Seda seadust on tõesti väga kaua oodatud ja mitte ilma põhjuseta. See on tõesti üks väga vastuoluline valdkond, mida me siin reguleerime. Selle seaduse vajalikkusele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii Vabariigi President, õiguskantsler kui ka riigikontrolör. Kõigi nende põhisõnum on see, et mitte lihtsalt paremini korraldada, vaid ka paremini kontrollida tuleb kaitseväge ehk tsiviilkontroll peaks olema üks selle seaduse põhiline eesmärk. Elu ise on näidanud, et tsiviilkontroll on ebapiisav.
Kui panna asutused tinglikult öeldes vaimu- ja jõuskaalale, siis kontrollimine peaks suurenema sinna jõu otsa suunas. Tinglikult võiks näiteks tuua, et ühes otsas on Tartu Ülikool oma akadeemilise vabadusega. Ta saab mingi hulga raha, teenib sinna juurde, määrab ise oma struktuurid, oma personalipoliitika, rääkimata sellest, et oma vaimus on ta vaba – seda võiks siis nimetada akadeemiliseks vabaduseks.
Teine ots on kindlasti sõjavägi. Sõjaväe üle on vaja kehtestada kõige rangem kontroll ja nii see tsiviliseeritud maailmas ongi. Sõjaväge kontrollitakse karmimalt kui tavalist riigiasutust.
Kui seda eelnõu vaadata, siis siin on küsimärke. Kohati näib, et asjale on antud tagasikäik, ja kohati näib, et soovitakse kontrollida sõjaväge pigem kui ülikooli, isegi mitte nii palju kui tavalist riigiasutust. Meil on lähiajaloost väga konkreetsed näited, milleni see kontrollimatus on viinud – alates seadusandlusest, alates poliitilisest olukorrast. Meil on olnud näide sellest, kuidas kaitsevägi kulutab poole aastaga üle 100 miljoni krooni kontrollimatult ja ministeerium saab tükk aega ainult käsi laiutada, kuni lõpuks õnnestub seda pidurdada. On olnud näide, kus paarsada inimest läheb lihtsalt kaduma ja Kaitseministeerium suuresti laiutab tagantjärele käsi, sest ta ei ole ise neid koosseise koostanud, ta lihtsalt saab teada, et näed, meil oli siin üks tabel, aga 200 inimest oli kadunud.
Meil on olnud väga suured probleemid käsuliinide alal, kus ministril ei ole olnud jõudu rohkem kui reageerida tagantjärele. Ja samas on tuvastatud, et tegemist on olnud seadusrikkumisega, isegi olemasolevate seaduste rikkumisega. Kõik need näited tõendavad, et kaitseministri ja valitsuse rolli tuleb tugevdada, mitte nõrgendada üheski küsimuses. Sedasama rõhutab koalitsioonileping, sedasama rõhutab ka kaitseministri erakonna valimisplatvorm. Nii et ma soovin ministrile selle koha pealt jõudu selles suunas edasi mõelda ja Riigikogule jõudu samas suunas edasi töötada.
Ei saa öelda, et seadus teeb olukorda halvemaks, kindlasti teeb ta paremaks. Siin on häid punkte, mida esile tõsta. Kõigepealt on kaitsevägi allutatud väga selgelt ministrile, nii nagu ta peab Eesti riigi seisukohalt olema. Siin on võetud kontrolli alla luuretegevus, enam ei saa olla sellist asja, et luure valib ise, keda ta luurab. Nüansside üle võib siin vaielda, kuid on väga hea, et eelnõust on kadunud see iseseisev ja sõltumatu luureimpeerium, mida prooviti siia tükk aega ehitada.
Lühidalt, ma soovitan selle eelnõuga edasi töötada, et oleks rangemalt reguleeritud eelarve, rangemalt struktuur, rangemalt ka personalivalik, ja asi saab kokku võttes korda. Kontroll peab tugevnema, mitte nõrgenema ja tugevnema ka võrreldes tavaliste riigiasutustega, mitte nõrgenema.
Terminoloogilised küsimused ei olnud siin tühjast. Me peame saama selguse, mis asi on väeüksus, mis asi on allüksus, mis asi on pataljon, mis asi on väekoondis, kuidas ta haakub üldiselt ka kollektiivkaitse partneri NATO-ga. Need ei ole tühjad küsimused. Me tahaksime teada, mis asi on pataljon – kas ta on väeosa või ta on allüksus? Ja kas väeosa on sama asi mis allüksus? Miks on väeosa sama asi, mis pataljon jne? Siin saab reaalteadlane kindlasti, kui ta järele mõtleb, nendest asjadest väga täpselt aru, et vastuolud on seadusesse sisse kirjutatud.
Ei ole tühjalt kohalt esitatud küsimus kaitseringkondade kohta. Siin tuleb vastata küsimusele, kas me ehitame nüüd viit brigaadi, kui me siiani oleme pusinud ühe kallal. Kaitseringkondi on viis või neli, igaüks peaks olema brigaadi suurune, kui loogikast lähtuda. Kas see tähendab viit brigaadi või nelja brigaadi? Kuidas on see kooskõlas ressurssidega ja kas on siin põhjuseks soov ehitada struktuuri ja ametikohti suuremana, kui on Eesti kaitsevägi?
Ei ole tühi küsimus see, mis me siin esitasime väljaõppekeskustele sõjalise võimekuse andmise kohta. See on väga põhimõtteline küsimus! Ei ole niimoodi, et me räägime sellest Istanbuli kriteeriumi 40%-st ja ütleme, et muudmoodi me seda ei täida, kui ütleme, et õpipoistel on väljaõpe. Seda väljaõpet ei teki selle struktuuri muutusega. See, et me ütleme, et väljaõppekeskusel on sõjaline võimekus, ei tähenda, et see tal tekib. Väljaõpe on oluline. Me ei saa hommikul sisse tulnud poisse nimetada sõjalise väljaõppega üksuseks. Vastasel korral me küsime, et miks me siis üldse kedagi õpetame. Me ei saa ehitada lihtsalt territoriaalkaitset, kui NATO kõigis memodes, kus seda käsitletakse, peetakse seda probleemiks, et hoitakse kinni sellest põhimõttest olukorras, kus tegelikult on eesmärk omada kasutuskõlblikke vägesid, mitte hoida staatiliselt kinni oma territooriumi kilde.
Ma tahaksin mainida veel kaitseväe õppeasutuste teemat. Kohe lõpetan. Kultuuride erinevuse kaotamiseks oleks oluline, et see asutus alluks siiski ministrile. Vastasel korral on isoleeritus. Ühelt poolt on ministeeriumil vaja sõjalist kompetentsi ja teiselt poolt, vastupidi, on vaja tsiviilkompetentsi kaitseväkke. Aitäh!