Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Läheme nüüd maisemate asjade juurde.
2003. aastal võttis Riigikogu siinsamas olulise tähtsusega riikliku küsimusena vastu kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2010. Täna teeb justiitsminister neljandat korda teile ettekande aasta jooksul toimunud tähtsamatest arengutest selles vallas.
Loetlen 2007. aasta olulisemad asjad.
Esiteks, alaealiste toimepandud kuritegude kohtueelse menetluse keskmine tähtaeg on politseis ja prokuratuuris aastaga vähenenud 5,6 kuult 3,8 kuule.
Teiseks, Riigikogu kiitis heaks nn lastekaitse paketi, mille sisuks on seada piirangud pedofiilseid kuritegusid toime pannud isikute töötamisele lastega haridussüsteemis ja mujal.
Kolmandaks, 2007. aastal rakendati organiseeritud kuritegevusega võitlemisel esmakordselt kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise menetlust.
Neljandaks, valmistati ette uus korruptsioonivastane strateegia uudse rõhuga – vältida korruptsiooni erasektoris. Strateegia on kooskõlastamisel ja loodetavasti jõuab lähiajal valitsusse.
Viiendaks, ajendatuna aprillisündmustest töötas Justiitsministeerium välja ja esitas Riigikogule eelnõu, millega tugevdati küberkuritegevusvastaseid sätteid.
Kuuendaks, Riigikogule on üle antud mahukas liikluspakett, mis võimaldab määrata hoiatustrahvi automaatkaamera abil ning mis viiks proportsiooni ka vastutuse sõiduki joobes juhtimise eest.
Seitsmendaks, esmakordselt rakendati 18. veebruaril 2007 jõustunud sätete alusel lepitusmenetlust. Seda eelmisel aastal kokku 31 kuriteo puhul.
Kaheksandaks, on selgunud tõsised probleemid mahukate võistlevate kriminaalmenetluste läbiviimisel: pikk ajakulu kohtueelses ja eriti kohtumenetluses, menetluse võistlevuse puudujäägid ja muud küsimused. Selle probleemidekompleksi lahendamisele aitab võimaluste piires kaasa ka Justiitsministeerium oma mitme 2008. aastasse planeeritud tegevusega, mis tuginevad juba 2007. aastal tehtud mahukale analüüsile.
Üheksandaks, alates 1. jaanuarist 2008 töötab Justiitsministeeriumi valitsemisalas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, senise kahe asutuse, Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo ehk EKEB ning Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ehk KEKK‑i asemel.
Kümnendaks, mujal maailmas juba varem ennast tõestanud elektrooniline järelevalve on Eestis edukalt rakendunud ja võru on endale külge saanud 197 endist vangi.
Üheteistkümnendaks, 2006. aasta teises kvartalis loodud kiirmenetlus on rakendunud üle ootuste hästi ja 2007. aastal lahendati koguni 7% kõikidest kuritegudest 48 tunni jooksul.
Kaheteistkümnendaks, kinnipeetavate arv vähenes 2007. aasta lõpuks viimase 16 aasta kõige madalamale tasemele – 3467 inimeseni, kusjuures julgen meenutada, et tipp oli aastal 2000, mil meil oli 4803 vangi. Samal ajal kuritegude üldarv, võrreldes 2006. aastaga, 2007. aastal vähenes 3%, see on 50 375 registreeritud kuriteoni.
Niisiis, need punktid on ette loetud, aga käsitleme siis kõike ka lähemalt. Ülevaate põhjalikum täistekst koos viidetega kriminaalpoliitika arengusuundade punktidele ning asjakohaste graafikute ja tabelitega on teile esitatud, loodetavasti olete jõudnud sellega tutvuda. Samuti ilmub 2008. aasta keskel Justiitsministeeriumi trükisena järjekorras juba teine täismahus statistikat sisaldav kogumik "Kuritegevus Eestis". Kui on sügavamat huvi, siis ma soovitan selle trükisega kindlasti tutvuda.
Alates 2005. aastast on justiits‑ ja siseminister igal aastal kohtunud, et panna paika kuritegevusvastase võitluse prioriteedid. Nende eelistuste täitmist on ministrid regulaarselt arutanud politsei ja prokuratuuri juhtkonnaga. 2005. aasta nn Laulasmaa deklaratsiooniga seatud eelistused ei ole kolme aasta jooksul muutunud ja mälu värskendamiseks toon nad ka siin veel kord ära. Esiteks, võitlus alaealiste poolt ning alaealiste vastu toime pandud kuritegudega, esmajärjekorras lapsohvritega vägivalla‑ ja seksuaalkuritegudega. Teiseks, organiseeritud kuritegevus, esmajärjekorras narkokuritegevus, inimkaubandus ning kriminaaltulu (sealhulgas korruptiivse tulu) ja rahapesuga seotud kuriteod.
2007. aastal registreeriti 108 alaealiste vastu toime pandud seksuaalkuritegu. Seda on 44% vähem kui aasta varem. Ma julgen loota, et seda arvu on vähendanud vahepealsetel aastatel pedofiilide paljastamiseks käivitatud jõulised kriminaaluurimised. Oluline on ka preventiivne pool, mis peab pihta hakkama juba sellest, et võimalused selliste kuritegude toimepanemiseks viiakse miinimumini. 20. juulil 2007 jõustus seadus, mis sätestas lastega töötamise piirangud. Selle seadusega sätestati, et lastevastase seksuaalkuriteo toimepanemises süüdimõistetud isikud ei saa töötada alal, kus nad vahetult lastega kokku puutuksid: õpetajana, lasteaia‑ või lastelaagrikasvatajana, ringijuhina, lapsehoidjana jne. Nende valdkondade tööandjatele on seadusega pandud ka kohustus kontrollida, ega töölevõetav isik ei ole pedofiiliakuritegude eest karistatud.
Teine alaealistega seotud kriminaalmenetluse prioriteet on see, et kuriteo toime pannud lapse suhtes viidaks menetlus läbi kiiremini kui täiskasvanute puhul. Konkreetseks eesmärgiks seadsime koos siseministriga juba enam kui aasta varem selle, et alaealise poolt toime pandud kuriteo kohtueelne menetlus, alates tema ülekuulamisest kahtlustatavana, ei tohiks keskmiselt kesta üle nelja kuu. 2006. aastal võttis selliste kuritegude menetlus aega ca 5,6 kuud. 2007. aastal oli töötulemusi analüüsides rõõm tõdeda, et keskmine tähtaeg alaealiste asjades oli lühenenud 3,8 kuuni. Kuid paha lugu on see, et mõnes ringkonnas ei ole selleni siiski veel jõutud. Me ootame, et neljakuuline tähtaeg oleks edaspidi tagatud võrdselt üle Eesti. See, et 2007. aastal oli keskmine kohtueelse menetluse kestus 7,6 kuud, näitab, et arusaam vajadusest alaealiste kuritegusid kiiremini menetleda on jõudnud nüüdseks iga uurija ja prokurörini. Põhjustel, miks see on kriminaalpoliitiliselt ülioluline, olen ma juba peatunud oma varasemates ettekannetes. See suund tuleneb ka 2006. aastal heakskiidetud alaealiste kuritegevuse vähendamise arengukavast.
Justiitsministeeriumis ettevalmistatud ja 2006. aastal valitsuses heakskiidetud inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava kohaselt nentisid sise‑ ja justiitsminister 2007. aasta suvel Laitse kohtumisel, et politsei on küll energiliselt sulgenud bordelle, kuid edaspidi tuleb senisest enam keskenduda võitlusele illegaalse immigratsiooni ja orjastamisega, mis ei ole seotud üksnes seksuaalse iseloomuga ekspluateerimisega, vaid ka sellega, kui inimest sunnitakse tänapäeva tööorjusesse mis tahes tegevusalal. 2007. aastal registreeriti 136 inimkaubandusega seotud kuritegu, mille arv ei ole varasemaga võrreldes märgatavalt muutunud. 2007. aastal täiendati karistusseadustiku orjastamise koosseisu, tulenevalt Euroopa Liidu Nõukogu 19. juuli 2002. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise raamotsuses sisalduvast inimkaubanduse mõistest. Nüüdseks on lisaks pettuse või vägivallaga orjastamisele karistatav ka isiku abitu seisundi või sõltuvuse ärakasutamisele rajatud orjastamine. 2007. aastal avati Eestis Põhja-Balti juhtprojekti raames ka kolm inimkaubanduse ohvritele mõeldud varjupaika.
Kriminaalpoliitika arengusuundade punkt 25 näeb ette, et riik parandab eeldusi kuritegeliku vara konfiskeerimiseks. 1. veebruaril 2007 jõustus karistusseadustikus uus ja laiendatud kriminaaltulu konfiskeerimise regulatsioon ja seda just organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks. Neid sätteid on juba praktikas rakendatud, kuid uue regulatsiooni tegelik toime ilmneb alles pärast prokuratuuri esitatud piisavate tõendite alusel tekkinud kohtupraktikat. Arenenud maailma üks põhilisi suundi organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemisel ongi kriminaaltulu äravõtmine. See USA‑le ja teistele angloameerika riikidele omane meetod on nüüdseks levinud enamikusse Euroopa riikidesse ning on sätestatud ka kriminaaltulu konfiskeerimist käsitlevas Euroopa Liidu Nõukogu raamotsuses. Märkimist väärib aga Eesti Riigikohtus praegu toimuv debatt, kus arutatakse, kas kuriteovahendeid võib konfiskeerida või ei või seda mitte teha. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise hea rakendumine ja edukus sõltub olulisel määral meie tulevasest kohtupraktikast.
2007. aastal registreeriti 232 ametialast kuritegu, mida on poole vähem kui 2006. aastal. Siin võib täheldada kahte aspekti. Esiteks on vähenenud n‑ö formaalsete rikkumiste registreerimine ja selle asemel on rohkem tegeldud raskemate ja mastaapsemate ametialaste ja korruptsioonikuritegudega. Teiseks jõustus 15. märtsil 2007 nn majanduskuritegude pakett, millega tänapäevastati põhjalikult ka ametialaste kuritegude regulatsiooni. Tähtsaima muudatusena kaotasid kehtivuse kaks ülimalt laia ja õigusriigile sobimatut ametialase kuriteo üldkoosseisu: ametiseisundi kuritarvitamine ja ametialane lohakus. Nende asemele loodi ligi 20 täiesti uut või tänapäevastatud ametialaste kuritegude erikoosseisu. Samuti laiendati isikute ringi, kes võivad vastutada altkäemaksu ja pistise võtmise eest. 2007. aastal registreeriti esimene mõjuvõimuga kauplemise juhtum. 2007. aastal valmis ka järjekorras teine korruptsiooni sotsioloogiline uuring. Uuringust selgub, et altkäemaksu on maksnud 3% Eesti elanikest ja 12% ettevõtjatest. Sellest järeldub, et kui me oleme suutnud piiri panna n‑ö olmetasandi korruptsioonile, see on liikluspolitseiga, juhilubade väljaandmisega jne seotud korruptsioon, siis edaspidi tuleb enam tegelda korruptiivsete ilmingutega ettevõtluses. Samuti tulenes uuringust, et koguni 9% ettevõtjatest pidasid levinuks kokkuleppeid turu jagamiseks oma tegevusalal. Nimetatud uuring oli aluseks ka uue korruptsioonivastase strateegia väljatöötamisel, mis praegu läbib veel viimaseid vaidlusi kooskõlastusringil, kuid peaks lähiajal jõudma valitsuse lauale. Selle strateegia rõhuasetusteks on korruptsiooni vältimine era‑ ja mittetulundussektoris, meditsiinis ning riigi ja kohalike omavalitsuste sihtasutustes. Koalitsioonilepingus ette nähtud kartellidevastane programm on samuti Justiitsministeeriumi 2008. aasta tööplaanis. Juba on ellu rakendatud koalitsioonilepingust tulenev kaitsepolitsei pädevuse laiendamine korruptsiooni uurimiseks suuremates omavalitsustes.
Alates 2007. aasta sügisest on Riigiprokuratuuris loodud keeruliste kuritegude uurijate eraldi ametikohad. Need uurijad tegelevad ennekõike kuritegudega, mille mõnele politseistruktuurile uurida andmine oleks komplitseeritud, sealhulgas juhtumid, kui on kahtlusi, et kõrgemad politseiametnikud ise on kuritegusid toime pannud.
2007. aastal registreeriti 49 rahapesukuritegu, mida on 21 võrra rohkem kui 2006. aastal. Kui 2006. aastal saatis prokuratuur kohtusse neli rahapesuga tegelnud gruppi kokku kaheksa süüdistatavaga, siis möödunud aastal viis gruppi 14 süüdistatavaga. Ehkki on veel vara teha järeldusi, enne kui kohus ei ole otsust langetanud, võib siiski märkida aktiivsuse kasvu seoses rahapesukuritegudega kohtueelses menetluses. 13. detsembril 2007 saatis Justiitsministeerium kooskõlastusringile karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega soovitakse täpsustada kuriteokoosseisu rahastamissätteid, aga samuti näha teatud juhtudel ette kriminaalvastutus ettevaatamatusest toimepandud rahapesu eest. Ma loodan, et selles osas tuleb Riigikogus põhimõtteline ja sisukas debatt.
Narkokuritegevuse kui raske peitkuritegevuse paljastamisel on meie politsei omandanud juba küllalt piisava vilumuse. Seda kinnitab ka statistika. Mitmendat aastat järjest kasvab just raskete narkokuritegude osakaal ning enam ei ole fookuses väikese koguse käitlejad, nagu see oli veel 2003. aastal. Edasiminek saab ka siin ennekõike toimuda narkokaubitsemisest saadud kuritegeliku tulu konfiskeerimise näol. Hea meel on sellegi üle, et paljuski tänu õiguskaitseasutuste eesmärgistatud tegevusele ja 1. märtsil 2007 jõustunud seadusmuudatusele, mis laiendas kuritegeliku ühenduse mõistet, jõudsid 2007. aastal esmakordselt karistusseadustiku kehtivusaja jooksul kohtusse esimesed viis kriminaalasja kuritegelikku ühendusse kuulumise ja selle organiseerimise süüdistustega, mis enamasti olid seotud just prostitutsiooni vahendamise ja narkokuritegevusega.
Head Riigikogu liikmed! Vahetult aprillisündmuste järel ilmnes vajadus tänapäevastada karistusseadustiku küberkuritegevuse sätteid. Juba 4. detsembril 2007 võttis Riigikogu menetlusse Justiitsministeeriumis väljatöötatud nn küberkuritegude paketi. See seadus võeti siinsamas saalis ka eelmisel kolmapäeval vastu. Seni veel kehtivas seaduses puudus juriidilise isiku vastutus teatud arvutikuritegude eest ja ka küberkuriteo ettevalmistamise koosseis. Samuti eristatakse eelnõus selgemalt andmete ning arvutisüsteemi vastu toimepandud ründeid. Kuna teatud arvutisüsteemid on seotud riigiasutuste tegevusega ja avalike teenuste osutamise tagamisega, mõjutab nende süsteemide töö häirimine või takistamine kõrgelt internetiseerunud Eesti ühiskonda väga tõsiselt. Uue seadusega täiendatakse ka karistusseadustiku terrorikuriteo koosseisu. Samal ajal on Justiitsministeerium kooskõlas Välisministeeriumiga esitanud Euroopa Komisjonile algatuse Euroopa Liidu küberkuritegevuse raamotsuse täiendamiseks.
Kuriteoennetuse Nõukogu istungil 2006. aasta keskel toimus tõsine arutelu liikluse olukorra teemal. Selle järelmina tehti 2006. aastal Justiitsministeeriumis uuring, milles muu hulgas tuvastati nii Eesti faktidele kui ka teiste riikide uuringutele tuginedes väga selge seos isiku joobeastme ning liiklusõnnetuste riski vahel. 19. jaanuaril 2008 esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule menetlemiseks nn liikluspaketi, millega tõhustatakse karistusõiguslikku vastutust olulisemate liiklusrikkumiste eest ning luuakse võimalus hoiatustrahvi määramiseks automaatse liiklusjärelevalveseadme abil. Samuti ei pea politseiinspektor tulevikus näiteks pargimurule parkimise puhul kaks tundi ootama, millal ilmub välja sõiduki juht, et teda trahvida. Ka sellise rikkumise eest on tulevikus võimalik määrata hoiatustrahv sõiduki omanikule, ilma et peaks tuvastama, kes valesti parkimise hetkel konkreetselt roolis oli. Seda loomulikult juhul, head Riigikogu liikmed, kui te aktsepteerite Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõus toodud põhimõtteid.
18. veebruaril 2007 jõustus seadusmuudatus, millega nähti ette võimalus viia kriminaalmenetluses teatud piiratud arvu kuritegude puhul läbi lepitusmenetlus. See on üks tänapäeva restoratiivse justiitsmenetluse levinud võtetest, mille rakendusala ei peagi olema väga suur, kuid mis teatud juhtudel on siiski väga vajalik. 2007. aasta jooksul kohaldati lepitusmenetlust kokku 31 kuriteo puhul. Neist enamiku, see on 23 kuritegu, moodustasid esmakordselt registreeritud peresisesed kehalised väärkohtlemised.
Nüüd olukorrast kriminaalmenetluses laiemalt. Kui 2004. aastal jõustunud uus kriminaalmenetluse seadustik koos sinna vahepeal lisandunud täiendavate lihtsustatud menetlusliikidega on küllaltki edukalt rakendunud just lihtmenetluste kasutamise osas – pean siin silmas lühi‑, kokkuleppe‑, käsk‑, kiir‑ ja lepitusmenetlust –, siis paraku ei ole sama hästi praktikas vastu pidanud nn üldmenetlust ehk võistlevat protsessi reguleeriv osa. Siin ei ole kindlasti tegemist üksnes seadusandlike probleemidega. Paljuski ei ole ka kohus ja kohtumenetluse pooled veel valmis võistlevat protsessi läbi viima. Justiitsministeerium on esitanud kohtunike koolituse eest vastutavale Eesti Õiguskeskusele ettepaneku juurutada spetsiaalne protsessijuhtimise koolitus kohtunikele, kaasates sellesse koolitusse ka prokuröre. Siiski on ilmne, et see valdkond vajab samuti seadusandlikke muudatusi. 2008. aasta jooksul on kavas kogu kriminaalmenetluse seadustik läbi töötada, muutmist vajavad kohad on juba põhjalikult kaardistatud. Küsimus ei ole mitte selles, et pöörduda tagasi inkvisitsioonilise kriminaalprotsessi juurde. Vastupidi. Menetlus tuleb veelgi võistlevamaks muuta ja lisada sinna osad, mis esimese hooga välja jäid, kuid mis on ometi efektiivse võistleva protsessi jaoks hädavajalikud, nagu näiteks tunnistaja ütluste deponeerimine kohtuniku juures kohtueelses menetluses ning advokaadi ja prokuröri suurem vastutus oma tõendite esitamisel. Oleme etteulatuvalt juba praegu saatnud kooskõlastusringile eelnõu, mille eesmärk on lõpetada olukord, kus keskmiselt 13 kuud kestvas kohtulikus üldmenetluses tegeldakse kohtuliku uurimise ja toimingutega reaalselt vaid 1–7% kogu menetluse kestusest, ülejäänud aja asi lihtsalt seisab. Võrdluseks. Lühimenetluses võtab kohtuasi aega kolm kuud, kokkuleppemenetluses kaks kuud, käskmenetluses 0,6 kuud ning kiirmenetluses 48 tundi. Praegu on keskmine kohtuistungi edasilükkamise intervall ligi kolm kuud, mis tähendab seda, et mis tahes tõrke ilmnemisel konkreetses kohtuasjas jälle kolm kuud mitte midagi ei toimu.
Valitsuse kabinetiistungil 26. oktoobril 2006 kiideti heaks justiits‑ ja siseministri ühine ettepanek ühendada Eesti Kohtuarstlik Ekspertiisibüroo (EKEB) ning politsei koosseisus olev Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus, rahvasuus tuntud KEKK‑i nime all. See otsus jõustati 1. jaanuarist 2008 ja sellest ajast peale on Justiitsministeeriumi valitsemisalas ühtne hallatav riigiasutus. Esialgne plaan jõustada ühinemine 1. jaanuarist 2009 transformeerus arutelude käigus lahenduseni, et ühendamisprotsessi oleks mõistlik kiirendada ja 2007. aasta jooksul lõpuleviidud seadusmuudatuste ja muude ettevalmistuste abil alustas 1. jaanuarist 2008 tööd Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. Uue asutuse nimi tuleneb, muide, ajaloolise järjepidevuse põhimõttel okupatsioonieelse Eesti Vabariigi samalaadse asutuse nimest. 2007. aasta jooksul valmis ka eskiis, rahastamisskeem ning on leitud kinnistu Rahumäel, kuhu ehitatakse ühendekspertiisiasutusele 2010. aasta lõpuks Põhjala regiooni moodsaim kohtuekspertiisikeskus. Juba praegu on ühendekspertiisiasutuses toimunud keskmise palga tõus, eelmise aastaga võrrelduna ca 24% ulatuses. Tänapäevane kriminaalmenetlus peab üha rohkem tuginema just nimelt mitteisikulistele tõenditele, mille parim näide on kõikvõimalikud kohtuarstlikud, DNA‑, sõrmejälje‑, aine‑, materjali‑, ballistilised ja muud ekspertiisid. Kui kurikuulus Stalini peaprokurör Võšinski ütles, et puhtsüdamlik ülestunnistus on tõendite kroon, siis demokraatliku õigusriigi tõendite kuningaks peaks olema asitõenditele ja loodus‑ ning täppisteadustele tuginev eksperdiarvamus. Tänapäevases õigusriiklikus kriminaalmenetluses on väga oluline jätkata kohtuekspertiisivaldkonna arendamist ning seda koostöös nii naabermaadega kui ka USA‑ga. Tuleks võimaldada Põhjala riikide ekspertiisikeskustel spetsialiseeruda. Hea täiendus töövahenditele on ka ministeeriumi toel üle 70 aasta taas ilmunud emakeelne kohtuarstiteaduse õpik.
Alates iseseisvuse taastamisest on kinnipeetavate arv Eesti vanglates kõikunud vahemikus 4200–4800, saavutades tipu 2000. aastal, mil meil oli 4803 vangi. 2007. aastal toimus kinnipeetavate arvu oluline vähenemine ja seda põhiliselt karistust kandvate vangide arvu vähenemise tõttu. Kui aasta alguses oli Eesti vanglates kokku 4311 isikut, siis 2007. aasta lõpuks oli neid 3467, mis teeb 2007. aastal vangide arvuks 100 000 elaniku kohta 265. 2000. aastal oli see suhtarv näiteks 351 ja 2005. aastal 337. Seega jõudis vangide arv 2007. aastal madalaima tasemeni viimase 16 aasta jooksul, kuigi Euroopa keskmisest, mis on orienteerivalt 100 vangi 100 000 elaniku kohta, oleme veel väga-väga kaugel. Vangide arvu vähenemist on põhjustanud mitmed tegurid. Mainin järgmist. 1. jaanuaril 2007 jõustusid karistusseadustiku ja vangistusseaduse muudatused, millega loodi võimalus tingimisi enne tähtaega vabastatute elektrooniliseks valveks, samuti võeti enne tähtaega vabastamise taotluse kohtule esitamisel vahelt ära vangla direktori filter. Ka jõustus 2007. aasta jaanuaris säte, mis võimaldas katseajal uue tahtliku ja vangistusega karistatava kuriteo toime pannud süüdimõistetu vangistuse täitmisele pööramise asemel asendada see üldkasuliku tööga.
Elektroonilist järelevalvet rakendati esimesele valvealusele 22. mail 2007 ning kokku paigaldati 2007. aasta jooksul 197 jalavõru. 2007. aastal lõppes elektroonilise valve tähtaeg 83 valvealusel, neist 75‑l positiivselt ja kaheksal ebaõnnestunult. Üks neist kaheksast lõikas jalavõru läbi, ülejäänud seitse rikkusid ajakava ja muid elektroonilise valve tingimusi ning läksid vangi tagasi. Kokkuvõtteks võib öelda, et elektrooniline valve on Eestis vähem kui aastaga väga edukalt rakendunud.
2007. aastal jätkus ka vanglasüsteemi tänapäevastamine. Detsembris 2007 liideti Ämari vangla Murru vanglaga. 2008. aasta kevadel avame Viru vangla. Detsembris esitas valitsus Riigikogule vanglate ja kriminaalhoolduse ühendamise eelnõupaketi, millega viiakse seni maakohtute juures asunud kriminaalhooldusosakonnad vanglasüsteemi ja nad muutuvad vanglate osakondadeks. Sellise muudatuse parimaks näiteks peetakse spetsialistide kinnitusel Rootsit, kuid samalaadne muudatus tehti 2004. aastal ka Ühendkuningriigis.
Jätkuvalt on keeruline ülesanne kinnipeetavate ja vanglast vabanenute taasühiskonnastamine, kus on veel väga palju ära teha. 2008. aasta tööplaanis on Justiitsministeeriumil kavas analüüsida, milline võiks olla vanglast vabanenute resotsialiseerimissüsteemi rahastamine ja ülesehitus isikute osas, kes praegu tulevad vanglast välja ilma kriminaalhooldusele allutamiseta ja seega tulevad ilma järelevalveta n‑ö otse tänavale.
Mõni sõna ka kuritegevusest tervikuna ja selle kontrollimisest 2007. aastal. Kokku registreeriti 50 375 kuritegu, mis on 3% vähem kui 2006. aastal. Kuritegude üldarvu vähenemine, näiteks 2003. aastaga võrreldes, on siiski üpris silmatorkav. 2003. aastal registreeriti 57 417 kuritegu. Enam levinud kuriteoliikide esikuuiku moodustavad vargused, mootorsõiduki korduv joobes juhtimine, kehaline väärkohtlemine, kelmus, avaliku korra raske rikkumine ning omavoliline sissetungimine. Otseselt aprillisündmustega kaasnevalt peeti Tallinnas ja Ida-Virumaal kahtlustatavana kinni 463 isikut. Sealhulgas registreeriti kuus massilise korratuse organiseerimist ning 50 süüteo toimepanemist massilise korratuse ajal. Ilmselt oleks ilma aprillisündmusteta olnud kuritegevuse vähenemine kuni protsendi võrra suurem. Kuriteoliikidest tegid suurima tõusu läbi riigivastased kuriteod – pluss 814% ehk kasv aastaga 7‑lt 57‑le, avaliku rahu vastased kuriteod – pluss 47,6% (need on muidugi otseselt seostatavad eelmise aasta aprilliga), aga samuti liikluskuriteod – kasv 14,8% ehk 4464 juhtumi asemel 5125 juhtumit. Suurimad langejad olid keskkonnavastased kuriteod – miinus 62,3%, 138 juhtumi asemel 52 juhtumit; ametialased kuriteod – miinus 56,2%; varavastased kuriteod – siin on võrdlemisi tähelepanuväärne langus – 15,3%, aga kui vaatame absoluutnumbreid, siis 32 550 juhtumi asemel oli 27 577 juhtumit. Kuigi isikuvastaste kuritegude üldarv suurenes, seda ennekõike kehalise väärkohtlemise juhtumite tõttu, vähenes tapmiste ja mõrvade arv ligi 13%. Kokku registreeriti Eestis 90 tapmist ja 20 mõrva, sealhulgas 12 tapmis‑ ja viis mõrvakatset, mida on 17 võrra vähem kui 2006. aastal. 70% tapmistest ja mõrvadest pandi toime tapetu omaste või tuttavate poolt. Avalikus kohas, väljaspool eluruume, pandi toime neljandik ehk 25% tapmistest.
Varavastaste kuritegude arv on oluliselt vähenenud. Kui aga sinna juurde liita varavastased väärteod, tuleb kokku isegi mõneprotsendiline kasv. Hiljuti saime teada kaupmeeste murest seoses kauplusevarguste sagenemisega. Tõepoolest, kuigi varguste arv tervikuna ei ole oluliselt muutunud, on ilmselt muutunud nende struktuur. Isiklike asjade varguse asemel tänaval, eluruumis või autodes pannakse pisivargusi rohkem toime kauplustes, kus vargal on palju paremini võimalik kalkuleerida, et varastatu väärtus ei ületaks väärteona karistatava pisivarguse piiri ehk 1000 krooni. Seega, ühest küljest võivad elanikud tunda end küll varguste suhtes turvalisemalt, kuid kaupmeestele on muresid juurde tulnud. Oleme seda küsimust siseministriga arutanud ja jõudsime järeldusele, et ilmselt ei rakendatud esimesel aastal pisivarguste puhul peaaegu üldse kuni 30‑päevast väärteoaresti ja seetõttu võis tekkida teatav karistamatuse tunne. Nüüdseks on politsei asunud pisivarguste puhul taotlema ka aresti kohaldamist ning me jälgime järgneval perioodil väga tähelepanelikult, kas kauplusevargused saadakse kontrolli alla. Kindlasti ei ole lahenduseks pisivargused taas lauskriminaliseerida, kui sama tulemust on võimalik saavutada väärteomenetluslike mõjutusvahendite efektiivsema ärakasutamisega.
Aasta jooksul registreeritud kuritegude koguarvuga võrreldes suudeti kohtueelsel uurimisel jõuda tuvastatud kahtlustatavaga menetlusotsuseni 47% kuritegude puhul. See on siis vanas keeles avastamisprotsent. Kriminaalmenetluste menetlusliigiline jaotus näitab, et 47% kuritegude hulgast, kus jõuti kahtlustatava tuvastamiseni, lahendati 16% oportuniteediga, 12% üldmenetluses kohtusse saatmisega, 26% lühimenetlusega ning ülejäänud muud liiki lihtmenetlustes. Märkimist väärib, et 2007. aastal lahendati tervelt 7% kuritegudest 48 tunni jooksul kiirmenetluses. See menetlusliik hakkas kehtima aprillis 2006 ning asjaolu, et see ökonoomseim kriminaalmenetlusliik on juba teisel kohaldamisaastal praktikas niivõrd ulatuslikult kasutust leidnud, on minu hinnangul kindlasti positiivne.
Kriminaalpoliitika arengusuundades (see on fikseeritud nende arengusuundade punktides 8 ja 23) on peetud väga oluliseks, et kriminaalpoliitika tugineks teadusuuringutel. Seda põhimõtet oleme järjekindlalt ellu rakendanud. 2007. aastal tehti olulisemad uuringud ja analüüsid järgmistel teemadel. Esiteks, määratud kaitsja kättesaadavus ja kvaliteet kriminaalmenetluses. Üha enam on ilmnenud, et pärast prokuratuuri tugevdamist viimastel aastatel (meenutagem, et veel 1990. aastate lõpus oli Tallinnas tavapärane, et kohtulik arutamine toimus prokuröri osavõtuta) on kitsaskohaks kujunenud hoopis kvaliteetse kaitse kättesaadavus. Pärast võistleva protsessi juurutamist 2004. aastal, kui senisest enam rõhutati rollijaotust prokuröri ja kaitse vahel, süvenes probleem veelgi. Kõnealuse analüüsi järelduste baasil töötatakse praegu välja mõningaid lahendusi, mis peaksid seda probleemi leevendama. Teiseks, huvipakkuv on ettevõtjate vastu suunatud kuritegevuse uuring. Sellest selgus, et kõige sagedamini langesid ettevõtjad kliendi või partneri toimepandud varguse või pettuse ohvriks – 20% ettevõtjatest, neist enamik korduvalt. Seejuures 60% juhtudel politseile ei teatatud. Ärisaladuse kuritarvitamisega on kokku puutunud 0,6% ettevõtjatest, kokkuleppeid turu jagamiseks pidas oma valdkonnas levinuks 9% ja küberkuritegevust 7% ettevõtete juhtidest. Kolmandaks, uuring kuriteoennetuse korralduse kohta kohalikes omavalitsustes. See tõi välja fakti, et vaid 50% uuringus osalenud kohalikest omavalitsustest on midagi kuriteoennetuse valdkonnas planeerinud oma arengukavadesse. Järelikult peab vähemalt pool kohalikest omavalitsustest kohaliku tasandi kuriteoennetust jätkuvalt riigi ja politsei ainumureks. Neljandaks ilmus esmakordselt menetlusregistri abil digitaalsele statistikale tuginev kogumik "Kuritegevus Eestis 2006". Esmakordselt on ka poliitikutel, ametnikel, kriminoloogidel ja teistel sotsiaalteadlastel võimalus uurida kuritegevust ja selle kontrollimise tõhusust süvitsi, seni kõige põhjalikumatele Eesti oma statistilistele andmetele tuginedes. Viiendaks, avaldati trükisena uuring "Eesti alaealiste hälbiv käitumine 2006" ning "Korruptsioon Eestis 2006", mille andmetele on juba eespool viidatud. Samuti toimus 2007. aastal teist korda kriminoloogia‑ ja karistusõigusalaste üliõpilastööde konkurss, millest osavõtt oli seekord väga aktiivne. Kõik need uuringud on kättesaadavad Justiitsministeeriumi kodulehel, mille aadress on ülimalt lihtne: www.just.ee.
Kõige lõpuks mainin koostööd mittetulundussektoriga, mis samuti on arengusuundade üks juhtpõhimõte (viitan siin punktile 6). Justiitsministeerium korraldab alates 2004. aastast kuriteoennetuse projektikonkurssi, millega toetatakse mittetulundusühinguid ja sihtasutusi. 2007. aastal jagunes kahe miljoni kroonine eraldis kümne projektitoetuse ja kahe tegevustoetuse vahel.
Head Riigikogu liikmed! Aruanne on teile ette loetud. Teatavasti kehtib kriminaalpoliitika arengusuundade olemasolev tekst kuni aastani 2010. Järelikult, kõige lähemal ajal, loodetavasti veel selle aasta jooksul peab teie laudadele jõudma ka järgmine kriminaalpoliitika arengusuundade otsuse eelnõu. Ma loodan, et see tuleb eelmisest sisukam, nii nagu kogu meie Eesti elu on 2003. aastaga võrreldes sisukamaks muutunud. Suur tänu kuulamast!
