Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame selle nädala teisipäevast tööpäeva. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Kolleegid, kas te soovite anda üle eelnõusid ja arupärimisi? Palun esimesena kolleeg Tiit Kuusmik Eesti Keskerakonna fraktsioonist!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon soovib üle anda tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, milles sätestatakse tulumaksuseaduse § 5 lõike 1 punkti 1 muudatus ja sõnastatakse see alljärgnevalt: arvestamata 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, laekub maksumaksja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusüksusele 2009. aastal 12,1%, 2010. aastal 12,5 ja alates 2011. aastast 12,9% residendist füüsilise isiku maksustatavast tulust. Selgituseks niipalju, et valitsuskomisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu iga-aastaste eelarveläbirääkimiste lõpp-protokolli ühe lähtealusena on fikseeritud omavalitsuste stabiilse, seadustel põhineva tulubaasi kindlustamine, mis tagab neile seadusega ja seaduste alusel pandud ülesannete täitmiseks vajalikud tulud. Käesolevaks ajaks jõustunud õigusaktide järgi on kavandatud üksikisiku tulumaksu osa suurendamine mitte vähem kui ühe protsendipunkti võrra. Hetkel on tulubaasiga katmata kohustuste osaliseks täitmiseks ette nähtud 0,6 protsendipunkti ning kohaliku infrastruktuuri põhivara kulumi korvamiseks ja investeeringuvajaduste osaliseks katmiseks 0,4 protsendipunkti. Seaduseelnõu eesmärk on kasvatada see 2011. aastaks kuni 12,9%-ni. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Läheme edasi teadetega. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Helle Kalda, Olga Sõtniku, Arvo Sarapuu, Aivar Riisalu, Heimar Lengi, Tiit Kuusmiku, Valeri Korbi ja Inara Luigase esitatud arupärimise peaminister härra Andrus Ansipile.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 81 Riigikogu liiget, puudub 20.
Head kolleegid! Täpsustame ka tänast päevakorda. Tänase päevakorra kolmanda punkti, eelnõu 87 esimese lugemise arutelul teeb algataja ettekande Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige Lembit Kaljuvee.

Läheme nüüd oma päevakorra esimese punkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tarmo Kõutsi, Trivimi Velliste, Mark Soosaare ja Imre Sooääre algatatud kalapüügiseaduse § 13⁴ muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Harri Õunapuu.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kalapüügiseaduse menetlemine lõppes keskkonnakomisjonis sellega, et esitati ainult üks muudatusettepanek. Ettepaneku sisu on, et tehtav muudatus kehtiks ka pärast 2008. aastat. Saalist muudatusettepanekuid ei tulnud. Komisjon otsustas konsensuslikult teha teile ettepanek lõpetada teine lugemine ja saata seaduseelnõu kolmandale lugemisele. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Küsimusi ei näi olevat. Läheme edasi läbirääkimistega.  Kolleegid, kas soovite avada läbirääkimisi? Läbirääkimised avatakse ja esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Tarmo Kõutsi.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu te teate, on Eestis kümneid väikesaari, kuid  elu on säilinud vaid üksikutel väikesaartel. Loodus armastab erinevate liikide kooslust ja nii elavad meie väikesaartel kormoranid, saarte ümbruses hülged ja rannakalurid. Me oleme aastaid reguleerinud rannakalandust ja kalapüüki ning oleme kaitsnud nii hülgeid kui ka kormorane. Tulemuseks on, et püütava kala kogus on järjest vähenenud ja väheneb veelgi, sest teadlaste väitel on kormoranid võimelised vähendama meie kalavarusid ca kolm korda rohkem kui meie rannakalurid, ja faktiliselt nii ka toimub. Seetõttu on meie väikesaarte rannakalurite elu muutunud aina raskemaks ja raskemaks. Meie algatatud seadusparandus peaks püüdma säilitada meie rannakalurite eluvõimalusi väikesaartel, kus elavad ka kormoranid ja hülged. On selge, et väikesaarel ei ole võimalik kokku osta, nagu seda teevad praegu teised randlased, kümne võrgu luba. Tagasi tulles selle kümne võrgu limiidi juurde, pean etteulatuvalt ütlema, et mitte midagi head see meie kalandusse toonud ei ole, pigem on see ärgitanud inimesi kalapüügilubadega spekuleerima, sest summa summarum jääb võrkude arv samaks, kuid kalurite arv väheneb kindlasti. Ja kui me vaatame rannakalandust kui üht eesti rahvuskultuuri kandvat osa, siis olen kahtlemata sunnitud möönma, et praegu on rannakalandus löögi all. Seepärast loodan, et te kõik valutate selle teema pärast südant ja hääletate poolt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani.

Head kolleegid! Rohelised toetasid ja toetavad ka edaspidi seda eelnõu, vaatamata sellele, et see lõdvendab mõnevõrra kontrolli ressursside üle. Rohelised on seda meelt, et kontrollida tuleb eelkõige seal, kus ressursse kõige rohkem kurnatakse, ja rannakalandus ei ole mitte see koht, kus praegu kõige rohkem kala välja püütakse. Seetõttu ei halvenda mõningane lõdvendamine praegusel juhul ressursi olukorda, küll aga parandab rannakalurite olukorda. Seetõttu me olime ja oleme selle eelnõu poolt. Küll aga ei meeldi meile väga, et selle seaduse menetlemise käigus tahetakse kormorane patusteks teha. Kormoran on meie põlisliik ja on tulnud tagasi pärast saja-aastast äraolemist. Tuli ise, inimene ei ole teda toonud. Kormorani probleem laheneks väga lihtsalt, kui rannakalurid tunneksid huvi kormorani küttimise vastu sel ajal, kui see on lubatud (ja linnujahi hooajal on see lubatud). Siis ei oleks mõtet süüdistada teisi ja nõuda, et riik teeks seda, mida inimene saab ise teha ja milleks riik on talle tegelikult võimalused andnud. Nii et ärgem süüdistagem kormorani, kormoran on samasugune legitiimne kalakasutaja nagu rannakalur ja nagu hüljes, keda  sada aastat tagasi oli muide mitu korda rohkem kui praegu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleeg Mark Soosaare.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Et me siin Riigikogus ei otsiks süüdlasi valest kohast, tahaksin ma korrigeerida veidi meie arusaamist sellest, mis merel toimub. Rannakaluri ja väikesaarte kalurite kõige suurem õnnetus on praegu see, et suurimat ohtu kujutavad meie kalavarudele suure ressurssi püüdjad ehk traalpüüdjad. Vajalik on väga tõsine ja tõhus kontroll selle üle, kuidas hävitatakse räimevarusid traalnoodaga, mille ava suurus peab olema 10 ja 20 meetri vahel, kuid püütakse 40 meetri suuruse avaga nootadega. Laevade võimsus tohib olla 250 kilovatti, kuid sõidetakse 750 kilovatiga. Ma ei tahaks küll kutsuda üles kahe riigi vahelisele kilu- või räimesõjale, kuid loodan, et väga tõsine koostöö Lätiga aitaks ehk kalavarusid paremini kaitsta. Kõik, mida teevad kormoranid ja hülged, on marginaalne. See, mida püüavad välja rannakalurid ja väikesaarte kalurid, on marginaalne. Aga selle seadusmuudatuse eesmärk on üks – et rannakalurite arv ja kõnealusel juhul väikesaarte kalurite arv ning võimalused minna merele ei väheneks, et inimesed ei kaotaks oma töökohti, oma ainukest igapäevast meesteleiba. Loodan, et ülehomme läbib see eelnõu ka kolmanda lugemise ning väikesaarte kalurid saavad kindlustunde, et kõik, kes siiani on käinud ümber oma kodusaarte püüki tegemas, võivad oma igapäevatööd jätkata ka pärast 1. jaanuari 2008. Ma loodan, et me siin Riigikogu saalis vaatame üsna pea väga põhjalikult läbi kalapüügiseaduse just selles valguses, millest rääkis kolleeg Tarmo Kõuts – et meie rannakaluritele jääks alles nende töö ja leib, et pärast soodustuse sätestamist väikesaarte kaluritele teeksime enam-vähem samasugused soodustused kõigile meie rannakaluritele. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kutsun kõnepulti kolleegi Imre Sooääre.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu juures on veel üks oluline aspekt. Nimelt räägitakse viimasel ajal avalikkuses väga palju sellest, et Riigikogu olevat kummitemplistumas. Iga päev kuuleme siit-sealt sellel teemal midagi uut. See konkreetne eelnõu on väga hea näide, et kõik eelnõud ei peagi tulema täidesaatva võimu poolt ehk valitsuse poolt, et eelnõud võivad tulla ka Riigikogu liikmete algatusena.
Ma mäletan väga hästi, kuidas sealsamas saali tagaseina ääres istuv hea kolleeg härra Toomas Varek tuli ka üle-eelmise valitsuse ajal lagedale ühe eelnõuga, mis tookord valitsuse ja koalitsioonipartnerite toetuse sai (sel ajal ei olnud ta ise veel koalitsioonis ega olnud ka spiiker). Mõeldi natukene – see eelnõu puudutas kütusetransiiti – ja eelnõu sai toetuse. Ka nimetatud eelnõu ei tulnud valitsuselt, see tuli opositsioonilt. Ja pärast seda, kui see eelnõu oli siin saalis vastu võetud, tuli Toomas Varek isiklikult siit ridade vahelt läbi (ma mäletan seda väga hästi) ja surus koalitsioonipartnerite kätt, et tema eelnõu oli siin läbi läinud.
Ma arvan, et need on head näited sellest, et kui midagi on vaja ära teha, siis ei pea selle jaoks alati olema valitsuse toetus. Kui me räägime väikesaartest, siis me mäletame väga hästi, et eelmise Riigikogu koosseisu lõpus läbis siin saalis edukalt kolmanda lugemise samuti väikesaari puudutav seadus, mis ei saanud eelnevalt valitsuse toetust. Selle olid algatanud Riigikogu liikmed, nii opositsiooni- kui ka koalitsioonierakondade liikmed, ja see läbis siin edukalt kolmanda lugemise. Nii et ma arvan, et need tondijutud kummitemplistumisest on natukene ennatlikud. Ka Riigikogu liikmed saavad esitada eelnõusid ja ma loodan, et see eelnõu saab saali toetuse. Aitäh!

Suur tänu! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole, sellega on läbirääkimised lõpetatud.
Läheme muudatusettepanekute juurde. Eelnõu kohta on laekunud üks muudatusettepanek, mis on saanud komisjoni täieliku toetuse. Keegi seda hääletusele panna ei soovi ja sellega on ka eelnõu teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi oma päevakorra teise punktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks tuleb kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile lühidalt seda eelnõu. Teeseaduses ja raudteeseaduses on neli küsimust, millele ma tähelepanu juhiksin. Esiteks, selle seaduseelnõu üks osa puudutab ennekõike Riigikontrolli ettepanekuid ühtlustada teede järelevalve osa teeseaduses võimaluste piires ehitusseaduse järelevalve käsitlusega. See tähendab nii mõisteid, kohustusi kui ka vastutuse jaotust nii tee ehitamise, omaniku- kui ka riikliku järelevalve osas.
Eelnõu teine oluline osa puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivide rakendamist. Need puudutavad tunnelite miinimumohutusnõudeid ja elektroonilise teemaksusüsteemi koostalitlusvõimet. Peab küll tunnistama, et hetkel nende direktiivide otsest kohaldamist Eesti tegelikus elus ei ole aset leidnud, aga võib-olla tulevikus.
Kolmandaks, seaduses muudetakse teehoiualased mõisted selgemaks, mida on nõudnud senine praktika. See võimaldab adekvaatselt pidada teederegistrit, samuti teha hädavajalikke muudatusi teetööde korraldamiseks, teede projekteerimiseks, ehituslubade väljaandmiseks ja teede kasutamise järelevalveks. Samuti täpsustatakse raudteeseaduses kohustusi, mis puudutavad seda, et parandada liiklusohutust raudteeületuskohtades.
Neljas aspekt selle seaduseelnõu puhul on lisatud koostöös majanduskomisjoniga esimese lugemise ettevalmistamisel ja see puudutab teeseaduse § 15, kus muudetakse seniseid põhimõtteid teehoiukava koostamisel. Teehoiukava on siiamaani koostatud neljaks aastaks, me tahame näha ette võimaluse, et valitsusel oleks võimalik koostada teehoiukava ka pikemaks perioodiks. See on ajendatud kahest põhjusest. Esimene põhjus on otseselt seotud praegu valitsuses väljatöötamisel oleva Tallinna–Tartu tee arenduse tagamise ja samuti Euroopa struktuurifondidest finantseeritavate suuremate tee-ehituste stabiilse arengu tagamisega. On selge, et nii Tallinna–Tartu tee projekti kui ka Euroopa struktuurifondide suuremate projektide kestus on märksa pikem kui neli aastat. Niisiis, et teehoiukava oleks võimalik kehtestada pikemaks ajaks, et tal oleks õiguslik jõud, ta oleks aluseks, et oleks võimalik võtta rahalisi kohustusi, me vajame pikema vaatega teehoiukava. Ühtlasi täpsustatakse seoses sellega ka teehoiu rahastamise sätteid. Nimelt kehtib teehoiu rahastamisel praegu selline põhimõte, et 75% laekuvast kütuseaktiisist kulutatakse arvestuslikult teede investeeringuteks, hoiuks, remondiks ja hooldeks, ning vähemalt 10% nendest vahenditest eraldatakse kohalikele omavalitsustele kuuluvatele teedele. Kuna planeeritav teehoiukava tõenäoliselt ületab seda 75% kütuseaktsiisi arvestuslikku suurust, siis täpsustatakse ka, millisest protsendist tegelikult arvestatakse kohalikele teedele eraldatavaid vahendeid. Lihtsalt taustainformatsioonina Riigikogu liikmetele, et ennekõike puudutab see Euroopa struktuurivahenditest finantseeritavaid projekte. Osa nende projektide puhul ei oleks mõistlik arvestada seda raha 75% kütuseaktsiisi hulka, vastasel juhul lihtsalt kannataksid kohalikud teed, kannataksid väiksemad riigiteed, kannataks teehoole. Kui me niimoodi teeme, siis on valitsusel võimalik vastu võtta teehoiukava, mis peaks igati tagama suuremate projektide elluviimise ja kaitsma ka väiksemate kohalike teede arengut, korrashoidu ja kõike muud sellega seonduvat. Nii et selline on eelnõu ja ma tahaks väga loota, et Riigikogu toetab seda. Aitäh!

Riigikogu liikmetel on ettekandjale ka küsimusi. Esimesena palun kolleeg Helle Kalda!

Aitäh! Lugupeetud minister! Oma viimases väites ütlesite, et te võitlete, et kohalikud teed saaksid eraldi raha kütuseaktsiist. See on väga tore. Ma mäletan, kui eelmises valitsuses ütles üks teie erakonnakaaslane vastupidi, et kogu Euroopa raha ja aktsiis tuleb kokku panna. Aga mu küsimus on, et kas see on seotud Euroopa Liidu rahaga või, nagu väidetakse, on see seotud hoopis sellega, et Tartu maantee jaoks tahetakse võtta 5,8 miljardit laenu ja see punkt tuleb eelnõusse või seadusesse sisse kirjutada. Kumb see tegelikult on?

Kui te räägite kohalikele omavalitsustele eraldatavate teede arvestuslikust summast, siis on see seotud mõlemaga. Nimelt, ka Tallinna–Tartu tee puhul, kui me tahame arendada ühte suuremat projekti lühema aja jooksul, siis see on suurem investeering. Me peame leidma siin riigi seisukohalt mõistliku rahastamisskeemi, et me ei võta kalleid laene ega tükelda seda projekti muudmoodi. Seepärast oleks lihtsalt mittemõistlik või ebaproportsionaalne, kui me  võtaksime arvestuslikult aluseks kohalikele teedele eraldatava rahasumma. Ma ei räägi siin sellest, kas kohalikele teedele on raha piisavalt või ei ole, raha ei jätku kunagi. Nii et see puudutab nii Tallinna–Tartu teed, juhul kui valitsus suudab oma teehoiukava heaks kiita, kui ka Euroopa projekte. Mis puudutab teie küsimuse sissejuhatavat repliiki, et Euroopa projektidele eraldatav raha arvestati selle 75% kütuseaktsiisi sisse, siis ma arvan, et see võis olla mõistlik eelmisel rahastamisperioodil, need summad ei olnud nii suured. Nüüd me räägime uuest perioodist, olukord on muutunud, me oleme praegu uue finantsperioodi lävel ja seal on mõned suuremad projektid, mille arvestamine 75% hulka mõjutaks tõepoolest oluliselt muidu riigiteedele ja kohalikele teedele eraldatud raha. Selles mõttes me peame lihtsalt arvestama olukorra muutust.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Aitäh! Austatud minister! Mindki huvitab see positsioon, millega valitsus läheb kohtuma kohalike omavalitsustega. Milline on see protsent, mida valitsus on valmis kohalikele omavalitsustele pakkuma? Sellel aastal on see teatavasti 15%, on räägitud ka 20%‑st. Ärge rääkige mulle kuni 10%‑st, ma tahaksin kuulda teie valitsuse seisukohta.

Aitäh! Valitsus ei klammerdu protsentidesse. See on teinekord selline silmaklappidega elamine. Me jälgime tegelikult n-ö raha absoluutsummat, võimalikke muutusi ehitushindades. Kui vaadata praegu kütuseaktsiisi prognoosi järgmiseks aastaks, siis kütuseaktsiis teadupärast tõuseb ja kütuseaktsiisi prognoos on samuti suurem. Loodetavasti see prognoos realiseerub ka tegelikus elus. Selle tulemusel kasvab kohalikele omavalitsustele eraldatava rahasumma kogumaht  päris märkimisväärselt. Ma isegi ütleksin, et viimase 6–7 aasta kasv on see kõige suurem, nii protsentuaalselt kui ka absoluutsummas. Seetõttu on minu arvates suhteliselt nagu ainetu arutelu, et näete, eelmisel aastal oli 15%, nüüd võiks see kasvada. Tegelik summa kasvab ju. Ma arvan, et 15% on see, mida riik suudab praegu kohalikele omavalitsustele pakkuda. Seaduseelnõus on "vähemalt 10". Mulle meeldib, et seaduseelnõus on "vähemalt 10", aga valitsus astub suurema sammu, kui seaduseelnõu nõuab. See on selline usalduse ülesehitamine. Loomulikult, kohalik omavalitsus ei küsi mitte ainult 20%, vaid 30% ja rohkem, aga ma arvan, et me peame lihtsalt arvestama neid võimalusi, mis meil on. Ma loodan, et ka omavalitsused on rahul, sest tegelik summa ikkagi kasvab.

Kolleeg Helle Kalda, teine küsimus.

Aitäh! Te väitsite heale kolleegile Ester Tuiksoole, et te ei klammerdu protsentidesse. Samal ajal on mul väga hea meel, et te klammerdute siiski 75% külge. Aga kuna ehitushinnad, nagu te ütlesite, ka kasvavad, kas te ei toetaks siis ikkagi seda, et me fikseerime seaduses, et kohalikele teedele läheb vähemalt 15% jne? Sest hinnad kasvavad ja ma arvan, et kui me oleks seda omal ajal teinud,  siis oleksid teed olnud palju paremas korras ja me oleksime palju odavamalt saanud.

Aitäh! See on huvitav küsimus. Ma arvan, et oluline on  hoida valitsuste vahel ka teatud järjepidevust. Kuigi valitsuste poliitilised liinid, käitumispõhimõtted võivad olla tihtipeale väga erinevad, siis sellises küsimuses nagu teedeehitus võiks olla järjepidevus. Minu hea eelkäija jäi kramplikult 10% juurde. Selles osas olen ma oma eelkäijaga päri, et seaduses võiks olla "vähemalt 10", aga siin võib olla kohalike omavalitsustega läbirääkimiste ruum. Praegu on valitsus planeerinud 2008. aastaks 15%. Vaatame, mida toob järgmine aasta. Selliste protsentide fikseerimine muudab ka valitsusdelegatsiooni kuidagi kramplikuks. Me tahame ka läbi rääkida, me tahame ka mingeid võimalusi saada, et esitada omavalitsustele mingeid omapoolseid seisukohti. Nii et ma arvan küll, proua Kalda, kui te suudate mind jälgida, et jääksime seekord "vähemalt 10" juurde. Teie kui selline terav opositsioonipoliitik saate jälgida, et läbirääkimised omavalitsustega ikkagi toimuksid ja toimuksid sisuliselt, vaadates tegelikke numbreid. Ma ei ole märganud, julgeksin öelda, et riik, alates sellest ajast, kui Peep Aru oli regionaalminister, ei oleks väga tõsiselt vaadanud oma rahakotti ega püüdnud anda kohalike omavalitsuste teede hoolduseks maksimumi, mida konkreetsel ajahetkel on võimalik anda.

Kolleeg Ester Tuiksool on ka teine küsimus.

Tänan väga! Ma olen teiega täiesti nõus, et valitsustel võiks olla mõnes küsimuses järjepidevus. Ma tahaksin nüüd täpselt teada, kas siis teie positsioon ongi see 15%. Ärge unustage, et ka teehoiukulud on kasvanud, mitte ainult rahasummad eraldamise poole peal.

Valitsus on praegu pakkunud omavalitsustele välja 15% ja see on 2008. aasta plaan. Omavalitsused alustasid küll läbirääkimisi suuremalt positsioonilt ja läbirääkimiste protokollis on need erinevad seisukohad fikseeritud. Omaette küsimus – ma lihtsalt kasutan praegu seda kõnetooli – on kindlasti selle 15%, mis tegelikus numbris kasvab, jagamine. Siin on valitsusel paar mõtet, millele tahaks laiemat toetust. Esimene on Setumaa valdade küsimus. See on ka küsimus, milles võiks olla järjepidevus, kõikides asjades ei pruugi olla järjepidevust ja te teate, mida ma silmas pean, aga näiteks setude toetamisel võiks igal juhul olla. Et kas me näeksime ette teatud eriklausli, n-ö solidaarsusklausli Setumaa valdadele, et igale Setumaa vallale natukene rohkem, võrreldes teistega. Mina näeksin. Ma loodan, et omavalitsusliidud seda toetavad ja valitsus ka toetab.
Teine küsimus, mille peale võiks järgnevate aastate puhul mõelda, on see, kuidas me selle 15%‑ga – või olgu see protsent siis suurem või väiksem – saaksime lahendada omavalitsuste suuremaid tee‑ehitus- ja remondiprojekte. Mida ma selle all mõtlen? Tänane valem eeldab siiski suhteliselt võrdset jaotamist, arvestades erinevaid komponente, aga on omavalitsusi, kellel on oma spetsiifika. Näiteks Tartu linnas on Sõpruse sild, Põltsamaa linnas on sild ja need nõuavad ühekordseid suuremaid investeeringuid. Kas omavalitsustel ei oleks siin mõistlik tulla välja ka teistsuguse jaotusettepanekuga, lahendada igal aastal mõne omavalitsuse suuremad projektid, need reastada? Ja kui me nad reastame, niimoodi läbi räägime ja alla kirjutame, siis on selge pilt, kuidas me saaksime mõne väga spetsiifilise omavalitsuse keerukamaid, suuremaid projekte lahendada. Ma ei usu, et me sel aastal suudame siin edasi liikuda, aga järgmiseks aastaks tahaks selle küsimuse ministeeriumi poolt omavalitsuste laudadele panna.

Järgmine küsimus tuleb kolleeg Imre Sooäärelt.

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab riiklikku teedevõrku maapiirkonnas ja teehoiukava koostamise põhimõtteid. Nimelt on iga uue valitsuse teehoiukava natukene ka vastutava ministri nägu. Kui me vaatame eelmise valitsuse koostatud teehoiukava, siis me leiame sealt teatud seaduspärasusi. Tahaks natukene teada, millised need seaduspärasused teie puhul on. Ma viitan nimelt sellele, et kui Maanteeametilt küsida ühe või teise maapiirkonna riikliku tee kohta – ma ei räägi kohalikest teedest – , siis on alati vastuseks, et need tehakse ära või siis asfalteeritakse, viiakse mustkatte alla vastavalt liiklussagedusele. Kui me aga vaatame tänast teehoiukava, mille on kinnitanud eelmine minister, siis kaugeltki mitte kõigi teede puhul ei ole see vastavuses liiklussagedusega ja lähtutud on võib-olla muudest põhimõtetest. Kuidas see teehoiukava peaks teie arvates olema koostatud, millised teed ja mille alusel saavad prioriteetseks?

Aitäh! Ma jääksin kohalike teede raamidesse, sest teehoiukava on ju märksa laiem dokument. Ma arvan, et valitsusel on ikkagi mõistlik võtta aluseks see Maanteeameti informatsioon, ka arvuti andmebaasis on ju vastav programm, mis püüab panna teid prioriteetsuse järjekorda. Seal ei ole kriteeriumiks ainult liiklussagedus, vaid ka see, millised on põhilised teede kvaliteedi karakteristikud, millal teid eelmine kord hooldati, mitmesugused muud komponendid, mille järgi Maanteeamet need lõigud enam-vähem reastab. Probleem on kindlasti selles, et  kõigile raha ei jätku, ja seetõttu püüavad kohalikud aktiivsed inimesed, maavanemad jt esitada lisaargumente. Mõnikord –  ja ma olen valmis selles osas väga läbipaistvalt ja avatult seletama – on mõne tee puhul tõepoolest selline põhjendus, mida tuleks arvesse võtta, mida see arvutiprogramm ei ole  arvestanud. Aga lõpliku otsuse langetab valitsus. Ma arvan, et suures piiris on ikkagi tänane Maanteeameti eksperditeave see alus, mismoodi me kohalikke teid reastame. Kui me hakkame tegutsema ainult n-ö maamärkide järgi, poliitiliste maamärkide järgi, siis ma usun, et meie teed lagunevad õige ruttu. Selles osas ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et niisugune Maanteeameti aetud liin on toonud kaasa ka selle, et meie teede kvaliteet siiski järk-järgult paraneb. See on mu vastus. Ma tahaksin hoiduda sellistest suvalistest teedest, mille vajaduse võib seada küsimärgi alla.

Järgnevalt küsib kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud härra minister! Meeldiv on ikkagi jätkata sellel teemal, mis puudutab kohalikke teid ja kohalike omavalitsuste vahendeid. Kindlasti teab ka härra minister, et viimase kahe aasta jooksul on toimunud väga suur nihe. Kui 2005 oli 5% ja 2006. aastal 10%, siis sellel aastal eraldati 15%. Nii et see 15% on küll praeguse valitsuse leitud vastavatest vahenditest. Jah, seaduses on "vähemalt 10", sest see oli tolleaegne kompromiss. Tolleaegne majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar taotles ka suuremat protsenti. Aga küsimus on selline. Te mainisite, et mõned suuremad objektid võiks teha sellestsamast rahast, sellest 15%-st, mis eraldatakse ja mis tõesti ka absoluutsummas kasvab. Kas te ei peaks siiski vajalikuks, et see 15% läheb kokkulepitud valemi alusel ja niisugused suuremad projektid – sõlmed, sillad – tehakse lisarahaga?

Aitäh! Mul on suhteliselt hea mälu ja ma ei mäleta, et teie erakonna juht oleks niimoodi käitunud, nagu te praegu väitsite, aga see selleks. Küsimus on ju, mille arvel. Öelge, palun, mille arvel! Kas te tahate siis öelda, et me võtame riigi kohalike teede arvelt? Ma usun, me kõik teame seda, et kui vaadata liiklust ja inimeste liikumist ühest punktist teise, siis selgub, et need riigi kohalikud teed on võrdlemisi olulised. Vallateedel on liiklussagedus tihtipeale väike, seal on oma spetsiifika. Nii et minu küsimus on, mille arvel. Kui te mõtlete välja mingisuguse allika, siis seda on ju võimalik eelarve arutelu käigus arutada. Minu jaoks, olles teede eest vastutav minister, oleks see eriti meeldiv, siis saame leida uusi vahendeid. Küll hoiduksin ma sellistest juhuslikest allikatest.

Järgmine küsija on kolleeg Arvo Sarapuu.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Endise omavalitsusjuhina võin öelda, et eelmisel aastal oli see omavalitsustes siiski tuntav, kui endal oli võimalik täiendavalt suunata raha teede peale. Ma tahaksin öelda, et kui neid poliitilisi teid oleks vähem, siis tegelikult peakski protsent olema suurem. Kas ta on siis 15, 17 või 20 – see on kokkuleppe küsimus. Aga ma tahtsin küsida hoopis sellist asja. Olin reedel rahanduskomisjonis ja mulle tundus see üllatav (võib-olla see tundus nii), et kui rahandusminister rääkis meile teede rahadest, siis ei osanud ta mitte midagi rääkida teehoiukavast. Kas see ongi praeguse valitsuse tavapraktika, et kuigi teehoiukava ei ole veel valmis, on eelarves teede osas juba numbrid pandud? Kuidas seda nimetada? Kas mina olen millestki valesti aru saanud või on siin tegemist sellega, et kõigepealt lahendatakse ära poliitilised asjad ja alles siis reaalsed, rahalised asjad?

Mis puudutab eelmist aastat ja tuntavat, omavalitsuste tõesti tuntavat täiendavat rahaeraldust, siis ma pean tunnistama, et kohtumistel omavalitsusjuhtidega Eestimaa eri paigus, kus teede küsimus on olnud üks olulisemaid, ma ei märganud seda. Ma ei ole tõesti märganud. Eelmise ministri suhtes on oldud selles osas üksjagu kriitilised, et jah, lubati küll, aga mitmesugustel põhjustel ei ole see ikkagi väga suur. Nii et minul on kohtumistel omavalitsusjuhtidega tekkinud teistsugune tunne. Probleeme on ikka endiselt. Nii et selles osas peame edasi töötama ja otsima mõistlikke lahendusi. Küsimus oli, kas teehoiukava on valmis. Teehoiukava on põhimõtteliselt n-ö projekti staadiumis liikunud kogu aeg paralleelselt eelarvega ja see kava võiks saada heakskiidu, ütleme, kuu-poolteise perspektiivis. Me liigume edasi paralleelselt eelarve aruteluga. Minu arvamus on muidugi, et mida varem me saame selle lõplikult heaks kiita, seda parem, sest siis on võimalik asuda ka konkreetseid ettevalmistustöid tegema. Ma ei usu, et Ivari Padar ei ole sellega kursis. Me oleme väga põhjalikult arutanud väga erinevaid positsioone. Ma usun, et ta lihtsalt püüdis selles osas energiat kokku hoida ega hakanud kõike teehoiukava kohta teile ette kandma.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Seadusest tuleb selgelt välja, et riigimaantee kasutamise eest tasu ei võeta, küll aga võib kohalik omavalitsus kohaliku tee kasutamise eest hakata tasu võtma. Kas te seletaksite seda võimalust täpsemalt?

Jah, selline põhimõte on siin olemas. Paragrahvi 26 lõige 2 näeb selle ette juhul, kui mitte ainult kohalik omanik, vaid ka eraisik tahab teede eest võtta n-ö maanteemaksu või sõidutasu. Sellisel juhul peab ta teavitama sellest majandus- ja kommunikatsiooniministrit, kes kehtestab mõistliku aja jooksul korra, millega tagatakse selle direktiivi täitmine. Direktiivi, mis näeb ette selle maanteemaksu võtmise põhimõtted. Nii et selline see kord ongi.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Jaak Aab.

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma pean siiski meelde tuletama, et protsentuaalselt kasvas see raha, mis kahe viimase aasta jooksul eraldati, kolm korda, 5%-lt 15-le, ja absoluutnumbris ka uhkelt üle kolme korra. Niisugust tõusu pole tõesti mitte kunagi olnud ja ka järgmisel aastal ei ole see tõus nii suur. Nii et jah, eelmine valitsus tegi nii tulubaasi kui ka teerahade osas omavalitsuste jaoks väga tõsiseid ja positiivseid otsuseid. Aga jätkates sama teemat, küsin: kas teie majandus- ja kommunikatsiooniministrina olete teinud ettepanekuid seoses Euroopa Liidu järgmise rahastamisperioodiga? On olemas piirkondade konkurentsivõime meede, mille kaudu eelmisel perioodil said projektiraha taotleda siiski ka mõned väiksemad liiklussõlmed. Kas see on võimalik ka järgmisel rahastamisperioodil  ja kas te olete selliseid ettepanekuid teinud?

Põhimõtteliselt on teil õigus. Jah, on piirkonna konkurentsivõime meede, aga kohalikel omavalitsustel on võimalik taotleda teede finantseerimiseks projekte ka regionaalfondist. Samamoodi on mõnedel suurematel kohalikel omavalitsustel, kes on seotud suuremate magistraalidega, tulenevalt n-ö Euroopa-poolsetest nägemustest võimalik taotleda raha suuremate infrastruktuuri projektide vahenditest. Näiteks Tallinn, Tartu, mõnes osas ka Pärnu. Praegu käib nende taotluste läbivaatamine ja ma ei välista, et omavalitsused saavad sealt väga palju raha juurde. Aga näete, ma ei räägi siin sugugi iga minut, kuidas me teeme olulisi otsuseid ja vahendid suurenevad nii mitu protsenti ja naa mitu protsenti. Selles mõttes on mõnikord tagasihoidlikkus voorus.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Imre Sooäär.

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Täpsustaksin veel juba alustatud teemat. Kui te tutvustasite möödunud nädalal valitsusliidule järgmise aasta eelarvet, siis mainisite muu seas, et tolmavatele kruusateedele minevad vahendid suurenevad 80 miljonilt 200 miljonile, mis on ka üks koalitsioonilepingu oluline punkt. Au ja kiitus teile selle eest! Aga küsimus on siiski, millised teed saavad lõpuks korda. Kui vaadata enne teid ametis olnud ministri tegevust, siis nii mõnigi tänases teehoiukavas olev tee on pea olematu liiklussagedusega ja ei ole näha argumentatsiooni, mille pärast üks või teine tee ikkagi otsustati korda teha. Kas poleks õige muuta see süsteem veidi avatumaks? Teehoiukavas võiks nende teede juurde, mis kavatsetakse ära teha, märkida ka liiklussageduse, pluss väike argumentatsioon, miks just need teed saavad tehtud, sest kõiki teid loomulikult korraga ei jõua teha. Kas see ei muudaks poliitilist nüanssi asja juures veidi vähem mõjusaks?

Ma olen põhimõtteliselt nõus. Eks põhiargumentatsioon nende objektide valikul on ikkagi seesama üldine argumentatsioon. Mis puudutab kruusateid, siis kehtib ka üks selline põhimõte, mille üle me võime diskuteerida, et teatud otsused mõningate summade kohta langetatakse kohalikul tasandil. Ehk siis, ütleme, Maanteeameti puhul lausa kohaliku teedevalitsuse juhtide tasandil, sest nemad ju vastutavad. Me võtame selle kohta vastu seaduse, et teed vastaksid teatud nõuetele. Ma ei arva, et meil oleks mõistlik Riigikogu tasandil otsustada ühe või teise kruusateejupi asfalteerimise üle – see ei ole vist mõistlik. Kindlasti võib kellelgi olla näiteks idee, et iga teeobjekti valikul peab tegema referendumi – miks mitte, hakkame otsedemokraatiat arendama! Aga ma arvan, et see ei ole mõistlik tee. Sellisel juhul me valmistame referendumeid ette üle riigi. See võtab aega aastaid, eelarverahad laekuvad Saksamaale stabiliseerimisreservi ja nad ei teeni seal väga suurt protsenti. Teed aga lagunevad. Nii et siin tuleb ka otsustustasand mõistlikuks teha. Mis puudutab aga teehoiukava lahtiseletamist, siis ma püüan sellele tähelepanu pöörata. Lõpuks on ikkagi seesama küsimus, et eks neid kõiki tuleb järjekorras teha, nii kaua kui kruusateed on asfaldi all, ja siis tuleb jälle hakata asfaltteid parandama ja siis jälle parandama. Elu ei lõpe, käib nagu ringi.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, austatud eesistuja! Härra minister! Vastasite siin ühele küsimusele, et kohalikel teedel võib liiklus olla väike. Kõigist vastustest on tulnud välja, et kohalikud teed on ainult vallateed. Aga kohalikud omavalitsused on ju ka linnad – Tallinn, Tartu ja Pärnu –, kus küll teid nimetatakse tänavateks, ja ka nendele on toetus äärmiselt väike. Kui lähtuda Tallinnast, siis hommikuti näeme, kuidas linnaväravates on tohutud autojärjekorrad, mida tekitavad autod, mis ei asu alaliselt Tallinnas, kuid kasutavad Tallinna infrastruktuuri, samuti sadamas laevadelt tulevad rekkad, mis lähevad mujale. Kuidas ikkagi näha ette, et riik toetaks rohkem näiteks Tallinna (või miks mitte ka Tartu) tänavate ehitust?

Aitäh! Eks me kõik surume hommikuti Tallinnas tööle tulles maha teatud agressiivseid meeleolusid, aga tuleb leppida sellega, mis on. Üks oluline asi: kui me räägime omavalitsuse teedest, ega siis riigi toetus ei tähenda seda, et omavalitsused ei peaks kasutama ka enda vahendeid. Omavalitsustel on teatud maksubaas, ju on siin ka teatud võimalused. Ja kui me räägime suurematest omavalitsustest, mis erinevad väikevaldadest, siis on ka nende maksubaas  suurem ja võimalused suuremad. Mõnegi teie mainitud omavalitsuse puhul me näeme ikkagi väga suurejoonelisi rahalisi võimalusi. Iseasi, kas nad võivad viia selle omavalitsuse finantsseisu mõttes kuhugi ummikteele, see on teine küsimus. Mis puudutab veel riigi ja omavalitsuse koostööd, siis nagu ma ütlesin, Tallinn ja Tartu on kindlasti seotud suuremate magistraalidega ja nendel omavalitsustel on neid võimalusi arvestades võimalik taotleda raha ka suurematele olulistele projektidele. Ma ei arva, et me peaksime kuidagiviisi saama riigieelarvest veel eraldi vahendeid hoovide, platside või tänavate kordategemiseks. Tallinn seisab siin teiste omavalitsustega ühe rea peal.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud juhataja! Austatud minister Juhan Parts! On sümpaatne, et valitsus on korraga ette võtnud nii teeseaduse kui ka raudteeseaduse muutmise. Mu mõte liigub sinna punkti, kus need kaks seadust ristuvad ehk kus tee ja raudtee saavad kokku. Kuna meil Eestis üha sagenevad õnnetused just nendes reguleerimata paikades, kus rong tuleb äkki vupsti metsa tagant välja ja ema jääb koos lastega autos rongi alla, kas te märkasite siis nende seaduste muudatuse juures ka neid vastuolusid ja tulevikus on plaanis midagi ette võtta? Sest tänapäeval, kus maailm on täis piiksuvaid aparaate, mis toimivad automaatselt, võiksid  need seadmed ju ka tõkkepuid ette lasta ja inimelusid säästa.

Aitäh! See muudatus, mida me raudteeseaduses pakume, peaks selle küsimuse lahendama. Et oleks paigas, mille eest vastutab raudtee infrastruktruuri omanik ja mille eest vastutab tee omanik või valdaja. See on selle seaduse küsimus. Nüüd nõuetest. Meil on alati võimalik teha ettepanekuid, kui me tahame kehtestada mingisuguse kõrgema nõude, kui me räägime raudteeohutusest. Hea uudis on võib-olla see, et eile kiitis valitsuskabinet põhimõtteliselt heaks Eesti Raudtee arenguplaani ja selles arenguplaanis on siiski üksjagu suur osa pühendatud raudteeohutusele. Ja mitte ainult raudtee märgistamise või ainult tõkkepuude küsimusele, vaid ka teatud väiksematele või suurematele ehitistele. Et tõepoolest seal, kus inimesed või autod puutuvad kokku raudteega, oleks tähelepanu vähem hajutatud. See on raudtee tuleviku arenguplaan. Raudteeohutus kindlasti kasvab.
Kolmandana märgiksin ma siinkohal, et iga raudteel juhtuv õnnetus leiab väga põhjaliku analüüsi ja uurimist. Kui on suuremat huvi, siis me võiksime teha selles osas mingi kokkuvõtte, mis tegelikult raudteedel õnnetusi põhjustab, kui inimene või auto satub raudteele. Ma ei taha öelda numbriliselt, aga enamikul juhtudel on see inimeste enda tähelepanematus, ma ütleksin isegi mitte tavapärane, vaid tavapärasest suurem tähelepanematus. Nii et ei ole midagi teha, me ei saa tõsta raudteed maast eemale, et inimesed ei pääseks sinna ligi. Niikaua, kui raudtee on, peame erineval moel leidma ohutusvahendeid. See on ka Maanteeameti üks prioriteete. Kui me jällegi räägime teehoiukavast, siis me näeme seal Maanteeametile kuumade punktide jaoks ette eraldi vahendid, et need kuumad punktid üles leitaks ja astutaks majanduslikult kõige põhjendatumad sammud, et ohutust suurendada.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Valeri Korb.

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Seaduseelnõust võime lugeda niisuguseid sõnu nagu valitsus, omavalitsus ja Maanteeamet. Kahjuks ei ole aga näha sõna "maavalitsused". Niisugune tunne, et nad on üldse sellest mängust välja jäänud. Minu küsimus, härra minister: kas te ei leia, et meie maavalitsused peaksid rohkem vastutama teede säilitamise eest?

Tehke mõni ettepanek, mida võiksid maavalitsused teha. Praegusel juhul maavalitsused vastutavad selle eest, milleks nad on ellu kutsutud. Teede puhul on meie käsitlus ikkagi see, et me ei saa vastutust hajutada. Praegune lahendus on teie ees. Kui te näete mingit kohta, kus maavalitsus võiks võtta endale vastutuse, siis ootaks seda ettepanekut suure huviga.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Kalev Kallo.

Aitäh, austatud eesistuja! Härra minister! Oma eelmises vastuses mulle te püüdsite muidugi olla irooniline, viidates, et riik ei tule sisehoove asfalteerima. Kriipsutaksin alla, et ma ei pea üldse silmas sisehoove, sellega saab nii Tallinn kui ka Tartu ise hakkama. Jutt käib näiteks Tallinnas Põhjaväilast, mis on Tallinna sadamale äärmiselt vajalik. Tean, et sadam on pöördunud nii linna kui ka ministeeriumi poole, sest veoautod, mille arv üha suureneb, ei pääse Vanasadamast ei Narva maantee poole ega ka teistesse suundadesse ehk Põhjaväila ehitus lükkub edasi, kuna linnal seda raha ei ole. Sama lugu on Russalka ristmikuga,  Ülemiste ristmikuga, väljasõiduga Peterburi maanteele ja Tartu suunale ja ka Haabersti ristmikuga, kus olukord on täiesti kriitiline. Nii et riigi abi puhul peetakse ikka silmas magistraale, mida väga palju kasutavad linna tulevad, mitte Tallinnas alaliselt asuvad autod. Hoovidega saame ise hakkama. Minu küsimus puudutab seda, kuidas riik saaks nende magistraalide puhul aidata.

Aitäh! Väga hea küsimus. Siis me oleme teiega ühel meelel. Ka mina kujutan ette, et niisuguste suurte omavalitsuste puhul nagu Tallinn ja Tartu saamegi rääkida tõepoolest magistraalidest või muudest sellistest objektidest. Te mainisite Ülemiste ristmikku, te mainisite Russalka ristmikku ja selle jätku Põhjaväilal. Minu arvates on need mõlemad projektid, mida võiks finantseerida Euroopa struktuurivahenditest, ja kaasfinantseerija oleks teede omanik ehk Tallinna linn. Mõlemad on olulised projektid. Ma  olen täiesti nõus, et siin peab riik töötama koos omavalitsustega. Kus ma näen probleemi? Võib-olla see on asjatu hirm, aga tundub, et Tallinna linnas liiguvad asjad väga aeglaselt. Kui ma vaatan nende projektide tähtaegu Tallinna linnas, siis on umbes selline tunne, et meil on aega kuus aastat, seitse aastat. Ma arvan, et kui Tallinna linn tuleks nende projektide osas välja sellega, et nad tegutsevad kohe, väga intensiivselt, ütleme, ettevalmistusaeg on pool aastat, siis oleks see täiendav pluss, ma läheksin nende ettepanekutega valitsusse, et neid kahte projekti igal juhul Euroopa vahenditest toetada. Et kui vähegi võimalik, andke Tallinna linnale selline sõnum, et vaadaku tähtajad üle ja löögu asjad laua peale, teatagu, et nad on valmis kohe pihta hakkama. Ma arvan, et see on väga tugev argument, kus valitsusel on keeruline öelda ei, sest need on olulised n‑ö umbsõlmed.

Järgnevalt saab küsimuseks sõna kolleeg Heljo Pikhof.

Mul on selline küsimus. Enne taasiseseisvumist olid meil kõikjal tõkkepuud. Nüüd on elektroonika tunduvalt edasi arenenud, ronge meie raudteedel eriti ei liigugi. Mis takistab praegu tõkkepuid panna ja miks nendesse nn kuumadesse kohtadesse, mida te siin nimetasite, ei võiks panna tõkkepuud? Ei ole vaja raudteed üles tõsta.

Ma ütlen niipalju, et selle eilse raudtee arenguplaani järgi tõkkepuude arv kindlasti kasvab. Aga kas rakendada puhast automaatikat või tõkkepuud, on mõneti ka majanduslik küsimus. Neid otsuseid langetab Raudteeinspektsioon, kes on sõltumatu järelevalvaja, koos Eesti Raudtee kui omanikuga. Tõenäoliselt kõikidesse kohtadesse tõkkepuude panek on lihtsalt majanduslik küsimus. Iseenesest olen ma valmis seda arutama. Omaette küsimus, kust me selleks raha saame. Mul tuleb praegu silme ette, et isegi enne taasiseseisvumist oli ülesõidukohti, kus ei olnud tõkkepuud, näiteks Tallinnas Veerenni ülesõidukohal. Aga arutame seda. Selles osas oleme igal juhul avatud ja selliseid n-ö kuumi kohti püüame igal juhul vähendada.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Täname majandus- ja kommunikatsiooniministrit! Järgnevalt kutsun ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni esimehe kolleeg Urmas Klaasi.

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesele lugemisele saatmiseks oma 8. oktoobri koosolekul. Me olime kutsunud selgitusi jagama minister Juhan Partsi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatteri. Minister Parts tegi kõnesolevale eelnõule põhjaliku sissejuhatuse. Seisukohad, mis ta komisjonile esitas, kõlasid ka täna siit puldist.
Pean ütlema, et enamik neid küsimusi, mis täna kolleegid saalist esitasid, oli ka majanduskomisjoni koosolekul üleval. Sõnastus oli veidi erinev, aga teemad samad: kohalike teede rahastamine, regionaalsete teedevalitsuste tulevik ja raskeveokimaks.
Vastusena kõlasid seisukohad, et kohalikele teedele läheb aktsiisist vähemalt 10%. Absoluutarvudes on praegu juba kasv päris suur ning 2008. aasta eelarvesse on planeeritud selleks protsendiks 15. Regionaalsed teedevalitsused jäävad alles, aga oluline on see, et teedevalitsused ei oleks ühtaegu nii teede korrashoiu eest vastutavad kui ka teeksid samal ajal järelevalvet nendesamade teehoiutööde üle. Siin on vastuolu ja sellele on ka õiguskantsler tähelepanu juhtinud.
Kui me maksustame väljastpoolt Eestit tulevad ja Eesti registris mitte olevad raskeveokid, siis tuleb meil ka oma veokid maksustada. Peab olema tagatud võrdse kohtlemise printsiip.
Õige on see, mida ka minister mainis, et ministeeriumiametnike ja majanduskomisjoni liikmete ja ametnike ühises töörühmas on kaks kandvat seadussätet – need on teehoiukava koostamise põhimõte ja kohalikele teedele mineva summa suurus või suhtarv – tõepoolest koostöös otsustatud ja sellisena eelnõusse jõudnud.
Komisjon otsustas saata teeseaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks muudetud kujul (poolt 9, vastu 1, erapooletuid 1) ja teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti poolt 9, vastu 1, erapooletuid 1) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 30. oktoober kell 18. Aitäh!

Aitäh! Tundub, et kolleegidel küsimusi ettekandjale ei ole. Läheme edasi läbirääkimistega. Kas soovite avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on selle eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 30. oktoober 2007 kell 18. Esimene lugemine on lõppenud.

Kolleegid! Lähme edasi kolmanda päevakorrapunktiga, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud otsuse "Rahvahääletuse korraldamine Eesti Vabariigi osalemise kohta tuumaenergeetika arendamisel Ignalina tuumaelektrijaamas" eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme kolleeg Lembit Kaljuvee.

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Käesolev otsuse eelnõu näeb ette korraldada rahvahääletus küsimuses, kas Eesti Vabariik peaks osalema tuumaenergeetika arendamisel või mitte.
Mis oleks selle rahvahääletuse peaeesmärk? Paljud mõtlevad, et see on ühe erakonna tahtmine teha poliitilist teatrit. Kuid see ei ole nii.
Kallid kolleegid! Milline on praegu energeetika olukord? Ma püüdsin seda sellest puldist valgustada suvisel erakorralisel istungjärgul. Olen teatud küsimustega pöördunud peaministri ja majandusministri poole, kuid Keskerakonna süda valutab meie energeetika tuleviku pärast.
Eelmisel nädalal pidas peaminister siin sütitava kõne, rääkides, kui hästi meil kõik energeetikas on. Tõesti, meil on hästi. Praegu on meil poolteisekordne võimsuse varu. Narva jaamad töötavad, toad on soojad ja valged ning selle eest ei tule maksta üldse mitte hingehinda.
Kuid mõelgem selle peale, kas meil on praegu olemas kavad, kuidas edasi minna. Tegelikult saab energeetikas üks epohh läbi. See epohh sai paika pandud 1950. aastatel, kui Eestis otsustati – küll võib-olla teiste toel või abil või sunnil – põlevkivienergeetika kasuks. See etapp saab 2016. aastal läbi. Meil on vastu võetud nn pikaajaline energeetikakava kuni aastani 2015. Aga mis saab edasi? Ka peaminister Ansip ütles, et 2015. aastal võib-olla teeme nii, võib-olla teeme naa.
Kallid kolleegid! Energeetikaotsused võtavad aega. Nad tahavad aega saada selleks, et hea mõte saaks teoks.
Energeetika tulevikuvisiooni meil kahjuks ei ole. Tähendab, võib-olla visioon on olemas, aga kavasid ei ole. Ja neid on vaja teha. See on ülimalt tähtis, sest energeetikaküsimus on ülimalt tähtis.
Ma pöördun praegu Reformierakonna poole. Teie iidol ja minu hea tuttav Siim Kallas rääkis oma viimasel kodumaa külastusel sellest, et energeetikaküsimused on Euroopas küsimused nr 1. Meie oma erakorralisel istungjärgul seda ei tahtnud arutada. Me ei taha mingisugust komisjoni teha ja ütleme, et las valitsus tegeleb nende asjadega.
Mina töötasin viimased kaheksa aastat energeetikasektoris ja võin öelda, et edasiliikumine on ääretult aeglane. Lihtsalt tehakse sõud ja oodatakse – täpselt ei teagi, mida. Vist oodatakse seda, et küll ministeeriumist tuleb vastav komando jne.
Ühest küljest võttes on need emotsioonid, aga need on emotsioonid, mis põhinevad teatud kogemustel, teatud praktikal.
Meil on kindlasti vaja, et energeetika tulevikuvisioonide, arengukavade üle otsustamisest võtaks osa rahvas. Rahvahääletuse ettevalmistuse käigus peaks valitsus tegema nii palju tööd, et me tõesti jõuaksime tunnetuseni: praegune heaolu ei ole igavene, see lõpeb varsti ära.
Millised siis meie teed on? Üks tee on tõesti aatomienergeetika. Aga Ignalinast on meid praktiliselt välja visatud. Soomlane pole tegelikult meiega läbirääkimisi alustanud. Võib-olla tuleb meil teha enda aatomielektrijaam. Selleks, et arutada neid küsimusi, selleks, et poliitikud ja rahvas mõistaksid küsimuse tähtsust, on see rahvahääletus vajalik. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Sven Mikser.

Austatud ettekandja! Te alustasite oma sõnavõttu küsimusega, kas Keskerakond teeb poliitilist teatrit või mitte. Ma arvan, et sellest seisukohast vaadates on oluline, kas rahvas saab käia referendumil hääletuskastide juures hääletamas või saab rahvas langetada otsuse. Kui rahvas saab langetada otsuse, siis peaks olema seletuskirjas kindlasti ka kirjas, kui siduv saab referendumi otsus valitsusele olema. Referendum ei tohi kindlasti olla lihtsalt sümboolne lõppakord avalikule arutelule, tal peab olema ikkagi mingisugune siduvus või sidumatus valitsuse jaoks. Seetõttu ma küsin konkreetselt ja palun ka konkreetset vastust. Mitte rääkides energeetikast, vaid referendumist kui ühest põhiseaduslikust instrumendist: kas teie arvates ja algatajate arvates on valitsusele sellise referendumi korral võrdselt siduvad nii jah- kui ka ei-tulemus? Kui "ei" sisuliselt keelab valitsusel Ignalinas osaleda, kas siis jah-vastus sisuliselt kohustab valitsust Ignalinas osalema?

Jah, rahva tahe peab valitsusele kindlasti olema siduv otsus. Millised saavad siis lahendused olema, kui on jah-vastus või kui on ei-vastus? Kui on ei-vastus, siis me ei tegele 50 aasta jooksul sisuliselt aatomienergeetikaga, vaid läheme edasi põhiliselt mööda põlevkivienergeetika rada. Selleks on meil ressursid olemas: meil on olemas inimesed, meil on põlevkivi. Kui on jah-vastus, siis tuleks tegelda nii Ignalina suunaga, nii Soome suunaga kui ka selle suunaga, et ehitada kodumaale aatomielektrijaam.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Väino Linde.

Hea ettekandja! Kas võib teie eelnõust, mis räägib rahvahääletuse korraldamisest, saada aru niiviisi, et sõltumata tolle rahvahääletuse tulemustest ei välista ega keela see eelnõu iseenesest meie riigil tuumaenergiat sellest jaamast osta?

Ei, miks? Tähendab, osta võib igal juhul.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Marko Pomerants.

Aitüma! Hea kolleeg! Oma sissejuhatavas jutus sa ütlesid, et Eesti on praktiliselt Ignalinast välja visatud. Milleks siis üldse selline eelnõu? Mis me selle suure teadmisega peale hakkame? See on esimene küsimus. Ning kas sa energeetikas olnuna ja teades selle valdkonna suurt komplekssust ja kõikehõlmavust, oled kindel, et sellisest küsimusest või õigemini selle küsimuse vastusest võiks meie energeetilise tuleviku kindlustamisel olla rohkem abi kui võib-olla kahju?

Kindlasti on sellest abi, kui me viime sellise tähtsa küsimuse rahvaarutelule. Kuid nüüd selle küsimuse esimene pool: Ignalina. Ma ei mõtle selle teema puhul mitte niivõrd Ignalinat, kuivõrd üldse aatomienergeetikat. Kas me läheme selles suunas või mitte? Laialdane diskussioon sel teemal on vajalik ja ka hääletus, kas me läheme aatomienergeetika suunas ja kui läheme, siis millisel määral. Seda on siit puldist öelnud erinevad valitsused, et meil põlevkivienergeetika jääb. Ainult küsimus on selles, et me oleme rääkinud minimaalsest mahust, mis on praegu üle 400 megavati. On ka võimalused, et me teeme 1000 megavatti, ja on ka võimalused, et me katame kogu oma vajaduse järgmisel 50 aastal – no ütleme, et mitte kogu, aga 70–80% sellest – põlevkivienergeetika baasil.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Eiki Nestor.

Ma arvan, et pärast küsimustele vastamist saab ka kolleeg aru, et rahvahääletus on väga keeruline asi. See ei ole sugugi nii lihtne. Vastustest võis jääda mulje, et te soovite tegelikult küsida rahvahääletusel ka selle kohta, kas Eesti Vabariigis peaks tegelema aatomienergeetikaga või mitte. Kuidas see selle küsimusega kokku läheb, mida te rahva käest küsite?

Ma arvan, et seda küsimust tuleks tõesti eelnõu menetluse käigus täpsustada, teha ta paremaks. Kas see vastus rahuldab?

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Sven Mikser.

Austatud ettekandja! Te olete kindlasti valmis möönma, et üks erakond, kes ei taha teha poliitilist teatrit, vaid tahab tõsist rahvaarutelu, peaks nii tõsise asjaga, kui seda on rahvahääletuse korraldamise kohta käiv seaduseelnõu, tegema piisavat eeltööd, et esimese lugemise esimese viie minuti käigus ei saaks selgeks, et küsimus, mille nad eelnõusse kirja on pannud, on täiesti märgist mööda. Te ütlesite minu esimesele küsimusele vastates, et kindlasti peab rahvahääletuse tulemus olema valitsusele siduv nii ei- kui jah-vastuse puhul. Nüüd ma aga küsin teilt, kuidas nii rahvusvahelise kui Eesti siseriikliku õiguse mõttes saab Eesti valitsusele olla siduv jah-vastus küsimusele, kas osaleda Ignalina tuumajaamas või mitte, sest selles küsimuses hakkab meie partneritel näiteks Leedust kindlasti olema vetoõigus. Me ei saa kohustada Eesti valitsust Leedu rahva ja Leedu valitsuse tahte vastaselt osalema Ignalina tuumaelektrijaamas. Või saame me seda teie arvates teha?

Ma saan su küsimusest ja sellest pikast jutust, mis sa enne selle esitamist rääkisid, päris hästi aru. Ja ma sinu erakonnakaaslasele juba vastasin, et esitatavat  küsimust tuleb täpsustada, tuleb see paremaks teha.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Silver Meikar.

Lugupeetud ettekandja! Ütlesite ilusasti, et rahvas tuleb tuua debatti. Aga energiaküsimus ei ole ju kõnealuse debati sisu, vaid tuumaenergia. Ja nagu te ka ütlesite, tuleks küsimust täpsustada. Kas Keskerakonnal on plaanis teha rahvahääletus ka tuuleenergia küsimuses ja põlevkivienergia küsimuses? Ja kui need hääletused tuleksid ja kui kõigele vastaks rahvas ei, siis millist energiat me tarbima hakkame?

Te jätsite nimetamata hüdroenergia. Põhimõtteliselt on Eestil minu arvates kaks teed: kas jätkata põlevkivienergeetikaga või minna peaaegu täiesti üle aatomienergeetikale. Küsimus aga on selles, miks me tahame küsida rahva käest, kas aatomienergeetikaga tegelda või mitte tegelda. Sellest olenevad rõhuasetused põlevkivienergeetika arendamisel. Mingil määral jäävad muidugi kindlasti ka tuuleenergia, koostootmisenergia ja muud komponendid, mis praegu meie energiaportfellis on. Nende osakaal põhimõtteliselt meie n-ö energeetilist sõltuvust ei muuda. Praegu on küsimus: kui suurel määral me läheme põlevkivienergeetikaga edasi ja kas me hakkame tegelema aatomienergeetikaga? Kas meie portfellis hakkab olema ka selline osa.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Igor Gräzin.

Omal ajal jättis mulle väga sügava mulje Keskerakonna läbi viidud kõrgel tasemel küsitlus selle kohta, kas Harjumäele tuleb ehitada liuväli. Vastus teatavasti oli negatiivne. Aga liuväli on seal olemas. Liuväli on väga keeruline spordirajatis, ma arvan, et Erki Nool võib seda kinnitada. Praegu tahan ma küsida, kui mitu protsenti Eesti koolilastest või kui mitu protsenti siin viibivatest Riigikogu liikmetest oleksid võimelised kahe minuti jooksul valgele lehele joonistama tuumareaktori töö põhimõtte. Küsimus on nimelt selles, kas tollel referendumil oleks võimalik saada vastus, mis rajaneb elementaarsetelgi baasteadmistel, või on tegemist emotsionaalse puhanguga nagu laulev revolutsioon jne.

Liuväli ja energeetika... Minu arvates liuväli tehakse üheks või mõneks aastaks, energeetikaotsus aga viiekümneks aastaks. Kindlasti olen ma küsijaga selles mõttes nõus, et see, mida me küsime või mida me tahame teada saada, peab olema sisuliselt väga hästi läbi mõeldud. Samas on tõesti tähtis ka see, kuidas me valmistame ette 101 inimest siin saalis või isegi lasteaialapsed, et nad saaksid sel teemal teatud tasemel kaasa rääkida. Võib-olla eelnõus pakutud tähtaeg teha hääletus märtsis pole kõige parem, tähtaja üle võiks diskuteerida. Ühiskonna peab selleks, et nii tähtsat otsust teha, tõsiselt ette valmistama.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Rein Aidma.

Hea ettekandja! Ma saan otsuse eelnõus püstitatud küsimusest küll suurepäraselt aru, aga kuulates seniseid vastuseid, hajub mul see arusaamine üsna õrnaks. Ma ei taha küsida selle küsimuse kohta, mis siin on püstitatud, ma küsin edasi: kas me peaksime veel pärima rahvahääletusel näiteks ka seda, kas Eesti peaks osalema – õigemini küll Eesti Energia – näiteks Sosnovõi Bori võimalikul laiendamisel? Kas Eesti peaks osalema näiteks Soome tuumaenergeetika edasisel arendamisel? Jne. Kus on siis see piir, mida me lõpuks küsime?

Piir peaks olema see, kas meie portfellis hakkab tulevikus olema aatomienergeetika või mitte.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Marko Pomerants.

Selle eelnõu arutamine on võtnud natuke naljaka pöörde. Alguses küsiti, kas sulle meeldib Jüri või, ütleme, võrdõiguslikkusest lähtudes Mari. Nüüd me küsime, kas sulle meeldivad mehed või naised üldiselt. Aga minu küsimus on selline: kas te algatajatena näete ka mingeid teisi võimalusi selle teada saamiseks, kuidas Eesti rahvas suhtub tuumaenergeetikas osalemisse? Peab see olema just rahvahääletus selles eelnõus ettepandud kujul?

Me toetasime suvel kahte roheliste ettepanekut, mis puudutasid energeetika tulevikku. Mõlema osas olime me jaataval seisukohal. Kahjuks lükati need tagasi. Ma arvan, et vahendeid, mida kasutada selleks, et see küsimus saaks üldsuses vajaliku kandepinna, on mitmeid.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Erki Nool.

Te olete siin viidanud, et rahvaküsitlust oleks meile vaja selleks, et saada teada, millise protsendi ulatuses teatud liiki energiat arendada. Peale küsitlust oleks meil nagu selge, kas me hakkame tegelema tuumaenergiaga. Minu andmetel on praegu majandusministeeriumis olemas inimesed, kes tegelevad mitmesuguste energiaarengu kavadega. Neist selguvad numbrid nii tuumaenergia kui ka tuuleenergia kohta. Seni, kuni meil neid numbreid ei ole, on meil rahvahääletuse tulemusest olenemata väga raske otsustada, kas me hakkame sellega tegelema või mitte. Kõigepealt võiksid majandusministeeriumi inimesed oma numbritega välja tulla ja neist rahvast teavitada.

Jah, põhimõtteliselt on teil õigus. Meil peaks seal olema vastav spetsialistide potentsiaal, kes pakub valitsusele ja parlamendile välja võimalikud teed, kannab ette numbrid ja võimalused. Mulle aga tundub, et majandusministeeriumi potentsiaal on nõrgavõitu. Kui küsimused lähevad rahvaarutelule, ehk saab valitsus siis aru, et seda liini on vaja täiendada. Ma küsisin eelmisel kolmapäeval peaministri käest, kas meil on selleks, et hoida tänases Euroopas oma väärikat energeetilist potentsiaali, vajalikud struktuurid olemas. Õigemini, kas olemasolevad struktuurid suudavad garanteerida selle, et Eesti säilitaks oma hea positsiooni. Minu arvates ei ole praegused struktuurid selleks võimelised.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Hea kolleeg! Mul on üks järeleaitav küsimus. Eestis on vanasõna, et üks tark või isegi sada tarka ei jõua kõigile küsimustele vastata ka parema tahtmise juures. Meil üks saalipool käitub siin nagu mees, kellel on suvised energeetikapoliitika arutelud mööda külgi maha jooksnud.
Aga minu järeleaitav küsimus puudutab seda, kas komisjon arutas dilemmat, kas vastus küsimusele on valitsusele siduv või soovituslik. See oleks rahvahääletusele pandavate formuleeringute alus. Teatavasti on meil võimalikud rahvahääletused eelnõude üle, mille puhul vastus on valitsusele kohustuslik. Vastav eelnõu jõustub või mitte. Ka on võimalikud riiklikult tähtsates küsimustes hääletused, mille tulemused on pigem soovituslikud. Kas komisjonis toimus selline arutelu? Võib-olla oleks seda kasulik teada ka kolleegidel?

Jah, hea küsija, nendest momentidest oli juttu. Aga komisjonis oli üldiselt  tunda, et seda rahvahääletust lihtsalt ei taheta. Miks ei taheta? Ma ei süüdistaks siin üksi mittetahtjat. Ju siis teine pool ei suutnud küllalt hästi argumenteerida, miks seda vaja on. Ja muidugi on küsimus ka selles, et üks rahvahääletus, selle ettevalmistamine on ääretult tõsine ettevõtmine ja koalitsiooni seisukohalt on parem see edasi lükata või seda üldse mitte teha.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Igor Gräzin.

Niipalju kui ma asjast aru saan, ei ole see elekter, mis seina seest august tuleb, radioaktiivne. Ta lihtsalt paneb sulle nähvaku ära, ja ongi kõik. Nagu ma aru saan, tahate te korraldada referendumi hästi laial ja väga demokraatlikul alusel. Sa just praegu nimetasid, et ka lasteaialapsed peavad referendumis osalema, ka neile on vaja asjad selgeks teha. Tegelikult peaks küsima Leedu rahvalt, mis Leedu rahvas sellest arvab. Millised on teie sammud referendumi läbiviimiseks Leedus ja millised volitused on Leedu parlament teile selleks andnud?

Leedu parlamendiga ei ole mul sel teemal juttu olnud, austatud küsija. Ja ma ei ole nende käest küsinud ka mingeid volitusi selleks, et täna siin sel teemal esineda.

Järgmiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Toomas Tõniste.

Austatud ettekandja! Mul on selline spekulatiivne küsimus. Oletame, et korraldatakse see küsitlus ja vastus on jaa. Ja siis tuleks mõne populistliku erakonna eestvedamisel näiteks uus ettepanek, et teeme veel ühe küsitluse. Äkki see ei olnud ikka päris õige vastus. Ja siis tuleb mingi aasta pärast vastus ei. Kas siis tuleks teha uus, kolmas küsitlus, ja seejärel neljas ning viies? Milline on siis õige? Või otsustame selle ühe küsitluse järgi, olgu selle vastus milline tahes?

Minu arvates pole teatud ajal energeetikavaldkonnas välistatud ka teine küsitlus. Kui me saame ühiskonnalt sellise vastuse, et meie tuleviku energeetikaportfellis saab tõesti olema aatomienergeetika, siis võib-olla võib teatud hetkel tõesti küsida: kui suurel määral? Kas me hakkame endale jaama ehitama või ei hakka? Mõne aasta pärast võib see küsimus siin saalis arutelule tulla ja vahest oleks tõesti vaja seda ka rahva käest küsida.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Väino Linde.

Hea ettekandja! Eelnõu räägib Eesti Vabariigi osalemisest või mitteosalemisest Ignalina tuumaelektrijaamas. Aga kui see rahvahääletus teoks saaks ja meil oleks teada selle tulemus, kuidas saaks see mõjutada ühe või teise meil tegutseva äriühingu soovi teha investeering välismaale, olgu siis Leetu Ignalinasse või kuhugi mujale?

Mis puutub äriühingusse, kui see on eraäriühing – ega me ei saa ühel või teisel äriühingul keelata omada osalust ühe või teise riigi äris. Küsimus on selles, et praegu on energeetika 99% Eestis Eesti riigi oma. Sellega tegeleb Eesti Energia. Eesti Energiale on sõnum sellisel juhul ei, kui öeldakse "ei".

Kolleegid! Järgmisena saab küsimuseks sõna Mark Soosaar.

Austatud ettekandja! Kui eile tuli Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare teade selle kohta, et Eesti kõige professionaalsemat arvamuse uurijat Emorit ei või usaldada, siis ma ei taibanud, millega see nüüd äkki seotud on. Täna siin saalis läksid mul juhtmed ilusasti kokku ja nüüd ma saan juba aru, milles asi on. Tegemist on Keskerakonna fraktsiooni eelnõuga ja ma ei ole nii naiivne, et arvaksin, nagu oleks teil rahvale esitada kavatsetav küsimus formuleerimata. Ma tahaksin teada, missugune see küsimus on, mille te rahvahääletuse korral kavatsete rahvale esitada.

See küsimus on formuleeritud, kuid seda tuleks täpsustada. Tegemist on ju alles esimese lugemisega. Ma näen täpsustamise suunda selles, et küsima peaks, kas Eesti energeetikaportfellis hakkab tulevikus olema aatomienergia või mitte.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Erki Nool.

Te olete siin vastates rääkinud väga erinevatest variantidest. Ühe variandina ütlesite, et võib tulla mitu küsitlust. Kindlasti tuleb. Kui näiteks kuskil lähipiirkonnas oleks väikestmoodi tuumakatastroof, siis nõutaks kindlasti uut küsitlust ja saadaks hoopis teistpidi vastus. Aga minu küsimus on järgmine. Te ütlesite, et meie ametkondadel, majandusministeeriumil ja ilmselt siis ka Eesti Energial, puuduvad teadmised tuumaenergiaalasteks uuringuteks. Seega meil puudub pädev informatsioon. Aga kust Eesti inimene peaks selle pädeva informatsiooni saama? Kes annab õiged juhtnöörid, kuidas hääletada?

Mis puutub ministeeriumi vastava osakonna või ametnike pädevusse, siis ma arvan, et neid on täna seal vähe ja nende administratiivne seisund ei võimalda neil Eesti huvisid vajalikul tasemel kaitsta. Aga mis puutub rahvahääletusse, siis mulle tuleb meelde, kuidas pool tundi tagasi seisis selles puldis Juhan Parts ja rääkis rahvahääletustest teede üle – et kas teha ühe või teise kohaliku tee ehitamiseks rahvahääletus või mitte. Ma arvan, et tegu on väga erinevate kaalukategooriatega. Energeetikaküsimuses tuleks rahvahääletus kindlasti teha.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Silver Meikar.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on natuke häbi, sest mina kuulen esmakordselt eelnõu ettekandjalt seda, et ta tahab kohe, juba esimesel ettekandmisel muuta ära 99% eelnõust. Ütlesite ju ise, et te ei ole rahul selle sõnastusega, ja ütlesite ka seda, et rahvahääletuse kuupäev ei ole võib-olla kõige parem jne. Ainuke asi, mis teie arvates siis sobib, on kanda sinna sisse vastuse variandid jah või ei. Samuti on minu arvates natuke ekslik ka seletuskiri. Te ütlete, et rahvahääletuse korraldamise peamine eesmärk on viia energeetikaküsimuse debatt laiemale pinnale. Kas ei ole nii, et pärast rahvahääletust debatt lõpeb, sest see põhimõtteliselt välistab igasuguse võimaluse arutleda otstarbeka energeetika üle järgmise, näiteks 50 aasta jooksul?

Aitäh! Meil olid needsamad kaks küsimust, et kas see küsimus on nüüd kõige parem ning kas see tähtaeg ikka sobib ja on õige, tegelikult arutusel ka komisjonis. Ma ütleksin seda, et komisjoni meeleolu oli selline, et niikuinii võtab see eelnõu saalis aega võib-olla mingisugused 5–10 minutit ja ta hääletatakse välja, mis me selle asjaga ikka tegeleme, las ta olla nii, nagu ta on. Aga mul on väga hea meel, et te küsite, ja andke tuld!

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tõnis Kõiv.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on lihtne. Soovimata üle korrata kogu seda kriitikat ja arutelusid nende eelnõupunktide üle, millest te olite Keskerakonna esindajana valmis ühte, teist ja kolmandat tõesti juba muutma, tuleneb sellest küsimus, kui palju te enne selle eelnõu esitamist vaeva nägite ehk eeltööd tegite. Kui palju kulus teil aega selle eelnõu kokkupanemiseks enne esitamist?

See eelnõu oli meil fraktsioonis arutusel kaks korda. Selle eelnõu ettevalmistusega tegelesin konkreetselt mina isiklikult. Oleks pidanud rohkem tegelema. Aga tegelesid ka fraktsiooni liikmed ja nõunikud. Nii et toimetamine käis.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

See on ju iseenesest tore, et eelnõu menetluse käigus ka autorid on avatud ja arenevad koos eelnõuga. Ma räägiksin sellest uuest küsimusest, et kas selles meie energeetikaportfellis võiks olla ka tuumaenergeetika. Mis see siis tähendab? Euroopas on näiteks riike, kelle enda territooriumil on tuumaenergeetika arendamine keelatud, aga kõik need riigid ostavad rõõmsalt tuumaenergeetika tooteid naaberriikidest. Kas see teie uus küsimus, mis siin puldis sündis, välistaks, kui rahvas ütleks ei, ka selle võimaluse, et me saame osta mujal tuumaelektrijaamades  toodetud elektrit?

Ma arvan, et see küsimus tuleb panna nii, et me saame osta.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ühe referendumist osavõtjana (kui eelnõu saab alla korraliku otsuse) tahaksin ma teada seni täpselt formuleerimata küsimuse osas, millist meie portfellis olevat aatomienergeetika osa hakatakse silmas pidama – kas tarbimisportfelli või investeerimisportfelli?

Investeerimisportfelli.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Aitäh! Hea ettekandja! Ma tulen veel kord tagasi komisjonis toimunud arutelu juurde. Ole kena, meenuta, palun, kolleegidele komisjonis kõlanud arutelusid selle üle, n-ö sisu ja vormi tähtsuse üle, mis puudutas Eestis toimunud rahvahääletust seoses liitumisega Euroopa Liiduga. Mitu kuud või mitu aastat seda küsimust lihviti, kui mitmes eri institutsioonis, kui mitu korda parandati sõnastust jne ning kas see oleks üldse teostunud, n-ö see rahvahääletus selle küsimuse formuleerimisega, kui oleksid kõlanud samasugused mõttesähvatused või arutelud nagu siin saalis?

Aitäh! Mis puudutab komisjoni, siis jah, komisjonis oli sellel teemal juttu, et kuidas korraldati, kuidas lihviti, kuidas tehti ümber jne seda küsimust, mis Euroopa Liiduga ühinemise puhul esitati. Komisjonis olid ka eelnõu ettevalmistajad praktiliselt seda meelt, et see küsimus kõige parem ei ole, et katsume tekitada diskussiooni ja küll me teeme koos selle küsimuse ka arusaadavaks ja selliseks, et ta pärast ei sega meid õigete otsuste vastuvõtmisel.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Klaas.

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Te esindate praegu eelnõu algatajat ehk  Keskerakonna fraktsiooni. Ma küsiksin teie käest, et kuivõrd energeetikateema on nii tõsine ja põhimõtteline teema, siis kas Keskerakonnal on oma selge nägemus, kuidas Eesti energeetikavaldkonda tuleks edasi arendada. Ma eeldan, et seda on arutatud, kui te tulete nii kaaluka ettepanekuga välja. Seda esiteks. Teiseks, millised on siis need kõige tähtsamad tooted või ressursid meie energeetiliste ressursside portfellis?

Jah, Keskerakonnas on sel teemal väga palju arutelusid olnud. Keskerakonna nägemus sellest, milline saab olema meie energeetiline portfell, ühtib paljus praeguse koalitsiooni nägemusega. Ma võiksin teile korrata, et me tingimata peaksime tegema seda, et me renoveeriksime veel kaks plokki põlevkivijaamades, et me tooksime oma energeetikaportfelli aatomienergeetika ja teatud määral oleks meie energeetikaportfellis nii tuuleenergiat kui koostootmisenergiat. Miks me kriitilised oleme? Me oleme kriitilised sellepärast, et selle ilusa pildi kallal ei tehta tööd vajalikul määral. Viis aastat on räägitud sellest, et järgmise kahe ploki investeerimise otsus tehakse aasta pärast, ja Juhan Parts ütles mulle pool aastat tagasi täpselt samuti. Ma ütlesin, et mul on tohutu hea meel kuulda, et see otsus tehakse, aga ma ei taha aasta pärast kuulda, et ta on jälle aasta kaugusel. Lihtsalt niisuguseid tõsiseid otsuseid ei tehta. Räägitakse, et neid on vaja teha ja meil on ilus portfell. See pilt, millest peaminister siin nädal tagasi rääkis, meeldis mulle, aga ma näen, et sellega ei tegelda vajalikul määral. Tõesti, need otsused, mis tuleb teha, on tõsised ja väga vastutusrikkad.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Aitäh! Mind tabas tõsine hirm, lugupeetud ettekandja! Mõtlesin ka, et hakkan Riigikogu liikme kõrgest palgast tuleviku peale mõeldes raha investeerima, aga nüüd on tõsine oht, et referendumil võidakse öelda, et investeerimisportfellis ei tohi osaleda ükski Eestis registreeritud firma ega Eesti kodanik, juhul kui rahvas ütleb sellele ei. Aga küsimus on hoopis teisest liinist. Te ütlesite oma sissejuhatavas osas eelnõu kohta, et meid on Ignalina tuumajaama projektist välja visatud. Ilmselt pidasite silmas Eesti riiki või Eesti Energiat, ma ei tea, keda. Ma arvan, et selline lause vajab väga tõsist põhjendust, et avalikkus teada saaks. Palun esitage need faktid, millel teie väide põhineb!

Faktidest niipalju. Tähendab, see "välja visatud" oli teatud mõttes emotsionaalne ütlus, aga kronoloogia Ignalina puhul on järgmine. Poolteist aastat tagasi oli otsus selline, et kolme riigi firmad võtavad ühise projekti, mille nimeks on Ignalina aatomielektrijaam, ja igaüks saab ühe kolmandiku. Põhimõtteliselt kirjutati alla ka selline kavatsuste protokoll. Millises olukorras oleme praegu? Praegu on olukord selline, et Leedu seim on vastu võtnud otsuse, et nemad tahavad saada vähemalt kolmandiku võimsusest. Praeguseks on võetud seltskonda ka Poola. Poola ütleb, et tema tahab ka vähemalt kolmandiku saada. Sellistes tingimustes on igal kokkusaamisel, mis on Leedu aatomijaama renoveerimise osas toimunud, Eesti pidanud oma positsioone käest ära andma. See haakub küsimusega, mille esitas kolleeg Erki Nool, et kas meie ametnikud on suutelised meie positsioonide eest võitlema. Kõik see näitab, et me ei suuda seda praegu vajalikul määral teha.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Keit Pentus.

Aitäh! Hea ettekandja! Minul on väga hea meel, et Keskerakonna poolt on lõpuks ometi keegi Riigikogu puldis, kes valgustab ülejäänud Riigikogu ka selles osas, milline on Keskerakonna positsioon meie energeetikaküsimuses. Siiani on see jäänud suhteliselt uduseks ja arusaamatuks. Ma igaks juhuks küsin üle. Te mainisite ühes oma eelmises vastuses niimoodi ettevaatlikult, et Eesti energeetikaportfellis peaks olema ka natuke tuumaenergiat. Kas ma sain õigesti aru, et Keskerakond on selle poolt, et Eestis tuumaenergia kasutusele võetaks?

Jah, me oleme seda arutanud. Tähendab, me oleme seda meelt, et Eesti energeetikaportfellis peaks olema tuumaenergeetika.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Kutsun kõnepulti ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Urmas Reinsalu.

Austatud parlamendiliikmed! Põhiseaduskomisjon arutas otsuse eelnõu ja kujundas selle suhtes hääletuse teel seisukoha, mis oli selline, et tehti täiskogule ettepanek otsuse eelnõu tagasi lükata (poolt 6 ja vastu 3 häält). Üldiselt need küsimused, mida arutati, leidsid küsimuste-vastuste vormis kajastamist ka siin täiskogu istungil. Põhilised probleemid, mida eelnõu algatajale esile kergitati, olidki seotud sellega, kuivõrd saab see otsuse eelnõu olla siduv äriühingutevahelises koostöös. Vastuseks sellele tõi proua Savisaar algataja poolt esile, et sellega ei kaasne juriidilist siduvust äriühingutele, küll aga poliitiline siduvus. Lisaks toodi põhiseaduskomisjonis probleemina esile, kas tegemist on üldse sellist tüüpi küsimusega, mida on võimalik panna teoreetiliselt rahvahääletusele, arvestades, et põhiseaduse § 106 kõneleb piirangutest teatud küsimustes. Nimelt ei saa rahvahääletusele panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise ning riigikaitse küsimusi. Sellele vastuseks leidis eelnõu algataja, et see on küsimus, mida on võimalik rahvahääletusel küsida ning vajaduse korral on edasise menetlemise käigus võimalik muuta ka selle eelnõu sõnastust.
Omaette probleemina toodi esile kindlas vormis kuupäev, mida eelnõu algataja näeb ette, et rahvahääletus läbi viia: nimelt 2. märtsil 2008. aastal. Algataja poolt oli kommentaar sellele kuupäevale, et tegemist on teatud traditsiooni järgimisega, kuna märtsikuus on rahvas perioodiliselt harjunud valimiskastide juures käima. Eelnõu suhtes kriitilist seisukohta avaldanud komisjoni liikmed tõid ka esile, et arvesse võttes olukorda, kus Ignalina tuumaelektrijaama ühistöö arendamisel on väga mitmed küsimused veel lahti, tundub kummaline olevat nii kindla kuupäeva määramine. Eelnõu algataja nentis, et just nimelt probleemide tõstatamiseks ongi vajalik sellekohase rahvahääletuse kindel otsustamine ning selle otsuse ja rahvahääletuse vahel järgnev diskussioon. Kerkis esile küsimus, kas juhul kui Eesti Vabariik või riigi osalusega Eesti Energia langetab otsuse osaleda Soome tuumaelektrijaama projektis, peaks algataja vajalikuks ka sellekohase rahvahääletuse korraldamist. Algataja seisukoha järgi, kui selgub, et otstarbekam on osaleda hoopis Soome projektis, teeb rahvas eeldatavalt rahvahääletusel selle otsuse – nenditi, et ka siis tuleks korraldada rahvahääletus. Laiemas kontekstis on probleem seotud sellega, et meie rahvahääletuse seadus puudutab tegelikult ainult ühe lõikega rahvahääletusele pandavaid küsimusi ning nende edasise realiseerimise teid. See on ilmselgelt teatud õiguslünk praegu, mida parlament peab tõlgendamisega ületama. Mis puutub omaette küsimusse, mida siin ka nenditi selle kohta, kas tegemist on poliitiliselt siduva rahvahääletusega või ei oleks sellel õiguslikult mingeid siduvaid tagajärgi, siis põhiseaduse § 105 ütleb väga selgelt, et rahvahääletuse otsus on riigiorganitele kohustuslik. Selle rahvahääletuse, kui rahvahääletusele on pandud riigielu küsimus, realiseerimise teid ja vormi ei ole samuti seaduse tasemel praktiliselt sisustatud, seda peab parlament diskussioonis tuvastama, mis moodi rahva tahet realiseeritakse.
Kokku võttes: selle eelnõu ümber püstitati põhiseaduskomisjonis õiguslikke probleeme, kas sellisel kujul on üldse võimalik eelnõu hääletusele panna ja kui on, millised on selle tagajärjed. Mingit ühist seisukohta komisjon ei kujundanud, väljendati erinevaid arvamusi. Poliitilisest aspektist tõi komisjoni liikmete enamik esile probleemi, et võttes arvesse, et sisuline tegevus selle projektiga on ju õigupoolest läbirääkimiste faasis, ei oleks ka sisuliselt otstarbekas niisugust küsimust rahvahääletuse tasemel menetleda. Lisaks tõi üks komisjoni liige esile seisukoha, et sellist tüüpi küsimusi, mainimata õiguslikku aspekti, ei ole mõtet ka sisuliselt rahvahääletusele panna, oma olemuselt on tegemist spetsiifiliste ja professionaalseid valikuid eeldavate probleemidega. See oli lühidalt kogu arutelu käik komisjonis. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kas soovite esitada ettekandjale küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Kolleegid soovivad läbirääkimisi avada, fraktsioonide esindajatel on selleks võimalus. Esimesena kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Küsimus sellest, kas Eesti ühiskonnana või oma ettevõtete kaudu võiks osaleda tuumajaama, praegu teada oleva tehnoloogiaga tuumajaama rajamises, ei ole pelgalt sama küsimus, mille Marko Pomerants siin välja tõi, kas teile meeldib rohkem Mari või Jüri, vaid küsimus on palju sügavam. Ehk n-ö samal moel, nagu siin ka küsitud on, kas rahval on piisavalt professionaalsust, et otsustada selle üle, võime esitada lihtsa küsimuse, kas me usume, et valitsusel on piisavalt professionaalsust, et otsustada sellise küsimuse üle. Piisava informatsiooni olemasolu korral ei ole rahva valik millegipoolest rumalam või ebakompetentsem kui valitsuse valik. Ehk minu küsimus on jätkuvalt selles, kuidas oludes, kus maailma praegu 400 või natuke üle selle olemasolevat tuumajaama tarbivad järgmise 70 aasta jooksul ära kogu selleks olemasoleva ja kättesaadava uraani, on üldse mõtet panustada sellisesse tehnoloogiasse. Küsimus on selles mõttes jugeolekulises plaanis tunduvalt laiem kui pelk meeleolu küsimine. Urmas Reinsalu mainis, et meie rahvahääletuse seadus laiemalt on mõnevõrra auklik. Tõepoolest, ega Eestis nagu ka paljudes esindusdemokraatlikes riikides ei ole kommet, oskust ega sageli ka tahtmist küsida selgel moel rahva arvamust. Siinkohal tuleks öelda seda, et loomulikult ei ole mitmed aspektid, mis selles eelnõus on, ka meile, rohelistele, mõistetavad. Valikud ju ei saa olla sellised, et kas tuumajaam või põlevkivi. Aga vaatamata sellele leiame, et eelnõu vääriks menetlemist selles suhtes, et menetlemise käigus selgusele jõuda, millised võimalused meil üldse selliste olemuslike küsimuste esitamisel on. Pange tähele, et kui me küsime mingi muu asja kohta, mis on oma energiakasutuses või energiatiheduses mõnevõrra leebem kui tuumajaam, siis ei ole see küsimus niivõrd vaevaline ja valulik, sest needsamad ettevõtted, kes toodavad tuumareaktoreid või tuumakütust, toodavad ka tuumapomme ja kütust nendele. Ehk küsimus on laiemalt filosoofiline ja sugugi mitte nii naeruväärne, nagu siin kolleeg Astok purtsatavalt välja ütleb. Küsimus on eetilist laadi selles mõttes, kas me soovime olla samas energeetilises ahelas, milles on praegusel ajal massihävitusrelvad, või mitte.
Need vaidlused tuleks selgeks vaielda ja kahjuks täna, ütlen siit kõnepuldist ausalt, ei ole minul küll veendumust, et valitsuse suutlikkus energiaküsimusi lahendada üldse olemas on. Poolteist aastat või veidi enam on kestnud see n-ö läbirääkimine Leedu poolega, mis näitab täiesti selgelt Eesti valitsuse majanduslikku ja välispoliitilist võimetust ajada sisulisi küsimusi Leedu Vabariigis. Teated, mida me oleme kuulnud põhiasjalikult meedia kaudu, viitavad sõnaselgelt sellele, et kas meie partnerid ei võta meid tõsiselt või meie valitsus ei ole suuteline aru saama, mis on meie partnerite tegelikud huvid, ja tegema siis vastavaid valikuid, mis oleksid ka ühiskonnale selged.
Nii et ma arvan, et kõnealune eelnõu, milles on nähtavalt ja arusaadavalt küllaltki palju puudusi, väärib siiski menetlemist kas või seetõttu, et omandada rahvahääletuse kogemust ka sellistes küsimustes, mis esialgu tunduvad olevat pelgalt majanduslikud, kuid oma sügavama tausta poolest on eetilist ja palju sügavamat filosoofilist laadi, kui meile esialgu tundub. Tänan!

Tänan! Kutsun kõnepulti kolleeg Hannes Astoki Reformierakonna fraktsiooni nimel.

Lugupeetud eesistuja! Kolleegid! Juba teist korda lühikese aja jooksul on meie kolleegid andnud Riigikogule võimaluse käsitleda tuumaenergeetika temaatikat siin saalis, mille eest meil tuleb eelnõu esitajatele siiralt tänulik olla. Küll aga ei saa me Reformierakonna fraktsiooni poolt avaldada tänu Keskerakonna fraktsioonile teema populistliku käsitluse eest. Järjekordselt üritatakse nii olulist teemat nagu Eesti energiavarustuse tulevik välja mängida populismi kaardile ja eelnõu tõsist suhtumist ei kajasta. Ainuüksi küsimus, mille eelnõu esitajad tahavad rahvahääletusele panna, on kahetsusväärselt mitmeti mõistetav: kas toetate Eesti Vabariigi osalemist tuumaenergeetika arendamisel Ignalina tuumaelektrijaamas? Kuulge, head esitajad, üks vaba riik võib ju tuumaenergeetika arendamisel osaleda vähemalt viiel erineval moel. Kui me paneme selle küsimuse rahvahääletusele ja saame sellele toetuse, mida me siis peame tegema? Kas me peame saatma kõik Eestis vähemalt ühe semestri tuumafüüsikat õppinud füüsikud Ignalina tuumaelektrijaama tööle, kas see oleks siis Eesti osalemine Ignalina tuumaenergeetika arendamisel? Või, vastupidi, kui me saame negatiivse tulemuse, kas me peame siis lõpetama mitte ainult Leedu elektrienergia tarbimise, vaid ka kõigi Ignalina elektri abil toodetud kaupade ostu Leedust? Selline eelnõu sellises sõnastuses ei anna meile meie ees seisvale põhiküsimusele – Eesti varustamine elektrienergiaga lähematel aastatel – vastamiseks mitte midagi juurde. Küll aga võib sellisel moel kallutatud diskussioon viia meid olukorda, kus tuumaenergeetika või isegi sellest rääkimine tahetakse Keskerakonna, aga ka mõne teise tubli erakonna poolt muuta lihtsalt tabuks. Sogases vees on hea kalu püüda, seda teavad eelnõu esitajad hästi. Üsna sarnane tänase eelnõuga oli ka Keskerakonna omaaegne vastasseis liitumisele Euroopa Liiduga. Reformierakond on veendunud, et rahvahääletusele esitatav küsimus peab olema selge ja üheselt mõistetav, mitte et "ei" võib tähendada "võib-olla" ja et "võib-olla" võib tähendada "jah". Maailm meie ümber, meie arusaamad tehnoloogiast ja elektri tootmisest muutuvad kiiresti. Reformierakond ei soovi, et me tõmbame Eesti riigile vabatahtlikult lihtsalt pimedast teadmatusest põhjustatud hirmudest tulenevalt pähe ahistavad silmaklapid. Ma kasutan siin võimalust, et heade kolleegide silmaklappe veidi avardada. Ehk on kõigile kasulik teada, et meie Eestis kasutame tihti, võib-olla ka just praegu ja sellel hetkel selle saali valgustamiseks Ignalina tuumaenergiat. Kui Ignalina hooldustöödeks seisab, kasutab Leedu Eesti põlevkivi-elektrienergiat ja hiljem annab selle eest vastu Leedus toodetud tuumaelektrienergiat. Ehk on kasulik teada ka seda, et Sosnovõi Bori tuumajaamas toodetud elektrienergia läheb transiidina läbi Eesti põhivõrgu Kaliningradi. Ehk on kasulik teada ka seda, et Ignalina tuumajaamas toodetud elektrienergia liigub transiidina läbi Eesti põhivõrgu Soome. Või et Narva Elektrivõrk, praegune VKG Elektrivõrgud, kasutas aastaid Narva piirkonna varustamiseks just Ignalina tuumajaamas toodetud elektrienergiat. Siis me millegipärast Keskerakonna ettepanekut rahvahääletuse kohta ei kuulnud. Reformierakond ei saa olla nõus lähenemisega, et äriühingute – mis sellest, et riigile kuuluvate äriühingute – tegevust juhitaks rahvahääletuse kaudu ja nende investeeringute tegemist juhitaks rahvahääletuse kaudu. Kas me oleksime Eesti Raudtee enamusaktsiate tagasiostu pidanud samuti otsustama rahvahääletuse kaudu? Või peaksime Keskerakonna arvates üldse igasuguste äriühingute tegevuse laiendamise piiride taha viima riiklikult reguleeritavaks ja rahvahääletusele pandavaks?
Head kolleegid! Reformierakond pooldab avalikkust, läbipaistvust, teadmisi ja rahva arvamuse ausat küsimist. Reformierakond soovib avatud tõsiasjadel, uurimustel ja analüüsidel põhinevat arutelu ja otsuseid tuumaenergeetika teemal. Reformierakonna fraktsioon toetab kavatsust rajada Leetu Ignalinasse uus tänapäevane tuumaelektrijaam Eesti, Läti, Leedu ja Poola koostöös. Tänapäevase tuumajaama rajamine koos Balti riike Poolaga ühendavate ülekandeliinide väljaehitamisega võimaldab Balti riikide elektrivõrgud ühendada Lääne-Euroopa põhivõrguga ja tagada Eestile turvalise elektrivarustuse pikaks ajaks. Aga Reformierakond on populismi ja hämamise vastu, mida esitatud eelnõu kultiveerib. Seetõttu peame nentima, et esitatud eelnõu on toetamiseks veel liiga kollane.

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku otsuse eelnõu 87 tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde.
Kolleegid! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 87 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 32, erapooletuid ei olnud. Eelnõu 87 on tagasi lükatud ning menetlusest välja langenud.
Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Head tööpäeva jätku teile!

Istungi lõpp kell 12.05.