Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 15. töönädala kolmapäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Austatud esimees! Head kolleegid! Me soovime veidi täiendada planeerimisseadust. Nimelt on praegu päris suur probleem see, et detailplaneeringute puhul ei saa inimesed üldse teadagi, et detailplaneering on algatatud. Toon markantse näite Pärnu-lähedasest männikust, mida algselt elamumaa planeering ei puudutanud. Siis aga algatati aadressil Männimetsa tee 25 planeering, millest keegi midagi ei teadnud, ja nii ta läbi läkski. Meie ettepanek on, et detailplaneeringute puhul on tellija kohustatud paigaldama loodusesse seal, kuhu see planeering reaalselt tuleb, infotahvli kontaktandmetega ja planeeringu sisuga. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Tahan kolleegide nimel üle anda põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on kaotada sellest seadusest sätted, mis kehtestavad õppekirjanduse, s.o õpikute ja töövihikute sisu ametkondliku kontrolli.
Seadusmuudatus annab koolis kasutatavate õpikute valiku, st õpikute kvaliteedi ja riiklikule õppekavale vastavuse kontrolli õiguse õpetajale. Nõuded õpikutele, töövihikutele, tööraamatutele ja muule õppekirjandusele kehtestab sellisel juhul haridus- ja teadusminister oma määrusega. Praegu on õpiku tootmise protsessis põhjendamatult suur osa õpiku kontrolliga seotud pikaajalisel puhthalduslikul menetlusel. Seaduse muutmise eelnõu sisu on vähendada riigi halduskulusid valdkonnas, mille reguleerimine tegelikult ei vaja riigi sekkumist ja kus veel mõni aasta tagasi riigi sekkumist ka ei olnud. Eelnõu algatasid Kreitzberg, Mikser, Gräzin, Soosaar, Vahtre ja Strandberg.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kui need vastavad meie töö- ja kodukorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Annan edasi järgmised teated. Riigikogu juhatus on menetlusse võtnud järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: esiteks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse üleeile algatatud Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; neljandaks, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse § 91 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Nüüd palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 62 rahvasaadikut, puudub 39.

Lugupeetud kolleegid! Läheme tänase päevakorra juurde. Selle esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame  lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti kultuurikomisjoni esimehe! Kolleeg Peeter Kreitzberg, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Eelnõu 232 esimene lugemine toimus 23. aprillil. Muudatusettepanekuid esitasid eelnõu kohta kaks fraktsiooni: Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Eesti Keskerakonna fraktsioon. Komisjon käsitles eelnõu kahel istungil: 6. mail ja 12. mail. Aruteludes osalesid kultuuriminister Laine Jänes ning Kultuuriministeeriumi õigusosakonna juhataja Liina Urboja.
Kui esimese lugemise eel ja ajal oli komisjoni arvates veel võimalik huvihariduseks ja huvitegevuseks kavandatava summa kirjutamine eelnõusse, siis muutunud majandussituatsioonis see enam nii ei ole. Samas peab komisjon seaduse vastuvõtmist siiski oluliseks, et 2009. aasta riigieelarvest oleks huviharidusele ja huvitegevusele üldse võimalik toetust taotleda.
Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekute nr 2 ja nr 5 järgi oleks nii noorsootöö seadust kui ka huvikooli seadust täiendatud sättega, mille kohaselt riigieelarvesse laekuvast alkoholi‑ ja tubakaaktsiisist oleks 3% eraldatud Haridus‑ ja Teadusministeeriumile huvihariduse ja huvitegevuse toetuseks. Sisuliselt ei arvestanud komisjon seda ettepanekut ülalpool nimetatud põhjusel, vormiliselt aga seetõttu, et ettepanek on pigem alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse ese. Nimetatud seaduse § 29 lõige 2 ütleb näiteks, et riigieelarvesse laekunud alkoholi- ja tubakaaktsiisist kantakse 3,5% üle Eesti Kultuurkapitalile, sealhulgas 0,5% kehakultuuri ja spordi sihtkapitalile. Eesti Kultuurkapitali seadus omakorda sätestab vaid, et kultuurkapitali vara moodustub laekumistest vastavalt alkoholiaktsiisi seadusele ja tubakaaktsiisi seadusele ning hasartmängumaksu seadusele.
Isamaa ja Res Publica Liidu muudatusettepanekut nr 3 ei arvestatud samuti sellepärast, et praeguses olukorras on 2009. aastaks raske prognoosida selle summa suurust, mida on võimalik huvihariduseks ja huvitegevuseks eraldada. Seetõttu ei arvestatud ka sama fraktsiooni ettepanekut nr 4, mis oleks jätnud ära vajaduse saada teada tegelik õppurite arv, et paindlikumalt toetust planeerida.
Komisjon ei nõustunud ettepanekutega nr 1, 6 ja 7, mis nägid ette jätta huvikooli seaduse muutmine eelnõust üldse välja, asendades senise § 2, mis muutis huvikooli seadust, seaduse jõustamise paragrahviga ning jättes välja § 3, milles on kirjas seaduse jõustumise erisused. See tähendab, et tavalises korras jõustuvad noorsootöö seaduses huvihariduse ja huvitegevuse mõisted, samuti huvihariduse ja huvitegevuse riigieelarvest toetamise, rakendamise ning huvikooli seaduse muudatused. Huvihariduse ja huvitegevuse toetamine riigieelarvest aga jõustub 2009. aasta 1. jaanuarist, mis annab võimaluse selleks eeltööd teha.
Tekkis päris huvitav diskussioon kultuuriministriga selle üle, kas me üldse peaksime kiirustama seaduseelnõu seadusena vastuvõtmisega, kuna ta ei sisalda endas rahalist katet. Kultuuriminister arvas, et selle seaduse peaks suhteliselt kiiresti vastu võtma, sest siis on lootust, et see ülitähtis valdkond saaks ka riigieelarvest rahastatud. On vähe tõenäoline, et rahastamise alla hakkavad kuuluma tegevused ja ettevõtmised, millel ei ole seaduslikku katet.
Niimoodi kultuurikomisjon ka otsustas: eelnõu teine lugemine tuleks lõpetada ja eelnõu suunata kolmandale lugemisele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kui me võtame selle seaduse sellel kujul vastu, siis tekib olukord, et tänapäevane rahastamismudel, mis on suunatud institutsionaalselt, asendatakse pearahamudeliga, aga rakendamine on 1. septembrist 2009. Siis 2008/09. õppeaastal praktiliselt ei ole kohustust rahastada. Kuidas te seda situatsiooni hindate?

See situatsioon võiks kindlasti olla parem, nii nagu kõigis teistes valdkondades. Aga nagu me kõik väga hästi aru saame, meie rahalised võimalused on oluliselt vähenenud võrreldes sellega, mida me alles pool aastat või aasta tagasi ette nägime. Samas ei kahtle ma, et võimaluste avanedes tehakse kõik selleks, et rahastada nii huvikoole kui ka huviharidust väljaspool huvikoole.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea ettekandja! Rahast oli siin juba juttu ja te ka oma ülevaates sellest, mis komisjonis arutelul oli, rääkisite, et küsimus oli just selles, kas kirjutatakse siia sisse mingi number, kui palju toetatakse, või mitte. Minu küsimus puudutab seda, kas lugemiste vahel komisjoni aruteludel vähemalt täpsustus see, millised võimalused on Kultuuriministeeriumil järgmisel aastal nende toetuste maksmisel või määramisel.

Võiks ütelda, et need võimalused on iga päevaga üha enam täpsustunud. Kui võtta viimane kultuurikomisjoni koosolek, siis minister oli seisukohal, et tema on valmis tegema kõik selleks, et alustada 2009. aasta 1. septembril, st et ikkagi üht osa õppeaastast rahastada. Ta arvas, et võiks olla võimalik 60 miljonit krooni selleks ajaks riigieelarvest eraldada. Ma ei välista, et tänaseks on ta mõtted veidi muutunud, sest situatsioon muutub ja täpsustub iga päevaga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Peeter Kreitzberg! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Lauri Vahtre, koha pealt! Kaks minutit.

Vabandage, ma vajutasin vale nuppu!

Palun, Lauri Vahtre!

Austatud kolleegid! IRL on alati toetanud seda lähenemist, et haridust tuleb mõista laiemalt, kui seda on kooliharidus, ja pidada ka huviharidust selle osaks, ning kui haridus tervikuna on riigi hoole ja toetuse all, siis peaks seda olema ka huviharidus. Muuseas, kõigile on ju teada tõsiasi see, et just huviharidus on see koht, kus praegu kõige selgemalt kätte tulevad sotsiaalsed vahed, st vahed võimalustes, kus avaldub või võib avalduda ebavõrdsus, mis ei ole tarviline. Seetõttu on üldine suhtumine meil alati olnud soe ja pooldav.
Selle eelnõuga seoses, nii nagu ta on, on kaks probleemi, mis meile muret teevad.
Esiteks pole päris selge, kuidas ikkagi tagada, et see toetus läheks tõesti lapsele, st lapsevanemale, ja kergendaks lapsevanema koormat ringis või huvikoolis osalemise eest maksmisel, mitte ei läheks planeerimata lisarahana huvikoolidele, ringidele või koguni kohalikule omavalitsusele, jättes ringides osalemise tasud ikka sama kõrgeks. Seda ei ole ju mõeldud.
Teine, tõsisem ja samas proosalisem probleem on muidugi see, et me oleme kõik tähele pannud, et riigi sissetulekud on kokku kuivamas ja igasuguste kohustuste võtmisega tuleb olla ettevaatlik. Isegi kui see raha meil praegu oleks, siis kummitab meid hoopis suurem probleem. Nimelt see, et riigi poolt seadusega võetud kohustuste hulk on jõudmas kriitilise piirini. Natuke liialdatult öeldes: me hakkame jõudma olukorda, kus meie võlaprotsendid hakkavad ületama meie sissetulekut. Me ei tohi ennast aina uute kohustuste võtmisega selles mõttes ummikusse mängida. Tõsi, praeguses eelnõus ei olegi riigi kohustuse määra sätestatud, vaid on öeldud, et riik toetab, aga kui paljuga, seda ta alles otsustab vastavalt oma võimalustele. Aga ka see on halb lahendus. See tähendab, et me pakume inimestele praegu kilekotitäie sooja õhku, näitamata täpselt, mis see ikkagi väärt on. Riik võib toetada ka ühe krooniga lapse kohta, mis oleks narritamine, aga samas oleks kõik juriidiliselt korras, seadus oleks täidetud. Sellist tühja lubadust anda ei ole meie arvates hea.
Eelnevat kokku võttes on mul Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel au anda üle ettepanek eelnõu lugemine katkestada. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Lauri Vahtre! Palun, kolleeg Lauri Luik!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Reformierakond peab endiselt väga oluliseks huvihariduse arendamist. Meie arvates on väga tähtis see, et lapsed, kes praegu ei saa osaleda huvihariduses, näiteks nende vanemate kehva rahalise seisu tõttu, saaksid seal tulevikus osalema hakata. Meie jaoks on oluline, et huvihariduses osalemise aktiivsus kasvaks. Kui me vaatame, et ligi pooled lastest vanuses 6–11 huvihariduses ei osale, siis teeb see pehmelt öeldes nukraks. Reformierakonna jaoks on oluline ka see, et huvihariduse kvaliteet rahastamise suurendamise näol paraneks.
Ma arvan, et tegelikult ei ole siin saalis täna ühtegi parteid, kes nende eespool loetletud heade asjade vastu oleks. Küll aga peame praeguses seisus, kus majanduse areng ei ole olnud nii optimistlik, kui me oleme prognoosinud, tegema teatavaid korrektiive. Kuna valitsusliiduerakondade vahel on saavutatud teatav kokkulepe teha väikene muudatus selle seaduse rakendamise tähtajaga seoses ehk üritada käivitada see siiski aastast 2010, siis on ka Reformierakonna fraktsioon, väga raske südamega küll, aga siiski nõus hetkel teise lugemise katkestama. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Luik! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.  Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.
Eelnõu kohta on seitse muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Teise ettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Kolmanda ettepaneku on esitanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas kolmandat muudatusettepanekut?

Jah.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 29, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Hästi. Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 28, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Viies muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Kuues muudatusettepanek on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Seitsmes muudatusettepanek on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Aga kuna on tulnud ettepanek seaduseelnõu teine lugemine katkestada ... Palun, kolleeg Keit Pentus!

Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg. Me jätkame kell 14.36.
V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Reformierakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on läbi. Me võime minna hääletuse juurde.
Panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku katkestada eelnõu 232 teine lugemine. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu 232 teine lugemine on katkestatud. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 4. juuni s.a kell 18.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kutseseaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon töötas pärast kutseseaduse esimest lugemist oma kahel koosolekul selle eelnõuga edasi, nimelt 5. mail ja 13. mail. Päris täpseks tähtajaks, mis oli antud muudatusettepanekute esitamiseks, ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud, küll aga laekus väikese hilinemisega üks ettepanek Keskerakonna fraktsioonilt. Sellest võis jääda komisjonile niisugune mulje, et selle eelnõu niisuguse sõnastusega, nagu ta esimesele lugemisele esitatud oli, on Riigikogu liikmed nii personaalselt kui ka rühmaviisiliselt rahul ega taheta kuigi palju midagi muuta. Siiski otsustasime võtta arutlusele väikese hilinemisega esitatud Keskerakonna ettepaneku ja samuti luua nii komisjonile endale kui ka selle eelnõuga seotud sihtrühmadele veel üks kord võimalus eelnõu ja sellega kaasnevad võimalikud lahkarvamused põhjalikult läbi arutada. Sellisest otsusest lähtuvalt komisjon töötaski.
Me olime saanud kirja Eesti Inseneride Kutseliidult, mis põhimõtteliselt vaidlustas kogu selle eelnõu lähenemise kõnealusele kutsete omistamise teemale. Seda vaatamata sellele, et eelnõu ettevalmistamisest oli katusorganisatsioonina osa võtnud TALO, mille liikmesorganisatsioon Eesti Inseneride Kutseliit on. TALO ei olnud ka kooskõlastusringil avaldanud mingeid kahtlusi, vaid oli eelnõu kooskõlastanud. Kuid me sellegipoolest kuulasime tähelepanelikult ära Eesti Inseneride Kutseliidu esindajad. Samal koosolekul (5. mail) oli meil võimalus eelnõu sisu vastu protesteerijad kokku viia ministeeriumi töötajatega eesotsas haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukasega, kes andis koos Andres Pungaga, ministeeriumi kutse‑ ja täiskasvanuhariduse osakonna juhatajaga, ja Anno Aedmaaga, õigusosakonna juhatajaga, põhjalikud vastused nendele küsimustele, mis eelnõu vaidlustajatel olid.
Põhiline asi, mille ümber jutt keerles, oli see, kes peaks ikkagi lõppkokkuvõttes olema kutset omistav organisatsioon, kas peaks selleks looma täiesti eraldi süsteemi või peaks olema mingi, ka kõrgema tasandi kutsete omistamiseks võimalus ka õppeasutustel koos lõpetamisdokumendi väljaandmisega. Sedasama küsimust puudutas eelmainitud Keskerakonna fraktsiooni ettepanek.
13. maiks komisjonis tehtud ettepanekute järgi töötas ministeerium, esiteks, välja mõned uued definitsioonid eelnõus kasutatavate mõistete kohta, et need oleksid üheselt ja selgelt mõistetavad ja et neis ei oleks sõnalist liiasust, ja teiseks valmistati ministeeriumis eelnõu autorite poolt ette kutset omistavat organit sätestav sõnastus, mis sisuliselt võttis arvesse Keskerakonna ettepaneku. Keskerakond teatas, et muudatusettepanek sellisel kujul, nagu ministeerium oli selle välja töötanud, vastab nende fraktsiooni taotlusele. Komisjon vormistas need definitsioonide muudatused oma ettepanekuteks ning toimis samamoodi § 10 täiendamisega lõikega 2, mis hõlmab ka Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut, oma ettepanekuteks.
Komisjoni üksmeelne otsus oli saata eelnõu täiskogu päevakorda 21. maiks ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Kui see nii praegu juhtub, siis toimuks kolmas lugemine 22. mail. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Paul-Eerik Rummo! Kas on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Seaduseelnõu kohta on üheksa muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Esimese, teise, kolmanda ja neljanda ettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud. Viies on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek, juhtivkomisjon on ettepanekut sisuliselt arvestanud. Kuues ja seitsmes ettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud. Kaheksas ja üheksas ettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on neid täielikult arvestanud. Head kolleegid! Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.
Seaduseelnõu 213 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 2007. aasta 1. jaanuaril sai alguse uus Euroopa Liidu struktuurifondidest toetuse andmise programmiperiood 2007–2013, mille raames on Eestil võimalik taotleda Euroopa Liidu struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist ligikaudu 53,3 miljardit krooni abiraha. Paralleelselt uue perioodi rakendamisega toimub ka eelmise programmiperioodi 2004–2006 sulgemise ettevalmistus. On oluline korrektselt lõpetada eelmise programmiperioodi projektid ja samas alustada efektiivselt Eestile uueks perioodiks eraldatud struktuuritoetuste kasutamist.
Nimetatud eesmärgile jõudmisele kaasaaitamiseks on ette valmistatud perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse ja perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on kiireloomulise eelnõuga, sest eelnõu sisaldab muudatust, mille kohaselt perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduses muudetakse projektide elluviimise tähtaega. Nimelt on tänaseks ilmnenud, et kehtivas seaduses ettenähtud projektide elluviimise lõpptähtaeg 2008. aasta 31. august ei ole iga projekti puhul täidetav. Nimetatud projektide hulgas on selliseid, mis on suuremahulised ja riigi jaoks olulise tähtsusega. Lisaks on eelmise perioodi vahenditest kasutamata või täiendavalt vabanemas summasid, mida jõuaks veel ära kasutada. Eeltoodust tulenevalt võimaldaks eelnõu pikendada perioodi 2004–2006 projektide tegevuse lõpptähtaega vajaduse korral kuni 2008. aasta 31. detsembrini, riigiabi projektide puhul kuni 2009. aasta 30. aprillini. Tähtaja pikendamine on kooskõlas eelmise perioodi vahendite rakendamise aluseks oleva Euroopa Komisjoni 2004. aasta otsusega, mille kohaselt on Eestile ettenähtud vahendite kasutamise lõpptähtaeg s.a 31. detsember ja riigiabi projektide puhul järgmise aasta 30. aprill. Algselt seaduses ettenähtud tähtaeg sisaldas endas varuaega.
Mõlema perioodi seadustes täiendataks toetuse tagasinõudmise sätteid. Praktikas on ilmnenud juhtumeid, kus esinevad toetuse tagasinõudmise alused, kuid nende põhjal ei ole võimalik hinnata tekitatud finantskahju suurust või on kahju hindamine liiga ressursimahukas, näiteks kui hangete teostamisel on valitud vale hankeviis või ei ole järgitud avalikustamise nõudeid. Sellistel juhtudel ei ole võimalik otsustada, millises ulatuses peaks toetust tagasi nõudma. Euroopa Komisjoni praktikale tuginedes täiendatakse eelnõuga seadustes toodud volitusnorme, mille kohaselt saaks Vabariigi Valitsuse määruses sätestada protsendid, mis ulatuses võib eelkirjeldatud juhtumite puhul toetust tagasi nõuda. Lisaks muudetakse mõlemaid struktuuritoetuse seadusi tagasinõuete osas nii, et toetuse tagasinõudmise otsust saaks käsitleda täitedokumendina. See aitab hoida kokku halduskohtumenetlusega kaasnevat ajakulu ja rahalisi vahendeid.
Euroopa Ühenduse algatuse EQUAL osas muudetakse riigiasutuste esitatud vaiete lahendamise korda nii, et vaide saaks esitada EQUAL‑i korraldusasutusele ehk Sotsiaalministeeriumile. Kehtiva seaduse kohaselt lahendab EQUAL‑i vaide Rahandusministeerium, kel samas ei ole selleks täielikku informatsiooni.
Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse tekstis asendatakse termin "Euroopa Liidu territoriaalne koostöö" terminiga "Euroopa territoriaalne koostöö", et nimetus ei jätaks ekslikult muljet, nagu hõlmaks territoriaalne koostöö vaid Euroopa Liidu liikmeid. Tegelikult võib nimetatud instrumendi raames teha koostööd ka riikidega, kes ei ole liikmesriigid.
Analoogselt Euroopa territoriaalse koostööga täiendatakse eelnõuga seadust läbivalt ka Euroopa naabrus‑ ja partnerlusinstrumendi ehk ENPI programmidele kohalduva reeglistikuga ning reguleeritakse Siseministeeriumi ja regionaalministri vastutuspädevust. ENPI puudutab piiriülest koostööd Euroopa Liidu välispiiridel, hõlmates koostööd nii liikmesriikide kui ka Euroopa Liidu naabermaade ehk partnerriikidega. Eesti osaleb ENPI Eesti, Läti ja Leedu piiriülese koostöö programmis. Programmi eesmärk on toetada programmis osalevate riikide koostööd sotsiaal-majandusliku arengu ja konkurentsivõime tõstmise vallas.
Toetuse saaja kohustuste loetelu täiendatakse kohustusega esitada rakendusüksustele andmed Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud projektides osalenud isikute kohta. Euroopa Komisjon nõuab selle kohta mõnevõrra täpsemaid andmeid, näiteks infot kõikide töötute koolitustel osalenud isikute kohta. Lisaks täiendatakse toetuse saaja kohustusi nõudega eristada oma raamatupidamises projekti käigus saadud tulu muust tulust. Kehtivas seaduses nõutakse ainult kulude eristamist, samas kaasneb toetuse saanud projektide elluviimisega teatud juhtudel ka tulu teenimine, mille peab projekti abikõlblikest kuludest maha arvama.
Eelnõuga luuakse seaduse tasandil ettemaksete ning tasumata kuludokumentide alusel teostatud väljamaksete regulatsioon. Nimetatud juhtumil on tegemist võimalustega, mida kohaldatakse ainult teatud tingimuste olemasolul ja piiratud toetuste saajate ringile. Seega on tegemist eranditega, mis piiravad teiste toetuse saajate võimalusi ja mida on korrektne reguleerida seaduse tasandil.
Eelnõuga muudetakse mõningal määral ka avalikustamisega seotud regulatsiooni. Kehtiva seaduse kohaselt avalikustatakse enne taotluse rahuldamise otsuse tegemist ainult projektiga seotud statistilisi ülevaateid. Kui taotlust ei rahuldata, ei avalikustata taotleja ega taotluse andmeid. Kuna riigi või kohaliku omavalitsuse asutuste taotlustes toodud teave ei sisalda ärisaladusi ega tundlikke isikuandmeid, välistatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste taotluste andmed kõnesolevatest piirangutest.
Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra rahandusminister! Kas on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kutsun kõnepulti rahanduskomisjoni liikme Eiki Nestori.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Komisjon arutas seda teemat 14. mail koos eelnõu algatajate esindajatega. Küsimused, mis komisjonis esitati, olid põhiliselt seotud tähtaegade edasilükkamisega. Vähem tunti huvi piiriülese programmi vastu. Komisjon otsustas üksmeelselt, et pärast esimest lugemist võiks lugemise lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 30. mai kell 15.

Suur tänu! Kas on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 266 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. mai kell 15.
Eelnõu 266 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest 2003. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teile on esitatud Keskkonnaministeeriumis ettevalmistatud 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest 2003. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu.
Seaduseelnõu esitamise eesmärk on Eesti riigi soov ühineda naftareostuskahjude hüvitamise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta konventsiooni 2003. aasta protokolliga. 1992. aasta fondikonventsiooniga ühines Eesti teatavasti juba 2004. aastal. 2003. aasta protokolliga loodud naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise süsteemi täiendav aste ehk lisafond võimaldab lisahüvitise maksmist reostuskahju eest 2003. aasta protokolliga ühinenud riikides. Protokoll jõustus rahvusvaheliselt 5. märtsil 2005. aastal. 2003. aasta protokolliga ühinemise korral makstakse lisafondist hüvitist igale isikule, kes kannab reostuskahju, kui see isik ei ole selle kahju hüvitamiseks kindlaksmääratud nõude eest saanud täielikku ja piisavat hüvitist vastavalt 1992. aasta fondikonventsiooni tingimustele. See on võimalik juhul, kui kogukahju ületab või on oht, et see ületab 1992. aasta fondikonventsiooni artikli 4 lõikes 4 sätestatud kohaldatavat hüvitise piirmäära, mis on ligikaudu 306 miljonit USA dollarit. Loodud lisafondi hüvitise piirmäär on kokku 1 miljard 140 miljonit USA dollarit. Reostuskahjule kohaldatakse protokolli juhul, kui kahju põhjustati protokolli osalisriigi territooriumil, kaasa arvatud territoriaalmeres ja majandusvööndis. Kahju vältimise meetmetele kohaldatakse protokolli, sõltumata nende meetmete võtmise asukohast.
Maksustatavaks naftaks on püsikindlad naftasaadused, näiteks toornafta ja raske kütteõli ehk masuut, mis on täpsemalt määratletud 1992. aasta fondikonventsiooni artikli punktis 1. Protokolli kohaselt on sissemaksekohuslaseks isik, kes on oma riigis kalendriaastal meritsi vastu võtnud rohkem kui 150 000 tonni maksustatavat naftat. 2007. aastal oli Eestis ainult üks isik, AS E.O.S., kes vedas meritsi sisse üle 150 000 tonni maksustatavat naftat.
Seaduseelnõu kohaselt esitab Keskkonnaministeerium lisafondi protokolli artikli 13 lõike 1 kohaselt lisafondile teabe maksustatava nafta kohta, artikli 15 lõike 1 kohaselt informatsiooni isikute kohta, kes ei vasta artiklis 10 esitatud tingimustele, ning artiklis 20 nimetatud isikute andmed ja aadressid, kes on kohustatud tegema lisafondi sissemakseid. Keskkonnaministeerium teeb samuti artikli 14 lõikes 2 ettenähtud juhul sissemakseid naftareostuskahju hüvitamise rahvusvahelisse lisafondi, eeldades, et kõnesoleva protokolliga ühinedes võetakse Eestis aastas vastu vähemalt 1 miljon tonni maksustatavat naftat. 2003. aastal loodud lisafondi assamblee määrab igal aastal eelarveprognoosile vastava sissemaksete kogusumma. Sellest lähtuvalt määrab lisafondi direktor iga osalisriigi summa, mille sissemaksukohuslased riigid peavad kalendriaasta jooksul tasuma. Keskkonnaministeeriumil on lisafondi protokolli artikli 11 kohaselt maksustatavat naftat meritsi vastuvõtnud isikute suhtes tagasinõude õigus proportsionaalselt maksustatava nafta kogusele, mille need isikud on kalendriaasta jooksul vastu võtnud.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna teile on üle antud seaduseelnõu menetlemisega seotud materjalid, siis ei pea ma põhjendatuks pikemalt kõikidel seaduseelnõuga seotud küsimustel peatuda. Tahan rõhutada, et selle konventsiooni lisaprotokolliga ühinemine on Eesti riigile ütlemata tähtis ja oluline. Aitäh!

Suur tänu, härra keskkonnaminister! Kas on küsimusi ettekandjale? Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Kahtlemata on selle protokolliga ühinemine Eestile vajalik. Sellega kaasnevad muidugi ka kulutused. Aga minu küsimus ei ole mitte selle kohta, vaid selle kohta, mida te alles mõni kuu tagasi ütlesite keskkonnakomisjonis. Nimelt, et te peate õigeks ainult seda, et solidaarsusfonde maksab kinni see, kes on otseselt naftareostuses süüdi. Näiteks õlifondi ei saa te toetada, sest teil on sellised väga selged põhimõtted. Küsimus: millise amplituudiga teil Keskkonnaministeeriumis need põhimõtted täpselt muutuvad? Siis me tooksime õlifondi selle amplituudi tipust siia ja võib-olla saaks selle ka ära teha.

Aitäh, härra Reiljan, selle küsimuse eest! Ma tahan öelda, et kui me vaatame 2003. aasta lisaprotokolli 1992. aasta konventsiooni juurde ja neid kulutusi, mis Eesti riigil sellega seoses tulevad, siis vaadates praegust taset, juhul kui Eesti riik üksinda peaks maksma selle miljoni tonni maksustatava nafta eest, siis aastane makse on praeguste hinnangute järgi suurusjärgus 40 000 krooni aastas. Selle lisafondi maht, kui me vaatame summaliselt, on 1 miljard 140 miljonit USA dollarit. Ühesõnaga, see kindlustus, mida me saame 40 000 krooni eest, on rahalises mahus ütlemata suur. Õlifondi puhul olid need põhimõtted, millest me rääkisime keskkonnakomisjonis, mõnevõrra teised. Sisuliselt me saame väga väikese raha eest väga suure asja.

Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Aitäh! Hea minister! See on tõepoolest väga tore, et Eesti riik selle konventsiooniga ühineb, aga selle konventsiooni süsteem on selles, et makstakse kinni kulud, kui midagi juhtub, ja oleks vaja ka riigisisest võimekust, et kui midagi juhtub, siis midagi teha. Kasutan siinjuures võimalust, et küsida: kuidas edenevad linnuabikeskused ja kuidas edeneb reostuse ennetamise võimekuse parandamine Eestis?

Teiseks küsimuseks saab sõna ... Vabandust! Palun, härra minister!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja, soovi eest minister kimbatusest välja päästa! Aga see kimbatus siiski nii suur ei ole. Keskkonnaministeeriumis me tõepoolest selle teemaga tegeleme ja Riikliku Looduskaitsekeskuse kaudu üritame seda võimekust kindlasti suurendada nende võimaluste piires, mis meil järgmise aasta eelarvega kujunevad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Aitäh! See, et Eesti riik on hästi õhuke ega taha ise millegi eest vastutada ja tahab hästi väikese raha eest hästi palju kindlustust saada, on iseloomulik joon eriti juhtivparteile Reformierakonnale. Aga ma tahan meelde tuletada, et see õlifond, millest me vestlesime keskkonnakomisjonis, ei oleks riigilt üldse raha võtnud, vaid oleks reostusohu tekitajate solidaarsuse peale üles ehitatud olnud. Nüüd selle fondiga ühinemine meie õlitõrjevõimekust küll ühtegi senti ei kasvata. Kuidas te seda asja siis ikka lahendama hakkate?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui me tuletame meelde seda situatsiooni, mis meil selle arutelu hetkel oli Keskkonnaministeeriumis, seda aega, kui me seda teemat arutasime, siis kui te mäletate, kuna meil need vahendid ja arenduseks ettenähtud summad olid eelarves kõik planeeritud ja ka järgmise aasta eelarves ette nähtud, siis minu seisukoht oli see, et kuna arendamiseks vajalikud vahendid on olemas, siis me ei peaks lisamaksuga ettevõtlust koormama. Tahan öelda täna seda, et selles uues olukorras, kuhu me oleme jõudnud, ei pea ma õlifondi loomist sugugi mitte võimatuks. Võib juhtuda õige pea, et me tuleme selle teema juurde uuesti tagasi. Nii et aitäh selle küsimuse eest, härra Reiljan!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Aitäh! Tegelikult küsija küsis, kas on plaan teha suure raha eest väikesi asju. Kas te olete kaalunud ministeeriumis neid tavasid taastada?

Kui pidada silmas põhimõtet, kas on võimalik teha suure raha eest väikesi asju, siis ilmselt on võimalik, aga Keskkonnaministeerium selliseid asju ei ole kavandanud.

Kolleegid! Kui teil ministrile rohkem küsimusi ei ole, siis täname keskkonnaministrit ja läheme eelnõu esimese lugemisega edasi. Kõnetooli tuleb keskkonnakomisjoni liige Valeri Korb.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest 2003. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu algatas 15. aprillil 2008. aastal Vabariigi Valitsus. Seaduse vastuvõtmisel ühineb Eesti Vabariik naftareostuskahjude hüvitamise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta konventsiooni 2003. aasta protokolliga. 2003. aasta protokolliga tekitati naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise süsteemi uus aste ehk lisafond, mis võimaldab lisahüvitiste maksmist reostuskahju eest 2003. aasta protokolliga ühinenud riikides. Protokolliga ühinemise korral on Eesti Vabariigil ning Eesti Vabariigis naftareostuse tagajärjel kahju kannatanud juriidilistel ja füüsilistel isikutel lisavõimalus sellise kahju hüvitamiseks, mida ei ole võimalik katta ei 1992. aasta vastutusekonventsiooni ega 1992. aasta fondikonventsiooni alusel, kuna 1992. aasta vastutusekonventsiooni alusel sellist hüvitist ei maksta või ei ole selle alusel makstav hüvitis reostuskahju katmiseks piisav ning samuti ei ole piisav 1992. aasta fondikonventsiooni alusel rahvusvahelisest fondist makstav hüvitis.
2003. aasta lisafondi protokolliga on ühinenud 21 riiki, sealhulgas Soome, Läti ja Leedu. 2003. aasta protokolli kohaselt peab sissemakseid tasuma isik, kes on oma riigis vastu võtnud rohkem kui 150 000 tonni maksustatavat naftat või kes kuulus ettevõtete kontserni, kes võttis vastu kokku üle 150 000 tonni maksustatavat naftat. 2003. aasta protokolliga liitudes eeldatakse, et protokolliga ühinenud riikides võetakse vastu vähemalt miljon tonni maksustatavat naftat. Kui ei ole ühtegi isikut, kes peaks fondi sissemakseid tasuma, või kui makseid tasutakse vähem kui ühe miljoni tonni maksustatava nafta eest, on protokolliga ühinenud riigid ise kohustatud tasuma need sissemaksed oma eelarvest.
Eesti riigile toob nimetatud protokolliga ühinemine kaasa aastakulu hinnanguliselt  250 000 krooni. Nimetatud summa moodustub riigipoolsest fondi sissemaksest 50 000 – 70 000 krooni ulatuses ja ettevõtte auditeerimise kuludest 200 000 krooni  ringis.
Keskkonnakomisjon arutas nimetatud seaduseelnõu oma 13. mai 2008. aasta istungil. Komisjoni istungil andis eelnõu kohta selgitusi Keskkonnaministeeriumi veeosakonna merekeskkonna büroo juhataja Silver Vahtra. Keskkonnakomisjoni otsus oma s.a 13. mai istungil (7 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut) oli lõpetada 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest 2003. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu esimene lugemine, teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. juuni 2008 kell 18 ja saata seaduseelnõu teisele lugemisele. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, siis on selleks võimalus. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 4. juuni 2008 kell 18.
Eelnõu 247 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme kuuenda eelnõu juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu. Algab esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli keskkonnaminister Jaanus Tamkivi.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teile on esitatud Keskkonnaministeeriumis ettevalmistatud Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu.
Vabariigi Valitsuses heakskiidetud seaduseelnõu esitamine on seotud Eesti sooviga ühineda nimetatud rahvusvahelise kokkuleppega ning vajadusega võtta rahvusvaheliselt kooskõlastatud meetmed rändveelindude soodsa seisundi säilitamiseks või vajaduse korral selle taastamiseks. Kiiret leppega ühinemist ootab Eestilt ka Euroopa Komisjon, kuna hääleõigusega liikmesriikide arvu suurenemine aitab kaasa Euroopa Liidu positsiooni tugevdamisele ning see omakorda leppe tegelikule ellurakendamisele.
Rändveelinnud moodustavad olulise osa ülemaailmsest bioloogilisest mitmekesisusest, mida tuleb kaitsta praeguste ja tulevaste põlvkondade huvides. Vajaduse rahvusvahelise kokkuleppe sõlmimise järele tingis rändveelinnuliikide kaitse ebasoodus olukord Euroopas ja Euroopa populatsioonide levialariikides väljaspool Euroopat, samuti elupaikade halvenemine ning asualade häiritus.
Kokkuleppe eesmärk on kaitsta rändavaid veelinde, tagades nende kaitse kogu rändetee ulatuses. Kokkuleppeosalistel on võimalik saada teavet rändel olevate lindude kohta ning tõhustada rändlindude kaitset kogu kaitseala ulatuses. Kuna kaitstavad linnud on kogu Euroopa Liidus kõrgendatud tähelepanu all, siis tulevikus on Eestis võimalik vajaduse korral võtta lisameetmeid suuremat tähelepanu vajavate rändveelinnuliikide kaitseks.
Kõnesoleval rahvusvahelisel kokkuleppel on kolm lisa. Esimeses lisas on kirjeldatud kokkuleppe ala, teises lisas on ära toodud rändveelinnuliigid, kelle suhtes kokkulepet kohaldatakse, ja kolmandas lisas käsitletakse kokkuleppe tegevuskava.
Kuna looduskaitseküsimused on Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas, siis seaduseelnõu § 2 lõike 1 kohaselt on Keskkonnaministeerium asutus, kes jälgib kokkuleppe V artiklis nimetatud tegevuste täitmist ja samuti esindab Keskkonnaministeerium Eestit kokkuleppeosaliste kogus.
Tulenevalt kõnesolevast rahvusvahelisest kokkuleppest on seaduseelnõu § 2 lõike 2 kohaselt keskkonnaministril õigus määrata kokkuleppest tulenevate ülesannete täitmiseks pädevad asutused, mis muudab kokkuleppe täitmise paindlikumaks ja kiiremaks.
Kokkuleppe ratifitseerimiseks ning kokkuleppe lisa iga reservatsiooni tegemise või selle tagasivõtmise üle peab otsustama Riigikogu. Kokkuleppeosalistel riikidel on õigus piiratud ulatuses teha reservatsioone, mis tähendab õigust loobuda kokkuleppe nõuete rakendamisest mõne kokkuleppe kohaldamisalasse kuuluva rändveelinnuliigi või mõne tegevuskava konkreetse sätte suhtes.
Kuigi Eesti on kokkuleppega ühinemiseks põhimõtteliselt valmis ning olulisemad eeldused selleks on ka olemas, on probleemiks jahil tinahaavlite kasutamine ja selle keelustamine, mis tuleneb kokkuleppe tegevuskava punktist 4.1.4. Kokkuleppe selle sätte kohaselt püüavad kokkuleppeosalised järk-järgult lõpetada märgaladel tinahaavlitega küttimise. Praegu on Eestis raske seda nõuet kehtestada ja tagada selle viivitamatu täitmine, sest Eesti jahimehed on linnujahil ju alati haavleid kasutanud, kuna need on odavamad ja surmavad linnu kohe. Terashaavlite kasutuselevõtt eeldaks teistsuguste relvade ja laskemoona kasutuselevõttu, seega kogu linnujahiks kasutatava relvapargi väljavahetamist, mis läheks jahimeestele väga kalliks. Seetõttu teeb Eesti Vabariik erireservatsiooni tinahaavlite kasutamise suhtes Eestis. Kokkuleppe XV artikli alusel teeb Eesti Vabariik järgmise erireservatsiooni: kokkuleppe lisa 3 punkti 4.1.4 ei kohaldata veelinnujahi suhtes Eesti Vabariigi territooriumil. Eesti riigi ettepanek on sätestatud seaduseelnõu §‑s 3.
Eelnõu vastuvõtmine toob Eestile kaasa kulutusi iga-aastase liikmemaksu tasumise näol. 2008. aastal oleks liikmemaks 210 eurot, millele lisanduvad kulutused seoses Eesti osalemisega kokkuleppeosaliste kohtumistel ja töögruppide töös.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Seaduseelnõu vastuvõtmine on Eestile kasulik ning aitab kaasa kõnesoleva rahvusvahelise kokkuleppe paremale täitmisele. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ministrile küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mart Jüssi.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Just see haavlite küsimus ongi see, mille kohta ma tahan teilt küsida. Eelnõus on selgelt välja toodud jahimeeste huvi neid haavleid edasi kasutada. Tegelikkus on see, et selle hobitegevuse käigus kõmmutatakse 16 000 haavliga Eesti loodusesse ülimürgist pliid ja need haavlid ei tapa mitte ainult neid linde, kelle pihta neid sihitakse, aga ka neid linde, kes neid juhuslikult söövad. Hiljuti on ilmnenud, et röövlinnud merikotkad on saanud pliimürgituse ja sellesse surnud. Kuidas te keskkonnaministrina suhtute sellesse, et hobitegevuse käigus ülimürgist metalli niimoodi mööda Eestit laiali paisatakse?

Aitäh, härra Jüssi, selle küsimuse eest! Ei suhtu positiivselt. Aga tundub, et jahimehed on oma õiguste ja huvide eest seismisel üsna võimekad. Selle asja lahenduseks on see, et tänase päeva seisuga on nii Euroopa Liit kui ka Rahvusvaheline Jahinõukogu väga selgelt liikumas selles suunas, et Euroopa Liidu territooriumil keelatakse lähitulevikus tinahaavlite kasutamine ära. Siis saab ka Eesti Vabariigis see probleem lahendatud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Te kasutasite oma ettekandes korduvalt sõna "tinahaavel". Tinahaavel ei ole kindlasti nii mürgine kui pliihaavel. Tina ei ole sootuks nii mürgine element, kui on seda plii. Küsimus ongi seotud sellega, kas lahendus ei oleks mitte selles, et kasutada terase asemel, mis tõepoolest praegusi relvaraudu ehk rikkuda võiks, hoopis tina, mis on küll märkimisväärselt kallim kui plii, aga tema keskkonnamõjud on kuhjaga väiksemad kui pliil. Te oma sõnavõtus täiesti selgelt osutasite ka sellele lahendusele. Kas see võiks jahimeestele meeldida?

Aitäh, härra Strandberg! Raske öelda. Ma ise jahimees ei ole, ei oska siit puldist kohe öelda, kas see jahimeestele meeldib või mitte. Aga nagu ma ütlesin, lahendus on selles, et nad peavad tulevikus hakkama tulistama terashaavlitega, ja nii see ilmselt ka läheb.

Kolleegidel ministrile rohkem küsimusi ei ole. Täname ministrit! Läheme eelnõu lugemisega edasi. Kutsun kõnetooli keskkonnakomisjoni aseesimehe Mart Jüssi.

Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas Aafrika ja Euraasia rändveelindude kaitse kokkulepet (AEWA lepet) 13. mail s.a. Ettekandjaks oli Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Andres Kruus. Selle leppe olemusest ja sisust andis keskkonnaminister meile praegu üsna hea ülevaate ja ma sellel pikemalt ei peatu. Oluline on mainida, et selle leppega liitumine annab paremad võimalused lindude rändetee kogu ulatuses liigutada informatsiooni, anda täpsemaid ohuhinnanguid ja võtta kaitsemeetmeid nende rände‑, pesitsus‑ ja muude paikade kaitseks, samuti teha rahvusvahelises koostöös selle leppe toel erinevaid uuringuid, mis nende lindudega seotud on. Eestiga on selle leppe raames kaitstavatest liikidest seotud 126 ehk peaaegu pool Eesti linnustikust. Nii et see on meile oluline lepe ka selles mõttes.
Komisjonis leidis aset eelnõu arutelu, mille käigus leidiski käsitlust valdavalt seesama haavliteprobleem, mida me siin saaliski praegu arutasime. Olid ka mõned pigem tehnilist laadi küsimused selle kohta, et kui see on ühe suure konventsiooni all-lepe, millega Eesti veel liitunud ei ole, kas me saame siis sellega sellises järjekorras liituda. Vastuseks oli, et summa ei sõltu liidetavate järjekorrast. Nii et me saame seda niipidi teha. Lisaks teadmiseks, et on ka sarnane väikeste vaalaliste kaitse lepe ASCOBANS, millega Eesti veel liitunud ei ole, ja EUROBATS ehk nahkhiirte kaitse lepe. Veel arutati leppest tulenevaid kohustusi, näiteks tehinguid lindude, nende sulgede, munade ja muuga. Eestis ei ole sellist tava ega traditsiooni, mis oluliselt selle leppe objektiks oleks.
Arutelu lõpuks otsustasid keskkonnakomisjoni liikmed ühehäälselt saata see eelnõu esimesele lugemisele, lugemine lõpetada ja määrata parandusettepanekute esitamise tähtajaks 4. juuni s.a kell 18. Tänan!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi, siis, palun, olge head! Esimesena saab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tänu "inimtegevusele" on lindude elu maailmamerel ja ka meie veekogudel läinud järjest raskemaks. Inimesed on püstitanud lindude rändeteele igat sorti tehnilisi takistusi ning inimene oma reostusega ja kogu muu tegevusega on oluliselt vähendanud rändveelindude pesitsemisvõimalusi.
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et selle konventsiooniga tuleb Eestil ühineda. Kuid kui me avame eelnõu esimese lehekülje, siis näeme, et Eesti teeb esialgu reservatsiooni tinakuulide kasutamisel, sest selline kallis hobi ei tohiks minna kallimaks. Siin meie, sotsiaaldemokraadid, arvame küll veidi teisiti, sest nii kallite hobide puhul tuleks maksta võib-olla veel kallimat hinda, kui kaalul on lindude elu.
Kuid üks reservatsioon võib tingida teise. Me siin Riigikogu saalis ja Tallinnas ei hooma, mis toimub laidudel, aga sellest on teadlikud ja selle pärast väga mures rannikuelanikud ja eriti inimesed, kes elavad saartel. Nimelt, neid laidusid on Läänemeres juba kümnete kaupa, kus kormoranid on liigilise mitmekesisuse täielikult hävitanud. Selles konventsioonis on kormoran üks kaitsealustest liikidest. Meil on kaks teed: kas artiklis III näha ette reservatsioon, et kormoran on meil võõrliik, ja sel puhul me võiksime tema arvukust reguleerida, või teine võimalus, et tuua siia konventsiooni juurde üks meiepoolne reservatsioon, mis ütleb, et liigilise mitmekesisuse tagamiseks on reguleeriv inimtegevus lubatud. Seda on siin saalis istuvad ja ka siit saalist kaugemal istuvad teadlased ammu ja palju kordi välja öelnud, et liigiline mitmekesisus säilib paremini seal, kus on olemas tark ja mõistlik inimtegevus. Ma kutsun üles kõiki erakondi siin saalis mõtlema selle peale, millist kohutavat hävitustööd praegu teevad laidudel kormoranid. Vähesed meist on käinud nendel laidudel, kus ainult veel kühmnokk-luik suudab kormorani kõrval pesitseda. Ei hahk, ei tõmmuvaeras, ei rohukoskel, ei sõtkas, ei lauk jätka enam pesitsemist selles paigas, mille kormoran on vallutanud. Maha jääb surnud maa, isegi laipadega kaetud maa, nagu me nägime möödunud aasta augustis keskkonnakomisjoniga Anilaiul käies. Võin kinnitada, et näiteks Anilaiul on sel aastal kormoranide koloonia vähemalt kaks kuni kolm korda suurem. Päris kummaline ja naljakas on vaadata, kuidas neil ei jätku enam ehitusmaterjali oma pesadeks, kuidas nad kisuvad raagusid üksteise pesadest ja kui sealt ei anta, siis minnakse naabersaartele ja lõhutakse seal loodust.
Tahaks küll paluda, et Keskkonnaministeerium viiks lõpule kormoranide ohjeldamiskava, kui vaja, tooks selle ka Riigikokku keskkonnakomisjonile tutvumiseks ja et me siin kahe lugemise vahel mõtleksime, kuidas ikkagi meie laidude liigirikkus edaspidi saaks säilida. Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Mart Jüssi.

Head kolleegid! Mark Soosaare sõnavõtt ajendas mind tulema siia Riigikogu kõnetooli ja õigluse jalule seadma.
Kormoran ei ole Eestis võõrliik, teda ei tohi käsitleda võõrliigina, sest võõrliigid on need liigid, mis on sisse toodud või siiratud ühest areaalist teise valdavalt inimese tegevuse tulemusena. Kormorani ei saa ka üheselt süüdistada bioloogilise mitmekesisuse vähenemises. Seni on maailma bioloogilist mitmekesisust edukalt vähendanud ainult üks liik ja see on inimene. Aga mis puudutab erandi tegemist kormorani osas, siis rohelised ei saa seda erandit toetada, sest selle erandi tegemisega me tegelikult võime kaudselt mõjutada hoopis neid teisi linnuliike, keda me sinna leppesse sisse jätame. Kormorani n‑ö ohjeldamiseks ettenähtud tegevused tegelikult häirivad väga oluliselt peale kormoranide ka teisi liike ja võivad hoopis põhjustada kormoranide kolimise sinna, kus neid praegu veel ei ole, kaitsealadele, kus nad niikuinii jäävad inimese käeulatusest välja. Selle probleemi lahendamiseks tuleb kindlasti vaeva näha, aga selleks ei sobi see, et me peaksime tegema erandi sellele linnule, kelle plahvatuslikku juurdekasvu Eesti ja Euroopa looduses ei ole võib-olla põhjustanud inimene, erinevalt mitmest teisest liigist, kellega meil on suuremaid probleeme. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. juuni 2008 kell 18.
Eelnõu 258 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme seitsmenda eelnõu juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks tuleb kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse jõustumisega 2001. aastal võttis Eesti üle kaks kutsekvalifikatsiooni tunnustamise nn üldsüsteemi. 2005. aastal võeti vastu uus direktiiv kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta, mis konsolideeris ja asendas senised üldsüsteemi direktiivid. Kuna uus direktiiv näeb ette nii põhimõttelisi kui ka vormilisi muudatusi, oli kehtiva seaduse muutmise asemel otstarbekas välja töötada välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse eelnõu tervikuna.
Eelnõu eesmärk on kõrvaldada takistused isikute vabalt liikumiselt ja tagada välisriigis kutsekvalifikatsiooni omandanud isikutele õigus töötada Eestis reguleeritud ametikohtadel ja kutsealadel. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine loomulikult ei garanteeri, et selle seaduse vastuvõtmisega oleks kõigi nende reguleeritud ametikohtade puhul kõigil teistest riikidest tulevatel isikutel kohe garanteeritud töökoht Eestis. Selle otsustab siiski tööandja. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise menetlust rakendatakse juhul, kui ametikoht või kutseala on reguleeritud, st nõuded haridusele või töökogemusele, mida sel ametikohal või kutsealal töötada sooviv isik peab täitma, on sätestatud õigusaktidega.
Võrreldes kehtiva seadusega on peamine sisuline muudatus piiriülese teenuse osutamise õiguse laiendamine kõigile reguleeritud ametikohtadele ja kutsealadele. Selle tõttu see eelnõu ongi küllaltki pikk ja te näete siin paljude elualade regulatsioone, mida võib-olla ei ole huvitav lugeda, aga kindlasti on see eraldi võttes oluline igale elualale. Seni oli see võimalik ainult nn sektoraalsetel kutsetel: tervishoiutöötajatel ja veterinaararstidel.
Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise muud põhimõtted jäävad kehtiva seadusega võrreldes üldjoontes samaks. See tähendab, et kui isik on oma riigis teatud kutsealal tunnustatud professionaal, peab teine liikmesriik sellega arvestama.
Eelnõu kõrvalmuudatustega muudetakse selgemaks õigusalast kõrgkvalifikatsiooni eeldavate ametite (kohtunike, kaitsjate, lepinguliste esindajate) haridusnõuded ning viiakse need kooskõlla haridusvaldkonna terminoloogiaga.
See on sissejuhatuseks kõik.

Kolleegid! Kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Täname ministrit! Läheme eelnõu lugemisega edasi. Kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Äsja saatsime kolmandale lugemisele kutseseaduse eelnõu. Ka praegu käsitletav eelnõu ja järgmine päevakorrapunkt on samuti kutsekvalifikatsioonisfääriga seotud. Nagu me kuulsime, on see seadus ette valmistatud selleks, et igati jätkata välisriikides (selle seaduse mõistes tähendab see Euroopa Liidu liikmesriike, Euroopa Majanduspiirkonna riike ja Šveitsi Konföderatsiooni) omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamist Eestis. See toob kindlamalt kui seni kaasa võimaluse vastava kvalifikatsiooniga inimeste töötamiseks Eestis. See omakorda kindlasti parandab olukorda meie tööjõuturul ja võib hakata soodsalt kaasa aitama innovatsioonile meie majanduses.
Me arutasime komisjonis seda eelnõu 12. mai koosolekul. Eelnõu üksikasju tutvustasid Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna nõunik Tiia Raudma ja jurist Heddi Lutterus. Võtsime teatavaks, et selle eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta. Oli rõõmustav teada saada, et Eesti on üks esimesi liikmesriike, kes niivõrd tõsiselt on teemaga tegelnud ja asunud seda direktiivi oma õiguses rakendama.
Tekkisid mõned väikesed täpsustavad küsimused, nagu see, kas mõiste "välisriik", mida pealkirjas kasutatakse, võiks tekitada segadust, kuna kõne all ei ole mitte kõik välisriigid, vaid Euroopa Liidu liikmesriigid, eelnimetatud Euroopa Majanduspiirkonna riigid ja Šveits. Aga kuna välisriik selle seaduse mõistes on defineeritud, siis usutavasti praktikas segadust ei teki. Nii et ei ole mingeid probleeme selle seaduse menetlemise jätkamisel.
Otsustati üksmeelselt saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 21. maiks ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Komisjon ootab muudatusettepanekuid 30. maiks kella 10‑ks hommikul. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Kui tekib olukord, et mõni Euroopa Liidu liikmesriik aktsepteerib oma seadusest ja praktikast tulenevalt mõne välisriigi, kes ei ole Euroopa Liidu liige, kutsetunnistusi, kas siis sellised aktsepteeringud, kui neil on mingisugune otsustusjõud, muutuvad kohustuslikuks ka Eestis?

Selle seadusega otseselt ei puudutata kolmandate riikide kutsekvalifikatsioone.

Rohkem küsimusi ei ole. Täname ettekandjat! Fraktsioonide esindajad! Kui te soovite pidada läbirääkimisi, siis olge lahked! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 259 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. mai kell 10.
Eelnõu 259 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme kaheksanda eelnõu juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud väärteomenetluse seadustiku, kohtute seaduse, kriminaalmenetluse seadustiku ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks kutsun kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukase.

Austatud juhataja! Head kolleegid! See seaduseelnõu on ajendatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse väljatöötamisest. Eelnõu on välja töötatud eraldi eelnõuna, sest tegemist on põhiseaduslike seaduste muutmisega ning Vabariigi Valitsuse 28. septembri 1999. aasta määruse nr 279 "Õigustloovate aktide eelnõude normitehnika eeskiri" kohaselt ei nähta lihtseaduse rakendussätetes ette põhiseaduslike seaduste muutmist.
Seaduseelnõu eesmärk on täpsustada kohtute seaduse, advokatuuriseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega kohtunikule, kaitsjale väärteomenetluses ning lepingulisele esindajale tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalmenetluses kehtestatud haridusnõudeid ja viia nende sõnastus kooskõlla haridusvaldkonna terminoloogiaga.
Muudatuse sisu on järgmine. Kehtiva seaduse kohaselt võib kohtunikuks nimetada Eesti Vabariigi kodaniku, kes on akrediteeritud õppekava alusel omandanud vähemalt magistrikraadi õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute läbimise kohta välismaal saadud kõrgharidustunnistus, mida tunnustab välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud keskus Eesti Vabariigi haridusseaduses sätestatud korras. Täiendavalt võib kohtunikuks nimetada isiku, kes ei ole omandanud magistrikraadi, kuid on läbinud ülikoolis enne ülikooliseaduse 2002. aasta 5. juulil jõustunud muudatusi kehtinud korra kohaselt vähemalt akadeemilise kõrghariduse I astme õigusteaduses akrediteeritud nelja-aastase nominaalkestusega õppekava alusel või enne Eesti Vabariigi haridusseaduse jõustumist kehtinud korra kohaselt vähemalt akadeemilise kõrghariduse I astme õigusteaduses viieaastase nominaalkestusega õppekava alusel. Samu põhimõtteid kohaldatakse kehtivate seaduste järgi ka lepingulisele esindajale tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalmenetluses ning kaitsjale väärteomenetluses.
See on lühidalt sissejuhatuseks kõik.

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea minister! Euroopa Liidus on minu arusaamist mööda kaks põhimõtteliselt erineva ülesehitusega õigussüsteemi: see, mis on Mandri-Euroopas, ja see, mis on Suurbritannias. Kuidas Ühendkuningriigis saadud õigusharidus annab võimaluse toimida tüüpilise Saksa õigusruumiga samadel alustel tegutsevas Mandri-Euroopas?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa direktiivide alusel on need kohaldamised ja need liitekohad meie poolt ja ka Suurbritannia poolt Euroopa õiguse ülevõtmisel niimoodi ühitatud, et juba praegu kehtiva, aga ka nüüd muudetava seaduseelnõu puhul on ENIC/NARIC Keskusel otseselt võimalus konverteerida või ümber hinnata Suurbritannia õigusharidust Mandri-Euroopa süsteemi. Siin on need liitekohad täiesti olemas.

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Täname ministrit! Läheme eelnõu menetlemisega edasi. Kõnetooli tuleb kolleeg Paul-Eerik Rummo kultuurikomisjoni esindajana.

Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Komisjon võttis oma 12. mai koosolekul teatavaks, et see eelnõu on sisuliselt eelmisena käsitletud eelnõu rakendussätete jätk. Tema esitamine eraldi eelnõuna on tingitud asjaolust, et praegu käsitletava eelnõuga muudetavad seadused on põhiseaduslikud seadused, mille muutmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Sisulisi küsimusi eelnõus käsitletavate seaduste kohta ei tekkinud. Komisjon otsustas üksmeelselt saata eelnõu koos eelmisega Riigikogu täiskogu päevakorda 21. mail ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka muudatusettepanekute esitamise tähtaeg langeks eelmise eelnõu omaga kokku, see oleks 30. mai kell 10 hommikul. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kui fraktsioonide esindajad soovivad läbi rääkida, siis on selleks praegu võimalus. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 260 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. mai kell 10.
Eelnõu 260 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme tänase üheksanda eelnõu juurde. Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Ettekandeks tuleb kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle sissejuhatuse teen ma palju põhjalikumalt kui kahe eelmise eelnõu puhul. Ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate seaduste muutmine on üks tähtis asi ja tugineb, head kolleegid, siin saalis heaks kiidetud kõrgharidusstrateegiale. Kõik kõrgharidusalased debatid, mis pärast 2006. aasta novembrikuud, kui strateegia heaks kiideti, on kas eelmistest aegadest edasi kandunud või tekkinud, on selles seaduseelnõus lahendatud strateegia võtmes.
Võib küsida: miks? Aga sellepärast, et strateegia võeti vastu pärast pikemaid vaidlusi ja pikemat eeltööd. Ning eri osapoolte vahel sõlmitud kokkulepped on suhteliselt süsteemsed. Seetõttu on see kalju, millele saab tugineda ka üksikuid lahendusi pakkudes. Ning kuna strateegia on vastu võetud Riigikogu tasemel, siis ei olnud haridusministeeriumil ja valitsusel põhjust nende lahenduste üle vaielda. Muidugi ei tähenda see seda, et Riigikogu ei peaks uuesti samal tasemel, mida näidati üles tollal strateegiat tehes, mõnegi vaidluse üksipulgi lahti harutama ja algusest peale uuesti läbi mõtlema.
Eelnõu koostamisel oli seega aluseks kõrgharidusstrateegia, aga ka OECD 2007. aastal avalikustatud raport kolmanda taseme hariduse kohta, mis Eestit puudutas, ja mida ka päris laialt käsitleti. Kõrgharidusstrateegias on kirjas, et kõrghariduse kvaliteet määrab isikute eelistused. Kõrgharidussektor toimib järjest enam üleilmse avatud haridusturu ja konkurentsi tingimustes, hariduse kvaliteedist on saanud keskne konkurentsitegur. Riigikogule esitatud eelnõus on peamine roll kvaliteedisüsteemi kaasajastamisel kõrgharidusvaldkonna seadustes. Kvaliteedi hindamisel on ülesandeid nii riigil – riik annab õiguse õpet läbi viia, korraldab välishindamist – kui ka õppeasutustel, kes loovad sisemise kvaliteeditagamise süsteemi.
Palju on räägitud, et üliõpilaste arv väheneb. Seega on õppeasutustel üha olulisem leida oma roll ning koondada endasse tugev kompetents. Eelnõus on arvestatud, et järelevalve hariduse andmise üle on juba põhiseadusest tulenevalt riigi ülesanne, seetõttu annab täitevvõim – Vabariigi Valitsus – õppeasutustele loa õpet läbi viia või võtab selle loa ära, kui õppeasutus ei ole täitnud vastavaid nõudeid. Siiani läbisid õppe avamisel kontrolli ainult erakoolid. Nüüd laieneb see kohustus ka avalik-õiguslikele ülikoolidele. See tähendab, et tulevikus tuleneb sellest seadusest, kui te selle heaks kiidate, nõuete ühtlustamine. Erineva omandivormi puhul ja nii ülikoolide kui rakenduskõrgkoolide tasemel toimub ühesugune menetlus: ekspertiis, otsustusprotsess ja Vabariigi Valitsuse kinnitus.
Kui riigi ja õppeasutuste kohustused ning nõudlikkus kasvavad, siis uue süsteemiga võidavad kõige rohkem üliõpilased. Praegu on kõrgharidustaseme õppekvaliteedi hindamisel põhirõhk kaks-kolm aastat pärast õppe korraldamise alustamist ja koolitusloa saamist läbiviidaval akrediteerimisel. Akrediteeritakse kohustuslikus korras mitte õppeasutust, vaid õppekavu. Eelnõus pannakse ette kehtestada sisulisem kontroll enne õppe alustamist. Kõik teavad juhtumeid, kui kõrgkool ei ole saanud oma õppekavu akrediteeritud ja üliõpilased on hädas. "Me ju arvasime, et riiklik tunnustus on käes, sest riik oli enne koolitusloa andnud, aga nüüd öeldakse meile, et kõrgkooli õppekava pole akrediteeritud ja seetõttu ei saa me riiklikult tunnustatud diplomit!" Kes on süüdi? Riik, üliõpilased ise, õppeasutus! Süü jagunes kindlasti kolme vahel, sest ka üliõpilaste puhul on tegemist täiskasvanud inimestega, kes teevad oma valikuid ise. Aga teatud olukorras on riigi roll siin kahetine olnud: kohtumõistja ühelt poolt ja pisut süüdlane teiselt poolt.
Üliõpilaste jaoks on oluline ka see, et eelnõu järgi antakse riiklik diplom kõigile lõpetajatele. Kui õppeasutus saab õiguse õpet läbi viia, saab ta ka õiguse riiklikke lõpudokumente välja anda. Valitsus on pidanud mõistlikuks üliõpilaste ettepanekuid nende laiemaks kaasamiseks õppeasutuste sisemisse otsustusprotsessi: üliõpilasesinduse funktsioonide laiendamist, üliõpilaste õigust õpi- ja karjäärinõustamisele. Siinkohal on arvestatud rahalise toetusega: nimelt toetatakse Euroopa Sotsiaalfondi struktuurivahenditest õpi- ja karjäärinõustamise kvaliteedi arendamist, ja seda päris olulisel määral. Eelnõu seadusena vastuvõtmisel avaneb Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuril võimalus saada Euroopa kvaliteediagentuuride võrgustiku liikmeks. Selleks on Eestil praegu täitmata üks eeltingimus: selline agentuur peab olema sõltumatu. Meie kõrghariduse hindamise nõukogu ja seda teenindav büroo ei ole päris sõltumatud, sest akrediteerimisotsuste kinnitamisel on oma roll ka riigil. Kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis saab kohe hakata taotlema ühinemist Euroopa kvaliteediagentuuride võrgustikuga. Kui see õnnestub, annab see ka üliõpilastele kindluse, et kvaliteet on igati kontrollitud.
Kvaliteedi hindamisel on põhirõhk õppe alustamisel tehtaval kontrollil. Sellele ma juba viitasin. Kui saadakse luba õpet läbi viia, peab järgnema õppeasutuse pidev eneseparanduslik tegevus. Toimima peab sisemine kvaliteeditagamissüsteem. Seitsme aasta jooksul hinnatakse nii õppeasutust kui tema õppekavasid. Välishindamine annab õppeasutusele tagasisidet, kas senine tegevus on olnud hea. Kvaliteedi teemaga seonduvad õppejõududele esitatavad nõuded, mida on eelnõus oluliselt muudetud. On loomulik ja ka välisriikide praktikas kinnitust leidnud, et õppejõudude kvalifikatsiooni hindamine ja täpsemate nõuete kehtestamine on õppeasutuse enda ülesanne. Just seal on vastav kompetents ja paljudel juhtudel, eriti rakenduskõrghariduses, on oluline, et õppeasutus saaks õppetöö läbiviimiseks värvata tugevaid tippspetsialiste, kellel teaduskraadi ei ole. Nüüd luuakse selleks paindlikumad võimalused. Emeriitprofessorite ja -dotsentide teema on Haridus- ja Teadusministeeriumi ning ülikoolide vahelises dialoogis pidevalt aruteluaineks olnud. Eelnõus täpsustatakse emeriidi staatust. Ta võib osaleda õppetöös, aga pole korraline õppejõud. Emeriitide tasud eraldatakse koos riikliku koolitustellimuse summadega.
Õppejõudude järelkasvu seisukohalt on kahtlemata oluline toetada doktorantide jõudmist kraadi kaitsmiseni. Eelnõuga on ette nähtud, et doktorantidele makstakse doktoranditoetust senise kümne õppekuu asemel 12 kuud aastas. Sisse on toodud doktorantide akrediteerimine ... Vabandust, eelnõus on viga – doktorantide atesteerimine, mis on oluline, et soodustada doktorantide ja juhendajate koostööd ning motiveerida edukalt edasi jõudma.
Eelnõuga tehakse muudatusi ka sellesse, kuidas riik tulevaste kõrgharidusega inimeste õppekohti õppeasutustelt tellib. Õppeasutustega sõlmitakse tulemuslepingud, kus lisaks lõpetajate arvule märgitakse sisseastujatele moodustatavate õppekohtade arv, samuti võimalus suunata riikliku koolitustellimuse raha täiskasvanute koolituseks, kui noorte huvi mõne eriala vastu on nii väike, et õppekohad ei täitu. Tulemuslepingu puhul on oluline õppeasutuse missioon – milleks õppeasutus on loodud ja kuidas talle pandud ülesandeid täidetakse.
Eelnõuga lülitatakse seadusesse kauaoodatud ühisõppekavade regulatsioon. Ühisõppekava koostatakse ja õpet viiakse läbi mitme õppeasutuse koostöös. Õppe läbiviimiseks sõlmitakse kõigi osalevate õppeasutuste vahel konsortsiumileping, kus sätestatakse nii õppeasutuste kui üliõpilaste õigused ja kohustused. Ühisõppekavade regulatsiooni eesmärk on suurendada üliõpilaste valikuvõimalusi, toetada õpingute individualiseerimist, ergutada õpirännet Eesti kõrgkoolide vahel.
Üks missioon, mida millegipärast selle nädala ajakirjanduses üks endistest rektoritest pisut aasis, on ühisõppekavade puhul õppeasutusi koostööle kutsuda ja koostöövõimalusi anda. Mina pean seda siiski oluliseks. See puudutab näiteks doktorantuuri korraldust. Väiksemad ülikoolid peavad ju lähiajal hakkama pingutama ka selle nimel, et saada luba doktoriõpet läbi viia selleks, et ülikooli staatust säilitada. Neile peaks see andma stiimuli koostööks – reaalse stiimuli, mitte ainult retoorilise. See peaks andma neile võimaluse ühisõppekava alusel näiteks doktoriõpet korraldada mõne teise ülikooli või mõne välisülikooliga koos. Selle võimaluse äravõtmine tähendaks, et me lihtsalt sunnime väiksemaid ülikoole oma tegevust lõpetama või rakenduskõrgkoolideks ümber profileerima.
Eelnõuga määratletakse õppeasutuse missioon – seda ma juba mainisin. Ülikoolide puhul tuuakse vastavalt kõrgharidusstrateegiale sisse kohustus oma teadus- ja arendustegevust rahvusvaheliselt hinnata. Mõtet on teadus- ja arendustegevust minna evalveerima siis, kui on mingeid tulemusi saavutatud. Teadus- ja arendustegevuse tulemuste saavutamine on teadaolevalt aeganõudev protsess ja seetõttu on tolle nõude puhul kehtestatud pikk rakendusaeg: see jõustub 2014. aastal.
Seadus on kavas jõustada 2008. aasta 1. septembril, juhul kui Riigikogu näeb võimalust niisuguse tempoga tegutseda. Aga kui diskussioonid on pikemad, eks siis täitevvõim peab võimalused paindlikumalt läbi vaatama. Eesmärk on minna sellele süsteemile üle mõistliku aja jooksul, planeeritud üleminekuaeg on kuni 2012. aastani. Sel perioodil kehtib paralleelselt vana õppekavaga akrediteerimissüsteem, aga alustatakse ka uut õppekavade grupipõhist hindamist. Välisriikide kogemused on näidanud, et kõrghariduses läbiviidud muudatusteks peab ette nägema kolmeaastase üleminekuperioodi – see on optimaalne aeg.
See on minu poolt sissejuhatuseks kõik. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna Marek Strandberg.

Millisel moel, hea minister, suurendaks kavandatav ülikooliseaduse muudatus ülikoolisisest demokraatiat ning sätestaks akadeemilise vabaduse põhimõtted selgemalt kui praeguses seaduses?

Eelnõu väljatöötamisel on arvesse võetud üliõpilaste arvamusi ja demokraatiale viitasin ma seoses üliõpilaskonna rolli suurendamisega. Eelnõu ei puuduta sellisel määral nõukogu ja ülikoolivalitsuse vahekordi, kui teie ettepanekutes käsitletud on. Kehtiva ülikooliseaduse kohaselt võtab ülikooli põhikirja vastu ülikooli nõukogu ning registreerib Haridus- ja Teadusministeerium. Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohast on see tegelikult sisutühi otsus, sest ministeeriumil puudub võimalus jätta põhikirja muudatused registreerimata. Eelnõus on see muudetud, põhikirja kinnitab ülikooli nõukogu ning ülikooli õigusvõime tekib põhikirja kinnitamise hetkest – see tähendab hetkest, kui ülikooli tegutsemisele ülikoolina on antud sisu. Riigipoolset põhikirja kinnitamist senisel kujul enam ette nähtud ei ole.

Maret Strandbergil on ka teine küsimus, palun!

See küsimus puudutab siin juba tõstatatud soolise võrdsuse küsimust ülikoolides, kus on selgelt välja kujunenud tugev sooline disproportsioon. Seda kinnitavad ka Eestis läbiviidud uuringud. Hea minister, ehk sa selgitad, miks ei taheta meil soolise disproportsiooni leevendamiseks kasutada teatud ametikohtade täitmisel ülikoolides sookvoote.

See on väga hea küsimus. Aga meie põhjamaist vaoshoitust  arvestades –  see on veidi teistsugune kui Skandinaavia oma – tuleb igasuguste kvootide kehtestamisega ettevaatlik olla. Nagu paljudes muudes valdkondades, ei sobiks sookvootide kehtestamine ka sellesse seadusesse. Selles pole vähemalt kokku lepitud ja see ei tuleneks kuidagi ka strateegiast, mis Riigikogus on 2006. aastal heaks kiidetud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Ma saan aru, et see eelnõu võlgneb väga palju tänu Riigikogus vastuvõetud kõrghariduse arendamise strateegiale. Kas ministeeriumil on plaanis tuua siia saali ka kutsehariduse arendamise strateegia, keskhariduse arendamise strateegia ja täiskasvanuhariduse arendamise strateegia, et saada samasugune roheline tuli nende haridusastmete reguleerimiseks?

Ega see, et tuginetakse mingile strateegiale, ei tähenda seda, et Riigikogu ei võiks  strateegiadebatti alustada või kohustada ministeeriumi seda alustama ja siis strateegiat muuta. See käib ka selle konkreetse eelnõu arutelu kohta. Viidates sellele, et me tugineme strateegiale, tahtsin ma lihtsalt öelda, et valitsusel pole olnud põhjust eelnõus strateegia näpunäidetest väga hälbida. Aga õige ta on, et lähiajal peaks näiteks õppekava ulatuslikum debatt Riigikokku jõudma – nii et Riigikogu kinnitaks õppekava põhistruktuuri, põhiküsimused ja valikud, mis õppekavas tuleks teha. Seni, kuni mul lõplikult kaob optimism seoses võimalikkusega koostada üldine haridusstrateegia ja see Riigikogu tasemel heaks kiita, seni võiks haridusküsimused reguleerida Riigikogu tasemel heaks kiidetud haridusstrateegias. Üksikküsimusi võiks valitsus lahendada. Aga haridusstrateegia on üks nendest punktidest, kus me ei ole oma ühiskonnas märgatavalt edasi liikunud.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname ministrit! Läheme eelnõu lugemisega edasi. Ettekandeks tuleb kõnetooli kultuurikomisjoni esimees kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon on arutanud käsitletavat eelnõu kaks korda. Esimest korda tükk aega enne seda, kui see oli valitsuses heaks kiidetud, see oli 15. aprillil, ja siis tutvustas haridusminister komisjonile eelnõu põhilisi seisukohti. See kompamine ei tekitanud põhimõttelisi suuri vaidlusi ja kõhklusi, et ehk ei tohiks eelnõu kiiresti Riigikogusse menetlemisele saata.
Teist korda arutas kultuurikomisjon eelnõu neljapäeval, 15. mail. Siis olid meil külalistena kohal  Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunikud Sille Uusna ja Heli Aru, sama ministeeriumi kõrgharidusosakonna asejuhataja Annika Tina, Ene Grauberg Eraülikoolide Rektorite Nõukogu esindajana, Arvi Altmäe Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu esindajana ja Mart Laidmets Rektorite Nõukogu esindajana.
Heli Aru tutvustas meile põhjalikult selle eelnõu viimaseid muudatusi. Seatakse sisse ühisõppekavad, mis on tingitud sellest, et sündimus on väike ja kõrgema kvaliteedi tagamiseks on kasulik, kui ülikoolid ja muud kõrgkoolid teeksid omavahel koostööd nii, et igaüks panustaks tervikusse oma tugevaima osa. See teema on eelnõus väga põhjalikult reguleeritud. Professor Ene Graubergi arvates on see kõige innovatiivsem osa sellest eelnõust.
Meile esines ka Annika Tina, kes rääkis põhjalikumalt doktorantide toetamisest. Doktorantide toetus pikeneb 10 kuult 12-ni ja toetust on õigus taotleda ka riigitellimusvälistel kohtadel olevatel doktorantidel, samuti nendel, kes saavad õppekavaga hakkama osaliselt, mitte täies mahus.
Komisjoni poole pöördus üliõpilaste esindus, kes tõstatas küsimuse, mis on kaua olnud ka ajakirjanduse vaidlusobjektiks: kas on õigus, et avalik-õiguslikud ülikoolid tõstavad äsja ülikooli astunud üliõpilaste õppemaksu rohkem kui 10%? 10% lagi kehtib kindlasti nendele üliõpilastele, kes juba õpivad ülikoolis, see on ka õiguskantsleri tõlgendus. Ja praeguse seaduse järgi on ülikoolidel õigus tõsta õppemaksu rohkem kui 10% vast ülikooli astunud üliõpilastele. On poliitilise tahte küsimus, kas seada siin piir või mitte.
Kõige pikemalt külalistest esines erakõrgkoolide esindajana professor Ene Grauberg, kes püüdis kogu arutelule anda Euroopa arutelude mastaapi. Ta heitis ette, et meil on liiga kivistunud ülikoolide tüpoloogia – tänapäeva ülikoolide maastik on ju ülimalt kirju. On olemas õppeülikoole, uurimisülikoole, on olemas väga väikseid ülikoole. Teatavasti üks kõige olulisem muudatus, mis selles eelnõus pakutud on, on seotud sellega, et ülikooli nime võivad tulevikus hakata kasutama need kõrgkoolid, kus on kaks doktoriõppekava tunnistatud kvaliteedile vastavaks ja on ka evalveeritud teadusrühmad. See tähendab seda, et teatud aja pärast Eestis ennast ülikooliks nimetavate õppeasutuste arv kindlasti väheneb. Samas juhtis Annika Tina tähelepanu sellele, et praegu me püsime haridusseadustiku raames, mis baseerub sellel, et on olemas ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid, ning meil on väga raske selliseid muudatusi põlve otsas tegema hakata.
Veel arutati seda, et tegelikult on aeg hakata tegema kõrgharidusseadust. Oli seisukoht, et pole õigustatud, et iga avalik-õiguslik ülikool teeb oma seaduse. Mis suurt erinevust seal siis nii väga peaks olema!? Võib-olla Eesti ongi liiale läinud sellega, et on olemas liiga palju üksikute asutuste seadusi. Mulle tundub, et ministeeriumi esindajad põhimõtteliselt olid nõus – aga seda on nad vist juba peaaegu kümme aastat järjest olnud –, et niimoodi tulebki seadust hakata tegema, ja mitte ainult kõrgharidus-, vaid ka teiste astmete seadusi. Aga see on tõesti väga suur pingutus. Samal ajal tahavad mitmed küsimused, mida see eelnõu reguleerib, kiiret reguleerimist ja me ei saa jõudu kulutada suure asja tegemisele, kuigi tulevikus tõenäoliselt seda teha tuleb.
Väga palju vaidlusi on erinevates seltskondades tekitanud ja ka kultuurikomisjonis tõusis üles kõrghariduse otstarbekus. Kui antakse välja luba õpetada mingil erialal, siis üks kriteerium, mida rakendatakse nüüd selles versioonis küll rakenduskõrgkoolide puhul ja mitte erakõrgkoolide ja isegi mitte avalik-õiguslike ülikoolide puhul, on otstarbekus. Kes otsustab, et üks või teine eriala on otstarbekas? Väikeses riigis kardetakse, et normaalset konkurentsi üritatakse administratiivsete vahenditega ja lobi baasil lihtsalt välja suruda. Praegu on see küsimus aktuaalne ainult rakenduskõrgkoolide puhul.
Tekkis ka küsimus sellest, kas õppe andmise õigused peaks kinnitama Vabariigi Valitsus. Eelnõu on selles osas võrreldes senisega sammu edasi astunud. Siiani on haridus- ja teadusminister oma otsusega litsentse andnud, eelnõu alusel annab need Vabariigi Valitsus. Komisjonis küsiti, et valitsus on poliitiline üksus, kas on õige hariduse poliitiline juhtimine. Põhiseadus aga tõepoolest paneb järelevalvekohustuse hariduse üle riigile, valitsusele. Nii et see on igatpidi kooskõlas Eesti põhiseadusega. Pealegi on valitsuse otsus vaidlustatav. Kui on tehtud otsus, mis ei vasta faktilisele seisule ja kehtivatele kriteeriumidele, saab selle kohtus vaidlustada.
Ülikooli mõiste sisu tekitas vaidlusi, kas tänapäeval on klassikaline universitas'e mõiste kasutatav. Tõenäoliselt see mõiste ongi ajaga oluliselt muutunud. Oli seisukoht, et see eeldab kõrget õpetamise ja teaduse taset mitmel erialal, ja see seisukoht jäi ka domineerima.
Mart Laidmets andis teada, et eelnõu on avalik-õiguslike ülikoolide rektoritele vastuvõetav. Vaidlusi tekitab ainult doktorantide õppetoetuste küsimus, aga see küsimus ei ole nii suur, et sellega ei oleks võimalik kiiresti toime tulla.
Küsimusi, mida arutati kahel kohtumisel, oli veel ja härra minister peatus siin neist päris paljudel. Võib-olla kõige olulisem on kvaliteediagentuuri loomine, sest kogu aeg on Eestis kõrgharidusel olnud päris suured pinged seoses akrediteerimisega. Riik on väike, kõik tunnevad üksteist. Alati on küsimus selles, kui objektiivne on komisjoni töö. Nüüd läheb minu meelest ja ma usun, et ka komisjoni meelest kvaliteedi hindamine laiemale alusele. Kvaliteediagentuur muutub riigist sõltumatuks, mis oli ka OECD raporti üks ettepanek. Põhimõtteliselt seisavad kõrgharidussfääris selle eelnõu alusel ees päris suured ja ma loodan, et ka positiivsed muudatused.
Komisjon otsustas saata eelnõu täiskogu istungile 21. maiks ja teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks pakub komisjon välja 30. mai kell 10. Tänan!

Aitäh! Marek Strandberg, ma ei saa teile sõna anda, kuna te olete juba kaks küsimust esitanud. Kui teistel kolleegidel on soovi küsida, siis palun! Küsimusi ettekandjale ei ole. Täname ettekandjat! Kui fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimised, siis palun, olge head! Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 272 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 30. mai kell 10.
Eelnõu 272 esimene lugemine on lõppenud.
Tänane päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud. Soovin teile kena päeva jätku!

Istungi lõpp kell 16.14.