Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Sõnavõtusoove ei ole. Läheme teadete juurde.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja on määranud juhtivkomisjonid: esiteks, Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni s.a 9. aprillil algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; teiseks, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 10. aprillil algatatud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; kolmandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 10. aprillil algatatud Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; neljandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 10. aprillil algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; viiendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 10. aprillil algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; kuuendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 10. aprillil algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu,  juhtivkomisjon on õiguskomisjon; seitsmendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 10. aprillil algatatud hoiu-laenuühistu seaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; kaheksandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 10. aprillil algatatud ringhäälinguseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; üheksandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 10. aprillil algatatud surma põhjuse tuvastamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 10. aprillil esitatud Eesti seisukohad nõukogu direktiivi, mis käsitleb aktsiisimaksu üldist korda, suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 28. aprill kell 12.
Hea Riigikogu! Kolmapäevases, 16. aprilli infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja rahandusminister Ivari Padar.
Austatud Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Austatud Riigikogu! Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Meile on välja jagatud selle nädala päevakord ning meie kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt panen selle päevakorra hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on täna päevakorras kuus arupärimist. Asume esimese arupärimise juurde. Selle esitasid Riigikogu liikmed Vilja Savisaar ja Toomas Varek 25. veebruaril 2008. aastal ning arupärimise teemaks on eelarve tasakaal. Ma palun sõnavõtuks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja! Vilja Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Peaminister! Head kolleegid! Nagu Riigikogu juhataja juba ütles, on see arupärimine esitatud 25. veebruaril. Sellest on möödunud üle kuu aja. Retoorika on võib-olla mingil määral muutunud, aga teema, mida see arupärimine käsitleb, on jätkuvalt jõus ja puudutab eelarve defitsiiti, mis sel hetkel, nagu me arupärimises kirjutasime, oli 1,5 miljardit, aga praeguseks on selgunud, et eelarve defitsiit on märksa suurem.
Aga tulgem selle konkreetse arupärimise juurde. 25. veebruaril üleantud arupärimises juhime Vabariigi Valitsuse ja peaministri tähelepanu sellele, et 2008. aasta eelarve on koostatud 1,5 miljardi kroonise defitsiidiga ja eelarves pole jälgitud tulude ja kulude tasakaalu. Kõige rohkem rõhume sellele, et ei ole kajastatud Riigi Kinnisvara AS‑i poolt lepingute kaudu võetud kohustusi. Need ja kogu Riigi Kinnisvara AS‑i majandustegevus on jäetud riigieelarves kajastamata.
Meenutan teile, et riigieelarve anti menetlusse eelmise aasta 26. septembril. Samas on olemas Eurostati aruanne või raport või diskussioonide kokkuvõte, mis kannab kuupäeva 17. ja 18. september. See tähendab, et esitades riigieelarvet Riigikogu menetlusse, olid valitsusel ja Riigi Kinnisvara AS‑il tegelikult teada diskussioonid, mis toimusid Riigi Kinnisvara AS-i, Statistikaameti ja Rahandusministeeriumi vahel. Nii et ei saa väita, nagu ei oleks valitsus teadnud, et Euroopa statistikaamet (nimetame teda nii) nõuab Riigi Kinnisvara majandustegevuse kajastamist riigieelarves.
Seoses sellega esitasime neli küsimust. Esimene küsimus on järgmine: "Peaminister on petnud Riigikogu, esitanud defitsiidis oleva ning tasakaalust väljas eelarve ning kajastanud seda vääralt avalikkuse ees. Miks eksitas peaminister Riigikogu ja valetas selle liikmetele? Millises mahus uut "suhkrutrahvi" on Eestil oodata ja kes selle kinni peavad maksma?" Teine küsimus: "Millal astuvad tagasi Riigi Kinnisvara AS‑i nõukogu juhid Taavi Rõivas, Keit Pentus ja Kalev Kukk, kes valitsuskoalitsiooni liikmetena otseselt vastutavad võltsitud riigieelarve seaduse projekti esitamise eest Riigikogule?" Kordan veel kord üle, et Riigi Kinnisvara AS‑i juhid pidid teadma nendest diskussioonidest, mida Eurostat peab Riigi Kinnisvara AS‑iga, kui lõppraport oli kinnitatud juba 17. ja 18. septembril. Kolmas küsimus: "Teame, et telgi taga käib kiire töö vigade ja valeotsuste kinnimätsimiseks. Milliste objektide arvel nüüd püütakse eelarvet kokku tõmmata ja tagantjärele tasakaalu viia? Kas vastab tõele, et seda tehakse eeskätt politseiasutuste, kinnipidamiskohtade, Sisekaitseakadeemia ja koolide renoveerimise projekti arvel?" Neljas küsimus: "Kas vastab tõele, et peaminister Andrus Ansip tunneb isiklikku vastutust 2008. aasta eelarve koostamisel ja Riigikogule üleandmisel tehtud võltsingute eest ning kavatseb seetõttu tagasi astuda?" Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastuse andmiseks peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Peaminister on petnud Riigikogu, esitanud defitsiidis oleva ning tasakaalust väljas eelarve ning kajastanud seda vääralt avalikkuse ees. Miks eksitas peaminister Riigikogu ja valetas selle liikmetele? Millises mahus uut "suhkrutrahvi" on Eestil oodata ja kes selle kinni peavad maksma?" Peaminister ei ole kindlasti Riigikogu petnud ega Riigikogu liikmetele valetanud. Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud 2008. aasta riigieelarve seaduse eelnõu vastas täielikult riigieelarve raamseadusele ja teistele asjasse puutuvatele õigusaktidele. Eesti riigis väljakujunenud tava kohaselt toetus eelmise aasta septembris üleantud riigieelarve eelnõu Rahandusministeeriumi suvisele majandusprognoosile ja kavandas valitsussektori ülejäägiks 3,6 miljardit krooni ehk 1,3% sisemajanduse kogutoodangust. Seega võib väita, et juba eelarve koostamise ajal nähti ette puhvertsoon võimalike riskide maandamiseks. Kunagi varem pole nii suurt ülejääki eelarvesse kavandatud. Riigieelarve menetlemisel Riigikogus olid Riigikogu liikmetele kättesaadavad samad analüüsid ja prognoosid, millele toetus ka Vabariigi Valitsus eelarve koostamisel. Nende prognooside paikapidavust võis iga Riigikogu liige iseseisvalt hinnata. Tänaseks, pisut rohkem kui pool aastat hiljem, on majandusolukord oluliselt muutunud nii globaalselt kui ka Eesti-siseselt. Rahandusministeeriumi äsja avaldatud prognoos on vähendanud 2008. aasta riigieelarve tulusid, mistõttu asub Vabariigi Valitsus vähendama ka riigieelarve kulusid. Muu hulgas on uues prognoosis arvestatud Statistikaameti 31. märtsil s.a avaldatud otsus lugeda Riigi Kinnisvara AS koos mitme teise eraõigusliku juriidilise isikuga valitsussektorisse. Riigi Kinnisvara AS‑i valitsussektorisse arvamise mõju 2008. aasta eelarve tasakaalule oleks hinnanguliselt 0,3% SKT‑st ehk mitu korda väiksem, kui oli planeeritud 2008. aasta ülejääk. Arupärijate toodud seost nn suhkrutrahvi ja eelarvestatistika vahel pole võimalik mõista. Teoreetiline võimalus Euroopa Liidu rahalisteks sanktsioonideks avaneb siis, kui oleme eurotsooni liige ja mitmel aastal järjest enam kui 3%‑list eelarve puudujääki hoidnud. Valitsusliidu eesmärk on aga range eelarvepoliitika jätkamine, et ka 2008. aasta vähemasti tasakaalus eelarvega lõpetada. Kui me hakkame pidama prognooside tegijaid valetajateks ja keelame sõltumatul Statistikaametil metoodilised uuendused, siis oleme küll sattunud käsumajandusse selle kõige räigemates vormides.
Teine küsimus: "Millal astuvad tagasi Riigi Kinnisvara AS‑i nõukogu juhid Taavi Rõivas, Keit Pentus ja Kalev Kukk, kes valitsuskoalitsiooni liikmetena otseselt vastutavad võltsitud riigieelarve seaduse projekti esitamise eest Riigikogule?" Valitsuse poolt Riigikogule esitatud 2008. aasta riigieelarve seaduse eelnõu oli originaaleksemplar. Meile ei ole teada, et Riigi Kinnisvara AS või keegi teine oleks teinud katset Riigikogule ka võltsitud riigieelarve projekti sokutada.
Kolmas küsimus: "Teame, et telgi taga käib kiire töö tehtud vigade ja valeotsuste kinnimätsimiseks. Milliste objektide arvel nüüd püütakse eelarvet kokku tõmmata ja tagantjärele tasakaalu viia? Kas vastab tõele, et seda tehakse eeskätt politseiasutuste, kinnipidamiskohtade, Sisekaitseakadeemia ja koolide renoveerimise projekti arvel?" Mul ei ole andmeid, et keegi üritaks telgi sees või telgi taga midagi kinni mätsida. Pärast Rahandusministeeriumi kevadprognoosi valmimist on valitsusliit otsustanud maksutulude võimalike alalaekumiste katteks pidurdada riigi kulutuste kasvu ja seda täiesti avalikult. Milliste artiklite või objektide puhul kavandatud kulutusi piiratakse, see selgub juba lähinädalatel.
Neljas küsimus: "Kas vastab tõele, et peaminister Andrus Ansip tunneb isiklikku vastutust 2008. aasta eelarve koostamisel ja Riigikogule üleandmisel tehtud võltsingute eest ning kavatseb seetõttu tagasi astuda?" Loomulikult vastutavad Vabariigi Valitsus ja peaminister Riigikogule esitatud 2008. aasta riigieelarve eelnõu eest koos kõige seal sisaldunud hea ja halvaga. Samas võin jätkuvalt kinnitada, et riigieelarve koostati parimas usus, toetudes Eesti Vabariigi seadustele ning väljakujunenud tavadele. Keegi ei ole midagi võltsinud, keegi ei ole midagi varjanud. Praeguses olukorras ei pea ma tagasiastumist vajalikuks ega põhjendatuks. Vabariigi Valitsus on jätkuvalt teovõimeline ja valmis kandma vastutust. Aitäh!

Arupärimise kohta on küsimusi. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tahan siiski ühte asja õiendada. Ma tõin näite selle kohta, et see raport, mille Eurostat esitas, on koostatud 17. ja 18. septembril. See tähendab, et enne seda käisid pikad diskussioonid ja nii teil valitsusjuhina, ma eeldan, kui ka Riigi Kinnisvara AS‑il oli teada, et Eurostat nõuab Riigi Kinnisvara AS‑i majandustegevuse ja järelikult ka kulutuste riigieelarves kajastamist. Teie seda ei arvestanud, andes 26. septembril Riigikogule eelarve üle. Minu küsimus on: kas te tunnistate, et te jätsite need kulud riigieelarves kajastamata, või ei?

Piinlik küll, aga ma pean ütlema, et te ei ole ka praegu küsimust esitades aru saanud, kuhu Riigi Kinnisvara AS on arvesse võetud, on see riigieelarve või valitsussektori eelarve tasakaal. Riigi Kinnisvara AS on nüüd arvestatud valitsussektori eelarve tasakaalu. Täpselt samamoodi arvestati valitsussektori eelarve tasakaalu veel 91 sihtasutust, mittetulundusühingut. Täpselt samamoodi võetakse valitsussektori eelarve tasakaalus arvele näiteks kohalike omavalitsuste tulud ja kulud. Riigieelarve ja valitsussektori eelarve tasakaal ei ole üks ja seesama.

Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra peaminister! Ega me teilt teistsugust vastust peale meie õpetamise ei oodanudki. Selline on teie suhtumine parlamenti ja parlamentaarsesse riiki. Kuid minu küsimus on see: kas on mingi saladus, kust kohast need kärped teostatakse? Te püüate seda jälle kuidagi varjata, edasi lükata. See peaks olema enam-vähem laias laastus ju täna selge.

Kindlasti ei ole see saladus. Kui inimesed loevad ajalehti, siis neil enam-vähem juba on ettekujutus, kust kohast on ministrid teinud ettepanekuid kärbeteks. Nii et kõigile nendele, kes ajalehti loevad, on laias plaanis teada, kust kohast kärped tulevad. Ma võin öelda, et kindlasti ei ole me nõus kärpima riigi kaitsekulutusi nii, et kaitsekulutuste osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus sel aastal jääks alla 1,8%. Kindlasti ei eeldata kärbete tegemisel, et samas proportsioonis nagu teistes ministeeriumides on võimalik kärpeid teha ka just-just põhjaliku reformimise üle elanud Siseministeeriumi haldusalas ja Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Kui küsimuses puudutati eelkõige Riigi Kinnisvara AS‑i, siis kuu aja tagune debatt, mis ka avalikkuses väga elav oli, rääkis riigieelarve tasakaalu vähendavatest kulutustest, lisakulutustest, mis oleksid veelgi halvendanud riigieelarve tasakaalu. Nii et neid investeeringuid, koolide remonte ja muud sellist Riigi Kinnisvara AS‑i kaudu, ei ole valitsus aktsepteerinud ja nende kärbetest ei ole seetõttu mõtet ka rääkida.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Te kasutasite vastuses väljendit "piirata kulutuste kasvu". Teatavasti on eelarve ka eelarveseadus. Kui iga seadus on täitmiseks ja kui eelarves on praegu see rida olemas, siis tuleb seda lihtsalt täita, ja kui midagi piirata, siis tuleb Riigikogus teha uus eelarve, ridasid vähendada. Jääb mõnevõrra ebaselgeks lihtsalt kulutuste kasvu piiramine ilma negatiivset eelarvet tegemata. Või peetakse siiski silmas sellise eelarve tegemist, sest piiramine ilma Riigikogust läbi käimata ei ole ju seadusega kooskõlas?

Aitäh! Kõigepealt teie viimase väite kohta. Riigieelarve seaduse § 32 lõige 3 ütleb ühemõtteliselt, et riigieelarve täitmise käigus tulude kavandatust väiksema laekumise korral on rahandusministril õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud kulude tegemist, teatades sellest Vabariigi Valitsusele. Seega, kulude piiramine oleks vägagi seaduslik ja selle seaduse on vastu võtnud austatud Riigikogu. Mina isiklikult pean väga otstarbekaks väga põhjendatult kulusid kärpida. Seda ei saa teha tormates. Praegu me teame Rahandusministeeriumi prognoosi, mille alusel me peaksime kulutusi kärpima 3,1 miljardi krooni võrra. Kuid meil ei ole veendumust, et ka see kevadine prognoos ei ole sama ekslik nagu sügisene prognoos. Võib juhtuda, et sügisel selgub, et meil on vaja kärpida mitte 3,1 miljardit krooni, vaid 6,2 miljardit krooni. Võib-olla tasuks tõsiselt mõelda sellele, kuidas vähendada seda 3,1 miljardit krooni, suurendades riigieelarve tulusid. Ma näen selleks võimalusi. Ma näen võimalusi eurovahendite paremaks kasutamiseks, sellega riigieelarve tulude suurendamiseks ja seeläbi sellesama kärpe ulatuse vähendamiseks. Kui suures mahus? See vajab põhjalikku analüüsi. Kuid samas ma möönan, et kui usk negatiivse eelarve kiiresse menetlemisse on väga tugev, usk sellesse, et see meie majandust oluliselt tervendab, siis juba paljalt sellepärast tuleb valitsusel negatiivne eelarve kiiresti Riigikogu menetlusse anda. Täna me otsustasime, et me anname negatiivse riigieelarve võimalikult kiiresti Riigikogu menetlusse. Kuid ma väidan veel vastu nendele, kes räägivad mingisugusest võimude lahususe printsiibi rikkumisest, kui rakendatakse riigieelarve seaduse § 32 lõiget 3. Ma küsin: miks ei ole varasematel aastatel, kui aastaid on olnud riigieelarve defitsiidis, tähendab, eelarveaasta lõpuks on valitsussektori eelarve olnud defitsiidis, tehtud negatiivseid eelarveid? Eesti ajaloos on iseseisvuse taastamisest alates tehtud vaid üks negatiivne lisaeelarve, see oli 1999. aastal. Vaatamata sellele, et tehti negatiivne lisaeelarve, lõpetati 1999. aasta rekordilise, 3,7%‑lise defitsiidiga, arvestatuna meie sisemajanduse kogutoodangusse. Neid aastaid, kui eelarveaasta on defitsiidiga lõpetatud ja pole tehtud mitte mingisugust negatiivset lisaeelarvet ega ka valitsus ei ole kärpinud väljaminekuid vastavalt riigieelarve seaduse §‑le 32, on Eestis olnud väga palju. Ülejäägiga on lõpetatud vaid 1995. aasta, 1997. aasta ja viimased kuus aastat. Ka möödunud aastal oli prognoos ekslik. Võrreldes esialgse prognoosiga laekus riigieelarvesse tulusid 12,6% rohkem. Viimase kuue aasta keskmisena on tulusid esialgselt kinnitatud eelarvega võrreldes laekunud keskmiselt 10% rohkem. Prognoosid on alati tõenäosuslikud ja seda, et nad vastaksid täpselt tegelikkusele, vastaksid sellele, mis juhtub, ei maksa prognoosidelt mitte kunagi oodata. Ma arvan, et oleks väga ohtlik süüdistada Rahandusministeeriumi majandusanalüüsi osakonda ekslike prognooside esitamises. See võiks väga kergelt viia selleni, et edaspidi hakatakse riigieelarve menetlemisel võtma aluseks liiga konservatiivseid, varuga koostatud prognoose, aga see ei ole kindlasti meie eesmärk. Viimased kuus aastat on eksitud nii, et tegelikult on tulusid laekunud rohkem, sel korral peame oma kulusid 3% kärpima. Ma ei leia, et keegi oleks seetõttu ebausaldusväärne või kurjategija.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Minu käes on Eurostati eelmise aasta SKT kasvu andmed Balti riikide kohta. Esimeses kvartalis oli Eestis SKT kasv 10,1%, Lätis 11,2%, Leedus 7,6%. Eelmise aasta neljas kvartal: SKT kasv oli Eestis 4,5%, Lätis 9,6% ja Leedus 8,2%. Eestis langes kasv üle kahe korra, Leedus tõusis, Lätis jäi umbes samaks ehk Läti kasv ei kahanenud ega kasvanud. Ütelge, palun, kas valitsus eelarve prognoose ja majanduskasvu prognoose tehes arvestas ka pronkssõduri eemaldamise efekti ja järelmõjusid, ja kui ei arvestanud või kui arvestas, millised need arvestused olid. Teine asi: kui seda mõju ei olnud, siis mis mõjutas seda, et Eestis langes, teistes tõusis?

Aitäh! Kõige rohkem on kahanenud käibemaksutulud ja käibemaksutulud just nimelt kinnisvaravaldkonnast. Meil olid sel aastal väga head maksulaekumised jaanuaris. Jaanuaris olid maksulaekumised riigieelarvesse paremad kui 2007., 2006. ja 2005. aastal, proportsioonis aastalaekumistega. Ka veebruaris olid maksulaekumised päris head. Kuid nii jaanuaris, veebruaris kui ka märtsis oli käibemaksu laekumine planeeritust märksa tagasihoidlikum. Käibemaksu laekumine vähenes eelkõige just kinnisvarasektorist laekumata jäänud käibemaksu tõttu. Käibemaks on vähenenud ka mootorsõidukite müügi vähenemise tõttu. Kuid kindlasti ei vasta tõele see, et käibemaks on vähenenud jaekaubanduse käibe vähenemise tõttu. Jaekaubanduse käive on endiselt hea. Jaekaubanduse käive on püsihindades kasvanud 4%, see tähendab nominaalis kasvu 15%. Mitte mingeid tagasiminekuid, vastupidi sellele, mida ajakirjanduses on väidetud, ei ole. Pronkssõduri mõjude kohta olen ma kirjutanud terve pika artikli, mis avaldati möödunud nädalal Postimehes. Väidan, et need, kes seostavad absoluutselt kõike meie majanduses toimuvat pronkssõduriga, eksivad rängalt. Meil on korduvalt räägitud sellest, kuidas transiidi mõju meie majandusele on 25–30% meie sisemajanduse kogutoodangust. Eesti Pank ütleb, et transiidimahtude kahanemise mõju on 0,5–1,0 protsendipunkti. Korduvalt on räägitud, et piirijärjekorrad on tekkinud pronkssõduri tõttu. No ei vasta tõele, ei vasta tõele. Kus on need pronkssõdurid siis Lätis ja Soomes? Täpselt sama käib ka puidu tollitariifide kohta, mida justkui olevat tõstetud Eesti tarbeks pronkssõduri tõttu. Kõige rohkem kannatavad Venemaa puidu tollitariifide tõstmise tõttu Rootsi ja Soome puidu‑ ja paberitööstus. No kus on nende pronkssõdurid? Nii et ma ei asuks kahtlase propaganda teele ega püüaks majanduses toimuvaid loomulikke protsesse seletada pronkssõduriga.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te vastasite Ain Seppikule, et me peaksime eelarvekärpeid positsioonide kaupa lugema ajaleheveergudelt. Möödunud nädalal vastas siseminister Kalle Laanetile, et me ei peaks ajalehti lugema ega jälgima sealt, millised objektid on. Kumb siis, kas me peame ajalehti arvestama või teie siiski peaksite vastama meile Riigikogu saalis otse, milliste objektide puhul toimub eelarve kärpimine?

Eelarvekärped toimuvad ministeeriumides 7–9% ulatuses. Väiksemad on kärped Sotsiaalministeeriumis, Siseministeeriumis ja Kaitseministeeriumis.

Marek Strandberg, palun!

Hea peaminister! Oleks huvitav kuulata teie kaalutlusi, mille alusel kas peaminister või valitsus tervikuna hindab tegelikult ühest äärest teise ulatuvaid prognoose, mille kohta on tehtud kriitikat ka siinsamas saalis. Näiteks seesama kriitika, mille seoseid küll sihipäraselt eiratakse, kriitika, mis puudutab Eesti Panga prognoose, kus nafta hinna hinnangud on olnud selgelt alla kõikvõimalikke reaalseid turusituatsioone jne. Milline on see kaalutlusmehhanism? Palun jagage seda meiega!

Eelarve koostamisel võetakse aluseks Rahandusministeeriumi prognoos. Teie viidatud Eesti Panga prognoos eelarve tulude kohta kinnitas ju sedasama, mida meile ütles Rahandusministeeriumi prognoos. Nende majanduskasvu prognoos oli väiksem, kuid inflatsiooni prognoos suurem. Seega, sisemajanduse kogutoodangu suurust nägid nii Rahandusministeerium kui ka Eesti Pank enam-vähem samasugusena. Meenutades möödunud aastat, tuleb öelda, et Eesti Pank prognoosis 1,1%‑list eelarve ülejääki, samal ajal kui Rahandusministeerium prognoosis 1,3%‑list eelarve ülejääki. Mina nendes prognoosides väga suurt erinevust ei näe ja võin kinnitada, et tegelikult ei olnud mitte mingisugust olulist erinevust ka Euroopa Keskpanga, Euroopa Komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi ja meie kommertspankade prognoosides. Maksutulusid prognoosisid kõik nimetatud asutused ja institutsioonid enam-vähem samasse suurusjärku ja ühepalju.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Arupärijad viitasid siin selgelt ja ühemõtteliselt ühele võltsitud eelarvedokumendile. Dokumendi võltsimine, ükskõik millise dokumendi võltsimine, on väga ränk süüdistus. Kas te olete suutnud tuvastada, kus asub see võltsitud eksemplar? Enamik Riigikogu liikmeid on arvamusel, et me menetlesime siin saalis originaaldokumenti. Kui keegi on seda kuskil võltsinud, kas neid ei tuleks korrale kutsuda?

Aitäh! Ma ei tahaks sellest sõnast kinni haarata, see on ebaõnnestunud sõnakasutus. Kui räägiti võltsimisest, siis ilmselt mõeldi valeinformatsiooni edastamist, ehkki need on täiesti erinevad asjad. Aga ma kinnitan veel kord, et kõige paremas teadmises esitati informatsioon, mis valitsusel oli, ja et see vastab tegelikkusele. Tunnistagem, ega Riigi Kinnisvara AS‑i puhul ei ole ju valitsussektori eelarve tasakaalus käsitlemine sugugi uus teema. Alates 2004. aastast, mil otsustati Riigi Kinnisvara AS‑i aktsiakapitali 600 miljoni krooni võrra laiendada, on kogu aeg kajastatud Riigi Kinnisvara AS‑i eelarve tasakaalus ühtemoodi ehk teda pole arvesse võetud. Nüüd on uus olukord, Riigi Kinnisvara AS‑i tegevus on võetud valitsussektori eelarve tasakaalu arvestusse sisse ja selle teadmisega peame edasi elama. Ehk küll sellest 3,1 miljardist peaaegu kolmandik tuleb sellest, et Riigi Kinnisvara AS‑i poolt võetud kohustused võetakse nüüd valitsussektori eelarve tasakaalu sisse, ja seetõttu peavad ministeeriumid selles ulatuses oma kulutusi kärpima.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Te ütlesite väga õigesti, et on tekkinud uus olukord. Ma tuletan lihtsalt meelde, et negatiivse lisaeelarve koostamise kogemus on Eestil olemas aastast 1999, mil tehti negatiivne lisaeelarve mahus üks miljard krooni (tõsi küll, tol ajal oli nii, et tehti eelmise valitsuse eelarvet n-ö ümber). Praegu on seda kergem teha, sest praegu on tegemist valimistejärgse esimese aasta eelarvega. Miks ma seda küsin ja teile nõu annan? Keskerakond ikkagi arvab, et negatiivne lisaeelarve on mõistlik võtta vastu hästi kiiresti. Miks? Sellepärast, et on vaja koostada uus riigi eelarvestrateegia ja kui te ei saa õigeid baase praegu korrigeerituna, siis kuidas see riigi eelarvestrateegia valmib? Minu küsimus ongi selline: milliselt baasilt te uue riigi eelarvestrateegiaga edasi läheksite?

Baas saab olema selle aasta kulutused miinus 3,1 miljardit krooni. Sellelt baasilt me läheksime vastu järgmisele riigi eelarvestrateegiale. Prognoosid, mille me võtame aluseks strateegiat koostades, näevad ette küllalt suurt majanduskasvu järgmiseks aastaks. Nii nagu sel aastal, nii kavatseme me ka järgmisel aastal teha eelarve märkimisväärse ülejäägiga, et oleks ka puhvertsoon, kui arengud ei ole nii head, nagu prognoos on näidanud. Meenutagem, et selleks aastaks oli meil valitsussektori eelarve ülejääki kavandatud 3,6 miljardit krooni, mis on üle aegade kõige suurem eelarve ülejääk. Veel meenutuseks. Eestis on vaid kahel aastal tehtud riigieelarve märkimisväärse ülejäägiga: selleks aastaks ja möödunud aastaks. Varasematel aegadel ei ole seda Eestis juhtunud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Sellestsamast riigieelarve seadusest ja sellest paragrahvist, mille kohta te siin mainisite, et see nagu annaks aluse kärbeteks. Tsiteerin riigieelarve seaduse § 32 lõike 3 teist lauset: "Riigieelarve täitmise käigus tulude kavandatust väiksema laekumise korral on rahandusministril õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud kulude tegemist, teatades sellest Vabariigi Valitsusele." Mul ei ole küll käepärast seletuskirja, aga rohkem on siin minu arvates ja mäletamist mööda tegemist kassalise teenindamisega, kui piiratakse teatud perioodil. Me teame väga hästi, kuidas need maksed laekuvad, aasta alguses kehvemini, aasta lõpus paremini, oleneb maksudest. Minu küsimus on ikkagi see: kas te jätkuvalt arvate, et valitsusel on õigus piirata nii suures mahus kulutusi, mille on ette kirjutanud Riigikogu, võttes vastu riigieelarve, ja riigieelarve ei saa siin ühtegi sõna kaasa rääkida?

Vabandust, ma ei saanud teie küsimusest päris hästi aru! Äkki kordaksite veel. Kui ma pean siiski vastama, siis ma vastaksin: jah, ma leian, et lisaeelarve tegemine on ülimalt erandlik. Aasta jooksul kahe lisaeelarve tegemine peaks olema välistatud. Me oleme tugeva majandusega, tugeva rahandusega riik ja me ei peaks lubama endale mitme lisaeelarve tegemist, ammugi veel mitme negatiivse lisaeelarve tegemist. Normaalne eelarvemenetlus peaks olema väga põhjalik eelarvemenetlus. Eelarvekärbe ei saa olla omaette eesmärk, ehkki ma möönan, et eelarve tasakaalul on väga oluline tähendus, kuid väga oluline on see, kust kohast ja mis ulatuses kärpida. Selleks et neid ettepanekuid teha, kulub kindlasti teatud aeg. Kui olla tormakas, teha kärbe kärpe pärast ära, siis võib selguda, et kärpe tulemus on soovitule hoopis vastupidine. Loomulikult ei ole see ei Eesti majanduse ega ka Riigikogu huvides.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Kõigepealt eelnevale küsijale lihtsalt lühikeseks kommentaariks, et küllaltki informatiivne on kuulata ka ettekandjat, kes tegelikult ütles ju väga selge sõnaga, et täna otsustati teha võimalikult kiiresti negatiivne eelarve. See küsimus oli ilmselgelt kas varem valmis kirjutatud või ajendatud sellest, et ei kuulatud tähelepanelikult. Aga, austatud peaminister, minu küsimus teile on hoopis sellest vallast, mis tegelikult on ajendatud arupärijate endi n‑ö repliikidest. Kas Keskerakonna liikmed Riigikogus või mõni Keskerakonna organisatsioon on ka ise konkreetseid ettepanekuid või soovitusi esitanud, kust konkreetselt peaks eelarvet kärpima? Kas nad on tulnud mingite konkreetsete initsiatiividega välja või on see siiani olnud puhtalt selline sõnavaht?

Aitäh! Parlamentaarsed traditsioonid on üldiselt sellised, et opositsioon teeb tavaliselt ettepanekuid kulutuste suurendamiseks ja maksude alandamiseks. Praegu pole tegelikult tulnud ei ettepanekuid kulutuste suurendamiseks ega maksude alandamiseks.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, austatud juhataja! Härra peaminister! Ma saan inimlikult aru, kui raske on vigu tunnistada. Ma olen kaugel sellest, et kõiki lõplikult süüdi mõista, kuid see defitsiidi summa, mida keerutatakse koalitsiooni suus siia-sinna, tegelikkust ju veel ei peegelda. Me räägime vaid valitsussektori kulude kokkuhoiust. Me ei räägi sellest, et kahe eelarve, praegu prognoositava ja vana, vastuvõetud eelarve vahe on tegelikult 7,5 miljardit ehk sinna haihtub see ülejääk, vaba jääk, mis meil oli olemas, pluss veel 2,2 miljardit, mis jääb laekumata. Kas te täna ka veel nimetate seda kõlavate sõnadega – ajalooline, kõige suurema ülejäägiga eelarve – või on meil tegemist tasakaalus eelarvega või hoopis defitsiidis eelarvega? Kuidas  peaminister praegu asja hindab?

Eelarve võeti vastu läbi aegade kõige suurema ülejäägiga. Eelarve kärped, nagu täna juba korduvalt on räägitud, on vajalikud seetõttu, et riigieelarve peab tasakaalustama kogu valitsussektori, peab tasakaalustama nii kohalikud omavalitsused, sihtasutused kui ka Riigi Kinnisvara AS‑i. Riigieelarve on koostatud läbi aegade kõige suurema ülejäägiga. Paraku, kevadise prognoosi järgi selgub, et sellest, läbi aegade kõige suuremast ülejäägist ei piisa, et kompenseerida tulude alalaekumist eelarvesse. Tegemist on uue olukorraga ja, nagu täna juba korduvalt öeldud, me oleme otsustanud esitada negatiivse riigieelarve lisaeelarvena võimalikult kiiresti Riigikogu menetlusse.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on ajendatud kolleeg Taavi Rõivase küsimusest selle kohta, et opositsioonilt ei ole tulnud ühtegi ettepanekut lisaeelarve kohta. Fantaseerime, et näiteks teie teete meile ettepaneku ja me võtame selle vastu ning teeme omad pakkumised ja ettepanekud. Kas teie hakkate nendega reaalselt arvestama?

Kui on mõistlikud ettepanekud, siis ikka arvestame.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas me täna räägime ikkagi eelarvest, mis on tasakaalus, või räägime eelarvest, kus on väga selged puudujäägid, ehk negatiivsest eelarvest?

Austatud Riigikogu, teie seal hulgas, kinnitas riigieelarve, mis on suure ülejäägiga. Meil teist eelarvet ei ole. Ma kavatsen seista selle eest, et me eelarveaasta lõpetaksime tasakaalus. Eestis on olnud kombeks võtta vastu tasakaalus eelarveid. Vaid kahel aastal on vastu võetud ülejäägiga eelarve ja vaid ühel aastal on tehtud üks, suhteliselt pisikene negatiivne lisaeelarve. Kõikidel ülejäänud aastatel on võetud vastu tasakaalus eelarve. Kuid, paraku, väga tihti on eelarveaasta lõpus tunnistatud, et ei ole suudetud tasakaalu saavutada, ja eelarve on jäänud defitsiiti. Olgu veel kord korratud, et kõige suurem defitsiit protsendina sisemajanduse kogutoodangust oli 1999. aastal, kui tehti see kuulsusrikas negatiivne lisaeelarve. Ehk tuleb teha järeldus, et negatiivsest lisaeelarvest ei piisanud selleks, et lõpetada eelarveaasta valitsussektoris tasakaalus eelarvega. Mina tahan seista selle eest, et me selle aasta lõpetame eelarve tasakaaluga.

Rohkem küsimusi ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Aitäh!

Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada  ei soovita.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Olga Sõtnik, Kalev Kallo, Toivo Tootsen, Arvo Sarapuu, Rein Ratas, Evelyn Sepp, Ain Seppik, Vilja Savisaar, Marika Tuus, Heimar Lenk, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmik, Valeri Korb, Helle Kalda, Inara Luigas, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Eldar Efendijev ja Jüri Ratas esitasid 27. veebruaril 2008. aastal arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimise teema on Tallinna–Tartu maantee rahastamine. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja! Olga Sõtnik, palun!

Härra juhataja! Hea peaminister! 27. veebruaril esitasin koos 21 kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist arupärimise Tallinna–Tartu maantee rahastamise kohta.
Täna võimul oleva Vabariigi Valitsuse koalitsioonileping ja valitsusliidu programm aastateks 2007–2011 sätestavad järgmist. Eesti tasakaalustatud arengu tagamiseks parandab valitsusliit maapiirkondade infrastruktuuri, teid, energiavarustust, muu hulgas jätkab Tallinna–Tartu maantee ehitamist neljarealiseks, milleks koostab kogu trassi ulatuses eelprojekti, ehitab hiljemalt aastaks 2011 välja neljarealise tee Tallinnast Koseni, Tartu ringtee ja Mäo uue liiklussõlme ning alustab neljarealise tee ehitamist Koselt Mäoni.
Alates eelmise aasta lõpust on ajakirjandusest jooksnud läbi erinevad, tihti vastuolulised teated selle kohta, millal, mis ulatuses ja milliste vahenditega Tallinna–Tartu maanteed hakatakse rekonstrueerima. Nüüd, kui eelarvet tuleb kärpida mitme miljardi võrra, on veelgi suurenenud oht, et Tallinna–Tartu maantee laiendamine jääbki ainult valimislubaduseks. Lähtudes sellest, palume teil vastata järgmistele küsimustele. Millal ja millises mahus on ette nähtud Tallinna–Tartu maantee ehitamine neljarealiseks? Milliseid rahastamisvahendeid ehitamise jaoks kasutatakse? Kas ja kui palju kasutatakse kütuseaktsiisist laekuvat raha? Millisel määral on plaanitud võtta laenukohustusi ja kellelt? Kas on plaanis kasutada Riigi Kinnisvara AS‑i abi nende investeeringute tegemisel? Kui valitsus plaanib eelnimetatud investeeringu rahastamist kütuseaktsiisist, siis millises mahus on ette nähtud kohalike teede rahastamine ja selle kasv järgneva kolme aasta jooksul? Valitsuslepingule allakirjutamisest on möödunud vähem kui aasta. Miks on sellise lühikese aja jooksul mitmed tähtsad projektid muutunud ebarealistlikuks? Kas tegemist oli valitsuslepingu ebarealistlike eesmärkide või valearvestusega 2008. aasta eelarve koostamisel? Aitäh!

Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Millal ja millises mahus on ette nähtud Tallinna–Tartu maantee ehitamine neljarealiseks?" Valitsusliidu programmis aastateks 2007–2011 on Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee neljarealiseks ehitamist kavandatud osaliselt, nimelt lõigul Tallinnast Koseni. Samuti on võetud eesmärgiks alustada neljarealise tee ehitamist Koselt Mäoni. Ehituskava ja erinevate ehitamisele tulevate rajatiste (sõiduteelõikude, kogujateede, jalg‑ ja jalgrattateede, ristmike ja viaduktide) esialgsed maksumused määratakse teehoiukavas aastateks 2007–2011. Objektide maksumust täpsustatakse järgmiste aastate kavades. Tulenevalt valitsuskabineti 21. veebruari 2008. aasta istungi otsusest arutatakse teehoiukava aastateks 2007–2011 pärast eelarvestrateegia menetlemist selle aasta mais.
Teine küsimus: "Milliseid rahastamisvahendeid ehitamise jaoks kasutatakse? Kas ja kui palju kasutatakse kütuseaktsiisist laekuvat raha? Millisel määral on plaanitud võtta laenukohustusi ja kellelt?" Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee ehitamiseks kasutatakse riigieelarve vahendeid. Riigieelarve seaduse kohaselt on riigieelarve tulude hulgas välistoetuste vahendid, millest tulenevalt ei ole põhimõttelist vahet, kas selleks kasutatakse otseselt kütuseaktsiisist laekuvat raha või välisvahendeid. Laenu ei ole praeguste plaanide kohaselt kavandatud võtta. Küll aga on võimalik läbi viia projekteerimise ja ehitamise hanked ehitustööde tellimisega eelseisvate eelarveaastate arvel ja seda riigieelarve seaduse § 31 lõike 1 alusel. Ehitatavate objektide valik koos rahastamisviisi fikseerimisega määratakse kindlaks teehoiukava ja maikuus menetletava riigi eelarvestrateegiaga.
Kolmas küsimus: "Kas on plaanis kasutada Riigi Kinnisvara AS‑i abi nende investeeringute tegemisel?" Riigi Kinnisvara AS‑i abi ei ole olnud plaanis kasutada.
Neljas küsimus: "Kui valitsus plaanib eelnimetatud investeeringu rahastamist kütuseaktsiisist, siis millises mahus on ette nähtud kohalike teede rahastamine ja selle kasv järgneva kolme aasta jooksul?" Kohalike teede hoiu rahastamiseks on teeseaduses sätestatud nõue eraldada selleks vähemalt 10% teehoiurahast. Selle seadussätte täitmiseks tulnuks 2008. aastaks kohalike teede hoiuks eraldada 422 miljonit krooni. Vabariigi Valitsuse otsusel on kohalike teede hoiuks 2008. aastal eraldatud 633 miljonit krooni ehk 211 miljonit krooni rohkem, kui seaduses on nõutud. Järgnevatel aastatel nähakse kohalike teede hoiuks vahendeid ette riigieelarves, kusjuures need summad jäävad igal juhul vähemalt seaduses sätestatud tasemele.
Viies küsimus: "Valitsuslepingule allakirjutamisest on möödunud vähem kui aasta. Miks on sellise lühikese aja jooksul mitmed tähtsad projektid muutunud ebarealistlikuks? Kas tegemist oli valitsuslepingu ebarealistlike eesmärkide või valearvestusega 2008. aasta eelarve koostamisel?" Küsimusest kahjuks ei selgu, millistest projektidest on jutt. Tee-ehituse objektide puhul tuleb arvestada sellega, et enne, kui teed saab ehitama hakata, tuleb läbi viia projekteerimis‑ ja ehitushanked ning lahendada maaga seotud omandiküsimused, mis võib võtta kavandatust rohkem aega. Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee, samuti teiste suuremate objektide ehitamise mahud aastate kaupa määratakse teehoiukavas. Vabariigi Valitsuse 31. mai 2006. aasta korraldusega nr 323 kinnitatud "Teehoiukava aastateks 2006–2009 ja Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee ehitamise rahastamine aastatel 2006–2014" kohaselt on kavandatud järgmised projektid. Esiteks, Vaida–Aruvalla lõigu alustamine ja lõpetamine 2007. aastal. Objekti ehitamist alustati 2007. aastal ning see lõpetatakse 2008. aastal. Teatava viivituse põhjuseks on tööde rahalise mahu suurenemine 340 miljonist kroonist 531 miljoni kroonini seoses ehitushindade kiire kasvuga viimastel aastatel. Projekti eelarve ja Ühtekuuluvusfondi rahastamise taotlus koostati 2005. aastal. Ka tee ehitamiseks vajalike maade omandamine võttis plaanitust rohkem aega seoses mitme sundvõõrandamismenetlusega. Leping ehitajaga sõlmiti mais 2007. Ehitatakse kaks eri tasapinnas liiklussõlme. Kohaliku liikluse eraldamiseks peateest ehitatakse 12,7 kilomeetrit kõrvalmaanteid ja nn kogujateid, lisaks 4,8 kilomeetrit jalg‑ ja jalgrattateid, samuti 124 meetri pikkune puidust jalakäijate sild ja 2,4 kilomeetri pikkune mürasein. Teiseks, Mäo möödasõidu ehitamine kavandati 2006. aastal. Objekt on mahukas, sisaldab kaks eritasandilist liiklussõlme, kaks ristet kokku nelja viaduktiga, 23,2‑meetrise silla üle Vodja jõe, 4 kilomeetrit kogujateid, 2 kilomeetri pikkuse jalakäijate tee ja 2,7 kilomeetri pikkuse müratõkke. Ehitamist alustatakse 2008. aastal. Kolmandaks, Aruvalla–Kose lõigu ehitamist oli kavas alustada 2008. aastal, kuid kuna tegemist on 110 maaomaniku maade võõrandamisega, mis on aeganõudev protsess, on selle objektiga võimalik alustada 2009. aastal. Neljandaks, Kose–Mäo uue tee ehitamist oli algselt kavas alustada 2009. aastal. Eelprojekt ja keskkonnamõjude hindamine valmivad aprillis 2009, ehitustöödega oleks Maanteeameti hinnangul võimalik alustada siiski ilmselt 2010. aastal, kuna tee ehitamiseks vajaliku maa omandamisega seotud probleemide lahendamine on ka siin võtnud plaanitust rohkem aega. Viiendaks, Kandiküla–Uhti teelõigu ehitamisega oli algselt kavandatud alustada 2008. aastal, kuid töödega alustatakse ilmselt 2010. aastal. Vabariigi Valitsuse korralduses on punkt, millega kohustatakse Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi täpsustama igal aastal riigieelarve koostamise käigus riigimaanteede rahastamise ja teehoiukulude arvestust, rahvusvaheliste põhimaanteede objektide nimekirja ning riigimaanteede ehitus‑ ja remondiobjektide nimekirja. Eelmainitud ajalistel nihetel puudub seos küsimuses esitatud viitega valearvestustele 2008. aasta riigieelarve koostamisel. Aitäh!

Arupärijal on lisaküsimusi. Olga Sõtnik, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Vastates umbes samasugusele küsimusele infotunnis 27. veebruaril, te ütlesite: "Aktsiisivahenditest peab jätkuma nii selleks, et kõrval- ja tugimaanteed välja ehitada, kui ka selleks, et Eesti üks kõige suurema liikluskoormusega ja suurima liiklusohtlikkusega maantee saaks välja ehitatud." Mina saan sellest aru nii, et aktsiisilaekumistest kavatsetakse remontida päris palju objekte. Vaatasin täna hommikul Maksu‑ ja Tolliameti koduleheküljelt, kuidas on sellel aastal laekunud kütuseaktsiis. Peab tunnistama, et selle perioodi jooksul on laekunud ainult 17% planeeritud tulust. Kui me jätkame samas vaimus ja samas tempos, siis lõpuks laekub eelarvesse ainult 70% planeeritud tulust, mis jääb tegelikult allapoole eelmise aasta tasemest. Öelge, palun, mille arvel hakatakse kärpima, kas kõrval‑ ja tugimaanteedelt läheb raha Tallinna–Tartu maanteele või jääb rohkem raha kõrval‑ ja tugimaanteedele.

Aitäh! Teie lähenemine ei ole kindlasti väga tõsiselt võetav. On ju teada, et kui aktsiise tõstetakse, siis enne seda, kui hakkavad kehtima kõrgemad aktsiisimäärad, inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka ettevõtted) ostavad endale teatavad varud. Nii on juhtunud sigarettidega, mille varudest piisab ilmselt pooleks aastaks, nii on juhtunud ka kütusega, mille varusid soetati juba alates novembrist. Novembris-detsembris oli läbimüük oodatust, kavandatust märksa suurem. Seetõttu oli kütuseaktsiisi tagasihoidlikum laekumine jaanuaris-veebruaris täiesti selgelt prognoositav. Kõige konservatiivsemad prognoosid näevad ette, et kütuseaktsiisi laekub sel aastal tõepoolest kavandatust vähem. Kuid kui arvestada seda, kui suur on aktsiisitõusust tulenev lisalaekumine, siis ma leian, et mingiks eriti suureks kurtmiseks põhjust ei ole. Mina siiski loodan, et kütuseaktsiis laekub vastavalt kavandatule.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Mul on sama mure, mis on meie rahandusministril, kes väidab, et vaidlus teehoiukava rahastamise üle võib ohtu seada struktuurifondide vahendite kasutuselevõtu. Üks pool on aktsiisid, teine pool on ikkagi struktuurifondide raha, mida me peaksime saama juurde mitu miljardit. Mul on teile niisugune küsimus: kas vaidlused teehoiukava üle on lõplikult ära vaieldud, kas teehoiukava on koos ja korrektne, et me teaksime öelda, mitu miljardit me saame Euroopa Liidu infrastruktuurirahast ja et see on tulemas ning on kindel ja selge?

Osa vaidlust on ära vaieldud, osa vaidlust on veel vaidlemata. Valitsus on otsustanud teatud infrastruktuuriobjektide ehitamise, selles osas edasisi arutelusid enam vaja ei ole. Nende objektide hulka kuuluvad mitmed raudteeületuskohad, liiklussõlmed, elektriraudteele uue veeremi soetamine jne. Nii et kindlasti ei ole nende struktuurivahendite kasutamine Vabariigi Valitsuse taga.

Jaan Kundla, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Möödunud aastal toimus Tartu maanteel väga vilgas tegevus, aga nüüd on üsna mitu kuud olnud täielik seisak. Millal reaalselt uuesti ehitamiseks läheb?

Aitäh! Mina olen sage Tallinna–Tartu maantee kasutaja ja ma näen reedeti-laupäeviti ja ka esmaspäeviti väga vilgast tegevust sellel maanteel. Nii et ehitustegevus käib.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan!

Aitäh!

Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme kolmanda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Toivo Tootseni, Heimar Lengi, Marika Tuusi, Evelyn Sepa ja Olga Sõtniku 11. märtsil 2008. aastal esitatud arupärimine Saksamaale ümberasujatele kuulunud vara tagasitaotlejate avalduste lahendamise kohta. Sellele vastab peaminister Andrus Ansip. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! 11. märtsil k.a esitasime arupärimise Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamise avalduste lahendamise kohta, kuid tänase päevani pole valitsus kahjuks seda küsimust arutanud. Riigikohtu üldkogu märkis k.a 10. märtsi otsuses, et praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus omandireformi aluste seaduse § 7 lõige 3 on kaotanud kehtivuse juba poolteist aastat tagasi. Seadusandja pole aga kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega. Samuti puudub regulatsioon, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist, ning kuidas lahendatakse nendes majades elavate üürnike eluasemeküsimused. Üldkogu möönis 10. märtsil k.a, et omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 põhiseadusvastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõtetega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara. Tuletan meelde: EVP‑de tähtaeg lõpeb. Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata.
Oleme infotunnis korduvalt esitanud küsimusi nimetatud teemal, esitame need järjekordselt. Oleme saanud ebamääraseid vastuseid, loodame täna saada konstruktiivseid vastuseid. Seoses eeltooduga küsime teilt veel kord järgmist. Kas Riigikohtu otsused on Eesti Vabariigi valitsusele täitmiseks? Miks ei ole Vabariigi Valitsus siiani välja töötanud vastavat määrusandlust? Millised kokkulepped on saavutatud Saksa riigiga ümberasujate suhtes, kes said Eestisse mahajäänud vara eest kompensatsiooni Saksa riigilt? On juba tõestatud, et 200 miljonit Saksa marka on makstud selle vara eest. Kas Saksa riik väljastab Eestile arhiividest  kompensatsiooni saanute nimekirjad, et edastada need kohalikele komisjonidele? Milline regulatsioon on valitsusel ette valmistatud nende isikute suhtes, kes ei ole  esitanud avaldust mõistliku aja jooksul, ja kuidas hakkavad komisjonid seda menetlema? Millise regulatsiooni on Vabariigi Valitsus välja töötanud Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud majades elavate üürnike probleemide lahendamiseks? Kui palju läheb Saksamaale ümberasunute vara tagastamise protsess maksma Eesti Vabariigi maksumaksjale? Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Riigikohtu otsused on Eesti Vabariigi valitsusele täitmiseks?" Omandireformialaste üksikotsuste tegemise pädevus ei ole mitte Vabariigi Valitsusel ega peaministril, vaid kohalikul omavalitsusel. Riigikohtu üldkogu ütles oma 10. märtsi 2008. aasta otsuses väga selgelt: "Tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlemisele. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- ja linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS-e § 7 lõike 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata."
Teine küsimus: "Miks ei ole Vabariigi Valitsus siiani välja töötanud vastavat määrusandlust?" Riigikohtu üldkogu 10. märtsi otsusest tulenevalt ei vaja tagastamismenetluste taasalustamine täiendavat regulatsiooni, sest kohalikele komisjonidele tegutsemiseks vajalikud juhtnöörid sisalduvad üldkogu seisukohtades. Siiski otsustas Vabariigi Valitsus juba eelmisel sügisel, et pärast Riigikohtu üldkogu kõnesoleva otsuse vastuvõtmist teeb rahandusminister valitsusele ettepaneku Riigikohtu üldkogu 2006. aasta 12. aprilli otsuses ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2007. aasta 31. jaanuari  otsuses Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise kohta sisalduvate õiguslike järelduste elluviimiseks. Riigikohtu üldkogu tegi oma otsuse teatavasti 10. märtsil 2008. aastal ja Vabariigi Valitsus arutab Rahandusministeeriumi ettepanekuid aprilli keskel kavandataval kabinetinõupidamisel ja otsustab järgnevad sammud. Vabariigi Valitsus saab oma määrusega ainult täpsustada juba olemasolevaid reegleid, mitte aga ise uusi luua.
Kolmas küsimus: "Millised kokkulepped on saavutatud Saksa riigiga ümberasujate suhtes, kes said Eestisse maha jäänud vara eest kompensatsiooni Saksa riigilt?" Eesti riigil ei ole olnud kavas sõlmida ei Saksa ega mõne teise riigiga mingeid uusi kokkuleppeid ümberasujate suhtes. Läbirääkimised on käinud ainult kompenseerimist puudutavate andmete saamise võimaluse üle. Ei tohi unustada, et ka igal vara tagastamist taotleval isikul on alati olnud võimalus ise selliseid andmeid Saksamaa riigiarhiivilt küsida. Muidugi võib pidada otstarbekaks, et arhiivipäringud esitatakse koondatult Eesti Vabariigi Rahandusministeeriumi poolt, kes selle küsimusega hetkel ka tegeleb. Näiteks pole tänaseni täit selgust, kas meie riigiasutuste selline huvi on Saksa või ka Eesti enda isikuandmete kaitsele suunatud regulatsioonide seisukohalt piisavalt põhjendatud. Aga töö käib. Siiski pole võimatu, et vajaduse korral saab arhiivipäringuid esitada üksnes taotleja ise.
Neljas küsimus: "Kas Saksa riik väljastab Eestile arhiividest nimekirjad kompensatsiooni saanutest, et need edastada kohalikele komisjonidele?" Eelmine vastus on vastuseks ka sellele küsimusele. Siiski tuleb rõhutada, et ainuüksi andmete saamine mingi hüvitise maksmise kohta ei anna haldusorganile veel ühest vastust küsimusele, milline otsus teha. Saadud andmeid tuleb hinnata ja kujundada igal konkreetsel juhul oma seisukoht.
Viies küsimus: "Milline regulatsioon on valitsusel ette valmistatud nende isikute osas, kes ei ole avaldust esitanud mõistliku aja jooksul, ja kuidas komisjonid hakkavad seda menetlema? Riigikohtu üldkogu 10. märtsi otsusest tulenevalt ei vaja tagastamismenetluste taasalustamine täiendavat regulatsiooni. Kohus on asunud seisukohale, et uute avalduste vastuvõtmise ja tagasilükkamise otsustamine on jäetud kohalike komisjonide pädevusse olemasoleva õigusliku regulatsiooni pinnalt. Kui mingil seni teadmata põhjusel osutub vajalikuks täiendada vastavaid rakendusakte, siis seda ka tehakse.
Kuues küsimus: "Millise regulatsiooni on Vabariigi Valitsus välja töötanud Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud majades elavate üürnike probleemide lahendamise osas?" Nimetatud majade tagastamise korral saavad neis elavad üürnikud kasutada kõiki soodustusi ja tagatisi, mis on seadustes ette nähtud tagastatud elamute üürnikele. Tagastatud majade üürnike küsimuste lahendamine toimub üldistel alustel ja on eelkõige kohalike omavalitsuste pädevuses. Praegu ei ole valitsus pidanud otstarbekaks mingeid eriregulatsioone, mis võtaksid arvesse majaomaniku Eestist lahkumise aluseid.
Seitsmes küsimus: "Kui palju läheb Saksamaale ümberasunute vara tagastamise protsess maksma Eesti Vabariigi maksumaksjale?" Nendele isikutele kuulunud vara tagastamine ja kompenseerimine, keda varem määratleti seaduses lepingu alusel Eestist lahkunud isikutena, moodustab väga väikese osa kogu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise protsessist. Tallinna Linnavalitsuse andmetel on Tallinnas moodustatud 284 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimikut, mille koosseisus leidub nimetatud isikutele kuulunud vara. Tartu linnas on selliseid juhtumeid 31 ning ülejäänud linnades ja valdades veel üksikuid. Kokku on selliseid juhtumeid veidi üle 300. Võrdluseks võime öelda, et kogu riigis on praeguse seisuga moodustatud 130 960 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise toimikut, millest on lahendatud 126 658 juhtumit. Valdava osa neis 300 toimikus kirjeldatud varast moodustavad hoonestatud kinnistud ning suurem osa neist kinnistutest on tagastatud juba aastatel 1993–1997 – seega rohkem kui kümme aastat tagasi. Probleemseid kinnistuid või nende mõttelisi osi, mille kohta ei ole tagastamise või kompenseerimise otsust tehtud, või see on tehtud ja hiljem tühistatud, on Tallinnas 85 ning kogu riigis tõenäoliselt mitte üle 90. Nende juhtumite täiendav menetlemine ei suurenda märkimisväärselt riigi ja omavalitsuste kulusid vara tagastamise ja kompenseerimise protsessis.
Tähelepanuväärsed kulud võivad tekkida aga kahjunõuetest seoses ümberasujatele tagastatava omandi hulka kuulunud ja varasematel aastatel ebaseaduslikult erastatud eluruumidega. Tallinna Linnavalitsuse andmetel on kõnealuse vara hulka kuuluvates majades erastatud 60 korterit. Ligikaudsel hinnangul, eeldades, et hüvitada tuleb nende korterite turuväärtus, ulatub kahjunõuete kogusumma üle 100 miljoni krooni. Teiseks sõltuvad kulud sellest, kui paljudel juhtudel jäetakse vara tagastamata ja kompenseerimata selle tõttu, et see loetakse juba varem kompenseerituks. Ka selles küsimuses tuleks pigem lähtuda eeldustest, et vara varasema kompenseerimise tuvastamine kujuneb erandiks ja üldreeglina tuleb esitatud avaldused rahuldada. Aitäh!

Tänan! Lisaküsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma ei esitanud mitte ühtegi küsimust selle pärast, et neid pole mõtet esitada. Nii demagoogilisi vastuseid, nagu annab meie peaminister, annab otsida. Omandireformi aluste seadus ei ole tavaline seadus, mida Riigikogus on menetletud juba 17 aasta jooksul. Samamoodi on omandireformi aluste seaduse § 7 lõige 3  olnud siin saalis juba aastaid. Kogu aeg on seisukoht olnud ja selge seisukoht olnud, et vara tagastatakse ainult siis, kui sõlmitakse leping kahe riigi vahel.
Täna kuulsime vastusena esimesele küsimusele, et Vabariigi Valitsus pole mitte kunagi midagi selleks teinud, et riikide vahel kokkulepet saavutada. On ääretult kurb! Teisele küsimusele vastas Vabariigi Valitsuse eest peaminister, et Vabariigi Valitsus ei peagi regulatsiooni andma omandireformi seaduses ja kohalikel omavalitsustel on õigus sätestada nii, kuidas tahavad.
Tuletan meelde, et praegu kehtivates õigusaktides on olemas regulatsioon, mis kuulub Rahandusministeeriumi pädevusse. See on Vabariigi Valitsuse määruses nr 161, kus märgitakse täpselt, reguleeritakse ära, kuidas kohalikud omavalitsused, komisjonid peavad töötama. Nende komisjonide tööülesannetes on märgitud väga üheselt ja selgelt, millistel alustel, milliste arhiivimaterjalide alusel ja kes peab tagastamisel jälgima, kas omanikud on saanud kompensatsiooni või ei ole saanud kompensatsiooni.
Samal ajal me tekitame olukorra, kus toimub mitte ainult sundüürnike, vaid ka omanike ebavõrdne kohtlemine, sest omandireformi aluste seaduse § 17 lõige 2 ütleb üheselt, et kui on kompensatsiooni saanud, siis ei tagastata. Praeguses Vabariigi Valitsuse määruses, millest juhinduvad kohalikud omavalitsused, on üheselt öeldud, et tagastamisi kontrollivad kohalikud omavalitsused, ja on üheselt märgitud, milliste arhiivide poole saab pöörduda. Nii nagu ütleb praegu Vabariigi Valitsuse nimel peaminister, regulatsiooni ei tule. Võime öelda, et näiteks Tartu Linnavalitsus tagastas – seda on väga kurb kuulda – juba enne 1996. aastat kõik 31 objekti, see tähendab, et Tartu Linnavalitsus eiras seadust, sest alles 2006. aastal tühistas Riigikohus § 7 lõike 3, enne seda ei tohtinud ükski kohalik omavalitsus ei tagastada ega lasta ka ühelgi komisjonil erastada elamispindasid. Aga selline ongi suhtumine. Vabariigi Valitsus on reguleerinud otseselt, milliste arhiivide poole pöörduda. Seal on loetletud ainult neli Eesti arhiivi. Mitte kusagil pole viidatud, et kohalikud omavalitsused saaksid pöörduda Saksa arhiivide poole. Ei olegi seda olemas Eesti arhiivides, sest Saksamaa maksis kompensatsiooni. Selle tõttu, peab ütlema, on väga kurb kuulda, et Vabariigi Valitsus ei plaanigi täiendada määrust nr 161 ega regulatsiooni ja paneb kogu selle protsessi kohalikele omavalitsustele. See tähendab seda, et praegune valitsus ütleb juba üheselt, et tagastamine toimub ja toimub ka uute avalduste esitamine.
Eesti Vabariigi peaminister tsiteeris Riigikohtu otsust 10. märtsist. Ka mina tsiteerin: "Seadusandja pole aga kehtestanud õigusregulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega." See tähendab üheselt: Vabariigi Valitsus pidi ja peaks ka praegu täiendama määrust nr 161 selles suhtes, et kohalikud omavalitsused saaksid nõuda omanikelt, kes soovivad vara tagasi saada, sest Saksamaal on isikukaitse seadus ja kohalikud omavalitsused ei saa ise Saksa arhiivide poole pöörduda, et saavutada kokkulepet, kas vara eest on raha tagasi saadud või ei ole seda kompenseeritud. Sellega võib öelda: see ongi meie Vabariigi Valitsuse suhtumine elanikesse. Tänan teid!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on  vastatud.

Läheme neljanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helle Kalda, Kalev Kallo, Evelyn Sepp, Nelli Privalova, Aivar Riisalu, Kadri Must, Rein Ratas, Enn Eesmaa ja Jaan Kundla 12. märtsil 2008. aastal. Arupärimise teemaks on Tallinna linna infrastruktuuride rahastamine. Arupärimisele vastab peaminister Andrus Ansip. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! 6. märtsil 2008 toimunud Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil andis majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts teada, et ei näe vajadust uue, kaasaegse trammiliini rajamiseks, mis ühendaks Tallinna kõige suurema elanike arvuga linnaosa Lasnamäed kesklinnaga. Minister väitis, et Tallinna Linnavalitsuse trammiteede arendamise plaan on halvasti läbi töötatud ega arvesta reaalseid võimalusi ja vajadusi ning ei ole tõestatud, et trammitee ehitamine Lasnamäe kanalisse lahendaks Tallinna liiklusprobleemid. Ministri arvamusest ei selgu, milliste reaalsete võimaluste ja vajadustega ei ole Tallinna trammiteede arendamise plaanis arvestatud. Samas on Tallinna linn algatanud projekti "Tallinna tramm" eesmärgil kaasajastada ja laiendada Tallinna ühistranspordivõrgustikku ning pakkuda linnakodanikele mugavamat, kiiremat ja ökonoomsemat transporditeenust kui seni. Tõepoolest, Lasnamäe trammiliini rajamisega ei lahendata kõiki Tallinna liiklusprobleeme ning seda ei ole ka Tallinna trammi projekti raames kunagi ega kusagil väidetud ning kõiki liiklusprobleeme ei lahendata vist kunagi. Lasnamäe trammiliini rajamisega pannakse alus üldise liikluskoormuse, saaste- ja mürafooni vähendamiseks kesklinnas ning ühistranspordisüsteemi ümberstruktureerimiseks elektritranspordi kui keskkonnasäästliku transpordiliigi osatähtsuse suurendamise eesmärgil. Lasnamäe trammiliin on esimene, kuid väga oluline etapp eri ühistranspordiliikide kooskõlastatult funktsioneerivaks tervikuks kujundamisel, mille tulemusel kogu ühistranspordisüsteem hakkab toimima majanduslikult säästlikumalt ja tarbijasõbralikumalt ning võimaldab säilitada ka tulevikus praegusega võrreldavad piletihinnad.
Eeltoodu pinnalt on arusaamatu, et Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist eraldatavate rahaliste vahendite jaotamisel ei pea Vabariigi Valitsus vajalikuks toetada Tallinna ühistranspordisüsteemi arendamist. Seoses Tallinna kahe ristmiku rahastamisega on meediast läbi käinud uudis, et riik otsustas eraldada koostöös Tallinna linnaga kavandatavale Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimise projektile 750 miljonit ning Põhjaväila ehituse projektile 500 miljonit krooni, lisaks pidavat riik toetama Tallinna läbivate raudteeülesõitude mitmetasandiliseks muutmist, näiteks Nõmme raudteeülesõidu rekonstrueerimist. Siiani on linn olnud teadlik, et lubatud rahasummad investeeringuteks tulevad Euroopa Liidu vahenditest, kui aga osutub tõeks, et valitsus eraldab riigieelarvest nimetatud summad veel täiendavalt, siis oleks see linna jaoks kindlasti meeldiv uudis, mida riik võiks linna jaoks rohkem avada. Seoses eeltoodud informatsiooniga on meil esitatud kolm küsimust. Aitäh!

Tänan! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Milliste reaalsete võimaluste ja vajadustega ei ole Tallinna trammiteede arendamise plaanis arvestatud?" Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on esindatud Tallinna trammiteede rekonstrueerimise ja ehitamise teostatavusuuringu järelevalvekomisjonis. Sellest tulenevalt on ministeerium teadlik, et eelprojekti koostamise käigus on tellija ja konsultandi vahel olnud olulisi erimeelsusi, mis on viinud probleemideni projekti sisulises käsitluses ning projekti valmimise viibimiseni. Ühtekuuluvusfondi investeeringute kava kinnitamise hetkeks ei olnud Tallinna Transpordiamet projekti ettevalmistamisega jõudnud faasi, millele tuginedes oleks olnud võimalik vastu võtta positiivset otsust projekti finantseerimiseks. Ühtekuuluvusfondi investeeringute kava on praegu koostatud väiksemas mahus kui meetme-eelarve ning reservi jäänud vahendite kasutamiseks korraldatakse ettepanekute esitamise teine voor, mille käigus on Tallinna Linnavalitsusel võimalik esitada korrektne ja põhjendatud investeeringuettepanek Tallinna trammi projekti finantseerimiseks.
Teine küsimus: "Millistel kaalutlustel ei pea Vabariigi Valitsus vajalikuks toetada ühistranspordi kaasajastamist Tallinnas?" Vabariigi Valitsus peab vajalikuks toetada ühistranspordi kaasajastamist Tallinnas, mille heaks näiteks on Ühtekuuluvusfondi investeeringute kavaga kinnitatud AS-i Elektriraudtee uue veeremi soetamine. Uus veerem parandab otseselt Tallinna ja selle lähiümbruse elanike liikumisvõimalusi ja aitab vähendada ummikuid Tallinna piiridel. Nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates ütlesin, käsitletakse Tallinna Linnavalitsuse täiendatud investeeringuettepanekut Tallinna trammi kohta Ühtekuuluvusfondi vahendite jagamise teises taotlusvoorus – seda juhul, kui vastav ettepanek tuleb.
Kolmas küsimus: "Millised summad kavatseb valitsus eraldada erinevate linna infrastruktuuriobjektide ehituse finantseerimiseks lisaks Euroopa Liidu vahenditele?" Teeseaduses sätestatust lähtudes eraldab riik igal aastal riigieelarve üldistes raamides vahendeid ka Tallinna linnale. Vabariigi Valitsuse k.a 21. veebruari korraldusega nr 93, millega kinnitati avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud raha jaotus omavalitsusüksuste lõikes 2008. aastal, eraldati 2008. aastal Tallinna linnale teedehoiuks 70,6 miljonit krooni. Eelkõige peaksid aga omavalitsused ise näitama üles head tahet ja oma tõsist huvi linna infrastruktuuri arendamisel. Minu teada on näiteks Tallinna Linnavalitsus otsustanud teede remondiks ja rekonstrueerimiseks ettenähtud vahendeid eelmise aastaga võrreldes vähendada 22% ehk 148 miljoni krooni võrra. Aitäh!

Selle arupärimise puhul on ka täpsustavaid küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Majandusminister on siin infotunnis vastates möönnud, et Tallinn vajaks tõesti täiendavat toetust just nimelt teedeehitusele, sest peab ütlema, et sadama ühendusteed ei ole linna eluks vajalikud. Need on ikkagi riigi infrastruktuuri funktsioneerimiseks vajalikud ja teie öeldud 70 miljonit Tallinna-taolise linna teedeehituse vajaduseks on muidugi naeruväärne.
Mis puutub märkesse, et 22% on teedele vähe, siis tõenäoliselt, erinevalt Vabariigi Valitsusest, tegi Tallinna linn reaalse eelarve – lihtsalt ei nähtud suuremaid tulusid ja ei olnud võimalik rohkem teedeehituseks ette näha. Arvestades Tallinnas asuvaid just nimelt ühendusteid ...

Palun küsimus!

... mis on riigiobjektidele tähtsad, kas te ei näe võimalust, et riik peaks siiski Tallinna tänavate ja ristmike ehitusse rohkem panustama? 70 miljonit on liiga vähe!

Me ei saa kindlasti rääkida ainult 70 miljonist kroonist. Te ise nimetasite investeeringuid Ülemiste liiklussõlme, Põhjaväila, Nõmmele, mina rääkisin elektriraudtee 1,1 miljardi krooni suurusest toetusest. Need on päris suured summad. Kindlasti ei ole vähetähtis ka see, et Tallinna linn, nii nagu ka teised linnad, on saanud teede ehitamiseks, parklate ehitamiseks, raudtee ülesõidukohtade väljaehitamiseks riigilt maad transpordimaana tasuta. See ei ole sugugi reeglipärane, et keskvalitsus annab kohalikele omavalitsustele maa üle tasuta. Üldiselt Euroopas asjad nii ei käi ja ka Eesti Vabariigis olid enne sõda kohalikel omavalitsustel ja keskvalitsusel maa küsimustes vägagi rahalised suhted. Praegu, alates 1994. aastast on Tallinna linn saanud riigilt tasuta munitsipaalomandisse transpordimaana 717 erinevat maatükki kogupindalaga 840,71 hektarit. Seda on päris palju, selle rahaline maksumus on päris suur. Lisaks transpordimaale on Tallinna linn munitsipaliseerinud ka veel näiteks sotsiaalmaana kunagise Tivoli aluse platsi, mis müüdi elamuehituseks maha ja selle eest saadi üle 250 miljoni krooni, mis moodustas väga suure osa tolle aasta Tallinna teedeehituseks kulutatavatest summadest. Nii et ma kindlasti ei alahindaks riigi rolli Tallinna teedeehituse finantseerimisel.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Ma olen äärmiselt üllatunud, et arupärimise esitaja väitis, nagu oleksid Russalka ristmik ja Ülemiste ristmik eeskätt riigi huvides. Ma väga loodan, et te ajate mittesilmakirjalikku poliitikat ja räägite sama juttu ka oma valijatele Pirital ja Lasnamäel, sest minu arusaamist mööda on Russalka ristmik kõige otsesemalt just nende Tallinna elanike huvides. Teine asi, mis kindlasti oli faktiviga, oli see, et Tallinn tegi konservatiivse eelarve. Tallinn tegi konservatiivse eelarve investeeringute mõttes, aga kõik jooksvad kulutused kasvavad lausa hüppeliselt. Selles mõttes olgem siin ikkagi täpsed. Aga minu küsimus, austatud peaminister, on järgmine. Küsijad on siin väitnud, nagu oleksid riigieelarve ja Euroopa Liidu rahad mingid täiesti erinevad asjad. Kas vastab tõele, et Euroopa Liidu raha liigutamiseks on Eestis teisi võimalusi peale riigieelarve?

Ei, kindlasti mitte. Kõik vahendid on riigieelarve vahendid, sõltumata allikast, kust need riigieelarvesse tulevad. Kas need vahendid tulevad otse siit meie oma Eesti maksumaksjate taskust või tulevad nad üle suure Euroopa Liidu nende maksumaksjate taskust, need on kõik riigieelarve vahendid ja väljaspool riigieelarvet ei ole neid mitte mingil moel võimalik kasutada.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh! Härra peaminister! See on väga tore, et riik eraldas 750 miljonit krooni Ülemiste ristmiku rekonstrueerimiseks, aga Tallinna linna taotlus oli minu meelest 500 miljonit rohkem. Millest te lähtusite nende summade jaotamisel ja kui see on tõesti üleriigiliselt tähtis objekt, siis miks see summa jäi nii väikeseks?

Aitäh! Minu jaoks on 750 miljonit väga suur summa. Aga nii selle objekti kui ka teiste objektide puhul lähtuti taotluse põhjendatusest, mis üldjuhul oli olemas, ja teiseks olemasolevate vahendite hulgast. Taotlusi on kindlasti rohkem kui olemasolevaid vahendeid, kõiki taotlusi ei ole võimalik rahuldada ja kõiki taotlusi täies ulatuses ei ole ka vahendite piiratuse tõttu võimalik rahuldada.

Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud. Austatud peaminister! Ma tänan teid vastuste eest! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tänan teid küsimuste eest!

Läheme edasi viienda arupärimisega. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Heimar Lenk, Toomas Varek, Lembit Kaljuvee, Valeri Korb, Tiit Kuusmik, Marika Tuus ja Inara Luigas. 26. veebruaril 2008. aastal esitatud arupärimine on Eesti raudteetranspordi kohta. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja! Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Me koostasime tõepoolest arupärimise Eesti raudtee olukorra kohta. Nagu teada, on raudteetranspordi arendamine Euroopa Liidus väga soositud ja soodustatud. Kahjuks ei saa me seda öelda aga ühe liikmesriigi, Eesti Vabariigi kohta. Kaubavedude maht väheneb pidevalt. Viljandi-Tallinna raudteelõigul lõpetati kaubaveod hoopis. Reisijatevedu tundub mõnes piirkonnas, nagu näiteks Kagu-Eestis, samuti lõppfaasi astuvat. Lohutust ei paista tulevat ka transpordi arengukavast 2006–2013, seal esitatud numbrid ei anna mingit põhjust rõõmustamiseks. Seoses sellega esitasime meie lugupeetud ministrile seitse küsimust. Aitäh!

Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Riigikogu liikmed! Lugupeetud küsijad! Vastan teie esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Milline on ministeeriumi prognoos raudtee kaubavedude mahu kasvuks? Arengukavas nähakse ette vedude mahu langust ligi kaks korda kuni aastani 2017. Kas pärast seda on loota uut tõusu?" Praegust olukorda võib kommenteerida nii, et kaubavedude mahud raudteel on stabiliseerunud, kuid seda tasemel, mis jääb oluliselt alla varasemale. Kui 2007. aasta veebruaris võttis AS Eesti Raudtee piiril vastu keskmiselt 36,3 rongi ööpäevas, siis 2008. aasta veebruaris oli see arv 20 rongi piires ööpäevas. Võrreldes kaubaveomahte tonnides võib öelda, et 2007. aasta veebruaris veeti Eesti Raudtee infrastruktuuril 4 492 000 tonni kaupu. Selle aasta märtsis 2 522 000 tonni, see on umbes 40% vähem. Sellist langust ei saa pidada vaid ajutiseks nähtuseks, teatud osa sellest on kindlasti püsiva iseloomuga. Prognoosid, sealhulgas Eesti Raudtee äriplaani koostamisel aluseks võetud prognoosid, on seetõttu olnud konservatiivsed, olulise veomahu kasvuga ei ole arvestatud, kuigi loomulikult tehakse tööd selle nimel, et kaubamaht kasvaks. Arvestatud on kaubaveomahu langusega 44 miljonilt tonnilt 2006. aastal 27,6 miljoni tonnini 2017. aastal. Seejuures on eeldatud naftatoodete suures osas asendumist teiste kaubagruppidega. Selle üheks eelduseks on konteinerite käitlemise suurendamiseks vajalikud investeeringud sadamasse ja raudteesse. Riskifaktorina tuleb arvestada asjaolu, et Venemaa kaubasadamate ja terminalide valmimisel Läänemere rannikul suunatakse sealsed kaubavood osaliselt kohalikesse sadamatesse ning kaubamahud Eesti Raudtee infrastruktuuril võivad seetõttu kahaneda. Peame tõdema, et vaatamata ministeeriumi kindlale huvile kaubavedude kasvu suhtes raudteel on praegu raske hinnata kaubaveomahtude muutusi kaugemas tulevikus, pärast 2017. aastat, ja võib-olla on kümme aastat ette sellel turul üldse tõsiselt võetavaid prognoose lihtsalt väga vara teha.
Teine küsimus: "Arengukavas lubatakse tulevikus 120-kilomeetrist tunnikiirust kogu Eesti raudteevõrgu ulatuses. Kas pole mitte tegemist soovunelmaga, sest praegu tuleb mitmetel raudteelõikudel ohutuse tagamiseks sõita isegi normaalkiirusest väiksemaga?" Tõepoolest, "Transpordi arengukava 2006–2013" näeb ette Tallinna-Tapa-Tartu-Koidula, Tapa-Narva ja Tartu-Valga raudteelõikude infrastruktuuri tehnilise taseme tõstmist tasemele, mis võimaldab rongiühendust kiirusega 120 kilomeetrit tunnis. Oleme siinjuures arvamusel, et reisirongide kiiruste tõstmine nimetatud raudteelõikudel kiiruseni 120 kilomeetrit tunnis on reaalne ning vajalike investeeringute puhul ka saavutatav.
Kolmas küsimus: "Millal jõutakse Tallinna-Valga raudteeliin viia sellisesse seisu, et ta vastaks rahvusvahelistele nõuetele ja rongid saaksid sõita vähemalt 120 kilomeetrit tunnis?" Tallinna-Valga raudteelõigu infrastruktuuri tehnilise taseme tõstmine reisirongide kiiruste viimiseks 120 kilomeetri tasemele peaks praeguste kavade kohaselt jõudma lõpule aastaks 2011 (kaasa arvatud). Seejuures on planeeritud korrastada 2009. aasta keskpaigaks Tartu-Valga raudteelõik ja seejärel Tallinna-Tapa raudteelõik.
Neljas küsimus: "Kas Kagu-Eesti rahval on üleüldse mõtet hellitada lootust reisirongiliikluse elavnemiseks lähema kümne aasta jooksul?" Majandusministeerium on seadnud sihiks reisijateveo mahu säilitamise raudteel olemasoleval tasemel. Seda ka Kagu-Eesti puhul. Ma ei hakka siin numbreid välja tooma, me võime need anda ühe reisija täpsusega eri liinidel ja vajaduse korral ka jaamade vahel. Erandina tuleb arvestada – mis oli ka tõenäoliselt teie arupärimise ajendiks – ajutise reisirongiliikluse seiskumisega remondiperioodi kestel Tartu-Valga raudteelõigul sel aastal. Samas arvestades asjaolu, et tegu on madala rahvastiku tihedusega piirkonnaga, on sealse transpordinõudluse rahuldamine ajutiselt võimalik bussitranspordiga. Taustainfoks veel niipalju, et reisijate arv raudteel on Eestis tasapisi kasvanud. Kui 2003. aastal kõik raudteel reisinute ühe reisi numbrid kokku liita, on see 4,8 miljonit, 2007. aasta lõpus 5,3 miljonit aastas. Reisijate arv on kasvanud nii Edelaraudtee kui Elektriraudtee reisijate puhul.
Viies küsimus: "Millised jaamad, ooteplatvormid ja ülekäigukohad on kavas lähiaastatel korda teha Võru-, Valga- ja Põlvamaal?" Eesti Raudtee kavade kohaselt on plaanis teha töid Valga-, Võru- ja Põlvamaal järgmistes kohtades – need hõlmavad nii jaamu, ooteplatvorme kui ka ülekäigukohti, sõltuvalt kohast – Valga, Keeni, Palupera, Veriora, Vastse-Kuuste, Puka. Ma ei hakka siinkohal nimetama, kus midagi täpselt tehakse, aga tööd on nendes jaamades ja kohtades ette nähtud.
Kuues küsimus: "Milline on Tallinna-Moskva ja Tallinna-Peterburi vaheliste magistraalide tehniline seis ja kas näete neil suundadel suurt ärilist tulevikku?" Tallinna-Moskva ja Tallinna-Peterburi vahelistel raudteeliinidel võimaldaks praegune infrastruktuuri tehniline seis arendada reisirongiliiklust kiirustel ligi 120 km tunnis Venemaa territooriumil ja 100 km tunnis Eesti suunal. Arvestades aga hetkel kasutusel oleva raudteeveeremi seisukorda, pole ohutusnõudeid arvesse võttes võimalik rakendada sõidukiirusi üle 80 km tunnis. Vedaja andmetel on Moskva rongiga sõitjate arv võrreldes eelmise aasta algusega vähenenud 6–10%, sõltuvalt kuust. Kuna eelmisel aastal lisandus Peterburi liin, siis kokkuvõttes on välisreisijate arv Venemaa-suunalistel liinidel mõnevõrra suurenenud. Te küsite tuleviku kohta, prognooside kohta. Ma oleksin siin tagasihoidlik. Tehes need infrastruktuuri investeeringud, mingis perspektiivis veeremi investeeringud, mis on vastava eraettevõtja asi, sest teadupärast ei doteeri me neid liine kuidagi, võib kahtlemata arvata, et reisijate arv võiks mingil moel kasvada.
Seitsmes küsimus: "Nüüd on Eesti Raudtee taas riigi omandis. Kas see suurendab võimalusi Euroopa Liidu toetuste saamiseks?" Vastus on, et ei suurenda. Euroopa Liit on transpordi infrastruktuuri investeeringuteks eraldanud kokku 9,7 miljardit krooni ja selle summa suurus ei sõltu raudtee omandivormist. Kuhu riik selle paigutab, on põhimõtteliselt riigi otsustada. Tahan rõhutada seda, et kokkuvõttes ei ole vahet, kas me kasutame ühtesid või teisi vahendeid, investeeringute suurus sellest ei muutu. On olemas legend, et raudtee kuulumine riigile või kaudselt riigile loob võimalusi Euroopa Liidu infrastruktuurivahendeid kasutada, kuid me ei ole tegutsenud ka vastupidises olukorras, justkui oleks Euroopa Liidu poolt keelatud investeerida transpordi infrastruktuuri, kui see osaliselt kuuluks näiteks eraomanikule. Aitäh!

Arupärimisele on ka lisaküsimusi. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud minister, sisukate vastuste eest! Mul on üksainuke lisaküsimus. Kas see negatiivne eelarve, mida hakatakse kohe tegema, nagu peaminister täna  kinnitas, mõjub ka raudteetranspordile negatiivselt?

Aitäh! Praeguse seisuga, mis puudutab neid suurusjärke, mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium püüab kokku hoida, siis raudteetranspordi osas mitte. Kus saab kõne alla tulla, jooksva eelarve kulutused, on ainult vastavad toetused, aga meil on ju toetusdotatsioonilepingud vedajatega sõlmitud eelarve kulude peale ning selliste lepingute muutmine eeldaks juba kahepoolseid kokkuleppeid ning see ei ole võimalik.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab kaubavedusid Edelaraudtee infrastruktuuril. Siin te mõni aeg tagasi vastasite ühele arupärimisele seoses sellega, et regulaarsed kaubaveod lõpetati 1. veebruarist. Lepingute alusel veetakse küll edasi, kui eraldi ettevõtetega kokku lepitakse. Kas see probleem infrastruktuuri kasutamise tasude metoodika suhtes – kuna see metoodika oli sama, kaubamahud vähenesid ja kaubaveotariifid läksid väga üles –, kas see metoodika muudatus on jätkuvalt aktuaalne, nii nagu te ütlesite? Kas selle kallal tehakse tööd ja kas on lahendusi näha, et mai lõpus, juuni alguses võiks see kaubavedu taastuda?

Aitäh! Mis puudutab neid võimalikke metoodikamuutusi, mis on tõstatatud, sealhulgas ka selle probleemi puhul, millele te viitasite, siis jah, see ettevalmistustöö on lõpule jõudmas. Ta peaks jõudma minule otsustamiseks võib-olla paari lähinädala jooksul. Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et me saame sellisel kujul seda metoodikat korrigeerida väga laialdase kokkuleppe puhul ja selle kompromissi leidmine on olnud üsna raske. Me loodame, et me ikkagi aprillikuu jooksul suudame selle töö mingisuguse tulemuseni viia ja sellisel juhul on vähemalt rohkem majanduslikke eeldusi, et ettevõtted, kes tahavad kaupa nendest piirkondadest vedada, kasutavad ka raudteed. Tänase päeva seisuga ei ole mulle otseselt laekunud ka informatsiooni, et see kaubaveo regulaarne vähenemine või katkemine vedaja poolt on kuidagiviisi otseselt mõjutanud ettevõtjate tegevust. Eks kõik ole, nagu ikka siin Eestis, paindlikult leidnud ka vajalikke, sobivaid ja vastuvõetava hinnaga alternatiive.

Marek Strandberg, palun!

Hea majandusminister! Euroopa Liidu tugifondide rahastamine ei eelda Euroopa Liidu poolt, et see raha peaks minema vaid riigiomanduses olevate infrastruktuuride arendamiseks. Piirang, millega on näiteks muudetud võimatuks, et eraettevõtja võib seda oma infrastruktuuri huvides kasutada, on selgelt Eesti päritolu. Kui jutt on näiteks Edelaraudteest, siis kas te näete võimalust, et seda eestimaist piirangut muudetakse, kuna tegemist on siiski ju ühistransporditeenust pakkuva ettevõttega, millele dotatsioonidest saadav rahakogus ei ole selgelt piisav, et infrastruktuuri vajaminevalt korras hoida?

Aitäh! Minu teada ei ole Edelaraudtee esitanud mingit taotlust, et saada Euroopa struktuurifondidest raha infrastruktuuri investeeringuteks. Pigem on see praegu ikkagi siseriikliku arusaama ja kokkuleppe saavutamine, kuidas me üldse seda infrastruktuuri, mis hoonestusõiguse alusel Edelaraudteele kuulub, pikaajaliselt majandame. See on nagu esimene samm.
Teine samm on see, kui palju on sinna tõesti vaja investeerida, millist luksust või millist taset me tahame endale lubada, ja siis on võimalik arutada, kust ja millisel moel need vahendid peaksid tulema. Analoogne põhimõte kehtib tegelikult ka Eesti Raudtee puhul. Tegelikult peaks ka Eesti Raudtee infrastruktuuri suutma ülal hoida nende teenuste või selle kaubaveo või ka reisijateveo peal, kes kasutavad seda infrastruktuuri. See oleks ideaalne. Jah, muidugi on võimalik otsustada, et teatud asjaolude puhul tasub riigi rahasid – olgu nad siis Euroopa Liidu allikad või maksutulud – kasutada, et infrastruktuuri korras hoida. Käesoleval juhul kasutas valitsus näiteks Eesti Raudtee puhul seda võimalust, pidades just silmas, et kaubaveod on vähenenud. Selleks aga jällegi, et seda raudtee infrastruktuuri n-ö edasi arendada, oleme otsustanud anda mingi osa Euroopa transpordirahast Eesti Raudteele infrastruktuuri investeerimiseks. Selle tõttu sain ka täna anda selliseid vastuseid, mis puudutab kiirust Tallinna-Valga liinil.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma sooviksin avaldada teile tunnustust. Mul on väga hea meel, et te olete võtnud reisirongiliikluse arendamise üheks oma südameasjaks. Vastavalt koalitsioonilepingule peab aastaks 2011 olema tagatud see, mida te ka siinkohal mainisite: reisirongiliikluse kiirus Tallinna–Tartu–Valga liinil 120 kilomeetrit tunnis. Kaasaegne, euroopalik reisirongiühendus ei tähenda mitte ainult kiirust, vaid tähendab ka korralikku veermikku ja mõistlikku sõidutihedust. Seega küsin: millal on kavas uuendada veermikku, kuidas on läinud selle hankimine ja kui palju võiks sõita aastal 2011 liinil Tartu–Tallinn reisironge päevas?

Aitäh! Ma ei oska nii detailselt vastata nendele küsimustele, mis te praegu küsisite. Arvestades, et tegemist on siiski koalitsioonisaadikuga, soovitan ma teil viia ennast imekiiresti kurssi riigi praeguse majandusliku seisuga ja lähtuvalt sellest ka koalitsioonilepingu eri sätete täitmise võimalustega. Kui te annate mulle vastavad vahendid, siis kolme aasta jooksul võime selle raudtee ja veeremi teha täpselt sellise, nagu te unes näete. Aga selleks peab antama ka raha, mitte mängima pimesikku. Sisuliselt vastates ei näe ma praegu raudtee puhul infrastruktuuri investeeringuteks suuri seoseid n-ö riigi kujunenud finantsolukorraga. Siin ei ole väga suuri mõjutusi tänu nendele investeeringutele. Aga mis puudutab veeremi hanget, siis ma arvan, et siin võivad tekkida teatud küsitavused, kuna ma olen väga skeptiline, et me saaksime suurendada pikaajalisi toetusi, mida needsamad reisirongid eeldavad.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Te mainisite, et loodate konteinervedude suurendamist. Ma olen sama meelt, aga kus te näete seda suurenemise võimalust? Kas Hiina ja Tallinna Sadama koostöös, ja kas te usute sellesse projekti ka täna, pärast peaministri avaldusi, et see ei ole tema arvates kõige parem mõte ja kõige parem projekt?

Aitäh! Mis puudutab konteinervedude suurendamist, siis siin on kaks suunda. Kui vaadata laiemalt Läänemere regioonis arenevat kaubavahetust, siis on täiesti selge, et konteinermahud kasvavad. See on üldine trend puhtalt sellest tulenevalt, kus on kujunenud tootmine, kus kasvab nende toodete tarbimine ja millega neid veetakse. Nii et ainuüksi juba selle tõttu on Eesti sadamatel võimalik mingilgi moel sellest kasvavast mahust osa saada. Selleks osasaamiseks on vaja teha ka investeeringuid, suhteliselt vähe välja arendatud ja madalate mahtudega on väga keeruline Soome, Läti ja osaliselt ka Leedu sadamatega konkureerida konteinerveo mahtude Tallinna sadamasse saamiseks. See on kindlasti üks suund.
Teine on see, millele te viitasite, võimalik koostöö Hiina sadamatega, mis on kvaliteedilt n-ö üks samm edasi selles arengus. Ja selles suhtes on projekt jätkuvalt töös. Sadam tegeleb sellega. Toimuvad kõnelused. Loodetavasti  peaks pilt selgemaks saama sügiseks. See on selline üldkoosoleku tasemel järgmine teetähis. Aga kinnitan praegu, et selles suhtes on vahepeal, viimased kaks kuud samuti töö edasi arenenud, huvi mõlemalt poolelt ei ole kuidagiviisi jahtunud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Arupärimise diskussiooni küsimused on rohkem seotud tehniliste probleemidega ja võib-olla veel rahastamisega, kui tohib öelda. Aga tahan küsida teilt, kuidas teie hindate raudteekaadri ettevalmistamist praegu.

Aitäh! Ei tahaks anda hinnanguid n-ö kõhutunde pealt. Ma usun, et eks see olukord ole samasugune, nagu paljude eri valdkondade kaadri ettevalmistamisega. On positiivseid näiteid, on vaja ümberõpet, on vaja ka mingitesse asjadesse investeerida. Midagi dramaatilist, et justkui inimesi oleks puudu, ei ole minuni jõudnud, aga sellist kurtmist aeg-ajalt kostab. Mõneti on see seotud laiema kutsehariduse, osaliselt ka kõrghariduse täpsema väljaarendamisega ja ma usun, et selles suhtes peavad raudtee-ettevõtjad, olgu nad siis riigi või eraettevõtjad, rohkem oma tulevikuvajadustest rääkima, et selle põhjal oleks võimalik haridusalaseid otsuseid langetada.

Igor Gräzin, palun!

Hea minister! Ma saan aru, et ma küsin tegelikult sinu käest pooleldi seda, mis on kultuuriministri rida, aga huvitav on see, et majandus- ja kommunikatsiooniminister ning kultuuriminister puutuvad ühes kohas kokku. Praegu ma esitaksin küsimuse nende paarisaja inimese nimel, kes Eestis on, ütleme, sellised raudteefanatid ja keda huvitab Eesti raudtee ajalugu ja raudteearhitektuur ja muud niisugused asjad. Kas Eesti raudteetransporti arendades on majandus- ja kommunikatsiooniministril mahti, võimalusi, raha või üldse mingisuguseidki võimalusi mõelda selle peale, mis saab Eesti raudteemuuseumidest? Ja tegelikult teeb praegu seoses reisijate liiklusega veel rohkem muret see, et kaovad ära ilusad ja spetsiaalselt ehitatud raudteejaamad, nagu näiteks Aegviidu, Tapa jne. Ega neid taastada ei ole mõtet, kindlasti mitte, aga need, mis on, vajaksid ehk siiski säilitamist. Mis mõtted sellega seoses on?

Aitäh! Hea küsimus. Ma olen muide selle peale ka korduvalt mõelnud, kui olen sattunud nendesse väiksematesse või suurematesse raudteevaksalitesse. Siin on jällegi häid näiteid, kus teatud erainitsiatiiv, koostöös kas või Eesti Raudteega, on leidnud mingisuguse majandusliku rakenduse raudteejaamale ja see on taastatud. Kui raudteehooned on muinsuskaitse all, siis peab muinsuskaitse tegutsema, aga kindlasti on küsimus selles, milline funktsioon neile leida. Nende hoonete puhul, mis kuuluvad Eesti Raudteele, püüab Eesti Raudtee kindlasti leida huvilisi, et saaks hooned korda teha ja üheskoos rakendada. Aga neid on rohkem, kui tegelikult tänapäeva raudtee rakendamiseks vaja on, see on täiesti selge, see, mis puudutab vaksaleid. Aga nad on ilusad, nad on oma aja märgid ja kui neid vaadata n-ö tervikuna – on olemas väga häid raamatuid nende fotodega – väärivad nad tõesti vägagi jäädvustamist oma füüsilisel kujul.
Mis puudutab muuseume, siis ma kasutan seda võimalust ja soovin härra Gräzinile jõudu visioonide edasiarendamiseks oma ministritele. Mis puutub eri valdkondade muuseumidesse, siis võib-olla on Kultuuriministeeriumil  olnud vähe raha läbi aegade, see rahahulk on kasvanud samm-sammult. Ma arvan, et  sellised muuseumid, olgu nad siis seotud raudtee, ringhäälingu, kaevandamise, põlevkivi arengu või postiga, on ikkagi osa üldistest muuseumidest ja me peaksime mõtlema mingisuguse lahenduse, et selliseid muuseume – mida mõnel puhul, muide, lükkavad käima ja hoiavad käigus eraettevõtted, eraisikud, kodanikuinitsiatiiv – käsitleks riik kui kultuurilisi objekte ja me ei peaks tegelema umbes sellise asjaga, et patsutad mõne ettevõtte juhile õlale ja ütled, et ole hea mees, anna selleks aastaks jälle natuke, et hing sees püsiks. Nad on siiski osa asjadest, mis väärivad aktiivset eksponeerimist muuseumis. Eriti leiame me seda just majanduse valdkonnas. Ma ei usu, et on mõistlik, et majandusministeerium käivitab mingite muuseumide osakonna. Muide on põhjust, sest tihtipeale meie tööstus ja teenindus, mis on olnud, väärib tegelikult seda. Ja mis puudutab konkreetselt raudteemuuseumi, siis ma arvan, et see võiks olla tavaline riiklik, ma ei taha öelda et eriotstarbega, aga vähemalt spetsiifiline muuseum, mis kindlasti võiks olemas olla ja seda võiks ka finantseerida Kultuuriministeeriumi kaudu.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Härra Meikar! Kas soovite avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et üheks põhjuseks, mispärast Tartu-Tallinna maantee on täis tossutavaid autosid ja mispärast seal juhtub nii palju liiklusõnnetusi, on just see, et siiamaani ei ole veel korralikku reisirongiliiklust Tartu ja Tallinna vahel. Mis kasu on infrastruktuurist, mis võimaldab reisirongiliiklust 120 kilomeetrit tunnis, kui selle peal ei sõida ühtegi rongi, või kui selle peal sõidab mõni rong, mis lihtsalt ei suuda nii kiiresti sõita?
On vana tõde, et ühistransport suudab konkureerida eratranspordiga ehk siis sõiduautodega vaid siis, kui ta on hea ja kvaliteetne. Rohkem reisirongi kasutajaid tuleb vaid siis, kui on tagatud kolm kvaliteeditingimust: sõidu kiirus – ja mul on hea meel, et härra minister on sellele mitmel korral tähelepanu juhtinud; hea sõidugraafik ehk et näiteks iga tallinlane, tartlane või kes iganes seda reisirongi tahab kasutada, teaks, et rong läheb iga kahe tunni tagant või ka tunni tagant, mis oleks ju veel parem; korralik veerem ehk iga sõitja teab, et võib sinna oma ratta sisse tõsta, seal on olemas mugav iste, mis käib ka korralikult alla, on olemas toitlustusvagun jne.
Ma saan aru sellest, et eelarve on pingeline, seda ei pea mulle meelde tuletama, aga pingelises eelarves tuleb hoida prioriteete. See, milliseid prioriteete mingis ministeeriumis tehakse, on ministri otsustada. Ma loodan, et mugav, kiire ja kaasaegne reisirongiliiklus Tartu-Tallinna liinil oli, on ja jääb minister Partsi üheks prioriteediks, ja aastal 2011 võiksime me kõik sõita palju mugavamalt sellel liinil. Suur aitäh teile!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Läheme kuuenda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Marek Strandberg, Aleksei Lotman, Mart Jüssi, Toomas Trapido, Maret Merisaar, Vilja Savisaar, Villu Reiljan, Karel Rüütli, Mai Treial, Ester Tuiksoo, Tarmo Mänd, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee ja Valeri Korb tänavu 26. veebruaril. Arupärimine on tuumaenergeetika teemal ning sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Nagu tavaks saanud, peame tõlgendama meediat, et aru saada, mida keegi arvab, ja sellest meie arupärimine ka alguse sai. Nimelt on Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive ühes avalikus esinemises selge sõnaga öelnud, et Eesti Energia kavandab Eestisse tuumajaama. 20. veebruari "Aktuaalse kaamera" kella üheksases õhtuses saates teatas Liive järgmist: "Me oleme ka ühe projektiga seotud ... me oleme otseselt ... informatsiooni saame sealt ... kus alla 400 megavati reaktorit arendatakse, mis peaks saama kommertskasutusse aastaks 2015."
Majandusministeeriumi asekantsler Einari Kisel kinnitab sellessamas uudistesaates: "Tänaste hinnangute järgi tagaks see (oma tuumajaam) pikemas perspektiivis ühe odavamatest elektrihindadest." Kinnitust sellele, et Eesti Energia kavandab tuumajaama, võib aimata ka näiteks Eesti Energia nõukogu liikme, ettevõtja Rein Kilgi visioonikirjutisest ajalehes Postimees, kus ta kirjutab: "Energeetika. Kümne aasta pärast käib vilkalt Eesti esimese tuumareaktori ehitus. Selle ettevalmistus on kulgenud veidi ootamatultki sujuvalt ja suurema demagoogiamürata. Konkureeriv projekt, tuulikud Muhu väinas, ei vea konkurentsis välja, kuna need nõuavad ebaühtlase koormuse tõttu kõrvale gaasi või kerge kütteõliga töötavaid turbiine, mis teeb kokkuvõttes elektrihinna kalliks ja paradoksaalsel kombel keskkonda saastavaks. Muide, uus tuumajaam ehitatakse börsiettevõttena ja aktsia on väga populaarne." Sellised meedias väljaütlemised loomulikult ei viita unenägudele, vaid aina selgematele plaanidele. Siit ka meie küsimused majandusministrile, kes samal ajal on ka Eesti Energia üldkoosolek ja vastava tegevusvalla reguleerija Eesti riigis tervikuna.
Esimene küsimus on, millist reaktoriprojekti kavandab Eesti Energia ja kes on selle projekti koostööpartnerid. Edasi: mitmenda põlvkonna ja millisele kütusele orienteeritud reaktorikavandusplaaniga on tegemist? Kui suured on summad, mida Eesti Energia kavandab kõnealusesse projekti? Milline on selle projekti kogumaksumus? Siis veel küsimus, kui suured on summad, mida Eesti Energia on kulutanud tänaseks Leedu uue Ignalina projekti kavandamiseks, eeluuringuteks ja muudeks toiminguteks. Ja muu hulgas: kui palju on Eesti Energia teinud kulutusi taastuvenergeetika ja energiasäästu tutvustamiseks ühiskonnas? Need palume eraldi välja tuua. Kui suured on summad, mis Eesti Energia on kulutanud tuumaenergeetika tutvustusele, mille üheks osaks on kujunenud ühiskonnategelaste visiidid Soome tuumajaamadesse? Kes lisaks Eesti Energiale veel toetavad rahaliselt seda külastustegevust? Kas teil majandusministrina on olnud ametlikke või mitteametlikke kontakte tuumajõujaamade või nende seadmete tootjatega või konsultatsiooni- või muude ettevõtetega, mis tegelevad tuumatehnoloogia tutvustamise, vahendamise ja turustamisega? Kas teie juhitava ministeeriumi töötajail on olnud eelmainitud seostes kontakte? Kui on, siis kellega ja millal on need toimunud?
Tuumaenergeetika eeldab ka asjakohast inseneride ja teadlaste kaadrit. Kas Eestis on kavas juurutada lähikümnendil vastavad erialad kutse- ja  ülikooliõppesse? Millise riigi ekspertiisi kavatseb Eesti riik sisse osta ja kui suure raha eest? Kas majandusministeerium näeb selles teatavat julgeolekuriski, kui Eesti tuumajaama töötajad tulevad valdavalt teistest riikidest? Kuidas selline risk on kavandatud maandada? Kas kavatsetakse eraldada raha Eesti ülikoolidele tuumauuringute läbiviimiseks? Kui jah, siis millised summad? Kuhu kavatsetakse paigutada tuumajäätmed, mis tuumareaktori tööst paratamatult tekivad? Kui Eestisse kavandatava tuumajaama jäätmete hulka tekib ka plutooniumi, kas Eestil on olemas poliitiline valmidus see aine sobiliku majandusliku kasu puhul müüa selle materjali vastu huvi tundvale legaalsele ostjale? Kui see majanduslikult kasulikuks osutub, kas olete valmis toetama uraani rikastamist Eestis ja kohalikust toormest (diktüoneemaargilliidist)? Aitäh!

Tänan! Ma palun arupärimisele vastamiseks kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Te esitasite mulle kokku 16 küsimust ja ma käsitleksin neid 16 küsimust niimoodi, et grupeerin ühte gruppi küsimused 1–4 ja 11–16. Siin on kokku kümme teie esitatud küsimust, millele ma saan vastata üheaegselt. Vastus nendele kõlaks ühtemoodi. Et nendele vastata, teen ma hästi lühidalt ja võime pikemalt hiljem küsimuste-vastuste voorus teha ekskursi sellesse maailma: juhul, kui riik kavatseb rajada oma territooriumile tuumajaama, siis millise kontseptsiooni alusel me soovime saada tuumaenergiat tootvaks riigiks. Kontseptsioon, mille alusel tavaliselt riigid tegutsevad, on Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri asjatundjatest koosneva tuumaenergia abirühma kinnitatud kontseptsioon "Tuumaenergia programmiga alustavate riikide toetamiseks". Lühidalt öeldes näeb see kontseptsioon ette, et see töö toimub kolmes etapis, mida võib omakorda jagada järgnevalt.
Esimene etapp. Kui riik soovib tuumaenergiat kasutusele võtta, siis esimene etapp on tegevus enne otsust algatada tuumaenergia programm. Teine etapp on ettevalmistustööd tuumajaama ehitamiseks pärast poliitilise otsuse langetamist. Ja kolmas etapp on tegevused tuumaenergia programmi rakendamiseks. Kolm etappi. Nende ajaline dimensioon on umbes 15 aastat – see on miinimum. Selline on rahvusvaheliselt olnud tuumaenergia praktika.
Küsimused ühest neljani ja numbriga 11–16 puudutavad Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kontseptsioonis ette nähtud teist etappi ehk ettevalmistusi programmi rakendamiseks. Nendele küsimustele täna asjalikke, sisulisi, tõsiseid vastuseid anda ei ole võimalik. Ma ei laskuks praegu spekulatsioonidesse, vastasel juhul oleks tegu lihtsalt huvitavate mõttekäikudega nendel teemadel.
Mis puutub nendesse kümnesse küsimusse, siis me oleme praegu sellises situatsioonis, et me ei ole jõudnud ka esimesse etappi. Me oleme selle ees ja ministeerium lähtub praegu arusaamast, et me koostame energiamajanduse ja elektrimajanduse pikaajalist arengukava ning selle arengukava raames me kaalume erinevaid arengustsenaariume Eesti elektritootmises. On tõepoolest üldteada – seda on avalikes foorumites arutatud –, et arvestades trende maailmas, tehnoloogia arengut ja kujunevat olukorda, tuleb kindlasti kaaluda tuumaenergeetika kasutusele võtmist. Ka siin on kaks varianti.
Üks on teada: rahvusvahelised koostööprojektid meie naabritega. Üks võimalus on kindlasti see, et Eesti peaks ise mõtlema oma tuumaenergia tootmise peale. Kui arengukava jõuab sellisesse järku, et see esitatakse Riigikokku, ja Riigikogu selle kinnitab ja seal on ka vastav suunis, siis pärast seda me võime hakata tegema ettevalmistusi esimeseks etapiks. Umbes sellises ajajärgus me oleme.
Te kindlasti küsite, et aga mida siis teeb Eesti Energia või millele viitasid Eesti Energia juhid. Ma olen täiesti kindel – see toimub nii Eesti Energia nõukogu kui ka minu teadmisel –, et Eesti Energia on võtnud lühiajaliseks eesmärgiks viia ennast tuumavaldkonna tegevusega maksimaalselt kurssi. Ja mitte midagi rohkemat.
Sellest vastusest võiksin minna viienda küsimuse juurde. Kui suuri summasid on Eesti Energia kulutanud tänaseks Leedu uue Ignalina projekti kavandamiseks, eeluuringuteks ja muudeks toiminguteks? Kui palju on Eesti Energia teinud kulutusi taastuvenergeetika ja energiasäästu tutvustamiseks ühiskonnas? Ignalina projektile on kulutatud ca 9 miljonit krooni, arvestades erinevaid kokkuleppeid nende eeluuringute tegemiseks. Mis puutub taastuvenergeetika ja energiasäästu tutvustamisse, siis lõplikke Eesti Energia kulutusi on raske välja tuua. Võime rääkida mõnest miljonist aastas.
Kusjuures me teame, et veel mõni aeg tagasi oli Eesti Energia nõukogu hoiak selline, et Eesti Energia ei peaks taastuvenergeetikat arendama. Mis põhjustel, on iseküsimus, aga selline hoiak oli mõni aasta tagasi. See ei tähenda aga seda, et riik, valitsus, ministeerium ei pea tegelema energiasäästu teadvustamisega. Me püüame sellega maksimaalselt tegelda. Valitsus on kinnitanud energiasäästu sihtprogrammi. Kuna see programm näeb ette erinevaid vahendeid, püüame ka jõuda selleni, et teadvustada energiasäästu olulisust kõikide tarbijagruppide osas.
Kuues küsimus oli, kui suured summad on Eesti Energia kulutanud tuumaenergeetika tutvustamisele, mille üheks osaks on kujunenud ühiskonnategelaste visiidid Soome tuumajaamadesse. See summa ületab paarisada tuhandet krooni, võib-olla on see umbes 300 000 krooni. Mõnikord on raske piiri tõmmata, inimene on selle temaatikaga tutvumise kõrval ehk ka muid asju ajanud.
Seitsmes küsimus oli, kes lisaks Eesti Energiale veel toetavad rahaliselt seda külastustegevust. Osaliselt huvilised tõesti kasutavad seda võimalust, tõenäoliselt küll mitte rahaga toetades, aga võib-olla ka rahaliselt, kui nad oma rahakotiga maksavad midagi kinni. Kindlasti tuleb siinkohal öelda veel kord välja, et tuumaenergeetikaalane teadlikkus on meil väga nõrk. Meil on käibel teatud legendid, müüdid, hirmud – seejuures täiesti põhjendatud, kui arvestada mõnikümmend aastat tagasi juhtunud katastroofi, millega paljud Eesti inimesed on seotud olnud. Samas on Tallinnast paarisaja kilomeetri kaugusel olemas tuumaenergeetikaalane külastuskeskus – väga mahuka ja mitmekülgse informatsiooniga tasuta vaatamiseks, lugemiseks, uurimiseks, katsumiseks. Seal saavad tunduvalt selgemaks paljud küsimused, mida me Eestis ei ole üldse käsitlenud.
Kaheksas küsimus:  kas teil majandusministrina on olnud ametlikke või mitteametlikke kontakte tuumajõujaamade või nende seadmete tootjatega või konsultatsiooni- või muude ettevõtetega, mis tegelevad tuumatehnoloogia tutvustamise, vahendamise või turustamisega? Ütlen ausalt, et selliseid kontakte, mida teie tõenäoliselt silmas peate – et keegi on tulnud midagi pakkuma –, ei ole olnud. Olen ise tundnud huvi, olen kohtunud Soome tuumakogukonna eri osalistega, põhiliselt nendega, kes töötavad Soome tuumajaamades, aga ka ettevõtetega, kes sinna on panustanud. Olen ka konverentsidel puutunud kokku energeetikakonsultatsiooni ettevõtetega Saksamaal ja Prantsusmaal ning kavatsen seda kindlasti ka edaspidi teha ja mitte ainult tuumatehnoloogia valdkonnas.
Üheksas küsimus oli: kas teie juhitava ministeeriumi töötajail on olnud eelmainitud seoses kontakte? Vastus sellele küsimusele on kindlasti jaatav, kuid ta jääb samale tasemele. Muidugi inimesed suhtlevad mitmesugusel moel. Konkreetselt ükski tuumaettevõte, kelle esindaja on siin käinud ja meie töötajatega rääkinud, meile sellele arupärimisele vastust ette valmistades aga ei meenunud.
Ja kümnes küsimus on: kui, siis kellega, kus ja millal on need kontaktid aset leidnud? Ma usun, et ma eespool vastasin ka sellele küsimusele ära.
Mida võib siia juurde lisada? Loomulikult on teada, et need riigid, kellel on suurem tuumaenergeetika potentsiaal – näiteks võib tuua Prantsusmaa –, kasutavad seda ka poliitilistel kohtumistel ära. Nad tuletavad meelde, et neil on selles osas kogemusi ja nad on valmis väga laialdaseks koostööks.
Sellega olen ma kõikidele küsimustele vastanud. Loodan, et te lepite minu sellise võib-olla lihtsustatud lähenemisega ega käsita seda kuidagi pahatahtlikult – et ma ei ole tahtnud küsimustele vastata. Kuid tõepoolest, andke andeks, vastata täna küsimustele, kas me oleme juba kaalunud uraani rikastamist diktüoneemaargilliidist, kui see on majanduslikult kasulik – seda me veel kaalunud ei ole. Aitäh!

Siin on ka lisaküsimusi. Marek Strandberg, palun!

Tõsiselt, me oleme väga heasoovlikud ja sõbralikud, nii et mingist pahatahtlikkusest pole jälgegi. Küll aga palun teil täpsustada seda, kes on need Eesti Energia partnerid, kes kavandavad alla 400-megavatise tuumareaktori arendust, millele Eesti Energia juhatuse esimees avalikult nii selgelt viitas.

Tõenäoliselt te viitate siin lausele, justkui oleks Eesti Energia projektiga seotud. Kasutagem seda ka kui tavapärast väljendit meedias. Minul ei ole informatsiooni, et Eesti Energia oleks investeerinud ühtegi arendusprojekti 400-megavatise reaktori arendamiseks, mis peaks kommertskasutuseks valmis olema aastaks 2015. Eesti Energia sellist n-ö arendusinnovatsiooni investeeringut kindlasti teinud ei ole.

Lembit Kaljuvee, palun!

Härra minister! Tahan avaldada teile tunnustust väga konstruktiivsete vastuste eest! Vastasite tõesti hästi ja ülevaatlikult. Eelmise nädala reedel olin ma Ida-Virumaal. Tallinna Tehnikaülikool viis seal läbi esindusliku foorumi, arutamaks põlevkivienergeetikat. Kohal olid kõikide suurettevõtete juhid või juhtkonna liikmed. Üks nende muresid oli, et muudkui peetakse foorumeid ja lihtsalt tehakse show'd, põlevkiviasjadega ei tegele keegi. Mul on tõsine mure, et järgmised plokid jäävad tegemata. Ma igal võimalikul juhul tuletan teile seda meelde.

Aitäh! Ma saan aru, et teil küsimust ei olnudki. Muide, ma unustasin ütlemata ühe olulise asja, mis puudutab tuumajaama. Ükskõik, kuhu me aasta lõpuks energeetika arengukavaga ka välja ei jõua, on seadusandja juba praegu otsustanud ja see on elektrituruseaduse paragrahvis 22 – kui ma peast nüüd valesti ei nimetanud – kirjas, et iga konkreetse tuumajaama rajamise Eestisse otsustab Riigikogu. Kui nüüd püüda teha armastatud n-ö formaal-juriidilist analüüsi, siis sisuliselt seadusandja, nähes sellise normi ette, on justkui juba põhimõtteliselt otsustanud, et tuumajaam peab Eestisse kunagi tulema. Aga see selleks – me kindlasti niimoodi ei mõtle.
Mis puutub põlevkivienergeetikasse, siis me oleme ju seda foorumite käigus ja ka selle kava läbimõtlemise, analüüsimise käigus eri organisatsioonides, ka huvigruppides arutanud. On täiesti selge, et Eesti energeetika nähtavas tulevikus on ikkagi mitmekesine energeetika. Ehk teisisõnu: põlevkivienergeetikud ei tohi olla armukadedad, kui tegeldakse ka taastuvenergeetika või mingisuguse muu võimaliku variandiga. Aga see armukadedus on praegu tunda. Seda esiteks.
Teine tahk puudutab investeeringuid põlevkivienergeetikasse. Need asjad on täpselt sealmaal, kus nad on. On selge, et me peame tööle panema ka uusi plokke. Aasta lõpus, kui kinnitatakse uuesti energeetika arengukava, on võimalik hinnata, kas see visioon, see maht jääb kehtima. Need on erinevad stsenaariumid.
On täiesti selge ja seda tuleb minu arust rohkem põlevkivienergeetikutele seletada, et investeeringud energiavõimsustesse tuleks teha ja tehakse majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt. Ei valitsusel ega ka Riigikogul, kui me ei leia mingeid muid kaalutlusi ja põhjendusi, ei ole võimalik käsu korras sundida investeerima kateldesse, mida meil võib-olla vaja ei ole või mis end majanduslikult ära ei tasu. Selliseid otsuseid me tegema ei hakka, me siseneme teistsugusesse majanduskeskkonda kui see, millega siiamaani võib-olla paljud energeetikud on harjunud. Me peame seda neile teadvustama. Siit aga ei tohi välja lugeda seda, et põlevkivienergeetikal ei ole justkui olulist kohta Eesti energeetikas. Kindlasti on, ja suhteliselt suurel määral. Ka selles osas on minu arust väga lai konsensus. Iseasi, kui palju meil on vaja panustada selle tehnoloogia arendamisse. Aga loomulikult saab sedagi tehnoloogiat, mida praegu kasutatakse Narva jaamades, keskkonnapuhtamaks ja efektiivsemaks teha. Aitäh!

Aleksei Lotman, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimus haakub energiasäästu teemaga, mis oli ka arupärimises olemas ja millest te vastates suhteliselt kiiresti üle libisesite. Nimelt on teada, et iga kroon, mis on paigutatud energiasäästu, vabastab rohkem energiat kui uutesse võimsustesse paigutatud kroon. Aga ma ei küsi teilt strateegilise, vaid täiesti konkreetse taktikalise küsimuse. Arvestades seda, et riigieelarve hakkab pigistama, milliseid meetmeid näete selleks, et riigiasutustes lõpetataks valgustamise asemel toimuv kütmine ja asutuste kütmise asemel toimuv õhu kütmine? Kuidas säästa riigiasutustes korraga energiat ja raha?

Ma usun, et nii nagu terves Eestis tõstab kokkuhoidlikumate hoiakute tagasitulek taas ausse põhimõtte, et lahkudes kustutatakse tuli, peaks see tagasi ausse tõstetama kindlasti ka riigiasutustes. Me kõik mööname, et kui me mõtleme energiasäästu hoonetes – inimeste töökohtades või elamises – , siis me väga paljus oleme mingi vana harjumise ohvrid. Samas pole paljude hoonete ja tehnoloogiate puhul, mida me ikka kasutame või kasutusele võtame, kahjuks kuigi mugav – seda tuleb möönda –  energiat kokku hoida.
Mul ei ole informatsiooni, et näiteks meie lugupeetud peaminister kavandaks nüüd, kui säästukava on välja kuulutatud, iga päev peale kella viit käia läbi kõik riigiasutuste hooned, kustutada ära kõik tuled ja keerata radiaatorid talveajal väiksema soojuse peale. Seda informatsiooni mul ei ole. Majandusministrina ma siiski püüan leida mingisuguseid n-ö lüliti põhimõttel lahendusi. Iga inimene peaks tõepoolest olema motiveeritud kokku hoidma. Kui teil selles osas on mingi hea idee, siis olen väga avatud kuulama, mis see on ja kuidas seda rakendada.

Toomas Trapido, palun!

Austatud minister! Jätkaksin sama teemat ehk säästuteemat. Üks asi on pirne välja vahetada, teine asi on käsitleda suurtarbijaid ehk tööstust. Näiteks Estonian Cell, kelle tulekut siia tähistati suurejooneliselt suure investeeringuna, nüüd kurdab, et elektri hind võib sundida tootmist lõpetama. Samamoodi on hädas Galvex ja mitmed teised firmad. Kas ei ole plaanis mõelda selle peale, et võib-olla on tuumajaama vaja just selliste suurfirmade elushoidmiseks ja äkki võiks nende elektrivarustus olla nende enda asi?

Te nimetasite konkreetselt Estonian Celli. Ma ei arva, et Estonian Cell on oma tootmise rajanud energiat raiskavale tegevusele. Jah, tegemist on tööstusharuga, mis kasutab elektrit suhteliselt palju. Aga minu arust on vahe, kas elektrit palju kasutada või elektrit raisata. Ma olen Estonian Celli tehases mitu korda käinud ja aru saanud, et neil on hästi läbi mõeldud, kuidas tootmises elektrit vägagi ökonoomselt kasutada. Aga nad on tõesti elektrimahukas tootmine. Küllap sama on ka selle teise ettevõtte puhul, mida te nimetasite.
Keegi ei prognoosi Eestis energiamahukate tööstusharude väga suurt kasvu. Ma ei usu, et Eestis selliseid ettevõtteid palju juurde tuleb, sest tavaliselt energiamahukatel tootmistel on veel midagi, mis nende riske suurendab – mingisugune omapära. Olgu see siis näiteks metallurgiatööstus või  tegelikult väga mahukas paberitööstus. Kui aga teie küsimusest kinni võtta, siis kui me kunagi jõuame otsuseni, et tuumaenergia perspektiiv on võimalik, siis ka tuumajaam võib olla  erainvesteering. Seda me näeme oma põhjanaabrite juures, et väga aktiivselt investeerivad sellesse ettevõtted, kes on suured energiatarbijad. Kokkuvõttes ma loodan, et me saame ühtemoodi aru, et rohke energiakasutus ja energia raiskamine on kaks eri asja.

Silver Meikar, palun!

Lugupeetud härra minister! Selles arutelus on mitu korda rõhutatud, et enne igasugust otsust oleks vaja uurida erinevaid alternatiive ja viia end kurssi tuumaenergia plusside ja miinustega. Sellega seoses ma küsin: kas ministril on kavas tegelda sellega, et Eesti astuks võimalikult kiiresti tuumaenergiaagentuuri liikmeks ja saaks nii märksa teadlikumaks, millised on tuumaenergiaga seotud riskid, plussid ja miinused?

Ma loodan, et te peate silmas Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri. Eesti on selle liige. Ärge ka unustage, et meil on olemas kiirguskeskus, meil on olemas Paldiski, jne, jne. Aga jah, Eesti on Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri liige minu teada juba aastast 1992 või 1993 – ma võin siin aastaga ka eksida.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Tahan öelda, et tuumaenergeetika huvitab päris paljusid inimesi. Kõik ju teavad, mis energia maksab. Te pole poliitikas olnud mitte üks päev, vaid palju-palju aastaid, võib-olla oskate ennustada, kui palju läheb veel aega poliitilise otsuse vastuvõtmiseni?

Mis puutub poliitilisse otsusesse, siis kindlasti see teema peab leidma põhjalikku käsitlemist esimesel tasandil siis, kui me jõuame energiamajanduse arengukavaga kuni aastani 2018, kaugemas perspektiivis aastani 2025, siia saali. Peab olema mingisugune suunis Riigikogu tasandilt, kas valitsus peaks välja töötama täpsema tegevuskava kõigi nende asjade ettevalmistamiseks – ma mõtlen seadusakte, organiseerimist, kompetentsete inimeste otsimist jne. Usun, et mingisugune suunis peaks tulema siit saalist seoses järgmise energiamajanduse arengukava heakskiitmisega hiljemalt selle aasta jooksul.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Aleksei Lotmani!

Härra minister! See on pisut eksprompt sõnavõtt, mis tuleneb märkusest, et ollakse avatud kõikidele ettepanekutele. Paar väga lihtsat mõtet. Kui läheb riigieelarve lõikamiseks, lõigake peamajade energiatarbe arvelt, mis peab olema riigieelarves, vähemalt valitsuse tasandil, piisavalt arusaadav. Sellest dokumendist, mida meie siin menetlesime, ei olnud küll võimalik seda eraldi välja lugeda, muidu me oleksime kohe selle ettepaneku teinud. Eks iga ministeeriumi kantsler ise teab täpsemalt, kust kohast tal king pigistab. See on selline lühiajalisem ülesanne.
Mis puutub natuke pikaajalisemasse, siis ehitusseaduse alusel on majandusminister hiljuti kehtestanud määruse hoonete energiasäästu näitajate kohta. Need näitajad võiks mõnevõrra karmimaks muuta. Riigi investeeringute jaoks võiks olla täiesti eraldi rida – siis ei hakka eraisikud kurtma, et riik neid ahistab, vaid riik näitab oma investeeringutega eeskuju: kulutab natuke rohkem siis, kui on natuke rohkem raha. Kulutab küll palju raha ehitamisele, aga hoiab seda hiljem ekspluatatsioonil ka väga palju kokku.

Tänan! Palun kõnetooli Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Praeguseks välja kujunenud energeetika arutelu näitab selgelt, et eelmisel aastal veidi arutatud säästukava on selgelt ebapiisav. Kui me räägime energiasäästust ja energiakasutusest 20–30 aasta peale ette, siis kui meil pole süstemaatiliselt kavandatud säästutehnoloogiaid, ei oma küsimus sellest, kas me vajame tuumajaama või mitte, mitte mingit tähtsust. Poliitiline arutelu teadmata, milline on energiatarbimise struktuur (ja seda me ju praegu ei tea), on midagi samasugust nagu arutelu selle üle, milline peaks olema lüliti, mis pannakse Antslas asuvasse alajaama.
Tuumajaam on üks energiaallikaid ja paraku on üks kõige väiksema varustuskindlusega energiaallikaid, kuna see nõuab enda ümber väga head võrgulist tugi- ja infrastruktuuri. See on fakt energeetikast. Poliitiliselt hõisata selle üle, et me oleme tuumajaama poolt, tundub mitte ainult meile, rohelistele, vaid ka enamikule energeetikuile suhteliselt pentsik. Selliste loosungitega energeetikas kuigi kaugele ei jõua. Ja kui ka jõuaks, siis pärast tuumajaama ehitamist, juhtugu see millal tahes, tekib ühiskonnas olukord, kus kasvab nõudlus selle järele, et meil tekiks juurde materjali- ja energiamahukaid tööstusi. Mis tähendaks omakorda seda, et energiainfrastruktuuri kavandades anname me ka selgelt märku, milliseid investeeringuid me ootame ja millised võiksid olla on nende investeeringute mõjud.
Ma arvan, et praegu ei ole veel hilja revideerida energiasäästu kava, kuna olemasolev on tõepoolest pinnapealne. On väga veider ja kurb, et Eesti riigis tegeldakse säästuga üksnes siis, kui eelarve ei tule täis ja kui on vaja rahanumbreid maha tõmbama hakata. Tegelikult tuleks planeerida nii eelarvet kui ka riigi elu laiemalt – niimoodi, et see toimikski säästlikuna, energiat ja loodusressursse säästvalt. Ilma sellise plaanita on täiesti alusetu arendada ja arutada ükskõik millist energia arengukava – see on mõnes mõttes meelevaldne ega ole seotud konkreetse eesmärgiga. Ei või tahta iga hinna eest katta kogu energiavajadus, mis kodanikud välja mõtlevad – on aeg hakata mõistma, et sellist tulevikku ei ole, sellist tulevikku ei tule, ükskõik kui palju tuumajaamu me maamunale ka ei ehitaks.
Lõpuks tulen veel sama teema juurde, mida kolleeg Aleksei Lotman puudutas. Riik ise on tegelikult kõige võimsam, kõige sisukam ja kõige tähelepanuväärsem süsteem, mis saab ette näidata, kuidas toimida. Võtame näiteks kõik need viimasel ajal korraldatud arhitektuurikonkursid. Rahvusringhäälingu maja näeb välja küll selline, et selle energiakulud saavad olema märkimisväärsed, samuti kunstiakadeemia uus hoone, mille finantseerijana loomulikult nähakse ka riiki. Mitte ühegi konkursi puhul ei ole sisulist tähelepanu pööratud energiasäästule. On selge, et selline ehituspoliitika ja selline planeerimispoliitika ei tohi jätkuda. Tõenäoliselt oleme veel päris mitu aastat majanduse languse või pidurdumise tsüklis ja nii ei jää meil muud üle kui igal kevadel optimismi, millega eelarve sai kirjutatud,  rahanumbrite mahatõmbamisega ohjeldada.  Aitäh!

Tänan! Palun kõnetooli Silver Meikari!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Lihtsalt täpsustuseks, kuna teist küsimust ju küsida ei saa. Peale Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri on olemas ka Euroopa Aatomienergia Ühendus ning Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni Tuumaenergia Agentuur.

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Austatud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Tänan vastuste eest! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan küsimuste eest! Sellele  arupärimisele on vastatud.

Austatud Riigikogu liikmed! Palun teil ennast pärast haamrilööki registreerida esinemiseks vabas mikrofonis, kui selleks soovi on! Silver Meikar, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On kuidagi tavaks kujunenud, et ma igal esmaspäeval kutsun teid mingile toredale üritusele. Eelmine nädal oli mul au kutsuda teid kohtumisele Birma munkadega. Mul on hea meel, et mitmed Riigikogu liikmed sinna ka tulid. Täna on mul rõõm kutsuda teid neljapäeval toimuvale seminarile "Partnerlus Aafrikaga". See on korraldatud Eesti-Aafrika parlamendirühma algatusel ja meie koostööpartnerid on olnud MTÜ Mondo, AWEPA, Taani ja Rootsi saatkond, Välispoliitika Instituut ja mitmed teised. See on harukordne võimalus saada neljatunnisel seminaril ülevaade esiteks sellest, mis on Euroopa ja Aafrika vahelise suhtluse uued suunad, viia end kurssi Põhjamaade kogemusega ja lõpetuseks arutleda üheskoos teemal, mida Eesti peaks Aafrikas tegema.
Üritus toimub neljapäeval, 17. aprillil algusega kell 13 ja on jagatud kolme plokki. Esimene plokk keskendub Aafrika ja Euroopa Liidu suhetele. Teises plokis arutame Põhjamaade kogemusi. Ei maksa unustada, et Põhjamaadel on selles vallas pikaajalised kogemused ja nad on väga suure osa oma arenguabirahast just Aafrikasse suunanud. Kolmandas plokis "Eesti, tere tulemast Aafrikasse?" me küsime, millised on meie võimalused ja prioriteedid. Ma loodan, et selline seminar muutub traditsiooniks ja me võime igal aastal arutada Aafrika teemadel. Ootan teie kõigi osavõttu üritusest! Suur aitäh teile!

Tänan! Sellega on päevakord ammendatud. Jõudu teile! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.41.