Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu III istungjärgu kaheksanda töönädala neljapäevast istungit. Hea Riigikogu! Täna algas kevad, nii et ilusat ja töist kevadet meile kõigile! (Aplaus.) Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda arupärimisi või eelnõusid. Valeri Korb, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Koos mitme Keskerakonna fraktsiooni liikmega tahan üle anda arupärimise peaminister Andrus Ansipile. See puudutab põlevkivi töötlemise tehnoloogiat ja arendamist ning põlevkiviteaduse finantseerimist. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt selle edasise menetlemise.
Nüüd asume teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud kaheksa Riigikogu liikme esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Austatud Riigikogu! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Asume tänase päevakorra punktide juurde. Esimene päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepaneku Riigikogu liikmelt Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmise kohta arutelu. Enne kui me läheme ettekande juurde, lubage mul tutvustada meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑de 149, 150 ja 151 kohaselt selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Õiguskantsler teeb ettekande, mis kestab kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel võivad sõna võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja hääletamisele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus ja Riigikogu otsustus vormistatakse Riigikogu otsusena.
Austatud õiguskantsler Indrek Teder! Mul on au teid paluda Riigikogu kõnetooli! Protseduuriline küsimus, Igor Gräzin, palun!

Halloo! Tere! Kuuled, jah? Ma tahtsin sinu käest niisugust asja küsida. Kuluaarides on meil olnud siin mingeid kahtlusi. Kas see hääletamine on salajane või avalik?

Aitäh! Meie töökorra kohaselt on esimese päevakorrapunkti hääletamine avalik. Rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole. Palun, õiguskantsler!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduse § 76 kohaselt on Riigikogu liige puutumatu ja teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 376 lõige 1 sätestab, et Riigikogu liikme kohta saab süüdistusakti koostada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Kriminaalmenetluse seadustiku § 375 lõike 2 kohaselt taotletakse Riigikogu nõusolekut süüdistusakti koostamiseks isikute suhtes, kes on Riigikogu nõusoleku andmise otsustamise ajal Riigikogu liige, sõltumata sellest, kas tegu on pandud toime enne ametikohale asumist või ametisoleku ajal. Kuna Villu Reiljan on praegu Riigikogu liige, eeldab tema kohta süüdistusakti koostamine Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekut.
Kõigepealt, immuniteedi olemus ja õiguskantsleri pädevus. Pean vajalikuks esmalt selgitada Riigikogu liikme immuniteedi olemust kriminaalmenetluses ning õiguskantsleri pädevust saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisel.
Riigikogu liikme immuniteet on menetluslik vastutusele võtmise takistus, mida saab kõrvaldada Riigikogu koosseisu enamuse otsusega. Riigikogu liikme immuniteet ei ole absoluutne keeld ega tähenda Riigikogu liikme karistamatust. Immuniteedi eesmärk on lükata edasi teatud menetlusotsuste tegemist, et kaitsta parlamendi liikmeid valitsuse võimalike püüete eest kõrvaldada neid poliitilisest debatist. Tsiteerin põhiseaduse ekspertiisi komisjoni lõpparuannet: "Immuniteet on õigus, mis kaitseb parlamenti kui tervikut ja tema funktsioneerimist, mitte iga üksikut parlamendi liiget."
Õiguskantsleri roll ettepaneku tegemisel, et Riigikogu annaks nõusoleku Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks, on samuti seotud immuniteedi olemusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõike 3 kohaselt otsustab õiguskantsler ettepaneku tegemise Riigikogule pärast kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse kontrollimist. Kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikes 5 ja § 379 lõikes 4 on sätestatud seaduslikud piirangud, mida õiguskantsler peab ettepaneku tegemisel arvestama.
Kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkuse hindamisel ei kontrolli ega hinda õiguskantsler tõendeid. Samuti ei tohi õiguskantsler Riigikogule ettepanekut tehes väljuda kahtlustuse sisust. See tähendab muu hulgas seda, et juhul, kui Riigikogu otsustab anda loa Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks, kehtib see vaid konkreetse kuriteo ja nende konkreetsete asjaolude suhtes, mida on ettepanekus käsitletud. Kriminaalmenetluse seadustiku § 382 lõike 3 kohaselt ei ole Riigikogu uut nõusolekut vaja samade asjaolude pinnalt kuriteo kvalifikatsiooni muutmise või süüdistusakti muutmise korral. Kui Riigikogu liiget kahtlustatakse mõnes muus kuriteos ja talle tahetakse esitada süüdistus seoses teiste asjaoludega, on kriminaalmenetluse seadustiku § 382 lõike 1 kohaselt vaja Riigikogu uut nõusolekut.
Austatud Riigikogu! Kooskõlas põhiseaduse §‑ga 76 ja § 139 lõikega 3, õiguskantsleri seaduse § 1 lõikega 3 ning kriminaalmenetluse seadustiku §‑ga 379 tegin 17. märtsil Riigikogule ettepaneku anda nõusolek Riigikogu liikmelt Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmiseks ja tema kohta süüdistusakti koostamiseks seoses kirjalikule ettepanekule lisatud Riigiprokuratuuri taotluse ja kohtueelse menetluse kokkuvõttes kirjeldatud asjaoludega.
Teiseks, kuriteo asjaolud, kahtlustuse sisu ja kuriteo kvalifikatsioon. Kirjaliku ettepaneku põhjendamisel järgisin kriminaalmenetluse seadustiku § 379 lõikes 3 sätestatut. Kriminaalmenetluse seadustiku § 380 lõike 2 kohaselt kajastan ettekandes 17. märtsil esitatud kirjalikus ettepanekus ja selle lisades sisalduvat. Esmalt käsitlen, tuginedes kohtueelse menetluse kokkuvõttele ja Riigiprokuratuuri taotlusele, kuriteo asjaolusid, kahtlustuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooni. Seejärel esitan ettepanekut põhjendava muu asjaoluna hinnangu kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja teostatud kohtueelse menetluse seaduslikkusele.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõike 1 kohaselt teeb õiguskantsler Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks Riigiprokuratuuri taotluse alusel.
Riigiprokuratuur esitas 29. veebruaril õiguskantslerile taotluse teha Riigikogule ettepanek anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks Riigikogu liikme Villu Reiljani kohta.
Taotlusest nähtub, et 15. veebruaril laekus Kaitsepolitseiametist Riigiprokuratuuri kohtueelse menetluse kokkuvõttega kriminaalasi. Riigiprokuratuuri taotluse kohaselt kahtlustatakse Villu Reiljanit karistusseadustiku § 293 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi Tarmo Silla vahendamisel Aivo Pärnalt pistise nõudmises suures ulatuses. Samas kriminaalasjas on kahtlustus vastavalt pistise vahendamises ja pistise andmises esitatud Tarmo Sillale ja Aivo Pärnale.
Pistise võtmise kuritegu seisneb karistusseadustiku § 293 lõike 1 kohaselt ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Pistise võtmine, kui see on toime pandud pistise nõudmisega ja suures ulatuses, on karistusseadustiku § 293 lõike 2 kohaselt karistatav kuni viieaastase vabaduskaotusega.
Kriminaalasjas alustati menetlust 9. augustil 2006 karistusseadustiku § 297 ja § 298 tunnustel selle kohta, et Aivo Pärn on sõlminud kokkuleppeid ja annab varalist tasu isikule, kes on seotud Rävala puiestee 8 kinnistu müügi korraldamisega, kindlustamaks, et hanke võidaks temaga seotud äriühing.
Riigiprokuratuuri taotlusest ja kohtueelse menetluse kokkuvõttest nähtuvalt on kohtueelse menetluse käigus tuvastatud, et keskkonnaminister Villu Reiljan isikuna, kes otsustas Rävala puiestee 8 kinnisasja müüki, nõudis vandeadvokaat Tarmo Silla vahendusel AS‑i Wipestrex Grupp esindajalt Aivo Pärnalt 1,5 miljonit krooni selle eest, et Aivo Pärna äriühing saaks kõnealuse kinnisasja omandada soovitud tingimustel ning et tagastataks äravõetud AS‑i Wipestrex Grupp tagatisraha summas 31,5 miljonit krooni ja OÜ RealWay tagatisraha summas 31,5 miljonit krooni.
Järgnevalt käsitlen kokkuvõtlikult kohtueelse menetluse käigus tuvastatud asjaolusid. Täpsema ülevaate tuvastatud asjaoludest leiate kirjalikule ettepanekule lisatud Riigiprokuratuuri taotlusest ja kohtueelse menetluse kokkuvõttest.
Kuriteo, mille toimepanemises Villu Reiljanit kahtlustatakse, asjaolud on Riigiprokuratuuri taotluse ja kohtueelse menetluse kokkuvõtte kohaselt järgmised. Villu Reiljan oli ajavahemikus 10. aprill 2003 kuni 8. oktoober 2006 keskkonnaminister. Villu Reiljani kui keskkonnaministri ülesannete hulka kuulus riigivaraseaduse kohaselt riigivara valitsemise korraldamine ja riigivara müügi otsustamine. Seega olid keskkonnaminister Villu Reiljanile pandud karistusseadustiku §‑s 288 sätestatud ametiisiku mõistele vastavalt haldamis‑ ja juhtimisülesanded ning varaliste väärtuste liikumist korraldavad ülesanded.
Keskkonnaminister Villu Reiljani 21. märtsi 2006. aasta käskkirjaga nr 342 otsustati müüa Tallinnas Rävala puiestee 8 asuv Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olev kinnisasi. Nimetatud kinnisasja müügi korra kohaselt nõustas ning müügi korras ettenähtud juhtudel esindas Keskkonnaministeeriumi Advokaadibüroo Lextal vandeadvokaat Tarmo Sild.
Keskkonnaministeeriumi poolt 15. mail 2006 välja kuulutatud eelläbirääkimistega pakkumismenetluse käigus esitas AS Wipestrex Grupp, mille juhatuse liige on alates 18. veebruarist 2005 Aivo Pärn, kaks pakkumist, mis vastavalt 10. juuli 2006 pakkumiste hindamise protokollile olid paremuselt teine ja kolmas pakkumine.
2006. aasta juulis Tallinnas aadressil Lennujaama tee 2 esitas Tarmo Sild Aivo Pärnale keskkonnaminister Villu Reiljani soovi saada Rävala puiestee 8 kinnisasja pakkumismenetluses Aivo Pärna äriühingu AS Wipestrex Grupp jaoks soodsate otsuste vastuvõtmise eest 1 miljon krooni.
2. augustil 2006 otsustas keskkonnaminister Villu Reiljan käskkirjaga nr 889 lükata tagasi Rävala puiestee 8 kinnisasja valikpakkumisel parimaks tunnistatud OÜ RealWay pakkumise summas 426 miljonit krooni ning võtta vastu paremuselt teiseks tunnistatud AS‑i Wipestrex Grupp pakkumise summas 420 miljonit krooni.
9. augustil 2006 Tallinnas aadressil Pikk 71 / Tolli 2 esitas Tarmo Sild Aivo Pärnale keskkonnaminister Villu Reiljani nõudmise saada varem küsitud 1 miljoni krooni asemel 1,5 miljonit krooni Aivo Pärna äriühingu AS Wipestrex Grupp jaoks soodsate otsuste vastuvõtmise eest Rävala puiestee 8 kinnisasja pakkumismenetluses.
25. augustil 2006 otsustas keskkonnaminister Villu Reiljan käskkirjaga nr 1003 võtta vastu Rävala puiestee 8 kinnisasja valikpakkumisel paremuselt kolmandaks pakkumiseks tunnistatud AS‑i Wipestrex Grupp pakkumise summas 380 miljonit krooni. 31. augustil 2006. aastal sõlmiti AS‑i Wipestrex Grupp ja Keskkonnaministeeriumi vahel Rävala puiestee 8 kinnisasja ostu-müügileping.
22. septembril 2006. aastal esitas Tarmo Sild Tallinnas aadressil Müürivahe 14 Aivo Pärnale keskkonnaminister Villu Reiljani nõudmise ära maksta lubatud 1,5 miljonit krooni, pärast mida oleks tulevikus võimalik arutada Aivo Pärnaga seotud ettevõtete suhtes täiendavate soodsate otsuste tegemist.
Lähtudes eeltoodust, on kaitsepolitsei ja prokuratuur jõudnud järeldusele, et on alust kahtlustada, et Villu Reiljan on pannud toime karistusseadustiku § 293 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo – suures ulatuses pistise nõudmise.
Kolmandaks, õiguskantsleri kontroll. Kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku § 378 lõikega 5 olen kontrollinud kohtueelse menetluse kokkuvõtte ja toimetatud kriminaalmenetluse seaduslikkust. Kontrolli läbiviimisel olen tutvunud kõigi kriminaaltoimiku materjalidega, samuti kriminaalasja kohtueelse menetluse käigus läbiviidud jälitusmenetluse jälitustoimiku ning jälitustoiminguteks vastavalt eeluurimiskohtuniku ja prokuratuuri loa andmise materjalidega.
Kaitsepolitseis koostatud kohtueelse menetluse kokkuvõttele on kriminaalasja toimikusse tõenditena lisatud: kahtlustatava Villu Reiljani ütlused, kahtlustatava Aivo Pärna ütlused, kahtlustatava Tarmo Silla ütlused, 12 tunnistaja ütlused, kaks jälitusprotokolli ja muud dokumentaalsed tõendid.
Kohtueelse menetluse kokkuvõte on koostatud vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §‑s 153 ja §‑s 222 esitatud nõuetele.
Villu Reiljanile ja teistele kahtlustatavatele on tutvustatud nende menetlusõigusi ja ‑kohustusi ning nad on üle kuulatud kahtlustuse sisu kohta. Kõik kahtlustatavad on üle kuulatud kaitsja juuresolekul.
Kriminaalasja toimikusse tõendina lisatud jälitustoimingute protokollid kirjeldavad sõnumisaladust piiravaid toiminguid ja nende tulemusel saadud teavet, mille kogumiseks oli olemas seaduses ettenähtud kohtu luba.
Kriminaaltoimiku koopiad on kriminaalmenetluse seadustiku § 223 lõike 3 ja § 224 lõike 1 kohaselt ajavahemikus 15. veebruar kuni 18. veebruar üle antud kaitsjatele. Kõigi kahtlustatavate kaitsjad on esitanud pärast toimiku koopia kättesaamist prokuratuurile taotlusi.
Prokuratuur on rahuldanud ühe kahtlustatava kaitsja taotluse tutvumiseks kriminaaltoimikusse mitte lisatud dokumentidega (kohtu luba jälitustoimingute läbiviimiseks). Prokuratuur on jätnud rahuldamata ühe kahtlustatava kaitsja taotluse seoses advokaadisaladust sisaldava tõendi väljajätmisega toimikust. Samuti ei ole prokuratuur rahuldanud kahe kahtlustatava kaitsja taotlust pikendada toimikuga tutvumise kümnepäevast tähtaega. Riigiprokuratuur on taotluse rahuldamata jätmise määruses selgitanud, et läbivaatamisele kuuluvad ka hiljem esitatud taotlused. Kuna süüdistusakti koostamiseks Villu Reiljani suhtes on vaja Riigikogu nõusolekut, pikendab see selle kriminaalasja kohtueelse menetluse lõpuleviimist.
Villu Reiljani kaitsja esitas 7. märtsil täiendava ja prokuratuuris alles läbivaatamisel oleva taotluse seoses kahtlustuse põhjendamatuse ning kaitseõiguse rikkumisega. Kaitsja peab kaitseõiguse rikkumiseks seda, et prokuratuur ei arvestanud toimikuga tutvumise tähtaja pikendamata jätmisel kaitsja töökoormust. Samuti loeb kaitsja menetlusõiguse rikkumiseks seda, et Riigiprokuratuuri taotlus Riigikogule ettepaneku tegemiseks saadeti õiguskantslerile enne toimikuga tutvumiseks kaasnevate taotluste esitamise tähtaja lõppu.
Austatud Riigikogu! Ma ei tuvastanud, et kõnealuses kriminaalmenetluses tõendite kogumisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur rikkunud kriminaalmenetluse norme. Kokku võttes leian, et kriminaalasja kohtueelne menetlus on läbi viidud kriminaalmenetluse seadustiku sätteid järgides ning puuduvad alused saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku tegemisest keeldumiseks.
Selgitan, et Riigikogule ettepaneku tegemisel ei ole õiguskantsleri pädevuses anda hinnangut tõendite piisavusele esitatud kahtlustuse põhjendamiseks. Samuti ei ole Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostamiseks nõusoleku saamise ettepaneku tegemisel takistuseks see, et kaitsja mõned menetlustaotlused on prokuratuuris lahendamisel.
Juhin teie tähelepanu sellele, et põhiseaduse § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Õiguskantsleri pädevuses ei ole anda seisukohta kahtlustatava süü olemasolu ja selle tõendatuse kohta. Õiguskantsler ei või oma hinnangu andmisel ega ka Riigikogule ettepaneku tegemisel sekkuda õigusemõistmist puudutavatesse küsimustesse.
Rõhutan, et Riigikogu otsustuspädevuses on üksnes nõusoleku andmine süüdistusakti koostamiseks Riigikogu liikme Villu Reiljani kohta eelkirjeldatud asjaoludel. Ka Riigikogu ei otsusta nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel Riigikogu liikme süü küsimust. Põhiseaduse § 22 lõike 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? On. Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud õiguskantsler! Te kirjutate oma ettepanekus: "Ma ei tuvastanud, et kõnealuses kriminaalmenetluses tõendite kogumisel oleks kaitsepolitsei või prokuratuur rikkunud kriminaalmenetluse seadustiku norme." Minu küsimus on: kuidas me saame täna nii kindlad olla, et tõendite kogumisel ei ole seadusi rikutud, kui meil ei ole võimalik seda kontrollida, sest on selgunud kurb tõsiasi, et teatud sideettevõtetes on logifailid kaduma läinud?

Tänan küsimuse eest! Austatud Riigikogu! Nagu ma olen oma kirjalikus ettepanekus ja ka suuliselt korduvalt rõhutanud, õiguskantsler ei ole kohus, ta ei hinda tõendeid. Seda ei luba kriminaalmenetluse seadustiku sätted. Nimelt kehtib selle kohta 14. peatükk "Süüdistusakti koostamise ja teatud menetlustoimingute tegemise erikord", mis käsitleb immuniteedi äravõtmist. Ma ei ole kohtunik ja ma ei saa ega tohi ennast sellesse rolli asetada.

Marek Strandberg, palun!

Hea õiguskantsler! Ma küsin ühe väite täpsustamiseks, mida te oma jutu alguses mainisite. Kas immuniteedi võtmine võib tähendada seda, et siis, kui sellelt rahvasaadikult võetakse immuniteet, on üks Riigikogu liige või tulevikus teoreetiliselt mõned Riigikogu liikmed valitsuse mõjutatavad või vähemalt on olemas puhtteoreetiline võimalus, et nii see võib olla?

Immuniteet võetakse ära konkreetse taotluse alusel ja see annab loa koostada süüdistusakt, ei enamat.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra eesistuja! Härra õiguskantsler! Teatavasti esitas Riigiprokuratuur saadikupuutumatuse äravõtmise ettepaneku teile või, õigesti öeldes, õiguskantslerile 29. veebruaril. Villu Reiljani kaitsjal oli aega esitada kahtlustusele vastuseks oma arvamus 7. märtsini. Kaitse arvates rikuti sellega Reiljani kaitseõigust, vastava avaldusega pöördus kaitsja ka teie poole. Minu küsimus: kas teie arvates käitus prokuratuur õiguspäraselt, esitades teile taotluse enne kaitsja arvamuse ärakuulamist? Mind huvitab ka see, miks teie Riigikogule ettepanekut tehes selle arvamusega ei arvestanud.

Tänan küsimuse eest! Austatud Riigikogu! Kõigepealt peab arvestama seda, et õiguskantsler käsitleb ainult immuniteediteemat, mitte muid kriminaalmenetluse asjaolusid. Ma kaalusin neid asjaolusid, mis olid esitatud, ja leidsin, et immuniteediküsimuse lahendamist need ei takista. Pealegi, täpsustades, kaitsja esitas õiguskantslerile teadmiseks ainult prokuratuurile esitatud taotluse ärakirja, see oli adresseeritud taotlus, mille peaks lahendama prokuratuur või kohus. Kaitsja ei ole otse esitanud ühtegi taotlust õiguskantslerile ja peale selle ei ole õiguskantsler ei prokurör, ei prokuröri käepikendus ega kohus.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Olles tutvunud esitatud kahtlustusmaterjalidega, jäi mulle mulje, et see kriminaalasi ei ole algatatud mitte kahtlustuse fakti kohta, vaid selleks, et presidendivalimiste-eelse n‑ö aktiivse perioodi ajal inimesi seaduslikult pealt kuulata. Kuidas kommenteerite minu sellist arusaama?

Austatud Riigikogu! Kõigepealt tänan küsimuse eest! Ma saan teha ainult seda, mida austatud seadusandlik kogu on mulle ette kirjutanud. Austatud parlament on kriminaalmenetluse seadustiku 14. peatükis täpselt sätestanud, mida peab õiguskantsler tegema, ja seda olen ma ka teinud, ei rohkem ega vähem.

Väino Linde, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Üleeile põhiseaduskomisjon arutas seda päevakorrapunkti ja jõudsime lõpuks järeldusele, et õiguskantsleri tänane ettepanek on igati õiguspärane. Austatud õiguskantsler! Kui Riigikogu ei annaks Riigikogu liikme saadikupuutumatuse äravõtmiseks täna poolthääli, mis siis juhtuks selle menetlusega? Kas see menetlus Riigikogu liikme suhtes peatuks või lõpetataks ära ja kuidas see kõik oleks seotud isiku õigusega õiglasele kohtupidamisele, mis on põhiseaduslik õigus?

Tänan küsimuse eest! Austatud Riigikogu! Kui Riigikogu ei anna nõusolekut, ei saa esitada süüdistusakti ja Riigikogu liikme osas on menetlus lõppenud. Teine asi on asja laiem kandepind, õhku jääks kahtlustus ja oleks takistatud õiglane kohtumõistmine.

Igor Gräzin, palun!

Palun ära löö kella käima, sest ma alustan protseduurilisest küsimusest! Kolleeg Väino Linde ütles, et põhiseaduskomisjon ...

Austatud Riigikogu liige! Kui on protseduuriline küsimus, siis tõstetakse käsi ja juhataja annab siis ... Protseduuriline küsimus, Igor Gräzin, palun!

Põhiseaduskomisjon tõepoolest arutas seda küsimust, kuid arutasid põhiseaduskomisjoni liikmed. Väino Linde ei esinda põhiseaduskomisjoni täna mitte mingis kvaliteedis ega mitte mingil määral. Tegemist on rahvasaadik Linde rangelt isikliku seisukohaga. Mitte mingisugust hääletust komisjonis ei toimunud ja nõudis suuri jõupingutusi, et me üldse põhiseaduskomisjoni ruumides kokku saaksime. Nii et protokolli täpsuse huvides kooskõlastage tänane kolleeg Linde avaldus komisjonis toimunuga. See on puhtprotseduuriline.

Härra Gräzin!

Nüüd, palun, pane kell käima! Nüüd esitan ma küsimuse.

Härra Gräzin! See ei olnud protseduuriline märkus.

Kuidas?

Läbirääkimised on pärast küsimusi. Aga nüüd, palun, teie küsimus!

Kuna mul on võimalus esitada vaid üks küsimus, siis ma ei palu kolleeg Tederit rääkida mitte tõtt ja ainult tõtt, vaid ma palun sind rääkida kogu tõde, sest ma ei saa enam sult mitte midagi küsida. Sellepärast, palun, jutusta ära kogu menetluslugu kõikides pöördepunktides: algatati, anti üle, uurija see tegi toda jne. Palun, ära jäta ühtegi asja vahele! Ma ei saa su käest enam midagi küsida, anna andeks!

Tänan küsimuse eest! Austatud Riigikogu! Seadusandlik kogu on vastu võtnud selge reeglistiku, kriminaalmenetluse seadustiku. Paragrahvi 378 lõige 5 ütleb sõnaselgelt, et õiguskantsler ei saa hinnata kogutud tõendeid. Ma olen seda rõhutanud korduvalt nii siin kõnepuldis kui ka põhiseaduskomisjonis. Ma ei ole prokurör, ma ei ole kohtunik. Ma teen seda, milleks seadusandja on mind kohustanud, ja ma olen seda ka teinud. Minu seisukohad on kõik esitatud nii kirjalikus ettepanekus kui ka natuke aega tagasi esitatud ettekandes.

Protseduuriline küsimus, Väino Linde, palun!

Aitäh! Austatud juhataja! Kas te võiksite seletada, kellena esineb siin saalis Igor Gräzin? Kas Riigikogu liikmena või kaitsjana mõnes kriminaalasjas?

Aitäh ka selle arvamusavalduse eest! Ma usun, et te saate need asjad kahekesi paremini selgeks kui siin Riigikogu täiskogu ees. Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan õiguskantslerit ettekande eest!

Aitäh!

Kas Riigikogu liikmed soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaanus Marrandi!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kaheksa minutit.

Täna on Eesti Riigikogul ees kindlasti erakordne hääletus. Parlamendiliikmelt saadikupuutumatuse äravõtmine ei saa olla lihtne küsimus ühegi parlamendi jaoks. Eestis on seda siiani juhtunud neljal korral. Kõigil neljal siit kõnetoolist oma erakonnakaaslase saadikupuutumatuse äravõtmise teemal esinenud reformierakondlasel on olnud üks sõnum: usaldatakse oma erakonnakaaslast ja loodetakse ausale õigusemõistmisele. Ka Eestimaa Rahvaliidul on selge sõnum: me usume oma erakonnakaaslast Villu Reiljanit ja usume, et aus kohtumõistmine toob lahenduse nii talle endale kui kaudselt ka tervet meie erakonda painanud süüdistuste laviinile. Rahvaliidul ega Villu Reiljanil ei ole mingit põhjust tahta, et rahvasaadiku puutumatuse küsimus venitaks kuidagi kohtuliku menetluse käiku. Veelgi enam, Rahvaliidu esimene huvi on, et asi leiaks võimalikult kiire lahenduse.
Head kolleegid! Ilmselt ei ole siin saalis kuigi palju neid rahvasaadikuid, kes ei saa aru, et avalikkuse jaoks on Villu Reiljan meediapeksu kaasabil juba ammu süüdi mõistetud. Eesti on väike riik, kus juhtub iseenesest vähe asju. Ühest otsast me saame aru meedia kõigutamatust huvist kõikvõimalike skandaalide ja skandaalikeste vastu, iseäranis siis, kui tegemist on mõne tipp-poliitikuga seotud küsimusega. Aga, kätt südamele pannes, me ei ole mitte kunagi ega kuidagi saanud aru, kus on need katkematud allikad, mis on levitanud väga täpset uurimist puudutavat informatsiooni, kuni detailsete üksikasjadeni lindistatud telefonikõnedest. Olgem ausad, just selline väga täpne uurimisinfo ja selle vabad meediainterpretatsioonid ongi loonud juba ette süüdlase kuju ilma igasugust kohtuprotsessi pidamata.
Ärge saage meist valesti aru! Me ei süüdista meediat info hankimise agaruses. Ka süüdistused, et kahtlustatav ja tema kaitsjad on ise infot lekitanud, on olemuslikult naeruväärsed. Pole ühtki loogilist põhjust iseennast avalikkuse ees laimata. Kust siis selline info pärineb? Nii ei oskagi anda uurimise käiku käsitleva info vabale liikumisele mitte ühtegi muud seletust, kui et see on ühel või teisel viisil saadud uurimisorganitest. Kui see aga nii on (pange tähele minu küsimuseasetust), kui see nii on, siis tekivad meie riigis väga ja väga selgelt küsimused õigusriiklusest. Näiteks, kas uurimisorganite eesmärk on selgitada mõistliku aja jooksul välja süüdlased ja viia nad venitamata kohtu ette või tuleb võtta ajakirjandusse levivaid materjale ja sellega kaasnevaid vabu meediakäsitlusi osana õigusemõistmisest? Kuhu jääb siinjuures õigusriikluse üks nurgakivisid – süütuse presumptsioon? Küsimusi on veel mitmeid, kuid kõik need on kokku võetavad ühte küsimusse: kas Eesti on demokraatlik õigusriik, kas siin kehtivad isikute põhiseaduslikud õigused ja kas need põhiseaduslikud õigused on piisavalt kaitstud?
Põhiseaduslike õiguste kaitstuse piisavuse küsimusele vastust otsides oleme jõudnud tegelikult päris hirmutavatele jälgedele. Nii on selgunud, et elektroonilise side seaduses sätestatule vaatamata ei ole võimalik teostada tsiviiljärelevalvet selle üle, kelle mobiiltelefonikõnesid ja millal on uurimisorganid pealt kuulanud. Tegelikult on nii, et seadus, mis on olemas juba viimased kolm aastat, ei ole rakendunud, sest Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole vaevunud regulatsioone kehtestama. Need puuduvad regulatsioonid puudutavad nii praegust majandus‑ ja kommunikatsiooniministrit kui ka eelmist, loomulikult ka peaministrit ja justiitsministrit. Tekib paratamatult küsimus, kas kellelegi on jätkuv segadus selles valdkonnas kasulik. Nii ei saa täna ühelgi inimesel olla kindlust, et teda riigi esindajate poolt ehk salaja ja ebaseaduslikult pealt ei kuulata. Arvan, et siin on tõsine mõtlemise ja arupidamise koht meil kõigil.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Õigusriiklust ei ole kunagi liiga palju. Sellega on vaja kogu aeg tegelda, see ei tohiks sõltuda kellegi poliitilistest huvidest ega ühestki konkreetsest juhtumist. Õigusriiklus peab toimima nii, et keegi ei tohiks nendes põhimõtetes kahelda. Kui ükskõik kellel tekivad kahtlused õigusriikluse toimimises, inimeste põhiõiguste kaitses, siis on iseenesest võimalik kahtluse alla seada ükskõik missuguse uurimise tulemused. Eriti olukordades, kui tegemist on ükskõik missugusest erakonnast tipp-poliitikuga, on võimalik kahtlustada poliitilisi motiive, miks mitte sedagi. Eesti seisukohalt, kus meil pole põhjust hoobelda oma demokraatlike traditsioonide pikkusega, on väga oluline, et ei tekiks võimalusi, kus saaks rääkida poliitilistest protsessidest. Mul on väga hea meel, et jõuliselt on nendel teemadel esinenud ja ilmselt ka kavatseb esineda endine justiitsminister "härra Mõõdik". Nii joonistub välja ka võimalik poliitiline huvi.
Head kolleegid! Kordan veel kord: õigusriikluse põhimõtetest ei saa ega tohi loobuda ega tohi silma kinni pigistada ükskõik missuguse asja uurimisel. See on küsimus, milles meie siin Riigikogus ei tohi teha mingisuguseid järeleandmisi, ja peame leidma ühiseid vastuseid selle kohta, kuidas vastu igasuguseid reegleid jõudis üksikasjalik info meediasse. Peame ka selle eest seisma, et tegelik tsiviilkontroll jälitustegevuse üle oleks võimalik, ja saama vastuse, kes kannab vastutust.
Need olid lühidalt mured, mis Eestimaa Rahvaliidu jaoks seonduvad nii kolleeg Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmisega kui ka sellega seoses üleskerkinud õigusriikluse küsimustega. Me oleme optimistid ja loodame, et kohus suudab arvestada rangelt asjakohaste tõenditega ja et avalik õigusemõistmine meedia vahendusel ei mõjuta kohtuotsuseid. Sellepärast toetab Rahvaliidu fraktsioon Villu Reiljanilt saadikupuutumatuse äravõtmist. Usume õiglasse ja kiiresse kohtumõistmisse, mis lõpetaks kõikvõimaliku ažiotaaži. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Igor Gräzini!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kaheksa minutit.

Kaheksa minutit.

"Keegi pidi Joseph K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla." Kui ma viimati seda kohta siitsamast puldist analoogilises olukorras ette lugesin, siis mõtlesin, et ma loen seda viimast korda ja et edaspidi on Kafka "Protsess" minu jaoks lihtsalt kirjandusteos, aga see needus ei näi üle minevat ja see raamat on endiselt ängistavaks osaks meie elust.
Muidugi tahtsin ma täna sõna võtta ja valmistusin selleks, aga see, mida ma öelda tahtsin, läks nüüd kirja SL Õhtulehte. Esmaspäeval saabunud õiguskantsleri kirjast ja sinna juurde lisatud materjalidest, millega tutvumiseks oli mul vaid mõned tunnid, selgus probleemi tegelik sügavus ja õudus.
Konkreetse kahtlustuse aluseks puuduvad tõendid. Pole neid leitud ei eritoimingute käigus ega tavaliste toimingutega. Muidugi pole mul õrna aimugi, mis kriminaalasjas veel võib olla niisugust, mida ajalehtedes pole olnud. Seniks konstateerime: uurija pole suutnud leida isegi õiget paragrahvi, kuriteost rääkimata, ja kogu juriidiliselt udune jutt rajaneb ühe inimese ütlusel, kelle suhtes kohaldati erivahendit, ta pisteti pokri. Vangla üks plusse on muidugi see, et seal saab rahulikult, muretult, eemal maailmakärast süüvida enesesse, mõtelda olnu üle ja ka selle üle, mida kunagi pole olnud.
Ma olen nõus, et otsustab kohus, aga seda alles pärast. Saadikupuutumatus, nii nagu ka kohtuniku oma, on aga nii suur ja tähtis riigiõiguslik institutsioon, et seda saab puudutada vaid väga tugevate kahtlustuste korral, aga mitte kuulujuttude, ajalehelugude ja netikommentaaride põhjal. Ühesõnaga, süüdistatava või kahtlustatava, whatever, isikupuutumus peab olema näha ja see peab olema suur. Siin pole seda aga üldse näha või on see nii väike, et uurijad sellest millegipärast ei räägi.
Delfi toimetus oli eile öösel oma toimetuse artiklis veel sügavalt veendunud, et täna tuleb Riigikogus arutusele puutumatuse äravõtmine seoses maadevahetuse asjaga ja et seoses sellega on astutud samm edasi. Sellises olukorras, kolleeg Linde, pean ma kaitsmist, nagu ka vanasti, oma auasjaks ja kohuseks. Tänan! Kui sa näed minus kaitsjat, siis, sõbrad, aitäh komplimendi eest!
Uusi tõendeid pärast puutumatuse äravõtmist enam ei tule, sellepärast et loogika on väga lihtne: kui kurjategija hakkab vahele jääma, siis püüab ta kohe oma tegevuse katkestada ja jälgi peita, aga mitte asja edasi arendada. Seega niipea, kui poolteist aastat tagasi kõlas esimene kell, peatasid kurjategijad oma tegevuse. Mis nad hakkavad rääkima? Jama, ära tee jne. Nad ei mõtle uusi välja. Järelikult, uusi fakte ei ole ja need, mis poolteise aasta taguse seisuga on ja nagu nad siin paberil kirjas on, see on kõik, muud ei tule.
Tänane otsus on muidugi suuresti formaalne selles mõttes, et Villu Reiljanilt on tänaseks võetud kõik: erakond, kodanikuau, mingisugune osa tulevikust. Temalt on võetud see, mis on garanteeritud surmamõistetule igas USA vangikambris – kaitse mõnitamise eest. Üks puutumatus ees või taga ei muuda enam midagi, avalikkus on prokuratuuri aastatepikkused ajalehekuulujutud omaks võtnud, ühesõnaga, Reiljanil pole enam õieti midagi kaotada. Aga ma tulin siia sellepärast, et meil on. Pärast tänast hääletamist tuleb millalgi see päev, mil igaüks meist, siis juba vanemana ja palju üksikumana küsib endalt: kas mul tol päeval, 20. märtsil 2008 oli õigus ja mida olen ma teinud selleks, et õhkuvisatavate süüdistuste fabrikaatorid, kelle kirve alla lõpuks langes meie majanduse üks kroonijuveele Merko, annaksid vastust oma tegude eest inimeste, kodanike ja ka kohtualustena? Sest seda, kriminaalasja, siin tänase seisuga ei ole.
Tänases SL Õhtulehe artiklis viitan ma Bulgakovi romaanile "Meister ja Margarita". Ma lõpetan prohvetliku ennustusega. Pontius Pilatust, kohtunikku, kes ise milleski süüdi polnud, karistas Issand igavese ärkveloleku ja kahetsusega, millest alles Woland ta vabastab. Mul ei jää midagi muud üle kui soovida meile kõigile, kuidas me ka ei hääletaks, rahu, lunastust ja millalgi hiljem ka unustust. Seni aga tuleb meil oma tööd edasi teha kõigele vaatamata või, õigemini, kõige pärast. Tänan! (Aplaus.)

Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Jürgen Ligi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Pärast Igori sõnavõttu lihtsalt peab sõna võtma.
Tuletan meelde õiguskantsleri ettekande sissejuhatust. Milleks on see puutumatuse instituut loodud? Selleks, et kaitsta Riigikogu kui tervikut, mitte konkreetset inimest kohtupidamise eest. Kas praegu on Riigikogu kui tervik ohus? Ma tunnistan, et tegelikult on ohus, aga mitte selle protsessi pärast. Selle protsessi pärast ei ole Riigikogu ohus, valitsus ei püüa tappa debatti ega muuta poliitilist olukorda. Seetõttu ei peaks see olema põhjus, et hääletada täna puutumatuse äravõtmise vastu.
Ka meil on olnud korduvalt tunne, et Eestis on poliitilised protsessid võimalikud. Me võime öelda statistiliselt ja konkreetsete näidete varal, et poliitikutel on suur oht langeda kohtumõistmise alla asjade eest, mille eest teised isikud ei langeks, ja et langevad just nemad, kui langema peaks keegi teine. Aga me oleme nendes olukordades siiski jõudnud ühele ja samale seisukohale, et ainus võimalus õiglus jalule seada on võtta saadikult puutumatus. See on ainus võimalus selleks, et inimene saaks ennast ise kaitsta. Kui me tagantjärelegi ütleksime, et kui me oleksime hääletanud puutumatuse äravõtmise vastu, milline oleks siis olukord? Kujutage ette neid inimesi, kes kohtus õigeks mõistetakse olukorras, kus nad peaksid pikka aega, ma ei tea, kui pikka aega, olema formaalselt kaitstud, aga inimeste ja kohtu silmis justkui süüalused.
Täiesti kohatuks pean ma selliseid vihjeid, et see protsess on justkui kellelegi kasulik. Me ei peaks niipidi mõtlema. Me ei peaks ammugi näitama näpuga oma kolleegidele ja väitma, et mõni kolleeg on selle protsessi taga. Anname võimaluse ausaks kohtumõistmiseks, usaldame Eesti riiki ja hääletame puutumatuse äravõtmise poolt. Aitäh!

Väino Linde, palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kindlasti ei ole selle esimese päevakorrapunkti tõttu tänane kevade esimene päev Riigikogule rõõmupäev. Aga, head kolleegid, me oleme kõik seaduse ees võrdsed, me kõik vastutame selle eest, mida me ütleme, mida me teeme või mida me tegemata oleme jätnud, sõltumata sellest, kas me oleme Riigikogu liikmed või me ei ole seda. Aga samas, ja seda on öelnud täna nii õiguskantsler kui ka mitmed eelesinejad, on meil õigus õiglasele kohtupidamisele ja õigus enda kaitsele, õigus ka sellele, et ei oleks kahtlusi, et meie suhtes fabritseeritakse mingit protsessi. Samuti on süüdistaval poolel õigus lükata see fabritseeringukahtlus ümber. Kõike seda, head kolleegid, saab teha siiski kohtus. Sellest tulenevalt, ma usun, head kolleegid, olenemata sellest, kas me oleme veendunud selle meie ühe kolleegi süüs või süütuses, oleks igal juhul meie kohus anda täna poolthääl temalt saadikupuutumatuse äravõtmiseks, nii nagu tegelikult meie hea kolleeg Villu Reiljan seda üleeilsel põhiseaduskomisjoni istungil ise ütles. Aitäh!

Tänan! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Lauri Vahtre!

Austatud kolleegid! Niipalju kui mina tean ja aru saan, siis see süsteem, et rahvasaadikut kaitseb puutumatus, on pärit tollest ajast, kui võis juhtuda, et valitseja või isevalitseja tahe või tuju saab rahvaesindajale ohtlikuks ja et ta kohtukuriteo või vale kohtupidamise abil pannakse vangi selle eest, et ta esindas rahvast. See häda ja oht on võimalik, nagu võib aru saada, ühiskonnas, mis ei ole demokraatlik ega vaba. Mina arvan, et Eesti on demokraatlik ja vaba riik. Seetõttu on see õigus – olla kohtu ees puutumatu – anakronism. Aga see on selline tore, armas anakronism, mida ei pea tingimata ära kaotama.
Mõtleme maailma kogenuima parlamendi, Inglise parlamendi peale. Kord aastas käib seal monarh, viimastel aastakümnetel siis kuninganna. Enne kui monarh alamkotta siseneb, koputab tema kammerhärra alamkoja uksele ja palub luba, kas kuninganna tohib sisse astuda. Seest vastatakse alati: "Palun! Olge lahke, Teie Majesteet!" Puutumatuse äravõtmine võiks olla meil umbes samasugune tseremoonia ja sellesse ei peaks suhtuma nii emotsionaalselt. Õigusemõistmine koputas meie uksele ja meie vastame: "Palun! Saagu tõde avalikuks. Meie ei ole kohtumõistjad." Ma tänan! (Aplaus.)

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Ken-Marti Vaheri! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma peatun mõnel teemal seoses õiguskantsleri ettepanekuga saadikupuutumatuse äravõtmiseks.
Esiteks, hinnangust kriminaalasutuste tööle. Kui me üritame lahti mõtestada saadikupuutumatuse instituuti, siis sisuliselt on õiguskantsleri tänane ettepanek hinnang kriminaalasutuste tööle selle kriminaalasja kohtueelsel menetlemisel. See hinnang on ühelt poolt meie jaoks n‑ö filter või, kui soovite, võib-olla ka auditiraport parlamendile, mille alusel oma otsus vastu võtta. Õiguskantsler on praegusel juhul Riigikogu abimeheks, kes on öelnud, et kõik seni vastavas kriminaalmenetluses toimunu – nii tõendite kogumise kui ka muude toimingute osas – oli seaduslik. Kinnitust sellele küsisime õiguskomisjonis teisipäeval ja me selle ka saime. Oluline on rõhutada, et just selle ettepanekuga annab õiguskantsler Riigikogule kindluse, et saadikupuutumatuse võtmine on põhjendatud, et sellel on ametlik alus ja kõik menetlused, mida riik on konkreetse isiku vastu kriminaalasja kohtueelsel menetlusel läbi viinud, on olnud korrektsed. Näiteks kinnitas õiguskantsler seda, et kõik kahtlustatavad on kuulatud üle kaitse juuresolekul, on tagatud n‑ö kaitseõigus. Kahtlustatavatele on tutvustatud nende õigusi, jälitustegevus on läbi viidud korrektselt. Kokku võttes on kohtueelses menetluses järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid. Meie jaoks on see tähtis kinnitus, mille alusel me saame täna oma otsuse langetada. Samuti on oluline välja tuua asjaolu, mida avalikkuses paljuski tahetakse mingitel hetkedel näidata teistmoodi, et kaebusi selles kriminaalasjas politsei ega prokuratuuri vastu ei ole olnud.
Teiseks puudutan seda teemat, millest Riigikogu liikmed minu hinnangul ei peaks rääkima või mida puudutama. Oleme hämmastusega kuulnud ja kuulsime ka täna siit kõnepuldist mõne Riigikogu liikme hinnanguid konkreetsele kriminaalasjale, konkreetsetele tõenditele selles kriminaalasjas, samuti kuulsime hukkamõistvaid hinnanguid uurimisorganite, prokuratuuri tööle. Hea Igor, keda praegu küll saalis ei ole! Sa tead juristina suurepäraselt, millist otsust me täna siin langetame ja milline on olnud ja on õiguskantsleri ettepaneku ulatus. Sa tead suurepäraselt sedagi, et tõendeid ei õiguskantsler ega meie, Riigikogu, täna siin ei hinda. Meil ei ole ka mingit alust seda teha. Ma arvan, et kui sa oleksid ise raskete korruptsioonikuritegude uurija või prokurör (neid naisi ja mehi, kes suudavad seda tööd teha, on Eesti riigis kahjuks väga vähe) ja su tööülesanne peaks olema harutada lahti professionaalide abil väljamõeldud kavalaid skeeme, siis ei meeldiks sulle kuulda ühegi Riigikogu liikme käest meelevaldseid hinnanguid nende töö kohta olukorras, kus see hinnang põhineb ainult kohtueelse uurimise kokkuvõttel. Ma arvan, et see annab vale signaali nendele kriminaalasutustele, kellele me oleme teinud valitsuskoalitsiooni poolt prioriteetsena ülesandeks menetleda just nimelt raskeid korruptsioonijuhtumeid. Ma arvan, et peaksime andma hoopis teistsuguseid signaale. Neid signaale, et me oleme kokku leppinud vähemalt kolme erakonnaga, et korruptsiooni tõkestamine on valitsuse selge prioriteet, ja me hindame igal juhul neid pingutusi, mida suudavad ellu viia ainult vähesed uurijad ja prokurörid, ja suudavad ka sirge seljaga kanda seda rolli ja vastutust, mida nad on endale võtnud.
Kolmandaks, lõpetuseks, mõne sõnaga saadikupuutumatuse instituudist. Me arutlesime õiguskomisjoni istungil õiguskantsleriga selle teema üle. See on kindlasti teema, mis on oluline ja mille kohta on ka erinevate õigusteadlaste arvamusi. Kas selline põhiseaduses sisalduv klausel on üldse põhjendatud? Nii õiguskantsler kui ka enamik õiguskomisjoni liikmeid leidsid, et see on kindlasti põhjendatud. Me arutasime ka selle üle, et sisuliselt konkreetne saadikupuutumatuse klausel ehk immuniteedi põhimõte laieneb kriminaalmenetlusele.
Lõpetuseks edastan õiguskantsleri 2006. aasta kõne võib-olla analüütilisema lõigu, mis puudutab immuniteedi eesmärgi lahtiseletamist. Õiguskantsler on sedastanud: "Immuniteedi eesmärk on seada üksnes edasilükkav menetluslik takistus, kaitsmaks parlamendiliikmeid, eeskätt opositsiooni esindajaid parlamendis, koalitsioonile tugineva valitsuse ehk täidesaatva võimu võimalike püüete eest neid ebaausate võtetega kõrvaldada poliitilisest debatist." Tuleb silmas pidada, et immuniteet ei ole absoluutne keeld, st Riigikogu liikme karistamatus. Viimane oleks kindlasti vastuolus õigusriiklike põhimõtetega, mille kohaselt ei ole võimalik olukord, kus mingid isikud saadavad korda või võivad saata korda, mida iganes soovivad. Selgelt on ka õigusteadlased põhjendanud kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse eristamist ehk seda, et tõesti oleks tagatud n‑ö traditsiooniline parlamentaarne põhimõte, et mitte kedagi ei saaks represseerida tema poliitiliste veendumuste alusel. Immuniteet on vaba mandaadi üks tagatis, mis peab võimaldama Riigikogu liikmel täita oma südametunnistuse järgi oma ülesandeid ja seda mandaati, mida ta rahvalt on saanud. Tänan!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Alustame selle päevakorrapunkti hääletuse ettevalmistusi.
Austatud Riigikogu! Kuna see punkt nõuab kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt Riigikogu koosseisu häälteenamust, on enne õiguskantsleri ettepaneku hääletust vaja teha kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Panen hääletusele õiguskantsleri ettepaneku. Kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 81 Riigikogu liiget, vastu 2 ja 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Õiguskantsleri ettepanek leidis Riigikogu toetuse. Riigikogu otsustus vormistatakse Riigikogu otsusena. Esimese päevakorrapunkti menetlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde? Vabandust! Tulenevalt taas kord meie kodu‑ ja töökorra seadusest nõuab eelnõu 169 koosseisu häälteenamust. Teeme enne lõpphääletust kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 169. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu 169 on seadusena vastu võetud. Oleme teise päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001 "Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta" rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Meie kodu‑ ja töökorra seaduse kohaselt nõuab eelnõu 186 Riigikogu koosseisu häälteenamust. Teeme enne lõpphääletust kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Panen lõpphääletusele eelnõu 186. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja Euroopa Liidu Nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001 "Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta" rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 186 on seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu 191. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu 191 on seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväe korralduse seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Täna on teie laudadel seaduseelnõu, mille põhjaliku ja sihikindla menetluse tulemusena võib just see Riigikogu teie osalusel jõuda selleni, et annate meile viimase põhiseadusliku seaduse, mille vastuvõtmiseni Eesti Vabariigis seni pole jõutud.
Seda seadust oodatakse. Õiguskantsler kõneles möödunud aasta sügisel siinsamas Riigikogu kõnepuldis sellest, et ka enam kui 15 aastat pärast põhiseaduse jõustumist ei ole meil seaduse tasemel Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganisatsioonide korraldust sätestatud, kui tsiteerida põhiseaduse § 126 sõnastust. Kaitseväe korralduse seaduse puudumine ei ole olnud abstraktne, elukauge ja pelgalt teoreetiline probleem. See seadusandlik vaakum ning sellest tingitud teadmatus on möödunud aastate jooksul lasknud avalikkuse ees esile tõusta isikutevahelistel pingetel, millel ei tohiks selge õigusliku korralduse puhul olla selle kümnendi Eesti kaitsepoliitikas kohta. Samuti on imekspandav, et vaatamata sellele kõigele on Eesti kaitseväes aastate jooksul kerkinud esile inimesi ja isiksusi, kes on soovinud ja suutnud kaitseväe arengu ja arendamise eest vastutada, vaatamata sellele teadmatusele ja turvatunde puudumisele, mida täidesaatva ja seadusandliku võimu suutmatus on järjepidevalt tootnud. Loomulikult on see õiguslik tühimik olnud hea pinnas ka pahatahtlike motiividega vastuolude tekkele ja õhutamisele.
Eesti kaitsevõime edasisele arendamisele selge raamistiku loomine, sealhulgas õiguste ja vastutuste selgepiiriline jaotus on eelnõu esmane eesmärk. Teen paar üldist, kuid olulist tähelepanekut eelnõu kohta.
Eelnõu on kompromiss, millel on kaitseministri ja kaitseväe juhataja seisukohtade kooskõla pitser ning mille on pärast valitsuserakondadevahelisi debatte oma heakskiiduga Riigikogule menetlemiseks saatnud Vabariigi Valitsus. See eelnõu on tasakaalupunkti otsingu tulemus.
Asjaolu, et tänase päevani pole me objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel suutnud kaitseväe korralduse seadust vastu võtta, süstis meisse paraja annuse realismi. Seetõttu peegeldab eelnõu mõne põhimõttelise muudatuse kõrval eelkõige meie ambitsiooni kirjeldada praegu de facto kehtivat kaitseväe korraldust, andes sellele kindla õigusliku aluse.
Ajaliselt on eelnõu arutamine sattunud lähestikku põhiseaduse muutmise üle arutlemisega. Kuigi mõlemad eelnõud on saanud selle valitsuse heakskiidu, ei ole neid võimalik ega asjakohane käsitleda ühes kontekstis. Teie ees olev kaitseväe korralduse seaduse eelnõu põhineb kehtival põhiseadusel ning on sellega kooskõlas. Loomulikult pean ainuõigeks vajaduse korral ära kuulata õiguskantsleri seisukoht. Kuid olgu ka öeldud, et kui Riigikogu peaks otsustama põhiseadust muuta, siis see selle eelnõu sisu ega põhimõtteid ei muuda. Küll oleks vaja muuta rakendussätteid ja mitmeid teisi, sealhulgas riigikaitselise sisuga seadusi.
Teisalt on meie ees paberil ja must valgel selgem arusaam tsiviilkontrollist, kaitseväe käsuliinist ja kaitseväe juhataja ainujuhtimise põhimõttel teostatavast juhtimisest Eesti kaitseväes. See puudutab eelkõige kaitseväe struktuuri ja juhtimise peatükke. Eelnõu valmimise käigus on minu hinnangul peaaegu viimase piirini selgeks vaieldud kaitseväe õigused ja suutlikkus, mis on vajalikud tema eesmärkide realiseerimiseks nii, et need rahuajal Eesti kodanike põhiõigusi ei riivaks. Kaitseväeluure peatüki möödapääsmatult valuline valmimine on saanud teoks koostöös asjaomaste ministeeriumide, ametite ja ka Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoniga. Olen seisukohal, et eelnõus on tasakaal kaitseväe efektiivseks korraldamiseks ja juhtimiseks vajalike instrumentide ning demokraatlikus kodanikuühiskonnas hädavajaliku tsiviilkontrolli, järelevalve ning täidesaatva võimu viimase sõnaõiguse vahel.
Meie ees on täna õigupoolest kaks eelnõu: kaitseväe korralduse seaduse eelnõu 202 ning kriminaalmenetluse seadustiku, rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 203. Viimati nimetatud eelnõu tuleneb otseselt esimesest, kuid nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu kvalifitseeritud häälteenamust.
Järgnevalt toon esile kaitseväe korralduse seaduse eelnõu olulisimad punktid. Kaitseväe korralduse seaduse esimeses peatükis määratletakse kaitsevägi sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutusena. Praegusel ajal on kaitseväe õiguslik seisund ja ülesanded sätestatud rahuaja riigikaitse seaduse §‑s 12. Kuigi rahuaja riigikaitse seadus ja Vabariigi Valitsuse seadus defineerivad kaitseväge kui üht täidesaatva riigivõimu asutust, koosneb kaitsevägi tegelikkuses paljudest eri asutustest (staabid, õppeasutused, väeosad jt), millel on oma toetusteenuste üksused, raamatupidamine, personal jne. Ainuüksi iseseisvalt arveldavate tehingupartneritena on kaitseväes praegu enam kui 15 asutust, lisaks veel iseseisvat raamatupidamist mitteomavad, kuid registreeritud asutused. Valminud kaitseväe korralduse seaduse eelnõu kohaselt on kaitsevägi üks ja terviklik valitsusasutus.
Eelnõu teine peatükk määratleb kaitseväe struktuuri. Eelnõu regulatsiooni kohaselt on kaitseväel oma põhimäärus, mille kinnitab Vabariigi Valitsus. Kaitseväe põhimääruses sätestatakse kaitseväe struktuuriüksuste täpsem struktuur, struktuuriüksuste nimetused, väeüksuste ja relvaliikide kuulumine väeliikide koosseisu, väeüksuste jagunemine rahuaja üksusteks ja sõjaaja üksusteks, väeüksuste tüüpsuurused ja nende nimetused teistes väeliikides, struktuuriüksuste põhiülesanded ja paiknemine ning väeliikide ja struktuuriüksuste ülemate õigused ja kohustused. Eraldiseisvate staapide ning struktuuriüksuste põhimääruse kinnitab kaitseminister kaitseväe juhataja ettepanekul. Kaitseväe õppeasutuste näol on eelnõu kohaselt tegemist kaitseväe struktuuriüksustega, mitte aga iseseisvate asutustega, nagu seda on teised rakenduskõrgkoolid. Seetõttu kinnitab sarnaselt teiste kaitseväe struktuuriüksuste põhimäärustega ka õppeasutuste põhimääruse kaitseminister kaitseväe juhataja ettepanekul. Et kaitseväe üldise põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus, siis säilib ka Vabariigi Valitsuse kontroll õppeasutuste üle.
Kaitseväe korralduse seaduse eelnõu kolmas peatükk määrab kindlaks kaitseväe juhtimisega seonduva. Eelnõus sätestatakse kaitseväe juhataja juhtimisprintsiip ning tema vahetu alluvus kaitseministrile. Kaitseväe juhataja otsealluvusse kuuluvad väeliikide ülemad, kaitseväe peastaap, sõjaväepolitsei, kaitseväe logistikakeskus, kaitseväe õppeasutused ja kaitseväe põhimääruses määratud väekoondised ja üksikväeosad. Väeliigi ülema vahetus alluvuses on väeliigi staap ja väeliigi koosseisu kuuluvad väekoondised ning üksikväeosad. Nagu öeldud, kaitseväe juhtimist puudutavalt ei ole see eelnõude pakett seotud Vabariigi Presidendi esitatud põhiseaduse muutmise seadusega. Kaitseväe juhtimist puudutava raames reguleeritakse ka käsuõigusega seonduv. Ülema‑ ja käsutemaatikat reguleerivad praegune kaitseväe distsiplinaarseadus ja kaitseväeteenistuse seadus. Eesmärk on koondada kogu see regulatsioon kaitseväe korralduse seadusesse.
Eelnõu neljas peatükk reguleerib kaitseväeluuret. Eelnõu reguleerib kaitseväeluure teostamise alused ning likvideerib sellega õigusliku tühimiku selles valdkonnas. Kaitseväeluure on eelnõu kohaselt riigi sõjaliseks kaitsmiseks või rahvusvahelise sõjalise operatsiooni läbiviimiseks vajalike andmete kogumine ja töötlemine kaitseväe poolt. Selleks antavad volitused ei sisalda Eesti kodanike suhtes nende põhiõigusi riivavaid õigusi, samuti ei looda selleks julgeolekuasutuste seaduse mõttes täiendavat, kolmandat julgeolekuasutust. Oluline on märkida, et kaitseväe põhimäärus peab täiendavalt määrama struktuuriüksused, kellele  kaitseväeluure teostamiseks vajaliku teabe kogumise ja töötlemise õigus olulises osas jääb, ning lisaks peab kaitseminister määrusega kinnitama nii Eestis teabe kogumise kui ka rahvusvahelise sõjalise operatsiooni käigus varjatud jälgimisega teabe kogumise meetodid ja vahendid. Vastuluure teostamine Eesti Vabariigi territooriumil, sealhulgas kaitseväes, jääb kaitsepolitsei pädevusse. Kokkuvõtlikult: olen veendunud, et kaitseväeluure peatükk eelnõus ning olemasolevas redaktsioonis lahendab need probleemid, mis kaitseväeluure tegevusega seoses on viimase poolteise aasta jooksul avalikkuse ette tõusnud.
Eelnõu viies peatükk käsitleb jõu kasutamist kaitseväe poolt. Siin püütakse anda lahendus ühele olulisele, seni Eesti õigusruumis eksisteerivale probleemile. Nimelt puudub praegu otsustusmehhanism, kuidas kasutada kaitseväge riigi sõjaliseks kaitsmiseks Eesti riigi vastu suunatud ründe tõrjumisel. Ainus erand on juba Riigikogu poolt seadustatud volitused jõu kasutamiseks tsiviilõhusõiduki, teisisõnu, nn renegaadi tekitatud ohu tõrjumiseks. Kuna eelnõu algataja on seisukohal, et jõu kasutamise otsustamist riigi sõjaliseks kaitseks ei saa ühemõtteliselt siduda sõjaseisukorra väljakuulutamisega, annab eelnõu vastava volituse kas kaitseministrile või pädevale ülemale. Viimase otsustuspädevust määravad asjaolud kehtestab eelnõu alusel Vabariigi Valitsus oma määrusega.
Eelnõu kuues peatükk määrab kindlaks kaitseväe julgeolekuala ning seitsmes peatükk koosneb rakendussätetest.
Head Riigikogu liikmed! Eelnõu sisuline kvaliteet on just nii hea, kui me täna võimelised oleme. See eelnõu on sündinud intensiivse töö ning Kaitseministeeriumi, Kaitsejõudude Peastaabi, Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, Välisministeeriumi ja eri ametite sisulise koostöö tulemusena. Nagu ma juba toonitasin, see eelnõu on kompromissi värvi. Need kompromissid on sündinud erinevate maailmavaadete vahel ühisosa otsimise tulemusel. Ma olen kindel, et selle eelnõu koostamise ajal kõlanud erinevad ja tihti teravalt vastanduvad argumendid peegelduvad selle eelnõu menetlemise käigus ka siin Riigikogus.
Selle eelnõu vastuvõtmist pärast sisulist ja põhjalikku menetlust ootavad väga paljud. Kaitseväe korralduse seadust on aga eelkõige vaja Eesti kaitseväele, kes selge õigusliku kindluse toel saab end lahti haakida erinevatest tõmbetuultest, mis kaitseväge viimase 15 aasta jooksul ühele ja teisele poole tõmmanud ning lükanud on.
Kaitseministeerium ning kaitsevägi on praegu ametis uue kümne aasta arengukava koostamisega. Oleme olnud piisavalt edukad, et väita, et püsime endale kehtestatud graafikus ning 1. oktoobriks on see sellises kvaliteedis, et valitsus saab ehk pidada võimalikuks selle vastuvõtmist. Selle arengukava rakendumine täies potentsiaalis sõltub aga suuresti ka sellest, kas kaitseväel on järgmiseks kümneks aastaks olemas korralduslik kindlus. See sõltub eelkõige Riigikogu tahtest ja sihikindlusest.
Eelnõu jõustumise tähtajaks on märgitud 1. jaanuar 2009. Kuna kaitseväe korralduse seaduse alusel tuleb valitsusel kaitseväe täpsema struktuuri määratlemiseks kehtestada ka kaitseväe põhimäärus ning madalamatel tasemetel palju muudki, siis sõnastaksin võib-olla liigagi julgelt, ent siiski optimistlikult: me ootame ja loodame Kaitseministeeriumis ja kaitseväes, et Riigikogu jõuaks selle eelnõu vastuvõtmiseni enne suvepuhkusele minekut. Tänan! Olen valmis teie küsimusteks.

Ettekandjale on küsimusi. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Paragrahvi 45 lõige 2 ütleb, et rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe puhul otsustab kaitseväe poolt jõu kasutamise alustamise kaitseminister või pädev ülem. Küsimus on väga lihtne: kes on see pädev ülem?

Pädev ülem on õigusaktides sätestatud kaitseväelane, kellele on pandud vastutus selle ründe tõrjumise eest.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Palun selgitage siiski veel kord, kuidas on seaduseelnõus sätestatud Vabariigi Presidendi pädevus riigikaitse kõrgeima juhina.

Selles eelnõus Vabariigi Presidendi pädevust sätestatud ei ole, see on sätestatud põhiseaduses.

Kadri Must, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra kaitseminister! Ka minu küsimus on täpselt sellesama paragrahvi kohta, mille kohta juba küsis Toivo Tootsen, ehk kaitseväe korralduse seaduse § 45 kohta, mis sätestab, et kui rahuajal toimub Eesti riigi vastu suunatud rünne, siis Eesti sõjalise kaitsmise otsustab kaitseminister või pädev ülem. Samas on praegu põhiseaduses sätestatud sõjalise jõu kasutamise kord nii agressiooni korral kui ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. Millist rünnet olete te siin silmas pidanud, mille korral peaks kaitseministril olema õigus kaitseväge kasutada ilma põhiseaduse §‑des 78 ja 129 ettenähtud presidendi ja Riigikogu rolli arvestamata?

See on üsna lai teema, mida ma lühikeses vastuses vaevalt suudan ammendavalt kommenteerida. Aga alustan väitest, et agressioon riigi vastu rahvusvahelise õiguse tähenduses on eelkõige toime pandud teise riigi poolt. Lisaks, me teame viimaste aastakümnete arengust, et rünne riigi vastu ei pea alati lähtuma teise riigi poolt, vaid võimalik on ka relvastatud rünne riigi vastu olukorras, kus seda ei pane toime teine riik või vähemasti ei ole see esimesel hetkel ilmne. Kõige ilmekam näide selle kohta on 11. septembri rünnak Ühendriikides. Teatavasti on sellest sündmusest tulenevalt ka Riigikogu sätestanud tsiviillennuki kaaperdamise tagajärjel tekkiva ohu tõrjumise mehhanismi ja andnud volitused otsuste vastuvõtmiseks kaitseministrile. Tsiviillennuki teostatav rünne on üks kõige äärmuslikum vorm, millega on seotud süütute tsiviilisikute võimalik hukkumine nii selle lennuki poolt objektiks valitud ründeobjektis kui ka lennukis endas. Samasugused ründed on võimalikud sõjalennukite või ka maas või vett pidi liikuvate objektide poolt. Nende tõrjumiseks, kui ei ole alust pidada seda teise riigi ründeks agressiooni mõttes, ongi eelkõige mõeldud vastav otsustusmehhanism. Niisugusel moel on see sätestatud ka teiste riikide, meie naaberriikide seadustes. Ma olen valmis seda vajaduse korral täiendavalt täpsustama.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Mina küsiksin ka tsiviilõhusõiduki allatulistamise reguleerimise kohta. Kas tegemist on lihtsa tõlkega teiste NATO riikide analoogsetest seadustest või on siin arvestatud konkreetselt Eesti riigi võimekust oma jõududega kiirelt lahendada võimalik tsiviilõhusõiduki kaaperdamise juhtum, näiteks enesetaputerroristide poolt?

Tegemist ei ole kindlasti mingi toortõlkega. See on juba seadustatud regulatsioon praegu kehtivas rahuaja riigikaitse seaduses. Eesti õhuväe võimekus seda seadust täiel määral rakendada on piiratud, kuid ta ei ole olematu, kusjuures siin on ette nähtud võimalus kasutada selleks ka liitlaste vahendeid vastavate kokkulepete olemasolu korral.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu põhjaliku ja analüütilise ettekande eest! Olen täiesti kindel, et põhiosas on see seaduseelnõu paigas. Küsimusi võivad tekitada mõned detailid ja seepärast küsimus kaitseväeluure kohta. Paragrahvi 36 lõige 2 sätestab, et rahvusvahelise sõjalise operatsiooni käigus välisriigi territooriumil arvestatakse teabe kogumisel rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja norme. Küsimus on selles, et miks ainult arvestatakse, mitte aga ei järgita või ei täideta. Isegi kidura fantaasia korral võib enesele ette kujutada olukordi, kus meie esindajad võivad, aga teiste riikide esindajad ei tohi.

See sõnastus siin on võetud samasugusel alusel, nagu see on sätestatud teiste riikide vastavates regulatsioonides. Kohati on need normid sedavõrd vastuolulised, et nende automaatne ülevõtmine täies mahus võiks tekitada õigusliku segaduse ja seetõttu tuleb seda teha selles mahus ja sellisel määral, kui see on võimalik.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Lugedes kaitseliitlasena selle seaduse § 16, kus Kaitsejõudude Peastaap muudetakse Kaitseväe Peastaabiks, tekib küsimus, kas see tähendab seda, et Kaitseliit enam ei kuulugi kaitsejõudude koosseisu. Kuhu ta siis paigutub, sest seni oli Kaitseliit selgelt selle seadusega haaratud? Kas siis Kaitsejõudude Peastaap hakkab juhtima ka Kaitseliitu?

See seadus ei muuda kuidagi Kaitseliidu staatust ja tema juhtimise põhimõtteid. Nagu ma aru saan, on teie tähelepanu juhtimine pigem terminoloogiline kui funktsionaalne.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Oma kõne alguses te ütlesite, et seda seadust on tõepoolest pikisilmi oodanud 15 aastat nii kaitsevägi ise kui ka ühiskond tervikuna. Aga kas te oskate öelda, mis olid need põhjused, miks selle seadusega nii pikka aega viivitati ja seda vastu ei võetud?

Mul on veidi raske seda kommenteerida. Tõenäoliselt olete ka ajakirjanduse kaudu jälginud neid erinevaid seisukohavõtte. Kaitseväe ülesehitus ja kaitseväge puudutav on põhiseaduses sätestatud sellisel moel, et see on võimaldanud erinevaid tõlgendusi. Need tõlgendused elavad ka praegu Eesti ühiskonnas, sealhulgas Kaitseministeeriumis ja kaitseväes. Tõsiseid vaidlusi on tõstatanud ka julgeolekutemaatikat puudutav, kas me vajame kahte, kolme või veelgi enamat julgeolekuasutust. Probleemiks on olnud kaitseväe ülesehitus, kas see peaks olema üks terviklik asutus kaitseväe juhataja ainujuhtimisel või praeguseni funktsioneeriv de facto fragmenteeritud struktuur. Neid üsna erinevaid tõlgendusi ja seisukohti on aastate jooksul olnud päris palju. Ilmselt on sellele kaasa aidanud ka olukord, kus üsna kiiresti vahelduvatel kaitseministritel ei ole olnud piisavalt aega selleks, et neid erinevaid vaateid ühtseks kompromissiks kokku sulatada. Loodan, et nüüd on see siiski õnnestunud. Nii et pigem vaataks edasi kui tagasi nendele põhjustele, mis on takistanud selle seaduse vastuvõtmist siiamaani.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kaitseminister! Eelnõu kohaselt otsustab kaitseminister või Vabariigi Valitsuse volitatud minister tsiviilõhusõiduki tekitatud ohu tõrjumise rahuajal. Kas te olete kindel, et see säte on ikka kooskõlas põhiseadusega?

Ma olen üsna kindel, et see säte on kooskõlas põhiseadusega. See regulatsioon ei ole Riigikogus esmakordselt, see on ka praegu kehtiv regulatsioon. See on seega läbinud seaduse vastuvõtmisega kaasas käiva põhiseaduslikkuse kontrolli nii presidendi kui ka õiguskantsleri poolt ja ma loodan, et võimalik konflikt põhiseadusega on piisavalt selgeks vaieldud. Vähe tähtis ei ole ka asjaolu, et samasugune regulatsioon on enamikus riikides, kelle seadusandlusega me oleme tutvunud.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea kaitseminister! Tulen oma küsimusega õhust maa peale, õigemini Eesti metsa ja küsin kaitseväe julgeolekuala kohta. Me võime §-st 52 lugeda, et kaitseväe territooriumil viibimine on kõrvalistele isikutele julgeoleku kaalutlustel keelatud. Nagu ma aru saan, on need planeeritavad harjutusväljakud, mida on tuhandete hektarite ulatuses, kaitseväe territoorium. Minu küsimus: kas sel ajal, kui harjutusväljaku väravas ei lehvi punane lipp ehk siis seal ei tehta harjutusi, on seenelistel ja marjulistel sellel territooriumil viibimine keelatud, ehk see ala on tsiviilkasutusest täielikult välja lõigatud?

Selline regulatsioon ei oleks kindlasti mõistlik ja kui see siit seadusest niimoodi väljaloetav on, siis ma loodan, et selle seaduse menetlemisel on võimalik need parandused sisse viia, mis võimaldaksid ligipääsu kaitseväe harjutusaladele siis, kui neid kaitseotstarbelistel eesmärkidel ei kasutata. See oleks ilmselt mõistlik ja otstarbekas.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teie kõnes oli mitu sellist üsna, ütleme, üldist viidet, mis provotseerivad mitmeteks küsimusteks. Te rääkisite kompromissidest, te rääkisite pahatahtlikkusest ja selle kohta tahaks täpsemalt teada. Meil on olnud võimalus tutvuda näiteks ka kaitseväe juhataja arvamusega selle eelnõu kohta, mis minu mälu järgi vist novembri seisuga oli ikka tugevalt lammutav, oma positsiooni tähtsustav. Kuidas te seda kommenteeriksite? Kuidas te üldse kommenteeriksite seda asjaolu, et üks demokraatlik riik teeb kompromisse oma jõustruktuuriga?

Demokraatlik riik ei tee kindlasti oma jõustruktuuriga kompromisse. Demokraatlik riik realiseerib põhiseaduslikku korda kõikide oma institutsioonide, Riigikogu ja valitsuse kaudu ning käesolev seadus päris kindlasti tagab tsiviilkontrolli kaitseväe üle kuni otstarbekusjärelevalveni välja. Seetõttu ei näe ma ühtegi varjatud valdkonda, mida kaitsevägi kui relvi omav organisatsioon võiks omatahtsi kasutada, sealhulgas ohustades kaaskodanikke või põhiseaduslikku korda. Nendes küsimustes ei ole kompromissid võimalikud.
Kompromissid aga on vajalikud siis, kui otsustamisel on poliitilised otsused või otstarbekusotsused, mis puudutavad kaitseväe korraldust. Neid kompromisse on tulnud teha palju ja need puudutavad eelkõige korralduslikku ülesehitust, mitte tsiviilühiskonnas ja kodanikuühiskonnas, demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetud üldprintsiipe, kaasa arvatud tsiviiljuhtimist.

Helle Kalda, palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Minu teine küsimus on seotud kaitseväeluurega. Kes hakkavad eelnõu kohaselt teostama vastuluuret Eestis paiknevates kaitsejõudude üksustes ja milline roll jääb seejuures kaitseväeluurele?

Käesolevas seaduses on otsustatud või võetud selge positsioon, et julgeolekuasutusi julgeolekuasutuste seaduse mõttes saab Eesti Vabariigis olema kaks: Teabeamet ja Kaitsepolitseiamet. Kaitsepolitseiameti ülesandeks on vastuluure ja julgeolekukontrolli teostamine. Käesoleval ajal teostab kaitseväes julgeolekukontrolli jälitustegevuse seaduse alusel kaitseväeluure. Selle ülesande täitmiseks on kaitseväel olemas vastav struktuur ja kompetents. Seejuures vääriks märkimist veel asjaolu, et tegelikult ei ole ka praegu kaitseväes toimuv julgeolekukontroll tulemuslikult mõeldav ilma kaitseväe ja Kaitsepolitseiameti tiheda koostööta. Julgeolekukontrolli teostamiseks kaadrikaitseväelaste suhtes on vaja seda teostada ka nendega seotud tsiviilisikute suhtes ja sellist õigust  kaitsejõudude luureüksustel praegu ei ole. Seega realiseerub toimiv koostöö praegu  lõppotsusega, mille teevad kaitsejõud.
Edaspidi pean ma äärmiselt oluliseks, et toimiv koostöö kaitsejõudude luurestruktuuriüksuste ja Kaitsepolitseiameti vahel jätkuks. Samas, vastutus julgeolekukontrolli läbiviimiseks seaduse tasemel läheks üle Kaitsepolitseiametile. Samuti valvab Kaitsepolitseiamet selle järele, et kodanike põhiõiguste riive oleks läbi viidud nii, nagu see on sätestatud julgeolekuasutuste seaduses, ja see õigus on antud Kaitsepolitseiametile. Selle teostamiseks vajaliku koostöö julgeolekuasutustega sätestab käesolev seadus, kusjuures oluline on märkida, et see koostöö ei ole mõeldud mitte ainult isiklikul või, ütleme, individuaalsel tasemel Kaitsepolitseiameti poolt koostööle kaasatud isikute kaudu, vaid võimalik on koostööd teha ka struktuuriüksuste tasemel, mis oluliselt peaks võimaldama olemasolevat julgeolekukontrolli struktuuri kaitsevägedes de facto kaasata Teabeameti poolt selle ülesande täitmisele.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Härra minister! Minu hinnangul on kaitseväe struktuuri puudutavates §-des 13 ja 15 teatud terminoloogiline hägusus. Väeüksus on kasutusel geneerilise terminina, ta jaguneb omakorda väekoondiseks, väeosaks ja allüksuseks. Väekoondisesse kuulub mitu väeosa, maaväes on väeosa sünonüümne pataljoniga, ainuke pataljonist suurem üksus on brigaad ehk väekoondis, mis oleks maaväes justkui sünonüümne brigaadiga, ja §-s 15 on kaitseringkond territoriaalse vastutusalaga väekoondis ehk teisisõnu kaitseringkond on territoriaalne brigaad, kuhu kuuluks justkui mitu pataljoni.
Ma jätan küsimata selle, mitu brigaadi peaks siis minimaalselt Eesti kaitseväe struktuuri selle seaduseelnõu kohaselt kuuluma. Ma küsin selle asemel, et kuna NATO üks ametlikest keeltest on inglise keel, siis millised on terminoloogilised vasted sõnadele "väeüksus" ja "väekoondis" inglise keeles ning kas ingliskeelsete maade õigusruumis tähistavad need terminid või n-ö markeerivad umbes sedasama ruumi nagu meie käsitlemisel olevas seaduseelnõus.

Kõigepealt terminoloogiast. "Väekoondis", "väeosa" ja "väeüksus" on eestikeelsed terminid ja ma ei kujuta ette, et üheski teises keeles võiks nende mõisteruum olla täpselt samasugune. Nii nagu on saksa keeles terminid veidi erinevad oma sisuliselt tähenduselt ingliskeelsetest terminitest ja prantsuskeelsed saksakeelsetest terminitest, nii on oma eripära ka eesti keeles olemas.
Loomulikult on sellise struktuuri ülesehitusel silmas peetud, et ta mõistlikul määral oleks mitte ainult formaalselt, vaid ka sisuliselt tõlgitav. Kui me räägime allüksusest, siis selle vaste oleks inglise keeles unit, väekoondisel on väga erinevaid nimetusi, alates task force'idest, joint task force'idest jne. Nii et väekoondis on eestikeelses tekstis oluliselt laiem mõiste kui inglise keeles.

Kadri Must, palun! Protseduuriline küsimus, Sven Mikser, palun! Palun mikrofon Sven Mikserile!

Nüüd läks tuli põlema. Aitäh! Ma juhin tähelepanu – võite stenogrammist kontrollida –, et ma ei küsinud ei allüksuse ega väekoondise kohta, ma küsisin terminoloogilisi vasteid sõnadele "väeüksus" ja "väeosa".

Läheme edasi. Kuna järgmine oli küsijate nimekirjas Kadri Must, siis palun, Kadri Must!

Aitäh! Hea minister! Mul on ikkagi täpsustav küsimus selle ründe kohta, mis vajab kaitseministri otsust ilma presidenti kaasamata. Nagu te ilmselt teate, sõnastab ÜRO resolutsioon nr 3314 agressiooni märksa laiemalt kui ühe riigi sõjalise ründe teise vastu, alates ranniku blokeerimisest ja lõpetades sellega, et toetatakse relvastatud rühmi, kes võitlevad teise riigi sees. Samuti on teie näide terrorismist selgelt reguleeritud juba meie enda Eesti riigi erakorralise seisukorra seaduse ja põhiseaduse kaudu, mis ütleb, et Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks, ja ohtu põhiseadusliku korra vastu nähakse ka terroristlikus tegevuses. Mul ongi küsimus: miks te selle seaduseelnõuga ikkagi soovite Eesti Vabariigi põhiseadusest mööda minna?

Meie kohe mitte ei soovi Eesti Vabariigi põhiseadusest mööda minna. Mainitud juhul ei ole tegemist ei erakorralise seisukorra ega sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Rünne Eesti riigi vastu võib väga hästi aset leida ka rahuajal ja sellisele relvastatud ründele peab Eestis samuti olema suutlikkus reageerida viivitamatult. Just sellist regulatsiooni on siin silmas peetud. On päris selge, et kui selline rünne on kvalifitseeritav agressioonina ja ähvardab Eesti põhiseaduslikku korda ning territoriaalset terviklikkust sel määral, et see väärib erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamist, siis tehakse seda samuti viivitamata.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud härra minister! Kõigil on kindlasti  suur rõõm, et põhiseaduses ette nähtud seaduse eelnõu on lõpuks siiski Riigikogusse jõudnud. Tahaksin teada, kuidas kulges kooskõlastamine, kas ministeeriumidel oli oma arvamusi, ettepanekuid, millised need olid ja millises ulatuses on neid arvestatud, ning samas tahaksin teada, kuidas Kaitseliit sellesse suhtus, seadusest ei leidnud ma mitte mingit suhestumist ega viidetki Kaitseliidule, ometi on need sidemed  olemas. Võib-olla räägite neist lähemalt.

Ma alustan Kaitseliitu puudutavalt. Tegemist on kaitseväe korralduse seadusega. Teatavasti on meil Kaitseliidu seadus olemas, tema korraldus on selles seaduses määratletud ja korralduslikus mõttes need seadused omavahel ei kattu. Seetõttu ei ole põhjust Kaitseliitu puudutavat siin üldse analüüsida, selles suhtes ei toimu mingeid muutusi, samamoodi nagu ei toimu muutusi ka kaitseväe ja Kaitseliidu omavahelistes funktsionaalsetes suhetes.
Mis puudutab arutelu, siis eelnõu käis valitsuses kolmes versioonis kooskõlastusringil, see ei olnud üldse mitte lihtne protseduur. Põhiline debatt, nii formaliseeritud kui ka formaliseerimata debatt nii ametnike kui ministrite tasemel puudutas kaitseväeluuret. Kaitseväeluurega seonduv on väga tugevalt lisaks ideoloogilisele ka emotsionaalselt laetud teema ja seetõttu vajas ta maandamiseks üsna tihedaid informaalseid kontakte, kui nii võiks öelda. Aga ma arvan, et see kompromiss praegu on mõistlik ja võimaldab täita kõiki neid ülesandeid, mida kaitseväel on vaja täita. Nii et ma ise julgeksin seda saavutatud kompromissi kaitsta. Selle diskussiooni käigus rõhutati, ja ma arvan, et see on asjakohane ka Riigikogul teadmiseks võtta, et kui Riigikoguni on jõudnud teadmine nendest põhjendatud piirangutest, mida see kaitseväe korralduse seadus kaitseväeluurele konkreetselt seab, siis on seda põhimõtteliselt võimalik arvesse võtta. Seda ei ole ka eelnõu algataja välistanud. Aga siiamaani konkreetseid ettepanekuid selle kohta ei ole ja seetõttu näeb seaduseelnõu välja täpselt nii, nagu ta näeb.
Mis veel puudutab olulisemaid teemasid, siis selline on olnud kaitseringkondade teema. See on põhimõttelise kaitsepoliitilise tähendusega. Kaitseringkondade seadustamine, nii nagu ta on siin kaitseväe korralduse seaduses, on selge poliitiline otsus territoriaalkaitse tegeliku tagamise eesmärgil. See on oluline ka veidi laiemas mõttes ja siin ma tuleksin Kaitseliidu juurde. Kaitseliidu ülesanded varasemas kaitsekorralduse tervikpildis muutusid territoriaalselt määramatuteks, mis vähendas olulisel määral Kaitseliidu motivatsiooni vabatahtlikuks osalemiseks riigikaitses. Kaitsepiirkondade määratlemine territoriaalselt ja Kaitseliidu üksuste sidumine territoriaalsuse põhimõttega on oluline selleks, et tagada kaitseliitlaste vabatahtlikkuse motivatsioon, mis minu arvates on äärmiselt oluline kogu Eesti kaitsevõime ja sellega seonduva heidutuse seisukohast.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Minu arvates on selle eelnõu suurim puudus tema vastavus või mittevastavus põhiseadusele. Mind huvitab, millise aluse te lõite oma seaduseelnõule, kas kehtivast põhiseadusest või menetluses olevast põhiseaduse muutmise seaduse eelnõust.

Ma väitsin oma ettekandes ja kordan siin veel üle: eelnõu algataja on veendunud, et eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Kui austatud Riigikogu liikmed viitavad konkreetsele põhiseaduse paragrahvile, mida see seaduseelnõu riivab, siis olen valmis sellele küsimusele vastama.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Kaitseväe juhtimise aluste punkt 1 paneb kaitseväe juhataja kaitseministri otsealluvusse. Samas ütleb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 127, et riigikaitse kõrgeimaks juhiks on Vabariigi President, et Eesti kaitseväge ja riigikaitseorganisatsioone juhib rahuajal kaitseväe juhataja, sõjaajal kaitseväe ülemjuhataja ning kaitseväe juhataja ja ülemjuhataja nimetab ametisse ning vabastab ametist Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Seega, põhiseaduse mõtte kohaselt ei saa kaitseministrit käsitleda kaitseväe juhataja otsese ülemusena, kuigi kaitseminister on väga kõrge ametnik. Kuidas seletada seda vastuolu põhiseadusega?

Nagu juba öeldud, mina vastuolu ei näe. Peatun sellel küsimusel pikemalt, et vältida selle küsimuse jätkuvat tõstatamist. Alustan sellest, missugusele seisukohale on asunud Riigikohus ja samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisi komisjon oma erinevate aktidega. Viitan kõigepealt sellele tõsiasjale, et vastavad Riigikohtu lahendid pärinevad aastast 1994. Ilmselt olete minuga nõus, et meie õiguskultuur ja sealhulgas ka põhiseaduse tõlgendused võivad olla ja paljudel juhtudel kindlasti on arenenud koos Eesti Vabariigiga viimase 14 aasta jooksul. Samas on Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiisi komisjoni lõpparuandes viidatud järgmisele tulemusele: presidendi kõrgeimat juhtimist tuleb mõista üldpoliitilise korraldusõigusena temale põhiseaduse alusel antud pädevuste raames, mis on loetletud ammendavalt ning täpsustatud mõne lihtseaduse tasemel sättega. Presidendi kui kõrgeima juhi roll on sümboolne ja representatiivne. Niisugusele käsitlusele on tuginenud ka ettevalmistatud seaduseelnõu. Mis puudutab kaitseväe juhataja ametisse nimetamist, siis see protseduur kas kehtiva või kavandatud põhiseaduse muudatuse alusel toimuva protseduuri järgi ei muuda selle seaduseelnõu põhimõttelist ülesehitust. Juhin Riigikogu liikmete tähelepanu veel asjaolule, et ka praegu on rahuaja riigikaitse seaduses, mis on vastu võetud aastaid tagasi ja mille alusel on toimunud Eesti kaitseväe juhtimine või Eesti riigikaitse juhtimine, kaitseväe juhataja allutatud kaitseministrile. Seetõttu ei muuda käesolev seaduseelnõu  selles allumise küsimuses juba seaduse tasemel kehtivat regulatsiooni.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on teile teine küsimus ühe konkreetse paragrahvi kohta. Paragrahvi 13 punkt 6 ütleb, et väeüksuste tüüpnimetused maaväes alates suuremast on brigaad, pataljon, kompanii, rühm ja jagu. Väeüksuste tüüpsuurused ja nende nimetuse teistes väeliikides määrab Vabariigi Valitsus kaitseväe põhimääruses. Miks tehakse selles seaduses maaväele erand, võrreldes näiteks mereväe või lennuväega?

Eesti ei ole mitte väike riik, vaid väga väike riik ja samamoodi on ka meie kaitsevägi üsna pisike. Mis puudutab maaväge, siis maaväes on meil praeguse seisuga mitmeid pataljone, kümneid kompaniisid ja rühmi, samal ajal kui mereväeüksused ja lennuväeüksused on kõik olemas ainult n-ö ühes nimetuses ja hulgas. Seetõttu oleks nende puhul tüüpnimetuste kasutamine ja nende sätestamine seaduses võib-olla natuke üle pingutatud ja jätaks ebaadekvaatse mulje tegelikust olukorrast. Samuti on nende nimetuste puhul mõistlik suurem paindlikkus, mida Vabariigi Valitsus põhimääruse kaudu saaks realiseerida.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud kaitseminister! Kuidas ja kas on eelnõus reguleeritud tsiviilmeresõidukite tekitatud ohu tõrjumine rahuajal ja juhul kui ei ole, siis kas võiks seda lugeda eelnõu puuduseks?

Maa- ja meresõiduki põhimõtteline erinevus õhusõidukist seisneb selles, et neid on võimalik seisma panna ja siis ei juhtu midagi erilist. Lennuvahendite spetsiifika on selles, et neid ei ole võimalik jõuga seisma panna. Nad lihtsalt kukuvad alla, võttes endaga kaasa kõik sealviibivad inimesed. Nii et õhusõiduki üle kontrolli saavutamine ja temapoolse võimaliku ohu tõrjumine on põhimõtteliselt erinev võrrelduna näiteks maismaasõiduki või laevaga. Laeva on võimalik ka teiste meetoditega takistada kui tema vältimatu põhjalaskmine. Samuti käib see maismaasõiduki kohta. See on põhiliseks põhjuseks, miks õhusõiduki regulatsioon on erinev. Ja ilmselt on see põhjustatud ka sellest, et maismaasõidukite ja laevade kasutamine õhusõidukitega sarnasel moel ei ole maailmas niisuguse pretsedendina aset leidnud, nagu see sündis õhusõidukitega 11. septembril 2001.

Sven Mikser, palun!

Aitäh! Härra minister! Annaks teile võimaluse vastata minu esimesele küsimusele. Terminoloogiline täpsus on siin väga oluline. Olime hiljuti kaitsekomisjoni ja väliskomisjoniga ühisel briifingul peastaabis, kus räägiti Eesti kaitseväe tegevusest missioonipiirkondades ja Eesti kaitseväe vastu toimepandud rünnakutest, kasutades lühendit RPG, millele üks kaitseväelane andis venekeelse lühendi vaste ja teine ingliskeelse lühendi vaste ning ei olnud päris täpselt selge, kas need mõlemad terminid, mida vastavalt lühendati, tähendavad ühte ja sedasama asja. Kuna meie kaitseväelased teenivad näiteks Suurbritannia suuremate üksuste koosseisus Afganistanis kompaniisuuruse üksusega, siis ma küsiksin, kas näiteks terminoloogiline ühtelangemine on ikka nii väheoluline. Kas näiteks ingliskeelses õigusruumis on olemas geneerilist terminit, mis vastab meie sõnale "kaitseväeüksus" ja siis spetsiifilise suurusega üksust, mis vastab meie terminile "väeosa", ehk siis pataljon on ainuke väeosa, aga üks väeüksustest?

Ma annaksin sellele küsimusele, mille sisu ma mõistan ja olulises osas jagan, siiski hoopis ühe teistmoodi vastuse ehk poliitilise vastuse. Ma pean äärmiselt oluliseks, et me kaitseväe korralduse seaduse nagu ka kõikide teiste Eesti Vabariigi seaduste menetlemisel ja arutamisel jääksime eesti keele ruumi niisugusel määral, kui see vähegi võimalik on. Osutaksin siin asjaolule, et ma ei kujuta hästi ette, et Inglise parlamendis võidaks muret tunda selle pärast, kuidas nende seadused eesti keeles kõlavad.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Te ei alahinda oma ettekandes ja siin eelnõus mitte ainult terminoloogilisi küsimusi, vaid ka NATO reforme ja Eesti kaitseväe reforme seoses NATO liikmesusega. See terminoloogiline küsimus on väga oluline selle tõttu, et Eestis on ikkagi põhiline kontseptsioon kollektiivkaitse ja seepärast on äärmiselt tähtis ikkagi NATO-ga sünkroonis olemine. Kui te alahindate NATO ja Eesti kaitseväe reforme, siis te alahindate sellist asja nagu vägede kasutatavus, ressurssidega arvestamine ja ma ütleksin ka territoriaalkaitse teema, mis on NATO-s asi, mille vormis mõtlemisest püütakse väga jõuliselt lahti saada. Teie täna ütlesite vastupidi, et seda on vaja selgemalt välja tuua. Siin eelnõus on kaks asja, mida tahaks küsida. Kuidas saavad väljaõppekeskustest järsku kasutatavad väed? Ja kuidas järsku kaitseringkonnad? Kuidas tekib järsku Eesti kaitseväe, mitte Kaitseliidu puhul territoriaalne ülesehitus?

Alustaksin kõigepealt sellest, mis puudutab NATO-t ja NATO regulatsioonidega arvestamist. Kaitseministrina väidan ma, et mul ei ole olnud hetkekski kahtlusi kollektiivkaitse põhimõtte vajalikkuses, olulisuses ja otstarbekuses Eesti kaitsevõime edendamiseks. Samal ajal on kehtivates Eesti kaitsepoliitikat korraldavates dokumentides sama olulisel kohal mõned teised printsiibid, mida ei ole mõistlik ega otstarbekas eirata. Nendeks on totaalkaitse, territoriaalkaitse, esmane iseseisev kaitsevõime ja mõned teised. Neid erinevaid printsiipe mõistlikult ühitades ongi ette valmistatud käesolev seadus.
Mis puudutab väljaõppekeskusi, siis need on praegu eelkõige administratiivsed struktuuriüksused. Seega oleme praegu jõudnud juriidilises mõttes olukorda, kus Eestil on sõjaliselt püstitatud võimetega olemas ainult üks väeosa, see on Scouts-pataljon, mille valmisolek Eesti riigi kaitseks igal hetkel piirdub tänase päeva seisuga umbes paarisaja mehega. Selline olukord ei ole põhimõtteliselt vastuvõetav – sellisele arusaamisele on jõudnud nii kaitsevägi kui ka Kaitseministeerium. Meil tuleb välja panna sõjalised võimekused, püstitada eesmärgid ka kõikide teiste väeosade ees ja ilma sellise muudatuseta ei suuda me kuidagi tagada olukorda, kus 40% Eesti kaitseväest oleks vastavalt kokkuleppele NATO-ga põhimõtteliselt sõjaliste võimekustega ümberpaigutatavad üksused. See on täiel määral kooskõlas NATO ees võetud kohustustega ja ei lähe mingil määral vastuollu nende kohustustega, mis me oleme NATO ees võtnud.

Tarmo Mänd, palun!

Tänan! Härra minister! Mul on väga raske teie väidetega nõustuda selles suhtes, et ta ikka täielikult meie põhiseadusele vastaks. Ma ei pea mingil juhul korrektseks teie väidet, et 1994. aasta Riigikohtu lahend ei kehti. Ta kehtib niikaua, kuni uut lahendit ei ole. Õigusruum võib muutuda. See, et hiljem on õiguskantsler andnud sellele küsimusele hinnangu, et kaitseväe juhataja allub niikaua Riigikogule, kuni Riigikogu teda nimetab, on ka juriidiline hinnang. Rahuaja riigikaitse seadus ei ole kõige parem näide. See liin toimis juba siis ja samasugune viga on selles seaduses juba olemas – see on õige –, mis tuleks Riigikohtul tegelikult lahendada. Ma küsin veel ühe konkreetse asja: kuidas saaks kõrgeim juht ehk Vabariigi President praegu täita oma kohustusi, kui kaitseväest saab valitsusstruktuuri osa?

Alustaksin sellest, et kaitsevägi on praegu täidesaatva riigivõimu osa ja selles suhtes ei muutu mitte midagi. Vabariigi President saab oma ülesandeid täita, tuginedes põhiseadusele ja teistele seadustele. Ma ei näe siin probleemi. Ka ei ole Vabariigi President nendele probleemidele meie omavahelises vestluses kordagi osutanud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra kaitseminister! Minu küsimus on seotud sõjaliste operatsioonide läbiviimisega välisriigi territooriumil. Ma tahaksin teilt küsida, kas nende riikide valitsustega, kus praegu toimuvad Eesti kaitseväe missioonid, on juba kirjutatud alla lepingud või ei ole.

Missioonipiirkonnad on kõik äärmiselt erinevad ja nende puhul kehtivad erinevad reeglid. Paljudel juhtudel ei ole meil mitte bilateraalseid n-ö status-of-force agreement'e, vaid on multilateraalsed. Aga õiguslik alus meie väekontingentide viibimiseks kõigis viies missioonipiirkonnas on olemas. Nii et niisugust küsimust ühegi missioonipiirkonna puhul üles ei kerki. See asi on reguleeritud vastavalt rahvusvahelises sõjalises koostöös osalemise seadusele.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Tahaksin esitada veel teise küsimuse. Seadusega kinnitatakse sõjaväepolitsei õigused ja kohustused. Paragrahvi 20 lõikes 2 öeldakse, et seadus sätestab kohustused ülesannete täitmisel. Kas jutt käib uuest seadusest või on põhjus see, mida me täna arutame?

Osa sellest, mis puudutab sõjaväepolitseid, sätestab politseiseadus minu paremat teadmist mööda ja seda on siin eelkõige silmas peetud. Aga ka niisuguse väitena asjaolu, et seda sätestab seadus, annab väga selge sisu, see tähendab, et seda ei saa sätestada kusagil alamastme dokumendis. Aga silmas on peetud eelkõige politseiseadust.

Ma tänan ettekandjat! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Sissejuhatuseks sooviksin märkida, et ei ole just igapäevane, et eelnõu puhul ei ole meil siin saalis tegemist tavapäraseks saanud seaduse muutmise seaduse eelnõuga, vaid päris uue seaduse eelnõuga. Kaitseväe korralduse seaduse eelnõu näol on tegemist Eesti Vabariigi põhiseaduse § 126 lõikest 2 tuleneva seaduse eelnõuga, mida on pikalt ette valmistatud ja mis on nüüd lõpuks Riigikogule esitatud. Kaitseväe korralduse seaduse vajalikkuses ei saa olla kahtlust, sest viimane reguleerib muu hulgas kaitseväe ülesehitust, juhtimist koos käsuõiguse regulatsiooniga ja jõu kasutamise põhimõtteid. Kuna kaitseminister andis eelnõu kohta piisava ülevaate nii ettekandes kui küsimustele vastates, siis ei hakka ma siin detaile kordama, vaid keskenduksin riigikaitsekomisjonis toimunule. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist oma k.a 10., 11., 13. ja 17. märtsi istungil. 10. märtsi istungil arutas riigikaitsekomisjon eelnõu ning tutvuti riigikaitsekomisjoni nõuniku-sekretariaadijuhataja Aivar Engeli ja Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna juristi arvamustega eelnõu kohta. Ühtlasi arutas komisjon eelnõu edasise menetlemise kava. 11. märtsil külastas riigikaitsekomisjon väljasõiduistungi raames Kaitsejõudude Peastaapi, kus peastaabi ülem kolonel Neeme Väli ja teised peastaabi esindajad esitasid oma arvamusi ja seisukohti seoses selle eelnõuga. 13. märtsil arutas riigikaitsekomisjon eelnõu kolmandat korda, komisjoni istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena kaitseminister Jaak Aaviksoo, Kaitseministeeriumi kantsler Lauri Almann, Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Elin Lehtmets ja Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mait Laaring. Lisaks külastas riigikaitsekomisjon veel 14. märtsil väljasõiduistungi raames Tapa väljaõppekeskust ning Viru Üksik-jalaväepataljoni, kus komisjoni liikmed samuti esitasid arutluse all oleva eelnõuga seonduvaid küsimusi. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu neljandat korda käesoleva töönädala esmaspäevasel istungil, kus osalesid kaitseminister Jaak Aaviksoo ja Kaitseministeeriumi ametnikud. Riigikaitsekomisjoni liikmed on üksmeelselt leidnud, et arutluse all oleva kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine on vajalik. Samas tõdeb komisjon, et eelnõu vajab põhjalikku läbitöötamist. Nii näiteks on riigikaitsekomisjonil seoses eelnõuga kavas järgmise nädala alguses 24. märtsil ühisistung julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoniga.
Riigikaitsekomisjon otsustas 2008. aasta 13. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda neljapäevaks, 2008. aasta 20. märtsiks. Eelnõu algataja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon 13. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek käesoleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 tuginedes paluda Riigikogu esimehel määrata eelnõule muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. aprill 2008 kell 16.45. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Väino Linde, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitaks tegelikult teie komisjonis toimunud eelnõu sisulise arutelu refereerimine. Kas komisjon oli selle eelnõu sisulise küljega rahul, kas ta tuvastas ka mingeid probleeme ja kui see oli nii, siis millisel moel oleksid need ületatavad?

Aitäh! Nagu eespool öeldust näha oli, ei olnud tegemist pelgalt rutiiniga ja juba päris mitmel komisjoni istungil on see eelnõu arutelu all olnud. Me tuvastasime päris palju selliseid momente, punkte, mis kõlasid ilmselt ka siin küsimustest läbi, ning vajavad meie arutelu, debatte ja ilmselt ka korrigeerimist. Positiivsest poolest märkis kaitseminister, et nad on täiesti valmis meiega koostöös aitama seda eelnõu uuele ja võib-olla paremakvaliteedilisele alusele. Kaitseminister ütles siin õigesti, et tegemist on sellise ühisosa leidmisega pärast aastaid kestnud väitlusi. Siin on juriidilisi erimeelsusi juristide vahel, mis ka üle kümne aasta pikkuse kogemuse põhjal näitavad, et ei lõpe püha tõega. Siin tuleb teha poliitiline otsus, lähtudes põhiseaduse mõttest ja sõnast. Argumentides on käsitletud Riigikohtu lahendit. Kuid samas, kui vaadata näiteks Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaannet 2002, mis on väga autoriteetsete juristide koostatud, siis me leiame sealt erinevaid seisukohti. See debatt kindlasti jätkub. Sellepärast oli ka meie ettepanek mitte määrata rutiinset, lühikest parandusettepanekute esitamise tähtaega, vaid anda pikem aeg, et fraktsioonid, komisjonid  jõuaksid sellega tutvuda ja kaasa mõelda.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Palun lisaaega!

Palun, kaheksa minutit!

Seda seadust on tõesti väga kaua oodatud ja mitte ilma põhjuseta. See on tõesti üks väga vastuoluline valdkond, mida me siin reguleerime. Selle seaduse vajalikkusele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Vabariigi President, õiguskantsler kui ka riigikontrolör. Kõigi nende põhisõnum on see, et mitte lihtsalt paremini korraldada, vaid ka paremini kontrollida tuleb kaitseväge ehk tsiviilkontroll peaks olema üks selle seaduse põhiline eesmärk. Elu ise on näidanud, et tsiviilkontroll on ebapiisav.
Kui panna asutused tinglikult öeldes vaimu- ja jõuskaalale, siis kontrollimine peaks suurenema sinna jõu otsa suunas. Tinglikult võiks näiteks tuua, et ühes otsas on Tartu Ülikool oma akadeemilise vabadusega. Ta saab mingi hulga raha, teenib sinna juurde, määrab ise oma struktuurid, oma personalipoliitika, rääkimata sellest, et oma vaimus on ta vaba – seda võiks siis nimetada akadeemiliseks vabaduseks.
Teine ots on kindlasti sõjavägi. Sõjaväe üle on vaja kehtestada kõige rangem kontroll ja nii see tsiviliseeritud maailmas ongi. Sõjaväge kontrollitakse karmimalt kui tavalist riigiasutust.
Kui seda eelnõu vaadata, siis siin on küsimärke. Kohati näib, et asjale on antud tagasikäik, ja kohati näib, et soovitakse kontrollida sõjaväge pigem kui ülikooli, isegi mitte nii palju kui tavalist riigiasutust. Meil on lähiajaloost väga konkreetsed näited, milleni see kontrollimatus on viinud – alates seadusandlusest, alates poliitilisest olukorrast. Meil on olnud näide sellest, kuidas kaitsevägi kulutab poole aastaga üle 100 miljoni krooni kontrollimatult ja ministeerium saab tükk aega ainult käsi laiutada, kuni lõpuks õnnestub seda pidurdada. On olnud näide, kus paarsada inimest läheb lihtsalt kaduma ja Kaitseministeerium suuresti laiutab tagantjärele käsi, sest ta ei ole ise neid koosseise koostanud, ta lihtsalt saab teada, et näed, meil oli siin üks tabel, aga 200 inimest oli kadunud.
Meil on olnud väga suured probleemid käsuliinide alal, kus ministril ei ole olnud jõudu rohkem kui reageerida tagantjärele. Ja samas on tuvastatud, et tegemist on olnud seadusrikkumisega, isegi olemasolevate seaduste rikkumisega. Kõik need näited tõendavad, et kaitseministri ja valitsuse rolli tuleb tugevdada, mitte nõrgendada üheski küsimuses. Sedasama rõhutab koalitsioonileping, sedasama rõhutab ka kaitseministri erakonna valimisplatvorm. Nii et ma soovin ministrile selle koha pealt jõudu selles suunas edasi mõelda ja Riigikogule jõudu samas suunas edasi töötada.
Ei saa öelda, et seadus teeb olukorda halvemaks, kindlasti teeb ta paremaks. Siin on häid punkte, mida esile tõsta. Kõigepealt on kaitsevägi allutatud väga selgelt ministrile, nii nagu ta peab Eesti riigi seisukohalt olema. Siin on võetud kontrolli alla luuretegevus, enam ei saa olla sellist asja, et luure valib ise, keda ta luurab. Nüansside üle võib siin vaielda, kuid on väga hea, et eelnõust on kadunud see iseseisev ja sõltumatu luureimpeerium, mida prooviti siia tükk aega ehitada.
Lühidalt, ma soovitan selle eelnõuga edasi töötada, et oleks rangemalt reguleeritud eelarve, rangemalt struktuur, rangemalt ka personalivalik, ja asi saab kokku võttes korda. Kontroll peab tugevnema, mitte nõrgenema ja tugevnema ka võrreldes tavaliste riigiasutustega, mitte nõrgenema.
Terminoloogilised küsimused ei olnud siin tühjast. Me peame saama selguse, mis asi on väeüksus, mis asi on allüksus, mis asi on pataljon, mis asi on väekoondis, kuidas ta haakub üldiselt ka kollektiivkaitse partneri NATO-ga. Need ei ole tühjad küsimused. Me tahaksime teada, mis asi on pataljon – kas ta on väeosa või ta on allüksus? Ja kas väeosa on sama asi mis allüksus? Miks on väeosa sama asi, mis pataljon jne? Siin saab reaalteadlane kindlasti, kui ta järele mõtleb, nendest asjadest väga täpselt aru, et vastuolud on seadusesse sisse kirjutatud.
Ei ole tühjalt kohalt esitatud küsimus kaitseringkondade kohta. Siin tuleb vastata küsimusele, kas me ehitame nüüd viit brigaadi, kui me siiani oleme pusinud ühe kallal. Kaitseringkondi on viis või neli, igaüks peaks olema brigaadi suurune, kui loogikast lähtuda. Kas see tähendab viit brigaadi või nelja brigaadi? Kuidas on see kooskõlas ressurssidega ja kas on siin põhjuseks soov ehitada struktuuri ja ametikohti suuremana, kui on Eesti kaitsevägi?
Ei ole tühi küsimus see, mis me siin esitasime väljaõppekeskustele sõjalise võimekuse andmise kohta. See on väga põhimõtteline küsimus! Ei ole niimoodi, et me räägime sellest Istanbuli kriteeriumi 40%-st ja ütleme, et muudmoodi me seda ei täida, kui ütleme, et õpipoistel on väljaõpe. Seda väljaõpet ei teki selle struktuuri muutusega. See, et me ütleme, et väljaõppekeskusel on sõjaline võimekus, ei tähenda, et see tal tekib. Väljaõpe on oluline. Me ei saa hommikul sisse tulnud poisse nimetada sõjalise väljaõppega üksuseks. Vastasel korral me küsime, et miks me siis üldse kedagi õpetame. Me ei saa ehitada lihtsalt territoriaalkaitset, kui NATO kõigis memodes, kus seda käsitletakse, peetakse seda probleemiks, et hoitakse kinni sellest põhimõttest olukorras, kus tegelikult on eesmärk omada kasutuskõlblikke vägesid, mitte hoida staatiliselt kinni oma territooriumi kilde.
Ma tahaksin mainida veel kaitseväe õppeasutuste teemat. Kohe lõpetan. Kultuuride erinevuse kaotamiseks oleks oluline, et see asutus alluks siiski ministrile. Vastasel korral on isoleeritus. Ühelt poolt on ministeeriumil vaja sõjalist kompetentsi ja teiselt poolt, vastupidi, on vaja tsiviilkompetentsi kaitseväkke. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Musta! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Austatud minister! Nagu juba enne on mainitud, on kaitseväe korralduse seadus viimane seadus, mille olemasolu näeb ette põhiseadus, aga mida siiani olemas pole olnud. Seega on kindlasti kohane tunnustada kaitseminister Jaak Aaviksood, kellel on õnnestunud see, mida ükski tema eelkäija pole suutnud: tuua kaitseväe korralduse seadus valitsuse kooskõlastusringi kaudu Riigikogusse. See on tähendanud aga ülimat kompromissitamist ning ilmselt ei ole keegi asjasse puutuvatest ringkondadest seadusega päris rahul.
Nagu minister aimata võib, tähendab eelnõu Riigikogu saali jõudmine ka teatavat heasoovlikku avanssi. Kui otsustati see eelnõu esimesele lugemisele saata, siis leiti, et juba pea 15 aastat oodatud seadus väärib seda, et temaga edasi töötatakse, aga vajab seejuures siiski ka siinsamas Riigikogus märgatavate paranduste sisseviimist. Tänaseks on paraku selgunud, et eelnõu on läbinud kaks juriidilist ekspertiisi, seda riigikaitsekomisjoni juristi ja Riigikogu Kantselei poolt, ja mõlemal juhul ebaedukalt. Ekspertiis on kahel korral järeldanud, et minnes mööda presidendi rollist riigikaitse kõrgeima juhina, läheb eelnõu mööda ka põhiseadusest. Eelnõu autorid arvestavad põhiseaduse muudatustega, mis tõepoolest presidendi rolli muudavad, kuid nende muudatuste seaduseks saamine pole praegu veel kindel ja võtab aega. Piltlikult öeldes meenutab olukord seda, kui maja seinu püütakse laduda enne vundamendi tegemist, et siis hiljem vundamendi juurde siirduda. Kaitseministeeriumi esindajad on osutanud, et kuna riigikaitse on laiem mõiste, kui seda on käsuõigus relvajõudude üle, siis ei näe nad põhiseaduses takistust. Seega võiks justkui presidendi seadustest välja jätta, aga samas formaalselt säilitada talle riigikaitse kõrgeima juhi rolli. Kuid põhiseaduse kontekstist võib üsna selgelt järeldada, et presidendi riigikaitsealase rolli puhul on silmas peetud just sõjalist kaitset ja relvajõu kasutamist. Seega on selline käsitlus põhiseaduse väänamine. Me ootame täna õiguskantsleri ekspertiisi, mis pole meieni veel jõudnud.
Kaitseminister palus viidata konkreetsetele paragrahvidele, mille puhul tundub vastuolu põhiseadusega ilmne. Ma peatun kolmel problemaatilisel paragrahvil kaitseväe korralduse seaduses. Esimene on § 22, mis allutab kaitseväe juhataja vahetult kaitseministrile. Teiseks, rakendussäte § 97², kus on sõnastatud, et kui kaitseväe juhataja või kaitseväe ülemjuhataja ei saa puhkuse, haiguse või muu mõjuva põhjuse tõttu oma ülesandeid täita, täidab neid Kaitseväe Peastaabi ülem kaitseministri määratud aja jooksul. See erineb senisest seadusest, mis sätestas, et kui kaitseväe juhataja ei saa puhkuse või haiguse tõttu või mingil muul mõjuval põhjusel oma ülesandeid täita, siis täidab neid kuni Vabariigi Presidendi määratud tähtajani Kaitsejõudude Peastaabi ülem. Kõige selgemalt hakkab vastuolu põhiseadusega silma siiski §‑s 45, mille teemaks on kaitseväe poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks jõu kasutamise otsustamine. Siin on vastuolu kahesugune. Esiteks, konkreetsemalt põhiseadusvastane presidendi rolli eiramine, ja teiseks, võimude tasakaalu ja lahususe põhimõttest möödaminek. Mõistan eelnõu autorite soovi tagada võimalikult kiire reageerimine ohtudele, kuid sõjalise jõu kasutamise puhul on selline tendents äärmiselt ohtlik. Üks problemaatilisi § 45 punkte kõlab nii: "Rahuajal väljastpoolt Eesti riigi territooriumi Eesti riigi vastu suunatud ründe puhul otsustab kaitseväe poolt jõu kasutamise alustamise kaitseminister või pädev ülem. Vabariigi Valitsus kehtestab määrusega asjaolud, mille korral ülem on pädev otsustama jõu kasutamise alustamist." Ma tulen nüüd tagasi põhiseaduse juurde, kus on sätestatud jõu kasutamise kord nii agressiooni korral kui ka põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral. Põhiseaduse § 78 ütleb, et Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning vastavalt põhiseaduse §‑le 129 erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks. Seesama § 78 ütleb, et Vabariigi President kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja vastavalt põhiseaduse §‑le 28. Seda viimast saab ta teha Riigikogu otsust ära ootamata ja seega on kiire reageerimise võimalus tagatud. Probleemne on seegi, et seni seadustes kasutatud ja rahvusvahelises õiguses täpselt fikseeritud agressiooni mõiste on asendatud ründe mõistega, mis teeb eelnõu ainult segasemaks. Mis on see rünne, mis vajab sõjalist sekkumist, aga on midagi vähemat kui ÜRO sõnastatud agressioon ja Eesti enda erakorralise seisukorra seaduses nimetatud juhud?
Ma ei peatu oma kõnes pikemalt ja eraldi sõjaväeluurel, seda puudutaval osal, mis on kindlasti üks vaidlust ja küsimusi tekitavaid osiseid selles seaduses, sest järgmisel esmaspäeval pühendame riigikaitsekomisjoni ning julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ühisistungi ainuüksi selle teemaderingi analüüsile.
Kokku võttes, Keskerakonna fraktsioon ei tee ettepanekut esimest lugemist katkestada, küll aga avaldab soovi, et minister jääks oma komisjonis väljendatud seisukoha juurde, et Riigikogul on õigus teha seaduses vajalikke parandusi, ega õhutaks koalitsiooni teerulli, mis sageli asjaliku arutelu surmab ning blokeerib sisuliste ja vajalike paranduste lisamise seadustesse. Täna on aga seadus minemas seda teed, kus asju tehakse vales järjekorras, ja seetõttu on ilmne oht, et seadus on oma sünnihetkel vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Tarmo Männi. Palun vabandust, protseduuriline küsimus! Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Protseduuriline küsimus. Kas on mõni protseduur, mis keelab Riigikogul teha muudatusettepanekuid sõltuvalt ministri seisukohast, nii nagu eelkõneleja siin vihjas?

Ma loen protseduuriliseks küsimuseks seda, kui te küsite päevakorrapunkti menetlemise kohta vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Kindlasti võib Riigikogu teha igasuguseid ettepanekuid eri seadustesse. Aitäh teile!
Nüüd annan sõna Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindajale Tarmo Männile. Palun, kaheksa minutit!

Austatud kolleegid! Austatud kaitseminister! Võrreldes hommikuse küsimusega on loomulikult see küsimus, mida me praegu arutame, võrreldamatult keerulisem. Selles ei kahtle keegi. Selle eelnõuga tullakse minu arvates taas kord või tehakse katset tulla parlamentaarse riigi alustalade kallale ja tähelepanuväärne on see, et seda teeb Vabariigi Valitsus. On õige, et meie kaitseväel ei ole olnud seda seadust kõik need iseseisvusaastad. Kõik iseseisvusaastad on kaitseväe korralduse seaduse üle vaieldud. Ta oleks pidanud olema üks esimesi seadusi, kui kaitsevägi hakkas arenema.
Kõik aastad on vaieldud selle üle, kellele kaitsevägi allub, kes on ülem, kes on alluv, ehk on lahendatud küsimust võimust. Mul on moraalne õigus seda öelda, kuna olen oma varasemates ametites nende asjadega tihti kokku puutunud, olles kahe eelmise presidendi teenistuses, kes mõlemad tahtsid olla ja olid riigikaitse kõrgeimad juhid. Olles teatud aja olnud Kaitseministeeriumi kantsler, olen näinud kõiki neid konflikte oma olemuses, tekkimises ja järeldustes ning olen jõudnud järeldusele – alati on kõigis Eesti riigikaitse küsimustes süüdi jäänud kaitseväe juhatajad, kes on olnud saamatud, rumalad, ambitsioonikad. Ma ei tea juhust, et ministril oleks kunagi mingi süü olnud. See tähendab, meil pole olnud kaitseministrit, kes ei saaks asjadega hakkama. Ma vastutan oma sõnade eest,  nii on see olnud.
Kuidas aga see vaidlus on aastate jooksul kasuks tulnud meie kaitsevõime arengule või kaitseväe arengule tervikuna, vaat siin on küll tõsine kahtlus. Nüüd tullakse taas jõuliselt välja ideega allutada kogu riigikaitseline pädevus kaitseministrile. See tähendab seda, et kaitseministrile püütakse parlamentaarses riigis anda presidentaalse riigi riigipea ühe võimutunnuse sugemed. Miks see nii peaks olema? Kas see on ainult poliitikute võimuiha?
Võib olla, et asi on märksa keerulisem, me ei oska seda täna hinnata, aga see püüd on olnud kõik need aastad, mil mina olen seda probleemi jälginud. Täna püütakse kõike seda, kogu regulatsiooni muutust seostada vajadusega tõhustada tsiviilkontrolli. Seda väitis muuseas ka Vabariigi President, kui ta andis meile siinsamas saalis üle põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Ma julgen vastu väita, et see ei ole õige, see küsimus lahendati ära 2002. aasta rahuaja riigikaitse seadusega, kus kõik need reeglid pandi paika ja ahendati juba presidendi pädevust. See on kõik olemas! Praegu ei saa öelda, et see enam ei toimi. See küsimus on lahendatud ja tähendab seda, et praegune katse poliitikute võimu suurendada on taas kord võimuküsimus, mitte tsiviilkontrolli tõhustamise vajadusest tulenev küsimus. Teatavasti pole praeguseni põhiseadusest välja viidud kaitseväe juhataja institutsiooni.  See on alles menetluses ja vaidlused pooleli. Seega julgen mina väita, et eelnõu esitajad teevad katset lähtuda menetluses olevast põhiseaduse muutmise seaduse eelnõust, milles ka väidetakse – ma olen neid ekspertiise lugenud, millele viitas kolleeg Kadri Must –, et isegi osaga sellest ei ole nad kooskõlas. See tähendab, et see protsess on mõnes mõttes nonsenss, kui me tahame asja niimoodi lahendada, ega vasta õigusriigi toimimise loogikale.
Ma väidan endiselt, et isik saab alluda sellele, kes on ta ametisse nimetanud. Kui Riigikogu on nimetanud ametisse kaitseväe juhataja, siis ta temale ka allub ja annab aru ning tsiviilkontrolli teostatakse sellel tasemel. Nii kaua, kui see on nii, on väga raske teist loogikat arendada.
Aga vigu on juba tehtud, ma tunnistan seda. Möönan ka veel kord seda, et president peab saama nii kaua, kui kehtib põhiseadus, täies ulatuses sellest tulenevaid kohustusi täita. Kui muudame kaitseväe valitsusstruktuuri osaks, on see hoopis midagi muud. Seepärast ma ei nõustu – ma väga vabandan, austatud kaitseminister – teie väidetega. See protsess nii lihtne ei ole. Aga see surve on olnud samasugune kogu aeg kõigi eelmiste ministrite poolt kaasa arvatud.
Kui nendes asjades ei ole tegemist põhiseaduse riivega, siis ma küll küsin, millega siis tegemist on. Ma ei pea küll võimalikuks või õigeks seda, et me menetleme seda seadust unistuste alusel. Me peame seda menetlema kehtiva põhiseaduse alusel. Kui me taotleme midagi muud, siis on see täiesti arusaamatu, õigusriigi loogika vastane. Sellisel juhul ei teeni see eelnõu kindlasti kaitsevõime tugevdamist, pigem tekitab probleeme juurde.
Minul on kogu aeg olnud üks küsimus: mille vastu on meie kaitseväe juhatajad nende aastate jooksul eksinud, et me neid üha rohkem umbusaldame ja soovime kontrollida, kontrollida, kontrollida? Praegu töötava süsteemi alusel on meie riik jõudnud NATO-sse. See ei ole küll üksi kaitseväe teene, see on Kaitseministeeriumi, kogu riigi ühine saavutus. Praegu me oleme edukad välismissioonidel – kõik on justkui korras. Kus me oleme vähem edukad ja kus on tõsised probleemid, see on meie riigikaitsevõime tervikuna – see on see, mis siin kohapeal toimub!
Rahuajal valmistutakse sõjaks ja seda ei tee mitte üksi kaitsevägi ega Kaitseliit, vaid seda peab tegema kogu riik, kaasa arvatud parlament. See, millest rahvale ei ole räägitud või ei armastata rääkida, on: kaitsevõime on see alus, millele tugineb ka NATO § 5 toimimine, kus eeldatakse kuni 90-päevalist iseseisva kaitse võimet. Kas täna saame siin öelda, et see on meie riigis olemas? Selles suunas tuleb töötada. Ma julgen väita, et kaitseväe juhataja allutamine kaitseministrile seda küsimust küll ära ei lahenda, kui seda pole suudetud seni teisiti lahendada.
Ma julgen väita, et nimetatud vastuolusid eelnõust välja viimata ei oleks õige seda eelnõu edasi menetleda. Tuleks oodata ära ekspertiisid ja vastavad muudatused sisse viia, siis me käituksime korrektselt ja õigusriigi kohaselt. Et mitte olla väga paranoiline, aga ma lõpetan küll selle lausega. Teatavasti on kolmandale lugemisele  pikka aega tulemata põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Me püüame selle seadusega luua aluse, et seejärel öelda, et meil on kaitseväe juhataja alluvus seaduses sätestatud. Seega on põhjendatud põhiseaduse muutmine. Võib-olla ma näen siin tonti, aga ma täna arvan niimoodi. Ma tänan tähelepanu eest!

Tänan! Protseduuriline küsimus. Mati Raidma, palun! Klahvile "Sõna"!

Lihtsalt protokolli huvides palun parandada, et komisjon sai kahe juristi arvamuse. Täna on kõlanud mitu korda sõna "ekspertiis". See ei ole ekspertiis, see on kahe juristi arvamus.

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Trivimi Velliste! Palun, kaheksa minutit!

Austatud härra aseesimees! Härra minister! Head kolleegid! Nagu me kõik teame, ajalugu ei saa kunagi otsa. Aga me teame sama hästi, et ajalugu koosneb ainult kahest poolest: rahust ja sõjast. Ajaloos on ainult kahesugust aega, on rahuaeg ja on sõjaaeg.
Tänavu, Eesti Vabariigi juubeliaastal mõtleme tavalisest rohkem oma riikluse juurtele ja oma riigi sünniloole. Tuleval aastal pühitseme sinimustvalge lipu 125. aastapäeva. Aga me peame meeles pidama ka seda, et ainult napi kolmandiku sellest 125 aastast on sinimustvalge saanud vabalt lehvida. 90-aastane ajalõik ajaloos on üsna pikk, kuid me peame jällegi meeles pidama, et see ajalõik koosneb kahest osast. Ta koosneb 39 aasta pikkusest vabaduse ajast ja 51 aasta pikkusest ikestatuse ajast. Niisiis, meie ees on kaks kaalukaussi ajas. Ühel pool 39 aastat ja teisel pool 51. Seega ei ole praegu meil hõisata veel midagi. Me vajame veel 12 aastat selleks, et need kaalukausid ajas võrdsustuksid, ja see aeg saabub alles 2020. aastal. See on kaks aastat pärast seda, kui Eesti Vabariik on pühitsenud oma 100. aastapäeva.
Mitmed meie tänased väeosad kasutavad Vabadussõjas sündinud lippe. Need lipud sümboliseerivad meie kaitsevõime ja meie kaitsevaimu järjepidevust.
1992. aastal lõppes okupatsioonijärgne üleminekuaeg, taastus põhiseaduslik kord. Nagu täna on juba korduvalt rõhutatud, sätestas põhiseadus riigikaitsele terve rea seadusi, millest üks on seni silmatorkavalt puudu. Täna on siit kõnetoolist korduvalt küsitud: miks? Miks on kaitseväe korralduse seadus seni puudu? Selle seaduseelnõu venimise põhjusi on kahtlemata mitu. Kõige rohkem on räägitud põhiseaduse sisemisest vastuolust. Kahtlemata on see väga oluline tegur, miks see eelnõu on siiamaani veninud. Aga päris kindlasti ei ole see ainus ja võib-olla isegi mitte peamine põhjus.
See valdkond, mida käesolev eelnõu puudutab, on erakordselt keeruline ja ta on seotud väga suurte erisustega. Aga võib-olla kõige olulisem on siiski see, et meie poliitiline ja ka ametnikukultuur on veel kaugel täiuslikkusest. Kuidas saabki meie poliitiline või ametnikukultuur täiuslik olla, kui me võtame arvesse minu äsja nimetatud 51 aasta pikkuse lõigu meie hiljutises ajaloos. Me võime olla õnnelikud, et meie ametniku‑ ja poliitiline kultuur on sellinegi, nagu ta praegu on.
Kaitseväe korralduse seadus tegeleb väga praktiliste asjadega. Ta loob kaitseväe ülesehituse, loob mõistekasutuse, loob elukorralduse süsteemi kaitseväes, ja see pole sugugi lihtne. Mõisted võivad tõepoolest olla vägagi vaieldavad, ühe või teise sätte sobivus, ka täielik vastavus põhiseadusele võib olla vaieldav. Ent üks asi on ometi selge: seda seadust on Eesti Vabariigile väga vaja, sest see muudab kaitseväe tugevamaks. Selgus teeb tugevamaks.
Jah, me tõesti ei tea, mida toob meile tulevik, aga ühte teame me ometi. Rahu ja sõja küsimuses kehtib üks lihtne ja kuldne põhimõte: looda kõige paremat, valmistu kõige halvemaks. Rahu kestva püsimise tõenäosus on seda suurem, mida paremini oleme valmis sõjaks. See väide kõlab võib-olla pisut kõhedust tekitavalt, aga see on nii. Tugev, võitlusvõimeline Eesti kaitsevägi on oluline tegur üldises heidutussüsteemis rahu tagamiseks. Meie siin Riigikogus saame selle nimel palju teha. Mida enam on meil siin Riigikogus koosmeelt, seda parem on see riigikaitsele ja seda parem on see riigi kaitseväe arengule. Konkreetselt selle seaduse, kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine on kahtlemata pikk samm vajalikus suunas.
Täna, nagu juba korduvalt mainitud, on kevade esimene päev. Meie ees on 90 kevadpäeva. See on ilus number tänavusel aastal. Ma teen ettepaneku kasutada neid 90 päeva vaidlusteks, väitlusteks, analüüsiks. Aga tehkem nii, et esimese suvepäeva saabudes on siin minu selja taga juhataja laual kolksatanud haamer, mis kuulutab kaitseväe korralduse seaduse vastuvõetuks. Kui see sünnib, oleks see Riigikogu poolt suurepärane kingitus Eesti Vabariigile tema juubeliaastal ja võidupühaks. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri! Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Eelnenud sõnavõtu taustal oleks kindlasti patt alustada väga proosaliselt, seetõttu ma püüan ehitada väikese silla teatud ekskursiga ajalukku.
Eelkõneleja ütles, et aeg jaguneb rahu- ja sõjaajaks, mis on kahtlemata tõsi. Esimest korda tõusetus küsimus tsiviilkontrollist sõjaväe üle parlamentaarses maailmas väga teravalt Esimese maailmasõja ajal, kui Briti valitsuse n-ö sõjalist jõupingutust juhtis suurel määral noor admiraliteedi juht Winston Churchill ja n-ö vastasrinnet ehk sõjalist ekspertiisi valitsuses kehastas lord Herbert Kitchener, Sudaani sõja kangelane, keda paljud Briti asjatundjad nimetasid lausa Nelsoni järel kõigi aegade teiseks sõjameheks Suurbritannias. Kuna avalikkuse ja ka paljude parlamendisaadikute usk sõjaväelaste ilmeksimatusse oli sedavõrd suur ja Kitcheneri ebakompetentsust ei julgenud keegi isegi mitte kahtlustada, siis oli Churchill sunnitud enda peale võtma brittide hävingu Dardanellide kampaanias. Peaminister Asquith viis ta madalamale ametipostile ja arvas ta välja sõjakabineti koosseisust ning tegi Briti ajaloos üsna ebatavalise sammu, kutsudes valitsusse Andrew Bonar Law konservatiivid, kes läksid sinna kindla teadmisega, et nad aitavad kaitsta sõjaväelasi ebakompetentsete tsivilistide eest.
Andrew Bonar Law ja tema parteikaaslaste auks tuleb öelda, et nad said väga kiiresti oma veast aru ja tegid vastavad järeldused. Ja Winston Churchilli auks tuleb öelda, et ka tema sai aru, mis on oluline, ja Teise maailmasõja ajal Briti valitsust n-ö tsiviiljuhina juhtides oskas ta tsiviilkontrolli sõjaväe üle juba palju resoluutsemalt teostada.
Ühe eelkõneleja kartust, et koalitsiooni teerull rullib siin üle opositsiooni, ei saa kindlasti jagada sel lihtsal põhjusel, et kui opositsiooni poolt on siin kõlanud mitmed minu arvates põhjendamatud hirmud seoses valitsuse sooviga allutada endale kaitseväe operatiivjuhtimine või midagi muud taolist, siis tegelikult ka koalitsiooni piires valitsevad siin mitmed päris põhimõttelised sisulised eriarvamused ja seetõttu kindlasti mingisugust ühtset koalitsiooni teerulli siin karta ei tuleks.
Tulles eelnõu sisu juurde. Me teame, et sellel eelnõul on pikk eellugu ja see pikk eellugu on tegelikult kinni selles, et ka poliitilistel otsustajatel on kontseptuaalselt eri arvamused, kuidas kaitseväe korraldamine peaks välja nägema. Ja tegelikult mitte ainult poliitikutel, vaid ka kaitseväelastel.
See terminoloogiline ebajärjekindlus, terminoloogiline hägusus, mida tegelikult kaitseminister kaude möönis, tuleneb sellest, et tõenäoliselt on väga paljudel kaitseväelastel sahtlites n-ö ka kehtivat struktuuri kirjeldavad tabelid, mis on äärmiselt erinevad. Kui kaitseminister ütles, et selle seadusega pannakse paberile must valgel kirja kirjeldus de facto valitsevast ja juba ammu valitsenud olukorrast, siis ma arvan, see asjaolu, et seda struktuuri kirjeldatakse terminoloogiliselt segaselt, tulenebki sellest, et see de facto olukord on sama segane ja see on kindlasti kahetsusväärne.
Terminoloogia küsimus ei ole kindlasti mitte ainult terminoloogia küsimus, kuivõrd Eesti opereerib kollektiivkaitse põhimõttel. Ta kaitseb ennast kollektiivkaitse põhimõttel ja aitab kaitsta ka meie liitlasi ja meie ühiseid huve maailmas kollektiivsel põhimõttel, solidaarsuse põhimõttel. Selle tõttu on kindlasti oluline, et meie terminoloogia, meie struktuurid, arusaamine sellest, kes on kes ja mida teeb, ühtiksid ja oleksid keelelistele erinevustele vaatamata üheselt arusaadavad ka meie liitlaste jaoks, samamoodi meie liitlaste struktuurid meie jaoks. See on kindlasti oluline.
On väga hea, et selle eelnõu menetlemisel on siia kaitseväe ülesandeid kirjeldavasse ossa märksa jõulisemalt sisse saanud kollektiivkaitse põhimõte. Aga ma arvan, et see ei peaks mitte ainult kaitseväe ülesandeid kirjeldavasse ossa selgelt sisse kirjutatud saama, vaid ka kaitseväe struktuuri ja toimimist kirjeldavasse ossa.
Siin on kindlasti eelnõu senisel menetlemisel n-ö Riigikogu-eelsel või Riigikogu suure saali eelsel menetlemisel toimunud oluline edasiminek ka mitmetes muudes küsimustes. Näiteks küsimus kaitseväeluurest, tema ülesannetest ja tema toimimisest, samamoodi käsuõiguse üleandmisest ja, nagu juba öeldud, kollektiivkaitse põhimõtte rakendamisest.
Samal ajal on mitmeid asju, mis kindlasti tuleks menetlemise käigus väga tõsiselt kaalumisele võtta. Nendest mitmed seonduvad otseselt tsiviilkontrolliga, näiteks seesama küsimus kaitseväe koosseisust ja sellest, kelle kinnitamisele see kuulub. Ja samamoodi tegelikult küsimus, mille vastu võttis siin väga tugevalt sõna opositsioon ehk siis kaitseväe juhataja otsealluvus kaitseministrile, mis minu arvates on väga oluline, väga kaasaegne, läänelik ja tegelikult sisuliselt väga vajalik.
Kaitseväe struktuuri osas tuleb endalt väga tõsiselt küsida, kas lihtsalt sellepärast, et tunda ennast tähtsamana, on mõtet meie õigusaktidesse sisse kirjutada suurelisi mõisteid, mille sisuga täitmine ei ole meile seni 16 aasta jooksul jõukohane olnud ja tõenäoliselt ei ole meile ka lähemal ajal jõukohane. Kindlasti tuleb endale väga tõsiselt esitada seesama küsimus, mille üks eelkõneleja tõstatas, et mitut brigaadi me siis oma kaitseväkke ehitame ja millised neist brigaadidest on ümberpaigutatavad ja kasutatavad meie kollektiivkaitseliste ülesannete täitmiseks ja millised on puhtalt territoriaalse iseloomuga. Ja kindlasti väärib endalt küsimist, et kui meie seaduse kohaselt on meie kaitseväe üksusteks väekoondis, väeosa ja allüksus, millest – kui me vaatame, et üle 80% meie kaitseväest on maavägi –, vastab maaväes väeosale ainult pataljon ja väekoondisele ainult brigaad, siis kas meil on mõtet kasutada kahte paralleelselt sünonüümselt omavahel vahetatavat sõna lihtsalt terminoloogilise ja arusaadavuse segamise eesmärgil.
Nii et küsimusi, mis väärivad arutamist ja mis väärivad lahendamist, on palju ja kindlasti üks neist on kaitseväe õppeasutuste küsimus ehk küsimus sellest, kas kaitseväe õppeasutused kaitseväe struktuuri üksustena on ikkagi kõige parem nende õppeasutuste korraldamise ja nendes hea riigikaitselise väljaõppe või õpetuse andmise huvides, ja kas hallatava riigiasutuse vorm ehk nende Kaitseministeeriumi alla toomine ei oleks puhtpraktilistel kaalutlustel, mitte kellegi võimuambitsioonide realiseerimiseks, otstarbekam.
Kindlasti on võimalik selle seadusega edasi minna, kuivõrd Riigikogu pädevuses, Riigikogu võimuses on teha sellesse seadusesse olulisi, mitte ainult redaktsioonilisi, vaid ka sisulisi, kontseptuaalseid muudatusi. Ma loodan, et Riigikogu on koalitsiooni ja opositsiooni ühise töö ja kõigi fraktsioonide kaasamõtlemise tulemusena võimeline neid muudatusi tegema. Kahtlemata ei tee see seadus ka praegusel kujul valitsevat olukorda halvemaks, küll aga võiks see seadus oluliselt kohendatuna ja muudetuna kolmanda lugemise lõpphääletuse järel teha valitsevat olukorda oluliselt paremaks. Jõudu meile selleks!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 202 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. aprilli 2008 kell 16.45.
Esimene lugemine on lõpetatud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku, rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse ja Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kaitseminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head Riigikogu liikmed! Tegemist on sisuliselt eelmise, just äsja esimese lugemise läbinud eelnõu rakendussätetega.  Need on vormistatud eraldi eelnõuna tulenevalt asjaolust, et kriminaalmenetluse seadustik, rahuaja riigikaitse seadus, sõjaaja riigikaitse seadus ja Vabariigi Valitsuse seadus vajavad vastuvõtmiseks kvalifitseeritud häälteenamust. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan ettekande eest! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul ette lugeda 2008. aasta 13. märtsi riigikaitsekomisjoni istungi otsus, kus komisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada käesolev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda neljapäevaks 2008. aasta 20. märtsiks. Eelnõu algataja ettekandja on kaitseminister Jaak Aaviksoo, riigikaitsekomisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon sellel istungil konsensusega teha Riigikogule ettepaneku seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 tuginedes paluda Riigikogu esimehel määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. aprill 2008 kell 16.45. Tänan!

Ettekandjale on küsimusi. Toivo Tootsen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mis juhtub siis, kui kaitseväe korralduse seadus võetakse vastu, aga seda seadust ei võeta vastu?

Aitäh! Siis juhtub see, et mõned Eesti seadused võivad hakata üksteisega vastuolus olema.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 203 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. aprilli 2008 kell 16.45.
Esimene lugemine on lõpetatud. Ka kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Austatud Riigikogu! Tänane istung on lõppenud. Jõudu ja edu teile teie töös!

Istungi lõpp kell 12.52.