Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll kõigepealt.

Kohalolijaks registreerus 63 Riigikogu liiget, puudub 38. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Head Riigikogu liikmed, kuulame valitsuse esindajat. Ettevaatlikult seal! Ärge vigastage viimasel istungil. Aitäh! Kuulame!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, autoveoseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. Teiseks, tööturumeetmete seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Ja kolmandaks, kutse- ja oskusseaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik kolm seaduseelnõu on edastatud dokumendihalduse süsteemi kaudu. Aitäh, ja soovin teile kõigile ilusat suve!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Korruptsioonivastane erikomisjon tegi otsuse, et me algatame eelnõu, mis reguleerib pöördukse efekti küsimust. Ehk siis teatud ametnikele oleks pandud jahtumisperiood liikumisel avalikust sektorist erasektorisse. Antud eelnõu ma annan täna ka Riigikogule üle.  

Nimelt on sellele probleemile ja seaduselüngale juhtinud tähelepanu kapo, aga ka teised õiguskaitseorganid. Näiteks viimaste aastate jooksul on vähemalt 20 tippspetsialisti liikunud avalikust sektorist, just kaitsevaldkonnast erasektorisse. Ehk siis inimesed, kes võib-olla alles eile tegid otsuseid hangete osas, olulisi rahastamisotsuseid, on täna nendessamades ettevõtetes tööl, mille osas nad neid otsuseid tegid. Täna meil seadusandja ei ole ette näinud olukorda ja seadust, kuidas selliseid olukordi reguleerida. 

Antud eelnõu on valminud, analüüsides välisriikide praktikat, koostöös nii justiitsministeeriumiga, aga ka õiguskaitseorganitega.  

Me täiendame korruptsioonivastast seadust. Idee on selline, et esiteks, avalik-õiguslikele asutustele antakse kohustus kehtestada see loetelu ametikohtadest, kus nad näevad, et jahtumisperiood võiks olla, ehk siis selline kaalutlusruum igale asutusele eraldi. Järgmiseks on see, et praegu on komisjoni liikmed otsustanud, et jahtumisperiood võiks olla maksimaalselt kuni üks aasta ehk siis see jahtumisperiood võib olla ka väiksem, see kaalutlusruum jääb asutustele. Ja mis on veel üks oluline moment, et jahtumisperiood ja see nii-öelda konkurentsikeeld kehtib siis ainult nende juriidiliste isikute suhtes, nende ettevõtete suhtes, mille osas on tehtud olulise mõjuga otsuseid, mille osas on näiteks tehtud hankeotsused, rahastamisotsused. Komisjon ei ole soovinud panna valdkonnapõhiseid, eks ole, keelde, kuna me saame aru, et tippspetsialiste on vaja. 

Aitäh!

Ma tänan kõiki kolleege, kes on aidanud seda eelnõu ette valmistada, ja annan selle eelnõu üle. Aitäh!

Züleyxa Izmailova, palun!

Austatud rahvaesindus! Head Eesti inimesed! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle otsuse eelnõu, millega põhimõtteliselt anname valitsusele suvetööd. See on seotud laste vaimse tervise abi kättesaadavusega. Tegelikkuses on ...

Üks hetk, palun! Ma saan aru, et viimane istung enne pikka vaheaega. Palun, kuulame lõpuni ettekandjaid! Aitäh!

Laste vaimse tervise olukord on märksa hullem, kui avalikkuses ja poliitikutele see paistab. Ja hiljuti avanes võimalus külastada Tallinna Lastehaigla vaimse tervise keskust ja saada sissevaade nende inimeste igapäeva, kes meie lastega tegelevad. Mure on selles, et tegelikult see abi ei jõua õigel ajal lasteni. Kuna meil on väga vähe spetsialiste ja meil on mure ka rahastuse pärast, siis paraku kipub nii olema, et tuge saavad alles need lapsed, kes on juba väga kriitilises seisus. Aga selleks, et ravi ja kõik see oleks tulemuslik, peaksid lapsed jõudma toeni palju varem.

Ja sellega seoses meil ongi anda üle otsuse-eelnõu, mis kohustaks valitsust selles vallas toimetama ja muu hulgas pakkuma vajalikku tuge lapsevanematele seoses erinevate nutiseadmete piirangute ja selle sisu piiramisega. Aitäh! 

Jaak Valge, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Eesti naised ja Eesti mehed! Ma annan enda ja kolleegide Kunnase ja härra Seedri nimel üle Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu, mille eesmärk on tugevdada parlamentaarset kontrolli. Parlamentaarne kontroll ei peaks olema dekoratsioon, vaid peaks olema üks Riigikogu tööülesandeid. Kui parlament ei suuda saada vajalikku teavet ega panna ametnikke ja teisi võimukandjaid oma küsimustele vastama, muutub see kontroll näiliseks. Praegu ongi meie seadustes mitu puudust, mis seda tööd takistavad. 

Eelnõuga on tehtud järgmised asjad. Esiteks on laiendatud uurimiskomisjonidele antud õigused ka Riigikogu erikomisjonidele. Teiseks on muudetud reaalselt rakendatavaks sanktsioonid komisjonide töö takistamise eest. Praegu on seaduses küll trahvivõimalus olemas, kuid seda ei ole sisuliselt võimalik kasutada, sest väärteo kohtuväline menetleja on määramata. Ja kolmandaks on sätestatud, et Riigikogu uurimis- või erikomisjonidele teadvalt valeütluste andmine on karistatav. Kui inimene võib komisjoni eest karistuseta valetada, siis tegelikult ei saa parlament oma põhiseaduslikku kontrollifunktsiooni täita. 

Need sarnased lahendused on kasutusel mitmes Euroopa riigis, kaasa arvatud Saksamaal ja Prantsusmaal. See eelnõu annab Riigikogule vahendi täita seda ülesannet, mille põhiseadus talle juba on nii või naa andnud: kontrollida täitevvõimu ja kaitsta avalikku huvi. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna varahommikul me lõpetasime ühe seaduseelnõu arutelu ehk mootorsõidukimaksu ja registreerimistasu seaduse tühistamise. Opositsioonipoliitikutest EKRE-st ei jõudnud keegi kohale ja sotsidest me teadsime, et nad seda ei toeta. Aga pikk suvi on ees ja võib-olla ka koalitsioonipoliitikud mõtlevad ümber, sest sõltumata tänasest Riigikogu koosseisust on Isamaa lubadus, et järgmine aasta peale valimisi, kui Isamaa peaks olema valitsuses, kindlasti see seadus tühistatakse. Seoses sellega on mul au anda Isamaa fraktsiooni nimel üle mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise ja liiklusseaduses sõiduautode registreerimistasu kehtetuks tunnistamise seadus. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Tere, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Sotsiaaldemokraatide nimel ja poolt annan üle seaduseelnõu, mis puudutab okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seaduse muutmise ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadust. 

Nimelt, täna kehtib nendele inimestele kahe seadusega makstav ühekordne toetus, mis on 1. jaanuarist 2023 olnud muutmata, 292 eurot. Alles 14. leinapäeval süütasime küünlaid. Ja need inimesed, kes on veel võimelised selle raske eluperioodi ja saatusega, seda samuti tegid, nad väärivad seda, et nende toetus tõuseks. Sotsiaaldemokraadid on algatanud kahe seaduse muudatuse, et toetus oleks 2027. aasta 1. jaanuarist 350 eurot. 

Ma loodan, et nii nagu kunagi sotsiaalkomisjoni esimehena algatasime komisjoni poolt Siberis sündinud laste toetuse, ehk siis need inimesed, kes olid Siberis sündinud, aga kelle vanemad olid juba saanud tagasipöördumise tõendi, lisati represseeritute hulka. See on riigieelarvele kulu 420 000 eurot järgmisest aastast täiendavalt. Ma arvan ja väga loodan, et selle seaduseelnõu menetlemine läheb Riigikogus erakondadeüleselt. Kõik mõistavad seda vajadust ja me saame juba, ka koalitsioonipoliitikud, hakata RES-i ehk riigi eelarvestrateegia arutelul sellega arvestama. Aitäh teile!

Aitäh! Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Austatavad kolleegid! Annan seitsme riigikaitsekomisjoni liikme nimel üle kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu (riigikaitsekohtu loomine). Selle eelnõu ettevalmistamise on tinginud vajadus olla valmis kriisiks ja sõjaolukorraks, sest Eesti kohtusüsteem ilmselgelt ei ole valmis sõjaajaks ega ka riigikaitseasjade arutamiseks. 

See eelnõu ei sündinud tühja koha pealt. See eelnõu on otsene järelm ja tulem komisjoni riigikaitseraportist, mis tõi välja puudused. Ja nüüd järjest nende seaduseelnõudega, mida riigikaitsekomisjoni liikmed on eile-täna sisse andnud, me üritame seda parandada, et täita need lüngad ära, sellepärast et meil aega ei ole, me peame seda tegema, oleks pidanud tegema juba eile, aga me peame tegema seda otsekohe. Me anname selle seaduseelnõu sisse sellepärast, et tänaseid toimetusi ei ole mõtet homse varna visata ja siis on Riigikogul korralik tööjärg sügisel ees, kui me jälle koguneme. Ma annan selle seaduseelnõu nüüd üle.

Aitäh! Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise, mis puudutab Euroopa Liidu järgmise rahastusperioodi vahendite suunamist Kagu-Eestisse. Jutt käib Põlva-, Valga- ja Võrumaast, kus elavad töökad, ettevõtlikud inimesed, kuid kus elu hoidmine muutub aasta-aastalt lihtsalt keerulisemaks. Koostatakse küll arengukavasid, tegevusplaane ja strateegiaid, kuid küsimus on selles, kas need dokumendid ka päriselt inimeste elu paremaks muudavad. Hiljuti juhtis ka Riigikontroll sellele tähelepanu, et Kagu-Eesti tegevuskava tulemused ja eesmärgid on jäänud kahjuks saavutamata. Ehk siis jääb mulje, nagu Kagu-Eesti arengukava lihtsalt eksisteerib paberil, aga mitte päriselus.

Samas seisame praegu väga olulise otsuse ees. Algab järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi ettevalmistamine. Järgmiste aastate jooksul jagatakse väga palju investeeringute raha, mis mõjutavad otseselt seda, milline Eesti tulevikus välja näeb. Ja seetõttu me soovimegi teada, milline on valitsuse plaan konkreetselt Kagu-Eesti jaoks, kuidas tagatakse, et Euroopa raha ei koonduks taas peamiselt suurematesse keskustesse, vaid aitaks luua töökohti, parandada ühendusi, tugevdada ettevõtlust ja hoida elus piirkondi, kus rahvastik väheneb kõige kiiremini kahjuks. Meie inimesed vajavad reaalseid otsuseid, investeeringuid, mis annavad kindlustunde, et ka kas kümne või kahekümne aasta pärast on seal hea kasvatada oma lapsi, töötada ja lihtsalt hästi elada. Just seetõttu olemegi ministrile esitanud rea küsimusi järgmise Euroopa Liidu rahastusperioodi ja Kagu-Eesti tuleviku kohta. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Me väga hästi teame, milline on meie demograafiline olukord. Käte laiutamine ja noogutamine siin ei aita, tuleb sekkuda kiirelt ja otsustavalt. Viide, et see on tendents, mis käib üle maailma, ka seda asja ei paranda. Nii et meie sekkumine on väga vajalik.  Seega teeb Keskerakonna fraktsioon ettepaneku riigi valitsusele otsuse-eelnõuga. Ettepanek on töötada välja peredele suunatud maksusoodustuse pakett, mille eesmärk on parandada perede, eriti lastega perede majanduslikku toimetulekut ja kindlustunnet ning aidata kaasa Eesti demograafilise olukorra parandamisele.

Maksusoodustuste pakett peab muu hulgas sisaldama järgmisi elemente: võimalus abikaasadel esitada ühisdeklaratsioon, et jagada lastega seotud maksusoodustusi, täiendava maksuvaba tulu taastamist lastega peredel iga lapse kohta alates esimesest lapsest, maksusoodustuste laiendamist laste ja pereliikmete koolituskulude mahaarvamisel, kodulaenu intresside mahaarvamise võimaluse taastamist eluasemekulude leevendamiseks. Aitäh! 

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!  

Eelarve kontrolli komisjoni poolt annan üle meie komisjoni selle tööaasta tegevuse aruande. Tänan kõiki komisjoni liikmeid panustamast ja märgin ära selle, et on tekkinud üks väga tõsine probleem. Ministrid ei julge komisjoni istungitele tulla, see on tüüpiline. See on loomulikult inimlikult mõistetav, kuid mitte aktsepteeritav. Kuid on tekkinud veel teine trend. Ministrid keelavad ka ametnikel komisjoni koosolekule tulla selle loogikaga, et siis ka nende poliitilise juhtimise tegevusetus – ausameelsed ametnikud annavad objektiivseid vastuseid, otsekui siis, kui neil ei ole võimalik komisjoni tulla – ei tule kuidagi avalikkuse ette. Halvad suundumused! 

Selles loogikas on probleemide ring üha kasvav ja kindlasti on komisjonil vajalik jätkata eelarve valdkonna järelevalvet. Sest me näeme üha kiirenevas ja süvenevas progressioonis riigi rahanduslike võimaluste halvenemist, aga samal ajal ka eelarvepoliitilise läbipaistvuse selguse hajumist. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan sotsiaaldemokraatide nimel üle Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on kindlustada meid Venemaa Föderatsiooni erinevate mõjutustegevuste vastu, mida me oleme näinud erinevates Euroopa või Euroopaga külgnevates riikides, kus on sekkutud nii valimistesse kui ka referendumite korraldamisse. Eelnõuga antakse Vabariigi Valimiskomisjonile võimalus tühistada valimistulemused osaliselt või täielikult juhul, kui on tuvastatud välisriigi desinformatsioon, mõjutustegevus või ebaseaduslik rahastamine ja kui see mõjutab hääletustulemust oluliselt. See ei ole valimisseaduses midagi uut, me lihtsalt täiendame loetelu, mis põhjusel valimiskomisjon sellist otsust teha saab. 

Rumeenia 2024. aasta presidendivalimiste esimese vooru tühistamise juhtumi puhul toon mõned näited, miks seda tehti. Julgeolekuasutused tuvastasid vähemalt 25 000 koordineeritud TikToki konto kasutamist, mitusada varem loodud niinimetatud magavat kontot, mis olid aktiveeritud vahetult enne valimisi, Telegrami kaudu juhitud koordineerimiskanalid ja üle 100 mõjutaja kasutamist, kelle kogu jälgijaskond ulatus enam kui 8 miljoni kasutajani. 

Ehk siis me oleme täna seaduses ette näinud seda, kui keegi seadust rikub. Sotsiaalmeedia platvormide võimaluste ja algoritmide ärakasutamine ei ole seaduserikkumine, aga sellega võib oluliselt valimistulemusi mõjutada. Nii et me loodame, et sellise seadusemuudatuse järel on huvi Eesti valimistesse sekkuda oluliselt väiksem. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise peaministrile hasartmängumaksu kohta. Meil on nüüd istungjärgu viimane istung, aga varsti saab pool aastat täis maksuerandi loomisest, millega sooviti kasvatada maksutulusid. Kuna see oli senisest maksupoliitikast selline eristuv samm ja sai märkimisväärselt avalikku tähelepanu ja ka kriitikat, siis küsiksimegi sügisel – ja loodetavasti tuleb peaminister arupärimisele vastama järgmise istungjärgu alguses kohe –, et vaatame nüüd tagasi, kas soovitud eesmärgid on saavutatud või tuleks valitsusel astuda korrigeerivaid samme. Soovime teada, milline on olnud hasartmängumaksu senine laekumine, kas see vastab valitsuse ootusele, kuidas on muutunud veebikasiinode arv, mis on Eestis registreeritud, milline on järelevalveasutuste tagasiside kasiinode tegevusega seotud riskide kasvamise või realiseerumise kohta. Kas peaminister on valdkonnaministritelt – rahandusministrilt, kultuuriministrilt ja sotsiaalministrilt – palunud ülevaadet maksuerandi valdkondlikest mõjudest? Kuidas on plaanid 2027. aastal maksuerandi jätkamise kohta? Ja kui laekumine jääb alla eelmistele aastatele, kas selle aasta teise lisaeelarvega on plaanis kultuurivaldkonnale kompenseerida vähenenud laekumine taas? Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Isamaa fraktsiooni liikmetega algatame ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse. Selle eelnõu eesmärk on siis parandada viljatusravi kättesaadavust. 

Teatavasti on täna Tervisekassa poolt tasutav viljatusravi kuni 40-aastastele naistele ja vanemad naised siis peavad selle viljatusravi eest ise maksma. Aga samas, arvestades nii meditsiini arengut ja võimalusi kui ka seda, et meil sünnitusiga kasvab järjest ja sünnid nihkuvad hilisemasse vanusesse, on seega tekkinud nii võimalus kui ka vajadus seda vanusepiiri muuta, et ka peale 40. eluaastat oleks meditsiinilistel näidustustel võimalik siis tasuta seda viljatusravi saada. 

Aga samas näeb see eelnõu ette, et nii-öelda seda vanusepiiri enam viljatusravi kompenseerimisel Tervisekassa poolt ei ole, küll aga on seatud tingimuseks, et see ravi peab olema alustatud enne 40. eluaastat. Ja see on tingitud siis piirang sellest, et Eestis on järjepidevalt kasvanud emade keskmine vanus esimese lapse sünnil. Näiteks kui 2000. aastal oli ema vanus esiklapse sünnil keskmiselt 24 aastat, siis eelmisel aastal oli see juba üle 29 eluaasta. Nii et vahepeal on üle viie aasta see esimese lapse saamise vanus kasvanud ja poliitikameetmed ei peaks sellele omalt poolt hoogu juurde andma. Nii et igal juhul tuleks küll kaotada see viljatusravi kättesaadavuse vanusepiir, kuid tingimusel, et viljatusraviga alustatakse enne 40. aastat. Nii et annan selle eelnõu üle. Aitäh!

Aitäh! Züleyxa Izmailova, palun!

Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatide nimel annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja meetmed riikliku elatisabisüsteemi tugevdamiseks ja elatisvõlgnevuste tõhusamaks sissenõudmiseks". Esitatava otsuse eelnõu eesmärk on teha Vabariigi Valitsusele see ettepanek. Eesmärk on tagada lapse parem majanduslik kaitse olukorras, kus elatist maksma kohustatud vanem jätab oma kohustused täitmata, ning vähendada ka lapsega koos elava vanema koormust selle elatise väljanõudmisel. 

Probleemi ulatus on tegelikult märkimisväärne. Täna on elatise sissenõudmiseks algatatud 16 380 käimasolevat menetlust. Sundtäitmisel olevate elatise maksmise kohustusest tulenevate nõuete jääk on 134 miljonit eurot. Seetõttu me soovimegi, et valitsus töötaks välja esiteks Riigikogule hiljemalt 1. detsembriks käesoleval aastal seaduseelnõu, millega tugevdatakse riiklikku elatisabisüsteemi, et tagada lapsele kohtuotsusega välja mõistetud elatise õigeaegne laekumine ning vähendada lapsega koos elava vanema koormust elatisvõlgnevuse kandmisel, ja siis ka töötada välja meetmed, mis aitaksid võlgnevusi võlglastelt paremini kätte saada. Aitäh!

Aitäh! Täpsustuseks on selline märkus, et ettepaneku tegemisel fraktsiooni poolt võiks järgmine kord olla fraktsiooni liige, just valitsusele tehtavate ettepanekute puhul. See kehtib kõikide osas.

Aga olen Riigikogu juhatuse poolt vastu võtnud 13 seaduseelnõu, kaks arupärimist ja ühe erikomisjoni aruande ning juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Meie neljapäevane, 18. juuni päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) muutmise seaduse eelnõu (880) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on võtta üle Eesti õigusesse Euroopa Liidu inimkaubanduse direktiivi muudatused. Inimeste ärakasutamine prostituudina, sunnitööks, orjuseks, asendusemaduseks või elundikaubanduses on üks raskemaid kuritegusid ning meil on kohustus selliseid tegusid tõkestada. 

Käesolevas eelnõus on üks aspekt, mis väärib palju põhjalikumat arutelu. Nimelt lisatakse asendusemadus ehk surrogaatemadus inimkaubanduse võimalike ärakasutamiste hulka. See on väga oluline samm. Kui paigutada asendusemadus samasse loetellu prostitutsiooni, sunnitöö, orjuse ja elundite eemaldamisega, on see oluline samm ka Euroopa Liidu tasandil. Hea on tõdeda, et selles nähakse ka Euroopa Liidu tasandil naiste ärakasutamise ohtu. 

Aga siin on vastuolu. Sellele otsusele ei järgne ühtegi sisulist sammu. Miks ei käsitleta eraldi surrogaatemaduse vahendamist? Miks ei käsitleta lapse tellimist ja üleandmist õigusliku probleemina? Miks ei räägita üldse sellest, mida tähendab lapse saamine lepingulise suhte kaudu?

Eelnõu lisab seadusesse ühe sõna, kuid väldib kõiki kaasnevaid küsimusi. EKRE tõstatas need küsimused komisjonis, tegi eelnõu kohta vastavasisulisi parandusettepanekuid, aga neid ei toetatud ja ka siin saalis ei toetatud. 

Kuid ma jätkan nende küsimuste küsimust. Kui korterit võib tellida, autot võib tellida, teenust võib tellida, siis kas last võib tellida? Ma leian, et ei või. Kui lapse saamise protsessi keskmes on leping, vahendajad, sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvad tasud, siis tekib põhiseaduslik küsimus, kas me kohtleme sündivat last isikuna või lepinguesemena. 

Põhiseaduse järgi on inimväärikus üks Eesti õiguskorra alustaladest. Inimväärikus on kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikuse põhimõte nõuab, et inimene oleks alati eesmärk omaette, mitte kellegi soovide, huvide või tehingute objekt. 

Kas see seadus kaitseb lapse inimväärikust? Ei kaitse. Kui lapse saamiseks leitakse agentuur, sõlmitakse lepinguid, kasutatakse doonoreid, makstakse suuri summasid ning kogu protsessi lõpptulemuseks on lapse üleandmine tellijale, siis me ei saa enam rääkida ainult meditsiinilisest protseduurist. 

Kui lapsest saab lepingu täitmise tulemus, siis tekib küsimus, kas laps on ikka õigussubjekt või on temast saanud tehingu objekt. See ei ole üksnes moraalne küsimus, see on küsimus ju inimväärikusest. Kui inimkaubanduse direktiiv ise lähtub eeldusest, et teatud olukordades võib inimese haavatavat seisundit ära kasutada, siis see ei kaitse ei naisi ega lapsi. Rahvusvaheliselt on surrogaatemaduse tööstus seotud majandusliku ebavõrdsusega. Ukraina naised, kes on selle tööstuse osad olnud, on kirjeldanud neid õudusi. Üks naine rääkis, et neid koheldi nagu kariloomi. 

Meie kohustus on kaitsta naisi ja panna surrogaatfarmidele pidurit. Ühed inimesed maksavad, teised sünnitavad, ühed tellivad, teised täidavad tellimust. Kas sellises olukorras on tegemist vaba valikuga või reproduktiivse võime kaubastamisega? Majanduslik surutis ei anna tihti õigust või võimalust vabaks valikuks. 

Aga ka sellele küsimusele eelnõu ei vasta. Miks ei järgne surrogaatlusele kui inimkaubanduse ühele vormile ühtegi sisulist regulatsiooni? Kas kardetakse takistada homoseksuaalide võimalust lapsi tellida, hirmu saada pärast seda homofoobi silt külge? 

Muide, alles hiljuti tuli avalikkusesse uudis, kuidas homoseksuaalide paar piinas adopteeritud lapse surnuks. Arstid kartsid sekkuda, kuna kartsid silti "homofoob" saada. Ja nähtavasti ka see eelnõu kardab sedasama silti saada. Ehk see eelnõu on vastuoluline ja silmakirjalik. Kui me räägime inimkaubandusest, siis ei tohi me unustada kõige olulisemat põhimõtet, et naine ei ole kaup, laps ei ole kaup, kaup ei ole inimene ega tema osad, ei organid ega munarakud. 

See eelnõu on puudulik ja EKRE fraktsioon ei toeta sellist silmakirjalikku seadust, mis kaitseb naisi vaid formaalselt. Meie ettepanek on mitte toetada seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kahtlemata on ka Isamaa arvates inimkaubanduse vastu võitlemine üks äärmiselt oluline tegevus, ja see eelnõu sellele kaasa aitab. Aga nii nagu ma ka teisel lugemisel siit puldist rääkisin, on sellel eelnõul siiski ka puudusi. Tegelikult tuleks veelgi põhjalikumalt inimkaubandusele läheneda ja just puutuvalt asendusemadusse. 

Tänase eelnõu sõnastuse põhjal on põhimõtteliselt karistatav ainult see, kui inimkaubandusena keegi siis värbab naise või sunnib teda siis asendusemaks. Aga see isik, kes on siis sellelt inimkaubitsejalt tellinud endale lapse sünnitamise, tema ei pea üldse huvi tundma, kust see laps tuleb. Ja kui ta huvi ei tunne, siis ta ütleb, et ta ei teadnud, et on tegu inimkaubanduse ohvriga, ja temale mingit karistust ei järgne, tema milleski süüdi ei ole. See kindlasti ei ole aktsepteeritav olukord. 

Lähtudes sellest, et siiski eelnõu liigub õiges suunas, aga seda tuleks tegelikult täiendada ja vastav muudatusettepanek ka tehti, mis paraku ei leidnud siis koalitsioonierakondade poolt toetust, siis eks see parandus tuleb siis teha hiljem, kui on meil järgmine valitsus. Nii et, ütleme, Isamaa lähtub põhimõttest, et parem pool muna kui tühi koor, nii et me hääletame selle eelnõu poolt, aga kahtlemata tuleb selle teema juurde tagasi tulla. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 880 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit. 

Austatud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse (muudatused seoses inimkaubanduse direktiivi uusversiooni ülevõtmisega) eelnõu 880. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Eelnõu 880 on seadusena vastu võetud.  

Ja sellega oleme läbinud tänase esimese päevakorrapunkti.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja terviklik meetmete pakett lastega perede kindlustunde taastamiseks ja sündimuskriisi peatamiseks" eelnõu 870 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lea Danilson-Järgi.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! No mul on äärmiselt hea meel, et see eelnõu, mis puudutab siis meetmete paketti lastega perede kindlustunde taastamiseks ja sündimuskriisi peatamiseks, on osutunud selle istungjärgu viimaseks eelnõuks. Ja ma arvan, et Eesti jätkusuutlikkus võiks olla iga istungjärgu ka esimene teema. Nii et kõik istungjärgud võiksid alata ja lõppeda vähemasti Eesti jätkusuutlikkuse aruteluga.

Aga nüüd lähemalt siis eelnõust. Tõepoolest, Isamaa andis sisse Riigikogu otsuse eelnõu juba 6. aprillil, et valitsus töötaks siis välja paketi lastega perede kindlustunde taastamiseks ja meie väga aktuaalse sündimuskriisi peatamiseks. Selleks oleme teinud siis valitsusele ülesandeks esitada eelnõud perede kindlustunde taastamiseks, mis käsitlevad erinevaid pereloomet ja sündimust mõjutavaid valdkondi, nagu perede majanduslik kindlustatus, eluasemepoliitika, haridus, tervis ja nii edasi. Loomulikult oleme ka soovitanud, et valitsus peaks selle paketi kokkupanekul tuginema siis eelmisel aastal Sotsiaalministeeriumi poolt avaldatud analüüsile "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud" ja just nimelt pöörata tähelepanu terviklikult kõigile selles toodud valdkondadele, mis on siis seotud otseselt või kaudsemalt sündimuse ja pereplaneerimisega ja nende probleemkohtadega, mis seal välja on toodud. 

Isamaa leiab, et riigi ülesanne on luua niisugune keskkond, kus laste saamine ja kasvatamine on väga kõrgelt väärtustatud ja hästi toetatud. Käesoleva eelnõuga siis ongi soov, et Vabariigi Valitsus enda senist poliitilist kurssi muudaks ja töötaks välja tervikliku meetmete paketi sündimuse toetamiseks. 

Ja kui nüüd tulla juba lähemalt siis selle eelnõu vajaduse juurde, siis kuigi noh mingil määral kõik teavad, et meil on sündimuskriis, aga käiksin ikkagi need põhifaktid veel kord üle, sest siis on see vaade nagu terviklikum. 

No juba neljandat aastat on Eesti Vabariigi jooksul sündinud kõige vähem lapsi. Nii vähe lapsi ei ole Eesti Vabariigis kunagi sündinud. Eelmisel aastal siis napilt üle 9000 lapse, samas kui veel mõned aastad tagasi, siin näiteks 2020. aastal sündis veel 13 209 last. Ja vähenenud ei ole mitte ainult sündide arv, vaid ka sündimuskordaja ehk siis see, mitu last naise kohta keskmiselt sünnib. Ja kui 2020. aastal oli see 1,58, siis üle-eelmisel aastal 1,18 ja eelmisel aastal enam-vähem sama palju. 

No sündide arv on üks teema. Tihtipeale inimesed mõtlevadki, nagu ma hiljuti näiteks rääkisin ühe Riigikogu liikmega ja tema küsis minu käest selle sündimuse teema peale, et aga mis me siis peame paljunema nagu karihiired või. Tundub, et noh, lapsi sünnib nagu vähem, aga mis siis sellest, et las siis olla nii. Aga see tegelik probleemi sügavus tuleb välja siis, kui me vaatame, kui palju inimesi aastas sureb. See on juba päris pikka aega olnud üsna stabiilne, kuskil 15 000 ja 16 000 inimese vahel. Ja nüüd võite ise arvutada, eks ole, et see tähendab ikkagi väga suurt miinust, kui nii palju vähem lapsi sünnib võrreldes surmade arvuga. Näiteks ongi siis, eelmisel aastal sündis 6448 last vähem, kui suri ära inimesi, nii et negatiivne iive oli peaaegu 6500-ga miinuses. Kui me sellist rahvastikumiinust siis nüüd aastateks ette nagu arvutame ja arvestame ka seda, et tegelikult, kuna Eesti on vananev ühiskond ja meil just eakate osakaal ja arv kasvab pidevalt, siis ilmselt hakkab kasvama ka, ja Statistikaameti prognoosid seda ka näitavad, et hakkab ka suurenema surmade arv. Siis olen arvutanud, et kokku teeks see järgmise 25 aastaga kuskil –200 000 inimest Eesti jaoks, kelle me kaotaksime puhtalt negatiivsele iibele selle tõttu, et meil sünnib nii vähe lapsi ja sureb palju rohkem inimesi. 

See kindlasti ei ole jätkusuutlik tuleviku vaates, sest ikkagi inimesed on ju ikkagi need, kes meie majandust edasi viivad, kes meil tööd teevad, kultuuri arendavad. Ja niisugune rahvastiku vähenemine mõjutab absoluutselt kõiki eluvaldkondi, alates siis majandusest, kultuurist ja riigikaitsest, mis on ka väga kriitiline. Me juba kuuleme, et räägitakse, et ka tüdrukutele tuleks aastast 2040 kehtestada siis kaitseväekohustus. nii et kõik eluvaldkonnad ja kõigi meie heaolu hakkab sellest sõltuma. Et need lapsed, kes meil täna veel sünnivad, ka nemad kannatavad tulevikus selle tõttu, et neil on niivõrd vähe õdesid ja vendi ja üldse lapsi, kes neil aitavad tulevikus siis seda riiki ülal pidada ja edasi viia. 

Siis natuke põhjustest, miks see sündide arv on sedavõrd palju vähenenud. Neid põhjuseid on väga erinevaid. Seda on ka viimasel ajal väga põhjalikult analüüsitud ja infot selle kohta on väga palju juba kättesaadaval. Varem see päris nii ei ole olnud, aga viimase aja arengud on olnud päris kiired. 

No üks on muidugi demograafilised tegurid. Täna me oleme olukorras, et nagu see nõndanimetatud demograafiline vetsupott, mille siis Rein Taagepera kasutusse võttis juba aastakümneid tagasi, et me olemegi sattunud sinna lõksu, et kuna sündimus oli ka 1990-ndatel väga väike ja sündis ka samamoodi üsna vähe lapsi, siis täna on meil ka neid potentsiaalseid lapsevanemaid paraku vähevõitu. Nii et see on juba iseenesest sündide arvu vähendav tegur. 

Lisaks on muutunud ka lapsevanemaks saamise ajastus. Kui siin Nõukogude aja lõpus oli keskmine esmasünnitaja kuskil 23-aastane, siis eelmisel aastal oli ta juba üle 29 aasta vana. Ja kui me vaatame, mis Põhjamaades toimub, siis seal on esmasünnitaja juba üle 30 ja 31 aasta vana. Nii et ka meil toimub seesama protsess ja pole põhjust arvata, et see ilma mingisuguste meetmeteta peatuks. Aga sündide edasilükkamine ise on juba sündimust vähendav tegur, mitte ainult sündide arvu, sest ka sündide arv väheneb selle tõttu, aga ka sündimus ehk lõpuks saadud keskmine laste arv, sest ka Eesti andmed näitavad, et mida hilisemas vanuses esimene laps saadakse, seda väiksemaks jääb ka elu jooksul saadud siis laste arv. Nii et see ajastuse aspekt on oluline. Kusjuures varasemalt me oleme näinud, et kui see sünnitusiga on kasvanud, siis tegelikult lõpuks nii-öelda saadud laste arv ei ole oluliselt vähenenud, kuid viimaste aastate trend näitab siiski seda, et nüüd on sündide edasilükkamine jõudnud juba faasi, kus reaalselt on ka keskmine sündide arv siis vähenemas. Sündide, laste saamisel ja vanusel on väga tihe seos. Näiteks siinsamas laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüsis on toodud väga kenasti ka selline joonis, kus on ära näidatud, millal peaks laste saamisega alustama, kui soovitakse siis kas üks, kaks või kolm last saada. Näiteks 90%-lise tõenäosusega kolme lapse saamiseks tuleks esimese lapse saamisega alustada 23-aastaselt. See on ju meie sellest esmasünnivanusest ikkagi oluliselt varem, ehk et see on rohkem nagu siis, kui 23 oli keskmine esimese lapse saamise vanus ju alles 1990-ndate alguses. Nii et tõepoolest, sel sündide edasilükkamisel on väga oluline mõju ja selle vastu meetmeid peaks rakendama. 

Siis on huvitav trend veel sündimust puudutav see, et ühest küljest on viimasel ajal suurenenud nende perede arv, kus saadakse kolm või rohkem last, aga samas teisest otsast suureneb ka lastetus. Ja kui me vaatame, siis tegelikult kogu see protsess toob kaasa selle, et järjest suurem osa meie lastest ja noortest pärineb peredest, kus on kolm ja enam last. Ehk et lasterikaste perede panus meie rahva kestmisesse, järelkasvu ja tulevikku on järjest suurenenud ja juba moodustavadki siis järelkasvust poole need lapsed, kes on sündinud kolme ja enama lapsega perekonda. 

Siis mis on kindlasti oluline mõjutav tegur, on see, kuidas meie kooselud ja partnerlussuhted arenevad. Nad on muutunud ebapüsivamaks. Kui varem saadi kooselu alguses enamasti kohe ka laps, siis nüüd võib juhtuda, et kuuendaks kooseluaastaks minnakse hoopis lahku ja selle ajani ei ole veel ka ühtegi ühist last sündinud. Nii et ka see kindlasti mõjutab. 

Siis oluline mõjutegur on kindlasti sotsiaal-majanduslikud aspektid: haridus, sissetulek. Eesti andmete põhjal me näeme väga hästi, et kõige suurem tõenäosus lapsi saada on kõige kõrgema siis tuludetsiili kuuluvatel inimestel ja kõige madalam nendel, kellel on kõige madalamad, väiksemad sissetulekud. Nemad saavad ka kõige vähem tõenäoliselt lapsi. See näitab seda, et me oleme liikumas samas suunas, nagu Põhjamaades on see juba ammu näha, et keskmine laste arv on just kõrgema sissetulekuga ja kõrgema haridusega peredes suurem. Mis tähendab seda, et peretoetused ja igasugused majanduslikud toetusmeetmed on omandanud palju olulisema rolli, et üldse võimaldada inimestel soovitud arvul lapsi saada või üleüldse lapsi saada. Sest tõepoolest, ka ju laste kasvatamine on muutunud järjest kulukamaks. Kui elatise metoodika praegu ju arvestab sisuliselt seda, et ühe lapse kuine ülalpidamiskulu on kuskil peaaegu 600 eurot, nii et võite ise arvutada, mitu last üks alampalgaga inimene siis üldse kasvatada jõuaks, ilma selleta, kui riik teda majanduslikult nende kulude kandmisel ei toeta. 

Väga suur erinevus vaatab vastu meil laste saamise puhul ka regionaalselt, kus linnades on kõige vähem lapsi keskmiselt siis naise kohta ja maapiirkondades, hajaasustuses, on laste arv isegi regiooniti üle taastetaseme, mis on siis 2,1 last naise kohta. Nii et siin tulevad mängu kindlasti ka eluaseme kättesaadavuse küsimused ja niisugused muud teemad. 

Siis kindlasti tasub mainida ära siis niisugune tegur, mis puudutab inimeste hoiakuid. Kui varem peeti lastesaamist niisuguseks täiskasvanuelu lahutamatuks osaks ja selliseks asjaks, mida ühiskond kõikidelt inimestelt siiski ootab, et see on nagu oluline panus ühiskonda, siis uuringu tulemused näitavad, jah, et tõepoolest, kui varem arvas nii 90% inimesi, et lapsed peavad olema, et end täiel määral teostada ja et laste saamine on kohustus ühiskonna ees, siis nüüd on alles jäänud neid inimesi alla 10%, kes selliste hoiakutega on ja niisugust seisukohta omavad. Eks kindlasti ka ebakindlus tuleviku suhtes on üks oluline sündimust mõjutav tegur ja siin on kahtlemata võimalus valitsusel pakkuda seda kindlustunnet. Paraku me oleme näinud, et valitsus on pidanud asjakohaseks nii-öelda eelarve tasakaalu jaoks võtta ära just peredelt erinevaid hüvesid ja on õõnestanud tugevalt usaldust riiklike meetmete vastu. Ja kui usaldus nende püsivuse osas ka puudub, siis on väga raske loota, et need meetmed tegelikult ka toimivad, sest selge see, et lapse kasvatamine on mitmekümneaastane kohustus ja kui riigi toes ei saa kindel olla, siis arvestataksegi ainult sellega, mis endal võimalik pakkuda on. 

Nii et kõik need erinevad mõjutegurid vajaksid vastumeetmeid ja terviklikku lähenemist ja paketti. See on see põhjus, miks me selle Riigikogu otsuse eelnõuga siis tulime siia Riigikogu ette, sest tagajärjed sellel, kui sündimuskriisi peatamiseks mitte midagi ei tehta, on Eesti jaoks väga rasked ja pöördumatud. Täna veel on, teatud sündimuslangus on juba toimunud, meil on juba sündinud vähem lapsi, nii et ilmselgelt ka tulevikus saab olema vähem lapsevanemaid. Nii et see rahvastiku vähenemine meil igal juhul ees seisab. Nüüd on küsimus, kui sügavale me laseme sellel vähenemisel minna. Kui me otsekohe asume tegutsema ja meil õnnestub sündimuse langus peatada, siis meil on veel võimalus miljoni inimese juurde pidama jääda, aga see eeldab väga lastega perede ja sündimuse prioritiseerimist ning väga süstemaatilist lähenemist ja pühendumist, mida seni ei ole valitsuse poolt kahjuks näha olnud. 

Nii et ma väga loodan, et Riigikogu valitsusele niisuguse ülesandepüstituse annab ja et me tõepoolest saame siin väga kiiresti näha terviklikku eelnõude paketti. Ma rõhutan just nimelt eelnõude paketti, sest sel nädalal tuli valitsus välja niisuguse tegevuskavaga. Selle nimi on perede kindlustunde tegevuskava, kuid paraku on siin kõik tegevused alles aastate pärast planeeritud teostada, 2027 ja 2028 aastal. Ja enamus asjade puhul, mis siin on planeeritud, on siin VTK-d kõigepealt plaanis teha, ja ühesõnaga, väga palju aega viita. Samas me oleme näinud valitsust väga operatiivselt tegutsemas. Automaks suruti läbi kiirkorras, hasartmängumaksu vähendati kiirkorras, mingeid VTK-sid ei olnud. Ja ka siis, kui võeti ära lasterikka pere toetus väiksemaks, kui võeti ära huvihariduse toetus, mitte mingisuguseid VTK-sid ei olnud, kõike tehti kiirkorras. Rahvastikukriis, mis on meil juba tegelikult neljandat aastat järjest süvenenud, kindlasti vajab kiiret sekkumist. Siin ei ole aastaid aega oodata, me oleme juba kolm aastat kaotanud. Seetõttu kindlasti ei saa lugeda kuidagi seda perede kindlustunde tegevuskava selle eelnõu vaates piisavaks. Vaja on ikkagi väga konkreetseid meetmeid, mis ka kohe kiiresti saab ellu rakendada. Meil ei ole aastaid aega oodata. Nii et valitsus peaks kindlasti siin selle tegevuskava need tähtajad üle vaatama ja asuma hoopis operatiivsemalt tegutsema. 

Nii et ma arvan, et see on nüüd võib-olla enam-vähem ülevaade, aga hea meelega vastan ka küsimustele.

Aitäh täpse ja põhjaliku ülevaate eest! Kuid enne küsimusi on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Ma olen natuke mures. Me arutame siin Eesti tuleviku seisukohast väga olulist küsimust, aga Peeter Ernitsat ei ole millegipärast kohal. Ega ei oska öelda, mis on juhtunud?

Hea küsimus! Ta on ennast istungile registreerinud ja ma arvan, et ta kuulab meid hoones multimeediavahendite kaudu. Aga, Jaanus Karilaid, palun, istungi juhatajale üks küsimus!

Aitäh! Ütleme, Varro jäi oma küsimuses poolikuks. Mitte ainult üks isik pole puudu, aga ka kogu fraktsioon on puudu, kes nõudsid tegelikult kohal käimist ja selle palgaga sidumist. Nii et see on ka minu jaoks hämmastav, et nõutakse kohal käimist, aga samas ise kohal ei käida. Nii et ka see väike tähelepanek.

Protseduuriliselt saab iga Riigikogu liige käia kolleegi kutsumas suurde saali. Nii et istungi juhataja kahjuks ei saa siin kaasa aidata. Aga küsimused ettekandjale. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänu sisuka ettekande eest ja muidugi Eesti jaoks mitte olulise, vaid kõige tähtsama küsimuse käsitluse eest! Muidugi ma tänan ka selle idealismi eest, et otsite dialoogi tänase valitsusega, kes on aastaid külvanud ebakindlust perede keskele. Ja kui rääkida lastevanematega, siis seostuvad tegelikult ju analüüsimata maksutõusud, kaootilised maksutõusud, huvihariduse raha äravõtmine, laste- ja peretoetuste vähendamine. Ja Isamaa suurimad kriitikud ongi väitnud, et ei-ei, toetused ei aita, toetusi pole vaja, on vaja teenuseid arendada. 

Ja ma küsingi, mis teenuseid nad siis praegu arendavad olukorras, kus me näeme, et noorte vaimne tervis teeb vähikäiku, et 57% on tõusnud vaimse tervise häired vanuses 10–19, aga me näeme, et puudu on vaimsetest abistajatest. Tegelikult teenused halvenevad ja me näeme lõputult kirjeldusi, me näeme ka selliseid empaatilisi poose, südamest kinnivõtmist: "Oi, mulle läheb korda perede õiglustunne!" 

Teie aeg! 

Mis teenuseid siis tegelikult arendatakse, kui tahetakse toetus ära võtta? 

Aitäh! No väga raske on sellele vastata. Mina ei ole ka märganud neid teenuseid, mida valitsus oleks äravõetud raha eest rakendanud. Ja minu meelest valitsuse tegevuses on olnud läbivalt näha selline hoolimatus perede vastu. Kõik erandid, mis peredele kehtestati, on ära võetud. Maksusoodustused, eks ole. Kui me rääkisime automaksust, siis kõik perede organisatsioonid ju pöördusid valitsuse poole, et palun ärge tehke seda või tehke lastega peredele mingi erand. Ei võetud kuulda. Suruti läbi alguses, eks ole, lõpuks mindi ikkagi muutma seda. 

Tõepoolest, tegelikult on ükskõikne suhtumine sündimuse teemasse ja perede olulisusesse olnud läbiv. Kui pahatahtlikult mõelda, siis võib-olla ongi valitsuse eesmärk see, et lapsi sünniks vähem, sest siis kulub ju ka valitsusel vähem raha lastega perede toetamisele, tervishoiule ja haridusele. See on ju ka võimalus riigieelarves kulusid kokku hoida ja kasutada seda raha kuskil mujal, näiteks mingite kallite valimislubaduste elluviimiseks. Praegu on ju valitsus kümneid miljoneid eurosid sellega kokku hoidnud, et lapsi sünnib niivõrd vähe. 

Ma muidugi ei taha uskuda, et meie valitsus on niivõrd küüniline, et ta ka sellisel viisil läheneb sellele küsimusele. Võib-olla on lihtsalt asi teadlikkuse puudumises või ka väga lühikeses perspektiivis, sest nelja aastaga ei juhtu ju midagi. Täna sündimata lapsed mõjutavad meid 20 aasta pärast. 

Nii et ma ei oska öelda, mis see põhjus on, aga igal juhul tõesti ei ole seda arusaamist näha olnud selles poliitikas, et kuidagigi reageerida juba aastaid kestvale väga sügavale sündimuse langusele.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No te olete teinud ettepaneku, et valitsus esitaks sellise seadusmuudatuslike meetmete paketi, millega välja tulla, selleks et luua eeldusi rohkemate laste sündimiseks. Aga kuidas teile endale tundub, kas probleem ei ole tegelikult tunduvalt sügavam kui see, et oleks vaja teatavaid seadusemuudatusi? Mulle endale tundub – ja mida rohkem ma olen mõelnud selle küsimuse peale, seda rohkem tundub –, et me seisame ikkagi silmitsi olukorraga, kus enam seadusemuudatustest tegelikult ei piisa, sellepärast et meil on tegemist maailmavaatelise probleemiga, sügava maailmavaatelise, ideoloogilise probleemiga. Ma mäletan, et hiljuti kevadel – teie olite ka seal kohal – oli meil konverents Riigikogu konverentsikeskuses, kus Indrek Neivelt ütles välja selle mõtte, mis on iseenesest väga lihtne ja oluline, et kui ikkagi mingi teatav ideoloogia, mille me oleme omaks võtnud, on viinud meid sellisesse olukorda, et me rahvana sureme välja, siis ehk tuleks tunnistada, et see ideoloogia on pankrotis, ja tuleks välja vahetada. Kas me ei peaks selles mõttes vaatama oluliselt kaugemale?

Aitäh! Kindlasti, see hoiakute ja arusaamade muutus on oluline. Küsimus on, kas me siin Eestis üleüldse saame seda otseselt muuta, sest meil on ikkagi levimas teatud globaalkultuur, mis tuleb läbi interneti, igalt poolt. Ja tuleb ka tunnistada, et eks tänapäevaelu ongi natuke teistsugune kui varem. Individualistlikud väärtused on tulnud esiplaanile, ühishüved või kollektiivsed väärtused on jäänud tagaplaanile. Indiviid ja tema soovid ja heaolu on esiplaanil, sootsiumi või terve kogukonna heaolu ei ole nii tähtis. Me võime selle vastu võidelda ja võib-olla see ka mingis mõttes, mingis aspektis õnnestub mingisuguste kultuuri- või haridusmeetmete kaudu, aga see on kindlasti väga keeruline.

Ma arvan, et kiirema efekti annaks siiski see, kui me oma meetmeid kohandaks nendele väärtustele vastavaks. Tänapäeva noored ikkagi väga … Noh, me peame siiski arvestama, et asi ei ole selles, et tänapäeval inimesed üldse lapsi enam ei soovi, nad kahtlemata soovivad. Jah, küll on see soov mõnevõrra vähenenud, aga siiski, meil on olemas pered ja meil ju jätkuvalt sünnivad lapsed ja on suuri peresid rohkem. Tegelikult need inimesed, kes lapsi soovivad, on olemas. Seda poliitikat kujundades me peamegi eelkõige panustama nendele inimestele, kes tegelikult soovivad lapsi, ja tagama neile tingimused, mis tänastes oludes tunduvad neile piisavad, et seda otsust teha.Paratamatult selline, nagu meil siin Nõukogude aja lõpus oli, eks ole, et lapsi kasvatati ämma kapi taga – me kõik ootame täna elult enamat, mitte ainult noored ja lapsevanemad, vaid ka eakad, ka nende ootused elule on hoopis teised. Nii et me peame arvestama seda, et tänapäeva noored ei ole valmis oma elukvaliteedis väga palju alla tulema lihtsalt selleks, et lapsi saada. Nad on küll valmis lapsi saama, aga juhul, kui see ei kahjusta nende toimetulekut ühiskonnas ja nende võimalusi ja heaolu. 

See on väga selgelt näha ka selles, et tegelikult laste saamine seostub ikkagi suuremate sissetulekutega. Inimesed, kellel on vahendeid, et peret ülal pidada, need ka rohkem lapsi saavad. Nii et meil võib siin tekkida omamoodi ebavõrdsus, et teatud inimestel ei ole nagu võimalust lapsi saada, kuigi nad neid soovivad. Seda me peaksime kindlasti vältima. Nii et jah, see väärtuste muutus on, aga ma arvan, et me saame panustada neile, kes ikkagi lapsi soovivad, ja luua neile need tingimused, mida tänapäeva ühiskonnas eeldatakse ja oodatakse.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mis te ütleksite nendele, kes väidavad, et sündimuse vähenemine on globaalne trend, mille vastu ei ole võimalikki võidelda ning järelkasvu ja töökäte puudus tuleb lihtsalt asendada sisserände ja võõrtööjõuga? Aitäh!

Aitäh! Sisseränne ja võõrtööjõud peavad ka kuskilt tulema. Kuna sündimuse langus on globaalne, siis ajutiselt võib meil olla võimalik sisserändega seda probleemi nii-öelda lahendada. Ma ei ütle, et see lahendus on, aga igal juhul tekib inimestepuudus kõigil ja selles mõttes see kuidagi lahendus ei ole, eriti arvestades seda, et Eesti soovib olla ikkagi rahvusriik. 

Demograafid avaldasid hiljuti siin ju uue rahvastikuprognoosi, mis arvestab seda suurt sündimuse langust, mis meil on viimastel aastatel toimunud. Kui vaadata, siis sündide arv jääbki nii väikeseks, nagu see meil praegu on. Kui suur oleks Eesti rahvaarv sajandi lõpuks? See oli 600 000–700 000 inimese vahel. Me peaksime ju sisuliselt pool rahvastikku sisserände abil nagu kompenseerima, eks ole. Meil on juba praegu ikkagi mitte-eestlasi umbes kolmandik. Kui siia veel pool rahvastikku sisse tuua, siis eestlased jäävad oma riigis väga väikeseks vähemuseks. 

Ma ei tea, kas see on see, mille nimel meie esivanemad selle riigi ja vabaduse nimel võitlesid ja kõiki neid raskusi läbi elasid. Ma usun, et me ikkagi tahame, et meil oleks oma rahvas ja oma riik ja eesti keel kõlaks siin ja me saaksime oma kultuuri siin viljeleda. Sel juhul sisseränne kindlasti mingi lahendus ei ole. Siiamaani on meil ka sellest vanast sisserändelainest, mis meile nõukogude ajal nii-öelda kohustuslikus korras siia saadeti, me ei ole ka selle probleemiga suutnud isegi hakkama saada. On erinevad kogukonnad ja integratsioon läheb väga vaevaliselt, aga sellest on juba, eks ole, palju aega möödas. Nii et kindlasti sisseränne, ma arvan, Eesti jaoks lahendus ei ole. 

Aga mis puudutab seda, et see on globaalne probleem, et äkki ei tasugi tegeleda, siis eks neid globaalseid probleeme on veel. Peale selle on tegu siiski väga uue probleemiga. Täna ikkagi kõik riigid otsivad neid lahendusi ja katsetavad erinevaid asju. Me kindlasti ei peaks veel nii-öelda püssi põõsasse viskama, et midagi ei olegi võimalik teha. Kindlasti on võimalik, aga ma arvan, et me ei ole veel päris jõudnud nende lahendusteni, sest enamikus riikides ei tunnetata seda üldse nii suure probleemina, kuhu oma tähelepanu ja ressurssi prioriseerida. Eesti on väike riik ja meie siin muretseme. 

Paljudes riikides ei ole sellest madalast sündimusest rääkimine üldse parketikõlblik, isegi Soomes näiteks. Olen kolleegidega rääkinud, et see on niisugune teema. Tegelikult ka Eestis veel kümmekond aastat tagasi ei sobinud sündimuse teemast üldse rääkida, see oleks nagu naiste survestamine või üleüldse on see nagu privaatsfääri kuuluv teema. Nendes riikides, kus on miljoniline või 10-miljoniline rahvastik, ongi nii, et natuke jääb rahvast vähemaks, aga mis siis, neile ei ole nagu sellist eksistentsiaalset ohtu. See ilmselt toob kaasa selle, et võib-olla see ei ole nii prioriteetne teema, millega täna tegeldaks. 

Aga üldiselt on ikkagi näha, et kõik riigid mõtlevad sellele, see ei ole alati ainult rahvusriigi küsimus, see on ka majanduslik küsimus. Kui meil ikkagi rahvastikupüramiid muutub niisuguseks seeneks, kus on väga suur ülalpeetavate hulk ja ka väga väikesed töötavad põlvkonnad, siis see on eelkõige ka majanduslik probleem. 

Nii et seda huvi sündimuse teemaga tegeleda on viimasel ajal järjest rohkem näha erinevate riikide puhul, rääkimata Hiinast. Hiina on päris katastroofikursil, neil on sajandi lõpuks juba täiesti kindel, et nende rahvastikust jääb alles ainult pool, sest neil on sündinud juba väga pikalt keskmiselt ainult üks laps naise kohta ehk põhimõtteliselt iga põlvkonnaga jääbki rahvaarv poole väiksemaks.

Nii et nende teemadega tegeldakse. Ja see, et keegi ei ole veel ideaalse lahenduseni jõudnud – ja ilmselt seda ideaalset lahendust selles mõttes ei olegi, et see oleks mingisugune üks meede –, see on ikkagi terviklik. See peab nagu läbivalt ühiskonda puudutama, erinevaid eluvaldkondi, sest laste kasvatamine on niivõrd paljude teemadega seotud. 

Seetõttu on ka meie otsuse eelnõus rõhutatud meetmete mitmekesisust ja erinevate teemade käsitlemist, et see oleks tervikpakett, mis vaataks just nimelt sündimuse fookusega, lastega perede fookusega, mida neil on erinevates eluvaldkondades tarvis, et nad oleksid valmis lapsi saama või rohkem lapsi saama. See soov iseenesest on inimestel jätkuvalt olemas. Aitäh!

Aitäh! Antud formaadi juures on igale ettekandjale üks küsimus. Rohkem teile küsimusi ei ole, aga on protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise kohta. Kuna täna on saalis konsensus, et see on Eesti jaoks kõige tähtsam küsimus, ja vaadates, kui vähe on tegelikult praegu saalis inimesi, siis on teil võimalik tõlgendada töö- ja kodukorda ka positiivselt ning anda mulle ja Varrole lisaküsimusi. Me saame küsida ka teiste eest, kuna me teame, et see on kõikide erakondade jaoks väga oluline küsimus. Nii et te saate ajalukku minna. Tõlgendage seda kodukorda positiivselt ja andke mulle ja Varrole ja Ennule lisaküsimusi! 

Aitäh! Praegu antud ettekandjale seda võimalust ei ole. Te saate küsida komisjonipoolselt ettekandjalt. Aitäh, Lea Danilson-Järg, teile! Komisjonis toimunud arutelust tuleb annab ülevaate sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tõesti loodan, et mõned vähemalt teist kuulavad oma kabinetis või siis ka autos, teel oma valimispiirkonda. Ma olen väga tänulik, Lea, sulle selle ettekande eest, mis oli põhjalik ja sisukas. Tõepoolest, see olukord, mida sa kirjeldasid, täpselt selline ongi. Uued rahvastikuprognoosid näitavad jätkuvat rahvastiku vähenemist ja selle vähenemisega paratamatult kaasas käivat vananemist.

Annan ülevaate sellest, mida me 1. juunil sotsiaalkomisjonis arutasime. Kõigepealt, algatajate esindajana sai Jaanus Karilaid tutvustada eelnõu, nii et seda, mida tegid sina, Jaanus, ja Lea nüüd ka, ma kordama ei hakka.

Küll aga võttis sõna kolleeg Kalle Grünthal, kes toetas eelnõu mõtet. Oli kriitiline keelelise ebakorrektsuse pärast, aga sellele vaatamata ei pidanud ta seda probleemiks, et otsuse eelnõu toetada ja valitsusele ülesandeid anda. Tõi ka mõne sellise märkuse, et siin võib näha juriidilist apsakat, mida ta ei täpsustanud, aga jätkuvalt oli ta selle eelnõu sisuga nõus.

Komisjoni liige Jaanus Karilaid ütles, et sellest sõltub palju, kuidas parlament oma tööd võtab, kui tõsiselt, ja ka kuidas suhtub valitsus parlamendi poolt talle antud ülesannetesse. Kritiseeris võimalikku valitsuse ükskõiksust, parlamendi mitteusaldamist, ja rääkis ka poliitilisest kultuurist laiemalt. Aga tõi näitena laste sotsiaalmeedia kasutamise ja vaimse tervise otsuse eelnõu, mis on ju tegelikult siit saalist valitsusele saadetud. Minule teadaolevalt valitsus sellega aktiivselt tegeleb. Ja sellel hetkel, kui me komisjonina tundsime huvi, kui kaugele see on läinud – mida ma olen ka härra Karilaiule ja teistele komisjoni liikmetele öelnud –, siis tõsi, natukene aeglane see süsteem on. Sellel hetkel ta alles liikus Riigikantseleist vastutavasse ministeeriumisse. Nii et see on, nagu on. Nii, siis mõningad arvamused Kallelt ja Jaanuselt veel. 

Kuivõrd ei anna otsuse eelnõu kohta Vabariigi Valitsus arvamust, siis ma tõin välja mõned asjaolud ja ütlesin järgmist. Ka härra Karilaiu varem nimetatud Sotsiaalministeeriumi analüüs, laste saamise ja kasvatamise analüüs, on üks selle valdkonna parimaid läbi aegade Eestis. See väärtus seal lisaks muule on kindlasti ka valdkonnaülesus. See tõepoolest ei alga ja ei lõpe Sotsiaalministeeriumi valitsemisalaga, vaid vaatab ka kõikide teiste ministeeriumide võimalusi sekkuda keskkonna loomisesse, mis soodustaks nii laste saamist kui toetaks laste kasvatamist. 

Siis andsin ma ka teada, et tollel hetkel, 1. juunil, kui me seda arutasime, on valitsus kavandanud poliitikasoovituste tegevuskava perepoliitika valdkonnas viia valitsusse 11. juunil käesoleval aastal. Tegelikult see nii ka läks, täna juba, aga ka eile saalis kõlanud, selline tegevuskava vormistatud on. Pean tunnistama, et kuivõrd see oli alles eelmisel nädalal Vabariigi Valitsuses, selleks ajaks komisjoni päevakord on meil tavaliselt kinnitatud, mida me teeme hiljemalt kolmapäeva õhtul, mitte neljapäeva pealelõunal, ja mul ei olnud ka reaalset ruumi komisjonis, et juba seekord, käesoleval nädalal arutada komisjonis kõnealust tegevuskava. Küll aga kinnitan, et komisjon võtab septembris, kui Riigikogu uuesti kokku tuleb, kindlasti selle tegevuskava päevakorda, et saada täpsustusi, selgitusi ja korraldada arutelu komisjonis tegevuskava kohta.

Seejärel täpsustas Jaanus Karilaid, et oleks hea, kui eelnõu leiaks parlamendi toetuse. Siis täpsustas komisjoni esimees ehk mina, et Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond on ka välja toonud tõsiasja, et kõnealune otsuse eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust.

Ja siis me tegime menetluslikud otsused. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. juunil, otsus oli konsensuslik. Ma olen väga tänulik proua Danilson-Järgile, kes oli nõus eelmise nädala neljapäeva hommikul tegema selle muudatuse, et tõesti tuua päevasesse aega, kus on seljataga siiski magatud öö, ja arutada seda teemat suures saalis rahulikult. Aitäh selle eest! Juhtivkomisjoni esindajaks määrati konsensuslikult siinkõneleja ja konsensuslikult tehti ka ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Valmis vastama küsimustele.

Tõepoolest, enne kui Urmas Reinsalu saab küsida, on üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, ma mõtlesin küsida teie kui istungi juhataja käest selgitust. Millega see sisuliselt põhjendatud on, et otsuse eelnõu puhul ei saa Riigikogu liige ise otsustada, kellele ta oma kaks küsimust esitab? Seaduseelnõude esimesel lugemisel teatavasti ise otsustad, kas sa tahad esitada kaks küsimust ettekandjale või komisjoni arutelude vahendajale, aga otsuse eelnõu puhul, nagu praegu, on ette kirjutatud, et üks ühele, teine teisele. Kas te olete ise kunagi aru saanud, mis see sisuline põhjendus on? Mina ei oska välja mõelda.

Aitäh! Kuna tegemist on ettepaneku tegemisega, siis eeldatavalt nii ettepaneku tegijale saate ühe küsimuse kui ka komisjonipoolsele ettekandjale ühe küsimuse. Mis see sisuliselt on, see peab seaduse § 154 alusel. 

Aga küsimus ettekandjale, Urmas Reinsalu, palun!

Valitsuse poliitiline agenda on nelja aasta vaates võtnud lastega peredelt ära kuskil 700 miljonit eurot ja nüüd järgmise nelja aasta vaates on valitsuse riigi eelarvestrateegiasse sisse kirjutatud 300 miljonit eurot, mis puudutab lastetoetuste vähendamist või nende viimist, et tuleb taotleda vajaduspõhiselt kuskilt kohalikust omavalitsusest või kust seda … peetakse. Suurusjärk on miljard. See on hinnalipik, paneme ühele poolele. 

Ja nüüd minu küsimus. Kas komisjon arutas seda nii-öelda kahju perede kindlustundele, mis selle miljardi tulemusena praegu on? Nüüd kõlavad juba üleskutsed, et lapsetoetused on aja ära elanud, ja luuakse uuesti niisugust perevaenulikku agendat. Kuidas, millise meetmega me suudame tasakaalustada, anda peredele tagasi jällegi vabaduse oma tulevikku planeerida? Te ütlesite, et ministeeriumid peavad hakkama tegelema laste saamisega. Lapsed sünnivad armastusest. 

Teie aeg! 

Teil oli viide ministeeriumidele. Ministeeriumide töö tulemusena on kahju tekitatud kindlustundele. Mis siis on selle miljardi tasakaalustav element teie kui komisjoni esindaja käsitluses?

Suur aitäh küsimuse eest! Mul on valik jääda selle juurde, et ma kannan ette komisjoni arutelu selle otsuse-eelnõu üle. Mu vastus on lühike: neid teemasid komisjonis ei arutatud, neid ei tõstatanud ei opositsiooni- ega koalitsioonisaadikud.

Lea Danilson Järg, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Ma saan aru, et komisjon ei ole veel arutanud seda perede kindlustunde tegevuskava, mille valitsus on saatnud ja alles valmis saanud, aga ma arvan, et te tõenäoliselt olete ikkagi ise sellega juba tutvunud. Kuidas teile tunduvad need tähtajad, mis seal tegevusplaanis on toodud ja mis kõik jäävad alles 2027.–2028. aastasse, enam-vähem?

No näiteks mõnede meetmete kohta on juba isegi Isamaa ise andnud Riigikogu menetlusse eelnõu, aga tegevusplaan näeb ette, et alles hakatakse väljatöötamiskavatsust järgmisel aastal koostama. See puudutab näiteks järjestikuste sündide puhul vanemahüvitise indekseerimist, ja ka Isamaa liikmete sisse antud eelnõu, mis puudutab viljatusravi vanusepiiri pikendamist. Kas niisugune viivitamine nende VTK-dega ja hästi kaugele tähtaegade seadmine on asjakohane või mitte?

Teie aeg!

Nii nagu ma ütlesin, komisjonis me seda arutada ei saanud, sest tollel hetkel ei olnud valitsus seda dokumenti veel arutanud ja me ei ole ka hiljem tulenevalt päevakorra tihedusest ja ajaraamistikust seda arutada saanud.

Ma jätan endale ka vabaduse oma isiklikke arvamusi mitte avaldada, küll aga ma saan meenutada, et meil on päris suur ühisosa, mis siin saalis on tegelikult välja tulnud. Eile me käsitlesime siin ja võtsime vastu üksikvanema lapse toetuse tõusu. Samamoodi lõpetasime esimese lugemise, mis oli seotud teie esitatud eelnõuga järjestikuste sündide puhul. Ma usun, et neid teemasid, kus meil on ühisosa, mis on peredele, laste saamisele ja kasvatamisele suunatud, tuleb meil veel sügissessioonil. Aga ma tõepoolest ei hakka kommenteerima dokumendi sisu, mida ma jah olen sirvinud, aga millest ma ei ole rääkinud dokumendi koostajate ega ministriga.

Lugupeetud ettekandja, korraks on tekkinud protseduuriline küsimus Urmas Reinsalul. Kui te küsimust küsite, ärge pastakaga lõksutage siis. Urmas Reinsalu, palun!

Selge. Tähendab, ma olen murelik, lugupeetav koosoleku juhataja. Minu küsimus oli selles, et meil on nii suure mõjuga, negatiivse mõjuga poliitilist agendat ellu viidud ja et kuidas seda on võimalik tasakaalustada, millel rajanebki Isamaa üleskutse selles otsuse eelnõus, ja komisjoni ettekandja ütles, et seda ei arutatud komisjonis. Aga see on ju põhituum sellel otsuse eelnõul, kuidas see taastada, kindlustunne.

See ei ole protseduuriline.

Kuidas siis niisugust demograafilist kriisi selles, kuidas on võimatu, et jätta objektiivseid mõjusid …

Aitäh, aga antud istungi juhatamisega ei ole see kuidagi, protseduuriline.

Mure on selles, kas meil on võimalik sisulise kvaliteediga otsuseid langetada, kui sisulist teemat komisjonis ei arutatudki.

Komisjonis saab esindaja teha ettepanekuid ja komisjoni ettekandja kandis ette komisjonis käidud läbi teemad. 

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimased kolm aastat on muidugi valitsust iseloomustanud "Ise lõhun, ise loon".  Lõhutud on palju, nüüd hakati looma. 11. juunil tuli valitsuse tegevuskava, mis ühelt poolt, algatusena võiks öelda, et on ju positiivne. Ma lugesin selle läbi, see oli väga abstraktne. Aga võtame kinni väga konkreetsest kohast. Me oleme väga palju rääkinud erinevate erakondade poolt noorte vaimsest tervisest, võtame siis kinni ühest meetmest, huviharidusest. Kas teil on komisjoni esimehena ja väga kaaluka poliitikakujundajana usku – ma juba mainisin komisjoni tulnud 11. juuni dokumenti –, on teil usku, et me 2027. aasta eelarves taastame huvihariduse rahastuse ühe meetmena tegelikult samuti perede kindlustundele? 

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan väga hästi aru, mida te proovite. Aga selle päevakorrapunkti ja otsuse-eelnõu juures ma jään endale kindlaks. Ma räägin komisjoni aruteludest ega tule kaasa nende teiste teemadega, mis on väga olulised ja millest kindlasti on vaja siin suures saalis rääkida, aga mitte selle päevakorrapunkti raames.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te siin tõite välja suure uhkusega ja heameelega selle, et valitsus kavatseb 20 euro võrra lastetoetusi tõsta. Samas aga on valitsus vähendanud lasterikka pere toetusi 200 euro võrra, kaotati toetuste indekseerimine, perede maksusoodustused, paljude vanemate ravikindlustus, huvirahad ja nii edasi ja nii edasi. Kas teile ei tundu, et see 20 eurot on lihtsalt irvitamine perede, laste ja emade üle?

Suur aitäh! Mul on kahju, et te oma küsimusi kulutate teemadele, millele ma olen öelnud, ma ei vasta, sest neid ei olnud selle küsimuse või selle päevakorrapunkti ajal arutlusel sotsiaalkomisjonis ja ma olen komisjonipoolne ettekandja selles rollis. Nendel teemadel ma olen siin puldis varem vastanud ja tõenäoliselt vastan ka tulevikus veel, aga siin ma jätan vastuse andmata.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimised on fraktsioonidele. Kui Hennul on volitus olemas, siis Isamaa fraktsiooni nimel volitusega, Henn Põlluaas, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Austatud kolleegid ja kõik, kes seda istungit jälgivad! Eesti rahvaarv kukub. Aastas sünnib vaid veidi üle 9000 lapse, kuid sureb üle 15 000 inimese. Sündimuskordaja Eestis on vaid 1,16 last naise kohta, mis jääb oluliselt alla taastetaseme 2,1. Ühiskond vananeb. Keskmine esmasünnitaja on ligi 30-aastane. Sündide arv on langenud võrreldes 2010. aastate algusega enam kui 30%. Olukord on katastroofiline. 

Demograaf Allan Puur ja politoloog Rein Taagepera kirjeldavad olukorda WC-poti efektina ehk demograafilise spiraalina, kus iga põlvkond on eelmisest circa 30–40% väiksem. Isegi kui sündimus tulevikus veidi tõuseb, on sünnitusealiste eestlannade arv nii väike, et sündide koguarv jääb ikkagi madalaks. Ilma et midagi ette võetaks, midagi kardinaalset, viib see lõpuks rahvuse väljasuremiseni. Ilma eestlasteta pole aga Eesti riigil enam vähimatki mõtet.

Viimaste aastate rekordmadal sündimus ei ole paratamatu globaalne trend, vaid reformierakondliku valitsuse tegevuse ja tegevusetuse tagajärg. Praegune rahvastikupoliitika kannab endast neoliberaalset ideoloogiat, kus traditsiooniliste pereväärtuste asemel eelistatakse ja propageeritakse muid prioriteete. Rõhuasetus hedonismile, seksuaalsetele sättumustele, individuaalsele eneseteostusele, karjäärile ja isiklikule vabadusele vähendab ühiskonna sidusust ning lükkab pere loomise ja laste saamise tagaplaanile. Lisaks muidugi elukalliduse ja kindlusetuse tunde kasv. 

Kui 2017. aastal loodi lasterikka pere toetus, suurenes kolmandate ja järgnevate laste sündimus Tallinna Ülikooli teadlaste hinnangul 21%. Lasterikka pere toetus vähendas suurperede absoluutset vaesust kuni 78% ja suhtelist vaesust ligi poole võrra. Toetused parandasid märgatavalt just paljulapseliste leibkondade majanduslikku toimetulekut. 2024. aastal vähendas valitsus aga lasterikka pere toetust 200 euro võrra ning kaotas toetuste indekseerimise. Kaotatud on lastega perede maksusoodustused, paljude koduste vanemate ravikindlustus, vähendatud laste huvihariduse raha ja nii edasi. Toetuste vähendamisega ja maksutõusudega kaasnes Eesti ajaloo madalaim sündimus. Sündide kukkumine alla 10 000 piiri on otseses seoses inimestele tekitatud majandusliku ebakindluse, inflatsiooni ja riigipoolsete lubaduste murdmisega.

Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsuse otsus vähendada lasterikaste perede toetusi on Eesti iseseisvuse taastamise aja üks Eesti-vaenulikemaid otsuseid. Demograafid rõhutavad, et toetuste tagasipööramine süvendas noorte perede majanduslikku ebakindlust. Ka Sotsiaalministeeriumi analüüside kohaselt on Eesti peretoetuste poliitika muutmine loonud ühiskonda ebakindluse fooni. Laste sünniks ja üleskasvatamiseks on vaja pikaajalist stabiilsust ja usaldust. Kavatsetav lastetoetuse tõstmine 20 euro võrra on pigem irvitamine. 

Võimuliit on hävitanud varasemad edusammud rahvastikupoliitikas ning süvendab demograafilist kriisi teadlikult, kompenseerides töökäte puudujääki sisserände ja võõrtööjõu suurendamisega. Praeguse rekordmadala sündimuse jätkumisel ootab riiki rahvaarvu märgatav kahanemine ning rahvusliku koosseisu järsk muutumine. Kui valitsuse soodustatav sisseränne püsib kõrge ja eestlaste sündimus madal, langeb sajandi lõpuks eestlaste osakaal Eestis kriitilise 55, 50%-ni ja viib edasi juba vähemusse.

Kas mäletate, miks me taasiseseisvuse ajal nõudsime "Peatage Lasnamäe!"? Just selleks, et mitte muutuda vähemuseks omaenda kodumaal. Ainus lahendus kompenseerida töökäte puudust ja tõsta konkurentsivõimet on ettevõtete digitaliseerimine, automatiseerimine, robotiseerimine ja AI laialdasem kasutuselevõtt. Riik peab seda toetama. Poliitika, mis püüab sündimuse langust ja töökäte puudust lahendada mitte tehnoloogilise arengu ja sündimuse soodustamisega, vaid massiimmigratsiooni kaudu, on ohuks rahvusriigi ellujäämisele. Täna toimub rahvastiku ümbervahetamine nagu okupatsiooniajal. Rahvusvaheline genotsiidi definitsioon ütleb, et rahvuse kestvusele ebasoodsate tingimuste loomine on võrdne genotsiidiga. Taolisel poliitikal ja genotsiidi viljeleval valitsusel ei ole Eestis kohta. 

Tartu Ülikooli ja Sotsiaalministeeriumi uuringud kinnitavad, et kõige efektiivsemaid meetmeid sündimuse tõstmiseks on vanemahüvitis. Koos järjestikuste sündide kaitsega on statistiliselt kõige stabiilsem ja mõjuvam meede teise ja kolmanda lapse sündimuse stimuleerimine. Teiseks, lapsetoetus, mis omab suurimat mõju laste üldise vaesuse leevendamisele. Uuringud näitavad, et just majanduslikud stiimulid ja kindlustunne panevad peresid tegema otsust järgmise lapse saamiseks. Võimalusi, kuidas seda täiendavalt tagada, on palju, näiteks tulumaksu sidumine laste arvuga, noorperede kodulaenuintresside katmine või laenu kustutamine vastavalt laste arvule ja nii edasi.

Samas on liberaalsete ringkondade ja valitsuse loosungiks, et rahaga lapsi ei osta. See on labane ja sildistav ning alandab emasid, lapsi ja peresid. Sündimuse tõstmiseks ja riigi kestma jäämiseks on hädavajalikud just helded ning stabiilsed rahalised toetused. Toetused pole kulu, vaid investeering. Peretoetusi ei tohi vaadata eelarve kuluartiklina, vaid investeeringuna Eesti riigi, rahva ja kultuuri säilimisse, ilma milleta kaotavad muud riiklikud kulutused tulevikus mõtte. 

Isamaa nõuab, et valitsus lõpetaks oma lastevaenuliku poliitika, täidaks oma põhiseaduslikku ülesannet ja töötaks välja meetmed sündimuskriisi ja Eesti rahva hääbumise peatamiseks. Sündimuse tõstmiseks tuleb tagada perede kindlustunne ja usaldus. Vaja on terviklikku ja stabiilset süsteemi. Ja muidugi on ülimalt oluline kultuuriliste väärtuste, traditsioonilise peremudeli, ema, isa ja laste rolli ning riikliku ja rahvusliku identiteedi ja eesti keele sihikindel esiletõstmine ning väärtustamine riigi ja valitsuse poolt. Laste saamisel ei taandu inimese otsused vaid majanduslikele näitajatele. Kui ikka on uhkuseasi öelda, et uhke on olla ema ja isa ja eestlane, on uhke saada ka lapsi. 

Ja veel lõpetuseks. Antud Isamaa eelnõu ja ettepaneku vastuvõtmine või tagasilükkamine koalitsiooni poolt on selge indikaator võimul oleva koalitsiooni ja valitsuse olemusest. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid toetavad käesolevat otsuse eelnõu. Ühelt poolt ta tõesti nõuabki terviklikku lähenemist ja sotsiaaldemokraadid leiavad, et ei saa keskenduda ainult sündidele või lühikesele perioodile laste ja perede elus, vaid selleks, et luua kindlustunne, et inimesed looksid pere ja sooviksid kasvatada lapsi, peab see lähenemine olema terviklik ja toetama peresid kogu lapse üleskasvamise perioodi jooksul. Teisalt, otsuse eelnõu ütleb, et tugineda tuleks analüüsidele, teadlaste arusaamale, mis on kujundatud Eesti andmete põhjal. Tõepoolest, sotsiaaldemokraadid toetavad ka tõenduspõhist lähenemist. 

See, et tegemist on olulise teemaga Eesti jaoks, kõigi erakondade jaoks ja lähenevate valimiste kontekstis, on selge. Ka sotsiaaldemokraadid on koostanud lastesõbraliku Eesti plaani, mis – teid ei üllata – algab hüüdlausega, et iga laps loeb. Ja see on see, mida me tõesti arvame. Sõltumata sellest, kui suur on vanemate sissetulek, millises piirkonnas laps elab, kas tal on erivajadus või mitte, ta on igal juhul tähtis. Me peame kindlustama, et ta saaks tervena üles kasvada, oma anded välja arendada ja tõesti luua pere ka Eestis. 

Eraldi tooksin esile, kui me räägime tervikpaketist, et tõepoolest, lisaks sellele, et vanemahüvitise skeemi kaasajastatakse, soodustatakse isade suuremat osalust, laiendatakse vanemaharidust, et inimestel oleks oskused ka mitme väikelapsega hästi toime tulla, piire seada ja ka enda vaimset tervist hoida. 

Eraldi rõhutaksin huviharidust – seda, et noorte seas vaimse tervise murede arv kasvab ja me näeme Eesti andmete põhjal haridusliku ebavõrdsuse süvenemist. Viimase viie aasta jooksul on trend olnud väga negatiivne selle tõttu, millise majandusliku taustaga peredest, millistest Eesti piirkondadest lapsed saavad paremad eksamitulemused, käivad huvihariduses ja saavad oma andeid välja arendada. Sellise ebavõrdsuse kiire süvenemine on äärmiselt murettekitav. Seega, riigipoolne võrdsete võimaluste tagamine, sealhulgas huvihariduses osalemine, näiteks Islandi mudeli järgi huvihariduse kaardi võimaldamise näol kooliealistele lastele, et nad saaksid käia spordi-, muusika-, kunsti- või tehnikaringis, on äärmiselt vajalik. 

Teiseks, kodu kättesaadavus. Meil on olemas üksikud meetmed noortele perede kodulaenu taotlemisel, toe pakkumisel, aga mõnes Eesti piirkonnas ei ole neid kaasaegseid kodusid või maja ehitamine pangalaenu toel on keeruline, kuna tagatisvara väärtus ei ole samasugune, kuigi ehitamise kulud on samasugused kui Tallinnas. Need on kodu kättesaadavuse jaoks piirkondlikult diferentseeritud meetmed, mis kindlustaksid selle, et lastel on see kodu, kus üles kasvada. 

Kolmandaks tooksin välja toe üksikvanematele ja vastutuse ikkagi mõlemale vanemale paneku, nii elatise maksmise süsteemi kaasajastamine, aga ka eraldi elatisvõlgnikega tegelemine, et rakendada neid täitemehhanisme, mis kindlustavad selle, et laps ei tohi kannatada, kui vanemad enam koos ei ela, ühel vanemal ei oleks võimalik oma kohustustest kõrvale hiilida. 

Neljandaks, vaimse tervise abi. Me ei räägi siin lastepsühhiaatritest. Nii nagu südamehaiguste levikut ei vähenda südamekirurge juurde koolitades. See, et laste muret märgataks kodus, lasteaias, koolis, kogukonnas, on väga tähtis – sellised madala lävega sekkumised, lihtsad teenused, enne kui on vaja diagnoosi või keerulisemat sekkumist.

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

Kuna lapse saamise vanus on tõusnud, siis leiame, et ka riiklikult toetatud viljatusravi kättesaadavust tuleks parandada, sealhulgas viljatusravi vanuse ülempiiri tõsta. Areneb nii meditsiinitehnoloogia kui ka parem on tõesti inimeste tervis neljakümnendates eluaastates, nii et selline kaasajastamine aitab jälle teatud arvul peredel lapsi saada. 

Lapsehoolduspuhkuselt tööturule naasvate vanemate diskrimineerimise vähendamine. Õigusruum on justkui paigas, seda teha ei tohi. Meil on väikelapse vanem kaitstud tööle naastes, aga me teame, et see praktika ei ole seaduse järgi. Nii et siin on tegemist hoiakute muutmisega, seda, et lapsevanemlust ei väärtusta mitte ainult riik või pere ise, vaid ka tööandjad, ning loovad tingimused töö- ja pereelu ühitamiseks kõigile lapsevanematele, nii emadele kui isadele. See on pikem protsess ja siin on ka sellist, ma arvan, erakondadeülest ühtset hoiakut vaja, et tööturule naasvad vanemad saaksid võrdse kohtlemise osaliseks. 

Nüüd, laste puhul kõik see, mida me avaliku raha eest pakume, peab olema tõenduspõhine, peab olema võrdselt kättesaadav kõigile ja peab olema ka tervislik. Näiteks, koolitoidutoetuse tõstmine, see, et koolitoit on suuremal määral kohalik. Näeme ka, et lasteaiakohatasude lae allatoomine või kohatasu langetamine, kuna piirkondlikud erinevused on väga suured, on asjakohane. 

Võib vaadata ka tagasi minevikku. Need meetmed, mis tunduvad mõistlikud, võivad olla ajakohased nüüd, kui me oleme näiteks õppelaenu piiri tõstnud. Õppelaenud on suuremad. Ma mäletan, et kui mina peale ülikooli lõppu tööle naasin, siis lapse sünni korral maksis riik õppelaenu põhiosast pool vist tagasi. Sellised meetmed, arvestades õppelaenude suuremat rolli noorte haridustee toetamisel, tuleks võib-olla tagasi tuua, eriti kui me loeme seda, et meetmed võiksid toetada ka varasemas eas sünnitamist. Nii et me siis oleme sellise õppelaenu tagasimaksmise riigi poolt taas üles tõstnud.

Ma tänan ja loodan tõesti, et kolleegidega koos me saame tervikpaketi välja töötatud nii, et lapsed saaksid tervena üles kasvada igas Eesti piirkonnas ja oma anded välja arendada. Aitäh!

Kuid kõne ajal on tekkinud protseduuriline küsimus istungi juhatajale. Jaanus Karilaid, palun! 

Hea istungi juhataja! Minu küsimus huvihariduse rahastamise kohta jäi vastuseta, kuna komisjoni debatt ei võimaldanud sellele anda vastust. Aga palun tuletage meelde peaministri esindajale, et läbirääkimiste faasis on võimalik sellele küsimusele vastata. 

Protseduuriliselt läbirääkimiste ajal saab oma seisukohti väljendada. Ja seda on teinud praegu Isamaa fraktsioon ja sotsiaaldemokraadid. Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! On väga tore, et me toome siia need mõtted, eelnõud, mis puudutavad meie demograafilist olukorda ja mille eesmärk on seda olukorda parandada. Probleem on ainult selles, et seda kogu aeg teeb opositsioon. Ja kahjuks koalitsioonilt ei tule ühtegi konkreetset kava ega plaani, kuidas me sellest demograafilisest kriisist väljuma peaksime. 

Lihtne näide. Täna hommikul andis minu kolleeg Vladimir Arhipov sisse ka Keskerakonna fraktsiooni poolt otsuse-eelnõu, kus me anname valitsusele ülesande panna kokku selline maksusoodustuste pakett, mis peaks lastega peresid aitama. Eile andsin ma ise Keskerakonna fraktsiooni nimel üle eelnõu, mille eesmärk oli tõsta üle riigi sünnitoetusi. Ja nüüd siis tulid kolleegid Isamaa fraktsioonist välja niisuguse eelnõuga, mis on hästi oluline, ja loomulikult me seda toetame. Aga kordan veel, et kahjuks tekib selline tunne, et ainult opositsioon saab aru, mis meil demograafiaga toimub, mis meil sündimusega toimub, ja koalitsioonierakonnad ja valitsus kuidagi ei tee välja.

Aga mis toimub? Lihtne! Ma olen siit puldist sellest juba mitu korda rääkinud. Aastal 2019 oli meil sünde 14 099 ja 2025 ehk eelmisel aastal 9092. Põhimõtteliselt –5000 ehk rohkem kui kolmandiku võrra on sündimus langenud. Aga käesolev aasta tõotab tulla veelgi hullem võrreldes eelmisega. Nagu te teate, need kõik on miinusmärgiga rekordid aastast 1919, kui hakati sellist statistikat pidama. Nii et võib öelda, et arvatavasti see ongi kõige hullem olukord üldse Eesti ajaloos.  

Minu meelest peab valitsus praegu väga palju tegema selle nimel, et tõepoolest töötada välja mingisugune strateegia, lühiajaline plaan, pikemaajaline plaan, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Ma ei tea, mis võib olla veel olulisem kui demograafiline olukord, kus me kaotame kuue aastaga 5000 sündi statistikas.  

Ja inimesed, nagu me teame, lahkuvad Eestist rohkem, kui siia tulevad. Meie rändesaldo on juba negatiivne. Ehk teisisõnu, me kaotame rahvast ja see on väga suur probleem. 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaks. 

Iseenesest ei ole vaja kaugele vaadata, et saada eeskuju, kuidas võiks selles olukorras tegutsema hakata. Vaatame Tallinna linna, mis toimub praegu Tallinnas. Seal teatavasti on praegu Eesti Keskerakonna ja Isamaa Erakonna koalitsioon. Kohe esimesed meetmed on juba vastu võetud loetud kuudega pärast valimisi, mis toimusid eelmise aasta sügisel. 

Alates 1. septembrist 2026 on Tallinna elanikele lasteaiakoht tasuta. See tähendab põhimõtteliselt iga lapse kohta kuus pluss 50 eurot perekonna eelarvesse ja aastas see teeb 600 eurot. See on päris korralik abi lapsega või lastega perele. 

Sünnitoetus: ma olen siin juba rääkinud, et meie fraktsioon tegi eile meie fraktsiooni poolt ettepaneku tõsta sünnitoetust üle riigi. Tallinn juba tegi seda. 1. jaanuarist 2026 tõusis sünnitoetus 1000 euroni, kaksikute sünni korral 3000 euroni ja siis, kui on kolmikud või enam lapsi, 10 000 euroni. 

Mis veel? 1. septembrist suureneb ka õppeaasta alguse toetus, mida Tallinn juba mitmendat aastat järjest eraldab koolilastele, 100 eurolt 150 euroni ehk põhimõtteliselt 50% juurde. Samamoodi on selline meede nagu ranitsatoetus lastele, kes lähevad esimesse klassi. Siiamaani on olnud see toetus 320 eurot, nüüd iga laps, kes läheb kooli 1. septembril esimesest korda, saab 500 eurot. Ka päris korralik tõus. Tallinn on tõstnud ka oma osa ...

Üks hetk, ma täpsustan, et meil on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele. Tallinna teemad on kohaliku omavalitsuse teemad. Läheks teema juurde. 

Jaa, aga see on näide … 

Need on head näited, ma saan aru. Ma lihtsalt juhtisin tähelepanu, et meil on Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemine. 

Küll me ei jõuame sinna. Ja koolitoit, palun! Räägime siis valitsusest! Valitsus pole oma osa koolitoidu maksumuses tõstnud aastast 2018. See on jätkuvalt 1 euro päevas ühe õpilase kohta. Kaheksa aastat on möödas ja kahjuks see on jätkuvalt 1 euro. Nii et miks ma siis Tallinna linnast räägin? Sellepärast Tallinna linn tõstis hiljuti järjekordselt oma panust koolitoidu maksumuses ja nüüd Tallinn maksab rohkem kui riik: 1 euro ja 10 senti. See on lihtsalt väga ilmekas näide, kuidas võib tegutseda olukorras, kus meil on väga suur probleem demograafiaga ja tegelikult valitsus võiks eeskuju võtta. 

Ja nagu ma ütlesin, ühest küljest on väga tore, et opositsioon tuleb nende initsiatiividega välja, aga esiteks ei tee sama asja koalitsioon ja vastupidi, isegi hääletatakse neid häid initsiatiive maha. Loodetavasti ei juhtu seda selle eelnõuga, meie seda igatahes toetame. 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulasin teie kõnesid ja tunnen siiski vajadust meelde tuletada, et 2025. aasta sügisel esitles sotsiaalminister Vabariigi Valitsusele – arutasime seda ka komisjonis, seda on arutatud ka siin saalis – läbi aegade ühe põhjalikuma analüüsi, mis käsitleb laste saamist ja kasvatamist. Kuivõrd see on tehtud koos teadlaste, aga ka teiste siht- ja sidusrühmadega, organisatsioonide esindajatega, siis ma arvan, et see on parim tõenduspõhine või teadmispõhine materjal, mis meil kunagi olnud on ja mille väärtus kindlasti on laiem kui Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkaitsepool, mis siis keskendub peaasjalikult toetustele. Lastekaitse, perede toetamine, kogu ühiskonna lapsesõbralikkus on oluliselt laiem teemade ring ja seda see analüüs ka välja toob.  

Tähelepanuta olete te oma kõnes siin, mitmed kolleegid, jätnud ka tõsiasja, et seesama ülesanne, mida Vabariigi Valitsusele soovitakse selle otsuse eelnõuga anda, on eelmise nädala neljapäeva seisuga tegelikult täidetud. See on dokument umbes poolesajal leheküljel, mis siis räägib perede kindlustunde valitsuse tegevuskavast. Jah, seda võib kritiseerida ja see on kindlasti opositsiooni roll, kritiseerida valitsuse tegevust, aga öelda, et valitsus tähelepanu ei pööra või valitsus oluliseks ei pea, ei ole lõpuni korrektne.  

Nüüd Reformierakonna seisukohad, mis puudutavad laste ja perede toetamist, perepoliitikat laiemalt, on avalikkusest juba ju ka läbi käinud. Tuleme siis kõigepealt ajalukku. Vanemahüvitise süsteem, seda peab Reformierakond enda loominguks, ja ma arvan, et õigustatult. Jah, ma olen nõus, ajad muutuvad, vajadused muutuvad ja seetõttu on ka vanemahüvitise süsteemi vaja kaasajastada, võtta arvesse seda, et tõepoolest järjestikke sünde toetada, et soodustada ka julgust saada laps varem kui 29. eluaastal, aga ka pakkuda võimalust laiemalt teistele pereliikmetele, vanavanematele lapsehoolduspuhkusel olemiseks. Kindlasti kõige haavatavamate gruppide kaitse ja tugi ka rahalises mõttes. Statistiliselt kõige keerulisemas olukorras on last üksi kasvatavad vanemad. Sellega, nagu te teate, me oleme sellel nädalal siin ka tegelenud. 

Kui vaadata laiemalt ka neid muresid, mida kolleeg täna otsuse eelnõu ettekandes välja tõi ja mida analüüs näitab, siis on väga tõsised probleemid, mis takistavad laste saamist. Üks neist on kindlasti eluasemepoliitika. Ka seal on valitsusel valmimas eelnõu, mis siis võimaldaks teist ja ilmselt ka kolmandat sammast kasutada kodulaenu tagatisena, et oleks siis võimalik noortel peredel soetada kodu, kus lapsed kasvada saaksid. Aga sellel mündil on ka teine külg, mis siis julgustab, teeb kasulikuks ja vajalikuks sellesama teise ja kolmanda pensionisamba omamise, küll kodulaenu mõttes, aga ta siis tagab ka inimese vanaduspõlve ja me näeme seal nagu mitut kasutegurit.  

Vaimsest tervisest on täna juttu olnud. Tõsi, ka see on nagu noortel peredel probleemiks. Algab see loomulikult juba enne seda, kui me jõuame pereloomise ikka. See on probleemiks lastel ja järjest noorematel lastel. Ka siin on sügissessioonile tulemas eelnõu, mis räägib väheintensiivsetest psühhosotsiaalsetest teenustest. 

Võtan veel kolm minutit. Aitäh!

Kolm minutit lisaaega. 

Ehk vaimse tervise teenuste püramiidist, astmelise abi süsteemist. Neid meetmeid, mida on valitsus ja Reformierakond planeerinud, on tegelikult veel, aga nende meetmete puhul on valitsuserakondadele oluline ka see, et see konsensus oleks olemas valitsuses, ainult siis on võimalik neid realiseerida. 

Aga kindlasti toetame me viljatusraviea tõstmist, kindlasti toetame me asendusemaduse altruistliku variandi rakendamist Eestis. Täiesti kindlasti oleme me seda meelt, et tuleb korrigeerida ka toetusmehhanisme selliselt, et abi saaksid kõige keerulisemas olukorras olevad lastega pered. Kindlasti on oluline huviharidus. Küsimus on, kas huvihariduse rahastamine on kohaliku omavalitsuse või riigi ülesanne või kuidas seda üldse korraldada. Laste liikumine on äärmiselt tähtis ja siin on meil omad meetmed, nii Liikuma Kutsuv Kool kui Sport Kooli, aga siis ka laste sportlike võimekuste monitoorimine. Need on kõik olulised asjad nii lastele kui lastega peredele, selleks et kasvada täiskasvanuks, kes tulevad selles ühiskonnas toime.

Ja lõpetuseks siis kiire vastus kolleegile. Seda ma olen öelnud siin enne ja seda ma ütlen ka praegu. Toonane kokkulepe, mis tehti 2022. aasta lõpus või oli see suvel, oli rahaliselt üle jõu käiv. Ma arvan, et oleks olnud Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal, Eesti 200-l ja Reformierakonnal väga keeruline teha muudatusi lasterikka pere toetusskeemis, kui me oleksime rääkinud mõistlikus suuruses täiendavatest pikaajalistest ja kasvavatest kuludest ja see oleks piirdunud toetuse enda tõusuga. Aga ma arvan, et siin sai ebaproportsionaalselt tegelikult ka see vint üle keeratud, lisades sinna indekseerimise ja seda ainult lasterikka pere toetuse puhul ja ka sujuva väljumise, mis tegi selle meetmete paketi mitmesaja miljoni suuruseks. See lihtsalt ei olnud jätkusuutlik olukorras, kus me otsisime ressursse, et tagada Eesti kaitsekulude tegemine. 

Suur aitäh teile kuulamise eest! Mina personaalselt seda otsuse eelnõu toetan.

Aitäh ettekandjale! Kuid ma ei kuulnud ühtegi Urmas Reinsalu nime ettekandest ja isegi Isamaa fraktsiooni ei nimetatud. (Selgitus saalist.) No siis fraktsiooni nimel vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu.

Selge. Kõigepealt ma olen proua Riisalole tänulik, et ta on valmis Isamaa eelnõu toetama. See on meeleparanduse esimene samm. 

Nüüd, teine küsimus, mis puudutas osundust, et seda raha, mis on ära võetud, nimetame seda raha vahetult peredelt, lastega peredelt 700 miljonit eurot nelja aasta perspektiivis ja lisanduvalt on riigi eelarvestrateegiasse kirjutatud sisse nelja aasta vaates 300 miljonit eurot lapsetoetuste vähendamisi. Millisel moodusel, see jäetakse salapäraseks. Nüüd käib hämamine, et seda ei ole tegelikult kokku lepitud või on, see jääb ametist lahkuva valitsuse südametunnistusele. Neid initsiatiive loomulikult ei viida läbi 2027. aasta valimiste järel, aga kahju on tekkinud. Kindlustunne on juba ära lõhutud. 

Mis puudutab nüüd argumenti selle kohta, et vastandada nende laste ja perede kindlustunde lõhkumist kaitsekuludega, mida proua Riisalo püüdis siin koalitsiooni poolt teha, siis ma korrigeerin teda. Projekt, mille rahastamiseks olid need perede kindlustunde lõhkumise sammud suunatud, oli ideoloogiline projekt, niinimetatud Reformierakonna maksuküür. Selle täiteks valiti täielik maksukaos, mis viis majanduse mahu suhtelise vähenemiseni võrreldes prognoosidega. Oleme kolme aastaga kaotanud võrreldes Rahandusministeeriumi enda prognoosiga miljard aastas, 3 miljardit eurot kokku, ja oleme tegelikkuses viinud kaosesse riigi rahandusliku väljavaate ja loomulikult saavutanud paraku ka negatiivse järelmi kõige selle kontekstis nii inflatsiooniliselt kui ka perede kindlustunde vähenemise näol. Nii et nimetagem asju õigete nimedega. Lastega peredelt võeti raha ära selleks, et ellu viia Reformierakonna maksuküür, mis on muutunud laenuküüruks.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei tehtud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 870 lõpphääletus. Teeme seda peale saalikutsungit.

Austatud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu otsusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja terviklik meetmete pakett lastega perede kindlustunde taastamiseks ja sündimuskriisi peatamiseks" eelnõu (870). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 870 jäi otsusena vastu võtmata. Sellega oleme tänase istungi lõpetanud ja ühtlasi ka täiskogu VII istungjärgu tsükli. Ilusat istungivaba aega!