Austatud eesistuja! Head kolleegid! Vahetult pärast Riigikogu valimisi tutvustas Eesti Üliõpilaskondade Liit Riigikogule ülliõpilaste sotsiaal-majanduslikku uuringut, millest järeldub, et õppetoetus on Eestis privileeg, mis saab osaks väga vähestele. Usun, et kõik Riigikogu liikmed mäletavad kindlasti üliõpilastepoolset kingitust, kui Eesti Üliõpilaskondade Liit kinkis Riigikogu 101 liikmele kilekoti tudengitele igapäevaeluks tarvilikuga 26,6 krooni väärtuses. Riigi poolt on tudengitele ette nähtud 800-kroonine toetus, mis jagatuna päevade arvuga kuus on 26,6 krooni päevas. Uuringutest ilmnes, et 75% tudengeid saaks hakkama umbes 2500–3500 krooniga. Sel juhul ei peaks üliõpilased häda sunnil kooli kõrvalt tööl käima. Just selline on minimaalne summa, mille riik peaks tulevikule mõeldes üliõpilastele tagama. 2005/2006. õppeaastal sai Haridus- ja Teadusministeeriumi andmete kohaselt põhitoetust 14% üliõpilastest, seetõttu on 59% tudengitest sunnitud samal ajal tööl käima ja 19% kavatseb tulevikus kooli kõrvalt tööle minna, kusjuures vaid kolmandiku tudengite töö on seotud õpitava erialaga.
Arvestades eelnevat, algatas Rahvaliit Riigikogus õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu mõttega muuta õppetoetused palgapõhiseks, nii et õppur saaks seda õppetöö eest konkreetsete kriteeriumide põhjal. Eelnõus sätestatu annaks üliõpilastele riigipoolse garantii, pühendamaks end kogu jõuga õppetööle, et täiskoormusega õppida. Rahvaliidu hinnangul tuleb tudengipalka maksta selleks, et üliõpilane poleks sunnitud kooli kõrvalt tööd rassima, et ta saaks tervenisti õppimisele pühenduda ja suudaks õpingud nominaalajaga lõpetada. See aitab tõsta ka kõrghariduse kvaliteeti.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt on põhitoetuse minimaalmäärad järgmised: kutsekoolis õppivale õppurile vähemalt 0,25 alampalka, bakalaureuseõppes vähemalt 0,5 alampalka, magistriõppes 0,75 alampalka, doktoriõppes vähemalt 2,0 alampalka. Lisatoetuse määr oleks vähemalt 0,25 alampalka.
13. septembril avalikustatud OECD analüüsist selgub, et Eesti kõrgharidussüsteemi suurim puudujääk on see, et kõigil ei ole võrdseid võimalusi sellele ligi pääseda. Liiga suurt rolli mängib endiselt noorte sotsiaal-majanduslik olukord. Vabariigi Valitsus on Rahvaliidu eelnõule ette heitnud seda, et see on liiga kallis. Mõningate näidetena võib välja tuua, et 2008. aasta reservi on valitsusel kavas panna 2,7 miljardit krooni ja 2007. aasta 1. juulist tõsteti pensione summas 671 miljonit krooni. Ehk siis raha on küll, aga küsimus on prioriteetides. OECD eksperdid juhtisid tähelepanu just sellele, et õppelaenu tagab riik kõigi oma vahenditega, samas õppetoetuste puhul seda ei tehta. Kuidas saame olla kindlad, et meie noortel on edaspidi üldse tahtmist ja jaksu Eesti kõrgkoolides punnitada, maksku mis maksab, kui igal pool mujal väärtustatakse kõrgharidust nii õppimise ajal kui ka pärast seda tublisti enam ning selle sisu ja kvaliteet ületavad tihti meie kõrgkoolide oma? Eesti ees aga pole noorel mingit auvõlga, sest kõik eeldused heaks tulevikuks on nad kõrgharidust kinni makstes ju ise loonud. Eesti peab arvestama sellega, et odavate allhangete aeg on läbi, Eesti vajab innovaatilisi lahendusi nii majandus- kui ka sotsiaalvallas. Räägime ju kogu aeg teadmistepõhisest Eestist. 4. aprillil oli mul au kuulata siinsamas saalis peaminister Andrus Ansipi ettekannet Riigikogule valitsuse moodustamise aluste kohta, kus toodi välja uue valitsuse kümme suurt väljakutset. Neljandaks suureks väljakutseks oli hea hariduse kättesaadavus ning majandusstruktuuri muutumine inimestemahukalt tootmiselt teadmistemahukaks, innovatsiooni tagamine või taganttõukamine kõigi vahenditega. See on ainus tee pikaajalise kiire majanduskasvu säilitamiseks. Arusaamatuks jääb nüüd see, miks soovitakse aga kõigi vahenditega Rahvaliidu eelnõu tagasi lükata. Rahvaliidu tudengipalga eelnõu on selge alternatiiv õppelaenule, mille piirmäära soovib valitsus tõsta nelja aasta pärast 60 000 kroonile. Lihtne arvutus näitab, et magistrantuuri lõpetanu kukile lasub viie aastaga hirmuäratav laenukoormus – 300 000 krooni pluss intressid. Sellise õppelaenukoormuse korral ei saa ülikooli lõpetanud noor inimene niipea mõelda kodu rajamisele ega pere loomisele, sest suur osa sissetulekust kulub edaspidi laenu ehk võla tagasimaksmisele. Põhimõtteliselt on õpingute rahastamine ainult õppelaenuga tudengitele sama hea, kui pakkuda sünnitajale emapalga asemele emalaenu, vabandusega, et lapsed on investeering ja küll tublid järeltulijad kunagi ema võla kinni maksavad. Muigama paneb ka tõsiasi, et valitsus soovib suurendada tudengitele antavat laenu, teiselt poolt aga on asutud võitlema SMS-laenude vastu, soovides vältida hulga inimeste sattumist allakäiguspiraali just liigse laenamise tõttu. Igati mõistlik oleks ka üliõpilasi samaväärselt kohelda ning neid liigsest laenuorjusest säästes pakkuda alternatiivi väärika õppetoetuse näol.
Rahvaliidu esitatud tudengipalga eelnõu tugineb üliõpilaste sotsiaal-majanduslikule uuringule ning lähtub tudengite tegelikest vajadustest. Nii oleks magistriõppes õppetoetus, põhi- ja lisatoetus kokku 3600 krooni. Haridus- ja Teadusministeeriumi väide, et tudengipalga eelnõu suurendab üliõpilaste ebavõrdsust, ei pea põrmugi paika. Vastupidi, see eelnõu loob kõhnema rahakotiga peredest pärit noortele jõukamatega võrreldes võrdsed võimalused kõrgharidust saada. Mõte ju ongi selles, et riik paneks õla alla ja aitaks tagada kõigile noortele, ka neile, kellel rahakott puuga seljas pole, juurdepääsu kõrgharidusele. Praeguse võimuliidu sammud viivad paratamatult sinnamaale, et paljude võimekate noorte ees jääb kõrgkooli uks suletuks rahapuuduse tõttu.
Lõpetuseks: ma nägin pärast Üliõpilaskondade Liidu aktsiooni mitmete Riigikogu liikmete rinnas silti "Tudengi sõber". Olgem siis oma märkide väärilised ja aidakem üliõpilasi. Toetage tudengipalga eelnõu. Aitäh!