Aitäh! Kõnealune eelnõu on meie ees juba pea kümnendat korda, seda on Riigikogus menetletud ühel või teisel põhjusel ja viisil, nii rahandus-, kultuuri- kui ka põhiseaduskomisjonis. Viimati oli see suure saali arutelu all 11. septembril k.a. Aga kui te küsite, mis on sellest ajast muutunud, siis vahepeal on oma kindla seisukoha andnud ka Riigikohus. Nimelt, 26. septembril tunnistas ta piirangud 5%-lise maksumäära rakendamiseks põhiseadusvastaseks.
Mis oli selle kohtuotsuse sõnum? Esmalt muidugi see, et maksuerisusi ei saa seadusesse raiuda lihtsalt suva järgi, nagu ka see, et niisugust kultuuri, mille puhul võiks rääkida erinevatest huvidest, vähemalt käibemaksuseaduse mõttes, olemas ei ole. Ehk kui on kontsert, millele müüakse pileteid, toimub see ikkagi avalikes, mitte aga erahuvides, ning selle korraldajaid ja esinejaid tuleb maksuseaduse mõttes kohelda võrdselt. Või siis see, et pole vahet, kas kontserdi korraldab avalik-õiguslik asutus või eraalgatusel põhinev töökollektiiv, nagu pole ka nn kommertsi määratluse aluseks veel kasumlikkus, à la hea kultuur ei ole kasumlik või et kasumlik on halb kultuur.
Dilemmad on muidugi koomilised, aga just neid mõttekäike pidi on enamik meie eelnevatest debattidest loogelnud ja õigustanud ebavõrdset käibemaksumäära säilitamist.
Peamised järeldused juhtunust on seega järgmised. Head ja halba kultuuri ei saa defineerida maksuseaduse ja erinevate maksumäärade kaudu. Head ja halba kultuuri ei saa defineerida ka asutuse vormi kaudu, kes kunstielamust pakub. Head ja halba kultuuri ei saa defineerida ka riigipoolsete toetuste kaudu, sest see kriteerium ei ole piisav. Piirangud sõltuvad kõigest rahahulgast, mitte maksuobjekti enda olemusest. Näiteid selle kinnituseks leiab hulgaliselt.
Vähetähtis küsimus ei ole ka see, mis ikkagi kogu selle vaidluse taustal tegelikult kaitsmist väärivaks väärtuseks kujuneb. Kas see võib olla Eesti kultuur? Iseenesest võib olla ja peabki olema. Aga mis see siis on? Kas see on midagi, mis toimub eesti keeles või Eesti territooriumil või on Eesti autori looming või on eestlaste poolt ette kantud või on eestlaste poolt vastu võetud või veel midagi muud? Kuidas sellel kõigel nii vahet teha, et see ka põhiseaduse sätte ja mõttega kooskõlas oleks ning muidugi et selline vahetegemine ka kuidagi mõistlik ja otstarbekas oleks? Selle probleemi lahenduseks on ka kõnealune eelnõu ja väljapakutud maksumäär.
Lahkaksin lühidalt ka neid küsimusi paari näite varal, mis võivad olla küll intellektuaalselt huvitavad lähtealused vaidlemiseks, aga maksumäärade diferentseerimiseks kõlbmatud. Võtame näiteks algupärase näitekirjanduse. Eesti autor, Eesti avalik-õiguslik loomekollektiiv, ette kantud eesti keeles ja Eesti territooriumil – tegu on kahtlemata Eesti kultuuriga. Teine näide: välisautor, tõlgitud eesti keelde, mitteresidendist lavastaja, vabakutseliste näitlejate kollektiiv, rahvus ja kodakondsus pole oluline, publik – kohalike inimeste kõrval hulgaliselt välismaalasi. Järeldus: mustvalge liigituse puhul tekib määratlemisel juba olulisi raskusi.
Seni, kuni tegu on sõnalavastusega, saab suur osa meie siin istuvatest kolleegidest aru, kuhu asi kaldub. Kui aga žanr liigub muusika- või tantsuteatri manu, siis see enam Eesti kultuuri osa justkui ei ole. Nii näib arvavat vähemalt osa valitsusliidu erakondade poliitikuid. Samamoodi kipub mõistus otsa saama ka neil juhtudel, kui esimese näite puhul kaaluda projekti majanduslikust küljest. Seni, kuni asi ei ole kasumlik, kiputakse seda veel kultuuriks nimetama. Kui aga asi ka majanduslikult ära tasub, siis on tegu kindlasti kommertsiga.
Võtame näiteks klassikalise muusika. Kontserdi toimumise koht Estonia kontserdisaal, korraldaja näiteks Eesti Kontsert. Ettekandmisele tulevad ammu surnud välismaised klassikud. Orkester on gastroleeriv, välismaine, seda juhatab välismaalasest dirigent. Ainuke asi, mis seda Eestiga seob, on kontserdi toimumise koht ja senise arusaama järgi madalam maksumäär. Kust saab selline asi aga Eesti kultuuri osaks? Tõsi, publik on kohalik ja tegu on kahtlemata Eesti kultuuriruumi rikastava kontserdielamusega. Aga ikkagi kõik need teised kriteeriumid, mille alusel oleks justkui väga lihtne määratleda, et mis see Eesti kultuur on, mida riik toetama peaks?
Või siis sama näide, mis erineb vaid kahes osas. Kontsert ei toimu Estonias, vaid näiteks Viinistu muuseumis või Omari küünis Naissaarel. Pange siinkohal tähele, et mõlemad kohad kuuluvad eraomanikele ning teiseks, kontserti ei korralda nn riiklik kontserdiagentuur, vaid erakorraldajad, minugi pärast kas või Tõnu Kaljuste oma Nargen Opera kaudu või siis Jaan Kaplinski. Oletan, et nad suudavad ürituse kommertspoolegi nii püsti panna, et see oleks vähemalt nullis või majanduslikult isegi kasumlik.
Praeguse arusaama kohaselt esimene pigem kuulub, teine aga ei kuulu Eesti kultuuri hulka. Viimase põhjuseks on see, et seda korraldavad ju erakorraldajad, kes ei saa ometi korraldada kontserte avalikes huvides. Ja kuna nad müüvad ka pileteid ja mine tea, ehk saavad isegi kasumit, siis on tegu kommertsiga. Vaat kui lihtne! Nuta või naera.
Olgu, veel üks markantne konstruktsioon. ABBA muusika, ingliskeelsena, popkontserdina. Eesti kultuur? Mis te nüüd! Kui see aga tõlgitaks eesti keelde? Või ka ei tõlgitaks, aga lavastataks muusikaetenduseks või ka lausa rokkooperiks? Mõelge vaid – ooper! Kas see siis on juba Eesti kultuur või mitte? Ah et tekib küsimus, kes libreto kirjutab ja kes lavastab? Õige küsimus! Aga ütleme, et näitlejad on ühel juhul eestlased ja teisel juhul välismaalased ning ka lavastaja on ühel juhul eestlane, teisel kõigest Eesti resident või lausa külalislavastaja? Ma parem ei lahka seda näidet lõpuni, sest maksunduslikus mõttes, isegi riigipoolse toetuse määramise mõttes, kui see vahetegemine peaks sisustama Eesti kultuuri mõiste, jääksime me hätta. See tähendab, tegelikult olemegi juba jäänud. Riigikohus on sellele tähelepanu juhtinud, et need kriteeriumid, mille alusel meie n-ö ekspertkomisjonid püüavad määrata seda kultuuri, millele on seni lubatud olnud madalamat käibemaksu rakendada, ei ole seda sisustanud piisavalt ja põhiseaduspäraselt.
Lõpetuseks veel paar sõna madala ehk 5%-lise ja kõrgema ehk siis 18%-lise maksumäära mõjust. Ühel juhul on riigipoolse erilise tähelepanu all kogu loominguks vajalik keskkond – soodsana, nagu seda lubavad Euroopa Liidu maksudirektiiv ja selle lisad. Loetelu on toodud üle direktiivist ja seega ei vasta tõele siin mõnel eelmisel lugemisel tehtud kriitika, et justkui on seda loetelu täiendatud vabal käel ja suvaliselt. Tegemist on direktiividest otse üle kantud loeteluga.
Nüüd see madalam maksumäär. Lahkaksin seda ka ärilises mõttes, n-ö investeerimiskeskkonnana. Mõistetavalt konkureerib inimese rahakoti ja kulutamisharjumuste valguses teatrietendus poeskäigu või restorani külastusega. Tegu ei ole nn elus püsimiseks vajaliku esmatarbekaubaga, küll aga on tegu riigi seisukohalt valdkonnaga, mis on selle riigi püsimise mõttes põhiväärtuseks ja mitte pelgalt vahendiks. Kas siis sellist põhiväärtust, selleks vajalikku loomekeskkonda on ikka mõtet ja ka võimalik kaitsta vaid otsetoetuste kaudu? Kahtlen siiralt. Siinkohal olgu selgelt välja öeldud, et käibemaksu alandamisega soodustatakse selle teenuse lõpptarbimist ja universaalsus soodustab ka selle keskkonna mitmekesisust. Konkreetsete projektide toetuseks on vaja toetusi määrata ka edaspidi, kuid nende kriteeriumide ja nende valikute puhul rakendub teine põhjendamissüsteem. Ka rakendusloogika on teine kui maksustamise puhul.
See, et Eesti kultuuri tegijad on üldjoontes tublid, kuid kannatavad kõik väikese turu ning suhteliselt vaese ja väikesearvulise tarbijaskonna tõttu, on ilmselge. Nii pole mõtet seda rahaliselt hinnatavat keskkonda kõrgema maksumääraga koormata. Keskerakond on seda eelnõu esitades arvamusel, et teenigu riik selle pealt kui palju tahes, on tegu ikkagi liigkasu teenimisega ja nii kogutu ümberjagamine toodaks tarbetut ebavõrdsust, mis kultuuritarbija valikuid küll ei rikasta. Siinjuures on veel üks üpris oluline ja huvitav nüanss: alahinnata ei maksa ka kultuuriturismi mõju regionaalarengule, ettevõtluskeskkonnale laiemalt. Sellest muide räägib üha enam ka Lissaboni strateegia. Kultuuritööstusele on aeg anda igas mõttes enam hingamisruumi ja n-ö rammusamat leent.
Nii saabki sedapuhku tunnustada Riigikohut, kelle otsusega võiks lugeda lõppenuks ka rumala jonni ajamise ja poliitilise egoismi ajastu, mis kõigi nende aastate jooksul, mil samasuguse sisuga eelnõud siin arutelude all on olnud, on mõistliku otsuse tegemist takistanud. Mõistagi ei teeninud see ei riigi, kultuuri tegijate ega kultuuri tarbijate huve. See oligi asi, mida Riigikohus oma järeldustes küll ühemõtteliselt välja ei öelnud, mis seda kaklust aga on kõik need aastad telgitagustes saatnud. Seega kordan veel kord üle positiivsed momendid, mida selle eelnõu vastuvõtmine soodustaks. Esiteks elavdaks see Eesti kultuurielu ja parandaks kultuurielamuste kättesaadavust või ka kvaliteeti. Teiseks elavdaks see Eesti kultuurikalendrit ja lisaks turismiatraktsioonina erinevaid kultuuriüritusi ka väljapoole suuremaid asulaid. Kolmandaks elavdaks see majanduskeskkonda ehk kultuuritööstust, mis on saanud ka üheks oluliseks ja keskseks küsimuseks Lissaboni strateegiast lähtudes. Ja neljandaks tõstaks see Eesti kui koha, kus toimub huvitavaid kultuuriüritusi, mainet ja parandaks rahvusvahelises mastaabis tegutsevate ettevõtete konkurentsipositsiooni. Kokkuvõttes on need kõik väga positiivsed ja toovad meile kahju asemel kasu, rikastavad meie elukeskkonda nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes, sest mööngem, et olgu see kontsert, festival või mõni muu kultuuriüritus, seda külastavad inimesed panevad tegelikult n-ö oma rahakoti kaudu pöörlema ka selle koha majanduse, toovad raha riigieelarvesse ning au ja kuulsust oma kodumaale, kes on rikkam, parem ja loodetavasti ka natuke targem. Aitäh!
