Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Esitan kolme fraktsiooni, Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuigi uute lasteaiakohtade loomine ja lasteaiakasvatajatele mõistliku palga maksmine on kohalike omavalitsuste kohustus, leiavad eelnõu autorid, et riik ei saa pealt vaadata, kui neid kohti ei ole või kui lasteaiapedagoogid ei saa mõistlikku palka. Selle eelnõu seadusena vastuvõtmine loob ka eeldused selleks, et järgmisel ja ülejärgmisel aastal 300 miljoni krooni ulatuses ja hiljem vähemalt 400 miljoni krooni ulatuses saaks riik toetada kohalikke omavalitsusi uute lasteaiakohtade loomisel ja lasteaiapedagoogidele palga maksmisel.

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Selle edasise menetlemise otsustab Riigikogu juhatus kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Läheme teadete juurde. Täna pärast Riigikogu täiskogu istungi lõppu toimub istungisaalis Kosovo toetusrühma asutamise koosolek.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Oleme jõudnud tänase, teisipäevase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Mul on hea meel tutvustada Riigikogu täiskogule koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 52, millega kehtestatakse sooja toidu toetus ka lasteaialastele.
Viimastel aastatel on astutud mitmeid olulisi samme, et toetada laste sündi ning lastega peresid: sünnitoetused, vanemahüvitis, lastetoetused, koolitoit, huvihariduse toetamine jne. Noored pered arutavad pere loomise eel mitmeid küsimusi, eriti kui on otsustamisel teise või enama lapse saamine. Olulised tegurid on majanduslik kindlustatus, turvatunne, lapse päevahoiu lahendused, lapse haridustee võimalused ning kindlasti ka see, kas ja kuivõrd suudetakse tagada lapsele ja kogu perele eluks hädavajalik. Kindlasti annavad siinkohal tuge erinevad toetusliigid, kuid mitme Euroopa riigi, eriti Skandinaavia kogemus näitab, et kaudsed toetused – tugev haridus, kvaliteetne päevahoid, huviharidusvõrk, kõrghariduse kättesaadavus – on vanematele tihti olulisemad kui otsesed rahalised toetused.
Eesti Vabariigis on väga hea lasteasutuste võrk koos professionaalse kaadriga, keda valmistatakse ette kõrgel tasemel. Toimub regulaarne õpetajate täiendusõpe. Ajad, kui lasteaedu peeti ainult laste hoidmise asutusteks, on loodetavasti pöördumatult möödas. Lasteaedades arendatakse last vastavalt lapse arengu vajadustele. Mängides, puhates ja õppides saab laps edasiseks eluks palju hädavajalikku. Paljus mõjutavad lasteaias saadud teadmised ja kogemused last kogu elu. Soomes on korduvalt uuringutega kinnitatud, et koolivalmidus mõjutab lapse edasist edu mitte ainult koolis, vaid kogu elu jooksul.
Eesti lasteasutuste süsteemi on uurimas käinud mitme riigi esindajad, sealhulgas  Lääne-Euroopa riikide eksperdid. Me võime olla uhked oma päevahoiu süsteemsuse ja hea kvaliteedi üle.
Vaieldamatult on üks olulisi aspekte väikelapse arengus kvaliteetne, regulaarne ja vajadustele vastav toitlustus. Tasakaalustatud toitumine lasteaias on lapse tervise seisukohast hädavajalik, kuid kujundab ka lapse suhtumist toitu ning annab teadmisi mitmekülgse toitumise olemusest. Paljud lastevanemad imestavad, et lapsele meeldib lasteaias hoopis erinev ja traditsioonilisem toit, samas kui kodus nõutakse näksimist või rämpstoitu või lunitakse tundide viisi külaskäike McDonald'sisse. Üheskoos teiste lastega sööb laps rõõmsalt aga herkuloputru või porgandisalatit.
Lastevanematele on lasteaias käiva lapse toitlustuskulud arvestatav väljaminek. Kui lasteaiaealisi lapsi on peres enam kui üks, on väljaminek Eesti keskmisele perele juba tuntav. Eesti Keskerakonna ettepanek on toetada lasteaedade toidukulusid riigieelarvest. Me kindlasti ei saa tagada, et kõikide laste toidukulud kaetakse sajaprotsendiliselt, sest lasteaedades on toidupäevade maksumus vägagi erinev, väikelaste kohalkäimine lasteaias kõigub ning on veel palju teisi aspekte, mis toidukulusid mõjutavad.
Samas on sooja toidu toetus oluline tugi ka omavalitsuste eelarvetele, sest mitmed omavalitsused toetavad arvestataval määral ka laste toitlustamist lasteaedades, sotsiaalsete probleemidega perede puhul tavaliselt täies ulatuses.
Sooja toidu toetus on ka oluline toetus lasteaedadele, sest kindlasti saadakse siis lasteaedades menüüd täiendada või pakkuda veel näiteks õhtul lastele, kes on pika päeva, ka õhtusööki. Sooja toidu toetus on aga oluline signaal lastega peredele, kelle väljaminekud seoses päevahoiuga kindlasti vähenevad.
On aeg lõpetada rääkimine, et noored inimesed laiendavad oma peret tänu ainult ühele meetmele, olgu selleks näiteks vanemapalk. Meie noored ei ole nii lühinägelikud, et teeksid oma otsuseid ainult esimese aasta jooksul toimuvale toetudes. Ka edasised sammud on samavõrra olulised. Laste sooja toidu toetamisega ei toeta me vaesemat ega rikkamat osa ühiskonnast, vaid kõiki meie lapsi, kes käivad lasteaias. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 52 oma 10. septembri istungil. Eelnõuga soovitakse tagada tasuta toit kõigile koolieelses lasteasutuses käivatele lastele 20 krooni ulatuses päeva kohta. Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks ka Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsus otsustas 14. juunil s.a seda eelnõu mitte toetada, põhjendades seda järgnevalt. Vabariigi Valitsuse moodustatud valitsuskomisjon ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioon pidasid sel aastal läbirääkimisi 2008. aasta riigieelarve ning riigieelarve strateegia üle. 16. mail s.a sõlmiti vaheprotokollis kokkulepe jätkata läbirääkimisi haridus- ja noorsootöövaldkonda hõlmavate toetusliikide põhimõtete, mahtude ja jaotuste üle. Toetusliikide hulgas on loetletud nii laste eelõpetuse toetamine kui ka muud hariduskorralduslikeks muudatusteks ettenähtud vahendid. Tulenevalt asjaolust, et läbirääkimised ei ole jõudnud veel lõpp-protokollini ning konkreetsed rahalised vahendid 2008. aasta riigieelarve eelnõus ei ole leidnud kajastamist, ei toeta Vabariigi Valitsus esitatud eelnõu edasist menetlemist. Komisjon, kuulanud ära eelnõu algataja ja ka Vabariigi Valitsuse seisukohad, otsustas (5 poolt ja 5 vastu) eelnõu tagasi lükata ning teha täiskogule ettepanek koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 52 esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Marek Strandberg, palun!

Kui palju läheks see meede maksma riigieelarvele, kui seda rakendada? Kui küsimus on selles, et seda ei saa rakendada seetõttu, et järgmise aasta eelarve on planeeritud, siis seadus võib ju teadupoolest jõustuda ka ülejärgmisest aastast.

Aitäh, hea küsija! Eelnõu kulu aastas on arvestuslikult 220 miljonit krooni. Mis puudutab järgnevaid aastaid, siis komisjon seda küsimust ei arutanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Helmer Jõgi, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Me teame, et päevahoiu kogumaksumus lasteaedades on viimastel aastatel tõusnud ja lapsevanema omaosalus kogumaksumuses läheb kohamaksule ja laste toitlustamisele, kusjuures võib öelda, et toitlustamise summad moodustavad lapsevanema omaosalusest peaaegu poole. Kuid kuidagi kummaline on täna kuulda siitsamast Riigikogu puldist seda, et riik, Riigikogu otsustab ja ütleb lapsevanemale, kes hoolib oma lapsest, toetab oma last ja teab, mis talle on parim, et herkulopuder on, Mari ja Jüri, sinu lapsele parem kui näiteks porgandipirukas. Jäägu see ikkagi lapsevanema otsustada, mis tema lapsele parem on. Samas me teame, et omavalitsustes erineb lastevanemate makstav tasu laste päevahoiule peaaegu 60 korda. Kuna need erinevused on niivõrd suured, siis see juba näitab, et omavalitsused siiski teavad, kus on probleemid, mis on raskuspunktid. Me teame, et peaaegu 24% toetustest, mida omavalitsused maksavad, on mõeldud lastehoiule. Mitmeid toetusliike on omavalitsustes paljulapselistele peredele, on olemas ka väikelapsetoetus, puudega lapse toetus, toetused raske majandusliku olukorra puhuks ja muidugi toetused laste päevahoiule. Reformierakond on jätkuvalt seisukohal, et laustoetamise asemel peame tõhusamalt toetama neid, kes reaalselt toetust vajavad, mitte laustoetuste abil toetusi laiali pihustama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Maret Merisaar!

Austatud kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon arutas ka seda eelnõu ja leidis, et vallad ei pruugi siiski kõiki vaeseid peresid ühtviisi toetada. Selle eelnõu mõte ongi selles, et siis on vähemalt kõikidele lastele tagatud see 20 krooni toiduraha. Meile lihtsalt tundus, teades tegelikku olukorda maal, et me ei saa vastu olla, kui see 20 krooni võiks niivõrd paljusid peresid aidata. Sellepärast meie toetame seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 52 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletusprotseduuri ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 52 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Poolt on 50 Riigikogu liiget, vastu 34. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 52 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Esimese punkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna on esimesel lugemisel koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 50. Eelnõu eesmärk on lahendada aastaid kestnud ebavõrdsus õpetajate kohtlemises. Lahenduse otsimisega on Eesti Keskerakond tegelnud juba mitme aasta jooksul.
Arvestades asjaolu, et kooliõpetajate palk on kaugel soovitust, on äärmiselt piinlik, et paljude lasteaedade õpetajad on veelgi väiksema palga peal. Samas tuleb arvestada kahte olulist aspekti. Esiteks, tegemist on esimeste õpetajatega, kes panevad laste haridusteele aluse ning annavad kooliks hädavajaliku ettevalmistuse. Teiseks, praegu nõuame lasteaiaõpetajatelt uute kvalifikatsiooninõuete kohaselt nii kõrgharidust kui ka väga head pedagoogilist ettevalmistust. Me ootame lasteaiaõpetajatelt õpetajate kvalifikatsiooniga sarnast kvalifikatsiooni ning peame lasteaiaõpetust laste hariduse esimeseks oluliseks astmeks.
Ka Euroopa Liit peab hariduskulude osaks lasteaiaealiste laste õppele tehtud kulutusi. Soomlased on juba aastakümneid tagasi selgeks saanud, et üks võimalus väljalangevust ära hoida on tagada lastele võrdselt hea ettevalmistus kooliks. Kui laps tuleb kooli ilma igasuguse ettevalmistuseta, on tema mahajäämus esimestes klassides juba selgelt märgata, tema eduelamus jääb aina väiksemaks ning kahjuks on laps tihti jõudnud 5.–6. klassiks kujundada koolist äärmiselt negatiivse arvamuse. Kui lapsel puudub sealjuures piisav tugi kodus, valivadki noored koolist eemal meelepärasemast tegevust ning langevad varakult põhikoolist välja.
Lasteaiaõpetajate palk erineb piirkonniti. Olukord on viimaste aastatega küll paranenud, kuid kindlasti on veel mitmeid lasteaiaõpetajaid, kelle palk on miinimumpalk või miinimumpalga piiri peal. Tallinn on Eesti Keskerakonna eestvedamisel võrdsustanud lasteaiaõpetajate ja kooliõpetajate palga alammäärad. Tallinna eeskujul on samamoodi käitunud veel mitmedki Harjumaa omavalitsused, kuid kahjuks on see pigem erand kui reegel. Lasteaiaõpetajate madal palk on aga kaasa toonud lasteaiaõpetajate kroonilise puuduse, mis aasta-aastalt läheb piirkonniti veelgi tõsisemaks.
Oluline on veel kord rõhutada, et on äärmiselt tähtis, kes on meie laste esimene õpetaja. Tublidele noortele tuleb anda õige signaal: riik hoolib teist ning õpetajaks õppimine on populaarne, tore ja investeering tulevikku.
Lasteaiaõpetajate töö väärtustamiseks saame siin Riigikogus astuda olulise sammu edasi. Ühtlustada õpetajate palga kujunemise süsteem, kaasates Vabariigi Valitsuse kinnitatavate palkade alammäärade süsteemi lasteaiaõpetajad – see on kindlasti üks viis väärtustada lasteaiaõpetajaid.
Aastaid on vaieldud kolme küsimuse üle: kuidas likvideerida lasteaiaõpetajate palga mahajäämust, arvestades riigieelarvest tulenevaid piiranguid; kas lasteaiaõpetajate palga alammäärade riiklik kehtestamine piirab omavalitsuste vabadust ja kas lasteaiaõpetajate palga tõstmine paneb ebavõrdsesse olukorda teised omavalitsuse eelarvest palka saavad töötajad?
Aastate jooksul on tehtud erinevaid arvestusi ning pakutud välja mitmeid lahendusi, kuidas lasteaiaõpetajate palk võrdsustada kooliõpetajate omaga. Lasteaiaõpetajate palk on osa omavalitsuste tulubaasist – seega on oluline leida selliseid lahendusi, mis ei nõua raha äravõtmist omavalitsuste tulubaasist, kuid samas ei eelda kogu summa eraldamist ühekordselt riigieelarvest. Seetõttu pakumegi muudatusettepanekus ühtlustada õpetajate palgad, andes omavalitsuste tulubaasi hädavajalikud summad juurde. Seega ei paku me ka kindlasti lahendust, mis võtaks omavalitsustelt raha ära, ega võimatuid lahendusi riigieelarve jaoks. Samuti on selliselt võimalik jagada puudujäävad summad eri aastate riigieelarvete vahel ning see annab võimaluse rakendada palga alammäärasid just sellises rütmis, et eelarvega oleks võimalik kulutusi katta.
Seega ei tähenda meie muudatusettepanek kuidagi omavalitsuste vabaduse piiramist. Vastupidi, see annab omavalitsustele rahalist tuge juurde ehk suurendab omavalitsuste võimalusi. Omavalitsuste ja riigi iga-aastastel läbirääkimistel on soovitud suuremat rahalist tuge omavalitsuste tulubaasist palka saavatele töötajatele. Omavalitsused soovivad palka tõsta ja seda eriti aina suurenevat õpetajate põuda arvestades.
Kui on võimalik lahendada ühe grupi omavalitsuste tulubaasist palka saavate töötajate olukorda, annab see kindlasti suuremaid võimalusi ka teiste töötajate palga tõstmiseks. Tuleb arvestada, et kvalifikatsiooninõuetele vastavate lasteaiaõpetajate puudus on praegu suuremgi kui paljude teiste töötajate puhul.
Ma olen siin korduvalt rõhutanud, et tegemist on juba pikaajalise probleemiga, mida Riigikogu on vähemalt kahes viimases koosseisus ka eelnõude abil käsitlenud. 2002. aastal Eesti Keskerakonna haridusministrina tutvustasin ma Riigikogule koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis kehtestas lasteaiaõpetajate palga alammäärad riiklikul tasemel. Omavalitsuste tulubaasi puuduva osa katmiseks lepiti seaduse vastuvõtmisel kokku, et alammäärad viiakse õpetajate palkadesse järk-järgult, eraldades selleks vajalikud lisavahendid riigieelarvest. 2003. aasta eelarvega eraldatigi 100 miljonit krooni omavalitsuste tulubaasist palka saavate õpetajate palkade alammäärade tõstmiseks. Mitmed omavalitsused liitsid sinna gruppi ka kultuuritöötajad. Kahjuks juba järgmine koalitsioon 2003. aastal muutis koolieelse lasteasutuse seaduse uuesti, kaotades need riiklikud palga alammäärad. Kompromissi tänaseni aga ei ole leitud.
Samuti ei ole eraldatud järgnevate aastate eelarvetes lisaraha omavalitsuste tulubaasist palka saavate haridus- ja kultuuritöötajate palga tõstmiseks, vaatamata sellele, et mitmel korral on koalitsioonides arutatud lahenduste võimalusi.
Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide puhul ei saa me kindlasti rääkida, et miinimumpalk on piisav palk. Kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide puhul ei saa me ka vabandada ennast sellega, et kohalikul tasandil ongi palgad madalamad, või leppigu siis see üks lasteaed vallajuhtidega ise paremad tingimused kokku. Oluline on just riigipoolne õpetaja väärtustamine ja abi omavalitsustele lahenduse leidmiseks.
Kindlasti töötame eesmärgi suunas edasi. Eelnõu annab ka uuele koalitsioonile võimaluse küsimust tõsiselt arutada. Loodame, et lasteaiaõpetajaid on Eestis märgatud, nende tööd tunnustatud ja õiglasemalt väärtustatud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Tahan siinkohal tunnustada Keskerakonda seletuskirja eest. Juhin ka kolleegide tähelepanu sellele, et Keskerakond on juba ajaleheartikli valmis kirjutanud ja lisanud selle seletuskirja asemel eelnõule. Muidugi, selge on see, et seda on tore kuldraami panna. Ma loodan, et teised erakonnad ei võta siit niimoodi lennult eeskuju. Aga nüüd asja juurde. Ei teie ettekandes ega ka seletuskirjas ei ole piuksugi sellest, kui palju see eelnõu riigieelarvele maksma läheb. Sellest hoolimata on teil plaanis see seadus jõustada 1. jaanuaril 2008. Mida see siis tegelikult riigi rahakotile tähendab?

Aitäh! Esiteks, mis puudutab artiklit, siis tänan komplimendi eest, aga ma ei ole sellise pilguga seda küll vaadanud, et seletuskiri oleks artikli formaati. Aga eks eesmärk ongi seletuskirjaga anda võimalikult lai taust. Mis puudutab rahalist arvutust, siis olles siin Riigikogu puldis ja ka mujal arutanud, sealhulgas teiega, hea kolleeg, neid küsimusi, siis peamine takistus on olnud ka viimases koalitsioonis rahaline küsimus. Pidevalt on olnud juttu sellest, et raha olevat liiga vähe, selleks et seda ideed rakendada. Seetõttu seekord eelnõu välja töötades me leidsimegi, arutades oma fraktsioonis, et anname võimaluse koalitsioonile otsustada, millises astmes ja millises rütmis alammääradele minnakse. Kui me esimesel aastal ei jõua alammääradega näiteks nooremõpetaja tasemele, mis on Eesti Haridustöötajate Liidu eesmärk, siis võib ju esimesel aastal rakendada ka veidi madalamaid palkasid alammäärade tasandil. Eesmärk on, et jõutakse ühtlase sammuga edasi. Seetõttu me meelega ei kirjutanud koalitsioonile ette, milliseid alammäärasid te läbirääkimistel haridustöötajate liidu ja omavalitsustega peaksite ette nägema.

Marek Strandberg, palun!

Minu küsimus puudutab, hea ettekandja, seda, millisel moel on diferentseeritud need palgatõusud, mida te ette panete, kvalifikatsioonist tulenevalt. Seda eelnõu vaadates ei ole võimalik tuvastada, kelle otsustuspädevuses on see, et kõrghariduse ja piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga lasteaia- ja lasteasutuste pedagoogid oleksid palga mõttes eelistatumas olukorras. Kuhu see on sisse kirjutatud?

Aitäh! Eesti Haridustöötajate Liidu ettepanekul (üldjuhul see tavaliselt on ka selliselt Vabariigi Valitsusele esitatud) on olnud viimastel aastatel lähenemine kooliõpetajate puhul selline, et vastavalt kvalifikatsioonijärkudele (õpetaja-metoodik, vanemõpetaja, õpetaja ja nooremõpetaja) nähakse ette õpetajate erinevad järgud. Lasteaiaõpetajad täpselt samamoodi saavad järkusid taotleda. Õpetaja-metoodiku puhul on praegu kvalifikatsiooniraamistikus küll veel vaja muudatusi teha, kuid vanemõpetaja ja õpetaja tasemel on väga paljud lasteaiaõpetajad juba praegu. Nii et nad saavad samad kvalifikatsioonijärgud ning nendessamades Vabariigi Valitsuse kinnitatavates iga-aastastes määrades on klausel, mis lubab omavalitsustel kinnitada kvalifikatsioonile mittevastavatele töötajatele kuni 15% madalamat alammäära. Miks on selline sõnastus, et ta lubab? Väga paljud õpetajad ei pruugi veel praegu kvalifikatsiooninõuetele vastata, aga oma elukogemuse, pikaaegse staaži, pikaaegse töö ja näiteks täiendusõppe tõttu on võimalik nad siiski sellele tasemele viia. Omavalitsused ei taha karistada neid vanemaid pedagooge, kes teevad fantastilist tööd, on valmis täiendusõppega ennast täiendama, aga võib-olla praegu veel ei vasta nõuetele. Seetõttu annab kvalifikatsiooniraamistik sellise pehmema sõnastuse.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud esineja! See on tõesti vana probleem. Probleem on kindlasti olemas ja eesmärk on ka õige. Keskerakond esitas selle eelnõu aastal 2000, kui ta oli opositsioonis, siis 2001, kui see läbi läks, lõpuni ei jõutudki seda lahendada. Nüüd te soovitasite sellise sujuva tee praegusele koalitsioonile: vähese rahaga seda lahendada. Aga ma saan aru, et eelmises koalitsioonis oli olulisi takistusi. Ma ei mäleta, et te sel teemal oleksite rääkinud. Aga minu küsimus on järgmine. Te olete kindlasti märganud, et ka praegune koalitsioon üritab seda probleemi lahendada. Kas te arvate, et teie pakutud lähenemine on parem ja koalitsiooni lähenemisel on midagi viga?

Hea küsija! Ei, ma kindlasti ei arva, et üks või teine lahendus on parem. Iga lahendus selle eesmärgi saavutamiseks on hea, kui lasteaiaõpetajad tunnevad ennast rohkem väärtustatuna ja õpetajad üldse ennast rohkem väärtustatuna. Ma kuidagi ei tahaks eristada, tänu kellele või tänu millisele erakonnale see saavutatakse. Ma usun, et meie ühine eesmärk on, et Eesti haridus saaks kvaliteetsemaks ja paremaks ning Eesti lasteaiaõpetajad, kes on kahetsusväärselt vähe saanud meie tähelepanu aastate jooksul, seda enam saaksid. Mul on äärmiselt hea meel, et täna esitati koalitsiooni eelnõu. Ma loen seda kindlasti huviga ja kui te olete saavutanud selles koalitsioonis kompromissi, mida mina eelmises koalitsioonis ei suutnud saavutada, siis palju õnne teile selle puhul!

Peep Aru, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti kinnitatakse täna ju üldhariduskoolide õpetajate palga alammäärad ning läbirääkimistelaua taga istuvad riik ja ametiühingud. Nüüd te näete lõikes 5 ette, et seal laua taga võiks istuda ka kohalike omavalitsuste volitatud esindajad. Kas me ei peaks nende kohalike omavalitsuste volitatud esindajate puhul alustama ikkagi sellest, et nad jõuaksid üldhariduskoolide läbirääkimiste laua taha? Kas ei ole tegemist surnult sündinud ettepanekuga praeguses arenguetapis?

Aitäh, hea küsija! Ma usun, et te teate ise täpselt niisama hästi kui mina, et kõikide nende aastate jooksul on Eesti Haridustöötajate Liidu, TALO ja paljude teiste läbirääkimiste juurde omavalitsuste esindajad alati olnud kutsutud, nad on alati füüsiliselt kohal, aga probleemiks on olnud läbi aastate vaidlus selle üle, kuidas saaksid omavalitsused olla laua taga, kui iga volikogu ei ole andnud otsest volitust. Ma tean, et vähemalt kolmel korral on arutatud erinevaid seaduse muutmise ettepanekuid, mis lahendaksid selle olukorra ja annaksid suurema volituse, kuid kahjuks ei ole need senini läbi läinud. Kui praegune koalitsioon suudab kuidagi delegeerida ja anda omavalitsusliitudele võimalused läbirääkimisteks või kuidagi laiemalt, siis võib-olla see lahendus ka leitakse. Jah, tõepoolest, omavalitsuste praegune kaasatus on olnud pigem selline moraalne, informatsiooni saamine ja väga selgelt just eelarve kujundamise käigus, et arvestataks neid otsuseid, et eelarve tõepoolest ka kataks neid kulusid. Ma usun, et ei ole põhjust ei õpetajate ega lasteaiaõpetajate puhul unustada, et kõiki neid pingutusi tehakse ka edasi, nii omavalitsuste poole pealt, linnade liidu, omavalitsuste liidu poolt kui ka valitsuse poole pealt, mis tahes koalitsioonis siis ka ollakse, et lõpuks omavalitsuste esindajad oleksid täielike volitustega ka laua ümber.

Peep Aru, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult olen minagi seda meelt, et lasteaiapedagoogide palgamäärad võiksid olla võrdsustatud üldhariduspedagoogide omadega. Viljandis jõuti mitme erakonna juhtimisel selleni juba mitu aastat tagasi. See on normaalne lähenemine. Aga küsimus on selline: kas praegu üldhariduskoolipedagoogide alampalgamäärad on omavalitsustele kohustuslikud? Minu arvates nad seda ei ole. Kas me selle eelnõuga teeme liiga omavalitsuslikele printsiipidele, et mõnel juhul ei ole kohustuslikud, aga lasteaiapedagoogide puhul tahame teha kohustuslikuks?

Kindlasti on eelnõu samas sõnastuses kui õpetajate puhul. Mis puudutab alammäärasid, siis loomulikult ei ole omavalitsused kohustatud maksma nii vähe palka, kui Vabariigi Valitsus alammääradega kehtestab. Õnneks on siin väga palju eesrindlikke omavalitsusi, kes on suutnud õpetajaid oluliselt suuremalt toetada, ja see on äärmiselt tore. Samal ajal on aga väga pikad olnud need vaidlused, kas on õigustatud, vaatamata sellele, et need vahendid on tulubaasist eraldatud või on võimalik reservfondist juurde küsida, omavalitsuse madalamad alammäärad. Seni on alati leitud lahendus Eesti Haridustöötajate Liidu volinike läbirääkimiste abil, moraalse mõjutamise abil ja tavaliselt ka väga selgel reservfondi nõudmisel. Vähemalt eelmisel aastal need juhud, kui alammäärad olid madalamad, minule teadaolevalt said kõik lahenduse.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja ja kahekordne haridusminister! Ütle, palun, miks on vaja üks lihtne asi nii keeruliseks ajada. Ma olen ka umbes kolm aastat tagasi oma käes hoidnud § 27 muutmise varianti, kus lasteaiapedagoog oli võrdsustatud põhikoolipedagoogiga. Ongi asi lihtne. Miks peaks tema palga alammäära nii keerulise süsteemi järgi tagama? Kas seda lihtsamini teha ei saa? Kas sel ajal, kui sa minister olid, tehti ka katseid seda probleemi lahendada? Riigikogul on muud ka teha kui närida § 27 kallal aastaid ja varsti aastakümneid.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt on väga hea, et me vähemalt koolieelse lasteasutuse seadusega oleme tuttavaks saanud tänu §‑le 27 ja oleme selle temaatikaga tegelnud, sest vähemalt kaks Riigikogu tagasi esimesed sõnavõtud lasteaiaõpetajate aadressil olid küll äärmiselt kahetsusväärsed. Lasteaiaõpetajate kohta öeldu hiilgas siin stenogrammis selliselt, et lasteaiaõpetajad reageerisid sellele väga valuliselt nii oma siselistides kui ka kohtumistel. Nii et me oleme kahe Riigikoguga väga positiivselt edasi liikunud. Täna, ma usun, ei ole kedagi, kes alaväärtustaks lasteaiaõpetajaid. Mis puutub lahendustesse, siis probleem on olnud see, et kui me 2001. ja 2000. aastal esimesed korrad tõsiselt arutasime, kuidas seda lahendada, siis ainukese lahendusena tol hetkel nähti, et see summa võetakse ära omavalitsuste tulubaasist või riik eraldab kogu summa, mis tol hetkel oli ligi miljard krooni. Kuna kumbki nendest lahendustest ei sobinud, üks oli riigieelarvele liialt suur summa ja teine omavalitsustele vastuvõetamatu, siis ülejäänud mudelid on olnud kõik äärmiselt keerulised.

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Nende volituste kohta koolieelsete lasteasutuste pedagoogide palgaleppe sõlmimiseks. Ettekandjana sa mainisid siin, et seda seadust on mitu korda proovitud muuta, aga pole midagi välja tulnud. Tegelikult ei ole välja tulnud sellepärast, et siis, kui muudatus on läbi arutatud, on selgunud, et vastav säte on juba seaduses olemas, seda ei olegi vaja muuta. Võib-olla on põhjus lihtsalt selles, et omavalitsused ei soovi sellist lepet sõlmida?

Aitäh, hea küsija! Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Sven Rondik on sel teemal kindlasti oluliselt täpsemalt ja võib-olla ka veidi julgemalt eri ajakirjandusväljaannetes ja intervjuudes oma arvamuse välja öelnud. See ühtib üsna palju küsija omaga. Küll aga on omavalitsuste esindajad jäänud selgelt arvamusele, et neil on vaja oluliselt tugevamaid volitusi.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Selleks et aru saada selle eelnõu rahalisest mahust, ma küsin: mis on teie arvates need palga alammäärad järkude kaupa? Kui palju on neid omavalitsusi, kes ei taha, ja kui palju on neid, kes ei suuda seda maksta? Lõpuks küsimus: mida see siis riigieelarvele maksma läheb? Kui palju peaks riik juurde maksma, et tasandada omavalitsuste vähest suutlikkust?

Aitäh, hea küsija! Eelmisel aastal haridusministeerium küsitles, sai tagasisidet ja võttis välja ka statistika, mis puudutab omavalitsuste praegust seisu. See oli vägagi optimistlik. Suurem osa omavalitsusi on tänaseks lasteaiaõpetajate palgad võrdsustanud nooremõpetajate palgatasemega või lausa õpetaja palgatasemega või on see üsna lähedal sellele. Need omavalitsused, kus lasteaiaõpetajate palga alammäärad on volikogu tasemel kehtestatud 3000 krooni piiril, olid õnneks vähemuses. Kui me võtame laste absoluutarvu, siis kuna suuremad linnad on lasteaiaõpetajate palgad ühtlustanud, on absoluutarvudes enamikul lasteaiaõpetajatel juba praegu kõrgem palk. Samal ajal paistavad valusalt silma omavalitsused, kus lasteaiaõpetaja palk on veel ametlikult kehtestatud 3000 ringis, ja see on küll äärmiselt kahetsusväärne. Sest, nagu ma siin juba ütlesin, ei ole mõtet loota, et see üks lasteaed kolme-nelja õpetajaga suudab omavalitsuse juhtidelt saada paremad palgatingimused. Siinkohal on tavaliselt just oodatudki riigi tuge. Kas omavalitsus tahab seda teha või ei taha, seda meie ei saanud hinnata. Kindlasti on mõlemat. Osal omavalitsustel, kelle tulubaasis riigi poolt eraldatav koolide toetus, haridustoetused ja sotsiaaltoetused moodustavad tõepoolest suurema osa eelarvest, võib-olla tõesti ei jää vahendeid üle. Praegu ei ole lasteaiaõpetajad ka reservfondist rahalist katet saanud. Kindlasti on ka neid omavalitsusi, kelle prioriteedid on veidi teised. Kui suur see summa peaks olema? Eelmise aasta arvestuste järgi, kui katta ainult need omavalitsused, kelle puhul koostöös Rahandusministeeriumiga tuleks välja, et nad ise ei saa hakkama, oli see summa alla 100 miljoni krooni.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Härra eesistuja! Kolleegid! Nagu me kõik oleme märganud, on selle eelnõu pealkiri täpselt samasugune nagu eelmises päevakorrapunktis arutusel olnud eelnõul, ka sellega soovitakse muuta koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 regulatsiooni, mis viib mõttele, et sellesse paragrahvi on koondunud ilmselt mitmed puudujäägid koolieelses vanuses laste hoiu ja harimise regulatsioonis. Ka eelnõu esitaja on sama – Keskerakonna fraktsioon.
Komisjon tutvus selle eelnõuga. Komisjonis tutvustas eelnõu autorite nimel lugupeetud Mailis Reps, kes esitas sama argumentatsiooni, nagu praegu siin kõnetoolis. Samuti kuulas komisjon ära valitsuse seisukoha selle eelnõu kohta. Valitsuse seisukoht oli seda eelnõu mitte toetada. Valitsuse põhjendused olid, et tsentraalse palgaregulatsiooni laiendamine suurendaks ebavõrdsust kohalikust eelarvest palka saavate teenistujate eri gruppide vahel, sest osal teenistujatel hakkaks palk sõltuma kohalikust palgatasemest ja kohaliku eelarve võimalustest, osal aga riiklikust regulatsioonist. Samuti juhtis valitsuse seisukohavõtt tähelepanu asjaolule, et praeguse võimuliidu programm näeb ette selle probleemi, st koolieelse lasteasutuse pedagoogide ebakorrektse palgaregulatsiooni probleemi lahendamise. Riigieelarve strateegia kaudu lepitakse kokku, kuidas seda konkreetselt korraldada.
Arutelu komisjonis keskendus suuresti kahele asjaolule. Üks oli see, et sama asja on proovitud lahendada juba aastate vältel, aga ükski pakutud lahendusviis ei ole reaalselt tööle hakanud. Põhjuseks võib olla see, et tegemist on alati olnud mingi segasüsteemi loomise katsetega, aga nii olulist asja peaks saama lahendada ühe ja selge mudeliga.
Teiseks juhiti komisjonis tähelepanu sellele, et on väga keerukas nende omavalitsuste hulgas, kes ei maksa piisavat palka koolieelse lasteasutuse pedagoogidele, teha vahet, kes seda ei soovi teha ja kes võib-olla sooviks, aga ei ole suutelised tegema. See asjaolu muudaks selle muudetud seaduse rakendamise väga keerukaks.
Samas möönsid kõik sõna võtnud komisjoni liikmed probleemi olulisust ja seda, et selle lahendamine on ilmtingimata vajalik. Komisjon oli ühel meelel selles, et saata eelnõu esimeseks lugemiseks täiskogu ette 25. septembril, aga komisjoni liikmete arvamused lahknesid esimese lugemise lõpetamise või mittelõpetamise ehk edasise menetlemise suhtes. Eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt oli 5 komisjoni liiget ja selle vastu ehk eelnõu tagasilükkamise poolt oli 4 liiget, komisjoni esimees otsustas jääda erapooletuks. Niisiis, häältega 5 : 4 : 1 on komisjoni ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Minu nelja-aastase siin istumise jooksul ei ole mina näinud säärast seletuskirja nagu see siin, mis justkui ei vasta seletuskirja vormile, kuna ta meenutab rohkem ajalehe Kesknädal artiklit kui seletuskirja. Kas komisjonis pöörati tähelepanu sellele, et see seletuskiri, ma ütleks, vormiliselt ei ole adekvaatselt koostatud?

Aitäh! Ei, komisjonis ei pööratud seletuskirjale mingit tähelepanu, kuna seletuskirjas toodud argumendid selle eelnõu kasuks kõlasid niikuinii autorite esindaja ettekandes.

Aitäh!  Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See eelnõu ja eriti see debatt siin lausa sundis mind siia pulti tulema. Kõigepealt tahaksin rääkida lasteaiapedagoogide võimalikust üldriiklikust palgaleppest. Vaadake, tööõigus on sellelaadiline suurus, kus need asjad tegelikult käivad väga lihtsa loogika järgi. Ütleme, et tuleb kümme tublit inimest kokku, mehed ja naised, juhtumisi on nad kõik tööandjad toiduainetööstuses, mööblitööstuses, ehituses, kus iganes. Nende koosoleku lõpptulemuseks võib olla otsus, et need härrad ja daamid moodustavad vastava ala tööandjate ühingu: metsatööstuse tööandjate ühingu, toiduainetööstuse tööandjate ühingu. See on nende vaba otsus. Nad võivad ka tulla kokku ja otsustada, et tegemist on hoopis Rotary klubiga või mingi teise mittetulundusühinguga – see on ka nende vaba otsus. Teisisõnu: erasektoris otsustab tööandjaks olemise ühing ise, kui ta moodustatakse. Avalikus sektoris nii ei saa olla. Kui toiduainetööstus müüb piima, õlut, leiba, kui mööblitööstus müüb mööblit, siis see on nende tulu. Avaliku sektori tulu on avalikud maksud ja siin saab öelda ainult seadus, kes on tööandja. Näiteks Vabariigi Valitsusel puudub võimalus tulla kokku ja öelda: "Me ei ole tööandja." Tal puudub see vabadus, sest seadus ütleb, et ta ongi tööandja.
Täpselt samamoodi, juba kuus aastat ütleb Eestis kehtiv seadus, et kohalike omavalitsuste liit on Eestis tööandja. Rohkem mitte midagi ei ole ühtegi seadusesse vaja kirjutada. Iseküsimus on, kas need läbirääkimised õnnestuvad või ei õnnestu. Niikaua, kuni kohalikud omavalitsused toovad põhjenduseks selle, et kõikidelt volikogudelt peab olema volitus, tuleb need volitused võtta. Kui neid võtta ei soovita, jääb see alati põhjenduseks, mille abil ära ütelda. Läbirääkimistest äraütlemise põhjendust muuseas ei saa olla, läbi rääkima peab ikka. Nii et tegelikult seaduste poole pealt, töösuhteid reguleerivate seaduste poole pealt ei ole takistust sellise leppe sõlmimiseks.
Teiseks olen loomulikult sunnitud ütlema, et iseenesest eelnõu idee, mis tagaks parema kvaliteedi koolieelsetes lasteasutustes, on ju õige. See lahendus võib näida ka mulle sümpaatne. Paraku näib mulle, et selles Riigikogus selle 101 liikmega seda lahendust rakendama ei hakata. Me ei saavuta kokkulepet. Järelikult tuleb teha seda, mida teha saab.
Ma kutsun üles ka Keskerakonna fraktsiooni toetama seda eelnõu, mis täna üle anti. Ühest küljest on ta võib-olla isegi komplekssem, kuna vaadatakse hariduse kvaliteeti laiemalt, nii uute kohtade loomist, hariduse kättesaadavust kui ka lasteaiapedagoogide töötasu tõstmist. See lahendus on tõesti teine.
Selline on kokkulepe. Loodame, et austatud ettekandja on valmis ka seda eelnõu toetama. Seetõttu arvan, et järgmine aasta on just see aasta, kui tuleks toetada nii uute lasteaiakohtade loomist kui ka võimaluste andmist selleks, et koolieelsete lasteasutuste pedagoogid saaksid põhikooliõpetajatega samaväärset töötasu.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Helmer Jõgi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, vanemad ja pikema staažiga, kogenud Riigikogu liikmed on juba meelde tuletanud, et koolieelse lasteasutuse seadust on muudetud kümneid kordi. Täpsustuseks ütlen, et 12 ja lemmiklapseks selles muutmisprotsessis, parandamisprotsessis on ikka olnud see § 27.
Seekord tahavad eelnõu algatajad taas üleriigiliselt kehtestada koolieelsetes lasteasutustes pedagoogidele antud ametijärkude osas palga alammäärad. Põhjendus on loomulikult esitatud mõistlikult: lasteaiapedagooge tuleb kohelda analoogselt põhikooliõpetajatega, kelle jaoks alammäärad on tsentraalselt kehtestatud. Samas arvan, et vastutustundetu on lastega seonduvate küsimuste lahendamisel võtta aluseks ja eelduseks ainult emotsionaalseid aspekte.
Igasugune palga alammäära kehtestamine on tihedalt seotud normeerimisega. Jäägu see spetsialistide otsustada, kas ja kuidas on võrreldavad normeerimise alused lasteaias ja üldhariduskoolis.
Selge on see, et eelnõu esitajate soov, et alammäärade kehtestamiseks eraldada kohaliku omavalitsuse tulubaasi toetamiseks riigieelarvest sihtotstarbeliselt sadu ja sadu miljoneid kroone, tooks kaasa kohalike omavalitsuste territooriumil tööturu segipaiskamise ja viiks lõpuks selleni, et kohalikud omavalitsused distantseeruksid päevase lastehoiu ja alushariduse küsimustega tegelemisest.
Reformierakond ei ole siiski hetkekski kahtluse alla seadnud põhimõtet, et kohalikul omavalitsusel on ainupädevus oma eelarvevahendite kasutamise osas. Me ei saa toetada eelnõu, mis oluliselt kitsendab kohaliku omavalitsuse territooriumil elavate inimeste enesekorraldusõigust. Praegu on päevase lastehoiu suurim murelaps ikkagi lasteaiakohtade nappus, teiste sõnadega, pikad järjekorrad lapse lasteaeda panemisel. Reformierakond peab lastehoiuga seonduvaid küsimusi ülioluliseks ja on juba mitmeid aastaid rahvastiku- ja perepoliitikas edukalt keskendunud nendele küsimustele.
Üleriigiliste palgaastmete kehtestamisega ei reguleeri me praktiliselt midagi. Meenutame, et õpetajatele alampalgamäärade kehtestamisest võitis oluliselt suur osa õpetajaid, samas sai veel suurem osa lubatud palgatõusust peaaegu olematu osa.
Nüüd on võtnud valitsus programmi "Igale lapsele lasteaiakoht" kaudu hoiaku kaasa aidata kohalikes omavalitsustes lasteaedade ehitamisele ja lasteaiaõpetajate ning põhikooliõpetajate palkade ühtlustamisele. Eelnõu esitas tänase päeva alguses ju lugupeetud Eiki Nestor.
Reformierakond on seisukohal, et kohalikul tasandil nähakse probleeme, nende raskuspunkte paremini ja tänases eelnõus esitatud meedet ei saa toetada. Seega teeme ettepaneku eelnõu 50 esimest lugemist mitte lõpetada.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 50 esimene lugemine lõpetada, kuid Eesti Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu 50, koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. Kirjalik avaldus on saabunud ka Riigikogu juhatusele. Alustan hääletusprotseduuri ettevalmistamist.
Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 50 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Poolt on 48 Riigikogu liiget, vastu on 32 Riigikogu liiget. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu 50 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Oleme teise päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikme Ester Tuiksoo!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon on esitanud Riigikogu menetlusse teeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse kohaselt on valdade ja linnade ülesandeks korraldada muu hulgas vallateede ja linnatänavate korrashoidu. Samas ei ole maapiirkondade areng võimalik ka ilma uute kohalike teede rajamiseta. Aasta-aastalt on omavalitsuste vajadused kasvanud ning tegelikult kohalike omavalitsuste teedevõrgu olukord järjest halveneb ega vasta enam tänapäeva nõuetele.
On üldteada, et omavalitsustel endil investeeringuteks teedesse vajalikul määral raha ei jätku. Seda vajakajäämist on mõnevõrra leevendatud kütuseaktsiisist osa eraldamisega kohalike teede jaoks, kuid senini ilmselgelt ebapiisavalt. Kehtivas teeseaduses on sätestatud, et kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 10% riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. 2006. aastal eraldati omavalitsustele teede jaoks 260 miljonit krooni. 2007. aastal eraldati kohalike teede vajadusteks 429 miljonit krooni, mis on küll üle 10%, kuid arvestades tegelikke vajadusi, hinnatõusu ja inflatsiooni, on seda ikkagi vähe. See, et aktsiisilaekumised kasvavad ning seetõttu saavad omavalitsused teehoiuks järjest rohkem raha, on küll õige, kuid ei ole piisav. Eestis on riigimaanteid 16 470 kilomeetrit, millest kruusateid 7400 kilomeetrit, kohalikke teid on üle 18 000 kilomeetri, millest linnatänavaid on ainult 1300 kilomeetrit. Seega, kohalike teede pikkus isegi ületab riigiteede oma ja vahe teede seisukorras on oluliselt kohalike teede kahjuks. Seega peaks vähemalt pool kütuseaktsiisist minema kohalikeks vajadusteks. Kütuseaktsiisi jagamise praegune proportsioon, 9 osa riigile ja 1 osa omavalitsustele, ei saa olla mingil määral põhjendatud ega õiglane, sest ühtemoodi sõidetakse nii riigi- kui ka kohalikel teedel. Tegelikult kuluvad kruusateed palju kiiremini ning nende hooldamine on kulukam.
Eelnõu algatajad on seisukohal, et seaduses tuleb ette näha omavalitsustele suurem raha eraldamise protsent ja tõsta see vähemalt 20%‑ni kogu teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Teeseaduses suurema protsendi ettenägemine annab omavalitsustele kindlustunde ja loob vajaliku pikaajalise stabiilsuse investeeringute kavandamisel kohalikesse teedesse. Meie andmetel on valitsus kavandanud 2008. aastal kütuseaktsiisilaekumisi kokku 4,2 miljardit krooni ja eraldada sellest omavalitsustele teehoiuks ainult 633 miljonit krooni ehk 15% laekumistest. Eraldades kütuseaktsiisilaekumisest kohalikele teedele 20%, saaksid omavalitsused 2008. aastal kokku ligi 840 miljonit krooni. Seega suureneks esitatud eelnõu järgi kohalike teede rahastamine 2008. aastal rohkem kui 200 miljoni krooni võrra, võrreldes valitsuse kavandatuga.
Eelnõu esitajad on seisukohal, et lähiaastatel tuleb muuta kohalikud teed tolmuvabaks. Seda on lubanud enamik Riigikogus esindatud erakondi. See on niisama tähtis ülesanne kui Tallinna–Tartu maantee valmisehitamine. Auklikud teed lõhuvad masinaid, tekitavad suurt majanduslikku kahju. Lisaks on selge, et kui Eesti huvi on ka välisturiste maapiirkondadesse rohkem tuua ja huvi Eestimaa ainulaadse looduse vastu on järjest kasvamas, siis on kohalike teede olukord turismifirmade jaoks Eestile reklaami tegemisel ning turismimarsruutide koostamisel üks võtmetähtsusega probleeme. Seega ei ole kohalike teede tolmuvabaks muutmine ainult riigisisene küsimus, Eesti regionaalselt tasakaalustatud arengu probleem, vaid see on oluline ka Eesti kui turismimaa maine parandamise aspektist.
Maapiirkondadele võrdsete võimaluste loomine, sealhulgas eelkõige teede ja muu infrastruktuuri arendamise kaudu, on oluline ning tähtis osa Euroopa Liidu maaelu- ja regionaalpoliitikas, mida Eesti riik peab oma vahenditega aitama ellu viia. Eelnõu algatajate arvates on vaja seadusmuudatusega anda kohalikele omavalitsustele selge perspektiiv, et neil oleks võimalik pikemaajaliselt ja stabiilselt kavandada investeeringuid kohalike teede kui infrastruktuuri kõige olulisema osa olukorra parandamiseks ning tänapäevastamiseks. Eelnõu algatajad peavad oluliseks ka järgmiste aastate riigieelarvetes jätkata kohalikele omavalitsustele teehoiuks kütuseaktsiisist laekuva osa suurendamist. Usun, et enamik Riigikogu liikmeid mõistab, et Eesti maapiirkonnad väärivad häid teid, mis on üks vahendeid Eestimaa regionaalselt tasakaalustatud arendamiseks, ning toetavad seda eelnõu. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Rahvaliit oli neli aastat valitsuses. Teatavasti suur hulk Rahvaliidu valijaid ja ka liikmeid elabki maal. Avaldan suurt lugupidamist nendele inimestele, kes urbaniseeruvas maailmas on otsustanud jääda truuks maaelule. Aga kuidas see niimoodi juhtus, et te nüüd, opositsioonis olles, äkki avastasite, et on vaja neid teid hakata paremini hooldama ja korda tegema? Miks ei suutnud te seda teha siis, kui võimu juures olite?

Tänan, austatud küsija! Mul on hea meel teatada, et eelmise valitsuse regionaalminister leppis omavalitsustega kokku ja tõepoolest 10%‑lt suurendati seda raha 15%‑le. Nii et Eestimaa Rahvaliit on selle küsimusega tegelnud.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea esineja! Nagu me teame, on meil kolme sorti teid: riigimaanteed, kohalikud maanteed ja erateed. Kui te praegu selle seaduseelnõuga muretsete kohalike teede pärast, siis endise vallavanemana võin ütelda, et riigiteede investeeringute puhul võiks ühe kilomeetri hinnaks kujuneda umbes 2 miljonit krooni, kohaliku maantee ehk vallasisese tee remondi puhul umbes 200 000 krooni. Kui veel probleemi süveneda, siis kõige halvemas seisukorras on just riigimaanteed, kohalikud teed. Siit küsimus: kui te selle seaduseelnõuga tahate võtta veel sellest riigimaanteede, kohalike teede hoiust 230 000 krooni ära nendele kohalikele maanteedele ja vallateedele, siis kuidas paraneb just nende väikeste riigiteede olukord maal?

Tänan! Eks küsimus on alati tasakaalus, aga igal juhul on see küsimus vägagi oluline. Kuidas jaotada raha eri liiki teede vahel? Me peame siin kuulama omavalitsuste inimesi ja näitama, et me hoolime nendest inimestest, kes kohalikke teid kasutavad, ja käime n‑ö eluga kaasas.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Kahtlemata sõidavad kõik inimesed ka riigimaanteedel, sealhulgas kõrvalmaanteedel, ka need, kes väga palju kohalikel teedel sõidavad. Kas te olete selle teema enda jaoks niivõrd süviti selgeks teinud, et olete valmis ka ütlema, millistelt riigiteedelt järgmise paari aasta jooksul võib investeeringud ära võtta? Olgem ausad, see konkreetne eelnõu ei too mitte raha juurde teehoidu või teede ehitusse, vaid ta tõstab raha riigimaanteedelt kohalikele teedele ümber. Nii et millistelt teedelt te oleksite valmis ära võtma?

Tänan teid küsimuse eest! Veel kord ütlen, et küsimus ongi jaotuse tasakaalus ja teede investeeringute vajadustes. Loomulikult on seda küsimust arutatud omavalitsusjuhtidega. Tahaks väga, et riik näitaks üles head tahet nende inimeste suhtes, kes iga päev tõesti kasutavadki kohalikke teid.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekande alguses te ütlesite, et kohalike omavalitsuste teedevõrk järjest halveneb. Kas see väide tugineb mingile uuringule? Mina igal juhul palun ühe omavalitsuse küll sellest teie kogumist välja jätta, see on Viljandi linn. Minu järeldus on see, et linna tänavatevõrgu korrashoid paranes, aga me ei suutnud teha töid sellises tempos, nagu elu oleks nõudnud. Tegelik olukord on paranemise suunas, kuid me tahaksime, et paranemine toimuks kiiremini.

Tänan selle küsimuse ja ka märkuse eest! Kindlasti on teil Viljandi linna puhul õigus ja linnade puhul ehk tavaliselt ongi see õige, erinevate linnade puhul muidugi. Jah, Eestimaa Rahvaliidul on olemas omavalitsustest saadud andmed kohalike teede probleemide kohta ja need näitavad küll, et rahahulka on vaja suurendada, et omavalitsustel oleks võimalik planeerida teede parandamist.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma loen seaduseelnõust, et plaanis on eraldada vähemalt 20% kohalike teede investeeringuteks. Rõhutan: investeeringuteks. Teeseadus tunneb ka teist mõistet, see on teehoid. Kas olete analüüsinud ka seda, kas raha on tõepoolest vaja just investeeringuteks või võib-olla on hoopis tarvis raha teehoiuks? Olgu veel öeldud, et teehoiu mõiste on teeseaduses defineeritud, investeeringute mõistet ei ole defineeritud isegi mitte riigieelarve seaduses.

Tänan, austatud küsija! Kui see mõiste ei ole defineeritud, siis tuleb elust endast lähtudes otsustada, milline see investeering sellesse teesse siis peaks olema. Meie analüüsid näitavad, et teede investeeringuid on vaja. Teehoiuraha tihtipeale ka leitakse ja seda on võib-olla kergem leida, investeeringute summad on suuremad ja siin oleks riigil tarvis näidata üles oma head tahet.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Teie vastus minu eelmisele küsimusele, kui te rääkisite tasakaalust ja vastutulelikkusest, oli kahtlemata loosunglik. Aga mitte see ei olnud minu küsimuse mõte. Minu huvi oli teada saada, kas te olete selle teemaga sisuliselt süviti tegelnud ja olete jõudnud n‑ö loosungite taha. Ehk oskate siiski välja pakkuda, et kui te riigimaanteedelt olulise osa vahenditest ära võtate, millised konkreetsed objektid teie arvates võiks järgmise paari aasta jooksul ehitamata jätta.

Tänan! Seletuskirjas ei ole tegemist loosungitega, vaid sisu lahtirääkimisega. Ka siin vihjati sellele, et peab olema tasakaalustatud suhtumine kõikidesse teedesse ja võrdselt olulised on nii kohalikud teed kui ka näiteks Tallinna–Tartu maantee. Asjaosalised oskavad seda kindlasti väga täpselt jagada. Aga meie eesmärk on näidata omavalitsustele riigi hoolivust ja head tahet.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Eestis on kolme sorti teid, nagu ma enne ütlesin: riigimaanteed, kohalikud teed ja erateed. Nagu hea ettekandja siin just äsja ütles, kõikidesse teedesse tuleb suhtuda ühtemoodi. Tavaliselt kevaditi teelagunemise ajal vajuvad tuletõrjeautod ja kiirabiautod sisse just erateedel, kui nad lähevad mammi või papi juurde kusagil metsanurgas. Kas olete mõelnud ka erateedele raha anda sellestsamast aktsiisist?

Ei, seda me ei ole mõelnud.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Ma küsin uuesti, sest ma ei saanud oma küsimusele vastust. Kahtlemata, sellega ma olen nõus, et teed, nii riigiteed kui ka kohalikud teed, vajaksid rohkem raha, kui me praegu suudame oma rikkust arvestades selleks eraldada. Aga minu küsimus oli selles. Te väitsite, et kohalike omavalitsuste teedevõrk järjest halveneb. Ma küsin veel kord: kas on must valgel olevaid tõestusmaterjale selle kohta, et teedevõrk kogu aeg halveneb?

Jah, ma ka vastasin, et kindlasti ei ole probleemi Viljandi linnas, aga Eestimaa Rahvaliidul on must valgel materjalid olemas, nii et, palun, räägime sellest.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kuulasin tähelepanelikult kolleegide küsimusi ja teie vastuseid. Ma märkan, et siin eelnõus on nagu üks idee või üks emotsioon. Tahangi pärida, kas te selle eelnõu edasiarendamisel võiksite näiteks lisada teise lausesse "Kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 20% ..." näiteks "Kohalike teede ja tänavate investeeringuteks ja teede ning tänavate hoiuks ..."? Sest ma tean küll Eestimaal linnu, kus tänavate olukord halveneb, mitte ei parane, samal ajal ei ole need sugugi mitte kõige vaesemad linnad. Peatänavaid ehitatakse ja Potjomkini külasid püstitatakse, kuid kõrvaltänavad on nii mõneski väga suures linnas väga halvas olukorras ega meenuta üldsegi linnatänavaid.

Palun vastust!

Tänan! Ma arvan, et ma mõistsin, mida te tahtsite küsida või mis oli teie mõttes. Te olete kindlasti teretulnud selle eelnõu edasisel menetlemisel ettepanekuid tegema.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Hannes Astoki!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu teisipäeval, 11. septembril 2007. aastal. Eelnõu algataja Ester Tuiksoo esitas komisjonile ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust.
Komisjonis toimunud debatis puudutati järgmisi küsimusi. Kõigepealt arvestuse aluseid. Menetletavas eelnõus tehakse ettepanek eraldada kohalike teede investeeringuteks vähemalt 20% riigieelarves kütuseaktsiisist teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Kehtiva seaduse tekst aga sätestab: "Kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 10% riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast." Arvestades asjaolu, et teehoiuks eraldatakse raha 75% kütuseaktsiisi laekumise mahust, jõudis komisjon järeldusele, et Rahvaliidu esitatud ettepanek kätkeb võrreldavates arvudes ettepanekut tõsta kohalike teede investeerimistoetusi fikseeritud mahus 5% võrra ehk 15%‑ni. Komisjon vaatles ka tegelikku praktikat, kuidas nimetatud raha on riigieelarves viimasel aastal kajastatud. 2007. aasta riigieelarves on kohalike teede toetus 429 miljonit krooni ehk 15% kogu riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Arvestades asjaolu, et inimesed sõidavad tänapäeval autodega kiiresti, hulgakaupa ja aina enam, on kütuseaktsiisi laekumine riigieelarvesse oluliselt paranenud. Seega suurenevad oluliselt ka teehoiule tehtavad kulutused. Olulise teemana arutles komisjon ka selle üle, kas on otstarbekas ettemääratud jaotusega riigieelarve ära jagada või teha finantseerimisotsuseid ikkagi tegelike vajaduste järgi. Kõne all oli ka riigi kõrval‑ ja tugimaanteede halb olukord. Nende maanteede hoidu finantseeritakse just nimelt riigieelarvest. Jõuti seisukohale, et just riigi kõrval‑ ja tugimaanteede hoid, eriti aga investeeringud, satuksid olulise löögi alla, kui menetletav ettepanek jõustuks. Viimast seisukohta toetas ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht menetletava eelnõu kohta. Komisjonis väljendati ka arvamust, et arvestades aktsiisi head laekumist, ei ole kohalike teede toetuse olukord  üldse mitte halb, kui kehtima jääb olemasolev kord. 2008. aastaks prognoositakse seoses kütuseaktsiisi hea laekumisega riigieelarvest kohalike teede korrashoiuks suunatud raha kasvuks, ma rõhutan, raha kasvuks, mitte üldsummaks, ca 193 miljonit krooni ning kogusummaks 633 miljonit krooni.
Kokkuvõtteks. Debatt oli elav ja sisukas, arvamusi oli nii eelnõu poolt kui ka vastu, turismiaspekte ei käsitletud. Arutluse järel esitati komisjoni ettepaneku kohta järgmised variandid, mis pandi konkureerivale hääletusele. Eelnõu esitaja ettepanek oli eelnõu esimene lugemine täiskogus lõpetada, selle poolt oli 4 komisjoni liiget. Konkureeriv ettepanek oli eelnõu täiskogus tagasi lükata, selle poolt oli 5 komisjoni liiget. Vastavalt hääletustulemusele otsustas komisjon saata Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu 24 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks ning teha täiskogule ettepanek eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? On. Helmer Jõgi, palun!

Hea ettekandja! Eelmise ettekandja küsimuste ja vastuste voorus jäi ikkagi selgusetuks, kas on olemas mingi salapärane uuring, mis ütleb, et kohalike teede olukord on viimastel aastatel järsult halvenenud, või ei ole seda olemas. Kas komisjoni käsutuses olid need materjalid, mille põhjal võiks järeldada, et kohalike teede olukord on meil järsult halvenenud?

Aitäh! Komisjoni käsutuses ei olnud ei ühtegi mustvalget ega värvilist materjali.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab sedasama aktsiiside järkjärgulise suurendamise võimalust. Kui palju seda komisjonis arutati? Me teame, et eelmine koalitsioon võttis suuna väga selgele kasvatamise strateegiale, kus aktsiisimaksudest kohalikele teedele laekuv summa suurenes 10%‑lt 15%‑le. Summad suurenesid ja näidati väga selget prioriteetsust. Kas komisjonis arutati, et nüüd aitab küll, et kohalikud teed enam prioriteetsed ei ole ja sellele nn järkjärgulise kasvu strateegiale peaks joone peale tõmbama? Kas oli niisugune rehkendus ka, et seda protsenti ei peaks enam suurendama, et aitab küll sellest rahast, mis praegu tuleb ainult seetõttu, et sõidetakse hulgakaupa, kiiresti ja palju rohkem?

Aitäh! Diskussioon oli komisjonis elav ja loomulikult arutati aktsiisilaekumise mitmesuguseid aspekte. Nagu ma ütlesin, on praeguses seaduses kirjas, et vähemalt 10% riigieelarves teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast eraldatakse kohalikele teedele. Praegune praktika nii 2007. aastast kui ka 2008. aastaks  on, et tegelikkus on 15%. Me vaatasime absoluutarvude kasvusid, mis on ainuüksi 2007. ja 2008. aasta vahel 193 miljonit krooni, mis on päris märkimisväärne summa minu arust, kuigi asfalt ei ole odav. Leiti, et see kasv on igal juhul märkimisväärne ja võiks katta olemasolevate vajaduste kasvu. Nii et tegemist ei ole kindlasti mingisuguse prioriteetide muutumisega, vaid olemasoleva, eelmisel aastal hea alguse saanud kasvu jätkuga.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas majanduskomisjonis sugugi ei arutatud selle paragrahvi, selle teema põhiprobleemi, et aktsiis ja teedekulud on seotud? Ühelt poolt ei piirdu ju transpordikulu ainult asfaldi kulumisega, teistpidi ei ole need vajadused kuidagi seotud. Näiteks, tegelikult on kütuseaktsiisi sügavam mõte piirata keskkonnavaenulikku autotransporti. Mis seal salata, tegelik sügav põhjus on selles. Kui selle rahaga samal ajal suurendada keskkonnavaenulikku teedeehitust, kas siis majanduskomisjon siin kordagi vastuolu ei näinud?

Aitäh! Majanduskomisjon teedeehituse keskkonnavaenulikkuse aspekte oma sellel koosolekul väga põhjalikult ei käsitlenud, eeskätt käsitleti ikkagi seda aspekti, kas teede kasutamisest ehk autode, busside, millega tahes sõitmisest tekkivate kulude aktsiisi kaudu hüvitamine ja teedesse tagasipanemine on piisav või mitte. Kuna arutleti konkreetse seaduse muudatusettepaneku üle, siis ei arutletud selle üle, kas ja mismoodi olemasolevat teeseadust mingites muudes punktides võiks muuta.

Vilja Savisaar, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab ka rahastamise jätkuvat suurenemist. Ma ei tea, kas komisjonis seda arutati, aga kindlasti, kui valitsuskoalitsioon vastuväiteid tõi, siis pidid tal olema mingid argumendid ja põhjendused selleks. Minu küsimus puudutab järgmise aasta eelarve projekti, valitsuskoalitsiooni liikmena te küllap teate, teil on see kindlasti läbi arutatud. Kui suur on seal kavandatav summa, mida kavatsetakse järgmisel aastal kohalikele teedele eraldada?

Ma ei ole päris viimast versiooni näinud, valitsus pole meile seda veel üle andnud, me saame kolmapäeval seda siin kõik ühiselt innukalt lugeda. Aga ma olen aru saanud indikatsioonidest, nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, kui te tähelepanelikult kuulasite, et proportsioon ehk see 15% on jäänud samaks mis eelmisel aastal.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Jürgen Ligi küsimus viis mind hoopis ehmatavale mõttele. Eelmine koalitsioon näitas üles väga selget prioriteetsust ja tahet, et ka omavalitsustele oleks arusaadav, kui palju siis ikkagi kohalike teede summa suureneb, ja tõsteti aktsiisimaksu määra, mis kohalikele teedele läheb, 10%‑lt 15%‑le. Kuulates nüüd Jürgen Ligi, tekkis küsimus, et järsku oli teil komisjonis arutelul ikkagi väga selgelt põhimõte, et jätaks õige üldse ära sellise arusaadava seose, mis raha tuleb kohalikele teedele, ja jätaks kohalike teede rahastamise lihtsalt poliitilise suva mängumaaks.

Aitäh! Sellist küsimust sellisest vaatenurgast, nagu te praegu esile tõstsite, komisjonis ei arutatud.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Et Jaanus Marrandit natukene rahustada, siis ma küsin konkreetsemalt. Kas majanduskomisjon on varem sellist probleemi arutanud, et juhul kui näiteks riik kahekordistab kütuseaktsiisi, näiteks Euroopa Liit kahekordistab, sel juhul ju suurenevad tunduvalt aktsiisilaekumised ja kui me sellest kogu aeg kindla protsendi eraldame teedesse (ma ei mõtle siin ainult kohalikke teid), kus on siin põhjendus, juhul kui me selle 75% endiseks jätame, et suurendada samal ajal teedeehitust ehk keskkonnavaenuliku autotranspordi võimalusi? Kas majanduskomisjon on arutanud selle 75% ärakaotamist või kavatseb veel arutada?

Selle koosseisu majanduskomisjon on teatavasti suhteliselt lühikest aega koos käinud ja eelmiste koosseisude majanduskomisjonide tegevuse kohta ei ole minu käest õige küsida. Aga teede hoiu ja arendamise teema on kindlasti majanduskomisjoni üks prioriteete, mida lähiajal on kuulamiste vormis ja muude arutelude vormis plaanis arutada. Seesama kütuseaktsiiside tõus, mis meil ees seisab ja vastavalt Euroopa Liidu direktiividele tuleb lähiaastatel vältimatult ka läbi viia, tõepoolest meid selle küsimuse ette seab. Iseküsimus on see, kas praegused teede rahastamise kulud üldiselt, mis nii riigi kui ka omavalitsuste eelarvest tervikuna tulevad, suudavad katta olemasolevat kulumit või mitte. Seda peab arutama. Ma ei ütle selle kohta, et see katab või ei kata, aga me peame selle üle tõsiselt mõtisklema.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Oli küsimus absoluutarvude kohta, kui palju kohalike teede teehoiuraha  järgmisel aastal suureneb. Seniste arutelude käigus on olnud võimalik aru saada, et kui seni on seda olnud üle 400 miljoni, siis järgmise aasta riigieelarves on suurenemine umbes 50% ehk absoluutarvudes 200 miljoni ringis. Kas sa võid kinnitada, et see on nii?

Vastan veel kord, nagu ma vastasin kolleeg Vilja Savisaarele, et kui meile kolmapäeval riigieelarve üle antakse, siis me saame seda kõik siin ühiselt lugeda. Ma ei ole šarlatan ega ettenägija, ma olen Riigikogu liige.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahvaliit kui eelnõu algataja loomulikult soovib, et seda eelnõu arutataks edasi ja sellest saaks seadus. Kuulates siin kolleegide seisukohavõtte selle kohta, kus ja kuidas ja kas üleüldse peaks muutma proportsioone kohalike teede kasuks, tekkis minul küll päris mitmesuguseid küsimusi.
Kõigepealt kas või see teema, kas üleüldse peaks ja kas on mingisugused uuringud olemas. Uuringud on väga selgelt ju kõigile teada. Kui ükskõik missuguseid kohalikku elu puudutavaid küsimusi esitatakse, olgu omavalitsuste juhtide või tavaliste inimeste hulgas, siis peaaegu alati on infrastruktuuride ja teede küsimus kõige esimene probleem kõikides maakohtades. Siin oli väga ilusasti ka ära märgitud, et viimastel aastatel on kohalike teede osas ette tulnud paranemist investeeringute ja teehoiu poole pealt. Tõepoolest on tulnud ette paranemist, see paranemine on olnud ka sihikindel poliitilise tahte küsimus, mida on üles näidatud Rahvaliidu poolt. Selles mõttes oli see üks prioriteet ka eelmise valitsuse koalitsioonilepingus.
Tuletan meelde proportsioone, mis aeg-ajalt kipuvad inimestel meelest ära minema. Neli aastat tagasi läks kohalikele teedele suurusjärgus 50 miljonit krooni. Nüüd on see summa 489 miljonit krooni ja järgmisel aastal see võib-olla tõepoolest suureneb, missugusel määral, seda me alles näeme, aga suureneb see üksnes seetõttu, et autosid sõidab rohkem, nad kasutavad rohkem kütust ja aktsiisimaks on suurenenud. Aga sellest ei paista mingit prioriteetsust välja.
Rahvaliit on küll positsioonil, et võrdsete võimaluste tagamiseks kõigis Eesti piirkondades oleks vaja üles näidata jätkuvalt järjepidevust sellel teemal, et kohalikud teed ei saaks tolmuvabaks ainult valimisplatvormides ja valimiseelsetes aruteludes, vaid et selles suunas astutaks väga tõsiseid samme. Kui ka järgmise aasta eelarves suurenevad kohalikele teedele minevad summad 200 miljoni krooni võrra, siis ega see ei ole nii suur näitaja, arvestades, et nii mõnigi erakond on öelnud, et teed peaksid olema tolmuvabad. See tähendab, et investeeringud nendesse teedesse peaksid ka oluliselt suurenema.
Kui mitmes küsimuses tuli välja hirm selle pärast, et kohalike teede investeeringute raha võiks tulla riigimaanteede arvel ja riigimaanteede summad väheneksid, siis minu arvates ei saa seda küsimust nii küll mitte kuidagi püsti panna. Teed ja infrastruktuurid peaksid riigi toimimise seisukohalt olema üks prioriteete üleüldse ja kindlasti ei ole mõeldav nii, et ühe tee remont peaks toimuma teise tee arvel, et Tartu maanteed hakataks ehitama kohalike teede arvel või vastupidi. See on küsimus, mille lahendamiseks on paika pandud Vabariigi Valitsus. Teed peaksid olema nii valitsuse kui ka meie hulgas siin eelistuseks, sealhulgas kohalikud teed, et tagada võrdsed võimalused kohalikele inimestele.
Ma teen veel kord ettepaneku seda eelnõu mitte tagasi lükata, vaid esimene lugemine lõpetada. On võimalik esitada erinevaid muudatusettepanekuid, näiteks mis puudutavad küsimusi definitsioonide kohta, kas teehoid, investeeringud või mis iganes. Neid arutelusid kohalike teede osas me võiksime siin jätkata küll ja sellest eelnõust võiks saada seadus. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kallo!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kahjuks on koalitsioon siin ja praegu arutusel oleva eelnõu 24 kohta, mis käsitleb kohalike teede investeeringuteks vähemalt 20% eraldamist riigieelarves kütuseaktsiisist teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast, komisjoni otsuse näol juba surmaotsuse ära teinud. Jäänud on alla lüüa veel tempel, mida suure tõenäosusega ka tehakse.
Kütuseaktsiisi korjamise ning selle teehoiuks ja investeeringuteks suunamise näol on tegemist laialt levinud põhimõtte rakendamisega: kes kasutab, see maksab. Kütuseostjad kasutavad aga väga suures osas just nimelt kohalikke teid, eriti linnades. Miks on nii, et kasutajad kasutavad kõiki Eesti teid ja maksavad aktsiisi näol selle eest, ja siis ütleb keegi Suur Isa, et hoiuks ja ehituseks kogutud raha on ette nähtud ainult riigiteedele? Võiks tuua lihtsa näite: kasutad oma maja juurde pääsemiseks naaber Jaani krunti läbivat teed, aga raha maksad mingisuguse tee korrashoiuks kellelegi Juhanile, kelle tee on kusagil külade vahel.
Komisjonis kõlas ka kahtlus, et äkki kohalikud omavalitsused kasutavad seda raha muudel eesmärkidel ja teed jäävad ikka korda tegemata. Tsiteerides klassikut: tule taevas appi! Kas me siis arvame, et kohalikesse omavalitsustesse on kogunenud ainult petised ja vargad, aga kõik ausad, õiglased ja puhtad on sattunud riigi tasandile? Pealegi on meil ju antud ka Riigikontrollile õigus kontrollida kohalikke omavalitsusi. Laseme neid siis tuuseldada, kui on konkreetseid kahtlusi, ärme kõiki ette petisteks kuuluta.
Statistika järgi laekub Tallinnas enam kui kolmandik kogu aktsiisist. 2007. aastal on riigi toetus Tallinna teedele 45 miljonit krooni ligi 3 miljardist kogutud aktsiisimaksust. Samal ajal ummistavad Tallinna tänavaid sajad rekkad, mis tulevad maale ja lähevad laevale riigile kuuluvas sadamas. Igal hommikul ja õhtul ummistavad tuhanded autod Tallinnasse sissesõidu magistraale, need on autod, mille omanikud elavad Tallinnast väljas ja maksavad maksud oma elukohta. Tallinnasse tulevad nad koormama infrastruktuuri, ise selle eest mitte midagi linnale tasudes.
Tallinn on kulutanud viimastel aastatel tee‑ehituseks ja korrashoiuks üle 500 miljoni krooni aastas. See on vaevalt pool sellest, mis oleks vajalik, et lähema kümne aasta jooksul teed korras hoida ja vajalikud liiklussõlmed välja ehitada. Praegu tehakse seda linna maksumaksjate arvel ja ma küll ei näe põhjust, miks selle raha eest peaks tegema elu mugavamaks hommikustele linna tulijatele. Tallinna maksumaksjal on õigus oodata, et eelkõige tehakse korda teed tema maja läheduses, mida ta kõige rohkem kasutab.
Rääkisin küll Tallinnast, aga sama kehtib Tartu, Pärnu, Narva ja kõigi muude asulate kohta. Ma vähemalt loodan, et kõik need kolleegid, kes täna selle eelnõu menetlusest väljaarvamise poolt hääletavad ja tulevad tööle väljastpoolt Tallinna, ei nurise, kui nad hommikul tunnikese linnavärava taga järjekorras ootavad. Sest selle olukorra on nad omaenda näpuga loonud. Nad võiksid end harjutada mõttega, et kolme kuni viie aasta pärast tuleb juba kaks tundi seista. Sel juhul võiks Tallinn kaaluda linna sissesõidu tasu kehtestamist, nagu see on paljudes linnades, näiteks Oslos. Siis saaksid ka hommikused väravate taga seisjad osaleda põhimõttes "kasutaja maksab" ja linn saaks väravaid laiendada, et neil oleks mugavam sisse sõita.
Keskerakond on korduvalt avaldanud oma seisukohta, et kohalikele teedele peaks minema vähemalt 30% riigieelarves kütuseaktsiisist teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Kuna eelnõu viib meid eesmärgile lähemale, siis me toetame seda ja kutsume seda tegema kõiki, kes oma kodulinna või koduvalla teedest hoolivad. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Urmas Klaasi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Reformierakond on olnud pidevalt sellel seisukohal, et teed kui väga oluline osa infrastruktuurist on väga oluline tegur elukvaliteedi parandamiseks ja selleks, et teha üks või teine paik Eestimaal elamisväärsemaks ja tegutsemisväärsemaks. Inimestele ei ole tarvis palju muud kui soodsaid tingimusi tegutsemiseks, võimalikult vähe tuleks piirata nende tegutsemist, küll aga tuleks luua soodsad tingimused ja elu läheb siis Eestimaal igal pool paremaks. See kehtib ka teede kohta. Nii et mida paremad teed, seda mõnusam on ka inimestel oma toimetamisi toimetada.
Kõnealusest eelnõust rääkides pean ma ütlema, et kahjuks ei ole eelnõu algatajad tegelnud piisavalt analüüsiga ja ka seletuskirjas on vägagi emotsionaalsed avaldused, millel ei ole sisulist katet. Näiteks väljend "ei ole millegagi õigustatud", aga mida see täpselt tähendab, ei saagi teada.
Teede ehitust ja korrashoidu tuleb vaadata kogumis ja tuleb vaadelda kui järjepidevat tegutsemist. Sellepärast et see on väga tõsine valdkond ja siin ei ole võimalik toimetada kord nii, kord naa. Ma toon ühe näite. Põlva maakonnas kasvas eelmisel aastal liiklustihedus riigi kõrval‑ ja tugimaanteedel 13%. Ma väidan seda, et sellise regulatsiooniga, nagu seaduseelnõus pakutakse, me just nimelt halvendame riigi kõrval- ja tugimaanteede olukorda, mis on piirkondade arengu seisukohalt väga määrava tähendusega.
Kahjuks ei ole ma aru saanud, mida tähendab tänagi siin öeldud lause: kõik kohalikud teed tolmuvabaks. Milline analüüs, milline kalkulatsioon siin taga on? Kas see tähendab kõikide teede asfalteerimist, tähendab see kahekordset pindamist, tähendab see soolaga töötlemist? Mida see ikkagi tähendab ka eelarve seisukohalt?
Edasi, me oleme täna juba rääkinud 75%‑st, 10%‑st, 15%‑st, 20%‑st. Majanduskomisjon ei ole neid proportsioone tõesti veel arutanud. Kuid nagu ka täna lugupeetud kolleegide küsimustest ja vastustest on välja tulnud, siin on olemuslik vastuolu. Ühtepidi me ju kütuseaktsiisiga tõepoolest püüame kompenseerida seda kahju, mida liiklemine meie keskkonnale tekitab, ehk seda vähendada. Samal ajal me seome selle teede korrashoiu vahenditega. Siin on olemuslik vastuolu. Kolleeg Kalev Kallo tõstatas ju väga õige küsimuse: teede ja tänavate korrashoid ning investeeringud linnades. Sellise proportsiooniga, nagu ette pannakse, kui me seda ka suurendame, linnades teede ja tänavate olukord, mainigem näiteks kas või Tallinnasse sissesõitugi, ikka ei parane, vaid see vajab eraldi lähenemist.
Lõpetuseks tahan meelde tuletada, et kui kolleeg Kallo mainis oma sõnavõtus, et majanduskomisjonis kõlas seisukoht, kas ikka omavalitsusi võib usaldada, kas see raha ei lähe kuhugi kõrvale, siis selle kahtluse püstitas kolleeg Aivar Riisalu. Nii et ei ole justkui ühtsust Keskerakonna seisukohtades.
Reformierakond kindlasti toetab teede korrashoiu ja investeeringute teema käsitlemist, aga kompleksselt ja kogumis, mitte kontekstist väljarebitult, sest  meil siin saalis peaks olema vastutus kõigi teede eest. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalvi Kõva!

Väga austatud eesistuja! Head kolleegid! Seaduseelnõu käsitledes peame taas kord ikkagi meelde tuletama, missugused on meie Eesti teed: on riigimaanteed, on kohalikud teed ja on erateed. Kui seaduseelnõu lugupeetud esitajad on siin korduvalt rääkinud, et valimispropagandas oleme lubanud, kes kui palju, kohalike maanteede tolmuvabaks muutmist, siis, head sõbrad, Jaanipeebu küla elanikuna, ühe kohaliku maantee ääres elavana, võin öelda, et Rõuge vallas ei ole kunagi räägitud kohalike maanteede tolmuvabaks muutmisest. See tähendab, me eeskätt ikkagi räägime riigi tugimaanteede tolmuvabaks muutmisest, ja see on ka hädasti vajalik. Sellepärast, et kui me vaatame maakondades, siis just need riigi tugimaanteed on hästi suure liiklusintensiivsusega ja küllaltki viletsas seisus. Seaduseelnõuga aga soovime riigi tugimaanteede korrashoiust võtta raha ära, võtta raha ära kohalike maanteede remondiks ja investeeringuteks. Siinkohal ütlen, et riigi tugimaanteede remondi- või investeeringukulu on ca 2 miljonit krooni kilomeetri kohta, kohaliku maantee remondikulu aga umbes 200 000 krooni. See näitab seda, et kui enne tõi seaduseelnõu esitaja siia meie ette numbrid, kui palju on ühtesid või teisi maanteid, siis väikese arvutuse järgi me näeme, et see osa, mis me paneme riigi tugimaanteedele, on tegelikult väike. Kui me nüüd võtame sealt ära veel kohalike teede investeeringuteks, siis see, nimetagem nii, on populistlik.
Küsimus sellest, kui palju investeeritakse linnatänavatesse ja kohalikesse maanteedesse. Õige pea saavad omavahel kokku Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit ja vaieldakse selle proportsiooni üle. Praegu on see 1 : 4, linnade liit on soovinud 1 : 8. Kompromiss saavutatakse nende kahe organisatsiooni koostöös. Olen ka siin seisukohal, et linnade jaoks, kus teekilomeetri investeeringusumma on tüki maad suurem kui kohaliku maantee investeeringu puhul, see proportsioon 1 : 4 ei ole õige, aga see on juba nende instantside omavaheline küsimus.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei toeta seda seaduseelnõu ja palub ka teistel selle ettepanekuga arvestada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Kui me ükskõik millise algatuse juba alguses välja hääletame, siis ei saa me seda parandada ega täiendada.
Nagu siin ka kõik öelnud on, tegelikult on teede olukord üllatavalt kehv ja kõigile nähtavalt kehv. Loomulikult võib seda asjaolu, et öeldakse, kui palju aktsiisimaksust läheb ühele või teisele tegevusele, käsitleda kui tõepoolest otsest mõtet selle kohta, et aktsiisimaksu niimoodi jaotada, teistpidi võime võtta seda ka leebemalt ja öelda, et see on lihtsalt üks suhtarv või indikaator, mille järgi toimida.
Millele ma tahan tähelepanu juhtida, on see, mis paljudele on ju teada, et tehnoloogiad ja viisid, mismoodi Eestis teid ehitatakse, on paraku sellised, et sellel tegevusel ei ole jätkusuutlikkusega palju pistmist. Tõsi küll, liikluskoormus teedel on suur, kuid teiselt poolt, kui me vaatame, kui kiiresti üks või teine ehitatud või remonditud teelõik uuesti kasutuks muutub, siis me saame aru, et meil ei ole väga head tehnoloogilist kontrolli selle üle.
Me toetame selle eelnõu menetlusse võtmist just nimelt seetõttu, et see teema menetluse käigus detailsemalt läbi arutada ning leida üldse laiemalt teede‑ ja liikumisküsimustele tunduvalt selgem lahendus. Sellest eelnõust ei pea jääma järele kõik see, mis sinna sisse kirjutatud on, aga kui seda probleemi edasi lükata ütlemisega, et küll kunagi tuleb mingi lahendus, siis me tegelikult ju lahendusteni ei jõuagi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 24 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletusprotseduuri ettevalmistamist.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 24 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Poolt 44, vastu 33 ja 1 erapooletu. Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud teeseaduse § 16 muutmise seaduse eelnõu 24 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Oleme kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eesmärk on tõsta täisealiste puuetega inimeste toetusi. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse järgi makstavad igakuised täisealiste inimeste puudetoetused on püsinud muutusteta 1. jaanuarist 2000, mil üldse see seadus vastu võeti ja jõustati. Vahepeal on tõstetud küll puudega lapse toetust, aga ülejäänud toetuste suurused ei vasta juba ammu enam tasemele, mis võimaldaksid puudest tingitud lisakulutuste, ravimite, abivahendite ja teenuste hindu katta.
Eelnõus väljapakutud hüvitise tõus ehk puudest tingitud lisakulutuste kompenseerimise suurendamine kataks aastatega toimunud inflatsiooni ja aitaks eelkõige sügava ja raske puudega inimesi, kellel on kõige suuremad puudega seotud lisakulud. Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit, Eesti Pimedate Liit, Eesti Kurtide Liit ja Eesti Vaimupuuetega Inimeste Tugiliit on korduvalt tõstatanud küsimuse hüvitiste suurendamise vajadusest.
Eesti Vabariigi põhiseaduses on öeldud, et puuetega inimesed on meie riigis erilise hoole all. Käesolev seadusmuudatus annaks võimaluse sellele lausele ka sisuliselt lähemale jõuda. Ka veel hiljuti, 22. septembril pöördus Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu juhatus Riigkogu liikmete poole palvega puudetoetusi tõsta.
Teatavasti püstitasid puuetega inimeste esindusorganisatsioonid nõude toetuste aluseks oleva sotsiaaltoetuste määra suurendamiseks 400 kroonilt 550 kroonini, mis oleks tõstnud kõigile puuetega inimestele puudetoetusi 37,5%.
Nagu võib välja lugeda valitsuse arvamusest ja ka esimestest andmetest, mis on kättesaadavad seoses riigieelarve eelnõuga, pole valitsus seda teinud. 2008. aasta eelarves kajastuv puudega inimeste igakuiste sotsiaaltoetuste kasv on ca 125 miljonit krooni ja on sihitatud tööealiste puudega inimeste toetuste tõstmiseks keskmiselt 30%. Jah, keskmiselt 30%, kuna üldised toetuste tõusud on 30%-st väiksemad ka tööealistele. Plaanis on aga sisse viia nn töötamistoetus puudega inimesele ja selle suurus on 300 krooni kuus. Iseenesest on see hea algatus ja ma olen kindlasti selle poolt, et just töötavaid puudega inimesi rohkem toetada, kuna töötaval puudega inimesel on tihtipeale rohkem lisakulutusi ning kindlasti tuleb seda initsiatiivi ja aktiivset ellusuhtumist toetada.
Me teame ka, et kui võrrelda puudega inimeste tööhõiveprotsenti meil ja mujal Euroopas, siis see on tõesti väga madal, see on vaid 17%. Samas ei ole 300 krooni kindlasti  piisav toetus ja ka muu üldine toetuste tõus ei ole piisav.
Kui rääkida üldnumbritest ja sellest, millised on kulutused puuetega inimestele riigi poolt, peame taas nentima, et me oleme nende kulutuste suhte poolest SKT-sse ja riigieelarve kuludesse ühed kõige kehvemad Euroopa Liidus. Ka Liikumispuuetega Inimeste Liidu juhatus toonitab, et see kauaoodatud tõus on vähene selleks, et puudega inimeste toimetulek reaalselt paraneks. Juhatus tunneb muret puudega pensioniealiste inimeste toimetuleku pärast, kelle toetused jäävad endisele tasemele. Pensioniea saabumisega puue ei kao, ei kao ka puudest tingitud lisakulud. Reaalselt tähendab see eakate puudega inimeste elukvaliteedi langust.
Eelnõu algatajate eesmärk on tõsta täisealiste puuetega inimeste igakuulised toetused kõigis kolmes toetusliigis kuni kahekordseks, mis võimaldab paremini katta puudest tingitud lisakulutusi. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr on 400 krooni ja see on iga-aastaselt koos riigieelarvega selles suuruses kinnitatud. Käesolev eelnõu tõstab sügava puudega inimeste toetuse 160%-lt 315%-le, seega praeguselt 640 kroonilt 1260 kroonini kuus, raske puudega inimese toetus tõuseb 105%-lt 210%-le, seega praeguselt 420 kroonilt 840 kroonini kuus ja keskmise puudega inimese toetus tõuseb 50%-lt 100%-le, seega praeguselt 200 kroonilt 400 kroonini kuus.
Lõpetuseks tahan öelda seda, et tõesti ka valitsus on põhimõtteliselt otsustanud teha nihke selles suunas, et toetusi tõsta. Ka meie ettepaneku põhimõte ja põhiidee on kantud samast soovist. Kuna valitsuse vastavad eelnõud ei ole siia veel jõudnud, siis on mul kindlasti ettepanek selle eelnõu esimene lugemine lõpetada ja diskuteerida, arutleda selle üle, millised võimalused on meil lähiajal puuetega inimeste teemat edasi viia, neid toetada ja lisakulutusi katta ning millised võib-olla tulevikus. Kindlasti peaks esimese sammu astuma uuel aastal alates 1. jaanuarist, aga kindlasti ei tohiks sinna peatuma jääda, vaid peaks ka tulevikus neid summasid riigieelarves tõstma. Seepärast kutsun teid üles eelnõu toetama ja esimene lugemine lõpetama. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Eelmisel nädalal siin ühte Keskerakonna fraktsiooni eelnõu kaitstes loetlesid sa Keskerakonna saavutusi sotsiaalvaldkonnas. Need olid eranditult kõik teatud süsteemidesse raha juurde panemine, mis on ka positiivne, tuleb selgelt öelda. Selle eelnõuga püüab Keskerakond esimest korda ka mingit süsteemi muuta. Minu küsimus on järgmine. Kui praegu on meil sügava puude ja keskmise puude toetuse vahe suuruses 110% toetuse määrast, siis nüüd  muutub see kaks korda suuremaks. Millistel sisulistel põhjustel on tehtud ettepanek suurendada neid toetusi süsteemselt just sel moel? Määr jääb ju ikka määraks, see kinnitatakse riigieelarves, aga siin on just süsteemi muudatus.

Tänan asjakohase küsimuse eest, kolleeg! Tõesti ma rõhutasin ka siin ettekandes, ja seda on tehtud ka seletuskirjas, et me sooviksime tõsta proportsionaalselt rohkem sügava ja raske puudega inimeste toetusi, kuna need lisakulud, mis on raske ja sügava puudega inimestel, on kindlasti, võiksin öelda lausa kordades suuremad kui keskmise puudega inimestel. Seda teemat oleme me diskuteerinud ka varem puuetega inimeste organisatsioonidega ja põhimõtteline arvamus on ka neil samasugune.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Kas te olete teadlik sellest, et Vabariigi Valitsusel on juba käesoleval sügisel kavas esitada eelnõu, mis puuetega inimeste probleemiga väga sisuliselt tegeleb? Muu hulgas on 2008. aasta eelarves ette nähtud väga märkimisväärne  tööealiste puudega inimeste toetuste tõus.

Tänan küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei tea, kas sa ei viibinud saalis, kui ma kirjeldasin seda, mida  kavatseb valitsus ja mida kavatseme meie selle eelnõuga teha.  Ma ei ole kahjuks näinud konkreetset eelnõu, mis valitsusest tuleb, küll aga tutvustas valitsuse esindaja komisjonis tõesti asja. Ma lihtsalt mainisin, et see ümmarguselt 125 miljonit, mis juurde tuleb, ei ole piisav tõus, et katta aastaid samale tasemele jäänud toetust ehk me ei saa sellega katta neid lisavajadusi, mis on puuetega inimestel. Küll aga ütlesin ma, et need algatused on tehtud selles mõttes küllaltki palju ühes suunas, et mõeldud on täisealisi inimesi. Kui me puudega laste toetust oleme tõstnud, siis tegelikult maha on jäänud just täisealiste puudega inimeste toetused. Valitsus on oma ettepanekus keskendunud – vähemalt nii väljendati komisjonis – tööealiste inimeste toetamisele. Ja kindlasti ma ütlesin, et see töötava puudega inimese toetus on positiivne, kahjuks on need määrad väga väikesed.

Ivi Eenmaa, palun!

Aitäh teile! Härra Aab! Minu küsimus on natuke seotud ka teie eelneva tegevusega, nimelt sotsiaalministrina. Igal juhul on see väga raske teema, mida peab ka parlamendis väärikalt arutlema, valitsuse tegemistest rääkimata. Kas praegu nii, nagu pakute välja teie, või teistmoodi, see on muidugi iseküsimus. Aga mida te arvate sellest, kui ühes maakonnas on tegelikult iga neljas või äärmisel juhul viies inimene sügava või raske puudega? Kas see ei tundu teile olevat lihtsalt perearstide poolt kergemalt välja kirjutatud võimalus teatud lisaraha saada? Samas ütleksin nii, et kohalikul omavalitsusel on alati võimalus toetada puudega inimesi ja ma usun, et märksa rohkem, kui seda võimaldaks isegi topelt toetustetõus. Aga minu küsimus on: mida peaks tegema üks maakond, kus ametlikult on iga neljas inimene raske või sügava puudega?

Tänan väga asjakohase küsimuse eest, austatud kolleeg Ivi Eenmaa! Ma ei julgeks küll öelda, et asi on ainult nii, et tuleks kahtlustada väärkasutuses selle maakonna toimetajaid. Eks need asjad käivad ikkagi ka komisjonist läbi. Jah, kuna te tuletasite meelde, et sotsiaalministrina pidin ma ka nende küsimustega tegelema, siis ütlen, et valitsusele sai eelmise aasta suvel esitatud üks kontseptsioon, millega peaks üritama kogu süsteemi reformida, ja ikka selles suunas, et tõeline puudega inimene, kellel lisavajadus on suurem, saaks rohkem abi. Tõesti, need toetused on tegelikult mõeldud ju väga individuaalselt katma lisavajadusi. Ja tihti on väga raske ühe vitsaga lüüa.
Aga nagu ma valitsuse esindajast aru saan, siis niisugune väga sügav reform – ma ei tea, võib-olla tuleb, pean seda eelnõu nägema. Pigem on ka seal ikkagi suund toetuste tõstmisele. Ja ega meie ettepanek selle kontseptsiooniga vastuollu ei lähe, sest just nimelt täisealiste inimeste toetused on praegu jäänud väga madalale tasemele, kui me arvestame, et need on 2000. aastast üks ja sama. Küll aga  olen ma nõus, et ka süsteemi sisse tuleks vaadata.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Eelnõu seletuskirjas olete te tõsiselt viidanud sellele, et olukorda toetuste maksmisel on halvendanud see, et see on antud kohaliku omavalitsuse pädevusse. See on üsna ränk süüdistus omavalitsuste aadressil. Mida te olete siin silmas pidanud?

Tänan küsimast! Hea kolleeg, ka omavalitsusest, kindlasti teab, et puudega inimeste hooldaja toetused anti üle omavalitsustele. Ma töötasin siis linnade liidus, oli pikk diskussioon ja ka omavalitsusliidud ei nõustunud nii kiiresti neid võtma, sest tegelikult jäid ettevalmistused väga napiks. Seda teame me tõenäoliselt kõik ka siin saalis. Kindlasti lõi see lisavõimalusi omavalitsustele ja paljud omavalitsused on seda väga hästi kasutanud. Ja nii nagu Ivi Eenmaa mainis, toetavad omavalitsused tõesti ka oma rahakoti arvel väga palju puudega inimesi. Samas, just nimelt viidates sellele endisele ametikohale, tuli väga palju signaale puuetega inimeste organisatsioonidelt. Kahjuks mitte kõik omavalitsused ei kasuta raha puuetega inimeste toetamiseks sihipäraselt, pigem võeti toetused ära. Idee oli ju pakkuda teenust asemele. Tõesti ei pidanud hooldajat määrama igale puudega inimesele, omavalitsus võis pakkuda ju sellesama raha eest teenust, omavalitsuse hooldustöötajat, mida iganes. Aga osa omavalitsusi võttis suuna ainult raha kokkuhoiule ehk toetus võeti ära, aga asemele ei pakutud midagi. Kahjuks see nii oli.

Ivi Eenmaa, palun!

Aitäh! Ma ikkagi jätkan seda eelmist teemat. Me rääkisime, et iga neljas-viies inimene on sügava või raske puudega. See puudeaste on ju kellegi määratud. Kui nüüd inimesele järsku öelda, et täna on ta terve, siis tekitab see segadust. Ka teie olite nõus sellega, et peaks nagu sinna süsteemi sügavustesse minema. Milles te näete võimalusi seda olemasolevat maksmise süsteemi muuta?

Tänan küsimuse eest! See on väga pikk ja keeruline teema, ka see kontseptsioon, mille ma valitsusele esitasin, on väga sisukas ja seal on väga palju detaile. Põhiline on ikkagi individuaalsem lähenemine inimesele ja tema puudele. Ei saa lüüa ühe vitsaga, et nüüd ta on lihtsalt sügava, nüüd aga raske puudega – see ei väljenda seda lisavajadust, mis inimesel tegelikult on sellest puudest tingituna. Jah, ka seal oli ette nähtud teatud reform puudeastmete määramisel.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Lugupeetud juhataja! Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas oma 17. septembri istungil Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 30. Eelnõuga tehakse ettepanek tõsta täisealiste puuetega inimeste igakuiseid sotsiaaltoetusi. Eelnõu arutelul komisjonis jäid kõlama kahesed seisukohad. Üks osa komisjoni liikmeid pidas vajalikuks pea topelt juurde panna kõigile toetusliikidele ja seda tuleva aasta algusest. Teine osa komisjoni liikmetest pidas vajalikuks oodata ära lahendus, mis oleks paindlikum ja arvestaks kõiki puudest tulenevaid lisakulusid ning mis on välja töötatud Sotsiaalministeeriumis koos puuetega inimeste organisatsioonidega. Komisjonis tekitas küsimusi ka äkitselt tekkiv pea poole miljardi suurune lisakoormus Sotsiaalministeeriumi eelarvele olukorras, kus ministeerium on oma eelarve juba paika pannud. Komisjon otsustas üksmeelselt saata eelnõu 30 esimesele lugemisele Riigikogu täiskogu saali 25. septembril. Komisjon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Vabariigi Valitsus eelnõu 30 ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Vilja Savisaar, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mind hämmastas üks teie väide selles ettekandes. Kas sotsiaalkomisjon tõepoolest arvab, et riigieelarve võtab vastu valitsus ja Sotsiaalministeerium? Kas see on sotsiaalkomisjoni valdav seisukoht või on see koalitsiooni seisukoht või mis seisukohta te siin väljendasite?

See oli üks mõte, mis käis komisjonis läbi.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindajana Taavi Rõivase!

Head kolleegid! Reformierakond toetab puuetega inimeste toetuste tõusu. Seejuures peame vajalikuks, et riigi abi arvestaks senisest enam puude astet, inimese vanust ning muid tegureid, mis inimese toimetulekut iseloomustavad. Veelgi enam peame oluliseks, et puudega inimesed ei tunneks end kõrvalejäetuna ning abituna. Riigi esmane ülesanne on hoolitseda selle eest, et kõigil on võrdsed võimalused ühiskonnas hakkama saamiseks. Seetõttu on äärmiselt tähtis ka võimaldada töötada soovivale ja suutvale puuetega inimesele paindlikke võimalusi töötamiseks. Eelnõu algatajatele on teada, et Vabariigi Valitsus tuleb veel sel sügisel välja ulatuslike ettepanekutega süsteemi parandamiseks ja toetuste tõstmiseks. Ma usun, et kui eelnõu algatajate soov puudega inimesi aidata on siiras, siis nad nõustuvad veel mõned nädalad ootama, et probleemiga sisuliselt tegelda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marika Tuusi! Kaheksa minutit, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Esmalt tuletaksin meelde, et 1. jaanuaril saab täis juba kaheksa aastat, mil täiskasvanud puuetega inimeste sotsiaaltoetusi ehk siis puudest tingitud lisatoetusi pole tõstetud. On küll edasi mindud töövõimetuspensionidega. Eelmise valitsuse ajal, kui leidis aset taasiseseisvusaja suurim pensionitõus, tõusid ka töövõimetuspensionid, kokku ligi 40% võrra. Rehabilitatsiooniteenuse rahastamine tõusis kordades, mida muide praegu isegi ei jõuta ära kulutada. Sai rakendatud ka nägemispuudega inimeste saatjate tasuta sõit ühistranspordis. Eraldasime enam raha puuetega inimeste tööturuteenuste toetuseks, ka proteesidele ja abivahenditele lisati selle aasta eelarvesse ligi 10 miljonit.
Samas mõistame me puuetega inimeste praegust muret, et sellest rahast siiski ei piisa ja tuleks lisaeelarvest juurde anda, nii nagu meie tegime 2005. aastal. Samuti tegime emadele-isadele, kes hooldavad puuetega last, vanemapuhkuse ja tõstsime ka puuetega laste toetusi.
Ent puudest tingitud sotsiaaltoetustele hea lahenduse saamiseks, mis oleks tõesti abistanud kõiki täiskasvanud puuetega inimesi, eelmisel koalitsioonil koosmeel puudus.
Selge on see, et toetuste määrad ei vasta enam ammu tasemele, mis võimaldaks katta puudest tingitud lisakulutuste kallinemist, teenuste omaosalust või siis täishinda, ravimite hinnatõuse, abivahendite hinnakasvu jne. Aga see variant, mida valitsus praegu pakub, et tõstetaks ainult väiksema osa, st tööealiste puuetega inimeste toetusi, sedagi minimaalselt, ja jäetakse puuetega pensionäride toetus tõstmata, meid kohe kindlasti ei rahulda.
On ju kõigile selge, et pensioniea saabumisega puue ära ei kao, kurdist ei saa kuuljat ja pimedast nägijat ning ratastooli-inimene jääb ikka edasi ratastooli. Seega ei kao ära puudest tingitud vajadus lisakulutustele. Meie eelnõu tõstaks toetused kahekordseks ka pensionäridel, kuigi seegi ei kataks ära kaheksa aasta jooksul toimunud inflatsiooni ja prognoositavat elukalliduse tõusu.
Ja ka see tõus, mida valitsus praegu planeerib tööealistele puudega inimestele – tõsta näiteks keskmise puude korral toetust praeguselt 200 kroonilt 260 kroonile või raske puude korral 420-lt 550-le – on ausalt öeldes piinlik. Mõelge kaasa, kui suur oli keskmine palk aastal 2000? Ma tuletan teile meelde: 4900 krooni. Järelikult on keskmine palk nende aastatega tõusnud 240%. Ja me tahame toetusi tõsta 60 krooni ja 130 krooni ning jätta suuremal osal üldse tõstmata!
Nii et me hoiame taas kokku ja jaotame seda raha ümber jõukamate kaitseks just nimelt nende kõige vaesemate, abitumate, ratastooli-inimeste, pimedate, krooniliste ja voodihaigete arvel! Ja kui varem võis nõustuda sellega, et just tööealised puuetega inimesed, kes ei tööta, on kõige raskemas majanduslikus olukorras, siis inflatsiooni praeguse hüppe juures ja hinnatõusude spiraalis ei saa me puudega pensionäri ometi toetuse tõusust ilma jätta.
Just sellepärast näeme me ette tõsta kõigi täisealiste puuetega inimeste igakuulise sotsiaaltoetuse kuni kahekordseks. Ka mina rõhutan veel meie riigi põhiseadust, kus on öeldud, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. Ja meid võiks tiivustada ka see, et täna õhtul kirjutab ju Eesti president härra Ilves USA-s alla puuetega inimeste konventsioonile.
Nii et me võiksime siin Riigikogus teha ühe väärilise sammu. Tuletan veel kord  meelde, et Eesti on Euroopa riikide seas praegu tõepoolest just kõige viimasel kohal raha poolest, mis eraldatakse toetussüsteemidele ja sotsiaalsele kaitsele. Kas siis tõesti sellest mammuteelarvest ei jätku meil toetusraha puudega pensionäridele? Ärgem pangem end siin saalis piinlikku olukorda! Keskerakonna fraktsioon palub teil eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 30 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletusprotseduuri ettevalmistust. Kas võime minna hääletuse juurde? Tänan! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 30 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Häältega poolt 39 Riigikogu liiget, vastu 32 on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 30 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb seega menetlusest välja. Sellega oleme neljanda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme edasi 5. päevakorrapunkti juurde, milleks on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni liikme Aleksei Lotmani!

Head kolleegid! Kehtiv metsaseadus on kahtlemata hea, kuid roheliste eelnõu eesmärk on muuta see veel paremaks. Käesolev eelnõu, mille vajalikkust üritan teile põhjendada, on sündinud tegelikust elust. Teie alandlik teener omab päris pikka loodusressurside kaitse praktika kogemust, kuid käesolev eelnõu kujutab endast loomulikult paljude praktikute kogemuste analüüsi tulemust. Nii et eelnõu on pigem induktiivne kui deduktiivne, üldistab neid probleeme, mis on tegelikus elus, mitte ei lähtu õigusteooriast ega muudest sellistest kaalutlustest. Mets on Eesti tähtsamaid loodusressursse ja väärib parimat võimalikku seadust ning seadusandja täit tähelepanu. Just seetõttu soovime sätestada seaduses metsanduse arengukava vastuvõtmise ja selle täitmise aruande arutamise Riigikogus. Mets on võtmetähtsusega meie looduse mitmekesisuse säilitamisel, mis tähendab seda, et kohati tuleb kaitsealune mets jätta täielikult iseenda hooleks, kuid kohati peame seda siiski majandama. Ent see majandamine peab käima hoopis teiste reeglite järgi, kui seda tehakse tavapärases tulundusmetsas. Kehtiv metsaseadus tekitab tõsiseid probleeme looduskaitsepraktikas kahel viisil. Esiteks, keskkonnateenistuste metsaspetsialistid lubavad kaitstavatel loodusobjektidel üsna regulaarselt selliseid raietöid, mis seda kahjustavad, põhjendades seda sellega, et metsaseadus näeb sellist raiet ette. Teiseks, keskkonnateenistuste metsaspetsialistid ei luba kaitstavatel loodusobjektidel seal vajalikke raietöid, jällegi põhjendusega, et metsaseadus selliseid raieviise ei tunne. Metsaspetsialistid ei ole selles olukorras süüdi, nemad täidavad metsaseadust. Selliste probleemide välistamiseks nähaksegi käesolevas eelnõus ette, et kaitstaval loodusobjektil kohaldatakse metsaseadust sedavõrd, kuivõrd see on kooskõlas looduskaitseseadustest tulenevate nõuetega.
Mets on teatud mõttes meie kõigi asi. Seetõttu soovitakse selle eelnõuga tagada toimiv avalik metsaregister ja riigimetsa majandamise kavandamise avalikkus. Samuti soovitakse laiendada Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu, suurendades selle sisulist pädevust ja töö avalikkust. Nagu me teame, sellega meil probleeme on. Samas on mets loomulikult ka eraasi, vähemalt osa metsast. Põhiseadusest tulenevalt saab eraomandi kasutamist piirata üksnes avalikes huvides ja loomulik on, et piirang peab olema selle huviga proportsionaalne ja tuleb vältida omaniku liigset piiramist. Praegusel ajal, kus nii tehnoloogia kui majandus on teinud lageraie tulundusmetsas nagunii peamiseks, peaaegu ainsaks puidu varumise viisiks, ei ole lageraie eelistamine turberaiele või valikraiele seaduses enam kuidagi põhjendatud. Kavandatav seadusmuudatus jätaks valiku lageraie-, turberaie- või valikraiepõhise majandamise vahel tulundusmetsas omaniku teha. Seega, hea peaministri erakond, me tahame suurendada omaniku õigust otsustada, mis peaks olema teile igati sobilik. Ja loomulikult tahame me samas säilitada praeguse seaduse regulatsiooni, mis nõuab ka erametsas metsamajandamise kava, sest täielikku anarhiat me metsa ei soovi. Me soovime, et omanik suudaks õigel ajal langetada oma otsuse ja pärast selle otsuse järgi ka käia piisavalt pika aja jooksul. Samas suurendaks pakutav eelnõu mõnevõrra ka tulundusmetsas ilma metsamajandamise kava ja metsateatiseta raiuda lubatud puidu aastamahtu. Selline lõdvendamine on roheliste hinnangul õigustatud, sest nagu äsja ütlesin, ei käi tänapäeval enam suuremahulised raietööd metsas mootorsae ja väiketraktoriga, vaid harvesteri ja forvarderiga, ja sellistes tingimustes ei suurendaks pakutav senisest lõdvem kord survet metsale kuigivõrd, olles samas aga oluliseks kergenduseks peremetsaomanikele.
Võrreldes praeguse seadusega on pakutavas eelnõus siiski ka mõningaid piiranguid – kohustus kasutada taasmetsastamisel üksnes kodumaiseid liike, samuti kohustus vaadelda metsa tervikuna ka üle kinnistu piiri. Roheliste arvates on need piirangud vajalikud meie metsa loodusrikkuse kaitseks. Lõppkokkuvõttes tuleb siiski selgelt rõhutada, et eelnõu vastuvõtmisel väheneks eelkõige peremetsaomanike paberimajandus ja suureneks nende otsustusvabadus. Samuti parandaks seadusmuudatus üldsuse ligipääsu metsaga seotud otsustele, tõhustaks metsanduse ja looduskaitse eest vastutavate riiklike struktuuride koostööd ja seega kogu meie riigi toimimise tõhusust. Niisiis, eelnõu ei ole tegelikult eriti poliitiline ja seetõttu, vaatamata sellele, et valitsus on andnud talle negatiivse hinnangu, kutsuks ka võimuliidu esindajaid mõtlema oma peaga ja mitte hääletama eelnõu saalist välja praegusel varajasel etapil. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni liikme Villu Reiljani!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Võib-olla alustada elava klassiku Paul-Eerik Rummo sõnadega, et hobune ei taha valla reest, metsnik metsast, pargivaht alleest. Kas hobune reest valla tahab, selle kohta ma arvan, et võib tahta, aga metsnik metsast ja pargivaht alleest ei taha, ning loodusemehed on metsa pärast mures, mis on kahtlemata positiivne. Mina tahan anda kiretu ülevaate sellest keskkonnakomisjoni istungist 18. septembril 2007, kus me seda asja arutasime ja kus härra Lotman meile eelnõu tutvustas. Võib ütelda, et väga tormilist arutelu ei olnud selles mõttes, et asi läks spetsiifiliseks, me vestlesime elegantselt turberaietest ja valikraietest ning lugesime läbi valitsuse seisukoha, kes üheski punktis seda eelnõu ei toetanud. Isiklikult arvan, et siin on positiivne iva, mille kallal töötada, kahtlemata olemas, sest mets kui elus ressurss ei seisa paigal. Seal toimuvad pidevad protsessid. Mets on pidevalt huvide keerises, mida me ka kõik teame, ja seetõttu jõuti pärast teatud arutelu mitmele väga tähtsale otsusele. Konsensuslik otsus oli see, et ma pean selle ette kandma. Ma teen seda. Edasi nii konsensuslikult enam ei läinud. Konsensusega läks veel üks otsus, et me täna selle ette kanname. Edasi läksid asjad lahku, 5 poolthäälega otsustati, et eelnõu tuleb tagasi lükata, ja 4 häälega, et seda tasuks arutada. Nii jäigi. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Tänan! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 82 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustan hääletusprotseduuri ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 82 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Tulemusega poolt 41 Riigikogu liiget, vastu 31 on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud metsaseaduse muutmise seaduse eelnõu 82 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb seega menetlusest välja. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni liikme Villu Reiljani!

Austatud juhataja! Hääd Riigikogu liikmed! Keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu on kantud sügavast vastutustundest, et Eesti riik saaks printsiibil "saastaja maksab" oma reostustõrje võimekust oluliselt suurendada, et tal oleks vabu vahendeid nii ennetustööks kui ka probleemide lahendamiseks. Me teame, et Läänemeri on tundlik mereala, et siin on aeglane veevahetus, ta on suhteliselt madal, siin on väga intensiivne laevaliiklus ja väga palju õlitankereid ning väga suur on ka oht, mida kätkeb endas ohtlike kemikaalide vedu mööda raudteed. Täna me peame ühte siiski meeles pidama, et kuigi me oleme Helsingi konventsiooniga liitunud ja võtnud endale teatud vastutused, on Eesti riigi võimekus nii õlilaikude lokaliseerimisel kui ka nende kahjutustamisel merel  mõnekümne protsendi ringis ja loomulikult ootavad teised riigid meie otsustavat käitumist selles suhtes. See on suhteliselt kallis tegevus, mis nõuab pikema aja jooksul miljard kuni kaks miljardit krooni. Tõsi on see, et me oleme siin koos rahvusvahelise abiga valmistanud ette ühe laeva – EVA-316. See töötab aga ainult sügavas meres, tegelikult on vaja tehnikat nii keskmise sügavusega meres kui ka madalas meres, et rannikule ei tuleks õli. Selle jaoks on see seaduseelnõu tehtud, et saastaja ja riskitekitaja maksab maapealsete vedude korral tonni pealt 1 krooni ja merel 2 krooni. Need on suhteliselt tagasihoidlikud summad, mis on tegelikult arutatud läbi ka nende meestega, kes selle riski tekitavad, ja nad mõistavad, et seda on vaja. Siin on mõeldud ka komisjoni peale, mis moodustatakse Keskkonnaministeeriumi, Siseministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi, Sadamaoperaatorite Liidu, Eesti Raudtee ja Eesti Keskkonnaühenduste Koja esindajatest, et see raha läheks kindlasti õigesse kohta. Selle eelnõu vastustajad on väitnud, et las maksumaksja maksab. See on tegelikult ühe keskkonnakaitse põhitõe eiramine, maksma peab ikka saastaja ja riskide tekitaja, ning me oleme seda ka ise tundnud. See, et suured abid tulevad kusagilt rahvusvaheliste konventsioonide poolt, on enesepetmine. Siin on küsimus selles, kas Eesti riik võtab tegelikult asja tõsiselt käsile ja lahendab asju või lükkab need lihtsalt sellepärast tagasi, et  Rahvaliit on need esitanud. See eelnõu on tegelikult oma olemuselt vana, seda hakkasime me Keskkonnaministeeriumis tegema 2004. aastal. Siis, kui õnnetus oli, oli ka Reformierakond sellega põhimõtteliselt nõus, aga hakkas nüansside kallal sõna võtma. Täna me võime öelda, et parem aeg ei ole siiski möödas, sest need probleemid kumuleeruvad ja seda oleks hädasti vaja. Kogu rahvusvaheline üldsus jälgib muuseas käesoleva seaduseelnõu käekäiku ja selles mõttes peaks siin üritama päevapoliitikast üle olla, aga kas see nüüd alati õnnestub. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Rein Ratase!

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille algataja on Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, kuulus Riigikogu keskkonnakomisjoni 18. septembri koosoleku arutellu. Eelnõu eesmärk on tagada Eesti riigi reostustõrje võimekus kemikaalidest põhjustatud reostuse tõrjel. Vajadus niisuguse seadussätte või õigemini seadussätete järele on, selle vastu ei olnud ka meie keskkonnakomisjonis keegi. Komisjoni arutelus leiti, et eelnõus on mitmeid puudusi. Kõigepealt, kemikaalide definitsioon on antud MARPOL-i ehk rahvusvahelise konventsiooni järgi, mis käsitleb merereostuse vältimist laevadel, mitte kemikaaliseaduse järgi. Arvati ka, et on mõningaid vastuolusid seaduseelnõu teksti ja seletuskirja vahel. Päris täpselt, ausalt öeldes, ei selgunudki, millised need vastuolud on, võib-olla teatud mõttes vastuolu just maa- ja merereostusjuhtumite käsitlemisel. Leiti, et vajalikud õigusaktide muutmise ettepanekud on eelnõus puudu ja ka seda rahasummat ei ole välja toodud, mis  selle seaduse selline täiendamine riigile maksma läheb. Siiski leiti ka, ja sellele vastu ei vaieldud, et eelnõu menetluse käigus on ju täiesti võimalik maksimaalselt kolme päevaga need võimalikud täiendused teha ja  eelnõusse sisse viia. Väga kasulik oli meie keskkonnakomisjonile ja ma arvan, et samuti Keskkonnaministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning summa summarum siis ka Eesti riigile, et 18. skp keskkonnakomisjoni koosolekul said omavahel kokku nii Keskkonnaministeeriumi kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad ja rääkisid omavahel, komisjoni liikmete juuresolekul muidugi, selgeks, mida teeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures selle aasta aprillis majandusministri käskkirjaga loodud komisjon, mis käsitleb transpordi ohutusega seotud õigusaktide läbivaatamist. Selgus, et kui Keskkonnaministeeriumi esindaja ütles, et ootame selle komisjoni töö ära ja seejärel teeme oma otsused, siis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja ütluse kohaselt nende komisjoni töö hulka ei kuulu peale preventsiooni oluliselt midagi, mitte tagajärgede likvideerimine. See eelnõu käsitleb siiski reostusjuhtumite kõrvaldamist, seega "tule kustutamist", mida on vaja ka teha. Mitte ainult põhjustega sõdida, vaid tagajärgi on vaja ka kõrvaldada.
Keskkonnakomisjoni otsus oli mitte lõpetada keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu esimest lugemist ja lükata eelnõu tagasi. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 4, 1 jäi erapooletuks. Tänan!

Aitäh! Kas  ettekandjale on küsimusi? On. Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Nii meedias kui ka mujal on varem olnud kuulda selle pika loo kohta – see on ju tegelikult hästi pikk lugu, juba mitu aastat veninud lugu, õlifondi lugu –, et ei ole vaja luua mingisugust fondi, vaid need vahendid leiab riik ise oma eelarvesse. See on olnud peamiselt Reformierakonna seisukoht, vähemalt avalikkusele on see nii välja paistnud. Minu küsimus on: kas komisjoni aruteludes tuli välja, millega põhjendati seda, et ei peaks rakendama põhimõtet, et reostaja maksab, vaid et kõik Eesti maksumaksjad peaksid maksma selle reostuse eest? Millega seda  komisjoni aruteludes põhjendati?

Esiteks, selle seisukoha vastu, et saastaja maksab, ei olnud küll mitte keegi, vähemalt keegi ei öelnud seda. Teiseks, ma mainisin, et  Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna juhataja Mirjam Vili esitas seisukoha, et selle küsimusega tegeldakse ja eeskätt tegeleb sellega seesama komisjon, mida ma eelnevalt mainisin, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures tegutsev ühendkomisjon, kus on mitme ministeeriumi esindajad, kaasa arvatud ka üks Keskkonnaministeeriumi esindaja. Selgus, et seal tegeldakse ainult preventsiooniküsimustega. Seega on komisjoni arvates eelnõu aines iseenesest hea, aga sellega tegeldakse teistes sfäärides, teistes institutsioonides.

Toomas Trapido, palun!

Aitäh! Kas komisjonis arutati ka seda, kas Eesti riik on praegu valmis näiteks paarikümnetonnise merelt tuleva reostuse adekvaatseks likvideerimiseks ja elustiku aitamiseks?

Otseselt seda momenti ei käsitletud, küll aga oli ka komisjoni põhjalikus, elavas, igati heatahtlikus ja mõistvas arutelus see moment, et me ei ole praegu valmis. Seda näitas ju suhteliselt hiljaaegne, läinud aasta alguse juhtum, kus me püüdsime kiiresti teha ka seda õlifondi, mis Soomes on näiteks eksisteerinud ja hästi eksisteerinud juba mitukümment aastat. Sellele, et me ei ole valmis, juhtis muide kolm aastat tagasi, kui ma ei eksi, ka Riigikontroll oma auditis tähelepanu.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleeg! Ma vabandan ette, et panen teid keerulisse olukorda, aga te olete tunnustatud keskkonna eest võitleja ja sellega üle Eesti silma paistnud. Kuidas teile selline komisjoni otsus ikkagi istub ja milline on teie enda isiklik arvamus?

Ma tänan kõigepealt, austatud küsija, minu võõpamise eest liialt paksu võõbaga! Ma ei ole seda ära teeninud. Aga ma vastan küsimusele. Mul oli väga kahju, et meie komisjon niisuguse otsuse – 5 : 4 : 1 – vastu võttis, aga ma veendusin järjekordselt selles, et vale mees ei või teha õiget asja, isegi kui see on väga õige asi.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Siin on pidevalt juttu sellest, et oleks õiglane, kui saastaja maksab. Ma küsin: kes on saastaja? Kas näiteks kõik laevad, kes merel sõidavad, või see, kes tekitab õlireostuse? Kes saastaja on tegelikult?

Eks me saastajad oleme kõik ja sellepärast on ka meie kodumaa Eesti püüdnud paljude aastate vältel seda polluter pays, Brüsseli reeglit, natuke täpsustada, lisades sinna juurde, et tarbija maksab, saastaja ja tarbija maksab. Käesoleval juhul ei ole jutt mitte niivõrd aktuaalsest saastajast, vaid potentsiaalsest saastajast. Potentsiaalsed saastajad nii maal kui merel on kõik need, kes tegelevad ohtlike kemikaalidega, neid transportides, ladustades ja muud moodi käideldes.

 Mati Raidma, palun!

Aitäh! Austatud kolleeg! Te tõdesite sellist komisjoni seisukohta, millega mina ühinen, et Eesti ei ole valmis. Oma kogemusest, suheldes eri riikide selle valdkonna inimestega, olen ma aru saanud, et ükski riik pole praegu veel ütelnud, et ta on valmis. Ja suured õnnetused ka Euroopa piirkonnas näitavad seda selgelt. Minu küsimus: kas komisjon saab ühel heal päeval deklareerida, et Eesti riik on valmis? Kas selline ettekujutus on olemas, mis asi on valmis?

Te teate seda oma eelmisest elust tulenevalt ilmselt minust paremini, millised valmisoleku kriteeriumid on olemas, aga kui ma ei eksi, siis loetakse Eesti valmisolekut just merel toimuva kemikaalireostuse, ütleme, eeskätt õli-, naftareostuse puhul mitte üle 25%.  Nii et me räägime sellest valmisolekust, mis ei tähenda seda, et kui nüüd pauk käib, siis kohe on asi likvideeritud, vaid siin on ikkagi oma mõistlikud, üldtunnustatud kriteeriumid, millest tuleb lähtuda. Ja loomulikult ei saa me kunagi öelda, et me oleme valmis. Hea, kui me saame öelda, et me oleme 90% valmis, aga see 10%-ne lõtk või tolerants – ma toon näitena 10%, võib-olla 5 –  jääb alati.

Meelis Atonen, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud vastaja! Austatud komisjoni esindajad! Mul on selline küsimus. See väljend, et "tarbija vastutab" või "reostaja maksab", on väga ilus küll. Aga vaadake, Eesti on teatavasti nii suur ja Eesti on nii võimas mereriik, et teatavasti selles meres või selle mere läheduses ei sõida mitte ainult need laevad, mis Eestis sadamates käivad. Maksustada saame me samal ajal justkui neid, kes meie sadamates käivad. Ma küsin: kuidas lahendada see probleem nii, et Eesti ettevõtjad ei hakkaks kinni maksma nende tarbijate või nende reostajate reostust, kes Eesti sadamates ei käi, vaid käivad näiteks Vene sadamates, aga reostavad siin küll? Kuidas te selle probleemi lahendaksite? Minu arvates on käesoleva seaduseelnõu ja üldse kogu selle temaatika kõige suurem küsimus see, kuidas tekitada tõesti olukord, et kõik meie mere ohustajad võrdselt maksaksid.

Jah, teil on täiesti õigus, sest kui 6–7 aastat tagasi seilas siin Soome lahes aasta jooksul tankereid 40 miljoni tonniga, siis nüüd on see arv kahekordistunud ja lähema 3–4 aasta jooksul kolmekordistub veel. Sellepärast ongi ka Eesti MARPOL-i konventsiooniga ühinenud. HELCOM-ist on siin täna räägitud. Seega saab küsimuse lahendada vaid riikide ja ettevõtjate koostöös, minimeerides reostusohtu ja tagades reostustõrje suutlikkuse. Soomes on laevnikke nii "diskrimineeritud" juba üle 20 aasta ja seal makstakse millegipärast oma pool eurot ühe tonni nafta eest. Meil on Rahvaliidu fraktsiooni esitatud ettepanek võtta merel veetavast kemikaalitonnist ainult 2 krooni. Nii et see on suuresti ka solidaarsusküsimus.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mind ajas natuke ärevaks teie kirjeldus komisjoni arutelust, kus oli juttu, et eri ametkonnad tegelevad probleemiga. Tegelevad! Selline bürokraatlik, kantseliitlik väljend, millega tavaliselt asju edasi lükatakse. Ja kui me vaatame kogu seda asjade käiku, siis paar aastat tagasi oli õlireostuse tõrje küsimus väga aktiivselt päevakorral, sest meri oli siis tõepoolest reostunud ja peaminister teatas, et nüüd-nüüd ja kohe. Näeme, et  aega on mööda läinud, midagi ei ole eriti juhtunud ja ikkagi toimub veel selline suhteliselt algeline diskussioon algpõhimõtete üle. Kuidas  komisjonis see arutelu toimus? Kas oli ka mingisugust konstruktiivset elementi ametkondade poolt üles näidatud, et millal peaks jõutama reaalsete lahendusteni, et õlitõrjevõimekused oleksid meil Eestis tõepoolest olemas?

Konstruktiivne element oli tõepoolest see, et komisjoni arutelus jäi kõlama niisuguse võimsuse loomine Eesti riigi jaoks, et Eesti riiklikku võimekust kemikaalireostuse juhtumite korral suurendada. Ja suurendada oluliselt. Keegi sellele vastu ei vaielnud. Teine, võib-olla konstruktiivne moment, mida ma  veel kord rõhutatult esile tooksin, on see, et – au ja kiitus keskkonnakomisjoni aparaadile ja komisjoni esimehele Marko Pomerantsile – siin said kokku kahe ministeeriumi asjatundjad ja asjaajajad. Siis sai ka selgeks, mida üks teeb ja mida ühe käest võib oodata preventsiooni osas ja mida teise käest võib oodata ja tuleb oodata reostustõrje osas.

Peeter Kreitzberg, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Eesmärk, mille nimel te siin võitlete, on kindlasti lugupidamist vääriv. Minu küsimus on aga see. Teil on kaks alternatiivi: panna kõik laevad või sõidukid maksma või panna siiski asi riigieelarvesse. Kolmas on muidugi panna maksma need, kes keskkonda otseselt reostavad. Te ütlesite äsja, et me kõik oleme keskkonna reostajad. Siis ma küsin: aga miks me siis ei maksa riigieelarvest seda kinni? Miks me paneme kõik liikurid maksma, ka need, kes tegelikult ei reosta keskkonda selles mõttes, nagu me kõik vist aru saame?

Härra Kreitzberg! Te teate, et mõni maksab haigekassa maksu aastakümneid ja maksab iga kuu tuhandeid, kümneid tuhandeid kroone. Ja ta ütleb, et ei ole kahe viimase aastakümne jooksul üldse arsti juures käinud. Ütleme, et see on solidaarsusmaks. Kui me võtame auto ja istume rooli taha, peab meil olema liikluskindlustus. Aga mõni ütleb ka, et ta ei ole 20 aasta jooksul seda üldse vajanud – talle ei ole sisse sõidetud, tema ei ole sisse sõitnud. Käesoleval juhul on just nende potentsiaalsete reostajate reostuskapatsiteet, reostuspotentsiaal tohutult erinev. Kui rääkida ühest tädi Maalist, kes sõidab võib-olla oma sääreväristajaga ringi, siis tema reostab ka, jah muidugi kasutab fossiilkütust, aga see on hoopis midagi muud kui ühe mitmekümne tuhande tonnise tankeri reostuspotentsiaal.

Villu Reiljan, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Teatavasti tekitas looderanniku reostus suuri probleeme loodusele ja suuri vapustusi loodusarmastajatele ning loomulikult ka teatud poliitilisi probleeme. Kindlasti sa mäletad, et meie peaminister teadis seda reostajat ja ta ka avaldas seda pressikonverentsil. Meie Kalle Laanetiga seda ei teadnud ja seetõttu olid meil asjad halvad. Aga kas sa tead, kas see reostaja on nüüd vastutusele võetud ja kohtupinki tiritud ning temaga on õiglaselt ümber käidud?

Minule teadaolevatel andmetel konkreetset reostajat ei tuvastatud. Need olid ainult kahtlused, et see võis nii olla.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mind teeb natuke kurvaks see, et Riigikogu täiskogu peab komisjoni tööd tegema. Võib-olla tulevikus peaksime me mõtlema selle peale, et komisjonide otsustel oleks suurem kaal, sest siin kipub  minema uuesti komisjoni koosoleku pidamiseks saalis. Aga ma tahan küsida otseselt komisjoni koosoleku kohta. Kas seal oli jutuks ka see, et tegemist on tagajärgedega võitlemisega, samal ajal kui tuleks võidelda põhjustega? Suurreostuses, mis tabas meid poolteist aastat tagasi, oli peamiseks kitsaskohaks see, et ei suudetud kindlaks teha, kes oli süüdlane. Kas ei peaks tähelepanu rohkem sellele  suunama ja ka õigusakte muutma? Kas sellest oli komisjonis ka juttu?

Oli küll. Ja ma ütleksin, hea Mark, et süüdlase kindlakstegemine ei ole ka võitlus põhjusega. Kaudselt muidugi on nad kõik seotud, nagu ikka põhjuse ja tagajärje seos. Aga see on ka võitlus tagajärjega. Ja oli tõesti juttu. Kui üks komisjoni liige just ütles, et kuulge, see eelnõu, mida me arutame, kontsentreerub tagajärgede likvideerimisele, siis üks teine komisjoni liige väitis, et aga kui me ütleme, et tagajärgi pole vaja likvideerida, siis saadame Päästeameti laiali suures osas. Pole vaja tulekahju kustuda, toimunud reostusjuhtumit pole vaja likvideerida. On vaja nii ühte kui teist. On vaja tegelda põhjustega ja ka tagajärgedega.

Mati Raidma, palun!

Aitäh! Austatud kolleeg! Rõõm on küll tõdeda, et merereostus on piirivalve rida ja päästjad jäävad alles, aga mul on üks küsimus seoses merereostuse tõrjega. Me teame, et piirivalve arengukavas ja merereostuse tõrje võimekuse arendamisel on mindud sellist optimaalset teed, et on kavas soetada multifunktsionaalsed laevad, mille üks roll on küll reostustõrje võimekus, aga samas on neil veel ridamisi muid ülesandeid. See on kõige suuremat kulu nõudev artikkel ehk see on üks tõsisemaid sellise fondi rahastamise vajaduse põhjendusi. Kas te arutasite seda ja milline on teie hinnang, kas on õiglane kinni maksta kõik teised funktsioonid sellise fondi arvel, mis on keskendunud reostustõrjele?

Kõigepealt, ei ole mina selles põrmugi süüdi, härra Raidma, et kuus aastat tagasi Mereinspektsioon likvideeriti – inspektsioon, kes tegeles siis merereostuse juhtumitega. Nüüd on muidugi piirivalve. Hüva, ütleme, et see peab nii olema.  Aga õlitõrjefond, mida käsitletav seaduseelnõu silmas peab, ei olegi mõeldud mitte ainult aktuaalseks ühe või teise reostusjuhtumi likvideerimiseks, vaid ka reostustõrje võimekuse tõstmiseks, see tähendab investeeringuteks, moodsate tehnoloogiate, seireseadmete omandamiseks ja loomulikult ka reostustõrjetehnika soetamiseks. Nii et ma arvan ise, et niikaua, kui Piirivalveametil on see õilis ülesanne tegelda mitte ainult piiri valvamisega kurikaelte eest, vaid ka reostajate eest, käesoleval juhul merereostajate eest, oleks sellest tõrjefondist  ainult kasu.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Rahvaliidu eelnõu väga selge põhimõte ja printsiip on see, et saastaja maksab ehk siis see, kes reostab, see n-ö likvideerimiskulud ja kahjud ka korvab. Kas te peate õigeks seda printsiipi, et juhul kui koalitsioonierakonnad seda eelnõu praegu ei toeta ja see lükatakse tagasi, hakkab neid reostusega tekitatud kahjusid tulevikus kinni maksma ikkagi Eesti lihtne inimene ehk siis maksumaksja?

Ma palun, jääme oma küsimustega komisjoni arutelu juurde.

Kas ma tohin vastata?

Jah, võib vastata.

Jah, see on ju meil üldtuntud põhimõte keskkonnaõiguses, et saastaja maksab ja otsene saastaja maksab eeskätt. Need võimalikud õlifondi rahad läheksid kohe jooksvalt käiku, et seda tekitatud reostuskollet likvideerida. Samal ajal, kui on juba selgunud või juurdluse käigus selgub, kes on see aktuaalne süüdlane, aktuaalne reostaja, siis – kui see tuvastatakse – maksab tema. Kui juhtub nii, nagu juhtus meil rohkem kui poolteist aastat tagasi, et me süüdlast ei tuvastanud, ja ilmselt ei tuvastagi, siis sellisel juhul jääb loomulikult tekitatud reostuse likvideerimine ja konkreetsetele kahjukannatajatele hüvitise maksmine maksumaksja kanda.  Aga see ei ole midagi uut, see on meil nii levinud.

Head ametikaaslased! Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele lõpeb teisipäevane istung kell 13. Kell on kohe 13, seega jääb arutelu siin pooleli ja lükkub edasi kolmapäevale. Jõudu teile fraktsioonides ja komisjonides! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.00.