Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud ministrid! Kõik on meil täna naisministrid. Alustame infotundi. Kõigepealt teeme, palun, kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 40 Riigikogu liiget, puudub 61.
Lugupeetud kolleegid! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kultuuriminister Laine Jänes, sotsiaalminister Maret Maripuu ja minister Urve Palo.

Esimene küsimus. Palun, kolleeg Vilja Savisaar, küsimus minister Urve Palole!

Aitäh, proua esimees! Austatud minister! Keskerakonna fraktsioon on esitanud rahvastikuministri büroole ettepaneku vaadata üle kohalike omavalitsuste roll integratsiooni valdkonnas: millised on nende kohustused, võimalused ja milline võiks olla rahastamise skeem. Olen ka kursis teie juhitava lõimumiskava ettevalmistamisega ja projektiga, mis senini on ette valmistatud. Seal on küll märksõna "omavalitsused" sees, aga kas te täpsustaksite, millisena te näete kohaliku omavalitsuse rolli seoses integratsiooniteemadega ja milline võiks olla riigipoolne kohalike omavalitsuste rahastamise mudel?

Aitäh! Kohaliku omavalitsuse roll integratsiooniprotsessis pannakse rakenduskava vormis täpsemalt paika selle aasta jooksul. Praegu toimub lõimumiskava koostamine. See on lõppjärgus. Strateegias on ette nähtud, et kohalikud omavalitsused on märksa enam kui varem kaasatud lõimumisprotsessi. Milline see roll täpselt hakkab olema, see on alles rakenduskava koostamise teema. Millised ressursid riigi poolt tulevad, on täpselt samamoodi lahtine. Kas riik toetab nõuga ja kui palju otseste vahenditega, seda ei oska täna veel öelda.

Täpsustav küsimus, kolleeg Vilja Savisaar. Hea kolleeg! Natuke kiiremini!

Aitäh! Austatud proua minister! Ega see vastus mind küll ei rahuldanud.  2009 – selles suhtes liigute te ikka väga aeglase tempoga selle lõimumiskava valmimise teel. Põhilõimumiskava on lõppjärgus, ma küll ei näe, et paralleelselt valmistataks ka rakenduskava ette. Aga hea küll, see on minu arvamus. Ma küsin natuke teise nurga alt. Kas see kava näeb ette ka rahvusvähemuste koolide toetamist riigi poolt? Raha jagatakse kõikidele huvikooli seaduse raames, aga rahvusvähemuste koolid moodustavad 1% kõigist huvikoolidest. Kas või needsamad pühapäevakoolid. Kas te oskate selle kohta mingit informatsiooni anda, kuidas te kavatsete neid edaspidi tugevamalt toetada?

Kõigepealt märkus rakenduskava kohta. Jah, loomulikult käib praegu ministeeriumides rakenduskava väljatöötamine. Ma pidasin silmas just kohaliku omavalitsuse rolli, mis vajab täpsustamist selle aasta jooksul. Kui nüüd rääkida rahvusvähemuste toetamisest hariduses, siis Eesti Vabariigis on ette nähtud, et rahvusvähemustel on võimalus registreerida pühapäevakoole. Eestis on 15 pühapäevakooli, mida ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kaudu rahastatakse. Neid on peaaegu 15 erineval rahvusrühmal (ma ei hakka neid ette lugema). Samal ajal sätestab Eesti Vabariik ka õiguse, et rahvusrühmadel on võimalus üldhariduskoolis taotleda oma keele õppimiseks nädalas juurde vähemalt kaks tundi. Kui kümme lapsevanemat on esitanud selleks kooli juhtkonnale taotluse, siis peab riik selle ka garanteerima. Tänaseks töötab üks selline kool ja Tartus on esitanud taotluse leedulased ja Tallinnas itaallased. Nii et Eestis on ette nähtud võimalused, kuidas oma rahvuskultuuri edendada. Lisaks me teame ju, et kui me räägime vene õppekeelega koolidest, siis Eestis õpib vene õppekeelega üldhariduskoolides 23% lastest.

Palun, kolleeg Vilja Savisaar, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu kolmas küsimus puudutab nn paberite vormistamist. Kas on ka mingeid muudatusi seoses nende väikeste toetustega – 5000 krooni? Kas tõesti need väikesed rahvuskultuuriseltsid peavad läbi tegema kogu selle suure projektitaotluse paberite vormistamise selleks, et saada seda 5000‑kroonist toetust? Kas te ei leia, et seda võiks natukenegi lihtsustada või näha ette mingi baasfinantseerimise nii mõnelegi seltsile või rahvusgrupile?

Eestis on praegu registreeritud üle 200 rahvuskultuuriseltsi. Kõiki neid finantseeritakse a) baasfinantseeringu korras, mis on mõeldud administratiivkulude katteks, ja b) on võimalik taotleda raha veel erinevate projektikonkursside kaudu. Eelmisel aastal eraldas riik sellisel moel ligi viis miljonit krooni. Küll aga olen saanud informatsiooni (olen kohtunud eri kultuuriseltside esindajatega), et soovitakse, et Eestis ei oleks nii palju erinevaid rahvuskultuuriseltse, kes omakorda peavad selle taotluse esitama, vaid soovitakse, et riik eraldaks raha rohkem katusorganisatsioonidele, kes omakorda jälgivad raha jaotamist allapoole. Samal ajal on teisi kultuuriseltse, kes ei soovi sellist rahastamissüsteemi katusorganisatsioonide kaudu. Praegu on meil töögrupp, kes kohtub katusorganisatsioonidega, kultuuriseltsidega, et rahulikult järele mõelda, milline rahastamissüsteem oleks kõige otstarbekam. Veebruari lõpuks peaks see süsteem olema välja töötatud ja kultuuriseltsidega kooskõlastatud. Samal ajal pean ütlema, et mis puudutab 3000, 5000 või 15 000, siis me peame arvestama, et me elame Eesti Vabariigis ja kui riik jagab raha, siis peab olema põhjendatud taotlus. Peab olema dokumenteeritult tõestatud, mille jaoks seda raha vaja on ja kuhu seda kasutatakse, sest ei ole võimalik raha jaotada lihtsalt ilusate silmade eest.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mina tahan täpsustada pühapäevakoolide küsimust. Praktiliselt kõik õppetunnid – keeleõppetunnid, kultuuriõppetunnid – toimuvad seal. Uus huvikooli seadus näeb ette, et võib moodustada rahvuskoole, aga tingimused ja nõuded on sellised nagu huvikoolides ja enamik pühapäevakoole ei vea välja, ütleme, ei pea nendele vastu, ei suuda neid täita. Aga teiselt poolt ei ole pühapäevakoolide statuut siiamaani paika pandud. Ka kõik pühapäevakoolid, kui tahavad saada raha, peavad konkurssidel osalema. Tuleb välja niiviisi, et viis osalevad, aga üks nendest kogukondadest saab. Ütleme, ukrainlased saavad, aga valgevenelased ei saa. Küsimus: kas on ette nähtud kuidagi paindlikum koostegevus selles suunas?

Aitäh! Ma tean, et Haridus‑ ja Teadusministeerium, kes kureerib pühapäevakoole ja vastutab selle ala eest, on ka selle teema luubi alla võtnud. Pühapäevakoolide rahastamise ja toimimise teemal on kultuuriseltsidelt ja rahvusrühmade esindajatelt tulnud erinevaid mõtteid. See on tegelikult otsene küsimus Haridus‑ ja Teadusministeeriumile. Olen kohtunud nende ametnikega ja ma tean, et nad selle küsimusega tegelevad. Täna ei ole ma valmis vastama, milline on nende ettepanek rahastamissüsteemi ja põhimõtete muutmiseks.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Möödunud aastal pärast aprillisündmusi – minu arvates oli see maikuus – küsisin ma teie käest infotunnis, millal valmib teie ettevalmistatav lõimumiskava. Te vastasite, et see peaks valmis saama juuniks 2007. Nüüd on aasta 2008. Ma saan aru, et diskussioonid jätkuvalt käivad. Mis ajaks teie eelduse kohaselt see valmis saab?

Aitäh! Esialgse plaani järgi oli protsess kavandatud nõnda, et aasta alguseks, kui mina ametisse asusin, oli juba eelmise valitsuse poolt, eelmise ministri poolt koostatud tegelikult uus strateegia, tööversioon. Esialgse hinnangu alusel oli tarvis sellele kõigest rakendusplaan juurde lisada. Aprillisündmused tingisid aga olukorra, et me leidsime, et selle strateegia tööversioon on tarvis põhjalikult üle vaadata ja mõelda, kas seda kohendada või kirjutada uus. Eelmise aasta jooksul oli väga laiaulatuslik kaasamisprotsess, kuidas töötada välja seda strateegiat. Otseselt on osalenud üle 100 inimese. On olnud väga palju uuringuid, on olnud palju avalikke üritusi, me oleme saatnud tuhandele organisatsioonile otsesed küsimused (näiteks koolidele, kohalikele omavalitsustele, tööandjate ja töövõtjate liitudele, kultuuriseltsidele jne), milline peaks nende arvates olema uus programm. Kogu selle protsessi käigus oleme saanud üle 200 erineva ettepaneku. Sügisel oli kõigi parlamendis esindatud parteide kokkusaamine, kus me küsisime ka parteide arvamusi. Nii et tänaseks on tegelikult uus lõimumiskava valmis, järgmise nädala lõpuks me paneme selle uuesti avalikule kooskõlastusringile ja ühe kuu jooksul on võimalus täiesti uue programmi kohta oma arvamust avaldada.

Head kolleegid! Nüüd kaks viimast kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Kuulsas filmis "Ühe aasta üheksa päeva" kasutavad tuumafüüsikud niisugust väljendit, et eksperiment lahkus pisarsilmil. Sama võime öelda ka lõimumiskava kohta, mis kehtis kuni aprillikuuni. See eksperiment lahkus pisarsilmil. Nüüd tahan ma küsida järgmist. Öelge, palun, kuidas muudeti seni eksisteerinud strateegilist kava. Kes kava koostajatest vabastati töölt või saadeti tootvale tööle või kuskile mujale, ühesõnaga, eemaldati rahvusküsimustega tegelejate hulgast? Kolmas küsimus, mis teie tegevuse puhul on mind kogu aeg vaevanud, on see. Öelge, palun (kodumaa peab teadma oma poegi ka nimeliselt), millised konkreetsed professorid, millistest asutustest on need, keda te kuulate, kes on teie nõustajad. Palun nimeliselt, eesnimi, perekonnanimi ja töökoht! Ma mõtlen just akadeemiliselt.

Kõigepealt, minu arvates kõik, kes ütlevad, et lõimumisprogramm 2000–2007 on läbi kukkunud, eksivad. See ei lahkunud pisarsilmil ega kukkunud ka läbi. Meil oli tänavatel 1000–3000 vene keeles kõnelevat inimest. See on alla protsendi kogu sellest elanikkonnast. Kindlasti ei ole lõimumisprogramm läbi kukkunud ega pisarsilmil lahkunud. Kui te küsite, kes on olnud uue programmi väljatöötamise käigus kaasatud, siis kõigepealt on väga oluline ekspertkomisjon, kuhu kuulub ligi 30 inimest, kelle hulgas on ka akadeemikuid. See nimekiri on meil koduleheküljel üleval, ekspertkomisjoni kuuluvate inimeste nimedega saab tutvuda. Samamoodi kuulutati välja kevadel, see oli juba enne minu tulekut, hankekonkurss integratsiooniprogrammi rakendusplaani väljatöötamiseks. Konkursi võitsid Praxis, Hill ja Knowlton, Tartu Ülikool, Geomeedia. Tartu Ülikooli teadlaste hulgas on näiteks sellised inimesed nagu professor Marju Lauristin, Margit Sutrop jt. Samamoodi on kõik need nimed avalikud ja kui teil on soovi, siis ma võin teile need täiendavalt saata.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Olga Sõtnik! Igor! Mina juhin istungit!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui suurt rõhku pannakse uues lõimumiskavas eesti keele õppele? Päris paljud sotsioloogilised uuringud on näidanud, et eestikeelsus ei tähenda üldse eestimeelsust. Kas te olete selle faktiga arvestanud ja kas on ka mingisugused muudatused, võrreldes eelmise programmiga?

Samal ajal näitasid suvel tehtud arvamusküsitlused, et muukeelsetest inimestest, kes väitsid, et nad tunnevad ennast Eesti rahva hulka kuuluvat, 80% valdasid eesti keelt ja olid Eesti Vabariigi kodanikud. See on absoluutselt selge, et on olemas kokkupuude või paralleel, et kui valdad eesti keelt ja oled Eesti kodanik, siis on ka suurem tõenäosus, et sa tunned ennast Eesti rahva hulka kuuluvana. Keeleoskus on väga tähtis. Loomulikult ei ole see ainukene asi. Samamoodi pean ma eelmise programmi üheks puuduseks seda, et ei pööratud piisavalt tähelepanu nendele muukeelsetele elanikele, kes on juba eesti keele omandanud ja kodakondsuse saanud. Neid tuleks rohkem motiveerida ühiskonna protsessides osalema. Aga uues programmis on eesti keelel jätkuvalt väga oluline osa. Ma näen siin just Haridus‑ ja Teadusministeeriumi osalust, et keeleõpe hakkaks pihta lasteaedadest, nii nagu me hiljaaegu oleme ka kuulnud. Haridus‑ ja Teadusministeerium seda uuest aastast planeeribki, et me ei pööraks tähelepanu keeleõppele alles gümnaasiumis, kus on keelt suhteliselt raskem omandada.

Aitäh, proua minister! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Kuid ma arvan, et selle küsimuse võiks tuua kas siia saali kui riiklikult tähtsa küsimuse, et arutelu oleks palju põhjalikum, või siis arutelule Valgesse saali.

Järgmine küsimus on kolleeg Maret Merisaarelt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud proua minister! Praeguseks endine Vene Teatri direktor Irina Ossinovskaja väitis möödunud nädalal Ärilehes: "Samuti üllatas mind tema [Aivar Mäe] suhtumine riigivarasse. Kui ma nõukogu istungil esitasin andmed teatri vara suurest puudujäägist ning soovitasin anda asi vastavatesse instantsidesse uurimiseks, vastas Mäe: "Ei ole vaja midagi teha, kanname maha."" Siit küsimus riigivara kohta kultuuriminister Laine Jänesele. Mida ja kui suures rahalises väärtuses kanti või kantakse Vene Teatris maha ja kas Vene Teatri majandustegevust peaks teie arvates uurima Riigikontroll, politsei või prokuratuur?

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt pean ütlema, et Vene Teater on sihtasutus koos oma nõukoguga, keda juhib mitmest liikmest koosnev seltskond. Nemad omakorda kontrollivad juhatuse tööd. Irina Ossinovskaja esitas septembri alguses nõukogule aruande, kus ta selgitas võlgu ja olukorda, mis ootab ees Vene Teatrit, kui ei võeta vastu konkreetseid otsuseid. Kõige kurioossem oli minu meelest see, et Vene Teatris töötav restoran, mis on riigiteatri koosseisus, ei tegele mitte ainult toitlustamisega teatris, vaid ka catering'iga ja erinevate tarvikute ostmisega, millel tõepoolest ei ole teatriga mingisugust pistmist. Toona fikseeriti olukord, et aasta lõpuks oli puudujääk provisoorselt 2,6 miljonit. Kultuuriministeerium tegi ettepaneku lisaeelarvesse broneerida 2,8 miljonit. See 2,8 miljonit detsembris tõesti laekus. Sellest on tehtud võlgade katteks väljamakseid. Praeguse seisuga on olukord selline, et on viis miljonit arvelduskrediidi võlga. Aastal 2008 makstakse sellest ära pool ja 2009 on planeeritud maksta teine pool. Mina leian, et informatsioon, mis ajalehes emotsionaalselt välja käiakse, ei ole kindlasti võrreldav selle olukorraga, mis on vastavalt nendele dokumentidele, mille nõukogu päris mitmeliikmeline komisjon on läbi vaadanud ja heaks kiitnud.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh! Proua minister! Kui ma teid õigesti kuulsin, siis te väitsite just äsja, et sihtasutust juhib nõukogu ja seda nõukogu juhib mõneliikmeline seltskond. Mind huvitab, kes sinna mõneliikmelisse seltskonda kuuluvad, kes juhivad selle sihtasutuse nõukogu ja millistest avalikkusele mitteteada põhimõtetest nad lähtuvad. Palun tutvustage selle seltskonna, kes juhib seda nõukogu, tööpõhimõtteid ja ka sinna kuuluvaid isikuid.

Ma ei suuda teile peast praegu ette lugeda kõikide nimesid. Oli väga üldine küsimus ja mul ei ole seda nimekirja nüüd ja praegu siin teile ette lugeda. Nõukogu juhib Aivar Mäe. Sinna kuuluvad koalitsioonipartnerite esitatud inimesed ja sinna kuulub Kultuuriministeeriumist veel teatrinõunik Tõnu Lensment. Aga kindlasti lähtuvad nad seadustest. Emotsionaalsed väljaütlemised – kanname maha jne – ei ole selles mõttes argumendiks, et kuidas täpselt kõik see on läbi viidud. Ma ei väida, et eelmisel aastal Vene Teatris kõik asjad korras olid. Seetõttu tuligi välja vahetada nõukogu esimees ja seetõttu on tänaseks lõpetatud tööleping teatri eelmise direktoriga. Tõepoolest, üks lahkus n‑ö uppuvalt laevalt omaenda soovil eelmisel kevadel, saades aru, et on suured probleemid, millega ta enam hakkama ei saa ja mida ta hallata ei suuda. Kultuuriministeerium on jõuliselt sekkunud. Praeguseks on olukord teatris paranenud sedavõrd, et ühelt poolt on taastunud normaalne kunstiline tegevus, suurenenud publiku hulk ja on lõpetatud leping restoraniga Art Imperia, sest see ei ole usaldusväärne ja on tekitanud rohkem kulu kui tulu. Sõlmitakse uued lepingud uute rentijatega, kes ei ole enam teatri koosseisus. On üle vaadatud mitmed teised rendilepingud ja on üle vaadatud lepingud tarnijatega, hooldusfirmadega ja koostööpartneritega ning on üle vaadatud kokkulepped võlausaldajatega maksetähtaegade pikendamiseks. Nii et minu meelest on tõsine finants ...

Aeg on läbi, lugupeetud minister! Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Väino Linde!

Austatud eesistuja! Austatud proua minister! Küsin stenogrammi jaoks. Kas me saime ikkagi õigesti aru, et teie poolt oli praegu jutt sihtasutuse nõukogust ja neist isikutest, kes sinna kuuludes moodustavad n‑ö teatud seltskonna?

Jah, täpselt nii. Ma palun vabandust oma sõnakasutuse pärast, mul ei tulnud kohe õige sõna keelele ja ma võib-olla kasutasin ebasobivat väljendit. Ma räägin Sihtasutuse Vene Teater nõukogust ja nendest liikmetest, kes sinna kuuluvad. See oli täpsustav märkus.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh, et sõnaõigus on taastatud! Ma tulen veel kord selle Vene Teatri restorani juurde. Kas ma saan õigesti aru, et seni on riigiteater osutanud ka restoraniteenust ja ei tea mitte, kas seal ka alkoholi müüdi, n‑ö kõrgkultuuri pakkumise sildi all?

Aitäh küsimuse eest! Kahjuks pean tõesti tunnistama, et jah, restoran oli teatri koosseisus. See oli minu jaoks üks kõige suuremaid üllatusi, kui ma asusin sellele töökohale. Selle koostöö lõpetamine oli üks esimesi ülesandeid. Sellepärast et arved, mis saabusid, ei olnud adekvaatsed ja kogu see tegevus ei vastanud teatri kui etendusasutuse tegevuse eesmärkidele. Alates 1. jaanuarist 2008 on needsamad ruumid antud rendile operaatorfirmale, kes loodetavasti korrastab selle olukorra seal restoraniga seoses.

Aitäh, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuusilt sotsiaalminister Maret Maripuule. Palun!

Proua eesistuja! Austatud minister! Töölepingu seadus puudutab umbes 75% elanikest ja kahtlemata õigustatult nimetatakse seda töösuhete käsiraamatuks. Mina mäletan, et peaaegu identset seadust menetleti nii eelmises parlamendis kui ka Laari kolmikliidu ajal, mil tollane sotsiaalminister Eiki Nestor tõi selle küllalt ühepoolse ja töötajavaenuliku eelnõu parlamenti. Õnneks sel korral võimuliit lagunes ja seda seadust ei jõutud vastu võtta. Eelmine koosseis tegi jälle seaduseelnõu nii heaks, et see võeti lihtsalt tagasi. Aga kõikidel neil kordadel on töölepingut käsitletud kui võlaõiguslikku lepingut, n-ö ostu ja müüki. Kas teie meelest saab inimese töölevõtmist võrrelda poole kilo süldi või vorsti ostmisega ja miks te arvate, et tööandja ja töövõtja on nagu võrdsed partnerid?

Aitäh, hea küsija! Seesama saal, võttes vastu võlaõigusseaduse 2001. aastal, kirjutas päris võlaõiguse algusesse sisse, et see kehtib ka töölepingu seaduse kohta ehk me peame töölepingut lugedes juhinduma ka võlaõiguse üldpõhimõtetest.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Euroopa käsitleb töötajat muidugi ikka nõrgema poolena. Kuid seletuskirjas on näiteks öeldud, et kirjalikust vorminõudest loobumine suurendab töötaja kaitset. Kuidas sellest aru saada? Mind veel jahmatab, et siin käsitletakse kollektiivset vastutust. Näiteks kui kaupluses võib-olla müüja või keegi personalist, ütleme nii, midagi varastab ja ei tehta kindlaks, kes seda tegi, siis terve kollektiiv maksab. See on tegelikult pretsedent ka Euroopas. Kuidas te seda selgitate?

Aitäh! Kõigepealt esimene küsimus, lepingu vorm. Tööleping on leping kahe poole vahel, mis sõlmitakse, ja kui üks pool soovib kirjalikku lepingut, siis võib ta kirjaliku lepingu saada. Töölepingu võib sõlmida ka suuliselt. See tähendab, et eelnõu pakub välja vormivabadust. Suulise lepingu eelis on see, et leping loetakse sõlmituks hetkest, kui pooled on olulistes küsimustes kokku leppinud. Täna tähendab see seda, et kui töötajal ei ole kirjalikku lepingut ette näidata, siis peab tema hakkama tõestama, et tal see leping on olemas. Uue eelnõu kohaselt peab hakkama tööandja tõestama, et lepingut olemas ei ole. See uues eelnõus välja pakutud vormivabadus pigem suurendab töötajate õigusi. Mis puudutab töötaja vastutust, siis on eelnõusse sisse kirjutatud, et töötajalt saab nõuda konkreetse kahju hüvitamist vaid sellisel juhul, kui tegu on toime pandud raske hooletuse või tahtluse tagajärjel. Seesama säte on praegu olemas ka võlaõigusseaduse üldosas. See on töölepingu seaduse eelnõusse võetud konkreetselt sealt ja pandud ka paika, et sel juhul peab tööandja hakkama kohtus tõestama, et töötaja on seda kahju tekitanud.

Palun, kolleeg Marika Tuus, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Mina muidugi rääkisin praegu kollektiivsest vastutusest. Aga selle seaduseelnõu või, ütleme, selle käsitluse järgi rõhutakse tähtajalistele lepingutele ja on öeldud, et tähtajatu tööleping on töötajale väga kallis. Samal ajal on öeldud, et paindlikum töösuhe muudab töösuhte atraktiivsemaks ja et see parandab inimeste võimalusi paremini tööd leida. Ikkagi on siin nagu vastuolu. Kuidas sellest aru saada? Teine küsimus: kui tööandja vabastab töötaja ebaseaduslikult ja kohus seda tunnistab, miks siis ikkagi inimest tööle ei ennistata? Ehk teisiti: miks me seadustame seadusrikkumist?

Aitäh! Tähtajalise lepingu sõlmimise alused on kirja pandud eelnõu §‑s 9 ja  §‑s 10 ning sinna on kirjutatud, et tähtajalist töölepingut saab sõlmida sel juhul, kui tegemist on ajutise iseloomuga töödega. Samuti on sinna juurde kirjutatud see, et tähtajaline tööleping ei saa olla pikem kui kolm aastat. See on väga täpselt fikseeritud. Kui tööandja tahab sõlmida juba kolmandat järjestikust tähtajalist töölepingut, muutub see automaatselt tähtajatuks. Samuti on sisse kirjutatud säte, mis teeb tähtajalise töölepingu tööandja jaoks suhteliselt ebamugavaks. See on see, et kui tööandja tahab tähtajalist töölepingut lõpetada, peab ta kogu selle perioodi, millal ta ei taha, et töötaja enam töötaks, n‑ö välja ostma. Ja küsimuse teine pool ...

Head kolleegid! Esitage ikka üks küsimus, siis on ministril kergem vastata.

Tööle ennistamine, tuli meelde. Üle 88% tööandjatest on väikeettevõtted, kus töötab üle 46% inimestest. Kui nüüd sealt on inimene lahti lastud ja juhtub, et kohus ta tööle ennistab, siis on edasise töökliima jaoks parem see, kui tööandja maksab selle vahepealse perioodi kinni. Me ei sunni kedagi vägisi koos töötama.

Nüüd viis kohapeal registreeritud küsimust. Kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Raivo Järvi.

Suur tänu, hea juhataja! Eelmisest küsimusest kajasid läbi nii jahmatus kui ka viited Euroopale. Ma küsingi n‑ö Euroopa võtmes. Teada on, et see seadus tegelikult korrastab meie suhteid üle-euroopalise töösuhete hartaga. Et eelnev küsija kuulub parteisse, mis esindab n‑ö keskelt vasakpoolset orientatsiooni, siis ehk minister annab paarisõnalise ülevaate, milline on olukord siiski pigem vasakpoolsetes riikides sellesama vallandamiskompensatsiooniga. Ma pean silmas Soomet, Rootsit, Taanit ja loomulikult sotsiaaldemokraatia kantsi Rootsit.

Aitäh! Töölepingu seaduse eelnõu on kooskõlas kõikide Euroopa Liidu direktiivide ning uuendatud ja täiendatud sotsiaalhartaga. Kui me vaatame meie põhjanaabreid, siis koondamishüvitisi ei olegi sisse kirjutatud seadusesse, need on kokku lepitud kollektiivlepingutega ehk tööandjad ja töövõtjad on selles omavahel kokku leppinud ja riik pole seal vahel olnud.

Palun, kolleeg Kadri Must, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh! Hea minister! Teie väljatöötatud töölepingu seaduse eelnõu on keskendunud sellele, et firmadel on majanduskriisi tingimustes halb olla. Miks te sotsiaalministrina ei mõtle sellele, et töötajatel on majanduslanguse olukorras raske uut tööd leida? Te väidate, et töö otsimise ajal peaks koondamishüvitiste vähendamise neljalt kuult ühele kuule hüvitama töötuhüvitis, mis tõuseb 50%‑lt 60%‑le. Tuletage, palun, meelde, mis oli möödunud aasta summa keskmise töötuhüvitise puhul.

Aitäh, hea küsija! Eelnõu kirjutades pidasime silmas kogu Eestit ja seda, et Eesti areneks. Kui rääkida konkreetselt koondamishüvitistest, siis seaduseelnõusse on kirja pandud miinimum. Me väga loodame, et tööandjad ja töövõtjad omavahel lepinguid sõlmides lepivad kokku iga konkreetse juhtumi puhul eraldi. Ma olen alati rõhutanud, et seadusesse on paika pandud Euroopa standarditele vastav miinimum, ning siin ootan ma tööandjate ja töövõtjate dialoogi.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Me mõlemad oleme käinud Euroopas ja kuulnud seda kena mõistet flexicurity, millest räägitakse töösuhete ja tööturu puhul Euroopa Liidus. See mõiste koosneb kahest poolest. Ühel pool on paindlikkus ja teisel pool turvalisus. Rõhutatakse, et need peavad olema tasakaalus. Mis te arvate, kas töölepingu seaduse eelnõu puhul on paindlikkus ja turvalisus tasakaalus? Minu isiklik arvamus on küll see, et praegu kisub – klassikuid kasutades – asi kreeni tööandja huvide poole. Aastaid on vaieldud ja on olnud erinevaid ettepanekuid, et toetada töötaja turvalisust ja ka lihtsamat sisenemist tööturule.

Aitäh! Kui rääkida sellest, milline oli olukord Eestis 1992. aastal ja milline ta on praegu, 2008. aastal, siis 1992. aastal, kui kehtiv töölepingu seadus vastu võeti, ei olnud veel olemas töötuskindlustust ja seal ei olnud konkreetset regulatsiooni. Vahepeal on riik väga tõsiselt panustanud aktiivsetesse tööturumeetmetesse. Kui me vaatame seda, kui palju on erinevaid tööturuteenuseid tulnud n‑ö turule, milliseid teenuseid pakutakse, siis võib-olla oleks üks märksõna see, et aastatel 2007–2013 on aktiivsete tööturumeetmete jaoks raha 1,9 miljardit. Kaitstud paindlikkuse teine väga oluline aspekt on ka elukestev õpe. Kui täiendati elukestva õppe strateegiat, siis Haridus‑ ja Teadusministeerium nägi ette 280 miljonit töötajate enesealgatuslikuks täiendamiseks. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium on näinud ette 300 miljonit krooni, et julgustada ja motiveerida tööandjaid rohkem investeerima töötajatesse. Nii et ka need sotsiaalsed garantiid, mida 1992. aastal ei olnud, on nüüd juurde loodud, et meie töötajaid koolitada.

Palun, kolleeg Mai Treial, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Missuguses menetlusjärgus on praegu töölepingu seaduse eelnõu? Kas on ka töövõtjate esindajate, st ametiühingutega saavutatud nende ebakõlade puhul juba rohkem kokkuleppeid või ei ole neid arvestatud?

Aitäh! Töölepingu tänapäevastamise temaatikaga alustati juba 2006. aastal, kui valmistati ette Eesti-poolseid seisukohti Euroopa Liidu rohelisele raamatule. Nende konsultatsioonide käigus rõhutati kogu aeg, et ka meie enda töölepingu seadus vajab täiendamist ja uuendamist. Oktoobris alustati ministeeriumis tööandjate ja töövõtjate vahelisi konsultatsioone, kus käidi kõik punktid teemade kaupa läbi. Nüüd, aasta alguses saadeti eelnõu esimesele kooskõlastusringile, mis tähendab seda, et kõikidele sotsiaalpartneritele on saadetud eelnõu tekst. Ootame kommentaare, ja pärast seda, kui kommentaarid on laekunud, tähtaeg on 4. veebruar, algavad koosistumised, kus vaadatakse eelnõu paragrahv-paragrahvilt läbi. Eelnõu on saanud ka kommenteerida osalusveebis www.osale.ee. Seal on inimesed väga aktiivselt kaasa löönud ja teinud konkreetseid ettepanekuid, kuidas olemasolevat eelnõu veelgi paremaks muuta.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Igor Gräzin!

Kolleeg Mai Treial pani oma küsimusega akuraat kümnesse. Ma küsin siitsamast edasi, kuna me esindame ühte ja sedasama ringkonda. Küsimus ise on niisugune, ma pärast kommenteerin, aga palun jätame nüüd küsimuse meelde. Kas ametiühingud väärivad teie poolt kasutatud kõrget tiitlit "sotsiaalpartner"? Vaadake, asi on selles, et me tuleme Mai Treialiga sellest ringkonnast, kus ametiühingute kohta kasutatakse neid sõnu, mida daamide seltskonnas ei kasutata. Kuna rõhuv osa Eesti töövõtjaid eelistab ametiühingutest veel suurema ringiga mööda käia kui kasiinost, siis tekib mul küsimus, keda esindavad Eesti ametiühingud ja kas te võtate neid väga tõsiselt ja väga kurvalt kui sotsiaalpartnereid.

Aitäh! Ma võtan ametiühinguid kui sotsiaalpartnereid ja väga rõõmsalt.

Suur tänu, proua sotsiaalminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mai Treialilt minister Urve Palole. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Valitsus on esitanud Riigikogule eelnõu välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmiseks, millega nähakse ette Eestisse lubatud sisserände tõstmine peaaegu kahekordseks: seniselt 686 inimeselt 1372 inimesele igal aastal. Samuti nähakse ette lihtsustada võõrtööjõu sissetoomist Eestisse kolmandatest riikidest väljastpoolt Euroopa Liitu. Minu küsimus teile: kas näete rahvastikuministrina ohte ja milliseid ohte ning probleeme näete seoses Eestisse sisserännu ja võõrtööjõu sissetoomise kasvuga lähiaastatel ja kaugemas perspektiivis?

Aitäh küsimuse eest! Mina näen siin filosoofilist muutust. Uus seaduseelnõu sätestab võimaluse tuua odava tööjõu asemel  sisse  kvalifitseeritud tööjõudu. On teada, et Eesti vajab just oskustöölisi ja spetsialiste. Kui me räägime kvootide muutusest, siis siin on oluline tähele panna, et siiani oli kvoot 0,05% rahvastikust, lisaks võis siseminister lubada eraldi taotluste alusel, mis olid motiveeritud, tööjõudu juurde tuua. Näiteks 2007. aastal tuli kvoodi alusel sisse 686 inimest ja siseministri loaga veel 245 inimest. Seaduseelnõu järgi siseminister enam erilubasid juurde ei anna, nii me räägimegi maksimumpiirist 0,1% rahvastikust. Seda on oluline tähele panna. Teine pool, mis minu arvates on seaduseelnõu juures väga oluline, on see, et kui siiani ei sätestatud palka, mida maksti võõrtööjõule, siis seaduseelnõu järgi on palk sätestatud ja see peab olema vähemalt 1,24‑kordne Eesti keskmine palk eelneval perioodil. See on just see, mida ma ütlesin, et me liigume kvalifitseeritud tööjõu suunas.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Arvestades Euroopa Liidu sisest tööjõu vaba liikumist ja suure hulga meie kodanike jätkuvat välismaale tööle siirdumist, võivad kavandatud meetmed tuua kaasa olulisi muudatusi ka meie rahvastiku etnilises, usulises ja kultuurilises struktuuris. Samuti võib täiendav sisseränne kaasa tuua uusi pingeallikaid meie küllalt väikeses ühiskonnas ning kõigutada ühiskonna sidusust ja stabiilsust. Siit küsimus: kas ja milliseid analüüse ja hinnanguid olete rahvastikuministrina teinud ja milliseid meetmeid kavandanud sisserände suurenemisega kaasneda võivate etniliste, usuliste ja kultuuriliste pingete ärahoidmiseks?

Euroopa Liidu riikidest on meile võimalik praegu sisse rännata piiramatul hulgal. Euroopa Liidu liikmesriikide hulk on ka järjest kasvanud, sinna on lisandunud vaesema elatustasemega riike, nagu Bulgaaria jt. Nii et kui kliima on inimestele sobilik, siis sisseränne on võimalik ilma igasuguste piiranguteta juba nüüd. Paraku näitab elu, et see nii ei ole ja tänaseni on sisseränne Euroopa Liidu liikmesriikidest olnud väga tagasihoidlik. Aga loomulikult peame ennast ette valmistama, et kui sisseränne kasvab, siis me oleksime selleks valmis ja et koolid oleksid valmis erineva kultuuritaustaga laste õpetamiseks ning et me oleksime valmis eesti keelt õpetama ka uutele sisserändajatele. See on üks osa uuest lõimumiskavast.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et me kuidagi liiga aeglaselt tegeleme nende probleemidega. See võib viia ka sellistele tagajärgedele nagu 1990. aastate algul, kui mõned poliitikud ei suutnud teadvustada narkomaania ja aidsi ohtu, mille eest asjatundjad juba siis hoiatasid. Hooliva Eesti käitumine peaks olema küll selline, et avaliku võimu esmane ülesanne on motiveerida just Eesti inimesi Eestis elama ja lapsi soetama. Me oleme viimastel päevadel päris erinevaid arvusid ajaleheveergudelt teada saanud, kui palju Eesti inimesi väljaspool Eestit töötab. Minu küsimus on selles: kas on olemas usaldusväärseid statistilisi andmeid sisserände ja võõrtööjõu kohta, et üldse rahvastikuprotsesse hinnata?

Sisserännu kohta kolmandatest riikidest on meil loomulikult olemas konkreetne statistika. Mis puudutab Euroopa Liidu liikmesriikidest saabujaid, siis, tõepoolest, kuna ei ole kohustust ennast registreerida, ei pruugi olla täpset informatsiooni. Küll aga tean ma seda, et näiteks Kodakondsus‑ ja Migratsiooniametil on eraldatud vahendid selleks, et toetada sisserännanuid muudest piirkondadest, mitte tagasitulijaid, vaid uusi sisserändajaid. Sealt on toetust küsinud vaid mõni inimene, kuigi vahendeid on väga suurele hulgale. See on üks koht, kus Kodakondsus‑ ja Migratsiooniametil on suur vahendite ülejääk, sest lihtsalt ei ole taotlejaid. See näitab, et ka sissetulijaid on vähe.

Kohapeal registreeritud küsimused. Esimene küsimus on kolleeg Igor Gräzinilt.

Nüüd läksime me eelmise küsijaga natuke lahku. Mul on tunne, et selle küsimusega tegeldakse natuke liiga kiiresti ja liiga palju. Vaadake, niipalju kui mina olen aru saanud, professorid ja akadeemikud sigivad märksa aeglasemalt kui HI‑viirus. Selles mõttes ei saa neid kahte probleemi omavahel päris hästi kõrvutada. Meil oli põhiseaduskomisjonis juttu sisserännukvoodist. Ma ütleksin päris täpselt, et jutt oli sellest, kuidas tõsta see sisserännukvoot 645‑lt 710‑le. Isegi ühe hästi sellise mikroskoopilise sotsiaalse rühmituse, ametiühingute esindaja ütles, et probleemi ei ole, mis me sellest kvoodist tõstame, niikuinii me seda täis ei saa. Proua minister! Kas teile ei tundu, et selles küsimuses on rohkem juttu kui sisu?

Ma olen nõus, et kui me räägime kvoodist 0,1% kogu rahvastikust, siis see ei ole märkimisväärne suurus. Tõepoolest, see ei ole hulk, mille pärast me peaksime muret tundma. Jah, töögrupp, kes selle seaduseelnõu välja töötas (seal olid nii tööandjate, töövõtjate esindajad kui ka Siseministeeriumi ja majandusministeeriumi inimesed) on olukorraga kursis ja ka Tööturuamet oli väga aktiivselt protsessi kaasatud.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud proua minister! Heade spetsialistide järele on igal pool suur nõudlus. Kurb küll, Eestistki on väga palju häid spetsialiste välja rännanud. Kas te teate seda bilanssi, kui palju aastas lahkub meilt häid spetsialiste ja kui palju tuleb juurde ja kuidas annaks neid spetsialiste siin hoida?

Aitäh! Jällegi, kuna Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on tööjõu liikumine vaba, siis me väga täpseid numbreid ei tea, aga hinnanguliselt umbes 30 000 eestlast töötab Soomes, 4000 kandis Suurbritannias ja niimoodi natukese kaupa veel. Nii et me räägime juba 40 000 väljarännanust. Ma tean eelmise aasta sisserännutendentse. See on rõõmustav, et eelmisel aastal tuli kaks korda rohkem eestlasi tagasi kui varasemalt. See on igal juhul rõõmustav tendents.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Ka minu küsimus puudutab tegelikult just seda väljarännu poolt. Me ei peaks laskma spetsialiste Eestist ära minna. Ma saan aru, et tööjõu vaba liikumise olukorras on üsna keeruline omada ülevaadet Euroopa Liitu lahkunud töötajatest, aga kindlasti on selleks ikkagi mingisugused võimalused olemas. Kui me ühelt poolt avame oma tööturu kolmandatest riikidest tulijate jaoks, siis oleks ju loogiline, et peaks tegema ka mingisuguseid käike selleks, et omada täpsemat ülevaadet kas või Euroopa Liidus töötavatest inimestest. Kas te näete ikkagi mingisuguseid konkreetseid samme ette, et saada ülevaadet nendest inimestest, kes töötavad kas Euroopa Liidus või kolmandates riikides, kus iganes? Kas te üldse arvate, et selles suhtes peaks midagi tegema?

Aitäh! Loomulikult oleks hea ülevaadet omada. Kui Soome riigist rääkida, siis sinna on kõige rohkem inimesi liikunud. See 30 000 on enam-vähem täpne informatsioon, sest see on tulnud Eesti saadikult, kes sellega ise tegeleb ja on motiveerinud inimesi, et nad endast teada annaksid, kui nad on tulnud Soome tööle. Kuidas täpselt väljarände ja tagasirände andmeid teada saada, kuidas inimesi motiveerida ennast sisse või välja registreerima, see on tõesti raske küsimus ja ma ei oska sellele praegu tegelikult vastust anda. Ma tean, et Statistikaameti andmed on läinud aastast aastasse paremaks, sest inimesed peavad selleks, et saada Eestis sotsiaalhüvesid, ennast ju siin arvele võtma. See on n‑ö üks kompvek, mille abil saab seda tagasituleku registreerimist mõjutada. Seetõttu on tagasitulekuinfo ka täpsem kui äraminekuinfo.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kalev Kallolt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et Eesti riigi areng on olnud hea tänu sellele, et on püsinud järjepidevus nii valitsuse kui ka kohalike omavalitsuste tasandil ja iga järgmine valitsus ei ole eelmise tehtut visanud prügikasti ega hakanud omamoodi nullist peale. Kahjuks tundub mulle, et nüüd läheb mõneti teisiti. Teatavasti sõlmisid Tallinna linn ja Kultuuriministeerium lauluväljaku rahastamiseks koostööleppe, et kumbki paneb kolme aastaga 20 miljonit. Alates sellest aastast, koos teie ametisse asumisega, üks pool enam seda lepet ei täida. Kui on mingeid riigiüleseid üritusi või laulupidusid vaja, siis tuleb lauluväljak meelde, aga vahepeal ei taha riik nagu hästi seda tunda. Miks see seekord niimoodi läks?

Aitäh küsimuse eest! Mul on hea meel teie kõikide mälu värskendada. Esiteks, ükski minister ei saa teha mitmeaastaseid siduvaid eelarvelisi lepinguid ilma selleta, et Riigikogu poleks seda eelarves heaks kiitnud. Teiseks, kui lugeda lepingut, siis seal on öeldud, et Kultuuriministeerium kohustub 2007.–2009. aasta riigieelarvest seda raha taotlema. Kultuuriministeerium on taotlenud. Ka eelmisel aastal taotles ta selle aasta eelarvesse 1,3 miljardit rohkem, kui tegelikult võimalust oli. Veel täpsustuseks: esimene rahaeraldus saabus 2006. aasta lisaeelarvega. Minister Palmaru, kes enne mind oli minister, ei planeerinud ka 20 miljonit 2007. ehk eelmise aasta eelarvesse, mis oli eelmise koalitsioonivalitsuse ajal tehtud. Ma pigem ütleksin, et ma olen järjepidev, ma olen järginud eelmise ministri käitumist eelarvesse planeeritavate summade osas seoses lauluväljakuga.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, esimene täpsustav küsimus!

Kuigi eelmine minister käitus võib-olla pahasti, oleks ikkagi hea lauluväljak järgmiseks laulupeoks korda teha. Teatavasti tehakse seal ka detailplaneeringut, et saada korda territoorium, mis praegu ei ole päris kindlaks määratud, ja võib-olla kõik piirdeaiad korda teha. Võib-olla oleks teie poolt olnud ilus näidata üles initsiatiivi ja taotleda seda raha eelarvesse. Ka opositsioon tegi riigieelarve arutelul muudatusettepaneku, mida koalitsioon ei toetanud. Ma arvan, et kui minister oleks väga tahtnud, siis oleks ikka toetatud. Miks ei püüa te näida paremana oma eelkäijast?

Aitäh! Mina lähtun dokumentidest, mis on ministeeriumis olemas. Kindlasti ei tee ma otsuseid vastavalt sellele, kui hea ma tahaksin kellegi jaoks olla. Minul on olemas revisjonikomisjoni otsus. On tehtud Sihtasutuse Tallinna Lauluväljak eelarve revisjon. Revisjonikomisjon viitab sellele, et peaks olema võimalus nii linnavalitsusel, volikogul, aga ka riigil ja kõikidel nendel, kes on kaasrahastajad, saada informatsiooni Sihtasutuse Tallinna Lauluväljak kogu eelarvelise tegevuse kohta. Sellessamas lepingus, millele ma viitasin, kus ühelt poolt justkui võeti teatud kohustusi ka ministeeriumi poolt, on võetud vastukohustus linna poolt, et nende aastate jooksul iga kvartali viimaseks päevaks laekub aruanne. Ühtegi aruannet ühegi kvartali viimaseks päevaks laekunud ei ole. Ministeerium ei saa teha otsuseid vastavalt meeldimisele, vaid saab teha otsuseid vastavalt sellele, kuidas on siiamaani raha kasutatud. Minu käes on ka lauluväljaku arenguvõimaluste analüüs. See on ilus dokument, mille alusel on algatatud detailplaneering. Minu meelest läheb see detailplaneering vastuvõtmisele selle aasta sügisel. Kui need plaanid saavad selgeks, detailplaneering on kehtestatud, täpsed projektid ja eelarved on olemas, siis on võimalik pidada läbirääkimisi järgmiste eelarvete üle. Riigi raha pole raisata.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine täpsustav küsimus!

Saanud teada teie seisukoha lauluväljaku kohta, on järgmine küsimus, et samuti ei saa pidada loomaaeda ainult Tallinna linna asutuseks, sest külastajaid käib seal üle Eesti ja teatud arvestuste põhjal isegi rohkem inimesi väljastpoolt Tallinna kui tallinlasi. Aga ka loomaaia kaasrahastamisel on riik seni käitunud vastumeelselt, nagu see ei olekski riigile vajalik objekt. Mis on teie arvamus selle kohta, kuidas läheb edaspidi? Kas olukord paraneb?

Minul ei ole siin isiklikku arvamust, küll on aga faktid. Eelmise koalitsiooni ajal taotles eelmine minister Palmaru riigieelarvest raha ja sai loomaaiale 3 ja 3,2 miljonit krooni. Järgmiseks aastaks (ma mõtlen 2008. aastat) oleme meie planeerinud 5 miljonit. Siin me oleme käitunud eelmisest ministrist paremini.

Nüüd luban ma ühe kohapeal registreeritud küsimuse. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan! Ka minu küsimus puudutab tähtsate objektide rahastamist, aga pisut teise nurga alt. Nimelt olete te üsna meeldivalt mitmel korral väitnud, et tähtsate objektide, eriti avalikku huvi pakkuvate objektide juures oleks oluline, et oleks mingi protsendiosa eraldatud eelarvest, et oleks võimalik väärtkultuuri osta, tutvustada ja pakkuda inimestele teadmisi ning rõõmustada ka nende ilumeelt. Kas olete selleks mingeid konkreetseid samme astunud ja missuguseid seadusandlikke initsiatiive te silmas peate? Ootaks konkreetseid tegusid sellel suunal.

Aitäh! See seadus on Kultuuriministeeriumil planeeritud selle aasta tegevuskavasse. Praeguseks on koostatud töörühm, kes hakkab seda seadust ette valmistama. Jaanuari lõpus tuleb see esimest korda kokku ja on plaan viia see eelnõu kabinetti 2008. aasta septembris. Ma usun, et kui vähegi võimalik, siis järgmise aasta alguses on see seadus Riigikogu saalis. Selline on praegune tööplaan.

Aitäh, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna infotunni aeg on läbi. Täna olid väga huvitavad küsimused. Ma palun vabandust nendelt kolleegidelt, kelleni küsimisjärg ei jõudnud! Ma tänan veel kord küsijaid ja tänan veel kord ministreid! Infotund on lõppenud.