Tere hommikust, head kolleegid! Alustame oma tänast tööpäeva. Nagu tavaliselt alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Vabariigi Valitsusel täna eelnõusid üle anda ei ole. Kolleegid, kui te soovite seda ise teha, siis palun! Kõigepealt kutsun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku Eesti Keskerakonna fraktsioonist.

Tere hommikust, austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon annab järjekordselt üle tulumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu ja kuna tekst on esitatud hiljaaegu, siis ma seda üle kordama ei hakka.

Kolleegidel rohkem eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei ole, seega olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja vastavalt kodu- ja töökorra seadusele läheb see menetlusse.
Head kolleegid! Teateid ei ole täna edasi anda. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 20.
Head kolleegid! Ma täpsustan päevakorda. Nimelt teeb tänase päevakorra kolmanda punkti, eelnõu 110 esimesel lugemisel juhtivkomisjoni ettekande põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde.

Läheme oma tänase päevakorra eelnõude juurde. Kõigepealt võtame käsitlusele Vabariigi Valitsuse algatatud Tartu Ülikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu, teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli kultuurikomisjoni aseesimehe kolleeg Mailis Repsi.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjon arutas Tartu Ülikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu esimese ja teise lugemise vahel ühel korral, esmaspäeval, 5. novembril. Arutelul nentis kultuurikomisjon, et komisjonile muudatusettepanekuid laekunud ei olnud, samuti ei leidnud me komisjonis vajaliku olevat ka ise eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada, kuna tegemist on juba ammu kokkulepitud probleemi lahendamisega. Seetõttu oli arutelu  konstruktiivne ja suhteliselt lühike. Komisjon otsustas teise lugemise lõpetada ja suunata eelnõu võimaluse korral kolmandale lugemisele 15. novembril 2007. aastal.

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kolleegid, kui te soovite avada läbirääkimisi, siis palun, praegu on selleks võimalus. Läbirääkimisi ei soovita avada. Läbirääkimisi ei avata. Teine lugemine on lõpetatud ning eelnõu on suunatud kolmandale lugemisele.

Kolleegid! Läheme oma teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimehe Eiki Nestori.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kolm Riigikogu fraktsiooni on teinud teile ettepaneku muuta koolieelse lasteasutuse seadust, ja muuta seda sel teel, et tänini selle seaduse järgi algusest lõpuni kohalike omavalitsuste kohustuste hulka kuuluvas koolieelsete lasteasutuste rahastamises osaleks seaduses sätestatud tingimustel ja alustel ka riik. Ma usun, et valitsusliidu moodustanud erakondade omavaheline kokkulepe luua riiklik programm "Igale lapsele lasteaiakoht" leiab toetust ka opositsioonisaadikutelt. Praegu me näeme, et eri valdkondade pingutused, mis on olnud suunatud sellele, et Eestimaal elaval rahval oleks rõõmsam lapsi muretseda, kannatavad. Kannatavad kas või selle tõttu, et kui selline meede nagu vanemahüvitis oma mõju kaotab ja lapsevanem soovib tööle minna, siis selgub, et kohta lasteaias, kuhu laps viia, ei olegi.
Eelnõu algatajad tänavad komisjoni selle töö eest, mis on eelnõuga tehtud. Meie esialgne mõte oli volitada seadusega valitsust välja andma määrust, millega kehtestataks tingimused ja kord omavalitsuste toetamiseks. Komisjon, ma saan aru, on vähemalt kahe ministeeriumi juristide koostöös leidnud eelnõule teistsuguse kuju, kus teatud määral sätestatakse juba seadusega, mis selles Vabariigi Valitsuse määruses kindlasti peab kirjas olema, et valitsusel oleks lihtsam määrust koostada. Mingit pidi on tegemist ka maitseküsimusega. Kui see on meie kõrge kultuurikomisjoni otsus, siis eelnõu autorid tänavad koostöö eest ega hakka seda vaidlustama. Eelnõule on lisatud Vabariigi Valitsuse määruse projekt. See määrus peaks sellel nädalal või järgmise nädala alguses jõudma Haridusministeeriumi ettevõtmisel ka e-õigusesse. Määruse projekt peaks olema iseenesest juba küllalt hästi ette valmistatud, et saata ta ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile. See oleks lühidalt kõik. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on mul palgarahade kohta. Sellest, mis siin on öeldud, ma järeldan, et järgmisel aastal läheb palgavahendite toetamiseks 75 miljonit krooni. Kas algataja on küsinud näiteks omavalitsusliitude arvamust või kas komisjonis tuli jutuks, milline on omavalitsuste võime tõsta neid palku ühtlaselt üle Eesti? Minu hirm on selles, et mõned väiksemad, mitte nii suure tulubaasiga omavalitsused võivad hätta jääda, kui nad peavad ise panustama lisaks riigi vahenditele nii palju, et jõuda kooliõpetaja palgaga võrdsele tasemele.

Järgmise aasta riigieelarve kavas, mis on Riigikogule esitatud, on kogu selle projekti maksumuseks 300 miljonit krooni, sellest 150 miljonit peaks minema uute lasteaiakohtade loomiseks, 75 miljonit olemasolevate kohtade rahastamiseks, kui nii võib öelda, ja 75 miljonit andma võimaluse palku ühtlustada. Valdavalt on  omavalitsusjuhid, kellega minul sellel teemal on kontakte olnud või kellega minu teada ka valitsusliikmetel on kontakte olnud, väitnud, et see oleks tõsine abi, et teha koolieelsete lasteasutuste pedagoogi palk ja põhikooli õpetaja, pedagoogi palk ühesuguseks. Küsimusel on muidugi oma tõetera sees, sellest rahast ei pruugi tõesti piisata, sest mõne omavalitsuse jaoks võib see vahe olla nii suur. Lõppkokkuvõttena saab väita sama nende omavalitsuste kohta, kellel see raha on olemas, aga kes siiamaani on otsustanud näiteks mingite teiste investeeringute kasuks. Nii et siin ei pruugi tegu olla mitte ainult rahaliste vahendite olemasolu või nende puudumisega. See on see, milles need kolm erakonda, kes selle programmi on algatanud, on omavahel kokku leppinud. Ma möönan, et võib-olla kellelegi meist kolmest oleks meeldinud kuidagi teistmoodi teha, aga selles on kokku lepitud ja kokkulepetest on soliidne kinni pidada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh! Minu küsimus puudutab ka kohalikke omavalitsusi ja teadupärast on kohalike omavalitsuste eelarved vaja ikkagi sel aastal enam-vähem valmis teha. Kui suur on ühele lasteaiarühmale antav toetus ja kui palju neid lasteaiarühmi üle Eesti üldse on?

Viimasele küsimusele mina küll peast vastust ei tea. Aga mõeldud on nii, et uute kohtade loomine on puhtalt projektipõhine, kusjuures omavalitsusele kehtestatakse määrusega kindel omaosaluse norm, kui palju ta ise peab panustama, kaasa arvatud ka tingimused, millised on abikõlblikud vahendid ja millised mitte – kust see omavalitsus selle raha sai, kas need on tema oma tulubaasist laekunud vahendid või kuskilt mujalt tulnud. Ülejäänud summa puhul lähtutakse rühmade arvust ja määruse eelnõus peaks olema kirjas nii, et seda finantseeritakse vastavalt rühmade arvule, kui palju omavalitsuses neid rühmi on.

 Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! On olnud tavaks, et kui omavalitsuste eelarveid puudutavaid meetmeid võetakse, siis arutatakse seda põhjalikult omavalitsuste esindajatega ja küsitakse nende arvamust. Peaminister ütles infotunnis, et kindlasti kaasatakse omavalitsusliidud ka selle meetme rakendamisaluste väljatöötamisse. Kas algatajal on infot, et selle meetme rakendamise eest vastutav minister on selliseid läbirääkimisi pidanud ja millised on tulemused?

Nii palju, kui mul seadusandjana on aimu täitevvõimu tegevusest, võin öelda, et vähemalt teema on olnud üleval. Nendel läbirääkimistel, mida minister Reimaa peab, võiks see teema läbirääkimiste laual olla. Kas ta on olnud ja kui palju – sellele, palun vabandust, ma ei oska vastata.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh! Iseenesest selline koalitsioonipoolne algatus, kus kohalikud omavalitsused saavad raha juurde, on loomulikult tervitatav. Aga mis saab näiteks nelja aasta pärast, kui see projekt läbi saab?

Nelja aasta pärast valib rahvas täpselt sama targad rahvaesindajad, kes jätkavad seda programmi või algatavad uue ja veel parema ning annavad sinna veel rohkem raha juurde.

Aitäh, kolleeg Nestor! Rohkem küsimusi ei ole ja järgnevalt kutsun kõnepulti kultuurikomisjoni esimehe kolleeg Peeter Kreitzbergi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon arutas nimetatud eelnõu 5. ja 6. novembril. Selleks ajaks olid Rahandusministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium oluliselt muutnud esialgse eelnõu teksti, mida ka kultuurikomisjon aktsepteeris. Sisse olid viidud täpsustused, seaduses reguleeritakse need asjad, mida ei peaks reguleerima määruses. Arutelul osalesid Haridus- ja Teadusministeeriumist asekantsler Janar Holm ja Rahandusministeeriumist  ministri nõunik Rein Järvelill.
Ma ei hakka selle eelnõu sisu enam ümber jutustama. Õige lühidalt niipalju, et 300 miljonist kroonist, mida riik kavatseb eraldada lasteasutuste toetuseks,  läheb 50% uute lasteaiakohtade loomiseks, 25% hariduskeskkonna või õpikeskkonna arendamiseks ja 25% palkade tõstmiseks.
Seaduse sisu avab üpris detailselt eelnõule lisatud määruse projekt. Ma ei hakka ka seda ümber jutustama, kuna see ei kuulu Riigikogu kompetentsi, st määruse kohta sõna võtta. Aga määrus iseenesest aitab mõista, kuidas on reguleeritud selle raha kasutamine, milline peab olema eeltöö ja mis juhtub siis, kui raha ebaotstarbekalt kasutatakse. Samas määratletakse muidugi ka juhtumid, millal on tegemist ebaotstarbeka kasutamisega, ja püstitatakse kriteeriumid, et määratleda otstarbekas kasutamine.
Kultuurikomisjoni arutelul võeti päris aktiivselt sõna. Oli mitmeid küsimusi, mõningaid eriarvamusi, kuigi tervikuna suhtusid nii koalitsioon kui opositsioon eelnõusse positiivselt. Eriarvamustest võib-olla niipalju, et Mailis Reps Eesti Keskerakonna fraktsioonist jäi eriarvamusele raha tagasinõudmise suhtes, kui omavalitsus ei panusta lasteasutuste õpetajate palkadesse nii palju, kui see määrus või eelnõu eeldavad. Paul-Eerik Rummo arvas, et täpsemalt võiks lahti kirjutada, mida tähendab raha jaotamise ülesande delegeerimine riigi sihtasutusele. Karel Rüütli tõstatas kohalike omavalitsuste võimekuse küsimuse. Nimelt nõutakse praktiliselt kõikidelt omavalitsustelt ühtemoodi, et lasteaiaõpetajate palk tõstetaks nooremõpetaja miinimumpalga tasemele. Samal ajal on lasteaednike palga vahed eri omavalitsustes väga suured. Küsimus tekkis sellest, kas riik võib panna omavalitsustele kohustusi, mida omavalitsused peavad täitma. Arutelu sujus üldiselt positiivselt ja lõppkokkuvõttena otsustati täiesti ühehäälselt saata eelnõu täiskogule arutamiseks k.a 13. novembril, samuti otsustati üksmeelselt esimene lugemine lõpetada ja komisjonipoolseks esinejaks määrata Peeter Kreitzberg. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati k.a 19. november kell 18. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Meelis Atonen.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Äkki te komisjoni liikmena oskate öelda, kui suures ulatuses see eelnõu aitab kaasa uute lasteaiakohtade tekkele?

Aitäh! Raske ütelda. Lasteaiakohti saab tekitada uue lasteaia rajamisega, juurdeehituste teel. Lasteaiakohtade loomiseks eraldatakse 150 miljonit. Ma arvan, et sellega on võib-olla võimalik rajada kaks, kolm, neli päris korralikku lasteaeda. Aga sõltumata sellest, kas see aitab 200, 300, 400 või 500 last, ma arvan, et tegemist on põhimõtteliselt väga olulise otsusega, kus riik tuleb appi lasteasutuste probleemide lahendamisele, mida sellises võtmes ei ole siiamaani kunagi tehtud.

Aitäh! Kolleegidel on veel küsimusi. Kolleeg Kaia Iva, palun!

Aitäh! Kas komisjon arutas ka neid asju, mida kolleeg Jaak Aab küsis? Kui omavalitsusel ei ole võimalik tõsta lasteaiaõpetajate palka nii kõrgele, kui on vaja, siis tegelikult annab valitsuse määruse eelnõu § 20 ka sellele lahenduse. Kas komisjon toetas seda lahendust, et sellisel juhul antakse raha 50% ja omavalitsus siiski toetuse saab?

Komisjon seda küsimust ei arutanud, aga seda lahendust ei vaidlustanud küll keegi.

Kolleegidel on veel küsimusi. Sõna saab kolleeg Inara Luigas.

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus on seotud lasteasutuste õpikeskkonna arendamise meetmete eesmärgiga. See summa on 75 miljonit ja seletuskirjas on selle kohta öeldud vaid kümme sõna: "Lasteasutuste võrgu arendamise toetuse eesmärk on parandada laste õpikeskkonda lasteasutuses." Pole kaugeltki selge, millistel alustel milliseid meetmeid kasutatakse. Kas te selgitaksite seda natuke?

Ka seda küsimust komisjonis ei arutatud. Minu teada ei ole see määruses nii väga täpselt avatud. Ma arvan, et tegemist on õppevahendite muretsemisega. See on määruses praktiliselt avamata. Nii et tõenäoliselt seisab selle küsimuse arutelu määruse koostajatel veel ees.

Järgmine küsija on kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab lasteaiaõpetajate palku ja suuri kääre, mis nende vahel on. Ehk oskate numbriliselt öelda, kui suured need käärid on, kui suured on summaliselt väiksemad palgad ja kui suured on suuremad ning milliseks võiksid osutuda lasteaiaõpetajate palgad pärast selle eelnõu ellu rakendamist?

Käärid on suured. Kõige paremini maksvas omavalitsuses saab lasteaiaõpetaja keskmiselt 9100 krooni palka ja kõige vähem maksvas omavalitsuses umbes 4800–4900 krooni. Kui optimist olla, siis need palgavahed vähenevad, sest motivatsioon palka tõsta on tugevam kui kunagi varem. Kui ka vähem maksev omavalitsus tõstab palga nooremõpetaja miinimumtasemeni, saab ta raha juurde. Ma olen kuulnud, et meie omavalitsuste esindajad on seda süsteemi soovinud. Ma ise tõstatasin kultuurikomisjonis samuti küsimuse, et kas see süsteem, kus riik toetab proportsionaalselt omavalitsuste palgatõusu, aitab kaasa palgaerinevuste vähenemisele. See on mulle isiklikult ka probleem. Aga ma olen kuulnud, et  omavalitsusliitude endi seisukoht on, et see süsteem on piisavalt motiveeriv ja aitab vähendada palgavahesid, mitte neid palku ainult lähendada või teha lasteaiaõpetaja palgataset võrdseks nooremõpetaja palgatasemega.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid! Läheme läbirääkimiste juurde. Fraktsioonide esindajad, palun, teil on praegu võimalus sõna võtta ja esimesena saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt ma tahaksin Reformierakonna fraktsiooni nimel tänada teisi koalitsioonifraktsioone, kes tulid selle algatusega kaasa, eelnõu valmis üksmeeles, väga kiiresti ja see oli võimalik väga kiiresti menetlusse anda ja tuua juba siia saali. Millega on tegemist? Tegemist on tegelikult Eesti pere- ja iibepoliitika järjepidevuse tagamisega. Selle eelnõu vahetu sisu ja eesmärk ei vaja enam ilmselt avamist ega kommenteerimist. See on olnud eelnõust endast, siin peetud ettekannetest ja eelnõu seletuskirjast hästi ja üheselt arusaadav. Aga ma  tahaksin rõhutada just seda, et eelnõu valmimine ning tema väga kiire menetlusse andmine annab tunnistust, et Eesti riigi poliitiline kultuur on oluliselt arenenud ja et eelmiste valitsuste aegadel tehtud algatused ei jää unarusse pärast seda, kui on toimunud valimised, kui on moodustatud uus valitsuskoalitsioon. Need tegevused jätkuvad ja tagatud on loodetavasti ka see, mida kolleeg Nestor siit kõnetoolist oma ettekande järel ühele küsimusele vastates ütles – et  tõenäoliselt on ka järgmiste valimiste järgselt võimalik jätkata Eesti pere- ja iibepoliitikas sama liini, sest kõik saavad üheselt aru nendest vajadustest ja reaalsetest võimalustest, mismoodi seda poliitikat ajada. Kogu see algatus sai tegelikult alguse ühe konkreetse teadmise selgimisest. Ja see konkreetne teadmine oli see, et sündimus Eestis oli vahepealsetel aastatel kahetsusväärselt madal paaril võrdlemisi konkreetselt esile toodaval põhjusel. Mitmesuguste küsitluste, kohtumiste ja uurimuste alusel oli võimalik välja selgitada, et üks kõige olulisem põhjus, miks inimesed ei realiseeri oma sügavaimat soovi – saada lapsi –, on olnud just nimelt usaldusväärsete lapsehoiuvõimaluste vähesus, praktiliselt võib öelda, selliste võimaluste puudumine vägagi paljudes Eesti piirkondades. Me astusime need sammud, mis võtsid maha noorte perekondade põhjendatud kartuse selle ees, et laste saamisega väheneb oluliselt nende majandusliku toimetuleku võime, et lapsega kodus olev vanem kaotab oma sissetulekutes ja selle kaudu satub perekond halvemasse majanduslikku olukorda just sel hetkel, kui peresse on tulnud juurde uus liige. Me võtsime selle hirmu maha vanemahüvitise loomisega ja  nüüd oleme täiendanud vanemahüvitise regulatsiooni võimalusega, mis tugevdab perekonna ühistunnet sellega, et ka isad võivad jääda vanemahüvitisega koju juba lapse esimestel elukuudel, ja pikendasime vanemahüvitise väljamakse perioodi. Sellega said need majanduslikud hirmud, eriti väikelapse puhul, oluliselt kahandatud ja maha võetud. Aga see teine teema on jäänud jätkuvalt suuresti üles. Lasteaiakohtade vähesus, lastehoiuvõimaluste vähesus on muutunud seeläbi veel olulisemaks takistavaks teguriks, et perekonnad saaksid realiseerida oma loomupärast soovi saada järeltulijaid.
Me oleme Reformierakonna fraktsioonis väga rõõmsad selle üle, et kõik need sammud, mis on algatatud, et lasteaiakohti juurde tekiks ja tekiks juurde muid võimalusi lapsi hoida, ei ole jäänud poolikuks ja et neid jätkavad ka uus Riigikogu ja uus valitsuskoalitsioon. Selles vaimus ma tahaksin loomulikult kinnitada, et Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu menetlemist ja tema kiiret jõustamist seadusena. Aitäh!

Kolleegid! Ma juhin tähelepanu, et kui te soovite võtta sõna pikemalt kui viis minutit, siis selleks on võimalus ja seda võimalust tuleb juhatajalt enne kõne alustamist küsida. Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kui lubate, ei jätka ma selles vaimus  ega hakka arutama laste saamise soove ja põhjusi. Kui aga tulla eelnõu 116 esimese lugemise muudatuste juurde, siis minul on siiralt hea meel, et kultuurikomisjoni puhul ei saa küll rääkida opositsiooni ja koalitsiooni vahelistest eriarvamustest. Üheskoos arutati väga konstruktiivselt neid muudatusettepanekuid, mis olid tulnud töörühmalt. Need olid nii Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumi kui ka Rahvastikuministri Büroo poole pealt äärmiselt konstruktiivsed. Küll aga kahtlen ma, head Riigikogu liikmed, et kui teil ei ole just juriidilist haridust või väga suurt kogemust eelnõusid lugeda, kas teil on siis võimalik esimesel lugemisel sellest eelnõust sisuliselt aru saada. Seda me puudutasime kultuurikomisjonis ka põgusalt, et eelnõu teksti on tõeliselt keeruline mõista. Kogu lugupidamise juures kõikide õpetajate vastu ma usun, et nemadki ilma seletuskirjata seda § 27 väga lihtsalt ei tõlgenda. Tõenäoliselt on see üks märk ka meie õigusruumist, me oleme lihtsalt jõudnud nii kaugele, et püüame detailselt asju ette kirjutada, et ongi väga keeruline aru saada.
Kui sisu juurde minna, siis kindlasti on üks asi, millega me muudatusettepanekutes välja tuleme. Meie väikene mure on, et § 27 räägib küll üsna detailselt raha jaotamisest, kuid samal ajal on meie arvamus, et üks osa, mis määruses on  väga hästi lahti kirjutatud, võiks olla kirjutatud sisse ka seaduseelnõusse ja seda kahes osas. Nimelt on siin räägitud toetusest ja toetuse tagasinõudmisest ning antud selleks volitus Vabariigi Valitsusele, kuid sisuliselt ei ole räägitud sellest, mis on määruses, st et toetus koosneb kahest osast – seda on ka siin Riigikogus tutvustatud –, et üks osa on palkadeks ja teine osa on uute lasteaiakohtade loomiseks. Igal juhul minu ja ma usun, et enamiku inimeste mõte on, et see võiks olla §-s 27 lahti räägitud. Siis leiaksid ka lasteaiaõpetajad, kes väga suure huviga seda menetlust jälgivad, selle juba eelnõust kätte.
Teine pool. Palgavahendite jagamisel on määruses lõpuks jõutud selleni, mille üle me oleme siin kümme aastat vaielnud, ja see on ka äärmiselt meeldiv. See on see osa, mis räägib lasteaiaõpetajate palga järeleaitamisest kooliõpetajate palga tasemele. Ka see osa võiks olla pigem seaduseelnõus kui määruse tekstis.
Kui minna määruse teksti juurde, siis on see kindlasti väga hästi lahti kirjutatud ja vastab väga paljudele küsimustele. Seetõttu oli Eesti Keskerakonna fraktsiooni arutelul küll väga selge, et kui määrus selliselt Vabariigi Valitsuses vastu võetakse, siis on tegemist väga positiivse sammuga selles suunas, mida me oleme aastaid vaidlustes taotlenud. Mul on äärmiselt hea meel, et see koalitsioon on suutnud veenda ka Reformierakonda selle sammuga kaasa minema.
Nüüd koolieelse lasteasutuse seaduse probleemidest eelnõu 116 valguses. Siin ongi ehk kaks momenti, need on uute lasteaiakohtade rajamine ja palgavahendid. Võib-olla on siin veel vaja täpsustada seda, mis ka küsimustes välja tuli. Kultuurikomisjon sai Rahandusministeeriumist vastuse, aga mida siit ei ole võimalik välja lugeda, on see, et pool ehk 150 miljonit läheb jagamisele nn pearahana, kust 75 miljonit ehk omakorda pool on arvestatud palkadeks ja pool on arvestatud remondiks. Samal ajal vastas Rahandusministeerium, et nad ei hakka kontrollima. Nendes omavalitsustes, kus palgavahed on liiga suured, võib kasutada selle kõik palkade tõstmiseks ja teistes rohkem remondiks. Võib-olla peaks selle rohkem lahti kirjutama, sest see oli ka see, mida omavalitsused kõige rohkem küsisid, ja seda määrusest otse välja ei tule. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Määran eelnõu 116 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 19. novembri kell 10. Eelnõu 116 esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimehe kolleeg Vilja Savisaare.

Proua aseesimees! Head kolleegid! Tutvustan teile Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu. See lühike eelnõu kaotab ühe diskrimineeriva sätte Riigikontrolli seadusest. Nimelt on praegu kehtiva seaduse § 19 lõikes 1 kirjas, et riigikontrolör ei tohi olla ametisse nimetamise hetkel vanem kui 65-aastane. Juhin teie tähelepanu, et tegelikult on see diskrimineeriv säte tõepoolest vastuolus ka põhiseaduse §-ga 12. Tuletan teile meelde, et juba 2006. aastal kaotati selline diskrimineeriv säte Eesti Vabariigi töölepingu seadusest. Nii et see on väike samm edasi ja kaotab diskrimineerivad sätted ka Riigikontrolli seadusest. Loodan, et Riigikogu toetab seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei ole. Järgnevalt kutsun ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni esimehe kolleeg Väino Linde.

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid Riigikogu liikmed! See oli ühel ilusal päeval, täpsemalt siis s.a 5. novembril  pealt 11 hommikul, kui põhiseaduskomisjon muude oluliste punktide kõrval arutas ka käesolevat eelnõu. Algas päevakorrapunkti arutelu loomulikult sellega, et eelnõu tutvustaja rääkis oma seisukohtadest selles küsimuses, ja sealgi hea kolleeg Vilja Savisaar märkis, et eelnõu eesmärk on tõepoolest mitte piirata riigikontrolöri vanust enam 65 eluaastaga. Peab ütlema, et iseenesest ei ole sugugi põhiseadusvastane, kui teatud ametite-elukutsete esindajatele määratakse seadusega mingi konkreetne vanusepiirang. Nii on see näiteks politseiametnike ja kaitseväelaste puhul. Aga kindlasti peab see piirangu seadmine  olema mõistlik. Sellest tulenevalt  kõik põhiseaduskomisjoni liikmed pooldasid selle eelnõu menetlemist Riigikogus, seisukohad olid positiivsed. Ütlen ka seda, et palusime Vabariigi Valitsuselt arvamust selle eelnõu kohta. Vabariigi Valitsus otsustas samuti Riigikontrolli seaduse muutmise seaduse eelnõu toetada ja tegi seda 18. oktoobril 2007. aastal.
Mida siis põhiseaduskomisjon otsustas? Otsustas, et see küsimus võiks olla täna siin Riigikogus arutusel ja ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Niisuguse seisukohaga olid nõus kõik kohal viibinud seitse põhiseaduskomisjoni liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid ei olnud samuti. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks palume määrata 27. november kell 18. Ja viimasena otsustas komisjon teha ettepaneku määrata eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks hea kolleegi Igor Gräzini. Eile tuli põhiseaduskomisjon uuesti selle küsimuse juurde tagasi ja seoses Igor Gräzini lähetusega otsustati vahetada komisjonipoolset ettekandjat, kelleks sai siinesineja. Aitäh teile!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Mart Nutt.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra ettekandja! Omal ajal pidas Riigikogu siiski vajalikuks kehtestada vanuselised piirangud päris mitmel ametikohal. Selleks pidi olema ilmselt mingisugune eesmärk või tagamõte, miks leiti, et sellised piirangud on mõnel ametikohal otstarbekad. Kas te võiksite värskendada mälu, mis võisid omal ajal olla need põhjused ja mis nüüd on ära langenud?

Aitäh! See on hea küsimus, kolleeg Mart põhiseaduskomisjonist! Võib-olla filosoofilisemas plaanis võib vastata niimoodi, et riik oli väga noor ja vajas kindlasti just nimelt uusi, noori tegijaid selle sõna kõige paremas tähenduses. Tänaseks on meie riik veidi vanemaks saanud ja niisugused teatud mõttes diskrimineerivad vanusepiirangud ei ole lihtsalt enam otstarbekad.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Kui te soovite sõna võtta, siis palun, selleks on praegu võimalus. Kolleegidel kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 110  muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 27. novembri kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Neljas päevakorrapunkt on majanduskomisjoni algatatud postiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine ja ettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi.

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon otsustas k.a 5. novembri koosolekul algatada postiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Oma 8. novembri koosolekul otsustas majanduskomisjon pärast seda, kui Riigikogu juhatus oli juhtivkomisjoniks määranud majanduskomisjoni, saata postiseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks k.a 13. novembril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks k.a 20. november kell 12. Nii postiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas kui ka viimati etteloetud otsuse tegi komisjon konsensuslikult. Meil on ka Vabariigi Valitsuse seisukoht seaduseelnõu suhtes, mis on toetav.
Järgnevalt, head kolleegid, valgustaksin mõne sõnaga postiseaduse muutmise seaduse eelnõu algatamise põhjusi.
Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus tagada universaalse postiteenuse osutajale perioodiliste väljaannete edastamiseks teiste turuosalistega võrdsed tingimused. Meie eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millega postiseaduses tehakse järgmised muudatused. Esiteks, perioodiliste väljaannete edastamine jäetakse universaalse postiteenuse koosseisust välja. Teiseks, universaalse postiteenuse osutajale pannakse kohustus tagada oma postivõrgu vahendusel perioodiliste väljaannete edastamine üle-eestiliselt. Kolmandaks, universaalse postiteenuse osutajale tehakse kohustuslikuks tagada perioodilise väljaande kättetoimetamine kuuel päeval nädalas üks kord päevas. Postiseaduse § 5 lõike 2 punktis 3 on sätestatud, et perioodiliste väljaannete edastamine kuulub universaalse postiteenuse koosseisu. Universaalse postiteenuse osutajaks on vastava tegevusloa alusel AS Eesti Post ja selliselt allub perioodiliste väljaannete edastamine universaalse postiteenuse regulatsioonile. Paneme aga tähele, et lisaks Eesti Postile võivad perioodilise väljaande edastamise teenust osutada ka kõik teised sellekohase soovi avaldajad. Sellisel juhul käsitletakse teenust universaalse postiteenuse välise postiteenusena ja piisab postiteenuse osutamise teate esitamisest Sideametile. Samuti ei allu viimati mainitud juhul perioodiliste väljaannete edastamine universaalse postiteenuse regulatsioonile. Universaalse postiteenuse koosseisu kuuluvatele teenustele sätestab hinnaregulatsiooni postiseaduse §-de 39 ja 40 ning § 40 lõike 9 alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus ning seega puudub Eesti Postil erinevalt tema konkurentidest võimalus kujundada perioodika edastamise teenuse hinda, lähtudes turusituatsioonist. Näiteks puudub võimalus diferentseerida hinda vastavalt perioodiliste väljaannete ilmumissagedusele ning maa- ja linnapiirkonna erinevatele edastamiskuludele. Ja nõnda pakuvad Eesti Posti konkurendid teenust soodsamates piirkondades, eelkõige suuremates linnades ja nende lähiümbruses, kus asustustihedus on suurem ja kulud kojukandeühikule väiksemad, mistõttu  pakutav hind jääb alla universaalse postiteenuse osutaja pakutavale Eesti keskmisele hinnale. Selle tulemusena lähevad linnas ja suuremate linnade lähiümbruses kättetoimetatava perioodika mahud soodsamat hinda pakkuvatele teenuste osutajatele ja universaalse postiteenuse raames osutatav perioodilise väljaande edastamine muutub maapiirkonna suurema osakaalu tõttu veelgi kallimaks. Tahan rõhutada, et eelnõu kohaselt säilib Eesti Postil kohustus pakkuda perioodiliste väljaannete edastamist kui postiteenust üle-eestiliselt ning üks kord päevas kuuel päeval nädalas. Seega on tagatud selline perioodiliste väljaannete kanne ka maapiirkondades.
Mõni sõna ka selle kohta, kuidas eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Eelnõu ei sisalda sätteid, mis oleksid vastuolus Euroopa Liidu õigusega ega Euroopa Liiduga peetud ühinemisläbirääkimistel võetud kohustustega. Näitena võib tuua, et perioodiliste väljaannete edastamine ei kuulu universaalse postiteenuse koosseisu ka näiteks Hollandis, Austrias, Ühendkuningriigis ja mõningates teistes riikides. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Aadu Must.

Hea ettekandja! Kas selle seaduseelnõu on kooskõlastanud ka regionaalminister ja milline oli tema hinnang eelnõule?

Aitäh! Selle eelnõu kohta avaldas arvamust Vabariigi Valitsus, kes toetas ühehäälselt seda eelnõu, ja Vabariigi Valitsuse otsuse teatavaks tegemine tehti ülesandeks majandus- ja kommunikatsiooniministrile.

Aitäh! Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh! Öelge, palun, kas olid läbirääkimised Eesti Postiga ja millised on Eesti Posti seisukohad selles osas?

Algatamisele eelnesid tõepoolest läbirääkimised Eesti Postiga. Väga tõsine probleem ja suur surve ongi maakonnalehtedel. Inimesed, potentsiaalsed tellijad on olnud väga suures mures, et maakonnalehtede kaanehind, mille sees on ka kojukandekulu, võiks olla tunduvalt väiksem kui üleriigilistel lehtedel. Aga ometigi on see vastupidi ja Eesti Posti üks mõte oligi selles, et nad saaksid hinda diferentseerida. Saaksid siin vabamad käed ja selliselt oleksid kojukandefirmadel ühtsed konkurentsiraamid – kedagi ei diskrimineeritaks ja selle läbi võidaks eelkõige maakonnalehe tellija.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kas ma sain õigesti aru, et sellel, kes hakkaks nüüd Eesti Postiga konkureerima, piisab teatest Sideametile? See tähendab, et tema hakkab kojukandega tegelema, teatab ühel päeval Sideametile ja sellest piisab, ning siis ta ühel päeval enam ei vii saadetisi. Sellel päeval, kui ta enam ei vii, saab Eesti Post võimaluse tõsta hinda täpselt nii kõrgele kui vaja põhjendusega, et näed, keegi teine ei vii. Ma tahaksin saada siin selgitust: kas nii lihtsalt see asi käibki, et need, kes maapiirkondades justkui konkureerivad Eesti Postiga, saadavad teate Sideametile ja sellega kogu menetlus lõpeb?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, peab mitteuniversaalset postiteenust osutav firma esitama teate Sideametile – nõnda see on. Aga Eesti Posti puhul seda stsenaariumi ei maksa siiski karta, sest majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus sätestab kojukande hinnaregulatsiooni.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Hea ettekandja! Üks küsimus, mis mul jäi majanduskomisjonis esitamata. Kui paljude postiettevõtetega, kes konkureerivad Eesti Postiga, võeti ühendust ja küsiti kommentaare selle seaduseelnõu kohta?

Aitäh! Majanduskomisjon ei ole konkureerivate postiettevõtetega sellel teemal vestelnud, vähemasti mina komisjoni esimehena mitte, aga Eesti Posti nõukogu on selliseid jutuajamisi ja konsultatsioone pidanud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kas te olete selle seadusmuudatuse ettevalmistamisel analüüsinud, kuidas hakkavad maakonnalehtede hinnad nüüd muutuma? Näiteks Põlvamaa leht Koit – kas selle kojukanne jääb sama hinnaga või läheb  lehehind kõrgemaks? Kuidas muutub aastatellimus?

Aitäh küsimuse eest! Eesti Post on pidanud käesoleva aasta teises pooles tõsiseid läbirääkimisi just kohalike maakonnalehtede väljaandjatega. Tänaseks on teada, et Eesti Post on oluliselt kärpinud oma kojukandeteenuse võimalikku hinda just selles lootuses, et tal tekivad siin hinna diferentseerimise võimalused, nagu öeldud. Ma olen ka ise olnud kontaktis maakonnalehtede peatoimetajatega, kes on olnud tõesti väga suures mures, et nende lehtede kojukanne võib üldse kokku kuivada ja tellijate arv oluliselt väheneda ning lehe väljaandmine muutuda majanduslikult väga raskeks, kui nad satuvad sellise suure hinnasurve alla. Praegu on nad märkimisväärselt optimistlikumad selle tõttu, et meil on menetluses selline eelnõu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ester Tuiksoo.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Nimetasite oma ettekandes mitmeid vanu Euroopa Liidu maid, kus väljaannete edastamisel on käitutud samamoodi, nagu meil plaanis on. Aga kas te olete ka kursis, kuidas on analoogne tegevus  toimunud Soome riigis, kus elanike asustustihedus on põhja pool üsna sarnane asustustihedusega Eesti lõunaosas?

Aitäh, austatud küsija! Kõigepealt ei meeldi mulle sugugi jagada Euroopa Liidu liikmeid vanadeks ja noorteks liikmeteks. Ma ei ole väga täpselt kursis kojukande hindadega, kojukande süsteemiga Soome hajaasustuse piirkonnas. Küll aga tean, et seal on ajalehtede, perioodika kojukanne ühendatud väga mitmesuguste funktsioonide täitmisega ja ei ole sugugi nõnda, et just postiljon peab olema see, kes lehe koju viib.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Tänan! Palun öelge, kas teil on teada, kuidas suhtuvad sellesse eelnõusse kohalikud omavalitsused, võib-olla ka kohalike omavalitsuste kooslused?

Aitäh! Kohalikel omavalitsustel on kindlasti võimalus pöörduda esimese ja teise lugemise vahepeal võimalike ettepanekutega majanduskomisjoni poole. Olen rääkinud Kagu-Eesti kohalike omavalitsuste juhtidega, kes on väljendanud seisukohta, et eelnõu on igati mõistlik, sest see tagab just nimelt võrdsed konkurentsitingimused eri piirkondades kojukannet tegevatele firmadele.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma ei saa ikkagi täpselt aru, kas see eelnõu puudutab universaalset postiteenust ainult lehtede osas ja mitte universaalset postiteenust üldse. Kui seda eelmine kord Riigikogus arutati, siis oli kõne all just lihtkirjade osa. Kas lihtkirjade puhul jäävad hinnad täpselt niisuguseks, nagu nad enne olid, või hakkab ka nende hinnaregulatsioon muutuma, et tehakse nii, kuidas soovitakse? Kuidas lihtkiri on nüüd selle UPT-i kontekstis täpselt formuleeritud?

Aitäh! Seaduseelnõu sätestab, et universaalse postiteenuse raamidest, see on kehtiva seaduse § 5 lõige 3, välistatakse perioodilise väljaande edastamine. Me oleme keskendunud sellele.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tegelikult ei kuulnud teie suust vastust, kas  maakonnalehtedel võib nüüd aastatellimuse hind tõusta. Sest teada on, et Eesti Posti majandustegevus on kõva kriitika all ja tema arendamisel on suuri puudujääke, nõukogu liikmeid on välja vahetatud. Alles ta tõstis suvel ju kõvasti nendesamade kirjade kojukande hinda. Nii et ta pole oma ülesandega hakkama saanud. Kui palju siiski võib maakonnalehtede, näiteks Põlvamaa ajalehe Koit hind tõusta järgmisel aastal? Kas seda on analüüsitud või ei?

Aitäh! Austatud kolleeg Heimar Lenk! Postiseadus ei reguleeri perioodiliste väljaannete kaanehinda ega nende ettetellimise hinda ja sellepärast ei saa mina vastata kirjastajate nimel, kuidas nad hinda tõstavad, millises ulatuses jne.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Ma tänan, hea ettekandja, teid vastuse eest minu esimesele küsimusele! Seal te ütlesite, et kohalikel omavalitsustel on võimalus avaldada oma arvamust, teha oma ettepanekuid. Aga kas ei ole nii, et hea seadusloome tava just nõuab või soovitab seaduseelnõu koostajatel küsida eri huvigruppidelt, asjaosalistelt – antud juhul siis kohalike omavalitsuste kooslustelt – nende seisukohta enne, kui tulla eelnõuga Riigikokku?

Tänan teid! Vaadake, avaliku huvi väljaselgitamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Majanduskomisjon on seda eelnõu algatades konsultatsioone pidanud ja analüüsinud erinevaid seisukohti, mida on kajastatud ka nendesamade perioodiliste väljaannete veergudel. Seda esiteks. Teiseks, postiseadus ei reguleeri kohalike omavalitsuste funktsioone. Kordan veel, et kõik ettepanekud on teretulnud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Minu küsimus on selline. Kas on võimalik, et perioodilised väljaanded tulevad tiheasustusega aladel, st linnades, tellijatele odavamalt kätte kui maal? Teisisõnu, kas tiheasustusalade elanikud peavad doteerima hajaasustusalade tellimuse hinda?

Aitäh! Tellija jaoks on hind ikkagi igal pool ühesugune – see, mis kaane peal on. Ja Eesti Post saab just nimelt nüüd võimaluse enda sees hinda kujundada selliselt, et ta saabki reaalselt küsida seda ühesugust kaanehinda.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Nii lihtne see asi ikka ei ole. Vaadake, siin on küsimus selles, et praegu on Eesti Postil ühtne kojukandevõrk. Nüüd te tekitate situatsiooni, kus see võrk muutub. See muutub nii, et kui selles võrgus, kus Eesti Post praegu asju korraldab, on tal võimalik linna ja maa vahel oma kulusid mingil moel jagada, siis edaspidi, kui näiteks maal tulevad teised operaatorid ja need vaheldumisi kannavad või ei kanna, siis ei ole tal enam võimalust seda teha. Ja sellepärast mina tahaksin siiski teada, kuidas teie garanteerite, kuidas Eesti Post garanteerib, et perioodilised väljaanded ikka vastavad sellisele postiteenusele, nagu praegu Eestis saada on. Kuidas  tagatakse selline kanne igale poole?

Aitäh! Ma ei saanud küll teie küsimuse esimese osa loogikast päris hästi aru, aga ma võin teile näiteks seda öelda, et ette on ju nähtud ka dotatsioon kojukandele. Olge rahulikud, see läheb reaalselt sinna, kus seda vaja on ehk siis maapiirkonna kojukandesse. See on üks komponent, mis just nimelt aitab hoida seda kaanehinda maal sellisena, et ta on reaalne.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Meelis Atonen.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin eelmist küsimust ja mul jäi mulje, et härra Arvo Sarapuu ei tea vist päris täpselt, kes praegu kus ajakirjandusväljaandeid laiali veab. Äkki saaksite siinkohal talle selgitada, mis juhtub selles olukorras, kui Eesti Post meeldivatel turgudel, suurtes keskustes ei saa seetõttu, et tal on üle Eesti üks kinnitatud hind, üldse teenust osutada, sest seal osutavad madalama hinnaga teenust ainult selles piirkonnas tegutsevad ettevõtted. Kuidas see mõjutab siis Eesti Posti üldist hinda? Ja kas mu loogika on õige, et kui Eesti Post magusates piirkondades teenust osutada ei saa, siis nn kahjumlikes piirkondades on Eesti Posti hind tarbijale veel kallim ja et see eelnõu, andes Eesti Postile võimaluse tegutseda ka magusates piirkondades, lubab Eesti Postil pakkuda ka kahjumlikes piirkondades paremat hinda? Kas te selgitaksite seda?

Aitäh! Ma olen seda algusest peale selgitanud ja kordan veel kord üle, et see eelnõu annabki postiturul perioodiliste väljaannete kojukandjatele võrdsed konkurentsitingimused ja Eesti Post saab tõepoolest võimaluse enda sees hinnakujundusele paindlikult läheneda. Kui jätkub selline olukord, kus mõned  firmad tegelevad kojukandega n-ö magusates piirkondades ehk linnades, linnalähistel, kus asustus on tihe ja kulud kojukandeühikule märkimisväärselt väiksemad – kui  postiljon seisab suure korrusmaja fuajees ja paneb seal ükshaaval suurde postkasti ajalehti sisse, siis on ju kulu väiksem kui sel juhul, kui postiljon sõidab mööda hajaasustuspiirkonda, kus talude vahel on mitu kilomeetrit, aga ta peab saadetise koju viima –, siis on ju selge, et sellest kaotavad, lugupeetud Arvo Sarapuu, ka teie head inimesed Järvamaal.

Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid! Nüüd on võimalus avada läbirääkimised. Esimesena saab Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna kolleeg Kalev Kallo.

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Postiseaduse muutmise seaduse eelnõu 148 on esmapilgul üsna tagasihoidlik ja algatamise initsiaatorite väitel teenib Eesti Posti kahjumi vähendamise huve. Igati õilis, eks ole? Tekib küsimus, kas me oleme siin selleks, et ühe äriühingu, ehkki riigi omanduses oleva äriühingu huve kaitsta, või selleks, et Eestimaa inimeste huve kaitsta. Käesoleva seadusmuudatuse 1. punkt, mis muudab kehtetuks postiseaduse § 5 lõike 2 punkti 3, tähendab sisuliselt, et universaalse postiteenuse nimekirjast jäetakse välja perioodiliste väljaannete edastamine. Lihtne ja selge. Kuna me aga teame, et universaalteenust tuleb osutada üle riigi ühe hinnaga, ja samas on ka teada, et maapiirkondades on see tegelikult 2–2,5 korda ja kohati isegi rohkem kordi kallim, siis maapiirkondades doteeritakse universaalteenusena seni ka perioodiliste väljaannete kojukannet. Selle seadusmuudatuse järel perioodiliste väljaannete kojukannet enam doteerima ei pea ehk maapiirkondades kallineb tegelikult perioodika kojukanne 2–2,5 korda. Linnades, eriti suuremates linnades, ei tarvitse see kallineda, võib isegi odavneda. Jälle toimub äriühingu huvides maapiirkondades elavate inimeste teenindamise järsk kallinemine ja peagi ootavad meid ees samad probleemid, mis on praegu maapiirkondade ühistranspordiga. Selle seadusmuudatuse toetamine meie poolt oleks maainimeste suhtes vastutustundetu. Regionaalpoliitiliselt ja võrdse kohtlemise printsiibist lähtuvalt ei tohiks maainimeste võimalust saada kätte perioodilisi väljaandeid ahendada, seda on juba piisavalt tehtud suure hulga postkontorite likvideerimisega maapiirkondades. Lähtudes eeltoodust, teeb Eesti Keskerakonna fraktsioon ettepaneku postiseaduse muutmise seaduse eelnõu 148 esimest lugemist mitte lõpetada. Andsin selle ettepaneku ka kirjalikult üle. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Arusaadavalt, mida vähem kasutavad inimesed paberile trükitud meediaväljaandeid, mida hõredamalt nad asuvad ja elavad, seda kulukam on nende väljaannete kohaletoimetamine. Viitan siinkohal ühele asjaolule, nimelt Eesti Posti enese struktuurile, mille juurde on loodud tütarettevõtetena mitmeid ja küllaltki kasumlikult töötavaid ettevõtteid. Olgu siin siis tegu Elektronposti või saadetiste edasitoimetamisega tegeleva ELS-iga. Sellise struktuuri raames kasutavad needsamad Eesti Posti tütarettevõtted arusaadavalt Eesti Posti mitmesugust infrastruktuuri ja on suutelised end selle arvel küllaltki hästi majandama. Meie meelest ei ole selle eelnõu puhul küsimus mitte selles, kas Eesti Postile tekib – või mõnes mõttes tegelikult ka on selles –, kas Eesti Postile tekib mõningaid n-ö eeliseid tõsta hinda ja olla väga heas positsioonis. Küsimus on selles, kas majanduslikult vabas konkurentsis on see Eesti Posti infrastruktuur tulevikus kättesaadav ka nendele ettevõtetele, kes soovivad konkureerida Eesti Postiga näiteks ajakirjanduse kojukande alal, ja soovivad kasutada seda samadel alustel, samade hindadega, nagu praegu kasutavad Eesti Posti enda tütarettevõtted sedasama Eesti Posti infrastruktuuri. Nii et tegelikult postiteenuse turg, mis vajab liberaliseerimist, vajab ka selgemaks rääkimist ja lahtirääkimist nendes aspektides, mis puudutavad vaba konkurentsi Eesti Posti infrastruktuuri kasutamisel. Ma olen sügavalt veendunud, et kui selline õiglane tegutsemine turul õnnestub, siis tõenäoliselt konkurentsisituatsioonis postiteenuse hind kojukannete mõttes ei kalline. Kolleegid! Me peame paratamatult leppima sellega, et ühtäkki saabub see aeg, kus trükiajakirjanduse maht paratamatult vähenema hakkab, ja meil ei ole mitte mingisugust põhjust jõuga üleval hoida meediat, mis võib-olla lähema kümne aasta jooksul – või kes seda teab – enam nii mahukas ei ole. Aitäh!

Sõna saab Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel kolleeg Ester Tuiksoo.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Alates 1. novembrist on üle Eesti suletud 44 postkontorit. Postkontorite sulgemine on toimunud eelkõige Eesti Posti, mitte maaelanike huvides. Samuti toob käesoleva eelnõu seadusena vastuvõtmine kaasa postiteenuste jätkuva halvenemise ja kallinemise maapiirkondades. Rahvaliit ei nõustu eelnõus püstitatud eesmärgiga jätta perioodiliste väljaannete edastamine välja universaalse postiteenuse koosseisust. Kui Euroopa Liidu regulatsiooni kohaselt peame postituru avama alles alates 2009. aastast, siis ei ole põhjust sellega praegu kiirustada. Rahvaliidu fraktsioon leiab, et eelnõu on  praegusel kujul suunatud äriühingu Eesti Post huvide kaitseks, et Eesti Post saaks loobuda kahjumit toovast tegevusest. Eelnõu vastuvõtmine toob kahtlemata kaasa järjekordse postiteenuste hinna tõusu, eriti maapiirkondades. Eelnõu on vastuolus Eesti regionaalselt tasakaalustatud arengu eesmärkidega, millele riik ka oma äriühingute kaudu peaks kaasa aitama. Rahvaliidu fraktsioon teeb ettepaneku postiseaduse muutmise seaduse eelnõu 148 esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Sõna saab kolleeg Meelis Atonen Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! See, mida te siin saalis praegu viimase paarikümne minuti jooksul olete näinud, võiks kanda pealkirja "Omapärane muundumine". Kui seda eelnõu arutati Riigikogu majanduskomisjonis – selle istungi protokolliga te võite kõik tutvuda –, siis ei leidunud mitte ühtegi Keskerakonna liiget ega mitte ühtegi Rahvaliidu liiget, kes oleks selle eelnõu vastu hääletanud. Aga ju siis hiljem võeti kätte ja konsulteeriti kõigi targematega. Loomulikult, nende erakondade esindajatel on, kellega konsulteerida, sest mäletame hästi aega mõni kuu tagasi, kui raporteeriti Eesti Posti eelmise aasta majandustulemustest. Eesti Keskerakonna kangelasliku juhi (omaniku staatuses) ja rahvaliitlasest kõige suurema sõbra (nõukogu esimehe staatuses) juhtimisel suudeti ettevõte viia sellisesse kahjumisse, et ilmselt ei oleks see ettevõte pikas perspektiivis Eesti turul üldse võimeline neid teenuseid osutama. Ma arvan, et see, et Eesti Post muutub normaalseks turutingimustes olevaks ettevõtteks, on meie kõigi – ma ei räägi siin mitte poliitikutest, vaid Eesti elanikest –, huvides. Maaelanikud ei kaota praegu jutuks oleva eelnõuga mitte midagi, nemad pigem võidavad. Sest praegu, kulla sõbrad, ei osuta nn mugavas piirkonnas, milleks on Tallinn, Tartu ja teised suured linnad, teenust kahjuks mitte Eesti Post, vaid osutavad teised ettevõtted Eesti Posti universaalsest postiteenusest tulenevast hinnast mitu korda odavamalt. Osutavad teenuse ära ja jätavad kogu ebameeldiva portsu Eesti Postile, kusjuures Eesti Post peab osutama seda teenust hinnaga, mis sellest nn mugavast piirkonnast üle jääb, st väga kalli hinnaga. Kui Eesti Post saab turul võrdsetel alustel konkureerida, siis võib juhtuda, et ta suudaks maapiirkonna elanikele teenust koguni odavamalt pakkuda. Seda muidugi on raske uskuda nendel, kes usuvad lihtsat majandusloogikat eiravatesse tõdedesse, et kuidagi on ikka võimalik, kas või kahjumit tekitades on ikka võimalik odava hinnaga teenuseid osutada. Ma ütlen veel kord: kui me tahame, et maainimestele tõepoolest teenust osutatakse, siis tuleb hoolitseda selle eest, et Eestis on olemas ettevõte või ettevõtted, kes seda teenust osutada suudavad.
Siin kõlas ka mõte, et see on justkui ühe ettevõtte huvides tehtud seaduseelnõu. Ma võin kinnitada, et selle seaduseelnõu asjus on läbi räägitud kõigi ajakirjandusväljaandeid laialivedavate ettevõtetega. Ja nad kõik ühiselt on öelnud, et see on õige asi, sest nad näevad, et vastasel korral kaotavad nende nn  Eesti Posti konkurentide omanikud, kelleks on leheomanikud, sest nad näevad, et kui nad saavad väljaandeid suurtes keskustes odavalt laiali vedada, siis peavad nad seda enam maksma kojukande eest nn viletsamates või siis kallima teenuse piirkondades. Mis puudutab siin kõlanud jutte, justkui oleks sellel eelnõul mingit pistmist postkontorite sulgemisega, siis ma soovitan headel kolleegidel, siin sõna võtnud inimestel, eelnõu enne läbi lugeda ja siis siia ette tulla. Aitäh!

Aitäh kõnelejatele! Rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioonilt on saabunud kirjalik ettepanek mitte lõpetada eelnõu 148 esimest lugemist ja seda on toetanud ka Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon. Asume selle ettepaneku hääletuse ettevalmistuse juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku postiseaduse muutmise seaduse eelnõu 148 esimest lugemist mitte lõpetada. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Määran eelnõu 148 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. novembri kell 12.

Head kolleegid! Läheme järgmise, viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni esimehe kolleeg Vilja Savisaare.

Austatud proua aseesimees! Head kolleegid! Olen jälle teie ees alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Sellest ei ole kuigi palju aega möödas, kui me siin tund aega vaidlesime selle üle, kes peaks alkoholi kättesaamisele piiranguid panema: kas kohalik omavalitsus või peaks seda ka riik tegema. Kuna see oli väga pikk ja põhjalik arutelu, siis ma ei hakka teid täna kõikide nendesamade faktidega koormama. Ma isegi ei hakka meenutama Rein Langi ega Reformierakonda kasvatama. On ju teada, et Isamaa ja Res Publica Liit on valitsusse esitanud samalaadse seaduseelnõu ja küll ta Reformierakonda ise kasvatab.
Avalikkuse surve, et kehtestataks üleriigiline alkoholimüügi keeld, on järjest suuremaks läinud. Kõik mõistlikud inimesed on seda toetanud ja probleemist aru saanud. Sellepärast esitab Keskerakonna fraktsioon selle eelnõu uuesti ja aina uuesti. Võrreldes eelmine kord teie ette toodud eelnõuga on nii palju muudatusi, et nüüd me teeme ettepaneku lõpetada alkoholi jaemüük kella kaheksast õhtul. Ma põhjendan ka, miks see muudatus on tehtud. Ennekõike sellepärast, et Tallinnas on mitu kuud kehtinud kella kaheksast alkoholimüügi keeld. Sellega seoses kõlas ähvardusi ja hoiatusi, et suured kauplused lähevad pankrotti ja poed pannakse kinni ning inimesed ei saa pärast töö lõppu oma leiba-piima osta. See ei ole täide läinud. Mitte ühtegi poodi pole Tallinnas suletud.
Kuna üks hea algatus ja mõte on tegelikkuses ära proovitud, teeme siin ettepaneku, et kogu riigis võiks kell kaheksa alkoholimüügi lõpetada. Paljudes maakohtades poed pannaksegi kell kuus või seitse kinni. Ka maapiirkondades ei tekita see piirang ettevõtjatele ega kauplejatele mingeid tagasilööke. Hommikune kella üheksane aeg on valitud ennekõike seetõttu, et väga paljudes kohtades hakkab tööpäev kell kaheksa või üheksa, koolid algavad kella kaheksast kella üheksani. Meie mõte on ära hoida, et lapsed peaks enne kooli kokku puutuma pudelitega ringikõndivate täiskasvanutega, nendega näiteks ühes bussis sõitma. Ja ka tööle jõuaksid inimesed kainelt ega saaks nii hõlpsalt pudeleid tööle kaasa võtta. Sellest siis need kellaajalised muudatused. Aga põhimõte ja arusaamad on samad, millest me varem oleme rääkinud.
Lisan veel nii palju, et eile, kui me põhiseaduskomisjonis kohtute seadust muutsime ja reformisime, toodi välja huvitav põhimõte, et kohtute seadust muudetakse justkui salaami põhimõttel: tükk tüki haaval, et seda oleks kergem alla neelata. Võiks ju riiklikku alkoholipoliitikat samamoodi menetleda, kuna Sotsiaalministeerium ei ole kahjuks tervikliku alkoholipoliitikaga Riigikogu ette jõudnud. Ometi tehti juba 2006. aastal selleks ettepanekud ja sooviti läbi arutada  põhimõtted, mis võiksid olla riikliku alkoholipoliitika nurgakivideks. Üks ekspertide rühma ettepanek oli kauplustes alkohoolsete jookide müügi üleriigiline keeld õhtutundidel ja öisel ajal. Loomulikult on ettepanekute seas ka avalikkusele suunatud alkoholi ja tubakatoodete reklaami keelustamine. Me oleme juba esitanud reklaamiseaduse muudatuse, mis seda ühte meedet peaks toetama. Oleme teatavasti vastu võtnud maksupoliitika muudatused, mis on alkoholi hinda vähemalt aktsiiside kaudu tõstnud.
Nii et mingem järk-järgult edasi ja alustagem täna öise alkoholimüügi keelustamisega! Nii saavad lõpuks kõik ettepanekud, mis Sotsiaalministeeriumi ekspertgrupp on teinud, vastu võetud ja Eestil oleks lõpuks ometi ametlikult riiklik alkoholipoliitika. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Nagu tihti ennegi, oli teie jutt ka täna südantlõhestav, kuid paraku faktide poolest üsna ebatäpne. Minu küsimus puudutab seda, kui palju on Tallinnas juba kehtestatud kella kaheksane alkoholimüügi piirang teie teada alkoholi müüki ja tarbimist vähendanud. Küllap te teate, et kõikides suurtes kaubanduskeskustes alustatakse juba kell kuus teavitustööd, et tulge nüüd ja ostke viimased pudelid, sest kella kaheksast enam osta ei saa. Ilmselt teate ka seda, et kella poole kaheksast alates on suurtes kaubanduskeskustes pöörased järjekorrad. Inimesed tormavad viimasel minutil õlle- või veinipudelit ostma. Mina ei pea seda normaalseks. Aga ma küsin teie käest, kas te teate konkreetselt, et alkoholimüük on selle piirangu tulemusel vähenenud.

Me püüame ikkagi alkoholi tarbimist, mitte alkoholi ostmist piirata. Kõik need näited, mis te tõite, puudutavad alkoholi ostmist. Ja tõepoolest, ma ei ole käinud kellegi inimese kodus vaatamas, kas ostetud pudelid on tühjaks joodud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Lauri Luik.

Hea ettekandja! Minu arvates ei sõltu alkoholi liigtarbimise või kuritarvitamise probleem kellaajast. Kas teile ei tundu, et märksa olulisem oleks igasuguste piirangute kehtestamise asemel tegelda hoopis enam ennetus- ja teavitustööga?

Jah, kahtlemata on ennetus- ja teavitustöö üks riikliku alkoholipoliitika nurgakivi. Nagu ma juba ütlesin, me oleme alkoholipoliitika riiklikul reguleerimisel püüdnud edasi minna samm-sammult. Eks me järgmisena tuleme ka nende ettepanekutega välja, kui valitsuskoalitsioon selleni ei jõua. Aga mis puutub alkoholimüügi piirangutesse, siis need kahtlemata mõjuvad. Kui sul hilisel ajal on alkohol otsas, siis sa vähemalt ei sõida purjus peaga seda juurde otsima – kuskilt lihtsalt pole võimalik osta.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Kaia Iva.

Mina olen mõõdukate piirangute poolt ja eeldan, et need on pigem kasvatusliku mõjuga. Näeme ju põhjanaabrite pealt, et ranged piirangud on pigem vastupidise efektiga. Sellega seoses küsin: kust on pärit see kellaaeg, kell kaheksa? Te nimetasite seda öise müügi keeluks. Minu arust ei alga kell kaheksa öö. Ja veel. Täna on siin palju räägitud sellest, et seadusloomes peab eri huvigruppide ja omavalitsuste arvamust küsima. Teadaolevalt on omavalitsusjuhid teinud majandus- ja kommunikatsiooniministrile ettepaneku piirang kehtestada alates kella 23-st. Te lähete sellega vastuollu. Miks?

Ma püüdsin seletada, miks eelnõus on kella kaheksane piirang. Eelmine kord me mäletatavasti pakkusime kella 23. Nüüd on meil on üks suur kogemus Tallinna näol olemas. Ja Tallinnas on siiski üsna suur ja ostujõuline elanikkond. Ettepanek on seega tehtud lähtudes praktilisest kogemusest. Aga ma möönan, et kui esimene lugemine lõpetatakse, on kõige lihtsam kirjutada sinna soovi korral teine kellaaeg sisse. Me ei vaidlustaks seda ja me oleksime selle kompromissiga nõus. Tahan aga teha veel ühe tähelepaneku. Nii avalik arvamus kui ka ajakirjanikud, meediategelased ja kohalike omavalitsuste töötajad on öelnud, et õhtune viinaralli valdade vahel ei too midagi head. Selle võiks lõpetada ja peaks lõpetama.
Nii palju oskan ma seletada, miks just kell kaheksa. Aga me ei ole selles kellaajas kinni ja Tallinn võib ju vastavalt seadustele oma senist praktikat muuta – see on kõige lihtsam küsimus.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Lugupeetud ettekandja! On tervitatav, et selline seaduseelnõu on menetluses. Üleriigilist kellaajalist alkoholimüügi piirangut on praktikas kergem rakendada ja see annab paremaid tulemusi. Kindlasti sõltub alkoholi tarbimine ka alkoholi kättesaadavusest. Minu küsimus on järgmine. Teil on kindlasti andmeid, kuidas on meie põhjanaabrid rakendanud alkoholiga seotud piiranguid. Kas on kellaajalised piirangud ja kas ka kaupluste arvu on piiratud?

Kahtlemata ma ei pea siin hakkama kõiki neid piiranguid ette lugema. Me kõik teame, kui raske on Soomes, Rootsis, Norras ja kõikides Põhjamaades alkoholi osta. Neid poode ei ole palju ja ostmine on ka ajaliselt piiratud. Õhtusel ajal ei ole üldse võimalik alkoholi saada. Põhimõtteliselt on see kõigis Põhjamaades nii. 

Küsimuseks saab sõna kolleeg Silver Meikar.

Lugupeetud ettekandja! Olen segaduses. Eelnõu sätted räägivad kellaajalistest piirangutest. Aga teie seletasite kõnetoolis, et eelnõu eesmärk on, et lapsed ei näeks hommikul pudelitega ringi kõndivaid inimesi. Kas Keskerakond soovib pudelid ära keelata?

Ei, Keskerakond ei soovi pudeleid ära keelata.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite, et teie erakonna eesmärk on alkoholi ostmist piirata, mitte tarbimist piirata. Aga sotsiaaldemokraatide eesmärk on tarbimist piirata ja üks meede on seejuures kindlasti alkoholimüügi kellaaegade piiramine. Ma tahaksin teada, mis on alkoholi ostmise piiramise eesmärk.

Loomulikult on kõigi alkoholipoliitika meetmete eesmärk piirata nii ostmist kui tarbimist. Aga kõik need näited, mis Taavi Rõivas tõi – ma ei saa nende põhjal öelda, kas tarbimine on vähenenud või mitte. Ma loodan, et on, kuigi ostmine ei ole seda näidanud. Kahtlemata on meie ja teie ühine eesmärk aga see, et Eesti rahvas ei jooks ennast kambakesi koos surnuks.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Kui toolid ostetakse enamasti istumiseks ja autod nendega sõitmiseks, siis ma ei kujuta ette, milleks muuks kui joomiseks ostetakse alkoholi. Ma ei näe teie loogikal alust. Kust te võtate, et kui ostmine ei ole vähenenud, siis tarbimine võiks ikkagi olla vähenenud? Siin puudub igasugune loogiline seos. Sellepärast ma küsingi teie käest: kui te ütlete, et tarbimine võiks olla vähenenud, kuigi ostmine ei ole, siis kuhu koguneb see joomata alkohol? Kas me võime lähiajal põnevusega oodata kangiga sissemurdmisi Tallinna viinaladudesse?

Mina ei tea, millal teie hakkate kangiga viinaladudesse sisse murdma, Keskerakonnal sellist plaani küll ei ole. Aga ma seletan veel kord: nende näidete põhjal ei saa kinnitada, et ka tarbimine on suurenenud. Ja kui alkoholi hinnad tõusevad, siis võib-olla inimesed on ettenägelikud ja ostavad pikkadeks aastateks endale tagavarasid. Ma ei tea, mina ei käi nende kodus vaatamas, palju nad korraga ära joovad.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helle Kalda.

Lugupeetud ettekandja! Me teame, et väga paljud riigid on oma alkoholipoliitikaga, mis käsitleb muu hulgas ka müügikeeldusid ja reklaami, suutnud piirata alkoholi tarbimist. Täna kuuleme Reformierakonnalt pidevalt, et nad on selle vastu. Nad on valitsuses järjest olnud. Kas teil on olnud au lugeda, milline on nende alkoholipoliitika, et meil vähem tarbitaks?  Kas olete seda saanud lugeda? Mina mitte.

Nagu ma ütlesin, me ootame riiklikku alkoholipoliitikat siiamaani. Seda kahjuks ei ole esitatud. Ka praegune sotsiaalminister kuulub Reformierakonda. Nende teine minister Rein Lang on püüdnud seadustada alkoholijoobes auto juhtimist. Jne, jne. Need faktid räägivad ise enda eest. Nii et pigem on nende poliitika alkoholi tarbimist soodustav kui piiranguid kehtestav.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Meelis Atonen.

Minu arvates saite praegu tõelise pärliga hakkama. Ma küsin üle: kas teie arvamus on tõepoolest see, et kui Tallinnas müüakse nüüd alkoholi palju piiratumatel kellaaegadel ja uuringud on tõestanud, et alkoholi siiski ostetakse sama palju kui varem, kas te tõesti arvate, et see jääb joomata? Et see kogutakse tuleviku tarbeks, justkui investeeringuks?

Ma kordan veel: ma ei tea, kas see alkohol on ära joodud või on ta inimestel kodus kapis. Kas sellest on, kolleeg Atonen, nii raske aru saada? Ühtegi uuringut selle kohta pole olemas, et see on ära joodud. Jah, tõepoolest müügi näitajad kinnitavad seda, aga see pole uuring, müüjad on lihtsalt seda väitnud. Ma ei nimetaks seda uuringuks. Kui keegi on korraldanud uuringu, mis on pädev kandma nimetust "uuring", siis me võime sellest edasi rääkida.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Indrek Saar.

Hea ettekandja! Te olete korduvalt toonud näiteks Põhjamaid, kus alkoholipoliitika on väga karmilt piiritletud ja kus kehtivad väga paljud piirangud. Põhjamaade hulka kuulub ka Taani. Julgen kinnitada, et seal on alkoholipoliitika suhteliselt liberaalne, Põhjamaades kindlasti kõige liberaalsem. Ometigi näitavad uuringud, et kõige õnnelikumad inimesed Euroopas elavad Taanis. Kuidas te nende kahe asja seost seletaksite?

Ma millegipärast kaldun uskuma, et nende kahe vahel ei ole seost.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kaia Iva.

Minu küsimus on tingitud eelkõige varem esitatud küsimustest Põhjamaade ja alkoholipiirangute kohta. Siin on toodud eeskujuks  ka Soomet ja Rootsit, kus piirangud on tõsised. Samas on ülemaailmsed uuringud näidanud, et 15-aastaste noorte purju joomise suhtarvult on Soome ja Rootsi esikolmikus. Miks te arvate, et alkoholimüügi karm piirang võiks meil anda teistsuguse tulemuse – just nimelt karm piirang?

Esiteks, ma ei nimetaks seda karmiks piiranguks. Teiseks, ma küsin teilt vastu:  kas me siis tahame riiklikul tasemel midagi ette võtta alkoholi liigtarbimise vastu? Te ei saa siin viidata avalikule arvamusele. Me kõik teame, et tegelikult meil tarbitakse alkoholi liiga palju, sõidetakse purjuspäi. Midagi tuleb ometi teha! Kõik need jutud sellest, et alkoholi ostetakse nüüd justkui rohkem ... Ma ei usu, et alkoholi rohkem ostetakse. Ja eks see ole ka alguse asi – tundub, et äkki midagi muutub ja üldse keelatakse ära. Inimene on psühholoogiliselt selline olend, kes reageerib muutustele ettevaatlikult. Küll ka see asi paika läheb ja inimesed võtavad lihtsalt lõpuks mõistuse pähe. Midagi me peame tegema! Kui me ei taha riiklikku alkoholipoliitikat kehtestada, siis ka ütleme, et me ei taha. Keskerakond arvab, et alkoholi kättesaadavust peaks riiklikul tasemel piirama ja üks meede selleks on öise alkoholimüügi keeld.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud ettekandja! Ma pean oma häbiks tunnistama, et ma ei olnud Maardus elu sees käinud, aga nüüd tänu Keskerakonna alkoholipoliitikale ühel õhtul ma sinna sõitsin – arusaadavatel põhjustel – ja leidsin väga ilusa linna, kus on väga hästi varustatud, võib-olla Eesti parimad, kõige suurema valikuga alkoholipoed. Teie sõnavõtust tuli välja, et ega see kellaaeg ka ei piira alkoholi joomist. Eesmärk aga on, et inimese kehast käiks läbi vähem alkohoolseid jooke. Mis te arvate, võib-olla selle kellaajanduse asemel oleks õigem alkoholi hinda kõvasti tõsta? Ega siis ikka kogu raha eest ka napse ei osteta, muuks peab ka raha üle jääma.

Nendegi muudatuste põhjal, mis me oleme juba vastu võtnud, kahtlemata alkoholi hind tõuseb. Minagi ütlesin, et see on üks oluline piirang. Kui te tahate, võin ma ette lugeda kõik need kaheksa-üheksa meedet, mis vähendavad alkoholi tarbimist. Esimene ja kõige olulisem ekspertide välja toodud meede on öise alkoholimüügi keeld – üleriigiline alkoholimüügi keeld. Mul on väga raske nendega vaielda. Kui me suudaksime terve selle komplekti vastu võtta, siis üks meede täiendaks teist ja võib-olla sa siis läheksid vaatama Maardut kui ilusat linna, mitte ei sõidaks sinna ainult alkoholi ostma.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Väino Linde.

Hea ettekandja! 1995. aasta juulis kehtestasime me Pärnu linnas esimesena Eestis öise alkoholimüügi keelu, ilma et selleks oleks mingit riiklikku initsiatiivi tulnud. Küsingi: miks te niisuguste küsimuste reguleerimisel ei usalda kohalikke võime? Kui me kavatseme üleriigiliselt seda küsimust reguleerida, siis võib juhtuda näiteks niisugune aps, et Valga linnas ja Valka linnas, mis on pärast Schengeni viisaruumiga liitumist praktiliselt üks linn, on kaupmehed ühes linna otsas teistsuguses seisus kui kaupmehed teises linna otsas. Tarbijate seisukohalt aga ei juhtu midagi.

Ma ei teagi, kuidas sellele vastata. Meie oleme Riigikogu ja meie teeme riiklikku alkoholipoliitikat. See, et üks või teine omavalitsus võis siiamaani neid otsuseid vastu võtta, on väga kena ja väga tervitatav, aga Riigikogu tegeleb ennekõike riikliku poliitikaga. Praegu räägin ma riiklikust alkoholipoliitikast, mille kohta me ka ettepaneku oleme teinud. Mis puutub Valgasse ja Valka, siis jah, selline probleem on.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Ma tahtsin esinejale öelda, et Võru linn kehtestas juba ammu öise viinamüügi keelu ja on sellega väga rahul. Nii et soovitan riikliku poliitika kavandamisel eeskujuks võtta kohalikku poliitikat, mida aetakse Võru linnas.

Kolleeg Lenk, praegu esitatakse küsimusi, mitte ei avaldata arvamusi. Nii, kolleeg Heimar Lenk, teine küsimus, palun!

Ma ei jõudnud küsida, te võtsite mikrofoni maha. Ma tahtsin küsida seda, kas Riigikogu arvestab tulevikus alkoholipoliitika väljatöötamisel kohalikke häid kogemusi.

Ma loodan, et arvestab. Ma ju tõin näite, et Tallinnas on seni hästi läinud ja sellest ka too kellaaeg. Aga mõtleme ja arutame veel, kui me esialgu selle esimese lugemisega kuidagi maha saame. Ma ei tahaks jälle hakata seletama, et ma väga usaldan kohalikke omavalitsusi. Mitte selles ei ole asi. Aga meie siin Riigikogus ikkagi teeme riiklikku poliitikat, ka selles küsimuses.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Margus Lepik.

Te ütlesite, et teil on paberil kaheksa tarvilikku meedet. Lugege ette palun kolm esimest, mida te oma alkoholipoliitikas kõige olulisemaks peate!

Jah, palun! Üleriigiline kaubanduses alkohoolsete jookide müügi keeld õhtutundidel ja öisel ajal; alkohoolsete jookide eraldamine müügisaalist teistest kaupadest omaette sektsiooni ja avalikkusele suunatud alkoholireklaami keelustamine analoogiliselt tubakareklaamiga. Aga tegelikult on see meelevaldne, minu arvates annab tulemust ainult see, kui kõik need üheksa meedet oleks ellu viidud.

Järgmine küsija on kolleeg Hanno Pevkur.

Austatud ettekandja! Võib-olla ma ei pannud tähele – see on siis minu viga, palun ette vabandust –, aga kes on need meetmed kirja pannud? Kas need on teie välja mõeldud või mingite ekspertide kavandatud?

Ei, need ei ole minu välja mõeldud. Ma siiski usaldan endast targemaid inimesi, kes on sellel alal piisavalt kaua töötanud. Need kavandas Sotsiaalministeeriumi kokku pandud ekspertide töögrupp.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Silver Meikar.

Hea ettekandja! Olen ikka segaduses. Ütlesite, et Tallinnas on hästi läinud. Aga faktid räägivad teist keelt. Ehk oskate täpsustada, mis siis Tallinnas on hästi läinud?

Ma ei saa aru, mis faktidest te räägite. Mis faktid need on, mis teist keelt räägivad? Aga Tallinnas on hästi läinud see, et öösiti ei saa enam alkoholi kätte nii vabalt, kui varem sai. Ma loodan, et nii mõnigi purjus peaga sõit on tänu sellele Tallinnas ära jäänud. Ja ka teil, noor inimene, on võimalik Tallinna tänavatel turvaliselt käia.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Lugupeetud ettekandja! Kuidas te korvaksite karskete pereemade aja- ja närvikulu, kui nad kümme minutit enne kaheksat peavad poes paki piimaga tavalisest tunduvalt kauem sabas seisma ja närvitsema, kas nad jõuavad sellega õigeks ajaks koju, kus lapsed piima ootavad? Nende pereemade ees on sel kellaajal inimesi, kes viimasel minutil kärude kaupa alkoholi ostavad.

Härra Rummo, te vist liialdate. Mina ei ole küll näinud üheski poes – ka mul on pere ja laps ja minagi käin poes toitu ostmas –  et viina kärutäite kaupa kokku ostetakse. Ei usu, et keeld mingi tohutu tagasilöögi põhjustaks. Kui te teete sellest pildid ja neid ka mulle näitate, siis ma võib-olla olen nõus teiega vaidlema. Aga seni ma arvan, et see nii ei ole. Ja ma loodan, et meie pereemade elu on nii hea, et nad ei pea kümme minutit enne kaheksat minema oma piimapakki ostma. Loodan, et nende tööpäev lõpeb normaalsel ajal, viie-kuue paiku. Minu tööpäev küll ei lõpe nii vara, see lõpeb tavaliselt hiljem, aga siis saan küll poes väga vabalt oma toitu osta.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Erki Nool.

Mina ei pea ennast mingiks padualkohoolikuks, aga olen ka poole kaheksa ajal õllekorviga sabas seisnud ja vaadanud närviliselt, kas saan sauna jaoks õlle kätte või ei saa. Aga see ei ole üldse oluline. Kui küsimus on napsitamise piiramises, miks siis algab alkoholimüük hommikul nii vara? Miks see ei võiks alata peale lõunat? Alkohoolikud ju joovad juba hommikul. Ka on teada, et väga palju sõidetakse pohmellis peaga autoga. Seaduseelnõu põhieesmärk on piirata alkoholi kättesaadavust. Hommikul viivad suhteliselt vintis mehed oma õllepudelid taarapunkti, et kohe esimene jook kätte saada. Miks seda ei võiks hilisemaks lükata?

Aitäh, hea kolleeg! Suurepärane idee! Kui te selle muudatusettepaneku teete, siis Keskerakond kahtlemata hääletab selle poolt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Salumets.

Hea ettekandja! Kas alkoholimüügi piiramise aja kehtestamine, olgu kell 8, kell 10 või 23, kõrvaldab need sotsiaalsed põhjused, miks me alkoholi nii tormakalt ja palju tarbime? 

Jah, teil on õigus, et me tegelikult tegeleme oma sotsiaalpoliitika vajakajäämiste tagajärgedega. Aga selline on meie 15 aasta poliitiline valik olnud. Me oleme läinud teist teed ja ka Keskerakonna pingutused sotsiaalpoliitikas kaasa rääkida on nõrgaks jäänud. Kahtlemata maksame praegu kinni selle poliitika tagajärgi, mida me oleme viljelnud aastast 1992. Aga lõpuks peab midagi siiski tegema. See on tagajärgedega võitlemine.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mati Raidma.

Austatud ettekandja! Kas saaks lühikese kommentaari ühe väikese vastuolu kohta. Te alguses kritiseerisite Sotsiaalministeeriumi teravalt, seejärel aga tsiteerisite meetmeid Sotsiaalministeeriumi paberi pealt.

Vaevalt ma Sotsiaalministeeriumi hirmsasti kritiseerisin. Ma lihtsalt julgesin väita, et grupp on ammu kokku pandud, aga tervikliku alkoholipoliitikaga pole veel siia saali jõutud. Aga kuna olukord on nii hull, siis me ei jõua – kuidas see nüüd käiski, mis sõna me oleme kogu aeg kasutanud? – mitte üldist, vaid kompleksset probleemi käsitlust ära oodata. Kuna me selleni pole veel jõudnud, siis võiks nagu teiste seaduste puhul ka alkoholipoliitika lünki tükkhaaval täita.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Siin kõlas ka Võru linna nimi. Ma pean aga juurde ütlema, et paraku öise alkoholimüügi keeld ei ole eriti mõjunud. Vaatamata keeldudele ei ole alkoholi tarbimisega Võru linnas ja maakonnas asjad hästi. Põhiprobleem on tuleviku peale mõeldes alaealised ja alkoholi kättesaadavus. Minu küsimus teile, proua esineja, on järgmine: kuidas mõjutab teie esitatud eelnõu alaealistel alkoholi kättesaamist? Kas ainult nii, et tund aega varem või öösel ei anta neile viina? Kas ei ole siin mängus ka teisi põhjusi, mis on märksa tähtsamad kui see, mida te siin esitate ja välja pakute?

Ma püüan veel kord seletada. Kahtlemata annavad kõik abinõud koos parema tulemuse. Kui meil ei ole terviklikku poliitikat, mida arutada ja mida vastu võtta, siis läheneme eesmärgile sammhaaval. Mis puutub alaealistesse, siis neil on teatavasti keelatud öisel ajal väljas liikuda. Seetõttu on neil ka võimatu alkoholi osta. Aga kahtlemata puudutab see keeld otseselt ka alaealisi. Teiseks, nagu te olete ajakirjandusest lugenud, on Keskerakond rakendanud väga karme karistusi nende kaupluste suhtes, kes on müünud alaealisele alkoholi. Praegu on Tallinna linnal selles küsimuses kohtuvaidlus pooleli. Loodame, et Tallinna linn tuleb võitjaks. Või siis kehtestame meie siin koos juba esimesele alaealisele alkoholi müümise puhul müügiloa äravõtmise. Iseküsimus on, kui pikaks ajaks. Aga iga kauplus peab tagama, et ükskõik mis kellaajal alaealine ei saaks poest alkoholi osta.

Kolleeg Ivi Eenmaal on ka teine küsimus.

Nüüd hakkab tõde selguma. Te ju räägite endale vastu: et öösel alaealised ei liigu, siis järelikult ei ole ka öine või lihtsalt kellaajaline alkoholikeeld abinõu, mis midagi päästaks.

Kui me kella kaheksast algava keelu kehtestame, siis oleks sellest kasu. Mõni tund pärast seda liiguvad noored tänaval veel palju. Mis me siin vaidleme! See on üks meede! Te saate ju ise ka aru, et tegelikult me vaidleme siin asja üle, mida te ei taha lihtsalt kehtestada. Ma ei saa küll aru, mis põhjustel. Aga kogu avalikkus, kõik mõistlikud inimesed on asjast aru saanud ja soovivad seda keeldu – kui te vähegi olete meedias avaldatuga kursis ja teate teemakohaseid uuringuid. Nii et võtame julguse kokku ja hääletame esimese lugemise lõpetamise poolt! Seejärel arutame kellaaegasid ja võib-olla lisame veel mõne meetme juurde. Läheme sammukese edasi selles suunas, mida avalikkus meilt ootab!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Klaas.

Hea ettekandja! Mul ei olnud küll plaanis küsida, aga üks teie lause tegi mind väga valvsaks. Te ütlesite, et Keskerakond on läinud karmi karistuspoliitika teed. Kas ma saan õigesti aru, et Keskerakond samastab ennast jõustruktuuridega, näiteks politseiga?

Mina ei tea, kuidas te sellest, hea kolleeg, nii valesti aru võisite saada. Politsei tegi ettepaneku ja linnal on õigus karistada kauplust alkoholimüügi loa äravõtmisega. See on linna karistuspoliitika. Jõustruktuuridest polnud siin küll mingit juttu.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud ettekandja! Mina julgen küll teie eelnõu tunnustada. Eesti vajab korralikku alkoholipoliitikat ja kui me tahame Põhjala kultuuriruumi kuuluda, siis me peame jälgima seda, mis toimub Soomes, Rootsis, Taanis, Norras. Minu küsimus puudutab aga teie valijaskonda. Kuidas te ise arvate, missugune osa teie valijaskonnast toetab karmimat alkoholipoliitikat ja missugune mitte? Kas te ei karda, et suur osa teie valijaskonnast tahaks osta alkoholi ka öösel ja hommikul purjus peaga rooli istuda?

Seda ma ei karda. Ma arvan, et kui me Eesti elu turvalisemaks ja kenamaks ja kultuursemaks muudame, siis Keskerakond oma valijaid küll ei kaota. Ja mul ei ole ka andmeid, et just Keskerakonna valijaskond tahaks öösiti viina osta.

Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Järgmisena tuleb kõnepulti majanduskomisjoni esimees kolleeg Urmas Klaas.

Proua juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesele lugemisele saatmiseks k.a 6. novembri koosolekul. Eelnõu algataja esindajana esines komisjoni koosolekul kolleeg Aivar Riisalu, kes selgitas komisjoni liikmetele kõnesoleva eelnõu sisu ja eesmärke.
Majanduskomisjoni liikmed esitasid küsimusi teiste meetmete rakendamise kohta  alkoholismivastases võitluses – need puudutasid narkoennetust, alkoholimüügi piirangu tulemusi Tallinnas, nn viinarallit naaberriikidesse, tervikliku lähenemise vajadust, teiste riikide praktikat, läbiviidud uuringut ja muudki.
Komisjonil oli laua peal ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, mille on esitanud minister Helir-Valdor Seederi allkirjaga Põllumajandusministeerium. Selles on öeldud, et kõnealune eelnõu ei likvideeri õiguslikku ebaselgust ega aita saavutada seatud eesmärke. Mitmed olulised asjakohased küsimused on jäetud läbi uurimata ja veenvad põhjendused esitamata ning seetõttu võib pakutav regulatsioon olla vastuolus mitme põhiseadusest tuleneva printsiibiga. Tsiteerin: arusaamatuks jääb vajadus piirata alkoholi jaemüüki just kella 20-st kuni 9-ni. Sellist kellaajalist piirangut ei tohiks kehtestada ilma asjakohase põhjaliku analüüsita ja olemasolevat kohalike omavalitsuste praktikat arvesse võtmata. Eelnõu seletuskirjas ei ole piisavalt põhjendatud vajadust piirata kohaliku omavalitsuse põhiseadusega tagatud õigust otsustada kohaliku elu küsimusi ning samuti ei ole uuritud, kas kõnealune keeld on ettevõtlusvabaduse proportsionaalne piirang.
Pärast mitmekülgset arutelu viidi läbi konkureeriv hääletus. Esiteks, teha täiskogule ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, ning teiseks, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjon otsustas häältega poolt 6, vastu 4, erapooletuid 0 saata Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogu esimesele lugemisele k.a 13. novembril ettepanekuga eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Nagu ma aru saan, põhjendas komisjon eelnõu mittetoetamist ka põhiseaduse põhimõtetega. Ma saan aru, et ühelt poolt on mõeldud seda, et põhimõtteliselt on inimesel õigus teha oma eluga, mis ta tahab. Ta võib ennast surnuks või vigaseks juua – kahtlemata tal see õigus on. Teiselt poolt on põhiseaduses ka selline põhimõte, et tervisekaitse on tagatud igale inimesele. Kogu ühiskond on kohustatud nende n-ö joodikute põhjustatud kulusid kandma. Kes on end vigaseks, kes surnuks sõitnud, tagajärjeks on poolikud pered oma probleemidega. Kui nüüd tuleb valida, mida ikkagi piirata, kas joodikute põhjustatud tervisekulusid või alkoholi müüki, siis milline oleks teie valik?

Eelnõu algataja küsimust komisjonis niimoodi ei püstitanud.

Teiseks küsimuseks saab kolleeg Helle Kalda.

Mind ajendas küsima küsimus, mis esitati eelmisele ettekandjale. Nagu ma aru saan, puudub Reformierakonnal alkoholivastane poliitika. Ta soodustab tarbimist. Kas teie soovite oma valijate joomist soodustada või kuidas? Kas te kardate kaotada oma valijaid, et te võitlete selle eest, et kõik jooksid?

Eelnõu algataja ega teised komisjoni liikmed arutelu käigus selist küsimust ei tõstatanud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mai Treial.

Lugupeetud ettekandja! Kuulsin teie ettekandest, et tõstatus küsimus selle kohta, et kui eelnõu niisugusel kujul seaduseks saab, siis ta rikub mitut põhiseadusest tulenevat printsiipi. Mis printsiibid need on, mida see eelnõu seadusena vastuvõtmise korral ründama hakkab?

Üks teema, mida mainiti ja mis oli Vabariigi Valitsuse seisukohas, on just nimelt kohaliku omavalitsuse pädevus reguleerida kaubandust oma territooriumil.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Austatud esineja! See, et komisjon nii kiivalt kaitseb viina ja õlle tootjate ning ka müüjate huve, annab tunnistust või laseb vähemalt oletada, et valitsusringkonnad on nendelt toetust saanud. Millega komisjon ikkagi põhjendas otsust soodustada alkoholi liigtarbimist ja mitte võitlust selle vastu?

Komisjon arutas seoses selle eelnõuga mitut küsimust. Näiteks kui eelnõu algataja tõi välja seisukoha, et käsud-keelud meie ühiskonnas on kindlasti vajalikud – meie inimesed lihtsalt ei saa teisiti –, siis komisjoni liikmed, näiteks konkreetselt kolleeg Taavi Veskimägi, tõid välja selle, et tänapäeva ühiskonnas, mida on nimetatud ka meediaühiskonnaks, käskude ja keeldude poliitika ei tööta. Ka Maailma Tervishoiuorganisatsiooni analüüsid näitavad, et on rida teisi piiranguid või poliitikaid, mida selles valdkonnas peaks rakendama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Käskude ja keeldude poliitika ei tööta jah. Teen etteruttavalt ettepaneku tühistada liikluseeskirjad, siis muutub meie liiklus väga kultuurseks. Te mainisite oma ettekandes, et põllumajandusministri allkirjastatud valitsuse seisukohas avaldati veendumust, et esitatud eelnõu võib olla vastuolus põhiseadusega. Kas majanduskomisjoni ümarlaual oli ka juristi antud kirjalik seisukoht, kas on vastuolu põhiseadusega või ei ole?

Esiteks, majanduskomisjoni laud ei ole ümmargune, vaid neljakandiline. Teiseks, on tõepoolest olemas Riigikogu juriidilise osakonna nõuniku arvamus, et eelnõu ei ole vastuolus põhiseadusega. See dokument oli jagatud kõigile komisjoni liikmetele. Põllumajandusministeeriumi arvamuses, mis esindas Vabariigi Valitsuse seisukohta, oldi teistsugusel veendumusel. Nii et tegu on juristide konkureerivate arvamustega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaan Kundla.

Hea vastaja! Väga suurt tähelepanu on siin vaidlustes pööratud kellaaegadele, millal piirang kehtestada. Ma olen nõus, et kellaaegade üle võib vaielda peaaegu lõpmatuseni, ent lõpuks ka milleski kokku leppida. Minu küsimus lähtub aga sellest, et piirang, mis kehtiks üle riigi, on juba põhimõtteliselt väga tähtis. See välistaks, et viina järele sõidetakse ühest omavalitsusest, ühest linnast teise ja seda sageli purjus peaga. Hammas on juba verel. Keeld tähendaks rohkete inimelude päästmist. Kas te olete selle seisukohaga nõus?

Ma võin teile, hea kolleeg, öelda seda, et komisjoni liige Jüri Tamm tõstatas selle seaduseelnõu arutelul küsimuse sellest, et seoses Schengeni viisaruumi laienemisega ka meie territooriumile tekib olukord, kus me peaksime tegema tihedat koostööd Läti ja veel  mõne teise naaberriigiga. Vajalik on ka Baltikumi – kuidas proua Savisaar ütleski –  kompleksne poliitika.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Villu Reiljan.

Minu põgusad kokkupuuted alkoholiga on sellised, et kui ma teda võtan, tunnen ennast täitsa hästi. Tõsi, kui ei võta, veelgi paremini. Aga ma saan aru, et vaidlusalune on see kaheksast üheteistkümneni? Te olete nagu pannud kahtluse alla, et see kaheksa ja üheteistkümne vaheline viinavõtmine on kõige ohtlikum. Kas on nii?

Teate, ma pean teile ütlema, et majanduskomisjon oma 6. novembri koosolekul ei analüüsinud, isegi mitte ei tõstatanud küsimust selle kohta, kuidas mõjub komisjoni liikmetele alkoholi tarvitamine, mis kellaajal nad alkoholi tarvitavad ja nii edasi. Kui te teinekord tulete ise asendusliikmena majanduskomisjoni koosolekule – võimalust teil selleks ju on, jätate proua Tuiksoo mingi muu töö peale –,  siis te saate neid küsimusi seal tõstatada ja oma kogemusi jagada.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Rein Ratas.

Põllumajandusminister avaldas arvamust, et eelnõu võib olla vastuolus põhiseadusega. Samas on olemas diplomeeritud juristi kirjalik arvamus, et eelnõu ei ole vastuolus põhiseadusega. Miks te tõite välja ainult endale meelepärase seisukoha ega maininud üldse juristi seisukohta?

Ma tõin välja tõepoolest Vabariigi Valitsuse seisukoha. See nimelt kuulub asjaajamise korra juurde, et Vabariigi Valitsus avaldab oma arvamust Riigikogus menetluses olevate eelnõude kohta ning see on primaarne. Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna nõuniku seisukoha küsimine ei ole meile kohustuslik, aga me teeme seda sellepärast, et aruteluring oleks laiem. Mul on väga hea meel, härra Ratas, et te selle küsimuse tõstatasite, sest nii sain ma ka sellele arvamusele tähelepanu juhtida.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Olga Sõtnik.

Lugupeetud ettekandja! Ma olen küll majanduskomisjoni liige, aga just sellel koosolekul mind kahjuks ei olnud. Seetõttu on mul küsimus. Teie sõnul ütles härra Taavi Veskimägi, et käskude ja keeldudega me seda probleemi ei lahenda. Ega ta ei kommenteerinud oma erakonnakaaslase härra Juhan Partsi ettepanekut siiski piirata alkoholimüüki üleriigiliselt kella 23-st kuni 8-ni? Või äkki mõni teine kolleeg tõstatas selle küsimuse?

Meie komisjoni koosolekul ei arutatud ministri ega ka Isamaa ja Res Publica Liidu teiste liikmete seisukohti selles küsimuses. Kolleeg Veskimägi tõstatas küsimuse laiemalt. Inforuum, milles me elame, ei ole piiratud nelja betoonseinaga. Kui läheneda probleemile ainult käskude-keeldudega – see poliitika ei tööta. See oli tema arvamus.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Ma sain teie eelmisest vastusest aru, et majanduskomisjon arutas tõsiselt n‑ö piiriülest alkoholipoliitikat. Kas te tõesti arutasite seda, kuidas peaks Eesti parlamendi majanduskomisjon hakkama kujundama Läti alkoholipoliitikat? Kas see on tavaline, et kui Eesti oma alkoholipoliitika kujundamisega hakkama ei saa, siis tegeldakse teiste riikidega?

Tõepoolest, kui jutuks oli nn viinaralli Eesti sees, siis kolleeg Tamm tõstatas küsimuse, tuues näiteks olukorra kaksiklinnas Valgas-Valkas. Mis saab seal pärast Schengeni lepinguga ühinemist? On selge, et tegemist on kahe naaberomavalitsusega ja see teema tahab kindlasti arutamist. Kolleeg Veskimägi rääkis Balti riikide ühtsest võimalikust koostööst alkoholipoliitikas – see oli ka küsimuse korras tõstatatud. Me ei ole veel kokku leppinud aega, millal Riigikogu majanduskomisjon võtab ette visiidid Riiga ja Vilniusse, et seda küsimust arutada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Vastates kolleeg Mai Treiali küsimusele, te nimetasite, et kui kella 20‑st alkoholimüügi piirang kehtestada, siis see justkui riivaks põhiseaduslikke õigusi. Me teame, et majandusminister Parts töötab välja eelnõu, mis paneb ette alkoholimüügi piirang kehtestada kella 23‑st. Kas see riivaks ka põhiseaduslikke õigusi?

See on võimalik. Kui see eelnõu meil arutlusele tuleb, siis loomulikult majanduskomisjon analüüsib ka seda, nii nagu kõiki teisi eelnõusid analüüsitakse.

Aitäh! Kolleegidel ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Selleks on esimesena soovi avaldanud kolleeg Marek Strandberg Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Meie toetasime majanduskomisjonis selle eelnõu edasist menetlemist ja toetame seda hea meelega ka siin. Põhjendan, miks. Me pole nõus, et ajaliste piirangute kehtestamine mingilgi moel piiraks alkoholi pruukimist. Vastupidi, me oleme selliste ajaliste piirangute suhtes ülimalt kriitilised. Need peavad olema ääretult hästi kaalutud. Nende piirangute ajal ei tohiks inimestel olla võimalik kokku puutuda muude mõnuainetega, mille müüjad tulevad hea meelega oma kaupa pakkuma – jutt on narkootikumidest. Kui võrrelda narkootikume salaalkoholiga, siis on narkootikumidega kauplemine märksa lihtsam. Need võtavad vähem ruumi ja mis kõik veel ...
Põhjus, miks seda eelnõu tuleks menetluses hoida, on hoopis muus. Nagu te teate, on esitatud ka teine samasugune eelnõu. Küsimus on selles, et mitte kunagi ei või teada, milliseks üks või teine eelnõu kujuneb. Ja esitajatel on alati voli see tagasi võtta. Kui ühe või teise esitaja menetlusse antud alkoholiseaduse eelnõu tõotab kujuneda radikaalseks ja toimivaks, siis on ju alati õigus teine eelnõu tagasi võtta. Ma ei välista kahjuks, et täna hääletatakse Keskerakonna seaduseelnõu välja.
Viinapoliitika või alkoholipoliitika arutelul tuleks meil kindlustada, et eelnõu  tagasivõtmine ei põhjustaks mingit ebamugavust ja me läheksime asjaga lõpuni. Nii näen ma oma vaimusilmas, et Riigikogu menetluses oleks minu pärast kas või kaks täpselt samasuguse sõnastusega eelnõu, mis on lihtsalt esitatud eri erakondade poolt, eri poolte poolt, kui soovite. Loomulikult on alkoholipoliitika tervikuna kompleksne. Ja komplekssuseni loodetavasti  nende eelnõude arutamisel siin ka jõutakse. Küsimus ei ole selles, kuidas piirata juba sisseharjunud viinahimuga inimeste alkoholitarbimist. Kõige suurem küsimus on see, mismoodi noored inimesed ei hakka vanemate eeskujul alkoholi pruukima. Peaksid kehtima reklaamipiirangud. Alkoholi tuleks müüa kauplustes hoopis eraldatult – niimoodi, et seal on oma sissepääs ja oma väljapääs. Ja sealt välja tulles peaks alkohol olema mingis kotis, et lapsed ei peaks oma vanemate õllepurke või viinapudeleid ostukorvist või -kärust kottidesse tõstma. Küsimus taandub sellele, mida me oma ümbruses peaksime nägema.
Kui Riigikogu ei ole suuteline kompleksselt probleemi lahendama, uute alkoholitarbijate teket peatama ja alkoholi tarbimist kogu riigis arukal moel piirama, siis ühiskonna võimekus kultuurselt oma asjadega toime tulla kahaneb. Mida aeg edasi, seda väiksem see on. Loomulikult võib öelda, et alkoholi tarbimine on kultuuri küsimus. Kuid me peame paratamatult küsima, kas reklaam on kultuuri osa või kaubanduse osa. Sageli  soovitakse reklaami puhul rõhutada kunstilist aspekti, selle tohutut esteetilist väärtust. Ent reklaami tähendus ja roll meie ühiskonnas on üks: müüa võimalikult palju võimalikult erinevat kaupa, toetada seda müüki, kinnistada teatud kaubamärke.
Nii et kui me loodame pelgalt kusagil ise tekkiva kultuuri peale, siis oleme oma alkoholipoliitikas küllaltki abitud. Kutsun siiski üles hääletama selle eelnõu menetlusse jätmise poolt. Siis oleks meil menetleda kaks eelnõu, mille sisu me loodetavasti oleme suutelised muutma täpselt samasuguseks – sellega me välistaksime võimaluse, et eelnõu piisavalt rangeks muutumise korral tagasi võetakse.

Kutsun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi, kes võtab sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Austatud juhataja! Riigikogu liikmed! On selge, et me peame siin Riigikogus tegema tugevat tööd, et kehtestada ja ellu viia ühtne riiklik alkoholipoliitika, mis täidaks ka oma eesmärki: kehtestada piirangud ja muud meetmed, mis on õiglased ja proportsionaalsed ning mida avalikkus meilt ootab.
Praegu on keelatud müük kioskites ja minu arvates on see väga tõhus meede –  lapsed ei saa alkoholi nii kergelt kätte. Kuid endiselt on kioskites müügil odekolonn ja paadunud joodikutel on jook seega ikkagi olemas. Ma tahangi öelda, et see üks meede ei ole alkoholi tarbimist kuigivõrd vähendanud, kuid sel on siiski oma positiivne mõju.
Täna oli kõne all, mis on ikkagi nende muudatuste üleriigiline eesmärk. Ma annan teile teada, mis on sotsiaaldemokraatidele oluline. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et riigi alkoholipoliitika eesmärk peab olema eelkõige piirata alkoholi kättesaadavust, vähendada tarbimist, muuta valitsevaid kombeid ja tarbimiskultuuri, tõsta teadlikkust, vabastada mõjutatavad vanusegrupid reklaami survest ja puhastada avalik ruum alkoholiga seonduvast. Üks väga olulisi meetmeid on üleriigilise öise alkoholimüügi keelu kehtestamine. Aga mitte ainult. Oleks väga tahtnud näha, et Keskerakond oleks sellessamas eelnõus, millega ta puudutas jaekaubandust, näinud ette ka jaekaubanduses kange alkoholi müügi kohtade eraldamise muust kaubanduspinnast. Siis olnuks ühes seadusmuudatuse ettepanekus vähemalt kaks meedet.
Mis puutub kohalikku omavalitsusse, sealhulgas Tallinna linna, siis on muidugi teretulnud, et linn on kehtestanud sellise alkoholipiirangu. Teistel Eesti linnadel tasub sellest eeskuju võtta. Aga kui me räägime üleriigilisest alkoholipoliitikast, siis kindlasti annab parima tulemuse kõigi meetmete koos rakendamine. Aitäh!

Kutsun kõnepulti Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Kaia Iva.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! On tänuväärt, et alkoholipoliitika küsimused on Riigikogu saalis. Siin küsiti palju, mis põhjustel Vabariigi Valitsus ei ole seda eelnõu heaks kiitnud. Juhin tähelepanu, et põllumajandusministri allkirjastatud arvamuses ei olnud juttu mitte sellest, et mingil juhul ei tohi nendest piirangutest rääkida või et sellised meetmed ei ole kõlblikud. Räägitud on konkreetsest eelnõust ja selle ettevalmistatuse tasemest. Eelnõu seletuskirjas ei ole toodud vajalikke analüüse ega põhjendusi, miks just nimelt sellist otsust tahetakse vastu võtta.
Kindlasti peame rääkima ka piirangutest, kui me räägime alkoholipoliitikast, kuid olen päri, et need ei tohi olla ülearu karmid ja kontekstist välja rebitud. Isamaa ja Res Publica Liit on enda jaoks selgeks teinud, millist alkoholipoliitikat me Eesti riigis pooldame. Oleme tutvunud ka uuringuga, millele eelnõu esitaja viitas. See on Sotsiaalministeeriumi ja Tartu Ülikooli koostöös valminud uuring, kuid seal ei ole pakutavad abinõud reastatud selle järgi, milline neist piirab kõige rohkem alkoholi tarbimist, vaid kuluefektiivsuse järgi. See tähendab selle järgi, kui palju see toob Eesti riigile kulu. Ja need on natuke ise asjad.
Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et piirangud peavad olema komplekssed ja eelkõige suunatud suhtumise kujundamisele. Me ei saa ühegi piiranguga alkoholi tarbimist keelata. Piirangud peavad olema sellised, et nad ei lajata labidaga lagipähe, vaid kasvatavad, kujundavad suhtumist. Ainult siis on neist kasu. Meil on näitena võtta Soome ja Rootsi, kus on väga ranged piirangud, ent efekt on vastupidine. Riigil on märksa kallim arendada huviharidust, rahvasporti ja muid selliseid valdkondi.  Kuid nimelt need küsimused on peamised, millega meil tuleks tegelda.
Kindlasti peame tulema ka piirangute juurde, aga need piirangud olgu hoolega kaalutud, omavalitsustega läbi räägitud ja mõistlikul tasemel. Ma ei ole nõus, et meil tuleks riiklikku alkoholipoliitikat kujundades eeskujuks või aluseks võtta just nimelt Tallinna kogemus. See oleks lühinägelik. Kindlasti on vaja arutada ka reklaamiküsimusi, üldse alkoholi nähtavust ühiskonnas. Et piirangud oma eesmärki täidaksid, tuleks need aga väga hoolega läbi kaaluda. Vastasel juhul saame eeldatule vastupidise tulemuse. Aitäh!

Kutsun Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnetooli kolleeg Raivo Järvi.

Head kolleegid! "Sina ei pea mitte viina jooma ja malka sa pead saama, et sina tööd ei tegema!" Umbes nii väljendas ennast üks baltisaksa mõisnik 19. sajandi lõpus ja see pöördumine oli täiesti põhjendatud. Eesti rahvas oli matsirahvas, kes mõtles ikka sedapidi, et mõisa köis, las lohiseb, ning üritas ennast igal võimalusel purju juua – vähemalt mõisniku arvates. Kui see mõisnik oleks väga kaua elanud, ei oleks ta ühel päeval oma silmi uskunud. Sest see matsirahvas suutis luua oma riigi – ja seda ajal, kui mõisniku kodumaal, kuhu ta ilmselt repatrieerus, valitses majanduskriis. Seesama matsirahva hulka kuuluv peremees saatis oma noorima poja ülikooli ja lõpptulemusena on see matsirahvas jõudnud Baltimaade kõige edukamate riikide hulka ning kui kõik hästi läheb, siis 15 aasta pärast koputab ka n-ö viie kõige parema klubi uksele. Mida see ütleb? Siinkohal võiks parafraseerida, kui jutt juba Euroopa Liidule läks, meie eurovolinikku, et teatud faasides on riik oma kodanikke usaldanud, aga praegu oleme me olukorras, kus seda usaldust üles ei näidata.
Mul on omagi kogemustest rääkida üks lugu. Mind külastas ühe Põhjamaade äärmiselt mõjuka kirjastuse tegevjuht. Ta saabus pisut enne üheksat ja et meil tavaliselt kodus alkoholi varuks ei ole, siis pidin ma silmad maha lööma ja ütlema, et nüüd joome teed ja sööme moosi. Mille peale ta vaatas mulle otsa ja küsis kirjandust tundva inimesena, kas ka Eestisse on jõudnud aasta 1984. Ta pidas silmas muidugi George Orwelli kuulsat romaani, kus Suur Vend valvab kõike ja teab kõike kõige paremini.
Meil on Keskerakond just selline püramiid, mille tipus Suur Vend valvab ja teab kõike. On nagu olemas mingi ülim tarkus, mis kõike dikteerib. Mulle tuleb meelde hiljutine väliskomisjoni visiit Belgia Kuningriiki, kus me käisime ka Eesti suursaatkonnas. Seal kurdeti meie mehepoegade kriminaalsete vägitegude üle Belgias. Kuidas siis sellega võidelda? Meede on ju tegelikult olemas: nii nagu vanal heal nõukogude ajal, kehtestame väljasõidukeelu, ja probleem on likvideeritud.
Mul on meeles ka ajad, kui telemaja tualetis tähistati teatud tähtpäevi klaase kokku lüües, jne, jne. Ehk jõuame tagasi samasuguse olukorrani, kus riik vaatab oma alamaid justkui lambakarja, kes ei ole võimeline ise oma otsuseid tegema ega nende eest vastutama. Samal ajal justkui andes vabad käed, et kui on tööaeg, siis tehke, mida tahate.
Lõpetuseks: ärgu see kõlagu liiga pompoosselt, kuid sajandeid tagasi on Goethe pannud doktor Fausti suhu sõnad, et ülim õnn on vaba rahvas vabal maal. Seda kõikide poliitikate kiuste. Tänan!

Kutsun kõnetooli Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna võtma kolleeg Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle temaatikaga ei ole ma teie ees mitte esimest korda. Hiljuti kaitsesin siin reklaamiseaduse muutmise seadust. Olen esitanud oma arvates väga palju argumente, numbreid, uuringute ja analüüside tulemusi, rahvusvahelise praktika näiteid. Pean teile korrutama nagu kooliõpetaja, kes ma hariduselt olengi, et me võime rääkida väga ilusaid sõnu noorte kasvatusest, huviharidusest ja terviseõpetusest. Seda tehakse ja tuleb veelgi tõhusamalt teha ning seda peab toetama. Aga kolm kõige tõhusamat meedet alkoholi tarbimise piiramisel eriti laste ja noorte hulgas on järgmised. Esiteks hind, mis järgmisest aastast üle pika aja tõuseb. See on kindlasti positiivne. Teiseks reklaamipiirangud. Ajal, kui lapsed ja noored kõige rohkem televiisorit vaatavad, ei tohi reklaamides näidata kihisevaid ja seksikaid jooke. Nendega kujundatakse teatud ootusi, teatud elustiili, sunnitakse peale kaubamärke, mis on popid ja mida noored tõesti üritavadki proovida, jõudes lahjema juurest lõpuks kangemani. Ja kolmas abinõu on kindlasti müügipiirangud.
Tänane diskussioon jätab veidi kummalise ja vahepeal lausa totra mulje. Eriti kui võrrelda seda, mis siin räägitakse, sellega, mida räägitakse avalikkuses, ajakirjanduses. Mida räägivad arstid, mida räägivad eksperdid, mida räägivad Lastekaitse Liit ja nende noortekogu. Viimasel ajal on kaks organisatsiooni väga tõsiselt pöördunud kõigi poliitikute poole. Need on Eesti Arstide Liit ja Lastekaitse Liit, kes on algatanud ka vastava liikumise. Millest nad siis räägivad? Nad räägivad sellestsamast kolmest asjast: alkoholi hinnast, reklaamist ja müügipiirangutest. Siin saalis aga püüab küllaltki suur osa poliitikuid naeruvääristada kõiki ettepanekuid, mida siin üritatakse teha. Miks seda tehakse, ei taha hakata lahkama. Sellel võivad olla erinevad põhjused. Selle taga võib olla alkoholitootjate kasumisoov, reklaamimüüjate kasumisoov või ka lihtsalt täiskasvanud inimese arvamus, et minul ju seda probleemi ei ole, järelikult ühiskonnas seda probleemi ei ole. Aga kui palju me peame lugema hukkunud noortest eludest, tervise kaotanud noorte eludest, et midagi ette võtta?
Kindlasti ma ühinen varem esitatud arvamustega, et alkoholipoliitika peaks olema kompleksne. Aga piirangute osas tuleks alustada selle kolme teemaga. Nagu ma juba rääkisin, üht-teist juba liigub. Kompleksne on ka meie ettepanek: me oleme lisaks hinnale, mis nii või teisiti aktsiiside kaudu tõuseb, pakkunud välja müügipiirangu ja reklaamipiirangu. Samas, alati, kui me nende ettepanekutega uuesti välja tuleme, öeldakse meile, et te ei lahenda küsimust kompleksselt. Väga hea oli kuulata fraktsioonide esindajate arvamusi, et me peame alkoholipoliitikat kompleksselt tegema. Aga kui kaua sellest on juba räägitud? Üle kümne aasta! Sotsiaalministeerium on teinud vastavaid ettepanekuid, on koostanud ekspertgruppe, on neid ettepanekuid juba kümme aastat järjest välja töötanud. Aga siin saalis pole rakendatud neist mitte ühtegi! Milles on probleem? Miks me peidame pead liiva alla? Milles on põhjused, et me ei suuda neid küsimusi otsast lahendama hakata?
Üks õiendus ka läbimüügi kohta. On küll selge näide olemas: kaks suurt ketti tõid välja, et augustis, kui kehtestati kella kaheksast algav müügipiirang, vähenes läbimüük kümnendiku võrra. Meie naaberriigid, kogu Euroopa Liit liigub ühtse alkoholipoliitika poole. Varem või hiljem rakendavad neid piiranguid nii Läti kui Leedu.
Kutsun teid üles kompleksset alkoholipoliitikat alustama! Selle nimel on kindlasti teretulnud kõik teised eelnõud! Toetage selle eelnõu edasi menetlemist! Püüame koos kompleksset lahendust leida! Aitäh!

Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Mai Treial.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon toetab seaduseelnõu edasist menetlemist. Me leiame, et riiklikult kehtestatud ühetaolised piirangud on tervitatavad. Nii nagu ei saa olla mitutsada erinevat hariduspoliitikat, ei saa olla ka mitutsada alkoholipoliitikat. Kas me anname endale aru, kui suur on Eestis alkoholi tarbimisega seotud mure? Ära joodud alkoholikogus, elamata elud või vigastatuna elatud elud – kui palju peaks seda kõike kokku olema, et me asuksime ühtset alkoholipoliitikat ellu viima!?
Ühe kolleegi küsimusest sain teada, et mingis Tallinna kaupluses kutsuti mõni tund enne alkoholimüügi piirangu aega inimesi alkoholi ostma. Head kolleegid! Selline reklaam on vägagi muret tekitav. Miks ei ole sellele keegi tähelepanu pööranud?
Osa kolleege mäletab Riigikogus mõni aasta tagasi menetletud seaduseelnõu, kus oli tehtud muudatusettepanek piirata mõnel päeval aastas alkoholimüüki, näiteks lastekaitsepäeval. Ühes maakonnas tehti koguni ettepanek, et alkoholi müüvad toidupoed oleks sellel päeval üldse kinni.
Kas me tõesti ei mõtle oma inimeste tulevikule, oma noorte eludele?! Ma kutsun teid kõiki veel kord üles selle seaduseelnõu üle mõtlema! Tehkem ettepanekuid ja arutagem seda edasi! Aitäh!

Aitäh! Kõik fraktsioonide esindajad, kes on soovinud sõna võtta, on seda saanud. Läbirääkimised on lõpetatud. Majanduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame ettepaneku hääletamise ettevalmistamist. Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele majanduskomisjoni ettepaneku mitte lõpetada Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu oli 38, erapooletuid ei olnud. Seaduseelnõu 88 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid! Läheme oma kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse § 12 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni aseesimehe Mai Treiali.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kohustuslik kogumispensionisüsteem käivitas pensionikindlustuse teise samba. Pensioni arvutamisel muutus senisest määravamaks igaühe isiklik sissetulek. Kas ja kui palju seaduse vastuvõtmise aegadel inimesed mõtlesid, et kogumispensioniga liitumine võib kaasa tuua pettumuse? Kõik tundus ju nii kauge olevat. Rahvaliit rõhutas toona vajadust säilitada pensionireformi esimese samba tarbeks solidaarne sotsiaalmaks vähemalt 20%. Avaldasime ka arvamust, et kohustuslik pensionikindlustus on kasulik eelkõige jõukamatele kõrgepalgalistele, vaesematele madalapalgalistele jääb niivõrd madal pension, mis kindlasti ei suuda kindlustada korralikku toimetulekut. Juba tol ajal oli teada, et kõige suurem hulk kindlustatud inimesi jääb koefitsientide vahemikku 0,2–0,4.
Pensionireformi põhiline idee, pensioni suuruse sõltuvusse viimine sissetulekust, ei toonud ega saanudki kaasa tuua pensionäride toimetuleku olulist paranemist. Madalapalgaliste osatähtsus on mitmes Eesti maakonnas eriti suur. Näiteks on madalam sissetulek enamikus vanusegruppides Võrumaal, Põlvamaal, Ida-Virumaal ja ka Jõgeva maakonnas, kust ma ise Riigikogusse olen valitud.
Rahvaliit tunneb otsest kohustust oma valijate parema toimetuleku eest seista.
Millised võiksid olla lahendused pensionisüsteemi õiglasemaks muutmiseks? Nii esitasimegi tänavu 13. juunil seaduseelnõu, riikliku pensionikindlustuse seaduse § 12 muutmise seaduse eelnõu.
Pärast 1. aprilli 2007 toimunud pensionide indekseerimist oli keskmine vanaduspension 3519 krooni ja pärast 1. juulit s.a 3769 krooni. Meie eelnõus esitatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatused puudutavad pensionikindlustuse aastakoefitsiendi arvestamise metoodikat. Nimelt näitavad viimaste aastate isikustatud sotsiaalmaksu andmed, et umbes kolmel töötajal neljast on keskmine aastakoefitsient alla 1. Selle põhjuseks on madalate palkade suur osakaal ja suured palgaerinevused. Samuti jäävad pensionid madalaks ka lühema perioodi jooksul miinimumpalgaga töötanutel. Kui 2006. aastal oli keskmine sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa 8403 krooni, mis andis aastakoefitsiendiks 1, siis alampalk andis aastakoefitsiendiks 0,357. See tähendab, et alampalgaga töötaja peaks töötama peaaegu 2,8 aastat, et saada summaarset aastakoefitsienti 1.
Seetõttu olemegi teinud ettepaneku parandada alla keskmist palka saavate pensionikindlustatute tulevast majanduslikku olukorda pensioni kindlustuskoefitsiendi võrdsustamisega väärtuses 1. Üle keskmist palka saavatel jääb nende koefitsient kehtima.
Teiseks oleme seda eelnõu esitades seadnud eesmärgiks Eesti pensionikindlustussüsteemi vastavusse viimise parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartaga. Pensionide tõstmine on hädavajalik, et ühelt poolt kindlustada toimetulekut vanaduses, teiselt poolt aga ühiskonna sotsiaalset ja poliitilist stabiilsust.
Kindlustuskoefitsiendi muutmine ei mõjuta selle ega järgmise aasta riigieelarvelisi kulutusi, muudatus annab alla keskmist palka saavatele kindlustatutele signaali, et neid käsitletakse tööjõuturul võrdväärsetena ja et elamisväärne pensionipõlv neile tõesti tagatakse.
Mis juhtub siis, kui me üha enam ilmnevaid vastuolusid leevendama ei asu, oma valijate õigustatud ootusi ikka ja jälle ignoreerime, midagi olukorra muutmiseks ette ei võta? Tulevase pensioni liialt suurtest erinevustest on näha, et süsteem jätkab üha rohkem kreeni vajumist, kusjuures probleemiks pole mitte ainult eakate või toitja või töövõime kaotanute elujärg, mis ootab viimist normaalsele tasemele. Vildakas on aastakoefitsientide arvutamise kord, enam ei saa rahul olla pensionide indekseerimise valemiga, teise pensionisamba maksetele puudub riigipoolne toetus rahalise katte näol. Kui me samas vaimus jätkame, oleme 20–30 aasta pärast olukorras, et kolmandik inimestest saab esimesest sambast ainult nn rahvapensioni. Ka teisest sambast pole madalapalgalistel kuigivõrd tuge, sest miinimumpalgalt arvutatav panus teise sambasse jääb väikeseks. Kehtiv pensionisüsteem kannab praegused suured palgaerinevused pensioniaega üle. See tähendab, et mõne aastakümne pärast elaks kolmandik eakaid allpool vaesuspiiri. Euroopaliku kultuuri seisukohalt oleks see aga suur ebaõiglus. Mitmete aastate jooksul tõsteti pensione poliitilise otsustuse korras, viimasel kolmel aastal saavutati sellega pensionide ennakkasv palgatasemega võrreldes. Seda oleks võinudki jätkata, võttes sihile keskmise vanaduspensioni, mis oleks 50% keskmisest netopalgast. Nüüd on Riigikogu menetluses ka Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõu 79, millega taotletakse muudatuste tegemist riikliku pensionikindlustuse seadusse ja kogumispensionide seadusse. Õnne selle eelnõu vastuvõtmine eakate õuele veel ei too, kuid olukorda mõnevõrra parandab.
Paraku hakkavad pensionisüsteemid üha ähvardavamalt tiksuma. Eriti on põhjust muretsemiseks miinimumpalgalähedase kuusissetulekuga inimestel. Oled küll igal tööpäeval täie eest väljas, aga kui aastakoefitsient jääb alla 0,4, siis ei kogune ju 40 tööaastaga isegi 20. 2005. aastal oli ca 50%‑l täistööajaga töötavatest inimestest aastakoefitsient 0,375 ja 0,6 vahel, veel ca 20%-l oli see 0,6 ja 1 vahel. Kui me valijatega kohtume, siis tõstetakse ikka ja jälle üles probleem, et töötad aasta, aga pensioniaastat ei anta. Inimesed tahavad õiglust ja korralikku pensioni. Aga juba aastast 1999 rahulolematus muudkui süveneb ja süveneb.
Oleme veendunud selles, et riiklik pension ja kohustuslik pensionikindlustus peaks andma vanaduspensioni, mis tagaks elementaarse toimetuleku. Absoluutse vaesuspiiri arvuline väärtus 2004. aastal oli 1836 krooni leibkonnaliikme esimese liikme kohta, 2006. aastal 2081 krooni. Oleks ju igati õiglane, et inimene, kes on 40 aastat töötanud, ei saaks pensioni, mis on vaesusriski piiril.
Nii teebki Rahvaliit ettepaneku muuta esimese samba pensioniaasta arvestust nii, et täiskohaga tööaasta töötanud inimene saaks palga suurusest sõltumata aastakoefitsiendiks vähemalt 1, poole kohaga täisaasta töötanu minimaalselt 0,5. Sellest algaks tee kindlustatud vanaduspõlve.
Oleme seda ideed korduvalt esitanud nii Riigikogus, kohtumistel valijatega kui ka ajakirjanduses. Kahjuks ei ole Rahvaliit seni teistelt erakondadelt loodetud toetust leidnud, olgugi et nii reformierakondlased kui ka sotsiaaldemokraadid on avalikkuse ees ideed toetanud. Tõsi, Riigikogu sotsiaalkomisjonis toetas sotsiaaldemokraadist komisjoni esimees meie eelnõu. Tänan selle toetuse eest ja loodan, et kogu sotsiaaldemokraatide fraktsioon täna menetletava eelnõu arutelu jätkamist toetab. Oleme seisukohal, et meie fraktsiooni algatatud aastakoefitsiendi muutmise seaduse eelnõu on väga vajalik. Samas tervitame ka sotsiaalkindlustusreformi valitsuskomisjoni tegevuse taaskäivitamist ja loodame, et suudame koostöös selle komisjoniga analüüsida eri tegurite mõju pensionisüsteemile ja pensionireformi edasi viia. Tegevusetus olukorras, kus eakate aastakümneid kestnud töö Eesti hüvanguks ei leia väärikat väärtustamist, oleks ju patt. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Esimesena saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie jutus oli nii palju vigu ja ebatäpsusi, et neid ei ole kahjuks selle piiratud aja jooksul võimalik kõiki ära õiendada. Aga eriti riivas minu kõrva teie väide, et seaduseelnõu rakendumine parandaks kuidagi eakate olukorda. Vastupidi, tegelikult saab see mõjutada ainult neid inimesi, kes jätkuvalt töötavad ja koguvad pensionistaaži teie pakutud uue korra järgi. Kust te võtate selle, et see kuidagi parandaks eakate olukorda, kui reaalsuses saab olukord olla ainult vastupidine?

Aitäh! Hea kolleeg! Mis puudutab vigu, siis eks see ole igaühe enda arvamus, aga meie oleme kasutanud siin päris mitmeid uuringuid ja ka statistilisi arvandmeid. Ma väitsin, et see seaduseelnõu, mis loodetavasti homme saab seaduseks, puudutab eeskätt just praeguste ja lähiajal pensionile minevate eakate võimalusi.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Aitäh! Mul on sisuline küsimus. Tunnustan väga kadunud Endel Eero panust meie kehtiva süsteemi väljatöötamisse. Võtame näiteks inimese, kes töötab praegu poole kohaga, kuupalgaga 2500 krooni kuus, teeb 20 tundi tööd nädalas, ja selle inimese, kes teenib 40 tunniga 9000 krooni. Miks eelnõu autorid peavad õigeks, et nende pension riiklikust pensionikindlustussüsteemist peaks olema ühesugune kohe nüüd ja juba homme?

Aitäh! Hea küsija! Ma ütlesin ka oma ettekandes, et nende puhul võiks olla aastakoefitsient mitte 1, vaid vastavalt töötatud ajale, see tähendab 0,5. Minagi austan kunagist kolleegi Endel Eerot ja tema põhimõtteid pensionisüsteemi arendamisel.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Marika Tuus.

Aitäh! Austatud esineja! Me mäletame, kuidas nii Reformierakonna fraktsioon kui ka Sotsiaalministeerium toonitasid komisjonis, nagu millegipärast oleks just palga suurus tööpanuse näitaja, et inimesed – õpetajad, lasteaiakasvatajad – otsigu siis endale parem töökoht. Kas sa ehk tuletaksid meelde, milline oli Reformierakonna Jõgevamaa ja Tartumaa arendusjuhi Terje Trei seisukoht sellessamas küsimuses enne valimisi?

Aitäh! Hea küsija! Tõepoolest oli sotsiaalkomisjoni istungil juttu sellest, et palga suurusel on kindlasti väga suur osatähtsus. Ma arvan, et riigile on olulised kõikide elualade töötajad. Paraku kõikidel elualadel töötades praegu keskmist palka ei saa. Aga panuse need inimesed oma tööga kahtlemata annavad. Kui küsimus puudutas seda, kuidas on Reformierakonna inimesed toetanud neid põhimõtteid, siis, tõepoolest, enne viimaseid Riigikogu valimisi teatasid Reformierakonna esindajad päris sageli ajalehtedes, et nad toetavad just sellist lahendust, nagu Rahvaliit välja on pakkunud. Ma loodan ka täna veel, et sellist lahendust toetatakse ja meie seaduseelnõu jääb menetlusse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tarmo Kõuts.

Aitäh! Austatud ettekandja! Igal seadusel ja seadusmuudatusel on oma rahaline mõõde. Kas te oskate öelda, kui palju läheks maksma teie poolt ettepandud seadusparandus?

Aitäh! Me tellisime selle kohta, millise koormuse kasvu riigieelarvele tooks kaasa pensioni aastakoefitsiendi 1 rakendamine kõigile alla keskmise palga saajatele, Riigikogu Kantselei majandus‑ ja sotsiaalinfoosakonnalt arvamuse. Saime sealt ka vastuse. Lühiuuringus on võetud arvutuste aluseks Rahandusministeeriumi analüüs, kus tuuakse välja võimalikud rahalise katte vajadused. Sellest on näha, et sellise kiirendatud korras pensionikulude kasvu aeg saabub alles 10–12 aasta pärast. Selge see, et see on päris suure rahavajadusega meede. Siin on vaja miljardeid. Aga ma arvan, et kui me lepime kokku põhimõttes, et kiidame heaks selle mõtte, et Eesti vajab õiglast pensionisüsteemi, et needki inimesed, kes saavad alampalgast kuni keskmise palgani, on oma panuse andnud, siis leiame sellele rahalise katte.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Aitäh! Ma palun väga vabandust, et ma ei kuulanud ettekandjat nii tähelepanelikult, ta oli teinud lisandusi siia toodud teksti juurde. Ma siis küsin niipidi: kui mõlemad töötavad 40 tundi nädalas täistöökohaga ja üks teenib 4000 krooni kuus ja teine teenib 8000 krooni kuus, kas te peate õigeks, et nende pension on ühesugune?

Ma pean õigeks, et riikliku pensioni osa nendel inimestel on ühesugune. Ma väga austan neid Euroopa dokumente, kus räägitakse õiglasest palgast. Käärid ongi siin. Kahjuks ei ole Eestis praegu kindlustatud inimestele õiglane palk.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Oletame, et te ennist oma ettekandes rääkisite vahepeal hoopis ühest teisest eelnõust ja rääkides positiivsest mõjust eakatele, te kiitsite tegelikult valitsuskoalitsiooni tehtud muudatust ühes teises eelnõus. Ma küsin ikkagi väga täpselt ainult selle, praegu arutelu all oleva eelnõu kohta. Kuidas mõjutab see eelnõu praeguseid pensionäre?

Praeguseid pensionäre peaks ta mõjutama sellega, mis puudutab solidaarset pensioniosa kõikidele pensionäridele. Aga tahes-tahtmata, kui praegune pensionär ka töötab, siis kogub ju endale lisa. Ka see osa, mis laekub pensionile juurde aastakoefitsiendi kaudu, mõjutab praegust pensionäri.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Kutsun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Taavi Rõivase.

Austatud kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 8. novembril ning otsustas häältega 4 : 3 esimest lugemist mitte lõpetada. Komisjonis esitati kaks küsimust. Esiteks, milline on muudatuse mõju ümbrikupalkade maksmisele? Teine küsimus, mida ka kolleeg Tarmo Kõuts siin saalis küsis: milline on muudatuse mõju eelarvele? Kumbki küsimus ei saanud küsija hinnangul piisavat, veel vähem ammendavat vastust.
Samas olen isiklikult veendunud, et eelnõu ebapiisav ettevalmistus (ja teatud pealiskaudsus) ei ole sugugi ainuke põhjus, miks me ei peaks esimest lugemist lõpetama. Eelnõu muudaks pensionide väljamaksmisel eelistatuks need minuealised, pluss-miinus kümmekond aastat, kelle palk on keskmisest oluliselt väiksem. Kes on juba pensionile jäänud, nende pensione ei mõjuta eelnõu mitte kuidagi, välja arvatud juhul, kui nad veel töötavad, siis mõjutab väga väikeses ulatuses. Samuti ei saa muudatusest täit efekti need, kes jäävad pensionile vähem kui 15 aasta jooksul tänasest või eelnõu kavandatavast rakendumisest, kuna lihtsalt jääb väheks neid aastaid, mille jooksul uue korra järgi koguda. Ainsad võitjad on seega praegu suhteliselt noored ja madalapalgalised inimesed. Samas nõuab muudatus igal aastal teatud osa lisavahendeid üldisest pensionieelarvest. Ma olen nõus ettekandjaga, et esimestel aastatel on see mõju suhteliselt väike, kuid mida aeg edasi, seda suurem. See saab tulla ainult praeguste pensionäride arvel. Ma ei kuulnud tegelikult ettekandes ka seda infot, et lisavahendeid soovitakse võtta täiendavalt riigieelarvest, väljastpoolt praegust pensionide maksmise korda. Ma eeldan, et üks põhjus, miks see eelnõu komisjonis toetust ei leidnud, on just see, et valitsuskoalitsioon ...

Vabandust, ettekandja! Kolleeg Evelyn Sepal on protseduuriline küsimus. Palun, kolleeg Sepp, milles küsimus?

Aitäh! Minu küsimus puudutab seda, et ettekandja räägib kogu aeg, millega tema nõus on. Kas see tõesti kajastus komisjoni koosolekul või avaldab ta siin oma isiklikke seisukohti? Palun sellele tähelepanu juhtida!

Kolleegid! Läheme edasi oma aruteluga ja räägime sellest, mida komisjonis arutati ja mida komisjonis eelnõu kohta arvati.

Aitäh! Ma püüan selgitada tagamaid, miks see otsus on just selline, et ennetada mõningaid potentsiaalseid küsimusi. Täpsed küsimused, mida konkreetselt sotsiaalkomisjonis küsiti, olen ma juba ette lugenud. Nüüd räägin ma sellest, millised on selle seisukoha ehk hääletustulemuse tõenäolised tagamaad. Nii nagu ma ütlesin, väga suure tõenäosusega on üks põhjus, miks seda ei toetatud, see, et valitsuskoalitsioon on võtnud hoiaku, et kõige teravam on just praeguste pensionäride pensioni suuruse küsimus. Just seetõttu on valitsus astunud samme, et pensionid nelja aastaga kahekordistada.
Ma praegu lõpetan. Ma usun, et te saate küsida nii komisjoni kui soovi korral ka minu isiklikku seisukohta. Aitäh!

Aitäh! Head kolleegid! Kuna meie tänase istungi aeg on mõne sekundi pärast lõppenud, siis jääb eelnõu 81 käsitlemine täna pooleli. Küsimustele saab vastuseid meie järgmisel istungil, kui eelnõu käsitlemine jätkub. Seniks kena tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 13.00.