Ega valitsuse käes ei ole selliseid kuldvõtmekesi või võluvitsakesi, millega inflatsiooni saaks oluliselt reguleerida. Ma mõtlen konkreetselt Eestit, sest Eesti on väike, avatud majandusega riik, kus võimalused on väga piiratud. Üks selge koht, mis on näha ka järgmise aasta riigieelarvest, on tasakaaluka riigieelarve koostamine, riigile ressursside planeerimine ja sellise eelarve koostamine, mis on kõikvõimalikeks stsenaariumideks valmis. Teine pool on kindlasti see, kui me võtame inflatsioonipoolelt ühe olulise momendi, see on siis hindade ja palkade tõus, mis on paratamatu ühele riigile, kes on Euroopa Liidu liikmesriik, siis me näeme, et see protsess on kiirenenud olukorras, kus me oleme 2004. aastast Euroopa Liidu liige. Kogu muu eelarve planeerimise protsessi järgi on selge, et need majandusharud, kus siiamaani oli oluline roll odaval allhankel, lihtsalt liiguvad Eestist ära. Kusagil on olemas need riigid, kus odavat allhanget on võimalik edasi viljelda. Nüüd on eelarvete planeerimise küsimus, kuidas eelarvete kaudu planeeritakse restruktureerimist majanduses, et odava allhanke riigist saada järgmise tasandi riigiks. Need on need riigi võimalused. Kindlasti, kolmas asi, mis on sellega seotud, on palgapoliitika nii avalikus sektoris kui ka erasektoris. Nii et oleks väga populistlik öelda, et riigil on olemas üks punane või sinine nupp, kuhu vajutada ja siis kõik probleemid kaovad.