Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda arupärimisi või eelnõusid.
Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon on otsustanud teha ühe otsustava sammu selleks, et muuta valijate ja Riigikogu koostööd paremaks, tõhusamaks, mõistetavamaks. Selle märgiks algatame Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse. Selle seaduseelnõu sisuks on lühidalt see, et me teeksime muudatused, mis suurendaksid valimisringkondade arvu 19-ni ja  valimisringkonnad moodustataks maakonnapõhiselt. Igas maakonnas on üks valimisringkond, välja arvatud Tallinn ja Tartu.
Teiseks pakume välja, et muudetaks kompensatsioonimandaatide jaotamise printsiipi ja kaotataks ära nn modifitseeritud d’Hondti koefitsient, mis on siiani viinud tulemuse natuke n-ö proportsioonist välja ehk modifitseerimata koefitsient tähendaks suuremat proportsionaalsust ja lähendaks meid ka sellistele vanadele demokraatiamaades käibel olevatele valimisseaduste põhimõtetele nagu näiteks Soomes või Saksamaal. Meie hinnangul toob see muudatus kaasa selle, et valijate huvi suureneks. Ja kui aus olla, siis on ka mittemaakonnalistes ringkondades näha, et valijad tunnevad tugevamat sidet oma maakonna kandidaatidega, ja mõistlik oleks inimestele seda võimalust pakkuda, et nad teaksid väga täpselt, kes on nende maakonna kandidaat, ja ka Riigikogu liikmed teaksid, keda nad väga täpselt esindavad. Meie arvates on need mõistlikud ettepanekud Riigikogu töö parandamiseks.

Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan Riigikogu menetlusse ravikindlustuse seaduse § 63 muutmise seaduse. Seaduseelnõu eesmärk on suurendada haigekassa hüvitisi hambaravikulutuste eest. Nagu me teame, on praegu selleks piiriks 300 krooni aastas, mis hüvitatakse üle 19-aastasele isikule. Me teeme ettepaneku tõsta neid hüvitisi 2000 kroonini, mida saaks kasutada kolme aasta jooksul inimese vabal valikul. Tänu eelmise valitsuse rahastamisotsustele, julgetele poliitilistele otsustele, on haigekassas kogunenud jaotamata tulemit ligi kolm miljardit krooni. Nüüd on aeg valida välja need kitsaskohad, kus tervishoiuteenused on just rahalistel põhjustel kehvasti kättesaadavad, ja hammaste tervis on üks Eesti rahva tõsisemaid probleeme. Sellepärast me selle ettepaneku teeme. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole.
Hea Riigikogu! Läheme edasi teate juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni k.a 15. aprillil esitatud Riigikogu otsuse "Metsanduse arengukava väljatöötamiseks ja Riigikogule esitamiseks" eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 15. aprillil algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 15. aprillil algatatud lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 15. aprillil algatatud ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse k.a 15. aprillil algatatud 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest 2003. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon.
Riigikogu juhatus on määranud Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni k.a 26. märtsil esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu moodustamine" muutmine" eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 18. aprilli kell 16.45.
Riigikogu esimees on edastanud kuue Riigikogu liikme esitatud arupärimise põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Austatud Riigikogu! Asume menetlema tänase päevakorra punkte. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime alustada lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele nõuab eelnõu 185 enne lõpphääletust kohaloleku kontrolli.
Austatud Riigikogu! Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 74 Riigikogu liiget, puudub 27.
Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 75 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võrdse kohtlemise seaduse eelnõu teise lugemise jätkamine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendi liikmed! Selle koosseisu põhiseaduskomisjonil on saanud heaks hobiks arutada vähemalt mõned korrad kuus selle aasta jooksul, mis on möödunud, võrdse kohtlemise seaduse eelnõu. Ja seda head tava oleme ka viimase paari kuu jooksul korduvalt praktiseerinud. Kokku oleme arutanud võrdse kohtlemise seadust juba üle kümne korra. Mäletatavasti katkestati eelmisel korral võrdse kohtlemise seaduse eelnõu menetlemine teisel lugemisel põhjusel, et vaja oleks veel täpsustada pädevusala, millistest suhetest tulenevalt hakatakse diskrimineerimisalast järelevalvet teostama. Nüüd on asi jõudnud sinnamaale, et komisjoni kahe arutelu järel teeb põhiseaduskomisjon ettepaneku see seaduseelnõu teine lugemine lõpetada. On ka üks punt muudatusettepanekuid, mida parlamendi täiskogu peaks menetlema ja mille suhtes oma seisukoha kujundama.
Kui lühidalt neid muudatusettepanekuid vaadata, siis esiteks, mitu muudatusettepanekut – Keskerakonna fraktsiooni oma ja komisjoni enda oma – puudutasidki võrdse kohtlemise järelevalve ulatust, mis volinikul saab tulevikus olema. Teatavasti esitas Vabariigi Valitsus meile võrdse kohtlemise seaduse eelnõu, milles oli laiendatud, võrreldes Euroopa Liidu õigusest tulenevate nõuetega, voliniku pädevust võrdse kohtlemise suhete järelevalve teostamisel. Seda on parlamendis korduvalt arutatud. Lõppseisukoht oli, et oleks otstarbekas jääda Euroopa Liidu nõuete juurde. Justiitsministeerium ja Vabariigi Valitsus võitlesid küll sellele nagu lõvi vahvasti vastu, kuid võitjaks jäi parlament. Ja loodame, et ka siin täiskogu saalis võidab põhiseaduskomisjoni tahe hääletusel.
Teine asi, mis puudutas muudatusettepanekuid, oli küsimus erinevatest definitsioonidest. Põhiseaduskomisjon sõnastas teatud definitsioone ümber, võrreldes algataja esitatud seaduseelnõuga. Olemuslikku sisumuudatust see endaga kaasa ei too.
Kolmas temaatika puudutas Keskerakonna esitatud ettepanekuid, mis annavad eelkõige edasi mitme naisorganisatsiooni mõtte, ehk teisisõnu säilitada praegune soolise võrdõiguslikkuse volinik ja luua selle kõrvale eraldi institutsioonina muude diskrimineerimisjuhtudega tegelev võrdse kohtlemise volinik. Komisjon sellist seisukohta ei toetanud. Asuti seisukohale, et lisainstitutsiooni loomist ei saa pidada otstarbekohaseks. Eks see tegelikult ole sisulise valiku küsimus, milliste diskrimineerimisjuhtudega, järelevalvega, teavitustööga hakkab avardatav voliniku institutsioon ennekõike tegelema.
Tehti veel mõningaid õigustehnilise selguse huvides mõeldud parandusi. Näiteks on meil praegu diskrimineerimiskeeldu puudutavaid sätteid sees ka avaliku teenistuse seaduses ja töölepinguseaduses ning eesmärk oli need asjad ühte koondada, et meil eri seadustes sama valdkonna küsimusi erineval moel ei reguleeritaks.
Põhiseaduskomisjonis arutati neid asju kahel istungil ja üldiselt tuleb öelda, et asjakohane on olnud selle eelnõu põhjalik kaalumine ja menetlemine, kuna on selgunud nimelt see, et Euroopa Komisjon on saatnud selle seaduseelnõu kohta valitsusele omapoolse ekspertiisi. Kas Euroopa Komisjon rahuldub selle seaduseelnõuga, kui me võtame selle vastu ja edasised rikkumismenetlused, et meid ei ähvarda oht, et Euroopa Kohus kuidagipidi leiab, et Eesti ei ole Euroopa Liidu õigust piisavalt üle võtnud. Tõepoolest leitigi, et valitsuse esitatud eelnõu oli Euroopa Komisjoni silmis vigane. Teisisõnu, põhjus, miks me valitsuse hinnangul pidime seda seaduseelnõu menetlema hakkama, oligi ju see, et Euroopa Liidu rikkumismenetlusi ära hoida, ja paar kuud tagasi selgus, et see eelnõu ei olekski aidanud seda eesmärki saavutada. See puudutas eelkõige ohvristamise mõistet, mis on seaduseelnõus toodud, ja nüüd oligi võimalik see asi ka ühe muudatusettepanekuga ära klaarida.
Millega komisjon veel tegeles? Me kutsusime sinna ka sotsiaalministri, kes andis ülevaate ühest teisest seaduseelnõust, mis on praegu valitsusel ettevalmistamisel. See puudutab mitmete teiste Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmist, mille suhtes on Sotsiaalministeeriumi hinnangul samuti rikkumismenetlus käivitatud.
Euroopa Komisjon on algatanud rikkumismenetluse kolme direktiivi suhtes ja ministeerium pidas vajalikuks algatada kehtiva soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmine, eelkõige tulenevalt soolise võrdõiguslikkuse voliniku pädevusest. Sellega seoses tekkis pehmelt öeldes veider olukord, et me oleme teisel lugemisel ühe seaduseelnõuga, millele on valitud üks konstruktsioon, ja komisjon teeb ettepaneku selle teine lugemine lõpetada. Samal ajal on valitsuses ettevalmistamisel eelnõu, mis puudutab soolise võrdõiguslikkuse seadust ja mis reguleerib seda, ütleme mitte nüüd tagurpidiselt, aga küll täiesti teistmoodi. Kuidas nende asjade vahel tasakaal asetub, eks seda peame vaatama siis, kui valitsus lõpuks siiski otsustab oma sellekohase initsiatiiviga parlamenti tulla.
Arutelud, mis komisjonis toimusid nende muudatusettepanekute ja selle eelnõu üle, olid seotud esiteks rahaliste kuludega. Üldise võrdse kohtlemise seadus peaks jõustuma järgmise aasta 1. jaanuarist. See toob kaasa rahalisi kulutusi. Praeguste rehkenduste järgi, nagu sotsiaalminister ka kinnitas, 4,4 miljonit krooni.
Igor Gräzin tõi komisjonis esile selle, et tema meelest ei peaks teavitamine olema siiski seaduse järgi riikliku institutsiooni, antud juhul siis voliniku ülesanne, vaid sellega peaks tegelema kolmas sektor. Ta tõi hea näite, et advokatuur on viinud läbi juba üle 40 seminari võrdse kohtlemise teemadel eri maakondades.
Samuti tunti huvi selle vastu, et soolise võrdõiguslikkuse seadus kohustab valitsust moodustama soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, mis oleks autoriteetne ekspertkogu meeste ja naiste võrdse kohtlemise küsimustes. See seadus jõustus juba 2004. aastast, paraku ei ole seda nõukogu siiamaani moodustatud. Ministeeriumi esindajate hinnangul on teised ülesanded varjutanud seadusest tulenevat kohustust juba neli aastat. See küsimus jääb endiselt õhku, et kas siis parlamendis vastuvõetud seadust peab täitma või on seda võimalik teha selektiivselt. Sel teemal väljendasid komisjoni liikmed oma mõtteid vähem ja rohkem kriitiliselt.
Probleemid kerkisid esile seoses kahe voliniku kontseptsiooniga, et kas tegelikkuses peaks muutma ka õiguskantsleri pädevust, mis puudutab nn ombudsmani rolli, või kas peaksid pädevused, mis praegu on õiguskantsleril diskrimineerimisjuhtudel n-ö lepitusmenetluses, tulevikus olema viidud mingi muu institutsiooni alla. Selles küsimuses komisjon otsust vastu ei võtnud, vahetati mõtteid. Ja need põhilised asjad, mis selle eelnõu pikaajalise menetlemise puhul on esile kerkinud, ongi tegelikult kolm valikukohta.
Esiteks. Kas Eesti õiguskorras on sellist õigust üldse vaja? See on niisugune suhteliselt spetsiifiline ja unikaalne kaalutlus, mis tuleb eelkõige sellest, et anda piisav ja adekvaatne vastus selle koha pealt, mis puudutab Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlusi. Seega on see Euroopa Liidu õiguse implementeerimiseks vajalik samm.
Teiseks. Küsimus, kas me loome täiendava institutsiooni juurde või kujundame ümber olemasolevate institutsioonide pädevuse – valik, mis lõpuks on langetatud, seisneb olemasoleva institutsiooni pädevuse ümberkujundamises. Ma rõhutan veel kord: see, mis tüüpi diskrimineerimisküsimustega volinik tegelema hakkab, on nii seaduse diskretsiooniruumi järgi kui ka rahastamisloogika järgi ennekõike voliniku enda valida. Ma tahaksin siin kõnepuldis väljendada ka oma ühemõttelist lootust, et soolise võrdõiguslikkuse valdkond, kus proua Margit Sarv on volinikuna teinud asjalikku tööd, ei kujune tulevase voliniku pädevuses kindlasti teisejärguliseks, vaid, vastupidi, siiski eelisvaldkonnaks.
Ja kolmas valikukoht oli see, et kas me üldse arendame veel võrdse kohtlemise diskretsiooniõiguse valdkonnas mingit lisaõigust ja kompetentsi, võrreldes Euroopa Liidu direktiivi nominaalnõuetega või minimaalnõuetega. Komisjoni ühemõtteline seisukoht oli enamushääletusel, et ei – piisab meile Euroopa Liidu direktiivis esitatud nõuetest. Selline on olukord ja loodame, et eelnõu teine lugemine lõpetatakse. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Maret Merisaare!

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon ei toeta võrdse kohtlemise seadusega kavandatud soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoha kaotamist, sest soolise võrdõiguslikkuse volinikul on juba piisavalt tööd. Tal on vaja seadusi analüüsida, tal on vaja õppematerjale analüüsida ja tema töömeetodid on ka täiesti erinevad, võrreldes teiste, näiteks vähemusgruppide diskrimineerimisega seotud voliniku tööga. Näiteks, kui võrreldakse naiste ja meeste tööd tööturul, siis seda võrreldakse teiste meetoditega kui, ütleme, vähemusgruppide osalemist tööturul. Seetõttu me leiame, et soolise võrdõiguslikkuse volinik peab siiski eraldi alles jääma, küll aga leiame, et ta võib ka töötada õiguskantsleri büroos eraldi ametnikuna, ta ei pea just Sotsiaalministeeriumis olema. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Mul on hea meel olla siin, nii nagu keegi kohapealt mainis, naiste valiku sees. Küsimus on ju naiste valik ja ma saan siiski ka oma arvamuse välja öelda. Minu sõnavõtt on igapidi põhjendatud ja loogiline, ka ajaloolise taustaga, sest tõesti, pidades tänuväärset sotsiaalministriametit, tuli mul nendes küsimustes nii Eestis kui rahvusvaheliselt esineda. Ja ma pean jätkuvalt väga oluliseks just nimelt soolise võrdõiguslikkuse küsimusega tegelemist Eestis, seda temaatikat ja seda, kui palju siis sellele küsimusele tähelepanu pööratakse. Keskerakonna fraktsioon tegi selle eelnõu menetlemise käigus mitmeid ettepanekuid, millest põhiseaduskomisjon on osaga arvestanud, osaga sisuliselt arvestanud. Aga mitte kõigiga. Jätkuvalt ei saa ma nõustuda sellega, et praeguse soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsioon muudetakse mitmesuguste diskrimineerimise alustega ja vähemusgruppidesse kuuluvate isikute võrdse kohtlemise normide võimaliku rikkumisega tegelevaks institutsiooniks. Kahjuks sisaldab ka eelnõu praegune redaktsioon ikkagi seda muudatust.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduses on soolise võrdõiguslikkuse mõiste sisustatud äärmiselt selgelt – õiguste, kohustuste, vastutuse ja võimaluste võrdne jagunemine naiste ja meeste vahel – ja seega suunatud ka struktuurse ebavõrdsuse likvideerimisele ning tulemuste võrdsuse saavutamisele. Soolise võrdõiguslikkuse volinik peab lisaks kodanike avalduste läbivaatamisele jälgima ka seda, kas ja milliseid meetmeid riik või kohalikud omavalitsused olemasoleva ebavõrdsuse ehk kaudse diskrimineerimise vähendamiseks ja sugudevahelise võrdsuse saavutamiseks rakendavad. Vähemusgruppidesse kuuluvate isikute puhul aga saab piirduda vaid võrdse kohtlemise normi kehtestamisega, tagades indiviididele õiguse mitte olla diskrimineeritud eelnõus nimetatud tunnuste alusel. Keskerakonna fraktsiooni muudatusettepaneku järgi oleks võrdse kohtlemise volinik jäänud eelnõus ettenähtud ülesannete raames tööle siseministri haldusalasse, soolise võrdõiguslikkuse volinik sotsiaalministri haldusalasse. Kaitse diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse ehk küllaltki suure enamiku nende tunnuste alusel, mida see seadus sisaldab, oleks siiski sisuliselt ja loogiliselt Siseministeeriumi valdkond. Kahjuks seda ettepanekut komisjoni enamus ei toetanud.
Põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu rääkis siin ka sellest, et oleks võinud ju kaaluda näiteks ombudsmani ametikohta, kuhu võrdse kohtlemise temaatika oleks võinud minna. Nimetatud volinik on Eestis praegu ainuke poliitiliselt sõltumatu institutsioon – ma pean silmas soolise võrdõiguslikkuse volinikku –, kes saab rakendada ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt peab rakendama muu hulgas meetmeid, mis aitaksid saavutada naiste ja meeste kohustuste, vastutuste, võimaluste ja õiguste tegelikku võrdsust. Probleemiks on eelnõus sisalduv praeguse soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsiooni nimetuse muutmine ning kogu institutsiooni tegevust reguleerivate sätete eemaldamine soolise võrdõiguslikkuse seadusest. Tuletan ka meelde, et nii direktiivis 2000/43 EÜ kui 2000/78 EÜ, mida me praegu just nimelt harmoneerime selle seadusega, on selgesõnaliselt öeldud, et nende direktiivide rakendamisega ei või õigustada liikmesriikide poolt eelnevalt tagatud diskrimineerimisvastase kaitstuse taseme alandamist.
Juhin tähelepanu sellele, et soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsioon on Eestis loodud mitte ainult kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, vaid kooskõlas ka ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni ja Pekingi tegevuskavaga. ÜRO selle komitee 2007. aastal esitatud soovitustes Eesti riigile ollakse mures, et riik pole võtnud piisavalt meetmeid soolise võrdõiguslikkuse seaduse kiireks ja tõhusaks rakendamiseks. Samas, sellise seaduse sellisel menetlusetapil on raske väga põhimõttelisi muudatusi teha. Aga siiski võiksime kaaluda aja mahavõtmist mingikski ajaks. Ja kindlasti soovitaksin ma põhiseaduskomisjonile läbi rääkida teatud huvigruppidega, kes asja pärast siiski tõsist muret tunnevad ja näevad neid probleeme. Eesti naiste ümarlaud on mitmeid ettepanekuid teinud, nad on välja pakkunud kas või kompromissina selle, et see volinik, olgu ta siis üks, võiks kanda soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku nimetust.
Jätkuvalt on eelnõus probleemiks teatud vastuolud, mis spetsialistid on välja toonud ka seoses teiste seadustega. Siin räägiti küll kooskõlast töölepinguseadusega ja teatud muudatuste tegemisest, aga jätkuvalt on rakendussätetes § 27 nimetatud ka need tunnused, mis on toodud võrdse kohtlemise seaduses, samas olid juba teatud tunnused võrdse kohtlemise kohta toodud töölepinguseaduses, kohaldatakse võrdse kohtlemise seadust või soolise võrdõiguslikkuse seadust. Minul tekib näiteks selline küsimus, kas siit võib välja lugeda, et ei kohaldata töölepinguseaduse järelevalvemehhanismi, kas Tööinspektsioonil ei ole võimalust töölesoovijate või töötajate diskrimineerimise korral ettekirjutusi teha, ja veel üks küsimus – kas ei oleks vaja avada näiteks sotsiaalse seisundi mõistet. Nõukogude ajal olid olemas töölised ja teenistujad ja kolhoosnikud sotsiaalse seisundina. Mida tähendab see tänapäeval, kas kodakondsuse omamist või mitteomamist, paksu rahakoti omamist või mitteomamist, mis on sotsiaalne seisund? Igal juhul minu ettepanek Keskerakonna fraktsiooni nimel on see, et me täna katkestaksime selle eelnõu teise lugemise ja kaaluksime teatud küsimusi. Ja tõesti on soovitus kuulata ära huvigrupid ja nende ettepanekud ja otsida kompromisse. Aitäh!

Tänan! Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Ma palun kaheksa minutit.

Palun! Kaheksa minutit.

Riigikogu liikmed! Peaaegu seitse aastat tagasi, aga mitte seitsme maa ja mere taga, vaid siinsamas riigis ja siinsamas saalis käisid vaidlused, kas üldse on vaja seadusi, mille alusel isikud, kes leiavad, et neid on teistest ebasoodsamalt koheldud, saaksid pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Ja kõige rohkem kardeti naisi, sest sõnadega "sugu" ja "sooline" seostati ainult naisi. Siis kestis soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu menetlemine peaaegu kolm aastat. Ühe Riigikogu stenogrammi teevad kahtlemata värvikaks näiteks hirmud, mida ainuüksi sõnad "sooline võrdõiguslikkus" esile kutsusid. Seksuaalset ahistamist keelavate sätete ja jagatud tõendamiskohustuse kõrval peeti ebavajalikuks ükskõik millise järelevalveinstitutsiooni loomist. Nii hääletati kord komisjoni, kord voliniku poolt, kord tehti ettepanek luua võrdse kohtlemise koda. Sugudevaheline võrdsus, see tähendab põhimõte, et üks sugu pole parem ega halvem kui teine, ja selle tegelik elluviimine tekitas ühiskonnas laia vastukaja. See, et seadusesse hääletati soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsioon, oli paljuski arvukate valitsusväliste organisatsioonide, sealhulgas poolt elanikkonda esindavate naisorganisatsioonide teene. Aga kartus jäi. Oldi ju harjutud uskuma müüte mantlite selgaaitamisest ja naistraktoristidest ning kardeti, et võrdse palga taotlemine tööl võib viia peresuhete kahjustamisele. Seost demograafiliste protsesside ning naiste ja meeste võrdsete võimaluste vahel tööturul ei osatud siis veel näha. Neid hirme võivad kõik huvilised lugeda Riigikogu stenogrammidest.
Täna me räägime juba üpris vabalt töö ja pereelu ühitamise vajadusest nii naiste kui meeste puhul. Oleme aru saanud, et ka peres toimuv vägivald nõrgemate vastu on kuritegu. Ainult tundub, et sõnad "soolise võrdõiguslikkuse volinik" on endiselt hirmutavad ja kohutavad ning võim ilmselt ikkagi meeste käes, sest miks muidu on vaja sellega seotud paragrahvid soolise võrdõiguslikkuse seaduses kehtetuks tunnistada, lõika-kleebi meetodil võrdse kohtlemise seaduse sappa kleepida, ja see volinik võrdse kohtlemise volinikuks ümber nimetada. Lihtlabane loogikagi ütleks, et hilisema seadusega ettenähtud funktsioonid võiks pigem liita olemasoleva institutsiooniga ja lisada selle praegusele nimetusele kolm sõna: "võrdse kohtlemise ja".
Ma ei saa aru, miks on vaja lahti saada soolise võrdõiguslikkuse voliniku nimest. Oleme ju nüüd ühenduses, kus väga selgelt tehakse vahet naiste ja meeste võrdsuse saavutamises ning vähemusgruppidele võrdsete võimaluste loomises. Kas siis, kui Euroopa Komisjon tõstatab küsimuse selle kohta, kus Eestil on soolise võrdõiguslikkuse sõltumatu institutsioon, mida muuseas üks teine direktiiv nõuab ja mille kohta me oleme seni öelnud, et see direktiivi nõue on täidetud, või ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni täitmist kontrolliv komisjon küsib, kus on ja miks ei paista välja asutus, kes naiste õigusi kaitseb, hakkame jälle seadusi muutma? Eelmisel aastal tuli Eesti esitatud aruandele selle kohta, mida on tehtud naiste diskrimineerimise vähendamiseks,  komisjonilt hinnang, milles väljendatakse muret, et praegu tegutsevale soolise võrdõiguslikkuse volinikule on võimalik anda mandaat tegutsemiseks teiste diskrimineerimisalustega ja et tal puuduvad piisavad majandus- ja inimressursid, et täita seadusega pandud ülesandeid. Võrdse kohtlemise volinik ei saa ju põhimõtteliselt tegelda selle eesmärgi nimel, millega oleme ühinenud, see on naiste ja meeste tulemuste võrdsuse saavutamine nende võimalustes ja õigustes, kohustustes ja vastutustes. See on mõõdetav eesmärk. Sellist võrdsust ja ebavõrdsust peegeldab statistika.
Meie riigis elavate naiste ja meeste olukorda ja tulemusi võrreldakse nüüd juba igal aastal. Me oleme selles mõttes äärmiselt huvitav riik, et meie naised käivad rohkem tööl kui teiste riikide naised, nad on ka haritumad kui Euroopa Liidus keskmiselt, aga sotsiaal-majanduslik staatus on tunduvalt madalam kui meestel. See pole mitte konkreetse naise ega mehe süü, see nähtus on sügavalt juurdunud meie arusaamadesse, hoiakutesse. Teised liikmesriigid on mõistnud, et sooline ebavõrdsus on takistuseks ühiskonna arengule, ja loonud selle vähendamiseks erinevaid institutsioone. Millised peaksime looma meie, et meie järgmist põlvkonda ei vaadataks mingite veidrikena Euroopa ääremaal, kes arvavad, et sotsiaalsed suhted on paika pandud jumala või looduse poolt? Meil on mõtlemise ja arutamise aega, kuni Riigikogusse jõuab soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, sest ka selles on vaja teha täpsustusi, et normid ja määratlused oleksid kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Aga veelgi rohkem selleks, et inimestel oleks parem õiguskaitse. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! 2007. aasta oli Euroopas võrdsete võimaluste aasta. Seetõttu leidsid sel aastal tavalisest sagedamini käsitlemist diskrimineerimine soo, puude, vanuse, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, seksuaalse sättumuse tõttu või diskrimineerimine mitme tunnuse alusel korraga. Euroopa aasta "Võrdsed võimalused kõigile – õiglase ühiskonna poole" ärgitas ühiskonnas laiemale diskussioonile, avardas inimeste silmaringi ning rõhutas, et diskrimineerimine on taunitav. Selle vastu tuleb seista ka seaduse jõuga.
Selle taustal on tervitatav, et menetleme Riigikogus võrdse kohtlemise seaduse eelnõu. Seadusega piiritletakse, mis on diskrimineerimine. See on igati mõistlik. Kui uus seadus vastu võetakse, jäävad kõrvuti kehtima soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus. Siit ka mõned probleemid, millele tahaksin tähelepanu juhtida.
Näiteks sain täna, 16. aprillil, Eesti Naisteühenduste Ümarlaua eestseisuselt kirja, milles nad märgivad, et Eesti naisorganisatsioonid on võrdse kohtlemise seaduse eelnõu 67 menetlemist jälginud suure ja üha kasvava murega. Tsiteerin: "Meie hinnangul võivad antud eelnõus ettenähtud muudatused soolise võrdõiguslikkuse seaduses tuua kaasa väga tõsise tagasilöögi naiste ja meeste reaalse võrdõiguslikkuse saavutamisel Eestis. See oleks otseses vastuolus Euroopa Liidu eesmärkidega, mille õiguse ülevõtmiseks väidetavalt võrdse kohtlemise seadus välja töötati. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ei nõustu sellega, et kaotatakse iseseisev soolise võrdõiguslikkuse voliniku ametikoht. See volinik on Eestis praegu ainuke poliitiliselt sõltumatu institutsioon, kes saab ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt on kohustatud rakendama muu hulgas meetmeid, mis aitaksid saavutada naiste ja meeste kohustuste, vastutuste, võimaluste ja õiguste tegelikku võrdsust. Seega on tema volitused palju laiemad kui ainult võrdse kohtlemise normide järgimine."
Rahvaliidu fraktsioon toetab ümarlaua seisukohta. Meie arvates pole soolise võrdõiguslikkuse seadusse väljalõiget tehes ning voliniku institutsiooni istutamisega kitsama rakendusega võrdse kohtlemise seadusse piisavalt analüüsitud, mida selline seadusmuudatus reaalses elus kaasa toob.
Ei saa ka läbi võrdluseta. Leedus on ellu kutsutud soolise võrdõiguslikkuse instituut. Iirimaal tegeleb soolise võrdõiguslikkuse küsimustega 65 inimest. Meil teevad vajaliku töö ära volinik ja üks nõunik. Tõsi, mõnes Euroopa riigis on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemisega tegelevad institutsioonid ühendatud, kuid selleni on jõutud pärast mitmekümneaastast omaette toimimist.
Veel tsitaat Eesti Naisteühenduste Ümarlaua eestseisuse kirjast: "Juhime tähelepanu sellele, et soolise võrdõiguslikkuse voliniku institutsioon on Eestis loodud mitte ainult kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, vaid kooskõlas ka ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise konventsiooni ja Pekingi tegevuskavaga. Just soolise võrdõiguslikkuse volinik saaks ja peaks tegelema kaudse diskrimineerimisega, mis avaldub selgelt naiste ja meeste töödeks jagunenud tööturul naiste töö madalama väärtustamisega – Eestis on Euroopa suurim sooline palgavahe –, tööde hindamise aluste analüüsimisega, aegunud soorollide kohaste haridusvalikutega, kasutatavate õppematerjalide analüüsimisega jne."
Lubage siinjuures teha väike kõrvalepõige. Tavaliselt räägitakse valjuhäälselt nendest rahvusvahelistest võrdlusuuringutest, kus Eestile on edusära paistmas. Ent maailma majandusfoorumi soolise võrdsuse 2007. aasta raportist on meil väga vähe kuulda olnud. Raportist on näha, et enam kui saja riigi seas oleme aastaga ühe koha võrra langenud ja paigutunud 30. kohale. Läti on 13., Leedu 14. ning esikohad on Rootsi, Soome ja Norra päralt.
Üldise majandusnäitaja poolest, mis hõlmab majandustegevusest osavõttu – palku, edutamist ja muud sellist –, oli Eesti 34. kohal. Ent meeste ja naiste palgavahe analüüsi järgi oleme riikide hulgas viimases kolmandikus, 102. kohal. Naiste palk on meil üle veerandi meeste palgast väiksem olnud vähemalt viimasel kümnel aastal. Viimase Eurostati uuringu tulemustest selgub, et Euroopa riikides on alla 30-aastaste naiste seas Eesti naiste palk lausa väikseim. Kuidas sobib selline olukord kokku ratifitseeritava uue Euroopa Liidu reformilepingu, mille õiguslikult siduv osa on inimõiguste harta, mõttega?
Ja tagasi kirja juurde: "Lisaks nimetatule on Eestis soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas veel väga palju muid lahendamata probleeme, millega sügavuti tegelemiseks nähtigi seaduse vastuvõtmisel selles ette iseseisva voliniku institutsioon. Leiame, et sihipärane spetsialiseeritus ja kompetentsus soolise ebavõrdsuse ilmingutes, põhjustes ja taasloomise mehhanismides tagab voliniku efektiivsema töö nii seaduse normide täitmise järgimisel kui ühiskonna mentaliteedi muutmisel. Eelnõu ettevalmistajad ei ole arvestanud juriidiliselt siduvate kohustustega, mis Eesti on võtnud, ratifitseerides ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni, mis olemasoleva ebavõrdsuse vähendamiseks eeldab jätkusuutlike siseriiklike institutsioonide loomist, ja kirjutades alla nn Pekingi tegevuskavale, mis sätestab eesmärgid soolise ebavõrdsuse vähendamiseks 12 tegevusvaldkonnas." Olgu siinjuures rõhutatud, et Pekingis vastuvõetud tegevuskava järgivad kõik Euroopa Liidu riigid. See ei ole nii, et osaleme või mitte.
Naiste ümarlaud on juhtinud tähelepanu ka sellele, et ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni täitmist jälgiv komitee on 2007. aastal esitanud Eestile rea soovitusi.
Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon toetab seaduseelnõu kohta tehtud muudatusettepanekuid 6, 7, 8 ja 9, mida kahjuks põhiseaduskomisjonis ei toetatud, ning kutsume valitsuskoalitsiooni erakondi üles neid muudatusi Riigikogu täiskogus toetama. Juhul kui muudatusettepanekud toetust ei leia, tasuks veel aeg maha võtta, seaduseelnõu lugemine veel kord katkestada. Istugem veel kord ümarlaua ümber, et kõiki osapooli rahuldava tulemuseni jõuda. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Ma ütlen paari sõnaga meie fraktsiooni seisukoha välja. Meie fraktsiooni seisukohalt pole siseriiklikel kaalutlustel seda seaduseelnõu, mida me arutame, üldse vaja. See ei loo meie õiguskorda mitte kopika eestki täiendavat õigusselgust, vaid vastupidi, see arendab meie õiguskorras välja teatud õigusharu, mis on õigus segatud teatud poliitikaga, ja kuidas seda hakatakse rakendama Eesti õiguskorras, millise rakenduspraktikani me jõuame pärast, seda teab ainult Issand Jumal taevas. Selle eelnõu arutamisel tulid ka välja juristide üsna erinevad seisukohad, kuidas ja millist loogikat aluseks võttes seda kohaldada.
Seega, varasem Eesti valitsuse seisukoht oli, et meil sellist eraldi seadust ei ole vaja. See oli ratsionaalne seisukoht ning seda on võimalik Euroopa Liidus direktiivide ülevõtmisprotseduuris vaadata. Justiitsministeerium on asunud seisukohale, et nad ei suuda Eesti positsiooni enam kaitsta. Jõudu jääb väheks, kuna Saksamaa on ka asunud seisukohale, et ta toetab niisuguse eraldi üldise võrdse kohtlemise õiguse reguleerimist siseriiklikult.
Ja veelgi enam, Euroopa Komisjon on alustanud täiendavate initsiatiividega – üldise diskrimineerimisõiguse üleeuroopaliseks reguleerimiseks täiendavate direktiividega. Nüüd oleme me olukorras, kas meil on ratsionaalne lasta need Euroopa Kohtu menetlused kulgeda lõpuni ja saavutada otsused, mis on Eestile kahjulikud, kanda sellest johtuvad tagajärjed ja lähtuda eeldusest, et valitsuse seisukoht on, et ta ei suuda Eesti positsioone kaitsta. Meile tundub see ebaratsionaalne, meie arvates on mõistlikum vältida seda kohtumenetlust ja leida õiguslik lahendus. Seetõttu me arvame, et väljapakutud valik on piisav, eriti seetõttu, et me saavutasime ühe olulise eesmärgi: me jääme Euroopa direktiivis esitatud minimaalnõuete raamidesse. Mis puudutab seda nimetuste küsimust, millele proua Pikhof ka viitas, siis üheski muudatusettepanekus sellekohast nime muutmise ettepanekut esile ei kerkinud. Ma arvan, et see nimeküsimus on kindlasti arutelu ja dialoogi küsimus, kui me arutame seda, mida paremini esile tõsta. Praegu oleme selle olukorra ees, kus me kindlasti ka riigi majanduslike kulude koha pealt peame olema ratsionaalsete valikute langetajad. Kui me arvestame seda, et täiendavat kulu on ka selle n-ö voolujoonestatud, kokkutõmmatud institutsiooni puhul ligi 5 miljonit krooni aastas, aga kui me oleksime loonud olemasolevate õiguskaitseinstitutsioonide juurde veel täiendavaid institutsioone, kui palju siis selle maksumus oleks olnud! See on see valik, mille me praegu peame tegema lähtudes sellest, et Eesti Vabariik ei kaotaks Euroopa Kohtus, ja seetõttu me toetame seda. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Austatud Riigikogu! Alustame nüüd eelnõu 67 muudatusettepanekute läbivaatamist. Kokku on eelnõu kohta esitatud kümme muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Teine muudatusettepanek, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Kolmas muudatusettepanek, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Kuuenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma palun Keskerakonna fraktsiooni nimel seda muudatusettepanekut hääletada.

Tänan! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 28 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Seitsmes muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Tänan! Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 30 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Tänan! Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 32 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Üheksas muudatusettepanek, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Palun ka see muudatusettepanek hääletamisele panna.

Tänan! Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 31 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Kümnenda muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Kaks fraktsiooni on esitanud ettepaneku eelnõu 67 teine lugemine katkestada. Ettepanekud on tulnud nii Eesti Keskerakonna fraktsioonilt kui ka Eestimaa Rahvaliidu fraktsioonilt. Alustame nende kahe ettepaneku hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele ettepaneku, mille on esitanud nii Eesti Keskerakonna fraktsioon kui Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon ja mille sisu on üks: eelnõu 67 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 32 Riigikogu liiget, vastu 43 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu teine lugemine on lõpetatud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni liikme Harri Õunapuu!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänase eelnõu menetluse käiku teile tutvustades tundub mulle, et mul on olnud lihtsamaid aegu, kui on tulnud teie ees seista ja kaitsta riigieelarvet, kui kalapüügiseaduse muutmise ettepanekuid ette kanda. Kuna esimesest lugemisest on kolm kuud mööda läinud, siis tuletan meelde, et valitsuse algatatud eelnõu eesmärk oli täiendada kalapüügiga tegelevate laevade kontrollimeetmeid, võimaldada harrastuslikul kalapüügil püügiõigust kinnitada ka mobiilimakset kasutades, lisaks kalastuskaardile, ja täpsustati harrastuspüügi kalastuskaardi taotlemise ja andmise korda. Lisaks viidi kalapüügiseadus kooskõlla Riigikogus vastu võetud püsiasustusega väikesaarte seaduse muutmisega. Ja 13. veebruariks esitatud muudatusettepanekud, millega teil on olnud võimalus tutvuda, leidsid komisjonis valdavas osas toetust, kuid tuleb tunnistada, et vaatamata paljukordsetele arutamistele, ei leitud lahendust mitmele muudatusettepaneku kaudu esitatud probleemile.
Komisjonis olukorda hinnates langetati otsus jätkata hetkel lahendust mitteleidnud probleemidega tööd ja nendele lahenduse leidmisel tulla kalapüügiseaduse muutmise juurde tagasi. Seetõttu võeti mitmed muudatusettepanekud tagasi, seda tegid nii kolleegid roheliste fraktsioonist kui Mark Soosaar ja eelnõusse jäid ka konkreetselt konsensust leidmata mõningad ettepanekud, mida ei toetatud. Kuna teil on endal olnud võimalus tutvuda nende ettepanekutega, mis komisjonis olid, räägin ma rohkem nendest küsimustest, mis lahendust ei leidnud, probleemidest, mis jäid lahendust ootama. Kõige suurem nendest on rannas elavatele, mitu põlve merel käinud rannaküla püsielanikele püügiõiguse andmise probleem. Nii Tarmo Kõutsi kui Mark Soosaare tehtud ettepanek on suhteliselt loogiline, mõistlik, kuid niivõrd paljude eriarvamuste tõttu ei suutnud me seda ühiselt konsensuslikult vastu võtta. Jõudsime selle juurde, kuidas püsielaniku staatust määratleda, ja aruteluga saime fikseerida, et see peaks olema rahvastikuregistris, selle mereäärse valla rahvastikuregistris olev kodanik. Kohalik valla volikogu vaatab selle nimekirja läbi, kes on püsielanikud ja kellel on õigus kalale minna. Kuid meil jäi selle juures veel mitmeid lahendamata asju ja see probleem on üleval. Oli ka selline mõte, et need läbi aegade merel käinud rannaküla elanikud saaksid kuni kolme nakkevõrgu loa.
Lahendamata jäi teine probleem, mis võib-olla oli küll suhteliselt selge, see, et harrastuskalapüügi põhimõtete juures läks vaidluseks, kas võrguga püük on harrastuskaluritele kohane. Enam-vähem oli üldine arusaam selles, et see ei peaks nii olema. Aga ka see küsimus jäi üles, kuna oli teisigi harrastuskalapüügi põhimõtteid, mis jäid käsitlemata. Need on mõlemad harrastuskalapüügi liigid. Kui võtta nüüd harrastuskalapüügiliigilt ühe võrgu õigus ära, siis see nagu ei tekitaks kalurite arvu juurde, rohkem püüdjaid juurde ei tuleks.
Omaette vaidlus oli kutselistele kaluritele alates selle aasta jaanuarist kümne võrgu piirangu kehtimise peatamise üle. Ettepaneku tegi maaelukomisjon, algatas selle maaelukomisjonis Põllumajandusministeerium ja kuigi oldi ka sellel seisukohal, et seda kümmet võrku ei saa eriti palju põhjendada, siis kui otsus tehti, kasutati nii teadlaste abi kui ka kõiki analüüse, kuid lõpetada seaduse toimimine, kui ta on alles pool aastat kehtinud, ei oleks õige, sest me ei tea, millised tema tulemused oleksid olnud. Kuna neid probleeme oli rohkem – need kolm olid peamised –, koostati keskkonnakomisjoni esimehe allkirjaga kiri keskkonnaministrile, ärakiri põllumajandusministrile, ja Marko Pomerants on sellele alla kirjutanud ja kirja ära saatnud. Seal on veel lisatud, et nende probleemidega tuleb tööd jätkata, kuni muudatusettepanekud kalapüügiseadusesse tulevad.
Vaadates meie arutelude käiku – me ei koormanud sellega kõiki komisjoni liikmeid, selleks olid need inimesed, kes olid rohkem asjast huvitatud, ka väljastpoolt komisjoni, Tarmo Kõuts osales selles ja põllumajandusminister Seeder – julgen väita, et mõningad asjad oleks võinud ära teha, kui mõned staažikad poliitikud oleksid olnud kompromissivalmimad, ja sama käib ka mõne noorpoliitiku kohta. Teine asi, mis tasuks kaalumist Vabariigi Valitsuse seaduses, on see, et me peaksime tulevikus võtma suuna, et kalandusküsimused oleksid ühe ministeeriumi all. Kui kaks ministrit olid meil arutelul, mis kestis päris tükk aega, ega me siis tulemuseni ei jõudnud. Tänada tahaks neid arutelul osalejaid, kes ei laskunud politikaanlusesse, vaid püüdsid asja sisuliselt lahendada ja see oli meeldiv. Mis jäi püsima – lihtsalt teile teadmiseks – me reguleerime praegu kalapüüki kalurite kaudu, kala on vähe ja need vaidlused ei lõpegi. Aga siiamaani on lahendamata ikka need kahjud, mida teevad kalavarudele kormoranid, ja kuna ühte kolleegi, seal minu ees istuvat, ei ole kohal, siis julgen öelda, et ka hülged teevad kahju. Edaspidi tuleks nende probleemidega, mis üles jäid, ilmselt teha niimoodi, et kui üks probleem saab lahendatud, siis tuleb ta kohe siia saali tuua, otsus vastu võtta ja niimoodi jõuaksime samm-sammult edasi. Muidu juhtub nii, et üks ajab ühte rida ja seob ühe põhimõtte teisega, et kui seda vastu ei võeta, siis ei lase mina seda võtta, ja nii ka juhtus. Vaatamata kõigele, tegi komisjon konsensuslikult ettepaneku teine lugemine lõpetada ja homme lõpetada ka kolmas lugemine, mis lõpeb ikkagi selle ütlusega, et töö alles algab. Aitäh!

Ettekandjale on ka küsimusi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Sinu kõne tegi murelikuks, väga palju oli vihjeid politikaanlusele, poliitikutele, probleemidele, mis nõuavad lahendust, ja tööle, mis alles algab. Aga meie tähelepanu peaks olema keskendunud kalade kaitsmisele, juhul kui tegu on kalapüügiseadusega – see on kalapüügiseaduse mõte. Samas on teada, et selle eelnõu menetlemise kõige aktiivsemad osalised on kalameeste kaitsmise peal väljas. Kas sa võid meile öelda, et selle eelnõuga ei avaldata täiendavat survet kalavarudele? Nagu sa ise tunnistasid, on kalamehi liiga palju ja kala liiga vähe.

Selle eelnõuga, mis on praegu teisel lugemisel, ja nende muudatusettepanekutega me kalavarudele liiga ei tee. Kuid nende probleemide puhul, mis lahendamata jäid ja mis on vaja lahendada, tuleb seda vaadata. Üks variant on see, et üldse vähendada püügivõimaluste arvu. Aga iga arutelu tõi uue probleemi juurde. Sellepärast ma ütlengi, et see töö on alles alguses, ja tõin ka selle samm-sammult lahendamise ettepaneku. Kalavarude kaitsmise seisukohast  on muidugi õigus. Aga siis tuleb seda teha täielikult kõikides valdkondades, mitte ainult kalurite puhul, keda me praegu reguleerime ja ei reguleeri.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Tõepoolest, tundub, et see kümne võrgu piirang on päris mõistlik kalavarude kaitse seisukohalt, aga teisalt on jälle tugevasti ohus rannaküla elanike igipõline, ürgne õigus merel käia, kala püüda. Just nende puhul, kellel ei ole võimalik ennast registreerida ettevõtjana. Ütle mulle, palun, mis olid ikkagi need konkreetsed põhjused, kaalutlused, seisukohad, et praeguses seaduseelnõus me ei defineeri randlast.

Vastuolud kümne võrgu muutmise ja rannapüügi mõiste vahel on omavahel vastandlikud, kuna üks minister ei lasknud üht teha, siis teine ei lasknud teist teha. Ma loodan, et see oli selge vastus. Tegelikult oleksime jõudnud selle rannapüügi kaluri või rannapüügi elaniku püügiõigusega peaaegu sinnamaale, kui teine pool ei oleks olnud nii vastandlikult vastu toodud.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh! Üks mure on veel. Mure on see, et on kadumas need oskused, mis olid meie esiisadel kalapüügil vanade püügivahenditega. Harrastuspüügi korral ongi nende vahendite loend ilmselt vähenenud. Eelnõus on mainitud liivi ja kuuritsat, aga üks oskus, mis on kadumas ja millest meil ei räägita, on västrapüük. Kas seoses selle seaduseelnõuga kerkis mõnikord üles ka västrapüügi teema?

Seda teemat arutusel ei olnud. Aga selles kontekstis, mis sa praegu küsimusena esitad, ma arvan, et need kalamehed, kes on kalal käinud ja on käinud, ütleme, viimased 15–20 aastat, võivad öelda, et nad on kõikide püügivahenditega püüdnud. Mina näiteks olen kuuritsaga jõe peal käinud. Ma arvan, et üks õige kalamees on kõikide püügivahenditega proovinud püüda. Aga neid, mis sina  meelde tuletad, kasutati siis, kui kala oli suhteliselt palju. Praegu on kõik need püügivahendite keelamised seotud sellega, et kalavarud on pidevalt vähenenud ja selle tõttu ei ole võimalik ei västraga ega ka teiste selliste vahenditega, mis on keelatud, püüdma minna. Kui rannakülas elav inimene saab püügiõiguse – esialgu küll võrguga – siis ma arvan, et rannakülas on kõik need püügivahendid veel kusagil kuuri all olemas ja küll siis nendele ka otsa vaadatakse.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! Nagu te nüüd ka kuulsite, kui te varem ei olnud seda juhuslikult juba paberilt näinud, võtsid rohelised oma parandusettepanekud tagasi. Aga mitte sellepärast, et me oleksime kuidagi seda meelt, et need parandusettepanekud polnud asjakohased, vaid ainuüksi seepärast, et oleks võimalik selle eelnõuga edasi liikuda, sest tõepoolest on vajadus mõningate täiendavate regulatsioonide ja kontrollide järele, mille tõttu Keskkonnaministeerium selle eelnõu välja töötas ja mille tõttu valitsus selle algatas, ilmne ja me ei tahtnud seda pidurdada. Me võtsime need parandusettepanekud tagasi, lähtudes arusaamast, et härrasmehelik kokkulepe, mis seejuures sõlmiti, et nende teemadega tegeldakse ja minnakse edasi, kehtib. Meie ettepanekute mõte oli tagada tasakaal rannainimese kalapüügivõimaluste ja kalavarude säilitamise vahel. Ehk teisisõnu võib seda ka öelda – tagada tasakaal rannainimese tänase kalapüügivajaduse ning homse ja ülehomse, ka tema laste ja lastelaste kalapüügivajaduste vahel. Sellega tuleb meil edasi minna ja me ei pääse sellest, mis Põhjala kultuuriruumis on üsna loomulik, et kohalik inimene tuleb kuidagi legaalselt määratleda. Ei ole tähtis ainult see, kas kellelgi on kusagil maaomand, vaid on tähtis ka see, kas ta elab kusagil veekogu ääres või mitte, sest kui varud vähenevad, tuleb hakata piirama eelkõige nende isikute varude kasutust, kellele see ei ole hädavajalik, kes ei ole seal kohalikud. See tähendab: me peame selles suunas edasi minema. Praegune lahendus, mis on mõeldud justkui selleks, et rannainimene saaks väikest viisi võrguga kala püüda, see kehtiva seaduse lahendus, et võrk on tunnistatud harrastusliku püügi vahendiks, on selgelt sobimatu praegustele varudele. See, et iga inimene võib oma ajaviitekalapüügi raames panna ka võrku, ei ole tasakaalus praeguste kalavarudega, kuid me ei saanud sellega praegu edasi minna: kui oleks jäädud ainult ühe paranduse juurde (ehk võrgu kustutamine harrastusvahendite hulgast), oleks see löönud valusalt neid rannainimesi, kes ei ole kutselised kalurid.
Nii et seda tuleb lahendada kompleksselt: tuleb leida võimalus, kuidas määratleda rannaelanik ja kuidas lubada tal võrguga püüda ka siis, kui ta kutseline kalur ei ole, sest temale on see ikkagi leivakõrvane, ning tagada, et see, kellele kalapüük on ajaviide, teeb seda selliste vahenditega, mis ei ohusta kalavarusid.
Lõpetuseks paar sõna kormoranidest ja hüljestest. Kui hüljeste puhul rääkida mingist mõjust kalavarudele, siis, andke andeks, see on naljakoht! Hüljeste puhul saab rääkida reaalsest kahjust, mis nad teevad kaluritele siis, kui nad lõhuvad kaluri võrgud, söövad tühjaks võrgu, söövad selle kala, mis on võrgus – see on reaalne kahju, seal pole midagi vaielda ja seda peab riik õppima kompenseerima. Aga praeguse hallhüljeste arvukuse puhul – ma ei räägigi viigrist, kes on täiesti väljasuremise äärel – rääkida nende mõjust kalavarudele on naerukoht. See on ökoloogiliselt absurdne. Sada aastat tagasi oli meil kümneid kordi rohkem hülgeid ja ei olnud mingit probleemi kalavarudega.
Kormoranide puhul on see mure natuke õigustatum, aga ka seal tuleb asja vaadata natuke ajaloolises kontekstis – mitte kormoran ei ole viinud kalavarusid alla, selle viisid alla 15 aasta tagused nõrgad otsused, kui ei julgetud rakendada ettevaatusprintsiipi, ei olnud piisavalt teaduslikke teadmisi, et kindlalt öelda, et me ei tohi suurendada kalapüüki, ja nii lubatigi. Kindlaid teadmisi ei olnud, et ei tohi, ja ettevaatust ei peetud piisavaks põhjuseks ning kalapüük kasvas meil 15–16 aastat tagasi plahvatuslikult. Sellepärast vähenesid meil kalavarud. Aga see, et samal ajal tõusis kormoranide arvukus, on tõenäoliselt – ma ütlen tõenäoliselt, sest ökoloogias kindlaid asju ei ole –, tõesti takistanud kalavarude taastumist.
Aga kormoraniprobleemi lahendamine on nüüd küll väga keeruline küsimus. Ma ütleksin, et lahendit pole olemas. Ainus lahend, mis vähendaks natuke kalurite muret sel teemal, oleks see, kui me suudaksime Euroopa Liidu tasemel tõsta kormoran linnudirektiivi 2. lisasse, kus on loetletud need liigid, keda on lubatud küttida, sest tema arvukus on piisav, et teda võiks küttida ja võimalus kormorani legaalselt küttida oleks mõningaseks lohutuseks neile, kellele  tema suur arvukus muret teeb. Ükskord see kukub paraku ise, aga seda tuleb lihtsalt oodata. Tõhusaid vahendeid tema arvukuse allaviimiseks lihtsalt ei ole. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Kõutsi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle seaduseelnõuga astume me tubli sammu edasi kalapüügi reguleerimisel, viies oma regulatsioonid vastavusse Euroopa Liidu õigusaktidega. See puudutab kalapüüki laevadega. Samuti on tänuväärne, et me astume sammu harrastuskalameestele mõeldud muudatustega, reguleerimaks kalapüügiõiguse saamise lihtsustamise. See on asja positiivne külg.
Kuna ma võtsin ka suhteliselt aktiivselt osa keskkonnakomisjoni tööst, siis tahan mainida, et diskussiooni tase oli väga kõrge, osavõtt oli väga aktiivne ja tõepoolest politikaanlusest seal rääkida ei võiks. Samas peame lähtuma tõdemusest, et seadused lõppkokkuvõttes on suunatud ikkagi inimesele ja inimese jaoks. Seetõttu on mul tõsiselt kahju, et nendes diskussioonides jäi välja ettepanek uuesti ära märkida rannaelaniku tegevus oma eluviisi tagamisel. Tegelikult oleks ju tegemist rannaelaniku staatuse taastamisega 1990. aastate seisuga. Ma olen siit kõnetoolist juba öelnud, et randlased on eesti rahvuskultuuri kandjad, nii et me ei räägi selles küsimuses mitte niivõrd kalameestest kui rannaelanikest. Meie ajalooline kohus on säilitada elu võimalikkus rannikul. Erinevalt paljudest teistest Euroopa rahvastest on eestlased aastatuhandeid elanud mere ääres, kusjuures valdav osa rahvast, ja on olnud aktiivsed nii rannikumerel kui ka avamerel tegutsedes. Suuresti tänu randlastele oleme olnud tuntud-teatud Euroopas palju aega enne ristiusu juurutamist Eestimaal. Ehk teisisõnu, randlased on eesti lippu tutvustanud väljaspool Eestit kõige enam läbi aastasadade. Seega jääb mulle isiklikult arusaamatuks meie järjekindel püüe keelduda ise oma ajaloost või karistada nendesamade meremeeste järeltulijaid nende esivanemate kuulsusrikaste tegude eest. Me oleme järjekindlalt jätnud randlased välja asjakohastest seadustest, mis peaksid reguleerima randlaste elu. Diskussioonide käigus on väljendatud arvamust, et ei juhtu nendega seal midagi, kuhu neil minna, nad on ju vanad inimesed. Tõepoolest, praegustel randlastel ei ole kuhugi minna. Küsimus on, kas nende lapsed tulevad sinna randa tagasi. Ma arvan, et ei tule. Juba sellepärast ei tule, et randlane kui eesti rahvuskultuuri kandja ei ole meil eraldi ära märgitud. Ja kui me võrdleme rannaelanikku ja hobikalurit, siis, tõepoolest, ühe jaoks on see sport ja hobi, teise jaoks eluviis ja selle eluviisi järjepidevuse jätkamine. Sellepärast kutsun ma üles, head kolleegid, jätkuvatele diskussioonidele. Ma loodan, et ühiste jõupingutustega me jõuame niikaugele, et lõpuks saavad randlased meie seadusruumi tagasi. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Männi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Võib-olla tundub see teile kummaline, aga minu praeguse elukoha sissekirjutus on Hiiumaal Orjaku külas, mis on põline kaluriküla. Mul on oma silmaga võimalik iga päev näha pealt seda, mis seal praegu tegelikkuses toimub. Kahjuks ei olnud võimalik selle eelnõu ettevalmistuse juures väga tihti olla, kuid ühel nõupidamisel ma olin. Ja täna ütleb Harri Õunapuu siin kõige paremas usus, et asi oleks olnud sisuliselt lahendatav – kui me räägime randlasest või rannakalurist, tema järjepidevusest –, kui ministrid oleksid suutnud omavahel kokku leppida.
Tähendab, asi on läinud nonsensini selles mõttes, et kui ametkonnad omavahel kokku ei lepi, siis tuleks riigis tsentraliseerida kalanduse juhtimine. Me oleme oma poliitikat üles ehitamas sellele, et kala ei ole ja seame piiranguid. Mina julgen teile öelda, et kui kala jälle tuleb – ta ei jää kusagile – ei ole tema püüdjat. Neid asju tuleb riigis käsitleda koos. Üks asi, mis oleks pidanud sellesse eelnõusse jõudma,  on kindlasti see, et randlane või põline kalur, kellele on ta eluviis sissetulek, oleks pidanud saama eelistatuse harrastuspüüdja ees.
Täna jääb kümne võrgu süsteem, nagu oli. Neid jagatakse sõltumata sellest, kes ta on, ja jätkub palju jätkub – see rannakaluritele järjepidevust ei taga. Veel hullem, nn kuulsates PRIA abinõudes on sees põhilise abinõuna kalurite ümberõpe. Tähendab, mida me taotleme? Ühest küljest ootame, et kalavarud taastuksid, teisest küljest ei võimalda inimesel rannakülas elada ja leiba saada. Ja mina julgen teile väita isikliku kogemuse najal: rannakalur kui eluviis – see järjepidevus on tegelikult sisuliselt juba katkenud. Midagi tuleb siin teha ja kiiresti teha!
Üks võimalus selleks on ja väga lihtne – võrk peaks olema kutselise püüdja vahend ja harrastajale peaks jääma spinning, õng ja ka põhjaõng. Ei oleks midagi selle vastu. Nii saaksid varud kaitstud ja randades oleks kord majas. Mina arvan, et selle eelnõuga tehakse praegu kosmeetiline parandus, aga sisuliselt küsimust ei lahendata ja selle asja juurde tuleb lähiaegadel uuesti tagasi tulla. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 184 muudatusettepanekute läbivaatamist. Neid on kokku esitatud 15. Esimene muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Teine muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt.  Kolmas muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Neljas muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Viies muudatusettepanek on Riigikogu liikmelt Mark Soosaarelt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Kuues muudatusettepanek on Riigikogu liikmelt Tarmo Kõutsilt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Seitsmes muudatusettepanek on Riigikogu maaelukomisjonilt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Kaheksas muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Üheksas muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Kümnes muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Üheteistkümnes muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Kaheteistkümnes muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt.  Kolmeteistkümnes muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Neljateistkümnes muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt. Viieteistkümnes muudatusettepanek on keskkonnakomisjonilt.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1082/2006 "Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta" rakendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Ivari Padari!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! 5. juulil 2006. aastal võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega võimaldatakse asutada Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi. Euroopa Liidu liikmesriikide harmooniline areng ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine eeldavad liikmesriikidevahelise koostöö tõhustamist. Euroopa Ühenduse tasandil nähakse probleeme piirkondlike ja kohalike võimuorganite vahelises piiriüleses koostöös. Probleemid tulenevad asjaolust, et liikmesriikide õiguses on piiriülene koostöö ja koostööorganite moodustamise alused reguleeritud väga erinevalt. Raskuste ületamiseks annab käsitletav määrus võimaluse luua ühtne koostöövahend, mis tähendab, et võimaldatakse asutada juriidilistest isikutest koostöörühmitusi. Ka seni on Siseministeeriumi koordineeritavate territoriaalse koostöö programmide elluviimisel tehtud liikmesriikidega edukat koostööd. Programmide rakendamiseks sõlmitakse korraldusasutuse ning iga programmis osaleva liikmesriigi vahel eraldi lepingud, kus on ära toodud poolte kohustused ja vastutus. Nüüd võimaldatakse moodustada eraldiseisev juriidiline isik.
Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (lühendina ETKR) asutamine on vabatahtlik, rühmituses osalemisel tegutsetakse eelkõige rühmitusse kuuluvate piirkondlike kohalike võimuorganite nimel ja heaks. Määrusest tulenevalt nähakse ETKR-i Euroopa territoriaalse koostöö programmide ja ühisprojektide elluviijana. Eelkõige selliste projektide puhul, mida kaasrahastatakse Euroopa Liidu struktuurivahenditest või muudest fondidest. Määrusest tulenevalt peavad ETKR-i liikmed olema vähemalt kahest liikmesriigist. Piirkondadevahelises koostöös osalevad riigi tasandil maavalitsused, kes sisuliselt tegelevad regionaalküsimustega. Eesti-poolse liikmena võivad ETKR-is osaleda lisaks maavalitsustele kohaliku omavalitsuse üksused, kohalike omavalitsusüksuste liit ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mis on asutatud üldistes huvides ning mida rahastavad ja mille juhtimist kontrollivad riik või kohalikud omavalitsused.
Määruse rakendamise õigusakt on kavandatud seadusena. Analoogiliselt on varem kehtestatud määruse rakendamise seadus Euroopa majandushuviühingu, Euroopa äriühingu ja Euroopa ühistu moodustamisel. Kuigi määrus on otsekohalduv, tuleb määruse tõhusaks rakendamiseks liikmesriigil nimetada pädevad asutused ning täpsustada ETKR-i asutamise ja tegutsemisega seotud küsimused. Määrusega reguleerimata juhtudel kohalduksid tulundusühistu seaduse sätted. Kuigi ETKR-i eesmärk ei ole teenida liikmetele tulu sarnaselt mittetulundusühingu tegevuse eesmärgiga, ei ole võimalik kohaldada mittetulundusühingute seadust, kuna mittetulundusühingute seaduses puudub liikme isikliku vastutuse regulatsioon, mida aga nõuab ETKR-i määrus. Viimasest tulenevalt kohaldatakse ETKR-ile tulundusühistuseadusest tulenevat regulatsiooni.
ETKR-ide tegevuse koordineerimise kandev roll jääb Siseministeeriumile, kuna regionaalhaldus ja territoriaalse koostöö edendamisele suunatud tegevuste koordineerimine kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse. Siseministeeriumi ettepanekul otsustab Vabariigi Valitsus, kas nõustuda liikme osalemisega ETKR-is või mitte, mis tähendab, et ETKR-i asutamisel rakendub loasüsteem ja äriregistris registreerimisel tuleb esitada vastav Vabariigi Valitsuse nõusolek. Selline menetluskäik ja otsustamisahel katab ka riigi ETKR-is kui eraõiguslikus juriidilises isikus osalemise võimaldamise nõude. Samuti jääb Siseministeeriumi pädevusse ETKR-i asutamiskokkuleppe ja põhikirja ning samuti nende hilisemate muutmiste ülevaatamine. Kontrollimisel hinnatakse, kas kokkulepe ja põhikiri on kooskõlas määruse eesmärkidega, kas liikmena osalemine vastab liikmele siseriikliku õigusega antud volitustele ja kohustustele ning kas selline osalemine on põhjendatud liikmesriigi avaliku huvi seisukohalt. Tänan teid tähelepanu eest!

Austatud minister! Küsimusi ei ole. Tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Indrek Saare!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1082/2006 "Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse kohta" rakendamise seaduse eelnõu 204 oma 8. aprilli istungil ja otsustas suunata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele täna ettepanekuga eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva, see on 30. aprill 2008 kell 18, õiguskomisjoni. Tänan!

Austatud ettekandja! Küsimusi ei ole. Tänan! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 30. aprill kell 18.  Esimene lugemine on lõpetatud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaevandamisseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Teie ees on kaevandamisseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga ajakohastatakse kehtivat regulatsiooni peamiselt seonduvalt kaevandusettevõtte personaliküsimustega. Kaks olulisemat muudatust on järgmised. Esiteks, kaevandamisettevõtte vastutava spetsialisti pädevust võib selle eelnõu kohaselt  hakata tunnustama ka kutseseaduse alusel tegutsev kutsenõukogu, kes annab välja kutsetunnistusi. Teadmiseks: praegu on see õigus ainult Tehnilise Järelevalve Ametil. See on üks muudatus. Ja teine muudatus puudutab välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamist ehk teisisõnu, me aktsepteerime mäetööstuses Euroopa Liidu liikmesriikides ja Šveitsis, Norras välja antud vastavate ettevõtjate kutsetunnistusi ning ühtlasi tähendab see, et nad saavad ilma täiendavate protseduurideta tegutseda Eesti vastavates ettevõtetes. Selline on see seaduseelnõu. Loodetavasti toetate seda. Aitäh!

Austatud minister! Küsimusi ei ole. Tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kaevandamisseaduse muutmise seaduse eelnõus on tegemist tõepoolest üsna palju kosmeetiliste küsimustega. Kaevandamisseadus on püsinud muutumatult umbes viis aastat ja nüüd tekkis lihtsalt teatud vajadus seda kaasajastada ja tuua sisse väikseid muutusi.
Majanduskomisjoni ja töögrupi nõupidamisel vaadati läbi eelnõu koos seletuskirjaga. Me küsisime ka arvamust Riigikogu Kantselei juriidilisest osakonnast. Teatud huvi selle seaduse vastu meil tekkis, kuna kõikvõimalike kaevamiste puhul on Eestis siiski ajalooliselt olnud võib-olla kohati keskmisest suurem teravdatud huvi.
Kui tuua näiteid, millised need sõnastusalased muudatused olid, siis reeglina kujutame me endale ette, et kaevandus on selline avatud karjäär, kust kopp tõstab mingit ainet välja, aga selle seaduse kontekstis on allmaa- ja pealmaakaevandamine viidud ühe termini alla. On veel terve rida selliseid asju, mis viivad selle seaduse vastavusse tänapäevaste nõuetega.
Majanduskomisjoni ettepanek oli saata Vabariigi Valitsuse algatatud kaevandamisseaduse muutmise seaduse eelnõu 211 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks eelnõu algataja nõusolekul muudetud kujul koos muudetud seletuskirjaga k.a 16. aprillil. Komisjon langetas selle otsuse konsensusega.
Teiseks teeme täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada – see otsus võeti vastu konsensusega – ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele kümme tööpäeva, see tähendab esitada need 30. aprilli tööpäeva lõpuks. Ka see otsus langetati konsensusega. Aitäh!

Austatud ettekandja! Küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada ning vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 30. aprill kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud taimekaitseseaduse, halduskoostöö seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Eelnõu eesmärk on lahendada taimekaitseseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid, täpsustada ja lihtsustada seadusest kolmandale isikule tulenevaid kohustusi ja harmoneerida seaduse tekst Euroopa Liidu õigusaktidega.
Olulisemad muudatused taimetervise valdkonnas on järgmised. Kõigepealt muutub ohtlike taimekahjustajate tõrjeabinõude rakendamisel tekkinud kulude hüvitamise kord. Kuna hüvitist makstakse riigieelarvest, on tegemist põllumajandusliku riigiabiga ning tuleb arvestada ühenduse suunistes riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris või komisjoni määruses 1857/2006 (nn grupierandi määrus) kehtestatud tingimusi. Vastavalt komisjoni määrusele hakatakse põllumajandustootjatele kuni saja protsendi ulatuses hüvitama ohtlike taimekahjustajate tõrjeabinõude rakendamisel hävitatud taimede ja taimsete saaduste turuväärtust ning tõrjeabinõude rakendamise tõttu saamata jäänud tulu. Käesoleva eelnõu §-s 15 on viidatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seadusele, mis reguleerib põllumajandusliku riigiabi andmist ning milles kehtestatud tingimuste alusel hakatakse tõrjeabinõude kulude hüvitamiseks maksma toetust. Ka määrus tõrjeabinõude rakendamise toetuse maksmise korra kohta kehtestatakse maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ja volitusnormi alusel. Hüvitise maksmise korra puhul on kavas kasutada skeemi, kus tootja esitab taotluse hüvitise saamiseks aasta alguses ning hüvitis makstakse välja taotluse esitamisele järgneval aastal. Selline skeem võimaldab teada saada toetuse maksmiseks kuluva rahasumma, mis taotletakse järgneva aasta riigieelarvest. Taotlusi tõrjeabinõude kulude hüvitamiseks on kavas esmakordselt vastu võtta 2009. aasta jaanuaris. Hüvitamiseks kuluva rahasumma eraldamist taotletakse seega 2010. aasta riigieelarvest ning siis makstakse ka hüvitis välja 2010. aastal. Hüvitamise sätte olemasolu taimekaitseseaduses on jätkuvalt vajalik, kuna maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse kehtivas redaktsioonis ei ole hüvitise osas ohtlike taimekahjustajate ja tõrjeabinõude rakendamise kulude hüvitamist loetletud.
Taimetervise registrisse kandmise kohustus lisandub isikutele, kes ekspordivad taimi ja taimseid saadusi Eestist või Eesti kaudu ühendusevälisesse riiki. Kontrollitakse nende isikute kauba sihtriigi taimetervise nõuetele vastavust ja kaubale tuleb väljastada fütosanitaarsertifikaat. Registrikohustust ei ole enam tarbekartuli kasvatajatele, kes kasvatavad oma tarbeks kartulit kuni ühel hektaril, kuna nende puhul on oht ohtliku taimekahjustaja levikuks vähene. Lihtsustatud on ka taimetervise järelevalvetasu maksmise korda. Ettevõtjad on ise üles näidanud huvi maksta järelevalvetasu kaubasaadetise toomise ajal piiripunktis, mitte kord kuus koondarve alusel. Seetõttu antakse järelevalvetasu maksmiseks kohustatud isikutele võimalus maksta järelevalvetasu tolliasutuse kassasse enne kaubasaadetise ühendusevälisest riigist Eestisse lubamist. Selline maksmise kord võimaldab ka ära hoida ettevõtjate maksukohustusest kõrvalehiilimise. Lisaks on täpsustatud taimetervise järelevalve lisatasu arvestamise korda ning juhtumeid, millal isik peab taimetervisekontrolli eest lisatasu maksma.
Puidu töötlemise ja märgistamise osas muutub puidumärgi kasutamise õiguse andmise kord. Toorpuidu töötlemisega tegelevale ettevõtjale antakse võimalus taotleda oma ettevõtte või selle osa, kus toimub puidu märgistamine puidumärgiga, nõuetele vastavaks tunnistamist.
Olulisemad muudatused taimekaitse valdkonnas on järgmised. Seadusmuudatusega reguleeritakse väga mürgiste taimekaitsevahendite, millest enamkasutatavad on fumigandid, kasutamist. Sätestatakse nõuded väga mürgise taimekaitsevahendi kasutamisele ning väga mürgise taimekaitsevahendiga töötavale isikule, et hoida ära väärkasutusest tulenevat ohtu inimesele, loomadele ja ümbritsevale keskkonnale. Fumigeerimisalane tegevus muutub paremini jälgitavaks. Taimekaitseseadmete tehnilise kontrolli tegijatele lisandub kohustus läbida ühekordne koolitus, mis edaspidi asendub iga-aastase täiendusseminariga, kus Eesti Maaviljeluse Instituut tutvustab kaasaegse tehnika ja arengu suundi. Taimekaitseseadme omanikul või valdajal tuleb edaspidi endal katta taimekaitseseadme tehnilise kontrolli kulud. Seaduses on toodud tasude arvestamise alused, kuid piirnormid määratakse taimekaitseseadme tehnilise kontrolli teostajaga sõlmitavas halduslepingus. Halduskoostöö seaduse muutmine on vajalik selleks, et volitatud tehnilise kontrolli tegija halduslepingu sõlmimise suhtes ei peaks tulevikus kohaldama hankemenetluse korda. Riigihangete seaduse kohase pakkumismenetluse korraldamine ei ole otstarbekas, kuna taimekaitseseadme tehnilise kontrolli tegemine eeldab spetsiaalsete mõõteriistade ja seadmete olemasolu ning seda tehnilist kontrolli teevad väga vähesed erialaspetsialistid. Täpsustatud on juhtumid, millal isik peab taimekaitsevahendi turustatud koguste eest riigilõivu maksma. Riigilõivu tasumine iga kvartali eest asendatakse tasumisega poolaasta kohta Eestis turustatud koguste pealt, eesmärgiga vähendada Taimetoodangu Inspektsiooni halduskoormust ning lihtsustada riigilõivu tasumist. Riigilõivu tasumise kohustus seotakse Eestis turustatud taimekaitsevahendi kogustega, et vältida topeltmaksustamist, mis võib tekkida taimekaitsevahendi edasitoimetamisel Eestist teise liikmesriiki ning seal turustamisel. Aitäh!

Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud härra minister! Te ütlesite, et fumigeerimisalane tegevus muutub paremini jälgitavaks. Mis asi see fumigeerimine on? Ehk täpsustaksite seda asja natuke eesti keeles.

Aitäh! Kuna siin reguleeritakse eriti mürgiste taimekaitsevahenditega ümberkäimist, siis ongi silmas peetud eelkõige seda. See nn fumigeerimine või fumigandid on gaseeritud mürkained ehk nendega gaasitamine. Nii et eelkõige on neid selle võõrsõna all silmas peetud.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Ma jätkaksin nende eriti mürgiste taimekaitsevahendite teemal. Aga kõigepealt ütlen sissejuhatuseks, et üldiselt tundub eelnõu olevat hea. Tundus hea nii komisjonis seda käsitledes kui ka pärast veel iseseisvalt läbi närides. Ja see, et eelnõu täpsustab eriti mürgiste taimekaitsevahendite kasutamist, on ka kindlasti tervitatav.
Avastasin, et ei kehtivas seaduses ega ka eelnõus ei ole antud eriti mürgise taimekaitsevahendi legaaldefinitsiooni. Komisjonis küsisin seda meile eelnõu tutvustanud ministeeriumi ametnikult, aga ei saanud väga täpset selgitust. Ma saan aru, et siiani pole praktikas see probleeme tekitanud, kuid kas teile ei tundu, et probleemide välistamiseks võiks see asi olla seaduses määratletud, millised on eriti mürgised taimekaitsevahendid?

Aitäh! Jah, ka minul ei ole teada, et praktikas oleks sellega seoses probleeme esile kerkinud. Samas võib teil tõepoolest õigus olla. Teoreetiliselt on ju võimalus olemas, et sellega seoses võib tekkida mingisuguseid eriarvamusi ja erinevaid tõlgendusi. Ma arvan, et ministeerium mõtleb sellele. Võib-olla on tõesti mõistlik ka see valdkond õigusaktidega täpselt sätestada, nii nagu näiteks on ohtlikud taimekahjustajad vastava õigusaktiga määratletud. Nii et Põllumajandusministeerium mõtleb selle peale.

Austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks maaelukomisjoni liikme Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Taimekaitseseadus oli maaelukomisjonis arutamisel esmaspäeval, 17. märtsil ja Põllumajandusministeeriumi poolt jagasid selgitusi toiduohutuse asekantsler Toivo Nõvandi, taimetervise osakonna juhataja Evelin Hillep ja sama osakonna nõunik Helis Varik. Nagu juba öeldud, on eelnõu eesmärk  lahendada tekkinud probleeme ja viia seaduse tekst kooskõlla Euroopa Liidu vastavate õigusaktidega.
Komisjon otsustas ühel häälel saata taimekaitseseaduse, halduskoostöö seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 215 esimeseks lugemiseks saali 16. aprillil, seega täna, ning teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Tehti ka ettepanek muudatusettepanekute esitamise tähtaja kohta ja selleks on 23. aprill kell 18. Palun kolleege seda meie maaelu arendamiseks väga vajalikku seadust oma häälega toetada! Aitäh!

Hea ametikaaslane! Küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Ei soovi. Läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 215 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 23. aprilli kell 18. Esimene lugemine on lõpetatud. Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Asume arutama seitsmendat päevakorrapunkti, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud politseiseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli siseminister Jüri Pihli!

Lugupeetud eesistuja! Head parlamendiliikmed! Politseiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on muuta seaduse sisu ning selle alusel antavate volituste ulatus üheselt mõistetavaks, nii et kodanikud oleks kaitstud riigivõimu kuritarvituste eest, mida võib põhjustada praegune mitmeti tõlgendatavus. Selle seaduse vastuvõtmise järel oleksid isikute põhiõigused ja vabadused paremini tagatud. Valdavas enamikus on need parandused sarnased praegu Riigikogu menetluses olevas korrakaitseseaduses olevatega ja me oleme siia lülitanud punktid, mis ei ole seal vaidlusi tekitanud.
Võiks ju küsida, miks me siia parlamendi ette tuleme. Korrakaitseseadust ju parlament menetleb ja ehk saaks sellega kõik küsimused lahendatud? Me lähtume aga sellest, et korrakaitseseaduse menetlemine ja selle jõustumine võtab ilmselt veel kaua aega, kui teatud vaidlused ja küllaltki põhimõttelised küsimused tahetakse üheselt ja arusaadavalt lahendada. Ka parlamendi kahe komisjoni kaks istungit eelmise aasta suvel ja sügisel olid omamoodi tõukejõuks, et me nende muudatustega siia tulime.
Alguses oli mõte tuua siia veel hädaolukorraks valmisoleku seaduse uus versioon, samuti eriolukorra seaduse ja erakorralise seisukorra seaduse oma. Kuid analüüsides sügisel situatsiooni, leidsime, et need seadusmuutused vajavad rohkem analüüsi. Kriisikomisjon tegi Justiitsministeeriumile ettepaneku analüüsida koostöös Siseministeeriumiga neid kolme seadust ja tulla kas kõigi kolme seaduse uue versiooniga või ühe versiooniga välja selle aasta jooksul.
Millest on aga tingitud kavandatavad muudatused? Need on tingitud ühiskonna arengutest, eelkõige Schengeniga liitumisest – nüüd me oleme täielikult selles ruumis sees, sealhulgas ka õhupiiri mõttes –, aga ka infotehnoloogia arengust.
Ebaselgusele, mittemõistetavusele ja puudujääkidele seaduses on osutanud ka mitmed kohtulahendid ja nende analüüs. On selge, et politseiseadus, mis võeti vastu 1990. aastal ehk enne põhiseaduse loomist, on oma aja ära elanud.
Põhiliselt keskendub eelnõu isikute liikumisvabaduse piiramisega seonduvatele küsimustele. Politseiseaduses eristatakse selgelt isikute kinnipidamist haldus- ja süüteomenetluses, täpsustatakse halduskinnipidamise aluseid. Seaduses avatakse seni selgelt määratlemata mõiste "sund", mis on oluline, et määrata isiku liikumisvabaduse piiramisega kaasneva sunni rakendamine. Lisaks sellele täpsustab seadus erivahendite ja -relvade kasutamist politsei poolt ja nende kasutamise dokumenteerimist. Kehtiv õigus pole selge ja annab väga laia tõlgendamise võimaluse. Veel likvideerib eelnõu õigusliku tühimiku viibimiskeelu osas.
Nüüd mõnest konkreetsemast asjast. Praegu on nii, et kui helistatakse hädaabinumbril, siis seda salvestada pole vaja. Tegelikult tuleks seda teha. Ühelt poolt oleks siis pärast selge, mida inimene on soovinud, mille üle ta on kaevanud, teiselt pool aga saaks hinnata, kuidas pääste- või politseiasutus on reageerinud. Pretensioone ju ikka tekib ja sel juhul on neid kergem lahendada. 
Me loeme lehest, et üks või teine omavalitsus (politseiasutus võib-olla vähem) on ostnud mõne videojälgimise süsteemi. Neid on paljudes linnades ja muudes asulates, kuid peab ütlema, et seaduslikku alust selleks ei ole. Praegune eelnõu lahendaks seaduseks saanuna ka selle olukorra, viies regulatsiooni kooskõlla isikuandmete kaitse seadusega. Praegu kohaldatakse viibimiskeeldu ilma seadusliku aluseta ja kehtiv õigus ei anna selget vastust, millal ja mis põhjusel on võimalik inimeste liikumisvabadust piirata. Uutes muudatustes on need alused selgelt toodud. Kui me vaatame isiku kinnipidamise aluseid praeguses seaduses, siis need on laiemad, kui põhiseadus lubab. Teinekord kuuleme väga erinevaid tehnilisi debatte, mis puudutavad põhiseaduse ja korrakaitseseaduse valdkonna küsimusi. Põhiseadus kehtib 1992. aastast, korrakaitseseadus 1990. aastast. Viimases on isiku kinnipidamine sätestatud laiemalt ehk lisaks seadustele ka muude õigusaktidega ettenähtud korras. Pakutav seadusmuudatus likvideerib sellise olukorra.
Kinnipeetute õigused eelnõu alusel suurenevad. Praegune regulatsioon ei loetle selgelt isikute õigusi kinnipidamisel, eelnõu sätestab need selgelt. Kui puhkevad massilised korratused – need ei pruugi alati olla sellise iseloomuga nagu eelmise aasta aprillis, need võivad tekkida ka mõne spordivõistluse või meeleavalduse või paraadi toimumisel –, võib vaja olla kinni pidada rohkem isikuid, kui neid on võimalik kohe menetleda. Seaduseelnõu näeb ette, kuidas sellisel juhul olukord lahendada, et kinni peetud inimestele tagada kaebeõigus ja selgus, kes ning miks neid kinni peab. Sellist praktikat on kasutanud ka teised riigid.
Praegune seadus ei eelda sunni rakendamise eest hoiatamist. Kui puhkevad suuremad rahutused, tekib sinna alati ka uudishimulikke, kes võivad jääda masinavärgi hammasrataste vahele, olles vales kohas valel ajal. Seaduseelnõu kohustab sellisel juhul inimesi ette hoiatama, enne kui jõudu kasutatakse, et nad saaksid sündmuskohalt lahkuda, kui nad ei ole sinna tulnud korda rikkuma.
Eelnõuga täpsustatakse erivahendite loetelu. Passiivsete kaitsevahendite loetelusse lisatakse tehniline tõke, sealhulgas piirdetara. Selleks on praktiline vajadus, sest politsei tegevuses neid kasutatakse ja selleks peab olema seaduslik alus. Lisatakse juurde jalarauad, mida ka praegu rakendatakse, aga sellise alamakti alusel nagu politsei peadirektori käskkiri. Ja sidumisvahendid – need on küll olemas ka praeguses seaduses tsiviilotstarbeliste vahendite loetelus, kus kõige alumise punkti alla mahub väga erinevaid vahendeid. Uus seadus toob need täpsemalt välja, sealhulgas politsei operatsioonide abivahendid.
Täpsustatakse, mis on suitsu-, heli-, valgus- või muud efekti ja valuaistingut esilekutsuvad seadmed, sealhulgas kummikuulid. Neid saab ka praegu kasutada, kui te vaatate vasakul pool olevat punkti nr 4. Kuna need on praeguses praktikas rohkem kasutamist leidnud, siis oleks hea, et need oleks välja toodud. Veel kord rõhutatakse kõrvalseisjate kaitsmist massiliste rahutuste ajal ja inimeste selget  hoiatamist.
Palju küsimusi on tekitanud millegipärast relvade kasutamise võimalused. Praegu kehtivates seadustes sätestatakse pneumorelvade, kummikuulide ja elektrišokirelvade kasutamine. Seda on tehtud praktilistest kaalutlustest lähtuvalt ja õigusselguse suurendamiseks. Praegu on relvaseaduses kirjeldatud nii elektrišokirelv kui eraldi relvaliik kui ka pneumorelv ja selle seaduse alusel on siseministril õigus oma määrusega kehtestada politsei teenistusrelvade liigid. Kehtiv politseiseadus aga elektrišokirelva ja pneumorelva politseirelvana ei nimeta. Õigem ja selgem on need ikkagi seaduses välja tuua, sest ühes kehtivas seadusaktis, mis siseminister on 2002. aastal kehtestanud – määrus nr 53 –, on toodud teenistusrelvade liigid ning teenistusrelvade ja nende oluliste osade, lisaseadmete ja laskemoona käitlemise kord. Selle kohaselt loetakse politsei teenistusrelvadeks tulirelv, gaasirelv, külmrelv, heitrelv, pneumorelv ning käsigranaat. Elektrišokirelv on alternatiiv tulirelvale ja on aste kõrgem muudest erivahenditest olukorras, kus teiste erivahendite ja tulirelva kasutamine ei ole võimalik ja võib põhjustada ülemäärase kahju.
Schengeniga liitumine on meie piirivalve olukorda muutnud. See ei ole 1. juulist enam armee osa, vaid rohkem nagu politsei. Muudatus on vajalik selleks, et oleks ühelt poolt kompensatsioonimeetmena võimalik rakendada avaliku korra tagamise meetmeid kompleksselt, koos migratsioonikontrolliga. See loob laiemad võimalused avaliku korra tagamiseks. Muudatus sätestab tingimused ja õigused, millal piirivalve võib osaleda avaliku korra kaitsel. See on üldjuhul võimalik ikkagi koos politseiga, välja arvatud piiripunktis – ma mõtlen piiripunkti, mis on Schengeni välispiiril.
Avaliku koosoleku seadus saab kindlasti parema lahenduse, kui jõustub korrakaitseseadus. Pakutav seadusmuudatus annab koosoleku pidamiseks rohkem võimalusi ja pehmendab tingimusi. Näiteks kehtiva seaduse järgi on vastavate aluste ilmnemisel koosoleku keelamine kohustuslik, mingeid alternatiive ette ei nähta. Eelnõu järgi peab pakkuma välja ka alternatiivid, kui koosolek keelatakse. Näiteks viia läbi koosolek muus kohas või muul ajal. Koosolekut keelata võivate isikute loetellu lisatakse siseministri ja politseiprefekti kõrvale ka politseipeadirektor. Senine regulatsioon kehtib ilmselt ajast, kui politseiprefektid olid mingis mõttes kõrgemal positsioonil kui politseipeadirektor.
Karistusseadustiku muutmise ettepanekud puudutavad süüteo toimepanemist maskis. Praegu sätestab § 200 karistusseadustikus, et kui on toime pandud röövimine nägu näokatte või maskiga varjates, siis see kvalifitseeritakse raskema koosseisuna. Nüüd tuuakse sisse ka kuriteo või süüteo toimepanemine massilise korratuse ajal näomaski kasutades. Me teame, et paljud turvaettevõtted jälgivad toimuvat salaja hotellides ja ametiasutustes ja mitte mingit kohustust seda avalikustada pole. Ka oma salvestiste säilitamise kohustust neil ei ole. Seadusmuudatus korrastab seda valdkonda ja seab sisse vastutuse selle seaduse rikkumise eest.
Nüüd olukorrast, kus keegi on metsas või mujal asustamata paigas hätta jäänud. Praegu pakuvad kolmest-neljast operaatorist kolm teenust, mille abil on võimalik selle inimese asukoht kohe välja selgitada. Meie ettepanek on võrdselt kohelda kõiki operaatoreid, tehes selle teenuse kohustuslikuks. Ette on nähtud ka teatud rakendusaeg. Kõnealusel juhul ei ole tegemist jälitustegevuse või teabehankega, millega seotud kohustused on operaatoritele pandud teiste seadustega.
Lõpetuseks nii palju, et kavandatud seadusmuudatused ei suurenda, vaid täpsustavad juba olemasolevaid politsei õigusi. Tänan teid! Palun küsimusi!

Austatud minister! Teile on küsimusi. Enn Eesmaa, palun!

Austatud ettekandja! Seaduseelnõu kohaselt hakkab politseiprefekte jälle ametisse nimetama siseminister. Paljude arvates viitab see nende ametikohtade politiseerimisele. Kas sellel kartusel on alust?

Sellel kartusel ei ole alust. Juba eelmise siseministri ajal tegi eelmine parlament seadusmuudatuse, et politseipeadirektor ei saa määrata prefekti ilma siseministri kirjaliku nõusolekuta. Selline muudatus ühtlustab selle regulatsiooni teiste ametnike nimetamisega nii Justiitsministeeriumis kui ka Siseministeeriumis, näiteks Piirivalveameti peadirektori asetäitja, juhtivprokuröri või Päästeameti peadirektori asetäitjaga. Seda ei saa politiseerida, sest peab olema kahe inimese nõusolek: ühelt poolt peab peadirektor kandidaadi esitama ja teiselt poolt peab minister teda aktsepteerima.

Olga Sõtnik, palun!

Lugupeetud minister! Mina tahan teie käest küsida elektrišokirelva kohta. Minu teada väga paljudes riikides, kus see praegu kasutuses on, tahetakse selle kasutamist piirata või see hoopis üldse keelata. Meie läheme siin täiesti vastupidist teed. Mis põhjustel te tahate tuua politsei relvastusse elektrišokirelvad? Põhjendus, et see relv on relvaseaduses nimetatud ja tuleb nüüd ka siia juurde pookida, ei ole minu meelest tõsiselt võetav. 

Esiteks, ma ei ütleks, et see relv paljudes riikides kasutusel on. See on kasutusel Soomes, Austrias, mõnel Saksa liidumaal, Ameerikas. Ja ma ei ole kuulnud, et seda tahetakse vähendada. Vastupidi, seda tahetakse laiendada, kuna selle kasutamisel on kahju, mis kahtlustatavale tekitatakse, väiksem kui tulirelva puhul. Sest kui ei ole elektrišokirelva, siis on alternatiiviks tulirelva kasutamine, mis igal juhul tekitab suuremat kahju kui elektrišokirelv.

Vilja Savisaar, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab eelnõus toodud politseiseaduse § 13², mis räägib isiku kinnipidamisest. Küsimus on selline: mis põhjusel peab politsei teatama isiku kinnipidamisest lähedastele ainult siis, kui see on võimalik? Ja millised on need juhud, kus teatamine ei ole võimalik ja kes selle üle otsustama peaks?

Üldjuhul peab lähedasi teavitama. Aga kui inimene on teadvuseta või ei oska oma nime ütelda või on mängus mõni muu selline asjaolu, siis pole see võimalik. Politsei peab aga mitteteatamist põhjendama. Üldjuhul ta peab lähedasi teavitama, aga teinekord võib tekkida olukord, kus ta ei saa seda teha. Soovi korral võib inimene kaevata mõnele politseiametnikule, ministeeriumisse ja ka kohtusse. Kui politsei on olukorda valesti hinnanud ja teatamata jätnud, siis on tema tegevus olnud ebaseaduslik.

Heimar Lenk, palun!

Härra minister! Ma kuulasin teid ja tuli selline mõte, et säärased punktid nagu avaliku koosoleku korraldamine jne – kas need ei peaks olema hoopis korrakaitseseaduses, mitte politseiseaduses?

Kui tohib, siis ma vastan, et kui korrakaitseseadus kunagi rakendub, siis need küsimused saavad kõik lahendatud. Kui korrakaitseseadus võetakse vastu, siis ta rakendatakse, nagu me kõik teame, tema rakendamise eraldi seadusega. Sellega seoses on vaja muuta väga erinevaid seadusi, keegi on neid kokku lugenud üle 30, sealhulgas ka avaliku koosoleku seadus. Viimase muutmisega muutub avaliku koosoleku korraldamine demokraatlikumaks, keelaja peab pakkuma välja alternatiivi jne. Eelnõu muudab selle asja minu arvates paremaks.

Arvo Sarapuu, palun!

Austatud minister! Selle seaduseelnõu kohta on väga palju küsimusi tekkinud. Üks teravamaid on seotud elektrišokirelvaga. Selle relva vastu räägib väga palju argumente. Ma võin mõned näited tuua. Elektrišokk võib põhjustada südamerütmi häireid. Ka ÜRO piinamisvastane komitee on arvanud, et elektrišokki peetakse piinamisvahendiks, mida tsiviliseeritud riik peaks suutma vältida. Mul on teile niisugune küsimus: kas maailma politseipraktikas on esinenud surmajuhtumeid elektrišokirelva kasutamise tõttu ja kui on, siis kui palju?

Eesti politsei ei ole seda relva kunagi kasutanud ja seetõttu ei saa ma tutvustada Eesti politsei praktikat. Küll võin rääkida soomlaste praktikast. Nad kinnitavad, et elektrišokirelva kasutamine ei põhjusta inimese surma. Inimene võib surma saada vaid juhul, kui ta seetõttu tasakaalu kaotab ja kukub.  Ma kordan: me võime ju väita ka, et tulirelva kasutamine on inimeste piinamine. Mõelge nüüd ise, politseinikul on tulirelv ja ta hakkab seda ebaseaduslikult kasutama, tulistab kedagi – see põhjustab ju piina. Elektrišokirelva kasutamine samadel tingimustel kui tulirelva kasutamine tekitab kurjategijale igal juhul vähem kahju.

Inara Luigas, palun!

Härra minister! Minu küsimus on avaliku jälgimisseadmestiku kasutamise kohta. Seaduseelnõus on kirjas, et jälgimisseadmestiku salvestist säilitatakse vähemalt üks kuu salvestamise päevast arvates, kuid mitte rohkem kui üks aasta. Küsimus on: mis põhjustel säilitatakse jälgimisseadmestiku salvestist kõigest ühe kuu jooksul? Kui me meenutame nn Amigo juhtumit, siis tekib küsimus, kas see aeg ei peaks olema pikem.

Me arvame, et ühest kuust piisab ikkagi. Kui selgub, et mingisuguse asjaolu tõttu on vaja salvestist kasutada, kas või mõne vägivallajuhtumi selgitamiseks, nagu tookord oli, siis meie arvates kuu on piisav. Mille pärast aga too aasta on kehtestatud? Et salvestisi liiga palju ei säilitataks. Seal on ju ka kellegi kohta teatud isikuandmed salvestatud jne, neid ei pea kuskil liiga palju olema. Me arvame, et need tähtajad on piisavad.

Helle Kalda, palun!

Lugupeetud minister! Nende slaididega te läksite turvaseadusest kiiresti mööda ja mul jäi selgusetuks üks asi. Siin on öeldud, et kui juriidiline isik paigaldab jälgimisseadme ning jätab vastava teabe avalikku kohta paigaldamata, siis karistatakse teda rahatrahviga kuni 150 000 krooni. Kas inimesed on teie arvates nii karmist seadusest ikka teadlikud? Ja kas see on põhjendatud, et ühe teatamata jätmise eest 150 000 krooni tuleb maksta?

Siin on öeldud: "kuni 150 000 krooni". Iga kord ei pea juriidilist isikut nii karmilt karistama. Aga samas me peaksime ikkagi tagama riigis privaatsuse, selle, et inimesi niisama ei jälgita. Kui keegi selle vastu eksib, jälgib kedagi juhtudel, mida seadus ette ei näe – praegu seda tehakse väga paljudes kohtades –, siis tuleb trahvi maksta. Muidugi kui pole tegemist jälitusega või teabehankega, milleks on kohtuniku luba tarvis. Üldiselt peab jälgimisseadme paigaldamine olema selgelt välja toodud, sellest tuleb teavitada vastavate kirjetega sealsamas, kus jälgimine toimub. Kui keegi selle vastu eksib, siis tuleb teda karistada. Muidu ei ole mitte mingit mõtet sellist piirangut kehtestada.

Vladimir Velman, palun!

Härra minister! Ma mõistan, et selle seaduseelnõu sünnitasid hirmud. Ma ei tea, mis hirmud, kas Schengeni avamise hirmud või möödunud aasta aprillisündmuste hirmud. Aga küsimus on konkreetne. Politseiseaduse § 13² "Isiku kinnipidamine": "Politsei võib isiku kinni pidada, sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema liikumisvabadust, kui see on vältimatu vahetult eesseisva kuriteo toimepanemise ärahoidmiseks."
Mul on küsimus: milliste tunnuste alusel politsei määratleb isiku kinnipidamise alusena vahetult eesseisva kuriteo toimepanemise?

Siin on silmas peetud väga erinevaid juhtumeid. Toon näiteks juhtumi, et keegi, kellel on kirves käes, tahab kedagi lüüa. Võib arvata, et inimene saab vigastada või vahest isegi surma. Või näiteks keegi inimene tahab tänaval kellegi vastu relva käiku lasta – see inimene tuleb kinni pidada. Muidugi võib tekkida ka hulk muid situatsioone, kus muude võtetega ei saa inimest taltsutada. Kui inimene paneb toime süüteo, eriti aga raskema süüteo ehk kuriteo, siis tuleb ta kinni pidada. Tema suhtes tuleb alustada menetlust. Ja eks siis otsustatakse, kas ta võetakse vahi alla 48 tunni jooksul või suudetakse tema suhtes otsus teha lühema ajaga.

Jaak Aab, palun!

Hea minister! Minu küsimus on eelnõus toodud politseiseaduse § 13¹ viibimiskeelu kohta. Siin on lõikes 1 kirjutatud niimoodi: "Politsei võib ajutiselt keelata isiku viibimise teatud kohas või konkreetse isiku läheduses, kohustada selle isiku lähedusest või sellest kohast lahkuma ja kohale teatud kaugusele lähenemisest hoiduma järgmistel juhtudel ..."  Minu küsimus puudutab seda, et siin on kirjas mõiste "politsei". Kes konkreetselt selle viibimise keelu ikkagi kehtestab? Kas nooreminspektor Kukeke, konstaabel Kakuke või kes?

Kui sündmuskohal viibiva politseiniku nimi on Kukeke, siis kehtestab keelu too Kukeke. Kes on parajasti kohapeal, see kehtestab. Sellist keeldu saab hiljem ka vaidlustada: kaevata mõnele politseiülemusele, Siseministeeriumisse, kohtusse – kuhu iganes. Seda juhul, kui tekib küsimus, kas viibimiskeeld kehtestati seaduslikult.
Ma saan aru, et te tahate öelda, et peaks olema mingisugune kõrgem ametnik. Et ta helistaks – ehk otse ministrile, isegi mitte kohtunikule või komissarile. Aga toome sellise näite: toimub majavaring ja keegi tahab minna majja sisse. Samas seisab inspektor Kukeke, nagu te ütlesite. Kas ta hakkab veel kuhugi helistama ja nii kaua inimesed liiguvad majas ringi? Selle otsuse peab tegema politseinik, kes on kohal.

Eldar Efendijev, palun!

Lugupeetud minister! Mul on küsimus elektrišokirelva kohta. Kas on uuritud selle mõju inimestele? Mispärast ma seda küsin? Sest rahva tervis Eestis ei ole just kõige parem. Väga paljudel on südamehaigus, osa inimesi seda teab, osa ei tea. Ja elektrišokirelva kasutaja ei hakka ju küsima, kas inimene, kelle vastu ta tahab seda kasutada, on kardioloogi patsient või mitte. Aga see võib tähendada kellegi surma.

Ma veel kord ütlen, et kui elektrišokirelv on politseivarustuse loetelus, siis see ei tähenda, et selle kasutamine hakkab olema tavaline asi, mille iga inimene peab üle elama. Seda kasutatakse kurjategijate vastu väga piiratud juhtumitel, kui muude võtetega neid peatada ei saa. Ja veelgi karmim käitumine oleks, kui kurjategija vastu lastaks käiku tulirelv, mille puhul on ükskõik, kas tal on teatud haigusprobleemid või mitte. Tulirelv võib kindlasti tappa nii või teisiti.

Rein Ratas, palun!

Härra minister! Jalarauad on väga väärt asjandused, mis on andnud suurepärast materjali folkloori rikastamiseks. Polnuks jalaraudade kõlinat, jäänuks tegemata nii mõnigi sunnitöölaul ja sunnitöölugu. Kui aga isakese tsaari ajal kasutati jalaraudu süüdimõistetute tarvis, siis meie arutatav eelnõu on igati nüüdisaegne, võimaldades jalarauainstrumenti pruukida ka kahtlustatavate ja süüdistatavate taltsutamiseks. Nojah ... Aga seesama jalaraudadega kinniaheldatu võib ka oma suud mitteviisipäraselt pruukida, ropendades ja mida kõike veel öeldes. Võib-olla tuleks suu sulgemiseks kleeplinti kasutada? Aga see kuulub juba ettepanekute rubriiki. Küsimus, härra minister, on: mis põhjustel võib inimeste mõjutamiseks kasutusele võtta jalarauad?

Ma arvan, et suupruukimise puhul ei kasutata demokraatlikus riigis kellegi vastu jõudu. Selleks on olemas viisakamad ja pehmemad meetodid. Jalarauad aga ei ole ka praegu midagi uut, politsei on neid kasutanud juba aastaid, küll aga ilma seadusliku aluseta. On kaheldav, kas politseipeadirektori käskkiri ikka on piisav alus.
Ma juhin teie tähelepanu sellele, et nagu te seaduseelnõust näete, on siin kirjas väga piiratud tingimused, kellelt võib seaduse alusel vabaduse võtta. Vabadus on võetud seoses esimese astme vägivaldse kuriteo toimepanemisega või sellise kuriteo toimepanemisega, mille eest võib karistusena mõista eluaegse vabaduskaotuse. Kas te teate Eestis sellist kõnelemise viisi, mille eest saab eluaegse vanglakaristuse? Mina ei tea. Võib-olla teie oskate öelda, kus kohas võib tekkida selline kuriteokoosseis, et kui inimene räägib midagi, siis saab ta selle eest eluaegse vanglakaristuse. On siiski selge, et käeraudade kasutamisest ei pruugi alati piisata. Inimene võib ennast jalgadega vigastada või mis iganes. Inimeste füüsiline vorm on erinev, kui märatsejat ei ole võimalik muudmoodi kinni hoida, siis pannakse tal jalad raudu. Teatud juhtumitel on praegu kasutatavad aga sellised toolid, mis inimest ka rahustavad, ent eelkõige hoiavad ära selle, et ta ennast vigastab.

Aivar Riisalu, palun!

Hea minister! Minule isiklikult väga meeldiks, et riigis valitseks kord, aga meil on olemas terve rida noori inimesi, kes on moodustanud ühenduse "Ei politseiriigile!". Me oleme nendega ka kohtunud ja ilmselt peaksime neile kui kõrgeima võimu kandjale vastust andma, mis siis Eestis toimub. Samuti ajakirjandus on viimasel ajal näidanud üles teatud ärevust selles suhtes, ega me pole hakanud politseiriigiks muutuma. Siit ka minu küsimus: kas minu sõnum progressiivsele noorsoole saab olla, et Eestist ei saa politseiriiki?

Hea küsija! Ka meie oleme nendega kohtunud – enne seda, kui nad oma tegevuse kuu või poolteist tagasi lõpetasid. Nii et kui te, härra Riisalu, hea küsija, ütlete, et te kohtusite nendega ka pärast seda veel – seda ma ei tea öelda, et nad veel tegutsevad. Me selgitasime neile, mida need muudatused tähendavad. Need tähendavad ju tegelikult politsei õiguste vähendamist või vähemalt selgemaks muutmist. Ma veel kord ütlen, et need vahendid on mõeldud, nagu meie põhiseadus ütleb, kodaniku kaitseks kurjategijate vastu, kes püüavad meie elu siin riigis takistada. Need ei ole mõeldud noorte inimeste vastu, kes tahavad suud pruukida.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Kas te olete veendunud, et teie esitatud seaduseelnõu on kooskõlas meie põhiseadusega?

Ma võin kindlalt öelda, et need punktid, mida me praeguses politseiseaduses muuta tahame, on vastuolus põhiseadusega. Muutused, mis me oleme teie ette toonud, on kindlasti rohkem põhiseadusega kooskõlas kui olemasolevad punktid politseiseaduses. Kas või näiteks isikute kinnipidamine, mille kohta politseiseadus ütleb, et seda tehakse seaduste või muude juriidiliste dokumentide alusel. Põhiseadus ütleb, et ainult seaduse alusel võib inimest kinni pidada, tema liikumisvabadust piirata.

Silver Meikar, palun!

Lugupeetud minister! Ütlesite oma sõnavõtus, et muudatused, mis tehakse avaliku koosoleku seadusesse, tagavad enama demokraatia. Mina ei pea just eriti demokraatlikuks, et kui mõni punane suurriik otsustab mõnele väiksele rahvale kumminuiaga vastu pead anda, siis ma ei või minna selle suurriigi saatkonna juurde koos viie sõbraga ja öelda, et nii ei tohi teha. Uus korrakaitseseadus tegelikult annab võimaluse, et kui üritus ei nõua kohapeal liikluskorralduses tehtavaid muudatusi, kui kohapeal ei püstitata telki või muid rajatisi, siis ei pea sellest üldse teavitama. Miks te praegu kohe politseiseaduse muutmisega ei lase normaalselt, demokraatlikult selliseid väikseid koosolekuid pidada?

Lähen tagasi oma jutu sissejuhatava osa juurde. Ma ütlesin, et kõik probleemid lahenevad siis, kui korrakaitseseadus rakendub. Praegune eelnõu püüab vähegi leevendada puudusi olemasolevates seadustes ja on demokraatlikum kui kehtiv seadus.

Kalev Kallo, palun!

Mul on järgmine küsimus: mis põhjusel antakse selle eelnõuga piirivalvele liiklusjärelevalveõigus?

Piirivalve olukord on ju viimase aasta jooksul muutunud. Seda eriti alates 1. juulist, kui piirivalve ei ole enam kaitseväe osa, vaid rohkem politsei osa. Piirivalve ei tegutse ka seoses Eesti Schengeni õigusruumi astumisega enam mitte niivõrd piiri peal, kuivõrd kompensatsioonimehhanismide alusel meie piiriäärsetel teedel ja võib-olla ka tänavatel. Praegu tohib ta teha seda ainult koostöös politseiga. Et meie nappe korrakaitsevõimalusi suurendada, on teatud juhtudel piirivalvele antud õigus tegelda avaliku korra kaitsega väljaspool piiripunkte. Aga kindlasti ei hakka ta tegelema – see on ka seaduse paragrahvides kirjas – liikluses aset leidnud väär- või süütegudega, mis nõuavad spetsiaalseid teadmisi, näiteks avariikoha vormistamisega või mõne muu süüteo menetlemisega. See jääb ikkagi politsei pädevusse. Praegu on nii, et piirivalvur peab purjus juhi kinni, aga ei tohi seda vormistada. Või peab kihutaja kinni või avastab, et keegi on poe ees valesse kohta auto parkinud või mis iganes. See ei ole ratsionaalne ja uuendus ongi tehtud ressursside aruka kasutamise eesmärgil. Loomulikult peavad piirivalvurid saama vastava koolituse.

Aleksei Lotman, palun!

Auväärt minister! Ei pääse te veel elektrišokirelva käsitlemisest! Erinevalt mõnest varem küsinust ma täiesti  aktsepteerin teie väidet, et alternatiivina tulirelvale võiks see relv olla aktsepteeritav. Aga miks ta on siis teil eelnõus §-s 14? Miks te ei lisanud teda kehtiva seaduse 15. paragrahvi, mis käsitleb tulirelvade käsitsemist? Praeguse regulatsiooni järgi pole see mitte püstoli asendaja, vaid kumminuia pikendus.

Praegu on see relv tõepoolest samas paragrahvis kus gaasirelvad, aga selle kasutamise asjaolud on väga piiratud. Siin kehtib sama loogika kui tulirelvade puhul. Tuleb kindlasti arvestada, kas me ikka saame abi gaasirelvast ka oludes, kus peaks tulirelva kasutama. Siseministeerium on varasematel aastatel teinud asjakohaseid analüüse ja üht-teist on üle võetud korrakaitseseadusest, aga kõige üle me võime arutada. Võib-olla saab veel mingeid täpsustusi teha.

Olga Sõtnik, palun!

Hea minister! Kas olukord meie riigis on tõesti nii hulluks läinud, et me peame kasutusele võtma elektrišokirelvad ja pneumorelvad jne? Mis siis ikkagi toimub?

Ma veel kord ütlen, et meie riigis ei ole olukord hulluks läinud. Me ei võta täiendavaid tulirelvi kasutusele. Me ei sätesta siin uusi võimalusi, mis annavad politseile oluliselt õigusi juurde. Me arvame, et seda kurjategijat, kes tahab toime panna väga rasket vägivaldset tegu, näiteks ähvardab pantvangi võetud inimest maha lasta, ei pea tabama snaiprikuul, nagu praegune seadus lubab. Teda võib tabada ka elektrišokk. Pärast seda ta saab arreteeritud, võimalik ohver päästetud ja inimest karistab kohus, mitte tulirelva kuul.

Vladimir Velman, palun!

Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on ikka selle isiku kinnipidamise paragrahvi kohta. Siin on kirjas: "Kui kinnipeetud isik on alaealine või muu piiratud teovõimega isik, teatab politsei isiku kinnipidamisest esimesel võimalusel tema seaduslikule esindajale, kui see on võimalik." Ja ikka küsin jätkuks Vilja Savisaare küsimusele: millised on need juhtumid, mil ei ole võimalik teatada?

No võib juhtuda, et ei saada vanemat või muud seaduslikku esindajat kätte. See on üks võimalus. Teine võimalus on, et alaealine ei ütle oma nime ega aadressi – ka siis läheb teatud aeg selle kindlaks tegemiseks. On igasuguseid muid võimalusi. Näiteks kui paigas, kus inimene kinni peetakse, ei ole mobiililevi. On olemas väga üksikud võimalused, kus sellest nõudest võib kõrvale kalduda. Aga alati tuleb põhjendada, miks kohe ei teavitatud. Kui politseinik või keegi teine, kes isiku kinni on pidanud, ei suuda veenvat mitteteavitamise põhjust öelda, siis on tegu ebaseadusliku kinnipidamisega. Üldiselt tuleb teatada viivitamatult. Ja viivitamatult tähendab viivitamatult!

Lembit Kaljuvee, palun!

Lugupeetud härra minister! Õiguskantsler Indrek Teder on öelnud, et põhimõtteliselt ei vaja meie politseiseadus karmistamist. Minu küsimus puudutabki põhimõtet: kas selles eelnõus toodud põhimõtted langevad teie arvates kokku juba varem esitatud korrakaitseseaduse eelnõu põhimõtetega? Ja mis sellest korrakaitseseadusest saab? Eelnõu on kuskil komisjonis. Ma olen kuulnud, et asi pole edasi läinud. Need põhimõtted ei ole võib-olla need, mida meie riik praegu vajab.

Ma olen õiguskantsleriga sama meelt, et me ei tohi karmistada politseiseadust. See eelnõu vähendab politsei õigusi, muudab need täpsemaks ja viib põhiseadusega kooskõlla mõned punktid, mis seda praegu ei ole. Korrakaitseseadus on võib-olla mõnes mõttes uus. Parlament menetleb seda ja selle saatus on teie kätes. Oleks väga hea, kui oleks üheselt selge, et lähiajal jõustub korrakaitseseadus, mida on siin eri staadiumides menetletud vist viis või kuus aastat. Aga nii see ei ole ja teatud vaidluste tõttu võib arvata, et see olukord kestab veel mõnda aega. Sellepärast politseiseaduse uue variandi parlamendi ette toomine venis, aga nüüd on need muudatused lõpuks siia toodud. Aga kordan: ma olen õiguskantsleriga ühte meelt, et me ei tohi karmistada politsei õigusi või anda neid juurde! Selles eelnõus ei ole seda ka tehtud.

Jaak Aab, palun!

Hea minister! Ikka viibimiskeeld ja inspektor Kukeke ja konstaabel Kakuke. Siin on tõesti loetletud juhtumid, millistel juhtumitel tohib viibimiskeeldu rakendada. Te tõite näite, et kui maja variseb kokku ja inspektor Kukeke viibib vahetult kohapeal, siis ta võib viibimiskeelu kehtestada, et inimeste elu ja tervis ei satuks ohtu. Ma ei vaidle vastu. Aga kui mõtleme aastatagustele sündmustele, siis ma hästi ei kujuta ette, et mingis rahutuskoldes iga kümne meetri tagant Kukeke või Kakuke hakkab viibimiskeelde kehtestama. Kuidas niisugune asi organiseeritult välja näeb ja kuidas inimesed peaksid sellest aru saama? Kas otsustustaset ei peaks diferentseerima olenevalt olukorrast?

Kui me vaatame viibimiskeelu paragrahvi lõike 1 punkti 4 ja punkti 1, siis loomulikult on otsustamise küsimus erinev. Ma kujutan ette, kui me räägime punktist 4, siis madalam tase on prefekt, kes saab otsustada, kas avalik huvi on olemas. Vaevalt on siin tegemist olukorraga, mis on vaja nii kiiresti lahendada, et seda peab tegema esimene inspektor sündmuskohal, kes ei oska võib-olla avalikku huvi hinnata. Ma pidasin silmas erandlikku võimalust, kui mingis kohas on kohe vaja piirata ligipääsu avaliku huvi tagamiseks.

Silver Meikar, palun!

Lugupeetud minister! Ma lugesin neid avaliku koosoleku seadusesse sisse viidavaid sätteid. Näiteks tegelikult kitsendav säte teavitamisest, kus öeldakse, et koosoleku läbiviimise päeva peab esitama vähemalt seitse päeva, kuid mitte varem kui kolm kuud ette, jne. Ma ei usu, et see avardaks võimalusi oma arvamust avaldada ja muudaks koosoleku korraldamise lihtsamaks. Kui ma loen seletuskirja, siis ka siin ei viita miski teie väidetule, et need muudatused teevad asja demokraatlikumaks. Te ütlesite, et korrakaitseseadust on menetletud viis-kuus aastat ja koos rakendussätetega võib-olla menetletakse veel kümme aastat. Miks siis ei viida need mõistlikud muudatused sisse praegusesse seadusesse ja miks me peame kümme aastat ootama?

Selle üle me võime arutleda, aga ma ikkagi väidan, et on demokraatlikum, kui koosoleku korraldajad ei broneeri teatud tähtpäevade ja teatud spetsiifiliste kohtadega seotud üritusi juba aastaid ette. Näiteks et järgmisel kümnel aastal korraldab üks või teine või kolmas organisatsioon Riigikogu ees, kui võetakse vastu riigieelarve, avaliku koosoleku. Selliseid praktilisi näiteid on ja just sellepärast on too piirang kehtestatud. Olukord selgub ikkagi kolme kuu jooksul kõige paremini. Aga veel kord: terve avaliku koosoleku regulatsioon tuleks koos korrakaitseseaduse rakendamisega korralikult läbi arutada. Võib-olla seal on punkte, mida on vaja demokraatlikumaks teha või muuta selleks, et paremini kasutada infotehnoloogia võimalusi, jne. Mina olen rohkem seda meelt, et praegused muudatused vahest täidavad tühimiku, mis praegu on, ja mitte halvemas suunas. Aga see on läbirääkimiste küsimus. Võib-olla saab kõike paremaks muuta parlamendimenetluse käigus.

Aleksei Lotman, palun!

Austatud minister! Jätkan avalike koosolekute teemal. Kas teile ei tundu, et nii olulise põhiseadusliku õiguse piiramine peaks toimuma kohtuniku otsusega, mitte täidesaatva võimu otsusega? Praegu on teil siin kirjas siseminister, politseipeadirektor ja politseiprefekt. Ma tean, et kehtivas seaduses on siseminister ja politseiprefekt ning nüüd lisatakse politseipeadirektor. Kas ei peaks siin tegema muudatust võimude selgema lahususe suunas ja andma otsustamise pädevuse hoopis kohtunikule?

Ma ei pea kõiki täitevvõimu otsustajaid – prefekte, politseipeadirektoreid ja siseministreid inimesteks, kes on kindlasti rumalamad kui mitusada kohtunikku, kes meil võiksid neid otsuseid teha. Teisest küljest saab kõik haldusotsused, mida on teinud kas politseiprefekt, politseipeadirektor või siseminister, edasi kaevata kohtusse. See ongi kohtulik järelevalve nende otsuste üle. Kui inimene läheb kohe kohtusse, siis vahest on kohtunik liiga sundseisus – tema otsusest sõltub teatud hüve tagamine. Võib-olla jääks ikkagi sellise regulatsiooni juurde, et otsus on võimalik kohtus kohe vaidlustada.

Vilja Savisaar, palun!

Härra minister! Kas meil on praegu tegu seadusega, mis annab politseile täiesti piiramatu võimu käeraudades ja jalaraudades kinni pidada näiteks täiesti rahumeelselt käituvaid abilinnapeasid? Ja igaks juhuks anname veel mõned elektrišokid ka, et äkki muidu ei kuuletu. On see selline seadus?

Mulle jäi teie arutelu teemal, kelle suhtes sundi rakendada, arusaamatuks. Aga mina ei mõtle niimoodi, et Eesti riigis võim ahistab rahulikku elanikkonda, kiusab teda ja paneb tema vastu toime kuritegevust. Selle seaduse ja ka muude sundi rakendavate seaduste mõte tuleneb meie põhiseadusest: needsamad rahulikud inimesed vajavad seaduse ja riigi kaitset oma õiguste tagamiseks ja oma elu korraldamisel. Kõik need muudatused, mis siin ette pannakse ja mida üldjuhul ka teised seadused aktsepteerivad – olgu see karistusseadustik või mingi muu seadus, mis näeb ette sunni rakendamist –, on mõeldud õigusrikkujate, süüteo toimepanijate, kurjategijate ohjeldamiseks ja normaalsete, korralike Eesti elanike kaitsmiseks.
Ma ei tea, kust kohast te võtate, et see seadus annab kellelegi õiguse kellegi suhtes toime panna ebaseaduslikke tegusid. Vastupidi, see seadus toob välja väga paljud punktid, teeb selgemaks, et rakendajatel – ma mõtlen jõu rakendajatel – ei oleks pärast võimalik ebaseadusliku jõu rakendamise vastutusest kõrvale hiilida. See on mõeldud heade Eesti inimeste kaitseks kurjategijate ja muude õigusrikkujate vastu.

Lembit Kaljuvee, palun!

Austatud härra minister! Mulle ei meeldi see elektrišokiaparaat. Miks? Ma käisin poisikesepõlves karjas ja meil oli seal üks kiuslik lehm. Ta sai paar korda piitsa, ei juhtunud temaga midagi. Andsin aga talle elektripiitsa – piimatoodang langes poole võrra. Sügisel läks lihakombinaati. Kas te olete ise kasutanud elektrišokiaparaati või vähemalt näinud, kuidas see värk välja näeb?

Kuidas ma nüüd hakkan seda rääkima ... Me räägime relvadest, mitte loomade karjatamise võtetest nõukogude võimu viljastavates tingimustes. Ka looma kaitsmine on kindlasti tänuväärne tegevus. Kordan veel kord, et relvad on üldse selline asi, et parem, kui neid ei oleks. Mul oleks väga hea meel, kui ma saaksin öelda, et Eesti õiguskord on jõudnud niisugusele tasemele, et me võiksime politsei käest ära korjata kõigepealt snaiprirelvad, tulirelvad, püstolid, pneumorelvad ja gaasirelvad ega pea rakendama elektrišokirelvi ja käsigranaate. See viimane on ministri määruses küll ebaõnnestunud sõnastus. Minu arvates on seal mõeldud imiteerivaid granaate, aga kui mõni politseiametnik võtab ministri määrust sõna-sõnalt, siis ta võib ka päris granaadi  kuhugi visata.
Relvad on ebameeldivad asjad. Kogu kuritegevus on ebameeldiv asi. Aga küllap te esitate esimesena siseministrile arupärimise, kui peaks jälle juhtuma selline intsident nagu Õismäel paar aastat tagasi, kus lihtsad inimesed said viga kurjategija käe läbi, kes oli enne pannud raske kuriteo toime mujal Eestis.
Nii et relvi tuleb kasutada nii vähe kui võimalik ja neid tuleb saada valida nii palju kui võimalik. Politseiametnikel, kes neid kasutavad seadusrikkujate vastu, peab olema valikuvõimalus, et teha vähem kahju ka kurjategijatele. Ma lähtun siiski sellest, et mitte ainult seaduskuulekat Eesti inimest ei pea kaitsma, aga samuti n-ö eksinud inimest. Ka kurjategijat peab kohtlema inimlikult. Ta peab saama oma karistuse kohtus, mitte politsei või mingi muu korrakaitsja tulirelva või muu relva läbi.

Väino Linde, palun!

Hea ettekandja! Esmalt tänan teid põhjalike vastuste eest! See eelnõu on väga oluline. Olen ka seda meelt, et avaliku korra tagamine, oma kodanikkonna kaitse on väga tähtis riigi funktsioon ja kui selleks on vaja politseiseadust muuta, siis on vaja. Aga eelmise aasta mai alguses ma küsisin Riigikogu infotunnis siseministrilt, kuidas Eesti Vabariigi seadused toimisid nende õnnetute aprillisündmuste ajal. Te vastasite, et Eesti Vabariigi seadused toimisid ja politsei sai oma väga tõsist ja vastutusrikast tööd teha ja mingeid olulisi seadusmuudatusi tarvis ei ole. Seetõttu ma küsin: millistele analüüsidele tuginedes te pidasite vajalikuks nüüd ikkagi tulla välja nende seadusmuudatustega politseiseaduses ja ka teistes seadustes?

Ma jään praegugi selle seisukoha juurde. Midagi ei juhtuks, kui neid seadusmuudatusi praegu vastu ei võetaks, välja arvatud, et mõned punktid on põhiseadusega vastuolus. Näiteks see, et mitte ainult seaduse korras võib inimesi kinni pidada, vaid ka muude juriidiliste dokumentide alusel. Minu arvates on see põhiseadusvastane. Aga see ei tähenda, et politsei ei saa sellistes ekstreemsetes olukordades tegutseda. Me tegime need ettepanekud, olles analüüsinud erinevaid käitumisviise ja ka pikema aja peale sündmusi ette, püüdes mõelda, kuidas veelgi paremini kaitsta nende inimeste huve, kes lihtsalt sinna märuli keskele sattusid ja kinni peeti. Analüüsisime, kuidas hüvede kasutamist võimalikult vähe piirata. Kuna võrreldes sügisega on olukord riigis hoopis muutunud, siis me ei tulnud nende kolme seaduse parandustega välja nii kiiresti kui siis, kui olnuks tegu hädaolukorraks valmisoleku seaduse, erakorralise seisukorra seaduse, eriolukorra seaduse muutmisega. Me analüüsime asjade seisu ja tuleme siis parlamendi ette, kui olukord peaks tõesti kontrolli alt välja minema, mida eelmise aasta aprillis siiski ei juhtunud.

Aadu Must, palun!

Hea minister! Ma uurisin natuke käe- ja jalaraudade kasutamist ajaloo jooksul. Kogu aeg on rauad kergemaks läinud. 1820. aastatel keelati kaelaraudade kasutamine ja siis võeti rasked rauad ära. 1870. aastatel leiti, et piisab ainult kergetest raudadest. Ja aastal 1900 leiti Vene impeeriumis, et elu on juba nii kaugele jõudnud, et raudu, ka kergetesse raudadesse mitte, ei tohi enam panna naisi ja üleüldse tohib raudu panna ainult süüdimõistetuid. Ka avaldati arvamust, et aeg on jõudnud nii kaugele, et uus ajastu enam raudu ei tunnista. Huvitav, kas need 19. sajandi lõpu mehed olid oma ajast liiga palju ees?

Aitäh küsijale! Ma ei ole väga hea ajalootundja, aga ma veel kord ütlen, et raudu kasutatakse ka praegu. Politseipeadirektori käskkirja alusel ja palju laiemas ulatuses, kui see seadus kehtestab. Aga neid kasutatakse ainult siis, kui muude võimalustega ei ole võimalik vajalikku sundi rakendada. Näiteks kahemeetrine tugev poksija, kes on alkoholist või narkootikumidest deliiriumis, on ära tapnud oma naise ja ajab ämma taga. Mida peavad tegema kaks kohale jõudnud politseinikku? Või ma ei tea mis iganes muu selline juhtum. Toon näiteks alles hiljuti toimunud juhtumi. Te olete võib-olla kursis, et Murru vanglas, kus on eluaegsed vangid – ma ei mäleta, kui palju neid seal on – 15 kinnipeetavat panid toime raske kuriteo ehk ühe inimese tapmise. Praegu toimub kohtuistung, kuhu neid on kohale toodud neli-viis tükki, ja nad istuvad seal saalis. Minu süda küll ei annaks luba nende puhul raudu mitte kasutada. Siin on ju öeldud, et vägivaldse kuriteo puhul, mille eest saab eluaegse vanglakaristuse, või siis esimese astme kuriteo puhul. Kui neid kasutatakse õigustamatult, siis on see ebaseaduslik. Kui kellelgi tuleb tahtmine panna inimesel jalarauad peale igaks juhuks, niisama igavusest, või kasutada sel põhjusel mingeid muid vahendeid, siis see on ebaseaduslik – ma veel kord kinnitan seda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri!

Austatud Riigikogu liikmed! Ma alustaksin eelviimasest küsimusest, mis puudutas seda, millest ajendatuna on Vabariigi Valitsus tulnud Riigikogu ette selle n-ö aprillisündmuste paketiga.
Parlamendil on siin olnud oma roll. Te ehk mäletate, et juunis ja eelmise aasta detsembris arutasid õigus- ja riigikaitsekomisjon oma avalikul kuulamisel Valges saalis aprillisündmuste n-ö järeldusi. Päris mitu ettepanekut, mida nüüd on seaduseelnõusse kirjutatud, sai alguse nendest aruteludest. See on väga hea, et parlamendi ja valitsuse koostöö eelmisel aastal realiseerus. Asja on arutatud põhjalikult analüüsides ja mitte kiirustades – rahulikus tempos. Teatavasti on ka valitsus selle aasta alguses debatte pidanud. Mitmed mõtted on sellest eelnõust välja võetud, sest esialgselt kirjutati need sisse eelkõige ehk just avaliku diskussiooni tõstatamise eesmärgil. Praegune tasakaalustatud lähenemine on minu arust õigustatud. Õiguskomisjoni arutelu näitas, et keskenduti mõningatele nüanssidele, aga kindlasti ka olulistele detailidele. Üldisi põhimõtteid ei vaidlustatud.
Tooksin välja põhimõttelisemad muudatused, mille üle komisjoni liikmed diskuteerisid. Kõigepealt tahan rõhutada, et esimene põhimõtteline muudatus, mis ääristab kogu politseiseaduse paketti, on § 4 tehtav muudatus. Sellesse lisatakse kaks olulist põhimõtet, mis ka korrakaitseseaduse eelnõus on tähtsal kohal: need on proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõte lisaks seaduslikkuse põhimõttele. Teiseks toon välja terve viibimiskeelu kohaldamise, mille kohta ka täna saalis on hulk küsimusi esitatud. Selle paketi ettevalmistamisel on arvesse võetud õiguskantsleri tähelepanekuid. Teatavasti on seni õiguslik alus isikute liikumisvabaduse piiramiseks olnud võrdlemisi ahtakene, kui pehmelt öelda. Nüüd saab see peamiselt §-s 13¹ üsna tugeva seadusandliku regulatsiooni.
Kolmas teema, mida arutati, on erivahendite teema. Teatavasti on eelnõusse lisatud sidumisvahend, samuti paljuräägitud veekahur.
Neljandaks oli kõne all politseiteenistuse seaduse muutmine. Täna oli elav diskussioon ka siin saalis, ega tegu ole politiseerimise katsega – see puudutab prefektide määramist. Tahetakse teha muudatus, et politseipeadirektor ei hakka edaspidi neid ise nimetama, vaid seda teeb siseminister. Ma tuletan meelde, et ka Justiitsministeeriumis on prokuratuuri kõrgemate ametnike nimetamine justiitsministri pädevuses.
Karistusseadustiku täiendamine maski kasutamise osas kolme kuriteokoosseisu võrra on üsnagi oluline muudatus, mis tuleks välja tuua.
Tõstatati teema, miks ei ole selles seaduspaketis muudatusi just nimelt massiliste korratuste puhuks. Tuleb rõhutada, et kolm olulist muudatust – eelkõige eelmise aasta aprillisündmustest lähtuvalt – on. Need on identifitseerimissiltide kasutamine, mida väga tungivalt soovitas õiguskantsler, dokumenteerimine esimesel võimalusel, kui kinnipidamine kestab kauem kui kolm tundi, ja kolmandaks, massilise korratuse käigus ka rahvahulga suhtes füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine.
Elektrišokirelva küsimus on paljude elektronkirjade ja muude teabekandjate näol jõudnud ka õiguskomisjoni laudadele. Arutasime seda tõsiselt. Õiguskomisjoni istungil koorus välja esialgne mõte, mida võiks täiesti vabalt kaaluda ja me teise lugemise käigus seda kindlasti teeme: et elektrišokirelv võiks olla paigutatav näiteks tulirelvade alla. Võib tõesti tulla kõne alla kasutada seda tulirelva asemel alternatiivina. See võiks piirata elektrišokirelva kasutamist märksa enam, kui eelnõus on välja pakutud. Selline mõte õiguskomisjoni istungil kõlas. Kindlasti me tuleme selle juurde teisel lugemisel tagasi.
Diskussioonis ei jäänud puudutamata ka nii ajaloolised kui tänapäeva kogemused jalaraudade kasutamisel. Professor Must kindlasti rikastab õiguskomisjoni istungeid oma diskursiga ajaloolistesse sündmustesse. Selle juurde me tuleme kindlasti teisel lugemisel tagasi ja tahame hea meelega kuulda ka õiguskantsleri soovitusi ja tähelepanekuid, mis tal selliste vahendite kasutamise kohta on.
Kokkuvõtteks nii palju, et korrakaitseseaduse eelnõu menetlemine Riigikogus praegu käib. Korrakaitseseaduse rakendamine tõenäoliselt ei toimu enne aastat 2010, mis on ka selle eelnõupaketi esitamise peamine põhjus. Siin on kõlanud erinevate analüüside, parlamendis ja valitsuses toimunud arutelude koor – heas mõttes – selle kohta, mida tuleks nendes seadustes muuta – täpsustada ja täiendada. Ma eeldan, et me jõuame selle eelnõuga komisjonis enne jaanipäeva heas mõttes ühele poole. Loodetavasti parlament toetab neid muudatusi.
Õiguskomisjon otsustas teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 10 tööpäeva – see oleks siis 30. aprill kell 18. Ootame õiguskomisjoni kõikide muudatusettepanekuid ja tuleme eri asjatundjaid kaasates eelnõu juurde tagasi teisel lugemisel maikuus. Tänan!

Austatud ettekandja! Kuna 30. aprill on lühendatud tööpäev, siis kas te olete päri, kui muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on kell 15?

Jah. Tänan selle täienduse eest!

Tänan teid ettekande eest! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Kõik seadused, kus on loetletud detailideni mingid esemed või toimingud, mis on viidud ülimalt täpseks, võivad, kui veidi mõelda, tähendada ka seda, et soovitakse kõrvale hiilida vahetust vastutusest. Ma seletan seda.
Esimene küsimus, mis eelnõu üle ridade lugedes tekib, on küsimus, aga kus on paat. Kus on see paat? Üles on loetud, et politseioperatsioonide abivahendid on soomus- või muud eriotstarbelised sõidukid, samuti õhusõidukid. Aga veesõidukid? Aga allveesõidukid? Aga allveerobotid või pealveerobotid või mis iganes? Pange tähele, seda nimekirja võib suvalisel hetkel pikendada ja selle nimekirja üle võib väga pikalt vaielda. Esimene minu soovitus on – ilmselt me omalt poolt üritame ka selles osas midagi teha –, et kõikvõimalikud nimekirjad tuleks asendada, juhul kui see parandab politsei tööd, kas siis ministri või vastavate politseijuhtide määruste või korraldustega, kus asjad oleks detailsemalt paika pandud. Tegemist on inimestega, kes vahetult politseitööga seotud on. Ja sel juhul on tegemist ka vastutuse langemisega väga konkreetsetele inimestele. Pikkade ja tegelikult ebatäiuslike nimekirjadega seaduste puhul on seaduste tõlgendamine nii igapäevases praktikas kui ka kohtus ülimalt keeruline.
Veel mõni tähelepanek, mida siin juba küsimustes mainiti. Ühes kohas öeldakse, et midagi teeb politsei, ja teises kohas, et midagi teeb politseiametnik. Tuleks selgemalt lahti kirjutada, mida mõistetakse seaduses mõistete all "politsei" ja "politseiametnik", ja need tegevused seaduses täpselt määratleda. Siis on teada, kellel lasub vastutus ja kes midagi teeb: kas politsei kui organisatsioon või teatud inimesed või kes. Politseiametnik olgu väga selgelt ruumis ja ajas piiritletav töötaja. Ma arvan, et see on oluline.
Nüüd veel mõned tähelepanekud ajaloost, millega Aadu Must juba algust tegi. Mina ei räägi käe- või kaela- või jalaraudadest või pommidest jala otsas. Küll aga pommidest lennukite sees. Nimelt, Teise maailmasõja ajal oli väga sageli juhtumeid, et närvilised või algajad piloodid kippusid värvilisi nuppe, mis neil juhtpaneelil ja kangidel näha olid, vajutama. Küll vajutati nii pommiluuginuppe, küll vajutati telikute sissetõmbamise nuppe. Uus asi tekitab alati huvi midagi näperdada. Sel põhjusel ma sooviksingi, et seadus ei tegeleks elektrišokirelvaga. Uus asi võib tekitada alati huvi seda katsetada. Uskuge, nii see on – selliseid juhtumeid on teada. See võiks tõepoolest olla ministri ja politseijuhtide korraldatud, regulatsioon ja vastutus ei peaks olema mitte seaduses. Vastupidisel juhul läheb seadus ülimalt pikaks, ülimalt detailirohkeks ja ülimalt keeruliseks.
Üks tähelepanek veel. Tolle nimekirja kohta võib veel küsimusi esitada. Siin öeldakse, et on vajalik kaitsekiiver, aga kohe võib küsida, kus on siis kaitsemask või kaitseprillid. See nimekiri ei saa olla ammendav – politseitehnika areneb nagu muugi tehnika pidevalt, siia võib teha vähemalt 20 lisandust või veelgi rohkem. 1951. aastal avaldati ajakirjas Popular Mechanics artikkel, mis ennustas, et kunagi võivad arvutid kaaluda alla poolteisekümne tonni. See oli väga revolutsiooniline artikkel.
Lõppkokkuvõttes soovin öelda, et me peaksime selles seaduses ette nägema peale turvafirmade ka politseioperatsioonide jälgimise ja salvestamise tingimused. Politsei tegevus peab samuti olema hiljem analüüsitav ja nähtav. Aitäh!

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Hea minister! Head kolleegid! Üks demokraatliku riigi ja ühiskonna põhitunnuseid on loomulikult see, et ühiskonnas on palju arvamusi ja eriseisukohti ning nende arvamuste hulgast üritatakse leida parim. Ma arvan, et meie demokraatlikkust näitab ka see seaduseelnõu: välja on käidud väga palju arvamusi ja üritatakse leida parim lahendus.
Juba eelmise aasta lõpus hakkas meedia kajastama seda seaduseelnõu kui pronksiööpaketti. Nagu meie komisjoni esimees siin enne mainis, on see aprillisündmustest tulenevalt võimalike seadusmuudatuste-paranduste pakett, ja nii olen ka mina ning kogu Keskerakonna fraktsioon seda mõistnud. Kui on tõesti Eesti riigi julgeolek ja avalik kord tõsises hädaohus, siis on vaja erimeetmeid, mida politsei saab rakendada nii riigi kui kodanike kaitseks.
Kuid oh üllatust, oh üllatust! Komisjoni istungil teatas siseminister, et tegelikult on neid meetmeid politseile vaja tavaolukordades reageerimiseks – jutt pole mitte mingisugusest nn eriolukorrast. Kas tõesti on olukord Eestis nii hulluks läinud? Ma väga loodan, et ei ole. Kuid mine sa tea! Me oleme ju kursis, et kui riigieelarve kasv väheneb, siis pinged inimeste vahel kasvavad. Kes teab, millal jõuab kätte hetk, mil on vaja inimeste maharahustamiseks kasutada elektrišokirelvi ja muid erimeetmeid ja -vahendeid.
Ma usun, et me peame väga põhjalikult kaaluma, kus on need piirid, et õiguskaitseorganid tavaolukorras inimeste põhiõigusi ja vabadusi ebaproportsionaalselt ei piiraks. Juba praegu on näha, et see temaatika vajab üha suuremat tähelepanu, ja mitte ainult siin Riigikogus, vaid loomulikult ka avalikkuses. Minu soovitus on säilitada kõigil kaine mõistus, et me suudaksime teha õigeid ja Eestis ootuspäraseid otsuseid. Aitäh!

Tänan! Palun kõnetooli Eesti Reformierakonna esindaja Hanno Pevkuri!

Head kolleegid! Võib tunduda tõesti, et kõnealuse eelnõu jõudmine Riigikokku on seotud ainult aprillisündmustega. Kui see eelnõu parlamenti oli jõudnud ja ma seda esimest korda lugesin, siis sain küll väga selgelt aimu, et see ei ole esitatud ainult aprillisündmuste tulevikus ärahoidmiseks. Tegu on eelkõige Eesti elanike turvatunnet suurendava eelnõuga – vähemalt see peaks seda olema. Ja kindlasti komisjoni menetluse käigus teise lugemise eel annab seda eelnõu ka paremaks teha.
Aga olgem ausad, siin on juba praegu väga häid punkte. Näiteks õigusriigile kohaselt kirjutatud punkt, et käeraudu ei tohi hoida peal ühelgi inimesel kauem kui üks tund, samuti avalikku koosolekut käsitlev regulatsioon. Mis viimasesse puutub, siis pean küll möönma, et avaliku koosoleku regulatsioon on võrreldes korrakaitseseaduse eelnõuga veidi jäigem. Usun, et menetluse käigus on mõistlik avaliku koosoleku regulatsiooni veidi pehmemaks muuta. Avalik koosolek ei ole kindlasti avalik üritus. Me peame nendel kahel asjal vahet tegema – avalik koosolek on tihtipeale, lausa enamikul juhtudel inimeste spontaanne kogunemine. Nii see avaliku koosoleku regulatsioon kui ka relvade kasutamise küsimus vajavad täpsustamist. Näiteks valitsusele delegatsiooninormi andmisega nii, nagu on korrakaitseseaduse eelnõus kirja pandud. Need punktid peavad saama lahenduse eelnõu menetluse käigus ja kindlasti saavad ka.
Kutsun kogu saali üles mõtlema selle peale, kuidas muuta eelnõu veelgi paremaks, kui see praegu on. Selle üks ja selge eesmärk on Eesti elu ja Eesti ühiskond turvalisemaks muuta. Aitäh!

Tänan! Palun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Indrek Saare!

Austatud kolleegid! Sellest, miks seda seadust vaja on ja mis on selle seaduse nüansid, on täna juba nii pikalt räägitud, et ma ei hakkaks seda üle kordama. Aga loomulikult me tahame, et politsei saaks oma tööd teha ja teeks seda võimalikult selges õiguslikus ruumis nii, et meie jaoks demokraatlikud põhiväärtused oleks kaitstud.
Praegu me teame väga hästi, et meil on vaja jõuda uue korrakaitseseaduseni. Ja teame sedagi, et ka kõige optimistlikuma prognoosi kohaselt või kõige optimistlikuma plaani järgi ei jõustu see seadus enne 2010. aastat. Käesolevat eelnõu menetledes mõistame, et hulk regulatsioone on vaja üle käia. Ja väga paljud nendest ei tulene mitte kuidagi pronksiööst. Ei saa kuidagi öelda, et eelnõus välja käidud politsei seaduslik õigus helisalvestada hädaabinumbrile tulnud abipalved on kuidagi pronksiööga seotud. Või et hädaolukorras on vaja teinekord kehtestada viibimiskeeld – kas või selleks, et  takistada inimest, kes tahaks joosta majja, et oma vara päästa, oma elu ohtu seadmast. Siis tuleb sellesse sekkuda.
Ei saa kuidagi pronksiööga seostada meie saamist Schengeni viisaruumi – pean silmas piirivalve vastavaid regulatsioone. Ilmselt ei seostu pronksiööga ka kuidagi see, et muudetakse praegust turvaseadust, mis lubab turvatöötajaks palgata inimesi, kes võivad olla teovõimetud või varem kriminaalkorras karistatud. Selliste argumentidega ei ole minu arust mõtet vehkida, see ei ole eriti pädev jutt.
Kuna mulle ei meeldi füüsiline vägivald, füüsilise jõu rakendamine ega üleüldse igasugune relvadega vehkimine, siis tahan ma omalt poolt avaldada heameelt selle üle, et Siseministeerium on seda seaduseelnõu käsitledes selgelt väärtustanud demokraatlikke põhiväärtusi ja lähenenud sellele paindlikult. Sestap on mul väga hea meel teada, et mis tahes samba äraviimise korral selle vastu protesteerides või mis tahes samba püstipanemise korral selle vastu protesteerides võin ma rahulikult pähe tõmmata parasjagu ametis oleva siseministri või kaitseministri kummimaski ja minna oma meelsust avaldama.
Seega ma kutsun teid, kolleegid, üles selle seaduseelnõu poolt hääletama. Tänan!

Tänan! Palun nüüd kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esiteks ma tahaksin väljendada arvamust, et selle eelnõu menetlemine on Eesti riigi huvides. See on kindlasti selle huvides, et me saaksime liikuda edasi politseiseaduse lappimisega enne seda, kui korrakaitseseadus saab meil mõne aasta pärast lõpuks vastu võetud ja rakendatud. Politseiseaduses on hulk puudusi ja neid nüansse on ka õiguskantsler Riigikogu abimehena mitme aasta jooksul välja toonud. Õiguskomisjon on õiguskantsleri hinnanguid pidanud väga tähtsaks ja teeb seda ka edaspidi. Tahan lisada, et õiguskantsler saatis märtsikuus Siseministeeriumile väga põhjaliku märgukirja, see puudutab abipolitseiniku regulatsiooni. See on edastatud ka õiguskomisjonile. Siseminister on kinnitanud, et Siseministeerium on alustanud selle regulatsiooni ülevaatamist. Tegemist on äärmiselt tõsise teemaga. Õiguskomisjon on oma aruteludes jõudnud käsitleda kolmandate isikute kaasamist halduslepingute alusel korrakaitseülesannete täitmisse. Seda teemat puudutab ka abipolitseiniku regulatsioon tervikuna. Õiguskantsleri seisukoht on, et olukord on muret tekitav ja põhiseadusvastane. Selliseid valdkondi tervikuna ja ka eraldi üksikteemasid on korrakaitset puudutavas seadustikus mitu. Nii on  selge, et praegune regulatsioon ei ole piisav.
Lõpetuseks üks omapoolne tähelepanek debatist, mis täna siin saalis on toimunud. Nii poliitikutel, ajakirjanikel kui üldse ühiskonnategelastel, kodanikel lipsab võib-olla liiga kergelt suust sõna "politseiriik". Kui me arutame politseiseadust, siis sellega ei pea kaasnema sünonüümina sõna "politseiriik". Minu arusaamise järgi on politseiriik vastand õigusriigile. Ka siin saalis on 21. sajandil peetud debatte, mille käigus õigusriigi printsiibid ja alused on seatud kahtluse alla, ja tehtud on seda eelkõige must-valgete võrdluste ja äärmuslike näidete alusel. Keegi meist ei taha politseiriiki. Aga me tahame sellist riiki, kus politseil on võimalused, ressursid ja õigus oma kohustusi täita. Ja mina olen seisukohal, et just nimelt politseile on põhiseadusega antud peamine ja ka esmane monopol kasutada jõudu ja sundi nende isikute vastu, kes on astunud üle teatud piiri. Selleks piiriks on õigusrikkumise piir, suure ohu tekitamine teistele Eesti elanikele,  nende isikuvabaduse ja põhiõiguste riivamine.
Seega me võiksime nendes debattides olla tasakaalukamad, samas argumenteeritumad ja põhjalikumad. Arvestades meie minevikutaaka on väga lihtne kasutada selliseid mõisteid, mis tänapäeva euroopaliku õigusriigi juurde ei kuulu. Seega ma sooviksin tasakaalukust ja asjalikku arutelu. Me tuleme, nagu ma oma ettekandes ütlesin, maikuus selle teema juurde põhjalikult tagasi. Selle eelnõu paremaks tegemiseks on esitatud erinevaid ideid. Osa neist on ehk veel vara rakendada. Aga kõikide fraktsioonide abi ja ettepanekud on teretulnud. Soovin teile head diskussiooni enne jaanipäeva! Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg k.a 30. aprill kell 15.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Päeva lõpuks pisut rahulikum teema, nimelt maapõueseaduse muutmise seadus, mille esitamise on põhjustanud maavarade intensiivne kasutamine ja sellega kaasnenud mitmesugused tegevused, mis on kaasa toonud õigusaktide täiustamise vajaduse. Keskkonnaministeeriumile on esitatud rida ettepanekuid mõne sätte lisamiseks maapõueseadusse, olemasolevate sätete täpsustamiseks ja korrigeerimiseks, mis ongi käesoleva seaduseelnõu väljatöötamise üheks peamiseks põhjuseks. Seaduse muutmise ettepanekuid on esitanud nii kohalikud omavalitsused, üksikisikud kui ka ettevõtjad, kes vajavad maapõueseadust ning selle alusel kehtestatud teisi õigusakte oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks. Seaduseelnõu väljatöötamise eesmärgiks oleme seadnud täpsustada kehtiva maapõueseaduse terminoloogiat ja üldgeoloogilise uurimistöö, geoloogilise uuringu ning kaevandamislubade menetlemise protsesse. Samuti on kaevanduslubade andmisel ja kaevandamistegevuse juures senisest enam arvesse võetud keskkonnakaitselisi aspekte ja viidud sisse kaevandamistegevuse kontrolli käsitlevad täiendavad sätted.
Seaduseelnõuga kavandatavad olulisemad muudatused on järgmised. Esiteks, eelnõu seadusena rakendamise tulemusena arvestatakse keskkonnalubade väljaandmise protsessis senisest enam kohalike omavalitsustega ja sellega väheneb võimalike konfliktsituatsioonide tekkimise võimalus omavalitsuste ja ametiasutuste vahel. Sätestatakse, et kui kavandatava tegevusega kaasneb keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse tähenduses oluline keskkonnamõju, siis annab kohalik omavalitsus oma seisukoha maavara kaevandamise loa või geoloogilise uuringu loa andmise kohta pärast keskkonnamõjude hindamist. Seni jättis seadus selle lahtiseks. Olukord oli kohalike omavalitsuste jaoks küllaltki keeruline, kuna kohalik omavalitsus pidi andma argumenteeritud seisukoha, omamata selleks alati piisavat informatsiooni. Sageli olid laekunud seisukohad tekkida võiva keskkonnamõju osas oletuslikud. Seadusmuudatus sätestab üheselt, et kohalik omavalitsus annab oma seisukoha pärast keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmist ehk kõigi pädeva seisukoha andmiseks vajalike asjaolude selgitamist.
Teiseks, seaduseelnõu punkti 14 kohaselt tehtav täiendus annab võimaluse kaevandamisloa andmisest keelduda, kui kaevandamisega kaasneb oluline keskkonnamõju, mida pole võimalik leevendada. Kehtivas seaduses ei ole seda keeldumise põhjust sätestatud.
Kolmandaks, rikutud maade korrastamise kohta käivate muudatuste eesmärk on täpsustada regulatsiooni, mis käsitleb rikutud maade korrastamise tagamist pärast loa kehtivuse lõppemist. Muudatus võimaldab esitada pretensioonid isikule, kellele see kaevandamisluba oli antud. Samuti on vaja tagada kaevandamisega rikutud maade korrastamine juhul, kui kinnisasja omanik ei luba kinnisasja korrastamist pärast loa kehtivuse lõppemist. Juhul kui loa kehtivusaeg on lõppenud ja kinnisasja omanik ei luba pärast kaevandamisloa kehtivuse lõppemist korrastamistegevust oma kinnisasjal, läheb rikutud maade korrastamise kohustus üle kinnisasja omanikule.
Neljandaks, eelnõu kohaselt nähakse ette vältida sellise olukorra tekkimise võimalust, kus ettevõtjad jätavad maa lihtsalt reservi. Seaduseelnõus sätestatakse, et kaevandamisloa andjal on võimalik luba kehtetuks tunnistada, kui loa omanik ei ole loaga määratud mäe-eraldise piires alustanud maavaravaru kaevandamist viie aasta jooksul loa andmisest arvates.
Viiendaks, eelnõus ette nähtud muudatuste elluviimine annab võimaluse tõhustada keskkonnakaitsealast järelevalvet ja pöörata arendajate tähelepanu kohustusele tegelda pidevalt loodust kaitsvate tehnoloogiliste lahenduste leidmise ja täiustamisega.
Eelnõuga lisatakse täiendused, mis käsitlevad maapõueseaduses väärteokoosseisude sätestamist üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu loata tegemise ja loa nõuete rikkumise eest, maapõue loata kasutamise ja kaevandamisloa nõuete rikkumise eest ning samuti kaevise nõusolekuta võõrandamise korral ja ehitiste püstitamisel ülejääva kaevise kasutamise puhul väljaspool kinnisasja.
Kokkuvõtteks. Seaduseelnõu vastuvõtmine võimaldab riigi ja ühiskonna jaoks tulusamalt ja süsteemsemalt suunata maapõue kasutamist ja maavarade kaevandamist, hoides ära või maksimaalselt vähendades võimalikku kahjulikku keskkonnamõju. Seaduse sõnastuse lihtsustamine ja täpsustamine teeb selle senisest lihtsamini mõistetavaks. Samuti paraneb riigi haldussuutlikkus ning täpsustuvad kohalike omavalitsuste ja keskkonnateenistuste ametnike tööülesanded. Tänan tähelepanu eest!

Tänan, minister, teid ka! Küsimusi ei ole. Palun vabandust, olge natuke kiiremad. Ikka on küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud minister! On täiesti selge, et maapõueseadust on vaja täiustada, et menetlusprotsessid muutuksid täpsemaks ja kord oleks selgem. Aga me teame ka seda, et Eestis on viimasel ajal sagenenud konfliktid kohalike elanike ja kaevandajate vahel. Kas Keskkonnaministeeriumil on kavas selles valdkonnas midagi ette võtta? Planeerimisseaduses on ette nähtud üsna selged menetlusnormid, kuidas elanikud saavad avalikustamisel kaasa lüüa ja oma arvamust avaldada. Aga näiteks võib maavarade kaevandamine kaasa tuua joogiveest ilmajäämise. Isegi kõige paremad uuringud ei pruugi alati tagajärgi ette näha. Kuidas siis elukeskkonna hävimist kompenseerida? Kas ministeeriumil on selles suhtes midagi plaanis?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, nagu siin minu selgitavas sõnavõtus ka juttu oli, saab kohalik omavalitsus vastavalt nendele muudatustele anda oma seisukoha pärast keskkonnamõjude hinnangu tegemist. Siiani oli tõesti olukord selline, et kohalik omavalitsus pidi suutma hinnata olukorda enne keskkonnamõjude hindamise sooritamist. See oli loomulikult väga keeruline, kuna neil ei olnud selleks otsuseks vajalikus koguses informatsiooni. Nüüd on see õigus neile antud pärast keskkonnamõjude hindamise teostamist, nii et seda informatsiooni on oluliselt rohkem ja kui seal on oht kohalikule keskkonnale, näiteks joogiveele, siis selliste probleemide ilmnemisel on õigus kaevandusloa andmisest keelduda. Nii et selles mõttes on regulatsioon siin täiesti otsene.

Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Mul on kolm küsimust lugupeetud ministrile. Kõige esimene puudutab muudatusettepanekut 18, kus ...

Ma palun vabandust, hea ametikaaslane! Meie kodu- ja töökorra seaduse järgi on kõigil võimalik esitada esimesel lugemisel kuni kaks suulist küsimust.

Kuni kaks küsimust? Siis ma esitan kaks küsimust ja kõigepealt esimene küsimus. Muudatuste punkt 31 näeb ette, et § 64 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, ehk seletuskiri ütleb, et puudub vajadus ja andmestik turba kriitiliseks varuks arvatud alade nimekirja käsitleva määruse kehtestamiseks. Samas ütleb seesama seletuskiri, et lähiajal tehakse nende alade määramiseks uuringud, mis tähendab, et neid uuringuid on ikkagi vaja, seda nimekirja on vaja. Kas siin pole mitte tegemist tülika kohustuse edasilükkamisega?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Ma ei arva, et seal on tegemist tülika kohustuse edasilükkamisega. Juhul kui see niimoodi tundub, võin ma öelda ainult niipalju, et kui esimene lugemine täna lõpetatakse, siis määratakse kindlasti ka parandusettepanekute tegemise tähtaeg, ja sel juhul peaksime võib-olla neid asju natuke paremini lahti kirjutama.

Valdur Lahtvee, palun!

Aitäh! Minu küsimus nr 2 puudutab 39. ehk viimast parandusettepanekut § 75 lõike 4 muutmiseks, kus pannakse ette, et kui nõuded kehtestatakse, siis käsitletakse varem väljaantud lubades neid kaevandatavaid materjale täitepinnasena. Miks ei võiks neid käsitleda nende tegeliku olemuse järgi maavarana, sest meie arvates võib siin tekkida oht, et surve just nendel aladel kaevandamiseks kasvab, kuna seal on kaevandamine märksa odavam täitepinnase hinna eest?

Aitäh selle küsimuse eest!  Selles muudatusettepanekus on tõepoolest tegemist mõistete täpsustamisega, tuuakse sisse mõiste "täitepinnas", mis vastavalt seletuskirjale peaks seaduse mõistetavust oluliselt parandama. Seda, kas selline oht tekib või mitte, peaks tõepoolest arutama ja kui on mingeid sellealaseid kogemusi või ettepanekuid, siis tuleb nad arvesse võtta.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Auväärt minister! Küsimus ei puuduta mitte niivõrd selle eelnõu sätet, kuivõrd selle mõtet ja sellega seonduvate õigusaktide, täpsemalt keskkonnamõju hindamist reguleerivate õigusaktide täitmist. Nimelt ei möödu praktiliselt ühtegi kaevelubade väljaandmist ja sellega kaasnevat keskkonnamõju hindamist, ilma et kodanikud ei kaebaks teerullipoliitika ja äärmiselt pealiskaudselt tehtud keskkonnamõju hindamise üle. Kas ministeeriumil on kavas nende seaduste jõustamisel seaduse täitmisele senisest rohkem tähelepanu pöörata?

Aitäh! Teatavasti on inimesed, kes neid keskkonnamõjude hindamisi läbi viivad, litsentseeritud. Juhul kui me seame kahtluse alla nende kompetentsi, siis tuleb tõepoolest süsteemis midagi väga kardinaalselt muuta. See on jällegi see küsimus, et kes kontrollib kontrollijat. Päris selge on see, et kaevandused ja karjäärid kohalikele inimestele ei meeldi ja uute karjääride planeerimine on väga keeruline küsimus. Samas seisab riigi ees probleem, kuidas ikkagi lahendada kas või näiteks ehitusmaavarade küsimus. Siin tuleb selles mõttes kompromiss leida ja võib-olla tulevikus saab ikkagi olla lahendus see, et me peame otsima neid võimalikke karjääre ja kaevandusi riigi maadelt ja just nimelt sellistest asukohtadest, mis oleksid inimeste elupaikadest maksimaalselt kaugel. Tundub, et vastasel juhul need probleemid meil ei lahenegi. See on tegelikult ehitusmaavarade arengukava küsimus ja ehitusmaavarade arengukava ettevalmistamine on Vabariigi Valitsuse selle aasta tegevusprogrammis Keskkonnaministeeriumi ülesannete loetelus täiesti olemas.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast! Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minister arvas, et tegemist on rahuliku teemaga, aga kõik võib olla elus ka seotud. Kui kolleeg Ain Seppik ühes hiljutises "Foorumis" ütles, et töölepinguseadus ja politseiseadus on seotud – et ühelt poolt teeme nõmeda seaduse, mis kutsub rahva tänavale, ja siis paneme nende jalad raudu, siis mina ütlen, et tõepoolest, ka kaevandamise soov võib kutsuda esile rahva pahameele ja avaliku koosoleku korraldamise vajaduse ja mida iganes. Ma küll siiralt loodan, et seda ei tehta maskides ja see ei lõpe elektrišokiga, aga mine sa tea, kus see seos võib olla!
Mis puudutab maapõueseaduse eelnõu muudatusi, siis kuulates tähelepanelikult ministri ettekannet, julgen ma öelda, et küsimused, mida selle seaduseelnõuga püütakse paremini reguleerida või õigemini täpsustada, said kenasti käsitletud. Mis puudutab siin vahepeal üles kerkinud küsimust, mille esitas Mark Soosaar, et kuidas on rahva tervisega, kaevuveega jne, siis ma lihtsalt meeldetuletuseks ütlen, et kehtivas maapõueseaduses on olemas § 35, mis räägib kaevandamisloast ja sellest, mis sinna kõik kirja pannakse, ning seal on lõikes 2 punkt 8, mis ütleb, et kaevandamisloale märgitakse nõuded, mis seatakse maapõue kaitse ja maavaravarude ratsionaalse kasutamise tagamiseks ning inimese tervisele, varale ja keskkonnale kaevandamisest tuleneva kahjuliku mõju vähendamiseks. Nii et selle punkti raames rajatakse kindlasti ka praegu näiteks uusi puurkaevusid ja see ongi niimoodi ajast aega olnud, et tõesti kõike ei pruugi ette näha, aga küll võib sellise kompenseerimise vajaduse ette näha.
Keskkonnakomisjon arutas maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu oma 7. aprilli istungil. Selgitusi andsid meile Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna maapõue büroo juhataja Maris Saarsalu ja peaspetsialist Janne Tamm.
Arutelu tulemusena leidis komisjon, et on põhjust saata käesolev seaduseelnõu  Riigikogu suurde saali esimesele lugemisele ja teha seda siin täna. Nii ongi juhtunud ning ettepanek on lõpetada maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. aprill 2008. Me oleme pakkunud välja kellaajaks 18, aga ma olen nõus, et Riigikogu liikmed võivad küll vorpida ettepanekuid teha sel kellaajal, aga ametnikud võivad varem koju minna, seetõttu me aktsepteerime  juba ette kellaaja 15. Aitäh!

Tänan tähelepanelikkuse eest! Lembit Kaljuveel on küsimus. Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg! Ma tean, et sa maavanemana olid Eesti maavarade komisjoni liige. Miks sa ei taha, et Eesti Maaomavalitsuste Liit oma esindaja sinna komisjoni paneks?

Minu arvamus ei avaldu selles seaduseelnõus peale selle, et ma arvan, et seda seaduseelnõu on võimalik menetleda esimesel lugemisel. Kui seletuskirja lugeda, siis ettepanekutega mittenõustumisega on tegelnud Eesti Vabariigi valitsus ja toonud siis ka selle põhjenduse, et kohalikud omavalitsused on üleriigiliste liitude tasemel juba kaasatud ja selleks ei ole täiendavat vajadust. Kas see võiks nii olla? Kas näiteks sinu poolt, hea kolleeg, tuleb selline ettepanek? Siis täpselt sama reegel – 30. aprill kell 15.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Lembit Kaljuvee!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tegelikult on see seadus, mida me arutame, väga tähtis seadus. Ühelt poolt olen meelitatud, et Keskerakonna fraktsioon usaldas mulle esitada meie arvamuse käesoleva maapõueseaduse muutmise seaduse kohta. Kahtlemata reguleerivad käesoleva eelnõu täiendavad sätted maapõue paremat kasutamist ning kaitsmist, mida nõuab meilt ka Eesti põhiseaduse § 5. Mulle jääb arusaamatuks, miks neid ettepanekuid on Keskkonnaministeeriumis marineeritud üle kahe aasta. Siiski on teiselt poolt tore, et nad lõpuks parlamenti jõudsid.
Head kolleegid! Tahan siinkohal meile kui saadikutele meelde tuletada, mida me praegu ja lähitulevikus Eestimaal kaevandame. Kindlasti põlevkivi, mille aasta kaevandamismaht on 15 miljonit tonni. Järgneb paas killustiku tootmiseks, mida tarbiti eelmisel aastal kolm miljonit tonni. Arvestatavad on ka kruusa, liiva, savi, turba kaevandamise mahud. Rahaliselt saab seda mõõta miljardites kroonides. Lõpp-produktide turuhind on aga suurusjärgu võrra kõrgem, rohkem kui kümned miljonid kroonid aastas. Me oleme kuulnud ja teame Eesti suurtest fosforiidi‑ ja diktüoneemakilda varudest. Tallinna Tehnikaülikooli professorite arvates on lähema 20 aasta perspektiivis fosforiidi kaevandamine majanduslikult mõttetu, seda ei saa öelda aga diktüoneemakilda kohta. Nimelt on teatud metallide maailmaturuhinnad viimastel aastatel väga kiiresti tõusnud ja see võimaldaks tänapäeva tehnoloogiaid kasutades asuda seda maavara kaevandama ja töötlema. Praegu töödeldakse maailmas kasumlikult palju vaesemaid maake, kui seda on meie diktüoneema. Tänasest raadiokommentaarist kuulsin, et mingi firma on vastava sooviga juba esinenud.
Nagu näeme, reguleerivad käesolevad seadusmuudatused Eesti rahvale kuuluvate väga suurte ressursside kasutamist. Keskerakonnale jääb arusaamatuks, miks ei ole ministeerium arvestanud Eesti omavalitsusliitude ja Eesti Linnade Liidu ettepanekut täiendada seaduse § 6 lõiget 3, et omavalitsuste esindajad saaksid osaleda Eesti maavarade komisjoni töös. Me tahame olla ju avatud riik, seega nii tähtsate otsuste, nagu on seda maavarade kaevandamine, tegemise juures peaksid kindlasti olema omavalitsuste esindajad. Samuti jääb mõistmatuks, miks on eelnõust välja jäetud Eesti Mäeseltsi ettepanekud nr 3, 4, 5. Praktikuna võin öelda, et mäeseltsi ettepanekud on asjakohased ja vajalikud ning teeksid maapõueseaduse veelgi paremaks. Ma võin tuua ühe näite selle neljanda lõike kohta. Silmetis oli vaja katta saviga kahjulike jäätmete hoidla. Kahekümne kilomeetri kaugusel olid Eesti Põlevkivil selleks suuremahulised pinnasevarud, mis karjääris põlevkivi pealt ära tõsteti. Need olid savimoreenpinnased, nendega oleks olnud võimalik katta kogu see jäätmete hoidla. Selles ei suudetud kokku leppida, sest seadus ei lubanud seda. Seadus andis väga väikese võimaluse, ametnikud seda riski enda peale ei võtnud ja kogu kattematerjal toodi 100 kilomeetri kauguselt Kundast – karjäärist võeti kümned miljonid kandid sinisavi. Nii et see ettepanek tuleks kindlasti sellesse seadusesse panna, et seda ainest, mis on põlevkivi või ükskõik millise maavara peal, võiks kasutada ka mujal ja turustada, kui see vajalik on. Muidugi, selleks on vaja vastav kord sätestada, aga seda oleks vaja teha. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Riik, mis väidab väga sageli oma esindajate sõnadega, et soovib põhineda pigem ajumahukal kui materjalimahukal tootmisel, peabki tegelikult selgemaks ja arusaadavamaks muutma kõike, mis puudutab maavarasid ja kaevandamist. Tegelikult on oluline ka kaevandusmahtude vähendamine, mis puudutab erinevaid maavarasid. See on Eesti jaoks pigem mõistlik, kui et öelda, et me soovime kaevandusmahtude suurendamist, kuna üks, teine või kolmas ressurss maailmas on muutunud kallimaks ja annab meilegi võimaluse oma napil maal natuke kasumit teenida. Nii on juhtunud põlevkiviga, mille puhul asjaolu, et põlevkivi kuumutamine tekitab õlilaadset ollust, mida võib erinevatel puhkudel kasutada peaaegu samamoodi kui naftatki, on tekitanud olukorra, kus paljud soovivad tunda naftašeigi jõukuse mõnusat paistet enda peal. Tegelikult on Eesti jaoks kõige olulisem maas olev vara loomulikult magevesi, mitte uraan, mida paljud sooviksid kaevandada ja rikastada diktüoneemaargilliidist, kuulates neid tuumavaidlusi riigis ja nähes seda, kuidas uraanoksiidi hind kõrgusse pürib. Magevesi on kindlasti üks väärtuslikemaid maavarasid, kuna mageveevarude hulk väheneb märkimisväärselt ja meie hüdrogeoloogiline süsteem on siiani taganud siin elavatele inimestele piisavalt mageveevarusid. Kõige suurem oht neile mageveevarudele on  just nimelt maa sonkimine erinevates huvides ja sealt millegi müüdava väljavõtmine lootuses, et see n-ö ajumahukat tootmist asendaks. Ei asenda.
Kui rääkida sellestsamast maavarade komisjonist ja sellest, kas sinna võiksid kuuluda erineval tasemel omavalitsustegelased, siis meie soov on kindlasti, et maavarade komisjoni kuuluks Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindaja, kelle muretsemise ja probleemide nägemise viis on ehk veidi laiem kui pelk võimalus midagi maa seest võetut müüa ja sellega kohalikku tulu teenida või mitte.
Nii et ma arvan, et selline maavarandust ja kaevandamist selgitav ja korrastav seaduseelnõu on vajalik. Kindlasti eelkõneldust lähtuvalt teevad rohelised oma parandus- ja täiendusettepanekuid sellesse eelnõusse ja loodetavasti on nende üle võimalik ka sisulisemalt arutleda.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 30. aprilli kell 15. Esimene lugemine on lõpetatud.
Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.
Austatud Riigikogu! Tänan teid koostöö eest! Tänane istung on lõppenud. Jõudu teile ja kõike head!

Istungi lõpp kell 17.40.