Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Winston Churchillile on omistatud selline ütlus, et plaanid ei ole midagi, aga planeerimine on kõik. Ja nii ka, nagu te olete aru saanud, esmalt planeeritud või plaan teha oluliselt tähtis riiklik küsimus rahulikus puhanud keskkonnas on saanud Riigikogu töö dünaamika tõttu teatud korrektiive. Ehk jah, meie kolmas ettekandja, endine regionaalminister Vallo Reimaa, kes oleks andnud ülevaate raportist neutraalse ja kõrvaltvaataja pilgu läbi, tema siia jõudmine ei ole tõenäoliselt võimalik, vähemalt selles ajaraamis, mis meil on.
Aga sellele vaatamata ei saa see teemat peatada. Kui me räägime nüüd sellest raportist, siis loomulikult peame ka küsima, miks sellist raportit üldse teha. Aga seda raportit peab tegema sellepärast, et julgeolekuolukord ei ole see, mis ta oli kümme aastat tagasi. Ja teine, veelgi tähtsam ülesanne: me kõik peame ellu viima neid ülesandeid, mis on meile seadusega pandud. Taoliste raportite koostamine on meile seadusega pandud – meile kui Riigikogu liikmetele. See ei ole kontroll, see ei ole järelevalve, see on arengu normaalne tagasisidevorm. Ma loodan, et tulevastes koosseisudes – ja mitte ainult riigikaitsekomisjonis, vaid ka teistes komisjonides – võetakse see töövorm aluseks. Seda sellepärast, et meil on vaja tagasisidet ja ülevaadet tehtust, ausat hinnangut olukorrale, sest see annab edu aluse, et edasi liikuda süsteemselt ja läbikaalutult, ‑mõeldult. See annab aluse sellele, et siin langetatud seadused ja otsused on ka täidetavad ning on kooskõlas rahvusriigi põhimõtetega ja meie riiklike huvidega, need ei ole lihtsalt deklaratsioonid, milleks ei ole meid siia kutsutud.
Aga nüüd raportist. Kõnealuse raporti eesmärk ei olnud hinnata üksikuid relvasüsteeme, Kaitseväe üksusi või ministeeriumide tegevusi eraldiseisvalt. Meie ülesanne oli hinnata Eesti riigi valmisolekut tervikuna olukorras, kus julgeolekukeskkond on viimase 15 aasta jooksul järjepidevalt halvenenud. Oluline on veel rõhutada, et raport ei sündinud ühe erakonna, ühe maailmavaate ega ühe ametkonna käsitlusena. Raporti koostas riigikaitsekomisjoni otsusega moodustatud erakondadeülene töörühm koos väliste ekspertidega ning raport kiideti komisjonis konsensuslikult heaks. Seetõttu ei käsitle raport poliitilisi eelistusi, vaid Eesti riigi valmisolekut mõjutavaid süsteemseid küsimusi. Süsteemseid – ma rõhutan: süsteemseid – küsimusi.
Raporti koostamisel lähtusime süsteemianalüüsi põhimõtetest. Süsteemianalüüsi lähtekoht on lihtne: kui soovime hinnata, kas riik liigub õiges suunas, ei piisa üksikute projektide vaatamisest, tuleb hinnata kogu loogilist ahelat alates eesmärgist kuni tulemuseni. Riigi puhul tähendab see, et kõigepealt peavad olema julgeolekupoliitilised alused. See oli ka see mandaat, mis meile anti. Julgeolekupoliitika alused ei ole pelgalt dokument. Seal on kirja pandud laused ja lausete read. Julgeolekupoliitika alused on kogu riigi toimimise vundament, kuhu ehitatakse üles nii meie julgeolek, heaolu kui ka toimepidevus.
Julgeolekupoliitikast peavad välja tulema strateegiad. Kahjuks tuleb kohe siinkohal tõdeda, et viimane julgeolekustrateegia, mis Eestis oli, kaotas kehtivuse 2017. aastal. See on olnud meie julgeoleku kujundamise üks suuremaid võimelünki. Aga strateegiatest sünnivad arengukavad, arengukavades tegevused ja lõpuks tulemused. Oma raportis me vaatasime ka seda, kas on tegemist tulemuse või tagajärjega.
Kui selles ahelas, mida ma just enne kirjeldasin, tekib lünk, hakkavad organisatsioonid küll tegutsema, kuid tegevused ei pruugi enam toetada soovitud lõpptulemust. Seetõttu alustasime küsimusest, milline on oht ja kuidas see on ajas muutunud. Sellele vastamiseks tegime süvaanalüüsi Venemaa strateegilisest käitumisest, analüüsisime nii Venemaa ametlikke dokumente, Ukraina sõja kogemust kui ka laiemat arengut, mida sageli kirjeldatakse nimetusega "Projekt Rossija". Muuseas, suurepärane dokument professionaalsest vaatenurgast vaadates. See on tegelikult õpik, kus nad kirjeldavad ja kirjutavad meile ette, millised on nende kavatsused, võimed ja meetodid. Tasub lugeda.
Meie jaoks ei olnud oluline mitte ainult see, mida Venemaa ütleb, vaid ka see, mida ta teeb. Sama põhimõtet rakendasime ka Eesti otsuste hindamisel. Me ei vaadelnud üksikut projekti eraldiseisvalt, vaid nende mõju kogu riigi poliitilisele, sõjalisele, majanduslikule, ühiskondlikule ja informatsioonilisele süsteemile. Kui vaatame viimase kahe aastakümne arenguit siis näeme üsna järjekindlat mustrit – Gruusia 2008, Krimmi annekteerimine 2014 ja alanud Donbassi sõda, täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal ja sinna juurde võime lisada veel kõiki neid operatsioone nii Süürias kui ka Kesk-Aafrikas. Sellele lisandus energiavõrkude, sidevõrkude ja tsiviiltaristu sihikindel ründamine. Need ei ole juhuslikud sündmused, see on "Projekt Rossijas" väga selgelt kirjeldatud mustrite täideviimine.
Muuseas, need peegeldavad väga hästi klassikalist Clausewitzi arusaama sõjast. Clausewitz kirjeldab sõda kolme jõu koosmõjuna: valitsus, relvajõud ja rahvas. Ukrainas näeme seda väga selgesti. Esialgu püüdis Venemaa murda Ukraina relvajõude ja vallutada riigi kiire operatsiooniga. See ei õnnestunud. Siis hakati mõjutama Ukraina valitsust sõjalise surve kaudu. Seegi ei andnud soovitud tulemust. Ja siis liiguti survega kogu ühiskonnale. Hakati ründama energiataristut, elektrijaamu, sidevõrke, transpordisüsteemi ja tsiviilelanikkonda. See tähelepanek on raporti jaoks väga oluline. Me võime täiesti kindlad olla, et ka Eesti vastu ei kasutataks ainult tanke või rakette, vaid mõjutatakse kogu ühiskonda erinevate meetoditega, asümmeetriliselt, intellektuaalse üleolekuga ja odavalt, nii nagu president Putin seda Müncheni julgeolekukonverentsil pani.
Meie ülesanne on aru saada, mis asi on see asümmeetriline ja intellektuaalne üleolek. Lahti mõtestada tema ratsionaalsus – see on meie primaarne ülesanne – ja selle põhjal kujundada oma julgeolekupoliitika alused, mis kaitsevad meie riiklikke huve. Seetõttu on ka energiataristu, selle tootmine ja taskukohasus riigikaitse küsimus. Ka see on üks põhjus, miks riigikaitseraportis on terve peatükk pühendatud Eesti energiajulgeolekule.
Nii et me peame endale aru andma, et kui puudub elekter, siis ei tööta side, kui ei tööta side, ei tööta juhtimine, kui ei tööta juhtimine, ei tööta riik. Sama kehtib veevarustuse, logistika, tervishoiu ja paljude teiste valdkondade kohta. Ma rõhutan jälle, et see on ühiskonnaülene ettevalmistus. Igal inimesel peab olema oma roll ja arusaam oma rollist.
Ja sellest tulenevalt me vaatasimegi ajajoonel kõrvuti kahte protsessi: Venemaa tegevusi, teiselt poolt Eesti otsuseid. Ja jõudsime ju raportis ühe olulisema tähelepanekuni: mitmed Eesti otsused ei peegelda julgeolekuolukorra halvenemist, mõningal juhul näeme isegi vastupidist tendentsi. Raporti koostamise käigus ilmnes korduv probleem. Mitmete strateegilise mõjuga otsuste puhul ei olnud võimalik tuvastada terviklikke mõjuanalüüse, mis oleksid hinnanud otsuste mõju riigi valmisolekule, julgeolekule või rahvuslikele huvidele tervikuna. Samuti ei olnud alati võimalik tuvastada, kuidas olid otsused seotud muutunud julgeolekukeskkonna vastase tegevuse või pikaajaliste riiklike eesmärkidega ja kas otsused üldse tuginesid terviklikule süsteemsele analüüsile.
Kui me asetame samale ajajoonele Vene agressiivsuse kasvu ning Eesti olulisemad riigikaitset ja energiajulgeolekut ja juhtimissüsteemi puudutavad otsused, tekib küsimus, kuivõrd olid need otsused kooskõlas muutunud julgeolekukeskkonnaga. Me tihti ei leidnud terviklikke mõjuanalüüse, veelgi enam, me ei leidnudki analüüse. Me leidsime arvamusi, ideid, kellegi kujutlust. Nii et analüüsi sügavust, mis hämmastas, oli see, et kui teatud igikestvatele fundamentaalsetele toimemehhanismidele esitatakse väljakutse, siis peab taga olema väga sügav analüüs.
Kui Helmut von Moltke või Friedrich Suur on pannud vundamendi, mis on vastu pidanud sajandeid, ja kui seda muudetakse ning selle muudatuse ainsaks lähtealuseks on see, kui kantsler tuleb ja ütleb, et meile tuli mõte, ja sellega piirdub. See ütleb seda, et meie analüüsi, doktriinide koostamise, vastase lahtimõtestamise ja nende meile vajalikeks strateegiateks kujundamiseks on meil väga pikk ja põhjalik töö vaja ära teha.
Me hindame, et see ei ole tahtlik, vaid see on pigem strateegilise juhtimise, analüüsivõime ja kompetentsi puudujääk. Kui otsustusprotsessis puudub tervikpilt, võivad ka heas usus tehtud otsused viia tulemusteni, mis ei tugevda riigi valmisolekut või võivad seda isegi nõrgendada. Näeme olukordi, kus üksikuid projekte on käsitletud kitsalt tehniliste või valdkondlike otsustena, kuigi nende mõju ulatub oluliselt kaugemale. Oluline on rõhutada, et raport ei käsitle neid juhtumeid eesmärgiga hinnata üksikuid projekte kui nende tehnilisi lahendusi. Need on näited laiemast probleemist.
Raporti tähelepanu keskmes on otsustusprotsess ise. Kas strateegilise mõjuga otsuste puhul hinnati neinde mõju kogu riigi valmisolekule, rahvuslikele huvidele ja julgeolekule tervikuna? Küsimus ei ole selles, kas konkreetne projekt oli all, vaid selles, kas otsuste tegemisel kasutati süsteemset analüüsi ning kas vastutust ja mõju olid selgelt määratletud.
Heaks näiteks on KAVS-projekt, mida rahvasuus teatakse seda rohkem kui Türgi soomukite projekti. Ja olgu siinkohal öeldud, et tegemist ei ole platvormi, ei ole soomuki kirjeldusega. Ei ole! Masin on masin, kuid tegelikult on selle taga oluliselt suurem nii poliitiline, majanduslik julgeoleku kui ka riigikaitseline teema. See on küsimus, mis julgeolekupoliitika alustes on eraldi välja toodud. Me peame eelistama koostööd Läänemere maade ja Põhjala riikidega.
Tegelikkuses ei ole see viimasel ajal enam praktika. See ei ole see ökosüsteem, mis on meie riigi ja rahva huvides. Veelgi enam, kui me anname ära eelmise eelise, kus me oleksime saanud tuua tootmise, edendades majandust ja riigikaitset Eestisse, kui me nüüd oleme sõltuvuses hoopis teisest ökosüsteemist, kui selle projektiga on liitunud meie naabrid Läti, Leedu, Poola, Soome, Norra, Taani ja Suurbritannia, siis see on see ökosüsteem, kus me peame olema, sest see on suur perekond. See on see, kus toimib logistika, kus toimivad meie diplomaatilised suhted, poliitikat ajatakse koos. See on see, kus on meie rõhuasetus.
Kui te vaataksite kaarti, siis te näete, et just sellel ajal, kui meie strateegilised partnerid Soome ja Rootsi ootasid NATO-sse akrediteerimist, tegime meie tehinguid hoopis riigiga, kes nende sisenemist tõrjus. Ja nüüd me oleme ökosüsteemis, kus on Türgi, Eesti, Tšad ja Araabia Ühendemiraadid. See on see poliitiline, majanduslik ja diplomaatiline mõju, mille raport välja toob, mitte see, kas soomuk on hea või halb.
Samuti peab välja tooma Aidu tuulepargi rajamist. Me räägime, et me oleme väike riik, meil ei ole strateegilist sügavust ja meil ei ole aega. Need on kaks asja, milles Eesti ei saa kaubelda ei ruumi ega ajaga. Ometi oleme me tekitanud meie signaalluurele ja seirevõimele suhteliselt suuri takistusi.
Nii et kui me ei võta arvesse kõiki neid ökosüsteeme, meie riiklikke huve, siis me raportis jõudsime järelduseni, et meie kaitsevägi valmistub lahinguks ja nad teevad seda hästi, aga riik ei valmistu sõjaks, kuigi julgeolekuolukord nõuaks sõjaks ja kriisiks päris tõsist ettevalmistust. Just see on meie heidutuse kõige põhilisem garantii – olla valmis ja mitte reageerima, vaid tegutsema.
Nii et riigi seisukohast on see, et sageli juhitakse isegi valdkonda hästi, kuid riiki tervikuna mitte alati piisava tervikvaatega. Julgeolekuolukorra halvenedes muutub just selline tervikvaade kriitilise tähtsusega, sest vastane ei ründa üksikuid valdkondi, vaid püüab mõjutada kogu süsteemi korraga. Tuvastasime, et Eestis puudub terviklik rahuaja, kriisiaja ja sõjaaja juhtimise kontseptsioon. Praktikas tähendab see seda, et püüame kriisi ja sõda juhtida peamiselt rahuaja juhtimismudelite alusel. Aga sõjaolukorras ei piisa juhatamisest, sõjaolukorras tuleb juhtida. Need on kaks erinevat asja. Juhatamine tähendab kooskõlastamist, juhtimine tähendab otsustamist. Juhatamine tähendab protsessi korraldamist, juhtimine tähendab vastutuse võtmist. Just selle me oleme raportis rõhutanud, et nii poliitiline, sõjaline kui ka ametkondlik juhtkond peavad olema võimelised juhtima neile usaldatud struktuure, organisatsioone ja lõpuks ka riiki.
Teine suur järeldus on selles, et meie arendused – ja see ei puuduta isegi mitte ainult Kaitseväge, vaid see puudutab ühiskonda tervikuna – on jõukohase riigikaitse mudeli rakendamine. See jõukohane riigikaitse on mõistena ju arusaadav, aga kui sa rakendad seda niimoodi, et ma teen ainult selle ressursi raames ainult neid võimeid ja üksusi, mida see ressurss võimaldab, siis see tähendab seda, et me läheme reservarmee mudelist kõrvale.
Reservarmee mudel. Kõige parem näide sellest on Soome, kus nemad on oma relvajõud viinud täna Euroopa üheks võimsamaks sõjaliseks jõud 1,3–1,8%-ga SKP-st. Nad on seda teinud, sest nad mõtlevad ja mõtlevad asju läbi.
See jõukohase riigikaitse mudeli rakendamine on viinud lihtsalt loogiliste järeldusteni. Ressurss määrab organisatsiooni, ressurss määrab ära võimed, aga ta ei määra ära vajadust. Nii et me peame ikkagi Venemaast ja sellest tuleneva ohu tõrjumiseks kõigepealt rakendama vajaduse ja ohu mõiste ning looma diferentseeritud lähenemise rahu-, kriisi- ja sõjaaja jõustruktuuride ressursi rakendamisele.
Nii et praegu me mõõdame. Muuseas, me ei mõõda ka oma tegevusi, me ei mõõda seda, kas me oleme edukad, kas meil on valmisolek, valmidus ja toimepidevus. Jah, Kaitseväes toimub CREVAL ehk ehk Combat Rediness Evaluation Process. See on väga hea ja omal kohal olev protsess, kuid tervet ühiskonda on vaja mõõta. Tervet ühiskonda on aru saada, kas meie tegevused on tegelikult kooskõlas vajadustega, kas see ressurss, mis me sinna paigutame, on kooskõlas meie riiklike huvidega ja kas see kõik tagab ...
(Kõneleja soovib lisaaega.)
