Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame oma teisipäevast istungit. Asume eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Kõigepealt palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna taimekaitseseaduse, halduskoostöö seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Kolleegidel on samuti soove siia tulla. Proua Mai Treial.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsiooni esindajatel on üle anda arupärimine justiitsminister Rein Langile. Küsimus on selline: "Olete oma viimastes sõnavõttudes asunud selgelt seisukohale, et kriminaalasjade eeluurimise käigus, sealhulgas jälitustegevuse tulemusena saadud info lekkimine ajakirjandusse, mille järel algab avalikkuses hukkamõistmine enne, kui vastav asi on kohtus oma õigusliku hinnangu saanud, on taunitav ning et see rikub isikute põhiseaduslikku süütuse presumptsiooni. Rahvaliidu fraktsioon toetab teid selle põhimõtte järjekindlas kaitsmises. Samas ei ole te välja näidanud samasugust põhimõttekindlust kõigi suurt meediakära tekitanud eeluurimisstaadiumis olevate asjade suhtes. ETV "Aktuaalses kaameras" teisipäeval, 26. veebruaril k.a antud intervjuus (seoses Riigikogus toimunud kriminaalpoliitika aruteluga) väitis endine justiitsminister Ken-Marti Vaher kahel korral, et maadevahetuse tehingute näol on tegemist Eesti kõigi aegade suurima korruptsioonijuhtumiga." Seoses eeltooduga on fraktsiooni liikmetel seitse küsimust. Aitäh!

Järgmisena saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan kuue Riigikogu liikme – Helle Kalda, Marika Tuusi, Heimar Lengi, Toivo Tootseni, Olga Sõtniku ja Evelyn Sepa  – nimel üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile Saksamaale ümberasujatele kuuluva vara tagastamise avalduse lahendamise kohta. 10. märtsi 2008. aasta kohtuotsusega lõpetas Riigikohtu üldkogu selgusetuse 1941. aastal NSV Liidu ja Saksa riigi vahel sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunutele vara tagastamise küsimuses.

Kolleegid, palun vaiksemalt!

Üldkogu märkis otsuses, et praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus omandireformi aluste seaduse § 7 lõige 3 on kehtetuks tunnistatud. Seadusandja pole aga kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega. Üldkogu möönab, et omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 põhiseadusvastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Sellest tulenevalt esitame järjekordselt küsimused peaministrile. Küsimusi on seitse. Kas Riigikohtu otsused on Eesti Vabariigi valitsusele täitmiseks? Miks ei ole Vabariigi Valitsus siiani välja töötanud vastavat määrusandlust? Millised kokkulepped on saavutatud Saksa riigiga ümberasunute suhtes, kes said Eestisse mahajäänud vara eest kompensatsiooni Saksa riigilt? Kui palju läheb see vara tagastamise protsess Eesti riigile maksma? Ja nii edasi. Aitäh teile!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Vastavalt kodu- ja töökorra seadusele võetakse need eelnõud menetlusse.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Head kolleegid, läheme tänaste eelnõude juurde. Kõigepealt võtame käsitlusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu. Alustame teist lugemist. Ettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni liikme kolleeg Jüri Tamme.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjonis läbis teise lugemise riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis puudutab menetlusprotseduuride täiendamist. Täna on see eelnõu teie ees. Majanduskomisjoni nimel pean vabandama, et nendesse muudatusettepanekutesse, mis on teile laiali jagatud, ei ole lisatud majanduskomisjoni seisukohta. Omalt poolt kinnitan, et kõik need muudatusettepanekud võttis majanduskomisjon vastu ühehäälselt ehk konsensusega. Riigikogu liikmetelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Kõik olid majanduskomisjoni enda tehtud täpsustused, neid oli kokku viis. Seega kinnitati viis ettepanekut ja otsus oli saata  eelnõu tänaseks Riigikogu suurde saali teisele lugemisele, lugemine lõpetada, teha ettepanek viia kolmas lugemine Riigikogus läbi 13. märtsil ning siis eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole.
Kolleegid, kui te soovite avada läbirääkimisi, siis praegu on selleks võimalus. Näib, et kolleegidel kõnesoove selle eelnõu puhul ei ole. Juhataja läbirääkimisi ei ava.
Eelnõu kohta on laekunud viis muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Esimene muudatusettepanek on majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teine, kolmas, neljas ja viies muudatusettepanek on samuti majanduskomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult.
Komisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Eelnõu 170 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi oma teise eelnõu juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu. Alustame esimest lugemist. Ettekandeks kutsun kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikme kolleeg Jaanus Marrandi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Teie ees on regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu 188. Sellel seaduseelnõul on päris pikk eellugu. Mäletatavasti oli praegusele eelnõule suhteliselt lähedane eelnõu eelmise koalitsioonilepingu üks punkt, mis jäi paraku täitmata. Täitmata jäi see peamiselt ühe koalitsioonipartneri, kes on ka praegu valitsuses, vastasseisu tõttu. Nii et meil jääb ainult loota, et ehk on nüüd ümber mõeldud.
Eestimaa Rahvaliidu arvates on tegemist Eesti elu arengu seisukohalt äärmiselt olulise algatusega. Selle eelnõu olulisusest ja ma ütleksin isegi hilinemisest, arvestades tegeliku elu vajadusi, annavad märku n-ö igapäevased regionaalpoliitilised rindeteated, puudutagu need kas postkontorite sulgemist, metskondade arvu vähendamist, koolide remondi oletatavat mittetoimumist või bussiliinide sulgemist. Kõikidel nendel otsustel on regionaalpoliitiline mõju. Aga kui me vaatame, kuidas nende otsustega tegeldakse, siis nende regionaalpoliitilisusest hoolimata arvestatakse üksnes majanduslikke põhjendusi.
Regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu sätestab põhimõtte, et kui valdkonnapoliitikat reguleerivate õigusaktide, arengukavade või strateegiate rakendamisega kaasneb negatiivne mõju regionaalarengule, tuleb samas dokumendis ette näha negatiivse mõju vältimiseks või vähendamiseks ka kompenseerivad abinõud. Näiteks, kui mingis piirkonnas või regioonis tuleb sulgeda rongiliiklus, siis suurendatakse vastavalt investeeringuid teede korrashoidu ja ohutuse suurendamiseks, samamoodi on võimalik teha kompenseerivaid investeeringuid ja rakendada meetmeid ettevõtluse arendamiseks piirkonnas.
Selliseks regionaalpoliitilise mõju hindamiseks loob Vabariigi Valitsus  seaduseelnõu kohaselt Riigi Regionaalpoliitika Nõukogu, mille tegevuse eesmärk on valdkonnapoliitika regionaalse mõju hindamine ja koordineerimine. Tegemist on organiga, kus vaieldakse selgeks probleemid ja regionaalpoliitika sõlmküsimused, kujundades seeläbi ühtseid arusaamu regionaalpoliitika alustest, mitte ei võeta vastu otsuseid. Nõukogu tööd juhib regionaalminister ning selle liikmed nimetab Vabariigi Valitsus. Nõukogu koosseisu võivad kuuluda näiteks teised ministrid, maavanemad, asjaomaste ministeeriumide ning kohalike omavalitsusüksuste esindajad ja eksperdid jne. Eelnõus määratakse ka Riigi Regionaalpoliitika Nõukogu ülesanded, milleks on regionaalpoliitika kujundamise ettepanekute esitamine Vabariigi Valitsusele, hinnangu andmine regionaalarengu protsesside kohta ja ministeeriumide tegevusega regionaalarengule avaldatava mõju jälgimine. Nagu näha, on eelnõu praeguste regionaalpoliitiliste otsuste valguses äärmiselt aktuaalne.
Head kolleegid! Seaduseelnõu 188 ütleb, et Eesti arengut on siiani suunatud valdkondlike arengudokumentide, olgu siis strateegiate või arengukavade toel. Territoriaalsest printsiibist lähtuv planeerimisseadus keskendub ruumilisele planeerimisele, maakasutusele, ehitusele. Üldine territoriaalsest printsiibist lähtuv arengu kavandamine paraku puudub. Regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu eesmärk ongi anda regionaalpoliitika elluviimise õiguslik alus. Siiani praktiseeritud poliitika elluviimine vaid Eesti regionaalarengu strateegiale tuginedes pole andnud tulemusi, sest Vabariigi Valitsuse otsusega heakskiidu saanud dokument ei ole ametkondadele siduv olnud. Ühtlasi sätestab seaduseelnõu regionaalpoliitiliste eesmärkide arvestamise valdkonnapoliitikates.
Seadus annab maavanemale hoovad Vabariigi Valitsuse seadusega pandud kohustuste täitmiseks, et hoolitseda maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest, andes õigusliku aluse maakondliku arengu kavandamiseks ja elluviimiseks ning selle sidumiseks eelarveprotsessiga. Niisiis, eelnõu kohaselt korraldab arengustrateegia koostamist maavanem, kes algatab protsessi, informeerib kohalikke omavalitsusüksusi strateegia koostamisest ning kaasab protsessi peale kohalike omavalitsusüksuste teisi osalisi ning asjaomaseid riigiasutusi, maakonnas paiknevate kõrg- ja kutsehariduskoolide, ettevõtete ja mittetulundusühenduste esindajaid ning muid olulisi partnereid. Maavanem tagab ka, et dokumendi koostamisel võetakse arvesse kohalike omavalitsusüksuste arengukavasid, riigi regionaalarengu strateegiat, valdkonnapoliitikate eesmärke ning teisi strateegilisi dokumente. Enne maakondliku arengustrateegia  esitamist ministeeriumidele kooskõlastamiseks küsib maavanem maakonnaga piirnevate maakondade maavanematelt seisukohta. Eelnõu sätestab ka seisukoha andmiseks nõutava aja. Minister kooskõlastab maakondliku arengustrateegia. Kui maakonnaga piirnevate maakondade maavanemate seisukoht maakondliku arengustrateegia suhtes on negatiivne või kui asjaomased ministrid ei kooskõlasta dokumenti, lahendab erimeelsuse Riigi Regionaalpoliitika Nõukogu.
Arengustrateegia kehtestamine on eelnõu kohaselt pandud maakonna kohalike omavalitsusüksuste liidu üldkoosolekule, kes teeb seda oma otsusega. Otsuse vastuvõtmiseks on vajalik üldkoosoleku koosseisu poolthäälte enamus. Ehk tinglikult on antud sisu maakondlikule tasemele omavalitsusliidu volikogu kaudu, kes täidaks n-ö maakondlikul tasemel, tinglikult öeldes loomulikult, seadusandlikku rolli, ja maavanem oleks täidesaatvas osas.
Sellises lähenemisviisis ei ole midagi erakordset. Usun, et siin saaliski on küllalt inimesi, kes mäletavad aega, kui riiklike investeeringute programmi kinnitamise roll oli omavalitsustel, kes tegid seda liitude kaudu. Seejärel muutus kord selliselt, et maavanem lihtsalt teavitas omavalitsusi, kooskõlastas, aga see ei olnud siduv. Nüüd on seegi roll sisuliselt maavanemalt ära võetud ja investeeringute üle otsustamine on jäetud peamiselt ainult ministeeriumidele.
Siit tulekski välja selle eelnõu peamine sisu. Rahvaliit arvab, et mõistlik oleks vähendada riiklikku tsentraliseeritust ja lasta kohalike arengukavade üle otsustada ennekõike kohalikel omavalitsustel – inimestel. See oleks põhimõtteliselt erinev praegustest tsentraliseerimistendentsidest ja annaks meie hinnangul oluliselt rohkem ruumi kohalikule demokraatlikule otsustusprotsessile.
Samasugusel eespool kirjeldatud loogikal põhineks ka arengustrateegia elluviimine. Vastutus arengustrateegia elluviimise eest lasub maavanemal, kes koostab dokumendi põhjal nelja-aastase tegevuskava, kaasates seejuures kohalikke omavalitsusüksusi. Tegevuskava on analoogselt riigi eelarvestrateegiaga ehitatud üles põhimõttel, et ta kajastaks järgmise aasta ja sellele järgneva kolme aasta investeeringutoetuste vajadusi. Tegemist on nn rulluva dokumendiga, mida ajakohastatakse iga aasta. Tegevuskavas esitatakse projektid, millele riigieelarvest toetust taotletakse, eelistusnimekirjana ja seatakse nad võimaluse korral pingeritta. Tegevuskavasse kantakse ka maakonna piire ületava mõjuga objektid, mille puhul lisaks kohaliku omavalitsusüksuse huvile on tegemist olulise mõjuga naabermaakonna valdade elanikele – näiteks gümnaasiumid. Tegevuskava kehtestab oma otsusega kohalike omavalitsusüksuste liidu üldkoosolek.
Maavanem korraldab viie aasta järel maakondliku arengustrateegia elluviimise ja hindamise. Hindamisel analüüsitakse tegevuskava alusel eraldatud toetuste kasutamist ja viiakse läbi kohalike elanike arvamuse küsitlus, saamaks teada nende arvamust kohalike avalike teenuste kättesaamise kohta. Küsitluse ja analüüsi tulemusena tehakse ettepanekud toetuste tõhusamaks kasutamiseks ja maakondliku arengustrateegia muutmiseks.
Niisiis kokkuvõtlikult: seaduse vastuvõtmine korrastab arengu kavandamist maakonna ja riigi tasandil, optimeerides praegu selleks kasutatavaid mehhanisme. Regionaalarengu suunamise seadus võimaldaks lahendada tänaseks järjest kasvanud probleemid regionaalselt, maakondlikul tasandil. See annaks võimaluse edasi liikuda ja väljuda praegusest ummikseisust, kus õieti keegi enam ei tea, mis rolli kannab maavanem või mis koht on maakonnal. Seadustest tulenevalt oleks meil ülesandeid justkui päris palju, kuigi need järjepidevalt vähenevad, täpselt nii nagu ka eelarve. Selline olukord oleks vaja lõpetada ja riiklikes huvides on teha selgeks nii maakondade kui ka maavanema roll. Rahvaliidu eelnõu püüab seda võimalust pakkuda. Me oleme avatud edaspidisteks diskussioonideks ja loodame, et Riigikogu täiskogu mõistab regionaalhalduse edendamise olulisust kogu Eesti arengule ja toetab esimese lugemise lõpetamist. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kolleegidel on teile küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seda kõike oli kaunis kuulata, mida sa välja tõid, aga kas eelnõu autorid ei ole mõelnud ka selle peale, et eelnõu sisu võib minna vastuollu meie riigi territoriaalse terviklikkuse põhimõttega, sest eelnõu sisu kätkeb paljuski seda, et Eesti puhul oleks tegemist otsekui mingi maakondade liidu või regioonide ühendusega?

Kindlasti see niimoodi ei ole. Tegelikult on probleemiks Eesti riigis see, et üsna sageli ministeeriumid tegutsevad hoopiski n-ö omatahtsi, väikeste omaette vürstiriigikestena. See on paljuräägitud probleem. Me näeksime pigem, et maakondlikul tasandil otsustaksid need kohalikud inimesed, kes seal maakonnas elavad, tõsta nende inimeste rolli, viia otsustamine ministeeriumidekesksuselt pigem territoriaalsest printsiibist lähtuvale ehk siis maakonnale. Reeglina avalikke teenuseid pakutaksegi maakondlikul ja kohalikul tasandil, nii et pigem näeksime detsentraliseerimist selle eelnõu valguses.

Sõna saab kolleeg Peeter Kreitzberg.

Suur tänu, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõu järgi te panustate otsustusprotsessis väga palju omavalitsusliitudele. Minu teadmist mööda ei ole omavalitsusliidud suutnud omavahel kokku leppida näiteks ühise kooli pidamises kahes omavalitsuses, mille tõttu on Eestis väga palju pooltühje koole ja asjatut raharaiskamist. Kas te ei näe ette, et mõnes küsimuses, eriti kui riik osaleb rahastamises, peaks olema kaasotsustamise protseduur niisugune, nagu on enamikus teistes Euroopa Liidu riikides, st ei otsustata kõiki omavalitsuse küsimusi omavalitsustes, vaid otsustatakse kaasotsustamise kaudu koos kõrgema haldustasandiga?

Loomulikult on – Eesti-suuruses riigis eriti – vajalik selline kaasotsustamise protsess. Kahtlemata näeb see eelnõu ka siin ette teatud kooskõlastusprotsessi. Kui te selle eelnõuga täpsemalt tutvute, siis siin on seda püütud välja joonistada. Samas ma ütleksin, et seda, mida sa siin esile tõid, et omavalitsused ei suuda leppida kokku näiteks kooli teemal, tuleb loomulikult praegu ette. Aga kui seadusega on ikkagi kehtestatud, et nii arengustrateegia kui ka tegevuskava on kohustatud kehtestama omavalitsusliit ja maavanem kutsub omavalitsusi neid koostama ja selles osalema, siis see on teatud kohustuslik samm, mille tulemusena omavalitsus on lihtsalt kohustatud kokku leppima. Praegu niisugust mehhanismi pole ja omavalitsused ei lepigi kokku. Loomulikult  püüdleb igaüks oma poole.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Hea kolleeg Jaanus Marrandi! Ma arvan, et tegemist on väga olulise eelnõuga, sest altpoolt ülespoole, omavalitsusest maakonda, maakonnast riiki näha kui ühte tervikut on selles eelnõus kindlasti püütud. Aga sa päris alguses ütlesid, et omavalitsused on eelnõust välja jäetud, ja tõepoolest, omavalitsusi ei mainita. Kuidas ikkagi omavalitsuste arengukavad võiksid koos muutuda maakondlikuks arengukavaks ja kuidas maakondade arengukavad juba edasi muutuvad riigi regionaalarengu kavaks? Selles alumises otsas tahaks natuke rohkem selgust saada. Võib-olla õnnestub meil kahe lugemise vahel seda saavutada.

Ma arvan, et see eelnõu just pakukski teatud sellise sidususe välja kohalike omavalitsuste arengukavade ja arengustrateegiate vahel ning maakondliku arengustrateegia vahel. Tegelikult maavanem koostaks, kaasates omavalitsusi ja arvestades kohalike omavalitsuste arengukavasid. See on nagu möödapääsmatu, muidu ei ole võimalik üksikust üldist kokku panna, kui ei arvesta kohaliku tasandi asjadega. Minu arvates on sellega siin püütud siiski arvestada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Rahvaliit tuleb välja väga olulise algatusega. Aga ma tuletaksin siin sulle meelde seda, et mõned aastad tagasi proovis Jaan Õunapuu, mulle tundub, üsna samasugust, kui mitte öelda, peaaegu sama eelnõu läbi suruda, aga millegipärast ei kooskõlastanud seda ei linnade liit ega EMOL. Ja kui ma praegu seda vaatan, siis siia sisse on jäänud samad vastuolud maavanema ja omavalitsuste liidu vahel. Kui nüüd vaadata, milline on riigi praegune strateegia maavanemate suhtes, siis on näha, et maavanematele tahetakse järelevalve anda. Millega on põhjendatud see, et maavanem algatab, kaasab – kõike teeb maavanem? Milline võiks teie arvates see rollijaotus maavanema ja omavalitsuste liidu vahel olla?

Tänan küsimuse eest! Tegelikult, kui sa eelnõu tähelepanelikult vaatad, siis need probleemid, miks omavalitsused seda ei toetanud, on püütud siit välja võtta. Ja vastupidi, praegusel juhul on n-ö jäme ots või otsustamise koht antud ikkagi ennekõike kehtestamise näol kohalikele omavalitsuste liitudele ja maavanemal on pigem selline täidesaatev roll, talle on antud selged volitused ja koht maakondlikul tasandil, mis tal seni paraku puudub. Ja see on ikkagi omavalitsuste liidu volikogu, kes väga paljus määrab kohalikku arengut. Eelmises eelnõu variandis ei olnud see asi päris täpselt selliselt määratletud ja selles ongi võib-olla teatud erinevus. Ma arvan, et eelnõu on, tõsi küll, sarnane selle eelmise eelnõuga, aga siin on ka mõningaid erinevusi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Vaadates seda masinavärki, mis te siin olete üles ehitanud, on minu parim lootus küll  ainult, et me kuuleme raginat ja kriuksumist siin vahel hetketi, aga põhimõtteliselt ei kujuta ma tõesti ette, kuidas see süsteem töötab ja kuidas ta haakub olemasolevaga. Äkki on see võlusõna siin §-s 7, mis räägib regionaalpoliitika nõukogust. Kas te positsioneeriksite selle kuidagi Eesti riigi süsteemi? Mille poolest ta erineb komisjonidest, ministeeriumidest, regionaalministri institutsioonist jne? Kus ta nende suhtes paikneb? Mis on ta olemuslikud paralleelid või erinevused meie riigi ehituses? Mis tema staatus on? Ma ei saa sellest aru.

Regionaalarengu nõukogu ei ole mingisugune väga uus asi. Regionaalarengu nõukogu on Eesti riigis ka varem olnud. Ka varem istus selline nõukogu regionaalministri juhtimisel koos ja kooskõlastas peamiselt välisvahendite kasutamist ja teisi selliseid arengurahasid.
Olen ise olnud niisuguses arengunõukogus, mida juhatas teie erakonnakaaslane, tolleaegne regionaalminister Toivo Asmer. See on tegelikult edasiarendus sellest asjast ja praegusel juhul oleks mõte selles, et nimetatud regionaalarengu nõukogu ei peaks olema mingisugune superjõud, keda ilmselgelt kardetakse ja kes saaks kõige kõrgemaks otsustajaks. Aga see oleks ikkagi see koht, kus arutatakse läbi teatud regionaalpoliitilised ebakohad, see on üks vaheventiil just nimelt niisugustes asjades, mille eest me ka praegu seisame, kui valdkondlikul otsustustasandil, ministeeriumide otsustustasandil võetakse vastu otsused – näiteks riigi äriühingute suhtes, olgu siis Eesti Posti või Riigimetsa Majandamise Keskuse suhtes, millel on väga selgelt lisaks ärilistele ülesannetele nende tegevuses ka regionaalpoliitiline mõõde. Seesama regionaalpoliitika nõukogu võiks siis olla see koht, kus kaalutakse teatud teemade regionaalpoliitilisust ja regionaalpoliitilist mõju teatud piirkondadele ning vajaduse korral nähakse ette ka teatud abinõud nende mõjude vältimiseks või vähendamiseks. Mõte on ikkagi selles, et valdkondlikul juhtimisel arvestataks ka regionaalpoliitilist mõõdet ja regionaalarengu nõukogule on ette nähtud kooskõlastav roll.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud etteandja! Kuna mul on ainult üks küsimus jäänud esitada, siis ma selle sees tahaksin siiski kaks esitada. Esiteks, mis juhtub siis – toon sellise teoreetilise näite –, kui mingis maakonnas ei suuda omavalitsused kokku leppida, kus nende koolid paiknevad, ja teevad üsna jabura otsuse koolide paiknemise kohta, aga teie ettenähtud eelnõu alusel nähakse maakonna arengustrateegiaga hoopis midagi muud ette. Kes siis selle tüliküsimuse lahendab ja kuidas selline küsimus laheneb? Ja teiseks, mind huvitab, kas midagi taolist, nagu te täna olete siin täissaali ette toonud, on ka mõnes teises riigis juba rakendatud või olemas.

Kõigepealt ei ole see regionaalarengu suunamise seadus mingisugune seadus üksinda, mis näiteks määrab sedasama koolide küsimust. Terve rida eri reguleerivaid akte on ju lisaks sellele olemas. Pealegi kuuluvad koolid kui sellised alati ikkagi kohalikule omavalitsusele endale, aga mitte mingisugusele abstraktsele omavalitsuste liidule. Selles mõttes jääb finantseerimiskohustus ikkagi ennekõike omavalitsustele endile.
Teiseks on muidugi küsimus selles, et on vaja kokku leppida – sel põhimõttel ongi see seaduseelnõu üles ehitatud, et lepitakse kokku. See kutsub kokkuleppimisele. Eeldusi kokkuleppimiseks on oluliselt rohkem arengukavade ja arengustrateegia kaudu, kui praegusel juhul, kus mingi koordineeritud seadusandlik surve ühiseks tegutsemiseks tegelikult puudub. Ma arvan, et see on igal juhul pigem samm edasi praegusest olukorrast.
Kus niisugused otsustusmehhanismid toimivad? See on katse anda eelnõu kaudu sisu maakondlikule tasandile ehk siis püüda n-ö rakendada olemasolevate struktuuride kaudu, mis praegu on olemas. Selline kõige pehmem katse, nn poolteist tasandit, mis tuleb omavalitsustelt. See on selle eelnõu üks kaudne mõte kindlasti.

Kolleegid! Ma tuletan meelde, et eelnõu esimesel lugemisel on igal Riigikogu liikmel kaks küsimust, ja ma palun sellest kinni pidada!
Läheme edasi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Selline seadus eeldaks siiski üsna tõsist funktsioonide lahtilöömist nii maavanema, riigi esindaja kui ka kohalike omavalitsuste funktsioonide vahel. Kui ma praegu teid kuulasin ja vaatasin, mis siia kirja on pandud, siis on selgelt näha, et selle eelnõu järgi kaitseb maavanem maakonda riigi harukondliku juhtimise vigade eest. Aga ta on ju praegu riigi esindaja! Ma küsiksin veel kord: kuidas praegune reaalne elu ja see regionaalarengu seadus kokku käivad? Seda just maavanema ja omavalitsuste liidu suhtes – need on nii erinevad asjad!

Mul on hea meel, et just sina selle küsimuse praegu esitasid, sest kui sa seda küsimust sõnastasid, tuli mulle kohe meelde see aeg – aasta võis olla siis 1995 – kui küsija ise oli maavanem ja mina istusin saalis omavalitsuste esindajana ning mäletatavasti olid tookord seal omavalitsuste esindajad ja terve rida maaettevõtjaid, kes ütlesid, et sellisel kujul ei kiida maavanem Arvo Sarapuu meie maakonna arengustrateegiat heaks ega kinnita seda. Ka tookord oli maavanem riigi esindaja. Toimusid täiendavad arutelud – arengustrateegiat muudeti, see muudeti kohalikule elule vastuvõetavamaks ja asi läks käima. Ka see oli mõte elust enesest. Ja kui me nüüd mõtleme selle kümneaastase või natuke pikema arenguloo või -käigu peale, selle peale, mis on juhtunud, siis näeme, et ühelt poolt on maavanema roll tegelikult väga oluliselt vähenenud ja teiselt poolt on omavalitsused muutunud järjest rohkem riigist sõltuvaks, mis minu arvates on pigem tagurpidikäik, kui et sellisest omavalitsuste teatud autonoomia põhimõttest lähtuv areng.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Peab tunnistama, et ega ma selgemaks küll ei saanud, mis asi see regionaalpoliitika nõukogu on. Pisut kõhedaks tegi see minevikust paralleelide otsimine. See kunagine regionaalpoliitika nõukogu kaotati ju mingil põhjusel ära. Me oleme erinevatel põhjustel kaotanud ära palju nõukogusid ja isegi ühe Nõukogude Liidu. See ei ole argument! Otsime ikkagi tänapäevast ja tänasest Eesti riigist neid paralleele. Minu küsimus oli selle kohta. Öelge, milline selle nõukogu staatus ikkagi täpselt on? Mille poolest ta erineb mitmesugustest komisjonidest, ministeeriumidest, regionaalministri institutsioonist ja kuidas ta nendega haakuma hakkab?

Ma tuletaksin kõigepealt heale küsijale meelde, et ma ei rääkinud mingisugusest väga kaugest minevikust. Ma rääkisin aastast 2003, mil regionaalministriks oli teie erakonnakaaslane Toivo Asmer. Tõsi küll, temal oli ka kindlasti häid kogemusi  n-ö minevikust kaasa võtta oma tegevuse korraldamiseks regionaalministrina.
Aga ma püüdsin enda arvates tegelikult päris pikalt rääkida regionaalarengu nõukogu pädevusest ja kohast, mis on ette nähtud. Ma saan aru, et küsija hirmud on tingitud pigem sellest, et regionaalarengu nõukogu hakkab määrama asju ja muutub mingisuguseks ministeeriumide kohalolevaks jõuks, kes kõiki asju paika paneb. Siin on minu arvates üsna selgelt öeldud, ja kui küsija soovib, siis ma võin ka eelnõus 188 näpuga koha ette näidata, kus on määratud regionaalarengu nõukogu pädevus ja n-ö otsustusmaa. Seal ei ole küll niisugust kohta, et ta hakkab midagi ära otsustama. Pigem on nõuandev roll ette nähtud ja ma arvan, et regionaalpoliitilist nõu ei ole mitte väga palju praeguses Eesti riigis olemas, et seda ei ole vaja anda valdkondlikele ministeeriumidele.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Lugupeetud eelnõu ettekandja! Kuulsime siin kokkulepetest, läbirääkimistest ja kõigi huvide esindamisest. Samas loeme § 11 lõikest 1, et kohaliku omavalitsuse üksuste liidu üldkoosolekul otsuse vastuvõtmiseks on vajalik üldkoosoleku koosseisu poolthäälte enamus. Kui me räägime koostöövaimust, kas siis ei peaks olema ka otsuse vastuvõtmisel konsensuse nõue rohkem vajalik?

Loomulikult on kõik asjad arutamise küsimus. Kui on arvamus, et eelnõu esimese lugemise võiks lõpetada, siis oleks võimalik sellega edasi töötada, leida suuremat konsensust, ennekõike poliitiliste jõudude vahel, ja miks mitte ka teatud teemadesse detailsemalt minnes. Siin on lähtutud ikkagi sellisest protsessist, kus saavutatakse niikuinii laiem kokkulepe, kas või arengustrateegia või tegevuskava pikk kooskõlastamine ja koostamisprotsess iseenesest nõuab ju kõikide omavalitsuste kaasamist. Samas võib ju alati jääda selline olukord, kus mõni omavalitsus, kas või tulenevalt isiku subjektiivsetest omadustest, ei ole nõus ühte või teist asja kooskõlastama. Selles mõttes on autorite arvates siiski mõistlik, et siin oleks arvestatud häälteenamust.

Kolleeg Peep Arul on ka teine küsimus.

Aitäh! Oma preambuliosas sa viitasid ühele erakonnale, kes on praegu võimu juures ja oli eelmises valitsuses ka võimu juures, et selle erakonna tõttu jäi eelmisesse koalitsioonilepingusse kirjutatud punkt siin saalis realiseerimata. Samal ajal juhtis Arvo Sarapuu väga õigustatult tähelepanu, et eelmist seaduseelnõu ei kooskõlastanud eelmise valitsuse ajal, eelmise koalitsiooni ajal üle-eestilised omavalitsusliidud.
Ma küsin nüüd järgmist. Aega on palju mööda läinud. Kas lugupeetud Rahvaliit on teinud jõupingutusi ja on nüüd kooskõlastanud selle eelnõu nii üleriigiliste kui ka maakondlike omavalitsusliitudega?

Tänan küsimuse eest! Me oleme tõepoolest püüdnud arvestada omavalitsuste arvamusi ja seda eelnõu ka natuke neile vastuvõetavamaks kohendanud. Pigem veelgi enam: ma arvan, et peamine vastuseis selle eelnõu puhul seisnes ikkagi selles, et liiga jäme ots oli jäetud maavanemale. Selles suhtes erinebki see eelnõu praegu eelmisest eelnõust, et tegelikes otsustamisprotsessides on antud oluliselt otsustusõigust juurde just omavalitsusliitudele ja omavalitsustele ehk seda vastuolu on püütud siit eelnõust kõrvaldada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Ma kordaksin eelkäija küsimust: kas on kooskõlastatud omavalitsusliitudega või ei ole, jah või ei?

Sellele lähedane eelnõu, kordan veel kord, on läbinud üsna pika kooskõlastusringi ministeeriumides, ametkondades ja omavalitsusliitudes. Need probleemid, mis siin eelnõus välja toodi ja mis olid peamiseks põhjuseks, miks omavalitsused seda tol hetkel ei pooldanud, on püütud siit välja võtta ja eelnõu edasise menetlemise käigus on loomulikult olemas võimalused täiendavateks kooskõlastusteks. Küsija teab isegi väga hästi, et loomulikult on kooskõlastamiseks parimad võimalused ikkagi Riigikogu vastaval komisjonil või täidesaatval võimul.

Kolleeg Igor Gräzinil on ka teine küsimus.

Ma täpsustan. Juhul kui ma esitan väite, et omavalitsusliitudega seda kooskõlastatud ei ole, kas ma siis liialdan või ei liialda?

Liialdate.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Hea ettekandja! Omavalitsusliitudesse koonduvad omavalitsusüksused ikkagi vabatahtlikkuse põhimõtte alusel ja omavalitsusliidud tegutsevad praegu mittetulundusühingute põhimõtte alusel, mis tähendab seda, et ühes regioonis võib neid olla päris mitu. Ja kui nüüd niisuguse maakondliku arengustrateegia kehtestamisel hakkab üks või teine neist väga olulist rolli mängima praeguste moodustamispõhimõtete alusel, kas siis ei või juhtuda, et tegelikult võtab kogu niisuguse maakondliku strateegia puhul jämeda otsa enda kätte ainult üks käputäis omavalitsusi ja see ei pruugi olla sugugi kogu regiooni tahe. Kas te niisugust ohtu selles eelnõus ei näe?

Ei, ma ei näe niisugust ohtu. Ma ütleksin, et see eelnõu on pigem samm korrastumise suunas ja tegelikult peaksid järgnema ka niisugused käigud, kus omavalitsusliitudele kas või sellest seadusest tulenevalt tuleb õigusi rohkem juurde. See paneb ka teatud kohustusi juurde ja me peaksime sellisel juhul jõudma ikkagi sinnamaani välja, et omavalitsusliitudel on n-ö staatus, mille kohaselt kõik maakonnas olevad omavalitsusüksused peaksid kuuluma omavalitsusliitu ja see oleks igas maakonnas üks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Aitäh! Mõnevõrra on kahju, et peale 1994. aastal heakskiidetud strateegia ei ole Riigikogu tasemel ühtegi dokumenti regionaalpoliitika kohta vastu võetud. Iseasi, kas nüüd eelnõu 188 on see, mis seda asendaks. Aga mu küsimus on järgmine: § 1 lõige 3 ütleb, et käesolev seadus ei laiene kohaliku omavalitsuse üksuste arengukavade koostamisele, ja § 11 lõige 1 räägib sellest, kuidas maakonna arengukava heaks kiidetakse. Milline on selle maakonna arengukava siduv seos kohalike arengukavadega? Siit tuleb aritmeetiliselt välja, et kui ta seal poolthäälte enamusega heaks kiidetakse, siis pooltega on ja pooltega ei ole ja me oleme rahul.

Seadustest tulenevalt on igal omavalitsusüksusel teatud aja jooksul kohustus võtta vastu arengukava. Arengustrateegia on see, mis peab arvestama kõiki neid olemasolevaid arengukavasid. Ilma nendega arvestamata ei ole võimalik ilmselt arengustrateegiat ja ka tegevuskava koostada.
Küll aga on esialgselt tegemist ikkagi nende sidususe probleemiga. Tõepoolest võib tekkida kas või koolide investeeringute puhul naaberomavalitsustes probleem, kas mõlema omavalitsusüksuse arengukavas on ette nähtud paralleelsed investeeringud. Aga me näeme ikkagi ette, et süsteem areneks ja aastate pikku kujuneks välja traditsioon, millisel juhul kogu selle protsessi korduva läbikäimise puhul ilmselt niisuguste vastuolude külg järjest väheneks ja kaoks hoopiski ning kavad hakkaksid järjest rohkem haakuma, sest praegu on tõepoolest olukord, kus ühest küljest tegutsevad omavalitsused, kellel sageli jõudu ei jätku, n-ö üksinda, kehtestades lootusega saada kusagilt väga suuri toetussummasid igasuguseid arengukavasid, millel tegelikku väga suurt sisu isegi ei ole. Tulevikus oleks mõistlik saavutada ikkagi niisugune olukord, kus asju planeeritakse rohkem maakondlikul tasandil ja jõutakse siis ka omavalitsuste arengukavadeni, mis väljendavad väga selgelt reaalsust. Täna see väga sageli kahjuks nii ei ole. See on muidugi probleem.

Kolleeg Eiki Nestoril on ka teine küsimus.

Puhtteoreetiliselt on võimalik teha maakonna arengukava nii, et on kohalike omavalitsuste arengukavad ja need kokku annavad maakonna oma. Puhtteoreetiliselt on võimalik teha ka teistpidi, et on maakonna arengukava ja kõik kohalikud omavalitsused sätivad oma arengukavad selle järgi. Tegelikult kumbagi pidi ilmselt head tulemust ei tule. Teil saavutatakse tulemus siin poolthäälte enamusega, lihtsalt poolthäälte enamusega. Kas me siis võime rääkida sellest, et meil on maakonna arengukava olemas, kui näiteks 45% omavalitsusi ei ole sellesse tegelikult haaratud?

Kindlasti ei ole võimalik niisugune olukord, kus 45% omavalitsusi ei ole hõivatud kogu selle tegevusega. Kõik omavalitsused peavad olema kaasatud arengustrateegia, arengukava koostamisse. See on üsna loomulik. Tegelikult on tegemist protsessiga. Ei ole tegemist sellise olukorraga, kus on mingisugune valmis dokument ja omavalitsused kogunevad saali hääletama ja siis kes hääletab poolt, kes vastu.
Kordan veel kord, tegemist on protsessiga, kus püütakse neid võimalikke olemasolevaid vastuolusid kõrvaldada ja vähendada ning kui sel protsessil ei ole võib-olla mitte üks periood, vaid on juba teine, kolmas periood, siis ma kujutan ette, et sellised võimalikud vastuolud kaovad hoopiski. Kordan veel kord, et siin on tegemist ikkagi plaaniga selline poolteisetasandiline otsustusmehhanism kehtestada ehk siis tegelikult abistada omavalitsusi, kes sageli omavahel kraaklevad riiklike investeeringute pärast, kus otsustajaks ei ole mitte mingisugune omavalitsusliit, vaid pigem poliitiline tahe mõne poliitilise jõu kaudu. Muidugi on ka maakondi, kus see protsess on väga selgelt kokku lepitud maakondlikul tasandil. Aga mõistlik oleks anda sellele seaduslik vorm ja jõuda olukorrani, kus maakondlikul tasandil lepitaksegi kokku omavalitsusliidu poolt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Selle viimase teema kohta, mis on üles võetud, on mul lihtsalt tuua üks näide ehk Viljandi omavalitsusliit, kus viimased kümme aastat ongi kõige olulisemad otsused konsensusega vastu võetud. Jah, see vajab harjutamist ja praktiseerimist, enne kui sinna jõutakse. Ja kindlasti ka otsustuse tegemine maakondliku arengukava või -strateegia kohta ning selle vastuvõtmine maakondliku omavalitsusliidu poolt vajabki pikemat protsessi ja harjumist. Ma olen täiesti nõus. Muidugi on see väga erinevalt välja kujunenud eri maakondades ja omavalitsusliitudes, aga see kindlasti sunnib ka paremale koostööle. Nii et kas te oleksite valmis siia edasise menetluse käigus selle otsustuse juures kvalitatiivset enamust sisse kirjutama või on esialgu väga raske konsensust saavutada?

Loomulikult. Ma arvan, et oluline on selle asjaga edasi tegelda. Kõige lihtsam on see eelnõu välja hääletada ja n-ö uttu saata ning öelda, et ei sobi mitte kuidagi. Samas me teame, et just nimelt regionaalhalduse otsustamata jätmiste pärast on Eesti riigis väga paljud asjad tegelikult ummikusse jooksnud. Olgem ausad, tegelikult kas või need mitte väga kauged ministrite vahetused, mis siin on aset leidnud – need on ju kõik sellesama teema üks osa, kuidas lahendada regionaalhalduse küsimused. Ja see on üks väljapakkumine siin. Seepärast on mõistlik ikkagi läheneda kogu sellele teemale niimoodi, et esimene lugemine lõpetada ja otsida siis laiemalt konsensust. Rahvaliit, olgu küll opositsioonis, on kindlasti nõus omapoolselt igati toetama koalitsiooni, et sellest eelnõust saaks tõsine, töötav seadus. Ma arvan, et siin on kindlasti võimalik arvestada selle otsustusmehhanismi puhul kvalitatiivset häälteenamust või minu pärast kas või konsensuslikku otsustust. Oluline on, et omavalitsusliidu tasandit püütakse ikkagi panna koos töötama, koos rääkima, maakondlikku tasandit n-ö koos toimima panna. Minu arvates on see oluline. Kui me sellega lihtsalt ei tegele, siis on see minu arvates vastuvõetamatu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus on ajendatud suuresti kolleeg Jaak Aabi küsimusest, sest eks Jaak Aab ilmselt teab seda, et konsensuse tulemusena on Viljandimaal haridusküsimused, koolide, gümnaasiumide säilimine ühes või teises kohas lõppenud ka nonsensiga. See tähendab, et otsust ei tule, kuna konsensuse põhjal ühtegi ebameeldivat otsust ei tehta. Mis ei tähenda seda, et konsensuse poole ei peaks püüdlema. Minu küsimus on aga järgmine. Kas me ei või selle otsustusmehhanismi juures praeguses olukorras, kus meie omavalitsused on rahvaarvult väga erineva suurusega, sattuda olukorda, et maakondades otsustab näiteks veerand elanikkonda kogu maakonna üle? See tähendab, et kas omavalitsuste väga erinevast suurusest tingituna ei või seda juhtuda?

Aitäh sulle küsimuse eest! Väga hea küsimus! Kõigepealt hea tähelepanek, et tõepoolest on tehtud paralleelseid investeeringuid, näiteks koolide ja koolivõrgu puhul, mis võib-olla ei ole olnud vajalikud ja otstarbekad üldist maakondlikku tasandit arvestades. Aga sellele see eelnõu ju siin kutsubki, et tegelikult lepitaks kokku maakondlikul pinnal. Ollakse kohustatud kokku leppima ja sellisel juhul niisugused enda otsustustest tulenevad käigud igal juhul pigem väheneksid.
Teine tähelepanek, mis sinu küsimuses oli, on just nimelt see omavalitsuste erinev suurus. Jah, see on praegu Eestis probleem. Mida see näitab? See näitabki seda, et regionaalpoliitikas on Eestis asjad hapud. See näitabki seda, et me tegelikult ei ole praegu suutnud leida õiget lahendust, kuidas edasi minna. Osas piirkondades on tekkinud omaalgatuslikult n-ö ühinemiste teel suured omavalitsused – olgu siin nimetatud Suure-Jaani või ka meie koduvald Türi, kus on tegelikult omavalitsused ise vabatahtlikult ühinenud üheks suureks vallaks. Niisuguste ühinemiste puhul, mida järjest ju ka edasi juhtub, aga ei toimu süsteemis, niisugustel juhtumitel tekibki olukord, kus tegelikult on ühes maakonnas võib-olla paar-kolm omavalitsust ja nendel polegi vaja tegelikult enam seda maakondlikku tasandit, sest nad suudavad ise asju lahendada.
Teiselt poolt on meil olemas tõesti ju ka tuhande ja väiksema elanike arvuga omavalitsused. Järjest raskemaks läheb neid koos toimima panna. Sellepärast ongi vaja see olukord ära lõpetada, kus leitakse mingisugune keskne lahendus regionaalhaldusele riiklikult. Ja sellisel juhul need vastuolud pigem väheneksid. Aga kui me praegu mingisuguseid lahendusi välja ei paku maakondlikule tasandile, siis pigem need vastuolud ainult suurenevad. Otsustusprotsessi suhtes ma arvan, et on oluline leida lihtsalt töötavad lahendused. Ega siin muu ei aita, kui pidada nõu erinevate omavalitsuste esindajatega, regionaalhalduse asjatundjatega ja püüda selles otsustusmehhanismis kokku leppida.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Mul on küsimuse esitamise käigus võimalik kolleeg Kaia Ivaga natuke vaielda. Ei taha alustada debatti, kus maakonnas on targemini raha jagatud erinevatele objektidele, olgu siis koolidele või haridusvõrku. Tahan lihtsalt öelda Viljandimaa Omavalitsuste Liidu kasuks seda, et mitte keegi ei ole tundnud ennast omavalitsustes sellisena, et temast on lihtsalt üle sõidetud. See on tõsine ja raske protsess, rääkida läbi nii, et otsus võetakse vastu konsensuslikult. Me oleme seda teinud kümme aastat ja see on tõesti õpetanud meid tegema koostööd ja mõistlikke otsuseid. Aga küsimus on selles, et kas ei peaks selle seadusega paralleelselt mõtlema ka omavalitsusüksuste liitude seaduse peale ja seal sätestama siis ühte-teist, millega on ka võib-olla kohustuslik kõigile maakonna omavalitsustele kuulumine teatud küsimustes sellesse liitu.

Jah, ühele eelmisele küsimusele vastates ma tegelikult väljendasin sedasama mõtet, et see oleks alles esimene samm. Neid samme on vaja mitu tükki astuda selleks, et korrastada regionaalhaldust Eesti riigis. Ja kui me ei astu seda esimest sammu või kas või seda poolikut sammu, siis on väga raske arvata, et tulevad ka mingid teised sammud. Minu arvates on siin saalis väga vähe inimesi, kes arvaksid, et ei ole vaja mingisugust otsustusmehhanismi maakondlikul tasemel. Ma tean, et siin saalis on erakondi, kes soovivadki maakondliku tasandi taasloomist. On erakondi, kes soovivad seda teha omavalitsusliidu kaudu. On neid, kes ütleksid, et pole vaja midagi. Nii et selles mõttes me peaksime püüdma kokku leppida selles, kuidas maakondlikul tasandil haldust korraldada. Kui me seda ei tee, siis meil vastuolud ainult suurenevad ja lahenduste leidmine kaugeneb ning on ka mured regionaalpoliitikas, kus asjad juhtuvad iseenesest ja nende regionaalpoliitilist mõõdet ei kaalu mitte keegi. Need on negatiivsed tendentsid ja need oleks vaja peatada. Ma kordan veel kord: see eelnõu on pool sammu selles suunas.

Kolleegidel rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Tänan ettekandjat! Läheme eelnõuga edasi. Kutsun kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Igor Gräzini.

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon vaatas eelnõu läbi esmaspäeval, 25. veebruaril 2008. aastal. Kohale olid kutsutud Rahvaliidu fraktsiooni liige Jaanus Marrandi, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna juhataja Priidu Ristkok ja ministeeriumi nõunik proua Olivia Taluste.
Kuna täna on olnud juba sedavõrd pikk ja põhjalik arutelu selle seaduseelnõu üle, siis ma ei hakkaks protokolli refereerima, kuid kordan seda, mida ka siin on öeldud. Tegelikult ei taandunud kõik mitte niivõrd küsimusele regionaalpoliitika olulisusest, vajalikkusest ja muust taolisest, vaid ikkagi sellele, mis toimub sellel nn teisel astmel – seal, kus peavad põrkuma ühelt poolt maavanem ning teiselt poolt kohalikud omavalitsused ja nende liidud. Seniajani, kui see vahekord selge ei ole, ei saa mitte mingisugust dokumenti juriidiliselt pädevana vastu võtta – see oli komisjonis väljendatud seisukoht. Ja seoses sellega, nagu siin varem öeldi, et tegemist on toore, osalise eelnõuga, pooliku sammuga – aga see samm eeldab teisi samme, mis tähendab, et see teise taseme valitsus on vaja selgeks rääkida –, ning nagu ette aimates ja juhindudes kolleeg Peep Aru seisukohast, et alati peab olema maksimaalne konsensus, saavutas põhiseaduskomisjon maksimaalse konsensuse ja otsustas ühehäälselt saata eelnõu esimesele lugemisele 11. märtsil ja täpselt sama konsensusega tegi ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Nii et konsensus on võimalik! Tänan!

Kolleegid! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu! Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Esimesena on registreerunud kolleeg Lembit Kaljuvee Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon tunnustab meie Rahvaliitu selle eest, et ta selle seaduseelnõu siia saali tõi.
Tõesti, regionaalpoliitikas on meil tõsised probleemid. Tegelikult on ju küsimus selles, kas me tahame, et meil maal, maakohtades on elu või ei ole. Kas me tahame, et täitub see, mida kunagi rääkis siin Jüri Mõis, et tulge kõik Tallinna?
Tõsi jah, selles seaduseelnõus, millest päris pikalt juttu oli, on neid nn kriginaid, millest rääkis kolleeg Jürgen Ligi, aga me usume, et need kriginad on võimalik ära siluda, ja Eesti vajab regionaalarengu poliitikat. Praegu meil kahjuks seda ei ole. Seda on tõdenud erinevatel foorumitel, erinevatel kokkusaamistel meie omavalitsusjuhid. Nii et nendepoolne signaal on, et meil ei ole ühtset regionaalpoliitikat ja parlamendi kohustus on see anda. Mis meil on? Intriigi korras – meil on kümne kuu jooksul juba teine regionaalminister. Kui esimene ära läks, ütles ta, et viljad tulevad, viljad on kohe tulemas, on vaja need ainult üles noppida. Me ei näe neid vilju. Ega noppijatest ei ole ka midagi kuulda olnud. Nii et Keskerakonna fraktsioon toetab, et see eelnõu jääks parlamendis töösse. Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Head kolleegid! Me räägime sagedasti kodanikuühiskonna teemal. Me ütleme, et kodanikuühiskond on oluline, kodanike kaasamine on oluline. Selles suhtes on regionaalarengu suunamise seadus üks võimalusi tugevdada kodanikuühiskonda ja teha seda mitte küll kaasaja tahtest, mis oleks kodanikuühiskonna loomulik tee, vaid just seadusega, mis on sageli keerukam tee. Aga kui on olemas seadus, mis ühel või teisel moel reguleerib ja kutsub kaasa arutama ning annab nendele aruteludele otsuse jõu, siis ühiskond on kohalduv ja on aja küsimus, mille jooksul eri struktuurid – küll omavalitsusliidud, küll kes iganes teised – kohanevad seadusest tulenevate võimalustega ja asuvad reguleerima oma tegevust sellesama rohujuure tasandilt, mille koha pealt me tunneme, et regulatsiooni jääb aina vähemaks. Selles osas on Erakond Eestimaa Rohelised samuti toetamas seda eelnõu. Loomulikult näeksime ka meie pigem otsustamist konsensuspõhiselt kui häälteenamusega. Aga, kolleegid, need on nüansid ja detailid!
Juhul kui ei seaduse poole pealt ega ka valitsejate vaba tahte poole pealt ühtegi kaasamismehhanismi ühiskonnas ei käivitata, seda kaasamist ehk tegelikku osalusdemokraatiat ühiskonnas ei teki. Karta, et üks või teine seaduseelnõu on kuidagi poolik ja selle tõttu ei ole võimalik seda edasi menetleda, on pehmelt öeldes pentsik, sest meie töö ongi leida arutelude käigus, erinevate osapoolte kaasamise käigus seaduseelnõudele see kõige parem vorm ja kõige parem sisu, mis neid funktsioone täidavad. Ja on täiesti selge, et regionaalareng on valdkond, millesse ei ole just väga palju panustatud. See on valdkond, mille eest vastutab minister, kellel tänase päevani, just nimelt mitte isikuna, vaid ametina, on raskusi enesemääratlemisega, ja seadus, mis ühel või teisel moel reguleeriks seda valdkonda, on selgelt puudu. Väljapakutud regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu võiks olla see seeme, millest ehk asjakohane seadustik kasvatada. Nii et kutsun ka teisi üles seda seaduseelnõu menetlusse hääletama ja seda otsust toetama. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, läbirääkimised on lõpetatud.
Kuivõrd juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku lükata esimesel lugemisel tagasi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu 188. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu oli 27 ja erapooletuid 1. Eelnõu 188 on menetlusest välja langenud. Meie tänane istung on lõppenud. Kena tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.08.