Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Palun, kolleeg Kadri Must!

Head kolleegid! Esitan arupärimise sotsiaalminister Maret Maripuule seoses sellega, et 9. oktoobril 2007. aastal suundus Koigi vallavanem lapsehoolduspuhkusele, mille järel avaldas vallavolikogu talle umbusaldust. Uueks vallavanemaks kinnitati reformierakondlane Kristjan Kõljalg. Umbusaldajad põhjendasid otsust järgmiselt: "Volikogul on õigus avaldada umbusaldust vallavanemale, kui ta on läinud sellisele pikale puhkusele, siis elu peab minema edasi. Ja me ei saa lihtsalt jääda selle tulemusena seisma." Sellest tulenevalt esitavad Riigikogu liikmed Arvo Sarapuu, Mailis Reps, Kalle Laanet, Vilja Savisaar, Olga Sõtnik ja Kadri Must sotsiaalministrile järgmised küsimused. Kuidas on lapsehoolduspuhkusele suundunud Koigi vallavanema umbusaldamine kooskõlas valitsuse perepoliitikaga? Kuidas on lapsehoolduspuhkusele suundunud Koigi vallavanema umbusaldamine kooskõlas Reformierakonna perepoliitikaga? Milline on Maret Maripuu kui sotsiaalministri seisukoht selles küsimuses? Millise hinnangu annab ta erakonnakaaslaste käitumisele Koigi Vallavolikogus? Kas lapsehoolduspuhkusel viibivale vallavanemale võib umbusaldust avaldada? Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid! Nüüd üks teade. Täna pärast Riigikogu täiskogu istungi lõppu algab siin saalis Eesti-Taani parlamendirühma asutamise koosolek.
Palun, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab Vabariigi Presidendi algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Teatavasti algatas Vabariigi President s.a 15. mail Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 47. Selle seaduseelnõu eesmärk on korrastada riigikaitse juhtimist ning tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle. Muudatuse jõustumise korral on Riigikogul võimalus reguleerida kaitseväe juhataja, samuti muude kaitseväe juhtkonda kuuluvate isikute ametisse nimetamise ja ametist vabastamise korda seadusega ning parlamentaarse riigikorra põhimõtete kohaselt.
Lühidalt seaduse põgusaks tutvustamiseks niipalju, et eelnõuga soovitakse põhiseaduse loetelust välja jätta kaitseväe juhataja ametisse nimetamise kord ja sellega seoses mitmed teised asjaolud, mis on detailsed.
Põhiseaduskomisjon tegi 28. mail s.a ettepaneku viia esimene lugemine Riigikogus läbi 12. juunil s.a ja esimene lugemine 12. juunil ka aset leidis. Meenutuseks, et seaduseelnõu esitas Vabariigi President ise ning esimene lugemine lõpetati. Esimese ja teise lugemise vahel anti võrdlemisi pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Seda põhjusel, et põhiseaduse muutmise menetlemise korra kohaselt peab esimese ja teise lugemise vahele jääma vähemalt kolm kuud. Anti mõnevõrra pikem aeg ka seoses asjaoluga, et põhiseaduse muutmine on väga tõsine riigiõiguslik akt. Põhiseaduse muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati seega 29. september 2007 kell 18. Samas tuleb tõdeda, et ühtegi muudatusettepanekut põhiseaduse muutmiseks selle aja jooksul ei esitatud, mille tulemusena põhiseaduskomisjon hakkas nimetatud eelnõu edasi menetlema samasugusel kujul, nagu Vabariigi President selle oli esitanud.
Põhiseaduskomisjon oli teinud varasemalt ettepaneku, et kuna nimetatud seaduseelnõuga seoses tuleb väga põhjalikult analüüsida nende seaduste menetlemise taset ja ulatust, mis on vajalikud põhiseaduse muutmise järel nende uute põhimõtete rakendamiseks, siis esmalt võiks, enne kui langetatakse menetluslikud otsused teise lugemise kohta, pidada laiema arutelu, mis väljendus põhiseaduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni ühisistungis, kuhu olid kutsutud ka eksperdid väljastpoolt Riigikogu. Ühisistung leidis aset 16. oktoobril s.a ja arutelu juurde olid lisaks mõlema komisjoni liikmetele kutsutud järgmised isikud: kaitseminister Jaak Aaviksoo, kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots, õiguskantsleri asetäitja-nõunik Madis Ernits, õiguskantsleri nõunik Kaarel Eller, Kaitseministeeriumi õigusosakonna õigusloomebüroo juhataja Lia Liin ning nõunik Silva Kirsimägi, Vabariigi Presidendi õigusnõunik Aaro Mõttus, riigiõiguse ekspert doktor Ülle Madise ja Riigikohtu õigusteabe osakonna analüütik Gea Suumann. Kuna arutelu oli võrdlemisi pikk ja protokoll on äärmiselt mahukas, siis minu käsutusse antud aja jooksul ei ole võimalik kõiki detaile ette lugeda. Protokoll peaks olema kättesaadav kõigile. Aga ma toon välja mõned põhimõttelised küsimused, mis arutelus välja koorusid.
Esiteks, ekspertide seisukoht oli, et põhiseaduse muutmine presidendi algatusel ja selliselt algatatud viisil on vajalik ja põhjendatud. Samas mainis ekspert Ülle Madise, et kehtiv kord, mis tuleneb rahuaja riigikaitse seadusest, ei takista iseenesest kaitseväe kontrollimist tsiviilvõimude poolt. Kuid samas see vastuolu, mis on praegu põhiseaduse tekstis ja mis on selles põhimõttes, mis tuleneb rahuaja riigikaitse seaduse 2002. aastal vastuvõetud põhimõttest, on siiski problemaatiline ja võib tekitada komplikatsioone. Teiseks, kohtumisel rõhutati, et põhiseaduse muudatuse vastuvõtmisel peaks olema Riigikogu fraktsioonidel selgus, milline hakkab olema riigikaitse juhtimise mudel ja milline hakkab olema kaitseväe juhataja ametisse nimetamise kord ning tema pädevus. Kolmandaks koorus välja seisukoht, et peaks olema tagatud tsiviilkontroll relvajõudude üle ning välistatud relvajõudude politiseerimine. Mõistetavalt, kui põhiseadust muudetakse, siis need muudatused peavad kajastuma riigikaitset puudutavates seadustes ja selleks, et parlamendifraktsioonid saaksid kujundada lõppotsustamiseks oma seisukoha, on vajalik, et enamik nendest seadustest või vähemasti põhimõtted, mis nendes seadustes kajastuvad, oleksid Riigikogule selgeks tehtud. Selleks et nimetatud protseduur korrektselt aset leiaks, tegi ühiskomisjon ettepaneku moodustada fraktsioonide esindajatest töörühm, mis töötaks koos valitsusasutustega välja põhiseaduse muutmiseks vajalikud põhimõtted ehk oleks ühtlasi nende seaduste ettevalmistamise juures, mis on vajalikud põhiseaduse muudatuse rakendamiseks. Teatavasti otsustati eilsel riigikaitsekomisjoni istungil selline töörühm kokku kutsuda ning praeguse kava järgi peaks 13. novembril s.a töörühm oma tööd alustama.
Ühisistungile järgnes põhiseaduskomisjoni istung, kus vaadati üle ühisistungi tulemused ning langetati menetluslikud otsused. Istungil viibis arutelu juures (nagu ka ühisistungil) kaitseminister Jaak Aaviksoo ning lisaks temale olid  kohal kaitseministri nõunik Andreas Kaju, Kaitseministeeriumi õigusbüroo juhataja Lia Liin ja Vabariigi Presidendi õigusnõunik Aaro Mõttus. Kuna ühisistungil olid väga paljud küsimused sisulises mõttes vastuse saanud, siis puudutas põhiseaduskomisjoni istung eeskätt kahte aspekti. Esitati täpsustavaid küsimusi kaitseministrile, laias laastus võib öelda, et enam-vähem samal teemal, nagu ka ühisistungil. Teiseks arutati küsimust, milline oleks otstarbekas menetlemise kord põhiseaduse muutmisel edaspidi. Kuna kaitseminister esineb täna omapoolse sõnavõtuga, siis ma kaitseministri seisukohti refereerima ei hakka. Kuna põhiseaduskomisjon ei ole juhtivkomisjon nende eelnõude puhul, mis puudutavad riigikaitse edaspidiseid korralduslikke küsimusi, vaid juhtivkomisjoniks saab riigikaitsekomisjon, siis ma tutvustan neid otsuseid, mida komisjon tegi, arvestades asjaolu, et teine lugemine oli komisjonis menetluslikult päevakorras. Siin kerkis esile kaks võimalikku edaspidist menetluse korda. Ühe ettepaneku tegid komisjoni keskerakondlastest liikmed, kes panid ette, et kuna selle seaduseelnõu menetlus ei peaks olema forsseeritud, siis oleks ehk otstarbekas pikendada muudatusettepanekute esitamise tähtaega 1. septembrini. Põhiseaduskomisjon siiski leidis, arvestades asjaolu, et teise ja kolmanda lugemise vahel on võimalik uuesti esitada muudatusettepanekuid, et muudatusettepanekute tähtaja pikendamine eriti olukorras, kus päris pikal esimese ja teise lugemise vahelisel ajal ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, ei ole iseenesest otstarbekas. Võimalus selleks jääb nii või teisiti. Kuid samas, kuna nimetatud põhiseaduse muudatuse puhul ilmselt ei ole mitte kõige tähtsam see periood, mis on vajalik muudatusettepanekute esitamiseks, sest põhiseaduse muudatus on suhteliselt väikesemahuline, vaid pigem on oluline ikkagi asjaolu, et jõuaksid järele need seaduseelnõud, mis on vajalikud põhiseaduse muudatuse rakendamiseks, siis komisjoni teine ettepanek oli, et teise lugemise muudatusettepanekute esitamise tähtaega ei ole otstarbekas pikendada, küll on aga otstarbekas anda teise ja kolmanda lugemise vahel võrdlemisi pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg. Ehk kui põhiseaduse kohaselt on teise ja kolmanda lugemise vahel ette nähtud vähemalt üks kuu, siis otsustas komisjon teha ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. veebruar 2008 kell 18. Ütlen ka hääletustulemused. Ettepanekut teise lugemise muudatusettepanekute esitamise tähtaega pikendada toetas 3 põhiseaduskomisjoni liiget ja vastu oli 4, erapooletuid ei olnud. Ettepaneku poolt teine lugemine lõpetada ja määrata kolmandaks lugemiseks pikk muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, 25. veebruar 2008 kell 18, oli 5 komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud, aga 3 komisjoni liiget ei hääletanud.
Nendest otsustest tulenevalt ongi põhiseaduskomisjoni ettepanek Riigikogule teha Riigikogu juhatusele ettepanek lõpetada täna seaduseelnõu 47 teine lugemine ning teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. veebruar 2008 kell 18 (5 poolthäält, 0 vastuhäält ja 0 erapooletut häält, 3 ei hääletanud). See on minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Kas on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel on palunud esimesena sõna kaitseminister Jaak Aaviksoo. Palun, härra minister! Kuni kaheksa minutit.

Proua esimees! Lugupeetud istungi juhataja! Väga austatud Riigikogu liikmed! Me arutame täna Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist. See on tõsine ja äärmiselt vastutusrikas ettevõtmine ning seetõttu on meil kõigil kohustus sellesse suhtuda võimalikult kriitiliselt, vaoshoitult, aga samas targalt ja otsusekindlalt.
16. augustil otsustas Vabariigi Valitsus toetada presidendi algatatud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu ning soovib koostöös Riigikoguga tagada, et seaduseelnõust järelduv asetuks praktilises riigikaitsealases õigusloomes mugavalt ja asjakohaselt kavandatavasse ja olemasolevasse õiguskorda. Märgin, et me jagame seisukohti, mis kinnitavad, et presidendi ettepandud põhiseaduse muudatus on vajalik ja põhjendatud. Vabariigi President on selle Riigikogu ees seistes, nüüd juba kolmel korral, avaldanud põhjused, miks ta on pidanud vajalikuks Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist algatada. Lühidalt öeldes on selleks soov korrastada riigikaitse juhtimist ja tugevdada tsiviilkontrolli kaitseväe üle.
Kasutan võimalust teie ees esineda selleks, et selgitada, kuidas kavatseb Vabariigi Valitsus riigikaitsega seonduvaid õigusakte edaspidi muuta, lähtudes võimalikust põhiseaduse muudatusest. Loodan, et selline selgitus aitab Riigikogu liikmetel paremini mõista, mida see põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu endaga kaasa toob ja millisele kaitsepoliitilisele pinnasele langevad teie vastuvõetavad muudatused. Lisaks tahan hajutada mõningaid väärarusaamu ning eksikäsitlusi, mida selle seaduseelnõuga seostatakse.
Teatavasti eemaldatakse selle eelnõuga põhiseadusest viited kaitseväe juhatajale ja ülemjuhatajale. Sellega seoses on avaldatud seisukohti, just nagu kaotaks see kaitseväe juhataja institutsiooni ära. Väidan teile, et see ei ole niimoodi. Kaitseväe juhataja kõrgeima sõjaväelasena jääb alles, jääb kaitseväe kõrgeimaks juhiks. Tema õiguslikus staatuses kaitseväe kõrgeima juhina muudatusi ei toimu, just nagu ei toimu ka muudatusi kaitseväe kui eriliselt reguleeritud ja põhiseaduses viidatud täidesaatva riigivõimu asutuse õiguslikus staatuses. Küll aga on õige, et sellest muudatusest tulenevalt on vaja muuta seadustega kaitseväe juhataja ametisse nimetamise ja vabastamise korda ning lahendada probleem, mis on seotud kaitseväe juhataja institutsiooni politiseerimise kartustega. Arvestades asjaolu, et Vabariigi Presidendil puudub seaduste algatamise õigus, tuleb Vabariigi Valitsusel välja töötada põhiseaduse muutmisega seonduvate seaduste muutmise eelnõud, mille ettevalmistamise käigus oleme tegelnud ja tegeleme ka edaspidi nende võimaluste välistamisega. Kaitseministeeriumis on need eelnõud ettevalmistamisel, eelnõude mustandid on meie koosolekutel edastatud nii põhiseadus- kui ka riigikaitsekomisjonile. Ettevalmistatavaid eelnõusid on kaks. Ühega muudetakse nelja põhiseaduslikku seadust – rahuaja riigikaitse seadust, sõjaaja riigikaitse seadust, Riigikogu kodu- ja töökorra seadust ning Riigikontrolli seadust – ning see vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Teisega muudetakse nn lihtseadusi, millest olulisemad on kaitseväeteenistuse seadus, kaitseväe distsiplinaarseadus ja Kaitseliidu seadus, lisaks veel 14 seadust. Kokku oleks põhiseaduse muudatusega seonduvalt vaja muuta 21 seadust. Nende seadustega sätestame kaitseväe juhataja ametisse nimetamise protseduuri, kaitseväe juhataja otsese ja ühemõttelise allumise kaitseministrile, Kaitsejõudude Peastaabi ülema, Kaitseliidu ülema ja väeliikide ülemate ametisse nimetamise protseduurid ning laiemas mõttes riigikaitse juhtimise põhiseaduse ja muude seaduste muudatuste jõustumisel.
Tahan veel kord rõhutada vajadust põhiseadust muuta. Praegune kaitseväe juhataja ambivalentne positsioon ning hägune põhiseaduslike institutsioonide ülesannete ja pädevuste jaotus riigikaitse vallas on muutunud oluliseks takistuseks riigikaitse- ja julgeolekupoliitika teostamisel. Vähemasti osaliselt on sellise ambivalentsusega seostatav ka täitevvõimu ja Kaitseministeeriumi suutmatus koostada kaitseväe korralduse seadust, mis on põhiseaduses mainitud seadus ja mille ettevalmistamisele on Kaitseministeerium põhiseaduse ettepandava muudatuse kontekstis asunud. Hajutatud vastutus ning osaliselt sellest tulenev vilets tsiviilkontrolli korraldus ei põhjusta segadust mitte ainult täitevvõimule, sest kaitseministril ja Kaitseministeeriumil ei ole praegu võimalik kõiki talle seadusega pandud ülesandeid ühemõtteliselt täita, vaid ka kaitseväe juhatajale, kellel on puudunud seadusandlik selgus ning kindel toetus oma tegevuse seadusjärgsel planeerimisel ja kavandamisel. Põhiseaduse muutmisega kaasnev käsitlus kaitseväes täitevvõimu erilise osana langeb kokku senise ja tulevase kaitsepoliitika valdkonna seadusloome põhiseisukohtadega ja on ka sisuliselt ette valmistatud kaitseväe korralduse seaduse aluspõhimõtteks. Siinkohal tahan siiski selgelt rõhutada, et kaitseväe korralduse seaduse valmimist ja menetlemist ei ole otstarbekas kunstlikult siduda põhiseaduse muutmisega ja sellest tulenevate seadusmuudatustega. Selle järele puudub sisuline ja formaal-juriidiline vajadus. Samas olgu öeldud, et kavatsen anda endast parima, et kaitseväe korralduse seadus veel enne selle sügisistungjärgu lõppemist jõuaks Vabariigi Valitsuse heakskiiduga Riigikokku.
Lõpetuseks. Eelnõu mõte ei ole kindlasti mitte kaitseväe staatust muuta, selle olulisust või erilisust vähendada või luua eeldusi selleks, et teha seda edaspidi. Peamiselt on ettevõetud põhiseaduse muutmise eesmärk siiski selguse loomine, et kaitseväe ja kaitsevõime arendamise vastutust selgemalt täitevvõimule pannes saaks klaarida senised segadused valitsuse võimes kontrollida enda poolt seatud vastutusrikaste ülesannete täitmist ehk selles, mida laiemas mõttes tsiviilkontrolliks nimetatakse. Vabariigi President on pidanud eelnõu algatades vajalikuks menetleda seda võimalikult laiapõhjalise konsensuse kaudu. Jagame seda seisukohta. Kaitseministeerium osaleb vajalikus ulatuses ning vajalikul määral abistava jõuna Riigikogu komisjonide, sealhulgas juba loodud fraktsioonidevahelise ühiskomisjoni töös, et tagada presidendi algatatud põhiseaduse muutmine.
Tänan teid tähelepanu eest ning palun teid põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu toetada!

Suur tänu, härra kaitseminister! Palun, kolleeg Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kaitseminister ja Riigikogu liikmed! Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu vaim liigub õiges suunas. Küsimus on selles, kas säte vastab tegelikule tahtele, mida parlament ja eelnõu algataja on üles seadnud, teisisõnu, kas on võimalik teha sellesse eelnõusse muudatusi, mis selgelt toovad seadusandja tahet esile.
Seaduseelnõu eesmärk on kantud sellest, et vastuokslikke tõlgendusi kaotada ja luua selgus arusaamas, kuidas Eesti riigikaitset kõrgemal tasemel juhitakse. Põhiseaduse paragrahv, mis sisustab riigikaitse organisatsiooni juhtimist, on § 127. Selle esimeses lõikes öeldakse, et riigikaitse kõrgeim juht on Vabariigi President, teises lõikes räägitakse, et presidendi juures asub nõuandva organina Riigikaitse Nõukogu, kolmas lõige, mis selle eelnõuga ära kaotatakse, räägib kaitseväe juhatajast. Küsimus on selles, kas me sellise õigusvõttega, kui me selles põhiseaduse paragrahvis, mis räägib riigikaitse organisatsiooni juhtimisest, kaotame ära ühe lõike ja jätame alles kaks lõiget, lõike presidendi kohta ja lõike presidendi juures asuva nõuandva kogu kohta, loome selguse, et tegelikkuses hakkab riigikaitse valdkonnas kõrgeimat tsiviilvõimu teostama kaitseminister, teatud juhtudel ka valitsus. Kas me saavutame seda? Minu hinnangul mitte. Mitmes Euroopa riigis ei ole riigikaitse juhtimise küsimusi selgelt põhiseaduses sätestatud, aga kui meie riigi põhiseaduskultuur on selline, et need asjad on fikseeritud, kui meil on eraldi riigikaitse peatükk, siis peab olema ka selgelt fikseeritud, kes tegelikult kõrgeimat tsiviilvõimu riigikaitse valdkonnas teostab. Minu hinnangul peab seadusandja põhiseaduse muudatusega selle selgelt välja ütlema. Muidu, kui me jätame üksnes viite sellele, et riigikaitse kõrgeim juht on president, siis seda on tõepoolest võimalik sisustada moel, millele on osutanud eelnõu algataja, et presidendil on sümboolne, deklaratiivne esindusvõim riigikaitse kõrgeima juhina, samamoodi nagu on riigipea üldised pädevused, kuid õhku jääb ka võimalus, et seda sisustatakse täpselt samamoodi nagu praeguste probleemide puhul, vastuoksliku tõlgendamise puhul kontroversiaalselt ja sellisel moel, nagu on ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium teinud 1994. aastal, kes on osutanud, et riigikaitse kõrgeima juhi pädevus peab sisaldama ka iseseisvaid juhtimisfunktsioone. Aeg on muutunud, võimalik on anda erinev tõlgendus sellele Riigikohtu lahendile, kuid riigikaitseküsimused on riigikorralduses sellisel määral olulised ja fataalse iseloomuga, et nende kõrgema juhtimise tase peab olema määratud põhiseaduses, seda ei saa jätta üksnes põhiseaduse üldnormide tasemele, teisisõnu, me tuletame tsiviiljuhtimise võimu, mis lasub valitsusel ja sellest lähtuvalt omakorda kaitseministril, üldise põhiseaduse loogika tõlgendamisega – kes täidesaatvat võimu riigis teostab. Teine küsimus on seotud n‑ö erakorralise või kriisivõimuga. Vabariigid loovutavad, kui tekib kriisiolukord, sõjaline või sisekriis, osa oma tsiviilvõimu kriisi juhtivatele isikutele. Küsimus on selles, kes tegelikult selleks kriisijuhiks Eesti Vabariigi põhiseaduse loogika järgi oleks. Täna seda põhiseadusest tuletada, ka selle eelnõu jõustumise korral, ei ole võimalik. Ma arvan, et põhiseaduses me peaksime andma ühese vastuse, kes hakkab sõjaseisukorras tegelikult Eesti Vabariiki juhtima. Praegu on need küsimused sätestatud vastuokslikku tõlgendamist võimaldavalt rahuaja riigikaitse seaduses ja sõjaaja riigikaitse seaduses. On omaette teema, kas on mõtet kahte seadust eraldi käsitleda. Ma arvan, et kui me asume riigikaitsesüsteemi juurde tervikuna, siis me peame vaatama lisaks põhiseaduse muudatusele ja minu hinnangul põhiseaduse muudatusele minu poolt osutatud täiendusega ehk § 127 täiendamisega viisil, mis tooks selgelt sisse tsiviiljuhtimise organi, kes riigikaitse tsiviiljuhtimist teostaks, siis me peame põhjalikult üle vaatama ka meie riigikaitse organisatsiooni seadused, rahuaja riigikaitse seaduse ja sõjaaja riigikaitse seaduse ning nende kõrval vaatlema juba ka kaitseministri mainitud kaitseväe korralduse seadust. Möödunud aastatel on olnud ulatuslikke tegematajätmisi meie riigikaitse õiguskorralduses. Esiteks, kui me räägime niisugustest universaalmõistetest riigikaitsevaldkonnas nagu ülem ja käsuõigus, siis neid on võimalik tuvastada ainult kaitseväe distsiplinaarseaduse alusel. Me oleme olukorras, et ainuke käsuliini paikapanev valitsusakt ei reguleeri kaitseväe ülesehitust ja käsuõiguse liine ammendavalt. Me oleme jõudnud selleni, mida kaitseväe kohta ütles ka õiguskantsler oma raportis, et kaitseväe ülesehituse vajakajäämised on põhjustanud segaste ja õiguslikult küsitavate käsuliinide rakendamise kaitseväes. Kaitseväes toimivad käsuliinid segaselt ja õiguslikult küsitavalt. See on õiguskantsleri hinnang ka meile, parlamendile. Teine probleem, mille toob esile õiguskantsler, on see, et kehtiv kaitseväe ülesehituse regulatsioon ei võta arvesse NATO standarditest tulenevaid juhtimispõhimõtteid. Kolmas probleem, millele ma osutan ja mida peaks hakkama n‑ö ravitsema kaitseväe korralduse seadus, on see, et kaitseväe määrustikud – sisemäärustik, rivimäärustik ja garnisonimäärustik – on praegusel kujul vastuolus põhiseaduse § 87 punktiga 6, kuna puudub seadus, mis volitaks Vabariigi Valitsust neid määrustikke andma. Aastaid tagasi on valitsus võtnud endale selle pädevuse, kuid ta on teinud seda põhiseadusvastaselt.
Ühesõnaga, kui me räägime riigikaitseõiguse püramiidist, siis me asume praegu püramiidi tippu muutma, minu hinnangul õiges suunas, kuid me peame selle muudatusega õigusselgust suurendama, mitte jätkama võimalust, et kaheldavad tõlgendused võiksid jätkuda. Seda esiteks. Teiseks, paralleelselt sellega peab parlament järgmisel aastal võtma vaatluse alla, esiteks, kaitseväe tsiviiljuhtimise kogu süsteemi, mis on praegu kirjeldatud rahuaja riigikaitse seaduses ja sõjaaja riigikaitse seaduses, teiseks, kaitseministri poolt osutatud puudujääva kaitseväe korralduse seaduse ja sellest johtuvalt praegused vastuolud põhiseadusega – alates sellest, et meil on määrustikud põhiseadusvastaselt antud, kuni otsese vajakajäämiseni juhtimises, et meie käsuliinid on segased.
Kokku võttes arvan, et kaitseväe õigussüsteem võiks olla parlamendi järgmise kahe istungjärgu kõige olulisem teema, mida käsitleda. Mul on hea meel, et kaitseministri juhtimisel on praegune Kaitseministeerium asunud neid küsimusi tõhusalt ja probleeme mitte peites lahendama. Aitäh!

Suur tänu, kolleg Urmas Reinsalu! Palun, kolleeg Evelyn Sepp! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Põhiseaduse muutmisega hoogtöö korras tuleb alati olla väga ettevaatlik. Seega on küsimus: kuhu langeb tänase arutelu põhirõhk? Omalt poolt sõnastaksin selle nii: kiirusta aeglaselt. Presidendi roll kõnealuses loos vajab muutmist – kiiresti. Kõik muu seonduvalt käsuliinide, alluvuse ja tõhusate järelevalvemehhanismidega vajab korrastamist veelgi kiiremini. Sõjaväelased võivad ju kuluaarides mässata, aga valitsused tulevad ja lähevad ning Riigikogu roll on tagada parlamentaarse vabariigi säilimine. Seega tuletame meelde, kust me kevadel alustasime. Kaitseministrile öeldi põhiseaduskomisjonis juba kevadel, et põhiseaduse enda muutmise kiirus ehk protseduuri valik sõltub temast. Teisisõnu, kui Riigikogu menetlusse jõuavad ka ülejäänud kolm seadust ning läbivad siin vähemalt kaks lugemist, oleme meiegi põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks valmis – selles pole kahtlustki. Kui aga koalitsioonivalitsusel kaitseministri isikus ei ilmne poliitilist tahet asjasse puutuva korrastamisel, kui Riigikogul ei ole põhiseaduse muutmise eel võimalik käituda ettevaatavalt ja vastutustundlikult, ei saa ka presidendi funktsioonide korrastamisega nii kiire olla – lihtne järeldus. Olen eelkõnelejaga sada protsenti nõus, nagu jagan ka õiguskantsleri väga kriitilist tähelepanu juhtimist, millega on võimalik tutvuda tema aastaraportis – see tõesti on väga asjakohane. Selliseks väljapakutud paralleelseks menetluseks õiguslikke takistusi ei ole. See tehti  selgeks juba kevadel ning seda kinnitati veel kord kahe komisjoni ühisistungil mõned nädalad tagasi. Nagu kuuldub, on füüsiliselt olemas ka kõigi kolme eelnõu variandid – kolme, mitte kahe, millest rääkis siin äsja kaitseminister. Juhin tähelepanu, et kaitseväekorralduse seaduse vajadus tuleneb otse põhiseadusest ja meil ei ole põhjust selle vajalikkuse üle enam siin tingida ega kaubelda, kas see juhtub nüüd kohe, aasta pärast või viie aasta pärast.
Siinkõneleja pakkus viimati välja ka formaadi, kuidas kõnealuste probleemide lahendamisel võiks konstruktiivselt ja aega kaotamata edasi liikuda. Lühidalt oli see järgmine. Riigikaitsekomisjoni juurde moodustatakse erakondade esindajatest töörühm, kes need eelnõud läbi vaatab, poliitilise konsensuse saavutab ning otsustab, kuidas need Riigikogu menetlusse tuua – kas valitsuse, fraktsioonide või komisjoni kaudu. Teatavasti on mõned neist valikutest vähem bürokraatlikud ning seega ka kiiremad. Riigikaitsekomisjonil läkski ainult kolm nädalat aega, et vastav töörühm moodustada, aga edaspidiseks loodame siiski paremat ja kiiremat toimimist, seda muidugi eeldusel, et presidendile ikka soovitakse vastu tulla just kiireloomulise põhiseaduse muutmise kaudu. Tänase eelnõu teise lugemise paranduste tähtaeg on veebruari lõpus, seega on selle töörühma vähim panus tagada selleks ajaks ka kaitseväge puudutavate eelnõude menetlus tempos, mis võimaldaks minna veel kevadel kolmandale lugemisele nii põhiseaduse muutmise endaga kui viia läbi teiste eelnõude lõpphääletus. Peame väga oluliseks, et selle valdkonna arendamine toimuks erakondade konsensuse alusel heas koostöövaimus. Ja nagu varemgi korduvalt välja öeldud, on uue tasakaalu leidmisel vaja oluliselt tugevdada Riigikogu enda rolli ja pädevust. Kui nüüd keegi arvab, et selle mõte on juurutada kaitseväe juhtimine Riigikogu kaudu, siis vastus on kategooriline ei. Riigikogul peavad olema senisest tõhusamad ja operatiivsemad mehhanismid kontrollida valitsust riigikaitse korralduse küsimustes. See on vajalik nii julgeoleku- kui poliitiliste riskide vähendamiseks ja seetõttu vajab läbitöötamist ka küsimus Riigikogu enda põhiseaduslikest garantiidest seda järelevalvet asjakohaselt teostada. On selge, et tegemist ei ole naljaasjaga ja vaevalt nüüd presidendilgi mõttes oli algatada vaid kosmeetiline muudatus põhiseaduse muutmiseks, pigem ikkagi kogu süsteemi korrastamine põhimõttel, et üks juht, selge alluvus, korralik järelevalve ja ühemõtteline vastutus. Seejuures tõhus järelevalve ka valitsuse üle seonduvalt kaitseväe juhtimisega. Seega lõpetuseks: põhiseaduse muutmisega on kiire. Kuid veel kiirem on sellele järgneva süsteemi korrastamisega. Üldise poliitilise kultuurituse ajastul ja usalduse puudumise õhkkonnas tuleb ausõna asemel menetleda sisuliselt lõpuni need küsimused, mis võimaldavad põhiseaduse lõpphääletusega asjale ilusa punkti panna, mitte aga vastupidi. Alustada põhiseaduse muutmisest ning seejärel vaadata, kuidas edasi läheb ja kas või kui palju siis üldse veel poliitilist üksmeelt koalitsioonis leidub, et korrastada ka kaitseväe korraldus ja õiguskeskkonna muud olulised valdkonnad, on kaalumise koht. Igatahes on Keskerakond valmis kiireks ja konstruktiivseks koostööks ning põhiseaduse muudatuse protseduuri valik sõltub ainult ja ainult valitsuserakondade enda võimest ja poliitilisest tahtest, mitte aga millestki muust. Seda konstruktiivsust järgnevaks perioodiks ka kolleegidele soovime.

Aitäh, kolleeg Evelyn Sepp! Palun, nüüd kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Ka meie fraktsioon on seisukohal, et pelk põhiseaduse muutmine kaitseväe juhataja staatuse aspektis oleks äärmiselt ühekülgne toiming. Täiesti möödapääsmatu ja ülioluline on tõepoolest olla siin Riigikogus veendunud, et kaitseväe korralduse seadus oma sisult nagu ka kõik muud seadused, millele viitas siin kaitseminister Aaviksoo, saavad olema sellised, et põhiseaduse muutus ei tekita ühtegi määramatust, millest otse ja kaude on viimasel ajal ajakirjanduses ja erinevates aruteludes räägitud. Kaitseväe korralduse ülesehitus ja kaitsestruktuuride ülesehitus riigis on väga oluline teema ja on täiesti arusaadav, et põhiseaduse muutus oma küllaltki üldises tekstis ei kutsu esile ju mitte mingisugust muutust kaitseväe korralduses automaatselt, kui seda muude seadustega ei tsementeerita ega täpsustata. Selles mõttes ei ole riigikaitse ju mitte parlamendi ega Kaitseministeeriumi ega valitsuse asi, vaid kogu ühiskonna asi. Selles osas peab kõikide seonduvate seaduste muutmine, kohandamine ja täiendamine lisaks sellele põhiseaduse muutusele, mida me siin täna kaalume, sündima tõepoolest kõikide erakondade ja kogu ühiskonna üksmeeles, et kaitseväge ja riigikaitset puudutavad seadused ei saaks olema poliitilistes tõmbetuultes. Neid seadusi ei saa ega tohi muuta vastavalt sellele, kuidas poliitilised meelsused võivad tulevikus muutuda. See on oluline, et anda meie kaitseväele enesekindlust, see on oluline, et meie kaitsevägi oleks jätkuvalt tahteline tegelema riigikaitsega, mitte tahteline tegelema riigi esindusorganite, valitsuse ja parlamendi kritiseerimisega. See on koht, kus Riigikogu asjaajamislik tarkus võib anda meile oluliselt rohkem rahu ja head tulevikunägemist nagu ka julgeolekut, kui me ehk arvatagi oskaksime. Nii et meie seisukoht on see, et põhiseaduse muutmine sel moel, nagu see eelnõu seletuskirjades ja aruteludes kirjas on, on möödapääsmatu, kuid ilma samaaegselt toimuva muude seaduste kohandamiseta on see praktiliselt võimatu. Ma olen seda meelt – esitan siin ka oma fraktsiooni seisukoha – et juhul, kui nende seadustega õigeaegselt ja sobilikul moel ning läbiräägitult Riigikogus üksmeelele ei jõuta, võime sattuda tõepoolest Suure Peetri ja Väikese Peetri muinasjutust teadaolevasse olukorda, kus Väikese Peetri toidukott süüakse tühjaks, aga Suur Peeter Väikese Peetriga oma toitu ei jaga. Ehk selline ühepoolne põhiseaduse muutus ilma valitsuspoolse aktiivse tegutsemiseta muude seaduste, mis kaitseväe käitumist ja toimimist puudutavad, muutmisel oleks selgelt lubamatu. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Marek Strandberg! Palun, kolleeg Mati Raidma!

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Kõigepealt hea uudis, mis on siin ka korra kõlanud. Eilne riigikaitsekomisjoni istung otsustas just nimelt tingituna ka täna siin kõnedes kõlanud murenootidest moodustada töörühma, kuhu kuuluvad kõikide fraktsioonide esindajad, et oleks võimalik laiapinnaline esindatus selle küsimuse arutlusel. Lisaks sellele on kutsutud juurde esindajad Kaitseministeeriumist, Justiitsministeeriumist ja Vabariigi Presidendi poolt ning loodame, et selles töögrupis küpseb selge sõnum nende küsimärkide kohta, mis juhtub pärast põhiseaduse muutmise seaduse vastuvõtmist, kui ta võetakse vastu. Omalt poolt  toetan kindlasti seda põhiseaduse muutmise ideed. Nüüd teine pool ehk siis täna oli siin uudne kuulata seda, et komisjonide vahel hakati nooli pilduma ja eri komisjonide tööd kritiseerima. Ma tuletan meelde, et riigikaitsekomisjon ei eksisteeri ainult Eesti Vabariigi Riigikogus, see on kõikides riikides olemas ja selle komisjoni üks kandvamaid ideid ongi riigikaitselise seadusruumi pidev arendamine ja korrastamine ning see töö on praktiliselt lõputa. Seega oleksin ma natuke tagasihoidlikum selles optimismipuhangus, et käesolev põhiseaduse muutmise eelnõu annab vastuse kõigile probleemidele. Riigikaitse seadusruumi küsimused muutuvad ajas ja seadusloome protsess on pidev. Tõsine heameel oli kuulda siin riigikaitselise seadusloome tähtsuse tõusust. Tuleb tunnistada, et niipalju kui mina mäletan, on see olnud suhteliselt tagasihoidlik ja hakkab ikkagi natuke teiste väga tähtsate eluvaldkondade – keskkond, sotsiaalasjad, majandus, raha jne – varju jääma. Positiivne noot on ikkagi olemas, et riigikaitseline seadusandlus toimub täie tõsidusega, ja rõõm oli kuulda ka näiteks Erakonna Eestimaa Rohelised soovi olla sellesse protsessi kaasatud, kuna praegu tõesti see mure on, et nende esindatust ei ole ei riigikaitsekomisjonis ega põhiseaduskomisjonis. Seega selline tööformaat, mis eile sai otsustatud – töögrupp –, annab uue kogemuse, uue mõõtme, kus Riigikogus saaks kõiki fraktsioone kaasates mõningates seisukohtades ning põhimõtetes kokku leppida. Nii et lõpetuseks: kogu riigikaitset reguleeriv õigusruum on muutumas ja täieneb, on olemas positiivseid signaale, on härra kaitseministri lubadus, et kaitseväe korralduse seaduse eelnõu, mida on aastaid, kui mitte juba üle kümne aasta oodatud, on siia tulemas ja Riigikogu on täis tahtmist riigikaitsealast seadusruumi korrigeerida. Teiselt poolt ei nõua põhiseaduse muutmise seadus kogu selle protsessi lõpuleviimist. Siin on olemas konkreetne küsimus, mis tuleb selleks lahendada, milles peab olema selge nägemus – see on kaitseväe juhataja määramise protsess ja tsiviilkontrolli olemus. Me ei pea selleks kogu seadusruumi muutma. Selleks jõudu ja jaksu loodud töögrupile, kes loodetavasti järgmisel nädalal oma tööd alustab. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mati Raidma! Palun, kolleeg Väino Linde!

Auväärt istungi juhataja! Head kolleegid! Õigus on kindlasti neil, kes ütlevad, et põhiseaduse stabiilsus ja konservatiivsus on väärtus. Aga teistpidi on õigus ka neil, kes ütlevad, et põhiseaduse sätteid võib ja tuleb aeg-ajalt muuta, kui seda nõuavad elulised vajadused. Öeldakse ka, et laevale on kompass sama oluline kui riigile põhiseadus, mõlemad näitavad kas siis laevale või riigile õiget suunda, õiget teed, hoiavad neid õigel kursil. Meremehed teavad, et tegelikult tuleb ka kompassinäitu aeg-ajalt korrigeerida, muuta. See sõltub paljuski olukorrast, kus parajasti ollakse ja ka sellest, milline on laev. Nii on ka ilmselt selle meie põhiseadusega, kus praegu on tõesti sätteid, mis puudutavad kaitseväe juhataja ametisse määramist siinsamas Riigikogus. Et niisugusel moel nimetatakse kaitseväe juhataja ametisse Riigikogus ja see annab talle otsekui ministriga võrreldava seisundi. Tuleb märkida, et teisi selliseid täitev-korraldava struktuuri ametnikke põhiseaduses ära toodud ei ole, sellisel täpsel moel niisuguseid ametnikke, kellel samal ajal mingit põhiseaduslikku pädevust edasiselt ei oleks. Sellest tulenevalt arvangi, et praegune olukord hägustab neid alluvusvahekordi ja ka tegelikult pädevuse jaotust kaitseministri kui tsiviiljuhtija ja kaitseväe juhataja vahel. Põhiseaduse uue muudatuse järgi oleksid riigikaitse küsimused edaspidi selgelt Vabariigi Valitsuse pädevuses ja riigikaitse korraldamisega tegeleksid ühemõtteliselt just nimelt Vabariigi Valitsus ja kaitseminister. Meile kui Riigikogu liikmetele on oluline teada, et nemad on just need, kes alluvad meie, s.o parlamendi kontrollile. See, kuidas nad hakkavad alluma ja alluvad ka edaspidi parlamendi kontrollile, sõltub paljuski just nendest seadustest, mida me  selle põhiseaduse muudatuse jõustumise järel või isegi juba sel ajal siinsamas Riigikogu saalis vastu võtame.
On väga auväärne, et tähtpäevadel võtab meie riigis kaitseväe paraadi vastu Vabariigi President. Ma arvan, et see on igati õige nii tseremoniaalselt kui ka selles mõttes, nagu ütleb põhiseadus, et president on meie riigikaitse kõrgeim juht. Aga ta on kõrgeim juht just nimelt kui stabiilsuse kandja. Vabariigi President ei saa olla isik, kes vastutab riigikaitse küsimuste eest ja korraldab riigikaitset. Kaasa arvatud siis, kui käsitleme seda osa, et ta saaks piltlikult öeldes otsida ja leida isikut, kes peaks hakkama kandma kaitseväe juhataja rasket koormat. Seepärast arvangi, et niisugune põhiseaduse muudatus praeguses olukorras on igati õigustatud ja oleks hea, kui see eelnõu saaks vastuvõtmiseks valmis siin selles Riigikogu koosseisus ja praegune Riigikogu koosseis võiks selle kiireloomulisena vastu võtta. Mulle annab sellist lootust teadmine, et selle põhiseaduse muutmise kohta ei ole esitatud mitte ühtegi muudatusettepanekut ja kõik täna siin esinenud head kolleegid ning ka kaitseminister olid selle eelnõu edasise menetlemise suhtes positiivsed. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid ja head külalised! Alustan oma kõnet veidi kaugemalt ajaloost ja tahan teile meenutada üht kurba tõsiasja. Alates Aleksander Einselnist ja lõpetades Tarmo Kõutsiga on kõik Eesti kaitseväe juhatajad lõpetanud oma ametis tõsise tüliga – kas siis tüliga kaitseministri või koguni riigikaitse kõrgeima juhi presidendiga. Ei mul ega teil pole mingit põhjust arvata, et meie kaitseväe juhatajad oleksid olnud kuidagi eriti konfliktsed inimesed. Ei ole mingit põhjust ka arvata, et meie kaitseministrid, rääkimata presidentidest, oleksid olnud eriti konfliktsed ja kaitseväe suhtes pahatahtlikud inimesed. Ometi on 15 aastat Eestis tekkinud ikka ja jälle riigikaitse juhtimise kõige kõrgematel tasanditel selliseid konflikte, mis on oluliselt pidurdanud meie kaitseväe ja riigikaitse arengut. Üks oluline põhjus nende konfliktide tekkimiseks tuli välja Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni ühisel istungil. Riigikaitse ekspert Ülle Madise meenutas siis neid põhjusi, miks meie põhiseaduse isad ja emad kirjutasid põhiseadusesse riigikaitse valdkonnas erandlikult sisse väga suure, ebatavaliselt suure võimutäiuse nii presidendi kui ka kaitseväe juhataja jaoks. See põhjus oli 1991. ja 1992. aastal valitsenud hirm, et ka Eestis, nagu mõnes teises idabloki riigis, võib võimule tulla autoritaarsete kalduvustega valitsusjuht, kes kasutades talle põhiseadusega antud võimu, sooritab kaitseväge juhtides ebaseadusliku riigipöörde. Nüüd oleme 15 aastat targemad ja võime öelda – nagu teada, on tagantjärele tarkus täppisteadus –, et need toonased ohud osutusid õnneks põhjendamatuteks. Kuna need ohud on osutunud põhjendamatuteks ja Eesti demokraatia on piisavalt tugev, siis on mõistlik normaliseerida riigikaitse kõrgeima juhi – presidendi ja kaitseväe juhataja roll ka meie põhiseaduses. Mul on väga hea meel, et algatus selleks tuli Vabariigi Presidendilt. Juhin teie tähelepanu asjaolule, et mitte ainult Eestis, vaid ka igal pool mujal maailmas on kaunis haruldane see, et üks poliitik ise soovib oma võimutäiust vähendada. Pigem on ikka igal pool probleemide allikaks see, et olgu siis president, peaminister või kes tahes, proovib oma võimupiire laiemaks nihutada. Kui president on nüüd omalt poolt esimese sammu teinud, siis on Riigikogu jaoks väga oluline astuda järgmine samm ja järgmised sammud. Järgmiseks loomulikuks sammuks on see, et me muudame põhiseadust. Aga me ei tohi sellega piirduda, nii nagu paljud kolleegid on täna siin juba rõhutanud, me peame korrastama riigikaitse juhtimist ka alamastme õigusaktide tasemel. See on enam kui kummaline, et Eesti riigikaitse juhtimisel ei ole 15 aastat suudetud vastu võtta üht põhiseadusest tulenevat seadust – see on kaitseväe korralduse seadust. See on üks näide sellest, et praegune riigikaitse juhtimise mudel ei ole hästi toiminud, sest nagu kaitseminister ütles, on see seadus topanud vastuolude taga ja nende vastuolude taga, mis on Kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtkonna vahel läbi aastate, sõltumata erinevatest isikutest, kes neid rolle on kandnud, ikka ja jälle püsinud. Mul on hea meel, et nende põhiseadusest tulenevate seaduste muutmiseks on Riigikogu otsustanud moodustada töörühma. See tagab selle, et erinevalt tavalisest protseduurist, kus algatus on valitsuse ehk kolme Riigikogus esindatud erakonna käes, on seekord protsessi algusest peale kaasatud kõik kuus Riigikogus esindatud erakonda. Usun, et see tagab konsensusliku seadusmuudatuste menetlemise ja selle, et me jõuame järgmiseks kevadeks nii põhiseaduse vastuvõtmiseni kui ka teiste seadustes kirja pandud mehhanismide muutmiseks nii, et riigikaitse oleks tulevikus korralikult ja konfliktivabalt korraldatud. Mulle väga meeldis Evelyn Sepa mõte sellest, et tuleb kiirustada aeglaselt. Kui me järgmiseks kevadeks jõuame sinnamaani, et muudame põhiseadust, siis oleme kiirustanud aeglaselt, kulutades põhiseaduse muutmiseks ära ühe aasta ehk neljandiku meile ettenähtud tööajast. Loodan, et Riigikogu jõuab põhiseaduse muutmises ning teistes vajalikes seadusmuudatustes järgmiseks kevadeks üksmeelele. Jõudu ja jaksu selleks meile kõigile! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Hannes Rumm! Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Head kolleegid! Rahvaliit kujundas oma esialgsed seisukohad  juba kevadel, kui Vabariigi President algatas Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Siinkohal pean vajalikuks neid küsimusi ja probleeme veel kord rõhutada. Rahvaliit on nõus, et kaitseväe juhtimise korraldamise ja tsiviilkontrolli probleem on olemas ja sellega tuleb edasi tegelda. Samas peab tunnistama, et tegemist on väga keeruliste küsimustega, mida ei saa kiirustades otsustada, vastasel juhul me lihtsalt head tulemust ei saavuta. Riigikogu peaks kaaluma ikkagi võimalust, et seda otsust ei tehta mitte kiirkorras, vaid menetletakse kahe Riigikogu koosseisu poolt ja oluline on siinkohal väga selgelt ette näha need garantiid, mis tagaksid kaitseväe sõltumatuse päevapoliitikast, sest vastasel juhul võib see kujuneda ohuks kogu demokraatiale. Enne lõplike seisukohtade kujundamist soovib Rahvaliit  näha terviklikku paketti kaitseväe juhtimise edasise korraldamise kohta, seda eriti veel olukorras, kus kohtumisel presidendiga meile sellest väga selgelt mõista anti ja lubati seda paketti. Me loodame, et need küsimused lahendatakse siin saalis konsensuslikult. Samas loomulikult tervitame seda algatust, kus kaitseväe juhtimisega seotud küsimused viiakse laiemale pinnale ja kaasatakse kõikide fraktsioonide esindajad sellesse diskussiooni. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei olnud. Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. veebruari 2008 kell 18. Eelnõu 47 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimehe kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Rahvaliit esitas menetlusse otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu. Selle eelnõuga soovitakse nimetada erikomisjoni liikme Villu Reiljani asemel komisjoni liikmeks Karel Rüütli ja asendusliikmeks Tarmo Mänd. Komisjoni liikme vahetuse tingib Villu Reiljani soov lahkuda komisjonist. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Karel Rüütli! Palun, kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Lembit Kaljuvee!

Austatud proua Riigikogu esimees! Head kolleegid! Otsuse "Riigikogu otsuse "Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 132 esimese lugemise arutelu toimus põhiseaduskomisjonis teisipäeval, 23. oktoobril. Põhiseaduskomisjoni istungit juhtis komisjoni esimees Väino Linde. Osa võtsid Igor Gräzin, Lembit Kaljuvee, Mart Nutt, Urmas Reinsalu, Hannes Rumm, Vilja Savisaar ja Evelyn Sepp ning komisjoni nõunikud Erle Enneveer, Janar Jäätma ja Janek Laidvee. Samuti oli kutsutud komisjoni istungist osa võtma Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimees Karel Rüütli. Komisjon otsustas: esiteks, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta otsuse eelnõu 132 esimese lugemise arutelu Riigikogu täiskogu 6. novembri k.a istungi päevakorda. Teiseks, teha Riigikogu täiskogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks, teha Riigikogu esimehele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. november k.a kell 18. Ja neljandaks, juhul kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta otsuse eelnõu 132 teise lugemise arutelu Riigikogu täiskogu 15. novembri k.a istungi päevakorda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Kas on küsimusi ettekandjale? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. novembri 2007 kell 18. Otsuse eelnõu 132 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 11.04.