Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame oma teisipäevast istungit. Nagu tavaliselt, võtame kõigepealt vastu eelnõud ja arupärimised. Esimesena kutsun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna välismaalaste seaduse §10²⁸ muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust seaduseelnõu menetlemisel haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Aitäh!

Järgmisena kutsun kõnetooli kolleeg Kalle Laaneti Keskerakonna fraktsioonist.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle turvaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Meil on plaanis väikene muutus, et põhiõpet ei pea läbima ja turvatöötaja kvalifikatsioon antakse politseiametniku erialase väljaõppe saanud isikule. Seega politseiametnikud, kes on saanud politsei eriõppe, ei pea enam läbima turvatöötaja koolitust. Aitäh!

Järgmisena kutsun kõnetooli kolleeg Peeter Kreitzbergi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Annan kolme erakonna – Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel menetlusse huvikooli seaduse, koolieelse lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis käsitleb haridusjuhtide töölepingute teemat. Kui eelnõu seadusena vastu võetakse, muudab see tähtajalised töölepingud tähtajatuteks töölepinguteks. Aitäh!

Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu, mis võetakse menetlusse vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra juurde. Esimesena võtame arutelule Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Täna on selle kolmas lugemine. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Esimesena saab läbirääkimistel sõna kolleeg Karel Rüütli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eestimaa Rahvaliit toetab kõiki ettepanekuid, mis suurendavad kohalike omavalitsuste sissetulekuid. Kuna ka see eelnõu täidab seda rolli, siis me toetame seda. Samas on selle projektiga seotud teatud küsitavused. Saame aru, et tegemist on eelkõige koalitsiooni valimislubaduste täitmisega ja ajaliselt valimisperioodiks otseselt valijatele, mitte kohalikele omavalitsustele suunatud meetmega. Samas paneb see omavalitsustele teatud kohustused, mis peale valimisperioodi lõppu jäävad täies ulatuses nende kanda.
Meil on niisuguste programmidega juba teatavad kogemused olemas. Mäletame näiteks ühte programmi, mis puudutas 21. sajandi kooli. See programm muutus lihtsalt kooliprogrammiks läbi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, kuid nüüdseks on see programm lõppenud ja sellest on väga kahju. Ühest küljest tekkisid kohalikel omavalitsustel suured ootused ja lootused, kuid praegune koalitsioon lõpetas selle programmi ära. Rahvaliidu fraktsioon tegi küll riigieelarvesse muudatusettepanekuid, mis võimaldanuks kooliprogrammi jätkata, kuid koalitsioon ei toetanud seda ideed. Sama võib ka juhtuda selle programmiga. Riik paneb kohalikele omavalitsustele küllaltki suured kohustused. Nii annab riik näiteks Torma lasteaiale 123 000 krooni palkadeks. Selleks aga, et tagada nooremõpetaja palgatase, vajab Torma vald oma eelarvest 559 000 krooni.
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon loodab, et see projekt ei sumbu koos koalitsiooniga. Arvame, et alusharidust andvad õpetajad tuleb palga mõttes võrdsustada algkooliõpetajatega, ja selle eelnõu seadusena vastuvõtmine oleks esimene samm selles suunas. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! See, et meil on alusharidusega tõsiseid probleeme, oli aastaid tagasi näha. Samal ajal on kogu Euroopas küpsenud arusaam, et paljud haridushädad saavad alguse just alushariduse vähesest efektiivsusest. Nüüd on esimest korda riik omavalitsustele appi tulnud. Mina ei näe seda niimoodi, et riik paneb omavalitsustele kohustused. Tegelikult riik panustab praegu nii lasteaiaõpetajate palkadesse kui ka lasteaiakohtade loomisse, mis on tegelikult seaduse järgi omavalitsuste ülesanne. See eelnõu on päris hästi läbi arutatud koos omavalitsusliitude esindajatega ja need meetmed, mis on ette nähtud lasteaedade toetamiseks, on leidnud üldist heakskiitu. Ma meenutan, et enne eelnõu lõplikku vastuvõtmist (mis loodetavasti leiab täna aset) on omavalitsuste panust vähendatud 2,5 miljonini. See on minimaalne summa, mis omavalitsused peavad projekti panustama. Kokku on 5 miljonit. Ma usun, et see aitab oluliselt kaasa ühe kõige tähtsama Eesti haridusprobleemi lahendamisele. Mis puutub edaspidisesse, siis ma arvan, et kui omavalitsused jäävad edaspidi hätta, siis ükskõik, milline saab olema koalitsioon, kindlasti selle probleemiga tegeldakse. Aitäh!

Aitäh! Kuna kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis on läbirääkimised lõppenud. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 91 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi teise päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud 1949. aasta 12. augusti Genfi konventsioonide 2005. aasta 8. detsembri III lisaprotokolli täiendava tunnusmärgi vastuvõtmise kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe kolleeg Mati Raidma.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! 1949. aasta 12. augusti Genfi konventsioonide 2005. aasta 8. detsembri III lisaprotokolli täiendava tunnusmärgi vastuvõtmise kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. novembril k.a. Tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut riigikaitsekomisjonile ei laekunud, seetõttu tuleb lähtuda eelnõu sellest tekstist, nagu see sai muudetud esimesel lugemisel.
Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist k.a 3. detsembri istungil. Meeldetuletuseks: käesoleva seaduse jõustumisel tuleb muuta Punase Risti nimetuse ja embleemi seadust ning karistusseadustikku, seadustades punase kristalli embleemi. Eelnõu vastuvõtmine seadusena ei too kaasa märkimisväärseid kulutusi, Eesti kasutab reeglina punase risti embleemi, kuid mõnel välismissioonil tuleb ilmselt kasutada ka punase kristalli embleemi, mis on n-ö kompromiss punase risti ja poolkuu vahel.
Riigikaitsekomisjon otsustas 3. detsembri nõupidamisel konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu 129 teiseks lugemiseks Riigikogu 11. töönädala päevakorda teisipäevaks, 11. detsembriks. Riigikaitsekomisjoni nimel ettekandjaks määrati siinkõneleja. Ühtlasi otsustas komisjon 3. detsembril konsensusega teha Riigikogule ettepanek käesolev seaduseelnõu seadusena vastu võtta. Eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu poolthäälte enamust. Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei näi olevat, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 1949. aasta 12. augusti Genfi konventsioonide 2005. aasta 8. detsembri III lisaprotokolli täiendava tunnusmärgi vastuvõtmise kohta ratifitseerimise seaduse eelnõu 129. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletu ei olnud keegi. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on täna Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud pakendiseaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli keskkonnakomisjoni liige kolleeg Erki Nool.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Pakendiseaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 20. novembril 2007. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 27. novembril kell 14. Ettepanekuid eelnõu muutmiseks ei esitatud, kuid juhtivkomisjonina vormistas keskkonnakomisjon ühe muudatusettepaneku, pakkudes välja seaduseelnõu teksti uue sõnastuse. Seda järgmisel põhjusel.
Eelnõu kohaselt peaks alates 2008. aasta 1. jaanuarist pakendiettevõtja tagama pakendijäätmete taaskasutamise ja nende kogumise vähemalt 60% ulatuses aastas. Kui eelnõu selle aasta lõpus seadusena vastu võetaks, jääks ettevõtjale uute, 2008. aasta 1. jaanuaril kehtima hakkavate nõuetega kohanemiseks liiga lühike aeg. Keskkonnakomisjoni muudatusettepaneku kohaselt hakkaks nõue taaskasutada pakendeid jäätmete kogumassist vähemalt 60% ulatuses kehtima 1. jaanuaril 2009, see tagaks ettevõtjale normiga kohanemiseks piisava aja. Keskkonnakomisjon otsustas 3. detsembri istungil üksmeelselt teha ettepaneku lõpetada pakendiseaduse § 36 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine ja saata eelnõu kolmandale lugemisele.

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Teen kolleegidele ettepaneku avada läbirääkimised. Kui keegi soovib kõnelda, siis nüüd saab selleks registreeruda. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu kohta on laekunud üks muudatusettepanek, selle on teinud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjon on seda arvestanud täielikult. Eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Läheme edasi oma neljanda päevakorrapunktiga, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli põhiseaduskomisjoni liige kolleeg Igor Gräzin.

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon vaatas selle eelnõu läbi ja otsis pika aja jooksul sellele kõikvõimalikke vastuväiteid. Kuna vastuväiteid ei õnnestunud leida, siis häälte vahekorraga poolt 7, vastu 0, erapooletuid 0, st konsensusega, leidis põhiseaduskomisjon, et ta toetab Keskerakonna eelnõu ja teeb ettepaneku teine lugemine lõpetada. Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Läheme edasi viienda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse § 40 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli riigikaitsekomisjoni liige kolleeg Kalvi Kõva.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma k.a 3. detsembri istungil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 10. oktoobril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks mitte ühtegi ettepanekut komisjonile ei laekunud. Seetõttu tuleb lähtuda eelnõu esimese lugemise tekstist muudetud kujul.
Mida eelnõuga soovitakse saavutada? Sellega tahetakse pikendada Kaitseliidule vara üleandmise ja tagastamise tähtaegu 2012. aasta lõpuni, see on kokku 13,5 aastat. Riigikaitsekomisjon andis hinnangu eelnõu kohta enne esimest lugemist. Komisjon leidis, et seaduse tõhusaks rakendamiseks tuleks vara tagastamise üleandmise kohta koostada konkreetne kava, mida kaitseminister lubaski lähikuudel teha. Nii saaks ehk 2012. aasta 31. detsembriks varad üle antud.
Oma 3. detsembri koosolekul otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada seaduseelnõu 92 teiseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda, ettekandjaks määrati mind. Ühtlasi otsustas komisjon tolsamal 3. detsembri koosolekul konsensusega teha Riigikogule ettepanek selle eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud, seega on eelnõu 92 teine lugemine lõppenud

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunktiga, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõigepealt kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimees kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu mõte on lihtne: kõrvaldada represseeritud inimeste tervisetoetuse maksmisel nõue, et inimesed peavad tervisetoetuse saamiseks esitama täiendavaid kuludokumente. See muudaks selle toetuse oma iseloomult sarnaseks teiste sündmusest või faktist tulenevate toetustega, nagu matusetoetus ja lapse sünni toetus. Asjaomastele isikutele hakataks terviseedendamistoetust maksma represseeritu tunnistuse alusel. Neid tunnistusi antakse välja, lähtudes seaduses kehtestatud alustest: riik on määratlenud repressioonid, mille läbi kannatanud inimene tunnistatakse represseerituks.
Kõnealune muudatus ehk kuludokumentide mittenõudmise reegel sätestatakse ja jõustatakse astmeliselt. Põhjus on rahaline. Järgmise aasta eelarve läbirääkimistel ei olnud võimalik kogu seda tõusu planeerida, sestap suurendatakse kuludokumentide kaotamisega seotud summat astmeliselt. Järgmisel aastal võiks see summa eelnõu algatate arvates olla 1000 krooni (kokku 2500-kroonisest aastatoetusest), ülejärgmisest aastast, 1. jaanuarist 2009 suureneks see summa 2500 kroonini. Lisaks sellele jääb kehtima 500 krooni ulatuses makstav sõidukulude kompensatsioon. Esitatud piletite alusel hüvitatakse ühistranspordi kasutamine maakonnaliinidel.
Oluline on see, et ainus dokument, mis represseeritud peavad selle toetuse saamiseks esitama, on järgmisest aastast eelnõu jõustumise korral 1000 krooni kohta avalduse esitamine ja 2009. aasta 1. jaanuarist kokku juba 2500 krooni kohta avalduse esitamine.
On arutatud, kui suures ulatuses seda toetust rakendatakse. Eelnõu esitajad lähtuvad eeldusest, et kõik, kes on represseeritu kaardi välja võtnud, s.t et kõik, keda riik peab isikuteks, kes on õigustatud soodustusi saama, hakkavad seda toetust kasutama. Kui lähtuda praegu nõutavatest kuludokumentidest, siis on toetust kasutanud maksimummahus 40% represseeritutest. See on vaieldav, kas kõik hakkavad seda 100% kasutama. Ka on paraku tõenäoline, et teatud osa nendest inimestest, kes viie aasta jooksul on toetust represseeritu kaardiga saanud, on siit ilmast lahkunud. See tähendab seda, et tegelike kulude maht ei pruugi olla nii suur, kui on prognoositud. Eelnõu algatajad aga on ette näinud sellise kulude mahu, mis vastaks 100% selle kergemal moel saadava toetuse summale.
Kogu eelnõu sai alguse kolme koalitsioonierakonna fikseeritud kokkuleppest muuta represseeritutele toetuse maksmine kergemaks. Ajendiks olid paljude represseeritute ja represseeritute organisatsioonide tähelepanujuhtimised, et kuludokumentide nõudmine koormab asjatult eakaid inimesi ning oleks tark bürokraatiat leevendada. Ka võimaldab see riigi asjaajamiskulusid kokku hoida, kui loobuda mahukast bürokraatiast nende dokumentide korjamisel, menetlemisel ja otsuste vormistamisel. On võimalik see ära jätta, piisab üks kord aastas avalduse esitamisest. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab selleks sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti ma tunnustan seda, et represseeritutele tehakse teatud kulude hüvitamiseks mõeldud raha kättesaamine lihtsamaks. Sellest on juttu olnud ka represseeritute komisjonis. Minu küsimus on selline: miks ei oleks võinud ühistranspordihüvitise, tolle 500 krooni, selle toetusega liita? Praegu tekitabki kõige rohkem bürokraatiat just nimelt ühistranspordikulude tõestamine. Inimene peab aasta jooksul korjama 1000 krooni ulatuses kuludokumente, et see 500 krooni kätte saada. Kas ei võiks kaaluda ka see uuendus kehtestada 1. jaanuarist 2009?

Praegu on algatajad kokku leppinud säärases eelnõus ja sellele on Sotsiaalministeeriumi üldiselt pingelise eelarve juures võimalik ka kate leida. Põhimõtteliselt aga võime kindlasti lähiaastatel jõuda selleni, et ühendame represseeritute toetused üheks aastatoetuseks, mida hakatakse välja maksma viisil, nagu praegu eelnõus kirjas on. Praegune eelnõu aga puudutab konkreetselt vaid toetust tervise taastamiseks. Ent nagu ma viitasin ja nagu sinagi osutasid, on selle kõrval veel transpordikulu soodustus.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Hea ettekandja! See eelnõu lähtub vägagi sümpaatsest põhimõttest. Muu hulgas on pluss ka see, et see võimaldab vähendada suhteliselt mõttetut ja kallist bürokraatiat nii toetuse saajatel kui ka riigil. Sa kindlasti mäletad, et selle teemaga seondub veel üks üpris delikaatne ja keeruline probleemide ring, mis puudutab nn Narva jõe taguseid inimesi. Mis sa arvad, kas oleks põhjendatud ja võimalik bürokraatiakohustusi vähendades ka nende inimeste elu lihtsustada ja tagada neile võrdne kohtlemine, milleks neil õigus on?

Mäletatavasti me arutasime seda ja parlamendi enamus ei toetanud seda eelnõu. Sa osutasid sellele, et nendel inimestel oleks õigus represseeritu staatusele lihtsalt sel põhjusel, et nad olid sunnitud tsiviilelanike rindest eemale toimetamise operatsiooni käigus oma kodudest lahkuma. Ettepanek oli nad talundilehtede alusel täiendavalt represseerituks tunnistada.
Ma kordan seda, mida ma ka toona ütlesin. Nende seas, kes Narva-tagustelt aladelt lahkuma sunniti, on päris kindlasti arvukalt inimesi, kes on õigustatud saama represseeritu tunnistuse. Me teame, et osa nendest inimestest saadeti Eesti Vabariigi territooriumilt 1940. aastal sundtöödele, osa inimesi aga sai represseerimist tunda sel moel, et nad peeti kinni. Iseenesest see, et okupeeriv vägi sundis sõjalist jõudu kasutades Eesti riigi territooriumil elanud inimesi vahetu lahingutegevuse piirkonnast lahkuma ja kodusid maha jätma, pole meie seaduse järgi alus represseerituks tunnistada. Või ka näiteks see, et inimese kodu või majapidamine hävitati. Vara hüvitamise ja kompenseerimise kohta on muud seadusaktid, sellele on üles ehitatud kogu omandireformi aluste seadus.
Mis puutub sellesse, kas neid inimesi õiguslikus tähenduses represseeriti, siis vastus on jaatav. Aga me ei tohi unustada, et okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse mõte on selles, et neile tekitatud kahju peab hüvitama Nõukogude Liidu õigusjärglane Vene Föderatsioon või mingitel juhtudel Saksamaa Liitvabariik. Eesti riik on represeerituks peetavate inimeste hulka paratamatutel kaalutlustel piiranud, eesmärk on aga püüda nende inimeste kannatusi leevendada.
Nüüd sellest, kas sätestada lihtsamate dokumentide protseduur seaduses. Ma olen endiselt seisukohal, et seda on võimalik teha praeguse haldusmenetluse seaduse alusel. Need isikud saab tuvastada pärast konsulteerimist inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjoni inimestega, kelle informatsiooni alusel minu teada ka selle eelnõuga seoses üles kerkinud probleeme on lahendatud. Olen endiselt veendunud, et need inimesed on võimalik ka kehtiva seaduse alusel represseerituks tunnistada. Kui nad aga ei vasta selle seaduse tähenduses represseeritu mõistele, siis tuleb seda mõistet laiendada. Aga see on omaette otsustamise koht, see küsimus kuulub lahendamisele iseseisva poliitilise arutelu käigus.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab.

Hea ettekandja! Seoses represseeritud isiku seadusest tulenevate hüvitistega on olnud kõne all veel üks probleem. See on Tšernobõli tuumaelektrijaama katastroofi tagajärgede likvideerimises osalenute küsimus. Represseeritud isiku seaduse loogika järgi (see on ka täiesti õige) hõlmab see seadus sünnijärgseid Eesti kodanikke ja mittekodanikest alalisi Eesti elanikke. Samas jääb suur osa Tšernobõli veterane selle seaduse reguleerimisalast välja. Varemgi on kõne all olnud, kas ei peaks seda mõne teise seadusega reguleerima, et võrdsustada tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel osalenute positsioon represseeritute omaga.

Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus sätestab, nagu sa õigesti osundasid, et need Eesti kodanikud – rõhutan: need sünnijärgsed Eesti kodanikud, kelle okupeeriv riik vägivaldselt toimetas tuumakatastroofi piirkonda tagajärgede likvideerimiseks, kuuluvad õigustatud isikute ringi. Samuti kuuluvad õigustatud isikute hulka inimesed, kes on viibinud tuumapommi katsetuse piirkonnas. On enam kui tõenäoline, et teatud hulka inimesi kasutati inimkatseteks, kui neid sellisesse piirkonda toimetati. Kui tegu on sünnijärgsete Eesti kodanikega, siis tuleb nende õigusi kahtlemata käsitleda represseeritud isiku seaduse alusel.
Omaette laiem küsimus puudutab Eesti mittekodanikest elanikke, kes mobiliseeriti või viidi muul moel sundtöödele Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonda. Milles on küsimus? Toon piltliku võrdluse. Kui näiteks tuumakatastroof oleks toimunud Eesti Vabariigi territooriumil, Eesti Vabariigi riikluse teostamise raames, siis kindlasti me ei saaks käsitada neid inimesi okupatsioonirežiimi poolt represseeritud isikutena. Meie põhiseadus sätestab võimaluse, et kriisiolukorras, eriolukorras on võimalik inimesi sundtöödele suunata. Mida ma tahan väita? Seda, et nende inimeste suhtes, kes olid toona Nõukogude Liidu kodanikud ja praegu on mingisuguses muus õiguslikus staatuses või Vene Föderatsiooni kodanikud, NSV Liit repressiooni ei kasutanud. Ta kasutas oma kodanikke sundtöödel katastroofi tagajärgede likvideerimiseks, tegu ei olnud okupatsioonirežiimiga – nende inimeste suhtes NSV Liit okupeeriv riik ei olnud.
Omaette küsimus on selle aktsiooni humanistlik külg. Need inimesed said tervisekahjustusi ning vajavad täiendavat riigipoolset toetust ja hoolitsust. Selles osas ongi tekkinud segadus. Nende isikute lülitamist okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusse pole välditud mitte kiuslikkusest, vaid väga selgel põhjusel: see looks pretsedendi, et ka kõik muud sarnased isikurühmad tuleks selle seaduse alla liigitada. Näiteks Vene Föderatsiooni kodanikud, kes praegu elavad Eestis ja kes kunagi Nõukogude Liidu elanikena saadeti Afganistani. Sellel ei ole aga põrmugi seost Eesti Vabariigi okupeerimisega ja Eesti kodanike ning alaliste elanike suhtes toimepandud õigusvastaste repressioonidega. See on pretsedent, millele me ei tohiks minna. See pööraks kogu selle seaduse pea peale ja rikuks ära.
Mis puutub Tšernobõli veteranide tervisehüvitisse, siis minu teada 90. aastate keskel oli Sotsiaalministeeriumi eelarves eraldi rida, mille alusel maksti nendele inimestele retseptiravimitoetust. Me võiksime arutada, mis seaduse alla see inimestering ikkagi lülitada. See oli jutuks ka läinud valitsuse ajal ja ma ei teagi, kuhu asi pidama jäi. Aga selge on see, et nende inimeste tervis on kahjustada saanud ja meie solidaarne tervisekindlustuse süsteem peaks neid täiendavalt aitama – mõtlen muidugi neid, kes Eestis elavad. Selle vastu vaevalt kellelgi midagi on, see on igati humaanne seisukoht.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marika Tuus.

Austatud ettekandja! Ma sain nii aru, et transpordikulude kompenseerimise loogika on üles ehitatud sellele, et ehk need inimesed ei jõua või tõesti ei viitsi neid kuludokumente ehk siis bussipileteid korjata. Siis pole vaja ka hüvitist maksta ja riik ajab odavamalt läbi. Aga miks me ei ütle otse välja, et hoiame nende represseeritud inimeste arvel kokku ega maksa neile hüvitist?

No, Marika, ära liiga dramaatilisi avaldusi ka tee! Opositsioonis olles ma ise esitlesin kahte eelnõu, mille minu mälu järgi ka sina toonase koalitsiooni esindajana välja hääletasid, kuigi need oleks probleemi lahendanud. Küsimus on selles, et praegu me astume ühe sammu, see on tervisetoetuse kuludokumentide nõude järkjärguline kaotamine. Ütlen veel kord: perspektiivis me kindlasti peaksime kõik toetused liitma kokku üheks aastatoetuseks. Praegu on transpordihüvitiseks ette nähtud 500 krooni kättesaamiseks tõesti kehtestatud nõue, mida eakatel inimestel on keeruline täita. Üldjoontes ma ühinen selle arvamusega. Aga tähtis on see, et me selle eelnõuga liiguksime praeguste võimaluste juures samm-sammult edasi – miski ei välista selle eelnõu seadusena vastuvõtmisel, et me tulevikus ei lahenda ka  transpordihüvitise küsimust.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Igor Gräzin.

See eelmine küsimus ehmatas minugi ära. Kui riik hakkab nüüd ikkagi represseeritute arvel suuri rahasid kokku hoidma jne – ega see ilus ei ole! Kui sul täpseid numbreid kaasas ei ole, kas sa vähemalt umbkaudugi oskad öelda, kui kõvasti riik praegu represseeritute arvel kokku hoiab? Kas see on suur kokkuhoid?

Mida vastata sellele, kui palju jooksval aastal hüvitisi on kasutatud? Ma kordan, et transpordihüvitise suurus on 500 krooni aastas, tervisetoetuse maksimaalmäär on 2500 krooni. Viimati nimetatud hüvitist on makstud välja esimesel poolaastal ligi 14 000 juhul (see number ei peegelda inimeste arvu, üks inimene võib olla taotlenud hüvitist mitu korda) summas 7,8 miljonit krooni. Sõidukulu hüvitist on makstud välja poole aasta jooksul 1,3 miljonit krooni ning selle kompenseerimise taotlusi esitati 2300 juhul.
Kui me teeme nüüd maksimaalse sõidukuluhüvitise tehte, võttes väga tinglikult aluseks poole aasta jooksul 1,3 miljonit, siis võime eeldada, et aasta jooksul tuleb see ehk kübeke suurem summa kui lihtsalt kahega korrutatu: 2,7–2,8 miljonit krooni. Seda põhjusel, et teisel poolaastal alati kõik kulud kasvavad. Neid inimesi, kes on saanud represseeritu tunnistuse ja kel võiks olla õigus sellele hüvitisele, on ligi 14 000. 14 000 korrutada 500-ga, see teeb laias laastus 7 miljonit krooni. Siit me näeme, et sõidukulu kompensatsiooni on inimesed kasutanud 40–45% ulatuses. Enam-vähem sama tendents on olnud tervisetoetuse väljavõtmisel.
Nüüd väitest, et riik hoiab nende inimeste pealt kokku. Jah, senine praktika on näidanud, et kui tuleb esitada ka vastavad dokumendid, siis on ette nähtud toetusi kasutatud umbes 50% ulatuses. On prognoositud, et kui dokumentide esitamise nõue kaob, siis suureneb see näitaja 100%-ni. Ma arvan, et see on liialt optimistlik prognoos. Küllap toetusekasutus suureneb tunduvalt, aga ehk jääb näitaja 90–100% vahele.

Järgmisena saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Hea esineja! Härra Gräzin ütles, et sellest 500 kroonist on küll ja küll. Kas esinejal on ettekujutust, kui palju saab Eestis praegu 500 krooni eest bussiga sõita? Mitu korda saaks selle rahaga sõita näiteks Valgast Tallinna?

Heimar, ma tuletan meelde seda, et sõidukompensatsiooni makstakse sõidupiletite alusel kuni 500 krooni. Tegelik sõidukulu peab olema 1000 krooni, millest hüvitatakse 50%.
No mis ma oskan öelda? Muidugi, kui neid numbreid eraldi võtta, siis ei ole need ju sugugi suured. Aga mis selle juures tegelikult tähtis on? Tähtis on see, et me suudaksime senises konsensuse vaimus samm-sammult muuta süsteemi nii, et toetused muutuksid inimestele kättesaadavamaks. Kui võrrelda Leedu, Läti ja teiste Ida-Euroopa riikidega, kus sellekohased seadused on vastu võetud, siis jõustus meil see seadus ju suhteliselt hilja. Paradoksaalsel moel jõustus see isegi mõni aasta hiljem Venemaa sellekohasest seadusest. Meil kehtib see 2004. aastast.
On aga väga tähtis, et me oleme selgelt määratlenud õigustatud isikute ringi ja teinud seda mitte lähtudes meie varasemast siseriiklikust õigusest, vaid rahvusvahelisest õigusest.
Alati jääb muidugi õigusega õhku küsimus, kas sellest piisab kannatuste hüvitamiseks, kui maksta kinni üks kord bussisõit Tallinnast Valgasse. Ma vastan sulle, Heimar: sellest ei piisa, et võimaldada üks kord kuus või kaks korda aastas sõita Tallinnast Valka. Aga tähtis on ka arvestada seda, et rahvusvahelise õiguse järgi on hüvituskohustus represseerituile kannatusi põhjustanud riigil või selle õigusjärglasel.
Meil on kahetsusväärselt kogu see probleemistik veidi toppama jäänud. Sellega tegeldi mõni aasta tagasi. Mõtlen individuaalsete kahjutasunõuete koondamist ja eri rahvusvahelise õigusemõistmise asutuste kaudu Vene Föderatsiooni ettevõtetele või riigi omandis olevatele institutsioonidele esitamist.
Teine probleem, millest on ka räägitud ja mille lahendamiseks näiteks Leedus on lausa eraldi seadus vastu võetud, on see, kuidas kohustada riiki pidama läbirääkimisi okupatsioonikahjude, sh ka inimestele tekitatud kahjude hüvitamise üle. Need kahjud võiksid olla ka numbrites väljendatavad. Läbirääkimised on diplomaatia vorm. Eesti Vabariik ei ole kunagi teatanud, et ta nende kahjude hüvitamise nõudest ühepoolselt deklareerides loobub. On aga selge, et läbirääkimisteks on vaja kahte poolt. Mõeldav oleks hagi esitada Haagi kohtu kaudu, aga ka Haagi õigusemõistmine eeldab seda, et kohtuprotsessi on kaasatud teinegi pool, keda hagetaks. Seda paraku tuleb pidada üsna ebatõenäoliseks.

Aitäh! Ma juhin ettekandja tähelepanu sellele, et küsimustele tuleks vastata konkreetselt, ei maksa laiali valguda. Aga nüüd saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Heimar Lenk.

Tõepoolest oli vastus väga laialivalguv. Ei saanudki hästi aru, mida vastaja ütles. Ma nüüd küsin konkreetselt. Eesti praegusi bussihindasid esineja vist ei tea ja vaevalt me hüvitistega elukalliduse tõusule kunagi järele jõuame – enne lahkuvad represseeritud siit maailmast. Aga minu konkreetne küsimus, millele ma palun konkreetset vastust, on järgmine. Kas praegune valitsus on Venemaa poole pöördunud, et ta represeeritutele kompensatsiooni maksaks?

Ei, praegune valitsus ei ole pöördunud Vene valitsuse poole, et represseeritutele kompensatsiooni makstaks. Nagu ma ütlesin, kummalisel kombel ehk tegelikult vist isegi mõistetaval kombel eelmine valitsus külmutas sellekohase analüüsi ja uurimistegevuse. Mis motiividel seda tehti? Küllap võime aimata.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Igor Gräzin.

Ma lihtsalt täpsustan igaks juhuks: Haagi kohut ei ole Eestis olnud juba sada aastat millegagi. Haagi kohus igaks juhuks ei asunud mitte Haagi linnas, vaid Rakveres. Mina ei arva seda, et sellest summast piisab küll ja küll. Vastupidi, see summa on tegelikult kohutavalt väike. Aga ma tahtsin küsida: kui see kompensatsioonisumma on nii väike, siis järelikult raha kokkuhoiu motiiv ei saa riigi puhul ja selle seaduse puhul tõeline motiiv olla? See on rohkem nagu korralduslik seadus, kui arvestada, et kompensatsioon on ebarahuldavalt väike.

Aitäh, Igor, selle repliigi eest! Minu arvates mitte keegi siin saalis ei mõtle, et nendest summadest on küll ja küll ja jääb veel ülegi, kahtlemata mitte. Küsimus on ehk sõnas "kompensatsioon". Ma pean ikkagi eesistujat paluma, et mul lubataks seda teemat esitatud probleemi valguses veidikene laiemalt avada.
Kompenseerimise puhul me räägime sellest, et on olemas üks toetus, tervisekulude hüvitamise toetus, mille puhul me kaotame järk-järgult ära kuludokumentide esitamise nõude. Transpordihüvitise puhul, nagu see eelnõus esialgsel kujul välja käidi, oli esitatud motiiv, et seda toetust kasutatakse väga selge sihtotstarbega. Ka küsija pidas ilmselt silmas, et see oleks ette nähtud just nimelt sõidukulude hüvitamiseks. Seega tegu ei ole mingil juhul eesmärgipäratu toetusega. Nagu ma ütlesin, teoreetilisest mahust on ära kasutatud 45%. On selge, et kui me tühistaksime transpordikompensatsiooni maksmisel kuludokumentide esitamise nõude, siis selle olemus muutuks ja läheks oma mõttega vastuollu. Sest sellisel juhul küllap võtaksid selle raha välja kõik represseerituks tunnistatud inimesed, ka need, kes kuhugi ei sõida.
Kui me aga tulevikus hakkame represseeritud isiku seadust tervikuna uuesti üle vaatama, siis on ilmselt otstarbekohane luua üks aastatoetus, mitte maksta kuludokumentide esitamise nõudeta eri nimetusega toetusi. Aga see on juba täiendava arutelu teema. Praegu me räägime kolme koalitsioonierakonna esitatud konkreetsest muudatusest bürokraatia kõrvaldamiseks.

Kolleegidel rohkem kõnelejale küsimusi ei ole. Läheme eelnõu menetlusega edasi. Järgmisena tuleb kõnetooli põhiseaduskomisjoni liige kolleeg Ene Kaups.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Esitan teile põhiseaduskomisjoni esindajana ettekande seaduseelnõu 162 kohta. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonid on algatanud eelnõu okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse muutmiseks. Eelnõu võeti Riigikogu menetlusse 22. novembril k.a. Põhiseaduskomisjon juhtivkomisjonina arutas eelnõu oma korralisel istungil 3. detsembril.
Nagu me härra Reinsalu ettekandest kuulsime, on eelnõu eesmärk teha muudatused okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusesse, et lihtsustada seaduses ettenähtud tervishoiuteenuste ja ravimite hüvitamise korda. Ka komisjonile esitas Urmas Reinsalu ettekande ja selgitused. Olulisi küsimusi või probleeme arutelu käigus üles ei kerkinud. Komisjon otsustas konsensusega määrata eelnõu ettekandjaks minu, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 162 esimene lugemine Riigikogu täiskogu 11. detsembri istungi päevakorda, teha Riigikogu täiskogule ettepanek seaduseelnõu 162 esimene lugemine lõpetada ning teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. detsember k.a kell 16.45. See on lühidalt komisjoni poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Kolleegidel küsimusi ei ole. Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Esimesena saab sõna kolleeg Ken-Marti Vaher Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel.

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel tahan kõigepealt öelda Riigikogu täiskogule, et tegemist on väga hea eelnõuga. Loodan, et Riigikogu suudab selle ära menetleda üksmeeles ja hämmastava kiirusega.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil on väga hea meel, et me oleme praeguse valitsuskoalitsiooni ajal jõudnud konkreetse eelnõuni, mille on algatanud kolm koalitsioonifraktsiooni, mis hõlmavad enamikku Riigikogu liikmeid. Selle sisuga eelnõu esitasid Riigikogu täiskogule ju ka eelmised koosseisud. Me avaldame kindlasti tunnustust sellele, et kolm fraktsiooni on jõudnud kokkuleppele viia valitsuskoalitsiooni leppesse kirja pandud lubadus ellu juba järgmisest aastast. Nagu siin täna juba on mainitud, tehakse seda küll järk-järgult, ent sellel on omad selged põhjused – nii finantsilised kui ka üleminekuga seotud rakenduslikud põhjused. Ent järgmisel aastal võivad ca 14 000 represseeritut ja nende peret loota, et 1000 krooni ulatuses kuludokumente enam ei nõuta. Ning 2009. aastaks muudame praegust süsteemi täielikult:  tühistame kuludokumentide  esitamise kohustuse.
Kui 2003. aasta lõpul võeti siin saalis vastu okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, siis oli see teatud määral uuenduslik seadus. Selle ettevalmistamisse oli kaasatud palju represseeritute organisatsioonide esindajaid ja mitme ala spetsialiste, sh rahvusvahelise õiguse omi. Minu arvates oli see samm iseenesest väga tähendusrikas. Toona ei teadnud ei meie, ei Sotsiaalministeerium ega ka mingi muu riigiasutus, kui palju täpselt on represseeritud isikuid, kes konkreetselt nende seadussätete alla võiksid subjektidena kuuluda. Nüüd on meil õnneks võrdlemisi hea ülevaade: represseeritu tunnistuse on välja võtnud ca 14 000 inimest. 2003. aasta lõpul oli arvamus, et see arv võib ulatuda isegi 30 000-ni. Aga kahjuks on aeg siin loomulikult oma töö teinud.
Praegu oleme olukorras, kus riik saab teha uue ja märksa julgema sammu: me võime inimestele tagada soodustused, mis peamiselt suunatakse tervise taastamiseks juba ühekordse aastatoetusena. Kindlasti vajab siinkohal rõhutamist asjaolu, et Eesti riigi poolt on igal juhul tegu represseeritud isiku seaduse alusel represseerimise tagajärgede leevendamisega, mitte hüvitusega. Hüvituskohustus on ühel teisel riigil, NSV Liidu õigusjärglasel, meie idanaabril Venemaal. Hüvitusteemaga tahab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon aga ka edasi liikuda.
Mul on hea meel ka selle üle, et selle seaduse alusel, mida me täna ehk positiivses suunas muudame, on omavalitsused 2004. aasta algusest saanud represseeritud maamaksust vabastada – sellestsamast maamaksust, mille tõstmisega nüüd Eesti suurim omavalitsus, Tallinna Linnavalitsus tahab astuda väga jõulise sammu negatiivses suunas. Maamaks Tallinna linnas tahetakse tõsta 2,5-kordseks. Õnneks on Tallinna linn juba 2004. aastal otsustanud represseeritud inimesed maamaksust vabastada. Nii et seda kontingenti maamaksu tõstmine Tallinna linnas ei puuduta.
Lõpetuseks tahan Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel kinnitada, et me tahame nimetatud seadusega edasi liikuda. Me tahame seista võimalikult kindlalt selle eest, et transpordisoodustus muutuks aastatoetuse osaks. Meie fraktsioon loodab, et me suudame kõnealuse eelnõu seadusena vastu võtta juba enne selle aasta jõule. Aitäh!

Aitäh! Kuna rohkem kõnesoove ei ole, siis saame läbirääkimised selle eelnõu üle lõpetada. Määran eelnõu 162 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. detsembri 2007 kell 16.45. Eelnõu esimene lugemine on lõppenud.

Kolleegid! Asume arutama viimast päevakorrapunkti, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti Eesti Reformierakonna fraktsiooni liikme kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Kolm fraktsiooni on esitanud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse, mille sisu on jätta aktsiisivabastust puudutavatest sätetest välja sõna "konfiskeeritud". Selle mõte on, et siiamaani ei ole tulnud maksta konfiskeeritud kauba pealt aktsiisimaksu, mis on teinud salakaubanduse suhteliselt soodsaks äriks. Rahaline risk on võrdlemisi väike, kuid võimalik kasu väga suur. Kauba kogus ja karistuse suurus ei ole omavahel proportsioonis olnud. Sellepärast oleme otsustanud teha Riigikogule ettepaneku aktsiisimaksustada ka see kaup, mis on konfiskeeritud ja mida ei ole müügile lubatud. Tulemus on see, et lisaks trahvile, mis on suurusjärgus mõni tuhat krooni, tuleb maksta proportsionaalselt kauba väärtusega maksu ka ilma tulu saamata. Sellega oleks teo raskus ja karistuse raskus omavahel seotud. Arvame, et selline lähenemine on igati õiglane ja loogiline. Samal arvamusel olid ka meie kolleegid rahanduskomisjonis. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Järgmisena tuleb kõnepulti rahanduskomisjoni liige kolleeg Eiki Nestor.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See on lühike ja selge sisuga eelnõu. Komisjonis oli arutelu asjalik ja otsus sai konsensuslik: esimene lugemine lõpetada, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 13. detsember kell 12.

Kolleegid, kas soovite ettekandjale esitada täpsustavaid küsimusi? Kõnesoove ei ole. Suur tänu ettekandjale! Kas soovite avada läbirääkimisi? Fraktsioonide esindajatel kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 168 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. detsembri 2007. aastal kell 12. Eelnõu 168 esimene lugemine on lõpetatud.
Sellega on meie tänase istungi päevakord ammendatud. Soovin teile head tööpäeva jätku!

Istungi lõpp 11.04.