Tere hommikut, lugupeetud kolleegid! Alustame oma teisipäevast istungit ja nii nagu tavaliselt läheme kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Kõigepealt kutsun siia Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel ei ole soovi eelnõusid ega arupärimisi üle anda. Seega olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu, mis läheb menetlusse vastavalt meie kodu- ja töökorraseadusele.
Edasi teated. Riigikogu juhatus on edastanud Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Toomas Vareki, Jaak Aabi, Aadu Musta, Tiit Kuusmiku, Jüri Ratase, Helle Kalda, Lembit Kaljuvee, Inara Luigase, Toivo Tootseni, Jaan Kundla, Enn Eesmaa, Valeri Korbi ja Vladimir Velmani esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.

Läheme oma tänaste eelnõude juurde. Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmandat lugemist. Kui kolleegid soovivad avada läbirääkimisi, siis on selleks praegu hea võimalus. Läbirääkimisi ei soovita avada. Juhataja läbirääkimisi ei ava. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Kolleegid! Kas võime asuda lõpphääletuse juurde? Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 117. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu teine lugemine. Ettekandja on riigikaitsekomisjoni aseesimees Kadri Must.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu oma 20. novembri istungil. Riigikaitsekomisjoni 20. novembri istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena ning vastasid küsimustele Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja asetäitja Lauri Abel ning operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna rahvusvaheliste operatsioonide büroo peaspetsialist Jaano Vija, Välisministeeriumi 1. poliitikaosakonna 1. büroo direktor Arti Hilpus ja 2. poliitikaosakonna 3. büroo direktor Tõnis Idarand. Nagu juba esimesel lugemisel, nii korrati ka nüüd üle, et Eesti kui NATO liikmesriigi jaoks on ISAF prioriteetne missioon ning sõjaline panus selles jääb aastateks oluliseks elemendiks. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt tegutseb ISAF ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel ning on aruandekohustuslik ÜRO ees. Viimane ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon numbriga 1776 võeti vastu 19. septembril k.a ja see pikendab ISAF-i mandaati 13. oktoobrini 2008. Samas keskendus suurem osa arutelust komisjonis tsiviilpanusele, sest ainult sõjalist lahendust Afganistanis leida ei ole võimalik. Välisministeeriumi esindajad andsid ülevaate Eesti-poolsetest arengukoostöö projektidest, mis on 2007. aasta 1,5 miljonilt kasvamas 2008. aastaks 4 miljonile. Lisaks rahalisele panusele anti ülevaade ka tsiviilnõunike-ekspertide saatmisest ning otseselt enam mitte Eesti panusena, vaid NATO partnerriikide panuses PRT-de ehk ülesehitusmeeskondade osas. Peatuti ka moonikasvatusel ja selle ohjamise poliitikal, sest me kõik teame, et praeguseks on juba üle 90% maailmas leiduvast oopiumist toodetud Afganistanis. Saanud komisjonis tõstatatud küsimustele ammendavad vastused, otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega oma 20. novembri istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu 141 teiseks lugemiseks Riigikogu kümnenda töönädala päevakorda teisipäevaks 2007. aasta 4. detsembriks. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja, lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepanek eelnõu otsusena vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud ettekandja! Kui te viimati olite missiooni teemal puldis, siis te rääkisite sellest, et Eesti sõdurid on justkui okupandid, küll Iraagis, aga siiski sarnasel missioonil. Kas seekord oli riigikaitsekomisjonis ka samasuguseid mõtteid? Aitäh!

Käesoleva küsimusena arutati missiooni Afganistanis, kus Eesti osaleb NATO liikmesriigina NATO operatsioonil.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Head kolleegid! On võimalus avada läbirääkimised. Kas keegi soovib sõna võtta? Kuna kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Teen ettepaneku alustada lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Afganistanis" eelnõu 141. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Otsuse eelnõu poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1 Riigikogu liige. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme kolleeg Lauri Laasi.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu oma k.a 20. novembri istungil. Riigikaitsekomisjoni 20. novembri istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena ning vastasid küsimustele Kaitseministeeriumi operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna juhataja asetäitja Lauri Abel ning operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna rahvusvaheliste operatsioonide büroo peaspetsialist Jaano Vija, Välisministeeriumi 1. poliitikaosakonna 1. büroo direktor Arti Hilpus ja 2. poliitikaosakonna 3. büroo direktor Tõnis Idarand. Komisjoni liikmetel oli külalistele ka küsimusi. Küsiti Bosnia ja Hertsegoviina missioonil osalevate riikide arvu kohta. Vastati, et praegu osaleb missioonil 2500 kaitseväelast ja tsiviilisikut 34 riigist, neist 24 on Euroopa Liidu liikmesriigid. Küsiti, milliseid valdkondi meie kaitseväelased katavad? Sellele küsimusele saime vastuse Lauri Abelilt, et meie kaitseväelaste ülesandeks on katta personalivaldkonda ja meie riigi poolt on kaks kaplanit. Oli ka küsimus, mis puudutas missiooni võimalikku lõpptärminit. Sellele vastas Arti Hilpus, et missiooni iseloomustab pidev vähenemine, samas tuleb jälgida pidevalt olukorda. Mitmed reformid ei ole toimunud soovitud tempos või on seisma jäänud ning seega ei ole Bosnia ja Hertsegoviina valitsus veel täielikult suuteline tagama stabiilset julgeolekukeskkonda riigis ilma välisjõudude abita. Seega ei ole vägede väljatoomine 2008. aastal tõenäoline. Parandusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Riigikaitsekomisjon otsustas 2007. aasta 20. novembri istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 10. töönädala päevakorda teisipäevaks, k.a 4. detsembriks. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon teha Riigikogule ettepaneku eelnõu otsusena vastu võtta. Tänan!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Sven Mikser.

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te võiksite täpsustada? Te mainisite, et mitmed reformid ei ole kulgenud soovitud tempos, seetõttu ei saa missiooni veel lähemal ajal lõpetada. Mis valdkondi puudutavate reformide venimine eelkõige takistab selle missiooni edukat lõpuleviimist?

Aitäh! Põhiline reform, millel peatus ka Arti Hilpus, on politseireform, mida ta pidas käesoleval juhul kõige olulisemaks selle missiooni pikendamise või mittepikendamise otsustamisel.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Silver Meikar.

Aitäh, lugupeetud ettekandja, väga põhjaliku ettekande eest! Ma ei tea, kas te komisjonis arutasite seda, aga kui ei, siis äkki annate oma põhjaliku arvamuse selle kohta, kui palju mõjutavad praegu Kosovo küsimuse võimalikud lahendused, võimalikud arengud Kosovo küsimuses seda piirkonda ja seda missiooni?

Aitäh! Komisjonis tuli see tõepoolest jutuks ja Välisministeeriumi töötajad juhtisid  tähelepanu sellele, et jälgida olukorda regioonis tervikuna, mis seal toimub, ning vastavalt sellele korrigeerida vajaduse korral missiooni suurust.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Sven Mikser.

Aitäh! Austatud ettekandja! Eelmise otsuse eelnõu ehk Afganistani missiooni puhul mainis ettekandja, et komisjonis käsitleti vajadust suurendada tsiviilabi ja leiti, et missiooni ei ole võimalik edukalt lõpule viia üksnes sõjaliste vahenditega. Bosnia ja Hertsegoviina on kahtlemata saanud rahvusvaheliselt üldsuselt ja Euroopalt päris massiivselt tsiviilabi. Hetkel ei kuulu ta küll Eesti nelja väljatoodud prioriteetse tsiviilabi sihtriigi hulka. Kas komisjon arutas seda, mil viisil ja kas Eesti peaks rohkem panustama ka Bosniasse tsiviilabi korras?

Aitäh! See tuli tõepoolest komisjonis jutuks. Aga komisjonis jõuti arusaamisele, et hetkel on see meiepoolne abi täiesti piisav. Vajadust rohkem sinna panustada praegu ei ole.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekandjale! Head kolleegid! Meil on võimalus avada läbirääkimised. Kuna kõnesoove ei ole, siis läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Eesti kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas" eelnõu 142. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 74 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Alustame rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2007. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu esimest lugemist. Ettekandjaks kutsun kõnepulti rahanduskomisjoni liikme kolleeg Eiki Nestori.

Auväärne juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle asjaga on niimoodi, et Riigikontrolli seaduse § 5 ütleb, et audiitor Riigikontrolli eelarveaasta tegevuse kontrollimiseks määratakse sellisel moel, et Riigikogu võtab vastu otsuse. Ettepaneku teile, kes see audiitor peaks olema, teeb rahanduskomisjon. Meie ettepanek on nimetada Riigikontrolli tegevuse kontrollimiseks AS-i Deloitte Audit Eesti audiitor Veiko Hintsov. Meenutuseks pikema staažiga kolleegidele ja teadmiseks uutele, et sisuliselt kontrollis aastaid Riigikontrolli PricewaterhouseCoopers. Eelmise Riigikogu rahanduskomisjon arutas neid asju, viis läbi isegi ühe konkursi eri auditeerimisfirmade vahel ja tegi juba mõni aasta tagasi ettepaneku, et auditeerija võiks olla Deloitte Audit Eesti. Kuigi meil ei ole seadusega mingeid piiranguid selle kohta, lähtus rahanduskomisjon tookord teadmisest, et ühtpidi on mõistlik, kui üks auditeerimisfirma auditeerib kedagi pikema perioodi jooksul kui üks aasta, aga teisest küljest ei saaks see auditeerimisfirma liiga kauaks jääda ühte ja sama suurust auditeerima. Võin teile öelda, et tookord rahanduskomisjonis arutusel olnud võimalikest tähtaegadest näis meile kõige loogilisemana neli aastat. Ju siis on Riigikogu selline nelja aasta lembene. Praeguseks on Deloitte auditeerinud Riigikontrolli majandustegevust aastatel 2005–2006 ja seetõttu otsustas rahanduskomisjon teha teile ettepaneku, et nad võiksid kontrollida ka aastat 2007. Aktsiaseltsil on avaliku sektori auditeerimise kogemus olemas. Komisjoni otsus oli konsensuslik ja me teeme ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele.

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Meil on võimalus avada läbirääkimised. Kui kolleegid seda soovivad, siis on selleks praegu võimalus. Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2007. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu 157. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Otsuse eelnõu poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandjaks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni liikme kolleeg Lauri Vahtre.

Austatud kolleegid! Teile peaks olema tuttav see eelnõu, mille sisuks on lühidalt kokku võttes lähtetoetuse sätestamine noorele õpetajale, kes läheb vahetult pärast õpetajakutse omandamist kõrghariduse tasemel tööle maapiirkonda, kus on teatavasti eriti terav puudus noortest õpetajatest. See eelnõu on paraku ilmselt seda liiki, mis huvitab paljusid ja sunnib sõna võtma, sest tegemist on raha jagamisega kellelegi mingil põhjusel ja kellelegi teatava soodustuse sätestamisega. See pakub tavaliselt huvi väga erinevate valdkondadega tegelevatele rahvasaadikutele, mitte ainult kultuurikomisjoni liikmetele. Olles  vaaginud eelnõu nii- ja teistpidi, on kultuurikomisjon koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga jõudnud versioonini, mis on teie ees laual. See on saanud oluliselt täpsema ja parema sõnastuse, kui tal algselt oli. Kuid selle põhilised punktid on jäänud samaks, mida ma ka kohe alguses mainisin. Tegemist on lähtetoetusega noorele õpetajale, kes on omandanud õpetajakutse kõrgtasemel ja läheb kooli väljaspool Tallinna ja Tartut. Menetluse päris viimases faasis tekkis küsimus: ega ei ole riivatud teatavaid pühasid printsiipe, näiteks võrdse kohtlemise nõuet, ja ega ei ole puudutatud inimeste põhiseaduslikke õigusi. Selle kohta sai kultuurikomisjon minu arvates täiesti pädeva ja sisuka arvamuse põhiseaduskomisjonilt, kus märgiti ära mitmed punktid, mille üle võiks vaielda, aga kokku võttes ei leitud ühtki, mis oleks päris selgelt põhiseadusvastane ja kellegi õigusi rikkuv. Seetõttu jäi kultuurikomisjon oma varasema seisukoha juurde teine lugemine täna lõpetada ja võtta eelnõu seadusena vastu neljapäeval. Ma tänan!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Hea kolleeg! Me oleme kultuurikomisjonis seda korduvalt arutanud, aga kas te ei pea õigeks, et me siiski vaataksime ka sisuliselt läbi põhiseaduskomisjoni ettepanekud, kui tuleb juba ametlik kiri, ja võib-olla ei järgiks seadusandliku võimuna ainult seda, mida täidesaatev võim on meile ette kirjutanud. Ma usun, et mõned põhiseaduskomisjoni ettepanekud on siiski üsna arukad ja neid võiks sisuliselt arutada ning mitte kiirustada, et eelnõu sel nädalal kolmandal lugemisel vastu võtta. See annaks võimaluse kultuurikomisjoni kõikidele liikmetele tutvuda nende juriidiliste nüanssidega.

Olles siin puldis komisjoni esindajana, ei puutu isegi asjasse minu isiklik seisukoht, vaid komisjoni seisukoht, mis oli eelnõu teine lugemine lõpetada ilma katkestamata. Aga kui soovitakse kommentaari põhiseaduskomisjoni konkreetsete märkuste kohta, siis võin seda loomulikult lühidalt teha. Esimene märkus oli see vana hea Tallinna–Tartu probleem, et miks siis Tallinn ja Tartu on nüüd välja jäetud, kui ometigi on teada, et kui me lähtume eesmärgist suunata õpetajaid nendesse koolidesse, kus õpetajatest on karjuv puudus, siis leidub selliseid koole ka Tallinnas ja Tartus, ja vastupidi, väljaspool Tallinna ja Tartut, eriti Tallinna ümbritsevates valdades on jälle piirkondi, kus õpetajate probleeme ei ole ja kuhu tung on väga suur. Seetõttu kerkis üles küsimus, kas ei võiks olla hoopiski mingisugune paindlikum süsteem, näiteks määruse tasandil, mida aeg-ajalt muudetakse, ja kus kriteeriumiks ei ole mitte see, kas kool asub maal või linnas (Eesti mõttes siis suuremas linnas), vaid see, kus koolis on õpetajate puudus suurem. Siis võiks ministeerium seda nimekirja kas või iga aasta üle vaadata. Samas tekkis kohe vastuväide, et sellisel juhul on noorel potentsiaalsel õpetajal oma õpingute ajal raske planeerida seda konkreetset kohta, kuhu ta tahab tööle minna, sest seda ei saa päris nii teha, et võtta ülikooli uksel seistes, vajalikud paberid näpus, mobiiltelefonikõne ja küsida, millised koolid on tänavu nende nimekirjas, kus lähtetoetust saab. Nagu igasugune lihtne lahendus, nii on ka see – Tartu ja Tallinn välja jätta – mõnevõrra robustne, kui soovite ka primitiivne. Aga tal on jällegi see tugev külg, et ta on väga selge, ja kui me ta seadusse paneme, siis ta vähemalt õige mitmeks aastaks sätestab ühe konkreetse jaotuse. Meil on võimalik seda muuta, juhul kui selleks tekib selge vajadus – ega seda ette välistada ei saa. Teine küsimus oli: miks on lähtetoetus tingimata piiratud kõrgtasemel omandatud õpetajakutsega ja miks ei jätku seda nendele, kes on võtnud lisaks õpetajaõpet 160 tunni ulatuses? Vastus ja põhjendus oli lihtsalt see, et need inimesed, kes on pedagoogilise haru läbinud, on siiski kahtlemata rohkem vaeva näinud selle kutse omandamiseks ja vähemalt idee järgi peaksid nad olema natuke kindlamad oma kutseoskustes õpetajana. Ka võiks see tõsta pisut nende pedagoogiliste harude mainet ja tungi sinna. Kolmas küsimus oli selles, miks on jäetud sisse klausel, et lähtetoetuse taotleja peab valdama eesti keelt kõrgtasemel. Vastus on see, et praegusel ajal enam kõrgtasemel õpetajakoolitust Eestis nii läbida ei saagi, et ei omandaks eesti keelt kõrgtasemel. Nii et see on tegelikult ühe niikuinii toimiva regulatsiooni üle kordamine ja kui soovite, siis on sellel tõesti rahvuspoliitiline maik juures. Aga me ei pea seda häbenema, kui seda rahvuspoliitilist aspekti julgeb väljendada ka meie põhiseadus oma avalausetes. See on eesti keele õppe ja omandamise ja oskamise maine väärtustamine. Kui kellelegi määratakse toetust, siis ei tähenda see ju absoluutselt seda, et kellegi teise õigusi sellega piirataks. Nii et kui püstitada probleem nii, et kas see seadus, kui ta jõustub, kellegi õigusi piirab, siis vastus on – mitte mingil juhul. Kui ta neid ei piira, siis järelikult ei saa olla ka vastuolu inimese õigustega, nii nagu nad on kirjas meie põhiseaduses ja rahvusvahelistes konventsioonides. Tänan!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Aitäh! Hea ettekandja! Kuidas tehakse detailsem jaotus, kui seda üldse tehakse? Kas see tähendab, et väljaspool Tallinna ja Tartut on kõik tööle asuvad õpetajad, kes vastavad sellele kvalifikatsioonile, samas seisuses või defineeritakse eraldi veel ka maapiirkond, nagu õpetajate vajaduski?

Ei, eraldi ei defineerita. Siin ongi see selgus ja robustsus, millele ma viitasin, oma heade ja nõrkade külgedega. On tehtud vahe Tallinna ja Tartu ning muu Eesti vahel. Me võime selle üle ju isegi nalja heita, et siis tuleb välja, et Pärnu on maapiirkond. Aga see on selle seaduse mõttes.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Hea ettekandja! On veel üks tõsine küsimus, mis tegelikult kultuurikomisjonis jäi suhteliselt õhku, arvestades, et me läheme lõpphääletusele juba sel nädalal. See on kutsehariduse teema, mille kohta ministeeriumi esindajad väga selgelt ütlesid, et see on tõepoolest probleem. Me oleme kutsehariduse meistrid ja kogu selle seltskonna praktiliselt välja jätnud. Praeguseks on saanud selgeks, et nii Eesti Kutsehariduse Edendamise Ühing kui ka mitmed erialaliidud on sellele tähelepanu pööranud. See ei ole saanud meedias nii suurt kõla, aga nende teated on portaalides olemas. Kas te ei leia komisjonipoolse ettekandjana, et peaksime siiski ehk rohkem tähelepanu pöörama just kutsehariduse teemale ja võib-olla ka tooma sisse võimaluse meistritele lähtetoetust saada?

Tänan! Kuivõrd komisjon selles küsimuses otseselt hääletust ei korraldanud ja otsust ei langetanud, siis ma komisjonipoolse ettekandjana ei saa selle kohta midagi arvata. Aga ma ise võin arvata küll seda, et loomulikult, ega siis kellelgi kahju ei ole. Nagu ministeeriumi selgitus kõlas: see oleks lähtetoetuse süsteemi teine etapp, kui hõlmatakse gümnaasium ja koos gümnaasiumiastmega ka kutseõppeasutused. Praegu oleme võrdlemisi lihtsas seisus, meid piiravad konkreetsed rahalised vahendid, mis on tulevaks aastaks ette nähtud. Mina küll väga loodan ja ootan, et see süsteem laieneb. Ja miks mitte ka Tallinnale ja Tartule või mis variandid siin veel olema saaksid – kutseõpetus nagunii.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh! Pole mingit kahtlust, et seaduse üldine eesmärk on igati õige ja väga positiivne. Minu küsimus puudutab seda, et kui eesmärk on tagada haridusvõimaluste võrdne kättesaamine ja õpetajaid rahaliselt motiveerida, et seda eesmärki tagada, siis kohalike omavalitsuste ebavõrdne kohtlemine selles küsimuses jätab osa omavalitsuste koolid või õppurid n-ö oma põhiseadusega tagatud õigusest ilma ja viib selle seaduse seetõttu ehk põhiseadusega vastuollu. Mis te siis teete, kui näiteks president jätab seaduse sel põhjusel välja kuulutamata? Mida te siis oma ministrile ütlete?

Ma tänan! Küsimus kaldub nüüd natuke nende liiki, et kas sa jätad hommikuse konjakijoomise maha või mitte. Ma ei saa kuidagi aktsepteerida teie katset nagu täiesti muuseas sedastada või väita, et tegemist on vastuoluga põhiseadusega, kui ma just äsja seletasin, et seda põhiseadusega vastuolu tema selgel kujul ei leidnud isegi mitte terve põhiseaduskomisjon. Omavalitsuste ebavõrdne kohtlemine – jah, palun väga, kui omavalitsused on ebavõrdses olukorras, siis selle ebavõrdsuse vähendamiseks tulebki neid kohelda ebavõrdselt. Preili Sepp, see on puhas loogika. See on igasuguse sotsiaalpoliitika alus.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Võib-olla ma olen lihtsalt mingid dokumendid või seletuskirjad kahe silma vahele jätnud. Milline on eeldatav õpetajate hulk, kes selle seaduse mõjul ja toimel peaks tööle asuma järgmise, ütleme, nelja-viie aasta jooksul? Millisel moel jaguneksid nad eelnõu mõju tulemusena linnade ja maa vahel (pidades tõesti silmas linnu)? Kas selline hinnang on üldse antud, et oleks võimalik vaadata, kuivõrd hästi see seaduseelnõu prognoosile vastab?

Ma kardan, et ma ei saa siin kuigivõrd täpset vastust anda. Ma tean, et on tehtud prognoose, ja arvestades sellega, missugused vahendid on ette nähtud, peaks see suurusjärk umbkaudu 100 juures olema, mida praegu prognoositakse tema esimesel astmel. Aga täpsemalt minu arvates ei saagi, sest see kuulus inimfaktor on siin vahepeal ja kui inimesed ise ka ei tea, mida nad teevad pärast lõpetamist, kui meil ei ole sellist riiki, kus inimesed on väga jäigalt ja väga varakult ära lahterdatud ja nende elukäik kõrgemalt poolt ette nähtud ning valitseb valikuvabadus, siis ei saa kuidagimoodi väga täpseid andmeid anda. Seda võib nimetada katse-eksituse meetodiks, aga ausalt öeldes on seaduste tegemine ja parandamine oma olemuselt alati katse-eksituse meetod. Loodame, et seekord katse lihtsalt osutub ratsionaalseks. Selleks on siiski hulk põhjusi.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh! Lubage mul kannatlikult seletada, et tõepoolest tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt, see on see põhimõte küll. Aga minu küsimus puudutab seda, et miks te siis üldse tulite põhiseaduskomisjoni, kui te tema seisukohta ei malda arvestada ega isegi ära oodata, sest põhiseaduskomisjon kujundab oma seisukoha alles tänasel istungil? Miks te üldse tulite siis meie käest nõu küsima?

Tuhat vabandust, preili Sepp, et ma teid segasin! Aga me tulime küsima sellepärast, et meil endal komisjoni istungil need probleemid püstitati. Kui ma siin räägin põhiseaduskomisjoni seisukohast, siis tõepoolest olin ma ebatäpne. Tuhat vabandust! Ma kuulsin eilsel istungil, kus ma külalisena viibisin oma komisjoni esindajana, esialgset seisukohta, mille lõplik redaktsioon pidi valmima täna. Aga see oli meile oluline – see teadmine, mis punktid esile toodi, sest see, kuidas ma teile nüüd ütlen, kinnitas meie vaimu, sest minul, vastupidiselt teile, tekkis just nimelt selline mulje, ehkki leiti küll kohti, mille üle võiks vaielda – muide nii nagu ka meie komisjonis, ka siis ei olnud otsused väga üksmeelsed –, et lõppkokkuvõttes ei leitud meie eelnõul olevat siiski mitte ühtegi n-ö surmavat viga või surmahaigust küljes, mis välistaks tema vastuvõtmise.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh! Austatud ettekandja! Poliitikuna arvan, et idee kehtestada õpetaja lähtetoetus on igati positiivne ja kiiduväärt. Juristina ma mõnevõrra kahtlen ja olen sunnitud möönma, et selles võib esineda teatud põhiseaduse riive. Küsimus on see, kui oluliste põhjendustega saab sellesse riivesse suhtuda. Tegelikult osa neist oled sa ka täna välja toonud. Kindlasti on ka õigus neil, kes võivad küsida, et miks näiteks Viimsi valda tööle mineval noorel pedagoogil on õigus sellele toetusele, aga sellel, kes läheb näiteks Lasnamäele tööle, ei ole. Aga ma küsin tegelikult selle osa kohta, mis oli põhiseaduskomisjonis veidi arutusel: ka õpetajate puhul, noorte pedagoogide puhul on siin teatud vahe tehtud. Millest tulenevalt on vahet tehtud nendel, kes on kõrgharidusega pedagoogid, ja nendel, kes on kõrghariduse saanud muul erialal ja pedagoogilise hariduse omandanud täiendavalt vastavatel kursustel, kuivõrd muude seaduste mõttes on pedagoogid ikkagi võrdsed?

Ma tänan! See vahe on. Otsime analoogiat. Näiteks auastme arvestamine sõjaväes. Ohvitseril tõuseb auaste ja tõuseb ka sissetulek, aga tema tegelik töö jääb täpselt samaks. Ta juhib sama suurt väeosa või õppeasutust. Või näiteks keeleoskuse koefitsient teatavate ametite juures. Kaks inimest on mõlemad kvalifitseeritud täitma mingisugust ametikohta, nad vastavad ametijuhendile. Aga ühele makstakse natuke rohkem palka, sest ta valdab näiteks peale heebrea keele veel ka sumeri keelt. See analoogia julgustas meid, et soodustust võib teha, kelleltki midagi ära ei võeta, aga miks, see on juba sisuline küsimus ja seda ma puudutasin – et väärtustada otseselt pedagoogilise haru valimist Eesti kõrgkoolides vähemalt esimesel etapil, ja seda on võimalik alati teha. Kui veel tagasi pöörduda võimaliku põhiseaduse riive juurde, siis ühe aspekti ma unustasin mainimata. Juhul kui see minu hinnangul umbes üheprotsendiline võimalus peaks teostuma, tõeks ja lihaks saama, nimelt et keegi, ütleme, Lasnamäe kooli läinud noor õpetaja läheb kohtusse ja hakkab protsessima, et tema õigusi on rikutud, kui tema seda toetust ei saanud, sellal kui Viimsi kooli õpetaja sai, ja protsessibki selle raha endale välja, siis ma ütlen: väga tore, saagu ta see raha, muudame seda seadust. Ega selles mõttes midagi halba juhtuda ei saa, saab ainult hea juhtuda, keegi saab selle raha lihtsalt tagantjärele.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Lauri, kõigepealt ma palun su käest oma kolleegi pärast vabandust! Tähendab, see daam, kes siin ennist esines, ei ole ei kutsuja ega keelaja, tal ei ole mingit õigust keelata sul tulla. Seda enam, et meil oli väga hea meel sind näha ja aitäh, et sa meie kutsele vastasid! Nii et palun andeks, see ei ole meie üldine seisukoht, see on koduse kasvatuse teema. Ühesõnaga, me rääkisime siin riivest. Tähendab, üks väike ripsakas – mitte riive, vaid ripsakas, nagu võrgus öeldakse, on siin tõesti olemas. Ja sellepärast ma küsiksin seda, mida ma küsisin ka ennist. Ütle mulle: aga mis oleks, kui me määratleksime need maakonnad, need regioonid, need koolide grupid jne, kus me õpetajate tulekut soosime, mitte seaduse, vaid ministri täitevkorraldava akti tasemel? Siis nagu kaoks see väike ripsakas ka ära.

Aitäh, hea küsija! Ma võib-olla siis ei väljendunud piisavalt selgesti. Ma arvan, et ma kirjeldasin seda võimalust, kus kas lausa koolhaaval või maakondhaaval see ministri määruse tasemel ära määratakse. See lihtsalt tekitab ebakindlust tulevase töökoha valimisel, muud põhjust ei ole.

Kolleegidel rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Nüüd on kolleegidel võimalus avada läbirääkimised. Esimesena saab sõna kolleeg Lauri Luik.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Õpetaja lähtetoetuse idee on fikseeritud meie valitsusliidu koalitsioonileppes. Leevendamaks väikelinnades ja maapiirkondades valitsevat õpetajate põuda, olemegi teostamas programmi, mis tagab 200 000-kroonise stardiraha esmakordselt tööle asuvale pedagoogile. Tegu ei ole palgalisaga, vaid stardirahaga elu sisseseadmiseks tööd alustavale õpetajale. See on riigipoolne regionaalpoliitiline meede, mille peamine eesmärk on leevendada õpetajate kaadrinappust väikelinnades ja maapiirkondades üle Eesti. Kuid lisaks kõigele muule on see ka austuse ja hoolivuse märk ning põhimõtteline õpetaja ameti väärtustamine ja hindamine. Hiljuti saime rõõmsa sõnumi: rahvusvahelise PISA-testi kokkuvõttest selgus, et Eesti 15-aastaste kooliõpilaste teadmised ja oskused neid praktikas rakendada on maailmariikide võrdluses esimese viie seas. Minu arvates on see eriti ilus algus Reformierakonna visioonile järgmiseks 15 aastaks. See on väga hea resultaat, mida paljud ei osanud ette kujutada. Ometigi peame olema valvsad, sest vaatamata PISA-testi headele tulemustele on meie koolides jätkuvalt suureks probleemiks õpetajate nappus. Meie üldhariduskoolides ja kutseõppeasutustes töötab ligi 18 500 õpetajat. Kutseõppeasutuste õpetajatest on 45% 50-aastased ja vanemad. Olukord ei ole parem ka üldharidusmaastikul, kus vastav näitaja on ligi 35%. Õpetajaid, kes on nooremad kui 30 aastat, on ca 12%. Tõsiseks probleemiks on ka see, et paljud algajad õpetajad lahkuvad esimesel tööaastal koolitöölt. Põhjused on erinevad, olgu nendeks siis mittesobivad õpetamis- või finantstingimused, õpetajaameti mittesobivus või midagi sootuks muud. Kuid fakt on see, et kvalifitseeritud õpetajate puudus just eriti maapiirkondades annab praegu valusalt tunda. Ühe markantsema näitena võib vaadata minu kodumaakonnas – Läänemaal – asuva Risti kooli juhtumit. Kaks nädalat enne käesoleva õppeaasta algust puudus koolil seitse õpetajat, mis tähendab, et tegelikult olid koolil puudu pooled õpetajad. Tänu usinale kooli juhtkonnale õnnestus enamik tühje kohti siiski õigeaegselt täita, nii et õpilased ei pidanud selle arvel kannatama. Vaatamata sellele on aga probleem endiselt õhus. Nii mõnigi õpetaja rabab koolides valitseva personalinappuse tõttu mitmel rindel ja ma ei pea seda ausalt öeldes õigeks, et üks õpetaja jagab end kolme-nelja kooli vahel. Vaadates viimase kümne aasta statistikat, peab tõdema, et õpetajate kvalifikatsioonitase on üldiselt küll paranenud, kuid on siiski piirkonniti väga erinev. Paraku on kujunenud tendentsiks see, et mida kaugemal asub kool kas Tallinnast või Tartust, seda rohkem on madalama haridustasemega ja pigem vanemaealisi õpetajaid. Pole saladus, et mõne aine õpetajate puudus on piirkonniti väga suur. Nimetagem nendest vaid mõnda – matemaatika, inglise keel, poiste tööõpetus ja ka füüsika. Praeguses seisus ei ole õpetajate ametikohtade täituvus Tallinna ja Tartu koolides võrreldav maapiirkondade äärealade ja väiksemate linnade koolidega, kus paljude ainete õpetajaid lihtsalt ei ole võimalik leida. Eriti suur kvalifitseeritud õpetajate puudus valitseb Eesti maapiirkondades ja väikelinnades, mistõttu on võrdsete haridusvõimaluste huvides oluline täiendavate motivatsioonimehhanismide loomine, meelitamaks värskelt koolitatud õpetajaid tööle ka väljaspool Tallinna ja Tartut asuvatesse koolidesse. Leian, et see seaduseelnõu teeb seda parimal võimalikul viisil. Kokku võttes loodan ma südamest, et suudame lähtetoetuse rakendamisega leevendada õpetajate nappust meie koolides ning seeläbi suurendada õpetajakutse atraktiivsust. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Marek Strandberg.

Head kolleegid! Õpetaja lähtetoetuse maksmine on loomulikult oluline ja majandusliku võttena kindlasti parandab koolide olukorda ning tekitab märkimisväärset lisamotivatsiooni äsja õpetajaks koolitunud inimestele. Siinjuures tahan aga juhtida tähelepanu sellele, et juhul kui selline samm jääb ainsaks meetmeks sel teel ega leia tuge muude meetmete näol, võime õige pea märgata, et ka see mehhanism tegelikult õpetamise kvaliteeti ei paranda, vaatamata asjaolule, et õpetajaid kooli juurde tuleb. Seetõttu tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et möödapääsmatu on parandada koolides veel õppevahendite valiku ulatust ja nende kvaliteeti ning uuendada õpetamismetoodikaid, mis samuti ei saa sündida pelgalt kohaliku omavalitsuse tahtest lähtuvalt, vaid nõuab ikkagi riiklikku ja süstemaatilist sekkumist. Sama puudutab ka tegelikult tööd, mida kooli asunud uue õpetajaga peaksid läbi viima vanemad ja kogenumad pedagoogid, et talle asjakohaseid kogemusi, oskusi ja mida iganes muud säärast üle ja edasi anda. Nii et mina kutsun üles tegelema lisameetmetega, mis puudutab nii õppevahendeid kui koolisisest täiendusõpet ja kogemuste edasiandmist selleks, et see õpetajate kooli kutsumine saaks olla ka õpitulemuste mõttes tõhusam, sisukam ja edasiviivam. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt saab sõna kolleeg Mailis Reps. Lisaaega kolm minutit.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma tuleksin selle eelnõu sisu juurde uuesti tagasi. Hea kolleeg Lauri Luik rääkis sellisest üldisest ja poliitilisest eesmärgist tagada maa ja linna vahel suuremat võrdsust ning veidi õpetajatest. Rääkides sellest eelnõust, siis loomulikult Keskerakonna fraktsioon ja mina isiklikult leiame, et eesmärk on äärmiselt positiivne, kuid kahjuks jätab eelnõu nii õiguslik kui ka õigus-tehniline lahendus paljuski soovida. Kõigepealt, kui tulla, nii nagu ma ka esimesel lugemisel tutvustasin, esimese küsimuse juurde – õpetajate kvalifikatsioon ja erisuste tegemine –, siis ei saa ma kuidagi nõustuda hea ettekandja Lauri Vahtrega, et me peame siin kuidagi eelistama haridusteaduskonna lõpetanuid ja tooma sisse erisuse nendega, kes on lõpetanud mõne muu teaduskonna ja juurde võtnud 160 ainepunkti pedagoogikat. Seda juba lihtsalt sellepärast, et me oleme oma teiste määrustega, nii kutsestandardi kui -kvalifikatsiooni määrustega, loonud võrdsed võimalused ja seda põhjusega, et need üksikud (ja need on tõepoolest äärmiselt üksikud) noored inimesed, kes on selliselt kooli tulnud, eriti reaalainetest ja bioloogiast loodusõpetuse peale, on silma torganud äärmiselt hea kutsekindlusega ja nad on koolis jätnud nii lastele kui kõigile kolleegidele hea mulje. Kui meie põhjendus siinkohal on aga see, et me soovime, et noored teeksid oma valikud varem ja läheksid kiiresti õpetajakutsele ega teeks seda viimasel hetkel, siis loomulikult: see põhjendus on arusaadav. Aga nagu ma ütlesin, EHIS-e andmeid vaadates, me räägime väga üksikutest juhtumitest. Tuua seaduse tasandil (vaadates veel põhiseaduskomisjoni esialgset arvamust) õiguslikult küsitava koha pealt selline vahe sisse – ma usun, et siin ei ole kindlasti põhjendus rahas.
Teine ja minu meelest äärmiselt sisuline küsimus on kutseõpetajate erisus. Kui me toome seadusesse sisse lähtetoetuse ja tahame lahendada õpetajate puudust ning oleme samal ajal deklareerinud – nii arengukavades, Euroopa Liiduga liitumise erinevates dokumentides kui ka oma eesmärkides kuni riikliku tasandini välja, et kutseharidus ja teadus on meil kaks põhiküsimust, kus me peame edasi arenema väga suure hüppega, siis siin kutseõpetajad põhimõtteliselt kogu grupiga välja arvata on enam kui kahetsusväärne.
Nüüd küsimus, kas põhjendus kutseõpetajate puhul võib olla rahas? Ma ütleksin selle peale, head kolleegid, et seaduseelnõu 115 annab oma muudatustega selleks ka lahenduse. Nimelt võib lähtetoetust rakendada nüüd uute muudatuste järgi nelja kuu jooksul ehk kui õpetaja on septembris tööle tulnud, siis juhul, kui meil 2008. aasta eelarves tõepoolest selleks raha ei jätku, on võimalik osale õpetajatele maksta lähtetoetus välja 2009. aasta algusest. Nii et põhimõtteliselt isegi kui järgmisel aastal on äärmiselt positiivne juhtum ja meil on väga palju neid noori inimesi, kes tulevad kooli – mis on ju meile kõigile rõõmustav –, siis tegelikult rahalistel põhjustel jääb rakendamine mõne puhul lihtsalt mõni kuu hiljemaks ja nad saavad oma raha kätte järgmisel aastal ehk praeguses seisus ülejärgmise aasta eelarvest. Nii et põhimõtteliselt ma ei näe ka selles osas takistust.
Kolmas küsimus, mille üle me oleme väga palju vaielnud, on seotud Tallinna ja Tartuga. Koalitsioonilepingus on tõepoolest öeldud, et eesmärk on maapiirkondade toetamine. Kuid ma tuletaksin kolleegidele siiski veel kord meelde, et EHIS-e andmetel on meil puudu teatud erialavaldkonna õpetajatest. Ja erialavaldkonna õpetajatest paistavad silma, nii nagu kolleegid ette lugesid, just reaalained – füüsika, matemaatika – ja ka võõrkeeled. Siin ei saa nii täpselt öelda, et küsimus on rohkem kas Tartu kõrval olevas vallas või Tartus või Tallinna kõrval olevas linnas või Tallinnas. Küsimus on selles, et näiteks praegu on Tallinnas siiski üle kolmandiku lastest ja nad õpivad gümnaasiumiastmes. Ja need erialad, mis on äärmiselt suure puudujäägiga, on need, kus on puudujääk gümnaasiumiõpetajatest. Kui me praegu vaatame näiteks Tallinna ja Tartu lapsi, kes tulevad gümnaasiumiastmesse õppima, siis enamikus tulevad nad maalt. Näiteks olen ju toonud alati Treffneri, kuhu suurem osa ei tule tegelikult mitte Tartu linnast, vaid ümberkaudsetest põhikoolidest. Seega me tegelikult selle seadusega põhimõtteliselt ei räägi mitte sellest, et me loome õpetajate juurdetoomise võimalusi, vaid me räägime põhikooliõpetajatest. Kui me räägime gümnaasiumi- ja kutseastmest, siis see seadus tegelikult meelega eirab seda astet. Kui see on seadusandja eesmärk, kui see on meie saali ühine arvamus ja ütleme, et see on esimene etapp, siis me võiksime selle ka seletuskirjas välja öelda ja anda noortele signaali, et tegemist on esimese etapiga, kus me soovime pöörata tähelepanu põhikoolile ja edasi vaatame gümnaasiumi. Aga praeguse lahenduse puhul, kui me ei ole seda otseselt välja öelnud, tekitab see õiguslikke küsimusi küll. Küsimus on ju selles, et kui me tahame täita need kohad, mis on õpetajatega praegu täitmata, siis see on ettenähtav, see on EHIS-e andmetel väljavõetav, see on kooliti statistiliselt kontrollitav. Kuna praegu on meil võimalik seda teha koolide kaupa, siis on see ka eelarveliselt prognoositav. Me ei saa ju võtta kohtadele täiskohaga lõpetajaid, kui koht on juba täidetud. Seega igal juhul on see prognoositav summa ja nagu ma juba ütlesin, kui 2008. aasta eelarve on tõepoolest peaaegu vastu võetud ja sinna ei saa enam lisa juurde arvestada, siis nelja kuu rakendamine tähendab, et 2009. aastast me saame selle küsimuse lahendada.
Minu jaoks on väga tõsine küsimus see, et kui põhiseaduskomisjon näeb võimalikku riivet või nagu osa kolleege ütlevad "ripsatust", siis võib-olla võiksime üheks nädalaks aja maha võtta, kultuurikomisjonis seda veel kord arutada ja vaadata ka sinna sisse, et ühel või teisel juhul saab seda seadust veelgi paremini rakendada. Kui aga sellist soovi ei ole, siis nii või teisiti, me toetame seda esimese astme rakendamist, küll aga pöörates tähelepanu, et siin on üsna palju sisulisi küsimusi, mille juurde me tõenäoliselt tuleme sellesama Riigikogu koosseisuga üsna varsti tagasi. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Lauri Vahtre.

Lugupeetud Riigikogu! Olles seekord positsioonis, mis lubab mul väljenduda mõnevõrra vabamalt kui komisjoni esindajana, lubage väljendada oma rõõmu, et see eelnõu nii kaugele on jõudnud, sest minu arvates on tegemist silmapaistvalt suurepärase eelnõuga, milles peale tehnilise ratsionaalsuse ja sisukuse on ka terake rõõmsameelsust ja emotsiooni, mis mulle natuke meenutab umbes 20 aasta taguseid aegu, kui lauldi, et maa tuleb täita lastega, ja kus me mõtlesime seda päris tõsiselt. Kui tõsiselt me seda mõtlesime, selle üks väljendamise võimalus ongi täna, kui me saame toetada eelnõu, mis käsitleb just nimelt meie maad, lapsi ja haridust, mida me võiksime nimetada oma pühaks kolmainsuseks. Me oleme kõik tähele pannud, et ehkki me veel – üllatus küll! – ei ole jõudnud viie jõukama riigi hulka, siis viie harituma riigi hulka me kuulume ja see on tase, mida tuleb hoida ja miks mitte ka arendada. See eelnõu kindlasti aitab sellele kaasa, taotledes võimalikult laia koolivõrgu püsimist ja töötades vastu kvaliteetse hariduse koondumisele vaid mõnda keskusse. Jaa, osaliselt nõustun eelkõnelejaga: on palju suurepäraseid eesmärke, mida käesolev eelnõu ei kata, aga usaldagem oma rahva tarkust, usaldagem oma kirjandusklassikat ja usaldagem maa soola Joosep Tootsi kooliõpetaja näol, kes ütles, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool – see on kindlasti palju parem kui rehkendus üldse tegemata jätta ja oodata seda utoopilist aega, mil kohe kõik tehtud saab. Mitte ükski nendest vajadustest, mida siin esile on toodud, näiteks kutsekoolid, näiteks gümnaasiumid, näiteks Lasnamäe – mitte ükski nendest vajadustest ei kaota võimalust olla kaetud seaduse järgneva parandamise ja muutmisega. Mitte ükski tee selle seaduse, selle regulatsiooni edasisele arendamisele ei saa pandud kinni, kui me täna selle seaduse vastu võtame. Küll aga avaneb terve hulk teid, mis praegu on kinni. Nii et ma väga toetan selle seaduseelnõu seaduseks saamist. Ma tänan!

Sõna saab kolleeg Jaak Aab.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Ei olnud plaanis sõna võtta, aga kuulates diskussiooni, tuli siiski tahtmine sõna sekka öelda, pigem vist küll endise koolipapana, võib öelda mahakäinud koolipapana – eks siin saaliski istub nii neid koolipapasid kui koolimammasid, kes koolis kahjuks enam ei tööta. Kindlasti ei jäta mind ükskõikseks kõik need asjad, mida me räägime hariduse arendamisest, üldharidusest või õpetajatest, sellest maa soolast, mida tõesti, võib ju öelda, meil veel on. Mäletan väga hästi seda, kui üks haridusminister üritas suure hurraaga minna üldhariduse kallale ja tõestada just nimelt seda, et meie kvaliteetkoolid on ikka väga kehvad, õpetajad ei tee tööd. Tehti tööaja uuring. Tegelikult pole ükski selline väide tegelikkuses kinnitust leidnud. Tollal hirmutati ka selle PISA uuringuga – see oli kolm-neli aastat tagasi –, et kui me PISA uuringutulemused teada saame, et see on niisugune usaldatav rahvusvaheline uuring. Kõik teised, mis on varemgi näidanud, et meie õpilaste teadmised ehk õpetamise kvaliteet on suhteliselt hea, ei olevat usaldusväärsed. Nüüd on siis ka PISA uuringu tulemused teada. Me võime öelda, et vaatamata sellele, et meie koolipapadele-koolimammadele ei ole makstud korralikku palka, et nende staatus ja roll on saanud teatud löögi. Me teame neid juhtumeid, mis on koolis sündinud, milline on õpetaja staatus koolis praegu. Mitte iga kord ei ole ei meie ega ka avalikkus või ajakirjandus tõtanud kaitsma sedasama õpetajat, kes oma tänuväärset tööd teeb. Kõik see, mis on tulnud Riigikokku ja mis lähiajal võib-olla veel tuleb, on ju hea. Aga samas, tuginedes kas või nendelesamadele uuringutulemustele, kus me võime uhked olla meie õpetajate teadmiste üle, peame vaatama ka seda, mis ikkagi koolis toimub ja kui kaua see positiivne areng kestab. Kui mina kooli läksin, oli meie koolis kolmandik õpetajaid meesõpetajad. Räägin konkreetsest Võhma gümnaasiumist. Sinna on jäänud kolm meesõpetajat. Samasugune seis on väga paljudes teistes koolides. Nii et pingutaksime veel rohkem siis, kui me suudaksime ikkagi õpetajale tagada korraliku palga. Ma arvan, et see on põhiline motivaator, mis nii noori kui ka veidi vanemaid õpetajaid koolis hoiab ja kooli toob. Me ei saa unustada seda, et ka see lähtetoetus ei puuduta ju neid juba õpetajahariduse saanud inimesi, kes millegipärast ja tõenäoliselt tihtipeale just selle väikese palga pärast pole kooli tööle läinud. Tegelikult on see potentsiaal olemas. Ja nagu näitab mõne teise eluvaldkonna praktika, toon siin näiteks kas või tervishoiuvaldkonna, siis kui medõdede palgad tõusid, tulid sajad väljaõppinud medõed uuesti sektorisse tööle ja tulevad järjest. Me võiksime palgaga rohkem pingutada. See 20%, mis on lubatud astmepalkade tõusuks 1. jaanuarist, ei ole kindlasti piisav. Rääkimata sellest, et väga palju on probleeme, kuidas seda rakendatakse – ka ajakirjanduses on see nüüd kajastust leidnud – ja kas see palgatõus kõigi õpetajate, kõigi koolide, kõigi omavalitsusteni sellisel kujul jõuab. Ja nii nagu ka haridusminister tõestas, pole see 20% mingisugune keskmine palgakasv. Keskmine palgakasv on õpetajal väiksem ehk ta jääb endiselt alla üldisele keskmisele palgakasvu tõusule. Nii et kui seekord ei jõudnud, siis tuleks tõesti väga tõsiselt pingutada, et järgmine ehk 2009. aasta eelarve sisaldaks suuremat palgatõusu ja et jõutaks koalitsioonilepingus lubatud tasemeni ehk nooremõpetaja palk, miinimumpalk peaks olema vähemalt Eesti keskmine. Aitäh teile!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Paari sõnaga nendest õiguslikest või õigemini põhiseaduslikest aspektidest või väidetavatest probleemidest, mida mõned eelkõnelejad on selle eelnõu reguleerimispiirkonna kohta püüdnud esile tuua, otsekui valitseks siin teatav segadus või kõhklus. Nimelt võiks kõhklus esineda juhul, kui me ei suudaks selgelt määratleda, millist põhiõigust me Eesti põhiõiguste kataloogist selle eelnõuga soovime realiseerida. Juhul, kui selle eelnõu puhul oleks tegemist niisuguse sotsiaalabi valdkonda kuuluva põhiõiguse realiseerimisega, mille reguleerimise esemeks oleksid õpetajate toetused riigi poolt antava abi vormis, kerkiks kindlasti esile võrdse kohtlemise probleem – eri omavalitsuste lõikes vahetegemine, mis ei oleks põhjendatud. Kuid küsimus ongi selles, et tegelikult selle eelnõuga ei realiseerita sugugi mitte seda põhiseaduses sätestatud põhiõigust, vaid selle eelnõuga soovitakse realiseerida põhiseaduses sätestatud riigi kohustust tagada haridus ning seda, et see haridus oleks kättesaadav teatud kvaliteedis üle kogu riigi. Ma arvan, et selles eelnõus etteseatud eesmärgid on seadusandja poliitilise valiku diskretsioon. Mis puutub probleemi, mida on püütud ka tõstatada, otsekui asetaks see riigipoolse suhtumisena ebavõrdsesse olukorda omavalitsused, et omavalitsustel oleks otsekui õigus oodata või eeldada riigilt ühetaolist kohtlemist, siis Eesti põhiseaduses on tõepoolest olemas n-ö omavalitsuse autonoomia klausel. Kuid siin tuleb juhtida tähelepanu jällegi sellele, et riik on võtnud endale kohustuse ja riigi kohustus on tagada haridus üle maa võrdselt kvalitatiivsel tasemel ning omavalitsused on selle riigipoolse kohustuse seadusega sätestatud täitjad. Seega on riigil ka selles küsimuses, kuidas põhiseadusest tulenevat kohustust ja toetuskohustust realiseerida, piisav diskretsiooniõigus. Järelikult on minu hinnangul see eelnõu oma iseloomult põhiseaduspärane. Me võime diskuteerida selle üle, kas selle seaduse rakendamisel tekib mingisuguseid õiguslünki – see on puhtalt kultuurikomisjoni töö pädevus. Põhiseaduskomisjon arutab tänasel istungil seda eelnõu. Ka eilsel komisjoni istungil kõlasid erinevad seisukohad, aga ma arvan, et siin on oluline vahet teha õiguslikul, põhiseaduslikul argumendil ja poliitilisel argumendil. Tuleb tunnistada, et parlamendipoliitikud ei suuda nendest kunagi vabad olla, isegi kui see puudutab põhiseaduskomisjoni diskussiooni. Minu seisukoht on, et me võime selle eelnõu teise lugemise täna lõpetada ja eelnõu kolmandal lugemisel sellel töönädalal vastu võtta. Seda, et võimalik jõustunud seaduse vaidlustamine kellegi väidetava põhiõiguse rikkumise korral võib esile kerkida, ei saa kahtlemata välistada, aga eelnõu rakendamise olemust see kindlasti väärata ei suuda. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Eelnõu kohta on laekunud muudatusettepanekuid ja nüüd asume neid läbi vaatama.
Esimene muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjon on arvestanud täielikult. Teine muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on arvestanud osaliselt. Kolmas ettepanek on samuti Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata.
Kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid! Asume selle muudatusettepaneku hääletuse ettevalmistuse juurde. Head kolleegid, panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid 1. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Neljanda muudatusettepaneku on esitanud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Kolleeg Ain Seppik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Head kolleegid! Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Kolleegid! Kas võin panna selle muudatusettepaneku hääletusele? Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 44, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Viimase, viienda muudatusettepaneku on samuti esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ning juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata.
Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Keskerakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada.

Head kolleegid! Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid! Kas võin panna selle viimase muudatusettepaneku hääletusele? Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud viienda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu oli 43, erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Eelnõu teine lugemine on lõpetatud.

Head kolleegid! Kuues päevakorrapunkt on majanduskomisjoni algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti majanduskomisjoni esimehe kolleeg Urmas Klaasi.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas postiseaduse muutmise seaduse eelnõu teisele lugemisele saatmist oma 22. novembri koosolekul. Vaadates komisjoni protokolli ning tehes kokkuvõtet sellest arutelust, tuleb kõigepealt öelda, et majanduskomisjoni algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta ei olnud laekunud muudatusettepanekuid ning juhtivkomisjoni ettekandjana tegin ettepaneku saata eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks k.a 4. detsembril ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viia eelnõu kolmas lugemine läbi k.a 6. detsembril ning eelnõu seadusena vastu võtta. Nende ettepanekute alusel toimus komisjonis hääletus ning komisjon toetas ettepanekuid hääletustulemusega poolt 7, vastu 3, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Nüüd on võimalus avada läbirääkimised. Kolleegidel kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna eelnõu kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole, saame lugeda teise lugemise lõpetatuks.

Läheme oma seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnepulti sotsiaalminister Maret Maripuu.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Puuetega inimeste toimetuleku valdkonda reguleerib puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus, mis jõustus 2000. aasta jaanuaris. Selle alusel on inimestel, kellele on määratud puude raskusaste, õigus saada puuetega inimeste sotsiaaltoetusi.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste eesmärk on aidata puuetega inimestel katta kulutusi, mis neil on oma erivajaduste tõttu suuremad kui teistel inimestel. Aastate jooksul väljakujunenud praktika näitab, et kehtivad reeglid puude määramisel ja toetuste maksmisel ei toeta alati seaduse eesmärki. Kehtiva regulatsiooni kitsaskohaks on osutunud lisakulude mõiste, sest lisakulud on piiritletud vaid sõnadega "puudest tingitud". Praktikas tuvastatakse puude raskusaste lähtuvalt kõrvalabi vajaduse sagedusest ja see on aluseks toetuse suuruse arvutamisel. Kehtiv süsteem on tinginud ebavõrdse kohtlemise ühiskonnas. Tihti ei saa need, kes tegelikult toetust ja teenust vajavad, seda piisavalt ja vajaliku kvaliteediga. Seetõttu valmis Sotsiaalministeeriumi ja puuetega inimeste organisatsioonide esindajate koostöös uus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsioon ning Vabariigi Valitsus kiitis selle heaks 6. juulil 2006. aastal. Heakskiidetud kontseptsioonis arvestatakse järgmisi põhimõtteid: toetused aitaksid tagada inimeste suurema kaasatuse ühiskonda, süsteem oleks jätkusuutlik, raha jaotus oleks eesmärgipärasem ja täpsema sihitusega. Kontseptsiooni kohaselt ei rakendata enam ühtset lähenemist eagruppidele, sest toetuste eesmärgid nendes gruppides on erinevad. Laste puhul on oluline soodustada nende arengut ja hariduse ning elukutse omandamist. Tööealiste inimeste grupis on eesmärgiks suurendada tööhõivet. Eakatele on vaja tagada neile vajaminevad teenused, eriti hooldus. Eakatele tagab parema hoolitsuse individuaalsem lähenemine ja vajaduse täpsem katmine, näiteks teenusena, ravimikompensatsiooni või rahalise toetusena. Meie õigussüsteemis on kohalik omavalitsus nende küsimuste puhul kõige pädevam. Kontseptsioonis on kokku lepitud, et toetusi tõstetakse etappide kaupa. 2006. aastal suurenesid toetused lastele, 2007. aastal toetused ei kasvanud, kuid puuetega inimeste organisatsioonide nõue on suurendada tööealiste puuetega inimeste toetust hiljemalt 2008. aasta 1. jaanuarist. Nõudmisele annab alust ka 2006. aastal läbiviidud puuetega inimeste vajaduste ja toimetuleku uuring. Sellest ilmnes, et kõige suuremates toimetulekuraskustes on tööealised puuetega inimesed. Peamine põhjus on puudega inimeste madal tööhõive, 2006. aastal oli tööealiste inimeste tööhõive 17%. Pensioniealistele tagab suurema sissetuleku vanaduspension, mis on suurem kui töövõimetuspension. Täna arutuse all olev seadusmuudatus näeb ette tööealiste toetuse tõusu keskmiselt 30% ja uut liiki toetuse – töötamistoetuse – sisseviimise. Töötamistoetust makstakse 16–70-aastastele töötavatele puuetega inimestele, kellel on puudest tingituna tööga seotud lisakulutusi. Töötamistoetuse sisseseadmine aitab jõuda sotsiaalpoliitika ühe olulise eesmärgini – saavutada 15 aastaga tööealiste puuetega inimeste seas 50% tööhõive. Toetus soodustab puuetega inimeste sisenemist ja naasmist tööturule ning võrdsustab puudega ja puudeta töötajate võimalusi, kompenseerides osaliselt puudest tulenevaid, kuid töötamisega seotud lisakulusid, näiteks transpordikulusid, kulusid, mis on seotud suurema vajadusega abilise või abivahendi järele jms. Osalemine tööturul on sotsiaalse kaasatuse üks põhikomponente, täielik kaasatus ei ole saavutatav, kui isik on tööelust eemale jäänud. Töötamine tagab lisaks jooksvale sissetulekule ka kindlustuskaitse – õiguse töötushüvitisele, haigushüvitisele, kõrgemale pensionile tulevikus jne. Seega on puuetega inimeste poliitika väga suures osas suunatud tööealiste inimeste integreerimisele tööturule ning töö säilitamisele.
Valitsusliidu programm näeb punktis 11 ette sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ajakohastamise. Selle elluviimiseks muudetakse alates järgmise aasta 1. oktoobrist puude tuvastamise ja igakuiste toetuste määramise aluseid. Tööealiste inimeste toetuse suurus hakkab põhinema lisakuludel, st suuremat toetust hakkavad saama need, kellel on suuremad kulutused puudest tulenevate takistuste ületamiseks.
Eelnõuga täpsustatakse ka puude mõistet. Puude mõiste viiakse vastavusse ÜRO puuetega inimeste konventsiooniga, mille Eesti Vabariigi president selle aasta 25. septembril allkirjastas. Puue on ajas muutuv mõiste ning see on organismi struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg, mis takistab nende isikute täielikku või tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. Eeltoodu tähendab, et puude määramisel hakatakse inimese tervise seisundi kõrval rohkem tähelepanu pöörama ka muudele asjaoludele, näiteks sellele, millistes tingimustes inimene elab.
Eelnõus käsitletakse erinevalt laste, tööealiste ja vanaduspensioniealiste inimeste puude raskusastmeid. Laste ja eakate puhul jätkatakse puude raskusastme tuvastamist praegu kehtiva skeemi järgi, lähtutakse kõrvalabi vajaduse sagedusest. Tööealistel inimestel on puude rasksusastme aluseks puudest tingitud piirangud igapäevases tegutsemises ja ühiskonnaelus osalemisel. Koostöös puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega jõuti tõdemuseni, et kõrvalabi vajadus pole ainus ega vältimatu puudega kaasnev nähtus. Seetõttu määratakse tööealistel inimestel lisaks puude raskusastmele ka puudest tuleneva lisakulu vajadus. Eelnõu kohaselt antakse puude raskusastme tuvastamise ja lisakulude tuvastamise kohustus Sotsiaalkindlustusametile, kes kaasab toimingute läbiviimisse ekspertarste. Praegu määrab puude raskusastme Sotsiaalkindlustusameti koosseisu kuuluv ekspertarst või arstliku ekspertiisi komisjon. Senise töö ümberkorraldamise eesmärk on tõsta administratiivset suutlikkust ja muuta arstlik ekspertiis tulemuslikumaks.
Mõne sõnaga ka eelarvevahendite jaotusest. Puuetega inimeste sotsiaaltoetusi rahastatakse riigieelarvest. 2008. aasta eelarvesse on selleks planeeritud üle 693 miljoni krooni, töötamistoetuseks on ette nähtud üle 50 miljoni krooni. Prognooside kohaselt on töötamistoetuse saajate arv 2008. aastal 14 000.
Austatud Riigikogu! Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse eelnõu on valminud Sotsiaalministeeriumi ja puuetega inimeste organisatsioonide esindajate tihedas koostöös. Eelnõu eesmärk on saavutada parem tulemus puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamise osas, soodustades nende osalemist tööturul ning hüvitades suuremas mahus ja täpsema sihitusega puudest tulenevaid lisakulusid. Palun teid eelnõu toetada! Tänan!

Suur tänu! Kas kolleegidel on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti tahan tunnustada seda, et Sotsiaalministeerium on jõudnud selle kauavalminud kontseptsiooni rakendamiseni, vähemalt teatud osas. Aga minu küsimus puudutab seda, et  järgmise aasta 1. oktoobrist on ette nähtud muudatus toetuste määramisel tööealistele inimestele ehk see ei sõltu enam täpselt puude astmest, vaid jääb sinna vahemikku, millised need toetused vastavate kriteeriumide järgi, vastava maatriksi järgi on, nii nagu meile on räägitud. Kas on arvestatud ka rahalistes vahendites, et keskmiselt võivad need toetused tulla suuremad, sest tööealistel inimestel ongi suuremad lisavajadused?

Aitäh! Praegu me oleme teinud oma prognoosid selles teadmises ja lähtudes nendest hinnangutest, milline see vajadus võib olla, kui me hakkame kasutama neid vahemikke ja juhinduma hindamiskriteeriumist. Aga võib tõesti juhtuda, et see vajadus läheb suuremaks. Sel juhul me teeme 2009. aastaks juba  paremaid arvutusi ja prognoose.

Teiseks küsimuseks saab uuesti sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Nende muudatuste rakendamist ja ka tööealiste puuetega inimeste keskmise toetuse suurendamist arutades oli teil kindlasti kõne all, kas praeguses olukorras on see 30%, mis tuleb juurde – keskmise puudeastme puhul 200 asemel 260 jne –, piisav tõus või on ministeerium planeerinud juba järgmiste aastate eelarvestrateegias rohkem raha, et neid toetusi veelgi suurendada.

Aitäh! Hea küsija teab ise, kui keeruline on riigieelarve menetlemine, ja mitte alati ei lähe kõik nii, nagu me oleme tahtnud. Küllap tead isegi, et sinu soovi järgi oleks see suurendamine, mida me hakkame tegema 2008. aastal, olnud 2007. aasta eelarves. 2009. aastal tuleb kindlasti mõelda eakate peale, kellel järgmisel aastal tõusu ei ole, ja samuti peab ka ju lastele ettenähtud puudetoetuse kasv käima ajaga kaasas.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Lugupeetud minister! Kuidas eakate organisatsioonid on sellesse eelnõusse suhtunud?

Oleme eelnõu läbi arutanud puuetega inimeste katusorganisatsioonidega ja ka neile me esitasime küsimuse, kas lähtuda jätkuvalt kontseptsioonist, et me suurendame toetusi eagruppide kaupa või jagada seesama 30% kõikide täiskasvanud puuetega inimeste vahel. Puuetega inimeste katusorganisatsioonid toetasid seda, et suurendada järgmisel aastal toetust tööealistel puuetega inimestel, sest nende toimetulek on praegusel hetkel kõige kriitilisem.

Suur tänu ministrile! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Järgnevalt kutsun kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe kolleeg Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Sotsiaalkomisjon arutas oma 22. novembri istungil Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 159. Seaduseelnõu eesmärke tutvustasid komisjonis sotsiaalminister proua Maret Maripuu ja Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna juhataja proua Merle Malvet. Eelnõu algataja esindajad selgitasid, et seadusmuudatuse põhieesmärk on ajakohastada tööealiste puude tuvastamise ja sotsiaaltoetuste määramise tingimusi, tõsta tööealiste puudega inimeste toetusi ja motiveerida neid osalema tööturul. Nende sõnul muutub eelöeldust lähtuvalt tööealistele toetuste arvutamise skeem lisakuludel põhinevaks, sest puude raskus ei ole otseses seoses tegelike kulutustega, mida inimene peab puudest tulenevate takistuste ületamiseks tegema.
Komisjonis tõusetus seoses eelnõuga paar põhimõttelist küsimust. Esiteks,  puudega eakate toetuste suurendamine. Ministeeriumi esindajate sõnul lähtusid nad eelnõu koostamisel Sotsiaalministeeriumi ja puuetega inimeste organisatsioonide esindajate koostöös valminud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste kontseptsioonist, mille eelmine valitsus kiitis heaks 2006. aasta juulis. Kontseptsioon näeb ette, et eri eagruppide puhul ei rakendata enam ühtset lähenemisviisi. Seetõttu oli planeeritud jätta puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse reguleerimisalasse ainult puudega lapsed ja tööealised inimesed ning eakate eest hoolitsemine anda lähtuvalt eelmise valitsuse kinnitatud kontseptsioonist kohalike omavalitsuste pädevusse.
Teiseks tõusetus vähemalt 65-aastastele praegu tähtajatult määratava puude raskusastme ülevaatamise küsimus. Nimelt nähakse eelnõuga ette, et ka 65-aastastel ja vanematel inimestel, kellel praegu on puude raskusaste määratud tähtajatult, tingimusel, et tema terviseseisundist tingitud kõrvalabi-, juhendamis- või järelevalvevajadus ei muutu, vaadatakse puude raskusaste üle iga kolme aasta tagant. Ministeeriumi esindajate selgituse kohaselt on muudatus hädavajalik, sest puude raskusaste võib ajas muutuda nii kergemaks kui ka raskemaks, ja ka seetõttu, et mõnes Eesti piirkonnas on puuetega inimeste osakaal elanike hulgas põhjendamatult kõrge.
Sotsiaalkomisjon otsustas üksmeelselt saata eelnõu 159 Riigikogu saali esimesele lugemisele 4. detsembril. Komisjon teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 7. detsember kell 12. Komisjonipoolseks ettekandjaks otsustati määrata Heljo Pikhof. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Palun vabandust, kas kolleeg Strandberg soovib küsida või soovib läbirääkimisi avada? Palun, kas ettekandja tuleks tagasi? Kolleegid! Ma palun reageerida kohe, kui juhataja selleks ettepaneku teeb! Palun, kolleeg Strandberg!

Kõigepealt reageerimise kohta. Kas meil on ka Riigikogus kasutusel New Yorgi sekund, mis kestab rohelise tule süttimisest kuni tagaoleva taksojuhi tuututamiseni ja on tavaliselt alla sekundi?
Aga minu küsimus on: mille tõttu on muudatusettepanekute tähtaeg nii lühike?

Muudatusettepanekute tähtaeg on lühike sellepärast, et me soovime need muudatused sisse viia järgmisel aastal ja muudatusettepanekud on seotud riigieelarvega.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu veel kord! Nüüd on võimalus minna läbirääkimiste juurde. Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Esimesena saab sõna kolleeg Jaak Aab Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Esiteks on mul kindlasti hea meel tunnustada sotsiaalministrit ja ministeeriumi, kes tõesti pikalt ja kaunilt tehtud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste süsteemi uuendamisel on jõudnud niikaugele, et esimesed tõsisemad muudatused on ka ees. Me saame küll öelda, et paar aastat tagasi tõesti suurendati puuetega laste toetusi ja mõned nendest meetmetest, mis on puuetega inimestele suunatud, on vahepealsetel aastatel arenenud. Kuid samas, nii nagu minister siin mainis, rakendati need toetused ellu 2000. aastal ja mõned toetused on siiamaani jäänud tegelikult samale tasemele, kus nad tollel ajal olid. Aga mida aeg on vahepeal teinud! Tõesti, ministeerium on töötanud välja kontseptsiooni, mida see eelnõu vähemalt osaliselt rakendab. Ehk kui tulla tagasi  ühe eelmise päevakorrapunkti juurde ja rääkida Tootsi õppetükkidest, siis võib tõesti öelda, et sisuliselt on eelnõuga kontseptsiooni põhimõtetest ja võib-olla ka esimese aasta rahalisest mahust nende muudatustega, mis järgmisel aastal tulevad, rakendatud, ütleme, pool. Ja ega see polegi paha.
Tooksin välja need positiivsed arengud, mis kõnealune eelnõu puuetega inimeste sotsiaaltoetuste süsteemis puuete määramisel ja toetuste maksmisel kaasa toob.
Kindlasti on väga positiivne individuaalne lähenemine tööealistele puudega inimestele ehk see, et kuigi määratakse puude aste, mis on keskmine, raske või sügav, muutub toetuste määramine samas individuaalsemaks. Arvestatakse mitmesuguseid kriteeriume ja süsteem hakkab põhinema just nimelt lisavajadusel ehk sellel, mis siis puudega inimesel on tarvis, et kuidagi aidata kaasa tema tööle rakendumisele. See tähendab, kaetakse need vajadused, mis tööealisel inimesel  puudest tingitult on.
Teine positiivne muudatus on kindlasti see, et hakatakse maksma  töötamistoetust. Me teame kõik, et Eestis on puuetega inimeste tööhõive suhteliselt madal, kui me võrdleme teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. See on  17% ringis. Kas see on täpselt selline või on see veidi kõrgem või veidi madalam, ei ole võimalik päris täpselt tuvastada. Aga igal juhul me peaksime tõesti liikuma sinnapoole, et järgmise kümne aasta jooksul jõuaksime puuetega inimeste 50%-lise hõivatuseni. Positiivsed märgid on olemas, ka Euroopa Liidu struktuurifondidest on võimalik saada abi, et neid tööturumeetmeid just puuetega inimeste puhul veelgi suuremas mahus rakendada. Kindlasti täidab seda eesmärki ka töötamistoetus, mis küll, ütleksin jälle, täidab võib-olla pool ülesannet. Esialgu 4000 krooni kolme aasta jooksul ei ole väga suur raha, et korvata konkreetset kulutust, mis tööealine puudega inimene peab tegema tööle minekuks. Ma väga loodan, et juba järgmistes eelarvetes on meil võimalik ka seda toetust suurendada.
Kolmas positiivne muudatus, mille ma kindlasti välja tooksin, on puude määramise aluste muutmine, mis tähendab, et tööealise inimese puude määramisel lähtutakse ühtedest kriteeriumidest, eaka puudega inimese puhul veidi teistest ja laste puhul samuti teistest kriteeriumidest. Sellega arvestatakse kindlasti rohkem puudega inimese individuaalseid lisavajadusi. Ja samas on positiivne muidugi see, et ka lepinguga võib kaasata ekspertarste, mitte ei pea tuginema ainult praegustele komisjonidele. Aga mispärast siis lahendatud on vaid pool tükki? Sest lahendamata on eakate puuetega inimeste probleem, mis kindlasti vajab lähiajal lahendamist, ja teine probleem on see, et nende toetuste kasv on siiski liiga väike, arvestades ümbritsevat olukorda, hinnatõuse jne. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

On hea meel, et oleme võtnud arutada tööealiste puuetega inimeste puudetoetuse tõstmise 30% võrra. Samuti on hea meel, et tööealistele puuetega inimestele suunatud poliitika eesmärk on nende integreerimine tööturule ja töö säilimine, arvestades enam lisakulutusi, mida inimene peab puudest tulenevate takistuste ületamiseks tegema, ning nähes neile ette töötamistoetuse. Samas peavad sotsiaaldemokraadid kahetsusväärseks, et eelmise valitsuse ajal koostati puuetega inimeste kontseptsioon, kus puudega lastele, tööealistele ja eakatele inimestele nähakse ette toetuste tõstmine eri aegadel. See on tekitanud palju pahandust ja puudega eakad ei saa aru, miks nende toetus tulevast aastast ei suurene. Veelgi enam, kui eelmine valitsus kontseptsiooni kinnitas, siis pole sellest kontseptsioonist kinni peetud, sest sellel aastal oleksid pidanud kokkuleppe kohaselt suurenema tööealiste puuetega inimeste toetused ja tuleval aastal juba eakate omad. Kuna eakad puudega inimesed ei olnud kindlad, et nende puudetoetus tõuseb aastal 2009, siis pöördusid nad Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja  rahanduskomisjoni poole. Sel komisjoni istungil, kui me arutasime eakate olukorda, jõudsime ühisele seisukohale, et eelnõusse tuleks kindlasti sisse kirjutada ka eakate inimeste puudetoetuse tõus aastal 2009 30% võrra. Ma teen Riigikogule ettepaneku seda tõsiselt kaaluda. Sotsiaaldemokraadid on seda meelt, et see asi tuleks koos lahendada. Aitäh!

Aitäh!  Kolleeg Taavi Rõivas Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon soovib tänada puuetega inimeste esindusorganisatsioone väga laialdase koostöö eest selle eelnõu arutelul, samuti Sotsiaalministeeriumi, kes võttis nende küsimuste arutelul väga ulatuslikult ette huvigruppide kaasamise. Samuti juhime tähelepanu, et selline prioriteetsus, et kõigepealt tõstetakse toetust (või juba tõsteti) lastel, nüüd siis tööealistel ja järgmisena eakatel, on samuti esindusorganisatsioonidega kokku lepitud ja igati loogiline. Sest kui me tahaksime suurendada toetust kõigil korraga, siis paratamatult saaksime suurendada vähem, kui see praegu võimalikuks osutub. Meil on väga hea meel, et selline ulatuslik tõus saab võimalikuks, ja me täname kõiki, kes on sellele kaasa aidanud. Aitäh!

Suur tänu! Kui kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, siis lõpetame läbirääkimised. Määran eelnõu 159 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 7. detsembri kell 12. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi – kaheksas päevakorrapunkt, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud elatisabi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnetooli tuleb eelnõu tutvustama Eesti Reformierakonna fraktsiooni liige kolleeg Tõnis Kõiv.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eesti Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on esitanud elatisabi seaduse muutmise seaduse eelnõu. Elatisabi seaduse võttis Riigikogu vastu selle aasta veebruaris ning ta ei olegi veel jõustunud (jõustumise tähtaeg on 1. jaanuar 2008), kuid seadusest tulenevate rakendusaktide väljatöötamisel on ilmnenud mitmeid probleeme ja ebaselgust, mida ei ole mõistlik jätta tõlgendamise või kohtupraktika hooleks, ja seetõttu ongi see eelnõu sündinud.
Mõne sõnaga muudatustest, mida selle eelnõuga on kavas teha. Kõigepealt on siin mitmeid tehnilisi muudatusi, näiteks asendatakse eelnõus läbivalt sõna "pensioniamet" sõnaga "sotsiaalkindlustusamet". See muudatus on vajalik seetõttu, et seaduses tuleks vältida seda, mis on reguleeritud ministri  kehtestatud aktides. Täpsustatakse isikute õigusi, kellel on õigus elatisabi saada. Elatisabi makstakse vanemale, kes taotleb kohtult elatise väljamõistmist, välja arvatud elatise suuruse muutmist. Praktikas on kasutatud mõisteid "elatise suurendamine" ja "elatise väljamõistmine" üheaegselt samas kohtuotsuses. Selleks, et vältida erinevate tõlgenduste ohtu ning elatisabi seaduse eesmärgiga vastuolus oleva tõlgendusvariandi tekkimist, ongi selline muudatus ette valmistatud.
Üks osa muudatustest näeb ette, et elatisabi avalduses tuleb lisaks taotleja nimele, isikukoodile, sünniajale ja aadressile märkida ka muud kontaktandmed, kui need taotlejal olemas on. See on vajalik selleks, et Sotsiaalkindlustusamet saaks inimesega vajaduse korral kiiremini ühendust võtta, teavitada teda puuduvatest dokumentidest või teha muud taolist. Niimoodi hoitakse kokku ka halduskulusid.
Samuti lisatakse säte taotleja kohustusliku kinnituse kohta, et ta on teadlik elatisabi seadusest tulenevatest kohustustest, eelkõige info andmisest ja teatud juhtudel ka raha tagasimaksmise kohustusest. See on oluline just selleks, et inimene oleks selgelt informeeritud elatisabi saamisega kaasnevatest või kaasneda võivatest kohustustest ja tagajärgedest. Siis on täiendus selle koha pealt, et elatisabi määramise otsusesse tuleb kindlasti märkida ka teave nõude ülemineku kohta riigile, mis on järjekordselt oluline seepärast, et võlgnik oleks teadlik, kellel vastava otsuse jõustumise korral tuleb nõuet täitma hakata.
Täpsustatud on seda, kuidas elatisabi reaalselt üle kantakse. Kantakse üle Sotsiaalkindlustusameti kulul pangaarvele või posti teel ja seda Eestis asuva arve puhul. Kui makse tehakse välismaa panga arveldusarvele, siis kannab makse tegemise kulud makse saaja. Välismakse puhul võivad need kulud olla ebamõistlikult suured, võrreldes riigisisese maksega.
Siis on täiendus selle koha pealt, et kehtivas seaduses on kirjas, et võlgniku väited võivad olla elatisraha maksmise lõpetamise aluseks. Tegelikult ei peaks aga mitte väited olema aluseks, vaid võlgnik peab tõendama, et on olemas alused elatisraha maksmise lõpetamiseks. Vastuväited peavad olema tõendatud ja selline regulatsioon saab kirja.
Täiendus ja parandus on ka selle koha peal, et Sotsiaalkindlustusamet saab õiguse avaldada võlgnikule saadetav teade ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. See on vajalik selleks, et Sotsiaalkindlustusamet ei jääks isikut lõputult taga otsima ja et pärast Ametlikes Teadaannetes informatsiooni avaldamist tekiks võimalus alustada sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
Siis on veel parandus, et ühte paragrahvi lisatakse selgesõnaline märge selle kohta, et ka võlgnikul on haldusmenetluse seadusest tulenev vaidlustamisõigus.  Vajalik on täpsustus, et kui elatisabi seadusest tulenev vaidlustamisõigus on erineva vaidealluvusega, siis muudatusest tulenevalt lahendab elatisabi taotleja ja elatisabi võlgniku algatatud vaidluse üks ja sama vaideorgan, mis on riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel moodustatud pensionikomisjon.
Kokkuvõttena palun seda eelnõu toetada ja just sellepärast, et 1. jaanuarist 2008 jõustuv elatisabi seadus saaks jõustuda juba muudetult ehk siis koos selle eelnõuga ning oleks selgem ja arusaadavam kõigi huviliste jaoks. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea kolleeg sotsiaalkomisjonist, selline küsimus komisjoni arutelu kohta. Me teame, et eelmises Riigikogu koosseisus oli päris pikk vaidlus ühe eelnõu üle, mille tõi lauale tolleaegne Res Publica fraktsioon ja mis käsitles elatisabifondi loomist. Selle sisu oli, et riik võtab endale teatud kohustused nende üksikvanemate suhtes, kes ei saa seda elatisabi kuidagi kätte, st riik võtaks üle ka kohustuse see teiselt poolelt välja nõuda. Mis komisjonis selle kohta öeldi, ma mõtlen, mida ütlesid need initsiaatorid, kes eelmises koosseisus selle seaduseelnõu esitasid?

Aitäh, hea kolleeg, küsimuse eest! Kõigepealt pean tähelepanu juhtima sellele, et ma ei ole siin puldis praegu mitte sotsiaalkomisjoni esindajana, tema tuleb siia alles järgmisena. Sellest tulenevalt saab kõik need küsimused, mis puudutavad arutelu sotsiaalkomisjonis, esitada komisjonipoolsele ettekandjale. Esitatud muudatused ja täiendused lähtuvad ikkagi olemasolevast elatisabi seadusest, mille Riigikogu on vastu võtnud, need täpsustavad ja parandavad seda, mitte ei avarda, rääkimata sellest, et kuidagi muudaksid vastuvõetud seaduse eesmärki.

Kolleegidel rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu! Järgnevalt kutsun kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe kolleegi Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud elatisabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 156 oma 19. novembri istungil. Eelnõu eesmärk on kõrvaldada võimalikud ebaselgused seaduse rakendumisel. Ebaselgus, mitmeti mõistetavus seaduse tekstis on ilmnenud rakendusaktide väljatöötamisel ning neile on tähelepanu juhtinud Sotsiaalkindlustusameti ja pensioniametite ametnikud. Eelnõu tutvustas komisjonis algatajate esindaja Tõnis Kõiv. Komisjon otsustas üksmeelselt saata eelnõu 156 Riigikogu saali esimesele lugemisele 4. detsembril. Komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 6. september kell 18. Komisjonipoolseks ettekandjaks otsustati määrata Heljo Pikhof.

Aitäh! Kolleegid, kas teil on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Lugupeetud ettekandja! Siin kõlas, nagu oleks parandusettepanekute tähtajaks määratud 6. september. Kas tegelikult on 6. detsember?

6. detsember, palun vabandust!

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekandjale! Kolleegid! Kas soovite avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 156 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. detsembri kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 111 esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liige Jaanus Marrandi.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on Rahvaliidu algatatud erakonnaseaduse § 12⁵ muutmise seaduse eelnõu 112. See eelnõu on üks kahest Rahvaliidu algatatud eelnõust, mis on kutsutud muutma erakondade rahastamist läbipaistvamaks, loogilisemaks ja vastavamaks üldarusaadavatele demokraatia normidele. Erakondade riigieelarvelise rahastamise teema on algatajatel vormistatud eraldi eelnõuna põhjusel, et me ei soovinud, et üks teema hakkaks teist segama, mis oleks kergesti juhtunud, kui me oleksime riigieelarvelise rahastamise küsimuse liitnud teise eelnõu juurde, mis ju ka iseenesest käsitleb erakonnaseaduse muutmist. Erakondade rahastamise teemat on üksikküsimuste kaupa lihtsam käsitleda.
Kehtiv erakonnaseadus sätestab, et Riigikogus esindatud erakonnal on õigus eraldistele riigieelarvest. Eraldise suurus on proportsionaalne Riigikogu valimistel saadud kohtade arvuga. Samuti eraldatakse Riigikogu valimistel osalenud erakonnale, kes ei ületanud valimiskünnist, kuid kogus vähemalt 1% häältest, riigieelarvest 150 000 krooni aastas. Kes kogus vähemalt 4% häältest, saab riigieelarvest 250 000 krooni aastas.
Seadusmuudatusega soovitakse seda korda muuta. Rahvaliidu algatatud eelnõu kohaselt jaotatakse riigieelarvest eraldatud summa kolmeks. Esiteks, loomulikult on erakonnal õigus eraldistele riigieelarvest. Riigieelarves ettenähtud eraldistest jaotatakse 1/3 proportsionaalselt kõigile registreeritud erakondadele liikmete arvu järgi, 1/3 proportsionaalselt Riigikogu viimastel valimistel saadud häälte arvuga nende erakondade vahel, kes kogusid vähemalt 5% häältest, ja 1/3 summast jaotatakse erakondade vahel proportsionaalselt kohaliku omavalitsuse volikogu viimastel valimistel saadud häälte arvuga nende erakondade vahel, kes kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest.
Meie arvates on mõistlik käsitleda erakondade rahastamist senistest arusaamadest laiemalt. Praegune kord, kus arvestatakse ainult Riigikogu valimistel saadud Riigikogu kohtade arvu, arvestab üksnes üks kord juba Riigikogusse pääsenud erakondadega ega toeta võimalust uute tegijate lisandumiseks poliitilisse konkurentsi. Nii on Riigikogusse pääsenud erakondadel liiga suur eelis, mis meie arvates ei ole põhjendatud. Olukorras, kus Eesti demokraatia on veel suhteliselt noor, ei teeks paha, kui uks oleks avatud ka võimalikele uutele tulijatele.
Teise olulise küsimusena näeb Rahvaliidu fraktsioon, et riigieelarvelise rahastamise puhul oleks mõistlik arvestada erakonna liikmete arvu. Suuremate erakondade kulud liikmete kohta on lihtsalt objektiivselt suuremad. See on arusaadav, sest see summa, mis kulub koolitusele, erakonna korraldamisele on lihtsalt suurem. Eelnõu arutelu käigus tõstatati küsimus nn surnud hingedest. Kas see eelnõu ei stimuleeri erakonna liikmete arvu kunstlikku kasvatamist? Ühest küljest on Eesti erakonnad liialt väikesed, aga teiselt poolt tuleks suurendada vajadust täpsema registripidamise järele, et vältida selliseid olukordi. Näitena toon Soome, kus on meist ligilähedaselt viis korda rohkem inimesi, aga erakondade suurus on 200 000 inimese piires. Eesti kõige suuremate erakondade liikmete arv ulatub 10 000 liikmeni, mis tähendab, et proportsionaalselt oleks meil erakondade liikmesuse kasvupotentsiaali veel küll ja küll.
Kolmandana peame vajalikuks arvestada enam kohalike valimiste tulemusi. Eestis ei tehta poliitikat ainult pealinnas ja Riigikogus. Väga paljud poliitilised otsused tehakse kohalikul tasandil ja need mõjutavad sageli inimesi igapäevaselt enamgi kui riikliku tasandi otsused. Mõistlik oleks stimuleerida kohaliku poliitilise vastutuse suurenemist. Kohalike valimiste häälte arvuga arvestamine toob kaasa kohalike valimisliitude tähtsuse vähenemise, erakonnastumise ja erakonna vastutuse suurendamise kohalikul tasandil. Erakondade poliitilises tegevuses ei pea arvestama ainult kõrgemas seadusandjas saavutatud kohtade arvu, see ei peaks olema ainus mõõt, mille järgi arvestada erakondade rahastamist.
Tänan tähelepanu eest ja loodan, et Riigikogu toetab meie eelnõu!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Väino Linde.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt kolleeg! Ma vaatan Riigikogu istungi päevakava punkti nr 9, eelnõu 111, ja vaatan ka selle erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu sisu: poliitilise välireklaami piirang, valimiskampaania rahastamise avalikkus jne. Aga kui ma kuulasin nüüd, auväärt ettekandja, sinu esinemist, siis, tõele au andes, mitte ühegi sõnagagi ei puudutanud sa oma ettekandes arutusel olevat eelnõu. Kas sa võid öelda, mis on selle põhjus?

Kui see tõepoolest nii on juhtunud, siis on selle põhjuseks inimlik eksitus, esinesin siin järelikult järgmises päevakorrapunktis arutusele tuleva eelnõu tutvustusega. Siin on sellisel juhul küsimus Riigikogu juhatusele.

Kolleegid! Läheme edasi küsimustega. Sõna saab kolleeg Mark Soosaar. Kolleeg Urmas Reinsalu, protest.

Austatud istungi juhataja! Mul on protseduuriline küsimus. Ettekandja viitas sellele, et see on nüüd küsimus juhatajale. Teatavasti katkestab juhataja sõnavõtu, kui see kaldub kõrvale etteantud teemast ehk eelnõu tutvustamisest. Millistel kaalutlustel andis juhataja ettekandjale voli eelnõu tutvustamist jätkata ja kas see tähendab, et me tegelikult võiksime päevakorrapunktid ära menetleda ehk nüüd võiks minu asemel sõna võtta hoopis Igor Gräzin ja me teeksime päevakorrapunktide n‑ö pöördtehte? Oleks see mõeldav?

Kolleegid! Kõigepealt rahunege! Loomulikult on Urmas Reinsalul õigus selliseks protseduuriliseks küsimuseks. Ettekandja ei olnud oma ettekandes täiesti korrektne, kuid juhataja ei pidanud vajalikuks siinkohal seda ettekannet katkestada. Läheme istungiga edasi. Protestiks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

See ei ole protest, see on lihtsalt küsimus. Mina ja Urmas tahame teada, kumb meist on kaasettekandja. Me ei saa mõlemad kaasettekandjad olla. Sellepärast, et Urmasel on eelnõu 111, minul on 112. Me arutame nagu eelnõu 111, aga Jaanus räägib eelnõust 112. Lepime ilma igasuguse ora keeramiseta kokku, kas vahetame tagantjärele punktid ära või mis me teeme.

Kolleegid! Me oleme keerulises olukorras ja juhataja näeb siin seda võimalust, et me läheme seaduseelnõu 112 juurde. Kui saal on sellega nõus, siis me saame seda teha. Urmas Reinsalu, protest.

Aitäh, austatud juhataja! Ma pakun välja n‑ö ühendettepaneku, et härra Marrandi teeks ära ka teise eelnõu ettekande, siis esineme mina ja härra Gräzin teineteise järel ja siis järgnevad küsimused mõlema eelnõu kohta.

Kahte eelnõu teatavasti korraga arutada ei saa. Me peame tegema valiku, kumba eelnõu me arutame. Ma kordan oma ettepanekut, et me arutaksime eelnõu 112. Kui saal tähelepanelikult kuulas, siis märkas, et ettekandja rääkis tõesti eelnõust 112. Kui te olete sellega nõus, siis me arutame seda eelnõu. Kas me saame sellega edasi minna? Kolleeg Väino Linde.

Aitäh, hea istungi juhataja! Mind ikkagi huvitab praegu, millist päevakorrapunkti me arutame ja millise päevakorrapunkti kohta praegu ettekanne esitati. Mitte nii, et pärast päevakorrapunkti kohta ettekande esitamist on istungi juhatajal õigus äkki öelda, et läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Ma arvan, et see ei ole meie seaduse kohane.

Kolleegid! Kuna ka ettekandja oma ettekandes ütles, et me arutame kümnendat päevakorrapunkti, siis ma veel korra kordan ettepanekut, et me oleksime kümnenda päevakorrapunkti juures ja arutaksime seda eelnõu. Kolleeg Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Istungi juhataja tehtud ettepanekul on täiesti oma loogika olemas. Oma loogika on olemas ka Väino Linde probleemipüstitusel. Nimelt, ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et praegu need parlamendiliikmed, kes ei viibi saalis, omavad erinevaid positsioone nende kahe eelnõu suhtes, sest juhtivkomisjon tegi ühe eelnõu puhul ettepaneku tagasi lükata ja teise puhul lugemine lõpetada. Aeg omab eelnõude menetlemisel samasugust poliitilist kaalu nagu erinevad otsused, mida langetatakse otsustuskogudes. Me võiksime küll teha ettepaneku, et me menetleme eelnõu juhataja pakutud kujul, kuid hääletused viime läbi jälle pöördvõrdeliselt.

Kolleegid! Katsume minna päevakorraga edasi selliselt, et me saame kõik täpselt aru, millest me räägime. Minu ettepanek on selline, et me andestame ettekandjale selle inimliku eksituse, mis tal tõenäoliselt kogemata juhtus. Minu ettepanek on see, et me arutame kümnendat päevakorrapunkti ja viime selle päevakorrapunkti lõpuni. Kui kolleegid on sellega nõus, siis läheme küsimustega edasi. Küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Ei, ma tuleksin eelmise asja juurde tagasi. Ma tahan juhatajat toetada selles mõttes, et ...

Palun küsimust ettekandjale, me arutame nüüd eelnõu 112 ja ma palun küsimust ettekandjale! Kolleeg Gräzin! Kas te ei soovi küsimust esitada?

Ei-ei, aitäh! Miks ma peaksin?

Aitäh! Läheme edasi järgmise küsijaga. Kolleeg Eiki Nestor.

Mul on protseduuriline küsimus. Ma ei taha päris nõus olla sellega, et ma tulen siia pulti, kannan ette eelnõu, mida ei ole veel menetlussegi antud ja siis me hakkame seda arutama. Võib-olla me lubame ettekandjal teha ka üheksandas päevakorrapunktis ettekande ära, esitame küsimused, kuulame ära kaasettekande ja ta tuleb kümnenda punktiga hiljem siia. Siis on kõik kodukorrakohane.

Kolleegid! Me leppisime just äsja kokku, et me arutame kümnendat päevakorrapunkti ja eelnõu 112, mis on menetlusse antud. Ei saa väita, et seda ei ole menetlusse antud, see on meil päevakorras. Küsimus kolleeg Mark Soosaarelt.

Lugupeetud juhataja ja austatud ettekandja! On ülimalt sümpaatne, et Rahvaliit on päris tõsiselt ette võtnud erakonnaseaduse muutmise, millega siin paljud erakonnad ei ole julgenud tööd alustada. Mul on konkreetne küsimus eelnõu 112 kohta. Riigieelarves ette nähtud eraldistest jaotatakse 1/3 proportsionaalselt kõigile registreeritud erakondadele liikmete arvu järgi. Kas te Rahvaliidus olete mõelnud sellele, et peaaegu kõigis erakondades on surnud hingi ja ka tegelikult surnud liikmeid?

Palun, kolleeg Marrandi, vastake küsimusele!

Tänan küsimuse eest! Lugupeetud head kolleegid! Ma loomulikult palun veel kord vabandust eksituse eest, aga loodan, et me suudame asja n‑ö konstruktiivselt võtta, sest tõepoolest on tegemist kahe erakonnaseadust puudutava eelnõuga, mis moodustavad tegelikult ühtse terviku. Seetõttu on ehk võimalik neid eelnõusid käsitleda vastupidises järjekorras. Ma tean, et see on teile ilmselt keeruline ja tekitab protseduurilisi probleeme, aga loodan, et me saame sellest üle. Mina olen igasugusteks plaanideks valmis.
Mis puudutab kolleeg Mark Soosaare küsimust, siis ma arvan, et ühest küljest on asi õige, erakondade nimekirjas on palju nn surnud hingi. Teiselt poolt tõin ma ka oma ettekandes siin välja, et Eesti erakonnad on oluliselt väiksemad kui kas või meie põhjanaabri Soome erakonnad, kus erakonnad on proportsionaalselt kordades suuremad kui Eestis. Nii et iseenesest on see küsimus ennekõike registripidamisest ja selle nõuete täpsustamisest. Seda annab teiste aktidega täpsemalt reguleerida.

Kolleegid! Juhataja teeb ettepaneku võtta kaks minutit vaheaega, et me saaksime ka siin suurel ekraanil seaduseelnõu numbri korrektselt ära vahetada. Istung jätkub kell 12.15.
V a h e a e g

Kolleegid! Läheme edasi kümnenda päevakorrapunktiga, milleks on eelnõu 112 esimese lugemise arutelu. Kõnepulti tuleb tagasi kolleeg Jaanus Marrandi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kuna siin on tekkinud eksitus ja protseduuriliselt on keeruline seda eelnõu jätkuvalt menetleda, siis Eestimaa Rahvaliit võtab eelnõu 112 menetlusest tagasi, teades, et kolleegid niikuinii ka nii hääletaksid.

Nii, kolleegid, jätkame eelnõu 112 arutelu. Palun vabandust, kolleegid, nüüd on Rahvaliidu fraktsioon teinud juhatusele avalduse, et Eestimaa Rahvaliit võtab eelnõu 112 menetlusest tagasi.

Eelnõu 112 on menetlusest välja langenud ja juhataja teeb siinkohal järelduse, et me tuleme nüüd eelnõu 111 arutelu juurde. Kõnepuldis jätkab küsimustele vastamist ja ettekande tegemist kolleeg Jaanus Marrandi. Palun, kolleeg Jaanus Marrandi, kui te nüüd saaksite selle eelnõu kohta teha ettekande, siis me saame küsimusi esitada!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Palun vabandust kolleeg Igor Gräzinilt, kes oli kindlasti valmis eelmise eelnõu puhul kaasettekannet tegema! Aga siirdume nüüd edasi järgmise eelnõu juurde.
Eestimaa Rahvaliit on algatanud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 111. Algatajate arvates on tegemist ühe Eesti demokraatia arengu sõlmküsimusega.
Erakondade rahastamise teema käsitlemisel on Riigikogus pikk ajalugu, mis ulatub eelmise Riigikogu koosseisu aruteludesse. Teadaolevalt on erakonnaseaduse puudustele, eriti mis puudutab erakondade rahastamise kontrolli, juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler, kes on pöördunud selle teemaga Riigikohtusse. Rahvaliidu fraktsioon jõudis oma aruteludes seisukohale, et toetab õiguskantsleri ettepanekut erakondade rahastamise kontrolli tõhustamiseks. Meie eelnõu esindab soovi, et Riigikogu peaks diskussiooni jätkama ja erakonnad võiksid kujundada soovitavalt konsensusliku arvamuse enne Riigikohtu lahendit, mis peaks lähiaegadel niikuinii Riigikohtust tulema. Rahvaliit loodab seda siiralt, sest eelnõu 111 sisaldab endas neid kokkuleppeid, mis saavutati samasisulise eelnõu arutelul põhiseaduskomisjonis eelmise Riigikogu koosseisu ajal. Eesti Vabariigi õiguskantsler tegi 17. mai 2006. aasta ettepanekus nr 2 Riigikogule ettepaneku viia erakonnaseadus kooskõlla põhiseaduse § 1 lõikes 1 ja §‑s 10 sätestatud demokraatia põhimõtte ning põhiseaduse § 48 lõike 1 lausest 2 tuleneva erakonna põhiõiguse nõuetega. Õiguskantsler leidis, et Eesti õigussüsteemis puudub organ, kes teostaks erakondade rahastamise laiaulatuslikku, sisulist, järjepidevat, intensiivset, asjatundlikku ja sõltumatut järelevalvet. Kehtiva seaduse kohaselt on erakondade rahastamise kontroll ainult osaliselt pandud Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile. Erikomisjonil ei ole aga, esiteks, tõhusaks kontrolliks seadusjärgset pädevust, teiseks on õigustatult tekkinud küsimus, kas on mõistlik olukord, kus poliitikud kontrollivad iseennast. Teatavasti on korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon moodustatud fraktsioonide liikmetest, igast fraktsioonist üks liige, ja nad peaksid oma erakondi ühtlasi kontrollima. Õiguskantsler on sellelegi teemale tähelepanu juhtinud.
Niisiis, seadusmuudatuse eesmärk on muuta erakonnaseaduses erakondade valimiskampaaniate kulusid, erakondade rahastamist ja selle kontrolli puudutavad regulatsioonid paremini vastavaks demokraatia üldtunnustatud reeglitele. Demokraatia nõuab erakondade rahastamise läbipaistvust ja ka avalikkusel peab olema ülevaade sellest, kelle poolt ja missuguses ulatuses on erakondi toetatud. Lisaks rahastamisreeglitele peab olema kehtestatud piisava pädevusega järelevalve nende reeglite täitmise kontrollimiseks. Kehtiva erakonnaseaduse regulatsiooni kohaselt teostatakse järelevalvet erakondade audiitorkontrolli abil, mis piirdub peamiselt raamatupidamisreeglite täitmise jälgimisega. Audiitori pädevusse ei kuulu annetuste päritolu kontrollimine. Teiselt poolt esitavad erakonnad valimiskampaaniate rahastamise aruanded Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile. Kuid ka sellel komisjonil puudub sisuline võimalus teostada järelevalvet võimalike varjatud annetamiste üle, kuna tal ei ole tegelikku ülevaadet kogu erakonna rahastamisest. Nii puudub tegelikult institutsioon, kes saaks varjatud annetuste üle kontrolli teostada. Eelnõu § 3 kohaselt moodustatakse selline sõltumatu komisjon koos vastava pädevusega Riigikontrolli kui põhiseadusliku institutsiooni juurde. Riigikontroll tagaks järelevalvekomisjoni asjaajamise ja tehnilise teenindamise. Seega, algatajate mõtte kohaselt ei tegutseks komisjon Riigikontrolli alluvuses, vaid oleks selle n‑ö tehnilisel teenindamisel. Komisjoni liikmed on eelnõu kohaselt, esiteks, riigikontrolöri nimetatud Riigikontrolli ametnik, teiseks, õiguskantsleri nimetatud õiguskantsleri nõunik, kolmandaks, Kaitsepolitseiameti peadirektori nimetatud Kaitsepolitseiameti ametnik, neljandaks, Maksu‑ ja Tolliameti peadirektori nimetatud kaks Maksu‑ ja Tolliameti ametnikku. Eelnõu §‑s 4 täpsustatakse järelevalvekomisjoni pädevust. Erakondade rahastamise järelevalve komisjonil on õigus teha erakondade rahastamise üle kontrolli teostamisel ettekirjutus, kui, esiteks, erakond on jätnud täitmata kohustuse esitada õigel ajal erakonnaseaduses nimetatud aruanded või on esitanud neis valeandmeid, teiseks, annetuse näol ei ole tegemist annetaja isikliku panusega, kolmandaks, erakond on vastu võtnud keelatud annetusi. Kui komisjonil tekib kahtlus, lähtudes isiku varanduslikust olukorrast, isiku võimes oma isiklikest vahenditest tehtud suuruses annetust teha, on annetajal komisjoni nõudel kohustus näidata, mille arvelt on annetus tehtud. Eelnõus on senisest põhjalikumalt käsitletud vajadust kajastada komisjonile esitatavas aruandes reklaamikulusid, kus eraldi märgitakse kulutused trükistele, telereklaamile, raadioreklaamile ning reklaamile ajalehtedes ja ajakirjades, näidates ära ühiku hinna ja mahu. Samas on komisjonile antud õigus muu hulgas nõuda reklaamifirmadest andmeid reklaamiühiku maksumuse ja mahu kohta. See võimaldaks täpsemalt näha vastavaid kulutusi.
Erinevusena senistest regulatsioonidest on toodud ühe valimiskampaania maksumuse ülempiir, mis on meie eelnõu kohaselt kümme miljonit krooni. Eelnõu algatajate arvates on valimiskampaaniate maksumus ületanud Eestis mõistlikkuse piiri. Valimiskampaaniate maksumus ületab meist oluliselt jõukamate riikide kulutusi. Arvestades Eesti suhteliselt noort demokraatiat, oleks selline piirang vajalik juba kas või sellepärast, et tekiks senisest aktiivsem poliitiline debatt erinevate ideede üle, et mitte ei võistleks peamiselt reklaamifirmad. Üsna mitmed riigid on kehtestanud valimiskampaaniatele ülempiiri. Toon siin näiteid. Lätis on kampaania ülempiir ligilähedaselt 6,2 miljonit krooni, Leedus on kehtestatud ülempiir 18,4 miljonit krooni ja meist oluliselt suuremas Ungaris 23 miljonit krooni.
Omaette teemana on eelnõus käsitletud välireklaami piiranguid. Algatajate esindajana tunnistan, et selle teema oleks pidanud jätma samamoodi eraldi eelnõu teemaks, nii nagu ka riigieelarvest rahastamise küsimused. Praeguses eelnõus ei ole selle käsitlemine olemasoleval kujul piisavalt regulatiivne ega lahenda välireklaami probleeme maksimaalselt. Selle teema võiks siit eelnõust kas välja võtta või siis seda täiendada. Samas vajaks teema meie hinnangul igal juhul täiendavaid arutelusid, sest kehtiv säte ei ole õnnestunud, mida näitavad mitmed kohtulahendid viimaste valimistega seoses.
Erakondade järelevalve tõhustamine, valimiskampaaniate maksumuse piiramine ning kulutuste täpsema deklareerimise kohustus annaks oma koosmõjudes erakondade rahastamise suurema läbipaistvuse. Samuti väheneb erakondade rahastamise läbipaistvuse suurenemisega rahastajate mõju erakondade poliitikale tervikuna. Selline tulemus oleks aga kasuks kogu Eesti demokraatia arengule ja viiks selle hoopis kõrgemale tasemele. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Sõna küsimuseks saab kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et me kõik oleme siin mures selle pärast, mis selles valdkonnas toimub, see on täiesti selge. Ma veel kord kordan, et Rahvaliidu initsiatiiv on igal juhul kiiduväärt. Ma tahan aga pärida poliitilise välireklaami kohta ja reklaamimahu piiramise kohta. See on igati mõistlik. Aga mis juhtub erakonnaga, kes sellest paragrahvist kinni ei pea? Ütleme, et ta ei järgi seda numbrit või mahtu, mis kohalik omavalitsus on talle ette näinud, kui palju ta võib üles kleepida, ja ta ületab seda. Kas siin ka mingid sanktsioonid on? Kas te Rahvaliidus olete mõelnud selle peale, et mitte ainult poliitilise välireklaamiga ei saa valijate hääli kokku osta, vaid ka raadio‑ ja telereklaamiga? Kas te ei ole mõelnud, et sealgi võiksid olla kehtestatud võrdsed reklaamimahud?

Poliitilise välireklaami piirang, nagu ma ütlesin, vajab kindlasti ülevaatamist, sest ka see on teema, millele on õiguskantsler tähelepanu juhtinud. Absoluutne piirang ei ole ühelt poolt proportsionaalne, see on õiguskantsleri seisukoht, ja teiselt poolt on selle absoluutse piirangu rikkumiseks leidunud tõepoolest ka mitmesuguseid teid. Praegusel juhul on välireklaami piirangu rikkumisel ette nähtud karistused, aga nagu me näeme, tegelikult ei ole need väga hästi toiminud. Meie eelnõus on see regulatsioon, nagu ma ütlesin, praegu puudulik, see vajaks täpsemat käsitlemist, täna on alles esimene lugemine. Mis puudutab telereklaami ja üldse meediareklaami, siis eelnõu kohaselt oleks senisest erinevalt ja täpsemalt vaja deklareerida kulutused, ära näidates ühiku maksumuse ja eri liikide kaupa ka mahu ja ühiku hinna. Samal ajal oleks ka kontrollikomisjonile antud lisapädevus küsida andmeid vastavatest meediakompaniidest. Karistused tuleks loomulikult ette näha.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Hea ettekandja! Minu teine küsimus puudutab samuti sanktsioone, paragrahvi 12⁸ "Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni pädevus". Ma ütlen repliigina vahele, et on väga tore, et te olete mõelnud ka selle komisjoni peale, mis asuks väljaspool parlamenti, sest teatavasti ei inimene ega organisatsioon pole võimeline enesekontrolliks, kui puudub väliskontroll. Aga kas see komisjon piirdub ainult ettekirjutusega ja kas see ettekirjutus jääb näiteks õhku rippuma või kuidas selline ettekirjutus ellu viiakse, kui avastatakse rikkumine?

Eelnõu § 4, seaduse § 12⁸ käsitleb komisjoni pädevust. Kui komisjonil tekib kahtlus, lähtudes isiku varanduslikust olukorrast, isiku võimes oma isiklikest vahenditest tehtud suuruses annetust teha, on annetajal komisjoni nõudel kohustus näidata, mille arvelt on annetus tehtud. Kui komisjon asub seisukohale, et annetuse puhul ei ole tegemist annetaja isikliku panusega, teeb ta annetuse saanud erakonnale ettekirjutuse kanda vastav annetuse summa viivitamatult riigieelarvesse. Samas kehtivad rahastamisreeglite kohta ka praegu regulatsioonid, millisel juhul asuvad tööle teised õiguskaitseorganid. Komisjonil on alati võimalik sinna pöörduda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! On ju teada, et meediat mõõdetakse sekundites, minutites, ruutsentimeetrites, aga ka rahas. Kui seada rahaline piirang, siis neid sekundeid või pinda või aega võib olla sageli kas rohkem või vähem, see on nagu kauba hinna küsimus. Kas te olete kaalunud ka sellist mudelit, et valimiste-eelsel perioodil meediakanaleid, olgu nad millised tahes, seadusest tulenevalt lihtsalt kohustada eraldama teatud hulga pinda võrdselt kõigile, kes osalevad valimiskampaanias, katta need kulud riigieelarvest ja vähendada selle võrra erakondade rahastamist, et see situatsioon oleks kõigile tõepoolest võrdne, mis, nagu ma aru saan, on üks selle seaduseelnõu eesmärke?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga huvitav ettepanek ja kindlasti on see üks võimalikke lahendusi, mida tasuks uurida. Algatajad on lähenenud sellele asjale natuke teise nurga alt. Me oleme tõepoolest ühelt poolt pannud ülempiiri, aga teiselt poolt ikkagi näinud ette, et deklareerimiskohustus oleks täpsem, ära näidates mahu, ühiku hinna kanalite ja meediaväljaannete kaupa, ja samas andnud komisjonile pädevuse ja võimaluse kontrollida, küsida eraettevõtete käest. See on praegu meie lähenemisnurk, aga kui me suudame koostöös teiega mingisugust teistsugust lahendust proovida ja seda toetab ka põhiseaduskomisjon, siis miks mitte.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Täpselt nii ma ka aru sain. Ma just mõtlengi, et mis juhtub sel juhul, kui mõni meediaväljaanne on näiteks mõnele erakonnale reklaami müünud oluliselt soodsamalt kui mõnele teisele erakonnale. See on ju eraõigusliku ühingu täiesti vaba voli, ta võib müüa täpselt nii, nagu ta tahab. Kas teile ei tundu, et selliseid võimalikke korruptiivseid käitumisakte või kuritarvitusi selline regulatsioon kindlasti ei peata, vaid viib nad hoopis teisele tasemele?

Jah, kindlasti on siin teatud küsimus olemas. Muidugi vähendab seda ohtu avalikustamise moment. Kui ühiku hind ja maht on kõigile avalikult kättesaadavad esitatud aruannete kaudu, siis see on selline moraalselt piirav moment. Aga loomulikult võib kaaluda ka teiste lahenduste otsimist. Ma arvan, et erakonnaseaduse muutmise seadus on just valimiskampaania kulude osas üks nendest eelnõudest, mille puhul peaks siin saalis valitsema võimalikult suur konsensus, et oleksid tagatud võrdsed võimalused ja ka ühtne arusaam asjadest. See oleks mõistlik asjade korraldus.

Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Järgnevalt tuleb kõnepulti põhiseaduskomisjoni liige Urmas Reinsalu.

Austatud istungi juhataja! Härra Marrandi! Riigikogu liikmed! Komisjon arutas seda eelnõu oma 19. novembri istungil ja võttis konsensuslikult vastu järgmised protseduurilised otsused: määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. detsember kell 16 ja teha ettepanek selle eelnõu esimene lugemine lõpetada.
Komisjonile oli laekunud ka Vabariigi Valitsuse seisukoht härra Langi allkirjaga, mis teatas, et valitsus selle eelnõu kohta seisukohta ei võta.
Komisjon kuulas ära härra Marrandi põhjaliku ettekande, mida härra Marrandi praegu sisuliselt kordas täiskogu kõnepuldist. Küsimused, mis tekkisid komisjonis, seisnesid eelkõige selles, härra Lindet tsiteerides, et kas on võimalik defineerida poliitilist välireklaami legaaldefinitsioonina. Härra Marrandi ütles, et kui sellele eelnõule seada õigusselguse huvides see eesmärk, siis see eeldab lisatööd selle eelnõuga ja praegu ta sellele härra Linde püstitatud tinglikule eeldusele ei vasta. Kerkis esile küsimus selle kohta, kas ajalises mõttes pole praegu Rahvaliidu pakutud eelnõus tehtav välireklaami piirang mitte liialt intensiivne. Mäletatavasti viitas ka eelnõu algataja probleemile, otsekui oleks õiguskantsleri hinnangul tegemist teatava põhiõiguse riivega. See põhineb sellel, et põhiõigust väljendusvabadusele on liiga intensiivselt riivatud. Kehtivas õiguses kohaldatakse välireklaami regulatsiooni koha pealt piiranguid üksnes aktiivse kampaania ajal, 60 päeva enne valimisi, eelnõu esitatud kuju puhul muutuks välireklaami piirang püsivaks ehk see ei oleks enam seotud mingisuguse tähtaja saabumise või raugemisega. Algatajate nimel ütles härra Marrandi, et see eelnõus toodud seisukoht johtub Soome õiguskorrast pärinevast analoogiast. Härra Gräzin tõi esile tõsise probleemi, milline on poliitilise välireklaami kunstiline kvaliteet ja väärtus, ning esitas seisukoha, et Eesti välireklaam, sealhulgas poliitiline välireklaam, on esteetilise kategooriana kõrgeväärtuslik ja kvaliteetne. Härra Gräzin vastandas oma sõnavõtus oma seisukohta toonase Riigikogu liikme Arnold Rüütli isiklikule arvamusele, et poliitiline välireklaam otsekui risustaks ruumi. Härra Marrandi konstateeris selle peale, et ta kahjuks härra Rüütli seisukohta ei mäleta, ning ütles, et ülemäärane või väga suurtes mõõtmetes poliitiline välireklaam ahistab inimesi ning selles küsimuses on tegemist ühiskonnas valitseva üldise konsensusega. Kõneldi ka sellest, mis puudutab erakondade rahastamise järelevalvet. Kerkis esile küsimus, et sisuliselt eelnõu teatud ulatuses kopeerib oma olemuselt eelmises parlamendikoosseisus menetlusest koosseisu volituste lõppemise tõttu välja langenud erakondade rahastamise eelnõu, kuid mitmed osad on jäänud kajastamata, see puudutab eelkõige sõltumatu järelevalveorgani pädevust ja protseduure, kuidas ta oma toiminguid teostab. Härra Marrandi ütles, et kindlasti on eelnõu algataja valmis vajaduse korral organi pädevust täiendama ning ei kujuta seda sugugi ette lõpliku või suletud loendina, mis muudaks kehtivat järelevalveorgani pädevust. Arutati ka küsimust, mis puudutab valimisreklaami kulusid – kümme miljonit krooni ühtede valimiste kohta. Avaldati erinevaid hinnanguid, kuivõrd on seda võimalik reaalsuses kontrollida ja kas see piirangu maht vastab tegelikult valitsevale poliitilise konkurentsi situatsioonile. Kerkis esile probleem, mille tõstatas härra Gräzin, et esitatud eelnõus on erakondade rahastamise järelevalve komisjoni pädevus liialt suur. Härra Marrandi tõdes oma vasturepliigis, et põhimõtteliselt võiks komisjon töötada ka Maksu‑ ja Tolliameti juures, kuid eelnõu algataja sooviks neid küsimusi siiski laiemalt käsitleda, mida soodustaks selle järelevalveorgani sõltumatus muudest institutsioonidest, mille abiorganiks ta paratamatult muutuks.
Seega valitses komisjonis üldine valmisolek tegelda erakondade rahastamise järelevalve küsimusega. Väljendati mõtet, et otstarbekohane on ära oodata Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahend ja seda komisjonis analüüsida. Oma seisukoha peavad kujundama parlamendi poliitilised üksused ning seejärel peab põhiseaduskomisjon tegema järeldused, lähtudes ühelt poolt riigiõiguslikkuse uuest dimensioonist, mis Riigikohtu lahendist tuleneb, aga teiselt poolt kahtlemata ka otstarbekuse motiividest, mida ei saa samuti pidada sugugi mitte teisejärguliseks erakondade rahastamise järelevalve reguleerimisel.
See oli lühike ülevaade komisjonis toimunud arutelust. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Esimesena saab läbirääkimisteks sõna kolleeg Mark Soosaar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid tervitavad seda eelnõu. Teemaga on püütud tegelda ka varasemates Riigikogu koosseisudes ja me väga loodame, et seekord tegelemine ei lõpe ainult tegelemisega. Vaja on, et me jõuame ka mingite lahenditeni, jõuame erakondade rahastamist, erakondade positsiooni selgemini kindlaks määrava eelnõuga otsuseni. Samas arvame, et raha ei ole mõõdetav suurus, millega oleks võimalik täpselt paika panna valimiskampaaniad. Selge see, et kel rohkem raha, see võib rohkem võimu kokku osta. Kuid raha üksi ei tee seda. Seda tehakse valimiskampaaniatega, seda tehakse reklaamimahtudega. Sellepärast oleme seisukohal, et kindlasti on vaja viimistleda reklaamimahtusid ja mitte ainult tänavatel, reklaamitulpadel, majaseintel, vaid ka meedias ja eriti elektroonilises meedias. Kui lepitakse kokku, et võistlevatel erakondadel on kõigil võrdselt eetriaega, kõigil võrdselt reklaamiruutmeetreid, siis hakkab toimuma võistlus ideede vahel, siis hakkab pihta võistlus esteetiliselt parima, kõige mõjuvama kujunduse vahel.
Mis puutub kontrolliorganisse, siis ka siin on vaja väga tõsiselt mõelda. Praegune Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon ei ole tõenäoliselt kõige õigem organ, sest tegemist on ikkagi parlamendi sisekontrolli organiga. Kuid millises vormis see peaks olema? Kas just selline, nagu Rahvaliit pakub, see on küllaltki küsitav. Me ei ole päris kindlad, et nii tähtsas küsimuses peaks edasi liikuma katse ja eksituse meetodil. Võib-olla tasuks kahe lugemise vahel veel kaaluda erinevaid variante.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab selle eelnõu saatmist teisele lugemisele ja ma loodan, et nii ka juhtub. Aitäh!

Aitäh! Sõna saab kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Ka meie toetame selle eelnõu menetlusse võtmist. Juhin tähelepanu enamjaolt samadele asjadele, mida mainis juba Mark Soosaar, ehk asjaolule, et tänaseks oleme poliitiliste ideede ja ühiskonna kohta käivate mõtete väljaütlemise oma erakonnaseaduse puuduste tõttu muutnud kommertsreklaamiks, mida oleme kogenud aina jõulisemalt kasvamas kõigil valimistel, mis on toimunud. Seetõttu ka harivast aspektist, ka võrdsete tingimuste loomise aspektist lähtuvalt ongi möödapääsmatu hoopis muul moel, kui seni seda tehtud on, püüda tekitada erakondadele meedias ühetaolisi tingimusi. Nagu ma juba oma küsimustes Jaanus Marrandile osutasin, ei ole need meetodid, mis pakutud, tõenäoliselt kõige paremad, kuna ei rahulda võrdsuse tekitamise vajadust ja ideedele keskendumise vajadust just kõige selgemalt. Kuid juhul, kui meil ei ole ühtegi algteksti, millest lähtuda, ei ole meil midagi täiendada, kommenteerida ega parandada, ei ole millegi üle diskuteerida. Loodan, et selle eelnõu menetlemise käigus komisjonides on võimalik teha täiendusi ja sisuliselt läbi arutada see teema, nii et eesolevad valimised – olgu need siis Euroopa Parlamendi valimised, kohalike omavalitsuste valimised või ka järgmised Riigikogu valimised – oleks tõepoolest võimalik korraldada ideede tutvustamise alusel. See oleks tegelikult Eesti ühiskonnale kõige olulisem, et valijad saaksid valida mitte kõige kirevamat ja atraktiivsemaks tehtud kaupa, vaid siiski kõige selgemalt ja kõige paremini Eesti tuleviku olusid korrastavalt toimivaid ideid. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Määran eelnõu 111 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. detsembri kell 16.
Tänane päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud. Soovin teile head tööpäeva jätku!

Istungi lõpp kell 12.47.