Austatud Riigikogu! Alustame 12. märtsi infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 35 Riigikogu liiget, puudub 66. Austatud Riigikogu! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, regionaalminister Siim-Valmar Kiisler ning minister Urve Palo.

Asume küsimuste juurde. Esimese küsimuse esitab Riigikogu liige Mai Treial valitsusliikmele Urve Palole. Teema on rahvastikupoliitika. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Rahvastikupoliitika on lai teema. Ühe küsimuse raames kõike kahtlemata käsitleda ei jõua. Ma olen teinud tänaseks rea valikuid. Rahvastikupoliitikat üldiselt iseloomustades tuleb öelda, et eesmärk on, et kõik Eesti piirkonnad oleksid elamiseks sobivad igas vanuses elanikele. Teie olete viimasel ajal seoses lõimumisteemaga avalikkuse ees esinedes andnud päris palju lubadusi, sealhulgas lubaduse luua integratsiooni edendamiseks venekeelne infoportaal.

Austatud ametikaaslane! Palun esitage küsimus!

Minu küsimus ongi selles, kas nüüd on midagi juba ka muutumas. Kui palju valitsus lõimumisvaldkonnas reaalselt ära suudab teha ja millal?

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! See on õige, et integratsioonipoliitika või lõimumispoliitika (eesti keeles öeldes) on osa rahvastikupoliitikast, olenemata sellest, kui suur osa rahvastikust on muukeelne. Eriti meil Eestis, kus muukeelset elanikkonda on üks kolmandik. Te küsisite, mis on konkreetselt tehtud, ja vihjasite ETV 24‑le. ETV 24 on Kultuuriministeeriumi kaudu algatatud ja ka töötab. Minu suur soov on, et ettevalmistused ETV 2 käivitamiseks edeneksid kenasti ja me saaksime järgmisel aastal avada uue programmi. Kui ma küsisin umbes nädal aega tagasi ringhäälingu juhi käest, kuidas ettevalmistustööd edenevad, siis ütles ta, et edenevad ning ta tuleb konkreetse informatsiooniga lähima kuu jooksul. Kui te küsite, mis on tehtud, siis tänaseks on valminud lõimumiskava aastateks 2008–2013. See on ministeeriumides kooskõlastusringil. Samamoodi on see üleval osalusveebis www.osale.ee, nii et sellega saavad kõik tutvuda. Ma loodan väga, et see võetakse valitsuses märtsi lõpus vastu.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Te olete lubanud hakata muukeelsele elanikkonnale tasuta eesti keelt õpetama ja olete tahtnud muuta ka kodakondsuse seadust. Kodakondsuse seadusega seoses olete rääkinud ideest, et kõigile Eestis sündinud lastele võiks automaatselt anda Eesti kodakondsuse. Kas selle ettepaneku taga on konkreetsed uuringud ja arvestused, mida see Eesti ühiskonnale kaasa toob, või on see lihtsalt üks idee?

Aitäh! Kui kõigepealt rääkida tasuta keeleõppest, siis ma pooldan seda väga. Täpselt samamoodi pooldab seda ka valitsuse koalitsioonikokkulepe. Järgmiseks aastaks on ette nähtud kaks miljonit krooni, et hakata eelkõige vähem kindlustatud inimestele ja töötutele eesti keelt õpetama. Seda valmistab ette Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus koostöös Haridus‑ ja Teadusministeeriumiga. Mis puudutab soovi muuta kodakondsuspoliitikat, siis praegusel juhul on minu juttu venekeelsest meediast eestikeelsesse meediasse tõlgitud ekslikult. Mina olen rääkinud lastest, kes sünnivad peredesse, kus vanematel puudub kodakondsus. Praegu näeb seadus ette, et kui lapsevanem esitab kirjaliku taotluse lapsele Eesti Vabariigi kodakondsuse andmiseks, siis ta selle põhimõtteliselt ka saab, ilma lisaeksamite või ‑kohustusteta. Minu ettepanek oli ja on, et tegelikult võiks nendele lastele, keda on Eestis viimastel andmetel praegu hinnanguliselt 3000, kes on kodakondsuseta ja kuni 15‑aastased, ja ka tulevastele lastele, kes sünnivad kodakondsuseta vanemate peredesse, anda kodakondsuse sünnijärgselt. Kindlasti ei räägi ma kõigile Eesti Vabariigis sündivatele muukeelsetele lastele automaatselt Eesti Vabariigi kodakondsuse andmisest. Aeg hakkab otsa saama. Ma heameelega räägiksin veel, võib-olla te esitate lisaküsimusi.

Küsijal on ka teine täpsustav küsimus. Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Rahvastikualased strateegilised eesmärgid näevad ette ka regionaalpoliitilisi meetmeid. Me kuuleme viimasel ajal pidevalt, et siin-seal suletakse postiasutusi, ka transpordiküsimused on väga keerulised, bussiühendus on halb. Minu küsimus puudutab seda, kas teie rahvastikuministrina olete kooskõlastanud need seaduseelnõud, mis näevad praegu ette selliseid meetmeid.

Kas te võite täpsustada, millist seaduseelnõu te silmas peate?

Ma palun anda mikrofon täpsustamiseks Mai Treialile!

Ma pean silmas näiteks seda, et paljud postiasutused sulgevad oma uksed ja külades muretsetakse sellepärast, et postkontor läheb kinni, kauplused suletakse, bussiliinid ei tööta, nii nagu inimesed soovivad.

Tänan täpsustuse eest! Palun ministril vastata!

Sain aru, et te peate silmas postiasutuste sulgemist. Olen  majandus‑ ja kommunikatsiooniministriga suheldes ka väitnud, et loomulikult tuleb usaldada ministrit, kes selle teemaga tegeleb ja teab kõige paremini, kuidas ühes või teises olukorras käituda, aga peab üksikjuhtudest lähtuvalt otsustama, kas on otstarbekas jätkata postkontori tööd või mitte. Kindlasti ei saa siin teha kergekäelisi ja üldistavaid otsuseid.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tulen tagasi sellesama lõimumiskava juurde aastateks 2008–2013. Minu küsimuse esimene pool puudutab seda, millised on need mõõdetavad eesmärgid ja kuidas on eesmärkide saavutamist võimalik mõõta aastal 2013, et anda hinnang lõimumiskava realiseerumise edukusele või ebaedule. Nagu teada, keskendub see kava kahjuks taas sellele, kuidas (teie terminit kasutades) muukeelseid integreerida Eesti ühiskonda. Küll ei keskendu see kava sellele, kuidas suurendada n‑ö põlis‑ või põhirahvuse vastuvõtlikkust, et ta oleks enam valmis integreeritavaid Eesti ühiskonda vastu võtma. Millised on mõlemas grupis need mõõdetavad eesmärgid?

Aitäh! Koos uue lõimumisprogrammiga on esitatud ka rakenduskava. See on väga mahukas dokument, seal on sadu konkreetseid eesmärke, konkreetseid tegevusi, mis on kõik mõõdetavad. Neid ei ole mul praegu mõtet ühekaupa välja tuua. Küll aga, kui vaadata, mis on selle programmi visioon aastaks 2013, siis me leiame sealt seitse punkti, mis on samuti kõik mõõdetavad. Üks nendest punktidest on järgmine: "Valdav osa Eesti elanikest usaldab muust rahvusest inimesi." See on visioon 2013. aastaks. See on vastus küsimusele, kas uues programmis, lõimumiskavas, nähakse ette tegevusi nii eestlaste kui ka muu rahvuse esindajate omavahelise usalduse suurendamiseks. Vastus on, et nähakse küll. See on visiooni üks mõõdetav tulemus.

Marika Tuus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Siin tuli juttu ETV 2‑st. Te ütlesite, et te nõustute sellega, et see tuleks järgmisest aastast. Mul on meeles, et eelmisel kevadel te väga toetasite, et see tuleks siiski sellest aastast, ja olite selles ka kindel. Kas siin taga on poliitilised käärid? Pealegi, kui vaadata, millised saated hakkavad seal olema, siis tegevuskavast on näha, et seal ei ole niivõrd esikohal saated mitte-eestikeelsele elanikkonnale, vaid seal on esikohal selline kategooria nagu noortesaated.

Aitäh! Ma toetasin eelmisel aastal ja toetan ka täna seda, et ETV 2 tuleb avada nii kiiresti kui võimalik. Mul on isiklikult väga kahju, et selleks aastaks ei olnud Kultuuriministeeriumis võimalik raha leida. See on ministri, kes selle valdkonna eest vastutab, oma otsus, kuidas täpselt ja kuhu ta raha eraldab. Ma olen rääkinud nii kultuuriministriga kui ka ringhäälingu juhiga ja olen aru saanud, et järgmiseks aastaks ikkagi konkreetsed rahalised vahendid planeeritakse. Selleks aastaks planeeriti kümme miljonit krooni ja selle tõttu eeltööd tehaksegi, aga mitte sellises mahus, et sel aastal avada. Mis puudutab programmi ennast, siis mina leian, et ringhäälingu esitatud praegune kava, et venekeelsed saated oleksid prime time'i või kõige rohkem vaadataval ajal, kaks-kolm tundi õhtul, ja sisaldaksid endas diskussioonisaateid, kohalikke uudiseid, miks mitte ka sotsiaalset tele-show'd nagu "Õnne 13", kus on võimalik näha inimesi enda ümbert ja oma naabreid, on täiesti piisav, et alustada ja ka jätkata. Muul ajal oleksid ETV 2‑s eestikeelsed saated venekeelsete subtiitritega. Kindlasti ei ole meil võimalik konkureerida Vene telekanalitega mängufilmide ja muude show'de edastamisel. Ma arvan, et sellega ei peagi me tegelema.

Hea ametikaaslane Aadu Must! Ma saan aru, et te loobusite oma küsimusest. Kui Mai Treial esitas täpsustavaid küsimusi, ütlesin ma, et nüüd tulevad kolm viimast küsimust. Evelyn Sepp  ja Marika Tuus on küsinud. Nii et nüüd kolmas kohapeal registreeritud küsimus. Väino Linde, palun!

Aitäh! Tahtsin küsida proua ministrilt seda, kas see ei ole mitte oma tegemata töö viskamine hea kolleegi kultuuriministri kapsaaeda, kui väita, et ainult see ETV 2 programm oleks see õnne tipp, mis tooks integratsiooniõnne meie riiki.

See oli teie vägivaldne tõlgendus õnne tipust. Kui siin oli küsimus ETV 2‑st, siis minu vastus oli, et see on Kultuuriministeeriumi valdkond. Raha tuleb Kultuuriministeeriumist ja loomulikult on ministril õigus otsustada, kuidas ta oma raha kasutab.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Heimar Lenk. Sellele vastab valitsusliige Siim-Valmar Kiisler. Teema on regionaalareng. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma alustan tsitaadiga: "Mis saab küladest, kus suletav postkontor oli ainsaks sotsiaalse suhtlemise keskuseks?" Nii küsis hiljutisel linna‑ ja vallavanemate kokkutulekul lugupeetud president härra Ilves. Ma ei ole kuulnud, härra minister, et regionaalminister oleks selles küsimuses oma valu või muret ühiskonnale välja näidanud. Miks see nii on, kas teie ei ela üle Eesti külade hääbumist?

Aitäh, härra Lenk! Olen mures küll Eesti külade pärast. See sidumine ainult postkontorite teemaga on muidugi mõnes mõttes vägivaldne, sest küsimus ei ole praegu postkontorites, küsimus on eelkõige töökohtades. Kui kohapeal ei ole inimesi, kes postkontoris käiksid, kui ei ole kliente, siis tekib tõepoolest küsimus, mis postkontoritega teha. Statistika näitab, et kahjuks on enne läinud ära inimesed ja siis hakatakse postkontorit sulgema. See on põhiküsimus. Praegu me räägime tagajärjest. Põhjused on need. Me peaksime külaelu võtmes mõtlema eelkõige sellele, et väiksemates kohtades oleksid inimestel töökohad, peame pakkuma kaugtöövõimalusi, erinevaid võimalusi, et inimesed saaksid töötada näiteks firma peakontorist eemal kuskil maakohas, tuleb soodustada väikeettevõtlust jne. Kui ei ole töökohti, ei ole ka postkontorit. Kahjuks on need asjad praegu Eestis niipidi.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma pole teiega nõus, et külades pole inimesi, kes postiteenust postkontoris kasutaks. Siiamaani on see teenus kogu aeg olnud ja elanikkond on alles. Sellepärast küsin ma jätkuküsimuse nendesamade postkontorite kohta. Kokku pannakse sel aastal kinni üle 90 postkontori, eelmisel aastal suleti üle 40 postkontori, ja ligi kolmandik kõikidest nendest postkontoritest, härra Kiisler, asus või asub Kagu-Eestis. Ma küsin teie käest niimoodi: miks te olete regionaalministrina jätnud  Kagu-Eesti elanikkonna n‑ö saatuse hooleks?

Aitäh! Kuna minult juba teist infotundi järjest küsitakse postkontorite kohta, siis ma igaks juhuks täpsustan, et otseselt on see ühe teise ministri valdkond. Aga olen selle teemaga tõesti väga palju ja pidevalt tegelnud, olen peaaegu iga päev suhelnud selles küsimuses Eesti Posti töötajatega. Siin on kaks poolt. Üks on inimestele teenuste pakkumine ja teine on see, millele te viitasite, seltsielu, see, et postkontor toimib kooskäimiskohana. Eesti Post on korduvalt ja korduvalt kinnitanud, et teenuse kättesaadavus ei halvene. Kui enne pidi inimene minema postkontorisse, siis nüüd saab ta sellesama teenuse postitöötaja käest kodus kätte. Meil on võimalus seda kõike kontrollida, jälgida, et see teenus tõepoolest ei halveneks, ja me peamegi kõike seda kontrollima. Teine pool on seltsielu pool. Kas me tahame seda teenust tellida tõesti postkontoritest? Kas me näeme eelarves ette vahendid selleks, et see just postkontorite kaudu peaks käima? See ei ole kaugeltki igal pool nii, nagu te viitate. Väga paljudes kohtades on postkontorid, millest praegu räägitakse, väga halvas seisukorras. Nad on külmad, kütmata, neis puuduvad normaalsed sanitaartingimused. Küll on aga tõesti ka kohti, mis täidavad n‑ö rahvamaja funktsioone. Siin me peame mõtlema, et see rahvamaja oleks selles väikses kohas olemas. Mitte võib-olla postkontori kujul, aga see rahvamaja peab olemas olema.

Teine täpsustav küsimus, Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma viitan sellele, et rahvamajaküsimust ei tõstnud üles mitte mina rahvasaadikuna, vaid meie president härra Ilves tõstis selle küsimuse üles. Kuna te praegu nimetasite oma jutus kommunikatsiooniministrit, siis ma meenutan sellesama kommunikatsiooniministri esinemist siin saalis paar nädalat tagasi. Tema maalis tulevase postiteenuse pildi umbes sellisena, et igal maainimesel on seina peal telefon ja kui tal on postiteenust vaja, siis ta helistab välja postiljoni, kes tuleb mootorrattaga kohale, paneb mootorrattakorvi suure paki, mis saadetakse näiteks Ameerikasse, viib selle minema ja siis saadab maainimesele arve. Te ütlesite ka, et tuleb individuaalne teenindamine teha. Mis te arvate, kui palju see paki saatmine maainimesele tulevikus maksma läheks?

Ma eeldan, et teenuse hind ei tõuse, sest Eesti Posti sõnul on eesmärk kulude kokkuhoid. Tõepoolest, kui me vaatame, kumb on odavam, kas see variant, kui postitöötaja istub postkontoris, kus on üürikulud ja muud kulud, või see, kui ta lihtsalt oma igapäevasel ringvisiidil läheb otse inimese juurde koju, siis minu loogika ütleb, et sellepärast nüüd kulud küll ei tohiks tõusta. Ma usun ja ootan ja pean loomulikuks, et kulud inimese jaoks ei tõuse.

Nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Tõepoolest, te olete postiteenusesse hästi sügavalt sisse elanud. Loen ette teie paar päeva tagasi saadetud pressiteate pealkirja, mis kõlab nii: "Postiteenus jääb, kuid sellest ei piisa maaelu säilitamiseks." Edasi räägite selles pressiteates peamiselt sellest, kuidas põhiprobleem on see, et inimesi on hästi vähe, ja enne kui iive ei tõuse, ei olegi maal midagi teha. Tõepoolest on nii, et kui vaadata Eesti peale näiteks Kagu-Aasia rahvastikutihedusest lähtudes, siis ei ole mõtet selles hõredas metsases põhjapoolses kandis mingeid teid või teenuseid arendada. Kas teie kui regionaalministri seisukoht ei peaks ikkagi olema lahendusi pakkuv, mitte konstateeriv ja üldisi järeldusi välja toov? Milliseid tegevusi te kavandate, et majanduslik aktiivsus nendes piirkondades suureneks ja toimuks mingisugune asendustegevus?

Aitäh, härra Marrandi! Need olid teie sõnad, et maal ei ole midagi teha. Mina ei ole seda kuskil öelnud ja sellist sõnastust te sealt ei leia. Selles võite kindel olla. Need olid teie sõnad. Mis puudutab laiemalt n‑ö võimalusi väikestes kohtades, siis ühest asjast peame kõik aru saama: kui Eesti elanikkond tervikuna väheneb, siis on selge, et Eestis on omavalitsusi, kus elanike arv väheneb. Ei ole võimalik niimoodi, et terves Eestis üldiselt elanike arv väheneb, aga Eestis ei ole mitte ühtegi omavalitsust, kus elanike arv väheneks. See ei tule lihtsalt matemaatiliselt välja. Mis on probleem? Tekib n‑ö omavalitsustevaheline konkurents, hakatakse maksma igasuguseid toetusi, pensione, selleks et väheneva elanikkonna tingimustes saada endale samasugune peade arv kätte. Seda ei näe me mitte ainult omavalitsuste tasemel, vaid haridusasutuste tasemel ja igal pool mujal. Seda ei saa me kahjuks eitada. Me peame kaardistama põhjused, millest need asjad tulenevad. Kui me räägime sellest, mida me inimestele pakume, siis vastupidi teie väidetele ütlen ma, et just väikestesse kohtadesse tulebki rajada korralik juurdepääs, korralikud teed, korralik Interneti-ühendus, infrastruktuur, kaevud, elekter jne, et inimestel oleks võimalikult mugav seal elada, ja tuleb mõelda sellele, mis tingimustel inimene tuleks linnast maale elama.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud minister! Ma jagan teie seisukohta, et ainult riiklike töökohtade loomisega maal elu püsti ei hoia ja on vaja luua töökohti, mis toodavad ja loovad. Aga mida te uue regionaalministrina kavatsete ette võtta selleks, et neid töökohti maale rohkem juurde tekiks? Ega postkontoritöötajatega seda auku muidugi ei täida.

Mida üks ettevõtja, väikeettevõtja või füüsilisest isikust ettevõtja eeldab selleks, et ta saaks oma tööd teha väiksemas kohas, mitte suurlinnas? Ta eeldab, et on korralik ühendus, on infrastruktuur, toimiv Internet ja kui suurfirma või emafirma asub näiteks pealinnas, et ta saaks ajaliselt võimalikult kiiresti sinna kohale, et ta saaks liikuda edasi-tagasi. Selle me peame tagama. Teine pool, millele me peame ühiskonnas mõtlema (ilmselt oleme sellele vähe mõelnud), on igasuguste kaugtöövõimaluste soosimine. Meil on ikkagi väga paljudes, olgem ausad, ka riigiasutustes selline suhtumine, et inimene teeb oma tööd hästi siis, kui ta kellast kellani istub sellessamas büroohoones, kus istub tema ülemus. Tegelikult, tänapäeva korralikke sidetingimusi arvestades, kui suheldakse telefoni ja meili teel, ei ole väga vahet, kas see inimene istub kaks korrust allpool kabinetis või istub ta 200 kilomeetrit eemal. Me peame vaatama ka seadusi selle pilguga, et muuta töösuhe paindlikumaks. Me oleme seniste käsitlustega võib-olla liiga traditsioonilised olnud.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud minister! Valitsuskoalitsioon hääletas eile siin saalis menetlusest välja Rahvaliidu esitatud regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu. Teie eelkäija pidas seda seadust küll vajalikuks. Täna teid kuulates pean ütlema, et teie jutt on üsnagi laialivalguv. Tahangi küsida, kuidas te kavatsete valitsuses oma ametikohta tähtsustada ja kas regionaalministrina oleks teil tulusam seda seadust n‑ö omada või mitte.

Aitäh! Regionaalministri roll on olla selles mõttes valvekoeraks valitsuses, et jälgida, et need seaduseelnõud, mis tulevad, valitsuse otsused, mis tulevad, ei kahjustaks meie riigi tasakaalustatud arengut. Me teame, et siin on tõsine probleem, aga on oluline, et need otsused oleksid võimalikult tasakaalustatud. Ma arvan, et seaduste abil funktsioonide pidev ümbermängimine (ka Rahvaliidu selle eelnõu sisu oli see, mis funktsioon täpselt on maavalitsusel, mis maakondlikul omavalitsusliidul) ei ole põhiküsimus. See tekitab küll ametnikele palju sebimist ja nad saavad omavahel arutada, kes täpselt mis funktsiooni täidab, kuid kui me vaatame selle inimese seisukohast, kes väikeses kohas elab, siis tema jaoks väga palju ei muutu. Küll on õige see, et maakondlikele arengukavadele tuleb anda konkreetsem juriidiline vorm, leppida üheselt kokku, millised nad üle Eesti on, ja milline on nende kohustuslik roll kõigi osapoolte jaoks. Te viitasite minu eelkäijale. Mina sellist konkreetset eelnõu ei leidnud, mis oleks olnud küps valitsusse esitamiseks.

Rein Ratas, palun!

Austatud härra minister! Virumaal on Keskkonnaministeerium jätnud kooskõlastamata mitmed detailplaneeringud, sest tegemist on põlevkivi‑, lubjakivi‑ ja ka fosforiidimaardlate osadega. Ei ole üldse kindel, et me hakkame kunagi näiteks fosforiiti kaevandama. Kas regionaalarengu huvides ei tuleks nende konfliktsete alade jaoks koostada teemaplaneering, mis näitab sobivad kohad nii elamuehituseks, loodus‑ ja ajalooväärtuste kaitseks kui ka maardla jaoks, kas või fosforiidi kaevandamiseks? Muidugi tuleks siis muuta maapõueseaduse § 62.

Aitäh! Väga spetsiifiline küsimus. Raske on siit niimoodi jalapealt kommenteerida maapõueseaduse § 62. Aga mida paremini on Eesti tervikuna ka teemaplaneeringute tasemel läbi planeeritud, seda parem meile kõigile. Me teame, et meil on terve hulk kohalikke omavalitsusi, kus puudub isegi üldplaneering. Selge, et siin tuleb jõuliselt edasi minna, sest inimestele on vaja signaali, mida avalik sektor kavatseb nende kohtade peal teha, et nad oskaksid oma edasist elu planeerida.

Austatud Riigikogu! Ma palusin ametikaaslasel kontrollida, kas Riigikogu liige Kalev Kallo ikka soovib küsida. Mulle tundub, et on olnud tehniline probleem. Nii et, Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ma tulen siiski tagasi posti juurde. Esimestele küsimustele vastates te kinnitasite, et olete kolleegiga rääkinud ja usaldate teda, teenus ei halvene. Hiljuti saime teada, et laupäeviti enam posti koju tooma ei hakata. Siin ei ole küll võimalik öelda, et teenus pole halvenenud. Kui seda loogikat pidi edasi minna, siis võib-olla hakatakse nädalas ainult üks kord posti tooma ja öeldakse ka, et teenus pole halvenenud. See ei ole ju kuidagi võimalik. Minu küsimus siit tulebki. Kas teie arvates siis, kui enam laupäeviti posti ei tooda, ei ole teenus ikka halvenenud? Mida te olete regionaalpoliitiliselt ette võtnud, et sellist otsust ei tehtaks?

Aitäh! Siin on kaks asja ühte patta pandud, üks on regionaalpoliitiline aspekt, teine asi on kirjade kojukande päevade arv. Kui me räägime kirjade kojukande päevade arvust, siis Eesti Posti ettepanek oli üle-eestiline. Siin ei tehta mingit vahet, kas küsimuse all on Tallinn või Veriora või mingi muu koht. Siin ei ole regionaalpoliitilist aspekti selles mõttes, et sellega taheti muuta teenuse kättesaadavust iga Eesti elaniku jaoks, sõltumata kohast. Minu kolleeg, kes tegutseb ka AS‑i Eesti Post üldkoosolekuna, on selle otsuse vaidlustanud. Ma toetan teda tema tegemises ja loodan, et nad jõuavad koos Eesti Posti juhtkonnaga mõistliku lahenduseni.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille esitab Maret Merisaar. Sellele vastab valitsusliige Helir-Valdor Seeder. Teema on toidukaupade märgistamine. Maret Merisaar, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra minister! Küsimus puudutab toidukaupade märgistamist. Eesti Ekspressis kirjutati eelmisel nädalal, et Euroopa Liidus hakatakse kehtestama rangemaid nõudeid. Küsimus on selline: kas on midagi plaanitud teha ja kas on midagi muutumas, selleks et tarbija näeks täpsemalt toidukaupade koostisosade päritolumaad?

Aitäh, lugupeetud küsija! Ma ei ole küll seda Eesti Ekspressi artiklit lugenud, aga jah, toiduohutus on Euroopa Liidus väga oluline teema. Euroopa Liidus on toidukaupade märgistamise nõuded ühtlustatud juba 1979. aastast. Eestis reguleerib toidukaupade märgistamist lisaks Euroopa Liidu õigusaktidele Vabariigi Valitsuse 2003. aasta määrus. Need õigusaktid reguleerivad väga täpselt, mida peab toidukaubale peale märkima ja mida ei tohi märkida. Peab märkima näiteks nimetuse, koostisosad, netokoguse, minimaalse säilivusaja jne. Keelatud on kanda peale eksitavat informatsiooni või viidata haigusi tõkestavatele või leevendavatele omadustele toidukauba puhul, sest see on juba ravimite märgistamise küsimus. See kõik on täpselt reguleeritud. Kui te küsite, mis on muutumas, siis praegu on Euroopa Komisjon menetlemas uut määrust, millega tahetakse täiendada ja täpsustada kehtivaid nõudeid. Milliseks need täpselt kujunevad, seda ei oska ma teile öelda. Küll aga tean, et nõuetes on arutelu all see, et fikseerida ka minimaalne märgistuse suurus, mis oleks kolm millimeetrit, et inimestel oleks võimalik seda kirja reaalselt kauba pealt lugeda. Samuti tahetakse muuta päritolumaa märgistust. Seni on märgitud päritolumaana koht, kus kaup on valmistatud, või kui see on valmistatud mitmes liikmesriigis, siis koht, kus see on lõpuks pakendatud. Uue korra kohaselt oleks märgistusel põhikoostisaine päritolumaa.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma loen ette sinu valimislubaduse ja lähen veel natukene täpsemaks, mis puudutab märgistamist. Valimislubaduses on öeldud nii: "Kohustame jaekaubandusettevõtteid esitlema müügipindadel GMO‑sid sisaldavaid tooteid ja ka mahetooteid teistest toodetest ja kaupadest eraldi väljapanekuna. Kohustame ka kõiki toitlustusasutusi teavitama oma tarbijaid eraldi GMO‑sid sisaldavatest toodetest ja mahetoodetest." Ministrina on sul võimalus kõike seda teha. Ma lihtsalt tahan teada ja ka üldsus tahaks teada, kui kaugel need asjad on ja mis järgus see töö käib.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Ma tahan teid tänada selle eest, et te olete eranditult igas infotunnis, kui ma olen esinenud, mulle ka küsimusi esitanud. Aga nüüd vastuse juurde. Jah, see on tõepoolest valimiseelne lubadus ja see on tänaseks juba osaliselt täidetud. Nimelt, GMO‑d sisaldavad toiduained peavad olema märgistatud ja tarbija peab teadma, kui toiduaine sisaldab GMO‑d. See nõue juba kehtib ja seda kõik kauplejad loodetavasti ka täidavad, vähemalt ei ole siin olnud tõsiseid ja korduvaid rikkumisi. Mis puudutab mahetooteid, siis ka siin on areng toimunud. Mahetootel on olemas oma märgis, see ei ole toidukauba märgistus, aga on toidukauba märgis, mille mahetootjad on üheskoos välja töötanud ja mida kasutatakse. See on ühtpidi tarbijat informeeriv, aga teistpidi on see kindlasti toodet reklaamiv. Ma väga loodan, et mahetootmine saab Eestis veelgi rohkem hoogu. Praegu on mahetootmisega üldiselt päris palju probleeme, eelkõige töötleva tööstuse ahelas. Nimelt, kui põllumees mahetoodangut ka toodab, siis töötlevas tööstuses teinekord läheb see kaduma, nii et tarbijani see ei jõua. Aga ma usun, et nendest probleemidest on tulevikus võimalik üle saada. Ka mahetoodangu osas on areng juba positiivses suunas liikunud.

Kirjaliku küsimuse esitajal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Maret Merisaar, palun!

Erakonna liikme palvel küsin, kas on midagi plaanis teha, et oleks rohkem teada toidukauba komponentide kiiritamise ja toidukauba hormoonisisalduse kohta. Kas see üldse on Eestis teie meelest probleem?

Eestis ja kogu Euroopa Liidus on keelatud hormoonpreparaatide kasutamine loomasöödas produktiivsuse suurendamise eesmärgil. Seega ei saa ega tohi toiduained sisaldada mingeid hormoonijääke. Seda on kontrollitud ja kontrollitakse, tehakse seiret nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesmaades. Võin teile kinnitada, et minu andmetel ei ole praeguseks Eestis selliseid toiduaineid, mis oleksid sisaldanud mingisuguseidki hormoonijääke, järelevalve korras kusagil müügil leitud. Mis puudutab toiduainete kiiritamist, siis jah, teatud maitseainete puhul seda kasutatakse. See on Euroopa Liidus väga rangelt reguleeritud. Tegemist on ioniseeritud kiiritusega. Praegu on ainult kümnes Euroopa Liidu liikmesriigis olemas tehnoloogia ja tehnika, mida saab sellel otstarbel ja eesmärgil kasutada. Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt peab see liikmesriik, kus selline toiduainete kiiritamine toimub, kohe informeerima Euroopa Komisjoni. Eestis seda praegu ei tehta ja Eestis ei ole ka järelevalve korras avastatud lubatud normpiire ületavaid kiiritusjääke või kahjulikke aineid. Ma usun, et selles suhtes on Eesti toit kvaliteetne ja vastab igati toiduohutusnõuetele.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, Evelyn Sepp, palun!

Aitäh! Austatud minister! See, et tänapäeval sisaldavad toiduained ohtralt erinevaid keemilisi ühendeid, ei ole enam kellelegi saladus. Neid lisatakse väidetavalt selleks, et kauba värvi, lõhna, maitset, säilivust ja mida iganes parandada. Aga olen pannud tähele sellist asja, et väga sageli, kui on tegemist tugevaid allergilisi reaktsioone põhjustada võivate toiduainetega, siis on originaalkeeles pakendile märgitud, et need tooted sisaldavad neid aineid, aga eestikeelses tõlkes tavaliselt seda ei ole märgitud. Minu küsimus: kas te olete seda tõlkeprobleemi endale teadvustanud ja mida olete teinud või kavatsete teha selleks, et toidukaupade märgistus muutuks ka maakeeli adekvaatseks ja väljendaks seda, mida need toidukaubad tegelikult sisaldavad ja mis originaalkeeles pakendil võib-olla on olemas?

Euroopa Liidus ja ka Eestis kehtib nõue, et põhilised allergiat põhjustada võivad toiduained oleksid pakendile märgitud. Need on gluteeni sisaldavad teraviljad, vääveldioksiid jne. Need on kohustuslik märgistusel ära tuua. Mina ei ole kuulnud probleemidest sellise märgistusega. Võtan ja uurin Veterinaar‑ ja Toiduameti kaudu. Kui selliseid signaale on, siis me kindlasti püüame seda valdkonda tugevamini kontrollida ja tõhustame järelevalvet. Aga mina ei ole sellest kuulnud. Aitäh selle informatsiooni eest!

Lõpetan küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Jaak Aab. Sellele vastab valitsusliige Urve Palo. Teema on pere‑ ja rahvastikupoliitika. Jaak Aab, palun! Punane tuli juba vilkus seal mikrofonis. Proovime veel kord vajutada klahvile "Sõna"!

Tänan! Väikesed viperused. Austatud härra minister! Proua minister, vabandust! Kahel pool on härrad. Aga just nimelt selles mõttes, et tegemist on prouaga, on väga sümpaatsed olnud teie avaldused seoses naistepäevaga ja teie poole on mitmed meediaväljaanded naistepäeval ka pöördunud. Minu küsimus puudutab perekonnaseadust. Te olete öelnud, et kui te oleksite teadnud siis, kui te perekonnaseaduse kooskõlastasite, sellest nii palju, nagu te sellest praegu teate, siis te poleks seda kooskõlastanud. See selleks. See seaduseelnõu tegelikult aasta otsa ka eelmises valitsuses seisis ja Rein Langi ideesid siia Riigikokku tookord ei tulnud. Aga minu küsimus puudutab seda, kas see väljendus ja need mõtted on teie kui poliitiku omad ehk kas Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal, keda te esindate, on vahepeal arvamus selle eelnõu kohta muutunud.

Aitäh! Tõepoolest, kui justiitsminister selle eelnõuga kevadel välja tuli, siis eelnõu seletuskirjas oli kirjas, et seaduseelnõu parandab oluliselt varaliselt nõrgema poole õigusi näiteks pärast lahutust. Hiljem, kui Tartu Ülikooli sotsiaalteadlased tegid lisaanalüüsi, siis selgus hoopis vastupidine. Jah, olen seisukohal, et seaduseelnõu, mis puudutab põhimõtet minna ühisvara printsiibilt üle n‑ö lahusvara printsiibile, nõrgendab oluliselt majanduslikult nõrgema poole õigusi ja turvatunnet. Kui te küsite, kas see on minu isiklik arvamus või sotsiaaldemokraatide arvamus, siis kõigepealt, jah, see on minu isiklik kindel veendumus ja samamoodi on sellel arvamusel näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna naiskogu Kadri.

Nüüd on täpsustavaid küsimusi ja kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimene täpsustav küsimus, Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Igal juhul oli sümpaatne kuulda, et arvamused ühtivad. Sotsiaalkomisjoni liikmena olin mina üks nendest, kes kõige tungivamalt seda analüüsi nõudis. See analüüs on nüüd teadlastelt saadud, et teaduspõhiselt otsustada selle üle, mida eelnõu perekonnasuhetes muudab, milliseid tagajärgi ta kaasa toob. See on minu isiklik arvamus ja tegelikult ka meie fraktsiooni arvamus, et sellel on negatiivsed tagajärjed perekonnasuhetele. Küsimus on selline. Kui teil isiklikult on välja kujunenud selline arvamus ja kui sotsiaaldemokraatide naiskogul on selline arvamus, siis kas te kavatsete seda arutada erakonna sees ja vestelda Riigikogu liikmetega, kes tegelikult juba eelnõuga tegelevad? Kas see arvamus on muutumas ka Riigikogu fraktsioonis?

Aitäh! Me oleme seda küsimust arutanud erakonna juhatuses, tegime seda viimasel juhatuse koosolekul. Juhatus kiitis heaks naiskogu Kadri arvamuse. Nii et julgen öelda, et see on erakonna arvamus.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Teame, et oleme käivitanud, lihtsustatult öeldes, projekti, et igal lapsel oleks oma lasteaiakoht. Kui kaugel on nüüd see laste registreerimise protsess, mis minu andmete järgi märtsis-aprillis peaks saama n‑ö lukku löödud, kuna kohalikud omavalitsused peavad suutma oma ridu korrastada? Kas see asi saab aprillikuuga kaardistatud või mitte?

Võib-olla ei saanud ma küsimusest täpselt aru, aga mis puudutab laste kaardistamise protsessi, siis sellega Rahvastikuministri Büroo ei tegele. See ei ole ka osa programmist "Igale lapsele lasteaiakoht". Mida on Rahvastikuministri Büroo omal initsiatiivil lisaks teinud? Me oleme kõigile kohalikele omavalitsustele saatnud küsimustiku, kus on küsitud, kui palju on neil lasteaiakohti puudu, milliseid soodustusi nad lastega peredele teevad jne, et kõigepealt välja selgitada kõige lastesõbralikum kohalik omavalitsus, aga tegelikult kaudselt me saame ka ülevaate lasteaiakohtade puudusest, see on tõsi.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Täna on olnud rahvastikupoliitika seisukohalt erinevaid käsitlusi. Minu arvates on väga oluline see, kui seaduseelnõusid eelnevalt hinnatakse, missugune on ühe või teise seaduseelnõu mõju just demograafilisele olukorrale. Minu küsimus ongi: kuidas selline protseduur praegu teie ministeeriumis käib, ja kui see ei käi, kas te kavatsete siis sellega tegelema hakata?

Suur tänu küsimuse eest! Tõepoolest, siiani ei ole Rahvastikuministri Büroos seaduseelnõude puhul demograafiliste mõjude analüüsiga tegeldud. Vähemalt mitte konkreetse ametikoha raames. Ministriks saades lubasin, et ma sellise ametikoha loon. Ma pean tõesti väga oluliseks, et kõik seaduseelnõud, enne kui nad jõuavad arutelule, oleksid hinnatud sellest aspektist, kas neil on mõju demograafilisele olukorrale või mitte. Kevadel tööle asudes alustasin oma meeskonna komplekteerimist ning palusin raha 2008. aasta eelarvesse sellise ametikoha loomiseks. Mul on hea meel öelda, et 1. veebruarist s.a töötab meie büroos Tartu Ülikooli teadlane Mare Ainsaar, kes ka selle analüüsiga tegeleb. Nii et meie poolt on juba alates veebruarist kommentaarid-täpsustused seaduseelnõude demograafiliste mõjude kohta tulnud.

Vladimir Velman. See on viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun!

Tänan väga, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kui teie andsite oma kooskõlastuse perekonnaseaduse eelnõule, siis, ma mõistan, te ei teadnud neid karisid, mis seal sees olid. Aga kui uskuda ajakirjandust, siis te ütlesite (nii väidab laupäevane ajaleht Molodjož Estonii), et koalitsioonileping on valitsuse jaoks seadus. Mina küll sellist seadust ei tea, aga see selleks. Tahan küsida niimoodi: kas praeguses valitsuses oma peaga mõtlemine ei ole soovitatav või on hoopis keelatud?

Aitäh! Ma usun, et te olete ka ise ajakirjandusega kokku puutunud ja mõistate, et sageli ajakirjandus suulist intervjuud kirja pannes tõlgendab seda natukene omamoodi. Kindlasti ei arva ma, et koalitsioonileping on seaduseks. Koalitsioonileping on valitsuse osapoolte omavaheline kokkulepe, milles lepitakse kokku enne, kui valitsus tööle hakkab, et proovida ennetada suuremaid vaidlusi. Kuid, nagu näete, toimub valitsuses aktiivne mõtlemine ja selle tulemusena on meil arutelu all töölepingu seadus, perekonnaseadus jne. Nii et me mõtleme väga aktiivselt. Aitäh muretsemast!

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme viienda küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Tarmo Mänd. Sellele vastab valitsusliige Siim-Valmar Kiisler. Teema on regionaalpoliitika. Tarmo Mänd, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Härra regionaalminister! Minu küsimus puudutab osaliselt küll kolleeg Heimar Lengi küsimust, kuid ma käsitleksin regionaalpoliitilist arengut laiemalt ja väljendan oma sügavat muret selle tendentsi pärast, mis riigis on toimunud. Teatavasti lubasid valimiste eel kõik võimuerakonnad rahvale riigi tasakaalustatud arengut ja inimestele võrdseid võimalusi. Praegune valitsuspoliitika näitab meile kahjuks midagi muud. Nimetan siinkohal suuri probleeme bussiliiklusega, praamipiletite kallinemist, postkontoreid, mis oli teemaks, nimetan metskondade reformi, maakoolide ehituse või remondi katkemist jne. Põhjenduseks tuuakse tavapäraselt ainult see, et tuleb muuta teenus ettevõtjale ja riigile odavamaks, aga seda tehakse oma kodaniku tasku arvel. Kui te minu muret jagate, siis ma tahan teada teie seisukohta, milline on teie hinnang sellele küsimusele ja mida te kavatsete ette võtta.

Tunnistan ausalt, et ma küsimusest päris täpselt aru ei saanud. Aga loomulikult teeb muret! Minu arust ei ole õige öelda, et see on mingi mõne viimase kuu nähtus või viimase aasta probleem. See on pikemat aega nii kulgenud. Minu arust sai see viga omal ajal alguse sealt, et kogu aeg on armastatud mõelda selles võtmes, kuidas olemasolevat olukorda säilitada. Aga teades, milline on demograafiline olukord, teades enam-vähem nende inimeste vanust, kes väiksemates kohtades elavad, saame aru, et selline suhtumine ei ole jätkusuutlik. Me peame säilitama keskkonna nendele eakatele inimestele, me peame ka eakate inimeste eest hoolitsema, aga kui me tahame, et elu väikeses kohas kaugemas perspektiivis toimiks, siis peame mõtlema sellele, mis tingimustel noor, tööjõuline inimene tahaks väikeses kohas elada. Me peame küsimuse teistpidi pöörama. Pole vaja mõelda sellele, kuidas hoida inimest vägisi maal kinni, vaid tuleb mõelda sellele, kuidas luua talle tingimused, et ta ise tahaks linnast maale elama minna.

Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Tarmo Mänd, palun!

Härra minister! Ma võin teid selles küsimuses pisut aidata. Ma ei saa jagada teie eilses pressiteates avaldatud seisukohta, et ainult kaugtöökohtade loomist Interneti abil saaks nimetada regionaalpoliitikaks. See on teie seisukoht. Asi on märksa laiem. Ma tuletan meelde, et te olite abiminister, kui majandusministeeriumis valmisid kavad praamiliikluse ja bussiliikluse riiklikuks doteerimiseks, kusjuures kujunes olukord, et praamiliikluse dotatsioon riigieelarves kasvas 9%, aga hinnad kodanikule kaks korda, bussiliikluses tõusis dotatsioon 11%, hinnad kodanikule aga ligi 30%. Kas te selle nimel kavatsete regionaalministrina võidelda, kui hakkab uue eelarve tegemine pihta, et see ebaõiglus veidikenegi väheneks?

Jah, olin küll sellel ajal majandusministeeriumis tööl. Tõsi on see, et see oli valus otsus, aga need hinnad ei olnud tõesti väga kaua aega tõusnud, aastaid ja aastaid. Midagi ei ole parata, elu on ümberringi kallimaks läinud. Ma loodan, et see raske otsus on tehtud ja nüüd saab hindu hoida samal tasemel. Aga me teame, et vahel tuleb ka selliseid otsuseid langetada.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Härra minister! Siin on postkontorite teema ilmselt veel pikalt üleval. Täna oli juttu Kagu-Eestist, inimesed lähevad sealt ära ja postkontorid pannakse kinni. Mis teie arvate, et mis siis, kui toimuks postkontoriteenuste mitmekesistamine? Siin oli ka sõnavõtte, et seltsielu võiks postkontoritesse üle viia. Viimastel päevadel on isegi uus teenuseliik välja tulnud – halastusseks. Kui postkontorid on väga külmad, siis kui mitmekesistaks seda postkontorite toimimist, äkki ei peakski neid nii palju sulgema?

Ma arvan, et Eesti Post peab tagama selle, et postiteenus – just nimelt postiteenus ja mitte teised teenused – oleks kvaliteetselt tagatud inimeste jaoks. Kui on selge poliitiline tahe muid teenuseid osutada, mida mõned poliitikud on tõepoolest väljendanud, siis, ma arvan, tuleb leida selleks raha ja kompenseerimismehhanismi kaudu Eesti Postile see tegevus kompenseerida.

Kirjaliku küsimuse esitajal on veel täpsustavaid küsimusi. Teine täpsustav küsimus, Tarmo Mänd, palun!

Härra minister! Ma ei taha olla küll mingil moel noriv, ma palun vabandust, aga ma oma küsimusele vastust ei saanud. Ma küsin nüüd palju lihtsamalt ja üldsõnalisemalt: mida te regionaalministrina kavatsete võrdsete võimaluste loomiseks kogu Eestimaa rahvale, mis ongi regionaalpoliitika, uues ametis ette võtta?

Kavatsen, esiteks, jälgida, et valitsuses tehtavad otsused järgiksid regionaalse tasakaalustatuse printsiipi. Teiseks, kavatsen väga põhjalikult üle vaadata need teenused, mida avalik sektor praegu väiksemates kohtades inimestele osutab, milline on nende kättesaadavus, ja astuda samme selles suunas, et need teenused oleksid inimestele väiksemates kohtades paremini kättesaadavad. Me näeme, et riik tervikuna on väga heal tehnoloogilisel tasemel, aga väikestes kohtades on teenus inimestele raskesti kättesaadav. Need on kaks põhisuunda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mida siis öelda? Kas hea, et teiegi mures olete? Siin on niigi palju murelikke inimesi. Teilt aga ootaksime lisaks murele konkreetseid samme, plaane, tegevust. Ma väga loodan, et see järgneb. Aga minu konkreetne küsimus puudutab võib-olla natukene ajalugu. Te olite Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumis abiminister ja nüüd olete regionaalminister. Tegelikult puudutab probleem mõlemat valdkonda. Küsimus on kaubavedudest Edelaraudtee infrastruktuuril. Ma olen küsinud seda ka majandusministri käest. Te rääkisite, et just infrastruktuur on väga oluline selleks, et ettevõtted ja elanikud saaksid selles piirkonnas tegutseda ja elada. Siis jäi ette mingisugune arvestusmetoodika, mis tegi selle veo nii kalliks. Kuidas te regionaalministrina hindate seda, miks majandusministeerium kiiremini sellesse küsimusse ei sekkunud, ja mida te regionaalministrina arvate sellest, et regulaarsed kaubaveod lõpetati?

Ma arvan, et see on kahetsusväärne, kui need kaubaveod tõesti peaksid sealt piirkonnast jäädavalt kaduma. Ma loodan, et see nii ei lähe. Kahjuks praegune raudteeinfrastruktuuritasu süsteem soosib seda. Teades, et kokkuvõttes maksab kaudselt riik infrastruktuuritasu raudteerööbaste omanikele kinni nii või naa, näen ma nende liiga väikest huvitatust siin kaubanduslikel eesmärkidel, kommertseesmärkidel raha teenida. Ma olen veendunud, et seda süsteemi tuleb muuta nii, et neil oleks endal huvi ka teenust osutada, mitte lihtsalt riigile arveid kirjutada.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga! Austatud minister! Te olete täna öelnud, et te olete valitsuse valvekoer, ja teisest küljest olete te nii sügavalt mures, et mul on teist kohe kahju. Kas te võite öelda ühegi positiivse tegevuse, mida te saaksite teha ilma mureta ja mis teil ministrina plaanis on?

Kavatsen astuda samme kohalike omavalitsuste tugevdamise suunas, see on kindlasti positiivne, ja kindlasti e-riigi arendamise suunas, see tähendab konkreetsete e-teenuste pakkumist, mis oleksid kättesaadavad väiksemates omavalitsustes, mis praegu põhjustab selgelt probleeme. Ma näen, et eelkõige nooremad inimesed ootavad seda, ja me tahame, et noored inimesed elaksid maal.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan valitsusliikmeid küsimustele vastamast ja ma tänan Riigikogu liikmeid küsimusi esitamast! Tänane infotund on lõppenud.