Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Kas head kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Ei soovi.
Järgmiseks teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud: Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni s.a 15. jaanuaril algatatud regionaalarengu suunamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 16. jaanuaril algatatud maaparandusseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon.
Lugupeetud kolleegid! Kolmapäeval, s.a 23. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kultuuriminister Laine Jänes, sotsiaalminister Maret Maripuu ja minister Urve Palo.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Head kolleegid! Nüüd on meil võimalus minna päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra punktide juurde. Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Arvo Sarapuu, Tiit Kuusmik, Valeri Korb, Helle Kalda ja Inara Luigas on 19. novembril 2007 esitanud arupärimise postituru avanemise kohta. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Allakirjutanud on esitanud järgmise arupärimise. Teatavasti muutis Euroopa Liit esialgset kava avada postiturg 2009. aastal ja otsustas, et postiturg peab avanema vanadele liikmesriikidele 1. jaanuarist 2011 ja nn uued liikmesriigid võiksid saada ajapikendust kaks aastat ehk 1. jaanuarini 2013. Loomulikult käib jutt universaalteenusest ehk kirjadest kaaluga kuni 50 grammi. Samas on Eesti Posti nõukogu esimees teatanud soovist avada postiturg 1. jaanuarist 2009. Koalitsiooni initsiatiivil vastu võetud seadus avab perioodiliste väljaannete osas turu juba 1. jaanuarist 2008. Alternatiivsed operaatorid on huvitatud kirjaturust ainult suuremates linnades, kus see moodustab kirjade üldmahust üle 80%. Kirjaturu avamine eeldab, et teenindust maal tuleb hakata doteerima riigieelarvest või kallineb maal postiteenus järsult. Viimastel aastatel on Eesti Post tootnud kahjumit. 44 postkontori sulgemine annab kokkuhoidu ainult miljon krooni. Seega, postkontorite jätkuv sulgemine ei ole lahendus, vaid see ainult halvendab postiteenuse kättesaadavust maal. Seoses kujunenud olukorraga esitavad arupärijad küsimusi, mida ma ette lugema ei hakka, sest vastates need niikuinii loetakse ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun, härra peaminister, teie vastus!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Miks valitsus loobus võimalusest pikendada postituru avamist kuni 2013. aastani ja kas valitsusel on kindel kavatsus avada postiturg täielikult 1. jaanuarist 2009?" See ei ole olnud valitsuse otsustada, vaid nii otsustas Riigikogu. Kui Vabariigi Valitsus oma 2006. aasta 7. detsembri istungil leidis, et Eesti postiteenuste turu senist arengut arvesse võttes on otstarbekas kohaldada postituru järkjärgulist avamist aastatel 2009–2012, siis Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon otsustas 15. jaanuaril 2007 ühehäälselt selle seisukoha tühistada. Postiseaduse § 51 lõige 1 sätestab, et kuni 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõigus on universaalse postiteenuse osutajal kuni 31. detsembrini 2008. Pärast seda peaks reserveeritud ala ära kaduma ja turg avaneb uutele postiteenuse osutajatele.
Teine küsimus: "Kuidas kavatsetakse Eesti Post jälle jätkusuutlikuks muuta ja hoida lähiajal kokku kulusid 10%, nagu juhatus on lubanud?" AS Eesti Post on riigile kuuluv äriühing, kelle kohustuseks on olla oma tegevuses jätkusuutlik. Mitmedki olulised muudatused oleksid pidanud ilmselt algama juba aasta tagasi, tänaseks on esimesed reaalsed sammud siiski astutud. Aktiivselt tänapäevastatakse tööprotsesse, et suurendada efektiivsust. Välja on vahetatud nii vana paki‑ kui ka kirjasorteerimisliin. Novembris sulges AS Eesti Post 44 kõige kehvemas seisukorras olnud ja ettevõttele kulu tekitanud väiksemat postkontorit. Tasub kindlasti märkida, et osas tänaseks juba likvideeritud postkontorites puudusid normikohased töötingimused ja teenuse tarbija ehk inimene, kelle jaoks see postkontor oli kunagi loodud. 1. detsembrist mindi üle uuele struktuurile, mis loob ettevõttele selgemad eesmärgid ja kulude ülevaate ning vähendab märkimisväärselt tegevuste dubleerimist. AS Eesti Post on seadnud eesmärgiks jõuda muudatuste abil 2008. aastal taas kasumisse.
Kolmas küsimus: "Mida kavatseb valitsus ette võtta, et peatada postiteenuse kättesaadavuse pidev halvenemine maapiirkondades ja teha nii, et see paraneks?" AS‑il Eesti Post on seadusest tulenev kohustus tagada universaalse postiteenuse järjepidev, kvaliteetne ja mõistlike hindadega osutamine kogu Eesti Vabariigi territooriumil õigusaktidega sätestatud alustel ja korras. Hõreasustuse ja väikese turuga aladel, kus statsionaarne postkontor oleks ebamõistlik, kasutab AS Eesti Post motokannet ja lisaks motokandele juhtprojektina Lõuna-Eestis ka postibussiteenust. Motokanne ehk autoga liikuv kirjakandja toob postiteenused inimestele koju kätte, olgu selleks kirja, paki või pensioni koju toimetamine, perioodika tellimine või filateeliatoodete müük. Postibuss on liikuv postkontor, mis sõidab kokkulepitud marsruudil, pakkudes samuti kõiki postiteenuseid. AS Eesti Post ei halvenda postiteenuste kättesaadavust, vaid viib teenuse tarbijani ökonoomsemalt ja tänapäevasel viisil, olles seeläbi ka oma tegevuses paindlikum. Ettevõtte reorganiseerimine on töömahukas protsess. Selle käigus analüüsitakse kõigi olemasolevate postkontorite tööd, sealhulgas vaadatakse üle tarbijate vajadused ja postkontori tasuvus. Kus kliente on väga vähe, ruumide ülalpidamiskulud aga seevastu suuremad kui tulud, kaalub AS Eesti Post alternatiivsete võimaluste kasutamist. Muutused on alati keerukad, ennekõike tarbijale harjumatud, see aga ei tähenda, et need oleksid tingimata halvad või tarbetud ja kokkuvõttes senisest paremat teenust ei osutata.
Neljas küsimus: "Kas perioodiliste väljaannete kojukande väljaviimine universaalteenuse alt on Eesti Posti nn hiiliva erastamise algus?" Ma ei saa aru, kuidas saaks perioodiliste väljaannete kojukanne vaba konkurentsi tingimustes olla seotud erastamisega. See ei kuulunud ka kuni 2007. aastani universaalteenuse alla, mis ei tähendanud ju sugugi, nagu me kõik mäletame, AS‑i Eesti Post hiilivat erastamist. Tõepoolest, postiseaduse § 5 kohaselt, mis jõustus 21 päeva tagasi, ei kuulu perioodiliste väljaannete kojukanne universaalteenuse alla, selle objekti moodustavad, esiteks, kirisaadetise edastamine liht-, täht- ja väärtsaadetisena, ning, teiseks, postipaki edastamine täht- ja väärtsaadetisena. See loetelu on lõplik. Tahan veel kord rõhutada, et perioodiliste väljaannete kojukanne kuulus universaalteenuse alla vaid ülilühikest aega, see oli möödunud aastal, mis ei tähendanud sugugi mingi kuldaja saabumist perioodiliste väljaannete kojukande osas. Küll sätestab postiseaduse 1. jaanuarist jõustunud muudatus selgelt universaalse postiteenuse osutaja kohustuse edastada oma postivõrgu vahendusel üle Eesti perioodilisi väljaandeid. Selle kohustuse sätestab nimelt postiseaduse § 36 lõige 1.
Viies küsimus: "Kas valitsusel on kavas pärast postituru täielikku avamist erastada Eesti Post või teha seda isegi varem?" Ei ole. Valitsus ei ole seda kordagi arutanud ega ole oma plaani võtnud. See ei ole sätestatud ka valitsusliidu lepingus. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Minu küsimus koosneb kahest osast. Kas te teate, et pärast seda, kui postibuss käima pandi ja oli suur reklaamikampaania raadios ja televisoonis, kui tore asi see on, on selgunud, et siiski kohalikud elanikud, eriti Võrumaal, ei ole sugugi asjaga rahul ja omavalitsusjuhid tahavad varsti pöörduda vist valitsuse poole, sest seda asja peaks ikkagi parandama ja postkontorid taasavama? Kas te teate, et uuest aastast läks maakondade ajalehtede tellimine 10–12 krooni kuus kallimaks just nende muudatuste tõttu? Kas te teate, oli küsimus.

Ma ei jaga teie arvamust ja ma ei saa teada seda, mis ei vasta tõele.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Olga Sõtnik, Lauri Laasi, Lembit Kaljuvee, Vladimir Velman, Heimar Lenk, Nelli Privalova, Rein Ratas, Enn Eesmaa, Aadu Must ja Toivo Tootsen on 22. novembril 2007. aastal esitanud arupärimise Estonian Airi erastamise kohta. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Allakirjutanud on esitanud järgmise arupärimise. 2007. aasta 14. augusti Postimehes kirjutas Vootele Päi, et valitsusliidu eestseisuse koosolekul soovitas Reformierakond müüa riigi 34%‑lise osaluse Estonian Airis. 21. augusti Äripäevas tunnistas SAS Grupp, et soovib saavutada enamusosalust Estonian Airis. 23. augusti Äripäevas väljendas majandus‑ ja kommunikatsiooniminister seisukohta, et osaluse kiire müümine ei ole kasulik. 28. augusti Äripäevas kirjutati, et SAS peab Eesti valitsusega regulaarseid kohtumisi, kuid Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium eitas kohtumisi, lisades, et ei saa selles küsimuses rääkida kogu valitsuse eest. 3. oktoobri Äripäev kirjutas, et 17. septembril saabusid SAS‑i esindajad Tallinna, et osaleda Estonian Airi nõukogu koosolekul ning kohtuda majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi ja abiminister Siim-Valmar Kiisleriga. Kohtumine lõppes majandusministeeriumi seisukohaga, et Eestile praegune 34%‑line osalus lennukompaniis sobib. Riik saab Kiisleri sõnul väga hästi aru, et SAS tahab Estonian Airi enamusosanik olla, ja sisuliselt selle vastu ei olda. Ministeeriumi ei‑sõna pole lõplik, sest riigi tasemel ei ole SAS‑ile vastust antud, kõik variandid on veel võimalikud. SAS‑i peakorterist kinnitati Äripäevale, et firma keskendub endiselt läbirääkimistele riigiga, mis seni on käinud stiilis "samm edasi, samm tagasi". Viimasel ajal ei ole seda teravat arutelu küll pressis kohata olnud, kuid elu on näidanud, et kui mingi probleem on üles tõstetud, siis pärast mõningast vaikust võib ilmsiks tulla täiesti ootamatuid otsuseid, kas küsimus on juba otsustatud või midagi sellist. Seoses sellega on meil esitatud kolm küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun, härra peaminister!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan arupärimisele.
Esimene küsimus: "Kas valitsus on seda küsimust arutanud? Milline on valitsuse seisukoht Estonian Airi erastamise suhtes? Kas valitsus soovib Estonian Airi erastada ehk riigile kuuluvad aktsiad maha müüa?" Valitsus ei ole küsimust arutanud.
Teine küsimus: "Kui valitsus on otsustanud Estonian Airi erastada, siis millal see toimub?" Valitsus ei ole otsustanud riigile kuuluvaid aktsiaid müüa.
Kolmas küsimus: "Milline on Teie kui suurima koalitsioonierakonna esindaja seisukoht selles küsimuses?" Kui teema tõstatub, siis arutame ja kujundame seisukoha. Mingit vajadust säilitada igal juhul ja mis tahes tingimustel riigi osalus AS‑is Estonian Air pole, samuti pole ka mingit vajadust AS‑i Estonian Air aktsiaid kiiresti müüa. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra peaminister! Kas valitsus ülepea on arutanud riigi osalusega äriühingute olukorda, millised on ühes või teises äriühingus perspektiivid, millised on arengukavad, ühesõnaga, kompleksselt seda süsteemi nende äriühingute osas, kus riik osaleb?

Aitäh! Sellised arutelud toimuvad kindlasti siis, kui kinnitatakse äriühingute majandustegevuse aastaaruandeid. See seisab meil veel ees. AS‑i Estonian Air perspektiive arutas eelmine valitsuse koosseis. Siis asuti seisukohale, et Estonian Airi aktsiaid ei müüda. Kuid me peame loomulikult olema paindlikud, me peame olema avatud. Me teame, et 2006. aastal oli Estonian Airi teenitud kahjum 60 miljonit krooni. See peab meid tegema ärevaks. Eelkõige on valitsuse jaoks küsimus selles, mida Eesti võidab riigi osalust võõrandades või võõrandamata jättes, ja see kindlasti määrab valitsuse tegevust.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Te ütlesite, et te ei ole seda küsimust valitsuses arutanud, aga võib-olla te olete kusagil mujal oma koalitsioonipartneritega seda küsimust arutanud, kas koalitsiooninõukogus või valitsusliidu eestseisuses või mõnes muus institutsioonis, mis teil oma koalitsioonipartneritega loodud on.

Aitäh! Jah, me oleme valitsusliidu eestseisuses palunud majandus‑ ja kommunikatsiooniministril esitada oma seisukoht. Sellele seisukohale on siin ka viidatud. Seisukoht on selline, et Estonian Airi aktsiate kiire võõrandamise järele ei ole vajadust.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Kas peate võimalikuks, et ühel päeval Estonian Air riigile sajaprotsendiliselt tagasi ostetakse?

Ei, kindlasti ei näe ma praegu mitte mingisugust põhjust, miks see võiks juhtuda. Lennundusturg on väga tiheda konkurentsiga. Ma ei näe neid erilisi eeliseid, mis meie riigil võiksid olla, et sellel turul läbi lüüa. Teatavasti peab iga ettevõtmise juures ettevõtja endale selgeks tegema, missugused on konkreetselt tema unikaalsed müügiargumendid. Neid argumente tuleb väga põhjalikult kaaluda ja alles siis oma investeeringud teha. Lennundusse tuleks teha väga suuri investeeringuid. Kuid, nagu juba öeldud, ma ei näe neid unikaalseid müügiargumente. Seega pean ma seda väga vähe tõenäoliseks. Eesti on kindlasti huvitatud sellest, et võimalikult palju inimesi saabuks Eestisse Tallinna Lennujaama kaudu, kuid selleks on eelkõige oluline arendada Tallinna Lennujaama. Võib-olla on otstarbekas veelgi alandada lennujaamatasusid. See, missugune lennukompanii toob need inimesed Eestisse, on vähem oluline kui see, et õhuväravad oleksid pidevalt avatud ja valmis siia saabuvaid reisijaid teenindama.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Toomas Vareki, Jaak Aabi, Aadu Musta, Tiit Kuusmiku, Jüri Ratase, Helle Kalda, Lembit Kaljuvee, Inara Luigase, Toivo Tootseni, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Valeri Korbi ja Vladimir Velmani 3. detsembril aastal 2007 esitatud arupärimine haldusreformi kohta. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Oleme esitanud rea küsimusi haldusreformi kohta. Ajendiks oli meil kõigepealt riigikontrolöri 14. novembril 2007 tehtud aruanne "Ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2006. aastal". Riigikontrolör pühendas olulise lõigu oma ettekandes Eesti kohaliku omavalitsuse süsteemi probleemide tutvustamisele. Kolm olulist riigikontrolöri väljatoodud tähelepanekut olid järgmised. Kõigepealt, Eesti kohaliku omavalitsuse üksustest on toimetulevaid valdu ja linnu kõigest 10%, st ca 23. Ülejäänud 90%, arvuliselt üle 200 kohaliku omavalitsuse üksuse ei saa riigikontrolöri hinnangul praeguses õigus‑ ja finantsraamistikus oma ülesannetega hakkama. Teiseks, Eesti valdade ja linnade põhiline probleemide allikas on pädevate spetsialistide – raamatupidajad, juristid, infotehnoloogid ja paljud teised – vähesus. Kolmandaks, riik annab pahatihti küll omavalitsustele mingi ülesande, kuid ei taga selle finantseerimist. Näitena olid toodud juhtumid, kus riik nõuab, et omavalitsused seaksid sisse mingi uue registri, kuid ei anna selleks vastavat arvutiprogrammi ning iga omavalitsus peab hakkama seda ise tellima. Tulemuseks on 227 erinevat programmi, mis omavahel ei ühti. Riigikontrolör ei piirdunud olemasoleva süsteemi kritiseerimisega, vaid pakkus ka välja omapoolsed ettepanekud lahendusteks.
Me oleme esitanud mitmeid küsimusi, kuid ma peatun ainult kahel küsimusel. Üks on selline: kas nõustute riigikontrolöri aruandes toodud kriitiliste seisukohtadega riigi poolt kohalikule omavalitsusele antud ülesannete finantseerimise osas ja missugused on lahendused? Kas need lahendused on  tulubaasi tõstmine, kus riik peaks mõtlema nii, et üksikisiku tulumaksu osas, mis laekub kohalikele omavalitsustele, suurendada seda protsenti 11,9-lt 12,1-le ja sealt järgnevatel aastatel proportsionaalselt edasi, või tuleks üle vaadata tasandusfond? Muuseas, ma tahan öelda, et tasandusfond on kahelõikene ja siin on väga palju probleeme, pigem on probleem sageli selline, et asja olemust ehk tasandusfondi ei mõisteta.
Ja järgmine küsimus: missuguseid meetmeid kavandab valitsus kohaliku omavalitsuse haldussuutlikkuse tõstmiseks? Siin on põhiline probleem see, et omavalitsused on väikesed, ja praegu on näha, et peale omavalitsusliitude ei suuda keegi väikseid omavalitsusi esindada. Ehk me tahaksime näha seda, ja sellest on juttu olnud ka regionaalministriga, et omavalitsusliidud moodustatakse sellel printsiibil, et nad on avalik-õiguslikud, ja neid finantseeritakse riigieelarvest, nii nagu varasematel aastatel on tehtud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Härra peaminister, palun teid järjekordselt kõnetooli!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan esitatud küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas valitsus on riigikontrolöri aruandega ja ettekandega tutvunud ning selles esitatud seisukohti arutanud?" Raportis sisaldunud ettepanekud arutati asjaomaste ministritega läbi auditite käigus. Raportit pole valitsuses arutatud, kuna riigikontrolör sellist soovi ei avaldanud.
Teine küsimus: "Kas nõustute riigikontrolöri aruandes toodud kriitiliste seisukohtadega riigi poolt kohalikule omavalitsusele antud ülesannete finantseerimise osas? Missugused on lahendused?" Nõustun Riigikontrolli aruandes "Ülevaade riigi vara kasutamise ja säilimise kohta 2006. aastal" ja riigikontrolöri ettekandes tehtud märkustega, et eelkõige väikestes valdades on sisekontrollisüsteemid puudulikud ja finantsarvestuse tase on ebapiisav. Toetan riigikontrolöri seisukohta, et kohalike omavalitsuste ühistegevuse tugevdamisel oleks üks võimalik lahendus osutada teatud avalikke teenuseid või korraldada ülesandeid ühiselt maakondliku omavalitsusliidu kaudu. Möödunud, 2007. aasta sügisel esitas Rahandusministeerium maakondliku omavalitsusliidu vahendusel valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste rahanduse ja maksupoliitika töörühma nõupidamisel ettepanekud kohalike omavalitsuste finantsarvestuse kvaliteedi parandamiseks ning sisekontrollisüsteemide arendamiseks. Neid ettepanekuid on võimalik realiseerida kavandatava regionaalhalduse ümberkorraldamise käigus.
Kolmas küsimus: "Missuguseid meetmeid kavandab valitsus kohaliku omavalitsuse haldussuutlikkuse tõstmiseks?" Siseministeeriumis valmis 2006. aasta detsembris koostöös osaühinguga Geomeedia kohalike omavalitsusüksuste haldussuutlikkuse hindamise metoodika. Metoodika väljatöötamise aluseks oli vajadus hinnata haldussuutlikkuse kujunemist mõjutavaid asjaolusid. Metoodika annab võimaluse analüüsida omavalitsusüksuste toimimise eri tahke ja hinnata nende haldussuutlikkust. Analüüs omakorda võimaldab kujundada seisukohti ja ettepanekuid.
Neljas küsimus: "Kuidas kommenteerite riigikontrolöri poolt välja pakutud kolme lahendusvarianti (ülesannete täitmine riigi poolt, radikaalne haldusreform, ülesannete delegeerimine omavalitsusliitudele)?" Vastavalt koalitsioonilepingule valitsuskoalitsioon toetab riigi ja kohalike omavalitsusliitude partnerlust ning omavalitsusliitude tugevdamist. Seega eelistame, et kohaliku omavalitsuse üksused delegeeriksid selle osa oma ülesandeid, mida on võimalik täita ühiselt, maakondlikule omavalitsusliidule.
Viies küsimus: "Millal esitab valitsus Riigikogule vastava abinõude paketi kohaliku omavalitsuse õigus- ja finantseerimisraamistiku parandamiseks?" Rahandusministeerium esitas möödunud aastal kooskõlastamiseks kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise ja eelarvekorralduse kaasajastamiseks kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse eelnõu. Eelnõu kohta esitati regionaalministri ning üleriigiliste omavalitsusliitude poolt mitmeid olulisi ettepanekuid ja märkusi, mis kõik on tulnud põhjalikult läbi analüüsida. Kõigi eelduste kohaselt jõuab seaduseelnõu Riigikokku 2008. aasta kevadiseks istungjärguks. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra peaminister! Te ütlesite, et valitsus ei arutanud riigikontrolöri poolt väljatoodud, kohalike omavalitsustega seotud kitsaskohti, kuna riigikontrolör seda ei nõudnud. Küsimus ongi, et kas valitsus ülepea on arutanud kohalike omavalitsustega seotud probleeme, kas valitsusel on mingi kompleksne nägemus sellest.

Jah, oleme arutanud ja valitsuse kompleksne lähenemine näeb ette omavalitsusliitude tugevdamist, ühistegevuse soosimist kohalike omavalitsuste vahel. Selline mudel toimib väga efektiivselt näiteks meie naabermaal Soomes ja ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks ka Eestis ei võiks see mudel märksa efektiivsemalt toimida. Minu meelest on meie maakondlikud omavalitsusliidud juba praegu võtnud endale küllalt olulise rolli maakondliku arengu suunamise küsimustes ja tegelikult tuleks praegu see juba suurenenud roll ka seadustada. Ma kindlasti ei poolda kohalike omavalitsuste vägivaldset liitmist. Me ei saa rahalist efektiivsust taga ajades unustada ära Eestis põhiseaduslikku kohaliku autonoomia printsiipi. Kohalikud omavalitsused peavad tasakaalustama keskvõimu, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile, ja kohaliku omavalitsuse optimaalne suurus ongi määratud selle kogukonnaga, kes seda kohalikku indentiteeti kõige tugevamini kannab. Meie kohalike omavalitsuste ajalugu Eestis ulatub juba pea 1500 aasta taha. Mina kuulun nende inimeste hulka, kes traditsioone ja järjepidevust austavad. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks me peaksime praegust süsteemi väga kardinaalselt ja vägivaldselt muutma hakkama.

Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Meeldiv kuulda, et te kinnitate samu põhimõtteid, nagu te olete varemgi öelnud, mis puudutab omavalitsuste autonoomiat. Ma väga loodan, et ka regionaalministri vahetusega ei jää regionaalhalduse reform seisma, sest põhimõtteliselt mina isiklikult kindlasti toetan seda, et maakonna tasandil tuleks ükskord midagi ära teha – ehk siis andagi omavalitsusliidule suurem vastutus ja suurem õigus. Aga nüüd üks aktuaalne küsimus, mis on üles kerkinud suhetes riigi ja omavalitsuse funktsioonide vahel, mida üks või teine katab. Jutt on õpetajate palkadest. Õpetajate palgad on riigieelarvest tulev ressurss. Omavalitsusliitudega on  lepitud kokku, et taotletakse palgaastme tõusu 20% võrra. Nüüd aga on haridusminister väitnud, et äkki võiks tõsta 22, 24 või 26 protsenti. Mul ei ole midagi palgatõusu vastu, aga kui riik selleks lisavahendeid ei anna, siis ei saa niisugusest tõusust rääkida. Mida te sellest arvate?

Eelarvet koostades pidasime silmas 20%-list õpetajate palga tõusu. Ma tean, et põhimõtteliselt on vahendeid pisut rohkem, kuid ma jätaksin siiski kohalike omavalitsuste otsustada, kuidas nemad oma haridusvahendeid kasutavad. Kõiki vahendeid ei ole võimalik maksta välja palgatõusuna. Kindlasti on probleeme, mis on akuutsed ja mis vajavad lahendamist, igas maakonnas, igas omavalitsuses ja ei ole õige, kui Vabariigi Valitsus sekkub omavalitsuste tahte vastaselt prioriteetide seadmisesse. Seega, valitsus on garanteerinud 20%-lise palgatõusu. See palgatõus peab jõudma iga õpetajani. Kas kohalikes omavalitsustes suudetakse leida ja leitakse vahendeid suuremaks palgatõusuks, see sõltub igast konkreetsest kohalikust omavalitsusest. Siiani ei ole olnud väga ühtset reeglit palgatõusuks. Palgatõusud ja palgatasemed on olnud omavalitsuste kaupa väga erinevad.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Suur tänu omavalitsusliitude toetamise eest! Selles oleme ühte meelt. Aga ma tahaksin seda ette ära kasutada ja küsida ühe väga keerulise küsimuse. Miks valitsus ikkagi otsustas tingimustes, kus maailmaturul on toornafta hind kaks korda tõusnud (ma mõtlen just eelmist aastat), tõsta kütuseaktsiisi varem, kui Euroopa Liit oli seda ette näinud? Te kindlasti vastate, et omavalitsused saavad teedele rohkem vahendeid. Ma tuletan meelde, et nad saavad ainult 15%. Ehk küsimus on ikkagi selles, et omavalitsused on raskustes sellepärast, et lisaks meeletule kütuse hinna tõusmisele on ka meeletu kütuseaktsiis. See ei ole ainult Eesti probleem, see on mujalgi.

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele siit kõnepuldist juba korduvalt vastanud. Kuid kütuseaktsiisi tõusu oleme võtnud endale kohustuseks liitumislepinguga. Jah, on tõsi, et me teeme selle ära ühekorraga, mitte ei jaota seda mitme järgmise aasta peale. Ka sellel on oma väga selge põhjendus, mis ka siit kõnepuldist on korduvalt kõlanud. Me oleme seadnud endale eesmärgi liituda eurotsooniga. Kui me kavatseme järgmiste aastate jooksul avaldada administratiivset survet inflatsiooni tõusuks, tõstes aktsiisimäärasid, siis ei ole meil eriti palju lootust liituda eurotsooniga 2011. aastast. Kohalikud omavalitsused ei tohiks väga kurta oma tulubaasi üle. Tulubaasi kasv on viimastel aastatel olnud väga kiire ja on kiire ka sel aastal. Selles, niigi juba väga suures tulubaasi kasvus ei kajastu, nagu teile on teada, Euroopa Liidu vahendite kaasamine. Kui need vahendid veel juurde võtta, siis me saame rääkida juba peaaegu kolmandiku võrra suuremast tulubaasist igal järgneval aastal. See on midagi niisugust, mida ei suuda isegi uskuda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Jaanus Marrandi, Mai Treiali, Ester Tuiksoo, Tarmo Männi ja Villu Reiljani 6. detsembril 2007 esitatud arupärimine VEB Fondi kohta. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Rahvaliidu fraktsioon esitab arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Probleem puudutab Eesti riigi varalist vastutust seoses VEB Fondiga. VEB Fond on loodud Riigikogu otsusega küll Eesti Panga juurde, kuid Eesti Pank ei vastuta VEB Fondi kohustuste eest, nende eest vastutab Eesti riik. Teatavasti on Eesti kohtud võtnud sisulisele arutelule VEB Fondist tulenevad nõuded Eesti riigi vastu.
Vastates 2000. aasta oktoobris arupärimisele, ütles Eesti Panga Nõukogu esimees Mart Sõrg Riigikogu ees, et Vene pool ei ole VEB Fondi üldse tunnistanud, kirjavahetus Vene võimudega on käinud Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga tasemel. Samuti ütles härra Sõrg, et VEB Fondi probleemid tuleb lahendada valitsustevahelisel tasemel, kuid kahjuks pole Eesti valitsus sellest tulenevaid ohtusid seni piisavalt selgelt tajunud. Meie andmetel ei ole Eesti valitsus seni Vene poolega VEB Fondi osas ühtegi kokkulepet saavutanud ning valitsus on seda probleemi  sisuliselt eiranud.
Lugupeetud peaminister! Teie erakonnakaaslane ja pikaaegne nõunik Kalev Kukk väitis samal Riigikogu istungil, kus ka Mart Sõrg arupärimisele vastas, et kunagine VEB Fondi moodustamine on osutunud omamoodi karuteeneks Eesti riigile. Mart Sõrgi andmetel oli 2000. aastaks jäänud VEB Fondi sertifikaate umbes 20 miljoni dollari ulatuses ja need nõuded on nüüd pööratud Eesti riigi ja valitsuse vastu. Teada on, et VEB Fondi loomise algataja oli Eesti Pank eesotsas tolleaegse Eesti Panga presidendi ja hilisema Reformierakonna esimehe Siim Kallasega. Pärast VEB Fondi moodustamist müüs Eesti Pank oma VEB Fondi 103 miljoni krooni suuruse nõude Ühispangale 12,4 miljoni Eesti krooni eest. Kellele Ühispank oma nõuded edasi andis ja kes kui palju Moskvas tegelikult raha kätte sai, ei ole kahjuks teada. Alles hiljuti oli valitsus sunnitud hakkama maksma sadades miljonites endise RAS Ookeani kohustusi, mis rahvusvahelised kohtuorganid Eesti riigilt välja mõistsid. Sama saatus võib tabada valitsust ka seoses VEB Fondi nõuetega. Sellest tulenevalt oleme teile esitanud küsimused ja palume nendele vastata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun teid, härra peaminister, veel kord kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie arupärimisele.
Esimene küsimus: "Mida on valitsus konkreetselt ette võtnud, et lahendada VEB Fondi nõuete probleem Venemaaga valitsustevahelisel tasandil?" Teatavasti koondab VEB Fond Eesti juriidiliste isikute nõuded endise NSV Liidu Välismajanduspanga vastu. Tegemist ei ole Eesti riigi kohustustega. Meie kohtud on juba mitu aastat tagasi asunud seisukohale, et üle 16 aasta tagasi külmutatud vahendite eest vastutab Venemaa, mitte Eesti riik. Mitte ühelgi taasiseseisvunud Eesti valitsusel pole Venemaa vastuseisu tõttu õnnestunud VEB Fondi teemat läbirääkimislaua peale tuua. Võimalik, et millalgi tulevikus see siiski juhtub.
Teine küsimus: "Kas Te jagate oma nõuniku Kalev Kuke arvamust, et VEB Fondi moodustamine on osutunud karuteeneks ja kuidas Teie valitsusjuhina näete probleemi lahendust, et firmad, kes on jäänud kahe riigi hammasrataste vahele, saaksid  lõpuks ometi oma raha, millele neil on seaduslik õigus, koos intressidega kätte?" Minu teada viitas Kalev Kukk võimalusele, et riigi hea tahte väljendusena esitatud valmisolekut esindada Eesti residentide huve kunagisse NSV Liidu Välismajanduspanka külmutatud vahendite vabastamisel hakatakse tõlgendama riigi varalise kohustusena, ja ei midagi enamat. Nüüdseks on meil olemas kohtulahendid, mis sellise tõlgenduse selgelt ekslikuks on tunnistanud.
Kolmas küsimus: "Kas on uuritud kõrgete panga- ja riigitegelaste võimalikku korruptiivset seost VEB Fondi väljamaksetega?" Teatavasti ei ole VEB Fondil õnnestunud endisest NSV Liidu Välismajanduspangast midagi tagasi saada. Seetõttu pole alust rääkida ka VEB Fondi väljamaksetest ja nendega seotud korruptsioonist. Samas kasutasid paljud fondi koondatud nõuete omanikud võimalust nõudeõigust ise kasutada. Samuti maksis NSV Liidu Välismajanduspank 1994. aastal tagasi kõik summad füüsiliste isikute nõuete alusel. Mulle ei ole teada, et meie uurimisorganid oleksid kunagi pidanud põhjendatuks kahtlustada VEB Fondiga seotud ametnikke korruptsioonis.
Neljas küsimus: "Kui suur on tõenäosus, et seoses VEB Fondiga peab valitsus maksma kinni kõik Eesti ja ka välismaa ettevõtete nõuded koos intressidega rahvusvaheliste kohtute kaudu, nagu see juhtus seoses RAS‑i Ookean kohustustega, ja kui kalliks see valitsuse tegematajätmine Eesti maksumaksjale võib minna?" Kuuldavasti on nii mõnigi hõlptulu lootev investor hiljuti täpselt samasugust huvi ilmutanud. Teie kurvastuseks pean kinnitama, et NSV Liidu Välismajanduspanga kohustuste Eesti riigile ülemineku tõenäosus on nullilähedane. Niisama asjatundmatu on paralleel RAS-i Ookean juhtumiga, mille puhul hageja nõuet ei rahuldatud kaugeltki mitte täies ulatuses. Samuti andis Eesti riigi esindaja kõnealusel juhul tehingule garantiikirja küllaltki küsitaval moel. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on küsimusi. Kolleeg Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Ma tahan täpsustada seda, et valitsus on võtnud endale väga selgelt kohustuse seoses selle fondiga. Kas siis tõepoolest valitsus nende aastate jooksul ei ole mitte midagi ette võtnud selleks, et Vene poolega see asi mõistlikult ära lahendada?

Nende nõuetega seoses on kohustused Venemaa valitsusel. Eesti valitsus on tahtnud kahepoolsete läbirääkimiste päevakorda võtta ka NSV Liidu Välismajanduspanka külmutatud vahendite temaatika, kuid teine pool pole selle ettepanekuga nõustunud. Kordan veel kord: nõuded on NSV Liidu Välismajanduspanga, st Venemaa panga, mitte Eesti riigi vastu.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Vladimir Velman, Rein Ratas, Nelli Privalova, Jüri Ratas, Olga Sõtnik, Tiit Kuusmik, Lembit Kaljuvee, Valeri Korb, Enn Eesmaa, Jaan Kundla, Inara Luigas, Kadri Must, Helle Kalda ja Heimar Lenk on 21. novembril 2007 esitanud arupärimise kõrge radioaktiivsusega vee kohta. Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud proua esimees! Lugupeetud proua sotsiaalminister! Eelmise aasta 31. oktoobril avaldas Delfi artikli "Osa eestlastest joob vähki tekitavat vett", milles on info selle kohta, et iga seitsmes eestlane tarbib soovitavast kõrgema radioaktiivsusega vett, mis võib soodustada vähktõve teket. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringu kohaselt tarbib umbes 14% eestlastest maapõuest pumbatud vett, mille radioaktiivsus ületab kehtestatud norme kuni 9,5 korda. Kui tutvuda Kiirguskeskuse aruandega "Joogivee radioaktiivsusest põhjustatud terviseriski hinnang" aastast 2005, siis selgub, et seaduse kohaselt on joogivee kvaliteediprobleemidest elanike informeerimise kohustus kohalikel tervisekaitsetalitustel. Selle nõude järgi teavitatakse inimesi alles siis, kui veekäitleja ei suuda oma kohustustega joogivee kvaliteedi parandamisel toime tulla ja joogivee müümise luba peatatakse. Elanike informeerimine sellisel tasemel on ilmselt liiga piiratud. Tuleks mõelda varasemale, see tähendab teravat olukorda ennetavale ja laialdasele elanike teavitamisele. Kohalikul tasandil tuleb inimesi informeerida kohe, kui on selgunud, et mingisuguses veevärgis joogivesi ei vasta kvaliteedinõuetele. Kohalikul tasandil informeerimine peaks jääma veekäitleja ülesandeks. Selleks, et see toimuks, tuleb see nõue kajastada otseselt müümisloas. Piirkondades, kus joogivee radioaktiivsuse vähendamiseks tuleb teha suuri investeeringuid, mis tõstavad oluliselt joogivee hinda, tuleks juba probleemi lahendamise algetapil korraldada elanikele teabepäevi ja selgitada inimeste suhtumist. Siit tulenevad meie küsimused, millele me ministrilt ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Vladimir Velman! Palun kõnepulti sotsiaalminister Maret Maripuu!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad!
Esimene küsimus: "Nimetage Eesti piirkonnad ja neid teenindavad veevärgid, kus elanikkond tarbib soovitavast kõrgema radioaktiivsusega vett. Kui selline ülevaade teil puudub, siis miks?" Eestis on piirkonniti võimalik joogiveeallikana ekspluateerida kuut põhjaveekihti, mille vee kvaliteet sõltub veetekkepiirkonna hüdrogeoloogilistest tingimustest. Ka radioaktiivsete ainete sisaldus põhjavees sõltub otseselt veekihti ümbritsevate kivimite radioaktiivsusest. Kambriumi-vendi veekompleks, mis asub 180–200 meetri sügavusel, lasub kristalsel aluskorral, mida loetakse looduslike radioaktiivsete ainete peamiseks allikaks. Samuti on põhjavee uuringute tulemustest selgunud, et mida sügavamalt põhjavett võtta, seda suurem on tõenäosus, et suureneb ka põhjavee radionukliidide sisaldus. Sotsiaalministeerium tellis 2005. aastal Kiirguskeskuselt joogivee radioaktiivsusest põhjustatud terviseriskide hinnangu, mille kohaselt saab Eestis eraldada kaks põhjavee kõrge radioaktiivsusega piirkonda: Tallinn koos Harjumaaga ja Lääne-Virumaa põhjapoolne osa. Uuring on leidnud kasutust Keskkonnaministeeriumis kiirgusohutuse riikliku arengukava kuni aastani 2017 eelnõu koostamisel. Hinnanguliselt tarbib kambriumi-vendi ehk 180–200 meetri sügavusel asuva põhjaveekihi vett umbes 184 000 inimest ehk 14% Eesti elanikkonnast. Selgunud on, et alati ei ole kambriumi-vendi põhjaveekihi radionukliidide tase inimese tervisele ohtlikult kõrge. Seega ei saa üheselt väita, et kõik need inimesed tarbiksid suurema radionukliidide sisaldusega joogivett, kuna mõnes veevärgis kasutatakse mitme eri puurkaevu ja veekihi vett, mis muudab radionukliidide sisaldust joogivees. Veevärkide nimekiri, kus on normidest suurem radionukliidide sisaldus, on kiirgusohutuse riikliku arengukava eelnõu kohaselt plaanis koostada 2009. aastaks. Nimekirja koostab Tervisekaitseinspektsioon. Samas peab rõhutama, et ülevaate koostamine sõltub väga palju veekäitlejate aktiivsusest radionukliidide määramisel ning samuti Kiirguskeskuse labori võimekusest analüüse teha. Sotsiaalministri 31. juuli 2001. aasta määruse nr 82 "Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid" kohaselt peab veekäitleja enne joogiveeallika kasutuselevõttu määrama joogivee radioloogilised näitajad, kui selle kohta eelnevalt andmed puuduvad. Uued joogiveekäitlejad peavad seda tegema uue joogiveeallika kasutuselevõtul. Selline nõue hakkab kehtima tegutsevatele veekäitlejatele alates 30. juulist s.a. Sama määruse esialgses redaktsioonis, mis hakkas kehtima 1. juunil 2002. aastal, tuli radioloogilisi näitajaid kontrollida iga kümne aasta tagant veevarude hindamisel. Veevarude hindamine on aga Keskkonnaministeeriumi ülesanne. Keskkonnaministeerium on seni arvestanud vee erikasutuslubade väljastamisel üksnes veeressursse ega ole arvestanud sotsiaalministri 2. jaanuari 2003. aasta määrust nr 1 "Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna‑ ja põhjavee kvaliteedi‑ ja kontrollinõuded" ega põhjavee joogiveeks tootmise muid nõudeid.
Teine küsimus: "Millistel ülalmainitud kõrgema radioaktiivsusega joogivett müüvatel veekäitlejatel on joogivee müümise luba peatatud? Kui seda tehtud pole, siis miks?" Veeseaduse kohaselt väljastab keskkonnateenistus vee erikasutuslubasid, mis antakse vee hulga kohta. Vee erikasutusloa väljastab keskkonnateenistus. Kvaliteedinõuetele vastava joogivee müümiseks ei ole veeseaduse kohaselt täiendavat luba nõutud. Tervisekaitseinspektsiooni luba on vaja üksnes kvaliteedinõuetele mittevastava, kuid tervisele ohutu joogivee müümiseks. Vee erikasutuslubade väljastamine peaks eeldama, et vee kvaliteedi osas teostatakse ka eelkontrolli. Oleme juhtinud Keskkonnaministeeriumi veeosakonna tähelepanu asjaolule, et vee erikasutuslubade väljastamisel tuleks arvestada sotsiaalministri 2. jaanuari 2003. aasta määrust nr 1 "Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna‑ ja põhjavee kvaliteedi‑ ja kontrollinõuded". See ennetaks olukorda, kus puurkaevu rajamiseks on juba kulutusi tehtud, kuid joogivesi ei vasta nõuetele ning puhastussüsteemide maksumusega ei ole arvestatud. Tervisekaitseinspektsioon ei ole joogivee radioloogiliste näitajate ületamise korral väljastanud luba mitte ühelegi veekäitlejale. Seega ei ole ühtegi kvaliteedile mittevastava, kuid tervisele ohutu joogivee müügi luba radionukliidide normi ületamise tõttu ka peatatud.
Kolmas küsimus: "Millised meetmed on võetud 7% elanikkonna ehk 184 000 inimese teavitamiseks sellest, et nende tarbitav vesi sisaldab piirtaset ületavat efektiivdoosi ning et raadiumirikka vee joomisel suureneb teatud aja jooksul risk haigestuda vähki? Kui seda tehtud pole, siis kes vastutab riskihoiatuse puudumise eest?" Joogivee ohutuse eest vastutab tootja ehk joogiveekäitleja. Joogiveekäitleja peab tagama joogivee vastavuse kvaliteedinõuetele ning esitama teavet käideldava joogivee kvaliteedi kohta tarbijale ja järelevalveametnikule viimase nõudmisel. Ka Tervisekaitseinspektsioon on avalikustanud joogivee kvaliteedi kohta info oma koduleheküljel. Samuti teostab Tervisekaitseinspektsioon järelevalvet nende küsimuste üle.
Neljas küsimus: "Mida kavatsete ette võtta seoses pideva ohuga enam kui 180 000 inimese jaoks, kes tarbivad soovitavast kõrgema radioaktiivsusega vett? Kuidas reageeris Sotsiaalministeerium 31. oktoobril 2007. aastal avaldatud Delfi artiklile "Osa eestlasi joob vähki tekitavat vett"? Kas jagate eespool mainitud artiklis esitatud anonüümseks jäänud Tervisekaitseinspektsiooni töötaja arvamust, et radioaktiivsuse normi üheksakordse ületamise puhul peab tegema lisauuringuid selle mõju kohta tervisele, mis teisisõnu tähendab, et Tervisekaitseinspektsioon ei näe radioaktiivsuse normi ületamises probleemi?" Tervisekaitseinspektsioon on koostöös erinevate asjasse puutuvate asutustega (Sotsiaalministeerium, Keskkonnaministeerium, Kiirguskeskus, Tartu Ülikooli Füüsika Instituut, Eesti Geoloogiakeskus ja Eesti Vee-ettevõtete Liit) läbi viinud nõupidamisi tegevuskava väljatöötamiseks joogivee radioaktiivsuse teemal. Selle tulemusena on kiirgusohutuse riiklik arengukava kuni aastani 2017 eelnõuna kõigile kättesaadav Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel, välja on toodud joogivee radioaktiivsusega seotud probleemid ning kavandatud tegevused. Samuti on teostatud keskkonnamõju strateegiline hindamine, mille käigus on olnud vähemalt kaks avalikustamist ning kõigil on olnud võimalus kaasa rääkida joogivee radionukliidide valdkonnas planeeritud tegevuste väljatöötamisel. Keskkonnaministeeriumi kiirgusbürool on kavas uurida 2008. aastal 30 proovi plii ja polooniumi suhtes ja 2009. aastal alustada põhjavee radooniuuringut. Tänan!

Suur tänu, proua minister! Palun nüüd küsimusi! Kolleeg Rein Ratas.

Aitäh! Tänan väga, austatud proua minister, põhjaliku vastuse eest! Teatavasti on sotsiaalministri 2001. aasta määrusega kinnitatud joogivee kvaliteedinõuded ja nende nõuete § 3 lõike 1 järgi on joogivesi tervisele ohutu, kui mikrobioloogilised ja keemilised näitajad ei ületa esitatud piirsisaldust. Radioloogilised näitajad sellesse loendisse ja sellesse kategooriasse ei kuulu, nagu oleks see täiesti ohutu aspekt. Kas peate vajalikuks selle määruse uuendamist?

Aitäh, hea küsija! Aja möödudes me hindame vastuvõetud määrusi ja vastavalt vajadustele tehakse muudatusi.

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Aitäh! Tänan, proua minister, teid vastuste eest, mis olid tõesti väga hästi ette valmistatud! Aga ma tahan üle küsida. Kas ma sain õigesti aru, et senini ei ole koostöö Sotsiaalministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi vahel selles küsimuses olnud piisav?

Aitäh küsimuse eest! Ka vastusest tuli välja, et on kitsaskohti, kus kahe ministeeriumi vahel peab koostöö olema tõsisem. Uue arengukava, kiirgusohutuse riikliku arengukava kuni aastani 2017 tegemisel tulid need probleemid uuesti üles ja koostöö on paranenud. Meie ettepanekud on võetud töösse, et veeseadust täiendada.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Seoses eelmiste küsimustega. Ma olen kuulnud kahtemoodi seisukohti, ühed ütlevad, et radioaktiivsus on halb, teised ütlevad, et on hea. Need, kes ütlevad, et on hea, kasutavad radioaktiivsust selleks, et vähki ravida. Teised ütlevad, et see tekitab vähki. Sotsiaalminister aastal 2001 ka ei teadnud, kuidaspidi seda asja võtta. Ütelge, palun, kas oleks ehk tulevikus mõtet hakata eristama ohtlikku radioaktiivsust looduse loomulikust radioaktiivsest foonist, mille teatav ülehindamine tekitab joojates – ma mõtlen veejoojates – ilmaasjata paanikat.

Aitäh väga sisuka küsimuse ja ettepaneku eest!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Villu Reiljani, Mai Treiali, Tarmo Männi, Jaanus Marrandi, Ester Tuiksoo ja Karel Rüütli 5. detsembril 2007 esitatud arupärimine tervishoiu kohta. Palun, kolleeg Mai Treial!

Austatud proua Riigikogu esimees! Hea sotsiaalminister! Meie arupärimine on esitatud 5. detsembril ja tõenäoliselt on tänaseks mitmed probleemid lahenduse saanud, kuid ma arvan, et on veel ka selliseid probleeme, mis lahendamist vajavad. Põhiseaduse § 28 ütleb, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Võrdsed võimalused tervises peegeldavad sotsiaalset õiglust, sotsiaalne õiglus hoiab ära süstemaatilised ja ebaõiglusest johtuvad sotsiaalsete rühmade vahelised tervisenäitajate erinevused. Ühiskonna kõikide sektorite ja tasandite tegevus tervisepoliitika elluviimisel peab eelkõige olema suunatud nendele ühiskonnarühmadele, kes on kõige rohkem haavatavad, et kindlustada neile vajaliku terviseteabe kättesaamine ning luua eeldused ja tingimused oma tervisepotentsiaali täielikuks väljaarendamiseks. Tulenevalt sellest õigusest peabki riik looma tervishoiusüsteemi, mis teeb arstiabi inimesele kättesaadavaks, ja tagama selle süsteemi tõrgeteta toimimise. Samuti on riik kohustatud tegutsema aktiivselt, et tingimused inimeste tervise kaitsmiseks jätkuvalt paraneksid. Tuleb kahjuks öelda, et olukorra parandamiseks on valitsus siiski vähe teinud. Tervishoiukulude osakaal sisemajanduse kogutoodangus on viimastel aastatel aasta-aastalt vähenenud ja teiste Euroopa riikidega võrreldes suunatakse Eestis tervishoiule kõige vähem raha. Nii oli 2006. aastal peaministri andmetel tervishoiukulude osakaal vaid 4,6%. Sellega oleme Euroopa Liidus kindlalt hõivanud tagantpoolt esimese koha, kusjuures Euroopa Liidu uute liikmete keskmine on umbes 7% ja vanadel liikmetel 9%. See tähendab, et proportsionaalselt kulutatakse meil tervishoiule vähem raha kui teistes Euroopa Liidu riikides. Eesti tervishoiu rahastamise süsteemi jätkusuutlikkuse 2005. aasta analüüsi kohaselt on ostujõuga korrigeeritud tervishoiu kogukulud isiku kohta Eestis ühed madalamad, olles uute liikmesriikide keskmisest tasemest 80%, kuid vanade liikmesriikide keskmisest tasemest isiku kohta kõigest veerand. Rahva tervise ja eluea osas oleme Euroopa viimase viie riigi hulgas. Arstiabi kättesaadavus, pikad ravijärjekorrad, arstide ja õdede jätkuv lahkumine tööle teistesse riikidese, aidsi nakatumise olukord – see on vaid väike loetelu üha süvenevatest põhiprobleemidest. Muret tekitav ongi asjaolu, et Eesti on uute HIV-juhtude arvult jätkuvalt Euroopas esikohal ning HIV-sse nakatunud on hinnanguliselt iga sajas elanik Eestis vanusegrupis 15–49. Eesti Arstide Liit tegi möödunud aastal avaliku pöördumise Vabariigi Valitsuse poole nõudmisega olukorda parandada. Nende väitel sunnivad praegused tingimused arste pidevalt valima halva ja veel halvema vahel. Juba liiga palju arste ja õdesid on sellepärast Eestist lahkunud. Eesti Arstide Liit ja Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliit on mitu korda püüdnud tervishoiu rahastamise poliitika alaseid läbirääkimisi taasalustada, kuid nende väitel tulemusteta. Arstide liit on nende väitel ka korduvalt esitanud sotsiaalministrile ettepanekuid, et juba aastast 2008 kehtestada tervishoiuteenustele tegevuspõhised hinnad, milleks haigekassas on küllaldaselt vahendeid, kuid samuti tulemusteta. Sellest johtuvalt ongi meie küsimused teile, lugupeetud minister, millele ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Palun nüüd kõnepulti sotsiaalminister Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed ja arupärijad!
Esimene küsimus: "Mida on Sotsiaalministeerium ette võtnud aidsi ning teiste raskete haiguste ennetamiseks ja raviks ning arstiabi ja tervishoiuteenuste võrdse kättesaadavuse tagamiseks, et pääseda Euroopa Liidu punase laterna rollist?" Tegutseme jätkuvalt selle nimel, et nii tervishoiuteenused, tervisekasvatus, tervisekaitse kui ka ennetustöö pidevalt areneksid ja vastaksid nii elanikkonna ootustele kui ka vajadustele ning tagaksid rahvastiku tervise jätkusuutliku paranemise. Ühtlasi jätkame eelmistel aastatel algatatud rahvastiku tervisepoliitika arendamise protsessi, mille eesmärk on töötada välja rahvastiku tervise arengukava, mis annab tervisesektorile arenemiseks ühtse ja eesmärgistatud raamistiku. Samuti on igal aastal lisandunud vähemalt üks uus riiklik rahvatervise strateegia ning aasta-aastalt on ka strateegiate eelarved kasvanud. Näiteks 2008. aastaks on planeeritud 37 miljonit krooni rohkem kui 2007. aastal. Haiguste ennetamise kuludeks on 2008. aasta ravikindlustuse eelarvesse planeeritud 121 miljonit krooni, mis on 20% rohkem, võrreldes 2007. aasta eelarvega. Ennetusprojektide tegevused on riigi rahvatervise strateegiate osad. Ennetustegevustel on soovitavad põhjuse ja tagajärje seosed, vähendamaks kulusid konkreetsete terviseprobleemide ravil, aga ka kaugmõju inimeste tervisele ja elukvaliteedile. Vabariigi Valitsus on kinnitanud pikaajalise HIV/aidsi ennetamise strateegia, mille nelja-aastane tegevuskava sisaldab väga laialdasi, mitmeid valdkondi hõlmavaid tegevusi. Muu hulgas näeb tegevuskava ette, et seoses Global Fundi rahastamise lõppemisega lähevad kohustused riigieelarvelisele finantseerimisele. Võrreldes 2007. aastaga, on Sotsiaalministeeriumi haldusalas HIV/aidsi strateegia eri tegevuste eelarve planeeritud 20 miljoni krooni võrra suurem, mis katab ka Global Fundi programmist ületulevad kohustused, ning nii ennetustegevuskahjude vähendamine kui ka raviteenuste finantseerimine jätkub senisest tõhusamalt. 2008. aastal on ainuüksi HIV/aidsi ravimitele planeeritud riigieelarvest 99 miljonit krooni. Lisanduvad veel kulutused Eesti Haigekassa vahenditest erinevate raviteenuste rahastamiseks kindlustatud isikutele orienteerivalt 26 miljoni krooni ulatuses. Olgu öeldud, et HIV/aidsi ravi saavad kõik Eesti Vabariigis elavad inimesed, sõltumata kodakondsusest ja sõltumata ka kindlustuse olemasolust.
Teine küsimus: "Miks hoidub Sotsiaalministeerium tervishoiu rahastamise kokkuleppe sõlmimisest ja laseb haigekassal koguda suuri reserve, selle asemel, et kasutada seda raha rahva tervise edendamiseks?" Sotsiaalministeerium suhtub oma koostööpartneritesse lugupidavalt ning vastutustundega. Eelmise aasta 14. detsembril saatsime Eesti Arstide Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidule, Eesti Õdede Liidule ja Eesti Haigekassale ametliku kutse, osalemaks ümarlaual, kus arutame tervishoiupoliitilisi sõlmküsimusi ning tervishoiu rahastamist. Ümarlaud toimus 16. jaanuaril s.a Sotsiaalministeeriumis. Tegime ettepaneku töötada välja ja sõnastada kõigile osapooltele sobiv tervishoiu rahastamise põhimõtete kokkuleppe tekst, mis oleks abiks riigi eelarvestrateegia koostamisel ning tulevastel palgaläbirääkimistel. Selleks, et minister saaks kokkulepped allkirjastada, peab ta saama volitused Vabariigi Valitsuselt. Pärast valitsuse korralduse jõustumist on ministril volitused asuda läbi rääkima kolmepoolse kokkuleppe sõlmimise üle ja osapooltega konsensuse saavutamisel see ka allkirjastada. Ravikindlustuse eelarvet planeeritakse nelja aasta peale ette, sellega tagatakse tervishoiusüsteemi rahastamise stabiilsus ja areng ning võimaldatakse kõikidel osapooltel aru saada ravikindlustussüsteemi finantseerimise põhimõtetest ja proportsioonidest. Planeerimise eesmärk on tagada ravikindlustusvahendite kasutamise eesmärgipärasus, ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkus ning ravikindlustushüvitiste kättesaadavus sätestatud piirides. Eriarstiabikulude järgmise nelja aasta prognoosis on teenuste kättesaadavuse tagamise ja kvaliteedi tõstmise kõrval planeeritud vahendid ka piirhindade muutmiseks. Aastail 2008–2009 on planeeritud kulude kasv 2%, võrreldes tervishoiuteenuste piirhindade tegevuspõhisele kulumudelile vastavaks viimisega. Me liigume järk-järgult kõikide teenuste sajaprotsendiliste tegevuspõhiste hindade poole.
Kolmas küsimus: "Mida kavatseb Sotsiaalministeerium ette võtta töörahu säilitamiseks tervishoiusüsteemis?" Kordan veel kord, et tegin 26. novembril kirjaga Eesti Arstide Liidule ja Eesti Keskastme Tervishoiutöötajate Kutseliidule ettepaneku asuda läbirääkimistele tervishoiupoliitilise kokkuleppe väljatöötamiseks ja sõlmimiseks, samuti ettepaneku kaasata läbirääkimisse Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liit ning Eesti Õdede Liit, kelle roll ühiskonnas on õdede ja teiste tervishoiutöötajate kutse esindamisel ning arendamisel väga oluline. Need organisatsioonid olid ka 2007. aastal kaasatud tervishoiupoliitiliste põhimõtete väljatöötamisse. Ümarlaual, mis toimus selle aasta 16. jaanuaril, kuulasime ära sotsiaalpartnerite seisukohad 2009.–2010. aasta palgaläbirääkimiste suhtes. Siin valitses üksmeel, et kõigepealt minnakse edasi tervishoiu rahastamise küsimustega ja alles seejärel avavad sotsiaalpartnerid läbirääkimised tervishoiutöötajate kollektiivlepingu sõlmimiseks.
Neljas küsimus: "Mida kavatseb Sotsiaalministeerium ette võtta raviteenustele tegevuspõhiste hindade kehtestamiseks?" Me liigume järk-järgult kõikide tervishoiuteenuste 100%-liste tegevuspõhiste hindade poole. Tegevuspõhise hinnamudeliga on katmata näiteks veel radioloogiateenused. Tulevikus vaadatakse üle ka operatsioonigrupid. Me ei oska praegu prognoosida, millist mõju radioloogia tegevuspõhised hinnad avaldavad, mistõttu tõstes kehtiva baasi väga kõrgele, ei pruugi jätkuda ressursse radioloogiahindade uuendamiseks. Prioriteet on eelkõige kõikide teenuste tegevuspõhise mudeliga katmine ning seejärel koefitsiendi kaotamine ehk vastavalt ressursi olemasolule ning tervishoiu prioriteetidele hindade tegevuspõhiseks viimine. Praegu on meil siiski veel osal teenustel kõrgemad hinnad kui tegevuspõhise hinnakujunduse järgi võimalik oleks. Samas ei ole meil kavas ka hindu alandada.
Viies küsimus: "Mida kavatseb Sotsiaalministeerium võtta ette selleks, et tõsta tervishoiukulutuste osakaal SKT-st Euroopa Liidu riikide keskmisele tasemele, ja millal Eesti selleni jõuab?" Eesti tervishoiukulud kasvavad tõepoolest Euroopa Liidu keskmisest pisut aeglasemalt. Siinjuures tuleb aga arvestada, et SKT sõltub paljudest parameetritest, mis võivad muutuda ja mida on hetkel raske prognoosida. Kuigi hinnangu andmisel tervishoiukulude tasemele võrreldakse enamasti oma riigi taset teiste riikide tasemega, ei saa võrdluses teha ühtseid järeldusi. Tervishoiu kogukulude rahvusvahelise võrdluse puhul tuleb arvestada asjaolu, et nii tervishoiu kogukulude kui ka SKT arvutusmetoodika on riigiti erinev ning ühtlustamine Euroopa Liidu sees alles käib. Tervishoiu kogukulude osakaal SKT-s ei võimalda eristada seda, kas kõrged kulud on tingitud hindadest või pakutud teenuste hulgast. See tähendab, et eri riikide tervisesüsteemide efektiivsust on raske võrrelda. Tervishoiu kogukulude osakaal SKT-s ei väljenda ka tegelikku vajadust. Seega võivad samal tasemel näitajad tähendada väga erinevaid kättesaadavuse tasemeid. Teine probleem on tervishoiu ja sotsiaalteenuste vahelise piiri suur varieeruvus riigiti. Eriti komplitseeritud on geriaatriliste teenuste ja puudega patsientidele osutatud abi rahvusvaheline võrdlemine. Samuti on probleem esitatud statistiliste andmete puudulikkuse ja allahindlusega, mis mängib rolli enamasti erasektori kulutuste näitajate hindamise puhul. Viimase kolme aasta jooksul korrigeeris Statistikaamet näitajat neli korda, sest SKT arvutusmetoodikat uuendati Euroopa Liidu nõuete järgi. Seega muutus tervishoiuteenuste kogukulude osakaal SKT-s samuti neli korda. Eeltoodud põhjustel tuleb riikidevahelisse tervishoiu kogukulude SKT võrdlusesse suhtuda siiski suure ettevaatlikkusega ning seetõttu ei saa ka tervishoiukulude suurendamise või vähendamise otsuseid langetada üksnes SKT protsendile tuginedes. Samuti ei ole hinnatud kindlat seost riigi tervishoiukulude mahu ja rahvastiku tervise vahel. Tervishoiukulude näitajad ei ütle midagi selle kohta, millises riigis on inimesed tervemad ja tervishoid kvaliteetsem. Aitäh!

Suur tänu, proua sotsiaalminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Jaak Aab!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister, kolleeg! Sa mainisid ära rahvastiku tervisepoliitika alusdokumendi. See protsess oli tõesti unikaalne, selles osales tuhandeid inimesi, spetsialiste, eri huvigruppe. See alusdokument on mõni aeg tagasi ka vastu võetud. Nüüd peaks järgnema rahvastiku tervise arengukava detailne väljatöötamine, kus on konkreetsed tegevused ja ka vahendid. Kui kaugel see protsess on? Oli juttu, et sügiseks (ma räägin 2007. aasta sügisest) jõutakse kas või mingisuguse projektini, mida siis saab edasi arendada. Viimasel ajal pole midagi kuulda. Millises etapis see protsess on?

Aitäh! Protsess on jätkuvalt töös. Aga kuna protsessis on väga palju osapooli, siis ühistele seisukohtadele jõudmine võtab aega. Praegu me loodame, et saame lõppdokumendi valmis selle aasta esimeses kvartalis.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh vastuste eest! Kuid esimese küsimuse puhul jäi selge vastuseta see pool küsimusest, mis puudutas arstiabi ja tervishoiuteenuste võrdse kättesaadavuse tagamise kohustust. Minu teada selgub ka ühest 2007. aasta uurimusest "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile", et  piisavalt ei ole rahuldatud just krooniliste haigete ootused, arstiabi kättesaamine on küllaltki kauge aja peale veninud. Teine suurem murelaps on see, mis puudutab taastusravi kättesaamist, eriti on see seotud regionaalsete probleemidega. Need inimesed, kes elavad suurtest keskustest kaugemal, ei saa taastusravi peaaegu üldse kätte. Mida te siin olete ette võtnud?

Aitäh! Kui me räägime krooniliste haigete jälgimisest, siis haigekassa on välja töötanud motivatsioonipaketi perearstidele, et kroonilised haiged saaksid perearstidelt küllaldast tähelepanu. See on täiendamisel. Haigekassa uue hinnakirja kehtestamisel läheb sinna ka lisaressurssi. Taastusravi puhul on probleemid eelkõige kättesaadavusega, kuna on probleeme teenuste pakkumisel. Aga igal aastal on pandud nendesse teenustesse raha juurde.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab arstide keskmist palka. Ma soovin teada, kui suur on praegu arstide keskmine palk ja milliseks kujuneb see keskmine palk lähiaastatel. On teil olemas prognoosid, millised tõusud ja millises ulatuses on planeeritud?

Aitäh! 2007. aastal tõusis arstide palk 25%, 2008. aastal tõuseb arstide palk 20%, mis tähendab seda, et arsti miinimumtasu on 112 krooni tunnis ja arsti miinimumpalk ilma lisatasudeta on 18 816 krooni.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur aitäh, proua sotsiaalminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mai Treial, sõnavõtt kohalt! Kaks minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Tänan veel kord vastuste eest! Samas tahan rõhutada, et me peame inimestele looma võrdsed võimalused arstiabi kättesaamisel. Ma panen väga südamele, et Sotsiaalministeerium koos haigekassaga leiaks lahenduse nende inimeste mureküsimustele, kes vajavad taastusravi. Selge on, et taastusravi kättesaamise kiirus ja taastusravi põhjalikkus annavad inimesele parema võimaluse terveks saada. Kui me räägime, et meil ei jätku raha, siis peaks olema siin üks nendest kohtadest, kus me saame raviraha säästa. Samuti on maapiirkondades probleeme, et ei saada kätte ravimeid, apteegid on kaugel ja sageli ei ole väiksemates apteekides ravimeid, mida just vajatakse. Veel üks ettepanek, mida ma tahan teha, puudutab Euroopa struktuurifondidest saadavaid vahendeid. Me oleme aasta-aastalt enam kasutanud seda raha just struktuuride väljaarendamiseks, aga võib-olla võiks seda raha rohkem kasutada ka ennetustöö jaoks ja niimoodi saaksime lisaraha Eesti tervishoiusüsteemile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Palun registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.22.