Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Palun tähelepanu! Meil on praegu ЧП ja elektrooniline hääletussüsteem ei tööta. Räägitakse, et Riigikogus olevat olnud vaimud. Ilmselt on nad käinud hääletussüsteemi kallal. Aga meie töö jätkub. Kas siit kahest reast soovib keegi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun tõstke käsi, kui te soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi! Head kolleegid! Kas te soovite üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson! Palun vaikust!

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaubandustegevuse seaduse, majandustegevuse registri seaduse ja nendega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Ma nägin, et Jaan Kundla tõstis käe. Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Annan Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogus arutamiseks üle sotsiaalhoolekande seaduse, ühistranspordiseaduse § 28¹ ja okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse § 12 seaduse muutmise eelnõu. Eelnõu puudutab Tšernobõli aatomielektrijaama avarii tagajärgede likvideerimisest osa võtnud isikute soodustusi ja toetusi. Praeguse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse järgi saavad toetusi ja soodustusi ainult need, kellel on vanemate järgi Eesti kodakondsus. Alaliselt Eestis elavate inimeste ebavõrdne kohtlemine ei ole aga demokraatlikule riigile kohane. Eelnõu jõustumise korral on seadusega ette nähtud toetused ja soodustused tagatud kõigile Eestis alaliselt elavatele Tšernobõli veteranidele. Eelnõu rakendub seadusena 1. jaanuarist 2009.

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Kreitzberg!

Lugupeetud esimees! Austatud kolleegid! Annan kultuurikomisjoni nimel üle koolieelse lasteasutuse seaduse § 24 muutmise seaduse eelnõu. See puudutab lasteasutuse hoolekogu koosseisu. Nimelt on senistes seadustes ära unustatud, et ka õpetajatel peaks seal koht olema. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu. Kui eelnõud vastavad kodu- ja töökorra seadusele, siis  otsustab juhatus kolme päeva jooksul nende menetlusse võtmise.
Head kolleegid! Ma juba ütlesin teile, et meie elektrooniline hääletussüsteem täna ei tööta. Palun igast fraktsioonist esitada üks inimene häältelugemiskomisjoni! Igast fraktsioonist üks inimene. Palun tulla siia minu juurde! Juhataja vaheaeg viis minutit.  Kolleeg Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Rääkige see viis minutit meile, mis asi see ЧП on, mis teil juhtus.

Ma ei tea, mis see ЧП on. Ka minu pult ei tööta, hääletuspult ei tööta. Me loodame, et homseks saab see korda. Kõikidel peavad hääletamisel olema ühesugused tingimused. Palun, head kolleegid, üks liige häältelugemiskomisjoni!
(Moodustatakse häältelugemiskomisjon koosseisus Tiit Kuusmik, Kalvi Kõva, Valdur Lahtvee (esimees), Silver Meikar, Urmas Reinsalu ja Karel Rüütli.)
Lugupeetud kolleegid! Jätkame istungit. Olen edastanud Riigikogu liikmete Vilja Savisaare, Jaak Aabi ja Marika Tuusi esitatud arupärimise sotsiaalminister Maret Maripuule. Kolmapäeval, s.a 14. novembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, rahandusminister Ivari Padar ja sotsiaalminister Maret Maripuu.
Järgmiseks toimub kohaloleku kontroll. Me korraldame kohaloleku kontrolli registreerimislehtede abil, mida teile annavad häältelugemiskomisjoni liikmed. Alustame kohaloleku kontrolli.
Häältelugemiskomisjoni andmetel registreerus kohalolijaks 97 Riigikogu liiget, puudub 4.
Lugupeetud kolleegid! Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie ees laudadel. Kordame sama protseduuri.
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Kuna täna arupärimisi ei ole, siis palun pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et meie kõigi meeli läbistas laskmisdraama ühes Soome koolis. Seda oli väga valus kuulda, sest sama võib juhtuda ka mõnes meie koolis või isegi siinsamas saalis, sest me elame ju ühes kultuuriruumis. Tahan Riigikogu liikmeid üles kutsuda mõtlema, mida meie, seadusloojad, peaksime tegema selleks, et turvalisus suureneks ja et selline halb uudis ei läheks Eestist välja ega tabaks meie lähedasi.
Mõelgem relvaseaduse peale. Mõelgem selle peale, et praegu on Eesti kodanikel 27 000 tulirelva kandmise luba. Jah, protsentuaalselt on seda vähem kui Soomes, kuid väikese rahva jaoks on see ikkagi hirmuäratav arv. Mõelgem, kas ikka on õigustatud, et tulirelva võib kanda enesekaitseks või oma varanduse kaitseks. Millega on tõestatav see, et ühe või teise inimese elu on sedavõrd hädaohus, et ta peab ennast relvaga kaitsma, et ta peab täitma omavalitsuse ja riigi funktsioone? Ma arvan, et see on mõtlemise koht ja võib-olla tuleks meil relvaseaduse sellest sättest loobuda. Samuti paneb mõtlema see, kas ikka iga Eesti kodanik on 18. eluaastal sedavõrd küps, et saada tulirelva kandmise luba. Eriti tõsiselt peaksime mõtlema selle üle, et praegune seadus võimaldab psüühiliselt tervel inimesel saada relva kandmise luba ja see luba kestab aastaid. Aga mis saab siis, kui inimene vahepeal haigestub? Kas ei peaks psühhiaatritele tulema samasugune kohustus nagu notaritele, kes saadavad teatisi küll looduskaitseala, küll muinsuskaitseala kohta? Võib-olla peaks ka psühhiaatritel olema diagnoosi panemisel kohustus teatada alanud haigusest näiteks politseile?
Teine valdkond, meedia mõju. Ühed meist on arvamusel, et alateadlike ja agressiivsete tungide väljaelamiseks on meedia parim vahend, et siis reaalsuses vägivallaakte ei toimu. Teised meist on vastupidisel arvamusel, nad arvavad, et meedial on ülitugev mõju. Kultuuriministeeriumi juures on üks komisjon, midagi sellist nagu vägivalla ja pornograafia vastu võitlemise komisjon. Seaduse kohaselt tuleb see komisjon kokku siis, kui on eetrisse antud mõni vägivalda või pornograafiat propageeriv film, aga tegu on siis tehtud ja pole ka kuulda, et see komisjon kuigi sageli koos käiks. Võib-olla peaksime meie, seadusandjad, mõtlema sellele, et nii nagu on Inglismaal, Prantsusmaal ja teistes Lääne-Euroopa riikides, võiksid filmid, millel on väga suur mõju inimeste meeltele, olla kantud registrisse ja filmide juures võiks olla märge, on see koguperefilm või on see piiratud vaatajaskonnaga film. See on omaette töö, nõuab vahendeid, aga kui selle taga seisavad inimelud, kui selle taga seisab noor põlvkond, siis see töö tuleb ära teha.
Lõpetuseks. Ma arvan, et igaüks meist peab kodanikuna hoidma oma silmad ja kõrvad rohkem lahti lähedaste suhtes, kolleegide suhtes, ka tänaval või kus iganes liikudes, ja mõttes küsima, mis probleem ühel või teisel kaaskodanikul on. Kui me seda ei tee ja käitume vastupidi, kui käivitame ahelreaktsioone, kui hakkame mõnitama üht või teist inimest, olgu kas meedia kaudu või klassitoas, siis jõuame olukorda, mis juhtus purjelaeval Johannes aastal 1887, mil Kihnu laevapoiss Jaan Umb, keda alandati, mõnitati ...

Hea kolleeg!

... võttis kätte ja tappis maha terve purjelaeva meeskonna. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mark Soosaar! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Ega ma muidu poleks sõna võtnud, kui Mark Soosaar ei oleks eelnevalt rääkinud. Olen juba pikemat aega kaalunud juhtida tähelepanu järgmisele asjale. Sama teovõime, mida puudutas ka eelkõneleja, ja teovõime kontrollimine on tegelikult teema, mis sellises stressirohkes, võimalike vaimsete hädade rohkes ühiskonnas muutub aina olulisemaks – kas või nendesamade relvalubade väljastamise või mis iganes muude toimingute puhul. Ja nii kurb kui see ka ei ole, pole praegu võimalik mitte ühegi tehingu sõlmimisel Eesti seaduste järgi kontrollida tehingu teise poole või mõlema poole teovõimet. Seadus küll ütleb, et teovõimetu inimese tehtud tehing on tühine. Aga kui see tehing on tehtud ja tehtud nii, et pooled ei ole teadlikud teineteise teovõimest, on see probleem võib-olla oluliselt suurem, kui me oskame ette kujutada. Ja selle tõttu kutsun ma üles tõenäoliselt ka õiguskomisjoni ja keda iganes seda teemat arutama ning just nimelt selles kontekstis, et kõikvõimalikud elektroonilised andmebaasid ja ID-kaardi kasutamine võiksid anda meile võimaluse sõlmida tehinguid, mille puhul teovõimet kontrollitakse, kuid teovõime kaotuse tähenduseks või sisuks või põhjuseks olevat diagnoosi või otsust ei avalikustata. Selles mõttes on e-riigi võimalused oluliselt laiemad kui paberriigi puhul. Me peaksime sellise sisemise turvalisuse ja asjaajamise korrektsuse huvides neid võimalusi võimalikult palju kasutama ja juurutama selleks, et saaksime tõepoolest olla kindlad, et näiteks tugeva vaimse puudega inimene, kui tal see puue on tekkinud, ei saa samal ajal olla relvaomanik, ning selles mõttes on n-ö elektroonilise identiteedi ja elektroonilise asjaajamise kasutamine ühiskonnas ülioluline ja seda laadi asjade juurutamine möödapääsmatu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! See, et Mark Soosaar täna selle teema üles võttis, on väga tõsine ja tubli algatus. Vaieldamatult on Soomes juhtunu  tragöödia, millest peavad õppima kõik inimesed, kaasa arvatud ka eestimaalased. Mis puudutab relvaseadust, siis see on tegelikult oma olemuselt üks paremini rakendatud seadusi üleüldse, sest kui mingi seaduse täitmisele järgneb kontrollimehhanism, siis relvaseaduse puhul on see kontroll küllaltki tõhus ja efektiivne.
Minu pulti tulemise põhjus oli tegelikult hoopis muus. Mul on sügav isiklik hirm selle pärast, et üks teine tragöödia, mis jäi Soome tragöödia varju, juhtus Eestimaal, romantilises paigas nimega Ukuaru, kus vist kaks korda vangis istunud ja kaks inimest tapnud kodanik pani toime väga ränga kuriteo, tappes ühe noore inimese ja haavates külmrelvaga suhteliselt raskelt veel kolme noort inimest. Kas mitte Soomes juhtunu ja tegelikult meil endil kodus juhtunu – eelkõige võib-olla isegi kodus juhtunu – ei ole ikkagi piisav signaal selleks, et me peame natuke ringi vaatama, kas me ei ole liiga leebed, kui me rakendame näiteks oma karistusi ja karistusseadusest tulenevaid aspekte inimeste suhtes, kes on kergekäeliselt valmis teise inimese lihtsalt ära tapma. Ma arvan, et ühiskond peaks nende kahe tragöödia valguses eesotsas meiega – sest meie ju oleme volitatud oma valijate tahet täitma – algatama sügavama diskussiooni selle üle, kui palju me tegelikult suudame ennast kaitsta selliste nähtuste vastu ja kellel tegelikult on õigus meie hulgas vabalt ringi liikuda, meid vabalt noaga torkida, püstolist tulistada või millega iganes meie elu ohtu seada. Ma arvan, et aeg on selleks küps, me peame seda tegema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Palun, kolleeg Silver Meikar!

Lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Kõigepealt minu sügav kaastunne meie põhjanaabritele selle traagilise sündmuse pärast, mis toimus eelmisel nädalal. See, et kolm esinejat täna siin avatud mikrofoni ajal selle teema tõstatasid, näitab selgelt, et me hoolime sellest. Ka mina tahan rääkida hoolimisest, aga natuke kaugemalt, kui on meie põhjanaabrid.
Ma leian, et Eesti parlament võiks märksa aktiivsemalt tegelda inimõiguste küsimustega üle maailma. Ja mulle meeldib väga tuua eeskujuks Tšehhi parlamenti, kes suuresti tänu endise presidendi Václav Haveli heale ja tublile tööle tegeleb väga aktiivselt nende küsimustega.
Eelmisel nädalal oli mul au Václav Haveliga kohtuda. Üritusel küsiti temalt, mis on tema suurimaid vigu, mida ta oma elu jooksul on teinud. Ta vastas, et üks tema suurimaid vigu on see, et esimestel aastatel presidendina ei kasutanud ta oma positsiooni piisavalt palju selleks, et toetada neid riike, kes ei ole veel vabad. Ja minu soovitus on: ärgem siis meie seda viga tehkem.
Ma ei taha täna rääkida inimõiguste rikkumisest Hiinas, vaid ma tahaksin rääkida Birmast. Birma puhul on inimõiguste rikkumine vist kõigile selge ja ma usun, et siin ei toimu sellist debatti, nagu eelmisel nädalal toimus Eestis Hiina inimõiguste rikkumise küsimuses. Birma on puhas juhtum. Ei ole mitte mingit kahtlust, et sealne sõjaline režiim rikub räigelt inimõigusi ja Birma režiimil ei ole erilisi toetajaid, kui välja arvata Põhja-Korea ning võib-olla Venezuela ja Kuuba ning muuseas ka Hiina –  majanduse kaudu.
Eelmisel nädalal toimus Prahas – samamoodi Václav Haveli eestvedamisel – üks koosviibimine Birma teemal ja mul oli au osaleda seal Eesti parlamendi liikmena. Põhjus, miks ma täna siin räägin, on see, et seal kirjutasid Eesti, Slovakkia ja Tšehhi parlamendi liikmed alla ühele resolutsioonile. Tšehhist oli esindajaid umbes 7, Eestist 1, Slovakkiast 1. Tšehhi poolt kirjutasid alla ka asepeaminister ja üks valitsuse liige. Ma püüan nüüd oma ülejäänud vähese aja jooksul võimalikult kiiresti tõlkida selle resolutsiooni inglise keelest eesti keelde.
Praha, 6. november 2007.
Parlamendiliikmete avaldus.
Meie, parlamendiliikmed uutest demokraatlikest riikidest, kes on kokku tulnud Prahasse, Tšehhi Vabariiki, avaldame tugevat toetust birmalaste püüdlustele saavutada demokraatia. Birmalased on pikka aega näidanud välja oma arvamust, et Birma peaks olema vaba ja demokraatlik maa. On lubamatu, et arvamuste väljaütlemise ja rahumeelsete poliitiliste aktsioonide eest neid jätkuvalt vangistatakse. Me mõistame sügavalt hukka inimõiguste rikkumise Birma militaarrežiimi poolt. Me nõuame, esiteks, et Birma hunta vabastaks kohe ja tingimusteta kõik poliitilised vangid, kaasa arvatud need, kes on viimaste, septembris toimunud protestide jooksul kinni pandud, sealhulgas ka mungad. Teiseks, nõuame, et kohe vabastataks koduarestist opositsiooni eestkõneleja Aung San Suu Kyi ja lubataks tal suhelda toetajatega nii oma riigis kui ka väljaspool. Kolmandaks, nõuame, et Birma hunta alustaks kohe läbirääkimisi demokraatliku juhi Aung San Suu Kyi, etniliste gruppide ja rahvusvaheliste vahendajatega. Rahvusvahelised vahendajad võiksid olla nimetatud ÜRO poolt.
Meie, parlamendisaadikud Euroopa noortest demokraatiatest, kutsume üles looma Euroopa parlamendiliikmete võrgustikku, mis aitaks kaasa demokraatiapüüdlustele Birmas.
Ja siis loetletakse veel neid asju, mida see võrgustik peaks konkreetselt tegema, millist Euroopa Liidu poliitikat peaks ta aitama kujundada. Tänan!

Aitäh, aeg on läbi! Palun, kolleeg Trivimi Velliste! Viis minutit, palun, head kolleegid!

Proua esimees! Head kolleegid! Ma ei oleks siia kõnepulti tulnud, kui mind ei oleks selleks sundinud eelkõneleja, minu hea kolleeg Silver Meikar. Mul ei ole mitte midagi tema kõne sisu vastu, aga kindlasti tahan ma teha talle praegu märkuse tema kõne vormi kohta. Eelmisel nädalal, 7. novembril, avaldas nimekas keelemees Helju Vals ajalehes Postimees oma keelenurgas üleskutse mitte tarvitada ametlikus eesti keelepruugis slängimaigulisi termineid nagu näiteks spiiker. Ja ta juhtis ka tähelepanu sellele, et vastavalt põhiseadusele on Eesti Riigikogul esimees. Ma tahaksin juhust kasutada ja kaitsta meie Riigikogu esimeest. Ma tahan rõhutada, et Riigikogu esimees on Eesti Vabariigis tähtsuselt teine ametikandja ja ta väärib väärikat kohtlemist. Nii et palun, kolleegid,  kasutagem edaspidi siin selles saalis head eesti keelt.

Suur tänu, kolleeg Trivimi Velliste! Siin ei ole mingisuguseid läbirääkimisi, vaba mikrofoni ajal läbirääkimisi ei toimu. Palun, hea kolleeg Mai Treial!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõigepealt tahan, hea kolleeg Soosaar, sind tänada, et sa tõid meedia ja vägivaldsusega seonduva täna Riigikogu ette! Olen olnud Riigikogus mitu koosseisu ja ühes koosseisus tegelnud ka selle probleemiga. Toona tõstatasid Põlvamaa lapsevanemad meedia ja vägivaldsuse ja sellega seonduva probleemi. Kahjuks kujunesid asjad toona justkui peaga vastu müüri jooksmiseks. Ometi räägiti minu suureks üllatuseks sel pühapäeval, 11. novembril, Eesti Televisioonis pärast "Aktuaalset kaamerat" Tartu Ülikooli teadlastest, kes on teinud päris palju uuringuid selle kohta, missugune mõju on vägivaldsusel noorte elus. Ma olen ka ise juhtunud päris mitmest uuringust lugema. Olukord meie ühiskonnas ei ole kiita – see, missugune tragöödia toimus põhjanaabrite juures, on kõige traagilisem näide. Aga kuna meilgi on iga päev mitte võib-olla niivõrd füüsilist vägivalda, mis on avalikkuse ette jõudnud, kuivõrd moraalset vägivalda, siis on saabunud aeg, et me sellega ka Riigikogus palju tõsisemalt tegeleksime. Eelkõige oleks see üks küsimus, millega peaks kultuurikomisjon tegelema ja tulema Riigikogu ette riiklikult tähtsa küsimuse aruteluks. Väga keeruline on kindlasti ohjata Internetti, aga me peame mõtlema sellele, kuidas oma noori, eeskätt väiksemaid lapsi kaitsta. Ei ole kõikidel vanematel tänapäeval aega olla lapse kõrval, et vaadata koos telesaadet ja anda sellele hinnang või olla koos arvutikasutamise juures. Ei ole lahendus selles, kui me paneme keelu peale, et laps ei tohi kasutada arvutit või vaadata telerit ühel või teisel ajal. Nii et mõtleme koos ja püüame leida lahenduse, kuidas omalt poolt anda panus, enne kui asjad on väga kaugele arenenud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mai Treial! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.45.