Me alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 18. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 75 Riigikogu liiget, puudub 26. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata tänase istungi päevakorrast välja päevakorrapunktid nr 7 ja 8, milleks on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimised nr 1003 ja 1007. Arupärijad on tagasi võtnud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimise nr 937, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi 9. päevakorrapunktiks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on veel üks ettepanek ja tegelikult mõnes mõttes ka mure. Ma vaatan selle nädala päevakorda ja kolmapäevast päeva. Nimelt, punkt 30, 872 SE, tegemist on Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmiseks. Kui me seda SE-d arutasime põhiseaduskomisjonis, siis põhiseaduskomisjoni liikmed olid kõik nõus sellega, et seda punkti oleks mõistlik ja kohane arutada kolmapäeval esimese punkti raames ehk päevakorras kolmapäevasel päevakorral esimese punkti all. Ma tean, et lugupeetud põhiseaduskomisjoni esimees lubas kindlasti selle eest ka hea seista. Nüüd ma küsingi, kas põhiseaduskomisjoni esimehe veenmisoskusest oli puudu või mis see küsimus on, miks me ei saaks seda küsimust arutada kolmapäevasel päeval esimese punktina.

Aitäh, hea kolleeg! Kuna kolmapäeval on väga palju kolmandaid lugemisi ja lõpphääletusi, siis kolmandad lugemised on alati enne teisi lugemisi ja esimesed lugemised on reeglina lõpus. Konkreetselt selle eelnõu puhul ja selle taotluse alusel, kuidas see oli sõnastatud, me panime selle kõige esimeseks esimeseks lugemiseks kolmapäevasel päeval, kuigi jah, see järjekorranumber oleks võinud asetada selle ka teistmoodi. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kolmapäevaks on planeeritud 21. punktiga Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kuid ma paluks selle välja arvata, selle tõttu, et see on vastuolus Eesti Vabariigis kehtiva põhiseadusega ja me ei saaks sellist eelnõu menetleda, mille tagajärjel võib esineda ka tunnused, et tegemist on eelnõu algatajate poolt riigireetmisega.

Aitäh, hea kolleeg! Teie ettepanek oli see päevakorrast välja võtta. Kui ükski fraktsioon ei ole selle vastu, siis on seda võimalik teha, kui mõni fraktsioon on selle vastu, siis ei ole seda võimalik teha. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on kaks ettepanekut Isamaa fraktsiooni nimel. Esimene on, et kolmapäeval 29. päevakorrapunkt, eelnõu 414 teine lugemine, päevakorrast välja võtta. On vaja veel tööd teha selle eelnõuga. See kindlasti ei ole küps sellisel kujul vastuvõtmiseks, nii oli minu hinnangul ka komisjonis see üldine meeleolu ja -laad. 

 Ja teine ettepanek on mul see, et päevakorrapunkt nr 30, millele hea kolleeg Lauri Laats viitas küsimuse vormis, mina teen seda ettepaneku vormis: tõsta see kolmapäeval esimeseks päevakorrapunktiks. Jah, tegemist on küll esimese lugemisega, aga põhiseadus ongi väga erandlik. Siin me põhiseaduse lugemisi ei esimesi, teisi ega kolmandaid ei tee iga päev, iga nädal ega isegi mitte iga istungjärk. See on väga harv ja haruldane. Ja seda häbeneda ja ööpimeduses arutada ei ole kuidagi mõistlik ja soliidne. Seda enam, et juhtivkomisjon tegi ettepaneku panna see päevakorda algusesse, et me saaksime arutada seda päevavalgel. Nii et minu ettepanek on tõsta see kolmapäeval esimeseks päevakorrapunktiks. Aitäh! 

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Reformierakonna fraktsioon küll austatud kolleegide Grünthali ja Seedri ettepanekutega nõus ei ole.

Aitäh! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! No sellisel juhul, kui tõesti Reformierakond ei soovi sellist olulist ja väärikat punkti arutada kolmapäeval esimese punkti raames, siis ma olen hea kolleegi Seederiga nõus, et ööpimeduses me ei hakka siin arutama põhiseaduse muutmist, see ei ole viisakas. Ja seoses sellega soovin ma Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt selle punkti päevakorrast seekord välja võtta.

Aitäh! Hea kolleeg, mul on teile küsimus. Kuna siin on algatajaid palju rohkem kui Keskerakonna fraktsioon, siin on lisaks veel ka Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed, siin on fraktsioonitud liikmed, siis kuidas me sellisel juhul toimetame? Siin on ikkagi vaja vähemalt üle poole algatajate nõusolek, et see päevakorrast välja arvata. 

Lauri Laats, palun!

Jaa, aitäh! Ma arvan, et mõistlik on kohe küsida ka EKRE fraktsiooni esindajate käest, kuidas nad sellesse suhtuvad. Sellepärast et sellel eelnõul on valdavalt Keskerakonna ja EKRE fraktsiooni liikmete allkirjad. Ma kindlasti püüan kiiresti läbi rääkida saadikutega, kes fraktsioonidesse ei kuulu, et nad ka selgelt väljendaksid minu mõtet ja seda soovi. Aitäh!

Head kolleegid, meil on väike probleem siin. Kuna EKRE fraktsioonist ei ole fraktsiooni juhtkonda kohal, siis kes saaks siin võtta sõna fraktsiooni nimel. (Hääl saalist.) Jaa, hästi. Aga siis kui … Ma näen, siin on hästi palju allkirjad pannud, kui keegi ei protesti ja keegi ei ole vastu. Ja kui keegi nendest, kes on algatajad, ei protesti selle vastu, et Lauri Laats tegi ettepaneku see selle nädala päevakorrast välja arvata, see punkt, siis sellisel juhul me arvame ta selle nädala päevakorrast välja. Keegi ei protesti. Selge. Siis me arvame selle punkti käesoleva töönädala päevakorrast välja, sellepärast et see on algatajatepoolne soov ja seda vaidlustada ei saa.

Urmas Reinsalu, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! 

Austatud istungi juhataja! Siin on mõtet päevakorra kinnitamise ajal saada selles asjas selgust. Nimelt on ka meediaväljaannete vahendusena jõudnud minuni informatsioon, et rahanduskomisjonis ei läinud läbi ettepanek – kolmapäeval, neljas punkt – kolmas lugemine lõpetada, mis tähendab, et tegelikult komisjoni ettepanek on kolmas lugemine katkestada lisaeelarvel. See tähendab seda, et kui juhtivkomisjon teeb ettepaneku kolmas lugemine katkestada, siis see ettepanek saalis hääletusele ei kuulu. Ma tahtsin istungi juhatajalt üle küsida tõlgenduse kohta. Eelarvet menetletakse kolmel lugemisel, kus kolmanda lugemise reeglistik on teisel lugemisel, siis lugupeetav istungi juhataja, kui täiesti abstraktselt ettepanek näiteks teine lugemine või ka eelarve puhul kolmas lugemine ei leia toetust, kas see tähendab tegelikult seda, et sellisel juhul on komisjoni tahe ettepanek teine lugemine katkestada, või vastavalt kolmas lugemine katkestada. See on väga põhimõtteline küsimus selle eelnõu menetlemisel ja meil on praegu asjakohane tõlgenduslik selgus saavutada istungi juhataja käsitluse näol. Aitäh!

Aitäh! Ma saan aru, et komisjonis ei ole katkestamist hääletatud. See on meil päevakorras sees, seda menetletakse vastavalt seadusele ja kas siis lükatakse kolmandal lugemisel tagasi või kiidetakse heaks. Aga sellist pöördotsust komisjonis tehtud ei ole. Vastavalt sellele, mida ütleb ka meie Riigikogu kodu- ja töökorra seaduseelnõu kolmandal lugemisel, viiakse läbi eelnõu lõpphääletus. Ma võtan veel need kaks protseduurilist küsimust. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ei, neid asju ei pea siin jao kaupa andma, selles asjas tuleb selgust saada. Kui kolmandal lugemisel ei oleks üldse parlamendil võimalust eelnõu katkestada, siis oleks see tõlgendus relevantne, meil ongi kas ühes või teises suunas liikuda, kas eelnõu lõpphääletusel vastu võtta või eelnõu kolmandal lugemisel ehk lõpphääletusel tagasi lükata. Minu teada rahanduskomisjonis pandi hääletusele küsimus, kas kolmas lugemine lõpetada. Ja eelarve, olgu ta lisaeelarve või eelarve muutmise või aastaeelarve menetlemise puhul kehtivad teise lugemise reeglid. Mis tähendab seda, et kui kolmanda lugemise lõpetamine ei leia toetust, siis sellega sümmeetriliselt – siin parlamendis on neid asju ühte- ja teistpidi hääletatud, olgu negatiivses või positiivses võtmes – on ettepanek, mida tuleb tõlgendada ja kolmas lugemine tuleb katkestada. 

Küsimus ei ole mitte selles, te viitaksite sellele, et see on komisjoni pädevus. See ei ole enam komisjoni pädevus, kuna istungi juhataja paneb selle küsimuse hääletusele, kui juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelarve eelnõu kolmandal lugemisel, kui tal on seisukoht, et mitte lõpetada kolmandat lugemist, vaid katkestada. Nii et ma jääksin teie tõlgenduse juurde. Millisel sättel see tõlgendus tugineb? Kust te teate, mida seal komisjonis arutati või millises sõnastuses see ettepanek pandi hääletusele ja milline oli selle tõlgendus? Te nüüd praegu ütlete, et komisjon määrab seda asja – te alati ütlete seda –, aga nüüd on teil tõlgendusloogika juba olemas, ilma et te oleksite teadnud enamuse tahteavaldust, mis selle muudatusettepaneku või protseduurilise otsusega, mis selle lisaeelarvega teha, käekäigust. 

Aitäh! Te viitasite väga õigesti sellele, et eelarve kolmandat lugemist saab ka katkestada, aga komisjon pani hääletusele ettepaneku kolmas lugemine lõpetada ja viia läbi selle lõpphääletus. Kuna see ei leidnud toetust ja mingeid muid ettepanekuid ka ei tehtud, siis see tähendab, et on sama situatsioon, nagu komisjon ei oleks üldse mingit otsust teinud. Sellisel juhul saab juhatus lähtuda ikkagi seadusest ehk § 111 lõikest 2, mille kohaselt viiakse eelnõu kolmandal lugemisel läbi eelnõu lõpphääletus. Erinevalt tavapärasest kolmandast lugemisest saab ka riigieelarve kolmanda lugemise katkestada. Seega pannakse see kolmandale lugemisele vaid juhul, kui katkestamise ettepanek ei leia toetust. Nii et ma saan ikkagi väga selgelt lähtuda sellest seadusesättest, mis ütleb, et kolmandal lugemisel viiakse läbi eelnõu lõpphääletus. 

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Võrreldes teiega olin mina komisjonis ja mina palusin seda hääletamist teha. Väga selgelt oligi hääletamine see, kas kolmas lugemine lõpetada või mitte lõpetada, ja komisjon otsustas mitte lõpetada. Te ei saa kuidagi tõlgendada seda üht ega teist ega kolmandat pidi. Oleks see jäänud võrdsete häälte arvuga, siis küll, siis oleks saal otsustanud, aga kuna 4 : 3 tehti otsus mitte lõpetada, siis see ikkagi täpselt tähendab, et katkestada. 

Siin me jääme küll eri arvamusele. (Saalis räägitakse.) Antud juhul katkestusettepanekut te ei hääletanud ja te hääletasite seda, kas viia läbi lõpphääletus või mitte. Annely Akkermann, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tahtsin kolleegidele kinnitada, et rahanduskomisjon ei ole hääletanud eelnõu katkestamise üle. Me hääletasime kolmanda lugemise lõpetamist ja lõpphääletust, mis ei leidnud toetust, aga katkestamist ei arutatud komisjoni istungil.

Suur tänu täpsustuse eest! Kaks ettepanekut veel. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Tundub väga segane värk praegu ja väga erinev informatsioon tuleb komisjoni liikmetelt. Mitte lõpetada ja lõpetada, see on ju sama, mis katkestada või mitte katkestada. Vaadake, kui, jah, head kolleegid, oleks nii, nagu tavapäraselt on, et kas toetada või mitte vastuvõtmist, siis see on selge hääletuse tulemus, aga see, et lõpetada või mitte lõpetada, on ju ilmselgelt seotud katkestamisega. Mis see siis … Öelge mulle, head kolleegid, mida tähendab mitte lõpetada, kui see ei tähenda katkestamist. Mida see siis tähendab? Mina arvan küll praegu, et selle informatsiooni baasil ei saa juhataja niimoodi vägivaldselt sundida meid hääletama selles segases olukorras. Kas juhataja võtab vaheaja ja teeb selle selgeks või alternatiiv: minu ettepanek on võtta see praegu päevakorrast välja ja tulla selle juurde järgmisel töönädalal.

Aitäh, hea kolleeg! Aga ma ei saa teie seisukohaga nõustuda. Antud juhul on komisjoni esimees väga selgelt öelnud, et hääletusele pandi ettepanek kolmas lugemine lõpetada ja viia lõpphääletus, ja seda hääletati. See ei ole eelnõu katkestamise ettepanek. Samasugune analoog kehtib muuseas ka esimeste ja teiste lugemiste puhul ja ka sellisel juhul tulevad need eelnõud saali. Ma ei saa selle seisukohaga nõustuda. 

Ma võtan ühe protseduurilise küsimuse veel, Andrei Korobeinik, ja siis me läheme päevakorra kinnitamise hääletuse juurde. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Kahjuks teile laekus valeinfo. Ma juhin tähelepanu kas või sellele, et rahanduskomisjonis oli 4 poolt- ja 3 vastuhäält. Teie väide, et pandi hääletusele kolmanda lugemise lõpetamine, tähendaks seda, et seda kolmanda lugemise lõpetamist oleks rahanduskomisjon toetanud, aga ta ei ole ju seda toetanud. Järelikult pandi hääletusele vastupidine sõnum. Ma ikkagi liitun härra Seedri ettepanekuga, et võib-olla te võiksite võtta juhataja vaheaeg selleks, et seda valeinfot ikkagi siin mitte levitada, jõuda siis selgusele, sest et tänases pingelises rahvusvahelises olukorras see valeinfo ei ole ju väga mõistlik siin saalis.

Ma nii kaugele ei läheks, et siia rahvusvahelist olukorda põimida. Ma leian, et sellisel juhul, kui teil on segadus, siis te saate eelnõu menetlemise käigus (Hääl kohalt.) oma seisukohad väljendada ja saate ka vastavalt hääletada. Siis on võimalik ka veel hääletada katkestusettepanekuid. Kõiki neid asju on võimalik teha. Sellisel juhul ikkagi siis, kui on segadused, saab ka suur saal otsustada. Nii et kõik need võimalused on olemas. Ma tõepoolest ei võtaks siin rohkem neid seisukohti. Komisjoni esindajad on väga selgelt öelnud, et hääletusele pandi ettepanek kolmas lugemine lõpetada ja viia lõpphääletus läbi. 

Head kolleegid, me asume selle päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Head ametikaaslased, arupärijad paluvad tänase istungi päevakorrast välja arvata seitsmes ja kaheksas päevakorrapunkt, milleks on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimised nr 1003 ja 1007. Ja arupärijad on tagasi võtnud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimise nr 937, mis on kavandatud tänase istungi üheksandaks päevakorrapunktiks. Ning algatajate ettepanekul jääb kolmapäevasest päevakorrast välja 30. päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 872 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. 

Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 46 Riigikogu liiget, vastu 37, erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esimeseks, võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (uue tarbijakrediidi direktiivi ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits- ja digiminister. Teiseks, võrdse kohtlemise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab kahe eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Neljandaks, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse ja muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Viiendaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister. 

Kõik viis seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! Kolm kas siis arupärimist või seaduseelnõu.

Üks arupärimine ja kaks otsuse eelnõu. Esimene on arupärimine taristuminister Kuldar Leisile jäätmereformi kohta. Enne jäätmereformi vastuvõtmist teatasid valitsuse esindajad enesekindlalt, et mingisugust hinnatõusu aset ei leia, kui, siis see tuleb sentides – räägiti siin 50 sendist mahuti kohta. Tegelikkus, nagu on avalikest allikatest, on olnud märkimisväärselt erinev. Jäätmereformi hinnasurve kogu ringmajanduse tsüklis on kaasa toonud juba rea kallinemisi, mida 1. juuli valguses on omavalitsuste poolt kooskõlastatud. Seetõttu on meie, arupärijate huvi saada vastused taristuministrilt, mis tulemusena jäätmereformi mõju on hinnatõusule, mis puudutab ka üldise hinnatõusu mõju, aga konkreetselt ringmajanduse-jäätmesektoris. Tuletame meelde, et tööandjate keskliit kutsus üles mitte sellisel kujul jäätmereformi jõustama. Seda tegid ka erialavaldkondade liidud. Kõneleti sellest, et jäätmereformi hinnatõusu, ainuüksi kogu riigi inflatsiooni tõusu mõju on pool protsenti, sealhulgas pakendihinna tõusuga ka toiduainesektoris on juba suhteliselt suurem hinnatõus. Nii et me ootame taristuministrilt sellele vastuseid. Juba praegu on avalikkuses näha, et järjekordselt sõnad ja teod ei lähe kokku ning valitsuse enda regulatiivsete meetmetega on survestatud üldist inflatsiooni ja elukallidust ning meie ettevõtetele tekitatud konkurentsiprobleeme. 

Järgmine ettepanek, ma annan selle üle.

Aitäh!

Järgmine dokument on Riigikogu otsuse eelnõu ettepaneku kohta valitsusele, mis puudutab tegelike kasusaajate andmete läbipaistvuse säilitamist. Avalikkuseni on jõudnud, et vastavalt 2022. aasta Euroopa Kohtu otsusele kavandab valitsus tegelike kasusaajate registri sulgemist ning üksnes ajakirjanduslikul ja muul põhjendatud huvist lähtuvalt kehtestada ametnike täiendav kontrollmehhanism, puudutavalt sellele, keda lugeda ajakirjanikuks ja kes pääseb tegelike kasusaajate registrile ligi või mitte. Isamaa fraktsiooni arvates ei ole selline läbipaistvusest taganemine kuidagi põhjendatud. Me teeme ettepaneku, et parlament annaks oma signaali sellele valitsusele, et hoiduda sellest initsiatiivist. 

Aitäh!

Ja teine ettepanek puudutab samuti läbipaistvust. Korruptsioonivastase seaduse alusel on majanduslike huvide esitamise kohustust muudetud viimasel ajal selliseks, et vastavalt osaluspoliitika õigusi omav valitsuse liige määrab, kes riigi äriühingute nõukogude liikmetest peab esitama majanduslike huvide deklaratsiooni ja kes mitte. Täiesti mõistetamatutel ja segastel motiividel, nagu ajakirjandusest on jõudnud meieni informatsioon, on rahandusminister Jürgen Ligi võtnud vastu seisukoha, et riigi äriühingute nõukogudes ei pea need nõukogude liikmed enam esitama majanduslike huvide deklaratsiooni. Me võime üldiselt arutada majanduslike huvide deklaratsioonide korralduse, läbipaistvuse, tõhususe, korruptiivsete ohtude tõkestamise tehiolude üle, kuid selline loogika ei ole meie hinnangul kuidagi põhjendatud. Seetõttu teeme ettepaneku, et Riigikogu annaks valitsusele suunise, et riigi osalusega äriühingutes nõukogu liikmete majanduslike huvide deklaratsioon suurema läbipaistvuse tagamiseks või senise läbipaistvuse tagamiseks – me räägime praegu, et me läbipaistvusnivoos kukume allapoole –, et see säiliks. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Tanel Kiik, palun!

 Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Anname üle arupärimise haiglavõrgu arendamise, Tallinna Haigla kohta sotsiaalministrile. Täpsemalt, me teame kõik, et Euroopa Liidu järgmise pikaajalise eelarve läbirääkimised on alanud. Varasemalt on kasutatud tihti Euroopa Liidu vahendeid ka haiglavõrgu arendamiseks ja uuendamiseks ning arutluse all ja kohati toetatud on Tallinna Haigla rajamine Euroopa Liidu vahenditest. 

Ma ei hakka pikalt põhjendama, miks seda uut meditsiinilinnakut on vaja, sellest on aastakümneid räägitud. Küll aga toon välja selle, et kahjuks andis hiljuti järjekordse tagasilöögi Tallinna Haigla rajamisele praegune Tallinna linnavõim, kes otsustas lõpetada pealinna Tallinna Haigla projekteerimise lepingu, põhjendades seda rahastusmudeli ja riigipoolse finantseeringu puudumisega. Sellega tühistati tegelikult väga pikaajalised ettevalmistustööd ja samas pole pakutud mingit selget alternatiivi pealinna haiglavõrgu kaasajastamiseks. 

Sellest tulenevalt soovin sotsiaalministrilt teada, millised on ministeeriumi prioriteedid HVA haiglate ning esmatasandi tervishoiutaristu arendamisel Euroopa Liidu eelarveperioodil 2028–2034. Kui palju rahalisi vahendeid taotleb Sotsiaalministeerium HVA haiglate ja esmatasandi tervishoiutaristu uuendamiseks? Kas ning millises mahus taotleb ministeerium Euroopa Liidu vahendeid Tallinna Haigla uue meditsiinilinnaku rajamiseks? Kuidas hindab minister Tallinna linnavõimu otsust lõpetada Tallinna Haigla projekteerimine olukorras, kus nii Keskerakond kui ka Isamaa on varasemalt Tallinna Haigla rajamist toetanud? Samuti, kas Sotsiaalministeerium peab Tallinna Haigla rajamist jätkuvalt Eesti tervishoiusüsteemi strateegiliseks eesmärgiks ning mis samme on kavas selle eesmärgi saavutamiseks astuda? Ja ka seda, et kuna tervishoiuteenuste korraldamine on tegelikult riigi ülesanne ja me näeme, et Tallinnale kuuluv haiglataristu on valdavalt vananenud, siis kas üldse on põhjendatud, et Tallinnale kuulub kolm neljast pealinnas tegutsevast haiglast, sealhulgas Eesti ainus eraldiseisev kõrgema etapi lastehaigla? 

Arupärimise on allkirjastanud 12 või 13 Riigikogu liiget. Kiiresti loen üle: … 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, isegi 13. Valdavad sotsiaaldemokraadid, aga ka mitmed fraktsioonitud liikmed, kes samuti soovivad selgust. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadite poolt annaksime üle Riigikogu otsuse eelnõu teha valitsusele ülesandeks võimaldada teist pensionisammast kasutada oma kodu ostmisel kas omafinantseeringu või tagatisena. See võimaldaks esiteks noortel saada lihtsamalt koduomanikuks, avardaks neid võimalusi, teiseks tugevdaks see teist pensionisammast ja kolmandaks annaks ka motivatsiooni teise pensionisambasse midagi koguda. Nii et igati mõistlik.

Kindlasti mitmed koalitsioonisaadikud vaatavad ja mõtlevad, et aga miks ma siin olen, sellepärast et valitsuskoalitsiooni tegevuskavas juba on selline meede sees. Aga paraku me anname selle OE üle sellepärast, et me ei usalda seda kava enam, ei ole ka algusest peale usaldanud, aga nüüd on veel mitmeid päris sisukaid põhjuseid. 

Esiteks on homme meil siin saalis üks pensionieelnõu, mis puudutab seda, et teine pensionisammas tehakse paindlikumaks, sinna saab liituda varem, ja ka see oli valitsuskoalitsiooni kavas olemas. See eelnõu meil on homme, aga sellest, et pensionivara saaks kasutada tagatisena, ei ole ei kippu ega kõppu. 

Teiseks, üks valitsuskoalitsiooni partneritest on avalikkuses ja sotsiaalmeedias kinnitanud, et nemad hakkavad tegema nüüd vastavat eelnõu, mille peale teine valitsuskoalitsioonipartner ütles, et aga oota, see on meil ju valitsuskoalitsiooni lepingus. Ausalt öeldes tekib paras segadus, et kes sellega siis ikkagi tegelema hakkab. Meie hinnangul ei saa sellega tegeleda üks erakond või üks inimene. Tegemist on ikkagi väga sisulise, väga keeruka ja väga tõsise eelnõuga. Ma eeldan, et sellega tegeleb siiski ministeerium, mistõttu me anname jälle positiivset hoogu valitsuskoalitsioonile ja anname sisse vastava otsuse eelnõu, et te koos teeksite häid asju. Aitäh!

Aitäh! Nii, Jaak Aab, palun!

Austatud esimees! Hea lugupeetud Riigikogu! Täna hommikul sotsiaaldemokraadid tutvustasid oma energiaplaani aastaks 2032. Me oleme olnud oma energeetikaettepanekutes järjepidevad ja oleme pakkunud korduvalt välja konkreetseid lahendusi, konkreetseid otsuseid, mida tuleks teha, et katta ära tegelikult energiatootmise defitsiit, mis meil eksisteerib. Tuletan meelde, eelmine aasta toodeti Eestis vaid üle 5 teravatt-tunni elektrienergiat, kuigi kasutasime üle 8 teravatt-tunni elektrienergiat. Ehk siis tegelikult ligi 40% on puudu, et tagada varustuskindlus, energiajulgeolek. Selleks on vaja astuda konkreetseid samme. Jah, kindlasti väidetakse ja väidetakse ka siin saalis, et on ju üht-teist tehtud, aga kindlasti on seda vähe ja see tempo meid ei rahulda. Seepärast annan üle Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele uute elektritootmisvõimsuste rajamiseks Eestis" eelnõu. 

Väga suuri põhimõttelisi muudatusi sotsiaaldemokraatide plaanides ei ole. Me näeme endiselt, et kõige madalamal rippuvad õunad peituvad taastuvenergeetikas, mis tuleks ka tarbijale kõige odavam. Me oleme ka selle täna välja öelnud, et kui realiseerida meie plaan, me suudaks elektri hinna 2032. aastaks tuua ligi Soome tasemele ehk kaks korda alla praegusest börsihinnast. Sellepärast oleme küll läbi vaadanud juhitavate võimsuste vajaduse. Kindlasti me ei toeta siin 900 või 1000 megavatti gaasijaamu. Me arvame, et kuni 2040. aastani võimsusreservi võiks tagada praegused elektrijaamad Narvas, sest nende võimsusest piisab tavalise baasreservi tagamiseks.

Teie aeg!

Juhtivaid võimsusi on ka vaja, juhitavaid, aga mitte nii suures mahus. Aitäh!

Lea Danilson-Järg, palun! Kuus arupärimist? Ja soovite kaheksa minutiga hakkama saada? Iga arupärimise puhul palun öelge siis ka, et see on nüüd see konkreetne teema. Muidu tekib väga suur segadus. Et lihtsam oleks, kui me kuidagi ... Jah, korraga üle, aga tekstiliselt eraldi. Te eraldage ära siis. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid jälgivad, meie arutelu siin täna! Väga suur probleem on meil demograafiline probleem Eestis. Me sisuliselt seisame sellise demograafilise kuristiku serval. Nagu siin on juba korduvalt räägitud, aga ma tuletan siiski meelde, et 2021. aastal sündis meil veel üle 13 000 lapse, eelmisel aastal natuke üle 9000 lapse. See tähendab, et 14 000 last on meil sündinud vähem kui veel mõned aastad tagasi. Ja kui rääkida eestlaste arvust, siis 2021. aastal sündis 10 000 eesti last ja eelmisel aastal kõigest 6700, jällegi miinus üle 3000.  

Ja üks asi on sünnid, aga seda tuleb vaadata kontekstis. Samal ajal sureb meil aastas 6000 inimest rohkem – 6000 inimest sureb rohkem! –, kui sünnib juurde. No igaüks, kes matemaatikat kas või algkooli tasemel mõistab, saab ju aru, et see ei ole jätkusuutlik. Kui seda pikemas plaanis vaadata, siis see negatiivne loomulik iive tooks meile järgneva 25 aastaga umbes –200 000 inimest. Demograafid on hiljuti valmis saanud sajandi lõpuni tehtava rahvastikuprognoosiga, mis võtab arvesse tegelikult ka seda viimase aja vähenenud sündimust. Isegi nad on optimistlikud, nad arvavad, et kui sündide arv on 10 000 aastas, siis kuidas olukord kujuneks, ja sajandi lõpuks on sel juhul Eestis 700 000 inimest. Jah, muidugi, need 600 000, kes meil vähemaks jäävad, me võime asendada sisserändega, aga siis tuleb arvestada, et eestlaste osakaal Eestis jääb alla poole.

Seega, ma arvan, et ei ole kahtlust, et väike sündimus on täna Eesti kõige olulisem probleem pikas vaates. Mul on tegelikult väga hea meel, et siin saalis arutelude juures ma olen väga palju kuulnud ka teistelt erakondadelt, et nad tunnistavad seda probleemi, et nad peavad vajalikuks sellega tegelemist, ja seda on ka mõned valitsuse liikmed siin tunnistanud. Nii et mul on tõesti hea meel, et me võib-olla tõesti liigume lõpuks ka konsensuse poole, et me hakkame tegelema demograafiateemaga, sest me kõik saaksime aru, et see on Eesti jaoks prioriteetne teema.  

Sellest tulenevalt ongi mul ka arupärimised selle teemaga seoses, aga seekord mitte üldsegi otseselt perepoliitika eest vastutavale sotsiaalministrile, vaid teistele ministritele. Sest nii nagu ma loen ka Sotsiaalministeeriumi eelmisel aastal avaldatud raportist, on seal kirjutatud väga kenasti, millega ma saan igati nõustuda, et laste saamist mõjutavad oluliselt ka mitmed tegurid väljaspool perepoliitika valdkonda, näiteks tervise-, haridus-, majandus-, keskkonna- ja regionaalpoliitika. Seetõttu on oluline, et ka nende valdkondade poliitika kujundamisel ja elluviimisel arvestataks mõju sündimusele. 

Seetõttu tahangi üle anda arupärimise taristuminister Kuldar Leisile, kes vastutab sündimust puudutavalt eluasemepoliitika ja taristuvaldkonna eest. Me soovime teada, kas tema arvates on Eesti tuleviku seisukohast oluline, et sünniks rohkem lapsi, ning kas ja milliseid muudatusi ta plaanib teha enda juhitavas valdkonnas, et aidata sündimust kasvule pöörata.

Kui tuua uuringutest näiteid, siis tegelikult on inimeste võimekus kodu endale soetada oluliselt viimasel ajal vähenenud. Näiteks on inimesed vastanud eelmisel aastal tehtud uuringul, et kas nad vajaksid lapse sündides suuremat eluaset. Umbes 20% ütleb, et nad juba praegu vajaksid suuremat eluaset, juba praegu on eluase kitsas, ja umbes pooled ütlevad, et kui laps sünniks, siis nad vajaksid suuremat eluaset. Kuid kahjuks nendest inimestest vaid veerand ütleb, et nad tõepoolest saaksid selle suurema eluaseme endale hankida. Nii et ma arvan, et härra taristuministril on siin kindlasti mõttekoht, kuidas tema saaks oma valdkonnas sündimusele kaasa aidata.

Lisaks sellele tuleb kindlasti arvestada sellega, et teatud rahvaarvu vähenemine on igal juhul juba paratamatu. Me oleme selle probleemi lahendamisega juba hiljaks jäänud. Praegu me räägime ikkagi kaugemast tulevikust, kus on võimalik asjad positiivsele kursile pöörata, sest kõik need väikesed põlvkonnad, kes tulevikus hakkavad lapsi saama, on juba sündinud ja seda me enam tagantjärele muuta ei saa. Seega on kindlasti ministril oluline mõelda ka sellele, kuidas ta oma valdkonnas kavandab kohanemist selle uue demograafilise olukorraga, mis Eesti ees seisab. 

Sellega seoses on meil veel teine arupärimine, kus me küsime selle kohta, kuidas ta näeb Eesti demograafilist perspektiivi, selle mõju majandusele, inimeste heaolule ja Eesti kultuuri kestmisele ning kuidas mõjutaks Eesti rahvaarvu kahanemine 200 000 inimese võrra tema juhitavat valdkonda ehk siis taristuministri vastutusvaldkonda. Kas ja milliseid muudatusi on ta kavandanud, et sellise rahvaarvu kahanemisega kohaneda? Nii et annan üle need arupärimised. (Juhataja tänab.) 

Järgmisena, loomulikult üks teema, mis demograafiat puudutab ja sündimust puudutab, on just need majanduslikud aspektid ja sealhulgas eluase. Aga kahtlemata on siin hariduse ja kultuuri valdkonnaga väga suur puutumus, mis kujundab inimeste teadlikkust olukorrast, sest me teame, et teadlikkus on väga madal. Näiteks ka eelmise aasta uuringus selgus, et inimesed arvavad, et sündide ja surmade vahe on väike, et seal ei ole suurt erinevust, olgugi et eelmisel aastal sündis, nagu ma juba enne ütlesin, 6000 inimest vähem kui suri ära Eestis. Nii et sellest inimesed teadlikud ei ole. Ilmselt ei ole teadlikud sellest demograafilisest olukorrast ka noored ja ma olen siin rääkinud mitme Riigikogu liikmega, kes ka ei olnud tegelikult sellest olukorrast teadlikud. Üks on teadlikkus, aga kindlasti ka hoiakute teema. 

Meil on sellega seoses arupärimine ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele, et kas tema arvates on Eesti tuleviku seisukohast oluline, et Eestis sünniks rohkem lapsi, ja milliseid muudatusi on temal plaanis oma vastutusvaldkonnas teha, et aidata sündimust kasvule pöörata. Ja samamoodi puudutab muidugi ka haridusvaldkonda kohanemine rahvastikumuutustega. Teine arupärimine puudutabki taas seda, kuidas on meil haridus- ja teadusminister sellega arvestanud, millised rahvastikumuutused ees seisavad ja milliseid kohanemismeetmeid ta enda valdkonnas selleks planeerib. Annan need ka üle. (Juhataja tänab.) 

Et mitte rohkem aega viita, siis tõepoolest samasuguse sisuga arupärimine ehk see, kuidas näiteks plaanib oma valdkonnas sündimuse kasvule pööramisse panustada kultuuriminister ja kas ta peab seda üldse oluliseks. Ja samuti on arupärimine selle kohta, kuidas kultuuriminister on kavandanud kohanemismeetmeid demograafilise olukorraga, mis meil tõenäoliselt ees seisab.

Sellega on kõik. Aitäh!

Aitäh! Kokku siis kuus arupärimist. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Nägime täna istungi rakendamisel järjekordset suurt segadust. Selline olukord on kahjuks juba saanud normaalsuseks. Aga veelgi suurem segadus on meil Eesti riigi rahandus. Rahandusminister Jürgen Ligi juhtimisel on meie riigi rahandus selgelt liikumas pankroti poole. 

Seoses sellega annan ma täna 48 Riigikogu liikme nimel üle umbusaldusavalduse rahandusminister Jürgen Ligile. Ma kordan üle: 48 Riigikogu liiget andis oma allkirja selleks, et algatada Jürgen Ligi umbusaldusavaldus. Ma olen kindel, vaadates tänast rahanduskomisjoni, kus kaks väga tuntud Reformierakonna liiget, endist rahandusministrit, Sõerd ja Võrklaev, andsid samuti hinnangu Jürgen Ligi tööle – nad ei toetanud selle aasta lisaeelarvet ja see näitabki tegelikult, mis nad rahanduspoliitikast ja Jürgen Ligist kui rahandusministrist arvavad.

Ma kutsun üles ka teisi julgeid koalitsiooniliikmeid Eesti 200-st, kus on samuti hästi suur rahulolematus, ja Reformierakonna liikmeid, kes julgevad koridoris öelda, et tegelikult see Jürgen Ligi ei kõlba rahandusministriks, tegelikult need otsused, mis ta on vastu võtnud, on viimas meie Eesti riigi eelarvet pankroti suunas, see tema suhtumine inimestesse ja meisse, kus ta näägutab, näitab näpuga ja otsib süüdlasi, ei ole kohane rahandusministrile.

Teie aeg!

Kui te ütlete seda koridorides, tulge ja hääletage ka siinsamas saalis! Eesti väärib rahandusministrit, kes ei nääguta, ei süüdista …

Aitäh, Lauri Laats!

… ja tegelikult juhib Eesti rahaasja.

Suur tänu, head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kümme eelnõu ja kaheksa arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Enne kui me läheme tänase päevakorra juurde, siis küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Võttis aega, aga lõpuks ma sain siiski sõna. Nimelt, mina tahtsin protestida hääletust, mis me siin täna esimese päevakorrapunkti osas ellu viisime. Puudutas see nädala töökorda ja päevakorra kinnitamist. Ma tegin ettepaneku, et te võtaksite vaheaja ja selgitaksite välja, kuidas siis tegelikult rahanduskomisjonis selle 2026. aasta lisaeelarvega oli. Ega me päris suurt selgust ei saanudki. Siis ma tegin ettepaneku, et sellisel juhul, kui te seda vaheaega ei võta, et vägivaldselt ei saa sundida meid hääletama, ma teen ettepaneku see punkt päevakorrast välja võtta. Seda võite stenogrammist kontrollida, et ma seda tegin, mitte keegi siin seda ei protestinud, ja te panite hääletusele koos selle punkti sissejätmisega. See on vastuolus kodu- ja töökorra seadusega. Ma tahtsin seda kohe vahetult protestida, et te saate selle ära selgitada või hääletuse tühistada ja uuesti hääletada. Te seda ei teinud ja ma väidan, et selle nädala tööpäevakord on kinnitatud kodu- ja töökorra seadust rikkudes ja sellega vastuolus ja seetõttu ei ole kehtiv.

Aitäh! Mina lugesin küll välja Mihkel Leesi seisukohast, et ta ei ole nõus nende ettepanekutega, mida Helir-Valdor Seeder ja Lauri Laats on teinud. Ta on seda väga selgelt väljendanud ja ta on oma seisukoha öelnud, et ta ei nõustu sellisel moel päevakorra projekti muutmisega. Nii et ma ei oska küll midagi öelda. Me oleme korra selles kohas olnud ja siis olime täpselt samasuguse arutelu juures. Kui Mihkel Lees väljendas väga selgelt, et ta ei ole nende ettepanekutega nõus, siis ta ei ole nende ettepanekutega nõus. Ma ei tea, Helir-Valdor Seeder, me võime seda vaidlust ju jätkata, või soovib ka Mihkel Lees veel selles arutelus osaleda, aga ma arvan, et see ei vii meid mitte kuskile. Me oleme hääletanud selle päevakorra projekti ära selle punktiga seal sees ja me liigume praegu edasi. Ma lugesin ka ette, millised punktid välja jäid, seda konkreetset punkti päevakorrast välja ei jäänud. (Saalis on lärm.) Ma võtan kolm protseduurilist küsimust ja siis me läheme tänase päevakorra juurde. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma resoluutselt protestin. Kas te annate aru, mida te üldse räägite? See, kui Mihkel Lees ütles, et ta ei ole nõus ettepanekuga, see minu ettepanek ei sisaldanud üldse seda 2026. aasta eelarvet. See tekkis pärast, see arutelu. Riigikogu juhatajal võiks ajataju olla selline, mis on adekvaatne. Mina tegin pärast seda ettepanekut, kui see päevakorrapunkti arutelu siin kerkis, ja siis tegin ettepaneku, ja pärast seda mitte keegi seda ei vaidlustanud. See, kui nüüd tagantjärele keegi hakkab vaidlustama peale hääletamist, tähendab seda, et me peame tegema uue hääletuse vähimal määral, kui me tahame seda päevakorda viia kooskõlla kodu- ja töökorra seadusega.

Hea kolleeg, te kuulsite ise, mis jäid päevakorrast välja ja millised ei jäänud. Inimesed said väga täpselt aru, mida nad hääletavad. (Protest saalist.)

Mihkel Lees, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, auväärt esimees! Jah, ma võin jätkuvalt kinnitada üle, et Reformierakond nende muudatusettepanekutega, mida härra Seeder esitas, nõus ei olnud ja nõus ei ole. Ja tegelikult ma oleksin kinnitanud selle veel kord üle ka siis enne päevakorra hääletuse juurde minekut, kuivõrd mu käsi oli tegelikult püsti. Ma oleksin saanud seda veel kinnitada, aga antud juhul mulle selleks sõna ei antud, nii et eks ma siis kasutan võimalust kinnitada praegu. Ega sisuliselt ei ole siin midagi muutunud. Reformierakonna fraktsioon oleks jäänud, jäi ja jääb selle juurde, et me ei ole nõus sellega, et päevakorras härra Seedri ettepanekuid arvestatakse. (Protestiv hääl saalist.)

Aitäh, head kolleegid! Sellel hetkel oli siin juba ainult protseduuriline vaidlus laual. Nii et me võime siin seda vaidlust pidada lõputult, aga ma panin hääletusele koos nende punktidega, mis välja jäid. Ja nende seas seda punkti ei olnud, sellepärast et Mihkel Lees väljendas väga selgelt nii siis, kui väljendab ka praegu oma seisukohta, et tema hinnangul jääb see päevakorda sisse. Me võime siin lõputult seda vaidlust pidada, aga see ei aita meid edasi. Meid ei päästa ka uus hääletus, selles mõttes, head kolleegid, et me oleme selle kinnitanud. Ma olen väga selgelt sõnastanud, millised punktid jäid välja. See on täpselt ju stenogrammis ka kirjas. 

Head kolleegid, me läheme tänase päevakorra juurde. Meil on täna pikk tööpäev ees ja tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu. See on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille on algatanud kolm kolleegi – Valdo Randpere, Madis Timpson ja Marek Reinaas – käesoleva aasta 6. veebruaril. Vabariigi Valitsus oma arvamusega toetas seda eelnõu 2. aprillil. 

Eelnõu esimene lugemine siin suures saalis toimus 20. mail ja esimene lugemine lõpetati. Peale seda oli võimalik kõigil fraktsioonidel ja komisjonidel esitada eelnõu kohta täiendavaid muudatusettepanekuid, neid ei laekunud. Aga eelnõu kohta andsid oma tagasisidet erinevad huvirühmad. Arvamuse esitasid Transpordiamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Eesti Liikluskindlustuse Fond. Enamikus arvamustes toetati eelnõu, aga tõesti juhiti tähelepanu sellele, et võib-olla sõnastus peaks olema veel täpsem ja korrektsem, et vältida tulevikus erinevaid vaidlusi. 

Seetõttu arutas juhtivkomisjon seda eelnõu oma 9. juuni istungil ja koostöös eri osapooltega esitasime ka kaks muudatusettepanekut. Nimelt, 9. juuni koosolekule olid meil kutsutud eelnõu algataja esindaja härra Randpere, Kliimaministeeriumi liikuvuse asekantsler Sander Salmu, teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklusvaldkonna juht Margus Tähepõld ning Siseministeeriumi korrakaitse ja süüteomenetluse osakonna juhataja Indrek Link. Esimeses muudatusettepanekus me kõigepealt täpsustasime seda poolt, mis puudutab konkreetselt seda, et kui esialgu oli seaduseelnõus tekstina kirjas, et see nii-öelda mobiilne märk peab olema liiklejatele selgelt nähtav, siis arvestades ka seda, mis tuli meile erinevatelt huvigruppidelt tagasisidena, me võtsime selle välja, sest tõesti, automaatkontrolli osutusmärk on liiklusmärk ja liiklusmärgid peavad nagunii olema seaduse kohaselt paigaldatud nii, et need oleksid liiklejatele nähtavad. 

Teine konkreetne muudatusettepanek, mida me ka komisjonis arutasime, oli selle seaduseelnõu jõustumise kuupäev. Kui esialgne ettepanek oli, et tegemist on tavakorras rakenduva seadusega, siis kokkuleppe kohaselt oleks seaduse jõustumise tähtaeg 1. august. Ja miks 1. august? Sest selles seaduseelnõus me oleme nüüd ikkagi käsitlenud ka seda poolt, et konkreetsed normid, mis alusel seda mobiilset märki hakatakse paigaldama, on reguleeritud Vabariigi Valitsuse määrusega ja selle Vabariigi Valitsuse määruse ettevalmistamine võib-olla võtab natukene aega. Nii et 1. august oleks see kuupäev, kui eelnõu rakenduks täies mahus ja viidaks eelnõu algatajate sooviga, aga ma saan aru, et ka päris suure hulga teiste Riigikogu liikmete sooviga kooskõlla. Eesmärk on tõepoolest see, et mobiilsete kaamerate puhul me räägime ikkagi liikluse rahustamisest, mitte eelkõige liiklejate karistamisest. 

Neid muudatusettepanekuid toetasid komisjonis kõik kohal olnud komisjoni liikmed, välja arvatud Reili Rand, kes mõlema muudatusettepaneku puhul hääletusel ei osalenud. Komisjonis tehti veel kolm otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. juunil, see otsus oli konsensus; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, selle poolt oli 8 komisjoni liiget ja 1 oli vastu; ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. juunil. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Teie ülevaade oli iseenesest arusaadav, piisava põhjalikkusega, aga mind huvitab ikkagi natukene laiem õigusfilosoofia selle eelnõu taga ja nende arutelude taga. Kas komisjonis oli arutusel ka näiteks küsimus, et kui toimuvad puhumisreidid, siis võiks olla sellised hoiatussildid enne, võib-olla isegi eelmisel päeval, et inimesed teaksid oma alkoholi tarbimist ja transpordisuundasid valida, või oli ettepanek, et kui politseiautod sõidavad, siis peaks olema seal ees ka mingisugused hoiatusmärgid või teine auto äkki ees sõitma sireenidega, et inimesed teaksid, muidu äkki ehmatavad kogemata ja osutuvad liikluskuulekaks? Kuhu me sellise loogikaga jõuame? Jõuame selles valguses sinna, et me justkui kaitseme liiklusrikkujaid politsei järelevalve eest. Antud juhul on see esimene samm, et me räägime nendest kaameratega seotud märkidest, aga järgmisena tuleb keegi teine ettepanekuga, et peaks olema ka hoiatusmärgid, kui on puhumisreidid. Kas selliseid asju ka arutati? Kas seda riski arutati, et me hakkame järk-järgult politsei tegevust põhimõtteliselt blokeerima?

Aitäh! Kõigepealt vastus lühidalt. Seda teemat ei arutatud komisjonis esimese ja teise lugemise vahel, aga annan siiski natuke pikema vastuse sellele küsimusele. 

Kõigepealt, kõik Riigikogu liikmed, kes tahavad, saavad ükstakõik millise eelnõuga välja tulla. See eelnõu kas eeldab 51 Riigikogu liikme toetust või Riigikogu hääletusest osa võtnud enamuse toetust. Kui selline on parlamendi soov, siis ükstaskõik milliseid ettepanekuid võib rakendada. 

Aga kui me tuleme selle konkreetse eelnõu juurde, siis me peame ikkagi minema natukene ajas tagasi ja vaatama 2018. aastasse. Me räägime ikkagi olukorrast, kus me ei kehtesta mitte uut seadust põhimõtteliselt, vaid liigume tagasi sellesse suunda, mis oli parlamendi esialgne tahe. Parlamendi esialgne tahe oli see, et kui mobiilsed kiiruskaamerad tulevad Eesti teedele, siis nende kiiruskaamerate ette paigaldatakse ka mobiilne liiklusmärk. See on olnud meie soov parlamendina algusest peale. Ka politsei on oma rakenduses seda praktikat ajas muutnud. Kui esimesel paaril aastal nad seda Riigikogu tahet rakendasid, siis hilisemas perioodis nad seda enam ei teinud. 

Muuseas, esimese lugemise vahel me ka komisjonis väga selgelt keskendusime sellele, mis oli parlamendi tahe 2018. aastal, ja soovitan ka teil võtta see arutelu stenogrammist välja. Sealt on väga selgelt peegeldatav parlamendi tahe. 

Ja teine pool, mida ma tahan rõhutada, on see, et kui politsei tunnetab, et selline olukord ei ole enam kuidagi mõistlik või liiklusohutusest hea, siis oleks politsei saanud tulla läbi Siseministeeriumi, Vabariigi Valitsuse kaudu algatanud oma eelnõu ja öelnud, et ta soovib selle liiklusmärgi eemaldada. See oleks saanud kas parlamendi heakskiidu või tagasilükkamise. See oleks olnud minu meelest PPA poolt väga mõistlik ja korrektne samm. Kuna nad seda ei teinud, siis ma arvan, et tänane olukord on pigem see, et me viime selle kooskõlla veel kord üle selle parlamendi tahtega, mis oli 2018, ja kirjutame selle õigusselguse mõttes väga korrektselt seadusesse ümber.

Andre Hanimägi, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui te ütlesite, et valitsus on seda eelnõu toetamas, siis kas ma saan õigesti aru, et ka siseminister on seda eelnõu toetamas, kelle haldusalasse kuulub PPA? Mina olen küll aru saanud, et Politsei- ja Piirivalveamet on olnud pehmelt öeldes, ja ma arvan, ka õigusega, küllaltki kriitiline selle eelnõu suhtes. Ja kui me räägime sellest, kas nüüd sinna märk panna või mitte panna, siis minu jaoks on ikkagi eelkõige küsimus see liiklusohutuse küsimus. Seda saab minu arust tagada mõlemat pidi, nii märgiga kui ka märgita. Ehk siis kas tuli ka kõne alla see, et öelda lugupeetud siseministrile, et aga PPA võiks rohkem seda märki kasutada ja muuta praktikat teatud lõikudes, mitte muuta seadust?

Aitäh! Kõigepealt tuleme selle juurde tagasi, et Vabariigi Valitsuse seisukoha on edastanud meile Kliimaministeerium ja sellele on alla kirjutanud taristuminister Kuldar Leis. Tõenäoliselt Vabariigi Valitsus tavalise praktika alusel teeb otsuseid konsensuslikult, nii et ma eeldan, et selle konkreetse muudatuse ja Vabariigi Valitsuse seisukoha on heaks kiitnud ka siseminister Igor Taro. See on siis toimunud 2. aprillil 2026. aastal. 

Mis on võib-olla väga oluline põhimõte, mida me selle arutelu käigus peaksime aru saama? Meil ei ole mitte politseiriik, vaid meil on õigusriik. Ja politsei saab ikkagi nii-öelda tegeleda selle põhimõtte järgi, mida neile seadusandja on andnud. Kui seadusandja eesmärk oli juba algusest peale see, et mobiilsete kiiruskaamerate ees peab olema mobiilne liiklusmärk, siis seda õigust ja seda kohustust oleks pidanud PPA kuni tänase päevani järgima. Ehk tänane eelnõu ei ole mitte midagi uut, vaid tänane eelnõu on, veel kord, õigusselguse eelnõu. 

Kui me tuleme selle juurde, kas tegemist on liiklusmärgi paigaldamise mõttes rahustava või kuidagi hoiatava eesmärgiga, siis minu meelest me peaksime kõigepealt lahti mõtestama selle, mis on üldse kiiruskaamera ja mis on selle eesmärk liikluses. Kiiruskaamera eesmärk ei ole kindlasti, eelkõige just nimelt ma rõhutan, me ei räägi statsionaarsetest kiiruskaameratest, me räägime mobiilsetest kiiruskaameratest, mobiilsete kiiruskaamerate eesmärk on ikkagi see, et nendes liiklusohtlikes olukordades, mida politsei näeb või märkab, siis nendesse kohtadesse oleks võimalik selle liikluse rahustamiseks paigaldada mobiilne kiiruskaamera, selle ette panna märk, et tõepoolest seda liiklust seal rahustada. Kui eesmärk oleks trahve koguda, siis see ju ei rahusta liiklust, vaid see kiiruse ületamine nendes kohtades samamoodi jätkuks. Eesmärk on, veel kord, liiklust rahustada ja selle märgi paigaldamine sinna ette on igatpidi selle osaga kooskõlas.

Kalle Grünthal, palun!

See eelnõu on tegelikult ajakirjanduses põhjustanud päris palju reageeringut nii ühelt kui teiselt poolt. Ja mulle jäi silma ERR-i ajakirjaniku Hanneli Rudi 2. aprillil kirjutatud lugu "Kiiruskaamera eest märgiga hoiatamine tekitab vaidlusi". Muu hulgas ma panin tähele sellist huvitavat asja, et seal küsiti intervjuud ka Politsei- ja Piirivalveameti esmareageerimisgrupi Taavi Kirsi käest ja ajakirjanik oli märkinud sinna vahele väga huvitava lauseehituse: PPA esmareageerimisgrupi teenuse omanik Taavi Kirss. Kusjuures ka PPA kontaktide all on märgitud "teenuse omanik". Mis see nüüd tähendab? Kas Taavi Kirss osutab eraettevõtluse kaudu PPA-le teenust või mis on selle põhjus? Kas te oskate selgitada?

Aitäh! Tegemist on konkreetse persooni ametinimetusega. Ma võin teile seda ette lugeda. Sellest oli meil isegi mitteametlik arutelu 21. aprillil komisjonis. Tõepoolest, majanduskomisjoni ette satub väga tihti väga keerukate ja väga huvitavate ametinimetustega või ametikohtade nimetustega isikuid. Üheks selliseks oli tõepoolest Politsei- ja Piirivalveameti arendusosakonna valmisoleku ja reageerimise büroo esmareageerimisgrupi teenuse omanik Taavi Kirss. Selline on inimese ametinimetus. See ei tähenda seda, et tema seda teenust omaks või kuidagi seda teenust pakuks Eesti riigile. See on pigem küsimus selles osas, kas ja milliseid ametinimetusi Eesti riigis mingites asutustes peaks olema. Pean tunnistama, et sellise pika ja keerulise nime panemine näiteks visiitkaardile saab olema kindlasti väljakutse kujundajatele.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Minu kõige suurem mure praegu kehtiva olukorra suhtes on seotud just nimelt privaatsuse riivega. Kui meil oleks kaamerad, mis pildistataksid ainult autonumbrit ja fikseeriksid ainult kiiruse autonumbri järgi, siis ma arvan, et mul ei oleks seda probleemi. Aga meil on teada olukordi, kus pildistatakse üles kõik inimesed autos, kes viibivad, kaasa arvatud alaealised lapsed. Vaat see on nüüd see koht, kus on minu jaoks privaatsuse riive üle igasuguse piiri. Ma saan aru, et neid andmeid ei kasutata ja politsei kõik lubab, et neid ei vaadata, ja nii edasi, aga fakt on see, et tegelikult seda tehakse. Kas seda on ka komisjonis arutatud? Ja kui suurt rõhku või vastukaja on just see aspekt saanud? Jah, see on mu mure.

Aitäh! Lühike vastus on see, et komisjonis seda esimese ja teise lugemise vahel ei arutatud. Aga ma arvan, et see teie osundus on selles mõttes väga õige, et see on üks printsiip, mida me peame tervikuna vaatama väga paljudes kohtades. Kui riik kogub inimeste andmeid, mis võivad olla eraeluliselt tundlikud, siis riik peab nende andmetega käituma väga vastutustundlikult. Ka need ametnikud, kes neid andmeid kasutavad, peavad samamoodi käituma väga vastutustundlikult.

Seda arutelu ei olnud. Aga see ei ole olnud konkreetselt selle eelnõu eesmärk, mis puudutab mobiilse liikluskaamera andmete kogumist ja nende menetlemist või andmete kasutamist. Selle konkreetse eelnõu eesmärk on see, et me räägime mobiilse kiiruskaamera ette käivast märgist. Aga see küsimus, mille te püstitasite – ma arvan, et see arutelu ei peaks käima mitte ainult liikluskaamerate kohta, vaid meil on väga palju andmekandjaid, mis salvestavad meie inimeste kas liikumistrajektoore või liiklustrajektoore. Küsimus on, kas ja kuidas ja kas see on ka põhjendatud, et riik neid niimoodi salvestab. See arutelu on kindlasti vajalik ja võib toimuda siin suures saalis või mõnes vastavas komisjonis.

Andre Hanimägi, palun!

Hea ettekandja! See arutelu on kindlasti mõistlik arutelu, aga see ei ole selle eelnõu arutelu. Teie tõite välja oma ettekandes, et liikluse rahustamiseks oleks võimalik paigaldada märke. Te ütlesite seda korduvalt. Minu väide on, et liikluse rahustamiseks on ka täna võimalik seda märki panna, mitte ükski seadus seda ei keela. Politsei- ja Piirivalveamet võib oma praktikas seda kasutada ja see oli ka minu esimese küsimuse nii-öelda põhituum. Te olete öelnud korduvalt ka seda, et küsimus ei ole milleski muus, vaid et õigusriigis lausa et ja õigusselguses. 

Minu küsimus on teile siis see, kas tänane seadus on kuidagi vaidlustatud kohtus, kas Politsei- ja Piirivalveamet on käitunud seadusevastaselt kõik need aastad, mil ta ei ole seda märki pannud. Kui küsimus on õigusselguses, siis oleks vaja sellest aru saada, kas PPA on tegutsenud seadusevastaselt.

Aitäh selle küsimuse eest! Me peame tulema tagasi ikkagi korra selle eelnõu esimese lugemise juurde. Ja veel kord ma rõhutan, et 2018. aastal seda eelnõu nii Riigikogu suures saalis kui ka erinevates komisjonides arutatud, siis seda arutelu peeti väga pikalt ja põhjalikult. Ma mõne lõigu siit tsiteerin, võib-olla siis te saate paremini sellest kontekstist aru. 

Riigikogu saalis küsiti siis veel kord üle, kas märgi asetamine on vabatahtlik või on tegemist täiesti selgelt kohustusliku märgi asetamisega mobiilse kiiruskaamera ette. Majanduskomisjonis andis Veiko Kommusaar teada, et tegemist on kolmejalgsel alusel asetseva kaameraga, mida on lihtne ühest kohast teise teisaldada, ja sellele eelneb hoiatusmärk. Toomas Kivimägi pooldas kaamerale eelnevat hoiatussilti. Erki Savisaar soovis teada, kas hoiatussilt on seadusest tulenev kohustus või hea tahe. Härra Kommusaar vastas, et tegemist on seadusest tuleneva kohustusega. Punkt. 

Nüüd, kahetsusväärsel kombel on PPA oma praktikat muutnud ja seda seadusest tulenevat kohustust mitte täitnud, kuni sinnamaani välja, et ka praegu, käesoleva seaduseelnõu menetlemisel, esimese ja teise lugemise vahel tuli välja justkui, et seadusest tulenev tõlgendus, mida on siis täna PPA tegemas koos erinevate riigiministeeriumidega, et kas neil on üldse õigus paigaldada ajutisi liiklusmärke. Seetõttu, et sellist arutelu mitte tulevikus pidada, panime ka seadusesse väga selgelt kirja selle, et neil on õigus neid märke paigaldada, ja andsime neile selleks volituse. Et sellist arutelu mitte tulevikus pidada ja viia see eelnõu väga selgesõnaliselt vastavusse sellega, mis oli parlamendi tahe 2018, siis ma arvan, et see on oluline. Aga kui te küsisite, kas PPA rikkus seadust või mitte, siis nii nagu ma ütlesin, 2018. aastal, juba siis härra Kommusaar ütles, et tegemist on seadusest tuleneva kohustusega. Punkt.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Liiklussurmad ja üldse ühe inimese surm, eriti liikluses ja võib-olla teise inimese käe läbi, on midagi päris katastroofilist meie kõigi peredes ja eludes, kui see peaks juhtuma. Ja me teame, et kiirus on üks oluline mõjutaja nii linnasiseselt kui ka maanteel. See on ka põhjus, miks tegelikult ju kiirust mõõdetakse. Sellel on ka mõju, inimesed kihutavad vähem ja rikuvad seadust vähem. 

Nüüd, selle seadusega minu hinnangul muudate te politsei töö mõnes mõttes teatud kohtades mõttetuks ja tegelikult ka vaidlustatavaks hiljem kohtus. Ehk siis need, kes kihutavad, saavad seda paremini teha. Palun avage meile nii esimese kui teise lugemise eel, mida politsei sellest kõigest on arvanud ja kas komisjon uuris pädevatelt isikutelt ka selle kohta, kuidas see mõjutab liikluskäitumist.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt ma arvan, et iga surm, sõltumata sellest, kuidas see õnnetus juhtub, on alati traagiline. Kiirus on liiklusõnnetuste puhul kindlasti oluline mõjutegur. Aga siin osas ma arvan, et nii minu kui ka komisjoni enamuse arvamus läheb teie omast lahku. Kui me seda märki sinna mobiilse liikluskaamera ette ei paigalda, siis see mõju liikluskiirusele ei ole mitte kohene, vaid tuleb kerge viitega. Inimene saab trahvi ja peale trahvi saamist muudab oma liikluskäitumist või liiklusharjumust. Nii peaks tegema iga endast lugu pidav liikleja. Kui me paneme sinna ette mõjutusmärgi koos mobiilsus- ja kiiruskaameraga, siis see mõju on kohene. See tähendab seda, et inimene ei soovi seda trahvi saada, ta juba olulisel määral enne seda kiiruskaamerat pidurdab ja see liiklusrahunemine toimub koheselt ehk see efekt on oluliselt parem. 

Nüüd, mis puudutab Politsei- ja Piirivalveameti seisukohta antud eelnõu kohta, siis ma ei hakka tsiteerima üksikute ametnike või üksikute töötajate seisukohti. Ma saan lähtuda sellest, mis on ikkagi täna tulnud läbi Siseministeeriumi – te peaksite väga hästi teadma, kelle alla käib PPA –, kes on andnud sellele eelnõule omapoolse heakskiidu läbi Vabariigi Valitsuse, mis tähendab seda, et kõiki neid aspekte on eeldatavasti ka nemad oma arvamuse kujundamisel arvestanud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud ettekandja! Mulle jääb selle eelnõu mõte ikka veidi segaseks. Palun selgitage siis täpsemalt! Te ütlesite, et üks peamisi eesmärke on ikkagi liiklust rahustada. Ma olen sellega nõus, et liiklus võiks olla nendes piirides, nagu me oleme ühiskonnas kokku leppinud, ja tõenäoliselt ka igasuguseid õnnetusi on siis kõige vähem. Me ju keegi ei taha, et meie peres kellegagi midagi juhtub. Aga kas te ei kaalunud seda, et äkki võiks neid kiiruskaamera märke hulgi panna? Kui iga viie kilomeetri taha panna, on eesmärk ju täidetud, võib-olla tihedaminigi, siis probleeme ei ole. Mis on ikka tegelikult selle seaduse eesmärk? Palun selgitage!

Aitäh! Tsiteerin eelnõu seletuskirja. Eelnõu eesmärk on automaatse liiklusjärelevalve süsteemi kasutamisest liiklejaid teavitada. Seadusega sätestatakse liiklusjärelevalve teostaja kohustus paigaldada enne teisaldavat kiirusmõõturit osutusmärk, mis viitab automaatkontrollile. Sel viisil tagatakse liiklusjärelevalve läbipaistvus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te puudutasite ka PPA vastuseid antud eelnõule. Mulle meenub väga selgelt, et üks vastus, mis kritiseeris seda eelnõu, oli PPA poolt saadetud. Seal mindi isegi niikaugele, et öeldi, et tegemist on põhiseadusvastase eelnõuga, mis on muidugi naeruväärne. Aga asja teeb kurioosseks see, et sellele kirjale ei olnud ühtegi allkirja pandud, et kes on selle saaja olnud ja nii edasi. Kas te suutsite välja selgitada, kes on sellise, ma ütleksin, AI poolt koostatud dokumendi teile saatnud ja kes on selle kirja autor olnud, kus seda probleemi on käsitletud?

Aitäh! Tõepoolest, ERR-i portaalis on ilmunud üks uudislõik sellest konkreetsest eelnõust, kus PPA nimetab seda pealiskaudseks eelnõuks, mis on emotsiooni najal ja põhiseadusega vastuolus olevaks. Me arutasime seda ka komisjonis esimese lugemise vahel ja ma usun, et PPA saab väga selgelt aru, et selliste hinnangute andmine seadusandjale, kes annab neile õigused ja volitused oma tööd teostada, ei ole võib-olla päris korrektne. Selline emotsionaalne tagasiside eelnõule, mis neile esmajoones ei meeldi, ei ole kindlasti korrektne. Oma tagasisidet eelnõule saab anda kas konkreetselt teda esindava ministeeriumi ehk Siseministeeriumi kaudu või muud teed pidi. Kindlasti ei saa see arvamus olla üldsõnaline, vaid see peaks olema paremini põhjendatud. Nii et ma arvan, et PPA tervikuna sai aru, et selline tagasiside seadusandja tahtele või parlamendile ei ole kindlasti kõige eeskujulikum.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh! Ma oma esimese küsimuse täpsustuseks võib-olla ütlen jah, et kolleeg Hanimägi ka arvas, et see ei käsitle absoluutselt privaatsusküsimust. Minu jaoks absoluutselt käsitleb ja see on väga tihedalt seotud sellega, et inimesi pildistatakse niimoodi, et neid ei teavitata, ja sellistes kooslustes, kus inimesed ei puutu üldse asjasse ja satuvad siis nihukestesse andmebaasidesse. Lihtsalt seda tahtsingi selgituseks öelda. Nii et kui PPA kasutaks selliseid kaameraid, mis tuvastavad ainult sõiduki, siis sel juhul ma hääletaksin selle eelnõu vastu, aga privaatsusküsimus on minu jaoks siin antud juhul olulisem. Ma mõistan ka seda liikluse rahustamise pikendavat mõju.

Aitäh! Kõigepealt aitäh selle kommentaari eest! Siinkohal ma saan veel kord rõhutada, et komisjonis me seda teemat ei arutanud, aga ma arvan, et see teie lähenemisnurk on õige, mis puudutab privaatsusküsimust ja privaatsusküsimuse riivet. Kui tõepoolest kõiki liikumisi pildistatakse ja salvestatakse ja niimoodi, et tegemist ei ole mitte auto numbri tuvastusega, vaid ka seal auto sees olevate inimeste tuvastamisega, siis kindlasti on tegemist minu hinnangul – veel kord, see on minu hinnang, mitte terve komisjoni hinnang – privaatsuse riivega. Tõepoolest, inimesi võiks sellistest asjadest teavitada, aga nagu ma ka oma eelmises vastuses ütlesin, minu meelest meil on oluliselt suurema määraga olukordi, kus privaatsust rikutakse oluliselt suuremal määral, näiteks inimeste sideandmete kogumine, ja ka sellest täna inimesi ei teavitata. Teades seda, et justiitsministeerium on antud konkreetses küsimuses uue eelnõuga välja tulemas, siis niipalju, kui mina olen aru saanud, siis ka seal seda teavitamiskohustust sees ei ole. Nii et tegelikult seda, kui riik kogub inimese privaatandmeid või kasutab neid kuidagi, siis minu meelest see kontrollitavus ja teavituspool peaks olema automaatselt sees. Nii et seda teemat peaks laiemalt vaatama ja ma igati toetan teie mõtet selles olukorras, et seda arutelu pidada.

Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma pean siin natukene ajalugu meenutama. Kõik, kes su käest küsinud on, ei olnud sel ajal siin saalis. Siin saalis, et see eelnõu üldse vastu oleks võetud, küsiti Toomas Kivimägilt, kes kandis seda ette, ja küsiti väga selgelt, kas pannakse märk sinna ette või mitte. Vastati, et jah, märk pannakse sinna ette. Kui seda otsust ei oleks ja seda selgitust ei oleks, siis 2017 või 2016 või mis aastal … (Tõnis Mölder: "2018.") seda eelnõu ei olekski vastu võetud. Täna on väga selge, et seda eelnõu parandatakse või täpsustatakse seadust, mitte ei tehta uut seadust. Et kõigil oleks ühtemoodi arusaadav ja selge, et ohutus on eelkõige, kiiruse ületamine ei ole mõistlik. Aga noh, ma vaatan, mis on nii-öelda Paide ja Tallinna vahel, on elektrilised kiiruse lubadused seal peale pandud, seal keegi mängib arvuti taga kogu aeg. Täna hommikulgi tulles küll oli seal100, küll oli 90, küll oli 110. Täpselt, üks suvaline inimene otsustab, millise kiirusega võiks seal sõita. Olete õigel teel? 

Aitäh! Ega mul siin ei ole muud lisada kui öelda, et teinekord on hea, kui mõne kolleegi ajalooline mälupilt on alles. See on kuldaväärt, kui seda arutelu siin suures saalis pidada. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Minu hinnangul selle eelnõuga seonduvalt on keskmes hoopis põhimõttelisem probleem kui küsimus sellest, kas mobiilsete kiiruskaamerate ette peab või ei pea panema märgi. Selline praktika, kus parlament võtab vastu seaduse, seadusandja poolt on antud seadusele täiesti ühemõtteliselt selge mõte – PPA esindajad ise kinnitavad, et nad saavad aru, mis see keskne mõte on –, siis võetakse seadus vastu ja siis hakatakse seadust rakendama tegelikult sootuks vastupidiselt sellele, mida siis seadusandja on silmas pidanud ja mida ka PPA on kinnitanud, et nad selle seadusandja tahtena mõistsid, ei ole ju vastuvõetav. Ja kuulates teie ettekannet ja selgitusi, minu peas kummitab peamiselt üks küsimus, et kuidas PPA nii lihtsast asjast aru ei saa. Kui nüüd käiakse ja räägitakse, eks, et ei, ei ole vastuvõetav see seadusemuudatus, mis selle eelnõuga nüüd on ette pandud, siis tekib küsimus, kas PPA enda hinnangul selline praktika ongi vastuvõetav, et seadusandja tahet võib lihtsalt ignoreerida ja hakata toimetama vastupidiselt. Kuidas nad on väljendanud oma seisukohta menetluse käigus selles küsimuses?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, minu meelest ka, politsei, tehes erinevaid toiminguid Eesti riigis, peab lähtuma ikkagi sellest, milliseid õigusi ja milliseid võimalusi on talle antud. PPA on andnud tagasisidena selle arutelu käigus komisjonile või siis ka osaliselt avalikkusele seda tagasisidet, et esiteks on nende praktika ja seaduse tõlgendamine ajas muutunud. See on minu meelest selline väga libe tee. Üks asi on seaduse tõlgendamine, aga teine asi, et kui sa seaduse tõlgendamise kaudu ka konkreetset praktikat muudad, siis see ei ole kindlasti nii-öelda võib-olla selle parlamentaarse tahtega kooskõlas. Sest veel kord, nagu ma ütlesin, parlamendi tahe oli üks: kui on mobiilsuskaamera, siis mobiilsuskaamera ette käib märk. Kui PPA nägi põhjendatult, et see seadus ei ole piisavalt korrektne või on ajas vaja, niikuinii tuleb seadusi teinekord täpsustada või kaasajastada, siis oleks olnud väga mõistlik tulla PPA-l läbi Siseministeeriumi, Vabariigi Valitsuse kaudu parlamendi ette konkreetse seaduseelnõuga ja viia see siis kooskõlla kas nende tahtega, et seda liiklusmärki sinna ette ei panda või siis konkreetselt tõlgendada seda seadust niimoodi, nagu me täna teeme, et ei tekiks tulevikus selliseid tõlgendamise vaidlusi. 

Nii et jah, see praktika ei ole hea, aga paraku me väga tihti näeme, et erinevad ametiasutused tõlgendavad seadusi selliselt, mis võib-olla ei pruugi olla parlamendi esmane tahe. Nii et seetõttu ma alati soovitan, kui seaduse tõlgendus ei ole võib-olla väga ühemõtteline, siis alati tasub kõikidel ametitel, aga ka kõikidel teistel inimestel ja asutustel, kes seda seadust tõlgendada üritavad, võtta lahti selle seaduseelnõu arutelu, stenogrammi nii-öelda arutelu, majanduskomisjoni või siis konkreetse komisjoni protokollide arutelu. See annab teinekord päris selge vastuse selles osas, mis oli toona parlamendi tahe. Hea kolleeg Aivar Kokk ütles väga selgelt: parlamendi tahe toona oli, et kui Eesti teedele mobiilseid kiiruskaameraid lubatakse, siis sinna ette peab käima mobiilne kiiruskaamera märk.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! See, et Reformierakond ja Eesti 200 ka sellise õigusriigi- ja politseivastase tegevusega on liitunud, paneb mind imestama. Aga te rääkisite sellest minu arvates liiga kitsalt. Te ütlesite, et selles kohas, kus mõõdetakse kiirust, oleks oluline, et keegi märkaks, panna sinna märk üles ja siis selle koha peal ei kihutata. Tegelikult kogu selle trahvisüsteemi mõte ei ole mitte selles kohas, kuskohas kiirust mõõdetakse, vaid üleüldine tulemus inimesele, et ta ei taha ka igal pool mujal, kuskohas kiirust ei mõõdeta, kiiresti sõita. Nii et te olete tegelikult, ma arvan, valesti tõlgendanud seda kiiruse mõõtmise eesmärki üldse Eesti riigis. 

Aga mul on ikka küsimus teile. Kas komisjonis arutati, kas teile komisjonis esitati kas eelnõu esitaja kujul, valitsuse kujul või ekspertide kujul mingisugune analüüs, mis puudutas selle seadusemuudatuse mõju liikluskäitumisele ja liiklusturvalisusele? Kas selline arutelu oli ja kas te olete näinud selliseid analüüse pädevatelt asutustelt ja isikutelt? Aitäh!

Aitäh! Kõigepealt, nii nagu ma ütlesin, komisjonis sellist arutelu ei toimunud. Aga tuleme nüüd teie küsimuse mitme osa juurde tagasi ja läheme kõige algusesse. Kõigepealt, me komisjonis ei andnud hinnangut tänase valitsuskoalitsiooni parteide tegevuse kohta. Nii et see oli teiepoolne osundus. Ma ei oska siin öelda, kas sellega nõustuda või mitte. Eks see on poliitilise arutelu ja küpsuse küsimus. 

Teine küsimus on ikkagi jätkuvalt see. Ma olen nõus, et liiklusrikkumise kohta peab järgnema ka konkreetne karistus. See karistuse määr peab olema inimesele piisav, et ta tulevikus ei tahaks liiklust rikkuda, sest liikluseeskirjad on eelkõige seotud selle eesmärgiga, et meie liiklus oleks rahulik, et liiklus oleks turvaline ja seeläbi hoitud kõikide meie inimeste elud ja tervis. 

See, mis on konkreetselt mobiilse kiiruskaamera põhimõte, seda ka Transpordiameti vastutava valdkonna ekspert meile mitmeid kordi seletas, miks on Eestis üldse tekkinud mobiilse kiiruskaamera või näiteks statsionaarsete kiiruskaamerate panemine Eesti teedele. Miks me ei kasuta selliseid mujal Euroopas kasutatavaid kiiruskaameraid, kus näiteks mõõdetakse kiiruse vahemaid ja läbi selle hinnatakse liikluskiirust? Veel kord, meie, seadusandja tahe on olnud algusest peale see, et statsionaarsed kiiruskaamerad on üks plokk, mis siis pannakse suurtele maanteedele, rahustamaks sealses piirkonnas konkreetset liiklust. Mobiilsete kiiruskaamerate mõju ongi see – politsei, Transpordiamet või ka kodanikud. Selle komplekti tulemusena me saame andmeid analüüsida ja tuvastada selle põhjal, kus piirkondades või mis olukordades on liiklusoht keskmisest suurem. Selle liikluse rahustamiseks on vaja kas välja panna politseipatrull, rakendada mingit muud meedet, näiteks mõne liiklusmärgi täiendav panek, kas liikluskünnise panek või näiteks ühe variandina paigaldada sinna mobiilne kiiruskaamera. Selle eesmärk on jätkuvalt see, et selles piirkonnas liiklus rahuneks koheselt. See on selle asja mõte. Seda arutelu me seal pidasime. Aga veel kord, kiiruskaamerate mõte ei ole olnud kunagi algusest peale olla trahvimasin, vaid eelkõige hoiatusmasin ja liikluse rahustamise mõte. See ei ole mitte minu tagasiside, vaid see on see arutelu tagasiside, mis tuli meile ka majanduskomisjonis. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! No ma kuulen siin seda sotside juttu ja mõtlen, et iga sotsi ette võiks ka varsti hoiatusmärgi panna või seda kellukest helistada, et kõik inimesed saaksid aru nende silmakirjalikkusest. Eks nad varem või hiljem tulevad nuge ka ära keelama, et no vaata, et noasurmasid meil ka veel ikka on, et no mis me siin leiba lõikame, et keelame kõik ära. 

Aga tõesti, senise liiklusseaduse sõnastus ei ütle üheselt, et peab olema alati hoiatusmärk. Vaat seda ongi PPA tõlgendanud niimoodi, et mobiilset kiiruskaamerat saab kasutada mitte liikluse rahustamiseks, vaid trahvimasinana. See ongi nüüd probleemiks saanud, sest kui Reformierakonna juhitud riigis on nii suur rahapuudus, et liiklustrahvid saavad olema riigieelarvesse raha saamise allikaks, siis me olemegi sinna jõudnud, et me peame täna seda seadust siin niimoodi arutama. Aga ma olen täiesti nõus, et see tuleb korda teha, sest inimesed, me näeme, ei usalda muidu enam riiki ega usalda varsti enam politseid ka. 

Aitäh! Kõigepealt aitäh selle kommentaari ja tagasiside eest! Kõigepealt, alustuseks teie värvikale mõttele saan ma ainult öelda seda, et kõik Riigikogu liikmed on oma ettepanekutes vabad. Nii et kui teil on soovi sellist seaduseelnõu algatada, siis saate oma fraktsioonisiseselt seda arutelu pidada.

Aga nüüd, tulles tagasi selle konkreetse eelnõu ja konkreetse eelnõu sisu juurde, siis tõepoolest, üks asi, mida me ka komisjonis arutelus tõlgendasime või saime teada, et eriti – ma kasutan seda sõna – "häiriv" ongi olnud see, kuidas PPA on oma praktikat ajas muutnud. Kui me esialgu nägime, et oli kaamera ja oli märk ning sellel oli väga selge seadusandja tahe ja ka liiklust rahustav eesmärk olemas, siis mingil hetkel kadus see märk praktikas eest ära ja mingil hetkel liikus see liikluskaamera juba sellisesse kohta, kus seda ei olnudki võimalik tuvastada. Nii et inimesed ei pannud isegi tähele seda, kui nad liiklust rikkusid, ja ei pannud tähele seda, et neist tehti pilt, vaid nad said sellest teada alles mitu päeva hiljem, kui nende postkasti laekus liiklustrahv.

See ei ole jätkuvalt liiklust rahustav eesmärk, vaid see on trahvimise eesmärk ja see ei olnud toona, 2018. aastal arutelu käigus seadusandja tahe. Aitäh! 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mind ausalt öeldes väga üllatas – kuigi võib-olla teatud mõttes ei üllatanud ka – Lauri Läänemetsa kui endise siseministri kommentaar, et selle eelnõu algatajad on liitunud õigusriigi ja politsei vastase tegevusega. Mis te arvate, kas võib olla, et vastuseis sellele eelnõule ongi tingitud paljuski sellest, et inimesed lihtsalt ei saa aru, mida õigusriikluse põhimõte tähendab? Õigusriikluse põhimõte tähendab ju väga lihtsalt selgitatuna seda, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See eelnõu ongi ju algatatud selleks, et sundida PPA-d taganema praktikast, mis eirab Eesti Vabariigis seadusega kehtestatud kohustusi, mis on pandud PPA-le. PPA on asunud seadust tõlgendama viisil, mis on vastuolus seadusandja tahtega, selgelt väljendatuna. Nii et kui nüüd Lauri Läänemets endise siseministrina, kujutate ette, on olnud ametis inimesena, kelle arvates politseivastane tegevus on see, kui politseilt nõutakse, et peetaks kinni seadustest ja seadusandja mõttest, siis meil on siin riigis palju hiiglaslikum probleem kui see, kas kiiruskaamerate ette pannakse hoiatusmärke või mitte.

Aitäh! Lühidalt, ma ei oska kommenteerida, mida härra Läänemets selle lausega silmas pidas. Seda te saate parlamendikoridoris tema enda käest küsida. Küll aga saan ma öelda, et politsei peab samamoodi lähtuma kõikidest seadustest ja seadusandja on see suur saal siin minu ees.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja, head kolleegid, ma võtan juhataja vaheaja seoses vajadusega päevakorda täiendada. See punkt on praegu pooleli. Ma praegu võtan juhataja vaheaja vajadusega täiendada tänast päevakorda, aga enne võtan Henn Põlluaasalt protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi selle protseduurilise arutelu juurde, mida te katkestasite. Nimelt, selle nädala päevakorra vastuvõtmise juurde. Härra Lees Reformierakonnast täiesti ütles selgelt välja, et tal ei olnud võimalust vastata härra Helir-Valdor Seederi ettepanekule arvata päevakavast välja lisaeelarve seaduse eelnõu 910, kuna te lihtsalt ei andnud talle sõna selleks, aga meie selle kodu- ja töökorra seaduse järgi saabki ju ja peabki järgima just seda, et kui kellelgi vastu midagi öelda ei ole, siis nii tehakse, nagu ettepanek on. Te võtsite selle õiguse endale ainuisikuliselt, aga sellist õigust otsustada, mis päevakorda läheb, ei ole istungi eesistujal ega ka Riigikogu esimehel. Järelikult on selle nädala päevakord õigustühine. Kas te saate aru, et sellest lähtuvalt on õigustühised ka kõik need otsused, mis me sellel nädalal peaksime siin vastu võtma?

Aitäh, Henn Põlluaas! Nüüd on nihuke lugu, et ma võtan kõigepealt juhataja vaheaja pool tundi, selleks et me saaksime päevakorda täiendada. Me arutame selle käigus kindlasti ka teie tõstatatud küsimust ja kohtume siin poole tunni pärast. Aitäh! Juhataja vaheaeg pool tundi.

V a h e a e g

 

Austatud Riigikogu, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Kõigepealt ma annan teile teada päevakorra täiendamisest. Riigikogu 48 liiget on esitanud umbusaldusavalduse nõude rahandusminister Jürgen Ligile. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, olen täiendanud tänase, 15. juuni istungi päevakorda selle nõude aruteluga. See toimub kolmanda päevakorrapunktina ehk pärast Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 909 arutelu. 

Vastuseks kolleeg Põlluaasa tõstatatud küsimusele: juhatus on asunud väga selgelt seisukohale, et tänase istungi päevakord on kinnitatud. Selle arutelu ajal on meil alus tugineda Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 85 lõikele 1, mis ütleb, et juhataja teeb hääletamistulemused teatavaks, kinnitades need haamrilöögiga, ja pärast hääletamistulemuste kinnitamist, see tähendab haamrilööki, ei ole need vaidlustatavad. Ja kuna protesti ei esitatud enne päevakorra hääletuse kinnitamist haamrilöögiga, siis päevakorra kinnitamine kehtib. Hääletusele pani istungi juhataja ehk mina panin neli muudatust, kaks arupärimist, 1003 ja 1007, mis jäeti välja, üks arupärimine võeti tagasi ja üks eelnõu jäeti välja ehk 872 SE. Helir-Valdor Seederi ettepanekut nende seas, mida ma istungi juhatajana ette lugesin, ei olnud. 

Ja üks oluline täpsustus veel, mida juhatus tõsiselt arutas: juhul, kui lisaeelarve eelnõu ei soovita lõpphääletusele panna, saab Riigikogu oma tahet väljendada selle kolmanda lugemise katkestamisega. Need olid juhatuse arutelus välja tulnud väga selged seisukohad. 

Varro Vooglaid. Aga Varro Vooglaidu ei ole saalis. Henn Põlluaas, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Vaadake, härra Hussar, minu käsi oli üleval juba enne, kui te panite päevakorra hääletamisele. Täpselt samamoodi nagu te härra Leesile ei andnud sõna, kes tahtis öelda, et Reformierakond ei ole nõus Helir-Valdor Seederi ettepanekuga see päevakorrapunkt päevakorrast välja võtta. Täpselt samamoodi ei andnud te mulle sõna selle küsimuse tõstatamiseks. Nii et te tegelikult täiesti teadlikult tegutsesite vastu meie kodu- ja töökorra seadusele, panite selle hääletusele ainuisikuliselt, otsustades, mis läheb sisse ja mis ei lähe sisse, ning rikkusite täiesti selgelt meie kodu- ja töökorra seadust.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa küll kuidagi öelda, et ma oleksin seda teadlikult teinud. Ka varasematel kordadel on Reformierakonna fraktsioon väga selgelt väljendanud, et Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus ühegi ettepanekuga, mis ei ole algatajapoolne ja mis muudab seda päevakorda. See oli täpselt meie vaidlusobjekt, muuseas, nädal aega tagasi, kui me vaidlesime sisuliselt sama küsimuse üle. Antud juhul me nägime seda, et Mihkel Lees väga selgelt ütles, et ta ei ole nõus Helir-Valdor Seederi ettepanekuga. Tõsi, ta ei saanud öelda seda teise ettepaneku puhul, aga ta kinnitas üle, et tema seisukoht on jätkuvalt täpselt seesama, et päevakorra projekti vähemalt selle konkreetse eelnõu osas ei muudetaks. Nii et ma ei saa selle seisukohaga kuidagi nõustuda. Ja nagu ma ütlesin, kui haamrilöök on kõlanud, siis see kinnitab ka päevakorra ja nädala päevakord on sellega kinnitatud. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Tegelikult natuke räägite endale vastuolu, lugupeetud Lauri Hussar, sest asi on selles, et Lees kinnitas seda, et ta ei saanud hääletada, vastuseisu avaldada, kuna seda küsimust ei pandud hääletusele. See, mis ta hiljem ütles, et on nii ja naa, see ei puutu üldse asjasse. Oluline küsimus on see, et tegelikult Seedri ettepanek, mida ta suuliselt väljendas, see vastasseisu ei leidnud mitte kellegi poolt ja see oleks pidanud kajastuma. Kui te nüüd ütlete Henn Põlluaasa kohta, et te tegite kõik selleks oleneva, et Henn Põlluaas saaks rääkida, siis minu jaoks tundub see samuti ainetu olevat, sellepärast et Põlluaasa käsi oli ammu püsti ja kui te ei pane seda tähele või kui te tahtlikult seda ei tee, siis ma leian, et see ei ole päris korrektne istungi juhataja poolt. Aga teie jutust tuleneb hoopis niimoodi, et ükskõik, mida me siin praegu ütleme, lugege see päevakord ette ja kõlagu haamrilöök ära ja see ei ole vaidlustatav ja saate veel lihtsamalt edasi minna. Kas te olete nõus sellega?

Aitäh, hea kolleeg! Tänane päevakord juba leidis muutmist ja kindlasti me arvestame. Aga kui ühel hetkel kogu selle protseduurika ja ettepanekute temaatika läheb juba nii laiali, nagu ta tänase arutelu puhul läks, siis oleks mõistlikum seda arutelu ka konkreetse eelnõu osas, kus me arutasime juba sisuliselt selle eelnõu menetlemise aspekte, arutasime siin istungi rakendamisel, ma arvan, et mõistlikum oleks seda teha selle eelnõu menetlemisel kolmandal lugemisel ja siis saab ka Riigikogu otsustada, kas katkestada konkreetse eelnõu kolmas lugemine või minna edasi. Aitäh, head kolleegid! 

Aga nüüd me liigume edasi. Ma avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Kalle Grünthali. Me jätkame eelnõu 835 teise lugemisega. Palun, Kalle Grünthal! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kuidas? Lisaaeg tuleb igal juhul kolm minutit. Palun!

Septembris ma sõitsin oma autoga Türilt Paidesse ja kusagil Reopalu ringi juures märkasin, et tee ääres seisavad kolm jala peal kiiruskaamerat. Ja kuna ma olin juba eelnevalt seda teemat natukene käsitlema hakanud, siis pöörasin autol otsa ringi ja sõitsin samasse kohta tagasi, et küsida, mida see härra seal teeb. Vastus oli lihtne: ma mõõdan kiirust. Ja siis ta muidugi lisas ka, et huvitav, ma vaatasin kähku üle, te ei olegi kiirust ületanud, miks te siia tagasi tulite. Nii et põhimõtteliselt tekkis selline omapärane olukord. Kogu selle jutu, millega me omavahel vestlesime, ma salvestasin videosse ja pärast seda tegin veel 11 jätkuvideot. 

Nii et see teema oli minu poolt algatatud päris tõsiselt. Ja kui Riigikogu liikmed Reinaas, Timpson ja Randpere selle eelnõu siia Riigikogu saali tõid, siis üks inimene kirjutas mulle, et kuidas see kõlbab, et nüüd on ära kaaperdatud sinu teema ja suured loorberid võtavad need eelnimetatud saadikud. 

Aga minu seisukoht on väga lihtne. Ma kiidan neid kolme saadikut, Reinaasi, Timpsonit ja Randperet, sellepärast et oluline ei ole see, kes selle eelnõu esitab ja kellele ordenid rindu pannakse. Oluline on see, et probleemne teema saab lahendatud. Ma olen ülimalt tänulik teile ja ma loodan ja arvan, et mingisuguse mõttekäigu te nägite ka minu videotes, sellepärast et ma vähemalt Marek Reinaasile seda näitasin. Aga see pole üldse oluline. Oluline on see, et te lahendate selle probleemi ära Riigikogu saalis. 

Nüüd on niimoodi, et kogu see arutelu on keskendunud sellele, et kunagi oli kokku lepitud PPA-ga, et videosildi märk peab alati olema ees, ja nüüd taheti seda asja korrastada. Minu seisukoht on aga absoluutselt vastupidine. Küsimus ei ole selles, et me peame nüüd midagi muutma, sest seadus juba eelnevalt nõudis seda. Ma tuginen korrakaitseseaduse § 34 lõikele 1, mis ütleb, et politsei võib kasutada jälgimisseadmestikku. Mis asi on jälgimisseadmestik? Ma pikalt ei hakka rääkima. See on isikuandmete töötlemine, igasuguste andmetega tehtav toiming, mis võib hõlmata andmete kogumist, salvestamist, säilitamist, muutmist, juurdepääsu võimaldamist, avaldamist, avalikustamist jne, jne. Nimekiri on pikk. 

Euroopa Parlament on vastu võtnud isikuandmete kaitse üldmääruse 2016. aastast 14. aprillil, mis on kohalduv absoluutselt kõikidele liikmesriikidele. Sellest tulenevalt peab igasuguste kaamerate puhul, ka mobiilsete kiiruskaamerate puhul olema täidetud isikuandmete kaitse üldmääruse nõuded. Seda, et ma olin õigel teel, kinnitab tegelikult ka Andmekaitse Inspektsioon, kelle hinnangul peavad olema nende kaamerate ees paigutatud teavitussildid, mille valgel taustal on see silt olemas. 

Kui nüüd Tanel Kiik hakkas siin hädaldama, et huvitav, kas siis peab tõesti olema niimoodi, et vilkuriga sõitva politseiauto ees sõidab veel teine vilkuriga politseiauto, andes teada, et see auto teostab videovalve mõõtmist, siis ilmselgelt ta ei ole tuttav korrakaitseseaduse § 34 lõikega 3, kui ma nüüd õigesti mäletan. Sest korrakaitseorgani sõidukis peab olema jälgimisseadmestiku kasutamisel samuti olema kleebis "Videovalve". 

Andre Hanimägi esitas siin küsimuse, kas PPA on käitunud seadusvastaselt, esitades Tõnis Möldrile küsimuse. Mina ütlen: jah, PPA on käitunud seadusvastaselt, kuna ta ei ole täitnud ka Eesti seadusest tulenevat nõuet ja veel rohkem ka europarlamendi isikuandmete kaitse üldmäärust.

Muidugi hämmastas mind ka Lauri Läänemetsa seisukoht, et salaja kiiruse mõõtmist ei tohi takistada, muidu, pannes videovalve sildi välja, inimesed enam ei ületa kiirust ja ei saa raha korjata. Tegelikult on see sotside ühine seisukoht. Ma pikalt mõtlesin, et huvitav, miks nad vastu on sellele isikuandmete kaitse töötlemisele läbi jälgimisseadmestiku. See tegelikult on väga lihtne. Siis oli Lauri Läänemets ju sotsminister, kui need videotahvlid eemaldati selle kohustusliku nõude kohta.

Kui nüüd liita kokku teie, kolme saadiku eelnõu, kes kinnitasid ka protokolliliselt, et tegelikult ju politsei lubas kasutada videovalvet ja see on ka kohustuslik, sest tollel ajal nad kasutasid tõenäoliselt seda isikuandmete kaitse üldmäärust, mis on Euroopa Liidust tulnud, siis ka minu seisukoht on, et juba praegu oleks pidanud olema ees videovalve silt. See silt on seaduses fikseeritud. 

Andmekaitse Inspektsioon tõstis selle kohta minu poolt hääle, käe. Kusjuures ka nende kodulehel on konkreetselt kirjas nimetatud asjaolu. 

Nii et mul on väga hea meel, et kolleegid tõid selle eelnõu siia saali. Võib-olla minul oleks ta läinud natukene kauem, läbi kohtumenetluste, ja seetõttu ma leian, et seda seaduseelnõu tuleb toetada. Jälgimisühiskond versus õigusriik – ma arvan, et me oleme õigel teel. 

Minu jaoks on aga üks vastamata küsimus, kes maksab nendele inimestele tagasi trahvid, keda on seadusevastaselt trahvitud hoiatustrahviga. Vaat see on küsimus, millele peaks nüüd keegi vastuse andma ja kompenseerima alusetud karistamised. Suured tänud kuulamast!

Aitäh teile! Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud aseesimees! Kõnelen fraktsiooni nimel.

Väga meeldiv, sellist traditsiooni ma tahaksingi, et kui üks Riigikogu liige räägib fraktsiooni nimel, siis ta annab sellest oma kõne eel teada ja siis me teame, kas on isiklik kõne või kõne fraktsiooni nimel. Väga hea pretsedent!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Pean alustama siin urmaslikult. Urmaslikult! Ambitsiooni on vähe, ambitsiooni taset tuleb tõsta. Ja miks tõsta? Sest tõepoolest, Politsei- ja Piirivalveamet piirab meie vabadusi ikkagi rohkematel variantidel kui ainult kiiruse ületamisega. Tegelikult oleks ju väga mõistlik, kui ka puhumisreidide ees oleks see märk, sest ega me kunagi ei tea, kas on vajadus puhkuda või mitte, ja võib-olla me ei taha seda teha. Tegelikult ei peaks see olema ainult meetrites, see võiks olla ka ajaliselt, et ma tean juba homme arvestada, planeerida oma teekonda, et vaat selle lõigu peal mõõdetakse kiirust, siis ma tean, et sellest lõigust saan sõita mööda. Nii saan kiiremini kohale. Võib-olla on ka märgile märki vaja ja nii edasi ja nii edasi. Ausalt öeldes on see muidugi iroonia, aga küsimus on väga tõsine. 

Ega me lõpuni ei saanud vastust ka lugupeetud Tõnis Mölderi käest, miks seda eelnõu on vaja. Sellepärast et kui me räägime sellest, et varem oli Riigikogu poolt tehtud väga kindel eelnõu, mida Politsei- ja Piirivalveamet ei ole nii-öelda täitnud, siis ma küsisin komisjoni ettekandjalt, kas PPA on seadust rikkunud. Minu ees seisis siin Kalle Grünthal, kes ütles, et inimestele peaks lausa trahve tagasi maksma. Mina ei nõustu selle vaatega ja minu teada ei nõustu sellega ei komisjon ega ka eelnõu ettekandjad, sellepärast et seadust ei ole Politsei- ja Piirivalveamet rikkunud. Seda ütleb ka selgelt see, et kui me vaatame seda seadust, siis ükski viidatud kehtivatest õigusaktidest ei sätesta ühemõtteliselt, et kiiruse mõõtmise süsteem peaks olema tähistatud nende liiklusmärkidega. 

Nüüd, see, et varem oli see jutt ja Riigikogule jäeti mulje, et see peaks justkui nii olema – ega me seda heaks ei kiida loomulikult. Aga jõuõla näitamine selles küsimuses ei ole lihtsalt mõistlik. Mida me peaksime vaatama selle eelnõuga, on see, kas see tõstab liiklusohutust või mitte. Ja selle küsimuse puhul mina ei ole küll veendunud – ja ma loodan, et ka terve saal tegelikult mõtleb enda jaoks selle läbi –, miks ja kuidas see märk saab liiklusohutust tegelikult parandada. Sellepärast et nii nagu ka komisjonipoolne ettekandja ütles, et näete, selle lõigu peal võiks juhtuda nii ja naa, et inimesed võtavad märgi tõttu kiirust maha ja siis ei saa trahvi. Jah, iseenesest see on õige loogika, ainult et teistpidi loogika kehtib täpselt samamoodi. Kui ma ei tea, et see märk on või ei ole, siis inimene võiks kiirust sättida selle järgi, mis on kehtiv kiirusepiirang, ehk täita seadust. Kui ma täidan seadust, siis ei tule ka kõik need küsimused, mida siin saalis öeldi, et keegi teeb minust pilti ja meil on jälgimisühiskond ja mis iganes kõike veel. See on täiesti absurdne teema! Ei ole mingit jälgimisühiskonda tänu sellele, et puudub märk kiirusepiirangu mõõtmise ees. See on täiesti pseudoteema. Kui te ei ületa kiirust, siis keegi ei tee teist pilti ega jäta seda kuskile oma andmebaasidesse. Seda esiteks. 

Nüüd, me arutame ka seda liiklusohutuse küsimust. Ühtegi analüüsi väidetavalt, nii nagu siin enne ka küsiti komisjonipoolselt ettekandjalt, et kas te arutasite, kas teil on mingid analüüsid, kas teil on eksperdid, kas teil on teadjad, ka sellele tuli vastus, et seda me ei ole arutanud. Mistõttu ma pean tunnistama, et ainukene argument, mis mulle on jäänud siin kõlama esimese ja teise eelnõu lugemise ajal, on see, et Riigikogule tõmmati kott pähe. Riigikogule tõmmati aastaid tagasi kott pähe ja me peame sellele, ma ütleksin isegi, päris valuliselt reageerima.

Palun lisaaega.

Jaa, kolm minutit lisaks, palun!

Head sõbrad! Ma arvan, et see eelnõu sellisel viisil ei ole mõistlik. Politsei- ja Piirivalveamet on tegelikult teinud omapoolse kompromissettepaneku, mis ütleb, et tõstame siis seda n-ö lävendit, et kui te tõepoolest ei märka oma spidomeetrit, teete eksimuse – me kõik teeme seda, ka mina autojuhina võin öelda, et olen trahvi saanud, ma ei räägi siin kui ingel. (Vahelehüüe.) Jaa, absoluutselt ei ole siin ingel ja ma ei räägi seda, mida ma ise ei suuda pidada. Aga vahe on selles, et ma ei ole siin puldis kui autojuht, kes tahab kiirust ületada ja ilma märgita sõita. Vahe on selles, et me oleme siin saalis kui seadusandjad, Riigikogu liikmed, kes ei saa lähtuda sellest, mis on sulle endale võib-olla kasulik või mittekasulik, vaid me peame lähtuma sellest, mis on päriselt teaduspõhine ja mis on mõistlik. 

Ja teaduspõhine ei ole see, kui me kohustame Politsei- ja Piirivalveametit absoluutselt igale poole panema märke, tekitama tegelikult õigusselgusetust juurde. See jutt, et me teeme asja õigusselgemaks – absoluutselt mitte! Mitte ühtegi lahendit ei ole olnud, kus öeldakse, et Politsei- ja Piirivalveamet on rikkunud seadust. Mitte ühtegi sellist lahendit mina ei tea. Kui keegi teab, siis palun see mulle tuua või edastada, oleksin väga tänulik. Küll aga hakkavad selle märgiga olema täpselt vastupidised arutelud, kas see märk oli nii või naa, oli ta lume all või ei olnud lume all ja mis iganes kõike muud. 

Seetõttu ma kutsun üles kõiki vastutusrikkaid, vastutustundlikke saadikuid mitte seda eelnõu toetama. Nii, nagu ma ütlesin ka esimese lugemise ajal, kui ma ei teinud katkestamise ettepanekut, siis äkki läheb see eelnõu paremaks. Jah, natuke sõnastust muudeti, tegelikult ka Politsei- ja Piirivalveamet pakkus täiesti mõistliku lahenduse välja. Ma ei ole tänaseni kuulnud mitte ühtegi sisulist argumenti, miks kiiruseületajatel teha elu kuidagi paremaks. Aga mitte ühtegi liiklusohutuse argumenti ei ole ja ma arvan, et sellest peamegi lähtuma. Ärme lähtume sellest, mida kunagi kellelegi lubati, ärme lähtume sellest, et Riigikogu au on riivatud, ärme lähtume sellest, et siin saalis on solvumist. See on kõik teisejärguline küsimus. Primaarne küsimus on see, kas see eelnõu tõstab liiklusohutust. Sotsiaaldemokraatide hinnangul see eelnõu seda ei tee. Seetõttu esitan ma Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu teise lugemise katkestamise. Aitäh!

Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma soovitan Andrel kuulata minu jutu lõpuni. Siis sa saad tegelikult vastuse kõigile nendele küsimustele, mida sa väitsid, et sa varem pole kuulnud või vastuseid saanud. 

Miks me üldse selle eelnõu tegime? Põhjuseid on tegelikult päris mitu. Madis Timpson, Marek Reinaas ja mina, me esitasime selle eelnõu. Natukene on see seotud kogu selle pildiga, mis Eestis on viimasel ajal avanenud, ja dispuudiga teemal just jälgimisühiskond. Meil on mingid valvekaamerad üleval olnud teemana, alles oli droonidelt valvamine üleval teemana, siis meil tahtis MTA saada pealtkuulamise õigust, siis meil tahetakse suhteliselt lõdvalt ringi käia pangasaladusega ja nii edasi, ja nii edasi. See on natukene ohtlik trend. See ei ole nii, nagu Läänemets siin enne ütles, et kas meie võitleme politsei ja õigusriigi vastu. Küsimus on pigem selles, et me katsume ära hoida seda, et meil ei tekiks politseiriiki. Politsei ei saa omapäi kohaldada seadust nii, nagu ta suvatseb seda teha. Praegu on küsimus selles, kas politsei on rikkunud seadust või ei ole. Vastus on minu arvates selge, politsei ei ole rikkunud seadust, keegi ei saa oma trahviraha tagasi. 

Aga see, et Riigikogule 2019. aastal tõmmati kott pähe, nagu ütles Andre Hanimägi, vastab ka tõele. Sel hetkel tegelikult väideti, et märgi panemine on kohustuslik, kuna see on reguleeritud juba majandusministeeriumi ministri käskkirjaga. Hiljem selgus, et paraku see käskkiri laienes ainult statsionaarsetele kiiruskaameratele, mitte mobiilsetele. Nii et põhimõtteliselt Riigikogu lasi ennast ära petta. Politsei seadust küll ei rikkunud, aga noh, natuke petukaup see oli ikkagi.

Minu arvates see teema, et siin küsida nüüd, et peteti küll, aga ärme nüüd väga südamesse võta ja läheme edasi – sama lähenemine võiks ju olla siis nende suhtes, kes tänapäeval nii moodsaid telefonipettuseid teevad. Petmine ei tohi olla karistamatu tegevus, ka siis, kui seda teeb politsei, eriti siis, kui seda teeb politsei. Ja see oli petmine, mida nad tegid. 

Mis mind isiklikult veel häirib siin kogu selle olukorra juures ja miks me selle eelnõu esitasime, on ka see, et ma näen siin natuke sugemeid vanast nõukogude ajast. See on lihtsalt nõukaaegne komme vahtida, põõsastes piiluda, jälgida, ja siis tehti seda toonase tehnoloogia raames ja võimete piiril. Tänapäeval tehakse seda paljuski tänu sellele, et tehnoloogia võimaldab, siis peaks rohkem tegema. Siis on droonid, siis on valvekaamerad katusel ja nii edasi, ja nii edasi. Tehnoloogia areng iseenesest ei ole õigustus selleks, et üles ehitada järjest laiahaardelisemat jälgimisühiskonda. Mina pooldan vabadusele ja vastutusele põhinevat ühiskonda ja ma loodan, et Riigikogu enamus teeb sedasama. 

Mis puudutab liiklusohutust, ja väitis siin Andre Hanimägi, et ta ei ole ühtegi uuringut kuulnud. Võib-olla tõesti. Ma räägin sulle ühe uudise. 2023. aastal tellis Politsei- ja Piirivalveamet inseneribüroolt Stratum uuringu, mille pealkiri on, tsiteerin, "Mobiilsete kiiruskaamerate mõju hindamise metoodika väljatöötamine". Selle uuringu käigus tehti päris suur hulk erinevaid eksperimente, just välja selgitamaks seda, kuidas mõjub kiiruskaamera, mobiilne kiiruskaamera, kuidas mõjub mobiilse kiiruskaamera ette asetatud hoiatusmärk liiklusele ja liiklusohutusele. Tulemus oli täiesti ühemõtteline. Ma tsiteerin. Kokkuvõttes võib öelda, et mobiilsest kiiruskaamerast hoiatav märk mõjutab liiklusvoogu positiivselt, suurendades … 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit.

… liiklejate teadlikkust, soodustades kiirusepiirangute järgimist ja aidates tagada liiklusohutust. Kusjuures konstateeriti, et liiklus muutub sujuvamaks ja ohutumaks nii enne seda mobiilset kiiruskaamerat kui ka jääb selliseks peale seda. Nii et see on see vastus, mida sa, Andre, otsisid siin pingsalt, et ühtegi teaduslikku uuringut või põhjendust liiklusohutuse suurendamiseks ei ole. On küll!

Vahe on nüüd selles, et kui politsei selle tellis, siis tõenäoliselt, kuna see ajaliselt kattub selle hetkega, kui nad hiljem teatasid, et nad enam ei kasuta osutusmärke, ma arvan, et nad tellisidki selle uuringu selleks, et saada kinnitust oma otsusele mitte kasutada ja siis tulla sellega välja ja öelda, et näed, uuring näitab, et osutusmärk on paha-paha, seda me enam ei taha, aga kuna see uuring näitas vastupidist, siis see peideti ära põhimõtteliselt. Keegi ei tea sellest mitte midagi. Mina sain sellest juhuslikult teada tänu sellele, et meil kahe lugemise vahel oli ka üks töörühma koosolek, kus Transpordiameti inimesed tutvustasid meile seda möödaminnes. Pärast seda ma sain selle kätte ja lugesin läbi, väga huvitav lugemine. Ma ütlen, ma ei ole väga selline konspiratiivteooriate pooldaja, aga mul on tõesti tunne, et selle uuringu, selle raporti mitteavalikuks tulemine oli tahtlik. 

Mis puudutab veel liiklusohutust, siis ma olen selle eelnõu menetlemise käigus saanud väga palju tagasisidet, enamasti positiivset. See on ausalt öeldes täiesti üllatav Riigikogus töötades, et inimesed on positiivsed, võtavad nööbist kinni tänaval ja saadavad kirju. Ja üks saatis mulle kirja piltidega, kaartidega, kaks kaarti kõrvutatud: liikluskindlustusfondi kaart sellest, kus toimuvad õnnetused, ja siis kaart sellest, kus toimub mobiilsete kiiruskaameratega kiiruse mõõtmine. Need kaardid omavahel ei kattunud absoluutselt, null kokkulangevust. Liikluskiirust ei mõõdeta mitte nendes kohtades, kus liiklus on kõige ohtlikum, kus toimuvad õnnetused, vaid mõõdetakse nendes kohtades, kus oleks kõige lihtsam trahvi välja kirjutada. Ja see ei tohi olla politsei töö põhimõte ega eesmärk. 

Võib muidugi hakata siin väga utreerima, rumalat juttu põhimõtteliselt suust välja ajama, rääkides seda, kuidas keegi peab kellukesega ees käima ja vilkuriga sõitma ja mida. Ma ütlen lühidalt, mul oleks hea meel, kui selle eelnõu ja tegelikult päris hea debati tulemusel politseinikud tuleksid põõsast välja, oleksid rohkem nähtavad, mõõdaksid kiirust ja rahustaksid kiirust nii, et see tõesti aitaks kaasa liiklusohutusele. Ja see politsei kompromissettepanek, millele siin on viidatud, nagu see oleks mingi tohutu vahetuskaup, et nemad tõstavad nüüd sekkumislävendi kuuele kilomeetrile, selle asemel et kolme kilomeetri pealt meid trahvida, ja siis meie võtaksime eelnõu tagasi, see on lihtsalt, ausalt öelda, lapsik. Seda enam, et politsei on selle paari nädala jooksul juba natuke ümber mõelnud ja nüüd ta räägib, et vaat sekkumislävendit võib-olla võiks tõsta küll, aga mitte igal pool. Tõenäoliselt peetakse silmas ikka, et seal, kus saaks rohkem trahvi võtta, võiks ta jääda kolmele kilomeetrile tunnis. 

Aitäh!

Ja see on tegelikult minu meelest väga ebamõistlik käitumine politsei poolt. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd sõnavõtt Riigikogu liikmena. Andre Hanimägi, palun! (Küsimus saalist.) Andre Hanimägi rääkis enne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, väga selgelt rõhutades seda, väga selgelt ette öeldes, mis on väga hea praktika.

Kas te olete rahul lugupeetud asetäitja vastustega, härra Mölder? Aitäh teile! Aitäh teile! Jaa, ma kasutan seda sõnavõttu vastusõnavõtuna. Siin käis päris mitu väidet härra Randperel, nii et mul on hea meel, et mul on võimalus Riigikogu ...

Aaa, hea kolleeg, kui te kasutate terminit vastusõnavõtt, siis teil on ainult kaks minutit.

Ei-ei, see on nii-öelda teoorias. Teoorias, teoorias.

Okei, sain aru. 

Kõigepealt see, kas märk tõstab liiklusohutust või mitte. Ega ma sellega ei vaidlend. Ja kui sa, Valdo, kuulasid minu juttu, siis ma ütlesin, et absoluutselt, see, mida ka kaasettekandja ütles, loomulikult, kui sa paned selle märgi enne kiiruse mõõtmist ettepoole, siis fakt on tõesti see, et inimesed langetavad oma kiirust. Ma absoluutselt sellega ei vaidle. Aga, ja ka see uuring, mida sa viitasid, ma usun, et sellel on kindlasti oma tõepõhi all. Aga ka rahvusvaheliselt on tegelikult ju niipidi, et üks ei välista teist. See, et sinu märgipanek vähendab selles alas kiiruseületamist, on fakt. Täpselt niisamuti on ka mõistlik see, et on mõlemat pidi võimalik. Inimesel on teadvuses see, et jah, võib olla märk, aga ei pruugi olla märk, ehk ma tegelikult pean kogu Eesti ulatuses sõitma vastavalt liikluspiirangutele, ma ei saa mõelda selle peale, kas on märk või ei ole märk – jah, võib olla, aga ei pruugi olla. See tegelikult tekitab selle kõige suurema efekti ja seda on minule teadaolevalt teile ka PPA selgitanud vastavalt. 

Nüüd, mis puudutab seda, et keegi istub põõsas või keegi ei istu põõsas, siis nagu ma enne siin viitasin, see on praktika küsimus. Mind nagu selles mõttes väga nagu hämmastab, et Eesti 200 on koos Reformierakonnaga täna koalitsioonis. Eesti 200 siseminister on Igor Taro, kellel on võimalus istuda PPA peadirektoriga maha ja öelda: tead, ma näen, et see on probleem, et Eesti ühiskonnas on tekkinud küsimus, kas me ikka mõõdame neid asju selleks, et liiklusohutust parandada, või me tahame, nii nagu siin väited kõlasid, kuidagi saada riigieelarvesse suuremat tulu. 

Ja nagu ma ka olen korduvalt rõhutanud, tänane seadus ei välista märgipanemist. Kõige mõistlikum minu hinnangul ja millele ma saan tugineda ka nii-öelda laiemas pildis, on see, et kui kasutatakse märki liikluse rahustamiseks, aga on ka see võimalus, et märki ei ole, aga kiirust siiski mõõdetakse ja kui sa kiirust ületad, siis on vastutus, midagi teha ei ole, ole sa Riigikogu liige või kes iganes, pead vastutama. 

Kõige rohkem on mind tegelikult häirinud see küsimus, mis puudutab seda jälgimisühiskonda ja kõike seda. Jah, ma iseenesest olen nõus, et meil on nüüd järjest olnud selliseid eelnõusid, kus inimesed küsivad, et oot-oot-oot, pangasaladused, numbrimärkide süsteem ja kõik see. Ma saan sellest kontekstist isegi aru. Aga see eelnõu kuidagi siduda kokku kimbuna jälgimisühiskonnast ja keegi, nagu siin ka enne Toomas Uibo küsis, et mingid pildid tehakse minust, kui ma sõidan, eks ole – ei, keegi ei tee sust niisama pilti. Esiteks, seda pilti tehakse siis, kui sa kiirust ületad. Ma arvan, et see jutt, et igalt poolt keegi teeb minust pilte ja me ei tea, kust need andmebaasidesse lähevad ja nii edasi ja nii edasi, ma arvan, et see ei ole nagu see koht, kus me peaksime seda küsimust nagu arutama. Selle eelnõu raames peaksime me puhtalt rääkima liiklusohutuse küsimusest, mitte jälgimisühiskonnast, mitte sellest, et on mingisugune pilt minust kusagil või midagi kolmandat. Isikuandmed on väga tähtsad asjad, neid peame kindlasti hoidma. Me peame loomulikult vaatama sinna sisse igas küsimuses, kuidas PPA meie andmeid hoiab, mida ta teeb nendega ja nii edasi ja nii edasi. Selle vastu ei vaidle mitte keegi. Meie probleem või küsimus või mure on puhtalt selle eelnõu puhul see, mida see eelnõu tahab teha, öelda, et tõsta kuidagi liiklusohutust, ja teiseks, nii nagu sa enne ütlesid, kuidagi lahendada seda ajaloolist viga või PPA üleastumist Riigikogust. Ma arvan, et see teine variant, see ei ole nagu see põhjus, miks me peame seadust muutma, kuigi ma ka ei kiida seda heaks. Vastupidi, ma arvan, et see oli väga halb praktika. Aga seaduse vastu ei ole PPA eksinud. Meie eesmärk peaks olema vaadata, kas see eelnõu liiklusohutust tõstab. Ja jätkuvalt mina ei näe, et see eelnõu liiklusohutust tõstab. Aitäh!

Aitäh teile! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Ma olen kõigepealt enda eest, eks ma vaatan, mis edasi saab. 

Esimene kõneleja on Aivar Kokk kui Riigikogu liige. 

Aitäh! No vot, ma kuulan siin neid lugusid. Valdo kui räägib, siis on see tõsiselt võetav, sest ta oli ka siis saalis. Kui Toomas selja taga saaks rääkida, siis ta saaks rääkida, et ta kaitses seda eelnõu. Kui sotsid räägivad, siis ei saa üldse aru, millest nad räägivad. See on päris kurb ja lausa piinlik.

Ma eelmine nädal lõpetasin sellega, et sotside jutud siin kõnepuldis tekitavad piinlikkust. Küsimus ei ole ju mitte milleski muus, vaid seaduses, mis 2018 vastu võeti, selle õiguslik paikapanemine. Sel hetkel istusin mina saalis ja Toomas oli siin kõnepuldis. Ja Toomase käest küsiti väga selgelt, kas on sama olukord, kui statsionaarsetel kiiruskaameratel pannakse märk ette. Ja vastus oli jah. Selline süsteem toimis mitu aastat ja ühel hetkel hakati selguse huvides küsima – ma mäletan ajakirjanduse järgi, et küsiti Toomas Kivimägi käest, et kas oli selline lugu. Jah oli. Stenogrammist on seda võimalik välja võtta.

Me ei aruta täna selle üle, kas kiiruse ületamine on lubatud. Loomulikult ei ole lubatud. Aga milline piirkiirus on Eestis, otsustab see saal, mitte see, et ma loen ajakirjandusest, kui Nõukogude aja miilitsad on täna otsustamas, kui kiiresti kuskil tohib sõita, kas see on 90 või 80, käib jutt. Otsuse peaks tegema see saal, selle saali inimestele on valijad andnud mandaadi, et neid otsuseid teha. Ei ole päris niimoodi, et keegi kuskil ütleb, millised on karistused.

Seadusi teeb Riigikogu. See 101 liiget vastutab selle eest, millised seadused on, kas need on halvad või head. Ja kui on mingid valed otsused tehtud mingil ajal, siis seesama 101 inimest peab parandama selle seaduse, et oleks täpselt nii, nagu parlamendi liikmed on arvanud. Ja väga lihtne, kui täna läheb hääletamisele, siis saavad parlamendi liikmed otsustada, kas tuleb see otsus teha või mitte. Aga me ei peaks siin ütlema, et mingi asi on õige või mingi asi on vale. 

Mina mäletan väga täpselt seda, kuidas see otsus siin käis. Ma tean väga selgelt, et meie erakonnas väga paljud ei oleks selle seaduse poolt sel hetkel hääletanud, kui oleks teada olnud, et märke ei panda. Kas see märk peab olema või ei pea, see on hoopis teine teema. Võib-olla peakski arutama, kas üldse kaamerate ette märke pannakse või mitte.

Siseminister vastas alles hiljuti minu küsimusele, et Tartu linnas sõideti punase tulega ristmikult üle, Pläsku otsas oli kaamera ja selgus, et tegelikult ei saanudki trahvi teha, sest see kaamera oli märgistamata. See ei tähenda seda, Tartusse sisse sõites on ka minu kodu juures märk, et Tartu linnas mõõdetakse kaameratega kiirust. Kui ma jään vahele, siis ma maksan trahvi, siis ma olen selles süüdi. Ma ei hakka mitte kunagi vaidlema, kui ma olen ületanud kiirust või ma ei tea, mis muud rikkunud. Siis ongi see väga õige. Kui on otsustatud, et ühe või teise asja eest saab trahvida, no siis trahvitakse.  

Aga päris nii ei saa olla, et lihtsalt me näeme täna olukorda. Kui sotsid ei tea seda, siis tõesti on juhus nii, et kaamerad filmisid kõiki, kes mööda sõitsid, ja täna seda ei ole. Aga tegelikkuses selle aasta märtsikuuni veel see oli nii. Kui sotsid seda veel ei tea, siis maksuamet võis võtta ilma igasuguse paberita PPA-st lingi ja öelda, et ma tahan teada, kus Randpere on eelmine kuu sõitnud, ja ta sai selle, ilma et ta seda oleks põhjendanud. 

Me teame, et tänasel hetkel Terviseametist on võetud ilma igasuguse paberita asju. Tegelikult tuleks see ära reguleerida. Ongi probleem, kui keegi tuuakse plate peale ja ta on purjus, siis peaks ta terviseandmeid teadma. Võib-olla vajab ta ravi või midagi muud, aga seadus peab selle enne ära reguleerima. Aga praegu on see reguleerimata. Praegu on väga selge, kas inimene on andnud õiguse või mitte andnud õiguse oma terviseandmeid vaadata. Ja ongi kogu lugu. 

Hea kolleeg, kas soovite lisaaega kolm minutit? Palun, kolm minutit. 

Ei ole riigiameti või PPA või ükskõik kelle ameti otsustada seda. See otsus peab tulema siit. Ja kui me näeme, et kuskil on mingisugune lünk sisse tehtud või jäetud, siis see lünk tuleb parandada. Ei saa olla mitte kuidagi teistmoodi. 

Ma arvan küll, et koalitsiooni saab kiita, aga mina ütlen, et julged neli meest. Kolm meest? Kolm meest, kes sellise eelnõuga tulid. Ma ei oleks eluski uskunud, et keegi seda koalitsioonist tuleb niimoodi tegema, aga täpselt see ongi vea parandus. Mina võtan seda vea parandusena.  On selge, et ohutust peaks jälgima, kaameraid võiks natuke rohkem olla. 

Ma täna hommikul Tartust Tallinnasse sõites ka natuke naersin. Mäo ristil, kus peaks olema võimalus 120-ga sõita, täna sai sõita 90-ga. Otsuse teeb üks inimene. Mina ei tea, kas ja kuidas see otsuse õigus talle antud on. Aga kui üks inimene kuskil arvuti taga teeb selle otsuse. Natukene sajab vihma, ja sõidad 90-ga, aga ma tulen Tartust 2 + 1 peale ja võin sõita rahulikult 100-ga, või tulen Tartust välja ja võin sõita 110-ga, sest seal ei ole märki, mida saaks iga viie minuti järel või iga minut reguleerida. 

Need asjad tuleks ikkagi väga selgelt paika panna, kellel on õigused, millised on õigused ja millised on kohustused. Meie kui liiklejate kohustus on jälgida seadust, aga meil kui Riigikogu liikmetel on kohustus teha seadused sellised, et need on ühtemoodi kõigile arusaadavad – nii liiklejatel kui ka nendel, kes kontrollivad liiklejaid. 

Minu arvates teeb praegu arutatav seaduseelnõu selgeks 2018. aastal vastu võetud seaduse sellisena, nagu siis Riigikogu liikmed seda soovisid. Täna enamik nendest inimestest küll siin saalis ei ole, aga paljud veel on. Nii et aitäh! 

Aitäh teile! Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Hea juhataja! Ma kuulasin seda vestlust oma toas ja see pani ikka mõtlema küll. Näiteks kas või seesama, mida härra Randpere siin ütles, et tema sooviks, et politsei tuleks põõsast välja, ja ütles konkreetselt, et rohkem politseid võiks olla Eesti teedel. Aga ma küsin vastu. Ma ei tea, kas te olete äkki kursis Eesti riigi eelarve seisuga või näiteks sellega, kui palju on Reformierakond aastate jooksul kogu aeg kärpinud politsei eelarvet. Kui palju te olete nõus Eesti riigi eelarvet suurendama, et võimaldada neil politseinikel teedel tööd teha? Kas te olete selle peale mõelnud? Sest need tunnid maksavad. 

Ja kui rääkida probleemidest, mis Eestis reaalselt on, siis näiteks kas või meie liiklussurmade statistika. Meil on väga ohtlik liiklus, meil iga-aastaselt sureb lapsi, täiskasvanud inimesi teedel, sellepärast et meie teed ei ole sellises korras, mis võimaldaksid inimestel ohutult, turvaliselt liigelda, kas või näiteks kooli. Meil ei ole normaalseid bussipeatusi üle Eesti. Inimesed ootavad talvel posti all lumehanges bussi. Millega te, härrased, tegelete?

Neid andmeid heidavad meile juba ette ka erinevad rahvusvahelised uuringud, mis näitavad, et näiteks Eestis ei ole mitte ühtegi lapsesõbralikku linna, sest meie linnaruum ja üldse meie avalik ruum on selliselt ehitatud, et see ongi ehitatud põhimõtteliselt nagu autoga läbisõitmiseks. Mitte kedagi ei huvita, kuidas selles ruumis tunnevad ennast jalakäijad, kellest muide suurem osa on naised ja lapsed. See on tõsine probleem!

Aga nüüd on siin paar-kolm Riigikogu liiget, või mitu meil siin on, teinud sellise huvitava eelnõu ja räägivad, kuidas siin kiusatakse jälle autojuhte taga. No kuulge, äkki tuleks mõistusele ja tegeleks päris asjadega!

Ma veel imestan selle üle, et tegu on koalitsioonierakondade esindajatega. Vaatasin just praegu sotsiaalmeediast, et maaelukomisjoni esimees istub Toompea jalamil, mingi maasikaleti on omale ette pannud, ja justkui ta oleks opositsioonisaadik, võitleb siis, ma saan aru, valitsuse tegevuse vastu. Kas te saate aru, kus te olete? Peaminister on Reformierakonnast, suurem osa ministreid on Reformierakonnast. Teie käes on võim, tehke sellega ometigi midagi mõistlikku, te praegu kulutate meie kõigi aega täiesti ebavajaliku jura peale. Ja andke andeks, aga see on piinlik. Aitäh!

Aitäh teile! Vastusõnavõtt, Valdo Randpere, palun!

Aitäh! No ma nüüd katsun jääda natukene kõrgemale tasemele kui eelkõneleja siin, ei hakka nii rumalat juttu ajama päris. Aga mõned väiksed võrdlused siiski. Väita, et nüüd Reformierakond on politseinike palka vähendanud ja selle tõttu politseinikud saavadki ainult põõsas istuda – ma ei tea, kas tõesti põõsas on palk madalam. Ja siis võrdlus, et me tahame mobiilsete kiiruskaamerate ette hoiatusmärki, et see on kuidagi seotud sellega, et keegi ootab lumehanges bussi ja et jalakäijad on peamiselt naised ja lapsed, ja millega me tegeleme, kas me ei peaks olema opositsioonisaadikud. Ma soovitan tegelikult Riigikogu liikmetele, kes tahavad sõna võtta ja pulti lähevad, et tutvuge enne eelnõuga, tutvuge enne selle eelnõu käekäiguga ja kas või sellega, et valitsus on seda eelnõu toetanud – seesama valitsus, kuhu ka meie kuulume. Aga paraku on nii, et valitsus ei kehtesta seadusi. Seadusi kehtestab Riigikogu. Selle väikese asja võiks ka endale selgeks teha. Aitäh!

Aitäh teile! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ma olen küpsesse ikka jõudnud inimene ja sellest küpsest east suurema osa veetnud ka autoroolis. Aasta oli vist, ma arvan, 1974. Väga paljud siin saalis viibijad ei olnud isegi pilvepiiri peal, nende vanemadki ei teadnud veel, et nad seal pilvepiiri peal on. Ja sellest ajast alates olen ma rooli keeranud. 

Praegu on tegelikult väga asjalik aruteluteema, kas kiiruskaamerad vähendavad liiklusohtu või ei vähenda – ma mõtlen need mobiilsed kiiruskaamerad –, kas nende ette paigaldatud lisateabemärgid, et oota, seal kuskil on kaamera, vähendavad liiklusohtu või ei vähenda. Mina oma kogemuse põhjal ütlen, et vähendavad küll, sest sõites mööda Eesti maanteid väga hästi on näha, kui ikka kuskil on kaamera olemas, siis enne seda kaamerat võtavad kõik kiiruse maha ega kihuta üksteisest mööda. 

Viimasel ajal meile on lisandunud ilmselt slaavi elementi seoses Ukraina sõjaga siia, kelle jaoks liikluseeskirjad on üldse sellised paindlikud. Ma vaatan, hästi palju Tallinnas eriti on paremalt poolt möödasõitu ja vahelekiilumist, bussiraja peal on massilist sõitu ja nii edasi ja nii edasi. Ega see liikluskord ei ole meil hea. Sellest seisukohast ma arvan, et see arutelu on siin igati asjalik. 

Mina ei ütle oma seisukohast praegu, mida mina pean tingimata paremaks või parimaks variandiks. Ma ütlen oma kogemusest: liikluskaamerad kindlasti mõjuvad rahustavalt, tõmbavad keskmist kiirust maha. Jah, on selliseid, kes vajutavad kohe niimoodi, kui kaamerast mööda saavad, et tuli on rummus. Aga üldiselt ma olen vaadanud, et need teed, kus kaameraid on natuke rohkem kui võib-olla üks saja kilomeetri peale, seal on õpitud isegi põhjanaabrite kombel kolonnis sõitma. Ja see on väga hea, see on väga hea. Ehkki loomulikult ka kolonnis sõitmise puhul on see, et ikka leidub mõni tulipea, kes arvab, et ta vaatab küll, et keegi tuleb juba vastu, aga noh, ma jõuan ja ma kiilun vahele. See on probleem, aga seda probleemi muidugi ei lahenda ka otseselt kaameratega. 

Igal juhul minu hinnangul pikaajalise liiklejana, ma ütlen, et kaamerad on rahustava toimega, kaamerate eelnev märgistamine on rahustava toimega ja kui kellelgi on vastupidiseid argumente, siis need peavad põhinema mingitel sotsiaaluuringutel, mingitel pikaajalistel uuringutel. Ei saa ka niimoodi, et me teeme, üks päev mingil teelõigul mõõdame kiiruseid ja vaatame, mis seal toimub. 

Ma olen nõus, meil liikluses on liiga palju ohvreid, sellele ei vaidle keegi vastu. Aga on ka naiivne arvata, et kui me nüüd auto püüame ära keelata või teeme linnaruumi või ka maanteeruumi autodele võimalikult ebamugavaks, et siis me sellega vähendame liiklusohtu ja liiklussurmasid. Noh, see on rumal ettekujutus. 

Nii et ma kutsun üles kõikide seesuguste ettepanekute ja eelnõude puhul mitte lähtuma ainult mingisugusest empiirilisest kogemusest, nagu mina praegu oma jutuga siin tegelikult esitasin, vaid lähtuma ikkagi ka konkreetsetest ja pikaajalistest mõõtmistest, uurimistest. Selleks on vaja loomulikult Maanteeameti ja PPA, aga võib-olla ka Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste abi. Ärme tulistame puusalt – see kehtib tegelikult ka ülejäänud eelnõude puhul –, vaid püüame selliste praktilist elu korraldavate eelnõude puhul, ma ei räägi ideoloogilistest eelnõudest, nagu siin kooseluseadus või mis see viimane meil oli, see nõusolekuseadus siin, no need on puhtalt ideoloogilis-emotsionaalsed eelnõud, aga praktilist elu korraldavad eelnõud, nagu see, mida me praegu arutame, siin peaks aluseks olema ikkagi konkreetsed uuringud. 

Ja kui see eelnõu midagi muud paremat ei ole teinud, siis ta selles mõttes on otsa lahti teinud, et selle üle me praegu siin arutame. Ja loodetavasti see arutelu ei lõpe siin saalis selle eelnõuga, vaid jätkub, sellepärast et ega liiklus ei kao mitte kuskile. Aitäh!

Aitäh teile! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ma tulin siia pulti, sest tõesti väga huvitavaid argumente selles debatis siin esitatakse, miks seda seaduseelnõu toetada, miks see seaduseelnõu on esitatud. Ja ma pean tunnistama, et kolleeg Aivar Kokk oli täiesti huvitaval eksiteel. Tundus, et ta pidi kaheksa minutit siin ees täis rääkima, ja siis tuli täiesti seosetut juttu. Vabandust! Sellest eelnõust ikka kaldus väga kõvasti kõrvale ega suutnud neid ära argumenteerida ka. Aga ma püüan natukene sotsiaaldemokraatide loogikat selle seaduseelnõu juures avada. 

Kõigepealt, ma saan aru sellest, et on neid parlamendi liikmeid, kes tegelevad vigade parandusega, nagu öeldakse. Ja tõesti, see kõik, millest te räägite, võis kunagi niimoodi olla, ma ei oska öelda. Aga see ei tähenda seda, et sotsiaaldemokraatidele tõstatatud küsimused ja mured selle seaduse mõjust liikluskäitumisele oleksid kuidagi teisejärgulised. Vastupidi, meie arvates oleks normaalne, kui parlament arutaks seda, kuidas oleks võimalikult vähe liiklussurmasid Eestis, ja kui see arutelu käiks selle üle, mida siis ette võtta, et inimesed ei ületaks kiirust, et inimelusid hoida ja kõike sinna juurde kuuluvat. Sellest me tegelikkuses täna ju eriti rääkinud ei ole. See teeb sotsiaaldemokraate äärmiselt kurvaks, sest siin käib mingisugune vana arveteklaarimine. Ma ei tea, kas parlamendile üldse ametnikega arveid klaarida ja taguda vastu rinda ja öelda, et me oleme nüüd kõige õigemad mehed, ja tuua neid asju välja, kas see üldse kohane on. Aga see selleks. 

Lõppkokkuvõttes vaadates me ju teame statistikat, et liiklussurmasid on Eestis võrreldes Põhjamaadega tegelikult märkimisväärselt palju. Eelmine aasta sai 43 inimest liiklussurmades surma ning Maanteeameti ja politsei hinnangul oli selleks peamine põhjus liiga suur kiirus. Liiga suur kiirus! Tõsi, 63% nendest liiklusõnnetustest toimus väljaspool asulaid, kus kiirused suuremad olid. 

Meie hinnangul ei ole kiiruse mõõtmise eesmärk tegelikult inimeste karistamine või mingisugune privaatsusriive, nagu keegi siin on püüdnud öelda, vaid see on üks võimalik viis, kuidas panna inimesi seadusi järgima, neid kokkuleppeid järgima, mis me oleme teinud, mis seadused oma olemuselt on. Ja me teame, et ka kiiruskaameratel või kiiruse mõõtmisel ja seal tehtud trahvidel on tegelikult mõju, mis distsiplineerib inimesi või paneb rohkem mõtlema, kuidas nad liiguvad ja mismoodi liiguvad. Kui keegi soovib vastupidist väita, siis tegelikult võiks esineda erinevate seaduste muutmisega, kus kohas üldse kõiksugu trahvimäärad välja võtta, ükstapuha milliselt tegevuselt. 

Loomulikult ei tohi olla kiiruskaamerate eesmärk lihtsalt riigieelarvesse raha teenida. See eesmärk oleks vale. Ja kui keegi räägib privaatsuse rikkumisest – tõesti, mina nüüd spetsialist ei ole, ma pole käinud vaatamas politseis neid kaameraid. Kui seal seda on, siis arvatavasti on võimalik ka tehnoloogilisi vahendeid appi võtta ja mingisuguseid muid korralduslikke, näiteks siseministri korraldusega või valitsuse otsusega, et selliseid asju ei esineks. Ja valitsuskoalitsioonil oleks võimalik tegelikult politseile natuke raha juurde anda, kui selle jaoks ressursse puudu jääb. See kõik on tehtav. Aga mitte ette võtta selliseid seadusemuudatusi, mis lõppkokkuvõttes mõjuvad inimeste liikluskäitumisele pigem halvasti kui paremini. 

See, mis meie jaoks palju muret teeb, on tõsiasi, mis selgus siin tänase arutelu jooksul. Ja selgus see, et parlamendi liikmed ei olegi näinud nüüd selle seadusemuudatuse juures mõjuanalüüsi, kuidas nende liiklusmärkide panek mõjutab. Ma küsisin selle eelnõu, vabandust, komisjonipoolselt ettekandjalt kaks korda ja vastus oli see, et ju valitsus on seda arutanud. Aga ma saan aru, et parlamendi liikmetele ei selle eelnõuga kaasnevalt ega valitsuse toetusega kaasnevalt sellist mõjuanalüüsi pole esitatud, mis kirjeldaks seda, kuidas see liikluskäitumisele mõjub. Sellise vastuse ma sain. Ma saan aru, et see ka niimoodi on. 

Mis on äärmiselt kurb: siin räägitakse asjast, mille koha pealt tegelikkuses spetsialistide mõjuhinnang üldse puudub. Ma tean, et kindlasti on väga häid spetsialiste meie seas ka siin Riigikogus, aga ma ei usu, et ka eelnõu autorid tegelikult selles valdkonnas oleksid väga pädevad olnud. Ma pole vähemalt kuulnud nende varasemaid töökogemusi, mis puudutab seda valdkonda. 

Ühesõnaga, lõppkokkuvõttes paneb meid muretsema see, et me tahame tegelikult teha seda, mida politsei on öelnud ja mille pärast politsei on mures olnud. Teatud kohtades Eesti liikluses muudab see seaduseelnõu politsei tegevuse, kiiruse mõõtmise, mõttetuks ja teatud juhtudel tekib võimalus ka õigustatud ja tuvastatud kiiruseületusi vaidlustada kohtus ja tühistada ainult selle põhjal, et keegi saab öelda, et ta seda märki ei näinud või see märk oli kuidagi valesti pandud. Eks neid kohtuasju hakkab tulema. Pigem on ta negatiivse mõjuga ja see on meie mure. 

Ja loomulikult minu mure on ka Isamaa esindaja Koka väljaöelduga. Mulle tundub lihtsalt, et Erakond Isamaa kasutab erinevaid seaduseelnõusid ja võimalusi, väljendamaks pessimismi ja suurendamaks kahtlust Eesti õigusriigi osas. Seda me oleme näinud avalikkuses ja tegelikult ka siin saalis, mis puudutab prokuratuuri, mis puudutab politseid, mis puudutab keskkriminaalpolitsei tegevust, mis puudutab kaitsepolitsei tegevust. Seda püütakse iga nurga alt esitada ja seda kõike öelda. 

Jah, alati on nendel ametitel loomulikult vigu esinenud ja kindlasti on tehtud ka selliseid asju, mida ei mina ega sotsiaaldemokraadid heaks ei saa kiita. Aga ma arvan, et nende väljatoomise juures … Neid tulebki välja tuua ja neile osutada, aga kokku peab see kõlama niimoodi, et me ikka inimeste usaldust õigusriigi vastu hoiame, mitte ei vähenda. Meie hinnangul see eelnõu tegelikult ja see hind ja need argumendid, millega seda eelnõu on tutvustatud, pigem on sellised inimeste usku õigusriiki vähendavad. Sest siin ka eelnõu esitajad tegelikult ja komisjoni ettekandja on suht suure innuga rääkinud, kuidas politsei ja ametnikud on mingisuguseid kokkuleppeid rikkunud. Vähemalt meil kuulates seda kõike jääb mulje, et nüüd tuleb nagu kätte maksta ja inimesed seal pole usaldusväärsed ja kõik muud asjad siia. 

Minu ettepanek on, et ärge kihutage, lugupeetud kolleegid ja teised inimesed. Ma saan aru, et mõnikord see juhtub, ja on ka mul juhtunud. Aga põhimõtteliselt oleks hea, kui me teeksime asju, millel on nii-öelda positiivne mõju. Sellepärast sotsiaaldemokraadid kindlasti seda eelnõu ei toeta, ei lõpphääletusel ega ka täna. Aitäh!

Aitäh teile! Eeldan, et vastusõnavõtt, Kalle Grünthal. Palun! See peaks olema nüüd küll allpool see koht, kui te tahate vastusõnavõttu. Kalle Grünthal, vastusõnavõtt, palun! 

Aitäh! Tegelikult on olukord selline, et on olemas juba praegu seadus, mis kohustab jälgimisseadme ehk mobiilse kiiruskaamera ees olevat silti "Videovalve" kasutama. See tuleneb tegelikult, nii nagu Andmekaitse Inspektsioon on selgitanud, Euroopa Parlamendi kaitse üldmäärusest 2016. aasta 14. aprillist. Nimetatud õigusakt on liikmesriikidele otsekohalduv, mis tähendab, et siseriiklik isikuandmete kaitse seadus ja teised õigusaktid peavad olema üldmäärusega kooskõlla viidud. Seesama asjaolu ongi sätestatud korrakaitseseaduse § 34 lõikes 1 ja lõikes 3, kus kohustatakse seda videovalve silti kasutama. 

See olukord toimis nii kaua, kuni siseministriks sai Lauri Läänemets, kes nimetatud ajal – ma ei tea, kas tema otsesel mõjul või soovitusel või nõusolekul – need märgid eest kadusid. Seega ei ole tähtis, mis on statistika ja mis ei ole statistika. Tähtis on see, et isikuandmete kogumist ja jälgimist ja nii edasi tehakse seaduses sätestatud korras. Seetõttu on see eelnõu, mis on esitatud, äärmiselt vajalik ja teeb ka lollile asja selgeks, mida on vaja teha. Aitäh!

Aitäh teile! Tõnis Mölder, vastusõnavõtt, palun! 

Aitäh! Ma kõigepealt klaarin ära selle, mis puudutab härra Läänemetsale viidet sealt kõnepuldist, et ta ütles, justkui jääb olukord õigusselgusetuks ja tekivad mitmed kohtuvaidlused. Eks muidugi igasuguseid eelnõusid annab vaielda, aga lihtsalt ka oma ettekandes ma mainisin seda mitu korda ja ma mainin siin veel kord läbirääkimiste käigus üle, et tõesti, eelnõu algses tekstis oli olemas viide sellele, et see märk peab olema liiklejatele selgelt nähtav. 

Ja see arutelu tõesti oli meil, et see on võib-olla selline sõnastus, mis võib tekitada vaidlusi, ja seda ka huvirühmad meile tagasisidestasid. Täna me võtsime selle konkreetse viite "liiklejale selgelt nähtav" välja, mis peaks tagama üheselt mõistetava seaduse ja vähendama olulisel määral vaidlusküsimusi. See on see viide, mida ma tahtsin parandada.

Ja teine asi, mida ma tahtsin ära klaarida ja mida härra Läänemets ka siin esile tõi, on see, et tema väitel muutub nii mõneski kohas politsei töö mõttetuks. See oli tema tsitaat. Ma arvan, et politsei töö ei ole mitte üheski kohas ega üheski situatsioonis mõttetu, kui see on põhjendatud ja vajalik. Samamoodi juhin ma tähelepanu sellele, et mobiilsele liikluskaamerale hoiatusmärgi ette panemine ei tähenda seda, et ühtegi trahvi see liikluskaamera enam ei väljasta. Absoluutselt! Kui liikluseeskirju rikutakse, kiirust ületatakse, siis samamoodi need kaamerad väljastavad trahvi ehk jääb kehtima selline, ütleme siis nii, topeltmõju. Seda ma tahtsingi täpsustada.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Eelnõule on esitatud kaks muudatusettepanekut, läheme nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada seda täielikult. Ja muudatusettepanek nr 2, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: samuti arvestada seda täielikult. Oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 835 SE teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt eelnõu 835 SE teine lugemine teisel lugemisel katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun!  

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu liikmete Valdo Randpere, Madis Timpsoni ja Marek Reinaasa algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 835 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega, head kolleegid, on eelnõu 835 SE teine lugemine lõpetatud.  

Oleme jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu (909 SE) teine lugemine. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud hea kolleeg, õiguskomisjoni esimees Madis Timpson. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma teen ülevaate, mis teisel lugemisel komisjonis toimus. Peab ütlema, et meil siin esimesel lugemisel sai need teemad peaaegu ära käsitletud. Aga siiski.

Me arutasime õiguskomisjonis seda prokuratuuriseaduse muutmise eelnõu 8. juunil. Ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Me saatsime küll kirja advokatuurile, kohtutele ja prokuratuurile, aga ainukene tagasiside tuli Viru Maakohtu neljalt kohtunikult, kellel oli üldisem kriitika. Aga isegi kohtu esimees ei olnud sinna alla kirjutanud. Komisjonis käisime kiirelt üle, et selle eelnõu eesmärk oli ajakohastada prokuratuuriseadust ja viia see paremini kooskõlla praeguse praktikaga. Pikka aega on seda tehtud, algas see seitse aastat tagasi. 

Olulisemate asjadena, mis ma siin välja toon, olen kirjutanud, et eriprokuröride ametikohtade kaotamine, prokuröride ja juhtivate prokuröride teenistuskorralduse küsimused, peaprokuröri ametiaeg ja prokuröride atesteerimine ning kassatsiooni esitamise kord. 

Üldiselt ma hakkan järjest minema. Eriprokuröride institutsioon on tegelikult juba praktikast kadunud ja nende ülesanded on üle võtnud ringkonnaprokurörid, kes on spetsialiseerunud konkreetsetele kuriteoliikidele. Riigi peaprokurör kinnitas samuti, et eriprokuröride eraldi teenistuskohtade säilitamiseks ei ole täna praktilist vajadust. 

Kõige rohkem me arutlesime peaprokuröri ametiaja üle. Eelnõu näeb ette, et edaspidi oleks seitsmeaastane ametiaeg ja ühekordne ametiaeg. Toodi välja, et see tagaks peaprokuröri sõltumatuse, et vältida olukorda, kus ametiaja lõpuks võiks tekkida soov või surve tegutseda tagasinimetamise nimel. Samas kõlas komisjonis ka kriitikat, et võib-olla seitse aastat on liiga pikk ametiaeg ning kaaluda võiks kas praeguse süsteemi jätkamist, 5+5 või ainult viieaastast ametiaega või viieaastast ametiaega kaheaastase pikenduse võimalusega. 

Nii. Üldiselt me lõpuks hääletasime ja kõik need neli varianti said läbi hääletatud ja jäi kehtima see, et on nii, nagu eelnõus kirjas. See oli valdav enamus. 

Kassatsioonikaebuse puhul arutati, mida tähendab eelnõus see nõue, et prokurör arutab kassatsiooni esitamise küsimust riigi peaprokuröri või juhtivprokuröriga. Astrid Asi selgitas, et tegemist peab olema kirjalikult fikseeritud volitusega, kuna kohus peab nägema, et kassatsiooni esitamiseks on olemas õiguslik alus. Samas sõltub arutelu sisuline ulatus konkreetsest juhtumist, sest kassatsioon puudutab eeskätt õigusküsimusi, mitte tõendite hindamist ehk üheskoos nad neid tõendeid seal hindama ei hakka. See on ju ka kassatsioonimenetluse reegel, et seal ei hakata enam tõendeid hindama. 

Prokuröride atesteerimisega tegelesime ka. Peaprokurör selgitas, et atesteerimine annaks täiendava tööriista olukordadeks, kus prokuröri ametist vabastamiseks ei pruugi sobida distsiplinaarmenetlus, kuid on tekkinud küsimus tema vastavuses teenistuskohale. 

Nagu ma ütlesin, me hääletasime peaprokuröri ametiaja erinevaid variante. Toetust leidis eelnõus esitatu, selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 2, erapooletuid ei olnud, üks liige ei osalenud hääletusel, teised variandid said oluliselt vähem. 

Siis me võtsimegi vastu menetluslikud otsused. Ütlen ette ära, et need otsused me tegime kõik konsensusega. Otsused olid sellised, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. juunil sellel aastal ja ettepanek on lugemine lõpetada. Otsustasime veel ka seda, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. juunil 2026. aastal. Aitäh!

Suur tänu teile! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mina tahan oma kõnes peatuda ühel momendil, millest õiguskomisjoni esimees härra Madis Timpson, kes teile just kõneles, libises kuidagi sujuvalt üle. Mina arvan, et sellest ei tohiks üle libiseda, sest see on tõsine ja tähelepanuväärne küsimus ning see tuleb samuti esile tuua. Ühtlasi on see minu meelest üks põhilisi probleeme selle eelnõuga. Nii et räägime sellest veidi lähemalt.

Kui te võtate eelnõu lahti, siis te näete, et punktis 21 on pandud ette üks nendest olulistest muudatustest, mis kavatsetakse selle seaduseelnõuga teha, ja see seisneb selles, et riigi peaprokurör nimetatakse ametisse seitsmeks aastaks. Riigi peaprokuröriks ei või nimetada isikut teist ametiaega järjest. 

Ehk siis praegu on sedasi, et on 5 + 5 ehk ametiaeg on viis aastat ja võib nimetada ka teiseks viieaastaseks perioodiks, aga edaspidi saab nimetada ainult üheks perioodiks ja see on seitse aastat. Algatuseks olgu öeldud, et mina ei näe, et üleüldse oleks põhjendatud riigi peaprokuröri ametiaja pikkust pikemaks muuta. Siiamaani ei ole arusaadav, miks see ei võiks olla lihtsalt viis aastat ilma pikendamise võimaluseta.  

Argument selle kasuks, mida sai kaitstud ka õiguskomisjonis, seisneb selles, et tegelikult riigi peaprokurör on üks riigi kõige suurema võimuga inimesi. Prokuratuuri käes on väga palju võimu ja prokuratuuri juhi käes on meil eriti palju võimu. Prokuratuur teatavasti võib meist igaühe elu ära rikkuda, allutades meid kriminaalmenetlusele, ja seda võimu on väga lihtne kuritarvitada. Nii et viis aastat oleks täiesti piisav ja iga viie aasta tagant peaks keegi selle positsiooni üle võtma, võim vahetuks selle koha peal tihemini. Igati mõistlik ja põhjendatud!

Aga nüüd, mis eriti tähelepanuväärne on ja millest ma tahtsingi ennekõike rääkida, seisneb selles, et kui te kerite seda eelnõu edasi ja jõuate punktini 53, siis seal on see moment, millest ka härra Timpson hetk tagasi minu märkamist mööda lähemalt ei rääkinud.  

Ja see punkt ütleb seda, et mitte ainult ei pikendata peaprokuröri ametiaega, vaid pikendatakse ka juba ametis oleva peaprokuröri ametiaega. Ma tsiteerin: 2026. aasta 1. septembril ametis olev riigi peaprokurör, kes on ametisse nimetatud viieaastase määratud tähtajaga, loetakse ametisse nimetatuks seitsmeks aastaks ametisse nimetamise päevast arvates. 

See on nagu rakendussätete all, eks seda hästi ei märgatagi, sellest ei räägitagi. Aga mida me tegelikult näeme? Võimul olev valitsuskoalitsioon nimetas eelmise aasta kevadel uue peaprokuröri viieks aastaks ja nüüd, vahetult enne seda, kui suure tõenäosusega võimult taandutakse, üritatakse muude seadusemuudatuste hulgas teha selline seadusmuudatus, et seesama peaprokurör, kelle nad ametisse nimetasid, jääb ametisse kogu järgmiseks Riigikogu ametiajaks ja aastaks kauemakski. 

Ehk kui tegelikult praeguse seaduse järgi ja tema nimetamise otsuse kohaselt tema ametiaeg peaks lõppema 2030. aasta kevadel, siis selle seadusemuudatuse kohaselt see lõpeks 2032. aasta kevadel. Riigikogu valimised toimuvad teatavasti 2027. aasta märtsis ja järgmise Riigikogu koosseisu ametiaeg lõpeb 2031. aasta märtsis.

Ja mina ütlesin küll õiguskomisjonis ja ütlen ka siin, et see asi ei jäta sugugi head muljet. Eriti kui me vaatame seda koostoimes sellega, mida üritatakse teha ka ERR-i juhtimisse sekkumisega. Vahetult enne seda, kui praegune valitsuskoalitsioon suure tõenäosusega võimult taandub, üritatakse muuta ERR-i seadust sellisel viisil, et nimetada sinna kolm uut eksperti, kelle teatavasti otsustab valitsuskoalitsioon ise ilma vaidlustamise võimaluseta, ükskõik, kas seal on mingid konkursid taga või mitte, ja selle kaudu suurendada oma jõudu ERR-i nõukogus, et panna vahetult enne võimult taandumist ametisse uus juhatus, mis, jällegi, oleks võimul kogu järgmise Riigikogu ametiaja. Juhatuse ametiaeg on viis aastat. Kui ta pannakse ametisse 2027. aasta kevadel, siis tema ametiaeg lõpeb alles 2032. aasta kevadel.  

Mulle tundub, et siit hakkab natukene muster välja joonistuma. Valitsuskoalitsioon saab aru, et ega nad võimule ei jää, tuleb taanduda. Aga nüüd teeme ära veel niisugused muudatused, mis võimaldab meie inimesed, meie nimetatud inimesed, võimule jätta kogu järgmise Riigikogu ja ka eeldatava valitsuse ametiperioodi ajaks. 

 Seda ei tohiks teha, see ei näe hea välja. Ehk veel kord, kui muudetakse seadust, et muuta peaprokuröri ametiaeg seitsmeaastaseks, siis see on üks asi, aga sellega ei peaks mitte mingil juhul tingimata kaasnema see, et juba ametisse nimetatud peaprokuröri ametiaeg pikeneks samuti seitsme aastani. Aitäh! 

Suur tänu teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Oli 2004. aasta kevad. Ma istusin toonase peaprokuröri Jüri Pihli kabinetis ja vaatasin rõdult alla Toompea poole. Toonane peaprokurör oli õhinat täis ja rääkis sellest, kuidas kohe-kohe muutuvad asjad Eesti riigis, et enam nii palju tellimisasju ei saa olema, kuna praegu on uurija ja prokuröri vastutus hajutatud ja võimalused nii-öelda tellimisasjade tegemiseks on küllalt suured, kohe-kohe 1. juulist – see oli 2004 – läheb, asi muutub, kuna tuleb võistlev protsess ja vastutajaks saab üks inimene, see on prokurör. See oli 2004 kevad.

Nüüd on 2026 ja need mehed, kes on prokuratuuris töötanud, on hoopis teist juttu rääkinud. Margus Kurm, kes oli kunagi juhtiv riigiprokurör ja sisuliselt peaprokuröri asetäitja, on kirjutanud mitmed karmid lood. Üks oli hiljuti, et prokuratuur tuleks laiali saata, või teine asi, kui ta rääkis 12-st eriti suure võimuga kohtunikust. Ja mida siis Margus Kurm on kirjutanud? Et jah, prokuratuur tuleks laiali saata, kuna maksumaksja raha eest ei ole vaja ülal pidada asutust, mille tegevusest inimesed aru ei saa ning mis külvab ühiskonnas hirmu ja ebakindlust. Norman Aas, kelle ajal oli Margus Kurm juhtiv riigiprokurör, on öelnud veel, et õigusnormid on väga laia tõlgendamisruumiga ja paragrahvide sisu on tihti suhteliselt hägus ja on kadunud üldine arusaam, mis on moraalne, mis ei ole moraalne ja mis on paha ja mis ei ole paha. Margus Kurm on öelnud, et kosmeetiliste vahenditega prokuratuuri neid asju parandada ei saa ja parim lahendus oleks lõpetada praegune pseudo võistlev menetlus ja asendada see päris võistleva menetlusega, kus süü või mittesüü üle otsustavad vandemehed ja kohtunik juhib üksnes protsessi. 

Nii et näete, ütleme, aastail 2004–2026, millised väga erinevad vaated on olnud. Tegelikult prokuratuuri kohal on need pilved tänase päevani küllalt suured, needsamad, mida siin ka Margus Kurm, kes tunneb prokuratuuri peensusteni. Need on need probleemid, mis tegelikult vajavad lahendamist. Need lahendused ei ole valdavalt seotud prokuratuuriga. See kivi tuleb visata meie kapsaaeda. Need ongi need väga avara tõlgendamisruumiga seadused, kus on delegeerimised, et mida mõista, mis on halb ja mis on hea – kõik need probleemid. Aga nende lahendamisega peaksime tegelema meie. 

Kui nüüd tulla selle prokuratuuriseaduse, teine lugemine, selle juurde, siis mulle tundub, et see, mida me ka õiguskomisjonis arutasime – jah, kas seitse aastat on paras või on viis pluss kaks või viis pluss viis … 

Paluksin veel mõne minuti.

Kolm minutit lisaks.

Selle kõrval tundub see selline üsna süütu lapsemäng. See, mida me arutasime, ka kassatsiooni esitamise võimalusi, kuidas on Belgias, kuidas on meil, ja muid nipet-näpet, mida see prokuratuuriseadus tegelikult võtab kokku. Noh, seitsme aasta need mured või ligi seitsme aasta mured. Nii et need on kaks täiesti erinevat asja. See esimene vaade, millest ma rääkisin, on nagu laiem pilt, mille lahendamise võtmed on meie käes, mitte prokuröride käes, nii hirmuäratavad, kui nad võivad kellelegi tunduda. 

Aga see seadus on suhteliselt lihtne, muudab prokuratuuri ja prokuröride elu ja töö selgemaks. Ja tõesti on nüansid. See mure, tõepoolest, ma saan aru sellest, et lahkuv valitsus muretseb selle peale, mis edasi hakkab tulema: rahvusringhäälingu nõukogu, kes seal saaks olema, võib-olla ka see peaprokurör, kes praegu on minu meelest päris asjalik inimene, kas ta hakkab täitma Reformierakonna ja Eesti 200 ülesandeid. Kahtlen sügavalt.

Aga see seadus on jah lihtne ja selge, muudab prokuratuuri ja prokuröride tööd lihtsamaks. Oleks võinud sellise asjaga välja tulla juba üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus aastat tagasi, aga lõpuks on tulnud. Mina ei dramatiseeriks praeguse peaprokuröri ja selle ametiajaga, seitse aastat, et see on väga ohtlik ja mida iganes. 

Nii et kaks eri maailma, aga nimetus on kõigil üks: prokuratuur ja üldse turvatunne ja seda, et inimesed ei peaks kartma, et kusagil on mingi kirves õhus ja igaühte võib šantažeerida ja saata vangimajja või rikkuda ta elu ära. Aitäh!

Aitäh teile! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Peale politseijuhtide kaasust on ilmselt kõikides erakondades neid inimesi, kes leiavad, et prokuratuuri töös on väga tõsiseid probleeme, millega tuleks tegeleda. Aga kahjuks eelnõu neid probleeme ei lahenda. Selles mõttes on tegu niisuguse natuke pokazuhhaga või näilise tegevusega, mis tegelikult neid eesmärke ei saavuta, millest me oleme rääkinud ja kus need tegelikud probleemkohad asuvad.  

No väidetakse, et see eelnõu on tulenenud 2024. aastal läbiviidud teenistusliku järelevalve tulemustest ja muidugi ka politseijuhtide kaasusest, kus siis meie kõrgeid politseijuhte loksutati läbi kolme kohtuastme ja selgus, et tegelikult neil mingit süüd ei olnudki. See võttis kõik aastaid.  

Aga samas ma loen esimesel lugemisel siin Riigikogus stenogrammi, kus eelnõu ettekandnud Margus Tsahkna, kes asendas siis Liisa Pakostat, ütles niimoodi: taustaks niipalju veel, et need muudatused on suuresti prokuratuuri enda poolt välja töötatud ja nendega kokku lepitud. Palun väga, teenistusliku järelevalve tulemusena ja nii-öelda prokuratuuri tegevust paremaks muutva eelnõu on prokuratuur ise välja töötanud, tuleb välja! Kas see nagu tundub loogiline? Minu arvates ei tundu loogiline.  

Kui minna nüüd konkreetselt juba nende muudatuste juurde, siis eelnõus väidetakse, et see, kui peaprokuröri ametiaeg hakkab olema seitse aastat ja peaprokurör saab ametis olla ainult ühe korra ehk teda ei saa tagasi valida, see justkui suurendaks siis poliitilist sõltumatust läbi siis ametiaja. Jällegi, no mis probleemi me lahendame? Kas meil on siiamaani olnud probleeme sellega? See säte justkui tunnistaks, et meil on varem olnud probleeme, et peaprokurör on olnud poliitiliselt motiveeritud või mõjutatud, et me lähme niisugust muudatust tegema. Ma tahaks siis teada, milline nendest riigi peaprokuröridest on olnud poliitiliselt mõjutatud, et niisugust muudatust meil täna tarvis on. Tegelikult see on nagu muude ametitega. Kui inimene on saanud väga hästi hakkama oma tööga, siis ma ei näe mingit põhjust, miks ta ei võiks teiseks ametiajaks jääda. Tegelikult ka riigi peaprokuröri ametis Norman Aas on olnud mitu korda järjest ja kellelgi ei olnud mingisuguseid kahtlusi, et ta on poliitiliselt kuidagi motiveeritud või mõjutatud. Ta sai hästi tööga hakkama.  

Teine muudatus, mis puudutab abiprokuröri ja riigiprokuröride katseaega, mida soovitakse pikendada, abiprokuröril aastani ning ringkonna- ja riigiprokuröridel kahe aastani. Vajadus tuleneb sellest, et siis, kui katseaeg ei ole nagu rahuldavalt möödunud, siis saaks neid lahti lasta. No ausalt öelda, kui prokurör, ükskõik milline, ei saa oma tööga hakkama, siis ta tuleb kohe lahti lasta. Selleks ei pea nagu ei aastat ega kahte ootama. Täna meil on reaalselt töötamas ju prokurörid, kelle puhul kohus on tuvastanud, et nad on valetanud kohtule, et nad on võltsinud asju, ja nad töötavad edasi, mitte midagi ei juhtu. See katseaeg mitte kuidagi seda olukorda ju ei muuda. Peab olema võimalik jooksvalt, kui inimesed ei saa oma tööga hakkama või ei täida neid nii-öelda kõrgemaid niisuguseid nõudeid, mis tegelikult meil on ka kohtunike suhtes, ikkagi kõrgendatud ootused, sest nad mõjutavad inimeste elu väga oluliselt, nad on osaks meie õigusriigist. Ei saa nii olla, et kohtunik on ebaaus või prokurör on ebaaus. Need ootused peavad olema nagu kõrgemad, täpselt samamoodi nagu kohtunikel, niisamamoodi ka prokuröridel. Ebaausad prokurörid ja saamatud, kes ei saa oma tööga hakkama, tuleb lahti lasta, sõltumata katseajast.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Nii. Ja kui nüüd rääkida sellest veel, et ka siis lepingud muutuvad prokuröridel, juhtivatel prokuröridel tähtajaliseks, viieks aastaks, siis tekib küsimus, kuidas see jällegi sedasama olukorda nagu adresseerib. Me ei pea ootama ei katseaega ega viit aastat, selleks et oma tööga mitte hakkama saavat või olulisi rikkumisi toime pannud prokuröre lahti lasta. Neid peab saama kohe lahti lasta. Kui meil on isegi need tähtajalised töölepingud, siis see on vaat et vastupidine tegevus. See annab just neile kindlustunde, et need viis aastat ei saa nendega mitte midagi ette võtta, nad saavad edasi töötada rahulikult. 

Mida veel muudetakse? Distsiplinaarsüüteo aegumistähtaegu kolmelt aastalt kahele aastale ja lisaks kuus kuud rikkumise avastamisest. No jällegi, kuidas see parandab olukorda, et meil oleksid head prokurörid ja usaldusväärsed prokurörid tööl? Isegi aegumistähtaega tehakse lühemaks. Samas, katseaja puhul just öeldakse, et lühikese ajaga ei tule välja, kas inimene oma tööga hakkama saab või ei saa. Aga nüüd distsiplinaarmenetlus, vaat see peab kiiresti välja tulema. See on täiesti jällegi ebaloogiline, see kuidagi olukorda ei paranda. 

Me kõik teame ju väga hästi, et see kõige põhilisem probleem, mis prokuratuuri ja ka tegelikult teiste jõuasutustega on, on just järelevalve. Kes ikkagi saab reaalselt teostada järelevalvet ja midagi selles suhtes ette võtta, kui on näha, et asjad ei toimi hästi? Seda probleemi tegelikult see eelnõu ju absoluutselt ei adresseeri, sest sisuliselt ikkagi hoopiski annab veel riigi peaprokurörile nagu jõudu juurde, et ta saabki seal asutuse sees ka näiteks prokuröride niisugust iseseisvat otsustusõigust piirata ja muutub prokuratuur veelgi juhikesksemaks. Me ei kujutaks ette näiteks, et kohtutes hakkab kohtu esimees andma kohtunikule ülesandeid, või mitte ülesandeid, aga kuidas ta peaks mingisuguseid asju lahendama. 

Kui vaadata seda laiemat tausta sellel eelnõul, koalitsioonierakonnad ei lubanud ju Riigikogu liikmetel moodustada uurimiskomisjoni politseijuhtide kaasuses, et me päriselt saaksime aru, kuidas asjad nii kaugele läksid, et niisugune stsenaarium tekkis ja politseijuhte niimoodi loksutati. 

Kui laiemalt kokku võtta kogu seda konteksti, siis me teame, milline on tänase valitsuse toetus. See on suhteliselt olematu. Niisuguse poliitilise toetuse pealt niisuguseid põhimõttelisi õigusriiki mõjutavaid otsuseid vastu võtta ei ole vastuvõetav. See ei ole legitiimne. Ja kõik, kes täna selle poolt hääletavad ja homme juba siis lõpphääletusel, siis arvestage, et Isamaa ei loe ennast kuidagi seotuks nende otsustega, mis siin eelnõus on. Vajaduse korral vaatame need ümber ja ma arvan, et seda kindlasti tulebki teha, sest kõik rumalad ja Eestit kahjustavad otsused tuleb tagasi pöörata. Seega, kõik, kes selle eelnõuga kavatsevad edasi minna, peavad sellega arvestama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. (Saalis räägitakse.) See on küll nüüd kollase raamatu väliselt, aga eks me oleme siin kõik eksinud natukene vahel.

Nii, Isamaa fraktsioon esitas ühtlasi ettepaneku eelnõu 909 teine lugemine katkestada. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda ettepanekut arutame, hääletame.

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud prokuratuuriseaduse muutmise seaduse eelnõu 909 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 909 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 909 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on 48 Riigikogu liikme kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks rahandusminister Jürgen Ligile. Kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on umbusalduse avaldajate esindaja sõnavõtt kuni 20 minutit, seejärel on ministri sõnavõtt kuni 20 minutit ja seejärel on küsimused ministrile. Iga Riigikogu liige võib esitada kuni kaks suulist küsimust. Seejärel on läbirääkimised ja sellele järgneb lõpphääletus. 

Head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli umbusalduse algatajate esindajana hea kolleegi, Riigikogu liikme Martin Helme.

Head kolleegid! Oleme siin tõesti umbusalduse avaldusega Jürgen Ligile ja ma loen teile ette selle põhjendused. 

Eesti riik liigub pankrotikursil ja rahandusminister Ligi keeldub seda tunnistamast. Samuti ei ole ta valmis astuma samme, mis parandavad meie elanike toimetulekut ja ettevõtete konkurentsivõimet. Samamoodi jätkates pärandame tulevastele põlvedele hiigelvõlad, mis omakorda avaldab tugevat mõju Eesti riigi igapäevasele toimimisele ja rahanduslikule jätkusuutlikkusele. 

Eesti riigi eelarvestrateegia näeb ette riigivõla hüppelist kasvu. Aastaks 2029 tõstab selle teenindamiseks vajalikke intressimakseid praeguselt ligi 200 miljonilt eurolt 464 miljoni euroni. Juhin tähelepanu, et need on optimistlikud prognoosid. On ka prognoose, mis ütlevad, et see võib ulatuda kuni 700 miljoni euroni aastas. Riigivõlg kasvab nelja aastaga kokku 7,7 miljardi võrra ehk praeguselt enam-vähem 10 miljardilt 17,5 miljardi euroni ehk praktiliselt kahekordistub. Et Eesti riik saaks toimida, peame jooksvate kulude katteks pidevalt laenu võtma. Riigivõla hüppeline kasv on toimunud Reformierakonna valitsemise ajal. Kahel viimasel aastal on rahandusministri ametit pidanud Jürgen Ligi. 

Eesti riigi võlaspiraali pärast ei muretse ainult umbusaldusavaldusele alla kirjutanud Riigikogu saadikud. Negatiivse hinnangu andis riigirahandusele ka hiljuti Eestis viibinud Rahvusvahelise Valuutafondi ehk IMF-i delegatsioon. Rahvusvahelised eksperdid tõid välja, et prognooside kohaselt läheb Eesti eelarve pärast käesolevat aastat veelgi rohkem tasakaalust välja ning praeguste poliitikate jätkumisel liigub riigivõlg jätkusuutmatul kursil.

Selle asemel et kriitikat omaks võtta ja olukorra parandamiseks vajalikke samme astuda, süüdistab Ligi nagu ikka eelmisi valitsusi ja peab enda otsuseid ainuõigeks. See ei ole rahandusministrile kohane käitumine. Jürgen Ligi väljaütlemised näitavad täielikku arusaamatust inimeste ja ettevõtete tegelikest probleemidest. Paljud tema kommentaarid tekitavad paratamatult küsimuse, kui adekvaatselt minister toimuvat üldse hindab. 

Näiteks soovitus mitte vaadata tankla poole ja ise hindadega hakkama saada või väide, et toiduainete hindade langetamine oleks rumal otsus, tekitavad pehmelt öeldes hämmingut. Rahandusminister peab teenima riiki ja tema inimesi, mitte suruma üleolevalt peale oma poliitilisi tõekspidamisi. 

Eesti on varsti ainus Euroopa Liidu riik, kus ei rakendata toiduainetele vähendatud käibemaksumäära. Taanis astus ametisse hiljuti uus valitsus, mis on jõudnud arusaamisele, et toit on muutunud luksuskaubaks ja see vajab maksuerisust. Paraku ei ole see teadmine jõudnud kohale ei Reformierakonnale ega Jürgen Ligile. Eesti on Euroopa Liidus toiduainete kallinemise tempo poolest esikohal. Toidu hind on Eestis viimastel aastatel tõusnud 60%, ületades keskmist inflatsiooni, ja see on muutunud luksuskaubaks. Kaubandusketid räägivad müügimahtude langusest ja poevarguste arv kasvab pidevalt. Iga nädal sulgeb ukse mõni tunnustatud restoran. Samas ei soovi Jürgen Ligi toiduainete käibemaksu teemat isegi mitte arutada. 

Samal lühinägelikult tegutseb Jürgen Ligi ka kõrgete kütusehindade tingimustes. Rahandusministri tegevusetus kahjustab Lähis-Ida sõjategevusest tingitud kütusehindade tõusu olukorras tõsiselt inimeste ja ettevõtete heaolu ning toob kaasa vaesuse kasvu ning pankrottide arvu suurenemise. Kuigi mitmed riigid on võtnud kasutusele erinevaid meetmeid mootorikütuse hindade tõusu alandamiseks, ei kasuta Jürgen Ligi tegelikke hoobasid hinnakriisi mõjude leevendamiseks. See tähendab, et meie majandust ootab järjekordne löök. 

Ma omalt poolt lisaks ka seda, et mulle on arusaamatu, kuidas on võimalik, et Jürgen Ligi oma tänases ametis teeb seda, mida ta teeb, selles valguses, mida ta on terve elu rääkinud. Kõik, mis ta teeb, on vastuolus sellega, mis on olnud tema poliitiline retoorika. See on skisofreeniline! Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli umbusaldajate seisukohtadele vastamiseks hea kolleegi, auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänan selle võimaluse eest oma seisukohti selgitada, aga samas lubage väljendada ka seda hämmastust, et inimesed avaldavad umbusaldust tekstiga, mis nende usaldusväärsust küll kuidagi ei tõenda. See poolteist lehekülge, mida te siin ka kuulsite, on täis kui mitte ebatäpsusi, siis enamasti liialdusi, otseseid valesid ja laimu. Ma hakkan otsast peale seda seletama. 

Heast alustades: siit on ära kadunud mõningad punktid, mis esimese hooga kirja pandi. Siin ei heideta mulle enam ette ettevõtte tulumaksu tõstmist või ei heideta ette, et ma ei ole seda teinud, ettevõtte tulumaksu taastamist, astmelist tulumaksu või pangamaksu. See on kuidagi ära kadunud, see on nüüd asjas hea külg. 

Aga vaatame siis edasi. Hakkame lõik lõigu haaval. Tõele vastab siin tõepoolest see, et Eesti riigi rahandus on raskemas seisus kui enne. Aga kindlasti ei vasta tõele väide, et Eesti riik liigub pankrotikursil, et rahandusminister keeldub tunnistamast rasket olukorda ja et ta keeldub võtmast ette samme, mis inimeste toimetulekut ja ettevõtte konkurentsivõimet parandaks. 

Kõigepealt, kõige suurem toimetuleku parandamine toimus just nimelt selles eelarves, mis maksis kahes osas kokku 816 miljonit maksukergendust inimestele alates tulumaksuvaba miinimumi taastamisest. Kuid peale selle on teiega kõnelev rahandusminister nõustunud miinimumpalga tõusuga, mis on pidevalt tõusnud keskmise palgaga võrreldes, toimetulekutoetuse tõstmisega nii sellest aastast kui ka järgmisest aastast, üksi elava pensionäri toetuse tõstmisega, viimati üksikvanema toetuse tõstmisega. 

Aga eelkõige on meil ikkagi tegemist välistest teguritest tuleneva majanduslangusega, mis on praeguseks läbi. Need argumendid, mida ma selle käsitlemisel olen ka esitlenud, on osutunud õigeks ka praktikaga võrreldes, rääkimata argumentatsiooni aususest. Eesti majanduse kasvu kiirus on Euroopa tipus praeguseks, kuigi tuleb möönda, et Vene agressioon räsis meie majandust rohkem kui ülejäänud riike. Sellel on põhjused, aga selleks ei ole praegu aega.

Aga kui rääkida pankrotikursist, siis meie ei heitnud ette koroonakriisi ajal Martin Helmele sellisel toonil eelarve defitsiiti, kuigi sel ajal oli eelarve defitsiit kõige suurem – nii tegelik kui ka prognoositud 6,7%. Eelarve tegemisel oli 6,7% eelarve miinust. Praegu on tegemist sõjaga. Aga mitte kusagil ei ole siin mainitud, et eelarve suur defitsiit tuli kaitsekulude kasvust, ma siis meenutan seda. 

Pankrotist on nii palju, et Eesti ei ole kordagi olnud ülemäärase defitsiidi protseduuris. Kolmandik Euroopa Liidu riike on. Meie laenu hind vaatamata meie majanduse väiksusele on Euroopa Liidu keskmise tasemel. Meie laenureiting samuti, kuid seejuures on meil kaitsekulu Euroopa tipus ja sealt tuleb defitsiit. 

Ei vasta selline väide tõele, et me peame jooksvate kulude katteks laenu võtma. Nii ei saa eelarvet lahti arutada, meie defitsiit on väiksem kui investeeringud. Aga eelkõige veel kord, see on kaitsekulu, mis meie eelarve täiesti paigast lükkab. 

Väga põnev on see viide IMF-ile, et IMF on sama öelnud. Ma võin lisada, et ka OECD on öelnud, et meil on probleem, aga IMF on soovitanud laenukoormuse hoida 35%‑ni ja OECD 40%‑ni. Meil on 24%. Te räägite pankrotist, viitate nendele organisatsioonidele. Ma võin viidata ka Aivar Kokale, kes kümme aastat tagasi, kui mina hakkasin ette heitma eelarvereeglite tühistamist sellesama seltskonna poolt, ütles, et Eesti peab saavutama Euroopa keskmise laenukoormuse. Ma mäletan seda! Nüüd on ta Isamaa, kõige populaarsema erakonna pidev esindaja rahanduskomisjonis. 80%, palun väga, meil on 24% laenukoormust. 

See jutt, et ma pean oma otsuseid ainuõigeteks – no andke andeks, kui mul on seisukoht, siis ma seda kaitsen, aga ma ei ole suverään, kes langetab üksi otsuseid. Need on valitsuse kollektiivsed otsused, mida ma olen pidanud kaitsma, ja olen ka tihti öelnud, kus ma nendega nõus ei ole, kus on need kompromissid olnud, mis ma teen. Ma ei ole kuidagi öelnud, et need on ainuõiged. Aga kriitikat omaks võtta ma ei saa, kui laimatakse, nagu ka siin. 

Väljaütlemised – silmakirjalik sõnapaar üleüldse! Kui inimesel on mingi seisukoht, siis ta võib seda väljendada küll. Aga palun vaielge! Ma ei ole kunagi öelnud, et toiduainete hindade langetamine oleks rumal otsus. Ma olen alati juhtinud tähelepanu, et valitsused ei langeta hindu, valitsused ei kontrolli hindu. Ma olen sellest rääkinud. 

Te räägite, et ma olen öelnud, et toiduainete hindade langetamine oleks vale otsus. Olekski vale otsus, kui me sekkuksime toiduainete hindadesse. Sedasama räägivad rahvusvahelised organisatsioonid, OECD ja IMF. Kõik kunstlikud sekkumised hindadesse on nende poolt hukka mõistetud, aga te tsiteerite neid organisatsioone valikuliselt nii, nagu teile sobib. 

Ma tuletan meelde ka kirjandusklassikat. Selle autor ei ole teada, aga see on ilmselt väga vana, see kõlab umbes niimoodi, et andku jumal mulle meelekindlust muuta asju, mida ma muuta saan, leppimist asjadega, mida ma muuta ei saa, ja oskust nende vahel vahet teha. See on olnud minu poliitikas teatud juhtmõte, mida ma ka seletan. 

Ja hinnad on üks, mida ma alati olen rääkinud, et nendega tuleb leppida inimestel, kes neid mõjutada ei saa, välja arvatud see, et otsitakse odavamalt. Niipidi saab, kollektiivselt saab, aga valitsus ei tohi hindade langetamisega tegelda. 

Ma imestan, et niisugusele Martin Helme tekstile kirjutavad alla täiesti ausad inimesed, kes seda kõike väga hästi teavad ja on ka majandust õppinud. "Eesti on varsti ainus Euroopa Liit, kus toiduainete käibemaksu ei ole alandatud." See on see, mida kategooriliselt veel eelmine nädal tuletas meile meelde OECD: ärge tehke seda! See on täiesti vale otsus! Teil ei ole selleks eelarveruumi, see on valesti sihitud, see on raiskamine. 

Statistika tõestab, et see meede ei alanda hinda. Riikides, kus toiduainete käibemaks on madaldatud, võib ta korraks hindu allapoole viia, aga kokkuvõttes näitab statistika, et nendes riikides on toidu hinnad isegi kõrgemad. See on sellepärast, et hindu mõjutavad muud asjad, sealhulgas teised maksud. Ja seal, kus toiduainete käibemaks on vähendatud, on muud maksud kõrgemad. 

Te toote Taani näite. No ma kohtusin Taani nr 2-ga rahanduses, kes nüüd läks tööle IMF-i. Uus valitsus, jah, mõtles ümber ja solgib Taani väga klaari maksusüsteemi ära toidu käibemaksu alandamisega, aga see mees oli püha kriitikat täis. Taani nr 2 – ta ei ole valitsuses, ta läks IMF-i. Ta on olnud alati rahandusministrite saatja ja väga hea ekspert. Ma küsisin, miks te seda teete. Tõsi, tuleb öelda, et Taani on ka kõige kõrgema maksukoormusega riik ja ilmselt pidas maksukoormuse vähendamise üheks võimaluseks toidu käibemaksu. 

Aga see ei vii pikas perspektiivis toidu hindu alla, vaid see annab raha kätte tarneahelale ja mitte põllumehele. Seda on ka Eesti Pank korduvalt analüüsidega näidanud, ma olen neid analüüse ka esitanud. Seal leiab kinnitust, et esiteks ei ole toidu hinnad madalamad, kuid on kõrgemad kaupluste kasumid. Üht ja teist on veel. Kindlasti on müügimarginaalid veel rohkem kõrgemad. 

Eesti oludes on tõestatud, et meie kaubanduse probleemid, mida nad peavad riigi arvel lahendama, tulevad tegelikult võidujooksust kaubanduspindade järele. Meil on väga palju kaubanduskette teiste riikidega võrreldes, kes võistlevad selles, kuidas ehitada rohkem ja turgu hõivata. Ja nad ei eita seda. Nende valik, aga nende valik ei saa olla riigi niigi rasket rahandusolukorda veelgi halvendada.

Toidu hindade tõus on meil olnud tõesti suur, kuid toidu hindade tasemelt ei ole me Euroopa kõrgeim. Me oleme keskmisega võrreldes 106%, järjestuses oleme umbes kaheksandad. Me ei ole kõige kallima toiduga riik. Mis on need põhjused? Kindlasti väga kallinenud tarneahel, aga kõik ei ole lihtsalt seletatav. Igatahes maksukoormus on madalam, mitte kõrgem kui neis riikides, kus toidu käibemaksuga on midagigi tagasi antud. 

Te tsiteerisite nii hoogsalt neid kahte organisatsiooni. Ma mõnuga vaatan, kuidas te seda valikuliselt teete. Nad on soovitanud ka ettevõtte tulumaksu, sellele te pole alla kirjutanud. Pangamaksule pole alla kirjutanud, astmelisele tulumaksule pole alla kirjutanud ja mina ka ei kirjuta alla. 

Aga neid asju, kuhu mina alla kirjutan, kuhu Eesti valitsus on alla kirjutanud, on palju rohkem kui neid, millega on opositsioon nõus kaasa minema. Eriti ma rõhutaksin pensioni teise samba taastamist. Ta peab seda väga rumalaks otsuseks. Maamaksuvabastusi peab väga rumalaks, selle asemel ta soovitab ju lausa kinnisvaramaksu. Automaks – väga kriitilised IMF ja OECD suhtuvad sellesse, et te lubate neid makse vähendada olukorras, kus raha ei ole ja kus tegelikult varamaksudes on Eesti maksusüsteemis, võib öelda, struktuurne lünk. 

Mina valikuliselt nõustun sellega, vastavalt oma ilmavaatele tõepoolest. Aga ütlen ka, miks mulle kinnisvaramaks meeldi. Ma alati ütlen, aga ütlen ka seda, miks meeldib mulle see, et piiratud ressurss, maa, millele avalik võim teeb ka otseseid ja kaudseid kulusid, peaks olema maksustatud. Kui kõrgelt, on omaette küsimus, aga siin pool saali on plaksutanud selle vabastuse peale. 

Ja muidugi on eriti naljakas, otse uhhuu-uudistest kütuse hindade küsimus, kus te mulle arupärimisel rääkisite 2,4-sest liitrihinnast diislil. Praegu on see 1,6–1,7 ja põhjused ei ole Eestis, põhjused on välismaal. Väga kummaline on rääkida põhjusena ainult Hormuzi väinast, kui tegelikult tarneraskused on ju erinevate riikide poolelt. Te kordagi ei ole maininud Ukraina sõda, mis esimesena lõi tooraine ja kütuste hinnad, energia hinnad üles. Kordagi ei ole e maininud! Ma ei tea, kelle käsi see on, kas Keskerakonna käsi või EKRE käsi või Isamaa käsi või sotside käsi, kes kustutab siit põhjuste hulgast välja Venemaa tegevuse ja kirjutab ainult Hormuzi väinast.

Põhiline tarneraskus toorainetel, meie inflatsiooni kiirenemise põhjus oli ikkagi Ukrainas. Ja nagu näete, on turg teinud oma töö, iga leevenemine pakkumises viib kütuse hinda uuesti alla. Ja iga kohtumine minul ekspertidega, ka eelmise nädala lõpus, kinnitas seda, et kütuse hindadega ei tohi mängida maksude kaudu. Kütused ja teised defitsiidiks osutunud tarneraskustega kaubad on kallinenud just sellepärast, et neid on puudu. Nende pakkumine on puudu ja see lahendus ei ole mitte mingil juhul kuidagi nõudluse ergutamises. 

Need on absurdsed soovitused, mida te teete hindade alandamiseks. Maailm on võtnud kasutusele oma strateegilised reservid ja teie soovitate, et me stimuleerime veel tarbimist! Selle eest on hoiatanud valitsusi, rahandusministreid, Maailma Energiaagentuur, OECD, Euroopa Komisjon, Euroopa Keskpank, IMF – kõik räägivad sama juttu. Mina räägin ka sama juttu ja teie räägite, et ma ei hooli. Hoolimatu on see, kui te hoolitsete ainult iseenda maine ja populaarsuse eest ning pakute valesid retsepte ühiskonnale, väga valesid retsepte. 

Ja siin saalis, opositsiooni hulgas, on ka inimesi, kes seda tegelikult teavad. Ma imestan, et te alla kirjutasite selle kõik! Väga imestan! Ja lasete Martin Helmel ette lugeda sellises toonis sellised sõnastused. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No teile tavapärases stiilis olete nüüd üritanud mõista anda, et kõik need inimesed, kõik need Riigikogu liikmed, kes on sellele umbusaldusavaldusele alla kirjutanud, ei saa asjadest aru ning valetavad ja eksitavad ja levitavad siin laimu ja nii edasi. Aga kas te laiendaksite seda hinnangut ka kogu Eesti rahvale? Sellepärast et teatavasti on Reformierakonna reiting kukkunud 10% lähedale ja püsinud seal juba pikka aega. Aga kas siis kogu Eesti rahvas on väga rumal, ei saa asjadest aru ja on täiesti eksiteel, mitte toetades teie tegevust? Seda esiteks. 

Teiseks, mind tõesti huvitab see, et kui te olete terve oma poliitilise karjääri jooksul rääkinud pidevalt nagu mantrana seda, kuidas teie spetsialiteet, selline eriline huvi ja missioon lausa on riigirahandus korda teha, siis kas te leiate, et see, mis on viimastel aastatel toimunud selle aja jooksul, kus teie olete ka rahandusminister olnud, on tõesti Eesti liikunud riigirahanduse suurema kordategemise suunas. Minule ja väga paljudele teistele paistab see risti vastupidisena, aga veenge meid ümber, et me eksime. Aitäh!

Aitäh! Kogu oma karjääri jooksul – kui nii tohib nimetada, nimetame seda karjääriks –, poliitilise ajaloo jooksul olen ma eitanud igasugu seost – see kõlab natuke jõhkralt – populaarsuse ja tõe vahel. Populaarsus ei näita argumendi tõesust. Vahel näitab, aga keskeltläbi ei näita. Ja kui te heidate meile ette 12%-list toetust, siis me ei ole kunagi pretendeerinud olema see rahvas. Teie liitlased või teie valijad tihti arvavad, et nemad ongi rahvas. Mina suhtun sellistesse väidetesse irooniliselt, me oleme rahva esindajad, aga mitte rahvas ise, kelle hulka ei kuulu teiste erakondade liitlased või need valijad. Kuuluvad küll! Ja alati ma küsin, et huvitav, kuidas siis EKRE puhul – vabandust, ma pean teid EKRE-ks nimetama, ma tean, et te enam ei ole seal, avaldate ka tõesti mõistlikke seisukohti viimasel ajal rahvusvahelises … See oli kompliment. See oli kompliment. 

Aga te ei ole kunagi saanud ikkagi tõestust reitingus oma tõele, ärge reitingut tooge populaarsuse või tõe kriteeriumina. Ebapopulaarsed otsused on need, millega varem kiitis ennast ka Isamaa, kes nüüd on areenilt kadunud ja kelle asemel on tegelikult populistid. 

Minu ajalugu selle olukorra paranemisel on. Kui ma tohin, jällegi, siin on ette heidetud, et ma süüdistan eelkäijaid. Jah, ma süüdistan ka eelkäijaid. Ma ütlen, et ka praegune defitsiit on kompromiss, mis oleks suurem, kui rahandusminister oleks keegi teine. Päris, ma ütlen, oleks suurem. Väga lihtne oleks öelda, et kuulge, teeme selle 12% kaitsekulusid või 9%, nagu mulle soovitati, võtame ja teeme selle toetuse aasta keskel. Neid juhtumeid on oi kui palju. Kõik ministrid on osanud kirjutada oma kulusid väga veenvalt, aga järjest vähem.

Ajalugu on olnud see, et 2016. aastal võeti meid maha, ütleme niimoodi, et argumendiga, et on seisak, et majandus ei kasva. Tegelikult majandus kasvas ligi 3%. Aga esimese asjana muudeti ära eelarvereeglid. Ma ütlesin, et see ei ole jätkusuutlik. Ma ütlesin seda! Me olime saavutanud kokkuleppe, et eelarvet tuleb teha struktuurses tasakaalus. See oli võib-olla liiga jäik reegel, aga esimese asjana seesama Isamaa, kes rääkis eelarvetasakaalu kirjutamise põhiseadusesse, tõmbas kogu sellel asjal vaiba alt ära ja tühistas isegi selle põhiseadusliku riigieelarve seaduse reegli, et saaks rohkem kulutada omaenda valitsuse ajal. Ma rääkisin juba siis, et kui eelarve lükata tasakaalust välja, siis teda enam tasakaalu naljata ei saa. 

Aga peamine põhjus loomulikult selle defitsiidi puhul oli koroona, siis Putini energiasõda alates 2021. aastast, siis Putini agressioon. Ja praegused probleemid põhiliselt taanduvad nendele, loomulikult ka Hormuzi väin teises järjekorras meid mõjutab, aga praegu pole see veel pärale jõudnud, sest me oleme siiski mõõduka inflatsiooniga ja ka kütuse hind annab kohe järele, kui lubatakse kokkulepet. 

Väga palju on siin kõlanud, eriti Martin Helme vist on seda korrutanud jälle, et meil on läbi aegade kõige suurema defitsiidiga eelarve. See eelarve on reeglipärane, see eelarve on tehtud reeglipärane, selle eelarvega hakkamasaamine on olnud prognoositust parem juba poole aastaga. Ja kõige suurema defitsiidiga eelarved on Martin Helme omad ja ma ei heida seda talle ette. See ongi kriisi ajal. Ma ei heida seda talle ette. Ma heitsin ette otsuste kvaliteeti ja seda retoorikat, et ta tuleb võtta laenu nii palju kui võimalik, aga põhimõtteliselt seal mingi kontroll oli. 

Kohati täiesti asjakohased mehhanismid seda kontrollisid, räägiti meetmete lühiajalisusest ja nii edasi. Noh, lõpuks mindi ikka vargile. Mõni inimene küll kohtus mõisteti õigeks, aga ebaeetilisi otsuseid tehti palju. Ja kõik algas sellega, et kui ma eelarve kontrolli erikomisjonis hakkasin küsimusi küsima, siis ütles Martin Helme – põllumajandusminister –, et kuidas see nüüd nii ebaproportsionaalselt sinna valdkonda läheb, see defitsiit. Külvilaen on esimene, kus pangad raha ära võtavad. Üliküüniline! See on kõige viimane koht, kus pangad raha ära võtavad. Kõige viimane! 

Nii et ajaloos on palju episoode, mis tegelikult tõendavad, et ma seda asja täpselt olen ajanud. Aga selle eelarve ma tegin paremaks. Mina tegin … Me tegime paremaks, kui esialgu kokku lepiti. Aga probleem oli muidugi selles, et 2024. aasta koalitsioonileping tegi ka selliseid maksukokkuleppeid, millest me kinni hoida ei saanud. Need olid diskrimineerivad, süsteemivälised. Ja praegu on hea öelda suure etteheite peale, et aga nende maksukergendustega me ikkagi seda toimetulekut sihtisime päris hästi, väiksemaid tulusid ja lisasime sotsiaalmeetmeid kõige haavatavamatele. 

Ja kokkuvõttes selle aasta – te räägite siin, et toit on luksuskaup, no andke andeks – palgakasv on keskeltläbi üle 10%. Väiksemad palgad kasvavad Eestis viimasel ajal kiiremini ja maksudega loomulikult ei saa väikest palka nii palju aidata. Aga põhimõtteliselt ikkagi on sihitud neid toimetulekuraskustega elanikegruppe. Üldiselt enamiku majanduslanguse ajast, kogu selle sõja ajal on Eesti inimeste reaaltulud, reaalpensionid, reaalpalgad ikka kasvanud. Ja see on tegelikult väike ime. Majanduslanguse ajal tõusevad inimeste reaaltulud. Eelmisel aastal, jah, natuke langesid, aga sellel olid ka palju räägitud põhjused. Sel aastal me saame rääkida, nagu ma ütlesin, väga kiirest reaaltulude kasvust, tõsi, eelarve defitsiidiga koos, ja ma ei eita seda. Aitäh!

Andre Hanimägi, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Lugupeetud minister! Te rääkisite oma sõnavõtus palju valikulisusest, eelkõige, mis puudutab rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi. Toiduainete käibemaksu langetuse puhul olete te väga palju rõhutanud OECD soovitusele, aga tõepoolest, seal on ka teisi soovitusi. Näiteks, et meie tulumaks peaks minema rohkem progressiivseks, mida mina isiklikult toetan. Ka maksuküüru kaotamise osas on nad öelnud, et tegelikult see lõi ikkagi riigieelarvesse päris suure augu, seda on öelnud ka teised, sealhulgas näiteks Eesti Panga president. Ma teen sellest järelduse, et tegelikult näiteks toiduainete käibemaksu langetus ei ole mitte niivõrd rahvusvaheliste organisatsioonide soovituse mõjul, vaid see on poliitiline valik. Nii nagu teiegi ütlesite, et on teatud maailmavaade ja selle järgi me siis valime, millised asjad meile sobivad ja millised mitte. Kas see on nii või kuidas te seda kommenteerite? Mille järgi te siis valite neid soovitusi ja mille järgi mitte?

Ei, see on vale. Maksuvaba miinimumiga ei ole OECD ega IMF kunagi vaielnud. Nad on tunnistanud selle eelarvekulu nagu minagi. Ma nimetasin ju maksukadu ehk maksukergendust selle aasta eelarves 816 miljonit, kuid kõik prognoosid näitavad, et see andis tõusva toe sisetarbimisele. See tähendab, kõige see alumine osa tuludest sai kergenduse ja see suure tõenäosusega jõudis ikkagi tarbimisse. Ja majanduskasvu prognoosi juures ju kõik seda nimetasid, kõik institutsioonid. 

Maailmavaateline on jah see, et maksusüsteem oleks lihtne ja parteid ei sehkendaks kogu aeg maksude kallal, kui meil on sõltumatute hindajate järgi väga konkurentsivõimeline, Tax Foundationi arvates maailma kõige konkurentsivõimelisem maksusüsteem. Olles väga palju tegelenud fiskaalraskustes riikidega, sealhulgas ka võlakriisi ajal, siis esimene asi, mida soovitati kaotada, olid maksuerandid. OECD oli selles mõttes väga vapper, soovitas kõik käibemaksuerandid näiteks kaotada. Tihti alustasime sellest, sellepärast et need jaotuvad valesti. Ka toidu käibemaksu, juhul kui see hinda jõuab, mis tegelikult empiirika ei tõesta, et see oleks kuidagi tuntav või mõõdetav vähegi pikemas perspektiivis, selle omandavad ju jõukad, kui siin väga palju, kaks ja pool korda rohkem OECD uuringu järgi kui kõige vaesem kümnendik. Kaks ja pool korda rohkem! Eelarve ei tohi sellise sõelaga siis raha kanda, kus enamik läheb raisku. 

Sama muide kütuste kohta. Martin Helme läks minema viisakalt, jumal tänatud, aga temale ikka meeldib odavast bensiinist rääkida. Minu arust sotsid võiksid mitte kirjutada alla sellistele asjadele, see ei ole teie ilmavaate kohane. Seal hoiatatakse väga, korduvalt on hoiatatud rahandusministrite puhul, et see on väga halb meede hakata alandama kaubal, kus on pakkumisraskused, makse. Pakkumisraskused olid ka toiduainetel. Esimene pauk tuli seoses energia ja kogu selle tarneahela katkemisega. Noh, teine, esimene tuli koroonast loomulikult, edasi tuli siis see Ukraina afäär, Putini Ukraina afäär. Aga juba eelmise aasta keskpaigast tegelikult maailmaturul toiduhinnad langevad ja ei ole mõtet seda omistada mingitele maksumuudatustele. Aasta arvestuses maikuus oli toiduainete hind 0,9%. Ja te tulete, kirjutate uhkelt kõik alla, et toit on muutunud luksuskaubaks. 

Ma küsin, mitu protsenti teie teada keskeltläbi üks perekond toidu peale kulutab. Miks just toit on luksuskaup? See, et inimestel on toimetulekumured, palgakulude mured, on fakt, aga öelda, et see asub just nimelt toidu koha peal, ei ole ju tõsi. Tegelikult meil ikkagi näljanäitajad on väga-väga madalad, isegi Euroopa mõõtmes, rääkimata maailma mõõtmest. See tähendab, et nii palju on inimestel igal juhul jaksu ja keskeltläbi läheb toidu peale alla viiendiku. Te räägite luksuskaubast. Alla viiendiku läheb tegelikult keskeltläbi toidule ja kõige viimasel kümnendil oli see viimane, mis ma vaatasin, oli 26%. Nii et ei saa ka väita pere-eelarvest, et see oleks mingi kättesaamatu asi, kust tuleb nagu mingeid erakordseid stiimuleid rakendada. 

Kokkuvõttes võetakse sel juhul mingite muude maksudega tagasi, aga toit ei ole selline kaup, mille tarbimist peaks rohkem stimuleerima kui mõnda teist. Selles on see probleem, miks ma olen kritiseerinud seda ettepanekut, teades väga hästi, mis on need sotsiaalsed jaotused, ikka jõukamate kasuks. 

Euroopa Komisjoni kriitika võib-olla jäi lõpuni sõnastamata, et nad kritiseerivad väga neid kütusemaksude alandamisi. IMF ka tõi analüüsi meile mitu korda, millega seda on tõestatud, et need on valed meetmed, need omandavad jõukamad. Ühel juhul kaks kolmandikku, teisel juhul kolm neljandikku omandavad siis kütusemaksude vähendamise jõukamad, mitte vaesemad. 

Vaat sihuke värk on selle maksudega. Ma ei saa aru, kuidas maksude kaotamine saab kõige nõrgemaid aidata, miks sotsid seda toetavad. Ma saan aru, et Martin Helmel on ükskõik, aga sotsid on tavaliselt natuke analüütilisemad. Küsige Riina Sikkutilt. Ma ei tea, miks ta kirjutas siia alla, sellisele tekstile. Väga piinlik. Ta teab tegelikult vastuseid. Küsige Riina Sikkutilt. Me oleme väga ühtedel seisukohtadel selles tekstis, mis siin on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Noh, ma olen alati imetlenud sinu enesekindlust. Sina kui majandusgeograaf oled kaua-kaua võimul olnud ja tead, kuidas rahvas on loll ja opositsioon on lollikari ja kõik on pahatahtlikud. Selle koha pealt au sulle vähemalt, et sa kaheksajalaga ei võitle, erinevalt peaminister Michalist.

Aga kas finantsist Aivar Sõerd, su kolleeg, on ka loll, või Mart Võrklaev, kes on sama ametit pidanud? Nüüd tekivad probleemid selle lisaeelarvega, et nad ei taha sinu tarkust nagu jagada. Kas kogu maailm – on ainult tark sina, kaua võimul olnud, ja ülejäänud on siis lollikari või pahatahtlikud ka veel?

Ma ei ole selliseid väiteid kunagi esitanud. Küll aga olen öelnud, et populaarsus ja tõde ei ole omavahel seotud. Seletan seda ja põhjendan ja argumenteerin. Mul on mõningaid eeliseid Mart Võrklaeva ja Aivar Sõerdi ees selle poolest, et mul on nii majandusharidus kui ka geograafi oma. Ei ole mulle omistada vaja siit saalist pidevalt, et ma olen majandusgeograaf – ei, erialaliselt, professionaalselt ma olen juba ammu ökonomist. Mul on vastav kraad ja siin ma räägin ökonomistina, mitte majandusgeograafina. 

Urmas Reinsalu on teine mees, kes alati ütleb ja siis omistab mulle mingit lolliks nimetamist. Ma ei nimeta inimesi lolliks. Ma nimetan ettepanekuid rumalateks, aga mitte inimesi lolliks. Need on rumalad ettepanekud.Aga noh, see on häbematu, kui siia kirjutatakse mulle ja teie kirjutate alla, et mina olevat väitnud, et toidu hindu alandada oleks rumalus. Ma ei räägi sellises keeles. See pole minu tekst. Ma räägin alati sellest, et valitsus ei kehtesta hindu. Hindu kontrollib riik, esiteks, Eesti Panga intressi- ja rahapoliitikaga, teiseks, Konkurentsiamet üldise majanduskeskkonnaga kontrollib hindu, aga mitte käsitsi juhtimisega. Aga noh, Martin Helme on teisest ajastust pärit loomulikult oma kasvatuselt.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Meil on üks fundamentaalne probleem see, et meie avalik sektor, riigisektori ametkond paisub nagu pärmi peal ja mitte kuskilt pole näha, et selle kuidagigi saaks kontrolli alla. Ja sellest tulenevalt on meil probleem valitsemissektori kuludega, mis kogu aeg tõusevad. Ja nüüd me saimegi näha, et rahanduskomisjonis isegi teie oma erakonnakaaslased ei toeta lisaeelarvet. Arvestades seda, et Aivar Sõerd oli meil siin 2007. aastal maailma parim rahandusminister, siis see, et opositsioon on rumal, nagu te kogu aeg ütlete, on üks asi. Aga kas teie oma erakonnakaaslased ka, kes on nii kõrge tiitliga pärjatud, on siis rumalad ja ei saa aru, kui hea lisaeelarve te tõite ja ei hääletanud komisjonis selle poolt. Kas ikkagi ei peaks revideerima oma seisukohti? Äkki on ikkagi midagi Rahandusministeeriumi juhtimises ka nihu?

Ma ei tea, mida te täpselt öelda tahtsite, aga üks, mille vastu ma kogu aeg võitlen, on argumentum ad hominem. Ja ma ise ei kasuta seda. Kui ma ütlen, et see ettepanek on rumal, siis see ei tähenda, et ettepaneku tegija on rumal. Kui poliitika on rumal, ei tähenda see seda, et inimene ise on rumal. 

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister Ligi! Mina pean tunnistama, et kui ma lähtuksin täiesti egoistlikest motiividest, siis ma ei tahakski, et teid umbusaldatakse. Vaat sel põhjusel, et te tuleksite siia Riigikokku ja ma ei ole päris kindel, et see oleks mulle meeldiv naabrus. Võib-olla oleks ka, aga senine kogemus näitab, et mitte. Teiseks olete te, ilmselt just teie kõige tõhusamalt Reformierakonna toetust vähendav poliitik ja mida nähtavam te olete, seda tõhusamalt seda teete. 

Aga sisuline küsimus on järgmine. Te olete öelnud, et toiduainete käibemaksu vähendamine oleks rumal. Samal ajal on Eesti toiduhinnad viimastel aastatel kasvanud märksa kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kas te saate nimetada ühe konkreetse meetme, mille teie olete välja pakkunud Eesti perede toidukulude vaoshoidmiseks, või on mõni selline meede teil plaanis?

Aitäh! Ikka see, et te vist ei kuula neid minu vastuseid, eelmist vastust, kus ma ütlesin, et argumentum ad hominem, see on see, mille vastu ma sõdin. Te enamiku aja kulutate sellele, siis justkui natuke puudutate teemat ka. 

Aga ma oma vastukõnes sellele Martin Helmele ju tegelikult nimetasin seda. Ühelt poolt riik ei kehtesta heaolu, teiselt poolt riik saab teha maksukergendusi, paraku defitsiidi arvel eelkõige, ja me oleme seda teinud selle eelarve sees 816 miljoni ulatuses, valdavalt alumistele tuludele. Peale selle ma nimetasin ka sotsiaalmeetmeid, mis jõuavad ka nendeni, keda maksudega ei saa aidata. Ma nimetasin toimetulekutoetuse tõstmist, ma nimetasin üksikvanema toetuse tõstmist, mis ei jõudnud küll kohe eelarvesse, aga praeguseks on saanud minu toetuse. Meil oli see plaanis järgmisest aastast, olen nõus praegu tegema. Üksikvanema toetust nimetasin, miinimumpalga tõstmist kiiremini kui keskmine palk, olen tõstnud. 

Aga see kultuur peaks meile siia tagasi tulema, et Eesti rahvas sai nii jõukaks, kui ta on, tänu sellele, et ta ei jäänud lootma riigile, riigi abile. Põhiline on ikka isetegemine. See riik on vaja endal üleval pidada ja see riik saab tagasi anda ikkagi eelkõige rohkem, kui inimene ise annab, nõrgematele, mitte kõigile korraga. 

Sellist üleüldist toitlusprobleemi meil ei ole, mis õigustaks sadade miljonite kulutamist maksuerandile, mille omandavad valdavalt suuremad tarbijad, jõukamad tarbijad, kümnes detsiil 2,5 korda rohkem kui alumine detsiil. Jutt on inimestest, jutt on inimeste heaolust ja riigi otsustest.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! On teada juba, et täna rahanduskomisjonis juhtus huvitav reformierakondlaste mäss oma lisaeelarve vastu, kui niimoodi võib seda nimetada. Lisaeelarve hääletamisel kaks endist rahandusministrit, Mart Võrklaev ja Aivar Sõerd, ei pooldanud lisaeelarve eelnõu suurde saali saatmist. Kuidas te seda kommenteerite? Kas tegu on mingi tööõnnetusega, kuigi nemad pärast kommenteerisid seda päris korralikult ja nende sõnadest mina küll välja ei lugenud, et see oleks mingi tehniline aps või mingi viga? Või siis ikkagi juba oma erakonnakaaslased ei usalda seda dokumenti, mis teie juhitud Rahandusministeeriumist tuleb. 

Aitäh! "Usaldus" on küll kõige viimane sõna, mida te selles kontekstis saate kasutada. Kindlasti nii ebausaldusväärse tekstiga ei saa te üldse usaldusest rääkida ka minu aadressil. Aga eks inimestel ongi lihtsam, kui neil vastutus on jäänud teisejärguliseks, kui nad ei ole sunnitud tegema kompromisse. Ja endistel rahandusministritel on nii ja naa, kaks rahandusministrit hääletasid selle poolt. Mina selgitasin, miks see lisaeelarve selline on. Mina ei oleks seda algatanud, aga kui hakata vaatama neid ridu, siis ma olin selle kompromissiga nõus. 

Esiteks, piiri ehitamist ei saa pooleli jätta, seal juhtus tähelepanuviga. Siseministeeriumis me ju ei näe kõiki neid ehitusplaane, aga nad ei märganud seda, et me järjekindlalt püüame vähendada neid üle minevaid, ühest aastast üle minevaid eelarvesummasid, mis küll ka selle näite puhul on pigem loogilised. Kui ikkagi piiriehitus ei läinud selles tempos, mis eelarves eraldati, siis ta sellepärast ei jää pooleli. Nii et see järgmine summa, 17 miljonit, piirile pandi. Oli see ikka 17? Jah, 17 miljonit tuli kuidagi lahendada. See oli põhjus, miks ma leppisin kohe sellega, et eelarve muutmine tehakse kevadel. 

Teine oli muidugi see tehisaruprogramm, mis igal juhul initsiatiivgrupp toimeta. Areng on pöörane, Eesti ei saa maha jääda. Praegu ta leiab juba positiivset äramärkimist kui üks tehisarutargemaid riike. Ise käin ja kuulen seda juttu ja mõtlen, et hästi tegime. 

Aga ma tuletan meelde, et nende etteheide oli, et me üldse mingeid kulusid teeme. Minu vastus on, et me kulude tegemise käigus eelarvepositsiooni siiski parandasime, nii selle kui ka järgmise aasta eelarve oma, ja see on tähtis. Neid kulusid lihtsalt ei suurendatud, vaid tõsteti ikkagi ümber selliselt, et eelarve tasakaal paranes mõlemal aastal.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Defitsiit on kõrgem, kui meile kellelegi meeldiks. Eelarvepositsioon, noh, on objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, aga on muutunud kehvemaks ka sel perioodil, kui teie ministriametit olete pidanud. Ühest nii-öelda otsusest te ka siin rääkisite, mis puudutas selle maksuvaba miinimumi tõstmist, mis selgelt eelarvepositsiooni vähendas. Te viitasite oma sissejuhatavas sõnavõtus ka sellele, et 2023. aastal kokkulepitud maksutõusud, mis teile ei meeldinud ja mis ei olnud mõistlikud, jõukohased, jäeti ära ja nii edasi. Aga sel ajal oli minister, teie eelkäija Mart Võrklaev. Nüüd olete teie tagantjärele kriitilised. Aga ma tahaks aru saada, mida tema teile praegult ette heidab, mis põhjus see täpselt on, miks ta seda lisaeelarvet ei toeta ja mida ta ei pea mõistlikuks, mida te Rahandusministeeriumis rahandusministrina nii-öelda eest vedades täna teete, mis ei ole mõistlik tema hinnangul.

Miks te küsite minu käest, mida arvab Mart Võrklaev, ja juba mitmendat korda? Küsige tema käest. Minu arust me mõistame üksteist väga hästi. Ta teab ka, mis on minu kompromisside ruum. Ja see, mida te siin tema ametiajaga seostate, tegelikult on eksitus. Mina nimetasin 2024. aasta koalitsioonilepingut, kus oli kolm osapoolt ja kus mõeldi välja mingisugused maksu-uuendused, mis minu ilmavaatega ja maksusüsteemi loogikaga ei haaku. Ma ei taha neid nimetada isegi, aga ütlesin kohe ametisse astudes, et need olid halvad otsused. Esimesel võimalusel ma muutsin nad ära, algatasin selle muutmise, vabandust! Ma ei tohi siin paista, te tahate küll kõike minu kaela kallata, aga te mäletate neid imelikke muudatusi, mis seal kiiruga kokku pandi. Mart Võrklaeva ajal selliseid asju ei tehtud, kuigi ta oli ametis, teda koalitsiooniläbirääkimistele nagu mindki ei lastud, olgu siis faktiliselt ära öeldud. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Kõigepealt tunnustan seda, mis sa enne ütlesid, et Reformierakond pole kunagi arvanud, et populaarsus võrdub tõde. Me kõik mäletame, et 2023. aasta valimiste järel Kaja Kallas ütles ju välja, et ta pidigi valetama, sest muidu ei oleks populaarsus õigel tasemel olnud. See sai siin sinu poolt täna üle korratud. Aga ühes vastuses sa ütlesid, et meetodid, mida te soovitate, on valed. Aga nüüd – ja tähelepanuväärselt just siin vahetult enne teie umbusaldamist – ikkagi su enda kolleegid, kes rahandusest üht-teist teavad, kes on rahandusministrid olnud, ütlesid sinu toodud lisaeelarve kohta, et meetodid on valed. Kas sul korraks käis täna ka peast läbi mõte, et, noh, ma ei tea, revideeriks võib-olla mõnesid oma tegevusi? Võib-olla ongi aeg rahandusministri portfell maha panna ja saaks siin töö edasi minna muude asjade menetlemisega, või sellist mõtet pähe ei tulnud?

See puder ja kapsad, mida te alati sealt ukse juurest esitate, nõuab siiski natukene jälle klaarimist. Kaja Kallas kindlasti ei öelnud sellises sõnastuses seda asja. Aga talt küsiti eetris, et miks te enne valimisi ei rääkinud. Vastus oli tal ebaõnnestunud. Mina ei ole Kaja Kallas, aga millele ta viitas juristina, oli ju tegelikult põhiseaduses keeld korraldada maksuküsimustes referendumit. Ja mingis ülekantud mõttes on ju valimised see referendum ja kõik räägivad, kõik oma tegelikke plaane ei ava. See on loomulik ja minu jaoks, ütlen ausalt, uus nähtus. Mina olen teisiti käitunud, aga olen taandunud, kui näen, et kultuur on muutunud. 

Kuid vaatame siis eilset AK-d. Kas te vaatasite eilset AK-d, kus kõik opositsiooniparteid, välja arvatud Isamaa miskipärast, said öelda seda, kuidas nad makse alandavad? Ma ei tea, kas olid kõik. Jaa, oli kolm opositsioonierakonda. Ja siis lasti pulti või kaamera ette ökonomist ja ta ütles, et jah, enne valimisi kõik lubavad makse alandada, aga eelarve seis räägib vastupidist, et tegelikult tuleb tõsta. See ei ole eelarve seis. Need on pikaajalised probleemid, mis meil on. Samas, julgeolekuprobleemi tõttu on meil rahvusvaheliselt kokku lepitud liitlastega, et me 5% kulutame. See ei lähe üle. 

Kuidas sellest välja kasvada? Ikka samm-sammult, kuna enam seda valmisolekut ei ole eelarvet parandada, nagu oli siis, kui ma olin eelmine kord rahandusminister ja kui me parandasime aastaga 9% SKP-st eelarve seisu. 9%! Enne seda 5% umbes, pärast seda veel umbes 3%. See oli maailmarekord. Mina ei ole ühtegi sellist näidet kuulnud, et nii palju parandatakse, konsolideeritakse. Seal oli ka maksutõuse loomulikult, aga enamus oli kulude kokkuhoid. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, see oli võlakriis. Ja meil olid seal liitlased, ega me üksi ei teinud midagi. Aga ma ei saa salata, ma olin ikkagi see kõneisik ja, ütleme, kirglik osaline. Üks selline oli veel, aga ma teda praegu ei nimetaks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Täna tuli avalikuks asjaolu, et te tegite poliitilise otsuse, et riigi äriühingute juhid ei pea oma majandushuvide deklaratsiooni esitama. Siis tegite otsuse, et põhimõtteliselt nad saavad varjata oma majandushuvisid. Selle tulemusel ei näe me näiteks Rail Baltic Estonia juhtide deklaratsiooni, RMK, Tallinna Sadama, Eleringi ja teiste juhtide deklaratsiooni.

Samas, kui vaadata teisi ministreid, siis nad on ikkagi pannud selle kohustuse deklareerida. Näiteks, kui korruptsioonivastane erikomisjon uuris Nordica kaasust, siis oli täpselt samamoodi, et deklaratsioonide esitamise kohustust ei olnud. Hiljem, erikontrolli käigus tuli välja, et olid väga tõsised huvide konfliktid. Palun öelge, kust tuli selline otsus. Ja lisaks, kuidas on võimalik, et kui 2023 Reformierakond lubas koalitsioonilepingus, et riigi sihtasutuste juhid peavad avalikustama huvide deklaratsiooni, siis miks tänaseks uues koalitsioonilepingus on see lubadus kadunud?

Ma ei tea, ma ei ole vist viimaseid koalitsioonilepinguid isegi lugenud. Ma selles mõttes ei ole nende autor ega ole paljude asjadega nõus. Aga selles küsimuses, tõepoolest, teie küsimus on asjakohane. Mina ka ei … Sellises esitluses mulle tundub see veider. Mulle anti küll rahustavaid seletusi, aga me võime sellest edasi rääkida, kui ma neid natukene seedin.

Põhimõtteliselt seda võimalust minu arust ei ole, et määraja ei küsiks majandus huvide kohta. Aga et kõigil oleks selline väga mahukas, väga isiklik privaatsust riivav aruandekohustus, selles ma ka nii lõpuni kindel ei ole. See otsus tuli 2025. aasta alguses riigi osaluspoliitikaga valitsusest. Ja ministrid loomulikult, kui nad määravad nõukogude juhatuse liikmeid, siis nad tausta uurivad. Seda ma võin kinnitada. Uurisime ka siis, kui määramiskomitee liikmeid määrasime, kontrollisime, et neil ei oleks huvide konflikti. 

Aga hoopis teine asi on nõuda neilt sellist rutiinset aruandlust, mille efektiivsus minu arust on küsitav ja mis on kuidagi eemale peletav. Ma olen niimoodi aru saanud, et inimesed on seda niimoodi käsitlenud, keda me oleks tahtnud – erasektori esindajad –, et miks ma pean oma elu niimoodi lehvitama kogu maailma ees, kui ma tegelikult tulin riigile appi väga väikse raha eest. Nad on seda öelnud. Nad on seda öelnud. Ma ei ütle, et see on lõplik, hea argument, aga vaat see on küll teema, mida, ma arvan, teie komisjon võiks erandlikuna muude päevakorrapunktide puhul ka täitsa arutada, et mis need põhjendused on ja kui adekvaatsed nad on. See puudutab tõesti korruptsiooni teemat, erinevalt enamustest, mida te seal arutate. See on iga korruptsiooni tõrje. Aga kui mulle asjaosalised kinnitavad, et see on ebatõhus ja takistab heade inimeste värbamist, siis ma olen natuke nõutu. Nii et mul sellist veendumust ei ole teile vastates.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Praegu umbusaldatakse rahandusministrit, aga tegelikult mõeldakse ju tervet valitsust, päris saamatut valitsust, kes küll sai väga kenasti hakkama maksutõusudega ja inimeste toimetulekute halvendamisega. Aga ma küsin teie käest, kas te olete arutanud või ise mõelnud, kas oleks alternatiive olnud teie rahanduspoliitikale, mis on suunatud ainult maksude tõusmisele. Võtame näiteks kas või saja aasta taguse suure depressiooni Ühendriikides, kus president Roosevelt käivitas programmi New Deal, mis olid tohutud investeeringud, ja tõi selle riigi kõrvupidi sellest august välja. Sama umbes oli ju tegevus COVID-i ajal, kui terve Euroopa ja kaasa arvatud Eesti riik investeeris väga paljude, igale poole, kus võimalik oli, eriti palju said teede peale remondiks omavalitsused, ja asi läks paremas. Kas oli teil selline alternatiiv üldse arutatud või teie peast läbi käinud?

Aitäh! Saja aasta tagant USA-st me kindlalt eeskuju ei võta. Iga ökonomist teab kahe majanduse totaalset erinevust, sealhulgas fiskaalvõimekust. Eesti ei saa endale lubada selliseid miinuseid nagu USA, nagu ka Trump toodab. Varem või hiljem hakkab see kahjustama ka USA majandust, aga praegu neil on hoopis teised võimalused puhverdada oma atraktiivsuse, turu suuruse, riigikeele, dollari kui maailmavaluuta kaudu, neid kahjusid ja koormaid üle maailma laotada, sealhulgas riigi võlakirjadega. Täiesti teistsugune majandus, täiesti teistsugune majanduspoliitika vajalik, ammugi Roosevelti oma. 

Teoreetikud ei ole küll kaugeltki sellel meelel, et see Roosevelti majanduspoliitika oli suur USA päästja, räägivad depressioonist, mis oli selle tagajärg. Aga USA puhul jällegi oli ju väga palju hõlvamata ressursse. Ja kui on hõlvamata ressurss, mis sellele "rahatrükile" vastab, siis selles on ka mingi tasakaal. Ja riik sai sedapidi … 

Noh, teede ja nii edasi ehitamine – kuidas me Eestis selliseid asju teeksime? Kus see suur defitsiit on?  Eesti on tõenäoliselt kõige tihedama teedevõrguga elaniku kohta riikidest, meie teede kvaliteet on hea. Ja kui tookord tundus see mingisugust majanduskasvu põhjustavat, ühenduste parandamine, siis Eestis ühendused ei takista majanduskasvu ja see ehitamine ise ei ole mingisugune kõrge lisandväärtusega majandusharu, mida saaks eksportida. Jah, need võrdlused ei ole kohased. 

Alternatiivide peale ma olen väga palju mõelnud, loomulikult mõtlen kogu aeg ja analüüsin. Aga poliitilises keskkonnas on see elu palju keerulisem, kui ta oli meil 15 aastat tagasi, kui me mägesid liigutasime – kollektiivselt, aga väikses kollektiivis, isegi vähemusvalitsuses.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud rahandusminister! Kui ma sain täna teada, et teie umbusaldamine tuleb, siis helistasin läbi kümme ettevõtjat ja küsisin, et rahandusminister iga kord siin väidab, et kui korrutada mingit kindlat väärtust läbi mingi summaga, siis see ei muutu. Korrutad 1,01-ga või 1,24-ga, ikka tuleb sama summa. Ja selle peale nad ütlesid, et mingu ta ka, ja siis ma ei ütle edasi, mis nad edasi ütlesid.  

Ehk siis ütelge, kuskohal ma siis eksin, kuidas toimub siis kaupade või teenuste hinnastamine. Omahind, sellele liidetakse kasum, saadakse müügihind ja seda korrutatakse läbi käibemaksumääraga. Kui on 1%, siis korrutatakse 1,01-ga, kui on 24%, korrutatakse 1,24-ga. Ja need summad on, lõpphind, mis on letil, või teenuse eest tuleb välja käia inimesel, need on täiesti erinevad. Te olete korduvalt väitnud, et see hind ei sõltu sellest käibemaksumäärast. Kuidas ta siis ei sõltu?

Teie aeg!

Aitäh! Alustate minu laimamisega. Ma ei ole selliseid asju öelnud, nagu te ütlesite. Te helistate ettevõtjale ja ütlete, et kui midagi korrutada mingi numbriga, siis midagi ei muutu. See on ju laim! See on ju laim! Kui te ei suuda siin ka teistmoodi seda sõnastada, ju te siis niimoodi ka ettevõtjatele ütlesite. See on ju pettus, mida te teete. Ma saan seda saalist kogu aeg, ma lootsin, et sealt ukse või akna poolt reast tuleb seda vähem. See ei ole aus jutt.  

Aga käibemaksu puhul ma ei ole öelnud, et ei mõjuta. Ma ütlesin, et maksud tervikuna mõjutavad ja käibemaksumäär ei määra toidu hinda. Paljud muud asjad otsustavad, ja võin tuua statistika, kuidas meist kallima toiduga – neid on siis umbes seitse riiki praeguse seisuga – riikides on valdavalt vähendatud käibemaksu. Valdavalt. Ei ole selle pärast hind neil odavam. Ei ole näha seda dünaamikat, et kes vähendavad, nendel jääb see. Soome, tõendatud, tegi väikse jõnksu alla, pärast jätkus see trend. Palju kordi räägitud, räägitud Soome rahandusministriga. Ta oli väga õnnetu, et üks erakond selle asja välja pressis. (Hääl saalist.) Vabandust, aga kui te küsite, siis laske vastata.

Laseme ministril vastata!

Omahind koosneb väga erinevatest kuludest ja ka riigi omahind koosneb väga paljudest maksudest, või mitte väga paljudest, aga teatud arvust. Igal juhul on maksud hinna sees. 

Kuidas Eestis see niimoodi toimub, et meie tarneahel on kallimaks läinud, seda ma juba seletasin. Eesti tarneahel on väga kallis, kiiresti kasvanud. On empiiriline mõõtmine, sellest on, ma olen jaganud ka avalikult neid andmeid, näitab, et riikides, kus on madaldatud toidu käibemaks, on tarneahela kulud suuremad. On tõestatud, et Eestis on madal käive ruutmeetri kohta poodides, madal käive. Tallinnas on madal, kogu Eestis on, kallis tarneahel. Te usute mingisugust ärimeest, kes ütleb, et oi, kui ma poed kinni paneks, siis ma võidaks ainult 2%. Ta pressib raha riigilt välja, olles tegelikult väga riskantses äristrateegias. Praegu Eestis ehitatakse poode kõrvuti, mida elanikel tegelikult vaja ei ole. Väikelinnades on toidupoed üksteise otsas, sellepärast et meil on seitse-kaheksa toiduketti. Kõik võistlevad omavahel, kõik tahavad igale poole poe teha. Tihti on hea, kui on pood, aga kui nad on kõrvuti, siis see tegelikult tuleb tarbijal kinni maksta. Samamoodi on meil kasvanud palgad poes, meil on väga mitmekesine toidusortiment, meil on väga suured toiduletid. Kui natuke muidugi ringi vaatate, siis see mitmekesisus on suuresti näiline, aga see kõik raha, mis kaubavarude ja kaubanduspindade all ja laenuintresside all hoitakse, kokkuvõttes läheb omahinda. Nii et Eesti kaupmees ei suple kasumis, küll aga kuludes, ja püütakse neid kulusid ise kasvatada, lootes väljapressimisele riigilt. See, et neli ketti selles osalesid, oli küüniline, nad teadsid riigi rahanduse seisu. Küüniline, et siit saalist tuleb samasuguseid lopsakaid ettepanekuid, mida eelarve kuidagi ei luba. Ja küüniline, et paljukordsed seletamised, mitte ainult minu, vaid ka rahvusvaheliste organisatsioonide, Eesti Panga, kõigi poolt ei jõua mitte kuhugi. Alati küsite uuesti ja umbusaldusse kirjutate ka sellise asja. 

See on palju läbiuuritud asi. Ajalehes on ilmunud isegi Tartu Ülikooli teadlastelt, keda ei ole põhjust kahtlustada erakondlikkuses, kokkuvõte teaduskirjandusest. Postimees avaldas need, annavad kriitilise hinnangu. Tehisaru käest küsige, kas toidu käibemaksu alandamine on tõhus viis inimeste toimetulekut parandada ja toiduhinda alandada. Nad vastavad niimoodi viisakalt, nii ja naa, aga kokkuvõttes on vastus ikkagi ei. Korduvalt proovitud, kui te ausalt küsite. Tegelikult on see sõelaga vee kandmine, kusjuures see, mis sõela peale jääb, on pigem jõukamatel detsiilidel. Ma rääkisin teile, statistika näitab, et madalama toidu käibemaksuga riikides on toidu hind kokkuvõttes kübeke kõrgem. Mitte sellepärast, et käibemaks … (Hääl saalist.) Jah, muud tegurid otsustavad, muud tegurid otsustavad. Ja käibemaksuga veiderdades saab ainult selle, et tarneahel pistab selle kõrvale ja ehitab järgmise poe. Vaat niimoodi käib see asi. See on majandusteadus.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud minister! No kui teie jutt nagu kokku võtta, teie vastused, mis on kõlanud 50 minuti jooksul: käituge meie sõnade järgi, mitte tegude. Nimelt, te ise praegu mainisite ühes vastuses, et Eesti ei saa endale lubada suuri miinuseelarveid. Ma olen teiega täiesti nõus ja tegelikult mitte ainult mina, vaid suurem osa sellest saalist, kaasa arvatud ka kaks Reformierakonna liiget ehk endist rahandusministrit, kes täna tõesti komisjonis tegid julge teo ja astusid partei vastu. Vähemalt nii palju, et nad ei hääletanud selle lisaeelarve poolt. Mis nad siis selle põhjusena välja tõid? Just nimelt selle, et teie praegune lisaeelarve viibki suuremasse defitsiiti. Tegelikult te räägite endale vastu. Kui tsiteerida Sõerdit, siis ta ütles, et kas üldse sellisel kujul seda lisaeelarvet on vaja. Meil on ikkagi riigi rahanduse olukord selline, et kulude kasv on väga kiire ja neid kulusid tuleb katta ju laenurahaga.

Teie aeg!  

Kas 2007. aasta maailma parimal rahandusministril on õigus?

Mingi piirini. Iseasi, kas ta oli maailma parim või oli meil lihtsalt eelarve ülejääk tänu majandusbuumile. Aga ta oli kindlasti väga tubli selle erakonnaga võrreldes, kuhu ta kuulus. Ma tunnustan teda, ma olin temaga ühes valitsuses. Aga ma arvan, et me oleme selle aja peale saanud ikkagi palju targemaks ja olukord on ka palju ümber defineerinud. Tolleks hetkeks ei olnud veel Venemaa agressiivsus selge, ei olnud veel Gruusiat, Krimmi, Ukrainat. Kõike seda ei olnud olnud ja ei olnud selliseid kaitsekulusid. 

Ma ei tea, miks te peate alati omistama mulle mingeid lauseid, mida ma öelnud ei ole. Ma ei ole öelnud, et Eesti ei saa endale defitsiidiga eelarvet lubada. Ma ei ole seda kordagi öelnud. Ta lubas endale seda kindlal eesmärgil, aga ta tegi seda maksimaalselt lubatud piiril. Meil on 4,5% vastavalt lubatule. Me püüame sellest paremini hakkama saada ja selle nimel kärbime tegelikult kulusid kogu aeg, et saada sellest strateegiast parem tulemus. Te võrdlete strateegiat ja võrdlete otsuseid, need on erinevad asjad. Kogu aeg on erinevad olnud, aga esimese hooga me ei saanud paremat seisu kui see vabastusklausel. See on Euroopa reeglitele vastav.  

Kui mul olid käed vabamad, siis ma esitasin Riigikogule kuus eelarvet, mis olid struktuurses ülejäägis. Tookord loeti sedapidi. See oli jätkusuutlikkuse tunnus. Kui Aivar Sõerd esitas eelarveid või sai tegelikult ülejäägiga tulemuse, pigem aga ka esitas eelarveid, siis oli meie mõõduks nominaalne. Ta sai eelarve ülejäägiga, selle eest ta sai tunnustuse. Aga kas see oli kõige ettenägelikum arvestusmeetod? Ei olnud. Selles mõttes buumiaegne tulu oli nagu õletuli. 2008. aastal oli nähtav, et midagi oli valesti, ja sellepärast võeti kasutusele ka struktuurse arvestuse tööriistu. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! IMF on hoiatanud, et Eesti liigub senise poliitika jätkumisel riigivõla osas jätkusuutmatul kursil. Ka Eesti Pank on selle hinnanguga nõustunud. Riigivõlg on kasvanud juba 10 miljardi euroni ning prognooside kohaselt võib see 2030. aastaks ületada 20 miljardit eurot. Te ise olete öelnud, et valitsus on kogu aeg teadnud, kuhu Eesti riigi rahandus liigub, ning olete tunnistanud, et kaitsekulude kasv on jäänud eelarve tuludega katmata. Kui valitsus teadis ette, et riigi rahandus liigub sellises suunas, siis miks ei võetud vajalikke meetmeid varem ette? Lugupeetud minister, Eesti riik liigub pankrotikursil. Ja minu küsimus teile on, kes peaks kandma poliitilist vastutust selle eest, et Eesti on jõudnud olukorda, kus nii IMF kui ka Eesti Pank peavad avalikult hoiatama riigivõla jätkusuutmatu kasvu eest.

Teie aeg!

Kahju, et te tulete siia valmis kirjutatud tekstidega ja ei kuula mitte midagi, mida ma räägin. Aga noh, see on juba reegel. Püüdlikult loete edasi, loete paberilt või arvutilt valmis kirjutatud asju. Aga ma olen sellele vastanud. Te ajate segi prognoosi ja kursi. Need on erinevad asjad. Prognoos praeguse seisuga, kus me oleme tõstnud kaitsekulu ja kasutanud maksimaalselt ära Euroopa Liidus kokkulepitud vabastusklausli – mille laiendamise vastu ma muide veel paar päeva tagasi sõna võtsin Euroopa rahandusministrikohtumisel –, ei tähenda, et Eesti liigub jätkusuutmatult. Ei, ta taastab seda suutlikkust vaatamata järsule kaitsekulude tõusule. 

Meil on päris hea laenu hind, laenureiting, me saame laenu odavamalt kui Prantsusmaal. Neil ei ole kunagi olnud ülemäärase eelarvedefitsiidi protseduuri. Ja kokkuvõttes on meil ju ka kõige madalam laenumäär või laenukoormus SKP suhtes – Euroopa kõige madalam. Meie kõrval oli viimasel ajal Bulgaaria, kellel pole sellist kaitsekulu, kes sellegipoolest nüüd on langenud eelarve ülemäärase defitsiidi protseduuri ja tegelikult eelarve ka, neil riigi rahandus mureneb, nende laenukoormus on järsult tõusnud. Need on rasked ajad. See on statistiline tõde, millele tasub siis vaadata, miks Euroopas praktiliselt kõik riigid on raskustes. Praktiliselt kõik riigirahandused on raskustes. Eesti on nendest raskustes riikidest kõige suurema kaitsekuluga, muide. Aga päris raskustesse pole ennast viinud, kui selleks lugeda ülemäärase defitsiidi protseduuri, kus on, nagu ma ütlesin, üheksa riiki 27-st.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Reformierakond läks eelmistele Riigikogu valimistele lubadusega teha riigirahandus korda ja nüüd täna on meil Eesti riigi rahandus enneolematult kehvas seisus, nagu selgub ka nii IMF‑i kui ka OECD raportitest. Seega ei tohiks vist väga üllatav olla, et täna siin teie umbusaldust arutame, sest rahandusministrina kahtlemata on ka teil selles oluline roll. 

Aga ma küsiksin hoopis selle OECD raporti kohta. Te siin enne oma kõnes tõite välja mitmeid asju, mis teile selles raportis ei meeldi ja mis teile meeldivad. Minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas see raport saab olla teie jaoks üleüldse autoriteetne, kui te sealt niiviisi lihtsalt välja nopite teatud asju, mida te peate väga autoriteetseks soovituseks, osa mitte. Aga oskate äkki öelda, mis te nende lastetoetuste osas arvate? Kas lastetoetused tuleks nüüd teatud peredelt ära võtta ja millisest sissetulekust alates teie arvates seda teha tuleks, nagu OECD soovitas?

Aitäh! Kõigepealt, OECD ega IMF ei ole Eesti riigi omanik ega ülemus. Ja valitsused langetavadki otsuseid valikuliselt, tunnustavad teatud asju. Mina näiteks mõnes asjas otseselt vaidlen vastu, sest seal võis olla küll möödarääkimist, aga näiteks kui nad nimetasid vanemahüvitist, et justkui seda tuleks paremini sihitada, siis sellega ma ei ole nõus. See on sihitud väga õrnale eale ja sedapidi, et tegu oleks sissetuleku säilitamisega, mitte uue sissetulekugarantiiga, välja arvatud need alumised otsad seal. 

Ja lastetoetuse koha pealt olen kommenteerinud neid ettepanekuid või üldse perepoliitika koha pealt järjestatuna. Universaalne lastetoetus on tõesti ressursside piiratuse juures üks kõige kehvemaid. Mitte kõige kehvemad. Kõige kehvemad on maksuerandid, mis üldse ei jõuagi vaesteni, neil ei jätku selleks tulu. Ka käibemaksuerand on tegelikult sedapidi, et ta annab rohkem jõukatele, ja seda kritiseerivad kõik autoriteedid pidevalt. Sellest parem oleks suunatud lastetoetused, aga ega neid suunata nii lihtne ei ole. Tänapäevased peremudelid on niivõrd segased ja selgeks teha, kes tegelikult on leibkond ja kes on perekond, selle statistika juures usutavalt ei ole võimalik. Seda ebaõiglust me ei taha tegelikult teha. 

Aga valitsus kindlasti neid arutelusid jätkab, tunnistades, et kui on puudujääk, siis suunatum toetamine on parem. Aga käivad ringi mööda maailma ässad, kes ütlevad – seekord on need teie erakonnast lahkunud parempoolsed –, kes arvavad, et see on kukepea minna ja võtta inimestelt lihtsalt toetust vähemaks. 

Tegelikult sellise laste toetusinstrumendina on see natukene marginaliseerunud, aga see, et neid ei indekseerita, on ainuõige. See, et panus tehakse haridusele, tervishoiule ja nii edasi, asjadele, kus võimaldatakse inimestel ise tööl käia ja lapsi arendada, see on kõige tõhusam perepoliitika. Selles mõttes on mul nende organisatsioonidega üks seisukoht. Aga veel kord, jah, nad ise ka rõhutavad, pikalt vabandavad, et meil on siin terve pakett, aga te peate selle eest valima, see ei ole kõik. 

Nii et ei tule kõne alla, et tuleb mingi välismaine organisatsioon, ajab tarka juttu ja siis me lööme kulpi ja teeme kõike, et meil endal mingeid seisukohti ei ole. On ikka! Ma nimetan ka, et mõne koha pealt nad ikka väga kiidavad meid, teise pensionisamba taastamist väga kiidavad, toidu käibemaksu mitte alandamist väga kiidavad ja seal taga on analüüs. Ma ei saa kuidagi sellele vastu vaielda. Mõnel juhul ei ole see nii hea olnud, ka lastetoetuste puhul selles mõttes ei ole see hea, sest see pere defineerimine kukub tihti ebaõiglaseks, mida riik ei tohiks teha, nagu ma seletasin. Ja neid asju on veel. 

Varamaksud. Väga loogiline, et see lünk on, tuleb tunnistada, aga piirduks siiski asjadega, mis on lihtsamad, nagu maamaks ja paraku ka automaks. Need kahjulike kõrvalmõjudega või ühiskonnale lisakulu tekitavad varad on põhjendatud, kui nende omanikud maksavad natukene lisa. Palju nad ju ei maksa võrreldes nendega, kellel midagi ei ole. Tulumaksustamine on palju halvem. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Teil on selles mõttes minevikuga probleemid, et kui te olite kaitseminister, siis te sõdisite kogu oma aja riigikaitse vundamendi ehk ajateenistuse vastu. Näe, Eestil vedas, et te ei suutnud ära hävitada ajateenistust. Siis te olite maailma suurima rahapesu ajal siin minister, diskrediteeriti kogu Eesti riiki maailma ees. Ja nüüd te siis räägite meile siin eelarvereeglitest ja toimuvad kõige hullemad, hämmastavamad võlastumispöörded. Aga samal ajal on tohutu probleem, et te ei suuda mitte kuidagi tagada majanduskasvu kõigi nende aastate jooksul, millal te siis võimule tulite oma Kaja Kallase ja teistega. Ehk öelge mulle, kas nende tohutute kulude juures on üldse võimalik majanduskasvu tagada. Te ei ole mitte midagi saavutanud majanduskasvu osas. Meie, EKRE ja teiste valitsustega pärandasime teile 8,3% …

Teie aeg!

… aga mida te viis aastat teinud olete? Kõik uppi lasknud!

Aitäh!

No kui samal tasemel jätkata, siis ma võiks meenutada kõige suurema defitsiidiga eelarveid, võiks meenutada kõige suuremat majanduskasvu või -langust viimasel ajal, EKRE valitsuse ajal. Aga ma ei tee seda. Kogu see jutt on niivõrd lame esimestest lausetest peale. Ma ei võidelnud kaitseministrina ajateenistuse vastu. Ma lubasin, et ma tõstan selle debati, ja seda ma tõstsin, aga see ei jõudnud kuigi kaugele, ma möönan, aga ma ei ole ühtegi sammu selle kaotamise nimel teinud. See jutt, et meie ei ole suutnud tagada majanduskasvu – jumal tänatud, et partei ja valitsus ei taga majanduskasvu. Vaat Venemaal nad tagasid naftatuludega, sõjatööstusega, inimeste vaesuse arvele, Nõukogude Liidus nad tagasid vaesuse arvel, ei maksnud inimestele palka, ei hoolitsenud nende eest, ei tootnud tarbekaupu – see kõik oli siis see partei ja valitsuse tagatud.

Aga tuletan meelde, et meie 2,4 majanduskasvu – mul ei tule ühtegi riiki meelde, kus see kõrgem oleks olnud esimeses kvartalis. Peale pikka ootamist. Toiduainete hinnad, mis te ütlete, on aastaga kasvanud 0,9%, samal ajal on netotulud keskeltläbi palgasaajale kasvanud üle 10%. Võiks ka enda nimele kirjutada. Ma väidan, et need on pigem kaalutletud otsused, mis annavad pika vinnaga, aga paremad tulemused kui halvad otsused. Kuid mingit garantiid partei ja valitsus ei saa anda, et iga hetk läheb elu järjest paremaks, sest on ka teisi parteisid ja valitsusi. Mõni neist algatab sõja, mõni tapab, vägistab. Te teate seda riiki. Te olete palju kaitsnud Putinit. Selles mõttes ka siin ei ole ühtegi sõna sellest, mis on tegelik kontekst olnud majanduslangusel, hinnatõusudel. Ainult Hormuzi väin on nüüd see suur asi, paar kuud kestnud. See on piinlik, piinlik propaganda.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te olete tõesti väga järjepidev olnud ja olete väitnud, et teie teete kõiki neid maksutõuse ja kõike selle jaoks, et Eesti riiki paremale järele aidata. Mõnes mõttes võib isegi nii öelda, et aeg-ajalt on vaja ka mõnda maksu tõsta. Aga samas te olete tegelikult tekitanud kõige suurema segaduse just nimelt. Ma mäletan, et siin mõnda aega tagasi te väitsite, et meretuuleparkide ehituse subsideerimine 2,7 miljardiga on väga väike kulu Eesti riigile, et mis see on, 100–200 miljonit aastas. Ja samas te kaotasite ära nn maksuküüru, mis viib Eesti riigile eelarvest välja, circa 700 või 800 miljonit aastas. Samas te ütlete, et te ei tohiks stimuleerida tarbijaid, samas seesama 700–800 miljonit ju tegelikult seda teeb. Minu küsimus on see, et kõikide nende segaduste ärahoidmiseks oleks ju palju lihtsam olnud jätta seesama n-ö maksuküür alles, jätta ära kõik need keerulised maksutõusud, kaasa arvatud automaks ja muud.

Teie aeg! 

Mis te sellest arvate? 

Ma arvan, et inimestel on hea meel. Majandusele on see kahtlemata olnud stiimul, seda näitavad sõltumatud hindajad igal pool. Maksuvaba miinimumi tõstmine ei maksnud 780, vaid kõik maksumeetmed kokku maksid selle aasta eelarves 816 miljonit ja sellest enamus küll, aga kaugeltki mitte 700–800 miljonit langeb sellele maksuvaba miinimumi taastamisele. Ei, ma ei kahetse neid maksusüsteemi parandamisi. Aga mis iganes need muud väited olid, jälle te ignoreerite täiesti, kuhu tegelikult see defitsiit veel läks. Kaitsekulude kasv ju seletab ära ka selle, miks üldse Euroopa Liit vabastusklausli kehtestas. Oli näha, et reeglipärane defitsiit ei ole võimalik, kui kokku lepitakse 5%‑lises kaitsekulus. Eesti on seda täitnud kuhjaga, Eesti kaitsekulu on eelarves 5,4%. Kas see õnnestub kõik ära kulutada? Alati selgub pärast, aga see on plaan, mis paneb kõiki muid valdkondi kitsamalt elama.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea umbusaldatav! No virisesite siin, et teile omistatakse lauseid, mida te ei ole öelnud. No omistame teile nüüd lause, mida te ennist just ütlesite, see argumentum ad hominem. Selle kohaselt siis teie valitsuse rahanduspoliitika on rumal, aga see ei tähenda, et teie rumal olete. Millegipärast me siin täna ikkagi oleme mingite rumalate otsuste pärast. Kas see on teie valitsuse poliitika tõttu? Ma ei tea. See on nii naeruväärne, kuidas kõik teised on alati süüdi. Kõik need Hormuzi väinad ja Putinid ja koroonad isegi. Teised riigid on tulnud nendes kriisides ju kordi paremini toime, erinevalt meist. Tõde on, et Reformierakonna majandus- ja rahanduspoliitika on läbi kukkunud ja see viib Eesti rahvast laiemalt olukorda, kus neil pole tõesti enam varsti tanklasse asja. Toit on muutunud luksuskaubaks. No kui inimesed ostavad allahinnatud kaupu, see on nüüd see näljanäitaja või mitte, no eks siis Eesti rahvas saab selle üle jälle oma kodudes arutada. Aga nad kindlasti toetavad seda, et teie rahandusministrina oma ametis enam ei jätkaks. Äkki siiski teeksite selle teene neile ära täna?

Mina soovitan teil enne sõnapalumist järgi mõelda, kas teil on midagi öelda, ja kui on, siis mis asi see on. (Aplaus ja hääl saalis: "Niimoodi ei räägita …") Sest tegelikult ei olnud võimalik seda sissejuhatust, kõiki neid väiteid, kogu seda … Ja argumentum ad hominem ei käinud valitsuse poliitika kohta. Algusest peale läks see jutt võssa. (Hääl saalist: "Jälle mõnitad naisi! Jälle mõnitad!")  

Kuulame ministrit!

Algusest peale läks see võssa, kui te hakkasite rääkima, nagu ma oleksin omistanud valitsusele midagi. Ei, inimesest oli jutt. Te omistate minu laused, kus ma ütlen, et poliitika on rumal, ma ei rääkinud üldse seda oma valitsuse kontekstis, vaid (Hääl saalist: "Te mõelge ennem läbi, mida te seal, kas teil on midagi öelda!"), ja sel juhul teie oma küsimuses pöörate kõik pahupidi, selles mõttes, et te video saate kindlasti, te video saate, aga vaat see talletub, need tekstid talletuvad, kui ebaloogilised nad on ja kui tegelikult valelikud.

Peeter Ernits, palun!  

Hea juhataja! Sõnad "laim", "loll", "lame" – ühesõnaga, igal juhul on enesekindlus imponeeriv. Hiljuti käis siin Eesti kuraator Vincenzo Guzzo ja ta rääkis, et toidu käibemaksu ei maksa jumala pärast langetada. Aga Itaalias on piim ja leib 4% käibemaks, muu toit 5%, restoranitoit 10% ja luksuskaup 22%. Meil on 24%. Te vahepeal rääkisite siin korduvalt, et mingi loll jutt on, et toit on luksuskaup. Itaalias on 22% luksuskauba käibemaks. Kuidas need lood ikkagi tegelikult on? Enesekindlus on tore muidugi, aga miks itaallased…  Vincenzo Guzzo, kes on meie kuraator, õpetab meile ühte, aga oma kodumaal sööb 4%-lise käibemaksuga leiba.

Teie aeg! 

Kuidas nii? Ja teie peate 24-ga sööma! 

Aitäh! Ma ei tea, kes on teie kuraator. Minul kuraatorit ei ole. Aga Vincenzo Guzzo juhib IMF-i delegatsiooni Eestis ja muidugi OECD seisukohtadega langevad tema omad kokku. See kritiseerib teravalt selliseid maksuerandeid. Te uurige välja, mis on Itaalia laenukoormus. Ma ei tea, kas on 140 parajasti – no sinnakanti. Eestis on 24. Te tahaksite, et me jäljendaksime selliste asjadega, mis on küll populaarsed, aga kohutavalt raiskavad. See ei jõua lõpphinda, Itaalia toidu hind tuleb muudest asjadest. Lõunamaine suur odav pakkumine kindlasti aitab neid, ka import odavatest riikidest. Aga kokkuvõttes see ei ole hea poliitika, seda ütlevad eksperdid. 

Ma ei tea, mida ma pean siis nüüd Guzzo kaitseks veel ütlema. See on väga hea analüüs, mida nad pakuvad. Ja selle paketi sees, mida nad pakuvad, saame meie valikud teha. Ja ta ei esinda Itaaliat. Ta ei esinda Itaaliat. Kui ta esindaks … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, aga see on sama. Tema elab muide enamiku aega Ameerikas. Ja nii nagu mina ei taha küll, et teie seisukohti mulle omistatakse, sellepärast et me oleme rahvuskaaslased, ei taha ka Vincenzo Guzzo, et Itaalia rahanduslikud valikud omistatakse temale. Ei, ta ei ole nendega rahul.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetav minister! Ma ei oleks jälle seda küsimust tõstatanud, aga te väga tihti tõrjute kriitikat, sageli viidetega oma väidetavale rahandusalasele kompetentsile. Ometi on teil ju haridus geograafias ja välismajanduses, see on diplomiharidus, ja EBS-i magistriõpe jäi teil pooleli. Aga see teie väide, nagu ei annaks toiduainete käibemaksu vähendamine tarbijatele hinnavõitu, lihtsalt ei vasta tõele. Hispaanias vähendas, Poolas vähendas, aga Soomes, mida te näiteks tõite, oli mõju ju väike seetõttu, et maksumäära vähendate ainult 14%-lt 13,5%-le. Seetõttu mina küsin lihtsalt, et kas te tunnistate, et käibemaks on toidu hinna üks komponent ja selle komponendi vähendamine vähendabki lõpphinda, ja kui ei tunnista, siis missuguse majandusteooria või empiirilise uuringu põhjal te seda vastupidist väidate.

Aitäh! Ma kinnitan üle, et mul on ülikoolikraad nii majandusgeograafias kui ka majanduses. Ma olen õppinud ka ettevõtlust, on ka tõsi. Aga põhiline, millega ma siin rahanduses tunnen ennast väga koduselt, on ikkagi pikk staaž ja parimad nõuandjad, maailma parimad poliitikad. Need maailma parimad poliitikad, mida vahendab meil OECD, mida vahendab IMF, ütlevad meile väga selgelt, et see on väga halvasti seotud, sihitud raha, enamik läheb valesti, 2,5 korda OECD uuringute järgi läheb jõukamale detsiilile kui viimasele, vaesemale detsiilile. Ma olen seda korduvalt öelnud. 

Ma olen viidanud ka kokkuvõttele, mida Tartu Ülikooli teadlased selle meetodiga või, ütleme, nende uuringute kohta on teinud. Empiirilised uuringud – Eesti Pank, otsige, küsige Eesti Panga käest. Nad on seda statistikat väga palju esitanud, kuidas tegelikult ei ole seost käibemaksumäära ja toidu hinna vahel ja on isegi sedapidi seos, et kõrgema toidu käibemaksu määraga riikides on toit natukene odavam. Natukene, aga siiski on. Lihtsalt muud tegurid määravad. Kui te tahate … Ärge tehke nägusid. Kui te küsida tahate, siis ärge tehke nägusid ja kuulake. Ma olen sellele küsimusele mitu korda vastanud. 

Ei ole võimalik niimoodi hindu alla viia. Viimane kord reedel – viimane kord reedel! – Euroopa Komisjon luges meile ette väga halva poliitikavalikuna kütusemaksude alandamise olukorras, kus kauba puhul on tegemist tarneraskustega. Toidu puhul on olnud tarneraskustega, mis on tekitanud viimase viie aastaga Eestis, Lätis, Leedus, kõigis ligi 60%-lise hinnatõusu. Tarneraskused! Ja seal ei tohi nõudlust ergutada, sellele kaubale ei tohi ergutada. Üldiselt, jah, haavatavamaid sihtgruppe tasub sihtida, see on ka rahvusvaheline ekspertiis.

Me oleme teinud laiemapõhjaliselt, maksuvaba miinimumi tõstnud, mis jõuab kõigini, aga siiski ka alumisele tuluosale. Ja tal on lagi. Nii et jah, küsige tehisaru käest, muide. Ma julgen seda ka pakkuda. Kui te ei usu, küsige aus küsimus, kas see on tõhus meetod teistega võrreldes vaesemate inimeste järeleaitamiseks – kasutage sõna "järeleaitamiseks" – ja kas on tõendeid, et see annab püsiva hinnavähenduse. 

Aga mis minu põhiline väide on olnud: et valitsused ei tohi sekkuda hindadesse. Neile ei ole tähtis mitte see, mis on toidu hind, vaid see, kas inimesed jaksavad osta. Ja selle koha pealt on meil olnud ka majanduslanguse ajal ikka valdavalt ostujõu kasv. Toidul eraldi jah seis on olnud kehvem, rahvusvahelised hinnatõusud on sinna jõudnud rohkem, aga räägime ikka inflatsioonist. Tarbimiskorvi määrab ikka tarbijahinnaindeks, mitte üksikkaup. Ja kui me sellele sihime kogu oma stiimuli, siis me stimuleerime selle tarbimist, mida on juba niigi vähe. Seda ei ole vaja, meil ei ole sellist toitlusprobleemi, et see oleks vaja eraldi tarbimiskorvist välja tõsta. Need on rahvusvahelised soovitused, veel kord, mitu korda olen viidanud. Aga te küsite ikka uuesti, millise teooria järgi. Empiirilised vaatlused ja ka lihtsalt majandusteadus ütlevad seda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen oma küsimusega julgeolekupoliitika valdkonda, sest julgeolekuolukord on tõsiselt muutunud ja siin saalis vist ei ole väga suurt eriarvamust olnud riigikaitsekulude kasvu osas. Küll aga alguses valitsus tegi julgeolekumaksu, mis oli ajutine, siis ühel hetkel otsustas valitsus selle muuta alaliseks. 

Teised riigid – ma räägin siinkohal lähiriikidest – on kaasanud riigikaitse valdkonda erinevaid välisinvesteeringuid. Eestis kas ei ole seda mõistlikuks peetud või ei ole see õnnestunud. 

Oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite te midagi sellist – ma ei pretendeeri täpsele sõnastusele, aga mõte oli see –, et Ukraina sõda on Eesti majandust mõjutanud rohkem kui teisi, aga sellest ei ole praegu aega rohkem rääkida. Äkki te ütleksite, mismoodi see sõda on mõjutanud meie majandust rohkem kui näiteks lähinaabreid?

Kõigepealt, lähinaabrid on ise kehvas seisus ja nemad on meie eksporditurud olnud. Soome ja Rootsi on tegelikult kehvas majandussurutises olnud. Eestiga võrreldes on paremas seisus olnud ka Poola, tema naaber Leedu, mingi hetk ka Läti, Leedu naaber, aga meie oleme nüüd paremini hakkama saama suurema ringiga. Praegu ei ole ju olukorral häda, 2,4%. Jah, ma arvan, et ma vast seda sissejuhatust praegu ei kommenteeri rohkem, mis te tegite. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Te kiitlesite häbi tundmata, et toidu hinnad Eestis ei ole Euroopa kõrgeimad, vaid oleme kaheksandal kohal. Rahandusminister peaks teadma, et me oleme Euroopas samas ühed vaesemad ja toidu hind puudutab inimesi väga teravalt, palju rohkem kui enamikus riikides. Väitsite, et kütuse hinnad tõusid meil Ukraina sõja tõttu. See ei vasta tõele. Eesti Energia hinnad läksid üles juba pool aastat enne sõda. Aga ma küsin muud. Te väitsite, et umbusalduse tekstist olevat ära kadunud etteheited tulumaksu tõstmise ja pangamaksu mitte kehtestamise kohta. See on teie järjekordne väljamõeldis. Kust te seda võtate? Tore on ju kuulata teie muinasjutte ja seda, kuidas te ennast kiidate, aga kas minister ei peaks ikkagi tõtt rääkima?

Aitäh! Sellel ministril on see hea omadus, et ta räägib alati tõtt. Mis puudutas neid kadunud etteheiteid, siis esimesest korda tuli see umbusaldus ajalehe kaudu. Mulle heideti ette, et ma ei kehtesta pangamaksu, et ma ei kehtesta astmelist tulumaksu, et ma ei kehtesta tavalist ettevõtte tulumaksu. Kolm etteheidet on siit kohe kindlasti tekstist puudu. Ma rohkem ei hakka meenutama. Seal oli igasugu pudru koos muidugi. Kõigele ei ole te nõus olnud alla kirjutama, aga siiski ma arvan, et enamik teist ei lugenud seda teksti. No ausalt öeldes need on uhhuu-uudiste andmed, mida te siin kommenteerite, ja nende hoiakud. Ja see, et ma ennast kiidan – vabandust, jätke see minu iseloomustamine kõrvale, näidake, kus ma argumentides eksin. Ma peaksin kõik need väited üles kirjutama, aga ma vist ... No korrake järgmises küsimuses üle! Ma ei ole väsinud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ikkagi tahaks toiduainete käibemaksust rääkida. Nüüd, kui Taani teavitas, et nemad hakkavad toiduainete käibemaksumäära alandama, siis jääme me varsti ainsaks Euroopa Liidu riigiks, kus toiduainete maksumäär on sama mis teiste kaupade liikide oma. Te kunagi ütlesite, et tegelikult oleks rumal alandada toiduainete käibemaksu. Kas siis nüüd me oleme ikka ainukesed targad, ainsad nagu targad Euroopas? 

Teine osa sellest küsimusest on see, et üha rohkem söögikohti paneb uksed kinni, sest käibemaksu tõusust on saanud Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu andmeil ellujäämise küsimus. Aasta jooksul on uksed sulgenud üle 25 restorani, sealhulgas kuus MICHELIN Guide'i restorani ja mitmeid pikaajalisi tugevaid tegijaid. Muret tekitab, et sulgemislaine jätkub. Kuidas te seda kommenteerite?

Aga mida sellest? Taani otsus oli mulle muidugi suur pettumus, mida ma ka väljendasin. Ja korra olen kommenteerinud Taani nr 2-le rahandusministrite kohtumisel. Ta ka oli väga pettunud, väga pettunud, et Taani oma süsteemi ära solkis. Aga Taani universaalne 25%-line käibemaks oli väga mõistlik otsus. Ja ma olen alati olnud selles mõttes pisut kade, et ta üldse erandeid ei kehtestanud. Nüüd siis kehtestas, aga nende maksukoormus on olnud ka Euroopa Liidu tipus pikka aega. Eks nad kuskilt siis otsisid sellist leevendust, mille peale rahvas vähem tige oleks. Kui räägitakse söögist, siis sellest saavad kõik aru. Aga tõesti, seos hindadega seal puudus. 

Mis te veel küsisite? Restoranid. Jah, ma ausalt soovitan sotsioloogiliselt läheneda nendele asjadele, et mis inimesed tegelikult endale restorani lubavad ja kellele see maksukergendus läheks. No kindlasti lõpphinda mõjutab see väga vähe, küll aga jah restoranid sellest võidavad. Meie restoranikultuur on küll väga kõrge, aga samas sotsiaalselt muidugi ei ole see, kuhu peaks riik piiratud ressursse kulutama. Riik ei pea sinna piiratud ressursse kulutama. Kordan, see on väga regressiivne maksusoodustus, mille omandab ikkagi väga väike, jõukam osa rahvast ja muidugi ka välisturistid, kes hinda ei vaata, kui see soodustus teha. Ja seda teavad kõik rahandusministrid, korduvalt olen rääkinud, teab ka Rootsi rahandusminister.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Sellepärast ainult jõukam rahvas saab endale väljas söömist lubada, just seetõttu, et lihtsalt restoranid ei saa odavamat hinda lubada seoses erinevate maksudega. See on muidugi eraldi teema, kuidas te nagu ütlete, et meil vaesed tanklasse ei jõua. No nüüd tuleb välja, et meil vaesed ei jõua ka restorani. Ja tagatipuks see …

Üllatus-üllatus!

… et kuna riik ei peaks üldse hindasid reguleerima, siis inimestel on targem teha paremaid valikuid toidupoodides. Lihtsalt kõik need sõnavõtud ongi täna viinud meid selle umbusalduse hetkeni.  

Aga mul on teile eraldi küsimus Rail Balticu kohta. Ma ei ole kuulnud teie seisukohta. See olukord, kus Läti peaminister on öelnud, et nemad ei saa oma osa õigeks ajaks valmis, peaminister Michal ütleb, et meie ikkagi leiame sajad miljonid, jätkame samas tempos, samas kui Rail Baltic Estonia juht on öelnud, et meid tabab ülekuumenemise oht, me maksame peale. Kas te ei ütle valitsuse liikmetele, ei ütle peaministrile, et peaks ikkagi lõpuks tegema selle riskianalüüsi …

Teie aeg!

… tähtajad üle vaatama ja vaatama, mis see reaalne hind saab olema Eesti maksumaksjale?

Kui see oli teile suur üllatus, siis ma võin kinnitada, et restoranidesse ja bensiini tankima tegelikult vaesed ei jõua. Mida vaesem inimene, seda vähem jõuab, ja seda isegi Euroopa praktika kinnitab. Ma viitasin ka rahandusministritele peale loetud sõnadele veel reedel, et need meetmed, kus soodustatakse kütuse põletamist maksuleevendustega, on ühelt poolt väga kulukad, teiseks väga valesti suunatud, vaesed ei saa sellest midagi, ja vastuolus ka kliima- või fiskaalpoliitikaga, mis Euroopa Liit on kehtestanud. Kui see on teile üllatus, siis ma olen hämmastunud. 

Ma ei tea, mis see Rail Baltic teie perekonnas nii tähtis teema on, ma ei saa sellest aru. Kuidas saab teie esimees pühendada oma tähtsa kõne presidendivalimistele ja Rail Balticule? See on ju huumor. See ei ole ju parteipoliitika, et Läti ei saa hakkama Rail Balticuga. Mis suur geniaalne mõte see on, Läti ei saa hakkama! See on ju Läti häbi, et ta ei saa hakkama. See ei ole meie häbi. Me oleme kokku leppinud koos selles, me oleme koos taotlenud Euroopa rahastuse, me oleme kokku leppinud, et tema sügavaim mõte on ühendus Venemaa asemel Euroopaga. Ja see oli ka põhjus, miks Euroopa meile raha eraldas. Kui nüüd Läti on suutnud teha seda kaks korda kallimat kilomeetri kohta … Ma viimast seisu ei tea, aga eelmine aasta me koolitasime tegelikult Läti ministeeriumiametnikke ja ka rahandusministrit. Ma ise olin ka laua taga, nad olid väga tänulikud. Läti minister on mind korduvalt tänanud, et meil see üritus oli. Meie aitasime nende projekti odavamaks teha. Seda ütles eelmine rahandusminister mulle, on korduvalt öelnud. 

See ei ole teie perekonna ega partei võit, kui Läti ei saa hakkama. Miks te seda nii õudsalt kiitlete? Miks see on teie suur programmiline võit? Ma ei saa sellest aru. Kui Eesti ehitab, ehitus on täie hoos, lepingutega täidetud, aga Läti ei suuda seda kõike täita. Leedu ka ehitab. Aga kelle häbi see on? Miks te mind selles näitate, nagu ma mingisuguse jamaga tegeleks? See on ühendus Euroopasse. See on julgeolekuprojekt. Ja vesteldes ka teie lemmikuga, keda te olete siin toonud oma komisjoni justkui korruptsiooni tõestavat Eestis, siis ütleme nii, et Läti uus valitsus tunnistab, et tal ei ole kogemust, et need avaldused enne valitsusvastutuse saamist ei olnud kõige õnnestunumad. Nad küll ei ole veel lõppenud, sest uudised sellest, et Läti kuidagi ebatraditsionaalselt raha leiab, ei ole ilmselt tõesed. Aga kuidagi peab see neli kuud ka see valitsus sujuvalt jõudma reaalsusse. Ja mina küll, viimased uudised, mis ma kuulsin peaministrikohtumisel – ma olen ise ka Läti peaministriga kohtunud, ja rahandusministriga loomulikult – näitavad, et nad tegelikult püüavad ikkagi seda lõpuni ehitada ja hoogu maha saada oma kriitikalt. Aga ma ei saa aru, miks peaks Läti selle koha pealt olema Eesti teenäitaja. Ma ei saa tõesti aru.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Väga austatud rahandusminister! Üks päris sisuline küsimus. Teie olete viimase 20 aasta jooksul kindlasti mänginud olulist rolli Eesti rahandus- ja eelarvepoliitika ja ka läbi selle regionaalpoliitika kujunemisel, sest vahendid regionaalpoliitikas tulevad ikkagi riigieelarvest või siis Euroopa Liidu struktuurifondidest. Aga ma küsin just Euroopa Liidu struktuurifondide poolelt, et miks Eesti on struktuurifondide vahendite jagamisel riigi vaesematele piirkondadele võrreldes rikkamate piirkondadega, kui me võtame seda siis inimese kohta, Euroopa absoluutne punane latern ehk siis ka meist järgmine, kehvemuselt nagu ülespoole ehk paremuse poole jagab kaks korda rohkem vaesema piirkonna inimese kohta sellesse piirkonda raha kui Eesti. Euroopas keskmiselt on see kaks kuni üheksa korda rohkem. Kas teil on plaanis seda trendi muuta, elades ise ka nüüd kaugel Eesti servas, või mis plaanid on?

Aitäh! Ma kõigepealt teie neid numbreid ei tea kinnitada, ju mingi arvestusega need kehtivad. Need arvestused, mis ma ise olen tellinud, ütlevad, et tegelikult inimese kohta ikkagi ajalooliselt on kulutatud rohkem vaesematesse piirkondadesse, Tallinnast kaugele. Inimese kohta just nimelt. Aga kuna asustustihedus on meil ebaühtlane, siis proportsioon ruumiliselt on selgelt keskuste kasuks. Seal taga on üks kaalutlus see, et raha ikkagi püütakse hoida seal, kus ta toob suurimat kasu võimalikult rohkematele inimestele. Teine, et hulk temast on ju läinud selliste üle-eestiliste asjade peale, kus ei saa mingit ühendust lõpetada ära enne keskusi või mingit koolivõrku arendada selle põhjal, kus tegelikult me tahaks, et õpilased on, aga neid tegelikult ei ole. Nii et see on päris keeruline. Aga oleme sellise poliitikavaliku küll teinud ja need on meie valitsusteski kinnitatud põhimõtted, ma praegu otsest sätet ei söanda viidata, aga nii ta on meie positsioonides ikkagi läbi käinud, et me eelistame mitte keskusi. Tallinn ja Tartu, eriti Tallinn, saab elaniku kohta vähem raha võrreldes teiste piirkondadega. Seda statistikat ma muidugi peaksin kontrollima üle, kuidas see on saadud. Ise neid arvestusi tellides ma sain teistsugused numbrid, aga sellest on hulk aega möödas.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Esiteks, ma tahaks teid õnnitleda selle puhul, et te suutsite enamikku Riigikogust ikkagi täna uuesti solvata, ja mitte ainult. Üks Riigikogu liige isegi lahkus teie solvangu peale. Mis puudutab huumorit, siis andke andeks, te olete seda huumorit siin teinud üle kolme aasta. Te teete seda huumorit Eesti inimeste arvel. Ja kui Keskerakond soovib teada tõde, mis tegelikult Rail Balticuga toimub, millal Rail Baltic saab valmis ja nii edasi, mis suhted on meie naabritega ja kui võimekad on meie naabrid selles küsimuses, siis te räägite, et see on huumor. Ei ole! Huumor on see, et teil on 10% rahva toetust ja te käitute, nagu te oleksite maailma valitsejad. See on huumor, mida te esindate. Ärge solvake palun ei meid ega teisi, keda siin saalis ei ole. Aitäh!

Aitäh! Huumor oli see, kuidas te esinete järjekordselt ainult kaameratele. See on saatanast, et siin on kaamerad. (Saalist hõigatakse midagi.) Te ei esita ühtegi sisulist argumenti, te ei osuta ühelegi mittevastamisele. Küll kuhjate küsimusse mitu küsimust, milles võib-olla mõni mul jääb kahe silma vahele, aga nii palju, kui ma saan, ma alati vastan. Mina ei käi ennast spetsiaalselt peegli ees silumas ja filmimas, nii nagu teie teete. (Saalist öeldakse midagi.) Ma näen, mida te teete, kuidas te valikuliselt lõikate neid videoid, kuidas te loote valemuljet, kuidas te debati asemel näitate oma elu. (Saalist sekkutakse.) Palun esitage väide, ma esitan teile väite, kas ma olen sellega nõus või kui ei ole, siis miks. Sellist debatti me siin ei näe. Ja see on olnud viimaste kuude minu masendus, et ma olen saanud siin käia infotunnis, ma olen käinud siin arupärimistel ja näinud ainult seda, et te esinete kaamerale. Vahel isegi ütlete, et kallid televaatajad, mitte ei räägi kolleegidega. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, aga see on jube lame. See on jube lame, kui te ei taha inimesega rääkida. Kui te ei arvesta, mida ta on vastanud, jätkate oma joru, pärast tulete pulti ja hakkate otsast peale täpselt sedasama rääkima, millele ma olen vastanud, ja valdavalt kriitiliselt vastanud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Täna on siin etteheitvate küsimustega keskendutud valdavalt maksupoliitikale, toiduainete käibemaksule ja muule, aga tegelikult on ju tegemist suurte valikutega, mis on Eesti majandust ja hakkamasaamist oluliselt kahjustanud. Teie rahandusministrina olete eelkõige vastutav ju valitsuse rahanduspoliitika kujundamise eest. Ma pean silmas näiteks seda, et eelmine aasta lõpetati justkui 500-miljonilise puudujäägiga, tegelikult 1,75 miljardit jäi raha kasutamata, samal ajal miljardilised dotatsioonid tuuleenergia, väga kahtlase tuuleenergia toetamiseks, mis on täiesti ebaefektiivne ja Eestit energiakriisist välja ei vii. Või näiteks seesama Rail Baltic, Pärnust edasi ehitamine olukorras, kus Läti ei saa valmis – ma ei räägi siin kellegi häbist või mittehäbist ja saamahakkamisest või mittesaamahakkamisest –, täiesti ebaratsionaalne on ehitada lõiku, millele tulevad peale püsikulud ja mis maksab tegelikult sadu miljoneid ja nii edasi ja nii edasi.

Teie aeg!

Need on suured …poliitilised valikud. Mis teil enda õigustuseks ja kaitseks öelda on?

Aitäh! No seda muret, et Eesti riigil raha üle oleks, ei ole. See mure, et kõiki asju ei lõpetata aasta ringi, see mure on, optiline mure on, aga iga normaalne majapidamine tegelikult ei alusta ega lõpeta aastavahetusel. Siin on väga palju nüansse. Siin on seda, et meil on kvooditulu, mis kirjendatakse kulu ja tulu eri aastatel, ja siis jääb see optiline mulje, et raha on laekunud, aga siis kui oleks üle jäänud, tegelikult teda kulutatakse järgmine aasta. Nii nagu oli eelmine aasta vastupidi, üle-eelmise aasta tulusid eelmine aasta. On europrojekte, kus on näiliselt tulu olemas, aga jääb pooleli. Nii et see on väga mitmeharuline vastus, aga fakt on see, et eelarve ambitsioonid on meil suured. Kaitsekulusid ka ei suudeta ju täpselt seda numbrit tihti sihtida, aga ka seal on statistilised arvestused. Neljapäeval arutasin seda näiteks Eurostati peadirektoriga, et kuidas kaitsekulude arvestamine saaks olla täpsem. Eesti on siin näidisolukord, kus jõuti ikkagi selle juurde, et kui Eesti on tellinud näiteks Rootsist sõjavarustust, aga ta pole Eestisse jõudnud, siis kaitse puhul arvestatakse juba, et ta vastutus on üle läinud. Aga need on tehnilised detailid. Aga öelda, et meil kuidagi jääb kasutamata raha – no seda hirmu ei ole. Tõesti, meil jäi kasutamata näiteks üks rahapesutõrjeks mõeldud raha, sest Riigikogu ja valitsus lihtsalt blokeeris meie eelnõusid. Ja selle tõttu selleks saadud raha – ma arvan, et see oli isegi Ratase valitsuse ajal – ei läinud töösse. Minul on selles suur pettumus, aga suvel ma püüaksin nende asjadega siiski Riigikogu hääletusteni jõuda, et vähemalt asjad ära teha, mis rahapesu tõrjuvad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meid vaadatakse otse-eetris läbi YouTube'i kanali. Mulle tuli selline sõnum ühelt Eesti inimeselt. "Olen valmis umbusalduse rahumeelse kodanikuna allkirjastama. Peamine on see, et Jürgen Ligi ametist eemaldatakse. Tema vastused küsimustele on täiesti sisutud ning mul ei ole enam vähimatki soovi teda kuulata." Ja läks eetrist välja. Ta kirjutas veel, et "ausalt öeldes on see kriis puudutanud ka minu perekonda, me peame toidu pealt tõsiselt kokku hoidma, rääkimata juba muudest kulutustest." Aga öelge palun, mis inimestel siis on hea meel teie maksupoliitikast, kui sellised kirjad tulevad. Ega see esimene ja viimane ka pole.

No see on sihuke klassikaline, ma ei tea, kas tajuhäire või silmakirjalikkus, nagu teie Facebooki konto oleks läbilõige inimestest ja nagu sellised repliigid oleks kuidagi argument minu väidete vastu. Ma ütlen, et inimestel on hea meel, kui nad saavad maksuvaba miinimumi, mida nad tükk aega ei saanud. Selle üle on kindlasti hea meel, et seda tõsteti ja see anti kõigile ja sellel on lagi. See on hea maksupoliitiline otsus, mis inimestele tegelikult meeldib. See ei tähenda, et valitsus neile meeldiks, aga see otsus kindlasti meeldib. Mina ka ei meeldi kindlasti, ma seda seletan. Teie meeldite rohkem, sest te teete neile kummardusi ja ei pea midagi otsustama, lihtsalt lubate asju.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja ja ettekandja! No ma kuulan siin, kuidas te siin ikkagi vastate, ülbitsete, ma ei tea, solvate. Ühe naisterahva solvasite just siit saalist välja natuke aega tagasi ja nüüd kahetsusväärselt siin Lauri Laatsile vastates ka, et vana mees ei virise. No piinlik. Aga vahel ma mõtlengi, et äkki ei peakski teid siin umbusaldama, sest mida kauem te ametis olete, mida rohkem te räägite, nii nagu te seda teete, seda madalamale teie erakonna ja valitsuse toetus langeb. Meil on veel kaheksa kuud minna, jõuate vaestele inimestele lisaks välja vihastada kõik veel, kaupmehed ja ettevõtjad, nii et teie toetus kukub ka 2% peale, nagu teie koalitsioonipartneril on. 

Aga tulles teie ütlemiste juurde tagasi, ma küsin ikkagi üle, mis asi see või mis indeks see teie näljanäitaja on, mida te siin enne ütlesite. Kas see on mingi uus mõiste, mille järgi nüüd partei ja valitsus otsustavad, kas vaestel on tanklasse asja, kas nad jõuavad sinna või mitte? Te selle toiduteema puhul, kas toit on luksuskaup või mitte, seda terminit mingi mõõdikuna kasutasite. Kui suur see Eesti rahva näljanäitaja teie meelest siis on?

Teie aeg!

Kuidas seda mõõdetakse ja mida see näitab?

Aitäh!

No ma saan aru, et teie edu mõõdik on see, kui hästi teil õnnestub solvuda. Te tulete siia tüli norima ja siis keegi suure käraga ütleb – mitu inimest siin, Keskerakond ka näitab, et nad on nüüd solvunud, kui ma seletan. Aga ütleme, et näljanäitajat, sellist ei ole, on olemas absoluutse ilmajäetuse või süvavaesuse näitajad, mis Eestis on pigem paremad. Need on suurusjärgus 3%. On suhtelise vaesuse määr, see tähendab mediaankeskmisest 60%, mõnel juhul arvestatakse ka 50%, neid on meil umbes viiendik. See on ka pigem parem näitaja kui Eestis või Euroopas tervikuna, aga muidugi mitte Euroopa parim. 

Mida ma näljateemal räägin? Tegelikult see ei ole Eesti heaolu põhimõõde, ilmajäetus tekib mingites muudes asjades. Põhivajadused eestlane suudab ikkagi ära katta, ka vaesed, ja selleks on ka sotsiaalsüsteem küllalt tõhus. Ma ei väida, et kõik söövad hästi. Seda ma ei väida loomulikult ja ei maksa seda mulle omistada, nagu alati toimub. Aga need arvestused on üsna teaduslikud, statistilised. 

Meie mured tekivad mingites muudes ebavõrdsustes, eluasemes näiteks, vabas ajas. Aga jah, toidukorvi 2,5-kordne või 2-kordne – erinevad küsitlused või vaatused –, kõrgem hind kümnendas detsiilis võrreldes kõige vaesema detsiiliga, see on statistiline tõsiasi. Samas, ega see toidukorvi hind ei tähenda tingimata toidu kvaliteeti ega midagi, mida inimene ise ei saaks mõjutada kvaliteedi poolest. Aga vaesus jah sunnib igalt poolt kokku hoidma, see ei ole ju saladus. Mul ei ole seda vaja rääkida. Ma olen eluaeg kokku hoidnud ise, aga ka vaese inimesena. Ma olen ka vaene olnud ja tean, mis asi on kokkuhoid. Väga hästi tean.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te väitsite siin küll poolnaljatades oma arvates, et vaesed tanklasse ei jõua. Ilmselgelt ei ole ju see tegelikult nali, tegelikult ei jõua nad ka varsti toidupoodi. Ega ma ei hakka siin rääkima sellest, et selles on süüdi, ma ei tea, sõda ja muud asjad. Aga see põhimõte, et kui meil eelmisel aastal oli eelarve puudujääk 1,2% SKP-st ehk pool miljardit, siis selleks aastaks on see juba 4,5% ehk 2 miljardit. Minu küsimus on ikkagi see, mida te olete teinud selleks, et seda vähendada. Te olete tegelikult vastupidist teinud, te olete tegelikult kaotanud tulumaksu lineaarse vabastuse just nimelt vaesematelt inimestelt. Kas teie arvates see pole mõjutanud seda, et nad ei jõua ka toidupoodi?

Ma ei saanud aru, kuidas mina olen kaotanud vaesemate tulumaksuvabastuse. Pigem vastupidi, olen kaotanud selle esimesest eurost erimaksu, olen kaotanud maksuküüru – mis mina, see on kollektiivne otsus, aga need on ikkagi minu algatused. 

Ja mis bensiinijaama jõudmisse puutub, siis tegelt olge ausad, ega vaestel inimestel ikkagi autot ei ole eraldi, suhteliselt vaestel on autod, on kehvad autod, aga päris bensiini jaoks ikka päris vaesel ei ole, seda tasub tunnistada. Me peame hoolitsema eelkõige nende eest – mis riigi sekkumist puudutab –, kes ei jaksa asju osta. 

Ma viitasin juba täna ja viitan veel kord, Euroopa Komisjoni kriitikale nende nii-öelda energiameetmete suhtes. Need on väga valesti sihitud, need lähevad eelkõige jõukatele. See, mida te siin pakute, et kaotame aktsiisi ja kaotame käibemaksu, tegelikult soosib jõukaid ja jätab vaesed ilma sihitud toetamise võimalustest. 

Toimetulekutoetus on üks tunnus, üksikvanema toetus, üksikpensionäri toetus. Ma olen neid asju nimetanud, aga ma ei välista, et uues eelarves veel mingisugune teema selles mõttes avaneb. Aga jah, ega kogu Eesti rahvast riik, Eesti rahvale kuuluv riik, ei saa toidule võtta, see on kahe ühiskonnamudeli erinevus. Ma imestan, et Isamaa seda ei rõhuta, et ei maksa panna inimeste enamust riigi toidule. See on ju see valik, mis meil on, kellele me täpselt riigi toe sihime ja kust me võtame selleks raha. Need on suured valikud.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Riigi rahandus on paigast ära ja riigi rahakotti on tekkinud suur auk. Reformierakonna rahandusministrite ajal on see auk läinud aina sügavamaks ja sügavamaks. Inimestele on peale pandud makse, kannatavad eakad inimesed, lastega pered, madalapalgalised ja nii edasi. Politoloogid on juba ammu rääkinud astmelisest tulumaksust. Kas te pole mõelnud, et astmeline tulumaks parandaks tänast suurt auku riigieelarves ja laseks madalapalgalistel rahulikumalt elada, nii nagu mujal Euroopa Liidu riikides? Astmeline tulumaks tasandab ikkagi tekkinud ebaõiglust. 

Aitäh! Minu soovitus on jätta ikka sihukesed loogikaapsud, et kelle ajal ja kelle pärast, sinna uksepoolsesse ritta või siis oma vasakpoolse naabri pärast. Põhjused on ju mujal kui Reformierakonna rahandusministrites. Me oleme kindlasti rahanduse tasakaalu eest rohkem vaeva näinud kui teised erakonnad. Meil oli varem partner Isamaa näol, nüüd enam ei ole. Meil oli partner ka sotside näol, kes olid nõus seda tuge maksutõusudega katma. Me ühel hetkel leidsime, et see ei ole mõistlik. Ma ei olnud selles osaline. Aga ma võin öelda, et kulude kokkuhoius sotsid kindlasti esiplaanil ei ole. Ka valitsuses oli suur probleem sellega, et püüti ikkagi oma minister või oma esimees kõigepealt kenasti ära toita ja siis vaadati, mis edasi saab. See oli meie probleem. Aga kõige kehvemad partnerid minu jaoks sotsid ei olnud. Ma seda ei taha väita.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete kinnitanud, et põhiseadus lubab inimesel olla rumal, aga valitsusel mitte. Mis te arvate, kas Ilfi ja Petrovi surematu kangelase Ostap Benderi tsitaat "Lollide käest tuleb raha ära võtta" võiks iseloomustada ka tänase Eesti valitsuse suhtumist? Aitäh!

Aitäh! Väga konstrueeritud küsimused teil! Ühe sõnatüvega opereerite, kusjuures mina selle tüvega reeglina ei opereeri. Aga Ostap Bender ei puutu üldse asjasse. See, mis ma ütlesin, kõlas tegelikult niimoodi, et mina prognoosin, et Riigikohus otsustab, et põhiseadus ei keela olla valitsusel loll. Nii läks ka. See oli seotud teise samba lammutamise vaidlustamisega Riigikohtus, mida õiguskantsler tegi ja sai sealt lüüa. Ma arvan, et see oli ikkagi õiguskantsler, aga ükskõik, tema võitles selle eest. Ja minu prognoos oli, et Riigikohus ei otsusta, lubab valitsustel loll olla – vabandust, just nimelt valitsustel loll. Seda, et põhiseadus kuidagi keelaks valitsusel loll olla, pole ma öelnud.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Me saime, mina sain teilt vastuseks majanduskasvu küsimuse kohta ainult virinat raskete olude üle. Kui EKRE oli valitsuses, siis olid meil koroona, sulgemised, ettevõtetel ülikeeruline olukord ja sellest tuldi välja 8,3%-ga. Ja ma kuulen ainult virisemist teie käest. Piinlik kuulata! Te ei saa virisemise eest palka rahva käest, vaid lahenduste pakkumise eest. Kui ma vaatan, et teid ähvardab majanduslangus juba nende gigantsete subsiidiumide tõttu, mida te rohepöördesse uputate, küll 70 miljonit aastal 2025, siis 14 miljardit üleminemiseks taastuvenergeetikale. See on ebanormaalne. Teil ei ole ühtegi lahendust, ma näen. Aga ma tahaks teada, kas teil mingigi idee on majanduskasvuks, et see kidumine lõpetada, mida te 15 aastat olete pakkunud meile.

Aitäh! Teie dramaatilisi poose ja miimikat vaadates ma küll ei usuks, et te südamest kedagi virisemises süüdistate või saate süüdistada. Aga minu käest on jah küsitud seda minu poliitilist ajalugu ja kõike ja väidet, et ma teisi süüdistan. Korduvalt ütlesin, et mina koroonaaegses defitsiidis ega majanduslanguses isegi Martin Helmet ei süüdista. Ebaausas rahajagamises jah, aga see pole valdav praegu, kui palju omadele läks ja kui palju krimasju sealt tekkis. See ei ole valdav teema praegu. Praegu on teema selles, kas selliseid kriise saab elada üle, nagu koroona oli, siis suure defitsiidiga. Jah, saab, ma ütlesin seda ka tookord. Kui majandus seisma pannakse, siis tulebki hoida mingisugused funktsioonid alles ja kulusid siiski teha. Kõige kiirem võlakasv ei ole mitte selle valitsuse ajal olnud, vaid kõige kiirem võlakasv on olnud just Martin Helme ajal. Ja koroona ei olnud ainus põhjus. Kõige suurem majanduslangus, taas, no peale seda masuaega oli jälle Martin Helme rahandusministri ajal. Ma möönan, see oli koroona, aga ärge siis süüdistage meid, et meie oleme asja untsu keeranud sõja tõttu. Sõda ei ole võrreldav majanduslanguse tekitajana, aga eelarve koormana on küll võrreldav. Eelarve koorem on see, et julgeolekukulud järsult kasvavad, ja see on paratamatu. Koroonas tegelikult oleks saanud targemaid otsuseid langetada, vähem omasid toetada ja püüda selliseid ebatõhusaid asju. Nii et jah, see jutt, et ma siin olusid kirun, ei ole, ma olen, veel kord, ökonomist ja pean vastama teie küsimustele, et mis probleemid kunagi on olnud ja mis on minu poliitiline ajalugu olnud. Väidetakse ju, et minu sõnad ja teod ei käi kokku. Käivad küll. Ja minu tõde ei sõltu minu istekohast, vaid minu ettevalmistusest ja südametunnistusest.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Küsimusele, mida teie olete teinud või mis on need asjad, mis inimesi tegelikult aitavad, te vastasite, et üksikvanema toetuse tõus ja toimetulekutoetus. Ja ma olen teiega sada protsenti nõus. 

Me tegime aasta ja rohkem tagasi täpselt samad ettepanekud ja alles nüüd hääletati maha ka toimetulekutoetuse tõus, mis on kindlasti kõige vajaduspõhisem ja kõige sihitatum toetus üldse, mida Eesti riigis makstakse. Ta puudutab väga laia osa selles mõttes neid, kes on hätta sattunud, olgu need lastega pered, üksikvanemad, üksi elavad eakad, erivajadustega inimesed – kõik peavad tõestama, et nad vajavad seda toetust. Jah, ta on tõusnud 20 eurot, aga see ei ole ju selles mõttes piisav. Oli väga suur lootus, et järsku lisaeelarvega toimub nii, nagu ka ühel aastal toimus lisaeelarve osas see tõus. Miks teie meelest see toetus ei ole tõusnud? Aitäh!

Aitäh! Ta tõusis 1. jaanuarist. Mis kuu meil praegu on? Juunikuu juba, eks ole. Aga järgmisest eelarvest tuleb uus tõus. Ma olen üsna kindel, et valitsus nõustub sellega. Me ei saa tõsta seda iga mõne kuu tagant. Ja eelarvel on olnud piirid, te teate seda väga hästi. On tehtud valikuid. Kulissidetagusest ei ole kombeks rääkida, aga mina kindlasti ei ole nende kõige madalamate toetuste eest seisnud. Olen, vastupidi, olnud suunatumate poliitikate kaitsja ja sellepärast ma võitlen toimiva maksusüsteemi eest, kus ei suunata soodustusi kõige jõukamatele, nagu siin suur osa saalist ja kindlasti populaarsem osa saalist tahaks teha.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea rahandusminister! Kõigepealt ma tahan teid õnnitleda, täna on automaksu maksmise tähtpäev. Ja nagu te hetk tagasi ütlesite, isegi Riigikohus ei keela valitsusel olla loll või rumal – ütlesite rumal, eks. Aga mul on nüüd küsimus. Te vastasite just hetk tagasi Helmen Kütile, et kõige nõrgemaid tuleks aidata. Kui võtta selle aasta riigieelarve, siis 1,7 miljardit laenu ja nagu te oma kõnes alguses ütlesite, 816 miljonit läks nõndanimetatud toetusteks. Ja sellest suurem osa läks toetusteks ikkagi suurema sissetulekuga inimestele ehk 700-eurone tulumaksuvabastus. Sellest ei saanud ühtegi senti kuni 1200-eurost palka saavad inimesed ja pensionärid. Kuidas siis nüüd tegelikult on? Me oleme tõstnud käibemaksu 20%, tulumaksu 10%, aktsiise suurtes protsentides ja tegelikult seda laenukoormust peab kinni maksma nüüd …

Teie aeg!

… väiksema sissetulekuga pensionärid, sest kasu nemad ei saanud tulumaksuvabastusest mitte sentigi.

Aitäh, Aivar Kokk!

Aitäh! Peaaegu ükski lause ei olnud tõene. Maksuvõit tulumaksuvabast miinimumist on laega. Ta tõuseb kuni 2001-se tuluni, mis on väiksem kui Eesti keskmine palk. Nii et öelda, et kõrgepalgalised said kõige suurema osa, on lihtsalt laim, või vale, ütleme niimoodi. Kõik saavad 700, aga see võit võrreldes senisega kasvas ja ka suhteline võit kasvab 2100-ni, mis on alla keskmise, ja sinna jäävad õpetajad reeglina, sinna lähedale ulatuvad ka jõuametid. See on õiglane poliitikavalik. Ja kõiki neid lauseid, mis te siin tõite, mis hajusid väga laiali ja olid kohati ebatõesed, ma ei hakanud üles kirjutama. Aga see on see üks fakt, mida ma tahaksin ära õiendada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Ma korraks võtsin Eesti Panga andmed. Aga ikkagi see võlgu elamise küsimus, mis ...Ma võtsin Eesti Panga andmed ikkagi selle võlgu elamise küsimuse kohta, mida sa siin, Jürgen, oled rääkinud. 2020 tõesti võrreldes 2019. ja 2019. aastaga suurenes 2 miljardi võrra valitsemissektori võlg, aga siis oli koroona, ma tuletan meelde, aga näiteks 2024. aastal ka suurenes 2 miljardi võrra, aga siis ei olnud enam koroonat. Aga enne seda eelnesid siin juba ikkagi Reformierakonna juhtimisel aastad, kus poolteise miljardi kaupa mitu aastat järjest võlga suurendati. See oli lihtsalt sissejuhatuseks, aga ma tegelikult suunan küsimuse hoopis energeetika peale. Jürgen, see taastuvenergeetika eelisarendamine käis enne siin ühe kolleegi küsimusest läbi ka, sellele sa ei vastanud. Aga kas sa ise ei ole mõelnud, et see energeetikapoliitikas, kuna see on nii nagu baasmõttes oluline riigi toimimise jaoks, et kui siin seda valepoliitikat jätkata, siis seda rahandust ei olegi võimalik korda saada või see rahandus elab sinu jaoks eraldi näiteks energiapoliitikast ja nad üksteist ei mõjuta? 

Aitäh! Kui te tahate jätta muljet, et te tegelikult midagi küsite, siis jääge ühe asja juurde. See, mis te sinna sissejuhatuses põimisite, oli vee segamiseks. Ma võin kinnitada, et olen siin korduvalt öelnud, et ma ei heida ette koroonaaegsetele valitsustele neid defitsiite. Ma oleksin teinud ausamad valikud, milleks oli võimalus, poleks ühtegi kriminaalasja olnud kindlasti selle pärast. Ma kinnitasin, et sellise kriisi üleelamine eelarve arvel on loomulik, kui majandus seisab. 

Ma lükkasin ümber neid väiteid, mida siin ka Martin Helme on rääkinud, et läbi aegade kõige suurema defitsiidiga eelarve ei vasta tõele. Tema oli ikkagi rekordimees. Niimoodi neid asju mõeldakse. 

Aga taastuvenergia – palju on räägitud. Taastuvenergia – no tulen ekspertide hulgast nagu ikka, käin ära, sõõm puhast õhku, kus räägitakse ausalt ja teaduskeeles ja faktide keeles. Ja kõik institutsioonid tegelikult rääkisid sama juttu, räägivad Euroopa omad, räägivad rahvusvahelised, räägivad IMF, OECD, Rahvusvaheline Energiaagentuur, Euroopa Komisjon, et Euroopa peab saavutama energeetilise sõltumatuse, suurema sõltumatuse. Ja jõukohane või odavaim tee, parim tee odavama elektrini on taastuvenergeetika. See on nende organisatsioonide paljukordne tõestus.

Taastuvenergia nii-öelda subsideerimine, mille kohta tõesti siin justkui pool küsimust oli, seisneb ju selles, et ületada, et luua investeerimiskindlus, mis lubab turule tulla nendel tootmistel, aga pärast mida enam kütus midagi ei maksa, tuul ei maksa midagi, päike ei maksa midagi. On minimaalsed ülalpidamiskulud nendel seadmetel, mis on olemas, aga need on väga tillukesed võrreldes fossiilkütustega. Ja selles mõttes on fossiilkütuse põletamisega kogu Euroopa võtnud sama hoiaku, et praeguses maailmas esiteks tuleb saavutada geopoliitiline sõltumatus despootidest, mitte teha neile turgu. Ja teiseks, tee odavamale energiale ja jätkusuutlikkusele on ikkagi taastuvenergia kaudu.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Te, kuidas ma ütlen, väga entusiastlikult kaitsete jõukamate inimeste rahakotti. Aga samas on meil riigis väga palju neid inimesi – suur enamus –, kes elavad palgapäevast palgapäevani. Nende mure nagu ei kostu kusagilt läbi. Kas te olete mõelnud ka sellele, kuidas madalapalgalistelt siis seda maksukoormust vähemaks võtta? Ja nagu ma ennem küsisin, siis ma kordan oma küsimust: kas astmeline tulumaks parandaks tänast olukorda ja mis te sellest arvate?

Aitäh! Väga entusiastlikult ma seletan, kuidas riiki korraldada, sealhulgas seda, et parim abi vaestele on riigi pakutavad ühtlased teenused, ühtlane tervishoid, ühtlane haridus, toetused võiksid olla suunatumad ja et maksuerandid on kõige valem viis vaeseid aidata. Ma ei saa aru, miks sotsiaaldemokraadid ei võta seda omaks, et maksude kaotamine ei aita vaeseid, see vähendab võimalusi nende toetamiseks. Aga peale selle on dimensioon, mis puudutab riigi konkurentsivõimet. Ja riigil on vähe asju, mida ta saab tõesti ise konkurentsivõime eest vaieldamatult teha. See on kasvusõbralik maksusüsteem ja see on Eestil olemas. Tax Foundation asetab meid juba rohkem kui kümnendi kõige konkurentsivõimelisemaks maksusüsteemiks. Mina tahaks seda hoida. Seda lugu me saame rääkida investoritele, neile meeldib see. Nad on nõus investeerima sellisesse riiki, kes mitte ainult ei aita vaeseid, vaid ka loob majandusele keskkonda, mis on tema võimuses. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on inspireeritud sellest, et kuigi meil on käinud siin pikemat aega justkui konkurss, et kes on kõige rumalam või edevam, või mis märksõna võiks veel sellest arutelust kokku võtta, siis tegelikult tänane umbusaldusavaldus on ju arutelu selle üle, kuidas teie rahandusministrina olete parlamendi hinnangul oma tööga hakkama saanud. Seda võiks võrrelda justkui tööintervjuuga. Sellest tulenevalt ma küsikski teie käest, et kui te võtate tänase teadmise, mis teil on, siis mida te näete rahandusministri viimasest ametiajast, sellest perioodist, mis praegu seljataha jääb. Mis on need asjad, mida te tänase teadmise juures teeksite teisiti? Aitäh!

Aitäh! Mina selles konkurentsis ei osale, kes suudavad rumalamalt küsida või süüdistada. Kahju, et teie sellisele paberile alla kirjutasite. See on rumal paber, see on täis vigu, valehinnanguid, pooltõdesid, tõeväänamisi, valikulisi tõdesid – sellest ma rääkisin kohe sissejuhatuses. 

Aga mis ma teisiti teeks? Ei ole ju tegemist minu soologa. See, et te umbusaldate mind, kes ma olen ju rahandusliku jätkusuutlikkuse eest kõige rohkem vaeva näinud oma ametite tõttu, oma hoiakute tõttu, on ju juhus, eks ole. Oli vaja kedagi umbusaldada ja mina olen siis justkui see kollektiivne vaenlane, kelle kallal saab kõige rohkem urgitseda. Aga kui see teile rõõmu teeb, siis siin ma olen ja sellele ma vastan. Ma oleksin palju asju teisiti teinud, alates koalitsiooniläbirääkimistest sotsidega. Ma parandasin ka mõne asja pärast ära, aga kõike ei suutnud.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud rahandusminister! See, et toimetulekutoetuse tõus on planeeritud järgmise aasta eelarvega, on muidugi kena, aga raske aeg algab sügisest, kui tuleb kütteperiood ja kõik kulud, mis tulevad. Ma mõistan, et eelarveaasta algab jaanuarist, aga see tõus tundub kuidagi valimiste-eelse teona. Samas me kõik mäletame seda, mis toimus hasartmängumaksu seaduse ümber. See oli tõeliselt piinlik olukord. Praegu lisaeelarvest kõik maksumaksjad läbi selle maksavad laekumata jäänud raha. Ja siis kannatas teha erinevaid erisusi. Ju siis see koalitsioonipartneri poolt pakutav oli nii oluline, kuigi teie olete ausalt siin saalis öelnud, et teie seda eelnõu ei toeta või ei toetanud seda eelnõu. Aga ometi see tehti ära ja lisaeelarvega nüüd seda raha ka makstakse. Jah, mul pigem on see kommentaar. Miks te olite nõus selle hasartmängumaksu seadusega, rahandusministrina sellise avantüüriga kaasa minema?

Aitäh! Nagu te isegi ütlesite äsja, ma ei olnud nõus minema. Ma keeldusin seda esitamast. Ei pannud ühtegi oma allkirja, kuigi mulle seda omistatakse mingisuguses faasis, kus oli kirja ärasaatmine. Aga see, et mina toetan, kusagil ei olnud. Kirjavahetuses on rahanduslikud tõsiasjad sees, aga asjata te omistate seda mulle. Härra Reinsalu, te teate seda, et ma ei ole selle toetaja. Aga see ei puutu praegu vist põhiteemasse. 

Põhiteemasse puutub nõrgemate aitamine. Käsi südamel võin öelda, et nii palju on minus võitlevat sotsiaalpoliitikut kogu aeg olnud, et ma olen rääkinud suunatud abistamisest, mitte kõigi abistamisest. Et rohkem saaks aidata, siis peab see olema suunatud. Selles mõttes valimiseelne ei ole see, kui ma teen mitu korda aastas sama toetuse tõstmist. Ma ei olnud nõus, et seda tehakse mitu korda aastas, aga ma ei olnud nõus ka sellega, et me jagame raha viisil, nagu siin tahetakse, mitte kõik tegelikult, kes seda väidavad, ei ole tahtnud, maksuerandite kaudu, mille omandavad eelkõige jõukamad. See on kohutavalt raiskav. Ja veel kord, sellised silmakirjatsevad hüüatused, nagu maksuküür oleks olnud Reformierakonna oma – eks ta Reinsalu Urmast iseloomusta. Aga meie ikkagi oleme rahul, et see ära kaotati, ja loodame, et keegi enam sellist jama ei korralda.

Jaak Aab, palun! 

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Üks jama ikkagi viimased paar aastat saadab, see riigieelarve defitsiidi väga suur suurenemine. Ja mitte kõik ei ole riigikaitsekulud, millega seda põhjendatakse. Noh seesama maksumuudatus, mis tehti Reformierakonna valimislubaduse täiteks, tegelikult ju tekitas väga suure augu eelarvesse. 

Ma ei tea, küsimus on pigem see, et te olete kogu aeg rääkinud, et te olete nagu usaldusväärse ja korraliku riigi rahanduse eest, vastutustundliku rahanduse eest. Mis siis juhtus need viimased kaks eelarvet? Kas Jürgen Ligi jäi Kristen Michali poliittehnoloogiale alla? Sest tegelikult need võtted on poliittehnoloogilised. Ka selle aasta majanduskasvu loodeti ikkagi sellesama raha laialijagamise pealt. Aga ma ei usu, et ta nii kõrge tuleb. Mis saab sügisel? Mis ettepanekud te eelarvesse teete, et riigi rahandust sinna vähemalt suunas korras hakkaks olema?

Aitäh! Ma kindlasti seisan selle eest, et tulemus oleks parem kui see prognoos, mida siin kirjeldatakse kui jätkusuutmatut. Aga prognoos ei ole kunagi ilus paistnud. Alati on eelarve püütud eelarvest paremaks teha ja me teeme seda samamoodi. 

Kui kõik ei ole kaitsekulu, siis te ütlete, siis olen ka öelnud, et see kaitsekulu tuli nõrgale pinnasele. Aastakümme hoopis teistsugust kultuuri kui see, mida mina olin viljelenud, defitsiidis elamist, ammendas riigi tugevusvarud. Meil ei olnud võimalik enam reageerida kriisidele, neid tuli järjest. Need kõik laastasid.  

Aa, üks naljakas väide. See oli vist Henn Põlluaas, kes ütles, et tegelikult algas … See on väga naljakas, milline debatt meil on. Ma olen korduvalt seda öelnud, et enne Ukrainasse tungimist alustas Putin energiasõda. Ma rääkisin seda riigieelarve komisjoni juhina, kapo komisjoni juhina – mitte riigieelarve komisjoni, vaid siiski kapo komisjoni –, et need on olnud järjestikused ebasoodsad sündmused. Energiahind läks üles 2021. aastal, oma tipu ta saavutas 2022, aga kerima hakkas ta, Putin kraani kinni keerama, pakkumist vähendama tegelikult 2021. aasta kevadel. Ma olen korduvalt seda rääkinud. Ikka tullakse selle jutuga, et ei, tegelikult ei olnud sõda süüdi, tegelikult mingi muu asi. See oligi ettevalmistus sõjaks, see oligi Euroopa mõjutamine Putinilt. Gaasihoidlad jäid suvel 2021 tühjaks ja selle me tuvastasime, selle olen ma teile korduvalt siin esitanud. Aga see on sihuke naljakas debatt, jah. Ma võin rääkida mida iganes, aga siis tullakse otsast peale jälle. Väidetakse, et ma justkui ajan midagi segi.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma arvan, et umbusaldusavaldus ei ole ühelegi osapoolele midagi sellist, mida siin saalis väga teha tahetakse. 

Aga mul on küsimus sellest vaatest, et 48 inimest siiski mingil põhjusel selle allkirja sinna alla andsid ja väga sageli on räägitud, et mida tehakse, ei olda rahul ühe või teise asjaga, olgu need maailmavaatelised mured või olgu need mingid muud tõekspidamised. 

Aga teine asi, mis mind isiklikult on isegi rohkem riivanud, on see, kuidas midagi öeldakse või kuidas midagi tehakse. Ka need sõnavõtud võib-olla, kus te olete olnud päris värvikas ka sotsiaaldemokraatide aadressil, kus ma tunnen ka ennast selgelt puudutatuna. Mul on küsimus, et mis te arvate, kui neid asju, mis te olete teinud, oleksite teinud kuidagi teistmoodi. Kas neid allkirju võiks olla vähem kui 48?

Ma arvan, et ei oleks vähem. Üks sotsiaaldemokraat, keda ma olen korduvalt teie parimaks nimetanud, ka parimaks asjatundjaks, ütles mulle, kui ta luges uudist, et sotsid kirjutavad sellele alla, et mille eest. Pärast näen, et ta allkiri on all. Mulle jääb see meelde. Mulle jääb see meelde see, kui sul on pidevalt kattuvad seisukohad, üksteist tunnustame, ja inimene imestab, miks sotsid [umbusaldust] avaldavad, ja ühel hetkel on tema nimi ka seal all. See on probleem. 

Ma arvan, et minust ei sõltu siin midagi. See on otsus. Opositsiooninõukogu tuli ette, et teeks midagi. Tuli kokku, et teeks midagi, et kuule, tegema peaks midagi. Ei tea, kellele me siin teeme. Ja siis rahandusminister tehakse nagu isiklikult vastutavaks asja ees, mis on tegelikult valitsuse ühine poliitika olnud, teiega koos, ja kriisidega võitlemisel. 

Ei ole see suva, ei ole see eelarve defitsiit kellegi suva olnud. Kõik Euroopa riigid on probleemides, meie paistame mitmes võtmes parimad välja – parimad, mitte igas võtmes –, aga siis seda esitatakse kui umbusku. No ma ei tea. 

See ei ole kindlasti sõna, mida tegelikult minu suhtes peaks kasutama, eriti sellise tekstiga, nagu te olete alla kirjutanud. Te ei lugenud seda läbi. See on kohutav tegelikult, mida te siia kirja olete pannud. Millised pooltõed, otsesed valed, milline tänitamine – see ei ole aus tekst, te kirjutate kõik alla. Minust ei sõltu see, et te sellise teksti kokku panite, tükkhaaval, ma ei tea, rookisite küll välja mõne asja, mis Isamaale ei meeldinud, aga mis alguses lehe kaudu ka ette heideti. Aga noh, ütleme niimoodi, et tõele lähemale ei jõudnud. Tavaline uudise tekst.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te enim sotsidele vastates rääkisite, et teile meeldib inimesi abistada. Automaksuga te soovisite pakkuda inimestele abi autodest loobumisel. Ma lugesin siin vahepeal stenogrammi automaksu kehtestamise ajal ja te rääkisite, et automaksu üks positiivne mõju võiks olla see, et ta nügib inimesi vähem autosid kasutama. Automaks on nüüd mõnda aega olnud. Kas teile tundub, et on juba piisavalt nügitud? Kõrvalt vaadates tundub küll, et see automaks on ikkagi totaalselt ebaõnnestunud. Kui kuulata automüüjaid või ka eraisikuid, kes ostavad-müüvad sõidukeid, siis registreerimistasu on väga suur takistus ostude ja müükide puhul. Äkki te olete ikkagi nõus, et tühistaks automaksu ära, nagu EKRE plaan on? Tulete ka kaasa sellega? 

Aitäh! Mina ei kasuta kunagi sõna "nügimine". Minu jaoks on see sünonüüm togimisest, ebameeldivast käitumisest ligimese suhtes. Ma ei ole kunagi öelnud, et ma maksu kehtestamisega aitan inimesi. Ei, eelarve kaudu riik aitab inimesi. Mulle meeldib inimesi aidata küll, kui ma ise saan, aga ma ei võta seda riigi tegevust isiklikuks tegevuseks ja kindlasti seoses automaksuga.

Mina ei olnud automaksu autor. Ma tean, et siin tehti väga suuri kompromisse poliitika valikutes just selles suunas, et vaesemad peaksid vähem maksma, et regionaalpoliitiliselt oleks see vähem koormav. Ma mõistsin seda, aga ei ole selle autor. Tühistamise kohta ma olen ju öelnud, mida ütleb eelarve seis ja rahvusvahelised organisatsioonid, mida ütleb meie maksustruktuur selle kohta, et vägisi võib ju seda teha, aga siis on see vastuolus kõigega, mida te ette heidate rahanduse seisule ja isiklikult mulle sellega seoses. See on vastuoluline soovitus. 

Üldiselt ikka Euroopa maksabki auto pealt, sest sellel on väga suur koormus taristule, tootmisel on keskkonnamõju ja kasutamisel mitte ainult kütuse põletamise näol, vaid ka tootmise juures. Mina ei armasta ka automaksu, aga kui ta tehti, siis ma nõustusin temaga. See on tõesti praegustes eelarve oludes paratamatu ja pikas vaates ka inimkonna või maakera vastupanuvõime suhtes. Me peame oma tarbimisi valikuliselt maksustama vastavalt sellele, kui suuri kahjusid see keskkonnale tekitab.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Me kõik teame, et pensionäre on meil ligi 330 000, lapsi kuni 19-aastaseid on natukene üle 292 000. Maksumaksjaid on maksimaalselt 680 000 – 700 000, tegelikult natuke isegi vähem. Nendest 140 000 on maksumaksja palgal ja 20–30% maksumaksjatest saavad palka kuni 1200 eurot. Nii pensionärid kui 1200‑eurose palgaga inimesed ei võitnud tulumaksuvabastusest mitte ühtegi senti. See on fakt. Te arutate kuidagi tulumaksuvabastust, aga pensionäridelt te võtsite keskmise tulumaksuvabastuse ära ehk 36 miljonit saavad nad sel aastal vähem. Lasterikastelt perelt te võtsite iga aasta ära 2400 eurot. Öelge, kui palju peavad nüüd maksma pensionärid ja kuni 1200‑eurot palka saavad inimesed selleks, et te saite teha heateo ja 700 eurot tulumaksu vabastada!

Aitäh! Te esitate oma luuletust niimoodi numbritest kubisevana, et mul on see kõrvas ebameeldiv. Aga ma õiendan ainult ära selle esimese küsimuse, mis puudutas makse. Ei, meil on maksumaksjaid rohkem kui 680 000. Kõik tarbijad on maksumaksjad. Õiendan muidugi ära, et pensionärid ei võitnud midagi. Pensionäride maksuvaba miinimumi me taastasime palju varem kui palgasaajatel. Tekis pigem lünk, ei olnud eelarves rohkem võimalik. Tegelikult ikkagi tulusaajate enamus sellest võitis ja kõige rohkem võitsid alla keskmise palga saajad, mitte üle keskmise palga saajad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teie juttu kuulates jääb mulje, et paremat valitsejat kui teie ei ole ei Eestis ega Euroopas olemaski. Ühele küsimusele vastates te ütlesite, et maksusid referendumile ei panda. Seal teie vastusest või kõnest tuli välja, et kui Kaja Kallas ütles, et maksud ei tõuse, lugege mu huultelt, sellepärast ta ei saanudki valimiste ajal sellest maksutõusust rääkida, kuna valijad ei oleks teda valinud. Ja teie kiitsite takka, et see ongi nagu referendum, et kui valimistel räägitakse maksudest, siis seda ei tohiks toimuda. Ma küsin, millal siis teie arvates peaks olema maksudebatt riigi rahanduse parandamiseks ja rahva heaolu tõstmiseks.

Aitäh! Mis osa siis teie väidetest ma peaksin kommenteerima? Mina Kaja Kallas ei ole. Te tahate, et ma kommenteeriks Kaja Kallase ütlemisi. Aga ma võin ju siis öelda, et need olid ebaõnnestunud laused. Ma hoobilt tabasin, et need on, aga valelikud on olnud nende tõlgendused. Ma olen korduvalt siin öelnud, et olevik ja tulevik on eesti keeles grammatiliselt samad, kontekst annab neile tähenduse. Ja enne valimisi peaminister ei saa kuidagi igavese tuleviku suhtes lubada, et maksud ei tõusu. Ainult loll võib niimoodi tõlgendada, või pahatahtlik. Ta ei saanud seda öelda, aga ta oli teie rünnaku all. Teda rünnati hästi isiklikult, inetult kogu aeg. Ma arvan, et saali enamus mäletab seda. Ta alati ei tulnud sellest hästi välja. See oli kindlasti üks väga ebaõnnestud lause, kui ta ütles, et maksud ei tõuse, sest see oli niivõrd mitmetähenduslik peale selle, mis sina juurde räägiti. Aga kui inimest iga kolmapäev püütakse rööpast välja viia, siis jah, ütleme niimoodi, et saab jälle videoid ja tsitaate. Aga nii lollisti ei pea ju tõlgendama kogu aeg, nagu ta oleks lubanud midagi igavesti ja nagu mina peaks nende sõnade eest vastutust kandma.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Ma üritan nüüd oma esimese küsimuse teist poolt, millele ma päris vastust ei saanud, uuesti. Teie erakonna esimees on välja pakkunud, kui siin on kõlanud üleskutseid sellele, et kas erinevad poliitilised jõud üritaks kuidagigi kuskil suunas kokkuleppele saata, et seda eelarve defitsiiti vähendada. Aga noh, ega mina olen ka pessimistlik tegelikult. Aga siis tegelikult teie erakonna esimees Kristen Michal, peaminister, pakkus välja, et võiks ju hakata vähendama poole protsendi kaupa seda defitsiiti. Kui see aasta on 4,5, siis järgmine aasta peaks olema 4 nominaalselt SKT-st. Kui te nüüd uut eelarvet esitate, kas see ettepanek valitsusele on siis selles suunas või on see kuidagi teistsugune? Ma saan aru, et tulevikku on raske ennustada. Võib-olla vähemalt teie mõtted või suund, mida te plaanite sügisel teha.

Aitäh! Kui peaminister midagi on kuskil raadiosaates öelnud, siis ma pean sellega arvestama. Ma tean, et tal see soov on, aga see soov peab realiseeruma ikkagi konkreetsetes ettepanekutes. Me tegime ju selle uue eelarveaasta, praeguse eelarveaasta alguses ju katse, et ministrid lõikaksid kulusid maha, mida nad arvavad, et mahalõigatav on. Ega see saak väga suur ei ole, aga selle saagi eest sai siiski üht-teist teha, käivitada selle AI-programmi, mida vastavad initsiaatorid tegid, või siis ka taastada see piirieelarve, mis ülemineva raha või mitte ülemineva raha tõttu justkui haihtus, et ei olnud pooleli. Nii et kindlasti me pingutame selles. 

Ma ütleksin jah, aga ma ei tohi anda lubadusi, mille peremees ma ei ole. Need on kõik kollektiivsed tulemused ja kõigilt ministritelt, ma loodan, et see koostöö tuleb ja see teadvustatakse. Aga ütleme, seda rasvakihti riigil siiski ei ole, see on läinud juba kärpesse, kaasa arvatud sotsidega kokkulepete tõttu. Me suutsime ikkagi mingisuguse kärperea ette teha, aga sellest muidugi ei piisa, kui kaitsekulud järsku hüppavad üle 5%. Seda tookord ei olnud. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite vastuseks küsimusele, mis on valesti läinud, et ma oleks palju asju teisiti teinud. See on teie tsitaat, teie sõnad. Lõpuks ometi kuuleme me teie suust tõtt. Sellega te tunnistate, et valitsus on astunud valesid samme ja teie olete valitsuse rahandusministrina läbi kukkunud. Äkki tunnistate seda nüüd ka otsesõnu? Öelge, ma olen rahandusministrina läbi kukkunud.

Aitäh! Te ei ole ju rahandusminister olnud, aga läbi te kukute küsijana, kirjutate mingisuguse jama paberile ja veerite seda ebaloomulikul intonatsioonil. Ma ei öelnud seda, et ma oleksin palju asju teinud teistmoodi, kuidagi kontekstivabalt. Minult küsiti, et kui te üksi oleks saanud otsustada – see oli see küsimus – või et kui te nüüd tagantjärele ütleksite. Ma kordan, need on kollektiivsed otsused ja sinna hulka kuulub ka see otsus, et ma teen kollektiivseid otsuseid. Kui mu valikud oleksid vabamad, siis oleks tulemus teine, see on ju selge. Kindlasti oleks teine, aga kas nad on paremad, see on subjektiivne järeldus. 

Kui oli üksmeel eelarve tasakaalu teemal suurem, siis me liigutasime mägesid, aga meid võeti 2016. aastal maha jutuga, et meil on mingi Reformierakonna dogma ja teab mis asjad, eks ole. Niimoodi käsitleti eelarve tasakaalu küsimust. Isamaa rahandusminister vastas mu küsimusele, et no kuidas nüüd nii on, et sa nii päevapealt muudad oma sõnastusi. See on kõik stenogrammides olemas, kuidas sa kordasid minu seisukohti. Nüüd järsku ta ütles mulle, et aga no kuule, Jürgen, sa ju tead, kas majanduskasv sind rahuldab. See oli totaalselt vahetunud majanduspoliitika, kas majanduskasvu edendada eelarvereeglite lõhkumisega. Me oleme siiani rääkinud seda, et majanduskeskkond vajab stabiilset rahandust, usutavat, ettenähtavat poliitikat. See oli see, mis me seni rääkisime.

Ja ei saa eitada, et lühiajaliselt saab kasvuga stimuleerida defitsiiti, aga mitte sellist defitsiiti, mis sisaldab kaitsevarustuse importi, mis on valdav defitsiidiallikas. Aga kui keegi ütles, et ei olnud ainult kaitsekulud, siis ma tuletan meelde, et jah, olid ka sisekaitsekulud. Toonane siseminister seadis kindla tingimuse, et tema peab ka saama. Ja need ei olnud tingimata kõige õnnestunumad nõudmised minu jaoks. Need ei olnud ka Siseministeeriumi haldusalast tulnud ettepanekud hakata sotsiaalset infrastruktuuri arendama. Ma olin nende suhtes kriitiline.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et tegelikult on täna mitu korda läbi käinud ka automaksu temaatika. Mul oli hea kuulda, kui te ütlesite, et tegelikult oleks olnud vaja mingid asjad teistmoodi lahendada, mis puudutab just suurte autode või kallimate autode suuremat maksustamist, odavamate ja väiksemate autode veel väiksemat maksustamist, regionaalse komponendi sissetoomist. Ma sain vähemalt nii aru. 

Kas te ise näete, et seda maksu tuleks ümber disainida just nendestsamadest lähteandmetest tulenevalt, mida ma mainisin, ja lisaks võib-olla üldse ära unustada ja ajaloo prügikasti visata see registreerimistasu? Vihjeks võin öelda, et Riina Sikkut arvab, et seda tuleks ümber disainida, ja ta ei pannud sellele avaldusele oma allkirja kergekäeliselt. Aga ma arvan, et see on juba teie omavaheline vestlus.

Pani ikka küll! Kui ikkagi teod on nii vastuolus sõnadega, siis see on kergekäeline. Aga automaksu kohta ma ütlesin konkreetselt, et sinna püüti sisse tuua sotsiaalset komponenti, regionaalset komponenti. Ma ei öelnud, et seda peaks ümber tegema. Mul puudub selle kohta tugev seisukoht, sest ma distantseerisin sellest. Ma ei ole selle autor. Ma ei tahtnud valitsust segada oludes, kus käis sihuke lõputu jaur. Igaühel oli oma arvamus. Tegelikult oli näha, et ühiskond muutub päris tigedamaks, allergilisemaks, seisukohti muudeti. Kogu aeg olid huvigrupid, parteid, kes tahtsid oma märki maha saada, mingeid soodustusi teha. 

Ma pigem ütlen, et automaks oma eesmärgilt taandus klaaridest asjadest, mida mina rõhutasin, et ta on koorem keskkonnale ja taristule. Ja riigieelarvele üldiselt on auto suurem kui tavatarbimine ja selle maksustamine on mõistlikum kui näiteks tulumaksustamine. Ja nii on seda kogu Euroopa tegelikult ju teinud, et ta kuidagi maksustab. Aga need detailid on alati arutatavad. 

Registreerimistasu – ma ei usu, et Riina Sikkut nii lihtsalt ütles, et see on vale. Pigem on selle koormuse hajutamine maksutehniliselt mõistlik, see moonutab käitumist vähem. Suur muutus oli eraldi selles, et meil oli tõsine probleem Euroopa Komisjoni tõlgendusega, et me siseturgu kaitseme, kui me sisetehingute registreerimiste puhul ei korja seda maksu. 

Aga see oli kompromiss, mis saavutati. Ma arvan, et nende odavate autode maks on tegelikult suhteliselt madal ja juba ongi suurte autode maks suhteliselt kõrge. Ma väga suurt valedimensioneerimist pigem ei võtaks endale väita, aga ma tean, et seal on näiteid, kus saab vaielda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Kui te saite rahandusministriks, siis ma arvan, et päris paljud Eestimaa inimesed, sealhulgas ka poliitikud, eeldasid, et nüüd on selline – ärge nüüd võtke halvasti – Reformierakonna vana hea eelarve tasakaalu koolkond tagasi, nüüd hakatakse kiiresti liikuma eelarve tasakaalu suunas, tuleb see, ma ei tea, krokodillide komisjon või tuleb ta mingi uue uhkema nimega, kes üsna kiiresti lööb korra majja. Oleme ausad, faktiliselt seda pole juhtunud. Eelarve tasakaalust on nihkutud kaugemale ehk defitsiit on kasvanud. Jah, te viitate, et see on kõik reeglipärane tulenevalt eranditest, mis on Euroopa Liidus kokku lepitud, aga fakt on see, et see 4,5% suuruses defitsiit ei ole tegelikult jõukohane pikemas vaates. Mu küsimus teile on, et kui nüüd jätaks korra kõrvale selle, et koalitsioonipartneritel on oma tahtmised ja teistel ministritel oma prioriteedid, siis kui te saaksite üksinda otsustada, siis esiteks, milline oleks teie hinnangul täna mõistlik eelarve defitsiidi määr, mis oleks jõukohane pikemas vaates, ja teiseks, millised konkreetsed sammud need oleksid, millega te viiksite eelarve paremasse tasakaalu.

Jah, korra ma sellele küsimusele vastasin ja sain vastuseks, et ma tegelen enesekiitusega. Ma ei ole tegelenud sellega. Ütlesin jah, et paljud asjad oleksid teistmoodi, kui ma oleksin oma peaga asju otsustanud, aga üks oma peaga otsustamise kaalutlus oli ka see, et ma teen seda teistega koos, sest teisiti ei saagi teha ja küllap neil on ka häid eelistusi. Ma ei taha üksi eelarvet teha. Minu arust see on … Ma ei ole tahtnud kunagi oma erakonnale ka ainuvõimu. Vaat selline ainuvõim korrumpeeribki. Aga olla dialoogis eri arvamustega on igati demokraatlik. Aga poosetada siin, kuidas ma teeks kõik teisiti kui valitsus – no see ei kõlba valitsuse rahandusministrina. Seda ma võin küll öelda, et eelarve seis oleks ilma minuta kehvem, kohe kindlalt. Väga palju selliseid hiilivaid kulukasve oleks tegemata. Jah, võib-olla ka oleks maksusüsteem korrastamata, aga ega siis raha poleks sellepärast kulutamata. Kindlasti kokkuhoid oleks väiksem. Aga ma arvan, et ka maksusüsteemi korrastamine oli meie kohus. See, mis aegade jooksul on sinna kuhjunud, meie konkurentsivõimet kindlasti kahjustas.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Riigi rahanduse seis ei ole kiita. Seda on Eesti Pank ja kõik teised öelnud, ma vist ei pea kordama, te teate seda kõike ise ka, kuidas meie võlakoormus on ja mismoodi ta kasvab. Eks ta lõppkokkuvõttes see kombinatsioon oli, et eelmise aasta riigieelarvega riigikaitsekulusid tõesti kõvasti tõsteti, aga samas loobuti osast julgeolekumaksust ja maksuküürust ja see oli riigieelarvele miinus. Ja niimoodi me sinna oleme sattunud. Ma vaatasin, et Raoul Lättemäe selle eelarvenõukogu korraldatud ühel seminaril kuvas ka graafikut, et praegu see olukord viib meid sinna, kus meil aastal 2035 on umbes 60% see laenukoorem SKP-st. Andke nüüd see sisuline hinnang, see kõik on teie ajal juhtunud ja tegelikult teie käe ja otsustega ja toetusega, mis see siis teie arvates täna Eesti riigi rahanduse seisukord on ja kuidas te selle tulevikku näete.

Seda ma olen korduvalt öelnud ja ma olen ka viidanud siin tarkpeadele, kes ütlevad, rahanduskomisjoni liige on üks Isamaa liige, ütleb, et me peaksime saavutama Euroopa keskmise laenukoormuse, 80% ja rohkem. Vaieldes, kui nad hakkasid eelarvereegleid tühistama, siis vaidlesime niimoodi. Praegu on ta minu umbusaldajate seas ja väidab, et mina olen selle asja autor. Aga ei, ma 2035. aastal pole veel elanud. Ei saa kuidagi öelda, et see oleks nagu minu käed küljes sellel prognoosil või ekstrapolatsioonil, mida tehti. Ei, meil ikkagi on plaan seda graafikut kallutada. Juba praegu oleme kallutanud, kallutame järgmine aasta uuesti. 

Ja prognoosi ja eelarvetrajektoori ei maksa segi ajada. Me teame, mis on reeglid, mis on riskid, me teame, mis on keskmine ja mis on võrdlus teistega. Meil on endiselt Euroopa kõige madalam võlakoorem. Euroopa kõige madalam võlakoorem siiski ei võimalda nii hävitavaid hinnanguid anda, nagu on armastatud pealkirjades anda. Meil on korralik reiting, me saame odavamalt laenu kui Prantsusmaa, Leedu või Läti. Ei ole väga halb. Aga loomulikult on väga keeruline selle trajektoori piiramises kokkuleppeid saavutada, seda ma tunnistan.

Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Jürgen, sa oled mitu korda öelnud, et sa ei ole väga paljude asjadega rahul. Automaks, üksikvanemate toetuse tõus, lisaeelarve tervikuna. Sa justkui oled poliittehnoloogide ja ebakompetentsete partnerite pantvangis. Aga sa saad ju aru, et me oleme siin mitu korda olnud, et vastu valimisi läheb olukord hullemaks. Järgmise aasta eelarves on kindlasti väga palju kingitusi erinevates valdkondades ja sa oled ju sunnitud selle vastu võtma ja esitama siin Riigikogus. Kas sa ei ole mõelnud, et näiteks sinu kolleeg Aivar Sõerd käitus nii, et ta näitas suhtumist, tal oli piisavalt julgust? Võib-olla on ikkagi parem seda teha kui näiteks aasta lõpus, kus rong on juba läinud, olukord on läinud hullemaks ja psühholoogiliselt oleks see juba palju keerulisem. 

Aitäh! Ma ei ole öelnud, et ma väga paljude asjadega ei ole nõus. Ma ei ole kahe suure asjaga nõus, ma ei ole rahul. Vabandust, ma ei ole öelnud, et ma olen paljude asjadega rahulolematu. Ma ütlesin, et rahanduse seisuga ma ei ole rahul, aga ma ei ole rahuk ka selle debati tasemega. Kogu aeg mulle omistatakse mingeid sõnu, püütakse mind kuidagi vastandada valitsusele, kellega liige ma olen, ja loomulikult iseloomustada mind. See ei ole see debati tase. Olge siirad oma sõnastustes, osa teist on, aga ma väidan, et enamik ei ole. Otsitakse võimalust kuidagi filmida, seda lugu üles riputada, teise konteksti panna ja vältida väide väide vastu debatti. Seal ma tõmban ennast kõrvale, ma ei osale sihukeses asjas. Ma ei vasta sellessamas vormis, aga püüan korrata neid vastuseid üle. Otsige mu väidetest rahanduse kohta vastuolusid. Otsige, ma olen põnevil! Aga millal te jõuate selleni, et tõestate, et ma tegelikult ei tunne teemat, et ma räägin kuidagi suvaasju, et mul ei ole autoriteeti ja analüüse, kellele ma viitan, et ma räägin mingisugust parteijuttu. Ma ei räägi! Mul on omad eelistused, mu erakonnal on, valitsusel on oma eelistused, aga üldiselt ma ikkagi osutan tõsiasjadele sinna juurde kogu aeg, ei blufi.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete siin nüüd vastates korduvalt rääkinud sellest, kuidas hindadega tuleb leppida ja et toiduainetel käibemaksu vähendamine toiduainete hindu ei vähenda. Kui seda loogikat jätkata, siis kas teie arvates ka näiteks kütuseaktsiis ei mõjuta kütusehindasid ja näiteks alkoholiaktsiis ei mõjuta kütusehindasid? Kas siis on üldse vahet nagu, siis äkki te, ma hakkasin kartma, et äkki te kavatsete neid näiteks veel rohkem tõsta või üleüldse käibemaksu ka tõsta, kuna maksud ju hinda ei mõjuta? Või puudutab see ainult toiduhinda?

Aitäh! Olen seda korduvalt tänagi öelnud, mitte seda, mida te omistasite esimese lausega mulle, ma olen korduvalt selgitanud, et majandusteadus ja rahvusvahelised eksperdid rõhuvad sellele ja mina ka, kogu aeg neile viidates: kui probleem on pakkumispoolne, siis ei tohi nõudlust ergutada. Ei tohi nõudlust ergutada! Ja alandades kütusemakse näiteks, kokkuvõttes ergutatakse nõudlust. Ei ole mõistlik sellist põrandaküttega külmkambrit ülal pidada, kus ühelt poolt lastakse reserve turule, et pakkumist suurendada, hinda alla lasta, teiselt poolt ergutatakse nõudlust, hind alla, et inimene jõuaks rohkem tarbida. Tegelikult defitsiidioludes peavad kõik koomale tõmbama, kõik peavad tarbimise muutma mõistlikumaks ja hoogu maha võtma. Sel juhul saab hinda ka pidurdada ja reservide ärapõletamist.  

Aga kõik need meetmed on terava ekspertide kriitika all. Viitan teile korduvalt, mida ma Euroopas kuulen ja ka ise räägin ja võimendan. Me ei tohi ergutada nõudlust konkreetse kauba suhtes, mida on vähe. Nüüd on toiduga sama lugu. Toiduhinnad tõusid esiteks selle energiasõja tuules ja Ukraina, kust kadusid ära tarneahelad, suured eksportöörid Venemaa ja Ukraina kukkusid ära. Energiahinnad läksid üles. Aga uuesti toimus see nüüd, noh, aastaarvudes või kuudes ma võin ebatäpne olla, aga üldiselt eelmine aasta hakkasid rahvusvahelised hinnad langema, mis olid tõusnud just nimelt kehvade saakide tõttu teatud kaupadel. Need olid rahvusvahelised hinnad, mis tulid, ja Eesti võimuses ei ole neid asju mõõta. Analüütikud sellestsamast palju räägitud 60%-lisest hinnatõusust, mis muide oli peaaegu identne Läti ja Leedu omadega, maksude arvele kannavad ainult paar protsendipunkti. Ei ole maksud põhjus olnud. Ei saa maksude kaudu, ka üksikute protsentide kaudu protsendikümneid hinda mõjutada. Ikkagi hinnad kujunevad  muudel põhjustel. 

Aga riigil on vaja tulusid, et neid kaitsekulusid tõsta. Te räägite mitmest asjast korraga, et makse tuleb kaotada ja eelarve defitsiiti tuleb vähendada. See on päris küüniline tegelikult, aga eks vaadake eilset AK-d ja pange ennast sinna paika. Lihtsa pangaanalüütiku sõnad olid väga ausad tegelikult parteide suhtes, kes lubasid võidu makse kaotada, ja eelarve räägib täiesti teist juttu. Eelarve ei räägi mingist laristamisest, vaid kulude kasvust, mis on hädavajalikud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud umbusaldatav! Suht raske on debateerida, kui sõltumata sellest, mida teile öeldakse, te ütlete kohe vastu, et ärge omistage mulle seda öeldut, mis on stenogrammis kirjas. Sõltumata sellest, mida me ka teada tahame, te alati nagu pareerite sellega, et me omistame teile mingid sõnad juurde. Mina ei omistanud teile midagi. Ma küsisin teilt, millal siis peaks toimuma maksudebatt Eesti riigi rahanduse parandamiseks ja Eesti inimeste heaolu tõstmiseks. Sellele te jätsite vastamata, vaid te panite vastuseks mulle, et mina omistan teile Kaja Kallase sõnu, mida te olete pidanud ebaõnnestunuks. Ma küsin siis veel kord, millal siis peaks toimuma maksudebatt, kui mitte valimiste ajal.

Isegi praegu te olite ebatäpne. Sõnade omistamisest ma olen rääkinud, aga ma ütlesin ka seda, et ma ei ole Kaja Kallas, selles kontekstis. Ma olen erinevates kohtades öelnud erinevaid asju, ärge seda kõike kokku pange. Aga maksudebatti on teil võimalik pidada, näidata kulusid-tulusid, mitte ainult üksikuid makse, ja näidata oma eelistusi. Lihtsalt öelda, et teie lööte maksud alla, kui eelarve defitsiit on suur, ja süüdistate mõlemas, nii maksudes kui ka defitsiidis, rahandusministrit – see ei ole konstruktiivne. 

Ja muidugi isikuomadused, eks ole. Isikuomadused jätke kõrvale, pikad sissejuhatused jätke kõrvale ja küsige konkreetse maksupoliitilise valiku kohta. Alati vastan. Olen korduvalt näidanud ka seda, mida soovitas meile OECD või IMF, millega ma olen nõus ja millega ma ei ole nõus. Minu arust on see korralik maksudebatt. Miks ma ei ole nõus, olen öelnud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Teie tänastest vastustest ja varasemast praktikast oleme kõik vist ühtviisi aru saanud, et teie olete veendunud proportsionaalse tulumaksu toetaja. Teie ei toeta astmelist tulumaksu ehk progressiivset tulumaksu, mida kasutab valdav osa Euroopa Liidu riike, sealhulgas kõik Põhjamaad, ja tundub üldse, et see ring meie ümber läheb üha enam koomale. Sotsiaaldemokraadid seevastu, nagu teate, arvavad, et tuleks just nimelt ka astmelist tulumaksu rakendada. Sellel on kahetine meede, ühest küljest aitab see vähendada ühiskondlikku ebavõrdsust, teisest küljest aitab see ka eelarve tasakaalu parandada, sõltuvalt konkreetsetest maksumääradest, maksuastmetest. Ma saan aru, et selle ettepanekuga teie loomulikult valitsuse ette ega parlamendi ette ei tule, aga ma küsin teilt kui pikaajalise kogemusega poliitikult. Praegu meil on 15. parlamendikoosseis. Mis te ise arvate või hindate, mitu koosseisu läheb, enne kui Eesti riik astmelise tulumaksu kehtestab? Kas see on järgmine koosseis või ülejärgmine koosseis? Sest minu enda prognoos on see, et see pigem juhtub varem kui hiljem.

Aitäh selle prognoosi eest! Ma kindlasti ei ole nõus teie erakonna esimehega, kes ütles eile – oli vist eile –, et astmeline tulumaks ei kahjusta majandust. Majanduse kahjustamise järjekorras on maksud traditsiooniliselt järjestatud niimoodi, et ettevõtte tulumaks kahjustab kõige rohkem, see on konkurents investeeringute peale ja ka tulusama majanduse lisamaksustamine, mis ikkagi pidurdab, on pidurdava efektiga. 

Järgmine on tööjõumaksud. Kui maksustada kõrgemalt kvalifitseeritumat tööd, siis see on jällegi tugevam pidur. See lihtsalt ei ole aus väide, et astmeline tulumaks ei kahjusta majanduskasvu. Mõlemad tulumaksud pidurdavad majanduskasvu, tootlikuma majanduse kõrgem maksustamine pidurdab rohkem. See on teoreetiline kaalutlus loomulikult, aga ma kaitsen seda edasi. Ja teiste maksudega on niimoodi, et OECD hinnangul on näiteks maamaks isegi majanduskasvu soosiv, sest ta ergutab turgu ja võimaldab juurdepääsu piiratud ressursile. Nad on positiivsed ka kinnisvaramaksu suhtes, mille suhtes mina nii positiivne ei ole, mis puudutab majanduskasvu. Sellega ma kaasa ei lähe, aga enamiku nende väidetega ma olen tegelikult nõus.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te tavatsete öelda, et räägime sisust. Mu eelmisele küsimusele te tegelikult ei vastanud, te olite väga positiivne. Minu küsimus teile on, et võib-olla te ikka tahaks hinnangut anda sellele olukorrale, kuskohas riigi võlakoormus nii kiiresti kasvab, ükstapuha, mida valitsus järgmise aasta eelarvega teeb või millise eelarvestrateegia teeb. Ega seda probleemi enam ära ei lahenda, see on nüüd uutele valitsustele suur probleem ja keeruline asi lahendada. Ma ei tea, kuidas te hindate, mispärast eelarvenõukogu sedavõrd mures on või miks Eesti Pank tegelikult erakondade esimeeste poole pöördus, et siin tuleb midagi ette võtta ja ta on tõsiselt mures. Ma vist pole kuulnud kunagi Eesti Panga presidendi suust üldse, et ta nii palju jooksvatel eelarve teemadel sõna on võtnud ja nii kriitiliselt. Võib-olla te ikka ütleksite oma hinnangu – tundub, et kõik on ilus. Ma tahaksin aru saada, kuidas te tegelikult seda mõistate. 

Aitäh! Kuulake siis debatti, kui te niimoodi oma muljeid tulete korraks saali jagama, kui te ei ole tegelikult kuulanud. Ma alustasin sellest. Tõele vastab see, et rahanduse olukord on kehv. Aga ta ei ole nii kehv, et panna nii apokalüptilisi pealkirju ja ajada segi prognoosid ja valitsuse plaanid. Riigirahandus ei ole kuhugi teel prognooside järgi, vaid prognoosid on silme ees ja valitsus peab tegema otsuseid. (Urmas Reinsalu räägib midagi saalist vahele.) 

Aitäh! Reili Rand, palun! (Urmas Reinsalu sekkub häälekalt, Reili Rand püüab küsida.)   

Urmas Reinsalu, palun laske küsida!

Just! Urmas Reinsalu, järjekordselt ma pean ütlema, et see oli ebaviisakas. (Urmas Reinsalu räägib edasi.) Daamile vahele segada – no see ei ole soliidne. (Jürgen Ligi: "Või härrale.")  Palun! Palun, Reili Rand!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Oma esimeses küsimuses küsisin teie käest, kas te näete, et midagi võiks tänases teadmises teha teisiti. Ühtpidi on see lohutav teadmine, et te nentisite, et nii mõndagi võiks teha teisiti. Liialt ei avanud te neid plaane või nägemust, mis see tagantjärgi tarkus on. Ma siis küsin konkreetselt. Ma usun, et te nõustute minuga, et sellises pingelises eelarveseisus on igal kulutusel veelgi suurem kaal ja kaalutlus peab olema iga kulutuse tegemisel. Tänases Riigikogu rahanduskomisjonis saime teada, et vangla rendi esimene arve Eesti valitsusele on juba laekunud ja juba väljagi makstud. Nimelt, viimasel valitsuse istungil otsustas valitsus reservist suisa 6 miljonit eraldada vangla rendi ettevalmistusteks. Minu küsimus on, et kas selle raha eest näiteks lasta perede heaks või erihoolekande järjekordadele minevat raha neljandiku võrra vähendada või veel mõnda Eesti inimeste heaolu … tegevusse võiks olla ka see tegevus, mida te teeksite teisiti.

Ma usun, et teie küsimus oli ikkagi natukene teisiti sõnastatud. Mida te tagantjärele teeksite teisiti? Mina ütlen veel kord, et ei ole mõtet sel teemal spekuleerida. Ma olen kollektiivse organi esindaja ja ma ei saa väita, et ma soleerin siin tagantjärele tarkusega. Ma ei ole nõus soleerima siin tagantjärele tarkusega vastu kollektiivi tehtud otsuseid. See oleks ju rumal eputamine. Aga ma möönan, keegi siin küsis, ma ei mäleta, kas teie seda ka küsisite, et kui ma üksi teeksin, siis igal juhul teeksin, aga see ei tähenda, et ma tahaksin üksi teha otsuseid või et see oleks tingimata parem. Ma arvan, et kollektiivsed otsused kokkuvõttes demokraatias on paremad otsused. Ja nad ongi kollektiivsed alati. 

Aga vangla rendi koha pealt ma ikkagi, noh, kui sa tahad midagi saada, siis sa pead maksma ka. Antud juhul me tahame saada kahte asja. Ühelt poolt liitlased vajasid abi, tulid palvega meie juurde ja ma algusest peale pidasin seda sümpaatseks. Ma olen ennegi seda teinud, kuigi valitsuses on olnud erimeelsusi. Teiseks, me ikkagi Eesti maksumaksjale näitame seda kui tuluprojekti, mida ta ongi. Ta toob juba sel aastal rohkem sisse, kui ta välja viib, ja see on meie tingimus olnud algusest peale. Nii et ei ole mõtet leivavilja ära süüa, vaid ikkagi kasvatada suureks ja teha temast toitu. Me ei kauple seal kahjumiga, aga minu arust see solidaarsus liitlaste suhtes on siiski ilus.

Aitäh! Andrei Korobeinik, palun! 

Aitäh! Jürgen, ma tunnen sind hästi ammu, 15 aastat või rohkem. Ma tean, et sa teed asju südamega, pingutad, aga isegi parimad meist eksivad. Kui IMF, OECD, eelarvenõukogu ütlevad, et Eesti rahandus ei ole jätkusuutlik, kui me oleme kolm korda järjest, kolm aastat järjest Euroopa Liidus majanduskasvu poolest viimased, siis see justkui nagu on vihje, et kusagil midagi läks valesti. Aga mul on küsimus mitte selle kohta, mida sa oleksid teistmoodi teinud, vaid selle kohta, mis peab juhtuma, et sa samamoodi jõuaksid järeldusele, et Reformierakonna rahanduspoliitika on ebaõnnestunud. Mis oleksid need näitajad, kus sa võiksid öelda, et jah, ma üritasin parimat, aga ei saanud hakkama?

Aitäh! Kõigepealt, need rahvusvahelised organisatsioonid ekstrapoleerivad trende, nad ei kirjelda valitsuse poliitikat selle trendi suhtes. Kaks asja aetakse küüniliselt segi. Ükski eelarve ei panda kokku prognoosi järgi, prognoos on küll orientiir, aga kui ta näitab miinust ja enamasti ta näitab alguses, siis teda parandatakse. See on mu vastus olnud. Ja ülejäänud, noh, ma arvan, et seda kõike on nii palju räägitud, et ei hakka üles kirjutama enam, mis seal kõik üldse oli.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan nende maksupoliitiliste valikutega, mida te olite hea meelega nõus arutama.

Kui ma küsisin teilt ennist OECD ja toiduainete käibemaksu langetuse osas, siis te ütlesite, et see langetus jõuaks eelkõige jõukamateni, sest nende ostukorv on kallim, nad kulutavad toidule rohkem. See on iseenesest arusaadav. Aga seesama loogika millegipärast ei kehtinud ju maksuküüru kaotamise puhul, kus võiks ju ka öelda, et tegelikult võitsid sellest ikkagi kõrgema sissetulekuga detsiilid. Seda on ka Rahandusministeerium ise kinnitanud. Te siiamaani olete ikkagi keskendunud sellele, et keskmise sissetulekuga inimene võitis, aga kui vaatame ka mediaanpalka mööda riiki, millised need tulemused tegelikult on, siis on sellega raske nõustuda. Mis see vahe siis on? Ühel juhul te ei ole nõus seda tegema, sest see eelkõige toetab jõukamaid, aga teisel juhul me justkui tegimegi otsuse, mis toetab jõukamaid.

Küsimus on arusaadavam, aga sellel meetmel on lagi. Toidu käibemaksul ei ole. On inimesi, kes toidule kulutavad palju rohkem veel kui see maksuvabast miinimumist saadav kasu. Nad söövad väga kallilt, nad käivad restoranis, nad söövad delikatesse. Ja minu süda küll ei julge tarbimist selliselt subsideerida. Aga tõsiasi on see, et see oligi meie teadlik valik. Me tahtsime ka tööjõumakse kergendada ja majanduse kasvusõbralikkuse poolest on sisetarbimise maksud tegelikult täiesti neutraalsed, ohutud.

Jällegi, OECD hinnang ja IMF-i hinnang – käibemaks on kasvuneutraalne, see on täiesti kasutu majanduskeskkonna seisukohalt. Kuna riiki tuleb nagunii rahastada, makse nagunii koguda, siis käibemaks on ohutu. Jah, sisetarbimist koormab, eksporti koormab. Aga ühtlane käibemaks on käibemaksu idee. See, et seal on erandid, on ajaloolised pärandid, millest peale seda kangesti, toitlusprobleemist, eks ole, hoiti kinni, mis tegelikult on enamikus riikides kauge minevik, aga ei suudeta sellest üle minna, eriti nüüd, kui tegelikult toiduhinnad on kruvinud sinna lakke ja nullmääraga, käibemaksumääraga Iirimaal on kõige kallim toit. See lihtsalt näitab, kuhu liigub tegelikult see raha. Kui ta eelarvesse ei tule, ta liigub ikkagi tarneahelasse, mitte põllumeestele.

Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud rahandusminister! Mul on hea meel, et ma saan teie käest seda otse küsida. Nimelt, te olete öelnud lastetoetuste kohta, et need on aegunud, ning ka viidanud nende maksmise lõpetamisele. Ometi te ju teate, et Eesti seisab silmitsi süveneva demograafilise kriisiga. Lapsi sünnib meil järjest vähem võrreldes varasemaga ja paljud pered tunnevad elukalliduse tõttu järjest suuremat ebakindlust. Minu arvates universaalne lastetoetus lisaks rahalisele abile näitab tegelikult ju seda, et riik peab iga last võrdselt oluliseks, sõltumata tema vanemate sissetulekust. Vastasel juhul me ju saadaks ühiskonnale sõnumi, et mõned lapsed on riigi jaoks olulisemad, mõned vähem olulised, pluss veel me tembeldaks nagu automaatselt toetuse saajad nagu vaesteks. Aga seetõttu ma palungi teil selgitada oma mõttekäiku, kuidas te jõudsite selleni, et tänases olukorras on õige poliitiline sõnum vähendada perede toetamist, või hoopis vastupidi, et riik peaks ikkagi otsima võimalusi, et just lastega perede kindlustunnet tõstma. 

Aitäh! Ma küsiksin, et kuidas te jõudsite selle tõdemuseni, et mina olen niimoodi öelnud. Ma ei ole niimoodi öelnud. Ma olen pidanud kommenteerima OECD ja IMF-i ettepanekuid. Kuna mõlemal korral istus ees pingis ajakirjanik, kes on sotsiaaldemokraat, ma tögasin teda natukene. Ma saan aru küll, et see on vana sotside kinnismõte, aga kaheksakümnendatel see toodi. Ja kogu see retoorika, et lapsed on võrdsed, kui nende vanemate sissetulek on täiesti erinev – see ei ole ju tõsiselt võetav. Tegelikult aeg oleks pidanud juba selle retoorika võtma ka sotside suust ära. Ma tögasin teda, aga see ei tähenda, et mina lähen vähendama. Sellel on küll valitsuses on neid hääli olnud – ma ei tea, ma täna ei ole veel siin rääkinud –, aga vahetegemine, mis on üldse perekond tänapäeval, kes tegelikult peret ülal peab, teeb ülikeeruliseks sihitumad lastetoetused. Aga selles kommentaaris ma eelkõige reastasin neid ettepanekuid. Kõige halvemad perepoliitilised meetmed on maksuerandid, need lähevad eelkõige jõukamatele ja kõige vaesemad jäävad kas päris ilma või suuresti ilma. Väga kallid, väga huupi, neid ei tohi teha. Universaalsed lastetoetused ei vähenda perede ebavõrdsust tegelikult, noh, natuke siin sularaha annavad, aga mitte palju kellelegi. Aga see ei tähenda, et me neid ära võtame, kui IMF soovitab. Ta soovitas, ma ei öelnud, et me soovitame. Ma tunnistasin, et nad on üldises perepoliitilises hierarhias heal juhul nr 3. Nende ees võiks olla suunatumad lastetoetused, aga tehniliselt on seda suunamist väga keeruline teha. Muide, üks mõte on seal ka see, et toetuste taotlemine ja nii edasi stigmatiseerib natukene. Aga minu arust lastetoetusi kas nüüd enam ei maksta avalduse alusel? Mulle tundus, et endistviisi ikkagi avalduse alusel, et me ei peaks nagu liiga palju selle pärast põdema, aga see oli üks argumente, mida tuleb täitsa tõsiselt võtta. Kui me toetuste saamise kaudu inimesi hakkame eristama, siis ega see psühholoogiliselt hea ei ole, aga jah, ajast ja arust on ta just niimoodi, siin ei olegi head lahendust. 

Tegelikult on kõige tähtsam panus riigil perede heaks teenused, võimalikult võrdne kättesaamine, võimalikult võrdne stardipositsioon, see on siis haridus, tervishoid, kooliväline tegevus, selle eest võitlemine. Siin on tegelikult riik olnud tubli, on halvenemise märke, aga üldjoontes on meie haridus ühtlasem kui mõneski minevikuriigis, vabandust, vanas demokraatias, ja ka tervishoius on lapsed tugevasti eelistatud. Kuigi jah, eriarstiabiga on raskusi, aga me ikkagi igal pool eelistame tegelikult lapsi. Ja see on õige, see on kõige efektiivsem perepoliitika, kus vanemate koormat vähendatakse ja nad saavad paremini käia tööl ja ise raha teenida. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma olen nüüd vaadanud toas seda umbusaldamist algusest saadik, mitu tundi. Ja ilmselt, tundubki niimoodi, ega sa ise ei saa aru, kui hale sa seal välja näed oma fantaasiamaailmas vulgaarse primitiivse rumaluse suust väljaajamisega ja kõikide teiste solvamisega. Sealt ikka tuleb nagu naljakaid pärle, mis on reaalsusega täielikus vastuolus. Üks nali oli see, et sa ütlesid, et ma olen ju rahandusliku jätkusuutlikkuse eest kõige rohkem vaeva näinud. Ma mõtlesin, et küllap sa ise usudki seda. Aga ma mõtlesin, et äkki sa oskad öelda, et mis siis, kui see vaev on ebapiisav olnud, ei ole välja tulnud, vähene vaev on olnud, või vaev on olnud selline, et punnitad omal naba paigast ära, ikka ei tule välja. Sa oled ju rahandusministrina täielik läbikukkumine, sa oled Eesti võla kahekordseks teinud, teie valitsus on Eesti võla kahekordseks teinud, järgmise nelja aasta jooksul jälle kahekordistate. Siis pead mingeid loenguid sellest, kuidas me näeme vaeva, et rahanduslik jätkusuutlikkus oleks. Kas endale korraks ei ole pähe tulnud see mõte, et aitab küll, läbi kukkunud olen ja lähen ära? 

Aitäh! Kas te ei prooviks olla korra viisakas ja aus? See, mida ma ütlesin, ma olen jah kõige kauem rahanduse eest seisnud ja rahandusministrina kindlasti tähtsustanud just nimelt rahanduslikku jätkusuutlikkust. Ma ei ole tulnud … Väga harvadel juhtudel olen ma tulnud mingite muude valdkondade kulude suurendamisega. Selles seisnebki rahanduslik jätkusuutlikkus ja eelkõige muidugi mitte lihtsalt kulude vältimiseks, vaid … Kas see Reinsalu saaks natuke … Et ma saaks rääkida. Ta kogu aeg räägib üle.

See oli päris kohane märkus. Urmas Reinsalu, kui see teie sõnavõtt koha pealt segab ettekandjat, siis palun katsume teha nii, et kui teil on vaja rääkida, siis rääkige siit ruumist väljaspool, et me saaks selle küsimuste-vastuste vooru ära teha. Ja siis, ma näen, te osalete juba läbirääkimistel. Nii et, härra minister, jätkake.

Aitäh! Ja põhiline, millega rahandusminister ju tegelikult jätkusuutlikkust tagab, on struktuuripoliitilised valikud. Ei ole lihtsalt niimoodi, et raha ei ole. Ma ei ütle kunagi, et raha ei ole. Noh, viimasel ajal ütlen seda ka, aga ma ikkagi ergutan põhjendama alternatiivi kulusid alternatiividega võrreldes. Mis on parim alternatiiv? See on see, millega tegelikult hoitakse rahandust. Ja mis seal salata, ajaloos fakt, kroonikad kinnitavad, et mul on õnnestunud seda tööd kõige kauem ja ka väga sõjakalt teha. Ja muide, teie vist kuulsite ka seal teises toas, et ma nimetasin ka kõige suuremaid defitsiidiaastaid ja kõige suurema võlakoormuse kasvu aastaid, sel ajal oli rahandusminister Helme. Aga ma ei öelnud kordagi, et see on see etteheide, mida ma teile teen. Ma heidan ette teie just nimelt neid struktuurseid valikuid sealjuures, sealhulgas kriminaalseid valikuid raha kasutamisel.

Martin Helme, palun!

Aga minu iva oligi see, et need struktuursed valikud, mille eest sa ennast kiidad, on ka ju läbikukkumine olnud. Aga muidu meil ei oleks sellist võla plahvatamist, millest räägivad nii OECD, IMF kui ka Eesti Pank ja kõik, kes vähegi silmi omavad. 

Enne oli veel üks hea nali. Sa küsisid siit saalist, et näidake mulle, kus ma argumentidega eksinud olen, ja siis ma hakkasin ka mõtlema, aga kus need argumendid olid. Ma olen siin kuulnud – ma ei tea, mis me oleme siin neli tundi järjest – solvamisi ja tänitamisi ja ülbitsemisi, lihtsalt luulusid ja segase peksmist. Ma ei ole küll argumente kuulnud, aga võib-olla me saame kõikidest asjadest täiesti erinevalt aru. 

Aga mul on laiem küsimus argumenteerimise kohta. Kas endised Reformierakonna rahandusministrid Võrklaev ja Sõerd, kui nad ei toetanud täna rahanduskomisjonis Jürgen Ligi uut kingitust Eesti rahvale, lisaeelarvet, mis ka suurendab kulusid struktuurse valikuna, kas nendele ka ka argumendid ei mõjunud? Või mis see argumentatsioon oli nendele, et nad ka Jürgen Ligit ei usalda ega toeta tema eelnõusid?

Nojah, ma olen siin argumentide teemal rääkinud selles mõttes, et hoidke isiku iseloomustamised kõrvale ja ärge vürtsitage omapoolsete sõnadega stenogrammi. Te ei tsiteerinud neid sõnu, mida mina olen öelnud. Mina selliseid sõnu ei ole täna kasutanud, reeglina üldse ei kasuta. Ärge mulle omistage asju. 

 Aga jah, nad ei kuulnud argumente järelikult. Aga ma ei tea, eks me arutame seda asja edasi. Ka lisaeelarve puhul olen ma korduvalt rääkinud, et kokkuvõttes eelarve tasakaal paranes, piiri ehitamist me pooleli jätta ei saanud. See apsakas, mille selle korraldajad tegid, oli seotud meie eelarvereeglite muutmisega, mida nad ei märganud. Aga eelmise aasta pooli jäänud töid ei saanud enam tuua raha mõttes uude aastasse, aga edasi oli vaja teha. 

Tehisaru algatamised on tulnud väga palju erasektorist, millega me oleme tihedat koostööd teinud ja näinud ka maailma tormamist selles vallas. Mul ei jätku südant öelda, et need on olnud halvad valikud, et me nüüd koolitame inimesi ja tahame Eestit teha kõige targemaks tehisaruriigiks. Ja ma juba saan Euroopast positiivset vastukaja. Mulle juba öeldakse, et te oletegi liidrid. Ma ei usu seda päriselt. Aga mingid numbrid on juba meie kasuks ja ma arvan, et see on tegelikult kokkuvõttes hea valik. Need lisaeelarve allikad on siiski kokkuvõttes suuremad kui lisaeelarve kulud ja meie eelarvepositsioon paraneb. Tehakse ära paar asja, mida tulnuks teha nagunii. 

Urmas Reinsalu, palun!