Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud ministrid! Alustame tänast infotundi. Kõigepealt teeme, palun, kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukas, keskkonnaminister Jaanus Tamkivi ja regionaalminister Vallo Reimaa.

Alustame esimese küsimusega. Palun, kolleeg Karel Rüütli, küsimus keskkonnaminister Jaanus Tamkivile!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Uue aasta algul tõusis elanike hulgas teravalt üles jäätmete liigiti sorteerimise ja äraandmise probleem. Jäätmeseaduse § 44 kohaselt koordineerib keskkonnaminister maakondade ja kohaliku omavalitsuse üksuste tegevust jäätmekavade koostamisel ja rakendamisel. Jäätmeseaduse § 45 ütleb, et tuleb koostada riigi jäätmekava. Kehtiva üleriigilise jäätmekava kiitis Riigikogu heaks 4. detsembril 2002. Riigi uue jäätmekava koostamise aastateks 2008–2013 algatas Vabariigi Valitsus 2006. aasta juulis keskkonnaminister Villu Reiljani eestvedamisel ja maakondade jäätmekavad kinnitas eelmine keskkonnaminister juba 2006. aasta algul. Praeguseks ei ole Riigikogule esitatud uut jäätmekava. Minu küsimus ...

Palun küsimus!

... on selline, et millal esitatakse Riigikogule jäätmekava aastateks 2008–2013. 2008. aasta on juba käes.

Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Aitäh, lugupeetud küsija! Riikliku jäätmekavaga on asjade tehniline seis praegu selline, et järgmise nädala lõpus saadetakse riikliku jäätmekava projekt kooskõlastusringile. Küll aga tuleb mainida seda, et kehtiva jäätmeseaduse kohaselt ei ole jäätmekava heakskiitmine enam Riigikogu ülesanne, vaid seda tehakse Vabariigi Valitsuse tasandil. Teine märkus veel: kehtivast jäätmeseadusest tulenevalt ei ole enam nõutavad maakondlikud jäätmekavad, vaid on kohalike omavalitsuste jäätmekavad ja on riiklik jäätmekava.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Jäätmeseaduse § 12 kohaselt peab riik toetama jäätmehoolduse arendamist riiklike toetusprogrammide kaudu.

Vabandust! Helitehniline probleem. Kas te mind kuulete? Proovime võib-olla edasi minna. Esimene täpsustav küsimus.

Ma kordan uuesti. Jäätmeseaduse § 12 kohaselt peab riik toetama ...

Head kolleegid! Kontrollime. Viieminutiline vaheaeg. Vabandust!
V a h e a e g

Head kolleegid! Jätkame. Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Jäätmeseaduse § 12 kohaselt peab riik toetama jäätmehoolduse arendamist riiklike toetusprogrammide kaudu. Minu küsimus on: millised riiklikud toetusprogrammid ja millises mahus on praeguseks käivitatud ja kuidas te hindate nende programmide tulemuslikkust?

Aitäh küsimuse eest! On kaks meedet, mis on ilmselt kõigile teada ja mis tänase päeva seisuga väga hästi töötavad. Keskkonnainvesteeringute Keskuses on olemas oma jäätmeprogramm, mille abil toetatakse kohalikke omavalitsusi mahus 50–60 miljonit krooni aastas just nimelt jäätmeprobleemide ja jäätmetemaatika valdkonnas. Teiseks on jäätmeseaduses kehtestatud, et 75% prügimägedele ladestatavate olmejäätmete ladestamistasu miinimummäärast laekub kohalikele omavalitsustele jäätmemajanduse korraldamiseks. Ladestamistasu miinimummäär on praegu 133 krooni tonni eest. Omavalitsustele laekus näiteks eelmisel aastal sellest rahast umbes 35 miljonit krooni. Kokku on suurusjärgus 100 miljonit krooni täiesti reaalne raha, mis läheb tänase päeva seisuga aasta jooksul kohalikele omavalitsustele nende tegevuste toetamiseks.

Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kuidas te hindate Keskkonnaministeeriumi toimetulekut maakondade ja kohaliku omavalitsuse üksuste tegevuse koordineerimisega jäätmekavade koostamisel ja rakendamisel ning milliseid meetmeid olete võtnud olukorra kiireks normaliseerimiseks, et jäätmete liigiti kogumise probleem saaks inimeste jaoks mõistlikult lahendatud?

Ma veel kord ütlen, et mis puudutab maakondlikke jäätmekavu, siis neid kehtivas seaduses enam nõutud ei ole. On riiklik jäätmekava, mis, nagu ma ütlesin, läheb kooskõlastusringile järgmise nädala lõpus, on omavalitsuste jäätmekavad, millest tulenevalt tehakse jäätme-eeskirjad. Nende jäätmekavade kohaselt peaks tegevus toimuma. Tõepoolest, praegu on probleemiks see, et jäätmekavu ei ole mitmetes kohalikes omavalitsustes vastu võetud või on nad väga pinnapealsed. Jäätmekava on teatavasti kohaliku arengukava üks osa. Sageli on seal ainult üks lause, mis ütleb, et olmejäätmed tuleb ladustada prügimäele. Sisuline pool on tõepoolest nõrk. Küll aga on probleemiks see, et kohalikud omavalitsused on üksinda nende küsimuste lahendamiseks sageli liiga väikesed ja ka ministeeriumi selgitustöö on toimunud väga suures osas selles suunas, et suunata kohalikke omavalitsusi neid tegevusi arendama koostööorganisatsioonide kaudu mitmete omavalitsuste vahel. Maakondlikud piirid ei ole siin üldse olulised, seetõttu ei ole ka maakondlikud jäätmekavad sugugi nii olulised. Oluline on, et piirkondade kaupa oleksid jäätmekavad ja jäätme-eeskirjad vastu võetud ja kooskõlastatud, mis tegelikult tagaks, et on saavutatav ka mingisugune mõistuspärane maht, mis annaks eelduse selle süsteemi arendamiseks. Ministeerium on mitmel koosistumisel seda rõhutanud. Kohalike omavalitsuste juhte on koolitatud, on viidud ka välismaale (Taani ja Saksamaale) nende küsimustega tutvuma. See tegevus käib edasi. Küll aga ei taha ma öelda, et see oleks olnud piisav. Ilmselt jätkub see tegevus ka tulevikus.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaak Aabilt haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Austatud juhataja! Austatud härra minister! Õpetajate palkade kohta, mis on viimasel ajal jälle kuum teema, on kõlanud erinevaid signaale. Selge on see, et kokkulepet ametiühinguga ei ole. See 20% palgaastmete tõus on teatud raskustega kokku lepitud ka omavalitsusliitudega. Te olete käinud välja, et neid astmeid võiks tõsta 23–24%. Kust see raha peaks tulema? Minule on see jäänud täiesti arusaamatuks.

Aitäh hea küsimuse eest! Ja aitäh võimaluse eest vastata, lugupeetud Riigikogu esinaine! Palgad on alati kuum teema – õpetajate palgad ja palgad ka üldisemalt. Tõesti, praegu käib arutelu. Eesti Haridustöötajate Liit on TALO liikmena pöördunud riikliku lepitaja poole. Riiklik lepitaja lepitab tööandjaid ja töövõtjaid. Suurele osale õpetajatest on tööandja kohalik omavalitsus. Mul on hea meel, et me oleme taastanud selle traditsiooni, mida ka seadus nõuab, et läbirääkimised peavad olema kolmepoolsed. Omavalitsusliidud, haridustöötajate liit ja haridusministeerium on kolmekesi laua taga. Alates septembrist, kui valitsus ja omavalitsused omavahel kokku leppisid, on mõnevõrra vett merre voolanud. Tõesti, õpetajate soov keskmise palga tõusu taustal, info taustal, mis on tulnud ka pärast septembrikuud, on seista oma palga eest. Minu asi on kindlasti säilitada Eesti koolides töörahu ja aidata seda teha ka omavalitsuste koolides. Raha on omavalitsustele palgafondiks eraldatud, te teate ju, kaunis suurel määral. Kui vaadata ainult alammäärasid ja korrutada need töökohtade arvuga, siis omavalitsustele on eraldatud palgafondina 30% rohkem raha. Kui vaadata neid ülesandeid, mille üle saavad omavalitsused ise otsustada, siis on see lõtk 10% kogu rahast – üle 300 miljoni krooni. Selle piires saaks neid otsuseid ka langetada.

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Aab, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Palju räägitakse sellest lõtkust. Ma arvan, et ka siin saalis sellest lõtkust keegi veel eriti aru ei saa. See puudutab uut rahastamismudelit muidugi. Aga ma tean, et juba võib öelda, et eelmise rahastamismudeliga võrreldes praktikas kolmandik või ka rohkem kui kolmandik  tegelikult kasvude suhtes kaotab ehk nad ei saa seda keskmist kasvu, mida koolid ja omavalitsused üle Eesti saavad. Nad saavad alla keskmise. Palju asju tahetakse teha selle lõtku arvel. Näiteks on praktikas juba välja kujunenud see, et jäetakse ära hariduslike erivajadustega laste õpe, kuna eelmises mudelis anti selleks lisaraha. Nüüd räägitakse lõtkust, aga kui nendel koolidel ja omavalitsustel, kes selle rahastamismudeliga n‑ö kaotavad, seda lõtku ei ole, siis nad jätavad need tunnid ära. Kuidas läheb see kokku ühtluskooli teemaga, millest te olete rääkinud?

Aitäh jällegi hea küsimuse eest! Et asi ei kõlaks väga dramaatiliselt, et ei jääks muljet, et erivajadustega lapsed jäävad hammasrataste vahele, ma täpsustan. Jah, teil on mõnes mõttes õigus, sest näiteks tasandusklasse finantseeritakse sellest lõtkust. Kahtlemata on omavalitsustes erinev olukord. Osal omavalitsustel on olnud juba praegu võimalus ka alammäärasid fikseeritust oluliselt rohkem tõsta. Osal on sellega rohkem raskusi. Ma tuletan meelde, et me räägime tegelikult alammääradest. Alammääradest, mille tõus peaks vedurina viima ka palkade tõusule, ma loodan, et vähemalt 20%‑lisele tõusule. Selleks tuleb fikseerida mingid konkreetsed numbrid. Lõtk ei sõltu tegelikult rahastamismudelist. See nn lõtk on olnud ka eelmistel aastatel see rahavaru, millest lähtudes omavalitsused saavad teha lisaotsustusi. Praegu on omavalitsuste seisukoht olnud, et vähemalt 8% peaks olema see nn lõtk (üldises plaanis, ma ütlen veel kord, et omavalitsused on erinevas olukorras), mis on ka läbirääkimistel peaaegu et ametlik termin. Praegu on see 9,5%. Kriitiline määr on 8%. Kui see on alla selle, siis oleks hakkama saada juba problemaatiline. Ministeerium on oma ettepanekuid korrigeerinud. Meie meelest saaks suur osa omavalitsusi viia alammäärad 22%‑ni ka praegu antud raha piires. See vähendaks lõtku 8,3%‑ni. Ma arvan, et me võiksime läbirääkimistel seda ettepanekut kompromissina võtta. Ametiühingute täielik nõue sel aastal ilmselt rahuldamist ei leia.

Palun, kolleeg Jaak Aab, teine täpsustav küsimus!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Muidugi, me võiksime pikalt diskuteerida rahastamismudeli üle ja lõtku suuruse üle. Selge on see, et kui teatud kohustused tuleb lõtku arvel katta ja katta rohkem, kui  selle lõtku arvel enne kaeti, siis kipub raha puudu jääma. Me võime nende mõistete üle siin pikalt rääkida, keskmiste protsentide üle rääkida. Mina julgen väita, et ligi 80 omavalitsust uue rahastamismudeliga nii või teisiti kaotasid. Omavalitsused olid sellega nõus. Nad olid nõus pingutama, kuna uus rahastamismudel vastab kindlasti rohkem tänapäeva nõuetele. Aga kui nüüd öelda lisaks sellele maha, et omavalitsused peavad kinni maksma veel selle kokkuleppehinna, mille haridusminister sõlmib ametiühinguga, ehk lisaks panustama palgaastmetesse veel 2%, 3% või 4%, siis see on tegelikult põhiseaduse rikkumine, ehk reegleid muudetakse, pannakse lisakohustusi, aga raha ei anta.

Aitäh! Te esitasite selle küsimuse niimoodi, et jäi mulje, et õpetajatele lisapalga arvestamine ja lisapalga nõudmine on omavalitsustele vastukarva või see on vägivald. Ei, see ei ole nii. See ei ole niimoodi. Härra Aab! Lugege seadust! Seadus näeb ette kolmepoolsed läbirääkimised. Omavalitsused ühe osa õpetajate tööandjana on seaduse järgi üks osa läbirääkijatest. Mina olen märganud, et omavalitsused võtavad õpetajate palgaküsimust väga tõsiselt. Seega ei ole praegu konkreetset eid ka lisaettepaneku suhtes. Loomulikult, ma möönan neid raskusi. Aga praegu on tähtis, et koolid töötaksid, õpetajad õpetaksid õpilasi. Ma saan ka õpetajate murest aru. Kordan veel kord: omavalitsustel on õigusliku partnerina seadusest tulenev kohustus läbi rääkida haridustöötajate esindusega ja riigi esindusega. Kui me kokkuleppele ei jõua, eks siis näe, kuidas need alammäärad fikseeritakse. Aga pahaks panna, et läbirääkimistel tehakse ettepanekuid ja püütakse leida kompromissi, see ei ole õige viis.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jüri Ratas!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mulle küll tundub see natukene imelikuna. Täna on uue aasta esimene kuu juba poole peal. Riik on võtnud vastu eelarve, parlament on selle heaks kiitnud. Samuti on ka paljud omavalitsused eelarve volikogu tasemel juba heaks kiitnud. Kuid ikkagi ei tea me täpselt, missugused on õpetajate palga tõusu protsendid, kui palju nendest lõplikest protsentidest finantseeritakse riigi tasemel ja kui palju jääb kohalike omavalitsuste kanda ja kas riik seda kompenseerib või mitte. Ma toon näite. Käisin nädal aega tagasi Lääne-Virumaal, kus ei teadnud ei omavalitsusjuht, koolijuht ega õpetajad, millised on täpsed palgad. Siit ka minu küsimus. Kui suur on ikkagi õpetajate palga tõusu täpne protsent ja kas ka omavalitsused peavad lisaraha leidma või ei pea?

Aitäh! Kui võtta seadusetähe järgi, siis finantseerivad koole omavalitsused ja riigil on kohustus toetada. Te teate, et ka praegu panevad paljud omavalitsused haridusse oma raha. Kindlasti on seegi üks võimalus. Õppekulusid on püütud kanda 100% riigi poolt ja ma pean seda õigeks. 550 miljonit krooni on see raha, mis sellel aastal eelmise aastaga võrreldes on täiendavalt õpetajate palkadesse suunatud. Arutelu valitsuse määruse üle, mis alammäärad fikseerib, muidugi käib ja minu soov on see kiiresti vastu võtta. Juhin tähelepanu, et vahepealsetel aastatel on see määrus tihti ka veebruari libisenud, mõnikord märtsi. See on selge, et seda määrust ei ole kunagi eelmise aasta numbri sees vastu võetud. Praegu on aasta algus. Ma arvan, et me jõuame valitsuses selle määruse vastuvõtmiseni lähinädalatel. Minu soov on, et järgmisel nädalal. Õpetajate palga tõus otsustatakse omavalitsustes ja palgatõusu numbrid on muidugi teised. Te teate keskmist statistikat. Palgad, ka üldhariduskoolide õpetajate keskmised palgad on ju kõrgemad kui alammäär. Mina räägin alammäärade tõusu vajadusest, sest nende tõstmine viib tegelikult vedurina üldisele palgatõusule. Kui see lasta lõdvaks, vabaks, siis diferentseeritaks palkasid liiga palju ja vaibuks ka palgatõus. Ka selle aasta alammäärasid täideti mõnes omavalitsuses juba eelmisel aastal. Nii et omavalitsused on siin erinevas seisus. Tähtis on, et kellelegi Eestis ei makstaks nendest alammääradest vähem, aga rohkem maksta muidugi võib ja see on hea, kui seda tehakse.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Toomas Trapidolt keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Kolm kuud tagasi rääkisime siinsamas saalis turbast. Te ütlesite, et turba aastane kasutamise määr, mis on 2,65 miljonit tonni, on oluliselt suurem kui see maht, mis osas turvas aastas taastub, ja seetõttu ei saa seda pidada taastuvaks loodusvaraks. Kuid Keressaare turbamaardla kasutuselevõtu asjus vastasite kohalikele elanikele sisuliselt, et turvas on taastuv maavara. Looduskaitse arengukava kohaselt tuleb uute soode kuivendamine ja neile kaevandamislubade andmine peatada kuni turba kasutamise riikliku kava valmimiseni. Milline on teie seisukoht? Lähtuvalt sellest arengukavast ja kolm kuud tagasi öeldust tuleks peatada nii Keressaare, Laukasoo kui ka teiste analoogsete turbamaardlate kasutuselevõtt kuni turba kasutamise riikliku kava kinnitamiseni.

Aitäh küsimuse eest! Selles valdkonnas on Eestis teatav segadus. Siiamaani on Eestis turvast käsitletud kui taastuvat maavara. Euroopa Liidu taastuvenergia direktiivi kohaselt ei ole see taastuv maavara. Tõepoolest, majandusliku mõtte või majandustegevuse kas või paarikümneaastases perspektiivis turvas kindlasti ei ole taastuv maavara. Nendes soodes, kus turvast kaevandatakse, turvas ei taastu ning turba taastumisest või turba juurdekasvust saame rääkida ikkagi nendes piirkondades, kus inimtegevust ei ole. Nii et nendes dokumentides on tõepoolest vastuolusid. Minu seisukoht on, et meie positsioonid tuleks ikkagi viia vastavusse seisukohtadega, mis on Euroopa Liidu tasandil, et turvas ei ole taastuv maavara, ja kõik ülejäänud dokumendid peaksid rajanema sellel. Praegune kontseptsioon, mis tugineb aastasele kasutusmäärale, mis omakorda on arvestatud väidetavast turba juurdekasvust tulenevalt, ei ole päris adekvaatne ja tuleks asendada uute lähenemistega. Keskkonnamõjude hindamise seaduses, mis on sel aastal Vabariigi Valitsuse tööplaanis, on muudetud rangemaks temaatikat, mis puudutab turvast. Keskkonnamõjude hindamine hakkab olema kohustuslik kõigil aladel, kus turba kaevandamisega tegeldakse või kus seda plaanitakse, ja ka nendel turbaaladel, mis on varem kasutusele võetud. Nii et me peame oma seisukohti täpsustama ja asuma kindlatele positsioonidele. Ilmselt hakkavad need positsioonid olema sellised, et turvas ei ole taastuv maavara, ja kogu ülejäänud ideoloogia peab lähtuma sellest.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lembit Kaljuveelt regionaalminister Vallo Reimaale.

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Ühtset toimivat regionaalpoliitikat Eestis kahjuks ei ole, me räägime üht, aga teeme teist. Teadaolevalt hindas ajakirjandus teie eelmist ministriaastat 10‑pallilisel skaalal hindega 2. Eluaegse koolmeistrina mõistate ju väga hästi, mida see tähendab. Mis te arvate, kas tegemist on ajakirjanike ebaobjektiivsusega, kas segab valitsusjuht või segavad teised ministrid teie resultatiivsemat tegutsemist meie riigi jaoks nii tähtsal regionaalpoliitilisel suunal või on põhjus kelleski või milleski muus?

Aitäh huvitava küsimuse eest! Kuidas kujunevad meedia arvamused? Sellesse debatti ma ei sekkuks. Teine, olemuslik küsimus, kuidas on võimalik mõjutada regionaalarengut, on hoopis keerulisem. See on väga aeglaselt mõjutatav valdkond ning reaalsed ressursid, mis riik on sinna viimaste aastate vältel suunanud, on seotud struktuurifondide eelmise perioodiga. Regionaalministri tellimusel on valminud ülevaade, kuidas nad on mõjunud ja mis toimub praegu regionaalarengus. Tegelik olukord näitab, et mitmedki protsessid jätkavad negatiivset suundumust. Näiteks rahvastiku koondumine Tallinnasse ja Tartusse on jätkuv protsess, seda ei ole õnnestunud peatada. Tööhõive erinevused regiooniti on samuti kasvanud. Uus programmiperiood on väga mahukas, meetmed, mis sinna on suunatud, on oma olemuselt metoodiliselt sarnased eelmise perioodi meetmetega. Meil ei ole võimalik hinnata, milline oleks nende eelmise perioodi meetmete mõju siis, kui raha üldse ei oleks eraldatud. Seireküsimus, mis mõjub, mis ei mõju, on väga keeruline. Kuna uus programmiperiood on mahukam, siis loodame, et esimene eesmärk, panna seisma need arengutendentsid, millele ma viitasin, lõpuks ka täitub. See on niivõrd pikaajaline teema, et siin ühe aastaga ei muutu mitte midagi.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Raske on üle hinnata töölepingu seaduse regionaalpoliitilist mõjujõudu. Lihtsam ja arusaadavam on vastata näite põhjal. Mis te arvate, kes võidaks praegu valitsuses kooskõlastamisel oleva töölepingu seaduse kehtima hakkamisel Narva Krenholmi koondamisvariandi puhul? Kas linn, regioon, riik või inimene? Milline on nende konkreetne võit selle seaduse jõustumisel?

Aitäh! Selleks, et vastata niivõrd konkreetsele küsimusele, peaks tegema ka samavõrd konkreetse analüüsi. Ma olen valmis sellele küsimusele vastama, kui ma selle analüüsi teinud olen.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua esimees! Võtame natuke lihtsama asja. Härra minister! Teie kõrval istub keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, kes soovib muuta ressursimaksu proportsiooni tugevasti riigi kasuks. Milline on teie konkreetne arvamus selle kohta, kas see on õige? Kas ei või jaa?

Eelnõu jõudis just mõne päeva eest ka minu lauale. Seal on kirjas, et see muutuv summa läheb omavalitsuste tasandusfondi ning selle jagunemisprintsiip otsustatakse koostöös omavalitsusliitudega. Ma võin öelda seda, mis on pikki aastaid olnud Ida-Virumaa omavalitsuste seisukoht, mida ma ka suuresti jagan. Tasandusfondi mehhanismi abil liiguks see summa valdavalt tagasi Ida-Virumaale, kus ta ka tekkis, ning ühe probleemina on välja toodud ja ka seletuskirjas osutatud, et samaväärsed probleemid on nendeski omavalitsustes, kus kaevandused on juba töö lõpetanud, sest ega keskkonnaprobleemid sellega ei lõpe. See ressurss peaks jõudma ka nendesse omavalitsustesse. See on selline küsimus, mis eeldab täiendavat vastamist. Eelnõust veel konkreetne sisu ei selgu, aga olen asunud tegutsema.

Head kolleegid! Teema on regionaalse tööhõive probleemid. Palun jääme selle teema piiridesse, sest ka minister valmistab teemat ette ja kui me hakkame küsima kõiki asju, siis peaksime infotunni korraldust natuke muutma. Kolm kohapeal registreeritud küsimust. Esimene on Marek Strandbergilt.

Hea minister! Riik on märkimisväärne tööandja. Riigiametite ülesehitus võimaldab sageli väga suurt või märkimisväärset osa tööst teha kaug‑ või distantstööna. Kas regionaalse tööhõive probleeme on plaanis lahendama hakata ka sellisel moel, et hajutada riigiasutuste tööd just kaugtööna maakondadesse, eriti sellistesse, kus eraettevõtlusega tööhõive parandamine ei ole võimalik või lihtne?

Aitäh! Kaugtööteemaga oleme asunud tegelema. See on oluline valdkond regionaalse tööhõive tagamisel. Me ei ole keskendunud ühele kitsale teemale ehk riigiasutustega seonduvale. Üks partner on meile olnud Hiiumaa, meil on toimunud mitu selleteemalist konverentsi. On käivitatud mitmed projektipõhised tegevused, mis võimaldaksid edasi liikuda. Aga kui on vaja täpsemat analüüsi, kuidas seda valdkonda riigiasutustes arendada, siis ma arvan, et tuleb ka selle teemaga tegelda.

Palun, kolleeg Kadri Must, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh! Lugupeetud regionaalminister! Regionaalset tööhõivet mõjutab väga selgelt  Vabariigi Valitsuses kooskõlastusringil olev töölepingu seadus. Te ei ole seni regioonide eest just liialt tugevalt seisnud. Näiteks kohtute seaduse puhul küsiti justiitsminister Rein Langilt, kas regionaalminister oli Ida-Viru ringkonnakohtu kaotamisega nõus, ja Lang vastas, et kuna ta Vabariigi Valitsuse istungil sellel teemal sõna ei võtnud, siis järelikult oli nõus. Minu küsimus on see: kas te töölepingu seaduse puhul võtate regionaalsetes aspektides sõna ja mis on teie arvamus töölepingu seaduse kohta?

Eelnevalt juba oli analoogiline küsimus, kuidas see seadus mõjutab regionaalset protsessi. Ma vastasin, et selleks on vaja lisaanalüüsi. Ma teen selle analüüsi ära ja siis saan vastata.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mitmete regionaalpoliitiliste teemadega tegelevad ministeeriumid valdkondade kaupa, näiteks tööprobleemidega Sotsiaalministeerium, side‑ ja transpordiküsimustega Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Regionaalministrina kannate ka teie vastutust regionaalse arengu eest meie riigis. Kas te näete seadusandlikku lahendust, mis võimaldab harukondliku juhtimise all olevad probleemid lahendada regionaalseid vajadusi arvestades?

Aitäh küsimuse eest! Sellele küsimusele peab vastama nii, et üks lahendus oleks seadustada maakondlik arengukava, kus eri ministeeriumide valdkondlikud arengukavad viidaks vastavusse regiooni ehk maakonna huvidega. Praegune olukord näitab, et ei koalitsiooni‑ ega opositsioonierakondadel ei ole eriarvamusi selles, et see teema on oluline ja on vaja jõuda maakondliku arengukava seadustamiseni. Ilmselt siis laheneksid mitmed probleemid, mis praeguses riigijuhtimises eri ministeeriumide poliitikate vähese sidususe tõttu olemas on.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Ain Seppik. Tõesti viimane.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teid kuulates ja vaadates saan ma muidugi aru, miks teie ala ei arene, kuna isegi juhataja oli sunnitud teile appi tulema. Minu küsimus on väga lihtne. Miks te siis ei arenda oma ala? Tulite siia kurtma, et ta areneb väga aeglaselt. Miks te ei arenda? Kas on probleem teis endas või on probleem alas või on probleem selles, et Reformierakond jälle takistab, nagu teie kunagist kolleegi Tarmo Loodust, kes tegi ära suure töö, aga see materjal on täna kasutamata? Miks te oma tööd ei tee?

Ma vastasin sellele küsimusele tegelikult juba kõige esimeses vastuses. Tegemist on väga aeglaselt mõjutatava valdkonnaga, millesse on suunatud väga suured ressursid, mis peaksid loodetavasti andma ka tulemusi. Ma jään selle vastuse juurde.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Toomas Varekilt keskkonnaminister Jaanus Tamkivile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Austatud keskkonnaminister! Minu küsimus puudutab maakorraldust maavarade piirkonnas, eelkõige passiivse reservvaru piirkonnas. Nimelt oleme küllaltki rikkad maavarade poolest, eelkõige Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal. Leidub põlevkivi, fosforiiti, paekivi, lubjakivi, kruusa. Kuid väga paljudel kodanikel ja osaühingutel on kinnistuid ja nad püüavad arendada seal teatud tegevust. Hiljaaegu kinnitas omavalitsus Lääne-Virumaal Sõmeru vallas detailplaneeringu, kuid Keskkonnaministeerium ei andnud kooskõlastust põhjendusel, et maapõueseaduse § 62 järgi tuleb tagada keskkonnaregistrisse kantud maavara säilimine ja juurdepääs varule. Kas see tähendab, et maardlate juures ei ole enam võimalikud täiendavad arengud ei kinnisvara ega ka tööstuse valdkonnas?

Aitäh, lugupeetud küsija! Tõepoolest, selles valdkonnas on probleem kohati väga terav. Teatavasti jagunevad meie riiklikud maavarad tarbevaruks ja reservvaruks, on olemas ka prognoositavad varud. Aga tarbevaru ja reservvaru omakorda jagunevad aktiivseteks ja passiivseteks varudeks. Passiivsed on eelkõige need varud, mille kaevandamiseks me praegu ei ole valmis, looduskahjud oleksid väga suured või meil ei ole sobivat tehnoloogiat, et seda mõistlikult teha. Kuna need on riiklikud varud, siis on ka Keskkonnaministeeriumile tehtud ülesandeks, et tulevikus peab nende varude kasutamine olema võimalik. Samas on meil mitmeid omavalitsusi (Sõmeru vald on väga hea näide), kus peaaegu kogu valla territoorium on kas aktiivse või passiivse maavara, ütleme, piirangute all ja planeeringute tegemine seal on praktiliselt võimatu. See tähendab seda, et me peaksime riiklikult kokku leppima, et ka Keskkonnaministeeriumil on õigus anda planeerimiskooskõlastusi aladele, mille all on passiivne varu. Sellega me ütleme seda, et kuigi need passiivsed varud seal on, me mitte kunagi neid kasutama ei hakka. Praegu sellist poliitilist otsust ei ole ja selle tõttu ei ole Keskkonnaministeeriumil õigust planeeringuid sellisel kujul kinnitada. Võib-olla tõesti tuleks meil siin teha mingid muudatused. Aga kuidas täpselt klassifitseerida seda, milline passiivne varu ikkagi on selles mõttes varu, et me seda tulevikus kasutame, ja milline passiivne varu on selline varu, et me teame, et ta seal on, aga me tegelikult mitte kunagi seda ei kasuta?

Palun, kolleeg Toomas Varek, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh vastuse eest, härra minister! Kuid ma siiski jätkan teemat. Läksime küll Sõmeru valla peale Lääne-Virumaal, aga Ida-Virumaal on samasugused probleemid. Teatud elanikel, kes on seal aastaid elanud, puudub praegu hea tahe, perspektiiv seal elamise suhtes. On siiras palve, et need alad, kus on tegemist passiivsete maardlatega, oleksid ka tulevikus atraktiivsed. Millal Keskkonnaministeerium alustab seaduste muutmist?

Aitäh! Esimene samm, kui me räägime põlevkivist ja põlevkivivarudest, on ikkagi see, et põlevkivi arengukava peaks tulema lähiajal Riigikokku arutamiseks, samuti maapõueseaduse muudatused. Kui põlevkivi arengukava on vastu võetud, siis tulenevalt sellest saaksime edasi minna. Kui põlevkivi arengukava sätestab väga tugevalt selle, et me tulevikus hakkame põlevkivi kaevandamise mahtu piirama, siis saaks kindlasti arutada ka küsimust, kas me nende passiivsete varude kasutamist, mis meil praegu olemas on, ikka näeme täies ulatuses või me seda ei tee. Sealt edasi saaks anda juba lubasid planeeringute teostamiseks.

Palun, kolleeg Toomas Varek, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma loodan ja kogu Riigikogu loodab ja eriti loodetakse seda just Ida-Virumaal ja Lääne-Virumaal, kus on põlevkivimaardlad, et lähitulevikus on põlevkivi arengukava Riigikogus ja saab menetletud. Kas järgmise teemana tuleb siis teemaplaneering, nii fosforiidi‑ kui ka põlevkivimaardlate alal? Kui ta tuleb, nagu te lubasite, kes seda siis finantseerib? Kas omavalitsus või riik?

Aitäh! See, mis puudutab üleriigilist planeeringut, on päris kindlasti riigi ülesanne. Aga need planeeringud, mis sealt tulenevad, valla üldplaneeringud ja detailplaneeringud sealt edasi, on loomulikult kohalike omavalitsuste korraldada, teha ja ka rahastada. Ma arvan, et ülesannete jaotus on siin päris selge. Aga teema, mis puudutab passiivsete varude kasutamist ja nende planeerimist tulevikus, on oluline ja paljude valdade jaoks täiesti eluline küsimus.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, proua juhataja! Austatud härra minister! Keskkonnaministeerium haldab teatavasti kõiki meie peamisi loodusvarasid, maa ja mineraalsed maavarad sealhulgas. Teie juhitav ministeerium ei halda mitte ainult kaitset, vaid ka kasutamist, millest praegu jutt käib. Selle kaitse ja kasutamise aluseks on ikkagi planeerimine. Teatavasti toodi 1993. aastal planeerimistegevus riiklikul tasandil majandusministeeriumist Keskkonnaministeeriumi. Seal oli ta pisut üle kümne aasta, siis viidi millegipärast Siseministeeriumi. Öelge, palun, kas siiski ei oleks otstarbekam tuua see tegevus tagasi Keskkonnaministeeriumi.

Aitäh küsimuse eest! Seda teemat on Keskkonnaministeeriumis korduvalt arutatud ja peetud sel teemal läbirääkimisi Siseministeeriumiga. Ütleme niimoodi, et tegevus selles valdkonnas praegu käib. Praegune lähenemine on see, et me neid kitsaskohti ja ebakõlasid, mis seal on, ja neid protseduure, mis on ajanud kogu selle protsessi väga keeruliseks ja kohati ka küsitavaks, üritame reguleerida organisatsioonilisel tasandil. Küll aga on seisukohti, et kogu see protsess peaks olema hallatav ühe ministeeriumi poolt, mis tähendab seda, et kogu planeerimisprotsess koos keskkonnamõjude hinnangutega tuleks tuua ühe ministeeriumi haldusalasse. Keskkonnaministeerium ei ole selle lähenemise vastu. See ilmselt muudaks teatud asjad palju selgemaks. Nii või teisiti on siin protseduure, mida tehakse topelt. Selle tõttu muutub kogu asjaajamine sageli väga kalliks. Ilmselt oleks võib-olla mõttekam neid lahendada ühes ministeeriumis. See on minu isiklik seisukoht ja läbirääkimiste tasandil ei ole me teema sellise käsitluseni veel jõudnud. Küsimus on selles mõttes õigustatud.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaanus Marrandilt haridus‑ ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Tänan! Lugupeetud härra haridusminister! 2008. aastast jõustus uus koolide rahastamise mudel. Ühelt poolt on selge, et vana, nn pearahal põhinev mudel on oma aja ära elanud. Teiselt poolt tundub, et ka uue rahastamismudeli järgi on kõige suuremad võidumehed suurema klassitäituvusega linnakoolid. Kõige olulisema nihkena torkab aga silma pööre maagümnaasiumide rahastamises, kus on küll ühelt mudelilt teisele üleminekuaastaks ette nähtud teatud kompensatsioonid, aga tulevik on ilmselgelt ebakindel. Miks on võetud riiklikult selline suund, et maagümnaasiumiharidus peaks koonduma ennekõike suurematesse linnadesse ja maakonnakeskustesse?

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud küsija! Te märkisite õigesti, et uus rahastamissüsteem arvestab klassikomplekte ja üleminekut klassipõhiseks või õppekava täitmise põhiseks. Senisest ebaõiglasest pearahamudelist loobumist on arutatud kaua aega ja see peaks olema üldiselt konsensuslik samm. Selleni on nüüd lõpuks jõutud. Mis puudutab koolipidamist, siis paratamatult on koolipidamise peamine eeldus ikkagi laste olemasolu. Kui te küsite kaugemast perspektiivist lähtudes, siis küllap siis, kui need suured aastakäigud gümnaasiumiosast välja jõuavad, on mitmelgi gümnaasiumil raske jätkata juba sellepärast, et õpilasi jääb vähemaks. Omavalitsused on teinud ettepanekuid, et sel ajal, kui õpilasi on üleminekuperioodil piisavalt, võiks suurendada reservi või kompenseerida pikemalt võimalikku eelarvelangust. Muidugi nõuab see mitmetelt koolidelt ka õppekorralduse muutmist teistega sarnaseks, sest senine koefitsientidel põhinev, ka ebaühtlasem rahastamine on andnud mõnele natuke suuremad võimalused klassikomplektide ja õpperühmadega mängida kui teistele. Me arutame omavalitsustega asja pidevalt. 18. jaanuaril on jälle ühine töörühm koos. Me teeme ettepaneku selle õppeaasta lõpuni võimalikud kaotused täiel määral kompenseerida.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, esimene täpsustav küsimus!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Ilmselt saaks tuua mitmeid näiteid maagümnaasiumide rahastamise kohta. Toon siin ühe näite Järvamaalt Koerust, kus vana mudeli järgi rahastades oleks gümnaasiumi palgaraha olnud 800 000 krooni suurem kui praegu. Tõsi, koos üleminekukompensatsioonidega ei ole ei sellel ega ilmselt ka paljudel teistel gümnaasiumidel esialgu probleeme, aga pea need üleminekukompensatsioonid ei kao. Tundub, et tulevikus on maagümnaasiumide püsimine üsna problemaatiline. 19. sajandil, kui haridus oli vähe kättesaadav, olid gümnaasiumid üksnes suuremates keskustes. Kas te, härra minister, ei karda, et lähitulevikus võiks Eestis korduda samasugune olukord, kus gümnaasiumid on ainult kõige suuremates keskustes ja mujal tuleb neid vähe ette?

Aitäh! Ma tunnen 19. sajandit päris hästi, kuigi see ei ole mu lemmikperiood, minu lemmikperiood on keskaeg. Ma ei taha öelda, et koole peaks nii vähe olema, ja ka mitte seda, et nii nagu keskajal peaksid üliõpilased kuni 30 aastat ülikoolis käima. Loomulikult ei saa võrdlusi tuua või kehtestada praeguses elus mingeid mudeleid minevikust. Eks see oli teie poolt ka natuke retooriline võrdlus. Kui me võrdleme lähema ajaga, siis tõepoolest, näiteks 1990‑ndate alguses päris paljudes nendes omavalitsustes, kus praegu on gümnaasium, seda ei olnud. Olid väga suured põhikoolid. Kui laste arv suurenes, siis see keskkool või gümnaasium hakkas sümboliseerima kohalikku identiteeti. See on ka kohalik kultuurikeskus, mis on armsaks saanud. Aga nüüd, kui suured aastakäigud koolist ära lähevad, peab muidugi mõtlema, kuidas me koolivõrku planeerime. Küllap on see mõtlemiseks omavalitsustele. Nagu te ütlesite, järsku langust ei tule. See annab omavalitsustele aega planeerimiseks. Osa omavalitsusi on praegugi otsustanud, et gümnaasiumi säilitamine ka kaugemas perspektiivis, kui õpilaste arv väheneb, on oluline ja nad hakkavad sellele juurde maksma. See rahastamissüsteem, mis sellel aastal käivitub, teeb süsteemi läbipaistvaks, annab võimaluse omavalitsusi omavahel võrrelda ja annab ka vallavolikogudele võimaluse pikalt eelarvet planeerida, vajaduse korral oma vahendeid juurde arvestades.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, teine täpsustav küsimus!

Tänan! Lugupeetud härra minister! Ilmselt ei vaidle keegi vastu, et iga piirkonna jaoks on oluline, et seal tegutseks võimalikult palju haritud inimesi, kes taastoodaksid piirkonna identiteeti ja oleksid paljuski piirkonna elu eestvedajad. Meil on väga häid näiteid, kus maagümnaasiumid on seal antava hariduse poolest vägagi konkurentsivõimelised, olgu siin nimetatud meedias tähelepanu äratanud Vinni-Pajusti Gümnaasium, aga on ka teisi. Kui aga noored lähevad juba väga varases eas kodust kaugele, siis on vähem lootust, et nad sinna piirkonda tagasi tulevad. Kinnitage ikkagi, härra minister, milliseid samme te olete valmis astuma nii maagümnaasiumide säilitamiseks kui ka nende konkurentsivõime tõstmiseks.

Aitäh! Üldine reegel on see, mida ma ka alguses ütlesin, et koolipidamise eeldus on selles vanusegrupis olevate laste arv. Laialt kõigile lubada, et demograafilistele protsessidele vaatamata gümnaasiumid säilivad, oleks ilmselt mõõdutundetu. Teiseks, maakonnakeskustesse gümnaasiumide tegemine, kuhu koondub rohkem õpilasi, kindlasti tähendab, et ülejäänud maakonnas jääb gümnaasium tõenäoliselt tõmbekeskustesse, aga, nagu teada, õpilaste arvu vähenemise tõttu igal pool gümnaasiumid ei säili. Lõpuks, võrgu korrastamine ja koolivõrgu muutmine ootab ees ka linnades. Ka linnades kõik gümnaasiumid kahtlemata ei säili, neid tuleb liita, ümber organiseerida. Seda teevad linnade omavalitsused. Ma arvan, et paljudes maagümnaasiumides on õppekeskkond õpilase jaoks palju soodsam ja mõnusam ning kasvatus‑ ja rahuliku kujunemise tingimused märksa soodsamad kui suurtes linnagümnaasiumides. Koos Eesti Õpilasomavalitsuste Liiduga planeerime selle vägivaldse ajakirjandusliku hindamismudeli muutmist, kuigi võib-olla lehed teevad edaspidigi edetabeleid ainult riigieksamite tulemuste järgi, aga tuleks arvestada ka muid õpikeskkonna näitajaid, nii et maagümnaasiumid võiksid oma taseme poolest tõusta, minu meelest, päris paljudest linnakoolidest ettepoole. Nagu juttu oli, haridusministeerium peab seisma kõigi taseme koolide eest, kui nad olemas on, ja kahtlemata maagümnaasium, kui on tingimused, et ta olemas oleks, peab nautima ka riigi tähelepanu.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marek Strandberg!

Hea minister! On ju teada, et sõltumata laste arvust koolides-gümnaasiumides, on möödapääsmatu, et õppevahendid oleksid tasemel, et eriõpet võimaldavad klassid oleksid sisustatud korralikult ja tasemel. Kas haridusministeeriumil on kavas ka selliseid n-ö rahastamismudeleid, millega ühtlustataks õppevahendite taset ja kvaliteeti eri gümnaasiumides, nagu ka eriõppeklasside sisustust ja muud sellega seonduvat erinevates koolides, sõltumata faktilise pearaha suurusest või õpilaste arvust koolis?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Õppevara on üks osa õppekeskkonnast. Praegu on selle eest muretsemise n‑ö põhiline kohustatud isik kohalik omavalitsus. Haridusministeerium on eelnevatel aastatel, alates 2000. aastast teinud siin riiklike programmidega mitme aine puhul üle-eestilisi hankeid. Ühtlustatud korras kõigisse koolidesse mingid õppevahendid ka jõudsid, aga see kord muudeti vahepealsetel aastatel ära. Nüüd on arvestatud, et kogu toetus on pearaha sees. Tase on suhteliselt ebaühtlane, see on õige. Samas nõuaks näiteks tööõpetuse jaoks kogu tehnika soetamine ja töökorras hoidmine paljudel juhtudel riigi tuge kas pearaha sees, eraldi arvestuses või eraldi. Sellega me tegeleme. Ma olen kohtunud mitmete aineliitudega, ka omavalitsustega. See, et seda rahastamist parandada, võiks olla õpetajate palkade tõstmise kõrval järgmine suur samm, mida me teeme.

Palun väga kiire kohapeal registreeritud küsimus, mis võimaldab ka kiire vastuse! Jaak Aab.

Tänan, austatud esimees! Põhiseaduse järgi on kohustus kindlustada põhiharidus. Kaldudes kõrvale küsimuse sisust, milleks on maagümnaasiumid, küsin, mitu kooli seoses uue rahastamismudeliga ja igasuguste palkade tõstmisega tuleb lähiajal sulgeda. Kas sellist analüüsi on haridusministeeriumis tehtud?

Aitäh! Nagu ikka, on koolipidamiseks eri tasemetel vaja õpilaste olemasolu. Kui õpilaste arv väheneb, siis nii pearahamudeli kui ka tulevaste, ükskõik milliste mudelite puhul tuleb kohalikel omavalitsustel tõenäoliselt vahel vaadata üle, kas kõiki neid koole on võimalik pidada. Minu hinnangul põhikoolide võrk lähiajal väga muutuma ei peaks. Kindlasti võtab osa omavalitsusi vastu ka otsuseid põhikooli reorganiseerimiseks algkooliks. Kuid riigi toetus algkooli pidamiseks on tagatud juba nii väikese õpilaste arvu puhul, et ma arvan, et koolide arv üldises plaanis väljaspool linnu (linnades peaks koolide ühendamine hakkama toimuma isegi jõudsate sammudega) ei peaks muutuma. Drastilised koolide arvu vähendamise aastad on ikkagi seljataga. Need olid aastatuhande vahetusel ja eelnevatel aastatel, viimase seitsme aasta jooksul.

Suur tänu, lugupeetud kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, ministrid, vastamise eest! Infotund on lõppenud.