Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Rõõm näha teid värskena siin saalis! Alustame täiskogu VII istungjärgu 17. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll kõigepealt. 

Kohalolijaks registreerus 53 Riigikogu liiget, puudub 48. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Enne, kui me päevakorra juurde läheme, on tulnud Eesti Reformierakonna fraktsioonilt ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me oleme siin kõik koos rõõmsalt saalis. Peaksime selle üle hääletama ja teeme seda peale kutsungit. Kas olete valmis kohe hääletama? (Saalist vastatakse.) Aga paneme siis kohe … 

Peeter Ernitsal on tekkinud protseduuriline küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Kuidas see päevakord läheb? Nüüd oleme nakkushaiguste juures. Kas siis Meelis Kiili ja teised vaatavad, kas üldse jõuame [nende punktini]? Või lükkub nende asi pühapäeva?

Aitäh! Tõesti, protseduuriline küsimus. Sa oled oma kogemuse pealt õigesti aru saanud: läheb järjest edasi, nii nagu päevakord oli. Kui jõuame tänase, neljapäevase päevakorra juurde, siis teeme selle ära. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada … 

Riina Sikkut, teil on protseduuriline.

Vabandust! Seda küsimust, mida Peeter Ernits esitas, me tegelikult saalis korra käsitlesime, aga siis oli vastus teistsugune. Kas on nii, et kui neljapäevases päevakorras ette nähtud punkte täna arutada ei jõua, siis need pühapäevasesse päevakorda ei lähe?

Ma ei olegi seda öelnud. Toomas Kivimägi, protseduuriline küsimus.

Head kolleegid! Tahtsingi seda öelda, et neljapäevase päevakorra [punktid] ei ole täiendava istungi päevakorras. Pühapäeva peale need ei lähe.

Oleme õigesti aru saanud. Nüüd läheme hääletuse juurde. Ma panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 46 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Istung on pikendatud.

Läheme täpsustatud päevakorra juurde. Jätkame kolmapäevasel istungil pooleli jäänud Vabariigi Valitsuse algatatud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu 889 läbirääkimistega. Läbirääkimisteks oli ennast registreerinud Irja Lutsar. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid, tere hommikust kõigile! Ilusat uut päeva! Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus on meditsiini valdkonnas selle Riigikogu üks olulisimaid, kui mitte kõige olulisem seadus. Kui muudel aladel meditsiinis on teadmatust ja ebamäärasust, siis nakkushaiguste puhul on olukord oluliselt parem. Me teame, mis haigust tekitab ja kuidas see levib. Selline teadmine võimaldab ka ennetusmeetmeid oluliselt paremini planeerida. 

Ka selle lühikese aja jooksul, mil Riigikogu seaduseelnõu menetles, on maailmas toimunud kaks eriti ohtlikku nakkushaiguspuhangut: Andide hantaviiruse puhang Hollandi kruiisilaeval ning Ebola viiruse puhang Kongos ja Ugandas. Kuigi need puhangud on meist kaugel, on selles osalised mitmed Euroopa riikide kodanikud. Tõsi, eestlasi pole kummaski puhangukoldes seni olnud, aga see on pigem juhus kui reegel. 

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduseelnõu menetles Riigikogu superkiirusel, arvestades selle seaduse mahukust ja keerukust. Seetõttu on menetlusprotsess olnud stressirohke nii seaduseelnõu menetlejatele, Riigikogu liikmetele kui ka ekspertidele. Kindlasti pole see seadus praegusel kujul ideaalne, aga see on parim, mida selles ajaraamis teha sai. See võimaldab teaduspõhist nakkushaiguste ennetamist ja tõrjet nii, et inimese elu ja tervis oleks päästetud ning tavaelu võimalikult vähe häiritud. Nakkushaigustega puutume kokku iga päev, mistõttu vajame reegleid, kuidas nendega toime tulla. Kaasajastatud seadust vajame kohe, sest kriisiolukorras seadust teha pole võimalik. 

Osa COVID-19-pandeemia aegsest segadusest oli just tingitud aegunud seadusest, mida igaüks sai interpreteerida nii, nagu see temale paremini sobis. Ebaselgete ja mitmeti mõistetavate definitsioonide tõttu jäi ka pandeemia koos piirangutega kestma kauemaks, kui see oleks pidanud. Praeguses seaduses olevaid definitsioone soovitan kõigile hoolega läbi lugeda, veendumaks, et Riigikogus kõlanud väited, nagu uue seaduse järgi saaks iga köha ja nohu või haigustekitaja kandlust nimetada eriti ohtlikuks nakkushaiguseks, ei vasta tõele. Ka ranged piirangud kehtestatakse ainult olukordades, kus muud meetmed ei aita. 

Definitsioonides on veel paranemisruumi, aga seadus on elav dokument ning vajaduse korral saab seda korrigeerida. Ma ei saa nõustuda seisukohaga, et üks asi on rahvusvaheliselt kokkulepitud mõisted ja teine asi on Eesti seaduste mõisted. Heaks näiteks on siinjuures karantiini mõiste, mille puhul meie seaduse [definitsioon] erineb juba keskajast kehtinud rahvusvahelisest definitsioonist. Karantiin käib tervete inimeste, isolatsioon aga haigete kohta. 

Seadus annab Terviseametile õiguse koguda rohkelt tervisega seotud andmeid. Teadlasena ma muidugi ainult tervitan seda. Siiski peame arvestama, et andmete kogumine ... 

Üks hetk! Vabandust, lugupeetud ettekandja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, vestleme palun koridoris, see kostab siia suurde saali. Aitäh!

Siiski peame arvestama, et andmete kogumine ja puhastamine on ressursimahukas ning vajab lisavahendeid nii tervishoiuteenuse osutajatele kui ka Terviseametile. Kas meie niigi pingelises tervishoiu rahastamise olukorras neid ressursse ikka piisab? Nõustun infektsioonhaiguste seltsiga, et koguma peaks ainult hädavajalikke andmeid, mitte igaks juhuks kõiki. Veelgi enam, andmeid pole mingit mõtet koguda, kui puudub võimekus ja oskus neid analüüsida ja interpreteerida. Viimane aga vajab nii andmeteadlasi kui ka meditsiiniliselt haritud tööjõudu. Praeguses olukorras suunduvad riigiametitesse tööle aga vaid üksikud arstiteaduskonna lõpetajad. Põhjused on süsteemis olevatele inimestele hästi teada. Olukorra muutmine pole väljakutse mitte ainult Terviseametile, vaid ka Tartu Ülikoolile. 

Pandeemia ajal tulid teadlased andmete analüüsimisel appi, aga rohkem abi saime me siiski Ühendkuningriigi terviseametilt – just tänu nende kiirele ja kõrgetasemelisele andmeanalüüsile. Tegemist pole vaktsineerimise seadusega, kuid ometi on kõige rohkem diskussiooni tekitanud siin saalis, aga ka ühiskonnas seadusemuudatus, mis võimaldab piiratud töövõimega isikut immuniseerida, kui tema seaduslik esindaja pole immuniseerimisest keeldunud. Ennekõike puudutab see muudatus koolilapsi. Muudatus arvestab ennekõike lapse autonoomiaga: tal on õigus oma vaktsineerimise üle ise otsustada. See muudatus ei vabasta kooliõdesid eelseisvast vaktsineerimisest lapsevanemaid teavitamast, [laste] soovidega arvestamast. Samuti ei tähenda see mitte kuidagi sundvaktsineerimist. Nii nagu praegugi peaks seadus innustama lapsevanemaid lastega vaktsineerimisest rääkima ning selle olulisust vajadusel selgitama. 

Ükskõik kuidas andmeid vaadata, tänu vaktsiinidele on paljud rasked nakkushaigused likvideeritud ja tänased lapsevanemad pole neid õnneks kunagi kogenud. Vaadake oma pere ajalugu ja uurige, millesse teie peres väikelapsed surid. Näiteks minu vanavanaema kaotas nädala jooksul neli tütart difteeria tõttu. 

Nakkushaiguste tekitajad ei tunne riigipiire ja on väga kohanemisvõimelised ning sarnaselt inimestega kasutavad ka nemad moodsaid liikumisvahendeid. Siinjuures on rahvusvaheline koostöö ülioluline, ilma Maailma Terviseorganisatsioonita me ei saa. Maailma Terviseorganisatsioon vahendab meile rahvusvahelist olukorda, aga iga riigi enda otsustada on, mida me selle infoga teha tahame. Ülemaailmne infovahetus on pandeemiate likvideerimisel võtmetähtsusega. 

Kokku võttes leian, et tegemist on hea ja üliolulise seadusega ning Eesti 200 nimel kutsun teid kõiki selle seaduse poolt hääletama ja seda toetama. Aitäh teile!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Tahaksin oma sõnavõtus peatuda kahel momendil selle seaduseelnõuga seonduvalt, kuigi momente, millel võiks peatuda, on iseenesest rohkem. Esimene moment, millele mina ei ole küll saanud rahuldavat vastust selle eelnõu menetluse käigus, puudutab seda põhimõttelise tähtsusega muudatust, mis seondub koolis tervishoiutöötajatele õiguse andmisega manustada lastele vaktsiine ka olukorras, kus selleks ei ole saadud vanemate luba. 

Minule on see regulatsioon, muudatus põhimõtteliselt arusaadav, aga moment, mis mulle kõige rohkem muret teeb, on see, et pole rahuldavalt lahendatud vastutuse küsimust. Tõsiasi on ju see, et kui lapsed peaksid saama tõsiseid vaktsiinikahjustusi, mille tagajärjed võivad ilmneda pikema perioodi jooksul, siis kogu raskus, mis sellega kaasneb, jääb põhimõtteliselt lapsevanemate õlgadele. Nemad peavad raskustega hakkama saama, nemad peavad nendega toime tulema, hoolitsema oma lapse eest ja tulema toime ka nende tervisehädadega. Aga need inimesed või ametkonnad, kes langetasid selle otsuse vanemate eest vanemate seisukohti eirates, ignoreerides, ei vastuta mitte millegi eest. See on minu meelest põhimõtteline puudus. Kui minnakse üle sellisele regulatsioonile, et vanemlikku vastutust tõmmatakse koomale ja selle piiridest ei peeta vajalikuks kinni pidada, siis peaks saama lahendatud ka küsimus, kes ja kuidas konkreetselt vastutab selle eest, kui kaasnevad tõsised tagajärjed. Seda esiteks. 

Teiseks on minu meelest endiselt ikkagi piisavalt lahendamata küsimus, mis puudutab nakkushaigusega inimese tahtest olenematut ravi. Kuigi § 11 ongi täpselt sellisel viisil sõnastatud, siis kui me vaatame lõiget 2, siis see ei räägi üksnes nakkushaigusega inimesest, vaid ka inimesest, kelle suhtes on põhjendatud kahtlus, et tal see on. Need on ju kaks üsnagi erinevat olukorda. Ühel puhul me räägime inimesest, kelle puhul on tõendatult tuvastatud nakkushaiguse olemasolu, teisel puhul me räägime inimesest, kelle puhul on kellelgi väidetavalt põhjendatud kahtlus. 

Näete, lõige 2 ütleb, et tahtest olenematut ravi võib kohaldada üksnes juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud samal ajal. Kohe esimene punkt ütleb: inimesel on diagnoositud eriti ohtlik nakkushaigus või tuberkuloos või on põhjendatud kahtlus, et tal see on. Ma arvan, et kõik saavad aru, et siin on meil tegemist probleemiga. See peaks olema oluliselt täpsemalt lahti kirjutatud, millisel puhul saab öelda, et on olemas põhjendatud kahtlus, kui kaua põhjendatud kahtlus võib väldata, millisel viisil saab põhjendatud kahtlust vaidlustada ja kas tahtest olenematut ravi saab hakata osutama ka enne, kui on vaidlustamismenetlus läbi tehtud. Need ei ole vähetähtsad küsimused, sellepärast et me räägime ikkagi väga ulatuslikust ja intensiivsest sekkumisest inimese kehalise puutumatuse põhiõigusse. 

Kolmandaks ma peatuksin sellel, mis puudutab vastutust. Teatavasti on kirjutatud – kus see paragrahv oligi? – §-s 39, et nakkushaiguse leviku tõkestamise nõuete rikkumise eest võib juriidilist isikut karistada kuni 400 000-eurose trahviga. Ma juhtisin ka eelnõu esimesel lugemisel tähelepanu sellele, et minu meelest on see liiga drakooniline. Erinevad juriidilised isikud on väga erinevas positsioonis tulenevalt sellest, et nende käibed on väga erineva mahuga. Ma mäletan, et esimesel lugemisel eelnõu tutvustaja ütles, et kujutage nüüd ise ette: suurte asutuste jaoks, nagu kaubanduskeskused, kellel on kümnetesse või sadadesse miljonitesse ulatuva käibega mahud, ei oma mingisugune oluliselt väiksem trahvimäär mitte mingisugust mõju. Aga võiks ka vastupidi küsida. Kui meil on üks väike kohvik, mida perekond peab, siis kui talle võib väänata trahvi kuni 400 000 eurot, siis see on sama hästi kui tegevuse lõpetamine. See on pankrot, 400 000-eurone trahv ei ole lihtsalt jõukohane. Seadusandjal on tegelikult väga võimalik määratleda see asi paremini. 

Kui te tahate, et trahvimäär oleks selline, et see oleks kohaldatav nendele, kellel on päriselt suur käive, siis saab ju teha näiteks niimoodi: kirjutada, et karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot, kuid mitte rohkem kui 10% aastakäibest või 20% aastakäibest. See on täiesti aktsepteeritav ja ka kasutatav formulatsioon. Nii et kui te tegelikult tahaksite välistada võimaluse, et jääb diskretsiooniotsus väänata 400 000 eurot [trahvi] väikesele perekondlikule kohvikule kui juriidilisele isikule, siis seda saaks teha. Ometi seda ei ole tehtud. Aga nende tähelepanekutega ma piirdun, et mitte rohkem aega raisata. Aitäh! 

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma ka mõnel selle eelnõu aspektil peatun. Loomulikult on inimene ja tema tervis see vara ja väärtus, mida me kaitsma peame, aga mõned aspektid siin eelnõus siiski on. 

Tagasihoidlikult öeldes, meil ei ole mitte liiga hästi rakendunud tervise- ja vaktsiinikahjude fond. Kui on tuvastatud [tervisekahju], käivad inimesed kohtus iseennast esindamas, aga nende vastas on Terviseamet koos oma spetsialistide, juristide ja üsna tihti ka täiendavalt palgatud advokaatidega. Inimene, kes on saanud mõne kahjustuse, peab ise enda kaitsmisega tegelema, kuna tema võimalused ei ole sarnased ühe suure ametiasutuse [võimalustega]. 

Ma olen teinud selle eelnõu kohta mõned konkreetsed muudatusettepanekud ja üks nendest on seesama. Esimesel lugemisel minister rääkis, et see [säte] on halduskoormuse vähendamiseks, et vanematelt ei ole enam vaja taasesitatavas vormis seisukohta saada. Meile siin pidevalt kõik korrutavad, et kui keegi tahab ei öelda, siis keegi sunniviisiliselt kedagi vaktsineerima ei hakka. See vastab tõele, ainult et see kohustus pööratakse teistpidi. Mina sellest halduskoormuse [vähendamisest] sellisel kujul aru ei saa. Ka eelkõneleja Varro Vooglaid nimetas just neid põhjusi. Kui tulevad mured ja probleemid, siis need jäävad lõpuks perekonna kanda, loomulikult koos arstidega, aga sisuliselt ega keegi neid [kahjusid] kuidagimoodi ju ei kompenseeri. Ma veel mõistaks, kui meil oleks vaktsiinikahjude fond, mis toimiks, aga lihtsalt näen ja kuulen COVID-i vastu vaktsineerimisest saadud kahjustustega kimpus olevate inimeste lahendusi ja need on väga-väga keerulised. 

Sellepärast tegin mina muudatusettepaneku, et laste vaktsineerimise ja eriti koolis vaktsineerimise puhul säiliks samasugune olukord. Siis öeldi mulle, et see ei pruugi täna üldse seaduspäranegi olla ja varem pole seda millegipärast peetud vajalikuks muuta. Siia jääb endiselt vanemate õiguse ja rolli küsimus, kuivõrd nii eelnõu menetleja kui ka siin just kõnelnud Irja Lutsar kirjeldas, et me püüame järjest rohkem välja selgitada lapse tahet. 

Aga minu küsimus on see: milline on laste eest hoolitsevate vanemate arusaam ja tahe? Minu meelest on seesama, et meie kõigi jaoks ideaalis see selgitataksegi välja kodus ja toimibki nagu koos [tehtud otsusena]. Aga kui see läheb kuidagi teistmoodi, kui on eriarvamused või kui klassiruumis ülejäänud teevad [vaktsiini], siis õpilastele paratamatult tekib surve. Kui pere on teist meelt, siis on üsna lihtne [teiste survega] kaasa minna, mis minu hinnangul ei ole õige. Aga kahjuks minu muudatusettepanek komisjonis toetust ei leidnud, loodetavasti leiab see selle siin. 

Teine oluline aspekt, mille kohta ma muudatus[ettepaneku] tegin, on põhiõiguste riived: Terviseametile antavad õigused ja ka Vabariigi Valitsusele antavad õigused. Ma saan aru, et me püüame kirjeldada väga keerulisi juhtumeid ja konstruktsioone, aga kahjuks on põhiõiguste riive väga keeruline. 

Ma ei taha hakata meenutama COVID-i ajast või varasematest hetkedest kedagi teist, vaid tõin ka komisjonis näiteks meie Riigikogu enda saali, kui Reformierakonna fraktsiooni eestvedamisel tegi Mart Võrklaev ettepaneku saata Riigikogu kaugistungitele. Sisulist põhjust ei olnud, ma vaidlustasin selle ja Riigikohtus võitsin. Tegelikult ei olnud meil selleks alust. See, kui kergekäeliselt me mingitel hetkedel suudame võimalusi ära kasutada, ei ole mõistlik. Põhiõiguste riive puhul peaksime me väga ettevaatlikud olema. 

Kolmas aspekt on samamoodi see, et nende meetmete toimimiseks peab rakendama sanktsioone, aga see, millise mahuni ja milliste määradeni selle eelnõuga jõutakse, ei ole proportsioonis Eesti tegeliku ettevõtluskliima, -võimekuse ja vastutusega. Me ilmselgelt keerame need [määrad] – küll, tõesti, maksimummäärad – jaburatesse kõrgustesse. Me võime ju öelda, et neid ei pea maksimummäärades rakendama, aga elu on näidanud, et tegelikkuses see kahjuks nii toimub, et minnakse ähvardama ja toimetama. Kui need muudatus[ettepanekud] täna heakskiitu ei leia, siis ma arvan, et tulevikus tuleb need küsimused igal juhul uuesti üle vaadata. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Rahvakeeli NETS on tegelikult nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus. Kui see tuli siia saali esimesele lugemisele ja mul oli võimalus esitada küsimus, siis ma alustasin oma küsimust sellega, et ma ei ole nii fašistlikku eelnõu siin saalis veel näinud.

Miks? Teatavasti on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 järgi Eesti iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Seesama kuramuse NETS aga kaaperdab meie võimu ära. Siin on ju must valgel kirjas, §-s 3. Ma ei hakka üldse muudel teemadel rääkima, ma räägin ainult sellest, mismoodi võim võetakse Eesti Vabariigilt selle seaduse alusel ära. Paragrahv 3 räägib nakkustekitajast ja nakkushaigusest. Lõike 3 punktis 4 on väga selgelt kirjas, et nakkushaigus loetakse eriti ohtlikuks, kui haiguse leviku tõttu on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud välja rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra. Lõikes 4 sätestatu ütleb, et rahvastiku tervist ohustav rahvusvahelise tähtsusega hädaolukord on rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kohaselt Maailma Terviseorganisatsiooni peadirektori poolt väljakuulutatud erakorraline sündmus, mis kujutab nakkushaiguse rahvusliku leviku tõttu ohtu teiste riikide rahvastiku tervisele ja võib nõuda koordineeritud rahvusvahelist tõrjet. Selle juriidilise jura otsene tähendus on sisuliselt see, et kui WHO leiab, et on vaja välja kuulutada rahvusvaheline hädaolukord, siis Eesti on kohustatud selle seaduse alusel järgima seda hädaolukorda. NETS rakendub täies mahus, inimesed suletakse kodudesse. 

Ma ei hakka kordama neid asju, mida Varro Vooglaid siin rääkis haiguse tuvastamisest ja haiguse kandjatest. See on ju väga selgelt väljendatud. Me oleme täpselt samas olukorras, kus me olime nõndanimetatud koroonapandeemia alguses. Tallinna linn oli nagu kummituslinn, kus ükski inimene ei liikunud. 

Aga küsimus on selles, et ma ei tea, millised jõud on püüdnud WHO kaudu saavutada ülemaailmset kontrolli kõikide riikide üle, et viia ellu oma kurikavalaid plaane. Ma tuletan veel kord meelde, et Eesti 13 parlamentääri, kaasa arvatud mina, saatsime WHO peadirektorile kirja, kus me teatasime, et Eesti ei nõustu rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muutmisega. See oli nagu lumepall, mis hakkas [veerema]. Pärast seda, kui kiri saadeti, liitusid sellega erinevad riigid. Praegu on olukord hoopis teine. Miks? Sest nende tervise-eeskirjadega on võimalik inimesi sundida tegema seda, mida WHO ütleb. 

Aga kas WHO on usaldusväärne? Ei ole. WHO on üritanud mitmeid kordi oma tervise-eeskirju läbi suruda. Tuletame meelde, et pärast koroonat üritasid nad levitada uudist, et ahvirõuged kohe-kohe ründavad maailma. Viimased näited. Näiteks hantaviirus: lavastati tsirkus laeval viiruse kohta, näidati kaadreid, kus inimesed on ülikondades, aga ümberringi oli seda filmiv võttemeeskond samasuguste triiksärkidega nagu mina. Või seesama Ebola, mis on Aafrikas jälle [levima hakanud]. Miks nad seda teevad? Ei tea. 

Seesama nakkushaiguste ennetamise [ja tõrje] seadus ehk NETS tuli siia saali koos lastekaitseseaduse muutmisega, paralleelselt selle protsessiga, et maikuus võetakse WHO-s vastu ülemaailmsed maailma tervise-eeskirjad, mis lubavad patogeene ehk haigustekitajaid arendada ja jagada üle maailma. Riigid ütlesid ei sellele eeskirjade muudatusele ja seesama NETS pluss muud asjad, lastekaitse-eeskirjad, mille alusel on võimalik ka lapsi ära süstida, jäid nii-öelda üksiku paadina siia hulpima, sest WHO eeskirjad ei jõudnud järele. Nüüd me siis olemegi olukorras, kus seesama NETS on tegelikult põhiseadusvastane, sest me loovutame oma otsustusõiguse ära WHO-le nendesamade kahe punkti alusel, millest ma eelnevalt rääkisin. 

Aga siiski ma esitan küsimuse: kas Eesti ei ole suutnud oma eksistentsi vältel, ütleme, viimase sajandi jooksul hakkama saada nende haiguste tõrjumisega? On, tegelikult on. Väga hästi on suudetud hakkama saada. Meile ei ole vaja kellegi juhendamisel pandud kohustusi – või mitte kellegi, vaid WHO antud suuniseid –, et nüüd peate tegema jälle lockdown'i, kui kõik on suletud ja kõik inimesed istuvad kodus. Kõiki inimesi on selle seaduse alusel võimalik [pidada] nakkuskandjateks. See ei ole juba ka põhiseaduse mõttes võimalik, sest Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Mingisugused WHO-d ei saa meid käskida ega käsutada. 

Üks repliik veel. Ma küsisin Jolleri käest, mida tähendab patogeenide arendamine ja jagamine. Joller vastas selle peale, et see ei ole tänase eelnõu teema ja ta ei vasta sellele küsimusele. Me teame vastust: see on inimeste ohjeldamine. See NETS on põrgulik, saatanlik sigitis, mida me ei tohi vastu võtta! Aitäh!

Aitäh! Irja Lutsar, kas vastusõnavõtt või sõnavõtt kohapealt? (Kalle Grünthal saalist: "Ma ei rääkinud temast ühtegi sõna.") Ei, ega sina ei rääkinudki. Meil oli siin teisi kõnelejaid veel, Kalle, sa ei olnud ainuke. Vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, et mulle sõna andsite! Priit Sibul tõesti mainis minu nime. Mul on väga kahju, et need, kes praegu läbirääkimistel osalesid, ei osalenud siis, kui oli selle seaduseelnõu arutelu. Kõik küsimused, mis üles kerkisid, saime heade küsijate abil tund aega tagasi selgeks tehtud. 

Ma kuulsin siin väga palju valesid väiteid, kas või näiteks nende rangete piirangute kohta. [Piirangud kehtivad] väga erakorralise seisukorra puhul, ainult eriti ohtlike nakkushaiguste korral. Ma kardan, et Kalle Grünthal ei ole seaduseelnõu viimast [versiooni], mis nüüd teisel lugemisel on, läbi lugenud, sest terve rida definitsioone, mida ta refereerib, tõesti pärinevad esimesest versioonist. Siin on need [sätted] parandatud. 

Ma oleksin olnud ka hea kolleegi Varro Vooglaiuga hea meelega nõus diskuteerima, aga ma saan aru, et see [arutelu] oli ebatavalisel ajal ja võib-olla see oli põhjus, miks kolleegid ei saanud saali tulla. Aga väga paljude teie üles tõstatatud probleemide üle me tund aega tagasi argumenteerisime, diskuteerisime. Ma usun, et te oleks saanud vastused.

Aitäh! Varro Vooglaid, teie nime tõesti mainiti. Vastusõnavõtt kohapealt.

Suur tänu! Mainiti küll. Selles tuleb ju kolleeg Kalle Grünthaliga nõustuda, et WHO erapooletuses on põhjust kahelda, eriti vaktsineerimisega seonduvate küsimustega seoses, sellepärast et teatavasti koguni 20% WHO eelarvest tuleb ju Gatesi fondilt ja Gavi fondilt. Need on otseselt vaktsiinitootjate huvides tegutsevad organisatsioonid. Need on faktid, mida ei saa ju eitada, nii et siin on põhjust kahtluseks küll. 

Teiseks, mina vaatan küll eelnõu teise lugemise teksti ja näen, et § 3 lõikes 3 sisalduv määratlus on endiselt problemaatiline. Sinna on kirjutatud, et nakkushaigus loetakse eriti ohtlikuks, kui see vastab vähemalt ühele järgmistest tunnustest. Ja järgmiseks on antud neli tunnust. Kalle Grünthalil on ju õigus: see [olukord] ei pea vastama kõikidele nendele tunnustele või mitmele nendest tunnustest, piisab ainult ühest tunnusest. Üheks nendest tunnustest seal neljandas punktis ongi see, et haiguse leviku tõttu on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud välja rahvastiku tervist ohustava rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorra. 

Ehk küsimus on selles, [et tingimus], mis on näiteks määratletud sama lõike punktis 1 – haigus põhjustab suurt suremust, rasket haiguskulgu või püsivat tervisekahjustust –, ei ole sellisel juhul oluline. Ei ole oluline ka teises punktis sätestatud tingimus, et haigus levib kiiresti või ulatuslikult ja selle levikuga kaasneb oluline oht rahva tervishoiusüsteemi või muu elutähtsa teenuse toimepidevusele. Piisab sellest, et WHO on määratlenud selle haiguse eriti ohtlikuna. Sealsamas punktis on täiendav väike kriteerium: "ning haiguse levikuga võib kaasneda oht rahvastiku tervisele Eestis" – "võib kaasneda oht", isegi mitte oluline või tõsine oht. Nii et probleemid, millele kolleeg Grünthal osutas, vähemalt selles aspektis, on minu meelest eelnõu teise lugemise teksti pinnal kindlasti olulised.

Aitäh! Aivar Kokk, kõne kõnepuldist.

Hea juhataja! Head kolleegid! Mina pean Irjat tänama. Minu arvates need, kes saalis olid, said küsimustele võib-olla vastused. Kas need on rahuldavad või mitte, see on hoopis teine [asi]. 

Aga ka mul on tekkinud mõned küsimused. Väga halb on see: me ettekandes kuulsime, et Sotsiaalministeeriumis keegi ametnik ütles, kas see sobib või ei sobi. Isegi Irja ettepaneku kohta öeldakse, kas see sobib või ei sobi. Palju selle valdkonna professionaale on siin saalis? Ma ei tea, kas peale Irja kedagi ongi. Kas see lähenemine meeldib või ei meeldi, see on hoopis teine teema. 

Minule jäi kõrvu see, et kui proviisorid olid valmis apteekides vaktsineerima, siis keegi ametnik ütles, et see on mingi teise seaduse [teema]. Kui kuskilt on seltskond valmis appi tulema, kui tekib selline olukord – me loodame, et sellist olukorda ei tule –, siis neil, kes soovivad vaktsineerida, oleks see võimalus. Koroonaajal avati Tartus Lõunakeskuses vaktsineerimispunkt ja järjekord oli ukse taga. Ei pidanud minema kuhugi haiglasse või perearsti juurde, kus võis hoopis mingi muu haigusega inimene ukse taga olla. 

Teine teema on see, et Tervisekassale antakse õigus nakkushaiguste puhul ravimeid osta. Kui me siin arutasime, siis ei olnud päris selge, kas [Tervisekassa] võib ka maaletoojate poole pöörduda. Ma vaatan, et muudatusettepanekuna on tulnud see, et kui ministri ettepanekul riigieelarvest selleks vahendid eraldatakse, siis Tervisekassa võib kaasata vajaduse korral valdkonna eest vastutava ministeeriumi ja haldusala asutusi. See näitab järjekordselt seda, et kuskil hakkab otsustama seltskond, kes sellest ei tea – ma väga vabandan – võib-olla mitte mütsigi. 

Meil on kogemus siitsamast saalist, kui osteti väga suure raha eest vaktsiine. Müüja ja ostja istuvad mõlemad siin saalis. Pärast selgus, et eraettevõtjad, maaletoojad, oleksid pakkunud täpselt sama vaktsiini rohkem kui kaks korda odavamalt. Miks me kogu aeg lükkame eraettevõtjate võimaluse pakkuda kõrvale? Riik võtab kõige odavama variandi, aga pakkuda võiksid ju kõik.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud 50 muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on … 

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Ma tänan! Teatavasti saavad vaheaega võtta fraktsioonid. Mul on küsimus: kuna fraktsioonituid on siin niivõrd palju, siis kas fraktsioonitud saavad ka vaheaega võtta, arutada ja Irja Lutsarile selgeks teha, mida NETS endast tegelikult kujutab?

Vaheaega saab vist ainult fraktsiooni esindaja võtta, aga [muudatusettepaneku üle] hääletamist saad küsida, kui sa oled muudatusettepaneku teinud. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, mul on tõesti küsimus istungi juhatajale. Ma siit puldist võtsin nüüd lahti nagu tavaliselt selle esimese ruudu "Päevakord" ja siis käimasoleva päevakorrapunkti. Siit saab tavaliselt lahti võtta ka menetluse aluseks olevad dokumendid. Aga antud juhul näitab mulle siin lihtsalt Irja Lutsari pilti ja mitte midagi rohkemat ei paku. Kas see on mingi tehniline viga või saan ma millestki valesti aru? Tavaliselt ma saan muudatusettepanekute loetelu siit muu hulgas lahti teha ja seda siit jälgida.

See on tõesti protseduuriline küsimus. Need [punktid] on tulnud kolmapäevast neljapäeva ja seetõttu ei ole seda linki juures. Need neljapäevased, mis olid, see OTRK, seal on ettekandjad olemas ja … (Varro Vooglaid kõneleb saalist.) See on selle ülekandmisega [seotud]. Paberite peal on need dokumendid kõik olemas seal taga. 

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Ma tänan! Mu [küsimus] tõukub Varro Vooglaiu küsimusest. Kõik dokumendid peaksid olema Riigikogu liikmetele kättesaadavad. Ma ei ole nüüd kindel, kas seesama NETS, mida nõuti ... Küsiti saadikute käest, kes tahab [dokumente] paberkandjal. Mina tahtsin. Siin on nüüd tekkinud olukord. [Ei tea, kas] vahepeal [on] elektrooniliselt midagi muutunud. Kas seda teksti on võimalik lugeda? Paberkandjad on ainult valitud saadikutel, kes selle tellisid. Mina tellisin, aga nagu selgub, Varrol vist ei ole. Või on? Ma ei oska öelda. Mis edasi saab nüüd?

Paberkandjal on dokumendid olemas, kõik on taga riiulitel. (Hääl saalist.) NETS, dokumendid on seal olemas. Käesoleva lugemise, teise lugemise dokumendid on olemas. Teise lugemise dokumendid on kõik seal olemas. 

Aivar Kokk, kas sa tahad …

Mul ei ole proteste, ma lihtsalt küsin. Ma võtan nüüd dokumendid selle seaduseelnõu juurde ja siia on lisatud 9. kuupäevaga üks paber. Aga 9. kuupäevaga paberit siia enam ei saanud tulla, sest need paberid on esitatud esmaspäeval. Kuidas me peame suhtuma sellesse, et muudatusettepanek on tulnud teisipäeval mingil kellaajal? Siia ei ole kellaaega juurde pandud.

Ei ole muudatusettepanekut tulnud. On tulnud üks täpsustus, kuna on olnud tehniline viga. Seda me siin muudatusettepanekute läbivaatamise käigus saaksimegi selgitada. Sinna me kohe jõuame, [muudatusettepanek] nr 2. 

Nii, läheme muudatusettepanekute juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja Irja Lutsar, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Siin on viide ", vt muudatusettepanek nr 2" ja see 2 ongi tehniline viga. Tegelikult on viide muudatusettepanekule nr 3 ja seesama õiend ongi 9. juuni kuupäevaga. 

Läheme edasi. Muudatusettepanek nr 3, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 6 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 5, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS-i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 6, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS-i § 106 lõikele 2. 

Muudatusettepanek nr 8, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS-i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 9, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 10, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, vaadata muudatusettepanekut nr 11. Muudatusettepanek nr 13, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt RKKTS-i § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 18, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. 

Muudatusettepanek nr 19, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 27, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 29, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 30, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 31, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 32, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 33, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 34, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 35, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 36, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 37, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 38, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 39, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 40, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 41, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 42, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 43, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 44, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 45, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 46, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 47, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 48, esitaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 49, esitaja Priit Sibul, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele. Muudatusettepanek nr 50, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Me olemegi üle käinud 50 muudatusettepanekut. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 889 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 898 teine lugemine. Palun ettekandjaks kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 4. mail. Eelnõu esimene lugemine lõpetati käesoleva aasta 20. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 1. juuniks kella 13-ks ei esitatud eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonile eelnõu kohta kuus muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjoni viie muudatusettepaneku puhul lähtuti kaitseminister Hanno Pevkuri käesoleva aasta 29. mai kirjas sisalduvatest ettepanekutest ja riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest. Kuues riigikaitsekomisjoni muudatusettepanek esitati lähtuvalt taristuminister Kuldar Leisi käesoleva aasta 19. mai kirjas sisalduvast ettepanekust. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 2. juuni ja 8. juuni istungil. Riigikaitsekomisjoni 2. juuni istungil osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, õigusosakonna juhataja Kristel Urke, ametnik Eda Loo-Suun, Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo, Kaitseväe juhataja nõunik ning Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski. Lisaks osalesid kaasatutena sellel istungil Kaitseliidu peastaabi üldosakonna juhataja Maire Kruusmaa ja Telia Eesti AS esindaja Janno Kriiska. 

Nüüd lähemalt muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekute loetelus on kokku kuus juhtivkomisjoni muudatusettepanekut. Kolmas ja kuues riigikaitsekomisjoni muudatusettepanek on seotud käesoleva aasta 2. juunil seadusena vastu võetud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõuga 668. Viies muudatusettepanek on seotud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõuga 902, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Muudatusettepanekute detailsed selgitused on esitatud eelnõu teiseks lugemiseks koostatud muudatusettepanekute loetelus. Eelnõu algataja esindajad toetasid kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Palun ka Riigikogu liikmetel neid muudatusettepanekuid toetada. 

Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Käesoleva aasta 8. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja muudatusettepanekute tervikloetelu, millesse olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused, ning seletuskirja. 

Meeldetuletuseks teile, et selle seaduseelnõu eesmärk on tugevdada Eesti riigi julgeolekut, mereturvalisust ja merealuse taristu kaitset muutunud julgeolekuolukorras ning parandada riigi valmisolekut reageerida merelistele ja hübriidohtudele. Samuti täpsustatakse eelnõuga Kaitseväe ja Kaitseliidu volitusi julgeolekualade kaitsel ning välisriigi relvajõudude kaasamist riigipiiri valvamisse ja muude ülesannete täitmisse, mille eesmärk on tugevdada Eesti riigi kaitset ja julgeolekut. 

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused on järgmised. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 2. juuni istungil konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 10. juunil. Veel otsustas riigikaitsekomisjon 2. juuni istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 17. juunil. Tänan!

Aitäh hea ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nagu ettekandja ütles, on eelnõu kohta tehtud kuus muudatusettepanekut. Need on peamiselt juhtivkomisjonilt. Läheme nende läbivaatamise juurde. 

Muudatusettepanek nr 1, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 898 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume tempokalt tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 901 teine lugemine. (Signe Riisalo saalist: "Tuleb komisjoni esimees Tanel Kiige asemel.") Aitäh! Ettekandjaks palun sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vastab tõele, et Tanel Kiik on juhtivkomisjoni esindaja selle eelnõu juures, aga kuivõrd meil on päevakava veninud – meil kõigil on ka isiklik ja pereelu –, püüame olla paindlikud, üksteisele toeks. Komisjoni esimehena ma siis kannan selle päevakorrapunkti ette.

Tegemist on lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega, mis on valitsuse algatatud 30. aprillil käesoleval aastal, Riigikogu menetlusse võetud 11. mail ja esimene lugemine lõpetati 20. mail käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks sai 27. mai. Tähtajaks esitati üks muudatusettepanek, mis oli Reformierakonna fraktsioonilt ja Eesti 200 fraktsioonilt ning mille sisu oli üksikvanema lapse toetuse tõstmine 80 eurolt 100 eurole. See on perehüvitiste seaduse muutmine. 

Lisaks tuli ettepanek eelnõu algatanud ministeeriumilt. See puudutab sotsiaalhoolekande seaduse muutmist, mis on Sotsiaalkindlustusameti automaatne rehabilitatsiooniteenuse suunamise otsuse pikendamise võimalus nende otsuste puhul, mis lõppeksid käesoleva aasta detsembris, aga [pikendamise võimalus ei kehti] kauem kui järgmise aasta 30. septembrini. Eesmärk on tagada, et teenus oleks lastele kättesaadav järjepidevalt sellel mainitud perioodil, millal on rehabilitatsioonisüsteemi sisemised muudatused kavandatud, ja [muudatuste] nihkumise tõttu 31. detsembrilt käesoleval aastal 30. septembrile 2027. aastal. See aitab vähendada halduskoormust Sotsiaalkindlustusametil, aga eeskätt tagada teenuse järjepidev tarbimine laste jaoks, kellel on erivajadusi ja kes rehabilitatsiooniteenust vajavad. 

Komisjon saatis eelnõu huvirühmadele, täpsemalt 46 huvirühmale, arvamuse andmiseks ja saime sealt tagasi ka seisukohti. Laias laastus võib öelda, et seisukohad selle eelnõu suhtes olid toetavad. Eraldi tuleb aga välja tuua Politsei- ja Piirivalveameti, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ning Harju Maakohtu seisukohad, mis puudutavad täitemenetluse seadustiku muutmist – § 179 ning sellega seonduvat. Tegemist on politsei rolliga täitemenetluse protsessis. Sellega osapooled ei soostunud sellisel kujul, nagu see oli eelnõus toodud. Komisjoni arutelude tulemusena me leppisime kokku, et Justiits- ja Digiministeerium vormistab sellise muudatuse, mis rahuldaks nimetatud osapooli. Nii see tõesti ka juhtus, mistõttu me 8. juuni istungil otsustasime komisjonis ka muudatusettepaneku üle. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused. 2. juunil käesoleval aastal tegi komisjon konsensusliku otsuse võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teiseks lugemiseks 10. juunil. Oleme täna, 11. juunil, seda eelnõu arutamas siin. Komisjoni ettepanek oli teine lugemine lõpetada ja juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, viia läbi ka lõpphääletus 17. juunil. Komisjon kinnitas teise lugemise menetlusdokumendid täiendavalt 8. juuni istungil. Juba varem selgitasin, et Tanel Kiik on selle eelnõu puhul komisjoni esindaja, aga mina komisjoni juhina võtan selle vastutuse siin ja praegu. Mina olen lõpetanud. On küsimusi?

Aitäh ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Helmen Kütt, kõne kohapealt.

Just. Suur aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Ma tahaks peatuda just nimelt sellel tähtajaks esitatud muudatusettepanekul, mille esitasid Eesti Reformierakonna ja Eesti 200 fraktsioonid, ning väga tunnustada seda, et perehüvitiste seaduses tehakse muudatus. Üksikvanemahüvitis tänaselt 80 eurolt tõuseb 100 euro peale ja seda juba 1. septembrist käesoleval aastal. Sotsiaaldemokraadid on nimetatud ettepanekut mitu korda esitanud, ka riigieelarve lisaeelarvesse. See on väga tunnustust väärt, kui sellised olulised ja õiged asjad saavad tehtud. 

Nii et igal juhul meie seda väga toetame ja oleme rõõmsad, et üks meie väga oluline muudatusettepanek, mille me oleme seni esitanud, saab tehtud. Meil on veel mõned väga head muudatusettepanekud ja loodame, et needki jõuavad ükskord seadustesse. Selline üksmeel saalis opositsiooni ja koalitsiooni vahel võiks toimuda. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Läheme nüüd muudatusettepanekute juurde, mida on kokku seitse. Muudatusettepanek nr 1, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja Eesti Reformierakonna fraktsioon ja Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja Eesti Reformierakonna fraktsioon ja Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 7, esitaja sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud üle vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 901 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume edasi tänase neljanda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (mehitamata sõidukite seire ja tõrje rollijaotus) eelnõu 902 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas valitsuse algatatud eelnimetatud eelnõu juunikuus kahel istungil. Riigikogust eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud, kuid komisjon vaatas läbi peaministri allkirjaga esitatud muudatusettepanekud. Suurem osa neist olid tehnilised ja seotud sellega, et eelnõu tuleb viia kooskõlla kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega ning Kaitseväe korralduse seaduse muudatustega. Muudeti mõned viited, mõisted ja jõustumisajad. Kõiki algataja muudatusettepanekuid otsustati konsensuslikult täielikult arvestada. 

Tõstan esile ka kaks suuremat muudatust, mis ei olnud tehnilised. Esiteks sätestatakse selgemalt drooni kaugidentimise ehk Remote ID kasutamise kohustus. Kui droonil peab Euroopa Liidu õiguse järgi olema kaugidentimise süsteem, siis peab sellesse olema sisestatud käitaja registreerimisumber. Eesmärk on see, et riik ei näeks mitte ainult drooni asukohta, vaid saaks vajadusel tuvastada ka käitaja. Rõhutati, et Eesti ei kehtesta Euroopa Liidu õigusest rangemaid nõudeid ning kohustus ei puuduta droone, millel Euroopa Liidu õiguse järgi kaugidentimise nõuet ei ole. 

Teine asi, mille ma välja toon, on see, et arutati ka väärteo karistuse suurendamist juriidilistele isikutele. Eelnõuga tõstetakse droonidega seotud väärteokoosseisu puhul juriidilise isiku rahatrahvi ülemmäär kuni 400 000 euroni. Algataja põhjendas seda drooniohtude kasvu ja vajadusega muuta karistusmäärad mõjusamaks. Samas jäi komisjonis kõlama kriitika – mälu järgi oli see härra Vooglaiu suust, nagu ta ka oma ettekandes viitas –, et [trahvimäär] võiks olla käibe järgi. Aga me jäime selle 400 000 euro juurde. 

Ka ministeerium ise esitas ühe ettepaneku: mõte oli lisada politsei ja piirivalve seadusesse eraldi volitusnorm õhuruumi jälgimiseks. Komisjonis läks natukene või palju aruteluks. Me vaatasime, kas selline lai andmete kogumise ja salvestamise õigus ikka sobib sellesse eelnõusse, ja otsustasime, et selles menetlusetapis me seda ettepanekut ei toeta. Selle asja mõte oli võimaldada politseil luua andmebaas ja me arvasime, et selleks oleks mõistlikum tulla välja eraldi eelnõuga, [mille koostamisele eelneksid] põhjalikum analüüs ja aeg andmekaitse läbimõtlemiseks. 

Niimoodi me jõudsimegi väga sujuvalt menetluslike otsusteni. Rõhutan, et me tegime need kõik konsensusega. Esiteks teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil, teiseks teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. juunil. Suur tänu!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Te juba peatusite sellel, et tõepoolest, eelnõuga nähakse ette trahvimäärade meeletult suur tõstmine juriidilistele isikutele – 12 000-lt 400 000 eurole. Õige on ka see, mis te ütlesite, et me komisjonis seda küsimust arutasime. Mina selle tõstatasin. Mulle tundub problemaatiline, et me hakkame nüüd nagu juurutama sellist tava, et tõstetaksegi trahvimäärad väga kõrgele. Alati öeldakse, et ega ei pea ju nii kõrget trahvi määrama, see on lihtsalt maksimummäär, aga samal ajal jäetakse võimalus diskretsiooniotsusena määrata ka väikese käibega juriidilistele isikutele drakooniliselt kõrge määraga trahv. 

Te praegu ütlesite selle diskussiooni kulgu kajastades, et jäime siiski 400 000 euro juurde, aga ma ei kuulnud ei komisjonis ega ka siin mingisugust sisulist põhjendust, miks mitte sellest praktikast hoiduda – see on minu meelest halb praktika – ja määratleda, et jah, kuni 400 000 eurot, aga mitte rohkem kui [mingi] protsent käibest. Kas teile õiguskomisjoni esimehena, vaadates seda pilti ka laiemalt, ei tundu õigusriigile kohasem minna üle sellisele praktikale, mis võtab arvesse ka käibe mahtu?

Suur tänu küsimuse eest! Ma pean siin puldis ette kandma seda, mida komisjonis arutati. Nagu sa isegi ütlesid, seal seda teemat rohkem põhjendatult ei arutatud, välja arvatud see, et selle ettepaneku tegija leidis, et kui on tõesti ühemehefirma, siis kohus kindlasti arvestab kõiki neid elemente. Aga isiklikult ma ei oska sulle vastata. Ma ei ole seda asja niimoodi enda jaoks läbi töötanud ja ma ei taha siin niisuguseid pooltooreid seisukohti esitada.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Suur tänu!

Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjon on teinud 18 muudatusettepanekut. Käime need muudatusettepanekud läbi. Muudatusettepanek nr 1, õiguskomisjoni esitatud, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 902 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Liigume edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (lahinguvalve) eelnõu 907 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eelnõu esimene lugemine lõpetati käesoleva aasta 20. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks esitasid Riigikogu liikmed Leo Kunnas, Meelis Kiili, Alar Laneman ja Peeter Tali eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut, mis käsitlesid tegevväelaste pensioni, piirvanust ning rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil osalenud kaitseväelaste täiendavaid sotsiaalseid tagatisi. 

Need muudatusettepanekud lähtusid tõdemusest, et lahinguvalve kehtestamine on julgeolekuolukorrast tingitud üleminek uuele süsteemile, mille toimimine jääb kehtima aastakümneteks. See eeldab ühiskonna valmisolekut panustada riigikaitse laia käsitusse, Kaitseväe valmidust reageerida kriisidele kiiresti ja õigeaegselt ning toimepidevust, mis omakorda sõltub süsteemi toimimiseks vajaliku arvu tegevväelaste pikaajalises teenistuses olemisest. Kõik see eeldab läbimõeldud sotsiaalseid tagatisi, mille [andmine] kahetsusväärsel kombel lõpetati pärast 1. jaanuari 2020. aastal teenistusse asunud tegevväelaste jaoks. 

Riigikogu õiguskomisjoni 4. juuni 2018. aasta istungi protokollist nr 180 loeme, et tegevteenistuspensioni kaotamise ettepanekut tutvustades tunnistas toonane asekantsler Meelis Oidsalu, et selle otsuse mõjuanalüüsi ei ole tehtud. Kaitseväeteenistuse ja teiste seaduste muutmise seaduse tollase eelnõu 447 puhul toodi välja järgmised eesmärgid: tagada isikute võrdne kohtlemine pensioniskeemides, vähendada pensionide väljamaksmiseks edasilükatud rahalisi kohustusi ning tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus, aidata kaasa majanduskasvu ja tööhõive strateegias seatud eesmärkide saavutamisele üldise tööhõive suurendamise kaudu, aidata kaasa sotsiaalse kaitse ja kaasamise eesmärkide saavutamisele, tagades pensioniskeemides sobiva ja õiglase tasakaalu panuse ning saadava hüve vahel. Tuleb tõdeda, et ükski neist eesmärkidest ei olnud seotud kaitsevõime säilitamise või arendamisega. 

Tänaseks on tollase otsuse tulemused Kaitseväe personali olukorra muutnud ebarahuldavaks ning isikkoosseis väheneb. Seetõttu võib tõdeda, et aeg ise on mõjuanalüüsi teinud ning selle tulemused ei ole olnud soodsad. Sellest tulenevalt on põhjendatud tollase otsuse uuesti läbivaatamine. 

Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta viis muudatusettepanekut, mis lähtusid kaitseminister Hanno Pevkuri käesoleva aasta 29. mai kirjas esitatud ettepanekutest ning riigikaitsekomisjonis toimunud aruteludest. Samas, tulenevalt lahinguvalve kehtestamise ajatundlikkusest ning vajadusest tagada uuele süsteemile ülemineku kiire rakendamine võtsid Riigikogu liikmed Meelis Kiili, Leo Kunnas, Alar Laneman ja Peeter Tali Riigikogu riigikaitsekomisjoni käesoleva aasta 2. juuni istungil tagasi kolm esitatud muudatusettepanekut, et välistada ettenägematud tõrked seadusemuudatuse rakendamisel. Samal istungil lepiti kokku, et nimetatud kolmest tagasi võetud muudatusettepanekust lähtudes koostatakse ja esitatakse riigikaitsekomisjonile eraldi seaduseelnõu. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 2. juuni ja 8. juuni istungil. Riigikaitsekomisjoni 2. juuni istungil osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross ja teised ministeeriumi ametnikud ning Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo ja Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski. Lisaks osales kaasatuna sellel istungil Kaitseliidu peastaabi üldosakonna juhataja Maire Kruusmaa. 

Muudatusettepanekute loetelus on kokku viis riigikaitsekomisjoni kui juhtivkomisjoni esitatud muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekud nr 2 ja 3 on seotud selle aasta 2. juunil seadusena vastu võetud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse eelnõuga 668. Detailsed muudatusettepanekute selgitused on antud muudatusettepanekute loetelus, mistõttu ei hakka ma neid siinkohal kordama. Eelnõu algataja esindajad toetasid kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Palun ka kolleegidel neid ettepanekuid toetada, sest eelnõu eesmärk on luua Kaitseväe lahinguvalve õiguslik raamistik ning tugevdada Eesti kaitsevõimet ja valmisolekut reageerida julgeolekuohtudele. 

Riigikaitsekomisjon tegi eelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud muudatused, sealhulgas keelelised ja normitehnilised täpsustused, on alla joonitud. Riigikaitsekomisjon teeb Riigikogule konsensusliku ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 17. juunil. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh põhjaliku ülevaate eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut juhtivkomisjonilt. Asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 907 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Liigume sujuvalt tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Lea Danilson-Järgi, Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Jaanus Karilaiu, Priit Sibula, Andres Metsoja, Henn Põlluaasa ja Ants Froschi algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu 869 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Lea Danilson-Järgi.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lõpuks ometi jõudsime viimase päevakorrapunktini, mis oli eilse istungi päevakorras. Tõepoolest, see on perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on toetada sündimust. 

Tegu on niisuguse muudatusega, mida teadlased on soovitanud [teha] juba mitu aastat. Sellel, et seda muudatust meil siiamaani ei ole, võib olla oluline mõju meie väga väiksele sündide arvule. Vanemahüvitis on meid üldiselt väga hästi teeninud. Kui 2008. aastal oli meil suur majanduslangus või -kriis, siis just vanemahüvitis aitas sündimusel päris kenasti kõrgel püsida. Sündimus isegi kasvas, sest meil on vanemahüvitise puhul seaduses niisugune säte, et kui lapsed sünnivad kolme aasta jooksul, siis neid nimetatakse järjestikusteks sündideks ja iga järgneva lapse puhul saab sama suurt vanemahüvitist nagu varasemalt eelmise lapsega. Olukorras, kus tööturul oli väga kehv seis ja palkasid vähendati, tundus väga paljudele mõistlik seda aega kasutada just oma perega tegelemiseks, laste saamiseks ja laste kasvatamiseks. 

Täna on meil hoopis vastupidine olukord. Meil on olnud väga kiire inflatsioon. Viimase nelja-viie aastaga on elukallidus kasvanud üle 40%. Jah, alates 2021. aastast on tõepoolest elukallidus tõusnud ja eelmise aastaga võrreldes üle 40%. See tähendab, et vastupidi, varem saadud palga pealt arvutatud vanemahüvitisega lapsega koju jääda ei ole kasulik, sest selle vanemahüvitisega saab tegelikult 40% vähem osta, kui sai eelmise lapse puhul, sest hinnad on vahepeal nii palju kasvanud. See on soodustanud laste saamise edasilükkamist, sest palju mõistlikum on käia tööl ning palgakasvu ja hinnakasvuga kaasas, mitte jääda koju vanema[puhkusele], eriti kui on tegu just järjestikuste sündidega, kui kahe lapse sünni vahel ei ole jõutud väga pikalt tööl käia, et uus ja suurem vanemahüvitis välja teenida. 

Eelnõu pakubki välja muudatuse, et kui järgmine laps sünnib kolme aasta jooksul, siis vanemahüvitist, mis selle lapse puhul lapsevanemale määratakse, indekseeritakse või suurendatakse vahepeal tööturul toimunud palgakasvu võrra. Ehk et võrreldakse eelmise lapse sünniaasta keskmist palka ja selle aasta keskmist palka, kui sünnib järgmine laps. Kasvu osa liidetakse vanemahüvitise suurusele juurde. See kahtlemata aitab vanemahüvitise puudujääki kiire inflatsiooni tingimustes tasandada ja sellel võib olla väga suur mõju. 

Eelnõu seletuskirjas on ka välja toodud näide selle kohta, millised need erinevused võivad olla. Siin on selline näide: esimene laps sündis augustis 2021, teine laps 2024. aastal ja kolmas laps 2026. aastal. Kui selle hüvitise suuruseks on esimese lapse korral 1474 eurot miinus maksud, siis loomulikult – vanemahüvitis on tulumaksuga maksustatav hüvitis – teise ja kolmanda lapse puhul oleks praegu kehtiva seaduse järgi vanemahüvitis ikka seesama 1474 eurot, aga kui eelnõuga kavandatud muudatus oleks kehtinud, siis oleks teise lapse puhul, kes sündis 2024. aastal, vanemahüvitis olnud 1832 eurot ehk 358 eurot suurem. Ja kolmanda lapse puhul oleks olnud juba üle 2000 euro, 2092 eurot ehk esimese lapsega võrreldes 618 eurot suurem, sest juurde on arvestatud vahepeal toimunud keskmise palga kasv. 

Eelnõus on välja toodud, et kahtlemata kaasnevad sellega riigile ka kulud. Seda, kui suured täpselt, saab ilmselt kõige paremini välja arvutada Sotsiaalkindlustusamet, kellel on ligipääs niisugustele andmetele, mille põhjal seda teha. Kuid lapsi sünnib igal aastal meil järjest vähem: juba neli aastat on meil sündinud rekordiliselt vähe lapsi, iga aastaga aina vähem ja vähem. Ajaloo senise statistika järgi pole Eestis nii vähe lapsi sündinud – eelmisel aastal kõigest veidi üle 9200 lapse. Kui [aasta jooksul sündinud] laste arv oli veel mõned aastad tagasi 14 000 juures, siis ilmselgelt jääb riigil laste arvu vähenemisega seoses märkimisväärselt raha üle. Sotsiaalministeeriumi eelmisel aastal avaldatud dokumendis "Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud" on välja toodud, et näiteks juba peretoetuste [arvu vähenemise tõttu] kulub riigil sellel aastal 10 miljonit eurot vähem kui eelmisel aastal ja 2027. aastal juba 21 miljonit eurot vähem. Kui sinna juurde arvestada ka muud kulud, mis lastega seoses tekivad hariduses ja tervishoius, siis on sääst [laste arvu vähenemise tõttu] riigil isegi kuskil 30 miljonit eurot sel aastal ja 2027. aastal 50 miljonit eurot. 

Seega, neid vahendeid, mis laste vähese [arvu] tõttu riigil üle jäävad, saaks väga kenasti kasutada selleks, et vanemahüvitise arvestamist järjestikuste sündide puhul paremaks teha ja soodustada sündimust, mida meil kahtlemata on vaja teha. Tõepoolest, Eesti ei saa kuidagi kesta, kui meil ei sünni uut põlvkonda ja lapsi jääb järjest vähemaks. Meil on lapsi ja noori väga vaja ja pered ka väga soovivad palju rohkem lapsi, kui neid tegelikult sünnib. Nii et niisugune muudatus, mis aitaks vanemahüvitist perede jaoks soodsamaks teha, oleks kindlasti teretulnud ja toetaks sündimust. See on lühidalt kõik selle eelnõu kohta. Aitäh!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Vaata, kust otsast tahad, minule tundub igati mõistliku eelnõuna see projekt, mille te olete välja pakkunud. Ma tõtt-öelda jäin isegi mõtlema selle peale, et niivõrd, kui erinevad poliitilised parteid üleüldse pooldavad vanemahüvitise süsteemi – ma olen aru saanud, et kõik pooldavad –, on raske näha, miks peaks mitte pooldama selle süsteemi kõnealust muudatust, mis aitaks süsteemi lihtsalt toimivana hoida. Siis see ei jääks ajale jalgu, ei devalveeruks ja selle tähtsus ei taanduks. See on selle ettepaneku mõte, nagu ma aru saan, päris selgelt.

Jah, just nimelt, jah.

Sellega seonduvalt ma küsingi teie käest, et äkki te annate ka ülevaate, mida Vabariigi Valitsus sellest arvas. Kas ta toetas seda eelnõu või ei toetanud? Kui ei toetanud, siis millistele argumentidele tuginedes? Võib-olla te juba tegite seda, mul võis see kõrvust mööda minna. (Hääl saalist.) Seda küll, aga lühidalt saab ka tema hinnata Vabariigi Valitsuse esitatud seisukohtade veenvust eelnõu esitajale. See on see, mida ma silmas pean.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, sellise muudatuse vajadusest on tegelikult aastaid räägitud, aga valitsus ei ole sellise eelnõuga seni välja tulnud. Mispärast just Isamaa sellega välja tuli – Isamaa liikmete enamus on sellele eelnõule alla kirjutanud –, on just see põhjus, et nüüd oli meedia vahendusel kuulda, et ka Reformierakond on asunud toetama mõtet, et niisugune muudatus tuleks teha. Seetõttu me nägime võimalust. Meil on tekkinud ajaaken, kus tõesti on parlamendis tõenäoliselt olemas enamus, et see muudatus lõpuks ellu viia. 

Valitsuse seisukoht oli mingis mõttes … Komisjoni esindaja kindlasti räägib sellest lähemalt, aga valitsus leidis siin teatud tehnilisi asjaolusid, millega minu arvates ei saa päris nõustuda. Need vastuväited ei ole asjakohased. Näiteks [väide], et kuigi vanemahüvitisele teatavasti kehtib ülempiir – varem oli see kolmekordne keskmine palk, nüüd on see kahekordne keskmine palk –, siis selle muudatusega justkui kaasneks see, et inimesed hakkaksid ülempiirist suuremat vanemahüvitist saama. Mina seda [seaduseelnõu] lugedes siiski saan aru, et ülempiir kehtib vanemahüvitisele igal juhul, ükskõik mis alusel see on arvutatud. Sellest kahekordsest keskmisest palgast suuremat vanemahüvitist kellelegi niikuinii ei maksta. Aga ma usun, et kui nähakse, et siin on mingisugused täiendused vajalikud, siis peale esimest lugemist on ju alati võimalik neid muudatusi teha ja vajadusel täiendused siia lisada.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, Lea Danilson-Järgi, Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Jaanus Karilaiu, Priit Sibula, Andres Metsoja, Henn Põlluaasa ja Ants Froschi algatatud eelnõu me sotsiaalkomisjonis arutasime. Komisjoni liikmete üldine meelsus ja seisukohad olid seda eelnõu toetavad, aga täpsuse huvides tuleb anda ülevaade sellest, millised olid ministeeriumi ehk Vabariigi Valitsuse seisukohad. 

Peamine murekoht, mille valitsuse esindaja välja tõi, oli see: meil on miinimummääras makstav vanemahüvitis, mida korrutatakse nii ehk naa juba praegu automaatselt, ja kui olemasolev säte lisandub, tekib olukord, kus on topelttõstmine just miinimummäära saajate puhul. Lisaks tõid nad välja vajaduse suuremahuliseks sotsiaalkaitse infosüsteemi SKAIS arenduseks, milleks tegelikult on Vabariigi Valitsus juba eraldanud vahendid, mis ulatuvad miljonitesse, aga see arendus võtab mõnevõrra aega. Viimase olulise argumendina tõid nad välja ka riigieelarve piirangud jooksva eelarveaasta jooksul, sest lisanduvad rahalised vajadused on üsna suured. Arutelude käigus algatajate esindaja soostus sellega, et jõustumistähtaeg on läbiräägitav ja me võiksime need lahendused ikkagi leida. 

Komisjoni esimehena ja komisjoni istungi juhatajana võtsin ma arutelu kokku järgnevalt. Kõigepealt, tõepoolest, jõustumistähtaeg ei ole kahjuks realistlik, eeskätt IT-arenduste ajamahukuse tõttu. Samamoodi on keset eelarveaastat lisavahendite leidmine keerukas. Need murekohad tuleb lahendada. Ka sisulise lahenduse juures on mõistlik korra veel kaaluda ja vaadata, kas seesama välja toodud topelttõstmise mehhanism on murekohaks või on see ühiskonnale jõukohane ja peresid toetav. 

Aga sedasama meedet on laste saamise ja kasvatamise analüüsis ja poliitikavalikutes pakkunud ka teadlased. Seda on võimalik pidada tõenduspõhiseks lähenemiseks. Üsna mitu erakonda, sõltumata koalitsiooni ja opositsiooni piirist, on seda meedet toetanud. Seetõttu me läksime komisjoniga otsustuste juurde ja tegime konsensuslikult ettepaneku võtta eelnõu 10. juunil päevakorda. Oleme siis täna, arusaadavatel põhjustel 11. juunil, seda arutamas. Me tegime samuti ettepanekud esimene lugemine lõpetada, konsensuslikult, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Signe Riisalo, samuti konsensuslikult, ja [määrata] tavapärase kümme tööpäeva muudatusettepanekute esitamise tähtajaks. Vastan küsimustele.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Nagu te väga kenasti oma ülevaates välja tõite, on tegemist tõenduspõhise ettepanekuga, mis on alguse saanud teadlastelt. Ise seisin samasisulise eelnõuga eelmine sügis siin saalis. Tol korral oli valitsuse seisukoht samuti see, et jõustumise [aeg] on ebarealistlik, ja selle tõttu valitsus meie eelnõu ei toetanud. Sellele järgnes siin suures saalis eelnõu tagasilükkamine samadel põhjustel, et valitsus tuleb kohe-kohe oma nägemuse ja plaaniga ja siis tegeleme. 

Ma küsin siis nüüd ettevaatavalt: kas on tervitatav, et komisjon on valitsuse seisukohast olnud lootusrikkam ja jätnud debatiks ruumi? Ütle ausalt, Signe, kuidas sa hindad selle eelnõu perspektiivi? Ühisosa on väga-väga suur. Kas me võiksime sügisel näha, et me korrigeerime seda ühisel jõul ja see samm saab päriselt laste ja perede heaks tehtud?

Jaa, mul on selles mõttes ka äärmiselt hea meel, et tegelikult täna juba teist korda oleme me sõltumata erakondlikust kuuluvusest ühel nõul – kõigepealt üksikvanemate lapsetoetuse tõusuga ja praegu järjestikuste sündide puhul vanemahüvitise suurendamisega. Kõik see, mida Lea Danilson-Järg meile täna rääkis, vastab ju tõele, see vajadus on olemas. Tõepoolest, kui on kaks last, aga veel enam, kui on kolm last, siis vanemahüvitise suurus jääb väga pikkade aastate taha. Tegelikult see pere materiaalselt kannatab, arvestades ka tööturu muutusi, mis viimastel aastatel on toimunud. 

Aga kuivõrd me praegu läheme suvepuhkusele, siis nii ehk naa teine ja kolmas lugemine leiaksid aset sügisel. Sügisel algavad ka eelarve läbirääkimised. Minu hinnangul on see ajaaken, kus on võimalik olla lootusrikas ja leida head lahendused, mis on eelnõu tekstis võib-olla veel vajalikud [teha]. Sealt edasi on kõige olulisem, et meil oleks ka ressurss, millega me saaksime ellu viia neid muudatusi, mis on osale peredele väga vajalikud. Nii et ma arvan, et me liigume positiivses suunas.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Pidades silmas Riigikogu toimimise praktikat, mida mul on olnud võimalus jälgida siin viimased kolm aastat, pean ma küll ülimalt ebatõenäoliseks, et see eelnõu sügisel kusagile edasi liigub. Teatavasti 95% opositsiooni esitatud eelnõudest lähevad kohe esimesel lugemisel prügikasti. 4% võib-olla lõpetatakse esimesel lugemisel ja saadetakse teisele lugemisele, sellepärast et nende tagasilükkamine esimesel lugemisel oleks poliitiliselt ebamugav, aga teisele lugemisele need enamasti ei jõuagi. Ja siis saab 1% opositsiooni eelnõudest, mis on ebaolulised, koalitsiooni toetuse. Selline on minu prognoos selle asja kohta. 

Aga võib-olla ma eksin ja ma küsingi sellepärast teie käest väga otse: kas te sotsiaalkomisjoni esimehena annate meile kinnituse, et te pingutate selle nimel, et see eelnõu jõuaks sügisel ka päriselt teisele ja kolmandale lugemisele?

Suur aitäh, härra Vooglaid! Ma täiesti mõistan teie skeptitsismi, me ju teame, milline on Riigikogu praktika. Aga ma tuletan meelde, et see ei ole esimene eelnõu, mis on opositsiooni esitatud ja mille puhul me oleme siin saalis jõudnud üsna üksmeelsele tulemusele. Mina komisjoni esimehena, olles ka nende inimeste hulgas, kes oma koduerakonnas on seda, aga ka mõnda teist meedet esile toonud ja toetanud, tõesti püüan teha kõik endast sõltuva, et me suudaksime selle meetmega positiivse lõpptulemuseni jõuda.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea kolleeg! Tegelikult sama küsimus. Me oleme siin seda ühte asja ajanud, aga skeptitsismil on ikka väga tugev põhjendus ka. Sa isegi oled mõnikord siin saalis asju lubanud, aga pärast oled kuidagi ära kadunud. Ma küsin nüüd protokolli jaoks ja mitte ainult: kui suur on tõenäosus, et sellest elulooma saab selle Riigikogu koosseisu jooksul? Alati võid sa ühel hetkel öelda, et partei otsustas siiski, et nii ei ole, kuigi sina seda tahtsid. Tulemus on ikka sama: opositsioon närigu muru.

Ma tänan küsimuse eest! Kõigepealt, ma olen püüdnud alati enda sõnade taga seista ja ka mitte anda lubadusi, mida ma täita ei saa. Mul oleks väga hea meel, kui te selliste umbmääraste süüdistuste esitamise [asemel] oleksite konkreetne, et ma saaksin oponeerida. Matemaatilist tõenäosust ma hinnata ei oska, aga seda, mida ma saan teha, ma püüan teha. Ma olen siin praegu ka öelnud, nii nagu saalis olijad teavad, et ka minu koduerakonna eelistus on see ja veel mõned muud meetmed, mis on seotud vanemahüvitise muudatustega, ellu viia.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Väga lugupeetud ettekandja! Varro Vooglaid esitas minu meelest väga olulise küsimuse, kus ta juhtis tähelepanu sellele, et praktiliselt kõik opositsioonierakondade esitatud eelnõud lendavad prügikasti. Siis te andsite sihukese väga lootusrikka sõnumi, et te püüate enda poolt teha kõik selleks, et see eelnõu läheks edasi. Aga minu praktika kahjuks ütleb, et teie ei taha seda teed minna, sest te panete ükskõik millised opositsioonierakonna esitatud eelnõud sotsiaalkomisjonis kas poolt- või vastuhääletusele ja alati ütlete esimesena, et Signe Riisalo ei toeta seda ettepanekut.

Teie aeg.

Kuulsime teie lubatut. Kas nüüd on oodata vastupidist tulemust, et te toetate seda eelnõu?

Tuletan meelde, et mõnel korral on ka teisiti olnud. Seda konkreetset eelnõu ma toetasin ja tegin lausa ise ettepaneku esimene lugemine lõpetada. See jätab lahti kõik uksed ja aknad, selleks et eelnõuga edasi liikuda.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Teen väga lühidalt ja kordan üle selle, mille ma oma küsimuses juba sõnastasin. Tõepoolest on meil täna menetluses eelnõu, mis on tulnud meie kõigi vaatevälja tõenduspõhiselt meie enda, Eesti teadlaste soovitusel. Vanemahüvitis on üks selgelt tõenduspõhiseid sündimust toetavaid meetmeid. See ettepanek – järjestikuste sündide kaitse või selle kaitse tugevdamine – on saanud väga mitme erakonna ühise mõistmise, et see on samm, mille nimel tuleb tööd teha. 

Nagu viidatud, seisin ma ise eelmisel sügisel samasisulise eelnõuga teie kõigi ees. Kahjuks tol hetkel hääletati see eelnõu maha ehk me oleme juba üle poole aasta aega ja tegevusi kaotanud. Mul on hea meel, et meil on selle eelnõuga uus võimalus. Kolleegid on eelnõu esitanud ja sotsiaalkomisjon on jätnud avatuks ruumi eelnõu täiendada, parandada, ühisel pingutusel töötada selle nimel, et ettepanek päriselt ka seaduse muutmiseni viiks. Ausalt öeldes on väga kurb lugeda järjest Vabariigi Valitsuse arvamusi, kus otsitakse põhjuseid, miks mitte midagi laste ja perede heaks teha ei saa. Nagu ma olen siin puldis loendamatu arv kordi öelnud, meil on uuringuid ja analüüse palju: meil on vaja teha otsuseid ja reaalseid samme Eesti laste ja perede heaks. 

Nii et ma loodan, et värske näide tänasest ööst – see oli tegelikult juba tänane hommik, ei olnud enam öö – [näitab], et kui on olemas tahe, sünnivad ka otsused. Räägin üksikvanemate toetamiseks appi tulemisest koalitsiooni poolt. Sotsiaaldemokraatidel ikka tasub ettepanekuid teha ja järjepidevalt neile peale käia. Teeme päriselt samme perede heaks. Mõned asjad saavad õnneks ka päriselt tehtud. Ma loodan, et selle eelnõuga juhtub samamoodi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 869 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 29. juuni kell 16.

Olemegi tempokalt jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riigikaitsekomisjoni raporti "Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras" mõju seadusandlusele" arutelu.

Natuke ka selle menetlemisest. Meile on teada antud kolmest ettekandjast, kuid olenevalt asjaoludest viimane ettekandja võib-olla [esineda] ei jõua. Esimene ettekandja on raportöör Meelis Kiili. Ettekanne on 25 minutit ja vajadusel on võimalik lisaaega võtta, küsimused-vastused on kuni 25 minutit. Peale seda on riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase ettekanne kuni 15 minutit ja vajadusel on võimalik lisaaega saada. Algselt oli [viimaseks plaanitud] raporti töörühma liikme, endise regionaalministri Vallo Reimaa ettekanne, aga seda vaatame jooksvalt. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe küsimuse ja peale seda on läbirääkimised, kus kõigepealt saavad sõna fraktsioonide esindajad. Nüüd annan sõna raportöör Meelis Kiilile.

Kuid enne on üks protseduuriline küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin teie käest, lugupeetud istungi juhataja, küsida, kas ma saan millestki valesti aru. Mina saan aru, et me arutame siin riigikaitse seisukohast väga olulist küsimust. Ja kuna me oleme meie vabariigi suurimas julgeolekukriisis, nagu ma aru saan, alates teisest maailmasõjast, siis võiks eeldada, et parlamendil on selle küsimuse vastu väga suur huvi. Kas siin on midagi valesti läinud või kuidas te ise seda tõlgendate?

Protseduuriliselt saan ma ainult nii palju öelda, et see on tänases päevakorras seitsmenda punktina ja kell 11.43 me oleme selleni jõudnud. Ju siis Riigikogu liikmed jälgivad distantsilt ja on kohe valmis selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul osalema. Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Winston Churchillile on omistatud selline ütlus, et plaanid ei ole midagi, aga planeerimine on kõik. Nagu te olete aru saanud, ka plaani teha oluliselt tähtsa riikliku küsimuse [arutelu] rahulikus puhanud keskkonnas on Riigikogu töö dünaamika tõttu teatud [määral muudetud]. Ehk jah, meie kolmas ettekandja, endine regionaalminister Vallo Reimaa, kes oleks andnud raportist ülevaate neutraalse kõrvaltvaataja pilgu läbi, siia jõudmine ei ole tõenäoliselt võimalik, vähemalt selles ajaraamis, mis meil on. Aga sellele vaatamata ei saa see teema [arutelu] peatada. 

Kui me räägime sellest raportist, siis loomulikult peame ka küsima, miks sellist raportit üldse teha. Seda raportit peab tegema sellepärast, et julgeolekuolukord ei ole see, mis ta oli kümme aastat tagasi. Ja teine, veelgi tähtsam [põhjus]: me kõik peame ellu viima neid ülesandeid, mis on meile seadusega pandud. Taoliste raportite koostamine on meile seadusega pandud [ülesanne] – meile kui Riigikogu liikmetele. See ei ole kontroll, see ei ole järelevalve, see on arengu normaalne tagasisidevorm. Ma loodan, et tulevastes koosseisudes – ja mitte ainult riigikaitsekomisjonis, vaid ka teistes komisjonides – võetakse see töövorm aluseks. Seda sellepärast, et meil on vaja tagasisidet ja ülevaadet tehtust, ausat hinnangut olukorrale, sest see annab edule aluse, [võimaluse] edasi liikuda süsteemselt ja läbikaalutult, ‑mõeldult. See annab aluse sellele, et siin [tehtud] seadused ja langetatud otsused on ka täidetavad ning kooskõlas rahvusriigi põhimõtetega ja meie riiklike huvidega, et need ei ole lihtsalt deklaratsioonid – selleks ei ole meid siia kutsutud. 

Aga nüüd raportist. Kõnealuse raporti eesmärk ei olnud hinnata üksikuid relvasüsteeme, Kaitseväe üksusi või ministeeriumide tegevusi eraldiseisvalt. Meie ülesanne oli hinnata Eesti riigi valmisolekut tervikuna olukorras, kus julgeolekukeskkond on viimase 15 aasta jooksul järjepidevalt halvenenud. Oluline on veel rõhutada, et raport ei sündinud ühe erakonna, ühe maailmavaate ega ühe ametkonna käsitlusena. Raporti koostas riigikaitsekomisjoni otsusega moodustatud erakondadeülene töörühm koos väliste ekspertidega ning raport kiideti komisjonis konsensuslikult heaks. Seega ei käsitle raport poliitilisi eelistusi, vaid Eesti riigi valmisolekut mõjutavaid süsteemseid küsimusi. Ma rõhutan: süsteemseid küsimusi. 

Raporti koostamisel lähtusime süsteemianalüüsi põhimõtetest. Süsteemianalüüsi lähtekoht on lihtne: kui soovime hinnata, kas riik liigub õiges suunas, ei piisa üksikute projektide vaatamisest, vaid tuleb hinnata kogu loogilist ahelat alates eesmärgist kuni tulemuseni. Riigi puhul tähendab see, et kõigepealt peavad olema julgeolekupoliitilised alused. See oli ka see mandaat, mis meile anti. "[Eesti] julgeolekupoliitika alused" ei ole pelgalt dokument, kirja pandud laused ja lausete read. "[Eesti] julgeolekupoliitika alused" on kogu riigi toimimise vundament, millele ehitatakse nii meie julgeolek, heaolu kui ka toimepidevus.

Julgeolekupoliitikast peavad välja tulema strateegiad. Kahjuks tuleb kohe siinkohal tõdeda, et viimane julgeolekustrateegia, mis Eestil oli, kaotas kehtivuse 2017. aastal. See on olnud meie julgeoleku kujundamise üks suurimaid võimelünki. Aga strateegiatest sünnivad arengukavad, arengukavadest tegevused ja lõpuks tulemused. Oma raportis me vaatasime ka seda, kas on tegemist tulemuse või tagajärjega.

Kui selles ahelas, mida ma just enne kirjeldasin, tekib lünk, siis organisatsioonid küll tegutsevad, kuid need tegevused ei pruugi enam toetada soovitud lõpptulemust. Seetõttu alustasime küsimusest, milline on oht ja kuidas see on ajas muutunud. Sellele vastamiseks tegime süvaanalüüsi Venemaa strateegilise käitumise kohta, analüüsisime nii Venemaa ametlikke dokumente, Ukraina sõja kogemust kui ka laiemat arengut. Seda nimetatakse sageli "Projekt Rossijaks". Muuseas, suurepärane dokument professionaalsest vaatenurgast vaadates. See on tegelikult õpik, kus nad kirjeldavad ja [ütlevad] meile ette, millised on nende kavatsused, võimed ja meetodid. Tasub lugeda.

Meie jaoks ei olnud oluline mitte ainult see, mida Venemaa ütleb, vaid ka see, mida ta teeb. Sama põhimõtet rakendasime ka Eesti otsuste hindamisel. Me ei vaadelnud üksikuid projekte eraldiseisvalt, vaid nende mõju kogu riigi poliitilisele, sõjalisele, majanduslikule, ühiskondlikule ja informatsioonilisele süsteemile. Kui me vaatame viimase kahe aastakümne arengut, siis näeme üsna järjekindlat mustrit. Gruusia [ründamine] 2008. aastal, Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõja algus 2014. aastal, täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal ja sinna juurde võime lisada veel kõik operatsioonid nii Süürias kui ka Kesk-Aafrikas. Sellele lisandus energiavõrkude, sidevõrkude ja tsiviiltaristu sihikindel ründamine. Need ei ole juhuslikud sündmused, see on "Projekt Rossijas" väga selgelt kirjeldatud mustrite täideviimine.

Muuseas, need peegeldavad väga hästi klassikalist Clausewitzi arusaama sõjast. Clausewitz kirjeldab sõda kolme jõu koosmõjuna: valitsus, relvajõud ja rahvas. Ukrainas näeme seda väga selgesti. Esialgu püüdis Venemaa murda Ukraina relvajõude ja vallutada riiki kiire operatsiooniga. See ei õnnestunud. Siis hakati mõjutama Ukraina valitsust sõjalise surve kaudu. Seegi ei andnud soovitud tulemust. Ja siis liiguti [edasi] survega kogu ühiskonnale, hakati ründama energiataristut, elektrijaamu, sidevõrke, transpordisüsteemi ja tsiviilelanikkonda. See tähelepanek on raporti jaoks väga oluline. Me võime täiesti kindlad olla, et ka Eesti vastu ei kasutataks ainult tanke või rakette, vaid mõjutataks kogu ühiskonda erinevate meetoditega, asümmeetriliselt, intellektuaalse üleolekuga ja odavalt, nii nagu president Putin Müncheni julgeolekukonverentsil [ütles].

Meie ülesanne on aru saada, mis asi on see asümmeetriline ja intellektuaalne üleolek, lahti mõtestada tema ratsionaalsus – see on meie primaarne ülesanne – ja selle põhjal kujundada oma julgeolekupoliitika alused, mis kaitsevad meie riiklikke huve. Seetõttu on ka energiataristu, [energia] tootmine ja selle taskukohasus riigikaitse küsimus. Ka see on üks põhjus, miks riigikaitseraportis on terve peatükk pühendatud Eesti energiajulgeolekule.

Me peame endale aru andma, et kui puudub elekter, siis ei tööta side, kui ei tööta side, ei tööta juhtimine, kui ei tööta juhtimine, ei tööta riik. Sama kehtib veevarustuse, logistika, tervishoiu ja paljude teiste valdkondade kohta. Ma rõhutan jälle, et see on [kogu] ühiskonna ülene ettevalmistus. Igal inimesel peab olema oma roll ja arusaam oma rollist.

Sellest tulenevalt me vaatasime ajajoonel kõrvuti kahte protsessi, Venemaa tegevusi ja Eesti otsuseid, ja jõudsime raporti ühe olulisima tähelepanekuni: mitmed Eesti otsused ei peegelda julgeolekuolukorra halvenemist, mõningal juhul näeme isegi vastupidist tendentsi. Raporti koostamise käigus ilmnes korduvalt [sama] probleem. Mitmete strateegilise mõjuga otsuste puhul ei olnud võimalik tuvastada terviklikke mõjuanalüüse, mis oleksid hinnanud otsuste mõju riigi valmisolekule, julgeolekule või rahvuslikele huvidele tervikuna. Samuti ei olnud alati võimalik tuvastada, kuidas olid otsused seotud muutunud julgeolekukeskkonna, vastase tegevuse või pikaajaliste riiklike eesmärkidega ja kas otsused üldse tuginesid terviklikule süsteemsele analüüsile.

Kui me asetame samale ajajoonele Vene agressiivsuse kasvu ning Eesti olulisimad riigikaitset, energiajulgeolekut ja juhtimissüsteemi puudutavad otsused, tekib küsimus, kuivõrd olid need otsused kooskõlas muutunud julgeolekukeskkonnaga. Me tihti ei leidnud terviklikke mõjuanalüüse, veelgi enam, [mõnel juhul] me ei leidnudki analüüse. Me leidsime arvamusi, ideid, kellegi kujutluse. Nii et analüüsi sügavuse [puudumine] hämmastas. 

Kui teatud igikestvatele fundamentaalsetele toimemehhanismidele esitatakse väljakutse, siis peab selle taga olema väga sügav analüüs. Helmuth von Moltke või Friedrich Suur on pannud paika vundamendi, mis on vastu pidanud sajandeid. Kui seda muudetakse ning muudatuse ainsaks lähtealuseks on see, et kantsler tuli ja ütles, et meil tuli mõte, ja sellega see piirdub, siis see ütleb, et meil on analüüsi ja doktriinide koostamiseks, vastase lahtimõtestamiseks ning meile vajalike strateegiate kujundamiseks väga pikk ja põhjalik töö vaja ära teha.

Me hindame, et see ei ole tahtlik, vaid see on pigem strateegilise juhtimise, analüüsivõime ja kompetentsi puudujäägi [tagajärg]. Kui otsustusprotsessis puudub tervikpilt, võivad ka heas usus tehtud otsused viia tulemusteni, mis ei tugevda riigi valmisolekut või võivad seda isegi nõrgendada. Näeme olukordi, kus üksikuid projekte on käsitletud kitsalt tehniliste või valdkondlikena, kuigi nende mõju ulatub oluliselt kaugemale. Oluline on rõhutada, et raport ei käsitle neid juhtumeid eesmärgiga hinnata üksikuid projekte või nende tehnilisi lahendusi, need on laiema probleemi näited.

Raporti tähelepanu keskmes on otsustusprotsess ise. Kas strateegilise mõjuga otsuste puhul hinnati nende mõju kogu riigi valmisolekule, rahvuslikele huvidele ja julgeolekule tervikuna? Küsimus ei ole selles, kas konkreetne projekt oli halb, vaid selles, kas otsuste tegemisel kasutati süsteemset analüüsi ning kas vastutus ja mõju olid selgelt määratletud.

Heaks näiteks on CAVS-projekt, mida rahvasuus teatakse rohkem kui Türgi soomukite projekti. Olgu siinkohal öeldud, et tegemist ei ole platvormi ega soomuki kirjeldusega. Ei ole! Masin on masin. Kuid tegelikult on selle taga oluliselt suurem poliitiline, majanduslik, julgeoleku- ja riigikaitseteema. See on küsimus, mis julgeolekupoliitika alustes on eraldi välja toodud: me peame eelistama koostööd Läänemere maade ja Põhjala riikidega.

Tegelikkuses ei ole see viimasel ajal enam praktikas nii. See ei ole see ökosüsteem, mis on meie riigi ja rahva huvides. Veelgi enam, me andsime ära eelise, et me oleksime saanud tuua tootmise Eestisse, edendada majandust ja riigikaitset. Nüüd oleme sõltuvuses hoopis teisest ökosüsteemist. Selle projektiga on liitunud meie naabrid Läti, Leedu, Poola, Soome, Norra, Taani ja Suurbritannia – see on see ökosüsteem, kus me peame olema, sest see on suur perekond. See on see, kus toimib logistika, kus toimivad meie diplomaatilised suhted, poliitikat aetakse koos. See on see, kus on meie rõhuasetus. Kui te vaataksite kaarti, siis te näeksite. 

Just sellel ajal, kui meie strateegilised partnerid Soome ja Rootsi ootasid NATO-st akrediteerimist, tegime meie tehinguid hoopis riigiga, kes nende [liitumist NATO-ga] tõrjus. Ja nüüd me oleme ökosüsteemis, kus on [lisaks] Eestile Türgi, Tšaad ja Araabia Ühendemiraadid. See on see, mille raport välja toob: poliitiline, majanduslik ja diplomaatiline mõju, mitte see, kas soomuk on hea või halb.

Samuti peab välja tooma Aidu tuulepargi rajamise. Me räägime, et me oleme väike riik, meil ei ole strateegilist sügavust ja meil ei ole aega. Need on kaks asja, milles Eesti ei saa kaubelda, [selleks pole] ei ruumi ega aega. Ometi oleme tekitanud oma signaalluurele ja seirevõimele suhteliselt suuri takistusi.

Nii et me jõudsime raportis järeldusele, et kui me ei võta arvesse kõiki neid ökosüsteeme ja meie riiklikke huve, siis Kaitsevägi valmistub lahinguks – ja nad teevad seda hästi –, aga riik ei valmistu sõjaks, kuigi julgeolekuolukord nõuaks päris tõsist ettevalmistust sõjaks ja kriisiks. Just see on meie heidutuse kõige põhilisem garantii: olla valmis mitte reageerima, vaid tegutsema.

Riigi seisukohast on nii, et sageli juhitakse valdkonda isegi hästi, kuid riiki tervikuna mitte alati piisava, terviku vaatega. Julgeolekuolukorra halvenedes [saab] just selline tervikvaade kriitilise tähtsuse, sest vastane ei ründa üksikuid valdkondi, vaid püüab mõjutada kogu süsteemi korraga. Tuvastasime, et Eestis puudub terviklik rahuaja, kriisiaja ja sõjaaja juhtimise kontseptsioon. Praktikas tähendab see seda, et me püüame kriisi- ja sõja[ajal] juhtida peamiselt rahuaja juhtimismudelite alusel. Aga sõjaolukorras ei piisa juhatamisest, sõjaolukorras tuleb juhtida. Need on kaks erinevat asja. Juhatamine tähendab kooskõlastamist, juhtimine tähendab otsustamist. Juhatamine tähendab protsessi korraldamist, juhtimine tähendab vastutuse võtmist. Just seda me oleme raportis rõhutanud, et nii poliitiline, sõjaline kui ka ametkondlik juhtkond peavad olema võimelised juhtima neile usaldatud struktuure, organisatsioone ja lõpuks ka riiki.

Teine suur järeldus on see, et meie [ülesanne] – ja see ei puuduta isegi mitte ainult Kaitseväge, vaid see puudutab ühiskonda tervikuna – on jõukohase riigikaitse mudeli rakendamine. Jõukohane riigikaitse on mõistena ju arusaadav, aga kui me rakendame seda niimoodi, et teeme oma ressursi raames ainult neid võimeid ja üksusi, mida see ressurss võimaldab, siis see tähendab seda, et me [kaldume] reservarmee mudelist kõrvale. Reservarmee mudeli kõige parem näide on Soomes, kus on [muudetud] oma relvajõud tänaseks Euroopa üheks võimsaimaks sõjaliseks jõuks 1,3–1,8%-ga SKP-st. Nad on seda teinud, sest nad mõtlevad asju läbi.

Jõukohase riigikaitse mudeli rakendamine on viinud lihtsalt loogiliste järeldusteni. Ressurss määrab ära organisatsiooni, ressurss määrab ära võimed, aga ta ei määra ära vajadust. Nii et me peame ikkagi Venemaast tuleneva ohu tõrjumiseks kõigepealt rakendama vajaduse ja ohu mõistet ning looma diferentseeritud lähenemise jõustruktuuride ressursi rakendamisele rahu-, kriisi- ja sõjaajal.

Praegu me mõõdame. Muuseas, me ei mõõda oma tegevusi, me ei mõõda seda, kas me oleme edukad, kas meil on valmisolek, valmidus ja toimepidevus. Jah, Kaitseväes toimub CREVAL ehk Combat Readiness Evaluation Process. See protsess on väga hea ja omal kohal, kuid mõõta on vaja tervet ühiskonda, et aru saada, kas meie tegevused on tegelikult kooskõlas vajadustega, kas see ressurss, mis me sinna paigutame, on kooskõlas meie riiklike huvidega, ja kas see kõik tagab …

Ma paluks viis minutit juurde.

Viis minutit lisaaega, palun!

Täna me mõõdame sisendeid – raha, personali ja varustust –, aga palju vähem me mõõdame tegelikku valmisolekut. Kui kiiresti suudetakse reageerida, kui hästi toimib juhtimine, kui vastupidav on ühiskond ja kui kaua suudab riik kriisis toimida – need küsimused on olulisemad kui eelarveread. Kuigi ma ei eita, et eelarve ja ressurss on väga olulised.

Meie raporti eesmärk ei olnud hinnata valmisolekut valmisoleku pärast. Valmisolek ei ole eesmärk omaette, see on vahend. Küsimus on selles, mida Eesti riik peab suutma kaitsta ja säilitada ka kõige raskemates oludes. See ei ole ainult territoorium või infrastruktuur. Selleks on Eesti riigi järvepidevus, põhiseaduslik kord, rahvuslikud huvid, meie kultuuriruum ning Eesti rahva õigus otsustada oma tuleviku üle. 

Kõigi nende küsimuste keskmes ei ole üksikud projektid ega ametkondlikud huvid. Nende keskmes on Eesti rahvuslikud huvid. Ma kordan mitu korda: need on meie rahvuslikud huvid. Ja me ei pea häbenema, et meil on rahvuslikud huvid, sest meie liitlased ja ka vaenlased omavad huve ja ka nemad seisavad oma rahvuslike huvide kaitsel.

Küsimus on selles, kas me suudame säilitada oma iseseisvuse, põhiseadusliku korra, kultuurilise identiteedi, otsustusõiguse ja tegevusvabaduse ka kriisis ja sõjas. Just sellest lähtuvalt tuleb hinnata nii juhtimissüsteemi, energiajulgeolekut, kaitsevõimet kui ka kogu ühiskonna valmisolekut. Ja kõige olulisem: riiki ei kaitse ainult Kaitsevägi, riiki kaitseb ühiskond, iga inimene. See on meie kohustus, et iga inimene teaks oma rolli ja tunneks, et ta on juhitud, eriti et ta on targalt juhitud.

Seetõttu me tõstatasime raportis ka regionaalse juhtimise küsimuse. Kriisid ja sõjalised ohud avalduvad alati konkreetsetes piirkondades, mistõttu peab riigil olema võime juhtida tegevusi lisaks riigi tasandile ka regionaalsel tasandil. Juhtimise logistika, elanikkonnakaitse, evakuatsiooni [siht]riigi toetuse ning elutähtsate teenuste koordineerimine eeldab selgeid vastutajaid ja juhtimisstruktuure maakondades või piirkondades. Ilma toimiva regionaalse juhtimiseta tekib oht, et riiklikud otsused ei jõua piisava kiirusega kohalikule tasemele. Saage aru, Kaitsevägi on selle oluline osa, kuid sama tähtis on energia, transport, tervishoid, kohalikud omavalitsused, ettevõtted, kogukonnad ja inimesed. Kui üks neist ei toimi, on kogu süsteem oluliselt nõrgem.

Raporti keskne sõnum on seetõttu lihtne. Eesti vajab terviklikku strateegilist juhtimist. Eesti vajab ohupõhist, selgelt läbimõeldud, mõtestatud riigikaitset. Eesti vajab energiajulgeoleku käsitlemist riigikaitse osana. Eesti vajab valmisoleku ausat mõõtmist. Ja me ei pea häbenema, kui me mõnes elemendis ei ole sellel tasemel, kus on meie liitlased või vaenlased. See on see koht, kus tuleb õppida, tunnistada [puudusi], leida õiged lähenemised, variandid ja vahendid ja liikuda edasi. 

Veel kord tahan rõhutada, et raporti eesmärk ei olnud üksnes probleemide kirjeldamine. Muuseas, märkimisväärne osa raporti järeldustest on juba leidnud kajastamist uutes julgeolekupoliitika alustes ning Riigikogus vastu võetud kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses. See näitab, et raportis küsimuste käsitlemine ei olnud teoreetiline arutelu, vaid reaalsete süsteemsete probleemide [tuvastamine], mille lahendamise vajadust on tunnistatud ka riigi strateegiliste dokumentide ja seadusandluse tasandil.

Raporti peamine sõnum ei ole, et Eesti on kaitsetu. Raporti peamine sõnum on, et Eestis peab muutuma valmisolek, strateegiline juhtimine ja rahvuslike huvide kaitse teadlikuks, mõõdetavaks ja järjepidevaks riiklikuks tegevuseks. Julgeolek ei teki üksikutest projektidest. Julgeolek tekib siis, kui kogu riik liigub ühise eesmärgi suunas, sest sõda ei küsi, kas me oleme valmis, sõda näitab, kas me oleme valmis. See on kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Esimene küsija on kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Esiteks olgu öeldud, et riigikaitsekomisjon ja teie isiklikult sealhulgas loomulikult väärite tunnustust selle väga suure töö eest, mille te olete ära teinud. Sellise raporti koostamine ei ole ju iseenesest mitte kuidagipidi kohustuslik osa riigikaitsekomisjoni tööst, see on pigem olnud midagi, mida te olete teinud lisaks eelnõude menetlemisele ja muude seadusest tulenevate ülesannete täitmisele. Ma arvan, et sõltumata sellest, kas raporti järeldustega keegi nõustub või mitte, olete te lihtsalt sellisele tööle pühendumise mõttes näidanud väga head eeskuju.

Aga ma küsin nüüd selle kohta, mis puudutab ka teie riigikaitseraportis esile toodud konstateeringut, et kaitsetööstuspoliitika ei toeta Eesti kaitsevõime arendamist. Ehk te räägite mõne sõnaga sellest lähemalt, sellepärast et ma olen ise ka sellele mõelnud, vaadates näiteks seda SmartCapi riigikaitsefondi, kus 100 miljonit eurot on ette nähtud alustavate iduettevõtete toetamiseks. Selle puhul pole minu parima arusaamise kohaselt tegelikult küll üldse selge, kas see päriselt ka meie riigikaitsevõimekust oluliselt suurendab või mitte. Mis teie üldine hinnang sellele praeguses olukorras on? Kas see 2,4 miljardit, mis läheb riigikaitsekuludeks, on hästi kasutatud, muu hulgas kaitsevõimekuse tõstmise mõttes?

Esiteks, ma tegelikult selle väitega ei nõustu, et see ei ole meie ülesanne. On küll. Tegelikult on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses põhimõtteliselt see ülesanne meile püstitatud. (Saalist öeldakse midagi.) See ei ole kohustus, aga see on ülesanne. Tegelikult on meil ju moraalne kohustus oma ülesandeid täita just täpselt nii, nagu need on meile pandud. See on see, mida meilt eeldab – vähemalt ma eeldan, et ta seda meilt eeldab – meie valija: et me teeme seda tööd, mida meid on saadetud siia tegema.

Mis puudutab kaitsetööstust ja selle edendamist, siis jah, ma arvan, et seal on väga suur arenguruum. Meil ei ole vaja sellist [kaitse]tööstust, mis ei anna riigikaitsele või kaitsevõimele sisulist sisendit. Ma ei eita, et siia võivad tulla ettevõtted, kes toodavad kaitsevarustust, kuid kui sealt ei ole otsest sisendit meie kaitsevõimesse, siis tuleb neid käsitleda nagu igat teist ettevõtet, igat teist investeeringut – neid ei pea doteerima.

Me oleme pikalt püüdnud eristuda. Seesama soomukiprojekt, kus Läti, Soome ja Eesti olid algatajad, on ju hea näide. Meil oli eelispositsioon, et tuua siia [tootmist]. Paljud riigikaitsele kulutatud vahendid lähevad ju riigist välja. Meie ülesanne on seda vahet vähendada. See [raha] jääks meie majandusse, kui me toodaks väga vajalikku kaupa, sõjakaupa – kahjuks see nii on, maailm sõdib. Aga täna me näeme, et see eelis läks meie lõunanaabritele ja me oleme üldse sellest [projektist] väljas väga valede eelduste tõttu.

Algne lähteülesanne oli see, et me hakkame ise soomukeid tegema, aga täna ei ole meil mitte ühtegi soomukit, mis on Eestis tehtud. Tegelikult üsna paljud kaitsetööstusettevõtetest, mida näidatakse avangardis olevat, ei olegi meie omad. Need kuuluvad kellelegi teisele. Aga jälle, see ei ole otseselt halb, kui neile riigikaitsevahendeid ei anta. Kui nad äriettevõtetena tegutsevad, teevad innovatsiooni ja müüvad [toodangut] meie lähinaabritele või sõpradele, siis see on minu arust täiesti aktsepteeritav.

Nii et kaitsetööstuspoliitika peab olema sidustatud kogu Eesti ühiskonna arenguga, ka majandusega. Kaitsetööstuspoliitika on ju poliitika, see on koostöö meie lähinaabritega, meie strateegiliste partneritega. See on arendused, võrgustikud ja teabe, eriti oskusteabe jagamine. Ma julgen väita, et meil on kaitsetööstuse edendamisel väga suur arenguruum, seda enam, et meil tegelikult on innovaatilisi mõtlejaid küll ja küll.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Aitäh väga olulise teema tõstatamise ning esitamise ja vedamise eest! See raport nägi ilmavalgust juba üsna ammu ja ma ootasin, et riiklikult olulise küsimusena käsitletakse seda palju-palju varem. Oskad sa öelda, miks on see lükatud nii viimasele minutile enne kevadhooaja lõppu ja veel hommikusse peale tapvat ööistungi maratoni?

Lohutuseks ma ütlen, et ega see nii tappev maraton ei olnudki. Tegelikult on kriis ja sõda oluliselt stressirohkemad. Nii et see on meile võib-olla teatud mõttes harjutus nendeks olukordadeks, kus me peame suure stressi all olema võimelised adekvaatseid otsuseid langetama, olgu see kas või erakorralise või sõjaseisukorra väljakuulutamine. Aga protsessist räägib täpsemalt kolleeg Leo, meil on selline tööjaotus.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Meediast on saanud [teie tööst] päris palju lugeda. Olemata valdkonna asjatundja, ma arvan ka, et see on tänuväärne töö, sõltumata sellest, millised tulemused raportist tulid või kuidas neid hinnatakse. Ma arvan, et sellistel keerulistel aegadel, on [nende panus], kes vähegi selle teemaga süvitsi lisaks tegelevad, kindlasti igati tervitatav.

Aga ma küsin sellise küsimuse. Kuulates teie ettekannet, [jäi mulje, et] me võime riigikaitse panna nagu kolme vaatesse: mida me teeme, kuidas me teeme ja millega me teeme. Kuulates teie ettekannet, ma sain aru, et raporti järeldus on see, et kõige suurem probleem on meil praegu see, kuidas me teeme.

Jah, aga see on alati kõige keerulisem, sest lihtne on öelda, mida on vaja või mis me teeme ja kuhu me peame jõudma, aga kuidas seda teha, on alati keeruline [küsimus]. See on see, miks poliitikat [kujundada] on lihtne, sest sa kirjutad sinna sisse ainult põhimõtted. Strateegia on oluliselt keerulisem, sest see peab andma protsessi kirjelduse, pikaajalise ja arusaadava kirjelduse.

Aga tegelikult on ju põhimõtteliselt neli küsimust. Me peame küsima endalt ausalt, milline sõda meid ähvardab. See on esimene küsimus. Teine küsimus on see, kuidas me selleks sõjaks ette valmistame. Kolmas küsimus on see, kuidas me selle sõja võidame, kui ta meile tuleb. Neljas, kõige tähtsam küsimus on see, kuidas me selle sõja ära hoiame. Kui me neid niimoodi kompleksselt vaatame, siis me tegelikult oleme päris heas seisundis: heidutus tõepoolest töötab. Seda peab vaatama täiesti mitmedimensiooniliselt, vaadates ka liitlassuhteid. See on see PMESII [käsitlus] ehk poliitika, sõjandus ja sotsiaalvaldkond on kõik omavahel läbi põimitud. Kui meil on tankid, aga meil ei ole kaitsetahet, siis see ei anna midagi. Jah, "kuidas" [on põhiline küsimus]. Strateegia puudumine on olnud pikaajaline probleem. Strateegia kirjeldabki protsessi: eesmärk, vahendid, meetodid. Aga see ei ole etteheide, see on lihtsalt tõdemus. Strateegiate koostamine ongi keeruline.

Peeter Tali, palun!

Austatav Riigikogu esimees! Veel lugupeetum ettekandja! Raport on kindlasti väga vajalik. Minu meelest peaks riigikaitsekomisjon tegema seda igal aastal või, ütleme, üle kahe aasta. Mu maitse jaoks oleks võinud seda rohkem toimetada, aga jälle, siin jääb üle süüdistada ainult iseennast, sest ega see ELAK-i juhtimine ei ole ka mingi meelakkumine. Aga ikkagi ma pean küsima selle kohta, mille puhul mul on erimeelsused. Kas ilmtingimata oli selles raportis vaja personaalselt süüdistada eelmisi Kaitseväe juhatajaid? See loogika on tegelikult väga lihtne. Kindralid ju teevad, mida neile öeldakse, ja poliitiline vastutus lasub alati poliitikutel, ministritel ja Riigikogu liikmetel, ükskõik kui nõrgad või tugevad, kui head või halvad asjatundjad nad on. Kas sinu meelest see raport läks natukene üle piiri selles mõttes?

No tegelikult, kui sa võtad avaliku meedia ja võtad ka raporti, siis me kirjeldame seal olukorda, me ei süüdista. Aga otsuseid kritiseerime küll, sellepärast et ilma selleta ei saa ju olukorda adekvaatselt kirjeldada. Paratamatult need otsustajad, kes on need otsused teinud, tunnetasid teatud isiklikku aktsenti, aga see ei olnud kavatsus. Seda enam, et tegelikult oli raporti koostamine massiivne [töö] suhteliselt suure stressi all. Ja oleme ausad, kui see raporti mustand oleks jäänud ilusti komisjoni kätte kuni avaldamiskõlblikuks saamiseni, ei oleks ju neid probleeme tekkinud. Aga kolleeg Leo kajastab seda natukene rohkem.

Kunagi ei ole olnud kavatsust kedagi isiklikult rünnata, aga me ei saa jätta kirjeldamata otsuseid. Otsused langetati tolleaegsete teadmiste ja hinnangute alusel. Need otsused, mis langetati – täna me teame [paremini, aga] tagantjärele tarkus on täppisteadus. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et teatud otsuste tegemisel oli antud kõrval ka teistmoodi nõu ja seda ei järgitud. Täna me likvideerime nende otsuste tagajärgi. Aga need on tehtud, vähemalt on otsustatud. Kui ei otsustata, siis see on kõige hullem, aga on otsustatud. Aga täna me oleme fikseerinud, kus me oleme, ja me peame siit edasi liikuma.

Jah, põhiline vastutus – ja see on ka üks raporti läbivaid jooni – on poliitiline vastutus. See on raporti läbiv joon, me ka ütleme seal, et me ei saa koordineerida, me ei saa juhatada. Me peame juhtima, tegema otsuseid ja võtma vastutuse, sest tõepoolest, Kaitseväe juhatajad on poliitika täideviijad, mitte poliitika tegijad. Sellega ma olen täiesti päri. Ma millegipärast usun, mulle meenub, et raportis on pandud just poliitilisele vastutusele väga suur rõhk. Seda enam, et me ise kanname sinuga täpselt samamoodi seda vastutust oma ameti tõttu, olles poliitikud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Meelis Kiili! Jah, ma puudutan nüüd eeltoodud teemat. Tõesti, kui see riigikaitseraporti projekt välja tuli, leidis see suurt kriitikat. Endine Kaitseväe juhataja Martin Herem kritiseeris seda väga avalikult ja väga jõuliselt. Kuidas seda nüüd hinnata? Kas ei taheta kriitikat vastu võtta või ei taheta vigu tunnistada? Kas selle raporti üks eesmärke võiks olla see, et lõpuks ometi tunnistatakse vigu, hakatakse vigadest õppima ja ei minda nii krampi iga kriitika või ka soovituse peale?

Ega [oskus] viga tunnistada on suur elukunst. Aga kui me loome kultuuri, kus meil on eksimatute kiht või grupp, siis selle kultuuriga ei ole meil võimalik edu saavutada. Inimesed on erinevad. Mina neid asju pahaks ei pane. Tegelikult oli see tema reaktsioon kriitikale nende otsuste kohta, mida ta teatud perioodil langetas. Aga ta otsustas. Ma pigem ei näe isegi nende otseste otsustajate kriitikat, kuivõrd teatud lobigruppide ja [nii-öelda] teatrikriitikute ja heeroldite sõnumeid. Selgelt on näha, et kui teatud sisu või sisust välja tulnud järelmid ei ole teatud inimestele mugavad, siis on kõige lihtsam võte personaliseerida ja viia tähelepanu kõrvale. See on täpselt see, mis juhtus. Aga ma pean ka seda tunnistama, et me millegipärast eeldasime – elu on õpetanud –, et see nii läheb. Ma usun, et me oleme sellest perioodist ilusti üle saanud ja [raportit] loevad kõik. 

Raporti on kirjutanud inimesed ja ka meie võime eksida. Aga siis tulge ja öelge, et see on eksimus. Me parandame ära, teeme järgmise raporti, kus on kõik arvesse võetud, kus on edasiminekud ja kus me leiame Eestile selle õige tee.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt suured tänud selle raporti eest tervele meeskonnale, kes sellega tegeles! Ma tean väga hästi, milline hiigeltöö see on. Tõesti, see pesamuna tuli väga hästi välja. Loomulikult, nagu te praegu ütlesite ju ka, seda peab täiendama ja võib täiendada vajaduse korral. Aga kõige tähtsam on see, et nüüd me vähemalt saame aru, kes meil vastutab riigis julgeoleku eest, sest see pikka aega ei olnud arusaadav. Ükskõik mis organisatsioon on, seal peab olema juht ja vastutaja ja käsuandja.

Aga küsimus on mul kaitsetööstuse kohta, millest siin juba juttu oli. Ma saan väga hästi aru, et Balti riigid ning Soome ja Rootsi saavad õlad kokku panna, aga see on praegusel ajal, kui maailmas on kaks suurt sõjakollet. Kui jätkusuutlik oleks või on meie kaitsetööstus, kuhu tuleb suuri investeeringuid teha, ettevõtja jaoks? Praegusel ajal, ütleme, aasta-kaks-kolm on tal kindlad tellimused, aga pärast tulevad suured haid ja [meie] oma kaitsetööstusel oleks siis väga suur konkurents. Mida oleks riigi poolt vaja võib-olla veel teha, et kaitsetööstus oleks ka homses päevas kindel?

Ma tegelikult vaatan seda lihtsalt nii, et on kaks võimalust. Meie tahame [saada asjad] odavalt ja kiiresti, mis tähendab, et me läheme hangetesse, me otsime [vajalikku] hangetega. Leedul on teine lähenemine. Leedu riik on kaasomanik, ja omanik otsustab. Omanikul on sõnaõigus, omanikul on kindlus, omanik saab tegevusi suunata. Aga meie paraku peame lihtsalt … Kui me ütleme, et meil on need asjad lepingutega kaetud, aga mürske ei ole, siis jah, lepingud on, aga mürske ei ole. Aga kui me oleks ettevõtte kaasomanik, siis me ütleks, et me tahame mürske ja te toodate need, siis me ise toodaks need. See on natuke lihtsustatud lähenemine. Aga ma arvan, et me peame just ikkagi väga selgelt lahti mõtestama, milline roll on meil endal kui riigil meie tööstuse kujundamisel ja tegelikult ka kaitsevõime loomisel. Me eristume teistest natuke.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh selle raporti eest ja ettekande eest! Ma tahan küsida. Üks teema, mis on hiljuti olnud üleval ka siin täiskogu saalis – me käsitlesime seda ka erikomisjonis –, on see pöördukse efekt. Küsimus on, kui palju on analüüsitud seda ohtu, et meil tõesti avalikust sektorist järjest lähevad spetsialistid ära erasektorisse, või siis – on veel ka see olukord – endised avaliku sektori töötajad erasektoris küsivad toetust oma endistelt kolleegidelt ehk tegelevad lobitööga. Arusaadav, et häid spetsialiste on vaja, neid otsitakse nii avalikus sektoris kui ka erasektoris. Aga kas te näete, et seda ohtu peaks ka kuidagi reguleerima?

Me peame ka [täpsemalt] vaatama, sest ega nad ei ole üks ühele ühtemoodi. Kui keegi on olnud tippspetsialist ega ole osalenud protsessides, mis mõjutavad võimearendust või neid hankeid, ning kui ta läheb ja annab kusagil erialast nõu, müüb oma teadmisi, ütleme nii, siis see on okei. Aga inimesed, kes on olnud otsuste juures, võiksid liikuda [mujale]. Ma näeksin pigem, et nad oleksid presidendi, peaministri nõunikud, oleksid nõunikud Kaitseministeeriumis, kus ei ole [eelneva tööga] otsest puutumust. See näeks parem välja. Me ei saa ju öelda, ei ole ju andmeid, et keegi on pahatahtlik või kuritahtlik. Ma usun, et nende anded, oskused ja teadmised on [vajalikud] just strateegilisel poliitilisel tasandil. Minna relvatööstusse [endise] taktikaliste või ka operatiivtasandi otsuste kujundajana – mõni võib [seda teha], aga ma isiklikult eelistaksin jahtumisperioodi. Isiklikult, see on mu personaalne nägemus.

Anti Poolamets, palun! 

Hea ettekandja! Esmalt suur tänu, et nii suur töö sai ette võetud! Kui teised komisjonid ka niimoodi ennast liigutaksid, siis jääks neist midagi maha, midagi lugeda. Aga ma tahan küsida olulise peatüki kohta, mis puudutab energia ja energeetika temaatikat. Nimelt, me võime ju Rootsist tuua paralleeli. Rootsi võimud tühistasid julgeolekuprobleemidele viidates 13 Läänemerre kavandatud avamere tuulepargi ehitusload. Samal ajal on ka Eesti Kaitseväe Luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg ja mereväe ülem kommodoor Ivo Värk öelnud, et tuulepargid vähendavad Eesti kaitsevõimet, kuna lühendavad eelhoiatuse aega, raskendavad luureandmete kogumist ja võivad mõjutada ka relvasüsteemide kasutamist. Kuidas see selgitustöö on läinud ja milliste probleemide ees me seisame seoses väga suure tuuleparkide ehitamise kavaga?

Ma oma ettekandes tõin välja, et Eesti on nii väike, et meil ei ole aega ega ruumi, millega kaubelda. Tegelikult ei lähe see praegu hästi, selles mõttes, et meile öeldakse, et aga me oleme sinna eraldanud ressursi, et välja töötada kompensatsioonimehhanismid. Raha seda ei kompenseeri, selleks on vaja ikkagi tipptehnoloogiat. Muuseas, päikeseparkidel on samasugune efekt. Ma tean, ma olen taustalt endine elektriinsener, ma olen põhimõtteliselt hoidnud ennast ikkagi värskena – või noh, mis nüüd värskena, aga olen hoidnud end ka selle maailmaga kursis. See on valdkond, kus me peame ikkagi väga tõsiselt [mõtlema]. Ja me peame jõudma ka sellesse seisu, nagu on Soome: kui kaitsevägi paneb veto, et siia ei ehita, siis neil on selleks põhjus. Tegelikult me peame ise ka jõudma sinnamaani, eitamata siin, et tuulega on võimalik elektrit toota – aga see ei saa tulla julgeoleku arvelt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Kõigepealt tahan ka tänada kõiki, kes riigikaitseraporti koostamisele kaasa aitasid, ja sind selle vedamise eest. Sa ütlesid enne väga õigesti, et riiki kaitseb ühiskond, kaitseb rahvas. Kahjuks pean ma tunnistama, et päris tihti inimestega rääkides ma [kuulen] inimestelt sellist arusaamist, et selle valitsuse eest ma küll ei võitle, selle riigi eest ma ei ole valmis võitlema, relva võtma. Seda on päris palju, seda on kindlasti rohkem, kui peaks olema. Seda ei peaks üldse olema, aga seda on päris palju. 

Nüüd ma tahangi küsida, kuidas sulle tundub, kuidas aitab kaitsetahte hoidmisele ja kasvatamisele kaasa selline suhtumine, nagu me eile nägime siin. Ühiskonnast 54% on selgelt väljendanud, et nad ei toeta seda, et tuua Tartusse Rootsi vange, aga siis rulliti siin [neist] üle, 52 poolthäälega võeti see eile vastu. Ka Riigikogu [liikmetest 42] olid selle vastu – 52 poolt ja 42 vastu –, aga sõideti [neist] üle. Kuidas me suudame ühiskonnas kaitsetahet tõsta sellises olukorras, kus üle poole inimesi ei taha seda ja Riigikogu käitub täiesti vastupidiselt inimeste soovile?

See on poliitiliselt karm küsimus, aga see on tegelikult [tähtis] küsimus. Kaitsetahe, psühholoogiline kaitse ja psühholoogilised kokkulepped peavad toimima. Aeg-ajalt tuleb langetada ebameeldivaid otsuseid, ka võib-olla varjatud eesmärkide pärast, aga seda peab kommunikeerima, seda peab ausalt ütlema. Ma tunnistan ausalt, jah, et ma ise vajutasin ka küll rohelist nuppu [eile], aga ma ei tundnud ennast hästi [seda tehes]. Aga minu argumentatsioon oli see, et rootslased on meie liitlased, nad on hädas.

Aga samas peame ausalt tunnistama, et me ju tegelikult ei tea, millised … Ega vangid ei ole probleem, nende ümbrus, nende ökosüsteem on probleem. Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole praegu nii palju kujutlusvõimet, et ette kujutada, mida see kõik võib kaasa tuua. Võib-olla me mõtleme üle, aga me peame sellest asjast mõtlema. Noh, meie ei saa üksteisele hinnangut anda, meile antakse hinnangud valimistel. See on see, mis on varsti tulemas. Eks siis antakse hinnang.

Aga ma usun küll, et Eesti kaitsetahet … Noh, ei kaitsta ju valitsust. Sa lähed koju ja vaatad, keda sa kaitsed: oma peret, oma kogukonda, oma ühiskonda, oma kõige lähedasemaid – seda kaitsed. Valitsus on see, kes peab seda soodustama ja kujundama, aga alati ei õnnestu kõige paremini, jah.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase. Ettekande pikkus on kuni 15 minutit, aga siin oli kokkulepe, et vajadusel saame seda pikendada. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt, rõõm on tõdeda, et küsimusi oli ikkagi nii palju, et küsimuste aeg küsiti täis. Kõik ei olegi nii väsinud ja on kriisiks valmis. Muidugi, nii Meelis kui ka mina endiste kaadrisõjaväelastena [leiame, et] neli tundi on väga hea, aga kui seda pole, siis tuleb ära teha kahe tunniga.

Aga käesoleva olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu aluseks on riigikaitsekomisjoni raport "Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras". Selle trükiversioon on siin, neid on siin saali kõrval saada. Kes pole veel jõudnud endale võtta, palun võtke! Seda on mõnevõrra lihtsam lugeda kui netiversiooni, sest siin saab keskenduda konkreetsetele teemadele ning see on silma ja mõistuse haarde ulatusele jõukohane.

Riigikogu riigikaitsekomisjon otsustas 14. novembri 2024. aasta istungil konsensuslikult alustada nimetatud raporti koostamist. Komisjoni otsusega kiideti heaks raporti koostamise kavand ning otsustati koostada riigikaitsekomisjoni raport pealkirjaga "Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks halvenevas julgeolekuolukorras". Ühtlasi määrati raportööriks riigikaitsekomisjoni liige Meelis Kiili ning raporti projekti esitamise tähtajaks määrati riigikaitsekomisjonile Riigikogu 2025. aasta kevadistungjärgu lõpp. Seda eesmärki meil ei õnnestunud täita mõningate probleemide ja raskuste tõttu, millest ma peagi räägin.

Lisaks moodustati töörühm koosseisus mina, Alar Laneman, Neeme Väli, Peeter Tali ja Anti Poolamets ning sinna kaasati ka [teisi] Riigikogu-väliseid eksperte. Oluline on rõhutada, et töörühm tegutses erakondadeüleselt, et tagada võimalikult objektiivne ja tasakaalustatud hinnang ning teha ettepanekuid seadusandluse täiustamiseks ja täitevvõimu töö parandamiseks.

Raporti eesmärk oli esitada soovitused kaasajastatud "Eesti julgeolekupoliitika aluste" koostamiseks ja õigusloomeks. Selleks töötati läbi riigi julgeolekut kujundav õigusruum ja alusdokumendid, analüüsiti nende toimivust muutuvas julgeolekukeskkonnas ning kaardistati laiapindse riigikaitse ja sellest johtuva riigi valmisoleku sõlmküsimused. Raport hindab riigi tegutsemisvalmidust rahu-, kriisi- ja sõjaolukorras, samuti institutsioonide tegevuste vastavust laiapindse riigikaitse põhimõtetele.

Raporti arutelud toimusid riigikaitsekomisjoni 6. ja 13. novembri istungil eelmisel aastal. Paraku lekkis raporti sisu Eesti ajakirjandusse enne riigikaitsekomisjoni lõplikku heakskiitu. Enneaegselt avalikuks saanud materjal põhines raporti tööversioonil, mis oli saadetud komisjoni liikmetele tutvumiseks enne lõplikku arutelu ja kinnitamist. Töögrupi hinnangul ei olnud raporti ettevalmistamise käigus põhjust eeldada selle enneaegset avalikustamist töögrupi enda poolt, arvestades töö iseloomu ja eesmärki koostada võimalikult sisukas ja tasakaalustatud dokument.

Raport kiideti 13. novembri 2025. aasta istungil riigikaitsekomisjonis konsensuslikult heaks. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 23¹ võimaldab komisjoni liikmetel esitada raporti kohta põhjendatud eriarvamuse. Seetõttu määras riigikaitsekomisjon raporti kohta eriarvamuste esitamise tähtajaks 21. novembri 2025. Raportile lisati kokku kolm eriarvamust, mille esitajad on komisjoni liikmed Priit Sibul, Kalev Stoicescu ja Peeter Tali ning mis on esitatud raporti lisas nr 4.

Head kolleegid! Edasi räägin lühidalt raskustest ja probleemidest, millega raporti töögrupp selle koostamisel kokku puutus. Raporti koostamise käigus ilmnes, et märkimisväärne osa vajalikust teabest on raskesti kättesaadav, peamiselt ebaselge juhtimiskäsitluse ja nõrga teabekorralduse tõttu. Mitmete otsuste puhul ei olnud võimalik tuvastada analüüse, mis neid põhjendaksid.

Tahan siinkohal rõhutada, et otsuste langetamiseks vajalikud analüüsid, nõuanded, eksperthinnangud ja muud alusmaterjalid peaksid olema fikseeritud formaalselt, et tagada läbipaistvus, järjepidevus ja kontrollitavus. See on eelduseks nii sisulisele parlamentaarsele järelevalvele kui ka institutsionaalse mälu tekkimisele ning säilimisele, mis võimaldab tulevikus tehtud otsuseid hinnata, neist õppida ja neid vajadusel korrigeerida.

Juba enne töögrupi ametliku töö algust sai selgeks, et raporti teema käsitlemine eeldab vastutavate ametiisikute mugavustsoonist väljumist, mis tõi kaasa esialgset tõrksust. Parlamentaarse järelevalve nõrkus ning algne vastumeelsus täidesaatva võimu ja Riigikogu fraktsioonide seas ei teinud töögrupi ülesannet lihtsaks, kuid pärast täiendavaid selgitusi ja veenmist asuti siiski riigikaitsekomisjoni initsiatiivi toetama.

Tuleb rõhutada, et edasises protsessis oli enamik asjaosalisi koostööaldis ja toetas töögrupi tegevust. Negatiivseks erandiks jäi üks Kaitseministeeriumi endistest asekantsleritest, kes keeldus töögrupi liikmetega korduskohtumisest, kus oli kavas käsitleda tema vastutusvaldkonnas ülesannete täitmist ja analüüsi käigus tekkinud küsimusi.

Parlamentaarse järelevalve senise nõrkuse tõttu kujunes raporti koostamise käigus välja ka kaasnev eesmärk luua pretsedent, mis looks eeldused sarnaste analüütiliste dokumentide koostamiseks tulevikus, kõikide järgmiste Riigikogu koosseisude ajal. Sellega tagatakse ühtlasi, et põhiseaduse § 65 alusel Riigikogule pandud ülesannet teostada täidesaatva võimu ja põhiseaduslike institutsioonide üle parlamentaarset järelevalvet täidetaks ka sisuliselt.

Head kolleegid! Edasi räägin teile lühidalt raporti mõjust. Hea meel on tõdeda, et valdav osa riigikaitseraporti järeldustest on uutes julgeolekupoliitika alustes arvesse võetud. Üheksast käsitletud teemast kuus on dokumenti integreeritud sisuliselt täiel määral ning kolm osaliselt või piirangutega. Võib järeldada, et raporti keskset sõnumit tugevdada strateegilist juhtimist, vastutust, valmisolekut ja julgeolekupoliitika rakendamise tulemuslikkust on julgeolekupoliitika alustes selgelt kajastatud. Täielikult või suurel määral on aktsepteeritud ettepanekuid, mis puudutavad strateegilist juhtimist ja vastutust, parlamentaarset järelevalvet, ohupõhist planeerimist, kaitsetööstuse ning teadus- ja arendustegevuse rolli, tulemuspõhist hindamist ning moraalse vastutuse ja juhtimiskultuuri tugevdamist.

Julgeolekupoliitika alused rõhutavad valitsuse ja peaministri juhtrolli, Riigikantselei keskset rolli strateegilises juhtimises ja kriisi koordineerimises, riigikaitse planeerimise tuginemist ohuanalüüsile ning regulaarset aruandlust Riigikogule. Samuti on rõhutatud kaitsetööstuse panust riigikaitsesse ja valmisoleku süsteemset hindamist. 

Osaliselt on arvesse võetud energiajulgeolekut käsitlevad ettepanekud. Julgeolekupoliitika alused tunnistavad energiajulgeolekut riigi toimimise ja julgeoleku alusena ning toetavad kohalike tootmisvõimsuste, varustuskindluse ja energiataristu toimepidevuse tugevdamist. 

Samas ei ole võetud raportist üle rõhuasetust juhitavatele tootmisvõimsustele ning [soovitusi] eelhoiatusvõime ja signaalluure tingimusteta säilimise kohta täies ulatuses, kuna Riigikantselei hinnangul on see vastuolus Vabariigi Valitsuse kinnitatud energiamajanduse arengukava põhimõtetega.

Piirangutega kajastub seal ka regionaalse juhtimistasandi tugevdamise ettepanek. Raportis soovitatud selge regionaalse vahejuhtimistasandi loomise asemel rõhutavad julgeolekupoliitika alused küll regionaalset koostööd, regionaalsete kriisikomisjonide rolli ning toimiva juhtimise vajadust kõikidel tasanditel, aga regionaalse juhtimisvõime tegelikuks saavutamiseks ei ole need meetmed paraku piisavad.

Kokkuvõttes võib hinnata, et riigikaitsekomisjoni raporti põhilised järeldused juhtimise, vastutuse, planeerimise ja valmisoleku kohta on uutes julgeolekupoliitika alustes laialdaselt omaks võetud. Suuremad erinevused puudutavad energiapoliitika ja regionaalse juhtimise küsimusi, kus raporti ettepanekud on arvesse võetud osaliselt.

Veelgi suurem on raporti mõju seadusandlusele. Raporti seadusandlust käsitleva osa kokkuvõttes tõdeb raporti töögrupp, et Eesti praegune riigikaitse seadusruum on valdavalt rahuajale keskendunud ning sel puudub kriisi- ja sõjaaja vajaduste täitmiseks piisav terviklikkus ja sidusus. Olukorra parandamiseks ning tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 probleemide lahendamiseks esitasid raporti töögruppi kuuluvad endistest tegevväelastest Riigikogu liikmed Meelis Kiili, Leo Kunnas, Alar Laneman ja Peeter Tali eelnõu kohta tervikliku muudatusettepanekute paketi, mis käsitles töögrupi tuvastatud puuduste kõrvaldamist täies mahus. Isegi seaduse nime oli vaja muuta, sest kriisi kui nähtust ei saa seadusega reguleerida, küll aga kriisiolukorda. Mul on siinkohal tõesti siiras heameel tõdeda, et 2. juunil võtsime 64 poolthäälega siinsamas Riigikogu suures saalis kriisiolukorra ja riigikaitse seaduse koos sellesse orgaaniliselt integreeritud muudatusettepanekutega vastu. 

Samuti on raporti töögrupi käsutuses Eesti Reservohvitseride Kogu juristide sektsiooni liikmete koostatud kohtute seaduse muutmise eelnõu, mis käsitleb riigikaitsekohtu loomist. Ka peab töögrupp vajalikuks julgeolekuasutuste seaduse muutmist, et Kaitseväe Luurekeskusele antaks julgeolekuasutuse õigused. Veel tuleb töögrupi hinnangul [pöörata tagasi] negatiivsed muudatused, mis puudutavad Kaitseväe pensionisüsteemi terviklikkust. Need eelnõud on valmis esitamiseks ning me esitame need veel enne kevadistungjärgu lõppu.

Riigikaitseraporti töögrupile seatud peamise ülesande – riigikaitsealase seadusandluse ülevaatamine ja parandamine – me saame lugeda täidetuks. Tänan kõiki, kes toetasid ja aitasid meid selle raporti koostamisel! Ja muidugi tänan ka kõiki teid, head kolleegid, kes te jaksasite mind kuulata pärast pikka öist istungit!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu ka sinule hea ettekande eest ja suuremahulise töö eest, mis te olete teinud! Loomulikult tugevdab see raport riigi julgeolekut. Ma tean ja sa ka ütlesid, et järgnevad veel teised sammud – arupärimised, kirjalikud küsimused –, teised lahendused, et julgeolek oleks meil veel kindlam. Mul on hea meel, et raportis käsitletakse nii tsiviilkaitset kui ka energiajulgeolekut. Aga kõige lihtsam küsimus, mida võib-olla Eesti inimestel oleks praegu vaja teada. Sa rääkisid loomulikult ka strateegilisest juhtimisest ja vastutusest ja sellest, kes, milline amet või milline organisatsioon, praegu kogu julgeoleku eest vastutab. Sa ütlesid, et nii valitsus kui ka Riigikantselei. Aga on meil üks isik, kellele võib öelda, et sina vastutad kriisiolukorras?

See üks isik on loomulikult härra või proua peaminister, see on ju selge. Eks selle raporti eesmärk on ju ka see, et meie peaministrid mõistaksid seda suurt rolli ja vastutust, mis neil on, eriti kriisi- ja sõjaajal. Hea kolleeg Meelis just toonitas seda põhimuret, mis meil on. [Peab tekkima] mõistmine, et kriisi- ja sõjaajal ei saa olla tegu juhatamisega, vaid peab juhtima ja tegema otsuseid. Kõik, kellest potentsiaalselt saavad peaministrid, eriti erakondade juhid, tõesti [peaksid] mõistma seda, mõtlema selle läbi ning tajuma seda vastutust, mis neile kriisi- ja sõjaolukorras langeb, et nad oleksid tõesti moraalselt ja ka füüsiliselt valmis seda vastutust kandma, kui see moment tuleb – me kõik loodame, et see kunagi ei saabu. Jah, see konkreetne isik on olemas meie riigisüsteemis, nii nagu see on üles ehitatud. Kuigi president on riigikaitse kõrgeim juht, see [vastutaja] ei ole president, see ei ole Riigikogu esimees, see ei ole kaitseminister, see ei ole siseminister, see on ikkagi väga konkreetne isik. Ka kriisi[olukorra] ja riigikaitse seaduses on see asjaolu nüüd palju selgemalt väljendust leidnud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Leo Kunnas! Selle raporti on kirjutanud professionaalsed militaartaustaga mehed, selles on väga põhjalikud analüüsimaterjalid ja palju järeldusi. Aga on üks ütlus: me pole see, mida me teame, vaid see, mida me soovime õppida. Mida te tahate öelda, mida peaksid seadusandjad sellest raportist õppima? Mida nad peavad teistmoodi tegema?

Kõigepealt võib-olla seda, et see raport ei jääks viimaseks. Me peaksime neid raporteid regulaarselt tegema, see aitaks väga palju kaasa. Meie julgeolekuolukorras on ju toimunud vahepeal mitmeid väga olulisi muutusi. Näiteks aastal 2004 me astusime NATO-sse. Kas me pärast seda tegime mingi raporti selle kohta, mis on muutunud? Me ei teinud seda. Siis tuli Gruusia sõda. Kas me tegime midagi? Ei teinud. Siis tulid Krimmi [annekteerimine] ja Donbassi sõda. Kas me tegime midagi? Ei teinud.

Nüüd me tegime, aga loomulikult me ei suutnud väga paljusid valdkondi tegelikult katta. Meil oli ka endil küsimusi, kas me püüame näiteks finantsvaldkonda katta, seda, kuidas rahandussüsteem kriisi- ja sõjaajal üldse toimib, millised peaksid olema meie reservid. Kas meil peaksid olema näiteks kullavarud või veel mingid varud? Me mõtlesime sellele, aga saime aru, et me ei suuda, meil ei ole kompetentsi näiteks seda valdkonda katta. 

Me käsitlesime rahvastikku, aga seda me ei teinud raporti töögrupi liikmetena ise, vaid tellisime analüüsi väljast. Me kaalusime, kas veel mingeid analüüse väljast tellida, aga me olime juba niigi hiljaks jäänud nendel põhjustel, mida ma selgitasin. Seetõttu me ei hakanud veel uusi valdkondi juurde võtma.

Ma tunnen kõige suuremat kahetsust selle pärast, mida me ei ole suutnud saavutada ka kriisiolukorra ja riigikaitse seadusega: panna paika regionaalne juhtimistasand. Selle paikapanemine jääb ikkagi üheks järgmise valitsuse tähtsaimaks ülesandeks. Me tegime haldusreformi, kaotasime sisuliselt maakonnad ja moodustasime 79 valda. Aga te ju kõik mõistate, et Vabariigi Valitsus ja peaminister ei saa juhtida 79 omavalitsust ilma mingi vahetasandita, sest neid alluvaid on lihtsalt liiga palju. Omavalitsustel on väga selge autonoomia, aga selge, et kriisi- ja sõjaajal on neid vaja juhtida ja mis tahes juhtimisloogika kohaselt ei ole peaministril lihtsalt võimalik, ka Riigikantselei abiga, kogu valitsuse abiga, juhtida tsentraalselt 79 omavalitsust.

Jah, Päästeametil on olemas regionaalne struktuur. [Päästeametile] on nüüd pandud sellessamas kriisiolukorra ja riigikaitse seaduses regionaalne juhtimisvastutus, aga see ei ole poliitiline juhtimisvastutus. Ka regionaalselt, nii nagu riigi ja kohaliku [omavalitsuse] tasandil, ei saa poliitilisest vastutusest taanduda, see paratamatult eksisteerib.

Praegu ongi vahetasand ehk regionaalne tasand see, kus poliitiline vastutus puudub. Tegelikult on seda vaja juba rahuaegseks arenguks. Me tinglikult näiteks sõjaväelastena väidame, et meie riik peaks olema jagatud neljaks regiooniks, ja tegelikult meil jõustruktuurid ongi niiviisi jaotatud, kuigi nende vastutusalad ei ole omavahel veel täielikus korrelatsioonis. Me ju näeme, et see ongi see koht, kus on vaja sedasama poliitilist juhtimistasandit, kes kriisi- ja sõjaajal regionaalselt juhib ja tegelikult ka juba rahuajal suudab olla see vahetasand, esindada Vabariigi Valitsust oma regioonis ja samal ajal tuua kohalike omavalitsuste vajadused Vabariigi Valitsuse tasemel kokku. Me näeme, et see tasand on puudu, millest tulenevad mitmed meie riigi probleemid. Aga selge on, et sõjaajal on meil seda vaja.

Ukrainas me näeme, kes regioone juhivad: juhivad ju praktiliselt oblastite sõjakubernerid. Loomulikult, mõni Ukraina oblast on suurem kui Eesti Vabariik, aga sellegipoolest [meil] on seda vahejuhtimistasandit vaja. Raportis me selgelt indikeerisime selle vajadust, aga meil ei olnud veel piisavalt poliitilist konsensust komisjonis ja ka siin suures saalis laiemalt. Komisjoni liikmete meeleolud ju peegeldavad seda, mida te kõik mõtlete siin saalis. Meil ei olnud lihtsalt valmidust kiiremas korras see juhtimistasand moodustada. Aga on selge, et on vaja see haldusreform, mis vahepeal tehti, lõpuni viia ja see juhtimistasand moodustada, sest muidu me peame selle sõja ajal moodustama kiiresti, ad hoc, ja siis me ei tea, kas meil on selleks piisavalt aega ja ruumi või me kaotame lihtsalt liiga palju [aega], kui me moodustame parajasti seda juhtimistasandit, mis juba peaks juhtima.

Ma loodan, et minu tänane selgitus aitab teil kõigil mõista selle juhtimistasandi vajadust. Milline see täpselt olema saab, seda ma üldjoontes [kujutan ette], aga see lahendus ei pruugi olla täpselt selline, nagu meie siin välja pakkusime. Aga selge on see, et ilma selle vahejuhtimistasandita ei suuda me kriisi- ja sõjaajal vähegi kestvamalt või pikaajalisemalt juhtida. Seda ma näen kõige olulisema probleemina, mida me ei suutnud praegu lahendada.

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No teile ka suur aitäh selle pühendumise eest, millest see raport kahtlemata tunnistust annab! Aga ma esitan oma küsimuse kaheosalisena. Esiteks, mulle jäi teie ettekandest kõrva, et te mainisite, et Kaitseministeeriumi üks endine asekantsler keeldus korduskohtumisest selle raporti koostajate grupiga. Oleks tegelikult huvitav teada, kes see siis oli ja millisel põhjusel ta kohtumisest keeldus. Mis siin ikka niimoodi anonüümsele tasandile jääda? 

Teiseks ma küsin teie käest selle kohta, et riigikaitseraporti koostajaid on süüdistatud teatavas vimmas riigikaitsesektori endiste tippjuhtide ja juhtide suhtes. Kas te nõustute selle hinnanguga? Kui mitte, siis millistel põhjustel? Aga kui nõustute, siis millest jutt käib ja millest see väidetav vimm võiks põhjustatud olla?

Ma alustan esimesest küsimusest. Raportis on see nimi ka ära mainitud, tegu on endise Kaitseministeeriumi kaitsevalmiduse asekantsleri Susan Lilleväliga, kes lahkus sellelt ametikohalt ja läks tööle Välisministeeriumisse. Täpselt nii, nagu me siin raportis kirjeldame, see juhtuski. Küsimus puudutas personalivaldkonna konsolideerimist – niinimetatud konsolideerimist – Kaitseressursside Ametisse. Me tahtsime täpselt teada, kuidas see otsus tehti ja kuidas see kõik aset leidis. Seal oli siis tegelikult ka teine asekantsler. Praegune justiitsministeeriumi kantsler ja toonane [Kaitseministeeriumi] kaitseplaneerimise asekantsler Tiina Uude[berg] lihtsalt tunnistas meile – see on ka raportis kirjas –, et ta ei mäleta, kuidas see otsus tehti. Siis on huvitav küsimus, kuidas on see võimalik, et inimene, kes teeb sellisel juhtimistasandil nii olulisi otsuseid, lihtsalt ei mäleta. Aga me panime selle vastuse kirja. 

Ma ei oska öelda seda põhjust, miks Susan Lilleväli meie raporti töögrupiga vestlusele ei tulnud. Aga muidugi ma oleksin eeldanud, et tema nüüdne tööandja ehk lugupeetud välisminister oleks võinud teda motiveerida [seda tegema]. Sest siit tekibki see kultuur, et me võime ju ennast siin nimetada või pidada riigi kõrgeimaks võimuks, aga kui sellised intsidendid leiavad aset, et inimesed ei täida kohustusi, mis neil riigiametnikena on, siis loomulikult me oleme raskustes. See on vastus esimesele küsimusele. Raportis on ka kõik need asjad kirjas. 

Mis puudutab teist küsimust, siis hea kolleeg Meelis juba alustas selle käsitlemist. Ma üldiselt ei ole emotsionaalne inimene ja mul suures osas sellised primaarsed instinktid või emotsioonid puuduvad või siis mul ei ole kombeks neid välja näidata. Meil puudub absoluutselt isiklik vimm kelle tahes kaitsevaldkonnas teeninud isiku vastu. Aga loomulikult me ei saa olla nõus ja mina ammugi ei saa leppida väga paljude otsustega, mis näiteks jõukohase riigikaitse kontekstis tehti, sest nende otsuste ekslikkus ja vigasus oli juba siis läbinähtav. 

Loomulikult, mina ei ole tagantjärele tark, ma kritiseerisin kõiki neid otsuseid isegi enne, kui need jõuti vastu võtta, kui käis otsustusprotsess ja nende üle arutamine. Sel ajal, kui seesama jõukohase riigikaitse "doktriin" – seda doktriiniks ei saa ju nimetada – tekkis, oli [esialgu] kaitseminister Mart Laar. Kuna Mart Laar ei saanud tervislikel põhjustel seda ametit enam pidada, siis hea kolleeg Urmas võttis üle. Mul oli au juhtida Kaitseministeeriumi nõukoda, kes pidi andma soovitused uue arengukava koostamiseks, mida me loomulikult ka tegime. Selles nõukojas oli kas või meie kolleegidest – lugupeetud Jaak Valge ja lugupeetud Mati Raidma – teisigi, kes kõik seda protsessi mäletavad. See, mida me soovitasime, oli ikkagi kardinaalselt teistsugune [kui see] lahend, mis jõukohase riigikaitse loomise käigus tehti. Seepärast on lihtsalt kurb tõdeda, et säärased otsused tehti.

Ma tahan öelda veel seda, et nendesamade intervjuude käigus võib-olla kõige rohkem kurvastas mind üks asjaolu. Me oleme ka raportisse kirja pannud, et me küsitlesime tippjuhtide valiku komisjoni juhti Maria Kütti. Ma olen ise ka kandideerinud neli korda erinevatele asekantsleri ametikohtadele Kaitseministeeriumis, aastatel 2015–2017. Üks konkurss kuulutati luhtunuks. Mina olin ainuke kandidaat, kes jäi alles, aga see kuulutati luhtunuks seetõttu, et ma ei olnud kirjutanud piisavalt head esseed. Ma võin loomulikult imestada, kuna ma olen kirjanike liidu liige, ikkagi 12 raamatut avaldanud ja saanud üpris suurel määral kirjanduslikke auhindu. Kuidas siis nii, et ma ei suuda esseed kirjutada? See vastus, mille lugupeetud komisjoni juht mulle andis, kurvastas mind eriti, sest ei leidnud aset mitte enne, vaid pärast Krimmi ja Donbassi sõda. "Teie essee ei vastanud hetke julgeolekupoliitilistele suundumustele." See on tõeliselt kurvastav vastus, aga siin ei ole mingiks vimmaks põhjust. On teatud kurb meel, sest neid asju oleks saanud vältida, aga see paraku ei õnnestunud. Võib-olla me ei pingutanud või ei püüdnud piisavalt või ei teinud seda piisavalt otsustavalt, et neid otsuseid vältida, või meie meetodid ei olnud piisavalt veenvad. Seda on mul raske hinnata

Aga ei, mul isiklikult puudub mis tahes vimm. Ja ma olen ka teistest töögrupi liikmetest nii aru saanud, et kõik on sellest väga kaugel. Aga küll on mul küsimus. Inimene toimib omaenda psühholoogilise profiili järgi. Inimeselt, kes tuleb välja mingi vimmateooriaga, tuleb küsida, kas küsimus võib olla temas endas ja mis on tema emotsioon. Loomulikult on oma vigu väga raske tunnistada. Küll oleks praegu just laiaulatusliku kallaletungi kontekstis Ukrainale viimane aeg neid vigu tunnistada, sest muidu ei saa paraku minna edasi. Kui sa ei saa aru, mis sa oled teinud valesti, siis sa ei saa edasi minna. Ja kui samad inimesed, kes tegid neid otsuseid, ei mõista nende otsuste mõju, tagajärgi siiamaani, siis potentsiaalselt võivad nad edasi teha samasuguseid otsuseid, aga ikka ei mõista seda olukorda, mis meie ümber on.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on läbi saanud. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa.

Lugupeetud saadikud! Hea Eesti rahvas! Eraldi austatud kolleegid riigikaitsekomisjonist! Tõesti, esimene kommentaar on see, et kui teised komisjonid teeksid samamoodi tööd, siis meil tekiks iga Riigikogu koosseisu järel selline kena riiul [raportitega]. Praegu on justkui selle töö tegemiseks sisse ostetud erinevate arengu- ja muude asutuste raportid, kus riigikaitsekomisjon või [teised] Riigikogu komisjonid praktiliselt ei osale. Kuskilt Arenguseire [Keskusest] tuleb üks pakk paberit, millest me õieti midagi ei tea ja mida loevad vähesed. Aga see on ka näide diskussiooni algatamisest ühiskonnas. Siin on meil võimekus diskussiooni algatada.

Raport ei pea olema viimane tõde, tähtis on see, et me arutaksime ja vaidleksime, muidu ei ole see ju parlament, muidu see on kummitempel. Ja just siin, võin öelda, on tehtud seda tööd, mida parlament tegema peab, on tehtud seda tööd, mida komisjon tegema peab. Selle töögrupi liikmena nägin ka töötunde, mis sellele pühendati. Meil on tegelikult võimalus eeskuju võtta. Kõigile teistele komisjonijuhtidele, komisjoni liikmetele: vaadake seda formaati ja mida me võiksime siit omandada.

Ma ei jõua [raporti] peatükkidel loomulikult eraldi peatuda, ma jääks siis liiga pinnapealseks. Aga ma tänan ka julguse eest öelda energiajulgeoleku probleemid teravalt välja. Kujutage, head inimesed, ise ette, kui meil ei ole kriisi ajal elementaarset energiavarustust. Mida me siis teeme? Kas me oleme kõigeks selleks valmistunud? Kas Kaitsevägi on valmistunud piisavalt, et neil oleks kütust, et neil oleks elektrit, et neil oleks kõike [muud] vajalikku? Sama kehtib tsiviilühiskonna kohta.

Ma [kirjeldan] mõnd väga olulist nõuannet, mis tulenevad sellesama [raporti] energiajulgeoleku osast. Siin on sirgjooneliselt ja ausalt välja öeldud, et Eesti energiapoliitikas on korduvalt ignoreeritud julgeoleku, kaitse ja varustuskindluse mõõdet. Paljud strateegilised projektid on ellu viidud ettevõtjate ja poliitiliste huvigruppide kokkulepetena ilma julgeolekuanalüüsi ja Kaitseväe kooskõlastuseta. Radarite tööpiirkonnad, sõjalised objektid ja varustusteed on jäetud tähelepanuta. See on viinud olukorrani, kus riigikaitse ja energia tootmine on seatud vastandlikesse rollidesse. Energiajulgeoleku valdkond on muutunud huvigruppe teenivaks mõjutusväljaks, [seal puudub] strateegiliselt juhitud poliitika. Kuigi seda esitletakse sageli kui depolitiseeritud ja tehnokraatlikku valdkonda, on tegelikkus vastupidine. Poliitikuid kasutatakse mõjuisikutena majanduslike ning lobi- ja huvirühmade eesmärkide teenimiseks.

Riigikaitsekomisjon rõhutab, et energiajulgeoleku otsustel peab olema sama kaal ja vastutusmehhanism nagu riigikaitse planeerimisel. Kõik energia- ja taristuprojektid peavad läbima julgeolekuriski analüüsi ja nende mõju kaitsevõimele tuleb hinnata Kaitseministeeriumis, Kaitseväes ja Riigikantseleis – ma laiendaksin seda – ning ka teiste valdkondade tasemel, sest tsiviilühiskonna toimimine on Ukraina näitel sama tähtis kui sõjaline riigikaitse.

Soovitusi, mis me siit välja loeme, tuleks kohe rakendama hakata.

Kas soovite lisaaega?

Jaa, võtan kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

[Punkt 1: muuta] energiajulgeolek riikliku julgeolekupoliitika lahutamatuks osaks, mille eest vastutab peaminister koostöös kaitse- ja majandusministriga. [Punkt 2]: luua riiklik energiajulgeoleku nõukogu. Punkt 3: kehtestada kohustuslik julgeolekuriski analüüs kõigile energia- ja taristuprojektidele enne neile loa andmist või toetuste eraldamist. Punkt 4: [luua] energiasüsteemi koordineeriv juhtimiskeskus, mis tagab sõjalise, tehnilise ja varustusalase koostalitluse. Punkt 5: tagada vähemalt 90 päevaks strateegilised energiavarud. Punkt 6: vähendada sõltuvust Nord Pooli börsist ja välisühendustest, suurendada siseriiklikke tootmisvõimsusi ja reservlahendusi. Punkt 7: rakendada põhimõtet, et energiajulgeolek on ka sõjaline, mitte ainult majanduslik kategooria.

Ma toon kohe mõne elulise näite, kuidas ärihuvid ja julgeolekuhuvid põrkuvad. 2024. aastal arutati meretuuleparkide küsimust pärast seda, kui Rootsi oli keelanud 13 meretuulepargi arendamise, kogu rannik [jäeti] tühjaks. See tähendab, et Rootsi saab väga hästi aru sellest, et nende signaalluure oleks sellepärast sisuliselt lammutatud. Aga meil see jant jätkub, ollakse valmis Läänemerel meie majandusvööndis meie piir üle külvama tuulikutega, mis häirivad mastaapselt meie sensorite tööd.

Kaitsevägi ütles juba 2024 välja, et plaanitavad meretuulepargid takistaksid liialt signaalluuretööd. Aga see tuli Eesti poliitikutele üllatusena. Kaitseväe endise ülema Tarmo Kõutsi hinnangul võiks Eestile olla hoiatuseks Rootsi otsus peatada julgeolekukaalutlustel meretuuleparkide rajamine. Küll aga ütles meretuulepargi arendaja Saare Wind Energy juhatuse liige Kuido Kartau, et nende hinnangul kaitsejõudude mured kuigi tõsiseid ei ole. Ta ütles, et see võib olla laiema pildi teema, kui suures mastaabis Eestis meretuule[energiat] teha, ja et tema arvates ei avaldaks see ohtu riigikaitsele. Selles ta loomulikult ei ole ekspert, ütles Kartau. Inimene, kes ei tea mitte midagi riigikaitsest ja signaalluurest, ütles, et tema arvates see ohtu ei avalda, samal ajal kui meie sõjaliselt võimekas naaberriik Rootsi keelas oma idarannikul tuulepargid, ja ka Soome.

Nii et ärihuvide jõhker pealetung meie julgeolekule tuleb peatada. Ja sedasama võib öelda ka maismaa tuuleparkide kohta, sest need segavad raadioluuret ja signaalluuret, takistavad signaalide vastuvõtmist, analüüsimist ja positsioneerimist. Suur tänu veel kord riigikaitsekomisjonile! Hea saavutus!

Aitäh! Peeter Ernits, kas te võtate volituse alusel sõna Keskerakonna fraktsiooni nimel? Siis ma pean Jaanus Karilaidi ette laskma, sest tema tuleb Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel siia Riigikogu kõnetooli. Palun, Jaanus Karilaid! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Kõigepealt tunnustus Meelis Kiilile ja Leo Kunnasele! Loosi tahtel on Meelis Kiili minu toanaaber. Ma näen, kui pühendunud ja keskendunud ühele teemale Meelis tegelikult on, see on imetlusväärne. Me oleme mõnes mõttes saatusekaaslased, aga nüüd me oleme jõudnud mingi kvaliteetsema maamärgini.

Mul oli 2015. aastal võimalus olla üks aasta riigikaitsekomisjoni liige ja ma andsin üle koos oma Kaitseväe partneritega [tehtud] – kaks-kolm inimest aitasid seda teha – iseseisva kaitsevõime eelnõu. Ma tulin sellega ka siia pulti, nii et aastal 2015 sai suures saalis räägitud elanikkonnakaitsest, õhutõrjest ja ka kohalike omavalitsuste võimest kriisiolukorras hakkama saada. Sellesse suhtuti väga skeptiliselt. Kuidas saab tulla parlamentaarset kontrolli [tegema] inimene, kes pole Kaitseväes töötanud, ja rääkida elanikkonnakaitsest – see on tegelikult siiamaani teemaks – ning omavalitsuste võimest – see on ka siiani teemaks? On näha, kust see väärtus või tunnustus veel tuleb. Kaitseministeeriumi eelarve on ju üle välja 2,4 miljardit eurot. Ja kui sa oled süsteemi kriitik, siis võib olla nii, et süsteemiga koostööd teha on hiljem väga raske. Nii et tunnustus mitte ainult selle sisu eest, mida see 200-leheküljeline raport pakub, vaid tunnustus ka julguse eest. Julgus olla väga tugeva süsteemi kriitik on tegelikult samamoodi väärtus. Praegu sõltub väga palju ka sellest, kas süsteemis arvestatakse parlamentaarse kontrolliga, parlamentaarse dialoogi ja ettepanekutega või võetakse seda a priori kui punast rätikut, et mitte seda väärtusena võtta.

Räägime leidudest või sellest, miks see raport on oluline, väärtuslik. Kui 200 lehekülge pole jõudnud iseenesest põhjalikult läbi töötada, siis kahtlemata osundan sellele, et te toote välja juhtimise. Juhtimine on tegelikult killustunud ning kriisi- ja sõjaaja tingimustes võivad olla võimed ükskõik kui head, aga kui juhtimine ei tööta, siis on tegelikult ka võimed selle võrra kohe võimetumad.

Te osundate ka läbipaistvusele. Tegelikult pole küsimus raha hulgas, vaid küsimus on selles, kuivõrd targalt raha sihitakse, kuivõrd targalt raha kasutatakse. Me ju näeme, et ka Riigikontroll tegelikult ei saa lepinguid kätte, me näeme, et parlament ei saa lepinguid kätte. Kas on siis usaldamatus Riigikontrolli või usaldamatus parlamendi vastu? See on ju õigusriigis tegelikult nonsenss, sellega peab tegelema. See tuleb ka Kaitseministeeriumile kasuks, kui läbipaistvust koostöös Riigikontrolli ja parlamendi, eelkõige riigikaitsekomisjoniga suurendatakse, mitte ei blokeerita: "Teil ei ole vaja teada, teil pole vaja näha, teil ei ole piisavalt ekspertiisi. Ärge olge meiega sellises väsitavas dialoogis!" Sellega oleks mõistlik parlamendil edasi minna, sest kogu selle süsteemi arhitekt, üleval hoidja on ikkagi parlament, mitte [keegi teine].

Võimed. Ukraina sõda on olnud ju kolossaalse tähendusega, on andnud ülevaate tehnoloogilistest võimetest, droonivõimetest – kõigest sellest, mis on sundinud sõjapidamise viise ümber mõtestama. See pilt, mis oli viis aastat tagasi, on nüüd, aastal 2026, hoopis teistsugune. Mitte ainult tsiviiltaristu olemasolu, vaid ka tsiviiltaristu vastupidavus ning sellele osundamine on tegelikult omaette suur väärtus, ja kahtlemata ka tehisintellekti integreerimine võimete planeerimisse ja juhtimisse.

Seda rehkendust, mis jäi mul 2015. aastal riigikaitsekomisjonis pooleli, on täna küll edukalt edasi [tehtud]. Nüüd sõltub väga palju sellest, kas see on ainult dialoog või dialoogist tulevad välja ka paremad otsused. Tõesti, Kaitseministeerium, peaminister ja valitsuskabinet [peaksid] selle raporti väärtuslikuma osaga arvestama. Üks on see, et me kirjeldame maailma rahuaja tingimustes, aga ka siis, kui on kriis kohal, [peaksid] süsteemid toimima ja juhtimine olema paigas, et selle juhtimise kaudu saaks võimeid paremini planeerida ja kriisiolukorras oleks meie elanikkond, meie enda inimesed kõige paremal moel kaitstud. [Peaks olema] totaalkaitse mudel, et iga inimene, iga kodanik oleks vähemal või suuremal määral kaitsevõimesse kaasatud ja [tal oleks] kaitsetahe. 

Nii et veel kord tunnustus ja kiidusõnad. Kindlasti on oluline, et me ei jääks ainult dialoogi ja arutelu juurde. Kulminatsioon ei ole mitte see, et parlamendis on OTRK, vaid et Kaitseministeerium ja ka valitsus suudavad sellest parima kaasa võtta. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia kõnetooli kolleeg Raimond Kaljulaidi.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Selle raporti [koostamise] ideed on vahel omistatud mulle. Ma pean üles tunnistama, et tõesti, kui me arutasime, kuidas teha tõhusamat järelevalvet riigikaitsevaldkonna üle, siis ma komisjonis juhtisin tähelepanu, et selline seadusest tulenev võimalus on. Sellest sai see mõte mõnel määral alguse. Aga loomulikult on selle töö ära teinud ja tulemuse [saavutanud] teised riigikaitsekomisjoni liikmed ning au ja kriitika kuulub ikkagi neile.

Ma ise toon [raporti] kohta välja, kas ma olen rahul selle lõpptulemusega. Ei saa öelda, et olen rahul, aga ma arvan siiski, et selle raporti algatamine ei olnud viga. Eestis on räägitud sellest, et meil peab olema riigikaitses ja välispoliitika valdkonnas konsensus, peab olema üksmeel. See ongi väga oluline. Ma arvan, et meil tegelikult ongi põhimõttelistes küsimustes küllaltki suur üksmeel ja eriti väljaspool riiki tegutsedes väljendame me kõik Eesti seisukohti, lähtudes Eesti poliitika põhijoonest. Aga konsensus ei tähenda sealjuures seda, et kõik, mida täitevvõim või minister teeb, tuleb heaks kiita või sellele tuleb takka kiita. 

Riigikaitse valdkond on riigi kõige olulisem tegevusvaldkond, sellest sõltub riigi püsimajäämine, meie rahva püsimajäämine ja edasikestmine. Seetõttu peab loomulikult vaidlema ja peab loomulikult olema ka nendel inimestel, kes selles valdkonnas tegutsevad, kriitika talumise võime. Parlamendi ülesanne on teostada järelevalvet talle seaduses antud pädevuse piires ja esitada küsimusi. Kui küsimustele pole häid vastuseid, siis tuleb neid esitada uuesti. Ja seda on parlament ka teinud.

Kui rääkida parlamentaarsest järelevalvest, siis me kõik teame, et Eestis on see nõrk. Näiteks, ma tulin just Berliinist ja seal sain eneselegi üllatuseks teada, et Saksamaa parlament peab heaks kiitma kõik kaitsehanked, mille maksumus ületab 25 miljonit eurot. Kusjuures seda ei tee mitte Saksamaa parlamendi riigikaitsekomisjon, vaid seda teeb nende rahanduskomisjonis moodustatud alamkomitee või töörühm, kuhu kuulub viis inimest. See [komitee] on korduvalt lükanud tagasi mitmesaja miljoni euroseid hankeid, pidades näiteks vajalikuks korraldada laiem konkurss või soovides midagi täpsustada.

Kuid järelevalve puhul on jälle teistpidi oluline, et järelevalve ei tohi muutuda kiuslikuks või kättemaksuhimuliseks. See on selline tunnetuslik piir. Siin saalis ka viidati sellele, kas see piir on ületatud või mitte. Ma arvan, et sellele on võimatu ühemõtteliselt vastata, sest organisatsioonide kultuuritaustad on väga erinevad. Need inimesed, kes siin saalis on ja kes on riigikaitsekomisjonis, on väga erinevate kogemustega. See, mis kellegi jaoks on täiesti õigustatud kriitiline küsimus, võib kellegi teise jaoks olla kuidagi isiklikult solvav. Minu hinnang on see, et jah, raporti koostajad on olnud võib-olla kurjad, aga samas need, kelle kohta on tehtud kriitikat, on võib-olla olnud kohati ka liiga õrnahingelised. Mu sõnum on see, et selline laiguline lumehelbeke ei ole ka mõtet olla. Me peame suutma kuidagi nendest asjadest täiskasvanud inimeste kombel rääkida.

Mõistagi, kriitika puhul on tähtis see, et see peab olema konstruktiivne, peab olema suunatud tulevikku, peab olema suunatud lahendustele. Aga samal ajal peame riigikaitse valdkonnas jällegi alati seda piiri tunnetama – oluline on usutavus, oluline on ühiskonna kindlustunne. Võib-olla kõiki asju ei pea alati arutama kaamerate ja suure publiku ees. Ja veel on tähtis mõista ka seda …

Kas tohin paluda lisaaega? 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh teile! 

… et tegelikult igas riigielu valdkonnas – vahet ei ole, kas see on majandus või taristuehitus, energeetika või sotsiaalvaldkond – teevad otsuseid inimesed. Ja inimesed on ekslikud. Mina olen ka üle 20 aasta suuremaid ja väiksemaid meeskondi juhtinud. Kindlasti ma olen juhina teinud palju vigu, keegi ei ole täiuslik. Seetõttu ei ole nende vigade väljatoomine alati tegelikult isiklik kriitika, vaid see on lihtsalt võimalus õppida vigadest, mis on tehtud, ja tulevikus teha targemaid otsuseid.

Nüüd ma soovin eraldi peatuda sellel, et selle protsessi kohta, kuidas seda raporti [koostamist] menetleti, arutleti ja käsitleti, on samuti tehtud vahel etteheiteid. See on tõsi, et oli väga palju vaidlemist. Kohati oli see, ütleme nii, dokumentide tööversioonide kohta, mis ei oleks pidanud jõudma avalikkuse ette. Nende jõudmine avalikkuse ette on minu meelest eriti riigikaitsekomisjonis väga halb toon. Seda ei tohiks kindlasti olla ja me ei peaks sellega kuidagi leppima, et tulevikus see nii ongi. Ametkondlik, majasisene kirjavahetus ja mõttevahetus peavad olema ikkagi ka tulevikus kaitstud.

Aga ma ütleksin, et võib-olla need probleemid, mis tekkisid, on tingitud sellest, et Riigikogus see praktika puudub. Tegelikult peaks iga komisjon tegema koosseisu jooksul oma valdkonnas neli, viis või kuus tõsisemat raportit. See peaks olema auasi – olla raportöör. Aga loomulikult peaks olema ka seda toetav ametkond. Siin saalis on ka riigikaitsekomisjoni ametnikud. Ma arvan, et me kõik siin Riigikogus saame aru, et tegelikult enamiku valdkondlike komisjonide töö tagamiseks on täiesti ebapiisavalt ressurssi planeeritud. Isegi Läti parlamendis, muide, on parlamendi liikmetel abid ja nõunikud, kes vähemalt parlamendi liiget aitavad.

Selle koosseisu [ametiaeg] hakkab lõppema. Ega me keegi ei tea, kes meist aasta aja pärast siia saali üldse sisse saab ja kas ta on esimesel korrusel või külaliste rõdul. Mõned asjad on mulle pärast kahte koosseisu jätkuvalt müstilised. Kõik saavad aru, et kuluhüvitistega on suur jama, mis kahjustab parlamendi mainet, aga neid ära ei kaotata. Kõik saavad aru, et ööistungid – ma vaatan kolleege, kes on väga väsinud – on täiesti ajuvaba praktika, aga ometi neid ikkagi peetakse. Kõik saavad aru, et obstruktsioon on lollus, aga ikkagi seda tehakse. Kõik saavad ilmselt aru ka sellest, et Riigikogu aparaat – kui me järelevalvest räägime – on nõrk ja alarahastatud. Riigieelarvet teeb Riigikogu, aga raha ikka ei ole.

Igal juhul tahan tänada kolleege Meelist ja Leod – kui ma tohin niimoodi eesnime pidi. Ma pean ütlema, et te olete teinud ära suure töö. Ma olen kindel selles, et see töö on tehtud südamega ja sooviga parandada Eesti riigikaitset, nii nagu ma olen ka kindel, et teie mainitud praegune ja endine Kaitseväe juhataja, praegune ja endised kaitseministrid ning praegune ja endised peaministrid on samuti tahtnud Eesti riigikaitset paremaks teha. Vaidlus käib ikkagi selle üle, mil viisil seda teha. 

Viimase asjana tahan öelda, et komisjoni esimees Kalev Stoicescu on selle raportiga seoses saanud siin ja seal avalikkuses tuld ja tõrva, aga tegelikult ei ole see olnud lihtne protsess. See, et ta käsitles seda põleva süütenööriga pommi nii oskuslikult, väärib samuti tunnustust. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head raporti koostajad ja vähesed kolleegid, [kes on siin] peale öist lahinguvälja! See on minu meelest suurepärane algatus. Aitäh, Meelis, Leo, Alar ja kõik teised, kes sellega hakkama said! Kummaline on seda üldse rääkida, et see nõuab erakordset vaprust ja julgust tegelda sellega, millega Riigikogu liige peaks tegelema. Tsiteerin: "[Riigikogu] komisjon võib koostada oma valdkonda kuuluva teema läbitöötamiseks või järelevalve teostamiseks raporti." Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 23^[1].

Ja veel kummalisem on see, et seda ei ole tehtud. Ma olen viimastel päevadel püüdnud meelde tuletada, kes see oli, kes seal tagapingis istus – minu meelest oli ta Reformierakonna fraktsioonist – ja kes tegi sel ajal, kui ma Riigikogusse tulin, ka sellise raporti. Minu meelest see oli majandusvaldkonna kohta. Vahepeal on olnud tühi maa ja ka praeguses koosseisus ei ole [kedagi teist] sellist nagu Meelis, ühtegi teist sellist seltskonda, kes oma komisjonis mingisuguse raporti koostavad või selle peale üldse on tulnud või hakanud seda, no ütleme, läbi suruma. Ja seda on väga piinlik isegi tunnistada. See peaks olema Riigikogu liikmete kohus tegelda ka sellega. 

Praegu oleme me tegelikult muutunud ju kummitempliks. Valitsusest tuleb eelnõusid nagu Vändrast saelaudu ja need lastakse ka ööistungil läbi. Lõppenud ööl isegi need, mille üle oleks tahtnud diskuteerida ja oli juba eelnevalt [räägitud], et peaks seda tegema, libisesid lihtsalt nagu saekaatrist läbi. See ei ole normaalne. See on parlamendi kui kummitempli portree. 

Aga on väga hea, et leidub selliseid inimesi, selliseid mehi – võiks olla ka naisi –, kes sellele teele lähevad. Ma rõhutan, et see on täiesti loomulik ja peaks olema isegi kohustuslik osa [meie tööst]. Meil on 11 komisjoni. Teemaks [võiks olla] rohepööre või Eesti rahvuslike huvide kaitsmise võimalused – kunagi me tegime ühe sellise toetusrühma. Õiguskomisjon [võiks] analüüsida prokuratuuri ja jõustruktuuride tasakaalu või kultuurikomisjonis [midagi muud]. Teemasid on seinast seina, informatsiooni on tohutult palju.

Aga me istume siin saekaatrimeestena, kellel peaks olema kõik näpud alles, menetleme kiirkorras kõikvõimalikku kraami, mis tuleb. Ja kui keegi kolleegidest siin mõne eelnõu valmis teeb, siis tulemus lõpeb lihtsalt ühes kohas, prügikastis, eriti kui ta opositsioonis on.

Meil on olemas ka igasugused erikomisjonid, uurimiskomisjonid, probleemkomisjonid, aga kui vaadata Riigikogu kodulehte, siis neid on väga-väga vähe. Praegu on ju ainult Venemaa mõjutustegevuse [uurimise] komisjon olemas. 

Palun veel mõne minuti, kui saab. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Mida ma tahan öelda? Õigemini ma juba kordan seda, et au ja kuulsus teile, mehed seal saali taganurgas, et te sellise asja ette võtsite ja läbi surusite. Ma ei hakka siin rääkima, te teate paremini, kui keeruline see oli.

Aga mul on natuke piinlik, et me arutame seda üliolulist raportit nüüd, kevadistungjärgu lõpus peale tapvat või kurnavat ööistungit. Ma olen Meelisega nõus, et jah, maailm ongi karm ja peab olema sellega harjunud. Mul ei ole probleeme, aga selge on see, et niimoodi tööd teha parlamendis, kui töövõime on selgelt langenud ja saadikud on siin umbes sellises seisus, nagu oleks paar-kolm õlut võtnud, isegi kui nad neid võtnud ei ole, ei ole normaalne.

Nii et ma ootan [veel raporteid]. Selles koosseisus ei ole see enam tõenäoline, kuigi ajaliselt peaks olema veel võimalik midagi analoogset, selline komisjoni raport koostada. Aga edaspidi see peaks olema täiesti tavaline, mitte [pälvima suhtumist], et mida te siin urgitsete, kuradi kindralid. See näitab tegelikult, milline on täna reaalselt meie nägu. See ei ole kuigi tore nägu. Aga on olemas [tegusaid] mehi – au teile! Sisust ma ei rääkinud ega olekski olnud mõtet rääkida, sest te teate sellest paremini. Aga oluline on see võimalus, õigemini kohustus, mida peaks [täitma]. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kõigepealt tahan tänada Meelis Kiilit, Leo Kunnast ja kogu meeskonda, kes selle riigikaitseraporti kokku panid ja tegid. Mina ütlen, et väga hea on see, et tekkis see olukord, et oli see niinimetatud lekitamine ja see ühiskonnas suurt kajastamist leidis, sellepärast et see tekitas ühiskonnas resonantsi. Kui kindralid ei tea, et võitlejatel ei ole saapaid, piltlikult öeldes, ülekantud tähenduses, ja pilt on kogu aeg selline, et kõik on hästi – kaitsekulud tõusevad, kõik on hästi, kõike tuleb ainult juurde –, siis võib tekkida ühiskonnal tegelikust võimekusest vale arusaamine.

Olles ise tegev kaitseliitlane, ma nägin väga lähedalt, missugune arutelu tekkis ühiskonnas nii kaitseväelaste seas kui ka kaitseliitlaste seas selle üle, kas päriselt ka kuskil isegi saadakse aru nendest muredest, millest me kogu aeg räägime – pärast õppusi kokku saades räägime, arutame mõne riigikaitselise teema üle –, tegelikult on kuskil päriselt inimesed, kes isegi kirjeldasid need ära ja panid need raportisse. Tõsi, see võib mitte meeldida nendele, kes seal pihta said või kelle [ameti]ajal mingid otsused on tehtud, otsused on läinud nihu või ei olnud päris sellised, nagu oleks pidanud tegema või oleks võinud teha. Aga see diskussioon oli väga hea, see oli vajalik. 

Ma arvan, et vähim, mis nüüd [võiks olla ootus] ka järgmistele koosseisudele, on see, et riigikaitsekomisjonis leiduks keegi eestvedaja, et see oleks iga järgneva nelja aasta jooksul selline elementaarne töö, et riigikaitsekomisjon teeb uue riigikaitseraporti – vaatab üle, mis vahepeal on juhtunud, mis on läinud paremaks ja mis vajab kohendamist.

Ja see tõmbab ka meie kaitsevaldkonna juhid uuesti pingule, sest vahepeal, tõesti peab ütlema, läks Kaitseministeeriumi ametkonna suhtumine kuidagi kummaliseks. Aastate jooksul on olnud siin erinevaid kohtumisi ja vahel tundus küll, et päris hästi aru ei saada, et otsustel, mis siin Riigikogus vastu võetakse, on tagajärjed – see puudutab erinevate hüvitiste äravõtmist kaitseväelastelt ja nii edasi. Ja siis pärast imestatakse, miks me enam kooli õppureid ei saa ja nii edasi. See on lihtsalt üks näide. Aga vahepeal jäi minu arust arusaamine põhjuse ja tagajärge seosest Kaitseministeeriumis kuidagi nõrgaks.

Küll aga kurvastab mind see, mis toimus siin eile. Me räägime tihti seda, kui oluline on kaitsetahte arendamine, hoidmine, parandamine. Ja siis on seesama näide, mille ma ka enne Meelise käest küsides [tõin], kui Meelis ettekandjana puldis oli. Kuidas [vanglarendi heakskiitmine] mõjub inimestele, kui me teame, et 54% ühiskonnast on selle vastu, et tuua Eestisse Tartu vanglasse [välismaalt] vange olukorras, kus tegelikult oleks vanglahoonele olemas hoopis teine vajalik rakendus Eesti riigis? Olukorras, kus me oleme aastaid rääkinud sellest, tippjuhid erinevates jõuametites räägivad, et meil ei ole enam võimalik inimesi [juurde palgata], me peame vaatama, kuidas meie riigikaitset veel õhemaks tõmmata. Ja siis me loome 300 vangivalvurile koha selle [jutuga], et see on tohutu edulugu, hakkame tooma Eestisse vange. No ei ole nii!

Ja eile – parem hilja kui mitte kunagi, sellest ma olen rääkinud siin kogu selle menetluse käigus – oli lõpuks võimalik lugeda ka PPA juhi ja Päästeameti juhi artiklit, kus tegelikult on murekoht [esile toodud]. Loomulikult tulevad need ametnikud [sinna tööle] paljuski erinevate jõustruktuuride personali arvelt – [need on inimesed], kes võiks sinna tööle minna, tulevikus selleks õppida, või need, kes on tegelikult juba koolitatud, aga saaks [vanglas] suuremat palka. Miks peaks tavapolitseinik mitte minema vangivalvuriks, kui ta elab Tartus ja saaks selle töö peal oluliselt suuremat palka? Aga see ju ei päästa päeva, me ju lihtsalt jagame inimesi ringi, ja puudujääk on ikka puudujääk. 

Selles mõttes mind kurvastab see, et siin saalis on väga palju sellist suhtumist, et [tehke] minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Eilne hääletus oli tüüpiline näide sellest. 54% Eesti inimestest seda ei soovi seda, aga saalis ratifitseeriti 52 poolthäälega Rootsi vangide Eestis toomine ära. Vaat see teeb kurvaks! Aga noh, midagi teha pole. Loodame, et järgmine koosseis arvestab rohkem inimeste tegeliku sooviga. Siis ei ole vaja siin kogu aeg arutada, miks rahvas ja riik [teineteisest] kaugenevad. Aga sellepärast kaugenevadki, et me tegelikult inimesi ei kuula. Me räägime küll, et me kaasame väga palju, aga siis, kui otsuseid vastu võtame, kipume kuidagi ära unustama, et rahva soov on tegelikult teistsugune.

Üldiselt tahan öelda lõpetuseks veel seda, et raporti tegemine oli väga vajalik. Nagu ma enne ütlesin, ma loodan, et seda tehakse ka tulevikus. Me peame ikkagi üle saama sellest mentaliteedist, et [tehke] minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Kui valitsejate teod ei tule [sõnadele] järele, siis kahjuks on meie riigikaitse arendamine, kaitsetahte arendamine väga raske. Lihtne näide on see, et lihtne Kaitseliidu liige näeb ju ka seda, et raha kaitsesse investeeritakse, tehnikat ostetakse, aga kahjuks Kaitseliitu sellest väga palju ei jõua. Tõsi, Kaitseliidus, mis puudutab üksikvõitleja varustust, on olukord juba päris hea, relvastuse üle ka ei kurda, aga näiteks eriüksused on väga hädas sellega, et [uut] tehnikat ei tule tegelikult peale. Me näeme seda, et Kaitsevägi saab uue, kaasaegse tehnikaga [palju] asju teha. Palun ikkagi mõelda selle peale, et need mehed Kaitseliidus, kes on meie [riigikaitse] üks väga suur tugisammas, saaksid kaasaegsed vahendid, tegemaks väljaõpet ja asju nii, nagu vaja on.

Ja tänan raporti eest! Loodan, et see kriitika, mida ma siin tegin, on konstruktiivne ja võetakse tulevikus ka arvesse. Loodame, et järgmine riigikaitsekomisjon, kes järgmisel aastal [tööd] alustab, teeb samasuguse raporti ja meil on võimalik mõne aasta pärast võrrelda, mis on muutunud, mis on paremaks läinud, mida järgi aidata ja kuhu me jõudnud oleme. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Alar Lanemani. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Raport on piltlikult öeldes nagu tahavaatepeegel. Kuigi väga meeldiv oli kuulata neid kiitvaid sõnu ja tänusõnu, osa [kiitusest] selle eest, mis tehtud, kuulub ikka kõigile, kes selles protsessis osalesid ja kes seda juhtisid, ennekõike Meelisele ja Leole. Aga nagu öeldakse, raportisse pandi kirja see, mis oli olemas. Mõned asjad vajavad üle rõhutamist, kuigi neid siin mainiti. Need on siiski olulised.

Esiteks, meil Eestis peaks olema selle suhtes, mida me teeme, parem hindamise, tagasivaate ja analüüsimise kultuur. Üks põhjus, mis ka täna siin kõlas, miks kohati võeti seda liiga tundlikult või isiklikult, ongi see, et meil ei ole sellist kultuuri kahjuks tekkinud. Hea kolleeg Leo mainis tegelikult, et neid põhjusi oli riigikaitse vallas ju mitu. 1991. aastal oleks võinud kohe teha sissevaate. NATO-sse liikumine, Gruusia, Krimm – kõikide nende etappide [järel] oleks olnud vajalik tagasivaade, kas see, mis me teeme, vastab vajadustele ja olukorrale. Nii et meil tuleb see kultuur tekitada.

Riigikogu rollist on palju räägitud. Raporti näitel me näeme, et siin on pikk tee minna. Otsustusprotsessid, mida see raport puudutas, ju näitavad, et neid ei dokumenteerita, ei ole võimalik jälgida, kuidas ühe või teise otsuseni jõuti. See tähendab, et [otsused] ei ole läbinähtavad, mis omakorda tähendab, et demokraatlik juhtimismudel ei tööta. Aga me ehitame ju demokraatliku riiki. Sellega tuleb tegeleda.

Kaitsetööstus. Väga lihtsustatult öeldes on meil Eestis kahte tüüpi kaitsetööstused. Üks on see, mis paikneb Eestis, ja teine on see, mis osaleb kaitsevõimekuse arendamisel. Aga ka see teine tegelikult kaitse planeerimisega otseselt seotud ei ole. See tuli väga selgelt välja, kui me arutasime raporti koostamise käigus ja ka komisjoni istungite ajal näiteks kaitsetööstusparkide loomist. Küsimusele, kas see on kuidagi koordineeritud kaitse planeerimisega, me saime vastuse, et need on eraldi protsessid. Need ei saa olla eraldi protsessid. Sellega tuleb meil edasi töötada, et raport ei oleks maha visatud pingutus. On niinimetatud silotornid – samuti lai tööpõld. 

Relvapoliitika ja relvaseadus on ju endiselt korrakaitse valdkonna küsimus. Sõda on kestnud Euroopas mitu aastat. See peaks olema vaieldamatult – ja me näeme, et Eestis on algatusrühm aktiivselt tegutsemas – ka riigikaitse küsimus. Sellega on otseselt seotud uute vajalike laskepaikade ja lasketiirude arendamine. Me ei ole siin piisavalt aktiivsed.

Head kolleegid tõid siin välja regionaalse juhtimise. See küsimus jäi ju õhku. See on väga suur puudujääk ja meil tuleb selle [parandamisega] siin edasi minna.

Aga tuleb ka kiita. Otseselt ei olnud see küll raporti teema, aga raport ikkagi puudutas kaitsetööstuse rahastamist. See oli kunagi ju suur probleem ja on väga hea tõdeda, et selles osas on astutud häid samme. Rakenduse poole pealt võiks asi muidugi olla parem. Ja raporti kohta veel …

Kas soovite lisaaega?

Jah, olge kena, palun!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Loodan, et nii palju ei lähe vaja. 

Meie tark kollane raamat ütleb väga hästi, et raport täidab oma eesmärke siis, kui sellele järgneb arutelu huvigruppidega, meedias ja nii edasi. On rõõm tõdeda, et tegelikult arutelu käivitus kohe, kui see idee välja käidi, enne kui raport üldse ilmet hakkas võtma. Selles mõttes on see raport tublim, kui kollane raamat nõuab. Aga see näitab ühiskonna huvi ja vajadust selliste teemade üle [arutada].

Ootame järgmisi raporteid, mis võiksid olla energiajulgeoleku teemal ja muude asjade kohta. Tänud kõigile heade sõnade eest ja loomulikult kõigile, kes osalesid [kohtumistel] ja suutsid välja kannatada raporti töögrupi kohati väga detailsed pinnimised! Aga see oli asja huvides. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Head kolleegid, kokkuleppel järgmise päevakorrapunkti ettekandjaga võtan nüüd juhataja vaheaja kuus minutit, et me ei tekitaks arutelu võimatust. Tuletan ühtlasi kolleegidele meelde, et pühapäevast täiendavat istungit ei toimu [eilse istungi] päevakorra ammendumise tõttu. Head kolleegid, kuueminutilise vaheaja järel on meie tänane Riigikogu istung lõppenud.