Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu teise töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt asume eelnõusid ja arupärimisi üle andma. Vabariigi Valitsus täna eelnõusid üle ei anna. Kas kolleegidel on soove? Näib, et keegi ei soovi  eelnõusid ega arupärimisi üle anda. Läheme edasi teadetega. Täna pärast Riigikogu täiskogu istungi lõppu toimub siin istungite saalis Kosovo toetusrühma asutamiskoosolek. Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohal on 77 Riigikogu liiget, puudub 24.
Head kolleegid! Täpsustame päevakorda. Tänase päevakorra teise punkti, eelnõu 80 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande välisminister Urmas Paet. Tänase päevakorra üheksanda punkti, eelnõu 36 esimese lugemise arutelul teeb algatajate ettekande Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige Marika Tuus.

Läheme edasi tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku statistika seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks kutsun siia majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus on algatanud riikliku statistika seaduse muutmise seaduse eelnõu. Majanduskomisjon arutas selle eelnõu teisele lugemisele saatmist 11. septembril. Vabariigi Valitsus ei olnud muudatusettepanekuid esitanud. Majanduskomisjon esitas ühe muudatusettepaneku, mis oli kantud sellest, et seaduseelnõu saaks puhtamasse ja ilusamasse eesti keelde pandud. Nii et selline korrektuuriline küsimus. Rohkem muudatusettepanekuid ei olnudki meil arutada. Küll aga väärib väljatoomist asjaolu, et majanduskomisjon tõstatas eelnõu arutelul mitmeid statistikavaldkonnaga seotud küsimusi. Komisjon leidis, et statistikavaldkonda tuleb käsitleda tunduvalt põhjalikumalt, ning soovib selleks veel kohtuda Rahandusministeeriumi esindajatega ja rahandusministriga ühel majanduskomisjoni istungil, mis oleks täielikult statistika kogumise temaatikale pühendatud.
Komisjoni koosolekul tegin ma ettepaneku saata eelnõu täiskogule teiseks lugemiseks 18. septembril, teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada ning juhul kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu täiskogule kolmandaks lugemiseks 20. septembril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Komisjon toetas kõiki neid ettepanekuid konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegid soovivad ettekandjale  küsimusi esitada? Küsimusi ei soovi keegi esitada. Kolleegid! Avame läbirääkimised. Kas fraktsioonide esindajad, komisjonide esindajad, Riigikogu liikmed soovivad sõna võtta? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Nii nagu ettekandja ütles, on eelnõu kohta laekunud üks muudatusettepanek. Kui keegi seda siin suures saalis hääletada ei soovi, loeb juhataja teise lugemise lõppenuks.
Eelnõu 61 teine lugemine on lõppenud.

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks kutsun kõnepulti välisminister Urmas Paeti.

Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on suurepärane võimalus asendada siin rahandusministrit ja kõnelda teile konkurentsiseaduse muutmisest.
Niisiis, selle muutmise seadusega muudetakse konkurentsiseaduse kuuendat, riigiabi peatükki. Selles peatükis on kirjas Eesti‑sisesed protseduurireeglid, kes ja kuidas peab esitama Euroopa Komisjonile riigiabi andmise loa taotlusi ning riigiabi ja vähese tähtsusega abi aruandeid. Selle seadusmuudatuse eesmärk on viia Eesti riigiabi süsteem kooskõlla uute Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate nõuetega ning luua riigiabi ja vähese tähtsusega abi register. Riigiabi sätted tuleb  viia vastavusse Euroopa Liidu riigiabi puudutavates õigusaktides tehtud muudatustega, kuna riigiabi protseduurireeglid on muutunud. Uue korra kohaselt esitatakse riigiabi teatised Euroopa Komisjonile ainult elektrooniliselt. Ka on komisjon võtnud vastu uue vähese tähtsusega abi määruse ja selles suurendatakse vähese tähtsusega abi piirmäära 200 000 euroni, seni oli piirmäär 100 000 eurot kolme aasta jooksul ühe ettevõtja kohta. Eelnõu annab aluse riigiabi ja vähese tähtsusega abi registri loomiseks. See register hõlmaks kogu Eestis antavat riigiabi ja vähese tähtsusega abi ning abiandjad oleksid kohustatud registrisse kandma andmed kogu nende antava riigiabi ja vähese tähtsusega abi kohta. Praegu on küll ülevaade möödunud perioodidel antud riigiabi ja vähese tähtsusega abi kohta, kuid puudub igal ajahetkel kättesaadav teave Eestis antava abi kohta. Niisiis, loodav register hõlbustaks nii riigiabi järelevalvet, vähese tähtsusega abi piirmäära jälgimist, kumuleerimisreeglite täitmist, aruandlust ja käesoleva eelnõuga kavandatava valitsusele esitatava iga-aastase riigiabi ülevaate koostamist. Samuti muutub vähese tähtsusega abi andmise protseduur selle andjale lihtsamaks, kui liikmesriik on loonud vähese tähtsusega abi registri, milles on täielik teave selle liikmesriigi ametiasutuste antud vähese tähtsusega abi kohta. Registri loomine läheks Rahandusministeeriumi rehkenduste järgi maksma umbes 1,5 miljonit krooni ja see on kavas käivitada 2009. aasta algusest. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Kas kolleegid soovivad esitada küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Tänan välisministrit ja kutsun järgmiseks ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni liikme proua Liina Tõnissoni.

Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu on teie ees lugemisel muudetud kujul, kuna komisjon toetas juriidilise osakonna formuleeringuid, mis on juriidilises mõttes täpsemad. Ehk teisisõnu: seaduseelnõu sisu ei muutunud mingilgi määral, täpsustusid ainult sõnastused. Komisjon arutas seda küsimust oma istungil 10. septembril, olles enne kokku kutsunud töökomisjoni, mis on majanduskomisjonis Riigikogu eri koosseisude ajal juba traditsiooniks muutunud. Erilisi probleeme see seaduseelnõu muudatus ei tekitanud. Võib-olla huvitav oli arutelu teemal, kas sõna "riigiabi" sisaldab ka vähese tähtsusega abi. Pärast pikka arutelu, nii filosoofilist kui filoloogilist, jõuti siiski seisukohale, et komisjoni arvates sõna "riigiabi" kätkeb endas ka vähese tähtsusega abi. See oli suurim diskussiooni objekt komisjonis.
Komisjoni liikmed toetasid konsensusega eelnõu esitamist esimesele lugemisele muudetud kujul ja esimese lugemise lõpetamist. Palve on, kui esimene lugemine lõpetatakse ja eelnõu saadetakse teisele lugemisele, siis esitada ettepanekud 2. oktoobriks, kui on olemas soov teha muudatusettepanekuid. Suur tänu!

Aitäh! Kolleegid! Kas soovite esitada küsimusi majanduskomisjoni liikmele? Küsimusi ei ole. Läheme siis läbirääkimiste juurde. Fraktsioonide esindajatel on võimalik tulla läbirääkimistele. Kõnesoove selles päevakorrapunktis ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Eelnõu 80 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2. oktoober 2007 kell 18. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu kohaselt ühineks Eesti Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppega. Selle kokkuleppe eesmärk on tagada, et Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus saaks täita sõltumatu kohtumõistja ülesannet. Mereõiguse kohus lahendab riikidevahelisi vaidlusi, mis on tekkinud ÜRO mereõiguse konventsiooni rakendamisel või tõlgendamisel. Kohus ise asub Hamburgis. Kokkuleppega tunnustatakse kohtu õigusvõimet ning selle liikmetele ja töötajatele antakse sellised eesõigused, puutumatus ja soodustused, nagu neil on vaja oma ülesannete sõltumatuks täitmiseks. Kokkuleppega ühinemisega näitab Eesti, et me peame ka selles valdkonnas sõltumatut kohtumõistmist väga oluliseks. Varem on Eesti ühinenud sarnase kokkuleppega, mis annab samalaadsed eesõigused ja puutumatuse Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule. Selle kokkuleppe kohaselt tuleb austada kohtu arhiivide ja posti puutumatust, kohtu tulu ja vara on maksuvabad, kuid see puudutab ennekõike Saksamaad kui kohtu asukohariiki, ning ka kohtunike tasud on maksuvabad. Samuti antakse kokkuleppe alusel kohtu töötajatele samasugune puutumatus nagu diplomaatidele, välja arvatud oma päritoluriigis, kus kehtib kohtulik puutumatus vaid ametiülesannetega seotud tegevuste osas. Selle kokkuleppe rakendamine Eestile ilmselt suuri rahalisi kulutusi kaasa ei too, kuna ei ole eriti tõenäoline, et see kohus omandaks Eestis kinnis- või muud vara. Juhul kui Eesti elanik alustaks töötamist Rahvusvahelises Mereõiguse Kohtus, ei maksustataks kokkuleppe kohaselt tema töötasu Eestis ning siis jääksid need summad Eesti riigi eelarvesse laekumata. Seni on selle kokkuleppega ühinenud 32 riiki. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Kas soovite ettekandjale küsimusi esitada? Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Hea välisminister! Kas on arvata, et seoses gaasijuhtme küsimustega võiksid  selle kohtu liikmed meid lähiajal külastama hakata?

Ei pea seda küll kuigi tõenäoliseks, sest selles kohtus lahendatakse riikidevahelisi vaidlusi. Praegusel juhul, kui me räägime gaasijuhtmest, siis selle rajaja ei ole riik, vaid äriühing.

Aitäh! Kolleeg Strandbergil on ka teine küsimus. Palun!

Ei ole.

Minu arvuti näitab siin küll praegu, aga kui ei ole, siis rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, välisminister! Palun kõnepulti majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud juhataja ja head kolleegid! Majanduskomisjon arutas oma 10. septembri koosolekul Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu. Majanduskomisjon arutas seda koos teise Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõuga, nimelt Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni eesõiguste ja puutumatuse protokolliga ühinemise seaduse eelnõuga, kuivõrd need eelnõud on oma sisult sarnased. Komisjonis tegi sissejuhatuse välisminister Urmas Paet ja selgitusi jagas ka asekantsleri nõunik Kristi Land. Välisministri sissejuhatust ning selgitusi me kuulsime, nendega ta esines ka komisjonis ning neid ei hakka ma siin loomulikult  enam rohkem refereerima. Komisjoni liikmetel tekkis üks küsimus: kas on olnud juhtumeid, kus Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus on soovinud Eestis toimida? Vastus oli, et seda ei ole siiani olnud, sest kohus on lahendanud põhiliselt laevade viivitamatu vabastamisega seotud küsimusi, mis ei ole olnud Eestiga seotud. Samuti ei ole Eestist ka mereõiguse kohtunikku ning seetõttu ei ole meil tekkinud reaalset kokkupuudet nende privileegide ning puutumatusega.
Kõlas ettepanek suunata eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 18. septembril, esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. september kell 12. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Kas kolleegid soovivad esitada küsimusi? Küsimusi ei ole. Head kolleegid! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran eelnõu 71 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. septembri 2007 kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud.

Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni eesõiguste ja puutumatuse protokolliga ühinemise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun kõnepulti välisminister Urmas Paeti!

Head Riigikogu liikmed! Rahvusvaheline Süvamerepõhja Organisatsioon korraldab riikide tegevust süvamerepõhjas. Süvamerepõhi on avamerepõhi, millele ühelgi riigil õigusi ei ole ja mis on inimkonna ühisomandis. See tähendab, et nimetatud organisatsioon ei tegutse näiteks Läänemeres, kus kõik merealad kuuluvad mingi riigi jurisdiktsiooni alla.
Olemuslikult on see eelnõu sarnane eelmise eelnõuga, mis puudutab organisatsiooni kasuks töötavate inimeste eesõigusi. Niisiis, süvamerepõhja organisatsioon haldab tegevust süvamerepõhjas, sealhulgas annab loodusvarade kaevandamise lubasid. Selle organisatsiooni peakorter asub Jamaical. Selle protokolliga tunnistab Eesti Rahvusvahelise Süvamerepõhja Organisatsiooni kui rahvusvahelise juriidilise isiku ja tema ametnike, ekspertide ning osalisriikide esindajate puutumatust meie kohtualluvuse suhtes ja aitab seeläbi kaasa organisatsiooni tõhusale toimimisele. Organisatsiooni liikmetele ja töötajatele antakse nende ülesannete sõltumatuks täitmiseks vajalikud eesõigused, puutumatus ja soodustused. Näiteks ei tohi koosolekutel osalevaid esindajaid  selle koosoleku toimumise maal vahistada, nende dokumendid on puutumatud jne. Selle protokolli rakendamine Eestile otseseid kulutusi kaasa ei too. On vähetõenäoline, et see organisatsioon hakkaks Eestis omandama vara või saadaks siia oma ametnikke. Ainult juhul, kui Eesti elanik asuks selles organisatsioonis tööle ja tema palk ei kuuluks maksustamisele Eestis, jääksid need maksud lihtsalt Eesti eelarvesse laekumata. Samas annab kokkulepe kaitse teistes riikides võimalikele Eesti esindajatele, kes selle organisatsiooni töös osalevad.
Praeguseks on selle kokkuleppega ühinenud 23 riiki. Nagu teada, ei ole selliste privileegide andmine organisatsioonidele uus nähtus. Eesti on seni ühinenud sellesarnaste kokkulepetega, mis annavad puutumatuse ja soodustused näiteks ÜRO-le ja selle eriorganisatsioonidele, samuti Rahvusvahelisele Aatomienergia Agentuurile. Tänan!

Aitäh! Kolleegidel on küsimusi. Palun, Enn Eesmaa!

Aitäh! Austatud minister! Loomulikult mõtlesid meist paljud seda sissejuhatust kuulates Venemaa tegevusele pooluse mandrilava hõlvamisel ja konfliktile, mis on sellest tõusnud paljude riikide vahel. Kuidas suhestuvad Eesti ja meie võimalused protokolliga liitumisel sellise probleemistikuga?

Mis puudutab Venemaad, siis Venemaa ei ole selle protokolliga ühinenud. Nii et kui vaadata seda probleemistikku, lähtudes ka Venemaa tegevusest seal, siis seda suhet hetkel ei ole, ennekõike puudutab see ikkagi protokolliga ühinenuid ja neid riike, kes sellega on liitunud.

Aitäh! Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi järgmise ettekande juurde. Selleks kutsun kõnepulti majanduskomisjoni esimehe Urmas Klaasi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka kõnealust seaduseelnõu arutas majanduskomisjon 10. septembril ja samuti jagasid meile selgitusi välisminister Urmas Paet ning asekantsleri nõunik Kristi Land. Sõltuvalt aktuaalsest situatsioonist kõlas komisjonis ka ühe küsimusena, kas  nimetatud protokolliga ühinemisega on kuidagi seotud Vene-Saksa gaasijuhtme võimalik rajamine Läänemerre. Vastus kõlas ning komisjoni liikmetele saabus selgus, et süvamerepõhja organisatsiooniga ei ole see seotud, sest nimetatud organisatsioon haldab ainult selliseid piirkondi, mis ei ole ühegi riigi jurisdiktsiooni all. Nii et jõudsime oma arutelu tulemusel ettepanekuni saata eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 18. septembril ning teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. september kell 12. Seda minu ettepanekut toetas komisjon konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Fraktsioonide esindajad ei soovi läbirääkimisi avada ja seega läbirääkimisi ei tule.
Määran eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. septembri 2007 kell 12. Eelnõu 72 esimene lugemine on lõpetatud.

Viies päevakorrapunkt on Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kõnepulti tuleb Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimees Karel Rüütli.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Vahetult pärast Riigikogu valimisi tutvustas Eesti Üliõpilaskondade Liit Riigikogule ülliõpilaste sotsiaal-majanduslikku uuringut, millest järeldub, et õppetoetus on Eestis privileeg, mis saab osaks väga vähestele. Usun, et kõik Riigikogu liikmed mäletavad kindlasti üliõpilastepoolset kingitust, kui Eesti Üliõpilaskondade Liit kinkis Riigikogu 101 liikmele kilekoti tudengitele igapäevaeluks tarvilikuga 26,6 krooni väärtuses. Riigi poolt on tudengitele ette nähtud 800-kroonine toetus, mis jagatuna päevade arvuga kuus on 26,6 krooni päevas. Uuringutest ilmnes, et 75% tudengeid saaks hakkama umbes 2500–3500 krooniga. Sel juhul ei peaks üliõpilased häda sunnil kooli kõrvalt tööl käima. Just selline on minimaalne summa, mille riik peaks tulevikule mõeldes üliõpilastele tagama. 2005/2006. õppeaastal sai Haridus- ja Teadusministeeriumi andmete kohaselt põhitoetust 14% üliõpilastest, seetõttu on 59% tudengitest sunnitud samal ajal tööl käima ja 19% kavatseb tulevikus kooli kõrvalt tööle minna, kusjuures  vaid kolmandiku tudengite töö on seotud õpitava erialaga.
Arvestades eelnevat, algatas Rahvaliit Riigikogus õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu mõttega muuta õppetoetused palgapõhiseks, nii et õppur saaks seda õppetöö eest konkreetsete kriteeriumide põhjal. Eelnõus sätestatu annaks üliõpilastele riigipoolse garantii, pühendamaks end kogu jõuga õppetööle, et täiskoormusega õppida. Rahvaliidu hinnangul tuleb tudengipalka maksta selleks, et üliõpilane poleks sunnitud kooli kõrvalt tööd rassima, et ta saaks tervenisti õppimisele pühenduda ja suudaks õpingud nominaalajaga lõpetada. See aitab tõsta ka kõrghariduse kvaliteeti.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt on põhitoetuse minimaalmäärad järgmised: kutsekoolis õppivale õppurile vähemalt 0,25 alampalka, bakalaureuseõppes vähemalt 0,5 alampalka, magistriõppes 0,75 alampalka, doktoriõppes vähemalt 2,0 alampalka. Lisatoetuse määr oleks vähemalt 0,25 alampalka.
13. septembril avalikustatud OECD analüüsist selgub, et Eesti kõrgharidussüsteemi suurim puudujääk on see, et kõigil ei ole võrdseid võimalusi sellele ligi pääseda. Liiga suurt rolli mängib endiselt noorte sotsiaal-majanduslik olukord. Vabariigi Valitsus on Rahvaliidu eelnõule ette heitnud seda, et see on liiga kallis. Mõningate näidetena võib välja tuua, et 2008. aasta reservi on valitsusel kavas panna 2,7 miljardit krooni ja 2007. aasta 1. juulist tõsteti pensione summas 671 miljonit krooni. Ehk siis raha on küll, aga küsimus on prioriteetides. OECD eksperdid juhtisid tähelepanu just sellele, et õppelaenu tagab riik kõigi oma vahenditega, samas õppetoetuste puhul seda ei tehta. Kuidas saame olla kindlad, et meie noortel on edaspidi üldse tahtmist ja jaksu Eesti kõrgkoolides punnitada, maksku mis maksab, kui igal pool mujal väärtustatakse kõrgharidust nii õppimise ajal kui ka pärast seda tublisti enam ning selle sisu ja kvaliteet ületavad tihti meie kõrgkoolide oma? Eesti ees aga pole noorel mingit auvõlga, sest kõik eeldused heaks tulevikuks on nad kõrgharidust kinni makstes ju ise loonud. Eesti peab arvestama sellega, et odavate allhangete aeg on läbi, Eesti vajab innovaatilisi lahendusi nii majandus- kui ka sotsiaalvallas. Räägime ju kogu aeg teadmistepõhisest Eestist. 4. aprillil oli mul au kuulata siinsamas saalis peaminister Andrus Ansipi ettekannet Riigikogule valitsuse moodustamise aluste kohta, kus toodi välja uue valitsuse kümme suurt väljakutset. Neljandaks suureks väljakutseks oli hea hariduse kättesaadavus ning majandusstruktuuri muutumine inimestemahukalt tootmiselt teadmistemahukaks, innovatsiooni tagamine või taganttõukamine kõigi vahenditega. See on ainus tee pikaajalise kiire majanduskasvu säilitamiseks. Arusaamatuks jääb nüüd see, miks soovitakse aga kõigi vahenditega Rahvaliidu eelnõu tagasi lükata. Rahvaliidu tudengipalga eelnõu on selge alternatiiv õppelaenule, mille piirmäära soovib valitsus tõsta nelja aasta pärast 60 000 kroonile. Lihtne arvutus näitab, et magistrantuuri lõpetanu kukile lasub viie aastaga hirmuäratav laenukoormus – 300 000 krooni pluss intressid. Sellise õppelaenukoormuse korral ei saa ülikooli lõpetanud noor inimene niipea mõelda kodu rajamisele ega pere loomisele, sest suur osa sissetulekust kulub edaspidi laenu ehk võla tagasimaksmisele. Põhimõtteliselt on õpingute rahastamine ainult õppelaenuga tudengitele sama hea, kui pakkuda sünnitajale emapalga asemele emalaenu, vabandusega, et lapsed on investeering ja küll tublid järeltulijad kunagi ema võla kinni maksavad. Muigama paneb ka tõsiasi, et valitsus soovib suurendada tudengitele antavat laenu, teiselt poolt aga on asutud võitlema SMS-laenude vastu, soovides vältida hulga inimeste sattumist allakäiguspiraali just liigse laenamise tõttu. Igati mõistlik oleks ka üliõpilasi samaväärselt kohelda ning neid liigsest laenuorjusest säästes pakkuda alternatiivi väärika õppetoetuse näol.
Rahvaliidu esitatud tudengipalga eelnõu tugineb üliõpilaste sotsiaal-majanduslikule uuringule ning lähtub tudengite tegelikest vajadustest. Nii oleks magistriõppes õppetoetus, põhi- ja lisatoetus kokku 3600 krooni. Haridus- ja Teadusministeeriumi väide, et tudengipalga eelnõu suurendab üliõpilaste ebavõrdsust, ei pea põrmugi paika. Vastupidi, see eelnõu loob kõhnema rahakotiga peredest pärit noortele jõukamatega võrreldes võrdsed võimalused  kõrgharidust saada. Mõte ju ongi selles, et riik paneks õla alla ja aitaks tagada kõigile noortele, ka neile, kellel rahakott puuga seljas pole, juurdepääsu kõrgharidusele. Praeguse võimuliidu sammud viivad paratamatult sinnamaale, et paljude võimekate noorte ees jääb kõrgkooli uks suletuks rahapuuduse tõttu.
Lõpetuseks: ma nägin pärast Üliõpilaskondade Liidu aktsiooni mitmete Riigikogu liikmete rinnas silti "Tudengi sõber". Olgem siis oma märkide väärilised ja aidakem üliõpilasi. Toetage tudengipalga eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Kolleegid, kas on küsimusi? Palun, kolleeg Lauri Luik!

Hea ettekandja! Aitäh põhjaliku ülevaate eest! Ma saan aru, et selle eelnõu eesmärk on võrdne ligipääs kõrgharidusele, kuid lugedes eelnõu ja sellega kaasnevat seletuskirja, tekkis päris palju küsimusi. Näiteks, mis saab siis, kui minu erialal ei ole riiklikku koolitustellimust? Minu küsimus sulle on selline. Kas sulle ei tundu, et see eelnõu võib tegelikult hoopis veelgi suurendada ebavõrdsust?

Eelkõige on eesmärk see, et üliõpilased saaksid õppida, et nad ei oleks sunnitud kooli kõrvalt tööl käima. Küsimus on ka selles, milline on kõrghariduse kvaliteet. Praegusel hetkel, kui on riiklik koolitustellimus nendel erialadel olemas, siis see tähendab ka, et need erialad on akrediteeritud ja nad on kvaliteetsed erialad. See on juba n-ö järgmiste arutelude küsimus, mis siis nendest üliõpilastest saab, aga praeguse eelnõuga seda ei ole reguleeritud. Praeguse eelnõu järgi saavad õppetoetust ainult need tudengid, kes õpivad erialadel, kus on olemas riiklik koolitustellimus.

Järgmine küsimus. Kolleeg Toomas Tõniste.

Aitäh! Teie jutust jääb mulje, nagu oleks õppimine tudengitel üks tore meelelahutuslik teema, on tore, kui neile veel selle eest peale makstakse. Haridus on niivõrd halb, et nad pärast ei saa hakkama ega suuda oma laene tagasi maksta, et kõik jäävad töötuks jne. Kas siis teie arust enamik üliõpilasi ei oska pärast ülikooli lõpetamist oma haridusega midagi peale hakata, et neile ei tohiks laenu anda, või et nad ei saa oma laenu tagasimaksmisega hakkama?

Küsimus on pigem see, et riik tagab praegusel hetkel kõigi oma vahenditega selle, et üliõpilased saaksid laenu võtta, samas ei ole riik tulnud appi üliõpilastele selles suhtes, et anda nendele sotsiaaltoetusi ehk siis õppetoetust. Kui eelmisel neljapäeval avalikustati OECD raport, siis seal öeldi täpselt samamoodi, et Eestis ei ole tudengitele tagatud sotsiaalseid garantiisid riigi poolt, ja üheski maailma riigis, kus nemad on oma tööd ja analüüse teinud, ei ole nemad kokku puutunud sellega, et üliõpilased nii palju töötaksid. Meie eelnõu eesmärk on see, et üliõpilasi ei sunnitaks õpingute kõrvalt tööl käima, sest praegusel hetkel, nagu ma siin ka välja tõin, on 60% üliõpilastest sunnitud tööl käima. Kui täiskoormusel tööl käiakse, siis ei ole võimalik täiskoormusel õppida. Kas siis see tulemus, mis sealt ühel hetkel välja tuleb, see haridus, mida üliõpilased on omandanud, on ka kvaliteetne haridus?

Järgmine küsimus tuleb kolleeg Marek Strandbergilt.

Hea kolleeg! Üliõpilased käivad tõenäoliselt tööl kõikjal maailmas. Lihtsalt vahe on selles, et mujal on tööviljakus suurem, ja vaatamata elatustasemete erinevusele on tõepoolest ka siin lähedal Euroopa ülikoolides vaja teha tööd – kas erialast või sellega lähedast tööd, et ennast ülal pidada –, ajalises mõttes oluliselt vähem kui Eestis. Kas te olete oma eelnõu ette valmistades hinnanud seda, kui palju üliõpilasi lahkub praegu Eestist just nimelt selle tõttu, et mujal on töötegemine, millega end ülal pidada, ka selles teises riigis, ajaliselt lühem tegevus kui Eestis?

Seda, kui palju noori Eestist lahkub, peab võib-olla analüüsima Eesti riik ning Haridus- ja Teadusministeerium. Aga ühest varasemast uuringust on mulle jäänud kõrvu see, et umbes 25% gümnaasiumilõpetajatest näeksid endale võimalust pigem Eestist väljaspool. See on küll number, mis tekitab natuke muret, kuidas Eesti noored üldse suhtuvad Eesti kõrgharidussüsteemi ja näevad oma tulevikku Eesti riigis tervikuna.

Järgmine küsija, kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Hea ettekandja! Sa rääkisid enne millegipärast, et üliõpilased on sunnitud tööl käima. Mina käisin ülikooli ajal tööl, sina käisid, enne küsimuse esitanud kolleeg Luik käis ja mõned meist käivad siiamaani. Ma ei ole sugugi kindel, et meid kõiki selleks sunniti. Sa ütlesid, et mitte kuskil maailmas ei ole see asi nii hull. Minu meelest ei ole mitte kuskil maailmas ka nii noori tippjuhte ja nii noori parlamendiliikmeid, nagu meil Eestis. Ma arvan, et me ei peaks selle pärast ilmtingimata häbi tundma. Minu küsimus on hoopis selle kohta, et siit eelnõust on targu jäetud välja seaduse rahaline mõju, kui palju see täpselt maksma läheb. Aga enne sa mainisid võimalike katteallikatena nii eelarve ülejäägi kui ka pensionide tõusu vähendamist. Kas see on Rahvaliidu ametlik seisukoht, et eelarve tasakaal ja pensionitõusu vähendamine peaksid saama üliõpilaste toetuste allikaks?

Aitäh! Ma tõin lihtsalt mõned näited, illustreerimaks seda, et kui riik ütleb, et üliõpilased on meile prioriteet, siis on võimalik ka raha leida ehk raha ei ole kadunud mitte kuskile. Küsimus on see, millised on prioriteedid. Rahvaliit ei soovi tudengeid toetada pensionide arvel, kindlasti mitte.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Toomas Tõniste.

Aitäh! Kas teie arust peaksid riigipoolsed sotsiaalsed garantiid olema kõigile võrdsed või peaksid need olema diferentseeritud? Näiteks, kas riik peaks maksma kõikidele tulevastele ärijuhtidele, kellega riigil ei ole midagi peale hakata, sama palju toetust kui võib-olla arstidele, õpetajatele, inseneridele?

Jah, väga raske on hinnata, millisest üliõpilasest saab hea ärijuht ja tippjuht ning millisest üliõpilasest saab väga hea arst. Aga loomulikult oleme me seda meelt, et see peaks sõltuma ka tudengite sotsiaalsest olukorrast, aga praegusel hetkel on kümme aastat püütud riigis leida võimalust, kuidas tagada seda, et tudengitele oleks võimalik maksta toetust sotsiaalse olukorra järgi. Seda ei ole siiamaani  leitud. Sellest tulenevalt on meil juba praegu lahendusi vaja, meil on juba praegu seis kriitiline ehk kuskilt tuleb alustada. Kui hakata analüüsima seda, kuidas tudengite sotsiaalset tausta hinnata, siis võivad administratiivkulud minna väga suureks, praegusel hetkel ei ole seda mehhanismi ehk meie näeme, et oleks mõttekas kohelda kõiki tudengeid võrdselt.

Teine küsimus, kolleeg Lauri Luik.

Aitäh! Ma tuleksin selle võrdsuse ja ebavõrdsuse teema juurde korraks tagasi. Hea ettekandja! Kas sa oskad öelda, miks on teie eelnõus kutsehariduse omandajad ebavõrdses seisus, võrreldes bakalaureuseõppes õppivate tudengitega?

Praegusel hetkel on väga paljudel kutsekoolis õppivatel noortel ühiselamus elamine oluliselt soodsam ja koolid on teinud nendele väga palju muid soodustusi. Seepärast oleme sellise väikese n-ö vahe sisse teinud. See ei tähenda, et me kutsekoolis õppijaid vähem väärtustaksime kui ülikoolis õppijaid.

Järgmisena saab küsimuse esitamiseks sõna kolleeg Meelis Atonen.

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Ma olen alati pidanud Rahvaliitu selliseks suurejooneliseks erakonnaks, et kui midagi teha, siis ikka suurelt ja ilusasti. Nüüd te ootamatult üllatate mind, olete kõik toetused sidunud siin alampalgaga. Äkki te oskate põhjendada, miks üliõpilased sellist toetuste sidumist alampalgaga väärivad. Kui nad vaesekesed on sunnitud tööl käima, siis selleks, et tööl käimist asendada, seoks need äkki hoopis keskmise palgaga, või mõtlete lausa ülempalga välja.

Jah, tõepoolest, sul on õigus, Rahvaliit on alati tulnud välja väga heade ja mõistlike ettepanekutega. Aga oma ettekande alguses juhtisin ma tähelepanu sellele, et Üliõpilaskondade Liit on läbi viinud sotsiaal-majandusliku uuringu ja sellest uuringust tuli välja, et tudengid saavad hakkama keskmiselt 2500–3500 krooniga. Sellest tulenevalt otsustasime siduda tudengipalga alampalgaga. Ettekande lõpus mainisin ma, et magistriõppes on põhi- ja lisatoetus kokku 3600 krooni. See tähendabki seda, et üliõpilaste praegused vajadused on umbes 3500 krooni, ja alampalk Eestis on 3600 krooni ning sellest tuleneb ka see sidumine. Loomulikult, kui Reformierakond ja valitsusliit on nõus, võime me selle siduda ka keskmise palgaga. Meil ei ole selle vastu mitte midagi, aga küsimus on selles, kas te saate siis oma tulud ja kulud tasakaalu.

Järgmisena saab sõna küsimuse esitamiseks kolleeg Peeter Kreitzberg.

Suur tänu! Lugupeetud esineja! Rahvaliit oli teatavasti neli aastat koalitsioonis, tal olid kõik võimalused seda probleemi tõstatada ja mitte just nii suurejooneliselt lahendada nagu praegu, aga sammhaaval ja realistlikumalt. Ma küsin teilt, millal te saite teada tudengite raskest olukorrast. Kas see oli teile mingisugune värske uudis või teadsite te seda juba viis aastat tagasi?

Aitäh! Muide, Rahvaliit on kogu aeg üliõpilastega diskussioonis olnud ning püüdnud üliõpilastele vastu tulla ja nende probleeme lahendada, niipalju kui see koalitsioonis on võimalik olnud. See, kust kohast Rahvaliit teada sai, et olukord on eriti probleemne, on ikkagi Üliõpilaskondade Liidu korraldatud sotsiaal-majanduslik uuring. Sellest tuli välja, kui tõsine tegelikult olukord on ja mis meie haridussüsteemi ees ootab, kui riik ei tule appi ega aita üliõpilastel seda probleemi lahendada.

Järgmisena saab küsimuse esitamiseks sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Aitäh! On täiesti ilmne tõsiasi, et riigieelarvelisel õppekohal õppijal on majanduslikult tunduvalt lihtsam kui õppekohal, mille kõik kulud tuleb katta õppijal endal. Teie eelnõu näeb ette selliste oluliste toetuste olulist tõstmist nendele üliõpilastele, kes õpivad just nimelt riigieelarvelisel õppekohal. Missugune loogika on sellise valiku taga? Palun kommenteerige nii põhjalikult kui vähegi võimalik!

Aitäh! Meie eelnõu näeb ette, et toetust on võimalik saada ka nendel üliõpilastel, kelle erialal on olemas riiklik koolitustellimus, aga nad õpivad oma raha eest.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Marek Strandberg.

Tänan! Hea ettekandja! Kas te oskate öelda ligikaudsegi numbri, mida see järgmisel aastal riigieelarves tähendada võiks, kuna õige pea hakkavad meil siin peale ka ju riigieelarve arutused ja selles mõttes oleks hea teada seda majanduslikku poolt? Kas võimalike paranduste ja muudatuste tegemisel selles eelnõus võiks kõne alla tulla ka hoopis täielikumate ja põhjalikumate laenugarantiide andmine ning laenu tagasimaksete garanteerimine, juhul kui, ütleme, osutub võimatuks sellise palgamehhanismi sisseviimine?

Aitäh! Haridus- ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt läheks see õppetoetuste eelnõu maksma alla miljardi krooni. Loomulikult on kõigil, kes soovivad teha parandusettepanekuid seaduseelnõu kohta, see võimalus olemas. Rahvaliit tuli selle eelnõuga välja just seepärast, et riik koostöös üliõpilastega on püüdnud leida lahendusi sellele, kuidas tagada üliõpilastele normaalne sotsiaal-majanduslik olukord. On moodustatud erinevaid komisjone jne, aga lihtsalt praegu ei ole kusagilt tulemust näha ega ole ka arvatavasti tulemas sellist tulemust, mis üliõpilasi rahuldaks. Nii et kõik ettepanekud on teretulnud ja juhul kui see eelnõu heaks kiidetakse, on kümme päeva  aega neid teha. Nii et ootame ettepanekuid.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Aitäh! Mul on väga hea meel, et hea ettekandja tõi lõpuks välja ka konkreetse numbri. Miljard krooni on samas suurusjärgus Tartu Ülikooli aastaeelarvega ja miljard krooni on umbes pool sellest, mida riik iga-aastaselt kõrgharidusse panustab. Ennist sa ütlesid, et see raha ei peaks tulema ei eelarve ülejäägi ega pensionide arvel. Kas ma saan õigesti aru, et siis tuleb see raha leida hariduskulude seest, või kus sa näed sellist võimalust 50%-liseks vahendite kasvuks?

Aitäh! Kümmekond aastat on üliõpilasi koheldud selliselt, et nad saavad ise hakkama või vähemalt peavad ise hakkama saama ehk riik ei ole üliõpilastele väga appi tulnud ega nende sotsiaalsete garantiide eest hoolitsenud. Ma tuletan siinkohal meelde Andrus Ansipi ettekannet 4. aprillil siinsamas saalis, kus Andrus Ansip neljanda suure väljakutsena tõi välja hea hariduse kättesaadavuse ning majandusstruktuuri muutumise inimestemahukalt tootmiselt teadmistemahukaks, innovatsiooni taganttõukamise kõigi vahenditega. Ehk see on valitsuse ja riigi prioriteet, kust see raha leitakse.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh! Hea sõnavõtja! Te olete siin viidanud paar korda sotsiaal-majanduslikele uuringutele, mida üliõpilased on teinud. Kas need uuringud toovad ka sellised juhtumid välja, kus üliõpilane ei lõpeta tööl käimist, aga saab ikkagi suurendatud riigitoetust edasi? Sel juhul ta ei täida ju oma kohustusi riigi ees, ei pühendu ainult õppimisele. Kas see majanduslik uuring tõi ka need asjad välja, et kas sel juhul üliõpilased hakkavad ilusasti raha tagasi maksma?

Aitäh! Selle eelnõu esmane ja tähtis ülesanne on luua üliõpilastele süsteem, et nad ei peaks tööl käima. Küsimus on selles, kas me väärtustame tudengeid või ei väärtusta. Üliõpilastele ei tohi tekkida survet, et nad on sunnitud tööle minema selleks, et ära elada. See ei ole normaalne ja see on selle eelnõu mõte ka.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Tiina Oraste.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mind riivas veidi teie võrdlus vanemahüvitise ja õppelaenu koha pealt. Minu teada kasvab ka teie peres väike laps. Kas  selline võrdlus ei tundu veidi küünilisena?

Aitäh! Jah, minu peres kasvab väike laps ja minu elukaaslane saab emapalka ja see on äärmiselt tänuväärne ettevõtmine, nii et ma olen Eesti riigile tänulik. Mäletan enda õpinguaega. Muide, mina ei käinud õpingute kõrvalt tööl, mis tähendab seda, et kui riik oleks sel hetkel tulnud mulle ja minu eakaaslastele appi ning garanteerinud teatud hulga sotsiaalseid garantiisid, oleks olukord olnud oluliselt lihtsam. Nii et ma olen riigile tänulik, aga ma oleksin olnud riigile veel rohkem tänulik, kui mind oleks õpingute ajal toetatud või oleks vähemalt olnud see võimalus olemas.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh! Hea ettekandja! Täna on siin olnud kõige huvitavam kõrghariduse eelarve analüüs, mis õnneks muidugi oli oluliselt tagasihoidlikum kui see, mida riik kõrgharidusele eraldab. Aga mul on selline küsimus, et kui vaadata meie tudengite olukorda ja kõrgharidust, siis on siin Riigikogus eri eelnõude menetlemisel pidevalt aruteluks olnud, et me peaksime arvestama üht või teist, kas siis kõrghariduse kvaliteeti või tudengite toetamist. Kui te eelnõu välja töötasite ja üliõpilaskondadega suhtlesite, kas te märkasite, et ka üliõpilased näevad seda nii kitsarinnaliselt, kui siin Riigikogus poliitikud tihti näevad, et peab valima kas kõrghariduse kvaliteedi või sotsiaalsed garantiid?

Aitäh! Üliõpilased näevad asja märksa terviklikumalt. Seda küsimust ei ole võimalik lahendada kas ainult üht teed pidi või ainult teist teed pidi. Ehk siis hariduse kvaliteet on ikkagi väga suuresti sõltuv ka sellest, kas üliõpilastel on võimalik õppida ja kas nad saavad vabalt õppida, ilma et nad peaksid muretsema, kuidas üür ära maksta või kuidas on võimalik õpingute kõrvalt ennast lihtsalt ära elatada. See küsimus on märksa laiem, seda ei ole võimalik nii kitsalt lahendada. Sellepärast on see meie eelnõu just välja töötatud, et hakkame kuskilt pihta. Loome üliõpilastele need garantiid ja siis läheme nende asjadega edasi ehk hakkame vaatama, kuidas on võimalik ka kvaliteeti parandada jne.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Erki Nool.

Aitäh! Te tulite välja eelnõuga selle kohta, et üliõpilastel on raske elu. Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilastel on ka raske elu ja nendel tõstatas raske elu kaks probleemi: üks oli see, et õppetoetusi tuleks suurendada, ja teine oli see, et ülikooli ees on liiga vähe parkimiskohti. Nüüd te lahendate õppetoetustega esimese probleemi ära. Aga kuidas seda teist lahendada? Kindlasti on samasuguseid probleeme teistelgi üliõpilastel.

Aitäh! Kahjuks ei ole ma tõesti kursis tehnikaülikooli üliõpilaste parkimisprobleemidega, aga ma arvan, et nendel tasub pöörduda kas ülikooli juhtkonna või üliõpilasküla poole, et see küsimus lahendada.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Aitäh! Viimase küsimuse lahendus tõenäoliselt oleks, et õppehoone tuleb maha lõhkuda ja parkimisplats teha. Aga küsimus on selline. Kas ma sain teist õigesti aru, et see teie eelnõu laieneks ka nendele üliõpilastele, kes õpivad küll riigitellimuslikel kohtadel, aga mitte riigieelarve poolt kinnimakstud kohtadel? Kas siis ühtedel üliõpilastel makstaks sellisel juhul riigieelarvest kinni õppekoht tervikuna ja nad saaksid veel toetust seal õppimiseks, aga teistel, samuti riigitellimust omavatel kohtadel, õpinguid siiski kinni ei maksta ja samal ajal nad mingisugust toetust saavad? Kas need kaks üliõpilaste rühma on sellisel juhul võrdselt koheldud või mitte?

Jah, see, kas nad on võrdsed, on iseküsimus. Aga nendel üliõpilastel, jah, kes õpivad oma raha eest, on võimalus võtta õppelaenu ja maksta see kinni. Küsimus on selles, et üliõpilased ei peaks tööl käima. Kui me räägime üldse üliõpilaste sotsiaalsetest garantiidest, siis see teema on oluliselt laiem. Pangalaen moodustab ühe osa sellest, sotsiaaltoetused moodustavad sellest teise osa. Ehk meie eelnõu on väga selge alternatiiv õppelaenule, et kõik üliõpilased ei oleks sunnitud õppelaenu võtma ja tööl käima.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Meelis Atonen.

Aitäh, austatud proua juhataja! Hea kolleeg! Ma saan aru, et te üritate tulevasele põlvele üles ehitada sellist täiuslikku maailma, et inimesele on väga varajases nooruses, kui ta vanemate käe alt vabaks saab, kõik garanteeritud, kõik tagatud, kõik kindlustatud. Mina näen siin sellise noore mehe väikest vimkat. Küsimus on lihtsalt, et kas teie ka niimoodi võite mõelda või mitte. Vaadake, elus tuleb ju konkurentsis püsima jääda ja need, kes peavad  nooruses väga palju  võitlema ja raskusi läbi elama, on tavaliselt konkurentsis ka väga tugevad inimesed. Mul on tunne, et te tahate järgnevale põlvkonnale sellist pehmet äraolemist pakkuda just selleks, et nad teid konkurentsis kuskil välja ei suruks. Kas see tundub teile natuke rikutud mõtlemisena või on nii, et te tahate ikkagi väga mugavalt hakkama saada, et järeltulevad põlved teid kiusama ei tuleks?

Aitäh! Rahvaliit on selle eelnõuga mõtelnud seda, kuidas leida Eestis üles ajud ja kuidas neid rakendada selliselt, et nad ei peaks Eestist ära minema, et nad saaksid vabalt õppida ega peaks õppimisest kõrvale jääma sellepärast, et nende sotsiaal-majanduslik taust seda ei võimalda.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Aitäh! Hea ettekandja! Sa viitad oma vastustes pidevalt Eesti Üliõpilaskondade Liidu läbiviidud küsitlusele, mida suurejooneliselt uuringuks nimetatakse, ja ka OECD ekspertide analüüsile. Ütle, palun, kuidas sa sellest eelnõust lähtudes suhtud OECD ekspertide hinnangusse, et selle õppetoetuste süsteemi, nende riiklike doteeringute puhul, mida üliõpilased praegu saavad, võidavad pigem need noored, kes on paremas sotsiaal-majanduslikus olukorras, kui kehvemas majanduslikus olukorras olevad noored.

Paraku ei ole ma Eestis kohanud väga palju muid uuringuid, kui on see üliõpilaste läbiviidud sotsiaal-majanduslik uuring ja OECD raport, mis on üliõpilaste temaatikat väga tõsiselt käsitlenud. Küsimus on just selles, kuidas oleks võimalik tagada üliõpilastele sotsiaalsed garantiid, et nad saaksid õppida, et nad saaksid õpinguid jätkata selliselt, et nad ei peaks tööl käima. Seda, et ühed on paremas seisus tulenevalt nende sotsiaal-majanduslikust taustast, püüame meie oma eelnõuga vältida ehk meie tahame luua kõigile üliõpilastele võrdsed võimalused, et nad saaksid oma õpinguid ülikoolis normaalselt jätkata.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaak Salumets.

Hea esineja! Mul on  teistmoodi küsimus. Sa rõhutad kogu aeg, et üliõpilane peaks ainult, ainult ja veel kord ainult istuma auditooriumis, aga elu on näidanud, et kui ta 23–24-aastaselt saab oma bakalaureuse kätte või siirdub ka magistrantuuri, siis tal ei ole olemas seda teist poolt, mida oleks juba vaja ehk töökogemust, selle tunnetamist, mis ühiskonnas toimub, kuidas see töölkäimine on. Töölkäimist ei tasu karta, see tuleb õpingutele ainult kasuks. Kas sa pead vajalikuks ainult seda, et õppida ja siis alles tööl  käima hakata, või leiad sa, et ka paralleelne töölkäimine oleks kasulik?

Aitäh! Loomulikult on erialane töö täiesti normaalne. Selleks, et tudengid saaksid kogemust omandada, on ette nähtud suvised praktikad jne. Sellega on väga suuresti võimalik korvata seda kogemuse poolt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Klaas.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete oma sõnavõtus mitmel korral maininud sellist terminit nagu kõrghariduse kvaliteet. Ma olen kindel, et seda eelnõu välja töötades ja esitades olete te põhjalikult analüüsinud, kuidas teie pakutav süsteem hakkab mõjutama kõrghariduse kvaliteeti. Aga ma tahaksin teada ja küsin teie käest, kuidas te seda defineerite, mis asi on kõrghariduse kvaliteet. Tooge, palun, välja kolm kriteeriumi, mis mõjutavad kõrghariduse kvaliteeti või millest see koosneb.

Aitäh! Eelkõige on kvaliteetne haridus see, kui ülikool suudab tagada üliõpilasele õpikeskkonna, on olemas suurepärased õppejõud ja üliõpilane saab täielikult pühenduda õpingutele. See ongi kvaliteetne haridus. Meie eelnõu õppetoetuste näol püüabki tagada seda, et üliõpilased ei peaks tööl käima, vaid saaksid täiskoormusel õppida ja lõpetada oma õpingud igati nõuetekohaselt.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Aitäh, proua juhataja! Hea esineja! Minul ei ole võib-olla nii tark küsimus, kui Urmas Klaas siin teile esitas ja millele te ei suutnud vastata. Olen nõus: me toetame, suurendame, vabastame, ehitame parklad, mida iganes – kõik tudengite jaoks. Aga kas on veel midagi, mida annaks üliõpilaste heaks teha? Näiteks, et nende elu oleks parem ja oleks rohkem võimalust õppida, alandame just tudengitele õlle hinda ja vabastame, ma ei tea, bussisõidust, mida iganes. Milline on teie seisukoht?

Aitäh! Kui Reformierakond soovib üliõpilastele õlle hinda alandada ja nad bussisõidust vabastada, siis selleks on teil täielik võimalus olemas. Küsimus ongi selles, et õppetoetuste seaduse puhul ongi  Rahvaliidul ja Reformierakonnal väga raske ühisele või ühesugusele arusaamisele jõuda, sest meie leiame seda, et riik peaks hoolima oma kodanikest ja inimestele tuleb luua võrdsed võimalused, et nad saaksid kas või näiteks suurepäraselt haridust omandada, et nad saaksid head haridust omandada. Sellest tulenevalt soovime meie oma eelnõuga luua tudengitele sotsiaalseid garantiisid ja me ootame kõigi siin saalis viibijate toetust sellele.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Suur tänu! Ma arvan, et selle eelnõu eesmärk on igati õilis ja õiglane, selle vastu ei tahaks küll kuidagi protesteerida. Küll aga on see konkreetne viis, kuidas ta ellu viiakse, minu meelest üsna propagandistlik. Kas te olete need ilusad arvud – 0,5, 0,75, 1,0 alampalka – kusagilt välja arvutanud, et nad on teil nii ilusasti tulnud, või olete need lihtsalt välja pakkunud, et iga inimene saaks hästi aru, kui heatahtlikud te olete? Selle taga on miljard krooni ja iga komatagune koht tähendab kümneid miljoneid. Selliste summadega peaks ikkagi väga hoolikalt ümber käima ja eelnevalt peaks olema selge, milline on sotsiaalne situatsioon ja millised on reaalsed vajadused. Kas te olete sellega tegelnud?

Oma eelnõu ettevalmistamisel toetusime me üliõpilaste sotsiaal-majanduslikule uuringule, kus toodi välja, et tudeng saab hakkama 2500–3500 krooniga kuus. Sellest tulenevalt me sidusimegi magistriõppe 3600 krooniga ja sealt tulevadki meie arvutused.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Margus Lepik.

Aitäh! Hea kolleeg! Kui me selle eelnõu vastu võtame ja see seaduseks muutub ning meie tubli tudeng saab tulevikus kätte tasuta ja toetatud hariduse ning läheb pärast kõrgkooli lõpetamist selle haridusega näiteks Iirimaale kanafarmi tööle või isegi oma õpitud erialale tööle, kas siis see raha on õigesse kohta läinud või saadame mõne inkassofirma talle järele, et Eesti poolt kulutatud raha kätte saada?

Aitäh! Kui me üliõpilastele sotsiaalseid garantiisid ei loo, siis suure tõenäosusega võib olla oht see, et varsti lahkuvad siit kõik potentsiaalsed üliõpilased. Riik peab ikkagi näitama, et ta hoolib üliõpilasest, et ta soovib noore inimese arengusse panustada. See ongi meie eelnõu mõte.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Aitäh! Härra esineja! Järsku te esitate kolm kriteeriumi üliõpilaste võrdsete võimaluste definitsioonist, et asi ei mõjuks n-ö sõnakõlksuna teie suust?

Aitäh! Ma arvan, et võrdsed võimalused üliõpilastele tagabki see, kui üliõpilased saavad alustada õpinguid, ilma et  raha oleks nendele takistuseks või et õpingud jääksid raha puudumise taha. Ma arvan, et see ongi see, mis tagab kõigile üliõpilastele võrdse ligipääsu kõrgharidusele: et oleksid riigipoolsed garantiid. Kui ta läheb õppima ja õpib vastavalt kriteeriumidele, siis riik hoolitseb tema eest ja riik tuleb talle appi.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Klaas.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti on meie üliõpilastel võimalik omandada kõrgharidust Euroopa Liidu ja laiemalt ka teiste riikide kõrgkoolides. Juba praegu on üpriski levinud praktika, et noored inimesed omandavad kõrghariduse mõnes teises riigis, näiteks Ameerika Ühendriikides, ja tulevad tööle Eestisse Eesti riigi ja rahva hüvanguks. Kas teie eelnõu näeb ette võrdse kohtlemise ka selliste tudengite puhul?

Aitäh! Meie eelnõu on seotud eelkõige Eestis õppivate noorte inimestega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ühe erakonna eestvõtmisel on kehtestatud nn emapalk ja nn ajateenijapalk. Kas võiks nüüd arvata, et nad on pisut kadedad, et üks ehk tudengipalk on nende algatuste seast nagu ära võetud?

Aitäh! Ma loodan siiralt, et selle taga ei ole kadedus. Ma loodan, et ühel hetkel saab ka Reformierakond aru, et tudengipalk on peaaegu sama hea kui on emapalk ja sõduripalk, ning asub Rahvaliidu tudengipalga eelnõu toetama.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Eiki Nestor.

Miks te selle eelnõuga madalapalgalisi töötajaid kiusate?

Aitäh! Me ei kiusa sellega madalapalgalisi töötajaid.

Nii, kolleegid. Rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Karel Rüütli! Kutsun kõnepulti kultuurikomisjoni liikme Helmer Jõgi.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 10. septembri istungil. Komisjoni liikmetele lisaks oli istungile kutsutud veel Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna jurist Maarja-Liisa Masing. Kuulasime ära eelnõu esitaja. Suur osa nendest küsimustest, mis siin saalis kõlasid, esitati ka komisjonis, nii et ma ei hakka neid üle kordama. Vastused olid komisjonis umbes analoogsed, nagu täna siin puldis. Aga ma tahaksin teile tutvustada Vabariigi Valitsuse otsust, mille esitas meile Maarja-Liisa Masing sellel istungil. Vabariigi Valitsuse otsus on 28. juunist 2007 eelnõu 69 kohta. Jah, kõigepealt oli juttu ühest miljardist kroonist, aga siis toodi välja põhjused, miks Vabariigi Valitsus seda eelnõu ei toeta. Just nimelt nendel põhjustel, et kui seesama toetus, mida nüüd taotletakse, on mõeldud katma minimaalselt eluks vajalikku tudengi jaoks, siis ei saa kehtestada erinevaid toetusmäärasid magistrile, bakalaureusele ja kutsehariduses õppijale. Teine põhjus, mille on eksperdid välja toonud, et see eelnõu ja selline toetuste süsteem, nagu soovitakse praegu kehtestada, suurendab veelgi ebavõrdsust, sest ta tegelikult ignoreerib üliõpilaste sotsiaalset tausta. Vabariigi Valitsus on seda meelt, et tuleks kehtestada selline toetuste süsteem, mis arvestab õppurite majanduslikku tausta. Samas saime ka teavet ja kinnitust selle kohta, et Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel on moodustatud töörühm, kes uurib õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmiseks põhjalikult selle rakendamise mõjusid ja analüüsib neid. Küll ei räägitud midagi tähtaegadest, aga muudatused praegusesse seadusesse on siiski ilmselt ka Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt tulemas. Komisjon tõdes, et teema on oluline, ei saa maksta n-ö stippi ainult õppeedukuse põhjal. Nagu enamikus OECD riikides, tuleb õppetoetuste korral arvestada ka sotsiaalset dimensiooni. Kuna probleem on oluline, siis peab selle küsimusega edasi tegelema, aga praegusel kujul suurendab eelnõu veelgi ebavõrdsust, mis praegu on.
Hääletamise tulemus oli järgmine: eelnõu poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 5, 1 jäi erapooletuks. Seega eelnõu toetust ei leidnud ja komisjon teeb ettepaneku see tagasi lükata. Aga muudatusettepanekute esitamise tähtaeg kehtestati siiski: 02.10.2007 kella 12-ks. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra ettekandja! Te ütlesite, et komisjon leidis, et probleem on siiski olemas, sellega peaks edasi tegelema. Mil viisil, kuidas ja kui ruttu sellega edasi tegeldakse?

Me saime Haridus- ja Teadusministeeriumi juristilt kinnitust selle kohta, et töögrupp on moodustamisel ja see tegeleb selle küsimusega.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Hea kolleeg! Võtame ühe hüpoteetilise olukorra, kui sinu kui Riigikogu kultuurikomisjoni liikme juurde tuleb üks hea Treffneri kooli lõpetaja, kellel on hea pea, aga kehv majanduslik olukord, ja ta ütleb, et tal ei ole võimalik ülikooli minna, sest vahendeid ei jätku ja ei ole võimalik head haridust saada. Kuidas sa põhjendad talle, et õppetoetusi ei ole vaja ja neid ei peaks tulema niisugusel kujul, nagu siin on õppetoetustena välja pakutud?

Mul on väga lihtne sellele vastata, hea kolleeg. Sellisel kujul küsimus kultuurikomisjonis üles ei kerkinud.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Karel Rüütli.

Aitäh! Kas te oskate ütelda, mille põhjal tuleks arvestada üliõpilaste sotsiaal-majanduslikku tausta, kui ülikooliseadus ja rakenduskõrgkooli seadus ütlevad, et üliõpilane on iseseisev inimene, sotsiaalhoolekande seadus aga väidab, et üliõpilane on kuni 24. eluaastani laps, kes on oma vanemate ülalpeetav? Milline üliõpilane on siis rikas ja milline üliõpilane on vaene?

Hea komisjoni liige! Sa tead seda sama hästi, et me ei arutlenud komisjonis vaesuse ja rikkuse teemadel.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jaanus Marrandi.

Tänan! Hea ettekandja! Te ei arutlenud küll vaesuse ja rikkuse üle, aga ma saan aru, et te arutasite komisjonis seda, et ebavõrdsus üliõpilaste vahel suureneb teatud toetuste rakendamise puhul, seepärast ei ole niisugune õppetoetuste lugu vastuvõetav. Ma küsiksin, et kas praegu kehtiv koolitoidu toetamine suurendab ka ebavõrdsust õpilaste vahel, kuna kõigile makstakse riigieelarvest ühepalju toetust koolilõuna eest, mis samuti ei arvesta õpilaste sotsiaal-majanduslikku olukorda.

Hea kolleeg! Sa tahad kogu aeg minu hinnanguid. Ma esindan siin komisjoni ja püüan komisjoni seisukohti esitada ja komisjonis toimunud arutelusid tutvustada.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Villu Reiljan.

Aitäh! Hea ettekandja! Kas komisjon arutas ka seda, miks Reformierakond nii õudselt selle eelnõu vastu on? Kas ta on kohe tudengite vastu? Enne valimist rääkis ta nagu teist juttu.

Mulle ei tule nagu ette, et enne valimisi räägiti teist juttu. Aga ma veel kord toonitan, et meil olid ka õnneks kõrvale võtta OECD ekspertide analüüsid. Komisjoni seisukohad  langesid paljuski kokku ekspertide arvamusega, et sellisel kujul suurendab eelnõu ebavõrdsust.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Sa ütlesid, et komisjonis räägiti ka tudengite vaesusest. Ehk sa tooksid kolm formuleeringut, kes on vaene tudeng?

Aitäh! Ma ütlesin just vastupidi, et komisjon ei arutlenud vaesuse ja rikkuse teemadel. Ma palun väga vabandust, et ma ei väljendanud ennast selgelt eelmisele küsimusele vastates.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Urmas Reinsalu.

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma ei saanud täpselt aru, mida Villu Reiljan mõtles. Mis juttu te enne valimisi rääkisite?

Jääme palun eelnõu sisu juurde, sealhulgas pean ma silmas just küsimusi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Mailis Reps.

Aitäh, hea eesistuja! Hea kultuurikomisjoni liige! Kultuurikomisjoni liikmetel oli selge eriarvamus selle kohta, mida tähendab õppetoetuste teemaga edasi tegelemine. Nagu te ka hääletustulemuse ütlesite, oli see 5 ja 5. Võib-olla te saaksite ka suurele saalile selgitada, millest need viis seisukohta tulid, et eelnõu on nii halb, et seda ei ole võimalik parandada, muudatusettepanekuid teha, arutada? Mis oli see põhjus, miks need viis otsustasid, et isegi esimesest lugemisest edasi ei ole võimalik minna?

Tähendab, need viis, kes toetasid? Aitäh! Esiteks on vaieldavad näiteks sellised seisukohad, ja ilma pikema tõestuseta ei saa päris tõestena võtta väiteid, et tudengite töötamine on seotud puhtal kujul sotsiaal-majanduslike põhjustega, sest sageli väärtustavad tööandjad töökogemust kollektiivis ja sageli on üliõpilaste motiiv töötamiseks mitte niivõrd elatise teenimine kuivõrd töökogemuse saamine. Näiteks oli see üks argument, mis on väga vaieldav. Muidugi, kurb on see, et on ka neid tudengeid, kes innustuvad nii tööst, et peavad õpingud katkestama. Sellega, et töötamine suurendab drastiliselt väljalangemist, ei saa päris üheselt nõus olla. Ja ka see, et praegu on meil siiski ebavõrdne situatsioon selles suhtes, et osa üliõpilasi on riigieelarvelistel kohtadel ja osa tudengeid peavad n-ö oma tasku peal õppima. Toetusesaajad on antud juhul siiski riigieelarvelistel kohtadel ja riikliku koolitustellimuse saanud kohtadel tudengid, need, kes maksavad, need maksavad ka edasi. Nii et lõhe tudengite vahel suureneb veelgi. Ka OECD eksperdid  toonitasid, et sellist situatsiooni ei kohta Euroopa riikides peaaegu et kusagil. Need võib-olla olid paar põhjust, miks viis inimest hääletasid, lisaks valitsuse seisukohtadele, selle eelnõu vastu.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Aleksei Lotman.

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et komisjon võttis teadmiseks, et haridusministeerium tegeleb ka asjaga. Kas komisjonis oli juttu, kui kaua haridusministeerium asjaga tegeleb ja millal asjale mingit lahendust on oodata?

Aitäh küsimuse eest! Tähtaegadest ei olnud juttu, aga et töögrupp on moodustatud, see oli küll jutuks.

Küsimuseks saab sõna kolleeg Ester Tuiksoo.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Te rõhutate pidevalt, et esindate komisjoni arvamust. Teie kui pikaajaline haridusspetsialist peaksite Eesti hariduselu väga põhjalikult tundma. Väga huvitav oleks kuulda teie enda arvamust selle eelnõu kohta. Kuidas te seda  mõnele oma õpilasele seletaksite? Kas te pooldate seda isiklikult või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Minu isiklik seisukoht kõrghariduse rahastamise või õigemini õppetoetuste küsimuses on ammu välja kujunenud.

Kolleegidel rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Esimesena kutsun kõnepulti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja kolleeg Eiki Nestori.

Proua juhataja! Head kolleegid! Seda, et eelnõu algatajate mõte liigub õiges suunas, näitas kas või see arutelu siin. Võrdsemate võimaluste loomine hariduse saamisel on ühiskonnas kindlasti probleem, mis vajab lahendamist. Küll aga püüdsin mina oma väikese küsimusega austatud ettekandjalt teada saada, kas ta ka ise teab, mis ta siia kirjutanud on. Ma ei tea, noor kolleeg, võib-olla jäi sul selles tunnis käimata, kuna sa olid sel hetkel tööl. Aga § 12 on tööturu sisu ja reeglite koha pealt täielik läbikukkumine. Miks? Kümme aastat tagasi püüdsime me tõesti kõikvõimalikke erinevaid toetusi alampalgaga siduda ja peale probleemide ei tulnud sellest mitte midagi juurde. Ma küsin siit kõnest vastu: kui ükskõik missugune toetus, kaasa arvatud õppetoetus, on seotud alampalgaga, siis mis läbirääkimised need on? Kas need on palgaläbirääkimised või on need õppetoetuse läbirääkimised? Kui jutt on alampalgast Eestis, mille lepivad kokku tööandjad ja töötajad, siis mis pistmist on nendel õppetoetuse suurusega? Nemad räägivad seal palgast. Kui me seome selle õppetoetuse alampalgaga, siis läheb sinna ka valitsus juurde ja kindlasti läheb. 1990. aastate teisel poolel oli tõesti Eestis selline olukord, kus ühed küsisid kõrgemat alampalka ja tööandjad olid isegi nõus seda maksma, aga seal vahepeal istus Vabariigi Valitsus ja ütles, et oi-oi, poisid, nii ei lähe, nii ei tohi teha. Põhjus ei olnud mitte palga suuruses, vaid põhjus oli selles, et riigil ei olnud raha erinevate toetuste väljamaksmiseks. Teisisõnu, aastaid tõusis alampalk kas liiga vähe või minimaalsel määral seetõttu, et see oli seotud riigieelarve muude kuludega. Nii et, head kolleegid, mis iganes toetuse eelnõusid te siia ei too, minu suur palve on: ärge siduge neid alampalgaga. Meil on olemas erinevaid toetusliike, mille kohta te võite leida, kuidas neid süsteeme püsti panna. See ei ole keeruline. Ükskõik kuidas, ainult mitte alampalgaga, sest nüüd, selles olukorras, kui raha ei jätku ja õppetoetuste süsteem sellisel kujul seadustub, kaotavad tõesti madalapalgalised inimesed, sest nende palk seetõttu ei tõuse.

Aitäh! Kutsun kõnepulti kolleeg Maret Merisaare Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana.

Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon toetaks eelnõu heameelega, aga tingimusel, et õppetoetuste eraldamisel võetaks arvesse toetuse saaja sotsiaalset tausta, majanduslikku olukorda ja õppetöö tulemusi. Me peame seda seaduseelnõu väga oluliseks ning palume anda võimalus sellesse paranduste tegemiseks ja mitte tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Taavi Rõivase Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh! Kui juba mitmes valitsus seab eesmärgiks teadmistepõhise majanduse, siis Rahvaliit on selle eelnõuga teinud algatuse muuta kõrgharidus makaronipõhiseks. Vaidlus selle üle, kas kõik üliõpilased tuleks viia täielikule riiklikule ülalpidamisele, on minu hinnangul mõeldav siis, kui kõrghariduse kvaliteet on saavutanud maksimaalse võimaliku taseme. Olukorras, kus Oxfordi ja Tartu ülikoolis on enam-vähem ühepalju üliõpilasi, aga koolide eelarve erineb 12 korda, ei ole me kindlasti teinud kõike mis vajalik. Reformierakond leiab, et kõrghariduse kvaliteeti saab parandada, näiteks tõstes oluliselt baasraha ehk iga üliõpilase kohta koolidele eraldatavat summat. Ma olen päri, et kõrgharidusse panustatavate vahendite tõus peaks olema suurem eelarve üldisest kasvust, kuid erinevalt rahvaliitlastest ja, nagu tänasest küsimuste voorust nähtub, ka eksharidusminister Repsist, teab Reformierakond üsna täpselt, kui suur on riigieelarve ning kui suured on sellest haridusele ja kõrgharidusele tehtavad kulutused. On päevselge, et ei ole võimalik tõsta ühtaegu 30% baasraha, et parandada hariduse kvaliteeti, ja siis veel panustada ligikaudu pool kogu kõrghariduse eelarvest sotsiaaltoetustesse. Me peame tegema valikuid. Ma olin ise üliõpilane veel kuus aastat tagasi, mul on üsna värskelt meeles kogu see aeg ja ma olen veendunud, et hariduse kvaliteet on iga üliõpilase jaoks kordades olulisem, ja seda just tuleviku seisukohast, kui hea äraelamine või sotsiaaltoetus. Mugav äraolemine tudengiajal ei kaalu mitte mingil juhul üles hilisemat hakkamasaamist tööjõuturul ja seda nii kodus kui välisriikides.
Jutt, et pensnionitõusuks on võimalik raha leida ja küllap leiame ka tudengipalgaks, ei ole lihtsalt adekvaatne. Vastutustundlik Riigikogu liige ei peaks minu arvates siin saalis sellist juttu ajama. Erinevalt kolleeg Villu Reiljani arvamusest ütles Reformierakond sama ka enne valimisi, kui me tõime selgelt välja, et tudengite sotsiaaltoetused Rahvaliidu plaanitud kujul maksavad ca pool kogu kõrghariduse eelarvest ja mitte 400 miljonit, nagu Rahvaliit enne valimisi rääkis. Pigem tuleb tõesti rääkida suurusjärgust üks miljard krooni. Eksida nii suurte numbritega (kaks ja pool korda) enne ja pärast valimisi – minu meelest on see liiast.
Reformierakond peab lisaks hariduse kvaliteeti panustamisele õigeks ka üliõpilaste täiendavat toetamist, kuid seda mitte kõigi laustoetamise, vaid parimatele stipendiumide ja kõigile laenu võimaldamise kaudu. Me oleme kindlasti tudengite poolt. Kuid me oleme kindlasti ka kõigi populistlike eelnõude vastu. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Karel Rüütli Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni nimel!

Kümme aastat on koostöös üliõpilastega ja ilma üliõpilasteta püütud luua üliõpilastele sotsiaalsete garantiide süsteemi. Siiani ei ole see õnnestunud ja juba ammu on kõik võimalused käest ära lastud. Ma loodan, et praegune komisjon, mis on kokku kutsutud, tõesti suudab lõpuks mingisugusele kokkuleppele jõuda, aga niikaua kui üks koalitsioonipartner on Reformierakond, ma kardan, et seda kokkulepet ei tule. Enne valimisi tõepoolest lubasid sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond, Rahvaliit üliõpilastele, et õiglane sotsiaaltoetuste süsteem tuleb. Ma loodan, et ta tõesti lähiajal tuleb ja lähiajal jõutakse kompromissile. Tõepoolest ei taga üliõpilastele ligipääsu kõrgharidusele  baasraha suurendamine, ei taga ligipääsu ka stipendiumide süsteem, vaid  ligipääsu tagab eelkõige ikkagi tudengite õppetoetuste süsteem, need loovad sotsiaalsed garantiid. Emapalk annab noortele inimestele, peredele kindlustunde, et nad julgevad sünnitada, et nad julgevad lapsi kasvatada. Tudengipalga eelnõu mõte on see, et luua üliõpilastele samamoodi kindlustunne, et nad saaksid täielikult õpingutele pühenduda ja et nad saaksid õppida. Miks on ta seotud alampalgaga? Alampalk on oluline selleks, et inimene ellu jääks. Tudengid soovivad samamoodi ellu jääda ja sellepärast oleme me tulnud ettepanekuga siduda tudengite õppetoetused alampalgaga. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Need fraktsioonid, kes sõna soovisid, on seda saanud. Läbirääkimised on lõpetatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu tagasi lükata. Asume nüüd seda ettepanekut hääletama ja asume hääletamise ettevalmistamise juurde. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 69. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Eelnõu tagasilükkamise poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu oli 35, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid! Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Tarmo Kõutsi, Trivimi Velliste, Mark Soosaare ja Imre Sooääre algatatud kalapüügiseaduse § 13⁴ muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kutsun ettekandjaks kõnepulti Riigikogu liikme kolleeg Mark Soosaare.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Väikesaared ja üldse saared on Euroopa Liidus tasapisi tõusmas samasse statuuti kui mägialad, kus on arenguga raskusi. Me kõik teame, et meil kehtib juba kolmandat aastat püsiasustusega väikesaarte seadus. Riigikogu eelmine koosseis tegi veel oma viimasel istungipäeval sellesse mõned täiendused, et suurendada erisusi asustuse taastamiseks väikesaartel. Teise maailmasõja ajal ju asustus mõnel saarel kas hoopis lakkas või sai nii tugevasti kahjustatud, et kalapüük ja muud põhilised elatusviisid lõppesid. Samas on meil mõned saared, kus traditsioonilised elatusalad ja eriti meeste kalapüük on suhteliselt hästi säilinud.
Probleem on praegu selles, et Läänemeres jääb kala järjest vähemaks. Seetõttu on ka kalapüügiseadust viimastel aastatel pidevalt täiendatud. Eesmärk on olnud kalurite hulka vähendada ja kontrolli kalapüügi üle tõhustada. Eelmine Riigikogu koosseis muutis kalapüügiseadust selliselt, et kutselistel kaluritel peab olema vähemalt kümme nakkevõrku. Võrkude arv on piiratud ja vajadus nende arv kümnega jagada kindlasti vähendab kalurite arvu, kes võivad merele minna. See aga tooks peamiselt Kihnus ja Manijas, aga võib-olla ka mõnel teisel väikesaarel kaasa kalurite arvu vähenemise. Samal ajal me teame, et Kihnus, Manijas, Ruhnus ja mõnel teiselgi saarel meestel muud võimalust leiba teenida ei ole kui kalapüük.
Tore oleks muidugi kõigil rannakaluritel lubada seda alampiiri vähendada, kuid me peame südame esialgu kõvaks tegema ja sallima seda, et kümme võrku on kalandusteadlaste ja spetsialistide arvates see alampiir, millega kutselisi rannakalureid merele lubatakse. Kihnu ja Manija kalurid pöördusid juba pool aastat tagasi Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu keskkonnakomisjoni poole ühiskirjaga, kus paluti alandada see piir viie nakkevõrguni ehk kalamutini, nagu kihnu keeles öeldakse. Selle rahva hulgast tulnud ettepaneku alusel tänane eelnõu sündinud ongi.
See oleks algatajate ehk Tarmo Kõutsi, Trivimi Velliste, Imre Sooääre ja minu poolt selgituseks kõik. Te olete kirjaoskajad inimesed, seletuskirjas on kõik põhjused selgelt välja toodud, miks oleks vaja kalapüügiseaduse § 13⁴ muuta. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegidel on küsimusi? Esimesena saab küsimuseks sõna kolleeg Villu Reiljan.

Hea ettekandja! Väikesaartel võib harrastuspüüdja kolme mutiga püüda ja kutseline viie mutiga püüda, aga nelja mutiga ei tohi mingil juhul püüda. Äkki võiks see kutseline neljast alustada? Praegune säte ei ole nagu tervele mõistusele vastuvõetav. Kolmega võib, viiega on mõttekas, aga neli on vale.

Aitäh selle hea küsimuse eest! Ütleksin niimoodi, et see neli ongi see veelahe. Kuna idee tuleb otse kaluritelt ja lähtub kalurite ühiskirjast, siis las see jääb ikkagi kalurite eneste otsustada. Aga väga hea, et sa, kolleeg Villu, selle küsimuse üles tõstsid. Endise keskkonnaministrina käsitlesid sa ka komisjonis väga põhjalikult seda meelevaldsust, mida väga paljud kalurid merel harrastavad. Nad ei pea püügilubadest täpselt kinni ja merre pannakse rohkem nn hiina võrke. See on täiesti eraldi teema, mille üle peaks Keskkonnainspektsiooni ja kalurite vahel väga tõsine arutelu  toimuma.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Toivo Tootsen.

Lugupeetud ettekandja! See eelnõu on igati tervitatav. Tahangi küsida, kas siiski on lootust, et seesama süsteem laieneb ka teistele rannakaluritele.

Ma arvan küll, et see süsteem võiks tulevikus laieneda. Samas ootaks kaluritelt väga tõsist arusaamist, et seadused kehtivad kõigile võrdselt ja et nad peavad kalapüügieeskirju täpselt täitma. Kui ikka üks kalur paneb 20 võrgu asemel, milleks tal on luba, sisse 200 võrku ja need võrgud jäävad ilma tähisteta triivima ja püüdma, siis on see tegelikult ühise leivalaua solkimine. See on täiesti omaette temaatika, millega seoses me võiksime siit Riigikogu puldist kalurite südametunnistusele koputada. Sest kui Riigikogu tuleb kaluritele vastu, siis peavad ka kalurid solidaarsed olema ja ühist merd hästi hoidma.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Ene Kaups.

Hea ettekandja! Et võrkudega merele minna, peaks meres kala olema. Minu küsimus on kalavarude kohta. Kuidas on lood Eesti rannikuvete kalavarudega?

Lood on viletsad. Kui Keskkonnainspektsiooni Pärnu büroo kalakaitsespetsialistid tegid reidi Kihnu ja Manija roostikku ja leidsid sealt seadusvastaselt vette lastud ääremõrdasid, siis ei avastanud nad nendest mõrdadest muud kui kaks kokre ja ühe särje, mitte ühtegi angerjat enam.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Lauri Vahtre.

Praegune sõnastus on selline, et sama mõtte võiks öelda välja ka järgmiselt: kutselistele kaluritele, kes on püsiasustusega väikesaarte alalised elanikud, võib väljastada lube piiramatul arvul. "Viie või enama võrgu kasutamine" tähendab ju seda, et ülemist piiri kehtestatud ei ole ja sisuliselt on tegu piiramatu arvuga. Minu meelest see küll hea ei ole, kui ülemist piiri kirjas ei ole. Kuidas sa kommenteerid seda praegust ülemise piirita sätestamise ettepanekut?

Ka see on õigustatud küsimus. Too ülemine piir on seatud kvootidega ja sellega, et keskkonnateenistustele on antud teatud võrkude arv, mida nad saavad jagada. Siiamaani ei ole kaebusi olnud, et neid oleks ebasolidaarselt jagatud.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ene Kaups.

Ma küsin veel kalavarude kohta. Te ütlete, et nendega on lood kehvad, aga mis on selle põhjuseks? Kas kutselised kalurid või harrastuskalastajad või olukord Läänemeres? Või kalade elukeskkond või mis teie arvates?

Näiteks Kihnu kalurid ütlevad, et kui mehed enne Teist maailmasõda Tibriku madalikule läksid, siis mitte kunagi ei tulnud nad tühjade võrkudega tagasi. Praeguse seisu põhjusi on muidugi mitu: Läänemere reostatus, laevaliiklus, väga rohke traalpüük, traalipüüdjate lobitöö.  Rahad, mis liiguvad traalimeeste käes, on hoopis midagi muud kui rannakalurite käes olevad summad. Loodusteadlased võivad veel nimetada ka kormorane, kuid neid ma üle ei tähtsustaks. Ka teadlased ei ole ühesel seisukohal, kui palju kormoranid kalavarudele kahju toovad. Pigem on nende kahju veidi teistsugune, sest nad vähendavad liigirikkust meie laidudel.
Viimase põhjusena nimetaksin aga kalurite eneste vähest peremehelikkust, ühepäevamentaliteeti. Üks kalur, kes ei täida kalapüügiseadust, võib ära rikkuda kogu kalameeste tsunfti ausa nime. See on väga oluline põhjus.
Kogu looduskeskkond aga on omavahel seotud, üks kalaliik on toiduks teisele, väiksem kala suuremale. Räimevarude totaalne hävitamine just Lätis ja mõnes mõttes ka meie vetes on omakorda vähendanud teiste kalaliikide esinemist meres.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mart Jüssi.

Hea kolleeg! Sinu sõnavõtust ma kuulsin sellise huvitava asjaolu, et Kihnu ja Manija rannaroostikust leiti ebaseaduslik ääremõrd, kus oli väga vähe kala sees. Samas käsitleb see seaduseelnõu Kihnu ja Manija rannakalureid. Kas see võrke puudutav mööndus tehakse nendelesamadele meestele, kes seadust rikkudes ääremõrdasid vette lasevad?

Need kaks asja ei ole omavahel seotud.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mait Klaassen.

Hea ettekandja! Teadupärast jagatakse praegu kutseliste kalurite vahel püügiõigus ajaloolise püügiõiguse alusel ehk selle alusel, kui palju kellelgi läbi aastate võrke või võrgulubasid olnud on. Kui me vähendame selle numbri drastiliselt kümne pealt viie peale, kas see ei tekita kutseliste kalurite hulgas väga palju paksu verd? Ilmselgelt püütakse nüüd hakata mööda hiilima ajaloolisest püügiõigusest ja see ehk tekitab meil uue ebavõrdsuse?

Vastupidi, just see kümne võrgu alampiir loob ebavõrdsuse. Küllalt paljud kutselised kalurid, kes siiani on merel saanud käia, langeksid sel puhul püügiõiguse saajate nimistust välja. Kevadel ma tegin kaks koosolekut, ühe Manijas, teise Kihnus, peaaegu kõik sealsed kalurid võtsid osa: Manijas umbes 15 meest ja Kihnus oli kohal üle 60 mehe. Tegime ka küsitluse, kui palju on neid mehi, kes püüavad vähem kui kümne võrguga ja tahaksid jätkata vähem kui kümne võrguga. Neid oli 30–40%. Nii et just ajaloolisest püügiõigusest lähtudes ongi see seadusparandus Riigikogu ette toodud.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Kalvi Kõva.

Kui mõnes siseveekogus kalade arv väheneb, siis panustatakse selle kalavarude taastamisse. Kas meie väikesaarte kalurid on mõelnud ka midagi ette võtta meres kalavarude taastamiseks?

See on hea küsimus. Me tegime nii keskkonnakomisjonis kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonis ettepaneku suunata valitsuse raamdokumendis "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2007–2011" rannakalureid just kalakasvatusele, et kalavarusid taastada. Kolleeg Klaassen on siin toreda mõttega välja tulnud, et ajal, mil me oleme metsarahvana lõpetanud küttimise ja marjakorjamise ja asunud ise loomi ja marju kasvatama, tuleb meil tõenäoliselt tühja mere ääres hakata varsti ka kalu kasvatama.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Helmer Jõgi.

Mul on küsimus ajaloolise püügiõiguse kohta. Kui suures ulatuses on praegu püügiload müügi ja kauplemise objektiks? Oskad sa seda subjektiivselt hinnata?

Siin ma jään küll vastuse võlgu, see on üsna hämar maa.

Sõnavõtjale rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, kolleeg Soosaar! Läheme eelnõu lugemisega edasi. Kutsun kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Harri Õunapuu.

Lugupeetud kolleegid! Eelkõneleja rääkis teema põhjalikult lahti, küsimused on selle käsitlemist täiendanud. Komisjonis märgiti asja arutades ka seda, et selle muudatuse tulemusena võib väikesaarte elanike arv hakata suurenema.  See võib olla omaette stiimul minna sinna elama ja hakata kala püüdma.
Ja võib-olla veel lisada seda, et kuna praegune kalapüügiseadus, kuhu me praegu muudatuse teeme, kaotab kehtivuse 31. detsembril 2007, siis vajab eelnõu põhjalikku korrigeerimist, et ka see muudatusettepanek saaks jõustuda peale 1. jaanuari 2008.
Rohkem  praegu lisada ei olegi. Komisjon tegi ettepaneku lõpetada seaduseelnõu esimene lugemine ja muudatusettepanekud esitada 21. septembriks k.a kell 16. Aitäh!

Aitäh! Kas sõnavõtjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Jah, soovivad. Kutsun kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana.

Head kolleegid! Kahjuks tuleb siin saalis ikka ja jälle ette, et kui eelnõu esitajad on võimuerakondadest, siis meie kui võimuliitu mittekuuluvad peame automaatselt olema selle vastu. Seekord säärane loogika meie puhul ei kehti. Samamoodi ei kehti meie puhul praegu ka see loogika, et tegemist on ju eelnõuga, mis natuke vabastab ressursikasutamist, järelikult rohelised peaksid vastu olema – nagunii on tegemist ülekasutatud ressursiga.
Miks me ei ole selle eelnõu vastu ehk miks me oleme tingimisi selle poolt? Me ei arva, et eelnõu on praegu ideaalne. Me toetame komisjoni ettepanekut selle eelnõu kallal edasi töötada.
Meie arvates pole õige Eesti Vabariigis väga paljudes seadustes kehtima kippuv põhimõte, et kui ressurssi jääb väheks, siis tõmmatakse hing kinni esmalt selle ressursi kõige väiksematel kasutajatel. See ei ole sotsiaalselt jätkusuutlik lahendus ja see ei ole ka ökoloogilises mõttes õige tee jätkusuutlikkuse saavutamiseks. Me oleme veendunud, et rannaalade püsielanikud vajavad mõnevõrra teistsugust kohtlemist kui suured majandajad, kes merevarusid kasutavad.
Selle eelnõuga on tehtud esimene samm õiges suunas, kasutades olemasolevat väikesaarte seadust, mis võimaldab väikesaarte püsielanikke eristada teistest merealade kasutajatest. Põhimõtteliselt tuleks meie arvates arutada ka suuremate saarte ja Läänemaa rannaalade püsielanikele mõnevõrra teistsuguse juriidilise režiimi kehtestamist kui nendele inimestele, kellel ei ole püsivat ja lähedast suhet merega. Aga see on juba keerulisem teema.
Praegune eelnõu lähtub võimalusest kohelda väikesaarte püsielanikke veidi teistmoodi ja me oleme selle põhimõttega igati päri. Aga nagu ma juba ütlesin, pole see seaduseelnõu sellisel kujul päris ideaalne ja  sellega tuleb edasi tegelda.  Ent üldiselt me toetame selle põhimõtet.

Aitäh! Rohkem kolleegidel kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõppenud. Määran eelnõu 41 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. septembri 2007 kell 16. Eelnõu esimene lugemine on lõppenud.

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kutsun ettekandeks kõnepulti Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Jüri Ratase.

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Käesoleva aasta 15. mail algatasid Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on luua võimalused moodustada linnades väärtuslike kultuuri- ja ajaloomälestistega maastike baasil linnade rahvuspargid.
Ettepaneku luua linna rahvuspark on teinud mitu Tallinna kodanikuühendust ja selle elluviimine oleks meie arvates demokraatliku ühiskonna arendamise ning kohalikul tasandil sündinud kolmanda sektori initsiatiivi toetamise seisukohast ülioluline.
Linna rahvuspargi loomine aitaks hoida ja väärtustada linna väärtuslikke rohealasid, mis on ühtlasi ka rekreatsioonialad, kultuuri- ning ajaloo-objektide asupaigad.
Ühtlasi aitaks see resoluutsemalt vastu seista kinnisvaraarendajate survele ja tõkestaks nende alade hoonestamist. Niisugused linna rahvuspargid on olemas näiteks Rootsis Stockholmis, Soomes Hämeenlinnas, Poris ja Heinolas.
Looduskaitseseadus linna rahvuspargi mõistet praegu ei sisalda. Samas ei keela seadus kohalikel omavalitsustel kas rahvuspargi või kaitseala moodustamist. Eelnõu kohaselt täiendatakse looduskaitseseaduse § 4 lõiget 2 ning lisatakse sinna loetelusse linna rahvuspargi mõiste. Samuti täiendatakse looduskaitseseaduse redaktsiooni uue terminiga, milleks on linna rahvuspark (ökopark), antakse selle definitsioon. Linna rahvuspark on kaitseala tiheasustusalal asuvate elupaikade, liikide, maastike, ajalooliste, kultuuriliste ning nendega seonduvate sotsiaalsete, puhke- ja teiste eriliste väärtuste hoidmiseks ja tutvustamiseks.
Ma soovin tänada Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ja Keskerakonna fraktsiooni selle eelnõu algatamise eest ning samuti kõiki keskkonnakomisjoni liikmeid, kes on seda menetlenud. Palun kõiki häid ametikaaslasi seda eelnõu toetada! Tänan teid!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Kolleeg Margus Lepik.

Hea kolleeg Jüri! Meil oli hea meel olla sinuga kolleegid ka eelmisel aastal. Ma vaatan praegu seda Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja valitsuse allkirjastatud koostöökokkulepet. Siin on öeldud, et Keskkonnaministeerium valmistab koostöös üleriigiliste omavalitsusliitude esindajatega ja Tallinna linnaga ette õigusaktide eelnõu linnakeskkonna väärtustamiseks jne. Ma küsin: kas selle teie esitatud eelnõu puhul olid ka need nimetatud partnerid kaasatud ja milline on nende arvamus?

Riigi esindaja on oma seisukoha selle eelnõu kohta öelnud. Kui vaja, ütlen ka täpse kuupäeva. Seda on teinud regionaalminister Vallo Reimaa, kes on teada andnud, et Vabariigi Valitsus ei toeta meie ettepanekut. Ma usun, et linnade liidu ja maaomavalitsuste liiduga on seda teemat arutatud, kuid ühtegi kirjalikku dokumenti, kus oleks täpselt nende seisukoht kirjas, mul hetkel käepärast ei ole.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Kalvi Kõva.

Küsin, hea eeskõneleja, miks on teil eelnõus olemas linna rahvuspark, aga ei ole valla rahvusparki. Kas kohaliku omavalitsuse väiksemal vormil, valdadel, ei võiks selliseid probleeme olla?

Minu meelest on see väga õigustatud küsimus. Täna on meil eelnõu esimene lugemine ja ehk on mõistlik edasise menetluse käigus hõlmata eelnõuga ka vallad. Nii et ma ei välista seda.

Järgmisena kolleeg Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud kolleeg Jüri Ratas! Tahan pärida niimoodi. Kui te olite Tallinna linnapea, mida te siis tegite selleks, et Tallinnas rahvuspark moodustataks? Mille taha te takerdusite, kui te seda üritasite? Miks te ei saanud seda teha ja miks te nüüd selle eelnõuga välja tulete? Äkki võiksite seda protsessi – kui see protsess ikka toimus – lähemalt kirjeldada? See aitaks kõnealuses eelnõus natuke selgust tuua.

Võib öelda küll, et see, mis praegu toimub, on ühe protsessi jätk. Kui ma oma eelmisel ametikohal olin, siis tegi Tallinna Linnavalitsus ettepaneku riigi tasandil, et seadusesse tuleks teha muudatus, mis annaks võimaluse linna rahvusparki moodustada. Täpsemalt võib öelda, et 29. detsembril 2006. aastal saatis linna keskkonnaamet Keskkonnaministeeriumile pöördumise, milles tegi ettepaneku moodustada Tallinnas riiklik rahvuspark. Kuhu me takerdusime? Seda ettepanekut ei toetatud. Nüüd ma leian, et Riigikogu liikmena on mul kohustus seda mõtet ja seda suunda edasi toetada. Ma pean seda õigeks ja sellepärast ma siin täna olengi.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Hea kolleeg! Minu arvates on rahvuspargil oma kindel definitsioon olemas. On nii? Samas te väitsite, et kinnisvaraarendajaid on vaja taltsutada, millega ma olen päris nõus. Aga täna mõjub see eelnõu siin natuke küünilisena, sest eile või üleeile tehti Tallinna linnas puhtaks Estonia plats. Rääkimata sellest, mis on toimunud mõnes teises linnaosas, näiteks Männikul ja mujalgi. Minu küsimus teile on järgmine. Rahvuspargi mõiste ei eelda ainult õigusi, see paneb ka suured kohustused. Kuidas need kohustused, mis rahvuspargi mõiste seab pargi hooldamisele, on rakendatavad linna rahvuspargis? Ja miks on ikkagi seda eristamist vaja, kui me võiksime kuulutada ka linnas teatud pargid või rohealad riiklikult rahvusparkideks?

Täiesti õigustatud küsimus. Teil on õigus, et looduskaitseseaduse § 26 defineerib rahvuspargi mõiste. Samas sätestab seaduse § 10 lõige 7, kuidas kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla, et see võetakse kaitse alla kas planeerimisseaduse kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Seaduses ei ole kirjas, et kui see võetakse kaitse alla, siis kas see saab olema rahvuspark või maastikukaitseala ehk mis tasemel kaitstav ala või mis nimetusega ala see saab olema.
Kui te küsite, mis on selle peamine erinevus, kas tegu on linna rahvuspargi või lihtsalt rahvuspargiga, siis minu arust mõiste "linna rahvuspark" viitaks selgemini  kohaliku omavalitsuse algatusele ning selle rahvuspargi olemusele ja ka kuuluvusele. Mis puutub aga kohustustesse, siis kui linna rahvuspargi moodustab kohalik omavalitsus, siis minu meelest langeb kohustus parki hooldada, harida ja kasida kohalikule omavalitsusele.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud esineja! Kas linnal pole praegu vahendeid oma rohealade kaitsmiseks? Milleks moodustada rahvuspark? Milles on probleem? Mida see linnale või Eesti riigile juurde annab, kui te nimetate ühe piirkonna Tallinnas rahvuspargiks?

Kõigepealt ma arvan, et see ei aitaks mitte ainult Tallinnas, vaid ka teistes Eesti linnades ja miks mitte ka valdades, kui see juurde lisatakse, kaitstavat piirkonda täpsustada. Mida see juurde annaks? Nagu ma eelmisele küsimusele vastasin, aitaks see täpsustada rahvuspargi olemust ja kuuluvust. Kindlasti oleks tegu teise tasandiga. Kui me räägime praegu rahvuspargist, siis minu meelest linna rahvuspark ei oleks sellel tasemel mis rahvuspark.
Ka muudaks uuendus praeguse looduskaitseseaduse vastava regulatsiooni selgemaks ja aitaks seda ala kaitsta.
Miks mitte kohalikele omavalitsustele, kes soovivad teatud ala nimetada linna rahvuspargiks – ega tegu pole mingi Eesti Vabariigi leiutisega, meie naaberriikides ja mujal Euroopas on see kogemus olemas –, seda võimalust anda?

Järgmisena saab küsimiseks sõna kolleeg Peep Aru.

Lugupeetud ettekandja! Ettekandest jäi kõlama, et linna rahvuspargi loomine aitab vastu seista kinnisvaraarendajatele. Mõeldud on kindlasti halbu kinnisvaraarendajaid. Milline on sinu hinnang, kas praegused seadused oma postulaatidega seda ei võimalda või puudub selleks tahe, et me peame täiendavaid vorme välja mõtlema?

Kõigepealt lisaksin siia nii palju juurde, et selles eelnõus on toodud välja, et linna rahvuspargi võimalikud vööndid on kas sihtkaitsevöönd või piiranguvöönd. Kui arvestada praegusi võimalusi, mis omavalitsustel on, siis kindlasti aitab see kaitsta selle omavalitsuse parkide, metsade, rannaalade või kalmistute praegust olukorda ja kaitsta neid ka kinnisvaraarenduse eest. Minu arvates linna rahvuspargi mõiste lülitamine looduskaitseseadusse muudaks selle palju selgemaks ja annaks omavalitsustele ühe täiendava võimaluse.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud ettekandja! Me oleme kõik rõõmsalt valmis loodust kaitsma, aga teie kui juhatuse liikme eriline kohustus on ka Riigikogu häid tavasid kaitsta. Öelge, kas te olete sellelt seisukohalt oma tänast ettekannet analüüsinud. Punkt 1 on, et seda eelnõu kaitseb Riigikogu juhatuse liige, ja punkt 2, et jääb mulje, et sellel juhatuse liikmel võiks olla isiklik suhe selle piirkonnaga. Jääb ehk mulje, et ta tahab kaitse alla võtta piltlikult öeldes oma hoovi. Kuidas te seda hindate? Kas olete Riigikogu tavasid selle koha pealt analüüsinud?

Ma alustan teie teisest küsimusest, mis puudutas isiklikku suhet selle piirkonnaga ja soovi kaitse alla võtta oma hoovi. See on vist päris õige. Eks me kõik Riigikogu liikmed, ma väga loodan, pea omaks hooviks ja oma piirkonnaks tervet Eestit ja kogu Eestimaa jaoks on see muudatusettepanek tehtud. Selles mõttes on meil kõigil isiklik suhe oma piirkonnaga, milleks ma loen kogu Eestimaad, mitte ühte või kahte konkreetset valimisringkonda.
Punkt 2 oli, et eelnõu andis sisse juhatuse liige. Minu meelest juhatuse liikmel on samasugused õigused nagu kõikidel teistel Riigikogu liikmetel. Ka president on oma pöördumistes Riigikogu poole juhtinud tähelepanu sellele, et Riigikogu võiks olla aktiivsem, et opositsiooni ja koalitsiooni koostöö võiks olla parem ja Riigikogu ei tohiks olla lihtsalt kummitempli rolli täitja. Nii et algatused, mis tulevad Riigikogust, on head ja neid võiks olla rohkem.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Ivi Eenmaa.

Minule teadaolevalt on Eestis hästi väljakujunenud tava, mis on seotud mõistetega nagu näiteks rahvusülikool, rahvusraamatukogu, rahvusringhääling jne. Sama kehtib mõiste "rahvuspark" kohta. Nüüd ma küsin teilt, kas teile ei tundu, et mõisted "linna või valla või alevi rahvuspark" siiski risustavad mõistet "rahvuspark".  Viimane on kindel mõiste, mis eeldab teatud õigusi ja kohustusi. Paraku need kohustused, mida rahvuspargi mõiste kaasa toob, ei lähe alati kokku sellega, mida eeldab linna rahvuspargi mõiste.

Ei tundu.

Järgmisena saab teiseks küsimuseks sõna kolleeg Mark Soosaar.

Lugupeetud kolleeg Jüri Ratas! Ma pean ütlema, et mina seda eelnõu isiklikult väga toetan ja hiljem pean ma komisjonipoolse ettekandjana sellest ka lähemalt rääkima. Aga ma tahan teie käest küsida niisugust asja. Nimelt, muinsuskaitseseadus ja looduskaitseseadus sätestavad, et rahvuspargid, muinsuskaitsealad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse otsusega. Põhjus on väga selge. Mida väiksem omavalitsus, seda suurem on tõenäosus, et omavalitsus ei suuda hinnata väärtusi, mis selles rahvuspargis või muinsuskaitsealal on olemas. Tegemist on üldrahvaliku väärtusega. Kas teie arvates on vaja looduskaitseseadusesse võimalust moodustada linna rahvuspark ka sellepärast, et Tallinna omavalitsus ei ole suutnud piisavalt väärtustada linna territooriumil asuvaid parke?

Võib ju ka vastupidi väita, et kohalik omavalitsus on hoopis lähemal ja teab hoopis paremini kui tsentraalvõim seda, missuguseid väärtusi tuleb kaitsta. Aga ma tahaksin selles ettekandes ja üldse nendele küsimustele vastates välja minna sellest ühest omavalitsusest, millest räägitakse täna, s.o Tallinnast. Kindlalt ei ole selle eelnõu mõte rääkida ühest omavalitsusest. Kui oleks, siis oleks eelnõus ka nii kirjutatud: Tallinna linna rahvuspark. Eelnõu tahab võimaluse anda kõikidele omavalitsustele või kõikidele linnadele.
Aga kui siiski rääkida Tallinnast, sellest, kas siinsed pargid on halvasti kaitstud või mitte, siis minu meelest ainuüksi fakt, et Tallinn on ametlikult kuulutatud Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2011, näitab seda, et meil on neid väärtusi kaitstud pigem hästi  – loomulikult võiks veel paremini – kui halvasti.

Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Jürgen Ligi.

Austatud ettekandja! Siit saalist vaadates jääb mulje, et te loete ette valmis kirjutatud vastust. Paraku teie vastus minu küsimuse kohta ei käinud. Minu küsimus natukene lihtsamalt sõnastatuna on see: milline on teie hinnangul Riigikogu tava nõuete suhtes ettekandjale juhul, kui mingi üldisema probleemi puhul tegelikult hangitakse privileege oma koduõuele? Punkt 2: milline on teie hinnangul tava juhatuse liikmete ettekannete suhtes? Kui suur peaks olema  eelnõu mõõde, et juhatuse liige tuleks oma kõrgelt kohalt ja võtaks teema ette kanda?

Kümme minutit tagasi ma ei tulnud kuskilt kõrgelt kohalt, vaid istusin teiega täiesti ühel tasapinnal. Nii et see koht on samaväärne kui teie oma. Ma usun, et iga Riigikogu liige, olgu ta juhatuse liige või mitte, peab pidama heaks tavaks seda, et ta tuleb välja algatustega, mida ta on lubanud Riigikogusse kandideerides. Ja seda ma täna teengi. Vastates aga teie repliigile, et ma olen vastuseid maha lugenud, siis tõesti, tänast kõnet ja ka eeldatavaid küsimusi ma valmistasin ette ja tegin selleks kirjalikke märkmeid. Ma arvan, et see ei ole halb tava.

Kolleegid, läheme küsimustega edasi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Peeter Kreitzberg.

Lugupeetud ettekandja! Ma päris tõsiselt tahaksin teada, kas Tallinna rohealasid peale Tallinna Linnavalitsuse ja -volikogu ohustab veel mingi organisatsioon. Või on see Eesti riik? Kas on olnud mingisuguseid halbu kogemusi, mille pärast te selle eelnõuga välja tulete? Mis on selle tagapõhi? Tavaliselt tullakse mingi eelnõuga välja siis, kui on ilmnenud probleemid, mida ei saa teisiti lahendada.

Hea küsija! Ma oma ettekandes ju ütlesin, mis oli üks põhjus, miks sellise eelnõuga välja tuldi. See oli see, et kodanikuühendused, kolmanda sektori ühendused on teinud vastava ettepaneku. Ja mitte pool aastat tagasi, mitte aasta tagasi, vaid juba aastaid tagasi. Minu meelest on see hea näide, kuidas kolmanda sektori ühendused ja Riigikogu võiksid koostööd teha.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kutsun kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Mark Soosaare.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et see arutelu siin praegu  toimus. Algatajate poolt oli komisjonis nimelt ainult Valeri Korb, kes – hea Valeri Korb, ära pane pahaks! – ei osanud komisjonis küllalt hästi selgitada, miks selline eelnõu üldse on esitatud. Kui nüüd tõtt tunnistada, siis ega me praegu siin saalis ka veel päris täpselt teada ei saanud, millised on konkreetsed põhjused, mispärast see eelnõu on esitatud. Pean tunnistama, et seetõttu jäi meie arutelu komisjonis suhteliselt napiks, kui tagasihoidlikult väljendada.
Mis me komisjonis ära märkisime, on see, et tegemist on Tallinna-keskse eelnõuga. Siin juba keegi kolleegidest küsis, kas ei võiks olla ka valla rahvuspark või omavalitsuse rahvuspark. Natuke naljakaks hakkab asi kiskuma.
Komisjonis arutasime veel seda, millised võiksid olla erisused, mis linna rahvusparki eristavad tõelisest rahvuspargist. Seal me vastust ei saanud ja vaadates ka seletuskirja, mis on äärmiselt napp, jõudsime kahesugusele arvamusele. Üks oli see, et võib-olla tuleks see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Teine võimalus on paluda, et algatajad võtaksid eelnõu ise tagasi ja annaksid selle hiljem tõsiselt võetavate põhjendustega Riigikogusse uuesti menetlusse ega raiskaks Riigikogu aega populistlike ettevõtmistega.
Üks suuremaid etteheiteid sellele eelnõule on see, et seletuskirja järgi on sellised rahvuspargid nii Rootsis Stockholmis kui ka Soomes Hämeenlinnas, Poris ja Heinolas. Aga täna toodi mulle dokument töö kohta, mille on tellinud Tallinna Keskkonnaamet ja mille on keskkonnaeksperdina teostanud Andres Tõnisson ja mis on valminud oktoobris 2006, mil Jüri Ratas oli, kui ma ei eksi, linnapea. Selle dokumendi nimi on Tallinna rahvuspargi moodustamise eksperdihinnang. Siin on täiesti selgelt öeldud, et nimetamine rahvusparkideks on juhuslik, tuleneb pigem tõlkimise raskustest. Sest national park ei tähenda alati sugugi mitte rahvusparki, vaid võib tähendada ka riigiparki või mida tahes. Üsna selgelt on öeldud, et ei Stockholmi City National Park ega Soome kaupunkipuisto'd ei tähenda rahvusparke. Nii ei leia me Stockholmi, Pori, Heinola ja Hämeenlinna nn rahvusparke üldistest rahvusparkide nimestikest ja nende riikide rahvusparkidealastest ülevaadetest.
Me võiksime veelgi sellest eelnõust rääkida, aga mul on küll ettepanek kolleegidele: olge nüüd tublid ja tooge korralik tõsine eelnõu, mis ei ole ainult Tallinna jaoks mõeldud, mis vastab tõesti Euroopa õigusele. Ärge kirjutage alapeatükis 5 "Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele": "Seadus vastab Euroopa Liidu õigusele." Vaadake ikka enne üle ka, mis Euroopa Liidu õigus on ja mida see rahvuspark siis tegelikult tähendab, ja teeme edaspidi tõsist tööd.
Komisjoni ettepanek häältega 5 : 4 oli eelnõu tagasi lükata. Eks kolleegid siin saalis otsusta, kuidas edasi käituda. Ise ma hääletasin eelnõu poolt. Minu seisukoht on see, et eelnõud peaksid kõik läbima esimese lugemise ning esimese ja teise lugemise vahel peaks olema kõigil Riigikogu fraktsioonidel ja ka Riigikogu liikmetel võimalus oma eelnõud korda teha. Aga see on juba teiste seaduste küsimus. Selline oli minu lühike ettekanne komisjoni koosolekust. Aitäh! Ootan küsimusi, tõenäoliselt neid on tekkinud.

Kolleegidel on ettekandjale küsimusi. Esimeseks küsimuseks saab sõna Evelyn Sepp.

Austatud ettekandja! Oli tore kuulata sinu pikka isiklikku hinnangut ja isiklikke soovitusi, näpunäiteid eelnõu algatajatele. Aga nüüd mu küsimus komisjonis toimunud arutelu kohta. Kas komisjon sai aru nendest probleemidest, mis erinevates planeerimisprotsessides on peamiselt linnakeskkonnas, kuid tõenäoliselt ka maapiirkondades, kus kinnisvaraarendajate surve on üpris tugev ja üldine surve täis ehitada kauni loodusega kohti on üsna silmatorkav? Küsimus ongi selles, kas komisjoni liikmed said sellest aru või on nende arvates normaalne, et linnadel puudub võimalus kehtestada niisugune staatus nagu näiteks rahvuspark, mis võimaldaks selliseid probleeme kergemini vältida.

Aitäh, Evelyn! Väga hea, et sa selle küsimuse esitasid, sest tõepoolest me seda temaatikat puudutasime. Olles Pärnumaalt valitud saadik, olen ma väga hästi kursis sellega, et looduskaitseala Pärnu rannapargis ja muinsuskaitseala rannapargis ei ole suutnud ära hoida Keskerakonna väga tugevat survet ehitada nendele kaitsealadele korruselamuid. Maavanem on pidanud vahele astuma, riik on pidanud vahele astuma. Näiteks on praegu üks ehitusluba rannaparki viiekorruselise "kobarkäimla" ehitamiseks juba tühistatud. Sellest me rääkisime komisjoni koosolekul.

Evelyn Sepp, protest, palun!

Ma küsisin komisjonis toimunud arutelu, mitte sinu isiklike kogemuste kohta. Ma palun, et ettekandja kuulaks küsimust ja püsiks komisjoni arutelu raames.

Ma vastasin, millest me komisjonis rääkisime. Me rääkisime ka Pärnu rannapargi ja teiste linnade kaitsealade temaatikast. Rääkisime ka sellest, et omavalitsustel on võimalus planeeringutega kaitsta avalikke huve, kuid väga paljudes omavalitsustes seda ei tehta. Tõenäoliselt oleks õige tiheasustusaladel ehk linnades ja alevites asuvate puistute ja parkide kaitsmise temaatikaga edasi liikuda, sest ka need on üldrahvalikud väärtused.

Läheme küsimustega edasi. Teiseks küsimuseks saab sõna kolleeg Peep Aru.

Lugupeetud kaasettekandja! Kas komisjoni istungil arutati ka seda, mis rahvusele seda parki teha soovitakse? Ja kas selle minu küsimise elimineerimiseks võiks kaaluda mõiste "linna rahvuspark" asendamist mõistega "linnarahva park"?

Küsimuse esimest poolt me ei arutanud, kuid põhimõtteliselt võib ju arutada. Mis puutub nimetusse, siis seda küll komisjoni koosolekul arutati. Kõlas ka termin "linnapark". Juba eelmises vastuses ma viitasin sellele, et kuna on tegemist hoopis teistsuguse inimmõjuga ja, ütleme, liiklussurvega pargialale, siis seda teemat tuleks edasi arendada. Küllap paljudel, kes on käinud New Yorgis, on silme ees Central Park, kus kasvab palju loodusharuldusi ja kust sõidab ka väga palju sõidukeid läbi. Aga kõik on seal nii hästi planeeritud, et kõik tunnevad ennast mugavalt: nii kollastes taksodes istujad kui ka need, kes oma koertega pargis pähklipuude all jalutavad.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Taavi Rõivas.

Mulle jäi natuke segaseks teie isiklik seisukoht eelnõu suhtes. Kõigepealt, kui te Jüri Ratasele küsimuse esitasite, siis te ütlesite, et te isiklikult seda eelnõu igati toetate. Samas nüüd sõnavõtus on teil päris tõsised etteheited, sealhulgas eelnõu tõsiselt võetavusele. Kumb see siis ikkagi on: kas te ise peate seda eelnõu toetamist väärivaks või olete selle vastu?

Väga hea küsimus. Ma kordan selle üle. Komisjonis ma avaldasin oma arvamust ja jään praegugi selle juurde, et eelnõu on toores ja hea oleks, kui algatajad ka sellest aru saaksid ja tuleksid samal teemal välja uue ja väga korraliku eelnõuga. Või siis minna teisele lugemisele, kui nad on valmis sama eelnõu tõsiseks tegema. Praegu on tegemist olukorraga, kus seletuskirjast ei tule välja, mille poolest linna rahvuspark erineb riigi rahvuspargist. Seetõttu on väga raske siin saalis otsustada, miks selle järele vajadus on. Ka tõin ma välja seletuskirjas oleva üsna tõsise vea: räägitakse naaberriikides olevatest linna rahvusparkidest, kuigi eksperdihinnang, mis laekus Tallinna linnapea või linnavalitsuse lauale oktoobris 2006, ütleb, et selliseid rahvusparke pole olemas.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mart Jüssi.

Esiteks tahan ma tähelepanu juhtida sellele, et kui keskkonnakomisjonis seda eelnõu arutati, siis pidasin ma seal esitajate nimel maha enda arvates üsna pika ja sütitava kõne. Ma seletasin oma arust üsna selgelt, millised erisused on rahvuspargil ja sellel ettepandaval asjal. Samas ütlesin ma komisjonis, et ka minule ei meeldi rahvuspark kui nimetus, kui sõna – sellega on seotud tugevasti kinnistunud väärtused. Ma küsin, Mark, järgmist. Kui me teeksime natuke keelekomisjoni tööd ja muudaksime sõna ära, kas siis oleks see ettepanek tõsisem ja mõistlikum, kui ta praegu on?

Selles eelnõus on palju muidki puudusi, asi pole ainult terminis. Mis viimasesse puutub, siis keelelisi parandusi saab vastavalt meie kodukorraseadusele teha ka teise ja kolmanda lugemise ajal.

Järgmisena Jürgen Ligi, protseduuriline küsimus, palun!

Kas ma tohin sekkuda ja paluda, et te nõuaksite ettekandjalt ülevaadet siiski komisjoni seisukohtadest? Kaheldamatult komisjon arutas ka seda, mis muud probleemid eelnõus olid, aga korduvalt läheb härra Soosaare jutt isiklikele arvamustele ja ta jätab komisjonis arutletu teadlikult kõrvale.

Austatud küsija! Teil on õigus juhtida eelnõu arutelul tähelepanu sellele, et keskendutaks eelnõu sisule. Kuna küsija küsis sisu kohta ja vastaja vastas isiklikult seisukohalt, siis juhataja ei sekkunud sellesse vastusesse. Aga seda on täna siin ka varem juhtunud, et me kaldume eelnõusid arutades peateemast kõrvale. Nii et palun, kolleegid, keskendugem eelnõule endale ja komisjoni esindaja võiks vastata komisjoni nimel.
Läheme küsimustega edasi. Järgmisena, palun, kolleeg Jüri Ratas!

Hea ettekandja! Ma usun, et me kõik siin saalis või vähemalt enamik meist peab tähtsaks loodust ja keskkonda ja selle hoidmist. Mulle meenuvad paljude, sealhulgas sinu intervjuud avalikus televisioonis, kus sa oled kaitsnud teatud puid või rohealasid. Sellele ei saa midagi ette heita. Minu küsimus on selline. Kas komisjonis kõlas seisukoht, et muidu ju täitsa võiks seda loodust kaitsta, aga kuna eelnõu on esitanud rohelised ja Keskerakond, siis tuleks järgida head tava, mis oli jutuks tänase päevakorra viiendas punktis? Pean silmas suhtumist, et mis tuleb opositsiooni poolt, see on halb ja tuleks võimalikult kiiresti täiskogu istungite saalis tagasi lükata, aga kui samasisulise eelnõu kunagi esitab koalitsioon, siis miks mitte seda toetada. Kas selline arutelu oli?

Teerullisid komisjonis ei arutatud.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Andres Herkel.

Austatud ettekandja! Seda diskussiooni kuulates tekkis mul küsimus, mis takistab Tallinnal teatud piirkondi vajadusel maastikukaitsealana kaitse alla võtta. Olgu see näiteks Stroomi mets või midagi muud. Kas komisjonis see küsimus tõusis üles ja kui tõusis, siis milline on vastus?

Komisjonis esitati see küsimus Valeri Korbile, kuid ta ei suutnud sellele vastata.

Aitäh, kolleeg Mark Soosaar! Rohkem teile küsimusi ei ole. Alustame läbirääkimisi. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõigepealt kutsun kõnepulti kolleeg Rein Ratase Keskerakonna fraktsiooni esindajana.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Linnades loodust, looduskaitset, aga ühtlasi ka kultuuriväärtuste kaitset, samuti head puhkust soosivaid rahvaparke moodustati ja kavandati 1930. aastatel Eesti Vabariigis näiteks Tallinnas, Rakveres, Tapal, Tähtveres ja Pühajärvel, pärast sõda ka Kohtla-Järvel ja Karksi-Nuias. Selline rahvaparkide algatus jõudis Eestisse 1920. aastatel eeskätt tänu Saksamaale. Need põhimõtted jõudsid ka sõjaeelse Eesti Vabariigi rannaalade planeeringutesse.
Eelkõige linnarahvale mõeldud nn tervishoiuparkide loomine Eestis algas pärast seda, kui 1925. aastal jõustus suvitus- ja ravitsuskohtade seadus. Muide, kokku jõuti sõjaeelses Eestis moodustada ligi 80 tervishoiuparki, enamasti puhkepiirkondades.
Auväärt eelkõneleja Mark Soosaar viitas õigustatult keskkonnaekspert Andres Tõnissoni seisukohale, et tuleks täpsustada rahvuspargi võimalikkust tiheasustusalal.  Ka väidab ta muide seda, et põhimõtteliselt võib ka Tallinnas olla rahvuspark, sest tema hinnang käsitles ainult Tallinna. Aga rahvuspargid on olemas siiski Ühendkuningriigis – pean silmas just seda mõistet, national park –, samuti Stockholmis.
Pirita ja Merivälja selts, samuti Lillepi pargi selts, aga ka Tallinna Looduskaitse Selts ja Sihtasutus Karelli Fond algatasid selle linna rahvuspargi protsessi selleks, et just tiheasustusalal asuvate väärtuste kaitset tõhustada.
Kui proua Ivi Eenmaa oma küsimusega täiesti õigesti mainis Estonia ees tehtud mitte just lageraiet, aga puude raiet, siis kui seal oleks olnud – "oleks" on paha sõna, olen nõus – linna rahvuspark, siis väga suure tõenäosusega seda raiet poleks olnud. Praegused kaitsemeetmed ja piirangud, mis Eesti keskkonnaõiguses sisalduvad, ei ole üldsuse arvates küllalt piisavad. Kui detailiseerida, siis pole nad piisavad ei õiguslikus ega ka rakenduslikus plaanis.
Ettepanekuga lülitada 2004. aasta looduskaitseseadusse linna rahvuspargi mõiste ongi silmas peetud tiheasustusala kaitset, kultuuriväärtuste, ajalooväärtuste ja loodusväärtuste kaitset.
Maastikukaitsealaga võrreldes annab rahvuspark tiheasustusalal võimaluse – kui me peame silmas looduskaitseseaduse-järgset rahvuspargi definitsiooni –  tasakaalustatud keskkonnakasutuseks. Seda maastikukaitseala definitsioonis ei ole.
Tulenevalt just eesmärgist tõhustada kompleksset keskkonnakaitset, mis hõlmab nii kultuuri, ajalugu, sotsiaalvaldkonda kui ka loodust, on see looduskaitseseaduse muutmise ettepanek igati asjakohane ja palun väga, austatud Riigikogu, seda toetada. Tänan!

Tänan, kolleeg Rein Ratas! Järgmisena kutsun kõnepulti kolleeg Aleksei Lotmani Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana.

Head kolleegid! Meie aitasime natuke Keskerakonnal seda eelnõu teha ja olime kaasesitajad, nüüd püüame aidata Keskerakonnal seda ka natuke kaitsta.
Esiteks, mure nimetuse üle – linna rahvuspark. Nagu siin jutuks oli, ka Stockholmis on olemas linna rahvuspark just nimelt selle nimega ja nagu Mark Soosaar õigesti nimetas, seda ei ole riigi rahvusparkide nimistus.
Täpselt analoogilist asja on kõnealuse seadusparandusega kavandatud: tahetakse luua eraldi kategooria "linna rahvuspargid", mille loend oleks eraldi, mitte rahvusparkidega ühine.
Tõsi, see ei tähenda, et tingimata peaks kasutama terminit "linna rahvuspark". Ma tegelikult tunnistan, et ei mulle isiklikult ega ka meie fraktsioonile tervikuna see nimetus ei meeldinud ja meie selle "ökopargi" sinna sulgudesse juurde kirjutasimegi. Me oleksime päris rõõmsad, kui seaduse edasise menetluse käigus see muutukski omavalitsuse ökopargiks.
Hea kolleeg Andres Herkel küsis, miks ei saa linn nimetatud ala võtta kaitse alla maastikukaitsealana. Asi on selles, et kehtiva looduskaitseseaduse järgi maastikukaitsealasid ei moodusta mitte omavalitsused, vaid moodustab riik. Seega Tallinna linn ei saa seda mitte kuidagi teha. Samas seaduses on olemas selline asi, mille nimetus, kui ma õigesti peast mäletan, on kohaliku omavalitsuse tasandil moodustatud looduskaitseobjekt või kaitsealune objekt või midagi taolist – pead ma pakule ei paneks, aga umbes nii see kõlab. Juba selle sõnakombinatsiooni kohmakus ilmselt on peletanud omavalitsusi seni seda võimalust kasutamast ja kohaliku omavalitsuse tasandil teatud objekte kaitse alla võtmast.
Teiseks on sellel kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstaval objektil väga tõsine puudus: see ei tohi kattuda riigi poolt kaitse alla võetud objektidega. Kui näiteks mingis omavalitsuses on väärtuslik maastikukompleks, mis sisaldab näiteks ühte kaitsealust parki, ühte kaitsealust põlispuud, ühte kaitsealust allikat, siis need kõige väärtuslikumad elemendid tuleks välja lõigata sellest kompleksist, mis tegelikult moodustatakse ala terviklikkuse huvides.
Seega probleem on selles, et olemasolev looduskaitseseadus ei anna kohalikule omavalitsusele piisavat võimalust oma territooriumil loodust kaitsta. Selle eelnõuga on üritatud looduskaitset tuua inimestele lähemale, omavalitsustele lähemale, tuua looduskaitse ka linna. See on äärmiselt oluline ja sellepärast me selle eelnõuga kaasa läksime.
Me oleme nõus, et 100% sellisel kujul pole vaja eelnõu vastu võtta. Aga selleks ju menetlus mõeldud ongi. Täpselt samamoodi on – kui härra Soosaar hetke kuulaks, ma praegu püüan seletada teda puudutavat asja – meie toetusega kalapüügiseaduse muudatustele. Me ei ole sellega 100% rahul ega arva, et just nii peaks selle kehtestama. Aga me mööname, et probleem on ja see tuleb lahendada. Meie, head kolleegid, saamegi palka seaduste tegemise eest.
Kõnealuse väikese eelnõu korralikuks tegemine on meile täiesti jõukohane. Selleks ei pea seda praegu menetlusest välja hääletama ja ta siis uuesti sisse andma. Seda saab parandada keskkonnakomisjonis, ning teiseks ja kolmandaks lugemiseks saaksime olemasolevale looduskaitseseadusele väga hea täienduse.
Nii et, head kolleegid võimuliidust, mõelge! Ärge vajutage mehaaniliselt eelnõu saalist välja mõistvale nupule – lihtsalt sellepärast, et see on saalist tulnud. See eelnõu on sisuline ja menetlegem seda samuti sisuliselt. Aitäh!

Aitäh! Kolleegidel rohkem kõnesoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Asume selle hääletamise ettevalmistamise juurde.
Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku lükata tagasi Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 46. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused.
Eelnõu tagasilükkamise poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu oli 33, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja.

Kolleegid! Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunktiga, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Kutsun kõnepulti Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme kolleeg Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on suurendada lapsehooldustasu 600 kroonilt 3000 kroonile kuus. Meie ettepanek on üks osa perede ja laste toetamise meetmete paketist. Oluline on toetada lapse või lastega peret alates lapse sünnist kuni lapse täiseani, iseseisva elu alustamiseni, järjepidevalt. Seepärast peamegi vajalikuks toetada lapsi nende elu eri etappidel.
Keskerakonna algatusel on viimastel aastatel suurendatud sünnitoetust, lastetoetusi, rahastatud koolitoidu pakkumist, suurendatud kasu- ja hooldusperede rahastamist jne. Kõik need meetmed on soodustanud perede paremat hakkamasaamist.
Kuid on üks periood väikelapse kasvatamisel, mille toetamine on aastaid jäänud väheseks. See on periood, mil pärast vanemahüvitise maksmise lõppemist makstakse lapsehooldustasu. Nagu me teame –  otsustasime selle ju siin koos –, makstakse vanemahüvitist alates 2008. aastast kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Seega on praegu jutt perioodist, mil laps on saanud poolteiseaastaseks kuni tema kolmeaastaseks saamiseni. Sel perioodil on aastaid toetamine suhteliselt väike olnud.
Perede ja laste toetamine, perede sotsiaalse turvalisuse suurendamine aitab kindlasti kaasa sündide arvu kasvule, parandab lastega perede toimetulekut. Eestis ähvardab vaesus endiselt just lastega peresid. Ka uuringute andmetel on just lapsehooldustasu suurendamine üks kuluefektiivsemaid lastega perede toetamise meetmeid. See raha, mis sellesse meetmesse suunatakse, annab hea efekti.
Kehtiva lapsehooldustasu suurus on 600 krooni kuus. Seda makstakse nii töötavale kui ka mittetöötavale vanemale. Kui vanem töötab, on lapsehooldustasu eesmärk vähemalt osaliselt kompenseerida lapsehoiukulusid, mittetöötava vanema puhul on tegemist asendussissetulekuga, nagu seda on näiteks ka vanemahüvitis. Lapsehooldustasu suurus on olnud 600 krooni alates 2000. aastast. Jah, te kuulsite õigesti: alates 2000. aastast. Sellest ajast on möödas juba seitse aastat.
Lapsehooldustasu algne idee oli maksta vanemale toetust alampalga suuruses. Seetõttu kehtestati lapsehooldustasu määraks ka tookord 1200 krooni, mis vastas umbes 2000. aasta alampalgale. Kuna aga raha nappis, siis kirjutati seadusesse, et selle toetuse suurus on 0,5-kordne lapsehooldustasu määr ehk 600 krooni. Nüüdseks pole toetus alampalgaga enam mingil moel võrreldav.
Eelnõu algatajate eesmärk on suurendada lapsehooldustasu kuni kolmeaastase lapse eest alates 2008. aastast 3000 kroonini kuus. Suurem toetus pärast vanemahüvitise saamise perioodi lõppemist võimaldab perel laste kasvatamisega seotud kulutusi paremini katta ning vanemal on võimalik vabalt valida, kas minna tööle osalise või täiskoormusega või olla lapsega kodus. Meie arvates aitab lapsehooldustasu suurendamine vanematel töö- ja pereelu paremini ühitada. Otsust tööle minna on lihtsam teha, kui lapsehoidu toetatakse.
Lapsehooldustasu saajaid on praegu ligi 28 000. See arv küll 1. jaanuarist väheneb, sest vanemahüvitise periood pikeneb. Meie arvutuste järgi on see kulu aastas, mis läheb lapsehooldustasu suurendamiseks 3000 kroonini, ligi 550 miljonit krooni.
Eelnõus on seaduse jõustumise tähtajaks pakutud 1. jaanuar 2008. Aga praegust situatsiooni arvestades me pakkusime algatajatena komisjonis välja ka variandi, et kui eelnõu menetletakse edasi, võime ju otsida muid konstruktiivseid lahendusi. Võib-olla praegusel hetkel koalitsioon leiab, et 550 miljonit pole enam kuskilt võtta. Me oleme nõus diskuteerima seaduse rakendamise tähtaja üle. Me oleme nõus diskuteerima ka selle määra üle. Kui me ei suuda korraga minna 3000 kroonini, võib-olla suudame teha vähemalt sammu sinnapoole. Spetsialistid on välja pakkunud näiteks, et miinimum, kuhu peaks praeguse elatustaseme juures suhteliselt kiiresti jõudma, on 1800 krooni. Selle kõige üle me oleme nõus diskuteerima.
Tuleb öelda, et komisjoni arutelul jäi meile arusaamatuks koalitsiooni positsioon. Kaks erakonda seda ei toetanud. Põhiline väide oli sama, mis valitsuse antud arvamuses: koalitsioon on perepoliitika alal teatud paketis kokku leppinud ja see konkreetne meede sinna hästi ei sobi. Samas sotsiaaldemokraadist komisjoni esimees väga toetas meie algatust, aga millegipärast hääletas ikkagi esimese lugemise mittelõpetamise poolt. Võib-olla ta täna saab selgitada, miks ta nii otsustas.
Nüüd sellest, mida on lubatud koalitsiooni paketis pere- ja rahvastikupoliitika alal. Seal on tõesti palju häid ettepanekuid. Jätkuvalt on meie kõigi huvides toetada peresid, kui seal kasvab väike laps, kui seal kasvab õppiv laps. Kindlasti peab ütlema, et need ettepanekud, mis on tehtud koalitsioonilepingus, pole üldse pahad. Võib ju diskuteerida, kui palju üks või teine meede maksab, aga kindlasti tuleb vaadata, kui efektiivne üks või teine meede on. Tuletaksin meelde kevadel vastu võetud esimese lapsega seotud maksusoodustust, mis läks eelarvele maksma ühe miljardi. Kui hästi on see sihitatud? Selle maksusoodustusega seoses ma küsin kohe: aga näiteks õppivad noored, üliõpilased, kellel on ka laps, kus neil see tulu on? Kuidas nemad sellest tuge saavad? See haakub siin just nimelt Rahvaliidu  tõstatatud eelnõuga.
Nii et algatajatena me oleme valmis diskussiooniks. Me oleme valmis arutlema erinevate meetmete üle, millega peresid ja lapsi saab aidata. Julgen aga kinnitada, et meie ettepanek keskendub sellele perioodile lapse kasvatamisel, mis praeguse valitseva koalitsiooni lepingus ei kajastu. Me pakumegi sellele paketile täiendust ja toetust. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kutsun järgnevalt kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Taavi Rõivase.

Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu ning häältega 5 : 4 otsustas teha täiskogule ettepaneku esimest lugemist mitte lõpetada. Arutelu oli seejuures väga pikk ja sisutihe ning selgelt avaldusid maailmavaatelised erinevused. Ühelt poolt kõigi ühtlane toetamine võimalikult suures ulatuses, teiselt poolt aga perepoliitikasse investeeritava raha võimalikult täpne ja eesmärgipärane sihitamine. Aitäh!

Aitäh! Kas kolleegid soovivad esitada küsimusi? Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea kolleeg! Ma küsin veidi selle komisjoni diskussiooni sisu kohta. Kas komisjoni liikmed olid täiesti ühel meelel? Milliseid seisukohti eri erakondade esindajad komisjonis väljendasid? Kas tõesti võib jälle öelda, et ainult opositsioon tahtis seda algatust toetada, või oli see kuidagi teisiti?

Kolleeg Aab! Ma juhin tähelepanu sellele, et ettekandjale esitatakse üks küsimus korraga.

Nagu ma ütlesin, komisjonis oli arutelu väga põhjalik. Konkreetseid nüansse on raske välja tuua. Küll aga vastab tõele see, et teie ja teie erakonnakaaslased ning ka Mai Treial Rahvaliidust olid need, kes arvasid, et on võimalik kohe järgmisest aastast üks konkreetne toetus viis korda suuremaks tõsta. Koalitsiooni esindajad, kellel teadupärast lasub vastutus ka riigi rahakoti jätkusuutlikkuse eest, aga pidasid seda ebareaalseks.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Mai Treial.

Hea noor kolleeg! Ei maksa mulle selliseid sõnu suhu panna, mida ma öelnud ei ole. On küll tõsi, et ma toetasin seda eelnõu, aga nii nagu algataja ka ise ütles, võimalused erinevateks summavalikuteks on lahti jäetud. Ent minu küsimus puudutab seda, et sa komisjonipoolset ettekannet tehes mainisid, et tuleks toetada pigem selliseid võimalusi, mille puhul raha jõuab pereni väga täpse sihitusega. Mida sa selle all konkreetselt silmas pead? Missugused on need täpsed sihitused ja kuidas siis konkreetselt raha pereni viia?

Selle üle, et ma olen noor, on ka mul hea meel. Aga mis puutub teie küsimusse, siis ma pidasin siin silmas seda, et eelnõus on kirjas väga konkreetne säte: senise poolekordse lapsehooldustasu asemel on välja pakutud 2,5-kordne lapsehooldustasu. Kuna te hääletasite eelnõu poolt, siis ma arvasin, et te peate võimalikuks selle konkreetse toetuse viiekordistamist. Selline selgitus siis –  kahtlemata ei soovi ma teile sõnu suhu panna. Aga kas te kordaksite oma küsimuse teise poole põgusalt üle?

Palun sõna Mai Treialile!

Palun täpsustada, kuidas see täpne sihitus peredele oleks.

Ma pidasin silmas eeskätt seda, et meie perepoliitikal peab olema väga selge väljund, väga selge eesmärk. Me ei saa perepoliitika raames ühtaegu tegelda sündimuse suurendamisega, teisalt ravida mingeid tõbesid ja vähendada kogu Eesti riigis vaesust jne, jne. Kui te küsisite konkreetselt minu sõnavõtu kohta, siis minu seisukoht on see, et iga perepoliitikasse suunatud kroon peab teenima eeskätt seda eesmärki, et Eesti rahvas välja ei sureks, et Eesti iibetrend saaks positiivseks pööratud. Seda eesmärki teenib väga hästi vanemahüvitis, mille loogika on hoopis teistsugune kui praegu kõneks oleval toetusel ja mis kindlasti on sündimust väga positiivselt mõjutanud. See peaks olema juba tõestatud.

Järgmisena saab küsimuseks sõna kolleeg Evelyn Sepp.

Hea ettekandja! Võib-olla on põhjust üle korrata, et komisjonipoolse ettekandja ülesanne on anda Riigikogu liikmetele komisjonis arutatust põhjalik ülevaade. Ühele eelmisele küsimusele vastates sa ütlesid, et komisjoni arutelu oli põhjalik. Minul kahjuks ei olnud võimalik sellel arutelul osaleda, aga ma tahaksin kuulda selle põhjaliku arutelu ammendavat ülevaadet siin saalis. Seda ma palungi nüüd teha.

Ausalt öeldes kogu see põhjalikkus istungi protokollis ei kajastu. Ütleksin arutatut ammendavalt kokku võttes, et avaldusid väga põhjalikult maailmavaatelised erinevused. Ühelt poolt pakuti toetamise olulist suurendamist, teiselt poolt arutleti reaalsete võimaluste ja toetuste täpse sihituse üle.
Üks teema, millest ma tahan aja piires püsida püüdes rääkida, kui te lubate, oli see, kui palju see konkreetne toetus vähendab vaesust. Valitsuse esindaja tõi välja, et uuringu andmetel selle toetuse suurenedes kulude efektiivsus vaesuse vähendamisel märgatavalt langeb.
Ma ütlen veel kord, et minu meelest – ja see oli ka komisjonis osa inimeste väga selge seisukoht – perepoliitika peab olema fokuseeritud. Ei saa lahendada kõiki ühiskonna probleeme ühe ropsuga. Selles võib-olla seisnebki asja põhituum, et kui ühelt poolt üks osa komisjonist, mis hääletamisel väljendus viie inimese näol, pidas kõige olulisemaks seda, et perepoliitika oleks fokuseeritud eeskätt iibetrendi positiivseks muutmisele, siis teine osa komisjonist pidas väga oluliseks ka vaesuse vähendamist perepoliitika abil.

Head kolleegid! Tänase istungi lõpuni on jäänud aega vaid kaks minutit, mis tähendab seda, et meie aeg on otsa saanud. Peame tänaseks istungi kokku tõmbama, jätkame küsimustele vastamist ja selle eelnõu arutelu homme. Tänane istung on lõppenud. Palun, Vilja Savisaar, protest!

Ma lülitasin nupu sisse sel põhjusel, et tahtsin juba enne juhtida istungi juhataja tähelepanu sellele, et kui te kolleegidele märkusi teete, siis võiks selles järjekindel olla. Kui me võtaksime kas või tänase protokolli ja selle üle kuulaksime-vaataksime, siis ma olen täiesti kindel, et ka varem esitati mitu küsimust korraga, aga seda millegipärast istungi juhataja ei märganud. Ainult kolleeg Aabi küsimuse puhul tekkis tal protest.

Ma võin sellele ka vastata. Tõesti, kolleeg Aabi küsimused olid väga selgelt küsimustena üksteise järel sõnastatud. Teiste kolleegide puhul, kui ma seda samuti märkasin, oli sageli tegu ka retooriliste küsimustega. Palun, Helle Kalda, protest!

Mul on samamoodi küsimus teile, istungi juhatajale. Palun öelge, kas on juhatuses võetud vastu mingi otsus, et komisjonipoolne ettekandja ei pea enam rääkima komisjonis toimunust. See on juba kolmas juhtum. Teiseks: kas on vastu võetud otsus, et komisjonis enam ei protokollita? Siin on toodud põhjenduseks, et protokollid puuduvad. Kas on midagi muutunud või millest see on tingitud?

Kolleeg Helle Kalda! Ma võin vastata. Juhatus selliseid otsuseid vastu võtnud ei ole.
Head kolleegid! Kell on saanud üks ja tänane istung on lõppenud. Ilusat päeva teile!

Istungi lõpp kell 13.00.