Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame 20. veebruari infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 41 Riigikogu liiget, puudub 60.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: justiitsminister Rein Lang, majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning regionaalminister Siim-Valmar Kiisler.

Nüüd asume küsimuste juurde. Esimese küsimuse on esitanud Kalev Kallo valitsusliikmele Juhan Partsile. Teemaks on sadamaoperatsioonide erastamine. Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Transiidi vähenemine ei ole raskustesse pannud mitte ainult Eesti Raudtee ja sadama (ma mõtlen Tallinna Sadamat), vaid ka sadamas töötavad operaatorid, kelle käive on seetõttu vähenenud. Loomulikult otsivad kõik lisateenimise võimalusi. Nüüd on teatavaks saanud selline informatsioon, et teatud survegrupi mõjul, kes on esindatud ka Tallinna Sadama nõukogus, soovitakse n‑ö erastada laevade haalamine, st otste vastuvõtmine laevade sildumisel ja lahtiandmine laevade äraminekul, mis on tegelikult küllaltki tulutoov tegevus, mis ei nõua mingeid seadmeid. Härra minister! Kas see vastab tõele, et on kavatsus anda see n‑ö erakätesse?

Aitäh selle küsimuse eest! Lühike vastus on, et mul ei ole sellist informatsiooni. Seda esiteks. Teiseks, ütlen ka üldkoosoleku nimel: ühe või teise funktsiooni parem teostamine ja Tallinna Sadama kasumlik hakkamasaamine on ikkagi sadama juhatuse ja sadama nõukogu ülesanne. Kas üks või teine ka teie viidatud operatsioon on mõistlikum sisse osta ja teenida muud moodi, see peaks olema ikkagi ettevõtte juhtkonna otsustada.

Küsijal on ka täpsustav küsimus. Kalev Kallo, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Vastus ei olnud päris selge. Ei saa kuidagi lugeda kasumlikuks selle äraandmist, sest üks haalamisprotsess maksab kuni 1000 dollarit ja kaks kokku 1000–2000, sõltuvalt laeva veeväljasurvest. Kulutused on minimaalsed. Nii et see on ikkagi ühe kasumliku tegevuse äraandmine eraettevõtte huvides. Ma soovin selget vastust: kas üldkoosolek toetab sellist käitumist?

Aitäh! Üldkoosolek kindlasti ei toeta ettevõttele kahjumlikke otsuseid.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eks ma jätkan siis ka kuuldustega. Ma loodan, et Tallinna Sadama üldkoosolek siiski esitab küsimusi nii juhatuse liikmetele kui ka nõukogu liikmetele, kas need kuuldused vastavad tõele. Tegelikult peaks siiski üldkoosolek oma suhtumist väljendama. See teine teema puudutab Paldiski Põhjasadama võimalikku ostu Tallinna Sadama poolt. Kas üldkoosolek on seda arutanud ja milline võiks tulla selle seisukoht? See on küll selline teema, mida üldkoosolek võiks arutada.

Aitäh! Sellega olen ma kindlasti nõus, et kui selline idee kuskil sünniks, siis oleks see üldkoosoleku taseme küsimus. Me ei ole seda teemat ühelgi moel käsitlenud. Jah, ma näen, et meedias seda aeg-ajalt tõstatatakse. Mul on raske hinnata, millistel asjaoludel võiks Tallinna Sadam sellest huvitatud olla. Selle tulemuseks peaks olema tegelikult meie sadamaressursi efektiivsem kasutamine. Loomulikult sõltub kõik ka hinnast. Aga seda ei ole minu teada käsitletud ei nõukogu tasemel ega juhatuse tasemel. Pigem on see olnud lihtsalt jutt meedias ja erinevates kabinettides.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Praeguses sadamaseaduses on selline säte, et sadamaseaduse nõuded ei rakendu sadamatele, kus ei osutata sadamateenust. Aga Eestis on ometi olemas sellised sadamad, mis toimetavad üsna suures mahus, aga omanik ei müü teenust väljapoole. Sellepärast ma küsin: kuidas sellisel puhul saaks rakendada sadamaseadusega ettenähtud keskkonna‑ ja muid norme, kui eraomandis sadam ei osuta teenust väljapoole, aga ometi mõjutab ühel või teisel moel keskkonda?

Aitäh! See tundub üsna spetsiifiline küsimus olevat. Ma kasutan lihtsalt võimalust ja ütlen, et me oleme jõudmas uue sadamaseaduse eelnõuga ministeeriumidevahelise koostöö lõppjärku, õige pea jõuab eelnõu valitsusse ja siis jõuab ta ka siia. Ma ei tahaks praegu konkreetselt seda väga spetsiifilist küsimust kommenteerida. Minu esimene arusaam on ikkagi selline, et kui on sadam, siis on sadam ja siis tuleb arvestada kõiki nõudeid, sealhulgas keskkonnanõudeid.

Lõpetan esimese küsimuse käsitlemise.

Läheme teise küsimuse juurde, mille on esitanud Karel Rüütli Rein Langile. Teemaks on tsiviilkontroll. Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Elektroonilise side seaduse, mis hakkas kehtima kolm aastat tagasi, § 113 lõike 8 järgi on prokuratuuril jälitusasutuse tegevuse üle järelevalve teostamiseks õigus tutvuda sideoperaatorite logifailidega. Riigi peaprokurör esitab kord aastas justiitsministrile prokuratuuri tegevuse koondaruande. Minu küsimus: kas prokuratuur on tutvunud säilitatavate logifailidega ja teostanud järelevalvet jälitusasutuste tegevuse üle viimase kolme aasta jooksul, ja kui ei ole, siis mis põhjustel ja millal siis hakkab prokuratuur tsiviilkontrolli teostama?

Aitäh! Kindlasti on prokuratuur oma ülesandeid täitnud. Eelmisel reedel kanti Justiitsministeeriumi juhtkonna koosolekul ka minule ette aruanne 2007. aastal konkreetsetes kriminaalasjades teostatud jälitustoimingute kohta. Seda aruannet kindlasti veel täiustatakse, kuna, nagu ma ütlesin, puudutas see üksnes konkreetsetes kriminaalasjades läbiviidud jälitustoiminguid. Teatavasti võimaldab praegune õigusruum jälitusasutustel läbi viia jälitustoiminguid ka kuritegude ennetamiseks ja tõkestamiseks, mis suhtes, ma kujutan ette, Riigikogul tuleb võtta seoses korrakaitseseadusega seisukoht, kas senine regulatsioon on mõistlik. Kindlasti saab minister ka prokuratuuri vahendusel ülevaate nendest jälitustoimingutest, mis ei ole seotud konkreetsete kriminaalasjadega.

Küsijal on ka täpsustavaid küsimusi. Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma loen teile ette kaitsepolitsei pressiteate, kus on kirjas, et  Kaitsepolitseiamet ei teosta sideettevõtete üle järelevalvet seoses logifailidega ning kaitsepolitseil ei ole ka juurdepääsu sideettevõtete logifailidele, vaid järelevalvet peavad Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ning Tehnilise Järelevalve Amet. Mul on ka kiri, kus majandus‑ ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts vastab, et järelevalvet riist‑ ja tarkvara olemasolu ja õiguspärase kasutamise üle teostavad jälitus‑ ja julgeolekuasutused ning Riigikogu vastav erikomisjon, sest ainult nimetatud isikud omavad seadusest tulenevalt juurdepääsuõigust sideettevõtete vastavale riist‑ ja tarkvarale. Minu küsimus on see: kes peab seaduste järgi vastutama, et sideettevõtetel oleks olemas jälitustegevuse seaduslikkuse üle järelevalvet võimaldav riist- ja tarkvara, ja kes peab kontrollima selle olemasolu?

Aitäh! Prokuratuur teostab järelevalvet ikkagi õiguskaitseorganite läbiviidud tegevuse üle. Tõepoolest, praeguses õigusruumis peaksid majandus‑ ja kommunikatsiooniministrile alluvad asutused omakorda teostama järelevalvet elektroonilise side teenuseid pakkuvate isikute üle, samal ajal kui seadusandja on vastutuse selle seaduse täitmise eest pannud ettevõtetele endile. Nii et seal on kindlasti üks mõtlemise koht, kas mitte ei tuleks seadust veidikene kohendada. Minu arvates on seal üks auk sees. Kindlasti me majandus‑ ja kommunikatsiooniministriga seda lähitulevikus arutame.

Teine täpsustav küsimus, Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Minu küsimus tuleneb sellest eelnevast küsimusest. 2005. aasta algusest kuni tänaseni on riik eraldanud sideoperaatoritele 25 miljonit krooni ja järgmiseks aastaks on planeeritud 15 miljonit krooni seadusjärgsest tegevusest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kas ikka on maksumaksja raha otstarbekalt kulutatud, kui viimaste aastate jooksul on huvi sideoperaatorite logide vastu olnud, pehmelt öeldes, jahe ja tõsist tsiviilkontrolli jälitus‑ ja julgeolekuasutuste üle ei ole piisavalt olnud?

Tänan väga! See küsimus ei ole kindlasti justiitsministrile, sest, nagu ma ütlesin, kontroll nende sideettevõtete üle on eelkõige sideameti pädevuses. Ma mingil juhul ei nõustu sellise loogikaga, nagu oleksid tsiviilkontrolli võimalused väikesed. Seda mitte. Te ise kuulute Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni, kellel on kõik volitused ja võimalused kontrollida ka sideettevõtteid.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Ma kuulasin huviga seda debatti ja mulle jäi siin üks oluline vastuolu kõrva. Esmalt luges kolleeg Rüütli ette kaitsepolitsei pressiteadet, kus kaitsepolitsei teatas, et neil ei ole ligipääsu operaatorite nn logifailidele, ja ütles, et see on majandusministeeriumi asi. Samas teatas majandusminister oma kirjas, et see on kaitsepolitsei asi. Ehk tegelikult ei ole asjad üleüldse selgeks räägitud ja on täielik segadus, vähemalt minule tundub niimoodi. Siit minu küsimus teile kui kõige kõrgemale justiitsasjade korraldajale siin riigis: kas teie arvates on siin tegemist juriidilise segadusega ja kui on, millal te selle asja ära korraldate?

Tänan! Te ilmselt ei pööranud tähelepanu minu vastusele teie kolleegi eelmisele küsimusele. Ma ütlesingi, et siin on jah üks koht, mida me peame majandus‑ ja kommunikatsiooniministriga kindlasti arutama, et oleks tagatud ühtemoodi arusaam, kes nendele sideettevõtete käsutuses olevatele logifailidele juurde pääseb ja kes ikkagi vastutab selle eest, et seal oleks kord majas.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Karel Rüütli küsimusele vastates te juhtisite tähelepanu, et Karel Rüütli kuulub kapo komisjoni. Tõsi. Karel Rüütli on algatanud selle protsessi, et kontrollida paljusid asju, mis on seotud sideettevõtete ja logifailidega. On teatavaks saanud, et osa logifaile on läinud kaduma. Kas on midagi ka ette võetud? Kas on algatatud mõni kriminaalasi või midagi muud?

Suur tänu! Ka mina soovin kindlasti Karel Rüütlile jõudu ja jaksu töötamisel niivõrd vastutusrikkas komisjonis. Tänasel päeval võiks lugupeetud Mai Treial esitada oma naabrile selle küsimuse: kas ikkagi on komisjon jõudnud väga selgele arusaamisele, et midagi on kadunud? Minul küll ei ole mitte mingisugust väga kindlat informatsiooni, et midagi oleks kadunud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kolmanda küsimuse juurde, mille on esitanud Marika Tuus. Sellele vastab valitsusliige Rein Lang. Teemaks on perekonnaseadus. Marika Tuus, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab perekonnaseaduse eelnõu ja seda, et tahetakse üle minna n‑ö varaühisuselt, mis meil on läbi aegade kehtinud, Rootsi ajast peale, lahusvara süsteemile. Esimese Eesti Vabariigi ajal ei saadud seda vastu võtta, kui Uluots tahtis, sest naisorganisatsioonid kogusid umbes 31 000 allkirja. Ei saadud seda vastu võtta ka 2001. aastal, kui Märt Rask tahtis seda läbi suruda, ka siis olid organisatsioonid vastu ja ei saadetud seda seadust isegi parlamenti. Ka eelmise valitsuse ajal mitte. Kui nii paljud on selle seaduse vastu, ka osa parlamendist, erakondadest ja ühiskond, miks teie siis seda nii järjekindlalt ja, võiks öelda, jäärapäiselt tahate läbi suruda?

Tänan väga! Ma olen üldse jäärapäine inimene. Aga pean kahetsustundega teatama, hea Marika, et sa oled eksitusse viidud. Professor Uluotsa esitatud eraõiguse seadus, selle üks osa, nimelt perekonnaõigus, nägi tõepoolest ette täpselt samasuguse regulatsiooni, nagu praegune Eesti valitsus on esitanud Riigikogu menetlusse. Selleks oli väga tugev surve Eesti Vabariigi naisorganisatsioonide poolt. Soovitan lugeda 1930. aastate ajakirja Õigus.

Küsijal on ka täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Marika Tuus, palun!

Aitäh! Tol korral koguti 31 000 vastuallkirja, sellega võiks ka tutvuda. Aga eile arutas sõltumatute ekspertide grupp sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni ühisistungil sedasama teemat. Nad tutvustasid nende sotsiaalsete mõjude analüüsi, mida see seadus kaasa tooks. Leiti, et üleminek peres lahusvarale ja kogu see individualistlik vaim ei pruugi tagada nõrgema poole õigusi ja toob kaasa majandusliku ebavõrdsuse. Teie olete öelnud, et, vastupidi, praeguse seaduse oluline puudus on abikaasadevaheline tugev varanduslik seotus ning et uus kord suurendab vabadust abielu ajal varaga tehinguid teha. Miks te võtate abielu nagu mingit äriprojekti? Kas see peab olema just selline võlaõiguslik suhe? Abielus peaks nagu midagi muud ka olema.

Tänan väga! Mina ei ole kunagi suhtunud perekonda ega abiellu kui ärilisse suhtesse. Ainult et perekonnaõiguses on abikaasade varalised suhted reguleeritud ja seda, muide, sajandeid. Võib muidugi kaalutleda, kas perekonna varalised suhted võiksid olla pärimise ja perekonna varaliste suhete osas osakene võlaõigusest. See on täiesti võimalik, aga pärimisõigus ja perekonnaõigus on mõlemad osa tsiviilseadustikust ja kõik see asi peab olema omavahel kooskõlas. Mis puudutab teie viidatud sotsiaalteadlaste uuringut, siis sealt võib välja lugeda täpselt seda, mida keegi tahab. Ma võin tsiteerida sedasama uuringut: "Perekonnaseaduse eelnõu on kooskõlas mitmete sotsiaalsete muutuste suunaga: ühiskondade demokratiseerumine, individuatsioon ja individuaalsete otsustuste laienemine läbirääkimiste baasil ning sellest tulenev varasuhete selgem reguleeritus." Must valgel.

Teine täpsustav küsimus, Marika Tuus, palun!

Aitäh! Ma arvan, et see on kindlasti üks kontekstist väljarebitud koht, sest selle uuringu üldvaim on teine. Aga kui me arvestame praegu üldse naise panust (see panus on suurem kodutöödes ja lastekasvatamisel ning naise karjääris tekib vahepeal paus), siis naisorganisatsioonid on tekitanud niisuguse küsimuse, kas me ei peaks panema hinna ka sünnitusele ja vastava tšeki kohtunikule esitama. Mis te sellest asjast arvate?

Ma ütleksin, et see on teil väga huvitav ettepanek. Tehke eelnõu kohta vastav muudatusettepanek.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Kindlasti on debatt perekonnaseaduse üle ühiskonnas päris huvitavat rada pidi kulgenud ja hoogustunud eriti nüüd, pärast seda, kui esimene lugemine on siin ära olnud. Samas tahan esitada teile natukene filosoofilisemat laadi küsimuse üldise tausta kohta, sest minu arvates (ilmselt ka teie arvate nii) on igasuguseid seadusi vaja põhimõttelisemalt muuta siis, kui selleks on olemas ühiskonnas väga oluline avalik huvi ja ka huvigrupp, kes seda teeb. Perekonnaseaduse puhul ei mäleta ma varasemast ajast niisugust sügavat avalikku huvi ja vajadust, et tuleks üleüldse hakata selliseid põhimõttelisi muudatusi ellu viima. On igasugused varajaotussüsteemid, nii nagu Eestis on praegu ...

Palun küsimust!

... ja nii ka, nagu on ...

Palun küsimust! Kolm sekundit on aega.

Kus on see avalik huvi seadust nii oluliselt muuta?

Suur tänu! See avalik huvi on täiesti üheselt olemas. Jälgige debatti ja ärge laske ennast eksitada mõningate Interneti-portaalide kommentaatoritest. Õigusringkondades on üldine arusaam, et perekonnaseadus on vananenud ja vajab kindlasti uuendamist. Oleme ikka ausad: praegu eksisteeriv varaühisus ju ei toimi. Tegelikult me oma igapäevases elus iga päev rikume neid sätestatud põhimõtteid. See on väga filosoofiliselt öeldes küsimus õigusriigi toimimisest või mittetoimimisest. Nii et ma jääksin küll selle juurde, et tuleb rahulikult ja kaalutletult perekonnaseadust edasi menetleda, kindlasti kuulata ära kõik kodanikuorganisatsioonid. Valitsus on valmis seletama, mis ühe või teise regulatsiooni taga on. Siin levitatakse ka äärmiselt palju eksiarvamusi. Kindlasti ei ole perekonnaseaduse sisu kellegi omandi eksproprieerimine, nagu täna kirjutab üks filosoof, kelle nimi mul kahjuks on meelest ära läinud. Ma arvan, et siin on sellist ühiskondlikku müra rohkem, kui see asi väärt on.

Kaks viimast, kohapeal registreeritud küsimust. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Tuleb tunnustada, et te suhtute sellesse debatti konstruktiivselt. Tõesti, ka esimesel lugemisel oli siin juttu, et võib-olla eelnõu koostamise käigus jäi liiga kitsaks see ring, kes sai aru, millised muudatused selle eelnõuga kogu õigusruumi tuuakse. Eilsel üritusel tutvustati sotsiaalsete mõjude analüüsi. Igal juhul saame iga päevaga targemaks, saame palju selle üle rääkida ja saame ka rohkem aru. Muidugi, sealt mõjude analüüsist võib lugeda välja nii ühte kui ka teist. Samas on sotsiaalteadlased viidanud siiski teatud ohtudele, mis peresuhtes või abielus või ka üldse ühiskonna jätkusuutlikkuse suhtes on. Minu küsimus on: kas teie algataja esindajana olete nõus arvestama neid ohtusid ja ettepanekuid?

Suur tänu! See on väga hea küsimus, Jaak! Mul on väga hea meel meenutada sulle, et sina oled oma allkirjaga sellesama perekonnaseaduse teksti kooskõlastanud. Aga kas me oleme eelnõu algatajatena nõus arvestama arukaid ettepanekuid? Loomulikult, alati. Tõsi, neid arukaid ettepanekuid selles sotsiaalteadlaste analüüsis kahjuks napib.

Mai Treial, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Selles osas võib teiega nõus olla, et varasuhted perekonnaseaduses vajavad selgemaks muutmist ja täpsustamist. Kuid üks, mis on kindel, on see, et selle täpsustamise ja selgemaks muutmisega ei tohi mitte ükski abielu osapool varasuhete osas jääda kannataja rolli, inimestel peaks olema olemas turvatunne ja samas peaks olema välditud pahatahtlikkus. Ühiskonnateadlased on toonud välja mitmeid ohtusid. Sellele on raske vastu vaielda, nendele ohtudele juhtisid möödunud nädalal ühes ümarlauas tähelepanu ka õigusala inimesed.

Palun küsimust!

Minu küsimus konkreetselt ongi see: missuguseid perekonnaseaduse muudatusi te meile saali täiendavalt saadate?

Suur tänu! Mis puutub saali saatmisse, siis Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus ei võimalda valitsusel kahjuks saali ühtegi muudatusettepanekut saata. Meie saame teha komisjonile ettepaneku teksti teatud osas muutmiseks, mis tuleneb tõepoolest debatist, ja see on komisjoni otsustada, kas ta seda aktsepteerib või mitte. Aga Riigikogu liikmed on ju teinud väga mõistlikke ettepanekuid perekonnaseaduse eelnõu muutmiseks ja täiendamiseks. Üks minu arvates arvestatav idee on kindlasti see, kuidas see seadus rakendub, ehk kas inimesed, kes praegu on abielus, peaksid tegema midagi, et vältida selle uue regulatsiooni alla sattumist, või võivad nad elada oma elu ja abielu rahulikult lõpuni ilma midagi tegemata. Ma arvan, et see Keskerakonna ettepanek, mille sisu ongi see, et olemasolevate varasuhete jaoks jääks kehtima olemasolev seadus, on mõistlik ettepanek ja valitsus seda aktsepteerib.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Jaak Aab. Sellele vastab valitsusliige Siim-Valmar Kiisler. Teemaks on regionaalpoliitika. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab tegelikult sama asja, mida ma küsisin siin Valges saalis ühel riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalikul istungil. Teie eelkäija Vallo Reimaa koondas kokku pikki aastaid vaidluse all olnud regionaalhalduse teatud muudatused. Mina võin julgelt öelda, kuna ma selles protsessis olen osalenud, et minu arvates ei ole siin saalis ühtegi erakonda, kes põhimõtteliselt neid muudatusi ei toetaks, ehk on jõutud teatud konsensuseni üldpõhimõtetes. Samas on jäänud selline mulje, et Vallo Reimaa ehk jõudiski liiga kaugele, eriti maakonna tasandi otsustustasandi ümberkujundamisel. Kas teil on plaanis selle maakonna tasandi otsustustasandi muutmisega edasi minna ja selle kontseptsiooniga edasi minna või on koalitsioonis siin eriarvamusi, et sellega edasi minna ei saa?

Aitäh! Vallo Reimaa moodustatud töörühm tõepoolest kaardistas need probleemid, mida tuleks muuta. Kahjuks ei jõutud selgusele, kuidas täpselt muuta. Põhimõtteliselt lepiti kokku kolmes suunas. Üks on see, et kohalikke omavalitsusi tuleb selgelt tugevdada. On üsna suur konsensus selles, et vabatahtliku ühinemise kaudu tuleb seda tugevnemist igati soodustada. Selleks on, ma arvan, reaalseid samme võimalik lähiajal astuda. Teine suund on maakondlik tasand, kus käsitletakse maakondlikku omavalitsusliitu sellise koostööorganina. Ka siin on kokkulepe olemas, et tugevdada, aga kuidas tugevdada, siin on kahjuks praegu väga suured eriarvamused. On seisukohti avalik-õigusliku institutsiooni loomisest kuni lihtsalt vabatahtliku koostöö soodustamiseni. Tugevdada tuleb, aga erimeelsusi on väga palju. Kolmas, milles kokkuleppele jõuti, on see, et maavalitsused jäävad ja nende peamine roll peaks olema järelevalvefunktsioon. Laias laastus võib öelda, et maavalitsused võiksid osa funktsioone anda üle omavalitsusliitudele, aga millised funktsioonid, selles paraku jälle konsensus puudub.

Küsijal on ka täpsustavaid küsimusi. Jaak Aab, esimene täpsustav küsimus, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Ma julgen siiski teatud määral vastu vaielda erimeelsuste suhtes. Ma olen osalenud mitmel seminaril, kus on olnud kõigi parlamendierakondade esindajad, omavalitsusasjatundjad, juristid, põhiseaduse tundjad. Maakondlikul tasandil võiksid just nimelt need omavalitsuslikud funktsioonid liikuda omavalitsusliidule. Juriidiline küsimus on küll, aga ei ole kõige olulisem, on ta avalik-õiguslik või on ta halduslepinguga üle antud. See on nüanss, sisu on oluline. Kui sellega edasi ei liiguta, siis seda ka ei tule. Ajagraafik on väga tihe. Konkreetne küsimus: kas teatud eelnõud on ettevalmistamisel, et nendega jõuda siia kevadel või sügisel?

Aitäh, austatud härra Aab! Jään siiski oma seisukoha juurde, et neid kokkuleppeid ei ole olemas. Mina ei ole näinud kirjalikku protokolli. Kui teil see on, siis ma hea meelega võtaksin teilt selle vastu. Protokollitud on eriarvamused. Seetõttu ei ole võimalik edasi liikuda. Räägitud on palju reformist, avalikkuse ees on öeldud väga palju suuri sõnu, aga reaalset reformikava ei ole praegu olemas.

Jaak Aab, teine täpsustav küsimus, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mulle tundub, niipalju kui ma olen rääkinud koalitsioonipartneritega, niipalju kui ma olen rääkinud omavalitsusliitudega, kus on kõik erakonnad esindatud, et ei ole nii suuri erimeelsusi, kui tõenäoliselt on teie erakonna sees ehk Isamaa ja Res Publica Liidu sees, kus üks osa nagu toetab muudatusi ja teine osa torpedeerib. Aga okei, see selleks. Kindlasti toetan väga seda, et omavalitsus, tugev omavalitsus on tegelikult regionaalpoliitika sõlmkoht. Kui omavalitsus on tugev, siis suudab ta kindlustada korralikud teenused, suudab täita funktsioone ja suudab luua ka sobiva keskkonna kõigile inimestele. Kindlasti toetan ka ühinemise toetamist. Mitte hambad ristis ei pea ühinema, aga kui leitakse vajadus, siis ühinetakse ja seda võib toetada. Kas on plaanis toetada ka koostööd, et sellega toetada ühinemisi, nii nagu tehakse näiteks Soomes? Kas üks võimalus võiks olla maakondlik omavalitsusliit?

Aitäh! Kindlasti on plaanis koostööd toetada. Usun, et hea koostöökogemus viib kaugemas perspektiivis ka ühinemiseni. Me valmistame kindlasti ette ettepanekud valitsusele, et siiski näha mingit võimalust stabiilsemaks rahastamiseks ka omavalitsusliitudele, et omavalitsusüksustel tekiks reaalne suutlikkus seda koostööd teha.

Nüüd neli kohapeal registreeritud küsimust. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Tõepoolest, teie eelkäija Vallo Reimaa oli suur maakondlike omavalitsusliitude tähtsuse suurendamise toetaja. Ka Rahvaliidu regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu näeb ette omavalitsusliitudele suurema otsustusõiguse andmist, nii et omavalitsusliidud otsustaksid kohalikud investeeringud, leppides selleks kokku ühises maakondlikus arengukavas, mis oleks aluseks ka valitsusele. Valitsus, teadagi, seda eelnõu ei toetanud. Üks põhjus oli siin ka nimetatud: puuduvad poliitilised kokkulepped omavalitsusliidu rolli kohta. Ühesõnaga, segadus ja määramatus regionaaltasemel tegelikult jätkuvad. Olgem ausad, ka praegu on maavanema roll maakonnas jätkuvalt ebamäärane ja omavalitsusliiduga on samamoodi. Lugupeetud härra minister! Teie optimistlikest sõnumitest jääb töörahu taastamisest väheseks. Minu küsimus on: millal te lõpetate tegeliku segaduse regionaalhalduses ja missuguseid seadusandlikke käike te ikkagi ette võtate?

Aitäh! Julgen küll väita, et seadusandlikul tasemel ei ole segadus sugugi nii suur. Praegu on üsna täpselt defineeritud ülesanded, mida peab tegema maavalitsus, mida peab tegema kohalik omavalitsus, millega tegeleb maakondlik omavalitsusliit. See on meil päris hästi ära kirjeldatud. Probleem on selles, et avalikes väljaütlemistes on tõesti segadust külvatud. On öeldud isegi seda, et maavalitsused kaovad ära, et maavanemaks muutub hoopis omavalitsusliidu juht jne. Need väljaütlemised on segadust külvanud. Aga seadusandliku poole peal on ülesanded paigas. Mis puutub Rahvaliidu esitatud eelnõusse, siis tõepoolest on seal sätestatud, et omavalitsusliit kinnitab maakondliku arengukava, aga miskipärast on jäetud kogu see algatamise, maakondliku arengukava kokkukirjutamise ja loomise protseduur maavalitsusele. Seal oli selline sisuline vastuolu sees, mida ei ole suudetud lahendada.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Vabariigi aastapäeva eelses meeleolus vaatame tihtipeale tagasi, meie vabariigi n‑ö sõjaeelsele perioodile. Ka ajakirjandus on juhtinud tähelepanu sellele, et omavalitsused on väikesed, laiali pudistatud, nõrgad jne. Meil ei ole ei riigivanemat, riigihoidjat ega võimsat presidenti, kel oleks visioon, kuhumaale jõuda. Aga nüüd, soovides pikka iga koalitsioonile, küsin ma sinu kui ministri käest: mis on sinu meelest sinu ametisolemise n‑ö miinimumprogrammi ideaalvariant, kuhu sa tahaksid selles kontsentreerimises jõuda ja milline võiks olla see omavalitsuste number selles väikses ideaalmudelis?

Miinimumvariant on koalitsioonilepe. Hea variant oleks jätkata sealt, kus Tarmo Loodus pidi omal ajal töö pooleli jätma. Kahjuks ei lastud tal seda edasi viia. Väga paljud selle valdkonna inimesed on öelnud, et kui tookord oleks lastud tal see töö lõpule viia, siis meil ei oleks nüüd väga paljusid probleeme, mille ees me endiselt seisame ja millega maadleme. Kahjuks see nii läks. Reaalsus on see, et ilmselt selle saali auväärt enamus n‑ö kohustuslikku liitmist ei seadusta. Järelikult on minu lootus, et Riigikogu toetab selliseid muudatusi kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduses, mis tõesti viiksid võimalikult suure arvu omavalitsuste liitumiseni.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tegelikult võiks kogu selle temaatika kokku võtta nii, et regionaalpoliitika nõrkus on see, mis tekitab peavalu. Peaks ütlema, et aastatel 1999, 2001 ja 2003 lahendasid teie eelkäijad umbes samu probleeme ja siiamaani ei ole hakkama saadud. Ma ütlen ka seda, et me võime maavanematest palju rääkida. Seadusega on pandud palju ülesandeid, aga raha ei ole üldse. Sama puudutab omavalitsusliite. Minu küsimus on seotud sellega, et alles me rääkisime siin saalis omavalitsuste tulubaasist ja tasandusfondist. Tegelikult vastandusid kaks regiooni, ühelt poolt oli Tallinn ja teiselt poolt ülejäänud Eesti. Kuidas teie omavalitsuste tulubaasi ja tasandusfondi näete, sest järgmised läbirääkimised omavalitsusliitudega on ju ees?

Aitäh! Eks tõde peab selguma läbirääkimiste käigus. Praegu siin konkreetseid lubadusi välja anda on selgelt vara. Ühiskomisjon peab kokku tulema ja need seisukohad koos kujundama. Ma mingeid lubadusi praegu ette ei annaks.

Aleksei Lotman, palun!

Suur tänu, auväärt juhataja! Lugupeetud minister! Kuulates nii küsimusi kui ka teie vastuseid, jäi mulle mulje, et regionaalpoliitikas valitsev kontseptuaalne segadus ei ole kuskile kadunud ega ole otsa saamaski. Küsin kõigepealt sellise taustaküsimuse. Kas teie nägemuses regionaalministri asend valitsuses, nagu ta praegu on – keegi valitsuse ääremail tegutsev, mitte päris selgete volitustega tegelane, kes vestleb omavalitsustega ja natuke tegeleb maavalitsustega –, ongi normaalne regionaalpoliitika valitsuse tasemel või peaks regionaalministri funktsioon olema kooskõlastada eri ministeeriumide tegevusi ja n‑ö ohjeldada iga ministeeriumi enda hiilivaid haldusreforme ja regionaalpoliitikat tegelikult väga tugevalt mõjutavaid otsuseid, mis ei arvesta regionaalmõjusid?

Aitäh! Minu arust on auväärt Riigikogu liikmete hinnang valitsuse regionaalpoliitika puudumisele pisut ülekohtune. Ma toon paralleeli: sama hästi me võiksime öelda, et kuna eelmine valitsus lõpetas nii, et kuritegevus jätkuvalt on Eestis olemas, siis järelikult kuritegevuse vastu võitlemise poliitika puudus. Aga kindlasti ei saa me seda sellest järeldada. Igal alal on probleeme, mis on jätkuvad. On selge, et ühinemine on kõige kindlam garantii, et omavalitsused tugevnevad. Mis puudutab ministri positsiooni valitsuses, siis ma olen suhteliselt vähe aega olnud valitsusliige, aga kavatsen kindlasti jätkuvalt vaadata teiste ministrite poolt valitsusele esitatavaid eelnõusid just selle pilguga, kas nad on ka regionaalselt tasakaalustatud seal, kus see on mõistlik ja vajalik. Olen teistele valitsusliikmetele mittenõustumise seisukohti juba ka avaldanud.

 Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Arvo Sarapuu. Sellele küsimusele vastab valitsusliige Juhan Parts ja teemaks on Eesti Post. Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Aastal 2009 avaneb Eesti postiturg, mis tähendab, et Eesti Post peab konkureerima teiste, nii kodumaiste kui ka välismaiste postiteenust osutavate ettevõtetega. Loodame väga, et ministeeriumil on koostatud selleks olukorraks ka mõistlik plaan. Ehkki praegu küll on nii, et Eesti Post on juba mitmendat aastat kahjumis ja jääb mulje, et väljapääsu nähakse valdavalt maapostkontorite sulgemises. Auditeerimata andmetel jäi Eesti Post, mille käive oli eelmisel majandusaastal üle 900 miljoni krooni, 34 miljoni krooniga kahjumisse. Ei aidanud ka eelmisel aastal suletud 44 postkontorit. Nüüd suletakse 95 valdavalt maal asuvat postkontorit, järele jääb veel 400. Siit minu esimene küsimus. Vaadates eelmist aastat, majandustulemusi ja kogu Eesti Posti struktuuri, tekib põhjendatult küsimus, et kui 44 postkontori sulgemine kasumit ei ole toonud, kui palju postkontoreid siis lõpuks veel vaja sulgeda on.

Aitäh! Ma tänan kõigepealt võimaluse eest arutleda teiega Eesti Posti teemal ja postituru avanemise üle. Õige on see, mis te ütlesite, et postiturg avaneb üle Euroopa Liidu. Miks ma seda rõhutan? See juba ette vähendab meie võimalust teha suvalisi otsuseid. Suvaliste otsuste all mõtlen ma seda, et piiramatult näiteks riigieelarvest toetada ühte äriühingut või seda äriühingut lausa riigistada. Need võimalused on Euroopa siseturu arengu kokkulepetega tegelikult paika pandud. Ma arvan, et ülesanne, et Eesti Post oleks võimeline käituma n‑ö äriühinguna, mis suudab oma tulud-kulud kokku viia, pakkuda teenust, mis on tarbijale või kliendile vastuvõetav ja klient on sellega rahul, olla konkurentsivõimeline, ongi tegelikult see ülesanne, mida praegune Eesti Posti juhtkond viimased kaheksa kuud on täitnud. Mul ei ole kunagi olnud kombeks hakata rääkima oma eelkäijate ühest või teisest otsusest, mis on seda mõjutanud, või lähiajaloos kapata. Ma usun, et iga minister on püüdnud selles ajas ja oma arusaamistest lähtuvalt anda seda suunda, mis oleks jätkusuutlik. Ma arvan, et me oleme praegu lihtsalt sellises ajajärgus, kus me peame tegema võib-olla raskeid, aga siiski vajalikke otsuseid. Iga selline otsus, kui äriühingud neid teevad, on ka minule isiklikult üsna raske. Millest me siin lähtume? Me lähtume kahest asjast. Esiteks, inimese jaoks ei tohi postiteenus halveneda. Kui te panete postiteenuse ja suhteliselt kehvas majakeses või ruumikeses vähe aega lahti oleva postkontori vahele võrdusmärgi, siis olete lootusetult valel teel.

Härra minister! Teie aeg on läbi.

Ma loodan, et te esitate jätkuküsimuse, ma jätkan selle koha pealt.

Aitäh teile! Küsijal on ka täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma jätkan täpselt sellelt kohalt, kus te pidama jäite. See on tõesti nii, et postkontori ja postiteenuse vahele võrdusmärki panna ei saa. Aga miks need praegused muudatused meile muret teevad? Põhjuseks ongi see, et jääb mulje, et selle asemel, et kogu postindus (kui tohib seda sõna kasutada) restruktureerida, ümber korraldada, puudutavad need ümberkorraldused ainult maal asuvaid postkontoreid. Tänaseni ei ole meil sellist informatsiooni, mis meie arvamuse ümber lükkaks. Seetõttu küsingi praegu, et te saaksite selle koha pealt, kus te pooleli jäite, edasi minna: kuidas ja milliste võimalustega tagatakse maapiirkondades postiteenus nendele inimestele, kellest te alles äsja siin rääkisite?

Aitäh! Ma lõpetan selle olulise koha ära. Väga hea, et me oleme ühte meelt selles, et postiteenus ei võrdu selle n‑ö kohapealse postipunktiga. Ei ole päris nii, et see ettevõte jõuaks jätkusuutlikusse kasumisse ainult seoses postivõrgu ümberkorraldamisega või selle efektiivsemalt tööle panemisega. See ei ole kindlasti nii. Juhin tähelepanu, et postipunktide ja postiteenuse omapära toob kaasa selle, et näiteks ka Tallinnas pannakse mõni postipunkt kinni ja korraldatakse teenuse osutamist märksa targemalt.
Nüüd sellest, mis puudutab maaelanikke. Ma näen, et Heimar Lenk istub seal päris heas tujus. Ta rääkis, et inimesed käivad postkontoris lihtsalt soojas toas vestlemas. Minu arust on selles mõttes tegelikult väga suur iva. Just nimelt, Eesti Post kui äriühing ja see keskkond, kus ta tegutseb, ei pea pakkuma külaelanikule-maaelanikule seda teenust, et on võimalik sõbraga-naabriga kokku saada ja kohtuda. Selleks on ju see asi, millest rääkis Siim Kiisler, – omavalitsus. Oli uudis, mis puudutas postkontorite võimalikku sulgemist sellel aastal. Esimene samm, mida Eesti Post teeb (pange nüüd hästi tähele!), on see, et ta istub iga omavalitsuse esindajatega koos maha ja pakub võimaluse, nii nagu on see korraldatud Soomes ja väga paljudes teistes riikides, et kohalikud aktiivsed inimesed, omavalitsused, võtaksid postiteenuse standardi ja hakkaksid seda teenust osutama oma elanikele, kogukonnale, ja Eesti Post maksab selle eest. Ma tuletan meelde, kui te mäletate, et enne sõda olid ju postitalud. Küllap me kõik oleme oma vanavanemate kodudes näinud pilte, millel oli mõne küla postitalu, kuhu sai tuua kirju, kust võis saada kirju ja pakke ning ka kirju saata. Ma arvan, et selline tänapäevane postitalu, millele Eesti Post annab ka teatud rahalist toetust väga põhjaliku lepingu alusel, on see, mis tagab, et inimene saab oma kirju ja pakke saata. Aga ma tahan ...

Härra minister! Vastamise aeg on läbi. Aitäh teile! Arvo Sarapuu, teine täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma annan jälle ministrile võimaluse vastata, aga seekord mitte nii mugavalt. Väga hea oli kuulda, et muudatused hakkavad puudutama ka Tallinna. Ma pean siin silmas seda, et Eesti Post võinuks kinnisvarabuumi toel teenida kümneid miljoneid kroone, aga faktid kahjuks räägivad, et ettevõte on olnud oma kinnisvara ääretult vilets peremees. Näiteid võiks tuua siin üsna palju: tühjalt seisvad kesklinna büroopinnad ja ka see, kuidas suure potentsiaaliga ärikrunt Viru hotelli vastas kingiti Eesti Posti poolt võileivahinna eest Merkole. Paljudele inimestele on üsna arusaamatu, miks Eesti Post, olles sügavas kahjumis, on käitunud kinnisvaratehingutes nii kahjumlikult. Mis on selliste kahjulike tehingute tegemise põhjus olnud?

Aitäh! See oli pikk küsimus, aga ma usun, et teravik oli suunatud sellele viimasel ajal ka korra ajakirjandusest läbi käinud Viru väljaku krundile. Teate, ausalt öeldes, kui ma selle tehingu kohta kuulen, siis ma mõtlen, miks mu eelkäija lasi seda teha. Miks ta lasi seda teha? Ma juurdlen selle üle. Mul ei ole veel vastust. Kui ma saan selle vastuse, siis mul oleks palve, et te jällegi küsiksite mu käest, äkki ma saan vastata. Miks lasti teha tehing, millele Eesti Posti juhatus kirjalikult expressis verbis vastu oli? Ma olen kindel, et mis puudutab Eesti Postile kuuluvat kinnisvara, siis Eesti Post paneb praegu paika oma kinnisvarapoliitikat, sõltuvalt kinnisvaraturu arengust, teeb siin ka loomulikke ja temale majanduslikult kasulikke samme. Mis puudutab neid postipunkte, millest me räägime, siis enamik nendest võimalikult suletavatest postipunktidest on rendipindadel. Nende pindadega, muide, Eesti Postil on ka ju häda, et need korralikult tööle panna. Kui nende järele oleks ka nõudlus, siis nad vajaksid tohutuid investeeringuid. Nii et on seegi moment. Ma tahan loota, et praegune Eesti Posti juhtkond, nõukogu, ka kinnisvarapoliitikas käitub väga peremehelikult. Aga ma olen valmis sellest tehingust teile pikemalt rääkima. Ma juurdlen praegu, miks seda tehti. Mul ei ole sellele vastust. Kui te aitate mul selle leida, siis ma olen teile väga tänulik.

Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Aitäh, et te peate mind ka oma mõtete n‑ö kaasmõtlejaks ja kaasamõtlejaks. Aga mul on teile konkreetne küsimus. See võtab palju aega, kui te nüüd postiteenuse panete ka omavalitsuse õlgadele. Kas te annate aru ka sellest, et seoses postkontorite sulgemisega maal tuleb majandusministrile vastutus maaelu järkjärgulise väljasuretamise eest? Ilma postkontorita on seda küla väga raske samal tasemel edasi hoida. Tõepoolest pole kohta, kus kokku saada ja seda teenust saada.

Aitäh! Te eksisite, te saite minust täiesti valesti aru ja ma olen selle pärast pettunud. Ma arvan, et te saate tegelikult väga hästi aru, sest te olete töötanud ju märksa raskemates tingimustes. Me ei pane omavalitsusele postiteenuse osutamise kohustust. Me tahame teha koostööd omavalitsustega sisulistes küsimustes, et maaelanik, ükskõik, kus ta asub, saaks head postiteenust kvaliteetsel tasemel, tänapäevasel tasemel. See on tegelikult meie eesmärk. Nüüd te võite küsida, mis siis seda asendab. Esimene on seesama võimalik frantsiisileping, kus omavalitsus peaks olema partner. Omavalitsus teab, kes on külas need inimesed, kes võiksid olla need n‑ö partnerid, ta saaks neid aidata, lahendada seda küsimust võib-olla koos maakauplustega. Aga Eesti Post seisab selle eest, et oleks postiteenus. Teiseks, personaalne lähenemine igale inimesele. Siin on väga suured moodsa tehnoloogia võimalused: motovahendid, kojukutsed, seesama postibuss, mis on leidnud ühtepidi kriitikat, teistpidi on ta tegelikult vägagi hästi vastu võetud. Vaatame, milliseks elanike arvamus Võrumaal kujuneb, aga selle teenuse järele on juba tekkinud nõudlus mujal Eestis. Lõpuks on niimoodi, et igal maakohas elaval inimesel peaks olema külmkapi peal telefoninumber, millel ta saab alati helistada, kus võetakse kas või 24 tundi ööpäevas vastu, ja inimene saab öelda, et nüüd ta tahab saata pakki Ameerikas elavale tuttavale, ja siis tuleb kirjakandja kas mootorrattaga või autoga, võtab selle paki, vormistab dokumendid ja see saadetakse ära. Just täpselt nii peabki toimima tänapäeva Eestis Eesti Post. Mitte nii, et näiteks reedel kella ühest kella viieni on võimalik siseneda suhteliselt külma majja, kus on juba n‑ö lahkunud töötaja, kes on läinud palju paremale töökohale, sest palk on väike, ja vaatab seal ühte või kahte ümbrikut, millega tal ei ole midagi peale hakata. Aga üheskoos me saaksime selle postiteenuse niimoodi ka maal tegelikult toimima panna.

Ester Tuiksoo, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te kirjeldasite suurepäraselt Eesti Posti ja omavalitsuste koostööd. Kas majandus‑ ja kommunikatsiooniminister on võtnud endale ka regionaalministri ülesanded ja kas te olete teie kõrval istuva värske ministriga ka oma tööjaotust arutanud?

Härra minister! Ma palun vastata!

Vastuseks küsimuse esimesele poolele ütlen, et absoluutselt mitte. Majandus‑ ja kommunikatsiooniministri tegevusvaldkond on niivõrd lai, et ma annaksin heameelega midagi ka teile. Aga ma paluksin teilt, et te Arvo Sarapuuga paneksite pead kokku ja nuputaksite, miks tehti ikkagi see tehing selle maatükiga. On mõned inimesed, kellele te pääsete võib-olla lähemale. Miks ikkagi see tehing tehti? Nüüd sellest, mis puudutab postkontoreid. Ma arvan, et me oleme regionaalministriga viimase nädala jooksul päris hästi saanud arutada mitte ainult postivõrguküsimusi, vaid ka ühistranspordiküsimusi. Regionaalminister on minule teinud mitmeid, ma ütleksin, ettekirjutusi, et kui sa, mees, seda teed, siis hoia minu eest! Ma püüan arvestada neid niipalju, kui Eesti riigi rahakott võimaldab. Edelaraudtee, raudteeküsimused, milline hakkab olema meie raudteevõrgustik, teedevõrk. Me vaidleme praegu valitsuskoalitsioonis kohalike teede üle. Me mõlemad seisame tegelikult ühesuguse nägemuse eest. Selle eest, et inimesed saaksid ja tahaksid maal elada. Teedevõrk on siin väga oluline. Mul ei ole plaanis Tallinna ära asfalteerida ja kõik muud teed jätta nagu vaeslapse ossa.

 Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Neid debatte siin jälgides on ilmselt päris paljudele Eestis selgeks saanud, et regionaalpoliitika ei ole selle valitsuse jaoks oluline teema. Ega siin muud ole öelda, tunnistust sellest annavad ikkagi needsamad uudised, kui kaotatakse 95 postkontorit ja 64 metskonnast 47. See viimane on siis RMK‑d meenutades. Mõlemad ettevõtted täidavad riiklikult olulisi funktsioone ja neil on oluline mõju Eesti maaelule ja ka regionaalpoliitikale. Võib saada aru Eesti Posti kui äriühingu majandusotsustest, aga mitte kuidagi ei ole võimalik siinjuures mõista valitsuse suhtumist, kes ei pea nende otsuste regionaalpoliitilist mõju eriti millekski. Ka teie, härra regionaalminister, olete siinkohal olnud mõistatuslikult vait. Vaikimine tähendab teatavasti nõusolekut.

Palun küsimust!

Miks te ei ole andnud nendele otsustele oma regionaalpoliitilist hinnangut ja kas te üldse peate vajalikuks omada nendes küsimustes ministrina mingisugust positsiooni?

Aitäh, härra Marrandi! Nagu kolleeg Juhan Parts kinnitas, me oleme kohtunud ja arutanud Eesti Posti muudatusi ka ühise laua taga Eesti Posti juhatuse mõlema liikmega. Ma olen arutanud RMK muudatusi RMK juhatuse liikmega ja teiste töötajatega. Kui me räägime Eesti Postist, nagu Juhan Parts väga hästi kirjeldas, siis seal on kaks poolt. Üks pool on postiteenus, teine pool on see, millele härra Lenk on korduvalt viidanud, ütleme tinglikult, et see on selline rahvamajateenus. Postiteenus, seda on Eesti Post kinnitanud, inimeste jaoks ei halvene. Ma ütlen ausalt, kui ma isikliku poole pealt vaatan, siis mulle meeldiks ka, kui ma saaksin postiteenuse endale koju tellida, selle asemel et peaksin postkontoris käima. Ma räägin puhtalt postiteenusest. Teine asi on, et paljud need postkontorid, mis lähevad praegu sulgemisele, on tõesti väga halvas seisukorras. Nad ei ole kuidagi sellised kohad, kuhu tahaks seltsielu elama minna. Kui me räägime RMK-st, kui me mõtleme, mis on see teenus, mida ta inimesele maal pakub, siis RMK‑l on tegelikult kaks teenust. Üks on küttepuude müük. RMK kinnitab, et küttepuude müük samal kujul jätkub. Ma loodan, et ma saan edasi vastata. Teine pool on puhkealad, avalikuks kasutamiseks tasuta puhkealad. Ka nendega ei juhtu midagi halba. RMK kinnitab, et töökohtade arv säilib. Probleem on see, et vajatakse küll töökäsi, aga esimese tasandi juhte ei ole nii palju vaja. See on kahjuks see mure.

Austatud minister! Meie kodu- ja töökorra kohaselt on vastamise aeg kaks minutit ja kui kostab piiks, siis see tähendab, et teil on jäänud veel 30 sekundit. See lihtsalt informeerib teid. Läheme edasi. Küsijal on täpsustavaid küsimusi. Esimene täpsustav küsimus, Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! On hea meel kuulda, et te nüüd räägite siin, et te olete salakesi kohtunud majandusministriga ja neid teemasid arutanud. Kindlasti ei ole vähemalt RMK teema nii lihtne, nagu te siin välja tõite. Metskonnakeskusel on ühe metsaküla jaoks olnud ikkagi pikka aega väga oluline maaeluline roll täita. Aga minu küsimus käsitleb tegelikult ühte vastuolu, mis puudutab valdade liitumist. Nimelt, te olete lubanud, et te iga hinna eest toetate valdade vabatahtlikku liitumist, samas on peaminister väga selgelt öelnud, et mingisugust vabatahtlikku liitumist mingisuguste preemiatega toetada ei ole vaja, see on nagu mõttetu tegevus. Siin on väga selge vastuolu. Missugused on teie positsioonid, kuidas te ikkagi seda toetada kavatsete?

Aitäh! Esimese märkuse kohta: me lepime kolleeg Partsiga kokku mingi mehhanismi, kuidas teid, härra Marrandi, paremini teavitada omavahelistest kohtumistest. Mis puudutab omavalitsuste vabatahtliku ühinemise soodustamist, siis nagu ma juba eelmisele küsimusele vastates ütlesin, see mehhanism saab olla kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muudatuste näol. Kui te küsite, kuidas, siis selle seaduse muudatuste näol, mida mul on kindlasti plaan valitsusele esitada ja eks ma siis kuulen teiste valitsusliikmete seisukohti.

Ma palun, teeme nüüd ühe kiire küsimuse ja kiire vastuse! Jaak Aab, palun! Vabandust, Jaanus Marrandi, teil on teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud härra minister! Teavitada ei ole vaja mitte mind, vaid avalikkust, kas teil nii olulistes küsimustes on ka regionaalpoliitiliselt mingisugune positsioon olemas või mitte. Aga minu küsimus on ikkagi selles, et teie koalitsioonipartner on öelnud väga selgesti välja, et mingisugust toetust liitumisele, eriti rahalist toetust, olla ei saa. Millised on teie sammud?

Rahaline toetus on juba praegu seadusega sätestatud, küsimus on selle suuruses.

Austatud ametikaaslased! Ma tänan teid küsimuste eest! Head valitsusliikmed! Ma tänan teid vastamise eest! 20. veebruari infotund on lõppenud. Tänan teid!