Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

XI Riigikogu, III Istungjärk, Täiskogu korraline istung
Monday, 17.03.2008, 15:00

Edited

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Ene Ergma

Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Jaak Aaviksoo. Teiseks, kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Kolmandaks, kriminaalmenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Neljandaks, surveseadme ohutuse seaduse, küttegaasi ohutuse seaduse, masina ohutuse seaduse, lifti ja köistee ohutuse seaduse ning elektriohutusseaduse muutmise seaduse eelnõu, seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Marika Tuus

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan menetlusse eelnõu, täpsemalt küll eelnõude kompleksi, mille abil saab parandada vähekindlustatud inimeste ja hinnatundlike inimeste (madalapalgaliste, lasterikaste perede, pensionäride, üksi elavate eakate, üliõpilaste, puuetega inimeste, maapiirkondade elanike ja teiste) toimetulekut, mille halvenemine on tingitud suurest hinnarallist ja inflatsioonist. Tarbijahinnaindeks on eelmise aasta sama ajaga võrreldes tõusnud 11,3%, mõnede toiduainete hinnad on tõusnud koguni 50–60%. Samuti on kallinenud küte, kohati isegi 100% (seda sellisel soojal talvel), transport 14,3%. Postiteenuste hinnad tõusevad aprillist vägagi oluliselt. Niisiis, tahame kõigepealt tõsta puuetega inimeste sotsiaaltoetusi (me teame, et mittetöötavate puuetega inimeste toetusi pole üheksa aastat tõstetud), juulist pensioni baasosa ja rahvapensioni, samuti lastetoetusi alates kolmandast lapsest. Tahame ka alandada nii toidukaupade, ühistranspordipiletite kui ka lastekaupade käibemaksu 18%‑lt 5%‑le. Oluline on, et enamik Euroopa riike on kaupade ja teenuste käibemaksu alandanud. Teeme seda meiegi! Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud viis eelnõu. Kui eelnõud vastavad kodu‑ ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 13. märtsil algatatud hasartmänguseaduse eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni.
Kolmapäeval, s.a 19. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, sotsiaalminister Maret Maripuu ja välisminister Urmas Paet.
Palun, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Lugupeetud kolleegid! Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel olemas.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.
Täna ei ole arupärimisi ette nähtud.


1. 15:06 Vaba mikrofon

Esimees Ene Ergma

Palun pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aleksei Lotman

Head kolleegid! Küllap on enamik teist niipalju uudiseid jälginud, et teab, mis toimub Tiibetis. Nagu me teame, sai Hiina võimude pikaajalise rõhumise tagajärjel Tiibetis hiljuti alguse protestilaine. Seoses toimuvaga võttis Riigikogu Tiibeti toetusrühm vastu avaliku pöördumise Hiina saatkonna poole, milles juhib tähelepanu sellele, et rahutuste põhjuseks on Tiibeti rahva ja kultuuri allasurumine, mis on toimunud alates 1949. aastast. Jätkuva koloniseerimise tagajärjel on tiibetlased jäämas vähemusse oma ajaloolisel kodumaal ehk toimumas on sama, mis alles hiljuti ohustas meid siin Eestis. Hiina võimud ei ole pidanud kinni olümpiamängude korraldamise lootuses antud lubadustest austada inimõigusi. Tiibeti toetusrühm kutsub oma kirjas üles vägivallalainet kohe lõpetama. Tiibeti rahva represseerimise asemel peaksid Hiina võimud astuma sisulisse dialoogi selle rahva esindajatega. Me juhime Hiina võimude tähelepanu asjaolule, et 49 aastat paguluses elanud XIV dalai-laama on Hiina võime korduvalt üles kutsunud alustama läbirääkimisi. Me tuletame meelde, et dalai-laama on koguni loobunud Tiibeti iseseisvuse taastamise nõudest Tiibeti rahvale tõelise autonoomia tagamise tingimusel. Me leiame, et Hiina võimude vastus, kus dalai-laamast on tehtud vaenlase kuju ja isegi tema pildi kandmise eest võidakse karistada, on kohatu ja äärmiselt kahetsusväärne. Selline poliitika on vastuolus rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste põhimõtete ja olümpiahartaga. Repressiivsed lahendid ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlikud ja Tiibeti koloniseerimine peab lõppema. Me toetame dalai-laama arvamust, et olukord Tiibetis vajab rahvusvahelisi vaatlejaid ja rahvusvahelist uurimist. Kui Hiina tõsiselt soovib olümpiamänge korraldada, siis tuleb olukorda Tiibetis parandada kohe. Seetõttu pöördub Riigikogu Tiibeti toetusrühm oma avalikus kirjas Hiina saatkonna poole järgmise üleskutsega Hiina võimudele.
Kohe lõpetada vägivald Tiibeti rahva vastu, austada demonstrantide õigust väljendada oma arvamust, austada arvamus‑ ja kogunemisvabadust, hoiduda jõu kasutamisest, vabastada poliitvangid, lubada rahvusvaheline meedia Tiibetisse ja alustada kohe läbirääkimisi dalai-laama esindajatega.
Praeguses olukorras on selle pöördumise üllitanud Riigikogu Tiibeti toetusrühm. Toetusrühm leiab, et kui olukord Tiibetis veelgi halveneb, peaks analoogilise resolutsiooni vastu võtma ka Riigikogu. Me pöördume kõigi kolleegide poole üleskutsega olla valmis arutama olukorda Tiibetis ja olla valmis juhul, kui olukord läheb veel halvemaks, kui ta praegu on, näitama üles kodanikusuhtumist, olema ausad iseenda ja kõigi ausate inimeste vastu, mõtlema mitte ainult oma lühiajalistele huvidele, vaid ka sellele, kuidas meie oleksime tahtnud, et maailm oleks meie suhtes käitunud, siis kui meie olime rõhutud. Ma tänan teid tähelepanu eest, kolleegid!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, kolleeg Aleksei Lotman! Palun, kolleeg Mai Treial!

Mai Treial

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahvastikuteadlased on seadnud ühiskonna arengu eesmärgiks olukorra, kus inimene suudab ka kõrges eas elus aktiivselt osaleda. Kui see eesmärk saavutatakse, tähendab ühiskonna vananemine tänapäeva tsivilisatsiooni suurt võitu ja me võime tõdeda, et oleme sellele ideaalile küllaltki lähedal. Vananev rahvastik ei tähenda allakäiku, vaid pigem rahvastiku senisest erinevat vanusejaotust. Ühiskond peab end uutes tingimustes ümber struktureerima, otsima asjakohaseid arenguvõimalusi.
Reedel, 14. märtsil korraldas Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon Rakveres sotsiaalfoorumi, kus vaadati tulevikku ning arutleti selle üle, kuidas riiklik sotsiaalpoliitika peaks tagama kõrgesse ikka jõudnutele väärika ja, julgen väita, õnneliku vanaduspõlve. Foorum võttis vastu ka avalduse ja edastab selle Vabariigi Valitsusele.
Rahvaliit peab vajalikuks, et valitsus võtaks meetmeid, ühinemaks Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi seni ratifitseerimata sätetega. Samas tuleb asuda täielikult täitma neid sätteid, millega Eesti on juba ühinenud. Foorumil osalejad leidsid, et senisest suuremat tähelepanu tuleb pöörata eakate terviseprobleemide ning vanusega kaasnevate haiguste ennetamisele. Kahjuks keskendutakse üha enam erahaiglate ja erahooldekodude avamisele, samas kui riiklik tasuta arstiabi jääb rahvale järjest enam kättesaamatuks.
Foorum tegi valitsusele mitmeid ettepanekuid, kuidas eakate järjest suureneva osakaaluga kaasnevate probleemidega toime tulla ning pensionisüsteemi õiglasemaks muuta. Praegu eraldatakse sotsiaalsele kaitsele Eestis 16–17% SKT‑st, samas kui teistes Euroopa Liidu riikides eraldatakse keskmiselt 28%. Eestis saab suur osa pensionäridest nii madalat pensioni, et isegi kavandatud pensionitõus katab vaevu toidukaupade ja esmavajalike teenuste hindade tõusu. Paljud pensionärid peavad toimetulekuks taotlema täiendavalt sotsiaaltoetusi. Eesti riigil on veel palju teha selleks, et tagada eakatele elukestev õpe ja eneseharimine. Eakatel on muret ka koduteenuste, taastus‑ ja hooldusravi kättesaadavusega. Paljud hooldekodud ei vasta tänapäeva nõuetele. Haiguste ennetamiseks tuleb kindlasti välja arendada regulaarne tervisekontrollisüsteem ja optimaalne haiglavõrk.
Pensionisüsteem peab olema õiglane. Mida see tähendab? Kas või seda, et praegune süsteem ei arvesta naiste ja meeste kohatist ebavõrdsust töösuhetes ega naiste suuremat panust laste kasvatamisse. Ühiskonna kihistumist süvendab seegi, et kehtiva pensionikindlustussüsteemi kohaselt on 76% töötajatest saanud pensioni aastakoefitsiendiks alla ühe. Ilma Euroopa sotsiaalharta artikli 12 "Õigus sotsiaalkindlustusele" ja artikli 13 "Õigus saada sotsiaal‑ ja meditsiiniabi" nõuetekohase täitmiseta, mida Eesti praegu kahjuks ei tee, ei saa unistada viie rikkama riigi hulka pääsust. Olukorras, kus koos vanusega kasvab inimeste vaesusrisk, kus minimaalne vanaduspension, rahvapension, ei taga kaitset vaesuse vastu, tuleb pensionisüsteemi muudatusi teha.
Nüüd siis meie ettepanekutest valitsusele, mida on kokku kümme.
Võtta meetmeid, ühinemaks Euroopa sotsiaalharta ja Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi seni ratifitseerimata sätetega, ning asuda täielikult täitma neid sätteid, millega Eesti on ühinenud. Kujundada aktiivselt sotsiaalpoliitilisi abinõusid ja rahaliste hüvitiste mõistlikul tasakaalul põhinevat sotsiaalpoliitika mudelit. Tagada koostöös omavalitsustega sotsiaalse nõustamise süsteemi selline väljaarendamine, mis vajadusi rahuldaks, ning võtta meetmeid, et eakad vajalikke sotsiaalhoolekande‑, tervishoiu‑ ja muid teenuseid paremini kätte saaksid. Muuta pensionisüsteem õiglaseks, tasakaalustades pensionisüsteemis tööpanusest, palga suurusest sõltuv ja solidaarselt tööaastate alusel jagatav osa ning siduda rahvapension ja pensioni baasosa arvestusliku elatusmiinimumiga. Tõsta keskmine vanaduspension samm-sammult 50%‑ni keskmisest netopalgast.
Loodame, et valitsus ei vaata Rakvere sotsiaalfoorumi ettepanekutest mööda, vaid analüüsib neid ning otsib võimalusi eakate elu edendamiseks. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh, kolleeg Mai Treial! Palun, kolleeg Lauri Vahtre!

Lauri Vahtre

Austatud kolleegid! Ma arvan, et enamik kui mitte kõik siinviibijaist on tähele pannud asjaolu, et juba pikemat aega käib avalikkuses ja meedias tõsine nurin meie palkade üle. Pahameeletorm, kus on esitatud ka palju veidraid väiteid, sisaldab endas kindlasti nii mõndagi ratsionaalset iva. Ise olen sealt välja destilleerinud kaks peamist valupunkti. Üks on see, et kui kunagi oli keskmise palga neljaga korrutamine võib-olla õigustatud, siis nüüd arvatakse, et see korrutaja on liiga suur. Teiseks ei olda sugugi rahul kuluhüvitiste süsteemiga, mida on tõepoolest kuritarvitatud.
Ise olen juba ammu väljendanud seisukohta, et kordaja võiks olla kolm. Olen ka esitanud eelnõu, millega esinduskulude instituut või süsteem üleüldse likvideeritaks. See eelnõu ei leidnud toetust. Kuid ma leian siiamaani, et me võiksime esinduskulud nende praegusel kujul kaotada.
Väga tore oleks siit nüüd edasi minna, arutada ja võib-olla leidagi parem süsteem, kui ei oleks ühte aga. Näiteks loeme 14. märtsi Postimehest: "Paar nädalat tagasi alustas Postimees allkirjakampaaniat Riigikogu palkade muutmiseks. Me ei jäta enne, kui see neljaga korrutamine lõpeb. Kuid põhimõttelist muutust vajab ka valimisseadus, Riigikogu valimiste kord." Nüüd tekib küsimus: kes kõneleb kellega? Kas rahvas ütleb meile, kuidas me peame käituma, või oleme siiski meie rahvaesindajad? Ma arvan, et tasuks nii endale kui ka teistele meenutada üle hulga aja, et meie oleme rahva valitud esindajad. Meile tuleb esitada nõudmisi. See on õige. Aga rahva nimel meile ultimaatumeid esitada ei tohi. Sellepärast, et muidu tekib mul kahtlus nende ultimaatumite esitajate adekvaatsuses. Kas see ajakirjanik tõuseb hommikul üles, vaatab peeglisse ja ütleb: "Tere, Eesti rahvas!" ja peegel vastab: "Tere, Eesti rahvas!"? Ei. Tegemist on ühe inimesega või küllaltki võimsa organisatsiooniga, ükskõik, kes võibki väljendada väga suure osa rahva veendumusi ja meeleolusid, kuid tegemist ei ole rahva valitud esindajatega. Muidu ei oleks sellest ju midagi, meie neelame selle lihtsalt alla, otsime üles, mida on vaja kuulata ja seda siis ka arvestame, juhul kui me kokkuleppele saame. Kuid see oleks väga halva pretsedendi loomine.
Ma ei tea, mis me nüüd peame tegema. Meilt nõutakse võib-olla põhimõtteliselt õiget otsust, aga nõutakse ultimatiivses korras. Mida tähendab ultimaatumile järele anda? See on väga halb tee. Võib-olla homme nõuab ajakirjandus meilt Eesti sõjaväe laialisaatmist. Mis me siis teeme? Kas peame siis ka nn rahva häält kuulama? Kindlasti mitte!
See ei olegi nii utoopiline, kui tundub, sest tänases lehes juba nõutakse õigust trampida Eesti lipul, seda rüvetada ja põletada. Kui kaugele siis veel võib minna? See küsimus tekkis mul eriti pärast seda, kui ma 13. märtsil lugesin Delfist järgmist (jutt on meie lastest): "Sõidan Haitile, tudeerin seal kohalikku rahvameditsiini ja panen iga elusoleva autori luuletuse ja teksti peale säärase needuse, et kõikide "ülima vastutuse" järgi palka saavate inimeste lastel, kes õpikust luuletust loevad, kukuvad silmad peast. Otse lauale. Nautige siis tasuta kooliharidust!" Ma ei tea, mind ei ajanud see naerma. Minu meelest on see jõle!
Siin ongi nüüd mõtlemise koht. Ma tulin selleks siia pulti, et meenutada: meie oleme rahvaesindajad. Kui rahvas on valesti valinud, siis ta kindlasti ei korda oma viga järgmistel valimistel. Aga me ei tohi alluda väljapressimisele, sest see viib diktatuurini. Ma tänan!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg! (Aplaus.) Palun, protseduuriline küsimus, kolleeg Jürgen Ligi!

Jürgen Ligi

Mul on küsimus, et kas jutt ei ole mitte hoopis meie laialisaatmisest. Kolleeg arvas, et jutt on sõjaväe laialisaatmisest. Paluks see ära õiendada!

Esimees Ene Ergma

See ei ole protseduuriline küsimus. Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mina ei ole nii palju peegli ees harjutanud kui kolleeg ja selle tõttu tuleb mu kõne veidi igavam. Kuid ma tahan kasutada seda pulti selleks, et kui selle mikrofoni kaudu peaks tervitus ja õnnitlus jõudma arhitektide liitu, siis saadan tõepoolest ühe pika käepigistuse ja õnnitluse Eesti võidutööle, mis laupäeval valiti Venezia biennaalile. Jutt on Vene–Saksa gaasijuhtmest ja selle maketist. Sellega arhitektide liit näitas, et Eesti arhitektidel, ehituskunstnikel, on võimekust püstitada oma loominguga olulisi probleeme, väljendada neid tänapäevases materjalis ja teha seda pilguga tulevikku.
Sama ei saa kahjuks aga öelda meie kurikuulsa vabadussamba konkursi kohta, kus näeme vastupidiselt, et sümbolehitise kavandamisel on tegu amatörismiga. Me näeme seda amatörismi nii poliitilises asjaajamises kui ka kunstilises menetlemises.
Poliitiline amatörism asjaajamises seisneb selles, et rahvale olulise samba kavandamisel on silmas peetud võimalust saada hääli, rebida neid hääli ära ühelt teisele. Mulle meenutab see väga kuningas Saalomoni lugu, kui kaks ema vaidlesid lapse pärast. Me kõik teame, kuidas lugu lõppes: see, kes oma last rohkem armastas, kes tema tõeline ema oli, lasi käed lahti. Ma arvan, et selle sambalooga ei tohiks me alandada meie ammu võidetud vaenlast. See ei vii meid edasi ega võimalda meil vaadata tulevikku.
Kui rääkida kunstilisest amatörismist, siis siin on paslik meelde tuletada üht õnnetut lugu, mis juhtus Washingtonis, kui püstitati monument Vietnami sõjas hukkunutele. See on pikk graniitmüür. Kes on selle juures käinud, teab, et sinna on kantud umbes 10 000 nime. Rahvas ei olnud sellega nõus ning nõudis lihtsat, selget ja arusaadavat monumenti. Midagi ei jäänud üle, tuli püstitada sinna lähedusse kolmikfiguur, kolm sõdurit – üks must, üks valge ja üks naine –, et kõik, kes seda soovivad, saaksid viia oma lilled ka teise monumendi juurde.
Ma usun, et kui me sellest monumendisaagast õppust võtame, siis järgmisel korral tuleks žüriisse paluda spetsialistid, kunstiteadlased ja kunstnikud, kes oleksid otsustajateks.
Seoses sambasaagaga on mu mõtted liikunud selles suunas, kas ei ole meil tegemist ka põhiseaduse § 40 riivega. Teatavasti on seal kirjas, et riigikirikut Eestis ei ole, mis ümberöeldult tähendab seda, et Eesti Vabariigis on kirik ja riik lahutatud. Selles valguses jääb minule küll küsitavaks, kas kirikupea nimetamine žürii esimeheks ja siis sellise tulemuse saavutamine oli ikka päris õige. Kui kirik ei suuda meil rahvast lepitada, kui kiriku juhtimisel ei ole me suutnud saada sammast, millest saaks kogu Eesti rahva sümbol, siis on üks küsimärk veel õhus.
Teame ristisamba toetajate argumenti, et seitse konkurssi on juba peetud – kui palju võib? Aga tuletan meelde eesti vanasõna, et parem üheksa korda mõõta ja siis alles lõigata. Kuna meil on Vabadussõja võidu 90. aastapäevani aega kuni aastani 2010 ja Eesti Vabariigi 100. aastapäevani veel piisavalt aega, siis teen küll ettepaneku veel kord mõelda ja töötada selle kallal, et me saaksime tõelise rahvast ühendava monumendi, mis jääks püsima pikkadeks aastateks ja räägiks kogu maailmale meist kui kultuurrahvast, kui tulevikku vaatavast rahvast. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Mark Soosaar! Palun, kolleeg Erki Nool!

Erki Nool

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Mulle meenub, et kunagi tuli koolis õppida üht Puškini luuletust, mis rääkis endale samba püstitamisest. Õpetaja seletas ilusasti ära, et Puškin ei mõelnud mitte reaalset, vaid sõnadest tehtud sammast. Mulle tundub, et eestlased on Puškini andekad õpilased. Juba ligemale terve sajandi ei tee me mitte reaalset, vaid ettekujutuslikku sammast.
Vabadussõda on meie ajaloo kõige tähtsam sõda ja ainus võidetud sõda, mis tõi meile esmakordselt oma riigi. Selle sõja võitsid maamehed, linnamehed ja õpilased üheskoos. Aga kui nende töö oli tehtud ja surnud maetud, siis astusid ette kõrgesti koolitatud mehed, kes hakkasid vaidlema, kuidas sõjameeste tegu kõige ilusamini kunstiteosega jäädvustada. Nüüd on vabaduse toonud ajast möödunud 90 aastat, aga vaidlused käivad täie hooga edasi. Õnneks küll ei söandata vaielda vabaduse tähtsuse või selle jäädvustamise vajalikkuse üle, vaieldakse võrreldamatult vähem tähtsa ehk ilu ja maitse üle.
Mina pole loomulikult teab mis ilu asjatundja, sellepärast toon võrdluse ühest teisest eluvallast. Oletame, et sportlane on võtnud eesmärgiks saada maailma parimaks ehk, teiste sõnadega, püstitada endale ka mingis mõttes ausammas. Aga sel juhul ei jää muud üle, kui tuleb hakata kõvasti pingutama. Ta siis treenibki mis jaksab ja võistleb mis jaksab, kuid paraku eesmärgile ei jõua. Mida ta pärast seda teeb? Kas ütleb: "Mulle ei meeldi see mees, kes on esimene, ta ei ole minu maitse," või "Mulle ei meeldi see maailmarekord, minu meelest on see väga mage maailmarekord"? Olge nüüd ikka! Kui sportlane näiteks seitsmel korral on proovinud eesmärgini jõuda, aga ikka ei jõua, ja kui tal vähegi mõistust peas on, siis ta loomulikult ütleb endale: "Pigem käib see mulle üle jõu." Ühesõnaga, tekib mõnevõrra piinlikum suutmise probleem, kuid midagi pole parata, tuleb leppida sellega, kes sa oled ja mis sa oled. Minu arvates nii lolli sportlast ei olegi, kes lõpmatuseni nuiaks: "Laske ma proovin veel üks kord, küll ta ikka lõpuks tuleb."
Nii on lood spordis ehk mõõdetavate tulemuste maailmas. Tegelikult on elus lood nii igal pool, aga paistab, et maitsemaailmas on nad hoopis teistsugused. Tulemusest pole seal üldse asja, peaasi, et saaks vaielda, kas või lõputult. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Erki Nool! Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Urmas Reinsalu

Austatud Riigikogu esinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Hea Mark! Ma ei tahaks nõustuda selle mõtteviisiga, mida väljendas Mark, kelle seisukohtadega ma üldiselt täiesti nõus olen ja neid kui vanema kolleegi omi tähelepanelikult kuulan.
Vabadussõja võidu samba puhul on parlament öelnud väga selgelt oma mõtte välja. See ei sündinud lihtsalt. Seda teavad need, kes mäletavad neid arutelusid eelmise koosseisu ajal. Kaks põhilist poliitilise valiku kohta olid järgmised. Esiteks see, kas parlamendi hinnangul tähtsaim riiklik mälestusmärk peab olema pühendatud ühele sõjalisele sündmusele või tähistama vabadust abstraktselt. Parlamendi otsus sündis enamushääletuse teel (mäletate, hääletati kahte konkureerivat otsuse eelnõu):  leiti, et see peab olema Vabadussõja võidu sammas. Teine valiku koht, mis alles hiljem on hakanud elama oma poliitilist elu, oli see, et me püstitame sammast sõjalisele võidule, kus ühelt poolt oli võitja riik, Eesti Vabariik, ja järelikult pidi olema ka riik, kes ei võitnud, kes kaotas. Ilmselt on nüüd hiljem hakatud ka sellest aru saama. Minu meelest osa sellest protestist ja vastuseisust tuleneb kas hirmust või mingitest muudest motiividest, kardetakse rajada mälestusmärki just nimelt Vabadussõja võidule. Selge on see, et niisugune mälestusmärk saab Eesti pealinnas püsida ainult siis, kui Eesti on iseseisev riik. See on see märk.
Mis puudutab seda, mida tahab rahvas, mida tahavad kunstnikud, erinevad arvamusliidrid, siis jah, värske küsitluse järgi on nende inimeste, kes seda konkreetselt esitatud lahendust toetavad, ja nende inimeste, kes seda ei toeta ja kes omakorda fragmenteeruvad või jagunevad veel eri valikute vahel, suhe 2 : 1. Tegelikult, kui vaadata seda suhet, 60% poolt, 30% vastu, 10% erapooletuid, siis see on ühtepidi lausa hirmutav üksmeel. Kui ühe kunstilise lahenduse puhul 60% valimist leiab, et jah, see on nende jaoks vastuvõetav lahendus, siis on see äärmiselt suur number, mida parlamentaarses demokraatias esineb harva.
Mis puudutab auvõla maksmist, siis väga oluline on see, et Vabadussõja võidu sambal on eriline tähendus nendele põlvkondadele, kes on pidanud maksma vabaduse puudumise eest oma vabadusega, pannes kaalule oma elu. Siin on kõlanud ka mõtteid lükata Vabadussõja võidu samba rajamine edasi kuni kümme aastat, püstitada see sammas 2018. aastal, mis tähendab, et selle põlvkonna meestest, kes osalesid kaitselahingutes 1944. aastal, ei oleks enam peaaegu kedagi elus. Ma arvan, et see ei oleks sugugi aus käitumine nende meeste suhtes, nende põlvkondade suhtes, kes on vabaduse eest maksnud väga kallist hinda.
Ma tahan loota, et Vabadussõja võidu sammas püstitatakse selle aasta novembris ja see ühiskondlik diskussioon otsib suunda, kuidas mitte olla purustav ja vastandav, vaid muutuda selliseks, et olla ülesehitav ja kaasahaarav. Oleks kohatu ennekõike esteetikaküsimuses kutsuda kõiki inimesi üles konsensusele. Niipalju kui on olemas inimesi, kes oskavad mõelda, on neil ka oma arvamused ja arusaamad maitsest ja ilust. Aga on olukordi, kus võivad vastanduda üksiku inimese arusaam esteetikast ja arusaam üldisest eetikast. Ma arvan, et selles küsimuses peaks küll see eetiline kategooria olema tugevamalt esindatud, ka nende puhul, kes kutsuvad võidusamba rajamist edasi lükkama.
Ma tahan loota, et me leplikumalt ja rahumeelsemalt austame ühelt poolt iseenda langetatud otsuseid ja teiselt poolt peame meeles seda, et konkursi žüriis, kuhu kuulus prominentseid ja mõjukaid kunstiinimesi ja arhitekte, langetati valik punktisüsteemi alusel. Valik ei olnud diametraalne, vaid ka need inimesed, kelle jaoks ei olnud see Vabadussõja võidu samba väljavalitud töö esimene töö, pidasid seda siiski auhinnalise koha vääriliseks. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Marek Strandberg

Head kolleegid! Ma ei oleks iial arvanud, et ma hakkan rääkima vabadussambast. Kui ma aga kuulsin täna neid ettekandeid, siis ma otsustasin natukene sellest rääkida.
Ühtepidi, loomulikult, näete, kaks inimest on samba poolt ja üks vastu – poolt on valdav enamus. Aga need, kes on vastu, need on ju ka eestlased. Nad räägivad eesti keelt ja nad on väga suure tõenäosusega väga patriootlikud inimesed. Kas siis kolmandik inimesi hakkab sellest sambast suure kaarega mööda käima? Või vaatame edasi. Loeme Eurobaromeetri uuringust, et üle 50% eestlastest on tuumajaama rajamise vastu. Kas me siis rajame selle või mitte?
Me toetume väga sageli erinevatele arvamusküsitlustele, sisetundele ja millele iganes. See, mida me praegu Eestis näeme ja mida on kurb vaadata, on asjaolu, et otsuste langetamisel on tekkinud virvarr ja segadus.
Hiljutisel energeetikafoorumil kuulsin huvitavat argumenti: teie, rohelised, saage valimistel rohkem hääli ja siis hakake ise pasunat puhuma, kuidas energiaasja ajada. Väga huvitav oli seda kuulda. Kas raskuskiirendus, Ohmi seadus või mis iganes muud reeglid siin maailmas, mis on looduse poolt paika pandud, sõltuvad tõepoolest valimistel saadud häältest? Kaugel sellest! Nüüd me olemegi sellises situatsioonis, kus me ühtepidi näeme ühiskonnas aina sagedamini ja sagedamini suurest häältearvust, enamuse tahtest lähtuvalt sündivaid otsuseid, mis on ju paratamatult diktaatorlikud, tahame me seda või mitte. Selline jõuline otsuse läbiviimine, mille tagajärgede peale väga palju ei mõelda, olgu see siis üks, teine või kolmas toiming (neid sammastega seotud, tugevama jõust lähtuvaid toiminguid on Eestis viimasel ajal olnud päris palju), jääb nagu üksikuks. Sellepärast, et mõni aeg läheb mööda ja vaidlusi tekib juurde. Diktaatorlikke otsuseid saabki läbi viia diktaatorlikus ühiskonnas, mida Eesti ühiskond õnneks mitte ei ole. See on sama, mida mainis Lauri Vahtre, et selline kõrgemast jõust või kõrgemast volist lähtuv pidev tahte läbiviimine, millel tegelikult mingit rahvatahtelist alust ei ole, viib paratamatult kas diktatuuri ootuseni või diktatuuri eneseni.
Minu üleskutse siinkohal on tõepoolest see, et me peame, kui me tõesti seda soovime, sisulisemalt ja läbimõeldumalt mõtlema selle peale, mis asi on ikkagi kodanike kaasamine, mis asi on ikkagi kodanikuühiskond, sellisel moel, et me ei peaks kogu aeg otsuse langetamisel või selle järel hakkama koguma allkirju otsuse poolt või vastu. Ühiskond saab olla kas vaba sõnavabaduse mõttes ja demokraatia mõttes või kui sellises ühiskonnas tehakse otsuseid muud moodi, siis võib ta olla ka diktaatorlik. Kui vabas ühiskonnas hakatakse tegema diktaatorlikke otsuseid, on tulemuseks kas virvarr või tõepoolest diktatuuri hiiliv lähenemine. Ilma läbimõeldud, kaalutletud otsustusmehhanismita, ilma sisulise kaasamiseta ühiskonnas kaugele ei jõua. Ma sooviksin, et ajad, kus ma kuulen, et üks või teine otsus viiakse läbi selle tõttu, et valimistel on saadud nii ja nii palju hääli, jääksid minevikku, kuna kõik need sammud, kõik need häälitsused sellel teemal viitavad tõepoolest valmidusele muutuda diktaatorlikuks ühiskonnaks. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Toomas Trapido

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tahtsin lihtsalt jagada teiega üht ideed sellesama samba teemal. Idee pärineb eelmisel suvel toimunud külaskäigust ühte Põhja-Itaalia kogukonda. Võib öelda, et ökoloogilisse kogukonda, aga see pole päris täpne kirjeldus. Seal on üle 600 inimese, see paikneb ühes orus ja see kogukond on 30 aastat tegutsenud, nii et neil on kogemust päris palju. Seal ringi liikudes hämmastas positiivselt erinevate kujude rohkus. Need inimesed tegelevad ka kunstiga ja käsitööga, nii et ühest küljest on see mõistetav, aga siiski tekkis küsimus, miks on nii palju erinevaid kujusid, monumente ja kõike muud sellist. Vastus oli äärmiselt huvitav. Ka seal tekkis millalgi, umbes 15 aasta eest või nii, oma sambasõda, aga hoopis teisel pinnal. Nimelt oli vaja siis mingisugust kuju püstitada ja samamoodi nagu Eestis praegu tekkisid kunstiinimeste vahel väga tugevad vastuolud, milline see kuju peab täpselt olema. Keegi ei andnud järele, oli lahing missugune, aga siis mõeldi välja hoopis loomingulisem lahendus. See kannabki kunstide lahingu või kunstide sõja nimetust. See tähendab seda, et mõlemad rühmitused said oma kuju püstitada. Selle tulemus on see, et ei ole üks kuju ja pool kogukonnast rahulolematu ja vihane, vaid sai kohe mitu kuju ja kõik olid rõõmsad.
Ma mõtlen seda päris tõsiselt. Miks Eestis ei võiks olla nii see sammas, mis on praegu välja pakutud, kui ka teine ja võib-olla kolmaski sammas või kuju? Sellele võiks minu arust ka riik raha eraldada, aga teisest küljest need, kes praegu on selle pakutud sambaversiooni vastu, võivad samuti raha korjata oma samba jaoks. Peaasi, et see toimuks leplikus vaimus. Pärast rahvas ise valib, tähendab, rahva liikmed valivad, millise samba juurde nad lähevad. Ja elu läheb edasi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Toomas Trapido! Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Toomas Tõniste

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Üritan teha võimalikult lühidalt. Ma olen seda meelt, et meil kõigil on suur võlg nende ees, kes reaalselt vabaduse eest võitlesid. Eestis ei ole palju inimesi, kes seda teinud on. Mis mind häirib, on see, et me oleme kõva juturahvas. Meile meeldib tekitada probleeme seal, kus neid tegelikult ei ole, üksteisel silmaalused siniseks lüüa, aga tegelikult on võimalik asju palju lihtsamalt ajada. Nüüd oleme niikaugel, et tõesti on reaalne võimalus, et Vabadussõja võidu sammas kerkib. Jäägu igaühe südametunnistusele, kus ta siis oli, kui oli õige aeg kaasa rääkida. Ma usun, et me ei saa kunagi sellist lahendust, mis kõigile meeldiks. Ma kutsun üles olema tolerantsed ja tegutsema ühiselt. Ärgem tegelgem populismiga, teeme nii, et see auvõlg saab tasutud ja me saame selle samba võimalikult kiirelt püsti pandud. Kutsun teid üles sellele kaasa aitama ja mitte siin seda püha üritust n‑ö boikoteerima! Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Toomas Tõniste! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.43.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee