase keskusesse. Vaadake, ma kardan, et see asi niimoodi lähebki, Berliini Filharmoonikud tulevad kontserdikeskusesse ja nad ei tea, et nende ülesanne on avada see maja. Siin juba vihjati, et vanemad inimesed olgu vait, kui noored räägivad, aga ma loodan, et minu silmad seda ei näe, kuidas potentsiaalne kultuurikeskus on täis kasiinosid, lõbumaju, igasuguseid läbusid ja muid asju, lotokeskusi, narkodiilerite lette, milleks teda praegu ju tegelikult ehitataksegi. Eesti mõistes kultuurikeskus on kino Sõpruse narkodiilerid, kasiinod ja mis veel! Ma ei kahtle, et Berliini Filharmoonikud teist korda enam ei tule. Ma arvan, et massikultuuri piiri pealne koht on Spivakovi orkester, kus on tõepoolest meelelahutuslik element olemas, aga Spivakov küll ei tule. Või kui talle peaks Tallinnast kutse tulema, ma arvan, et selle asja saab ära korraldada, et ta vähemalt sinna majja ei tuleks. Vaadake, kogu probleem taandub tegelikult väga lihtsale asjale. Miks ma sellest räägin? Saage aru, kõrgkultuur ei saa tulla asutusse nimega Solaris! See näitab kultuuritaset! Muide, minu esimene reaktsioon oli üldse, et see avatakse Tarkovski mälestuseks ja et see on üldse filmikeskus, Tarkovski-nimeline Solaris. Ei ole!
Niisiis, on olemas üks väga lihtne ja konkreetne vahe kõrg‑ ja massikultuuri (või kesk‑ ja väga kesk‑, nagu siin öeldakse), kultuursete ja ebakultuursete inimeste vahel ja see on see. On olemas kunst, mis toob raha sisse, ja sageli ei pruugi see olla kõrgkunst, see on lihtsalt kunst. Muide, ansambel The Beatles ei saanud Briti kultuuriasutustelt mitte sentigi. Ainus, kes natuke raha sai (Mark parandab mind, sellepärast, et talt võeti see raha pärast käest ära), oli Woody Allen. "Annie Halli" eest sai ta Oscari ja selle järgmise jaoks antud mingi raha andis ta akadeemiale tagasi. Aga see on ainus juhtum, kus n-ö massikultuur on tõepoolest raha saanud. Niisiis, väga lihtne vahe: orkester, keda me peame väärtuslikuks, aga keda keegi ei kuula või kuulavad vähesed intelligentsed inimesed – see on kõrgkultuur. Kui miski asi on juba massiline, siis on ta definitsiooni järgi äriettevõte, mis toob kasumit jne, täpselt sama palju nagu karussell, minu poolest valeturaka mängimine jne. Kui selle eest võetakse raha ja suurt raha ja teenitakse kasumit, siis on see samasugune äri kui mis tahes teine. Nüüd ongi see koht: ärist võetakse raha käibemaksuna ära, see tuleb riigi kätte, pärast tuleb see eelarvesse, läheb valitsusse ja siis tuleb mängu üks väga oluline mees või naine, kelle nimi on kultuuriminister, ja teine, kelle nimi on haridusminister, kes kannavad vastutust selle eest, mis Eesti kultuurist edasi saab, nii nagu see on põhiseadusesse kirja pandud. Kui me hakkame Riigikogu hääletamise teel otsustama selle üle, kas Mahleri III või Mahleri VI, mis on tegelikult V, nagu te mäletate, on parem, no siis on ikka midagi väga valesti!
On välja pakutud rahaliselt lihtne variant – 18%. Raha tuleb õigesse kohta, Kultuuriministeerium vaatab peale, kusjuures Kultuuriministeerium ei langeta kunagi ühtegi otsust ilma kultuuriüldsusega rääkimata. Isegi Keskerakonna kultuuriministril süda valutas, kui ta saatis buldooserid Sakala keskuse peale, sest ta oli kõigele vaatamata KULTUURIminister. Ma arvan, et selliste erandite, praegu eksisteerivate erandite tegemine on täiesti põhjendamatu. Üks – kaheksateist. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori! Härra Gräzin!!! Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt lubage mul alustada teemavälise märkusega. Ma usun, et eelnõu ettevalmistajate poolt siia kõnepulti eelnõu kaitsma tulev inimene võib olla nutikam või vähem nutikam. Aga ma tahan öelda, et ta ei tohiks kindlasti olla tige. See on minu siiras märkus eelnõu algatajate poolt siia saadetud ettekandja kohta. Ma ei mäletagi, et ma oleksin sellist tigedust siin näinud.
Teiseks, võib-olla on tore, et jutt läks raamatute peale. Räägime siis algusest. Raamatute käibemaksuga tegeles Riigikogu VIII koosseis ja praegune 5%-line käibemaks on selle koosseisu otsus. Sellesse rahanduskomisjoni kuulus ka Eiki Nestor, kes võttis selle raamatute käibemaksu teema siin üles. Sellel eelnõul ja tänasel debatil on huvitaval kombel kaks sarnasust, siin on kaks asja, mida võib võrrelda. Tookord rääkis raamatute sooduskäibemaksumäära esitamise eelnõu seletuskiri sellest, et eelnõu algatajate selge soov oli anda riiklikku tuge raamatute väljaandmisele Eestis. See oli kogu eelnõu mõte. Viimane lause kõlas nii, et kõige muu kõrval võib see raamatute hinda alla viia. Täna seletatakse meile siin vastupidist, et seda loomulikult ei juhtu ja tegemist on tõesti valikuga, mismoodi riigis abi osutada. Analoogia on ka teises mõttes. Ka siis oli neid, kes ei pidanud sellist abi vajalikuks. Me vaidlesime pikalt selle üle, kuidas defineerida sellist mõistet nagu raamat. VIII koosseisu ajal oli siin väga tubli ametnik Raimond Kala, kes nüüd on pensionil, ja palavad tervitused talle. Raimond Kalaga koos me sõnastasime mõistet "raamat". Kõik kartsid, et järsku läheb sinna alla ka piltpostkaart. Selle vältimiseks sai raamat nii defineeritud, et selles definitsioonis oli kaks või kolm rida. Kui te avate praeguse käibemaksuseaduse, siis leiate sealt sõna "raamat" ilma nende lisandusteta. Teisisõnu: nende aegade jooksul on see sooduskäibemaksu objekt saanud kõigile iseenesest selgeks, nii neile, kes maksavad makse, kui ka neile, kes korjavad makse.
Nüüd, pärast seda Riigikohtu otsust peaks tegelikult vaidlema teema üle, mis on etendus. Teisisõnu: see, et riik teeb oma seadusega vahet, milliseid etendusi on ta nõus madalama käibemaksumääraga doteerima või millistele riigiabi andma ja millistele mitte, on täiesti normaalne nähtus. Kui nüüd väidetakse, et sõna "etendus" ei saa defineerida, ilma et me põhiseadust riivaks, siis on see puhas bluff ja demagoogia. Küsimus on selles, kas me tahame seda teha või ei taha. Ilmselt ka etenduse puhul on nii, et kui ükskord ära defineeritakse, millist etendust on riik nõus doteerima, millist mitte, siis see aja jooksul saab kõigile selgeks, nii neile, kes maksavad makse, kui ka neile, kes ei maksa.
Küll aga vaidleksin kolleeg Gräziniga. Mina siiski usun, et selline riiklik tugi, ilma et me teeksime vahet, näiteks nagu raamatute puhul, kes selle raamatu kirjutanud on, on ka etenduste puhul kohane. Hoolimata austusest kõigi kultuuriministrite vastu, mis iganes erakonnast nad ka ei oleks ja kui hästi nad kultuuriüldsusega koostööd ei teeks, vaadates, kuidas ka praegu riigi raha jagatakse, ei ole mul kindlat veendumust, et seda ei saaks teha veelgi paremini. Teisisõnu: pigem öeldagi, et kui suudetakse etendusi läbi viia ilma summerdamiseta ja muu läbuta, siis see väärib riiklikku tuge. See oleks mõistlik ja õige. Aga mis puudutab kontserdipiletite hindu, nõudmist ja pakkumist ja kõiki neid, kes eelmisel aastal uskusid, et 20%-line kasv jätkub, ja neid artiste, kes sellel suvel, kas või juunikuus esinevad ja kellele tuleb esinemisest kindlasti aasta ette teatada, siis sealt on tulnud ka hind. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma saan aru, et suur osa teist hakkab jälle taskus rusikat pingutama, võib-olla just selles saali pooles, et näe, moosekant ronis pulti. Aga tundub, et see piletite käibemaksu teema on üks teema, mis on tõepoolest, vähemalt minu siinoleku ajal, hoidnud meeli erksana ja tekitanud elavat diskussiooni.
Vaadake, kallid kolleegid, me peaksime kõigepealt proovima endale üleüldse selgeks mõelda, mis asi see käibemaks on. Käibemaks on ju teatavasti selline maks, mida makstakse käibelt ja makstakse käibelt ainult sel juhul, kui sa ei saa seda tasaarveldada ehk ostad sisse rohkem, kui välja müüd, või vastupidi. Seetõttu ma arvan, et meil tasuks otsa vaadata kõikide ettevõtjate majandusnäitajatele ja küsida iseendalt, kui palju praegu erinevad kultuuriteenust osutavad ettevõtjad üleüldse seda käibemaksu riigieelarvesse maksavad. Ettevõtluse põhiolemus ju teatavasti selles seisnebki, ettevõtjad võitlevad kahe asja nimel: võitlevad maksude optimeerimise nimel ja võitlevad kasumi saamise nimel. Seetõttu ma arvan, et selle probleemi käsitlemine ettevõtja seisukohast ei olegi lõpuni õige. Suurt keskust (siin täna läks jutt ikkagi ju suhteliselt isiklikuks) ehitav ettevõtja, ma arvan, targalt käitudes ei pea tühjagi käibemaksu maksma, sellel lihtsal põhjusel, et ta saab selle tasaarveldada. Minu meelest seda ettevõtluse poolt sellesse teemasse sisse tuua seetõttu ei olegi võib-olla kõige õigem ja hakata otsima siit ühe või teise erakonna seotust persoonidega, ma arvan, ei ole tegelikult meie ülesanne. Meie ülesanne oleks ikkagi pigem mõelda selle peale, tõepoolest, mis asi see kultuur on. Mina isiklikult ka kindlasti toetan neid erisusi, mis eristavad massikultuuri süvakultuurist. Sellepärast, et minu poolt kunagi veetud rahvakollektiiv ei vajanud küll ei käibemaksusoodustust ega mitte mingisugust abi, sellel lihtsal põhjusel, et me oskasime ka ise raha teenida.
Eile õhtul oli mul hea võimalus käia Saku Suurhallis kuulamas Bob Dylanit. Mina ei tea, milles oli põhjus, aga seal saalis oli silmaga vaadates (olen selle majaga elus hästi lähedalt seotud olnud), ma arvan, hinnanguliselt 2500 inimest, aga mitte mingil juhul rohkem. See saal oli tühi. Pilet maksis minu jaoks, kes ma olen Saku Suurhalli üks loožiomanikest, 690 krooni. Valetan, 590 krooni! Kas seda oli Bob Dylani eest vähe või palju, ei ole mina selle asja otsustaja. Aga natuke pani mõtlema küll, et miks seda inimest, kes on maailmakultuuri jätnud nii palju, oli vaatamas heal juhul ainult 2500 inimest. Kas põhjus on selles, et see kõik on meie jaoks liiga kallis? Kas põhjus on selles, et need saalid, mis meil on, on kõik liiga väikesed, kaasa arvatud see uus valmiv solaariumikeskus, vabandust, Solarise keskus?
Seetõttu olen ma üsna veendunud, et meil tasuks mõelda, kas me saame midagi ära teha selle nimel, et meie lugupeetud kodanik, keda meie siin esindame, saaks oma kultuuriselektsiooni teha oma sisemise vaba tahte alusel, aga, mis kõige olulisem, et tal selle kultuuri jaoks oleks taskus ka raha. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Jürgen Ligi puudutas siin esinedes olulist teemat, sama, mida me arutasime eile: kas Riigikogu asi on tekitada eriõigusi või tekitada kõigi jaoks üheselt mõistetavat ja arusaadavat õiguskeskkonda? Ma olen seda meelt, et viimast. Riigikogu asi ei ole tekitada mis tahes eriõigusi. On põhjust üritada toimida sellisel moel, et kehtiv õigus, olgu siis majanduses või mis iganes muus valdkonnas, oleks üheselt mõistetav ja lihtsalt toimiv. Too eilne näide, meenutan, puudutas üht lihtsat asjaolu: ühele ettevõttele anti eriõigus. Jutt on ühest põlevkivi kasutavast ettevõttest, kellele tagasihoidlikult kingiti igaks aastaks Riigikogu poolt, vähemalt plaanina, mitusada miljonit krooni kasumit. Tõsi, Jürgen Ligi sel teemal ei hääletanud, samas ei kuulnud ma eile ka kriitikat selles suunas, et nende erakond sellist eriõigust tekitades (nende erakond oli valdav hääletaja selles küsimuses) oleks kuidagi piinlikult käitunud. Nüüd, kui laiemalt võtta, siis nii see ju ongi, et kui ettevõttele või ettevõtetele tekitada mingeid maksuerisusi, soodustusi, mida iganes, on aja küsimus, millal hinnatasemed ühtlustuvad. See majanduslik tõdemus on täiesti olemas. Eestis ei maksa praegu, vaatamata väikesele käibemaksule, raamatud oluliselt vähem kui Saksamaal või Soomes. Ma usun, et te olete kõik sedasama asja märganud. Pigem vastupidi, mõned raamatud on Eestis koguni kallimad kui meie lähiriikides, vaatamata soodsale käibemaksu suhtele. Turuloogika ei ole nii lihtsalt maksudega reguleeritav. See, millised on hinnad, sõltub ikkagi ennekõike konkurentsitingimustest, rahva jõukusest, liikumisvabadusest ja võib-olla alles siis maksudest. Põhjendusele, et inimesed peaksid saama kõrgkultuurist osa ja seetõttu peaks olema selle tegevuse käibemaks madal, võib ju vastu öelda niimoodi, et kui inimesed hoolivad kultuurist, siis peaksid nad samavõrra hoolima ka riigist, et riik oleks tugevam, ja nad peaksid toetama seda riiki kõrgemate maksudega või mis iganes.
Aga ühte ma tahan öelda: väga raske on olla sellistes oludes kellegi poolt, kui selline mõõdukas poliitiline skisofreenia võnkleb ühepäevase perioodiga, kui eile loodi erisusi ja täna neid kritiseeritakse. Uskuge, sellised asjad, selline ebaterviklikkus ja kooskõla puudumine ei tekita olukorda, kus ühele või teisele suuremale plaanile õnnestub poolehoidjaid leida. Aitäh!

Tänan! Kas see on vastusõnavõtt? Palun, Jürgen Ligi, sõnavõtt kohalt!

Aitäh! Kuna minu nime mainiti, siis juhin Mareki tähelepanu sellele, et kaevandusluba on olemuslikult eriõigus ja seda tulebki anda personaalselt. Eilse hääletamise küsimus on pikema diskussiooni teema. Kuid eile ei arutanud me ühegi konkreetse firma kaevandusõigust, vaid ainult üldist kaevanduse mahtu ja seni tehtud sammude mõju sellele. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ega vastusõnavõtte ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 224 esimene lugemine katkestada ja eelnõu tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 224 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 42 ja vastu 26 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu 224 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Neljanda päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud. Austatud Riigikogu! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös fraktsioonides ja komisjonides!

Istungi lõpp kell 11.45.