Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Urmas Reinsalu, palun! Kas te, Urmas Reinsalu, soovite anda eelnõu üle? (Saalist vastatakse.) Härra Urmas Reinsalu, palun, kui te soovite anda üle eelnõu, siis on teie kord praegu. Head kolleegid, meil on praegu eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Urmas Reinsalu, ma kuulutan teid kolmandat korda välja. Urmas Reinsalul on viis arupärimist, siis kahe minuti kaupa. Palun!

Selge. Aga, lugupeetav rahvaesindus! Isamaa ja Res Publica Liit oli varem, aga praegu on Isamaa Erakond. Selles loogikas esitan ma arupärimised, viis tükki, parlamendiliikmete poolt annan üle valitsuse liikmetele. 

Ma tahan kõigepealt öelda, et selline kiirkorras, puntraviisi legitiimsust mitteomavate eelnõude läbisurumine, mida valitsus püüab praegu teha, on kohatu. Seetõttu me tegime ettepaneku esmaspäeval rida vastakaid tundeid ja vastuseisu tekitavaid eelnõusid läbivedamise asemel võtta need päevakorrast välja. Kahjuks sellega ei arvestatud. Ja see tekitab olukorra, kus Isamaa seisukoht on, et me peame kehva poliitika läbisurumist pidurdama. Ja selleks me oleme täna valmis. 

Teiseks, Riigikogu puhul on tulnud teade, et kutsutakse kokku, juhul kui täna ei õnnestu seda istungit tulemusrikkalt lõppu lohistada koalitsiooni poolt, istung 14. juunil, leinapäeval. Ma arvan, et see ei ole sümboolses tähenduses kohane. Üleskutse on meil selline, et hästi, see on parlamentaarne vastasseis, aga on olemas ka väärikuse küsimused. Ettepanek on sellisel juhul leida muu nädalapäev valitsuskoalitsiooni tahte realiseerimiseks, olgu selle nädala reedel, laupäeval või järgmise nädala mingi muu tööpäev. 

Kuid ma annan selle loogikaga üle kõigepealt arupärimise sotsiaalministrile lastetoetuste tuleviku kohta. Nimelt on proua Kallas teatanud, et valitsus on kokku leppinud, et 2028. aastaks lastetoetusi vähendama asuda, ja härra Ligi on teatanud, et lastetoetused on minevik. Tõepoolest, riigi eelarvestrateegias on juba 100 miljonit eurot lastetoetuste mahtu 2029. aastast vähendatud. 

Aitäh teile! Aitäh, Urmas Reinsalu! Palun järgmine arupärimine! 

Ja me ootaksime vastust siis proua Jollerilt selle küsimuse kohta. Ole hea! (Ulatab arupärimise juhatajale.)

See on tähendusrikas eelmise arupärimise puhul, et ainus sõnum, mis valitsuselt on tulnud enne nende ametiaja lõppu, on veel täiendavalt lastega perede toimetulekut habrastada, suutes teha seda poliitilise retoorikaga. Ma arvan, et see on kohatu.  

Nüüd, järgmine arupärimine on Kristen Michalile puudutavalt peaministrile arupärimist Rail Balticu projekti riikidevaheliste kokkulepete kohta. Nimelt, esmaspäeval riigieelarve kontrolli komisjonis selgus hämmastav asjaolu, et riikidevaheline kokkulepe on sõlmitud 2017. aastal Rail Balticu projekti realiseerimiseks lõpptähtajaga, et ta saavutab valmiduse 2025. aastal. Nagu me loodusvaatluste teel suudame tuvastada, seda ei ole juhtunud, vaid see projekt on retoorikas ametiisikute, erinevate riikide esindajate poolt edasi lükkunud 2030. aastani, kuid Kliimaministeeriumi esindajad kinnitasid, et mingit riikidevahelist kokkulepet ei olegi sõlmitud selle kohta, milline on uus valmimisaeg. See tähendab, et 25 miljardi euro suurusjärgus, mida hindab Euroopa audiitorite koda, projekti puhul ei olegi uut kokkulepet, millisel ajal see üldse valmib.  

See kahtlemata tekitab rea küsimusi. Mis otstarbel niisugust suhet ei ole määratletud? Milline on valitsuse kavandatav agenda selle projekti rahastamiseks? Nimelt, esmaspäeval on kuulda olnud, et meil on täiendavalt 2027. aastal riigi eelarvestrateegia väliselt puudu veel 150–200 miljonit eurot. Nendest küsimustest johtuvalt ootame valitsusjuhilt vastuseid selle nii suure investeerimismahuga projekti õigusselguse kohta. 

Aitäh!

Kolmas arupärimine puudutab värskelt ilmunud OECD ja IMF-i aastaraporteid Eesti majanduse väljavaadete kohta. Me sooviksime peaministrilt teada seda, et raportid on mahukad ja sisaldavad ka erinevaid poliitikavalikuid, mis on vastuvõetavad ilmselt poliitilistele jõududele ja mis ei ole vastuvõetavad ühiskondliku arutelu korras, kuid on olemas rida põhijäreldusi nendes raportites. Esiteks, me markeerime ära jätkusuutliku rahandustrajektoori, mille ülikriitiliselt toovad välja mõlemad eksperdiinstitutsioonid, ja teiseks, tõsise probleemina tööjõu tootlikkuse suhteline langus, mis meil on viimaste valitsuste ajal aset leidnud. 

Me soovime peaministrilt käsitlust nende raportite pinnalt, milliseid samme on valitsus viimastel aastatel astunud tööjõu tootlikkuse parandamiseks, aga ka milliseid valitsuse sammud on tegelikkuses suhtelist Eesti majanduse konkurentsivõimet tööjõu tootlikkuse vallas hoopis alandanud, et meil oleks relevantne käsitlus suhtumises nende raportite kriitikasse Eesti majanduse väljavaadete kohta. See eeldab ausalt ka valitsuse tegemistele või tegematajätmistele silmavaatamist. Aga ma loodan, et peaminister suudab üle olla päevapoliitikast ja anda käsitluse, mis annab objektiivse hinnangu praegusele kujunenud olustikule meie majanduse konkurentsivõime viimaste aastate nõrgenemise kohta nii Euroopa kui ka meie Läänemere regiooni tasemel. Ole hea!

Järgmine arupärimine on samuti kellele? Härra peaministrile. See puudutab riigivõla kiiret kasvu Eestis. OECD on oma aastaraportis, mida esitleti esmaspäeval, toonud ära, et trajektoor riigi rahanduse vallas on Eesti valitsuse praeguse poliitika tulemusena jätkusuutmatu. Konkreetse indikaatorina on ära toodud, et 2050. aastaks sama poliitilise agenda jätkumisel saavutab Eesti võlakoormus juba 100% SKP-st. Sada protsenti SKP-st! Meie mure on see, et valitsus ei ole olnud võimeline andma ühtegi relevantset käsitlust selle kohta, milline on keskpikas plaanis jätkusuutlik riigi rahanduse kontuur lähemateks aastateks. Teiseks, milliseid samme plaanib valitsus rahanduse kursi jätkusuutlikuks muutmiseks? 

Ma arvan, et on asjakohane, et enne seda, kui valitsus asub ette valmistama 2027. aasta eelarve koostamist ja 2027.–2030. aasta riigi eelarvestrateegia koostamist, on meil võimalik parlamentaarse arutelu käigus valitsusjuhiga saada selgus valitsuse rahanduspoliitiliste kavatsuste kohta. Hetkel on see mattunud udusse. Veelgi enam, ka eelarveväliselt on valitsus üle antud eelnõudega ja poliitiliste initsiatiividega järgmise nelja aasta perspektiivi vaadates sadade miljonite eurode ulatuses võtnud valimisjärgsesse aega kohustusi. See ei ole kindlasti mitte aktsepteeritav käitumisjoonis valitsuse poolt. Aitäh! 

Ma annan üle järgmise arupärimise, mis puudutab ajalehtede kojukande hinda ja riigi toetuspoliitikat selles valdkonnas. Täielik müsteerium! Ja me küsime härra Terraselt selgust. Mul oli au ka osaleda majanduskomisjoni istungil läinud nädalal. Lõbus komisjon, energiline komisjon, aga vähe villa. Minu küsimused puudutasid seda, et Omniva oma kalkulatsioonides – mida ei ole vaidlustanud ka meedialiit ega ei vaidlustanud ka valitsuse esindajad – on planeerinud efektiivse kulu ajalehtede kojukandele universaalteenuse raames neljaks aastaks suurusjärgus 16 miljonit eurot. 

Ja nüüd, kui kavandatakse postiseaduse muudatusi, on valitsus kirjutanud sinna sisse elegantselt selle, et kui toimub Omniva erastamine, siis meil ei teki mitte mingit vabaturgu, vaid Konkurentsiameti määratud kasumiga tegutsev monopoolne ettevõte, lepinguliselt. Selles monopoolses seisundis on võimalik saada ka riigieelarve toetusi. 

Summad on soliidsed. Järgmiseks neljaks aastaks on planeeritud, nagu ma ütlesin, meedialiit näeb ette suurusjärgus 16 miljonit eurot võrreldes tänaste tehioludega. Ja valitsuse esindajad on olnud võimetud vastama põhimõttelistele küsimustele, a) kui see Omniva erastamine läbi viiakse, siis milliseks kujuneb tegelik kulupõhine hinnastamine, ja b) milline on valitsuse poliitika selle tulemusena. Kas siis kulupõhiselt leiab aset kojukanne ja nende teenuste osutamine või valitsuse arusaama järgi tuleb asuda seda doteerima riigieelarve sihteraldisena, nii nagu seda väiksemas mahus on tehtud ka pretsedendina siin pooleteise miljoni euroga varem? See on väga olulise kaaluga, see puudutab suurt summat järgmise eelarvestrateegia perspektiivis. Valitsuse esindajatelt ei tulnud ühtegi relevantset vastust a) ei selle kohta, milline kujuneb tegelik prognoositav hind välja, ega b) selle kohta, kas neid eelarve eraldisi kavatseks teha või mitte. Selles hämas loodame luua selgust, mis on parlamendiliikmete ülesanne. Aitäh!

Aitäh! Mul on vähemalt hea meel, et ettekandja tunnistas, et tegemist on katsega Riigikogu tööd tõkestada. Aivar Kokk, palun! (Hääl saalist.) Ma tsiteerisin seda, mida ettekandja ütles, ma ei ole rohkem midagi lisanud. Palun!

Mul on anda üle arupärimine peaminister Kristen Michalile. Teema on Rail Balticu projekti edenemine ja Läti-poolse koostöö kohta. Seitse küsimust. Milline on Vabariigi Valitsuse hinnang Rail Balticu projekti tegelikule edenemisele Lätis ning kas valitsus peab realistlikuks, et Läti rajab Rail Balticu ühenduse Eesti piirini kavandatud tähtaja jooksul? Teiseks, milliseid ametlikke kinnitusi või siduvaid kohustusi on Eesti saanud Lätilt Rail Balticu väljaehitamise kohta kuni Eesti-Läti piirini? Millised oleksid Eesti jaoks rahalised ja majanduslikud tagajärjed juhul, kui Eesti lõpetab Pärnu-Heinaste lõigu väljaehitamise oluliselt varem, kui Läti jõuab välja ehitada ühenduse Eesti piirini? Kas Vabariigi Valitsus peab vajalikuks kaaluda Rail Balticu ehitustööde peatamist või ehitustempo ümberhindamist Pärnu-Heinaste lõigul seni, kuni Läti on andnud piisavalt tagatised Rail Balticu väljaehitamiseks Heinasteni, või kui ei, siis millistel põhjustel? Kui palju on Rail Balticu Eesti osa eeldatav maksumus kasvanud võrreldes projekti algsete hinnangutega ning millised on peamised põhjused, mis on viinud ehitusmaksumuse suurenemiseni? Arvestades Rail Balticu maksumuse märkimisväärset kasvu võrreldes projekti algsete hinnangutega ning jätkuvalt ebakindlust projekti edenemise osas Lätis, kas Vabariigi Valitsuse hinnangul on Rail Baltic Eesti jaoks endiselt majanduslikult otstarbekas ja pikaajaliselt jätkusuutlik investeering? Kui jah, siis millistele analüüsidele hinnang tugineb? Ning viimaseks, kui suured dotatsioonid on kavandatud Rail Balticu raudteetaristu ülalpidamiseks ja rongiliikluse korraldamiseks pärast objekti valmimist? Aitäh!

Aitäh teile! Jaanus Karilaid, palun! Kolm arupärimist või eelnõu, nii et kahe minuti kaupa. (Kõneleja täpsustab.) Jah, aga kahe minuti kaupa: üks, siis teine, siis kolmas.

Head kolleegid! Esimene arupärimine on sotsiaalminister Karmen Jollerile ja puudutab tervishoiuteenuste kättesaadavust. Eesti tervishoiusüsteemi üheks suurimaks väljakutseks on juba pikki aastaid kujunenud tervishoiuteenuste kättesaadavus. Avalikkuses on üha enam kõneainet pakkunud pikenevad ravijärjekorrad, tervishoiutöötajate puudus ning patsientide kasvav omaosalus tervishoiukulude katmisel. Mitmetes piirkondades on keeruline pääseda õigeaegselt nii perearsti kui ka eriarsti vastuvõtule, samal ajal vananev elanikkond ning kasvav surve tervishoiusüsteemi rahastamisele. Riigil lasub kohustus tagada inimestele vajalik tervishoiuteenus mõistliku aja jooksul, sõltumata nende majanduslikust olukorrast. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, on meil sotsiaalministrile kolm sisuküsimust, kuidas sellisest keerulisest olukorrast välja tulla ja mis on need lahendused, ning küsime ka värskemat tervishoiupilti viimase aja arengute kohta. Sellele arupärimisele on alla kirjutanud peale minu veel Henn Põlluaas ja Ants Frosch. 

Hakkame ükshaaval minema! Järgmine arupärimine on jällegi sotsiaalminister Karmen Jollerile. Seekord puudutame hooldereformi ja hooldekoduteenuse kättesaadavust. Valitsus käivitas, me teame, hooldusreformi eesmärgiga parandada eakate hooldusteenuste kättesaadavust ning vähendada inimeste ja nende perede rahalist koormust. Reformi tutvustamisel kinnitati avalikkusele, et hooldekodukoha maksumus muutub inimesele senisest jõukohasemaks ning teenus paremini kättesaadavaks. Praktikas aga on jätkuvalt nii probleemiks hooldekodukohtade kõrge hind, omaosaluse suurus ja kohalike omavalitsuste erinev võimekus selle teenuse tagamisel. Paljud pered peavad endiselt kandma märkimisväärset rahalist koormust. Seetõttu on oluline hinnata, kuidas me saaksime selle reformi adekvaatsemalt eesmärkideni jõuda. Samuti vastavalt kodu- ja töökorrale, § 139, on meil kolm sisuküsimust. Jällegi, Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Ants Frosch on sellele arupärimisele alla kirjutanud. 

Ja kolmas arupärimine on peaminister Kristen Michalile. Seda juba Saaremaa mees Mart Maastik puudutas, see on Rohuküla raudtee taastamine. Sellest on pikalt räägitud, eeltööd on põhjalikult tehtud. Turba–Riisipere lõik on valmis, ehitusprojekt on valmis, keskkonnamõjud on hinnatud ning Hiiumaa ja Läänemaa on seda oodanud juba aastakümneid. Riik on samal ajal investeerinud märkimisväärselt raudteetaristu arendamisse teistes piirkondades, kuid kaks maakonda – Läänemaa ja Hiiumaa – on sellest regionaalpoliitilisest omamoodi võluvitsast välja jäetud. Nii et ühelt poolt on valitsus seadnud eesmärgiks soodustada keskkonnasäästlikku liikumist, vähendada transpordisektori heitmeid ja tugevdada regionaalset sidusust, aga Rohuküla raudtee ehitamine on jäänud soiku, kuigi praktiliselt kõik kuus parlamendierakonda, kes siia on valitud, on seda lubanud teha. Kõik kuus! Ja see on sügavalt ebaõiglane, et Läänemaa ja Hiiumaa ei ole saanud raudteetaristu arendamisest osa. Meil on kokku viis sisuküsimust. Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Ants Frosch on selle allkirjastanud.

Aitüma! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on üle anda arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. See on seotud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate otsetoetuste jätkuva ebavõrdsusega. 

Tegelikult on juba pikki aastaid olnud see situatsioon, kus Eesti, kes on klimaatiliselt viletsamates tingimustes ja ka mullastiku boniteedi viletsamates tingimustes, aga saab poole vähem toetusi kui Prantsuse või, ma ei tea, Saksa põllumehed. See on tegelikult tõsine probleem. Kõige parem oleks, kui üldse mingeid toetusi ei makstaks. Kahjuks seda süsteemi meie muuta ei saa. 

See, mida me palume siin muuta või vähemalt esitame küsimusi härra Terrasele, ongi see, et millised on konkreetsed sammud Eesti valitsuse poolt, et seda ebavõrdsust likvideerida. Ei hakka pikemalt teie aega raiskama. Alla on kirjutanud peale minu veel Jaanus Karilaid ja Helir-Valdor Seeder.

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Toomas Kivimägi! Ma sooviks anda üle kolm arupärimist. 

Esimene neist puudutab väga olulist teemat. Me kõik oleme spordimehed ja spordinaised. Eestis räägitakse multihallist, et multihall võiks Eestisse tulla. Käib debatt selle üle, et kuhu. Omavalitsused on konkureerinud ja esitanud oma mõtteid sellel teemal. Pärnumaa saadikuna mul on hea meel, et ka Pärnu linn on selles konkurentsis omadega sees. Loodan, et kui arupärimisele vastamise aeg tuleb, loodetavasti septembris, siis augustis on otsused tehtud ja saame rääkida tulemustest. Aga mitte sündmustest ette rutates on arupärimine spordimultihalli rajamise kohta ja otsustusprotsessi kohta lugupeetud proua Purgale. Ja siin on hulk küsimusi selle kohta, kuhu riiklikus vaates võiks see multihall olla rajatud. Millised asukohad on perspektiivsed riigi vaates? Kas kõik Eesti piirkonnad ja omavalitsused saavad projekti asukoha osas võrdselt kandideerida või tehakse lõplik otsus valitsuse tasandil eelvaliku alusel? Millistest kriteeriumitest lähtub riik spordimultihalli asukoha ja investeeringu otsustamisel? Kas ka regionaalne tasakaal, ligipääsetavus, majanduslik mõju, sporditaristu vajadus on selles kaardistuses sees? Ja kuidas tagab ministeerium, et otsustusprotsess on läbipaistev ning arvestab kõigi piirkonna huvide ja võimalustega võrdselt? Selline on esimene arupärimine. 

Teine puudutab väga olulist meedet, ühte vanimat Euroopa Liidu toetusmeedet, mis on üles seatud läbi kaasamise, rakendatakse läbi kaasamise. See puudutab LEADER-meetme rakendamist piirkondade rahastuse tuleviku kohta. Antud arupärimine on härra Terrasele regionaal- ja põllumajandusministrina. Pöördume järgmiste küsimustega. Teadupärast aastani 2027, 2026 tegevusgruppi peaks jätkama, aga käivad jutud, et tegelikult on seda meedet rakendamise mõttes plaanis natuke korrigeerida, et tegevusrühmasid võiks olla vähem. Samal ajal kui tegevusrühmasid on vähem, kas siis ka rahastus väheneb või rahastus jääb samaks? Kas ministeeriumil on kavas muuta LEADER-meetme piirkondade piire või struktuuri ning millistel kaalutlustel selliseid muudatusi kaalutakse? Teiseks küsime, kuidas on kujunenud LEADER-meetme senine rahastustase ning kas lähiaastatel on oodata eelarve suurenemist või vähenemist. Kolmandaks, milliseid järeldusi on tehtud senise LEADER-meetme rakendamise analüüsidest ning millised on peamised tugevused ja kitsaskohad? Sest tegelikult käib selle meetmega kaasas tihti palju vaidlusi. Ja viimane punkt, kas ministeeriumil on plaanis muuta LEADER-meetme sisulist fookust ja rakendamise tingimusi? Kui jah, siis millises suunas?

Ja nüüd siis kolmas arupärimine on suunatud energeetika- ja keskkonnaminister härra Andres Sutile. Vabandust, siin on kirjaviga, pärast parandan ära, nimes kahetsusväärselt. Me pöördume teie poole seoses kavandatava Põhjamaade-Balti vesinikutaristu projektiga, mille raames on plaanis rajada ulatuslik vesinikuülekande torustik Skandinaavia ja Kesk-Euroopa vahel ning mille üheks võimalikuks läbivaks riigiks on Eesti. Õigupoolest on käesoleva aasta märtsis valitsuskabinet algatanud eriplaneeringu antud teemal, kus peaks jõudma ka asukohavalikuteni, ja selle juhtpartneriks Eestis on Elering. Samal ajal on kõlanud ka uudis, et võib-olla on hoopis mõistlik mitte teha seda läbi Eesti territooriumi maismaad pidi, vaid kasutada selleks meie mereala. Siin ongi küsimused ka selle kohta, et õigupoolest kas see peaks ikkagi tulema Eestist läbi ja millist mõju see võiks Eestile anda. Sest vesinik ilmselt tööstuse võtmes on olulise tähendusega edaspidi, kui me räägime sellest, et fossiilseid kütuseid ja gaasi ei saa enam tööstuses kasutada. Kas sellest nii-öelda eemalejäämine, et see läheb meist merest mööda ja me sellest kasu ei saa, võiks Eestile olla kasulik või ikkagi on väga selge ja strateegiline eesmärk tuua see mööda maismaad, et Eesti oleks ka sellest saamas majanduslikku kasu? Ja millistel põhimõtetel hinnatakse Eesti osalust projektis ning milline on oodatav majandus- ja strateegiline kasu Eestile? Ja kuidas hindab ministeerium vesinikuturu ohutust, tehnoloogilist usaldusväärsust, keskkonnamõjusid ja Läänemaa ökosüsteemi? Ma tänan!

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on üle anda 22 Riigikogu liikme poolt nii arupärimine kui ka kirjalik küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile, mis puudutab sedasama teemat, nii et ma käsitlen seda ühes. 

Hea kolleeg, juhin tähelepanu, et kirjalikku küsimust ei anta siin üle. Kui teil on arupärimine, siis see on teine teema, aga kirjalikku küsimust, selleks kõneks võimalust ei ole. Kumb teil on?

Okei, anname arupärimise üle. Nimelt … 

Kas see on ka sellisena vormistatud?

Arupärimisena vormistatud ikka, jah, loomulikult, kuidas teisiti. Aga nüüd läks mul selle arutelu peale tükk aega. 

Jaa, te saate selle aja juurde, ärge muretsege. 

Aitäh! Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, kaitseminister Hanno Pevkurile meie kaitse-eelarve kasutuse üle. Ja nagu me näeme, meil on tõesti ligi veerandil Riigikogu liikmetel põhjust olla väga mures kaitse-eelarve kasutuse pärast, samas kui meie ühiskond pingutab vööd ja püüab seda kasvatada, et meie kaitsevõime kasvaks, siis on tekkinud väga suuri kahtlusi selle üle, kas seda kasutatakse otstarbekalt, sest RKIK on sõlminud riiulifirmaga, kellel ei ole töötajaid, kellel ei ole käivet, kellel ei ole vastavaid relva ega lõhkeainete käitlemise lubasid, mitte midagi, raamlepingu 400 miljoni euro peale. See tähendab seda, et kui nad kvalifitseerusid, siis järgnevateks ostudeks selle mahus ei ole neil vaja esitada mitte midagi muud kui lihtsalt oma pakkumine ja kui see on soodne, siis võetakse see vastu. Aga samas tekitab küsimusi, kuidas on üleüldse võimalik, et ühe riiulifirmaga tehakse sellises mahus lepinguid, sõlmitakse firmaga, keda ei ole sisuliselt üldse olemas. 

Aitäh! Nüüd on ka lisaaeg kasutatud.  

See paneb suure kahtluse alla kogu meie tulevase kaitsevõime ja ka kaitseministri kompetentsi üleüldse. Aitäh!

Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist. Esimene arupärimine on peaminister Michalile ja see arupärimine on julgeolekuasutuste seaduse muutmise kohta. Me mäletame, et Riigikogus on selle koosseisu ajal kaks korda üritatud täiendada julgeolekuasutuste seadust saadikute esitatud eelnõuga. Paraku ei ole see siin suures saalis toetust leidnud. Samal ajal on Riigikogu riigikaitsekomisjoni töögrupi poolt esitatud raporti "Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks" lisas kaks, raporti analüütilise osa järelduste ja soovituste koondis alalõigus kolm "Õigusruum" punktis kolm antud kindel soovitus muuta julgeolekuasutuste seadust, andes Kaitseväe luurekeskusele julgeolekuasutuse õigused. Ja sellega seoses on Riigikogu saadikud Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Mart Maastik, Henn Põlluaas, Meelis Kiili ning Rene Kokk küsimas peaministri käest, milliseid samme on halvenenud julgeolekuolukorras astunud Vabariigi Valitsus Kaitseväe luurekeskusele adekvaatse õigusliku regulatsiooni loomiseks. Selle ma annan kõigepealt üle.

Ja teine arupärimine on siseminister Igor Tarole. See arupärimine on jälitusasutuste üle teostatava kontrolli korralduse kohta siseministri valitsemisalas. Nimelt on Siseministeeriumi põhimääruse kohaselt teenistusliku järelevalve teostamine ministeeriumi struktuuriüksuste, sealhulgas Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti üle antud ministri pädevusse. Samas ei ole seda süsteemi üheski dokumendis adekvaatselt ega kokkuvõtlikult kirjeldatud. Samas on, ütleme, viimaste põhiõiguste rikkumiste valguses täitsa selge, et Riigikogul on vajadus omada terviklikku ülevaadet kodanike põhiõiguste ja vabaduste piiramisega seotud juhtumite sanktsioneerimise ja kontrolli protseduurist Siseministeeriumi allasutustes, ka mainitud politseiasutustes. Siseministrile on küsimus, kuidas konkreetselt on Siseministeeriumis korraldatud kontroll Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti operatiivtegevuse üle. Seda küsivad Riigikogu liikmed Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Mart Maastik, Henn Põlluaas ning Kalle Laanet.

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu 16 arupärimist ja kuna kõik olid arupärimised, siis nende edasise menetlemise otsustab Riigikogu esimees vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd, head kolleegid, küsimused istungi läbiviimise reeglite kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Täna kell 12.20 potsatas minu ja ilmselt ka teiste Riigikogu liikmete postkasti Riigikogu esimehe kiri, kus ta teatab Riigikogu täiendava istungi kokkukutsumisest. Ei saa vaidlustada, et see õigus Riigikogu esimehel on, loomulikult. Iseasi, kas seda peab tegema leinapäeval, kus Eestimaal toimub erinevaid üritusi erinevates paikades ja kus inimesed on ilmselt planeerinud ka osaleda suuremal või vähemal määral. 

Küll aga on seni täiendavaid ja ka erakorralisi istungeid kokku kutsutud nii, et eelnevalt Riigikogu esimees on ikkagi konsulteerinud, pidanud vajalikuks konsulteerida ja informeerida ka fraktsioonide juhte. Seekord ei ole ühendust võetud, vähemalt ühegi opositsioonierakonna esimehega seda eelnevalt ei ole arutatud, ka vanematekogu pole kokku kutsutud. Oleks olnud igati korrektne ja arvestades senist praktikat elementaarne, et seda tehakse. Kuidagi jääb mulje, et meid siin saalis üldse olemas ei olegi või meist vaadatakse lihtsalt mööda ja üle. 

Teiseks, ka see on suhteline pretsedent. Mina ei mäleta, et oleks sellise päevakorraga kokku kutsutud, kus see on abstraktne ehk siis kolmapäevase istungi päevakorda kinnitatud, kuid sel töönädalal läbi arutamata jäänud päevakorrapunktid, mida me keegi ei tea, kui palju neid saab olema, millised päevakorrapunktid need saavad olema. Eks see peaks siis järgmisel päeval ehk neljapäeval lõunaks tõenäoliselt selge olema. 

Nüüd, mida ütleb kodukord? Juhul kui me saame päevakorraga läbi, kuidas siis juba kokku kutsutud täiendav istung ära jäetakse? See on ka omaette huvitav protseduur. Te võib-olla siis valgustate. Kas see lihtsalt raugeb, et ei olnudki vajadust, kuigi on kokku kutsutud? 

Edasi on mul veel küsimus, kas Riigikogu juhatus ka seda teemat arutas. Kas te olite sellest informeeritud või tegutses Riigikogu esimees ka teid informeerimata, et ka teile on see uudis kõik, mis tuli? Ja kui ma selle kogumina kokku panen, siis ma ütlen, et see on väga halb kultuur. Võib-olla on teil selle kohta ka kommentaar, et see nii välja kukub.

Aitäh, hea kolleeg! Te väga õigesti märkisite, et selle võimaluse annab Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Selle kokkukutsumisel on 100% lähtutud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Et olla veel täpne, siis tegelikult küll selle kutsub kokku Riigikogu esimees, ent otsustab selle Riigikogu juhatus. Selle otsuse Riigikogu juhatus täna tegi, Riigikogu juhatus kogunes täna kell 11.15. Seal me seda arutasime. Eesmärk oli väga lihtne: tagada Riigikogu tahte täitmine ehk et see päevakord, mille me esmaspäeval kinnitasime, saaks menetletud. 

Tegelikult oli Riigikogu juhatus pigem seda meelt, et seda vajadust ilmselt ei teki, aga kasutades seda kui ennetavat meedet, me sellise võimaluse lõime. See kõik sõltub sellest, kui tõhusad me siin saalis oleme. Koalitsioon on igal juhul äärmiselt tõhus ja minu teada ka enamik opositsioonierakondi on äärmiselt tõhusad, nad tahavad sisulist arutelu. Nii et tegelikult on täna täiesti arvestatav võimalus, et seda vajadust tegelikult ei teki. 

Veel kord: mis puudutab päevakorda, siis sarnaselt päevakorrana sõnastatuna, nagu selles Riigikogu esimehe kutses on, on seda varem ka tehtud. Tõepoolest, me ei tea, mis punktini, nagu te väga õigesti ütlesite, me jõuame neljapäeval kas kella üheks või kella kaheks. Ja siis sõltuvalt sellest, et need punktid, mis jäävad menetlemata, pluss see, mis jääb pooleli, oleks täiendava istungi päevakorras. Kui te panite tähele, siis neljapäevaseid päevakorrapunkte selles täiendava istungi päevakorras ei ole.

Selliseid päevakorrapunkte sinna kavas täiendava istungi päevakorras ei ole. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Küsimus on ikkagi puhtalt protseduuriline. Ma kuulsin siin Urmas Reinsalut, kes pajatas ja esitas väga palju küsimusi. Kui ta nimetab antud hetkel Isamaaliitu IRL-iks, Isamaa ja Res Publica Liiduks, siis kas tema küsimused võiks üldse olla legitiimsed? Üks on surnud kehand ja teine justkui elab.

Aitäh, hea kolleeg! Väga teravne tähelepanek, aga meil kõigil 101-l on Riigikogu liikme mandaat. Nii et sõltumata sellest, kui me ka eksime erakonda või fraktsiooni esindades, ei tähenda see, et meil kaoks ära Riigikogu liikme mandaat. Selles võtmes oli tal võimalus ja õigus neid esitad. Aga teie tähelepanek oli väga teravne ja väga täpne. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma kõigepealt õnnitlen kõiki kolleege ilmselt ajaloolise istungi alguse puhul. Nii tihedat menüüd on väga vähe pandud, praegu 37 pealt 34 peale, aga igal juhul oleme rekordi kursil. Aga minu küsimus on. See ei tähenda, et me oleme liiga töökad. See tähendab tegelikult, et Riigikogu juhatus on väga lodevalt käitunud ega ole osanud aega mõistlikult kasutada päevade hulgas. Kas te kollektiivselt tegite selle otsuse, et book'ida terve see päev nii-öelda metsikult eelnõusid täis ja ei arvestanud, et võiks tööd korraldada tasakaalukalt, et päevadele, kus ei ole suurt midagi arutada, oleks lisatud enne? Või oli see lihtsalt selline tööõnnetus, et mõtlesite jaanipäeva peale ja ah, las läheb?

Aitäh, hea kolleeg! Etteheited antud juhul juhatusele ei ole asjakohased, sellepärast et mulle meeldib väga ka selline termin nagu töö tellija materjalist. Nii juhatus kui ka Riigikogu liikmed peavad lähtuma sellest, mida Riigikogu liikmed, fraktsioonid või Vabariigi Valitsus on esitanud, ja meie kohustus on teatud tähtaja jooksul need kõik menetleda. Ma möönan ja olen teiega päri, et ka meie oleme natukene pettunud selles, et Vabariigi Valitsuselt need eelnõud ei ole tulnud ühtlase joana, vaid ikkagi on kontsentreerunud istungjärgu lõppu. 

Tegelikult see ühest küljest on väga inimlik. Ma olen toonud ka sellise isikliku näite, andke andeks, et ülikoolis eksamile eelneval päeval ma õppisin sama palju kui sellele eelneval kolmel päeval kokku. Ja eks Vabariigi Valitsus vaatab ka, et on veel aega, on veel aega, on veel aega, siis iga minister arvab, et tema kolm või neli eelnõu on ikkagi vaja igal juhul selle istungjärgu jooksul vastu võtta. Kui igaüks arvab, et kolm, aga kui me paneme sinna kümme ministrit, siis on 30 eelnõu. Umbes selline olukord tegelikult tänasel päeval tekkinud on. 

Ma möönan, et seda on ilmselgelt palju, aga meil ei ole ka teist valikut, me peame neid menetlema. Meil on tõepoolest erinevaid võimalusi. Olles täna efektiivne, ma arvan, oleks võimalik ikkagi valdav enamus neist ära menetleda ja jääks väga vähe, kui üldse jääb, täiendavale istungile. Aga meil ei ole valikut, me peame neid menetlema. Ma arvan, et peale jaanipäeva ei ole keegi õnnelikum kokku tulema, nii et paraku midagi teha ei ole. Aga ma möönan, et teil on õigus olla mõnevõrra kriitiline selles, et neid on kuhjunud nii palju istungjärgu lõppu. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma esitaksin kaks küsimust, kui lubate. Kumbki pole pikk. Esimene tõukub teie selgitusest. Tegelikult oleks huvitav teada saada ja aru saada, kas me tõesti peame neid menetlema. Kui tõesti Vabariigi Valitsus käitub sellisel viisil, nagu te just selgitasite, et esitab istungjärgu lõpus väga palju eelnõusid, siis kas ei ole ka Riigikogu juhatusel võimalik öelda, et meie päevakord on juba täis ja siia rohkem neid panna ei mahu, ja öelda, et sellisel juhul lükkub nende menetlemine lihtsalt järgmise istungjärgu algusesse? Ma ei ole päris kindel, et teil on õigus, et on kohustuslik kõiki neid siia päevakorda panna. Seda esiteks. 

Aga teine küsimus oli see, mida ma tegelikult algselt tahtsin küsida oma protseduurilist registreerides. See seisneb selles, et miks te otsustasite selle võimaliku täiendava istungi panna pühapäevasele päevale. Meie kultuuriruumis on üldiselt ikkagi lähtutud sellest, et tööpäevadeks on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev, reede. Ja loogiline oleks olnud ju panna täiendav istung neljapäevasele istungipäevale järgnevale reedesele päevale, sest reedene päev on sama vähe istungitepäev kui pühapäev. Kust see otsus tuli, et just pühapäeval seda teha, mitte reedel või laupäeval või miks mitte ka pühapäevale järgneval esmaspäeval?

Aitäh teile, hea kolleeg! Mis puudutab seda, kas me peame või mitte, siis sõltumata sellest, kuidas valitsus käitub, on seadus meie jaoks ülimuslik. Ja kui seadus annab meile tähtajad, mille jooksul me peame neid menetlema, siis me peame seda järgima, vaatamata sellele, kas valitsuse käitumine meile meeldib või ei meeldi. Seetõttu meil eriti valikuid selles võtmes ei ole. 

Ja teine asi on see, et kas meile meeldib, head kolleegid, või mitte, aga kolmapäev on see päev, kus me peame teoreetiliselt ja ka praktiliselt arvestama võimalusega, et me töötame hommikuni. See on tegelikult Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses lausa kirjas. See ei ole veel täiendav istung, eks ju. Selles võtmes me nagu ei soosi, me ei pea seda liiga heaks tavaks, aga antud juhul on üsna tõenäoline, et me tõenäoliselt töötame homme hommikuni sellesama kolmapäevase päevakorraga. Midagi teha ei ole, paraku. 

Teine asi, mis puudutab seda, millal seda korraldada, siis on veel üks selline tähtaeg täiendava istungi korraldamisel, et sellest peaks teada andma ette kolm päeva. See on põhjus, miks me ei saanud reedet kasutusele võtta. Jah, ma möönan, et tegelikult on võimalus kaalukatel põhjustel, et see tähtaeg on ka lühem, aga me ei tahtnud selle aspekti peale mängida, sest siis tekib jällegi vaidlusi. Kolm päeva on väga selge, et see tärmin on nüüd selle kokkukutsumisteatega kenasti järgitud, nii et see tõepoolest on põhjus, miks me teeme pühapäeval. Ja natukene ka tehniliselt selles võtmes, et pühapäevale järgneb esmaspäev, kus meil nagunii on istungipäev. Kui me teeksime näiteks laupäeval, siis ilmselt kaugemalt tulijad sõidavad vahepeal koju ja peavad laupäeval tagasi tulema, siis jälle koju ja siis jälle tagasi. Pühapäeval ilmselt siis saab ühe jutiga olla juba esmaspäeval taas siin kohal tööl. Aga veel kord, lihtsalt muid valikuid praegu ei ole. Veel kord: mina kasutaks väga seda, et tegemist on pigem ennetava meetmega. Minu seisukohalt, ma eeldan ja väga loodan, et meil seda vaja rakendada ei ole, aga paraku peame selleks valmis olema. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Te ütlesite, et Riigikogu juhatus võttis selle otsuse vastu ja saatis välja teate. Ma olen väga sama meelt Helir-Valdor Seederiga, kes ütles, et oleks võinud kaasata siiski ka opositsioonierakondade juhte sellele arutelule. Minu küsimus aga puudutab seda, kas see oli teie üksmeelne otsus. Kas mitte keegi ei öelnud, tõesti mitte keegi ei öelnud, et pühapäev on leinapäev? Kas see oli teie üksmeelne otsus? Oli see lihtsalt, keegi protestis sellele, kuidas see oli?

Aitäh, hea kolleeg! Ma hindan siiralt kõikide Riigikogu juhatuse liikmete suurt konstruktiivsust. Tõepoolest, me leidsime, et see päevakord, mille Riigikogu on heaks kinnitanud, meie ülesanne on tagada selle päevakorra menetlemine selle töönädala jooksul. See otsus oli konsensuslik. Mis puudutab 14‑ndat kui leinapäeva, siis ma arvan, et te võiks olla pahased ja kriitilised, kui me tahaksime mingit pidu pidada pühapäeval. See on küsitav, aga antud juhul see, et me teeme tööd leinapäeval, ei ole kindlasti mitte patt. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Ma küsin, kui tavapärane see on, et selleks lisapäevaks valitakse pühapäev. Millal see varem on ette tulnud? Paljudel inimestel on siiski kokkulepped sõlmitud, et kuidas ka ei tahaks nagu vastu tulla, on väga keeruline neid üles ütelda. Ja teiselt poolt ka seda, et kas see töökeskkond, kus on nii palju punkte, on nagu … On juba ette näha tegelikult, et me saame kiiresti menetleda, aga menetleda tuleb ikka nii kiiresti, kui reaalselt on võimalik seda menetleda. Ehk et tegelikult on ju see päevakord selgelt üle broneeritud. Palun vastake!

Hea kolleeg, alustaks lõpust. Ma siiski söandan väita, et ei pruugi olla üle nii-öelda neid eelnõusid pandud. Teiseks, otse loomulikult, sisukad ja konstruktiivsed sõnavõtud on kõik teretulnud, mitte kellelgi ei ole ühtegi piirangut selles võtmes. Kui lihtsalt obstruktsiooniga on tegemist, siis vaat see on koht, kus nii-öelda on mõelda, mis ja kuidas nagu edasi toimetada. Aga siin ei ole selles mõttes küll vähimaidki piiranguid. 

See, kas pühapäeval – ütlen ausalt, et mul puudub informatsioon, aga ma oletan, et pigem ei ole neid pühapäeval olnud, ma sellega siin pigem sedapidi nagu nõustun. Aga ütlen veel kord, antud juhul kuna see olukord tekkis ikkagi alles tänasel päeval, kus me muutusime oluliselt murelikumaks, et kas õnnestub kõiki neid eelnõusid menetleda, siis me selle pühapäeva peale panime. Ja kokkulepped, hea kolleeg – kindlasti on osal pühapäeva peal, osal on laupäeva peal, osal on reede peale. Ilmselgelt tuli see Riigikogu liikmetele ootamatult. Seda ütlen ausalt, et kas vanematekogus – ma ei ole päris isegi veendunud, et seda on vanematekogus varem arutatud, kui täiendavat istungit tahetakse teha. Aga jah, ma möönan, et selle tegi juhatus omapäi ja selle volituse täielikult sada protsenti Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ka annab. See on juhatuse otsus ja pädevus. 

Ja viimane protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma ikkagi loodan ja ootan, et te kommenteeriksite seda, et opositsioonierakondade fraktsioonidega ei peetud vajalikuks eelnevalt konsulteerida. Ma olen täiesti nõus, et kõigi soove ei saa arvestada ja siin võivad olla erinevad arvamused. Juhatusel on õigusi ja ka kohustus otsustada sellisel puhul, aga senine, varasem praktika on olnud, et on suheldud, vähemalt informatsiooni jagatud, et inimesed saavad sellega võimalikult varakult arvestada ja võib-olla on paindlikult võimalik leida ka parim kompromiss. Praegu mindi lihtsalt mööda, postkasti potsatas see teade ja on võta-või-jäta-olukord. 

Ma arvan, et see on väga halva pretsedendi looming. Teiseks, see teie kolme päeva seletus ei olnud küll veenev, et selle tõttu pidi pühapäevaks selle panema, sellepärast et selle nädala töö päevakord kinnitas juhatus eelmise nädala neljapäeval. Ja 37 punktiga – nüüd on isegi opositsioonierakonnad püüdnud vastu tulla ja mõned oma punktid ära võtnud, on vähemaks jäänud. Juba siis oleks saanud ennetavalt selle ära otsustada varakult ja oleks saanud rahulikult selle panna ka reedesele päevale ja oleks jäänud rohkem kui kolm päeva etteteatamisaega. See oleks olnud minu arvates läbimõeldud juhatuse töökorraldus. Ja Riigikogu esimees oleks saanud seda teha niimoodi. See on teine märkus. 

Ja kolmas, hea kolleeg Juku-Kalle ütles, et ei saa Isamaaliitu IRL-iks nimetada. Isamaaliitu ei ole, on erakond Isamaa. Mul on ka terane tähelepanek. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma möönan, et me kindlasti püüame järgmine kord kooskõlastada või vähemalt eelnevalt informeerida ka fraktsioonide juhte, kui täiendava istungi korraldamise plaan on. Aga ühes olen ma ka, head kolleegid, üheksakümmend üheksa kindel: meil kuue fraktsiooni vahel leida nüüd selline päev, mis kõikidele sobib, on täiesti lootusetu. See pigem on viisakas informeerimine, ei enamat. Vabandan, hea kolleeg, teine märkus läks mul kõrvust mööda.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi juurde. Mul oli siin kirjas, et ette lugeda ka teade täiendava istungi kokkukutsumise kohta, aga ma arvan, et selle ettelugemiseks enam praegusel hetkel vajadust ei ole.  

Päevakorra esimene punkt: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 kolmas lugemine. Juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! See teema on siin arutelu all olnud juba mitmel korral, selle tõttu, et see puudutab kahte eelnõu, aga kuna ka arupärimised ja infotunni küsimused siia juurde lisada, siis võib neid kordi olla kümneid, kui me oleme vangla renditeemat siin arutanud. 

Praegune eelnõu, mida me hääletama hakkame, on tingimuste loomiseks ikka ühele ja samale Tartu Vangla välisrendilepingule, mis vahepealse informatsiooni järgi ei olekski pruukinud ainult lokaalselt Tartu teemaks jääda. Tõepoolest, justiitsministeeriumil, vabandust, Justiits- ja Digiministeeriumil on olnud kontakte ka teiste riikidega, on räägitud üldse Eestist kui võimalikust vanglarendi sihtkohast. Aga ärme laienda asju, kus ei ole arengut edasi läinud. Praegu on juttu Tartust. 

Ma puudutan eelkõige seda teemat Eesti oma turvalisuse seisukohalt ja Eesti kodanike huvidest lähtuvalt. Ei ole peaaegu, et justiitsorganisatsiooni, -ametit, mille juhid ei oleks hoiatanud selle lepingu eest. Jah, loomulikult riigiametnikud ei lähe tegema mingeid radikaalseid avaldusi, aga nii riigiprokurör on näinud siin tundmatut vett, et ei ole selge, kuidas hakkab tulevikus võõrvangide teemade menetlemine prokuratuuri ja ka teiste organisatsioonide töötajate aega võtma. Siitsamast kõnetoolist Riigikohtu esimees nägi probleeme seoses sellega ja võimalikku koormust kohtutele vangide kaebuste prognoosimatu hulgaga seoses. 

Väga hiljuti on teinud avalduse Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti juhid, kes on näinud probleeme seoses töötajate võimaliku liikumisega erinevate süsteemide vahel, nende erineva kohtlemisega töötingimuste osas. See kindlasti on selline probleem, me võime öelda tagantjärele tarkadena seda protsessi vaadates, et meie Isamaa Erakonnast juhtisime sellele tähelepanu juba tunduvalt varem. Sest juba palgatasemeid võrreldes ja seda, mis on lepinguliselt Tartu Vangla töötajate tingimustega meie ette tulnud või avalikuks saanud, võrreldes praeguse Politsei- ja Piirivalveametite palgataset ja Päästeameti palgataset siin täiendava värbamisega ühte ametkonda satuvad löögi alla teised ametkonnad. Nii võimaliku paremate töötajate äravoolu tõttu kui ka tegelikult organisatsioonisiseselt läbirääkimiste, oma töötingimuste … 

Mitte et keegi ei tahaks töötingimusi parandada, loomulikult, oma töötajatele ka, aga võimalused organisatsiooniti on erinevad. Me hakkame liigutama siseturvalisusega tegelevaid töötajaid lihtsalt ühest ametkonnast teise. Ja küll vahendid tõstame Rootsi taskust Eesti taskusse, aga inimesed on meil piiratud arvul ja neid, kes kvalifitseeruksid vastavate tõsiste tingimustega ka vangaametnikeks, ei ole nii palju lihtsalt tänavalt võtta, nagu siin jäi mulje, et see loob meie alaealiste töötute jaoks järjekordse ventiili või võimaluse. Kui meil on mitte alaealiste, vaid noorte hulgas, vabandust, töötus suur, siis see on lahendus, küllap nad saavad vanglasse tööle või, ütleme, tööturul tekitab see täiendava pakkumise. Ei, need nõuded on sellised, et siin kvalifitseerub suhteliselt väike osa kodanikest. 

Vanglasse, nüüd ei teagi, kas 250 või 300 töötaja võtmine. Siin on ka erinevaid väiteid olnud. See lühikese aja jooksul on kindlasti pingestav ja tähendab Lõuna-Eesti politseiprefektuurile ja kindlasti ka teistele prefektuuridele täiendavat pinget ja raskusi nii patrullide kui ka muude struktuuriosade täitmiseks. See on üks põhjus, miks Isamaa ei saa toetada seda lepingut. 

Teiseks, muidugi juba kogu protseduuri algusest peale tartlastest möödaminek ja tegelikult Tartu volikoguga mittearvestamine. See oli Tartu volikogu Isamaa fraktsioon, kes taotles üldse kohtumist. Me saime kohtumise Justiitsministeeriumi esindajatega kahjuks alles pärast riikidevahelise leppe algset viseerimist. Samas, kui riigiametnikud käivad ringi tuulikuparkides, igal pool valdade, volikogudega kohtumas, siis nii olulisel teemal ei nähtud vajadust näidata initsiatiivi, et tartlaste esindajatega sellest teemast rääkida. Nii et mitmed asjad on juba selles otsustavas faasis, kui leping alla kirjutati, tegelikult jäänud arutamata ja selle tõttu pole usaldust selle protsessi vastu pole piisavalt olnud. 

Lõpetuseks, milline on meie vanglavõrgu tulevik? Ma arvan, et optimistlikult vaadates, et meil nüüd püstitati kunagi tees, et vangide arv järjest väheneb, me ei saa edasi minna ja strateegiliselt oma vanglavõrku niimoodi planeerida, et meil jäävadki need kohad üle. Loomulikult võib siin kohe öelda, et kui tulevikus on kohti uuesti vaja täitma hakata praeguste tühjade kohtadega võrreldes, siis ongi täiendavad vanglaametlikud vajalikud. Aga ma ütlen veel kord, et see tuleb siseturvalisuse arvel. Kuid rääkida, et kui nüüd üks vangla jääb tühjaks või on pooltühi, siis see tähendab niisugust amortisatsiooni, et me ei ole valmis seda ülal pidama ja seda pole isegi vaja, ei ole kindlasti tõene. 

Sest kui me vaatame ühiskonna arenguid, siis näeme, et seesama Rootsi … Muide, ei tasu arvata, et sealt tulevad ainult Balkani ja Araabia maade päritoluga vangid siia. Oma vabakasvatusliku ideoloogiaga on mingil määral olnud, ütleme, näidis või sümptomaatiline. See, mis praegu toimub karistamatuse tundega noorte hulgas või ka selles, et pedagoogid ei suuda koolides enam käsitseda neid suhteid õpilastega, tähendab, et tegelikult ega meil kriminaalses plaanis kergemaks ei lähe ka oma kodanikega, lisaks veel immigratsioonivool.

Aitäh!  

Nii et vaatame rahulikult. Praegu Isamaa näeb, et sellel konkreetselt … 

Aitäh, hea kolleeg! 

… vangla rendilepingu …

Aitäh, hea kolleeg! Teil oli kaheksa minutit aega rääkida. Nüüd see lõppsõna ei ole kohane. 

… on nii palju nõrku kohti, et me seda toetada ei saa.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Täna ei räägi me lihtsalt ühest vanglast ega ühest välislepingust. Me räägime sellest, millise vastutuse Eesti riik endale võtab, kui valitsus tahab tuua Rootsi kinnipeetavad Tartu vanglasse. Avalikkusele on seda plaani müüdud kui majanduslikult kasulikku ja turvalisust suurendavat ettevõtmist. Öeldakse, et tühjad vanglakohad lähevad maksumaksjale kalliks maksma, et Rootsi vangide vastuvõtmine toob Eestile tulu ja loob Lõuna-Eestisse uusi töökohti, tõstab Lõuna-Eesti turvalisust. 

Justiitsminister on siinsamas Riigikogu ees rääkinud 12 miljonist eurost, justkui maksaks tühja vanglahoone ülalpidamine Eesti riigi maksumaksjale sellise summa aastas. Tegelikult on see vale. Ministeeriumi enda andmetest selgub, et Tartu vangla kogu 2026. aasta eelarve on 13,1 miljonit eurot, millest 7,6 miljonit ehk üle poole moodustab tööjõukulu. Elektrile, küttele ja veele kulub kahe hoone peale kokku 630 000 eurot aastas. Seega ei saa avalikkusele jätta muljet, nagu maksaks üksnes tühjade vanglakohtade või tühja hoone ülalpidamine 12 miljonit eurot aastas. Kui räägime tegelikest hoone- ja taristu püsikuludest, siis jutt on hoopis suurusjärgust 2–3 miljonit eurot aastas, mitte 12 miljonit. Need on väga erinevad numbrid. Üks asi on kogu vangla tegevuskulu koos töötajate, järelevalve ja igapäevase toimimisega, hoopis teine asi on kasutuseta taristu püsikulu. 

Aga veel olulisem küsimus on see, kust tulevad need inimesed, kes hakkavad Rootsi vange valvama. Justiitsminister on väitnud, et vanglateenistus politseist inimesi ära ei võta. Nii PPA peadirektor kui ka Päästeameti juht on osutanud väga selgele ohule. Kui samas piirkonnas hakatakse vanglasse värbama suurt hulka uusi inimesi, siis tulevad nad paratamatult samalt tööjõuturult, kust politsei, piirivalve, Maksu- ja Tolliamet ning teised jõustruktuurid juba praegu endale töötajaid tikutulega otsivad. Tartu vanglas pakutakse paremat palka, staažiga kasvavat palgamudelit ja muid atraktiivseid võimalusi palgatõusuks. Teisisõnu, inimene, kes läheb Rootsi vange valvama, ei tule Tartu tänavatele patrullima. See ei ole teoreetiline mure. Politsei- ja Piirivalveametis on täitmata töökohti niigi, kohtud on üle koormatud, prokuratuur töötab suure surve all, tervishoiusüsteemis ootavad meie enda inimesed ravile pääsemist. Sellises olukorras on vastutustundetu öelda, et lisakoormust ei teki. Tekib küll. 

Rootsi kinnipeetavate Eestisse toomine ei tähenda ainult seda, et vang istub kambris ja valvur seisab ukse taga. Sellega kaasnevad kaebused, tõlkeprobleemid, kohtumenetlused, tervishoiuvaidlused, suhtlusõiguse küsimused, võimalikud uued rikkumised vanglas, prokuratuurile lisakoormus, õiguskantsleri poole pöördumised ja halduskohtute lisakoormus. Eriti Tartu halduskohus on juba praegu tugeva surve all. Kui ligi pool menetlustest puudutab kinnipeetavate kaebusi, siis mida tähendab veel sadade välisriigi kinnipeetavate lisandumine? Kuidas tagatakse tõlketeenus? Kuidas lahendatakse vaidlused, kui kinnipeetav ei nõustu Eesti õigusele allumisega? Kes kannab selle koormuse, kas Rootsi riik paberil või Eesti ametnikud päriselus? Ka jutt sellest, et vajaduse korral leitakse juurde prokuröre ja kohtunikke, ei ole veenev. Juba täna kukuvad konkursid läbi, sest sobivaid kandidaate lihtsalt ei leita. Nii prokuratuur kui ka kohtud hakkavad seisma valiku ees, kas menetleda Rootsi kurjategijatega seotud asju või tegeleda meie enda inimeste õiguskaitset puudutavate juhtumitega. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks.

See ei ole mõistlik ega õiglane olukord. Sama puudutab tervishoidu. Ei piisa vastusest, et Rootsi maksab arve. Küsimus on selles, kelle tööaega, kelle ruume ja kelle spetsialiste kasutatakse. Kui vang vajab arsti, psühhiaatrit või vaimse tervise abi, siis kas see ressurss tuleb juurde või võetakse see meie enda inimestelt. Kui seaduskuulekas inimene ootab psühhiaatri või psühholoogi juurde kuid, siis ei saa valitsus käega lüüa ja öelda, et küll kuidagi ikka saab. 

Lisaks on mitmed õiguslikud ja praktilised küsimused endiselt õhus. Millised õigused on Rootsi kinnipeetavatel Eestis? Kas nende tingimused saavad olema samad kui Eesti kinnipeetavatel või paremad? Miks on avalikkuses räägitud erisustest, nagu teler kambris või nikotiinipadjad? Kuidas selgitatakse Eesti kinnipeetavatele, et ühtedele kehtivad ühed reeglid ja teistele teised? Kui riik loob vanglas kaks erinevat süsteemi, siis see ei suurenda korda, vaid toodab uusi kaebusi ja pingeid. 

Valitsus ütleb, et riskid on maandatud, kuid seni paistab pigem vastupidi. Liiga palju on vastamata küsimusi, liiga palju on hiljem täpsustavaid kokkuleppeid ja liiga palju on lootust, et küll ametnikud, kohtud, valvurid, arstid ja politseinikud kuidagi hakkama saavad. Me ei saa ehitada Eesti turvalisust Rootsi vangide teenindamisele. Me peame kõigepealt tagama oma inimeste turvatunde, oma politsei tugevuse, oma kohtute toimimise ja oma tervishoiu kättesaadavuse. Sotsiaaldemokraadid ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh teile! Eelduslikult Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! See on täna algus, ratifitseerimise eelnõu tuleb veidi hiljem. Nii et tegemist on paketiga. See on see, kuidas hakkavad meie kallid külalisvangid – sõna "kallid" ma ei kasuta mitte irooniana, vaid et nad toovad riigile natukene tulu – elama. 

Kuidas nad hakkavad elama? Mustafa, Rootsi külalisvang, saabub siia. Talle tuleb mõne aja pärast külla tema naine. Kas ta on seaduslik või mitteseaduslik, pole oluline, näiteks soomlanna. Aga kokkusaamisel läheb kuidagi tüliks. Ja Mustafa kas kägistab teda või pussitab teda, no see ei ole oluline. Samas on olemas Tartu vangi … Tartu Vangla muuseas tühjendati, ka Jugoslavia sõjakurjategijad, kes seal olid veel, viidi meile Tallinnasse, lähemale meile siin. Aga samasuguse teoga saab hakkama Ivan, kelle naine on näiteks leedulanna. Ja kui juhtub sama asi, siis Tartu Ülikooli õigusteaduskonna inimesed on kirjutanud, mida see tähendab. Külalisvange, Mustafad ja teisi, nendega suheldakse siidikinnastega. 

Veel mõned detailid. Võib-olla te ei tea. Kui tulevad meie kallid külalisvangid, siis erinevalt kohalikest on neile ette nähtud lugemislamp. Kohalikud peavad ise muretsema, neile on ette nähtud televiisor, see käib kulude sisse. Neile on ette nähtud nikotiinipadjakesed. Vaadake, eelnõu on pisikene, siin on viimane punkt: vangla territooriumil ei kohelda tubakaseaduse § 22 lõikes 2 sätestatud tubakatoodete huuletubakale. See on see, et Eesti vanglates suitsetada ei tohi, senised vangid ei tohi. Aga kallid külalisvangid, kuna nende kultuuri juurde kuulub nikotiinipadjakene, et neid rahustada, nemad võivad. Ühesõnaga, sisuliselt teistsugune kriminaalkultuur luuakse Eesti vanglatesse. Seda on ka lugupeetud praegune peaprokurör oma väga lühikeses kirjas öelnud, et see ei ole eriti arukas. Aga kuna Tartu Vangla roogiti tühjaks enne külalisvangide saabumist augustis, enne uue presidendi valimist saabub esimene 100 mõrvarit tšarterlennuga Tartu lennuväljale, siis kohalik elanikkond saab neile loosungitega "Tere tulemast!" tee äärde vastu minna. 

Nii et see seadus kirjeldab, mismoodi tuleb suhelda kalleid Rootsi mõrvareid. Jah, tõepoolest, vägistajad võeti viimasel hetkel sellest nimekirjast välja. See, et ta annab tööd kohalikele vangivalvuritele – jah, tõepoolest, ei hakka sel teemal pikalt peatuma. Ja müürid on paksud, ega sealt naljalt plehku ei pane. Aga kui on vaja tohtri juurde minna, siis loomulikult nad eskordiga väljuvad Tartu Vangla tugevate ja kindlate müürite vahelt. 

Muuseas, kui need Mustafa ja kõik teised teevad midagi paha – ei pea olema, et kellegi surnust kägistavad või tapavad või midagi teevad –, siis nende käitumine, kõige suurem karistus neile on – no mis te arvate? kartsa nad ei lähe – noomitus. See on sama teo eest, mida kohalikud vangid igapäevaselt teevad. Ja seda, et neid tuleb halduskaebusi – jah, Tartu Halduskohtu esinaine on seda rääkinud, kui vähe tal töötajaid on ja uue kohtuniku palkamine võtab üheksa kuud või igal juhul hästi pikalt, aga kaebusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Ja nad peavad neid hakkama menetlema, kõik, vangidel on aega küll. Aa, muuseas, … tuleb ka Tartu vanglasse, programm. 

Aitäh! 

Jah, aitäh! Aga Keskerakond annab sellele eelnõule hundipassi, kui te teate, mis on hundipass. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Aitäh teile! Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 773 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! Juhin teie tähelepanu ka sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 35, erapooletuid oli 0. Eelnõu 773 on seadusena vastu võetud.

Oleme, head kolleegid, jõudnud teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865 kolmas lugemine. Ka see eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 865 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, juhin taas tähelepanu sellele, et ka selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 865 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 652 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Eelnõu 652 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on meil kolmandal lugemisel nõusolekuseadus. Ma loodan siiralt, et see jõustub ja saadab sõnumi meie ühiskonnale, meestele ja naistele, aga ka lastele ja kohtunikele. 

Kadi Viik kirjutab täna Delfis juriidilisest sadismist, kus üks vägistamisjuhtumi saaga näitab, miks me nõusolekuseadust vajame. Neli aastat pidi ohver oma õigust taga ajama. Selle nelja aasta jooksul näiteks maakohus arvas, et padja näkkusurumine ja juustest tõmbamine on kinda okay. Anaalseks on okei, kui enne seda on toimunud vaginaalseks. Ja no kui samal ajal oli ikkagi padi näos ja ei saa otseselt keelduda, siis see on pigem ikkagi nagu okei.

Vabandust, ettekandja! Head kolleegid, palun vaikust! Aitäh! Palun jätkata! 

Maakohus arvas, et süüdistatav ei tahtnud juustest tõmbamisega valu tekitada, seega järelikult on jälle kõik okei. 

Ringkonnakohus arvab, et maakohus on teinud head tööd ja iseloomustavad vahekorda kui normaalset seksuaalvahekorda. Ometi on ohver kohtus. Kohus arvas, et ohvri jutt sellest, et ta süüdistatavaga kaasa minnes ei olnud intiimsest suhtlusest huvitatud, ei ole usaldusväärne. Samuti arvas kohus, et valu ei võrdu tahtevastasusega.

Lõpuks leiab Riigikohus, et mõlemad kohtuastmed on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja tühistab vägistaja või süüdistatava õigeksmõistva otsuse. Leiti, et madalamad kohtud eelistasid süüdistava ütlusi ohvri omadele täiesti põhjendamatult. Riigikohus sisustab ka nõusoleku mõistet ja rõhutab, et nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal. Selle juhtumiga läheb aega mööda ja ringkonnakohus koosseisus Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Janika Kallin ei lähtu Riigikohtu lahendist, vaid leiavad, et süüdistatav on küll vägistamises süüdi, aga seda kuidagi nagu vähesel määral. 

Kui meil on kohtunikud, kes tegelevad igapäevaselt seadustega ja ei saa ka võib-olla päris täpselt aru nõusolekuseadusest, siis ausalt öeldes tekitab see mulle muret, kuidas meie ühiskond selle omaks võtab. Ja sellepärast peame me selle seaduse vastu võtma ja rääkima sellest palju, rääkima oma lastega, sõpradega, sõbrannadega, vanematega ja sugulastega, et selline seadus on meil olemas, loodetavasti. Siinkohal ma kutsungi kõiki blogijaid ja vlogijaid üles sõna võtma sellel teemal ja siis ehk jõuab see sõnum meie ühiskonnani. Aitäh, Kadi Viik, selle artikli eest Delfis! Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Me ei aruta täna siin ainult ühte karistusõiguslikku muudatust. Me arutame seda, millise sõnumi Eesti riik annab inimese väärikuse, seksuaalse enesemääramise ja vabaduse kohta. Selle seaduse keskne mõte on tegelikult ju väga lihtne: seksuaalsuhe peab põhinema vabatahtlikul nõusolekul, mitte hirmul, mitte tardumisel, mitte sellel, et inimene ei suutnud piisavalt selgelt vastu hakata, vaid vastastikusel soovil, austusel ja arusaadaval nõusolekul. Praegune regulatsioon on ajalooliselt keskendunud vägivallale, ähvardusele või kannatanu abitule seisundile. Praktikas tähendab see liiga sageli, et tähelepanu liigub küsimusele, kuidas ohver käitus – kas ta ütles piisavalt selgelt ei, kas ta pani piisavalt vastu, kas ta karjus, kas ta üritas põgeneda. Aga tänapäevane arusaam traumast ütleb meile väga olulist: inimene ei reageeri ohuolukorras alati aktiivse vastupanuga. Väga sage reaktsioon on tardumine, hirm, passiivsus. Õigus ei tohi lähtuda eeldusest, et ainult see inimene väärib kaitset, kes suutis füüsiliselt vastu hakata. Seetõttu ongi selle seadusemuudatuse sisuline tuum liikumine küsimuselt, kas kannatanu pani vastu, küsimusele, kas teine inimene oli tegelikult nõus. 

See on väga oluline muutus. See ei tähenda, et inimsuhted muutuksid formaalseks või et keegi peaks enne intiimsuhet lepinguid sõlmima ja notareid appi kutsuma. Sellised väited püüavad tegelikku arutelu naeruvääristada. Küsimus ei ole ju allkirjade kogumises ega bürokraatias, küsimus on elementaarses vastutuses. Inimene peab mõistlikult veenduma, et teine pool osaleb vabatahtlikult. Nõusolek peab olema vabatahtlik, teadlik, üheselt mõistetav ja igal hetkel tagasivõetav. Vaikimine ei tähenda automaatselt nõusolekut. Varasem suhe ei tähenda automaatselt nõusolekut. Ka suhte sees, ka juba alanud intiimse vahekorra käigus säilib inimesel õigus öelda ei. See ongi ju tegelikult seksuaalse enesemääramise olemus. 

Karistusõigus ei ole kunagi tegelikult ainult tehniline normikogu. Karistusõigus väljendab ka ühiskonna väärtushinnanguid. See ütleb, millist käitumist riik peab lubamatuks ja millist väärikust riik kaitseb. Nõusolekupõhine käsitlus ütleb ühiskonnale selgelt, et intiimsus ilma vabatahtliku nõusolekuta ei ole normaalne, inimese keha ei ole kellegi teise kasutada, inimest ei tohi käsitleda vahendina, tema tahe, autonoomia ja väärikus väärivad austust. 

Eesti ei liigu selle muudatusega mingisse äärmusesse ega erandlikku suunda. Samalaadne käsitlus kehtib juba Rootsis, Soomes, Taanis, Islandis ja veel mõnes Euroopa riigis. Pigem on küsimus selles, miks peaks kaasaegne õigusruum jätkuvalt lähtuma arusaamast, et vägistamise tuvastamiseks peab inimene olema suutnud aktiivselt vastu võidelda. 

Loomulikult tuleb võtta tõsiselt ka kriitilisi küsimusi. On küsitud, kuidas nõusolekut tõendada, kuidas vältida ebamäärasust ja kuidas tagada õigusselgus. Need on õiged küsimused. Üheski kriminaalasjas ei kao tõendamisstandard, süütuse presumptsiooni jääb kehtima. Kohus peab edaspidi hindama tõendeid kogumis ja veenduma süü seaduses nõutud tasemel. Aga tõendamisraskus ei saa olla põhjus, miks me jätame seadusesse põhimõttelise vea. Ka praegu on seksuaalkuritegude menetlemine keeruline. Ka praegu tuleb hinnata ütlusi kontekstis. Kui nõusolekupõhine regulatsioon ei muuda kriminaalmenetlust automaatseks, see lihtsalt natukene muudab fookust. Ja fookus ei pea olema sellel, miks ohver ei võidelnud. 

See muudatus aitab muuta ka menetluskultuuri, see aitab vähendada ohvri süüdistamist. See võib anda rohkematele inimestele julguse abi otsida. Head kolleegid!

Kas ma pikendada saan?

Kolm minutit lisaks, palun!

See muudatus aitab muuta ka menetluskultuuri ja vähendada ohvri süüdistamist. See annab ühiskonnale selgema arusaama, milline käitumine on lubamatu. Lõppkokkuvõttes on ju küsimus lihtne. Kas me ütleme seaduse tasandil selgelt, et seksuaalsuhe eeldab vabatahtlikku nõusolekut? Või jääme kinni mingisse vanasse mudelisse, kus keskne küsimus oli sageli see, kas inimene suutis vastu hakata. 

Mina arvan, et Eesti õigus peab kaitsma inimese seksuaalset enesemääramist kaasaegsel, selgel ja väärikal viisil. Ja see seadus annab ühiskonnale õige sõnumi: intiimsus peab põhinema austusel, vastastikusel soovil ja vabatahtlikkusel. Ma väga palun Riigikogul seda seadust toetada, Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab seda eelnõu. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See on ajalooline hetk. Me oleme liikumas seksuaalvägivalla käsitluses jõu- ja vastupanukeskselt mudelilt nõusolekupõhisele käsitlusele. Edaspidi ei saa olema küsimus selles, kas inimene osutas piisavalt vastupanu, kas ta ütles piisavalt kõvasti "ei" või oli abitus seisus. Küsimus peab olema selles, kas seksuaaltegevus toimus inimese vaba ja väljendatud nõusolekuga. Kui me selle seaduse vastu võtame, siis oleme 23. Euroopa riik, kes on nõusolekupõhise käsitluse seadustanud. Seega ei tee me hüpet tundmatusse, vaid see on Euroopa õigusruumi selge suund olnud juba pikemat aega. Mitmed riigid on selle sammu juba teinud ja nad on teinud selle tulenevalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest ja tõenduspõhisest käsitlusest. 

Inimese kehaline puutumatus ja seksuaalne enesemääramine vajavad selget kaitset. Vägistamine on üks raskemaid inimesevastaseid kuritegusid ja Eesti inimesed saavad sellest väga hästi aru. 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks ning üheksa inimest kümnest leiab, et seksuaaltegevuses peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus. Seega ei ole nõusolekupõhine käsitlus meie kultuuriruumile kuidagi võõras, vaid vastab täpselt sellele, mida inimesed ise juba täna õigeks peavad. 

Nõusolekupõhine loogika sobib väga hästi ka meie õigussüsteemi. Me ei ütle kuritegude puhul, et inimene peab kõigepealt ise aktiivselt vastu hakkama, et tema õigusi kaitstaks. Kui keegi võtab minu auto, siis me ei küsi, kui kiiresti ma jooksin sellele autole järele. Kui keegi tungib minu koju, siis me ei pea oluliseks, kas ma karju siin piisavalt kõvasti. Kui keegi võtab minu vara, siis me ei hinda, kui tungivalt ma "ei" ütlesin. Me küsime, kas inimesel oli õigus seda teha, kas omanik andis oma loa, kas see oli vaba ja teadlik nõusolek. Sama põhimõte peab kehtima ka inimese keha puhul, tegelikult veelgi enam, sest inimese keha on rohkem kaitsmist väärt kui tema vara, auto, kodu või mis iganes muu. 

Selle eelnõu menetlemise käigus oleme kuulnud korduvalt samu argumente. Mõned neist on olnud õigustatud ja vajavadki vastamist. Näiteks küsimused tõendamiskoormuse, süütuse presumptsiooni ja õigusselguse kohta. Need on tõsised küsimused ning neid on komisjon arutanud väga põhjalikult. Eelnõu on saanud aja jooksul paremaks, seletuskirja on oluliselt täiendatud. Ma tänan igaüht nii ministeeriumis kui ka sidusrühmades, kes on sellesse oma panuse andnud. 

Aga oleme kuulnud ka argumente, mis liiguvad üsna kiiresti absurdi. Olgu see peatselt saabuv jaanipäev, justkui see teeks omavahelise suhtlemise kuidagi keerulisemaks. On räägitud inimloomusest, kuhu justkui kuulubki õigus teise inimese piiridest üle minna. On räägitud notariaalsetest lepingutest, justkui nõusolek tähendab paberit, allkirja ja pitsatit. Ei tähenda! Nõusolek ei pea olema alati sõnaline, aga see peab olema vaba, teadlik ja väljendatud kas sõnade, käitumise, kehakeele või muul selgelt arusaadaval viisil. 

Head kuulajad! Oluline on ausalt ka öelda seda, mida see seadus ei tee. See seadus ei muuda seda väga rasket kuritegu olematuks ega muuda ka nende juhtumite menetlemist kuidagi väga lihtsaks. Need juhtumid on väga rasked nii täna kui ka pärast eelnõu vastuvõtmist. Sageli ongi tegemist olukordadega, kus tõendeid on vähe, kus olukord on sõna sõna vastu ja kus tuleb hinnata väga palju muid, nii konteksti, usaldusväärsust ja muid asjaolusid. Paraku see jääb keeruliseks ka pärast selle eelnõu vastuvõtmist. 

Niisamuti ei muuda seadus seksuaalvägivalla kui raske kuriteo edaspidi olematuks, ei kao tõendamise raskus, ei kao kohtulik hindamine, ei kao vajadus põhjaliku menetluse järele. Ja aus on öelda ka, et iga menetlus ei too kaasa süüdimõistvat otsust. Aga muutub lähtekoht ja uurimise fookus, mis arvestab paremini tüüpilisi trauma- ja ohureaktsioone ning muudab menetlust õige fookusega ja ohvrit vähem süüdistavaks. Muutuda võiks ka ettekujutus niinimetatud õigest ohvrist, kes vastab väga kitsale ettekujutusele inimesest, kes karjub, põgeneb ja võitleb. See ei ole alati see ohver. Muutuda võiks ka ühiskondlik arusaam, sest ka seadusel on oma väärtussõnum. Selle seaduse sõnum on lihtne: teise inimese keha üle ei otsustata vaikimise, tardumise, hirmu või vastupanu puudumise põhjal. Aga seadusest muidugi üksi ei piisa. Vaja on seksuaalharidust, avalikkuse teavitamist, ennetust ja ohvrikeskset lähenemist. Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 727 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. Eelnõu 727 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, tõepoolest … (Aplaus.) Head kolleegid, tõepoolest, Kalle Grünthalil on igati õigus. Kuni hääletamise lõpuni peaks olema vaikus saalis, et ei saaks kedagi … (Kalle Grünthal: "Aga, Toomas, no ma ju ütlesin …" Keegi vabandab.) Jaa, ma kuulsin. Väga viisakas, kui Riigikogu liige vabandab, nii et selles mõttes suur tänu. (Kalle Grünthal täpsustab.) Ei, me ei rikkunud norme, kindlasti mitte.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Tanel Kiik, palun!

Väga hea otsus sai just vastu võetud, sellega on kõik klaar. Mul on lihtsalt üks mure. Teie kui Riigikogu istungi juhataja, kas te olete jälginud, kuhu on kadunud need kõige töökamad saadikud siit parlamendiruumist? Riigikogu Keskerakonna fraktsioon räägib hommikust õhtuni, kuidas peab tööl käima, kuidas selle eest peaks tasu maksma, kuidas puudumine on üks väga halb asi. Nüüd vaatad nagu, mitte ühtegi ei ole! Ilmselt on midagi väga erakorralist juhtunud. Äkki te harite nüüd Riigikogu, kuhu nad kadunud on, kas me saame neile kuidagi appi tulla või milles see probleem seisneb? 

Aitäh, hea kolleeg! Minu vastus on lühike: ega ma väga kurb ei ole. (Naer saalis. Aplaus.)

Aga nüüd oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 824 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid oli 1. Seaduseelnõu 824 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni … Head kolleegid, ma ikkagi avan uuesti läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Head kolleegid! Ei tule kaheksat minutit, ärge muretsege, saate varsti hääletama tulla. See seaduseelnõu on hea, aga natukene hilja. Kui te loete ajakirjandust või suhtlete ka oma perekondades, siis teate, et põhikooli lõpu ja gümnaasiumi vastuvõtuga on segadust ka sellel aastal. Üks nendest põhjustavatest asjaoludest on see, et seal, kus toimuvad ühiskatsed – neid kohti Eestis teatavasti on –, ei saa nüüd juba teist aastat kirjutada juurde oma koolieelistust. See suurendab nii pinget kui ka ajakulu koolides ja põhimõtteliselt ka sedasama pinget perekondades. Sest kui koolid peavad saatma paljudele soovijatele, avalduse tegijatele vastuskirju või, ütleme, saatma mitmetele neist, valima välja, mitte just kõigile ehk, aga ikkagi. See on täiendav koormus, mida poleks siis, kui nad saaksid teha täpsemalt sihitud ettepanekuid õpilaskandidaatidele. Ja selle võrra, kui paremad langetavad oma otsust mõne päeva jooksul, teised ootavad, kas neile mõni koht vabaneb või mitte. 

Nii et jah, õiguskantsleri sekkumise tõttu see teema üles tõusis ja tegelikult pidi valitsus selle lahendama juba käesolevaks aastaks, aga ei algatanud vastavat muudatust. Nüüd on see muudatus teie ees, me saame selle otsuse ära langetada ja järgmine aasta tuleb loodetavasti gümnaasiumidesse ja ka kutsekoolidesse – see puudutab neid koole ka – see eelnõu, astumine juba lihtsam, mitte ainult sisseastujatele endile, vaid ka koolidele menetleda. Nii et toetagem seda seaduseelnõu.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Vladimir Arhipov, ma oletan, et teil on ikkagi kogemata või on teil tõesti küsimus istungi läbiviimise …

(Mikrofon ei tööta.) … kui võib.

Palun küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Et ma olen … Jaa, see ongi istungi läbiviimine.

Jaa, loomulikult! 

Ma olen väga vaimustatud teie huumorist. Tegelikult Reformierakonna seadused on kõik sellised huumorlikud. Aga kui te puldis räägite, et teile ei ole meeldiv siin üht või teist erakonda või fraktsiooni näha, siis kas te arvate, et see on kohane, või kuidas? Kui te oleksite istunud siin saalis, siis ei ole probleeme, aga te seal olete nagu täitsa selline neutraalne isik, kes ei tohiks anda hinnangut hulgale valijale, kes seda erakonda siia valis. Kuidas te arvate, kas mul on õigus või ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on õigus olla mõnevõrra pahane minu repliigi peale, aga ma siiski tõesti arvasin, et hea huumor on üks osa heast poliitikast. Kui te ei võtnud seda kui huumorit, siis ma vabandan selle oma repliigi eest. Ma kirjutasin just äsja ühele teie kolleegile vastuseks ka seda, et ma oleksin võinud minna kaasa ka küsimuse alatooniga ja hakata tänitama ja rääkima kahepalgelisusest ja muust taolisusest, aga ma ei teinud ka seda. Nii et ma usun, et see on põhjus veel andestuseks. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Mina ei hakka siin mingit nalja rääkima heatahtlikult. Jah, see sinu repliik sealt juhataja puldist oli kohatu, sest tegelikult enamik Eesti rahvast arvab, et teie viibimine siin Riigikogu saalis on kohatu. Võite plaksutada nii palju, kui soovite. Minek …

Aitäh, hea kolleeg! Veel kord, kui ma riivasin teie fraktsiooni, siis ma vabandan selle repliigi eest, aga veel kord, selles puudus igasugune pahatahtlus, püüan nende repliikidega olla mõnevõrra vaoshoitum. Pean ka oluliseks märkida seda, et ma ei öelnud, nagu hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, kas meeldib või ei meeldi. Ma ei kasutanud seda sõna. Ma ütlesin, et ma ei ole liialt kurb. Ma arvan, et 99% oli see termin. Selles mõttes ei olnud juttu meeldivusest, mittemeeldivusest. Kui ma oleksin öelnud, et mulle meeldib, et teid ei ole, vaat see oleks olnud ilmselgelt pahatahtlik. Ma ütlesin, et ma ei ole kurb. See on minu isiklik tunnetus ja te saate tagamõtet mõnevõrra sellest ka aru. 

Aga aitäh, head kolleegid! Ma rohkem ei võta protseduurilisi küsimusi. Oleme jõudnud nüüd kuuenda päevakorrapunktini, milleks on … (Saalist räägitakse.) Seits… Aa, jaa-jaa, head kolleegid, olemegi kuuenda päevakorrapunkti juures. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 830 lõpphääletus ja kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu 5, erapooletuid oli 0. Eelnõu 830 on seadusena vastu võetud. 

Oleme sellega, head kolleegid, jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 883 lõpphääletus ja saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 883 on seadusena vastu võetud. Head kolleegid, ma vahepeal kiidan teid, ka kõiki fraktsioone eranditult ja ka neid kolleege, kes ei ole fraktsioonide liikmeid, väga tõhusa ja sisuka päevakorra menetlemise eest. Aitäh! Loodame samas tempos jätkata. 

Nii. Head kolleegid, oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Nüüd me oleme jõudnud ühe vähe mahukama eelnõu juurde. Kogu paberipakk näeb välja umbes selline. Aga olge rahulikud, ma ei kavatse kõike seda teile ette lugeda. Ma teen lihtsalt lühikese kokkuvõtte sellest, mis on toimunud komisjonis peale seda, kui see eelnõu oli esimesel lugemisel suures saalis. 

Pärast seda on komisjon seda lepingut arutanud kolmel korral. Ja kui üldkokkuvõtteks ja sissejuhatuseks midagi öelda, siis minu jaoks on püsiv mälestus ja mulje sellest menetlusest see … Ma ei olnud ausalt öeldes kunagi varem mõelnud selle peale, kas meie vanglateenistus on professionaalne või ei ole või mis nad teevad. Aga ma olen sügavalt imponeeritud meie vanglateenistuse inimestest, kes käisid meie komisjoni koosolekutel ja vastasid kõigile küsimustele väga põhjalikult, väga hästi ettevalmistatult. Tahangi siinkohal eelkõige neid kiita. Võin ka nimeliselt öelda, et tegemist oli Tiina Unuksi ja Rait Kuusega, kes meil külas käisid. Ja tõepoolest, nende inimeste kompetentsi usaldades ma usaldan kogu seda lepingut ja seda osa, et me saame sellega hästi hakkama. Eesti vanglateenistus saab selle lepingu täitmisega väga hästi hakkama. 

Ja teiselt poolt jälle kogu üldmulje on see, et ega nendest kolmest kohtumisest komisjonis eriti palju kasu ei olnud, selles mõttes, et kes ikka tuli sinna algusest peale ja oli eitav selle lepingu suhtes, see oli lõpuni. Nii nagu me siin saaliski näeme tihtipeale, peame läbirääkimisi, usume, et veename ümber kedagi, aga tegelikult tolku pole midagi. 

Aga sellegipoolest, kui me hakkame nüüd minema kronoloogilises järjekorras komisjoni koosolekutega, siis võiksime alustada sellega, mis toimus 10. veebruaril 2026, kuhu olid kohale kutsutud ka Tartu linna esindajad ja tulid Tartu linnapea Urmas Klaas, Tartu Linnavolikogu esimees Tõnis Lukas, meie kolleeg siit, Tartu linnasekretär Jüri Mölder ning avalike suhete osakonna juhataja Kadri Lees. Samuti oli seal veel inimesi, nii Tartu Vangla esindaja kui ka vanglateenistusest ja mujalt. Aga põhimõtteliselt selle koosoleku mõte oligi see, et Tartu inimesed saaksid vastuseid oma küsimustele ja võib-olla maandada mõningaid muresid, mis neil olid. Kõik need küsimused, mis seal kerkisid, said ka vastuse. Põhimõtteliselt võiks kokku võtta selle koosoleku Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnadega, kes ütles, et Tartu Vangla ei ole kunagi Tartu linnale mingeid probleeme tekitanud ja nad tahaksid, et see jääks ka tulevikus nii. 

Komisjoni teine koosolek, ka arutelu sellel teemal, toimus 24. märtsil. Sinna olid juba kutsutud prokuratuuri esindajad, Tallinna Halduskohtu esimees, Tartu Halduskohtu esimees, [Tartu] Ülikooli õigusteaduse nooremteadurid ja riigiõiguse kaasprofessor Paloma Krõõt Tupay, Õiguskantsleri Kantseleist, aga samuti vanglateenistusest inimesed. Arutlesimegi nende murede üle, küsimuste üle, mis kellelgi olid, nii komisjoni liikmetel kui ka kerkinud avalikus arutelus. 

Ja jälle kord, kõik need protokollid on teile kättesaadavad, ma ei hakka neid ette lugema, aga tulles tagasi oma ettekande alguse juurde, siis lihtsalt võibki öelda, et vanglateenistuse esindajad tõepoolest vastasid ülimalt asjatundlikult ega jäänud tegelikult mitte ühelegi küsimusele vastust võlgu. Jälle kord, mina olen sellesse lepingusse algusest peale suhtunud positiivselt, minu suhtumine jäi samaks ja sai veel positiivsemaks, aga need, kes ei olnud suhtunud positiivselt, jäid natukene kõhklevaks. Kuigi peab ütlema, et need inimesed, kes olid tulnud erinevate õigusteenistuse organite juurest, halduskohtust, prokuratuurist ja nii edasi, kõik kinnitasid ka seda, et nende istungite vahelisel ajal on nad suhelnud väga aktiivselt Justiitsministeeriumiga ja nad kõik kiitsid seda suhtlust. Nad ütlesid ka seda, et tõesti ministeerium kuulab, katsub aru saada, toetada, olla mõistev ja teha selle asja neile niivõrd vastuvõetavaks, kui vähegi võimalik. 

Ja siis toimus viimane komisjoni koosolek sel teemal, kus võeti vastu ka protseduurilised otsused. See toimus 19. mail. Ka sellele koosolekule olid tulnud vanglateenistuse esindajad Rait Kuuse ja Tiina Unuks ning siis oli kohal ka karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr. Jälle kord olid mõned küsimused. 

Peeter Ernits küsis, Heljo Pikhof küsis. Heljo oli vahepeal suhelnud ka Rootsi – mis ta oli? – mingi sotsiaalhooldusasutusega, mis iganes selle täpne nimi on, sotsiaal- ja tervishoiuametiga ja küsinud nende külastajate kohta. Noh, see oli ka niisugune, et üks kirjutab ja teine tõlgib. Sotsiaal- ja tervishoiuamet kirjutas Heljole vastuseks, et külastajaid võib ikka vanglasse tulla ja ega nemad ei tea. Kui tulevad, siis kohalikud omavalitsused Rootsis võivad isegi rahastada nende külastajate siiatulekut. Aga samal ajal ei tea mina oma kogemusest ja mälestusest küll ühtegi kohalikku omavalitsust seal, kes väga lahkelt raha välja annaks asjade peale, mille peale ei pea andma. Nii et põhiline kokkuvõte, võiks öelda, et kogu olemasolev teadmine näitab seda, et külastajaid vangidel eriti ei käi. Juhul, kui nad tulevad siia Eestisse, tehakse neile enne taustakontroll, kui nad saavad siia tulla. Võrgustunud kurjategijaid Tartu vanglasse ei võeta. Ka seksuaalkurjategijad on välja lülitatud sellest kontingendist, kes siia võivad tulla. Kusjuures seda tehti rootslaste enda initsiatiivil sel põhjusel, et nad arvavad ja on kindlad, et nende rehabilitatsiooniprogramm seksuaalkurjategijatele on niivõrd tõhus, et nad tahaksid seda seal ise läbi viia. 

Nii et põhimõtteliselt võib kokkuvõtvalt öelda, et siia tulevad Rootsist kurjategijad, kes istuvad siin vanglas, Tartu linna nad ei pääse, ei näe. See peaks olema ausalt öelda suhteliselt väheriskantne otsus. Kellelegi öelda, et võtame nüüd Rootsist vangi või võtame Eestist ühe vangi sinna, mis vahet on. 

Selle asja kogu tuum on ju see – ja seda tunnistab Rootsi ise –, et nemad on oma karistuspoliitika või kriminaalhoolduspoliitikaga ebaõnnestunud. Neil on rohkem vange kui vanglakohti. Eesti võib öelda täpselt vastupidist. Meil on see töö olnud väga tõhus ja meil on tänapäeval 3100 vanglakoha kohta ainult 1600 kinnipeetavat. Ja nendes kahes punktis me leidsimegi ühise nimetaja ja huvi. Rootslastel on huvi rentida vanglakohti, Eesti poolel on huvi neid kohti välja rentida, selle asemel et panna see vangla kinni. Võib-olla seda läheb tulevikus vaja meie oma inimeste kinnipidamiseks, kes sedagi teab, ega see kuritegevus käib ka niimoodi üles-alla. 

Ma arvan, et see on mõistlik leping ja Rootsi pool maksab kinni kõik kulutused, mis meil sellega seoses on. Meie saame luua 250 uut töökohta Tartusse, arvestades seda, et need inimesed, kes vanglateenistusse lähevad tööle, on tegelikult võimelised töötama ka teistes julgestusasutustes ja abiks olema, kui vaja. Muide, toodi näide ka ühel nendest koosolekutest – ma isegi ei mäleta, millisel, esimesel või teisel või kolmandal – sellest, kuidas pronksiöö rahutuste ajal oli vanglateenistus ainukene asutus Eestis, kellel oli olemas veekahur, ja nad aitasid sellega. 

Nii et minu meelest on igati mõistlik lepe, igati mõistlik on kokku leppida endale sõbraliku liitlasriigiga sellises küsimuses. Ja eks ta nii on, et meie aitame Rootsit siis, kui neil on häda käes, loodetavasti nemad aitavad meid, kui meil on häda käes. Nad aitavad meid juba praegu, ka NATO raames, Frontexi raames. 

Nii et viimasel komisjoni koosolekul tehtigi sellised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil 2026: poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 4, erapooletuid 0, ei osalenud 1. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada: poolt oli 6, vastu 5, erapooletuid 0. Ja kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus: poolt oli 6, vastu 5, erapooletuid 0. Sellega ma olengi põhimõtteliselt oma osa siin täna ära teinud.

Aitäh teile! Kuna ma olen ise paaril korral, arvates, et see ei ole enam aktuaalne, võtnud maha Peeter Ernitsa küsimuse istungi juhatajale, siis võtan nüüd erandkorras selle vahele. Peeter Ernits, kas teil on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta?

Jaa, hea juhataja! Mul tekkis mure, et kolleeg Tanel Kiik on kusagile kadunud. Ta enne muretses, kus meie oleme, mul on praegu see mure. Äkki saaks virgatsi saata järele või?

Aitäh, hea kolleeg! Ma igaks juhuks ei kommenteeri seda. (Naerab.) Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et kas komisjonis toimus arutelu ka sel teemal, millest täna politseiameti peadirektor ja Päästeameti juht rääkisid, et kuivõrd vanglatöötajate palga teema võib neile probleemseks osutuda. Kui palju ja kuidas seoses vangide toomise ja Eestis hoidmisega kasvavad Eesti julgeolekuasutuste töökoormus ning kas ja milliseid vahendeid nähakse nendeks töödeks ette erinevatele asutustele? Nagu te ise ka viitasite, külalisi käib küll vähe, aga kui nad tulevad, siis tuleb taustakontroll läbi viia ja see on ilmselgelt, selleks on vaja nii-öelda … Seda tööd pole siiamaani pidanud keegi tegema, keegi peab seda tegema hakkama ja sellega teatav kulu on vist ka Kaitsepolitseiametil. Aga kui palju selleks kulub? Oli sellest komisjonis juttu?

Aitäh! Otseselt seda jaotust ei olnud, kui palju keegi raha saab. Kohtute puhul oli konkreetsemalt sellest juttu ja halduskohtu esimees minu meelest küsis seda. Talle vastati niimoodi, et rootslased maksavad veidi üle 20 miljoni sellest kogusummast ära kohe peale lepingute sõlmimist, vist kahe kuu jooksul peale lepingute sõlmimist. Ja seni, kuni seda raha laekunud ei ole, võetakse seda riigieelarve reservist. Ja vajadusel loomulikult need, kes vajavad suuremat ressurssi, need saavad selle. Aga paraku praegu on ka nii, et ega keegi ei tea täpselt, kas üldse seda vaja läheb. Ma ütlen, et kõik prognoosid lähtuvad ikkagi sellest, mis on päriselt elus siiamaani juhtunud. Näiteks, et külastajate arv on minimaalne nendel vangidel. Ja kui see nii jääb, siis ei ole ka taustakontrolli eriti vaja teha nendele külastajatele.

Heljo Pikhof, palun!

Suur aitäh! Juba täna PPA juht, Päästeameti juht, tervishoiuteenuste osutajad, kohus, prokuratuur on öelnud, et neil ei jagu inimesi oma inimeste vajaduste rahuldamiseks. Tartu Halduskohus on juba täna tugeva surve all ja ligi pool menetlustest puudutab kinnipeetavate kaebusi. Ja kui lisanduvad veel siia välisriigi kinnipeetavad, siis võime ette kujutada, milliseks see olukord kujuneb. Nüüd on öeldud, et vajaduse korral leitakse juurde prokuröre ja kohtunikke. See ei ole küll kuidagi veenev. Juba täna kukuvad konkursid läbi, sest sobivaid kandidaate lihtsalt ei leita. Tegelikult on ju asi inimvaras, mitte niivõrd rahas. Saame raha, see ei lahenda kõiki probleeme. Minu küsimus ongi see: kas tõesti sulle jäi arusaam, et kõik see, mis on seotud inimvaraga, seoses Rootsi vangidega, on lahendatud?

Ei, mulle ei jäänud seda muljet, et see kõik on lahendatud, sest imelik oleks, kui Eesti hakkaks neid asju lahendama enne, kui see leping on siin meil ratifitseeritud. Nii et mingeid ettevalmistusi on tehtud, teekaart on olemas, teadmine, mida teha. Aga selge see, et ega keegi ei saa enne hakata mingeid väga suuri meetmeid rakendama, kui tegelikult lepingut ei ole. Mis puutub sellesse, et leida inimvara ja ka vangivalvureid, neid 250 töökohta, millest ma rääkisin, mis luuakse Tartusse, siis põhimõtteliselt on ju tänapäeval Eestis noorte inimeste hulgas tööpuudus 25% tasemel. Noori inimesi, kes otsivad tööd, on meil piisavalt. See võiks olla väga hea leevendus, eriti just Tartu piirkonnale. Kui keegi tahab, siis nad saavad korraliku hariduse ja nad saavad hiljem töötada, kui nad tahavad, ka teistes julgeolekuasutustes. Nii et ma arvan, et kui me ... Ma ütlen veel kord: need ametkonnad, kes käisid vastamas ka nendel koosolekutel, kus sina, Heljo, olid ja küsisid, no ma võiksin ju vastu küsida, kas sul jäi mulje, et nad teavad, mida nad teevad ja et nad on kompetentsed. Minul jäi see mulje.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Seda lepingutekstiga tutvudes selgus mulle, et tegemist on kolmes keeles esitatud lepinguga – eesti, rootsi ja inglise keeles – ja juhul, kui on tegemist vastuoluga, siis kehtib ingliskeelne versioon. Arvestades seda kontingenti, kes Rootsist siia Tartu vanglasse tuuakse, on suur tõenäosus, et suur hulk neist ei valda ühtegi nendest keeltest ja kõiksugu vaidlused, mis nende pidamisega seotud on, tuleb meil siin Eestis lahendada. Kas poleks olnud otstarbekam lisada kohe ka neljas ametlik tõlge? See oleks araabiakeelne tõlge. Ja kes selle tõlke kinni maksma peaks?

Aitäh! Esiteks, ega need inimesed täitsa arulised ei ole, kes ühte keelt neist kolmest räägivad või isegi kõiki kolme. Vaata mind! Aga põhimõtteliselt eeldada, et siin oleks araabia keelt nüüd tingimata vaja – no me seda ei tea. Aga tänapäeval, Ants, on asi ka niimoodi, et tõlge on suures osas läinud AI-põhiseks ega maksa suurt midagi. Nii et igasugust tõlkimist, ka siis, kui need inimesed tulevad siia ja tahavad suhelda keeles, mida võib-olla keegi ei valda, on päris lihtne korraldada tehniliste abivahenditega.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Jah, meile on serveeritud seda seaduseelnõu selliselt, et Eesti saab tohutult kasu ja Eesti ei kuluta mitte sentigi selle peale. Tegelikult, kui vaadata seda lepingut, siis artikkel 50 on kirjas, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangide vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja ka varustamisega. Ja nii edasi. Nüüd on küsimus selle seaduse vastuvõtmise kohta. Siin kõlab hääli, et ainult poolthäälte enamusega saab selle vastu võtta. Aga kuna lepingus on kirjas, et Eesti katab kulud, siis ei oleks seda võimalik teha, sellepärast et põhiseaduse § 104 sätestab, et ainult Riigikogu enamusega saab vastu võtta, punkt 15, riigi varalistesse kohustustesse puudutavaid seadusi. Minu hinnangul on praegu eksimus selles, et siin ei saaks kasutada poolthäälte enamust, vaid Riigikogu koosseisu häälteenamust. Mis on seisukoht?

Minu seisukoht on, et vaatame hääletamistulemused ära. Otseselt see seaduseelnõu ei nõua koosseisu häälteenamust. Ja riigile kohustuste võtmine – see punkt tegelikult oli arutelul siis, kui meil oli esimene lugemine. Nii et see sai siis lahti räägitud, seda hiljem komisjonis ei ole lahatud sellisel kujul.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Vanglateenistus on kahtlemata professionaalne. Ega selles, ma arvan, saalis sellist küsimust ei olegi, et kas nemad oleksid professionaalid või mitte. Aga kui me vaatame tõesti kogu seda tagasisidet, mis on tulnud meile julgeolekuasutustelt ja prokuratuurilt, kohtult, psühhiaatritelt ja teistelt, siis tekib ikkagi, ma arvan, inimestel õigustatud küsimus, et jah, tulud on küll, aga kui suured need kulud on. Sa ennist ütlesid, et me ei tea täpselt, millised need kulud on, eks see tuleb välja arvutada. Kas sulle siis ei tundu, et me peaksime võtma hoogu maha ja ikkagi aru saama, kui suured need kulud on? Mu küsimus on see, kuna õiguskomisjonis on seda palju kordi arutatud, siis mis see tegelik netotulu on. Tuludest me oleme palju rääkinud. Mis see kulu? Ja kui palju me võiksime tegelikult Eestis eelarvelisa oodata?

No päris selliselt ei ole seda arvutust tehtud nendel komisjoni istungitel. Aga on selge, et esiteks, rootslased katavad kõik kulud, mis meil tekivad vangide vastuvõtu ja siin hoidmisega seoses. Päris kindlalt on meie netosaldo poolel just need töökohad, need inimesed, kes saavad haridust seoses sellega, ja kas või rahvusvaheline kogemus meie inimestel, kes töötavad selles valdkonnas. Ma ei hakka spekuleerima, mis summa see võib olla. Ma olen päris kindel, et see neto on pluss ja kindlasti on plussis need pehmed väärtused, mida me saame seoses selle lepingu täitmisega.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No me oleme peagi tegemas lõpphääletust siin väga olulisel teemal, nagu see vanglarendileping ja selle ratifitseerimine. Ma tean õiguskomisjoni liikmena, et meil on väga palju olnud arutelu nende riskide osas, mis niisuguse lepingu sõlmimisega või vanglarenditeenuse pakkumisega teistele riikidele kaasneb. Kuna see on väga kaalukas hääletus, siis ma paluksin teil kõik need erinevad riskid veel eraldi välja tuua, et inimesed teaksid, millise vastutuse nad endale täna võtavad, kui nad siin saalis hääletavad.

Aitäh! Paraku mul ei ole sellist nimekirja, sellepärast et komisjoni istungitel niimoodi neid riske ei loetletud. Seda tehti enne esimest lugemist, muide, palju põhjalikumalt. Küll aga võib kiirelt ja lühidalt öelda, et räägitigi riskidest, mis on seotud julgeolekuga, mis on seotud arstiabiga, mis on seotud psühhiaatrilise abiga. Turvariskidest räägiti ka ja kõigi nende asjade puhul tegelikult minu arvates anti ammendavad vastused ja neid riske on hinnatud, neid riske on kaalutud. Vangla pidamine, kinnipidamiskoha pidamine ei ole kunagi täiesti riskivaba, seda ei saa väita. Aga veel kord, ma arvan, et Eesti vanglateenistus on niivõrd professionaalne, nad on niivõrd kiitva hinnangu saanud ka oma Rootsi kolleegide käest, et mul ei ole vähimatki kahtlust, et nad saavad sellega hästi hakkama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind üllatas teie väga julge väide, et noori inimesi, kes otsivad tööd, on meil piisavalt. Kas majandusminister Erkki Keldo teab seda, sest tema tegeleb välistööjõu sissetoomisega? See on see üks konflikt, mis siin saalis on palju kajastust leidnud. Miks me oma noored inimesed suuname vähetootlikule tööle ja tegelikult süvendame ka tööjõupuudust politsei jaoks, kui vanglates makstakse kõrgemaid palkasid? Kas riigieelarve protsessis valitsuskoalitsioon näeb ette selle ebaõigluse tasandamiseks Politsei- ja Piirivalveametile ja Päästeametile vahendid?

Aitäh, hea Riina! Sedasi seda küsimust komisjoni istungil küll ei püstitatud kuidagimoodi. Aga kui su ettepanek oli, et välistööjõudu võiks tuua sisse vanglateenistuses töötamiseks, siis sellist plaani kellelgi ei ole. Aga Eestis on noorte tööpuudus 25%. Ole nõus sellega, et see on väga kõrge. Me näeme siin praegu ühte võimalust luua 250 uut töökohta Tartusse. Ma eeldan, et selle peale võiks kosta saalis pigem aplaus kui nurin.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Mul on nendest teie seisukohavõttudest tekkinud küsimus, milline see ettevalmistus nendel vanglatöötajatel peaks olema. Kas tõesti on võimalik neid noori inimesi, kes täna töötavad, kohapeal välja õpetada või eeldatakse neilt siiski Sisekaitseakadeemias õpingute läbimist, et nad vanglas valvuritena töötada saaks? 

Teine küsimus on mul ikkagi see, et kas komisjonis – ma ei tea, kas enne esimest või teist lugemist, ma lihtsalt esimese lugemise kontekstis ei mäleta – need võimalikud ohud. Tegelikult on ju nii Kaitsepolitseiamet kui ka Politsei- ja Piirivalveamet lisaks sellele probleemile, mida PPA juht praegu ütles, prognoosinud mingit kulude kasvu. Milline see kulude kasv neil prognoositud on, mis mahus?

Ma hakkan tagantpoolt otsast peale. Ma ütlen ausalt, et tõepoolest, kaitsepolitsei ei ole selliseid numbreid minu juuresolekul komisjonis kunagi nimetanud, nii et ma ei oska isegi spekuleerida. 

Mis puudutab väljaõpet, siis suurem osa neist kindlasti saavad olema uued inimesed, kes saavadki Sisekaitseakadeemias oma koolituse. Ja seda soodustab ka see, et ega need kõik vangid ei tule korraga siia. Neid hakkab siia tulema vähehaaval. Nii et kindlasti alguses on tööl need inimesed, kes on juba koolituse saanud. Aga alates sellest, kui me täna selle lepingu ratifitseerime, ma olen kindel, et pannakse kiiresti käima ka see vajalik väljaõpe, et need uued töökohad saaksid mehitatud kvalifitseeritud tööjõuga.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Võib-olla mul jäi märkamata teie ettekandes see koht, kus te rääkisite ühest olulisest küsimusest, mis meil komisjonis korduvalt kõne all oli. Ja täitsa siiralt, ma ei pruukinud seda tähele panna, kui te sellest rääkisite. Aga selleks küsimuseks on nii minu kui ka teiste opositsioonisaadikute tehtud ettepanek, et lepingu jõustumise võiks kavandada valimistejärgsesse aega, sel lihtsal põhjusel, et kõik neli opositsiooniparteid on ju andnud väga selgelt mõista, et võimule tulles seistakse selle eest, et leping lõpetada. Me oleme sel teemal ka omavahel rääkinud ja sa oled öelnud, et see pole hea praktika, et hakata ümber pöörama asju, mis on ühe valitsuse ajal tehtud. Aga ma olen jällegi omalt poolt öelnud, et sellega võib nõustuda, aga selle eelduseks peaks olema ka see, et otsitakse ühisosa, otsitakse konsensust ja ei tehta selliseid asju nagu jõumeetodil, mis on risti vastupidi kogu opositsiooni tahtmisele. Äkki sa valgustad seda poolt ka, kui sa seda juba teinud ei ole?

Ei, ma ei ole seda teinud. Aitäh, Varro! Tõepoolest, ka see teema oli komisjonis tegelikult üleval. Sinna võib ju lisada, et need neli opositsioonierakonda, kes selle vastu on, üks erakond neist, Isamaa, on käinud ju ka Rootsi poolel oma seisukohta teatavaks tegemas erinevates vormides. Viimane oli vist Tõnis Lukase saadetud kiri koos ühe õigusteadlasega. Aga ka Urmas Reinsalu on varem suhteliselt uhkelt teatanud, et ta on rootslastele öelnud, et kui need lepingu ratifitseerivad, siis arvestagu sellega, et Eestis on järgmisel aastal uus valitsus ja tema tühistab selle lepingu. 

Minu meelest on see äärmiselt halb stiil. Me võime siin omavahel arutada, mida me tahame, aga minna teise riigi valitsuse juurde ja hakata ka neid väljapressimisega mõjutama – see on sama, nagu siin käib praegu, et nii lähedal valmistele … Üheksa kuud on jäänud veel, aga see jutt hakkas peale juba aasta algust, et nii lähedal valimistele ei tohi valitsus enam midagi otsustada. Samal ajal mäletame, et 2023. aasta valimiste järel peaaegu üheksa kuud blokeeriti kogu selle parlamendi ja valitsuse riigiorganite tööd, riigiaparaadi tööd. Kokku jääb meil mingi 2–2,5 aastat, millal valitsus võiks üldse oma mandaati teostada. Seda esiteks. 

Ja teiseks, mis puudutab Rootsi poolt, siis vaatamata sellele, et isamaalased käisid rootslastele seda ähvardust jagamas, et kui te selle ratifitseerite, siis me selle tühistame, kiitis Rootsi selle lepingu heaks väga suure häälteenamusega. Neil on isegi selline kord parlamendis, et kui häälteenamus on nii suur, et on juba täiesti liiga suur, siis ei loeta enam hääli kokku. Seal tehti nii, ei loetudki hääli. Vastu oli ainult kaks erakonda: nende vasakpoolne erakond ja rohelised, kaks marginaalset erakonda. Kusjuures see vasakpoolne erakond oli kuni 1990. aastani Vasakpoolsed Kommunistid. Ja kui Nõukogude Liit lagunes, siis selgus, et neid on rahastanud kõik need aastad Nõukogude Liit. Ja siis nad koristasid selle "kommunistid" oma nimest ära. Ja nüüd ma mõtlen, et Isamaa on leidnud endale ainsa toetusrühma Rootsis, kes on endised kommunistid. Ma olen elus ka mitu korda pidanud valima ja hääletama, ka siin saalis. Alati on oluline mitte ainult see, mille poolt sa hääletad, vaid see, kellega koos sa oled millegi vastu. Minu jaoks on see oluline. Ma leian, et see võiks Isamaale ka oluline olla.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab, kas komisjon on arutanud, kuna me oleme saanud erinevaid sõnumeid ministrilt, kes kandis ette ja rääkis kõigest sellest heast ja toredast, mis kaasa toob Rootsi poolt vangla rentimine ja vangide siia saatmine. Küsimus on nüüd psühhiaatrilise abi kohta. Kas seda antakse Eesti spetsialistide poolt? On versioonid, mis on ka meedias olnud, et selleks tulevad kohale Rootsist psühhiaatrid ja vastava ala eksperdid. Kuidas siis tegelikult on, kes hakkab andma seda abi? Kui need tulevad Rootsist, siis tõenäoliselt eestlaste abi saamise võimalused ei halvene. Aga kui need on Eesti spetsialistid, siis kahtlemata tuleb vaimse tervise probleemide osas tagasilöök, juba praegu on see probleem. Kas te olete saanud komisjonis aru, millised spetsialistid millisest riigist hakkavad vaimse tervise abi andma?

Aitäh! Ma ei julge nüüd sellele sajaprotsendilist vastust anda, sest niimoodi seda küsimust ka ei püstitatud otseselt. Seal räägiti erinevatest variantidest, ka sellest, et psühhiaatrilise abi puhul on oluline see keel. See võiks nagunii olla takistuseks, miks mitte Eesti spetsialiste ei saagi kasutada seal. Aga teine asi on see, et räägiti ka võimalusest võib-olla seda teha videosilla kaudu. Aga see on ka üks nendest küsimustest, mis tuleb lahendada praktilise elu käigus. Ma ütlen, et mingid ettevalmistused, kindlasti valmidus ettevalmistuste tegemiseks on olemas, aga keegi ei ole hakanud ju praegu seda tegema enne, kui see leping saab siin ratifitseeritud. Ma vabandan, mul ei ole paremat vastust.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! No see, et sa ütled, et Rootsis olid kõik poolt – see on ilmselge, et kõik on seal suuremas osas, peavadki poolt olema, et saada sellest inimkõntsast lahti, keda meie siin vastu peame võtma. Nii et siin ei saa nüüd küll süüdistada neid, et nad selle poolt on. 

Aga mis puudutab seda, et nüüd neid suahiili või ma ei tea mis keeltes, araabia keeltes, tõlke siin vaja ei lähe, siin saab AI-d kasutada, siis täna oli meil kohtumine Astrid Asiga, kes, peaprokuröriga, ütles, et tänased seadused seda ei võimalda, ikkagi on reaalset tõlki vaja. 

Nüüd jõuame selle küsimuse juurde. Sa väitsid, et Rootsi pool maksab kinni kõik kulud. See ei ole ju tegelikult nii. Ma mäletan esimesest lugemisest, et see on ikkagi kokkuleppeline summa, mis on iga vangi kohta, mingi 8000, ma ei tea, pluss umbes kuus vist oli, kui ma õigesti mäletan. Kui meil nüüd juhtub see, et aasta pärast selgub, et me ei tule nende summadega isegi välja ja me peame sinna peale maksma, siis kas on meil ka mingisugust võimalust sellest lepingust taganeda? Kas sellega kaasnevad mingid trahvisanktsioonid ja mis siis juhtub?

Aitäh! Esiteks, mina ei ole süüdistanud rootslasi, et nad selle lepingu poolt on. Rootslased seejuures, ma ütlesin sissejuhatuseks ka, et nad ise tunnistavad täiesti avameelselt ja ütlesid seda ka selle hääletuse eel ja järel, et Rootsi kriminaalhoolduspoliitika on läbi kukkunud ja selle läbikukkumise tulemus on see, et nad peavad teisest riigist rentima vanglapinda. (Saalist öeldakse midagi.) See on sinu lisand. 

Aga mis puudutab kulusid, siis jah, sul on õigus, et see summa on määratud. See on umbes kolm korda kõrgem, tõepoolest, kui Eesti vangide pidamiseks kulub. Ja sellega arvestatakse, et see katab kõik kulud. Juhul, kui ei kata, siis on alati võimalus ümber, läbi rääkida neid summasid ja on võimalus lõpetada ka see leping 12-kuulise etteteatamise tähtajaga minu meelest normaalolukorras. Või kui on erakorralised olud, näiteks maavärin, sõda, siis on see võimalik lühema tähtajaga üles öelda. Mingeid trahve sellega ei kaasne.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa ütlesid siin, kohe mitu korda oled öelnud, et ega keegi päris täpselt ei tea, kuidas selle asjaga läheb, eks see selgub elu käigus. Minu arvates praktiliste elulahenduste peale nii olulistes küsimustes nagu meie inimeste elu ja tervis ja turvalisus ei saa ju jätta, see on äärmiselt vastutustundetu. Te olete muidugi algusest peale rääkinud, et see on tuluprojekt. Ma mäletan, et hasartmängumaksust pidi ka kõvasti tulu laekuma kultuuriinimestele. Eile meile siin üleeile Rahandusministeeriumi ametnik ütles, et alalaekumine on nii suur, et ei mingit tulu. 

Aga tuleme ikkagi selle tervishoiuteema juurde tagasi, seda on siin palju puudutatud. Me teame juba praegu, et tervishoiusüsteem ja ravijärjekorrad on meie inimestele väga pikad just seetõttu, et hädalisi on lisandunud, just lapsi ja noori, nagu viimane uudis ütles. Kas komisjonis arutati, mis siis saab, kui lisandub ka Rootsi vangide teenindamine? Kas Eesti inimeste ligipääs tervishoiuteenustele siis halveneb veelgi ja kui palju? Tegelikult seda väga olulist küsimust ei saa ju jätta praktilise elu käigus lahendatavaks. See on vastutustundetu, tunnista seda.

Aitäh, Helle-Moonika! Kõigepealt hakkame jälle tagant otsast peale. Kindlasti ei ole selle lepingu eesmärk ega tohi olla tagajärg see, et Eesti inimeste olukord kuidagi halveneks. Selle võib samamoodi kokku võtta või parafraseerida Tartu linnapea ütlemisega komisjoni istungil, kui ta võttis selle kokku sõnadega, et Tartu vangla ei ole linnale kunagi mingit kahju teinud ja ei tohi seda teha ka edaspidi. See on kõigi eesmärk. 

Aga mis puudutab selle lepingu sõlmimist ja seda, kas ta on hea või vastutustundetu või praktikale lootev, siis ma ei usu, Helle-Moonika, et Eestis on ükski poliitik – isegi mina ei ole see –, kes hommikul ärkaks ja mõtleks, et vot, jube kihvt, saame sellise ägeda vanglalepingu teha, rendilepingu Rootsiga. (Helle-Moonika Helme räägib kohapealt.) Ärge segage vahele! See ei ole unistuste leping kellelegi. Aga meil on vanglad tühjad, Rootsis on vanglakohti vähe. Selles olukorras ongi kõige ratsionaalsem asi, mida teha, see leping. 

Ma tõepoolest ei saa sellest hirmust aru, et kui seal istuvad Eestist pärit vangid, siis on kõik okei, aga kui seal istuvad Rootsist pärit vangid, siis on katastroof. Eestist pärit vangid täna kahe kolmandiku ulatuses ei räägi eesti keelt. Ja ikka saame hakkama. Miks me ei peaks hakkama saama nendega?

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Kust tulevad ikkagi need inimesed, kes hakkavad Rootsi vange valvama? Kui samas piirkonnas hakatakse vanglasse värbama suurt hulka inimesi, siis tulevad nad ju paratamatult samalt tööjõuturult, kust politsei, piirivalve, Maksu- ja Tolliamet ning teised jõustruktuurid juba praegu endale töötajaid tikutulega otsivad. Sadu töötajaid on selles valdkonnas puudu. Ma ei saa aru, miks see 250 noort ei ole täna läinud vanglaametnikuks või politseinikuks õppima. Kust me võtame selle, et me tööjõuturul noorte olukorda parandame? Kui inimestel huvi ei ole selle valdkonna vastu, siis nad ei lähe ju seda õppima.

(Valab vett.) Ma vabandan, ma vahepeal pean jooma, mitte et see mind jooma ajaks kuidagi. Aga põhimõtteliselt sama vastus, mis enne, Heljo. Kui on 25%-line tööpuudus noorte inimeste hulgas ja meie siin arutame, ajakirjandus kirjutab – tegelikult see, mis me praegu teeme, on ka reklaam just nende töökohtade täitmiseks. Inimesed loevad ja avastavad, et selline võimalus on olemas. See kindlasti aitab sellele kaasa. Nii et ma ei usu hästi, et see kuidagi takistuseks saab selle lepingu elluviimisele.

Martin Helme, palun!

Jaa. No mina kuulan su juttu ja mingeid jaburaid näiteid tood siin ja räägid sellest, mida sa usud ja mida sa ei usu ja mis sa arvad. Ja kuidas see ei ole unistuste leping küll, aga vot Rootsis on vanglad täis ja siin Eestis on vanglad tühjad. Ma lihtsalt mõtlen niimoodi, et varem sa oled ju ise ka tunnistanud, et sul on taskus ka Rootsi pass. Kumba riigi asja sa siin ajad praegu siis? Eesti asja või Rootsi asja?

Aitäh, Martin! Seda küsimust paraku komisjoni istungil üldse ei arutatud. Aga sa võid selles kindel olla. Mina ajan Eesti asja. Ja kui ma ütlen, et see ei ole unistuste leping, siis ma ei räägi mitte selle lepingu sisust. Ma räägin sellest, et tegelikult ega ükski riik ei taha ju või võib-olla ei ole esimene unistus see, et me oleme see riik, kes vanglakohti välja rendib. On palju ägedamaid lepinguid, aga meil paraku just neid vanglakohti on üle. Teeme parem seda selle asemel, et pidada seda vanglat niisama, maksta neid ülalpidamise kulusid või lõhkuda ta ära, või siis 50 aasta pärast avastame, et meie kuritegevus on tõusulainel, meil oleks vaja kohti juurde, siis hakkame uut vanglat ehitama. (Saalis räägitakse.) Aitäh! Kui me saame rääkida niimoodi, et ükshaaval, siis oleks eriti tore.

Jah, hea kolleeg, ma olen seda korduvalt varem öelnud, et ma lühirepliike aktsepteerin, kas antud juhul ettekandja vastab nendele või mitte, see on tema valik. Aga jah, pikemat vahelesegamist ma siiski ei pea õigeks. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Praegu on olukord, kus me Rootsi vangide valvamistööd tasustame kõrgemalt kui igapäevaselt Eesti inimeste turvalisuse tagamist. Ma küsisin, kas järgmise aasta eelarvest nähakse ette lisavahendeid politseinike, päästjate, tollitöötajate ja piirivalvurite jaoks. Palun vastake sellele küsimusele. 

Teiseks, eile rahanduskomisjoni istungil selgus, et ametiasutuste täiendavaid kulusid Rootsi vangide valvamise ja nende vastuvõtuks valmistamisega seoses pannakse valitsuse jaoks kokku. Seda arusaama kuludest veel ei ole, aga need kulud on üllatavalt suured. Nii et tegelikult ka komisjonis tekkis küsimus, kas me ikka tuleme siit kasudega välja, ega me peale ei pea maksma. Kas teil on arusaam valitsuskoalitsiooni esindajana, kui suured on need kulud nii selle kui ka järgmise aasta eelarvest seoses Rootsi vangide siiatulekuga? Kas see leping osutub Eesti jaoks kasumlikuks, et kolleegid, kes soovivad, saavad rahuliku südamega selle poolt hääletada?

Aitäh! Nüüd sa, Riina, küsid ju ise ja vastus on juba su küsimuses sees. Tegelikult seda ei tea keegi veel täpselt, kui nad alles hakkavad kokku panema oma kulutusi. Ja õiguskomisjoni istungitel sellest juttu selles vormis ei olnud. Kui sa ütled, et rahanduskomisjon on hakanud seda arutama, siis tore, aga ma tõesti ei ole seal viibinud, ma ei tea neid numbreid, keegi ei tea praegu. Aga arvestuslikult peaksid need kulud olema kaetud selle summaga, mida Rootsi riik maksab iga vangi eest, kuna see summa on kolm korda kõrgem, kui kulub meie oma vangide kinnipidamisele. See on ikka nii suure marginaaliga, et mul on küll raske ette kujutada, et need kulud läheksid niivõrd astronoomiliselt palju suuremaks, et see ei kataks enam.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Sinu eelmisest vastusest selgub ikkagi, et Eesti võtab endale varalise kohustuse selle seaduse näol. Lisaks on siin veel näiteks igasugune kinnipeetavale tekitatud isiklik kahju ja ka kehalise puutumatuse rikkumine, vallas- ja kinnisasja rikkumine, pluss veel põgenemine või lühiajalisel viibimisel – kõik need kulud kannab Eesti, ka need kahjud, mis on tekitanud personalile, artikkel 56. 

Ma tahaksin teada, kas komisjon või mingi asjaomane instituut on uurinud ka seda, millised on nende käitumismudelid Rootsi vanglas, keda tahetakse siia tuua, sest minu saadud informatsiooni põhjal on nad väga hullud, kes iga väiksemagi asja peale lendab supikauss vastu nägu. Kas teil on olemas sellist informatsiooni?

Aitäh, Kalle! Ei, selliste küsimustega vastust ei kerkinud komisjoni istungil. Korra kerkis korra küsimus selle kohta, kas teenistujate ründamine Rootsis on üldse karistatav. Selle küsimuse tõstatas minu meelest kas õiguskantsleri esindaja või keegi teine. Ka sellele sai vastatud, et tegelikult see on karistatav ja see on täiesti reguleeritud nii de jure kui ka de facto. Selles mõttes ei ole seal mingit vahet ega leevendust neil, et siia tulles saab mida iganes teha. Aga seda tõesti keegi ei ole suutnud tuvastada, et seal oleks kuidagi vägivaldsemad või hullemad vangid kui meil.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te väidate, et vanglas oleks uut 250 töökohta ja noored oleks sinna tööle läinud. Kas te leiate, et see on ainuke viis, kuidas meie noortele tööd anda? Kas ei oleks näiteks parem investeerida kaasaegsesse hariduskeskusesse, mis ühendaks kogu Põhja-Euroopat, ja sealt noori sisse tuua meile, et nad saaks eriala ja meie lapsed saavad ka eriala, saavad edasi juba head tööd? Või näiteks juurutada samad noored kaitse- ja julgeolekuerialasid mingisugustesse kutsekeskustesse või kutsekoolidesse, kust nad saavad uue eriala. Meil on ju praegu vaja droonioperaatoreid, logistikuid, päästjaid ja väga palju teisi võimalusi, kuidas meie noori tööle saaks. Kas te leiate, et see oleks ainuke viis, vanglasse nad tööle saata, mitte teised sellised võimalused, mida ma teile kirjeldasin?

Aitäh! Jälle kord, seda küsimust komisjoni istungil ei arutatud. Kindlasti ei ole keegi väitnud, et see oleks ainuke võimalus noori tööle saada. Aga noored, kes läbivad Sisekaitseakadeemia, saavad väga korraliku hariduse. Aga üks ei välista teist. Kõik need ettepanekud, mida sa nimetasid, on suurepärased. Minu arust oleks väga hea, kui need ka ellu saaksid viidud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Valdo, sa oled siin igasuguse hea maitse piirid ületanud. Süüdistused, justkui Isamaal oleks mingisugust pistmist kommunistliku parteiga, on täiesti absurdne. Eriti, kui see tuleb inimese suust, kes oli Vene ajal komsomoli keskkomitee propagandaosakonna instruktor. No tule taevas appi! Ma ei oleks järgmist küsimust esitanudki, kui sa ei oleks selliseid väiteid siin esitanud. Ma küsin uuesti. Korra juba siin saalis seda küsiti. Eesti põhiseaduse järgi on topeltkodakondsus keelatud, aga sinul on olemas nii Eesti kui ka Rootsi kodakondsus. Kumba riiki sa siin praegu esindad ja kellele sa lojaalne oled?

Aitäh, hea Henn! Sul ei ole põhjust minu lojaalsuse pärast muretseda, nii nagu mina ei muretse sinu lojaalsuse pärast, kuigi ma hetkel ei tea isegi, mis erakonda sa kuulud, aga kuhugi sa kuulud. Ära muretse selle pärast, tõepoolest. Eesti põhiseadus ei luba sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta. Kodakondsuse seadus sätestab mingid reeglid, kuidas sa peaksid midagi valima. Selle vastuolu me võiksime koos ära kõrvaldada kodakondsuse seadusest.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Täna on siin ERR-is leidnud kajastamist Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori Egert Belitševi ja Päästeameti peadirektori Margo Klaosi seisukohad, kus nad näevad tegelikult ikkagi teatud riski või ohtu sellele, et sisejulgeolekutöötajad, olgu need politseinikud või päästjad, keda on nii või teisiti puudu, on vakantsi, liiguvad vanglateenistusse, kuna need palgad, eriti seal piirkonnas, on oluliselt kõrgemad näiteks patrullpolitseiniku palgast. Isegi need inimesed, kes on aastaid juba politseis töötanud, selle palga meelitusel lähevad üle vanglateenistusse. Aga see tähendab veelgi suuremat probleemi politsei- ja päästeameti jaoks. Kui räägitakse, et tohutult tuleb töökohti juurde ja see on positiivne, siis inimressurss on meil tegelikult ju piiratud, eriti selles valdkonnas. Kas sellest komisjonis juttu oli?

Aitäh, Jaak! Sellest oli komisjonis korduvalt juttu ja korduvalt kinnitati nende ametkondade poolt, keda mõnes mõttes süüdistati inimeste ülevõtmises, vanglateenistust antud juhul, et sellist asja ei juhtu. Ma ei oska ka midagi paremat öelda. Isegi kui keegi liigub politseist vanglateenistusse, küllap siis liigub mõni inimene politseisse tööle. Meil on Sisekaitseakadeemia olemas, meil on 25%-line tööpuudus noorte hulgas. Need numbrid peaksid andma meile mingi potentsiaali selleks, et inimesed saaksid tööd.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! No Valdo, sa siin eelnõu tutvustades ja küsimustele vastates valetad. Näiteks sa ütlesid, et võrgustunud kurjategijad ehk organiseeritud kurjategevus ja seksuaalkurjategijad on välja lülitatud. Kui ma võtan lepingu artikli 20, kus on kirjas, kes on välja lülitatud, siis sinu väited ei vasta tõele. Sellepärast ma küsin. Siin paar inimest on küsinud, kumma riigi huve sa esindad. Sa oled öelnud, et mitte Rootsi, vaid Eesti. Miks me seda väidet uskuma peaksime, kui sa eelnõu tutvustades juba oled valetanud päris olulistes küsimustes?

Aitäh, Rain! Mul on väga kahju, et sa ei ole kuulanud varasemat juttu ka siin saalis. Isegi su vana sõber Peeter Ernits kinnitas seda, et seksuaalkurjategijate väljajätmine sellest loetelust tuli hiljem. See ei ole selles lepingus kirjas, aga see tuli rootslaste oma initsiatiivil. Nad teatasid, et nemad tahavad seksuaalkurjategijaid pidada Rootsis selle tõttu, et neil on parem seksuaalkurjategijate taas ühiskonda suunamise rehabilitatsiooniprogramm. Nii et ma ei valetanud seda öeldes ja ma ei valeta praegu. Ja enne, kui sa väga hoogu lähed, siis pea piiri ja mõtle.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Ma saan aru, et vanglad jäävad tühjaks ja nüüd plaanitakse midagi ette võtta, justkui mingi äri teha sellest. Meil on Eestis tegelikult veel väga palju hooneid, mis on jumala tühjad, varsti on veel kohtumajad tühjad, koolid on tühjad, rahvamajad on tühjad, linnahall on tühi, Pärnu lennuväli ei tööta. Aga kõige hullem on see, et teie valitsus viib praegu selleni, et meie kaevandused jäävad ka varsti tühjaks. Seal töötab teatavasti praegu umbes 5500 töötajat. Me teeme seda täiesti kunstlikult. Teie valitsuse juhtimisel üritate te selle ära lõpetada juba lähiaastatel. Kuidas need kaks asja sinu arvates nüüd kokku käivad? Ühest küljest te kaotate töökohad, kaotate väga mõistliku energiatootmise, juba aastakümneid hästi toiminud ahela ja nüüd otsite samas lahendust mingile ühele hoonele ja ütlete, et see on väga vajalik Eesti riigile, ja see on ometi ohtlik.

Aitäh, Mart! Nüüd sa võrdled küll täiesti võrreldamatuid asju. Ja veel hullem selle asja juures on see, et küsimust põlevkivi kaevandamise kohta õiguskomisjoni istungil absoluutselt ei puudutatud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Valdo! Tegelikult on kurb küll, et te surute siin seda eelnõu läbi ja väga palju asju on lahendamata ja läbi rääkimata. Kaitsevägi, PPA pääste ja nii edasi, erinevad jõustruktuurid, on aastaid rääkinud, et neil on inimeste puudus. Me saame sellest aru, et tegelikult täpselt sama kategooria inimesi, millele konkureeritakse, on seesama vangivalvurite pool. 

Nüüd teine asi. Erihoolekanne on rääkinud ka selle asja käigus, et Tartu vangla võiks olla üks lahendus, kuhu panna neid inimesi, kes erihoolekannet vajaksid. Kuhu see arutelu jõudis? Meil on neid ruume puudu, politsei räägib, et meil on palju inimesi, keda otseselt kinni panna ei saaks, aga vajaks kuskil hoidmist. See ei ole tegelikult see koht, et meil ei ole selle hoonega mitte midagi muud teha. Rääkimata sellest, et siin manipuleeriti ka natukene nende andmetega, kui palju selle Tartu vangla tühja poole üleval pidamine maksab. See tuli ka komisjonides välja. 

Aga räägi sellest erihoolekande poolest. Missugune arutelu komisjonis selle üle oli? Miks ei võiks selleks seda hoonet kasutada?

Aitäh, Rene! No see on üle hulga aja üks küsimus, mida tõepoolest arutati ka komisjoni istungil. See erihoolekande paigutamine sinna Tartu vanglasse oli teemaks, aga selle kohta öeldi ka, et see ei sobi tegelikult funktsionaalselt selleks. Ka rahvusvaheliselt on seda väljendatud ja öeldud, et vanglahoonet nagu erihoolekande eesmärgil kasutada ei ole ei kõlblik ega mõistlik. Nii et see oli see hinnang.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selles ilmselt kahtlust ei ole, et koalitsiooni häältega see kokkulepe ratifitseeritakse täna siin saalis, aga samas, kuulates neid küsimusi ja neid vastuseid, jääb mulle küll mulje, et pigem on need tehtud-mõeldud, mitte mõeldud-tehtud. Paljud asjad, sa oled ka ise öelnud, hakatakse alles arutama ja ette valmistama, kui see leping on ratifitseeritud. 

Minu küsimus puudutab seda, nagu sa mitmel korral – vähemalt kahel korral – oled öelnud, et meil on Eestis suur noorte tööpuudus, 25%. See on tõsi, aga minu meelest ei ole meil põhjust sellega rõõmustada, need on tänase valitsuse tehtud või tegemata jäetud asjad. Ma ei arva, et vanglaametnike töö oleks ainuke unistuste töö. Kas oli juttu komisjonis, milline on järgmine äriprojekt või idee, mida Eesti riik hakkab müüma? Ja kas mõni teine riik on juba ka huvi tundnud?

Aitäh, Helmen! Küsimus oli, mõned korrad kerkis, et siin ajakirjandusest jooksis läbi mingi uudis, nagu Eesti peaks läbirääkimisi vanglarendi kohta ka mõne teise riigiga. See ei vasta tõele. Eesti on praegu läbirääkimised lõpule viinud Rootsiga ja ühtegi teist riiki läbirääkimiste kavas ega laua taga meil ei ole. 

Aga samamoodi, õiguskomisjon tegelikult ei rääkinud mingist uuest projektist mingist muus valdkonnas, mis aitaks noorte tööpuudust kuidagi leevendada. Aga see noorte tööpuudus ei ole Eestile omapärane ja spetsiifiline ainult. See on nii kogu Euroopas. Kui sa vaatad tööpuudust, siis üldises tööpuuduse statistikas on noorte oma alati kõige kõrgem, või peaaegu alati.

Head kolleegid, kuna seitsme minuti pärast toimub istungi juhataja vahetus, siis ma võtan vahele ühe protseduurilise küsimuse istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsimus on väga selgelt protseduurilist laadi. Eelnevalt see juba tõstatati, aga see esitati ettekandjale, kuigi tegelikult see peaks olema suunatud vist istungi juhatajale. Küsimus seisnes selles, kas käesoleva seaduseelnõu vastuvõtmine eeldab koosseisu häälteenamust. Ma mõtlen, et võib-olla te ise istungi juhatajana ütleksite selle selgelt ära. Minu parima arusaamise kohaselt igal juhul eeldaks, sest § 104 punkt 15 justkui sellele osutaks. Aga kuidas teie seda tõlgendate, et oleks asi selge kõigi jaoks?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei võta endale voli anda hinnangut. Üldjuhul seda arutatakse ennekõike juhtivkomisjonis. Ja juhtivkomisjonis kujundatakse seisukoht ja hinnatakse, kas see on koosseisu häälteenamuse eelnõu või mitte. Küll aga mul oleks hea meel, et vajadusel mõnele järgnevale küsimusele vastates ettekandja võib-olla seda teemat veel korra puudutaks oma vastuses, sest iseenesest on see põhimõtteliselt väga oluline küsimus. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ei hakka neid kõiki vastuolusid siin üles lugema. Kogu selle arutelu jooksul, mitte ainult täna, vaid ka varasemalt on olnud see noorte tööpuuduse ja nende võimalustega sidumine, mis tegelikult ei vasta tõele, sest on vaja ikkagi ettevalmistust ja haridust ja väljaõpet, mida praegu ei ole. 

Aga ma tulen teema juurde, mida vähemalt täna ei ole siin puudutatud, võib-olla komisjonis näiteks puudutati, ma ei tea, sellepärast ma küsingi. Kui arvestatakse näiteks selle ressursiga, mis praegu politseis on, nende inimeste osas, kes sinna tööle lähevad, siis ma tuletan meelde, et politseis, nendes struktuurides töötab 30–40% naisi. Kas te päriselt ka plaanite naised saata nende Rootsi mõrvarite ja moslemitega sinna tööle, kus nad saaksid kõrgemat palka kui partrullpolitseinikuna tänaval? Või pigem oleks mõistlik naisi sinna vanglasse tööle mitte saata, kus neil on tegelikult ebaturvaline? Kuidas sellega on? Kas naised peaksid siinkohal võrdsed olema ja Rootsi kõrilõikajaid valvata saama või pigem mitte?

Aitäh!

Ma tean, et see palgalõhe teema on pigem sotside teema, aga protokolli huvides ma lihtsalt küsin, et kuidas sellega on.

Aitäh! Niisugust küsimust komisjonis tegelikult ei püstitatud. Aga üks vanglateenistuse esindaja, kes käis meil pidevalt komisjonis, oli seesama Tiina Unuks, kellele ma enne viitasin. Temagi on töötanud vangivalvurina. Nii et mul ei ole üldse mingit kahtlust, et Eesti vangivalvurid saavad väga hästi oma tööga hakkama. Seda võrdõiguslikkuse momenti, ma ütlen, meil ei tekkinud seda debatti.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! Mina alustasin kevadel kirjavahetust Rootsi ametiasutustega ja küsisin neilt kolm lihtsat küsimust. Kas Rootsi hakkab hüvitama vangide lähedaste sõitu Eestisse? Kas on tehtud hinnanguid, kui palju külastajaid võib hakata Tartusse voorima, ja kui on, siis kui suur see arv võiks olla? Ja eeldasin, noh, õigesti, et ega meie Justiits- ja Digiministeeriumi nende küsimuste vastu huvi ei ole tundunud. Rootsist sain siis pika kirjavahetuse tulemusena 7. mail vastuse – see on Riigikogu dokumendiregistris saadaval – ja sealt selgus, et nad ei tea, kui palju külastajaid hakkab tulema. Seaduse alusel võib Rootsi pakkuda rahalist abi kinnipeetavate külastamiseks Eestis. Nüüd küsin, kas komisjonis on arutatud, mida see Eestile ja Tartu linnale kaasa toob. Kas Eesti ei peaks neid külastusi kuidagimoodi reguleerima või piirama, teatava piirarvu sättima või midagi nii?

Aitäh! See küsimus oli libamisi tegelikult juba varem arutusel siin. Ma vihjasin ka sellele, et Heljo Pikhof küsis seda komisjoni istungil ja viitas ka sellele terviseameti, sotsiaalameti vastusele Rootsist. Aga tõepoolest, ega nemad ka ei tea, kui palju siin käima hakkab. Ja nad ütlevad, et Rootsis kohalik omavalitsus võib toetada neid külaskäike. Samas, kogu see statistika, mis meil käepärast on, kuidas Rootsis külastatavus on, näitab seda, et külastatavus on äärmiselt madal. Mul on raske uskuda, et sel hetkel, kui need vangid, keda Rootsis ei käi eriti keegi külastamas … Kusjuures seal on ka teine välistus, et ei tooda siia ka vange, kellel oleks väga tugevad peresidemed Rootsis näiteks, lähedased peresidemed, et see külastatavus Eestis peaks kuidagi plahvatuslikult kasvama võrreldes sellega, mis ta on nullilähedane Rootsis.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma vist ei olnud sellel hetkel saalis, ei kuulnud seda vastust, mis puudutab meie põhiseaduse § 104 punkti 15, mis ütleb seda, et seaduse vastuvõtmise korra sätestab Riigikogu kodukorra seadus, ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta järgmisi seadusi. Punkt 15 ütlebki, et välis- ja siselaenudesse ning riigi varalistesse kohustustesse puutuvad seadused. Mulle tundub, et meil võib olla siin tegu menetlusliku praagiga, sellepärast et kuidas saab Riigikogu ikkagi võtta vastu selliseid otsuseid, mis on must valgel kirjas, et meil on vaja selleks ikkagi koosseisu häälteenamust. Aga ma saan aru, et praegu me ikkagi menetleme seda teistmoodi. Mis on teie seisukoht selle kohta?

Aitäh! Ma kõigepealt lõpetan vastuse. Ma unustasin öelda Jaak Valgele ühe asja. Lisaks sellele, et statistika näitab, et neid külastajaid on vähe, siis kõigile, kes tahavad Eestisse tulla, tehakse enne taustakontroll. Nad ei saa niisama lihtsalt siia tulla, et võtan pileti ja sõidan.

Aga mis puudutab seda häälteenamust, komisjonis on meie hinnang, et see eelnõu ei nõua koosseisu häälteenamust. Kui see hääletusel saab selle, siis ei ole meil selle vastu midagi. Aga meie hinnang on see, et see ei vaja vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust.

Helir-Valdor Seeder. 

Aitäh! Auväärt ettekandja, hea kolleeg! Sa väitsid, et Rootsi on otsustanud siia seksuaalkurjategijaid mitte saata. Ja samas, see ei kajastu lepingus, kuna nad on otsustanud selle niivõrd hilja. Minu küsimus on, kas oleks mõistlik meil katkestada teine lugemine ja kirjutada see ka sisse. See, et nad on midagi otsustanud, aga lepingus see ei kajastu, ei ole päris korrektne ega anna kindlustunnet meile pikemaks ajaks. Kas võiks viia see lepinguteksti sisse ja siis minna sellega edasi? See on üks küsimus. Ja selle vastu ei tohiks ka Rootsil midagi olla, seda enam, et nad on ise selle otsustanud sinu väite kohaselt. 

Teine küsimus puudutab tulusid ja kulusid. Sinu sõnad: "Numbreid ei tea, aga arvestuslikult peaks kulud olema kaetud." Kui me numbreid ei tea, kulude numbreid, kuidas me teame ja saame väita, et need on kaetud?

Aitäh, hea Helir! Esimesele küsimusele vastates me olime valmis sellesse lepingusse minema ka siis, kui need seksuaalkurjategijad olid tegelikult välistamata. See initsiatiiv tuli Rootsilt endalt, nii et ma ei näe mingit põhjust hakata seda nüüd lepingusse kirjutama, sest see venitaks ainult lepingu sõlmimist. See ei olnud meiepoolne nõue kuidagi ja meil ei ole sellepärast põhjust kahelda, Rootsi oma soovi, kui ta ise seda on väljendanud, küllap seda ise ka täidab. Aga see ei ole meie jaoks olnud nagu lävend. 

Teine asi, mis puudutab seda, et kulusid ei tea, aga arvestuslikult võiks need katta. No arvestuslike kulude hinnang, ma olen seda põhjendanud sellega, et kulud, mida maksab Rootsi riik meile ühe vangi ülalpidamise eest siin, on kolm korda kõrgemad kui need, mida me maksame oma vangide ülalpidamise eest siin. See on niivõrd suur marginaal, et arvestades kõiki võimalikke kulusid, mis sinna juurde võiks tulla, ei tohiks see olla mingi probleem ja probleem ka sellega, et tekib mingi ülekulu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Valdo, ma kõigepealt tulen tagasi eelmise küsimuse ja vastuse juurde, et lepingus ikkagi ei ole välistatud ei seksuaalkurjategijad ega võrgustunud ehk organiseeritud kuritegevuse liikmed. Sulle võib-olla ei meeldi sõna "valetama", aga sa ikkagi valetasid. Ja nagu Helir väga õigesti osundas, kui praegune Rootsi poole esindus ütleb, et nad ei saada, kust me teame, mis juhtub aasta pärast. See, mis sa ette kandsid lepingu kohta, ei vasta tõele. 

Aga ma tulen ühe teise su vastuse juurde. Sa ütlesid, et ega see ei ole mingisugune unistuste leping, aga tuleb teha. Aga su erakonna esimees just hiljaaegu rääkis, et nüüd on aeg unistama hakata. Minu hinnangul, kui unistama hakata, siis tehaksegi unistuste asju. Kas sa nüüd siit tunnistasid üles, te olete ise ka natuke käega löönud ja saanud aru, et unistada pole siin enam millestki ja tuleb veel teha need asjad ära, mis pooleli on, ja siis lahkuda poliitiliselt areenilt?

Nii, esiteks, mis puudutab seda, mida sa nimetasid valetamiseks, siis ma selgitasin, kust tuli see seksuaalkurjategijate välistamine. Seda ei ole lepingus, aga see on Rootsi oma initsiatiiv. Võrgustunud on lepingus olemas. See on olemas karistuse, artikkel 20 all, lõige 2. Loe seda!

Ja mis see teine küsimuse pool oli? (Rain Epler saalist räägib.)

Küsimus ja vastus on, et ühislugemist niiviisi ei ole mõtet teha, aga …

Unistumisest jälle komisjonis ei räägitud midagi. Ma olen öelnud, et ega see ei ole iseenesest mingi halb leping, aga see ei ole ju see leping, mida mõni riik unistab tõesti, et nüüd saaks vanglakohti välja rentida. See on teada, et sellest tuleb seisukohti, sellest tuleb arvamusi. Ka see Isamaa Rootsis käik oli seotud sellega, et kas tõesti Eesti maine saab nüüd olema mingi vanglateenuse pakkuja riigi maine. Seda võib vaadata nii ja naa, aga nagu öeldud, keegi ei unista sellest, aga praegu on see reaalsus. Meie karistuspoliitika on olnud niivõrd efektiivne, et meil on vanglakohti üle. Me toome siia Rootsist vangid, kes lähevad vangi. Nad ei lähe vabadusse, nad ei lähe Tartu linna peale jalutama. Tartu vanglast ei ole muide mitte keegi ära põgenenud kunagi.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma klaariks ära ühe asja. Te räägite noorte tööpuudusest. Tõepoolest, see 20%-line tööpuudus on alla 24-aastaste noorte seas. Kas sinna vanglasse tõepoolest tulevad ka alla 24-aastased tööle nende 300 hulgas? Võib-olla sellele saate vastata? 

Aga ma tahaksin tagasi tulla ka selle küsimuse juurde, mille Riina Sikkut enne siin esitas ja millele ta tegelikult vastust ei saanud. Kuidas sisejulgeoleku valdkonnas ebavõrdse kohtlemise osas lahendused hakkavad olema? ERR-is on politseiameti juht Egert Belitšev rääkinud, et praegu on tööturul väga tugev konkurents nii politsei, vanglateenistuse, Maksu- ja Tolliameti kui ka kaitsejõudude personali osas, sest kõik need asutused otsivad tikutulega sisuliselt ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. Nii räägib politseiameti juht. Ta ütleb, et kui vanglas on alustava vanglaametniku palk 2400 eurot, siis politseis on see 2100 eurot. Arvestades, et …

Teie aeg!

… tõepoolest politsei teeb iga päev olulist tööd, kas need vahed kuidagi siis ka otsustatakse vähendada või mis sellest saab? 

Aitäh!

Aitäh, Lea! Sa olid ise samamoodi komisjoni istungil ja tead, kuidas nendes vestlused ja küsimused seal käisid. Kõik kinnitasid, et seda probleemi päriselus praktikas ei teki. Ausalt öelda, kui Egert Belitšev midagi sellist ütleb, siis sa pead tema käest küsima. Mina ei oska rohkem midagi öelda kui see, mis komisjonis räägiti. See küsimus oli mitu korda seal üleval, aga kõik osapooled, kes seal komisjonis osalesid, väitsid, et seda probleemi praktikas ei teki.

Alar Laneman, palun!

Aitäh! Hea Valdo, tunnustan seda tasakaalustatud ettekannet. Mul oleks üks sisuline küsimus. Leping on tõsisel teemal, aga arutelu ja ka vastuväited on keskendunud väga kitsale valdkonnale – sisejulgeolek, turvalisus, vangide tüpaaž ja nii edasi, ja nii edasi. Aga täiesti arusaamatul põhjusel on jäänud välja see, et tegemist on meie liitlasega, Balti operatiivruumis äärmiselt olulise tegelasega Rootsi näol, oma merejõudude ja õhuväe poolest näiteks, kes on meie eeldusel abiks meil, kui asi peaks minema väga tõsiseks ja veriseks. Meie aitame liitlasi, kus neil on kitsas, ja eeldab, et nad aitavad vastu. Aga miks see aruteludest kuidagi välja jääb?

Aitäh! See on hea küsimus, Alar. Ma ise alguses sissejuhatavalt ütlesin seda just, et Rootsi on meie üks lähim liitlane ja kui meie aitame neid, kui nemad on hädas, siis loodetavasti nemad aitavad meid, kui meie oleme hädas. Aga ju see siin saalis ei resoneeru kuidagi. Ma ei oska öelda, miks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Resoneerume siis praegu just hea kolleegi Alar Lanemani küsimusest, sinu vastusest. Kui meil armastatakse suurelt unistada, siis minu küsimus puudutab seda, et tõepoolest, meie liitlased on ka lausa vägedega kohal Eestis, roteeruval alusel. Kas tõepoolest ei tekkinud selle vanglalepingu sõlmimise või arutelu käigus seda mõtet, et need 250 vangivalvurit võiks olla mitte Eesti tööturult ja julgeolekuasutustest võetud, vaid hoopis pärit Rootsist? Sellisel puhul oleks ju Tartu kinnisvaraturg põrutanud kohe kosmosesse, meil oleks tööd ehitajatele ja nii edasi. Kas üldse sellist natukene kastist välja mõtlemist oli?

Aitäh, hea Ants! Kahjuks sellist kastist välja mõtlemist tõepoolest ei olnud. Ma ei oska isegi käigupealt hinnata, kui hea mõte see oleks olnud, sellega kastist välja tulla.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Esiteks oleks hea, kui sa selgitaksid lähemalt, miks sa väidad, et õiguskomisjoni seisukoht on selline, et see ei vaja koosseisu häälteenamust. Mina sellist diskussiooni õiguskomisjonis ei mäleta, aga võib-olla mälu peab alt. 

Aga teiseks, kui ma loen põhiseadust, siis see ütleb ju väga selgelt, et üksnes koosseisu häälteenamusega saab võtta vastu seadusi, mis puutuvad riigi varalistesse kohustustesse. Ei ole ju kahtlust, et see puutub riigi varalistesse kohustustesse. Mitmed artiklid räägivad sellest, kuidas Eestile kaasnevad varalised kohustused. Aga see puudutab eelnevat. 

Minu küsimus seisneb selles, et kas sa ise oled lugenud Kaitsepolitseiameti koostatud ohuhinnangut selle vanglarendi projekti suhtes. Mina ütlen, et käisin lugemas seda julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis, üks väheseid dokumente, mida ma olen siin vaatamas käinud. Minu meelest on selle eelnõu menetluse üks põhimõttelisi probleeme olnud ka see, et see ohuhinnang pole olnud avalik. Tegelikult ma ei näe põhjust, miks see ei võiks olla avalik, ja kui see oleks avalik, siis avalikkusel oleks palju parem arusaam sellest, millistest riskidest me päriselt räägime.

Aitäh! Mis puudutab hinnangut, kas on vaja koosseisu häälteenamust või ei ole, hinnang, et seda vaja ei ole, põhineb sellel, et tegelikult need kohustused, mida riik võtab, on kaetud teise riigi maksetega. Nii et riik ei võta nagunii omaette mingeid eraldiseisvaid omaalgatuslikke kohustusi, need on kaetud. 

See teine küsimus, see kapo ohuhinnang oli tegelikult suuresti arutelul esimese lugemise ajal. Praegu seda enam komisjonis ei puudutatud sellises vormis. Miks seda avalikuks ei tehtud? Ma ei tea, ma olen ise kohtunud kapo inimestega. Ma arvan, et nende esialgne ohuhinnang on saanud kas, kuidas öelda, maandatud või vähenenud nende arutelude käigus, mis on toimunud. Ja minu hinnangul on igal juhul kõik need riskid, mida on välja toodud, maandatud maksimaalselt. Ma olen enne öelnud, et ega kinnipidamiskoha pidamine ei ole sajaprotsendiliselt riskivaba, seda ei saa keegi väita. Aga nähes seda, kuidas meie vanglateenistus toimib, nähes nende professionaalsust – sa oled seda ise ka komisjonis näinud, kuidas nad vastavad ja kuidas nad on selleks ette valmistunud –, mul ei ole kahtlust, et nad saavad sellega hakkama.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina ei saa aru sellest. Te räägite sellest, et tehakse taustakontrolle ja nii edasi, aga kuidas te teate üldse, et mingid inimesed tulevad siia nende konkreetsete vangide pärast? Meil ju inimesed liiguvad vabalt, me oleme Euroopa Liidu riik, meil ei ole piiri peal mingit kontrolli. Ma ei saa aru selles mõttes, kuidas te tagate selle, et need inimesed, kes võiksid olla kuidagi seotud nende kurjategijatega, tulevad siia Eestisse. Te tegelikult ju ei tea, kui nad tulevad. Miks te räägite, et te teate? Te ei tea, kui nad tulevad, ja te ei saa neile taustakontrolle teha.

Aitäh, Züleyxa! Hea küsimus. Aga paraku jäi sul puudu see viimane lüsi sealt. Loomulikult inimesed, kellel on Schengeni ruumis võimalik liikuda viisavabalt, võivad tulla Eestisse. Aga minna Tartu vanglasse kohtuma sealse kinnipeetavaga – vot see lüli, selleks et seda teha, selleks tuleb ennast kirja panna. Ei aita sellest, et sa tuled laeva pealt maha ja ilmud järsku Tartu vangla ukse taha. Kui sa tahad sinna minna kohtuma, siis sa pead ennast registreerima ja siis tehakse sulle taustakontroll.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tartu linn on sellest ajast peale, kui Justiits- ja Digiministeerium ennast avas küsimustele ja infole – kahjuks tehti seda natuke liiga hilja – olnud päris aktiivne, sest see puudutab nii tartlaste turvalisuse tunnet kui üldse tartlaste elu. Seda infot oleme me taotlenud kõikvõimalikul viisil, kaasa arvatud on koalitsioonileppes kirjas, et Tartu linn saab kaasa rääkida protsessis. Nüüd sinu küsimuste vooru, või sinu poolt vastuste vooru alguses, sa nimetasid, et Tartu linna esindajad olid ka komisjonis ja neil oli võimalus saada häid vastuseid ametnikelt. Tartu linna esindusele jäi küll mulje, et neid kutsuti selleks, et komisjon saaks Tartu linna seisukoha, mitte informatsiooni saamiseks sinna. Meil oli sihuke ettekujutus, et huvitutakse meie seisukohast, mitte et see oleks meie jaoks info…

Teie aeg!

Aitäh, Tõnis! No põhimõtteliselt see eesmärk oli ju teid kaasata sinna, sellepärast et te olete ise ju Tartus kirjutanud ka koalitsioonileppe, milles te lubate või kohustute või avaldate oma tahet selle protsessiga kursis olla, mis puudutab selle lepingu ratifitseerimist. Nii et see oli ka põhjus, miks me kutsusime teid komisjoni. Ma mäletan, et te olite isegi, hindasite seda, ma ei tea, kui kõrgelt, aga positiivselt, et teid sinna kutsuti. Kui jäi midagi vajaka veel või mingi mulje millestki tekkis, siis ma ei oska seda hinnata.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! No ärge siis, Reformierakond, väga nende vangide siia toomisega kiirustage. Kaheksa kuud on valimisteni minna ja loodetavasti on ka EKRE järgmises valitsuses, nagu me öelnud oleme, siis me kindlasti selle otsuse pöörame ümber. Nagu minu meelest ka teie erakonnakaaslased on öelnud, iga vangi vastuvõtmiseks on vaja valitsuse otsust. See tähendab teoreetiliselt ka seda, et vahetult peale valimisi, isegi kui Rootsi tuleb mõne vangiga ja ütleb, et tahaks ta tuua Tartusse, siis valitsus saab lihtsalt keelduda ja öelda ei. Ta võib seda öelda ka sada või tuhat korda järjest. Ehk siis ühtegi vangi Eestisse ei tule, isegi ilma seda seadust tühistamata. Esiteks see mõte.

Aga teiseks küsimus. Te rääkisite päris huvitava loo, kuidas kapo tegi algul ohuhinnangu, aga pärast, nagu selgus, see polnudki päris pädev ja need argumendid lükati ümber kellegi poolt ja see mure polnud üldse nii suur. Kes siis nüüd siin eksis, kas kapo või tegi valitsus kapole selgeks, et ega need ohud ei olegi päris? Kirjeldage seda protsessi lahti. Te alustasite enne juba päris huvitava jutuga.

Aitäh! See protsess iseenesest ei toimunud komisjoni istungil, nii et ma võiksin siinkohal vastuse ära lõpetada. Aga meil oli veel eraldi kohtumisi, kus olid paljud muud osapooled, kaasa arvatud õiguskantsleri esindajad, ja õiguskantsler ise oli seal. Me arutasime kõiki justiitsministeeriumi esindajaid ja õigusteadlasi, me arutasime kõiki neid asju omavahel läbi. Mulle jäi küll veendumus, et kapo sai suures osas oma muredele rahuldavad vastused. Nagu öeldud, see tegevus ei ole riskivaba, see on selge. Aga me oleme nii tubli ja professionaalne riik selle koha pealt, et ma olen kindel, et me saame hakkama.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg! Valitsuse, kes seda lepingut praegu soovib sõlmida, toetus ja usaldus Eesti ühiskonnas on väga madal. Samas ükski opositsioonierakond ei toeta selle lepingu sõlmimist, kõik on vastu olnud. Isamaa on teavitanud Rootsi peaministrit ja poliitikuid, et selline sisepoliitiline olukord meil tegelikult on. Mina olen rääkinud ühe Rootsi poliitikuga, kes oli üllatunud, et sellises olukorras ei kujuta ta ette, et Rootsi ühiskond oleks läinud lepingule, 14%-se usaldusega valitsus, nad oleks kindlasti otsinud parlamendis laiemat toetust sellisele ideele. 

Ja nüüd kolleeg Lanemani küsimusest, suhted liitlastega. Kas selline vastutustundetu käitumine, kus pärast valimisi see leping lõpetatakse ja peatatakse, hoopis ei vähenda usaldust meie liitlaste vahel, millest siin räägiti? Vastupidi, me osutame sellega karuteene. Kas te ei arva nii?

Aitäh, hea Helir! Seda küsimust tõepoolest komisjonis ei arutatud, aga kui sa otsid siin vastutustundetut käitumist, siis võite peeglisse vaadata. Teie tahate seda lepingut tühistada, teie väidate, et te tühistate selle. Teil on üldse üks paks kataloog kogunenud asjadest, mida te kõike olete lubanud peale valimisi tühistada. See hakkab juba välja nägema nagu postimüügikataloog, kus igaüks saab endale valida meeldiva eelnõu, mida Urmas Reinsalu juhitud Isamaa tühistab. (Saalist räägitakse.) Te käite rääkimas seda juttu ka rootslastele. Sellele vaatamata toetasid rootslased seda lepingut ülekaaluka enamusega. 307 inimest toetas 349 parlamendiliikmest. Nii et nemad usuvad pigem demokraatlikesse protsessidesse, mitte sellesse, et opositsioon käib ja teeb väljapressimist. Ega teil on see stiil nüüd ka läinud. Praegu on üks ultimaatum üleval, et kui valitsus ei vabasta ministrit nädala jooksul, vot siis mis kõik juhtub. Aga mis poliitika ajamine see on? Kunagi oli veel aeg, kui me siin debateerisime. Nüüd te teete ainult mingit väljapressimist ja lähete välisriikide juurde ka sellega. Häbi peaks teil olema, tõepoolest, see ongi vastutustundetu. Sul on õigus, Helir.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, hea Valdo! Kunagi oli Reformierakonna eesmärk jõuda viie rikkama riigi hulka. Ja see eeldas mida? See eeldas palju kõrget lisandväärtust pakkuvaid töökohti erasektoris. Nüüd on see asendunud jõuda viie vanglarenti pakkuva riigi hulka. Kas Reformierakond on alla andnud?

Aitäh! See on huvitav küsimus. Paraku seda komisjonis ei arutatud.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Seda Tartu Vangla väljarentimist on minu meelest esitletud siin justkui majanduslikult mõistlikku lahendust, aga tegelikult on see nii avalikkuses kui ka siin Riigikogu saalis tekitanud hoopis rohkem küsimusi, kui vastuseid on saadud. Teie ütlete, et vangla on pooltühi ja vajab rakendamist, samal ajal aga seisavad meie sisejulgeolekuasutused silmitsi tööjõupuudusega. Politseinikke ja vanglaametnikke lihtsalt napib. Loomulikult on paljud inimesed küsinud õigustatult, kas Eesti peaks muutuma riigiks, mis teenib tulu teiste riikide kurjategijate majutamisest. Veelgi enam, millised on need tegelikud riskid? Aga te olete kinnitanud, et see on majanduslikult kasulik. Kas te saaksite palun selgitada, kas komisjonis oli teil arutelu ka mõne summa üle, kui palju loodetakse sellest kasu saada, või tegelikkus on ikkagi see, et lepitaksegi sellega, et hea, kui üldse nulli tullakse, aga samal ajal võtab Eesti riik enda kanda kõik need riskid?

Aitäh! Nüüd ma küll ei näe sind eriti. Vadim, kas sa saaksid ... Jah, nii on raske vastata, kui inimest ei näe. Vadim ja Peeter, kas te saaksite korra katkestada oma huvitava intellektuaalse vestluse? Sa seisad ees, ma ei näe Estrit, kes küsis mu käest küsimuse. 

Nendest summadest on juttu olnud. See on 8000 eurot ühe vangi kohta, natuke üle 8000 isegi, samal ajal kui Eesti vangide kulu on umbes 3000. Nii et see on kolm korda kõrgem summa. Kokku käib jutt 30 miljonist millegagi. See leping on tehtud sellise marginaaliga, et see peaks igal juhul katma ja jääma ülegi raha sellest. Aga päris kindlasti võib ka teisele poole panna selle, et kui me jätame selle Tartu vangla tühjalt seisma, siis selle kulu on ka päris suur. Kui me lammutaks selle ära, siis see oleks ka kapitali raiskamine. See küsimus, et nüüd Rootsi vangid ja siia, kas me tahame seda – see on seesama vastus, mille kohta enne küsis Alar Laneman, et miks sellest aspektist keegi ei taha rääkida. Tegemist on meie hea liitlasega ja me aitame teineteist. Rootsi on tunnistanud ise, et nende kriminaalpoliitika ja -hoolduspoliitika on läbi kukkunud ja nendel on häda sellega, et ei ole vanglakohti. Meil on need olemas, me aitame neid. Kui meil häda käes, ükskõik milline, tulevad rootslased ja aitavad meid. Nii toimivad liitlassuhted, mitte nii, et piirid pannakse kinni ja siis pärast ei tea, kes esimesena lahti teeb või miks lahti ei tehta.

Urmas Reinsalu, palun! 

No see viimane lausele vist mõeldud Isamaa ettepanekule Vene piir sulgeda, millele valitsus vastu on olnud. Aga ma arvan, et tulekski Vene piir sulgeda. Ma ei saa aru, mis see ideoloogiline tõrge sellega on. Nii nagu Soome on teinud, tuleks seda teha. 

Aga ma küsin nüüd seda. Pricewaterhouse tegi analüüsi nende varaliste kohustuste kohta, kui palju Eesti peaks lepingu sisustamiseks raha kulutama. Nimeta palun, Valdo, kui suur see summa aastas jooksvalt on, sisseseadmise aastal jooksvalt, millega Pricewaterhouse arvestas. 

Ja teine, mulle jäi kõrvu, et siin kõneleti ennist sellest, kas see vajab koosseisu häälteenamust. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne – ma loen seda ette – ütleb, et kui välislepinguga võetakse Eesti riigile kohustus, mis mõjutab lõike 2 punktides 1–17 – kus on sees ka riigile varaliste kohustuste võtmine, siis peab Riigikogu koosseisu häälteenamusega tegema – loetletud valdkonna normide sisu, on selle välislepingu ratifitseerimiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ma küsin siis üle, kui suur see rahaline maksumus, mida riik peaks tagama selle lepingu sisustamiseks. Ja teiseks, kas komisjon arutas, et see vajab lepingu ratifitseerimiseks koosseisu häälteenamust?

Aitäh, Urmas! Esimesele küsimusele vastus on, et seda komisjoni ei arutanud, seda Pricewaterhouse'i hinnangut. Aga teiseks on see, millele ma olen juba vastanud. Komisjoni hinnangul, et koosseisu häälteenamust vaja ei ole, kuna need kulud või kohustused, mida riik võtab, on tegelikult kaetud meile Rootsi kohustustega. Ja samal ajal mina ei saa välista ka seda, et sellele eelnõule ja sellele lepingule tuleb koosseisu häälteenamuse toetus. Nii et sel juhul langeb see küsimus ka teoreetiliselt ära.

Siim Pohlak, palun! (Siim Pohlak hakkab rääkima, aga tema mikrofon ei tööta.) Siim Pohlak, vabandust, valesse … Siim Pohlak, palun, otsast peale!

Aitäh! Ettekandja, te ütlesite enne, ise ka tunnistasite, et Rootsi kriminaalpoliitika on läbi kukkunud. Kui sealt natuke sammu edasi veel minna, siis tegelikult on see suuresti seotud läbikukkunud rändepoliitikaga. Rootsi on tulnud suures koguses sisserändajaid, kes ei ole kohalikku kultuuri omaks võtnud ja tegelevad seal kriminaalsete asjadega. Üle Euroopa tegelikult selline kriminaalsete tegude laine on rullumas, ka Inglismaal ja Iirimaal. Igal pool on neid migrandikuritegusid järjest rohkem. Miks Eesti peaks aitama Rootsil seda läbikukkunud migratsioonieksperimenti tegelikult jätkata, teha vanglatesse ruumi juurde, et siis järgmised nii-öelda sisserändajatest kriminaalid sinna asemele panna. Tegelikult oleks ju Rootsil oluliselt mõistlikum saata need kurjategijad välja ja saata tagasi sinna, kust nad tulid. Miks me aitame neid läbi selle, et me tegelikult Eestis tekitame natukene vanglakohti ja nemad saavad oma kohapealsed kriminaalid sinna saata? Tegelikult peaks ju Rootsi saatma nad tagasi. Kas Eesti poolt Rootsile selline sõnum ka läks, et kas te äkki olete kaalunud ka nende kurjategijate väljasaatmist mitte Eestisse, vaid sinna väljaspool Euroopa Liitu, kust nad pärit on?

Aitäh! Sellist küsimuse asetust ei olnud. Aga kui võtta nüüd seesama loogika, mida sa siin esitad, et Rootsi on läbi kukkunud ja las nad parandavad iseennast, siis samamoodi võiksime öelda, et juhul kui näiteks meil oleks Rootsi lennuväe abi vaja siin millegipärast – neil on see olemas, meil ei ole. Mõtle, kui nad siis ütleksid, et ah, miks te ise ei muretsenud endale seda. Ei saa nii olla, et liitlastevaheline suhe on ainult see, et sina anna mulle, aga mina ei ole nõus mitte millegagi sind aitama. Ja see ei ole meile mingi kahjumlik tehing ka.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on lihtne küsimus. Kogu aeg räägitakse, et Rootsi vangid peaksid toodama Tartusse. Tegelikkuses on meil uhked vanglad ka Tallinnas ja Ida-Virumaal. Minul tekib küsimus, miks Tartusse. Mina ei näe, et niisuguses väikses linnas, nagu seal Emajõe kaldal on, oleks see mõistlik. Aga võib-olla Tallinnasse. Sa kui siitkandi inimene, miks te ei aruta seda, et Tallinnasse tuleb? Hea suur linn, mahub veel asju juurde. Ja võib-olla Eesti vangid võib siis tuua Tartusse, oleks mure lahendatud. Siin saalis on enamik Riigikogu liikmeid pärit siitkandist või vähemalt omale elamise siia kanti toonud. Väiksem osa on, ma saan aru, Lõuna-Eestist, aga Lõuna-Eesti inimesed ei soovi neid vange. Aga kui Tallinna inimesed ja nende saadikud soovivad, siis äkki saaks niimoodi see mure ära lahendatud? Kas te olete seda ka komisjonis arutanud?

Aitäh, Aivar! Ei, seda küsimust me komisjonis ei arutanud. Kui võtta teistpidi, ajaloos natukene sobrada, siis kunagi olid paljud inimesed üleüldse Tartu vangla vastu, et see Tartusse toodi. Tänapäeval on kõik väga rõõmsad selle üle, mitte mingit probleemi ei ole. Nagu ütles Urmas Klaas, Tartu linnapea, Tartu vangla ei ole linnale kunagi mingeid probleeme tekitanud ega tohi tekitada ka tulevikus. See on meie lähtekoht.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks, et sa saad aru ja üldse kogu teie jõuk saaks aru, et see on praegu vägivald ühiskonna kallal, millega te tegelete. Ühiskonna absoluutne enamus on selle lepingu vastu. Opositsioon on täiesti üksmeelselt selle lepingu vastu. Te olete võltsinud seda, et see ei nõua Riigikogu häälteenamust teie arvates, komisjoni arvates. No mis see komisjoni arvamus siia puutub, selleks on teised seadused. Ja see moraalitus, millega te seda kõike teete, on lihtsalt karjuv, taevani kisendav. Kõigele lisaks ma muidugi ütleksin, et te muudate Eesti sellega ju lihtsalt banaanivabariigiks, Rootsi kolooniaks. Ja see jutt on ju äärmiselt rumal, et miks rootslased peaks meile appi tulema. Sellepärast, et nad on meie partnerid NATO-s. Väga lihtne. Väga lihtne! Mitte ei tule nad oma moslemitest vange siia kaitsma. Võiks nagu nii lihtsatest asjadest aru saada ja mitte ajada sellist rumalat alatut demagoogiat. Ega mul küsimust ei olegi. Ma lihtsalt tahan juhtida tähelepanu, et see on moraalitu, millega te tegelete, see on ühiskonna vägistamine, millega te tegelete.

Aitäh! Teie aeg!

Ja ühiskond maksab selle teile mingil moel kätte.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete mitu korda maininud, et Tartu linnapea ütles, et kõik on väga tore, sobib, Tartu vangla mingeid pahandusi ei tekita. Aga minu küsimus on selline. Kas on läbi viidud mingisugune uuring, analüüs, küsitlus, mida sellest arvavad mitte poliitikud, nagu Tartu linnapea üheks selliseks on, vaid Tartu inimesed ja Tartumaa inimesed? Me äsja lugesime küsitluse tulemusi, kus tuli välja, et ikkagi enamik Eesti elanikkonnast ei toeta nende vangide siia toomist. Aga konkreetselt Tartust seal vist juttu ei olnud. Äkki on olemas mingisugune uuring, kuidas tartlased sellesse suhtuvad?

Aitäh, Vadim! Seda küsimust komisjon sellisel moel ei arutanud. Küll võiks ju järeldada, et eelmisel sügisel olid kohalike omavalitsuste valimised. Isamaa ja Reformierakond on sõlminud koalitsioonilepingu ja lubanud jälgida rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise protsessi. Ja kui nemad koos said ka Tartus võimule, siis ma eeldan, et Tartu inimesed, see leping oli ju sel hetkel teada, koalitsioonileping seal Tartu linnas puudutas ju selle lepingu ratifitseerimist. Inimesed usaldasid neid poliitikuid, siis see on meie esindusdemokraatia.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma täpsustan nüüd selle asja siis ära. Kui Andrus Ansip oli Tartu linnapea, siis ta vanglat ei soovinud Tartusse. Kui ta peaministriks sai, siis muutus see asi natuke teistmoodi. Ja siis ta sai ka teie erakonna esimeheks. Ma küsin nüüd. Urmas Klaas, ma saan aru su ettekandest, et tema on teil komisjonis käinud. Ütle nüüd siis selgelt, kõigile üheselt arusaadavalt, kas Urmas Klaas Tartu linnapeana toetab seda, et Rootsi vangid tulevad Tartusse. Mul on tütred oma peredega elavad, mul abikaasa elab Tartus. Nemad kui Tartu linna kodanikud tahaks teada, kas nende linnapea toetab tõesti Tartusse Rootsi vangide toomist.

Aitäh! Vaat sellises vormis täpselt nüüd Urmase käest seda komisjonis ei küsitud. Külla aga ma olen juba kolm korda tsiteerinud Urmase ütlust, kui komisjon lõppes: Tartu vangla ei ole kunagi linnale probleeme tekitanud ja me tahame, et see jääks ka nii. Tõnis Lukas oli kaasas sellel koosolekul, ta võib kinnitada minu sõnu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kõiki neid teemasid, mis on täna tõstatatud, ei saa kuidagi pisendada, kindlasti mured on. Ma olen ka vastustest aru saanud, et ega te ei eita, et ei oleks ka teatud küsitavusi või asju. Aga mul on küsimus pigem meie hea liitlase Rootsi ja võib-olla Rootsi ühiskonna tunnetuse kohta. Kas komisjonis oli ka arutelu, kuidas Rootsi pool on neid meie muresid adresseerinud või nendele proovinud vastata või Eesti ühiskonda või Tartu piirkonda rahustanud? Kas see oli arutelul või mitte? Just needsamad tervishoid, tööjõu küsimused, turvalisuse küsimused, nende perede küsimused – kas Rootsi pool ise on kuidagi aidanud vastata või nendele mingit selgitust andnud?

Aitäh! Komisjonis sellest juttu ei olnud. Rootsi poolega on ju päris palju suheldud ja nad on käinud Tartus külas. Meie inimesed vanglateenistusest on käinud Rootsis, ka õiguskomisjonist inimesed käisid Rootsis vanglat külastamas. Nii et see suhtlus on olnud ja arusaam on olnud, et kõiki probleeme, mis võivad tekkida, me proovime ühiselt lahendada. Aga mul ei ole mingit informatsiooni selle kohta, kas nad oleksid kuidagi võtnud seisukoha nende Eestist tulnud kirjade või signaalide kohta, mis ütlevad, et peale valimisi praegune opositsioon usub, et nad on valitsuses ja nad tühistavad. Ma ei ole selle kohta mingit reaktsiooni kuulnud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mõned nädalad tagasi kohtusime me politseiteenistujate ametiühingu esindajatega. Ja siis muuseas jagasid nad meiega paberit, kus oli väga konkreetselt välja toodud, et Euroopa julgeolekuasutused on korduvalt hoiatanud selle eest, et välisriikidest pärit kinnipeetavate võimalik toomine on seotud väga paljude probleemidega. Teisisõnu, politsei esindajad olid päris murelikud, eelkõige võimaliku radikaliseerimise pärast. Radikaliseerimise teemaga ja selle tagajärgedega tegeleb meil teatavasti kaitsepolitsei, tegeleb meil üsna edukalt. Aga kas komisjonis on arutatud, kuidas politsei sellesse üldse suhtub? Ja kuidas näiteks kaitsepolitsei sellesse suhtub?

Aitäh! See küsimus … No nagu me varem oleme rääkinud, kaitsepolitsei on andnud oma hinnangu, teinud riskianalüüsi. Seda me arutasime esimese lugemise käigus ja enne seda. Põhimõtteliselt ei saada rootslased siia võrgustunud kurjategijaid. Aga kõige olulisem lähtekoht ikkagi meil kõigil meeles pidada on see, et Rootsist tulevad siia vangid, kes hakkavad istuma vanglas. Nad ei hakka siin ringi jalutama linnas, nad ei hakka siin viibima meie ühiskonnas, nad ei vabane ka vanglast meie ühiskonda. Enne vabanemist viiakse nad Rootsi tagasi ja nad vabanevad Rootsi. Nii et selles mõttes ma arvan, et need hirmud on natukene ülepaisutatud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, õiguskomisjoni kutsuti Tartu linna esindajad selleks, et saada meie seisukoht planeeritava lepingu kohta, mitte et meile infot jagada, sest seda infot saame me hankida ise ka otsekanalitest. Teiseks, Isamaa ka valimiste perioodil avaldas selge seisukoha, et meie ei toeta Rootsiga vangide rendilepingu sõlmimist, ja see oli ka valijatele väga selgelt teada. Pärast valimisi koalitsioonilepingu sõlmimisel me arutasime meie ettepanekul seda ja koalitsioonileppes on kirjas, et me jälgime olukorda, ja ühiselt Reformierakonnaga leppisime kokku selles, et kui aasta jooksul selgub asjaolusid, et peab üles ütlema selle lepingu, siis Tartu linn teeb ise selle ettepaneku. Aga ma küsin, mis info pinnalt neid otsuseid langetati. Minu teada oli jutuks, et 250 uut töökohta luuakse Tartu Vanglasse, ja juba see teeb politseid ja päästeametit ...

Teie aeg!

... murelikuks. Ja nüüd ma loen, et hoopis 300 uut töötajat otsitakse sinna. Millisest infost lähtus õiguskomisjon?

Aitäh! Õiguskomisjon lähtus infost, mida ma olen korduvalt ka siin edastanud, et tegemist on 250 uue töökohaga. Mul ei ole mingit muud informatsiooni.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea juhataja! Ma ei taha sult midagi küsida, referaat on enam-vähem adekvaatne. Aga siin Aivari jutu peale, et ma olen Tartu linnapeaga korduvalt sel teemal rääkinud, enne seda, kui ma talle ütlesin, et me varsti kutsume teid komisjoni, ja ka pärast seda, kui Urmas püsti tõusis ja hakkas ära minema. Ma läksin ta juurde ja küsisin, kuidas on. Rõõmus nägu Tartu linnapeal ei olnud, pigem võiks seda nimetada murelik. Aga Tartu linnapea on loomult optimist ja ta teab, et müürid on paksud vanglal. Aga see on vastus sulle, Aivar. Murelik nägu oli tal küll peas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on küsimus võib-olla rohkem selle koha pealt, et millised saavad olema need erandid, mis puudutavad just Rootsi vange Rootsis ja Rootsi vange Eestis. Kas seal on ka mingisuguseid, ma ei tea, kommunikatsiooni, nutiseadmete kasutamise, sotsiaalmeedias kasutamise koha pealt mingisuguseid erisusi, piiranguid või see on täpselt samadel alustel, nagu nendel on Rootsis? Ma tean, et seda on arutletud, aga igapäevaselt mitte teema sees oleva inimesena võib-olla täpsustaksite veel üle, kui see oli komisjonis arutelu.

Aitäh! Ta iseenesest on komisjonis arutelul olnud ja on arutelul olnud eelkõige selle tänase esimese päevakorrapunkti raames. Üks erand, mis neile tehti, oli nikotiinipadjakeste kasutamise õigus. Ja kuna nemad selle saavad, siis tõenäoliselt tuleb ministri käskkirjaga anda see õigus ka Eesti vangidele, selleks et oleks võrdne kohtlemine. Võrreldes Rootsi vangiga Eesti vanglates antakse vangidele kasutada tab'id – või kuidas neid eesti keeles nimetatakse –, nutiseadmed. Peeter Ernits nimetas seda juba varem siin eelmise, esimese päevakorrapunkti arutelu juures, mis tegelikult läks suures osas selle punkti aruteluks, rääkis ka lampide erinevusest ja pistikupesade erinevusest. Nii et tegelikult on seal väga detailsel nivool neid asju vaadatud ja lahendatud nii, et Rootsi vangid ei tunneks ennast kuidagi siin koonduslaagrisse saadetuna. Samas võib öelda, et Rootsi vanglateenistuse inimesed, kes on siin käinud, on kõik üksmeelselt leidnud, et Eesti vanglad on tegelikult paremas olukorras ja pakuvad paremat keskkonda kui Rootsi vanglad. See võib olla vabalt tingitud ka sellest, et meie vanglahooned on uuemad.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rootsi vanglad on ülerahvastatud ja see on põhjus, miks Rootsi riik on valmis vanglakohtade rentimise eest maksma meile miljoneid eurosid aastas. Lükkame rahaküsimuse erandlikult ja esialgu kõrvale. Palju suurem mure on inimvaraga ja kuidas sellega ümberkäimine meie oma elu, eelkõige õiguskorraldust ja inimeste turvalisust mõjutada võib. Kui Rootsi 600 kinnipeetavat peaks saabuma Tartu vanglasse, toimub kahe eri maailma laupkokkupõrge. Et olema õigusriik, kasvatab see nii õiguskantsleri, prokuratuuri, kohtute kui ka vahetult vangivalvurite töökoormust ning nõrgestab kogu korrakaitsesüsteemi, ja seda meie praeguses julgeolekuolukorras. 

Justiitsministeerium on välja toonud, et saabuvaid vange hakkavad valvama Tartu vangla praegused valvurid ja paarsada uut tahetakse värvata juurde. Nii Päästeamet, politsei kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad sama profiiliga inimesi. See, kes läheb Rootsi vange teenindama, ei tule enam Tartu ja Lõuna-Eesti tänavatele patrullima. Vangivalvuri palk on parem kui politseiniku oma ja lisaks tõuseb see staaži kasvades. Nii PPA peadirektor, Päästeameti juht kui ka peaprokurör on osundanud ohule, mis kaasneb teistest jõustruktuuridest personali värbamisega. See vähendab oma inimeste turvatunnet. 

Veel enne, kui kell on kukkunud, on näiteks õiguskantslerile laekunud hulk pöördumisi võimaliku välislepingu tulemusel tekkiva ebavõrdse kohtlemise kohta. Välja on kujunemas kaks süsteemi: koduvangidele ühtmoodi tingimused ning võõrvangidele teised ja paremad. 

Head Riigikogu liikmed! Kohtud on meil niigi ülekoormatud. Kuuleme alatasa kurtmist, kui aeglaselt kohtuveskid jahvatavad. Hoolimata kinnipeetavate arvu vähenemisest ei ole vähenenud nende algatatud kohtuasjade hulk. Vastupidi, see on suurenenud. Tartu Halduskohtus moodustavad need kõigist kohtumenetlustest umbes 45%. See ei ole valdkond, milleks halduskohtunik on välja õpetatud, ent paraku peab ta nendega tegelema, pahatihti muid asju ootele jättes, sest põhiseaduse järgi on igaühel õigus kaebusega kohtu poole pöörduda. 

Elu on näidanud, et Eesti kinnipeetavad panevad vanglas toime uusi kuritegusid. Miks peaksime eeldama, et võõrvangid käituvad teisiti? Sellega kaasneb suurem tööjõukulu ka prokuratuurile ja samuti eeluurimise juhile. Tuleb ju esmane menetluse alustamine ja tõendite kogumine teha siiski Eestis. Justiitsminister on kindla sõnaga väitnud, et Tartusse ei tooda alaealisi ja naisi, gängikuritegevuses osalenuid, radikaliseerunud, terroristlikke ega muul viisil võrgustunud kurjategijaid. Keda on meil siis oodata? Tõenäoliselt on tegu noorte ja nooremapoolsete meestega, kes Rootsi mõistes on saanud karmi karistuse. Vaid 22% süüdimõistetutest kannab seal kaheaastast või pikemat karistust ning lühiajaliste vangidega ei ole meil arukas sekeldada. 

Et külastusrännet piirata, ei tooda lisaks Eestisse neidki mehi, kellel on tihedad perekondlikud sidemed Rootsis. Niisiis, nad on võõramaalased Rootsi mõistes, oletavalt araabiast, Lähis-Idast, Aafrikast ja Balkani maadest, enamjaolt moslemid. Ei ole aga alust arvata, et nad ei teaks oma õigusi, ja seega on neil lõputult põhjust kaebusi esitada, alates juba sellest, et vaidlustada võib allumise Eesti õigusele, eriti kui üleviimine toimus ilma kinnipeetava enda nõusolekuta ja lõpetades sellega, et naisvalvuri käskudele-keeldudele ei kavatsetagi kuuletuda. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks.

Nüüd keelebarjäärist. Kes tagab ülekuulamiste, võimalike kohtutoimingute ja kaitsjaga vahetu suhtlemise arusaadavuse? Kas käib see kahe keele vahendusel või tuleb kaasata välismaine tõlk? Ka uusi kuritegusid võivad võõrvangid sooritada nimme, et pääseda tagasi Rootsi vanglasse palju parema elu peale. Mitmed õiguslikud küsimused on veel õhus, palju on ebaselgust, kas või see, et kinnipeetava taasühiskonnastamine saab alata alles tagasi Rootsis. Mõne üksiku vanglarendi näite seas ei ole seni pretsedenti, kus karistust oleks täide viidud asukohariigi, mitte saatjariigi õiguse alusel. 

Paar kaalukat mõttekäiku siiski veel lõpetuseks. Mitmed riigiõigusele keskendunud teadlased on seadnud kahtluse alla, kas Riigikogu lihthäälteenamusest üldse piisab Rootsiga sõlmitava vanglarendi lepingu ratifitseerimiseks, nagu seletuskiri nendib, sest leping näib sisaldavat ka kohtumenetlust puudutavaid küsimusi, mille muutmine eeldab põhiseaduse järgi absoluutset häälteenamust ehk 51 poolthäält. Advokaadibüroo Sorainen analüüsi on seletuses pelgalt refereeritud, terve tekst ei ole avalik ja puudu on ka seadusandja enda põhjalik hinnang lepinguprojektile. 

Veel, ükski valitsus ei ole igavene, nagu näitasid ka Ungari äsjased valimised. Vähem kui aasta pärast on meilgi ees Riigikogu valimised. Kõigi küsitluste järgi on opositsioonierakondadel mitu korda suurem toetajaskond kui praegustel valitsejatel. Isamaa näiteks soovib lükata Rootsi vangide üle otsustamise üldse valimistejärgsesse aega, sest juhul, kui valitsuse moodustavad tänased opositsiooniparteid, lubatakse vanglarendi äriprojekt tagasi pöörata ja vangid koju Rootsi saata. Küsimus on, kas meil on sellist segadust ikka vaja. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma olen Tartu vanglaga võib-olla tihedam kontakt kui paljudel teist. Ma olen seal käinud, olen käinud ka neis kambrites, mille ukse juures paremat kätt on üks väga ohtlik koht. See on umbes nii pikk latt, mille peal on võimalik kuivatada rätikuid. Aga see pidi olema üks populaarsemaid poomise kohti. Sinna tuleb telekas, lugemislamp ja kõik muu selline. Ma ise ei ole seal ööbinud, kuigi selline ettepanek oli. 

Aga praeguseks on sõjakurjategija Milan Martić kolinud Tallinna vanglasse ja kõik Eesti kriminaalid on ka Tallinnas, Virus ja mujal. Nii et see korpus, mida ma väga hästi ette kujutan, kuhu varsti, augustis saabub esimene sajapealine mõrtsukate delegatsioon – meie kallid külalisvangid. Ja selle tõttu ei teki kahte kriminaalset kultuuri, mille eest peaprokurör on hoiatanud. Kui kallid külalised, suhtutakse neisse siidkinnastega, kõik need huuletubakad ja eriõigused, ning kui kohalikud vangid on Tallinnas ja Virus, siis nad ei näegi seda kultuuri. Nii et nii palju on edasi mindud. 

Aga ma ei tahaks rääkida selle sisust. Ma olen tegelikult ja õiguskomisjoni liikmed on detailideni sisse elanud kogu selle vangla temaatikasse ja võiks neid nüansse tundide kaupa rääkida. Aga ma räägin ainult ühest asjast. Alles eelmine nädal avaldati Norstati uuring, mille tulemus oli, et enamik kodanikke ei toeta Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud vanglarendilepingut. See on, kallid kaimud, seesama, mida praegune valitsuskoalitsioon üritab läbi suruda. 

Ja mis siis on seal? Ma tsiteerin neile, kes ei ole seda lugenud. Rahva vastus 54% – ei! Aga koalitsioon – vaatamata sellele, et alles see oli jah-eelnõu, peab ütlema jah seksuaalvahekorras, aga selles lepingus jah-i ei küsita, rahvas on öelnud ei. Aga valitsuskoalitsioon surub selle õige varsti läbi. Nii et selline kahepalgelisus. Kusagil on jah-eelnõu ja kusagil see jah ei kehti. 

Kes siis on vastu? 91% EKRE valijatest, 67% Keskerakonna valijatest ja 61% Isamaa valijatest on selle vastu. Aga marginaalne, Reformierakond on 76% poolt ja sotsid ja Parempoolsed 60% poolt. Tuletan nüüd meelde, et Reformierakonna reiting on 12,3% ja Eesti 200-l on 1,8%. Justiitsminister kuulub just sellesse viimasse parteisse. Ja nemad on selline väikene marginaalne seltskond, kelle arvates on see väga hea leping, 76%. Nii et see marginaalne seltskond surub vägisi, võiks öelda, ka rahvast vägistades selle eelnõu varsti siin saalis, mis täitub ustavate parteisõduritega, läbi. 

Ja kui teine küsimus oli Norstatil eelmisel nädalal, et mida rahvas arvab selle tühistamise kohta, mida opositsioonierakonnad ... 

Jah, palun veel need mõned minutid! 

Kolm minutit, palun!  

Jah. ... siis EKRE toetajad – 87% nõus, Keskerakond – 60%, Isamaa – 55% ja nagu ikka, marginaalne Reformierakond, kellel on juhtumisi peaministri tool, 80% vastu, sotsid – 63% ja parempoolseid – 63%. 

Aga kõige naljakam on see, et vaadake, selle vanglarendi emaerakonna arvamust Norstat isegi ei küsinud, kuna saadi aru, et kellelt sa ikka laibalt küsid, keda ei olegi olemas. Aga praegusel hetkel jah toimub selline klassikaline vägistamise aktsioon ja massiline. Rahvast võetakse praegu, minnakse vägisi vastu rahva arvamusele. Tänu sellele esitan ma Keskerakonna nimel ettepaneku selle rahvavaenuliku eelnõu lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eks selle eelnõuga seonduvalt võiks rääkida päris paljudest asjadest. Eriti lihtne oleks minul seda teha, sest ma olen tihedalt kokku puutunud õiguskomisjoni liikmena selle eelnõu menetlemisega, rohkem kui teised Riigikogu liikmedki või enamik teisi Riigikogu liikmeid, aga ma ei taha siin detailidesse minna, samamoodi nagu ütles ka Peeter Ernits enne mind kõneledes, vaid ma piirdun mõningate üldiste tähelepanekutega. 

Omalt poolt ütlen ka, et kindlasti hääletan sellele seaduseelnõule vastu sel lihtsal põhjusel, et mina ei usu, et see on päriselt vajalik ja Eesti huve teeniv projekt. On ju täiesti selge, et kõik need riskid, mida Kaitsepolitseiamet on oma ohuhinnangus välja toonud, ei ole tegelikult maandatud, need on endiselt üleval, suur osa nendest. Ja nagu ma ka eelnevalt küsimust esitades osutasin, oleks minu meelest selle eelnõu menetluse kvaliteeti oluliselt tõstnud see, kui Kaitsepolitseiameti ohuhinnang oleks tehtud avalikuks. Isiklikult olen käinud ja tutvunud selle ohuhinnanguga ja sellest siin avalikult rääkida ei tohi, selle sisust ei tohi siin avalikult rääkida, aga samal ajal ma pean ütlema, et ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema salastatud. Ainuke sisuline põhjus, mida ma tõesti oskan näha, on see, et see muudab mugavamaks selle seaduseelnõu või selle lepingu sõlmimise, kuna avalikkus ei ole informeeritud nendest riskidest, mida Kaitsepolitseiamet on esile toonud. 

Rääkida võiks mitmetest muudestki probleemidest, mida on täna juba korduvalt siin esitatud, muu hulgas seonduvalt sellega, et hakatakse tööjõudu ära tõmbama suure tõenäosusega PPA-st, Päästeametist ja Kaitseväest. Võiks rääkida nendest muredest, millest on rääkinud Tartu Halduskohtu esimees proua Ene Andresen, selgitades õiguskomisjonis muu hulgas pikalt, et kohtu koormus kõigi ettenähtavate prognooside kohaselt kasvab hüppeliselt, aga tegelikult kohtul ei ole neid vahendeid, millega selle koormuse tõusuga hakkama saada. Ei ole piisavalt kohtunikke, ei ole piisavalt ressursse, et palgata täiendavaid nõunikke. Kõik see pool on tegelikult läbi vaatamata ja ettevalmistused tegemata. Ja Andresen juhtis tähelepanu, et kui tahta pakkuda võimalust kohtule jõuda vajalikud ettevalmistused ära teha, siis peaks see leping jõustuma circa aasta aja pärast, siis oleks võimalik. Eraldage ressursid, jätke meile aeg viia läbi konkursid uute kohtunike palkamiseks ja uute nõunike palkamiseks ja siis aasta pärast me oleme tõesti positsioonis, kus me suudame täiendava koormusega hakkama saada. 

See toobki mind minu viimase olulise ja selle kõne mõttes ka keskse tähelepaneku juurde, et heast poliitilisest kultuurist lähtuvalt oleks absoluutselt mõistlik teha nii, et see leping jõustuks pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Sel lihtsal põhjusel, et kõik neli tänast opositsioonierakonda on ju selgesõnaliselt öelnud, et kui nemad peaksid olema osaliseks järgmises valitsuses, mis moodustatakse pärast järgmisi valimisi, siis nad seisavad selle eest, et see vanglarendi leping lõpetada. Seda on öelnud kõik opositsiooniparteid, alates sotsidest akna all kuni EKRE-ni saali teises ääres. Oleks ju mõistlik? 

See on minu meelest ka rootslaste suhtes kuidagi, ausalt öeldes, mittehärrasmehelik minna lepingusse, lasta lepingul jõustuda ja hakata neid vange siia tooma, täies teadmises, et ülimalt suure tõenäosusega – vaadates ka praegust erakondade reitingute seisu – vähem kui aasta pärast, üheksa kuu pärast tuleb ametisse uus valitsus ja hakkabki ellu viima seda, mida on kogu aeg öeldud, et tehaksegi – lepingu lõpetamine. Ja siis kõik, mis on vahepeal tehtud, on osutunud mõttetuks. Vangid, kes on just siia toodud, neid tuleb hakata kohe tagasi vedama. Kõike tuleb ümber hakata pöörama. Kõik need ettevalmistused, kõik need koolitused – kõik on osutunud mõttetuks. Milleks sellist asja teha? 

Valdo Randpere on korduvalt öelnud, et see ei ole hea poliitiline kultuur, et hakata tagasi pöörama eelmise valitsuse tehtud asju. Mingitpidi võib temaga isegi nõustuda, et niimoodi nui neljaks kõiki asju hakata tagasi pöörama ei olegi tingimata hea poliitiline kultuur. Aga hea poliitiline kultuur ei ole ka see, et suruda läbi oma ametiaja lõpus selliseid asju, mille kohta kõik opositsiooniparteid, kes omavad ühiskonnas palju suuremat toetust kui koalitsiooniparteid, on selgesõnaliselt öelnud: ärge seda tehke, selle me pöörame tagasi! Normaalsel juhul võikski ju otsida ühisosa, eriti praeguse koosseisu ametiaja lõpus, ja öelda, et teate, tegeleme nende asjadega, mis on pisemad asjad, lahendame need asjad ära, aga suuremad asjad teeme üksnes eeldusel, et meil on olemas ühisosa, ja kui seda ei ole, siis hoidume nendest asjadest. 

Nii et kahju, et need asjad ilmselt nii lähevad, aga eks siis ühtlasi peab ka tänaste opositsiooniparteide poole vaatama ja ütlema, et pidagem siis sõna ja kui te päriselt võimule pääsete, siis pöörake see leping ka tagasi. Aitäh! 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Mulle isiklikult tundub ja ma arvan, et ma ei eksi, kui ma võin öelda, et siin saalis olen mina ainuke, kes on viibinud kõige rohkem vanglates, mitte kui kinnipeetav, aga kui oma klientide teenindaja. Olen külastanud Murru, endisi Murru, Tallinna vanglaid – väga halvas seisukorras olid. Ainuke koht, kus ma vist ei ole olnud aastatel 95–20, on Harku naistevangla. Ja mida see kogemus mulle on andnud oma klientide teenindamisel, on see, et ma oman väga palju kontakte ja suhtlus nendega – kui mul on vaja midagi teada saada, siis seda mulle antakse. 

Kõige rohkem on viibinud eri riikide vanglates juba siitilmast lahkunud kodanik Kalev Kurg, aga see pole asja teema. Kuid neid, kes on istunud eri riikide vanglas ja keda ma tunnen väga lähedalt, on päris palju. Ma pöördusin siis ühe kodaniku poole, kes on istunud ka Rootsi vanglas, eestlane, ja küsisin, mis tema arvab sellest, kui Rootsist tuuakse siia need vangid, kes võib-olla on teisest rahvusest, eesti või slaavi omast, ja kes on võib-olla ka erinevate maailmavaadetega, siis tema hinnang oli see, et see, mis toimub Rootsi vanglates, on puhas õudusunenägu. 

Kui mingile moslemivangile ei meeldi seal toit, mis talle tuuakse, siis lendab supikauss selle toojale vasta nägemist. Ükskõik, mis asi ei meeldi, järgneb tohutu mäsu. Naised, nagu siin juba eelnevalt öeldi, on alaväärsustatud ja neid ei kuulata, neid ei panda tähele, nad on nullid, sest selle usu järgi ei oma nad õigust midagi korda saata. Ja märulipolitsei, kes on nagu vanglateenistuses praktiliselt iga päev, tegeleb mingisuguse jõukudevahelise arvete klaarimisega, mingisuguse personaalse isiku kinnipidamisega, kes on hakanud vastu, sest need vangid ei ole sellised, keda meie vangivalvurid on harjunud nägema. See on hoopis teine maailm. 

Ja sellepärast ma küsisingi täna Randpere käest, et ole hea, ütle mulle, kas komisjon on võtnud ühendust ka selles osas, milline on see kontingent, kes siia tuuakse, millised on nende harjumused, kombed, tavad, sest see kontingent erineb absoluutselt sellest, mida meie vanglateenistuse töötajad on näinud. See on aga asja üks külg. 

Teine külg on see, et need, kes on siia toodud, nende lähedastel on õigus siia tulla neid külastama. Ja siit tekibki nüüd probleem ka juba Tartu linna jaoks, sellepärast et nad ei hakka – oleneb külastusajast – sealt väga ruttu ka ära minema, maksimaalselt, tasapidi see kogukond suureneb. Tulevad nooremapoolsed mehed, kes näevad Tartu linna üliõpilastest naiste osas mingisugust sellist karja, kes on mõeldud ainult vägistamise jaoks. Ja see saatus võib neid tabada. Ei ole ju harvad juhtumid, kus migratsiooniga saabunud inimesed panevad toime selliseid kuritegusid. See on asja üks külg. 

Teine külg on see, et kuna tegemist on ikkagi selliste raskete kuritegudega, siis millega see kontingent äri ajab? Tööl nad ei käi, see on narkoäri. Ja need narkootikumid võivad hakata ja hakkavad levima ka Tartu elanike hulgas. Need on need riskid. 

Peale selle antakse ju kohtumistel teada, milline vangivalvur on halb, kus jälitada teda, teha tema elu põrguks. Sellega satuvad ohtu ka vangivalvurite lähedased ja ka enda elu, sest ühel hetkel nad tulevad ju müüride vahelt välja, kus neid oodatakse kinnipeetavate lähedaste poolt, ja see ei ole enam nali.

Seetõttu minu seisukoht ja ma arvan, et ka enamiku eestlaste seisukoht on see, et sellise olukorra tekkimist tuleb võimalikult ruttu ära hoida. Mismoodi me seda teha saame? Koalitsioon pressib siin praegu peale seda eelnõu, Eesti-vaenulikku eelnõu. Kuid tegelikult on üks päästerõngas, millest ma olen ka ise siin rääkinud ja millest paljud on siin rääkinud. See on see, et meile on serveeritud seda eelnõu selliselt, et Eesti ei kanna mingeid kulusid. See on absoluutne vale! Kui me võtame lahti selle lepingu artikli 50, vangla kohandamine ja kulude kandmine, siis on must valgel öeldud, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega selle kokkuleppe standardite ja õiguslike nõuete kohaselt. Lisaks, artiklis 56 selgub, et Eesti peab hüvitama tekitatud isikliku kahju, mis on põhjustatud Eesti personali süü või hooletuse tõttu. See hõlmab muuseas ka hüvitist kinnipeetava kehalise puutumatuse rikkumise osas. Pluss veel vallas- ja kinnisasjade kahju, mida on kinnipeetav põhjustanud. Ja kui juhtub isegi põgenema või, ütleme, lühiajaliselt vanglast väljas viibima – ka selle osa peab Eesti hüvitama. See on nüüd lepingu osa, mida me näeme praegu. 

Ja vahepeal on siin tilkunud tänu Riina Sikkutile ka infot välja rahanduskomisjonist, et näiteks õigusabi kulud õiguskantsleri ametniku poolt väidetavalt öeldi, et on ligi 100 000. Aga see on ainult üks osa ühest asjast! Kõik need muud varustamise küsimused, mille puhul sellessamas komisjonis tekkis õigustatud küsimus, kas me üldse rahalist tulu saame sealt või saame ainult murekoorma kaela. 

Ja seetõttu ei ole võimalik seda eelnõu menetleda selliselt, et me võtame selle vastu Riigikogu poolthäälte enamusega. Sellepärast, et põhiseaduse § 104 punktis 15 ütleb selgelt, et kui riigile võetakse seadusega varalisi kohustusi, siis selleks on vaja Riigikogu koosseisu üldhääletustulemust. Nii et seda eelnõu ei saa ja ei tohi toetada nendel kaalutlustel, millest ma eelnevalt rääkisin, ja ka seetõttu, et seda ei saa hääletada …

Teie aeg!

… poolthäälte enamusega, lihthäälte enamusega. Me ei ole koht, kuhu Rootsi toob oma, tühjendab oma sitapotti. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Head kolleegid! Ma ei ole oma sõnavõtus ilmselt originaalne ja kordan mitmeid siin juba kõlanud argumente, aga ütleme siis nii ja loodame, et kordamine on tarkuse ema. 

Kõigepealt, selle lepingu sõlmimise järel kindlasti otsene Eesti turvalisus ja julgeolek vähenevad. Sellele on viidanud mitmed eksperdid, alates Airi Värnikust ja lõpetades kaitsepolitsei riskianalüüsiga, kes on saanud sellega tutvuda, millele juurdepääs on küll piiratud. Aga see nii on ja see ei ole mitte nii-öelda poliitikute väljamõeldud oht, vaid see on reaalselt ekspertide ja spetsialistide hinnang ja arvamus oma analüüside tulemusena. 

Teiseks, üldine julgeolek ja turvalisus. Tänases meedias on olnud võimalik kõigil lugeda ka Politsei- ja Päästeameti appikarjet, kus me loome tegelikult väga pingelise kõlvatu konkurentsiolukorra, mis on täiesti tarbetu Eesti julgeolekuasutuste vahel ja mis tekitab ka täiendavat ebaõiglust, kus piiratud inimressursi ja tööjõu puhul tegelikult suuname oma julgeolekuga tegelevad inimesed ja potentsiaalse väljaarendatava ressursi Rootsi vangide valvamiseks, mitte ülejäänud Eesti turvalisuse tagamiseks. See on rumalus ja vähendab julgeolekut. 

Täna kohtusime oma saadikurühmas peaprokuröriga ja ütles, et nende koormus kindlasti kasvab. See jutt, et näiteks tänases õigusruumis tõlketöid on võimalik teha masina kaasabil, suurel määral ei pea paika, enamasti tuleb kasutada inimesi ja leida selleks täiendavat ressurssi ja inimesi, mis on väga piiratud ja keeruline. Riigikohtu esimees on öelnud, et see nõrgestab kohtusüsteemi niigi, kus meil menetlusajad on väga pikad, täiendav langev koormus. Kui raske on olnud leida kohtusüsteemi uusi kohtunikke, olgu ta mis tahes tasandil, alates halduskohtust kuni Riigikohtuni välja. Eelmisel aastal ei õnnestunud läbi konkursside täita ühtegi kohta, sellel aastal on olukord olnud veidi parem. Nii et küsimus ei ole ainult rahas, vaid küsimus on ka pädevate inimeste leidmises selles olukorras. Nii et laiemas mõttes saab üldine turvalisus samuti olulise tagasilöögi. 

Väga palju on siin juttu olnud kuludest ja tuludest. Kõigile on selge, et ülevaadet, mida see tegelikult endaga kaasa toob, ju ei ole ja seda tunnistas ka Valdo Randpere siin komisjoni esimehena, et mingisuguseid täpsemaid analüüse ei ole. Ja kui me lööme need kaudsed kulud kõik eri valdkondades kokku, siis see lõpuks ei ole Eestile tuluprojekt, vaid see on kindlasti kuluprojekt. 

Nüüd läheme edasi mainekujunduslikult. Ma ütleksin niimoodi irooniliselt, mittetartlasena, vaadates seda asja kõrvalt, et nüüd siis tõeline Tartu vaim ennast ilmutab rahvusvahelises plaanis. Meie ülikoolilinn saab endale uue värvi ja saab olema ka vanglalinn, rahvusvaheliselt tuntud vanglalinn. Ma ei arva, et see Tartu mainet ja kuvandit kuidagi parandab ja suurendab. Turvalisusest ma juba rääkisin, seda kindlasti mitte. 

Ja laiemas plaanis, kui me vaatame praeguse valitsuskoalitsiooni poliitikat, siis ma ütleksin märksõnad nagu prügi põletamine ehk prügi transport Euroopast siia Eestisse, vangide toomine Euroopast siia Eestisse ja odava tööjõu toomine siia Eestisse. See ei ole küll see kuvand, mida Eesti vajab, ja see kuvand, mida me aastakümnete jooksul pärast Eesti iseseisvuse taastamist oleme tegelikult Eesti riigile loonud rahvusvahelises plaanis. See ei ole see kuvand. Kahetsusväärselt on toimunud drastiline pööre meie Eesti riigi kuvandi loomisel ja see lepingu sõlmimine on kindlasti üks osa sellest. 

Nüüd, mida ma tahan eraldi rõhutada ja millele juhtis tähelepanu ka siin juba varasemalt hea kolleeg, tegelikult mitmed kolleegid, aga kolleeg Varro Vooglaid, kes peatus pikemalt ja mida ma ka küsisin komisjoni ettekandjalt, on rahvusvahelised suhted, meie suhted rootslastega, meie liitlasega. Ja olukorras, kus väga madalat toetust omav valitsuskoalitsioon läheb sellist lepingut sõlmima, on kõik opositsioonierakonnad öelnud, et nad on selle vastu. Eesti avalik arvamus on selle vastu. 

Me oleme sellest ausalt, Isamaa Erakond on ausalt informeerinud sellest ka oma partnererakonda, rootslasi, Rootsi peaministrit. Rootsi parlamendi arutelul tõstatati see küsimus teravalt üles, et kas on ikkagi mõistlik sellist lepingut ratifitseerida olukorras, kus Eesti sisepoliitiline olukord on niisugune, on Eesti valitsusel vastutustundetu praegu sellist lepingut teha, ratifitseerida ja käivitada see vahetult mõned kuud enne valimiste toimumist. 

Ja tõepoolest, Isamaa on öelnud juba enne valimisi, enne eelmise Riigikogu valimisi, et me ei toeta sellise lepingu sõlmimist, oleme seda järjepidevalt siin öelnud ja oleme ausalt informeerinud ka rootslasi. Nii et ma arvan, et see on meie poolt olnud aus ja õiglane ja diplomaatiliselt igati korrektne riikidevahelise asjaajamise poliitika. Me oleme neid informeerinud sellest, et tõenäoliselt järgmine valitsuskoalitsioon ja järgmine parlament pööravad selle tagasi, ja on vastutustundetu käituda. 

Ja mina suhtlesin ühe Rootsi poliitikuga, kes ütles, et Rootsi ühiskonnas ta ei kujuta ette, et sellises olukorras Rootsi parlament, kui nende sisepoliitiline olukord oleks analoogne Eesti omaga, oleks läinud sellise lepingu ratifitseerimise teed, kui nii madal on ühiskondlik avaliku arvamuse toetus ja niisugune on seis parlamendis. Aga vaatamata sellele praegune valitsuskoalitsioon teeb selle sammu ja läheb. 

Ja mina ikkagi kutsun üles valitsuskoalitsiooni saadikuid väga tõsiselt mõtlema, enne kui te sellele rohelisele nupule vajutate, et mida see endaga kaasa toob. Jah, see toob kaasa selle, et ka suhted ühe riigiga saavad teatud mõttes inetu pleki omavahelises suhtlemises. Aga mõelgem ka nendele vangidele, kulutustele ja korralduslikele meetmetele, mida tuleb tagasi pöörata. Mõelge nendele inimestele, keda on värvatud vahetult siia tööle, kellega on sõlmitud vastavad lepingud ja nii edasi. Heita siis ette järgmisele valitsusele, et mida te nüüd teete – ma ütlen, et ei ole mingit põhjust. Ei ole mingit põhjust, ette tuleb heita tänastele rohelise nuppu valijatele. Head kolleegid, mõelge sellele, teie loote selle olukorra ja selle pretsedendi! 

Nii et kõike seda arvestades teeb Isamaa saadikurühm ettepaneku see eelnõu teisel lugemisel katkestada, mis annaks ka võimaluse lepingu parandamiseks ja täiendamiseks, millele on siin viidanud ka koalitsioonisaadikud näiteks ja kus on väga palju arusaamatusi olnud, kas organiseeritud kuritegevusega seotud kurjategijaid tuuakse siia või ei tooda. Lepingust ei ole võimalik täpselt läbi saada. Seksuaalkurjategijad – rootslased on väidetavalt otsustanud, et siia ei too, aga leping seda ei sisalda. Kas või neid asju tuleks korrektselt sätestada lepingus, sest mõlemal poolel järgmiseks aastaks on valitsused vahetunud, vahepeal toimuvad Riigikogu valimised ja see annaks kindlustunde. Isegi selleks sammuks, ma saan aru, ei ole täna koalitsioonisaadikud valmis, aga mõelgem siiski enne. Aitäh!

Aitäh! Ants Frosch, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea juhataja! Austatud saalisviibijad! Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, teatakse öelda. Kui 1990. aastate lõpus algas Euroopa Nõukogu juhitud Põhja- ja Balti riikide vanglaprojekt ehk seda kutsuti Nordic-Baltic Prison Project, oli selle suund ju üllas. Eestis, Lätis ja Leedus olid nimelt vanglad kolooniatüüpi, nii nagu nad nõukogudemaal olid loodud. Arvata nüüd, et Põhjala riikide suur huvi nende vanglate renoveerimiseks ja ümberkujundamiseks kambertüüpi vanglateks oli seotud murest Eesti, Läti ja Leedu vangide hea käekäigu pärast, siis see nii ei olnud. 

Mure oli üks. Nimelt levis endise Nõukogude Liidu ruumis kolooniatüüpi vanglates resistentne tuberkuloos. Tegemist oli Skandinaavia riikide julgeolekuhuviga. Nad kartsid, et piiride avanedes satuvad needsamad vangid oma kuritegude pärast ka Rootsi, Taani, Soome ja Norra vanglatesse ning ka seal hakkab levima see resistentne tuberkuloos. Niisiis võeti ette Euroopa Nõukogu toel ja nõustamisel nende Skandinaavia riikide poolt, aga ka finantseerimisel ja ka Euroopa Nõukogu Arengupank finantseeris nende vanglate ehitust. Esimene pääsuke oli Tartu Vangla. Tartu Vangla rajamine oli mõnda aega takistatud Tartu linnapea ja Tartu linna vastuseisust, aga Euroopa Nõukogu ametnike, ka kõrgete ametnike ja Eesti Vabariigi toonase justiitsministri poolt murti linnapea Ansip maha ja see vangla sinna tehti. 

Tõepoolest, suurt kuritegevuse kasvu Tartu linnas ei toimunud ja kõik läks suhteliselt rahulikult edasi. Aga millegipärast jätkati seda suurt vanglate ehitamise tuhinat. 2008. aastal valmis Viru Vangla – tuhanded kohad juurde –, 2018. aastal valmis Tallinna Vangla – veel tuhanded kohad juurde. 

Minu küsimus on see, kuidas tänasel päeval või siis aasta tagasi jõudis vanglate ameti juhtkond, justiitsministeeriumi juhtkond järeldusele, et nüüd sai neid vanglakohti Eestis liiga palju ehitatud ja nüüd on majad tühjad ja need tuleb kellegagi täita, sest tühja maja ei saa ju hoida. Mulle tundub, et justiitsseltskonna aktiivsus Rootsi vangide Eestisse toomisel on tingitud just sellest, et mitte keegi ei küsiks nende käest, miks neid tühje vanglaid ehitati. Kas tõesti keegi ei suutnud kümme aastat tagasi prognoosida, et Tallinna Vangla osutub sisuliselt mittevajalikuks, kuna Tartus on kohti meeletult üle? Ma näen siin seda, et inimesed ei taha vastutada oma kunagiste otsuste eest, vaid tegelevad asendustegevusega, loovad lihtsalt endale tööd juurde. Ükskord sai neid vanglaid ehitama hakatud, nüüd tuleb ka vange valvata. 

Aga üks aspekt on, võib-olla see polegi sellest debatist läbi käinud. Nimelt meenub mulle üks episood Eesti lähiajaloost, kus selgus, et Eestil jäi puudu kinnipidamiskohti. See oli üks konkreetne ajavahemik, mida tuntakse ka pronksiööna. Tõepoolest, siis tuli ühtäkki sadu ja sadu inimesi toppida Tallinna Sadama D-terminali ladudesse. Eestil ei olnud neid kuhugi panna. Mitte keegi ei garanteeri, et praeguses halvenevas julgeolekuolukorras võib meil tegelikult vaja minna reservvanglakohti, kas või lühiajaliselt. Aga kui seal on jalus teisest riigist sisse toodud vangid, siis mingit kiiret lahendust ju ei tule. Ja me oleme jälle olukorras, kus ressurss, mis meil olemas oli, on lõdva käega välja jagatud ja meil endal ei ole mingit reservi. 

Võib-olla Tartu mainest ja sellest, mida ka Eesti mainega see vanglaprojekt teeb. On teada ju fraseologism Rootsi kardinad, tänasel päeval ilmselt on rootslaste jaoks paradoksaalselt Rootsi kardinatest saamas Eesti kardinad. Ajalugu pöördub. See Eesti kardinate võimalus rootslaste jaoks saab ilmselt olema Eesti maine Rootsis. Rootslastel endil on probleem Malmöga ja tõesti ka Malmö vanglaga, kust kogu Rootsi kaasaegne vangla subkultuur on alguse saanud. 

Mul on suured kõhklused selles osas, et Rootsi vanglakultuuri see osa, mis on vägivaldne, ei paigutu ümber Tartusse, sest loota selle peale, et sellest vangla subkultuurist jääb puutumata vangivalvurite, ametnike, arstide ja tõlkide kogukond – seda ei maksa. Vangide subkultuur põimub alati läbi repressiivaparaadi subkultuuriga ja selle kõige karmim näide on ju see, mis sai Venemaast. GULAG-is põimus läbi vangide, platnoide kultuur ja NKVD vangivalvurite kultuur. Tulemuseks ongi tänane Venemaa. 

Need ohud on reaalsed ja adekvaatseid vastuseid ei ole saadud ei kaitsepolitsei raportist ega ka nende debattide käigus. See pigem annab põhjust ikkagi muretsemiseks. Esimese asjana tuleb praegu tõmmata pidurit, enne kui ei ole hilja. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

8. juuni hommikul 2023. aastal kell 9.45 toimus Prantsusmaal Alpide linnakeses Annecys Le Pâquier pargis järve ääres, kus oli laste mänguplats, massiline noarünnak, mis oli suunatud väikelaste vastu. 31-aastane Süüria päritolu Abdelmasih Hanoun jooksis mänguplatsile ja hakkas juhuslikult noaga lapsi taguma. Kätte sai neli väikelast, kellest kõige väiksem oli 22 kuu vanune, kõige vanem kolmeaastane, kes kõik said eluohtlikke vigastusi. Lisaks sai nugadega suskitud kaks täiskasvanut, vanemad mehed, kes sekkusid ja lapsi kaitsma asusid. 

Kes siis oli see 31-aastane Abdelmasih? Süüria päritolu, aga elas Rootsis kümme aastat, sai Rootsis varjupaiga ja pagulase staatuse, läks Rootsi ametlike dokumentidega Prantsusmaale, oli Rootsi dokumentidega riietus mustalt ja oli moslemi fanaatik.

Tuleme ajaloos lähemale meie ajale. 3. detsembril 2025. aastal ründas Southamptonis 23-aastane sikh Vickrum Digwa 18-aastast Southamptoni Ülikooli tudengit Henry Nowakit noaga. Nuga oli sikhi moslemirituaalne nuga Pesh-kabz. Ja ta lõi teda viis korda, muu hulgas rinda. Digwa valetas politseile, et Nowak oli teda rassistlikult rünnanud, ja loomulikult uskus politsei noakangelast rohkem kui valget Nowakit. Digwa vend, Gurpreet Digwa, tegi samuti valehäirekõne ja esitas rassismi süüdistuse. Digwa ema Kiran Kaur võttis mõrvarelva sündmuskohalt ära ja peitis selle kodus ära. Ja hiljem, kui politsei tegi seal kodus läbiotsimise, leiti veel 20 rituaalset nuga. Digwa isa, Moga Singh, on samuti nüüd uurimise all erinevate relvade illegaalse omamise süüdistusega. Politsei saabus loomulikult Digwa venna peale kohale, uskudes valeväiteid, pani Nowaki käed raudu, selle ajal ta kaotas teaduse, aga siis jõudis veel üheksa korda öelda: "Ma ei saa hingata." ja neli korda: "Mind on rünnatud." Politsei aga ütles: "Me ei usu sind." Ja nii ta seal suri. 

23. novembril 2023. aastal toimus Dublini kesklinnas Parnell Square Easti piirkonnas noarünnak kooli juures. Ründaja torkas noaga kolme väikest last ja nende hooldajat. Ohvrid. Viieaastane tüdruk, raskelt vigastatud. Teiseks, üks viieaastane poiss ja üks kuueaastane tüdruk, raskelt vigastatud. Nende 30. eluaastates hooldaja, raskelt vigastatud. Ründaja oli Riad Bouchaker, Alžeeria päritolu, naturaliseeriti Iirimaal, on seal elanud 20 aastat, varasemaid mingisuguseid süüdistusi ega kriminaalregistrit polnud. 

8. juuni õhtul ründas – nüüd on see sel aastal, paar päeva tagasi – sudaanlasest varjupaigataotleja, Hadi Alodid, 30-aastane mees, neljakümnendates eluaastates Stephen Ogilvyt' Põhja-Iirimaal. Lükkas ta maha ja hakkas noaga teda vastu pead taguma, üritades pead maha nüsida. Ohver on saanud raskeid kehavigastusi silmadesse, näkku, kaelale ja seljale ning on praegu kriitilises seisundis haiglas. Rünnak peatati kohalike inimeste sekkumise teel. Alguses levis info, et tegemist oli somaallasega. Ausalt öeldes, mis vahet meil on – somaallane või sudaanlane –, tema on saanud Ühendkuningriigis varjupaiga juba 2023. aastal. 

Alates eilsest on Belfastis ja teistes Põhja-Iirimaa osades toimunud rasked immigratsioonivastased meeleavaldused ja rahutused, mille käigus on kasutatud ka vägivalda, ja minu arvates täiesti põhjendatult. Muu hulgas on rünnatud varjupaigakeskusi, on rünnatud politseinikke ja on põlema pandud erinevaid objekte. Need on jätkuks eelmisel aastal Iirimaal toimunud rahutustele, kus samuti pärast vägivaldseid rünnakuid, mida immigrandid panid toime põlisrahva vastu, toimusid ulatuslikud meeleavaldused ja rahutused. 

Ja nüüd teie, reformierakondlased ja Eesti 0,02 liikmed, tahate neid inimesi siia tuua. Mis te tõesti arvate, et teieni need õudused ei jõua? Mis te tõesti arvate, et te olete siin Toompea müüride vahel kaitstud enda tehtud maailma eest? Kas te olete lollakad või? Mis teil viga on?

Kõik, kes selle poolt hääletavad siin praegu, toovad neid vägivallategusid Eestisse ja need vägivallateod saavad nad kätte. Rahvavaenulik tegevus on see leping. 

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Ma algatuseks tsiteerin Valdo Randpere Reformierakonnast, kes eelnõu tutvustades ütles, et see ei ole unistuste leping kellelegi, aga meil on vanglad tühjad. Ma ausalt öeldes ei olegi taustauuringuid teinud, kus see Valdo ise elab. Aga selle, mis ei ole unistuste leping kellelegi, tahavad nad nüüd tartlastele ja, ma arvan, laiemalt lõunaeestlastele kaela määrida. 

Läheme siit mõni kuu tagasi. Kristen Michal ütles märtsis Reformierakonna mingisugusel suurkogul – kuidas nad seda ka ei nimeta – sõnad, et meie viimaste aastate valitsustel on olnud vajadus keskenduda riigi kordategemisele, unistamine jäi kõrvale. Kui mõelda viimaste aastate valitsustele, siis esimesena tuleb pähe see valitsus, kus Reformierakonna juhtimisel tegutsesid sotsid ja Eesti 200 ning nüüd päris viimastel aastatel ainult sotsid ja Eesti 200, kelle toetus inimeste hulgas ja poliitikas – eriti demokraatlikus riigis on see oluline, kui paljud inimesed toetavad neid poliitikaid, mida valitsus ellu viib. 

Nüüd viib Reformierakond ellu alla 2%-lise toetusega Eesti 200 ideed Eesti peakontoritemaast. See oli ju üks Eesti 200 lubadusi, et teeme Eesti peakontoritemaaks. Kuigi Randpere vassis siin puldis ja ütles, et võrgustunud – ma arvan, et levinum sõna on organiseeritud – kuritegevuse liikmed Eestisse ei tule, siis leping neid ei välista, nii et nad tulevad. Randpere väitis, et seksuaalkurjategijad ei tule, aga lepingus ei ole neid välistatud. Randpere küll ütles, et saalis oli Ernits väitnud, et seksuaalkurjategijaid ei tule, aga ma arvan, et Ernitsa sõna versus see, mis lepingus kirjas on, me peaksime ikkagi lepingut lugema. 

Kas siis see ongi peakontorite Eesti? Isegi mina, ma olen veel noor poliitik, ma mõtlesin, et nad mõtlevad midagi sellist nagu Iirimaa mudelit, et suurte ettevõtete peakontorid me toome siia, sest maksukeskkond on soodne. Ma oleksin muidugi pidanud taipama ja mõtlema selle üle, kui maksukeskkonda hakati ebasoodsaks muutma, et tegelikult ju Eesti 200 mõtles midagi muud. Aga nüüd me siis olemegi siin. "Organiseeritud kuritegevuse peakontor Tartusse" oleks selle eelnõu, ma arvan, õige juhtlause. Näen, et kolleeg Tartust rõdul muigab, aga küllap me arutame paari aasta pärast, kuidas see asi tegelikult läks. 

Mingil põhjusel – istungit juhatas kolleeg Kivimägi, samuti Reformierakonnast – ta ei tahtnud sisuliselt küsimusele vastata, ütles, et juhtivkomisjon otsustab, kui küsimus oli selles, miks see ei ole Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetav eelnõu. Nii et mingil põhjusel selle eelnõu puhul, mis on niivõrd olulise kaaluga Eesti jaoks, oleme me jõudnud punkti, kus piisab sellest, kui koalitsioonisaadikuid on rohkem kui vastuhääletajaid, ja see eelnõu lähebki läbi. 

Aga teisipidi ma ikkagi kutsun veel kord üles, head kolleegid – Reformierakonnas on ka Tartuga päris tugev side –, võib-olla te ikkagi mõtlete ümber. Ja kui ei julge päris punast nuppu vajutada, siis ärge tulge saali. Küll jätkub siin neid vastuhääletajaid, et see eelnõu tagasi lükata. Meil ei ole vaja tuua Rootsi võrgustunud ja muid kurjategijaid Eestisse, et jõuda punkti, kus nagu Randpere koos Reformierakonnaga unistab, et Eestigi vanglad oleks täis nagu Rootsis. Aitäh!

Aitäh! Aga nüüd on nii protseduuriline kui ka vastusõnavõtt Peeter Ernitsal. Mille peale te siis nüüd välja lähete? Ma võtaks protseduurilise kõigepealt ja siis võib-olla ei olegi …

Hea juhataja! Ma tahan lihtsalt, väike detail: õiguskomisjonis olin mina see, kes küsis vangla juhtidelt, kas vägistajad tulevad, ja nad ütlesid, et ei tule, ja sealt läks see lendama. Nii et see on täpsustus. (Saalis öeldakse midagi.) Ma ei tea, kas ta valetas, aga igal juhul …

Aga kuidas see protseduurikaga nüüd seotud on?

Ei, see oli …

See oli protseduuriline küsimus praegu istungi juhatajale.

Ei ta ei ole, jah, aga … teine oleks olnud see õige.

No selge. Siis las see jääb praegu nii, et pärast saate vastusõnavõtu.

Jah! Et oleks selge … ja … Aitäh! Vabandust!

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, Eesti mehed, Eesti naised! Ma teen lühidalt, mis siin ikka pikalt rääkida. Umbes 15%-lise toetusega valitsus teeb otsuseid, mida ühiskond ei toeta, ja teeb seda sellise enesekindlusega, nagu oleks tal 90% toetust. Eesti-Rootsi vanglaleping on selle hea näide. Aga ma ei kuluta enam rohkem aega selle valitsuskoalitsiooni kritiseerimisele, see on nagu hane selga vesi. Ma keskendun muule. 

20. mail ütles erakonna Isamaa esimees Urmas Reinsalu selles saalis, tsiteerin: "Isamaa sõnum on ühemõtteline. Kui teil õnnestub see leping siiski läbi suruda, siis lepingus on sees säte, et 12 kuuga on võimalik see leping üles öelda. Ma annan oma sõna, et kui te ikkagi surute selle läbi, siis arvestage, et see leping ei jää püsivalt kehtima." Õnneks ei pea me väga kaua ootama. Vähem kui aasta pärast saame siis teada, kas Isamaa lubadused peavad paika. Seni aga jääb mulle ikkagi veidi arusaamatuks, miks opositsioon siin piirdub peamiselt kõnede ja avaldustega, selle asemel et meeleavalduste korraldamiseks peaks Eesti opositsioonilistel suurerakondadel võimekust küll ja küll olema. Ja ausalt öeldes ma usun ka seda, et Tartu Linnavalitsusel oleks olnud rohkem võimalusi seda lepingut peatada. 

Nii, ja nüüd tulen veel oma küsimuse juurde ehk kinnipeetavate külastuste juurde tagasi. Ma ei saa midagi teha, aga mulle pole see veenev selgitus, et neid külastajaid tuleb ikka väga vähe. Taani riik, mis viib oma kinnipeetavaid Kosovosse, on ehitanud sinna isegi omal arvel külaliskorterid. Nagu me teame, Taani jääb Kosovost natukene kaugemale kui Rootsi jääb Eestist. Tõsi, jah, võib-olla tõesti, et ei tule neid, aga igatahes meil mingit korralikku analüüsi külastamiste kohta jälle pole. Nii et eks me näe. Aga täna läheb rong edasi. 

Kolleeg Alar Laneman juhtis minu tähelepanu sellele, et Postimees teatas juba kell 15.36, et Riigikogu kiitis Rootsi vangide Eesti toomist võimaldava seaduse heaks. Ootame siis uudishimuga, mida Isamaa järgmisel kevadel teeb. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid siin ekraanide kaudu vaatavad! Vahel kui mõtled, et maailm enam hullemaks minna ei saa, siis tänasel päeval on juba mitu korda selgeks saanud, et saab ikka küll. Me arutame siin seda, kuidas Eesti Vabariigis saaks Rootsi Kuningriigis määratud vanglakaristusi hakata täide viima Eesti vanglates, täpsemalt öeldes, täna on räägitud Tartu Vanglast. 

Selle eelnõu taust on tegelikult palju suurem ja laiem, see, et me üldse oleme sinnani jõudnud, et me sel teemal Riigikogu saalis debatti peame. Tegelikkuses peame alustama palju kaugemalt. Miks on Rootsi üldse praegu sellises olukorras, et neil ajavad kurjategijad nii üle ääre, et nende kunagine Rootsi kuninga haldusterritoorium, praegune vaba Eesti arutab tõsimeeli parlamendi tasandil küsimust, kas me peaksime hakkama Rootsi riigi immigrantkurjategijaid majutama oma vanglates? No tõesti, kuidas me oleme küll nii kaugele jõudnud? Aga läheme siis ajas tagasi. 

Veel eelmise sajandi lõpus oli Rootsi rootslaste riik, oli Bullerby laste riik, oli Pipi Pikksuka, Annika ja Tommy riik. Üks neegerkuningas seal Pipi Pikksuka raamatus küll oli, aga las ta olla. Ja mis on sellest riigist nüüdseks saanud, seda on ausalt öeldes lihtsalt kurb vaadata. Meie tütre sõbranna on just praegu autotripil läbi Rootsi Saksamaale. Noore inimesena oli ta täielikus šokis sellest, mida ta nägi Rootsis ja mida ta näeb Saksamaal. Tema sõnul on tänavad täis narkomaane, immigrantidest narkomaane, vägivalda, räpasust, ebaturvalisust. Ja see ei ole juhtunud täna ega eile, see on Euroopas juhtunud juba pikema aja jooksul, ning mis kõige hullem, see kõik on toimunud Euroopa riikide ja ka Rootsi riigi väga valede poliitiliste otsuste tulemusena. 

Eesti inimesed, kes on aastaid vaadanud uudistest tänavamäratsemisi, autode põletamisi, igapäevaelu täis vägivalda Rootsi linnade tänavatel, teistest Euroopa riikidest rääkimata – see kõik on tundunud millenagi, mis on kusagil kaugel, meist kaugel. Ega meieni see ju ei jõua, see on ainult seal ekraanidel. Aga kahjuks see enam nii ei ole ega saa ka olema. Sest lisaks sellele vanglarendi teemale, mida me siin täna arutame, on meie enda liberaalidest valitsejad läbi surunud ka meie enda seadusandluses sisserände lõdvendamise eelnõud, avades uksed tööjõuvajaduse sildi all kolmanda maailma riikidele, rääkimata neist immigrantidest, kes saavad vabalt liikuda Euroopa Liidus, olles lahkelt vastu võetud mõnes teises riigis. Nii et kahjuks jõuab ka kuritegevus ja see vägivald sedakaudu varem või hiljem meile Eestisse. 

Me oleme siiani suutnud ja tänu paljuski ka meie, konservatiivide vastuseisule, me oleme suutnud sellele uste avamisele vastu seista ja seetõttu on meie tänavatel veel rahulik. Aga kui liberaalid oma tahtmise saavad, siis üsna varsti hakatakse ilmselgelt ka meie tänavatel lapsevankriga jalutaval noorel emal näiteks noaga kõri läbi lõikama, nagu juhtus Soomes, autodega tänavakohvikutesse sisse sõitma, matšeetedega rahva hulgas vehkima, jõuluturul vägistama ja ahistama. Neid näiteid on juba nii palju, et see kõik on justkui ära normaliseeritud. Ja nii nagu me näeme, lahendusena on nendes riikides jäänud tõesti ainult see, et nende endi täistuubitud vanglatest oma kõrilõikajad eest ära saada, minnes teistele neid pähe määrima. 

No Reformierakonna poolt vaeseks tehtud Eesti pakub kahjuks seda teenust nüüd allaheitlikult teistele ja lisaks kõigele sellele veel ka naeruväärse hinnaga. Sellest on palju räägitud, et see ei ole mingi tuluprojekt. See kulu ühiskonnale, mida me hakkame nägema, on kordi ja kordi suurem kui need klaashelmed, mida selle kõige eest lahkelt vastu võetakse. Selline protsess on Eestile kui iseseisvale vabale riigile tegelikult solvav ja me ei peaks end teiste läbikukkunud immigratsioonipoliitikaga riikidele prügikastiks ja süljetopsiks muutma. 

Aga ega liberaalidele ei olegi miski püha. Neile ei ole püha Eesti riik, neile ei ole püha Eesti rahvas, ei meie maine ega meie rahvuslik uhkus. Nad ei hooli millestki. Neil ei ole mingit probleemi muuta Eestit Rootsi vangide prügikastiks, muutuda Rootsi läbikukkunud immigratsioonipoliitikate tagant koristajaks. Ja see, head kolleegid, hea Eesti rahvas, on nii kohutavalt piinlik – see, kuidas Eesti 200 ja Reformierakond Eestit häbistavad. 

Head valijad! Ma tuletan teile meelde, et teie kätes on kogu see alandus ja häbi 2027. aasta valimistel ära lõpetada. Aitäh! 

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tavaliselt teenivad kuritegevusest tulu kuritegelikud organisatsioonid. Kui mõtleme ühendustele, kelle sissetulek sõltub otseselt seaduse rikkumisest, tuleb esimesena meelde maffia. Nüüd aga oleme olukorras, kus Reformierakonna juhitav valitsus räägib täiesti tõsimeeli sellest, kuidas teenida tulu teiste riikide kurjategijate vangistamiselt. 

Kuritegevusest on saanud Reformierakonna valitsuse äriplaan. Või on õigem öelda, et Reformierakonna maffia äriplaan? Eesti toob teadlikult oma territooriumile sadu välisriikides süüdi mõistetud kurjategijaid. Meile räägitakse rahast, kuid vaikitakse riskidest, mida peavad kandma Eesti inimesed. Aga kujutagem ette olukorda tavainimese vaatenurgast. Näiteks, te elate üürimajas, teil on väiksed lapsed ja ühel heal päeval teatab majaomanik, et osa hoonest renditakse välja kurjategijatele. Kas te leiate, et kõik on hästi? Kas tunnete ennast ja oma lapsi sama turvaliselt kui varem? Või hakkate hoopis otsima võimalust kolida kohta, kus teie pere turvalisus ei sõltu kellegi äriplaanist, maffialikust äriplaanist – äriplaanist, millega tahetakse teenida raha kuritegevuselt? 

Aga just sellisesse olukorda asetatakse täna Tartu linn. Valitsus vaatab Tartu vanglat kui tühjalt seisvat kinnisvaraobjekti, mille abil raha teenida. Aga Eesti inimesed näevad hoopis teisest vaatenurgast: miks peaks Eesti üldse võtma enda kanda Rootsi läbikukkunud sisserände- ja kriminaalpoliitika tagajärjed? Randpere ütleb, et väga kehv leping, aga näed, võtame ikka need Rootsi vangid vastu. Aga miks? Milleks on meil neid vaja? Kas nende väikeste sendikeste pärast, mida me Rootsilt loota saame? Või on seal taga siiski midagi enamat? 

Aga kui valitsus hakkab käsitlema kuritegevust kui uut ekspordiartiklit, on midagi Eesti riigi põhifunktsioonide mõistmises väga valesti läinud. Riigi ülesanne ei ole teenida raha teiste riikide kurjategijate majutamisega, vaid kaitsta oma rahvast. Valitsus püüab jätta muljet, nagu oleks tõesti tegemist nutika eksportteenusega, kuid selline mõtlemine on omane pigem mafioosodele. Ainult nemad võivad tahta muuta Eestit järk-järgult riigiks, mis teenib tulu teiste riikide kurjategijate pealt. 

Eestit ei tohi muuta Põhjala vanglakolooniaks. Aga mida peaks tegema rahvas või kuidas peaksid inimesed reageerima, kui Reformierakond hakkab nende rahvuskodu vanglasaareks kujundama? Kas vaatama rahulikult pealt või ootama, kuni esimesed pead tänavatelt maha lõigatakse, kõrid läbi lõigatakse? Eesti ei lahenda siin oma, vaid ta lahendab Rootsi probleemi. Rootsi vanglakriis ei ole tekkinud tühjale kohale. See on sealse aastatepikkuse läbikukkunud sisserände- ja julgeolekupoliitika tagajärg, mille tulemusel on kasvanud organiseeritud kuritegevus, jõuguvägivald ja ka relvakuriteod. Nüüd soovitakse osa selle kriisi tagajärgedest eksportida Eestisse. 

(Kõneleja palub lisaaega.)

Kolm minutit lisaks.

See on tagajärgedega tegelemine. Aga millal jõutakse ennetamiseni? Äkki tuleb mingil päeval Reformierakond suurepärase ideega, et toome need potentsiaalsed Rootsi kurjategijad meie tänavatele? Mõelge, ei peagi enam kohut pidama, las tegutsevad siin, las ummistavad meie vanglad, ilma et neid peaks kuhugi eksportima, eks ole. See, ma arvan, võib ka Reformierakonnale tunduda hea äriplaanina. 

Aga nüüd ka valitsus ütleb, et ei, tegu ei ole kõige ohtlikumate kurjategijatega. Kuid see on valetamine, sest Eesti riik ei otsusta siin, millised kurjategijad on Rootsis ohtlikud ja millised mitte. Rootsi, mis on maailma tipus vägistamiste arvu poolest, võib ju leida, et grupivägistaja ei ole sugugi ohtlik. Muidugi, ta võib-olla ei olegi ohtlik võrreldes sellega, kes lõikab inimesel pea keset tänavat maha. Kui meie peame usaldama välisriigi ametnikke ja leidma, et need vägistajad ei ole ohtlikud, siis see tegelikult ju seab riskid meie inimestele. Ja veelgi murettekitavam on asjaolu, et kokkuleppega luuakse Eesti territooriumil erirežiim. 

Lisaks antakse Rootsi personalile ametialane puutumatus Eesti jurisdiktsioonis. See tähendab, et Eesti territooriumil hakkavad tegutsema välisriigi ametnikud, kelle suhtes ei kohaldata tavapärast vastutuskorda. Selline lahendus on äärmiselt erandlik ja tekitab põhjendatud küsimusi ka Eesti suveräänsuse kohta. Me ei valitse enam teatud piirkonda, sest teatud valdkonnas ei kehti enam Eesti seadused. Eesti maksumaksja peab seejuures kandma vanglakohtade ettevalmistamise ja kohandamise kulud. Meile räägitakse tuludest, aga siin on ju näha, et tegelikult võivad kulud isegi suuremaks osutuda. 

Ja veel, kui mõni kinnipeetav põgeneb, reageerib Eesti politsei. Kui tekib julgeolekuintsident, lahendab selle Eesti riik. Kui vangla tuleb kriisi või sõja ajal evakueerida, peab Eesti sellega arvestama ja peab arvestama sadade välisriigi vangidega oma kriisiplaneerimises. Palju õnne! Ka need kohustused jäävad meie kanda. 

Eesti vanglasüsteemi ülesanne on kaitsta Eesti ühiskonda ja täita Eesti kohtute mõistetud karistusi. See ei ole loodud teiste riikide läbikukkunud poliitiliste otsuste tagajärgede teenindamiseks. Seetõttu tuleb see kokkulepe ja eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Eesti rahvas! Me peame täna rääkima pankrotist, me peame rääkima multikultuurilise ühiskonna pankrotist. Nõukogude ühiskond oli ka multikultuuriline, seda nimetati tookord internatsionalismiks. Me teame, milline sürrealistlik internatsionalism see oli. See oli agressiivne impeeriumi rahvas, kes tallus jalge alla kõiki teisi ja nimetas seda rahvaste sõpruseks. 

Ka Rootsi multikultuurilise ühiskonna mudel on pankrotis. Katel keeb ammu üle, kriminaalseid masse ei ole enam võimalik vanglatesse mahutada. Kuna traataedadega suurte laagrite püstitamine kriminaalsete masside isoleerimiseks näeb väga halb välja, siis on rootslastel vaja – Rootsi sotsidel õieti, kes on selle süsteemi nii hulluks ehitanud, teised püüavad kuidagi seda katelt jahutada – ehitada Potjomkini küla, peita üle ääre ajava kriminaalsusega riigi masendav tegelikkus Eestisse peitu, nii nagu pühitakse vaiba alla tolmu. 

Arvestage, et Rootsi multikultuuriline mudel on muutunud multikriminaalseks ühiskonnamudeliks. Reformierakonna kunagine valimishüüatus "Uus Põhjamaa" on muutunud grimassiks, multikriminaalseks ühiskonna ideaaliks, mille vitriini püütakse veel hoida, ent tegelikkus on nagu Nõukogude Liidus. Nõukogude eliidikesed muretsesid kogu aeg oma riigi maine pärast. Aga milline oli tegelikkus? See oli nõukogude kodanikele masendust ja alandust tekitav. 

Mart Niklus saatis selle kohta teateid, just nimelt Rootsi, ja selle eest pandi ta vanglasse, kuna ta kirjeldas Tartu tegelikkust. Sellest piisas, et teda vangi panna. Nüüd ehitavad rootslased meile Potjomkini küla, et varjata oma multikriminaalse ühiskonnamudeli läbikukkumist. Ma tuletan meelde, et kunagi Lenin, kui Saksa luure saatis Peterburgi riigipööret tegema, siis ta tuli läbi Stockholmi. Ja sellest on säilinud kuulsad fotod. Rootsi seltsimehed ostsid talle soni ja selle kuulsa soniga on ta ajalukku läinud. Need olid samad Rootsi seltsimehed, sotsialistid, kes teda aitasid. Needsamad sotsialistid on Lenini ideid pikalt ja põhjalikult ellu viinud ning jõudnud sama resultaadini: multikriminaalse ühiskonnamudeli elluviimiseni. Ja nüüd pühitakse see multikriminaalse ühiskonna mudel meile siia. 

Meie vanglad on tühjenenud. Kas pole hea uudis? Siis peab probleemi importima. Kui probleem on lahenenud, tuleb see importida – ehtne nõukogude mudel – ja siis hakatakse probleemi lahendama. Kunagi importis ka Rootsi endale need probleemid. Rootsi oli Euroopa rahusadam, kõige madalama kuritegevusega riik pärast teist maailmasõda. Jah, uus Põhjamaa on väga halb lahendus. Põhjamaad peaksid tagasi minema sinna, mis oli kunagi enne, kõige turvalisema Euroopa ühiskonna suunas. Aga ma tunnistan, et see ei ole enam võimalik. Šariaat on Rootsi tulnud, ilmselt selleks, et jääda. Ja need piirkonnad, kuhu politsei, pääste ja teised jõuametkonnad kardavad siseneda, on kasvanud sisuliselt kvartalitest linnadeks, kus võõrad kultuurid on võimu võtnud. Stockholmi kesklinnas lastakse inimesi toorelt maha. 

Rootsist nimetatud Euroopa Komisjoni liige  Ylva Johansson tunnistas, et kuritegevus on kontrolli alt väljunud. Ta ise ongi oma erakonnaga üks peamine põhjus, kes selle multikriminaalse ühiskonna mudeli on riiki importinud. Ise tekitan probleemi, ise muretsen, ise lahendan. Ja meil on sama lugu: impordime probleemi ja hakkame siis varsti endale vastu rinda tagudes seda lahendama. Kas ei oleks mõistlikum see importkaup ära jätta? 

Kunagi muutus Eesti Jürgen Ligi juhtimise all maailma suurima rahapesu keskuseks. Ta ei näinud, ta ei kuulnud. Mis sai Eesti mainest? Me olime rahapesuriik, kukkusime oma mainelt paarkümmend aastat tagasi. Me ei olnud enam digiriik, me olime rahapesuriik. Ja mida meile seekord lisatakse? Meile lisatakse Euroopa vanglasaare maine. Euroopa Alcatraz, Euroopa vanglasaar – kas see kõlab uhkelt?

Arvestage, et kui see eksperiment rootslaste jaoks end õigustab – ehk pühime probleemid Rootsist eemale, Eestisse –, siis on nad varsti järgmise lepinguga kohal. Palun meile Tallinna vanglas veel 600 kohta! Palun ka Jõhvi vanglas mõnisada kohta! Ehk suund on kindlalt, sirgelt Euroopa vanglasaare poole, sest Rootsi olukord ei parane. Soome liigub samas suunas kuhu Rootsi. Ja tuleb veel teisigi riike, kes leiavad, et Euroopa vanglasaarele võiks veelgi mõne vangla ehitada. Ja siis olemegi spetsialiseerunud vanglasaare staatusele. Milline maine!?

Praegu on viimane hetk seda tagasi pöörata. Mõne minuti pärast teil on valik. Aitäh!

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! Me võisime täna lugeda PPA peadirektori ja Päästeameti juhi artiklit selle kohta, mida toob kaasa Rootsi vangide Tartusse toomine tööjõuturule. Ma olen selle menetluse käigus korduvalt välja toonud, et olukorras, kus meil on juba aastaid pidev inimeste kriis Kaitseväes, Kaitseliidus, PPA-s, päästes ja tegelikult võib ütelda, et tervikuna erinevates jõustruktuurides, siis lisaks sellele, et see Tartusse välisvangide toomine on üleüldse väga halb idee, vaadatakse täielikult mööda sellest, et konkureeritakse 250–300 valvuri võtmisel täpselt nende jõustruktuuride personalile, keda meil juba puudu on. See on juba suur probleem. Ma ütleksin, et otsapidi on huvitav ja siia saab siduda ära selle, et meil räägitakse üha rohkem naiste võimalikust või vajalikust Kaitseväkke võtmisest. Ametnikud juba ütlevad, et küsimus ei ole selles, et kas, vaid millal, olenemata sellest, et poliitikud pole aruteluga sinnamaani veel jõudnud. Tegelikult see on veel üks koht, kus me tekitame ise kriisi olukorras, kus Eestil neid vange tegelikult vaja ei ole, ja hakkame võtma tööjõuturult ära neid inimesi, kes tegelikult peaksid meie muudes jõustruktuuridesse oma panust andma. 

Nüüd, kohtusüsteemi koormus. On räägitud ka sellest ja püütakse pisendada seda võimalust, millise koormuse see tegelikult lisab meie kohtusüsteemile. Siin on täna väga häid sõnavõtte olnud ja palju erinevaid tahke juba avatud, aga kindlasti ei saa vaadata mööda sellest, et me tekitame niigi hädas olevale kohtusüsteemile uue ja täiesti fundamentaalselt võõra probleemi hakata tegelema Tartu Vanglas välisvangide probleemide lahendamisega. Ja neid kahtlemata tuleb ka Eesti kohtusüsteemis lahendama hakata, mitte küll kõiki, aga seda on välja toodud, et kindlasti see probleem kaasneb. 

Nüüd, arstiabi. Me teame ka seda, et meil ei ole riigis arstiabiga lood mitte hästi. Ka arstiabi ja meditsiiniabi on üks järgmine asi, mida Tartusse välisvangide juurde toomine hakkab mõjutama, loomulikult mitte positiivses suunas. 

Maine. Tartut teatakse kui väga ilusat armast ülikoolilinna, aga võime üsna kindlad olla, et pärast Tartu vangide siia toomist saab hulk neid probleeme, mida siin on ka nende külastajatega ja mainega tervikuna, Tartule omaseks. Ja varsti ongi nii, nagu öeldi siin tabavalt, et kui enne räägiti Rootsi kardinatest, siis hakatakse Rootsis ja mujal Euroopas rääkima Eesti kardinatest või Tartu kardinatest, mille taga istuvad moslemi vangid. 

Siin on juttu olnud sellest, kui ma olen küsinud, miks ei võiks hakata pakkuma Tartu vanglas sotsiaalteenuseid, mille probleem ja häda meil tegelikult on ja erihoolekanne vajab ruume. Täna komisjoni ettekandja ütles, et jah, arutasime, aga väga hästi ei sobi või siia-sinna. Mis jutt see on? Patarei vanglast teeme väga ägedat hoonet. Me teame Euroopast ja maailmast, et kõikvõimalikke erinevaid hooneid on tehtud eluhooneteks, avalikeks hooneteks. Mis jutt on see, et ei saa teha Tartu Vanglast sobivat hoonet sotsiaalteenuste või erihoolekande pakkumiseks? Kusjuures täna me hakkame nagunii ringi ehitama, mitte väikse raha eest, ka Tartu Vangla ruume, selleks et nad vastaksid Rootsi normidele. Sinna läheb väga-väga palju raha. 

Ja peab ütlema ka seda, et kogu selle menetluse käigus on tegelikult manipuleeritud ka kuludega. Ka majanduskomisjonis oli sellest juttu. Need kulud on välja toodud tihti kogu selle Tartu vanglakompleksi peale, aga tegelikult ei ole need kulud nii suured, kui see hoone ka mõnda aega peaks tühjana seisma. 

Kokkuvõttes tahan öelda, et 13% valitsus ei tohi sellist otsust vastu võtta ja need saadikud siin saalis üheksa kuud enne Riigikogu valimisi olukorras, kus tegelikult on selgelt ära öeldud enamike opositsioonierakondade poolt, et see otsus keeratakse tagasi. Aitäh! 

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui komisjoni ettekandja siin rääkis, et komisjonis käisid nii Tartu volikogu esimees kui ka Tartu linnapea ja praegune istuv linnapea Urmas Klaas ütles, et vanglaga pole muret olnud ja loodetavasti läheb nii edasi, siis see päris tõde ei ole. Kui me läheme päris, noh, esiteks, aeg-ajalt ikka sealt keegi satub linna peale ja siis teda otsitakse taga, need vabakäiguvangid ja nii edasi, see päris ei ole, et see kuidagi üldse ei puudutaks. Aga ma läheks veel kaugemale ja meenutaksin seda Urmase ühte eelkäijat, Andrus Ansipit, kes, ma mäletan, omal ajal pidas ikka päris tulist võitlust justiitsminister Raskiga, et Tartusse vanglat üldse mitte ehitada. Kahjuks jäi ta kaotajaks ja ma ei ole kindel, et selle üle tuleb rõõmu tunda, aga leppida kahjuks tõesti, et see vangla on. Nüüd, kus ta tühjaks on saanud, mingi tohutult äge idee oleks see, mida me siin arutame – kaugel sellest. 

Sellest, miks rootslastel seda lepingut vaja on, ma saan absoluutselt aru ja ma arvan, et siin saalis kõik saavad aru. Aga see, miks meie seda, ma ei tea, kas see tänane koalitsioon iharleb või tahab või toimetab – see tegelikult ei ole adekvaatne, et võtame, teenime veidi raha, neid kaasnevaid probleeme me ei kirjelda, ütleme, et ei tea. Ma kuulsin ka jõustruktuuridest, öeldi, mida ettekandja ka ütles, et kuna ka Rootsis käib vangidel väga vähe külalisi, siis miks nad peaksid Eestisse tulema. Ma olen kuulnud ka, et paljudele vangidele planeeritakse seal väga väikese nii-öelda ligipääsuga iPadid soetada, et põhimõtteliselt nad ka nende kaudu saaksid oma tuttavatega suhelda, et neil ei oleks vaja, et keegi tuleks sinna korraks külla, eks ju. 

Küll aga tegelikkuses meil selle lepingu ratifitseerimise arutelu käigus ei olnud võimalik aru saada, kui palju ametikohti on vaja Eesti erinevatesse jõustruktuuridesse luua ja kui palju see tegelikult meie ühiskonnale kaudselt maksma läheb. Sellest me siin absoluutselt ei rääkinud. Selle käigus ja kontekstis meenus mulle, ma arvan, et see oli mõni aasta tagasi, selle koosseisu alguses siinsamas koridoris kõrval oli jutuajamine toonase justiitsministriga. Mäletan õhtuseid AK-uudiseid, Malmös olid rahutused, politseiameti peadirektor seisis seal nii-öelda mikrofonide ees Rootsi televisioonis, seda vahendati meie AK-uudistes, ja noh, tegelikult nii uudiste lugejad kui ka vaatajad kõik said aru, mis Malmös toimus, aga vaene politseiameti peadirektor Rootsis ei saanud mitte midagi öelda, sest vastasel juhul ta oleks tegelenud diskrimineerimise ja kõige muuga. Ja kui meenutame, kuidas Rootsi ootas, nii nagu Saksamaa ootas ja tegi süsteemselt tööd selleks, et saabuks immigrandid, siis kõigepealt nimetati neid Rootsis – nüüd ma räägin natuke terminoloogiast, kuidas see muutub ja kuidas me vähendame – uusrootslasteks. Hiljem saadi aru, et ka uusrootslasteks ei tohi nimetada, nüüd nad kõik täna on rootslased ja sellepärast ka, kui pannakse erinevaid kuritegusid toime, siis kõik enam ei räägi rahvuspõhiselt, sest see oleks, eks ju, rahvuspõhine diskrimineerimine ja kõike muud, aga tegelikult pilte vaadates me näeme, mis tegelikkuses toimub. Ja püüame ennast peita ja petta, ma ei saa aru täpselt, millega. 

Kui ma siis küsisin ka meil, et me toome ka siia odavat tööjõudu sisse, näed, eks ju, nad saavad legaalselt siin Bolti sõita ja toimetada, ja selle peale minister teatab mulle, et nojah, aga need Eesti mehed ei viitsi ju midagi teha, istuvad kodus õhtul, tahavad võtta pudeli õlut ja käed kõhu peal või loevad ajalehte ja mitte midagi teha ei viitsi. Ma ütlesin, et vaat kui vähe on vaja selleks, et need kaks asja kokku panna. Kuna meil ei viitsi teha, siis me toome sisse ja me teame, et sellega tulevad probleemid, mida me hiljem ühiskonnana kõik kinni maksame. 

Üks väga hea raamat, mille Douglas Murray on kirjutanud, ma loodan, et paljud teist on seda lugenud seda, "Euroopa kummaline surm". See tegelikult kirjeldab kogu seda protsessi. Euroopa ise kutsub endale seda häda kaela ja see osa, millega me täna tegeleme ja millega Rootsi ise enam hakkama ei saa – need on nii-öelda tagumise otsa järelmid, millega me siin tegeleme. Kui seal lugeda, kõik need riigid, näiteks Inglismaa, Suurbritanniast, Saksamaast, Rootsist nii-öelda rääkis …

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

Me täna enam ei räägi, me ei saa sisust rääkida, on ju, sest tegelikult, ma ütlen, et kuna me ei tohi diskrimineerida ja polegi vaja …, aga me tegelikkuses ei suuda enam seda voogu juhtida ega kontrollida. Ja seal räägitakse väga paljudel puhkudel sellest, kuidas sama … Täna võeti siin üks seadus vastu, mõned nagu rõõmustavad, aga kui seda raamatut lugeda, siis kümme aastat tagasi ikkagi oligi see, kus kuritegusid pandi toime selle pärast, et kellelgi oli liige lühike seelik. Ja vaat siis on nii-öelda osad, kas usu- või …, kellele tundub, et näed, neid ahvatletakse, eks ju, et see on nagu süsteemne tegevus ja toimetamine. See maailm on palju kurjem ja keerulisem ja see, et me iseendale probleeme koju kutsume, on ikkagi väga-väga müstiline. Meil on minu meelest Eesti ühiskonnas nii-öelda sidustamisega endiselt väga suuri probleeme, mis meil on kestnud 30 aastat. Me pole väga hästi hakkama saanud ja nüüd me läheme eksperimenteerima uutesse valdkondadesse ja keegi püüab siin sinisilmselt kirjeldada ja rääkida sellest, kuidas see võiks ühiskonna jaoks olla koledasti kasumlik ja vahva idee ja mõte. 

Täna hommikul tõid politseiameti ja Päästeameti juhid veel ühe täiendava sisulise probleemi, et mis see tähendab sellest, kui meil on tööjõupuudus, kuidas meil need noored välja õpivad, keda me sinna saame ja kuidas nii-öelda siis konkurents tegelikult teiste jõustruktuuridega toimima hakkab. Et kui me kusagilt lepinguga saame ühtedeks töödeks raha, siis oma politseinikele või päästjatele meil kahjuks nii-öelda Eesti ühiskonnas sellist palka ei jõua maksta, aga Rootsi vange valvavad meil vähe krõbedama palgaga tüübid. Mina väga hästi ette ei kujuta, kuidas neid inimesi motiveerida tegelikult Eesti ühiskonda mõistlikul … teenida. 

Meil eestlastel läbi aja on olnud ikkagi nii-öelda alati kuidagi helgusega vaadata sinna Soome lahele. Vanasti ootasime valget laeva, aga nüüd tulevad valge laevaga meile Rootsist kurjategijad. See on see, mis meile sadamasse saabub. Nii et minu suur soovitus ja sügav ettepanek on seda lepingut mitte ratifitseerida ja kui see ratifitseeritakse, siis minu meelest tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas ja kuidas oleks võimalik sellest lepingust hiljem taganeda. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma arvan, et vist ei ole vaja kõiki neid väga asjalikke, asjakohaseid ja häid argumente, mis on siin välja toodud selle lepingu vastu, ei ole vajadust neid korrata. Ma olen nendega kõigiga absoluutselt nõus ja mitte ühegagi nendega ei ole võimalik vaielda, sest nii see lihtsalt on. 

Ma tahan puudutada hoopistükkis tänase praktiliselt ilma rahva toetuseta oleva koalitsiooni teerullipoliitikat, mida me nägime ka komisjoni ettekandja ja koalitsiooni esindaja Valdo Randpere sõnavõtus ja küsimustele vastamises. Me oleme vist kõik juba harjunud sellega, et kui sa ei ole nõus koalitsiooni seisukohtadega, sa ei ole nõus nendega kaasa minema, sul on omad mõtted, sul on teised arusaamad – ja paraku ma pean ütlema, et tänasel opositsioonil on just nimelt õiged arusaamad, kuidas Eesti ja kus suunas peaks minema –, siis me teame ju kõik, et me oleme putinistid, me oleme Kremli-meelsed, mis iganes. Ühesõnaga, kui puuduvad argumendid, siis algab sildistamine. Mingisugust diskussiooni, arutelu, midagi ei ole. 

Täna nägime ka, aga huvitaval kombel on koalitsioon võtnud uued toonid. Täna ei süüdistatud opositsiooni esindajaid putinismis ega Kremli-meelsuses, küll tõmmati paralleele kommunistidega ja Isamaa sarnasust mingite Rootsi kommunistidega ja nii edasi, mis on täiesti absurdne ja laest võetud. Me teame, et ei tasu tähelepanu sellisele rumalusele pöörata. Aga minu meelest oli palju ohtlikum see, kui koalitsiooni esindaja hakkas seletama, et kui meie seda lepingut, mis ei olevatki tegelikult väga hea, aga samas olevat ikkagi väga-väga hea, ei ratifitseeri, vabandust, ei kiida siin heaks, siis meie suhted liitlastega lähevad halvaks. Liitlased ehk Rootsi ei pruugi tulla meile raskel ajal kriisiolukorras, sõjas appi. Ja see on palju ohtlikum, sellepärast et see tegelikult alavääristab ja halvustab meie liitlasi. 

Meil on Rootsiga diplomaatilised suhted üle saja aasta. Peale taasiseseisvust on Rootsi abistanud meie kaitseväe ülesehitamist väga märkimisväärsel kombel. Meil on ühisõppuseid, ühistegevust, meie kaitsejõud teevad suurepärast koostööd. Enne Rootsi ja Soome NATO-sse astumist me olime mõlemad ja oleme ka jätkuvalt JEF-i ehk Joint Expeditionary Force'is liikmed. Just nimelt selline kiirreageerimise – kuidas seda nimetada? – organisatsioon, liit, sõjaline liit, mis kõige esimesena tuleks meile appi. Rootsi on ju kinnitanud seda nii enne NATO-sse astumist kui ka peale NATO-sse astumist, et igal juhul, kui midagi juhtub, tulevad nad Eestile ja Balti riikidele appi. 

Ja nüüd pannakse meie koalitsiooni poolt kogu see rootslaste hea tahe, kogu meie liitlassuhted kahtluse alla mingisuguse lepinguga, mis tegelikult ju Rootsis oleks mõeldamatu, kui lõviosa meie ühiskonnast on otseselt sellele vastu …

Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

… kui Riigikogu opositsioon, keda tegelikult toetab 70–80% inimestest, on selle vastu. Sellest teerullipoliitikaga läbisurutavast lepingust pannakse sõltuma meie liitlassuhted, meie hea läbisaamine, meie ühine kaitsetöö ja -tegevus. See on minu meelest ohtlik, seda enam, et me kuulsime täna, kuidas Rootsi parlamendi esindajad on öelnud, et nendel oleks Rootsis sellise lepingu sellises olukorras vastuvõtmine mõeldamatu, ja pole kahtlustki, et nad saavad suurepäraselt aru, et kui meie selle lepinguga kaasa ei lähe, siis sellest ei ole midagi hullu, nad saavad sellest aru. Aga tundub, et meie koalitsioon ei saa aru ja koalitsioon on pannud justkui kaalule sellised täiesti ebavõrdsed asjad ja püüab luua mingisugust täiesti absurdset ja mina ütleksin, et just nimelt Eesti ja Rootsi häid suhteid kahjustava narratiivi. Sellele me peame tingimata vastu olema, sellepärast et teist teed ei ole.

Kapo analüüsist on siin olnud juttu, seda ümber jutustamata. Siin puldis võin ma otse välja öelda, et tegelikult kapo taunib seda lepingut, Rootsi vangide siia toomist, absoluutselt leiab, et seda ei tohiks teha. Seda eriti meie ühiskonna koostise muutumise taustal, kus meil on massiline immigratsioon islamiriikidest, kuidas meil massiliselt tuleb sisse islamiäärmuslasi, kellega kapo võitleb väga tõsiselt. Neid on palju-palju välja saadetud. Ja kui meile tuuakse veel see kontingent siia vanglasse, kellel on läpakad ja tabloidid, kes võivad interneti teel kõikidega jätkuvalt suhelda, oma mõttekaaslastega, siis tagajärg on katastroofiline. 

Ja katastroofiline on ka see mõtteviis, et teerullipoliitikaga ja koalitsiooni häälteenamusega tohiks sellist lepingut vastu võtta. Meie põhiseadus ütleb täiesti otseselt, et kui me sõlmime välisriikidega lepinguid, mis toovad meile kohustusi, siis sellise lepingu seadustamiseks on vaja Riigikogu häälteenamust. Nii et see leping, selle läbisurumine on selgelt põhiseadusevastane. Ma kutsun üles meie presidenti seda mitte heaks kiitma ja minema sellega Riigikohtusse. Seda ei saa lihtsalt lubada. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna on kaalul meie head liitlassuhted, meie head liitlassuhted Rootsiga. Just selle nimel ühinesin ma õigusteadlase, endise Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kirjaga. Me andsime Rootsi Riksdagile teada, kuidas planeeritavast vangla rendilepingust arvatakse Eestis ja millised järeldused sellest võib teha Eesti rahvas ja millised on selle poliitilised järelmid. Lihtsalt, et see ei tuleks meie partneritele üllatusena. Ja selline ongi aus suhtlemine, mitte ainult naabrite vahel, vaid üldse liitlaste vahel. 

Me esitasime argumente, kirjeldasime ajaloolist partnerlust, ei hoiatanud ega ähvardanud, vaid kirjeldasime tõsiolusid, kaasa arvatud seda, et Tartu linnas on kokku lepitud ka koalitsioonis, et kui ilmnevad asjaolud, mida selle lepingu juures ei ole allkirjastajad ja selle toetajad suutnud ette näha, siis Tartu teeb kindlasti ettepaneku see leping katkestada. 

Aga kõigepealt, miks olla selle lepingu vastu? Selle lepingu vastu peab olema kas või sellepärast, et te kujutate ette, kuidas Rootsi nii meie kõnepruugis kui ka rahva keeles ja meeles tulevikus kõlab. On erinevaid väljendeid, erinevaid ütlemissõnu, mis ühtede ja teiste rahvaste kohta on. Aga selge on, et kui juurdub see vanglaleping ja sellega kaasnevad mõjud saavad ilmsiks, siis räägitakse rooslastest enamasti Eestis ja Tartus vanglaga seotuna. See ei pruugi olla sugugi ainult positiivne. Sest Rootsi migratsioonipoliitika õied on ju need, mis praeguse informatsiooni kohaselt meieni jõuavad. Ja kui me ilma partnerile, liitlasele märku andmast või ilma temale oma arvamust ja arvamuse mitmetahulisust teada andmast sellega lepime, siis me ei ole enam uhke rahvas. 

Aga eestlased on uhke rahvas ja selle tõttu me peame olema ausad, nii nagu tegelikult on oma küll arglikus sõnastuses, aga praktiliselt kõik meie jõuametkonnad, kui kapo ohuhinnangus on antud märguandeid, et selle lepinguga võib tulla probleeme, siis ma tuletan meelde, et nii prokuratuuri, Riigikohtu kui ka Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti juhid on andnud selgelt teada, et siin on tulemas järeldusi, mida ei ole praegu lepingu sõlmijad ette näinud. 

Neid üllatusi tuleb igapäevaselt juurde. Näiteks loeme tänasest informatsioonist, et senise 250 töötaja asemel värvatakse Tartu vanglasse täiendavalt 300 töötajat ja nende palk hakkab olema teatava kompetentsi lisandudes alates 3000 eurost. Siis ei ole üldse üllatav, et selle positiivse informatsiooni pinnalt – sest mis meil on vanglaametnike tunnustamise vastu ja selle vastu, et justkui töökohti juurde luuakse – tekib oht sisejulgeolekule laiemalt. Sest politsei ei saa värvata oma võimaluste piires vajalikke inimesi. Sama on Päästeametiga. Ja tegelikult Tartu julgeolek ja turvalisus mitte ei tugevne, vaid võib sellega seoses ootamatult ohtu sattuda. 

Palun lisaaega! 

Kolm minutit lisaks. 

Nii et mõne fakti juures, mida on siin vangla täituvuse kohta öeldud, ma toonitan, et praegu ei ole vangla tühi, vaid seal on ligi 300 kinnipeetavat. Jah, lepingu täitumisel on plaanis praegused vangid, sealt ära viia. Aga see on Justiits- ja Digiministeeriumi jaoks optimeerimise ülesanne.  

Aga optimeerimise ülesanne, majandusliku optimeerimise ülesanne on liiga väike argument, et minna sellisele vaimsele ja allaandlikule allakäiguteele. See mõjutab meid kindlasti negatiivselt. See toob kaasa vangla subkultuuri, mis hakkab mõjutama meie inimesi, kes seal töötavad, sest kõik me võtame tööd koju kaasa, kaasa arvatud vanglatöötajad. Tartut õpitakse tundma rahvusvahelises kriminaalses maailmas geograafilise punktina, millest enne võib-olla seal sfäärides väga palju aimu ei olnudki. See ei ole ülikoolilinna esimene unelm. Rahvusvaheline vanglalinn muutub, me astume uude ajastusse. Aga me astume mõnes mõttes tundmatusse ja me peame sellega peatama enne, kui me päriselt sohu vajume, enne, kui maapõhja vajub ülikool. 

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa Erakond on selle lepingu sõlmimise vastu. Arvesse võttes just riikide kahepoolseid suhteid oleme me teinud ettepaneku, üleskutse valitsusele korduvalt selles suunas, et kui valitsusel on see poliitiline intentsioon, siis lükata selle lepingu jõustamine valimistejärgsesse aega, kus meil on võimalik Eesti kodanike mandaat saada sellele kavatsusele. Kahetsusväärselt valitsus ei ole pidanud seda võimalikuks, vaid soovib selle lepingu loetud kuud enne selle Kristen Michali valitsuse ametiaja lõppu jõustada ja asuda seda rakendama juba augustikuust. 

Selles kontekstis, ma arvan, valitsus käitub ebaküpselt ja rabedalt. Me ei ole näinud mitte sekundikski sisulist valmidust arendada dialoogi kõigi parlamendi opositsioonijõududega, kellel on ühiskondliku toetuse mõttes palju suurem demokraatlik legitiimsus kui tegelikkuses tänasel ahta toetuspinnaga valitsusel, kes peaks hoiduma nii vastanduvate sammude astumisest loetud kuud enne valimisi. 

Selles kontekstis näeb leping ette rakendamise menetluse, aga näeb ette, nagu iga kahepoolne leping, ka denonsseerimise menetluse. Isamaa sõnum on selge: arvesse võttes sisulisi professionaalseid argumente, mis on kõlanud meie sisejulgeoleku valdkonna inimestelt, ja arvesse võttes ka tõsist asjaolu, mis puudutab Eesti brändi – see ei ole vähetähtis – niisuguse vanglarendimaaks kujundamisel, me, kaalunud neid tehiolusid ja objektiivset professionaalide hinnangut, ei pea selle lepingu jõustamist mõistlikuks. Ning juhul, kui seda siiski tehakse selle kalendriaasta jooksul, siis Isamaa sõnum on, et me oleme valmis ja teeme seda, et juhul, kui leping on tõepoolest rakendatud, siis vastavalt lepingus ette nähtud protseduurile pärast 2027. aasta Riigikogu valimisi denonsseerime selle protseduuriga, mis näeb ette 12-kuulise etteteatamisaja. 

Nüüd, valitsuse tõmblemist iseloomustab üks väga oluline asjaolu. Nimelt see, et Belgia parlamendi kaudu jõudis Eesti avalikkuseni teade selle kohta, et justiitsministeeriumi esindajad peavad läbirääkimisi ka Belgia dokumentideta võõrkurjategijate paigutamiseks Jõhvi vanglasse. Avaliku tähelepanu ja kriitika all valitsuse esindajad distantseerusid sellest ja ütlesid, et Belgia dokumentideta võõrkurjategijate projekti realiseerimine on küsimus valimistejärgsest ajast. Tekkis põhjendamatu häbelikkustunne. Kui me võtame eelduseks, et meie majanduskasvu üks nii-öelda elemente ja kinnisvarapoliitika elemente on võõrkurjategijate Eestisse paigutamine, siis miks selline häbelikkus Belgia puhul? Neid riike on teisigi, kes kindlasti sellistel ratsionaalsetel kaalutlustel oleksid huvitatud oma riigi eripreventsiooni rakendamisest ja oma riigi keskkonna ohutustamisest kurjategijate toimetamisel oma riigi territooriumilt välja. 

Nüüd, teine argument, mida on kõneletud – ja seda on püüdnud valitsuse esindajad tuua esile –, on see, et tegemist on majanduslikult väga kasuliku projektiga. See tegelikkuses ei ole realistlik argument. Me oleme saanud informatsiooni Pricewaterhouse'i audiitorbüroo koostatud arvestustest, mis nendib, et see projekt eeldatavalt ei too kaasa lisakulusid võrreldes Rootsi Kuningriigi tehtavate maksetega. Nii et jutt sellest, et Eesti riik teenib sellest 30 miljonit eurot, on hämamine. Seda ei ole tegelikkuses. Eesti riigile kaasnevad sellega ulatuslikud kulud, mis, nagu me eeldame selle Pricewaterhouse'i analüüsi põhjal, on vähemasti tasakaalus. 

Kolmas asjaolu, mida on välja toodud selle kohta, on see, et meil on tegelikult prognoositav – mida justiitsministeerium prognoosib – vangide arv endal langemises. See tähendab seda, et selle puhul otsekui Tartu Vangla jääb hoonena tühjaks. See on saavutatud kriminaalpoliitilise otsusena, et üksikkambrivangistuse asemel on liigutud kahe vangi paigutamisse kambrisse. Ma juhin tähelepanu sellele, et kui me paigutame siia 600 vangi, siis see muutub meie kriminaalpoliitika puhul juba otsustavaks elemendiks. See tähendab, et kriminaalpoliitika valikuid lähtuvalt vangide arvust ja vaba vanglapinna arvust hakatakse tegema mitte lähtuvalt Eesti karistuspoliitilistest valikutest, olgu kõrgohtlike vägivallakurjategijate, pedofiilide, organiseeritud kuritegevuse esindajate vanglas karistamise puhul, vaid sellest, kui palju meil on vaba vanglapinda. Meie riigi kriminaalpoliitika põhivalikud langetatakse selle lepingu pinnalt ja me arvame, et see ei ole mõistlik. 

Teine argument, mille justiitsminister on välja toonud, on see, et Tartu Vangla on vajalik selleks, et ka võimaliku sõjalise kriisi tingimustes paigutada siia sõjavange, et säilitada see vangla opereeritavana. Kui see väide, ja tõepoolest, selles on oma ratio, eks ole, et selline ohuolukord või stsenaarium võib realiseeruda, siis vastupidi, meil tekib tõsine probleem, et sõjalise kriisi tingimustes peame lisaks sellele, et toime tulla tsiviilelanikega, toime tulla sõjalise kriisi tõrjumisega, tegelema veel ka siin 600 kõrgohtliku kurjategija ohutustamisega. 

Neljandaks, ma juhin tähelepanu, et valitsus on käitunud hämavalt. Me ei ole saanud selget vastust, mis tüüpi karistuste kandjad siia tulevad. Justiitsminister kõneles kireroimaritest, kõneles vägistajatest. Nüüd on selgunud, et teatud tüüpi seksuaalkuritegude sooritajaid siia ei paigutata, vähemalt nii on justiitsminister deklareerinud. Küsimus on, kes siis jäävad järele. Meile on teada see, et siia tulevad pikaaegset vabadusekaotust kandvad isikud, kes eeldatavalt ei ole integreeritud Rootsi ühiskonda, vaid on tegelikult välisriikide elanikud või üldse kodakondsuse taustata isikud. Ja see tähendab, et need on suurte ja raskete roimade eest karistatud inimesed. Neid inimesi on suurusjärgus 600. Meie küsimus justiitsministrile selle kohta, kui palju hakkab olema ka isikuid, kes neid külastavad, ehk meil moodustub siia teatud sootsium, aga minister ei olnud paraku võimeline sellele objektiivset hinnangut andma, tuginedes Rootsi vanglakülastuste praktikale. Need on väga häirivad asjaolud. 

Eesti endised politseiametnikud, sisejulgeoleku eksperdid, ka vanglapsühhiaatriaga tegelevad inimesed, erialainimesed on andnud sellele hävitava ja mureliku hinnangu. Tegemist on eksperimendiga, mis on võrdlemisi unikaalne. Meil on tõepoolest näide selle kohta, et Kosovos planeeritakse ka niisugust projekti tegelikkuses, aga see on Kosovo riigi ja inimeste valik. Meie peaksime oma majanduskasvu üles ehitama mitte vangla allrendile, et täisjõus mehed ja naised, kes võiksid osaleda riigikaitses, tegeleda Eestis lisaväärtuse loomisega, et me ei muuda neid Eesti Vabariigi riigiteenijatena hoopis võõrriigi kurjategijate teenindusüksuseks. See ei ole ka ratsionaalne ja vastutustundlik meie riigi inimvaraga ümberkäimisel. 

See ei ole koht Eesti riigi brändiks rahvusvaheliselt. See ei ole koht ka selleks, et kujundada ette, et see on ainukene idee lisaks kaughasartmängumaksu langetamisele teatud ettevõtetele, mida valitsus on suutnud majanduskasvu valdkonnas välja tuua. Ainukene majanduskasvu projekt. Aga paberi peal selgub, et see on vähemasti tasakaalus projekt selle loogikaga. 

Ja viimane sõnum on mul, et Isamaa hinnangul vajab see leping – kuna see võtab riigile selgeid varalisi kohustusi, suurusjärgus 30 miljonit eurot, mida riik peab tegema – parlamendi koosseisu häälteenamust. Ja me oleme selles veendunud, tõlgendades põhiseadust ja kodukorra seadust. Aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head rahva teenrid! No kogu seda arutelu kuulates ja eelnõu vaadates tundub uskumatu, et me üldse sellist asja Riigikogus arutame. Uskumatu, et tegelikult valitsus on pannud sadu, võib-olla ametnikud isegi tuhandeid töötunde selle alla, et sellist Eestile täiesti ebavajalikku projekti ette võtta. Eestile ei ole 100 aastat vaja siia neid Rootsi vange ja meil on 100 pakilisemat probleemi, millega valitsus peaks tegelema. 

Lisaks on küsimus väärikusest. Kas Eesti Nokia ongi siis Rootsi kriminaalide majutusasutuseks olemine? Reformierakond ja Eesti 200 on esitlenud seda kui sellist head äriprojekti: vaadake, 3000 vangi kohta on ainult kulud ja näete, 8000 saame lausa kätte! Selline ehtne rehepapijutt. Selge on see, et kaasnevad kulud ja mõjud ühiskonnale on oluliselt suuremad kui see rahaline väidetav kasu, mida riik saab. 

Ja ilma häbenemata ausalt tuleb rääkida sellest, miks see eelnõu tegelikult täna siin on, mis selle päris põhjus on. Selle põhjuseks on tegelikult massiimmigratsioon, Rootsi ja laiemalt Euroopa läbikukkunud migratsioonipoliitika. Ma olen täiesti veendunud, et kui Rootsis oleks tehtud rände kohta aastakümneid tagasi teistsuguseid otsuseid, siis ei oleks seda eelnõu siin. Ja rootslased ise, kes ei taha neist asjadest väga rääkida, on tunnistanud, et Rootsi vanglates on migranditaustaga isikuid märkimisväärselt rohkem kui põliseid rootslasi. 

Ja laiemalt on tegemist mitte ainult Rootsi, vaid ka Euroopa allakäiguga sellesama massiimmigratsiooni näol. Ühiskondadega on aastakümneid manipuleeritud, kasutatud ära inimeste heatahtlikkust, heausksust. Me ju aitame teisi, kui me need sisserändajad siia võtame. Tegelikult kahjuks ei aidata, vaid lõhutakse oma ühiskondasid. 

Ja seesama eelnõu ongi sellesama läbikukkunud massiimmigratsiooni tagajärg. Ja Eestist ei tohi saada läbikukkunud multikulti tagajärgedega tegelejat. Eesti kvoot on null, ka välisvangide puhul ja seda lepingut ei tohi sõlmida. Eesti elanike märkimisväärne osa ja enamus on sellele vastu. Ja nagu siit puldist juba korduvalt öeldud on, see eelnõu läheb tühistamisele, nii et meil ei ole mitte mingit vajadust ega põhjust seda täna vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kas Eesti vanglaametnikud on võimekad? Kas rootslased on meile head liitlased? Kas Lõuna-Eestisse tuleks meil senisest rohkem töökohti luua? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Ka minu vastus kõigile nendele kolmele küsimusele oli jah, nii nagu teil, aga nendest kolmest jah-ist ei järeldu ei otseselt ega kaudselt, et Eestis oleks vaja Tartu vangla täita Rootsi vangidega. 

Me oleme tegelikult ju ise palju kritiseerinud seda avaliku sektori silostamist. Ma täiesti mõistan Justiitsministeeriumi ja vanglate valdkonna muret, et eelarve miinus on väga suur. Ei ole lootust, et lisataotlused rahuldatakse eelarveläbirääkimiste käigus, aga Tartu vangla üldkulud tahavad katmist. Täiesti objektiivne mure! Nüüd on leitud lahendus, et aga hakkame seda vanglat Rootsile välja rentima, sest justiitsministeeriumi eelarve jaoks on see väga kasulik kokkulepe. Samas, kulud nende eelarve jaoks, aga kulud tervishoius, kaudsed mõjud politsei värbamisraskustele või päästjate töökohtadele, mis on praegu täidetud, need kulud tulevad kaasa. Seetõttu võib justiitsministri seisukoht olla inimlikult mõistetav. Samas, niimoodi jupiti valitsus läheneda ei saa. 

Ja kus on siis, ma ei tea, sünteesivõime, see oskus tervikut vaadata ja Eesti jaoks strateegilisi valikuid teha? Me näeme, et tegelikult valitsuses on see puudu. Eile oli sama seis kliimakindla majanduse seadusega, kus jah, üks jupp võib olla sobiv, teine jupp võib olla sobiv, aga strateegilisi valikuid Eesti jaoks tegelikult ei tehta. Ja kui valitsusel ei ole Eesti jaoks sellist terviku nägemise oskust, siis Riigikogu peaks seda otsust tervikuna kaaluma, vaatama mõjusid väljapoole justiitsministeeriumi valitsemisala ja tegema otsuse, mis Eesti jaoks on mõistlik ja kasulik. 

Nii nagu mitmed kolleegid minu ees, me tooksin välja viis aspekti. Ja tõepoolest, kuna ka avaliku info põhjal on arusaam, et alates augustist, kui täna leping ratifitseeritakse, hakkavad Rootsi vangid Tartusse jõudma. Ja aasta jooksul plaanib vanglateenistus täita 300 vanglaametniku kohta – aasta jooksul 300 kohta! – olukorras, kus sisejulgeoleku valdkonnas on meil tööjõu nappus, inimesi on puudu. See tähendab, et praegu politseis või Päästeametis ametis olevad inimesed liiguvad vanglasse, ja see tähendab ka seda, et ilmselt makstakse, nii nagu avalikuks on saanud, vanglast kõrgemat palka, et oleks võimalik nii kiire tempoga need kohad täita. Me loome valdkonnasisest pinget, me teeme Eestis turvalisuse tagamise igapäevaselt keerulisemaks. Ja täiesti ebaratsionaalne, kui vaadata seda valikut Eesti kui terviku jaoks. 

Teisalt, ka pikas perspektiivis, kuna meil tootlikkus on nii madal ja kõik noored, kes saavad erialase hariduse, peaksid kõrge lisandväärtusega ametikohtadele liikuma. Tõesti, need vanglaametnike kohad, mis ei ole Eesti turvalisuse igapäevaseks tagamiseks vajalikud, ei ole mõistlik otsus. 

Kolmandaks, tervishoiuteenuse osutamine. Eriarstiabi järjekorrad ja tõesti raskused vaimse tervise teenuseid meie enda noortele pakkuda näitavad, et valdkond on juba surve all. Täiendavad teenuse vajajad Eestis, ka siis, kui neile tuleb osutada ainult piiratud ringi teenuseid ja nende teenuse osutamise eest isegi kui maksaks Rootsi, see ei ole ikkagi mõistlik. 

Kuna meil siin viimane istungjärgunädal läheb varsti käima, siis annan ka suvelugemise soovituse. Rein Raual on suurepärane raamat "Katkurong", mis kirjeldab seda, kuidas sada aastat tagasi Eesti vanglas, Patarei vanglas tervishoiuteenust osutati. Nii et soovitan teile suvelugemist. 

Neljandaks, tõepoolest, ka komisjoni esindajalt Valdo Randperelt küsiti väga palju nende kulude kohta, mis asutustele võivad kaasneda. 

Palun kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaks.

Ja üldised hinnangud on seletuskirjas olemas ja esitatud. Samas, terviklikku arusaama, mis võiks olla tänase otsuse aluseks, ei ole. Ka lisavajadused eri asutustes, ükskõik kas need on kohtud või Õiguskantsleri Kantselei, ei ole valitsuse ette veel viidud. Nii et tegelikult ka valitsus seda kulude pilti tervikuna ei tea, ka meie ei tea, ka Valdo Randpere ei teadnud. Kuidas me saame otsustada, kui meil ei ole tegelikult teadmist, kas Eesti jaoks on see ikka üldse kasulik mäng? 

Viimaseks, tõepoolest, need kurjategijatega seotud riskid. Eesti on väga turvaline koht elamiseks ja ma arvan, et me ei peaks seda muutma. Eelkõnelejad on kirjeldanud radikaliseerumise levikut, vangla subkultuuri levikut ja muid riske, mis väliskurjategijate Eestisse toomisega võivad kaasneda. Ma tunnistan, et nii nagu sisejulgeolekuasutused on nentinud, neid riske on võimalik maandada. See on kulukas. Ja see ei tähenda, et neid riske ei ilmne. Lõpuks me tegeleme veel aastaid nende järelmitega. Ja taas ma küsin, kus see kasu Eesti jaoks on või kas on mõtet seda teha. Mina nii nagu ülejäänud sotsiaaldemokraadid leian, et seda lepingut ei saa toetada, ja hääletan selle vastu. Aitäh!

Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma väga vabandan, et sellise intensiivse päevakava juures ei näinud muud võimalust kui siiski tulla pulti, aga proovin olla konkreetne. Mõned asjad, mis siin arutelude käigus vajavad täiendamist või lihtsalt väljaütlemist. Tegemist on loomulikult väga keerulise valdkonnaga ja ilmselgelt nõuab selle elluviimine kõikide nende riskide tajumist ja nendega vastutustundlikku tegelemist. Samas peab olema väga tähelepanelik, et me liigse hirmutamisega ei tegele. Siin on arutelude käigus kokku miksitud kriminaalpoliitikat, karistuspoliitikat, korrektsiooni. 

Ma pean sissejuhatuseks lihtsalt vajalikuks ära märkida, et Rootsi olukorrast rääkides ei ole probleem nendega, kes kinni on. Probleem on nendega, kes möllavad tänaval, sest neid ei ole õigel ajal kinni pandud. Ja see on, ma arvan, väga paljude poolt ka kogetud seaduspärasus, kahjuks ka siin Eestis – me avastame, et pannakse toime kole tegu ja siis selgub, et tegelikult see tegude saba on üsna pikk … (Saalis öeldakse midagi.) … ja et siin peaks säilitama tasakaalu. Probleem on nendega, kes saavad oma tegusid jätkata, mitte nendega, kes juba kannavad karistust. Seda esiteks. 

Aga suurim probleem on see, et liitlassuhteid ei tohi kunagi alavääristada või lugeda neid juba ette toimivaks. Liitlassuhted vajavad hoolsust ja tööd iga päev, erinevalt paljudest siin saalis, kellel on oma arvamus, mida ma austan. Mina olen liitlassuhetega tegelenud isiklikult aastast 2004 ja ettevalmistusega isegi varem, 1990-ndatest, kui esimesed üksused said missioonile saadetud ja nende teenistusega tegeletud. Liitlassuhted vajavad iga päev tööd, seal ei toimu midagi automaatselt, seal on vaja otsuseid ja usaldust ja üksteise toetust nii planeerimisetappides, otsustusetappides kui ka elluviimises. Appi võidakse tulla, aga mitte piisavalt kiiresti, mitte piisavas mahus ja nii edasi. Ja kõikide liitlaste probleemid on erinevad, nad ei ole automaatselt sarnased. Nii et alatähtsustades või halvustades isegi ühe liitlase muresid, pannakse mulda üks seeme, mis kasvatab üles samasuguse suhtumise meie suhtes. Samas, kõik need mured, mis siin said välja öeldi lepinguga seoses, on tõsised ja nõuavad tähelepanu, loomulikult. Aga me ei tohi kahjustada oma läbisaamist meie liitlastega, sest maailm ei ole lihtne ega keeruline, midagi ei ole siin ette kingitud. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Arutame täna küsimust, kas Eesti peaks võtma enda vanglasse Rootsi kinnipeetavaid. Mida rohkem ma sellele teemale mõtlen, seda rohkem tekib küsimusi ja seda vähem vastuseid. Valitsus on püüdnud seda plaani esitleda kui suurepärast majandustehingut. Räägitakse kümnetest miljonitest eurodest, tühjalt seisvatest vanglakohtadest ja sellest, kuidas Eesti saaks oma olemasolevat taristut paremini kasutada. Paberil võib see kõik tunduda ilus, kuid riiki ei juhita ainult Exceli tabelite järgi. Riiki juhitakse ka vastutustunde, ettenägelikkuse ja terve mõistusega. 

Kõigepealt tasub küsida, miks Rootsi üldse soovib oma vange Eestisse saata. Vastus on lihtne. Rootsil on vanglakohtadest puudus, Rootsil on probleeme kuritegevusega, Rootsil on probleeme, mida nad ei ole suutnud ise lahendada. Ja nüüd pakutakse, et Eesti lahendaks need probleemid. Ma küsin, miks. Kas Eesti ülesanne on lahendada Rootsi probleeme? Kas Eesti maksumaksja huvides on see, et siia tuuakse teise riigi probleeme, neid vange, kes on tekitanud Rootsis sisepoliitilisi probleeme? Mina ei ole selles veendunud. 

Valitsus räägib rahast, kuid raha ei saa olla ainus argument. Kui raha oleks ainus argument, võiksime ju rentida välja ka muid riiklikke funktsioone. Küsimus on selles, milline on mõju Eestile tervikuna. 

Eriline küsimus puudutab Tartut ja Lõuna-Eestit. Miks just Tartut? Miks peavad Rootsi vangid tulema just sinna? Eestis on vanglaid ka mujal. Kui see on nii suurepärane idee, siis miks ei soovita neid vange paigutada siia Tallinnasse, kus elab ligi pool Eesti rahvastikust? Miks peab selle koormuse võtma enda kanda just Lõuna-Eesti? Lõuna-Eesti inimesed ei ole soovinud. Kohalikud omavalitsused ei ole selle mõtte üle rõõmust hõisanud. Vastupidi, inimesed on väljendanud muret ning see mure on täiesti õigustatud. 

Meile öeldakse, et tegemist on madala riskiga kinnipeetavatega. Aga iga kord, kui selle teema kohta rohkem küsida, selgub, et päris täpselt ei soovita vastata. Kui madal see risk siis ikkagi on, millised kuriteod on need inimesed toime pannud, millised on võimalikud julgeolekuriskid, millised on kulud, kui midagi peaks valesti minema? Need küsimused väärivad ausaid vastuseid. 

Mulle teeb muret ka see, et räägitakse tuludest, kuid palju vähem räägitakse kuludest. Kui palju läheb maksma täiendava personali värbamine, kui palju läheb maksma väljaõpe, kui palju läheb maksma turvalisuse tagamine, kui palju läheb maksma järelevalve, kui palju läheb maksma kogu süsteemi kohandamine? Sageli kuuleme ainult tulude poolt, kuid mitte täielikku pilti. 

Ja jõuame töötajateni. Eesti vanglaametnikud teevad väga rasket tööd. Tegemist on ametiga, mis nõuab professionaalsust, vastupidavust ja suurt vastutust. Ometi on Eesti vanglavalvurite palgad märgatavalt madalamad kui Rootsis. See tekitab omakorda küsimuse, et kui Rootsi maksab Eestile kümneid miljoneid eurosid aastas, siis kui suur osa sellest rahast jõuab nende inimesteni, kes peavad nende vangidega tegelikult töötama, kui palju paraneb Eesti vanglaametnike töötasu, kui palju paraneb nende töökeskkond või kasutatakse saadavat raha lihtsalt riigieelarve aukude lappimiseks. 

Veel üks küsimus puudutab pretsedenti. Kui täna me võtame vastu Rootsi vangid, mis saab homme? Kas viie aasta pärast räägime sellest, et Eesti võiks võtta vastu veel rohkem välisriikide kinnipeetavaid? Kas kümne aasta pärast on Eesti muutunud riigiks, mis rendib oma vanglakohti teistele riikidele? Mina ei usu, et see peaks olema Eesti tulevikunägemus. Eesti ei peaks põhinema sellel, et me muutume odavamaks alternatiiviks teiste riikide probleemide lahendamisel. 

Eesti edu peaks põhinema tugeval majandusel, ettevõtlusel, innovatsioonil, haridusel ja julgeolekul. Kui Rootsil on probleem, siis peab Rootsi seda lahendama. Kui Rootsil on puudu vanglakohtadest, siis peaks Rootsi neid juurde ehitama. Kui Rootsil on probleem kuritegevusega, siis peab Rootsi tegelema nende põhjustega.

Kas soovite lisaaega?  

Jaa, palun kolm minutit! 

Kolm minutit lisa. 

Eesti ei pea muutuma riigiks, kus teised riigid oma probleeme eksportida saavad. Seetõttu leian, et enne lõplike otsuste tegemist tuleks avalikkusele ja Riigikogule anda selgeid vastuseid kõigile küsimustele: millised on riskid, millised on tegelikud kulud, millised on pikaajalised mõjud ning milline on kasu Eesti inimestele? Seni aga jääb mulle mulje, et meilt oodatakse usku. Usaldage valitsust, usaldage ametnikke, usaldage prognoose. Mina arvan, et nii oluliste otsuste puhul ei piisa usust, vaid on vaja fakte, läbipaistvust ja vastuseid. 

Olles ise Tartumaa ja Jõgevamaa saadik, ei ole mina kohanud ühtegi valijat sealt piirkonnast, kes ootaks Rootsi vange Tartusse. Mul on küll siiralt kurb kuulda täna, kui Randpere räägib, et Tartu linnapea on öelnud, et vanglaga ei ole muresid. Ma ei saanud vastust, kas Tartu linnapea soovib vange Tartusse. Mul elavad Tartus kahe tütre pered, abikaasa ja nendelt on mulle küll selge sõnum tulnud, et nemad ei oota ühtegi vangi Tartusse. Oleme ausad, kui Tallinna rahvas, keda on enamikus siin saalis, soovib neid vange, siis tooge need Tallinnasse. Ma ütlen selgelt, et Tartu piirkonna ja Lõuna-Eesti piirkonna esindajana mina ega meie valijad ei soovi neid näha Tartus. 

On selge, et selle ratifitseerimise poolt ei ole võimalik siin saalis täna hääletada. Selgelt ma hääletan selle ratifitseerimise vastu. Aitäh! 

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Siit kõnepuldist tasub ilmselt küsida selle päevakorrapunkti kohta, mida mõtleb lihtne Eesti inimene kõike seda siin saalis toimuvat kuulates. Ta mõtleb, et me oleme peast põrunud. Lihtne inimene absoluutselt mõtleb, et me oleme peast põrunud, sest me tegeleme mingisuguse teemaga, millest mitte midagi ei ole võimalik aru saada. 

Miks Eesti parlament, kõrgem kogu, arutab juba mitmendat tundi selle üle, kas välisriikide vangidel oleks Eestis õige koht? Eesti rahvas ootab siia meie armsasse Eestisse insenere, teadlasi, arste, eelkõige ootab koju tagasi oma poegi ja tütreid, kes on läinud välismaale. Võiks selle üle arutada, mida teha selleks, et Eesti oleks parim paik. Aga me arutame Rootsi riigi probleemi, seda teadlikku probleemi, mis on aastate jooksul tekkinud ja mille üle nad on oma parlamendis aastaid vaielnud. Olgem ausad, nad ei ole leidnud lahendust, sest on tehtud pöördumatud vead. 

Ja olukorras, kus me räägime meie haridussüsteemist, räägime tulevikust, me tihti ütleme, et meil jälle ei jätku raha pidada väikest maakooli, võib-olla kahte kutsehariduskeskust ühes maakonnas. Ei tea, kas seda ülikooligi jaksab niimoodi pidada oma rahvusülikoolina. Ja vabandust! Nüüd me arvame, et me suudame need inimesed, kes on pandud Rootsi riigis vangi, siin ümber kasvatada ja suunata tagasi Rootsi riiki õiglast ja õiget elu elama, oma riiki teenima. See on ju võimatu missioon. 

No sellepärast tegelikult me nimetamegi ja paljud kolleegid on nimetanud kogu seda temaatikat äriprojektiks, tulu teenimise projektiks. Sellepärast et meil on majad, mis vajavad sisustamist, ja võib-olla meil on hulk inimesi, keda me saaks selle nimel tööle panna. Jälle, täiesti äraspidine lähenemine. Aga maja ei ole ju kunagi selles mõttes probleem või omaette väärtus, vaid väärtus on kodu selle sees. Eesti riiki me ehitame ju igaüks oma koduna ehk väärtusruumina ja siia väärtusruumi – vabandust! – ei mahu rohkem vange. Siia mahub rohkem majandust, rohkem teadlasi, oma lapsi koju. Siia mahub turvatunne ja kogu see perspektiiv meie riigi jätkusuutlikkuses. 

Nii et ma arvan, et kogu see debatt, kogu selle teema tõstatamine oma ideoloogilises suunas on äärmiselt kahetsusväärne. Kui me hakkasime vanglaid ehitama ja neid rajama, siis me oleksime pidanud suutma ette näha täpselt samamoodi seda, et kui me ehitame uusi koolimaju, siis meil tekib probleem. Võib-olla kohatu võrdlus, aga iga maja ehitades me peame saama aru, mis on selle maja tulevik, kas seal on neid jalajälgi põrandal või mitte. 

Aga nüüd me arutame tõsiselt parlamendis seda, et meil on maja valmis ja see probleem on nii suur, et me peame selle lahendama rahvusvahelise kokkuleppega pikaks ajaks, rääkides sellest, et sellega tegelikult mingeid riske väga ei kaasnegi. Ei ole riske. Aga iga ekspert, iga valdkonna inimene, iga inimene tänavalt saab ju aru, et see teema on nii suur ja et kui neid riske ei oleks, ju siis seda teemat ka ei arutataks. Igaüks tunneb ennast kuidagi selles probleemis ära, eelkõige sellepärast, et see on väärtusküsimus, mitte majandusküsimus. Ärme pöörame seda majandusküsimuseks, sest majandusküsimused ei ole võrreldavad nende väärtusküsimustega selles kontekstis. Ja tõepoolest, nii nagu hea kolleeg Riina Sikkut ütles, võib-olla tõesti üks ministeerium näeb selles lahendust, aga terve Eesti näeb probleemi. Nii et ärme teeme ühe ministeeriumi järgi, teeme kogu Eesti tahte järgi. Ärme toetame seda! Aitäh! 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Teate, me oleme siin aastaid oleme otsinud Eesti Nokiat. Mäletatavasti mõtlesime igasuguseid huvitavaid asju välja, aga kuidagi Nokiani päriselt ei ole jõudnud. Ja nüüd võib poolnaljatades öelda, et nüüd on see Eesti Nokia leitud: hakkame siis oma vanglad rendile andma raha eest. Miks mitte? Võib öelda, et kerge raha. Aga tegelikult nii kerge see ka ei ole ja tegu on naljadest päris kaugel. Me oleme, nagu ma juba täna siin mainisin, kohtunud siin paar nädalat tagasi politseiteenistujate ametiühingu esindajatega. Ja muuseas, nende kõige suurem mure on loomulikult personaliküsimus. Alamehitatud on kahjuks meie politsei ja Päästeamet. Selle kõrval nad tõid välja, et välisriikide kinnipeetavate toomine Eestisse on lisaväljakutseks avaliku korra kaitsmise ja ühiskonna turvalisuse tagamisele. Ehk teisisõnu, kui meid siin üritati kuidagi veenda selles, et politsei iseenesest ei ole sellele ideele, nii-öelda uuele Eesti Nokiale vastu, siis päriselt see nii ei ole. 

Needsamad politsei esindajad viisid meie tähelepanu sellele, et Euroopa julgeolekuasutused on korduvalt hoiatanud, et vanglad on muutunud radikaliseerumise kasvulavaks. Islamism, vägivaldne gängikultuur, äärmusvasakpoolsus – kõik need ideoloogiad levivad suletud süsteemides kiiresti. Kui Eestisse tuuakse kinnipeetavad, kellel on sidemed selliste liikumistega, on see väljakutseks sisejulgeoleku tagajatele. Need ideoloogiad ei jää vanglamüüride vahele, radikaalne mõtteviis imbub ka valvurite, teiste vangide ja külastajate kaudu väljapoole. Kui kinnipeetavate lähedased ja "toetajad" liiguvad koos nendega siia, siis võib Eesti linna tänavatel hakata varsti liikuma inimesi, kelle väärtusruum ei ühti meie omaga ja kelle eesmärgid võivad olla ohtlikud. See on professionaalide, asjatundjate arvamus. 

Ja kui huvitav oleks küsida loomulikult ka Tartu linnapea käest. Meil siin tema erakonnakaaslane Valdo Randpere rääkis päris pikalt, nagu ei oleks Tartu linnapeal midagi selle vastu, et need Rootsi vangid sinna tuleksid ja Tartu vangla pole tekitanud kunagi probleeme, kuigi kui tema käest küsiti otse, kas siis on Urmas Klaas ikka öelnud välja, et tema toetab seda mõtet, et Rootsist tuuakse siia needsamad vangid, siis sellist otsest vastust ei tulnud. Nii et ei saa öelda, et linnapea oleks vist sajaprotsendiliselt selle seaduseelnõu poolt. Küll aga me teame, et selle vastu on Eesti elanikud. Eile tuli kõigile, ma arvan, pressiteade, kus MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut kirjutab, et nende tellitud värskest küsitlusest selgub, et 54% kodanikest ei toeta Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud vanglarendi lepingut, mille alusel tuuakse Tartu vanglasse karistust kandma kuni 600 Rootsi vangi. Ja samuti leiab vastajatest 48%, et järgmine valitsus peaks lepingu tühistama. Õigluse mõttes ütlen, et kui toetajate arv oli siis ainult 35% ja 54% oli vastu, 11% ütles, et ei oska öelda … 

Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis 48% ütles, et see leping tuleb tühistada, kui tuleb järgmine valitsus, ja 38% ütles, et ei pea seda tegema. Nii et selge enamus arvab, et see ei ole pehmelt öeldes väga hea mõte. Jällegi, kiiresti viidi läbi ja siis meile siin räägitakse, et aga vot Rootsi parlament näiteks ratifitseeris selle väga kiiresti, neil ei olnud midagi selle vastu. Vastupidi. No loomulikult ei ole! Mul ka ei oleks, kui ma oleks siis Rootsi parlament, sest kui me räägime nendest riskidest, mis sellest tulenevad, siis loomulikult, kõik riskid on ju põhimõtteliselt Eesti poole peal, sest vangid tulevad Rootsist siia, Eesti peab nendega tegelema, Rootsi ainult maksab raha. 

Ühel hetkel, kui tekivad mingisugused probleemid, mured ja nii edasi, siis kõik need mured ja probleemid on Eesti riigi lahendada, mitte Rootsi riigi. Nii et loomulikult on Rootsi poolt see roheline tuli antud ja ma arvan, et nad on väga õnnelikud selle üle. Aga minu küsimus on see, kas sellest saabki nagu selline levinud praktika, kus me hakkamegi neid kohti vanglatesse niimoodi rentima või rendile andma pigem ja siis lihtsalt teemegi sellest nagu uue Eesti Nokia – Euroopa riigid ja miks mitte ka teised riigid, mitte ainult Euroopa riigid, tooge oma vangid siia, hakkame selle eest raha küsima ja siis arvame, et kõik on hästi ja mitte mingeid probleeme sellest ei teki. Meile see idee kindlasti ei meeldi, me kindlasti ei poolda seda eelnõu ja oleme sellele vastu. Minu kolleeg arvatavasti juba andis katkestamise ettepaneku ka sisse. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti rahvas, nii palju kui te vaatate ja jälgite seda! Ma oma küsimuses Valdo Randperele juba mainisin, et minu hinnangul on selle eelnõu ja selle lepingu näol tegemist vägivallaga Eesti ühiskonna vastu, sest nagu tõi ka praegu eelkõneleja välja need numbrid, on täiesti selge, et enam kui pool inimestest, kes on viitsinud ennast asjaga kurssi viia, ei toeta vangide toomist Rootsist Eestisse. 

Ja täiesti arusaadavatel põhjustel. Jutud mingitest rahadest, mida me hakkame teenima – no ausalt öeldes see viitab banaanivabariiklikule suhtumisele valitsuse poolt Eesti riigisse. Me oleme banaanivabariik. Kui meile pakutakse raha, siis me oleme nõus ma ei tea millega. Oleme nõus võtma kurjategijaid, vägistajaid, islamiterroriste, ideoloogilisi terroriste, kes istuvad oma aja ära, aga nad on nii ideoloogilised, et pärast vabanemist hakkavad nagunii oma islami ideoloogiat uuesti vägivaldselt juurutama. 

Ja meil on ju ajaloost ka näiteid sellest, kuidas püütakse oma kurjategijatest lahti saada neid kuskile mujale saates. Inglismaa, Suurbritannia saatis oma kurjategijaid Austraaliasse, Prantsusmaa saatis Prantsuse Guajanasse. Ja neid näiteid võime tuua veel. Mingitele Vaikse ookeani saartele on saadetud kurjategijaid. Nii et see on niisugune varasem ajalooline praktika juba, et need, kellel kuritegevus üle ääre ajab, püüavad nendest kurjategijatest lahti saada, saates nad kusagile ära, kus nad vastu võetakse või kus ei ole vastuseisu nende vastuvõtmisele. Ja meie jaoks on sellega probleem lahendatud.

Aga meie jaoks ei ole probleem lahendatud. Meie jaoks ei ole probleem lahendatud. Meile Eestisse tähendab see kumuleerivate probleemide vastuvõtmist Rootsist siia toodud vangide näol. Kumuleerivate! Kõik probleemid ei tule välja kohe. Asjadel on oma arenguloogikad ja need probleemid hakkavad ilmnema ajapikku. Ja meil ei ole vaja neid probleeme. 

Siin on eelkõnelejad toonud välja terve hulga põletavaid probleeme, mis meie ühiskonna ees on, alates meie haridussüsteemi kokkukukkumisest ja lõpetades meie meditsiinisüsteemi kriisiga. Need on reaalsed probleemid, mis vajavad lahendamist ja selle asemel me tegeleme siin juba, ma ei tea, viiendat tundi Rootsi vangide küsimusega. 

See on vägivald Eesti ühiskonna suhtes ja mitte ainult selles tähenduses, et absoluutne enamus inimestest on nende vangide siia toomise vastu, vaid ka selles tähenduses, et see vägivaldselt suunab meie tähelepanu kõrvale reaalsetelt probleemidelt, millega me peaksime tegelema päevast päeva ja mille lahendamisest sõltuvad meie oma inimeste tervise, hariduse, sotsiaalse tasakaalu ja kõige muu igapäevaste probleemide lahendamised. Seda esiteks. 

Reformierakonna esindaja tuli muidugi lagedale sellega, millega nad oskavad ainult lagedale tulla, kui neil enam muud trumpkaarti kuskil võidunud kaardipakis ei ole. See on julgeolek. Kujutad sa ette, Rootsi laevastik ja Rootsi lennuvägi ei tulegi Eestile appi, kui me ei võta siia vange! See on naeruväärne, sõbrad! Meil on NATO leping, meil on liitlassuhted, meil on ühisõppused, meil on ühisprojektid, meil on teabevahetused. Ma ei tea, mis asjad. Ma ei ole nii kursis võib-olla kõikide üksikasjadega, aga naeruväärne on väita, nagu ei tuleks Rootsi meile kriisi korral appi, sellepärast et me ei ole võtnud 600 islamiterroristist vangi oma tühjalt seisvasse vanglasse. Niisuguste lapsikustega ei ole ju mingit mõtet tulla meid siin manipuleerima, see ei ole tõsiselt võetav jutt. 

Ja kui me nüüd võtame, et neid liitlasi on meil NATO-s terve hulk, siis ka sellesama vangladebati käigus on ju ilmnenud, et küll hollandlased, küll iirlased, küll soomlased on ka tahtnud ree peale hüpata. Neile me oleme ära öelnud, nende puhul me ei karda liitlassuhete kahjustamist, aga näe, rootslaste puhul kardame. See ei ole tõsiselt võetav. 

Ja Isamaa esindajatele ütlen ma midagi. Ka meie oleme seda meelt, et see leping tuleb, nii nagu lepingu tingimused ette näevad, lõpetada. Aga ma tean ka seda, et selleks, et Isamaa lõpetaks selle lepingu, aga lõpetaks ka automaksu ja muud maksulepingud, mida nad on lubanud, on neile valitsusse vaja partnerina EKRE-t. Sest EKRE on tõepoolest see …

Teie aeg!  

… kes lubab ja teeb, mitte ei hakka otsima põhjendusi, et meil on vaja veel fraktsioonis seda asja arutada. Meil ei ole vaja arutada fraktsioonis.  

Mart Helme, kuidas me nüüd teeme? Te olete üle läinud. 

Jaa, ma lähen kohe ära. Et me ei tee midagi. Mart Helmet seekord veel Riigikogust välja ei arva. 

Aitäh! Ilma lisaajata, muuseas, Mart Helme, aga te läksite lihtsalt üle. Aga aitäh! Nii, Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Inimesed, kõik, kes vaatavad! Jah, tõepoolest, nüüd see ratifitseerimise olukord on jõudnud sinna, et kas täna me võtame selle vastu või ei võta. Kindlasti oleks Eestile kasulikum, kui me seda vastu ei võtaks. 

Meil ei ole vaja Eestisse importida Rootsi probleeme. Just selles kontekstis, et Rootsi ei ole saanud oma immigratsioonipoliitikaga hakkama ja Eesti siis lahkelt tuleb ja hakkab neid probleeme lahendama, et vangid vastu võtta. Mõni eelkõneleja siin rääkis, et probleem ei ole vangides, kes kinni istuvad, vaid nendes, kes tänaval pahandusi teevad. Proovime oma koduhoovis ja oma Eestimaal see asi korda ajada. Need, kes tänavatel möllavad, saaks ära isoleerida kas või vanglatesse, kus nad saaksid õiglase karistuse, ja vanglad oleksid kasutuses. 

Mis mind teeb mõtlikuks ja ärevaks, on see, ütleme, faktide või andmetega manipuleerimine. Meile on toodud siia mingid suurepärased reklaamlehed, kuhu on infooperatsiooni ette rakendatud vanglateenistus, kes kiidab, kui hea asi see on. Samas, nende numbritega siin on öeldud, et luuakse juurde kuni 250 töökohta. Loeme täna ERR-ist, et Päästeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorid ütlevad, et kuni 300 töökohta. See tähendab minu arvates seda, et me ei räägi enam mingist 600 vangist, vaid see arv võib veel suureneda. Seda enam, et kui öeldakse, et Eesti vangid viiakse Tartust minema nii Viru vanglasse kui ka Tallinnasse, siis see tähendab seda, et veel vabaneb … Juba on eeltöö tehtud selleks, et tuua veel rohkem vange. Nii et selline vaikselt juurde kerimine käib. 

Kuidas need liitlassuhted paranevad, ma ei oska öelda. Rootsi liitus ju NATO-ga 2024. aastal. Selle kahe aastaga, ma arvan, me ei ole neid suhteid kunagi halvaks ajanudki. Nüüd vangide mittevastuvõtmisega ei saa ka öelda, et need suhted läheksid halvemaks. Ma arvan, et NATO-partnerlus tähendab hoopis midagi muud, mitte vangide vahetust omavahel. 

Nii kaua, kui me oma riigis korda majja ei saa, tegeleme teiste riikide probleemidega ja oma inimestele aina suurema maksustamisega ja oma inimestele suuremate kohustuste pealepanemisega, ei saa ka vanglalepingut – või pealkiri on tal kokkulepe – ratifitseerida. Tulles ikkagi selle juurde, et kuna tegemist on kohustuste võtmisega nii rahaliselt kui ka inimeste näol, siis ma arvan, et ka EKRE fraktsiooni arvates võiks see olla ja peaks olema 51 hääle eelnõu, kus Riigikogu koosseisu häälteenamus annaks õiguse selle lepinguga edasi minna. 

Nii et ma kutsun kõiki parlamendiliikmeid mitte seda ratifitseerima ning liikuma edasi Eesti jaoks oluliste küsimuste ja inimeste heaolu parandamise eelnõudega. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad seda olulist teemat üle interneti! Väga palju on juba öeldud ja ma võib-olla väga pikalt ei räägigi, aga tooksin välja just eelkõige selle tänase otsuse mõju Eesti mainele. See on väga mitmes aspektis väga-väga negatiivse mõjuga. 

Esiteks, hakates niisuguseks vanglarendiriigiks, teeme enda riigile üleüldse mainele kahju. Ma ei usu, et Rootsi riik on tegelikult nii vaene, et neil ei oleks võimalik endale vanglakohti juurde ehitada. Nii et tõenäoliselt on mõte selle taga ikkagi see, et just nimelt enda probleemsed inimesed kuhugi ära saata, et nendega tegeleksid professionaalid. Ka vanglaametnikud on ju kõrge haridusega, väga hea tervisega tugevad noored inimesed – sellist tööjõudu ei ole mitte kuskil riigis raisata. Rootsi kindlasti tahab neid oma tugevaid noori inimesi rakendada hoopis millekski produktiivsemaks kui vangide järele valvamine. Sisejulgeoleku valdkonnas on selliseid inimesi väga palju vaja. Võttes nüüd selle funktsiooni enda peale Rootsilt, jätame endast sisuliselt mulje, nagu me oleksime mingid pärismaalased, kelle käest saab klaashelmeste vastu kõiksuguseid asju osta. Ma arvan, et niisugust pärismaalase muljet me ei tohiks jätta endast, see kindlasti ei tule Eestile kasuks. 

Teisest küljest, nagu me juba väga hästi teame, kuna sellele otsusele on väga suur vastuseis, siis me teame ju, et meil tulevad valimised ja mis juhtuma hakkab, ja väga suure tõenäosusega. See leping tuleb üles öelda ja jälle me teeme enda riigi mainele kahju. Me oleme sõlminud, et meil on üleüldse riigis niisugune valitsus, kes võtab vastu niisuguse olulise otsuse olukorras, kus tal ei ole toetust ja kus ta tõenäoliselt näeb ette, et see leping ilmselt lõpetatakse peale nende valitsuse aega. Meil on niivõrd vääritult käituv valitsus – jällegi me teeme enda mainele kahju. Mismoodi me oma riiki valitseme, kuidas me oma otsuseid vastu võtame? Miks meil seda vaja on? Ma arvan, et Eesti väärib enamat. Eesti ei vääri niisugust valitsust, kes meid paneb niisuguste väga probleemsete olukordade ette, mis kahjustavad Eesti mainet rahvusvahelisel areenil. Lisaks kõigile nendele sisulistele probleemidele, millest täna siin on korduvalt räägitud, on vanglarent iseenesest väga suurte riskidega seotud. 

Lõpetuseks võib-olla rõhutaksin üle ikkagi sellesama teema, millest siin on mõni kõneleja juba rääkinud, et jutt on töökohtadest. Aga millegipärast siin saalis me kogu aeg kuuleme hoopiski seda, et meil ei ole töötajaid. Täna ma loen ka ERR-ist, et politsei ja teised sisejulgeoleku valdkonna inimesed ütlevad, et neil ei ole töötajaid, neil on üle saja töökoha täitmata. Ühest küljest räägitakse meile, et inimesi on üle, neile ei ole tööd anda, aga teisest küljest me käsitleme siin saalis sisserännet soodustavaid eelnõusid, sellepärast et töötajaid ei ole. Nii ei saa ju olla, need on kaks vastukäivat asja. Üks nendest väidetest peab olema vale. 

Tõepoolest, kui ma vaatan Statistikaameti lehelt, siis näen, et tööpuudus või töötuse määr on alla 24-aastaste noorte seas üsna kõrge, 20%, aga vanglatöötajaks ei lähe tõenäoliselt alla 24-aastased inimesed, sest Sisekaitseakadeemia lõpetamise järel on nad juba sellest vanemad. Nii et see on tegelikult demagoogia ja manipulatsioon. Meil on sellistest inimestest tööjõuturul väga suur puudus, kes on oskustega, kes on kõrgharidusega, kes on hea tervise ja vormiga ja keda meil oleks väga paljudes valdkondades just vaja rakendada. Nii et ma tõesti kutsun üles kõiki, kes täna siin saalis otsustavad, väga sügavalt mõtlema selle peale, et see otsus on väga kaugeleulatuvate tagajärgedega ka Eesti riigi mainele. Nii et otsustagem vastutustundlikult ja väärikalt! Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me oleme mitu tundi arutanud seda teemat ja raske on millegagi ilmselt üllatada, aga ega ma siia üllatama ei tulnudki. 

Ma mäletan seda, kuidas me meie õndsa nõukogude sotsialistliku vabariigi ajal mõtlesime, kuidas saaks sellest jubedusest kuidagi välja, ja siis viskasime omavahel nalja, et Eesti peaks Rootsile sõja kuulutama ja siis kohe kiirelt alla andma, niimoodi me saaksime siiski Rootsi riigiga ühineda. Täna ma mõtlen, et selle ajal me täitsa tõsiselt mõtlesime, et kui see teoreetiliselt oleks võimalik, siis oleks ju päris tore elu meil. 

Ja mis on siis nende aastate jooksul tegelikult juhtunud? Me oleme kõik näinud seda. See ei ole ainult Rootsis nii, aga Rootsi on üks markantne näide. See on just selline põhjus-tagajärg, mis on viinud sinna, et üks riik on kõige turvalisemast riigist Euroopas 30 või 40 aasta jooksul kõige hullema turvalisusega, ühesõnaga, kõige kriminaalsemaks riigiks saanud. 

Ja mind natuke üllatas ka see, et Alar Laneman rääkis siin liitlassuhetest, et need kuidagi kannatavad. See on tõesti väga absurdne väide. Mart, nimekaim, rääkis küll ka sellest. Aga kuidas saab üldse siduda ühte niisugust äritehingut liitlassuhetega? No see on ilmselge, et kust on jõutud sinna Tartu vangla probleemi sellise lahendamiseni, on see, et keegi tarkpea mõtles välja, et kuidas me nüüd saaksime niimoodi lahendada seda, et meil on tühi vanglahoone ja mis me sellega nüüd peale hakkame. Meil on tegelikult Eestis päris palju igasugust tühja kinnisvara. Ja ilmselgelt on ka omal ajal … Raske on praegu tagantjärele öelda, aga kui Tartu vanglat ehitati ja Viru vanglat veel otsa, kas siis ei suudetud ette mõelda, kas meil nii palju neid vanglaid vaja on. Võib-olla oli seda raske ennustada. Aga täna see, kuhu viib selline üleliberaliseeritud maailm, see on selles mõttes hea tänane arutelu, et see on ehe näide minu arvates. 

Mida me nüüd siis lahendame? Me lahendame mingi selle riigi, kes tahtis olla kõigi vastu sõbralik ja tore ... Ja tegelikult seesama liberaalne maailm ju jätkub. Me rääkisime siin viimastel nädalatelgi, et on vaja tööjõudu kuskilt juurde tuua kolmandatest riikidest. See on täpselt sama, mis portsu otsa ju astus tegelikult Rootsi riik. Ja selle ajutise tööjõu leevendamise nime all on need inimesed ju kõik sinna tulnud. Samamoodi nagu Merkel, eks ole, minu arvates kõige suurem kurjategija Euroopa Liidus selles suhtes, et ta on oma loosungitega "Refugees are welcome" ju tegelikult väga palju pahandust teinud Euroopas. Ja meie nüüd üritame seda lahendada. 

Kui nüüd võtta, et mida siis teha sellise kinnisvaraga, siis kindlasti on olemas hoopis teisi võimalusi. Meil on tegelikult veel selliseid asju, meil on praegu Jõhvi kohtumajaga probleemid, et mis me teeme. Kas me hakkame neid ka välja rentima Rootsi kohtusüsteemile? 

Pikalt ei taha rääkida. Väga halb eelnõu. Aga tõesti, ainult üks asi on hea, see juhib meie kõigi tähelepanu ikkagi sellele, et selline ultraliberaalsus ei vii kaugele, kallid sõbrad. Ja teine asi veel: me ei pea olema jäärapäised. Kui me näeme, et üks eelnõu on halb ja sellele juhitakse tähelepanu, siis minu arvates koalitsioon vahetevahel võiks kuulata ja mõelda, et aga mis siis juhtub aasta või kahe pärast. Aitäh!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas, kes te kuulate! Armsad tartlased! Tahan selgitada, miks mina Tartust valitud saadikuna hääletan selle kokkuleppe poolt. Ma tean, et paljud tartlased on mures ja ei ole selle otsusega rahul. Ma tean seda väga hästi, sest ka minu lähedaste seas on tarku inimesi, kes leiavad, et Rootsi vangide Eestisse toomine ei ole hea mõte. Ausalt öeldes ei olnud see alguses ka minu meelest hea mõte. Ma palusin ka Tartu koalitsioonilepingus ja volikogu aruteludes seda tugevalt kaaluda. 

Kui ma sellest plaanist kuulsin, oli minu otsus või arvamus eitav, sest ma mõtlesin, miks peaksime raha pärast tegema midagi, mis seab meie inimesed ohtu, miks peaksime võtma endale täiendavaid riske. Kas tõesti oleme nii vaesed? Seepärast otsustasin enne seisukoha kujundamist süveneda. Lugesin materjale, kuulasin eksperte, jälgisin arutelusid ning püüdsin mõista nii võimalikke hüvesid kui ka riske. Ja ma jõudsin järeldusele, et kuigi tegemist on suurte riskidega projektiga, on selle kokkuleppe toetamine Eesti ja Tartu huvides. 

Kõigepealt riskidest. Ei ole aus väita, et riske ei ole. Loomulikult on. Iga oluline poliitiline otsus sisaldab riske, seda enam selline, mis tegeleb turvalisuse küsimusega. Küsimus on aga selles, kas need on teada, kas need riskid on hinnatud ja kas need on juhitavad. Pärast kõiki arutelusid, ekspertide kuulamist ja dokumentidega tutvumist ei näe ma siin selliseid riske, mis kaaluksid üles võimalikud hüved. 

Oluline on ka see, et tegemist ei ole pöördumatu otsusega. Tartu Linnavalitsuse koalitsioonilepingus on kirjas, et linn osaleb lepingu rakendamise jälgimisel ning tõstatab tartlaste turvatunde seisukohalt olulisi küsimusi. Samuti on kokku lepitud, et kui ilmnevad negatiivsed tagajärjed, tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek kasutada lepingus ette nähtud võimalust see ennetähtaegselt lõpetada. See tähendab, et me ei sulge silmi riskides, me jälgime neid ning vajadusel tegutseme. 

Tartu saadikuna pean ma vaatama ka Tartu inimeste huve. Avalikus arutelus räägitakse palju Rootsi vangidest. Mina tahan hetkeks rääkida Tartu inimestest. Tartu vangla ei ole lihtsalt hoone, seal töötavad inimesed, kes on õppinud keerulist ja vastutusrikast ametit. Mulle tundub, et siin saalis on neid täna alavääristatud. Vanglaametnikud, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, tõlgid, meditsiinitöötajad ja paljud teised spetsialistid – nende töö nõuab teadmisi, kogemust ja suurt vastutust. Kui meil on olemas kaasaegne vangla, väljaõppinud inimesed ja maksumaksja raha eest loodud võimekus, siis peame küsima, kas selle kasutamata jätmine oleks tõesti parem lahendus. Tartu saadikuna ei saa ma mõelda ainult sellele, mida me kardame. Ma pean mõtlema ka sellele, mida me kaotame, kui jätame olemasolevad võimalused kasutamata. 

Minu jaoks on see lõpuks väärtuste küsimus. Poliitikas ei tule sageli valida vaid hea ja halva vahel. Enamasti tuleb valida erinevate, kas heade väärtuste või ka halbade valikute vahel. Ühel pool on ettevaatus, turvalisus ja soov vältida riske. Need on väga olulised väärtused ja õiged kaalutlused. Teisel pool on kohustus kasutada olemasolevaid ressursse targalt, säilitada töökohti, toetada piirkondade arengut ning leida raha avalike teenuste jaoks. 

Ma olen Tartu volikogu liige, ma tean, mis meie eelarve teeb, ma tean, kui väga me tahaksime õpetajatele, lasteaiaõpetajatele ja kultuuritöötajatele maksta paremaid palku. Meil ei ole õigust öelda, et meid raha ei huvita. Me tahame tugevamat haridust, teadust, kultuuri ja julgeolekut. Me tahame Rootsi kuninga asutatud ülikooli viia maailma parimate ülikoolide hulka. Aga neid eesmärke ei saavutata üksnes soovide kaudu, neid tuleb ka rahastada. Mõnikord sünnivad ühiskondlikud hüved allikatest, mida keegi iseenesest ideaalseteks ei pea. Me rahastame oma koole, haiglaid, kultuuri ja teadust, muu hulgas ka alkoholi- ja tubakaaktsiisidest. Me ei tee … 

Palun kolm minutit juurde! 

Kolm minutit lisaaega.

Me ei tee seda sellepärast, et propageerida alkoholi või suitsetamist. Me võime seda hukka mõista, aga me kasutame olemasolevaid vahendeid selleks, et luua midagi ühiskonnale väärtuslikku. Me oleme uhked Tartus Eesti Rahva Muuseumi üle ja vähe küsime, kust see raha tuli, milliste pahede rahastamine või maksustamine see tegelikult on meile võimaldanud seda kultuuripaleed ehitada. Ka siin ei too Eesti siia kuritegevust. Kuriteod on juba toime pandud, karistused on juba mõistetud. Küsimus on selles, kas Eesti kasutab olemasolevat võimekust mõistlikult ning saab selle eest tulu, mida saab suunata haridusse, kultuuri, teadusesse, julgeolekusse ja õpetajate palkadesse. 

Samuti ei veena mind argument, et Rootsi peab oma probleemid ise lahendama. Ma leian, et see, mida siin täna minu eelkäijad kõnelesid, on küüniline ja vastutustundetu. Me elame ajal, mil Euroopa julgeolek põhineb koostööl. Kujutage ette, kui Eesti vajaks ühel päeval Rootsi abi Läänemere julgeoleku tagamisel või Venemaa agressiooni heidutamisel ning Rootsi parlamendist tuleksid saadikud üksteise järele ja ütleksid: "Häh, see on Eesti probleem, lahendage ise!" Ma ei peaks seda õigeks. Sõprussuhted riikide vahel tähendavad valmisolekut üksteist aidata siis, kui see on mõistlik ja kui see ei kahjusta meie enda huve. Mina olen pärast põhjalikku kaalumist jõudnud järeldusele, et Eesti huvid on selles kokkuleppes kaitstud, riskid on juhitavad ning kasu Eestile ja Tartule on reaalne. Kardeti ka siis, kui Tartusse vanglat ehitati ja selgus, et see on turvaline, meie inimesed töötavad seal professionaalidena, Tartu julgeolek ja turvalisus ei ole vähenenud. 

Aga ma mõistan neid inimesi, kes on teisel arvamusel. Ka mina alustasin sealt ja ma saan aru, mida te tunnete. Kuid saadikuna ei ole minu kohustus hääletada selle järgi, mis tundub esimesel hetkel kõige mugavam või populaarsem või mis rehkenduse järgi saab tuua rohkem hääli. Minu kohustus on kaaluda fakte, riske ja tagajärgi ning teha otsus, mis minu parima teadmise järgi teenib Eesti ja Tartu huve. Täna ütleb minu kaalutlus, et see kokkulepe väärib toetust. Seetõttu hääletan ma selle poolt ja soovitan ka teil seda teha. Suur aitäh teile!

Aitäh! Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustan meenutusega ühest rahvusvahelisest konverentsist, mille avas Suurbritannia siseminister – võib-olla oli see 25 aastat tagasi, kus ma olin. Teda sõidutati Suurbritannia suurimasse vanglasse. Ta pidi seal esinema nii vanglatöötajatele kui ka kinnipeetavatele. Ja siis ta mõtles autos, kuidas nende poole pöörduda. Kas öelda neile, et mul on hea meel, et ma olen siin? Ta mõtles, et no ei ole hea meel olla vanglas. Kellel on hea meel olla vanglas? Ei ole ju! Või öelda, et mul on hea meel teid näha? No ei ole ka hea meel näha, eriti vange, ma ei mõtle kinnipeetavaid. Ja siis ta mõtles välja sellise pöördumise. Ta ütles neile kõigele, et mul on väga hea meel näha, et te olete kõik siin. Ja vangide koht ongi vanglas ja seal nad istuvad. 

Need vangid, kellest me räägime täna, kolivad ühest vanglast teise. Paraku üks vangla on Rootsi ja teine Eesti territooriumil. Seal nad on luku taga ja Eestis on nad ka luku taga. Nad ei koli nad paradiisist põrgusse ega põrgust paradiisi ja ei muutu ka kohalike Eesti inimeste elu põrguks sellest, kuna need vangid sealt välja ei pääse ja nende tavapärast elu ei riku. Ei viida nad elama tudengite ühikasse, et nad hakkaksid vägistama tudengineidusid, nagu siin mõni lugupeetud kolleeg ütles. Ei ole neil kedagi seal vägistada. Ja ei muutu ka Tartu linn vanglalinnaks, nagu keegi väitis, sest see vangla on seal juba olemas palju aastaid. Sellepärast, et uus vangla sinna ehitati, ei hakatud ju Tartu linna vanglalinnaks nimetama, eks ole. 

On nii mõnigi öelnud täna siit puldist, et see on Rootsi probleem, Rootsi lahendagu seda, Rootsi tegelegu sellega. Ma arvan, et see on halvim, mida saab siit avalikult öelda sellest kõnepuldist. Mis siis saab, kui meil tekib probleem ühel päeval? Tulevad venelaste hordid üle piiri ja siis needsamad head liitlased laiutavad käsi ja ütlevad, et see on teie probleem, tegelege sellega. Kas me ei hakka ükskord aru saama, et kui me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed, siis kui tähtis on need liitlassidemed ja solidaarsus? Solidaarsus ei seisne tühipaljastes sõnades, vaid tegudes. Meil on ka liitlasväed siin, kes on valmis meid kaitsma vajaduse korral, ja olukord on tegelikult kriitiline. 

Ja viimase asjana ütlen, et järjekordselt oli nii palju kuulda seda rassismi, sellist orwelllikku vihkamist ja põhjendamatut hirmutamist. Kui inimesi püütakse hirmutada, siis milleks seda kõike on, seda ei oleks tahtnud kuulda. Palun toetada seda ratifitseerimise eelnõu!

Nii, Peeter Ernits, kas teil on nüüd soov sõna võtta? Te võtsite enne sõna volituse alusel ja fraktsiooni nimel, nüüd soovite iseenda nimel sõna võtta. Palun siis Riigikogu kõnetoolist!

Hea juhataja! Head kolleegid! Saal on hakanud täituma. Olen kuulanud teie kõikide kõnesid, eriti viimaseid kõnesid, kuidas head kolleegid on kirjeldanud, kuidas nende silmad avanesid. Enne olid vastu, aga nüüd mõistavad, et tegelikult on see õige seadus. Aga järjest rohkem ma olen nende kõnede puhul mõelnud selle peale, kui kahepalgelised me praegu siin oleme. Eelkõige ma pean silmas koalitsioonisaadikuid. 

Ma natuke kordan. Istungi algul enamik koalitsioonisaadikuid hääletas jah-eelnõu poolt. Kui jah-i ei ole, on tegemist vägistamisega. Ja nüüd, kuus tundi hiljem, rahva jah-sõna ei ole. 54% ütleb ei. Ja ometi, head kolleegid koalitsioonist, Eesti 200 ja Reformierakond, ütlevad: vaatamata sellele, et jah-sõna rahvalt ei ole, meie läheme ikka peale, me hääletame selle poolt. Head kolleegid, seda nimetatakse vägistamiseks, rahva vägistamiseks. Ja see on paraku nii. Ja nüüd kõik kallid kolleegid koalitsioonist saabuvad, et hakata rahvast, kes on öelnud ei, vägistama. Mina sellega nõus ei ole. Kui rahvas ei ole jah-sõna öelnud, siis tuleb ka vastavalt käituda. Aitäh!

Aitäh! (Mikrofon on väljas.) See on fraktsioon? Kes teil oli fraktsiooni nimel? Teil on teinud ära Helir-Valdor Seeder, esitanud ka selle. See on fraktsiooni nimel peetud kõne. Fraktsiooni nimel on juba peetud. (Saalist räägitakse.) Ei, seda küll. Aga see, kes andis üle selle, on pidanud kõne fraktsiooni nimel? (Mikrofon lülitatakse sisse.) Ei, täitsa siiralt, sõbrad. See, kes annab üle selle ehk katkestusettepaneku Isamaa fraktsiooni nimel, on väga konkreetselt pidanud kõne fraktsiooni nimel. Ma ei saa sellisel juhul küll lugeda ühtegi teist kõnet fraktsiooni nimel peetuks. Keskerakonna fraktsiooni nimel peeti volituse alusel kõne ja anti üle. Aga ma ei saa seda sellisel juhul lugeda fraktsioonipoolseks kõneks. Väga siiralt, ma ei saa! Selles mõttes, et see, kes andis üle, esines fraktsiooni nimel. Fraktsioonipoolne ettepanek on tulnud selle inimese poolt, kes käis siin kõnepuldis. Ma arvan, et see on igati põhjendatud asi. Sellisel juhul, ma saan aru, andis Helir-Valdor Seeder selle üle. Helir, on see nii? Ma annan sulle protseduurilise. Vabandust, Siim, ma võtan selle, kuna meil on siin vaidlus. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mina pidasin kõne enda nimel, mitte fraktsiooni nimel. See, mis moel paber üle antakse, ei ole kodukorras üldse reguleeritud. Mina olen andnud ka fraktsiooni nimel paberi üle nii, et üldse kõnet ei ole peetud, vaid andnud selle juhataja kätte. Selle järgi ei saa seda identifitseerida. Nii et igaüks ise ütleb, kas ta peab kõne enda nimel või ta peab fraktsiooni nimel. Mina pidasin kõne enda nimel, jäägu see siia stenogrammi kõigile teadmiseks. Ja fraktsiooni nimel on meil õigus pidada … 

Aga ettepaneku andsite üle …  

Fraktsiooni nimel on meil õigus pidada igal fraktsiooni liikmel vastavalt sellele, kuidas volitus on antud. Ja üks kõne on meil pidada, rohkem me ei saa. Urmas Reinsalu soovib pidada, nii et fraktsiooni poolt on ta volitatud, ma kinnitan, pidama fraktsiooni nimel kõnet.

Sellisel juhul ma ei saa mõlemale teile kõnet anda, Helir-Valdor ja Urmas. Aga ma võtan juhatuses selle asja arutamiseks, et kui ikkagi tuleb väga selgelt katkestusettepanek kõnepuldist üle antuna, kas see on fraktsiooni nimel peetud kõne või ei ole. Mina teen juhatusele väga selge ettepaneku, et edaspidi seda käsitletakse fraktsiooni kõnena, sellepärast et sellisel juhul on esinetud fraktsiooni nimel, kui on tulnud katkestusettepanek fraktsioonilt. Ja see on nii. Praegu, kuna meil ei ole see veel nii täpselt kokku lepitud, siis palun, Urmas Reinsalu, Riigikogu kõnepuldist. Ma annan teile selle fraktsiooni nimel kõnelemise õiguse, aga ma ütlen, et me tuleme juhatuses selle teema juurde tagasi ja me sõnastame tõenäoliselt selle tavana, sest ma arvan, et see oleks mõistlik. Vastasel juhul me tegeleme siin suuremat sorti segadusega. See on üks kord, veel viimast korda, ja ma kardan, et pärast seda meil on nii-öelda uus tava, mille me lepime ka Riigikogu juhatuses kokku. Aga Urmas Reinsalu, palun!

Kas ma pean nüüd siis ütlema aitäh selle eest, et ma parlamendiliikmena sain sõna siin või? Ma saan aru, et … Aga see möödub, sest kui härra Riigikogu esimees ütles, et koguneb juhatus ja tegelikult tulevikus seda sõna saamise võimalust selles loogikas enam ei ole. Ma loodan, et juhatus siiski sellist otsust vastu ei võta. Mida te nii kardate? Ütleme, nii närvilised olete, nii hirmunud olete? Teie kohtuotsus tuleb loetud kuude pärast ja see kehv poliitika saab valijate hinnangu. See tähendab, et seda, mis on halvasti ja seda, mis on kehvasti, tuleb hakata muutma. Ainus, mida me palume siin saalis, on, et palun hoiduge rumaluste, kehva poliitika tegemisest, sest ka sellel on tagajärjed, muu hulgas, millele me juhime tähelepanu, ka kahtlemata probleemid, mis kerkivad esile ka kindlasti objektiivselt riikidevahelistes suhetes.

Valelikud on need, kes ütlevad, et kuidagi me alavääristame selle lepingu vastu olemisega heanaaberlikke suhteid Rootsi Kuningriigiga, tema valitsuse ja tema rahvaga. Kategooriliselt lükkan selle tagasi. Ma tuletan meelde, et Isamaa seisukoht ja palve oli valitsusele selles küsimuses, mis on sisejulgeoleku huvides väga oluline, astuda opositsiooniga sisulisse dialoogi. Sellele pööras valitsus, Reformierakonna valitsus, selja! 

Meie teine palve oli just nimelt heanaaberlike suhete huvides Rootsi Kuningriigiga lükata selle leppe jõustumine valimistejärgsesse aega, et me saaksime sisuliselt Eesti kodanike mandaadi alusel pidada praktilisi ja sisulisi läbirääkimisi Rootsi Kuningriigiga selles küsimuses. Ka see ettepanek lükati tagasi! Ma saan aru, et Rootsi Kuningriigis on septembrikuus valimised. Enesestmõistetavalt on arusaadav ja ma täiesti mõistan seda loogikat, et ohutustada Rootsi ühiskonda ja Rootsi Kuningriigi valitsuse tegutsemist oma kodanike sisejulgeoleku huvides. Selles ei ole vähimatki kahtlust, see on igati heaperemehelik hoolsuskohustus, mida Rootsi rahva huvides etendab Rootsi Kuningriigi valitsus. 

Kuid sümmeetriliselt me näeme Eesti Vabariigi valitsuse poolt täpselt vastupidist käitumist. Sisejulgeoleku riske seatakse ilma mingisuguse sisulise aruteluta esile ja ainus kaalutlus, mida seda tehes tuuakse, on see, et see on äriliselt kasulik projekt. Siin saalis koalitsiooni esindaja, kes kandis komisjoni nimel seda ette, ei suutnud ühtegi relevantset numbrit nimetada, palju on need kulud Eesti Vabariigile kõrvutatuna tuludega, mida Rootsi Kuningriigi maksete puhul selle lepingu jõustumisel eeldatakse saavutatavat. Seda on meie eest varjatud! Ja selles olukorras mitte parlamendis meie, kes me oleme selle lepingu vastu, ei osta põrsast kotis, vaid seda põrsast kotis surutakse praegu Eesti rahvale hõlma alla. See ei ole vastutustundlik käitumine! Ja meie sõnum valitsusele on viimasel hetkel selles loogikas – see on täiesti legitiimne ja ka kahepoolsetes suhetes arusaadav –, et Eesti parlamendis ei ole piisavat toetust selle lepingu püsimajäämiseks ka valimistejärgselt. Seetõttu ei ole vastutustundlik asuda seda lepet võib-olla loetud kuudeks, võib-olla pooleteistkümneks aastaks, sest lepingu ülesütlemise tähtaeg on 12 kuud vastavalt lepingu sisule, seda jõustada, sest see tekitab segadust. 

Aga kõige vastutustundetum on siin koalitsiooni esindajate poolt vastandada kahe riigi huvisid. Eesti parlament on täiesti teadlik, ka need parlamendiliikmed, kes hääletavad selle lepingu vastu, meie heanaaberlikest suhetest ja vajadusest neid suhteid hoida. Aga küsimus sellest, kui siin kõneletakse, et otsekui heanaaberlikud suhted satuvad löögi alla, siis miks justiitsminister Liisa Pakosta põgenes ja pööras selja enne valimisi, kuid lubades sellega tegeleda pärast valimisi, Belgia Kuningriigi ettepanekule Jõhvi vangla täita dokumenteerimata võõrkurjategijatega? Ka Belgia Kuningriik on meie hea partner nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. Selle loogika järgi, et me hakkame heanaaberlikkust ja suhteid mõõtma selliste valikutega, mis puudutavad meie enda sisejulgeolekut, ei ole lihtsalt relevantne. Meie riigi puhul peame aru saama, et me oleme praeguses, ka julgeolekukriisis, sellises olukorras, kus me peame ennekõike silmas pidama ka NATO piiririigina agressorriigi olukorras, et oma kodanikud, kes on võimelised täitma ka nii paramilitaarset kui ka militaarset ülesannet, suunama ennekõike riigikaitseliste ja julgeolekuliste ülesannete täitmisele. 

Ma juhin tähelepanu sellele, et see leppeidee – läbirääkimisi peeti ju justiitsminister Pakosta vedamisel mitmete riikidega – on esile kerkinud meie enda valitsuse poliitikavalikuna. Meie riigi kriminaalpoliitika, kui me selle lepingu võtame vastu, hakkab just nimelt vangistuse kohaldamisel kõrgohtlikele kurjategijatele, isikuvastastele kurjategijatele, seksuaalroimaritele sõltuma sellest indikaatorist, et meil on vangla pinnast sisuliselt üks kolmandik reserveeritud võõrkurjategijatele ja see hakkabki olema, determineerima meie riigi karistuspoliitikat. Kes määrab niisuguseid asju ilma mingisuguse õigusriikliku mandaadita siin? Kuulge, hakkame täiskasvanuks siin riigis! Lõpetame ära eksperimenteeriva poliitika valitsuse poolt, mille toetus on OECD ja Euroopa Liidu liikmesriikidest unikaalselt madalaim! Ja teie julgete meile heita siin, kes me oleme kõik opositsioonijõud sellele lepingule vastu, moraalseid argumente. Mis on teie moraalne argument? 

Proua Sutrop kõneles siin sellest, et sellest rahast, mida me teenime vanglaprojektiga, makstakse palka Eesti õpetajatele ja peetakse üleval Eesti haiglaid, ja need, kes ei toeta selle lepingu sõlmimist, on vastu Eesti tervishoiule, Eesti patsientide huvidele ja Eesti õpetajate õigustatud ootusele saada palka. Kuulge, kas teid ennast ei aja naerma?

Koalitsiooni esindajad, keda siia saali on jäänud härra Võrklaev ja härra Kross! Eesti 200-st on parlament puhastatud, mõneks hetkeks enne selle lepingu hääletamist. Isamaa hääletab sellele lepingule vastu ja me lükkame täies mahus tagasi need silmakirjalikud ja koomilised – andke andeks! –, koomilised argumendid. See on läbi kukkunud etüüd, see vanglaleping. Te ei ole suutnud seda kaitsta ühegi sisulise argumendiga ekspertide, politseiametnike, psühhiaatria valdkonna inimeste ees ja muu hulgas ka Tartu kogukonna inimeste ees. See leping, isegi kui see täna siin saalis vastu võetakse, ei jää kauaks kestma! Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, see on nüüd soov rääkida fraktsiooni nimel. Palun, Riigikogu kõnetoolist! 

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Enne asja juurde minemist, esimees siin jälgis, kuidas ma puldis koha sisse võtan, ja ei näinud seda vägivalda, mida Reformierakonna liige Urmas Reinsalu suhtes siin ette võttis, rääkides, kuidas ta peab rääkima või ei pea rääkima, aga anname esimehele andeks, sest ta tõesti jälgis, et mina siin kõik korrektselt teeks. Kõike inimene ei suuda.

Meil oli siin see nõusoleku seadus ja siis härra Timpson selle nõusoleku seaduse teisel lugemisel – või oli see täna – rääkis inimestest, kes on ühiskonnas ja kes hakkavad ohvrile rääkima, et aga võib-olla sa ei karjunud piisavalt kõvasti, ei võidelnud piisavalt kõvasti vastu ja nii edasi. Ta selgitas, kuidas leidub terve hulk inimesi, kes hakkavad nii-öelda musta valgeks rääkima. 

Ja siis ma kuulasin mõned hetked tagasi lugupeetud eetikaprofessorit, kes samamoodi hakkas musta valgeks rääkima. Ta hakkas rääkima, et ei ole sellest halba ühti midagi, et need vangid sinna Tartusse lähevad, ja hääletame ikka poolt. Mulle meenus tema jutu ajal see Taavi Rõivase aegne peenhäälestuse jutt, et nüüd on kõik valmis ja nüüd hakkame peenhäälestama. Vaat see ongi täpselt sihuke peenhäälestus. Riigieelarve mõistes on need numbrid, mida meile siin suure tulu ja rahalise võiduna reklaamitakse, võrreldes sellega, millised on riskid, sellega, et siin mingisugused jõugujuhid Rootsist – ja ma arvan, et enamik nendest on niinimetatud Rootsi uusslängis uusrootslased – tulevad siia. Randpere räägib puldist, et ei tule ei seksuaalkurjategijaid ega organiseeritud kuritegevuse liikmeid. Võtad lepingu lahti, välistatud ei ole, ja nii edasi.

Tegemist on poliitilise vägivallaga. Ärge toetage seda! Reformierakonnal on suur fraktsioon. Siin hõisati, kui see Riigikogu koosseis kokku tuli, et Lõuna-Eestist erakordselt suur esindatus. Lõuna-Eestis tegelikult, kui käid ringi, on selgrooga inimesi seal palju. Mõni nendest Reformierakonna fraktsiooni liikmetest võiks siin nüüd seda selgroogu demonstreerida, vähemalt need, kes Tartuga seotud on. Nii et mina teen ettepaneku teisel lugemisel katkestada see halb eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Nii, Lauri Läänemets. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, Lauri Läänemets ei ole täna veel üldse kõnet pidanud, nii et Lauri Läänemets on täiesti oodatud Riigikogu kõnetooli. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Olgem ausad, tuleb alustada sellest, et alguses tõesti plaanist siia Eestisse tuua teiste riikide vange räägiti valitsuses pikka aega. Räägiti ka siis, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, aga see idee ei jõudnud mitte kuskile – täpselt senikaua, kuni sotsiaaldemokraadid valitsusest ära saadeti. Ilmselgelt on see üks nendest olulistest asjadest, mis lugupeetud tänasele valitsuskoalitsioonile siis sotsiaaldemokraatide juures närvidele käis. Sest me küsisime küsimusi. (Hääled saalist.) Me küsisime olulisi küsimusi – neidsamu, millest on täna siin saalis tundide kaupa räägitud. Neid küsimusi me küsisime aasta või rohkem tagasi, see oli vist isegi kaks aastat tagasi. 

Ma mäletan, kui selle ideega Liisa Pakosta tuli esimest korda valitsusse ja soovis valitsuselt saada mandaati läbirääkimisteks. Uskuge või ärge uskuge, aga ta polnud mitte ühegi teise haldusalaga rääkinud. Kui valitsuse liikmed küsima hakkasid, ei olnud mitte ühtegi vastust öelda sellele, kui palju maksab, millise õigusruumi järgi – Rootsi või Eesti õigusruumi järgi – neid vange koheldakse. Ei olnud teada, mida see tähendab siseturvalisusele, julgeolekule, tervishoiule, kõigele sellele, kohtusüsteemile. Mitte midagi. Kui valitsuse liikmed olid oma küsimused ära küsinud, siis valitses tegelikult selle valitsuse laua taga hämming, ma ütlen teile. Hämming. 

See on hästi huvitav, et selle teemaga on edasi mindud, sest küsimused olid toona täpselt samad ja probleemid olid toona täpselt samad. Ma arvan, et see suhtumise või loogika küsimus, mis puudutab majandust, on päris oluline. Siin on täna väga palju räägitud turvalisusest ja julgeolekust. Ma sellel nii palju peatuma ei hakka, ja tervishoiust, mis probleemid sinna tulevad ja kuidas meil on hiljem keeruline oma inimesi toetada. Aga sellest majandusloogikast on raske aru saada. Ma olen aru saanud, et Reformierakond ütleb, et riik ei peaks sekkuma ja riik ei peaks ise ettevõtlust mängima ega midagi sellist. Aga ma ütlen, et asjad on halvasti. Reformierakond teeb risti vastupidi oma kõigile ideoloogilistele loogikatele seda asja ajades. Ja muideks, ka Eesti 200, kes on deklareerinud, et nad on selline parempoolne erakond. Risti vastupidi selles mõttes, et riik hakkab täna tegema äri, hakkab müüma vanglarendikohti teisele riigile ja sellega teeb ettevõtetele karuteene. Ta läheb ja korjab tööturult 300 inimest, 300 elujõulist meest ja naist eelkõige Lõuna-Eesti piirkonnast ära, sellepärast et ettevõtetele konkurentsi pakkuda, mis on ka veidikene imelik lähenemine. 

Ja loomulikult, ta teeb sellega Eesti ettevõtjatele halba. Ja loomulikult, me oleme ju kuulnud, kuidas majandusminister käib siin ja räägib igal pool, et tööjõudu ei ole ja siis on vaja inimesi Eestisse rohkem juurde tuua, sellepärast et teise käega võetakse inimesi tööturult ära. Loomulikult, endise siseministrina ma mäletan, oli see probleem toona üleval ja sai seda valitsuse laua taga väga selgelt öeldud. Ja täna on politseijuhid, erinevate politseiasutuste juhid ja Päästeameti juht korranud seda. See on päris valus löök tegelikult siseturvalisusele. Vanglates on alati palgad kõrgemad olnud, aga praegu see ahvatlus, mis nüüd luuakse, ikka teeb haiget Eesti politseile. Ja juhtumisi on Reformierakond kõige pikemalt olnud valitsuses nendel aegadel, kui Eesti siseturvalisust on õhukeseks lihvitud. 

Kui me räägime mõnest valdkonnast, siis Siseministeeriumi haldusala valdkond on, ma arvan, Eestis kõige enim kärbitud valdkond üldse. See otsus, mida täna siin saalis tegema hakatakse, ei ole tegelikult mitte midagi muud kui sellesama Siseministeeriumi haldusala veel õhukesemaks lihvimine. Aga sellel on lõpuks tagajärjed ja need tagajärjed ei ole head. 

Neist teemadest on loomulikult palju räägitud, detaile on siin päris palju avatud ja ma pigem ütleksin, et need kriitilised kõned on õigustatult kriitilised. Ma arvan, et peamine mure kogu selle teema juures on see hoiak. No ma ei tea, mis seatakse siis esile. Ma küsiksin, miks on Eestil vaja sellist äri teha. Miks on Eestil seda ilmtingimata vaja? Kas tõesti sellepärast, et teenida 10 või 20 miljonit eurot? Ma ei tea. Vaat see on problemaatiline, kui see 10 või 20 miljonit eurot, Exceli tabeli loogika riigi juhtimises seatakse olulisemaks kui inimeste vaimne tervis, Eesti julgeolek, Eesti siseturvalisuse võimekus, Eesti majanduse areng, Eesti ettevõtjate võimalus tegelikult omale häid töötajaid saada. See on pigem väärtushinnangute küsimus. 

Ja need valikud on kummalised. Siiamaani selles debatis me tegelikkuses ei ole ju kuulnud argumente, miks üht- või teistpidi seda kõike vaja oleks. Nii et sotsiaaldemokraadid valitsuses ei olnud selle poolt. Aga ma kasutan võimalust, kuna lugupeetud minister Liisa Pakosta ei ole saalis olnud nendel hetkedel, ta on siin ette kandnud ja öelnud, et sotsiaaldemokraadid valitsuses andsid nõusoleku ja toetasid seda, siis protokolli huvides: see on täiesti vale. Ma saan lugupeetud ministrile ka praegu otsa vaadata ja ma seda meenutan. Sotsiaaldemokraadid valitsuses andsid ainult ühe loa, et Liisa Pakosta läheks suhtleks teiste haldusalade ja ministeeriumidega ning tooks need vastused valitsuse laua taha, et ta ka ise saaks veenduda, et probleemid on. Nüüd me oleme kõik tänu sellele veendunud, et need probleemid on. Nii et sotsiaaldemokraadid ei toetanud seda eelnõu toona valitsuses, sotsiaaldemokraadid ei toeta seda ka siin täna. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme katkestusettepanekute hääletamise juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Jah, enne kui hääletuse juurde minna, tegelikult võib-olla ei tulekski täna selle hääletuse juurde minna, vaid oleks vaja üks oluline asjaolu selgeks saada. Valitsuserakondade esindajad, nii Reformi kui ka Eesti 200 poolt, kes rohkem looritatult, kes päris otsekoheselt ähvardasid või andsid mõista, et juhul kui selle poolt täna ei hääletata, siis Eesti liitlassuhted, Eesti riigikaitse satub löögi alla Rootsi suunalt ehk Rootsi enam ei tule meile appi. Sellised looritatud, aga tegelikult ähvardused. Ma tahaks väga teada, mida meie Rootsi sõbrad sellest tegelikult arvavad. Kas see on tõesti Rootsi poolt mingisugune väljaöeldud ametlik seisukoht või millele reformierakondlased viitavad? Ma miskipärast arvan, et võib-olla on neil hoopis väga piinlik kuulata neid sõnavõtte täna siin saalis. Kas meil on ka mingi protseduur, kuidas tegelikult Rootsi saatkonnast või kuskilt saada see päris info kätte, mismoodi sellest asjast tegelikult arvatakse?

Aitäh! See kindlasti ei ole protseduur selle istungi läbiviimise kohta, nii et ei saa seda kuidagi kinnitada. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Enne, kui me läheme hääletamise juurde, oleks vaja lahendada ära üks väga oluline probleem. Küsimus on, et te aru saaksite, ma püüan siis nii-öelda tähthaaval selle selgeks teha. Kõigepealt on olemas võimalik seaduseelnõu puhul võtta vastu otsus hääletamisest osa võtnute häälteenamusega ehk nii palju, kui neid hääletab. See on üks võimalus. Teine võimalus, mille sätestab põhiseaduse § 104, on see, et on teatud liiki seadusi, mis tuleb vastu võtta koosseisu häälteenamusega. Praegu on tekkinud olukord, et kuna sellesama seaduseelnõu menetlemisel võetakse ka varalised kohustused, siis saab seda hääletada ja vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Nüüd on tekkinud olukord, kus komisjon saatis saali selle lihthäälteenamusega, nii palju kui kohal on, nii palju hääletavad. Kui see probleem tõusetus, siis – ma nüüd ei mäleta, kes see seal puldis oli – ütles niimoodi, et Riigikogu juhataja ei saa seda otsust vastu võtta, kuna komisjon on saatnud sellisel kujul selle siia, et see on lihthäälteenamusega. Aga mul on küsimus, et kui lähtuda samast olukorrast, kus näiteks presidendi valimise seadus otsustatakse saata saali lihthäälteenamusega, kuigi põhiseadus ütleb teistmoodi, siis kas ka siis pannakse see hääletus, mis tegelikult põhiseaduse järgi kuulub üldhäälte osas, analoogselt, nagu praegu on. Mis on siis see õige lahendus? Varalised kohustused on olemas, siin enam vaidlust ei saa olla. Mismoodi on võimalik praegu seda lihthäälteenamusega, kuigi põhiseadus ütleb teistmoodi, et siin peaks olema kogu koosseisu häälteenamus?

Aitäh, Kalle Grünthal! Sain teie küsimusest aru. Ma saan aru, et komisjoni ettekandja on sellele küsimusele vastanud ja ka komisjon ise on oma aruteludes sellele vastanud. Ma loen siit ka eelnõust väga selgelt välja, et eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus. See on olnud väga selge komisjoni seisukoht. 

Urmas Reinsalu, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud härra Riigikogu esimees! Mu küsimus tõukub tegelikult eelkõneleja mõttekäigust, mille puhul te argumenteerisite lihthäälteenamuse konstruktsiooni kaitseks kahe asjaga. Esiteks, et see on ise seaduseelnõu seletuskirjas või lepingu seletuskirjas või selles dokumendis. Aga ma ütlen avameelselt, et mis seni on takistanud valitsust siin läbi surumast asju, mis kas ei ole olnud põhiseadusega kooskõlas või mis on olnud moonutatud ja ühepoolse tõlgendusega, siin usaldust nendes küsimustes paraku ei ole. 

Teine argument oli, et komisjoni ettekandja härra Randpere andis sellele vastuse. Vastupidi, härra Randpere vastus oli täiesti asjasse mittepuutuv. Ta kirjeldas seda selliselt, et põhiseaduse § 104 tõlgenduses, kui on kohustuste võtmine, siis see tegelikkuses on ainult sellisel juhul, kui riik võtab ühepoolselt kohustusi. See ei päde, sellepärast et, kui me võtame, näiteks ühtedes või teistes asjades võivad kohustustele korrespondeerida ka õigused. 

Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb ühemõtteliselt, et sõltumata kas üksikotsuse või lepingu või seaduse vormist, millega neid varalisi kohustusi võetakse, peab olema selleks koosseisu häälteenamus, viidates konkreetselt ka õiguskantsler Madise juhtimisel koostatud põhiseaduse kommentaaris just nimelt näitena välislepingulisele vormile.

Me oleme olukorras, kus praegu surutakse seda lepingut läbi sellises situatsioonis, et ilmselgelt ka puhtobjektiivsel hinnangul loomulikult kaasnevad riigile õigused saada rahalisi vahendeid selle lepingu täitmise eest, aga enesestmõistetavalt kaasnevad riigile ulatuslikud kohustused. Kuid valitsus ega ka komisjoni ettekandja ei ole suutnud rahaliselt arvestatavas kategoorias isegi mitte kirjeldada seda kohustuste ulatust. Ja seetõttu on see tõlgendus, otsekui põhiseaduse loogikas kohustuste võtmine peab olema Riigikogu koosseisu poolthäältega tagatud, ainumõeldav tõlgendus. 

Nii et, härra istungi juhataja, härra Riigikogu esimees, minu ettepanek on teile, et kui te panete selle küsimuse hääletusele, siis sellisel juhul palun formuleerige, et see leping nõuab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 104 Riigikogu koosseisu poolthäälteenamust. Palun!

Aitäh! Ma sain teie ettepanekust aru, aga ma ei loe seda siit seaduse tekstist välja, nii et sellisena ma seda hääletusele panna ei saa. Ja mis puudutab Riigikogu tõsiseltvõetavust põhiseadusega vastavuses olevates otsustes, siis ma arvan, et siin selle nädalaga ja selle esmaspäevase Riigikohtu otsusega on kõvasti kredibiilsust juurde tulnud. Riigikogu suudab küll otsuseid vastu võtta nii, et need oleksid kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. 

Aga, head kolleegid, mulle on laekunud siia nüüd kolm ettepanekut, üks Eesti Keskerakonna fraktsioonilt … Aa, muuseas muudatusettepanek… Meile on laekunud kolm ettepanekut: Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, Isamaa fraktsioonilt ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Nad on kõik identsed. See ettepanek näeb ette Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teisel lugemisel katkestada. Me peame neid ettepanekuid hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Viimane võimalus veel enne hääletamist järele tõsiselt mõelda on võtta vaheaeg ja ma võtan vaheaja 420 sekundit. 

Head kolleegid, Isamaa fraktsioon palus vaheaega seitse minutit. Me teeme seitsmeminutilise pausi Helir-Valdor Seederi ja Isamaa fraktsiooni palvel ja jätkame siis siit Riigikogu saalist.  

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 43 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 682 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Me läheme lõpphääletuse juurde. Me läheme lõpphääletuse juurde, nii nagu selles konkreetses eelnõus on kirja pandud. Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Eelnõu 682 on seadusena vastu võetud. (Hõre aplaus.)

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika aluste" heakskiitmine" eelnõu 908 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu. Palun! Üks hetk, Kalev! Ma vabandan! Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa! Selle käega saab märku anda nii küsimusest kui protestist. See, mis siin äsja toimus, näitab, et sõltumata sellest, mida näitavad avaliku arvamuse küsitlused, mida öeldakse poliitilise spektri vasakust, paremast äärelt ja ka keskelt, koalitsiooniteerull, kelle toetus on olematu, sõidab ikka edasi.

Aitäh!

Ma annan lihtsalt teada, et protesti märgiks ei ole põhjust istuda siin ja selle teerulli edasisõitmist jälgida. Aitäh! Mina lahkun istungilt.

Ma ei saa seda protseduuriliseks küsimuseks lugeda. Te väljendasite küll oma seisukohta, aga see ei ole protseduuriline küsimus. (Hääled saalis.) Ma ei võta praegu rohkem protseduurilisi küsimusi. Head kolleegid, ma kutsusin juba Kalev Stoicescu siia Riigikogu kõnetooli ja kõik hilisemad käetõstmised ei kvalifitseeru protseduurilisteks küsimusteks. Kalev Stoicescu, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus esitas arutluse all oleva eelnõu Riigikogule käesoleva aasta 7. mail. Eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogu täiskogus käesoleva aasta 19. mail ja 20. mail ning seetõttu eelnõu esimene lugemine lõpetati 20. mail.

Hea kolleeg, kõigepealt ma palun teid, tõstke korra mikrofon endale pisut lähemale, et me kuuleksime teid paremini. Ja mul on ka palve kolleegidele: vestlus saalis ei luba meil pidada siin arutelu viisil, mis oleks üksteisest lugupidav. Kui teil on soov pidada arutelusid omavahel, siis pidage neid saalist väljaspool, aga me ei kuule lihtsalt üksteist. Palun, Kalev Stoicescu, jätkake!

Aitäh! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 1. juuni ja 8. juuni istungil. Riigikaitsekomisjoni 1. juuni istungil osales eelnõu esitaja esindajana Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsiooni direktor Erkki Tori. Käesoleva aasta 8. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja. 

Lähemalt muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli käesoleva aasta 1. juuni kell 10.30, esitati eelnõu kohta kokku kolm muudatusettepanekut, mida komisjon arutas käesoleva aasta 1. juuni istungil. Neist ühe esitas Riigikogu liige Anti Allas ning kaks muudatusettepanekut esitas juhtivkomisjonina riigikaitsekomisjon. 

Muudatusettepanek nr 1 on keeleline, see täpsustab eelnõu pealkirja sõnastust. Riigikogus on välja kujunenud tava, et eelnõu pealkirja muutmine vormistatakse muudatusettepanekuna ning keeleliselt on korrektne kasutada sõnastust "Eesti julgeolekupoliitika aluste heakskiitmine". 

Muudatusettepaneku nr 2 esitas Riigikogu liige Anti Allas. Riigikaitsekomisjon jättis selle konsensusega arvestamata, kuna komisjoni hinnangul ei sobi ettepanek eelnõu eesmärgi ega ülesehitusega. Julgeolekupoliitika alused käsitlevad Eesti julgeolekut terviklikult ega too Riigikogu otsuse tekstis välja üksikuid regionaalseid prioriteete. Samuti leidis komisjon, et ettepanekus käsitletud teemad on juba julgeolekupoliitika aluste tekstis kajastatud. Detailsem selgitus on eelnõu seletuskirjas. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu nimetatud muudatusettepanek täiskogus hääletamisele, kuna see ei saanud riigikaitsekomisjonis ühtegi poolthäält. 

Muudatusettepanek nr 3 tuleneb riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni käesoleva aasta 12. mai istungil saavutatud kokkuleppest. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson tõi välja varem sõnastatud ettepaneku, mille alusel lepiti kokku, et peaminister annab Riigikogule vähemalt üks kord aastas ülevaate julgeolekupoliitika alustes püstitatud eesmärkide saavutamisest. Sellega nõustus ühisel istungil osalenud peaminister Kristen Michal. Võrreldes eelnõu algtekstiga suurendab muudatus Riigikogu regulaarset kaasatust ja parlamentaarset kontrolli julgeolekupoliitika aluste rakendamise üle. 

Esitatud arutluse all olevas eelnõus ja varasemates julgeolekupoliitika aluste Riigikogu otsustes oli peaministril kohustus teavitada Riigikogu julgeolekupoliitika alustes püstitatud eesmärkide saavutamisest vähemalt ühel korral nelja aasta jooksul. Eelnõu esitaja esindaja toetas kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Palume kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni otsuseid, mis langetati muudatusettepanekute kohta üksmeelselt. 

Käesoleva aasta 8. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja muudatusettepanekute tervikloetelu, millesse olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused, ning seletuskirja. 

Lõpetuseks. Eesti julgeolekupoliitika alused on riigi strateegilise planeerimise raamistikus poliitika põhialuste dokument, mis määratleb Eesti julgeolekupoliitika eesmärgid ja tegevussuunad. Dokument käsitleb julgeolekut laia riigikaitse põhimõttest lähtudes ning seab eesmärgid ühiskonna sidususe ja elanikkonnakaitse, majandusjulgeoleku, sisejulgeoleku, sõjalise kaitse ning rahvusvahelise tegevuse valdkonnas. Võrreldes 2023. aastal heaks kiidetud julgeolekupoliitika alustega pööratakse uuendatud dokumendis suuremat tähelepanu elanikkonnakaitsele, kriisikindlusele, majandus- ja energiajulgeolekule, hübriidohtudele ning kaitsevõime tugevdamisele.

Mul on hea meel tõdeda, mis mul ei ole siin kirjas, et olles täna osalenud koos teiste riigikaitsekomisjoni kolleegidega suurõppusel ILVES 2026 Paldiskis lõuna sadamas ja Paldiski linnas, et ka reaalselt teeme suuri samme laia riigikaitse tugevdamise suunas.

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 1. juuni istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil. Samuti otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud ettekandja! Tehnilistest asjadest ma saan aru, et tõesti võib-olla oli hilja seda teha. Erinevad komisjonid arutasid julgeolekupoliitika aluseid. 

Aga ma küsiks ühe sisulise küsimuse. Kas te varasemates komisjonides, kust te neid läbi käisite, mõtlesite selle peale, et Euroopa Liit on järgmiseks programmperioodiks spetsiifiliselt ette näinud kümme korda rohkem raha välispiirile ja andnud sellega teatud sõnumi? Lihtsalt palun selgitage mulle, kuidasmoodi Euroopa Liidust kaugelt nähakse, et nii-öelda Euroopa välispiiril, mis puutub Venemaaga kokku, on väga oluline tähtsus sellel, et me peame sinna panustama. Miks siis julgeolekupoliitika alused, Eesti omad, seda ei võiks käsitleda?

Aitäh, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Ma kõigepealt meenutan, et me vestlesime teiega ka enne seda, kui te oma muudatusettepaneku esitasite, ja ma tegelikult selgitasin teile konkreetselt neidsamu põhimõtteid, mille juurde me jõudsime ka oma arutelus riigikaitsekomisjonis ja mistõttu kahjuks ei olnud võimalik teie muudatusettepanekut toetada. Ma loomulikult inimlikult mõistan seda ja ütlesin teile ka, et kõik Eesti piirkonnad – mitte ainult Kagu-Eesti ja Kirde-Eesti, mis piirnevad idanaabriga, vaid ka muud piirkonnad Eestis – on olulised, aga me neid ei käsitle eraldi selles kontekstis. 

Ja kui te olete vaadanud ka eelnõu seletuskirja, kus muudatusettepanekut nr 2 on käsitletud, siis leheküljel nr 2 – ma lihtsalt tsiteerin ühe lühikese lõigu – on kirjas: "Euroopa Liidu piiririigina tähtsustab Eesti nüüdisaegsete tehniliste lahendustega varustatud idapiiri väljaehitamist, samuti kõigi idapiiri riikidega koostööd ja infovahetust seire, valve ning ränderündeks valmistumise valdkonnas. Eesti idapiir ja selle vahetus läheduses asuvad piirkonnad on suurendatud tähelepanu all." Nii et selles mõttes me oleme ikkagi piisavalt tähelepanu pööranud. Veel kord suur tänu selle muudatusettepaneku eest!

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Selles julgeolekupoliitika aluste dokumendis on muu hulgas öeldud, et Eesti seisab rahvusvahelise õiguse reeglitel põhineva maailmakorra eest. Kas nendest kinnitustest, sellest kinnitusest ja samalaadsetest kinnitustest järeldub muu hulgas seda, et edaspidi sellele julgeolekupoliitika aluste doktriinile tuginedes Eesti oma kaitseväega ei panusta enam kordagi ühtegi sellisesse sõtta, mis ei ole selgelt rahvusvahelise õigusega kooskõlas ehk mis ei ole algatatud kas ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel või mida ei peeta enesekaitseks?

Minu teada – nii palju kui ma tean, ma olen ka Kaitseministeeriumis töötanud palju aastaid ja tegelenud nende missioonidega ja operatsioonidega, kus Eesti kaitsevägi on osalenud – ei ole olemas sellist operatsiooni või missiooni, kus me oleksime osalenud ilma rahvusvahelise mandaadita. Võib-olla oli üksainus Iraagi puhul, millel oli küsimärk omal ajal, kui me sinna läksime 2003, aga siis hinnati NATO-s, vähemalt meie liitlased, et ei olnud üks konkreetne ÜRO resolutsioon selle sõjalise operatsiooni läbiviimiseks, et see oli mitme varasema, koguni viie, kui mu mälu ei peta, ÜRO resolutsiooni koosmõju. Aga muidu oleme iga kord väga hoolikalt jälginud, et me rahvusvahelise õigusega pahuksisse ei lähe.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Marko Mihkelsoni. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti julgeolekupoliitika alused on strateegiline dokument, mis kirjeldab, kuidas Eesti Vabariik mõistab rahvusvahelist julgeolekukeskkonda ning milliste vahenditega me oma iseseisvust kaitseme ja inimeste turvatunnet hoiame. 

Julgeolekukeskkond, milles me täna tegutseme, erineb oluliselt sellest, millele paljud varasemad strateegiad toetusid. Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu on muutmas Euroopa julgeolekuarhitektuuri nii sisuliselt kui ka pikaajaliselt. See ei ole ajutine kriis, vaid tagasipöördumine jõupoliitika loogikasse, kus sõjaline jõud on taas kasutusel poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Eesti jaoks tähendab see väga selget järeldust: meie julgeolek ei saa tugineda eeldusele, et rahvusvaheline keskkond püsib stabiilsena iseenesest. Me peame arvestama pikaajalise pingeseisundiga ning valimisolekuga, kus riskid on püsivad, mitte ajutised. Sellises olukorras ei ole Eesti vastus üksik meede, vaid terviklik lähenemine. 

Eesti sõjaline kaitse, Eesti kaitsevõime tugevdamine, sealhulgas kaitsekulude hoidmine 5% tasemel SKP-st, mis vastab reaalsele ohupildile, ei ole poliitiline valik kitsas tähenduses, vaid praktiline vajadus. Kaitsevõime ei teki kiiresti ning selle ülesehitamine nõuab järjepidevust, mitte tsüklilist otsustamist. 

Teiseks, liitlassuhted. NATO-liikmesus on Eesti julgeoleku keskne alus. See ei tähenda ainult kollektiivkaitse põhimõtet, vaid ka integreeritud planeerimist, liitlasvägede kohalolekut ja ühist heidutust. Eesti panus allianssi ei ole ühepoolne kindlustunne, vaid vastastikune usaldus, kus iga liige tugevdab tervikut. 

Kolmandaks, laiem riigikaitse. Tänapäevane julgeolek ei piirdu sõjalise dimensiooniga. Kriisikindlus sõltub ka sellest, kui hästi toimivad meie energiavarustus, sidevõrgud, meditsiinisüsteem, tarneahelad ja siseturvalisus, samuti sellest, kui valmis on ühiskond erinevateks kriisiolukordadeks. See tähendab, et julgeolek on üha enam kogu riigi ja kogu ühiskonna toimimise küsimus. 

Neljandaks, rahvusvaheline tegevus. Eesti julgeolek on otseselt seotud sellega, kui tugevalt ja ühtselt tegutseb demokraatlik maailm. Toetus Ukrainale ei ole ainult solidaarsusküsimus, vaid on ka investeering Eesti enda ja Euroopa julgeolekusse tervikuna. Rahvusvaheliste normide kaitsmine on väikeriigi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega. 

Head kolleegid! Soovin eraldi peatuda ka sellel, kuidas see dokument on valminud. Julgeolekupoliitika alused ei ole ühe erakonna ega ka ühe valitsuse dokument. See on Eesti julgeoleku strateegiline alus, mille puhul järjepidevus on sisuliselt sama oluline kui sisu ise. Just seetõttu on selle dokumendi ettevalmistamisel otsitud võimalikult laiapõhjalist poliitilist kokkulepet. 

Eesti poliitilises elus on palju valdkondi, nagu me mõne varasema tunni jooksul ka siin saalis nägime, kus vaidlused on loomulikud ja vajalikud, aga vahel ka väga toksilised. Kuid julgeolekuküsimustes on meil viimase kolme aastakümne jooksul olnud üks oluline tugevus: suutlikkus hoida strateegilistes valikutes erakondadeülest järjepidevust. See järjepidevus ei ole juhus, see on olnud teadlik valik, mis on andnud usaldusväärsust nii meie inimestele kui ka meie liitlastele. NATO-liikmesus, kaitsevõime ülesehitamine ja kiire kohanemine pärast 2008., 2014. ja 2022. aasta julgeolekumuutusi on kõik olnud võimalikud ka seetõttu, et vaatamata valitsuste vahetumisele on strateegiline raamistik püsinud järjekindlana. 

Ka käesolev dokument jätkab seda traditsiooni. See annab signaali, et Eesti julgeolekupoliitika ei muutu iga poliitilise tsükli järel, et põhivalikud ei ole lühiajaliste poliitiliste vaidluste objekt, vaid riiklik kokkulepe, mis ulatub üle valitsuste ja parlamentide koosseisude. 

See on oluline mitte ainult sisepoliitiliselt, vaid ka välispoliitiliselt. Liitlased hindavad prognoositavust ja potentsiaalsed vastased arvestavad sellega, kas riigi suund on stabiilne või kõikuva iseloomuga. 

Lõpetuseks, head kolleegid, on selle dokumendi keskne sõnum lihtne: Eesti julgeolek ei põhine eeldustel, vaid valmisolekul, see ei tugine lootusel, vaid võimel, ja see ei ole ühe institutsiooni ülesanne, vaid kogu riigi põhine ühine pingutus. Me ütleme selles dokumendis ühemõtteliselt – ja ma tsiteerin: "Meie eesmärk on hoida ära sõda Eesti vastu, heidutades vastast ning muutes agressiooni teostamatuks. Heidutuse ebaõnnestumisel kaitseb Eesti end igal juhul ja kõikide ohtude vastu, sõltumata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast, ning kuitahes ülekaaluka vastase vastu. Eesti ei alistu kunagi."

Reformierakonna fraktsioon toetab Eesti julgeolekupoliitika aluste vastuvõtmist.

Teie aeg! 

Ja soovin, et ka teised seda teeks. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Anti Allas, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõik, kes jälgivad istungit kaugemalt! Eesti julgeolekupoliitika alused annavad väga selge ja tugeva sõnumi. Eesti kaitseb end igal juhul ning meie julgeolek tugineb nii tugevale riigikaitsele, liitlassuhetele kui ka kogu ühiskonna valmisolekule. Minu allakriipsutus on siinjuures just sõnapaaril "ühiskonna valmisolekule", mis üldises diskussioonis jääb minu arvates liigselt tagaplaanile. 

Sellest lähtuvalt minu arvates väärinuks selgelt Eesti julgeolekupoliitika alustes tähelepanu Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik jätkusuutlikkus kui oluline faktor Eesti julgeoleku tagamisel. Kahjuks on see dokumendist aga selgesõnaliselt välja jäänud. Üllatav on ka see, et teema ei leidnud mingit kajastust komisjonides, kus vastav eelnõu arutlusel oli. Mina Riigikogu liikmena kahe lugemise vahel vastava muudatusettepaneku tegin, kuid protsessi selles etapis sisuliselt seda ei olnud võimalik enam arvestada. 

Aga olgu, ma siis püüan selgitada, miks mulle eelkirjeldatud mure on. Julgeolek ei ole ainult tankid, droonid, laskemoon ja kaitsekulud. Julgeolek on ka inimesed. Julgeolek on usaldus oma riigi vastu. Julgeolek on teadmine, et Eesti riik hoolib oma piirialadest ja seal elavatest inimestest. 

Ma küsisin selle ettekande alguses ja viitasin ka sellele, et tegelikult on Euroopa Liidus sellest aru saadud ja on otsustatud eraldada märkimisväärselt suuremad summad just sellise piirialade sotsiaal-majandusliku probleemi lahendamiseks. Ma arvan, et ka Eesti riik võiks sellele pisut rohkem tähelepanu juhtida. 

Samuti on mitmed Eesti julgeoleku- ja ühiskonnamõtlejad aastaid rõhutanud, et riigi vastupanuvõime sõltub otseselt sellest, kas inimesed tunnevad end oma kodudes vajalikuna, kas seal on tööd, teenuseid, haridust ja tulevikulootust. Tühjenev piiriala ei ole ainult regionaalpoliitiline probleem, see on ka julgeolekuprobleem. Kagu-Eestist pärit inimesena kinnitan, et see mure eksisteerib reaalselt. Pettumus, mahajäämus, süvenevalt ja sellest tulenevalt kostavad sealtkandist mõningad hinnangud Eesti riigi kohta, mis siiralt valmistavad mulle muret. Samuti peaks need alarmeerima kõiki Eesti julgeoleku eest vastutavaid institutsioone. 

Mis oleks aga lahendus? Kui soovime tugevdada Eesti vastupanuvõimet võimalikele hübriidrünnakutele, mõjutustegevusele ja ühiskonna lõhestamise katsetele, siis peame sama tõsiselt kui kaitsevõimesse investeerima ka piiriäärsete piirkondade elujõusse. Elav kogukond, toimiv majandus ja tugev kohalik identiteet on samuti osa Eesti heidutusest. Seetõttu oleksin soovinud näha julgeolekupoliitika alustes selgemat arusaama, et Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa sotsiaal-majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine ei ole ainult regionaalpoliitika küsimus, vaid ka julgeolekupoliitika lahutamatu osa. 

Ma loomulikult toetan täna selle dokumendi vastuvõtmist oma häälega, kuid samal ajal tahan rõhutada, et järgmiste riigi arengukavade, tegevusplaanide ja investeerimisotsuste koostamisel ei tohi see aspekt jääda tagaplaanile. Kui me ise räägime laiapindsest riigikaitsest ja kogu ühiskonna panusest julgeolekusse, siis peame olema valmis käsitlema ka regionaalset arengut julgeolekuküsimusena. Usun, et sõltumata … 

Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Usun, et sõltumata erakondlikest maailmavaadetest peaksime siin saalis olema üksmeelel vähemalt ühes küsimuses. Eesti idapiirialade elujõud on Eesti julgeoleku küsimus. Seetõttu peame ühiselt otsima ja rakendama erinevaid mehhanisme, olgu selleks investeeringud, paremad ühendused, kvaliteetsed avalikud teenused või ettevõtlust toetavad meetmed, mis aitavad tugevdada Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikku olukorda. Seda kõike peame arvestama uue Euroopa Liidu programmperioodi vahendite jaotamisel, sest lõpuks ei kaitse Eestit ainult relvad ja kaitserajatised. Eestit kaitsevad ka inimesed, kes tahavad siin elada, töötada, peret kasvatada ja kellel on kindel usk, et nende kodukoht on vajalik nii täna kui ka aastakümnete pärast. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lubage mul avaldada lugupidamist kõigile Eesti riigi kaitsjatele, sõjaväelastele, vabatahtlikele, tsiviilametnikele, kogu rahvale, kes praegu tegelevad ühise loomingu, ühise pingutusega meie riigi võimalike ohtude puhul, silmas pidades Venemaa riski, ohuks ettevalmistamisega. Julgeolek peab olema jagamatu ruumiliselt, see tähendab liitlastega, rahvusvaheliste suhete keskkonnas, aga julgeolek peab olema jagamatu Eesti rahvuslike huvide pinnalt ka ajaliselt. See tähendab, et see poliitiline deklaratsioon, see arengukava, mille me vastu võtame, peaks olema enesestmõistetavalt ühine platvorm kõigi siin parlamendis olevate poliitiliste jõudude vahel Eesti riigi sõjaliseks kindlustamiseks. Ja nendes asjades, kus on väga kirglik poliitiline vastasseis, usalduskriis ühiskonnas, on hästi oluline saata Eesti ühiskonnale, sest Eesti ühiskonna, inimeste kaitse algab tegelikult Eesti inimese, inimeste usaldusest ühiskonna, oma riigi vastu ja teadmisest, et me ühisel jõul oleme võimelised koonduma nende ohtude tõrjumiseks. 

Ja seetõttu on hästi oluline, et me kiidame selle arengukava, julgeolekupoliitika alused täna heaks. Ja kindlasti lubage mul kinnitada, et ka 2027. aasta valimiste järel on Isamaa valmis realiseerima seda paatost ja neid konkreetseid sihte, mis sisalduvad julgeolekupoliitika alustes ajalises mõttes julgeoleku jagamatuse põhimõttel meie kaitse kindlustamisel. 

Isamaa on korduvalt ka selle parlamendikoosseisu ajal teinud ettepaneku just nimelt sõjalisse kaitsesse ja laiapindsesse kaitsesse ette nähtud vahendite kohta sõlmida erakondadeülene kokkulepe. Me oleme pidanud seda tähtsaks ka enne 2027. aasta parlamendivalimisi. Aga käsitleme siis praegu seda dokumenti selle kokkuleppe selgroona, kus poliitilised jõud kinnitavad oma pühendumust Eesti riigi kaitsele ja tegevustele, mis on vastavalt professionaalsele sõjalisele nõuandele ja tsiviilametkondade ühisele pingutusele määratletud selles dokumendis. 

Esimesel lugemisel ma tõin kriitiliselt ära rea küsimusi, kus eelmiste julgeolekupoliitika alustega võrreldes on toimunud verbaalseid tekstilisi rõhuasetuste muutusi. Näiteks oli üle-eelmistes julgeolekupoliitika alustes sisulisem tähelepanu kahepoolsetele suhetele Ameerika Ühendriikidega. Ma ei saanud ettekandjatelt vastuseid või ka peaministrilt, kui ma talt küsisin, miks see osa on kuidagi tasandunud. Vastupidi, suhete määramatuse kasvus on meil täiendav ülesandepüstitus nende suhete Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega, meie vahetute, meie regiooni riikide, Ameerika Ühendriikide, Eesti ja Ameerika Ühendriikide kahepoolsete suhete nimel pingutada. See on meie eluline julgeoleku huvi.

Teiseks, mitmetes rõhuasetustes on toimunud teatud terminoloogiline tasandumine. Eelmistes julgeolekupoliitika alustes 2023. aastal oli selgelt määratletud meie eesmärgina Ukraina võit Venemaa agressiooni vastu. Selle osundusega on tegemist õiglase rahu saavutamise ambitsiooniga praegu selles eelnõus, mida me asume heaks kiitma. Ja samuti Hiina kui julgeolekuline väljakutse – selle suhtes on formuleering muutunud eufemistlikumaks. 

Rida küsimusi, mida julgeolekupoliitika alustes me soovitasime lisada, mis ei tähenda, et riigi praktilises sõjalise kaitse tegevuses nendega ei tegeleta, puudutasid Balti kaitseliini rajamist, puudutasid droonitõrjevõime olulist suurendamist ja puudutasid ka vajadust meie julgeolekupoliitika lähteülesandena töötada selle nimel, et Euroopa Liidu aluslepingute loogikast oleks võimalik ka vahetusse sõjalisse kaitsesse ühiselt rahalisi investeeringuid Euroopa Liidu eelarvest teha. Praegu on paradoksaalne olukord, et õigustatult Euroopa Liit finantseerib Ukraina võitlust Vene agressoriga erinevate finantseerimisskeemide kaudu, kuid samas neid skeeme ei ole võimalik kasutada Euroopa Liidu enda sõjalise kaitse loomiseks tulenevalt aluslepingute loogikast. Ma arvan, et see vastuolu tuleks kõrvaldada. See vastuolu kõrvaldamine tähendab ühist diplomaatilist pingutust, mida me ei ole seadnud sihiks praegu, aga tulevikus me peame seda koos teiste Euroopa riikidega olema valmis sisustama. 

Eraldi oluline rõhuasetus puudutab meie kaitsetööstuse perspektiivi. Me teeme pretsedendituid investeeringuid kolme Balti riigi ühisel pingutusel. See tähendab, et kui me kõneleme ennekõike impordi pinnalt moona ja relvasüsteemide soetamist järgmise nelja aasta perspektiivis, siis me kõneleme suurusjärgus 20 miljardit pluss. See on väga suur raha kolme Balti riigi peale ühiselt investeerimismahu mõttes. See tähendab seda, et koos teiste Balti riikidega – loomulikult meie enda kaitsetööstuse arengu huvides – me peame saavutama seda, et enda kaitselise autonoomia huvides, aga ka enda majanduse huvides need riigikaitsekulud, mis me oleme seadnud horisondi pikemas vaates, et me suudaksime tekitada sellest ka riigikaitsetulu just nimelt kaitsetööstuse perspektiivi avardamisel. Ja siin on kindlasti üks ülesandepüstitus valitsusele tegeleda just nimelt sellega, milleks on üles kutsunud ka meie kaitsetööstuse liit – Leedu poliitikutega ja ka Läti poliitikutega olen sellest rääkinud –, et tekitada ikkagi ühtlane riigi kaitseinvesteeringute poliitikas vastuostukohustus. Ma arvan, et see on tarvilik just nimelt meie kaitsetööstusvõime arengu seisukohalt. 

Nii et Isamaa toetab julgeolekupoliitika uuendatud aluste heakskiitmist ja kinnitab, et tulevikku vaadates me oleme võimeline oma erakonna vaates andma panuse selle poliitilise programmi sisustamiseks ja loomulikult ka tulevikus vastavalt ohuhinnangule tõrjumiseks. Lubage mul öelda tõesti seda, et ma arvan, et on mõistlik, nagu me lisasime juurde iga-aastase ülevaate sellest, mida valitsuse poolt peaks tehtama. Ma arvan, et sarnaselt Soome poliitilisele Eduskunna saadavale olukorrale, ma arvan, et valitsuse julgeolekupoliitiline hinnang ohukeskkonna kohta iga-aastaselt oleks mõistlik ka meie julgeolekupoliitika aluste uue kompassi seadmise olukorras. Olukord muutub väga dünaamiliseks ja me peame selleks ühiselt valmis olema. 

Nii et jõudu meile kõigile, jõudu kõigile riigikaitsjatele ja jõudu Eesti rahvale meie ühise missiooni elluviimisel Eesti vabaduse kestmise nimel. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Kasutan ka võimalust öelda sel teemal mõned sõnad, nagu mul fraktsioonitu saadikuna teisel lugemisel ainult seda võimalust on teha. Ma pean ütlema, et kuigi selle dokumendi kohta on kuuldud päris palju kiitvaid hinnanguid, siis mina tõstataksin mõningad sellised kitsaskohad ja minu hinnangul päris põhimõttelise tähtsusega kitsaskohad, mis on kahetsusväärsel kombel selles dokumendis maha vaikitud. Natukene jääb selline mulje, justkui oleks tegemist elevandiga toas, aga tehakse nägu, et elevanti ei ole. Neid momente, millel ma peatuksin, on hea meelega rohkemgi, aga aeg on piiratud, nii et keskendun siin mõnele kesksele asjale.

Esimene põhimõttelise tähtsusega küsimus, mida see dokument ei käsitle üldse, praktiliselt üldse, aga mida ta minu meelest peaks käsitlema, on küsimus sellest, kas Eesti Vabariigi territooriumile on rahuajal lubatav paigutada tuumarelvi, ja kui on lubatav, siis millistel tingimustel on seda lubatav teha. See on just nimelt sellise kaaluga küsimus, mida minu meelest peaks otsustama ära parlament, ja strateegiline küsimus, mistõttu oleks seda kohane otsustada just nimelt julgeolekupoliitika põhialustest rääkides. Aga kui me vaatame dokumenti ja seda, mida üldse on selles dokumendis räägitud, siis väga vähe. Ma tsiteerin dokumenti.

Siin on öeldud, näete: "NATO tugevdatud kaitsehoiak alliansi idatiival peab lähtuma tõkestusheidutuse ja lävekaitse põhimõttest". Ja natuke hiljem on lisatud: "Veenva heidutuse aluseks on nii konventsionaalne kui ka tuumaheidutus." Kõik! Rohkem mitte midagi. Ehk üks lause. "Veenva heidutuse aluseks on nii konventsionaalne kui ka tuumaheidutus." Aga tähelepanuväärne on see, et Eesti Vabariigis praegu ei olegi seda küsimust mitte kuidagi poliitiliselt reguleeritud, kas siis võib paigutada Eesti riigi territooriumile tuumarelvi ja kui võib, siis millistel tingimustel, rahuajast rääkides. Nii et ma saan aru – ma olen siin koridoris ka mõnede riigikaitsekomisjoni liikmetega sel teemal vestelnud ja kuulnud seda selgitust, et selline strateegiline ebamäärasus on eesmärgipärane, aga mina arvan, et demokraatlikus õigusriigis peaks sellised küsimused ära otsustama parlamendi tasemel, mitte jätma selle ebamääraselt jumal teab kelle otsustada. See ei ole minu hinnangul küll kohane.

Ehk siis kas on plaanis paigutada Eesti territooriumile tuumarelvad või on need juba siia paigutatud? Mäletan, et eelmise aasta juunis avaldati üks selline artikkel, mis kandis pealkirja "Eesti on valmis võõrustama ka tuumarelvi kandvaid liitlaste lennukeid". See oli Postimehes 26. juunil 2025. Ja käesoleva aasta alguses Margus Tsahkna rääkis ühes intervjuus, et me ei ole tuumarelva Eestisse toomise vastu. Ehk sõnumeid justkui selliseid antakse, aga valitseb, nagu öeldud, täielik teadmatus, ebaselgus ja mitte mingisugust poliitilist otsust ei ole. Iseenesestmõistetavat ei ole selles midagi, et Eesti territooriumile peaks saama rahuajal tuumarelvi paigutada. Näiteks Soome peaminister Petteri Orpo on öelnud, et Soome ei lubaks tuumarelvi rahuajal oma pinnale. Nii et siin on väga selge poliitiliste valikute koht. See oli siis esimene punkt.

Teine punkt, mis minu jaoks tekitab väga tõsiseid küsimusi, seondub aktiivkaitse põhimõttega. Teatavasti on dokumendis kirjutatud, et Eesti sõjaline kaitse on üles ehitatud aktiivkaitse põhimõttel, mille kohaselt rakendatakse vastase jõudude vastu aktiivseid meetmeid mis tahes vormis rünnaku ärahoidmiseks või takistamiseks või rünnaku tõhususe vähendamiseks. Ja Riigikogu otsuse eelnõu seletuskirjas on lisatud, et aktiivsete meetmete all on peetud silmas ka süvalööke vastase territooriumile. Teisisõnu käib jutt sellest, et meie julgeolekudoktriini üheks oluliseks komponendiks on aktiivkaitse põhimõte, mis tähendab seda, et me tekitame valmiduse ja oleme valmis kasutama raketilööke vastase territooriumi sügavustesse. Sealjuures on öeldud, et muu hulgas vastase rünnaku ärahoidmiseks, mis viitab sellele, et doktriin näeb ette ka võimaluse anda ennetavaid lööke. Esimene küsimus ongi see, kas jutt käib ka ennetavatest löökidest, kui on jutt rünnaku ärahoidmisest …

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

… mis vääriks selget vastust. Kas me oleme valmis oma julgeolekupoliitika põhialuste osana ise astuma esimesi samme ehk ennetada vastase rünnakuid? See rahvusvahelise õiguse mõttes on päris problemaatiline, sest sellisel juhul on üsna raske eitada, et ise alustasite ju sõda. Nii et vajaks selgust. 

Teine põhimõtteline probleem on see, et ma ei ole kunagi kuulnud ega näinud mingisugust vähekenegi ratsionaalset ja veenvat selgitust, et mis siis edasi saaks. Oletame, et Eesti annab ennetavad raketilöögid vaenlase sügavustesse mingisuguste strateegiliste objektide pihta. Aga mis siis juhtuma hakkab, pidades silmas, et meil on väga piiratud keskmaa õhutõrje võimekus ja pole üldse mitte mingisugust kaugmaa õhutõrje võimekust? Ja vastasena, nagu ma aru saan, käsitletakse Venemaad, kes on üks maailma suurimaid tuumariike, kellel on vägagi ulatuslik ballistiliste rakettide võimekus ja tiibrakettide võimekus. Kujutagem nüüd ette, et meie anname mingid kauglöögid. Ja mis siis edasi saab? Mis te arvate või mis me kollektiivselt siin arvame? Nii et ma hästi ei kujuta ette, kuidas see doktriin siis sellisel viisil teostuma peaks. 

Mis veelgi huvitavam, nüüd me jõuame kolmanda aspektini selles probleemis, milleks on vägagi praktiline probleem. Nimelt, me deklareerime julgeolekupoliitika põhialustes, et meie riigikaitse toetub paljuski sellele aktiivkaitse põhimõttele, mis näeb ette võimaluse anda süvalööke vastase territooriumile. Me oleme ostnud 2022. aastal 500 miljoni euro, dollari eest HIMARS raketiheitjaid selle doktriini elluviimise eelduste loomiseks. 2025. aastal suurendasime ostulimiiti kuni 4,7 miljardi dollarini, 2026. aasta alguses ostsime veel kolm süsteemi ma ei tea mitmesaja miljoni eest. Ma arvan, et kulutatud on juba sinna miljardi kanti. Ja siis, nüüd kevadel teatati, et väga tore, et te olete meilt peaaegu, ütleme, miljardi eest neid raketiheitjaid soetanud, aga moona me teile paraku nende jaoks praegu müüa ei saa. Kokkulepped on sõlmitud. Ma saan aru, et ka ettemakseid on tehtud vist päris ulatuslikult, mitmikraketiheitjad on olemas, toodud isegi osaliselt Eesti territooriumile, aga olemas on, nagu ma aru saan, ainult õppemoona ehk nii-öelda paukpadruneid, aga päris rakette, mida hakata välja laskma ja tulistama, siis ei olegi. Ehk siis, kui me selliseid fakte siinjuures esile ei too ja silmas ei pea, siis tegelikult kogu see jutt muutub ju vägagi selliseks loosunglikuks ja reaalsusest irdunuks. Me ütleme, et meie riigikaitsedoktriin toetub kaugmaalöökide andmise võimekusele, aga reaalselt võimekust ju ei ole. Kusjuures ei ole ka teada, millal see võimekus siis tekkima peaks, sellepärast et kui Pete Hegseth telefonikõnes meie kaitseminister Pevkurile teada andis, et paraku moona me teile praegusel hetkel saata ei saa, siis jäi ka ebaselgeks, et aga millise ajalise raamistuse jooksul ei saa – kas kuue kuu jooksul, 12 kuu jooksul, 24 kuu jooksul, 36 kuu jooksul? Jäigi lahtiseks. Ei tea, millal. 

Minul ausalt öeldes tekib selle peale küsimus, kuidas on üleüldse olnud võimalik selliseid lepinguid sõlmida, kus me maksame sadu ja sadu miljoneid raketiheitjate eest, ilma et oleks garanteeritud, et me saame nende kasutamiseks vajaliku moona samuti. Minu arvates on tegemist sedavõrd suure fopaaga, mille puhul normaalses demokraatlikus õigusriigis peaks vähemalt kaitseminister tagasi astuma kui mitte peaminister. Küsimuseks jääb, kuidas hüvitada riigile põhjustatud kahju. 

Nii et need on sellised põhimõttelise tähtsusega küsimused, mis minu meelest väärivad teravdatud tähelepanu. Nagu öeldud, tähelepanu väärivaid punkte on teisigi, aga minu aeg on otsas. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, head kuulajad! See on üks vähestest dokumentidest, kus vähemalt Riigikogu koosseis vastu ei ole mingite nüanssidega, oma arvamustega, aga kõik saavad aru, et see on väga tähtis dokument ja Eesti riigile väga vajalik, Eesti inimeste kaitseks vajalik. 

Tänases maailmas ei saa julgeolekut käsitleda ainult sõjalise kaitse vaatenurgast. Viimaste aastate sündmused on näidanud, et riigi vastupidavus sõltub paljudest teguritest, näiteks energiajulgeolekust, toimivast taristust, sideühendustest, kohaliku omavalitsuse valmisolekust ning inimeste teadlikkusest kriiside korral. Seetõttu on tervitav, et käesolev dokument käsitleb julgeolekut laiapindselt ning rahuldab kogu ühiskonna rolli riigikaitses. Riigi turvalisus ei ole ainult kaitseväe või sisejulgeolekuasutuste ülesanne. Omavastutused on ka omavalitsustel, ettevõtjatel ja kogukondadel. 

Eriti oluliseks pean elanike kaitse tugevdamist. Me peame olema valmis erinevateks kriisideks ning inimesed peavad teadma, kuidas sellistes olukordades toime tulla. Hästi ettevalmistatud ühiskond on alati tugevam kui ühiskond, mis loodab ainult õnnele. Samas soovin tähelepanu juhtida ühele valdkonnale, millele võiks tulevikus veelgi suuremat rõhku panna, ja see on energiajulgeolek. Eesti ei saa olla tõeliselt julge ja sõltumatu riik, kui meie energiavarustus sõltub liigselt välistest teguritest. Üks meie energiajulgeoleku oluline tugisammas on jätkuvalt kodumaine põlevkivienergeetika. See annab meile tootmisvõimsuse, varustuskindluse ning võimaluse kriisiolukordades ise hakkama saada. Ja viimased sündmused, mis maailmas on toimunud, näitavad selgelt, kui tähtis on oma energia. 

Loomulikult tuleb arendusi ja uut tehnoloogiat mitmekesistada, kuid samal ajal ei tohi me kergekäeliselt loobuda ressurssidest ja võimekusest, mis on aastakümneid taganud Eesti energiavarustuskindluse. Julgeolekupoliitika vaates peab energiasõltumatus olema sama oluline kui sõjaline kaitsevõime. 

Head kolleegid! Riik on tugev siis, kui tema kaitsevõime, majandus, energiavarustus ja inimesed moodustavad ühtse terviku. Käesolev dokument liigub selles suunas ning annab vajalikud alused Eesti julgeoleku tugevdamiseks, kuigi näen vajadust energiajulgeoleku põhimõtteid tulevikus veelgi jõulisemalt arendada, eriti kodumaise põlevkivienergeetika rolli silmas pidades. Keskerakond toetab tervikuna Eesti julgepoliitika aluse heakskiitmist. Suur tänu kõikidele, kes selle dokumendi kallal on tegutsenud ja ta siia pulti toonud! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 908 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek, esitanud on selle riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud Anti Allas, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Kolmas muudatusettepanek, esitanud on selle riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.  

Me oleme eelnõu 908 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 908 lõpphääletus. Me asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika aluste" heakskiitmine" eelnõu 908. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 77 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 908 on otsusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane kümnes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu 560 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andre Hanimäe. Palun, Andre Hanimägi!

Nii. Head kolleegid! Mul on hea meel olla puldis ja rääkida eelnõust 560, kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadusest (kohtumenetluse optimeerimine). Mitte segi ajada ühe teise eelnõuga, mis on ka täna õhtul meil plaanis, mis on kohtumenetluse kiirendamine. Optimeerimine ja kiirendamine on kaks eri asja. See teine on põhiseaduskomisjonis. 

Aga ma proovin teha lühidalt, sest nagu te näete, on õiguskomisjon seda eelnõu arutanud väga-väga palju kordi. See eelnõu sai alguse juba eelmisel aastal. Siis läks natukene aega mööda, tehti väga palju tööd ja see tuli õiguskomisjoni. Ühel hetkel vahetus ka õiguskomisjoni ettekandja, kelleks sain mina. 

Aga ma tuletan kiiruga meelde, et selle eelnõuga muudame kriminaalmenetluse kiiremaks, paindlikumaks ja õigusselgemaks. Siin on päris mitu muudatust, näiteks videosilla kasutamine, see, kas süüdistatava puudumise korral saab asja edasi arutada, kuidas on tõendite lubatavusega küsimus, ringkonna kohta töökorraldusest, kohtulahendite avalikustamisest, toimikumaterjalide tutvumisest ja paljust muust. 

Aga nüüd ma lähen selle juurde, mida me komisjonis esimese ja teise lugemise vahel rääkisime. Õiguskomisjon arutas eelnõu 560 kuuel korral: 17. märtsil, 23. märtsil, 7. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 2. juunil 2026. Nende arutelude hulgas oli nii kaasamiskohtumisi kui ka teise ja kolmanda lugemise ettevalmistamist, aga eelkõige meie omavahelist arutelu ja vaidlust seoses muudatusettepanekutega, mida tuli päris palju ja milleni ma ka varsti jõuan. 

Aga ma olen nendest kuuest protokollist välja võtnud need arutelud, mis tõenäoliselt tekitasid meil õiguskomisjonis kõige rohkem pikemat arutelu. Esiteks arutasime kohtumenetluse avalikkust ja kohtulahendite kättesaadavust. See on see teema, mida te olete kindlasti lugenud ka ajakirjandusest, mille osas on meedialiit olnud väga huvitatud, et see laheneks ära. Ühelt poolt rõhutasid meedia esindajad, et kohtumenetluse lihtsustamine ei tohi vähendada avalikkuse võimalust olulisi menetlusi jälgida, eriti kui on tegemist vahistamise või vara arestimise ja muude põhiõigusi riivavate meetmete puhul. Teiselt poolt kõlasid õiguskomisjonis arutelud süütuse presumptsiooni ja vajaduse üle vältida inimeste ennatliku stigmatiseerimist. Ja kompromissina jõudsime ühel hetkel sinna, et on lahendus, mis ei nõua, et ringkonnakohus peab kokku tulema ja tühjale saalile rääkima oma otsustest. Küll aga on meedial võimalik neid materjale küsida ja on võimalik avalikkusele olulise info edastamine redigeeritud kujul. 

Teiseks tekitas arutelu ka kohtulahendites isikuandmete pikaajaline avalikustamine. Meil oli külas MTÜ Convictus Eesti ja Advokaadibüroo TRINITI ning nemad tõid esile olukorrad, kus inimene on karistuse ära kandnud, karistusandmed on registrist kustunud, kuid kohtulahend on nime järgi endiselt leitav ja see mõjutab hiljem näiteks töö leidmist, laenuvõtmist ja üürivõimalusi. Komisjonis jäi kõlama, et see probleem on tegelikult olemas, eriti kuna me oleme rääkinud siin vahel sellest, et näiteks narkokuriteod, eks ole, oli eelkõige see näide, kus teatud juhtudel ei ole võib-olla tegemist päris esimese väga raske kuriteoga. Aga narkokuriteod on meil õiguses rasked kuriteod ja selle eest võid mitukümmend aastat hiljem avastada, et sa pangast laenu ei saa. Aga me siiski leidsime, et see küsimus eeldab ikkagi eraldi põhjalikku regulatsiooni, sest kaalul on ühelt poolt see taasühiskonnastamine, mida me ju tahame, aga teiselt poolt on kaalukausil avalik huvi, eelkõige laste ja teiste haavatavate gruppide kaitse. 

Kolmandaks arutasime põhjalikult – natukene ka sellest tulenevalt – oportuniteedi laiendamist esimese astme kuritegudele. Justiits- ja Digiministeerium tõi näiteid juhtumitest, et tegu vastab esimese astme kuriteokoosseisule, aga tegelikult see raskus justkui ei ole päris see, see süü on väikene. Aga komisjoni enamus jäi ikkagi seisukohale, et oportuniteedi laiendamine esimese astme kuritegudele on liiga ulatuslik samm, pigem tuleks seda lahendada mingil muul moel, kas või karistusseadustiku koosseisude ülevaatamisega. Seal käisid ka arutelud, et võib-olla kataloogidega või mingil muul moel, aga mitte sellel moel, et esimese astme kuritegudes võimaldada oportuniteeti. Meile tundus, et see ei ole see, mille jaoks ühiskond praegu valmis on ja mis oleks mõistlik. Konsensuslikult me seda kõik toetame. 

Arutelu oli ka pikemat sorti ühel ja teisel komisjonil rahvakohtunike institutsiooni üle. Ka seal osa komisjoni liikmeid leidsid, et tuleks panna see rahvakohtunike institutsiooni kaotamine sellesse eelnõusse sisse, sellepärast et me praktikas oleme näinud, et on tekkinud mõned probleemid, sealhulgas sellised probleemid, sisuliselt kohtumenetlus on nurjunud teatud probleemide tõttu. Aga siis ikkagi me leidsime, et kuna põhiseaduskomisjonis on ka eelnõu, mis puudutab rahvakohtunike küsimust, siis ärme tekitame segadust juurde ja ärme dubleerime, vaid jätame põhiseaduskomisjonile selle rahvakohtunike küsimuse. 

Muudatusettepanekute osas oli komisjoni töö väga mahukas, nagu ma just ütlesin ja nagu ma siin neid pabereid näitasin. Seal oli väga palju muudatusettepanekuid, mis käisid edasi ja tagasi, mille kohta tehti päris palju ettepanekuid ja järgmisel komisjoni koosolekul tuli hea ametnik jälle tagasi oma nägemusega. Lõpuks kõiki neid 51 muudatusettepanekut, mis pandi juhtivkomisjoni seisukohana hääletusele, otsustati arvestada täielikult. See tähendab, et need muudatusettepanekud, mis siia tulevad, on komisjonilt oma rohelise tules saanud. 

Ma ei jõua tõenäoliselt kõike puudutada, aga näiteks videosilla üle oli meil arutelusid, et tegelikult peaks ju inimesel olema ikkagi õigus olla seal kohtusaalis ja et kuidas siis see hakkab olema. Aga siis öeldi, et vaadake, kui on näiteks olukord, kus kohtumajja ei pääsegi, on protest või mõni tervisekriis, eks ole, kas siis kohtumenetlus peaks peatuma. Ja ka näiteks kaitsjate küsimus. Me oleme varem praktikas ka ju näinud, kuidas kaitsja jääb haigeks ja jääb teinekord haigeks ja kohtumenetlused venivad väga pikalt, aga nüüd ikkagi ühel hetkel öeldakse, et stopp, sul on vaja asenduskaitsjat, päris selline venitamine enam läbi ei lähe. Ja lisaks ka näiteks tervisetõendi küsimus. Edaspidi  arst peaks ikkagi põhjendama, miks inimene ei saa kohtusse minna oma tervislikele põhjustele. Ainult selline tõend, et inimene on haige, enam ei päde. Ma usun, et need muudatused, mis see eelnõu toob, on päris mõistlikud. Ja seda näitab ka see, et tõepoolest, erinevate erakondade liikmed meil komisjonis töötasid aktiivselt kaasa. 

Ma jõuan kohe menetluslike otsusteni, aga ma ütlen tegelikult ühe väga tähtsa asja veel ära, mis mul jäi enne mainimata. Vägistamisega tekitatud mittevaralise kahju riigilõivu kaotame samuti ära. See küsimus tekkis ka seoses Pihlakoduga ja tegelikult ka laiemalt. Varem tuli mittevaralise kahju puhul maksta ka riigilõivu, kui sa tahtsid minna mittevaralist kahju nõudma. Nüüd lahendame seaduses selle ära, et seda ei ole. 

Menetluslikult tegi komisjon mitu olulist otsust. 23. märtsil määrati eelnõu uueks juhtivkomisjoniks mind, Andre Hanimägi, 7. aprillil, 12. mai ja 19. mai istungil otsustati arutelu komisjonis jätkata. 2. juunil otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil ehk täna, teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu lõpphääletuseks täiskogu päevakorda 17. juunil 2026. Need menetlusotsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan järgnevalt läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Hea juhataja ja mõned kolleegid! Meil on täna õhtul kaks sellist kohtute eelnõu, millest praegu esimene on soojenduseks, suhteliselt vähe seksikas. Seksiga pole see muidugi seotud, aga väljend on selline. Seda on kaua menetletud, poolteist aastat ligemale, ja praegu on siin 51 erinevat parandusettepanekut, mida on väga põhjalikult ja pikalt arutatud. Ja nagu pealkiri ütleb, see on kriminaalmenetluse seadustiku, nii-öelda kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus. 

Arutluse käigus me puutusime kokku väga erinevate asjadega. Noh, üks oli rahvakohtunike kaotamine või mittekaotamine, mille hääletus lõppes küll 5 : 3 tulemusega, kus mina ja kolleeg Hanimägi, keegi oli veel, jäime küll alla. Aga see, et enamik kohtunikke tahaks selle institutsiooni ära kaotada, arvestades Eesti kohtupidamise süsteemi, siis tegelikult minu meelest võiks see säilida. Aga loomulikult mitte sellisel kujul, kus on raskusi leida, keda rahvakohtunikuks võtta, ja kõik need muud probleemid sellega. 

Või teine. Enamik asju neist on väga praktilised, aga väga konkreetsed. No näiteks, kui kergesti võib kurjategijaks saada. Kui sa oled 18-aastane – siin on üks näide, mida me arutasime – ja pakud 17-aastasele kanepisuitsu teha ja see tõmbab kaks-kolm mahvi ja ütleb, et ei sobi, ei taha. Aga sellele pakkujale, 18-aastasele, võib see tähendada seda, et teda võidakse karistusseadustiku järgi käsitleda kui alaealise kallutamisel narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele, mille eest on karistus ühe- kuni kümneaastane vangistus. Tartu vangla või ma ei tea kuhu. 

Lisaks veel eluaegne kohtulahendi nimega avaldamine ja eluaegne lastega töötamise keeld. Ja seda laadi konkreetseid asju me arutasime korduvalt, kas on võimalik rakendada seda oportuniteedi põhimõtet esimese astme kuritegudele, sest need erinevad, need kuriteod ei ole ühese tähendusega. Näiteks kas või seesama asi, millest ma rääkisin. Aga et laiendada seda oportuniteedi mõistet, sellega me komisjonis ei olnud ühte meelt. Võib-olla natuke liiga suur amps ja võib tekkida probleeme, aga igal juhul mõtted sinnakanti läksid. 

Ja veel üks asi, mida ma tahaksin peatuda. Kunagise ajakirjaniku ja ajakirjandusjuhina seaduse pealkirjas on ka öeldud, et kohtulahendite avalikkus. Siin on üks tõsine probleem, mis paljudele võib-olla tavainimestele on täiesti ükskõik, mingisugune ajakirjanike või meediategelaste erahuvi. Aga jutt on sellest, et ringkonnakohtus on praegu võimalik ligi pääseda esimese astme kohtus ja prokuratuuris. 

Sooviks veel paar minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Praegu on avalikud istungid, kus kolm kohtunikku ja kui seal keegi kuulaja on – jutt on praegu uurivatest ajakirjanikest eelkõige, neid on Eestis küll kahjuks väga-väga vähe, neid võiks olla palju rohkem –, ja see on olnud sellises kanalis, kust saada infot, mis tegelikult toimub, kaasa arvatud mitmete, pehmelt öeldes, probleemidega, mis võivad olla seotud prokuratuuris eeluurimise käigus. 

Me arutasime seda korduvalt, ka päris viimasel istungil, et mida sellega teha. Ühelt poolt oli ettepanek, et prokuratuurilt võiks neid andmeid küsida, kui on huvi. Aga tegevajakirjanikuna tean ma, mida see tähendab. Alati on võimalik seda infot anda piiratud kujul ja see, mida praeguseni on võimalik saada nendel avalikel istungitel, mis ringkonnakohtus veel toimuvad, siis minu meelest avalikkuse huvi silmas pidades võiks see säilida. See on minu kindel arvamus. Kuigi jah, tõesti see on kulukas kindlasti, kui kolm ringkonnakohtunikku peavad avalikul istungil seda seletama ja saal on tühi. Aga mõned asjad. Avalikkuse huvi võib olla kaaluda üle need kulud, mis sellisel juhul tekivad. Mõnikümmend aastat tagasi veel olid ringkonnakohtu kohtumäärused ajakirjandusele kättesaadavad. 

See on pikk ja põhjalik töö, mis koosneb väga paljudest detailidest ja nende vaagimisest. Mis sellest tegelikult välja tuleb ja kuidas see kõik kokku sobitub? Ma tuletan meelde, et 51 muudatusettepanekut ja kõikidel on palju detaile. Ma ei oska ennustada, et mingisuguseid vastuolusid ei pruugi hiljem välja tulla. Aga igal juhul see muudab paremaks selle praeguse kriminaalmenetluse käigu. Vähemalt on tehtud suur samm sinnapoole. Pika Hermanni tornis lipp langetati, aga meie tööpäev jätkub. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ei kasuta palju aega, püüan piirduda mõne minutiga. Tahtsin lihtsalt omalt poolt öelda, et selle eelnõu menetlus komisjonis on olnud väga huvitav, endalegi hariv ja intellektuaalselt kaasahaarav. Nii et on põhjust olla tänulik nii komisjonikaaslastele kui ka ametnikele ja ministeeriumiametnikele, kes on selles protsessis osalenud. Tõsi, neid muudatusi on tulnud kokkuvõttes nii palju, et pilt on juba silme eest kirjuks läinud. Mina küll ei julgeks garanteerida, et mingisuguse apsakaid sinna sisse ei jää, mis omakorda osutab sellele, et tegelikult sageli ongi mõttekam võib-olla natuke väiksema seadusemuudatusega piirduda kui suuremaga, olgugi et teistpidi võiks jällegi öelda, mida me neid eelnõusid nii palju eraldi menetleme, et teeme parem ühe suure, aga vot kui üks suur korraga letti võtta, siis tekibki selline tunne, et ei ole enam päris kindel, et kõigest tähelepanu üle käib. 

Aga mida ma tahtsin põhimõttelise märkusena lihtsalt ära öelda, on see, et me nüüd küll selle eelnõu menetluse käigus nii-öelda lappisime laeva. Ma arvan, et selline võrdpilt oleks võib-olla täitsa kohane, et me oleme merel, meil on paat, mis lekib siit ja sealt ja kolmandast kohast, ja need kohad tuleb lihtsalt ära paigata, eks. Aga samal ajal on selge see, et kui nüüd õnnestub selle paadiga sadamasse tüürida, siis tuleks ta veest välja tõsta, talle nagu kapitaalsem remont teha. Ma arvan, et see on meie kõigi ühine tunnetus, et see kriminaalmenetluse süsteem praeguseks hetkeks ongi selline lipp lipi peal, lapp lapi peal, aga tegelikult vajaks põhimõttelist põhjalikku uuesti läbimõtestamist ja miks mitte ka tervikteksti uut. 

Neid küsimusi, mis vajaks väga tõsist tähelepanu, on minu meelest terve rida. Ma mainin siin ära ainult paar, mõned neist. Mina ise näiteks arvan, et väga tõsiselt peaks kaaluma prokuratuuri edasikaebamise õiguse piiramist, mitte ainult kassatsiooni esitamise võimaluse piiramist, nagu praegu on ühe teise eelnõuga plaanis teha, vaid ka apellatsiooni esitamise piiramist. Kui juba prokuratuur on viinud süüdistuse kohtusse ja kohus on leidnud, et isiku süü ei ole tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust, siis sellega peakski olema lugu lõpetatud. Mitte nii, et inimesi solgutatakse läbi kolme kohtuastme lihtsalt selleks, et saada selgust, mida seadusandja on ühe või teise või kolmanda normi all silmas pidanud. 

Teine väga põhimõtteline probleem, mis kindlasti väärib tähelepanu, on küsimus rahvakohtunikest. Praegu on võetud suund sellele, et ühe põhiseaduskomisjoni menetluses oleva eelnõuga kaotatakse rahvakohtunike institutsioon üldse ära. Aga mulle tundus, et meie komisjonis valitses selline üldine konsensus, et kuigi praeguse rahvakohtunike süsteemiga on tõsised probleemid ja sellisel kujul ei ole see kasutuskõlbulik, siis rahvakohtunikud kui sellised on jällegi põhimõtteliselt vajalikud, et ei süvenekski see olukord, nagu praegu Eestis ongi, et meil on 12 superkohtunikku, kes otsustavad lõpuks ära kõik kriminaalasjad, kõikide inimeste süü kõigis kriminaalasjades. Need on siis Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtu kohtunikud kriminaalkolleegiumides. Neid küsimusi on teisigi, nii et ma ei taha hakata siin praegusel hetkel pikemalt kõnet pidama, aga kõlama võiks jääda lihtsalt see sõnum, et hädavajalikud augud on paigatud, aga tõsisem reform vajaks ettevõtmist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja asume eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on eelnõule 560 esitatud 51 muudatusettepanekut ja need on kõik esitatud õiguskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht kõikide puhul on arvestada täielikult, aga selleks, et protokolliliselt ja stenogrammiliselt oleks kõik korrektne, ma loen ette need muudatusettepanekud. Ja kui kellelgi on soov seda muudatusettepanekut hääletada, siis on võimalik selle juures oma seisukoht väljendada. 

Aga loen ette muudatusettepanekud: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50 ja 51. 

Oleme eelnõu 560 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 560 teine lugemine lõpetada.

Liigume edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612 teine lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnepulti keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Kõik looduskaitse valdkonna huvilised! Tõepoolest, ka keskkonnakomisjon tegi mahukat tööd, kui eelkõneleja jutust edasi liikuda. Meil läks nõnda, et antud eelnõu menetluse raames laekus Isamaa fraktsioonilt kaheksa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt kolm muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu kohta veel 30 muudatusettepanekut. 

Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus pea aasta tagasi. Tõepoolest, see menetluse protsess on olnud ühtpidi kirglik, teistpidi ka mahukas ja kolmandatpidi kaasav. Nimelt on komisjon arutanud teise lugemise ettevalmistamiseks oma seitsmel istungil valdkonnaga seotud teemasid. Ja kaasamise kontekstis on oluline välja tuua ka kaasatud huvigrupid, nagu Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kinnisvarafirmade Liit, Jõelehtme Vallavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, osaühing Laesson & Partnerid, MTÜ Eesti Metsa Abiks, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Lahemaa Maaomanike Liit ja veel teised esindajad. Loomulikult, ka Kliimaministeerium on olnud kaasas kogu selle protsessi ajal. Ja eraldi oleme veel kohtunud Eesti Jahimeeste Seltsi esindajatega. 

Aga nüüd siis lähemalt asjast. Kindlasti on see eelnõu oma sisult hästi detailirohke. Ta oma loomult küll vähendab bürokraatiat, aga samas peaks planeerimisprotsessi justkui lihtsustama ja toob keskseks teemaks veekogude äärde ehitamise temaatika, mis varasematel perioodidel alati kirglikku käsitlust on leidnud. 

Kui nüüd liikuda erinevate teemade kaupa, siis võib-olla kõige suurem ja pikemaajalisem ebaselgus õigusruumis, õigemini käsitlus selle ümber on seisnenud ka õiguskantsleri algatusel. Õiguskantsler on osundanud seadusandjale ja kehtinud praktikale, et õigupoolest oleks vaja ära sõnastada ehituskeeluvööndi kasutus ehitustegevuseks täpsemalt – ehituskeeluvöönd, piiranguvöönd, üleujutusala. Kuidagi on läinud nõnda, et Keskkonnaamet on hakanud lugema neid vööndeid veepiirist üksteisele liituvaks, aga selle eelnõuga me väga selgelt ütleme, et tegelikult nad ei ole üksteisele liituvad, vaid nad on teineteisele kattuvad. Ja loomulikult, kui keegi soovib kuskil veekogu äärde mingit tehnilist rajatist, elamuala, midagi muud rajada, siis tuleb neid üksikjuhte hinnata ja kogu selle ehituskeeluvööndi vähendamise protsessis kaaluda kas avalike projekteerimistingimuste väljastamist, kui on tegemist hajaasustusega piirkonnas, või detailplaneeringuprotsessi läbimist. 

Ja nüüd tuuakse sisse ka selline käsitlus, et asustusüksustes ehk linnades, alevikes ja alevites hakkab kehtima selline norm, et ei ole tarvis tegevusi Keskkonnaametiga kooskõlastada. Seda saab omavalitsus hakata tegema tiheasustusalal ise. Aga siin peab aru saama sellest, kuidas tiheasustusala tekib. Ta tekib ikkagi planeeringumenetluse kaudu, teistpidi Vabariigi Valitsuse otsuse kaudu. 

Siin on olnud natukene vaidluse all või käsitluse all see, et kui on olemasolev tiheasustusala, siis on üks juht, kui seda laiendatakse, on teine juht, kui rajatakse uut, on kolmas juht. Ja selle teemaarenduse juures omavalitsused on seda selgelt tervitanud, et selline lähenemine võiks olla, anda ka omavalitsustele autonoomiat juurde nendes küsimustes, sest tõepoolest, keskkonnakaitse ei ole pelgalt töö dokumendiga, vaid reaalsete oludega, kuidas tagada kallasrajad, juurdepääsud või tehnilise taristu rajamine. See seadus on ühtepidi määratletud, aga see vähendaks ka bürokraatiat teiselt poolt. 

Aga mündi teine pool on see, mis on saanud ka mõningast kriitikat. Nimelt, külades selline norm ei kehti. Külades ehk ajastuspiirkonnas tuleb ikkagi lähtuda printsiibist, et kõik tegevused, mis jäävad väljapoole seaduse normi, tuleb tiheasutusaladel kooskõlastada Keskkonnaametiga. Ja see kriitika on eelkõige seisnenud selles, et no mis siis vahet on, kas tiheasutusala on küla territooriumil või on ta siis alevi, linna või aleviku territooriumil. Kus see potentsiaalne keskkonnarisk on või kus see potentsiaalne probleem on? See päris lõpuni selgeks ei saanud, aga ütleme nii, et see on olnud kompromiss. 

Kahtlemata on oluline teema ka see, kuidas on võimalik hoonestusaladele, mis täna on juba hoonestatud, ehitada. Ka see regulatsioon saab seaduses selgemaks, et võtta neid pingeid maha, et õuealadel on võimalik hoonestusega toimetada ja vähe selgemapiiriliselt kui seni. 

Ehitamise kõrval on kahtlemata paljud teised tähtsad teemad, näiteks küttimine. Küttimise puhul on räägitud palju trahvidest ja teistpidi loodusele tekitatud kahju hüvitamisest. Oli kohtumine valdkonna esindajatega, kus ka tegelikult leiti üksmeel, et kahtlemata, igasugune salaküttimine, igasugune kahetsusväärne tegu eluslooduses, kus tekitatakse pöördumatut kahju, ei ole kuidagi heakskiidetav, see on taunitav. Lihtsalt, kuidas leida tasakaal, kui näiteks pruunkaru kütitakse ebaseaduslikult, et see oleks ühtepidi selgelt tuntav halb tegu, millele on ka tuntav rahaline karistus, aga see võib-olla ei viiks mõnel juhul eraisiku pankrotini. Ja toimusid sellised arutelud, kuni salaküttimise juhtudeni, kust maalt algab kriminaalne vastutus, millised need rahasummad ja kahjud peaksid olema, ja leiti koosmeel. 

Seal on veel palju teisi detaile. Kogu jahindus läheb loastamise mõttes järjest rohkem üle digitaalseks, nii nagu on läinud kalandus. Näiteks jahitunnistus on edaspidi digitaalselt väljastatav dokument ja ka selle ümber toimusid erinevad arutelud. Loomade ja ulukite juurest jõudsime ka ornitoloogia valdkonda ehk lindude juurde. Lindude teema leidis käsitlust selles kontekstis, et riik edaspidi jõustab ennast selliselt, et kui keegi soovib linde rõngastada, siis seadus annab volitusnormi ministrile töötada välja määrus, millega töötada välja ka hinnakiri. See ei ole enam selline tegevus, kus oma hobile ei peaks peale maksma, vaid kui soovid lindude rõngastamisega tegeleda, siis tuleb selle eest ka väike tasu välja käia. Küll see suurusjärk vist oli umbes 5 eurot, aga see sõltub loomulikult ka sellest, kui suure linnuga on tegemist, kas pääsukese või luigega. Aga ka selline muudatus jõustub. 

Hüvitusalad. Ka tegelikult teema, mis on juba üsna pika looga. Iga ehitustegevusega, olgu see suuremahuline taristuprojekt või kaitsepolügoon, ikka kaasnevad need probleemid, et see objekt peab kuskil paiknema, kuskil looduses, kellegi läheduses, kellegi elupaiga ära võtma. Ja kuidas siis tagada see, et avalik huvi ei jääks seepärast rakendamata, et ei ole võimalik justkui leida kompromissi või seadus ei anna selleks võimalust? Ja nüüd siis tõesti on nii, et need kompensatsioonimehhanismid, kompensatsioonialad, see tervik on eelnõus leidnud käsitlust ja mitte ainult taristuobjektide puhul, vaid ka sõjalise militaarotstarbelise kasutuse kontekstis. Ka seal on täiesti tegevused omal kohal. 

Looduskaitsealuste maade hüvitamise temaatika võib olla looduskaitsevaldkonna kõige tuntum teema, see tekitab sageli inimestele muret, riigile peavalu. Õigupoolest on see süsteem käivitunud, inimesed on saanud esitada avaldusi, protsess RMK juhtimisel ja rahastamisel on toiminud. Arutelu toimus suuresti algselt selle üle, kuidas edasi liikuda. Kui isik on olnud teadlik looduskaitsealuse piiranguga maa omandamise hetkel, et seal on peal looduskaitsealune piirang, kas siis peaks kuidagi rakendama uut mehhanismi ja ütlema, et tegelikult tal puudubki õigus seda tagasi müüa? Kuidas seda kõike lahendada? Kas peaks looduskaitsealust maa väärtust kuidagi alla hindama? Lõppkokkuvõttes jõuti ikkagi sellele arusaamale, et ka looduskaitsealusel maal on ikkagi reaalne turuväärtus ja kõik see jätkub tagasiostmise tingimustega seniste reeglite järgi. Keskkonnakomisjon tõi sisse selle põhimõttelise kokkuleppe, et need isikud, kes on olnud selles teises järjekorras – nimelt on kaks järjekorda –, üks pea 30 avaldust on seisnud teises järjekorras, kus ongi olnud vaidlus selle üle, justkui need isikud on olnud teadlikud, et seal on piirangud peal, sellel soetushetkel või tagasisaamise hetkel. Ja kas neil on õigus seda riigile tagasi müüa või ei ole? Me jõudsime arusaamani, et need inimesed, need järjekorras olevad isikud, kes on väga kaua oodanud – ma saan aru, et üle kümne aasta ja rohkem –, nüüd tõstetakse järjekorra etteotsa ja need probleemid lahendatakse esmajärjekorras ära õigluse huvides. Nad on pidanud niigi pikalt kannatama ja ootama. 

Lõpuks jõudsime selleni, et muutus ka eelnõu esialgne pealkiri. See oli algselt looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu, nüüd ta kannab nimetust looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Töö tulemina ma arvan, et komisjoni esimees väga palju panustas, tegi veel ka täiendavaid kohtumisi. Ilmselt oli see vajalik, sest Kliimaministeerium esitas meile hulga ettepanekuid ja toimus veel tubli jätkuarutelu nende ettepanekute üle. Aga suures osas konsensusega jõudis komisjon selle eelnõuga sinnamaani, et tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17.26. Aitäh! Olen rääkinud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. 

Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid! Andres Metsoja tegi väga põhjaliku ettekande, mis on väga tänuväärne töö, arvestades, kuivõrd paljudest detailidest see eelnõu koosneb. Me arutame ühte eelnõu, mille eellugu on sedavõrd pikk, et sellest võiks ju tegelikult päris pika järjejutu kirjutada, aga selle ettelugemine kindlasti ei mahuks etteantud maksimaalse kaheksa minuti sisse, seetõttu ma proovin teha võimalikult lühikeselt. 

Kui ma ütlesin, et see aeg on olnud väga pikk ehk see protsess, siis jah, tõepoolest, see ulatub 2017. aastasse, kuulsite õigesti. See on see aeg, kus tegelikult avaldati või toodi nähtavale väljatöötamiskavatsus looduskaitseseadusele, millest küll, tõsi, praegu on eelnõus sees ainult vastutussätted. Pärast seda on VTK-d on looduskaitseseadusesse lisatud väga palju põhimõttelisi muudatusi, mis pole läbinud väljatöötamiskavatsuse esitamise filtrit. Aga eks see kõik sõltub ju sellest, kuidas tunnetatakse, kas selliseid õigusriigi põhimõtteid peab järgima või ei pea, kas väljatöötamiskavatsus on oluline või ei ole. 

Ma soovin jällegi rõhutada, et mitte ainult see pole oluline, mis on seadustes kirjas, vaid täpselt sama oluline on ka see, kuidas seadusteni jõutakse ja mil määral arvestatakse kodanikuühiskonna seisukohtadega. Kahtlemata on see palju mugavam, kui lõpptulemus võib olla hoopis vastupidine, kui see on oluline inimestele, kogukondadele ja elukeskkonnale, ja seda nii lühiajaliselt kui ka pikaajaliselt. 

Looduskaitseseaduse epopöa on tõesti kestnud palju ja lõpuks takerdunud. Esmasest megaplaanist on järele jäänud see lühikene versioon, mida võib nimetada enam-vähem tehniliseks, mitte päris, aga kõige suuremad hullused on õnneks sealt välja viidud. Seda on käsitletud nagu hästi suurt koalitsiooni töövõitu bürokraatia vähendamisel ja vaatamata sellele, et enamik punkte – tõsi küll, mitte kõik – on tegelikult sellel ajal juba kokku pandud, kui me, sotsiaaldemokraadid, olime koalitsioonis. Aga noh, las see olla. 

Tahaks minna ka paaris punktis sisu juurde. Esiteks, positiivne pool. Ma pean märkimisväärselt suureks saavutuseks seda, mis suudeti paika panna kalda ja ranna osas ning ehitusvööndite osas. Selle sõnastuse kokkupanemine ei olnud lihtne. Seda tuleb kindlasti tunnustada, et see erakordselt keeruline ja vastuoluline protsess on suudetud niimoodi ära teha, et lõpuks on selline mõistlik sõnastus, mis ühelt poolt tagab meie looduslike rannaalade püsimise, mis on avalik huvi, samal ajal on sätteid muudetud ka nii, et saaks lahendatud paljud praktilised probleemid, mis on olemas olnud nii omanikele kui ka omavalitsustele. See on kindlasti üks selle eelnõu kõige suuremaid kordaminekuid. 

Nüüd siis negatiivse poole pealt. On midagi taolist, mis minu isikliku arvamuse järgi ja ka sotsiaaldemokraatide arvamuse järgi on lubamatu. Nimelt, kodanikuühiskonnalt võetakse selle seadusega ära õigus teha ettepanekuid kaitsealade moodustamiseks. See tähendab sisuliselt nende õiguste piiramist ja arvamist, et riigil on parem, kui tema kodanikud valitsemisesse vahele ei segaks. See on põhimõtteliselt vale. See võtab ära meie kogukondadelt ja huvigruppidelt võimaluse mõjutada valitsejaid elukeskkonna eest hoolitsema. 

Ja see on ka üks põhjuseid, miks sotsiaaldemokraadid tegid muudatusettepaneku koos hüvitisaladega, mis esmases versioonis oli nii, et Keskkonnaamet oleks võinud seda teha ilma kohustuseta kaasa arvata teadmisi, parimaid teadmisi. See on õnneks parandatud. 

Palun aega juurde! (Juhataja: "Kolm minutit lisaks.") 

Ja mul on ametnikud rääkinud, et kui me räägime nüüd kaitsealade ettepanekust, siis see on nii tüütu, et on tehtud ettepanekuid, mis pole hästi koostatud, ja on üks suur jama, et neid on nii palju, aga teisalt näitab see, et meie inimesed hoolivad loodusest ja oma keskkonnast. Kui see protseduur on halb, siis saab seda teha kiiremini ja seda saab parandada. Aga kindlasti ei ole lubatud selle õiguse äravõtmine. 

See ei ole paraku ainukene nähe, kus tegelikult kodanikuühiskonna võimalusi vähendatakse. Meenutuseks: viimase 15 aasta jooksul on just olulised ja algselt vaieldavad kaitsealad, nende loomise puhul olnud kodanikuühiskonnal mõjuv roll. Ja selle võimu veenmine, et need kaitsealad on vajalikud, on olnud pikaajaline ja raske tee. Praegu see võimalus sisuliselt kaob või see muutub märkimisväärselt keeruliseks. 

Kokkuvõtvalt, eelnõus on palju vajalikku ja väga olulist, sellist, mida on ammu oodatud, aga samas on seal ka üks säte, mis on põhimõtteliselt vastuvõetamatu. See tekitab keerulise dilemma hääletuse osas. Nii et ma palun kõigil nendel, kellele on oluline kodanikuühiskond, väga tõsiselt kaaluda meie muudatusettepanekut ja selle poolt hääletada. Aitäh! 

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea Toomas! Austatud kolleegid! Isamaa Erakonda kõige rohkem morjendab selle eelnõu probleemina see, et me tegelikult tahame igakülgselt, et need Eesti külades elavad inimesed kaitseks Eesti loodust, need maaomanikud, kes on seal metsamehed, põllumehed, sageli ka jahimehed. Ja teistpidi me neid usaldame justkui selle eelnõu sõnumis kõige vähem. Kohe selgitan. 

See viitab sellele, millele ma juba komisjoni esindajana lühidalt viitasin. Linnades, alevites ja alevikes tiheasustusaladel me näeme, et saab omavalitsusi usaldada, aga külades, kus on tiheasustusalad, seal me tegelikult ütleme, et seda teha ei saa. Kui muudel juhtudel me võtame selle kooskõlastusnõude maha, siis seal me ütleme, et ei, ilma Keskkonnaametiga kooskõlastamata ei ole võimalik midagi teha. Ja ma arvan, et see on vale tee. Seda arvab ka Isamaa fraktsioon. See loob tegelikult halva pretsedendi selleks, et omavalitsusi ebavõrdselt koheldakse antud kontekstis. Ei ole ju väga vahet selles, kas tiheasustusalad on külas, alevis, alevikus või linnas, vaid ikkagi loeb see omavalitsuse arusaam, loeb tegelikult ju planeerimise kogemus, loeb üldplaneering kui üdini avalik ja läbi räägitud dokument, kus ka Keskkonnaamet saab oma sõna sekka öelda. 

Me arvame, et see praktika, kui me selliselt juurutame – olgugi et ma vaatasin ka linnade ja valdade liidu lähenemisnurka, kus nad on andnud oma heakskiidu ja kooskõlastuse sellele eelnõule –, loob ikkagi väga selge pretsedendi, mida ilmselt pärast tagasi pöörata on suhteliselt keeruline. Suuresti seetõttu oleme omakeskis arutanud ja teinud ettepaneku, et Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduses ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Suur tänu teile, hea Andres! Sõnavõtt kohapealt. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Kolleegid! Protokolli huvides märgin ära, et kolleegi välja toodud väide, et igaühelt võetakse ära võimalus teha ettepanekuid looduskaitseala moodustamiseks, ei vasta tõele. Edaspidi, kui eelnõu heaks kiidetakse, näeb kord lihtsalt ette seda, et eraisikud ei pea valmistama ette tervet suurt paketti materjale, et seda ettepanekut teha, vaid nad saavad selle ettepaneku teha Keskkonnaametile, kes omab vastavat valmisolekut ja ekspertiisi, et panna kokku kogu kaitseala moodustamise ettepanek ja edastada see ministeeriumile.

Suur tänu teile! Tiit Maran … (Saalis selgitatakse midagi.) Tiit Maran Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel koha pealt, ma tõlgendaksin seda nii. Tiit Maran, palun!

Aitäh! Kommentaariks lihtsalt, et on väga põhimõtteline vahe, kas kodanikuühiskonnad saavad saata kirja, lihtsalt tavalise kirja ja teha ettepaneku, millele võib suvaliselt vastata, või see on protseduuriliselt paika pandud, kuidas nad teevad ettepaneku, mis on sisuline lähenemine. Need on põhimõttelised vahed.

Aitäh, head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud 40 muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata ja see ettepanek ei kuulu ka hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Helmen Kütt. Aa, jah. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Me palume seda muudatusettepanekut hääletada.

Jaa, me teeme seda. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, me oleme seaduseelnõu 612 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. See ettepanek ei leidnud Riigikogu toetust. 

Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Isamaa fraktsioon ja selle on eraldi esitanud ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Palun nimetatud muudatusettepanekut hääletada.

Me hääletame seda. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele ... Tõnis Mölder, palun küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Aitäh! Kas te korra täpsustaksite, et muudatusettepaneku tegi nii Isamaa fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon? Või kuidas sellega oli? Maailmavaateliselt väga erinevad erakonnad. Kas nad on midagi ühist saavutanud? Ma lihtsalt küsin.

Ega nad teineteisest nüüd nii kaugel ka ei ole. Siin on kirjas, et samasisulise muudatusettepaneku on esitanud nii Isamaa fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Head kolleegid, kas on arusaadav, mida me hakkame hääletama? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Panen hääletusele … Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus. Me sotsidega ühisettepanekuid küll ei ole esitanud. (Hääled saalis.) Lubage, ma lõpetan küsimuse. Kas komisjon ühendas need muudatusettepanekud, kuna sõnastus oli sama? Ma väga hästi näen. Ma küsin, kuidas see tegelikult oli, et aru saada. Ühisettepanekuid pole olnud. Kaks erinevat ettepanekut, kas nad olid ühesuguse sõnastuse ja sisuga ja liideti komisjonis või kuidas see niimoodi juhtunud on?

Aitäh teile, hea kolleeg! Kui te lubate, siis ma annaks vahepeal erandkorras sõna Yoko Alenderile, kes annab kindlasti palju pädevama vastuse teie esitatud küsimusele. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Helir-Valdor Seeder, vastus on jah.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Ja pean ikka ütlema, et selle esitajaks on nii Isamaa fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, aga selle on esitanud eraldi, mõlemad on selle esitanud, komisjon on need ühendanud. Kes on selle muudatusettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada! Või vastu? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu oli 47, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 4 ei saanud Riigikogu toetust.  

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus … (Hääled saalis.) … arvestada täielikult. (Elevus saalis.) Aga mul on tehtud roosaga, sellepärast. (Naer.) Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Ja see ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 11, ka selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, ka selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada seda täielikult. Lauri Läänemets, kas teil on vahepeal küsimus või tegelikult ei olnud?

Aitäh! Mul lihtsalt tekkis segadus ja ma ei tea, kas teie oskate sellele vastata, aga kui te loete ette praegu neid ettepanekuid, näiteks mis on Isamaa teinud, ja juhtivkomisjon on neid täielikult toetanud, siis ma ei saa aru, miks Isamaa tahab katkestada seda. Ta on ju toetuse leidnud peaaegu kõiges.

No isegi mulle tundus, et see oleks nagu juba Isamaa eelnõu, huumorina öeldud, aga tegelikult see küsimus ei puutu asjasse, antud juhul kindlasti mitte. Isamaal on õigus käituda. Ja ma ütlen selle selgituse ka, miks ma kõhklesin. Mul siin maatriksis need, mis on komisjon toetanud, on nagu rohelise värviga. Aga need Isamaa omad olid millegipärast roosaga, komisjon oli neid toetanud, aga need olid roosaga. Sellepärast mul mingi kõhklus tekkis ühel hetkel. (Hääl saalist: "Selle pärast me ei toetanud seda.") Jah, ma saan aru, see roosa värv teile hästi ei sobi. 

Aga nüüd, head kolleegid, läheme edasi. Muudatusettepanek nr 19, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Muudatusettepanek nr 23, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 29, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 30, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 31, sellegi on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 32, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 33, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 34, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 35, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 36, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 37, esitajaks samuti keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 38, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 39, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Muudatusettepanek nr 40, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni otsus ja ettepanek on eelnõu 612 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 612 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 612 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 612 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik keeleinimesed, kes selle vastu huvi tunnevad! Keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisest annan ülevaate. 

Kõigepealt lühidalt. Eelnõu eesmärk oli kajastada eesti keele poliitika korraldust, tugevdada eestikeelse asjaajamise põhimõtteid, parandada täiskasvanute keeleõppe korraldust, koondada keelepoliitika juhtimine Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusalasse ning tõhustada järelevalvet keelenõuete täitmise üle. Eelnõuga laiendatakse asjaajamiskeele regulatsiooni, suurendatakse sunniraha ja trahvimäärasid keelenõuete rikkumise korral ning kehtestatakse riigilõiv keeleeksami kolmanda ja järgnevate sama taseme soorituste eest. Samuti täpsustatakse keeleõppe, keeletehnoloogia ning avaliku sektori eestikeelse asjaajamise korraldust. 

Kultuurikomisjon valmistas eelnõu ette koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Menetluse käigus küsiti arvamusi erinevatelt huvirühmadelt, sealhulgas Eesti Puuetega Inimeste Kojalt, Võrokeste Kongressi Vanemate Kogult, Seto Kongressi Vanemate Kogult, Mulgi Kultuuri Instituudilt ja Tallinna Ülikoolilt. Eelnõu arutati kokku üheksal istungil. 2. detsembril 2025 oli kultuurikomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühine istung ja kultuurikomisjon ise pidas kaheksa erinevat istungit selle seaduseelnõu arutamiseks. Menetluse käigus käsitleti keeleõppe korraldust, keeletehnoloogia arendamist, viipekeele küsimusi, teenindusvaldkonna keelenõudeid, keelenõuete täitmise järelevalvet ning eesti keele piirkondlike erikujude kaitset. 

Kõige põhjalikumad arutelud puudutasid lõunaeesti keele staatust keeleseaduses. Võro, seto, mulgi ja tartu keele esindajad ning mitmed Riigikogu liikmed tegid ühiselt ettepaneku tunnustada lõunaeesti keelt seaduses eraldi piirkonnakeelena. Kultuurikomisjon nõustus, et eesti keele piirkondlikud erikujud vajavad senisest tugevamat kaitset ja nähtavust. Samas leiti komisjoni aruteludes, tuginedes Eesti Keele Instituudi teadlaste ning Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohtadele ja Riigikogu õigusosakonna seisukohale, et lõunaeesti keele nimetamine seaduse tekstis eraldi piirkonnakeelena tekitaks õiguslikke probleeme. 

Põhiseaduse kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul puudub Eesti õiguses piirkonnakeele mõiste ning selle toomine seadusesse eraldi õigusliku kategooriana oleks tekitanud küsimusi riigikeele staatuse, ametliku asjaajamise, hariduse, keelenormide ja järelevalve korraldamise kohta. Samuti leiti, et selline lahendus oleks võinud riivata õigusselguse põhimõtet ning tekitada vastuolusid teiste seadustega. Lisaks on küsimus ka õiglases kohtlemises teiste erikujute suhtes. Seetõttu otsustas kultuurikomisjon mitte toetada ettepanekut luua seaduses uus mõiste "lõunaeesti piirkonnakeel". 

Selle asemel töötati koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Keele Instituudi murdekeelte ekspertidega välja nii-öelda kompromissettepanek, mis leidis ka toetust kultuurikomisjonis. Kompromisslahenduse kohaselt loobuti keeleseaduses mõistest murdekeel, kuna seda osa piirkondlike erikujude toetajad ei aktsepteeri. Kasutusele jäi nüüd mõiste "eesti keele piirkondlik erikuju". Seaduses nimetati eesti keele kaks ajaloolist piirkondlikku erikuju. Toodi välja, et need on põhjaeesti ja lõunaeesti keeleala ajaloolised erikujud. 

Sätestati võimalus kasutada piirkondlikku erikuju põlisel kasutusalal paralleelselt kirjakeelse tekstiga. Samas peeti võimalikuks ja vajalikuks täpsustada eelnõu seletuskirjas, et lõunaeesti keele ühendnimetuse alla kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keele kujud. Seletuskiri ei loo uut õiguslikku staatust, kuid võimaldab selgitada seaduse mõtet ning tunnustada lõunaeesti keele ajaloolist ja kultuurilist eripära, sealhulgas tema kujunemist teistsugusel viisil kui põhjaeesti keelest välja kujunenud eesti kirjakeel. Nii saavutati kompromiss, mis tugevdab piirkondlike keelekujude kaitset, säilitades samal ajal põhiseadusest tuleneva põhimõtte, et Eesti riigikeel on eesti keel. 

Menetluse käigus arutati põhjalikult ka Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid, mis puudutasid takso-, kuller- ja platvormiteenuste osutajate keelenõudeid. Nende muudatuste eesmärk oli tagada, et avalikkusega suhtlevad teenuseosutajad valdaksid eesti keelt ja et keelenõuete täitmise kontroll oleks tõhusam. Muudatusettepanekutega sooviti muu hulgas siduda teenindajakaardi väljastamine B1-tasemel eesti keele oskuse tõendamisega, tugevdada platvormiettevõtete vastutust keelenõuete täitmise eest, suurendada keelenõuete rikkumise korral sanktsioone ja muid selliseid asju. 

Komisjon kuulas ära Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Keeleameti seisukohad. Ministeeriumide hinnangul olid kehtivad keelenõuded juba seaduses olemas ning osa ettepanekuid oleks toonud kaasa täiendava halduskoormuse või vajanud laiemat regulatsiooni seoses Euroopa Liidu platvormitöö direktiivi ülevõtmisega. Samuti leiti, et osa ettepanekute eesmärgid on saavutatavad olemasolevate järelevalvemehhanismide tõhusama rakendamise kaudu. Kultuurikomisjon Isamaa ettepanekuid ei toetanud ning need ei jõudnud eelnõu lõppredaktsiooni. 

Muud olulised muudatused olid. Menetluse käigus arutati ka keelepoliitika juhtimise koondamist Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusalasse, täiskasvanute keeleõppe korraldust, eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist, eesti viipekeele kasutamise ja tõlketeenuse kättesaadavuse küsimusi ja eksamitöödega seotud teabele juurdepääsu regulatsiooni. Nendes küsimustes valitses üldiselt laiem üksmeel kui lõunaeesti keele staatuse üle peetud vaidlustes. 

Menetluslikud otsused. Eelnõu esimene lugemine lõpetati Riigikogu täiskogus 18. novembril 2025. 13. aprillil 2026 otsustas kultuurikomisjon konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja lõpetada teine lugemine. 14. aprillil 2026 otsustas komisjon eelnõu ajutiselt täiskogu päevakorrast välja võtta, et jätkata läbirääkimisi lõunaeesti keele küsimuses ning otsida laiemat kompromissi. 

Teise lugemise eel oli keskne küsimus kahe muudatusettepaneku vahel, niinimetatud 19 Riigikogu liikme ettepanek sätestada keeleseaduses lõunaeesti piirkonnakeel eraldi õigusliku kategooriana ja kultuurikomisjoni kompromissettepanek eesti keele piirkondlike erikujude kaitse tugevdamiseks. 19 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanek ei leidnud komisjonis esialgu toetust. Pärast täiendavaid läbirääkimisi otsustas kultuurikomisjon siiski võimaldada selle üle arutelu ka Riigikogu täiskogus ning saata täiskogu ette mõlemad lahendusvariandid. Täna me ei hääleta kultuurikomisjoni varianti, aga teine tuleb hääletamisele. Kultuurikomisjoni kompromissettepanek leidis komisjonis toetuse. 

1. juunil otsustas kultuurikomisjon suunata eelnõu uuesti Riigikogu suurde saali teiseks lugemiseks 10. juunil 2026 ja teha ettepaneku viia lõpphääletus läbi 17. juunil 2026. 

Nagu näete, on keeleseaduse eelnõu menetlemist iseloomustanud väga põhjalik ja väga sisuline arutelu. Suurim vaidlus, nagu ma ütlesin, puudutas lõunaeesti keele õiguslikku staatust, kuid ma loodan, et menetluse käigus leidsime me variandi, mis pakub kaitset kõikidele erikujudele ja samas toob uue mõistena sisse piirkondliku erikuju mõiste ning täpsustab, et need on põhjaeesti ja lõunaeesti keele kujud. Seletuskirjas räägitakse pikalt sellest, kuidas need on ajalooliselt erinevalt kujunenud ja vajavad toetust ja kaitset. Saime komisjonis arutades ka teada, et Haridus- ja Teadusministeerium on valmistanud ette terve paketi toetusmeetmeid, mis võimaldaksid neid ajaloolisi keelekujusid hoida, kaitsta, õpetada ja arendada. 

Loodan, et te toetate neid ettepanekuid. Aitäh!

Suur tänu teile täpse ja sorava ettekande eest! Teile on üks küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, põhjaliku ettekande eest! Aga soovin täpsustada. Oma komisjoni töö kirjelduses ütlesite, et lõunaeesti keele toomine keeleseadusse piirkonnakeelena, mõistena tooks kaasa õiguslikke probleeme. Äkki te pisut sisustaksite seda, mida see tähendab? Need, kes valmistasid selle muudatusettepaneku, suhtlesid Eesti tippjuristidega ja nemad ütlesid, et põhiseaduslikku riivet selles kindlasti ei ole. Mida täpsemalt see õiguslik probleem tähendab?

Suur aitäh teile küsimuse eest! See on tõesti õigustatud küsimus, sest see tõepoolest, nagu te ise teate, on olnud meie jaoks paras pähkel aru saada, mida täpselt see põhiseadusega vastavus siin tähendab. Ja vaadates ka nendest protokollidest, tuleb siit kenasti välja see, tuuakse välja tegelikult, võiks öelda niimoodi, et kõigepealt küsimuse komplekssus just sellepärast, et kui me tooksime seaduse tasemele selle, et me räägiksime nii, nagu need grupid ise ennast mõistavad, tooksid selle keele mõiste sinna sisse, nii nagu 19 Riigikogu liikme ettepanekus oli, et me ütleksime, et lõunaeesti keel koosneb neljast keelest. See tekitaks ühelt poolt sellise loogilise küsimuse, kuidas on see seotud eesti riigikeelega, kas see on selle sees või selle kõrval. Aga õiguslikus mõttes pöörati tähelepanu peamiselt sellele, et nii põhiseadus kui ka kehtiva keeleseaduse § 3 lõige 3, murdekeelte kaitse, tegelikult tagavad juba piisava eesti keele rikkuse ja juriidilises mõttes piirkonnakeele mõiste on juriidiliselt avamata, mis toob ebaselguse põhiseaduse § 6 ja § 52, mis on asjaajamiskeel on eesti keel, selle süsteemi. Ja kõigepealt toodi välja see vastuolu riigikeele ühtsuse ja jagamatuse põhimõttega. 

Teiseks, riigikeele ühtsuse murendamine ja õiguslik konflikt, luues seaduse tasandil uue keelelise õigusliku kategooria, mis on täpsemalt defineerimata, eks ole, see piirkonnakeel, mis ei ole murre, sest see on teie taotlus olnud, et keeleseaduse § 3 lõike 3 muudatuse kohaselt riivab see riigikeele monoliitsust. Kui lõunaeesti keel defineeritakse seaduses eraldi keelena, võib tekkida argument, et see ei ole enam põhiseaduse § 6 tähenduses eesti keel, vaid midagi muud. Tekib küsimus, kuhu see paigutub riigikeele suhtes. Muudatusettepaneku tegijad on oma selgituses öelnud, et piirkonnakeel ei asetu eesti keele kõrvale, aga luuakse juriidiline konstruktsioon, kus on mõeldud, et riigikeele sees eksisteerib teine iseseisev piirkonnakeel, ja muudatus ei näe regulatsioonina ette lõunaeesti keele paiknemist, kuid regulatsioon ei parandaks ka olukorda, sest õiguslikus mõttes ei saa keel koosneda keeltest. Samas, nagu murdeinimesed ütlevad, et inimesed võivad seda ise keeleks nimetada. Õigusselgus nõuab ühtset halduskeelt, õiguslikult ei saa üks keel olla osa teisest. Samuti ei tunne põhiseadus mõistet piirkonnakeel ning see on otseselt vastuolus põhiseaduse §-ga 6, mis eeldab eesti keele kui riigikeele ühtsust. 

Keeleseaduse § 3 lõige 2 tunnistab iseseisva keelena vaid eesti viipekeelt. Muude keelekujude nimetamine keelteks, näiteks võru keel versus Võru murre, väljaspool murdekeele mõistet tähendab juba juriidiliselt uue iseseisva keele tunnistamist riigikeele sees, mis on vastuolus põhiseaduse § 6 käsitlusega, mis ütleb, et Eestis on üks keel. 

Kui lubate, siit edasi tulevad ka nii-öelda praktilised küsimuse. Hierarhiline ebaloogilisus. Konstruktsioon, kus riigikeele sees on piirkonnakeel, mis omakorda koosneb teistest keeltest, mitte murretest, tekitab vastuolu nii juriidilise kui ka tavaloogikaga. See ei vasta nõudele, et seadus peab olema selge ja ühetähenduslik. Kui seadus eristab Lõuna-Eesti piirkonna keelt tavalisest murdekeelest, jääb selgusetuks nende õigusliku staatuse vahe ja rakendusala, mis on vastuolus põhimõttega, et seadus peab olema täpne ja ühetähenduslik. Kuna lõunaeesti keel on murrete koosseisust väljas, ka teie enda soovil, siis ei saa sellele automaatselt kehtida murrete kohta käiv regulatsioon ja õiguslik staatus ja rakendusala tuleb eraldi reguleerida, mis tähendab, et rakendustasandil vajab iga samm eraldi regulatsiooni. Näiteks, kas ametnik peab piirkonnas lõunaeesti keelt oskama? Kas dokumente võib esitada lõunaeesti keeles? Kas kohanimed peavad olema kahes keeles või eraldi? Kas koolid peavad pakkuma lõunaeesti keeles õpet? Kas kohtumenetlus võib või peab kasutama lõunaeesti keelt? 

Edasi sealt tegelikult on võõrkeeleks liigitumine, nagu eelnevalt märgitud, tuues sisse termini eesti keele piirkonnakeel ehk Lõuna-Eesti piirkonna keel, milleks on võru, seto, mulgi ja tartu keel, antakse lõunaeesti keelele piirkonnakeelena juriidiliselt iseseisev staatus. Ja see muudaks selle absurdseks olukorraks, sest tegelikult tooks kaasa selle olukorra, kus põlistele eesti keele kuju kasutajatele laieneksid võõrkeele piirangud, mis ei ole loogiline. 

Edasi tuleb veel – vabandust, et nii pikalt, aga kuna see on nii nagu vaidlusi tekitav –, on ka vastuolu kirjakeele normiga. Kui piirkonnakeeltele antakse staatus väljaspool murdekeele mõistet, tekib õiguslik vaakum, sest lõunaeesti keel ei ole murre ega riigikeel kirjakeele keelenormi tähenduses. Ja järelevalve võimatus. Keeleametil puudub õiguslik alus teostada riiklikku järelevalvet keeleseaduse §-s 30 ja rakendada sanktsioone, nagu me siin uue seaduseelnõuga ka teeme, sest kui puudub piirkonnakeele norm, siis see muudab keele kaitse deklaratiivseks ja kontrollimatuks. 

Ja lõpuks või, ütleme, väga oluline asi ka see, et see põrkub seadusandja kokku võrdsusõiguse riivega. Põhiseaduse § 12 keelab diskrimineerimise rahvuse ja keele alusel. Kui teatud piirkonna elanikele antakse keelelised privileegid pelgalt põhjenduse alusel, mis puudutab identiteedi määratlemist, on see vastuolus keeleseaduse § 2 lõike 3 proportsionaalsuse põhimõttega teiste Eesti elanike suhtes. Selline eristamine peab olema põhjendatud, avalikes huvides ja proportsionaalne. Kui teaduslikult ei ole selge, miks näiteks mulgi või tartu erikujud väärivad rohkem keele staatust kui näiteks hiiu keel, mis kuulub Põhja-Eesti erikujudesse, või teised rannikumurded, siis see on vastuolus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. 

Selles mõttes on siin hulk loetelu, aga nagu te teate, on neid kõiki siin väga põhjalikult vaagitud tõesti. Aitäh teile!

Aitäh väga põhjaliku vastuse eest! Aga ma loodan, et järgmised vastused on natuke lühemad. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Tõesti, siin tuli nagu automaadist. Aga tunnustus teile. Aga ma küsin edasi. On selge, et on üks riigikeel ja see on eesti keel, see ei kuulu kuidagi vaidluse alla. Te ütlesite, et eesti keele kõrval või sees ei saa olla teisi keeli. Kuid ma toon teile näite. Soomes tunnustatakse lisaks riigikeelele saami keeli, Lätis on lisaks riigikeelele seaduses nimetatud latgali kirjakeel, liivi keel. Ei Soome ega Läti riigikeel ole seetõttu nõrgenenud. Palun selgitage, mida me siin Eestis niimoodi kardame. Need riigid on näidanud, et oma keelerikkust saab kaitsta ka ilma riigikeele positsiooni vähendamata. Miks meil selline olukord on?

Suur aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, eks ole, kindlasti on igal riigil oma erinev olukord. Ja nagu me ütlesime, me ikkagi võrdleme seda meie enda põhiseadusega ja sellega, kuidas need on tarvitusele võetud. Siiani meil tõesti seda piirkonnakeele mõistet ei ole ja me tunnustame eesti keele kõrval veel eesti viipekeelt, mis erinevad on. 

Nüüd, mis on tegelikult taust? Palju, pikki aastaid on tegelikult mingis mõttes avaldatud Eestile ka survet. Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta komisjon on täheldanud, et Eestil on põhjust kaaluda mitmetele keeltele regionaal- ehk piirkonnakeele staatuse andmist. Tegelikult seesama komisjon ütleb, et see võiks olla vene keel, millele sellist staatust anda. Ma arvan, et see on see, mis on meie kontekst, kus me seda peame arvestama. Mitte ükski selline eesti keele piirkondlik erikuju tegelikult sellele ei vasta, aga regionaal- ja piirkonnakeele staatuse andmisel tuleb ikkagi kaaluda ohtu ka Eesti julgeolekule ja sisemisele ja välisele rahule, mis omakorda on tegelikult ka meile põhiseadusega antud ülesandeks. See on tegelikult see taust ja ma arvan, et ma ei peagi seda pikemalt selgitama, sest selle teise poolega sellest seadusest me tegelikult kaitseme eesti keele eluõigust ja seda survet, mida avaldavad meile just need muu kodukeelega grupid, kes ei taha kuidagi eesti keelt omandada. Ja kuna meil on selliseid piirkondi, kus valdavaks ei ole mitte eesti keel, vaid on hoopis vene keel, siis ma arvan, et meil on põhjust olla väga tähelepanelikud selle osas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus nende kahe hääletusvooru vahel. Ma olin küll ise kohal, aga tol hetkel ma ei saanud täpselt aru, et kui esimene kord oli 19 Riigikogu liikme muudatusettepanekul viis toetajat ja teisel korral kolm, siis kas põhjus oli ainult selles, et vastandlike muudatusettepanekute osas tuli teha valik? Või oli seal mingi sisuline asi ka, miks paar komisjoni liiget otsustasid ringi? Kas seal oli mingi sisuline …?

Suur aitäh! Nagu te teate, meil oli tõesti tegelikult kokku kolm hääletust. Esimese hääletusega tegelikult ei saanud see 19 Riigikogu liikme muudatusettepanek ühtegi toetushäält ja kõik toetasid seda, et me saadaksime kultuurikomisjoni ettepaneku. Pärast pikki konsultatsioone leidsime me, et me tuleme vastu, et seda oleks siin võimalik üldse arutada ja Riigikogus saaks neidsamu selgitusi anda ja tõesti leida – see on kõigi meie huvi –, et inimesed saaks aru, et me siin ei tee mingisugust teerulli, vaid me tegelikult kaalume erinevaid argumente ja saaks neid asju uuesti siin arutada. 

See teine hääletus tõepoolest andis selle võimaluse, et inimesed ütlesid, et okei, miks mitte, saadame selle siis Riigikokku. Ja mitmed inimesed andsid oma hääle ja ütlesid, et … Ja osad üldse ei hääletanud. Selle tulemusena tõesti jõudis see muudatusettepanek siia Riigikogu saali, sest kui ei ole vähemalt kaks häält toetanud, siis te teate, et tegelikult ta ei tule siia. Nüüd anti küllaga neid hääli, aga ei arvestatud seda, et tegelikult kultuurikomisjon peab tegema oma eelistuse. Valdav oli ikkagi ka teisel hääletusel, et anti rohkem poolthääli kultuurikomisjoni ettepanekule. Aga jäi selliseks lahtiseks, et mida siis tegelikult nagu toetatakse. Just selle toetamise pärast toimus uus hääletus, kus tegelikult osa inimesi sai aru, et korraga ei saa mõlemat toetada. See oli see põhjus, mille pärast nad valiku tegid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuidas nende teiste riikidega on, Itaalia või Hispaania või Soomega, kus on katalaani ja baski ja galeegi Hispaanias ja Friuli ja Sardiinia? Ma ei ole jõudnud vaadata, kuidas nende põhiseaduses on. Meil on see § 6, mis oli, üks ja ainus. Aga kuidas nende teiste riikidega on? Kas kõigil on samamoodi, et Itaalias on § 12 või mis ta oli, et on ainult itaalia keel? Ja kuidas teistega on?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Kindlasti seda otseselt komisjonis ei arutatud, aga see küsimus on õigustatud. Hea kolleeg Anti Allas tõi siin juba välja, et ka soome keele puhul tõesti neil nii rootsi keelt õpivad lapsed koolis kui ka soome keelt ja saami keelel on ka eraldi staatus. Selliseid variante on. Meil kultuurikomisjonis käib päris palju välismaa delegatsioone. Viimati küsisidki meie käest belglased, tahtsid näidet saada, kus meil keeleseaduse arutelul vaidlused on. Me tõime näite, et ühelt poolt peame kaitsma seda, et anda eesti keelele suuremat õigust, ja teiselt poolt peame kaitsma hoopiski seda, et eesti keel annaks rohkem eluõigust või tunnistaks neid, kelle identiteet on just nimelt erikujude kaudu välja kujunenud. 

Selle peale ütlesid meie kolleegid Belgias, et oi, meil on väga suured vaidlused ja meil on palju väga erinevaid murdeid, aga te olete ju nii väikesed, et kui suured te siis õieti olete, et ahaa, teil on alla miljoni eesti keele kõneleja, siis te tahate veel kakelda selle peale, et mitu erinevat erikuju saaks keeleseaduse tasemel võistelda või ära märkida. See ei ole mõistlik. Ma arvan, et tegelikult on meie kontekst alati kõigi nende seaduste puhul väga oluline. Uuesti rõhutan, et see kindlasti on kõigi südamesi. Ma ütleksin, et komisjonis oli väga suur üksmeel – kõik, kes siin kultuurikomisjoni istungeid on jälginud, seal oli väga suur üksmeel –, et kõiki meie piirkondlikke erikujusid tuleb arendada, kaitsta ja toetada. Ma arvan, et siin ei ole mingit küsimust. 

Ka Haridus- ja Teadusministeerium, nagu ma ütlesin, on valmistanud ette selle paketi, millega toetada. Ja hea meel on öelda, et tegelikult on ka reaalselt need toetusmeetmed, mida ju siiani murdekeele kõnelejatele – siiani me nimetasime neid murdekeele kõnelejateks –, tõusnud. Võib vaadata, et palju toetusmeetmeid on Võru Instituudi toetatud, erinevaid tegevusi. See ei ole ju praegu uus, et me seda toetust küsime. 

Kui võrrelda kahte viimast rahvaloenduse andmestikku, siis perioodil 2011–2021 oli murdekeele kõnelejate arv kasvanud 23%. Kui 2011 rahvaloenduse andmetel inimesed ise hindasid, et nad oskavad mõnda murdekeelt, oli neid 131 000, siis nüüd, 2021 oli neid inimesi juba 160 000. Tegelikult see arv on kasvanud ja see on tore. Me tahame neid kindlasti rohkem toetada.

Ja nüüd ka selle seadusemuudatuse kõige esimene punkt ütleb väga kindlasti, et riik toetab kõiki neid erikujusid, toetab võrdselt, ükskõik, kuidas nad ise ennast nimetavad. Selles mõttes on võrdsus tagatud. Aga tähtis on ka see, et murdekeele ja Lõuna-Eesti piirkonna keele põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile lisada samasisulise teksti vastavas murdekeeles. See on kindlasti see asi, mis on hästi oluline ja mis võimaldab nendes piirkondades õpetajatel toimetada. Ministeerium on ette näinud ka selle, et toetada murdekeele õpetamist või piirkondlikku erikuju – vabandust, see õige oleks öelda – põlisel kasutusalal, et ka nemad saaksid nii-öelda õpetamise lisa, nii nagu Ida-Virumaal eesti keele õpetajad. Need kaitsemeetmed on kõik olemas. 

Me peame kindlasti kõik selleks tegema, et väärtustada eripära ja mitmekesisust. Aga küsimus on eelkõige see, kas seda peab panema seaduse teksti ja eesti keele nimetamise kõrval nimetama veel selliseid konstruktsioone, et kas selle kõrval on teine keel või teine keel on selle sees. Nagu õuna sees on tavaliselt seeme, mitte teine õun. See oleks mõistelise loogika järgi arusaamatu inimestele. Ja seaduse mõte peab olema selge. See on ainuke probleem. Ei vaielda mitte selle üle, et anda tähtsust, õigust ja toetust, vaid vaieldakse ainult selle üle, kas see sõna peab olema selles lauses sees.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Ma palun veel kord teie selgitust, et ka nii hääletajatel kui ka pärast selle hääletuse üle arutlejatel oleks selgem. Esimene muudatusettepanek ja teine muudatusettepanek. Võtame näiteks Muhu murde, mille rääkija on minu perekond, mida nemad saavad vähem selles esimeses muudatusettepanekus kui teises? Sest Lõuna-Eesti puhul on mainitud, et ka sildid võivad olla kohalikus, aga minu meelest see murdekeelne silt või isegi tšekid sobiks ju imehästi Muhusse või Saaremaale ka. Ma tean, et ühes Lõuna-Eesti poes on tšekid lõunaeesti keeles.

Just! Suur tänu selle küsimuse eest! Ma arvan, et see võimaldabki seda selgitada. Riigikogu 19 liikme ettepanekus toodaks eraldi välja, et eesti keele piirkonnakeele ehk lõunaeesti piirkonnakeele, milleks on võru, seto, mulgi ja tartu keel, edaspidi kaitset ja kasutamist riik toetab. Ma arvan, et igal muhu keele ja hiiu keele kõnelejal tekib küsimus, miks meid ei nimetatud, kus me oleme. Selles mõttes, mida te saate, on pigem see, et te saate imestuse selle esimese ettepanekuga, mispärast siis ei loeta üles, kui neid murdeid on vist kuskil 116, miks neid teisi ei loeta, miks meil Põhja-Eesti murded ei ole eraldi välja loetud. Selles mõttes on kasutus tegelikult mõlemal, ütleme, sama, ainult et esimeses, Riigikogu inimeste ettepanekus räägitakse lõunaeesti piirkonnakeelest otse, seda nimetatakse, aga nii-öelda kultuurikomisjoni ettepanekus öeldakse ka eesti keele piirkondliku erikuju, milleks on ka see muhu keel. Erikuju põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile, ka sellel sildil, lisada samasisulise teksti vastavas erikujus. See tähendab, see ongi selle seaduse kultuurikomisjoni ettepaneku kohaselt võimalik. Kõiki neid erikujusid, olgu nad kujunenud Põhja-Eesti alal või Lõuna-Eesti alal, koheldakse selles mõttes võrdselt, kasutust lubatakse ajaloolisel keelealal teha paralleelselt. Ma loodan, et see oli selge ja aitas. Väga hea küsimus!

Madis Kallas, palun!