Tere päevast! Alustame infotundi. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll.
Kohal on 47 ja puudub 54 Riigikogu liiget.
Infotunnis osalevad täna järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Jaanus Tamkivi, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.

Läheme tänaste küsimuste juurde. Esimene küsija on Valdur Lahtvee. Esimesele küsimusele vastab Jaanus Tamkivi. Palun, Valdur Lahtvee! 

Aitäh, auväärt juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud ministrid! Minu küsimus puudutab järgmist probleemi. Eelmine keskkonnaminister jättis majanduslikel kaalutlustel kaitse alla võtmata ekspertide poolt Natura 2000 võrgustiku alana välja pakutud Suurupi piirkonna, kus esineb loodusdirektiivi esimesse lisasse kantud heas looduskaitselises seisundis metsaelupaiku. Praeguseks on seal algatatud kinnisvaraprojekte ja välja antud raieload. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, ei tohi liikmesriigid ka majanduslikel põhjustel looduskaitseliselt tähtsaid alasid Natura 2000 võrgustikust ja kaitse alt välja jätta.
Minu küsimus on: kas härra minister on valmis olukorraks, kus lisaks suhkrutrahvile tuleb Eesti Vabariigil maksta ka Natura 2000 trahvi, või kavatsete siiski Suurupi looduskaitsealal astuda samme kaitseväärtusega elupaikade ja liikide säilitamiseks?

Palun, minister Tamkivi!

Tulenevalt teie küsimusest olen minagi selle teemaga nüüd üsna värskelt tutvunud. Keskkonnaministeeriumi spetsialistid on tõepoolest seisukohal, et Suurupi piirkonnas ei peaks mingit kaitserežiimi rakendama. Need kasvualad, mis seal on, pole selles mõttes nii väärtuslikud, et me mujal Eestis ei saaks neid liike kaitstud. Küsimus on selles, et kui seal rakendada mingeid kaitselisi piiranguid, siis tekib riigil kohustus hakata sealseid maid vahetama või välja ostma. Maa-ameti hinnangul maksaks küsimuse säärane lahendamine suurusjärgus 100 miljonit Eesti krooni. Spetsialistid on seisukohal, et samasugused elupaigad on meil ka mujal Eestis olemas ja vastavalt Euroopa Liidu direktiivile pole meil kohustust kaitse alla võtta 100% kõigist elupaikadest, võime võtta ka vähem. Euroopa Liit on nõus isegi tasemega  40–60%. Nii et kordan: liigid, mis Suurupis kasvavad, on meil Eestis mujalgi olemas ja on ka kaitstud.

Kas kolleeg Lahtvee soovib esitada veel ühe küsimuse? Kui jaa, siis palun vajutada klahvile "Sõna". Kas te ei soovi rohkem küsimusi esitada? Järgmisena annan võimaluse küsida  kohapeal registreerinud küsijale, kelleks on kolleeg Aleksei Lotman.

Auväärt härra minister! Kas te oskate öelda, millele tugineb teie viidatud ministeeriumi ametnike seisukoht, kui ala üle vaadanud ekspertide arvates on piirkond vastavalt ekspertiisile, mille on tellinud Keskkonnaministeerium, väga heas korras ja väärib Natura alaga liitmist?

Palun, minister Tamkivi!

Nagu ma juba ütlesin, on tolle otsuse põhiline argument olnud see, et me ei pea kaitse alla võtma 100% teatud liikide elupaikadest, arvestada tuleb ka regionaalseid või kohalikke majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte. Kuna sealkandis on kinnistud moodustatud ja on olemas kehtivad planeeringud, siis, nagu ma ütlesin, läheks ala kaitse alla võtmine Eesti riigile lõppkokkuvõttes maksma suurusjärgus 100 miljonit krooni. Just seetõttu ei peeta seda otstarbekaks. Samal seisukohal on ka Harjumaa Keskkonnateenistuse spetsialistid ja Riikliku Looduskaitsekeskuse inimesed. Nii et seda pooldavate inimeste ring on üsna lai.

Järgmine kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab samuti Natura 2000 kaitsealasid. Täpsemalt: 11. aprillil avaldas Eesti Päevaleht artikli, kus minister Tamkivi ütles, et Natura alad on ebaolulised. Artikkel kajastab muu hulgas ka seda, et keskkonnaminister Jaanus Tamkivi hinnangul võivad Natura 2000 kaitsealad hakata takistama suurobjektide arendamist. Minu küsimus ongi: kuidas te kommenteerite Eesti Päevalehe artiklis väidetut, et Natura alad on ebaolulised? Miks need teie arvates ebaolulised on? Kas te kavatsete hakata keskkonnaministrina eelistama ärihuve looduskaitse huvidele?

Palun, minister Tamkivi!

Mis puutub tollesse Eesti Päevalehe artiklisse, siis tahan öelda, et minu asi ei ole siin Eesti Päevalehe väidet kommenteerida. Selliseid sõnu uue keskkonnaministri suust ei ole tulnud. Olen sel teemal saatnud ka oma protesti Eesti Päevalehele ja ajakirjanik, kes artikli kirjutas, on minu käest vabandust palunud. Nii et selles mõttes ma seda artiklit siinkohal kommenteerida ei tahaks.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, läheme järgmise juurde.

Järgmine küsija on kolleeg Karel Rüütli, küsimus on minister Tamkivile. Palun, Karel Rüütli!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu järgmine küsimus puudutab koalitsioonilepingut, täpsemalt keskkonna peatükki, milles valitsusliit seab põlevkivi aastase kaevandamismahu sihiks maksimaalselt 15 miljonit tonni aastas. Minu küsimus on: miks just 15 miljonit tonni aastas? Kust selline maagiline number tuleb?

Palun, minister Tamkivi!

Seda teemat on üsna põhjalikult käsitletud põlevkivi arengukavas, mille ministeerium on nüüdseks ette valmistanud ja mis on ka kooskõlastusringile saadetud. Ütlen lisaks niipalju, et praeguse seisuga on kaevandamislubasid välja antud rohkem kui 20 miljoni tonni, täpsemalt 23,7 miljoni tonni kaevandamiseks aastas. Eelmisel aastal kaevandati 14,6 miljonit tonni. Nii et see 15 miljonit ei ole laest võetud.
Selle taseme hoidmine on seatud pikaajaliseks sihiks ja ma kujutan ette, et see peaks olema võimalik, kui senisest rohkem tuleb kasutusele alternatiivseid energiaallikaid. Mõtlen näiteks tuulejõu ja biokütuste kasutamist elektrienergia tootmiseks ning väga tõsiselt võetav on ka variant, mis eeldab tuumaenergia kasutuselevõttu.

Täpsustav küsimus, kolleeg Karel Rüütli.

Minu teine, täpsustav küsimus puudutabki sedasama 23,75 miljonit tonni, millele on praeguseks lubadega kate antud. Mis juhtub siis, kui ühel hetkel need loaomanikud otsustavad, et nad tahavad hakata neid lubasid realiseerima? Kuidas kavatsete need load tühistada? Ja kui need load tõesti tühistatakse, siis toob see arvatavasti kaasa palju probleeme. Kes selle kinni maksab?

Palun, minister Tamkivi!

Variant, et see kõik korraga võib juhtuda, on väga teoreetiline. Praktilises elus asjad niimoodi ei käi. Nagu ma ütlesin, 23,7 miljonit tonni on kogus, mille kaevandamiseks on load välja antud, aga tegelik kasutamine on praegu 15 miljoni tonni piires. Pole reaalne, et situatsioon paugupealt muutub.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Läheme edasi. Siiski, kohapeal on registreerunud veel üks küsija, kolleeg Villu Reiljan.

Hea minister! Paugupealt ei juhtu tõepoolest midagi, kuid on teada, et aastal 2007 ületab põlevkivi kaevandamine 15 miljonit sel lihtsal põhjusel, et AS-is Aidu Karjäär mahud suurenevad. Juba 1994. aastal anti 25 aastaks 16,75 miljoni tonni kohta lubasid välja. Kas te siis üldse ei ole valmis tegelema selle probleemi juriidiliste nüanssidega?

Palun, minister Tamkivi!

Kui koalitsioonilepingu vastavat punkti rahulikult lugeda, siis peaks märkama, et valitsusliit seab selle sihiks. Sellesse tulebki niimoodi suhtuda.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi kolmanda küsimusega. Küsija on  kolleeg Toomas Trapido ja küsimus on minister Juhan Partsile. Palun, kolleeg Toomas Trapido!

Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister! Minu küsimus puudutab taastuvenergiat. Lühidalt taustaks, et maailmas muutuvad üha pingelisemaks ja aina enam meie kõigi elu mõjutavaks kaks protsessi. Üks nendest on meeletu fossiilse energia tootmine, mille tipp jõuab tõenäoliselt kätte lähiaastatel – kui see juba ei ole kätte jõudnud. Ja teine protsess on kliimamuutus, mida seesama fossiilse süsiniku põletamine oluliselt kiirendab. Nende valguses on vaja mõnekümne aasta jooksul üle minna taastuvenergiale, sealhulgas Eestis, ja mitte ainult elektri-, vaid ka mootorikütuste ja soojusenergia tootmisel. On suur rõõm, et koalitsioonilepingus ongi kirjas, et valitsuskoalitsioon käivitab taastuvenergeetilise ressursi kaardistamise, potentsiaali hindamise jne ...

Palun küsimus!

Jah, kohe küsin. Millal ja kuidas on teil kavas selle ülimalt olulise teemaga tegelema hakata? Kas te kaasate ja kui kaasate, siis mil moel näiteks kodanikuühendusi ja teadusasutusi?

Palun, minister Parts!

Kõigepealt, lugupeetud Riigikogu, ma soovin teile kõige paremat koostööd lähemal neljal aastal! Ja tänan sellise meeldiva kombe eest, mida muide siin parlamendis pole varem olnud, et küsija saadab oma tervikküsimuse ministrile ette. See on täiesti uus kvaliteet ja nii võiks jätkata.
Mis puutub konkreetsesse küsimusse, siis praeguse valitsuse tööjaotuse järgi hakkab selle teema planeerimise eest vastutama Keskkonnaministeerium. Mis ei tähenda, et majandusministeerium ei ole asjast huvitatud. Vägagi on, sest kõik see, mis te sissejuhatuses ütlesite, on õige, me oleme siin ühel meelel. Vajalikud suured muudatused tulevad 10–20 aasta perspektiivis kindlasti. Usun, et moodustatakse töörühm Keskkonnaministeeriumi juhtimisel. Ma ei ole jõudnud minister Tamkiviga veel asja arutada, aga ma ei välista seda, et võib-olla on mõistlik teha ka valitsuse tasandil asjatundjate komisjon ning kaasata sinna kindlasti eri osapooli. Säärane see töökorraldus olema hakkab. Ma arvan, et töö võib lahti minna kindlasti selle aasta jooksul, mis seal ikka venitada.

Täpsustavaid küsimusi ja kohapeal registreerunud küsijaid ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi neljanda küsimuse juurde. Küsija on kolleeg Arvo Sarapuu ja vastab minister Helir-Valdor Seeder. Palun, kolleeg Sarapuu!

Lugupeetud minister! Väike-Maarja vallas tegutsev loomsete jäätmete käitlemise tehas on riigi äriühing, mis tegutseb Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas. See tähendab, et kõik aktsiaseltsi aktsiad kuuluvad riigile ja olulisemad otsused tema majandustegevuses  teeb põllumajandusminister, kes esindab riiki äriühingu üldkoosolekul. See tehas tõstab alates 1. maist 2007 tootjatele loomsete jäätmete kahjutustamise hindu. Kui seni peavad loomapidajad hukkunud või muul viisil surnud looma Väike-Maarja tehasesse saatmisel tasuma vaid poole veokuludest, siis 1. maist lisandub sellele sõidualustustasu ja lisaks veel 619 krooni tonni jäätmete kohta. Käesolevast aastast katab riigiabi 75% hukkunud põllumajandusloomade kahjutustamise kuludest ja 50% kokkuveokuludest. Nüüd küsimused. Kas härra põllumajandusminister on selle probleemiga juba jõudnud tutvuda? Kas te peate nimetatud ...

Üks küsimus korraga palun! Minister Seeder, palun!

Austatud tööandja! Ka mina soovin teiega head koostööd ja mul on selline ettepanek tulevase koostöö parandamiseks, et nii nagu Juhan Partsile saadeti konkreetsed küsimused, võiks alati ette saata väga täpsed küsimused, mitte ainult laiema teema. Siis on ka vastus täpsem.
Aga küsimusele, kas ma olen jõudnud selle lühikese aja jooksul nimetatud probleemiga tutvuda, vastan, et olen küll. Põhjus, miks nende teenuste hinnad tõusevad, on see, et 1. maist hakkavad kehtima Euroopa Liidu uued riigiabi reeglid. Sellega seoses tohib surnud loomade ja ohtlike loomsete jäätmete kahjutustamise kuludest katta kuni 75%. Jäätmete omanik ise peab katma 25%. Ka meie oleme sunnitud seda nõuet arvestama ja korda muutma.
Lisaks on teenustasu tänavusest aastast mõnevõrra tõusnud. Põhjuseks on gaasi kallinemine. Riigi võimalused piirduvad riigieelarves ette nähtud summadega, mis eelmine valitsus selleks aastaks planeeris, ja see summa on 16,7 miljonit krooni, mis ei võimalda rohkem kompenseerida. Mis aga puutub transpordikulusse, siis sellest kavatsetakse katta 50%, nagu seni on olnud.

Kolleeg Sarapuul on täpsustav küsimus. Palun!

Ma küsin veel seda ja palun ka ministril uurida, kas ettevõte ise on oma täiendavate kulude kokkuhoiuks midagi ette võtnud. Ja teiseks: meie põllumehed soovivad teada, mis võimalused riigiabi osas edaspidi on olemas. Kas nad saavad arvestada mingite täiendavate protsentidega? Ka selle täiendava küsimusega paberi me saatsime teile, aga millegipärast see vist  pole teieni jõudnud.

Palun, minister Seeder!

Ma usun, et kahtlemata on ka käitlemistehasel täiendavaid võimalusi efektiivsemalt toota ja kulusid kokku hoida. Päris palju on selles osas siiski ära tehtud, et tehas töötaks võimalikult efektiivselt. Praegu see töötab maksimaalse koormusega. See tähendab, et töödeldakse ka neid loomseid jäätmeid, mida tegelikult töötlema ei peaks, aga võimsus peab olema maksimaalselt kasutatud ja suurim efektiivsus saavutatud.
Mis puutub võimalustesse tulevikus, siis Põllumajandusministeerium on esialgsete arvestuste kohaselt plaaninud, et eelarveläbirääkimistel me sooviksime suurendada riigi abi 16,7 miljonilt kroonilt järgmisel aastal 22 miljoni kroonini. Kas see ka õnnestub, näitab eelarve koostamise protsess – siis selgub, millised on riigi võimalused. Aga selline on meie soov.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi viienda küsimusega. Küsija on kolleeg Jüri Ratas, vastab minister Tamkivi. Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Auväärt eesistuja! Austatud minister! Soovin teile jõudu ja töist aega teie ametipositsioonil! Praegu on nii, et kui kohalikud omavalitsused sooviksid oma haldusterritooriumil moodustada rahvusparke, siis nad seda teha ei saa. Minu küsimus on säärane: kas te peate õigeks ja võimalikuks avada arutelu selle üle, et kohalikud omavalitsused näiteks koostöös kohalike keskkonnateenistustega võiksid, kui nad peavad seda õigeks ja põhjendatuks, oma haldusterritooriumil anda mõnele alale rahvuspargi staatuse? Ja kas te peate võimalikuks teha ka vastavad muudatused seaduses?

Palun, minister Tamkivi!

See eeldaks tõepoolest praeguse looduskaitseseaduse mõningast muutmist. Teatavasti on Eestis viis rahvusparki: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi ja Matsalu. Paragrahv 26 looduskaitseseaduses ütleb, et rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ja tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Kehtiva looduskaitseseaduse järgi saavad kohalikud omavalitsused ka praegu kohalikke kaitsealasid kehtestada. Üldiselt on Keskkonnaministeerium seisukohal, et  rahvuspargi nimetust võiks kasutada vaid riiklikul tasandil, kui on tegu nende eesmärkidega, mis ma siin ette lugesin. Selle nimetuse kasutamist väga laialdaselt praktiseerima ei peaks.

Rohkem täpsustavaid küsimusi ei ole ja saame selle küsimuse käsitlemise lõpetada.

Järgmise küsimuse esitab Jaanus Marrandi, see on mõeldud põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile.

Lugupeetud härra minister! Soovin teile kõigepealt edu uues ametis ja head koostööd! Selle hea koostöö märgiks esitan teile kohe ka esimese küsimuse. Te olete mitmes esinemises rääkinud, et soovite korrastada maasuhteid. See on väga tänuväärne soov ja sellega seoses ma tsiteerin koalitsioonilepingu punkti, et koalitsioon lõpetab riigile kuuluva põllumajandus- ja metsamaa andmise kasutusvaldusse koos väljaostmisõigusega. On teada, et kasutusvalduses on lähemale 10 000 katastriüksust ja üle 100 000 hektari põllumaad. Seega asi puudutab tuhandeid põllumehi. Minu küsimus ongi: kuidas te kavatsete kasutusvaldust lõpetada ja missugune on teie hinnangul selle mõju Eesti maamajandusele?

Palun, minister Seeder!

Tõepoolest vajavad maasuhted praeguse valitsuse arvates korrastamist ja muidugi puudutab see ka põllumeest. Praegustel nn ajutise kasutuse lepingutel, mis on mõnes kohas sõlmitud ja mõnes mitte, pole üldse seaduslikku alust. See on üks valdkond, mis vajab korrastamist.
Teine on kasutusvalduse problemaatika. Me teame, et kasutusvalduse seadjatel tekib õigus 2008. aastal kasutusvaldus välja osta ehk saada maaomanikeks. Praegu ei ole veel Eestis seadust, mis sätestaks, millistel tingimustel ja kuidas need kasutusvalduse seadjad maaomanikeks saavad. Nii et Riigikogu peab selle küsimuse juurde tulema niikuinii.
Meie eesmärk on loomulikult viia protsess läbi nii, et ei oleks kannatajaid ega pettujaid. Kõik kasutusvalduse lepingud on ju sõlmitud nii, et seadjale polnud teada, mis tingimustel ta omanikuks saab. Tõenäoliselt pingeid ja pettumusi siiski vältida ei saa.
Olnuks igati korrektne, kui seadus oleks kehtinud juba siis, kui kasutusvalduse lepinguid sõlmiti, et kõik kasutusvalduse seadjad teadnuks, mis tingimustel nad maaomanikeks saavad. Kahjuks jäi see tegemata ja praegune valitsus peab selle kindlasti käsile võtma.
Samas tahan ma kummutada legendi, et praegusel valitsusel on kavas sõlmitud kasutusvalduse lepingud nende kehtivuse ajal ühepoolselt lõpetada ja panna need maad enampakkumisele. Sellist plaani ei ole kellelgi ja seda ei ole sätestatud ka koalitsioonilepingus.
Millal ja kuidas täpselt need õigusaktid valmivad, seda ma täna teile aga vastata ei oska. Me võtame selle kindlasti käsile koostöös parlamendis esindatud erakondadega ja ka huvigruppidega laiemalt.
Tahan veel küsija tähelepanu juhtida sellele, et tegelikult kuulub kogu see problemaatika Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse, kus tegutseb ka Maa-amet.

Kolleeg Jaanus Marrandil on täpsustav küsimus.

Lugupeetav härra minister! Mul on hea meel, et te soovite kummutada legende, mis ennekõike on toitunud teie enda mitmest intervjuust pikema aja jooksul. Aga nüüd minu küsimus. Te ütlesite end mitte teadvat, kuidas kasutusõigus peaks üle minema. Loomulikult te ei tea, sest teie erakond pole maaelukomisjonis, kus maareformiga tegeldakse, seni kõrget profiili hoidnud. Aga mingid vastused ju annab ka seesama koalitsioonilepingu punkt, mis maade kasutusõigust puudutab. Viimases lõikes on öeldud, et kasutusõigus läheb üle vaid avaliku enampakkumise korras. On aga teada, et enampakkumistel on reeglina mängus olnud variisikud, kes on töötanud kinnisvarafirmade heaks.

Palun küsimus!

Kuidas te tagate, et maa ei liigu nn avaliku enampakkumise korras kinnisvarafirmade kätte ja jääb ikkagi põllumeeste käsutusse?

Palun, minister Seeder!

Kõigepealt ma veel kord kordan: kusagil ei ole öeldud seda, mida te oma küsimuses nüüd väitsite, et asi hakkab toimuma avaliku enampakkumise korras. Ma kohe loen vastava punkti ette. Me vist peamegi koos Rahvaliidu liikmetega koalitsioonilepingu ühislugemise tegema. Mina võtan sellest hea meelega osa ja püüan asja selgitada. Ja lugeda tuleb ikka kogu punkti, mitte punktist üksikuid sõnu.
Ja ma ei ole ka kusagil öelnud seda, mida te väitsite. Ma olen kõikides intervjuudes püüdnud seda ümber lükata. Aga loen teile nüüd selle punkti ilusti ette: "... annab riigi valitsemiseks mittevajaliku maa tsiviilkäibesse. Lõpetab riigile kuuluva põllumajandus- ja metsamaa andmise kasutusvaldusse koos väljaostmisõigusega."  See tähendab: lõpetab andmise, mitte ei lõpeta kehtivaid lepinguid. "Seadustab riigi ja omavalitsuste omanduses vabade maade võõrandamise ja rendisuhetele ühtsed ja läbipaistvad tingimused, mille kohaselt omand või kasutusõigus läheb üle vaid avaliku enampakkumise korras." See tähendab, et ka tulevikus me näeme ette maakasutuse rendilepinguid, millele seatakse teatud tingimusi, näiteks põllumajandusliku tootmise jätkamise kohustus ja teatud investeerimiskohustused. Aga see kõik toimub avalikult.
See on asja mõte ja kusagil ei ole öeldud, et ilma tingimusteta toimub ainult oksjoni korras maade müük.

Kolleeg Jaanus Marrandil on veel üks täpsustav küsimus.

Mul on väga hea meel, et te olete oma suhtumist muutnud ja teie esinemine maade kasutusvalduse teemal on märkimisväärselt vaoshoitum. Valimiste-eelses saginas eri artikleid lugedes jäi mul ja paljudel põllumeestel kõnealusest tegevusest erinev mulje, sellest ka kogu  segadus. Minu küsimus oli aga, tuletan ikkagi meelde, kuidas te plaanite avalike enampakkumiste korral välistada olukorra, mida me nn ostueesõigusega erastamisel tegelikult juba kogenud oleme. Avalikel enampakkumistel on ju sageli tegutsenud variisikud. Kuidas te tagate, et maa ei liigu kinnisvarafirmade kätte?

Palun, minister Seeder!

Ma arvan, et seda tööd me teeme teiega koos ja püüame variisikute probleemi tulevikus lahendada. Aga kes on veidi maareformiga kursis – ja ma loodan, et teie olete –, see teab, et variisikud on maareformi käigus tekkinud just piirangutega maade müügil. Sel puhul on teatud sihtgrupid määratletud ja on kasutatud nendesse sihtgruppidesse kuulujaid. Avaliku enampakkumise korras minu teada pole variisikuid kasutatud, selleks ei ole ka vajadust.
Seega variisikute problemaatika ja avaliku enampakkumise problemaatika on täiesti erinevad asjad. Kindlasti saame neid koos arutada, teil maaelukomisjoni liikmena ja võib-olla tulevase erakonnajuhina on kahtlemata suur mõju selles protsessis. Nii et soovin meile jõudu koostööks!

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Arvo Sarapuu, palun!

Ma tahtsin lihtsalt korraks põllumajandusministrile tuge anda ja aidata ka Jaanus Marrandit. Küsimus on, lugupeetud põllumajandusminister, väga lihtne. Praegused maaharijad, kes on ettevõtjad ja kasutavad heauskselt seda maad, on ettevõtmisse investeerinud, on inimesed tööle võtnud. Nad on oma edaspidised plaanid sidunud selle maaga. Ma usun, et neid rahuldab see, kui põllumajandusminister ütleb, et edaspidi sätestatakse seaduses, kes korvab tehtud investeeringud juhul, kui kõnealustest maadest ilma jäädakse. Kas te olete nõus, et keegi peab ettevõtjale sel juhul korvama kulutused, mis on investeeringute ja inimeste töölevõtmise näol tehtud?

Palun, minister Seeder!

Kõigepealt ma tahan öelda, et see probleem ongi just tekkinud ka sellest, millele ma esimesele küsimusele vastates vihjasin. Olnuks igati loogiline, korrektne ja kõigile osapooltele arusaadav, kui kasutusvalduse seadmise alguse ajal oleks sätestatud seaduses kogu protsess lõpuni välja, ka see, mis tingimustel maaomanikeks saadakse. Kahjuks on see töö kõigi nende aastate jooksul siiamaani tegemata jäänud.
Minu isiklik arvamus on, et loomulikult me peame arvestama nende huve, kes on  kasutusvalduse juba seadnud, seda maad harinud, sinna investeerinud ja soovivad seda edaspidigi teha. Ma arvan, et seadust ka niimoodi muudetakse ja need, kes on seni kasutusvaldust seadnud ja seda maad kasutanud, saavad ühesugused tingimused maa  väljaostmiseks, ja neile, kes ei ole seadnud ja soovivad tulevikus riigimaad erastada, kehtestatakse teistsugused tingimused. Kindlasti seda arvestatakse.
Aga see on minu isiklik arvamus ja ma veel kord ütlen, et olemuslikult kuulub see probleemide ring Keskkonnaministeeriumi, mitte Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi seitsmenda küsimusega. Küsija on kolleeg Olga Sõtnik ja vastab minister Juhan Parts.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud härra minister! Nagu te võib-olla teate, et Tallinna territooriumil on üks suur ohuallikas ohtlike veoste transiit mööda raudteed ja nende ümberlaadimine. Ka sellest ilusast lossist mõnesaja meetri kaugusel peitub oht, mille mõju õnnetuse korral oleks korvamatu: ma mõtlen Kopli kaubajaama. Kõige efektiivsem viis vähendada ohtlikest veostest lähtuvat ohtu Tallinna linnas on Tallinna–Paldiski raudtee ümbersõidutee väljaehitamine. Teatavasti tellis Tallinna Sadam eelmisel aastal Tallinna raudteeümbersõidu vajalikkuse ja otstarbekuse analüüsi firmalt Deloitte, kes pakkus välja kolm varianti. Aga lõplik valik ümbersõidu kulgemise osas tehakse valitsuse tasandil. Siit tulebki minu küsimus: millised on koalitsioonipartneritel konkreetsed plaanid Tallinna raudteeümbersõidu rajamise osas ja millal me läheme seda uut raudteeharu pidulikult avama?

Palun, minister Parts!

Tervitusi ka Keskerakonna fraktsioonile ja parimad soovid meie koostööks siin! Mis puutub ümbersõidutee avama minekusse, siis seda aega ma küll ei ütle. Aga te võite minna avama ju midagi muud, küll ma teile midagi välja pakun, kui on mingisugune avamisvõimalus.
Teema on muidugi oluline, aga usun, et valitsus võiks mingisuguse selgema vastuse anda siis, kui me Eesti Raudtee äriplaani ära oleme kinnitanud. Idee kõnealune ümbersõit teha ja ohtlikud veosed Tallinna linnast välja saada on hea, mina isiklikult pean seda üheks võimalikuks stsenaariumiks. See maksab aga palju ja küsimus on, kust selleks raha tuleb ja kas see ikkagi on lõpuni mõistlik.
Arvan, et mai lõpuks peaks selgem seisukoht kujunenud olema. Praegu ma ei ütle, milline nendest kolmest Tallinna Sadama analüüsis toodud variandist ametlikuks teekaardiks saab.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kõigepealt palun kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud minister! Mina kuulun sellesse põlvkonda, kes mäletab oma poisikeseajast, et mitte ühtegi raudteeülesõidukohta ei olnud, kus poleks olnud tõkkepuid. Väga sageli valvas  tõkkepuude juures ka üks tädikene või onukene, kes tuli rongi lähenedes välja ja näitas vastavat lippu. Tasapisi on tõkkepuud kadunud ja ka vilkuvad tuled on siit-sealt kadunud. Mõni aasta tagasi pidin ma ise Vändra lähistel äärepealt rongi alla jääma, sest hämarusest sööstis äkki metsa tagant välja üks reisirong. Kõik see, mis raudteel viimastel aegadel juhtunud on, paneb tõsiselt mõtlema. Tõkkepuud ja korralikud hoiatusmärgid on raudteelt kadunud, samal ajal aga tekib tõkkepuid igale poole linnadesse ja asutuste ümber, et inimesed ligi ei pääseks. Kas teil on plaanis midagi ka raudteel ette võtta ohutuse suurendamiseks, eriti paikades, kus maantee ristub raudteega?

Palun, minister Parts!

Kindel vastus on, et kindlasti. Probleem on täiesti olemas. Teisalt, muide, on probleem ka seal, kus need tõkkepuud on: siis tuleb ju nende taga seista ja see tekitab liiklusummikuid. Mina olen Nõmmelt pärit ja seal seisad kogu aeg tõkkepuu taga. Tegelikult see aeg, kus peaks olema võimalik kas siis raudtee kohalt või alt sõita, võiks nagu hakata juba terendama. Nii et probleem eksisteerib mõlemat pidi.
Mis puutub maakohtadesse, siis on täiesti selge, et säärastes paikades peavad olema mingisugused tehnilised lahendused. Te viitasite Vändrale, see kuulub Edelaraudtee infrastruktuuri. Meil on Edelaraudteega kõnelused käsil ja tõstatame kindlasti seal küsimuse, millised ohutusnõuded me täiendavalt esitame. Maksab see siis rohkem või vähem, aga igal juhul me seda teeme. Teema tõstatuse eest aga  tänu teile!

Nüüd viimame kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Taavi Rõivas, palun!

Mul on pigem protseduuriline küsimus. Ma loen tabloolt, et meie ees on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan I. Kas see on Riigikogu Kantselei poolne väike vimka või on austatud minister palunud enda poole nüüd selle nimega  pöörduda?

Juhatajale teadaolevalt ei ole minister oma perekonnanimes muudatusi teinud, see on tehniline rike. Kui see ei olnud sisuline küsimus, siis läheme oma infotunniga edasi ja annan nüüd  sõna viimasele kohapeal registreeritud küsijale Jüri Ratasele.

Austatud minister! Soovin ka teile jõudu ja edu teie töös! Te rääkisite oma vastuses liiklusummikutest, kui te Nõmme poolt tulete. Ka see küsimus, mille mina tahan esitada, puudutab raudteed, täpsemalt ristmikku Ülemiste kaubajaama kõrval ja selle ümberehitust. Ma tahan teie käest küsida,  kas te toetate soovi muuta seal liiklus operatiivsemaks. Kas ka riik ei võiks panna lähiaastatel õla alla, et Ülemiste ristmik välja ehitada? Teatavasti ei ole tegemist ainult ühe kohaliku omavalitsuse küsimusega, seda läbiv liiklusvoog on palju laiem.

Palun, minister Parts!

Ma oleks väga tahtnud kommenteerida seda eelmist küsimust. Arvestades kujunenud olukorda ja arenguid, saan ma aru, miks see küsimus tuli Reformierakonnalt. Mis puutub Ülemiste ristmikku, siis praegune seis on säärane, et see projekt, mille hädavajalikkuses tõenäoliselt keegi ei kahtle, on n-ö oluliste transpordiprojektide nimekirjas järgmiseks viieks aastaks. Usun, et meil on aega neid erinevaid projektikesi kaaluda paar kuud.
Kui üldse rääkida Tallinna liiklusprobleemidest ja sellest, milline on selles vallas riigi vastutus – ma ei räägi praegu linna vastutusest ning riigi ja valitsuse ühisest vastutusest –, siis minu isiklik arvamus on, et see projekt on üks eelistatumaid. Aga see ei ole veel lõplik otsus. Hoiak aga on kindlasti positiivne.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme kaheksanda küsimuse juurde. Küsija on kolleeg Aleksei Lotman ja vastab minister Tamkivi. Palun, kolleeg  Lotman!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud härra keskkonnaminister! Kuna maaküsimused on tõepoolest keskkonnaministri haldusalas, on järgmine küsimus üsna terav. Kuni selle aastani väljastasid kohalikud omavalitsused riigimaa majandajatele ajutisi riigimaa kasutamise lube üheks aastaks. Muutunud õigusliku regulatsiooni tõttu on selline tegevus muutunud õigustühiseks. Mõned omavalitsused küll heast tahtest selliseid lube jätkuvalt väljastavad, aga sisuliselt on tekkinud õiguslik vaakum, seni heauskselt maad kasutanud põllumajandustootjatel ei ole enam õiguslikku alust oma tegevuse jätkamiseks. Selle tõttu on äärmiselt raskesse olukorda pandud nii paljud põllumajandustootjad kui seatud ohtu ka tõsine looduskaitsetöö nendel maadel asuvate poollooduslike koosluste kaitseks.

Küsimus!

Milline on teie arvates väljapääs kujunenud olukorrast juba sel kevadel, sest aeg ei oota?

Palun, minister Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud küsija! Tõepoolest on tekkinud kahetsusväärne olukord, et 15 aastat pärast seda, kui maareformi alustati, oleme ikkagi sellises seisus, et põllumajandusmaadega on olukord selline ja maareform on endiselt lõpetamata. Keskkonnaministeerium on seisukohal, et maareform tuleks ikkagi ükskord ära lõpetada. Aga mis puudutab seda, mis olukord tekib tänavu kevadel, õigemini, ongi juba tekkinud, siis see on kahetsusväärne küll, aga ilmselt selleks, et seda vaakumit täita, on ikkagi kõige kiirem lahendus teha valitsuse määrus. Küll on aga Keskkonnaministeeriumi seisukoht, et see määrus võiks puudutada just nimelt neid alasid, mis on seotud looduskaitsega. Aga mis puudutab põllumaid, siis ka seal on see probleem olemas. Ilmselt tuleb need mõlemad küsimused lahendada ikkagi uue määrusega. Aga millal me jõuame maareformiga lõpule, see küsimus jääb endiselt õhku.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi üheksanda küsimusega. Küsija on kolleeg Tarmo Mänd, vastab minister Juhan Parts. Palun, kolleeg Tarmo Mänd!

Tänan, proua eesistuja! Austatud härra minister! Ma pean möönma, et kahjuks minu küsimus ei ole teieni  varem jõudnud, aga ma väga loodan, et edaspidi võiks see kindlasti kuuluda hea poliitilise kultuuri või heade tavade hulka. Ma arvan, et küsimus ei tule teile ka ootamatusena. Nimelt puudutab minu küsimus koalitsioonilepet ja seda osa, kus koalitsioon on lubanud tagada majanduskeskkonna ja Eesti krooni stabiilsuse ning võimalikult kiire ülemineku eurole. Samas on teada, et kui möödunud aasta kevadel prognoositi inflatsiooni kasvuks Eestis 3,2%, siis võrreldes 2006. aasta märtsikuuga on hinnad tõusnud juba 5,7%. Olete eelmisel nädalal ajalehes Äripäev väitnud või kinnitanud oma usku, et ...

Küsimus, palun!

Kohe küsin. Usute, et tänaseks on pangad ja paljud muud ettevõtted mõistnud ning oma tegevuses arvesse võtnud majanduse ülekuumenemisega kaasnevaid ohte. Kas te võite konkretiseerida, millised on need konkreetsed meetmed, mida on võetud?

Palun, minister Parts!

Aitäh! Teate, suurepärane võimalus. Rohelised, Keskerakond ja Rahvaliit – kõige paremad koostöösoovid ka Rahvaliidule! Ja nüüd vastus. Ma saan aru, et see küsimus puudutas n-ö kommertspankade tegevust, mis tõtt-öelda majandusministri vastutada kuidagi ei ole, aga ma võin seda kommenteerida, niipalju kui ma oskan, selle põhjal, et olen lihtsalt nendega suhelnud. On selge, et eelmise aasta lõpus andsid kommertspangad laenu kõikvõimaliku mittetootliku kinnisvara ja muude selliste objektide jaoks kindlasti ettevaatlikumalt. Seda esiteks. Teiseks on olnud teatud samme, ka ajakirjandus ju eelmine nädal käsitles seda, et inimestele eluasemelaenude andmine on mõneti karmistunud. Ma arvan, et see mõju võib avalduda võib-olla poole aasta pärast. Ka selle inflatsiooni osas, mis tuleneb kommertspankade hoogsast laenupoliitikast, võib mõju olla nähtav sügisel. Rääkida enne, et praegu on inflatsioon, ja külvata teatud paanikat, ma arvan, ei ole mõistlik. Kuigi olen nõus, et inflatsioon üle 5%, kui see jääb nii pikemaks ajaks, on Eestile probleem. Ma ei räägi siin praegu isegi eesmärgist ühineda eurotsooniga.

Rohkem minister Partsile küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme edasi kümnenda küsimusega. Küsija on kolleeg Rein Ratas, vastab minister Jaanus Tamkivi. Palun, kolleeg Ratas!

Hea keskkonnaminister! Aluspõhja maavara, üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara ning ravitoimega järve- ja meremuda kuuluvad riigile. Seni on riik oma maavarade arvestuse ja kasutamise korraldamisel piirdunud põhiliselt üldgeoloogilise uurimistöö korraldamise ja maavarade arvestuse pidamisega keskkonnaregistris. Kas ei ole keskkonnakaitseliselt ja riigile majanduslikult otstarbekam korraldada riigile kuuluva maavara kasutamist nii, et omanik viib läbi kõik vajalikud uuringud ja keskkonnamõju hindamise, selgitab välja keskkonnahoiuaspektist võimalikud kaevealad ja kogused ning paneb kaeveõiguse oksjonile?

Palun, minister Tamkivi!

Aitäh asjaliku küsimuse eest! Pean vastama, et ma ei ole selle teemaga väga sügavuti jõudnud veel tegelda, aga lähitulevikus ei jää ma kindlasti vastust võlgu.

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme 11. küsimuse juurde. Küsija on kolleeg Mart Jüssi, vastab minister Juhan Parts. Palun, kolleeg Mart Jüssi!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium andis märtsis 2007 Saaremaa sadamale välja sadamapassi. See on hea uudis sellepärast, et sellega on lõpetatud sadama seadusvastane opereerimine. Sadama valdaja AS Tallinna Sadam, Keskkonnaministeerium ja Saare maakonna keskkonnateenistus on väljendanud kindlat seisukohta, et sadama opereerimisega peab kaasnema uus keskkonnamõjude hinnang (KMH). Samas otsustas majandusminister Edgar Savisaar oma s.a 27. märtsi käskkirjaga uut KMH-d mitte algatada, viidates sadama ehitusel antud vee erikasutusloaga kaasnenud KMH ja käskkirjas täpsustamata lisaeksperdiarvamuste ammendavale pädevusele. On selge, et ehituseks tellitud KMH ei ole piisav sadama opereerimiseks, kuna ta ei vasta näiteks keskkonnakaitse osas sadamapassis esitatud tingimustele. Ehk siis 20. mail, kui hakkab navigatsiooniaeg ...

Palun küsimus!

... on jälle probleem üleval. Küsimus: kas võtate vastutuse nimetatud käskkirjaga kaasnevate võimalike tagajärgede eest või vaatate Saaremaa sadama passi väljaandmisega kaasneva protsessi uuesti läbi?

Palun, minister Parts!

Aitäh! Mis puudutab selle protsessi läbivaatamist, siis ma võin kindlasti selle läbi vaadata ja olengi seda teie küsimusest ajendatult teinud. Mulle praegu tundub, et siin on mingi möödarääkimine. Saaremaa süvasadama keskkonnamõjude hinnang on vajalik siis, kui selle süvasadama tegevust oluliselt laiendatakse. Praegusel juhul on passis ettenähtud sadama kasutuse otstarve piisav selle keskkonnamõjude hinnangu jaoks, mis on tehtud sadama planeerimisel ja samuti vee erikasutusloa väljaandmisel. Kui see minu väide ei vasta tõele, siis me peaksime konkreetselt seda töö käigus arutama. Kui tahetakse Saaremaa süvasadama kasutust laiendada, lisalaevaliinid või midagi muud, siis tuleb kõne alla ka täiendav keskkonnamõjude hinnang. Praegusel juhul, selle sadama kasutuse otstarbe puhul, minu arust seni tehtust piisab.

Täpsustav küsimus, kolleeg Mart Jüssi.

Aitäh! Ma ei täpsusta mitte küsimuse, aga kommentaari korras. Tõepoolest, ehitamiseks tehtud keskkonnamõjude hinnang ei kata mitmeid valdkondi, mis on olulised sadama opereerimisel. Nii et see teema tuleb sellest aspektist läbi vaadata. Näiteks keskkonnaseire on seal tähtajaline, samas kui sadamapass eeldab pikaajalist seiret, ja on ka muid aspekte. Nii et ehitamise ja opereerimise keskkonnamõjud on natukene erinevad ega sõltu isegi selle sadama kasutuse  otstarbest per se.

Kas minister Parts soovib vastata?

Ma lihtsalt kommenteerin seda kommentaari. Andke mulle teada midagi konkreetsemat, milles see probleem on. Näiteks küsimuses te viitasite, et sadama valdaja Tallinna Sadam ja Keskkonnaministeerium on väljendanud kindlat seisukohta, et on vaja teha uus keskkonnamõjude hinnang, aga Tallinna Sadam seda kindlasti pole teinud. Ma ei usu, et ka Tamkivi oleks teinud. Miks Tamkivi peaks seda olema teinud? Ma ei ole ta käest kuulnud, et ta seda teinud oleks. Selles mõttes on ka see väide natuke ebatäpne, justkui teatud ametiasutused oleksid juba väljendanud kindlat seisukohta. Mis puudutab seiret ja muid asju, siis vaatame töökorras läbi.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme 12. küsimuse juurde. Küsija on kolleeg Villu Reiljan, vastab minister Jaanus Tamkivi. Palun, kolleeg Villu Reiljan!

Austatud eesistuja! Hea minister! Teie selle püha dokumendi, koalitsioonilepingu juurde pöördudes: keskkonnaala 18. punktis on selline lause: "Viib lõpule looduskaitseasutuste reformi, andes Riiklikule Looduskaitsekeskusele kaitsealade valitsemise kohustuse ja järelevalveõigused." Me teame, et opereerimisõigused on teil olemas. Te tahate ilmselt mingi uue demokraatia suursaavutuse teha, nagu viktoriinis, et ise küsib ja ise vastab, et ise opereerib, ise valitseb ja ise valvab järele. Kas see on  demokraatias mingi uus sõna?

Palun, minister Tamkivi!

Aitäh küsimuse eest! Seda, kas see on demokraatias uus sõna või ei, ei oska siinkohal kommenteerida. Tõepoolest, selline punkt on koalitsioonilepingus olemas ja selle punkti valguses tuleb ka oma edaspidiseid tegevusi arendada. Looduskaitsekeskus on organisatsioon, mis on loodud suhteliselt hiljuti. Kindlasti on seal veel palju arenguvõimalusi, et selle tööd muuta efektiivsemaks, paremaks ja ka läbipaistvamaks.

Kolleeg Villu Reiljanil on täpsustav küsimus. Palun!

Sellise punkti peale ei ole täpsustada midagi muud kui ütelda ainult seda, et see on demokraatias ennekuulmatu esitus. Selles mõttes on see koalitsioonileping selle punktiga saavutanud taseme, mida ei ole enne kuuldud ega nähtud ning mida ei peaks ka üheski demokraatlikus riigis kunagi olema: ise opereerid, ise valvad ja ise valitsed. See on midagi uut. Nii et palju õnne!

Kas minister Tamkivi soovib kommenteerida või vastata?

Kuna küsimust ei olnud, siis rohkem vastata ei soovi.

Lõpetame selle küsimuse käsitlemise.

Läheme 13. küsimuse juurde. Küsija on kolleeg Marek Strandberg, vastab minister Jaanus Tamkivi. Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Ka siin oli enne Tamkivi jutust kuulda, et sageli sätitakse majandushuvid ettepoole keskkonna ja kogukonna huvidest. Eestis ei ole harvad need juhtumid, kus inimesed saavad nende kodu lähedale kerkivast suurehitusest või mingisugusest muust muutusest keskkonnas teada alles siis, kui see toimima hakkab. Århusi konventsioon, millega Eesti on liitunud, näeb ette, et inimestel peab olema tagatud ligipääs keskkonnainfole. Tänapäeva infotehnoloogia võimaldab mitmeid lahendusi. Minu küsimus on: millal saavad Eesti elanikud Interneti vahendusel võimalikult reaalajas ligi geograafiliselt seotud keskkonnainfole, milleks on kõikvõimalikud planeeringud, maaeraldused, keskkonnamõjude hinnangud, projektid, sealhulgas kõikvõimalikud keskkonna kohta tehtud  analüüsid, sellepärast et ...

Palun küsimus!

Küsimus oli juba.

Palun, minister Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud küsija! Tõepoolest, millegipärast on nii, et kui Riigikogu liige küsib, siis tean oma kogemustest, et saalis on kõik väga hästi kosta, aga need inimesed, kes peavad siin vastama, peavad tegelikult küsimuse ise välja mõtlema. Aga tänu sellele, et see tekst on mulle enne saadetud, ma tean, mida te küsisite. Tahan öelda, et Maa-amet juba praegu pakub kohalikele omavalitsustele võimalust tasuta kasutada loodud veebipõhist geoinfosüsteemi, mille kaudu saab avalikustada üldplaneeringute andmeid ja avalikustada ning hallata detailplaneeringute andmeid. Seda võimalust kasutab järjest rohkem kohalikke omavalitsusi. Selle mõtte rakendamisega on tegelikult juba algust tehtud. Maa-amet  teeb siin väga head arendustööd. Ma loodan, et lähiaastatel või lähiajal on need võimalused kindlasti olemas. Samal ajal, kui rääkida oma kunagistest kogemustest linnapeana, mis puudutab planeeringuid ja nende avalikustamist, siis sageli tõepoolest on nii, et kuigi demokraatlikud protseduurid on kõik täidetud, avalikustamine tehtud ja koosolekud peetud, siis ikkagi tulevad inimesed lõpuks linnavalitsusest küsima, mis nende aia taga toimub, kui ekskavaator on juba kohale sõitnud. Väga raske on muidugi inimesi aktiveerida ühe või teise teabe omandamiseks, kui nad ise selle vastu huvi ei tunne. Aga loomulikult on see lisavõimalus ja Maa-amet tegeleb sellega edasi.

Kolleeg Marek Strandbergil on täpsustav küsimus. Palun!

Inimesed loomulikult ei olegi kohustatud pidevalt otsima informatsiooni erinevatest võrgu- ja leheurgastest. Minu küsimus on see: kas te arvate, et selline informatsiooni üles sättimine muutub kohalike omavalitsuste jaoks kohustuslikuks, mitte vabatahtlikuks, ja kas te aitate ise sellele kaasa?

Palun, minister Tamkivi!

Aitäh! Mina tõepoolest arvan küll seda, et see muutub kohustuslikuks. Kui  keskkond on  ette valmistatud ja tehnilised tingimused on olemas, siis selle võimaluse kasutamine peaks olema kohalikele omavalitsustele edaspidi kohustuslik.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme 14. küsimuse juurde. Küsija on kolleeg Mark Soosaar, vastab minister Juhan Parts. Palun, Mark Soosaar!

Lugupeetud minister Juhan Parts! Ma sain juba eespool avada oma teema, milleks on liiklusohutus teedel ja raudteel, eriti nende ristumiskohtades. Ma arvan, et kogu Eesti avalikkust vapustas traagiline juhtum möödunud nädalavahetusel, kui hukkus noor ema, kelle väikesele lapsele pidi keegi ütlema, et tema ema on nüüd taevas. Rääkides meie maanteedest, meie raudteest ja tõstes esikohale ikkagi liiklusohutuse, tahan ma veel edasi pärida. Kas olete oma ministeeriumis jõudnud mõelda selle peale, et suur ohuallikas on ka metsloomad jne? Kui me läheme Rootsi või teistesse riikidesse, siis näeme, et suuremad maanteed on kõik ümbritsetud võrkudega. Mida teie kavatsete oma ministeeriumis ette võtta, et säästa inimelusid nii raudteel kui ka maanteel?

Palun, minister Parts!

Aitäh, Mark, selle julge küsimuse eest! Teema on äärmiselt lai ja kindlasti on ta majandus- ja kommunikatsiooniministri jaoks läbiv. Mis puudutab seda ideed, et Skandinaavia eeskujul leida lahendused vähemalt suurematelt magistraalidelt metsloomade eemale hoidmiseks, siis on see kindlasti hea idee. Kui te jälgite Eesti teid, siis osaliselt on see leidnud ka rakendamist. Iseküsimus on, kas see muuta n-ö läbivaks standardiks. Küsimus on rahas. Seda on võimalik muuta. Küsimus on, kas see muuta täielikult kohustuslikuks kõikides osades. Teine asi, mis puudutab liiklusohutust. Kindlasti peame teedesse investeeringute tegemisel ikka jälgima ka seda parameetrit. Kuhu investeerida teede jaoks mõeldud raha, niipalju kui seda on? Kindlasti peaksid liiklusohtlikud kohad olema siin üheks oluliseks tingimuseks. Ma arvan, et selle valitsuse jaoks saab kindlasti üheks märksõnaks Tallinna–Tartu maantee. Praegune liiklusohutusprogramm, mis on kehtestatud, on pikaajaline, osaliselt on ta täidetud. Veel selle aasta jooksul tahan ma vähemalt järgmise nelja aasta liiklusohutusprogrammile saada valitsuse heakskiidu. Võime arutada ka siin parlamendis, igasugused ideed on teretulnud. Raudtee puhul on täpselt sama lugu. Raudtee liiklusohutusstandardid vähemalt seadusandja tasemel peaksime selgeks rääkima sügisel. Nimelt, Riigikogu otsusega on ette nähtud, et valitsus peab tulema hiljemalt oktoobris teie ette transpordi arengukava täiendamisega raudtee osas, sealhulgas raudteeohutuse osas. Siis tuleb kindlasti ka minu ettekanne ja ma arvan, et seal peaksid olema uued olulisemad  ettevõtmised kirjas.

Kuna infotunni aeg hakkab lõpule jõudma, siis jõuame võtta ühe kiire täpsustava küsimuse. Kolleeg Soosaar, palun!

Minu järgmisele küsimusele  on võimalik vastata ei või jaa. Nimelt, ma olen 31 aastat, just praegu arvutasin välja, süstemaatiliselt sõitnud mööda Rootsi ja Taani teid autoroolis ja võin kinnitada, et kui Taani valitsus otsustas hakata oma teedevõrku rekonstrueerima, siis esikohal ei olnud mitte liikluse intensiivsus, vaid ohutus. Seetõttu alustati eraldi sõiduradadega teede rajamist pealinnast kaugemates punktides, et tagada inimelude säästmine. Kas teie oleksite ka valmis Eestis teedeehituse strateegiat muutma ja esikohale seadma ikkagi liiklusohutuse ja inimelude säästmise?

Palun kiire vastus, minister Parts!

Vastus on kindlasti jaa, aga me saame aru, et see ei ole ainus kriteerium Eestile pikaajaliselt kohase teedevõrgu väljaarendamisel.

Head kolleegid! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tänane infotund on lõppenud. Tänan Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ja Vabariigi Valitsuse liikmeid vastuste eest!