Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on arupärimine austatud sotsiaalminister Maret Maripuule ja seda seoses Põlva üldhaigla tulevikuga. Nimelt on Sotsiaalministeeriumist tulnud selliseid signaale, et selle kena haigla staatust tahetakse ühe järgu võrra allapoole tõmmata. Ta on praegu üldhaigla, aga tahetakse teha kohalikuks haiglaks. Et selles küsimuses selgust ja täit pilti saada, esitasin ma arupärimise lugupeetud ministrile, mille ma täna üle annan. Aitäh!

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuna Eesti kultuuripoliitika eest seisjad kappavad kiduraks jääval kultuuripõllul ringi nagu surmaratsanikud, teadmata, mida teha piletite käibemaksu teemaga, siis on mul Keskerakonna fraktsiooni nimel hea meel üle anda käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on endiselt väga lihtne ja väga vajalik. Nimelt soovime me kehtestada ühtlase 5%-lise käibemaksumäära kõigi etenduste, teatri‑, tsirkuse‑, laada‑, lõbustuspargi‑, kontserdi‑, muuseumi‑, loomaaia‑, kino‑, näituse‑ ja muude sarnaste kultuurisündmuste ja ‑rajatiste piletitele, muu hulgas spordiürituste piletitele ja spordirajatiste kasutamisele. Ma ei suuda isegi meenutada, mitmendat korda me selle katse teeme, aga ükskord peaksite ka teie sellest õppust võtma. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab kodu‑ ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlemise kolme päeva jooksul. Kui arupärimine vastab kodu‑ ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse kultuurikomisjoni s.a 19. märtsil algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni.
Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 20. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni Euroopa sadamapoliitikat käsitleva teatise kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 10. aprill kell 16.
Kolmandaks, olen edastanud viie Riigikogu liikme esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Nüüd tähelepanu! Kolmapäeval, s.a 26. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: justiitsminister Rein Lang, kultuuriminister Laine Jänes ning majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Palun, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie ees laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra punktide käsitlemist. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Ain Seppiku, Heimar Lengi, Evelyn Sepa, Rein Ratase, Tiit Kuusmiku, Marika Tuusi, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Arvo Sarapuu, Toivo Tootseni, Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi ja Inara Luigase 27. veebruaril 2008 esitatud arupärimine eelarve tasakaalu kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud härra Andres Lipstok! Tänaseks on selgunud, et Eesti Vabariigi 2008. aasta eelarve koostamisel ei jälgitud tulude ja kulude tasakaalu. Rahandusministeeriumi poolt Riigi Kinnisvara AS‑i lepingute kaudu võetud kohustused on jäetud eelarves arvesse võtmata ja seal kajastamata. Euroopa riikide statistikakeskus Eurostat on selle küsimuse üles tõstnud ning märtsis tulevad Eestisse selle kontrollid, et teha eksimustest oma järeldused. Kui arvestada RKAS‑i poolt võetud kohustused eelarvesse, siis viib see riigieelarve tasakaalust välja.
Tsiteerin, mida kirjutas s.a 20. veebruari Postimees: "Eesti Panga president kiitis rahandusminister Ivari Padari valmisolekut astuda vajadusel Riigikogu ette eelarve kärbetega, võimalikud kahandamised puudutaksid eelkõige riigi investeeringuid hoonetesse ja teedesse. Eesti Panga president Andres Lipstok ütles tänasel pressikonverentsil, et majanduskasvu aeglustudes võivad kannatada saada ka eelarve tulud ning siis on vaja kulusid korrigeerida. [- - -] Rahandusministri Ivari Padari sõnul on riik lubanud järgmistel aastatel erinevaid projekte rahastada rohkem, kui seda suudetakse, suurematest projektidest võidakse kärpida investeeringuid koolide remonti ja Tallinna–Tartu maantee ehitusse." Samas tunnistas peaminister Andrus Ansip s.a 21. veebruari Postimehes, et Eesti võib kaotada riigieelarve kõrvalt miljardeid tee‑ ja kooliremonti mattes rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide silmis usalduse, mis võib tähendada eraisikute pangalaenude intresside tõusu.
Seoses eeltooduga on meil, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni 19 liikmel, järgmised küsimused. Kas Eesti Pank oli teadlik, et riigieelarves ei oldud arvestatud kõikide kuludega ja seega rikuti tulude ja kulude tasakaalu? Kas Eesti Pank informeeris Vabariigi Valitsust, et eelarves ei ole kõik kulud kajastatud, või kas Eesti Pank soovitas Vabariigi Valitsusel eelarve kulusid eelarves mitte kajastada? Milline on Eesti Panga soovitus Vabariigi Valitsusele selle küsimuse lahendamiseks? Mida peaks valitsus tegema? Millist mõju avaldab eespool kirjeldatud problemaatika Eesti mainele? Millisel määral võib ette näha eraisikute intresside tõusu? Kas Eesti Pank on seda juba arutanud? Kuidas plaanib Eesti Pank säilitada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide usalduse? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Ma palun vastamiseks kõnepulti Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Head arupärijad! Hea meel oli arupärimist kuulata ja veel parem meel on sellele arupärimisele vastama hakata.
Esimene küsimus: "Kas Eesti Pank oli teadlik, et riigieelarves ei oldud arvestatud kõikide kuludega ja seega rikuti tulude ja kulude tasakaalu?" Eesti Pank ei ole teadlik kuludest, mis seaduse kohaselt oleksid pidanud olema kajastatud, kuid ei kajastunud 2008. aasta riigieelarves. Riigikogu kinnitatud 2008. aasta riigieelarves on tuludena prognoositud 96,3 miljardit ja kuludeks määratud 93,6 miljardit krooni. Seega on riigieelarve planeeritud ülejäägiga. Eesti Pank on küll mitmel korral avalikult soovitanud valitsusel kavandada suuremat ülejääki, kuid tänase seisuga ei ole meil põhjust arvata, et valitsus on loobunud eelarve ülejäägi eesmärgist või et see aasta lõpeks riigieelarve puudujäägiga. Küll aga on Eesti Pank olnud kahtleval seisukohal, kas 2008. aasta riigieelarve seaduse § 20 alusel valitsusele antud õigus sõlmida vajaduse korral Riigi Kinnisvara AS‑iga kapitalirendilepinguid mitmete suurte ehitiste kasutusele võtmiseks on piisavalt selge ja arusaadav viis strateegiliste investeerimiskavade elluviimiseks.
Teine küsimus: "Kas Eesti Pank informeeris Vabariigi Valitsust, et eelarves ei ole kõik kulud kajastatud, või kas Eesti Pank soovitas Vabariigi Valitsusel eelarve kulusid eelarves mitte kajastada?" Eesti Pank ei ole teadlik kuludest, mis seaduse kohaselt oleksid pidanud olema kajastatud, kuid ei kajastunud 2008. aasta riigieelarves. Eesti Pank ei anna valitsusele konkreetseid soovitusi või suuniseid, kuidas tuleks kulusid riigieelarves kajastada. Seda on teinud Riigikogu riigieelarve nn baasseaduses. Küll aga on keskpanga jaoks oluline, et riigieelarve arvestaks majanduse olukorda, toetuks realistlikele prognoosidele ja oleks koostatud arusaadavalt. Samuti peab Statistikaameti koostatav eelarvestatistika ehk valitsussektori eelarve tasakaalu ja võla arvestus vastama Euroopa Liidus kokkulepitud standarditele. Seetõttu oleme huvitatud eelkõige Riigi Kinnisvara AS‑i vahendusel juba tehtud või planeeritavate kasutus‑ ja kapitalirendilepingute mõjust valitsussektori eelarve tasakaalule. Küsimus on muutunud aktuaalseks eriti viimasel ajal, kui Eesti Statistikaamet on asunud käsitlema küsimust Riigi Kinnisvara AS‑i võimalikust ümberklassifitseerimisest valitsussektorisiseseks üksuseks. Kui selline muudatus peaks toimuma, hakatakse Riigi Kinnisvara AS‑is tehtud investeeringuid lugema valitsussektori vastava aasta eelarve ülejääki vähendavaks.
Kolmas küsimus: "Milline on Eesti Panga soovitus Vabariigi Valitsusele selle küsimuse lahendamiseks? Mida peaks valitsus tegema?" Eesti Panga seisukohalt on esmaoluline vastutustundliku ja usaldusväärse eelarvepoliitika jätkumine, mis toetab majanduse stabiilset ja kiiret arengut. Seetõttu on oluline, et eelseisva riigi eelarvestrateegia uuendamise käigus vaatab valitsus üle kogu järgnevate aastate kulutuste kava ega piirdu ainult investeeringutega. Seni toetame valitsuse otsust mitte kasutada 2008. aasta riigieelarve seaduse §‑ga 20 antud võimalust sõlmida uusi kapitalirendilepinguid Riigi Kinnisvara AS‑iga.
Neljas küsimus: "Millist mõju avaldab eespool kirjeldatud problemaatika Eesti mainele? Kuidas suhtuvad sellesse teised Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid?" Eesti usaldusväärsuse ja maine jaoks on kõige olulisem tugeva majandus‑ ja eelarvepoliitika hoidmine. Et Eesti senine poliitika on olnud üldiselt korralik, kinnitab näiteks reitinguagentuuri Fitch 20. märtsil avaldatud aruanne. Agentuur ütleb, et Eesti reitingut toetavad püsiv eelarve ülejääk ja väga madal võlatase, samuti tulutaseme liikumine Euroopa Liidu keskmise taseme suunas. Sarnaseid hinnanguid on avaldanud ka teised analüütikud, mis veel kord kinnitab tugeva ja selge ülejäägiga eelarve olulisust, eriti rahvusvahelistel finantsturgudel toimuvate segaduste taustal. Eesti usaldusväärsusele ja mainele mõjub kindlasti positiivselt, et järgitakse riigieelarve koostamist ja läbipaistvust puudutavaid põhimõtteid. Seejuures on oluline, et Eesti aeg-ajalt oma seniseid lähenemisi analüüsiks ja vajaduse korral korrigeeriks. Mis puutub Riigi Kinnisvara AS‑i, siis meile teadaolevalt ei ole Eurostat avaldanud Eestile survet Riigi Kinnisvara AS‑i reklassifitseerimiseks valitsussektorisse, vaid toimunud on tavapärased konsultatsioonid. Avaliku ja erasektori vaheliste tehingute kajastamise metoodilised küsimused on arutluse all kogu Euroopa Liidus. Seda vähem on põhjust rääkida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide või Euroopa Liidu institutsioonide seisukohavõttudest.
Viies küsimus: "Millisel määral võib ette näha eraisikute intresside tõusu? Kas Eesti Pank on seda juba arutanud? Kuidas plaanib Eesti Pank säilitada rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide usalduse?" Eesti pangalaenude ja hoiuste intressitase sõltub kahest olulisest tegurist. Esiteks, euro intressidest, teiseks, kliendi riskiastmest, mille alusel kommertspank määrab laenuintressi iga konkreetse laenulepingu puhul. Intressitase võib Eestis euro intressidest oluliselt erineda ainult siis, kui Eestis tegutsevad pangandusgrupid vähendaksid ülijärsult Eestis tegutsevate tütarettevõtete filiaalide rahastamist. Seda ei ole ette näha, eriti veel tingimustes, kus Eesti laenuturu tasakaalustumine on arvestatav. Seega ei ole Eesti Pangal põhjust arvata, et Eesti eelarvepoliitika võiks põhjustada eraisikute laenuintresside tõusu. Siiski on välisinvestorite usalduse säilitamiseks oluline jätkata konservatiivset eelarvepoliitikat ning tagada ka tulevikus eelarve koostamise selgus ja vastavus Euroopa Liidu tavadele. Eesti Panga arvates ei ole tarvis astuda mingeid erakorralisi samme Eesti majanduspoliitika usaldusväärsuse tõstmiseks kapitali jätkuva sissevoolu ja võimalikult madalate intresside ootuses. Nii nagu ka varem tuleb edaspidigi olla avameelne meie majanduspoliitiliste kavade ja majandusarengute selgitamisel. Tänan!

Suur tänu, härra Eesti Panga president! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Te ütlesite, et Eesti Panga soovitus valitsusele on kogu aeg olnud see, et eelarve toetuks realistlikele prognoosidele. Mis te arvate, kas selle aasta eelarve toetus realistlikele prognoosidele? Millised olid Eesti Panga prognoosid ja kas valitsus võttis realistlikke prognoose kuulda?

Aitäh küsimuse eest! Eesti Pank esitab oma prognoose kaks korda aastas, on sügisprognoos ja on kevadprognoos. Meie sügisprognoosi alusel on 2008. aasta majanduskasvu number 4,3%. Kui te võrdlete seda numbrit teiste institutsioonide kasvunumbritega, siis jääb see nendele selgelt alla või on pessimistlikum, kuidas soovite. Järelikult on valitsuse ehk Rahandusministeeriumi kokkupandud prognoos optimistlikum kui Eesti Panga prognoos. Kas see prognoos osutub tõeks või ei osutu tõeks, sellele annab kõige parema vastuse ikkagi tegelikkus. Ma ei julge siin täna öelda, milline tegelik majanduskasv 2008. aastal tuleb. Ootame  kõigepealt ära esimese kvartali lõplikud numbrid, ootame ära Eesti Panga kevadprognoosi, mis avalikustatakse aprillis, ja Vabariigi Valitsuse kevadprognoosi, mille Rahandusministeerium minu meelest avalikustab õige varsti. Pärast seda saab öelda, kui õige oli see prognoos, mille alusel eelarve kokku pandi.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Eesti Panga president! Mulle väga meeldis, kui te ütlesite, et vastutustundlik eelarvepoliitika on kõige tähtsam. See tähendab ikkagi seda, et valitsus peaks oma suure Rahandusministeeriumi aparaadiga oskama prognoosida, milline see tulude pool on. Kui praegu vaadata, mis sellel aastal on juhtunud, siis ma vaatan näiteks käibemaksu, mis on tegelikult kõige dünaamilisem näitaja. Ma arvan, et üksikisiku tulumaks nii selgelt seda ei näita. Praegu on näha, et umbes kahe kuu jooksul on päris kena alalaekumine olemas. Paljud prognoosivad isegi kuni seitse miljardit krooni alalaekumist sellel aastal. Mida teie arvate ja millist nõu te annaksite valitsusele, kui on näha, et see alalaekumine tõesti jätkub sellise tempoga nagu praegu?

Aitäh! Tõsi see on, et esimese kahe kuu käibemaksu laekumise numbrid eriti suurt optimismi ei sisenda. See 12,4%, mis eelarve mahust esimese kahe kuuga laekus, ei rahulda kindlasti ka valitsust. Millist nõu valitsusele anda saab? Ma arvan, et see nõu on täpselt sama, mida küsimuse ettelugeja Helle Kalda kõva häälega ütles ja mida minu sõnu tsiteerides veebruaris ka press ütles. Valitsus peab olema valmis vajaduse korral eelarvele uuesti otsa vaatama ja kuludele väga tõsiseid hinnanguid andma. Ma loodan väga, et kui mais saab valmis eelarvestrateegia, siis selle dokumendi alusel me neid hinnanguid ka näeme.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea Eesti Panga president! Kui teie esindajad käisid riigieelarve arutelu käigus tutvustamas riigieelarvega seotud prognoose, siis üks tähelepanuväärne väide oli, et Eesti Pank prognoosib 2008. aastal nafta hinnaks, mille alusel tehakse ka kõik energiasektorit või üldiseid kulutusi puudutavad prognoosid, umbes 70 dollarit barreli kohta. Nüüd, kui nafta hind on olnud kolmandat kuud üle 100 dollari barrelilt, kuidas te hindate, kas see prognoos on täkkesse läinud või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Sellisele küsimusele on päris keeruline vastata. Kui te prognoosisite 70 dollarit barreli eest ja praegu on 100 dollarit, siis kas on täkke läinud? Ausalt öeldes, kui ma ütleksin, et jah, on küll, siis oleks vist mingisugune muu teema üleval. Ma arvan, et mis puudutab nafta hinna prognoosimist ja nende prognooside alusel järelduste tegemist, siis siin ei ole tegemist mitte ainult Eesti Vabariigi institutsioonidega, olgu selleks siis Rahandusministeerium, Eesti Pank või kes iganes. Teema, kus on pandud puusse, kus on eksitud, on võib-olla üldse põhiküsimus maailma majanduse turbulentside rahustamisel, mis käima on läinud. See, kes oskaks seda väga täpselt ette näha, ma arvan, saaks kindlasti mingi suure preemia. Ma ei tea, kas see on Nobeli preemia. Nobeli preemia selle valdkonna kohta ei käi, aga mingi preemia kindlasti. Nii et ma jään siin vastuse võlgu. Ma arvan, et kõikidesse prognoosidesse peavad prognoosi autorid suhtuma hirmus tõsiselt ja üritama leida parima ja kõige õigema seletuse, miks nad just ühe või teise numbri välja ütlevad.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Te rääkisite õigesti, et Eesti Pank toetab Eesti majanduse kiiret ja stabiilset arengut. Paraku ei ole ei stabiilsusest ega kiirusest enam suurt midagi järele jäänud. Tänane Postimees kritiseerib teravalt valitsuse eelarvepoliitikat. Me teame, et Postimees teeb Reformierakonna poliitika kohta kriitikat ainult äärmise häda sunnil. Kuidas teie arvate, kas oleks siiski juba aeg, mitte oodata aprilli, maid või septembrit ning rääkida meie majandus‑ ja eelarvepoliitikas esinevatest probleemidest või peaks jätkama nii, nagu praegu valitsus jätkab ja probleemi nende arvates ei ole?

Aitäh! Kui probleem on, siis tuleb probleemist rääkida kohe, kiiresti ja selgelt. See on minu vastus.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Sellel hetkel, kui nafta hinna prognoos oli 70 dollarit, oli see hind maailmaturul tegelikult juba 99 dollarit. See on lihtsalt minu repliik. Küsimus on väga lihtne. Kui rahandusminister tuleb Riigikogu ette, siis ta räägib, et nemad tuginevad alati Eesti Panga prognoosidele, kui nad mingisuguseid finantsplaane teevad, teie väidate, et teie prognoos on palju pessimistlikum kui Rahandusministeeriumi oma. Meil on kaks suurepärast organisatsiooni, kes muudkui teevad prognoose. Prognoosidega oleme tegelikult üsna puusse pannud. Minu küsimus on see: kes vastutab?

Aitäh küsimuse eest! Prognooside tegijaid on loomulikult palju. Prognoosimise juures on ka veel niisugune asi, et eks iga institutsioon teeb ju prognoosi, lähtudes sellest, kuidas tema ees seisvaid ülesandeid lahendada. Rahandusministeeriumi prognoosi põhieesmärk on see, et leida alus ja baas, kuidas kokku panna riigieelarve, kuidas riigieelarve täitmist tagada ja kuidas pärast selle kohta ka aru anda. Kui rahandusminister on siit kõnepuldist öelnud, et nad tuginevad paljuski meie prognoosidele, siis seda ei oska ma kommenteerida. Ma olen küll aru saanud, et nende töö aluseks on Rahandusministeeriumi oma prognoosid, meie prognoosid on meie väljavaadete ja meie nägemuste kirjeldamise aluseks. Nii et ma ei tahaks siin tõmmata sellist joont, et paljud teevad. Paljud peavadki tegema. Kõigil, kes makroteemadega kokku puutuvad, peabki olema oma nägemus. Kui nad nimetavad seda nägemust prognoosiks, siis see on nägemuse esitaja ainuõigus ja seda eriti kritiseerida ka ei saa.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Härra president! Kuidas sinu arvates selle aasta eelarve täitmine või mittetäitmine mõjutab eurole üleminekut 2011. aastal?

Aitäh! See on muidugi suhteliselt hea uudis, et on paika pandud kuupäev, millal eurole üle minna. Selle teadmise eest aitäh, Lembit! Kuidas eelarve täitmine või mittetäitmine mõjutab? Ma arvan, et see mõjutab otseselt. Sellepärast, et kindlasti ei ole eelarve täitmine kriteeriumidega võrreldav. Ta ei ole kriteeriumi objekt. Aga eelarve mittetäitmine või segadus eelarve täitmisel võiks tekitada umbusaldust meie majanduskorralduse ja majandusasjade ajamise vastu. See oleks halb, see tekitaks meil uusi probleeme. Praegu on meie ainuke probleem inflatsioonikriteeriumi täitmine ja kõik, kes meist räägivad ja kes meile mingeid hinnanguid annavad, toovad eeskujuks just meie kindlat, arusaadavat, selget ja ülejäägiga eelarvepoliitikat. Kui me sellest taganeme, siis tekib meil väga palju uusi teemasid, mida me peame seletama hakkama. Ma kardan, et kui me sellel juhtuda laseme, siis me kõiki neid teemasid lahti rääkida enam ei oska.

Palun, kolleeg Jürgen Ligi!

Aitäh! Hea kolleeg rahandusalal! Mina ei ole oma rohelistele kolleegidele suutnud kuidagi selgeks teha, et nafta hinna ja eelarve tulude-kulude seos on väga lõtv. Kas sa aitaksid ja prooviksid seletada härra Strandbergile, et just nii see on? See on Venemaa, kus naftatulud jooksevad otse eelarvesse, Eestis on tegu käibemaksutuludega ja mõningase kütusekuluga, aga üldjoontes ei tasu eelarve käsitlemisel keskenduda nafta hinna prognoosidele.

Aitäh! Austatud rahanduskomisjoni esimees! Sa minu meelest ütlesid oma küsimusega väga kenasti kohe ka vastuse ära. Mul ei ole sinna midagi lisada.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Eesti Panga president! Ma tulen oma hea kolleegi Ain Seppiku küsimusele teie poolt antud vastuse juurde. Te ütlesite, et kui probleeme on, siis tuleb kohe reageerida. Ma küsin: kas on probleeme ja kas tuleb kohe reageerida?

Kõigepealt kiitus härra Laanetile! Minu meelest on selline kiire reageerimine ja kõikide otsade üleskorjamine ühele parlamendiliikmele hästi omane ja selle te olete väga hästi omandanud. See on kompliment. Aga kas on probleeme Eesti riigi eelarvepoliitikas? Kui nüüd tõsiselt vastata, siis loomulikult saab sellele kõige parema vastuse anda ikkagi Rahandusministeerium ja valitsus. Eesti Panga poolt kahe esimese kuu numbrite alusel ühte või teist probleemi või selle suurust kirjeldama hakata ei oleks õige ega oleks ka eetiline. Kui enne räägiti, et Rahandusministeerium tugineb tihti meie prognoosidele, siis ütleme niimoodi, et see on rahandusministri hinnang, kui ta nii öelnud on. Aga ma ütlen küll, et me ikkagi Eesti majanduse asjadele vaatame kõik koos murega otsa. Loomulikult näeme me täna seda, kus kohas võib asi logisema hakata, aga kahe kuu põhjal ma kõrvaltvaatajana veel väga pikki järeldusi ei teeks. Kõrvaltvaatajana selles mõttes, et eelarvepoliitika eest ei vastuta Eesti Pank.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Minu küsimus on selline. Loomulikult tehakse makromajanduslikke prognoose ja riigieelarve koostamise aluseks on makromajanduse sügisprognoos. Aga need prognoosid ei tugine ainult ühele näitajale ehk majanduskasvu prognoosile, vaid seal on rohkem näitajaid. Kuidas kõiki prognoosi aluseks olevaid näitajaid summeerides või üldistades Eesti Pank sügisel hindas eelarve tulude suurust?

Aitäh! Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis küsimus oli see, milline on meie hinnang sellele numbrile, mis eelarve tulusid iseloomustab. Kuna see tulude pool on paika pandud Rahandusministeeriumi prognoosi alusel ja nende poolt, siis ilma seda prognoosi üksipulgi läbi käimata oleks natukene ebaeetiline anda hinnang, et see ei ole õige või on vale või liiga optimistlik või pessimistlik. Kui me nendest tuludest rääkisime eelarve kokkupaneku hetkel, siis põhijutt oli sellest, et 2009 tundus prognooside kõrvutamisel selles eelarvestrateegias liialt optimistlik. 2008. aasta puhul me rääkisime rohkem sellest, et nende laekumiste juures, mida 2007. aasta tegelikult näitas, peaks see planeeritav ülejääk olema suurem. Tegelikult me rääkisime sellest nn amordist, et see võiks olla natukene suurem kui see number, mis eelarvesse läks. Teisisõnu: me oleksime soovinud ja oleksime hea meelega näinud tsüklilise arengu põhjalt seda, et eelarve jääk oleks olnud suurem kui see 2 ja natuke rohkem miljardit, mis seal praegu on.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Ma esitan ühe lühikese küsimuse eurole ülemineku kohta. Kas me saime teist õigesti aru, et eurole üleminek aastal 2011 on ka teie arvates ebareaalne?

Ei, te ei saanud minust õigesti aru. Õige arusaam on see, et ma ei julgeks täna välja öelda mitte ühtegi kuupäeva, ei 2010, 2011 ega 2012. Kõigepealt peaks majandusele hoolega otsa vaatama. Siis räägiks kuupäevadest.

Palun, kolleeg Kadri Must!

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Kas Eesti Panka on jõudnud info selle kohta, et vastavalt Euroopa Liidu nõuetele peaksid riigiaktsiaseltside, muu hulgas näiteks Riigi Kinnisvara AS‑i poolt võetud kohustused olema kajastatud riigieelarves? Kui te olete seda kuulnud ja arvate, et see reegel on ka Eestis rakendamiseks, siis mida see tähendaks tänasel päeval riigieelarve tasakaalule?

Aitäh! Ma ühele küsimusele vastates nagu ütlesin, et otse sellist nõuet must valgel me näinud ei ole. Me teame, et Eesti Statistikaamet ise on sel teemal diskussiooni püsti pannud. Me teame ka seda, et selle diskussiooniga üritatakse eelarvestrateegia arutamise ajaks ehk maikuuks kuskile jõuda. Kui tuleks selline resümee, millele te viitasite, siis eelarve plaanitud ülejääk väheneks.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Austatud Eesti Panga president! On hea meel, et Eesti Panga prognoosid nii meie rahanduse kui ka poliitika kohta on olnud tunduvalt konservatiivsemad kui Vabariigi Valitsuse omad. Kui aastaid tagasi olid pangast võetavate laenude protsendid küllaltki ahvatlevad, mis aitas kaasa meie majanduse arengule ettevõtluses ja eluasemelaenude võtmisele, siis praegu on seis juba selline, et mitte enam kvartalite jooksul, vaid praktiliselt kuu jooksul protsendid kommertspankades tõusevad. Kas ka Eesti Pangal on teatud hoobasid ja võimalusi kaasa aidata, et ei tekiks tõsiseid pankrotilaineid või eluasemelaenudega seoses inimestele tõsiseid tagasilööke?

Aitäh! Laenusuhe on laenuvõtja ja laenuandja vaheline suhe ja laenuandjaks on kommertspank. Eesti Pank ei saa praegu Eestis kehtivate regulatsioonide põhjal osaleda laenuandjana mitte ühelgi etapil. Järelikult, meil siin eriti kaasa rääkida võimalik ei ole. Mis puudutab intresse, intresside tõstmist või langetamist, siis see on samamoodi lepinguteema. Ka siin, arvestades meie rahanduskorraldust, kus keskpank ei tegele intressipoliitikaga, mingit sekkumise võimalust otseselt ei ole. Nii et tegelikult on intressid ikkagi laenuvõtja ja laenuandja vahelise lepingu objekt ja nad kujunevad selliseks, nagu kokku lepiti. Loomulikult, kui olid head ajad, siis olid intressid soodsad. Selle tulemusena oli muidugi ka väga aktiivne laenuvõtmine. Aga eks iga laenuvõtja pea oma samme ise analüüsima ja kui ise hakkama ei saa, siis kuskilt nõu küsima. Ma loodan siiski, et enamik laenuvõtjaid on endale võetud kohustusse suhtunud hästi tõsiselt ja nad saavad oma laenud teenindatud.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra panga president! Olles tähelepanelikult kuulanud vastuseid, on mulle jäänud mulje, et ühelt poolt on panga prognoosid, teiselt poolt Rahandusministeeriumi omad, mis päris täpselt kokku ei lähe, aga eelarvet teeb Rahandusministeerium eelkõige oma prognooside järgi. Siit ka küsimus. Kas ma olen nendest vastustest õigesti aru saanud, et kui nüüd tekib eelarves tõsine tagasilöök ja alalaekumine jätkub samas tempos kui kahe esimese kuuga, mis on üsna tõsine sündmus, siis on ikkagi süüdi Rahandusministeerium ja Eesti Pangal siin vastutavat rolli eriti ei ole?

Aitäh! Ma arvan, et see, kes on süüdi või kes ei ole süüdi, minu vastustes nüüd küll niimoodi sõnaselgelt, nagu su küsimuses praegu püsti pandud oli, kuskil kirjas ei ole. Loomulikult, eelarve paneb kokku Rahandusministeerium ja esitab selle valitsusele, valitsus toob ta teie ette. Alati vastutab oma tegude eest see, kes midagi teeb, kes konkreetse dokumendi ette valmistab. Sealt võiks jõuda sinnamaale, et eelarve eest ja eelarve täitmise eest seisavad hea valitsus ja Rahandusministeerium. Aga, muide, ma ei ole mitte kunagi ja mitte kuskil kohanud, et valitsus ja Rahandusministeerium oleksid üritanud sellest vastutusest taganeda.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Kõigepealt suur aitäh teie vastuste eest küsimustele, mis olid mul alguses esitatud! Kui ma kuulan teid, siis mõistan, et eurole üleminekut ei tule teie nägemuses isegi 2011, kui ma õigesti aru sain. Me oleme valitsuselt kuulnud, et kõik, nii eelarvega seotud kui ka maksupoliitilised otsused on just seotud sellega, et siis me saame kiire eurole ülemineku. Kas need maksupoliitilised otsused on siis valitsusel halvasti tehtud ja mitte õigesti tehtud, et meil ikkagi ka 2011 ei ole lootust eurole üleminekuks?

Aitäh! Te saite selles mõttes minust valesti aru, et ma ei üritanud siin kõva häälega välja öelda mitte ühtegi kuupäeva, millal me eurole üle läheme. Ma üritasin öelda seda, et 2009, 2010 ega 2011 ei ole selle riigi makromajanduslik pilt valmis nende kriteeriumide täitmiseks, mida Maastrichti kriteeriumid ette näevad. Need sammud, mida valitsus võttis ette nn maksude reformiga, oli iseenesest vaja nii või naa ette võtta. Valitsuse arvestuste järgi oli see mõistlik ära teha praegu, selleks et sel etapil, kui nende kriteeriumide täitmine võiks hakata teemaks kujunema, oleksid need reformid tehtud. Selles mõttes, et kui praegu on aktsiisid tõstetud, siis järelikult see inflatsiooni tõus, mida need aktsiisid kaasa toovad, teeb oma töö praegu ära, tulevikus see enam ei segaks. Selles mõttes tuli see samm niikuinii teha. Sammu ajastamise määrasid, ma arvan, poliitikud teatud poliitilistel kaalutlustel. Seetõttu, et see samm niikuinii teha tuli, me ütleme, et see oli õige samm.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud panga president! Kas praegune kinnisvaraturu jahtumine ja ka laenuturu jahtumine võib kaasa tuua selliseid arenguid, et mõned väiksemad kommertspangad võivad pankrotti minna või saada paljaks varastatud, nagu Maapangaga juhtus?

Aitäh! Praegust Eesti pangaturgu vaadates on vähemalt minul hirmus riskantne öelda, millised on väiksemad kommertspangad. Aga me küll ei näe praegu Eesti panganduses seda kohta, kus mõni pank võiks nii palju pihta saada, et ta jätkusuutlikkus võiks olla kuidagi kahtluse all.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Eesti majandus näib balansseerivat n‑ö kriisi või identiteedikriisi piiril, kohati tundub, et samad probleemid on ka Eesti Pangal endal. Ma siiski küsin, toetudes teie asutuse majandusanalüüsi kompetentsile: mis ootab Eesti majandust või Eesti rahaturgu ees lähima aasta jooksul? Mis on need kaks või kolm tõsist ohtu, millele tuleks veel ja veel tähelepanu pöörata? Õigemini, mitte ainult tähelepanu pöörata, vaid ka ennetavalt reaalseid samme astuda või n‑ö pehmet maandumist kuidagi reaalselt ette valmistada. Millele te tahaksite tõsiselt meie tähelepanu juhtida?

Aitäh! Eesti majandust ootab ees sellesama kohandumise jätkumine, mis praegu käsil on. Küsimus on ju rohkem selles, milline on majanduse potentsiaal, et selle kohandumise põhja pealt uuesti tõusufaasi minna. Järelikult on kõige olulisem see, et majanduse regulatiivne keskkond püsiks agentidele arusaadav, selge ja et ta oleks julgustav. Teisisõnu, et investorid tahaksid ka edaspidi oma raha Eestisse panna. Me ei tohiks ette võtta selliseid samme, mis investoreid hirmutaksid, mis investorid Eestist eemale tõukaksid. Kui nii juhtub, siis on muidugi uue tõusutsükli alguse prognoosimine hirmus keeruline. Teiselt poolt on loomulikult hästi oluline (te küsisite, mida siin saalis öelda) ikkagi üle rääkida see eelarve tasakaalu teema. Eesti riigi tugevus on see, et Eesti riigi eelarve on olnud tasakaalus ja ülejäägis. Seda on teinud ükskõik milline valitsuskoalitsioon, kes Toompeal koos on olnud, ja seda me ei tohi kaotada. See on see, mille eest meid praegu hinnatakse, see on see, mille eest meid praegu veel kiidetakse, ja kui me selle eelise ära kaotame või siin mingi vea teeme, siis on hirmus keeruline positiivset suhtumist meisse säilitada. Kui positiivne suhtumine lendab, siis tuleb tagasi tulla minu esimese vastuse juurde teile: siis igal juhul lööb investor tagant üles, siis me kaotame investori silmis usalduse. Kui tema siit raha välja võtab, siis on asi juba suhteliselt raskelt prognoositav. Mis puutub igasugustesse kõikumistesse või kõikuvatesse perioodidesse riigis, majanduses, Eesti Pangas või kus iganes, siis siin ma teiega nüüd küll otsast lõpuni nõus ei ole. Ma saan aru, et eri finantsküsimuste käsitlemisel, olgu see Riigi Kinnisvara AS või mis iganes, võivad üles kerkida erinevad probleemid ja seetõttu on diskussioon mõistlik ja loomulik. Eesti Panga tervis on hea. Eesti Pank täidab kõiki talle pandud funktsioone, Eesti kroon on tugev, valuutakomitee süsteem töötab. Me oleme ka need nn rünnakud edukalt üle elanud, mis eelmise aasta lõpus krooni vastu ju kas või kaudselt olid. Nii et Eesti Panga kohta ei julgeks ma küll öelda, et siin teie küsimuse kontekstis midagi kõiguks.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Te mainisite, et maksureformi oli mõistlik just praegu teha, kuigi aega on aastani 2011. Kui me vaatame, et naftabarreli hind on praegu kõikide aegade kõrgeim, üle 100 dollari barreli eest, siis miks te arvate, et just praegu oli õige näiteks autokütuse aktsiisi tõsta? Miks me ei oleks võinud sellega oodata? See on ju kaasa toonud kõikide kaupade ja teenuste, sealhulgas toidukaupade hinnaralli.

Aitäh! Maksureformi läbiviimine ja aktsiiside kehtestamine ning tõstmine on poliitiline otsus. Siin on minul hirmus keeruline öelda, kas oleks võinud seda kuhugi veel lükata. Ma andsin hinnangu sellele, millega valitsus teie ette tuli. Minu hinnang lähtus sellest, et see tuli niikuinii ära teha ja kui see on varem ära tehtud, siis tagasilöök järgmiste poliitiliste otsuste tegemisel on kergem. Teisisõnu: kui me hakkame rääkima näiteks Maastrichti kriteeriumidest või eurole üleminekust, siis on, nagu öeldakse, see takistus eest ära, et me peaksime veel mingisuguse hinnašoki enne tekitama, kui me endale hindajad külla kutsume. Aga seda, kuidas aja valik kõikidest muudest komponentidest tulenema peab, peavad arvatavasti otsustama ikkagi need, kes selle otsustamise eest hea seisavad.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Kõigepealt suur tänu teile nende väga lihtsate ja selgete vastuste eest! Ma väga loodan, et kõik ametikaaslased, kes siin küsimusi on esitanud, kuulavad huviga ja ka saavad aru sellest, mida panga president räägib. Kohati, kui neid küsimusi on avalikkuse ees tõstatatud, on mul, pean tunnistama, olnud piinlik oma ametikaaslaste pärast, kes on esitanud lausa jaburaid väiteid. Kas või see, et RKAS võiks tekitada eelarve defitsiidi, mis on kordades suurem, kui RKAS üldse kokku investeerinud on, või mida iganes. Aga minu küsimus teile on see: kas selliseid kohtumisi Eesti Panga presidendiga, väga harivaid kohtumisi, ma loodan, paljude parlamendiliikmete jaoks, võiks olla lähitulevikus tihedamini, et me ei räägiks siin parlamendisaalis 14% nominaalkasvu ja 6% või 7% majanduse reaalkasvu tingimustes majanduskriisist jne?

Aitäh küsimuse eest! Eesti Pank on alati kohal, kui kutsutakse. Me kohtume regulaarselt valitsusega, kohtume regulaarselt peaministriga, kohtume regulaarselt rahanduskomisjoniga. Ma olen, nagu ma oma ettekande alguses ütlesin, väga tänulik Keskerakonna fraktsioonile, et tänu nende küsimustele oli mul võimalik tulla siia teie ette. Loomulikult, kui me võiksime anda lisaväärtust ühe või teise eelnõu menetlemisel või ühe või teise probleemi lahendamisel, siis Eesti Pank on iga kutse peale tulemas.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud küsimustele vastaja! Üks eelmine küsija väitis, et praegu balansseerib Eesti majandus kriisi piiril. Ma küsin kolleeg Taavi Rõivase küsimusele lisaks: kuidas sa kommenteerid seda väidet, kas ja kuivõrd võib see tõsi olla?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et aasta 2007 lõpetas Eesti majanduse jaoks ühe väga tõsise kasvufaasi. Majandus üldiselt areneb majandusseaduste alusel ja kasvufaasile  järgneb alati korrektsioon. Ma ütleksin, et praegu on Eesti majandus sisenenud sellesse korrektsioonifaasi ja toimub kohandumine, mis on täiesti arusaadav nii maailma majanduspraktikas kui loomulikult ka ‑teoorias. Mis hetkel see kohandumine võiks lõppeda kriisiga, see on hoopis teema nr 2. Päris kindlasti praegu Eesti majandus kriisis ei ole.

Palun, kolleeg Keit Pentus!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Me rääkisime siin teie vastuste alguses üldisest avaliku sektori rahanduse seisust. Seda üldist avaliku sektori rahanduse seisu, eelarve tasakaalu mõjutab üsna suures mahus kohalike omavalitsuste laenukoormus, kohalike omavalitsuste rahaline seis. Samal ajal, kui meie siin riigi poole peal üsna tõsiselt pingutame, et ülejäägiga eelarvet teha, võtab näiteks Tallinn ikka ja jälle laenu ning sõlmib väga kaugele tulevikku ulatuvaid, väga suuremahulisi ja kohustustega seotud lepinguid, kusjuures seda eelarve tasakaalu arvestuses üldse mitte kajastades. Kas Eesti Pank jälgib ka meie kõige suuremas omavalitsuses Tallinnas toimuvat, Tallinna rahanduslikku seisu? Kas te äkki olete leidnud rohtu, kuidas Tallinna kohati üsna vastutustundetut eelarvepoliitikat ravida?

Aitäh! Eesti Pangale ei ole keegi sellist volitust andnud, et me saaksime kuidagi jälgida olgu siis Tallinna, Tartu, Kuressaare, Haapsalu, Jõhvi või mis iganes omavalitsuse rahanduslikku seisu. Nende seisude jälgimine toimub ikkagi nende omavalitsuste oma volikogude ja vastavate struktuuride kaudu. Loomulikult, me näeme-kuuleme ka neid vaidlusi, mis eri omavalitsustega eelarveteemadel käivad. Kui on kohta, kus sekkuda, siis me loomulikult sekkume. Aga kindlasti ei ole meie üks põhiülesandeid kogu aeg nendel teemadel midagi öelda. Meie asi on ikkagi praegu, nagu ma olen tänagi mitu korda öelnud, tegelda sellega, et Eesti riigi eelarve ja finantsseis tervikuna oleksid tasakaalus. Kõik need sammud, mis seda tasakaalu segavad, häirivad või tasakaalutust toodavad, saavad Eesti Pangalt vastava hinnangu. "Vastulöök" oleks vist liiga uhke sõna, aga "hinnang" sobib küll.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra Lipstok! Te ütlesite, et me oleme sisenenud n‑ö korrektsioonifaasi. Mida te arvate, kas see võib kuidagi mõjutada meie jõudmist Euroopa viie rikkaima riigi hulka mõne aasta pärast?

Aitäh! Hirmus keeruline on mul öelda, kuidas korrektsioonifaasis olek Eesti riigi arengule mõjub ja millised on meie võimalused oma eesmärke täita. Ma kujutan ette, et korrektsioonifaasis on põhitegevus see, et säiliksid kaine mõistus ja selge arusaam sellest, kus staadiumis me oleme. Kõik otsused, mis tehakse, peaksid lähtuma sellest, et kiire kasvu faas on läbi. See, et selles korrektsioonis või kohandumises jalad uuesti maha saada, eeldab väga tõsist analüüsi, tõsist koostöötahet. Siis, kui nina uuesti üleval on, saab jälle hakata rääkima suurtest eesmärkidest.

Palun, kolleeg Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud proua esimees! Lugupeetud Eesti Panga president! Me oleme täna siin saalis korduvalt kuulnud väga pessimistlikest toonidest kantud küsimusi. Üheks taustaks on loomulikult võimalikud reitingud. Minu küsimus on niisugune: kas Eesti Pank kuidagi seab ka vastavusse need pessimistlikud, eneseusku mitte sisaldavad hinnangud, et meil ongi kõik väga halvasti, selle reitinguga, mis meid majanduse edasisel käigul ees võib oodata?

Aitäh! Reitingusse mingisuguse hinnangu või usu panemine ei ole kindlasti Eesti-poolne tegevus. Reitinguagentuurid on need, kes meid hindavad ja meie tegemisi mõõdavad. Ma rääkisin siin Fitchi viimasest hindamisest, kus meie reiting jäeti muutmata. Ma loodan väga, et see sõnum jõuab kuidagi ka Eesti majandusagentideni. Kui palju see siis kajastamist leidis? Jaa, loomulikult, mingisuguse viivitusega andsid kõik meie lugupeetud agentuurid selle uudise edasi. Aga see, et tegelikult oli see positiivne uudis, meil jäeti reiting muutmata, meil ei tõmmatud midagi maha – see väike tõsiasi jäi kirjeldamata. Seda vaimu oleks vaja ikkagi sisse lükata nende väikeste võitude abil, mis riik on saavutanud. Need võidud, nagu ma pihta hakkasin, ongi tegelikult siit saalist tulnud tänu sellele, et eelarvepoliitikat on hoitud kogu aeg tasakaalus ja ülejäägiga. Sealt see positiivne hinnang. Ma olen täna vist kolm, neli või viis korda rääkinud, et see on hea. See on see, millele me toetume, millele toetuvad kõik, kes käivad maailmas, rohkem küll Euroopas seletamas meie seisu. Ja seda hinnatakse, sellest saadakse aru. Ma kujutan ette, et kui selle vaeva tulemusena on ka näiteks reitinguagentuur sellise hinnangu andnud, arvestades seda suurt turbulentsi, mis maailmas toimub, et reiting jäetakse muutmata, siis see võiks ju saada positiivse tagasikõla agentide jaoks.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Ma tänan! Hea Eesti Panga president! Olete ka ise oma vastustes täna siin möönnud, et riigieelarve tasakaalukeeleks, vähemalt üheks neist, võib kujuneda (aga ei pea kujunema) Riigi Kinnisvara AS‑i varade hindamine riigieelarve kontekstis. Kuidas muudaks olukorda see, kui Riigi Kinnisvara AS viia börsile? Oma varade mahult ja investeerimisvõimekuselt peaks ta ju olema igati soliidne firma.

Aitäh! Ma arvan, et selles kontekstis, millest me praegu räägime, ei annaks börsile minek mitte midagi juurde ega võtaks ka midagi ära. Selle, kas üks ettevõte läheb börsile või ei, peaks otsustama ettevõtte omanik ja ta peaks vaatama ka hoopis teise nurga alt sellele ettevõttele. See teema, mis praegu eelarve tasakaalu mõjutamise kontekstis siin küsimustes püstitatud on, ei ole börsile minekuga kuidagi seotud.

Palun, kolleeg Ivi Eenmaa!

Ma tänan, proua juhataja! Austatud härra Eesti Panga president! Kuulan ka täna seda diskussiooni. Juba tükk aega käib Eestis ühe teatud seltskonna poolt jutt, nagu olekski soov, et Eesti majandus põhja lähekski, alates sellest, mismoodi tambiti krooni. Te vastasite väga hästi juba ennetavalt. Minu küsimus ei ole võib-olla isegi mitte niivõrd teile kui Eesti Panga presidendile, vaid endisele rahanduskomisjoni esimehele, endisele ministrile: kas on olemas rohtu või rohtude komplekti, millega oleks võimalik panna ka Eesti kirjutavat-näitavat meediat kirjutama ja rääkima, et asi ei ole nii hull, kui tahetakse välja näidata? Teie seisukoht.

Aitäh! Kuidas ja milliste meetoditega panna kirjutavat-rääkivat-näitavat, mis iganes, pressi kirjutama, rääkima ja näitama just nii, nagu üks või teine osaline tahab, seda meetodit ma ei tea, ei oska kirjeldada ja, ausalt öeldes, ei tahagi kirjeldada. Aga vastuseks ütlen, et tegelikult me peame kõik ise natukene uskuma, et me ikkagi ei ole päris käpuli või põhjas. Kui meil see usk on kõikidest muudest tegemistest üle, siis võib kakelda poliitiliselt või mittepoliitiliselt, võib kakelda meediaga või kellega iganes, aga tegelikult see siht peab olema selge: me saame hakkama küll. Kui me seda ise ka ei usu, siis, sõbrad, on mäng läbi.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Aitäh, proua esimees! Austatud Eesti Panga president! Kõigepealt tänan teid väga professionaalsete ja tõepoolest selgete vastuste eest iga kord mitte väga selgetele küsimustele! Ma tahan täpsustada. Loomulikult, me näeme, et inimesed jagunevad kahte suurde rühma: pessimistid ja optimistid. Aga ma arvan, et majandusarengu ja rahapoliitiliste otsuste ettevalmistamisel peaksime olema eelkõige realistid. Ma küsin teie käest: kas te näete täna reaalseid ohte, mis Eesti senist edukat rahapoliitikat ja majanduspoliitikat ohustaksid?

Aitäh! Millised reaalsed ohud võiksid ohustada meie praegust edukat majanduspoliitikat? Ma arvan, et need reaalsed ohud on seotud sellega, kui me ikkagi ise mingisuguseid rumalusi tegema hakkame. Kujutage natukene ette, kui olukord on väga raske, kui siin väga palju küsimusi tekitanud eelarve täitmine läheb veel keerulisemaks, see nn eelarve tasakaalus hoidmine läheb veel raskemaks ja mingil etapil tuleb siis hakata otsuseid tegema. Kui nende otsuste tegemisel või otsuste vajaduse hindamisel ei vaadata asjale reaalselt otsa, siis tehakse vigu. Need vead võivad meid sellelt teelt ära lükata. Need vead oleksid sel juhul seotud eelkõige nende sammudega, mis vähendaksid usaldust Eesti riigi vastu. Midagi ei ole teha, me oleme praegu selline väikeriik, kes on tõestanud, et seda, mida ta lubab, ta ka teeb. Kui me oleme rääkinud ükskõik millistel foorumitel, et me hoiame eelarvet ülejäägis, me oleme eelarvepoliitika ajamisel konservatiivsed, siis on meid usutud. Kui see pihta saab, siis on järgmise jutu kokkupanemine natukene keeruline.

Palun, kolleeg Tatjana Muravjova!

Tänan, proua juhataja! Härra Eesti Panga president! Te juba vastasite, et Eesti Pank ei vastuta omavalitsuste laenukoormuse eest. Aga kuidas te suhtute sellesse ja kas teil on seisukohta riigi rahanduse vaatevinklist omavalitsuste suurte laenukoormuste kohta? On seal probleemi või ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Selleks et omavalitsuste laenukoormust hinnata ja vaadata, kas seal on probleeme või ei, peaks sellesse teemasse natukene rohkem sisse minema. Loomulikult, mida suurem on omavalitsus, seda suurem on tema laenuvõtmise potentsiaal, seda suurem on tema laenamisvajadus. Selleks, et öelda, kas kuskil on üle laenatud või on lihtsalt liiga optimistlik oldud, oleks vaja palju sügavamalt numbritesse süveneda ja alles siis saab sellist hinnangut anda. Ma saan aru, et väga paljud Riigikogu liikmed on väga hästi kursis eri omavalitsuste tegemistega. Kindlasti on teil palju rohkem informatsiooni, milline on tegelik olukord ühes või teises omavalitsuses. Tihti see paljas statistika, mis välja tuleb, ja need uudised, mida trükitakse, ei kirjelda veel seda, kas selle konkreetse laenu võtmine on eelarve tasakaalu mõttes vale või tegelikult ikkagi omavalitsus kannatab küll laenu võtta. See eeldaks palju rohkem ja täpsemat lähteinformatsiooni, kui minul on, et selle kohta anda niisugune vastus, mis võiks rahuldada.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra Eesti Panga president! Täna on tunni jooksul juba palju räägitud igasugustest suundadest, aga ma tahan küsida ühe sõna kohta – inflatsioon. Te teate, et praegu meie riigis on selle tase kõige kõrgem Euroopa riikide hulgas. Tahan teie käest küsida, kuidas te kommenteerite inflatsiooni taset praegu Eestis.

Aitäh! Inflatsioon on, ma arvan, praeguse Eesti näitajatest või numbritest, mida kirjeldama peab, kõige keerulisem teema. Temast on kõige raskem rääkida ja just selles mõttes, et ta on nii kõrge. Teiselt poolt äärest on sellel kõrgel inflatsioonil ka väga selged põhjused. Selle tõttu, et need põhjused on väga selgelt kirjeldatavad, on seda kõrget numbrit suhteliselt lihtne lahti rääkida. Tuleks alati panna sinna juurde seesama paljuräägitud kütuse hind. Täna küll veel mitte räägitud väga suur põhjus on toiduainete hinnad, juurde veel maksureform ja ongi koos inflatsiooni tõusu põhipõhjused. Kui me räägime baasinflatsioonist, siis seal ei ole asi üldse nii hull. Me väga loodame, et kui need korrektsioonid, mis selle maksureformi ja nende segaduste tõttu, mis maailmaturul on toimunud, mingitpidi raamidesse saavad, siis Eesti inflatsiooninumber peaks alates järgmistest kuudest selgelt langustendentsi näitama. Aga see muidugi ei tähenda veel seda, et me oleksime probleemist kui sellisest lahti. Eesti on pisikene riik ja kõik nafta hinna mõjud või ülemaailmsed toiduainete hindade mõjud on meile ikka väga otsesed. See on suur probleem, suur teema. Kui me jõuame Maastrichti kriteeriumideni, räägime eurost ja räägime sellest usaldusest, mida me eurotsoonist otsima läheme, siis praegu peaksime oma kõlblikkust kõige rohkem inflatsiooni alandamise kaudu tõestama. Tänaste numbritega me muidugi sellega hakkama ei saa.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Tulen tagasi selle juurde, mida te oma ettekandes ja vastustes mainisite, et väga oluline on see, kui me anname välismaailmale väga usaldusväärse signaali. Äkki te võtaksite kommenteerida seda, millise usaldusväärsusega võetakse signaali, kui meie valitsusjuht annab negatiivse hinnangu näiteks kas või Hiina ettepanekule sadamate rajamise kohta Eestisse.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, kindlasti ei pea me mitte ainult positiivseid ja negatiivseid signaale andma, vaid me peame olema ka ise sellised, et need signaalid oleksid tõesed ja nendest saadaks aru. Minu jutt signaalidest oli natuke selline näitlikustamine, signaal peab põhinema tõel. Seda, millise signaali või mõtte ühe või teise kõrge riigiametniku poolt öeldu annab, saab hinnata ainult konkreetses kontekstis ja konkreetselt analüüsides, kus see hinnang anti, mille kohta see anti, mida hindajad selle informatsiooniga tegid ja mida nad arvasid. Eesti Panka ei ole tulnud mingisugust uut informatsiooni ja me ei ole ka kuskilt eraldi saanud informatsiooni selle kohta, milline võis olla näiteks Hiina hinnang sellele informatsioonile, millele te viitasite.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Siin kõlasid ütlused küll optimistidest, küll pessimistidest, keegi kraaksub häda kaela, keegi ütleb, et kõik on hästi. Ma arvan, et see on tavaline poliitiline debatt. Keegi ei ole öelnud, et me oleme käpuli maas ja päris põhjas. Need on hinnangud, mis antakse siin saalis, ja ju sa tead isegi, kuidas neid hinnanguid kiputakse vahetevahel andma. Üks info siin küsijatele: omavalitsuste bilanss on üleüldiselt üle Eesti võttes ka sellel aastal plussis, ühesõnaga, kohustused ei ületa tulusid, nii nagu see tavaliselt on Euroopa riikides. Küsimus aga on: kuidas hinnata, kas peaks mingisuguse programmiga juba praegu sekkuma või mitte, kui peaminister ütleb, et kõik on hästi ja okei, aga Eesti Panga president ütleb ausalt, et esimesed ohumärgid on õhus?

Aitäh! Ma sain aru, et küsimus on, kas peaks sekkuma. Kujutan ette, et kõigepealt on vaja situatsiooni hinnata. Kui seis on sekkumist väärt, siis tuleb loomulikult sekkuda. Aga kui sekkuda sekkumise pärast, siis see tekitab sellist müra, mis ei anna tulemust. Kõigepealt tuleb teha analüüs, hinnata situatsiooni, ja kui on tõesti selline situatsioon välja kujunenud, et on vaja kuidagi eriliselt sekkuda, siis miks mitte. Kui seda mitte teha, siis mängitakse ju mäng maha.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Eesti Panga president, küsimustele vastamise eest!

Aitäh küsijatele ja edu ning jõudu!

Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Inara Luigase, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Kadri Musta, Helle Kalda, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Heimar Lengi, Marika Tuusi ja Vilja Savisaare 20. veebruaril k.a esitatud arupärimine Koidula raudteepiirijaama kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Esitasime arupärimise Koidula raudteepiirijaama rajamise kohta. Teeksin lühikese ülevaate. Koidula raudteepiirijaama rajamine on Eestile üks olulisemaid transpordi- ja regionaalpoliitilisi ülesandeid. Piirijaama valmimine mõjutab positiivselt kogu Lõuna-Eesti, sealhulgas ka Kagu-Eesti majanduslikku arengut, leevendades tööpuudust ning aktiviseerides kohapealset ettevõtlust. Raudteepiirijaama rajamise ettevalmistustega alustati hulk aega tagasi ning on pakutud mitmeid ehituse algusaegu. Viimane avalikustatud kuupäev ehitustööde alustamiseks on juuli 2008. 2008. aasta riigieelarves on Koidula piirijaama ehituseks ette nähtud 137 miljonit krooni, mis peaks tähendama sisulist tegutsemise algust. Valitsus on andnud ka nõusoleku rahastada tulevikus piirijaama ehitust võrdsetes osades Riigi Kinnisvara AS-i, AS-i Eesti Raudtee ja riigieelarve vahendeid kasutades. AS-i Eesti Raudtee, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigi Kinnisvara AS-i vahel on peetud pikaajalisi läbirääkimisi, mille tulemusel on sõlmitud koostööleping piirijaama rajamise kohta, mis annab lootust, et peatselt saab tähtis ehitis ka valmis. Samas on aga rahandusminister Ivari Padari väljaütlemistes olnud ärevaid noote riigi suurprojektide rajamise kohta. Ta on maininud, et kärpimisele võivad minna koolide remont ja Tallinna–Tartu maantee. Olukord tekitab küsimusi ka Eesti suurprojekti, Koidula raudteepiirijaama rajamise kohta.
Kõigest sellest tulenevalt oleme palunud teil vastata järgmistele küsimustele. Kuidas on lahendatud omandiküsimused sundvõõrandamise käigus? Kuna raudteepiirijaama ehitust on kavandatud peaaegu Eesti iseseisvumisajast alates, kas siis on esitatud projekti korduvanalüüs ning kas Euroopa Liidu poolt on esitatud projektile ka lisanõudeid? Millised on poolte õigused ja kohustused ehitise riigihangete ettevalmistamisel ja osalemisel hankekomisjonide töös? Milline on Koidula piirijaama ehituse finantseerimise kava ja milline positsioon on projektil riigi eelarvestrateegias 2009–2012? Millisteks infrastruktuurirajatisteks kasutatakse riigieelarve vahendeid ja millist tuluartiklit selleks kasutatakse? Millises ulatuses finantseeritakse ehitust Euroopa Liidu fondidest ja kui palju panustab AS Eesti Raudtee? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud küsijad! Ma vastan teie kuuele küsimusele.
Esimene küsimus: "Kuidas on lahendatud omandiküsimused sundvõõrandamise käigus?" Küsimused on lahendatud. Täpsemalt, praeguseks on kõikide vajalike maade eraomanikega saavutatud kokkulepped. Kokkulepped on saavutatud sellisel kujul, et n-ö reaalset sundvõõrandamise vajadust ei ole olnud. Peamiselt on kõik vajalikud maatükid hüvitatud mitterahalise hüvitisena samas piirkonnas asuvate maaüksustega. Nii et esimese küsimuse vastus on: vajaliku maa omandiküsimused on lahendatud.
Teine küsimus: "Kuna raudteepiirijaama ehitust on kavandatud peaaegu Eesti iseseisvumisajast alates, siis kas on esitatud projekti korduvanalüüs ning kas Euroopa Liidu poolt on esitatud projektile lisanõudeid?" Kuna küsijate, arupärijate arupärimise motiiv, ma saan aru, oli teine, siis soovitan teil siiski analüüsida seda küsimust. Te ei ole oma küsimuse esitamisel päris korrektsed, viidates Eesti iseseisvumisaja algusele. Kuid mis puudutab vastust Koidula raudteepiirijaama ehitusprojekti ja selle analüüsimise kohta, siis 2007. aasta lõpus viidi tõepoolest uuesti läbi projektdokumentatsiooni ekspertiis koos uuendatud taotluseelarvega. Selle käigus kontrolliti töömahtude loendit, töötati välja uued üksikhinnad ja koondeelarve, prognoosides võimalikke üksikhindu ka 2008. aasta juunikuu seisuga. Nii et selline korduvanalüüs on läbi viidud. Hinnanguliselt võib öelda, et kui kogu seda projekti tervikuna vaadata, siis praegune eelarveline maksumus on ca 1,3 miljardit krooni. Mis kujuneb tegelikuks hinnaks, eks sellele saab vastata siis, kui ehitused on lõpetatud. Mis puudutab Euroopa Liidu abirahasid, siis ehitise rahastamisel ei ole planeeritud Euroopa Liidu erinevate fondide vahendeid, seetõttu ka Euroopa Liidu mingeid erilisi lisanõudeid projektile ei tule. Küll aga tuleb märkida, et 2003. aastal valminud projekteerimist rahastati Euroopa Liidu vahendite abil ja selle tõttu arvestab projekt ka kõiki tollaseid, kaasa arvatud keskkonda puudutavaid Euroopa Liidu nõudeid.
Kolmas küsimus: "Millised on poolte õigused ja kohustused ehitise riigihangete ettevalmistamisel ja osalemisel hankekomisjonide töös?" Vabariigi Valitsus määras 2003. aasta 8. juunil oma korralduse kohaselt, et raudteepiirijaama väljaehitamist ja kõiki vajalikke toiminguid teostab Riigi Kinnisvara AS. Selleks, et see koostöö laabuks, sõlmisid Riigi Kinnisvara AS, Eesti Raudtee ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2007. aasta oktoobris – nii et peaaegu neli aastat ja rohkemgi hiljem – arendusprojekti korraldamise kokkuleppe, mis sätestab kokkuleppe osapoolte konkreetsed kohustused ja õigused. Muu hulgas on seal ette nähtud ka see, et riigihangete ettevalmistamine on Riigi Kinnisvara AS-i kohustus, kuid kõik hankedokumendid kooskõlastavad eelnevalt Eesti Raudtee ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Samuti on riigihangete hindamiskomisjonis, mille on moodustanud Riigi Kinnisvara AS-i juhatus, osalejatena ka Eesti Raudtee esindaja ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja. Lisaks on praeguseks moodustatud selle projektiga seotud võimalike ametkondade ja otseselt seotud omavalitsuste esindajatest töögrupp. See on suhteliselt laiapõhjaline töögrupp – ca 20 inimest. Nad esindavad erinevaid institutsioone – omavalitsusi, tolli, piirivalvet, ministeeriume, Eesti Raudteed, Tehnilise Järelevalve Ametit, praktiliselt kõiki institutsioone, kes ühel või teisel määral on selle projektiga seotud. Sellise töörühma töö mõte on regulaarsed kohtumised ehituse ajal, adekvaatne informatsioonivahetus ja vajaduse korral lahenduste leidmine operatiivselt tekkivatele probleemidele.
Neljas küsimus: "Milline on Koidula piirijaama ehituse finantseerimise kava ja milline positsioon on projektil riigi eelarvestrateegias 2009–2012?" Valitsuse otsus 2007. aasta algusest on selline, et rahastamisskeemi kohaselt rahastatakse seda projekti Riigi Kinnisvara AS-i, Eesti Raudtee ja riigieelarve vahenditest, kusjuures Riigi Kinnisvara AS-i vahendid ja Eesti Raudtee rahastatav osa moodustavad ligikaudu kaks kolmandikku projekti kogumaksumusest ja riigieelarve rahastatav osa on üks kolmandik. Mis puudutab riigieelarvest rahastatavat osa, siis see kajastub riigi eelarvestrateegias 2008–2011, ja loodetavasti ka selles riigi eelarvestrateegias, mida valitsus praegu koostab aastateks 2009–2012. Numbrite järgi on see niimoodi, et käesolevaks aastaks on 107,5 miljonit, 2009. aasta eelarvesse planeerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 98,5 miljonit ja 2010. aasta eelarvesse 217 miljonit krooni. See on siis kokku riigipoolne panus – 423 miljonit krooni. Kas see on piisav, kas see on ülepakutud – eks see selgub, nagu ma varem ütlesin, siis, kui tööd on valmis.
Viies küsimus: "Millisteks infrastruktuuri rajatisteks kasutatakse riigieelarve vahendeid ja millist tuluartiklit selleks kasutatakse?" Mis on riigieelarve vahendite finantseerimise kohustus, see on fikseeritud ka kolmepoolses koostöökokkuleppes. Selle kiitis valitsus heaks mõned nädalad tagasi. Nende alla kuuluvad erinevad ehitised – tulevased riigiasutustele vajalikud ehitised; võimalike projekti alasse jäävate maanteede, külateede ehitus; hooned, platsid, mida kasutavad riigiasutused, nagu ma ütlesin, ja ka vajalikud inseneri- ja tehnovõrgud. Samuti rahastab riik kontrolli-, valve- ja eritehnika soetamist ning perroonide ehitust. Mis puudutab tuluartiklit, siis ma ei saanud sellest küsimuse poolest aru. See on planeeritud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves ning ka riigi eelarvestrateegias n-ö riigieelarve tavalise kuluna või investeeringu kuluna. Otsest seost ühegi tululiigiga ei ole valitsus oma ühekordses otsuses ega ka riigi eelarvestrateegias ette näinud.
Ja viimane küsimus: "Millises ulatuses finantseeritakse ehitust Euroopa Liidu fondidest ja kui palju panustab AS Eesti Raudtee?" Euroopa Liidu vahendeid Koidula ehituse rajamiseks ei kasutata. Nagu ma juba ütlesin, rahastab Eesti Raudtee koos Riigi Kinnisvara AS-iga raudtee infrastruktuuri ehitamist ligikaudu kahe kolmandiku ulatuses kogu projekti maksumusest, kusjuures siin on kokku lepitud järgmised asjaolud. Eesti Raudtee üksi rahastab Valga-Petseri peatee ehitust. Ma usun, et asjatundlikud küsijad teavad, millest ma räägin. See moodustab ca 7% kogu ehituse maksumusest. Mis puudutab aga Valga–Petseri ja Tartu–Petseri teid ühendava ühendustee ning ülejäänud jaama-ala ehitamist, siis seda rahastab Riigi Kinnisvara AS ning nende objektide maksumus teenitakse hiljem tagasi raudtee tariifidest. See on see finantsskeem. Ühe osa, Valga–Petseri peatee, väljaarendamist olemasoleva koridori raames suures plaanis rahastab Eesti Raudtee, korraldab aga Riigi Kinnisvara AS. Need on vastused teie küsimustele. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Minu küsimus puudutab eelarves olevaid rahalisi vahendeid. Te mainisite, et aastal 2010 on riigieelarvesse planeeritud 217 miljonit krooni. Kas praegu majanduslikku olukorda analüüsides on teie arvates selline summa Koidula raudteepiirijaama ehituseks reaalne sel eelarveaastal?

Aitäh! Ma arvan, et valitsus on kõik oma otsused langetanud. Me oleme võtnud need kohustused. Selles mõttes kohustusi tuleb täita. Me lihtsalt peame need summad ette nägema, mis on riigipoolsed kohustused. Need on nii nagu igasugused lepingud. Ma, tõtt öelda, ei näegi siin suurt võimalust valitsusel käituda. Küll on aga selge see, et aastaks 2010 oleme me märksa targemad, kui palju konkreetselt aastaks 2010 vaja läheb.
Praeguse seisuga on niimoodi, et kui kõik läheb optimistlikult, siis tegelikult see Eesti jaoks suhteliselt suur ehitus on valmis 2011. aasta teise poole alguses – august-september – räägime umbes sellisest orientiirist. Ja see on aastal 2011. Me oleme planeerinud, et 2010. aastal peaks riik tegema oma viimased maksed ja see sõltub ka tähtaegadest. Kas täpselt sellised summad lähevad riigipoolsete osade finantseerimiseks, saab täiesti selgeks siis, kui vastavad hanked on lõplikult paigas nende objektide jaoks, mida riik peab finantseerima.
Ma vaatan, et Arvo Sarapuu hakkab ka küsima, aga ma siiski tahan Inara Luigasele edasi öelda veel ühe informatsiooni, et minu teada peaks Riigi Kinnisvara AS täna esimese suurema hanke välja kuulutama. See puudutab esimest etappi ja selle hanke otsustamine peaks olema planeeritud mai keskele. Täna kuulutatakse välja ja pakkumiste esitamise tähtaeg on mai keskel ja kui kõik läheb libedalt, siis on tõepoolest võimalik, et suveks on üks suuremamahulisi lepinguid ehitajatega sõlmitud.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minu küsimus on üldisem. Kas valitsus tunnetab tegelikult seda, et Eesti saab iga päev selle tegematajätmise pärast üsna suurt kahju? Näiteks Tartu kaubajaamast ohtlike veoste väljaviimise probleem. Praegu tollitakse Tartus. Või näiteks, kui uus jaam valmis saaks, siis suurendaks see üle kahe korra raudtee läbilaskevõimet. Või kas või see, et Kagu-Eesti riigisisene ja Läti–Eesti–Venemaa vaheline rongiliiklus paraneks. Minu küsimus on: kas valitsust ikka motiveerib praegu see, kas me saame selle tegevusega edaspidi head tulu? Tulust me ei taha nagu hästi rääkida, aga me saame ju praegu selle tegematajätmise pärast iga päev suure kahju.

Aitäh! Kõigepealt pean ma korrigeerima seda, et mul on üsna keeruline valitsuse nimel tunnetest rääkida. Mis on üldse valitsuse tunded? Ma olen siiski valitsuse üks liige. Mida ma pean küll ütlema, on see, et, olgem ausad – viimased viis aastat on valitsused kindlasti seda Koidula projekti järjepidevalt ajanud. Ma ei ütleks, et siin oleks mingisuguseid väga suuri poliitilisi erimeelsusi, ja mis puutub otsustesse, mida mina olen viimase poole aasta jooksul pidanud valitsusest  saama, siis on see olnud tõesti nii, et valitsus on suhteliselt kindlate tunnetega  langetanud neid otsuseid, millest mõnda ma siin refereerisin.
Mis puudutab neid kahjusid, siis eks ta ole praegu selline projekt, et ta on ikkagi investeering, ja loodetavasti see kavandatud tagasimaksmise graafik – ennekõike, mis puudutab Eesti Raudteed – ka kõik töötab. Loodetavasti nendes mahtudes on tal see n-ö funktsionaalselt mõttekas. Ja ma arvan, et sellele ei maksa ka rutata vastama aasta või kahe perspektiivis. Eks ta saab olema selline ehitis, mis jääb teatud märgilise tähendusena Lõuna-Eestisse. Selle tõttu oli mul ka üks küsimus, mille ma esitasin küll retooriliselt, aga millele üks lugupeetud meediaväljaanne andis väga omapärase kontekstilise tähenduse.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Kas meil on probleeme teiste raudteepiirijaamadega, näiteks Narva raudteepiirijaamaga, ja kas on plaanis lähiajal nendega midagi peale hakata või võtab see sama palju aega nagu Koidula piirijaam?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei tooks paralleele, ei võrdleks Narva piirijaama ja Koidula piirijaama. Koidula piirijaama n-ö mitte niivõrd raudtee-tehniline või transpordi-logistiline tähendus on hoopis midagi muud. Narva piirijaamas on ka kavandatud erinevaid investeeringuid. Nad on tunduvalt väiksemamahulised. Logistilised lahendused on samad. Nendest me rääkisime mõned nädalad tagasi, kui mul oli siin võimalus rääkida raudteepoliitikast. Ma ei hakkaks neid lihtsalt üle kordama. Kindlasti ei ole tegemist n-ö nullist algava ehitusega, nii nagu on Koidula raudteepiirijaam, mis ju asendab kunagist enne sõda ja enne okupeerimist olnud Petseri raudteepiirijaama. Analoogset olukorda me seal Eesti piiril eest ei leia.
Ja teil oli veel mingi küsimus, aga mul läks see meelest ära. Piirijaamadest puudutab see kindlasti ka Valgat. Praegu leiab Elva–Valga raudteelõigu rekonstrueerimisega mingil kujul jälle Valga ja Valka sujuvam koostöö käsitlemist. Aga jällegi, see on pigem samale kohale ehitamine, pigem on tegemist rekonstrueerimisega. Siin on tõepoolest tegemist uue piirijaama ehitamisega.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Ma ei taha mingil juhul esitada küsimust negatiivsest küljest, vaid lihtsalt natuke selguse saamiseks. Te vastasite Inara Luigasele, et on küll leping ja olete veendunud, et ükski lepingu osapool – te saate öelda ainult valitsuse poolt – ei hüppa alt ära. Aga kui peaks tekkima küsimus – me teame, et riigi aktsiaseltsil ja riigil ei ole kõige paremad ajad –, kas sellest hoolimata teised osapooled on nõus oma osalust jätkama või on see lepingus selliselt, et siis ei jätka? Me kõik ilmselt tahame positiivset lahendit, nii teie kui meie.

Aitäh! Ma isegi praegu ei mõtleks sellisele stsenaariumile. Ma ei kujutaks ette seda olukorda, kus riik jätab sellised kohustused täitmata. Ja loomulikult, kui ma püüdsin siin anda hästi lihtsa pildi sellest, mis on ühe või teise osapoole kohustus, mismoodi ta finantseerib seda, siis see asi jääks poolikuks, kui keegi midagi ei teeks. Ka need riigi funktsioonid, olgu need teed, teatud tehnovõrgud, insenerivõrgud, riigiasutustele vajalikud hooned – no kuidas te kujutate ette piirijaama, kui pole tolliametit, pole piirivalvet, pole veterinaarteenistust, taimekaitset jne? See ei ole piirijaam selliselt – midagi jääb tegemata. Nii et ma arvan, see peaks olema midagi täiesti ettenägematut, kui valitsus sellisest asjast loobuks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister, vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbriääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Evelyn Sepa, Ain Seppiku, Aivar Riisalu, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi, Jüri Ratase, Olga Sõtniku, Toivo Tootseni ja Arvo Sarapuu 27. veebruaril 2008 esitatud arupärimine koolilõuna maksumuse kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud haridus- ja teadusminister! Meie arupärimine puudutab koolilõuna rahastamist. Nimelt on vastavalt Vabariigi Valitsuse 2008. aasta 7. veebruari määrusele nr 44, mis on seotud 2008. aasta riigieelarve seadusega, koolilõuna arvestuslikuks maksumuseks ühe õpilase kohta esimesel poolaastal 10,42 krooni, seega sama mis eelmisel aastal, ja teisel poolaastal 12 krooni ja 2 senti. Eelmise aasta sama number oli 10,42, mis toiduainete järsu hinnatõusu valguses tekitab paratamatult küsimuse õpilastele pakutava koolilõuna kvaliteedi ja tervislikkuse kohta. Valitsuskoalitsiooni eestvedamisel tõusid aktsiisid, mis tingis toiduainete hinna olulise kallinemise. Ometi ei kajastu kavandatud hinnatõus koolitoidu rahastamisel. Kui rääkida toiduainete hinna tõusust jaanuaris-veebruaris, aga ka detsembris, siis osa põhitoiduainete hinna tõus on olnud, võrreldes aastataguse ajaga, juba 50–60%, mõnedel kaupadel, sealhulgas piimal, aga juba ligi 100%. Samuti on väga oluliselt tõusnud nii või, munade, juustu, leiva-saia, jahu ja paljude teiste toodete hinnad. Eelmainitud hinnatõusu taustal tundub, et 1,60 lisakrooni teiseks poolaastaks õpilase kohta on ilmselgelt liiga vähe, et kindlustada õpilastele korralik koolilõuna.
Me küsime: millel põhineb koolilõuna arvestuslik maksumus ühe õpilase kohta, millistest arvestuslikest komponentidest koosneb esimese poolaasta summa 10,42 krooni? Milline mehhanism eksisteerib viidatud numbri suurendamiseks? Kas ministeeriumil on ülevaade, mitu koolilõuna pakkujat suudavad selle etteantud summaga reaalselt õpilastele süüa pakkuda? Kas peate käesolevas hindade tõusu olukorras vajalikuks täiendavalt tõsta koolilõuna arvestuslikku maksumust? Kui jah, siis millal võiks see muudatus toimuda? Kas koolilõuna rahastamise süsteemis on tulevikus ette näha ka mingeid põhimõttelisi muudatusi? Lõpetuseks: kas koolilõuna rahastamist on kavas laiendada ka gümnaasiumiõpilastele? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus! Palun kõnepulti haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud stenogramm! On esitatud mitmeid küsimusi ja nad on kõik koolilõuna kohta.
Esimene küsimus: "Millel põhineb Vabariigi Valitsuse määruses nr 44 koolilõuna arvestuslik maksumus ühe õpilase kohta? Millistest arvestuslikest komponentidest koosneb I poolaasta 10,42 krooni?" Koolilõuna toetuseks määratud vahendite jaotamiseks kohalike omavalitsuste vahel arvutatakse koolilõuna arvestuslik maksumus õpilase kohta päevas. Seda on vaja eelarvest eraldatud summa jaotamiseks kohalikele omavalitsustele nende koolides, munitsipaal- ja erakoolides õppivate 1.–9. klassi õpilaste arvu alusel. Koolilõuna toetus ei tähenda seda, et riigieelarvest tuleb katta kõik koolilõunaga seotud kulud. Riik toetab kohalikke omavalitsusi sihtotstarbelise eraldisega ja näitab sellega riigi huvi osaleda koolilõuna tagamises. Riik on taganud ka teistsuguse toetuse koolilõunale, nimelt jagab Põllumajandusministeerium PRIA kaudu koolipiimatoetust. Ühe õpilase kohta ühel koolipäeval on ette nähtud veerand liitrit piima või piimatooteid. Ka koolipiimatoetus ei kata kogu piimale või piimatoodetele tehtud kulu. 10,42 krooni on arvestuslik toetus ühe õpilase ühe koolilõuna kulude katmiseks eeldusel, et kõik õpilased viibivad igal koolipäeval koolis ja söövad koolilõunat. Seega tegelik arvestuslik toetus kasutatud koolilõuna kohta on suurem.
Järgmine küsimus: "Milline mehhanism eksisteerib viidatud numbri suurendamiseks?" Kõige olulisemad läbirääkimised toimuvad Vabariigi Valitsuse moodustatud valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioonide vahel riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia üle. Läbirääkimised koolilõuna riigipoolse toetuse suurendamise üle on üks väga paljudest arutatavatest punktidest, vastavalt riigieelarve võimalustele tuleb kokku leppida toetuse suurendamise vajadus ja ulatus.
"Kas ministeeriumil on ülevaadet, mitu koolilõuna pakkujat suudavad selle etteantud summaga reaalselt õpilastele süüa pakkuda?" Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 32 kehtestatakse valla- või linnavolikogu koolilõunatoetuse kasutamise tingimused ja kord. Üleriigiliselt on koolilõuna pakkumise korraldus väga erinev. On kohalikke omavalitsusi ja koole, kus söökla personalikulud, majanduskulud ja muud kulud katab täielikult koolipidaja. Riigi koolilõunatoetust kasutatakse näiteks mõnel pool ainult toiduainete ostmiseks sellisel juhul. Ka selle variandi korral on erinevusi. Näiteks on kohalikke omavalitsusi, kes toetavad oma eelarvest ka toiduainete ostmist. Toiduainete hinnad võivad piirkondlikult oluliselt erineda. Võimaluse korral kaetakse osaliselt riigi toetusest eespool nimetatud ülalpidamiskulud, osaliselt võtavad kulude katmisest osa lapsevanemad. Teine osa kohalikke omavalitsusi ja koole on korraldanud toitlustamist, kasutades peamiselt eraettevõtjaid. Siin on sõlmitud erineva kohustusmääraga lepinguid. Osalt antakse söökla rendile erinevatel tingimustel, sõltuvalt näiteks remondi, köögi sisseseade ja muu sellise jaoks kulutatud summadest. Selgelt on suurel ettevõtjal võimalik valmistada rohkem erinevaid roogi kui ühe söökla pidajal. Rääkimata võimalustest arvestada eri toitude valmistamist näiteks diabeetikutele, taimetoitlastele. Antud juhtumil ei ole võrreldavad kulud ettevõttel, kes investeerib ise miljonid sööklasse, ja sellel ettevõttel, kelle kulud seisnevad üksnes kuludes personalile ja toiduainetele ning kelle ülejäänud kulud kaetakse kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu. Riik peab vajalikuks toetada koolilõuna toiduainete ostmise kulutusi. Kohalikud omavalitsused toetavad omalt poolt söökla ülalpidamise kulutusi ja osaliselt kulutusi toiduainetele. Osa omavalitsusi toetab ka mujal koolides käivaid oma õpilasi, kuid on ka omavalitsusi, kes teise omavalitsuse koolis käivat õpilast koolilõuna maksumuse hüvitamisel ei toeta ja vahe tuleb kinni maksta lapsevanemal. Mitmed omavalitsused toetavad koolilõunat riigi toetusest suurema summaga, näiteks Haanja vald. Paljudes koolisööklates pakutakse lisaks toetatavale koolilõunale võimalust oma raha eest osta täiendavat toitu.
Toon konkreetsed näited kohalike omavalitsuste kohta. Tallinnas on toitlustamine korraldatud erafirmade kaudu. Koolilõuna maksumus on 18 krooni, siin on arvestatud kõik kulud kõigile 1.–9. klassis käivatele õpilastele päevases õppes, koolilõuna on neile tasuta ja vahe maksab kinni Tallinna linn. 10.–12. klassi õpilased maksavad 18 krooni päevas ise. Tartus on toidupäeva hind 1.–4. klassini 15 krooni õpilase kohta, millest lapsevanematel tuleb tasuda 1 kroon, 5.–9. klassini 18 krooni õpilase kohta, millest lapsevanemal tuleb tasuda 4 krooni, 10.–12. klassini 18 krooni, mille eest tuleb ise tasuda. Viimsi vallas maksavad lapsevanemad 1.–9. klassini juurde 10 krooni ühe lõuna eest, gümnaasiumiastme õpilastel on kogu koolitoidumaksumus 20 krooni ühe lõuna eest. Halinga vallas lisatakse vallaeelarvest iga põhikooli õpilase kohta juurde 1 kroon 58 senti päevas. Vinni vald tagab oma koolides valla õpilastele tasuta koolilõuna 1.–9. klassini, lisades vallaeelarvest vajamineva osa. Lisaks toetatakse koolilõunat oma gümnaasiumi 10.–12. klassi õpilastele, kes on rahvastikuregistris Vinni valla elanikud. Vald toetab ka Rakvere Vene Gümnaasiumi päevases õppevormis õppivaid rahvastikuregistris olevaid Vinni valla elanikke. Paistu vald katab riigi toetuse ulatuses toiduainete maksumuse, samas mahus toetatakse valla eelarvest toitlustamiskulusid. Need materjalid on võetud erinevatest allikatest, koolide koduleheküljelt, Riigi Teatajast kohalike omavalitsuste kohta ja linnade, valdade koduleheküljelt.
Järgmine küsimus: "Kas peate käesolevas hindade tõusu olukorras vajalikuks täiendavalt tõsta koolilõuna arvestuslikku maksumust? Kui jah, siis millal võiks seda muudatust oodata?" Juba 2008. aasta eelarves on tagatud alates 1. septembrist 2008 riigieelarvelise toetuse suurenemine 12 kroonile ühe koolipäeva kohta päevase õppevormi 1.–9. klassis käivatele õpilastele. See on esimest korda, kui riik koolilõuna toetuse kehtestamise järgselt seda summat, mis riigipoolse toetusena läheb, ühe koolilõuna ehk ühe õpilase kohta tõstab. See tõus 10-lt 12-le ei ole kahtlemata nende aastate lõikes, mis ulatuses ei ole koolilõuna riigipoolset toetust tõstetud, piisav vahepealse inflatsiooni kustutamiseks või selle kompenseerimiseks, kuid see esimene tõus tuleneb praegu riigi võimalustest. Riigi eelarvestrateegia ettevalmistamisel taotleb haridusministeerium koolilõuna riikliku toetuse määra tõstmist 2009. aastal vähemalt 15 kroonini ühe päeva kohta, pikemas plaanis ka toetuse laiendamist gümnaasiumiastme õpilastele. Siin ma ütleksin natuke selle hinnatõusu kohta, mida peaks justkui kompenseerima, et kui eelkõneleja pidas kõige olulisemaks mainida aktsiiside tõuse, siis vähemalt meile teadaoleva informatsiooni järgi ei tohiks tubaka- ja alkoholiaktsiiside tõusud laste koolitoidu maksumust oluliselt mõjutada.
Järgmine küsimus: "Kas koolilõuna rahastamise süsteemis on tulevikus ette näha ka mingeid põhimõttelisi muudatusi?" Põhimõttelisi muudatusi ei ole valitsuse tasemel arutatud. On teoreetilisi mõttekäike, kuidas see indeks välja arvutada, aga niipalju kui on erinevaid lähenemisi, võib siin olla ka tõde erinev. Nii et ma ei hakkaks erinevaid mõttekäike, mis ei ole erilist konsensust veel saavutanud või millega pole rohkem kui ainult ettepanekuid tehes edasi mindud, siin nimetamagi. Loomulikult määrab toitlustamise soovituslikud normid Sotsiaalministeerium. Riigieelarve vastavad mahud, mida toetusteks saab kasutada, kinnitab Riigikogu, ja toetuse suuruse või määra ühe koolilõuna kohta, ühe õpilase kohta kehtestab Vabariigi Valitsus.
Järgmine küsimus. "Kas koolilõuna rahastamist on kavas laiendada ka gümnaasiumiõpilastele?" Teatavasti võttis Riigikogu 18. juunil 2002. aastal vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuse, täiendades seda seadust paragrahviga, millega 1.–4. klassi õpilastele määratakse toitlustuskuludest riigieelarveline toetus. Vahepeal on tehtud veel mitmeid otsuseid, millega see toetus on määratud kogu põhikooli ulatuses, kaasa arvatud kutseõppeasutustele. Kutseõppeasutuste koolilõuna maksumus õpilase kohta on muide 1. oktoobrist 2007 12 krooni ja 30 senti ning on seda ka käesoleval aastal. 2009. aastaks taotletakse nii kutseõppeasutustes kui üldhariduskoolides koolilõuna maksumuseks 15 krooni päevas, 2010. aastal 18 krooni päevas ja koolilõuna toetust taotletakse 2010. aastast alates ka gümnaasiumiõpilastele. See oleks alustuseks vastusteks kõik.

Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Te mainisite oma vastustes arupärimisele, mis olid väga põhjalikud – tänan nende eest! –, et see toetuse määr on tõesti üks läbirääkimise küsimus, ka Omavalitsusliitude Koostöökogu ja Vabariigi Valitsuse delegatsiooni vahel. Ma ei tea, kuidas juhtus selline kahetsusväärne lugu, võib-olla pooled mõistsid seda kokkulepet veidi erinevalt. Kui protokoll allkirjastati, siis sai Omavalitsusliitude Koostöökogu, vähemalt ka minu poole pöördudes, sellest aru niimoodi, et 1. jaanuarist 2008 tõuseb koolilõuna maksumus ühe õpilase kohta 12 krooni peale, aga hiljem eelarve menetlemise käigus avastasid nad, et tegelikult tõuseb see 1. septembrist 2008 12 krooni peale. Kas see oli mingi valestimõistmine osapoolte vahel?

Aitäh küsimuse eest! See oli, jah, valestimõistmine. Loomulikult kõigi debattide juures ei ole mina olnud ja kuidas seda tekstina edasi anti, kas anti põhjust ka haridusministeeriumi positsiooni või seisukohta valesti mõista, seda ei oska ma öelda. Tõenäoliselt oleksid meie ametnikud pidanud üle kordama ja oma väljendustes täpsemad olema. Aga see on kahetsusväärne valestimõistmine ja kindlasti vaatab omavalitsusliitude delegatsioon nüüd meie väljaöeldud seisukohtade peale tõsisemalt ning katsub kõik kohe üle küsida, et pärast seisukohad ei muutuks. Nii et ma arvan, et me läheme hea koostöökultuuriga edasi ega hakka teineteist valestimõistmises süüdistama.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Te juba ise juhtisite tähelepanu aktsiisidele. Meie ei ole kunagi nimetanud eelkõige mitte tubakat ja alkoholi – see on tegelikult Reformierakonna retoorika. Kuid oleme nimetanud ikkagi autokütuse aktsiisi tõusu, mis on tõesti tekitanud hinnaralli just toiduainetele, aga samuti ka kütte käibemaks jne. Tegelikult oli aktsiiside tõus ikkagi valitsuse poliitiline otsus ja võiks arvata, et valitsuse poliitiline otsus peaks olema tõsta neid toidu kompenseerimise hindu. Kuid kas te olete valitsuses selle teema tõstatanud? Ma kujutan ette, et teile, ministrile, ikkagi meeldiks, kui seda summat oleks tõstetud. Ja kui te tõstatasite, siis mida on rahandusminister ja valitsus teile vastanud?

Aitäh! Muidugi olen ma selle küsimuse tõstatanud ja oma taotlused teinud, nagu ma ütlesin, järgmise aasta eelarvesse vähemalt 15-kroonise portsu maksumuse kohta põhikooli õpilastele. Aga aidake ka siis valitsust natuke! Kui te vaatate kogu aeg meie näppudele ja ütlete, et eelarve maht on liiga suur, liiga palju kulutatakse, et see hävitab Eesti Vabariigi majandusliku tõsiseltvõetavuse – no vaevalt siis ükski valitsus julgeb, kui niisugused kriitilised noodid Riigikogust tulevad, väga optimistlikku eelarvet teha. Eks haridusvaldkonnas on päris mitmeid tõsiseid teemasid, mis hakkavad omavahel ka eelarvet tehes kindlasti  paratamatult konkureerima – nii õppejõudude palgad, õpetajate palgad, kooliinvesteeringud, koolilõunad. Siin me oleme ja selle eelarve võimalusega, mis meil on – küllap me siis sügisel debattides kohtume. Nii et toetage siis valitsust selles soovis koolilõuna toetust tõsta.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Minu poole pöördusid lapsevanemad seoses telekanalis näidatud koolilõunaga, kui sotsiaalminister näitas näitlikku koolilõunat, mis maksis 25 krooni. Nad ei saanud sellest täpselt aru, kus põhimine rõhk oli, et lapsevanemad peaksid hakkama vahet kinni maksma. Kas see on valitsuse prioriteet? Kahjuks ma ise seda saadet ei näinud, aga see koolilõuna oli väga uhke ja rikkalik olnud ja lastele jäi tunne, et nad hakkavadki varsti sellist toitu saama. Kuidas? Kas see on valitsuse poliitika? Kust leitakse raha? Ja teades praegust situatsiooni – just nendel vanematel ei ole küll võimalik kinni maksta 13-kroonist vahesummat. Kuidas te kommenteerite seda esinemist? Teie küll ei esinenud seal, aga seda tegi teie hea koalitsioonipartner Reformierakond.

Aitäh! Ma nägin seda ka juhtumisi. Tavaliselt ma sellistel kellaaegadel ei saa uudiseid vaadata, aga seda vaatasin – oli ilus ports ja tõesti isuäratav. Ma arvan, et oleks väga hea, kui koolisööklates niimoodi serveeritakse, ja kindlasti paljudel juhtudel seda ka tehakse. Maitsvat sööki saavad õpilased päris paljudes koolisööklates. Ma küll loodan, et see ei jää iga päev täpselt samasuguseks, et menüü ikka varieerub ja pakutakse erinevaid asju ning küllap siis võib-olla, kui seda ideaalportsu niimoodi serveerida, on maksumus ka vastavalt sellele, mis sinna valitud on, natuke erinev. Sotsiaalministri määruses, mis hakkab järgmise õppeaasta algusest, augustikuust kehtima, kantakse hoolt energiamahukuse ja sellise toitumisväärtuse eest, mis peab lastele kättesaadav olema. Kui palju see täpselt maksab, seda on mul praegu raske ütelda. Kui määrus on välja antud, peavad toitlustajad selle ära hindama. Ka praegu maksab Tallinn oma õpilaste toiduportsu pealt peale ja kindlasti jääb seda ka järgmisel aastal tegema. Nii et kõik kulud ei pea kindlasti riigieelarvest tulema. Olen seda meelt, et õpilaste vanemad, kui mõnel pool nendelt raha võetakse, põhikooli õpilaste puhul, ei peaks kindlasti katma põhikulusid.

Palun, kolleeg Kadri Must!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Te mainisite oma esialgses vastuses, et praegu toetab riik kohalikke omavalitsusi vaid toidukomponendi osas ja köögipersonali palgad ning köögi sisustamise kulud on nagunii omavalitsuste kanda. Te mainisite, et see ongi normaalne, et omavalitsused toetavad oma kooliõpilasi tasuta koolilõunaga, aga mainisite seejuures sedasama, mida ütles sotsiaalminister selles toidukomponenti tutvustavas uudistelõigus TV-3-s eelmisel nädalal, et ka lapsevanemad võiksid panustada. Kas see ongi siis nüüd nägemus, et tasuta koolitoit kui selline võiks ära kaduda kõigile kooliõpilastele, vaatamata nende vanemate varanduslikule olukorrale? Kas peakski minema selle peale, et lapsevanemad hakkavad piiramatult panustama õpilaste koolitoitu?

Aitäh! Ma arvan, et sotsiaalminister kindlasti ei mõelnud seda, et näiteks ka sotsiaalses kitsikuses olevatelt lapsevanematelt, kellel praegu on võimalus ekstra toetust taotleda, see võimalus ära võtta. Kindlasti pidas ta silmas, et mingi osa perekondi on sellises sotsiaalses staatuses, et neid tuleb toetada niikuinii. Mida võis sotsiaalminister arvata sellega, et riigipoolsele toetusele tuleb juurde maksta? Ilmselt omavalitsuspoolset toetust, aga tõepoolest päris mitmel puhul lapsevanemad maksavad juurde. Eks seda peab näiteks Tartus lapsevanematelt küsima, kas nad on linnavalitsusega väga rahulolematud, et nad peavad arvestuslikult natuke ise juurde panema, või mitte. Mõnel pool on kogukonnad päris rahulikult ka ise juurde pannud lisaks munitsipaaleelarvele ja loomulikult ka riigieelarvele, mis ikkagi jätkuvalt katab põhikulutused.
Muide, oli selliseid toredaid omavalitsusi, kes oma laste koolilõuna ka enne kinni maksid. Mul oli kunagi heameel kohtuda vallavanem Inara Luigasega. Seal maksti oma õpilaste koolilõunad kinni juba ammu enne seda, kui riik toetused kehtestas. Nii et minu arvates ei ole õige ainult riigi kulude peale lootmine omavalitsuste ja võib-olla mingil määral ka lapsevanemate poolt.

Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas ka niisugust analüüsi või uuringut on tehtud, kuidas koolilapsed ise koolitoidu söömisse suhtuvad? Kas on vahet, kas see toit on sajaprotsendiliselt riigi või omavalitsuse kinnimakstud või et osa on ka isa-ema tasutud?

Aitäh! Minu teada need küsitlused, mis on tehtud, ei ole õpilaste ette viinud täies karmuses seda tõde, kes mille eest maksab, vaid on küsitud ikkagi, kuidas toiduga rahul ollakse. Nii et sellist ühiskonnakriitilist tampi, et kas teil on ikka endal raha maitse suus, kui te koolisööklasse lähete, ma loodan, et õpilastele peale ei panda.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Ma tahtsin küsida koolitoidu maksumuse kohta, mis hakkab kehtima 1. septembrist ja mille hinnaks tuleb 15 krooni. Kuidas on järgmise aasta eelarvesse see 15 krooni planeeritud? Järgmisest õppeaastast algab see 15 krooni. Kuidas te olete seda planeerinud?

Aitäh! Praeguses taotluses on see aasta algusest, st eelarveaasta algusest.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Marika Tuusi, Valeri Korbi, Heimar Lengi, Rein Ratase, Aadu Musta, Arvo Sarapuu, Helle Kalda, Inara Luigase, Ain Seppiku, Kalle Laaneti, Tiit Kuusmiku, Toivo Tootseni, Enn Eesmaa, Jaan Kundla, Lembit Kaljuvee, Aivar Riisalu, Olga Sõtniku, Toomas Vareki, Vilja Savisaare, Mailis Repsi, Vladimir Velmani ja Nelli Privalova 27. veebruaril k.a esitatud arupärimine koolivägivalla kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi!

Austatud proua eesistuja! Austatud kolleegid! Austatud härra Tõnis Lukas! Viimasel ajal on koolivägivallaga seotud probleemid terves maailmas aktualiseerunud. Seda näitavad selgesti USA-s, Euroopa Liidus ja teistes riikides hiljuti toimunud kurvad sündmused. Terve rida juhtumeid, mis olid seotud koolivägivallaga, lõppesid paljudele õpilastele tõsiste vigastuste või koguni surmaga. Inimesi, kes said psühholoogilise trauma, on tuhandeid. Tähelepanu selle suhtes ei piirdunud kaugeltki mitte ainult riigiga, kus eespool nimetatud sündmused toimusid. Võib tõendada, et kõik, mis on seotud vägivallaga koolis, leiab laia ühiskondlikku arutelu terves maailmas. Rida riike võttis vastu või arutab programme, mis on seotud vägivalla profülaktikaga koolides. See küsimus püstitati eelmisel aastal UNESCO tasemel.
Koolivägivald ei ole ka Eestist mööda läinud. Eesti massimeedia on tihti käsitlenud teemasid, mis on seotud vägivallaga koolides, ja ilmselt ei ole ka Ilmar Raag juhuslikult teinud filmi "Klass". Kõik see näitab, et Eesti jaoks on nimetatud teema väga oluline probleem. Seoses sellega palume vastata järgmistele küsimustele.
Esiteks. Milline on faktide dünaamika, mis on seotud vägivallaga Eesti koolides? Kas juhtumeid on diferentseeritud (näiteks õpilased-õpilased, õpetajad-õpilased, õpilased-õpetajad, füüsiline, psühholoogiline, seksuaalne vägivald jne) alates 2003. aastast – koolivägivalla profülaktika kava koostamisajast? Teiseks. Terve rida uuringuid näitab, et vaesemates riikides on koolivägivalda märgatavalt vähem kui rikastes riikides või nendes, kus elatustase kiiresti tõuseb. Kuidas see tendents Eestit puudutab? Kolmandaks. Milline on praegu koolivägivalla profülaktika kava seis, mida hakati koostama 2003. aastal? Neljandaks. Kas on kavas arvestada ja toetada vägivalla vastu võitlemisel lapsevanemate ja õpetajate initsiatiivi? Viiendaks. Kas on plaanis koolidesse juurde tuua psühholooge ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste? Kuuendaks. Milline roll on praegu kooli administratsioonil, kohalikul omavalitsusel ja politseil koolivägivalla valdkonnas? Millised on nende ülesanded ja võimalused olukorra lahendamiseks? Seitsmendaks. Milline koostöö on planeeritud lastevanematega, sest perekondade probleemid tekitavad agressiivsust lastes, kes omakorda realiseerivad seda koolides? Kaheksandaks. Kuidas teie hindate "õiguste konflikti" koolides – laste õigused on vastuolus õpetajate oluliselt väiksemate õigustega? Mida kavatsete teha õpetajate õiguste ja autoriteedi tagamiseks koolides? Üheksandaks. Kuidas teie hindate meedia produktsiooni mõju ja eriti kino- ja teleproduktsiooni (sh kõik programmid ja uudised), kus demonstreeritakse vägivalda õpilaste televiisorivaatamise meelisajal? Terve rida uuringuid näitab, et laste agressiivsus tõuseb märgatavalt, kui nad vaatavad televiisorit rohkem kui üks tund päevas. Kümnendaks. Kas on kavas muuta seadused rangemaks, nagu seda on tehtud teistes riikides, kus koolivägivalla probleemid on teravnenud? Üheteistkümnendaks. Rahvusvaheline uuring näitab, et Eesti lapsed on kõige õnnetumad Euroopa Liidus ja ei soovi koolis käia. Paljud uuringud seovad selle tendentsi üleliigse koormusega ja väga tõsise psühholoogilise survega. Samas olukorras on ka õpetajad. Kas on plaanis õppekoormust ümber hinnata? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Eldar Efendijev! Palun haridus- ja teadusministri kõnepulti nendele väga pikkadele küsimustele vastama!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid!
Esimene küsimus: milline on faktide dünaamika, mis on seotud vägivallaga Eesti koolides, jne. Küsimus loeti ette, ma kõike ei korda. Koolikiusamist kirjeldavad uurimused on seni olnud väikesemahulised ja uurimismetoodikalt erinevad ning see ei võimalda anda usaldusväärset võrdlevat hetkepilti koolikiusamise eri liikide ja ulatuse kohta ega hinnata väga täpselt koolikiusamise muutusi ajas.
Ühes kättesaadavatest uuringutest on täheldatud, et kui aastatel 1999–2002 oli märgata kiusamiskäitumises tõusutendentsi, siis aastatel 2003–2005 mõningast langustendentsi. 2000. aastal avaldatud uurimuse tulemustest järeldub, et 17% 8–18-aastastest õpilastest olid seotud kiusamiskäitumisega. Neist 7% ise kiusajad, 8% ohvrid ja 2% nii kiusajad kui ohvrid üheaegselt. 2006. aastal avaldatud uurimuse tulemuste arvnäitajad on pisut väiksemad: 5.–7. klassini uuriti õpilasi ja 15,5% neist olid seotud kiusamiskäitumisega, neist 6,9% kiusajad, 7,59% ohvrid ja 1% nii kiusajad kui ohvrid. Nii et suhe on enam-vähem sama.
Suhete tasandil õpilane-õpilane on kiusamise kogemus umbes kolmandikul õpilastest ja seda eelkõige vaimse kiusamise moel või siis verbaalsel kujul. Õpilane-õpetaja suhte tasandil oli umbes viiendik õpilastest kogenud õpetajapoolse kiusamise liigina karjumist, umbes kümnendik õpilastest teisi verbaalse kiusamise liike ning alla 4% õpilastest oli kogenud tõsiseid õpetajapoolseid füüsilise kiusamise juhte.
Teise aspektina õpilane-õpetaja suhetes vaadeldi õpetajate kiusamist õpilaste poolt. See, kui kohapeal juttu räägitakse, ei ole veel otseselt õpetaja kiusamine, aga nii mõnedki asjatud küsimused jääksid klassi poolt ära, kui pandaks tähele, mida õpetaja räägib. Sarnaselt eelnevaga oli umbes viiendik õpetajatest kogenud õpilasepoolset karjumist. Umbes kümnendik õpetajaid oli kogenud teisi verbaalse kiusamise liike ning vähem kui 2% füüsilise vägivallaga seotud kiusamise liike.
Mõtlemapanev fakt on, et vaimset vägivalda esineb õpilaste hinnangul füüsilise vägivallaga võrreldes rohkem ning enamik õpilasi peab vaimset vägivalda füüsilise vägivallaga võrreldes hullemaks. Viimastel aastatel on lisandunud uue kiusamisliigina Interneti vahendusel toimuv kiusamine, millega on kokku puutunud 31% 6–14-aastastest Interneti kasutajatest.
Öeldakse, et vaesemates riikides on kõik sõbralikumad ja rikkamates riikides kiusatakse üksteist, ning küsitakse, kuidas see tendents puudutab Eestit. Tuleb jällegi märkida, et uuringud lähtuvad erinevatest metoodikatest. Tegemist on erinevate kultuuridega, väärtushinnangutega ja nende muutustega. Ka riikide piires võivad eri kogukondadel olla vägivallast hoopiski erinevad arusaamised. Vägivalla leviku mõõtmisel arvestatakse aga just nende juhtumitega, mida vägivallana tunnetatakse. Eesti venekeelsed õpilased peavad näiteks jalaga tagumikku löömist ja tutistamist kolm korda vähemal määral probleemiks või koolivägivallaks kui eestikeelsed õpilased. Järelikult nad ei oska selle üle kurta, sellist tegevust peetakse normaalseks. See on Tartu Ülikooli teadlaste läbiviidud sügisese uuringu tulemus ka meil rahvusgruppides. Täiesti diametraalselt erinev suhtumine, mis üldse registreerub koolivägivallana, mis mitte. Ja eri ühiskondades – vaesed-rikkad, lõuna-põhi – on need olukorrad tunnetuslikult kindlasti väga erinevad.
Kui Eesti areneb suunas, kus sotsiaalne kihistumine süveneb, siis võib oletada, et tekib oht, et ka koolivägivald suureneb. On tuntud lugu, kuidas juba hallil nõukogude ajal panid Kirovi kalurikolhoosi töötajate võsukesed oma õpetajaid paika, võrreldes oma taskuraha ja õpetajate kuupalka. Nii et küllap see sotsiaalne vahe leiab õpilaste maailmas tõesti äramärkimist, kui see juba olemas on.
Vanematel, kes on koormatud tööga seonduvate probleemidega, jääb laste jaoks üha vähem aega, lapsed jäetakse oma murede ja probleemidega üksi. Lapsed, kes ei ole harjunud oma probleemidest rääkima, ei pöördu abi saamiseks ei täiskasvanute ega eakaaslaste poole. Kiusamise ja vägivalla üheks põhjuseks on ka vähene oskus oma tundeid käsitleda, toime tulla viha ja hirmuga, oskamatus saada positiivseid tundeid või positiivseid laenguid usalduslikust suhtlemisest. Ühesõnaga, sotsiaalsed oskused on vähesed või ebakonstruktiivsed.
Milline on praegu koolivägivalla profülaktika kava seis, mida hakati koostama 2003. aastal? Küsimuse on esitanud keegi, kes teab, milliseid samme on haridusministeeriumis planeeritud aastate jooksul, ja võin öelda, et sellele on kaunis pikk ja põhjalik vastus kõikvõimalike tegevuste kohta, mis on aastate jooksul – aastail 2003, 2004, 2006 – ette võetud. Need on nii õppekava arenduses, õpetajakoolituses, metoodiliste juhtmaterjalide ja koolikiusamisteemaliste raamatute kirjastamise algatamises, seadusmuudatuses – põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on Riigikogu sätestanud kooli pidaja, kooli töötajate vastutuse koolivägivalla vähendamisel ja ennetamisel. Õpilastega läbiviidavad iga-aastased arenguvestlused koos lapsevanematega muudeti kohustuslikuks, ja alates 2004. aasta 1. septembrist rakendus klassi täituvuse ülemine piirnorm põhikoolis alguses aste-astmelt, aga praegu on kaunis levinud 24 õpilaseni klassis, mis kahtlemata annab võimaluse õpetajal õpilasi rohkem silmata ja õpilastel omavahel ka rohkem selliseks toetavaks kollektiiviks kujuneda.
Alates 2007. aasta sügisest rakendati tegevusse programm "Turvaline kool" ja selle juhtkomitee, kes on koondanud koolikiusamisega seotud ettepanekuid ning kelle järgmisteks tööülesanneteks on tegevuskava koostamine ja arutelu sekkumisjuhiste üle.
Kas on arvestatud lapsevanemate ja õpetajate initsiatiivi võitluses vägivalla vastu? Vastavasisuline koostöö on lepinguliselt sätestatud haridusministeeriumi ja Eesti Lastevanemate Liidu vahel ühel juhul ning haridusministeeriumi ja Eesti Õpetajate Liidu vahel teisel juhul. Täna toimus mul kohtumine Eesti Lastevanemate Liidu esindajatega, kellega õppekava ja riigieksamite teemade kõrval rääkisime ka koostööst koolikiusamise ennetamisel. See arutelu käib koos. Nad kuuluvad ka haridusministri juures toimetavasse "Turvalise kooli" programmi juhtkomiteesse.
Kas on plaanis tuua juurde psühholooge ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste? Jah, muidugi on plaanis. Ma kõigile küsimustele väga pikalt vastata ei jõua. Aga see ei ole ka kõigile teoreetikutele päris selge, kas tugiteenuste peale tasub väga palju loota, sest Tallinna Ülikoolis peetud suurel konverentsil oli mitme spetsialisti seisukoht, et ainult tugiteenustega ei asenda tegelikult normaalset keskkonda, õhkkonda koolis ja õpetaja rolli õpilastega suhtlemisel. Aga loomulikult tuleb erinevaid spetsialiste palgata ja nendele volitusi anda ning psühholoogi, sotsiaalpedagoogi teenus on ju vaja mitte ainult õpilasele, vaid ka lapsevanemale kättesaadavamaks teha.
Milline roll on kooli administratsioonil, omavalitsusel, politseil koolivägivalla valdkonnas? Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele peab kool tagama õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning see ei üllata kedagi. Nüüd edasi vaadates, kas kooli juhtkonnal on piisavalt võimalusi. Kooli juhtkond koos õpetajaskonnaga kujundab koolis valitsevat mikrokliimat ja koolikultuuri. Väljakujunenud head ja austavad suhted eri osapoolte vahel koolis on määrava tähtsusega, koolikiusamise vähendamisel samamoodi.
Politseiprefektuuridega on koolidel võimalik teha koostööd õpilaste süütegude ennetustegevuses, korraldades koolitusi nii õpilastele kui õpetajatele. Mitmetes piirkondades on ka sellekohaseid häid kogemusi. Muidugi on politseil vahel vaja sekkuda ja võimalik, et ka karistada, kuid väga suurel määral ei saa korralekutsumise initsiatiivi siiski koolidest väljapoole viia või väljapoole anda. Kooli juhtkond kaotaks õpilaste silmis tõsiseltvõetavuse, kui iga väikese asja pärast – näiteks, kui keegi kirjutab ropu sõna viktoriinivõistkonna lehele – kutsutakse kohe politsei, kes tuleb paari tunni pärast ja enne selle asjaga ei tegelda. Kindlasti ei suurenda see kooli juhtkonna usaldusväärsust ega prestiiži õpilaste hulgas. Nii et paraku on kooli juhtkonnal vähe õiguslikke võimalusi operatiivsete karistusmeetmete rakendamiseks, juhul kui see osutub vajalikuks. Võimalus on alaealiste õigusrikkumistest teada anda alaealiste asjade komisjonile, mõnda aega menetletakse ka seda asja. Lõuna ja Lääne politseiprefektuuride infole tuginedes olen mina teinud ettepaneku kaaluda kooli direktoritele kohalike omavalitsuste poolt väärteomenetleja õiguste andmist. Sel juhul saaksid koolidirektorid olla senisest initsiatiivikamad õpilaste heade käitumistavade kujundamisel. Kohtuvälise menetleja õiguse andmise puhul oleks tegemist õiguste laiendamisega isikutele, kel seni puudub vastav kogemus, aga küllap me saame neid ka koolitada. See tähendaks seda, et koolijuht lihtsalt saab trahvi teha kellelegi, kes irvitab koolitrepil või teeb suitsu kooli nurga taga, keda muidu korrale kutsuda ei saa. Põhimõtteliselt on kohaliku omavalitsuse piires võimalus sellised volitused koolijuhile anda.
Milline koostöö on planeeritud lastevanematega, perekondade probleemid? Koolitus ja esmalt koolitus, loomulikult lastevanemate teavitamine, rollide jagamine ja täpsustamine, kes peab kuidas reageerima, kui laps on koolist koju jäänud või lapse koolitee hakkab katkema, ta ei käi lihtsalt koolis. Nii et lastevanemate vastutus peab paigas olema, aga ka koolitus kahtlemata on oluline. Osa lapsevanemaid ei saagi aru, mis side neil oma lapsega on.
Õiguslikud konfliktid koolides, laste õigused vastuolus õpetajate oluliselt väiksemate õigustega. Mina arvan, et õpetaja saab lapsi  koolis kaitsta ja nende turvalisust tagada ainult siis, kui ta tunneb ennast ise turvaliselt. Nii et õpetajal ja koolijuhil peab olema initsiatiiv koolis. Kindlasti langeb osa probleeme ära, kui õpetajate autoriteet ja roll ühiskonnas tervikuna suurenevad.
Siis tahetakse, et ma ütleksin midagi televisiooniprogrammide kohta. Loomulikult demonstreeritakse vägivalda õpilaste televiisorivaatamise meelisajal. Ma olen ka siin kaunis kriitiline. Väärtused, mida vaid vaatajanumbreid taga ajavates kanalites, nii televisioonis kui Interneti-meedias kultiveeritakse, võivad viia väärtusskaala nihestumiseni, sest matkimine on inimloomuses ja eriti kujunemise õrnas eas täiesti loomulik. Lihtsalt televiisorivaatamine ei tekita lapses agressiivsust. Agressiivsus tekib siis, kui ei osata oma tunnetega toime tulla ja kui vanemad inimesed ei selgita, millest üks või teine vägivallajuhtum kusagil võib teoks saada. Sama olukord võib tekkida ka telekatoast väljaspool – ega kõiges ei ole ainult televiisor süüdi. Ka siis, kui näiteks koju ei taha või ei saa minna, võib lõpuks tekkida olukord, kus koolitee läheb nii pikaks, et see hakkab last rohkem kasvatama, kui kodu ja kool seda koos suudavad teha.
Tähelepanu pööramine väärtuskasvatusele, sellele ma vastan, kui on juttu, et kuidas te kõik rangemaks muudate. Kõike ei saa seadustes rangemaks muuta, aga väärtuskasvatus iseenesest on palju laiem teema, millega võib ka kurjale vastu astuda.
Ja lõpetuseks küsimus selle kohta, et meie lapsed on väga mornid ja neil puudub õnnetunne. See on ka kuidas kusagil. Eks see sõltub meie laste temperamendist ka pisut ja püüame neid siis aidata. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Mul olid möödunud nädalal kohtumised oma piirkonna õpetajatega, kus teemaks oli ka koolivägivald. Põhimõtteliselt jõudsime diskussioonis samadele järeldustele, nagu teie mõne aasta tagune uurimus näitab. Aga üks asi, mille üle õpetajad väga kurtsid, on see, et nad tunnevad, et neil ei ole piisavalt volitusi, et rakendada mingeid karistusi, mis üldse mõjuksid. Küsimus on karistuste metoodikas. Kas ministeeriumil on plaanis midagi ette võtta, et suurendada õpetajate ja koolijuhtkondade volitusi selles valdkonnas? Teine küsimuse pool seondub sama asjaga. Kuidas te suhtute mõne kooli n-ö omakohtusse? Ma ei räägi õpilaste omakohtust, vaid koolide rakendatud n-ö koolisisesest karistusseadustikust nagu näiteks Saaremaa Ühisgümnaasiumis, kus hakatakse rakendama karistusena kooli koristamist nendele, kes on midagi rikkunud.

Aitäh! Õpetajatele ja koolijuhtidele täiendavate õiguste andmisest ma pisut rääkisin. Osa probleeme tuleneb ka sellest, et õpetajatel puudub aeg, energia ja kindlus, et nad saavad midagi muuta, ja vahel vaadatakse kujunevast olukorrast lihtsalt mööda, minnakse koridori teise otsa ja ei panda justkui tähele. Võib öelda, et väiksemad klassid ja õpetaja ülesannete üle rääkimine, et õpetaja kohus on märgata ja reageerida, on väga olulised ja ega neid vahendeid ei olegi väga vähe. Põhimõtteliselt tunnist välja saata ikka tohib, kuigi keegi hakkab kindlasti nurisema. Koolidirektori juurde vanemaid kutsuda ikka tohib nagu kunagi. Koolist väljaheitmine ei ole enam moes, aga alaealiste asjade komisjoni kaudu saab teistesse koolidesse ümber paigutada, kui tarvis on.
Lihtsalt õpetajad on mõnel puhul kõrvetada saanud ja kohtuprotsessid kohalike pättidega, kus on irvitatud õpetajate üle, kui nad on läinud mingit asja lahendama, on teinud kogu Eesti õpetajaskonna natuke hellaks. Ma arvan, et neile tuleb nende õigusi uuesti meelde tuletada või aktsepteerida, et õpetajal peab klassis olema initsiatiiv. Ma rääkisin võimalusest anda kohtuvälise menetlemise võimalus, lausa trahvimiseni välja, koolidirektorile, sest ega kõike, trahve ja karistusi ei pea määrama õpetaja tunnis, vaid koolidirektor on see, kes peab ikkagi muretsema selle eest, et õpetajad saaksid ka turvaliselt töötada. Õpetajad lähevad kurdavad talle ja tema peab lahendama.
Omakohus. Omakohut niisuguses tähenduses, nagu sellest sõnast võib välja lugeda, ei saa ma kindlasti mingil juhul toetada ega aktsepteerida. Kui rääkida sellest, et keegi, kes on rikkunud kooli mööblit või mingit jama korraldanud, tuleks panna seda koristama, siis mina ei leia selles midagi halba, kui tehakse korrastustöid kooliruumides ja kooli ümbruses. Seda teevad muide rahulikult kooseksisteerivad kogukonnad mõnikord vabatahtlikult. Ma arvan, et seda ei saa kindlasti võtta terrorina õpilaste suhtes. Iseenesest, kuidas see läbi viiakse, on muidugi oluline. Aga mingid kohustused ja ka koristamise kohustus, kui peaks vaja olema, võiksid kooli juures õpilaselgi olla.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma alati naudin sinu selgesilmavaatelisi etteasteid ja neid on meeldiv kuulata. Imre küsis juba päris palju minu küsimusest ära, aga ma küsin siis natuke teise nurga alt. Sinu jutust tuli samuti välja, et sotsiaalne ebavõrdsus, mis ilmselt ju kapitalismi arenedes Eestis suureneb, tekitab pingeid ka laste hulgas, sest ühel on suuremad võimalused, teisel väiksemad võimalused. See on ajast aega niimoodi olnud. Milline on sinu arvamus, kas näiteks ei aitaks distsipliinile ja inimese tervemaks kasvamisele kaasa see, kui me taas kord kehtestaksime koolivormi? Nimelt minu laps käib koolis, kus on koolivorm, ja pingeid on oluliselt vähem.

Aitäh hea küsimuse eest! Natuke punastasin siin komplimendi puhul ka muidugi, aga lõpuks võib ju alati öelda, et ega üksi selgest silmavaatest Riigikogu kõnetoolis hästi esinemiseks ei piisa – tuleb jutt ka läbi mõelda.
Aga koolivormist. Koolivorm on ühelt poolt distsiplineeriv vormina, aga teiselt poolt näitab austust selle keskkonna vastu, sisendab mingit oma kooli tunnet. Sellena on ta kindlasti distsiplineeriv või korrastav, mõtteid korrastav õpilase jaoks. Teine asi on kehtestada ta üleriigilise kohustusena. Ma arvan, et siis algavad ka siin saalis väga teravad debatid, kuidas inimese isiklikke õigusi käia riides, nagu ta tahab, hakatakse piirama. Iseenesest ei ole ma olnud tuline selle debati ülesvõtja, et kõigile koolivorm. Koolivorm peaks kindlasti olema kooliti erinev, hästi läbi mõeldud ja mugav õpilastele ning kohalike kunstnike, võib-olla rahvakunstnike disainitud. Aga mul ei ole tegelikult selle vastu midagi, kui koolid võtavad koolivorme kasutusele. Nii et pigem ma soovitaksin seda küll.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! Me teame, et Eestis praktiseeritakse aina rohkem sellist lähenemist, et füüsiliste puuetega või ka vaimsete puuetega lapsi üritatakse koolitada ja koolitataksegi täiesti tavalistes klassides. Nüüd on hakatud mitmesse kooli kokku koondama probleemseid õpilasi, muutes need koolid ühel või teisel moel n-ö pätikoolideks, nagu neid nimetatakse. Nagu ma olen aru saanud, puudutab see näiteks Pirita-Kosel paiknevat vabaõhukooli, Keila-Joa ja Helme varem tervisehäiretega laste jaoks mõeldud koole. Mis põhjusel see toimub ja kas see ei ole mitte tegelikult koolivägivalla ja kuritegevuse riski suurendamine, kui selliseid probleemseid õpilasi koondatakse? Millel see koondamine põhineb ja miks neid mitte ei hajutata?

Aitäh, väga terane tähelepanek! Seda surma tegelikult ju ka Orissaare kool suri. Kool, mis oli mõeldud tervisest tulenevate ja käitumishäiretega närvilistele lastele, muudeti osaliselt raskesti kasvatatavate kooliks. Aga kus sa tõmbad piiri närvilisuse ja muu pätilise käitumise vahel? Ja mis puutub sellistesse komplekssetesse häiretesse, siis eks me teame, et kui kaasaja lastel midagi juba viga on, siis on tihti mitu asja korraga viga. Mina ei valda neid andmeid väga täpselt selles mõttes, et millised on näiteks Keila-Joal või kusagil mujal nende haigusnähtude või erivajaduste proportsioonid, mille järgi lapsi on sinna suunatud. Aga õige on, et meil on selles suhtes vigu tehtud. Orissaare puhul väga konkreetselt. Ei ole välistatud, et teiste puhul ka. See on õige, et seda ei tohi teha, et nõrkade hulka ei tohi saata kompleksidega pätte, kellel võib-olla on ka hingamisteede raskusi samal ajal, aga kes põhimõtteliselt lammutavad kogu keskkonna ära. Kui siin on väga konkreetselt midagi öelda, siis anna haridusministeeriumile teada. Seda me peame jälgima, et neil lastel oleks ka turvaline õppida, kellel mingid hädad küljes on.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Esiteks tahan tänada härra ministrit heade vastuste eest! Aga vastused olid, mulle tundus, natuke nukrad ja suurt optimismi ei olnud. Härra minister meenutas siin mitte-eestlaste, näiteks venelaste kombeid ja nende hinnanguid. Mina toon ka ühe näite selle kohta. Eelmise aasta uuring, mis tehti Narvas ja mida pärast kajastati konverentsil, ning need materjalid, mis hiljem ka ajalehtedesse sattusid, näitasid, et praktiliselt 90% koolilastest Narva koolides olid ohvri rollis. Praktiliselt on situatsioon totaalne.

Palun esitage juba küsimus!

Küsimus on selline. Kas see nägemus, mida teie pakkusite, on piisav, et seda olukorda, mida võib hinnata totaalseks, saab kuidagi parandada kiiremas korras?

Aitäh! Kui tegemist on tõesti uuringuga, mis ütleb, et ligi 100% lapsi on ohvri rollis, siis ilmselt on siin mõeldud seda, et kõik arvavad, et koolivägivald võib neid igal sammul puudutada. Ühesõnaga ei ole turvalisuse tunnet. Kui see protsent tõesti nii suur on, siis see tähendab, et ohvrite hulgas on kindlasti ka kiusajad. Uudsem psühholoogia ja kasvatusteadus ütlevad, et ka kiusajad on ohvrid. Nii et see läheb teie jutuga täpselt kokku. Kuigi mina arvan, et mõnikord tuleks ohvreid siiski rohkem kaitsta kui neid konkreetseid kiusajaid, kes on ka sellesse katlasse sattunud – et on ühelt poolt ohvrid, keegi kiusab neid, nemad kiusavad edasi. See on nagu nendes valmides või muinasjuttudes, et keegi lööb mind, mina löön omakorda kohe kedagi nõrgemat. Need on halvad tulemused, need mind muidugi rõõmsaks ei tee. Miks ma üldse olen suhteliselt pessimistlik või vaoshoitud? See on sellest, et kui meil näiteks kogu noorsugu tahab saada staarikesteks, kõik käivad muudkui igal pool staarikonkurssidel, enesehinnang on nii kõrge, ükskõik, kas midagi osatakse või mitte, ja selle tõttu jäetakse ka koolid pooleli, siis ega meil pikka pidu ei ole. Siis ei ole meil optimismiks muidugi mingit põhjust.
Jah, ma arvan, et need meetmed, kui me suudame nendega järjepidevalt tegutseda, on piisavad, et Eesti kooli praegusega võrreldes turvalisemaks muuta.

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Aitäh! Täiendaksin veel küsimust terviseriskidega laste koolide kohta. Kes vastutab selle eest, et seal laste tervise eest üldse hoolitsetakse? Kas see on Haridus- ja Teadusministeeriumi või Sotsiaalministeeriumi rida? Näiteks just konkreetselt Kose kooli puhul – seal ei ole vist enam üldse terviseteenuseid või hooldust.

Et nüüd üldse ei ole, seda ma ei usu. Nominaalselt on see olemas. Kui te tõestate, et üldse ei ole, siis ma oleksin muidugi väga kurb. Aga jah, korralduslik külg on kõik haridusministeeriumi vastutada, aga igasugused tervisekaitse normatiivid määrab Sotsiaalministeerium.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Ma palun muidugi vabandust, et aeg läheb kiiresti ja te olete väsinud, aga ... 

Kas seda on näha?

Ma vaatan jah, et vastused kipuvad juba natuke väsimust näitama. Lugupeetud härra minister! Ma tahaksin küsida selle valdkonna kohta, millest me täna räägime –, koolide kohta. Me räägime põhikoolist ja gümnaasiumist, aga ma tahaksin kuulda võib-olla paar sõna ka kõrgkoolidest. Võib-olla te räägite nendest?

Aitäh! Kõrgkoolide koolikiusamisest? No loeme siis ju ka politseiannaale ja uurime, millega meie lapsed või lapselapsed kõrgkoolides tegelevad. Otse haridusministeeriumi ülesanne ei ole täiskasvanute järele valvamine, et kuidas nad omavahel käituvad või kiusavad. Mis puutub õhkkonda ülikoolis, siis loomulikult, kes tahab olla heal tasemel, peab olema normaalne, ja ma usun, et on palju lihtsam visata üliõpilane, kes ei taha õpingutes kaasa lüüa või teisi lausa segab, lihtsalt ülikoolist välja. Nii et ma neid kahte teemat – alaealistega tegelemine koolides ja täisealistega tegelemine ülikoolides – väga kokku ei paneks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister, küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Palun registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.32.