Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu üheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Valdur Lahtvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon soovib üle anda kaks eelnõu. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 90 lõike 1 punktile 2 esitab Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu. Me soovime komisjoni liikmeks Aleksei Lotmani asemel esitada Maret Merisaare ja vahetada ära ka asendusliikmed: et asendusliige oleks Aleksei Lotman. Liikme vahetuse tingib Lotmani piiratud võimalus osaleda komisjoni töös, kuna korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni istungi aeg langeb kokku Euroopa Liidu asjade komisjoni istungi ajaga.
Teiseks esitame Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu moodustamine" muutmine" eelnõu. Selles pakume komisjoni liikmeks Toomas Trapido asemele Maret Merisaare. Liikme vahetuse vajaduse tingib eelkõige see, et Toomas Trapido määrati Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogusse, kus ta tahab täie jõuga tegutseda. Selle nõukogu töö on kodanikuühiskonna arendamisel väga oluline. Peame õigeks asendada Toomas Trapido Maret Merisaarega. Kuna tegemist on meie fraktsiooni tööpanuse suurendamisega Riigikogus, siis me loodame, et ka teie, head kolleegid, neid ettepanekuid toetate. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Ken-Marti Vaher!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Seoses 15. märtsil 2007. aastal jõustunud karistusseadustiku muudatustega on suurenenud toimepandud pisivarguste hulk. Karistusseadustiku § 218 näeb praegu alla 1000-kroonise varguse eest ette väärteokaristusena trahvi või aresti ja seda ka korduvate varguste puhul. Sellega on kaasnenud korduvate pisivarguste hulga suurenemine ning kasvanud on ka nende toimepanijate karistamatuse tunne ja kindlus, et pisivargus ei too kaasa kriminaalkaristust.
Eelnevast tulenevalt algatab õiguskomisjon karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mis näeb ette kuriteokaristuse süstemaatiliselt toimepandud pisivarguste eest. Eelnõu sisaldab karistusseadustiku § 199 täiendamist uue lõikega 9, mille sisu on näha ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus juhul, kui isik paneb vargusi toime süstemaatiliselt. Süstemaatilisust on raskendava asjaoluna kasutatud Eesti õiguspraktikas ka varem ning eelnõu on koostatud silmas pidades korduvaid pisivargusi tahtlikult toime panevaid isikuid, kelle tegevus on ühiskonnale ja kaaskodanikele ohuks.

Aitäh! Juhatuse nimel olen võtnud vastu kolm eelnõu. Kui need vastavad meie kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd üks teade. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni üleeile algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu ning määranud juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni.
Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks  registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Jürgen Ligi Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Eelnõu, mida me täna hakkame hääletama, on väga tähtis. Ma juhin teie tähelepanu sellele, et kui tegu on sisulise teemaga, siis me ei saa vist enam loota sellele, et see leiab mingit kajastust ajakirjanduses. Järelikult on meie kohus fikseerida oma sammud vähemasti stenogrammis. Selle eelnõuga me põhimõtteliselt jätame Eestis ettevõtete investeeringud tulumaksuvabaks. Tehniline vorm küll muutub, aga põhiprintsiip on edaspidigi sama. Ettevõte saab valida, kas ta võtab oma kasumi välja ja maksab maksu või ta investeerib kasumi. See printsiip praeguse eelnõuga säilib ja see on väga tähtis samm.
Tänane eelnõu võib olla tähtis ka debati seisukohalt Euroopa Liidu sees. Tegemist on huvitava juhtumiga, kus juriidiliselt keskpäraselt argumenteeritud ettekirjutused ühele riigile saavad vastu võetud, kuid vastu võetud selliselt, et riik jääb oma põhimõtete juurde. Nii et märgime selle ära ja hääletagem selle eelnõu poolt. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jürgen Ligi! Palun, kolleeg Arvo Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma palun kaheksa minutit!

Palun, kaheksa minutit!

Käsitletava eelnõu teisel lugemisel ma ennustasin siin puldis, et väljapakutud maksumuudatuse lahendus jõuab ühel või teisel kujul Euroopa Kohtusse ja seega peab Rahandusministeerium olema valmis Eesti positsiooni kaitsma nii võimalikus vaidluses komisjoniga rikkumismenetluse raames kui ka ettevõtetega, kelle siinsed tütarühingud peavad emaühingutele jaotatavatelt dividendidelt tulumaksu maksma. Peab ütlema, et vahepeal on mul see veendumus üha suurenenud.
Võiksite küsida: miks? Kõigepealt tahan vastata Äripäeva juhtkirja sõnadega, kus eelnõule antakse hinnang pealkirja all "Kodus põlle all küpsenud seadus". Ja ma loen hea meelega teile edasi: "Uus eelnõu püüab ettevõtetelt ühe asemel kaks nahka nülgida. Varem taheti ka dividendidelt avansilist tulumaksu. Uus seadus tundub algusest peale olevat auklik kui Šveitsi juust. Teoreetiliselt peaks eelnõu viima Eesti äriühingute tulumaksuga maksustamise korra kooskõlla Euroopa Liidu ema- ja tütarettevõtete direktiiviga. Praktikas on seal peidus aga muudki.
Seaduse kirjutamine ei tähenda ju üksnes teksti koostamist. Tuleb analüüsida ka selle ühilduvust teiste seadustega ning nende mõju ühiskonnale. Õigupoolest on see suisa ametlikult ette nähtud ning sel seaduseelnõul on nime poolest seletuskiri sabas. Nähtavasti on aga peale kasvanud uus põlvkond seaduse kirjutajaid, kes niisugust keerulist tööd veel teha ei mõista."
Kas on tabavalt öeldud? On!
Siit ka meie eelmisel korral esitatud küsimused, millest väga paljude ettevõtjate, asjast huvitatud audiitorite ja muude inimestega on juttu olnud ja millele me tänaseni vastust kahjuks saanud pole. Sellest oligi tingitud Keskerakonna fraktsiooni soov teine lugemine katkestada. Vastuseks kuulsime küll ettepanekuid mitmesugusteks koolitusteks ja üsna segaseid tõlgendusi, asjakohaseid selgitusi kahjuks mitte. Vahepeal on veel välja tulnud, et kuigi eelnõu justkui sisuliselt midagi ei muuda, on need üksikud sätted, mis natuke ikkagi midagi muudavad, tekitanud tohutult probleeme.
Räägime korduvalt üles tõstetud avansilise tulumaksu teemast veel kord. Kuna avansiline tulumaks arvutatakse kolme aasta keskmisena, siis võib juhtuda, et äriühing, kes just hiljuti on dividendina ühe korraga välja maksnud kogu eelmise kümne aasta kasumi, peab järgmised kolm aastat riigile avansilise tulumaksu kaudu laenu andma. Sellest oli ka eelmine kord juttu, kui me sellele tähelepanu juhtisime. Kuigi eelnõus pakutakse ettevõtjatele võimalust pöörduda maksuameti poole härda palvega vähendada avansilisi makseid, ei tundu see paljude jaoks kuigi lohutav lahendus olevat. Olukord on isegi hullemaks läinud. Fraktsioonide vahel liigub praegu maksukorralduse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega maksuhaldurile tahetakse anda õigus ettevõtja vara eelarestida. Mul oleks väga hea meel, kui paljud ettevõtlusega tegelevad inimesed selle väga hoolega läbi loeksid.
Lisaks tahan tutvustada ka üht tõsisemat probleemi, mis tuli välja eelnõu analüüsinud konsultatsioonifirma Deloitte arvamusest. Ühe kavandatava muudatuse kohaselt hakatakse äriühingutest osa- või aktsiakapitali vähendamisel või osaniku lahkumisel tehtavaid väljamakseid ning likvideerimisjaotisi maksustama nagu dividende. Ühest küljest likvideerib see võimaluse teha neid väljamakseid maksuvabalt, mida kogu maailm kaheksa aastat teadis ja ka kasutas. Kuid paistab, et mõne jaoks on see väga suur avastus. Teisest küljest tähendaks uus kord topeltmaksustamist, sest maksustamisel ei arvestataks enam osaluse soetusmaksumusega – justkui karistuseks selle eest, et raharongid said varem Eestist maksuvabalt välja sõita. Arvamuse koostajad kardavad põhjendatult, et muudatus võib kaasa tuua Eesti äriühingute turuväärtuste vähenemise ning halvendada Eesti konkurentsivõimet.
Enne lõpetamist tahan tutvustada ka Eesti Maksumaksjate Liidu seisukohti. Nad ütlevad, et kui avansilise makse kehtestamise põhiline eesmärk on katta maksustamisperioodi muutmise tõttu 2009. aasta eelarve tulumaksu laekumises tekkiv ajaline lünk, siis võiks avansiliste maksete tasumise kohustus kehtida vaid ajutiselt 2009–2010. Nad loodavad, et rahanduskomisjonil on plaanis peatselt arutada ka tegevuskavasid juhuks, kui Euroopa Kohus siiski leiab Eesti tulumaksuseaduse direktiiviga 90/434/EMÜ vastuolus olevat ja selle tagajärjel tuleb Eestil tagastada välismaistele aktsionäridele makstud dividendidele vastav tulumaksu osa koos intressidega.
Kui kõik see kokku võtta, siis on ilma kommentaarideta selge, et sisuliselt avatakse selle eelnõuga tee massilistele kohtuvaidlustele. Eelnõu vajaks tõsist ekspertiisi, nagu Keskerakonna fraktsioon kahjuks toetust leidmata ette pani, ning läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga. Alles seejärel, tõsise töö tulemusena oleks ehk võimalik see vastu võtta. Praegu aga peab ütlema, et Keskerakonna fraktsiooni ettepanekuid, mis oleksid eelnõu tunduvalt paremaks ja paindlikumaks teinud, ei ole arvestatud. Hääletusel lükati need tagasi. Keskerakonna fraktsioon ei saa sellist eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun, kolleeg Toomas Tõniste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Tänasel tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõul on kaks olulist eesmärki. Esiteks viib see Eesti äriühingute tulumaksuga maksustamise korra täielikult kooskõlla Euroopa Liidu ema- ja tütarettevõtete direktiiviga ning teiseks aitab säilitada ühe praeguse tulumaksusüsteemi lipulaeva – see on maksustamise edasilükkamise, kui äriühing kasutab kasumit ettevõtluses. Kui esimesega – ema- ja tütarettevõtetega – on kõik selge, siis avansilise maksu kehtestamisega, säilitamaks Eesti äriühingute võimalust maksta maksu alles selle jaotamisel, nii lihtne pole.
Toon välja olulisemad valukohad. Kas me saame olla kindlad, et see seadusmuudatus – ma mõtlen avansiliste maksete lülitamist seadusesse – aitab Eestil säilitada meile edu toonud maksusüsteemi ega osutu ebaõnnestunud katseks, mis lõpeb lüüasaamisega Euroopa Kohtus? On oht, et lähitulevikus tuleb Eestil siiski kehtestada ettevõtte tulumaks ning avansilised maksed jäävad põhiliselt 2009. aasta eelarve täitmise meetmeks ja Euroopa Liidu ülekavaldamise katseks.
Teiseks, üldiselt ei ole minu arust hea tava võtta vastu seadusi, mis avaldavad tagasiulatuvalt negatiivset mõju. Pean silmas avansilise makse arvutamisel aluseks võetavat kolmel eelmisel maksustamisperioodil arvutatud keskmist maksustatavat summat. Me võtaksime vastu seaduse, mille puhul ei oska keegi täpselt prognoosida, kui suur saaks selle jõustumisel olema tegelik avansiline makse ettevõttele ning perspektiivis jääb liiga palju ruumi ametnike subjektiivsetele otsustele. Ei ole ka selge, kuidas tõlgendab maksuametnik ettevõtte soovi vähendada avansilisi makseid või vabastada maksumaksja avansiliste maksete tasumisest, kui tema prognoositav maksukohustus on maksustamisperioodil oluliselt väiksem eelmise kolme maksustamisperioodi keskmisest maksukohustusest.
Oleks hea, kui seaduseelnõu koostamisel osalenud minister, juristid ja muud asjatundjad oleksid endis ikka 100% kindlad ja praegune konservatiivne, selge, lihtne ja üheselt mõistetav maksusüsteem ei satuks tõmbetuulte kätte, kus selgus ja kindlus tuleviku suhtes puuduvad.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et Isamaa ja Res Publica Liit usaldab eelnõu välja töötanud rahandus- ja maksuspetsialiste ning rahandusministrit ja toetab eelnõu. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Toomas Tõniste! (Aplaus.) Palun kõnepulti kolleeg Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma pean ütlema, et opositsiooni naeratus eelmise kõne lõpus oli täiesti kohane.
Aga eelnõust rääkides peab ilmselt meenutama kõigepealt seda, et selle juured peituvad Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimistes ning selles, kuidas suleti meie rahandust ja makse käsitlev peatükk. Mida rohkem on kas või selle eelnõu menetlemisel tulnud seda teemat arutada, seda kindlamalt võiks nentida, et meie tolleaegsed läbirääkijad oleksid võinud olla järjekindlamad. Vahest andsid nad liiga kiiresti järele, kui tunnistasid meie maksuseaduse mittevastavaks ema- ja tütarettevõtete direktiivile.
Selle eelnõu ettevalmistamisel on kõige kurvem olnud see, et me oleme kuidagi väga hiljaks jäänud. Ideaal olnuks vast, kui juba kas või eelmine valitsuskoalitsioon suutnuks selles suhtes kokkuleppele jõuda ja otsused varem langetada. Ju siis ei jõutud kokkuleppele. Ma ei taha uskuda, et ei peetud vajalikuks selle teemaga tegelda – pigem oli keerukas kokkuleppele jõuda. Tegelikke valikuid on ju ainult kaks, ma toonitan. Kas minna tagasi traditsioonilise süsteemi juurde või jätkata selle süsteemiga, mis meil praegu arendamisel on. Mina usun, et see valik, mis täna teie ees lõpphääletusel on, on õige valik. Tahan aga lisada üht. Esimene sõnavõtja siin tsiteeris meediat ja teine sõnavõtja pidas vajalikuks lausa juhtkirja tsiteerida. Mina kordan oma sõnu. Ma olen alati öelnud, et Eestis on üks nädal läbi ilmuv ajaleht, kes arvab, et ta kirjutab majandusest. Ma olen sageli mõelnud, kellele ta kirjutab. Kui ma täna siin neid kahte kõnet kuulasin, siis sain kinnitust arvamusele, et nad kirjutavad neile, kes oma arust on ärimehed.
Peaks teadma ka ekspertiisinõudeid. Ma ei teagi, kuidas seda seletada. Vaadake, Brüssel ei ole Moskva, kus käidi Ivan Ivanovitši nõu küsimas, kas käituda nii või teistmoodi. Need mehhanismid, mis seal toimivad, on hoopis teistsugused. Põhimõtted on hoopis teistsugused. Lahendused, mis riigid ise leiavad, nende juriidiline pool – kogu mehhanism on teine.
Ma usun, et see eelnõu vastab Euroopa Liidu direktiivile. Ma usun, et küllap pikapeale saab kõigile selgeks, kas sellest on meie majanduse arendamisel kasu või mitte. Kui me usume, et inimesed, kes siin ettevõtlusega tegelevad, investeerivad raha ettevõtte arengusse ka tulevikus, siis on see kindlasti õige samm ja nii võikski selle eelnõu seadusena vastu võtta. Võite julgesti selle poolt hääletada.

Suur tänu, kolleeg Eiki Nestor! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 181. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid oli 2. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud ÜRO eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsiooni Eesti Vabariigi suhtes kohaldatavate lisade määramise ja parandatud lisade heakskiitmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnepulti väliskomisjoni liikme kolleeg Raivo Järvi!

Hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu! See eelnõu oli esimesel lugemisel nädal tagasi ja kui te lubate, siis õige põgusalt ma värskendan teie mälu, millega on tegemist.
Tegelikult sai pikk ja lohiseva nimega seadus, mis käsitleb eriorganisatsioonide eesõigusi ja nende puutumatuse konventsiooni – kokku on siin 13 punkti –, vastu võetud nii ammu kui 1947. aastal New Yorgis. Kuid saatan on ikka peidus detailides ja praegu on asi selles, et seadusele tulid lisad 1965. aastal Roomas, 1958. aastal Minneapolises ja 2001. aastal Londonis.
Huvitav on, et Eesti Vabariigi jaoks oli see ühinemise alus vastu võetud seesinase koosluse algaastatel ehk 1991. aastal, kui Eesti andis peasekretärile hoiule ühinemiskirja. Kuid kuna Eesti siis ei teatanud hoiulevõtjale, mis eriorganisatsioonide suhtes ta kohustub konventsiooni kohaldama, siis Eesti ei saanudki tegelikult selle konventsiooni osalisriigiks. ÜRO peasekretärilt saadud kirja kohaselt võeti Eesti nooti tol ajal kui ühinemiskirja. Aga et noodi aluseks ei olnud ühtegi õigusakti, mille suhtes Eesti kohustub seda konventsiooni kohaldama, siis ei olnud ka alust nende lisade vastuvõtmiseks. Eesti on neid lisasid maininud oma ühinemiskirjas.
See dokument, mis teie ette nüüd tuleb, määrabki parandatud lisade vastuvõtmise, mis eeldab ka parlamendi heakskiitmist.
Vabariigi Valitsus algatas seaduseelnõu 14. jaanuaril, väliskomisjon saatis ta teisele lugemisele 24. märtsi istungil. Kuna tähtajaks muudatusettepanekuid ei esitatud, langetati otsus teha ettepanek võtta eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu istungil tänasel päeval. Ettepanek on teine lugemine lõpetada ja see seadus lõpuks ometi – nüüd juba 17 aasta pikkuse perioodi järel – vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Raivo Järvi! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei ole ja me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid! Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eriorganisatsioonide eesõiguste ja puutumatuse konventsiooni Eesti Vabariigi suhtes kohaldatavate lisade määramise ja parandatud lisade heakskiitmise seaduse eelnõu 187. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni liikme kolleeg Lauri Vahtre!

Austatud rahvaesindus! Autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu on meil esimesel lugemisel läbi arutatud 23. jaanuaril. Või kui täpsemalt öelda, siis ära tutvustatud. Lühidalt meenutades ütlen, et selle eelnõu objekt on raamatukogude töö rahva kultuuritaseme jätkuval tõstmisel, konkreetsemalt raamatukogude töö helisalvestiste ja videosalvestiste laenutajana.
Siin tekkis küsimus, kuidas korraldada asi nii, et raamatukogudes toimuv tasuta laenutamine ei riivaks autorite ega levitajate õigusi. Seda lahendust komisjon on otsinud. Päris pika ja süvitsi tehtud töö tulemusena ei ole eelnõu oluliselt muutunud. See ei tähenda mitte seda, et asjaga poleks tegeldud. Vastupidi, komisjon tegi endale põhjalikult selgeks, miks ministeerium esitas eelnõu just sellisel kujul, nagu ta esitas.
Olles kaalunud mitmesuguseid poolt- ja vastuargumente, jõudis komisjon otsusele, et ministeerium on koostanud päris hea eelnõu. Põhiline muutus on see, et lühendati helisalvestiste puhul kehtiva nn embargo aega – see tähendab aega, mille jooksul neid pärast turule tulekut raamatukogust veel laenutada ei saa. Nüüd on see siis neli kuud. Sellega olid eri osapooled nõus. Kuidas see tööle hakkab, näitab praktika. Loodetavasti hästi.
Natuke planeerimatult tõusis arutelu fookusse hoopis videofilmide küsimus või videosalvestatud filmide küsimus, mis on terve märkimisväärne majandusharu. Tekkis mure, et võib-olla riivatakse videolaenutuste ja filmitootjate huvisid. Kuid, olles konsulteerinud kõikide osapooltega, jõuti järeldusele, et eelnõus olev sõnastus, mille järgi audiovisuaalse teose koju laenutamine jääb lubatuks juhul, kui raamatukogu on selleks hankinud esmasalvestise tootja loa, on sobiv.
Alguses tundus, et see teeb raamatukogudele palju probleeme – hakka nüüd ükshaaval kõiki neid lepinguid sõlmima. Ministeeriumi esindaja aga selgitas, et tarvis on võib-olla suhelda esmasalvestiste tootjate või praktikas küll levitajate ja laenutajatega, teadvustada nendele inimestele, et raamatukogud on potentsiaalsed ostjad. Nad võiksid oma turunduses orienteeruda sellele ostjale ja töötada välja süsteemi, mis võimaldaks raamatukogudel osta spetsiaalselt markeeritud videokassette ja CD-sid, mille ostmisega ostetaks mitte ainult see film ise, vaid ka õigus seda laenutada. See oleks tehniliselt võrdlemisi kergesti korraldatav. Kui nüüd vaid levitajad ise aru saaksid, et neil on tark piltlikult öeldes koostada üks ühine suur kataloog, kus on kirjas plaatide ja videokassettide põhihind, millele on lisatud teine hind õiguse eest neid välja laenutada. See kataloog tuleks siis raamatukogudesse laiali saata.
See on lühidalt kogu arutluskäigu tuum. Komisjon leidis, et eelnõu teine lugemine tuleks lõpetada.

Suur tänu, kolleeg Lauri Vahtre! Aga teile on küsimus kolleeg Mark Soosaarelt.

Lugupeetud kolleeg Lauri Vahtre! Kui mina väike poiss olin, siis räägiti, et kord tuleb aeg, kus on sellised raamatud, mida üldse ei pea lugema. Teed vaid kaaned lahti ja vaatad ja kuulad, mis seal toimub. Nüüd on see aeg käes, sellised raamatud on olemas. Need on isegi raamatukujulised ja sa vaatad ja kuulad neid. Loetava raamatu ning vaadatava ja kuulatava raamatu vahel enam peaaegu vahet ei ole.
Kas ma saan sinust õigesti aru, et kultuurikomisjoni arvates ja selle eelnõu koostajate arvates juriidilises mõttes peab ikkagi see vahe jääma? Üht võid laenutada ühtedel tingimustel, teist teistel tingimustel. Üht ei saa laenutada enne, kui see on oma tootmise raha turul tagasi teeninud, teisega see veel nii ei ole.

Jah, sa saad õigesti aru. See vahe jääb ja mitte ainult seaduses, vaid ka tegelikkuses.
Milline näide tuua? Üks asi on kuulata salvestist Arvo Pärdi muusikast. See on kunstiteos, mis ongi kirjutatud kuulamiseks. Teine asi on kuulata "Onu Remuse jutte" plaadi pealt. See on kunstiteos, mis on loodud lugemiseks, tegemist on teose helisalvestisega, mis erineb näiteks filmist "Titanic". Üks on ikkagi filmikunst, teine on kirjandus ja kolmas on helikunst. Et nad kõik teevad häält, kui neid tarbitakse, see ei kaota veel vahesid nende vahel ära. See on ka põhjus, miks neid asju vähemalt esialgu on tarvis erinevalt reguleerida. Lihtne selgitus on juba seegi, et tarbimises on erinevus. Seda on siit puldist ka öeldud, et kui meeldivat muusikapala võib inimene kuulata sadu kordi, siis meeldivat filmi sadu kordi siiski ei vaata. Ja meeldivat raamatut ilmselt loetakse ka vähem kordi, kui ollakse valmis kuulama mõnda head heliteost.

Palun, kolleeg Helmer Jõgi!

Hea kolleeg! Esitan oma küsimuse eelkõige johtuvalt sellest, et tänast stenogrammi lugeval või reaalajas Riigikogu istungit jälgival inimesel võiks see tekkida. Kuidas on nende audiovisuaalsete teostega, mille kasutamist see seadus ei reguleeri? Ma mõtlen näiteks selliseid filme nagu "Nu pogodi!" ja muid sääraseid. Neid saaks ju ka meie raamatukogudest laenutada. Mis tingimustel seda tehakse?

Ma ei tea, kuidas on praegu suhted Vene filmitootjatega ja eriti nende vanemate filmidega. Ma ei tea, kui kiiresti levitamisõigused aeguvad. "Nu pogodi!" on juba küllaltki vana film. Ma arvan, et siin on üht-teist tavaõiguse meelevalda jäetud. Lõppude lõpuks peaks ka filmi esmatootjate enda huvi olema jälgida, et nende õigusi ei rikutaks. Kui nad selle vastu ilmselgelt huvi ei tunne, siis on vist võimalik neid ka niisama laenutada. Aga ühegi konkreetse juhtumi kohta ma seda väita ei saa. Selleks tuleks täpselt kindlaks teha, kes on potentsiaalne väljalaenutaja, kes on tootja ja kui suur on kõnealuse toote levi laenutussüsteemis.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Mulle meenub päev, mil hea kolleeg Ivi Eenmaa, kes külastas üht Pärnu raamatukogu ja kuulis, et sealt lapsed ja mõned täiskavanudki raamatuid näppavad, kiitis neid näppajaid. Sest et mida rohkem inimesed loevad, mida rohkem nad kultuuri tarbivad, seda parem – sellega nad näitavad, et see läheb neile korda ja et nad seda kõike vajavad.
Kas te ei karda, et see seadusmuudatus vähendaks kultuuri tarbimist ja rakendaks lausa ebavõrdse kohtlemise printsiipi?

Oi ei, seda ma kindlasti ei karda. See seadusmuudatus ikka laiendab raamatukogude võimalusi. Üks asi on tegelda problemaatilise laenutusega n-ö metsikult – siis ju valitseb oht sattuda mingisuguse kohtukaasuse keerisesse ja parem on säärase asjaga üldse mitte tegelda. See seadus aga annaks kas või samm-sammult raamatukogudele õiguskindluse sellise materjali laenutamisega tegelema hakata ja kultuuri veelgi rohkem levitada.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud ettekandja! Nagu kolleeg Mark ütles, antakse järjest rohkem välja audioraamatuid. Eriti tänulikud on nende eest vaegnägijad. Tahangi küsida, kuidas mõjutab see eelnõu vaegnägijate võimalusi kätte saada kõige uuemaid audioraamatuid.

Ma ei tea täpselt, milline on kõnealuse seaduse praegu kehtiv sõnastus. Aga nii palju, kui ma olen aru saanud, peaks sisse loetud raamat olema laenutatav samadel alustel loetava raamatuga. Selle laenutamine on tasuta, aga laenutuskordade pealt teenib autor teatavat tasu Autorihüvitusfondi kaudu.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Hea ettekandja! Sa mainisid, et on selge vahe sisseloetud "Onu Remuse juttudel" ja plaadi peale mängitud Pärdi muusikal. Mille alusel seda vahet tehakse? Sest näiteks mina kujutan küll ette plaati, kus Üllar Saaremäe loeb Doris Kareva luulet ja sinna vahele mängib ja laulab Bonzo. Kumma kategooria alla see siis klassifitseerub ja mitme kuu pärast seda laenutama saab hakata?

See on huvitav küsimus. Ootame ära, millal elu meile selle küsimuse kogu tema teravuses esitab, ja reguleerime siis selle. Esialgu on tõesti nii, et üks plaat läheb raamatute alaliigi alla ja on Autorihüvitusfondi kaudu hüvitatuna saadav kohe ilmumise järel. Teisele kui heliteosele rakendub kõigepealt neljakuuline embargo. Nii et ma ei oska muud öelda kui seda, et, piinlik küll tunnistada, aga seadusloome on alati tegelikust elust sammu võrra maas. Kõige kindlam viis see reguleeritud saada on mõni selline teos luua ja sellega probleem tekitada.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen, teine küsimus!

Ilmselt me kõik püüamegi tähelepanu juhtida sellele, et heliteos ei ole teps mitte ainult muusikateos. Heliteos võib olla ka sõnaline ja midagi muud. Kuid ma tulen oma esimese küsimuse juurde tagasi. Ma tahtsin küsida, kas seadus puudutab ka vaegnägijate raamatukogusid. Kas sinna ei tohigi võtta uuemaid audioraamatuid kui neli kuud vanu?

Ma võib-olla väljendasin ennast segaselt, aga minu arvates on selge vahe kuulamiseks loodud teose ja kuulamiseks kohandatud teose vahel. Ühel juhul on tegu kuulatava raamatuga, teisel juhul muusikateose salvestisega. Turu erinevuse tõttu on meil kujunenud selline olukord, et muusikatootjad soovivad embargo aega. Eks see regulatsioon ole mõneti ka katseline. Raamatute kirjutajad ja kirjastajad on aga kohanenud praeguse süsteemiga, mis lubab kohe ilmumisel raamatu raamatukogusse võtta ja seda laenutama hakata, makstes asjaosalistele tasu Autorihüvitusfondi kaudu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Lauri Vahtre! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Siin oli jutt, et Eenmaa kiitis heaks, et varastage jah, lapsed, raamatuid. Palju rohkem kui lasteraamatuid on aga omal ajal varastatud piibleid. Ja siis oli tõesti meie raamatukogus kokkulepe, et nii kaua, kui piibel oli keelatud, kehtis põhimõte, et võtke kõik, kes te tulete. Nii palju selgituseks selle kohta.
Nüüd aga kõnealusest autoriõiguse seaduse muutmise seadusest. Öeldakse, et ka mitte kõige parem seadus on ikkagi parem kui seadusetus. Seni ongi paljud probleemid, mis puudutavad uusi n-ö infokandjaid, sealhulgas auviseid, just nimelt tekkinud seadusetuse ja teadmatuse tõttu. Selles mõttes on eelnõu samm edasi.
Samas on selle seaduse menetlemise juures mõtlema pannud kunstlikult tekitatud vastuolu fonogrammitootjate ja näiteks raamatukoguhoidjate vahel. Mul on sügavalt kahju, et fonogrammitootjad ei olnud sellest seadusest teavitanud kolmandat poolt ehk siis autoreid, kes ka autoriõiguse alla käivad. Tegelikult peab autor iga laenutuse pealt hüvitist saama. Ja see käib ka helikandjate – vahet pole, milliste – kohta. Sellest autoreid ei teavitatud.
Fonogrammitootjad nõudsid pikemat aega, mille jooksul helikandjaid ei laenutataks. Tahtmatult tekkis mõte, et fonogrammitootjad ja raamatukogud tahavad üksteises näha vaenlasi. Asjasse võiks suhtuda hoopis teistpidi ja nimelt nii, et üks aitab teist ja kõik osapooled – kolmas pool on  autorid – on omavahel partnerid. Just selle partnerlussuhte osas jättis eelnõu arutlus väga palju soovida. Mul on hea meel, et eelnõus esitatu jõudis enam-vähem selle läveni, kus kaks või ka kolm poolt leppisid kokku ja embargo aeg on nüüd neli kuud.
Teile teadmiseks, et Euroopa Liidus on ainult kaks riiki, kus helikandjate kohta kehtib selline piirang. Ühes nendest, Taanis, on see aeg neli kuud, Inglismaal kolm kuud. Ülejäänud Euroopa Liidu maades lähenetakse asjale teistmoodi: nii kui plaat ilmub, võib seda raamatukogudest laenutada ja mingisuguseid piiranguid ei ole.
Siin esitati ka küsimus "Nu pogodi!" ja teiste vanade videofilmide kohta. See on alles ühe suure protsessi algus. Ma usun, et me peame selle problemaatika ja selle seadusega – siis küll juba teise eelnõunumbri all – igal juhul edasi minema. Puudutagu see siis möödanikku või praegust aega.
Tahan tegijatele, st raamatukogudele ja tootjatele, soovida eelkõige julgust ja head koostööd Kultuuriministeeriumiga. Ja ka Riigikogu komisjonides, erakondades probleemide seletamise oskust. Pärast seda, kui raamatukoguhoidjate esindajad olid kohal käinud, sai mõnelegi siin saalis kindlasti paremini selgeks, mida selle eelnõu vastuvõtmine tegelikkuses annab.
Mul on hea meel, et need kaks või kolm poolt on üksteisele palju rohkem lähenenud. Võtame selle eelnõu vastu! Aga töö peab igal juhul edasi minema! Aitäh teile!

Aitäh, kolleeg Ivi Eenmaa! Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Austatud kolleegid! Ma ei taha väga pikalt rääkida, sest Ivi seletas kõik üsna selgesti ära. Ma ei ole sellesse teemasse eriti sekkunud – ei fraktsiooni diskussioonides ega ka muudatusettepanekutega. Seda lihtsal põhjusel, et ma olen selle eelnõu puhul asjast huvitatud isik ja Riigikogu liikmel ei ole sellisel juhul paslik väga palju sõna sekka öelda.
Minu olukord on tegelikult üsna omapärane: ma olen nii fonogrammitootja kui ka autor ja esitaja. Sellepärast on veel kõige raskem, et ma tean kõikide nende eri huvigruppide soove ja mõtteid. Ongi väga raske kirikut keset küla ehitada. Samas on seadustega, mis puudutavad autoriõigusi, esitaja õigusi ja fonogrammitootjate õigusi, Eestis märksa kaugemale jõutud kui üsna mitmes teises Euroopa Liidu riigis. Seda eriti tänu just Eesti Autorite Ühingule ja Kalev Rattusele, kes on seda valdkonda Eesti õigusruumis juba aastaid arendanud.
Kahjuks ongi niimoodi, et mängus on eri osapooled, kes ei suuda üksteisega kokku leppida. Ja nõnda see meil muudelgi elualadel. Peamine põhjus on, et seda raha, mida jagatakse, on liiga vähe. Nii esitajad, autorid kui ka fonogrammitootjad leiavad, et praeguses üldises digitaliseerumise virvarris on üsna lihtne teoseid paljundada, edasi anda ja kinkida, nii et tegijatel tulu saamata jääb. Must tulu on tihti kahjuks tunduvalt suurem kui see, mis autorid, esitajad ja fonogrammitootjad saavad ja mida nad oma töö eest vääriksid.
Nagu Ivi ütles, me peame selle teema juurde kindlasti tagasi tulema. Nii nagu areneb vastav Euroopa õigusruum, nii areneb ka digitaalne kaitseruum läbi Interneti. Ka seal on väga palju muutusi tulemas. Eesti peab ajaga kaasa minema ja kompromiss, mis on tänaseks tehtud, on praegu ainuvõimalik. Ma loodan, et saame selle eelnõu seekord vastu võetud! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Imre Sooäär! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu kohta on üks muudatusettepanek, mille on teinud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjon on seda täielikult arvestanud. Seaduseelnõu 178 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandjaks kõnepulti keskkonnaminister Jaanus Tamkivi!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogule esitatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu on välja töötanud Keskkonnaministeerium. Seaduseelnõu eesmärgiks oleme seadnud, esiteks, kinnisasjade vahetamist käsitleva looduskaitseseaduse paragrahvi kehtetuks tunnistamise ja, teiseks, vastavate üleminekusätete rakendamise, mis võimaldavad kinnisasja vahetamise või väljaostmise avaldusi menetleda edasi kinnisasja omandamise menetluse raames. Lisaks täpsustatakse senist omandamismenetluse regulatsiooni, et selle käigus saaks võimalikult täpselt määrata omandatava kaitsealuse kinnisasja väärtuse. Kuna seaduseelnõu ja selle seletuskiri on Riigikogule üle antud, siis peatun lühidalt üksnes mõningatel seaduseelnõu sätetel.
Seaduseelnõuga kavandatavad olulisemad muudatused on järgmised. Esiteks, eelnõu §-ga 1 tunnistatakse kehtetuks looduskaitseseaduse § 19. See säte reguleerib kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja vahetamist. Sätte kehtetuks tunnistamise eesmärk on lõpetada kinnisasjade vahetamine ning rakendada kaitse korrast tuleneva kompensatsioonimehhanismina vaid kinnistute omandamist raha eest. Paragrahvidega 2, 3 ja 4 täpsustatakse omandamismenetluse regulatsiooni ja ühtlustatakse seda seni kehtiva vahetusmenetluse eeldustega.
Seaduseelnõus täpsustatakse, milliste objektide puhul ja millises ulatuses riik võib omandada väljapoole kaitstavat loodusobjekti ulatuva kinnisasja. Regulatsiooni on täiendatud kulude finantseerimise erinormiga. Kuivõrd üldpõhimõtte kohaselt kannab omandamise kulud riik, siis seotakse kulude kandmine riigieelarves määratud vahendite ulatusega.
Seaduseelnõu §-ga 5 täpsustatakse olemasolevat Vabariigi Valitsusele suunatud delegatsiooninormi kohustusega kehtestada kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused. Eelnõuga on kavas teha muudatus ka omandatava kinnisasja väärtuse määramises. Vaja on ühtlustada ja täpsustada väärtuste määramise aluseid erinevates menetlustes. Olulisemalt objektiivsem on määrata hind seni vahetusmenetluses kasutatava kindla hindamismetoodika alusel. Samuti on vaja omandamise korras kehtestada väärtuste määramise alused, nagu on vahetamise korras, et kinnistu hinna määramisel oleks võimalik arvestada seaduslikke kitsendusi, välja arvatud looduskaitseseadusest tulenevad kaitstava loodusobjektiga seotud kitsendused.
Eelnõu §-ga 6 muudetakse looduskaitseseaduse rakendussätet, mille kohaselt enne 1. aprilli 2007 esitatud kinnisasja vahetamise ja omandamise menetluses ei rakendata looduskaitseseaduses kehtestatud spetsiifilisi piiranguid. Eelnõu §-s 7 nähakse ette rakendussäte maaomanike kinnisasjade vahetamise avalduste edasise menetlemise kohta. Selle eesmärk on sätestada, et ka pooleliolevad vahetusmenetlused lõpetatakse ning need asendatakse kinnisasja omandamise menetlusega. Siinkohal on oluline tähele panna, et isikute õiguspärase ootuse põhimõtet ei kahjustata, sest vahetusmenetluse lõpetamine asendatakse teise samaväärse kompensatsioonimehhanismiga, mille kohaselt riik omandab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja selle väärtusele vastava tasu eest.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et looduskaitseseaduse muutmine võimaldab maaomanikele efektiivsemalt kompenseerida kinnistute sihtotstarbelise kasutusega kaasnevaid looduskaitselisi piiranguid ja suunata Keskkonnaministeeriumi haldusalas olemasolev, praegu ennekõike kinnistute vahetusmenetlusele suunatud haldussuutlikkus täiel määral kinnistute omandamisele. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Lõpetuseks te küll teatasite, et asi läheb efektiivsemaks, aga kui vaadata, et seda finantseeritakse riigieelarvest, siis teatavasti riigieelarves alati ei jätku raha igale poole. Sellel aastal on see summa näiteks 40–50 miljoni piiris. Kas see efektiivsus ei tähenda mitte seda, et mõni inimene, kes soovib oma kinnistut kasutada, aga see kinnistu asub juhuslikult looduskaitsealal, ei saa seda riigile müüdud võib-olla viie, kümne aasta jooksul, sest eelarves lihtsalt ei ole raha? Kas te olete nii optimistlik ja arvate, et eelarves saavad olema vajalikud vahendid ja looduskaitsemaid omavad isikud saavad need riigile ära müüa?

Aitäh küsimuse eest! Selleks aastaks on riigieelarves planeeritud looduskaitseliste maade omandamiseks 35 miljonit, pluss 20 miljonit eelmisest aastast üle tulnud vahendeid. Nii et selle aasta võimalused on meil 55 miljonit ja järgmiseks eelarveaastaks oleme kavandanud selleks otstarbeks summa, mille suurusjärk on 300–350 miljonit. Tegemist on suurte summadega, aga need summad peaksid tulema oksjonitelt, kus müüakse neidsamu maid, mis olid kavandatud vahetusmaadeks maadevahetusprotsessis. Selles mõttes see väärtus või vara, mille eest oleks võimalik neid maid omandada, on riigil praegu olemas. Kindlasti ei ole võimalik viia seda protsessi lõpuni ühe aastaga. Väga üldised prognoosid on näidanud, et praegu olemasolevate maadevahetuse avalduste väärtus võib olla kuni poolteist miljardit krooni. Nii et selle protsessi lõpuleviimiseks võib tõepoolest minna üsna mitu aastat.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahv 6 käsitleb muudatusi, mille puhul ei kohaldata rahalist kompensatsiooni, see käib kinnisasjade kohta, mis on omandatud enne 2007. aasta 1. aprilli. Miks on selleks kuupäevaks valitud just  2007. aasta 1. aprill? Kas ei oleks õigem sellest ajast, kui seadus hakkab kehtima?

Aitäh selle küsimuse eest! Selles muudatuses on tegemist praegu kehtiva looduskaitseseaduse § 91 lõike 9 täpsustamisega, mille senine sõnastus on niisugune, et kõnesoleva seaduse § 19 ja § 20 lõikeid ei kohaldata, kui kinnisasi on omandatud enne käesolevas lõikes nimetatud lõigete jõustumist. Nüüd on sinna pandud kuupäev 1. aprill 2007, mis tuleneb sellest, et kõik need muudatused, mis praegu juba kehtivad, on olemasolevas looduskaitseseaduses, alustasid oma kehtimist 1. aprillist 2007. Lihtsalt täpsustuse mõttes on see kuupäev seaduseelnõusse sisse kirjutatud.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Looduskaitse praktikuna võin kinnitada, et vaatamata sellele, et teie kahe eelkäija ajal on maadevahetuse asjades olnud ka segadust ja seda asja on kuritarvitatud, on tegelikult enamik vahetatud maid teeninud eesmärki kaitsta paremini loodust. Kas teile ei tundu, et praegune lahendus – maadevahetus sootuks lõpetada – võrdub kõigi meeste sunniviisilise kastreerimisega eesmärgiga lõpetada vägistamine?

Aitäh! Toodud näitega ei oskaks ma seda küll kuidagi võrrelda. Aga kui üritada siiski sisulise poole pealt vastust leida, siis tõepoolest, selle seadusmuudatuse on ju esile kutsunud see, et  nende tehingute taust on tänaseks kujunenud selliseks, nagu ta on. Väga raske on selle küsimusega üldse ministeeriumis tegelda, sest inimesi, kes tahaksid nende teemadega tegelda, väga palju järele jäänud ei ole. Teine asi, mis maadevahetuse kui protsessi üldiselt muudab väga keeruliseks, on see, et põhimõte oli ja on ka praegu ju veel see, et looduskaitselise piiranguga maad üritatakse vahetada väga sarnase maatüki vastu. Tehniliselt on väga raske neid maatükke leida.
Teine küsimus on minu jaoks selle protsessi juures alati olnud, et kui maa, mida me vahetame, on väga sarnane sellega, mis omaniku käes on ja mida tahetakse välja vahetada, miks siis see maa ei ole kaitse all. Üldiselt on seda protsessi tehniliselt teostada väga keeruline. Leida variante, mida inimestele pakkuda ja mis oleksid võrdlemisi samaväärsed – see töö on tegelikult väga mahukas. Kui ma siin enne ütlesin, et see maade omandamine raha eest võib võtta üsna mitu head aastat, siis nende maade vahetamine, kui selle protsessiga edasi minna – ma ei oskagi öelda, kui palju neid aastaid siis võiks vaja olla.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Aitäh! Austatud minister! Mida te ütleksite neile isikutele või ettevõtetele, kes loodavad tänu sellele eelnõule saada uusi võimalusi riigi arvel hõlptulu teenida?

Aitäh! Kui nende ettevõtete tegevus on seaduslik, siis ma arvan, et sellist süüdistust ei saa neile esitada. Kui te seda seaduseelnõu loete, siis nende maade, mida riik omandab, väärtuse määrab Maa-amet asjaomaste metoodikate alusel ja tegemist on tegelikult varalise tehinguga. Ma arvan, et see lõputu rikastumise mõte ei pea siinkohal paika.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Mõnevõrra tegi muidugi murelikuks teie seisukoht, et see raha saadakse oksjonil vahetusmaade müügist, kuigi raha on eelarves. Oma eelmises ametis puutusin kokku juhtumitega, kus Riigi Maa-amet näiteks detailplaneeringute kooskõlastamisel sõna otseses mõttes tegeles väljapressimisega selles mõttes, et kui detailplaneering hõlmas väikest tükikest reformimata riigimaad, siis nõudis ta sinna ehitusõigust – ettenägematut, võimatut, oli väike nurgakene, kus see ehitusõigus oleks kinni pannud ligipääsu kogu ülejäänud objektile jne. Ja vastus oli, et ministeerium nõuab, et peab raha teenima. Kas see rahateenimise nõue ei lähe nüüd veel hullemaks ega hakka normaalset planeeringut takistama? Kohalikel omavalitsustel ei maksa siis unistadagi, et reformimata riigimaale saaks mõne pargi rajada, ehitada teed või lasteaeda.

Aitäh selle küsimuse eest! Neid juhtumeid tuleb siis tõepoolest käsitleda üksikjuhtumitena ja selliseid üldistusi, nagu küsija tegi, ma siinkohal  küll teha ei julgeks. Küll on päris selge, et riik peab maaomanikuna mõtlema selle peale, kuidas ta suudab oma käsutuses olevat maad müüa maksimaalselt hea hinna eest. Kuid samas, nagu ma ütlesin, tulenevalt sellest, et rahastamise allikaks on need maad, mida varem oli müüdud maadevahetuse protseduuride läbiviimiseks, kasvab ju mitmekordselt oksjonite arv, mis hakkavad toimuma juba järgmisel aastal. Ja kui kellelgi on tõepoolest soovi omandada maad oksjonil, siis need võimalused suurenevad oluliselt.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud minister! Mina küll ei kahtle, et see eelnõu on vajalik. Aga tahaks küsida, mis saab nendest maadest, mida riik on selle eelnõu alusel omandanud, kui  looduskaitseseadust muudetakse. Võtame näite. Omanik tahab Wiiralti tamme juurde ehitada majakese, aga kuna sinna ta ei saa seda ehitada, siis ta tahab selle maa ära müüa. Riik omandab selle maa. Aga mis sellest maast siis saab, kas riik hakkab tamme ümbert heina niitma ja selle maatüki eest hoolitsema?

Aitäh selle küsimuse eest! See küsimus loomulikult kerkib. Need maad jäävad riigi omandisse ja kuna seal on looduskaitselised väärtused, siis kehtestatakse neile kaitsekorralduskavad, kus tuleb vajalikud tegevused ette näha. Eks looduskaitsekeskus peab siis oma tegevust selles suunas arendama, et need kaitsekorralduskavad saavad ka täidetud. Asja lõpptulemus on see, et tõepoolest, looduskaitselise väärtusega maad jäävad riigi omandisse.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Tundub küll, et see seadus teeb asja siiski selgemaks ja läbipaistvamaks. Ilmselt muutub ka kohalike omavalitsuste olukord raasuke paremaks, sest küllap oli nii Tallinnas kui ka Kuressaares ja paljudes muudes kohtades nii, et kui mingit maatükki taotleti munitsipaalomandisse, siis öeldi, et ei, see on ette nähtud vahetusmaaks. Ehk läheb nüüd olukord paremaks. Ma tahangi küsida, kui palju neid nn vahetusmaid on ja kui palju sealt on lähiaegadel kinnisvaraturule oodata.

Aitäh küsimuse eest! Maade suurust hektarites ei julge ma siinkohal praegu välja öelda, aga nagu ma ütlesin, kavandame järgmiseks aastaks nende oksjonite tulemusena hankida riigieelarvesse selle küsimuse lahendamiseks raha suurusjärgus 300–350 miljonit krooni. See, kui palju konkreetselt neid maid müüki läheb, sõltub ka turu olukorrast, st kui palju kroone üks või teine hektar maksab.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahv 5 sõnastab, kuidas riik loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandab, öeldes, et täpsema regulatsiooni kehtestab Vabariigi Valitsus. Kas see ei peaks olema siiski nii olulises seaduses endas kirjeldatud?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, praegu on see seaduseelnõus välja pakutud niimoodi, nagu te ette lugesite. See määrus iseenesest, mis tuleb koostada, on liiga tehniline ja suhteliselt mahukas materjal, et kirjutada seda seadusesse, me ei pidanud seda otstarbekaks. Ma kordan veel kord: tegemist on väga tehnilise materjaliga. Kirjutada kõik need kriteeriumid seadusesse – ma arvan, et me koormaksime sellega liialt seadust.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud minister! Tahan veel täpsustada. Kuidas teie arvate, kas kohalikel omavalitsustel läheb nüüd lihtsamaks ja kergemaks taotleda maid munitsipaalomandisse omavalitsusüksuse ühtede või teiste ülesannete täitmiseks, sest nüüd langeb ära põhjendus, et neid maid hoitakse vahetusmaadeks?

Aitäh! Siin me peaksime tegema selgeks, et need maad, mida riik asub oksjonitel müüma, on tänase päeva seisuga tegelikult juba riigivara. Nad on maareformi läbinud, tegemist on riigivaraga ja riigivara võõrandamine käib asjaomaste õigusaktide alusel.
Seetõttu rääkida praegu, et kohalikud omavalitsused hakkavad saama riigivara tasuta enda valdusesse – see ei ole ilmselt see koht. Päris nii see kindlasti olema ei saa. Kohalikel omavalitsustel on ka võimalik nendel oksjonitel maad omandada. Kohalikud omavalitsused on saanud tasuta maid, kui nende sihtotstarve on näiteks sotsiaalmaa, teemaa, üldmaa, kõik muu selline. Aga tulenevalt sellest seaduseelnõust kohalikele omavalitsustele maade munitsipaliseerimisel küll midagi ei muutu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra keskkonnaminister! Nüüd ma kutsun ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Erki Noole. Palun!

Austatud esimees! Austatud liikmed! Keskkonnakomisjon arutas looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 212.  Seoses selle eelnõuga oli väga palju emotsioone. Aga laias laastus, miks seda ikkagi on vaja teha? Looduskaitse piirab inimestel siiamaani oluliselt maa sihtkasutust. See eelnõu lihtsustab oluliselt maade vahetamist, kiirendab igal juhul. Loodetavasti ei teki maadega sahkerdamist, nagu vähemalt ajakirjanduses väljatoodud juhtudel on olnud.
Ilma kogu sellise emotsionaalse taustata oli siin tegelikult kaks põhilist arutlusteemat. Üks teema oli see, et praegu on käimas 600–700 maavahetusprotsessi ja inimestel on maale õiguspärane ootus. Aga kui vaadata juriidilist hinnangut, siis õiguspärast ootust ei saa tekkida enne, kui minister ei ole maadevahetust otsustanud. See põhjendus ei ole kõnealuses kontekstis pädev.
Teine teema oli see, et raha on liiga vähe. Raha ongi vähe ja jääbki väheks, aga kui me vaatame ka selle aasta 55 miljonit, siis me võiksime numbritega laveerida. Kui vaadata kinnisvarahindasid Otepää looduskaitsepiirkonnas, siis keskeltläbi saab 20 krooniga ruutmeetri kätte. Nii et selle raha eest võib osta üle 2,5 miljoni ruutmeetri maad, asendusmaad.
Ja kolmas teema. Tänaseks on kogu maadevahetuse statistika näidanud, et maad ei vajata olemasoleva looduskaitsemaa kõrvale või sellesse piirkonda, kus inimesel see maa on, vaid kuhugi mujale. Praegu on ikkagi nii, et kui inimene saab seda osta, siis ta saab valida endale selle maa, mida ta konkreetselt soovib.
Need olid põhilised asjad, mida me komisjonis arutasime.
Keskkonnakomisjoni 18. märtsi istungi otsus oli konsensuslik: teha ettepanek looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2008. aasta 3. aprill kell 18. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Erki Nool! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, Mark Soosaar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel hoida käes seda eelnõu, sest sotsiaaldemokraadid, toetades eelnõu, toetavad rahvuslike loodusväärtuste palju paremat hoidmist ja nende kindlamat tulevikku. Kui me peaksime kolmandal lugemisel selle eelnõu vastu võtma, siis saab ükskord ometi otsa olukord, mida võiks illustreerida ühe vana looga, mida tollal, kui me Ene Ergmaga noored üliõpilased olime, Moskvas üsna palju räägiti. Rongis istuvad kaks riigitegelast-ärimeest. Rong seisab pikemat aega Smolenski jaamas. Üks küsib teise käest: "Miks me nii kaua seisame?" Teine ütleb: "Aga nad vahetavad vedurit!" Esimene küsib: "Mille vastu?" Teine vastab: "Veduri vastu." Esimene: "Ja nii lihtsalt vahetavadki, ainult vedurit veduri vastu?"
Ma loodan, et need ajad saavad lõpuks mööda, mil rahvuslikud kultuuriväärtused olid vahetamise objektiks, ja loodan, et Keskkonnaministeerium töötab välja ka väga täpsed määrused selleks, kuidas loodusväärtusi või, ütleme, neid maid, millel loodusväärtused asuvad, hinnata. Et see hindamine oleks õiglane ja et need maad leiaksid edaspidi väga head peremehed. Kui on olemas sellised täpsed määrused, siis on võimalik lõpetada ebaeetiline tegevus maadevahetamisel. Ja kuigi  turumehhanismid ei ole alati kõige paremad hindajad, siis praegu paremaid instrumente meil ei ole. See on ka põhjus, mispärast sotsiaaldemokraatide fraktsioon seda eelnõu toetab.
Loodame, et edaspidi ollakse maade ostmisel põhimõttekindlad ja alati hinnatakse, kas on ikkagi tegemist väga väärtuslike loodusobjektidega. Sest iga seaduse puhul on oht, et kavalpead püüavad neist mööda hiilida, oma kasuks pöörata. Õnneks on määruse kavandis üsna selgelt öeldud, et ainult esimese kaitsekategooria liigi püsielupaigad ja kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndid, samuti kaitsealadel, hoiualadel ja ka püsielukohtades asuvad maad võivad olla  selleks objektiks, mida riik omandab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar!
Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 212  muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. aprilli 2008 kell 18.
Eelnõu 212 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud elundite ja kudede siirdamise seaduse, kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse ning nendega seonduvalt teiste seaduste muutmiste seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Maret Maripuu!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule elundite ja kudede siirdamise seaduse, kunstliku viljastamise seaduse ja embrüokaitse seaduse ning nendega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduse eesmärk on tagada rakkude, kudede ja elundite ohutu käitlemine vastavalt Euroopa Liidu direktiividega ettenähtud nõuetele. Eelnõu koosneb viiest paragrahvist. Paragrahviga 1 muudetakse elundite ja kudede siirdamise seadust, §-ga 2 kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust, §-ga 3 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust, §-ga 4 ravimiseadust ja §-ga 5 riigilõivuseadust.
Lubage tutvustada olulisemaid muudatusi.
Elundite ja kudede siirdamise seaduse muudatustega laiendatakse rakkude käitlemise regulatsiooni. Praeguses õigusruumis see reguleeritud ei ole. Varem hõlmas siirdamise mõiste raku, koe või elundi eemaldamist ja ka ülekandmist retsipiendile. Kuna eemaldamine on käitlemise üks osa, siis on siirdamise mõiste muudetud ja siirdamine hõlmab endas nüüd vaid retsipiendile ülekandmist.
Seadust täiendatakse peatükiga "Rakkude, kudede ja elundite käitlemine ja siirdamine", kus reguleeritakse käitlejad, siirdajad ning tegevusloaga seotud kohustused ja toimingud. Samuti täiendatakse seadust ohutust ja kvaliteeti tagavate sätetega, nagu näiteks ohutusnõuded rakkude, kudede ja elundite käitlemiseks.
Eelnõu eesmärk on luua ühtne raamistik, et tagada kõrged kvaliteedi- ja ohutusstandardid seoses rakkude, kudede ja elundite hankimise, uurimise ja töötlemise, ladustamise ja jaotamisega kogu Euroopa Liidus. Seaduse jõustumisel on vastavad Euroopa Liidu direktiivid integreeritud Eesti õigusruumi.
Seaduse jõustumisel on käitlejad kohustatud tagama, et kõikide annetatud inimpäritolu rakkude, kudede ja elundite puhul tehakse ettenähtud laboriuuringud. Hankida, uurida, säilitada, ladustada ja väljastada tohivad ainult need eriarstiabi osutajad, kellele on ravimiseaduse alusel väljastatud tegevusluba. Rakke, kudesid ja elundeid tohib eemaldada ja siirata eriarstiabi osutaja, kellele on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel väljastatud eriarstiabi osutamise tegevusluba. Luuakse käitlejatele tegevuslubade andmise süsteem. Inimesele, kes kudede, rakkude või mõne elundi siirdamist ootab, ei muutu midagi.
Isikuandmete seisukohalt on andmed paremini kaitstud, kuna retsipientide identiteeti ei tohi avalikustada ei doonorile ega tema perekonnale ja vastupidi. Erandjuhtumitel, eelkõige sugurakkude annetamisel, võiks see muidu tähendada doonori anonüümsuse kadumist. Doonori ja retsipiendi isikuandmete töötlemine toimub vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ja sellega kooskõlas.
Paragrahviga 2 muudetakse kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadust. Vabariigi Valitsus on kinnitanud "Viljatusravi toetamise aluspõhimõtted 2007–2010". Viljatusravi toetamise põhieesmärke on saavutada sündimuse kasv taastetasemeni, mille indikaatoriks on laste arv ühe viljakas eas naise kohta, väljendatuna summaarse sündimuskordaja abil, mille väärtus peaks olema vähemalt 2,1. 1994. aastast alates on see näitaja olnud Eestis keskmiselt 1,35, viimastel aastatel on see pisut kasvanud. Võrdluseks: Euroopas on summaarne sündimuskordaja keskmiselt 1,53.
Naistearstide hinnangul on Eestis 15 000 – 20 000 viljatut paari. Otseselt või kaudselt kannatab meil viljatuse tõttu 30 000 – 40 000 inimest, kellele lisandub aastas 1,5% uusi viljatuid paare. Lastetuse põhjused on 40% naistepoolsed, 40% meestepoolsed ja 20% tingitud mõlemapoolsest patoloogiast. Kunstliku viljastamisega ravitakse nii naise- kui mehepoolset viljatust. Seni on see olnud efektiivseim abinõu viljatuse puhul.
Kunstliku viljastamise puhul koosneb abi kahest osast: tervishoiuteenusest ehk siis protseduuridest ja ravimitest. Kunstliku viljastamise toetamise üldine eesmärk on kahekordistada tänu sellele sündivate laste arvu, jõudes 500 lapseni aastas. Mullu oli kunstliku viljastamise teel sündinud laste arv 317. Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse muudatustega koondatakse kõik viljatusraviga seonduvad tegevused üheks koordineeritud tervikuks, mida rahastatakse Eesti Haigekassast ja riigieelarvest ning mille kaudu on abivajajatele tagatud ravi parem kättesaadavus ning tulemuslikkus.
Võrreldes praeguse regulatsiooniga hüvitatakse lisaks kehavälise viljastamise ravimihüvitisele ka Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kantud kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamise tervishoiuteenused ning 90 päeva jooksul enne kehavälist viljastamist ja embrüo siirdamist osutatud tervishoiuteenused, mis on osutatud seoses kehavälise viljastamise ja embrüo siirdamisega. Protseduuride puhul kaob isiku omaosalus, samuti ei piiritleta enam protseduuride arvu kolmega naise kohta, nagu see on praegu kehtivas seaduses.
Paragrahviga 3 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust sel põhjusel, et kuna rakkude, kudede ja elundite käitlemisega võivad tegelda ainult eriarstiabi osutajad, siis on vajalik lisada haigla pidaja lubatud tegevusalaks ka rakkude, kudede ja elundite käitlemine.
Ravimiseaduse muudatustega võetakse tervishoiuteenuse osutajatelt õigus rakke, kudesid ja elundeid sisse ja välja vedada. Samas antakse rakkude, kudede ja elundite käitlemise tegevusluba omavatele käitlejatele õigus rakke, kudesid ja elundeid sisse ja välja vedada Ravimiameti eriloal. Sellise sätte mõte on selles, et käitlejatel on kontrollitud tingimused kvaliteetsete rakkude, kudede ja elundite töötlemiseks, säilitamiseks ja transportimiseks, ning parima kvaliteedi tagamiseks on vajalik, et rakkude, kudede ja elundite käitlemisega tegelevad ainult selleks tegevusluba omavad asutused. Samas oleme mõelnud ka nendele eriarstiabi osutajatele, kellel puudub käitlemise tegevusluba, kuid kes soovivad tegelda rakkude, kudede ja elundite siirdamisega. Sellisel juhul peavad siirdajad rakkude, kudede ja elundite sisse- ja väljavedamisel kasutama käitlejate abi.
Paragrahviga 5 muudetakse riigilõivuseadust, mis on seotud eelnõust tulenevate tegevuslubade taotluste läbivaatamisega.
Kui kõik need muudatused saavad Riigikogus heakskiidu, siis see peab tagama patsiendile võimalikult ohutu ja kvaliteetse teenuse. Kindlalt paika pandud seaduslik raamistik suurendab ka usaldust patsientide ja siirdamist läbiviivate arstide vahel. Tänan teid ja palun teil eelnõu toetada!

Suur tänu, proua sotsiaalminister! Teile on küsimusi. Palun, Toivo Tootsen!

Lugupeetud proua minister! Tundub olevat igati hea eelnõu. Tahaksin ainult teada, kui suur on meie raviasutuste võimekus embrüosiirdamisi teha ja kas need langevad kokku ka nende kõrgendatud nõudmisega.

Ma usun, võimekus on olemas, eriti nüüd, kui on näha kindel rahastamine. Seni jäi kõik just rahastamise taha. Kindlasti edaspidi seda võimekust ka suurendatakse.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Kas meil on tehtud uuringuid või analüüse, mis on selgitanud välja põhjusi, miks nii naised kui ka mehed on viljatud? Ja kas on võimalik teatud ennetustöö, et viljatuid inimesi oleks vähem?

Kui kavandati "Viljatusravi toetamise aluspõhimõtteid 2007–2010", siis enne seda tehti uuringuid, saamaks teada, mis on need põhjused, mis toovad kaasa naiste ja meeste viljatuse. Need andmed on olemas. See 100 miljonit, mis riigieelarvest on viljatusravile eraldatud, on mõeldud sellekski tööks. Naistearstide selts on palunud konkreetset rahastamist uuringuteks ja viljatuse ennetamise tööks ning ka viljatusravi tulemusena sündinud laste tervise uuringuteks. Viljatusravi puhul me vaatame seda teemat laiemalt.

Palun, kolleeg Keit Pentus!

Hea minister! Kõigepealt, tegu on kindlasti erakordselt hea eelnõuga, mida väga paljud Riigikogult pikisilmi ootavad. Aga jätkuks Toivo Tootseni küsimusele: ka mina olen kuulnud väidet, et raviasutustel pole piisavat võimekust kunstliku viljastamisega tegelda. Ma küsin aga hoopis seda, kas välisriikide, kas või meie lähinaabrite, näiteks konkreetselt Soome raviasutused on ilmutanud huvi Eesti turule tulla ja seda teenust siin pakkuma hakata.

Praegu ei ole küll mitte keegi esitanud protesti, et ta ei oleks saanud turule tulla ja seda teenust osutada.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea minister! Kunstliku viljastamise propageerimine on väga positiivne. Kindlasti on aga teatud kontingendil kodanikest probleeme sellega, kuidas leida kunstliku viljastamise jaoks lapsele doonorisa. Praegu ei ole meil selget andmebaasi, kus need doonorid on kirjas. Seetõttu on Eestis üsna suur tõenäosus, et kui me seda kunstlikku viljastamist propageerime, siis tekib verepilastuse oht. Kas selle peale on seadust koostades mõeldud?

Sellise sisuga paragrahvi siin eelnõus sees ei ole.

Palun, kolleeg Helmer Jõgi!

Hea minister! Ma tahtsin teie käest küsida selle kirjaliku nõusoleku kohta, mida on siirdamiseks vaja. Kui ei ole võimalik seda nõusolekut saada, kuidas siis seadus näeb ette toimida?

See sõltub konkreetsest juhtumist. Kui inimene on sellises seisus, et ta ei ole võimeline nõusolekut andma, siis on küsimus, kas meil on olemas see organ, mida siirata. Tegelikkuses on inimesed järjekorras ja ootavad endale organi siirdamist. Üldiselt ikkagi on oluline patsiendi nõusolek.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Palun nüüd ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Taavi Rõivase!

Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas seda seaduseelnõu oma istungil ja komisjoni arutelu keskendus just nimelt viljatuse ravi kättesaadavusele. Selle muudatuse tulemusel väheneb oluliselt patsiendi omaosalus ravi eest tasumisel. Komisjon otsustas üksmeelselt teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 9. aprill. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Taavi Rõivas! Kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad tahavad avada läbirääkimisi? Soovijaid ei ole, läbirääkimisi ei avata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorrra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 9. aprill 2008 kell 18.
Seaduseelnõu 214 esimene lugemine on lõppenud ja ka meie istung on läbi saanud.

Istungi lõpp kell 15.33.