Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud ministrid! Alustame infotundi. Palun kõigepealt kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, kultuuriminister Laine Jänes ning põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Alustame nüüd esimese küsimusega.

Esimene küsimus on Villu Reiljanilt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud põllumajandusminister! Pöördun teie poole ühe küsimusega, mis on erutanud paljusid minu valijaid. Nimelt oli kunagi Isamaa kandev loosung "Plats puhtaks!". Teie olete asunud seina puhtaks tegema ja puhastanud seina ära Harald Männiku, Tõnuristi, Linnu, Veldi, Tõnspoja, Kõhukna ja teiste piltidest. Viimasel ajal on olnud jutt, et teile ei meeldi ka kalli kolleegi Ester Tuiksoo pilt. Kas on tegemist teie mingisuguse fotofoobiaga või tõepoolest seina puhastamisega?

Aitäh, austatud kolleeg, väga hea ja väga aktuaalse küsimuse eest! Tõepoolest, Põllumajandusministeeriumisse on tulnud hulgaliselt kirju valijatelt (ma arvan, et nende hulgas on teie valijaid, aga ilmselt on seal ka minu valijaid), kes on avaldanud kahetsust, et kõik eelmise sajandi ministrid ja põllumajandusjuhid on ühes reas. Nad võiksid olla kuidagi eraldatud, et Eesti Vabariigi ministrite nime all võiksid Põllumajandusministeeriumi seinal olla Eesti Vabariigi ministrid ja need põllumajandusjuhid, kes tegutsesid nõukogude ajal, oleksid eraldi. Ma arvan, et see on igati põhjendatud lähenemine. See ei ole sugugi hinnangu andmine konkreetsetele inimestele, kes nõukogude ajal Eesti põllumajanduses tegutsesid, vaid see on puhtalt institutsionaalne lähenemine. Ma arvan, et see on igati õige ja arusaadav käsitlus. Mis puudutab nüüd Ester Tuiksood, head kolleegi, pildina või elavana, siis loomulikult meeldib ta mulle rohkem elavana. Mul on rõõm näha teda siin hea tervise ja hea väljanägemise juures. Aga mul ei ole ka tema pildi vastu mitte midagi ja tema kui Eesti Vabariigi ministri pilt jääb rahulikult seinale.

Palun, kolleeg Villu Reiljan, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! On hea, et te nagu tõsine põllumees sikud lammastest viljakalt eraldate. Kas te olete seda kallist nõu andnud ka oma koalitsioonikaaslasele Jaanus Tamkivile, et ta näiteks eraldaks metsanduskorüfee ja looduskaitsja Heino Tederi, kelle meeskonnatöö vilju me praegu naudime – metsa lõikame –, sellest reast.

Aitäh! Keskkonnaministeeriumi valitsemisala küsimuste üle ei ole mul kuidagi otsustamispädevust ja ma ei tahaks ka siinkohal hinnangut anda. Nii et see jäägu ikka keskkonnaministri otsustada.

Palun, kolleeg Villu Reiljan, teine täpsustav küsimus!

Härra Seeder! Kas te olete kindlad, et metsanduse ja põllumajanduse alused ei olnud tol ajal bioloogilist laadi ning see leib, piim ja liha ei olnud suuremat asja toiteväärtusega?

Aitäh! Ma arvan, et olid küll! Ja ma olen ka sellel arvamusel, et inimesed on meil paljuski samad, kes Eesti NSV ajal. Aga kui te tähele ei ole pannud, siis riigikord on muutunud. Selles on erinevus. 

 

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Järgmine küsimus on kolleeg Helle Kaldalt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea põllumajandusminister! Mul on hea meel, et teid tunnustatakse maapiirkondades ja teist räägitakse väga hästi. Tunnustan ka teid selle eest, et olete esitanud Riigikogu menetlusse alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on kindlasti üks alkoholipoliitika meetmeid. Alkoholi liigtarbimine on tõsine probleem meie ühiskonnas. Ka Keskerakond on esitanud menetlusse kaks eelnõu alkoholipoliitika kohta, üks käsitleb reklaami keelustamist meedias ja teine alkoholimüügi piiranguid. Kahjuks valitsus ei toetanud ja ka valitsuskoalitsiooni partnerid saalis ei toetanud neid ja põhiline oli mittetoetamisel, et valitsus esitab kompleksselt alkoholipoliitika. Täna aga, nagu ma ütlesin, olete teie suutnud väga innustavalt tuua ühe meetme eraldi. Öelge, kuidas teil see õnnestus valitsuses läbi viia ja tuua üks alkoholipoliitika meede saali arutamiseks?

Aitäh, hea kolleeg! Loomulikult on alkoholiseadus väga oluline seadus ja valitsus on ka seda teemat käsitlenud päris mitmel korral, nii selle eelnõu puhul, mis täna tuleb saalis arutusele ja mille on Põllumajandusministeerium ette valmistanud, kui ka nendele seadusmuudatustele hinnangu andmisel, mis Keskerakonna poolt on algatatud. Kabinetis on tööjaotus selline, et alkoholi kui toiduaine eest ja toiduohutuse aspektist lähtuvalt vastutab ja tegeleb küsimustega Põllumajandusministeerium, ka alkoholiregistri pidaja on Eesti Vabariigis Põllumajandusministeerium. Kõik, mis puudutab reklaami, jaekaubandust, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi rida ja üldine, terviklik käsitlus on Sotsiaalministeeriumi rida. Nii on kabinetis tõesti kokku lepitud, et Sotsiaalministeerium valmistab ette tervikliku kontseptsiooni ja siis tullakse seadusmuudatustega kompleksselt Riigikogusse. Käesoleval juhul käitus Põllumajandusministeerium siin erinevalt ja valitsus aktsepteeris seda sellepärast, et tegemist on väga tehniliste ja konkreetsete järelevalvet puudutavate ettepanekutega ja selles eelnõus käsitleme me järelevalvet tõepoolest kompleksselt, millega alustati juba eelmise valitsuse ajal, siis, kui teie koalitsiooni kuulusite. Veebruaris 2007 kiideti see põhimõtteliselt heaks. Ma usun, et selles on see erinevus kõikidest muudest küsimustest, miks ka valitsus aktsepteeris seda, ja ma usun, et siin saalis tuleb täna asjalik arutelu ja me ühiselt toetame neid ettepanekuid.

Palun, kolleeg Helle Kalda, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, hea minister, põhjaliku vastuse eest! Aga kui esitati menetlusse ühe meetme keelustamine ja valitsus arutas, siis vastas sellele põllumajandusminister, mitte sotsiaalminister ega ka majandusminister. Eelmises koosseisus arutas teie nimetatud eelnõu maaelukomisjon, nüüd majanduskomisjon. No okei, see on valitsuse tahe. Ma siis küsiksin, miks vastasite teie tookord eitavalt selle meetme suhtes.

Aitäh! Tõepoolest Riigikantselei suunas selle valitsuse seisukoha ettevalmistamise põllumajandusministrile. Ega ma nüüd Riigikantselei vastu ka ei saa ja ma juhtisin küll Riigikantselei tähelepanu, et see, mis puudutab jaekaubandust ja reklaami, on ikkagi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi rida. Nii et ma arvan, et tulevikus suunatakse vastavad eelnõud ka sinna.
Aga seekord tõepoolest ma selle seisukoha valitsuse nimel koostasin ja peamine argument, miks valitsus seda ei toetanud, on see, et me toetame ühtlasemat, üleüldist riiklikku regulatsiooni, mis puudutab ka müügipiirangute kellaaegu eelkõige. Ei ole päris hea, kui Eestis on 200 erinevat alkoholipoliitikat. Oleks hea, kui need oleksid üle riigi veidi ühtlasemad. Nii et see oli üks oluline põhjendus. Ja teine põhjendus oli see, et kindlasti on vaja kellaajalise piirangu puhul teha ka korralik juriidiline ja majanduslik analüüs, mida see endaga majanduslikus mõttes kaasa toob ja kas juriidiliselt on kõik korrektne. Need kaks põhjust olid ja veel lisaks sellist analüüsi ei seletuskirjas ega eelnõus endas ei olnud.

Palun, kolleeg Helle Kalda, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Hea minister! Arutamisel olev eelnõu oli Keskerakonna esitatud, me teame, et valitsus on teinud nende kohta väga suured uuringud, ja me leiame, et täiendavaid uuringuid pole vaja. Aga ma tänan teid, et te olete toonud ühe meetme täna meile Riigikokku arutamisele. Kindlasti loodan, et tuleb suur diskussioon, ja kindlasti me toetame seda. Aga äkki oleks teil mõttekas võtta kõik alkoholipoliitika meetmed Põllumajandusministeeriumi? Nii jõuaksime kiiremini siia saali. Milline on teie seisukoht selles suhtes?

Aitäh! Ma loen ridade vahelt välja tunnustust, aga ma arvan, et te hindate Põllumajandusministeeriumi võimeid üle. Ma arvan siiski, et alkoholipoliitika on ja jääb ministeeriumidevaheliseks poliitikaks. Siin on oma roll Siseministeeriumil järelevalve teostamisel, Maksu- ja Tolliametil, mis on Rahandusministeeriumi valitsemisalas, on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala küsimused. Nendesamade küsimuste vallas, mis puudutavad jaekaubandust ja reklaami, ei ole Põllumajandusministeeriumil lõplikku pädevust ja kompetentsi. Samuti arvan ma, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisala küsimused peaksid sinna jääma.
Eelkõige ma arvan, et see teema vajab paremat koostööd, horisontaalset koostööd ametkondade ja ministeeriumide vahel. See oleks lahendus.  Põllumajandusministeerium kindlasti ei tahaks olla siin see ainuministeerium, kes nende küsimustega tegeleb.

Ja nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun esimene küsimus, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! On hea meel kuulda, et vähemalt kuidagipidi midagi on otsustatud. Eelmises valitsuses me vaidlesime ka, et kes selle alkoholipoliitikaga siis tegeleb, ja kõiki neid ministeeriume on siin mitu korda nimetatud. Siis me arvasime, et peaminister võiks vastutada, kui see puudutab nii paljusid ministeeriume. Peaminister ei tahtnud seda vastutust tookord võtta. Igal juhul on hea, et vähemalt on ära öeldud see, kes peaks vedama. Kas tulemusi on, ei oska öelda, sest eelmine kord Sotsiaalministeerium üritas vedada, kuigi jaotust ei olnud, aga teised ministeeriumid kukutasid selle läbi. Aga küsimus on selles, et tõesti nende paari viimase aja ettepanekuga umbes samal ajal ju tuli või vähemalt käidi välja Juhan Partsi algatus öise alkoholimüügi piirangu kohta, ja ma sain aru, et valitsus nagu üritaks selles küsimuses midagi siiski teha Juhan Partsi initsiatiivil. Kas kabinetis oli siis ka arutusel, kui arutati konkreetset eelnõu, mis teil nüüd on Riigikogus, see Juhan Partsi ettepanek?

Aitäh! Jah, ka Juhan Partsi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekut on valitsuses arutatud. Lõplikku seisukohta välja kujundatud ei ole, nii et ma ei saa siin praegu teile mingit ametlikku valitsuse seisukohta välja öelda. Aga nii nagu ma ühes eelmises vastuses siin ütlesin, ei ole kõige parem, kui Eestis kujuneb 200 täiesti erinevat alkoholipoliitikat. Ma usun, et see arusaamine on jõudnud laiemalt ühiskonda, nii valitsusse kui Riigikokku. Siin kindlasti oleks hea, kui oleks ühine lähenemine üle riigi. Nii et ma usun, et me selles suunas kindlasti kõikvõimalike algatuste ja eelnõudega liigume. Ja ma tahan ka öelda tõesti, et praegu on olukord valitsuses niisugune, et me mitte kuidagi ei torpedeeri ega tööta vastu Sotsiaalministeeriumi katsele Eestis alkoholipoliitika aluseid välja töötada, vaid vastupidi, toetame ja täiendame seda, nii et võib-olla on siis olukord kardinaalselt muutunud, võrreldes selle olukorraga, kui teie valitsuses olite.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Ester Tuiksoo!

Aitäh, proua juhataja! Austatud põllumajandusminister! Kas me saame teie vastustest nüüd õigesti aru, et Eestil jääb jätkuvalt puuduma ühtne alkoholipoliitika, et see on jätkuvalt killustatud ja paljud hädad sellest algavad?

Aitäh! Eestil on olemas praegu nii ühtne alkoholipoliitika kui ka see osa alkoholipoliitikast, mis on killustunud, mis on kohalike omavalitsuste pädevus. Siin tuleb leida see õige tasakaal, sest kindlasti peab tulevikuski jääma kohalikele omavalitsustele teatud otsustusõigus ka alkoholipoliitika osas. Aga kui suur see otsustusõigus saab olema, seda mina täna siin öelda ei oska, see selgub tõsiste juriidiliste ja majanduslike arvestuste ja arutelude tulemusena. Ma arvan aga, et hea oleks, kui see ei ole nii erinev, kui praegu on, ja me teame, et see ei puuduta mitte ainult reklaamiküsimusi, see ei puuduta ainult müügipiiranguid kellaajaliselt, see puudutab ka läbiviidavaid üritusi ja seal alkoholi müügi õigusi ja tarbimist, see puudutab müügiproblemaatikat ka eri kauplustes ja kohtades. See kõik on praegu väga erinev ja igal kohalikul omavalitsusel on iseseisev otsustusõigus. Siin on vaja rohkem ühtlast lähenemist, aga kus see tasakaal on, seda ei oska ma teile siin praegu veel öelda.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaak Aabilt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud haridusminister! See on habemega lugu üldhariduse rahastamisest, mis on kestnud aastaid: debatt vajaduse üle muuta seda rahastamismudelit, millega on tegelnud ka teie eelkäijad. Olen aru saanud viimase aja info põhjal, et asi on läinud konkreetseks ja on plaanis uus mudel rakendada ning mitte aasta pärast, vaid juba 1. jaanuarist 2008. Küsimus on pigem selles, et kuigi omavalitsusliidud minu arust enamikus kiitsid selle läbirääkimistel heaks, ei ole kohapeal siiski arusaamist või infot või teadmist, missugune see rahastamismudel on, kuidas ta mõjutab erinevaid omavalitsuse koole. Kas teil on plaanis enne seda mingit teavitamiskampaaniat, koolitamiskampaaniat teha – veel enne 1. jaanuari?

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Hea küsija! Jah, mitu valitsust on järjest aru saanud, et rahastamismudel, mis ainult tükihinna järgi käis või nn pearahamudel, on oma aja ära elanud. Ja koefitsientide süsteemi pideva muutmisega seda ei tasakaalusta. Kaasaegsel lähenemisel, arvestades, et meil on vaja rahastamisel seda uut kvaliteeti juba selleks ajaks, kui ka gümnaasiumi osast lahkuvad suured aastakäigud, on meil vaja tegelikult, et kõigi tasemete haridusasutused oleksid kindlustatud, et omavalitsused saaksid nende perspektiivi hinnata ja teha pikaajalisi arenguperspektiive. Selleks tuleb rakendada uus mudel. Tõesti, ta järgmisel aastal rakendub ja praeguseks on teavituskampaania täies hoos. Kõigis maakondades käiakse omavalitsusjuhtidele ja koolijuhtidele kõnelemas, mida uus rahastamismudel endaga kaasa toob. Me töötame välja ka eraldi trükitud lahenduse. Suurele osale küsimustest on vastatud haridusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi koduleheküljel. Vastame ka igale üksikküsimusele eraldi ja loodame, et omavalitsusliidud ka oma liikmete hulgas seda teavitustööd teevad. Aga põhiprintsiibid, olgu siin siis üle öeldud, on tõesti, et rahastamine ei oleks ainult õpilaste arvu järgi (mis tähendaks drastilist langust kohe, kui õpilaste arv, no näiteks mõnes väiksemas koolis, 10 võrra alaneb), vaid klassikomplekti kaupa –  selle kaupa, et õppekava saaks täidetud igal juhul ja õpetajad saaksid palga igal juhul. Nii et kvaliteedi mõõt on tulevikus peamine.

Palun, kolleeg Jaak Aab, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Oli hea kuulda, et asi liigub. Kas kõik saavad selle teabe ja need analüüsid ja numbrid korralikult kätte ning kuidas nad oma eelarvet planeerivad – eks see keeruliseks läheb, sest tegelikult on see otsus tõesti viimasel hetkel sündinud selles suhtes, et on ka konkreetselt otsustatud, mille eest igal juhul tunnustan, sest tegelikult eelmiste ministrite töö kajastub samuti selles rahastamismudelis. Nüüd on pigem küsimus õiglases palgas õpetajale, nagu te isegi mainisite, et õpetajad eri koolides saaksid ühtlasemalt palka. Te olete möönnud, et kavatsete tõsta õpetajate palgatasemeid, miinimumtasemeid 20%, samas kui vahendeid pannakse sellesse rahastamismudelisse rohkem 17,5%. Kas te olete veendunud ja kas analüüsid näitavad, et kõik omavalitsused saavad hakkama sellise miinimumtaseme tõusuga nagu 20%?

Aitäh küsimuse eest! See, et palgavahendid üldisemalt tõusevad natuke teise protsendi võrra kui alammäärasid on võimalik tõsta, on ju aastatepikkune praktika. See tuleneb tegelikult suures osas sellest, et õpilaste arv langeb. Ka järgmisel aastal langeb see ligi 10 000 võrra. See tähendab tinglikult, kui pearahasüsteemi järgi arvestada, vabaneb mingi hulk vahendeid. Me ei kanna seda loomulikult haridussüsteemist välja, vaid selle arvel on võimalik juba süsteemis töötavatele õpetajatele rohkem palka maksta. Nii et 20%-line alammäärade tõus on garanteeritud, kui meie kohalikku kooli ei taba drastiline õpilaste arvu langus. Näiteks on ka aasta keskel meile tulnud informatsiooni omavalitsustest, kust ligi neljandik õpilasi viiakse koolist välja n-ö omavalitsuse oma probleemide tõttu või kooskõlastamatuse tõttu piirkonnas. Sellised juhtumid, mis kooli nõrgestavad, võivad ju tulla arvesse ka tulevikus, aga meie asi on rahastamismudeliga puhverdada sellised suured langused ja kompensatsioonimehhanism on välja töötatud kolmeks aastaks. Kui nüüd endise või siis praeguse süsteemiga võrreldes uue ehk 1. jaanuarist kehtiva süsteemiga kool näiteks kaotab oluliselt arvestuslikult, siis kolme aasta jooksul tegelikult see langus kompenseeritakse, nii et ta ei pea tegema rahastamismudelist lähtuvalt drastilisi otsustusi. Ta saab need teha ja planeerida pikaajaliselt.

Palun, kolleeg Jaak Aab, teine täpsustav küsimus!

Tänan, austatud esimees! Jah, hea minister, ma olen selle rahastamismudeliga, jaotusmudeliga tutvunud ja ka nende põhimõtetega, kuidas kolme aasta jooksul veidi leevendatakse võib-olla nendes koolides ja omavalitsustes, kus see kasv jääb keskmisest väiksemaks, aga seal kompenseeritakse pool keskmist. Pigem on minu küsimus selles, et kas eri osapooled – ma mõtlen siin neid, kes kõige otsesemalt asjasse puutuvad – omavalitsusliidud läbirääkimistel ja teenistujate ametiühingute liitude organisatsioon, kus on haridustöötajate liit – on kõik nii optimistlikud, nagu teie siin olete, et see 20% kõigile tagatakse ja sellest ei tule mingisuguseid raskusi omavalitsustele, koolidele või siis õpetajatele, kes ei saa seda palka kätte.

Aitäh! Loomulikult on omavalitsuseti olukord erinev. Ma ütlen veel kord, et kui mingil põhjusel on toimunud väga järsk langus, juba praegu selle poolaasta jooksul, siis kahtlemata omavalitsus peab mingeid otsuseid tegema. Meie oleme ette näinud reservi ja ka kompensatsiooni komponendi. Me seisame selle eest, et see 20%-line alammäära tõus oleks tõesti võimalik ka nendel omavalitsustel, kus esmapilgul tundub, et see on raske. Juhin tähelepanu, et me räägime praegu alammääradest ja nende tõusust ega räägi õpetaja palgatõusust 20% võrra, mis võib-olla on eri omavalitsustes arvestatud erinevalt. Me oleme mudelis lähtunud sellest, et regionaalselt peab olema kvaliteetne õpe kättesaadav igal pool ja see tõesti toetab rohkem tugevaid põhikoole ning tekitab arvestusliku aluse, et omavalitsused hindaksid, kas nad väiksemaid gümnaasiume pikas ajaperspektiivis suudavad pidada või mitte. Aga tugeva põhikooli huvides on see kahtlemata. Kui arvestada ametiühingute ettepanekuid, mille sees on tõusu vajadus märgitud palju suurem kui 20%, siis ametiühingud kindlasti oma liikmetega arutavad, mida sel juhul teha. Mina loodan, et nii nagu ajaloolisel hetkel 2001. aastal õnnestus sõlmida kolmepoolne lepe omavalitsuste, ametiühingute ja riigi vahel, õnnestub seda uuesti teha. Vahepeal kahjuks ei ole see õnneks läinud. Aga see tähendab suhelda, arvestada partneritega. Ma loodan, et kõik võtavad muudatuse rahulikult vastu.

Aitäh!  Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Palun kõigepealt kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Austatud haridusminister Tõnis Lukas! Pärnumaa saadikuna olen ma suisa kohustatud küsima järgmist. Seoses vajadusega tugevdada põhiharidust ja põhikooli on see uus rahastamisskeem tõepoolest väga nutikas. Aga mõned omavalitsused, kes on seda juba ise teinud eelmisel aastal, käesoleval aastal, näiteks minu valimispiirkonnast Tõstamaa, on väga täbaras olukorras. Seda sellepärast, et tugeva gümnaasiumi kõrval tugev põhikooli III aste ja tugev põhikool kaotaks järgmisel aastal selle skeemi järgi umbes 300 000 krooni, mis on päris suur pauk. Kas erandeid ka arvesse võetakse? Arvestades seda, et siin rõdul on Kihnu kooli viimase klassi õpilased, küsin: kas te nende julgustuseks võite öelda, et erandid uues rahastamisskeemis jäävad alles ja ka Kihnu kool näiteks jääb alles?

Aitäh hea küsimuse eest! Jah, regionaalsete erandite tegemise võimalus jääb alles. Nii nagu jääb alles ka teatud reserv selliste erandjuhtude lahendamiseks. Mis puudutab gümnaasiumi osa, siis tegelikult rahastamismudeli muutus ei pane gümnaasiumile mingit õpilaste arvulist piiri, millest lähtudes lisaraha antakse või võetakse ära.
Uue mudeli järgi on arvestuslik piir 21 õpilast, millest suuremate klasside puhul saab omavalitsus finantseerida gümnaasiumiosa puhtalt riigi vahenditest. Väiksemate klasside puhul on see tema otsus, kui ta maksab sellele ise peale. Aga juhin tähelepanu: selliseid otsuseid ise peale maksta oma kooli osadele on omavalitsused teinud ka seni. Ja kui me praegu analüüsime uut mudelit, siis me peame võrdlema teda näiteks kolme aasta pärast tekkiva olukorraga, mitte selle olukorraga, mis on meie meelest ideaalne ja mis on praegune. Sest vaadake, pikas ajaperspektiivis mõjutaks õpilaste arvu langus koole päris drastiliselt ka siis, kui me praeguse mudeliga jätkaksime. Ka siis toimuksid protsessid, kus omavalitsused peaksid otsustama koolide suhtes sammude astumist, kas neid sulgeda või ühendada või teha põhikoolist algkool või gümnaasiumist põhikool. Nii et selle mudeli enda pärast ei suleta küll mitte ühtegi kooli ega mitte ükski kool ei satu eraldi halba olukorda.

Palun nüüd kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jätkaksin küsimust, mis puudutas teavitamist uuele mudelile ülemineku puhul. Siinsamas Riigikogu rõdul pidin ma päris intensiivselt lööma lahingut kurikuulsa 53. kooliga. Nemad teatasid üheselt, et eesti koolid on paremini rahastatud kui vene koolid. Ma siis seletasin, et segregatsiooni meil ei ole jne. Tuli tõesti vaeva näha. Sellest johtuvalt ma küsingi, kui hea on see kontakt ja teavituskampaania. See puudutab just nimelt Tallinnas või  ka Ida-Virumaal olevaid vene koole, mis ilmselt ikkagi on natuke erilisem, ütleme siis, juhtum.

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Tõepoolest, me ei tea, milles on võrdluse sisu. Kui võrrelda Eesti koole Venemaa koolidega, võib juhtuda tõesti, et nad on paremini rahastatud õpilase kohta ja õppetöö läbiviimiseks. Eesti haridussüsteemis koole põhimõtteliselt erinevalt ei rahastata, erinevust ei ole absoluutselt. Viimasel ajal on põhjust olnud rääkida, et neid venekeelseid koole, kes lähevad eesti õppekeelele üle kiirema tempoga kui teised, tegelikult rahastatakse veel lisaks. Nii et võib öelda, et venekeelsetel koolidel on isegi teatud eelis rahastamisel.
Mis puudutab näiteks Tallinna linna omavalitsuse ehk munitsipaalkoole, siis nende teavitamisel peab Tallinna linn, nii linnavalitsus kui haridusamet, tegema kindlasti päris palju tööd. Võib siis öelda, et väljaspool Tallinna räägitakse paljudes omavalitsustes, et võidavad hoopis Tallinna koolid. Nii et võib öelda, et on ka selline suhtumine, et Tallinna venekeelsed koolid ja eestikeelsed koolid on eelistatud võrreldes muude piirkondade koolidega. Suhtumisi võib olla igasuguseid, aga ma tahaksin veel kord rõhutada: Eestis ei ole rahvusprintsiibil ja keeleprintsiibil erinevusi koolide rahastamisel.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Alusharidus kui põhihariduse osa peaks samuti olema rahastatud riigi poolt. Missugune on alushariduse rahastamise osa praeguses üldhariduse rahastamismudelis ja missugused võiksid olla arengud edaspidiseks?

Aitäh! Haridussüsteemi osa on ka kõrgharidus. Samas ei ole riigil konkreetselt kohustust kõiki kõrgharidusega seotud kulusid kinni maksta, need jaotuvad eri tasandite vahel. Samamoodi on riigis otsustatud seni ja praegu kehtiva seaduse järgi, et alushariduse korraldamine ja seega ka rahastamine on omavalitsuse ülesanne. Tõesti, järgmisel aastal käivitab riik massiivse programmi, et omavalitsusi toetada selles, et alushariduslikku õpet anda, aga ka selles, et saaks uusi lasteaiakohti luua ja vanemate koormust vähendada ning sellega seoses lõppkokkuvõttes ka – kes tahab niipidi vaadata – lasteaiaõpetajate palka tõsta.
Ma arvan, et riik peaks lisaks praegu plaanitud programmile käivitama ka koolieelse õppe täiendava programmi, et kõigil oleks kuueaastaste laste kooliks ettevalmistamise võimalus tasuta. Selleks on haridusministeerium töötanud välja mitmeid võimalikke mudeleid, mis lähevad arutusele, et see uus süsteem 2009. aastal võiks startida. See tähendab, et kõigil peaks olema võimalus kooliks ettevalmistuda ühtemoodi, ükskõik, kas ta elab Tallinnas, Saaremaal või kusagil mujal, kas ta käib lasteaias või elab ja õpib oma vanemate käe all kodus. Rahaline tugi peaks riigi poolt olema. See oleks võib-olla lisandus plaanitavale investeeringuprogrammile. Aga veel kord: seda kõike peavad tegema omavalitsus ja riik käsikäes.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Maret Merisaarelt kultuuriminister Laine Jänesele. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud proua minister! Viimase Sirbi juhtkirjast on lugeda, et te olete hiljuti teinud ettepaneku, et kõik loomingulised liidud peaksid esitama ülevaate oma valdkonna sündmustest, mis on nende hinnangul võrreldavad spordimaailma olümpiamängude ja maailmameistrivõistlustega. Siit siis küsimus: paluksin teie vastureaktsiooni Kaarel Tarandi küsimustele, miks peaks riik võtma selle ülesande, sellise otsuse tegemise üle kultuurkapitali sihtnõukogudelt. Milliste mõõdikutega üldse hinnatakse kultuuritegelaste edukust ja kuidas võrreldakse kultuurisündmuste olulisust?

Proua eesistuja! Hea küsija! Tõepoolest mul on erakordselt hea meel vastata kultuurivaldkonna premeerimise teemadel küsimustele, seetõttu just, et siiamaani on olnud pigem etteheiteid, et kultuurivaldkonna inimesi ja kultuurisaavutusi ei ole piisavalt tähele pandud. Oluline on kõigepealt öelda, et Kultuuriministeeriumi ametkond ei võta kultuurkapitalilt mitte midagi üle. Kultuurkapital jätkab oma rahulikku rutiini, andes välja stipendiume ja aastapreemiaid nii, nagu nad on seda alati teinud. Ettepanek, millega Kultuuriministeerium soovib esineda kabinetis – see ei ole sinna veel jõudnud – oleks lisavõimalus, lisatähelepanu kultuurisündmustele, kultuurivaldkonnale, loomeinimestele, kes viivad Eesti nime maailma, kellel õnnestub saavutada häid kohti või tähelepanu või häid saavutusi erinevates kultuurivaldkondades. Ma pean rõhutama, et pole mingisugust kultuurisündmuste edetabelit – ei ole olnud ega saagi olema. See oleks kurioosum! On arvatavasti olemas lihtsalt loomeliitude ja kaunite kunstide nõukoja ettepanekud, milliseid tähtsündmusi oma valdkonnas nad oluliseks peavad. Samuti on olnud juttu sellest, et Vabariigi Valitsus jätab endale võimaluse eranditeks, mis on taas kord lisavõimalus – ehk siis, kui loomingulised liidud on kogemata ära unustanud mõne oma tähtsa kultuurisündmuse maailmas, oleks Vabariigi Valitsusel võimalus esitada reservist taotlus, et seda tähele panna.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja ja austatud kultuuriminister! Vaadake, spordiga on suhteliselt lihtne. Seal on kas olümpiamängud – kuld, hõbe või pronks – või siis maailmarekord mõnel võistlusel. Kuid kultuuriga on asi natuke keerulisem. Võtame näiteks minu eriala – filmi. Maailmas on tuhat filmifestivali ja kuigi neid liigitatakse a-, b- ja c-gruppideks, on piirid seal siiski väga hägused. Rääkimata lauluvõistlustest, kunstinäitustest jne. Kas on siis tegelikult plaanis kultuurivaldkonnas tõepoolest nagu mingisugune latt seada, et kes hüppab sellest latist üle, see saab erilise autasu riigi poolt?

Tänan küsimuse eest! Ma just enne ütlesin, et erakordselt keeruline on luua mingisugust edetabelit ja samuti ei saa panna latti. Kindlasti pole omavahel võrreldavad muusika ja film, kunst ja kirjandus. Selles mõttes ei olegi niisugust kriteeriumi, et üks on mingi raskekahurvägi ja teine on mingi kergem võistlus. Igale loojale on oma valdkond kindlasti oluline ja selles valdkonnas midagi saavutada on päris keeruline. Seetõttu soovib Kultuuriministeerium jätta võimalikult suure üldistusastme ja mitte nimetada täpseid sündmusi – see oleks nonsenss, me ei suuda seda. Samuti ei ole ma selles mõttes naiivne: ükskõik millise ettepanekuga me ka ei esineks, sajaprotsendiliselt rahul ei oleks sellega keegi – ei kultuurivaldkonna inimesed ega ülejäänud ühiskond. Me võtame endale vastutuse ja me leiame lisavõimaluse premeerida kultuurisaavutusi ja et see kriteerium oleks kabinetiotsusega määratletud, et see oleks koos spordipreemiatega üles toodud, tähtsustatud ja et me ei peaks muretsema selle üle, et keegi jälle küsib, mispärast kultuuri tähele ei panda. Kultuuriministeerium paneb kultuuri vägagi tähele ja loodab, et seda panevad tähele ka kõik teised.

Palun, kolleeg Toomas Tõniste!

Aitäh! Austatud minister! Sport on ka üks kultuuri osa ja seal on tõesti väga selge hindamiskriteerium maailmatasemel – olümpiamedal, maailmameistrivõistluste medal. Minu jaoks on kurb see, et Euroopa meistrivõistlustel on plaanis teine ja kolmas koht ära kaotada. Küsimus on see: kuna kultuurile luuakse nüüd selline väga subjektiivne hindamisvorm, siis kas ei saaks ka spordile sellise asja veel lisaks panna? Tegelikult me räägime praegu ainult tiitlivõistlustest spordis. Kui me lati teise kohta nihutame, siis sealt tuleb võib-olla ka veel kümneid muid premeerimisvõimalusi.

Aitäh küsimuse eest! Nagu näete, juba siin Riigikogu saalis on kultuur versus sport tõstatatud ja eks need arutelud lähevad ühiskonna tasandil edasi. Igaühele tundub, et tema käest kistakse tekki ära. Ei kista. Tähendab, see reservfond ei ole piiritletud mingisuguste piiridega ja see, et kultuurivaldkond tuleb spordivaldkonna kõrvale – loomulikult on sport kultuuri osa, me räägime n-ö kaunite kunstide valdkondadest – ei tähenda, et selle tõttu hakataks midagi kusagilt ära võtma. Täpsustatakse neid kriteeriume tõepoolest. Kui ma korraks nimetan summa, siis olümpiamängudel saadava kuldmedali preemia on 1 600 000 krooni. Nii et ei saaks nagu öelda, et spordivaldkonda oleks alahinnatud. Ma usun, et seda on päris hästi ja õiglaselt hinnatud.

Aitäh, lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Arvo Sarapuult põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! 10. oktoobri infotunnis te ütlesite, et järgmisel aastal saavad põllumehed täiendavaid toetusi 370 miljoni krooni ulatuses Eesti riigieelarvest. Lisaks sellele suurenevad järgmisel aastal üle miljardi krooni Euroopa Liidust tulevad rahalised vahendid. Praegu on tootjaid Eestis umbes 6800, neist 4000 on käibega alla 200 000 krooni. Probleemiks võib hakata kujunema see, et ekspertide arvates langevad neist enam kui pooled, enamasti keskmise ja väikese suurusega tootjad, põllumajanduslikust konkurentsist välja. Suureks küsimuseks ja probleemiks on, kas nendele valdkondadele eraldatavad toetused on piisavad, tagamaks Euroopa Liidust tulevate vahendite kasutamist, arvestades, et taotlejate omafinantseering peab olema 60%. Minu küsimus on see, et kas võib teie arvates tekkida olukord, kus Euroopa Liidu vahendid jäävad omafinantseeringu puudumise tõttu kasutamata?

Aitäh! Võib-olla mõni sõna üldistest finantseerimisnumbritest. Te mainisite mõnda, mida mina eelmises infotunnis olin öelnud. Aga üldistatult on nii, et selle eelarveperspektiivi või -perioodi, see on siis seitsmeaastase perioodi jooksul tuleb Eestisse otsetoetusi 13,5 miljardit krooni ja maaelu arengukava raames 14,5 miljardit krooni. Lisaks sellele veel 1,6 miljardit krooni kalandusse. See on kokku ligikaudu 30 miljardit krooni, mis on väga suur raha, ja ma võin teile kinnitada, et kogu see raha saab ka ära kasutatud ning saab kasutatud sihtotstarbeliselt ja efektiivselt. Raha on alati vähe ja kindlasti on neid üksikuid tootjaid, kes ise konkreetselt oma äriplaani või oma unistusi ei suuda täita kaasfinantseerimise tõttu. Kuid Eesti riik garanteerib omad kohustused ja oma kaasfinantseerimise küll nii, et tervikuna sektoril ja Eesti Vabariigil ei jää see raha kasutamata. Seda ma julgen küll kinnitada ja siin on meil võimalus ka perioodi jooksul eri meetmete vahel, kui tekib vajadus, rahalisi vahendeid ümber tõsta. Kui selgub, et ühe meetme rakendamisel ei ole piisavalt huvi, siis me võime seda raha tõsta teise meetmesse, loomulikult rääkides läbi Brüsseliga ja saades sealt nõusoleku. Aga me saame seda teha. Nii et me oleme praegu otsustanud, et me alustame juba sel aastal meetmete avamisega, ja kui esimesed taotlusvoorud, esimesed aastad on möödas, siis saame korrigeerida rahavoogusid. Aga kogu raha saab kindlasti ära kasutatud.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ega muidu neid asju ei räägiks, aga on lubadus Euroopa Liidule väga ruttu järele jõuda. Siin on eksperdid teinud prognoosi, et kutselistel tootjatel oleks teoreetiliselt võimalik  jõuda Euroopa Liidu 15 riigi tasemele, kui tootmisse investeeritakse lähema aasta jooksul üle 20 miljardi krooni. Ehk ma tahaksingi nüüd öelda, et ilmselt on maaettevõtjatel veel ka see võimalus, et saada Maaelu Edendamise Sihtasutusest pakutavaid laene ja tagatisi, muid ettevõtlust toetavaid instrumente. Ja nüüd ongi küsimus see, et kas teie arvates on neid vahendeid, mida MES praegu pakub, piisavalt, kas tuleks täiendavalt luua veel mingeid uusi võimalusi või neid ümber struktureerida.

Aitäh! Me nii tagasihoidlikke eesmärke ei ole seadnud, et järele jõuda, me tahame ikka mööda minna. Aga mis puudutab Maaelu Edendamise Sihtasutuse võimalusi, siis siin peab küll tõdema, et Maaelu Edendamise Sihtasutuse võimalused otseselt põllumajandust toetada vähenevad. See tuleneb riigiabi muutmise korrast käesoleval aastal, see raamistik on kitsam ja võimalused otseselt põllumajandusse raha suunata on väikesed. Aga selle võrra suurem on jällegi võimalus toetada muud maaettevõtlust.
Te mainisite oma küsimuses ka laenusid. Maaelu Edendamise Sihtasutus enam laene sellisel kujul, nagu ta varem välja andis, anda ei saa. Ka neid pikaajalisi maaostulaene, mis põllumeestele väga olulised olid, ei ole võimalik teha. Selline on uue riigiabi reeglistiku tekst.
See on tõesti nii, et MES-i võimalused ei ole piisavad, aga ma jällegi ütlen, et seda kõike tasakaalustab maaelu arengukava oma võimalustega, samuti otsetoetused, mis stabiliseerivad sektori arengut. Nii et võimalused on olemas. Pluss Eesti riigi kaasfinantseerimine, mis järgmisel aastal näiteks otsetoetuste puhul on üle 760 miljoni krooni ja see on siis maksimaalselt lubatud ulatuses, mis meil Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimistel kokku sai lepitud.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marek Strandberg!

Hea põllumajandusminister! Kas toetuste kavas on ette nähtud ka väiketootmistehnoloogiate juurutamist põllumajandussaaduste töötlemisel ja nende edasisel tootmisel või mitte? Pean silmas mikrotootmisüksusi olgu siis piima ja liha töötlemiseks, kööke, pagaritööstusi jne.

Aitäh! On küll. Meil on lausa eraldi meede mikroettevõtete toetamiseks. Selle meetme maht I voorus on kokku 450 miljonit krooni, kusjuures taotleja maksimaalne toetussumma saab olla 4,6 miljonit krooni. See on kuni üheksa töötajaga mikroettevõtetele.
Lisaks on meil üldse avaramad võimalused perioodil 2007–2013, kui oli MAK-i raames 2004–2006, kus valdavalt toetati ainult piima-, liha- ja kalasektorit. Nüüd on seal võimalus ka sealiha- ja linnulihatootjatel, puu- ja köögiviljakasvatajatel ja bioenergiatootjatel. Nii et me oleme seda ringi laiendanud, et anda laiemale huviliste ringile võimaluse saada osa nendest toetustest ja omada õigust toetust taotleda.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mai Treialilt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Koolieelse lasteasutuse seaduses on sätestatud, et igale lapsele on lasteaiakoht ette nähtud. Ka Vabariigi Valitsuse 2007.–2011. aasta tegevusprogrammis on sellest juttu. Teile kui haridusministrile on pandud ülesandeks rakendada meetmeid selleks, et omavalitsus, kes ei suuda tagada sobivat lasteaiakohta, peaks vanemale kompenseerima lasteaialapse nn pearaha, et vanem saaks ise korraldada lapsehoiuteenust ja samuti ka alushariduse andmist. Palun selgitage olukorda Eestis tervikuna, milline on praegu lasteaiakohtade kättesaadavus ja kui palju kohti on puudu, mis nõuaks omavalitsuste poolt pearaha maksmist lapsevanematele.

Aitäh! Austatud juhataja! Lugupeetud küsija! Tõepoolest, nüüd kui n-ö lasteaiakandidaatideks on kuulutatud ka üheaastased lapsed, on kokkuvõttes kohti palju rohkem puudu kui mõni aeg tagasi, kui arvestusse läksid lapsed alates kolmandast eluaastast. Ja need n-ö puuduolevad kohad jaotuvad ebaühtlaselt ikka rohkem seal, kus lapsi on rohkem. Võib siis öelda, et suurtes linnades, Tallinnas, on nominaalselt kohti puudu rohkem kui väiksemates kohtades ja ka surve on teistsugune. Linnades on üldiselt lapsevanemate soov samal ajal tööl käia ja ka teadlikkus natuke teistsugused ning nende lapsevanemate protsent, kes tahavad oma lapse lasteaeda panna, on suurem kui maapiirkondades. Samas ma ei näeks uute lasteaiakohtade loomise programmi objektina ainult täiesti uute lasteaiakohtade loomist ehk siis uute lasteaedade ehitamist, vaid tegelikult tuleks normatiividega kooskõlla viia ka juba toimivaid lasteaedu, kus me soovime, et laste mängu- ja magamisruum oleksid eraldi. Praegu saavad need lapsed küll lasteaias käia, aga nende tingimusi saaks tuntavalt parandada. Ma arvan, et see programm laieneb nii linnale kui maale ja vaja on tähelepanu all hoida kogu Eestit. Tõepoolest on riik järgmisel aastal esimest korda pannud lasteaiakohtade loomiseks püsti terve programmi. Me loodame, et selle raha eest saame järgnevatel aastatel päris palju uusi kohti luua investeeringute mõttes.

Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! On teada ka see olukord, kus kvalifitseeritud pedagoogid saavad kahjuks eri piirkondades erinevat palka. Kooliõpetajad saavad riigipoolselt palka, aga lasteaiaõpetajate palga otsustab omavalitsus, olgugi et kõik õpetajad on ühtmoodi haritud. Kui suur peaks pearaha ühe lapse kohta teie arvates olema ja kas riik kavatseb kehtestada ühtsed määrad kõigi omavalitsuste jaoks, et toetada pearaha andmist ka riigi poolt?

Aitäh! Sellist ühtset pearaha üle riigi praegu ei ole. Aga lasteaiaõpetajate palk – nii nagu haridussüsteemis olevate õpetajate palk üleüldiselt – on meie südamemure ja ma jagan teie seisukohta, et sellele tuleb tähelepanu pöörata. Ja tõesti: järgmisel aastal alustame programmi, kus on omavalitsustele ette nähtud konkreetne rahaline tugi selleks, et nad saaksid tõsta lasteaiaõpetajate palga üldhariduskooli nooremõpetaja palga alammäära tasemele. See tähendab mõnes omavalitsuses väiksemat hüpet, kus on palka alatasa pisut tõstetud, aga nendes, kus palgatase on maha jäänud ja kus lasteaia pedagoogid on kannatanud – sest tõepoolest, häbiväärselt madal on palk olnud päris mitmes omavalitsuses kõrgharidusega õpetaja jaoks –, annab riik ühe osa, aga omavalitsus peab muidugi tahtma tõsta lasteaiaõpetaja palka üldhariduskooli õpetaja palga tasemele. Nii et võib siis öelda, et järgmisel aastal võtab riik meetmeid, et kehtestuks alammäär lasteaiaõpetajatele ja et see alammäär oleks võrdne üldhariduskooli nooremõpetaja palga alammääraga. Ma arvan, et on päris aus riigi poolt mitte ainult nõuda seda omavalitsustelt, vaid anda omapoolne rahastamise tugi ka ja seda me teeme.

Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ühelt poolt võib näha, et alushariduse korraldamisel riigis on vastutus jaotunud kolme ministri vahel. Kas ei juhtu siin nüüd niimoodi, nagu alkoholipoliitikaga, et vastutavad kõik, aga konkreetselt mitte ükski? Samas lapsevanemad ootavad, et lasteaiad oleksid olemas, ja eelistavad seda lapsehoiuteenusele. Minu küsimus ongi, et kui ikkagi nüüd ei jätku lasteaiakohti, kuidas siis saavad need vanemad ise korraldada oma lastele alushariduse andmist. Millist lahendust te siin näete?

Aitäh, hea küsija, olulise küsimuse eest! Aga kohe alustuseks õiendaksin ma ära ühe möödalasu, mis minu meelest teie küsimuse esituses oli. Lasteaiakoha loomise all me ei mõtle ainult lastehoidu: lapse üle ukse ärapaneku võimalust ja õhtul siis selle lapse tagasisaamist – laps on hoitud kenasti soojas toas –, vaid see on tõepoolest alushariduse osa ja lapsega peab kogu aeg tegelema vilunud pedagoog, looma temale uute pädevuste, uute oskuste omandamise võimalusi. Alusharidus on natuke laiem asi kui lihtsalt n-ö lapsehoiuteenus. Selle kohta ma ka ühele täna esitatud küsimusele vastates juba ütlesin, et minu eesmärk haridusministrina on seda koormat kanda. Tõesti, haridusministeerium vastutab alushariduse korraldamise eest peamisena riigis. Teised toetavad, ja rahvastikuminister on riikliku programmi püstipanemisel teinud väga suurt tööd. Aga haridusministri kohus on seda teha just nimelt sellepärast, et haridus on ka lasteaia tingimustes peamine kriteerium, mille kvaliteedist me peame lähtuma. Tuleb ka koolieelne õpe teha kättesaadavaks kõigile, kaasa arvatud kodus. Haridusministeeriumis on olemas programm, kus on tehtud rahalised arvestused ka selleks juhuks, kui osa lapsi jääb edaspidigi koju ega saa seda eelõpet või kooliks ettevalmistavat õpet 5–6-aastaselt lasteaia juures. Nendel vanematel peaks olema võimalus seda tellida, selle eest maksta või siis ise õpetada ja saada teatavat toetust.

Ja nüüd palun kohapeal registeeritud küsimus, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus kattub natuke sellega, millest te praegu viimasele küsimusele vastates rääkisite. Me teame, et see programm "Lasteaiakoht igale lapsele" käivitub järgmisel aastal, raha on olemas ja rahvastikuminister on selle programmi koostanud. Aga miks siiski see rahajaotus, mis on sisuliselt investeeringute jaotamine lasteaedadele, on samuti delegeeritud rahvastikuministrile? Kas teil haridusministeeriumis ei ole piisavalt palju spetsialiste, kes saaksid selle ülesandega hakkama, või millest on tingitud selline huvitav ülesannete jaotus?

Aitäh, hea küsija! Te olete valesti aru saanud. Praegu on kooskõlastamisel määrus, mis võetakse ka valitsuses vastu, kus investeeringute jaotamise ja selle ettevalmistava töö tegemisega tegeleb haridusministeerium. Tõesti, rahvastikuminister osaleb otsuste langetamisel, aga haridusministeeriumi spetsialistid teevad selle töö ja ka loovad need regulatsioonid. Nii et see on Haridus- ja Teadusministeeriumi kohustus. Ma vaidleksin vastu sellele, nagu puudutaks lasteaedadega seotud programm ainult investeeringuid. Pool sellest on suunatud lasteaiaõpetajatele korraliku palga maksmisele, sellele, et toetada omavalitsusi, et saaks tõsta lasteaiaõpetajate palka üldhariduskooli õpetajate palgaga võrreldavale tasemele. Ainult pool on otseinvesteeringuteks. Muidugi, need omavalitsused, kes juba seni on suutnud lasteaiaõpetajate palka suhteliselt kõrgemal tasemel hoida, saavad kasutada ka võib-olla natuke rohkem vahendeid, mis sellest programmist eraldatakse investeeringuteks. Aga ma rõhutaksin veel: on kaks poolt ja investeeringud on ainult üks osa. Sisuline tegevus – õpetajatele palga maksmine, õppetöö korraldamine ja üldse kasvatustöö korraldamine lasteaias on riikliku programmi tuum ja sellest ei saa mööda vaadata.

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud põllumajandusminister! Ajakirjanduses avaldatud info põhjal olete kavandanud muuta varem valitsuses kokkulepitud rahajaotust telgede lõikes ja suunata osa toetusrahasid laenuressursiks Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu. Ometi, nagu te isegi hetk tagasi väitsite, riigiabi reeglite järgi ei ole see võimalik. Kas need on teie põllumajandusliku taustaga poliitilise nõuniku uitideed või on see tõsine kavatsus ja kas te olete sel juhul juba alustanud läbirääkimisi Brüsseliga?

Aitäh, austatud kolleeg! Kõigepealt on mul teile hea uudis, et eile kiitis Euroopa Komisjoni maaelu arengu komitee üksmeelselt heaks Eesti riigi maaelu arengukava, mis tähendab seda, et kuu aja jooksul annab kindlasti lõpliku heakskiidu ka Euroopa Komisjon ja Eestil saab olema ametlikult heakskiidetud maaelu arengukava. Enam kui pool aastat väldanud läbirääkimised on sellega Eesti jaoks väga edukalt lõppenud. Aga vastus konkreetselt teie küsimustele on: ei, me ei ole plaaninud ega teinud mingeid sellesuunalisi rahalisi ümberpaigutusi, millest teie siin rääkisite. Need on tõepoolest mingid sahinad, millest kirjutavad Nelli Teataja ja Kesknädal. Ma soovitan teil neid ajalehti mitte lugeda.

Palun, Ester Tuiksoo! Ja ilmselt on see esimene täpsustav küsimus viimane.

Tänan väga! See oli tõesti väga hea vastus! Eriti, mis puudutas esimest poolt. Minu esimene täpsustav küsimus on seotud sellega, et pidevalt on olnud vastuolud suur- ja väiketootjate vahel seoses MAK-i toetusrahade suunamisega. Uuringud näitavad, et suuremad põllumajandusettevõtjad on efektiivsemad ja maailmas on järjest süvenemas teravilja- ja toidukaupade defitsiit, mis on toonud kaasa hindade hüppelise kasvu. Kas ja kuidas olete suutnud ületada suur- ja väiketootjate vastuolusid ning milliste MAK-i meetmete kaudu kavatsete aidata kaasa põllumajandussaaduste ja toiduainete tootmise suurendamisele Eestis?

Aitäh! Tõepoolest vastab tõele, et sektor on polariseerunud ja see on ilmselt pikema ajalooga lugu. Aga praeguse valitsuse ja Põllumajandusministeeriumi soov on küll see, et Eesti põllumajandussektor areneks tasakaalustatult, et seal oleks kohta konkurentsivõimelisele põllumajanduslikule tootmisele, mida me toetame ja oleks kohta ka talulisele tootmisele ja elulaadile maal. Ja ka seda me soovime toetada. Mõlema arengusuuna jaoks on kavandatud meetmed ja ma usun, et need aitavad selle lõhe ületamisele kindlasti kaasa ja tulevikus saavutatakse sektoris ka suurem üksmeel.

Aitäh! Suur tänu, lugupeetud Riigikogu liikmed, küsimuste esitamise eest ja suur tänu, lugupeetud valitsusliikmed, vastamise eest! Infotund on lõppenud.