Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid või Vabariigi Valitsuse esindaja soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Jah, palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni muudatuse ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus teeb ettekande keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan üle arupärimise vabariigi peaministrile Andrus Ansipile, millele on alla kirjutanud Keskerakonna fraktsiooni liikmed. "Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamine on Tallinnas ja mujal Eestis röövinud inimestelt turvatunde ja rahuliku argielu. Kaks päeva enne mälestusmärgi teisaldamist avaldati ajakirjanduses Turu-uuringute AS-i korraldatud avaliku arvamuse küsitlus, mille kohaselt kõigist Eesti elanikest on mälestusmärgi teisaldamise vastu 49% ja teisaldamist pooldas 37% küsitletutest. Tallinnas oli mälestusmärgi teisaldamise vastu üle poole linna elanikkonnast.
Tänaseks on Reformierakonna poliitiliste ambitsioonide ohvriks toodud kogu Eesti kodurahu. Valitsuse läbimõtlematu tegevuse ja vassimise hinnaks on tänavarahutused, rüüstatud Tallinn ja sajad arstiabi vajavad inimesed. Materiaalne kahju ulatub kümnetesse miljonitesse kroonidesse. Mõne päevaga suutis Teie juhitud valitsus muuta olematuks 15 aastat kestnud integratsiooniprotsessi. Eesti rahvusvaheline maine on saanud olulisel määral kannatada.
Sellega seoses palume Teie vastust järgmistele küsimustele. Esiteks, miks ei informeeritud Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise täpsest ajast Tallinna linnavõime?" (Naer.) Ja veel seitse küsimust. Aga selle naeru peale vastan ma nii: kui te ei saa aru, et me elame täna teises Eestis, siis te ei saa üldse aru sellest, mis toimub täna Eesti riigis.

Aitäh! Palun, kolleeg Väino Linde!

Head kolleegid! Nüüd populistlikust poliitikast millegi tõsisema juurde. Riigikogu põhiseaduskomisjoni nimel annan üle kolme Riigikogu otsuse eelnõu ja need on algatanud põhiseaduskomisjon Riigikogu kodukorra seaduse § 90 alusel kolme Riigikogu erikomisjoni moodustamiseks. Esimene otsuse eelnõu käsitleb seda, et moodustada korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon, mille liikmed oleksid meie kolleegid Kaia Iva, Aleksei Lotman, Jaanus Marrandi, Tatjana Muravjova, Kadri Must, Heljo Pikhof. Teine otsuse eelnõu käsitleb samuti erikomisjoni algatamist: moodustada julgeolekuasutuste seaduse alusel julgeolekuasutuste järelevalve komisjon, mille koosseisu kuuluksid kolleegid Jaanus Rahumägi, Villu Reiljan, Ain Seppik, Marek Strandberg, Kalvi Kõva, Mart Laar. Ja kolmandana annan üle otsuse eelnõu erikomisjoni, riigieelarve kontrolli komisjoni moodustamiseks, kuhu kuuluksid kolleegid Tõnis Kõiv, Hannes Rumm, Tarmo Mänd, Toomas Trapido, Ken-Marti Vaher ja Toomas Varek. Põhiseaduskomisjon avaldab ka lootust, et neid eelnõusid on võimalik menetleda tuleval nädalal, 9. ja 10. kuupäeval, et oleks võimalik need tuleval nädalal ka vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaak Aab!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan Riigikogu juhatusele üle tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Lühidalt öeldes puudutab see pensionide maksuvabastuse erisust ehk me teeme ettepaneku siduda pensionide maksuvaba osa või määr uuesti kolmekordse maksuvaba tulu määraga nii, nagu see oli kuni 2004. aastani. Sellest ajast on kehtinud pensionide suhtes maksuvabastus 3000 krooni kuus ehk 36 000 krooni aastas erisusena. Vahepeal on aga pensionid tõusnud ligi 50% ja järjest enam pensione on langenud tulumaksu alla, mida enne seda selles situatsioonis ei olnud. Samas me teame, et meie pensionid moodustavad ca 44% netopalgast (keskmine vanaduspension),  ja me ei saa öelda, et nad oleksid väga kõrged. Samas, kui paljud hinnad on väga kiiresti tõusnud, ei ole õiglane võtta pensionäridelt pensionist saadud tulu maksudega veel vähemaks. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon annab menetlusse Riigikogu otsuse "Eesti Haigekassa nõukogu liikme nimetamine" eelnõu. Eesti Haigekassa seaduse kohaselt kuulub nõukokku 15 liiget. Sotsiaalminister, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees ja rahandusminister kuuluvad sinna ametikohajärgselt. Ja Riigikogu sotsiaalkomisjoni ettepanekul nimetatakse sinna veel üks liige. Riigikogu sotsiaalkomisjon otsustas teha ettepaneku nimetada Eesti Haigekassa nõukogu liikmeks Riigikogu liige Jaak Aab. Aitäh!

Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon esitab Riigikogu menetlusse tulumaksuseaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu. Kehtiva tulumaksuseaduse § 32 lõike 4 kohaselt võib residendist füüsiline isik omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste realiseerimisest saadud tulust maksustamisperioodil täiendavalt maha arvata kuni 45 000 krooni. See säte kehtib juba 2000. aasta 1. jaanuarist. Vahepealsete aastate inflatsioonist tulenevalt on vajalik seda määra tõsta. Käesoleva seaduseelnõu eesmärk on vähendada residendist füüsiliste isikute tulumaksukoormust, võimaldades omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste realiseerimisest saadud tulust maksustataval perioodil täiendavalt maha arvata kuni 60 000 krooni. Koos töötlemata põllumajandussaaduste realiseerimisest saadud tuluga võimaldatakse seadusmuudatusega ka töötlemata metsamaterjali müügist saadavast tulust üldmahus kuni 60 000 krooni maha arvata. Seadusmuudatus on suunatud eelkõige väikepõllumeeste ja väikemetsaomanike olukorra parandamisele. Loodame, et väiketalunike ja väikemetsaomanike hea käekäik on ka valitsuskoalitsiooni mure ja valitsus ning valitsuskoalitsioon Riigikogus toetavad Rahvaliidu algatust. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud seitse eelnõu ja kui eelnõud vastavad kodukorraseadusele, siis anname need menetlusse kolme päeva jooksul. Olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab kodukorraseadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjoni: Eesti Keskerakonna fraktsiooni k.a 17. aprillil algatatud päästeteenistuse seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni k.a 18. aprillil algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 32¹ muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on kultuurikomisjon; Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni k.a 18. aprillil algatatud vedelkütuse erimärgistuse seaduse § 1¹ muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni k.a 19. aprillil algatatud maamaksuseaduse § 11 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni k.a 19. aprillil algatatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Riigikogu juhatus on kinnitanud Euroopa Liidu asjade komisjoni koosseisu. Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeheks ja Riigikogu liikme Ester Tuiksoo Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse k.a 20. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Suund Euroopa vabastamiseks tubakasuitsust: poliitikavalikud EL-i tasandil" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud raamatu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg oli täna kell 13. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse k.a 20. aprillil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Tööõiguse ajakohastamine 21. sajandi sõlmküsimuste lahendamisel" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud raamatu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg oli täna kell 13.
Lugupeetud kolleegid! Kolmapäeval, 2. mail osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Jaak Aaviksoo, välisminister Urmas Paet, siseminister Jüri Pihl. Head kolleegid! Täna kohe pärast Riigikogu täiskogu istungi lõppu toimub Riigikogu istungite saalis soome-ugri hõimurahvaste toetusrühma asutamiskoosolek.
Ja nüüd palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll.
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Head kolleegid! Me võime minna käesoleva nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie ees laual. Panen hääletusele neljanda töönädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused.
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli 1. Päevakord on kinnitatud.
Kuna tänaseks istungiks ei ole kavandatud arupärimistele vastamist, siis palun pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis!

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olin möödunud nädalal lähetusel Birminghamis Birminghami ülikooli juures, kui minu juurde tuli üks noor Eesti tüdruk, kes on seal vahetusüliõpilane, ja ütles: "Kas sa oled juba kuulnud, et Tallinnas on sõda, pronkssõdurit viiakse ära?" Ma ei olnud sellest kuulnud ja esialgu oli raske seda uskuda. Järgnevatel päevadel pidin kohalikele ülikooliinimestele, paljudele inglastele seletama, kuidas asjad Eestis tegelikult  on, sest kahjuks kajastas Briti meedia sündmusi Tallinnas ühest nurgast, vastandades jõustruktuure ilma relvadeta, kaitseta vähemusrahvuste esindajatele, ja inimesed ei saanud sellest selget pilti. Eile enne Eestisse saabumist sain ma sõnumi, et täna ei oleks mõtet tulla Riigikogusse tööle autoga, kuna Riigikogu ees võidakse Riigikogu liikmete autosid süütama hakata. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Loomulikult mitte, aga teist meil ka ei ole. Eesti rahvas on rasketel hetkedel saanud teinekord laulust abi. Kui vaadata, siis võib-olla viimasel aastal on toimunud nagu laulva revolutsiooni järellainetus. See algas Tammsaare pargis, kus lauldi presidendilaule. Ja eile õhtul toimus Estonia kontserdisaalis Eesti tuntud solistide kontsert, kus lauldi kõigi aegade paremaid laule. Selle kontserdi lõpulauluks oli Lennoni ja McCartney "Let It Be". 1970. aastal, kui ma ei eksi, kirjutatud laul kannab ka tänapäeval sama olulist sõnumit. Seda laulu kuulati püsti seistes ja lauldi kaasa. Saalis oli tunda, et need inimesed laulavad seda laulu sõnumina neile, kes on viimastel päevadel valinud vahendiks vägivalla. Kuna see laul on ka 37 aastat hiljem oma sõnumiga nii oluline ja ta on nii paljusid inimesi üle maailma köitnud ning seda peetakse maailma 20 olulisema laulu hulka kuuluvaks, siis paar sõna sellest laulust, ja ma tahaksin refereerida selle laulu sõnu teile. Nimelt kirjutas Paul McCartney  selle laulu, olles kuulnud öösel unes oma kadunud ema sõnu, nagu oleks ema end talle ilmutanud ja pojale palve edasi öelnud. Paul McCartney ema lahkus, kui poeg oli ainult 14-aastane. Kuna Eestimaal on laul tihtipeale rasketel aegadel inimesi ühendanud, siis tahaksin kutsuda kõiki Eestimaal elavaid rahvaid üles laulust hingerahu saama, ükskõik mis keeles need laulud ka ei oleks, ja tahaksin tsiteerida sedasama Lennoni ja McCartney igihaljast laulu "Let It Be". Aidaku see meil lohutust leida ja ühendagu need sõnad meid.
Mureaegadel tuleb emake Maria ja lausub oma elutarku sõnu, neis on vastused meie küsimustele – lase tal minna. Pimeduse tunnil seisab ta mu ees ja ütleb: las ma lähen. Kui murtud südamed teineteisest kaugenevad, siis ka nende jaoks on vastused: olgugi et nad on täna lahus, võivad nad taas teineteist leida, saagu siis nii. Ka pilvises öös paistab meile valguskiir, see paistab ka homsesse, olgu nii. Ärkan muusikahelide peale ja emake Maria laulab: jäägu nii. Meie kõigi jaoks on vastused, sosista sinagi tarkusesõnu: lase tal minna, let it be. Lennon ja McCartney. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Imre Sooäär! Palun, kolleeg Keit Pentus!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Neljapäeva öösel vastu reedet alanud ja kaks ööd kestnud sündmused tänavatel andsid ilmselt meile kõigile üle pika aja sellise üsna valusa äratundmise, et ehkki see meie oma turvaline riik on midagi, mida me oleme lühikese aja jooksul hakanud võtma millegi iseenesestmõistetavana, on tegu endiselt millegagi, mis on väga habras, millegagi, mida rüüstajad ja märatsejad näevad endiselt üsna hea meelega oma saagina, ja millegagi, mida me ilmselt peame olema kõik valmis kaitsma ja mis ei ole meile iseenesest antud. Ma tahan Reformierakonna fraktsiooni nimel tänada täna siit puldist politseid, abipolitseinikke ja õiguskaitseorganeid konkreetse tegutsemise eest nende barbaarsete korrarikkumiste takistamisel. Aga ka selle eest, et nende korraldajate ja osavõtnud vandaalide väljaselgitamise ja vastutusele võtmisega on väga hästi toime tuldud. Me tahame südamest tänada ka päästeteenistujaid, kiirabipersonali ja kõiki teisi, kes nendel öödel abi osutasid nii rahutuses kannatada saanutele, aga ka neile, kelle vigastused tekkisid tegelikult nende endi vandaalse käitumise tagajärjel. Eelmisel nädalal toimunud sündmused näitasid aga midagi veel, seda, et veelahe Eestis ei kulge üldse mitte eri rahvusrühmade vahel. Seda näitavad ka need hiljem tehtud rahvusvähemuste organisatsioonide avaldused. Veelahe kulgeb ühelt poolt väga selgelt selle suure enamuse vahel, kes austab demokraatliku Eesti riiklikku iseseisvust ja stabiilsust, ja nende vahel, kelle ideaalid ja väärtused, kui neil üldse on selliseid asju, on sellele vastandlikud ja vaenulikud. Reformierakonna fraktsioon kutsub kõiki Eesti poliitikuid selgelt võtma selles vastanduses meie oma riiki toetav positsioon ja toimima vastavalt sellele. Toimima nii, et see oleks väärikas ja kindlameelne. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Keit Pentus! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Austatud Riigikogu spiiker! Kolleegid! Ma alustaksin oma sõnavõttu tsitaadiga ajalehest Postimees, mis ilmus 29. juunil 2006. aastal: "Ma ei kujuta ette, et keegi võiks minna Tõnismäele ja ööpimeduse varjus kraanakonksu otsa riputada pronkssõduri ja sellega kuhugi ära sõita. See pole õigusriigile kohane lahendus." Mis te arvate, kallid kolleegid, kes oli selle tsitaadi autor? See tsitaat kuulub peaminister Andrus Ansipile. Samuti märgib ajaleht, et provokatsioone seoses haudade väljakaevamisega peaminister ei karda. Pronkssõduri jõuga eemaldamist peaminister ette ei kujuta, kuna see oleks ebaseaduslik ja õigusriigile ebakohane. 26. aprilli sündmused näitasid, et kahjuks me ei ela õigusriigis ja meie valitsus tegutseb seadusvastaselt. Viimaste päevade sündmused näitasid, kuivõrd ebakompetentne on praegune valitsus. Nende soov alustada väljakaevamistega Tõnismäe pronkssõduri juures enne 9. maid, ööloori katte all, ei kuulu tsiviliseeritud valitsuse tegevuse juurde. Olukorras, kus peaaegu 50% elanikkonnast ei pooldanud selle monumendi teisaldamist – Tallinnas oli see protsent veelgi kõrgem – 57% –, kus seda teravalt kritiseerisid erinevad organisatsioonid, vaimu- ja teadusringkonnad, on selline vägivaldne tegevus ebakompetentsuse näitamine. Ka korrakaitseorganid ennustasid, et sellised käigud võivad viia rahutusteni. Vaatamata sellele sõideti teerulliga üle oma rahva, üle avaliku arvamuse, üle kohaliku omavalitsuse. Kuhu valitsus nii kiirustas? Kas oli vaja alustada väljakaevamistega praegu, kaks nädalat enne 9. maid? Ma ei mäleta, et koalitsioonilepingus oleks sees mõni punkt Tõnismäe memoriaali kohta ja mingisuguste tähtaegade kohta. Ei maininud seda ka peaminister oma n-ö troonikõnes siin saalis, kui valitsus andis ametivande. Ei leia me seda ühegi koalitsioonipartneri programmis. Miks, selle asemel, et tegelda sotsiaalsete probleemidega, haridusküsimustega, meditsiiniprobleemide lahendamisega, alustati just sellest, ühe erakonna liidri valimiseelsest lubadusest? Miks ohverdati ühe inimese ambitsioonidele minu kallis kodulinn, linnaelanike rahu ning nende ja linna vara? Sajad vajavad arstiabi, ja mis kõige tähtsam, hävitatud on kahe kogukonna vahelised suhted. Need 15 aastat nii rasket ja vaevalist integratsiooni on ühe ööga maatasa tehtud. 20. aprillil sai integratsioon valusa tagasilöögi. Valitsus, kes tõesti ei soovi ühiskonna lõhestumist, võiks vähemalt ära kuulata kõik osapooled ja ära oodata kohtuotsuse. Valitsus teatas, et otsus pronkssõduri teisaldamise kohta võeti vastu öösel kell 3.40. Mõne tunni pärast oli ta juba teisaldatud. Miks valitsus järjekordselt valetas meile? Selleks, et teisaldada nii suurt monumenti nii lühikese ajaga, on vaja teha väga suuri ettevalmistusi. Kuidas nii kiiresti suudeti korraldada vajalik tehnika, leida piisavas koguses inimesi ja ka koht, kuhu see kuju viia? Mulle tundub, et teisaldamise ettevalmistused käisid juba päeval,  kui Tallinna volikogus toimus vastav ümarlaud, kus kaitseminister valetas sinna kogunenud osalejatele, et kaevamistega alustatakse 27-ndal. Valitsus peab tunnistama, et pronkssõduri äraviimine ööl vastu 27-ndat oli ette planeeritud aktsioon. Ja need kuulujutud maetute kohta! Minu jaoks oli väga solvav, kui peaminister Ansip siin saalis avatud uste päeval viskas labaseid nalju ja linnalegende selle kohta, kes on Tõnismäele maetud. Surnute kohta öeldakse kas head või mitte midagi. Andrus Ansip võiks viisakusest ära oodata väljakaevamiste tulemused enne kommenteerimist, kes ja kuidas oli sinna ühishauda maetud. Ärge unustage, et surnuid solvata ei saa, elusaid küll, ja koalitsioon, kes toetub labidale, peaks seda teadma. Kas järgmine valitsuse samm on kogu Eesti telgiga katmine, et kõike ja kõiki, kes ei ole võimupoliitikaga nõus, teisaldatakse kiiresti teise kohta, et keegi ei näeks, näiteks tollilattu, nagu seda tehti paljudega, kes tulid tol ööl välja protestima valitsuse tegevuse vastu? Praegu püüab valitsus serveerida sündmusi kui lihtsalt vandaalide ja marodööride rünnakut ausate inimeste ja nende vara vastu. Pean neile pettumuse valmistama. Jah, nende inimeste kõrval, kes tulid avaldama oma kodanikupositsiooni, leidus ka neid, kes otsustasid tekkinud olukorda ära kasutada ja oma taskud võõra varaga täita, vandaale, vargaid ja marodööre, kusjuures ka eesti rahvusest, ja neid ma muidugi taunin, nemad peavad kandma vastutust selliste tegude eest. Suurem osa tänavatel olijatest tulid välja avaldama oma meelt pronkssõduri ja sõjahaudade saatuse üle, väljendama oma suhtumist valitsusse ja nende läbiviidavasse nn integratsioonipoliitikasse. Kahjuks said politseioperatsiooni käigus vandaalide kõrval julma kohtlemise osaliseks politseinike poolt ka paljud süütud inimesed. Selliste jõumeetodite kasutamine tavaliste kodanike vastu, mida me nägime nädalavahetusel, ei ole millegagi õigustatud. Sellel nädalavahetusel helistasid paljud minu venelastest tuttavad ja küsisid: mis saab edasi, kuidas me saame elada edasi sellises riigis, kus valitsus sülitab meile näkku ja hinge, mida me saame teha? Ütlesin neile ausalt, et mina ei tea praegu teist teed peale selle, et tuleb säilitada rahu ja püüda taastada dialoog eestlaste ja venelaste vahel. Ja siin tuleks muidugi avaldada tunnustust Tallinna Linnavalitsusele, kes kutsus ... (Sumin.) Kas te lubate mulle pool minutit juurde?

Ei saa juurde, siin ei saa, ainult viis minutit. Palun, kolleeg Meelis Atonen!

Erinevalt mõnest eelkõnelejast ei valmistunud ma tänaseks kõneks ette. Ma põhimõtteliselt ei lase kunagi kellelgi endale kõnesid ette kirjutada, sest mina räägin seda, mida mina mõtlen, mitte seda, mida mu ülemus, parteijuht või keegi mingist Pika tänava majast palub mul rääkida. Ma arvasin, et me täna siin Riigikogu saalis saame hakkama ilma, ma ei tea, kas seda sõna öelda, ilma olupoliitikata või ilma mingite kavalate trikkideta. Kahjuks eelkõneleja kaudu ma sain aru, et nii lihtsalt see tänane päev siin saalis ei lähe. Neid mikse, mida Olga Sõtnik esitas, sai väga palju. Mina julgen esitada ainult ühe miksi. Miks Keskerakonna inimesed ei taha aru saada eestlastest ja Eesti inimestest? Ma vastan mõnele miksile, ehkki mina ei pea sellele vastama sel lihtsal põhjusel, et ma ei võtnud möödunud nädalal vastu peaaegu mitte ühtegi otsust, mille kohta siin mikse esitati. Aga minu arvates oli neljapäeva õhtul teatud kellaajani Eestis üks olukord. Pärast seda, kui Keskerakonna valijatest noored inimesed meile Pärnu maanteel tõestasid, kuidas Eesti elu ei peaks käima, valitses Eestis hoopis teine olukord. Kui keegi ütleb, et valitsus selles olukorras oleks pidanud käed taskus vilet laskma, siis ma arvan, et nii võib arvata ainult keegi Tallinna Linnavalitsuses, Tallinna Linnavolikogus, Kohtla-Järve Linnavalitsuses, Kohtla-Järve Linnavolikogus või mõnes teises sarnase mõttemaailmaga kohalikus omavalitsuses. Eesti riigis ei peaks mitte keegi nii mõtlema. Kui keegi ütleb, et pärast neid sündmusi, mis neljapäeva õhtul korraldati, et pärast neid sündmusi valitsus oleks pidanud reageerima lihtsalt ootamisega, siis ma arvan, et need inimesed räägivad lihtsalt juttu, mida nad ise hästi ei usu, ja sellepärast nad loevad seda juttu ka maha. Nad ei julge seda tegelikult väga hästi välja öelda, aga maha lugedes see julgus neil tuleb. Ma ei tea, minu arvates, kui riik on pisut imelikus või raskes olukorras, siis poliitikud üritavad hoida ühte. Ma olin nädalapäevad tagasi koos Edgar Savisaarega ühel üritusel Jüriöö pargis ja seal rääkisin samamoodi ühtehoidmisest. Kahju, et Edgar Savisaar ja tema jüngrid seda juttu ei kuulanud. Sellistel hetkedel ei tehta nii, nagu Keskerakond on praegu teinud. Niikuinii tuleb ükskord aeg, kui saab hinnata, kas vastuvõetud otsused olid õiged või ei olnud, aga see hetk või see arutelu aeg tuleb natuke hiljem, aga mitte sellises olukorras, kus me praegu oleme. Ma palun kõiki Eesti poliitilisi erakondi: ärgem tehkem sellest olupoliitilist palagani, üritame kõik üheskoos seista Eesti huvide eest! Teate, minule on solvav, kui keegi räägib siin mingi ühe inimese ambitsioonidest. Ma käisin sel nädalavahetusel Lõuna-Eestis, ma ei käinud seal poliitikuna, vaid lihtsa kodanikuna ühe sõbra sünnipäeval, aga ma puutusin selle nädalavahetuse jooksul kokku sadade inimestega, kelle asi see pronkssõdur või pigem selle pronkssõduri äraviimine oli. Ja kui te räägite, et see oli ühe inimese asi, siis minu arvates te valetate. Nii nagu Keskerakond ikka valetab Eesti riigile olulistel päevadel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Meelis Atonen! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on kahju, et mul ei ole täna, nii tähtsal päeval punast lipsu ees nagu härra Atonenil. Ja kuna tema ütles, et ta tuli siia ilma ette valmistamata, aga meie Keskerakonna fraktsiooni omad esinevad siin ettevalmistatult, siis ma tulin näitama, et ka mina olen ilma ette valmistamata ja ei kavatsenud täna sõna võtta. Kõigepealt sissejuhatuse korras tuletan meelde ühte asja. Andrus Ansip oli see mees, kes ütles pärast võidukaid valimisi: vene noored valisid Reformierakonda. Ja nüüd ma paneksin oma kõnele pealkirja. Pealkiri on selline: "Eestil on nüüd oma CNN". Eestil on tõepoolest nüüd oma CNN, seda me nägime reede öösel. Kuigi Kanal 2-l ei ole sellist kaasaegset kosmosetehnikat, nagu oli siin Ostankino, RTV kanalitel ja teistel välismaistel telefirmadel, ja Kanal 2 ei saanud otse eetrisse minna Vabaduse platsilt ja Pärnu maanteelt, kuid ühetunnise nihkega tegi Kanal 2 Eesti ajaloos ära suure kangelasteo. See televisioonifirma näitas meile, mis siis täpselt meil toimus, härra Atonen. Kella 11 paiku esineb siseminister ja ütleb riigitelevisoonis, et jah, meil on olukord kontrolli all ja Tallinnas ei ole mitte midagi hullu, kuid enne seda juba oma pool tundi järjest näitab meie CNN, Kanal 2, kuidas lõhutakse aknaid, kuidas noored teevad linnas, mida nad tahavad. Ma arvan, et kõik olid teleka juures sel ööl ja keegi ei hakka mulle vastu vaidlema, et Kanal 2 näitas kõik selle ära ja näitas ka seda, millal tuli kohale Eesti politsei – kahetunnise hilinemisega. Ma arvan, et Eesti politsei pidi sel ajal kaitsma seda pronkskuju, et jumala pärast keegi ei tuleks vahele ega takistaks seda sealt öösel ära viia. Kui kell kolm hommikul võeti vastu otsus teisaldamisest ja kell viis oli kuju teisaldatud, kas see on Kanal 2 trikimees, kes selle ära viis? Või kraana või mis asi selle ära viis? Tähendab, asi oli juba varem ette valmistatud. Kust leiti need firmad hommikul kahe tunniga, kes tulid kivimürakat teisaldama? Selles on asi. Meile lihtsalt valetati. Ja mis me oleme nüüd saanud sellest, härra Atonen ja Reformierakond? Me oleme saanud täna venekeelsete lehtede pealkirja punasel taustal "Verine Andrus, astu tagasi!". Esimest korda 15 aasta jooksul näen ma selliseid pealkirju Eesti meedias. Esimest korda näen ma lõhestatud Eestit, seda Eestit, mida mina kaitsesin 1986., 1987., 1989. aastal, kui me käisime mööda vene töökollektiive koos Raivo Vare, Arnold Rüütli ja teistega, et venelased ei läheks eestlastega konflikti, ja meil õnnestus teha veretu laulev revolutsioon. Reedel murdsid Reformierakond ja tema peaminister Ansip selle õrna rahu Eestis pooleks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun, kolleeg Mart Laar!

Lugupeetud proua juhataja! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on mind volitanud edasi andma saadikurühma seisukohad Eestis tekkinud olukorra suhtes. Esiteks, saadikurühm toetab valitsuse langetatud otsuseid pronksmehe äraviimiseks. Me teame, et valitsus soovis küsimust lahendada teisel kombel, kuid Tallinna tänavatel alanud vägivald ja vandalism ei jätnud lihtsalt muud võimalust. See oli antud olukorras ainuõige otsus. Mis puutub nendesse kahtlustesse, mida ma olen korduvalt kuulnud, et kas tõesti on nii kiire, et suudab keegi nii kiirelt tegutseda või efektiivseid samme astuda, siis, lugupeetud keskerakondlased, Andrus Ansipi valitsus lihtsalt tegutseb efektiivsemalt kui Tallinna Linnavalitsus. Ja kui me räägime nendest mõningatest teooriatest, et kas mõne tunni jooksul on võimalik midagi nii suurt ära viia, siis ma pean tunnistama, et need teie väited meenutavad mulle neid legende, kuidas ei olnud võimalik ehitada inimkätega püramiide ja et seda tööd tehti ufode poolt.
Teiseks, saadikurühm toetab valitsust ja peaminister Ansipit. Üleskutsed valitsuse tagasiastumiseks on hetkel vastutustundetud. Vastandades mingit enda n-ö müstilist rahvast Ansipile, õhutatakse tegelikult vägivalda ja toetatakse neid inimesi, kes tänaval märatsevad. Kallid poliitikud! Ma saan aru, et iga võimalust tuleks nagu kasutada üksteisele ärategemiseks ja sissesõitmiseks. Praegu ei ole selleks õige aeg. See aeg jõuab kätte, kus seda jälle on võimalik teha, kuid praegu pole see hetk.
Kolmandaks, saadikurühm on tänulik nendele 99%-le mitte-eestlastest, kes pole kaasa läinud provokatsioonidega ning on jäänud rahulikuks, sõltumata sellest, mida nad pronksmehe äraviimisest arvavad. Teelahe Eestis ei kulge eri rahvuste vahel, vaid kulgeb nende vahel, kes tahavad siin rahu ja korda, ja nende vahel, kes tahavad tänavatel märatseda ning Eesti riigi huve kahjustada. Oleme tänulikud politseinikele, päästetöötajatele, meedikutele, kaitseliitlastest abipolitseinikele. Ma tahaksin siin esineda üleskutsega iga mehe ja naise poole astuda Kaitseliitu, registreerida ennast abipolitseinikuks. Need meie seast, kes me oleme Toompea malevkonna liikmed, registreerige ennast ka selle maja kaitseks, kuna ka see maja, Toompea loss, parlamendihoone, vajab kaitset.
Ja kokku võttes, kui ma olen kuulnud siin küsimusi, et kuidas saab siis elada sellises Eestis, kes niimoodi ringi käib otsekui ühe osa rahvaga, kuidas jätkata integratsiooni, siis see on väga lihtne. Selleks ei ole vaja midagi muud, kui tunnustada Eesti Vabariigi põhiseadust, mille kohaselt Eesti riik loodi 24. veebruaril 1918, okupeeriti 1940. aastal ning taastati uuesti 1991. aastal. Inimesed, kes neid kolme asja tunnustavad, ei jookse kaitsma pronksmonumenti Tõnismäel, nemad kaitsevad ühel või teisel kombel korda Eestis ning rahu ja õnne kõigile nendele, kes siin elavad. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Laar! Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Ma usun, et nii palju sõnavõtjaid Riigikogu vabas mikrofonis  nägime me viimati 1999. aastal, siis kui Eesti Televisioon tegi sellest foorumist esmaspäeviti otseülekandeid. See, et nii palju kõnelejaid täna seda pulti kasutab, ja veelgi enam, et nii palju kuulajaid on saalis, tähendab, et see teema, millest me räägime, on väga tõsine ja väga keeruline. Praeguses olukorras tuleb kindlasti tunnustada neid inimesi, kes oma elu ja tervist ohtu seades on otsustanud kaitsta avalikku korda Eesti Vabariigis ja tema pealinna tänavatel, Eesti politseinikke, abipolitseinikke. Valitsus on langetanud otsuse alustada Tõnismäel väljakaevamisi ja kujunenud olukorras valitsus langetas otsuse teisaldada monument kaitseväe kalmistule. Kahtlemata on Eesti kodanikel, Eestis elavatel inimestel  õigus arvata selle monumendi parimast ja sobivamast asukohast nii ja teisiti. Aga kujunenud olukorras, kus kamp märatsevaid huligaane, marodööre on tõsiselt kahjustanud avalikku korda ja ähvardab tõsiselt kahjustada ka Eesti mainet, on poliitikute kohus seista riigi ja rahvuslike huvide kaitsel. Poliitilise eliidi ühtsust ja üksmeelt selles osas, mis puudutab üleskutseid avaliku korra kiirele taastamisele, kodanike poolt rahu säilitamisele, provokatsioonidele mitteallumisele, tahaks oodata kõigi poliitiliste jõudude poolt. Sellel situatsioonil, kus me täna oleme, on kindlasti olemas siseriiklik dimensioon ja on kindlasti olemas rahvusvaheline dimensioon. Rahvusvaheline dimensioon mitte ainult selles mõttes, et neid sündmusi kajastab rahvusvaheline meedia ja jälgib rahvusvaheline meedia, auditoorium, vaid ka selles mõttes, et Eesti Vabariik on nii enne nende vahetute sündmuste toimumist kui ka praegu väga tugeva välise surve all ja sellele survele edukaks vastuseismiseks peame me kindlasti  säilitama oma poliitilise eliidi ühtsust. Lugesin hiljuti Kenneth Pollacki suurepärast raamatut Ameerika Ühendriikide ja Iraani suhetest alates islamirevolutsioonist ja seal on pikalt kirjeldatud seda, kuidas pärast islamirevolutsiooni Teheranis võttis üks ajatolla Khomeinist ja tema režiimist täiesti sõltumatu tudengiorganisatsioon oma kontrolli alla Ameerika Ühendriikide saatkonna Teheranis ja pidas saatkonna töötajaid seal 444 päeva pantvangis. Ja uskuge või mitte, ajatolla Khomeini režiimil ei olnud toona nende oma sõnul mingisuguseid võimalusi ega vahendeid, et tagada elementaarsete rahvusvaheliste normide ja standardite täitmine ning diplomaatilise välisesinduse julgeolek. Midagi taolist  kogeme me tänasel päeval, vaadates seda, kuidas ametlikult Kremlist sõltumatud poliitilised noorteorganisatsioonid blokeerivad Eesti saatkonna tööd Moskvas. Ma arvan, et see, mis toimub, milline surve on langenud meile diplomaatiliselt, millised aktsioonid toimuvad meie vastu, ei jäta kindlasti ühelegi mõtlevale Eesti inimesele kahtlust selles, et ka meie siseriiklikult toimuvas on tegelikult oma osa sellel, mida korraldatakse ja organiseeritakse piiri tagant. Selleks, et meie noored, meie riigis elavad noored, olgu nende emakeeleks kas eesti või vene keel, ei alluks provokatsioonidele, selleks peame tegelikult süviti seda toimuvat mõistma ja peame tahtma mitte siit lõigata päevapoliitilist kasu, vaid taastada võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste ohvrite ja kadudega elementaarne avalik kord. Pärast seda seisavad meil kindlasti ees pikad ja tõsised mõttevahetused sellel teemal, kas üks või teine taktikaline käik oli õige, oli õigeaegne, oli adekvaatselt läbi viidud. Neid õppetundide ja kogemuste analüüse peame kindlasti tegema erinevatel tasanditel. Aga ma olen nõus kolleeg Atoneniga, et need päevad on veel ees. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Sven Mikser! Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei mõelnud ka sõna võtta. Erinevalt Meelis Atonenist mina muidugi ei arva, et Reformierakond kogu aeg valetab, ja suhtun sügava lugupidamisega kõigisse Eesti erakondadesse. Kuid ma tulin siia sellepärast, et rääkida, et meil on ju kogemusi nende sammastega. Ja mulle tundub praegu nii, et kui me ei õpi ära seda, et valedega ja pimeduse varjus ei õnnestu teha poliitikat, siis me järgmine kord astume jälle sellisesse ämbrisse. Ma olen sügavalt veendunud, et plaan pronkssõdur ära viia ja samal ööl ära viia oli ju kohe olemas, kindlasti oli olemas. Siis oleks tulnud ka niimoodi käituda, ega siis ei ole mõtet vigurdada. Kes vähegi suudab nende sündmuste analüüsi teha, see saab sellest aru ja teab. Teiseks, selles saalis võib ju nüüd julgelt välja öelda, et selle stsenaariumi eest, mis tegelikult toimus, hoiatasid meie julgeolekujõud meid juba väga ammu. Kõik, kes on neid lugenud, teavad ju väga hästi, millest seal räägiti. Nii et erilisi üllatusi ei olnud, kuid asi pole mitte selles. Asi on tegelikult selles, kuidas sellest olukorrast välja tulla ja kiiresti ning ilma kadudeta ilmselt see praegu võimalik ei ole. Meie peamine eesmärk, mida me võiksime saavutada, mida me võiksime koos taotleda, on see, et me saaksime poliitika tegemise tänavatelt kuhugi mujale, kuhugi ruumidesse. Sest ükskõik, kui halvasti Meelis Atonen siin saalis ütleb, on see ikkagi parem, kui keegi selle kurikaga tänaval mööda pead annab. Suud tuleb ilmselt kusagil puhtaks rääkida. Meie oleme oma ettepanekud teinud. Selle kohta öeldakse, et see ei sobi, liiga vara. Milleks vara? Võib-olla isegi liiga hilja! Nii et üks ettepanek on see ja teine ettepanek on see, et me suhtuksime üksteisesse lugupidavalt, arusaamisega, ja et me tõepoolest ei laseks olukorral minna selleni, et me jälle tegeleme oma väikeste poliitiliste huvide realiseerimisega olukorras, kus me peame ilmselt kokku hoidma. Nii et, kolleegid, meil on tulnud aeg jälle kokku hoida ja mitte üksteist sõimata! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ain Seppik! Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Eestimaa Rahvaliit pidas eile oma kongressi. Ja muude päris oluliste küsimuste kõrval arutasime me ka sedasama pronkssõduri teemat. Kongressil oli päris mitmesuguseid arvamusi ja vaidlused olid üsna tulised. Aga me jõudsime, kõik see saal, 380 inimest, üsna kiiresti üksmeelsele otsusele, et me peame praegu säilitama rahu, et me peame täna kokku hoidma. Me peame kokku hoidma – kõik need erakonnad, need organisatsioonid, kelle jaoks on Eesti täna kodu või oma riik või oma maa. Teisi võimalusi meil praegusel hetkel ei ole. Jah, on selge, et me peame täna tunnistama, et integratsioonipoliitika on olnud suures osas meil Eesti riigis enesepettus. Pronkssõduri teisaldamine on ilmselgelt üksnes ajendiks, nii nagu 1914. aastal olid seitse lasku Sarajevos ühe suure maailmasõja alguse ajendiks. Jah, ka meil on küsimusi, kas või selle kohta, kuidas saavad Eesti Vabariigis sündinud õpilased, kes on siin koostatud õppekavade järgi õppinud, kuidas saavad nad tulla koos oma õpetajaga siiasamasse maja ette karjuma teatud loosungeid. Loosungeid, millest nad ilmselgelt ise ka päris selgelt aru ei saa. Kuidas on see tänases Eesti Vabariigis võimalik? Jah, need küsimused on. Ja kindlasti me tuleme kõige selle juurde tagasi ja arutame neid. Ka seda, kas pronkssõduri äraviimiseks oli aeg õige, kas protseduurid olid õiged, kuidas oleks olnud mõistlikum, parem. Kas selles on süüdi peaminister, valitsus, missugused erakonnad? Kindlasti nendeks küsimusteks tuleb oma aeg. Aga täna Rahvaliidu arvates see aeg ei ole, täna on meie jaoks küsimus, et me suudaksime kas või näiliselt saavutada tasakaalu ja stabiilsuse, et olukord Eestis stabiliseeruks. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Marrandi! Palun, kolleeg Lauri Vahtre!

Lugupeetud kolleegid! Ajalugu on teadupärast ajalugu ja ajalooline tõde on kallis. Seoses pronksmehega räägime me tavaliselt sellest, et oleks vaja rääkida ausalt, mis juhtus Eestis 1944. aastal ja milline on ajalooline tõde nende sündmuste kohta, kuid pronksmehel endal on ka ajalugu. Ja täna, kui selle ümber on nii palju tüli, on väga kasulik meenutada pronksmehe ajalugu. Meenutame seda, kuidas ta nõukogude ajal meid saatis, kuidas nõukogude aja lõpu poole pandi sinna püsiv auvalve juurde, see oli sel ajal, kui venestusprotsess süvenes, ja ei vaadanud seda ausammast tollal ükski eestimeelne inimene kuigi hea pilguga. Tulid uued ajad, tuli laulev revolutsioon ja siis oli ilmselt tõesti üks hetk, kus üks Harri Henn kraanaga oleks platsi puhtaks teinud. Tartus ta ilmus kohale ja Lenini kuju kadus, Tallinnas ei juhtunud teda olema ja see hetk läks mööda. Nüüd olen korduvalt kuulnud etteheiteid, miks ei ole seda pronksmeest maha võetud nende 16 aasta jooksul, mil Eesti riik on uuesti olemas olnud. Vastus on: see ei olnud võimalik, sest meil endal ei olnud kindlat seisukohta. Ainuke erakond oli Isamaa või Isamaaliit, kes seda pidevalt nõudis ja pidevalt oli ta vähemuses oma nõudmisega, mitte kunagi ei olnud enamust, kes oleks leidnud, et kuju tuleb teisaldada. Aeg läks ja tundus, et pronksmees vajub unustusse, ja ma pean ütlema, et ma isegi hakkasin mõtlema, et las ta seisab siis seal. Las ta seisab, kui ta kedagi ei sega, kui seal ümber ei toimu midagi koledat ega Eesti-vaenulikku, kuni kaks aastat tagasi algas kõik jälle otsast peale. Minule teadmata jõud otsustasid seda kuju intensiivselt kasutama hakata Eesti-vaenulike meeleolude õhutamiseks. Siis ei olnud see enam mitte sõjaveteranide nostalgilise kokkutuleku paik, vaid sinna viidi organiseeritult noori ja vihaseid inimesi ning kasvatati neis viha praeguse Eesti riigi vastu. Valitsusel oli küllalt põhjust arvata, et seesama toimub ka nüüd, 8. ja 9. mail, kusjuures rahvakogunemist keelata olnuks samuti võimatu. Valitsus oli sundolukorras. Etteheited, et oleksime pidanud 9. mai mööda laskma, on täiesti kohatud, siis oleks toimunud midagi palju halvemat kui see, mis toimus, ja isegi väga halb oli. Niisiis oli valitsus sundolukorras ja me jõudsime praegusesse olukorda, kus küsimuses ei ole mitte erinev suhtumine ajaloosse või täpsemalt öeldes, erinevad teadmised ajaloo kohta, vaid küsimuses on meie riik, meie iseseisvus. Olukorras, kus siinsamas lähedal viibib uus seltsimees Ždanov ja jagab näpunäiteid Eesti valitsuse püsimise või tagasiastumise kohta. Ma ei tea, kas tal on juba uue valitsuse nimekiri ka taskus või seda alles koostatakse, aga selles olukorras on Eesti valitsust, Eesti seaduslikku valitsust rünnata kõige pehmemalt öeldes vastutustundetu, objektiivselt võttes on see Eesti-vaenulik akt. Praegu ei ole tõepoolest see aeg ega see koht. Ja lõpetuseks. Integratsioon ei ole läbi kukkunud. Ma rõhutan sedasama, mida ütles Mart Laar. Rahutustest võttis osa umbes 1% Tallinna venelastest. Mürgeldajad moodustavad umbes 0,1% Tallinna venelastest. Ei saa öelda, et venelased mürgeldasid. Vastupidi, ma ütlen, venelased ei mürgeldanud ja selle eest neile suur tänu! Ja me elame siin riigis veel üsna tsiviliseeritult kõrvuti edasi, kui meil õnnestub elimineerida nende mürgeldajate ja nende õhutajate kavad ja tahe. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Lauri Vahtre! Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Head kolleegid! Nagu te kõik aru saate – mida ka Jaanus Marrandi mainis –, ei ole loomulikult ja ei ole kunagi olnud Esimese ilmasõja põhjuseks Franz Ferdinandi tapmine, nii nagu ei olnud ka loomulikult nende mürgelduste või kuritegude põhjuseks pronkssõduri teisaldamine või mis iganes selle ümber sünnib. See on ajendiks ja uskuge või mitte, see ajend oleks leitud ühel, teisel või kolmandal moel nagunii ning juurelgem põhjuste üle. Põhjused on lihtsad, mida me näeme sündimas ju kõikide Balti riikide suunas. Põhjused on selles, et kõigutada meie riiklikku iseseisvust, ja teate, nagu mustkunstitrikkidega ikka on, siis kui teile tundub, et  trikki just tehakse või see on just-just valmis saanud, on see trikk tegelikult ammu enne ära tehtud. Minu üleskutse on järgmine. Loomulikult, nagu siin ka kostnud on, me võime selle toimingu ajastuse, toimingu läbiviimise viiside üle arutada, diskuteerida, kas need olid meile jõukohased või mitte. Aga mis on veel olulisem? Olulisem on silmas pidada seda, et need julgeolekuelemendid, millest meie heaolu tegelikult kaugemas ajaperspektiivis sõltub, need julgeolekuelemendid, mis on seotud suhetega Venemaaga, oleksid sellised, et meil ei oleks põhjust n-ö sattuda samasse seisu, nagu aastapäevad tagasi oli Ukraina, kus täpselt samamoodi energia abil vahetati võimu. Ma tahan Riigikogu üles kutsuda olema kriitiline loomulikult toimingute suhtes, mis on olnud ühel, teisel või kolmandal moel, nende viiside suhtes, kuidas seda tehtud on, et järgmine kord võib-olla teha seda paremini, aga me ei tohi seda mustkunstitrikki vaadates ja seda analüüsides unustada, et meie energeetiline sõltumatus praegu Eesti Vabariigis on täiesti olematu. See sõltub jätkuvalt Venemaast, meie ühendusest Loode-Venemaa energiasüsteemiga. Mida kiiremini meie energeetika arengukava, mida kiiremini meie energiasüsteemi sõltumatus tekib, seda parem meile ja me ei tohi seda unustada, arutades kõikvõimalike pronkssõdurite, mässude ja laamendamiste üle.
Teistpidi, kui me vaatame laiemalt, siis on Eestis kujunenud olukord, kus Vene kogukonnaga suhtlemisvõime praktiliselt on vähenenud ja väheneb edaspidi veelgi ja me näeme seda, kuidas Vene kogukonda on Eestis aina vähem. Me oleme propageerinud ise arusaama, et Eestis võiks olla rohkem n-ö Vene kogukonnal kultuuriautonoomiat, kuid paraku ei ole mingil põhjusel ka nendel huvi olnud selle vastu. Me näeme seda, et haridusküsimused on muutunud sellistes konfliktides väga keskseks ja ilma nende lahendamiseta, ilma tegelikku dialoogi tekitamata on väga raske sellest tõepoolest välja tulla. Ma olen nõus Lauri Vahtrega, et see dialoog ei ole olematu, ei saa öelda, et see dialoog on olematu, kuna vastupidisel juhul  ei oleks me näinud mitte protsendi osa tänavatel, vaid kümnendikku neist inimestest ehk tänavatel. Ja me oleme pakkumas sellist lahendust. Me oleme ise oma organisatsiooni, Roheliste Erakonda üles ehitanud, kasutades sellist avatud diskussiooni ja arutelumeetodit nimega "Avatud ruum" ning ma arvan, et nii, nagu on "Avatud ruumi" meetodiga suudetud juutide ja palestiinlaste konflikte leevendada, nii vajame ka meie tegelikult eri kogukondade vahel tunduvalt avatumat ja läbimõeldumat diskussiooni. See ei ole ametlik ümarlaud, see peab olema tunduvalt sisulisem ja tunduvalt n-ö hingest tulevam asi. Ja teatangi teile siin, et me oleme valmis sellist asja üles ehitama ja sellele kaasa aitama, sest  uskuge, ilma diskussioonita jäävad need ajendid tulema ja tulema ning meie julgeolek saab ka selliste tegevuste tõttu  ohustatud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.00.