Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Nüüd on aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Urmas Reinsalu, palun! Kas te, Urmas Reinsalu, soovite eelnõu üle anda? Härra Urmas Reinsalu, palun, kui te soovite eelnõu üle anda, siis praegu on teie kord! Head kolleegid, meil on praegu eelnõude ja arupärimiste vastuvõtmine. Urmas Reinsalu, ma kuulutan teid kolmandat korda välja. (Urmas Reinsalu täpsustab üleantavate arupärimiste arvu.) Jah. Urmas Reinsalul on viis arupärimist, siis kahe minuti kaupa. Palun!

Selge. Aga, lugupeetav rahvaesindus, Isamaa ja Res Publica Liit oli varem, aga praegu on Isamaa Erakond. Selles loogikas esitan ma arupärimised, viis tükki, parlamendi liikmetelt valitsuse liikmetele. 

Ma tahan kõigepealt öelda, et selline legitiimsust mitteomavate eelnõude kiirkorras puntraviisi läbisurumine, nagu valitsus püüab teha, on kohatu. Seetõttu tegime esmaspäeval ettepaneku võtta rida vastakaid tundeid ja vastuseisu tekitavaid eelnõusid nende läbi[surumise] asemel päevakorrast välja. Kahjuks selle [ettepanekuga] ei arvestatud. Isamaa seisukoht on, et me peame kehva poliitika läbisurumist pidurdama. Selleks me oleme täna valmis. 

Teiseks. On tulnud teade, et kui koalitsioonil ei õnnestu seda istungit täna tulemusrikkalt lõpuni lohistada, kutsutakse kokku Riigikogu istung 14. juunil, leinapäeval. Ma arvan, et see ei ole [selle päeva] sümboolse tähenduse tõttu kohane. Meil on üleskutse. Hästi, praegu on parlamentaarne vastasseis, aga on olemas ka väärikuse küsimused. Ettepanek on leida mõni muu nädalapäev valitsuskoalitsiooni tahte realiseerimiseks, olgu selleks selle nädala reede või laupäev või mingi järgmise nädala tööpäev. 

Ma annan selles loogikas kõigepealt üle arupärimise sotsiaalministrile lastetoetuste tuleviku kohta. Nimelt on proua Kallas teatanud, et valitsus on kokku leppinud, et 2028. aastaks asutakse lastetoetusi vähendama, ja härra Ligi on teatanud, et lastetoetused on minevik. Tõepoolest, riigi eelarvestrateegias on 2029. aastast lastetoetuste mahtu juba 100 miljonit eurot vähendatud. 

Aitäh teile! Aitäh, Urmas Reinsalu! Palun järgmine arupärimine! 

Me ootaksime proua Jollerilt sellele küsimusele vastust. Ole hea! (Ulatab arupärimise teksti juhatajale.)

On tähendusrikas, et ainus sõnum, mis valitsuselt on tulnud enne tema ametiaja lõppu, on see, et veel täiendavalt poliitilise retoorikaga habrastatakse lastega perede toimetulekut. Ma arvan, et see on kohatu.  

Järgmine arupärimine on Kristen Michalile, peaministrile. See puudutab Rail Balticu projekti riikidevahelisi kokkuleppeid. Nimelt, esmaspäeval selgus riigieelarve kontrolli [eri]komisjonis hämmastav asjaolu. Riikidevahelises kokkuleppes, mis sõlmiti 2017. aastal, on Rail Balticu projekti realiseerimise lõpptähtajana kirjas, et see saavutab valmiduse 2025. aastal. Nagu me loodusvaatluste teel suudame tuvastada, seda ei ole juhtunud, vaid see projekt on ametiisikute, erinevate riikide esindajate retoorika [põhjal otsustades] edasi lükkunud 2030. aastani. Kuid Kliimaministeeriumi esindajad on kinnitanud, et mingit riikidevahelist kokkulepet selle kohta, milline on uus valmimisaeg, ei olegi sõlmitud. See tähendab, et projekti puhul, [mille maksumus on] suurusjärgus 25 miljardit eurot, nagu hindab Euroopa audiitorite koda, ei olegi uut kokkulepet, mis ajal see üldse valmib.  

See tekitab rea küsimusi. Mis otstarbel niisugust suhet ei ole määratletud? Milline on valitsuse kavandatav agenda selle projekti rahastamiseks? Esmaspäeval oli kuulda, et meil on täiendavalt 2027. aastal, riigi eelarvestrateegia väliselt, puudu 150–200 miljonit eurot. Sellest kõigest johtuvalt ootame valitsusjuhilt vastuseid selle nii suure investeerimismahuga projekti õigusselguse kohta. Ole hea! (Ulatab arupärimise teksti juhatajale.)

Aitäh!

Kolmas arupärimine puudutab värskelt ilmunud OECD ja IMF-i aastaraporteid Eesti majanduse väljavaadete kohta. Me soovime peaministrilt teada saada [järgmist]. Raportid on mahukad ja sisaldavad erinevaid poliitikavalikuid, millest osa on poliitilistele jõududele ilmselt vastuvõetavad ja osa ei ole vastuvõetavad, nagu ühiskondliku arutelu korras [on ilmnenud]. Kuid nendes raportites on rida põhijäreldusi. Esiteks markeerime me ära jätkusuutliku rahandustrajektoori, mille ülikriitiliselt toovad välja mõlemad eksperdiinstitutsioonid, ja teine tõsine probleem on tööjõu tootlikkuse suhteline langus, mis meil on viimaste valitsuste ajal aset leidnud. Me soovime peaministrilt nende raportite pinnalt käsitlust, milliseid samme on valitsus viimastel aastatel astunud tööjõu tootlikkuse parandamiseks. Aga [küsime] ka seda, millised valitsuse sammud on Eesti majanduse suhtelist konkurentsivõimet tööjõu tootlikkuse vallas hoopis alandanud. Me soovime relevantset käsitlust suhtumises nende raportite kriitikasse Eesti majanduse väljavaadete kohta. See eeldab ka valitsuse tegematajätmistele ausalt silmavaatamist. Ma loodan, et peaminister suudab olla üle päevapoliitikast ja anda käsitluse, mis annab objektiivse hinnangu kujunenud olustikule, [mis on toonud] viimastel aastatel kaasa meie majanduse konkurentsivõime nõrgenemise nii Euroopas kui ka Läänemere regioonis. Ole hea! (Ulatab arupärimise teksti juhatajale.) 

Järgmine arupärimine on samuti kellele? Härra peaministrile! See puudutab Eesti riigivõla kiiret kasvu. OECD on toonud ära oma aastaraportis, mida esitleti esmaspäeval, et trajektoor riigi rahanduse vallas on Eesti valitsuse poliitika tulemusena jätkusuutmatu. Konkreetse indikaatorina on ära toodud, et sama poliitilise agenda jätkumise korral saavutab Eesti võlakoormus 2050. aastaks juba sada protsenti SKP-st. Sada protsenti SKP-st! Meie mure on see, et valitsus ei ole olnud võimeline andma mingit relevantset käsitlust selle kohta, milline on keskpikas plaanis jätkusuutlik riigi rahanduse kontuur lähemateks aastateks. Teiseks, milliseid samme plaanib valitsus rahanduse kursi jätkusuutlikuks muutmiseks? Ma arvan, et oleks asjakohane, et enne seda, kui valitsus asub ette valmistama 2027. aasta eelarve koostamist ja 2027.–2030. aasta riigi eelarvestrateegia koostamist, oleks meil võimalik valitsusjuhiga peetava parlamentaarse arutelu käigus saada selgus valitsuse rahanduspoliitiliste kavatsuste kohta. Hetkel on need mattunud udusse. Veelgi enam, ka eelarveväliselt on valitsus üleantud eelnõude ja poliitiliste initsiatiividega, järgmise nelja aasta perspektiivi vaadates, võtnud valimisjärgseks ajaks sadade miljonite eurode ulatuses kohustusi. See valitsuse käitumisjoonis ei ole kindlasti mitte aktsepteeritav. (Ulatab arupärimise teksti juhatajale.) 

Annan üle järgmise arupärimise, mis puudutab ajalehtede kojukande hinda ja riigi toetuspoliitikat selles valdkonnas. Täielik müsteerium! Me küsime härra Terraselt selgitust. Mul oli au läinud nädalal osaleda majanduskomisjoni istungil. Lõbus komisjon, energiline komisjon, aga vähe villa. Minu küsimused puudutasid seda, et Omniva oma kalkulatsioonides – seda ei ole vaidlustanud ka meedialiit ega valitsuse esindajad – on planeerinud ajalehtede kojukande efektiivseks kuluks universaalteenuse raames neljaks aastaks suurusjärgus 16 miljonit eurot. Nüüd, kui kavandatakse postiseaduse muudatusi, on valitsus kirjutanud sinna elegantselt sisse, et kui toimub Omniva erastamine, siis ei teki mitte mingit vabaturgu, vaid on Konkurentsiameti määratud kasumiga lepinguliselt tegutsev monopoolne ettevõte, millel on selles monopoolses seisundis olles võimalik saada ka riigieelarvest toetusi. Summad on soliidsed. Järgmiseks neljaks aastaks, nagu ma ütlesin, näeb meedialiit ette suurusjärgus 16 miljonit eurot võrreldes tänaste tehioludega. Valitsuse esindajad on olnud võimetud vastama põhimõttelistele küsimustele: kui Omniva erastamine läbi viiakse, siis milliseks kujuneb tegelik kulupõhine hinnastamine, ja milline on selle tulemusena valitsuse poliitika, kas kojukanne ja nende teenuste osutamine leiavad aset kulupõhiselt või tuleb valitsuse arusaama järgi asuda seda kõike doteerima riigieelarve sihteraldisega, nii nagu seda väiksemas mahus varem pretsedendina poolteise miljoni euroga tehti? See on väga olulise kaaluga [küsimus], see puudutab suurt summat järgmise eelarvestrateegia perspektiivis. Valitsuse esindajatelt ei ole tulnud relevantset vastust ei selle kohta, milliseks kujuneb tegelik prognoositav hind, ega selle kohta, kas neid eelarveeraldisi kavatsetakse teha või mitte. 

Aitäh!

Me loodame luua selles hämas selgust, mis ongi parlamendiliikmete ülesanne. (Ulatab arupärimise teksti juhatajale.) Aitäh!

Aitäh! Mul on vähemalt hea meel, et ettekandja tunnistas, et tegemist on katsega Riigikogu tööd tõkestada. Aivar Kokk, palun! (Protest saalist.) Ma tsiteerisin seda, mida ettekandja ütles, ma ei ole midagi lisanud. Palun!

Aitäh! Mul on üle anda peaminister Kristen Michalile arupärimine Rail Balticu projekti edenemise ja Läti-poolse koostöö kohta. Seitse küsimust. Milline on Vabariigi Valitsuse hinnang Rail Balticu projekti tegelikule edenemisele Lätis ning kas valitsus peab realistlikuks, et Läti rajab Rail Balticu ühenduse Eesti piirini kavandatud tähtaja jooksul? Milliseid ametlikke kinnitusi või siduvaid kohustusi on Eesti saanud Lätilt Rail Balticu väljaehitamise kohta kuni Eesti-Läti piirini? Millised oleksid Eesti jaoks rahalised ja majanduslikud tagajärjed juhul, kui Eesti lõpetab Pärnu-Heinaste lõigu väljaehitamise oluliselt varem, kui Läti jõuab välja ehitada ühenduse Eesti piirini? Kas Vabariigi Valitsus peab vajalikuks kaaluda Rail Balticu ehitustööde peatamist või ehitustempo ümberhindamist Pärnu-Heinaste lõigul seni, kuni Läti on andnud piisavad tagatised Rail Balticu väljaehitamiseks Heinasteni? Kui ei, siis millistel põhjustel? Kui palju on Rail Balticu Eesti osa eeldatav maksumus kasvanud võrreldes projekti algsete hinnangutega ning millised on peamised põhjused, mis on viinud ehitusmaksumuse suurenemiseni? Arvestades Rail Balticu maksumuse märkimisväärset kasvu võrreldes projekti algsete hinnangutega ning jätkuvat ebakindlust projekti edenemise osas Lätis, kas Vabariigi Valitsuse hinnangul on Rail Baltic Eesti jaoks endiselt majanduslikult otstarbekas ja pikaajaliselt jätkusuutlik investeering? Kui jah, siis millistele analüüsidele see hinnang tugineb? Viimaseks, kui suured dotatsioonid on kavandatud Rail Balticu raudteetaristu ülalpidamiseks ja rongiliikluse korraldamiseks pärast objekti valmimist? Aitäh!

Aitäh teile! Jaanus Karilaid, palun! (Kõneleja annab teada, et soovib üle anda kolm arupärimist.) Kolm arupärimist või eelnõu, nii et kahe minuti kaupa. (Kõneleja täpsustab.) Jah, aga kahe minuti kaupa: üks, siis teine, siis kolmas.

Head kolleegid! Esimene arupärimine on sotsiaalminister Karmen Jollerile ja see puudutab tervishoiuteenuste kättesaadavust. Eesti tervishoiusüsteemi üheks suurimaks väljakutseks on juba pikki aastaid olnud tervishoiuteenuste kättesaadavus. Avalikkuses on üha enam kõneainet pakkunud pikenevad ravijärjekorrad, tervishoiutöötajate puudus ning patsientide kasvav omaosalus tervishoiukulude katmisel. Mitmetes piirkondades on keeruline pääseda õigeaegselt perearsti või eriarsti vastuvõtule, samal ajal elanikkond vananeb ning kasvab surve tervishoiusüsteemi rahastamisele. Riigil lasub kohustus tagada inimestele vajalik tervishoiuteenus mõistliku aja jooksul, sõltumata nende majanduslikust olukorrast. Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, on meil sotsiaalministrile kolm sisuküsimust, kuidas sellisest keerulisest olukorrast välja tulla ja mis on need lahendused. Küsime ka värskemat tervishoiupilti viimase aja arengute kohta. Sellele arupärimisele on peale minu alla kirjutanud Henn Põlluaas ja Ants Frosch. 

Hakkame ükshaaval minema. Järgmine arupärimine on jällegi sotsiaalminister Karmen Jollerile. See puudutab hooldereformi ja hooldekoduteenuse kättesaadavust. Valitsus käivitas, me teame, hooldusreformi eesmärgiga parandada eakate hooldusteenuste kättesaadavust ning vähendada eakate ja nende perede rahalist koormust. Reformi tutvustamisel kinnitati avalikkusele, et hooldekodukoha maksumus muutub inimestele senisest jõukohasemaks ning teenus paremini kättesaadavaks. Praktikas aga on jätkuvalt probleemiks hooldekodukoha kõrge hind, omaosaluse suurus ja kohalike omavalitsuste erinev võimekus selle teenuse tagamisel. Paljud pered peavad endiselt kandma märkimisväärset rahalist koormust. Seetõttu on oluline hinnata, kuidas me saaksime selle reformi eesmärkideni adekvaatsemalt jõuda. Samuti on meil vastavalt kodu- ja töökorra §-le 139 kolm sisuküsimust. Jällegi, Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Ants Frosch on sellele arupärimisele alla kirjutanud. 

Kolmas arupärimine on peaminister Kristen Michalile. Saaremaa mees Mart Maastik juba puudutas seda teemat: Rohuküla raudtee taastamine. Sellest on pikalt räägitud, eeltööd on põhjalikult tehtud. Turba-Riisipere lõik on valmis, ehitusprojekt on valmis, keskkonnamõjud on hinnatud. Hiiumaa ja Läänemaa on seda [raudteed] oodanud juba aastakümneid. Riik on samal ajal märkimisväärselt investeerinud raudteetaristu arendamisse teistes piirkondades, kuid kaks maakonda, Läänemaa ja Hiiumaa, on sellest omamoodi regionaalpoliitilisest võluvitsast kõrvale jäetud. Nii et ühelt poolt on valitsus seadnud eesmärgiks soodustada keskkonnasäästlikku liikumist, vähendada transpordisektori heitmeid ja tugevdada regionaalset sidusust, aga Rohuküla raudtee ehitamine on jäänud soiku, kuigi kõik kuus erakonda, kes siia parlamenti on valitud, on seda lubanud. Kõik kuus! See on sügavalt ebaõiglane, et Läänemaa ja Hiiumaa ei ole saanud raudteetaristu arendamisest osa. Meil on kokku viis sisuküsimust. Jaanus Karilaid, Henn Põlluaas ja Ants Frosch on selle arupärimise allkirjastanud.

Aitüma! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on üle anda arupärimine regionaal- ja põllumajandusminister härra Terrasele. See on seotud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate otsetoetuste jätkuva ebavõrdsusega. 

Tegelikult on juba pikki aastaid Eestis, kus on klimaatiliselt viletsamad tingimused ja kus ka mullastiku boniteet on viletsam, saanud põllumehed poole vähem toetusi kui põllumehed Prantsusmaal või Saksamaal. See on tõsine probleem. Kõige parem oleks, kui üldse mingeid toetusi ei makstaks. Kahjuks seda süsteemi meie muuta ei saa. 

Me palume seda muuta või vähemalt esitame härra Terrasele küsimusi selle kohta, millised on Eesti valitsuse konkreetsed sammud, et seda ebavõrdsust likvideerida. Ei hakka pikemalt teie aega raiskama. Alla on peale minu kirjutanud veel Jaanus Karilaid ja Helir-Valdor Seeder.

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Toomas Kivimägi! Ma soovin anda üle kolm arupärimist. 

Esimene neist puudutab väga olulist teemat. Me kõik oleme spordimehed ja spordinaised. Eestis räägitakse multihallist, et multihall võiks Eestisse tulla. Käib debatt selle üle, kuhu [see võiks tulla]. Omavalitsused on siin konkureerinud ja esitanud oma mõtteid sellel teemal. Pärnumaa saadikuna on mul hea meel, et ka Pärnu linn on selles konkurentsis sees. Loodan, et kui arupärimisele vastamise aeg tuleb, loodetavasti septembris, siis augustis on otsused tehtud ja me saame rääkida tulemustest. 

Aga ei ole vaja sündmustest ette rutata. Arupärimine on spordimultihalli rajamise kavade ja selle otsustusprotsessi kohta lugupeetud proua Purgale. Siin on hulk küsimusi selle kohta. Kuhu riiklikus vaates võiks see multihall saada rajatud? Millised asukohad on riigi vaates perspektiivsed? Kas kõik Eesti piirkonnad ja omavalitsused saavad projekti asukoha osas võrdselt kandideerida või tehakse lõplik otsus valitsuse tasandil eelvaliku alusel? Millistest kriteeriumitest lähtub riik spordimultihalli asukoha ja investeeringu otsustamisel, kas ka regionaalne tasakaal, ligipääsetavus, majanduslik mõju ja sporditaristuvajadus on selles kaardistuses sees? Kuidas tagab ministeerium, et otsustusprotsess on läbipaistev ning arvestab kõigi piirkondade huvide ja võimalustega võrdselt? Selline on esimene arupärimine. 

Teine [arupärimine] puudutab väga olulist meedet, ühte vanimat Euroopa Liidu toetusmeedet, mida rakendatakse kaasamise kaudu. See [arupärimine] on Leader-meetme rakendamise, piirkondade ja rahastuse tuleviku kohta. Arupärimine on härra Terrasele, regionaal- ja põllumajandusministrile. Pöördume tema poole järgmiste küsimustega. Teadupärast peaksid 2026. aasta tegevusgrupid aastani 2027 jätkama, aga käivad jutud, et seda meedet on rakendamise mõttes plaanis natuke korrigeerida, nimelt nii, et tegevusrühmasid võiks olla vähem. Kui tegevusrühmasid on vähem, kas siis ka rahastus väheneb või see jääb samaks? Kas ministeeriumil on kavas muuta Leader-meetme piirkondade piire või struktuuri ning millistel kaalutlustel selliseid muudatusi kaalutakse? Teiseks küsime, kuidas on kujunenud Leader-meetme senine rahastustase ning kas lähiaastatel on oodata eelarve suurenemist või vähenemist. Kolmandaks, milliseid järeldusi on tehtud Leader-meetme senise rakendamise analüüsidest ning millised on peamised tugevused ja kitsaskohad? Selle meetmega käib tihti kaasas palju vaidlusi. Viimane punkt: kas ministeeriumil on plaanis muuta Leader-meetme sisulist fookust ja rakendamise tingimusi? Kui jah, siis millises suunas?

Kolmas arupärimine on energeetika- ja keskkonnaminister härra Andres Sutile. Vabandust, siin nimes on kahetsusväärselt kirjaviga, pärast parandan ära. Me pöördume [ministri] poole seoses kavandatava Põhjamaade-Balti vesinikutaristu projektiga, mille raames on plaanis rajada ulatuslik vesinikuülekandetorustik Skandinaavia ja Kesk-Euroopa vahele. Üks riik, kust see võib hakata läbi minema, on Eesti. Õigupoolest algatas valitsuskabinet käesoleva aasta märtsis sel teemal eriplaneeringu, mis peaks [hõlmama] ka asukohavalikuid, ja selle juhtpartneriks Eestis on Elering. On kõlanud ka uudis, et võib olla mõistlik teha seda mitte läbi Eesti maismaa, vaid kasutada selleks meie mereala. Meil ongi küsimused selle kohta, kas see [torustik] peaks minema ikkagi läbi Eesti ja milline mõju võiks sellel Eestile olla. Vesinik on tööstuse võtmes edaspidi ilmselt olulise tähendusega, kui me räägime sellest, et fossiilseid kütuseid ja gaasi ei saa enam tööstuses kasutada. Kas nii-öelda eemalejäämine, kui see [torustik] läheb meist mööda ja me sellest kasu ei saa, võiks Eestile olla kasulik või ikkagi peaks olema väga selge ja strateegiline eesmärk, et see läheks mööda maismaad, nii et Eesti saaks sellest majanduslikku kasu? Milliste põhimõtete järgi hinnatakse Eesti osalust selles projektis ning milline on Eesti oodatav majanduslik ja strateegiline kasu? Kuidas hindab ministeerium vesinikutorustiku ohutust, tehnoloogilist usaldusväärsust ja selle keskkonnamõjusid, sealhulgas mõju Läänemaa ökosüsteemile? Ma tänan!

Henn Põlluaas, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on 22 Riigikogu liikme poolt anda kaitseminister Hanno Pevkurile üle nii arupärimine kui ka kirjalik küsimus, mis puudutavad sama teemat, nii et ma käsitlen [neid koos]. 

Hea kolleeg, juhin tähelepanu, et kirjalikku küsimust ei anta siin üle. Kui teil on arupärimine, siis see on teine teema, aga kirjaliku küsimuse üleandmiseks siin võimalust ei ole. Kumb teil on?

Okei, anname arupärimise üle. Nimelt … 

Kas see on ka sellisena vormistatud?

Arupärimisena vormistatud ikka, jah, loomulikult, kuidas teisiti. Aga nüüd läks selle arutelu peale tükk aega. 

Jaa, te saate selle aja juurde, ärge muretsege. 

Aitäh! Ühesõnaga, nagu ma ütlesin, [arupärimine on] kaitseminister Hanno Pevkurile meie kaitse-eelarve kasutuse kohta. Meil, ligi veerandil Riigikogu liikmetel, on põhjust olla väga mures kaitse-eelarve kasutuse pärast. Meie ühiskond pingutab vööd ja püüab seda [eelarvet] kasvatada, et meie kaitsevõime kasvaks, samas on tekkinud väga suuri kahtlusi selles suhtes, kas seda kasutatakse otstarbekalt. 

RKIK on sõlminud riiulifirmaga, millel ei ole töötajaid, millel ei ole käivet, millel ei ole vastavate relvade ega lõhkeainete käitlemise lubasid, mitte midagi, raamlepingu 400 miljoni euro peale. See tähendab, et kui nad kvalifitseeruvad, siis järgnevateks ostudeks selles mahus ei ole neil vaja esitada mitte midagi muud kui lihtsalt oma pakkumine ja kui see on soodne, siis võetakse see vastu. Tekib küsimus, kuidas on üleüldse võimalik, et ühe riiulifirmaga tehakse sellises mahus lepinguid, firmaga, mida ei ole sisuliselt üldse olemas. 

Aitäh! Nüüd on ka lisaaeg kasutatud.  

See paneb suure kahtluse alla kogu meie tulevase kaitsevõime ja üleüldse kaitseministri kompetentsi. Aitäh!

Ants Frosch, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist. Esimene arupärimine on peaminister Michalile ja see arupärimine on julgeolekuasutuste seaduse muutmise kohta. Me mäletame, et Riigikogus on selle koosseisu ajal kaks korda üritatud julgeolekuasutuste seadust saadikute esitatud eelnõu abil täiendada. Paraku ei ole see siin suures saalis toetust leidnud. Samal ajal on Riigikogu riigikaitsekomisjoni töögrupi esitatud raporti "Riigi valmisolekust julgeolekuohtude ennetamiseks ja tõrjumiseks [halvenevas julgeolekuolukorras]" lisas 2, raporti analüütilise osa järelduste ja soovituste koondi alalõigu 3 "Õigusruum" punktis 3 antud kindel soovitus muuta julgeolekuasutuste seadust, andes Kaitseväe luurekeskusele julgeolekuasutuse õigused. Sellega seoses küsivad Riigikogu saadikud Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Mart Maastik, Henn Põlluaas, Meelis Kiili ning Rene Kokk peaministri käest, milliseid samme on halvenenud julgeolekuolukorras astunud Vabariigi Valitsus Kaitseväe luurekeskuse jaoks adekvaatse õigusliku regulatsiooni loomiseks. Selle [arupärimise] annan ma kõigepealt üle.

Teine arupärimine on siseminister Igor Tarole. See arupärimine on jälitusasutuste üle teostatava kontrolli korralduse kohta siseministri valitsemisalas. Nimelt on Siseministeeriumi põhimääruse kohaselt teenistusliku järelevalve teostamine ministeeriumi struktuuriüksuste, sealhulgas Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti üle antud ministri pädevusse. Samas ei ole seda süsteemi üheski dokumendis adekvaatselt ja kokkuvõtlikult kirjeldatud. Põhiõiguste viimaste rikkumiste valguses on täitsa selge, et Riigikogul on vaja omada terviklikku ülevaadet kodanike põhiõiguste ja vabaduste piiramisega seotud juhtumite sanktsioneerimise ja kontrolli protseduurist Siseministeeriumi allasutustes, ka mainitud politseiasutustes. Siseministrile on küsimus, kuidas konkreetselt on Siseministeeriumis korraldatud kontroll Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti operatiivtegevuse üle. Seda küsivad Riigikogu liikmed Ants Frosch, Helir-Valdor Seeder, Jaanus Karilaid, Mart Maastik, Henn Põlluaas ning Kalle Laanet.

Aitäh! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu 16 arupärimist. Kõik need olid arupärimised ja nende edasise menetlemise otsustab Riigikogu esimees vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd, head kolleegid, küsimused istungi läbiviimise reeglite kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Täna kell 12.20 potsatas minu ja ilmselt ka teiste Riigikogu liikmete postkasti Riigikogu esimehe kiri, kus ta teatab Riigikogu täiendava istungi kokkukutsumisest. Ei saa vaidlustada, et see õigus Riigikogu esimehel on, loomulikult. Iseasi, kas seda [istungit] peab tegema leinapäeval, kui Eestimaa eri paikades toimub erinevaid üritusi, kus inimesed on ilmselt planeerinud suuremal või vähemal määral osaleda. Küll aga on seni täiendavaid ja ka erakorralisi istungeid kokku kutsutud nii, et eelnevalt on Riigikogu esimees ikkagi konsulteerinud fraktsioonide juhtidega, ta on pidanud vajalikuks nendega konsulteerida ja neid ka informeerida. Seekord ei ole ühendust võetud, vähemalt ühegi opositsioonierakonna esimehega seda ei ole eelnevalt arutatud, ka vanematekogu pole kokku kutsutud. Oleks olnud igati korrektne ja arvestades senist praktikat elementaarne, et seda tehakse. Jääb kuidagi mulje, et meid siin saalis üldse olemas ei olegi või meist vaadatakse lihtsalt mööda ja üle. 

Teiseks, ka see on suhteline pretsedent. Mina ei mäleta, et oleks [istungit] kokku kutsutud sellise abstraktse päevakorraga, kus on kolmapäevase istungi päevakorda kinnitatud, kuid sel töönädalal läbi arutamata jäänud päevakorrapunktid. Me keegi ei tea, kui palju neid saab olema ja millised päevakorrapunktid need saavad olema. See peaks siis järgmisel päeval ehk neljapäeva lõuna ajal tõenäoliselt selge olema. Mida ütleb kodukord? Juhul kui me saame päevakorra[punktid] läbi [arutatud], kuidas siis juba kokku kutsutud täiendav istung ära jäetakse? See on omaette huvitav protseduur. Te võib-olla valgustate. Kas see lihtsalt raugeb, sest ei olnudki seda vajadust, kuigi [istung] on kokku kutsutud? 

Mul on veel küsimus, kas Riigikogu juhatus ka seda teemat arutas. Kas te olite sellest informeeritud või tegutses Riigikogu esimees ka teid informeerimata ja ka teile on see kõik uudis? 

Kui ma selle kõik kogumina kokku panen, siis ma ütlen, et see on väga halb kultuur. Võib-olla on teil kommentaar ka selle kohta, miks see nii välja on kukkunud.

Aitäh, hea kolleeg! Te väga õigesti märkisite, et selle võimaluse annab Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Selle [istungi] kokkukutsumisel on sada protsenti lähtutud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Et olla täpne: tegelikult kutsub selle kokku küll Riigikogu esimees, ent selle otsustab Riigikogu juhatus. Selle otsuse Riigikogu juhatus täna tegi, Riigikogu juhatus kogunes täna kell 11.15, siis me seda arutasime. Eesmärk oli väga lihtne: tagada Riigikogu tahte täitmine, et see päevakord, mille me esmaspäeval kinnitasime, saaks menetletud. 

Riigikogu juhatus oli pigem seda meelt, et seda [täiendava istungi] vajadust ilmselt ei teki, aga kasutades seda kui ennetavat meedet, me sellise võimaluse lõime. Kõik sõltub sellest, kui tõhusad me siin saalis oleme. Koalitsioon on igal juhul äärmiselt tõhus ja minu teada ka enamik opositsioonierakondi on äärmiselt tõhusad, nad tahavad sisulist arutelu. Nii et on täiesti arvestatav võimalus, et seda vajadust ei teki. 

Mis puudutab päevakorda, siis sarnaselt sõnastatud päevakorraga, nagu on selles Riigikogu esimehe kutses, on [istungeid] ka varem tehtud. Tõepoolest, me ei tea, mis punktini, nagu te väga õigesti ütlesite, me jõuame neljapäeval kas kella üheks või kella kaheks. Need punktid, mis jäävad menetlemata, pluss see, mis jääb pooleli, oleks täiendava istungi päevakorras. Pange tähele, et neljapäevaseid päevakorrapunkte selle täiendava istungi päevakorras ei ole.

Juku-Kalle Raid, palun!

Aitäh! Küsimus on puhtalt protseduuriline. Ma kuulasin siin Urmas Reinsalut, kes pajatas [pikalt] ja esitas väga palju küsimusi. Kui ta nimetab Isamaaliitu IRL-iks, Isamaa ja Res Publica Liiduks, siis kas tema küsimused võiks üldse olla legitiimsed? Üks on surnud kehand ja teine justkui elab.

Aitäh, hea kolleeg! Väga terane tähelepanek, aga meil kõigil 101-l on Riigikogu liikme mandaat. Nii et sõltumata sellest, kui me ka eksime erakonda või fraktsiooni esindades, ei tähenda see, et meil kaoks ära Riigikogu liikme mandaat. Selles võtmes oli tal võimalus ja õigus neid [küsimusi] esitada. Aga teie tähelepanek oli väga terane ja väga täpne. 

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Ma kõigepealt õnnitlen kõiki kolleege ilmselt ajaloolise istungi alguse puhul. Nii tihedat menüüd on väga [harva päevakorda] pandud, praegu [oleme saanud] 37 pealt 34 peale, igal juhul oleme rekordikursil. 

Aga see ei tähenda, et me oleme liiga töökad. See tähendab hoopis, et Riigikogu juhatus on väga lodevalt käitunud ega ole osanud aega mõistlikult kasutada. Kas te tegite kollektiivselt selle otsuse, et bukkida terve see päev metsikult eelnõusid täis, ega arvestanud, et võiks tööd korraldada tasakaalukalt? Te oleksite ju võinud enne nendele päevadele, kus ei olnud suurt midagi arutada, [rohkem punkte] lisada. Või oli see lihtsalt selline tööõnnetus, te mõtlesite jaanipäeva peale ja siis mõtlesite, et ah, las läheb?

Aitäh, hea kolleeg! Etteheited juhatusele ei ole antud juhul asjakohased. Mulle meeldib väga ka selline [väljend] nagu "töö tellija materjalist". Nii juhatus kui ka Riigikogu liikmed peavad lähtuma sellest, mida Riigikogu liikmed, fraktsioonid või Vabariigi Valitsus on esitanud. Meie kohustus on teatud tähtaja jooksul kõik need [eelnõud] ära menetleda. Ma möönan seda ja olen teiega päri, et ka meie oleme natukene pettunud selles, et Vabariigi Valitsuselt ei ole need eelnõud tulnud nii-öelda ühtlase joana, vaid ikkagi on need kontsentreerunud istungjärgu lõppu. 

Tegelikult on see ühest küljest väga inimlik. Ma olen toonud ka sellise isikliku näite, andke andeks, et ülikooliajal ma eksamile eelneval päeval õppisin sama palju kui sellele eelneval kolmel päeval kokku. Eks Vabariigi Valitsus vaatab ka, et on veel aega, on veel aega, on veel aega, aga siis iga minister arvab, et just tema kolm või neli eelnõu on ikkagi vaja igal juhul selle istungjärgu jooksul vastu võtta. Igaüks arvab, et [vastu tuleb võtta] kolm eelnõu, aga kui on kümme ministrit, siis kokku tuleb kolmkümmend. Umbes selline olukord tänasel päeval tekkinud ongi. 

Ma möönan, et neid on ilmselgelt palju, aga meil ei ole teist valikut, me peame neid menetlema. Meil on tõepoolest erinevaid võimalusi. Olles täna efektiivne, ma arvan, oleks võimalik ikkagi valdav osa neist ära menetleda ja täiendavale istungile jääks neist väga vähe, kui üldse. Aga meil ei ole valikut, me peame neid menetlema. Ma arvan, et keegi ei oleks õnnelik, kui me peaksime peale jaanipäeva kokku tulema, nii et paraku midagi teha ei ole. Aga ma möönan, et teil on õigus olla mõnevõrra kriitiline selles suhtes, et nii palju [eelnõusid] on istungjärgu lõppu kuhjunud. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma esitan kaks küsimust, kui lubate. Kumbki pole pikk. Esimene tõukub teie just antud selgitusest. Oleks huvitav aru saada, kas me tõesti peame neid [eelnõusid] menetlema. Kui Vabariigi Valitsus käitub sellisel viisil, nagu te just selgitasite, et esitab istungjärgu lõpus väga palju eelnõusid, siis kas Riigikogu juhatusel ei ole võimalik öelda, et päevakord on juba täis ja siia rohkem neid ei mahu, ning öelda, et nende menetlemine lükkub lihtsalt järgmise istungjärgu algusesse? Ma ei ole päris kindel, et teil on õigus, et on kohustuslik kõik need [praegu] päevakorda panna. Seda esiteks. 

Teine küsimus on see, mida ma oma protseduurilist küsimust registreerides tegelikult küsida tahtsin. See seisneb selles, miks te otsustasite selle võimaliku täiendava istungi panna pühapäevasele päevale. Meie kultuuriruumis on üldiselt ikkagi lähtutud sellest, et tööpäevad on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev ja reede. Loogiline oleks olnud ju panna täiendav istung neljapäevasele istungipäevale järgnevale reedesele päevale, sest reedene päev on sama vähe istungipäev kui pühapäev. Kust see otsus tuli, et seda teha just pühapäeval, mitte reedel või laupäeval või miks mitte ka pühapäevale järgneval esmaspäeval?

Aitäh teile, hea kolleeg! Mis puudutab seda, kas me peame [seda tegema] või mitte, siis sõltumata sellest, kuidas valitsus käitub, on seadus meie jaoks ülimuslik. Kui seadus annab meile tähtajad, mille jooksul me peame neid [eelnõusid] menetlema, siis me peame neid [tähtaegu] järgima, vaatamata sellele, kas valitsuse käitumine meile meeldib või ei meeldi. Seetõttu meil selles võtmes valikuid eriti ei ole. 

Teine asi on see, et kas meile meeldib, head kolleegid, või mitte, aga kolmapäev on see päev, kui me peame teoreetiliselt ja ka praktiliselt arvestama võimalusega, et me töötame hommikuni. See on lausa Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses kirjas. See ei ole veel täiendav istung, eks ju. Me seda ei soosi, me ei pea seda väga heaks tavaks, aga antud juhul on üsna tõenäoline, et me tõenäoliselt töötame selle kolmapäevase päevakorraga homme hommikuni. Midagi teha ei ole, paraku. 

Teine asi puudutab seda, millal seda [istungit] korraldada. On veel üks tähtaeg täiendava istungi korraldamisel: sellest peaks kolm päeva ette teada andma. See on põhjus, miks me ei saanud reedet [istungipäevana] kasutusele võtta. Jah, ma möönan, et kaalukate põhjuste korral on võimalik, et see tähtaeg on ka lühem, aga me ei tahtnud selle aspekti peale mängida, sest siis tekib jällegi vaidlusi. Kolm päeva on väga selge tärmin ja seda on selle kokkukutsumisteatega kenasti järgitud. See on põhjus, miks me teeme seda pühapäeval. Natukene [on põhjus] ka tehniline, selles võtmes, et pühapäevale järgneb esmaspäev, kui nagunii on istungipäev. Kui me teeksime selle [täiendava istungi] näiteks laupäeval, siis kaugemalt tulijad sõidaksid ilmselt vahepeal koju ja peaksid laupäeval tagasi tulema, siis jälle koju ja siis jälle tagasi. Pühapäeva puhul saab seda teha ilmselt ühe jutiga ja olla juba esmaspäeval taas siin tööl. Aga veel kord: muid valikuid praegu lihtsalt ei ole. Tegemist on pigem ennetava meetmega. Ma eeldan ja loodan väga, et meil ei ole vaja seda rakendada, aga paraku peame selleks valmis olema. 

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Te ütlesite, et Riigikogu juhatus võttis selle otsuse vastu ja saatis välja teate. Ma olen väga sama meelt Helir-Valdor Seederiga, kes ütles, et sellele arutelule oleks võinud kaasata siiski ka opositsioonierakondade juhte. Minu küsimus aga puudutab seda, kas see oli teie üksmeelne otsus. Kas mitte keegi ei öelnud, tõesti mitte keegi ei öelnud, et pühapäev on leinapäev? Kas see oli teie üksmeelne otsus? Kas keegi protestis selle peale või kuidas see oli?

Aitäh, hea kolleeg! Ma hindan siiralt Riigikogu juhatuse kõikide liikmete suurt konstruktiivsust. Tõepoolest, me leidsime, et meie ülesanne on tagada selle päevakorra, mille Riigikogu on kinnitanud, menetlemine selle töönädala jooksul. See otsus oli konsensuslik. Mis puudutab 14. [juunit] kui leinapäeva, siis ma arvan, et te võiks olla pahased ja kriitilised, kui me tahaksime pühapäeval mingit pidu pidada. See oleks küsitav. Aga see, et me teeme leinapäeval tööd, ei ole kindlasti mitte patt. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Ma küsin, kui tavapärane see on, et selleks lisa[istungi] päevaks valitakse pühapäev. Millal seda varem on ette tulnud? Paljudel inimestel on siiski sõlmitud kokkulepped ja kuidas ka ei tahaks vastu tulla, neid on väga keeruline üles ütelda. 

Teiselt poolt ka see töökeskkond, kui [päevakorras] on nii palju punkte … [Te ütlete], et me saame neid kiiresti menetleda, aga menetleda tuleb ikka nii kiiresti, kui see reaalselt võimalik on. Tegelikult on ju see päevakord selgelt üle broneeritud. Palun vastake!

Hea kolleeg! Ma alustan lõpust. Ma siiski söandan väita, et siia ei pruugi olla eelnõusid nii-öelda üle pandud. Teiseks, otse loomulikult on sisukad ja konstruktiivsed sõnavõtud kõik teretulnud, mitte kellelgi ei ole selles võtmes ühtegi piirangut. Kui aga on tegemist lihtsalt obstruktsiooniga, siis vaat see on koht, kus [võiks] mõelda, mida ja kuidas edasi toimetada. Aga siin ei ole selles mõttes küll vähimaidki piiranguid. 

Mis puudutab pühapäeva, siis ütlen ausalt, et mul puudub see informatsioon, aga ma oletan, et pigem ei ole neid [istungeid] pühapäeval olnud, ma sellega pigem nõustun. Aga ütlen veel kord, et kuna see olukord tekkis ikkagi alles tänasel päeval, kus me muutusime oluliselt murelikumaks, kas õnnestub kõiki neid eelnõusid ära menetleda, siis me selle pühapäeva peale panime. Ja kokkulepped, hea kolleeg – kindlasti on osal neid pühapäeva peal, osal on laupäeva peal, osal on reede peal. Ilmselgelt tuli see Riigikogu liikmetele ootamatult.

Selle kohta, kas vanematekogus [seda arutati, ma ütlen,] et ma ei ole päris veendunud, et varem oleks seda vanematekogus arutatud, kui on tahetud täiendavat istungit teha. Aga jah, ma möönan, et selle [otsuse] tegi juhatus omapäi. Selle volituse täielikult, sada protsenti, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ka annab. See on juhatuse otsus ja tema pädevuses. 

Viimane protseduuriline küsimus, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma ikkagi loodan ja ootan, et te kommenteeriksite seda, miks ei peetud vajalikuks eelnevalt opositsioonifraktsioonidega konsulteerida. Ma olen täiesti nõus, et kõigi soove ei saa arvestada ja siin võivad olla erinevad arvamused. Juhatusel on sellisel puhul õigus ja ka kohustus otsustada, aga varasem praktika on olnud selline, et on suheldud, vähemalt on informatsiooni jagatud, et inimesed saaksid selle [otsusega] võimalikult varakult arvestada. Võib-olla on olnud võimalik leida paindlikult ka parim kompromiss. Praegu mindi lihtsalt [opositsioonist] mööda, see teade potsatas postkasti ja on võta-või-jäta-olukord. Ma arvan, et see on väga halva pretsedendi loomine. 

Teiseks, see teie seletus kolme päeva kohta ei olnud küll veenev, et selle tõttu pidi selle [istungi] pühapäevale panema. Selle nädala päevakorra kinnitas juhatus eelmise nädala neljapäeval. Ja 37 punktiga, kuigi nüüd on opositsioonierakonnad püüdnud isegi vastu tulla ja mõned oma punktid [välja] võtnud, neid on vähemaks jäänud. Juba siis oleks saanud ennetavalt selle ära otsustada, varakult, oleks saanud rahulikult selle [istungi] panna reedesele päevale ja oleks jäänud rohkem kui kolm päeva etteteatamisaega. See oleks minu arvates olnud juhatusel läbimõeldud töökorraldus. Riigikogu esimees oleks saanud seda niimoodi teha. See on teine märkus. 

Kolmandaks. Hea kolleeg Juku-Kalle ütles, et ei saa Isamaaliitu IRL-iks nimetada. Isamaaliitu ei ole, on erakond Isamaa. Mul on ka terane tähelepanek. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma möönan, et me kindlasti püüame järgmine kord kooskõlastada fraktsioonijuhtidega või vähemalt eelnevalt neid informeerida, kui täiendava istungi korraldamise plaan on. Aga ühes olen ma, head kolleegid, üheksakümmend üheksa protsenti kindel: leida selline päev, mis kõikidele kuuele fraktsioonile sobib, on täiesti lootusetu. See oleks pigem viisakas informeerimine, ei enamat. Vabandan, hea kolleeg, teine märkus läks mul kõrvust mööda.

Aga nüüd, head kolleegid, saame minna tänase istungi juurde. Mul oli siin kirjas, et [tuleks] ette lugeda ka teade täiendava istungi kokkukutsumise kohta, aga ma arvan, et selle ettelugemiseks enam vajadust ei ole.  

Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773 kolmas lugemine. Juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud [ase]esimees! Head kolleegid! See teema on siin arutelu all olnud juba mitu korda, seda selle tõttu, et see puudutab kahte eelnõu, aga kui ka arupärimised ja infotunni küsimused juurde lisada, siis võib neid kordi olla olnud kümneid, kui me oleme siin vanglarenditeemat arutanud. 

Eelnõu, mida me hääletama hakkame, on mõeldud tingimuste loomiseks ikka sellele ühele ja samale Tartu vangla välisrendilepingule, mis vahepealse informatsiooni järgi ei olekski pruukinud ainult lokaalselt Tartu teemaks jääda. Tõepoolest, Justiits- ja Digiministeeriumil on olnud kontakte ka teiste riikidega, on räägitud üldse Eestist kui võimalikust vanglarendi sihtkohast. Aga ärme laienda asju, kui areng ei ole edasi läinud. Praegu käib jutt Tartust. 

Ma puudutan seda teemat eelkõige Eesti oma turvalisuse seisukohalt ja Eesti kodanike huvidest lähtuvalt. Peaaegu ei ole justiitsorganisatsiooni või -ametit, mille juhid ei oleks selle lepingu eest hoiatanud. Loomulikult, riigiametnikud ei hakka tegema mingeid radikaalseid avaldusi. Aga näiteks riigiprokurör on näinud siin tundmatut vett, sest ei ole selge, kui palju hakkab tulevikus võõrvangidega [seotud asjade] menetlemine prokuratuuri ja ka teiste organisatsioonide töötajate aega võtma. Siinsamas kõnetoolis nägi Riigikohtu esimees probleeme ja kohtute koormuse võimalikku [suurenemist] vangide kaebuste prognoosimatu hulgaga seoses. 

Hiljuti tegid avalduse Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti juhid, kes näevad probleeme seoses töötajate võimaliku liikumisega süsteemide vahel, nende erineva kohtlemisega töötingimuste koha pealt. See on kindlasti probleem. Me võime tagantjärele tarkadena seda protsessi vaadates seda öelda. Meie Isamaa Erakonnast juhtisime sellele tähelepanu juba tunduvalt varem. Võrdleme kas või palgatasemeid ja seda, mis on selle lepingu alusel Tartu vanglas töötavate töötajate töötingimustena meile teatavaks või avalikuks saanud, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti [pakutavate tingimustega]. [On selge, et] täiendava värbamise tõttu ühte ametkonda satuvad löögi alla teised ametkonnad, nii paremate töötajate võimaliku äravoolu tõttu kui ka silmas pidades organisatsioonisiseseid läbirääkimisi töötingimuste üle. Mitte et oleks keegi, kes ei tahaks töötingimusi parandada, loomulikult [seda tahetakse], oma töötajate [töötingimusi tahetakse parandada], aga võimalused on organisatsioonides erinevad. Me hakkame siseturvalisusega tegelevaid töötajaid lihtsalt ühest ametkonnast teise liigutama. Vahendid tõstame küll Rootsi taskust Eesti taskusse, aga inimesi on meil piiratud arvul ja neid, kes kvalifitseeruksid vastavalt neile tõsistele tingimustele vanglaametnikeks, ei ole nii palju lihtsalt tänavalt võtta. Siin on küll jäänud mulje, et see loob alaealiste töötute jaoks järjekordse ventiili või võimaluse, et kui meil on – mitte alaealiste, vabandust! – noorte hulgas suur töötus, siis see siin on lahendus, küllap nad saavad vanglasse tööle, või see tekitab tööturul täiendava pakkumise. Ei, need nõuded on sellised, et kvalifitseerub suhteliselt väike osa kodanikest. 

Vanglasse [võetakse tööle], täpselt ei teagi, kas 250 või 300 töötajat. On erinevaid väiteid olnud. See [toimub] lühikese aja jooksul ja kindlasti tähendab see Lõuna prefektuurile ja ka teistele prefektuuridele täiendavat pinget ja raskusi nii patrullide kui ka struktuuri[üksuste mehitamisel]. See on üks põhjus, miks Isamaa ei saa seda lepingut toetada. 

Teiseks, kogu protseduuri algusest peale on tartlastest mööda mindud ja Tartu volikoguga ei ole tegelikult arvestatud. See oli Tartu volikogu Isamaa fraktsioon, kes üldse kohtumist taotles. Me saime kohtumise justiitsministeeriumi esindajatega kahjuks alles pärast riikidevahelise leppe algset viseerimist. Riigiametnikud käivad tuulikuparkide tõttu igal pool valdades volikogudega kohtumas, aga nii olulisel teemal ei nähtud vajadust näidata initsiatiivi, et tartlaste esindajatega sellest rääkida. Mitmed asjad on selles otsustavas faasis, kui leping on alla kirjutatud, jäänud tegelikult arutamata ja selle tõttu pole usaldust selle protsessi vastu piisavalt olnud. 

Lõpetuseks. Milline on meie vanglavõrgu tulevik? Optimistlikult püstitati kunagi tees, et vangide arv järjest väheneb. Me ei saa nii edasi minna ja strateegiliselt oma vanglavõrku niimoodi planeerida, et need kohad jäävadki üle. Loomulikult võib kohe öelda, et kui tulevikus on uuesti vaja kohti täitma hakata, neid praeguseid tühje kohti, siis on need täiendavad vanglaametnikud vajalikud. Aga ma ütlen veel kord: see tuleb siseturvalisuse arvelt. Kuid rääkida seda, et kui üks vangla jääb tühjaks või on pooltühi, siis see tähendab niisugust amortisatsiooni, et me ei ole valmis seda ülal pidama ja seda pole isegi vaja – see ei ole kindlasti tõene. 

Vaatame ühiskonna arengut, näiteks sedasama Rootsit. Muide, ei tasu arvata, et sealt tulevad siia ainult Balkani ja Araabia päritolu vangid. Oma vabakasvatusliku ideoloogiaga on [Rootsi] mingil määral olnud, ütleme, näidis- või sümptomaatiline [riik]. See, mis praegu toimub karistamatustundega noorte hulgas või ka seetõttu, et pedagoogid ei suuda koolides enam käsitleda neid suhteid õpilastega, tähendab, et ega meil kriminaalses plaanis ka oma kodanikega kergemaks ei lähe, lisaks veel immigratsioonivool.

Aitäh!  

Nii et vaatame rahulikult. Praegu Isamaa näeb, et sellel konkreetsel … 

Aitäh, hea kolleeg! 

… vanglarendilepingu ettevalmistamisel …

Aitäh, hea kolleeg! Teil oli kaheksa minutit aega rääkida. See lõppsõna ei ole kohane. 

… on nii palju nõrku kohti, et me seda toetada ei saa.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Täna ei räägi me lihtsalt ühest vanglast ega ühest välislepingust. Me räägime sellest, millise vastutuse Eesti riik endale võtab, kui valitsus tahab tuua Rootsi kinnipeetavad Tartu vanglasse. Avalikkusele on seda plaani müüdud kui majanduslikult kasulikku ja turvalisust suurendavat ettevõtmist. Öeldakse, et tühjad vanglakohad lähevad maksumaksjale kalliks maksma ning et Rootsi vangide vastuvõtmine toob Eestile tulu, loob Lõuna-Eestisse uusi töökohti ja tõstab Lõuna-Eesti turvalisust. 

Justiitsminister on siinsamas Riigikogu ees rääkinud 12 miljonist eurost, justkui maksaks tühja vanglahoone ülalpidamine Eesti riigi maksumaksjale sellise summa aastas. Tegelikult on see vale. Ministeeriumi enda andmetest selgub, et Tartu vangla kogu 2026. aasta eelarve on 13,1 miljonit eurot, millest 7,6 miljonit ehk üle poole moodustab tööjõukulu. Elektrile, küttele ja veele kulub kahe hoone peale kokku 630 000 eurot aastas. Seega ei saa avalikkusele jätta muljet, nagu maksaks üksnes tühjade vanglakohtade või tühja hoone ülalpidamine 12 miljonit eurot aastas. Kui me räägime hoone ja taristu tegelikest püsikuludest, siis on aastas jutt hoopis 2–3 miljonist, mitte 12 miljonist eurost. Need on väga erinevad numbrid. Üks asi on kogu vangla tegevuskulu koos töötajatele, järelevalvele ja igapäevasele toimimisele [kuluvate summadega], hoopis teine asi on kasutuseta taristu püsikulu. 

Veel olulisem küsimus on see, kust tulevad need inimesed, kes hakkavad Rootsi vange valvama. Justiitsminister on väitnud, et vanglateenistus politseist inimesi ära ei võta. Nii PPA peadirektor kui ka Päästeameti juht on osutanud väga selgele ohule. Kui samas piirkonnas hakatakse vanglasse värbama suurt hulka uusi inimesi, siis tulevad nad paratamatult samalt tööjõuturult, kust politsei, piirivalve, Maksu- ja Tolliamet ning teised jõustruktuurid juba praegu endale töötajaid tikutulega otsivad. Tartu vanglas pakutakse paremat palka ning staažiga kasvavat palgamudelit ja muid atraktiivseid palgatõusuvõimalusi. Teisisõnu, inimene, kes läheb Rootsi vange valvama, ei tule Tartu tänavatele patrullima. 

See ei ole teoreetiline mure. Politsei- ja Piirivalveametis on täitmata töökohti niigi, kohtud on üle koormatud, prokuratuur töötab suure surve all, tervishoiusüsteemis ootavad meie enda inimesed ravile pääsemist. Sellises olukorras on vastutustundetu öelda, et lisakoormust ei teki. Tekib küll. 

Rootsi kinnipeetavate Eestisse toomine ei tähenda ainult seda, et vang istub kambris ja valvur seisab ukse taga. Sellega kaasnevad kaebused, tõlkeprobleemid, kohtumenetlused, tervishoiuvaidlused, suhtlusõiguse küsimused, võimalikud uued rikkumised vanglas, prokuratuuri lisakoormus, õiguskantsleri poole pöördumised ja halduskohtute lisakoormus. Tartu Halduskohus on juba praegu tugeva surve all. Kui [praegu] puudutab ligi pool menetlustest kinnipeetavate kaebusi, siis mida tähendab veel sadade välisriigi kinnipeetavate lisandumine? Kuidas tagatakse tõlketeenus? Kuidas lahendatakse vaidlused, kui kinnipeetav ei nõustu Eesti õigusele alluma? Kes kannab selle koormuse, kas Rootsi riik paberil või Eesti ametnikud päriselus? Ka jutt sellest, et vajaduse korral leitakse prokuröre ja kohtunikke juurde, ei ole veenev. Konkursid kukuvad juba läbi, sest sobivaid kandidaate lihtsalt ei leita. Prokuratuur ja kohtud hakkavad seisma valiku ees, kas menetleda Rootsi kurjategijatega seotud asju või tegeleda meie enda inimeste õiguskaitset puudutavate juhtumitega. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks.

See ei ole mõistlik ega õiglane olukord. Sama puudutab tervishoidu. Ei piisa vastusest, et Rootsi maksab arve. Küsimus on selles, kelle tööaega, kelle ruume ja kelle spetsialiste kasutatakse. Kui vang vajab arsti, psühhiaatrit või vaimse tervise abi, siis kas see ressurss tuleb juurde või võetakse see meie enda inimestelt? Kui seaduskuulekas inimene ootab psühhiaatri või psühholoogi [vastuvõttu] kuid, siis ei saa valitsus käega lüüa ja öelda, et küll kuidagi ikka saab. 

Lisaks on mitmed õiguslikud ja praktilised küsimused endiselt õhus. Millised õigused on Rootsi kinnipeetavatel Eestis? Kas nende tingimused saavad olema samad kui Eesti kinnipeetavatel või paremad? Miks on avalikkuses räägitud erisustest, nagu teler kambris või nikotiinipatjade [kasutamise õigus]? Kuidas selgitatakse Eesti kinnipeetavatele, et ühtedele kehtivad ühed reeglid ja teistele teised? Kui riik loob vanglas kaks erinevat süsteemi, siis see ei [tugevda] korda, vaid toodab uusi kaebusi ja pingeid. 

Valitsus ütleb, et riskid on maandatud, kuid seni paistab pigem vastupidi. Liiga palju on vastamata küsimusi, liiga palju on hiljem täpsustatavaid kokkuleppeid ja liiga palju on lootust, et küll ametnikud, kohtud, valvurid, arstid ja politseinikud kuidagi hakkama saavad. Me ei saa ehitada Eesti turvalisust üles Rootsi vangide teenindamisele. Me peame kõigepealt tagama oma inimeste turvatunde, oma politsei tugevuse, oma kohtute toimimise ja oma [arstiabi] kättesaadavuse. Sotsiaaldemokraadid ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Aitäh teile! Eelduslikult Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! See on algus, ratifitseerimise eelnõu tuleb veidi hiljem. Nii et tegemist on paketiga. See [räägib sellest], kuidas hakkavad elama meie kallid külalisvangid. Sõna "kallid" ei kasuta ma mitte irooniana, vaid seetõttu, et nad toovad riigile natukene tulu. 

Kuidas nad elama hakkavad? Mustafa, Rootsi külalisvang, saabub siia. Talle tuleb mõne aja pärast külla tema naine. Kas see on seaduslik või mitteseaduslik [naine], pole oluline. Näiteks on ta soomlanna. Aga kokkusaamisel läheb kuidagi tüliks ja Mustafa kas kägistab või pussitab teda. See ei ole oluline. Tartu vangla muuseas tühjendati, Jugoslaavia sõjakurjategijad, kes seal veel olid, toodi Tallinnasse, meile siia lähemale. Aga samasuguse teoga võib saada hakkama Ivan, kelle naine on näiteks leedulanna. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna inimesed on kirjutanud, mida see tähendab. Külalisvangidega, Mustafa ja teistega, suheldakse siidkinnastega. 

Veel mõned detailid. Võib-olla te ei tea neid. Kui tulevad meie kallid külalisvangid, siis erinevalt kohalikest on neile ette nähtud lugemislamp. Kohalikud peavad selle ise muretsema. Neile [külalisvangidele] on ette nähtud televiisor, see käib kulude sisse. Neile on ette nähtud nikotiinipadjakesed. Eelnõu on pisikene, vaadake selle viimast punkti: "Vangla territooriumil ei kohaldata tubakaseaduse § 22 lõike 2 punktis 7 sätestatut tubakavabale huuletubakale." See tähendab, et Eesti vanglates suitsetada ei tohi, senised vangid ei tohi, aga kallid külalisvangid, kuna nende kultuuri juurde kuulub nikotiinipadjakene, et end rahustada, nemad võivad. 

Ühesõnaga, sisuliselt teistsugune kriminaalkultuur luuakse Eesti vanglates. Seda on ka lugupeetud praegune peaprokurör oma väga lühikeses kirjas öelnud, et see ei ole eriti arukas. Aga Tartu vangla roogiti tühjaks enne külalisvangide saabumist. Augustis, enne uue presidendi valimist, saabuvad esimesed sada mõrvarit tšarterlennuga Tartu lennuväljale ja kohalik elanikkond saab neile loosungitega "Tere tulemast!" tee äärde vastu minna. 

Nii et see seadus kirjeldab, mismoodi tuleb kohelda kalleid Rootsi mõrvareid. Jah, tõepoolest, vägistajad võeti viimasel hetkel sellest nimekirjast välja. See, et see annab tööd kohalikele vangivalvuritele – jah, ei hakka sel teemal pikalt peatuma. Müürid on paksud, ega sealt naljalt plehku ei pane. Aga kui on vaja tohtri juurde minna, siis loomulikult väljuvad nad eskordiga Tartu vangla tugevate ja kindlate müüride vahelt. 

Muuseas, kui Mustafa ja kõik need teised teevad midagi paha – ei pea kedagi surnuks kägistama või tapma või midagi muud sellist tegema –, siis mis kõige suurem karistus neile on, mis te arvate? Kartsa nad ei lähe. [See karistus on] noomitus. Sama teo eest, mida kohalikud vangid igapäevaselt ei tee. 

Ja see, et tuleb halduskaebusi – jah, Tartu Halduskohtu esinaine on rääkinud, kui vähe tal töötajaid on, uue kohtuniku palkamine võtab üheksa kuud või igal juhul hästi pikalt, aga kaebusi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Nad peavad hakkama neid menetlema, kõiki. Vangidel on aega küll. 

Aa, muuseas, Al Jazeera tuleb ka Tartu vanglasse, [tele]programm. 

Aitäh! 

Jah, aitäh! Aga Keskerakond annab sellele eelnõule hundipassi. Ma loodan, et te teate, mis on hundipass. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Aitäh teile! Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 773 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, palun tähelepanu! Juhin teie tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 773. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 35, erapooletuid oli 0. Eelnõu 773 on seadusena vastu võetud.

Oleme, head kolleegid, jõudnud teise päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865 kolmas lugemine. Ka see eelnõu vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 865 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, juhin taas tähelepanu sellele, et ka selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (vaigistushagi eest kaitsmise direktiivi ülevõtmine) eelnõu 865. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid oli 0. Eelnõu 865 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 652 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu oli 3, erapooletuid oli 0. Eelnõu 652 on seadusena vastu võetud.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Stig Rästa, palun!

Austatud Riigikogu [ase]esimees! Head kolleegid! Täna on meil kolmandal lugemisel nõusolekuseadus. Ma loodan siiralt, et see jõustub ja saadab sõnumi meie ühiskonnale, meestele ja naistele, aga ka lastele ja kohtunikele. 

Kadi Viik kirjutab täna Delfis juriidilisest sadismist. Üks vägistamisjuhtumissaaga näitab, miks me nõusolekuseadust vajame. Neli aastat pidi ohver oma õigust taga ajama. Selle nelja aasta jooksul näiteks maakohus arvas, et padja näkkusurumine ja juustest tõmbamine on kind of okay, anaalseks on okei, kui enne seda on toimunud vaginaalseks. Ja no kui samal ajal oli ikkagi padi näos ja ei saanud otseselt keelduda, (Juhataja helistab kella.) siis see on pigem ikkagi nagu okei.

Vabandust, ettekandja! Head kolleegid, palun vaikust! Aitäh! Palun jätkata! 

Maakohus arvas, et süüdistatav ei tahtnud juustest tõmbamisega valu tekitada, järelikult on jälle kõik okei. 

Ringkonnakohus arvas, et maakohus tegi head tööd, ja nad iseloomustasid seda vahekorda kui normaalset seksuaalvahekorda. Ometi oli ohver kohtus. Kohus arvas, et ohvri jutt sellest, et ta süüdistatavaga kaasa minnes ei olnud intiimsest suhtlusest huvitatud, ei olnud usaldusväärne. Samuti arvas kohus, et valu ei võrdu tahtevastasusega.

Lõpuks leidis Riigikohus, et mõlemad kohtuastmed olid oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, ja tühistas vägistaja või süüdistatava õigeks mõistnud otsuse. Leiti, et madalamad kohtu[astmed] eelistasid süüdistatava ütlusi ohvri omadele täiesti põhjendamatult. Riigikohus sisustas ka nõusoleku mõistet ja rõhutas, et nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal. 

Läks aega mööda ja ringkonnakohus koosseisus Andres Parmas, Pavel Gontšarov ja Janika Kallin ei lähtunud Riigikohtu lahendist, vaid nad leidsid, et süüdistatav oli küll vägistamises süüdi, aga seda kuidagi nagu vähesel määral. 

Kui kohtunikud, kes tegelevad igapäevaselt seadustega, ei saa ka võib-olla päris täpselt nõusolekuseadusest aru, siis ausalt öeldes tekib mul mure, kuidas meie ühiskond selle omaks võtab. Sellepärast peame me selle seaduse vastu võtma ja sellest palju rääkima, peame rääkima oma lastele, sõpradele, sõbrannadele, vanematele ja sugulastele, et selline seadus on meil olemas, loodetavasti. Siinkohal kutsungi kõiki blogijaid ja vlogijaid üles sellel teemal sõna võtma. Siis ehk jõuab see sõnum meie ühiskonnani. Aitäh, Kadi Viik, selle artikli eest Delfis! Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Me ei aruta täna siin ainult ühte karistusõiguslikku muudatust. Me arutame seda, millise sõnumi Eesti riik annab inimese väärikuse, seksuaalse enesemääramise ja vabaduse kohta. 

Selle seaduse keskne mõte on ju väga lihtne: seksuaalsuhe peab põhinema vabatahtlikul nõusolekul. Mitte hirmul, mitte tardumisel, mitte sellel, et inimene ei suutnud piisavalt selgelt vastu hakata, vaid vastastikusel soovil, austusel ja arusaadaval nõusolekul. 

Praegune regulatsioon on ajalooliselt keskendunud vägivallale, ähvardusele või kannatanu abitule seisundile. Praktikas tähendab see liiga sageli, et tähelepanu liigub küsimusele, kuidas ohver käitus: kas ta ütles piisavalt selgelt ei, kas ta pani piisavalt vastu, kas ta karjus, kas ta üritas põgeneda. Aga tänapäevane arusaam traumast ütleb meile midagi väga olulist: inimene ei reageeri ohuolukorras alati aktiivse vastupanuga. Väga sage reaktsioon on tardumine, hirm, passiivsus. Õigus ei tohi lähtuda eeldusest, et ainult see inimene väärib kaitset, kes suutis füüsiliselt vastu hakata. Seetõttu ongi selle seadusemuudatuse sisuline tuum liikumine küsimuselt, kas kannatanu pani vastu, küsimusele, kas teine inimene oli tegelikult nõus. 

See on väga oluline muutus. See ei tähenda, et inimsuhted muutuksid formaalseks või et peaks enne intiimsuhet lepinguid sõlmima ja notareid appi kutsuma. Sellised väited püüavad seda arutelu naeruvääristada. Küsimus ei ole ju allkirjade kogumises ega bürokraatias, küsimus on elementaarses vastutuses. Inimene peab mõistlikult veenduma, et teine pool osaleb vabatahtlikult. Nõusolek peab olema vabatahtlik, teadlik, üheselt mõistetav ja igal hetkel tagasivõetav. Vaikimine ei tähenda automaatselt nõusolekut. Varasem suhe ei tähenda automaatselt nõusolekut. Ka suhte ajal, ka juba alanud intiimse vahekorra käigus säilib inimesel õigus öelda ei. See ongi ju seksuaalse enesemääramise olemus. 

Karistusõigus ei ole kunagi ainult tehniliste normide kogu. Karistusõigus väljendab ka ühiskonna väärtushinnanguid. See ütleb, millist käitumist riik peab lubamatuks ja millist väärikust riik kaitseb. Nõusolekupõhine käsitlus ütleb ühiskonnale selgelt: intiimsus ilma vabatahtliku nõusolekuta ei ole normaalne, inimese keha ei ole kellegi teise kasutada, inimest ei tohi käsitleda vahendina, tema tahe, autonoomia ja väärikus väärivad austust. 

Eesti ei liigu selle muudatusega mingisse äärmusesse ega erandlikku suunda. Samalaadne käsitlus kehtib juba Rootsis, Soomes, Taanis, Islandil ja veel mõnes Euroopa riigis. Pigem on küsimus selles, miks peaks kaasaegne õigusruum jätkuvalt lähtuma arusaamast, et selleks, et saaks vägistamist tuvastada, peab inimene olema suutnud aktiivselt vastu võidelda. 

Loomulikult tuleb võtta tõsiselt ka kriitilisi küsimusi. On küsitud, kuidas nõusolekut tõendada, kuidas vältida ebamäärasust ja kuidas tagada õigusselgus. Need on õiged küsimused. Üheski kriminaalasjas ei kao tõendamisstandard, süütuse presumptsioon jääb kehtima. Kohus peab edaspidi hindama tõendeid kogumis ja seaduses nõutud tasemel süüs veenduma. Aga tõendamisraskus ei saa olla põhjus, miks me jätame seadusesse põhimõttelise vea. Ka praegu on seksuaalkuritegude menetlemine keeruline. Ka praegu tuleb hinnata ütlusi kontekstis. Nõusolekupõhine regulatsioon ei muuda kriminaalmenetlust automaatseks, see lihtsalt muudab natukene fookust. Ja fookus ei pea olema sellel, miks ohver ei võidelnud vastu. 

See muudatus aitab muuta ka menetluskultuuri, see aitab vähendada ohvri süüdistamist. See võib anda rohkematele inimestele julgust abi otsida. 

Kas ma ajapikendust saan?

Kolm minutit lisaks, palun!

Head kolleegid! See muudatus aitab muuta ka menetluskultuuri ja vähendada ohvri süüdistamist. See annab ühiskonnale selgema arusaama, milline käitumine on lubamatu. Lõppkokkuvõttes on ju küsimus lihtne: kas me ütleme seaduse tasandil selgelt, et seksuaalsuhe eeldab vabatahtlikku nõusolekut, või jääme kinni mingisse vanasse mudelisse, kus keskne küsimus oli sageli see, kas inimene suutis vastu hakata. 

Mina arvan, et Eesti õigus peab kaitsma inimese seksuaalset enesemääramist kaasaegsel, selgel ja väärikal viisil. See seadus annab ühiskonnale õige sõnumi: intiimsus peab põhinema austusel, vastastikusel soovil ja vabatahtlikkusel. Ma väga palun Riigikogul seda seadust toetada. Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab seda eelnõu. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Andre Hanimägi. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! See on ajalooline hetk. Me oleme seksuaalvägivalla käsitluses liikumas jõu- ja vastupanukeskselt mudelilt nõusolekupõhisele käsitlusele. Edaspidi ei saa küsimus olema selles, kas inimene osutas piisavalt vastupanu, kas ta ütles piisavalt kõvasti ei või kas ta oli abitus seisus. Küsimus peab olema selles, kas seksuaaltegevus toimus inimese vaba ja väljendatud nõusoleku alusel. 

Kui me selle seaduse vastu võtame, siis oleme 23. Euroopa riik, kes on nõusolekupõhise käsitluse seadustanud. Seega ei tee me hüpet tundmatusse, vaid see on Euroopa õigusruumi selge suund olnud juba pikemat aega. Mitmed riigid on selle sammu juba teinud. Nad on teinud selle tulenevalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustest ja tõenduspõhisest käsitlusest. 

Inimese kehaline puutumatus ja seksuaalne enesemääramine vajavad selget kaitset. Vägistamine on üks raskemaid inimesevastaseid kuritegusid. Eesti inimesed saavad sellest väga hästi aru. 99% Eesti inimestest peab vägistamist raskeks vägivallaks ning üheksa inimest kümnest leiab, et seksuaaltegevuses peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus. Seega ei ole nõusolekupõhine käsitlus meie kultuuriruumile kuidagi võõras, vaid vastab täpselt sellele, mida inimesed ise juba täna õigeks peavad. 

Nõusolekupõhine loogika sobib väga hästi ka meie õigussüsteemi. Me ei ütle kuritegude puhul, et inimene peab kõigepealt ise aktiivselt vastu hakkama, et tema õigusi kaitstaks. Kui keegi võtab minu auto, siis me ei küsi, kui kiiresti ma sellele autole järele jooksin. Kui keegi tungib minu koju, siis me ei pea oluliseks, kas ma karjusin piisavalt kõvasti. Kui keegi võtab minu vara, siis me ei hinda, kui tungivalt ma ei ütlesin. Me küsime, kas sel inimesel oli õigus seda teha, kas omanik oli andnud loa, kas oli olemas vaba ja teadlik nõusolek. Sama põhimõte peab kehtima ka inimese keha puhul, tegelikult veelgi enam, sest inimese keha on rohkem kaitsmist väärt kui tema auto, kodu või mis iganes muu vara. 

Selle eelnõu menetlemise käigus oleme korduvalt kuulnud samu argumente. Mõned neist on olnud õigustatud ja vajavad vastamist. Näiteks küsimused tõendamiskoormuse, süütuse presumptsiooni ja õigusselguse kohta. Need on tõsised küsimused ning neid on komisjon väga põhjalikult arutanud. Eelnõu on saanud aja jooksul paremaks, seletuskirja on oluliselt täiendatud. Ma tänan kõiki nii ministeeriumis kui ka sidusrühmades, kes on sellesse oma panuse andnud. 

Aga oleme kuulnud ka argumente, mis liiguvad üsna kiiresti absurdi. [Näiteks on mainitud] peatselt saabuvat jaanipäeva, mis justkui teeks omavahelise suhtlemise kuidagi keerulisemaks. On räägitud inimloomusest, [millele justkui olekski omane] teise inimese piiridest üle minna. On räägitud notariaalsetest lepingutest, justkui nõusolek tähendaks paberit, allkirja ja pitsatit. Ei tähenda! Nõusolek ei pea olema alati sõnaline, aga see peab olema vaba ja teadlik ning väljendatud kas sõnade, käitumise või kehakeele abil või siis muul selgelt arusaadaval viisil. 

Head kuulajad! Oluline on ausalt öelda ka seda, mida see seadus ei tee. See seadus ei muuda seda väga rasket kuritegu olematuks ega muuda ka nende juhtumite menetlemist väga lihtsaks. Need juhtumid on väga rasked nii praegu kui ka pärast selle eelnõu vastuvõtmist. Sageli ongi tegemist olukorraga, kus tõendeid on vähe, kus sõna on sõna vastu ja kus tuleb hinnata väga palju muud, nii konteksti, usaldusväärsust kui ka muid asjaolusid. Paraku jääb see keeruliseks ka pärast selle eelnõu vastuvõtmist. 

Niisamuti ei muuda seadus seksuaalvägivalda kui rasket kuritegu edaspidi olematuks, ei kao tõendamisraskus, ei kao kohtulik hindamine, ei kao vajadus põhjaliku menetluse järele. Aus on öelda ka seda, et iga menetlus ei too kaasa süüdimõistvat otsust. Aga muutub lähtekoht ja uurimise fookus, arvestatakse paremini tüüpilisi trauma- ja ohureaktsioone ning õige fookuse abil muudetakse menetlus ohvrit vähem süüdistavaks. Muutuda võiks ka ettekujutus niinimetatud õigest ohvrist, kes vastab väga kitsale ettekujutusele inimesest, kes karjub, põgeneb ja võitleb vastu. Ohver ei ole alati selline. Muutuda võiks ka ühiskondlik arusaam, sest seadusel on oma väärtussõnum. Selle seaduse sõnum on lihtne: teise inimese keha üle ei otsustata vaikimise, tardumise või hirmu põhjal ega vastupanu puudumise põhjal. Aga seadusest üksi muidugi ei piisa. Vaja on seksuaalharidust, avalikkuse teavitamist, ennetust ja ohvrikeskset lähenemist. Sotsiaaldemokraadid toetavad selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 727 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse (nõusolekupõhine seksuaalvägivalla käsitlus) eelnõu 727. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Elevus saalis. Kalle Grünthal soovib uut hääletust.)

Poolt hääletas 69 Riigikogu liiget, vastu oli 8, erapooletuid oli 0. Eelnõu 727 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, tõepoolest … (Aplaus.) Head kolleegid, tõepoolest, Kalle Grünthalil on igati õigus. Kuni hääletamise lõpuni peaks olema saalis vaikus, et ei saaks kedagi … (Kalle Grünthal: "Aga, Toomas, no ma ju ütlesin …" Kõlab kellegi vabandus.) Jaa, ma kuulsin. Väga viisakas, kui Riigikogu liige vabandab, nii et selles mõttes suur tänu. (Kalle Grünthal kohalt: "Norme rikuti!") Ei, me ei rikkunud norme, kindlasti mitte.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Tanel Kiik, palun!

Väga hea otsus sai just vastu võetud, sellega on kõik klaar. Mul on lihtsalt üks mure. Kas teie kui Riigikogu istungi juhataja olete jälginud, kuhu on kadunud need kõige töökamad saadikud siit parlamendiruumist? Riigikogu Keskerakonna fraktsioon räägib hommikust õhtuni, kuidas peab tööl käima, kuidas just selle eest peaks tasu maksma, kuidas puudumine on üks väga halb asi. Nüüd vaatad: mitte ühtegi neist siin ei ole! Ilmselt on midagi väga erakorralist juhtunud. Äkki te harite ülejäänud Riigikogu, kuhu nad kadunud on? Kas me saame neile kuidagi appi minna või milles see probleem seisneb? 

Aitäh, hea kolleeg! Minu vastus on lühike: ega ma väga kurb ei ole. (Naer saalis. Aplaus.)

Nüüd oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 824 lõpphääletus. Kaheminutilise saalikutsungi järel me hääletame. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigi kultuuripreemiate ja kultuuristipendiumide seaduse ning spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 824. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu oli 4, erapooletuid oli 1. Seaduseelnõu 824 on seadusena vastu võetud. 

Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni … (Hääl saalist.) Head kolleegid, ma ikkagi avan uuesti läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ei tule kaheksat minutit, ärge muretsege, saate varsti hääletama tulla. See seaduseelnõu on hea, aga [jõudis siia] natukene hilja. Kui te olete lugenud ajakirjandust või olete suhelnud oma peredega, siis teate, et põhikooli lõpetamise ja gümnaasiumisse vastuvõtuga on ka sellel aastal segadust. Üks seda põhjustavatest asjaoludest on see, et seal, kus toimuvad ühiskatsed – neid kohti Eestis teatavasti on –, ei saa juba teist aastat panna kirja oma koolieelistust. See suurendab nii pinget kui ka ajakulu koolides ja tekitab pinget perekondades. Koolid peavad saatma paljudele soovijatele, avalduse tegijatele vastuskirju, saatma vastuseid mitmetele neist, nad küll valitakse välja, mitte just kõigile ehk ei saadeta, aga ikkagi. See on täiendav koormus, mida poleks siis, kui nad saaksid õpilaskandidaatidele teha täpsemalt sihitud ettepanekuid. Kui paremad mõne päeva oma otsust langetavad, siis teised ootavad, kas mõni koht vabaneb või mitte. 

Nii et jah, õiguskantsleri sekkumise tõttu see teema üles tõusis. Tegelikult pidi valitsus selle lahendama juba käesolevaks aastaks, aga ta ei algatanud vastavat muudatust. Nüüd on see muudatus teie ees, me saame selle otsuse ära langetada ja järgmine aasta on loodetavasti gümnaasiumidesse ja ka kutsekoolidesse – see puudutab neid koole ka, see eelnõu – astumine juba lihtsam ning mitte ainult sisseastujatel endil, vaid ka koolidel on lihtsam seda kõike menetleda. Nii et toetagem seda seaduseelnõu.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Vladimir Arhipov, ma oletan, et teil on kogemata [nupp sees]. Või on teil tõesti küsimus istungi läbiviimise …

(Mikrofon ei ole sisse lülitatud.) … kui võib.

Palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Jaa, see ongi istungi läbiviimise kohta.

Jaa, loomulikult! 

Ma olen väga vaimustatud teie huumorist. Tegelikult on Reformierakonna seadused kõik sellised huumorlikud. Aga kui te puldis räägite, et teile ei ole meeldiv siin üht või teist erakonda või fraktsiooni näha, siis kas te arvate, et see on kohane, või kuidas? Kui te oleksite istunud siin saalis, siis ei oleks probleemi, aga te seal [juhataja kohal] olete nagu täitsa selline neutraalne isik, kes ei tohiks anda hinnangut valijatele, kes selle erakonna siia on valinud. Kuidas te arvate, kas mul on õigus või ei ole?

Aitäh, hea kolleeg! Teil on õigus olla mõnevõrra pahane minu repliigi peale, aga ma siiski tõesti arvasin, et hea huumor on üks osa heast poliitikast. Kui te ei võtnud seda kui huumorit, siis ma vabandan selle oma repliigi pärast. Ma kirjutasin just äsja ühele teie kolleegile vastuseks ka seda, et ma oleksin võinud minna kaasa küsimuse alatooniga, hakata tänitama, rääkima kahepalgelisusest ja muust taolisest, aga ma ei teinud ka seda. Nii et ma usun, et see on veel üks põhjus andestamiseks. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Mina ei hakka siin heatahtlikult mingit nalja rääkima. Jah, see sinu repliik sealt juhataja puldist oli kohatu, sest tegelikult arvab enamik Eesti rahvast, et teie viibimine siin Riigikogu saalis on kohatu. Võite plaksutada nii palju, kui soovite. Minek …

Aitäh, hea kolleeg! Veel kord: kui ma riivasin teie fraktsiooni, siis ma vabandan selle repliigi pärast, aga selles puudus igasugune pahatahtlus. Püüan nende repliikidega olla [edaspidi] mõnevõrra vaoshoitum. 

Pean ka oluliseks märkida, et ma ei öelnud, nagu hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, et meeldib või ei meeldi. Ma ei kasutanud seda sõna. Ma ütlesin, et ma ei ole liialt kurb. Ma olen üheksakümmend üheksa protsenti kindel, et see oli see [sõna]. Selles mõttes ei olnud juttu meeldivusest või mittemeeldivusest. Kui ma oleksin öelnud, et mulle meeldib, et teid siin ei ole, vaat see oleks olnud ilmselgelt pahatahtlik. Ma ütlesin, et ma ei ole kurb. See on minu isiklik tunnetus ja te saate tagamõttest mõnevõrra ka aru. 

Aga aitäh, head kolleegid! Ma rohkem ei võta protseduurilisi küsimusi. Oleme jõudnud kuuenda päevakorrapunktini, milleks on … (Üllatunud hääled saalist.) Aa, jaa-jaa, head kolleegid, olemegi kuuenda päevakorrapunkti juures. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 830 lõpphääletus ja kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuse seaduse, noorsootöö seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 830. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid oli 0. Eelnõu 830 on seadusena vastu võetud. 

Oleme, head kolleegid, jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 883 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2021–2027 Euroopa Liidu ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide rakendamise seaduse muutmise ning perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 883. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid oli 0. Eelnõu 883 on seadusena vastu võetud. 

Head kolleegid, ma vahepeal kiidan teid, kõiki fraktsioone eranditult ja ka neid kolleege, kes ei ole fraktsioonide liikmed, väga tõhusa ja sisuka päevakorra menetlemise eest. Aitäh! Loodame samas tempos jätkata. 

Nii. Head kolleegid, oleme jõudnud kaheksanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Nüüd oleme me jõudnud ühe vähe mahukama eelnõu juurde. Kogu paberipakk näeb välja umbes selline. (Demonstreerib paberipakki saalile.) Aga olge rahulikud, ma ei kavatse kõike seda teile ette lugeda. Ma teen lühikese kokkuvõtte sellest, mis on toimunud komisjonis peale seda, kui see eelnõu oli suures saalis esimesel lugemisel. 

Pärast seda on komisjon seda lepingut arutanud kolmel korral. Kui sissejuhatuseks midagi öelda, siis mainin seda, mis on minu jaoks püsiv mälestus ja mulje sellest menetlusest. Ma ei olnud ausalt öeldes kunagi varem mõelnud selle peale, kas meie vanglateenistus on professionaalne või ei ole või mida nad teevad. Aga mulle on sügavalt imponeerinud vanglateenistuse inimesed, kes käisid meie komisjoni koosolekutel ja vastasid kõigile küsimustele väga põhjalikult, väga hästi ettevalmistatult. Tahangi siinkohal eelkõige neid kiita. Võin ka nimeliselt öelda, et tegemist oli Tiina Unuksi ja Rait Kuusega, kes meil külas käisid. Tõepoolest, nende inimeste kompetentsi usaldades usaldan ma kogu seda lepingut ja usun, et me saame selle [täitmisega] hästi hakkama, Eesti vanglateenistus saab selle lepingu täitmisega väga hästi hakkama. 

Teiselt poolt on üldmulje see, et ega nendest kolmest kohtumisest komisjonis eriti palju kasu ei olnud, selles mõttes, et kes ikka oli algusest peale selle lepingu suhtes eitav, see oli seda lõpuni. Nii nagu me siin saaliski näeme tihtipeale, kui me peame läbirääkimisi ja usume, et veename kedagi ümber, aga tegelikult tolku pole midagi. 

Aga sellegipoolest, kui me hakkame komisjoni koosolekutega minema kronoloogilises järjekorras, siis võiksime alustada sellest, mis toimus 10. veebruaril 2026, kui komisjoni olid kutsutud ka Tartu linna esindajad. Kohale tulid Tartu linnapea Urmas Klaas, Tartu Linnavolikogu esimees Tõnis Lukas, meie kolleeg, samuti Tartu linnasekretär Jüri Mölder ning avalike suhete osakonna juhataja Kadri Lees. Seal oli veel inimesi, nii Tartu vangla esindaja kui ka inimesi vanglateenistusest ja mujalt. Selle koosoleku mõte oligi see, et Tartu inimesed saaksid oma küsimustele vastused ja võib-olla saaks maandada mõningaid muresid, mis neil olid. Kõik need küsimused, mis seal kerkisid, said ka vastuse. Põhimõtteliselt võiks selle koosoleku kokku võtta Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnadega, kes ütles, et Tartu vangla ei ole kunagi Tartu linnale mingeid probleeme tekitanud ja nad tahaksid, et see jääks ka tulevikus nii. 

Komisjoni teine koosolek, arutelu sellel teemal, toimus 24. märtsil. Sinna olid kutsutud prokuratuuri esindajad, Tallinna Halduskohtu esimees, Tartu Halduskohtu esimees, [Tartu] Ülikooli õigusteadus[konna] nooremteadur [Diana Kõmmus] ja riigiõiguse kaasprofessor Paloma Krõõt Tupay, olid ka inimesed Õiguskantsleri Kantseleist ja vanglateenistusest. Arutlesimegi nende murede ja küsimuste üle, mis olid komisjoni liikmetel või mis olid üles kerkinud avalikus arutelus. Kõik need protokollid on teile kättesaadavad, ma ei hakka neid ette lugema. 

Tulles tagasi oma ettekande alguse juurde, võin öelda, et vanglateenistuse esindajad vastasid tõepoolest ülimalt asjatundlikult ega jäänud mitte ühelegi küsimusele vastust võlgu. Jälle kord: mina olen sellesse lepingusse algusest peale suhtunud positiivselt, minu suhtumine jäi samaks ja sai veel positiivsemaks, aga eks need, kes ei olnud suhtunud positiivselt, jäid natukene kõhklevaks. Kuigi peab ütlema, et need inimesed, kes olid tulnud erinevatest õigusorganitest, halduskohtust, prokuratuurist ja nii edasi, kinnitasid kõik, et istungitevahelisel ajal olid nad väga aktiivselt suhelnud justiitsministeeriumiga, ja nad kõik kiitsid seda suhtlust. Nad ütlesid, et ministeerium tõesti kuulab, katsub aru saada, toetada, olla mõistev ja teha selle asja neile nii vastuvõetavaks, kui vähegi võimalik. 

Viimane komisjoni koosolek sel teemal, kus võeti vastu ka protseduurilised otsused, toimus 19. mail. Ka sellele koosolekule olid tulnud vanglateenistuse esindajad Rait Kuuse ja Tiina Unuks ning kohal oli ka [ministeeriumi] karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr. 

Jälle kord olid mõned küsimused. Peeter Ernits küsis, Heljo Pikhof küsis. Heljo oli vahepeal suhelnud ka Rootsi mingi sotsiaalhooldusasutusega, mis iganes selle täpne nimi siis on, sotsiaal- ja tervishoiuametiga, ja küsinud nende külastajate kohta. Noh, see oli ka niimoodi, et üks kirjutab ja teine tõlgib. Sotsiaal- ja tervishoiuamet kirjutas Heljole vastuseks, et külastajaid võib ikka vanglasse tulla ja ega nemad [täpset arvu] ei tea. Kui tulevad, siis kohalikud omavalitsused Rootsis võivad isegi rahastada nende külastajate siiatulekut. Aga samal ajal ei tea mina oma kogemusest ega mäleta seal küll ühtegi kohalikku omavalitsust, kes väga lahkelt annaks raha välja asjade peale, mille peale ei pea andma. Nii et põhiline kokkuvõte, võiks öelda, oli see, et kogu olemasolev teadmine näitab, et külastajaid vanglas eriti ei käi. Juhul, kui nad Eestisse tulevad, tehakse neile enne, kui nad saavad siia tulla, taustakontroll. Võrgustunud kurjategijaid Tartu vanglasse ei võeta. Ka seksuaalkurjategijad on välja lülitatud sellest kontingendist, kes siia tulla võivad. Seda tehti rootslaste enda initsiatiivil, sel põhjusel, et nad arvavad või on kindlad, et nende seksuaalkurjategijate rehabilitatsiooniprogramm on niivõrd tõhus, et nad tahaksid sellega ise tegelda. 

Nii et põhimõtteliselt võib kokkuvõtvalt öelda, et siia tulevad Rootsist kurjategijad, kes istuvad siin vanglas, Tartu linna nad ei pääse, seda nad ei näe. See peaks olema ausalt öelda suhteliselt väheriskantne otsus, sest kui öelda, et võtame sinna Rootsist ühe vangi või võtame Eestist ühe vangi, siis mis vahet seal on. 

Selle asja tuum on ju see – seda tunnistab ka Rootsi ise –, et Rootsi karistuspoliitika või kriminaalhoolduspoliitika on ebaõnnestunud. Neil on rohkem vange kui vanglakohti. Eesti võib öelda täpselt vastupidist: meil on see töö olnud väga tõhus ja meil on 3100 vanglakoha kohta ainult 1600 kinnipeetavat. Nendes kahes punktis me leidsimegi ühise nimetaja ja huvi. Rootslastel on huvi rentida vanglakohti, Eesti poolel on huvi neid kohti välja rentida, selle asemel et see vangla kinni panna. Võib-olla läheb seda tulevikus vaja meie oma inimeste kinnipidamiseks, kes sedagi teab, eks see kuritegevus käi ka niimoodi üles-alla. 

Ma arvan, et see on mõistlik leping. Rootsi pool maksab kinni kõik kulutused, mis meil sellega seoses on. Meie saame Tartusse luua 250 uut töökohta. Arvestame ka seda, et need inimesed, kes vanglateenistusse tööle lähevad, on võimelised töötama teisteski julgestusasutustes ja seal abiks olema, kui on vaja. Muide, ühel nendest koosolekutest – ma isegi ei mäleta, millisel, esimesel või teisel või kolmandal – toodi näide selle kohta, kuidas pronksiöö rahutuste ajal oli vanglateenistus ainukene asutus Eestis, kellel oli olemas veekahur, ja nad tulid sellega appi. 

Nii et minu meelest on see igati mõistlik lepe, igati mõistlik on sellises küsimuses sõbraliku liitlasriigiga kokku leppida. Eks ta nii ole, et kui meie aitame Rootsit siis, kui neil on häda käes, siis loodetavasti nemad aitavad meid, kui meil on häda käes. Nad aitavad meid juba praegu, ka NATO raames, Frontexi raames. 

Viimasel komisjoni koosolekul tehti menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil 2026, poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu oli 4, erapooletuid oli 0, ei osalenud 1. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, poolt oli 6, vastu oli 5, erapooletuid oli 0. Kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus, poolt oli 6, vastu oli 5, erapooletuid oli 0. Sellega olengi ma põhimõtteliselt oma osa siin täna ära teinud.

Aitäh teile! Ma olen ise paaril korral, arvates, et see [küsimus] ei ole enam aktuaalne, võtnud maha Peeter Ernitsa küsimuse istungi juhatajale. Võtan nüüd erandkorras tema küsimuse vahele. Peeter Ernits, kas teil on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta?

Jaa, hea juhataja! Mul tekkis mure, et kolleeg Tanel Kiik on kusagile kadunud. Ta enne muretses, kus meie oleme, mul on praegu sama mure. Äkki saaks virgatsi järele saata?

Aitäh, hea kolleeg! Ma igaks juhuks ei kommenteeri seda. (Naerab.) Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, kas komisjonis toimus arutelu ka sel teemal, millest täna rääkisid politseiameti peadirektor ja Päästeameti juht, et vanglatöötajate palga teema võib neile [asutustele] probleemseks osutuda. Kui palju ja kuidas seoses vangide Eestisse toomise ja siin hoidmisega kasvab Eesti julgeolekuasutuste töökoormus ning kas ja milliseid vahendeid nähakse nendeks töödeks ette erinevatele asutustele? Nagu te ise ka viitasite, külalisi käib küll vähe, aga kui nad tulevad, siis tuleb taustakontroll läbi viia. Seda tööd pole siiamaani pidanud keegi tegema, keegi peab seda tegema hakkama ja sellega tekib teatav kulu, vist ka Kaitsepolitseiametile. Aga kui palju selleks kulub? Oli sellest komisjonis juttu?

Aitäh! Otseselt ei olnud kõne all seda jaotust, kui palju keegi raha saab. Kohtute puhul oli sellest konkreetsemalt juttu, minu meelest halduskohtu esimees küsis seda. Talle vastati niimoodi, et rootslased maksavad veidi üle 20 miljoni sellest kogusummast ära kohe peale lepingu sõlmimist, vist kahe kuu jooksul peale lepingu sõlmimist. Seni, kuni see raha laekunud ei ole, võetakse need summad riigieelarve reservist. Vajaduse korral need, kes vajavad suuremat ressurssi, loomulikult saavad selle. Aga paraku on praegu ka nii, et ega keegi täpselt ei tea, kas seda üldse vaja läheb. Kõik prognoosid lähtuvad ikkagi sellest, mis on päriselt elus siiamaani juhtunud. Näiteks on nende vangide külastajate arv minimaalne. Kui see nii jääb, siis ei ole ka taustakontrolli eriti vaja nendele külastajatele teha.

Heljo Pikhof, palun!

Suur aitäh! PPA juht, Päästeameti juht, tervishoiuteenuste osutajad, kohus, prokuratuur on öelnud, et neil ei jagu [töötajaid Eesti] inimeste vajaduste rahuldamiseks. Tartu Halduskohus on juba tugeva surve all, ligi pooled menetlused puudutavad kinnipeetavate kaebusi. Kui siia lisanduvad veel välisriigi kinnipeetavad, siis võime ette kujutada, milliseks see olukord kujuneb. On öeldud, et vajaduse korral leitakse prokuröre ja kohtunikke juurde. See ei ole küll kuidagi veenev. Konkursid kukuvad juba läbi, sest sobivaid kandidaate lihtsalt ei leita. Tegelikult on ju asi inimvaras, mitte niivõrd rahas. Kui me saame raha, siis see ei lahenda kõiki probleeme. Minu küsimus ongi see: kas tõesti jäi sulle arusaam, et kõik [probleemid] nende Rootsi vangidega, mis on seotud inimvaraga, on lahendatud?

Ei, mulle ei jäänud seda muljet, et kõik on lahendatud, sest imelik oleks, kui Eesti hakkaks neid asju lahendama enne, kui see leping on meil ratifitseeritud. Mingeid ettevalmistusi on tehtud, teekaart on olemas, on olemas teadmine, mida teha. Aga selge see, et ega keegi ei saa hakata mingeid väga suuri meetmeid rakendama, kui lepingut ei ole. 

Mis puutub sellesse, et on vaja leida inimvara ja ka vangivalvureid, ja neid 250 töökohta, millest ma rääkisin ja mis Tartusse luuakse, siis põhimõtteliselt on ju tänapäeval Eestis noorte inimeste hulgas tööpuudus 25% tasemel. Noori inimesi, kes otsivad tööd, on piisavalt. See võiks olla väga hea leevendus, eriti just Tartu piirkonnale. Kui keegi seda tahab, siis ta saab korraliku hariduse ja ta saab hiljem töötada, kui ta tahab, ka teistes julgeolekuasutustes. 

Ametnikud käisid vastamas ka nendel koosolekutel, kus sina, Heljo, olid ja küsisid. Ma võiksin ju vastu küsida: kas sulle jäi mulje, et nad teavad, mida nad teevad ja et nad on kompetentsed? Minule jäi see mulje.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle lepingu tekstiga tutvudes selgus mulle, et tegemist on kolmes keeles – eesti, rootsi ja inglise keeles – esitatud lepinguga ja juhul, kui on tegemist vastuoluga, siis kehtib ingliskeelne versioon. Arvestades seda kontingenti, kes Rootsist siia Tartu vanglasse tuuakse, on suur tõenäosus, et suur hulk neist ei valda ühtegi nendest keeltest ja kõiksugu vaidlused, mis nende siin pidamisega seotud on, tuleb meil siin Eestis lahendada. Kas poleks olnud otstarbekam lisada kohe ka neljas ametlik tõlge, araabiakeelne tõlge? Ja kes selle tõlke kinni maksma peaks?

Aitäh! Esiteks, ega need inimesed väga haruldased ei ole, kes räägivad ühte keelt neist kolmest või isegi kõiki kolme. Vaata mind! 

Aga eeldada, et oleks araabia keelt tingimata vaja – no seda me ei tea. Tänapäeval, Ants, on asi niimoodi, et tõlge on suures osas läinud AI-põhiseks ega maksa suurt midagi. Nii et igasugust tõlkimist, ka siis, kui need inimesed tulevad siia ja tahavad suhelda keeles, mida võib-olla keegi siin ei valda, on tehniliste abivahenditega päris lihtne korraldada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Meile on serveeritud seda seaduseelnõu selliselt, et Eesti saab tohutult kasu ja Eesti ei kuluta selle peale mitte sentigi. Tegelikult, selle lepingu artiklis 50 on kirjas, et Eesti katab kulud, mis on seotud [vangla] vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja ka varustamisega. Ja nii edasi. 

Nüüd on küsimus selle seaduse vastuvõtmise kohta. Siin kõlab hääli, et ainult poolthäälte enamusega saab selle vastu võtta. Aga kuna lepingus on kirjas, et Eesti katab kulud, siis ei oleks seda võimalik teha, sest põhiseaduse § 104 punkt 15 sätestab, et ainult Riigikogu [koosseisu häälte]enamusega saab vastu võtta riigi varalistesse kohustustesse puutuvaid seadusi. Minu hinnangul on praegu eksimus selles, et siin ei saaks kasutada poolthäälte enamust, vaid [oleks vaja] Riigikogu koosseisu häälteenamust. Mis on seisukoht?

Minu seisukoht on, et ootame hääletamistulemused ära. Otseselt see seaduseelnõu ei nõua koosseisu häälteenamust. Ja riigile kohustuste võtmine – see punkt oli arutelul siis, kui oli esimene lugemine. See sai siis lahti räägitud, hiljem seda komisjonis ei ole sellisel kujul lahatud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Vanglateenistus on kahtlemata professionaalne. Ma arvan, et ega saalis sellist küsimust ei olegi, kas nad on professionaalid või mitte. Aga kui me vaatame kogu seda tagasisidet, mis on tulnud meile julgeolekuasutustelt, prokuratuurilt, kohtult, psühhiaatritelt ja teistelt, siis tekib inimestel ikkagi, ma arvan, õigustatud küsimus, et jah, tulud on küll, aga kui suured need kulud on. Sa ennist ütlesid, et me ei tea täpselt, millised need kulud on, eks see tuleb välja arvutada. Kas sulle ei tundu, et me peaksime võtma hoogu maha ja ikkagi kõigepealt aru saama, kui suured need kulud on? Õiguskomisjonis on seda palju kordi arutatud. Mis see tegelik netotulu on? Tuludest me oleme palju rääkinud. Mis see kulu on? Kui palju me võiksime tegelikult Eestis eelarvelisa oodata?

Aitäh! No päris selliselt ei ole seda arvutust nendel komisjoni istungitel tehtud. Aga on selge, esiteks, et rootslased katavad kõik kulud, mis meil tekivad vangide vastuvõtu ja siin hoidmisega. Päris kindlalt on meie netosaldo poolel just need töökohad, need inimesed, kes saavad seoses sellega haridust, ja kas või rahvusvaheline kogemus, mida saavad meie inimesed, kes selles valdkonnas töötavad. Ma ei hakka spekuleerima, mis summa see võib olla. Ma olen päris kindel, et see neto on plussis ja kindlasti on plussis need pehmed väärtused, mis tekivad seoses selle lepingu täitmisega.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No me oleme peagi alustamas lõpphääletust väga olulisel teemal, nagu seda on see vanglarendileping ja selle ratifitseerimine. Ma tean õiguskomisjoni liikmena, et on olnud väga palju arutelu nende riskide üle, mis niisuguse lepingu sõlmimisega või teistele riikidele vanglarenditeenuse pakkumisega kaasnevad. Kuna see on väga kaalukas hääletus, siis ma palun teil kõik need riskid veel eraldi välja tuua, et inimesed teaksid, millise vastutuse nad endale täna võtavad, kui nad siin saalis hääletavad.

Aitäh! Paraku ei ole mul sellist nimekirja, sest komisjoni istungitel neid riske niimoodi ei loetletud. Seda tehti enne esimest lugemist, ja muide, palju põhjalikumalt. Küll aga võib kiirelt ja lühidalt öelda, et räägitigi riskidest, mis on seotud julgeolekuga, mis on seotud arstiabiga, mis on seotud psühhiaatrilise abiga. Turvariskidest räägiti ka. Kõigi nende asjade kohta anti minu arvates ammendavad vastused. Neid riske on hinnatud, neid riske on kaalutud. Vangla pidamine, kinnipidamiskoha pidamine ei ole kunagi täiesti riskivaba, seda ei saa väita. Aga veel kord: ma arvan, et Eesti vanglateenistus on niivõrd professionaalne, nad on niivõrd kiitva hinnangu saanud ka oma Rootsi kolleegidelt, et mul ei ole vähimatki kahtlust, et nad saavad selle kõigega hästi hakkama.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind üllatas teie väga julge väide, et noori inimesi, kes otsivad tööd, on meil piisavalt. Kas majandusminister Erkki Keldo teab seda? Tema tegeleb välistööjõu sissetoomisega. See on üks konflikt, mis siin saalis on ju palju kajastust leidnud: miks me oma noored inimesed suuname vähetootlikule tööle ja süvendame ka tööjõupuudust politseis sellega, et vanglas makstakse kõrgemat palka? Kas riigieelarve protsessis näeb valitsuskoalitsioon selle ebaõigluse tasandamiseks Politsei- ja Piirivalveametile ning Päästeametile ette vahendeid?

Aitäh, hea Riina! Sedasi seda küsimust komisjoni istungil küll kuidagimoodi ei püstitatud. Kui su ettepanek oli, et välistööjõudu võiks tuua sisse vanglateenistuses töötamiseks, siis sellist plaani kellelgi ei ole. Aga Eestis on noorte tööpuudus 25%. Ole nõus, et see on väga kõrge! Me näeme praegu ühte võimalust luua Tartusse 250 uut töökohta. Ma eeldan, et selle peale võiks saalist kosta pigem aplaus kui nurin.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Mul on teie seisukohtade tõttu tekkinud küsimus, milline nende vanglatöötajate ettevalmistus peaks olema. Kas tõesti on võimalik neid noori inimesi, kes täna tööta on, kohapeal välja õpetada või eeldatakse siiski Sisekaitseakadeemias õpingute läbimist, et nad vanglas valvurina töötada saaks? 

Teine küsimus on mul see: kas komisjonis – ma ei tea, kas enne esimest või teist lugemist, ma lihtsalt esimese lugemise kontekstis seda ei mäleta – [olid kõne all] need võimalikud ohud? Nii Kaitsepolitseiamet kui ka Politsei- ja Piirivalveamet on ju lisaks sellele probleemile, mille PPA juht praegu välja ütles, prognoosinud mingit kulude kasvu. Milline kulude kasv neil prognoositud on, mis mahus?

Ma hakkan tagantpoolt peale. Ma ütlen ausalt, tõepoolest, kaitsepolitsei ei ole selliseid numbreid minu juuresolekul komisjonis kunagi nimetanud, nii et ma ei oska sel teemal isegi spekuleerida. 

Mis puudutab väljaõpet, siis suurem osa saavad kindlasti olema uued inimesed, kes saavadki oma koolituse Sisekaitseakadeemias. Seda soodustab ka see, et ega kõik need vangid ei tule siia korraga, neid hakkab siia tulema vähehaaval. Kindlasti on alguses tööl need inimesed, kes on juba koolitust saanud. Aga alates sellest, kui me täna selle lepingu ratifitseerime, pannakse kiiresti käima ka väljaõpe – ma olen selles kindel –, et need uued töökohad saaksid mehitatud kvalifitseeritud tööjõuga.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Võib-olla jäi mul teie ettekandes märkamata see koht, kus te rääkisite ühest olulisest küsimusest, mis meil komisjonis korduvalt kõne all oli. Täitsa siiralt ütlen, et ma ei pruukinud seda tähele panna, kui te sellest rääkisite. Selleks küsimuseks on minu ja ka teiste opositsioonisaadikute tehtud ettepanek, et lepingu jõustumise võiks kavandada valimistejärgsesse aega, sel lihtsal põhjusel, et kõik neli opositsiooniparteid on ju andnud väga selgelt mõista, et võimule tulles seistakse selle eest, et leping lõpetada. Me oleme sel teemal ka omavahel rääkinud. Sa oled öelnud, et pole hea praktika hakata ümber pöörama asju, mis [eelmise] valitsuse ajal tehti. Mina olen omalt poolt öelnud, et sellega võib nõustuda, aga selle eelduseks peaks olema see, et otsitakse ühisosa, otsitakse konsensust ja ei tehta selliseid asju jõumeetodil, risti vastupidi kogu opositsiooni tahtele. Äkki sa valgustad seda poolt ka, kui sa seda juba teinud ei ole?

Ei, ma ei ole seda teinud. Aitäh, Varro! Tõepoolest, ka see teema oli komisjonis üleval. Võib lisada, et üks nendest neljast opositsioonierakonnast, kes selle vastu on, Isamaa, on käinud ka Rootsi poolele oma seisukohta erinevates vormides teatavaks tegemas. Viimane oli vist Tõnis Lukase ja ühe õigusteadlase saadetud kiri. Aga ka Urmas Reinsalu on suhteliselt uhkelt teatanud, et ta on rootslastele öelnud, et kui need lepingu ratifitseerivad, siis arvestagu sellega, et Eestis on järgmisel aastal uus valitsus ja tema tühistab selle lepingu. 

Minu meelest on see äärmiselt halb stiil. Me võime siin omavahel arutada, mida me tahame, aga minna teise riigi valitsuse juurde ja hakata ka neid väljapressimisega mõjutama – see on sama, nagu see jutt, mis siin praegu käib. Üheksa kuud on jäänud valimisteni, aga see jutt hakkas peale juba aasta alguses, et nii lähedal valimistele ei tohi valitsus enam midagi otsustada. Me mäletame, et 2023. aasta valimiste järel peaaegu üheksa kuud blokeeriti kogu selle parlamendi ja valitsuse, riigiorganite töö, riigiaparaadi töö. Kokku on jäänud mingi 2–2,5 aastat, mille jooksul valitsus võiks üldse oma mandaati teostada. Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab Rootsi poolt, siis vaatamata sellele, et isamaalased käisid rootslastele jagamas seda ähvardust, et kui te selle ratifitseerite, siis meie selle tühistame, kiitis Rootsi selle lepingu heaks väga suure häälteenamusega. Neil on parlamendis selline kord, et kui häälteenamus on nii suur, juba täiesti liiga suur, siis ei loeta enam hääli kokku. Seal tehti nii, et ei loetudki hääli. Vastu oli ainult kaks erakonda: vasakpoolne erakond ja rohelised, kaks marginaalset erakonda. Kusjuures see vasakpoolne erakond oli kuni 1990. aastani vasakpoolsete kommunistide erakond. Kui Nõukogude Liit lagunes, siis selgus, et neid oli kõik need aastad rahastanud Nõukogude Liit. Siis nad koristasid selle sõna "kommunistid" oma nimest ära. Nüüd ma mõtlen, et Isamaa on ainsaks toetusrühmaks Rootsis leidnud endale endised kommunistid. 

Ma olen elus mitu korda pidanud valima ja hääletama, ka siin saalis. Alati on oluline mitte ainult see, mille poolt sa hääletad, vaid ka see, kellega koos sa millegi vastu oled. Minu jaoks on see oluline. Ma leian, et see võiks ka Isamaale oluline olla.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, kas komisjon on [seda teemat] arutanud. Me oleme saanud erinevaid sõnumeid ministrilt, kes ettekandes rääkis kõigest sellest heast ja toredast, mida toob kaasa Rootsi poolt vangla rentimine ja vangide siia saatmine. 

Küsimus on psühhiaatrilise abi kohta. Kas seda antakse Eesti spetsialistide poolt? Ka meedias on olnud versioonid, et selleks tulevad siia Rootsist kohale psühhiaatrid ja vastava ala eksperdid. Kuidas siis tegelikult on, kes hakkab seda abi andma? Kui nad tulevad Rootsist, siis tõenäoliselt eestlaste abisaamise võimalused ei halvene. Aga kui need on Eesti spetsialistid, siis kahtlemata tuleb vaimse tervise probleemide osas tagasilöök. Juba praegu on see probleem. Kas te olete saanud komisjonis aru, millised spetsialistid millisest riigist hakkavad vaimse tervise abi andma?

Aitäh! Ma ei julge sajaprotsendilist vastust anda, sest niimoodi seda küsimust ka otseselt ei püstitatud. Räägiti erinevatest variantidest, ka sellest, et psühhiaatrilise abi puhul on oluline [suhtlus]keel. See võiks olla takistuseks, miks Eesti spetsialiste ei saagi seal kasutada. Teine asi on see, et räägiti ka võimalusest teha seda videosilla kaudu. See on üks nendest küsimustest, mis tuleb lahendada praktilise töö käigus. Ma ütlen, et kindlasti on valmidus ettevalmistuste tegemiseks olemas, aga keegi ei hakka ju tegutsema enne, kui see leping saab siin ratifitseeritud. Ma vabandan, mul ei ole paremat vastust.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa ütlesid, et Rootsis olid kõik poolt. See on ilmselge, seal peavadki kõik või peabki suurem osa poolt olema, et saada lahti sellest inimkõntsast, keda meie siin vastu peame võtma. Neid ei saa nüüd küll süüdistada, et nad selle poolt on. 

Aga mis puudutab seda, et neid suahiili või araabia keele või ei tea mis keelte tõlke siin vaja ei lähe, sest saab AI-d kasutada, siis täna oli meil kohtumine Astrid Asiga, peaprokuröriga, kes ütles, et tänased seadused seda ei võimalda, ikkagi on reaalset tõlki vaja. 

Nüüd jõuame küsimuse juurde. Sa väitsid, et Rootsi pool maksab kinni kõik kulud. See ei ole ju tegelikult nii. Ma mäletan esimesest lugemisest, et see on ikkagi kokkuleppeline summa, mis [makstakse] iga vangi kohta, mingi 8000+ eurot vist kuus, kui ma õigesti mäletan. Kui aasta pärast selgub, et me ei tule nende summadega välja ja peame sinna peale maksma, siis kas meil on ka mingisugust võimalust sellest lepingust taganeda? Kas sellega kaasnevad mingid trahvisanktsioonid ja mis siis juhtub?

Aitäh! Esiteks, mina ei ole süüdistanud rootslasi, et nad selle lepingu poolt on. Rootslased seejuures – ma ütlesin seda sissejuhatuseks ka – tunnistavad täiesti avameelselt ja nad ütlesid seda ka selle hääletuse eel ja järel, et Rootsi kriminaalhoolduspoliitika on läbi kukkunud ja selle läbikukkumise tagajärg on see, et nad peavad teisest riigist vanglapinda rentima. (Vahelehüüe.) See on sinu lisand. 

Mis puudutab kulusid, siis jah, sul on õigus, see summa on kindlaks määratud. See on umbes kolm korda kõrgem, tõepoolest, kui Eesti vangi pidamiseks kulub. Arvestatakse, et see katab kõik kulud. Juhul, kui ei kata, siis on alati võimalus neid summasid läbi rääkida ja on võimalus see leping ka lõpetada, normaalolukorras 12-kuulise etteteatamisega minu meelest, aga kui on erakorralised olud, näiteks maavärin, sõda, siis on võimalik see lühema tähtajaga üles öelda. Mingeid trahve sellega ei kaasne.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa ütlesid siin, kohe mitu korda ütlesid, et ega keegi päris täpselt ei tea, kuidas selle asjaga läheb, et eks see selgub elu käigus. Minu arvates nii olulisi küsimusi nagu meie inimeste elu ja tervis ja turvalisus ei saa praktilise elu lahenduste peale jätta, see on äärmiselt vastutustundetu. Te olete muidugi algusest peale rääkinud, et see on tuluprojekt. Ma mäletan, et hasartmängumaksust pidi ka kultuuriinimestele kõvasti tulu laekuma. Üleeile meile siin Rahandusministeeriumi ametnik ütles, et alalaekumine on nii suur, et ei tule mingit tulu.  

Aga tuleme ikkagi selle tervishoiuteema juurde tagasi, seda on siin palju puudutatud. Me teame, et meie inimeste ravijärjekorrad on väga pikad just seetõttu, et hädalisi on lisandunud, just lapsi ja noori, nagu viimane uudis ütles. Kas komisjonis arutati, mis siis saab, kui lisandub ka Rootsi vangide teenindamine? Kas Eesti inimeste ligipääs tervishoiuteenustele halveneb veelgi ja kui palju? Seda väga olulist küsimust ei saa ju jätta praktilise elu käigus lahendatavaks. See on vastutustundetu, tunnista seda.

Aitäh!

Aitäh, Helle-Moonika! Hakkame jälle tagaotsast peale. Kindlasti ei ole selle lepingu eesmärk ega tohi olla selle tagajärg see, et Eesti inimeste olukord kuidagi halveneks. Selle võib samamoodi kokku võtta Tartu linnapea ütlemisega komisjoni istungil või parafraseerida tema sõnu, et Tartu vangla ei ole linnale kunagi mingit kahju teinud ja ei tohi seda teha ka edaspidi. See on kõigi eesmärk. 

Aga mis puudutab selle lepingu sõlmimist ja seda, kas see on hea või vastutustundetu või praktikale lootev, siis ma ei usu, Helle-Moonika, et Eestis oleks ükski poliitik – isegi mina ei ole see –, kes hommikul ärkaks ja mõtleks, et vot, jube kihvt, saame sellise ägeda vanglarendilepingu Rootsiga teha. (Helle-Moonika Helme vahelehüüe.) Ärge segage vahele! See ei ole kellegi unistuste leping. Aga meil on vanglad tühjad, Rootsis on vanglakohti vähe. Selles olukorras ongi see leping kõige ratsionaalsem asi, mida teha. 

Ma tõepoolest ei saa aru sellest hirmust, et kui seal istuvad Eestist pärit vangid, siis on kõik okei, aga kui seal istuvad Rootsist pärit vangid, siis on katastroof. Kaks kolmandikku Eestist pärit vange ei räägi eesti keelt. Ja ikka saame hakkama. Miks me ei peaks nendega hakkama saama?

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Kust tulevad ikkagi need inimesed, kes hakkavad Rootsi vange valvama? Kui samas piirkonnas hakatakse vanglasse värbama suurt hulka inimesi, siis tulevad nad ju paratamatult samalt tööjõuturult, kust politsei, piirivalve, Maksu- ja Tolliamet ning teised jõustruktuurid juba praegu töötajaid tikutulega otsivad. Sadu töötajaid on selles valdkonnas puudu. Ma ei saa aru, miks need 250 noort ei ole siis juba läinud vanglaametnikuks või politseinikuks õppima. Kust me võtame, et me tööjõuturul noorte olukorda parandame? Kui inimestel ei ole huvi selle valdkonna vastu, siis nad ei lähe ju seda õppima.

(Valab vett.) Ma vabandan, ma pean vahepeal jooma, mitte et see mind kuidagi jooma ajaks. Aga põhimõtteliselt sama vastus, mis enne, Heljo. Kui noorte inimeste hulgas on 25%-line tööpuudus ja meie siin arutame [seda võimalust], ajakirjandus kirjutab [sellest võimalusest, siis] tegelikult see, mis me praegu teeme, on ka reklaam just nende töökohtade täitmiseks. Inimesed loevad ja avastavad, et selline võimalus on olemas. See kindlasti aitab kaasa. Nii et ma ei usu hästi, et see saaks kuidagi takistuseks selle lepingu elluviimisele.

Martin Helme, palun!

No ma kuulan su juttu. Sa tood siin mingeid jaburaid näiteid ja räägid sellest, mida sa usud ja mida sa ei usu ja mis sa arvad ja kuidas see küll ei ole unistuste leping, aga vot Rootsis on vanglad täis ja siin Eestis on vanglad tühjad. Ma lihtsalt mõtlen niimoodi, et varem oled sa ju ise ka tunnistanud, et sul on taskus ka Rootsi pass. Kumma riigi asja sa siin ajad praegu, Eesti asja või Rootsi asja?

Aitäh, Martin! Seda küsimust komisjoni istungil paraku üldse ei arutatud. Aga sa võid kindel olla, et mina ajan Eesti asja. 

Kui ma ütlen, et see ei ole unistuste leping, siis ma ei räägi mitte selle lepingu sisust. Ma räägin sellest, et ega ükski riik tegelikult ei taha ju seda või võib-olla ei ole tema esimene unistus olla see riik, kes vanglakohti välja rendib. On palju ägedamaid lepinguid, aga meil paraku on just vanglakohti üle. Teeme parem seda selle asemel, et pidada seda vanglat niisama, maksta neid ülalpidamiskulusid või lõhkuda ta ära, et siis viie või kümne aasta pärast avastada, et kuritegevus on tõusulainel, oleks vaja kohti juurde, ja siis hakkame uut vanglat ehitama. (Vahelehüüded.) Kui me saaks rääkida niimoodi ükshaaval, siis oleks eriti tore.

Jah, hea kolleeg, ma olen korduvalt varem öelnud, et ma lühirepliike aktsepteerin ja kas ettekandja vastab nendele või mitte, see on tema valik. Aga jah, pikemat vahelesegamist ma siiski ei pea õigeks. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Praegu on olukord, kus me Rootsi vangide valvamise tööd tasustame kõrgemalt kui igapäevaselt Eesti inimeste turvalisuse tagamist. Ma küsisin, kas järgmise aasta eelarvest nähakse ette lisavahendeid politseinike, päästjate, tollitöötajate ja piirivalvurite jaoks. Palun vastake sellele küsimusele. 

Teiseks, eile rahanduskomisjoni istungil selgus, et valitsuse jaoks pannakse kokku ametiasutuste täiendavaid kulusid Rootsi vangide valvamise ja nende vastuvõtuks valmistumisega seoses. [Täpset] arusaama kuludest veel ei ole, aga need on üllatavalt suured. Nii et ka komisjonis tekkis küsimus, kas me ikka tuleme siit kasudega välja, ega me peale ei pea maksma. Kas teil on valitsuskoalitsiooni esindajana arusaam, kui suured on need kulud nii selle kui ka järgmise aasta eelarvest seoses Rootsi vangide siiatulekuga? Kas see leping osutub Eesti jaoks kasumlikuks, nii et kolleegid, kes seda soovivad, saaksid rahuliku südamega selle poolt hääletada?

Aitäh! Nüüd sa, Riina, küsisid ja vastus oli juba su küsimuses sees. Tegelikult ei tea keegi seda veel täpselt, nad alles hakkavad oma kulutusi kokku panema. Õiguskomisjoni istungitel sellest selles vormis juttu ei olnud. Kui sa ütled, et rahanduskomisjon on hakanud seda arutama, siis tore, aga ma tõesti ei ole seal viibinud, ma ei tea neid numbreid, keegi ei tea praegu. Aga arvestuslikult peaksid need kulud olema kaetud selle summaga, mida Rootsi riik maksab iga vangi eest, kuna see summa on kolm korda kõrgem, kui kulub meie oma vangi kinnipidamisele. See on ikka nii suure marginaaliga, et mul on küll raske ette kujutada, et need kulud läheksid astronoomiliselt nii palju suuremaks, et see ei kataks seda enam.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Sinu eelmisest vastusest selgus ikkagi, et Eesti võtab endale varalise kohustuse selle seaduse näol. Lisaks on siin [lepingus kirjas] näiteks veel igasugune kinnipeetavale tekitatud isiklik kahju ja ka kehalise puutumatuse rikkumine, vallas- ja kinnisasja rikkumine, pluss veel põgenemise tõttu või lühiajalisel [vanglast eemal] viibimisel [tekkinud kahju] – kõik need kulud kannab Eesti, ka need kahjud, mis on tekitatud personalile. See on artikkel 56. 

Ma tahaksin teada, kas komisjon või mingi asjaomane instituut on uurinud ka seda, millised on nende [inimeste] käitumismudelid Rootsi vanglas, keda tahetakse siia tuua. Minu informatsiooni põhjal on nad väga hullud, iga väiksemagi asja peale lendab supikauss vastu nägu. Kas teil on sellist informatsiooni?

Aitäh, Kalle! Ei, sellist küsimust ega vastust komisjoni istungil ei tekkinud. Korra tekkis küsimus, kas teenistujate ründamine Rootsis on üldse karistatav. Selle küsimuse tõstatas minu meelest õiguskantsleri esindaja, või oli see keegi teine. Ka sellele sai vastatud, et see on karistatav ja see on täiesti reguleeritud nii de iure kui ka de facto. Selles mõttes ei ole mingit vahet ega ole neil [inimestel] seda leevendust, et siia tulles saaksid nad mida iganes teha. Aga tõesti, keegi ei ole suutnud tuvastada, et seal oleks kuidagi vägivaldsemad või hullemad vangid kui meil.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te väidate, et vanglas oleks 250 uut töökohta ja noored saaksid sinna tööle minna. Kas te leiate, et see on ainuke viis, kuidas meie noortele tööd anda? Kas ei oleks näiteks parem investeerida kaasaegsesse hariduskeskusesse, mis ühendaks kogu Põhja-Euroopat, ja sealt tuua meile noori, et nad [omandaksid] eriala, ja meie lapsed [omandaksid] ka eriala ning edasi saaksid juba head tööd? Või näiteks võiks juurutada kaitse- ja julgeolekuerialasid mingisugustes kutsekeskustes või kutsekoolides, kus need noored saavad uue eriala. Meil on ju vaja droonioperaatoreid, logistikuid, päästjaid. On väga palju teisi võimalusi, kuidas meie noori tööle saada. Kas te leiate, et see oleks ainuke viis, nad vanglasse tööle saata, mitte ei ole vaja neid teisi võimalusi, mida ma kirjeldasin?

Aitäh! Jälle kord: seda küsimust komisjoni istungil ei arutatud. Kindlasti ei ole keegi väitnud, et see oleks ainuke võimalus noori tööle saada. Noored, kes [lõpetavad] Sisekaitseakadeemia, saavad väga korraliku hariduse. Aga üks ei välista teist. Kõik need ettepanekud, mida sa nimetasid, on suurepärased. Minu arust oleks väga hea, kui need ka ellu saaksid viidud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Valdo, sa oled siin igasuguse hea maitse piirid ületanud. Süüdistus, justkui Isamaal oleks mingisugust pistmist kommunistliku parteiga, on täiesti absurdne. Eriti, kui see tuleb inimese suust, kes oli Vene ajal komsomoli keskkomitee propagandaosakonna instruktor. No tule taevas appi! Ma ei oleks järgmist küsimust esitanudki, kui sina ei oleks siin selliseid väiteid esitanud. Ma küsin uuesti, korra siin saalis seda juba küsiti. Eesti põhiseaduse järgi on topeltkodakondsus keelatud, aga sinul on olemas nii Eesti kui ka Rootsi kodakondsus. Kumba riiki sa siin praegu esindad ja kellele sa lojaalne oled?

Aitäh, hea Henn! Sul ei ole põhjust minu lojaalsuse pärast muretseda, nii nagu mina ei muretse sinu lojaalsuse pärast, kuigi ma hetkel isegi ei tea, mis erakonda sa kuulud, aga kuhugi sa kuulud. Ära muretse selle pärast, tõepoolest. Eesti põhiseadus ei luba sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta. Kodakondsuse seadus sätestab mingid reeglid, kuidas nagu peaks midagi valima. Selle vastuolu me võiksime koos kodakondsuse seadusest kõrvaldada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Täna on ERR-is leidnud kajastamist Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori Egert Belitševi ja Päästeameti peadirektori Margo Klaosi seisukohad. Nad näevad ikkagi teatud riski või ohtu, et sisejulgeolekutöötajad, olgu need politseinikud või päästjad, keda on nii või teisiti puudu, seal on vakantsi, liiguvad vanglateenistusse, kuna need palgad, eriti seal piirkonnas, on oluliselt kõrgemad näiteks patrullpolitseiniku palgast. Isegi need inimesed, kes on juba aastaid politseis töötanud, lähevad selle palga meelitusel üle vanglateenistusse. Aga see tähendab veelgi suuremat probleemi politsei ja Päästeameti jaoks. Räägitakse, et tuleb tohutult töökohti juurde ja see on positiivne. Aga inimressurss on meil ju piiratud, eriti selles valdkonnas. Kas sellest komisjonis juttu oli?

Aitäh, Jaak! Sellest oli komisjonis korduvalt juttu ja korduvalt kinnitati ametkondade poolt, keda mõnes mõttes süüdistati inimeste ülevõtmises, antud juhul siis vanglateenistust, et sellist asja ei juhtu. Ma ei oska ka midagi paremat öelda. Isegi kui keegi liigub politseist vanglateenistusse, küllap siis liigub mõni inimene ka politseisse tööle. Meil on olemas Sisekaitseakadeemia, noorte hulgas on 25%-line tööpuudus. Need numbrid peaksid andma mingi potentsiaali selleks, et inimesed saaksid tööd.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! No Valdo, sa siin eelnõu tutvustades ja küsimustele vastates valetad. Näiteks ütlesid sa, et võrgustunud kurjategijad ehk organiseeritud kuritegevus ja seksuaalkurjategijad on välja lülitatud. Kui ma võtan lahti lepingu artikli 20, kus on kirjas, kes on välja lülitatud, siis näen, et sinu väited ei vasta tõele. Sellepärast ma küsin. Paar inimest on siin küsinud, kumma riigi huve sa esindad. Sa oled öelnud, et mitte Rootsi, vaid Eesti huve. Miks me seda väidet uskuma peaksime, kui sa juba eelnõu tutvustades valetasid päris olulises küsimuses?

Aitäh, Rain! Mul on väga kahju, et sa ei ole kuulanud varasemat juttu siin saalis. Isegi su vana sõber Peeter Ernits kinnitas, et seksuaalkurjategijate väljajätmine sellest loetelust tuli hiljem. See ei ole selles lepingus kirjas, aga see tuli rootslaste omal initsiatiivil. Nad teatasid, et nemad tahavad seksuaalkurjategijaid pidada Rootsis, sest neil on parem seksuaalkurjategijate taas ühiskonda suunamise rehabilitatsiooniprogramm. Nii et ma ei valetanud seda öeldes ja ma ei valeta ka praegu. (Vahelehüüe.) Enne, kui sa väga hoogu lähed: pea piiri ja mõtle.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Hea ettekandja! Ma saan aru, et vanglad jäävad tühjaks ja nüüd plaanitakse midagi ette võtta, justkui mingi äri teha sellest. Eestis on veel väga palju hooneid, mis on jumala tühjad, varsti on ka kohtumajad tühjad, koolid on tühjad, rahvamajad on tühjad, linnahall on tühi, Pärnu lennuväli ei tööta. Aga kõige hullem on see, et teie valitsus viib asja praegu selleni, et kaevandused jäävad ka varsti tühjaks. Seal töötab praegu teatavasti umbes 5500 töötajat. Me teeme seda täiesti kunstlikult. Teie valitsuse juhtimisel üritatakse [kaevandamine] ära lõpetada juba lähiaastatel. Kuidas need kaks asja sinu arvates kokku käivad? Ühest küljest te kaotate töökohad, kaotate väga mõistliku energiatootmise, juba aastakümneid hästi toiminud ahela, aga nüüd otsite lahendust mingile ühele hoonele ja ütlete, et see on Eesti riigile väga vajalik. Ometi on see ohtlik.

Aitäh, Mart! Nüüd sa võrdled küll täiesti võrreldamatuid asju. Veel hullem selle asja juures on see, et põlevkivi kaevandamise küsimust õiguskomisjoni istungil absoluutselt ei puudutatud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Valdo! On kurb, et te surute siin seda eelnõu läbi, aga väga palju asju on lahendamata ja läbi rääkimata. Kaitsevägi, PPA, pääste ja nii edasi, erinevad jõustruktuurid, on aastaid rääkinud, et neil on inimesi puudu. Me saame aru, et täpselt sama kategooria inimesed, kelle pärast konkureeritakse, on ka needsamad vangivalvurid. 

Nüüd teine asi. Erihoolekanne on rääkinud selle asja käigus, et Tartu vangla võiks olla üks lahendusi selle jaoks, kuhu panna neid inimesi, kes vajavad erihoolekannet. Kuhu see arutelu jõudis? Meil on ruume puudu, politsei räägib, et on palju inimesi, keda otseselt kinni panna ei saaks, aga kes vajaks kuskil hoidmist. See ei ole tegelikult [nii], et meil ei ole selle hoonega mitte midagi muud teha. Rääkimata sellest, et siin manipuleeriti natukene nende andmetega, kui palju selle Tartu vangla tühja poole ülalpidamine maksab. See tuli ka komisjonides välja. 

Aga räägi sellest erihoolekande poolest. Missugune arutelu komisjonis selle üle oli? Miks ei võiks seda hoonet selleks kasutada?

Aitäh, Rene! No see on üle hulga aja üks küsimus selle kohta, mida tõepoolest arutati ka komisjoni istungil. Erihoolekande paigutamine Tartu vanglasse oli teemaks, aga selle kohta öeldi, et see [hoone] funktsionaalselt tegelikult ei sobi selleks. Ka rahvusvaheliselt on seda väljendatud ja öeldud, et vanglahoonet erihoolekande eesmärgil kasutada ei ole ei kõlblik ega mõistlik. See oli see hinnang.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Selles ilmselt kahtlust ei ole, et koalitsiooni häältega see kokkulepe täna siin saalis ratifitseeritakse. Aga samas, kuulates küsimusi ja vastuseid, jääb mulle küll mulje, et pigem on need tehtud-mõeldud, mitte mõeldud-tehtud [asjad]. Paljusid asju, sa oled ka ise seda öelnud, hakatakse arutama ja ette valmistama alles siis, kui see leping on ratifitseeritud. 

Minu küsimus puudutab seda, mida sa mitmel korral, vähemalt kahel korral oled öelnud: Eestis on suur noorte tööpuudus, 25%. See on tõsi. Aga minu meelest ei ole põhjust selle üle rõõmustada, [selle põhjuseks] on tänase valitsuse tehtud või tegemata jäetud asjad. Ma ei arva, et vanglaametniku töö oleks ainuke unistuste töö. Kas komisjonis oli juttu, milline on järgmine äriprojekt või idee, mida Eesti riik müüma hakkab? Kas mõni teine riik on ka juba huvi tundnud?

Aitäh, Helmen! Mõned korrad kerkis küsimus selle kohta, et ajakirjandusest jooksis läbi mingi uudis, nagu Eesti peaks läbirääkimisi vanglarendi üle ka mõne teise riigiga. See ei vasta tõele. Eesti on lõpule viinud läbirääkimised Rootsiga ja ühtegi teist riiki läbirääkimiste kavas ega laua taga ei ole. 

Samamoodi ei rääkinud õiguskomisjon mingist uuest projektist mingis muus valdkonnas, mis aitaks noorte tööpuudust kuidagi leevendada. Aga see noorte [suur] tööpuudus ei ole ainult Eestile omane ja spetsiifiline. See on nii kogu Euroopas. Üldises tööpuuduse statistikas on noorte [tööpuudus] alati kõige kõrgem, või peaaegu alati.

Head kolleegid, kuna seitsme minuti pärast toimub istungi juhataja vahetus, siis ma võtan vahele ühe protseduurilise küsimuse istungi juhatajale. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsimus on väga selgelt protseduurilist laadi. Eelnevalt see juba tõstatati, aga see esitati ettekandjale, kuigi tegelikult peaks see olema suunatud istungi juhatajale. Küsimus seisneb selles, kas käesoleva seaduseelnõu vastuvõtmine eeldab koosseisu häälteenamust. Ma mõtlen, et võib-olla te ise istungi juhatajana ütleksite selle selgelt ära. Minu parima arusaamise kohaselt see igal juhul seda eeldaks, sest [põhiseaduse] § 104 punkt 15 justkui sellele osutaks. Aga kuidas teie seda tõlgendate? Küsin, et asi oleks selge kõigi jaoks.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei võta endale voli anda hinnangut. Üldjuhul arutatakse seda ennekõike juhtivkomisjonis. Juhtivkomisjonis kujundatakse seisukoht ja hinnatakse, kas see on koosseisu häälteenamust [nõudev] eelnõu või mitte. Küll aga oleks mul hea meel, kui mõnele järgnevale küsimusele vastates ettekandja seda teemat oma vastuses veel korra puudutaks, sest iseenesest on see väga oluline küsimus. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ei hakka kõiki neid vastuolusid siin üles lugema. Kogu selle arutelu jooksul, mitte ainult täna, vaid ka varasemalt, on olnud siin seda noorte tööpuuduse ja nende võimalustega sidumise teemat. See ei vasta tõele, sest on vaja ikkagi ettevalmistust, haridust ja väljaõpet, mida praegu ei ole. 

Aga ma tulen teema juurde, mida vähemalt täna ei ole siin puudutatud, võib-olla komisjonis näiteks puudutati, seda ma ei tea, sellepärast ma küsingi. Kui arvestatakse näiteks selle ressursiga, mis praegu politseis on, arvestatakse neid inimesi, kes sinna tööle lähevad, siis ma tuletan meelde, et politseis, nendes struktuurides töötavatest inimestest on 30–40% naised. Kas te päriselt ka plaanite saata naised töötama nende Rootsi mõrvarite ja moslemitega, kus nad, jah, saaksid kõrgemat palka kui partrullpolitseinikuna tänaval? Või pigem oleks mõistlik mitte saata naisi tööle vanglasse, kus neil on tegelikult ebaturvaline? Kuidas sellega on? Kas naised peaksid siinkohal võrdsed olema ja Rootsi kõrilõikajaid valvata saama või pigem mitte?

Aitäh!

Ma tean, et see palgalõheteema on pigem sotside teema, aga ma lihtsalt protokolli huvides küsin, kuidas sellega on.

Aitäh! Niisugust küsimust komisjonis ei püstitatud. Aga üks vanglateenistuse esindaja, kes käis pidevalt meil komisjonis, oli seesama Tiina Unuks, kellele ma enne viitasin. Temagi on töötanud vangivalvurina. Nii et mul ei ole üldse mingit kahtlust, et Eesti vangivalvurid saavad väga hästi oma tööga hakkama. Selle võrdõiguslikkuse momendi üle meil debatti ei tekkinud.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! Mina alustasin kevadel kirjavahetust Rootsi ametiasutustega ja küsisin neilt kolm lihtsat küsimust. Kas Rootsi hakkab hüvitama vangide lähedaste sõitu Eestisse? Kas on tehtud hinnanguid, kui palju külastajaid võib hakata Tartusse voorima? Kui on, siis kui suur see arv võiks olla? Ma eeldasin, ja õigesti, et ega meie Justiits- ja Digiministeerium nende küsimuste vastu huvi ei ole tundnud. Rootsist sain pika kirjavahetuse tulemusena 7. mail vastuse – see on Riigikogu dokumendiregistris saadaval – ja sealt selgus, et nad ei tea, kui palju külastajaid hakkab tulema, ja seaduse alusel võib Rootsi pakkuda rahalist abi kinnipeetavate külastamiseks Eestis. Nüüd küsin, kas komisjonis on arutatud, mida see Eestile ja Tartu linnale kaasa toob. Kas Eesti ei peaks neid külastusi kuidagimoodi reguleerima või piirama, teatava piirarvu sättima või midagi nii?

Aitäh! See küsimus oli libamisi siin juba varem arutusel. Ma vihjasin ka sellele, et Heljo Pikhof küsis seda komisjoni istungil ja viitas ka sellele Rootsi terviseameti või sotsiaalameti vastusele. Aga tõepoolest, ega nemad ka ei tea, kui palju siin [neid külastajaid] käima hakkab. Nad ütlevad, et Rootsis võib kohalik omavalitsus neid külaskäike toetada. Samas, kogu see statistika, mis meil käepärast on selle kohta, kuidas Rootsis külastatavus on, näitab, et see külastatavus on äärmiselt madal. Mul on raske uskuda, et kui neid vange Rootsis keegi eriti külastamas ei käi – kusjuures seal on ka teine välistus, siia ei tooda vange, kellel on Rootsis väga tugevad peresidemed –, siis Eestis peaks see külastatavus kuidagi plahvatuslikult kasvama, kuigi see Rootsis oli nullilähedane.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma vist ei olnud sellel hetkel saalis ega kuulnud seda vastust, mis puudutab põhiseaduse § 104 punkti 15: "Seaduste vastuvõtmise korra sätestab Riigikogu kodukorra seadus. Ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega saab vastu võtta ja muuta järgmisi seadusi: [---]." Ja punktis 15 on kirjas välis- ja siselaenudesse ning riigi varalistesse kohustustesse puutuvad seadused. Mulle tundub, et siin võib olla tegu menetlusliku praagiga, sest kuidas saab Riigikogu ikkagi võtta vastu sellist otsust, kui must valgel on kirjas, et meil on vaja selleks koosseisu häälteenamust, aga ma saan aru, et praegu me menetleme seda teistmoodi. Mis on teie seisukoht selle kohta?

Aitäh! Ma kõigepealt lõpetan eelmise vastuse. Ma unustasin Jaak Valgele ühte asja öelda. Lisaks sellele, et statistika näitab, et külastajaid on vähe, tehakse kõigile, kes tahavad Eestisse tulla, enne taustakontroll. Nad ei saa niisama lihtsalt siia tulla, et võtan pileti ja sõidan.

Aga mis puudutab häälteenamust, siis komisjoni hinnang on, et see eelnõu ei nõua koosseisu häälteenamust. Kui see hääletusel selle häälteenamuse saab, siis ei ole meil selle vastu midagi. Aga meie hinnang on, et see ei vaja vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust.

Helir-Valdor Seeder. 

Aitäh! Auväärt ettekandja, hea kolleeg! Sa väitsid, et Rootsi on otsustanud siia seksuaalkurjategijaid mitte saata. Samas ei kajastu see lepingus, kuna nad otsustasid selle niivõrd hilja. Minu küsimus on, kas meil oleks mõistlik teine lugemine katkestada ja kirjutada see [otsus] ka sisse. See, et nad on küll midagi otsustanud, aga lepingus see ei kajastu, ei ole päris korrektne ega anna meile kindlustunnet pikemaks ajaks. Kas võiks viia selle lepingu teksti sisse ja siis minna edasi? See on üks küsimus. Selle vastu ei tohiks ka Rootsil midagi olla, seda enam, et nad on ise selle nii otsustanud, sinu väite kohaselt. 

Teine küsimus puudutab tulusid ja kulusid. Sinu sõnad olid, et numbreid ei tea, aga arvestuslikult peaks kulud olema kaetud. Kui me numbreid ei tea, kulude numbreid, kuidas me siis saame väita, et need on kaetud?

Aitäh, hea Helir! Esimesele küsimusele vastates: me olime selle lepinguga [nõus] ka siis, kui seksuaalkurjategijad olid välistamata. See initsiatiiv tuli Rootsilt endalt, nii et ma ei näe mingit põhjust hakata seda nüüd lepingusse kirjutama, sest see ainult venitaks lepingu sõlmimist. See ei olnud kuidagi meie nõue ja meil ei ole põhjust kahelda, sest küllap Rootsi oma soovi, kui ta ise seda on väljendanud, ise ka täidab. Aga see ei ole meie jaoks olnud nagu lävend. 

Teine asi puudutab seda, et kulusid ei tea, aga arvestuslikult võiks need kaetud olla. Ma olen seda põhjendanud sellega, et [summa], mida maksab Rootsi riik meile ühe vangi ülalpidamise eest siin, on kolm korda kõrgem kui see summa, mida meie maksame oma vangi ülalpidamise eest. Seal on niivõrd suur marginaal, et arvestades ka kõiki võimalikke kulusid, mis sinna juurde võiks tulla, ei tohiks see olla mingi probleem ja ei tohiks olla ka probleemi, et tekib mingi ülekulu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Valdo, ma tulen kõigepealt tagasi eelmise küsimuse ja vastuse juurde. Lepingus ikkagi ei ole välistatud ei seksuaalkurjategijad ega võrgustunud ehk organiseeritud kuritegevusega seotud [vangid]. Sulle võib-olla ei meeldi sõna "valetama", aga sa ikkagi valetasid. Nagu Helir väga õigesti osundas, kui praegune Rootsi poole esindus ütleb, et nad [neid siia] ei saada, siis kust me teame, mis juhtub aasta pärast. See, mis sa lepingu kohta ette kandsid, ei vasta tõele. 

Aga ma tulen sinu ühe teise vastuse juurde. Sa ütlesid, et ega see ei ole mingisugune unistuste leping, aga seda tuleb teha. Sinu erakonna esimees just hiljaaegu rääkis, et nüüd on aeg unistama hakata. Minu hinnangul, kui unistama hakatakse, siis tehaksegi unistuste asju. Kas sa nüüd siin tunnistasid üles, et te olete ise ka natuke käega löönud ja saanud aru, et unistada pole siin enam millestki, tuleb veel teha ära need asjad, mis pooleli on, ja siis lahkuda poliitiliselt areenilt?

Nii, esiteks, mis puudutab seda, mida sa nimetasid valetamiseks, siis ma selgitasin, kust tuli see seksuaalkurjategijate välistamine. Seda ei ole lepingus, aga see on rootslaste oma initsiatiiv. Võrgustunud [kurjategijate välistamine] on lepingus olemas. See on olemas artikli 20 lõikes 2. (Raib Epler täpsustab kohalt.) Loe seda!

Ja mis see teine küsimuse pool oli? (Rain Epler kordab kohalt.)

On küsimus ja on vastus, ühislugemist ei ole mõtet teha, aga …

Unistamisest ei räägitud komisjonis midagi. Ma olen öelnud, et ega see ei ole iseenesest mingi halb leping, aga see ei ole ju see leping, millest mõni riik unistab, et saaks selle sõlmida ja saaks vanglakohti välja rentida. See on teada, et tuleb [erinevaid] seisukohti, tuleb [erinevaid] arvamusi. Ka see Isamaa Rootsis käik oli seotud sellega, et kas tõesti Eesti maine saab nüüd olema mingi vanglateenust pakkuva riigi maine. Seda võib vaadata nii ja naa. Nagu öeldud, keegi ei unista sellest, aga praegu on see reaalsus. Meie karistuspoliitika on olnud niivõrd efektiivne, et meil on vanglakohti üle. Me toome siia Rootsist vangid, kes lähevad siin vangi. Nad ei [pääse] vabadusse, nad ei lähe Tartu linna peale jalutama. Tartu vanglast ei ole muide mitte keegi kunagi ära põgenenud.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt klaariks ma ära ühe asja. Te räägite noorte tööpuudusest. Tõepoolest, alla 24-aastaste noorte seas on 20%-line tööpuudus. Kas sinna vanglasse tõepoolest tulevad ka alla 24-aastased nende 300 hulgas tööle? Võib-olla saate sellele vastata? 

Aga ma tahan tagasi tulla ka selle küsimuse juurde, mille Riina Sikkut enne esitas ja millele ta tegelikult vastust ei saanud. Kuidas hakkavad olema lahendused ebavõrdse kohtlemise osas sisejulgeoleku valdkonnas? ERR-is on politseiameti juht Egert Belitšev öelnud: "Täna on tööturul väga tugev konkurents, seda nii politsei, vanglateenistuse, maksu- ja tolliameti kui ka kaitsejõudude personali osas, sest kõik need asutused otsivad tikutulega sisuliselt ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi." Nii rääkis politseiameti juht. Ta ütles, et kui alustava vanglaametniku palk on 2400 eurot, siis politseinikul on see 2100 eurot. Arvestades, et …

Teie aeg!

… politsei teeb iga päev tõepoolest olulist tööd, kas neid vahesid kuidagi otsustatakse ka vähendada või mis sellest saab? 

Aitäh!

Aitäh, Lea! Sa olid ise samamoodi komisjoni istungil ja tead, kuidas need vestlused ja küsimused seal olid. Kõik kinnitasid, et seda probleemi päriselus, praktikas ei teki. Ausalt öelda, kui Egert Belitšev midagi sellist ütleb, siis sa pead tema käest küsima. Mina ei oska öelda rohkem midagi kui seda, mida komisjonis räägiti. See küsimus oli mitu korda seal üleval, aga kõik osapooled, kes komisjonis osalesid, väitsid, et seda probleemi praktikas ei teki.

Alar Laneman, palun!

Aitäh! Hea Valdo, tunnustan seda tasakaalustatud ettekannet. Mul on üks sisuline küsimus. Leping on tõsisel teemal, aga arutelu ja ka vastuväited on keskendunud väga kitsale valdkonnale: sisejulgeolek, turvalisus, vangide tüpaaž ja nii edasi ja nii edasi. Aga täiesti arusaamatul põhjusel on jäänud välja see, et Rootsi näol on tegemist meie liitlasega, Balti operatiivruumis äärmiselt olulise tegelasega, näiteks tema merejõudude ja õhuväe poolest, kes on eeldatavasti meile abiks, kui asi peaks minema väga tõsiseks ja veriseks. Meie aitame liitlasi seal, kus neil on kitsas, ja eeldame, et nad aitavad meid vastu. Aga miks see aruteludest kuidagi välja jääb?

Aitäh! See on hea küsimus, Alar. Ma ise alguses sissejuhatavalt ütlesin just, et Rootsi on üks meie lähimaid liitlasi ja kui meie aitame neid, kui nemad on hädas, siis loodetavasti nemad aitavad meid, kui meie oleme hädas. Aga ju see siin saalis ei resoneeru kuidagi. Ma ei oska öelda, miks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Resoneerume siis praegu hea kolleegi Alar Lanemani küsimuse ja sinu vastusega. Meil armastatakse suurelt unistada. Minu küsimus puudutab seda, et meie liitlased on lausa vägedega Eestis kohal, roteeruval alusel. Kas tõepoolest ei tekkinud selle vanglalepingu sõlmimise või arutelu käigus mõtet, et need 250 vangivalvurit võiks [tulla] mitte Eesti tööturult ja julgeolekuasutustest, vaid võiksid olla pärit hoopis Rootsist? Sellisel puhul oleks ju Tartu kinnisvaraturul [hinnad] põrutanud kohe kosmosesse, meil oleks tööd ehitajatele ja nii edasi. Kas üldse sellist natukene kastist välja mõtlemist oli?

Aitäh, hea Ants! Kahjuks sellist kastist välja mõtlemist ei olnud. Ma ei oska isegi käigupealt hinnata, kui hea mõte oleks olnud sellega kastist välja tulla.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Esiteks oleks hea, kui sa selgitaksid lähemalt, miks sa väidad, et õiguskomisjoni seisukoht on selline, et see [eelnõu] ei vaja koosseisu häälteenamust. Mina sellist diskussiooni õiguskomisjonis ei mäleta, aga võib-olla mälu veab alt. Teiseks, ma loen põhiseadust ja see ütleb ju väga selgelt, et üksnes koosseisu häälteenamusega saab võtta vastu seadusi, mis puutuvad riigi varalistesse kohustustesse. Ei ole ju kahtlust, et see [eelnõu] puutub riigi varalistesse kohustustesse. Mitmed artiklid räägivad sellest, kuidas Eestile kaasnevad varalised kohustused. Aga see puudutab eelnevat. 

Minu küsimus seisneb selles, kas sa ise oled lugenud Kaitsepolitseiameti koostatud ohuhinnangut selle vanglarendiprojekti suhtes. Mina käisin seda lugemas julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjonis. See on üks väheseid dokumente, mida ma olen seal vaatamas käinud. Minu meelest on selle eelnõu menetluse üks põhimõttelisi probleeme olnud ka see, et see ohuhinnang pole olnud avalik. Tegelikult ei näe ma põhjust, miks see ei võiks olla avalik, ja kui see oleks avalik, siis avalikkusel oleks palju parem arusaam sellest, millistest riskidest me päriselt räägime.

Aitäh! Mis puudutab hinnangut, kas on vaja koosseisu häälteenamust või ei ole, siis see hinnang, et seda vaja ei ole, põhineb sellel, et need kohustused, mida riik võtab, on kaetud teise riigi maksetega. Nii et riik ei võta nagunii mingeid omaette eraldiseisvaid omaalgatuslikke kohustusi, need [kohustused] on kaetud. 

Teine küsimus, see kapo ohuhinnang, oli suuresti arutelul esimese lugemise ajal. Komisjonis seda sellises vormis enam ei puudutatud. Miks seda avalikuks ei tehtud? Ma ei tea. Ma olen ise kapo inimestega kohtunud. Ma arvan, et nende esialgne ohuhinnang on saanud, kuidas öelda, kas maandatud või on see vähenenud nende arutelude käigus, mis on toimunud. Minu hinnangul on kõik need riskid, mida on välja toodud, igal juhul maksimaalselt maandatud. Ma enne ütlesin, et ega kinnipidamiskoha pidamine ei ole sajaprotsendiliselt riskivaba, seda ei saa keegi väita. Aga nähes, kuidas meie vanglateenistus toimib, nähes nende [inimeste] professionaalsust – sa oled ise ka komisjonis näinud, kuidas nad vastavad ja kuidas nad on valmistunud –, ei ole mul kahtlust, et nad saavad sellega hakkama.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina ei saa aru. Te räägite, et tehakse taustakontrolle ja nii edasi. Aga kuidas te üldse teate, et mingid inimesed tulevad siia nende konkreetsete vangide pärast? Meil ju inimesed liiguvad vabalt, me oleme Euroopa Liidu riik, meil ei ole piiri peal mingit kontrolli. Ma ei saa aru, kuidas te teate, et need inimesed, kes võiksid olla kuidagi seotud nende kurjategijatega, tulevad siia Eestisse. Te tegelikult ju ei tea seda, et nad siia tulevad. Miks te räägite, et te teate? Te ei tea, et nad tulevad, ja te ei saa neile taustakontrolli teha.

Aitäh, Züleyxa! Hea küsimus. Aga paraku jäi sul sealt puudu see viimane lüli. Loomulikult, inimesed, kellel on Schengeni ruumis võimalik viisavabalt liikuda, võivad tulla Eestisse. Aga minna Tartu vanglasse kohtuma sealse kinnipeetavaga – vot see on see lüli, selleks et seda teha, selleks tuleb ennast kirja panna. Ei aita sellest, et sa tuled laeva pealt maha ja ilmud järsku Tartu vangla ukse taha. Kui sa tahad sinna minna [mõne vangiga] kohtuma, siis sa pead ennast registreerima ja siis tehakse sulle taustakontroll.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tartu linn on sellest ajast peale, kui Justiits- ja Digiministeerium ennast avas küsimustele ja infole – kahjuks tehti seda natuke liiga hilja –, olnud päris aktiivne, sest see teema puudutab tartlaste turvatunnet ja üldse tartlaste elu. Seda infot oleme me taotlenud kõikvõimalikul viisil. Ka koalitsioonileppes on kirjas, et Tartu linn saab protsessis kaasa rääkida. Oma vastuste vooru alguses sa nimetasid, et Tartu linna esindajad olid komisjonis ja neil oli võimalus saada ametnikelt häid vastuseid. Tartu linna esindusele oli jäänud küll mulje, et meid kutsuti sinna selleks, et komisjon saaks teada Tartu linna seisukoha, mitte selleks, et Tartu linn saaks informatsiooni. Meil oli ettekujutus, et huvitutakse meie seisukohast, mitte et see oleks meie jaoks info [saamine].

Teie aeg!

Aitäh, Tõnis! No põhimõtteliselt oli eesmärk teid ju sinna kaasata, sest te olete ise ju Tartus kirjutanud koalitsioonileppe, milles te lubate olla kursis selle protsessiga, mis puudutab selle lepingu ratifitseerimist, või kohustute selleks või avaldate oma tahet selleks. See oli ka põhjus, miks me teid komisjoni kutsusime. Ma mäletan, et te isegi hindasite seda, ma ei tea, kui kõrgelt, aga positiivselt, et teid sinna kutsuti. Kui jäi midagi veel vajaka või mingi mulje millestki tekkis, siis seda ei oska ma hinnata.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! No ärge siis, Reformierakond, nii väga nende vangide siia toomisega kiirustage. Kaheksa kuud on valimisteni minna. Loodetavasti on ka EKRE järgmises valitsuses, ja nagu me öelnud oleme, siis me kindlasti pöörame selle otsuse ümber. Nagu minu meelest ka teie erakonnakaaslased on öelnud, iga vangi vastuvõtmiseks on vaja valitsuse otsust. See tähendab teoreetiliselt ka seda, et isegi kui vahetult peale valimisi tuleb Rootsi mõne vangiga ja ütleb, et tahaks ta tuua Tartusse, siis valitsus saab lihtsalt keelduda ja öelda ei. Ta võib seda öelda ka sada või tuhat korda järjest. Ehk siis ühtegi vangi Eestisse enam ei tule, isegi ilma seda seadust tühistamata. Esiteks oli see mõte.

Aga teiseks küsimus. Te rääkisite päris huvitava loo, kuidas kapo tegi algul ohuhinnangu, aga pärast selgus, et see polnudki päris pädev, need argumendid lükati kellegi poolt ümber ja see mure polnud üldse nii suur. Kes siis eksis, kas kapo, või tegi valitsus kapole selgeks, et ega need ei olegi päris ohud? Kirjeldage seda protsessi. Te alustasite enne päris huvitava jutuga.

Aitäh! See protsess ei toimunud komisjoni istungil, nii et ma võiksin siinkohal vastuse ära lõpetada. Aga meil oli veel eraldi kohtumisi, kus olid kohal paljud muud osapooled, kaasa arvatud õiguskantsleri esindajad ja ka õiguskantsler ise oli seal, oli justiitsministeeriumi esindajaid ja õigusteadlasi ning me arutasime kõiki neid asju omavahel. Mul tekkis küll veendumus, et kapo sai suures osas oma muredele rahuldavad vastused. Nagu öeldud, see tegevus ei ole riskivaba, see on selge. Aga me oleme nii tubli ja professionaalne riik selle koha pealt, et ma olen kindel, et me saame hakkama.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Hea kolleeg! Valitsusel, kes seda lepingut praegu soovib sõlmida, on väga madal toetus ja usaldus Eesti ühiskonnas. Samas ei toeta ükski opositsioonierakond selle lepingu sõlmimist, kõik on selle vastu olnud. Isamaa on teavitanud Rootsi peaministrit ja poliitikuid, et meil selline sisepoliitiline olukord on. Mina olen rääkinud ühe Rootsi poliitikuga, kes oli üllatunud, sest ta ei kujuta ette, et Rootsi ühiskond oleks läinud lepingut [sõlmima] sellises olukorras, kui valitsust usaldab 14%. Nad oleks kindlasti otsinud parlamendis laiemat toetust sellisele ideele. 

Nüüd kolleeg Lanemani küsimusest: suhted liitlastega. Kas hoopis selline vastutustundetu käitumine, kui pärast valimisi see leping peatatakse ja lõpetatakse, ei vähenda usaldust liitlaste vahel, millest siin räägiti? Me teeme sellega karuteene. Kas te ei arva nii?

Aitäh, hea Helir! Seda küsimust tõepoolest komisjonis ei arutatud. Aga kui sa otsid vastutustundetut käitumist, siis võite teie peeglisse vaadata. Teie tahate seda lepingut tühistada, teie väidate, et te tühistate selle. Teil on üldse kogunenud paks kataloog asjadest, mida kõike te olete lubanud peale valimisi tühistada. See hakkab välja nägema juba nagu postimüügikataloog, kust igaüks saab endale valida meeldiva eelnõu, mille Urmas Reinsalu juhitud Isamaa tühistab. (Vahelehüüe.) Te käite seda juttu rääkimas ka rootslastele. Sellele vaatamata toetasid rootslased seda lepingut ülekaaluka enamusega: 307 parlamendiliiget 349-st toetas seda. Nii et nemad usuvad pigem demokraatlikesse protsessidesse, mitte sellesse, et opositsioon käib ja tegeleb väljapressimisega. Teil on see stiil nüüd [selliseks] läinud. Praegu on üks ultimaatum üleval, et kui valitsus nädala jooksul ei vabasta ministrit, mis siis kõik juhtub. Aga mis poliitika [tegemine] see on? Kunagi oli aeg, kui me siin debateerisime. Nüüd te tegelete ainult mingi väljapressimisega ja lähete sellega ka välisriikidesse. Häbi peaks teil olema! Tõepoolest, see ongi vastutustundetu, sul on õigus, Helir.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, hea Valdo! Kunagi oli Reformierakonna eesmärk jõuda viie rikkaima riigi hulka. See eeldas mida? See eeldas palju kõrget lisandväärtust pakkuvaid töökohti erasektoris. Nüüd on see asendunud [eesmärgiga] jõuda viie vanglarenti pakkuva riigi hulka. Kas Reformierakond on alla andnud?

Aitäh! See on huvitav küsimus. Paraku seda komisjonis ei arutatud.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Seda Tartu vangla väljarentimist on minu meelest esitletud siin justkui majanduslikult mõistlikku lahendust, aga tegelikult on see nii avalikkuses kui ka siin Riigikogu saalis tekitanud hoopis rohkem küsimusi, kui vastuseid on saadud. Teie ütlete, et vangla on pooltühi ja vajab rakendamist, samal ajal aga seisavad meie sisejulgeolekuasutused silmitsi tööjõupuudusega. Politseinikke ja vanglaametnikke lihtsalt napib. Loomulikult on paljud inimesed õigustatult küsinud, kas Eesti peaks muutuma riigiks, mis teenib tulu teiste riikide kurjategijate majutamisest. Veelgi enam, millised on need tegelikud riskid? Aga te olete kinnitanud, et see on majanduslikult kasulik. Kas te saaksite palun selgitada, kas komisjonis oli teil arutelu ka mõne summa üle, kui palju loodetakse sellest kasu saada, või on tegelikkus ikkagi see, et lepitaksegi sellega, et hea, kui üldse nulli jõutakse, aga samal ajal võtab Eesti riik enda kanda kõik need riskid?

Aitäh! Nüüd ma küll ei näe sind eriti. Vadim, kas sa saaksid ... On raske vastata, kui inimest ei näe. 

Oh jumal! 

Vadim ja Peeter, kas te saaksite korra katkestada oma huvitava intellektuaalse vestluse? Sa seisad ees, ma ei näe Estrit, kes küsis mu käest küsimuse.  

Nendest summadest on juttu olnud. See on 8000 eurot ühe vangi kohta, natuke üle 8000 isegi, samal ajal kui kulu Eesti vangi peale on umbes 3000 eurot. Nii et see on kolm korda kõrgem summa. Kokku käib jutt 30 miljonist millegagi. See leping on tehtud sellise marginaaliga, et see peaks igal juhul [kulutusi] katma ja raha peaks ülegi jääma. Aga päris kindlasti võib teisele poole panna selle, et kui me jätame Tartu vangla tühjalt seisma, siis see kulu on ka päris suur. Kui me lammutaks selle ära, siis see oleks ka kapitali raiskamine.  

Küsimusele, et nüüd [tulevad] Rootsi vangid siia, et kas me tahame seda, on vastuseks seesama, mille kohta enne küsis Alar Laneman, et miks keegi sellest aspektist ei taha rääkida. Tegemist on meie hea liitlasega ja me aitame teineteist. Rootsi on ise tunnistanud, et nende kriminaalpoliitika ja kriminaalhoolduspoliitika on läbi kukkunud. Nendel on häda sellega, et ei ole vanglakohti. Meil on need olemas, me aitame neid. Kui meil on häda käes, ükskõik milline, tulevad rootslased ja aitavad meid. Nii toimivad liitlassuhted, mitte nii, et piirid pannakse kinni ja siis pärast ei tea, kes esimesena lahti teeb või miks lahti ei tehta.

Urmas Reinsalu, palun! 

No see viimane lause oli vist Isamaa ettepaneku kohta Vene piir sulgeda, millele valitsus vastu on olnud. Aga ma arvan, et tulekski Vene piir sulgeda. Ma ei saa aru, mis ideoloogiline tõrge sellega on. Nii nagu Soome on teinud, tuleks seda ka meil teha. 

Aga ma küsin seda. Pricewaterhouse tegi analüüsi nende varaliste kohustuste kohta, kui palju Eesti peaks lepingu sisustamiseks raha kulutama. Nimeta palun, Valdo, kui suur see summa aastas jooksvalt on, sisseseadmise aastal jooksvalt, millega Pricewaterhouse arvestas. 

Teiseks, mulle jäi kõrvu, et siin kõneleti ennist sellest, kas see vajab koosseisu häälteenamust. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne – ma loen ette – ütleb: "Kui välislepinguga võetakse Eesti riigile kohustus, mis mõjutab mõne lg 2 p-des 1–17 [Seal sees on ka riigile varaliste kohustuste võtmine, siis peab seda tegema Riigikogu koosseisu häälteenamusega. – U. R.] loetletud valdkonna normide sisu, on selle välislepingu ratifitseerimiseks vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus." Ma küsin siis üle, kui suur on see raha[summa], mida riik peaks tagama selle lepingu sisustamiseks. Teiseks, kas komisjon arutas, et see leping vajab ratifitseerimiseks koosseisu häälteenamust?

Aitäh, Urmas! Vastus esimesele küsimusele on, et komisjon ei arutanud seda Pricewaterhouse'i hinnangut. 

Aga teisele [küsimusele] olen ma juba vastanud. Komisjon on hinnanud, et koosseisu häälteenamust ei ole vaja, kuna need kohustused, mida riik võtab, on kaetud Rootsi kohustustega. Samal ajal ei saa ma välistada ka seda, et sellele eelnõule ja sellele lepingule tuleb koosseisu häälteenamuse toetus. Nii et sel juhul langeb see küsimus ka teoreetiliselt ära.

Siim Pohlak, palun! (Siim Pohlaku mikrofon ei tööta.) Siim Pohlak, vabandust, valesse kohta. Siim Pohlak, palun, otsast peale!

Aitäh! Ettekandja, te ütlesite enne, ise ka tunnistasite, et Rootsi kriminaalpoliitika on läbi kukkunud. Kui sealt veel samm edasi minna, siis see on suuresti seotud läbikukkunud rändepoliitikaga. Rootsi on tulnud suures koguses sisserändajaid, kes ei ole kohalikku kultuuri omaks võtnud ja tegelevad seal kriminaalsete asjadega. Üle Euroopa on selline kriminaalsete tegude laine rullumas, seda on ka Inglismaal ja Iirimaal. Igal pool on neid migrandikuritegusid järjest rohkem. Miks peaks Eesti aitama Rootsil seda läbikukkunud migratsioonieksperimenti jätkata, tehes [sealsetesse] vanglatesse ruumi juurde, et [Rootsi] saaks järgmised sisserändajatest kriminaalid sinna asemele panna? Tegelikult oleks Rootsil ju oluliselt mõistlikum saata need kurjategijad välja, saata nad tagasi sinna, kust nad tulid. Miks me aitame neid sellega, et me tekitame Eestis natukene vanglakohti ja nemad saavad oma kohapealsed kriminaalid siia saata? Tegelikult peaks ju Rootsi nad tagasi saatma. Kas Eesti poolt Rootsile ka selline sõnum läks, et kas nad on kaalunud nende kurjategijate väljasaatmist mitte Eestisse, vaid väljapoole Euroopa Liitu, sinna, kust nad pärit on?

Aitäh! Sellist küsimuseasetust ei olnud. Aga kui võtta aluseks seesama loogika, mida sa siin esitad, et Rootsi on läbi kukkunud ja las nad parandavad ise ennast, siis mõtle sellele, et kui näiteks meil oleks millegipärast Rootsi lennuväe abi siin vaja – neil on see olemas, meil ei ole –, aga nemad ütleksid, et ah, miks te ise endale seda ei ole muretsenud. Ei saa nii olla, et liitlastevaheline suhe on ainult selline, et sina anna mulle, aga mina ei ole nõus sind mitte millegagi aitama. See ei ole meile mingi kahjumlik tehing ka.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on lihtne küsimus. Kogu aeg räägitakse, et Rootsi vangid tuleks tuua Tartusse. Tegelikkuses on meil uhked vanglad ka Tallinnas ja Ida-Virumaal. Tekib küsimus, miks Tartusse. Mina ei näe, et niisuguses väikses linnas, nagu seal Emajõe kaldal on, oleks see mõistlik. Võib-olla hoopis Tallinnasse! Sina oled siitkandi inimene. Miks te ei aruta seda, et nad Tallinnasse tuleksid? Hea suur linn, siia mahub veel asju juurde. Eesti vangid võiks siis tuua Tartusse ja oleks mure lahendatud. Enamik Riigikogu liikmeid on pärit siitkandist või vähemalt oma elamise siiakanti toonud. Väiksem osa on, ma saan aru, Lõuna-Eestist. Lõuna-Eesti inimesed ei soovi neid vange. Aga kui Tallinna inimesed ja nende saadikud soovivad, siis äkki saaks niimoodi selle mure ära lahendatud? Kas te olete seda komisjonis arutanud?

Aitäh, Aivar! Ei, seda küsimust me komisjonis ei arutanud. Kui võtta teistpidi ja ajaloos natukene sobrada, siis meenub, et kunagi olid paljud inimesed üleüldse Tartu vangla vastu, kui see Tartusse toodi. Tänapäeval on kõik väga rõõmsad selle üle, mitte mingit probleemi ei ole. Nagu ütles Urmas Klaas, Tartu linnapea, et Tartu vangla ei ole linnale kunagi mingeid probleeme tekitanud ega tohi tekitada ka tulevikus. See on meie lähtekoht.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks, et sa saaks aru ja üldse kogu teie jõuk saaks aru, et see on vägivald ühiskonna kallal, millega te praegu tegelete. Ühiskonna absoluutne enamus on selle lepingu vastu. Opositsioon on täiesti üksmeelselt selle lepingu vastu. Te olete võltsinud seda, et see ei nõua Riigikogu häälteenamust, teie arvates, komisjoni arvates. No mis see komisjoni arvamus siia puutub, selleks on seadused! See moraalitus, millega te seda kõike teete, on lihtsalt karjuv, taevani kisendav. 

Ma muidugi ütleksin, et kõigele lisaks muudate te Eesti sellega ju lihtsalt banaanivabariigiks, Rootsi kolooniaks. See jutt on ju äärmiselt rumal, et miks rootslased peaks siis meile appi tulema. Sellepärast, et nad on meie partnerid NATO-s. Väga lihtne. Väga lihtne! Nad ei tule oma moslemitest vange siia kaitsma. Võiks nii lihtsatest asjadest aru saada ja mitte ajada sellist rumalat alatut demagoogiat. Ega mul küsimust ei olegi. Ma lihtsalt tahan juhtida tähelepanu, et see on moraalitu, millega te tegelete, see on ühiskonna vägistamine, millega te tegelete.

Aitäh! Teie aeg!

Ühiskond maksab selle eest teile mingil moel kätte.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete mitu korda maininud, et Tartu linnapea ütles, et kõik on väga tore, sobib, Tartu vangla mingeid pahandusi ei tekita. Aga minu küsimus on selline. Kas on läbi viidud mingisugune uuring, analüüs, küsitlus, mida sellest arvavad mitte poliitikud, Tartu linnapea on ju üks selline, vaid Tartu ja Tartumaa inimesed? Me äsja lugesime küsitluse tulemusi, kust tuli välja, et ikkagi enamik Eesti elanikkonnast ei toeta nende vangide siia toomist. Aga konkreetselt Tartust seal vist juttu ei olnud. Äkki on olemas mingisugune uuring, kuidas tartlased sellesse suhtuvad?

Aitäh, Vadim! Seda küsimust komisjon sellisel moel ei arutanud. Küll võiks ju [mõelda sellele], et eelmisel sügisel olid kohalike omavalitsuste [volikogude] valimised. Isamaa ja Reformierakond on sõlminud koalitsioonilepingu ja lubanud jälgida selle rahvusvahelise lepingu ratifitseerimise protsessi. Kui nemad koos said Tartus võimule, siis ma eeldan, kuna see leping oli ju sel hetkel teada, koalitsioonileping Tartu linnas puudutas ju selle lepingu ratifitseerimist, et inimesed usaldasid neid poliitikuid. See on meie esindusdemokraatia.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma täpsustan nüüd selle asja ära. Kui Andrus Ansip oli Tartu linnapea, siis ta ei soovinud Tartusse vanglat. Kui ta peaministriks sai, siis see asi natuke muutus. Siis ta sai ka teie erakonna esimeheks. 

Ma nüüd küsin. Urmas Klaas, ma sain nii aru su ettekandest, on teil komisjonis käinud. Ütle nüüd selgelt, kõigile üheselt arusaadavalt, kas Urmas Klaas Tartu linnapeana toetab seda, et Rootsi vangid tulevad Tartusse. Mul on tütred, nad oma peredega elavad seal, mu abikaasa elab Tartus. Nemad kui Tartu linna kodanikud tahaks teada, kas nende linnapea tõesti toetab Rootsi vangide Tartusse toomist.

Aitäh! Vaat täpselt sellises vormis Urmase käest seda komisjonis ei küsitud. Küll aga olen ma juba kolm korda tsiteerinud Urmase ütlust komisjoni [istungi] lõpus: Tartu vangla ei ole kunagi linnale probleeme tekitanud ja me tahame, et see ka jääks nii. Tõnis Lukas oli sellel koosolekul, ta võib minu sõnu kinnitada.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kõiki neid teemasid, mis on täna tõstatatud, ei saa kuidagi pisendada. Kindlasti mured on. Ma olen vastustest aru saanud, et ega te ei eita, et ei oleks teatud küsitavusi või asju. Aga mul on küsimus pigem meie hea liitlase Rootsi ja võib-olla Rootsi ühiskonna tunnetuse kohta. Kas komisjonis oli ka arutelu, kuidas Rootsi pool on neid meie muresid adresseerinud või proovinud nendele vastata või Eesti ühiskonda või Tartu piirkonda rahustanud? Kas see oli arutelul või mitte? Just needsamad tervishoiu- ja tööjõuküsimused, turvalisuse küsimused, nende perede küsimused – kas Rootsi pool ise on kuidagi aidanud vastata või mingit selgitust andnud?

Aitäh! Komisjonis sellest juttu ei olnud. Rootsi poolega on ju päris palju suheldud ja nad on käinud Tartus külas. Meie vanglateenistuse inimesed on käinud Rootsis, ka õiguskomisjonist käisid inimesed Rootsis vanglat külastamas. Nii et see suhtlus on olnud ja arusaam on olnud, et kõiki probleeme, mis võivad tekkida, me proovime ühiselt lahendada. Aga mul ei ole mingit informatsiooni selle kohta, kas nad on kuidagi võtnud seisukoha nende Eestist tulnud kirjade või signaalide kohta, mis ütlevad, et praegune opositsioon usub, et peale valimisi nad on valitsuses ja nad tühistavad selle. Ma ei ole selle kohta mingit reaktsiooni kuulnud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Mõned nädalad tagasi kohtusime me politseiteenistujate ametiühingu esindajatega. Nad jagasid meiega paberit, kus oli väga konkreetselt välja toodud, et Euroopa julgeolekuasutused on korduvalt hoiatanud selle eest, et välisriikidest pärit kinnipeetavate [riiki] toomine on seotud väga paljude probleemidega. Teisisõnu, politsei esindajad olid päris murelikud, eelkõige võimaliku radikaliseerumise pärast. Radikaliseerumise teemaga ja selle tagajärgedega tegeleb teatavasti kaitsepolitsei ja tegeleb üsna edukalt. Aga kas komisjonis on arutatud, kuidas politsei sellesse üldse suhtub? Kuidas näiteks kaitsepolitsei sellesse suhtub?

Aitäh! No nagu me varem oleme rääkinud, kaitsepolitsei on andnud oma hinnangu, teinud riskianalüüsi. Seda me arutasime esimese lugemise käigus ja enne seda. Põhimõtteliselt ei saada rootslased siia võrgustunud kurjategijaid. Aga kõige olulisem lähtekoht, mida ikkagi tuleks meil kõigil meeles pidada, on see, et Rootsist tulevad siia vangid, kes hakkavad istuma vanglas. Nad ei hakka linnas ringi jalutama, nad ei hakka viibima meie ühiskonnas, nad ei vabane ka vanglast meie ühiskonda. Enne vabanemist viiakse nad Rootsi tagasi ja nad vabanevad Rootsis. Ma arvan, et need hirmud on natukene ülepaisutatud.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, õiguskomisjoni kutsuti Tartu linna esindajad selleks, et saada teada meie seisukohta planeeritava lepingu kohta, mitte selleks, et meile seal infot jagada. Seda infot saame me ka ise otsekanalitest hankida. Teiseks, Isamaa avaldas ka valimiste perioodil selge seisukoha, et meie ei toeta Rootsiga vanglarendilepingu sõlmimist, see oli ka valijatele väga selgelt teada. Pärast valimisi koalitsioonilepingut sõlmides me arutasime seda meie ettepanekul ja koalitsioonileppes on kirjas, et me jälgime olukorda. Reformierakonnaga me leppisime kokku selles, et kui aasta jooksul selgub asjaolusid, mille tõttu peab selle lepingu üles ütlema, siis Tartu linn teeb ise selle ettepaneku. 

Aga ma küsin, mis info pinnalt neid otsuseid langetati. Minu teada oli jutuks, et 250 uut töökohta luuakse Tartu vanglasse, ja juba see teeb politsei ja päästeameti ...

Teie aeg!

... murelikuks. Nüüd ma loen, et hoopis 300 uut töötajat otsitakse sinna. 

Aitäh!  

Millisest infost õiguskomisjon lähtus?

Aitäh! Õiguskomisjon lähtus infost, mida ma olen korduvalt ka siin edastanud, et tegemist on 250 uue töökohaga. Mul ei ole mingit muud informatsiooni.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea [ettekandja]! Ma ei taha sult midagi küsida, referaat oli enam-vähem adekvaatne. Aga [ütlen] Aivari jutu peale, et ma olen Tartu linnapeaga korduvalt sel teemal rääkinud, rääkisin enne seda, kui ma talle ütlesin, et me varsti kutsume teid komisjoni, ja ka pärast seda, kui Urmas püsti tõusis ja hakkas ära minema. Ma läksin ta juurde ja küsisin, kuidas on. Rõõmus nägu Tartu linnapeal ei olnud, pigem võiks seda nimetada murelikuks. Aga Tartu linnapea on loomult optimist ja ta teab, et vanglal on paksud müürid. See on vastus sulle, Aivar. Murelik nägu oli tal küll peas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on küsimus võib-olla rohkem selle koha pealt, millised saavad olema need erandid, mis puudutavad just Rootsi vange Rootsis ja Rootsi vange Eestis. Kas on ka, ma ei tea, kommunikatsiooni, nutiseadmete kasutamise, sotsiaalmeedia kasutamise koha pealt mingisuguseid erisusi, piiranguid või on kõik täpselt samadel alustel, nagu on Rootsis? Ma tean, et selle üle on arutletud, aga igapäevaselt mitte teema sees olevale inimesele te võib-olla täpsustate veel üle, kui see oli komisjonis arutelul.

Aitäh! See on komisjonis arutelul olnud ja on arutelul olnud eelkõige selle tänase esimese päevakorrapunkti raames. Üks erand, mis neile tehti, oli nikotiinipadjakeste kasutamise õigus. Kuna nemad selle saavad, siis tõenäoliselt tuleb ministri käskkirjaga anda see õigus ka Eesti vangidele, et oleks võrdne kohtlemine. Võrreldes Rootsi vanglaga antakse Eesti vanglates vangidele kasutada tab'id – või kuidas neid eesti keeles nimetatakse –, nutiseadmed. Peeter Ernits nimetas seda juba varem siin esimese päevakorrapunkti arutelu juures, mis tegelikult läks suures osas selle [praeguse] punkti aruteluks, ta rääkis ka lampide erinevusest ja pistikupesade erinevusest. Nii et tegelikult on seal väga detailsel nivool neid asju vaadatud ja lahendatud, et Rootsi vangid ei tunneks ennast siin kuidagi koonduslaagrisse saadetuna. Samas võib öelda, et Rootsi vanglateenistuse inimesed, kes on siin käinud, on kõik üksmeelselt leidnud, et Eesti vanglad on paremas korras ja pakuvad paremat keskkonda kui Rootsi vanglad. See võib olla vabalt tingitud ka sellest, et meie vanglahooned on uuemad.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head ametikaaslased! Rootsi vanglad on üle rahvastatud ja see on põhjus, miks Rootsi riik on valmis vanglakohtade rentimise eest maksma meile miljoneid eurosid aastas. Lükkame rahaküsimuse erandlikult ja esialgu kõrvale. Palju suurem mure on inimvaraga ja sellega, kuidas sellega ümberkäimine meie oma elu, eelkõige õiguskorraldust ja inimeste turvalisust mõjutada võib. 

Kui Rootsi 600 kinnipeetavat peaks saabuma Tartu vanglasse, toimub kahe maailma laupkokkupõrge. Et oleme õigusriik, kasvatab see nii õiguskantsleri, prokuratuuri, kohtute kui ka vahetult vangivalvurite töökoormust ning nõrgestab kogu korrakaitsesüsteemi, ja seda meie praeguses julgeolekuolukorras. 

Justiitsministeerium on välja toonud, et saabuvaid vange hakkavad valvama Tartu vangla praegused valvurid ja paarsada uut tahetakse juurde värvata. Nii Päästeamet, politsei kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad sama profiiliga inimesi. See, kes läheb Rootsi vange teenindama, ei tule enam Tartu ja üldse Lõuna-Eesti tänavatele patrullima. Vangivalvuri palk on parem kui politseiniku oma ja lisaks tõuseb see staaži kasvades. Nii PPA peadirektor, Päästeameti juht kui ka peaprokurör on osutanud ohule, mis kaasneb teistest jõustruktuuridest personali värbamisega. See vähendab oma inimeste turvatunnet. 

Veel enne, kui kell on kukkunud, on näiteks õiguskantslerile laekunud hulk pöördumisi võimaliku välislepingu tõttu tekkiva ebavõrdse kohtlemise kohta. Välja on kujunemas kaks süsteemi: koduvangidele ühtmoodi tingimused ning võõrvangidele teised ja paremad. 

Head Riigikogu liikmed! Kohtud on meil niigi üle koormatud. Kuuleme alatasa kurtmist, kui aeglaselt kohtuveskid jahvatavad. Hoolimata kinnipeetavate arvu vähenemisest ei ole vähenenud nende algatatud kohtuasjade hulk. Vastupidi, see on suurenenud. Tartu Halduskohtus moodustavad need kõigist kohtumenetlustest umbes 45%. See ei ole valdkond, millega tegelemiseks halduskohtunik on välja õpetatud, ent paraku peab ta seda tegema, pahatihti muid asju ootele jättes, sest põhiseaduse järgi on igaühel õigus kaebusega kohtu poole pöörduda. 

Elu on näidanud, et Eesti kinnipeetavad panevad vanglas toime uusi kuritegusid. Miks peaksime eeldama, et võõrvangid käituvad teisiti? Sellega kaasneb suurem tööjõukulu ka prokuratuurile ja samuti eeluurimise juhile. Menetluse alustamine ja esmane tõendite kogumine toimub ju siiski Eestis. 

Justiitsminister on kindla sõnaga väitnud, et Tartusse ei tooda alaealisi, naisi, gängikuritegevuses osalenuid, radikaliseerunud, terroristlikke ega muul viisil võrgustunud kurjategijaid. Keda on meil siis oodata? Tõenäoliselt on tegu noorte ja nooremapoolsete meestega, kes Rootsi mõistes on saanud karmi karistuse. Vaid 22% süüdimõistetutest kannab seal kaheaastast või pikemat karistust ning lühiajaliste vangidega ei ole meil arukas sekeldada. 

Et külastusrännet piirata, ei tooda Eestisse neidki mehi, kellel on Rootsis tihedad perekondlikud sidemed. Niisiis, nad on Rootsi mõistes võõramaalased, oletatavalt Araabiast, Lähis-Idast, Aafrikast ja Balkani maadest, enamjaolt moslemid. Ei ole aga alust arvata, et nad ei tea oma õigusi. Seega on neil lõputult põhjust kaebusi esitada, alates juba sellest, et vaidlustada võib allumise Eesti õigusele, eriti kui üleviimine toimus ilma kinnipeetava enda nõusolekuta, ja lõpetades sellega, et naisvalvuri käskudele-keeldudele ei kavatsetagi kuuletuda. 

Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaks.

Nüüd keelebarjäärist. Kes tagab ülekuulamiste, võimalike kohtutoimingute ja kaitsjaga vahetu suhtlemise arusaadavuse? Kas see käib kahe keele vahendusel või tuleb kaasata välismaine tõlk? Võõrvangid võivad ka nimme sooritada uusi kuritegusid, et pääseda tagasi Rootsi vanglasse palju parema elu peale. Mitmed õiguslikud küsimused on veel õhus, palju on ebaselgust, kas või see, et kinnipeetava taasühiskonnastamine saab alata alles tema tagasi Rootsis olles. Mõne üksiku vanglarendinäite seas ei ole seni pretsedenti, kui karistus oleks täide viidud asukohariigi, mitte saatjariigi õiguse alusel. 

Paar kaalukat mõttekäiku siiski veel lõpetuseks. Mitmed riigiõigusele keskendunud teadlased on seadnud kahtluse alla, kas Riigikogu lihthäälteenamusest üldse piisab Rootsiga sõlmitava vanglarendilepingu ratifitseerimiseks, nagu seletuskiri nendib, sest leping näib sisaldavat ka kohtumenetlust puudutavaid küsimusi, mille muutmine eeldab põhiseaduse järgi absoluutset häälteenamust ehk 51 poolthäält. Advokaadibüroo Sorainen analüüsi on seletuses pelgalt refereeritud, terve tekst ei ole avalik, puudu on ka seadusandja enda põhjalik hinnang lepinguprojektile. 

Veel: ükski valitsus ei ole igavene, nagu näitasid ka Ungari äsjased valimised. Vähem kui aasta pärast on meilgi ees Riigikogu valimised. Kõigi küsitluste järgi on opositsioonierakondadel mitu korda suurem toetajaskond kui praegustel valitsejatel. Isamaa näiteks soovib lükata Rootsi vangide üle otsustamise üldse valimistejärgsesse aega, sest juhul, kui valitsuse moodustavad tänased opositsiooniparteid, lubatakse vanglarendi äriprojekt tagasi pöörata ja vangid tagasi Rootsi saata. Küsimus on, kas meil on sellist segadust ikka vaja. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on Tartu vanglaga võib-olla tihedam kontakt kui paljudel teist. Ma olen seal käinud, olen käinud ka neis kambrites, mille ukse juures, paremat kätt on üks väga ohtlik koht. See on umbes nii pikk latt (Demonstreerib seda pikkust käte abil.), mille peal on võimalik rätikuid kuivatada. Aga see pidi olema üks populaarsemaid poomiskohti. Sinna [kambrisse] tuleb nüüd telekas, lugemislamp ja kõik muu selline. Ma ise ei ole seal ööbinud, kuigi selline ettepanek tehti. 

Praeguseks on sõjakurjategija Milan Martić kolinud Tallinna vanglasse ja kõik Eesti kriminaalid on ka Tallinnas, Virus ja mujal. Sinna korpusesse, mida ma väga hästi ette kujutan, saabub varsti, augustis, esimene sajapealine mõrtsukate delegatsioon, meie kallid külalisvangid. Selle tõttu ei teki kahte kriminaalset kultuuri, mille eest peaprokurör on hoiatanud, sest kui kallitesse külalistesse suhtutakse neisse siidkinnastega, kõik need huuletubakad ja eriõigused, ja kui kohalikud vangid on Tallinnas ja Virus, siis nad ei näegi seda kultuuri. Nii et niipalju on edasi mindud. 

Aga ma ei tahaks rääkida sellest sisust. Mina olen ja õiguskomisjoni liikmed on detailideni sisse elanud kogu sellesse vanglatemaatikasse. Ma võiks neist nüanssidest tundide kaupa rääkida, aga ma räägin ainult ühest asjast. Alles eelmine nädal avaldati Norstati uuring, mille tulemuste järgi enamik kodanikke ei toeta Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud vanglarendilepingut. See on, kallid kaimud, seesama leping, mida praegune valitsuskoalitsioon üritab läbi suruda. 

Mis siis seal oli? Ma tsiteerin neile, kes ei ole seda lugenud. Rahva vastus: 54% ütles ei. Alles siin oli see jah-eelnõu, et peab ütlema jah seksuaalvahekorrale, aga selle lepingu puhul jahhi ei [nõuta]. Rahvas on öelnud ei, aga valitsuskoalitsioon surub selle lepingu õige varsti läbi. Nii et selline kahepalgelisus. Kusagil on jah-eelnõu ja kusagil see jah ei kehti. 

Kes siis on vastu? 91% EKRE valijatest, 67% Keskerakonna valijatest ja 61% Isamaa valijatest on selle lepingu vastu. Aga marginaalse Reformierakonna [valijatest] on 76% poolt ning sotside ja Parempoolsete valijatest on 60% poolt. Tuletan meelde, et Reformierakonna reiting on 12,3% ja Eesti 200 reiting on 1,8%. Justiitsminister kuulub just sellesse viimasesse parteisse. Nemad on selline väikene marginaalne seltskond, kelle arvates on see väga hea leping – 76% pooldab. Nii et see marginaalne seltskond surub vägisi, võiks öelda, ka rahvast vägistades selle eelnõu varsti läbi siin saalis, mis täitub ustavate parteisõduritega. 

Teine küsimus oli Norstatil eelmisel nädalal, mida rahvas arvab selle tühistamise kohta, mida opositsioonierakonnad ... 

Jah, palun veel need mõned minutid.

Kolm minutit, palun!  

EKRE toetajad – 87% nõus, Keskerakond – 60%, Isamaa – 55%. Nagu ikka, marginaalne Reformierakond, kellel on juhtumisi peaministritool, 80% vastu, sotsidel 63% ja parempoolsetel 63% vastu. Kõige naljakam on see, et vaadake, selle vanglarendi emaerakonna arvamust Norstat isegi ei küsinud, kuna saadi aru, et mida sa ikka küsid laibalt, teda ei olegi olemas. 

Aga praegu toimub jah selline klassikaline massilise vägistamise aktsioon. Minnakse vägisi vastu rahva arvamusele. Seetõttu esitan ma Keskerakonna nimel ettepaneku selle rahvavaenuliku eelnõu lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selle eelnõuga seonduvalt võiks rääkida päris paljudest asjadest. Eriti lihtne oleks seda teha minul, sest ma olen õiguskomisjoni liikmena tihedalt kokku puutunud selle eelnõu menetlemisega, rohkem kui teised Riigikogu liikmed või enamik teisi Riigikogu liikmeid. Aga ma ei taha siin detailidesse minna, nagu ütles ka Peeter Ernits enda kohta enne mind kõneledes, vaid piirdun mõningate üldiste tähelepanekutega. 

Omalt poolt ütlen ka mina, et kindlasti hääletan ma selle seaduseelnõu vastu, sel lihtsal põhjusel, et mina ei usu, et see on päriselt vajalik ja Eesti huve teeniv projekt. On ju täiesti selge, et kõik need riskid, mida Kaitsepolitseiamet on oma ohuhinnangus välja toonud, ei ole tegelikult maandatud, need on endiselt üleval, vähemalt suur osa nendest. Nagu ma ka eelnevalt küsimust esitades osutasin, oleks minu meelest selle eelnõu menetluse kvaliteeti oluliselt tõstnud see, kui Kaitsepolitseiameti ohuhinnang oleks tehtud avalikuks. Isiklikult olen ma selle ohuhinnanguga tutvunud. Sellest siin avalikult rääkida ei tohi, selle sisust ei tohi siin avalikult rääkida, aga samal ajal pean ma ütlema, et ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema salastatud. Ainuke sisuline põhjus, mida ma tõesti oskan näha, on see, et see muudab mugavamaks selle lepingu sõlmimise, kuna avalikkus ei ole informeeritud nendest riskidest, mida Kaitsepolitseiamet on esile toonud. 

Rääkida võiks mitmetest muudestki probleemidest, mida on täna juba korduvalt siin esitatud, muu hulgas seonduvalt sellega, et suure tõenäosusega hakatakse tööjõudu ära tõmbama PPA-st, Päästeametist ja Kaitseväest. Võiks rääkida nendest muredest, millest on rääkinud Tartu Halduskohtu esimees proua Ene Andresen. Ta selgitas õiguskomisjonis muu hulgas pikalt, et kohtute koormus kõigi ettenähtavate prognooside kohaselt kasvab hüppeliselt, aga kohtutel ei ole vahendeid, et selle koormuse tõusuga hakkama saada. Ei ole piisavalt kohtunikke, ei ole piisavalt ressursse, et palgata täiendavaid nõunikke. See pool on läbi vaatamata ja ettevalmistused tegemata. Andresen juhtis tähelepanu, et kui tahta pakkuda kohtule võimalust, et jõuaks ettevalmistused ära teha, siis peaks see leping jõustuma circa aasta pärast. Siis oleks see võimalik. Eraldage ressursid, jätke neile aeg viia läbi konkursid uute kohtunike ja uute nõunike palkamiseks ning aasta pärast on nad sellises positsioonis, et nad suudavad täiendava koormusega hakkama saada. 

See toobki mind minu viimase olulise ja selle kõne mõttes keskse tähelepaneku juurde: heast poliitilisest kultuurist lähtuvalt oleks absoluutselt mõistlik, kui see leping jõustuks pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Seda sel lihtsal põhjusel, et kõik neli tänast opositsioonierakonda on ju selgesõnaliselt öelnud, et kui nemad peaksid osalema järgmises valitsuses, mis moodustatakse pärast järgmisi valimisi, siis seisavad nad selle eest, et see vanglarendileping lõpetataks. Seda on öelnud kõik opositsiooniparteid, alates sotsidest akna all kuni EKRE-ni saali teises ääres. Oleks ju mõistlik? 

Minu meelest on ka rootslaste suhtes, ausalt öeldes, kuidagi mittehärrasmehelik minna lepingusse, lasta lepingul jõustuda ja hakata neid vange siia tooma, täies teadmises, et ülimalt suure tõenäosusega – vaadates ka praegusi erakondade reitinguid – vähem kui aasta pärast, üheksa kuu pärast tuleb ametisse uus valitsus ja hakkabki ellu viima seda, mida on kogu aeg öeldud: leping lõpetatakse. Siis osutub kõik, mis on vahepeal tehtud, mõttetuks. Vange, kes on just siia toodud, tuleb hakata tagasi vedama. Kõike tuleb hakata ümber pöörama. Kõik need ettevalmistused, kõik need koolitused – kõik on osutunud mõttetuks. Milleks sellist asja teha? 

Valdo Randpere on korduvalt öelnud, et see ei ole hea poliitiline kultuur, kui hakatakse tagasi pöörama eelmise valitsuse tehtud asju. Mingitpidi võib temaga isegi nõustuda, et kui niimoodi nui neljaks hakata kõiki asju tagasi pöörama, siis see ei olegi tingimata hea poliitiline kultuur. Aga hea poliitiline kultuur ei ole ka see, kui oma ametiaja lõpus surutakse läbi selliseid asju, mille kohta kõik opositsiooniparteid, kes omavad ühiskonnas palju suuremat toetust kui koalitsiooniparteid, on selgesõnaliselt öelnud: ärge seda tehke, selle me pöörame tagasi! Normaalsel juhul võikski ju otsida ühisosa, eriti koosseisu ametiaja lõpus, ja öelda, et teate, tegeleme nii-öelda pisemate asjadega, lahendame need asjad ära, aga suuremad asjad teeme ära üksnes eeldusel, et meil on olemas ühisosa, kui seda ei ole, siis hoidume nende asjadega tegelemisest. 

Nii et kahju, et need asjad ilmselt nii lähevad. Aga eks peab ka tänaste opositsiooniparteide poole vaatama ja ütlema, et pidagem sõna. Kui te päriselt võimule pääsete, siis pöörake see leping ka tagasi. Aitäh! 

Aitäh! Kalle Grünthal, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Mulle isiklikult tundub – ja ma arvan, et ma ei eksi –, et siin saalis olen mina see, kes on kõige rohkem vanglates viibinud, mitte kui kinnipeetav, aga kui oma klientide teenindaja. Olen külastanud endisi Murru ja Tallinna vanglaid – väga halvas seisukorras olid. Ainuke koht, kus ma vist ei [käinud] aastatel 1995–2020, on Harku naistevangla. Mulle on see kogemus klientide teenindamisel andnud seda, et ma oman väga palju kontakte ja suhtlen nende [inimestega], kui mul on vaja midagi teada saada, siis seda [infot] mulle antakse. Kõige rohkem viibis eri riikide vanglates juba siitilmast lahkunud kodanik Kalev Kurg, aga see pole [tänane] teema. Kuid neid, kes on istunud eri riikide vanglates ja keda ma tunnen väga lähedalt, on päris palju. 

Ma pöördusin ühe kodaniku poole, kes on istunud ka Rootsi vanglas. Ta on eestlane. Ma küsisin, mis tema arvab sellest, kui Rootsist tuuakse siia need vangid, kes on võib-olla teisest rahvusest, mitte eesti või [mõnest] slaavi [rahvusest], ja kes on võib-olla ka erineva maailmavaatega. Tema hinnang oli, et see, mis toimub Rootsi vanglates, on puhas õudusunenägu. Kui mingile moslemivangile ei meeldi seal toit, mis talle tuuakse, siis lendab supikauss selle toojale vastu nägemist. Kui ükskõik mis asi ei meeldi, järgneb tohutu mäsu. Naised, nagu siin juba eelnevalt öeldi, on alaväärtustatud, neid ei kuulata, neid ei panda tähele, nad on nullid, sest selle usu järgi ei oma nad õigust midagi korda saata. Märulipolitsei, kes on vanglateenistuses praktiliselt iga päev, tegeleb mingisuguse jõukudevahelise arveteklaarimisega, mingisuguse isiku kinnipidamisega, kes on vastu hakanud. Need vangid ei ole sellised, keda meie vangivalvurid on harjunud nägema. See on hoopis teine maailm. 

Sellepärast ma küsisingi täna Randpere käest, et ta oleks hea ja ütleks mulle, kas komisjon on võtnud ühendust ka selles asjas, milline on see kontingent, kes siia tuuakse, millised on nende harjumused, kombed, tavad, sest see kontingent erineb absoluutselt sellest, mida meie vanglateenistuse töötajad on seni näinud. See on aga asja üks külg. 

Teine külg on see, et siia toodud inimeste lähedastel on õigus tulla neid külastama. Siit tekibki probleem ka juba Tartu linna jaoks, sest nad ei hakka – oleneb külastusajast – sealt väga ruttu ka ära minema, on seal maksimaalse aja, tasapisi see kogukond suureneb. Tulevad nooremapoolsed mehed, kes näevad Tartu üliõpilastest naisi kui mingisugust karja, kes on mõeldud ainult vägistamise jaoks. See saatus võib neid naisi tabada. Ei ole ju harvad juhtumid, kui migratsiooni tõttu saabunud inimesed panevad selliseid kuritegusid toime. See on asja teine külg. 

Lisaks, tegemist on ikkagi raskete kuritegudega. Millega see kontingent äri ajab? Tööl nad ei käi. See on narkoäri. Narkootikumid võivad hakata ja hakkavadki levima ka Tartu elanike hulgas. Need on need riskid. 

Peale selle antakse ju nendel kohtumistel teada, milline vangivalvur on halb, keda tuleks jälitada ja kelle elu põrguks teha. Ohtu satuvad ka vangivalvurite lähedased ja ka nende enda elu, sest ühel hetkel nad tulevad ju müüride vahelt välja ja neid ootavad seal kinnipeetavate lähedased. See ei ole enam nali.

Seetõttu on minu seisukoht ja ma arvan, et ka enamiku eestlaste seisukoht see, et sellise olukorra tekkimine tuleb võimalikult ruttu ära hoida. Mismoodi me seda teha saame? Koalitsioon pressib siin praegu peale seda eelnõu, Eesti-vaenulikku eelnõu. Kuid on üks päästerõngas, millest ma olen ka ise siin rääkinud ja millest paljud on rääkinud. Meile on serveeritud seda eelnõu selliselt, et Eesti ei kanna mingeid kulusid. See on absoluutne vale! Võtame lahti selle lepingu artikli 50 "Vangla kohandamine ja kulude katmine". Siin on must valgel öeldud, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega selle kokkuleppe standardite ja õiguslike nõuete kohaselt. Lisaks, artiklist 56 selgub, et Eesti peab hüvitama tekitatud isikliku kahju, mis on põhjustatud Eesti personali süü või hooletuse tõttu. See hõlmab ka hüvitist kinnipeetava kehalise puutumatuse rikkumise eest. Pluss veel vallas- ja kinnisasjade kahju, mille on kinnipeetav põhjustanud. Kui ta juhtub isegi põgenema, või ütleme, lühiajaliselt vanglast väljas viibides [kahju tekitama] – ka selle peab Eesti hüvitama. See on lepingu osa, mida me praegu näeme. 

Vahepeal on tänu Riina Sikkutile tilkunud infot välja ka rahanduskomisjonist, et näiteks õigusabikulud, Õiguskantsleri [Kantselei] ametnik väidetavalt nii ütles, on ligi 100 000 eurot. Aga see on ainult üks osa ühest asjast! On kõik need muud, ka varustamise küsimused, mille tõttu sellessamas komisjonis tekkis õigustatud küsimus, kas me üldse rahalist tulu saame või saame ainult murekoorma kaela. 

Seetõttu ei ole võimalik seda eelnõu menetleda selliselt, et me võtame selle vastu Riigikogu poolthäälte enamusega. Põhiseaduse § 104 punkt 15 ütleb selgelt, et kui riigile võetakse seadusega varalisi kohustusi, siis on vaja Riigikogu koosseisu [häälteenamust]. Nii et seda eelnõu ei saa ega tohi toetada, nendel kaalutlustel, millest ma eelnevalt rääkisin, ja ka seetõttu, et seda ei saa [vastu võtta]…

Teie aeg!

… poolthäälte enamusega, lihthäälteenamusega. Meie ei ole see koht, kuhu Rootsi tühjendab oma sitapotti. Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Aitäh! Head kolleegid! Ma ei ole oma sõnavõtus ilmselt originaalne ja kordan mitmeid siin juba kõlanud argumente, aga ütleme siis nii ja loodame, et kordamine on tarkuse ema. 

Kõigepealt, selle lepingu sõlmimise järel Eesti otsene turvalisus ja julgeolek kindlasti vähenevad. Sellele on viidanud mitmed eksperdid, alates Airi Värnikust ja lõpetades kaitsepolitseiga. Ma ei tea, kes teist on saanud tutvuda kaitsepolitsei riskianalüüsiga, juurdepääs sellele on piiratud. Aga see [vähenemise oht] on ja see ei ole mitte nii-öelda poliitikute väljamõeldud oht, vaid see on reaalselt ekspertide ja spetsialistide hinnang ja arvamus nende analüüside tulemusena. 

Teiseks, üldine julgeolek ja turvalisus. Tänases meedias on olnud kõigil võimalik lugeda politsei ja Päästeameti appikarjet. Me loome väga pingelise kõlvatu konkurentsi olukorra Eesti julgeolekuasutuste vahel, mis on täiesti tarbetu ja mis tekitab ka täiendavat ebaõiglust, kui me inimressursi ja tööjõu piiratusest hoolimata suuname julgeolekuga tegelevad inimesed ja potentsiaalse väljaarendatava ressursi Rootsi vangide valvamiseks, mitte ülejäänud Eesti turvalisuse tagamiseks. See on rumalus ja vähendab julgeolekut. 

Täna kohtusime oma saadikurühmas peaprokuröriga, kes ütles, et prokuratuuri koormus kindlasti kasvab. See jutt, et näiteks tänases õigusruumis on tõlketöid võimalik teha masina kaasabil, ei pea suurel määral paika, enamasti tuleb kasutada inimesi ja on vaja leida selleks täiendavat ressurssi ja inimesi, mis on väga keeruline, sest ressursid on piiratud. Riigikohtu esimees on öelnud, et see nõrgestab kohtusüsteemi, kus menetlusajad on niigi väga pikad, sinna langeb täiendav koormus. Kui raske on olnud leida kohtusüsteemi uusi kohtunikke, olgu mis tahes tasandil, alates halduskohtust kuni Riigikohtuni välja! Eelmisel aastal ei õnnestunud konkursiga täita ühtegi kohta, sellel aastal on olukord olnud veidi parem. Küsimus ei ole ainult rahas, vaid küsimus on ka pädevate inimeste leidmises. Nii et laiemas mõttes saab üldine turvalisus samuti olulise tagasilöögi. 

Väga palju on siin olnud juttu kuludest ja tuludest. Kõigile on selge, et ülevaadet, mida see leping tegelikult endaga kaasa toob, ju ei ole. Seda tunnistas siin ka Valdo Randpere komisjoni [esindajana], et mingisuguseid täpsemaid analüüse ei ole. Kui me lööme kokku kaudsed kulud eri valdkondades, siis selgub, et lõpuks ei ole see Eestile tuluprojekt, vaid kindlasti kuluprojekt. 

Nüüd läheme mainekujunduse juurde. Ma ütleksin irooniliselt, mittetartlasena, vaadates seda asja kõrvalt, et nüüd ilmutab rahvusvahelises plaanis ennast tõeline Tartu vaim. Meie ülikoolilinn saab endale uue värvi ja saab olema ka vanglalinn, rahvusvaheliselt tuntud vanglalinn. Ma ei arva, et see Tartu mainet ja kuvandit kuidagi parandab. Turvalisusest ma juba rääkisin, seda see kindlasti mitte ei paranda. 

Laiemas plaanis, kui me vaatame praeguse valitsuskoalitsiooni poliitikat, siis ma ütleksin sellised märksõnad: prügi põletamine ehk prügi transport Euroopast siia Eestisse, vangide toomine Euroopast siia Eestisse ja odava tööjõu toomine siia Eestisse. See ei ole küll see kuvand, mida Eesti vajab, ja see kuvand, mida me aastakümnete jooksul pärast Eesti iseseisvuse taastamist oleme Eesti riigile rahvusvahelises plaanis loonud. See ei ole see kuvand. Kahetsusväärselt on toimunud drastiline pööre Eesti riigi kuvandi loomisel ja selle lepingu sõlmimine on kindlasti üks osa sellest. 

Ma tahan eraldi rõhutada seda, millele juhtis varasemalt siin tähelepanu hea kolleegVarro Vooglaid, kes peatus sellel pikemalt, tegelikult juhtisid sellele tähelepanu mitmed kolleegid, ja ma ka küsisin komisjoni ettekandjalt selle kohta: rahvusvahelised suhted, meie suhted Rootsiga, meie liitlasega olukorras, kus väga madalat toetust omav valitsuskoalitsioon läheb sellist lepingut sõlmima, kuigi kõik opositsioonierakonnad on öelnud, et nad on selle vastu, Eesti avalik arvamus on selle vastu. 

Isamaa Erakond on ausalt informeerinud sellest oma partnererakonda, rootslasi, Rootsi peaministrit. Rootsi parlamendi arutelul teravalt tõstatati see küsimus, kas on ikkagi mõistlik sellist lepingut ratifitseerida olukorras, kus Eesti sisepoliitiline olukord on niisugune. Eesti valitsusest on vastutustundetu praegu sellist lepingut ratifitseerida ja käivitada see mõned kuud enne valimiste toimumist. Tõepoolest, Isamaa ütles juba enne valimisi, enne eelmisi Riigikogu valimisi, et me ei toeta sellise lepingu sõlmimist, oleme seda järjepidevalt siin öelnud ja oleme ausalt informeerinud ka rootslasi. Ma arvan, et see on meie poolt olnud aus ja õiglane ning diplomaatiliselt igati korrektne riikidevaheline asjaajamine. Me oleme neid informeerinud sellest, et tõenäoliselt pööravad järgmine valitsuskoalitsioon ja järgmine parlament selle tagasi. Nii on vastutustundetu käituda, [nagu käitub praegune valitsus.] 

Mina suhtlesin ühe Rootsi poliitikuga, kes ütles, et ta ei kujuta ette, et Rootsi parlament, kui nende sisepoliitiline olukord oleks analoogne Eesti omaga, oleks sellises olukorras läinud sellise lepingu ratifitseerimise teed, kui nii madal on ühiskondlik toetus ja niisugune on seis parlamendis. Aga vaatamata sellele praegune valitsuskoalitsioon teeb selle sammu ja seda teed läheb. 

Mina ikkagi kutsun valitsuskoalitsiooni saadikuid üles väga tõsiselt mõtlema, enne kui te rohelisele nupule vajutate, et mida see endaga kaasa toob. Jah, see toob kaasa selle, et ka suhted ühe riigiga saavad teatud mõttes inetu pleki. Aga mõelgem ka nendele vangidele, mõelgem kulutustele ja mõelgem korralduslikele meetmetele, mis tuleb tagasi pöörata. Mõelgem nendele inimestele, keda on värvatud siia tööle, kellega on sõlmitud lepingud ja nii edasi. Heita järgmisele valitsusele ette, et mida te nüüd teete, ei ole mingit põhjust. Ei ole mingit põhjust! Ette tuleb seda heita tänastele rohelise nupu vajutajatele. Head kolleegid, mõelge sellele, teie loote selle olukorra ja selle pretsedendi! 

Nii et kõike seda arvestades teeb Isamaa saadikurühm ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. See annaks võimaluse lepingut parandada ja täiendada, millele on siin viidanud näiteks ka koalitsioonisaadikud. On olnud väga palju arusaamatusi, näiteks kas organiseeritud kuritegevusega seotud kurjategijaid tuuakse siia või ei tooda. Lepingust ei ole võimalik sellest täpselt [aru] saada. Seksuaalkurjategijaid rootslased, nii on nad väidetavalt otsustanud, siia ei too, aga leping seda ei sisalda. Kas või need asjad tuleks lepingus korrektselt sätestada, sest mõlemal poolel on järgmisel aastal valitsused vahetunud, vahepeal toimuvad ju Riigikogu valimised, ja see [sätestamine] annaks kindlustunde. Isegi selleks sammuks, ma saan aru, ei ole koalitsioonisaadikud täna valmis. Aga mõelgem siiski enne! Aitäh!

Aitäh! Ants Frosch, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Hea juhataja! Austatud saalisviibijad! Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, teatakse öelda. Kui 1990. aastate lõpus algas Euroopa Nõukogu juhitud Põhja- ja Baltimaade vanglaprojekt ehk Nordic-Baltic Prison Project, nagu seda kutsuti, oli selle suund ju üllas. Eestis, Lätis ja Leedus olid nimelt kolooniatüüpi vanglad, nii nagu nad Nõukogudemaal olid loodud. Kui arvatakse, et Põhjala riikide suur huvi nende vanglate renoveerimise ja kambritüüpi vanglateks ümberkujundamise vastu oli [tingitud] murest Eesti, Läti ja Leedu vangide hea käekäigu pärast, siis nii see ei olnud. 

Mure oli [teise asja pärast]. Nimelt levis endise Nõukogude Liidu ruumis kolooniatüüpi vanglates resistentne tuberkuloos. Tegemist oli Skandinaavia riikide julgeolekuhuviga. Nad kartsid, et piiride avanedes satuvad needsamad vangid oma kuritegude pärast ka Rootsi, Taani, Soome ja Norra vanglatesse ning sealgi hakkab see resistentne tuberkuloos levima. Niisiis võeti Euroopa Nõukogu toel ja nõustamisel, aga ka finantseerimisel vanglate ehitus nende Skandinaavia riikide poolt ette, ka Euroopa Nõukogu Arengupank finantseeris seda. Esimene pääsuke oli Tartu vangla. Tartu vangla rajamine oli mõnda aega takistatud Tartu linnapea ja Tartu linna vastuseisu tõttu, aga Euroopa Nõukogu ametnike, ka kõrgete ametnike ja Eesti Vabariigi toonase justiitsministri poolt murti linnapea Ansip maha ja see vangla sinna tehti. 

Tõepoolest, suurt kuritegevuse kasvu Tartu linnas ei toimunud ja kõik läks suhteliselt rahulikult edasi. Aga millegipärast see suur vanglate ehitamise tuhin jätkus. 2008. aastal valmis Viru vangla ja tuhanded kohad tulid juurde, 2018. aastal valmis Tallinna vangla ja veel tuhanded kohad tulid juurde. 

Minu küsimus on selle kohta, kuidas aasta tagasi jõudis vanglateenistuse juhtkond, justiitsministeeriumi juhtkond järeldusele, et vanglakohti sai Eestisse liiga palju ehitatud, nüüd on majad tühjad ja need tuleb kellegagi täita, sest tühja maja ei saa ju hoida. Mulle tundub, et justiitsseltskonna aktiivsus Rootsi vangide Eestisse toomisel on tingitud just sellest, et mitte keegi ei küsiks nende käest, miks neid tühje vanglaid ehitati. Kas tõesti ei suutnud keegi kümme aastat tagasi prognoosida, et Tallinna vangla osutub sisuliselt mittevajalikuks, kuna Tartus on kohti meeletult üle? Ma näen siin seda, et inimesed ei taha vastutada oma kunagiste otsuste eest, vaid tegelevad asendustegevusega, loovad lihtsalt endale tööd juurde. Ükskord sai neid vanglaid ehitama hakatud, nüüd tuleb seal ka vange valvata. 

Aga on üks aspekt, mis võib-olla polegi sellest debatist läbi käinud. Nimelt meenub mulle üks episood Eesti lähiajaloost, kui Eestil jäi kinnipidamiskohti puudu. See oli üks konkreetne ajavahemik, mida tuntakse ka pronksiööna. Tõepoolest, siis tuli ühtäkki sadu ja sadu inimesi toppida Tallinna Sadama D-terminali ladudesse. Eestil ei olnud neid kuhugi panna. Mitte keegi ei garanteeri, et praeguses halvenevas julgeolekuolukorras ei lähe meil vaja reservvanglakohti, kas või lühiajaliselt. Aga kui seal on jalus teisest riigist sisse toodud vangid, siis mingit kiiret lahendust ju ei tule ning me oleme jälle olukorras, kus ressurss, mis meil olemas oli, on lõdva käega välja jagatud ja meil endal ei ole mingit reservi. 

Võib-olla nüüd Tartu mainest ja sellest, mida see vanglaprojekt ka Eesti mainega teeb. On ju teada fraseologism "Rootsi kardinad". Ilmselt on rootslaste jaoks Rootsi kardinatest paradoksaalselt saamas Eesti kardinad. Ajalugu pöördub. See Eesti kardinate võimalus rootslaste jaoks saab ilmselt olema Eesti maine Rootsis. 

Rootslastel endil on probleem Malmöga ja Malmö vanglaga, kust kogu Rootsi kaasaegne vangide subkultuur on alguse saanud. Mul on suured kõhklused, ega Rootsi vanglakultuuri see osa, mis on vägivaldne, ei paigutu ümber Tartusse. Ei maksa loota selle peale, et sellest vangide subkultuurist jääb puutumata vangivalvurite, ametnike, arstide ja tõlkide kogukond. Vangide subkultuur põimub alati läbi repressiivaparaadi subkultuuriga. Selle kõige karmim näide on ju see, mis sai Venemaast. Gulagis põimus läbi vangide, platnoide kultuur ja NKVD vangivalvurite kultuur. Tulemuseks ongi tänane Venemaa. 

Need ohud on reaalsed ja adekvaatseid vastuseid ei ole saadud ei kaitsepolitsei raportist ega ka nende debattide käigus. See annab põhjust muretsemiseks. Esimese asjana tuleb tõmmata pidurit, enne kui on hilja. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

2023. aasta 8. juuni hommikul kell 9.45 toimus Prantsusmaal Alpi linnakeses Annecys Le Pâquier' pargis järve ääres, kus oli laste mänguplats, massiline noarünnak, mis oli suunatud väikelaste vastu. 31-aastane Süüria päritolu Abdelmasih Hanoun jooksis mänguplatsile ja hakkas juhuslikult valitud lapsi noaga taguma. Kätte sai ta neli väikelast, kellest kõige väiksem oli 22 kuu vanune, kõige vanem kolmeaastane, kes kõik said eluohtlikke vigastusi. Lisaks said nugadega suskitud kaks täiskasvanut, vanemad mehed, kes sekkusid ja lapsi kaitsma asusid. Kes oli see 31-aastane Abdelmasih? Süüria päritolu, aga oli elanud Rootsis kümme aastat, oli saanud Rootsis varjupaiga ja pagulase staatuse, läks Rootsi ametlike dokumentidega Prantsusmaale, oli seal siis Rootsi dokumentidega, riietus musta ja oli moslemifanaatik.

Tuleme lähemale meie ajale. 3. detsembril 2025. aastal ründas Southamptonis 23-aastane sikh Vickrum Digwa 18-aastast Briti tudengit Henry Nowakit noaga. Nuga oli sikhi moslemirituaalne nuga pesh-kabz. Ta lõi teda viis korda, muu hulgas rinda. Digwa valetas politseile, et Nowak oli teda rassistlikult rünnanud, ja loomulikult uskus politsei noakangelast rohkem kui valget Nowakit. Digwa vend Gurpreet Digwa tegi valehäirekõne ja esitas samuti rassismisüüdistuse. Digwa ema Kiran Kaur võttis mõrvarelva sündmuskohalt kaasa ja peitis selle kodus ära. Hiljem, kui politsei tegi seal kodus läbiotsimise, leiti sealt veel 20 rituaalset nuga. Digwa isa Moga Singh on samuti uurimise all erinevate relvade illegaalse omamise süüdistusega. Politsei saabus loomulikult Digwa venna [kõne] peale kohale, uskudes valeväiteid, pani käed raudu Nowakil, kes sellel ajal kaotas teadvuse, aga jõudis veel üheksa korda öelda, et ta ei saa hingata, ja neli korda öelda, et teda on rünnatud. Politsei aga ütles: "Me ei usu sind." Ja nii ta seal suri. 

23. novembril 2023. aastal toimus Dublini kesklinnas Parnell Square Easti piirkonnas noarünnak kooli juures. Ründaja torkas noaga kolme väikest last ja nende hooldajat. Ohvrid: viieaastane tüdruk, raskelt vigastatud, viieaastane poiss ja kuueaastane tüdruk, raskelt vigastatud, nende 30. eluaastates hooldaja, raskelt vigastatud. Ründaja oli Riad Bouchaker, Alžeeria päritolu, naturaliseeriti Iirimaal, oli seal elanud 20 aastat, mingisuguseid varasemaid süüdistusi ega kriminaalregistrit polnud. 

8. juuni õhtul ründas – sel aastal, paar päeva tagasi – sudaanlasest varjupaigataotleja Hadi Alodid, 30-aastane mees, neljakümnendates eluaastates Stephen Ogilvied Põhja-Iirimaal, lükkas ta maha ja hakkas tema pead noaga taguma, üritades pead maha nüsida. Ohver sai raskeid kehavigastusi silmadesse, näkku, kaelale ja seljale ning on praegu kriitilises seisundis haiglas. Rünnak peatati kohalike inimeste sekkumise abil. Alguses levis info, et tegemist oli somaallasega. Ausalt öeldes, mis vahet meil on, kas somaallane või sudaanlane. Tema oli saanud Ühendkuningriigis varjupaiga juba 2023. aastal. 

Alates eilsest on Belfastis ja teistes Põhja-Iirimaa osades toimunud [suured] immigratsioonivastased meeleavaldused ja rahutused, mille käigus on kasutatud ka vägivalda. Minu arvates täiesti põhjendatult. Muu hulgas on rünnatud varjupaigakeskusi, on rünnatud politseinikke ja on põlema pandud erinevaid objekte. Need on jätkuks eelmisel aastal Iirimaal toimunud rahutustele, kui samuti pärast vägivaldseid rünnakuid, mida immigrandid olid pannud toime põlisrahva vastu, toimusid ulatuslikud meeleavaldused ja rahutused. 

Ja nüüd teie, reformierakondlased ja Eesti 0,02 liikmed, tahate neid inimesi siia tuua. Kas te tõesti arvate, et teieni need õudused ei jõua? Kas te tõesti arvate, et te olete siin Toompea müüride vahel kaitstud enda tehtud maailma eest? Kas te olete lollakad või? Mis teil viga on?

Kõik, kes siin praegu selle poolt hääletavad, toovad neid vägivallategusid Eestisse ja need vägivallateod saavad nad kätte. Rahvavaenulik tegevus on see leping. 

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Ma algatuseks tsiteerin Valdo Randperet Reformierakonnast, kes eelnõu tutvustades ütles, et see ei ole kellegi unistuste leping, aga meil on vanglad tühjad. Ma ausalt öeldes ei ole teinud taustauuringut, et kus see Valdo ise elab. Aga selle, mis ei ole kellegi unistuste leping, tahavad nad nüüd tartlastele ja ma arvan, et laiemalt lõunaeestlastele kaela määrida. 

Läheme ajas mõni kuu tagasi. Kristen Michal ütles märtsis Reformierakonna mingisugusel suurkogul – või kuidas nad seda ka ei nimeta –, et nende viimaste aastate valitsustel on olnud vajadus keskenduda riigi kordategemisele, unistamine on jäänud kõrvale. Kui mõelda viimaste aastate valitsustele, siis esimesena tuleb pähe see valitsus, kus Reformierakonna juhtimisel tegutsesid sotsid ja Eesti 200. Päris viimastel aastatel on seal tegutsenud ainult [Reformierakond] ja Eesti 200. [Mõtleme valitsuse] toetusele inimeste hulgas ja poliitikas. Demokraatlikus riigis on see eriti oluline, kui paljud inimesed toetavad seda poliitikat, mida valitsus ellu viib. Reformierakond viib nüüd ellu alla 2%-lise toetusega Eesti 200 ideed Eestist kui peakontorite maast. See oli ju üks Eesti 200 lubadusi, et teeme Eesti peakontorite maaks. 

Kuigi Randpere vassis siin puldis ja ütles, et võrgustunud – ma arvan, et levinum sõna on "organiseeritud" – kuritegevusega [seotud vange] Eestisse ei tule, siis leping neid ei välista. Nii et nad tulevad. Randpere väitis, et seksuaalkurjategijad ei tule, aga lepingus ei ole neid välistatud. Randpere küll ütles, et saalis olla Ernits väitnud, et seksuaalkurjategijaid ei tule, aga ma arvan, et kui vaadata Ernitsa sõna versus see, mis lepingus kirjas on, siis me peaksime ikkagi lepingut lugema. 

Kas see ongi siis see peakontorite Eesti? Isegi mina, kes ma olen veel noor poliitik, mõtlesin, et nad mõtlevad nagu Iirimaa mudelit, midagi sellist, et toome siia suurte ettevõtete peakontorid, kui meie maksukeskkond on soodne. Ma oleksin muidugi pidanud taipama, kui maksukeskkonda hakati ebasoodsaks muutma, et tegelikult Eesti 200 mõtles ju midagi muud. Aga nüüd me siis olemegi siin. "Organiseeritud kuritegevuse peakontor Tartusse" oleks selle eelnõu, ma arvan, õige juhtlause. Näen, et kolleeg Tartust rõdul muigab, aga küllap me arutame paari aasta pärast, kuidas see asi tegelikult läks. 

Mingil põhjusel ei tahtnud istungit juhatanud kolleeg Kivimägi, samuti Reformierakonnast, sisuliselt küsimusele vastata, vaid ütles, et juhtivkomisjon otsustab. Küsimus oli, miks see ei ole Riigikogu koosseisu häälteenamusega vastuvõetav eelnõu. Nii et mingil põhjusel selle eelnõu puhul, mis on niivõrd olulise kaaluga Eesti jaoks, oleme me jõudnud punkti, kus piisab sellest, kui koalitsioonisaadikuid on rohkem kui vastuhääletajaid, ja see eelnõu lähebki läbi. 

Aga teisipidi ma ikkagi kutsun veel kord üles, head kolleegid – Reformierakonnal on ka Tartuga päris tugev side –, võib-olla te ikkagi mõtlete ümber. Kui ei julge punast nuppu vajutada, siis ärge tulge saali. Küll jätkub siin neid vastuhääletajaid, et see eelnõu tagasi lükata. Meil ei ole vaja tuua Rootsi võrgustunud ja muid kurjategijaid Eestisse, et jõuda punkti, kus, nagu Randpere koos Reformierakonnaga unistab, Eestigi vanglad on vange täis nagu Rootsi omad. Aitäh!

Aitäh! Aga nüüd on Peeter Ernitsal nii protseduurilise küsimuse kui ka vastusõnavõtu soov. Mille peale te siis nüüd välja lähete? Ma võtaks protseduurilise kõigepealt ja siis võib-olla ei olegi …

Hea juhataja! Lihtsalt väike detail: õiguskomisjonis olin mina see, kes küsis vangla juhtidelt, kas vägistajad tulevad, ja nad ütlesid, et ei tule, ja sealt läks see lendama. Nii et see on täpsustus. (Küsimus saalist: "Kas Randpere valetas või?") Ma ei tea, kas ta valetas, aga igal juhul …

Aga kuidas see nüüd protseduurikaga seotud on?

Ei, see oli …

See oli protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Ei ta ei ole, jah, teine oleks olnud see õige.

No selge. Las see jääb praegu nii, et pärast saate vastusõnavõtu.

Jah! Et oleks selge sott. Vabandust!

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid, Eesti mehed, Eesti naised! Ma teen lühidalt, mis siin ikka pikalt rääkida. Umbes 15%-lise toetusega valitsus teeb otsuseid, mida ühiskond ei toeta, ja teeb neid sellise enesekindlusega, nagu oleks tal 90% toetust. Eesti-Rootsi vanglaleping on selle hea näide. Aga ma ei kuluta rohkem aega valitsuskoalitsiooni kritiseerimisele, see on neile nagu hane selga vesi. Ma keskendun muule. 

20. mail ütles erakonna Isamaa esimees Urmas Reinsalu selles saalis: "Isamaa sõnum on ühemõtteline. Kui teil õnnestub see leping siiski läbi suruda – lepingus on säte, et 12 kuu jooksul on võimalik see üles öelda –, siis ma annan oma sõna, arvestage, et see leping ei jää püsivalt kehtima." Õnneks ei pea me väga kaua ootama. Vähem kui aasta pärast saame siis teada, kas Isamaa lubadused peavad paika. Seni aga jääb mulle ikkagi veidi arusaamatuks, miks opositsioon piirdub peamiselt kõnede ja avaldustega, kui Eesti opositsioonilistel suurerakondadel peaks meeleavalduste korraldamiseks võimekust küll ja küll olema. Ausalt öeldes usun ma ka seda, et Tartu Linnavalitsusel oleks olnud rohkem võimalusi seda lepingut peatada. 

Nüüd tulen oma küsimuse ehk kinnipeetavate külastamise juurde tagasi. Ma ei saa midagi teha, aga minu arvates pole see veenev selgitus, et neid külastajaid tuleb ikka väga vähe. Taani riik, kes viib oma kinnipeetavaid Kosovosse, on ehitanud sinna isegi oma [raha eest] külaliskorterid. Nagu me teame, Taani jääb Kosovost natukene kaugemale kui Rootsi Eestist. Tõsi, võib-olla tõesti neid ei tule, aga igatahes meil mingit korralikku analüüsi külastuste kohta jälle pole. Nii et eks me näe. 

Aga täna läheb rong edasi. Kolleeg Alar Laneman juhtis minu tähelepanu sellele, et Postimees teatas juba kell 15.36, et Riigikogu kiitis Rootsi vangide Eestisse toomist võimaldava seaduse heaks. Ootame siis uudishimuga, mida Isamaa järgmisel kevadel teeb. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid ekraanide kaudu vaatavad! Vahel mõtled, et maailm enam hullemaks minna ei saa, aga tänasel päeval on juba mitu korda selgeks saanud, et saab ikka küll. Me arutame siin seda, kuidas saaks Eesti Vabariigi vanglates hakata täide viima Rootsi Kuningriigis määratud vanglakaristusi, täpsemalt öeldes, täna on räägitud Tartu vanglast. 

Selle eelnõu taust on tegelikult palju laiem. Rääkides sellest, kuidas me üldse oleme selleni jõudnud, et me sel teemal Riigikogu saalis debatti peame, peame alustama palju kaugemalt. Miks on Rootsi üldse praegu sellises olukorras, et neil ajavad kurjategijad nii üle ääre, et kunagine Rootsi kuninga haldusterritoorium, praegune vaba Eesti arutab tõsimeeli parlamendi tasandil küsimust, kas me peaksime hakkama Rootsi riigi immigrantkurjategijaid oma vanglates majutama? No tõesti, kuidas me küll oleme nii kaugele jõudnud? Aga läheme ajas tagasi. 

Veel eelmise sajandi lõpus oli Rootsi rootslaste riik, see oli Bullerby laste riik, see oli Pipi Pikksuka, Annika ja Tommy riik. Üks neegrikuningas seal Pipi Pikksuka raamatus küll oli, aga las ta olla. Seda, mis on sellest riigist nüüdseks saanud, on ausalt öeldes lihtsalt kurb vaadata. 

Meie tütre sõbranna on just praegu autotripil läbi Rootsi ja Saksamaa. Noore inimesena on ta täielikus šokis sellest, mida ta nägi Rootsis ja mida ta näeb Saksamaal. Tema sõnul on tänavad täis narkomaane, immigrantidest narkomaane, vägivalda, räpasust, ebaturvalisust. See ei ole [tekkinud] täna ega eile, see [muutus] on Euroopas [toimunud] juba pikema aja jooksul, ning mis kõige hullem, see kõik on toimunud Euroopa riikide, ka Rootsi riigi väga valede poliitiliste otsuste tõttu. 

Eesti inimesed on aastaid uudistest vaadanud tänavatel märatsemist, autode põletamist, vägivalda täis igapäevaelu Rootsi linnade tänavatel, teistest Euroopa riikidest rääkimata. See kõik on tundunud millenagi, mis on kusagil meist kaugel. Ega meieni see ju ei jõua, see on ainult seal ekraanidel! Aga kahjuks see enam nii ei ole ega ka saa olema. 

Lisaks sellele vanglarenditeemale, mida me siin täna arutame, on meie enda liberaalidest valitsejad meie enda seadusandluses läbi surunud ka sisserände lõdvendamise eelnõud, avades tööjõuvajaduse sildi all uksed Kolmanda Maailma riikidele, rääkimata neist immigrantidest, kes saavad vabalt Euroopa Liidus liikuda, olles lahkelt mõnes riigis vastu võetud. Nii et kahjuks jõuab ka kuritegevus ja see vägivald sedakaudu varem või hiljem meile Eestisse. 

Me oleme siiani suutnud – tänu paljuski ka meie, konservatiivide vastuseisule – sellele uste avamisele vastu seista ja seetõttu on meie tänavatel veel rahulik. Aga kui liberaalid oma tahtmise saavad, siis hakatakse üsna varsti ilmselgelt ka meie tänavatel lapsevankriga jalutavatel noortel emadel näiteks noaga kõri läbi lõikama, nagu juhtus Soomes, autodega tänavakohvikutesse sisse sõitma, matšeetedega rahva hulgas vehkima, jõuluturul vägistama ja ahistama. Neid näiteid on juba nii palju, et see kõik on justkui ära normaliseeritud. Nagu me näeme, lahenduseks on nendes riikides jäänud tõesti ainult see, et nende endi täistuubitud vanglatest oma kõrilõikajad eest ära saada, mistõttu neid minnakse teistele pähe määrima. 

Reformierakonna poolt vaeseks tehtud Eesti pakub kahjuks seda teenust nüüd allaheitlikult teistele ja lisaks kõigele veel ka naeruväärse hinnaga. On palju räägitud, et see ei ole mingi tuluprojekt. See kulu ühiskonnale, mida me hakkame nägema, on kordi ja kordi suurem kui need klaashelmed, mida selle kõige eest lahkelt vastu võetakse. Selline protsess on Eestile kui iseseisvale vabale riigile solvav. Me ei peaks end läbikukkunud immigratsioonipoliitikaga riikide prügikastiks ja süljetopsiks muutma. 

Aga ega liberaalidele ei olegi miski püha. Neile ei ole püha Eesti riik, neile ei ole püha Eesti rahvas, ei meie maine ega meie rahvuslik uhkus. Nad ei hooli millestki. Neil ei ole mingit probleemi muuta Eesti Rootsi vangide prügikastiks, muutuda Rootsi läbikukkunud immigratsioonipoliitika tagant koristajaks. See, head kolleegid, hea Eesti rahvas, on nii kohutavalt piinlik, see, kuidas Eesti 200 ja Reformierakond Eestit häbistavad. 

Head valijad! Ma tuletan teile meelde: teie kätes on see, et kogu see alandus ja häbi 2027. aasta valimistel ära lõpetada. Aitäh! 

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tavaliselt teenivad kuritegevusest tulu kuritegelikud organisatsioonid. Kui me mõtleme ühendustele, mille sissetulek sõltub otseselt seaduste rikkumisest, tuleb esimesena meelde maffia. Nüüd aga oleme olukorras, kus Reformierakonna juhitav valitsus räägib täiesti tõsimeeli sellest, kuidas teenida tulu teiste riikide kurjategijate vangistamise pealt. 

Kuritegevusest on saanud Reformierakonna valitsuse äriplaan. Või on õigem öelda, et Reformierakonna maffia äriplaan? Eesti toob teadlikult oma territooriumile sadu välisriikides süüdi mõistetud kurjategijaid. Meile räägitakse rahast, kuid vaikitakse riskidest, mida peavad kandma Eesti inimesed. 

Aga kujutagem ette olukorda tavainimese vaatenurgast. Näiteks, te elate üürimajas, teil on väiksed lapsed. Ühel heal päeval teatab majaomanik, et osa hoonest renditakse välja kurjategijatele. Kas te leiate, et kõik on hästi? Kas tunnete ennast koos oma lastega sama turvaliselt kui varem? Või hakkate hoopis otsima võimalust kolida kohta, kus teie pere turvalisus ei sõltu kellegi äriplaanist, maffialikust äriplaanist, äriplaanist, millega tahetakse teenida raha kuritegevuse pealt? 

Just sellisesse olukorda asetatakse täna Tartu linn. Valitsus vaatab Tartu vanglat kui tühjalt seisvat kinnisvaraobjekti, mille abil raha teenida. Eesti inimesed näevad seda hoopis teisest vaatenurgast: miks peaks Eesti üldse võtma enda kanda Rootsi läbikukkunud sisserände- ja kriminaalpoliitika tagajärjed? Randpere ütleb, et väga kehv leping, aga näed, võtame ikka need Rootsi vangid vastu. Aga miks? Milleks on meil neid vaja? Kas nende väheste sendikeste pärast, mida me Rootsilt saada loodame? Või on seal taga siiski midagi enamat? 

Kui valitsus hakkab käsitlema kuritegevust kui uut ekspordiartiklit, on Eesti riigi põhifunktsioonide mõistmises midagi väga valesti läinud. Riigi ülesanne ei ole teenida raha teiste riikide kurjategijate majutamise pealt, vaid ta peab kaitsma oma rahvast. Valitsus püüab jätta muljet, nagu oleks tõesti tegemist nutika eksporditeenusega, kuid selline mõtlemine on omane pigem mafioosodele. Ainult nemad võivad tahta muuta Eestit järk-järgult riigiks, mis teenib tulu teiste riikide kurjategijate pealt. Eestit ei tohi muuta Põhjala vanglakolooniaks. 

Aga mida peaks tegema rahvas või kuidas peaksid reageerima inimesed, kui Reformierakond hakkab nende rahvuskodu vanglasaareks kujundama? Kas peaks vaatama rahulikult pealt või ootama, kuni esimesed pead tänavatel maha lõigatakse, inimestel kõrid läbi lõigatakse? 

Eesti ei lahenda siin oma, vaid ta lahendab Rootsi probleemi. Rootsi vanglakriis ei ole tekkinud tühjale kohale. See on sealse aastatepikkuse läbikukkunud sisserände- ja julgeolekupoliitika tagajärg, mille tõttu on kasvanud organiseeritud kuritegevus, jõuguvägivald ja ka relvakuritegude arv. Nüüd soovitakse osa selle kriisi tagajärgedest eksportida Eestisse. 

(Kõneleja soovib lisaaega.)

Kolm minutit lisaks.

See on tagajärgedega tegelemine. Aga millal jõutakse ennetamiseni? Äkki tuleb mingil päeval Reformierakond siia suurepärase ideega, et toome need potentsiaalsed Rootsi kurjategijad meie tänavatele? Mõelge, ei peagi enam kohut pidama, las tegutsevad siin, las ummistavad meie vanglaid, ilma et neid peaks kuhugi eksportima, eks ole. Ka see, ma arvan, võib Reformierakonnale tunduda hea äriplaanina. 

Valitsus ütleb, et ei, tegu ei ole kõige ohtlikumate kurjategijatega. Kuid see on valetamine, sest Eesti riik ei otsusta, millised kurjategijad on Rootsi [arvates] ohtlikud ja millised mitte. Rootsi, mis on maailma tipus vägistamiste arvu poolest, võib ju leida, et grupivägistaja ei ole sugugi ohtlik. Muidugi, ta võib-olla ei olegi ohtlik võrreldes sellega, kes lõikab inimesel keset tänavat pea maha. Kui meie peame usaldama välisriigi ametnikke ja [nõustuma], et need vägistajad ei ole ohtlikud, siis see ju tekitab riske meie inimestele. 

Veelgi murettekitavam on asjaolu, et kokkuleppega luuakse Eesti territooriumil erirežiim. Lisaks antakse Rootsi personalile ametialane puutumatus Eesti jurisdiktsioonis. See tähendab, et Eesti territooriumil hakkavad tegutsema välisriigi ametnikud, kelle suhtes ei kohaldata tavapärast vastutuskorda. Selline lahendus on äärmiselt erandlik ja tekitab põhjendatud küsimusi ka Eesti suveräänsuse kohta. Me ei valitse enam teatud piirkonda, teatud valdkonnas ei kehti enam Eesti seadused. Eesti maksumaksja peab seejuures kandma vanglakohtade ettevalmistamise ja kohandamise kulud. Meile räägitakse tuludest, aga on ju näha, et tegelikult võivad kulud isegi suuremaks osutuda. 

Veel. Kui mõni kinnipeetav põgeneb, reageerib Eesti politsei. Kui tekib julgeolekuintsident, lahendab selle Eesti riik. Kui vangla tuleb kriisi või sõja ajal evakueerida, peab Eesti sellega arvestama, ta peab oma kriisiplaneerimises arvestama sadade välisriigi vangidega. Palju õnne! Ka need kohustused jäävad meie kanda. 

Eesti vanglasüsteemi ülesanne on kaitsta Eesti ühiskonda ja viia täide Eesti kohtu mõistetud karistusi. See ei ole loodud teiste riikide läbikukkunud poliitiliste otsuste tagajärgede teenindamiseks. Seetõttu tuleb see kokkulepe ja eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Eesti rahvas! Me peame täna rääkima pankrotist, me peame rääkima multikultuurilise ühiskonna pankrotist. Nõukogude ühiskond oli ka multikultuuriline, seda nimetati tookord internatsionalismiks. Me teame, milline sürrealistlik internatsionalism see oli. Agressiivne impeeriumirahvas tallas jalge alla kõiki teisi ja nimetas seda rahvaste sõpruseks. 

Ka Rootsi multikultuurilise ühiskonna mudel on pankrotis. Katel keeb ammu üle, kriminaalseid masse ei ole enam võimalik vanglatesse mahutada. Kuna traataedadega suurte laagrite püstitamine kriminaalsete masside isoleerimiseks näeb väga halb välja, siis on rootslastel vaja – Rootsi sotsidel õieti, kes ongi selle süsteemi nii hulluks ehitanud, teised püüavad kuidagi seda katelt jahutada – ehitada Potjomkini küla, tuua üle ääre ajava kriminaalsusega riigi masendav tegelikkus Eestisse peitu, nii nagu pühitakse tolmu vaiba alla. 

Arvestage, et Rootsi multikultuuriline mudel on muutunud multikriminaalseks ühiskonnamudeliks. Reformierakonna kunagine valimishüüatus "Uus Põhjamaa" on muutunud grimassiks, multikriminaalseks ühiskonnaideaaliks, mille vitriini püütakse veel hoida, ent tegelikkus on nagu Nõukogude Liidus. Nõukogude eliidikesed muretsesid kogu aeg oma riigi maine pärast. Aga milline oli tegelikkus? See oli Nõukogude kodanikele masendust ja alandust tekitav. Mart Niklus saatis selle kohta teateid just nimelt Rootsi, ja selle eest pandi ta vanglasse, kuna ta kirjeldas Tartu tegelikkust. Sellest piisas, et teda vangi panna. Nüüd ehitavad rootslased meile Potjomkini küla, et varjata oma multikriminaalse ühiskonnamudeli läbikukkumist. 

Ma tuletan meelde, et Lenin, kui kunagi Saksa luure saatis teda Peterburisse riigipööret tegema, läks sinna läbi Stockholmi. Sellest on säilinud kuulsad fotod. Rootsi seltsimehed ostsid talle soni ja selle kuulsa soniga on ta ajalukku läinudki. Need olid samad Rootsi seltsimehed, sotsialistid, kes teda aitasid. Needsamad sotsialistid on Lenini ideid pikalt ja põhjalikult ellu viinud ning jõudnud sama resultaadini, multikriminaalse ühiskonnamudeli elluviimiseni. Nüüd pühitakse see multikriminaalne ühiskonnamudel meile siia. 

Meie vanglad on tühjenenud. Kas pole hea uudis? Aga siis peab probleemi importima. Kui probleem on lahenenud, tuleb see importida – ehtne Nõukogude mudel – ja siis hakatakse probleemi lahendama. Kunagi importis ka Rootsi endale need probleemid. Rootsi oli Euroopa rahusadam, kõige madalama kuritegevusega riik pärast teist maailmasõda. 

Jah, uus Põhjamaa on väga halb lahendus. Põhjamaad peaksid tagasi minema selle suunas, mis oli kunagi enne, kõige turvalisema Euroopa ühiskonna suunas. Aga ma tunnistan, et see ei ole enam võimalik. Šariaat on Rootsi tulnud, ilmselt selleks, et jääda. Need piirkonnad, kuhu politsei, pääste ja teised jõuametkonnad kardavad siseneda, on kasvanud sisuliselt kvartalitest linnadeks, kus võõrad kultuurid on võimu võtnud. Stockholmi kesklinnas lastakse inimesi toorelt maha. 

Rootsist nimetatud Euroopa Komisjoni liige Ylva Johansson on tunnistanud, et kuritegevus on kontrolli alt väljunud. Ta ise oma erakonnaga ongi üks neist, kes selle multikriminaalse ühiskonna mudeli on riiki importinud. Ise tekitan probleemi, ise muretsen, ise lahendan. Meil on sama lugu: impordime probleemi ja hakkame siis endale vastu rinda tagudes seda lahendama. Kas ei oleks mõistlikum see importkaup ära jätta? 

Kunagi muutus Eesti Jürgen Ligi juhtimise all maailma suurimaks rahapesukeskuseks. Tema ei näinud, tema ei kuulnud. Mis sai Eesti mainest? Me olime rahapesuriik, kukkusime oma mainega paarkümmend aastat ajas tagasi. Me ei olnud enam digiriik, me olime rahapesuriik. Mida meile seekord lisatakse? Meile lisatakse Euroopa vanglasaare maine. Euroopa Alcatraz, Euroopa vanglasaar – kas see kõlab uhkelt?

Arvestage, et kui see eksperiment rootslaste jaoks end õigustab – pühime probleemid Rootsist eemale, Eestisse –, siis on nad varsti järgmise lepinguga kohal. Palume meile Tallinna vanglas veel 600 kohta! Palume ka Jõhvi vanglas mõnisada kohta! Ehk suund on kindlalt ja sirgelt Euroopa vanglasaare poole, sest Rootsi olukord ei parane. Soome liigub samas suunas, kuhu Rootsi. Tuleb veel teisigi riike, kes leiavad, et Euroopa vanglasaarele võiks veelgi mõne vangla ehitada. Ja siis olemegi spetsialiseerunud vanglasaare staatusele. Milline maine!?

Praegu on viimane hetk seda tagasi pöörata. Mõne minuti pärast on teil see valik. Aitäh!

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes meid jälgivad! Me võisime täna lugeda PPA peadirektori ja Päästeameti juhi artiklit selle kohta, mida toob Rootsi vangide Tartusse toomine kaasa tööjõuturule. Ma olen selle menetluse käigus korduvalt välja toonud, et olukorras, kus meil on juba aastaid olnud pidev inimeste kriis Kaitseväes, Kaitseliidus, PPA-s, päästes ja võib ütelda, et tervikuna erinevates jõustruktuurides, siis lisaks sellele, et see Tartusse välisvangide toomine on üleüldse väga halb idee, vaadatakse täielikult mööda sellest, et 250–300 valvuri [tööle]võtmisel konkureeritakse täpselt nende jõustruktuuride personali pärast, keda juba puudu on. See on suur probleem. 

Ma ütleksin, et otsapidi on huvitav, et siia saab siduda selle, et üha rohkem räägitakse naiste võimalikust või vajalikust Kaitseväkke võtmisest. Ametnikud juba ütlevad, et küsimus ei ole mitte "kas", vaid "millal", olenemata sellest, et poliitikud pole aruteluga sinnamaani veel jõudnudki. Tegelikult on see veel üks koht, kus me tekitame ise kriisi, olukorras, kus Eestil neid vange tegelikult vaja ei ole, ja hakkame võtma tööjõuturult ära inimesi, kes peaksid meie muudesse jõustruktuuridesse oma panuse andma. 

Kohtusüsteemi koormus. On räägitud ka sellest ja püütakse pisendada seda võimalust, millise koormuse see lisab meie kohtusüsteemile. Siin on täna olnud väga häid sõnavõtte ja palju erinevaid tahke on juba avatud, aga kindlasti ei saa vaadata mööda sellest, et me tekitame niigi hädas olevale kohtusüsteemile uue ja fundamentaalselt võõra [töövaldkonna]: hakata Tartu vanglas välisvangide probleeme lahendama. Neid tuleb ka Eesti kohtusüsteemis kahtlemata lahendama hakata, mitte küll kõiki, aga on välja toodud, et see probleem kindlasti sellega kaasneb. 

Arstiabi. Me teame, et meil ei ole riigis arstiabiga lood mitte hästi. Arstiabi on üks järgmine asi, mida Tartusse välisvangide juurdetoomine hakkab mõjutama, loomulikult mitte positiivses suunas. 

Maine. Tartut teatakse kui väga ilusat armast ülikoolilinna, aga võime üsna kindlad olla, et pärast vangide sinna toomist saab hulk neid probleeme, mis nende külastajatega ja mainega tervikuna on, Tartule omaseks. Varsti ongi nii, nagu siin tabavalt öeldi, et kui enne räägiti Rootsi kardinatest, siis nüüd hakatakse Rootsis ja mujal Euroopas rääkima Eesti kardinatest või Tartu kardinatest, mille taga istuvad moslemi vangid. 

Ma olen küsinud, miks ei võiks Tartu vanglas hakata pakkuma sotsiaalteenuseid, millega meil probleem ja häda on, erihoolekanne vajab ruume. Täna ütles komisjoni ettekandja, et jah, me arutasime, aga väga hästi see ei sobi või siia-sinna. Mis jutt see on? Patarei vanglast teeme väga ägedat hoonet. Me teame Euroopast ja mujalt maailmast, et kõikvõimalikke hooneid on tehtud eluhooneteks, avalikeks hooneteks. Mis jutt see on, et ei saa teha Tartu vanglast sobivat hoonet sotsiaalteenuste või erihoolekande pakkumiseks? Kusjuures me hakkame nagunii ringi ehitama, ja mitte väikse raha eest, ka Tartu vangla ruume, selleks et need vastaksid Rootsi normidele. Sinna läheb väga-väga palju raha. 

Peab ütlema ka seda, et kogu selle menetluse käigus on manipuleeritud ka kuludega. Ka majanduskomisjonis oli sellest juttu. Need kulud on tihti toodud kogu selle Tartu vanglakompleksi peale, aga tegelikult ei ole need kulud nii suured, kui see hoone ka mõnda aega peaks tühjana seisma. 

Kokkuvõtteks tahan öelda, et sellist otsust ei tohi vastu võtta 13% valitsus ega need saadikud siin saalis üheksa kuud enne Riigikogu valimisi, olukorras, kus enamik opositsioonierakondi on selgelt öelnud, et see otsus keeratakse tagasi. Aitäh! 

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Komisjoni ettekandja siin rääkis, et komisjonis käisid nii Tartu volikogu esimees kui ka Tartu linnapea ning praegune istuv linnapea Urmas Klaas ütles, et vanglaga pole muret olnud ja loodetavasti läheb see nii ka edasi. See päris tõde ei ole. Esiteks, eks aeg-ajalt ikka sealt keegi satub linna peale ja siis teda otsitakse taga, need on need vabakäiguvangid ja nii edasi, nii et see päris nii ei ole, et see kuidagi üldse [linnaelanikke] ei puudutaks. Aga ma läheksin veel kaugemale ja meenutaksin Urmase ühte eelkäijat, Andrus Ansipit, kes, ma mäletan, omal ajal pidas ikka päris tulist võitlust justiitsminister Raskiga, et Tartusse vanglat üldse mitte ei ehitataks. Kahjuks jäi ta kaotajaks. Ma ei ole kindel, et selle üle tuleb rõõmu tunda, aga tuleb kahjuks tõesti leppida, et see vangla seal on. Aga et nüüd, kui ta tühjaks on jäänud, oleks mingi tohutult äge idee see, mida me siin arutame – kaugel sellest. 

Sellest, miks rootslastel seda lepingut vaja on, saan ma absoluutselt aru ja ma arvan, et siin saalis saavad kõik sellest aru. Aga see, mida tänane koalitsioon ihaleb või tahab või toimetab, ei ole adekvaatne, et teenime veidi raha, kaasnevaid probleeme me ei kirjelda, ütleme, et ei tea. Ma kuulsin ka jõustruktuuridest seda, mida ettekandja ütles, et kuna Rootsis käib vangidel väga vähe külalisi, siis miks nad peaksid Eestisse tulema. Ma olen kuulnud ka, et paljudele vangidele planeeritakse soetada väga [piiratud] nii-öelda ligipääsuga iPadid, põhimõtteliselt nad ka nende abil saaksid oma tuttavatega suhelda, ei oleks vaja, et keegi tuleks korraks külla, eks ju. 

Küll aga ei olnud meil selle lepingu ratifitseerimise arutelu käigus täna võimalik aru saada, kui palju ametikohti on vaja Eesti erinevatesse jõustruktuuridesse luua ja kui palju see meie ühiskonnale kaudselt maksma läheb. Sellest me siin absoluutselt ei rääkinud. 

Selles kontekstis meenus mulle – ma arvan, et see oli mõni aasta tagasi – jutuajamine, mis mul oli selle koosseisu alguses siinsamas koridoris toonase justiitsministriga. Mäletan õhtuseid AK uudiseid. Malmös olid rahutused, politseiameti peadirektor seisis Rootsi televisioonis mikrofonide ees, seda vahendati meie AK uudistes, ja nii uudistelugejad kui ka vaatajad said aru, mis Malmös toimus, aga vaene Rootsi politseiameti peadirektor ei saanud mitte midagi öelda, sest vastasel juhul oleks ta tegelenud diskrimineerimise ja kõige muuga. 

Meenutame, kuidas Rootsi ootas, nii nagu ka Saksamaa ootas, ja tegi süsteemselt tööd selleks, et saabuksid immigrandid. Kõigepealt nimetati neid Rootsis – nüüd ma räägin natuke terminoloogiast, kuidas see muutub ja kuidas me [probleemi sellega] vähendame – uusrootslasteks. Hiljem saadi aru, et ka uusrootslasteks ei tohi neid nimetada, nüüd on nad kõik rootslased. Nüüd, kui pannakse mingeid kuritegusid toime, siis sellest ei räägita enam rahvuspõhiselt, sest see oleks ju rahvuspõhine diskrimineerimine ja kõike muud, aga pilte vaadates me näeme, mis tegelikkuses toimub. Me püüame ennast petta, aga ma ei saa täpselt aru, [milleks]. 

Ma küsisin ka selle kohta, et me toome odavat tööjõudu sisse ja nad saavad legaalselt siin Bolti sõita ja toimetada. Selle peale minister teatas mulle, et nojah, aga need Eesti mehed ei viitsi ju midagi teha, istuvad õhtul kodus, tahavad võtta pudeli õlut, [istuvad,] käed kõhu peal, või loevad ajalehte ja mitte midagi teha ei viitsi. Ma ütlesin, et vaat kui vähe on vaja selleks, et need kaks asja kokku panna. Kuna meil [inimesed] ei viitsi [midagi] teha, siis me toome [tööjõudu] sisse, kuigi me teame, et sellega koos tulevad probleemid, mida me hiljem ühiskonnana kõik kinni maksame. 

On üks väga hea raamat, mille on kirjutanud Douglas Murray. Ma loodan, et paljud teist on seda lugenud. See raamat on "Euroopa kummaline surm". See kirjeldab kogu seda protsessi. Euroopa ise kutsub endale häda kaela. Need asjad, millega me täna tegeleme ja millega Rootsi ise enam hakkama ei saa, need on nii-öelda tagumise otsa järelmid. Sealt raamatust saab lugeda kõikidest nendest riikidest, näiteks Inglismaast, Suurbritanniast, Saksamaast, Rootsist.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Me ei saa sisust rääkida, on ju, me ei tohi diskrimineerida ja polegi vaja, aga tegelikkuses ei suuda me enam seda voogu juhtida ega kontrollida. Seal räägitakse väga paljudel puhkudel samast [asjast]. Täna võeti siin üks seadus vastu, mõned nagu rõõmustavad, aga kui seda raamatut lugeda, siis selgub, et kümme aastat tagasi ikkagi oligi nii, et kuritegusid pandi toime sellepärast, et kellelgi oli liiga lühike seelik, sest oli neid [inimesi], kellele kas usulisel või rahvuslikul [põhjusel] tundus, et näed, neid ahvatletakse, et see on nagu süsteemne tegevus ja toimetamine. See maailm on palju kurjem ja keerulisem. 

See, et me ise endale probleeme koju kutsume, on ikkagi väga-väga müstiline. Minu meelest on Eesti ühiskonnas endiselt väga suuri probleeme nii-öelda sidustamisega. See on kestnud 30 aastat. Me pole väga hästi hakkama saanud. Nüüd me hakkame eksperimenteerima uutes valdkondades ja keegi püüab siin seda sinisilmselt kirjeldada ja rääkida sellest, kuidas see võiks ühiskonna jaoks olla koledasti kasumlik ja vahva idee ja mõte. 

Täna hommikul tõid politseiameti ja Päästeameti juhid esile veel ühe täiendava sisulise probleemi, et mida see tähendab, kui meil on tööjõupuudus, kuidas need noored välja õpetatakse, keda me sinna [tööle] saame, ja kuidas hakkab toimima konkurents teiste jõustruktuuridega. Me saame kusagilt lepinguga mingiteks töödeks raha, oma politseinikele või päästjatele me Eesti ühiskonnas sellist palka ei jõua maksta, aga Rootsi vange valvavad vähe krõbedama palgaga tüübid. Ma ei kujuta väga hästi ette, kuidas neid inimesi motiveerida Eesti ühiskonda mõistlikult teenima. 

Meil, eestlastel, on läbi aja olnud ikkagi [komme] alati kuidagi helgusega vaadata Soome lahele. Vanasti ootasime valget laeva, aga nüüd tulevad valge laevaga meile Rootsist kurjategijad. See on see, mis meie sadamasse saabub. Minu suur soovitus ja sügav ettepanek on seda lepingut mitte ratifitseerida. Kui see ratifitseeritakse, siis minu meelest tuleb väga tõsiselt kaaluda, kas ja kuidas oleks võimalik sellest lepingust hiljem taganeda. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun! 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Ma arvan, et ei ole vaja korrata kõiki neid väga asjalikke, asjakohaseid ja häid argumente, mida on siin välja toodud selle lepingu vastu. Ma olen nende kõigiga absoluutselt nõus. Mitte ühegagi neist ei ole võimalik vaielda, sest nii see lihtsalt on. 

Ma tahan puudutada hoopistükkis tänase, praktiliselt ilma rahva toetuseta oleva koalitsiooni teerullipoliitikat, mida me nägime ka siis, kui komisjoni ettekandja ja koalitsiooni esindaja Valdo Randpere [ettekande tegi] ja küsimustele vastas. Me oleme vist kõik juba harjunud sellega, et kui sa ei ole nõus koalitsiooni seisukohtadega, sa ei ole nõus nendega kaasa minema, sul on omad mõtted, sul on teised arusaamad – ja ma pean ütlema, et just nimelt tänasel opositsioonil on õiged arusaamad sellest, kuidas ja kus suunas Eesti peaks minema –, siis sa oled kohe putinist, sa oled Kremli-meelne või mis iganes. Ühesõnaga, kui puuduvad argumendid, siis algab sildistamine. Mingisugust diskussiooni, arutelu, midagi ei ole. 

Täna nägime aga, et huvitaval kombel on koalitsioon võtnud kasutusele uued toonid. Täna ei süüdistatud opositsiooni esindajaid putinismis ega Kremli-meelsuses, küll tõmmati paralleele kommunistidega, leiti, et Isamaa on sarnane mingite Rootsi kommunistidega ja nii edasi, mis kõik on täiesti absurdne ja laest võetud. Me teame, et sellisele rumalusele ei tasu tähelepanu pöörata. 

Aga minu meelest oli palju ohtlikum see, kui koalitsiooni esindaja hakkas seletama, et kui meie seda lepingut, mis ei olevatki väga hea, aga samas olevat ikkagi väga-väga hea, siin heaks ei kiida, siis meie suhted liitlastega lähevad halvaks, liitlased ehk Rootsi ei pruugi tulla meile siis raskel ajal, kriisiolukorras või sõjas appi. See on palju ohtlikum, sest see alavääristab ja halvustab meie liitlasi. 

Meil on Rootsiga diplomaatilised suhted olnud üle saja aasta. Peale taasiseseisvumist on Rootsi abistanud meid kaitseväe ülesehitamisel väga märkimisväärsel kombel. Meil on ühisõppused, ühistegevus, meie kaitsejõud teevad suurepärast koostööd. Enne Rootsi ja Soome NATO-sse astumist olime me mõlemad ja oleme jätkuvalt JEF-i ehk Joint Expeditionary Force'i liikmed. See on just nimelt selline kiirreageerimise – kuidas seda nimetadagi? – organisatsioon, liit, sõjaline liit, mis kõige esimesena meile appi tuleks. Rootsi kinnitas ju nii enne NATO-sse astumist kui on kinnitanud ka peale seda, et kui midagi juhtub, siis igal juhul tulevad nad Eestile ja teistele Balti riikidele appi. 

Nüüd pannakse meie koalitsiooni poolt kogu see rootslaste hea tahe, kõik meie liitlassuhted kahtluse alla mingisuguse lepinguga, mis Rootsis oleks mõeldamatu. Lõviosa meie ühiskonnast on otseselt sellele vastu …

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Riigikogu opositsioon, keda toetab 70–80% inimestest, on sellele vastu. Sellest teerullipoliitikaga läbisurutavast lepingust pannakse sõltuma meie liitlassuhted, meie hea läbisaamine, meie ühine kaitsetöö ja -tegevus. See on minu meelest ohtlik, seda enam, et me kuulsime täna, kuidas Rootsi parlamendi esindajad on öelnud, et Rootsis oleks sellise lepingu sellises olukorras vastuvõtmine mõeldamatu. Pole kahtlustki, et nad saavad suurepäraselt aru, et kui meie selle lepinguga kaasa ei lähe, siis sellest ei ole midagi hullu. Nad saavad sellest aru. Aga tundub, et meie koalitsioon ei saa aru. Koalitsioon on pannud justkui kaalule sellised täiesti ebavõrdsed asjad ja püüab luua mingisugust täiesti absurdset, mina ütleksin, et just nimelt Eesti ja Rootsi häid suhteid kahjustavat narratiivi. Sellele me peame tingimata vastu olema, sest teist teed ei ole.

Kapo analüüsist on siin juttu olnud, ilma seda ümber jutustamata. Siin puldis võin ma otse välja öelda, et kapo taunib seda lepingut ja Rootsi vangide siia toomist, ta leiab, et seda ei tohiks teha. Seda eriti meie ühiskonna koostise muutumise taustal, kui meil on massiline immigratsioon islamiriikidest, kui massiliselt tuleb sisse islamiäärmuslasi, kellega kapo väga tõsiselt võitleb. Neid on siit palju-palju välja saadetud. Kui tuuakse veel see kontingent siia vanglasse, kellel on läpakad ja tabloidid, kes võivad interneti teel jätkuvalt suhelda kõikide oma mõttekaaslastega, siis tagajärg on katastroofiline. 

Katastroofiline on ka see mõtteviis, et teerullipoliitika abil ja koalitsiooni häälteenamusega tohiks sellist lepingut vastu võtta. Põhiseadus ütleb otseselt, et kui me sõlmime välisriikidega lepinguid, mis [panevad] meile kohustusi, siis selliste lepingute seadustamiseks on vaja Riigikogu häälteenamust. Nii et see leping ja selle läbisurumine on selgelt põhiseadusvastane. Ma kutsun presidenti üles seda mitte heaks kiitma ja minema sellega Riigikohtusse. Seda lihtsalt ei saa lubada. Aitäh!

Aitäh! Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna on kaalul meie head liitlassuhted, meie head liitlassuhted Rootsiga. Just seetõttu ühinesin ma õigusteadlase, endise Riigikohtu liikme Eerik Kergandbergi kirjaga. Me andsime Rootsi Riksdagile teada, mida planeeritavast vanglarendilepingust Eestis arvatakse, millised järeldused sellest võib teha Eesti rahvas ja millised on selle poliitilised järelmid. Lihtsalt selleks, et see ei tuleks meie partneritele üllatusena. Selline ongi aus suhtlemine, mitte ainult naabrite vahel, vaid üldse liitlaste vahel. Me esitasime argumente, kirjeldasime ajaloolist partnerlust, ei hoiatanud ega ähvardanud, vaid kirjeldasime tõsiolusid, kaasa arvatud seda, et Tartu linnas on ka koalitsioonis kokku lepitud, et kui ilmnevad asjaolud, mida selle lepingu allkirjastajad ja toetajad ei ole suutnud ette näha, siis Tartu teeb kindlasti ettepaneku see leping katkestada. 

Aga kõigepealt, miks olla selle lepingu vastu? Selle lepingu vastu peab olema kas või sellepärast, et te kujutate ilmselt ette, kuidas Rootsi nii meie kõnepruugis kui ka rahva keeles ja meeles tulevikus kõlama hakkab. On erinevaid väljendeid, erinevaid ütlemisi, mis ühtede ja teiste rahvaste kohta on. Aga selge on, et kui juurdub see vanglaleping ja sellega kaasnevad mõjud saavad ilmsiks, siis räägitakse rootslastest Eestis ja Tartus enamasti vanglaga seotult. See ei pruugi olla sugugi ainult positiivne. Rootsi migratsioonipoliitika õied on ju need, mis praeguse informatsiooni kohaselt meieni jõuavad. Kui me ilma partnerile, liitlasele oma arvamust ja arvamuse mitmetahulisust teada andmata sellega lepime, siis me ei ole enam uhke rahvas. 

Aga eestlased on uhke rahvas ja selle tõttu me peame olema ausad. Tegelikult on küll arglikus sõnastuses, aga praktiliselt kõik meie jõuametkonnad, ka kapo oma ohuhinnangus andnud märku, et selle lepinguga võib tulla probleeme. Ma tuletan meelde, et nii prokuratuuri, Riigikohtu kui ka Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti juhid on andnud selgelt teada, et on tulemas järelmeid, mida lepingu sõlmijad ei ole ette näinud. 

Neid üllatusi tuleb iga päev juurde. Näiteks loeme tänasest informatsioonist, et senise 250 töötaja asemel värvatakse Tartu vanglasse täiendavalt 300 töötajat ja nende palk algab teatava kompetentsi lisandudes 3000 eurost. Ei ole üldse üllatav, et selle positiivse informatsiooni pinnalt – sest mis meil saaks olla vanglaametnike tunnustamise vastu ja selle vastu, et töökohti justkui juurde luuakse – tekib oht sisejulgeolekule laiemalt. Politsei ei saa enam oma võimaluste piires värvata vajalikke inimesi, sama on Päästeametiga. Tegelikult Tartu julgeolek ja turvalisus mitte ei tugevne, vaid võib sellega seoses ootamatult ohtu sattuda. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Mõni fakt on siin toodud vangla täituvuse kohta. Ma toonitan, et praegu ei ole vangla tühi, vaid seal on ligi 300 kinnipeetavat. Jah, lepingu [jõustumise korral] on plaanis praegused vangid sealt ära viia. See on Justiits- ja Digiministeeriumi jaoks optimeerimisülesanne. Aga optimeerimine, majanduslik optimeerimine on liiga [nõrk] argument, et minna sellise vaimse ja allaandliku allakäigu teele. See mõjutab meid kindlasti negatiivselt. See toob kaasa vangide subkultuuri, mis hakkab mõjutama meie inimesi, kes seal töötavad, sest kõik me võtame tööd koju kaasa, kaasa arvatud vanglatöötajad. Tartut õpitakse rahvusvahelises kriminaalses maailmas geograafilise punktina tundma, enne võib-olla seal sfäärides Tartust väga palju aimu ei olnudki. See ei ole ülikoolilinna esimene unelm, rahvusvaheliselt tuntud vanglalinnaks muutuda. Me astume uude ajastusse. Aga me astume mõnes mõttes tundmatusse. Me peame peatuma enne, kui me päriselt sohu vajume, enne, kui maa põhja vajub ülikool. 

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa Erakond on selle lepingu sõlmimise vastu. Arvesse võttes just riikide kahepoolseid suhteid, oleme me teinud valitsusele korduvalt ettepanekuid, üleskutseid selles suunas, et kui valitsusel on see poliitiline intentsioon, siis lükata selle lepingu jõustamine [vähemalt] valimistejärgsesse aega, kui on võimalik saada sellele kavatsusele Eesti kodanike mandaat. Kahetsusväärselt ei ole valitsus pidanud seda võimalikuks, vaid soovib selle lepingu loetud kuud enne Kristen Michali valitsuse ametiaja lõppu jõustada ja asuda seda juba augustikuust rakendama.  

Selles kontekstis, ma arvan, käitub valitsus ebaküpselt ja rabedalt. Me ei ole näinud mitte sekundikski sisulist valmidust arendada dialoogi kõigi parlamendi opositsioonijõududega, kellel on ühiskondliku toetuse mõttes palju suurem demokraatlik legitiimsus kui tänasel ahta toetuspinnaga valitsusel, kes peaks loetud kuud enne valimisi hoiduma nii vastanduvate sammude astumisest.  

Leping näeb ette rakendamise menetluse, aga näeb ette, nagu iga kahepoolne leping, ka denonsseerimise menetluse. Isamaa sõnum on selge: arvesse võttes sisulisi professionaalseid argumente, mis on kõlanud meie sisejulgeoleku valdkonna inimestelt, ja arvesse võttes ka tõsist asjaolu, mis puudutab Eesti brändi – see ei ole vähetähtis –, Eesti vanglarendimaaks kujundamist, ei pea meie, olles kaalunud neid tehiolusid ja professionaalide objektiivset hinnangut, selle lepingu jõustamist mõistlikuks. Juhul, kui seda siiski tehakse selle kalendriaasta jooksul, siis Isamaa sõnum on, et me oleme valmis selleks, me teeme seda, et kui leping on tõepoolest rakendatud, siis vastavalt lepingus ettenähtud protseduurile me pärast 2027. aasta Riigikogu valimisi denonsseerime selle lepingu protseduuri abil, mis näeb ette 12-kuulise etteteatamisaja.  

Valitsuse tõmblemist iseloomustab üks väga oluline asjaolu. Nimelt see, et Belgia parlamendi kaudu jõudis Eesti avalikkuseni teade selle kohta, et justiitsministeeriumi esindajad peavad läbirääkimisi Belgia dokumentideta võõrkurjategijate paigutamiseks Jõhvi vanglasse. Avaliku tähelepanu ja kriitika all valitsuse esindajad distantseerusid sellest ja ütlesid, et Belgia dokumentideta võõrkurjategijate projekti realiseerimise puhul on küsimus valimistejärgsest ajast. Tekkis põhjendamatu häbelikkustunne. Kui me võtame eelduseks, et meie majanduskasvu üks elemente ja kinnisvarapoliitika elemente on võõrkurjategijate Eestisse paigutamine, siis miks selline häbelikkus Belgia puhul? Neid riike on teisigi, kes kindlasti ratsionaalsetel kaalutlustel oleksid huvitatud oma riigi eripreventsiooni rakendamisest ja oma riigi keskkonna ohutustamisest, toimetades kurjategijaid oma riigi territooriumilt välja.  

Teine argument, mida on toodud – seda on püüdnud valitsuse esindajad esile tuua –, on see, et tegemist on majanduslikult väga kasuliku projektiga. See ei ole realistlik argument. Me oleme saanud informatsiooni Pricewaterhouse'i audiitorbüroo koostatud arvestuste kohta. Nendest selgub, et see projekt eeldatavalt ei too kaasa lisakulusid võrreldes Rootsi Kuningriigi tehtavate maksetega. Nii et jutt sellest, et Eesti riik teenib sellest 30 miljonit eurot, on hämamine. Seda tegelikkuses ei ole. Eesti riigile kaasnevad sellega ulatuslikud kulud, mis, nagu me eeldame selle Pricewaterhouse'i analüüsi põhjal, on vähemasti [tuludega] tasakaalus. 

Kolmas asjaolu, mida on välja toodud, on see, et meil on prognoositav – justiitsministeerium seda prognoosib – vangide arv languses. See tähendab, otsekui Tartu vangla hoone jääks tühjaks. See on saavutatud kriminaalpoliitilise otsusega, et üksikkambrivangistuse asemel on liigutud kambrisse kahe vangi paigutamise teed. Ma juhin tähelepanu, et kui me paigutame siia 600 vangi, siis see muutub meie kriminaalpoliitika puhul juba otsustavaks elemendiks. See tähendab, et kriminaalpoliitika valikuid hakatakse tegema mitte lähtuvalt Eesti karistuspoliitilistest valikutest, olgu kõrgohtlike vägivallakurjategijate, pedofiilide, organiseeritud kuritegevuse esindajate vanglakaristuste puhul, vaid lähtuvalt sellest, kui palju meil on vaba vanglapinda. Meie riigi kriminaalpoliitika põhivalikud langetatakse selle lepingu pinnalt. Me arvame, et see ei ole mõistlik.  

Veel üks argument, mille justiitsminister on välja toonud, on see, et Tartu vangla on vajalik selleks, et võimaliku sõjalise kriisi tingimustes saaks paigutada sinna sõjavange, et see vangla tuleb säilitada opereeritavana. Tõepoolest, selles on oma ratio, eks ole, et selline ohuolukord või stsenaarium võib realiseeruda, kuid siis, vastupidi, tekib tõsine probleem, sest sõjalise kriisi tingimustes peame lisaks sellele, et on vaja toime tulla tsiviilelanikega, toime tulla sõjalise kriisi tõrjumisega, tegelema veel ka 600 kõrgohtliku kurjategija ohutustamisega.  

Neljandaks, ma juhin tähelepanu, et valitsus on käitunud hämavalt. Me ei ole saanud selget vastust, mis tüüpi karistuste kandjad siia tulevad. Justiitsminister kõneles kireroimaritest, kõneles vägistajatest. Nüüd on selgunud, et teatud tüüpi seksuaalkuritegude sooritajaid siia ei paigutata, vähemalt nii on justiitsminister deklareerinud. Küsimus on, kes siis järele jäävad. Meile on teada, et siia tulevad pikaaegset vabadusekaotust kandvad isikud, kes eeldatavalt ei ole integreeritud Rootsi ühiskonda, vaid on välisriikide elanikud või üldse kodakondsustaustata isikud. See tähendab, et need on raskete roimade eest karistatud inimesed. Neid inimesi on suurusjärgus 600. Meil oli küsimus justiitsministrile selle kohta, kui palju hakkab olema isikuid, kes neid külastavad, mistõttu siia moodustub teatud sootsium, aga minister ei olnud paraku võimeline sellele objektiivset hinnangut andma, tuginedes Rootsi vanglakülastuste praktikale. Need on väga häirivad asjaolud.  

Eesti endised politseiametnikud, sisejulgeoleku eksperdid, ka vanglapsühhiaatriaga tegelevad inimesed, erialainimesed on andnud sellele [lepingule] hävitava ja mureliku hinnangu. Tegemist on eksperimendiga, mis on võrdlemisi unikaalne. Meil on tõepoolest näide selle kohta, et ka Kosovos planeeritakse niisugust projekti, aga see on Kosovo riigi ja inimeste valik. Meie peaksime oma majanduskasvu üles ehitama mitte vangla allrendile, vaid nii, et täisjõus mehed ja naised võiksid osaleda riigikaitses, tegeleda Eestis lisaväärtuse loomisega, me ei tohiks muuta neid Eesti Vabariigi riigiteenijatena hoopis võõrriigi kurjategijate teenindamise üksuseks. See ei ole ka ratsionaalne ja vastutustundlik meie riigi inimvaraga ümberkäimise mõttes.  

See ei ole koht Eesti riigi brändi kujundamiseks rahvusvaheliselt. See on ainukene idee lisaks teatud ettevõtete kaughasartmängumaksu langetamisele, mida valitsus on suutnud majanduskasvu valdkonnas välja tuua, ainukene majanduskasvu projekt. Aga paberi peal selgub, et see on selles loogikas vähemasti tasakaalus projekt.  

Viimane sõnum on mul see, et Isamaa hinnangul vajab see leping – kuna see võtab riigile selgeid varalisi kohustusi, suurusjärgus 30 miljonit eurot …

Teie aeg! Aitäh!

… mida riik peab täitma – parlamendi koosseisu häälteenamust. Me oleme selles veendunud, tõlgendades põhiseadust ja kodukorraseadust. Aitäh!

Aitäh! Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head rahva teenrid! No kogu seda arutelu kuulates ja eelnõu vaadates tundub uskumatu, et me sellist asja Riigikogus üldse arutame. Uskumatu, et valitsus on pannud sadu ja võib-olla ametnikud on pannud isegi tuhandeid töötunde selle alla, et sellist Eestile täiesti ebavajalikku projekti ette võtta. Eestile ei ole sada aastat neid Rootsi vange vaja ja meil on sada pakilisemat probleemi, millega valitsus peaks tegelema. 

Lisaks on see küsimus väärikusest. Kas Eesti Nokia ongi siis Rootsi kriminaalide majutusasutuseks olemine? Reformierakond ja Eesti 200 on esitlenud seda kui sellist head äriprojekti: vaadake, ainult 3000 eurot vangi kohta on kulud, ja näete, lausa 8000 eurot saame kätte! Selline ehtne rehepapijutt. Selge on see, et ühiskonnale kaasnevad kulud ja mõjud on oluliselt suuremad kui see väidetav rahaline kasu, mida riik saab. 

Ilma häbenemata tuleb ausalt rääkida sellest, miks see eelnõu tegelikult täna siin on, mis see päris põhjus on. See põhjus on massiimmigratsioon, Rootsi ja laiemalt Euroopa läbikukkunud migratsioonipoliitika. Ma olen täiesti veendunud, et kui Rootsis oleks tehtud rände kohta aastakümneid tagasi teistsuguseid otsuseid, siis ei oleks seda eelnõu siin. Ka rootslased ise, kes ei taha neist asjadest väga rääkida, on tunnistanud, et Rootsi vanglates on migranditaustaga isikuid märkimisväärselt rohkem kui põliseid rootslasi. 

Laiemalt on sellesama massiimmigratsiooni näol tegemist mitte ainult Rootsi, vaid Euroopa allakäiguga. Ühiskondadega on aastakümneid manipuleeritud, kasutatud ära inimeste heatahtlikkust, heausksust. Me ju aitame teisi, kui me need sisserändajad siia võtame! Tegelikult kahjuks ei aidata, vaid lõhutakse oma ühiskonda. 

Seesama eelnõu ongi sellesama läbikukkunud massiimmigratsiooni tagajärg. Eestist ei tohi saada läbikukkunud multikulti tagajärgedega tegelejat. Eesti kvoot on null, ka välisvangide puhul, ja seda lepingut ei tohi sõlmida! Eesti elanike märkimisväärne osa, enamus, on sellele vastu. Nagu siit puldist juba korduvalt on öeldud, see eelnõu läheb tühistamisele, nii et ei ole mitte mingit vajadust ega põhjust seda täna vastu võtta. Aitäh!

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kas Eesti vanglaametnikud on võimekad? Kas rootslased on meile head liitlased? Kas Lõuna-Eestisse tuleks senisest rohkem töökohti luua? (Saalist kõlab jaa-vastus.) Ka minu vastus kõigile nendele kolmele küsimusele oli jah, nii nagu teil, aga nendest kolmest jahhist ei järeldu ei otseselt ega kaudselt, et oleks vaja Tartu vangla täita Rootsi vangidega. 

Me oleme ju ise palju kritiseerinud avaliku sektori silo[tornistamist]. Ma täiesti mõistan justiitsministeeriumi ja vanglate valdkonna muret, et eelarve miinus on väga suur, ei ole lootust, et lisataotlused eelarveläbirääkimistel rahuldatakse, aga Tartu vangla üldkulud tahavad katmist. Täiesti objektiivne mure! Nüüd on leitud lahendus, et hakkame seda vanglat aga Rootsile välja rentima, sest justiitsministeeriumi eelarve jaoks on see väga kasulik kokkulepe. Samas tulevad sellega kaasa kulud tervishoius, kaudsed mõjud politsei või päästjate töökohtadele, mis on praegu täidetud, värbamisraskused. Justiitsministri seisukoht võib olla inimlikult mõistetav, samas, niimoodi jupiti valitsus läheneda ei saa. 

Kus on sünteesivõime, oskus tervikut vaadata ja Eesti jaoks strateegilisi valikuid teha? Me näeme, et valitsuses on see puudu. Eile oli sama seis kliimakindla majanduse seadusega, kus jah, üks jupp võib olla sobiv, teine jupp võib olla sobiv, aga strateegilisi valikuid Eesti jaoks tegelikult ei tehta. Kui valitsusel ei ole Eesti jaoks terviku nägemise oskust, siis Riigikogu peaks seda otsust tervikuna kaaluma, vaatama mõjusid väljaspool justiitsministeeriumi valitsemisala ja tegema otsuse, mis on Eesti jaoks mõistlik ja kasulik. 

Nii nagu mitmed kolleegid enne mind, toon ka mina välja viis aspekti. Tõepoolest, ka avaliku info põhjal on arusaam, et alates augustist – kui täna see leping ratifitseeritakse – hakkavad Rootsi vangid Tartusse jõudma. Aasta jooksul plaanib vanglateenistus täita 300 vanglaametniku kohta – aasta jooksul 300 kohta! – olukorras, kus sisejulgeoleku valdkonnas on tööjõu nappus, inimesi on puudu. See tähendab, et praegu politseis või Päästeametis ametis olevad inimesed liiguvad vanglasse [tööle]. See tähendab ka seda, et ilmselt makstakse, nii nagu avalikuks on saanud, vanglas kõrgemat palka, et oleks võimalik nii kiire tempoga need kohad täita. Me loome valdkonnasisest pinget, me teeme Eestis igapäevase turvalisuse tagamise keerulisemaks. See on täiesti ebaratsionaalne, kui vaadata seda valikut Eesti kui terviku jaoks. Teisalt [on see ebaratsionaalne] ka pikas perspektiivis, kuna tootlikkus on meil nii madal ja kõik noored, kes saavad erialase hariduse, peaksid kõrge lisandväärtusega ametikohtadele liikuma. Tõesti, need [uued] vanglaametnike töökohad, mis ei ole Eesti turvalisuse igapäevaseks tagamiseks vajalikud, ei ole mõistlik otsus. 

Kolmandaks, tervishoiuteenuse osutamine. Eriarstiabi järjekorrad ja raskused vaimse tervise teenuste meie enda noortele pakkumisel näitavad, et valdkond on juba surve all. Täiendavad teenusevajajad Eestis, ka siis, kui neile tuleb osutada ainult piiratud hulgal teenuseid, ja isegi kui nende teenuste osutamise eest maksaks Rootsi, ei ole ikkagi mõistlik. 

Kuna viimane istungjärgunädal läheb varsti käima, siis annan ka suvelugemissoovituse. Rein Raual on suurepärane raamat "Katkurong", mis kirjeldab seda, kuidas sada aastat tagasi Eestis Patarei vanglas tervishoiuteenust osutati. Nii et soovitan teile suvelugemist. 

Neljandaks, tõepoolest, ka komisjoni esindajalt Valdo Randperelt küsiti väga palju nende kulude kohta, mis asutustele võivad kaasneda. 

Palun kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

Üldised hinnangud on seletuskirjas esitatud. Samas, terviklikku arusaama, mis võiks olla tänase otsuse aluseks, ei ole. Ka lisavajadused eri asutustes, on need kohtud või Õiguskantsleri Kantselei, ei ole valitsuse ette veel viidud. Nii et ka valitsus seda kulude pilti tervikuna ei tea, ka meie ei tea, ka Valdo Randpere ei teadnud. Kuidas me saame otsustada, kui meil ei ole teadmist, kas Eesti jaoks on see ikka üldse kasulik mäng? 

Viimaseks on need kurjategijatega seotud riskid. Eesti on väga turvaline koht elamiseks ja ma arvan, et me ei peaks seda muutma. Eelkõnelejad on kirjeldanud radikaliseerumise ja vangide subkultuuri leviku riski ja muid riske, mis väliskurjategijate Eestisse toomisega võivad kaasneda. Ma tunnistan, et nii nagu sisejulgeolekuasutused on nentinud, neid riske on võimalik maandada. Aga see on kulukas ja see ei tähenda, et neid riske ei ilmne. Lõpuks me tegeleme veel aastaid nende järelmitega. 

Taas ma küsin, kus see Eesti kasu on ja kas on mõtet seda kõike teha. Mina ja ülejäänud sotsiaaldemokraadid leiame, et seda lepingut ei saa toetada. Ma hääletan selle vastu. Aitäh!

Aitäh! Alar Laneman, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma väga vabandan, et sellisest intensiivsest päevakavast hoolimata ei näinud ma muud võimalust kui siiski tulla pulti. Aga proovin olla konkreetne. Mõned asjad, mida siin arutelude käigus [öeldi,] vajavad täiendamist ja [mõni asi vajab] lihtsalt väljaütlemist. 

Tegemist on loomulikult väga keerulise valdkonnaga ja ilmselgelt nõuab selle elluviimine kõikide riskide tajumist ja nendega vastutustundlikku tegelemist. Samas peab olema väga tähelepanelik, et me liigse hirmutamisega ei tegeleks. Siin on arutelude käigus kokku miksitud kriminaalpoliitikat, karistuspoliitikat, korrektsiooni. 

Pean sissejuhatuseks lihtsalt vajalikuks märkida, Rootsi olukorrast rääkides, et seal ei ole probleeme nendega, kes kinni on, probleeme on nendega, kes möllavad tänaval, sest neid ei ole õigel ajal kinni pandud. See on, ma arvan, väga paljude poolt kogetud seaduspärasus, kahjuks ka siin Eestis: me avastame, et on pandud toime kole tegu, ja siis selgub, et tegelikult see tegude saba on üsna pikk. (Vahelehüüe.) Siin peaks säilitama tasakaalu. Probleeme on nendega, kes saavad oma tegusid jätkata, mitte nendega, kes juba kannavad karistust. Seda esiteks. 

[Kõige olulisem] on see, et liitlassuhteid ei tohi kunagi alavääristada või neid juba ette toimivaks lugeda. Liitlassuhted vajavad hoolsust ja tööd iga päev. Erinevalt paljudest siin saalis, kellel on oma arvamus, mida ma austan, olen mina isiklikult liitlassuhetega tegelenud aastast 2004 ja nende ettevalmistamist alustasin isegi varem, alates 1990-ndatest, kui esimesed üksused said missioonile saadetud ja nende teenistusega tegeletud. Liitlassuhted vajavad tööd iga päev, seal ei toimu midagi automaatselt, seal on vaja otsuseid ja usaldust ja üksteise toetamist nii planeerimisetappides, otsustusetappides kui ka elluviimises. Appi võidakse tulla, aga mitte piisavalt kiiresti, mitte piisavas mahus ja nii edasi. Kõikide liitlaste probleemid on erinevad, need ei ole automaatselt sarnased. Nii et alatähtsustades või isegi halvustades ühe liitlase muresid, pannakse mulda seeme, mis kasvatab üles samasuguse suhtumise meisse. 

Samas, kõik need mured, mis siin välja öeldi lepinguga seoses, on tõsised ja nõuavad tähelepanu, loomulikult. Aga me ei tohi kahjustada oma läbisaamist liitlastega, sest maailm ei ole lihtne ega keeruline, midagi ei ole siin juba ette kingitud. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me arutame täna küsimust, kas Eesti peaks võtma enda vanglasse Rootsi kinnipeetavaid. Mida rohkem ma sellele teemale mõtlen, seda rohkem tekib küsimusi ja seda vähem on vastuseid. Valitsus on püüdnud seda plaani esitleda kui suurepärast majandustehingut. Räägitakse kümnetest miljonitest eurodest, tühjadest vanglakohtadest ja sellest, kuidas Eesti saaks olemasolevat taristut paremini kasutada. Paberil võib see kõik tunduda ilus, kuid riiki ei juhita ainult Exceli tabelite järgi. Riiki juhitakse ka vastutustunde, ettenägelikkuse ja terve mõistusega. 

Kõigepealt tasub küsida, miks Rootsi üldse soovib oma vange Eestisse saata. Vastus on lihtne. Rootsil on vanglakohtadest puudus, Rootsil on probleeme kuritegevusega, Rootsil on probleeme, mida nad ei ole suutnud ise lahendada. Nüüd pakutakse, et Eesti need probleemid lahendaks. Ma küsin, miks. Kas Eesti ülesanne on lahendada Rootsi probleeme? Kas Eesti maksumaksja huvides on see, et siia tuuakse teise riigi probleeme, neid vange, kes on tekitanud Rootsis sisepoliitilisi probleeme? Mina ei ole selles veendunud. 

Valitsus räägib rahast, kuid raha ei saa olla ainus argument. Kui raha oleks ainus argument, siis võiksime ju välja rentida ka muid riiklikke funktsioone. Küsimus on selles, milline on mõju Eestile tervikuna. 

Eriline küsimus puudutab Tartut ja Lõuna-Eestit. Miks just Tartu? Miks peavad Rootsi vangid minema just sinna? Eestis on vanglaid ka mujal. Kui see on nii suurepärane idee, siis miks ei soovita neid vange paigutada siia Tallinnasse, kus elab ligi pool Eesti rahvastikust? Miks peab selle koormuse võtma enda kanda just Lõuna-Eesti? Lõuna-Eesti inimesed ei ole seda soovinud. Sealsed kohalikud omavalitsused ei ole selle mõtte üle rõõmust hõisanud. Vastupidi, inimesed on väljendanud muret ning see mure on täiesti õigustatud. 

Meile öeldakse, et tegemist on madala riskiga kinnipeetavatega. Aga iga kord, kui selle teema kohta rohkem küsida, selgub, et päris täpselt ei soovita vastata. Kui madal see risk siis ikkagi on, milliseid kuritegusid on need inimesed toime pannud, millised on võimalikud julgeolekuriskid, millised on kulud, kui midagi peaks valesti minema? Need küsimused väärivad ausaid vastuseid. 

Mulle teeb muret ka see, et räägitakse tuludest, kuid palju vähem räägitakse kuludest. Kui palju läheb maksma täiendava personali värbamine, kui palju läheb maksma väljaõpe, kui palju läheb maksma turvalisuse tagamine, kui palju läheb maksma järelevalve, kui palju läheb maksma kogu süsteemi kohandamine? Sageli kuuleme ainult tulude poolest, kuid [meile ei näidata] täielikku pilti. 

Jõuamegi töötajateni. Eesti vanglaametnikud teevad väga rasket tööd. Tegemist on ametiga, mis nõuab professionaalsust, vastupidavust ja suure vastutuse võtmist. Ometi on Eesti vangivalvurite palgad märgatavalt madalamad kui Rootsi vangivalvuritel. See tekitab omakorda küsimuse, et kui Rootsi maksab Eestile kümneid miljoneid eurosid aastas, siis kui suur osa sellest rahast jõuab nende inimesteni, kes peavad nende vangidega tegelikult töötama, kui palju paraneb Eesti vanglaametnike töötasu, kui palju paraneb nende töökeskkond. Äkki kasutatakse saadavat raha lihtsalt riigieelarve aukude lappimiseks?

Veel üks küsimus puudutab pretsedenti. Kui me täna võtame vastu Rootsi vangid, siis mis saab homme? Kas viie aasta pärast räägime sellest, et Eesti võiks võtta vastu veel rohkem välisriikide kinnipeetavaid? Kas kümne aasta pärast on Eesti muutunud riigiks, mis rendibki oma vanglakohti teistele riikidele? Mina ei usu, et see peaks olema Eesti tulevikunägemus.

Eesti [edu] ei peaks põhinema sellel, et me muutume odavaks alternatiiviks teiste riikide probleemide lahendamisel. Eesti edu peaks põhinema tugeval majandusel, ettevõtlusel, innovatsioonil, haridusel ja julgeolekul. 

Kui Rootsil on probleem, siis peab Rootsi selle lahendama. Kui Rootsil on puudu vanglakohtadest, siis peaks Rootsi neid juurde ehitama. Kui Rootsil on probleem kuritegevusega, siis peab Rootsi tegelema nende põhjustega.

Kas soovite lisaaega?  

Jaa, palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisa. 

Eesti ei pea muutuma riigiks, kuhu teised riigid oma probleeme eksportida saavad. Seetõttu leian, et enne lõplike otsuste tegemist tuleks avalikkusele ja Riigikogule anda selged vastused kõigile küsimustele: millised on riskid, millised on tegelikud kulud, millised on pikaajalised mõjud ning milline on kasu Eesti inimestele? Seni aga on jäänud mulle mulje, et meilt oodatakse usku: usaldage valitsust, usaldage ametnikke, usaldage prognoose! Mina arvan, et nii oluliste otsuste puhul ei piisa usust, vaid on vaja fakte, läbipaistvust ja vastuseid. 

Olen ise Tartumaa ja Jõgevamaa saadik. Ma ei ole kohanud ühtegi valijat sealt piirkonnast, kes ootaks Rootsi vange Tartusse. Mul oli küll siiralt kurb täna kuulda, kui Randpere rääkis, et Tartu linnapea on öelnud, et vanglaga ei ole muresid. Ma ei saanud vastust, kas Tartu linnapea soovib vange Tartusse. Tartus elavad minu kahe tütre pered ja minu abikaasa. Nendelt on mulle tulnud küll selge sõnum, et nemad ühtegi vangi Tartusse ei oota. Oleme ausad, kui Tallinna rahvas, kes on siin saalis enamuses, soovib neid vange, siis tooge nad Tallinnasse. Mina ütlen Tartu ja Lõuna-Eesti piirkonna esindajana selgelt, et mina ega minu valijad ei soovi neid Tartus näha. 

On selge, et selle ratifitseerimise poolt ei ole võimalik siin saalis täna hääletada. Selgelt hääletan ma selle ratifitseerimise vastu. Aitäh! 

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Siit kõnepuldist tasub selle päevakorrapunkti kohta küsida ilmselt seda, mida mõtleb lihtne Eesti inimene kõike seda siin saalis toimuvat kuulates. Ta mõtleb, et me oleme peast põrunud. Lihtne inimene mõtleb [kindlasti], et me oleme peast põrunud, sest me tegeleme mingisuguse teemaga, millest ei ole mitte midagi võimalik aru saada. 

Miks Eesti parlament, kõrgeim kogu, arutab juba mitmendat tundi selle üle, kas välisriikide vangidel oleks Eestis õige koht? Eesti rahvas ootab siia meie armsasse Eestisse insenere, teadlasi, arste, eelkõige ootab koju tagasi oma poegi ja tütreid, kes on läinud välismaale. Võiks arutada selle üle, mida teha, et Eesti oleks parim paik. Aga me arutame Rootsi riigi probleemi, seda probleemi, mis on aastate jooksul tekkinud ja mille üle nad on oma parlamendis aastaid vaielnud. Olgem ausad, nad ei ole leidnud lahendust, sest on tehtud pöördumatuid vigu. 

Kui me räägime meie haridussüsteemist, räägime tulevikust, siis me tihti ütleme, et meil jälle ei jätku raha pidada väikest maakooli või võib-olla kahte kutsehariduskeskust ühes maakonnas. Ei tea, kas ülikooligi jaksab niimoodi rahvusülikoolina pidada. Ja vabandust, nüüd me arvame, et me suudame need inimesed, kes on pandud Rootsi riigis vangi, siin ümber kasvatada ja suunata tagasi Rootsi riiki õiglast ja õiget elu elama, oma riiki teenima. See on ju võimatu missioon. 

Sellepärast meie nimetamegi ja paljud kolleegid on nimetanud kogu seda temaatikat äriprojektiks, tulu teenimise projektiks. Meil on majad, mis vajavad sisustamist, ja võib-olla on hulk inimesi, keda me saaks selle [projekti] nimel tööle panna. Jälle, täiesti äraspidine lähenemine. Maja ei ole ju kunagi selles mõttes probleem või omaette väärtus, väärtus on kodu selle sees. Eesti riiki me ehitame ju igaüks oma koduna ehk väärtusruumina ja siia väärtusruumi – vabandust! – ei mahu rohkem vange. Siia mahub rohkem majandust, rohkem teadlasi, siin mahub rohkem lapsi kodudesse. Siia mahub turvatunne ja kogu see meie riigi jätkusuutlikkuse perspektiiv. 

Nii et ma arvan, et kogu see debatt, kogu selle teema tõstatamine selles ideoloogilises suunas on äärmiselt kahetsusväärne. Kui me hakkasime vanglaid rajama, siis me oleksime pidanud suutma ette näha, täpselt samamoodi nagu siis, kui me ehitame uusi koolimaju, ega meil ei teki probleemi. Võib-olla on see kohatu võrdlus, aga maja ehitades me peame saama aru, mis on selle maja tulevik, kas sinna tekib neid jalajälgi põrandale või mitte. 

Nüüd me arutame tõsiselt parlamendis seda, et meil on maja valmis ja see probleem on nii suur, et me peame selle lahendama rahvusvahelise kokkuleppega pikaks ajaks, rääkides sellest, et tegelikult mingeid riske väga ei kaasnegi, ei ole riske. Aga iga ekspert, iga valdkonna inimene, iga inimene tänavalt saab ju aru, et see teema on nii suur ja kui neid riske ei oleks, siis seda teemat ju ka ei arutataks. Igaüks tunneb ennast kuidagi selles probleemis ära, eelkõige sellepärast, et see on väärtusküsimus, mitte majandusküsimus. Ärme pöörame seda majandusküsimuseks, sest majandusküsimused ei ole võrreldavad nende väärtusküsimustega selles kontekstis. Tõepoolest, nii nagu hea kolleeg Riina Sikkut ütles, võib-olla tõesti üks ministeerium näeb selles lahendust, aga terve Eesti näeb selles probleemi. Nii et ärme teeme ühe ministeeriumi tahte järgi, teeme kogu Eesti tahte järgi. Ärme toetame seda! Aitäh! 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Teate, me oleme siin aastaid otsinud Eesti Nokiat. Mäletatavasti oleme igasuguseid huvitavaid asju välja mõelnud, aga Nokiani päriselt ei ole jõudnud. Võib poolnaljatades öelda, et nüüd on see Eesti Nokia leitud: hakkame oma vanglaid raha eest rendile andma. Miks mitte, võib öelda, et kerge raha. Aga tegelikult nii lihtne see ka ei ole ja asi on naljast päris kaugel. 

Me kohtusime, nagu ma täna siin juba mainisin, paar nädalat tagasi politseiteenistujate ametiühingu esindajatega. Nende kõige suurem mure on loomulikult personaliküsimus. Alamehitatud on kahjuks meie politsei ja Päästeamet. Selle kõrval tõid nad välja, et välisriikide kinnipeetavate toomine Eestisse on lisaväljakutse avaliku korra kaitsmisel ja ühiskonna turvalisuse tagamisel. Teisisõnu, kui meid siin üritati veenda selles, et politsei iseenesest ei ole sellele ideele, nii-öelda uuele Eesti Nokiale vastu, siis päriselt see nii ei ole. 

Needsamad politsei esindajad juhtisid meie tähelepanu sellele, et Euroopa julgeolekuasutused on korduvalt hoiatanud, et vanglad on muutunud radikaliseerumise kasvulavaks. Islamism, vägivaldne gängikultuur, äärmusvasakpoolsus – kõik need ideoloogiad levivad suletud süsteemides kiiresti. Kui Eestisse tuuakse kinnipeetavad, kellel on sidemeid selliste liikumistega, on see väljakutse sisejulgeoleku tagajatele. Need ideoloogiad ei jää vanglamüüride vahele, radikaalne mõtteviis imbub valvurite, teiste vangide ja külastajate kaudu ka väljapoole. Kui kinnipeetavate lähedased ja "toetajad" liiguvad koos nendega siia, siis võib Eesti linnade tänavatel hakata varsti liikuma inimesi, kelle väärtusruum ei ühti meie omaga ja kelle eesmärgid võivad olla ohtlikud. See on professionaalide, asjatundjate arvamus. 

Huvitav oleks selle kohta küsida loomulikult ka Tartu linnapea käest. Tema erakonnakaaslane Valdo Randpere rääkis päris pikalt, nagu Tartu linnapeal ei oleks midagi selle vastu, kui need Rootsi vangid sinna läheksid, ja Tartu vangla pole kunagi probleeme tekitanud. Kuigi kui [Valdo Randpere] käest otse küsiti, kas Urmas Klaas on öelnud, et tema toetab seda mõtet, et need vangid Rootsist siia tuuakse, siis otsest vastust ei tulnud. Nii et ei saa öelda, et linnapea oleks sajaprotsendiliselt selle seaduseelnõu poolt. 

Küll aga me teame, et selle vastu on Eesti elanikud. Eile tuli kõigile, ma arvan, pressiteade, kus MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut kirjutas, et nende tellitud värskest küsitlusest selgus, et 54% kodanikest ei toeta Eesti ja Rootsi vahel sõlmitud vanglarendilepingut, mille alusel tuuakse Tartu vanglasse karistust kandma kuni 600 Rootsi vangi. Samuti leidis vastajatest 48%, et järgmine valitsus peaks lepingu tühistama. Õigluse mõttes ütlen, et toetajate arv oli ainult 35% ja vastu oli 54%, 11% ütles, et ei oska öelda. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

48% ütles, et see leping tuleb tühistada, kui tuleb järgmine valitsus, ja 38% ütles, et ei pea seda tegema. Nii et selge enamus arvab, et see ei ole pehmelt öeldes väga hea mõte. 

Jällegi, see kõik viidi kiiresti läbi ja siis meile siin räägitakse, et aga Rootsi parlament ratifitseeris selle väga kiiresti, neil ei ole midagi selle vastu, vastupidi. No loomulikult ei ole! Mul ka ei oleks, kui ma oleks Rootsi parlamendis. Kui me räägime nendest riskidest, mis sellest tulenevad, siis kõik riskid on ju põhimõtteliselt Eesti poole peal. Vangid tulevad Rootsist siia, Eesti peab nendega tegelema, Rootsi ainult maksab. Ühel hetkel, kui tekivad mingisugused probleemid, mured ja nii edasi, siis kõik need mured ja probleemid on Eesti riigi, mitte Rootsi riigi lahendada. Nii et loomulikult on Rootsi poolt see roheline tuli antud ja ma arvan, et nad on selle üle väga õnnelikud. 

Aga minu küsimus on see, kas sellest saabki tavapraktika, et me hakkamegi neid kohti vanglates niimoodi rendile andma ja siis lihtsalt teemegi sellest nagu uue Eesti Nokia: Euroopa riigid ja miks mitte ka teised riigid, mitte ainult Euroopa riigid, tooge oma vangid siia, me hakkame selle eest raha küsima ja siis arvame, et kõik on hästi ja mitte mingeid probleeme sellest ei teki. 

Meile see idee kindlasti ei meeldi, me ei poolda seda eelnõu ja oleme sellele vastu. Minu kolleeg arvatavasti juba andis [teise lugemise] katkestamise ettepaneku üle. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti rahvas, niipalju kui teid seda [arutelu] vaatab ja jälgib! Ma oma küsimuses Valdo Randperele juba mainisin, et minu hinnangul on selle eelnõu ja selle lepingu näol tegemist vägivallaga Eesti ühiskonna vastu, sest on täiesti selge, ka eelkõneleja tõi need numbrid välja, et enam kui pool inimestest, kes on viitsinud ennast asjaga kurssi viia, ei toeta vangide Rootsist Eestisse toomist. 

Seda täiesti arusaadavatel põhjustel. Jutud mingist rahast, mida me hakkame teenima – no ausalt öeldes viitab see valitsuse banaanivabariiklikule suhtumisele Eesti riiki. Me oleme banaanivabariik. Kui meile pakutakse raha, siis me oleme nõus ei tea millega. Oleme nõus võtma vastu kurjategijaid, vägistajaid, islamiterroriste, ideoloogilisi terroriste, kes istuvad oma aja ära, aga nad on nii ideoloogilised, et pärast vabanemist hakkavad nagunii uuesti vägivaldselt oma islamiideoloogiat juurutama. 

Ka ajaloos on olnud näiteid selle kohta, kuidas püütakse oma kurjategijatest lahti saada neid kuskile mujale saates. Inglismaa, Suurbritannia, saatis oma kurjategijaid Austraaliasse, Prantsusmaa saatis Prantsuse Guajaanasse. Neid näiteid võib tuua veel. Mingitele Vaikse ookeani saartele on kurjategijaid saadetud. Nii et see on olnud juba varasem ajalooline praktika, et need, kellel kuritegevus üle ääre ajab, püüavad kurjategijatest lahti saada, saates nad kusagile ära, kus nad vastu võetakse või kus ei ole vastuseisu nende vastuvõtmisele. Ja sellega on probleem lahendatud.

Aga meie jaoks ei ole probleem lahendatud. Meie jaoks ei ole probleem lahendatud! Meile Eestis tähendab see kumuleerivate probleemide vastuvõtmist Rootsist siia toodud vangide näol. Kumuleerivate! Kõik probleemid ei tule välja kohe. Asjadel on oma arenguloogika ja need probleemid hakkavad ilmnema ajapikku. Meil ei ole neid probleeme vaja. 

Eelkõnelejad tõid välja terve hulga põletavaid probleeme, mis meie ühiskonna ees on, alates haridussüsteemi kokkukukkumisest ja lõpetades meditsiinisüsteemi kriisiga. Need on reaalsed probleemid, mis vajavad lahendamist. Selle asemel me tegeleme siin juba, ma ei tea, viiendat tundi Rootsi vangide küsimusega. 

See on vägivald Eesti ühiskonna suhtes. Mitte ainult selles tähenduses, et absoluutne enamus inimestest on nende vangide siia toomise vastu, vaid ka selles tähenduses, et see suunab vägivaldselt meie tähelepanu kõrvale reaalsetelt probleemidelt, millega me peaksime tegelema päevast päeva ja mille lahendamisest sõltuvad meie oma inimeste tervis, haridus, sotsiaalne tasakaal ja igapäevaeluküsimuste lahendused. Seda esiteks. 

Reformierakonna esindaja tuli muidugi lagedale sellega, millega nad ainult oskavadki lagedale tulla, kui neil enam muud trumpkaarti kuskil võidunud kaardipakis ei ole. See on julgeolek. Kujutad sa ette, Rootsi laevastik ja Rootsi lennuvägi ei tulegi Eestile appi, kui me ei võta siia vange! See on naeruväärne, sõbrad! Meil on NATO leping, meil on liitlassuhted, meil on ühisõppused, meil on ühisprojektid, meil on teabevahetus ja ma ei tea, mis asjad veel. Ma ei ole võib-olla nii kursis kõikide üksikasjadega, aga naeruväärne on väita, nagu ei tuleks Rootsi meile kriisi korral appi sellepärast, et me ei ole võtnud 600 islamiterroristist vangi oma tühjalt seisvasse vanglasse. Niisuguste lapsikustega ei ole mingit mõtet tulla meid siin manipuleerima, see ei ole tõsiselt võetav jutt. 

Neid liitlasi on meil NATO-s terve hulk. Sellesama vangladebati käigus on ju ilmnenud, et küll hollandlased, küll iirlased, küll soomlased on ka tahtnud ree peale hüpata. Neile me oleme ära öelnud, nende puhul me ei karda liitlassuhete kahjustamist, aga näe, rootslaste puhul kardame. See ei ole tõsiselt võetav. 

Isamaa esindajatele ütlen ma ka midagi. Ka meie oleme seda meelt, et see leping tuleb lõpetada, tehes seda nii, nagu lepingu tingimused ette näevad. Kuid ma tean ka seda, et selleks, et Isamaa lõpetaks selle lepingu, aga lõpetaks ka automaksu ja [teeks muud maksuotsused], nagu nad on lubanud, on neile valitsusse vaja partnerina EKRE-t. Sest EKRE on tõepoolest see …

Teie aeg!  

… kes lubab ja teeb, mitte ei hakka otsima põhjendusi, et on vaja veel fraktsioonis seda asja arutada. Meil ei ole vaja fraktsioonis arutada.  

Mart Helme, kuidas me nüüd teeme? Te olete üle [aja] läinud. 

Jaa, ma lähen kohe ära. Me ei tee midagi. Mart Helmet seekord veel Riigikogust välja ei arvata. 

Aitäh! Ilma lisaajata, muuseas, Mart Helme, te läksite [ajast] lihtsalt üle. Aga aitäh! Nii, Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Inimesed, kõik, kes vaatavad! Jah, tõepoolest, see ratifitseerimise olukord on jõudnud sinna, et täna me kas võtame selle [otsuse] vastu või ei võta. Kindlasti oleks Eestile kasulikum, kui me seda vastu ei võtaks. 

Meil ei ole vaja Eestisse importida Rootsi probleeme. Just selles kontekstis, et Rootsi ei ole saanud oma immigratsioonipoliitikaga hakkama ja Eesti siis lahkelt tuleb ja hakkab neid probleeme lahendama, vange vastu võttes. Mõni eelkõneleja siin rääkis, et probleem ei ole vangides, kes kinni istuvad, vaid nendes, kes tänaval pahandusi teevad. Proovime oma koduhoovis ja oma Eestimaal selle asja korda ajada. Need, kes tänavatel möllavad, saaks isoleerida kas või vanglatesse, kus nad [kannaksid] õiglast karistust, ja vanglad oleksid kasutuses. 

Mind teeb mõtlikuks ja ärevaks see faktide või andmetega manipuleerimine. Meile on toodud siia mingid suurepärased reklaamlehed, kus infooperatsiooni ette on rakendatud vanglateenistus, kes kiidab, kui hea asi see on. Samas, nende numbrite seas siin on öeldud, et luuakse juurde kuni 250 töökohta. Täna aga loeme ERR-ist, et Päästeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor ütlevad, et luuakse kuni 300 töökohta. See tähendab minu arvates seda, et me ei räägi enam mingist 600 vangist, vaid see arv võib suureneda. Seda enam, kui öeldakse, et Eesti vangid viiakse Tartust nii Viru vanglasse kui ka Tallinnasse. See tähendab seda, et juba on eeltöö tehtud selleks, et tuua siia veel rohkem vange. Selline vaikselt juurdekerimine käib. 

Kuidas need liitlassuhted paranevad, seda ma ei oska öelda. Rootsi liitus ju NATO-ga 2024. aastal. Selle kahe aastaga, ma arvan, me ei ole neid suhteid halvaks ajanudki. Ei saa öelda, et vangide mittevastuvõtmise tõttu need suhted läheksid halvemaks. Ma arvan, et NATO-partnerlus tähendab hoopis midagi muud, mitte omavahel vangide vahetamist. 

Nii kaua, kuni me oma riigis korda majja ei saa, vaid tegeleme teiste riikide probleemidega ning oma inimeste aina suurema maksustamisega ja oma inimestele suuremate kohustuste pealepanemisega, ei saa ka vanglalepingut – tegelikult on see pealkirja järgi kokkulepe – ratifitseerida. Tulles ikkagi selle juurde, et kuna tegemist on kohustuste võtmisega nii rahaliselt kui ka inimeste näol, siis ma arvan, et ka EKRE fraktsiooni arvates võiks see olla ja peaks olema 51 hääle eelnõu, Riigikogu koosseisu häälteenamus annaks õiguse selle lepinguga edasi minna. 

Nii et ma kutsun kõiki parlamendiliikmeid üles mitte ratifitseerima seda [kokkulepet] ning liikuma edasi Eesti jaoks oluliste küsimustega ja inimeste heaolu parandamise eelnõudega. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid ja kõik, kes jälgivad seda olulist teemat üle interneti! Väga palju on juba öeldud ja ma võib-olla väga pikalt ei räägigi, aga toon välja eelkõige selle tänase otsuse mõju Eesti mainele. See on väga mitmes aspektis väga-väga negatiivse mõjuga. 

Esiteks, hakates vanglarendiriigiks, teeme me üleüldse enda riigi mainele kahju. Ma ei usu, et Rootsi riik on nii vaene, et neil ei oleks võimalik endale vanglakohti juurde ehitada. Nii et tõenäoliselt on mõte seal taga ikkagi see, et just nimelt enda probleemsed inimesed kuhugi ära saata, et nendega tegeleksid professionaalid. Vanglaametnikud on ju kõrgelt haritud, väga hea tervisega tugevad noored inimesed – sellist tööjõudu ei ole mitte kuskil riigis raisata. Rootsi kindlasti tahab oma tugevaid noori inimesi rakendada hoopis millekski produktiivsemaks kui vangide järele valvamine. Sisejulgeoleku valdkonnas on selliseid inimesi väga palju vaja. Võttes nüüd selle funktsiooni Rootsilt enda peale, jätame endast sisuliselt mulje, nagu me oleksime mingid pärismaalased, kelle käest saab klaashelmeste vastu kõiksuguseid asju. Ma arvan, et niisugust pärismaalaste muljet ei tohiks me endast jätta, see kindlasti ei tule Eestile kasuks. 

Teisest küljest, sellele otsusele on väga suur vastuseis. Me teame ju, et meil tulevad valimised, ja teame ka, mis juhtuma hakkab, väga suure tõenäosusega. See leping tuleb üles öelda ja jälle me teeme nii enda riigi mainele kahju. Meil on riigis niisugune valitsus, kes võtab niisuguse olulise otsuse vastu olukorras, kus tal ei ole toetust. Ta tõenäoliselt näeb ette, et see leping ilmselt lõpetatakse peale tema valitsemisaega. Meil on niivõrd vääritult käituv valitsus – jällegi me teeme enda mainele kahju. Mismoodi me oma riiki valitseme, kuidas me otsuseid vastu võtame? Miks meil seda vaja on? 

Ma arvan, et Eesti väärib enamat. Eesti ei vääri niisugust valitsust, kes paneb meid niisuguste väga probleemsete olukordade ette, mis kahjustavad Eesti mainet rahvusvahelisel areenil. Seda lisaks kõigile sisulistele probleemidele, millest täna siin on korduvalt räägitud, sest vanglarent iseenesest on väga suurte riskidega seotud. 

Lõpetuseks rõhutan üle ikkagi sellesama teema, millest mõni kõneleja on juba rääkinud. Jutt on töökohtadest. Millegipärast me siin saalis kuuleme kogu aeg hoopiski seda, et meil ei ole töötajaid. Täna loen ma ka ERR-ist, et politsei ja teised sisejulgeoleku valdkonna inimesed ütlevad, et neil ei ole töötajaid, neil on üle saja töökoha täitmata. Ühest küljest räägitakse meile, et inimesi on üle, neile ei ole tööd anda, aga teisest küljest me käsitleme siin saalis sisserännet soodustavaid eelnõusid, sest töötajaid ei ole. Nii ei saa ju olla, need on kaks vastukäivat asja. Üks nendest väidetest peab olema vale. 

Kui ma vaatan Statistikaameti lehte, siis näen, et töötuse määr alla 24-aastaste noorte seas on üsna kõrge, 20%. Aga vanglatöötajaks ei lähe tõenäoliselt alla 24-aastased inimesed, sest juba Sisekaitseakadeemia lõpetamise järel on nad vanemad. Nii et see on demagoogia ja manipulatsioon. Meil on tööjõuturul väga suur puudus sellistest inimestest, kes on oskustega, kes on kõrgharidusega, kes on hea tervise juures ja heas vormis. Meil oleks neid väga paljudes valdkondades vaja rakendada. 

Ma tõesti kutsun üles kõiki, kes täna siin saalis seda otsustavad, väga sügavalt mõtlema selle peale, et see otsus on väga kaugeleulatuvate tagajärgedega ka Eesti riigi mainele. Nii et otsustagem vastutustundlikult ja väärikalt! Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Me oleme seda teemat mitu tundi arutanud. Raske on ilmselt millegagi üllatada, aga ega ma siia üllatama ei tulnudki. 

Ma mäletan, kuidas me õndsa Nõukogude sotsialistliku vabariigi ajal mõtlesime, kuidas saaks sellest jubedusest kuidagi välja, ja siis viskasime omavahel nalja, et Eesti peaks Rootsile sõja kuulutama ja siis kohe kiirelt alla andma, niimoodi me saaksime siiski Rootsi riigiga ühineda. Täna ma mõtlen, et sellel ajal me täitsa tõsiselt mõtlesime, et kui see oleks teoreetiliselt võimalik, siis oleks meil ju päris tore elu. 

Mis on siis nende aastate jooksul juhtunud? Me oleme kõik seda näinud. See ei ole ainult Rootsis nii, aga Rootsi on üks markantne näide. See on just selline põhjuse ja tagajärje [seos], mis on viinud selleni, et üks riik on kõige turvalisemast riigist Euroopas [muutunud] 30 või 40 aasta jooksul kõige [kehvema] turvalisusega, või ühesõnaga, kõige kriminaalsemaks riigiks. 

Mind natuke üllatas ka see, et Alar Laneman rääkis siin liitlassuhetest, et need kuidagi kannatavad. See on tõesti väga absurdne väide. Mart, nimekaim, rääkis küll ka sellest. Aga kuidas saab üldse siduda ühte niisugust äritehingut liitlassuhetega? On ilmselge, kuidas on jõutud Tartu vangla probleemi sellise lahendamiseni. Keegi tarkpea mõtles, kuidas me nüüd saaksime seda lahendada, meil on tühi vanglahoone ja mis me sellega peale hakkame. Meil on Eestis päris palju igasugust tühja kinnisvara. Raske on tagantjärele öelda, et kui ehitati Tartu vanglat ja Viru vanglat veel otsa, kas siis ei suudetud ette mõelda, on meil nii palju neid vanglaid vaja. Võib-olla oli seda raske ennustada. Aga tänane arutelu on selles mõttes hea, et see on minu arvates ehe näide selle kohta, kuhu meid viib selline üleliberaliseeritud maailm. 

Mida me nüüd siis lahendame? Me lahendame selle riigi [probleeme], kes tahtis olla kõigi vastu sõbralik ja tore. Tegelikult seesama liberaalne maailm ju jätkub. Me rääkisime siin viimastel nädalatelgi, et on vaja tuua tööjõudu kuskilt kolmandatest riikidest juurde. See on täpselt sama, selle portsu otsa astus ju tegelikult ka Rootsi riik. Selle ajutise tööjõu[puuduse] leevendamise nime all on need inimesed ju kõik sinna läinud. Samamoodi [käitus] Merkel, kes on minu arvates kõige suurem kurjategija Euroopa Liidus selles suhtes, et ta tegi oma loosungitega "Refugees are welcome" ju väga palju pahandust Euroopas. Ja meie nüüd üritame seda [probleemi] lahendada. 

Kui mõelda, mida siis teha sellise kinnisvaraga, siis kindlasti on olemas hoopis teisi võimalusi. Meil on veel selliseid asju, meil on praegu Jõhvi kohtumajaga probleemid, et mis me sellega teeme. Kas me hakkame neid [hooneid] ka Rootsi kohtusüsteemile välja rentima? 

Pikalt ei taha rääkida. Väga halb eelnõu. Aga tõesti, ainult üks asi on hea: see juhib meie kõigi tähelepanu ikkagi sellele, et selline ultraliberaalsus ei vii kaugele, kallid sõbrad. Teine asi veel: me ei pea olema jäärapäised. Kui me näeme, et eelnõu on halb ja sellele juhitakse tähelepanu, siis minu arvates võiks koalitsioon vahetevahel kuulata ja mõelda, et mis siis juhtub aasta või kahe pärast. Aitäh!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas, kes te kuulate! Armsad tartlased! Tahan selgitada, miks mina Tartust valitud saadikuna hääletan selle kokkuleppe poolt. Ma tean, et paljud tartlased on mures ja ei ole selle otsusega rahul. Ma tean seda väga hästi, sest ka minu lähedaste seas on tarku inimesi, kes leiavad, et Rootsi vangide Eestisse toomine ei ole hea mõte. Ausalt öeldes ei olnud see alguses ka minu meelest hea mõte. Ma palusin ka Tartu koalitsioonilepingus ja volikogu aruteludes seda tugevalt kaaluda. 

Kui ma sellest plaanist kuulsin, oli minu arvamus eitav, sest ma mõtlesin, miks peaksime raha pärast tegema midagi, mis seab ohtu meie inimesed, miks peaksime võtma endale täiendavaid riske. Kas me tõesti oleme nii vaesed? Seepärast otsustasin enne seisukoha kujundamist süveneda. Lugesin materjale, kuulasin eksperte, jälgisin arutelusid ning püüdsin mõista nii võimalikke hüvesid kui ka riske. Ma jõudsin järeldusele, et kuigi tegemist on suurte riskidega projektiga, on selle kokkuleppe toetamine Eesti ja Tartu huvides. 

Kõigepealt riskidest. Ei ole aus väita, et riske ei ole. Loomulikult on. Iga oluline poliitiline otsus sisaldab riske, seda enam selline, mis tegeleb turvalisuse küsimusega. Küsimus on aga selles, kas need riskid on teada, kas need on hinnatud ja kas need on juhitavad. Pärast kõiki arutelusid, ekspertide kuulamist ja dokumentidega tutvumist ei näe ma siin selliseid riske, mis kaaluksid üles võimalikud hüved. 

Oluline on ka see, et tegemist ei ole pöördumatu otsusega. Tartu Linnavalitsuse koalitsioonilepingus on kirjas, et linn osaleb lepingu rakendamise jälgimisel ning tõstatab tartlaste turvatunde seisukohalt olulisi küsimusi. Samuti on kokku lepitud, et kui ilmnevad negatiivsed tagajärjed, tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek kasutada lepingus ettenähtud võimalust see enne tähtaega lõpetada. See tähendab, et me ei sulge silmi riskide ees, me jälgime neid ning vajaduse korral tegutseme. 

Tartu saadikuna pean ma [silmas pidama] ka Tartu inimeste huve. Avalikus arutelus räägitakse Rootsi vangidest palju. Mina tahan hetkeks rääkida Tartu inimestest. Tartu vangla ei ole lihtsalt hoone, seal töötavad inimesed, kes on õppinud keerulist ja vastutusrikast ametit. Mulle tundub, et siin saalis on neid täna alavääristatud. Vanglaametnikud, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, tõlgid, meditsiinitöötajad ja paljud teised spetsialistid – nende töö nõuab teadmisi, kogemust ja suurt vastutust. Kui meil on olemas kaasaegne vangla, väljaõppinud inimesed ja maksumaksja raha eest loodud võimekus, siis peame küsima, kas selle kasutamata jätmine oleks tõesti parem lahendus. Tartust valitud saadikuna ei saa ma mõelda ainult sellele, mida me kardame. Ma pean mõtlema ka sellele, mida me kaotame, kui jätame olemasolevad võimalused kasutamata. 

Minu jaoks on see lõpuks väärtuste küsimus. Poliitikas ei tule sageli valida vaid hea ja halva vahel, enamasti tuleb valida kas erinevate heade väärtuste või ka halbade valikute vahel. Ühel pool on ettevaatus, turvalisus ja soov vältida riske. Need on väga olulised väärtused ja õiged kaalutlused. Teisel pool on kohustus kasutada olemasolevaid ressursse targalt, säilitada töökohti, toetada piirkondade arengut ning leida raha avalike teenuste jaoks. 

Ma olen Tartu volikogu liige, ma tean meie eelarve [seisu], ma tean, kui väga me tahaksime õpetajatele, lasteaiaõpetajatele ja kultuuritöötajatele maksta paremat palka. Meil ei ole õigust öelda, et meid raha ei huvita. Me tahame tugevamat haridust, teadust, kultuuri ja julgeolekut. Me tahame Rootsi kuninga asutatud ülikooli viia maailma parimate ülikoolide hulka. Aga neid eesmärke ei saavutata üksnes soovide abil, seda kõike tuleb ka rahastada. Mõnikord sünnivad ühiskondlikud hüved allikatest, mida keegi iseenesest ideaalseks ei pea. Me rahastame oma koole, haiglaid, kultuuri ja teadust muu hulgas alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Me ei tee … 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega.

… seda sellepärast, et propageerida alkoholi või suitsetamist. Me võime seda hukka mõista, aga me kasutame olemasolevaid vahendeid selleks, et luua midagi ühiskonnale väärtuslikku. Me oleme Tartus uhked Eesti Rahva Muuseumi üle ja küsime harva, kust see raha tuli, milliste pahede maksustamine võimaldas meil seda kultuuripaleed ehitada. 

Ka praegu ei too Eesti siia kuritegevust. Kuriteod on juba toime pandud, karistused on juba mõistetud. Küsimus on selles, kas Eesti kasutab olemasolevat võimekust mõistlikult ning saab selle eest tulu, mida suunata haridusse, kultuuri, teadusesse, julgeolekusse ja õpetajate palkadesse. 

Samuti ei veena mind argument, et Rootsi peab oma probleemid ise lahendama. Ma leian, et see, mida eelkõnelejad siin täna rääkisid, on küüniline ja vastutustundetu. Me elame ajal, mil Euroopa julgeolek põhineb koostööl. Kujutage ette, kui Eesti vajaks ühel päeval Rootsi abi Läänemere julgeoleku tagamisel või Venemaa agressiooni heidutamisel ning Rootsi parlamendis saadikud üksteise järel ütleksid: "Häh, see on Eesti probleem, lahendagu ise!" Ma ei peaks seda õigeks. Sõprussuhted riikide vahel tähendavad valmisolekut üksteist aidata, kui see on mõistlik ja kui see ei kahjusta meie enda huve. 

Mina olen pärast põhjalikku kaalumist jõudnud järeldusele, et Eesti huvid on selles kokkuleppes kaitstud, riskid on juhitavad ning kasu Eestile ja Tartule on reaalne. Kardeti ka siis, kui Tartusse vanglat ehitati, aga selgus, et see on turvaline, meie inimesed töötavad seal professionaalidena, Tartu julgeolek ja turvalisus ei ole vähenenud. 

Aga ma mõistan neid inimesi, kes on teisel arvamusel. Ka mina alustasin sealt ja ma saan aru, mida te tunnete. Kuid saadikuna ei ole minu kohustus hääletada selle poolt, mis tundub esimesel hetkel kõige mugavam või populaarsem, või mõeldes sellele, mis rehkenduse järgi saaks rohkem hääli. Minu kohustus on kaaluda fakte, riske ja tagajärgi ning teha otsus, mis minu parima teadmise järgi teenib Eesti ja Tartu huve. Täna ütleb minu kaalutlus, et see kokkulepe väärib toetust. Seetõttu hääletan ma selle poolt ja soovitan ka teil seda teha. Suur aitäh teile!

Aitäh! Kalev Stoicescu, palun!

Tänan, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustan meenutusega ühest rahvusvahelisest konverentsist, kus ma osalesin. Võib-olla oli see 25 aastat tagasi. Selle avas Suurbritannia siseminister. Teda oli sõidutatud Suurbritannia suurimasse vanglasse, kus ta pidi esinema nii vanglatöötajatele kui ka kinnipeetavatele. Ta mõtles autos, kuidas nende poole pöörduda. Kas öelda, et tal on hea meel, et ta seal on? Ta mõtles, et no ei ole ju hea meel olla vanglas. Kellel on hea meel olla vanglas? Ei ole ju! Kas öelda, et tal on hea meel neid näha? No ei ole ka hea meel neid näha, eriti vange, ma ei mõtle kinnipeetavaid. Siis ta mõtles välja sellise pöördumise. Ta ütles neile kõigile: "Mul on väga hea meel näha, et te olete kõik siin." Vangide koht ongi vanglas ja seal nad istuvad. 

Need vangid, kellest me räägime, kolivad ühest vanglast teise. Paraku on üks vangla Rootsi ja teine Eesti territooriumil. Seal nad on luku taga ja Eestis on nad ka luku taga. Nad ei koli paradiisist põrgusse ega põrgust paradiisi ja ei muutu ka Eesti inimeste elu seetõttu põrguks, sest need vangid ei pääse sealt välja ega riku nende tavapärast elu. Ei viida neid elama tudengite ühikasse, et nad hakkaksid vägistama tudengineiusid, nagu siin mõni lugupeetud kolleeg ütles. Ei ole neil seal kedagi vägistada. Ei muutu ka Tartu linn vanglalinnaks, nagu keegi väitis, sest see vangla on seal olemas olnud juba palju aastaid. Sellepärast, et sinna uus vangla ehitati, ei hakatud ju Tartut vanglalinnaks nimetama, eks ole. 

Nii mõnigi on öelnud täna siit puldist, et see on Rootsi probleem, Rootsi lahendagu seda, Rootsi tegelegu sellega. Ma arvan, et see on halvim, mida saab avalikult sellest kõnepuldist öelda. Mis siis saab, kui meil ühel päeval probleem tekib? Võib-olla tulevad venelaste hordid üle piiri ja siis needsamad head liitlased laiutavad käsi ja ütlevad, et see on teie probleem, tegelege sellega. Kas me ei hakka ükskord aru saama, et me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed ja kui tähtsad on liitlassidemed ja solidaarsus? Solidaarsus ei seisne tühipaljastes sõnades, vaid tegudes. Siin on ka liitlasväed, kes on valmis meid vajaduse korral kaitsma. Olukord on tegelikult kriitiline. 

Viimase asjana ütlen, et järjekordselt oli kuulda nii palju rassismi, orwelllikku vihkamist ja põhjendamatut hirmutamist. Inimesi püüti hirmutada. Milleks seda kõike vaja on? Seda ei oleks tahtnud kuulda. Palun toetada seda ratifitseerimise eelnõu! Aitäh!

Nii, Peeter Ernits, kas teil on nüüd soov sõna võtta? Te võtsite enne sõna volituse alusel ja fraktsiooni nimel, nüüd soovite iseenda nimel sõna võtta. Palun siis Riigikogu kõnetoolist!

Hea juhataja! Head kolleegid! Saal on hakanud täituma. Olen kuulanud teie kõikide kõnesid, eriti [tähelepanelikult] viimaseid kõnesid, kus head kolleegid kirjeldasid, kuidas nende silmad on avanenud. Enne olid nad vastu, aga nüüd mõistavad, et tegelikult on see õige seadus. Järjest rohkem olen ma nende kõnede puhul mõelnud selle peale, kui kahepalgelised me praegu siin oleme. Eelkõige pean ma silmas koalitsioonisaadikuid. 

Ma natuke kordan. Istungi algul hääletas enamik koalitsioonisaadikuid jah-eelnõu poolt. Kui jahhi ei ole, siis on tegemist vägistamisega. Nüüd, kuus tundi hiljem, kuigi rahva jah-sõna ei ole, 54% ütleb ei, ometi head kolleegid koalitsioonist, Eesti 200 ja Reformierakond, ütlevad: vaatamata sellele, et jah-sõna rahvalt ei ole, meie läheme ikka peale, me hääletame selle poolt. Head kolleegid, seda nimetatakse vägistamiseks, rahva vägistamiseks. See on paraku nii. Nüüd kõik kallid kolleegid koalitsioonist saabuvad, et hakata vägistama rahvast, kes on öelnud ei. Mina sellega nõus ei ole. Kui rahvas ei ole jah-sõna öelnud, siis tuleb ka vastavalt käituda. Aitäh!

Aitäh! (Mikrofon on väljas. Küsimus saalist.) Kas see on fraktsiooni [kõne]? Kes teil esines fraktsiooni nimel? Teil tegi selle ära Helir-Valdor Seeder, ta esitas selle. See on fraktsiooni nimel peetud kõne. Fraktsiooni nimel on juba peetud. (Vastuväide saalist.) Ei, seda küll. Aga see, kes andis üle selle [ettepaneku], on pidanud kõne fraktsiooni nimel. (Mikrofon lülitatakse sisse.) Ei, täitsa siiralt, sõbrad. See, kes andis üle selle ehk katkestusettepaneku Isamaa fraktsiooni nimel, pidas väga konkreetselt kõne fraktsiooni nimel. Ma ei saa sellisel juhul küll lugeda ühtegi teist kõnet fraktsiooni nimel peetuks. Keskerakonna fraktsiooni nimel peeti volituse alusel kõne ja anti [ettepanek] üle. Aga ma ei saa [teist kõnet] sellisel juhul lugeda fraktsiooni kõneks. Täitsa siiralt, ma ei saa! See, kes andis üle, esines fraktsiooni nimel. Fraktsiooni ettepanek tuli sellelt inimeselt, kes käis siin kõnepuldis. Ma arvan, et see on igati põhjendatud. Ma saan aru, et Helir-Valdor Seeder andis selle üle. Helir, on see nii? Ma annan sulle protseduurilise. Vabandust, Siim, ma võtan selle [küsimuse], kuna meil on siin vaidlus. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mina pidasin kõne enda nimel, mitte fraktsiooni nimel. Seda, mil moel paber üle antakse, ei ole kodukorras üldse reguleeritud. Mina olen andnud fraktsiooni nimel paberi üle ka nii, et üldse kõnet ei ole peetud, olen andnud selle [paberi] juhataja kätte. Selle järgi ei saa seda identifitseerida. Igaüks ise ütleb, kas ta peab kõne enda nimel või ta peab fraktsiooni nimel. Mina pidasin kõne enda nimel, jäägu see stenogrammi kõigile teadmiseks. Fraktsiooni nimel on meil õigus pidada … 

Aga ettepaneku andsite üle …  

Fraktsiooni nimel on õigus pidada kõnet igal fraktsiooni liikmel vastavalt sellele, kuidas volitus on antud. Üks kõne on meil pidada, rohkem me ei saa. Urmas Reinsalu soovib seda pidada. Fraktsiooni poolt on ta volitatud, ma kinnitan, pidama fraktsiooni nimel kõnet.

Sellisel juhul ei saa ma teile mõlemale kõne[õigust] anda, Helir-Valdor ja Urmas. Aga ma võtan juhatuses arutamisele selle, et kui ikkagi tuleb väga selgelt katkestusettepanek, kõnepuldist üle antuna, kas see on siis fraktsiooni nimel peetud kõne või ei ole. Mina teen juhatusele väga selge ettepaneku, et edaspidi seda käsitletaks fraktsiooni kõnena, sest sellisel juhul on esinetud fraktsiooni nimel, kui on tulnud katkestusettepanek fraktsioonilt. See on nii. Kuna praegu meil ei ole see veel nii täpselt kokku lepitud, siis palun, Urmas Reinsalu, Riigikogu kõnepuldist! Ma annan teile fraktsiooni nimel kõnelemise õiguse, aga me tuleme juhatuses selle teema juurde tagasi ja me sõnastame tõenäoliselt selle tava, sest ma arvan, et see oleks mõistlik. Vastasel juhul on siin suuremat sorti segadus. See on nüüd üks kord, veel viimast korda. Ma kardan, et pärast seda on meil nii-öelda uus tava, mille me lepime ka Riigikogu juhatuses kokku. 

Aga Urmas Reinsalu, palun!

Kas ma pean nüüd siis ütlema aitäh selle eest, et ma parlamendiliikmena sain siin sõna või? Ma saan aru, et see [võimalus] möödub, sest härra Riigikogu esimees ütles, et juhatus koguneb ja tulevikus seda sõnasaamise võimalust selles loogikas enam ei ole. Ma loodan, et juhatus siiski sellist otsust vastu ei võta. Mida te kardate, miks te nii närvilised olete, nii hirmunud olete? Teie kohtuotsus tuleb loetud kuude pärast ja see kehv poliitika saab valijate hinnangu. See tähendab, et seda, mis on halvasti, seda, mis on kehvasti, tuleb hakata muutma. Ainus, mida me palume siin saalis, on see, et palun hoiduge rumaluste, kehva poliitika tegemisest, sest ka sellel on tagajärjed, muu hulgas juhime me tähelepanu probleemidele, mis kerkivad kindlasti esile ka objektiivselt riikidevahelistes suhetes.

Valelikud on need, kes ütlevad, et me selle lepingu vastu olemisega kuidagi alavääristame heanaaberlikke suhteid Rootsi Kuningriigiga, tema valitsuse ja tema rahvaga. Kategooriliselt lükkan selle tagasi. Ma tuletan meelde, et Isamaa seisukoht ja palve valitsusele selles küsimuses, mis on sisejulgeoleku huvides väga oluline, oli astuda opositsiooniga sisulisse dialoogi. Sellele pööras valitsus, Reformierakonna valitsus, selja! 

Meie teine palve oli just nimelt heanaaberlike suhete huvides Rootsi Kuningriigiga: lükata selle leppe jõustumine valimistejärgsesse aega, et me saaksime sisuliselt, Eesti kodanike mandaadi alusel pidada praktilisi ja sisulisi läbirääkimisi Rootsi Kuningriigiga selles küsimuses. Ka see ettepanek lükati tagasi! 

Ma saan aru, et Rootsi Kuningriigis on septembris valimised. Enesestmõistetavalt on arusaadav ja ma täiesti mõistan seda loogikat, et on vaja ohutustada Rootsi ühiskonda, ja ma mõistan Rootsi Kuningriigi valitsuse tegutsemist oma kodanike sisejulgeoleku huvides. Selles ei ole vähimatki kahtlust, see on igati heaperemehelik hoolsuskohustus, mida Rootsi rahva huvides [täidab] Rootsi Kuningriigi valitsus. 

Kuid sümmeetriliselt näeme me Eesti Vabariigi valitsuse täpselt vastupidist käitumist. Sisejulgeolekuriske [tekitatakse] ilma mingisuguse sisulise aruteluta ja ainus kaalutlus, mis seda tehes esile tuuakse, on see, et see on äriliselt kasulik projekt. Koalitsiooni esindaja, kes kandis komisjoni nimel seda [eelnõu] siin saalis ette, ei suutnud nimetada ühtegi relevantset numbrit, kui suured on need kulud Eesti Vabariigile kõrvutatuna tuludega, mida Rootsi Kuningriigi maksete abil selle lepingu jõustumisel eeldatakse saavutatavat. Seda on meie eest varjatud! Selles olukorras mitte meie, kes me oleme parlamendis selle lepingu vastu, ei osta põrsast kotis, vaid seda põrsast kotis surutakse praegu Eesti rahvale hõlma alla. See ei ole vastutustundlik käitumine! Meie sõnum valitsusele on viimasel hetkel selles loogikas – see on täiesti legitiimne ja ka kahepoolsetes suhetes arusaadav –, et Eesti parlamendis ei ole piisavat toetust selle lepingu püsima jäämiseks ka valimistejärgselt. Seetõttu ei ole vastutustundlik asuda seda lepet jõustama võib-olla loetud kuudeks, võib-olla poolteiseks aastaks, sest lepingu ülesütlemise tähtaeg on 12 kuud, vastavalt lepingu sisule. See tekitab segadust. 

Aga kõige vastutustundetum koalitsiooni esindajate poolt on vastandada kahe riigi huvisid. Eesti parlament on täiesti teadlik, ka need parlamendiliikmed, kes hääletavad selle lepingu vastu, on teadlikud meie heanaaberlikest suhetest ja vajadusest neid suhteid hoida. Aga kui siin kõneletakse, otsekui satuksid heanaaberlikud suhted löögi alla, siis miks justiitsminister Liisa Pakosta põgenes ja pööras selja, lubades sellega tegeleda pärast valimisi, Belgia Kuningriigi ettepanekule täita Jõhvi vangla dokumenteerimata võõrkurjategijatega? Ka Belgia Kuningriik on meie hea partner nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus. See loogika, et me hakkame heanaaberlikkust ja suhteid mõõtma selliste valikutega, mis puudutavad meie enda sisejulgeolekut, ei ole lihtsalt relevantne. Me peame aru saama, et praeguses, ka julgeolekukriisis me peame NATO piiririigina, agressorriigi [naaberriigina] ennekõike silmas pidama, et kodanikud, kes on võimelised täitma nii paramilitaarset kui ka militaarset ülesannet, tuleks suunata ennekõike riigikaitseliste ja julgeolekuliste ülesannete täitmisele. 

Ma juhin tähelepanu sellele, et see leppeidee – läbirääkimisi peeti ju justiitsminister Pakosta vedamisel mitmete riikidega – on esile kerkinud meie enda valitsuse poliitikavalikuna. Meie riigi kriminaalpoliitika, kui me selle lepingu vastu võtame, hakkab kõrgohtlike kurjategijate, isikuvastaste kuritegude toimepanijate, seksuaalroimarite suhtes vangistuse kohaldamisel sõltuma sellest indikaatorist, et meil on vanglapinnast sisuliselt üks kolmandik reserveeritud võõrkurjategijatele. See hakkab determineerima meie riigi karistuspoliitikat. 

Kes määrab niisuguseid asju ilma mingisuguse õigusriikliku mandaadita? Kuulge, saame täiskasvanuks! Lõpetame ära valitsuse eksperimenteeriva poliitika! Selle valitsuse toetus on OECD ja Euroopa Liidu liikmesriikide valitsuste seas unikaalselt madalaim! Teie julgete heita ette meile, kes me siin oleme sellele lepingule vastu, kõik opositsioonijõud, moraalseid argumente! Mis on teie moraalne argument? 

Proua Sutrop kõneles siin, et sellest rahast, mida me teenime vanglaprojektiga, makstakse palka Eesti õpetajatele ja peetakse üleval Eesti haiglaid, ja need, kes ei toeta selle lepingu sõlmimist, on vastu Eesti tervishoiule, Eesti patsientide huvidele ja Eesti õpetajate õigustatud ootusele palka saada. Kuulge, kas teid ennast ei aja naerma?

Koalitsiooni esindajad, kellest siia saali on jäänud härra Võrklaev ja härra Kross! Eesti 200-st on parlament mõneks hetkeks, enne selle lepingu hääletamist, puhastatud. Isamaa hääletab selle lepingu vastu ja me lükkame täies mahus tagasi need silmakirjalikud ja koomilised – andke andeks! – argumendid. See on läbi kukkunud etüüd, see vanglaleping. Te ei ole suutnud seda kaitsta ühegi sisulise argumendiga ekspertide, politseiametnike, psühhiaatria valdkonna inimeste ees, muu hulgas Tartu kogukonna inimeste ees. See leping, isegi kui see täna siin saalis vastu võetakse, ei jää kauaks kestma! Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, teil on nüüd soov rääkida fraktsiooni nimel. Palun, Riigikogu kõnetoolist! 

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Enne asja juurde minemist: esimees siin jälgis, kuidas ma puldis koha sisse võtan, ja ei näinud seda vägivalda, mida Reformierakonna liige Urmas Reinsalu suhtes siin ette võttis, rääkides, kuidas ta peab rääkima või ei pea rääkima. Aga anname esimehele andeks, sest ta tõesti jälgis, et mina siin kõik korrektselt teeks. Kõike inimene ei suuda.

Meil oli siin see nõusolekuseadus ja siis härra Timpson selle nõusolekuseaduse teisel lugemisel – või oli see täna – rääkis inimestest, kes ühiskonnas hakkavad ohvrile rääkima, et aga võib-olla sa ei karjunud piisavalt kõvasti, ei võidelnud piisavalt kõvasti vastu ja nii edasi. Ta selgitas, et leidub terve hulk inimesi, kes hakkavad nii-öelda musta valgeks rääkima. 

Siis ma kuulasin mõned hetked tagasi lugupeetud eetikaprofessorit, kes hakkas samamoodi musta valgeks rääkima. Ta rääkis, et ei ole sellest halba ühti, et need vangid sinna Tartusse lähevad, ja hääletame ikka poolt. Mulle meenus tema jutu ajal see Taavi Rõivase aegne peenhäälestuse jutt, et nüüd on kõik valmis ja nüüd hakkame peenhäälestama. Vaat see ongi täpselt sihuke peenhäälestus. Riigieelarve mõistes on need numbrid, mida meile siin suure tulu ja rahalise võiduna reklaamitakse, [väikesed,] võrreldes sellega, millised on riskid, sellega, et mingisugused jõugujuhid Rootsist – ma arvan, et enamik nendest on niinimetatud Rootsi uusslängis uusrootslased – siia tulevad. Randpere räägib puldist, et ei tule ei seksuaalkurjategijaid ega organiseeritud kuritegevusega [seotud vange]. Võtad lepingu lahti: välistatud ei ole. Ja nii edasi ja nii edasi.

Tegemist on poliitilise vägivallaga. Ärge toetage seda! Reformierakonnal on suur fraktsioon. Siin hõisati, kui see Riigikogu koosseis kokku tuli, et Lõuna-Eestist on erakordselt suur esindatus. Lõuna-Eestis – kui käid seal ringi, siis näed – on selgrooga inimesi palju. Mõni nendest Reformierakonna fraktsiooni liikmetest võiks siin nüüd seda selgroogu demonstreerida, vähemalt need, kes Tartuga seotud on. Nii et mina teen ettepaneku selle halva eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Nii, Lauri Läänemets. (Küsimus saalist.) Ei, Lauri Läänemets ei ole täna veel üldse kõnet pidanud, nii et Lauri Läänemets on täiesti oodatud Riigikogu kõnetooli. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendisaadikud! Olgem ausad, tuleb alustada sellest, et plaanist tuua Eestisse teiste riikide vange on valitsuses pikka aega räägitud. Sellest räägiti ka siis, kui sotsiaaldemokraadid valitsuses olid, aga see idee ei jõudnud mitte kuskile – täpselt senikaua, kuni sotsiaaldemokraadid valitsusest ära saadeti. Ilmselgelt on see üks nendest olulistest asjadest, mis lugupeetud tänasele valitsuskoalitsioonile sotsiaaldemokraatide juures siis närvidele käis. Sest meie küsisime küsimusi. (Hääled ja naer saalis.) Me küsisime olulisi küsimusi, neidsamu, millest täna on siin saalis tundide kaupa räägitud. Neid küsimusi me küsisime aasta või rohkem tagasi, see oli vist isegi kaks aastat tagasi. 

Ma mäletan, kui Liisa Pakosta tuli selle ideega esimest korda valitsusse ja soovis valitsuselt saada läbirääkimisteks mandaati. Uskuge või ärge uskuge, aga ta polnud mitte ühegi teise haldusalaga rääkinud. Kui valitsuse liikmed küsima hakkasid, ei olnud tal mitte ühtegi vastust selle kohta, kui palju see maksab, millise õigusruumi järgi, Rootsi või Eesti õigusruumi järgi neid vange koheldakse, ei olnud teada, mida see tähendab siseturvalisusele, julgeolekule, tervishoiule, kõigele sellele, kohtusüsteemile. Mitte midagi. Kui valitsuse liikmed olid oma küsimused ära küsinud, siis valitses tegelikult valitsuse laua taga hämming, ma ütlen teile. Hämming. See on hästi huvitav, et selle teemaga on edasi mindud, sest küsimused olid toona täpselt samad ja probleemid olid toona täpselt samad. 

Ma arvan, et see suhtumine või loogika, mis puudutab majandust, on päris oluline. Siin on täna väga palju räägitud turvalisusest, julgeolekust – ma sellel nii palju peatuma ei hakka – ja tervishoiust, mis probleemid [seal tekivad] ja kuidas meil on hiljem keeruline oma inimesi toetada. Aga sellest majandusloogikast on raske aru saada. Ma olen aru saanud, et Reformierakond ütleb, et riik ei peaks sekkuma ja riik ei peaks ise ettevõtlust mängima ega midagi sellist. Aga ma ütlen, et asjad on halvasti. Reformierakond teeb seda asja ajades risti vastupidi oma kõigile ideoloogilistele loogikatele. Muideks, ka Eesti 200, kes on deklareerinud, et nad on selline parempoolne erakond, [teeb] risti vastupidi, selles mõttes, et riik hakkab ajama äri, hakkab müüma vanglakohti teisele riigile ja sellega teeb ettevõtetele karuteene. Ta läheb ja korjab tööturult ära 300 inimest, 300 elujõulist meest ja naist eelkõige Lõuna-Eesti piirkonnast, selleks et ettevõtetele konkurentsi pakkuda, mis on ka veidikene imelik lähenemine. 

Loomulikult teeb ta sellega Eesti ettevõtjatele halba. Me oleme ju kuulnud, kuidas majandusminister räägib igal pool, et tööjõudu ei ole ja on vaja inimesi Eestisse juurde tuua. Teise käega võetakse ju inimesi tööturult ära. Loomulikult, endise siseministrina ma mäletan, et see probleem oli toona üleval ja seda sai valitsuse laua taga väga selgelt öeldud. Politseijuhid, erinevate politseiasutuste juhid ja Päästeameti juht on seda nüüd korranud. See on päris valus löök siseturvalisusele. Vanglates on palgad alati kõrgemad olnud, aga see ahvatlus, mis nüüd luuakse, teeb Eesti politseile haiget. Juhtumisi on Reformierakond nendel aegadel, kui Eesti siseturvalisust on õhukeseks lihvitud, kõige pikemalt valitsuses olnud. 

Siseministeeriumi haldusala on, ma arvan, Eestis kõige enim kärbitud valdkond üldse. See otsus, mida täna siin saalis tegema hakatakse, ei ole mitte midagi muud kui sellesama Siseministeeriumi haldusala veel õhemaks lihvimine. Sellel on lõpuks tagajärjed ja need tagajärjed ei ole head. 

Neist teemadest on loomulikult palju räägitud, detaile on siin päris palju avatud ja ma ütleksin, et need kriitilised kõned on õigustatult kriitilised. Ma arvan, et peamine mure kogu selle teema juures on hoiak. Ma ei tea, mis esile seatakse. Ma küsiksin, miks on Eestil vaja sellist äri teha. Miks on Eestil seda ilmtingimata vaja? Kas tõesti sellepärast, et teenida 10 või 20 miljonit eurot? Ma ei tea. Vaat see on problemaatiline, kui see 10 või 20 miljonit eurot, see Exceli tabeli loogika seatakse riigijuhtimises olulisemaks kui inimeste vaimne tervis, Eesti julgeolek, Eesti siseturvalisuse võimekus, Eesti majanduse areng, Eesti ettevõtjate võimalus häid töötajaid saada. See on pigem väärtushinnangute küsimus. 

Need valikud on kummalised. Siiamaani ei ole me selles debatis ju kuulnud argumente, miks seda kõike vaja oleks. Sotsiaaldemokraadid valitsuses olles ei olnud selle poolt. Aga ma kasutan võimalust, kuna lugupeetud minister Liisa Pakosta – ma ei olnud nendel hetkedel saalis – on siin [seda eelnõu] ette kandnud ja öelnud, et sotsiaaldemokraadid valitsuses andsid nõusoleku ja toetasid seda, siis ütlen protokolli huvides, et see on täiesti vale. Ma võin lugupeetud ministrile ka praegu otsa vaadata ja seda meenutada. Sotsiaaldemokraadid valitsuses andsid ainult ühe loa: et Liisa Pakosta suhtleks teiste haldusalade ja ministeeriumidega ning tooks need vastused valitsuse laua taha, nii et ka ta ise saaks veenduda, et probleeme on. Nüüd me oleme kõik tänu sellele veendunud, et need probleemid on. Nii et sotsiaaldemokraadid ei toetanud seda eelnõu toona valitsuses, sotsiaaldemokraadid ei toeta seda ka siin täna. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme katkestusettepanekute hääletamise juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Jah, tegelikult võib-olla ei tulekski täna selle hääletuse juurde minna, vaid oleks vaja üks oluline asjaolu selgeks saada. Valitsuserakondade esindajad nii Reformierakonnast kui ka Eesti 200-st, kes rohkem looritatult, kes päris otsekoheselt ähvardasid või andsid mõista, et juhul kui täna poolt ei hääletata, siis Eesti liitlassuhted ja Eesti riigikaitse satuvad löögi alla Rootsi suunalt ehk Rootsi ei tule enam meile appi. Sellised küll looritatud, aga tegelikult siiski ähvardused. Ma tahaks väga teada, mida meie Rootsi sõbrad sellest arvavad. Kas see on tõesti Rootsi väljaöeldud ametlik seisukoht või millele reformierakondlased viitavad? Ma miskipärast arvan, et võib-olla on neil hoopis väga piinlik kuulata neid sõnavõtte täna siin saalis. Kas meil on mingi protseduur, kuidas Rootsi saatkonnast või kuskilt saada kätte see päris info, mismoodi sellest asjast tegelikult arvatakse?

Aitäh! See küsimus ei olnud kindlasti selle istungi läbiviimise protseduuri kohta, nii et ei saa seda kuidagi kinnitada. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Enne, kui me läheme hääletamise juurde, oleks vaja ära lahendada üks väga oluline probleem. Et te aru saaksite, püüan ma selle nii-öelda tähthaaval selgeks teha. Kõigepealt on seaduseelnõu puhul olemas võimalus võtta vastu otsus hääletamisest osavõtnute häälteenamusega ehk [lähtuda sellest, kui palju on] neid, kes hääletavad. See on üks võimalus. Teine võimalus, mille sätestab põhiseaduse § 104, on see, et on teatud liiki seadusi, mis tuleb vastu võtta koosseisu häälteenamusega. Praegu on tekkinud olukord, et kuna sellesama seaduseelnõuga võetakse ka varalised kohustused, siis saab selle vastu võtta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Nüüd on tekkinud olukord, kus komisjon saatis selle [eelnõu] saali [nii, et vastuvõtmiseks oleks vaja] lihthäälteenamust, et nii palju kui kohal on, nii paljud hääletavad. Kui see probleem tõusetus, siis keegi – ma ei mäleta, kes seal puldis oli – ütles niimoodi, et Riigikogu juhataja ei saa seda otsust vastu võtta, kuna komisjon on saatnud sellisel kujul selle siia, et see [toimub] lihthäälteenamuse alusel. Aga mul on küsimus: kui lähtuda samast olukorrast, kus näiteks presidendi valimise seadus otsustatakse saata saali [nii, et otsus tehakse] lihthäälteenamusega, kuigi põhiseadus ütleb teistmoodi, siis kas ka siis toimub hääletus, mis tegelikult põhiseaduse järgi peaks toimuma üldhäälte [alusel], analoogselt, nagu praegu? Mis on siis see õige lahendus? Varalised kohustused on olemas, siin enam vaidlust olla ei saa. Mismoodi on võimalik praegu seda [teha] lihthäälteenamusega, kuigi põhiseadus ütleb teistmoodi, et peaks olema kogu koosseisu häälteenamus?

Aitäh, Kalle Grünthal! Sain teie küsimusest aru. Ma saan aru, et komisjoni ettekandja on sellele küsimusele vastanud ja ka komisjon ise on oma aruteludes sellele vastanud. Ma loen ka siit eelnõust väga selgelt välja, et eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. See on olnud komisjoni väga selge seisukoht. 

Urmas Reinsalu, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud härra Riigikogu esimees! Mu küsimus tõukub eelkõneleja mõttekäigust, mille puhul te argumenteerisite lihthäälteenamuse konstruktsiooni kaitseks kahe asjaga. Esiteks, et see on ise olemas seaduseelnõu seletuskirjas või lepingu seletuskirjas või selles dokumendis. Aga ma ütlen avameelselt, et mis seni on takistanud valitsusel siin läbi suruda asju, mis kas ei ole olnud põhiseadusega kooskõlas või mis on olnud moonutatud ja ühepoolse tõlgendusega – nendes küsimustes usaldust paraku ei ole. 

Teine argument oli see, et komisjoni ettekandja härra Randpere andis sellele vastuse. Vastupidi, härra Randpere vastus oli täiesti asjasse mittepuutuv. Ta kirjeldas seda selliselt, et põhiseaduse § 104 tõlgenduses toimub kohustuste võtmine tegelikkuses ainult sellisel juhul, kui riik võtab kohustusi ühepoolselt. See ei päde, sest näiteks ühtedes või teistes asjades võivad kohustustele korrespondeerida ka õigused. Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb ühemõtteliselt, et sõltumata üksikotsuse või lepingu või seaduse vormist, millega neid varalisi kohustusi võetakse, peab selleks olema koosseisu häälteenamus, viidates konkreetselt ka õiguskantsler Madise juhtimisel koostatud põhiseaduse kommentaaris just nimelt näitena toodud välislepingulisele vormile. Me oleme olukorras, kus seda lepingut surutakse läbi sellises situatsioonis, kus ilmselgelt ka puhtobjektiivsel hinnangul kaasnevad riigile õigused loomulikult saada rahalisi vahendeid selle lepingu täitmise eest, aga enesestmõistetavalt kaasnevad riigile ulatuslikud kohustused, kuid valitsus ega ka komisjoni ettekandja ei ole suutnud rahaliselt arvestatavas kategoorias isegi mitte kirjeldada nende kohustuste ulatust. Seetõttu on see tõlgendus, otsekui põhiseaduse loogikas kohustuste võtmine peab olema Riigikogu koosseisu poolthäältega tagatud, ainumõeldav. 

Nii et, härra istungi juhataja, härra Riigikogu esimees, minu ettepanek on teile, et kui te panete selle küsimuse hääletusele, siis sellisel juhul palun formuleerige, et see leping nõuab vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 104 Riigikogu koosseisu poolthäälte enamust. Palun!

Aitäh! Ma sain teie ettepanekust aru, aga ma ei loe seda seaduse tekstist välja, nii et sellisena ma seda hääletusele panna ei saa. Mis puudutab Riigikogu tõsiseltvõetavust põhiseadusega vastavuses olevate otsuste puhul, siis ma arvan, et selle nädalaga ja selle esmaspäevase Riigikohtu otsusega on Riigikogule kõvasti kredibiilsust juurde tulnud. Riigikogu suudab küll otsuseid vastu võtta nii, et need oleksid kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. 

Aga, head kolleegid, mulle on laekunud kolm ettepanekut, üks Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, üks Isamaa fraktsioonilt ja üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt. Need on kõik identsed. See ettepanek näeb ette Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teine lugemine katkestada. Me peame neid ettepanekuid hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Viimane võimalus veel enne hääletamist tõsiselt järele mõelda on võtta vaheaeg. Ma võtan vaheaja 420 sekundit. (Elevus saalis.)

Head kolleegid, Isamaa fraktsioon palus vaheaega seitse minutit. Me teeme seitsmeminutilise pausi Helir-Valdor Seederi ja Isamaa fraktsiooni palvel ning jätkame siis siit Riigikogu saalist.  

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 43 Riigikogu liiget, vastu on 51, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 682 lõpphääletus. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Me läheme lõpphääletuse juurde. Me läheme lõpphääletuse juurde, nii nagu selles konkreetses eelnõus on kirja pandud: eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälte enamus. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 52 Riigikogu liiget, vastu on 42, erapooletuid ei ole. Eelnõu 682 on seadusena vastu võetud. (Aplaus.)

Järgnevalt tänane üheksas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika aluste" heakskiitmine" eelnõu 908 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu. Palun! Üks hetk, Kalev! Ma vabandan! Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa! Selle käega saab märku anda nii küsimusest kui protestist. See, mis siin äsja toimus, näitab, et sõltumata sellest, mida näitavad avaliku arvamuse küsitlused, mida öeldakse poliitilise spektri vasakust ja paremast äärest ning ka keskelt, koalitsiooniteerull, kelle toetus on olematu, sõidab ikka edasi.

Aitäh!

Ma annan lihtsalt teada, et protesti märgiks mina lahkun istungilt. Ei ole põhjust siin istuda ja selle teerulli edasisõitmist [vaadata].

Ma ei saa seda protseduuriliseks küsimuseks lugeda. Te väljendasite küll oma seisukohta, aga see ei ole protseduuriline küsimus. (Hääled saalis.) Ma ei võta praegu rohkem protseduurilisi küsimusi. Head kolleegid, ma kutsusin juba Kalev Stoicescu siia Riigikogu kõnetooli ja kõik hilisemad käetõstmised ei kvalifitseeru protseduurilisteks küsimusteks. Kalev Stoicescu, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsus esitas arutluse all oleva eelnõu Riigikogule käesoleva aasta 7. mail. Eelnõu esimene lugemine toimus Riigikogu täiskogus käesoleva aasta 19. ja 20. mail ning eelnõu esimene lugemine lõpetati 20. mail.

Hea kolleeg, ma palun teid, tõstke mikrofon endale pisut lähemale, et me kuuleksime teid paremini. Ja mul on ka palve kolleegidele: vestlus saalis ei luba meil pidada siin arutelu viisil, mis oleks üksteisest lugupidav. Kui teil on soov pidada arutelusid omavahel, siis pidage neid saalist väljaspool, aga me ei kuule lihtsalt üksteist. Palun, Kalev Stoicescu, jätkake!

Aitäh! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 1. juuni ja 8. juuni istungil. Riigikaitsekomisjoni 1. juuni istungil osales eelnõu esitaja esindajana Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsiooni direktor Erkki Tori. Käesoleva aasta 8. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja. 

Lähemalt muudatusettepanekutest. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli käesoleva aasta 1. juuni kell 10.30, esitati eelnõu kohta kokku kolm muudatusettepanekut, mida komisjon arutas käesoleva aasta 1. juuni istungil. Neist ühe esitas Riigikogu liige Anti Allas ning kaks muudatusettepanekut esitas juhtivkomisjonina riigikaitsekomisjon. 

Muudatusettepanek nr 1 on keeleline, see täpsustab eelnõu pealkirja sõnastust. Riigikogus on välja kujunenud tava, et eelnõu pealkirja muutmine vormistatakse muudatusettepanekuna ning keeleliselt on korrektne kasutada sõnastust ""Eesti julgeolekupoliitika aluste" heakskiitmine". 

Muudatusettepaneku nr 2 esitas Riigikogu liige Anti Allas. Riigikaitsekomisjon jättis selle konsensusega arvestamata, kuna komisjoni hinnangul ei sobi ettepanek eelnõu eesmärgi ega ülesehitusega. Julgeolekupoliitika alused käsitlevad Eesti julgeolekut terviklikult ega too Riigikogu otsuse tekstis välja üksikuid regionaalseid prioriteete. Samuti leidis komisjon, et ettepanekus käsitletud teemad on juba julgeolekupoliitika aluste tekstis kajastatud. Detailsem selgitus on eelnõu seletuskirjas. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2 ei kuulu nimetatud muudatusettepanek täiskogus hääletamisele, kuna see ei saanud riigikaitsekomisjonis ühtegi poolthäält. 

Muudatusettepanek nr 3 tuleneb riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni käesoleva aasta 12. mai ühisel istungil saavutatud kokkuleppest. Väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson tõi välja varem sõnastatud ettepaneku, milles lepiti kokku, et peaminister annab Riigikogule vähemalt üks kord aastas ülevaate julgeolekupoliitika alustes püstitatud eesmärkide saavutamisest. Sellega nõustus ka ühisel istungil osalenud peaminister Kristen Michal. Võrreldes eelnõu algtekstiga suurendab muudatus Riigikogu regulaarset kaasatust ja parlamentaarset kontrolli julgeolekupoliitika aluste rakendamise üle. Esitatud arutluse all olevas eelnõus ja varasemates julgeolekupoliitika aluste Riigikogu otsustes oli peaministril kohustus teavitada Riigikogu julgeolekupoliitika alustes püstitatud eesmärkide saavutamisest vähemalt ühel korral nelja aasta jooksul. 

Eelnõu esitaja esindaja toetas kõiki riigikaitsekomisjoni langetatud otsuseid muudatusettepanekute kohta. Palume kolleegidel toetada riigikaitsekomisjoni otsuseid, mis langetati muudatusettepanekute kohta üksmeelselt. 

Käesoleva aasta 8. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu, millesse olid lisatud keelelised ja normitehnilised täpsustused, ning seletuskirja. 

Lõpetuseks, Eesti julgeolekupoliitika alused on riigi strateegilise planeerimise raamistikus poliitika põhialuste dokument, mis määratleb Eesti julgeolekupoliitika eesmärgid ja tegevussuunad. Dokument käsitleb julgeolekut laia riigikaitse põhimõttest lähtudes ning seab eesmärgid ühiskonna sidususes ja elanikkonnakaitse, majandusjulgeoleku, sisejulgeoleku, sõjalise kaitse ning rahvusvahelise tegevuse valdkonnas. Võrreldes 2023. aastal heaks kiidetud julgeolekupoliitika alustega pööratakse uuendatud dokumendis suuremat tähelepanu elanikkonnakaitsele, kriisikindlusele, majandus- ja energiajulgeolekule, hübriidohtudele ning kaitsevõime tugevdamisele.

Mul on hea meel tõdeda – see ei ole mul siin kirjas –, olles täna osalenud koos teiste riigikaitsekomisjoni kolleegidega suurõppusel ILVES 2026 Paldiskis lõuna sadamas ja linnas, et me ka reaalselt teeme suuri samme laia riigikaitse tugevdamise suunas.

Riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 1. juuni istungil teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil. Samuti otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Väga austatud ettekandja! Tehnilistest asjadest ma saan aru, et võib-olla tõesti oli hilja [muudatusi] teha. Erinevad komisjonid arutasid julgeolekupoliitika aluseid. 

Aga ma küsiks ühe sisulise küsimuse. Kas te varasematel komisjoni [istungitel], kus te neid [aluseid] läbi käisite, mõtlesite selle peale, et Euroopa Liit on järgmiseks programmperioodiks spetsiifiliselt ette näinud kümme korda rohkem raha välispiirile ja andnud sellega teatud sõnumi? Lihtsalt palun selgitage mulle, et kui Euroopa Liidust kaugelt nähakse, et Euroopa välispiiril, mis puutub Venemaaga kokku, on väga oluline tähtsus ja me peame sinna panustama, siis miks Eesti julgeolekupoliitika alused seda ei võiks käsitleda.

Aitäh, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Ma kõigepealt meenutan, et me vestlesime teiega ka enne seda, kui te oma muudatusettepaneku esitasite, ja ma tegelikult selgitasin teile konkreetselt neidsamu põhimõtteid, mille juurde me jõudsime ka oma riigikaitsekomisjoni arutelus ja mille tõttu kahjuks ei olnud võimalik teie muudatusettepanekut toetada. Ma loomulikult inimlikult mõistan ja ütlesin teile ka, et kõik Eesti piirkonnad – mitte ainult Kagu-Eesti ja Kirde-Eesti, mis piirnevad idanaabriga, vaid ka muud piirkonnad Eestis – on olulised, aga me ei käsitle neid eraldi selles kontekstis. 

Ja kui te olete vaadanud eelnõu seletuskirja, kus muudatusettepanekut nr 2 on käsitletud, siis [teate], et leheküljel 2 – ma lihtsalt tsiteerin üht lühikest lõiku – on kirjas: "Euroopa Liidu piiririigina tähtsustab Eesti nüüdisaegsete tehniliste lahendustega varustatud idapiiri väljaehitamist, samuti kõigi idapiiri riikidega koostööd ja infovahetust seire, valve ning ränderündeks valmistumise valdkonnas. Eesti idapiir ja selle vahetus läheduses asuvad piirkonnad on suurendatud tähelepanu all." Nii et selles mõttes me oleme ikkagi piisavalt tähelepanu pööranud. Veel kord suur tänu selle muudatusettepaneku eest!

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Selles julgeolekupoliitika aluste dokumendis on muu hulgas öeldud, et Eesti seisab rahvusvahelise õiguse reeglitel põhineva maailmakorra eest. Kas sellest kinnitusest ja samalaadsetest kinnitustest järeldub muu hulgas see, et edaspidi sellele julgeolekupoliitika aluste doktriinile tuginedes Eesti oma kaitseväega ei panusta enam kordagi ühtegi sellisesse sõtta, mis ei ole selgelt rahvusvahelise õigusega kooskõlas ehk mis ei ole algatatud kas ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel või mida ei peeta enesekaitseks?

Ma olen Kaitseministeeriumis töötanud palju aastaid ja tegelenud missioonide ja operatsioonidega, kus Eesti kaitsevägi on osalenud. Minu teada ei ole olemas sellist operatsiooni või missiooni, kus me oleksime osalenud ilma rahvusvahelise mandaadita. Võib-olla oli üksainus Iraagi [missioon], mille puhul oli küsimärk aastal 2003, kui me sinna läksime, aga siis hinnati NATO-s, vähemalt meie liitlased [tegid seda], et ei olnud üht konkreetset ÜRO resolutsiooni selle sõjalise operatsiooni läbiviimiseks, vaid see oli mitme varasema, koguni viie, kui mu mälu ei peta, ÜRO resolutsiooni koosmõju. Aga me oleme iga kord väga hoolikalt jälginud, et me rahvusvahelise õigusega pahuksisse ei lähe.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt on läbirääkimised. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Marko Mihkelsoni. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti julgeolekupoliitika alused on strateegiline dokument, mis kirjeldab seda, kuidas Eesti Vabariik mõistab rahvusvahelist julgeolekukeskkonda ning milliste vahenditega me oma iseseisvust kaitseme ja inimeste turvatunnet hoiame. 

Julgeolekukeskkond, milles me täna tegutseme, erineb oluliselt sellest, millele paljud varasemad strateegiad toetusid. Venemaa täiemahuline agressioon Ukraina vastu on muutmas Euroopa julgeolekuarhitektuuri sisuliselt ja pikaajaliselt. See ei ole ajutine kriis, vaid tagasipöördumine jõupoliitika loogikasse, mille kohaselt sõjaline jõud on taas kasutusel poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Eesti jaoks tähendab see väga selget järeldust: meie julgeolek ei saa tugineda eeldusele, et rahvusvaheline keskkond püsib iseenesest stabiilsena. Me peame arvestama pikaajalise pingeseisundiga ning valmisolekuga ja sellega, et riskid on püsivad, mitte ajutised. Sellises olukorras ei ole Eesti vastus üksik meede, vaid terviklik lähenemine. 

Eesti sõjaline kaitse, Eesti kaitsevõime tugevdamine, sealhulgas kaitsekulude hoidmine 5% tasemel SKP-st, mis vastab reaalsele ohupildile, ei ole poliitiline valik kitsas tähenduses, vaid praktiline vajadus. Kaitsevõime ei teki kiiresti ning selle ülesehitamine nõuab järjepidevust, mitte tsüklilist otsustamist. 

Teiseks, liitlassuhted. NATO-liikmesus on Eesti julgeoleku keskne alus. See ei tähenda ainult kollektiivkaitse põhimõtet, vaid ka integreeritud planeerimist, liitlasvägede kohalolekut ja ühist heidutust. Eesti panus allianssi ei ole ühepoolne kindlustunne, vaid vastastikune usaldus, mille puhul iga liige tugevdab tervikut. 

Kolmandaks, laiem riigikaitse. Tänapäevane julgeolek ei piirdu sõjalise dimensiooniga. Kriisikindlus sõltub ka sellest, kui hästi toimivad meie energiavarustus, sidevõrgud, meditsiinisüsteem, tarneahelad ja siseturvalisus, samuti sellest, kui valmis on ühiskond erinevateks kriisiolukordadeks. See tähendab, et julgeolek on üha enam kogu riigi ja kogu ühiskonna toimimise küsimus. 

Neljandaks, rahvusvaheline tegevus. Eesti julgeolek on otseselt seotud sellega, kui tugevalt ja ühtselt tegutseb demokraatlik maailm. Toetus Ukrainale ei ole ainult solidaarsusküsimus, vaid on ka investeering Eesti enda ja Euroopa julgeolekusse tervikuna. Rahvusvaheliste normide kaitsmine on väikeriigi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega. 

Head kolleegid! Soovin eraldi peatuda ka sellel, kuidas see dokument on valminud. Julgeolekupoliitika alused ei ole ühe erakonna ega ka ühe valitsuse dokument. See on Eesti julgeoleku strateegiline alus, mille puhul järjepidevus on sisuliselt sama oluline kui sisu ise. Just seetõttu on selle dokumendi ettevalmistamisel otsitud võimalikult laiapõhjalist poliitilist kokkulepet. 

Eesti poliitilises elus on palju valdkondi, nagu me mõne varasema tunni jooksul ka siin saalis nägime, kus vaidlused on loomulikud ja vajalikud, aga vahel ka väga toksilised. Julgeolekuküsimustes on meil viimase kolme aastakümne jooksul olnud üks oluline tugevus: suutlikkus hoida strateegilistes valikutes erakondadeülest järjepidevust. See järjepidevus ei ole juhus, see on olnud teadlik valik, mis on andnud usaldusväärsust nii meie inimestele kui ka meie liitlastele. NATO-liikmesus, kaitsevõime ülesehitamine ja kiire kohanemine pärast 2008., 2014. ja 2022. aasta julgeolekumuutusi on kõik olnud võimalikud ka seetõttu, et vaatamata valitsuste vahetumisele on strateegiline raamistik püsinud järjekindlana. 

Ka käesolev dokument jätkab seda traditsiooni. See annab signaali, et Eesti julgeolekupoliitika ei muutu iga poliitilise tsükli järel, et põhivalikud ei ole lühiajaliste poliitiliste vaidluste objekt, vaid riikliku kokkuleppe [tulemus], mis ulatub üle valitsuste ja parlamentide koosseisude. 

See on oluline mitte ainult sisepoliitiliselt, vaid ka välispoliitiliselt. Liitlased hindavad prognoositavust ja potentsiaalsed vastased arvestavad sellega, kas riigi suund on stabiilne või kõikuva iseloomuga. 

Lõpetuseks, head kolleegid, selle dokumendi keskne sõnum on lihtne: Eesti julgeolek ei põhine eeldustel, vaid valmisolekul, see ei tugine lootusel, vaid võimel, ja see ei ole ühe institutsiooni ülesanne, vaid kogu riigi ühine pingutus. Me ütleme selles dokumendis ühemõtteliselt, ja ma tsiteerin: "Meie eesmärk on hoida ära sõda Eesti vastu, heidutades vastast ning muutes agressiooni teostamatuks. Heidutuse ebaõnnestumisel kaitseb Eesti end igal juhul ja kõikide ohtude vastu, sõltumata nende päritolust või ilmnemise ajast ja kohast, ning kuitahes ülekaaluka vastase vastu. Eesti ei alistu kunagi."

Reformierakonna fraktsioon toetab Eesti julgeolekupoliitika aluste vastuvõtmist.

Teie aeg! 

Ja soovin, et ka teised seda teeks. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt kolleeg Anti Allas, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõik, kes jälgivad istungit kaugemalt! Eesti julgeolekupoliitika alused annavad väga selge ja tugeva sõnumi. Eesti kaitseb end igal juhul ning meie julgeolek tugineb nii tugevale riigikaitsele, liitlassuhetele kui ka kogu ühiskonna valmisolekule. Minu allakriipsutus on siinjuures just sõnapaaril "ühiskonna valmisolekule", mis üldises diskussioonis jääb minu arvates liigselt tagaplaanile. 

Sellest lähtuvalt väärinuks Eesti julgeolekupoliitika alustes minu arvates selgelt tähelepanu Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik jätkusuutlikkus kui oluline faktor Eesti julgeoleku tagamisel. Kahjuks on see dokumendist aga selgesõnaliselt välja jäänud. Üllatav on ka see, et teema ei leidnud mingit kajastust komisjonides, kus vastav eelnõu arutlusel oli. Mina Riigikogu liikmena kahe lugemise vahel vastava muudatusettepaneku tegin, kuid protsessi selles etapis ei olnud seda võimalik enam sisuliselt arvestada. 

Aga olgu, ma siis püüan selgitada, miks mul eelkirjeldatud mure on. Julgeolek ei ole ainult tankid, droonid, laskemoon ja kaitsekulud, julgeolek on ka inimesed. Julgeolek on ka usaldus oma riigi vastu. Julgeolek on ka teadmine, et Eesti riik hoolib oma piirialadest ja seal elavatest inimestest. 

Ma oma küsimuses viitasin ka sellele, et tegelikult on Euroopa Liidus sellest aru saadud ja on otsustatud eraldada märkimisväärselt suuremad summad just piirialade sotsiaal-majandusliku probleemi lahendamiseks. Ma arvan, et ka Eesti riik võiks sellele pisut rohkem tähelepanu juhtida. 

Samuti on mitmed Eesti julgeoleku- ja ühiskonna[teemadel] mõtlejad aastaid rõhutanud, et riigi vastupanuvõime sõltub otseselt sellest, kas inimesed tunnevad end oma kodus vajalikuna, kas seal on tööd, teenuseid, haridust ja lootust tulevikule. Tühjenev piiriala ei ole ainult regionaalpoliitiline probleem, see on ka julgeolekuprobleem. Kagu-Eestist pärit inimesena kinnitan, et see mure eksisteerib reaalselt. Süvenev pettumus ja mahajäämus. Sellest tulenevalt kostavad sealtkandist mõningad sellised hinnangud Eesti riigi kohta, mis siiralt valmistavad mulle muret. Samuti peaks need alarmeerima kõiki Eesti julgeoleku eest vastutavaid institutsioone. 

Mis oleks aga lahendus? Kui soovime tugevdada Eesti vastupanuvõimet võimalikele hübriidrünnakutele, mõjutustegevusele ja ühiskonna lõhestamise katsetele, siis peame sama tõsiselt kui kaitsevõimesse investeerima ka piiriäärsete piirkondade elujõusse. Elav kogukond, toimiv majandus ja tugev kohalik identiteet on samuti osa Eesti heidutusest. Seetõttu oleksin soovinud näha julgeolekupoliitika alustes selgemat arusaama, et Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa sotsiaal-majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine ei ole ainult regionaalpoliitika küsimus, vaid ka julgeolekupoliitika lahutamatu osa. 

Ma loomulikult toetan täna selle dokumendi vastuvõtmist oma häälega, kuid samal ajal tahan rõhutada, et järgmiste riigi arengukavade, tegevusplaanide ja investeerimisotsuste koostamisel ei tohi see aspekt jääda tagaplaanile. Kui me ise räägime laiapindsest riigikaitsest ja kogu ühiskonna panusest julgeolekusse, siis peame olema valmis käsitlema ka regionaalset arengut julgeolekuküsimusena.

Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Usun, et sõltumata erakondlikest maailmavaadetest peaksime siin saalis olema üksmeelel vähemalt ühes küsimuses. Eesti idapiirialade elujõud on Eesti julgeoleku küsimus. Seetõttu peame ühiselt otsima ja rakendama erinevaid mehhanisme, olgu selleks investeeringud, paremad ühendused, kvaliteetsed avalikud teenused või ettevõtlust toetavad meetmed, mis aitavad tugevdada Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslikku olukorda. Seda kõike peame arvestama uue Euroopa Liidu programmperioodi vahendite jaotamisel, sest lõpuks ei kaitse Eestit ainult [ainult] relvad ja kaitserajatised, Eestit kaitsevad ka inimesed, kes tahavad siin elada, töötada, peret kasvatada ja kellel on kindel usk, et nende kodukoht on vajalik nii täna kui ka aastakümnete pärast. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lubage mul avaldada lugupidamist kõigile Eesti riigi kaitsjatele, sõjaväelastele, vabatahtlikele, tsiviilametnikele ja kogu rahvale, kes praegu tegelevad ühise loomingu, ühise pingutusega meie riigi võimalike ohtude [eest kaitsmise] ettevalmistamisel, silmas pidades Venemaa riski. Julgeolek peab olema jagamatu ruumiliselt, see tähendab liitlastega rahvusvaheliste suhete keskkonnas, aga julgeolek peab olema jagamatu Eesti rahvuslike huvide mõttes ka ajaliselt. 

See tähendab, et see poliitiline deklaratsioon, see arengukava, mille me vastu võtame, peaks olema enesestmõistetavalt ühine platvorm kõigi siin parlamendis olevate poliitiliste jõudude vahel Eesti riigi sõjalisel kindlustamisel. Ja nendes asjades, mille puhul on väga kirglik poliitiline vastasseis, usalduskriis ühiskonnas, on hästi oluline saata [sõnum] Eesti ühiskonnale, et Eesti ühiskonna, inimeste kaitse algab tegelikult Eesti inimeste usaldusest ühiskonna ja oma riigi vastu ja teadmisest, et me ühiselt oleme võimelised koonduma nende ohtude tõrjumiseks. 

Seetõttu on hästi oluline, et me kiidame selle arengukava, julgeolekupoliitika alused täna heaks. Ja kindlasti lubage mul kinnitada, et 2027. aasta valimiste järel on Isamaa valmis realiseerima seda paatost ja neid konkreetseid sihte, mis sisalduvad julgeolekupoliitika alustes, julgeoleku jagamatuse põhimõtte ajalises mõttes meie kaitse kindlustamisel. 

Isamaa on korduvalt ka selle parlamendikoosseisu ajal teinud ettepaneku just nimelt sõjalisse kaitsesse ja laiapindsesse kaitsesse ette nähtud vahendite puhul sõlmida erakondadeülene kokkulepe. Me peame seda tähtsaks ka enne 2027. aasta parlamendivalimisi. Aga me käsitleme praegu seda dokumenti selle kokkuleppe selgroona, kus poliitilised jõud kinnitavad oma pühendumust Eesti riigi kaitsele ja tegevustele, mis on vastavalt professionaalsele sõjalisele nõuandele ja tsiviilametkondade ühisele pingutusele määratletud selles dokumendis. 

Esimesel lugemisel ma tõin kriitiliselt ära rea küsimusi seoses sellega, et eelmiste julgeolekupoliitika alustega võrreldes on toimunud verbaalseid tekstilisi rõhuasetuste muudatusi. Näiteks oli üle-eelmistes julgeolekupoliitika alustes sisulisem [rõhk] kahepoolsetel suhetel Ameerika Ühendriikidega. Ma ei saanud ka peaministrilt vastuseid, kui ma talt küsisin, miks see osa on kuidagi tasandunud. Vastupidi, suhete määramatuse kasvu [kontekstis] on meil täiendav ülesandepüstitus meie regiooni riikide ja Ameerika Ühendriikide, [täpsemalt] Eesti ja Ameerika Ühendriikide kahepoolsete suhete nimel pingutada. See on meie eluline julgeoleku huvi.

Teiseks, mitmetes rõhuasetustes on toimunud teatud terminoloogiline tasandumine. Eelmistes julgeolekupoliitika alustes 2023. aastal oli selgelt määratletud meie eesmärgina Ukraina võit Venemaa agressiooni vastu. Praegu selles eelnõus, mida me asume heaks kiitma, on tegemist õiglase rahu saavutamise ambitsiooniga. Ja samuti Hiina kui julgeolekuline väljakutse – see formuleering on muutunud eufemistlikumaks. 

Rida [ettepanekuid], mida me soovitasime julgeolekupoliitika alustesse lisada – see ei tähenda, et riigis praktilise sõjalise kaitse mõttes nendega ei tegeleta –, puudutasid Balti kaitseliini rajamist, puudutasid droonitõrjevõime olulist [tugevdamist] ja puudutasid ka vajadust meie julgeolekupoliitika lähteülesandena töötada selle nimel, et Euroopa Liidu aluslepingute loogikast tulenevalt oleks võimalik vahetusse sõjalisse kaitsesse teha Euroopa Liidu eelarvest ühiselt rahalisi investeeringuid. 

Praegu on paradoksaalne olukord, kus Euroopa Liit õigustatult finantseerib Ukraina võitlust Vene agressoriga erinevate finantseerimisskeemide kaudu, kuid samas neid skeeme ei ole võimalik kasutada Euroopa Liidu enda sõjalise kaitse loomiseks tulenevalt aluslepingute loogikast. Ma arvan, et see vastuolu tuleks kõrvaldada. Selle vastuolu kõrvaldamine tähendab ühist diplomaatilist pingutust, mida me ei ole praegu seadnud sihiks, aga tulevikus me peame seda koos teiste Euroopa riikidega olema valmis sisustama. 

Eraldi oluline rõhuasetus puudutab meie kaitsetööstuse perspektiivi. Me teeme pretsedendituid investeeringuid kolme Balti riigi ühisel pingutusel. See tähendab, et kui me kõneleme ennekõike impordi pinnalt moona ja relvasüsteemide soetamisest järgmise nelja aasta perspektiivis, siis me kõneleme suurusjärgust 20 miljardit ja rohkem. See on väga suur raha kolme Balti riigi peale ühise investeerimismahu mõttes. 

See tähendab seda, et koos teiste Balti riikidega – loomulikult meie enda kaitsetööstuse arengu huvides – me peame saavutama selle, et enda kaitselise autonoomia huvides, aga ka enda majanduse huvides me suudaksime nendest riigikaitsekuludest, mille suhtes me oleme seadnud horisondi pikemas vaates, tekitada ka riigikaitsetulu, just nimelt kaitsetööstuse perspektiivi avardamisel. Ja siin on kindlasti üks ülesandepüstitus valitsusele tegeleda just nimelt sellega, milleks on üles kutsunud ka meie kaitsetööstuse liit – Leedu poliitikutega ja ka Läti poliitikutega olen sellest rääkinud –, et tekitada ikkagi riigi kaitseinvesteeringute poliitikas ühtlane vastuostukohustus. Ma arvan, et see on tarvilik just nimelt meie kaitsetööstusvõime arengu seisukohalt. 

Nii et Isamaa toetab julgeolekupoliitika uuendatud aluste heakskiitmist ja kinnitab, et oma erakonna vaates oleme tulevikku vaadates võimelised andma panuse selle poliitilise programmi sisustamiseks ja loomulikult ka tulevikus vastavalt ohuhinnangule [ohu] tõrjumiseks. 

Lubage mul öelda seda, et ma arvan, et see on mõistlik, et me lisasime juurde iga-aastase ülevaate sellest, mida valitsuse poolt peaks tehtama. Ma arvan, et sarnaselt Soome Eduskunnas poliitilises mõttes [toimuvale], on valitsuse julgeolekupoliitiline hinnang ohukeskkonna kohta iga-aastaselt mõistlik ka meie julgeolekupoliitika aluste uue kompassi seadmisel. Olukord muutub väga dünaamiliseks ja me peame selleks ühiselt valmis olema. 

Nii et jõudu meile kõigile, jõudu kõigile riigikaitsjatele ja jõudu Eesti rahvale meie ühise missiooni elluviimisel Eesti vabaduse kestmise nimel. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Kasutan ka võimalust öelda sel teemal mõned sõnad, nagu mul fraktsioonitu saadikuna ainult teisel lugemisel võimalust teha on. Ma pean ütlema, et kuigi selle dokumendi kohta on kuuldud päris palju kiitvaid hinnanguid, siis mina tõstataksin minu hinnangul päris põhimõttelise tähtsusega kitsaskohad, mis on kahetsusväärsel kombel selle dokumendi puhul maha vaikitud. Natukene jääb selline mulje, justkui oleks tegemist elevandiga toas, aga tehakse nägu, et elevanti ei ole. Neid momente, millel ma peatuksin, on rohkemgi, aga aeg on piiratud, nii et keskendun siin mõnele kesksele asjale.

Esimene põhimõttelise tähtsusega küsimus, mida see dokument ei käsitle praktiliselt üldse, aga mida minu meelest see peaks käsitlema, on küsimus sellest, kas Eesti Vabariigi territooriumile on rahuajal lubatav paigutada tuumarelvi, ja kui on lubatav, siis millistel tingimustel on seda lubatav teha. See on just nimelt sellise kaaluga küsimus, mida minu meelest peaks otsustama parlament. Ja see on strateegiline küsimus, mistõttu oleks seda kohane otsustada just nimelt julgeolekupoliitika põhialustest rääkides. Aga kui me vaatame dokumenti ja seda, mida üldse on selles dokumendis räägitud, siis [näeme, et on] väga vähe. Ma tsiteerin dokumenti.

Siin on öeldud: "NATO tugevdatud kaitsehoiak alliansi idatiival peab lähtuma tõkestusheidutuse ja lävekaitse põhimõttest […]". Ja natuke hiljem on lisatud: "Veenva heidutuse aluseks on nii konventsionaalne kui ka tuumaheidutus." Kõik! Rohkem mitte midagi. Üks lause: "Veenva heidutuse aluseks on nii konventsionaalne kui ka tuumaheidutus." 

Aga tähelepanuväärne on see, et Eesti Vabariigis praegu ei olegi seda küsimust mitte kuidagi poliitiliselt reguleeritud: kas siis võib paigutada Eesti riigi territooriumile tuumarelvi, ja kui võib, siis millistel tingimustel, rahuajast rääkides? Ma olen siin koridoris ka mõnede riigikaitsekomisjoni liikmetega sel teemal vestelnud ja kuulnud selgitust, et selline strateegiline ebamäärasus on eesmärgipärane, aga mina arvan, et demokraatlikus õigusriigis peaks sellised küsimused ära otsustama parlamendi tasemel, mitte jätma selle ebamääraselt jumal teab kelle otsustada. See ei ole minu hinnangul küll kohane.

Ehk siis kas on plaanis paigutada Eesti territooriumile tuumarelvi või on need juba siia paigutatud? Mäletan, et eelmise aasta juunis avaldati üks selline artikkel, mis kandis pealkirja "Eesti on valmis võõrustama ka tuumarelvi kandvaid liitlaste lennukeid". See oli Postimehes 26. juunil 2025. Ja käesoleva aasta alguses rääkis Margus Tsahkna ühes intervjuus, et me ei ole tuumarelva Eestisse toomise vastu. Ehk selliseid sõnumeid justkui antakse, aga valitseb, nagu öeldud, täielik teadmatus, ebaselgus ja mitte mingisugust poliitilist otsust ei ole. Iseenesestmõistetavat ei ole midagi selles, et Eesti territooriumile peaks saama rahuajal tuumarelvi paigutada. Näiteks on Soome peaminister Petteri Orpo öelnud, et Soome ei luba tuumarelvi rahuajal oma pinnale. Nii et siin on väga selge poliitiliste valikute koht. See oli siis esimene punkt.

Teine punkt, mis minu jaoks tekitab väga tõsiseid küsimusi, seondub aktiivkaitse põhimõttega. Teatavasti on dokumendis kirjutatud, et Eesti sõjaline kaitse on üles ehitatud aktiivkaitse põhimõttel, mille kohaselt rakendatakse vastase jõudude vastu aktiivseid meetmeid mis tahes vormis rünnaku ärahoidmiseks või takistamiseks või rünnaku tõhususe vähendamiseks. Riigikogu otsuse eelnõu seletuskirjas on lisatud, et aktiivsete meetmete all on peetud silmas ka süvalööke vastase territooriumile. Teisisõnu käib jutt sellest, et meie julgeolekudoktriini üheks oluliseks komponendiks on aktiivkaitse põhimõte, mis tähendab seda, et me tekitame valmiduse ja oleme valmis raketilöökideks vastase territooriumi sügavustesse. Sealjuures on öeldud, et [seda rakendatakse] muu hulgas vastase rünnaku ärahoidmiseks, mis viitab sellele, et doktriin näeb ette ka võimaluse anda ennetavaid lööke. 

Esimene küsimus ongi see, kas jutt käib ka ennetavatest löökidest, kui on jutt rünnaku ärahoidmisest.

Palun lisaaega kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

See vääriks selget vastust. Kas me oleme valmis oma julgeolekupoliitika põhialuste osana ise astuma esimesi samme ehk ennetama vastase rünnakuid? See on rahvusvahelise õiguse mõttes päris problemaatiline, sest sellisel juhul on üsna raske eitada, et [me ei] alustanud ise sõda. Nii et see vajaks selgust. 

Teine põhimõtteline probleem on see, et ma ei ole kunagi kuulnud ega näinud mingisugust vähekenegi ratsionaalset ja veenvat selgitust, et mis siis edasi saaks. Oletame, et Eesti annab ennetavad raketilöögid vaenlase sügavustesse mingisuguste strateegiliste objektide pihta. Aga mis siis juhtuma hakkab, pidades silmas, et meil on väga piiratud keskmaaõhutõrje võimekus ja pole üldse mitte mingisugust kaugmaaõhutõrje võimekust? Ja vastasena, nagu ma aru saan, käsitletakse Venemaad, kes on üks maailma suurimaid tuumariike ja kellel on vägagi ulatuslik ballistiliste rakettide ja tiibrakettide võimekus. Kujutagem nüüd ette, et meie anname mingid kauglöögid. Ja mis siis edasi saab? Mis te arvate või mis me kollektiivselt siin arvame? Ma hästi ei kujuta ette, kuidas see doktriin siis sellisel viisil teostuma peaks. 

Mis veelgi huvitavam, nüüd me jõuame kolmanda probleemini, mis on vägagi praktiline probleem – nimelt, me deklareerime julgeolekupoliitika põhialustes, et meie riigikaitse toetub paljuski aktiivkaitse põhimõttele, mis näeb ette võimaluse anda süvalööke vastase territooriumile. Me ostsime 2022. aastal 500 miljoni dollari eest HIMARS raketiheitjaid selle doktriini elluviimise eelduste loomiseks. 2025. aastal suurendasime ostulimiiti 4,7 miljardi dollarini, 2026. aasta alguses ostsime veel kolm süsteemi ma ei tea mitmesaja miljoni eest. Ma arvan, et kulutatud on juba miljardi kanti. Ja siis kevadel teatati, et väga tore, et te olete meilt peaaegu, ütleme, miljardi eest raketiheitjaid soetanud, aga moona me teile paraku nende jaoks praegu müüa ei saa. Kokkulepped on sõlmitud. Ma saan aru, et ka ettemakseid on tehtud päris ulatuslikult, mitmikraketiheitjad on olemas, toodud isegi osaliselt Eesti territooriumile, aga meil on olemas, nagu ma aru saan, ainult õppemoon ehk nii-öelda paukpadrunid, aga päris rakette, mida hakata välja laskma ja tulistama, ei olegi. 

Ehk siis, kui me selliseid fakte siinjuures esile ei too ja silmas ei pea, siis tegelikult muutub kogu see jutt ju vägagi loosunglikuks ja reaalsusest irdunuks. Me ütleme, et meie riigikaitsedoktriin toetub kaugmaalöökide andmise võimekusele, aga reaalset võimekust ju ei ole. Kusjuures ei ole ka teada, millal see võimekus siis tekkima peaks. Kui Pete Hegseth telefonikõnes meie kaitseminister Pevkurile teada andis, et paraku moona me teile praegusel hetkel saata ei saa, siis jäi ebaselgeks, millise ajalise raamistuse jooksul ei saa – kas kuue kuu jooksul, 12 kuu jooksul, 24 kuu jooksul, 36 kuu jooksul? Jäigi lahtiseks. Ei tea, millal. 

Minul ausalt öeldes tekib selle peale küsimus, kuidas on üleüldse olnud võimalik selliseid lepinguid sõlmida, et me maksame sadu ja sadu miljoneid raketiheitjate eest, ilma et oleks garanteeritud, et me saame nende kasutamiseks vajaliku moona samuti. Minu arvates on tegemist sedavõrd suure fopaaga, mille puhul normaalses demokraatlikus õigusriigis peaks vähemalt kaitseminister tagasi astuma kui mitte peaminister. Küsimuseks jääb, kuidas hüvitada riigile põhjustatud kahju. 

Nii et need on sellised põhimõttelise tähtsusega küsimused, mis minu meelest väärivad teravdatud tähelepanu. Nagu öeldud, tähelepanu väärivaid punkte on teisigi, aga minu aeg on otsas. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, head kuulajad! See on üks vähestest dokumentidest, millele Riigikogu koosseis vastu ei ole mingite nüanssidega, oma arvamustega, vaid kõik saavad aru, et see on väga tähtis dokument ja Eesti riigile väga vajalik, Eesti inimeste kaitseks vajalik. 

Tänases maailmas ei saa julgeolekut käsitleda ainult sõjalise kaitse vaatenurgast. Viimaste aastate sündmused on näidanud, et riigi vastupidavus sõltub paljudest teguritest, näiteks energiajulgeolekust, toimivast taristust, sideühendustest, kohaliku omavalitsuse valmisolekust ning inimeste kriisiteadlikkusest. Seetõttu on tervitatav, et käesolev dokument käsitleb julgeolekut laiapindselt ning rõhutab kogu ühiskonna rolli riigikaitses. Riigi turvalisus ei ole ainult kaitseväe või sisejulgeolekuasutuste ülesanne. Omavastutus on ka omavalitsustel, ettevõtjatel ja kogukondadel. 

Eriti oluliseks pean elanike kaitse tugevdamist. Me peame olema valmis erinevateks kriisideks ning inimesed peavad teadma, kuidas sellistes olukordades toime tulla. Hästi ettevalmistatud ühiskond on alati tugevam kui ühiskond, mis loodab ainult õnnele. 

Samas soovin tähelepanu juhtida ühele valdkonnale, millele võiks tulevikus veelgi suuremat rõhku panna, ja see on energiajulgeolek. Eesti ei saa olla tõeliselt julge ja sõltumatu riik, kui meie energiavarustus sõltub liigselt välistest teguritest. Üks meie energiajulgeoleku oluline tugisammas on jätkuvalt kodumaine põlevkivienergeetika. See annab meile tootmisvõimsuse, varustuskindluse ning võimaluse kriisiolukordades ise hakkama saada. Ja viimased sündmused, mis maailmas on toimunud, näitavad selgelt, kui tähtis on oma energia. 

Loomulikult tuleb teha uusi arendusi ja [energiaportfelli] mitmekesistada, kuid samal ajal ei tohi me kergekäeliselt loobuda ressurssidest ja võimekusest, mis on aastakümneid taganud Eesti energiavarustuskindluse. Julgeolekupoliitika vaates peab energiasõltumatus olema sama oluline kui sõjaline kaitsevõime. 

Head kolleegid! Riik on tugev siis, kui tema kaitsevõime, majandus, energiavarustatus ja inimesed moodustavad ühtse terviku. Käesolev dokument liigub selles suunas ning annab vajalikud alused Eesti julgeoleku tugevdamiseks, kuigi näen vajadust energiajulgeolekut tulevikus veelgi jõulisemalt arendada, eriti kodumaise põlevkivienergeetika rolli silmas pidades. Keskerakond toetab tervikuna Eesti julgepoliitika aluste heakskiitmist. Suur tänu kõikidele, kes selle dokumendi kallal on tegutsenud ja on ta siia toonud! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 908 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene muudatusettepanek, esitanud on selle riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud Anti Allas, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Kolmas muudatusettepanek, esitanud on selle riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult.  

Me oleme eelnõu 908 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 908 lõpphääletus. Me asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse ""Eesti julgeolekupoliitika aluste" heakskiitmine" eelnõu 908. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 77 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Eelnõu 908 on otsusena vastu võetud.

Järgnevalt tänane kümnes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (kohtumenetluse optimeerimine ja kohtulahendite avalikkus) eelnõu 560 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andre Hanimäe. Palun, Andre Hanimägi!

Nii. Head kolleegid! Mul on hea meel olla puldis ja rääkida eelnõust 560, kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõust, mis räägib] kohtumenetluse optimeerimisest. Mitte segi ajada ühe teise eelnõuga, mida on ka täna õhtul meil plaanis [menetleda], kohtumenetluse kiirendamise kohta. Optimeerimine ja kiirendamine on kaks eri asja. See teine on põhiseaduskomisjoni [eelnõu]. 

Aga ma proovin teha lühidalt, sest nagu te näete, on õiguskomisjon seda eelnõu arutanud väga-väga palju kordi. See eelnõu sai alguse juba eelmisel aastal. Siis läks natukene aega mööda, tehti väga palju tööd ja see tuli õiguskomisjoni. Ühel hetkel vahetus ka õiguskomisjoni ettekandja ja selleks sain mina. 

Aga ma tuletan kiiruga meelde, et selle eelnõuga muudame kriminaalmenetluse kiiremaks, paindlikumaks ja õigusselgemaks. Siin on päris mitu muudatust: näiteks videosilla kasutamine, see, kas süüdistatava puudumise korral saab asja edasi arutada, tõendite lubatavuse küsimus, ringkonna kohta töökorraldus, kohtulahendite avalikustamine, toimikumaterjalidega tutvumine ja palju muud. 

Aga nüüd ma lähen selle juurde, mida me komisjonis esimese ja teise lugemise vahel rääkisime. Õiguskomisjon arutas eelnõu 560 kuuel korral: 17. märtsil, 23. märtsil, 7. aprillil, 12. mail, 19. mail ja 2. juunil 2026. Nende arutelude hulgas oli nii kaasamiskohtumisi kui ka teise ja kolmandaks lugemiseks ettevalmistamist, aga eelkõige meie omavahelist arutelu ja vaidlust seoses muudatusettepanekutega, mida tuli päris palju ja milleni ma ka varsti jõuan. 

Ma olen nendest kuuest protokollist välja võtnud need [punktid], mis tekitasid meil õiguskomisjonis kõige pikemat arutelu. Esiteks arutasime kohtumenetluse avalikkuse ja kohtulahendite kättesaadavuse [teemat]. See on see teema, mille kohta te olete kindlasti lugenud ka ajakirjandusest. Meedialiit on olnud väga huvitatud, et see [probleem] laheneks. Ühelt poolt rõhutasid meedia esindajad, et kohtumenetluse lihtsustamine ei tohi vähendada avalikkuse võimalust olulisi menetlusi jälgida, eriti kui on tegemist vahistamise või vara arestimise või muude põhiõigusi riivavate meetmetega. Teiselt poolt kõlasid õiguskomisjonis arutelud süütuse presumptsioonist ja vajadusest vältida inimeste ennatlikku stigmatiseerimist. Kompromissina jõudsime ühel hetkel lahenduseni, mis ei nõua, et ringkonnakohus peab kokku tulema ja tühjale saalile rääkima oma otsustest, küll aga on meedial võimalik neid materjale küsida ja avalikkusele olulist infot edastada redigeeritud kujul. 

Teiseks tekitas arutelu kohtulahendites isikuandmete pikaajaline avalikkus. Meil olid külas Convictus Eesti ja Advokaadibüroo TRINITI ning nemad tõid esile olukorra, kus inimene on karistuse ära kandnud, karistusandmed on registrist kustunud, kuid kohtulahend on nime järgi endiselt leitav ja see mõjutab näiteks tal töö leidmist, laenuvõtmist ja üürivõimalusi. Komisjonis jäi kõlama, et see probleem on tegelikult olemas. Me oleme siin vahel rääkinud sellest, eelkõige toodi näiteks narkokuriteod, kui ei ole tegemist päris esimese [astme ehk] väga raske kuriteoga, kuigi narkokuriteod on meie õiguse kohaselt rasked kuriteod, et mitukümmend aastat hiljem võid avastada, et sa pangast laenu ei saa. Aga me siiski leidsime, et see küsimus eeldab eraldi põhjalikku regulatsiooni, sest kaalul on ühelt poolt taasühiskonnastamine, mida me ju tahame, aga teiselt poolt avalik huvi, eelkõige laste ja teiste haavatavate gruppide kaitse. 

Kolmandaks arutasime põhjalikult – natukene ka [eelmisest teemast] tulenevalt – oportuniteedi laiendamist esimese astme kuritegudele. Justiits- ja Digiministeerium tõi näiteid juhtumitest, kus tegu vastab esimese astme kuriteo koosseisule, aga tegelikult see raskus justkui ei ole päris see, süü on väikene. Aga komisjoni enamus jäi ikkagi seisukohale, et oportuniteedi laiendamine esimese astme kuritegudele on liiga ulatuslik samm ja pigem tuleks seda lahendada mingil muul moel, kas või karistusseadustiku koosseisude ülevaatamisega. Seal käisid ka arutelud, et võib-olla seda kataloogidega [lahendada] või mingil muul moel, aga mitte sellel moel, et esimese astme kuritegude puhul võimaldada oportuniteeti. Meile tundus, et see ei ole see, milleks ühiskond praegu valmis on ja mis oleks mõistlik. Konsensuslikult me seda ka ei toetanud. 

Pikemat sorti arutelu oli nii ühel kui ka teisel komisjonil rahvakohtunike institutsiooni üle. Osa komisjoni liikmeid leidsid, et rahvakohtunike institutsiooni kaotamine tuleks panna sellesse eelnõusse sisse, sellepärast et me praktikas oleme näinud, et on tekkinud probleeme, sealhulgas selliseid probleeme, mille tõttu on kohtumenetlus sisuliselt nurjunud. Aga siis me ikkagi leidsime, et kuna põhiseaduskomisjonis on eelnõu, mis puudutab rahvakohtunike küsimust, siis me ei tekita segadust juurde ja ei dubleeri, vaid jätame rahvakohtunike küsimuse põhiseaduskomisjonile. 

Muudatusettepanekute osas oli komisjoni töö väga mahukas, nagu ma just ütlesin ja nagu ma siin neid pabereid näitasin. Oli väga palju muudatusettepanekuid, mis käisid edasi ja tagasi. Nende kohta tehti päris palju ettepanekuid ja järgmisel komisjoni koosolekul tuli hea ametnik tagasi oma nägemusega. Lõpuks otsustati kõiki neid 51 muudatusettepanekut, mis pandi juhtivkomisjonis hääletusele, arvestada täielikult. See tähendab, et need muudatusettepanekud, mis siia tulevad, on komisjonilt oma rohelise tules saanud. 

Ma ei jõua tõenäoliselt kõike puudutada. Näiteks oli meil arutelusid videosilla ja selle üle, et tegelikult peaks ju inimesel olema ikkagi õigus olla kohtusaalis ja kuidas siis see hakkab olema. Aga siis [küsiti], et vaadake, kui on näiteks olukord, kus kohtumajja ei pääsegi, on protest või mõni tervisekriis, eks ole, kas siis peaks kohtumenetlus peatuma. Ka näiteks kaitsjate küsimus. Me oleme varem praktikas ju näinud, kuidas kaitsja jääb haigeks, jääb ka teine kord haigeks ja kohtumenetlused venivad väga pikaks. Nüüd ikkagi ühel hetkel öeldakse, et stopp, sul on vaja asenduskaitsjat, selline venitamine enam läbi ei lähe. Lisaks näiteks tervisetõendi küsimus. Edaspidi peab arst ikkagi põhjendama, miks inimene ei saa tervislikel põhjustel kohtusse minna. Ainult tõend, [mis ütleb], et inimene on haige, enam ei päde. 

Ma usun, et need muudatused, mis see eelnõu toob, on päris mõistlikud. Seda näitab ka see, et erinevate erakondade liikmed töötasid meil komisjonis aktiivselt kaasa. Ma jõuan kohe menetluslike otsusteni, aga ma ütlen tegelikult veel ära ühe väga tähtsa asja, mis mul jäi enne mainimata. Vägistamisega tekitatud mittevaralise kahju [menetlemise] riigilõivu kaotame ära. See küsimus tekkis seoses Pihlakoduga ja tegelikult ka laiemalt. Varem tuli maksta riigilõiv, kui sa tahtsid minna mittevaralist kahju nõudma. Nüüd lahendame seaduses selle ära nii, et seda ei ole. 

Menetluslikult tegi komisjon mitu olulist otsust. 23. märtsil määrati eelnõu uueks juhtivkomisjoniks mind, Andre Hanimäge. 7. aprilli, 12. mai ja 19. mai istungil otsustati arutelu komisjonis jätkata. 2. juunil otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil ehk täna, teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu lõpphääletuseks täiskogu päevakorda 17. juunil 2026. Need menetlusotsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan järgnevalt läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. Palun! 

Hea juhataja ja mõned kolleegid! Meil on täna õhtul kaks kohtuid [puudutavat] eelnõu, millest esimene on soojenduseks, suhteliselt vähe seksikas. Seksiga pole see muidugi seotud, aga väljend on selline. Seda on kaua menetletud, poolteist aastat ligemale, ja praegu on siin 51 erinevat parandusettepanekut, mida on väga põhjalikult ja pikalt arutatud. Ja nagu pealkiri ütleb, see on seotud kriminaalmenetluse seadustiku [muutmisega], kohtumenetluse optimeerimisega ja kohtulahendite avalikkusega. 

Arutluse käigus me puutusime kokku väga erinevate asjadega. Noh, üks oli rahvakohtunike kaotamine või mittekaotamine, mille hääletus lõppes tulemusega 5 : 3. Mina, kolleeg Hanimägi ja keegi veel jäime alla. Enamik kohtunikke tahaks selle institutsiooni ära kaotada. Aga arvestades Eesti kohtupidamise süsteemi, minu meelest võiks see säilida, aga loomulikult mitte sellisel kujul, kui on raskusi leida, keda rahvakohtunikuks võtta, ja kõik muud probleemid. 

Või teine. Enamik asju on väga praktilised ja väga konkreetsed. No näiteks, kui kergesti võib kurjategijaks saada. Kui 18-aastane – see on üks näide, mida me arutasime – pakub 17-aastasele kanepisuitsu ja see tõmbab kaks-kolm mahvi ja ütleb, et ei sobi, ei taha, siis sellele pakkujale, 18-aastasele, võib see tähendada seda, et [juhtunut] võidakse karistusseadustiku järgi käsitleda kui alaealise kallutamist narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele, mille eest on karistus ühe- kuni kümneaastane vangistus. Tartu vangla või ma ei tea kuhu. 

Lisaks veel kohtulahendi nimega avaldamine ja eluaegne lastega töötamise keeld. Sedalaadi konkreetseid asju me arutasime korduvalt. [Ka seda], kas on võimalik rakendada oportuniteedi põhimõtet esimese astme kuritegude puhul, sest need kuriteod ei ole ühese tähendusega. Näiteks kas või seesama asi, millest ma rääkisin. Aga et laiendada oportuniteedi mõistet, selles me komisjonis ei olnud ühte meelt. Võib-olla natuke liiga suur amps, võib tekkida probleeme, aga igal juhul mõtted sinnakanti läksid. 

Ja veel üks asi, millel ma tahaksin peatuda. Kunagise ajakirjaniku ja ajakirjandusjuhina [kommenteerin]. Seaduse pealkirjas on ka kirjas "kohtulahendite avalikkus". Siin on üks tõsine probleem, millest paljudel tavainimestele võib olla täiesti ükskõik – mingisugune ajakirjanike või meediategelaste erahuvi. Aga jutt on sellest, et ringkonnakohtus on praegu võimalik ligi pääseda, praegusel hetkel esimese astme kohtus ja prokuratuuris toimuvaga. 

Sooviks veel paari minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Praegu on avalikud istungid, kus on kolm kohtunikku, ja kui seal on keegi kuulaja … Jutt on praegu eelkõige uurivatest ajakirjanikest, keda on Eestis küll kahjuks väga-väga vähe, neid võiks olla palju rohkem. See on olnud sellises kanalis, kust koha peal saab infot selle kohta, mis tegelikult toimub, kaasa arvatud mitmete, pehmelt öeldes, probleemide kohta, mis võivad olla seotud prokuratuuris eeluurimisega. 

Me arutasime seda korduvalt, ka päris viimasel istungil, et mida sellega teha. Ühelt poolt oli ettepanek, et prokuratuurilt võiks neid andmeid küsida, kui on huvi. Aga tegevajakirjanikuna ma tean, mida see tähendab. Alati on võimalik seda infot anda piiratud kujul. Praeguseni on seda võimalik saada nendel avalikel istungitel, mis ringkonnakohtus veel toimuvad. Minu meelest avalikkuse huvi silmas pidades võiks see säilida. See on minu kindel arvamus. Kuigi jah, tõesti, see on kulukas kindlasti, kui kolm ringkonnakohtunikku peavad avalikul istungil seletama ja saal on tühi. Aga avalikkuse huvi võib kaaluda üle need kulud, mis sellisel juhul tekivad. Mõnikümmend aastat tagasi olid veel ringkonnakohtu kohtumäärused ajakirjandusele kättesaadavad. 

See on pikk ja põhjalik töö, mis koosneb väga paljudest detailidest ja nende vaagimisest. Mis sellest tegelikult välja tuleb ja kuidas see kõik kokku sobitub? Ma tuletan meelde, et on 51 muudatusettepanekut ja kõikidel on palju detaile. Ma ei oska ennustada, kas mingisuguseid vastuolusid tuleb hiljem välja. Aga igal juhul muudab [eelnõu] kriminaalmenetluse käigu paremaks. Vähemalt on tehtud suur samm sinnapoole. (Õues kõlab Eesti hümn.) Pika Hermanni tornis lipp langetati, aga meie tööpäev jätkub. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma ei kasuta palju aega, püüan piirduda mõne minutiga. Tahtsin lihtsalt omalt poolt öelda, et selle eelnõu menetlus komisjonis on olnud väga huvitav, endalegi hariv ja intellektuaalselt kaasahaarav. Nii et on põhjust olla tänulik nii komisjonikaaslastele kui ka ametnikele, kaasa arvatud ministeeriumi ametnikele, kes on selles protsessis osalenud. Tõsi, neid muudatusi on tulnud kokkuvõttes nii palju, et pilt on juba silme eest kirjuks läinud. Mina küll ei julge garanteerida, et mingisuguseid apsakaid sinna sisse ei jää. See omakorda osutab sellele, et tegelikult sageli ongi mõttekam piirduda natuke väiksema seadusemuudatusega kui suuremaga, olgugi et teistpidi võiks jällegi öelda, et mida me neid eelnõusid nii palju eraldi menetleme, teeme parem ühe suure. Aga vot kui üks suur korraga letti võtta, siis tekibki selline tunne, et ei ole enam päris kindel, et kõik tähelepanu [saab]. 

Aga mida ma tahtsin põhimõttelise märkusena lihtsalt ära öelda, on see, et me selle eelnõu menetluse käigus nii-öelda lappisime laeva. Ma arvan, et selline võrdpilt on täitsa kohane. Me oleme merel, meil on paat, mis lekib siit ja sealt ja kolmandast kohast, ja need kohad tuleb lihtsalt ära paigata, eks. Aga samal ajal on selge see, et kui nüüd õnnestub selle paadiga sadamasse tüürida, siis tuleks ta veest välja tõsta ja talle kapitaalsem remont teha. Ma arvan, et meie kõigi ühine tunnetus on, et kriminaalmenetluse süsteem on praeguseks hetkeks selline lipp lipi peal, lapp lapi peal ja tegelikult vajaks põhimõttelist põhjalikku läbimõtestamist ja miks mitte, ka uut tervikteksti. 

Neid küsimusi, mis vajaks väga tõsist tähelepanu, on minu meelest terve rida. Ma mainin siin ära ainult paar, mõned neist. Mina ise näiteks arvan, et väga tõsiselt peaks kaaluma prokuratuuri edasikaebamise õiguse piiramist. Mitte ainult kassatsiooni esitamise võimaluse piiramist, nagu praegu on ühe teise eelnõuga plaanis teha, vaid ka apellatsiooni esitamise piiramist. Kui juba prokuratuur on viinud süüdistuse kohtusse ja kohus on leidnud, et isiku süü ei ole tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust, siis sellega peakski olema lugu lõpetatud. Mitte nii, et inimesi solgutatakse läbi kolme kohtuastme lihtsalt selleks, et saada selgust, mida seadusandja on ühe või teise või kolmanda normi all silmas pidanud. 

Teine väga põhimõtteline probleem, mis kindlasti väärib tähelepanu, on küsimus rahvakohtunikest. Praegu on võetud suund, et ühe põhiseaduskomisjoni menetluses oleva eelnõuga kaotatakse rahvakohtunike institutsioon üldse ära. Aga mulle tundus, et meie komisjonis valitses üldine konsensus, et kuigi praeguses rahvakohtunike süsteemis on tõsised probleemid ja sellisel kujul ei ole see kasutuskõlbulik, siis rahvakohtunikud kui sellised on põhimõtteliselt vajalikud, et ei süveneks see olukord, nagu praegu Eestis on, et meil on 12 superkohtunikku, kes teevad lõppotsuseid kõikides kriminaalasjades, kõikide inimeste süü kohta kõigis kriminaalasjades. Need on siis Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtu kohtunikud kriminaalkolleegiumides. 

Neid küsimusi on teisigi, aga ma ei taha hakata siin praegusel hetkel pikemalt kõnet pidama. Kõlama võiks jääda lihtsalt see sõnum, et hädavajalikud augud on paigatud, aga tõsisem reform vajaks ettevõtmist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja asume eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on eelnõu 560 kohta esitatud 51 muudatusettepanekut ja need on kõik esitatud õiguskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht kõikide puhul on arvestada neid täielikult, aga selleks, et protokolliliselt ja stenogrammiliselt oleks kõik korrektne, ma loen ette need muudatusettepanekud. Ja kui kellelgi on soov muudatusettepanekut hääletada, siis on võimalik selle juures oma seisukohta väljendada. 

Aga loen ette muudatusettepanekud: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 43, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 50 ja 51. 

Oleme eelnõu 560 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 560 teine lugemine lõpetada.

Liigume edasi. Tänane 11. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612 teine lugemine. Ma palun ettekandeks siia Riigikogu kõnepulti keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Kõik looduskaitse valdkonna huvilised! Tõepoolest, ka keskkonnakomisjon tegi mahukat tööd, kui eelkõneleja jutust edasi liikuda. Meil läks nõnda, et antud eelnõu menetluse raames laekus Isamaa fraktsioonilt kaheksa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt kolm muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu kohta veel 30 muudatusettepanekut. 

Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus pea aasta tagasi. Tõepoolest, see menetluse protsess on olnud ühtpidi kirglik, teistpidi mahukas ja kolmandatpidi kaasav. Nimelt arutas komisjon teise lugemise ettevalmistamiseks valdkonnaga seotud teemasid oma seitsmel istungil. Kaasamise kontekstis on oluline välja tuua kaasatud huvigrupid, nagu Eesti Keskkonnaühenduste Koda, Eesti Kinnisvarafirmade Liit, Jõelehtme Vallavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, Osaühing Laesson & Partnerid, MTÜ Eesti Metsa Abiks, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühing, Lahemaa Maaomanike Liit ja veel teised. Loomulikult on ka Kliimaministeerium olnud kaasas kogu selles protsessis. Ja eraldi oleme veel kohtunud Eesti Jahimeeste Seltsi esindajatega. 

Aga nüüd siis lähemalt asjast. Kindlasti on see eelnõu oma sisult hästi detailirohke. Ta oma loomult vähendab bürokraatiat, peaks planeerimisprotsessi justkui lihtsustama ja toob keskseks teemaks veekogude äärde ehitamise temaatika, mis ka varasematel perioodidel on alati kirglikku käsitlust leidnud. 

Kui nüüd liikuda erinevate teemade kaupa, siis võib-olla kõige suurem ja pikemaajalisem ebaselgus õigusruumis, õigemini selle käsitlemine, on [tulnud] õiguskantsleri algatusest. Õiguskantsler on osundanud seadusandjale ja kehtinud praktikale ning [öelnud], et ehitustegevuses oleks vaja täpsemalt ära sõnastada ehituskeeluvööndi kasutus – ehituskeeluvöönd, piiranguvöönd, üleujutusala. Kuidagi on läinud nõnda, et Keskkonnaamet on hakanud lugema neid vööndeid veepiirist üksteisele liituvaks, aga selle eelnõuga me väga selgelt ütleme, et tegelikult nad ei ole üksteisele liituvad, vaid nad on teineteisega kattuvad. Ja loomulikult, kui keegi soovib kuskil veekogu äärde mingit tehnilist rajatist, elamuala, midagi muud rajada, siis tuleb üksikjuhtu hinnata ja ehituskeeluvööndi vähendamise protsessis kaaluda kas avalike projekteerimistingimuste väljastamist, kui on tegemist hajaasustusega piirkonnaga, või detailplaneeringuprotsessi läbimist. 

Ja nüüd tuuakse sisse ka selline käsitlus, et asustusüksustes ehk linnades, alevikes ja alevites hakkab kehtima selline norm, [mis ütleb], et tegevusi ei ole tarvis Keskkonnaametiga kooskõlastada. Seda saab omavalitsus tiheasustusalal hakata tegema ise. Aga siin peab aru saama sellest, kuidas tiheasustusala tekib. Ta tekib ikkagi planeeringumenetluse kaudu, teistpidi Vabariigi Valitsuse otsuse kaudu. 

Siin on olnud natukene vaidluse all või käsitluse all see, et kui on olemasolev tiheasustusala, siis on üks juht, kui seda laiendatakse, on teine juht, kui rajatakse uut, on kolmas juht. Selle teemaarenduse juures on omavalitsused seda selgelt tervitanud [ja öelnud], et selline lähenemine võiks anda omavalitsustele autonoomiat juurde nendes küsimustes. Tõepoolest, keskkonnakaitse ei ole pelgalt töö dokumendiga, vaid reaalsete oludega, ka sellega, kuidas tagada kallasrajad, juurdepääsud või kuidas rajada tehnilist taristut. See seadus on ühtepidi määratletud, aga teiselt poolt see vähendaks ka bürokraatiat. 

Aga mündi teine pool on saanud ka mõningast kriitikat. Nimelt, külades selline norm ei kehti. Külades ehk hajaasustuspiirkonnas tuleb ikkagi lähtuda printsiibist, et tiheasustusaladel tuleb kõik tegevused, mis jäävad väljapoole seaduse normi, kooskõlastada Keskkonnaametiga. Kriitika on eelkõige seisnenud selles, et no mis siis vahet on, kas tiheasustusala on küla territooriumil või on ta alevi, linna või aleviku territooriumil. Kus see potentsiaalne keskkonnarisk on või kus see potentsiaalne probleem on? See päris lõpuni selgeks ei saanud, aga ütleme nii, et see on kompromiss. 

Kahtlemata on oluline teema ka see, kuidas on võimalik hoonestusaladele, mis täna on juba hoonestatud, juurde ehitada. Ka see regulatsioon saab seadusega selgemaks, et võtta pingeid maha. Õuealadel on võimalik hoonestusega toimetada ja vähe selgemapiiriliselt kui seni. 

Ehitamise kõrval on kahtlemata palju teisi tähtsaid teemasid, näiteks küttimine. Küttimise puhul on palju räägitud trahvidest ja loodusele tekitatud kahju hüvitamisest. Valdkonna esindajatega oli kohtumine, kus tegelikult leiti üksmeel. Leiti, et kahtlemata, igasugune salaküttimine, igasugune kahetsusväärne tegu eluslooduses, kui tekitatakse pöördumatut kahju, ei ole kuidagi heakskiidetav, see on taunitav. Lihtsalt, kuidas leida tasakaal, et kui näiteks pruunkaru kütitakse ebaseaduslikult, et siis see oleks ühtepidi selgelt tuntav halb tegu, millel on ka tuntav rahaline karistus, aga see ei viiks mõnel juhul eraisiku pankrotini. Toimusid sellised arutelud, kuni salaküttimise juhtudeni välja, et kust maalt algab kriminaalne vastutus, millised need rahasummad ja kahjud peaksid olema, ja leiti koosmeel. 

Seal on veel palju teisi detaile. Kogu jahindus läheb loastamise mõttes järjest rohkem digitaalseks, nii nagu on läinud kalandus. Näiteks jahitunnistus on edaspidi digitaalselt väljastatav dokument. Ka selle ümber toimusid erinevad arutelud. 

Loomade ja ulukite juurest jõudsime ka ornitoloogia valdkonda ehk lindude juurde. Lindude teema leidis käsitlust selles kontekstis, et riik jõustab ennast edaspidi selliselt, et kui keegi soovib linde rõngastada, siis antakse ministrile seadusega volitusnorm töötada välja määrus ja ka hinnakiri. See ei ole enam selline hobi, mille puhul ei pea peale maksma, vaid kui soovid lindusid rõngastada, siis tuleb selle eest välja käia ka väike tasu. See oli vist küll umbes 5 eurot, aga see sõltub loomulikult ka sellest, kui suure linnuga on tegemist, kas pääsukese või luigega. Ka selline muudatus jõustub. 

Hüvitusalad – ka teema, mis on juba üsna pika looga. Iga ehitustegevusega, olgu see suuremahuline taristuprojekt või kaitsepolügoon, ikka kaasnevad probleemid, et see objekt peab kuskil paiknema, kuskil looduses, kellegi läheduses, kellegi elupaiga ära võtma. Ja kuidas siis tagada see, et avalik huvi ei jääks seepärast rakendamata, et ei ole võimalik leida kompromissi või seadus ei anna selleks võimalust? Nüüd siis tõesti on nii, et kompensatsioonimehhanismid, kompensatsioonialad on tervikuna eelnõus leidnud käsitlust, ja mitte ainult taristuobjektide puhul, vaid ka sõjalise, militaarotstarbelise [objekti] kontekstis. Ka seal on tegevused täiesti omal kohal. 

Looduskaitsealuste maade hüvitamise temaatika võib olla looduskaitsevaldkonna kõige tuntum teema. See tekitab sageli inimestele muret ja riigile peavalu. Õigupoolest on see süsteem käivitunud, inimesed on saanud esitada avaldusi, protsess on RMK juhtimisel ja rahastamisel toiminud. Arutelu toimus algselt suuresti selle üle, kuidas edasi liikuda. Kui isik on olnud teadlik looduskaitsealuse piiranguga maa omandamise hetkel, et seal on peal looduskaitsealune piirang, kas siis peaks kuidagi rakendama uut mehhanismi ja ütlema, et tegelikult tal puudubki õigus seda tagasi müüa? Kuidas seda kõike lahendada? Kas peaks looduskaitsealuse maa väärtust kuidagi alla hindama? Lõppkokkuvõttes jõuti arusaamale, et ka looduskaitsealusel maal on ikkagi reaalne turuväärtus ja tagasiostmine jätkub [senistel] tingimustel ja seniste reeglite järgi. 

Keskkonnakomisjon tõi sisse põhimõttelise kokkuleppe. [Oli küsimus], kas nendel isikutel, kes on olnud selles teises järjekorras, kes on seal seisnud pea 30 avaldust – nimelt on kaks järjekorda [ja teises] on olnud vaidlus selle üle, justkui need isikud on olnud soetushetkel või tagasisaamise hetkel teadlikud, et [alal] on piirangud peal –, on õigus seda riigile tagasi müüa või ei ole? Me jõudsime arusaamani, et need järjekorras olevad isikud, kes on väga kaua oodanud – ma saan aru, et üle kümne aasta ja rohkem –, nüüd tõstetakse järjekorra etteotsa ja need probleemid lahendatakse esmajärjekorras ära õigluse huvides. Nad on pidanud niigi pikalt kannatama ja ootama. 

Lõpuks jõudsime selleni, et muutsime ka eelnõu esialgset pealkirja. See oli algselt looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu, nüüd kannab ta nime looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Komisjoni esimees panustas väga palju ja tegi veel täiendavaid kohtumisi. Ilmselt oli see vajalik, sest Kliimaministeerium esitas meile hulga ettepanekuid ja toimus veel tubli jätkuarutelu nende ettepanekute üle. 

Aga komisjon jõudis suures osas konsensusega selle eelnõuga sinnamaani, et tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda täna. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17.06.26. Aitäh! Olen rääkinud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. 

Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid! Andres Metsoja tegi väga põhjaliku ettekande. See on väga tänuväärne, arvestades, kuivõrd paljudest detailidest see eelnõu koosneb. Me arutame ühte eelnõu, mille eellugu on sedavõrd pikk, et sellest võiks tegelikult päris pika järjejutu kirjutada. Aga selle ettelugemine kindlasti ei mahuks etteantud maksimaalse kaheksa minuti sisse, mistõttu ma proovin teha võimalikult lühikeselt. 

Kui ma ütlesin, et see protsess on olnud väga pikk, siis jah, tõepoolest, see ulatub 2017. aastasse. Kuulsite õigesti. See on see aeg, kui tegelikult avaldati või toodi nähtavale väljatöötamiskavatsus looduskaitseseaduse [koostamiseks]. Sellest küll, tõsi, praegu on eelnõus sees ainult vastutussätted. Pärast seda VTK-d on looduskaitseseaduses [tehtud] väga palju põhimõttelisi muudatusi, mis pole läbinud väljatöötamiskavatsuse esitamise filtrit. Aga eks see kõik sõltub ju sellest, kas tunnetatakse, et õigusriigi põhimõtteid peab järgima või ei pea, kas väljatöötamiskavatsus on oluline või ei ole. 

Ma soovin jällegi rõhutada, et mitte ainult see pole oluline, mis on seadustes kirjas, vaid täpselt sama oluline on ka see, kuidas seadusteni jõutakse ja mil määral arvestatakse kodanikuühiskonna seisukohtadega. Kahtlemata on see palju mugavam, kui lõpptulemus võib olla hoopis vastupidine, kui see on oluline inimestele, kogukondadele ja elukeskkonnale, seda nii lühiajaliselt kui ka pikaajaliselt. 

Looduskaitseseaduse epopöa on tõesti kestnud [kaua] ja lõpuks takerdunud. Esmasest megaplaanist on järele jäänud see lühikene versioon, mida võib nimetada enam-vähem tehniliseks [versiooniks], mitte päris, aga kõige suuremad hullused on õnneks sealt välja viidud. Seda on käsitletud nagu hästi suurt koalitsiooni töövõitu bürokraatia vähendamisel, vaatamata sellele, et enamik punkte – tõsi küll, mitte kõik – pandi tegelikult kokku juba sellel ajal, kui me, sotsiaaldemokraadid, olime koalitsioonis. Aga noh, las see olla. 

Tahaks minna paaris punktis ka sisu juurde. Esiteks, positiivne pool. Ma pean märkimisväärselt suureks saavutuseks seda, mis suudeti paika panna kalda ja ranna osas ning ehitusvööndite osas. Selle sõnastuse kokkupanemine ei olnud lihtne. Seda tuleb kindlasti tunnustada, et see erakordselt keeruline ja vastuoluline protsess on suudetud niimoodi ära teha, et lõpuks on [kirjas seal] mõistlik sõnastus, mis ühelt poolt tagab meie looduslike rannaalade püsimise, mis on avalik huvi, aga samal ajal on sätteid muudetud ka nii, et saaks lahendatud paljud praktilised probleemid, mis on olnud nii omanikel kui ka omavalitsustel. See on kindlasti üks selle eelnõu kõige suuremaid kordaminekuid. 

Nüüd siis negatiivne pool. On midagi, mis minu isikliku arvamuse järgi ja ka sotsiaaldemokraatide arvamuse järgi on lubamatu. Nimelt, kodanikuühiskonnalt võetakse selle seadusega ära õigus teha ettepanekuid kaitsealade moodustamiseks. See tähendab sisuliselt nende õiguste piiramist ja arvamust, et riigil on parem, kui tema kodanikud valitsemisse vahele ei segaks. See on põhimõtteliselt vale. See võtab ära meie kogukondadelt ja huvigruppidelt võimaluse mõjutada valitsejaid elukeskkonna eest hoolitsema. 

See on ka üks põhjuseid, miks sotsiaaldemokraadid tegid muudatusettepaneku hüvitisalade kohta. Esmases versioonis oleks [sätestanud olukord selliselt], et Keskkonnaamet võib seda teha ilma kohustuseta [kaasata] parimaid teadmisi. See on õnneks parandatud. 

Palun aega juurde!

Kolm minutit lisaks.

Mulle on ametnikud rääkinud, kui me räägime nüüd kaitsealade ettepanekutest, et see on nii tüütu, et on tehtud ettepanekuid, mis pole hästi koostatud, ja on üks suur jama, et neid on nii palju. Aga teisalt näitab see seda, et meie inimesed hoolivad loodusest ja oma keskkonnast. Kui see protseduur on halb, siis saab seda teha kiiremaks ja paremaks, aga kindlasti ei ole lubatud selle õiguse äravõtmine.  

See ei ole paraku ainukene nähe, kus tegelikult kodanikuühiskonna võimalusi vähendatakse. Meenutuseks: viimase 15 aasta jooksul on just oluliste ja algselt vaieldavate kaitsealade loomise puhul olnud mõjuv roll kodanikuühiskonnal. Võimu veenmine, et need kaitsealad on vajalikud, on olnud pikk ja raske tee. Praegu see võimalus sisuliselt kaob või see muutub märkimisväärselt keerulisemaks.  

Kokkuvõtvalt, eelnõus on palju vajalikku ja väga olulist, sellist, mida on ammu oodatud, aga samas on seal ka üks säte, mis on põhimõtteliselt vastuvõetamatu. See tekitab keerulise dilemma hääletuse osas. Nii et ma palun kõigil nendel, kellele on oluline kodanikuühiskond, väga tõsiselt kaaluda meie muudatusettepanekut ja selle poolt hääletada. Aitäh! 

Suur tänu teile! Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea Toomas! Austatud kolleegid! Isamaa Erakonda kõige rohkem morjendab selle eelnõu puhul see probleem, et me tegelikult tahame igakülgselt, et Eesti külades elavad inimesed kaitseks Eesti loodust – need maaomanikud, kes on seal, metsamehed, põllumehed, sageli ka jahimehed –, aga teistpidi selle eelnõu sõnumi kohaselt me justkui usaldame neid kõige vähem. Kohe selgitan. 

See viitab sellele, millele ma juba komisjoni esindajana lühidalt viitasin. Me näeme, et linnades, alevites ja alevikes tiheasustusaladel saab omavalitsusi usaldada, aga külade puhul, kus on tiheasustusalad, me tegelikult ütleme, et seda teha ei saa. Kui muudel juhtudel me võtame kooskõlastusnõude maha, siis seal me ütleme, et ei, ilma Keskkonnaametiga kooskõlastamata ei ole võimalik midagi teha. 

Ja ma arvan, et see on vale tee. Seda arvab ka Isamaa fraktsioon. See loob tegelikult halva pretsedendi, et antud kontekstis omavalitsusi ebavõrdselt koheldakse. Ei ole ju väga vahet selles, kas tiheasustusala on külas, alevis, alevikus või linnas, vaid ikkagi loeb omavalitsuse arusaam, loeb tegelikult ju planeerimise kogemus, loeb üldplaneering kui üdini avalik ja läbi räägitud dokument, [mille koostamisel] ka Keskkonnaamet saab oma sõna sekka öelda. 

Me arvame, et see praktika, kui me seda selliselt juurutame – olgugi et ma vaatasin ka linnade ja valdade liidu lähenemist, nad on andnud oma heakskiidu ja kooskõlastuse selle eelnõu kohta –, loob ikkagi väga selge pretsedendi, mida ilmselt on pärast tagasi pöörata suhteliselt keeruline. Suuresti seetõttu oleme me omakeskis arutanud ja teinud ettepaneku, et Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Suur tänu teile, hea Andres! Sõnavõtt kohapealt. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Kolleegid! Protokolli huvides märgin ära, et kolleegi välja toodud väide, et igaühelt võetakse ära võimalus teha ettepanekuid looduskaitseala moodustamiseks, ei vasta tõele. Edaspidi, kui eelnõu heaks kiidetakse, näeb kord lihtsalt ette seda, et eraisikud ei pea valmistama ette tervet suurt paketti materjale, et seda ettepanekut teha, vaid nad saavad selle ettepaneku teha Keskkonnaametile, kes omab vastavat valmisolekut ja ekspertiisi, et panna kokku kaitseala moodustamise ettepanek ja edastada see ministeeriumile.

Suur tänu teile! Tiit Maran … (Saalis selgitatakse midagi.) Tiit Marani sõnavõtt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel koha pealt, ma tõlgendaksin seda nii. Tiit Maran, palun!

Aitäh! Kommenteerin lihtsalt, et on väga põhimõtteline vahe, kas kodanikuühiskond saab saata kirja, lihtsalt tavalise kirja, ja teha ettepaneku, millele võib suvaliselt vastata, või see on protseduuriliselt paika pandud, kuidas nad teevad ettepaneku ja milline on sisuline lähenemine. See on põhimõtteline vahe.

Aitäh, head kolleegid! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud 40 muudatusettepanekut, asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata ja ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Helmen Kütt! (Saalist öeldakse midagi.) Aa, jah. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Me palume seda muudatusettepanekut hääletada.

Jaa, me teeme seda. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, me oleme seaduseelnõu 612 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid on 0. See ettepanek ei leidnud Riigikogu toetust. 

Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Isamaa fraktsioon ja eraldi ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Palun nimetatud muudatusettepanekut hääletada.

Me hääletame seda. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele … Tõnis Mölder, palun küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Aitäh! Kas te korra täpsustaksite seda, et muudatusettepaneku tegi nii Isamaa fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon? Kuidas sellega on? Maailmavaateliselt väga erinevad erakonnad. Kas nad on midagi ühist saavutanud? Ma lihtsalt küsin.

Ega nad teineteisest nüüd nii kaugel ka ei ole. Siin on kirjas, et samasisulise muudatusettepaneku on esitanud nii Isamaa fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Head kolleegid, kas on arusaadav, mida me hakkame hääletama? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Panen hääletusele … Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on täpsustav küsimus. Me sotsidega ühisettepanekuid küll ei ole esitanud. (Hääled saalis.) Lubage, ma lõpetan küsimuse. Kas komisjon ühendas need muudatusettepanekud, kuna nende sõnastus oli sama? (Saalist öeldakse midagi.) Ma väga hästi näen. Ma küsin, kuidas see tegelikult oli, et aru saada. Ühisettepanekuid pole olnud, oli kaks erinevat ettepanekut. Kas nad olid ühesuguse sõnastuse ja sisuga ja liideti komisjonis või kuidas see niimoodi juhtunud on?

Aitäh teile, hea kolleeg! Kui te lubate, siis ma annaks erandkorras sõna Yoko Alenderile, kes annab kindlasti palju pädevama vastuse teie esitatud küsimusele. Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Helir-Valdor Seeder, vastus on jah.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Ja pean ikka ütlema, et selle esitajaks on nii Isamaa fraktsioon kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Need on esitatud eraldi, komisjon on need ühendanud. Kes on selle muudatusettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada! Või vastu? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 15 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid on 0. Muudatusettepanek nr 4 ei saanud Riigikogu toetust.  

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 7, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus … (Kõneleja peatub. Hääled saalis.) … arvestada täielikult. (Elevus saalis.) Aga mul on tehtud roosaga, selle pärast. (Naer.) Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 11, ka selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, ka selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 13, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada seda täielikult. 

Lauri Läänemets, kas teil on küsimus või tegelikult ei ole? Palun, Lauri Läänemets!

Aitäh! Mul lihtsalt tekkis segadus. Ma ei tea, kas te oskate [mu küsimusele] vastata. Te loete ette praegu ettepanekuid, mille on Isamaa teinud. Juhtivkomisjon on neid täielikult toetanud. Ma ei saa aru, miks Isamaa tahab katkestada [eelnõu lugemise]. Ta on ju toetuse leidnud peaaegu kõiges.

No isegi mulle tundus, et see on nagu juba Isamaa eelnõu, huumoriga öeldud. Aga tegelikult see küsimus ei puutu asjasse, antud juhul kindlasti mitte. Isamaal on õigus nii käituda. 

Ja ma ütlen ka selgituse selle kohta, miks ma kõhklesin. Mul siin maatriksis need, mida komisjon on toetanud, on rohelise värviga, aga Isamaa omad olid millegipärast roosaga. Komisjon oli neid toetanud, aga need olid roosaga. Sellepärast mul tekkis kõhklus ühel hetkel. (Hääl saalist: "Selle pärast me ei toeta seda.") Jah, ma saan aru, see roosa värv teile hästi ei sobi. 

Aga nüüd, head kolleegid, läheme edasi. Muudatusettepanek nr 19, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 21, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Muudatusettepanek nr 23, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 26, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 27, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 29, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 30, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 31, sellegi on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 32, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 33, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 34, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 35, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 36, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 37, esitajaks samuti keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 38, esitaja keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 39, esitajaks Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Muudatusettepanek nr 40, selle on esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni otsus ja ettepanek on eelnõu 612 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 612 teine lugemine katkestada. Peame seda ettepanekut hääletama. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 612 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 612 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 612 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik keeleinimesed, kes [teema] vastu huvi tunnevad! Annan ülevaate keeleseaduse, riigilõivuseaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisest. 

Kõigepealt, eelnõu eesmärk oli kajastada eesti keele poliitika korraldust, tugevdada eestikeelse asjaajamise põhimõtteid, parandada täiskasvanute keeleõppe korraldust, koondada keelepoliitika juhtimine Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusalasse ning tõhustada järelevalvet keelenõuete täitmise üle. Eelnõuga laiendatakse asjaajamiskeele regulatsiooni, suurendatakse sunniraha ja trahvimäärasid keelenõuete rikkumise korral ning kehtestatakse riigilõiv keeleeksami kolmanda ja järgnevate sama taseme soorituste eest. Samuti täpsustatakse keeleõppe, keeletehnoloogia ning avalikus sektoris eestikeelse asjaajamise korraldust. 

Kultuurikomisjon valmistas eelnõu ette koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Menetluse käigus küsiti arvamusi erinevatelt huvirühmadelt, sealhulgas Eesti Puuetega Inimeste Kojalt, Võrokeste Kongressi Vanemate Kogult, Seto Kongressi Vanemate Kogult, Mulgi Kultuuri Instituudilt ja Tallinna Ülikoolilt. Eelnõu arutati kokku üheksal istungil: 2. detsembril 2025 oli kultuurikomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühine istung ja kultuurikomisjon ise pidas kaheksa erinevat istungit selle seaduseelnõu arutamiseks. Menetluse käigus käsitleti keeleõppe korraldust, keeletehnoloogia arendamist, viipekeele küsimusi, teenindusvaldkonna keelenõudeid, keelenõuete täitmise järelevalvet ning eesti keele piirkondlike erikujude kaitset. 

Kõige põhjalikumad arutelud puudutasid lõunaeesti keele staatust keeleseaduses. Võro, seto, mulgi ja tartu keele esindajad ning mitmed Riigikogu liikmed tegid ühiselt ettepaneku tunnustada lõunaeesti keelt seaduses eraldi piirkonnakeelena. Kultuurikomisjon nõustus, et eesti keele piirkondlikud erikujud vajavad senisest tugevamat kaitset ja nähtavust. Samas leiti komisjoni aruteludes, tuginedes Eesti Keele Instituudi teadlaste ning Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukohtadele ja Riigikogu õigusosakonna seisukohale, et lõunaeesti keele nimetamine seaduse tekstis eraldi piirkonnakeelena tekitaks õiguslikke probleeme. 

Põhiseaduse kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul puudub Eesti õiguses piirkonnakeele mõiste ning selle toomine seadusesse eraldi õigusliku kategooriana tekitaks küsimusi riigikeele staatuse, ametliku asjaajamise, hariduse, keelenormide ja järelevalve korraldamise kohta. Samuti leiti, et selline lahendus võiks riivata õigusselguse põhimõtet ning tekitada vastuolusid teiste seadustega. Lisaks on küsimus ka õiglases kohtlemises teiste nii-öelda erikujude suhtes. Seetõttu otsustas kultuurikomisjon mitte toetada ettepanekut luua seaduses uus mõiste "lõunaeesti piirkonnakeel". 

Selle asemel töötati koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Keele Instituudi murdekeelte ekspertidega välja nii-öelda kompromissettepanek, mis leidis ka toetust kultuurikomisjonis. Kompromisslahenduse kohaselt loobuti keeleseaduses mõistest "murdekeel", kuna seda osa piirkondlike erikujude toetajaid ei aktsepteeri. Kasutusele jäi nüüd mõiste "eesti keele piirkondlik erikuju". Seaduses nimetati eesti keele kaks ajaloolist piirkondlikku erikuju. Toodi välja, et need on põhjaeesti ja lõunaeesti keeleala ajaloolised erikujud. 

Sätestati võimalus kasutada piirkondlikku erikuju põlisel kasutusalal paralleelselt kirjakeelse tekstiga. Samas peeti võimalikuks ja vajalikuks täpsustada eelnõu seletuskirjas, et lõunaeesti keele ühendnimetuse alla kuuluvad võru, seto, mulgi ja tartu keele kujud. Seletuskiri ei loo uut õiguslikku staatust, kuid võimaldab selgitada seaduse mõtet ning tunnustada lõunaeesti keele ajaloolist ja kultuurilist eripära, sealhulgas tema kujunemist teistsugusel viisil kui põhjaeesti keelest välja kujunenud eesti kirjakeel. Nii saavutati kompromiss, mis tugevdab piirkondlike keelekujude kaitset, säilitades samal ajal põhiseadusest tuleneva põhimõtte, et Eesti riigikeel on eesti keel. 

Menetluse käigus arutati põhjalikult ka Isamaa fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid, mis puudutasid takso-, kuller- ja platvormiteenuste osutajate keelenõudeid. Nende muudatus[ettepanekute] eesmärk oli tagada, et avalikkusega suhtlevad teenuseosutajad valdaksid eesti keelt ja et keelenõuete täitmise kontroll oleks tõhusam. Muudatusettepanekutega sooviti muu hulgas siduda teenindajakaardi väljastamine B1-tasemel eesti keele oskuse tõendamisega, tugevdada platvormiettevõtete vastutust keelenõuete täitmise eest, suurendada keelenõuete rikkumise korral [määratavaid] sanktsioone ja muid selliseid asju. 

Komisjon kuulas ära Haridus- ja Teadusministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ning Keeleameti seisukohad. Ministeeriumide hinnangul on kehtivad keelenõuded juba seaduses olemas ning osa ettepanekuid oleks toonud kaasa täiendava halduskoormuse või vajanud laiemat regulatsiooni seoses Euroopa Liidu platvormitöö direktiivi ülevõtmisega. Samuti leiti, et osa ettepanekute eesmärgid on saavutatavad olemasolevate järelevalvemehhanismide tõhusama rakendamise kaudu. Kultuurikomisjon Isamaa ettepanekuid ei toetanud ning need ei jõudnud eelnõu lõppredaktsiooni. 

Muud olulised muudatused. Menetluse käigus arutati ka keelepoliitika juhtimise koondamist Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusalasse, täiskasvanute keeleõppe korraldust, eesti keelele suunatud keeletehnoloogia arendamist, eesti viipekeele kasutamise ja tõlketeenuse kättesaadavuse küsimusi ja eksamitöödega seotud teabele juurdepääsu regulatsiooni. Nendes küsimustes valitses üldiselt laiem üksmeel kui lõunaeesti keele staatuse üle peetud vaidlustes. 

Menetluslikud otsused. Eelnõu esimene lugemine lõpetati Riigikogu täiskogus 18. novembril 2025. 13. aprillil 2026 otsustas kultuurikomisjon konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja lõpetada teine lugemine. 14. aprillil 2026 otsustas komisjon eelnõu ajutiselt täiskogu päevakorrast välja võtta, et jätkata läbirääkimisi lõunaeesti keele küsimuses ning otsida laiemat kompromissi. 

Teise lugemise eel oli keskne küsimus kahe muudatusettepaneku kohta: niinimetatud 19 Riigikogu liikme ettepanek sätestada keeleseaduses lõunaeesti piirkonnakeel eraldi õigusliku kategooriana ja kultuurikomisjoni kompromissettepanek eesti keele piirkondlike erikujude kaitse tugevdamiseks. 19 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanek ei leidnud komisjonis esialgu toetust. Pärast täiendavaid läbirääkimisi otsustas kultuurikomisjon siiski võimaldada selle üle arutelu ka Riigikogu täiskogus ning saata täiskogu ette mõlemad lahendusvariandid. Täna me ei hääleta kultuurikomisjoni varianti, aga teine tuleb hääletamisele. Kultuurikomisjoni kompromissettepanek leidis komisjonis toetuse. 

1. juunil otsustas kultuurikomisjon suunata eelnõu uuesti Riigikogu suurde saali teiseks lugemiseks 10. juunil 2026 ja teha ettepanek viia lõpphääletus läbi 17. juunil 2026. 

Nagu näete, on keeleseaduse eelnõu menetlemist iseloomustanud väga põhjalik ja väga sisuline arutelu. Suurim vaidlus, nagu ma ütlesin, puudutas lõunaeesti keele õiguslikku staatust, kuid ma loodan, et menetluse käigus leidsime me variandi, mis pakub kaitset kõikidele erikujudele, toob sisse uue mõiste "piirkondlik erikuju" ning täpsustab, et need on põhjaeesti ja lõunaeesti keele kujud. Seletuskirjas räägitakse pikalt sellest, kuidas need on ajalooliselt erinevalt kujunenud ja vajavad toetust ja kaitset. Saime komisjonis arutades ka teada, et Haridus- ja Teadusministeerium on valmistanud ette terve paketi toetusmeetmeid, mis võimaldaksid neid ajaloolisi keelekujusid hoida, kaitsta, õpetada ja arendada. 

Loodan, et te toetate neid ettepanekuid. Aitäh!

Suur tänu teile täpse ja sorava ettekande eest! Teile on üks küsimus. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja, [tänan] põhjaliku ettekande eest! Aga soovin täpsustada. Komisjoni töö kirjeldades ütlesite, et lõunaeesti keele toomine keeleseadusse piirkonnakeelena tooks kaasa õiguslikke probleeme. Äkki te pisut sisustaksite seda, mida see tähendab? Need, kes valmistasid ette selle muudatusettepaneku, suhtlesid Eesti tippjuristidega, kes ütlesid, et põhiseaduslikku riivet selles kindlasti ei ole. Mida täpsemalt see õiguslik probleem tähendab?

Suur aitäh teile küsimuse eest! See on tõesti õigustatud küsimus, sest nagu te ise teate, on olnud meie jaoks paras pähkel aru saada, mida täpselt see põhiseadusega vastavus siin tähendab. Ja vaadates neid protokolle, tuleb see kenasti välja. 

Võiks öelda niimoodi, et küsimus on kompleksne just selle pärast, et kui me tooksime seadusesse selle keele mõiste, nagu need grupid ise [enda keelt määratlevad] ja nagu 19 Riigikogu liikme ettepanekus oli, ja ütleksime, et lõunaeesti keel koosneb neljast keelest, siis see tekitaks loogilise küsimuse, kuidas on see seotud eesti riigikeelega, kas see on selle sees või selle kõrval. Õiguslikus mõttes pöörati tähelepanu peamiselt sellele, et nii põhiseadus kui ka kehtiva keeleseaduse § 3 lõige 3 murdekeelte kaitse kohta tegelikult tagavad juba piisava eesti keele rikkuse. Piirkonnakeele mõiste juriidiliselt avamata, mis toob ebaselguse põhiseaduse § 6 ja § 52, [mis ütleb, et] asjaajamiskeel on eesti keel. Toodi välja vastuolu riigikeele ühtsuse ja jagamatuse põhimõttega. 

Teiseks, murendaks see riigikeele ühtsust ja [tekiks] õiguslik konflikt, kui luua seaduse tasandil uus keele õiguslik kategooria, mis on täpsemalt defineerimata, eks ole. See piirkonnakeel ei ole murre, see on teie taotlus olnud. Keeleseaduse § 3 lõike 3 muudatuse kohaselt riivab see riigikeele monoliitsust. Kui lõunaeesti keel defineeritakse seaduses eraldi keelena, võib tekkida argument, et see ei ole enam põhiseaduse § 6 tähenduses eesti keel, vaid midagi muud. Tekib küsimus, kuhu see paigutub riigikeele suhtes. 

Muudatusettepaneku tegijad on oma selgituses öelnud, et piirkonnakeel ei asetu eesti keele kõrvale, aga luuakse juriidiline konstruktsioon, mille puhul on mõeldud, et riigikeele sees eksisteerib teine iseseisev piirkonnakeel, ja muudatus ei näe regulatsioonina ette lõunaeesti keele paiknemist. Kuid regulatsioon ei parandaks olukorda, sest õiguslikus mõttes ei saa keel koosneda keeltest. Samas, nagu murdeinimesed ütlevad, inimesed võivad seda ise keeleks nimetada. Õigusselgus nõuab ühtset halduskeelt, õiguslikult ei saa üks keel olla osa teisest. Samuti ei tunne põhiseadus mõistet piirkonnakeel ning see on otseselt vastuolus põhiseaduse §-ga 6, mis eeldab eesti keele kui riigikeele ühtsust. 

Keeleseaduse § 3 lõige 2 tunnistab iseseisva keelena vaid eesti viipekeelt. Muude keelekujude nimetamine keelteks, näiteks võru keel versus Võru murre, väljaspool murdekeele mõistet tähendab juba juriidiliselt uue iseseisva keele tunnustamist riigikeele sees, mis on vastuolus põhiseaduse § 6 käsitlusega, mis ütleb, et Eestis on üks keel. 

Kui lubate, siis [ma jätkan] siit, et tulevad ka nii-öelda praktilised küsimuse. Hierarhiline ebaloogilisus. Konstruktsioon, kus riigikeele sees on piirkonnakeel, mis omakorda koosneb teistest keeltest, mitte murretest, tekitab vastuolu nii juriidilise kui ka tavaloogikaga. See ei vasta nõudele, et seadus peab olema selge ja ühetähenduslik. Kui seadus eristab lõunaeesti piirkonnakeelt tavalisest murdekeelest, jääb selgusetuks nende õigusliku staatuse vahe ja rakendusala, mis on vastuolus põhimõttega, et seadus peab olema täpne ja ühetähenduslik. 

Kuna lõunaeesti keel on murrete koosseisust väljas, ka teie enda soovil, siis ei saa sellele automaatselt kehtida murrete kohta käiv regulatsioon ja õiguslik staatus ja rakendusala tuleb eraldi reguleerida, mis tähendab, et rakendustasandil vajab iga samm eraldi regulatsiooni. Näiteks, kas ametnik peab piirkonnas lõunaeesti keelt oskama? Kas dokumente võib esitada lõunaeesti keeles? Kas kohanimed peavad olema kahes keeles või eraldi? Kas koolid peavad pakkuma lõunaeesti keeles õpet? Kas kohtumenetlus võib või peab kasutama lõunaeesti keelt? 

Edasi sealt tegelikult on võõrkeeleks liigitumine, nagu eelnevalt märgitud, tuues sisse termini "eesti keele piirkonnakeel" ehk "lõunaeesti piirkonnakeel", milleks on võru, seto, mulgi ja tartu keel. Sellega antakse lõunaeesti keelele piirkonnakeelena juriidiliselt iseseisev staatus. See muudaks olukorra absurdseks, sest tegelikult tooks see kaasa olukorra, kus põlistele eesti keele kuju kasutajatele laieneksid võõrkeele piirangud, mis ei ole loogiline. 

Edasi – vabandust, et nii pikalt [vastan], aga see on nii vaidlusi tekitav [teema] – on ka vastuolu kirjakeele normiga. Kui piirkonnakeeltele antakse staatus väljaspool murdekeele mõistet, tekib õiguslik vaakum, sest lõunaeesti keel ei ole murre ega riigikeel kirjakeele keelenormi tähenduses. 

Ja on ka järelevalve võimatus. Keeleametil puudub õiguslik alus teostada riiklikku järelevalvet keeleseaduse § 30 järgi ja rakendada sanktsioone, mida me siin uue seaduseelnõuga teeme. Kui puudub piirkonnakeele norm, siis see muudab keele kaitse deklaratiivseks ja kontrollimatuks. 

Ja lõpuks väga oluline asi on ka see, et siin põrkub seadusandja kokku võrdsusõiguse riivega. Põhiseaduse § 12 keelab diskrimineerimise rahvuse ja keele alusel. Kui teatud piirkonna elanikele antakse keelelised privileegid pelgalt põhjenduse alusel, mis puudutab identiteedi määratlemist, on see vastuolus keeleseaduse § 2 lõike 3 proportsionaalsuse põhimõttega teiste Eesti elanike suhtes. Selline eristamine peab olema põhjendatud, avalikes huvides ja proportsionaalne. Kui teaduslikult ei ole selge, miks näiteks mulgi või tartu erikujud väärivad rohkem keele staatust kui näiteks hiiu keel, mis kuulub Põhja-Eesti erikujude hulka, või teised rannikumurded, siis see on vastuolus põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. 

Selles mõttes on siin [pikk] loetelu. Nagu te teate, on kõiki [aspekte] väga põhjalikult vaagitud.

Aitäh väga põhjaliku vastuse eest, aga ma loodan, et järgmised vastused on natuke lühemad. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Tõesti, siin tuli nagu automaadist. Aga tunnustus teile. Ma küsin edasi. On selge, et on üks riigikeel ja see on eesti keel, see ei kuulu kuidagi vaidluse alla. Te ütlesite, et eesti keele kõrval või sees ei saa olla teisi keeli, kuid ma toon teile näite. Soomes tunnustatakse lisaks riigikeelele saami keeli, Lätis on lisaks riigikeelele seaduses nimetatud latgali kirjakeelt, liivi keelt. Ei Soome ega Läti riigikeel ole seetõttu nõrgenenud. Palun selgitage, mida me siin Eestis kardame. Need riigid on näidanud, et oma keelerikkust saab kaitsta ka ilma riigikeele positsiooni vähendamata. Miks meil selline olukord on?

Suur aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, kindlasti on igal riigil oma erinev olukord. Ja nagu me ütlesime, me ikkagi võrdleme seda [olukorda] meie enda põhiseadusega ja sellega, kuidas see on tarvitusele võetud. Siiani meil tõesti piirkonnakeele mõistet ei ole ja me tunnustame eesti keele kõrval veel eesti viipekeelt, mis on erinev. 

Nüüd, mis on tegelikult taust? Pikki aastaid on tegelikult mingis mõttes avaldatud Eestile ka survet. Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte harta komisjon on täheldanud, et Eestil on põhjust kaaluda mitmetele keeltele regionaal- ehk piirkonnakeele staatuse andmist. Tegelikult seesama komisjon ütleb, et see võiks olla vene keel, millele sellist staatust anda. Ma arvan, et me peame arvestama meie konteksti. Mitte ükski eesti keele piirkondlik erikuju tegelikult sellele ei vasta. Regionaal- ja piirkonnakeele staatuse andmisel tuleb ikkagi kaaluda ohtu ka Eesti julgeolekule ning sisemisele ja välisele rahule, mis omakorda on tegelikult meile põhiseadusega antud ülesandeks. 

See on tegelikult see taust ja ma arvan, et ma ei peagi seda pikemalt selgitama, sest teise poolega sellest seadus[eelnõust] me tegelikult kaitseme eesti keele eluõigust ja [astume vastu] sellele survele, mida avaldavad meile just need muu kodukeelega grupid, kes ei taha kuidagi eesti keelt omandada. Ja kuna meil on selliseid piirkondi, kus valdavaks [keeleks] ei ole eesti keel, vaid on hoopis vene keel, siis ma arvan, et meil on põhjust olla väga tähelepanelikud selle osas.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus nende kahe hääletusvooru kohta. Ma olin küll ise kohal, aga tol hetkel ma ei saanud täpselt aru, et kui esimene kord oli 19 Riigikogu liikme muudatusettepanekul viis toetajat ja teisel korral kolm, siis kas põhjus oli ainult selles, et vastandlike muudatusettepanekute osas tuli teha valik, või oli seal mingi sisuline [põhjendus] ka, miks paar komisjoni liiget otsustasid ringi?

Suur aitäh! Nagu te teate, meil oli tegelikult kokku kolm hääletust. Esimese hääletusega tegelikult ei saanud see 19 Riigikogu liikme muudatusettepanek ühtegi toetushäält ja kõik toetasid seda, et me saadaksime [saali] kultuurikomisjoni ettepaneku. Pärast pikki konsultatsioone leidsime me, et me tuleme vastu [ja teeme nii], et seda oleks siin võimalik arutada ja Riigikogus saaks neidsamu selgitusi anda. See on kõigi meie huvi, et inimesed saaks aru, et me siin ei tee mingisugust teerulli, vaid me tegelikult kaalume erinevaid argumente, ja et saaks neid asju uuesti siin arutada. 

See teine hääletus tõepoolest andis selle võimaluse. Inimesed ütlesid, et okei, miks mitte, saadame selle siis Riigikokku. Ja mitmed inimesed andsid oma hääle, osa üldse ei hääletanud. Selle tulemusena jõudis see muudatusettepanek siia Riigikogu saali. Kui ei oleks vähemalt kaht toetushäält olnud, siis, nagu te teate, see tegelikult siia ei tule. 

Siis anti küllaga neid hääli, aga ei arvestatud seda, et tegelikult peab kultuurikomisjon tegema oma eelistuse. Valdav [osa] oli ikkagi ka teisel hääletusel [seda meelt], et anda rohkem poolthääli kultuurikomisjoni ettepanekule. Aga see jäi selliseks lahtiseks, et mida siis tegelikult nagu toetatakse. Just selle pärast toimus uus hääletus ja siis osa inimesi sai aru, et korraga ei saa mõlemat toetada. See oli see põhjus, mille pärast nad valiku tegid.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kuidas teiste riikidega on, Itaalia või Hispaania või Soomega, kus on katalaani ja baski ja galeegi [keeled] Hispaanias ja Friulis ja Sardiinias? Ma ei ole jõudnud vaadata, kuidas nende põhiseaduses on. Meil on see § 6 üks ja ainus, aga kuidas nende teiste riikidega on? Kas kõigil on samamoodi? Kas Itaalias on § 12, või mis ta oli, et on ainult itaalia keel? Ja kuidas teistega on?

Suur aitäh teile selle küsimuse eest! Seda otseselt komisjonis ei arutatud, aga see küsimus on õigustatud. Hea kolleeg Anti Allas tõi siin juba välja, et lapsed Soomes koolis õpivad rootsi keelt kui ka soome keelt ja saami keelel on ka eraldi staatus. Selliseid variante on. Meil kultuurikomisjonis käib ka päris palju välismaa delegatsioone. Viimati tahtsid belglased saada näidet, kus meil keeleseaduse arutelul vaidlused on. Me tõime näite, et ühelt poolt peame andma eesti keelele suurema õiguse ja teiselt poolt peame kaitsma seda, et eesti keel annaks rohkem eluõigust, või tunnistama neid, kelle identiteet on just nimelt erikujude kaudu välja kujunenud. 

Selle peale ütlesid meie kolleegid Belgias, et oi, meil on väga suured vaidlused ja meil on palju väga erinevaid murdeid, aga te olete ju nii väikesed, kui suured te siis õieti olete, et teil on alla miljoni eesti keele kõneleja ja siis te tahate veel kakelda selle üle, mitu erinevat erikuju saaks keeleseaduse tasemel võistelda või ära märkida, see ei ole mõistlik. Ma arvan, et tegelikult on meie kontekst alati kõigi nende seaduste puhul väga oluline. 

Uuesti rõhutan, et see kindlasti on kõigi südamesi. Ma ütleksin, et komisjonis oli väga suur üksmeel – kõik, kes kultuurikomisjoni istungeid on jälginud, [teavad, et] seal oli väga suur üksmeel selles –, et kõiki meie piirkondlikke erikujusid tuleb arendada, kaitsta ja toetada. Ma arvan, et siin ei ole mingit küsimust. 

Ka Haridus- ja Teadusministeerium, nagu ma ütlesin, on valmistanud ette paketi, millega toetada seda. Ja hea meel on öelda, et tegelikult on ka reaalselt [parenenud] need toetusmeetmed, mida ju siiani murdekeele kõnelejatele [määrati]. Siiani me nimetasime neid murdekeele kõnelejateks. Võib vaadata, et palju on toetusmeetmeid, [palju on] Võru Instituuti toetatud, [palju on] erinevaid tegevusi. See ei ole ju uus, et me seda toetust küsime. 

Kui võrrelda kahte viimast rahvaloenduse andmestikku, siis [näeme], et perioodil 2011–2021 murdekeele kõnelejate arv kasvas 23%. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel inimesed ise hindasid, kas nad oskavad mõnda murdekeelt, ja [oskajaid] oli 131 000. Nüüd, 2021 oli neid inimesi juba 160 000. Tegelikult see arv on kasvanud ja see on tore. Me tahame seda kindlasti rohkem toetada.

Selle seadusemuudatuse kõige esimene punkt ütleb väga kenasti, et riik toetab kõiki erikujusid, toetab neid võrdselt, ükskõik, kuidas nad ise ennast nimetavad. Selles mõttes on võrdsus tagatud. Aga tähtis on ka see, et murdekeele ja lõunaeesti piirkonnakeele põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile lisada samasisulise teksti vastavas murdekeeles. See on kindlasti asi, mis on hästi oluline ja mis võimaldab nendes piirkondades õpetajatel toimetada. Ministeerium on ette näinud ka selle, et toetada murdekeele või piirkondliku erikuju – vabandust, nii oleks õigem öelda – õpetamist põlisel kasutusalal, et ka nemad saaksid nii-öelda õpetamise lisa, nii nagu Ida-Virumaal eesti keele õpetajad. Need kaitsemeetmed on kõik olemas. 

Me peame kindlasti tegema kõik selleks, et väärtustada eripära ja mitmekesisust. Aga küsimus on eelkõige selles, kas seda peab panema seaduse teksti ja eesti keele kõrval nimetama veel konstruktsioone, et selle kõrval on teine keel või teine keel on selle sees. Nagu õuna sees on tavaliselt seeme, mitte teine õun. See oleks mõistelise loogika järgi inimestele arusaamatu. Seaduse mõte peab olema selge. See on ainuke probleem. Ei vaielda mitte selle üle, et anda tähtsust, õigust ja toetust, vaid vaieldakse ainult selle üle, kas see sõna peab olema selles lauses sees.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh! Ma palun veel kord teie selgitust, et ka nii hääletajatel kui ka pärast selle hääletuse üle arutlejatel oleks [asi] selge. Esimene muudatusettepanek ja teine muudatusettepanek. Võtame näiteks Muhu murde, mille rääkija on minu perekond, mida saavad nemad vähem selle esimese muudatusettepaneku järgi kui teise järgi? Lõuna-Eesti puhul on mainitud, et ka sildid võivad olla kohalikus [murdes], aga minu meelest murdekeelsed sildid või isegi tšekid sobiksid ju imehästi ka Muhusse või Saaremaale. Ma tean, et ühes Lõuna-Eesti poes on tšekid lõunaeesti keeles.

Just! Suur tänu selle küsimuse eest! Ma arvan, et see võimaldabki seda selgitada. Riigikogu 19 liikme ettepaneku kohaselt toodaks eraldi välja, et eesti keele piirkonnakeele ehk lõunaeesti piirkonnakeele, milleks on võru, seto, mulgi ja tartu keel, kaitset ja kasutamist riik edaspidi toetab. Ma arvan, et igal muhu keele ja hiiu keele kõnelejal tekib küsimus, miks neid ei nimetatud, kus nad on. Selles mõttes te saate selle esimese ettepanekuga pigem imestuse, et kui murdeid on kuskil 116, miks neid teisi siis ei loeta üles, miks meil Põhja-Eesti murded ei ole eraldi välja toodud. 

Selles mõttes on kasutus tegelikult mõlemal, ütleme, sama, ainult et Riigikogu [liikmete] ettepanekus räägitakse lõunaeesti piirkonnakeelest otse, seda nimetatakse, aga kultuurikomisjoni ettepanekus öeldakse, et see on eesti keele piirkondlik erikuju, milleks on ka muhu keel. Erikuju põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile, ka sildile, lisada samasisulise teksti vastavas erikujus. See on kultuurikomisjoni ettepaneku kohaselt võimalik. Kõiki neid erikujusid, olgu nad kujunenud Põhja-Eesti alal või Lõuna-Eesti alal, koheldakse selles mõttes võrdselt, et neid lubatakse ajaloolisel keelealal kasutada paralleelselt. Ma loodan, et see oli selge ja aitas. Väga hea küsimus!

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Põhiseaduse § 6 ütleb üheselt ja selgelt, et Eesti riigikeel on eesti keel. Ma isiklikult, olles ka nende arutelude juures, neid hirme ei näe, et me ühel või teisel moel kuidagi nõrgestaksime eesti keele positsiooni või midagi sellist. Ma arvan, et need arutelud on täna juba selles osas peetud. 

Mul on nüüd juba natuke täpsem küsimus: kas oli komisjonis ühel või teisel moel ka arutelu piirkondlike keelte toetusmeetme kohta, mille [arutelu] on nüüd mõnevõrra seiskunud või mille rakendamine on viibinud, mis siis aitaks piirkonnas seda keelt koolides paremini edasi anda ja looks õpetajatele täiendavaid võimalusi? Miks see on viibinud, kas see tuli jutuks? Mulle endale see lihtsalt ei meenu.

Väga suur tänu! Ma korra juba mainisin ka seda, et tegelikult tõepoolest oli sellest juttu ja ministeerium kinnitas, et vastav meetmete pakett on välja töötatud, põhimõtteliselt on määruse tasemel juba ette valmistatud. Kindlasti on see meetmete pakett tulemas.

Tulen uuesti teie esimese küsimuse juurde või selle sissejuhatuse juurde. Nagu te ütlesite, riigi põhiseaduses on kenasti öeldud, et riigikeel on eesti keel. Aga kui sinna juurde nüüd lisada veel ühe keele konstruktsioon, siis põhimõtteliselt tekib igal inimesel küsimus, mis staatuses see on ja kuidas ta sellesse suhtub. Lihtsalt see õiguslik segadus tekib sellest, et hakatakse kohe interpreteerima, mida see tähendab. Küsimus ei ole, et kellelgi oleks midagi selle vastu, et seda keelt mainida, aga siis peab terve hulk regulatsioone kaasa tulema. See regulatsioonide hulk siis täpsustab neid õigusi. 

Tegelikult, nagu ka meie sõpradest, nendest erinevatest osapooltest saime aru, seda otseselt ei nõuta, aga samas inimesed võivad lugeda seda nii, nagu see annaks võrdsed õigused või, ütleme, vähendaks mingis mõttes eesti keele, ühtse keele jõudu. Sellist segadust ei saa me lubada. Riik või meie Riigikogus ei peaks võtma vastu mitmetähenduslikke seadusi, eks ole, mis võib-olla tekitavad inimestes võltsootusi või segadust. Õigusselgus on see, mille pärast me ei taha seda seaduse tasemel nimetada. 

Küll aga on väga pikalt räägitud toetamisest või ka põhjusest, miks need keelekujud on erinevad, seletuskirjas, mis tegelikult ju kuulub seaduse juurde. See on tegelikult ühtne pakett. Selles mõttes tuleb ka lugeda, mis on eelnõude seletuskirju ja kaaskirju. 

Nüüd selge on see, nagu paljudes aruteludes öeldi, et meil on valik, kas me [arutleme] edasi, sest see [lahendus] kõiki päriselt ei rahulda. Iga kompromissi puhul on keegi, kes ei saanud päris kõike. Me võime veel 11 aastat seda arutada. Või oleks parem see praegu vastu võtta ja meetmetega asuda erinevaid keelekujusid toetama? See on meie valik praegu. Kui me seda seadust vastu ei võta, siis me ei saa ka eesti keele elujõudu kõigi nende trahvide ja igasuguste muude hoiatusmeetmete kaudu tegelikult paremini kaitsta. Siis see jääb jälle nii-öelda õhku rippuma. See on meie valik, kas me surume edasi, kuni kõik viimse inimeseni on rahul, või me tegelikult võtame praegu selle [seaduse] vastu ja lepime sellega, et seaduseelnõu seletuskirjas on räägitud, kuidas lõunaeesti keele kuju on erinev sellest, mis on Põhja-Eesti murrete kaudu kujunenud. 

Neid murdeid tõesti on väga palju. Võite vaadata Keeleveebist. Need muudatused on koostöös Eesti Keele Instituudi vanemteaduri Jüri Viikbergi ja keeleajaloo, murrete ja soome-ugri keelte osakonna juhataja Tiina Laansaluga [tehtud]. Ja meil oli korraks ka see mõte, et kui me [paneme kirja], et Võru, Seto, Tartu ja Mulgi murded või keeled on kokku lõunaeesti keeled, siis me peaks sinna seletuskirja juurde [panema] ka põhjaeesti keeled kui erikujud: Kihnu, Saare, Hiiu, Muhu, Kodavere, Kuusalu, Lüganuse, Jõhvi murdekeel. Kui me hakkame neid kõiki loetlema, siis see läheb omamoodi segaseks. Nii et sellepärast me praegu läksime sellise minimalistliku ettepanekuga edasi.

Väga selge, aitäh teile! Avan läbirääkimised. Anti Allas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma pole kindlasti keeleekspert ja seetõttu jätan käesoleva eelnõu põhjalikuma selgituse kindlasti endast paremat ekspertiisi omavatele kolleegidele. Küll aga soovin keskenduda võrokeste, setode, mulkide, tartlaste ning ka paljude keeleteadlaste palvele anda lõunaeesti keeltele, võru, seto, mulgi ja tartu keelele, tugevam seaduslik staatus ning sätestada keeleseaduses lõunaeesti keel piirkonnakeelena. 

Ettepanek, mida ma kaitsen, on 19 Riigikogu liikme muudatusettepanek selle eelnõu kohta. Tuleb ka siin mainida, et algatajaid on olnud absoluutselt üle välja kõikidest erakondadest. See kõik algas minu arvates väga lootusandvalt, et me suudame midagi väga ilusat koos korda saata, aga nüüd kahjuks on selle kohale ilmunud taas murepilved ja selle peab ära mainima, nagu on korduvalt varasematel aegadel siinsamas saalis [pidanud].

Nüüd aga 19 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepaneku sisu juurde. Olgu algatuseks öeldud, et 19 Riigikogu liikme muudatusettepaneku läbiminek või ka toppama jäämine näitab, kuidas Eesti riik suhtub omaenda ajaloolisse ja kultuurilisse rikkusesse. Olgu ikkagi ajaloos tagasi minnes öeldud, et Eesti alal oli kunagi põhjaeesti keel ja lõunaeesti keel ja siis lõpuks lepiti kokku, kumma pealt arendatakse edasi eesti keelt. Lõunaeesti keel oli iseseisvalt ju täiesti olemas. 

Küsimus on lihtne: kas võru, seto, mulgi ja tartu [keel] ehk siis lõunaeesti keele kujud väärivad seaduses tunnustamist piirkonnakeeltena või jätkame nende käsitlemist pelgalt eesti keele piirkondliku erikujuna? Sellest sõltub, kas me õpetame oma lastele lõunaeesti keelt, konkreetselt võru, seto, mulgi või tartu keelt, või mingit hägusat keelekuju. Minu arvates on sellel väga suur vahe ja niimoodi arvavad paljud sellega süvitsi tegelevad inimesed. 

Mind paneb seetõttu siiralt imestama, miks me ikka veel selle üle Eestis vaidleme. Keeleteadlased on ju aastaid osutanud, et lõunaeesti keel on ajalooliselt erilise päritoluga. Eesti keelenõukogu on soovitanud anda lõunaeesti keelele piirkonnakeele staatuse. Ka Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud arvamuses keeleteadlastelt jõuti järeldusele, et lõunaeesti keelele piirkonnakeele staatuse andmine on igati põhjendatud. 

Kuid ometi oleme taas olukorras, kus teadlaste arvamust kuulatakse ainult poole kõrvaga. Selle asemel tuuakse vastuargumente, mis lähemalt vaadeldes ei pea tegelikult vett. Esiteks väidetakse, et põhiseadus ei võimalda riigikeele kõrval teisi keeli. See ei vasta tõele. Põhiseadus ütleb selgelt, et Eesti riigikeel on eesti keel. Keegi ei vaidlusta seda, keegi ei soovi muuta eesti keele staatust riigikeelena. Samal ajal tunnustab meie keeleseadus juba praegu eesti viipekeelt kui iseseisvat keelt. Seega on Eesti õiguskorras täiesti võimalik tunnustada keelt, mis ei ole riigikeel ega võõrkeel. 

Ka meid nõustanud Eesti tippjuristid on selgelt öelnud, et on olnud arutelu Haridus- ja Teadusministeeriumis ja ka samasisuline arutelu kultuurikomisjonis ja et nende edastatud argumente selle kohta, et keeleseaduse muutmine lõunaeesti keele tunnustamise eesmärgil ei ole võimalik põhiseadust muutmata, ei saa pidada asjakohaseks. 

Teiseks kõlab sageli argument, et kui tunnustame lõunaeesti piirkonnakeelt, siis hakkavad sama nõudma ka Eesti valdavalt venekeelsete piirkondade inimesed. Ka see argument kindlasti ei päde. Võru, seto, mulgi ja tartu keel on Eesti ajaloolised põlised keeled. Need on tekkinud siin, kujunenud siin, need kuuluvad lahutamatult Eesti kultuuripärandisse. Vene keel on Eesti seaduste järgi võõrkeel ja need kaks ei ole kuidagi võrreldavad. 

Kolmandaks tasub vaadata naabreid. Seda ma juba ütlesin küsimuses, et näiteks Lätis on seaduses lisaks riigikeelele nimetatud latgali kirjakeelt ja liivi keelt. See ei ole kuidagi Läti riigikeelt nõrgendanud. Siit mul tekibki küsimus, miks peaks Eesti olema selles küsimuses vähem enesekindel kui meie naabrid. 

Head kolleegid! Lõunaeesti keelte küsimus ei ole ainult keeleteadlaste vaidlus terminite üle, see on küsimus lugupidamisest inimeste vastu, kes on sajandeid hoidnud oma keelt, kombeid ja identiteeti. See on ka küsimus sellest, kas Eesti riik peab oma kultuurilist mitmekesisust väärtuseks või hoopis probleemiks. 

Kui me räägime piirkonna elujõust, kogukondade tugevdamisest ja kultuuripärandi hoidmisest, siis peavad nende sõnade taga olema ka teod. Piirkonnakeele staatuse tunnustamine ei võta meilt ära eesti keelt, see ei nõrgesta riiki, see ei ole vastuolus põhiseadusega, küll aga annab selge sõnumi võrokestele, setodele, mulkidele ja kõigile teistele lõunaeesti keele kandjatele, et Eesti riik näeb neid, väärtustab neid ning peab nende keelt osaks meie ühisest rahvuslikust rikkusest.

Seetõttu kutsun üles toetama keeleseaduse muutmist viisil, mis tunnustab lõunaeesti keelt piirkonnakeelena. Rahvusriigi tugevus ei seisne oma juurte kärpimises, vaid nende hoidmises ja väärtustamise oskuses. 

Kallid kolleegid, kuna mu imäkiil om võro kiil, sõs mul om pall'o kergõmb kõnõlda uman keelen ja tuuperäst pallõ süämist tii toetust. Säänest Riigikogu koosseisu, kon pia neländiku inemiste rinnun lüü võro süä, ei pruugi inämb kunagi tulla. Teemi koon seo är! Aitüma!

Aitäh! Madis Kallas, palun!

Palun kolm minutit.

Kaheksa minutit.

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad, vaatajad! Põhiseadus ütleb, et Eesti riigikeel on eesti keel. Sellega on kõik selge. Meie riik võib olla väike territooriumilt, aga suur kultuurilt. Kultuuri osa on ka meie eesti keel, aga samas oleme ka uhked oma murrakute üle. 

Mina olen pärit teisest Eesti otsast. Eelkõneleja Anti Allas rääkis Lõuna-Eestist, mina olen sündinud ja üles kasvanud Kihelkonnal, kus räägitakse või kõneldakse mõnevõrra teistsuguse kõlaga ja ka ka sõnakasutuses teistsugust eesti keele murret. Just keele järgi me teame, millisest Eesti piirkonnast keegi pärit on, sest ei meie pikkus, ei meie silmavärv ega juustevärv seda nii selgelt ei ütle. Ma arvan, et me peaksime seda julgemalt oma seadustes rõhutama, julgemalt neid erisusi välja tooma, aga seadmata kordagi ohtu eesti keele tugevust ja jõudu, nii nagu see on meil põhiseaduses üheselt ja selgelt kirjas. Aitäh!

Suur tänu teile! Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud stenogramm! Vaat, seda keeleseadust me oleme oodanud nagu hingeõnnistust. Peaaegu et neli aastat tagasi tuli see nii-öelda uue aja keeleseaduse muutmise variant, ei saa öelda, et päris Riigikogu menetlusse, aga valitsusse kindlasti. See oli Haridus- ja Teadusministeeriumis valmis, seal oli osa sätteid, mis sarnanevad praegu meie ees oleva [eelnõu sätetega], aga oli ka selliseid, mis nüüd, uute koalitsioonide ajal enam käsitlemist pole leidnud. 

Aga fookus ei olnud mitte sellel, kas minu emakeel on hiiu keel või mitte, vaid fookus oli eesti keelel. Viimased kolm aastat on tundunud, et see on läinud siit täiesti tähelepanu alt ära. Päris mitu põlvkonda võõrtöölisi – ma ei pea silmas vanuselisi põlvkondi, generatsioone, vaid neid, kes siia on tulnud lainetena – ja ka koolilapsi on vastavalt kas tööle või ellu läinud, teadmata, milline roll ikkagi riigikeelel on kaasaegses Eesti ühiskonnas, kas seda peaks kaitsma ja mis see endaga kaasa toob, kui seda tõsiselt ei võeta. Trahvid on endiselt küllaltki väikesed, tööandjal pole mingit vastutust ja me oleme tegelenud lõunaeesti keelega. 

Mitte et ma pisendaksin seda, vaid ma tahan öelda, et koalitsioonidel on läinud need asjad segamini. See lõunaeesti keele teema ühel või teisel moel oleks tulnud lihtsalt ära lahendada, mitte iga aasta öelda meile … Isamaa on vahepeal algatanud mitu korda oma keeleseaduse eelnõu, see on maha hääletatud ja öeldud, et oi, kohe-kohe tuleb [eelnõu], me jälle ei saanud sel aastal seda keeleseaduse [eelnõu] esitatud, sellepärast et me ei saa kokkuleppele, mis lõunaeesti keelega toimub. Ja eesti keele roll riigikeelena, selle roll teeninduses, avalikus ruumis on selle ajaga järjest ahenenud. 

Isamaa toetab muidugi sellest seadusest seda osa, mis on seotud trahvide kaasaegsemaks muutmisega. Isamaal on kahju, et meie korduvad ettepanekud transpordisüsteemi [muutmiseks], muutes nüüd ühistranspordiseadust, et tuua taksondusse mingitki austust eesti keele valdamise ja selles teenindamise suhtes, on jällegi tagasi lükatud. Loomulikult meil on selline maagiline sõna nagu "Bolt" siin ühiskonnas. See ei ole ainult sõna, vaid see on ka majanduslikult väekas jõud, kes on toetanud erakondi valimiskampaanias, ja ega seda ei võida. Jutt sellest, et Bolt teeb väga palju selleks, et töötajad oskaksid eesti keelt, ja tehakse teste – no me kõik teame, et see vabatahtlike testide tegemine, nii nagu ka Keeleamet on selgitanud, päris aus värk ei ole. 

Ja küsimus ei ole mitte ainult selles, et meie eestlastena peame teiste keelte peale üle minema, kui on mingi olukord. Ja olukordi liikluses tuleb ette, vahel ei pea tõesti sõnagi ütlema, aga vahel on see turvalisusega seotud. Muidugi oleme võimelised võõrkeelte peale üle minema, küll me hakkama saame, aga miks see peab Eestis niimoodi olema? Miks see peab niimoodi olema, et meie võtame võõraste keele, sest me saame hakkama, ja pisendame seega oma kokkulepet? 

Palun veel kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Pisendame oma põhiseaduslikku kokkulepet, et siin maksab eesti keel. 

Meie ettepanek, et keeleoskus peaks teenindajakaardi saamisel olema tõendatud, on ainuvõimalik [lahendus], et siin kord majja saada. Keeleametil ei ole nii palju võimu ja võimsust, et käia kontrollimas iga kaebust, aga isegi et pisteliselt kontrollida taksoturule järjest juurde tulevaid nii-öelda platvormi… No ma ei teagi, kas nad on infoühiskonna töötajad. Nagu selgub seal, nad taksojuhid ju ei ole. Teie arvate, et te istute takso tagaistmele, aga see seal ei ole taksojuht, tal ei ole neid nõudeid, seepärast et tema on infoühiskonna töötaja juba aastast 2016, kui meil Uberite ja nende asjadega siin klaarimiseks läks. Nad on kõrgemal kui meie põhiseaduse nõuded. 

Mida see tähendab? Mida see tähendab meile kui riigi kodanikele ja meie kultuurile, kui eesti keele rolli pisendatakse? See on alandav. Aga mida see tähendab tegelikult meie võimekusele integreerida siia tulijaid ja nende perekondi? Seda me ju näeme. Kui me ei võta ise oma riiki tõsiselt, ei võta ka nemad meid tõsiselt. Asi pole ainult nendes, kes sõidavad taksot või teevad platvormitööd, või ükskõik, teevad tööd teistel ametikohtadel mõnes firmas, mille juht ei nõua neilt eesti keelt. Neid probleeme on meil ju päris palju. 

Eelmise aasta andmete järgi on tööturul 80 000 töötajat, kes ei oska keelt, ja nendest 20 000 ametikohtadel, kus on eesti keele nõue. Nende perekonnad tabavad ka ennast mõttelt, et kuulge, tulime siia riiki, tundus päris riik ja rahvas, aga kui nad ise ennast tõsiselt ei võta, no ega me ka ei õpi [keelt]. Ega siis õppimine on seotud ju kasutamise võimaluste ja vajadusega. Nii et me tegelikult ei saagi sellele keeleoskusele massiliselt tuge taha. Me ei saagi integreerida siinolijaid siia inforuumi, kui me tegelikult anname pidevalt signaale, et me ei võta eesti keele rolli avalikus ruumis tõsiselt. 

Ja vaat seda tõsidust ma ka selles seaduseelnõus praegu piisavalt ei näe. Muidugi, Isamaa toetab seda. Hea kui midagigi on, aga mitmed sektorid on siit välja jäänud ja me oleme sellega seoses igal juhul rahulolematud. Kui tuleb võimalus see nelja-aastane auk siin Eesti ühiskonnas kuidagi üle elada ja võimalus teha keeleseadust tõhusamaks, siis Isamaa kindlasti seda võimalust kasutab. Sinna läheb vist järgmise aastani [aega]. Nii et küllap lahendame ka kõik muud asjad, ka lõunaeesti keele küsimuse. Tähtis on, et me ise eesti keelt, oma riigikeelt, ja oma Eesti asja ja iseseisvust tõsiselt võtaksime. Isamaa kutsub üles toetama meie muudatusettepanekuid.

Aitäh! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täna on meil selline tore õhtu. Ma ühe raamatusoovituse juba tegin. Eile algas koolilastel vaheaeg ja mu abikaasa ostis igale lapsele kooliaasta lõpu puhul raamatu. Kuueaastane sai endale raamatu "Minister Nestor". Me tõesti ei indoktrineeri lapsi sotsiaaldemokraatlikult, tegemist ei ole Eiki Nestori elulooga, vaid Petrone Prindi välja antud raamatuga, kus peategelaseks on kass, kelle nimi on Minister Nestor. Ma arvan, et ilmselt on tegemist väga tähtsa ja asjatundliku kassiga. Kassi perenaise vanaema räägib võro kiili ja niimoodi on see raamatus ka kirja pandud. Kui lapsele raamatut ette lugesin, siis ta väga kiiresti palus, et ei-ei, loe ikka Tallinna keeles, mitte selles võro kiilis. Nii et ma pean nentima, et isegi laps saab aru, et see lõunaeesti keel ei ole ikkagi päris eesti keel, see ei ole see Tallinna keel. Me võiksime seaduses need erisused niimoodi ka ette näha. Aitäh!

Väga suur tänu teile! Tiit Maran, palun! 

Aitäh! Kõigepealt suur tänu selle sõnavõtu eest, Anti, mis praeguse temaatika väga hästi kokku võttis! Ma vaatan seda natukene teisest vaatevinklist, nimelt mitmekesisuse vaatevinklist. Täpselt samamoodi, nagu elukeskkonnas on mitmekesisus ääretult oluline, on ka oluline kultuuriline mitmekesisus. See on meie märkimisväärselt suur väärtus. Äärmiselt kahju on sellest, et liivi keel on Eestimaalt vaikselt ära kadunud, samuti on see Lätist peaaegu kadunud. 

Eesti lõunaosas räägitakse teistsugust keelt. See teistsugune keel kannab alati ka teistsugust kultuuri. Ja kui sellel kultuuril on kandjaid, siis nende soove peab arvestama ka seaduses. Me võime ju rääkida, et vahe on ainult nimes. Ei, armsad kolleegid, vahe ei ole ainult nimes. Me ei saa ka rääkida sellest, et meil on suur julgeolekuprobleem, kui me ühte piirkondlikku keelt keeleks ei kutsu. Sellisel juhul peaksid täpselt samasugused probleemid olema nii Soomes kui ka Lätis, kuid nemad millegipärast ei tunneta seda. 

Nii et olles siin kuulanud seda keskustelu, jääb mulle arusaamatuks, miks me ei taha toetada meie kultuurilist mitmekesisust. Ma kutsun väga toetama seda muudatus[ettepanekut]. Aitäh! 

Väga suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit!

Lugupeetud rahvaesindus! Siin on juttu olnud Lõuna-Eesti murdest. Muudatusettepanekusse, tunnistan, suhtun ma sümpaatiaga. Ma olen kokku saanud kogukonna inimestega ja arutanud seda. Ma saan aru, et ametkondlikud vastused ja teatud tühjad punktid, mis on tekkinud, ja inimeste mure, ütleme, identiteedi, juurte pärast ei ole siin kuidagi suutnud omavahel haakuda. Need niisugused formalistlikud vastused või tegelikult tühjus vastuste asemel selle koha pealt, et eesti kirjakeelt võiks see ohustatada või tuua mingi paralleel vene keele kaitseala suurendamisega, ei ole minu jaoks olnud veenvad. Me peame aru saama sellest, et mälu on ka keeleline nähtus ja selle kestmine, selle taasloomine on ühe rahva, rahvuskultuuri praktiline ülesandepüstitus, mitte lihtsalt akadeemiline sooritus. Seetõttu on mõistlik olla nende ettepanekutega sisulises dialoogis. 

Teine küsimus on tõsisem küsimus. See on meie keelejulgeolek. See üleolevus, millega lükati tagasi Isamaa ettepanekute pakett eesti keele kaitseks, on ausalt öelda nõutuks tegev. Mis motiividel? Eesti keele kaitse avalikus ruumis teenuste puhul on meie jaoks põhimõttelise kaaluga küsimus. Eestlasel peab olema Eesti riigis õigus eestikeelsele teenindusele, ei midagi vähemat ega midagi rohkemat. Ja kui me vaatame praegu platvormitööd, erinevaid teenuseliike, siis see õigus on eestlaselt Eesti riigis ära võetud. Isamaa taotlus ei olnud mitte rohkemat ega vähemat, kui see õigus taas tagasi võtta. Ja koalitsioon ilma ühegi sisulise argumendita blokeerib seda juba mitu aastat. 

See on nõutuks tegev, arusaamatu ja täiesti mittevajalik käitumine olukorras, kus me peame juhtima tähelepanu migratsioonipoliitilistele trendidele, mida on asunud võimestama Reformierakonna valitsus tuhandete inimeste suhteliselt keskmise sissetuleku tasemelt madalama tööjõu sissetoimetamiseks. Ja vastus sellele on see, et seda tasakaalustavat – jätame kõrvale migratsioonipoliitilised valikud ning tööjõu- ja sotsiaalpoliitilised valikud –, keskenduda ka eesti keele … 

Vabandust, me oleme Euroopas üks unikaalselt suure, ütleme, mittepõlisrahva osakaaluga riikidest. Unikaalne olukord. Ja siin saab, ütleme, võrrelda rahvastiku osakaalu Lätiga. Ja selles olukorras, kus meil tegelikult seisab ees valitsuse valikul praegu tuhandete inimeste siseränne majandusmigratsioonina, mis on seatud eesmärgiks, poliitikakavatsuseks, ka eelarve täitmise mooduseks ja demograafilise kriisi lahendamise võtmeks – ainsaks võtmeks, mille valitsus on saanud välja pakkuda –, loobutakse eesti keele kaitset tasakaalustavatest meetmetest, mille on Isamaa välja pakkunud. Ma arvan, et see on küüniline ja lubamatu valik, mille koalitsioon praegu [teeb], kui ta ei toeta Isamaa ettepanekuid. Nii lihtne see ongi. 

Kui küsida eesti keele kaitse kohta, siis [peab ütlema, et] üks asi on see, et meie rahvus, rahvuskultuur, identiteet on keelepõhine, kuid ma juhin tähelepanu ka ühele asjale – mõeldes siin põlisrahvast või, ütleme, eesti keele põhikasutusega, emakeelekasutusega inimesi –, et me peame küsima niisugust küsimust: kus maailmas on eestlasel maa, mis annab talle konkurentsieelise töötada? See maa on Eesti, kui me tegelikult eesti keelt kaitseme. 

Loomulikult erinevad inimesed erineva päritoluga võivad lülituda meie keeleruumi, omandades keele, kuid me näeme seda ka tööjõupoliitilistes valikutes, ka platvormitöö nii ulatuslikus laiendamises, nagu praegu on valitud. Ka avaliku sektori asutused, valitsussektori juhitud äriühingud liiguvad juba sellele. Ametiühingud prognoosivad, et [tulevikus on] platvormitöötajaid juba 100 000 inimest. Ütleme, tööjõu muutmine niisuguseks teenusepõhiseks ja seal hulgas keele- ja nii-öelda konkurentsieelise mahavõtmine – Isamaa leiab, et see ei ole mõistlik valik. 

Jah, eestlasel peab olema Eestis just nimelt keelereeglite tõttu konkurentsieelis. See on hea eelis igaühele, kes oskab hästi eesti keelt. Seda ei tohi maha salata. Ma ütlen, et see on kultuurifilosoofiline küsimus ja valik selle põhjal, kuidas me näeme oma rahva tulevikku ja kuidas me näeme ka inimesi, kes siin maal elavad, kes selle maa juuri kannavad. Kas nad on lihtsalt tööjõud puhtalt mehaanilises merkantiilses majanduskeskkonnas, mille puhul on täiesti arusaadavalt võimalik tööjõu hinna konkurentsis madalama sissetuleku pinnalt või tööjõu hinna pinnalt maksimeerida, niisuguses karlmarxilikus imperatiivis, või me lähtume sellest, et meie elu on siin midagi mõtestatumat – rahvana, kogukonnana, osana meie elulaadist, mõttelaadist, vaimulaadist? 

Ja näete, niisugustes põhimõttelistes küsimustes, nendes maksiimides … Ma võtsin kokku need küsimused, millega valitsusliit kergekäeliselt viskas kõrvale Isamaa seisukohad, et kaitsta eesti keelt, kaitsta Eesti inimesi, kes meie maal töötavad, ja tasakaalustada valitsuse valitud migratsioonipoliitilisi valikuid suurema hulga madala sissetulekuga tööjõu sissetoomise eest. 

Eesti keele kaitseruum on praegu paraku nende valikute pinnalt, mida valitsus on langetanud, kahanemas. Isamaa ei saa seda kuidagi passiivselt pealt vaadata. Nii et me paneme oma muudatusettepanekud, ma hoiatan, hääletusele. Me kutsume üles valitsusliitu asuma eneseparanduse teele ja korrigeerima oma seisukohti – see oleks koostöö vaimus mõistlik käitumine – ja panustama keele julgeoleku tagamise põhimõtetesse. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on esitatud 11 muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 1, selle on esitanud Riigikogu liikmed Ando Kiviberg, Juku-Kalle Raid, Andrus Seeme, Mait Klaassen, Maido Ruusmann, Anti Allas, Riina Sikkut, Ants Frosch, Rain Epler, Helle-Moonika Helme, Irja Lutsar, Riina Solman, Lauri Läänemets, Tiit Maran, Reili Rand, Andre Hanimägi, Lauri Hussar, Madis Kallas ja Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja toetada!

Me hääletame seda muudatusettepanekut saalikutsungi järel. 

Head kolleegid, oleme seaduseelnõu 740 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Ando Kiviberg, Juku-Kalle Raid, Andrus Seeme, Mait Klaassen, Maido Ruusmann, Anti Allas, Riina Sikkut, Ants Frosch, Rain Epler, Helle-Moonika Helme, Irja Lutsar, Riina Solman, Lauri Läänemets, Tiit Maran, Reili Rand, Andre Hanimägi, Lauri Hussar, Madis Kallas ja Leo Kunnas. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 29 Riigikogu liiget, vastu 39, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, selle on esitanud kolleegid Anti Allas ja Madis Kallas. Juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata ja see ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 106. Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta see arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me oleme selleks valmistunud. Head kolleegid, kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Keegi ei protesti? (Saalist vastatakse.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 5, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 106. Muudatusettepanek nr 6, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Kahjuks ka see ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 106. Muudatusettepanek nr 7, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Kui seda saab hääletada, siis me paneme selle hääletusele.

Seda saab hääletada. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 8, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 19 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid on 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 9, selle on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. See muudatusettepanek ei kuulu ka hääletamisele saalis vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 106. Muudatusettepanek nr 11, ka selle on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Ka see muudatusettepanek ei kuulu hääletamisele saalis vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 106. 

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni otsus on eelnõu 740 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 740 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud 13. päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 743 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Tõnis Möldri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on ehitusseadustiku muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu andis Vabariigi Valitsus meile menetlemiseks 20. oktoobril eelmisel aastal ja esimene lugemine oli eelmise aasta detsembrikuus. Muudatusettepanekute tähtajaks, 6. jaanuariks laekus Isamaa fraktsioonilt üks muudatusettepanek. 

Kaasamise ring oli päris lai ja kaasatavate hulka kuulusid just nimelt selle valdkonna erinevad grupid. Eelnõu kohta esitasid arvamusi ITL ehk Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Vee-ettevõtete Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, MTÜ Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Arhitektide Liit ning Justiits- ja Digiministeerium. Oma seisukohad ja ettepanekud eelnõu kohta esitas ka eelnõu algataja. 

Majanduskomisjon arutas seda kokku kolmel istungil: 12. veebruaril, 2. juunil ja 8. juunil käesoleval aastal. Kokku on selle eelnõu kohta esitatud 25 muudatusettepanekut. Nagu ma ütlesin, üks on tulnud Isamaa fraktsioonilt ja teised koostöös eelnõu algatajatega majanduskomisjonilt. Lühidalt neist nii palju, et Isamaa fraktsiooni ettepanekut juhtivkomisjon ei toetanud. Kõiki teisi muudatusettepanekuid toetati konsensuslikult. Laias laastus saab öelda, et need muudatusettepanekud jagunevad eelkõige niimoodi, et üks osa neist on normitehnilised ja ülejäänud puudutavad konkreetset sisu. Sisulised muudatused on tulnud eelkõige huvirühmade ettepanekutest. Arvestatud on Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu, Eesti Vee-ettevõtete Liidu ning MTÜ Eesti Kütte- ja Ventilatsiooniinseneride Ühendus ettepanekuid, samuti Kliimaministeeriumi täiendavaid ettepanekuid. 

Sisulised muudatused käivad nimelt ehitusõiguse paindlikumaks muutumise, menetluse lihtsustamise ja halduskoormuse vähendamise kohta. Võib-olla kõige olulisem punkt lisaks ehituslikule poolele oli see, et me tõesti lahendame ära ka selle problemaatilise olukorra, mis praegu ehitusregistriga on tekkinud, ja selle eelnõuga saame selle kohta ka teatud õigusselguse.

Juhtivkomisjoni otsused olid järgmised. Tehti ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil. Täna on küll juba 11. juuni, aga oleme ikkagi konkreetse päeva päevakorra juures. Ettepanek oli teine lugemine lõpetada. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. juunil ehk nädala pärast ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun!

Nagu alati, asjalik ülevaade, sädelev ülevaade. Aga ma olen mures Isamaa ettepaneku pärast. Mis oli tegelikult see argumentatsioonikett? Kuidas oli komisjoni enamusel võimalik hoiduda Isamaa ettepaneku toetamisest? Mis meil ometi toimub majanduskomisjonis? 

Ja teiseks, ma vaatan, et ei ole arvestatud ehitusinseneride liidu, ehitusettevõtjate liidu, taristuehitusliidu, ehituskonsultatsiooniettevõtete liidu ja omanike keskliidu seisukohti, mis puudutasid valitsuse positsiooni. Palun ava nende organisatsioonide seisukohad ja ütle, mida valitsusel on enda kaitseks öelda. Sisuliselt on ka bürokraatiat vähendavad seisukohad ja ettepanekud jäetud arvestamata. Veelgi enam, planeerimistegevus hakkab tegelema hoopis rohepöördega. Nagu on näha eelnõus kõneldud asjadest, hakatakse kliimamuutustega tegelema. See on kutsunud esile vägagi palju õigusselguse nõutust. Kes nende initsiatiivide taga on? Mis meil toimub? Ole hea, Tõnis, anna terviklik ülevaade nende organisatsioonide probleemipüstitusest ja sellest, millises mahus härra Reinaasa vedamisel seda komisjonis avati. 

Aitäh! Kõigepealt tuleme selle küsimuse esimese poole juurde, mis puudutab Isamaa ettepanekut. Isamaa ettepaneku kohaselt sooviti, et ehitise projekteerimisel lähtutaks asjakohastest standarditest, määrustest ja juhendmaterjalidest. Kahjuks oli selle konkreetse muudatusettepanekuga selline problemaatiline olukord, et Isamaa esindaja seda muudatusettepanekut meile komisjoni tutvustama ei tulnudki, nii et laiemast sisust ja arutelust me täpsemalt teada ei saanud. Aga majanduskomisjonis oli siiski kaks väga tublit kolleegi, kes hoolimata sellest, et Isamaa oma muudatusettepanekut ei tutvustanud, otsustasid seda siiski toetada, selleks et suur saal saaks seda teemat paremini arutada. 

Ja nüüd, kui tulla konkreetselt teie tõstatatud küsimuste juurde erinevate erialaliitude kohta, siis nagu ma ütlesin, menetluslikke ettepanekuid oli neil väga erinevaid. Ja nagu ma ütlesin, minu meelest väga paljusid erialaliitude ja ka kaasatavate organisatsioonide ettepanekuid me toetasime sisuliselt. 

Võib-olla mõningad, kolm kõige põhilisemat, mis siin muudatusettepanekute loetelus on ära toodud. Kõigepealt see, et me täpsustame ära, mis on projekteerimistingimuste laiendamine, kuidas ja mis puhul me saame seda detailplaneeringu asemel muuta konkreetselt projekteerimistingimuste kaudu. Ja me täpsustame ära ka ulatuse selles küsimuses. Siis on menetluse kiirendamine ja lihtsustamine ehk me täpsustame ehitus- ja kasutuslubade menetlust olulisel määral, vähendame just nimelt dubleerivaid toiminguid. Selles olid just nimelt kaasatavad grupid väga positiivselt meelestatud. 

Nagu te hästi mäletate, siis siin suures saalis me võtsime paar nädalat tagasi vastu ka planeerimisseaduse. Just nimelt neid kahte seaduseelnõu paralleelselt menetledes, ma usun, sai neid dubleerivaid kohti suurel määral vähendatud ja ära reguleeritud ka see, mis on planeerimispool ja mis on ehituspool. 

Ja võib-olla lõpuks kohaliku omavalitsuse roll ja kaalutlusruum. Ehk veel kord: täpsustati seda poolt, mis puudutab ehituse valdkonnas projekteerimistingimuste väljastamist, milline on kohaliku omavalitsuse võimalus seda kas anda või mitte. See peaks olema seaduse tasemel väga selgelt reguleeritud. Ja korrigeeriti just nimelt kaalutlusotsuseid või kaalutlusettepanekuid. Eesti Linnade ja Valdade Liit tegi väga palju mõistlikke ettepanekuid, mida komisjon ka arvestas. 

Aivar Kokk, palun! 

No süveneme nüüd sellesse eelnõusse ja äkki sa täpsustad. Ma vaatan, et § 4 lõike 3 teist lauset muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt: "Ümberehitamisena ei käsitleta olemasoleva ehitise üksiku osa vahetamist samaväärse vastu." Võib-olla sa kirjeldad, mida see tegelikkuses tähendab? Kas ma pean siis ehitusloa võtma või mis ma tegema pean? Miks seda ei käsitleta samaväärsena? Kas ma võin ehitada suurema või väiksema? Mis tingimustel need otsused tulevad? 

Aitäh! Selle konkreetse punkti puhul me ikkagi vaatasime seda, mis alustel on võimalik projekteerimistingimustes olemasolevat objekti uuendada või ka mahu mõttes täiendada. Siin on mahulised piirangud ette pandud. See tähendab piltlikult öeldes seda, et kui teil on olemas kuur, siis selle asemele pilvelõhkujat ehitada ei saa, aga teatud mõttes laiendusi saab teha ilma detailplaneeringut tegemata, nimelt projekteerimistingimuste kaudu. Nagu ma ütlesin ka oma eelnevas vastuses kolleegile, on kohalikul omavalitsusel suuremad kaalutlusõigused. Aga teistpidi me räägime ikkagi sellest, et kui on olemas teatud sihtotstarbega hoone, mida me hakkame rekonstrueerima või ümber ehitama, siis just nimelt lihtsama menetluse kaudu, projekteerimistingimuste kaudu on võimalik teha seda kiiremini. See puudutab omakorda seda, et kasutuslubasid on võimalik hõlpsamini, kiiremini ja võib-olla omaniku vaatest ka paremini kätte saada ning ühetaoliselt lahendada.

Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun! 

Aitäh, Tõnis, niisuguse asjaliku, sisulise kvaliteediga vastuse eest! Kuid ma juhin tähelepanu sellele, et meil on tekkinud teatud tendents – mitte juhuslikult, vaid kavatsuslikult – kirjutada valdkonnaseadusesse sisse rohepöörde teemasid. Üks on kliimaseadus, nüüd on seda asutud viilustama. Me leiame krediidiasutuste seadusest, et Basel III ettekäändel on asutud tegelema pankadele rohepöörde ülesande andmisega ja nõnda edasi. Pankurid on nõutud ja küsivad, mis toimub. Ja nüüd me näeme, et samamoodi peab planeerimistegevuses hakkama bürokraatia vähendamise sildi all korraga tegelema rohepöördega. Ka erialaorganisatsioonid on nõutult küsinud, mis õigusliku segaduse tekitamine see on, kes on selle asja kontseptuaalne juht ja mida see rohepöördega tegelemise initsiatiiv sisuliselt tähendab, mida Reformierakond praegu püüab siin bürokraatia vähendamise sildi all teha. Kas see ei või kaasa tuua hoopis seda, mille eest erialaorganisatsioonid hoiatavad, nimelt riski määramatuseks, suvaks, ka ehitushinna kallinemiseks ja abstraktseks ideoloogiliseks poleemikaks? 

Aitäh! 12. veebruaril, kui meil see kaasamiskoosolek oli, [me arutasime, et] mitte ainult konkreetse ehitusseadustiku puhul, vaid ka planeerimisseadustiku puhul see puudutab seda, et me kirjutame seadusesse sisse kliimaviited, sealhulgas kestlikkuse viite, mis on ühtpidi olnud just nimelt Vabariigi Valitsuse ehk eelnõu algataja soov. Teisalt on osa erialaliite seda teemat tõesti käsitlenud selles mõttes, et see võib olla liialt abstraktne lähenemine ja tekitada vaidlusi, millele te oma küsimuses ka viitasite. Aga samal ajal on Eesti Arhitektide Liit ja väga paljud teised huvigrupid just nimelt seda kiitnud ja näinud selles olukorras seda, et see annab meile võimaluse planeerimisprotsessis – see ei käi küll konkreetse eelnõu kohta, tänane eelnõu puudutab konkreetselt ainult ehitust, mitte planeerimist – teha ikkagi kaasaegset euroopalikku linnaruumi, mis tõepoolest arvestab kliimaliste muutustega. Nii et siin on olnud erinevaid lähenemisi, erinevaid arusaamu, aga nii nagu ma ütlesin, seda eelnõu tervikuna toetas komisjon konsensuslikult. 

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No vaatame siin veel § 19 lõiget 3, see on 30. punkt teisel lehel. Meil on nüüd Eesti riigis olukord läinud selliseks, et mul võib olla kõrghariduse diplom, ma võin osata projekteerida, ja inseneriharidus, aga siia on sisse kirjutad, et ma pean minema mingi seltskonna juurde, kes annab mulle diplomi, ja maksma raha. Nüüd on tehtud sellest üks äriprojekt. Ma saan aru, et teatud viie aasta järel ma käin kuskil kellegi juures, mingis komisjonis, ehkki ma ei ole päris kindel, et nemad üldse on nii kompetentsed, kui ma ise olen. Ma olen kõrghariduse saanud, ma olen ehitusinsener ja -tehnoloog, aga nüüd äkki selgub, et minu diplomist ei piisa selleks, et ma võin oma kodus teha ümberehitusprojekti, ja kirjutatakse sisse klausel, et ma pean käima iga teatud perioodi järel mingisuguse seltskonna juures kursustel ja maksma selle eest raha.

Miks te sihukest jura sinna sisse panete? Mu diplom peaks andma kindlustunde, et ma olen kogemustega ja oskustega inimene. 

Aitäh! Alustuseks, härra Kokk, tuleks teie küsimusele vastuseks öelda, et komisjonis seda teemat ei arutatud. Aga ühtpidi ma saan seadusandja loogikast aru. Väga paljudes valdkondades tuleb ennast mingisuguse aja vältel akrediteerida, oma kutsestandardit kas uuendada või vaadata üle, kas see dokument, mis teile on väljastatud, kehtib praeguses õigusruumis ja kas te olete ennast pidevalt täiendanud. Ma saan aru, et see on olnud eelnõu algataja soov, et tõepoolest, kui teile on kunagi mingisugune diplom või kutsetunnistus välja antud, siis te juhul, kui see seaduseelnõu vastu võetakse, aeg-ajalt ka oma pädevust näitate ja tõendate, et te olete viinud ennast [tänapäevaste] teadmistega kurssi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt komisjoni esindaja, ettekandja! Ma saan niimoodi aru, et juhtivkomisjon, majanduskomisjon, on seisukohal, et projekteerimisel ei pea lähtuma asjakohastest standarditest, määrustest ja ühendmaterjalidest, sest vastavat muudatusettepanekut juhtivkomisjon ei toetanud. Millest siis projekteerimisel peab lähtuma, kui ei pea lähtuma asjakohastest standarditest, määrustest ja ühendmaterjalidest?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, Isamaa muudatusettepanek tõepoolest ei leidnud komisjonis toetust. Aga kuna komisjonis ei olnud Isamaa esindajat, kes oleks saanud meile seda muudatusettepanekut täpsemini tutvustada, jääb ka minule arusaamatuks, mida Isamaa selle muudatusettepanekuga tahtis öelda. Aga läbirääkimiste käigus, enne muudatusettepanekute arutelu on Isamaal kindlasti võimalik seda muudatusettepanekut tutvustada.  

Küll aga võin ma muidugi tagasiside ministeeriumilt teile ette lugeda, kui te soovite. (Lehitseb pabereid.) Mis siis oli Vabariigi Valitsuse ehk eelnõu algataja, ministeeriumi seisukoht? 

"Eelnõu algataja esindaja ettepanekut ei toetanud, kuna standardite, määruste ja juhendmaterjalide järgimise kohustus on ehitusseadustikus ja selle alamaktides juba sätestatud." Tuleb välja, et dubleerimise vältimiseks eelnõu algataja seda seetõttu toetada ei soovinud. 

"Ehitusseadustiku § 7 kohaselt tuleb ehitis projekteerida ja ehitada ning korras hoida hea tava kohaselt." Ma arvan, et Isamaa teab, et hea peremees suudab ka hästi vara hoida. 

"Head tava tuleb järgida ka muus ehitusseadustikuga reguleeritud tegevuses. Lisaks tuleb majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määruse nr 97 "Nõuded ehitusprojektile" § 4 lg 2 kohaselt ehitusprojekti koostamisel lähtuda õigusaktidest; standarditest; tehnilistest, projekteerimis- või muudest normidest või kirjeldustest, mille kasutamises on kokku lepitud." Ehk arutelu ja vaidlus käis selle üle, kas määruses kehtestatud nõuded tuleb viia seaduse kohaselt seadusesse sisse.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Te olete nii innukalt seda partei ja valitsuse eelnõu siin kaitsnud, selgitanud neid põhimõtteid. Ma saan aru, et meil on koalitsioonis niisugune kokkulepe, et kui üks pügal bürokraatiat tuleb juurde, siis peab millegi teise teisaldama või ära võtma, bürokraatiat vähendama. Kas see eelnõu nüüd – kuulates siin neid küsimusi ja vastuseid, mis te ütlete? – tellija ja teostaja bürokraatiakoormat suurendab või vähendab?

Aitäh! Kõigepealt ma täpsustan: see, kas mina seda eelnõu toetan või mitte, selgub lõpphääletusel. Küll aga ma komisjoni ettekandjana kajastan seda, mis on protokollis kirjas. Ja nagu ma ütlesin, tõepoolest, paljusid asju me seal kajastasime, ka hääletasime ja konsensuslikult toetasime.  

Mis puudutab protsessi tõhustamist, siis ma arvan, et see eelnõu kindlasti lihtsustab paljusid asju, jätab mõningad menetluslikud etapid vahele, kiirendab protsessi. Ja ma arvan, et palju olulisem on see, et eelnõu kirjutab nii mõnedki aspektid rohkem lahti. Ehk õigusselgust tuleb juurde. Ja jäävad ära just nimelt vaidlused, mis on tekkinud kas ehitus[lubade] väljastamisel, projekteerimistingimuste saamisel või ka loamenetlustel just nimelt omaniku ja teiste osapoolte vahel.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Ma tänan teid igati väga põhjalike teadmiste ja tõhusa ettekande eest. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt, Tõnis, ma tahan sind tänada väga sisukate vastuste eest. Üle tüki aja on hea kuulda, et ettekandja on asjasse süvenenud. No ma olen ka korra seal majanduskomisjonis käinud ja mulle jäi küll mulje, et väga palju ju seal ehitusest või majandusest otseses mõttes ei räägita. Võib-olla ma ei saa ka kõigist asjadest aru. 

Aga kui ma vaatan seda seaduseelnõu ja kuulan, Tõnis, sind, jääb mulle sihukene mulje, et nüüd me anname ametnikele võimaluse teha otsuse, kas peab mingi planeeringu tegema või ei pea, millise projekti peab tegema või ei pea. Ja siis me anname ka õiguse selleks, et kuskil on tehtud üks MTÜ, kes põhimõtteliselt hakkab andma luba – annab ka praegu –, kas sa võid olla projekteerija või mitte. 

Meil on Eestis tehnikaülikool, kus õpetatakse inseneri poolt, ja siis on meil veel eraldi kõrgkool, kus arhitekte koolitatakse. Tegelikkuses peaks elu käima ikkagi nii, et kui keegi on lõpetanud ülikooli, saanud vastava hariduse ja teeb ka sellel erialal tööd, siis peaks tema kogemus olema piisav. Mitte nii, et arvatakse, et äkki insenerikogemus kaob ära. Vaata, kui sa oled inseneriks õppinud ja oskad tugevusarvutust teha, siis olukord ei muutu aastatega, ei pea tugevusarvutust kuidagi teistmoodi tegema hakkama. Nii palju on vahet, et Nõukogude ajal pidi olema kümnekordne varu, tänapäeval enam kümnekordset varu ei pea olema.

Aga keeruline on muidugi seal komisjonis seda kõike arutada nendel inimestel, kes ei ole selle valdkonna spetsialistid. [Ei saa] alati pimesilmi uskuda ametnikke. Ma võin öelda, et neid ei tasu alati uskuda. Kindlasti ametnikud püüavad teha oma parima. Aga eks palju sõltub sellest, milline organisatsioon on rohkem lobitööd teinud. Kui vaadata sedasama eelnõu, siis paljud ettevõtlusorganisatsioonid on suhteliselt kriitilised selle koha pealt. Oleks pidanud ikkagi teise lugemise ajaks kutsuma kõik need organisatsioonid komisjoni ja asjad nendega läbi arutama, siis oleks saanud selgeks, miks ollakse teatud punktides kriitiline. 

Mina olen kriitiline selles suhtes, et me anname kuskile omavalitsusse ühele inimesele õiguse otsustada. Mul oli endal mõne aasta tagune kogemus, et anti ehitusluba ja maht oli tunduvalt väiksem, kui planeeringuga lubatud oli. Küsisime, kas hoone võib olla seitse meetrit pikem, ja ametnik ütles: "Jah, võib, ei pea eraldi ehitusluba taotlema." Aga siis, kui pooleteist aasta pärast objekti üle anti, oli see ametnik läinud juba pensionile ja järgmine ametnik teatas: "Peate alustama uuesti, hakake otsast peale." 

Nii et mina võin öelda, et üks suurehitis on [valminud] niimoodi, et esmaspäeva õhtul kell kuus anti ehitusluba, teisipäeval kell kümme taotleti kasutusluba ja reedel kell 12.05 anti kasutusluba. Nii et alla viie päevaga ehitati mitmemiljoniline objekt. 

Noh, ametnikud on tublid, aga vahel läheb bürokraatia liiga suureks. Ja võib juhtuda nii, et selle eelnõuga antakse bürokraatiale natuke liiga palju jõudu ja võimu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud kokku 25 muudatusettepanekut. Muudatusettepanek nr 1, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus on arvestada seda täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, sellegi on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me teeme seda, hea kolleeg. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on jätta arvestamata.

Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Muudatusettepanek nr 7, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 20, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23, esitaja majanduskomisjoni, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24, esitaja majanduskomisjoni, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 25, ka selle on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult.  

Head kolleegid, oleme vaadanud läbi kõik eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 743 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 743 teine lugemine on lõpetatud. 

Head kolleegid, oleme jõudnud 14. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse ja lõhkematerjali seaduse muutmise seaduse eelnõu 779 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Õnne Pillaku.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid siin varavarasel hommikutunnil! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 4. juunil. Korra veel meeldetuletuseks ühe lausega, et selle eelnõu eesmärk on ju igati õige ja vajalik: tugevdada tarbijakaitset, vähendada rohepesu, lõpetada ebausaldusväärsete kestlikkusemärgiste kasutamine. 

Esimese ja teise lugemise vahel Riigikogu liikmed ega fraktsioonid muudatusettepanekuid ei esitanud. Jah, huvirühmad esitasid erinevaid seisukohti ja tegelikult nendest ühe puhul, mis oli kõige suurem probleem, me komisjonis kompromissi otsisime. Lõpuks tegi komisjon kaks muudatusettepanekut. 

Nii nagu ma ütlesin, üks puudutas sidusorganisatsioonidelt saadud tagasisidet. Peamine probleem oli see, kas juba laos olevaid kaupu saaks, et need raisku ei läheks, ära kasutada, kui ei ole nõutavat sertifikaati olemas. Ja pärast mitmeid arutelusid – kuna see probleem on väga praktiline ja õigustatud mure – leidsime lahenduse kaupmeestele vastu tulles, aga samal ajal mitte direktiivi rikkudes. Kirja on pandud see muudatus teises muudatusettepanekus ja annab ettevõtjatele ühe aasta jooksul võimaluse kasutada parandusmärke või täiendavaid selgitusi olemasolevatel toodetel, selle asemel et kaup kohe ümber pakendada või turult eemaldada. 

Teine muudatusettepanek, mis on nr 1, on selline tehniline täpsustus, et direktiiv korrektselt üle võtta, see on sihuke sõnaparandus ainult. Mõlemad muudatused leidsid komisjonis üksmeelse toetuse. Samuti olid kõik komisjoni liikmed nõus sellega, et eelnõu saadetaks täiskogu päevakorda 10. juunil käesoleval aastal ettepanekuga teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis suunata eelnõu lõpphääletusele 17. juunil käesoleval aastal. Aitäh!

Suur tänu teile tõhusa ja sisuka ettekande eest! Teile küsimusi ei ole.

Tõesti? Aitäh!

Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Nagu eelpool kenasti öeldud, neid on kaks. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Ja ka muudatusettepaneku nr 2 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. 

Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 779 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 779 teine lugemine on lõpetatud.

Oleme jõudnud 15. päevakorrapunktini. Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781 teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatas postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 2025. aasta 15. detsembril. Eelnõuga kavandatavate muudatuste eesmärk on Eesti postituru kaasajastamine ja selle konkurentsivõime tagamine. Eelnõu muudab postituru regulatsiooni paindlikumaks, vähendab ettevõtete bürokraatiat ning püüab tagada universaalse postiteenuse jätkusuutlikkuse olukorras, kus kirjakande mahud vähenevad ja turustruktuur muutub. 

Eelnõu 781 esimene lugemine toimus 10. veebruaril käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 25. veebruariks kella 17-ks laekus muudatusettepanek Isamaa fraktsioonilt. Arvamust on avaldanud ka huvirühmad: Konkurentsiamet, Eesti Post, Eesti Meediaettevõtete Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium esitas eelnõu kohta ka täiendavad ettepanekud. Ja täiendavate ettepanekutega on võimalik tutvuda Riigikogu veebilehel eelnõu 781 kaardil. 

7. mail toimus majanduskomisjoni istung, kus arutati eelnõu kohta laekunud arvamusi ja ettepanekuid. Istungil osalesid Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi esindaja ning kõik arvamuse esitanud huvirühmade esindajad.

Vabariigi Valitsus tegi käesoleva aasta 28. mai kabinetinõupidamisel otsuse laiendada universaalse postiteenuse osutamise teenust ja hõlmata sinna alla ka perioodiliste väljaannete edastamise teenus. Valitsuse otsusest lähtudes esitas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium majanduskomisjonile 2. juunil eelnõu täiendusettepanekud. 

Majanduskomisjon arutas eelnõu kahel istungil, 4. juunil ja 8. juunil, et valmistada eelnõu ette teiseks lugemiseks täiskogus. Teiseks lugemiseks esitatud muudatused keskenduvad peamiselt perioodiliste väljaannete kojukande, universaalteenuse postiteenuse rahastamise ning tegevuslubade lihtsustamise ja üleminekusätete täpsustamisele. 

Muudatusettepanekute loetellu on kantud 15 muudatusettepanekut, millest üks on Isamaa fraktsiooni ettepanek ja ülejäänud 14 on juhtivkomisjoni muudatusettepanekud, mis on esitatud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettepanekutest tulenevalt. Kõik muudatusettepanekute selgitused on esitatud muudatusettepanekute loetelus. 

Otsused ja ettepanekud on järgmised. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil käesoleval aastal ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 17. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on paar küsimust. Alustab Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Kristina! Mul oli juba majanduskomisjonis mitu küsimust. Ja üks nendest oli see, et kui nüüd erastatakse Eesti Post ja edaspidi ei [leidu] universaalse postiteenuse soovijat, siis kellele läheb edasi see universaalse postiteenuse kohustus. Selle peale vastati, et see läheb eelmisele pakkujale. Aga äkki sa kirjeldad, mis tingimustel see üle läheb, juhul kui keegi ei tule pakkuma viimasele pakkujale? Mis need tingimused on?

Suur tänu küsimuse eest! Aga täpselt seda küsimust komisjonis niimoodi lahti ei harutatud, et öelda, mis seal täpselt hakkab juhtuma.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, aitäh! Aitäh sisuka ettekande eest! Ma loen seda eelnõu, siin on hästi kirjutatud: "Universaalse postiteenuse osutamise eest võetava põhjendatud tasu suuruse kehtestab […] minister määrusega." See on päris huvitav asi: minister hakkab otsustama, kui palju see maksab. Aga ma küsin, mis saab perioodika kojukandest.

Aitäh küsimuse eest! Ma korraks täpsustan. Ei, minister ei ... (Aivar Kokk ütleb midagi saalist.)  

Palun korra tagasi mikrofon Aivar Kokale.

"Universaalse postiteenuse osutamise eest võetav põhjendatud tasu […] käesoleva seaduse tähenduses on käesoleva seaduse § 5 lõigetes 2 ja 2¹ nimetatud universaalse postiteenuse osutamise eest võetav tasu, mille kehtestab § 39³ lõike 5 alusel valdkonna eest vastutav minister."

Aga küsimus ei ole minul universaalse postiteenuse kohta. See on nagu naljakas, et minister hakkab seda otsustama. Aga mis saab perioodika kojukandest? See on minu küsimus.

Aitäh küsimuse eest! See hind kujundatakse Konkurentsiameti tehtud analüüsi alusel. (Aivar Kokk hõikab midagi vahele.) Aga universaalne ja perioodika on üks. (Aivar Kokk kohapealt: "Ei ole, need on erinevad asjad.") Andke andeks, ma kohe otsin teile üles, täpselt, kunas see läheb. See oli 2028. aasta 1. novembril. Mulle noogutatakse, nii see on.

Jaa, minagi nägin taganurgas noogutust. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh niisuguse asjaliku ülevaate eest! Mul on küsimus. Kristina, komisjonis jäi kuidagi segaseks valitsuse esindajate vastuste puhul niisugune arusaam, kui suur on selle uue konsolideeritud universaalteenuse maksumus, mis see tegelik turuhinnapõhine maksumus on järgmise nelja aasta jooksul, ja milline on valitsuse kavatsus. Kas seda osaliselt doteeritakse pärast Omniva erastamist riigieelarvest ja millises ulatuses? Milliseks kujuneb see kapitali tootluse määr, mis on praegu postiseadusesse sisse pandud? Härra Reinaas ütles, et võtame seaduse vastu ja siis vaatame, mis juhtuma hakkab. Aga ma arvan, et see on võib-olla liiga lakooniline käsitlus. Ole hea, äkki sa tutvustad parlamendile minu ja valitsuse esindajate vahelist dialoogi, mis oli heatahtlik, aga sisu avada püüdev.

Aitäh teile küsimuse eest! Te põhimõtteliselt juba rääkisite enam-vähem selle sisu ära, kuidas kõik oli. Täpselt nii, nagu ütles ka meie komisjoni juht, enne võetakse seadus vastu ja siis läheb õigus Konkurentsiametile, et õige ja õiglane hind teatud meetoditele tuginedes välja arvutada.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kui sa mäletad, siis viimases komisjonis ma küsisin ka ministeeriumi esindajalt, et juhul kui universaalse postiteenuse pakkujat ei tule, siis peab teenuse pakkuma ikkagi viimane teenusepakkuja. Aga kui see pakkuja läheb pankrotti, siis mis juhtub? Selle peale ministeeriumi esindaja ausalt öeldes minu arvates ei osanud enam vastata, vaid ütles, et siis hakatakse uurima, kas see on tahtlik pankrot. Aga ma küsin, kas sa oled vahepeal saanud selgust, mis siis juhtub. Kes siis hakkab seda teenust osutama?

Aitäh teile küsimuse eest! Tõesti ei ole seda uurinud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No väga ilus on siin kõik jah, 2028. aastal midagi tuleb. Ma ei tea, ma olen ka ühe lehe omanik. Tellija tahab teada, mis see lehe hind on. Tegelikult tehakse aastatellimusi ette. Nüüd on siin seadusesse kirjutatud, et Konkurentsiamet [avalikustab] oma veebilehel hiljemalt 2028. aasta 1. jaanuariks metoodika, kuidas seda arvutama hakatakse, ja siis 1. novembril hakkab see juba kehtima. See on päris lootusetu juhtum. Mina saan aru, et selle seadusega lõpetatakse 2028. aasta lõpuks paberlehtede väljaandmine, sest mitte ükski ajaleht ei suuda võtta riski. Konkurentsiamet ei suuda elektri hindagi paika panna – täpselt nii palju, kui küsitakse, nii palju ka antakse, võrgutasu või midagi muud. Nüüd keegi firma tuleb ja ütleb, et aga leht maksab nii palju ja ongi kogu lugu. Kojukanne …

Aitäh!

Kuidas te seda ette näete? Kuidas ajakirjandus …

Aitäh! 

Kas Reformierakonna eesmärk ongi paberajakirjandus lõpetada?

Aitäh teile küsimuse eest! Me tõesti ei arutanud Reformierakonna asju komisjonis.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Väga austatud ettekandja! Kas siis peale Omniva müüki prognoositakse, et perioodika kojukande hind kallineb või odavneb? Kas on mingi prognoos olemas, mis see maksma võib minna? Või õigemini, ma mõtlen ikka universaalset postiteenust – kas see hind võib minna riigile kallimaks või odavamaks? Mis on prognoos?

Aitäh teile! Nii nagu regionaal- ja põllumajandusminister meile esimesel kohtumisel ütles, kuni 2028. aastani ei lähe see hind suuremaks kui 50%.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Mu küsimus ikkagi on – palun täpsustada –, mis oli valitsuse esindajate vastus. Kas valitsuse esindajatel oli mingi vastus komisjonile selle kohta, kui palju maksab selle konsolideeritud uue mudeli järgi universaalteenuse osutamine? Ja teiseks on küsimus selle kohta, et kui nüüd hakatakse selle seaduse alusel tegevust korraldama, siis mis saab juhul, kui – oletame, et Omniva on erastatud – keegi tegelikult ei soovigi osaleda. Olemasolev Omniva on saanud ettevõtjana kasumlikuks, eks ole, on pakiveoteenuse erastanud ja tulevikus universaalset postiteenust ei soovigi osutada, aga ka ühtegi teist aplikeeruvat äriorganisatsiooni ei ole. Kes siis tulevaikus neid teenuseid osutama hakkab?

Aitäh teile küsimuse eest! Ma alustan viimasest, seda küsimust komisjonis ei arutatud. Aga esimese küsimuse kohta ütlen, et nii nagu te mäletate – te olite komisjonis –, ei vastatud teile otseselt, kas 5.50 või 4.50, seda hinda ei [öeldud]. Selgitati, et see tuleb vastavalt meetodile, mis pärast seaduse jõustumist korraldatakse.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Omniva on tegelikult ju riigi kohalolek igas Eesti nurgas. Kui see läheb nüüd turumajanduse alla, siis see tähendab, et hakkab ka turundusloogika töötama. Kus see töötama hakkab? Ettevõte tahab loomulikult saada kasumit ja hakkab töötama seal, kus see on kasulik. See tähendab, suurtes keskustes, nagu Tallinn, Tartu ja nii edasi. Aga mis juhtub väiksemate linnade ja valdadega? Mis juhtub regionaalpoliitikaga? Ja mida hakkavad tegema inimesed näiteks Maardus, Hiiumaal, Saaremaal, Võrumaal – väikestes kohtades? See teenus kaob ju ära. On seda arutatud?

Aitäh teile küsimuse eest! Meie seda niimoodi komisjonis ei arutanud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Austatud ettekandja! Kas oli ka sellest juttu, kui kiiresti või kui tihedalt hakatakse universaalse postiteenuse sisu üle vaatama? Kui jõutakse 2028. aastani, siis millal seda sisu muudetakse? See oleks väga oluline tagasiside ka tarbijale, millal võib jällegi mingi muutus tulla.

Aitäh teile küsimuse eest! Otseselt sellest ei räägitud. Tähendab, juba esimestel kohtumistel me saime ülevaate Omniva tegevusest. Ütleme, lihtkirjade ja universaalse postiteenuse kojukanne on hääbuv ettevõtmine. Nii et me ei tea, mis hakkab saama mingitel aegadel. See on muidugi praegu kohustus, et kõik universaalse postiteenuse teenused tuuakse inimestele igasse Eestimaa nurka ilusti kätte, ja see jätkub kuni 2028. aastani.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt Kristinale aitäh sisukate vastuste eest! Ettekandja ei ole kunagi selles süüdi, mida valitsus teeb. Aga oleme ausad, ma ei saa üldse enam aru, mis Eesti riigis toimub. 

Hetk tagasi me arutasime või hakkame arutama ERR-i teemat. Aga tänane seaduseelnõu on väga selge. Ajakirjandus suure tõenäosusega lõpetab järgmisel aasta oma tegevuse. Loomulikult, sest ajalehe või ajakirja omanik ei võta endale riski, et 2028. aasta 1. jaanuaril Konkurentsiamet ütleb, mis tingimustel hakatakse selle teenuse eest raha küsima ja 1. novembril hakkab see kehtima. 50% on võimalik tõsta kojukande [hinda]. Kas te komisjonis kordagi küsisite, mitu korda aastas praegu on kojukande [hinda] tõstetud eelnevatel aastatel? Kuni kolm korda. Täna maksab ajalehe kojukanne rohkem kui selle toimetamine ja trükkimine. Kui seda hinda nüüd tõsta veel 50%, kas te oskate öelda, kes peale Riigikogu liikmete [veel jaksab selle eest maksta]? Riigikogu liikmed nagunii ei telli lehte, kui tellivad, siis kuluhüvitistest. Ma tean, kes tellib kuluhüvitistest. Mina ei telli, mina tellin küll oma raha eest lehte. Aga nii on. 

Te tulete siia eelnõuga, mis on komisjonis täiesti läbi arutamata. Keegi ametnik või minister on tulnud ideega Omniva erastada. Esimesel lugemisel räägiti, et universaalteenust see ei puuduta, kojukannet see ei puuduta. Täna on selge, et kojukanne muutub lootusetult kalliks. Räägitakse, et 2028. aasta lõpust võib see tõusta rahulikult 100% aastas, enne seda 50% aastas. Kas tõesti koalitsioonil on arusaamine, et tuleb lõpetada igasugune ajakirjandus ning jäävad ainult suurte lehtede, Delfi, Postimehe ja ERR-i uudisteportaalid? Aga kohalikud lehed lõpetavad tegevuse, sest kohalikest lehtedest on veebis ikka väga väike osa. Enamik tulu tuleb ikkagi veel paberlehtede müügist. Eakatele inimestele meeldib lehte ikka paberil lugeda, mitte arvutis. 

Nüüd me siin kuulame [ettekannet] ja saame aru, et valitsus on teinud lihtsalt otsuse ainult pakisaatmise poole ehk sõna otseses mõttes universaalteenuse, mis on kasulik, ära erastada. Ja 2028. aasta 1. jaanuaril annab Konkurentsiamet teada, missugune on hindamissüsteem, mille põhjal hinda arvutama hakatakse. Jumala pärast, pannakse selline hind, et keegi ei hakkagi selle perioodikaga tegelema. Ja ongi mure lahendatud, sest hind on selline, [mida peaaegu keegi enam maksta ei suuda]. Ta võib pakkuda suvalise hinna. 

Kui meil fraktsioonis käidi sellest rääkimas, siis öeldi, et paneme igale poole pakiautomaadid. Siis me vaatasime, mitu pakiautomaati näiteks Jõgevamaale tegelikult pannakse. Kas me jõuamegi olukorda, kus riik on võtnud endale kohustuse toetada universaalteenust ja kojukannet – siiamaani 1,5 miljoniga – ning siis räägitakse, et mitukümmend miljonit võiks toetust tulla? Kellele või milleks? Samas, ajalehtede ja ajakirjade väljaandjatel mingisugust selgust ei ole. Seadusesse pannakse kirja, et 1. jaanuaril 2028 [avalikustatakse metoodika.] Aga ajalehe aastatellimused lõpevad tavaliselt 1. detsembril 2027. Mis alusel leheomanikud siis oskavad öelda, millise hinnaga lehte edaspidi välja antakse? 

No kui tõesti on selge soov lõpetada paberlehtede väljaandmine, siis tulekski nii öelda. 

Aga palun kolm minutit juurde, ma saan aru, et ma võin seda küsida. 

Jah.  

No minul on kurb meel. Mul on tõesti kurb siin seda kõike kuulata. Ja mul on kahju, et Kristina on "tanki pandud", nii et ta peab seda eelnõu siin ette kandma. Ettekandja ei ole milleski süüdi, ma tunnistan, et ei ole. Aga need, kes selle eelnõu siia on toonud, valitsus – ja midagi ei ole teha, nii Reformierakond kui ka Eesti 200 tulevad iga päev siia saali mingisuguse sellise eelnõuga – tahab tegelikult hävitada demokraatiat. Sõna otseses mõttes. [Ei möödu] ühtegi nädalat, kui ei tule seaduseelnõu, mis viib majandust põhja. 

Me arutame siin tänagi veel ERR-i nõukogu teemat. Tahetakse lihtsalt teha nii, et riik võtab selle üle. Aga kuna era[firmasid] riik ei saa üle võtta, siis need võib lihtsalt põhja lasta, kuna hind lükatakse üles. Kui keegi räägib universaalse teenuse kohta, et perioodika väljaandmist ja kojukannet saaks kuidagi kasumlikult tööle panna, siis [meenutan], et meil on see kogemus olemas. Suuremad ajalehed ju püüdsid seda teha, Tallinnas ja Tartus see kuidagi õnnestus, aga maapiirkondades see tööle ei hakanudki. Ühel hetkel pandi see kinni, sest Konkurentsiamet ei lubanud neid kahte ettevõtet kokku panna. Võib-olla oleks seal sünergia tekkinud, aga siis lihtsalt eraettevõtjad panid selle poole kinni. Ja nüüd riik otsustab: lõpetame ajakirjanduse kojukande. 

Ma pean tunnistama, et ausalt öeldes on piinlik selle pärast, mis on viimase poole aasta jooksul selles saalis toimunud. Ühe erakonna agoonia on ikka nii suureks läinud, et nad on nõus ükskõik mida tegema, et elu läheks Eestis veelgi hullemaks. Aitäh! 

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja mõned unetud, kes veel vaevalt küll jälgivad, aga võib-olla mõni jälgib! See eelnõu tegelikult lähtub sellest, et Eesti Posti tahetakse erastada. Just selle jaoks on vaja teha uued reeglid ja otsustada, mis saab sellest UPT-st ehk universaalsest postiteenusest ja kojukandest. 

Ma mäletan, et kui ma olin kunagi aastaid tagasi Eesti Posti nõukogus, siis arutati seda, et peaks maksma juhatuse liikmetele preemiaid. Ja ainuke kasum, ma mäletan, mis Eesti Postil sel ajal kogu aeg oli, tekkis kinnisvaramüügist, ja siis öeldi, et väga head majandustulemused on. Siis hakkas Eesti Post tegelema pakiautomaatidega nii Lätis, Leedus kui ka Eestis ja õnneks rabeles suuremast rahaugust välja. Tegelikult kogu see universaalne postiteenus ju elaski põhiliselt selle arvel, et Eesti Post kusagilt kõrvalt teenis raha. Aga vaatamata sellele tuli ikkagi peale maksta.

Sellal oli selline süsteem ja on ilmselt siiamaani, et koguti raha ühte potti ja siis pidi tehtama tagasimakseid ka Eesti Postile või tänasele Omnivale. Kunagi seda raha sinna ei jätkunud ja tegelikult see oli nagu riigi ühest taskust raha teise tõstmine ja niimoodi manipuleeriti kogu aeg. 

Nüüd on Eesti Post siiski suutnud – ilmselt väga paljuski tänu Hiina kaupadele, kahjuks peab seda nentima – kasumis olla. Eesti Post on ju riigile kuuluv ettevõte ja sedasama universaalset postiteenust on olnud väga mugav sealtkaudu toimetada. Aga nüüd, kui Eesti Post ära erastatakse, peaks ilmselgelt minema universaalne postiteenus mingitel tingimustel kellegi hallata. Ma küsisin majanduskomisjonis ka selle kohta. Kui ettevõte on juba erastatud, siis esialgu jääb see kohustus Omnivale, aga kui edaspidi on vaja teenust tellida, siis tehakse pakkumised. Ma ütlesin, et kui keegi pakkuma ei tule, siis tehakse kohustus viimasele teenuseosutajale ehk praegusel juhul Omnivale. Väga selgusetuks jäi see, mis hinnaga siis peaks see kohustus üle minema.

Ma esitasin ka ministeeriumi ametnikule küsimuse, et aga juhul, kui see viimane pakkuja, antud juhul võib-olla erastatud Omniva, peaks mingil põhjusel pankrotti minema, kes siis seda teenust osutama hakkab. Ausalt öeldes hakkas ministeeriumi esindaja hämama ja ütles, et siis hakatakse uurima, kas see on objektiivne pankrot või midagi taolist, aga vastust kui sellist ma temalt ei saanud. Ma lootsin, et Kristina teab, äkki ta on saanud vahepeal targemaks sel teemal, aga kahjuks tema ka ei tea. Nii et see küsimus ongi õhku jäänud. 

Lõppude lõpuks, mõtleme, mida me siis nüüd, kui palju me selle Omniva erastamisest raha saame ja kes sellest õnnelikuks saab. No võib-olla teenime riigile korraks paarkümmend miljonit. See on peenraha nende suurte väljaminekute juures, mis Eesti riigil on, ja muidugi ka arutute kulutuste juures, mis Eesti riigis praegu tehakse. Tulevikus tuleb universaalteenusele nii ehk naa peale maksta. Ma ennustan, et kui me praegu erastame Eesti Posti, siis kolme aasta jooksul makstakse seesama raha tegelikult tagasi sellele universaalteenuse pakkujale. Mis selle kõige mõte on? 

Nii et igal juhul seda eelnõu ei tohi toetada, nii nagu ei tohi ka tegelikult Omnivat kui strateegilist ettevõtet erastada. Mäletatavasti erastati kunagi Eesti Raudtee, siis see jälle riigistati palju kallima raha eest. Nii et ärme teeme seda viga nüüd teist korda! Mingi järgmine valitsus peaks siis hakkama jälle seda Omnivat tagasi ostma, et saaks jälle kuidagimoodi kojukande ja universaalse postiteenusega edasi toimetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hämmastav tohuvabohu, mis meil toimub valitsuses, aga see reflekteerub tegelikult ka majanduskomisjonis, nagu ka proua Šmigun väga ilmekalt kirjeldas. Siin on selline loogika, et tõepoolest, majanduskomisjonis asuti seisukohale, et võtame seaduse vastu ja siis vaatame, mis juhtub – selline oli tegelikult komisjoni esimehe nending. 

Nüüd põhiprobleemid. Kui me räägime erastamisest – Isamaa toetab alati IPO-t, majanduskeskkonda –, siis pigem me näeme vastupidist suunda: Enefit tuuakse börsilt hoopis tagasi. See, et pakiäri võib olla börsil, võib tegelikult olla erastatud, ei ole mingi küsimus. Küsimus on universaalses postiteenuses. See on sotsiaalse infrastruktuuri oluline element, mis puudutab sõnavabadust, tegelikult ka avalikku foorumit, millele osutas Aivar Kokk. Nüüd me näeme selles mõttes täielikku segadust, mis hakkab saama selle seaduse loogikas pärast Omniva erastamist. 

Meedialiit on teinud oma kalkulatsiooni, mis põhineb Omniva antud andmetel, et kogu see, ütleme, lehtede kanne, universaalse teenuse, selle elemendi maksumus nelja aasta jooksul on 16 miljonit eurot, see on eeldatav kulu. Kui palju see kapitali tootluse määr sinna juurde tuleb? Ma juhin tähelepanu, et ka selle skeemi järgi ei teki mingit vabaturgu. Tekib monopoolne ettevõte, mis on, tõsi küll, eeldatavalt eraomaniku käes ja millel hakkab olema esiteks investeeringute õigus kapitali tootlusse arvestada. See tähendab, et siis on õigus tagasi osta neid maju, mis vahepeal maha müüdi – see, millele Mart Maastik viitas. Ja teiseks tuleb ka mingisugune mõistlik kasumimäär vastavalt proua Šmiguni viidatud Konkurentsiameti metoodikale. 

Ja selleks, et rahustada meedialiitu, on sisse kirjutatud kaks elementi. Esimene element on see, et kojukanne tuleb lugeda universaalteenuse osaks, otsekui see annaks mingit kaitsekilpi tegelikkuses hinna ujumise mõttes, ja teiseks tuleb kehtestada see reegel, et riigil on õigus seda täiendavalt doteerida. Kui palju kavatseb riik, valitsus doteerida tuleviku vaates? Ma küsisin, kas see on RES-i sisse planeeritud. Ei saanud vastust. Oletan, et ei ole, vähemalt selle nendingu pinnalt. Eelduslikult maksab see vähemalt 16 miljonit eurot järgmise nelja aasta jooksul. 

Ja nüüd tekib väga põhimõtteline küsimus, millele valitsuse esindajad ei ole olnud võimelised vastama. Kas poliitiline kavatsus valitsusel selle asja rakendamisel on see, et tõsta kordades universaalse postiteenuse hinda, sealhulgas lehtede kandehinda? Kui see nii on, siis ma paluksin, et parlament oleks võimeline otsuseid langetama, kirjeldama ära, mis see hinnahorisont on. Mis on tegelikult see hinnahorisont? Valitsuse esindajate häma selle kohta, et ei ole võimalik, et see juhtuks juhtuda, ja siis, kui on juba juhtunud, saame aru, mis sellest saab, on täiesti ebaveenev ja kõlbmatu. Sooritus 2, nagu vanasti öeldi. 

Teine küsimus puudutab seda, et kui kavatsetakse doteerida – see ei ole mitte sugugi ebalegitiimne loogika, eks ole –, siis kui suur see doteerimine on. Säilitada minimaalselt tänane hinnastamise tase – 16 miljonit, minimaalselt. Järelikult on siia sisse köetud põhimõtteline küsimus – üks asi on sõnavabaduse probleem, aga põhimõtteline küsimus on see –, et jällegi me näeme pärast-meid-tulgu-või-veeuputus-loogikat. Pärast valimisi pannakse järgmine valitsus 2027. aasta kevadest fakti ette, kas suretate lehtede kande välja või hakkate maksma miljoneid, suurusjärgus 16 miljonit eurot, leiate selle raha ja hakkate seda eelarvest täiendavalt maksma. See tähendab, et erastamise tulud laekuksid praegu. Ja kohustused pikaajaliselt riigile – kas need on üldse tasakaalus? Mul tekkis väga õige küsimus, kas see on optimum. Kui me tekitame loomuliku eramonopoli ja müüme maha riigimonopoli, siis mind huvitab väga, mis on see delta, mis on hindade vahe. Mitte mingisugust informatiivset alust ei ole. 

Tutvusin valitsuskabineti memorandumiga – punktiirjoon selle koha peal sisuliselt, mitte mingisugust analüütilist olukorda ei ole. Ei saa seda sellisel kujul toetada, sest see toob kaasa võimalik, et kaks trendi, mida me ei ole võimelised valitsuses üldse kirjeldama. Kas see toob kaasa tegelikult lehekande ja universaalse postiteenuse efektiivse raugemise või kustutamise seoses hinnasurvega või see toob kaasa määramatud kulud riigieelarvele, et seda teenust ühiskonnale taskukohasel moel üleval pidada? 

Lisaks, ma juhin tähelepanu selle eelnõu puhul sätetele, mis olid rahustamiseks. Rahustamiseks andis Isamaa sisse konkreetse muudatusettepaneku, et universaalse postiteenuse puhul on nii, nagu senises seaduses oli, nimelt, ajalehtede kojukandel on kuue päeva reegel. Tõsi, faktiliselt on sellest saanud viie päeva reegel, aga see on kokkulepe meediaväljaannete ja Omniva ja riigi vahel. Ja nüüd on tegelikult meile ja meedialiidule näiliselt vastu tuldud, on sisse kirjutatud faktiline tänane olukord, sõna "kuuel" asendada sõnaga "viiel" ehk viiel päeval toimub lehtede kojukanne. Aga – panete tähele? – see ei ole veel kõik! Meiega on võimalik kõik, nagu ütleb Eesti 200. On ju see nende põhiloosung? Kõik on võimalik – vanglad ja nõnda edasi. Ja nüüd vaadake, on leitud tagaluuk. On lihtsalt öeldud, et minister keerutab määrusega universaalse postiteenuse kvaliteedi nõudeid ja neist lubatud erandeid. 

Näite, mille tõi meile valitsuse esindaja, oli see, et aga võib-olla saartele ei vea sellise sagedusega. Ma vaatasin, kuhu proua Tiidus läks. Näete, Saaremaa küsimust arutatakse, väikesaari arutatakse. On lahkunud? Koridoris, näed. Ma küsin, aga mis see siis on, mis erandid need on. Kas meil on siis hajaasustuse puhul erand, Lõuna-Eesti erand või maapiirkondade erand? Kuhu siis veetakse, kuhu mitte? Seadusandja käest võetakse see pädevus täies mahus ära. 

Põhiküsimus. Mul tekkis lihtsalt olukord. Loomulikult, kasumlik on rahvusvaheline pakiäri. Jumala pärast, Omniva arenegu, tore ettevõte, küllap on olnud head mänedžerid, kes on suutnud seda arendada, eks ole. Ma saan suurepäraselt sellest loogikast aru. Siin ei ole midagi häbenemisväärset, see on ju igati mõistlik. Kuid nüüd tekib meil küsimus, et enesestmõistetavalt see nii-öelda kasumlik element selles ettevõttes, Omnivas, ei ole mitte niivõrd universaalne postiteenus. 

Nüüd on küsimus ikkagi selles, millele ma ei saanud mitte mingisugust vastust. Ma komisjonis küsisin, mis tekib olukorras, kus näiteks Omniva jaotab ennast kaheks, üks on kasumlik pakiteenus, teine on universaalne postiteenus. Ja see element tegelikkuses enam ei osale konkursil, 2029. aasta konkursil, eks ole, milleni ta on öeldud. Kes siis seda universaalset postiteenust riigis annab? Panete nüüd tähele? Kui keegi ei tule, kui ei teki niisugust olukorda, et keegi turutingimustes soovib monopoliõigust saada, arvestades sellega, et see on tõesti väga tööjõumahukas ja tegelikult langeva hinnaga teenuse turuosa. Ja siis sain vastuse, et majandustegevuse seaduse alusel me hakkame siis järelejäänud Omniva osa selleks sundima. Kuulge, ja see oli siis kogu näide!? Ma küsin, mis paragrahv see on majandustegevuse seaduses, et lõpmatult kohustada seda tegema. Tegelikkuses sisulist vastust ma paraku ei saanud. Nii et see seadus on sisuliselt – selles mõttes, mida postiteenus riigis tähendab või mis see post üldse on,  mida tähendab Eesti Posti olemasolu – täielikult läbi töötamata. On võimalik täiesti legitiimselt valida erinevaid variante. Saksamaal on postiteenus erastatud ja nõnda edasi. Aga praegu on meie olukord selline, et valitsus, tõmblev valitsus – nüüd, kui me näeme, et ka sisuliselt on seda nii radikaalselt muudetud …

Aitäh, hea kolleeg!

… ei ole olnud võimeline andma parlamendile sisulist käsitlust. Sellepärast me kindlasti seda ettepanekut ei saa toetada, seda eelnõu tervikuna me ei saa toetada.

Aitäh teile! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes meid veel vaatavad! Kurb on vaadata, kuidas Eesti regionaalpoliitikale kriips peale tõmmatakse, niimoodi sihikindlalt, innustusega, väga osavalt. Ma muidugi irvitan selle üle, aga tegelikult on asi naljast kaugel. 

Seda eelnõu võib nimetada Omniva eelmüügiks. Aga tegelikult Omniva hävitamine juba algas. Regioonides on Omniva juba kinni pandud, maakodandes ja valdades ja linnades. Regionaalpoliitikaga see loomulikult heale tavale kuidagi kaasa ei aita. Mida teevad omavalitsused? Omavalitsused on jälle sunnitud asja oma õlgadele võtma. Ma olen juba korduvalt rääkinud ja toonud eeskujuks Maardu linna, kes oli sunnitud võtma selle teenuse, et inimesed ei hakkaks Tallinna vahet jooksma. Nad olid sunnitud! Ja jälle lähevad vahendid – kust kohast? – omavalitsuselt, mitte riigilt. Selline on meie regionaalpoliitika. Aga Maardu linn on Tallinnast mõni kilomeeter, sealt saab bussiga siia sõita. Aga vaatame kuskil piirkondi Eestis, kus ei saa nii kergesti keskusesse, mis nemad siis teevad. Nii et hävitamine käib.

Ja see eelnõu, mida esitatakse kui postituru ajakohastamist ja konkurentsi edendamist, on kaugel sellest. Tegelikult peame aga küsima palju olulisema küsimuse, kelle huve üldse see eelnõu teenib. Räägitakse konkurentsist, aga tegelikult avatakse uks Eesti Posti ehk Omniva nõrgestamiseks ja tulevikus, viisakalt öeldes, müügiks, aga tegelikult parseldamiseks, teist sõna ei saagi siin kasutada.

Kui võtta riiklikult ettevõttelt ära osa universaalsest teenusest ja jagada see turuosaliste vahele laiali, siis väheneb samm-sammult ka riigi kontroll strateegilise taristu üle. Postiteenus on osa riigi toimimisest – kuidas sellest aru ei saada, sellest mina aru ei saa. See puudutab inimesi igas Eesti nurgas: saartel, maapiirkondades, väikelinnades, suurlinnades. Kui eraettevõtte eesmärk on kasu, siis riigi eesmärk peab olema teenuse kättesaadavus kõigile inimestele, sõltumata nende elukohast. 

Vaatasin, et seletuskirjas rõhutatakse perioodiliste väljaannete kojukande tähtsust. Eesti Linnade ja Valdade Liit ning meediaettevõtted on juhtinud tähelepanu sellele, et kvaliteetse ajakirjanduse jõudmine inimesteni on regionaalpoliitiline küsimus. Täitsa nõus sellega. Kuid kui see on nii oluline, siis miks lõhutakse süsteemi, mille kaudu seda seni on tagatud? Riik tahab siin loobuda vastutusest, aga ta ei tohi seda teha. Kui universaalteenuse osad killustatakse ja turuloogika seatakse avaliku huvi ette, siis kannatavad lõpuks just need piirkonnad, kus teenuse osutamine ei ole kasumlik. 

Tallinn ja Tartu ning suuremad vallad ja linnad saavad hakkama, aga küsimus on selles, mis hakkab saama saartest, Setomaast, Ida-Virumaast või veel väiksematest linnadest ja valdadest. Meile öeldakse, et konkurents toob parema teenuse, aga paljude riikide kogemus näitab, et strateegiliste teenuste erastamine või nõrgestamine viiks sageli hoopiski hindade tõusuni ja teenuste kvaliteedi languseni. 

Head kolleegid! Saage aru, et Omniva on riigi kohalolek igas Eesti paigas. See on ju nii lihtne. Kui me täna võtame vastu otsuse, mis vähendab riigi rolli postiteenuse korraldamisel, siis homme võime seista silmitsi olukorraga, kus järgmise sammuna räägitakse juba – no juba ammu räägitakse tegelikult – Omniva täielikust müügist. Ma ei usu, et strateegiline postiteenus peab olema müügiobjekt. See peab jääma riigi kätte. Eesti inimesed peavad saama olla kindlad, et nende post, ajalehed ja vajalikud teenused jõuavad kohale sõltumata sellest, kas see on äriliselt kasulik või mitte. Seetõttu ei saa seda eelnõu toetada. Kutsun teid mõtlema mitte ainult tänasele konkurentsile, vaid homsele Eestile ja sellele, kas riik jääb oma inimeste jaoks olemas olema. Aitäh!

Aitäh teile! Urmas Reinsalu, kas sõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel? Siis palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Ma oma teises [kõnes] tahaksin kõigepealt teatada, et pärast tõsist arutelu Isamaa fraktsioon otsustas teha ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada, sest see on ainukene relv, mis meil praegu on, et pidurdada selle eelnõu vastuvõtmist. Me asume paari punkti järel ühe meediavabaduse elemendi demonteerimise katse juurde. See on Reformierakonna initsiatiiv võtta üle rahvusringhäälingu. On nii? Ja nüüd me näeme tegelikult teist efektiivset elementi, mis seab riski alla meediavabaduse. See on trükitud ajakirjanduse leviku piiramine. 

Meil ei ole mõtet siin endale luua illusioone. Põhimõttelise teadmatuse asetamine ajakirjandusele tähendab mida? See tähendab tegelikult riigi valitsuse sõltlassuhet. Ma juhin tähelepanu, et see tähendab valitsuse suvaotsust eelarve tegemisel, kas see kande dotatsiooni raha tekib või tegelikkuses suretatakse mingite valikutega välja paberajakirjanduse levik. Me võime arutada seda, et inimesed on tagurlikud, näete, ei ole ainult veebipõhiseks üle läinud või lehed ei ole piisavas mahus veebikeskkonnas kõlblikud. Aga vabandust, Eesti inimesed ei pea põhjendama oma elulaadi, oma tarbimisharjumust ega ka oma avalikust meediaruumist osasaamise tava. See on ka üks meie kultuuri osa. See on kahanemise loogikas. Me oleme näinud, eks ole, numbritest, milline on lehtede kojukande loogika. Aga see on, nagu ma ütlesin, meediaruumi osa, kus Eesti inimesed, kes ei ole midagi valesti teinud, kes elavad üle maa valdades ja külades, hajaasustuses, tahavad ka saada osa sellest meediaruumist. Ja see, et nad on traditsioonilise meediatarbimise valikuga, on ka osa meie juurtest, osa meie kultuurist. 

Nüüd, sõltlassuhe tekib milline? Meedialiit ise ei eita seda omavahelises vestluses. Ei tea, mis on, käivad küsimas, mis siis 2027. aasta järel saab. Ma ütlen, et ma tahan vastuseid saada, mis tegelikult valitsuse kavatsus on. Ma ei ole sekundikski seda vastust saanud. Maa ja taeva vahele asetatakse mis väljaanded? Postimees, Maaleht, Õhtuleht, Eesti Ekspress, Raplamaa Sõnumid, Põhjarannik, Õpetajate Leht, Sirp ja mitmed teised maakondade lehed, Vooremaa ja erinevad valdkonnalehed kojukande puhul. Me ei tea tegelikult, kas paberlehel ajaleht [säilib] kultuuritraditsiooni mõttes, millest me räägime, avaliku meediaruumi mõttes, aga ka rahvuse, kultuurilise eneseteadvuse, poliitilise eneseteadvuse mõttes, enne, kui me olime riigirahvas, ajalehtede kujunemise keskkond. Ja praegu ütleme, nipsust (Teeb nipsu.) näete, kui lihtne see on. Mõne kuu pärast oleme minejad mehed või naised. Rida on tühi! Reformierakonna rida on tühi, nr 1. Nr 2, Eesti 200 rida on tühi. Mitte ühtegi neist ei ole siin saalis! Loetud kuud enne seda, kui nad oma võimu kaotavad, tegelevad nad sellega, et panevad trükiajakirjanduse tegeliku füüsilise leviku riigis sisulise küsimärgi alla, mis saab, maa ja taeva vahele. Tegelikkuses nad jätavad ka selle, mis puudutab universaalse postiteenuse levikut ka üle maa territoriaalselt, tühjusesse, öeldes, et seda määrab edaspidi minister määrusega, millised on erandid, kas saartele läheb post või saartele ei lähe posti, nii nagu valitsuse esindaja tõi hubaselt komisjonis selle näite. 

(Saalist öeldakse midagi.) Küsimus on selles, nagu Helir-Valdor Seederi vahelehõige oli, kas rahvas ei tea, kes võimul on. Aga ma arvan, et usaldust meil ei ole selle valitsuse vastu, absoluutselt ei ole. Kui ka nende aktsioonide mõte on meediaruumi kuidagi mõjutada, siis on see tegelikult täiendav süüstav asjaolu, mis on selle initsiatiivi tegelik eesmärk loetud kuud enne valimisi. 

Täpselt samamoodi nagu järgmise punktiga ma küsin, mis on selle initsiatiivi eesmärk. Reformierakonna katse ERR üle võtta. Need on viimased agoonias lahingud, mida Reformierakond on praegu asunud andma. Ma ei räägi mitte riigi rahanduse lagastamisest, majanduskeskkonna väljavaadete halvendamisest või sellest, mis toimub sotsiaal-majandusliku kindlustunde ja turvatunde habrastamisega. Ma räägin praegu nendest institutsioonidest, mis on Eesti riigis meediavabaduse efektiivse toimimise mõttes olnud maailmas suhteliselt kõrgetel kohtadel, ütleme, esituumikus. Me praegu näeme katseid, mis kuidagi omavahel hakkavad haakuma, konsolideeruma. Ei ole usaldust selle valitsuse vastu. Sellepärast nendime murega, et ka sisulisi, faktilisi väiteid meile ei ole esitatud. 

Ettepanek on milline? Tuleb töötada konstruktiivselt, leida lahendus. Alati on lahendus olemas. Esiteks, praeguses olukorras tuleb lõpetada selle postiseadusega tõmblemine. Loetud kuud on valimisteni. Kui Reformierakond soovib Eesti meeste ja naiste toetust saavutada maakondades, linnades ja valdades selle kohta, et nii-öelda trükiajakirjanduse faktiline levik olemuslikult piirata või minna üle valitsuse rahastamise mudelile, siis tegelikult palun taotlege selleks mandaati. Eesti 200-l ka on lubatud taotleda, kas Reformierakonna hõlma all või, ma ei tea, sotsiaaldemokraatide embuses. Kõik on võimalik. "Meiega on kõik võimalik," eks ole. Aga lõpetame ära need eksperimendid, selle veeuputuse tekitamine, mille suppi ma ei suuda hinnata, mitukümmend miljonit eurot on pärast selle kulu tekitamine või ühiskonna asetamine sundvaliku ette. 

Mis pantvangikriisi me organiseerime siin oma riigis praegu oma kodanikele, oma ajakirjanikele, oma meediaväljaannetele? Täielik teadmatus! Mille nimel ja mis mandaadiga seda tehakse? Selle aasta kevadel tuli valitsus kokku ja ütles, et näete, loetud kuud on jäänud, Omniva erastamine, ja selle pealt me läheme nii-öelda taskukohasuse põhimõttelt üle turupõhisusele. Aga sellega kaasneb täielik detonatsioon sisulisi küsimusi, mida valitsus ka oma valitsuskabineti istungil – ja ma olen sellest teadlik – ütles: täielikult läbi töötamata. 

Lõpetame ära kahjuliku eksperimenteeriva poliitilise agenda! Esmane hoolsuskohustuse nõue on Eesti rahvaesinduses lõpetada selle eelnõu edasine menetlemine. Seetõttu annan Isamaa fraktsiooni nimel üle, nagu ütlesin, ettepaneku katkestada postiseaduse menetlemine ja tõsta see asi kõrvale kuni valimisteni. Las siis need mehed ja naised, kes seda mandaati soovivad selle aktsiooni elluviimiseks, annavad Eesti kodanikele aru, ja kui saavad selle mandaadi, siis päästku ennast, kes saab. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Lugupeetud istungi juhataja! Nüüd me oleme siin kohe umbes 12 tundi toimetanud, sest istungit on hädapärast, võib öelda, 8 tundi veel jäänud, enne kui algab neljapäevane istung. Mind huvitab, kuidas täpselt see päevakorra loogika toimib. Ehk kas need punktid, mis jäävad tänasest, kolmapäevasest istungist menetlemata, lähevad esialgu üle neljapäevasele istungile ja nii palju, kui on võimalik, menetletakse siis ära, ning seejärel lähevad menetlemata punktid pühapäevaks täiendavale istungile, või on niimoodi, et kõik, mis jääb kolmapäevast menetlemata, läheb automaatselt pühapäevasele täiendavale istungile ja neljapäevane istung hakkab pihta sellise päevakorraga, nagu on hetkel planeeritud, see algab riigikaitsekomisjoni OTRK-ga. Kumba pidi see loogika on?

Aitäh, hea kolleeg! Kindlasti oli see protseduuriline küsimus. Teie esimene seisukoht oli igati korrektne. Ehk need, mis jäävad pooleli neljapäeval kella 9.30‑ks, lähevad siis edasi neljapäevasele istungile, mis algab kell 10, nii et me jätkame sealt, kus me neljapäeval kell 9.30 pooleli jääme, nendesamade punktide menetlemisega.

Urmas Reinsalu, teil on nii palju nimesid siin ekraanil praegu. Mida te tegelikult soovite? Kas te ise ka teate, mis te tahate? Protseduurilist tahate või? Aga teil on erutus või miks neid nii palju tuli korraga? (Urmas Reinsalu püüab kohapealt selgitada.) Ma arvan, et pult töötab isegi liiga hästi. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, palun!

Aga see loogika, ma möönan, Tanel Kiige küsimuses oli iva. Seda võib tõlgendada ühte- või teistpidi, arvestades seda sõnastust, kuidas meile päevakord on välja jagatud. Aga millisele kodukorraseaduse sättele sa, lugupeetud istungi juhataja, tugined selle viitega, et kolmapäevane päevakord on lumesahk, mis lükkab neljapäevase päevakorra tühjaks? Mis sättest see loogika tuleneb? Ja mis saab siis neljapäevasest päevakorrast? Mis sätte alusel see käib ja kas neljapäevane päevakord lükkub järgmisse nädalasse? Äkki sa annad kodukorraseaduse vastava sätte?

Hea kolleeg, selles pole mitte midagi unikaalset. Me oleme ka varem nii teinud. Võib-olla on teisipäeval jäänud kogu päevakord menetlemata, siis me oleme kolmapäeval jätkanud selle koha pealt, kus me teisipäevale pooleli jäime. Nii et selles mõttes ei ole siin mitte midagi unikaalset, mitte vähimatki. Loomulikult, neid päevakorrapunkte, mis jäävad menetlemata, eks ju, jättes kõrvale praegu täiendava istungi, sellel nädalal menetleda ei saa. Ehk siis need lükkuvad edasi järgmise töönädala päevakorda, kui sinna on võimalik neid panna. Ma pean silmas, et jättes kõrvale täiendava istungi. Kolmapäevane istung läheb edasi ja need punkti, mis jäävad menetlemata, lähevad edasi täiendavale istungile, aga neljapäevased punktid täiendavale istungile ei lähe. (Vahelehüüe.) Jah. (Vahelehüüe.) Ei-ei. (Vahelehüüe.) Hea kolleeg, seda lumesahka on, ma arvan, kümneid kordi siin tegelikult varem ka kasutatud. Rõhutan veel kord: à la teisipäevane päevakord, kui see on jäänud pooleli, siis see on läinud edasi selle koha pealt, kus ta teisipäeval pooleli jäi, kolmapäevasele täiskogu istungile. Nii et me ei loo siin mingit uut praktikat. 

Viimane küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta. Lea Danilson-Järg, palun!

Ma palun ikkagi täpsustada. Ma mäletan, et meil jäi siin mitte kaua aega tagasi üks päevakorrapunkt pooleli ja siis järgmisel istungil tegelikult ei jätkatud sealt, kus pooleli jäi.

Hea kolleeg, see on täiesti uus asi. Küsimus on selles, et see läks järgmisesse töönädalasse, kus täiskogu kinnitab uuesti järgmise töönädala päevakoraa ja seal tõepoolest ei ole kirjas, et see, mis jääb pooleli, läheb ilmtingimata üle ka järgmisel töönädalal, alustatakse selle pooleli jäänud punktiga. Aga kui jääb menetlemata, siis ei tähenda see seda, et see on automaatselt kas esimene või teine või kolmas. See sõltub sellest, kas ettekandjad saavad tulla. Võib juhtuda ka olukord, kus seda ei olegi võimalik panna ka järgmise töönädala päevakorda, kui ei ole ettekandjat. 

Head kolleegid, need on liiga triviaalsed küsimused ja teie küsimus ei puudutanud praegu üldse seda küsimust. (Saalist öeldakse midagi.) Esimestena – ma rõhutasin, et esimestena. Aga see ei tähenda esimesena. Me oleme selle vaidluse kunagi varem maha pidanud ja antud juhul see ei puutu asjasse. Kordan veel, et nende küsimustega, mis jäävad kolmapäevasest päevakorrast menetlemata neljapäeval kella 9.30-ks, me jätkame neljapäeval kell 10 ehk pool tundi hiljem. Pool tundi kestab tehniline vaheaeg, mida istungiosakond vajab selleks, et uus istung ette valmistada. 

No päris viimane, Lea Danilson-Järg, aga siis ma annan üle. Härra Arvo Aller juba kibeleb juhatama. Jah, palun!

Jaa, ühesõnaga, ma ei saanud ikkagi täpselt aru. Te korra ütlesite, et ei pea olema tingimata esimene päevakorrapunkt, mis nüüd eelmisest päevast edasi kandub. Kuidas siis neljapäeval hakkab olema? Kas riigikaitsekomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu riigikaitsekomisjoni raporti üle on esimene päevakorrapunkt või see lükkub edasi?

Head kolleegid, ma olen seda korduvalt rääkinud, et on kaks erinevat asja: üks on see, mis jääb eelmisest päevast pooleli, teine on see, mis jääb sellel istunginädalal menetlemata. Need on kaks erinevat asja. Need punktid, mis jäävad sellel istunginädalal menetlemata, tõepoolest, tulevad esimestena. Aga veel kord: see tähendab, et see ei ole esimesena ja see ei pruugi ka nii minna, sellepärast et võib-olla ettekandja ei saa tulla või on mingid muud põhjused. Aga neil on privileeg olla järgmise nädala päevakorras esimestena.

Suur tänu, head kolleegid, konstruktiivse koostöö eest! Aga nüüd annan juhtimise üle teie lemmikjuhatajale Arvo Allerile.

Head Riigikogu liikmed! Kuna läbirääkimised on suletud, siis on meil vaja järgmisena üle vaadata muudatusettepanekud, neid on esitatud 15 tükki. Aga protseduuriliselt tahab Urmas Reinsalu veel midagi täpsustada. Kas jäi midagi segaseks?

Tähendab, ausalt öeldes, see seadus on üks paganama käkk ja jama, Arvo. Me peame koondama kogu jõu opositsioonis kokku, et sellele jamale vastu seista. EKRE fraktsioon on kuhugi evakueeritud. Vajaduse korral võta paar minutit vaheaega ja me saame kogu opositsiooni jõu praegu koondada. Selle asja praegu kiirelt läbi [surumine] ei ole mõistlik suund.

Aitäh! Meil on siin 15 muudatusettepanekut, mille juurde me asume. Alati kõlab enne hääletamist ka kutsung, nii et selles mõttes on alati võimalik tulla kohale. 

Läheme edasi. Esimene muudatusettepanek, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja on Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

See on teie õigus ja teeme seda peale saalikutsungit.

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu oli 45 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 5, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

See on teie õigus ja paneme hääletusele. Kas saame selle juurde kohe minna või soovite kutsungit? (Saalist vastatakse.) Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust.

Muudatusettepanek nr 7, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 8, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9, esitajaks majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 11, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 12, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Seda me hääletame. Kas me võime asuda selle hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 13, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 44 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Ettepanek leidis toetust. 

Muudatusettepanek nr 14, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 15, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Me oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 781 teine lugemine lõpetada, kuid meile on tulnud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 781 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama. Kas me võime selle juurde kohe asuda? (Saal on nõus.) Aitäh! 

Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud postiseaduse, konkurentsiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 781 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Teine lugemine on lõpetatud. Oleme ühtlasi läbinud tänase 15. päevakorrapunkti.

Liigume edasi 16. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 788 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigihangete seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 788 oli suures saalis esimesel lugemisel 17. märtsil. Väga lühidalt: selle eelnõuga muudetakse hankemenetlused tõhusamaks ja kiiremaks, vähendatakse hankijate töökoormust ja pakkujate halduskoormust ning oluliselt lihtsustatakse alla rahvusvahelist piirmäära jäävate riigihangete reegleid. Ja üsna iseloomulik on ka, et kui seadusemuudatused jõustuvad, siis on võimalik senise keskmise 87-päevase menetluse asemel tulemuseni jõuda kiiremini, umbes 50-päevase menetlusega. Senise kolmetasandilise piirmäärade süsteemi asemel jääb alles vaid lihthanke ja rahvusvaheline piirmäär.

Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg Riigikogus oli 31. märtsil, neid ei esitatud. Mitmed seaduseelnõu menetlusest teavitatud huvirühmadest esitasid küll oma arvamuse. Esimese ja teise lugemise vahepeal, 18. mail toimus kaasamisistung, kuulati ära muudatusettepanekud esitanud turuosalised ning eelnõu algataja Rahandusministeeriumi seisukohad nende muudatusettepanekute kohta. Arvamustes kõlasid nii ettepanekud riigihankeid veelgi lihtsustada kui ka vastupidiseid, seada täiendavaid tingimusi, mis paindlikkust vähendaksid. Kogu selle infoga saab tutvuda Riigikogu veebilehel. 

Teiseks lugemiseks sai kokku viis muudatusettepanekut, mille on esitanud majanduskomisjon Rahandusministeeriumi ettepanekuid arvestades. Me arutasime neid 4. juuni istungil ja väga kiire kokkuvõte ka. Esimene muudatusettepanek "oma veebilehel", kaks sõna, asendatakse sõnaga "registris". Hankeplaanide koondamine ühte keskkonda annab ettevõtjatele parema ja kompaktsema ülevaate eelolevatest hangetest ja lisaks saab registris hankeplaane erinevate filtrite abil mugavalt otsida. 

Teine muudatusettepanek on tehniline muudatus ja parema loetavuse huvides tehtud muudatusettepanek. Kolmas muudatusettepanek on normitehnika kohaselt muudetud, vältimaks edaspidi tõlgendusprobleeme. Nimelt, sõnaühend, kasutatakse rahalisele piirmäärale viitamisel sõnu "vähemalt 500 000 eurot", algselt oli tekstis "vähemalt 500 000 eurot või rohkem". Neljanda muudatusettepanekuga antakse hankijatele õigus esitada Euroopa Komisjonile taotlus riigihangete erandi saamiseks. Selles on arvestatud ka Ignitis Renewables Estonia osaühingu ettepanekuga. Teatavasti on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis võimaldab liikmesriigis teatavaid tegevusi gaasi, soojuse, elektri, vee, transpordi ja postiteenuse sektoris vabastada riigihangete reeglitest, kui need tegevused on liikmesriigis konkurentsile avatud tegevused. Seda, kas vastav tegevus vabastatakse konkreetses liikmesriigis riigihangete reeglitest, otsustab Euroopa Komisjon. Seesama muudatus siseriiklikus seaduses on eelduseks selle erandi taotlemise võimalusele. Viienda muudatusettepanekuga määratakse jõustumise ajaks selle aasta 1. november. Algselt oli 1. september. 

Kõiki muudatusettepanekuid toetas majanduskomisjon konsensuslikult ja juhtivkomisjoni menetluslikud otsused olid järgmised. Esiteks, majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil 2026. aastal ja teine lugemine lõpetada ning kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Kõik ettepanekud ja otsused olid konsensuslikud. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on ka mõni küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Urve, kõigepealt tänud väga sisuka ettekande eest!

Jaa-jaa, okei!

Ma nüüd küsin: kas ma saan õigesti aru, et kuni 500 000 euro suuruse hanke puhul võib tellija teha nii, et ta küsib kolme pakkuja käest hinna ja teeb otsuse?

Sellisel kujul ühtegi küsimust majanduskomisjon ei arutanud. Jah, vähemalt 500 000 eurot on rahaline piirmäär.

Aivar Kokk, palun!

Ma nüüd väga vabandan, aga küsin uuesti üle. Selle seaduse eesmärk on tegelikult ju see, et kolme erineva hanke summa asemel on nüüd kaks varianti. See piirnorm on, kui ma ikka õigesti aru saan, kuni 500 000 ja siis rohkem kui 500 000 puhul hakkab riigi aktsiaselts tegema hankeid. Siis ta küsib kolme sõbra käest ja need omavahel lepivad kokku hinna ja rohkem ei pea kuskilt küsima. Kas ma saan õigesti aru?

Te teate selliseid nüansse, mida mina ei tea. Ja komisjonis me seda sellisel kujul ei arutanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Aivar Kokk, palun! 

Head kolleegid! Head juhataja! Nüüd ma olen küll kimbatuses. Ma pean tunnistama, et siin saalis on – ma vaatan nüüd ringi – vist mõned üksikud, ainult need, kes olid 2017 siin saalis. Siis arutati ka riigihangete seadust. Ja riigihangete seaduse põhimõtted tehti selleks, et ei oleks võimalik kuidagigi kellelegi tööd kätte anda. Teine oluline muudatus, mis sinna sisse pandi, oli see, et kui peatöövõtja peaks jätma alltöövõtjale raha maksmata, aga töö on tegelikult tehtud, siis tellija vastutab selle eest. Ja loomulikult olid kõik riigiettevõtted väga kurjad selle peale, sest nad pidid nüüd tööd tegema hakkama. 

Nüüd on tulnud meile siia eelnõu, mis on täna teisel lugemisel. Ja kes on selleks soovi avaldanud, et selline eelnõu siia saali tuleb? Tegelikult on ainult needsamad ettevõtted, kelle omanik on riik, et lihtsustada hankeid. Kas te kujutate ette, et kui enne oli 60 000 eurot see piirnorm ja tuli kolme käest küsida pakkumist, siis nüüd on see summa tõusnud ootamatult poole miljoni peale. No ma olen elus ise hankeid korraldanud ja hangetel osalenud, võib julgelt öelda, ikkagi sada ja rohkem korda. Leppida täna kokku kolme ettevõtjaga, et me teeme järjest pakkumisi, nii et ükshaaval me võidame, ja numbri parasjagu natuke suurema panna, et ikka kasumit ka jääb, siis me tekitame olukorra, kus riigisüsteemis tekib see võimalus. Jah, me võime siin rääkida, et riigihanked tehakse ja kuskilt registrist lähevad läbi, aga tegelikult on võimalik kokku leppida, kui tellija seda soovib. 

Ja me siin rahulikult jõuame selleni, et me oleme siin saalis sellise eelnõuga. Ma loodan, et ma eksin, aga ma kardan, et ei eksi. Nüüd on sõna otseses mõttes nii, et 2017. aastast saab aasta 2026 ja – ennäe imet! – riigi omanikuks olevad ettevõtted tekitavad olukorra, mis ei ole kontrollitav. Ma arvan, et see ei ole hea variant. 

Ma küll olin korra majanduskomisjonis ja pöörasin sellele väga selgelt tähelepanu, aga nagu ma aru saan, konsensuslikult on otsused tehtud. Ma ei tea, kui palju on komisjonis tegelikult ehitussektoriga tuttavaid inimesi, kes teavad, mis olukord seal on. Aga praegu mulle tundub küll, et me võime järjekordselt astuda ühte väiksesse ämbrisse ja võib tekkida olukord, mida me tegelikult ei taha. 

Väga keeruline on sellist eelnõu kaitsta. Mul on sihuke tunne, et majanduskomisjonist üks ametnik saadeti minema sellepärast, et tema oleks võib-olla osanud sellele rohkem tähelepanu pöörata. Lihtsalt maja otsustas, et kuna Reformierakonnal ja Eesti 200-l tuli üks aps sisse hasartmängumaksu poole pealt, siis Piia Schults tuleb saata siit minema. Aga ma usun, et tema oma pikaajalise kogemusega oleks kindlasti pööranud sellele tunduvalt rohkem tähelepanu. Ja teine ametnik, kes 2017. aastal oli majanduskomisjonis ja kes selle riigihankega tol hetkel tegeles, juhib nüüd maaelukomisjoni. 

Nii et keeruline on see olukord, kus tehakse seaduseid riigiettevõtete huvides. See tekitab kõhklusi. Kahtlusi ei ole, aga kõhklused on väga suured. Nii et ma väga vabandan, aga mina ei saa kuidgi seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Aivar Kokk! Nüüd läksid siin kaks asja segamini. Sa tõid näite, et 30 000 asemel on 500 000. Seni kehtinud piirmääradest see on lihthanke piirmäär, selle asemel on avalikus sektoris 50 000 ja nii edasi ja nii edasi. Need [määrad] on kõik seaduseelnõu esimese lugemise materjalides olemas. See 500 000, millest mina rääkisin, on hoopiski, ühesõnaga, normitehniline parandus ja puudutab palju suuremaid hankeid. Nii et see näide ei käinud selle asja kohta. Ma väga vabandan, aga ma pean seda ütlema. Aitäh!

Aitäh! Sõnavõtt kohapealt, Peeter Ernits, palun!

Jaa. Ma arvasin, et on võimalik küsida, aga ...

Siis ma ei oska aidata. Meil on praegu läbirääkimiste aeg. Sõnavõtt kohapealt. Teil aeg jookseb.

Jaa-jaa, aga ma tuleksin sinna rääkima hoopis.

Teil oli sõnavõtt kohapealt. Saame selle kaks minutit uuesti algusest panna.

Okei, nõus. Mul on selline väikene küsimus kolleegidele. Ma lugesin just meditsiiniajakirju ja kella kahest kella kuueni inimeste töövõime on selline, et 80 kilo raskustel meestel oleks nagu kaks kuni kolm väikest õlut sees ja 60-kilostel naistel üks kuni kaks väikest õlut, 5-promillist, või kuni 150 grammi veini sees. See tähendab, et töövõime vastab ka sellele. Minu küsimus on selle kohta, kas selline kerges joobes töö kell 2 öösel on lugupeetud juhataja arvates mõistlik ja viljakas, rääkimata vigadest, mis siin tekivad. Ma ei jõua kõiki meditsiiniuuringuid praegu ette kanda.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Selle eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut juhtivkomisjonilt, aga enne juhtivkomisjoni muudatusettepanekute juurde minekut on üks protseduuriline küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kui Peeter nüüd arvab, et mõnel on kaks õlut ja mõnel on üks õlu sees, siis ma ei tea, kas peaks alkoholikontrolli tegema. Mina olen küll kindel, et ma ei ole kümme viimast aastat õlut joonud. Ma ei tea, kuidas mul või kellelgi need kaks õlut saaks siin sees olla, kui vastavalt kaalule ...

Väga protseduurilist siin nüüd küll midagi ei ole. Ma arvan, et see, kellel kui palju õlut sees on, ei ole praegu protseduurika. Seda saate koridoris arutada. Aga no hästi, Peeter Ernits, teil on protseduuriline küsimus. Et oleks siis protseduuriline.

Hea juhataja! See on puhtalt protseduuriline küsimus. Hea Aivar, küsimus ei ole, et sa oled kaks …

Protseduuriline küsimus on juhatajale.

Jaa, see on kõigile. Tegemist on inimese füsioloogilise olukorraga, see seisund on samasugune, mitte see, et keegi oleks võtnud kaks kuni kolm väikest õlut praegu.

Aitäh! Istungi läbiviimisel on meil päevakord ja me oleme 16. päevakorrapunkti juures.

Aga läheme muudatusettepanekute juurde. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 788 teine lugemine lõpetada. Oleme teise lugemise lõpetanud ja ühtlasi läbinud 16. päevakorrapunkti.

Läheme edasi 17. päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 812 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh! Selle eelnõu esimene lugemine toimus 25. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjoni liikmetelt ei laekunud. Ka huvirühmad ei avaldanud arvamust. Oma ettepanekud esitas Kliimaministeerium. Ettepanekuid on kokku kolm. Majanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist 4. juunil, otsustati konsensuslikult kõiki muudatusettepanekuid toetada. Majanduskomisjon võttis vastu otsuse saata eelnõu teisele lugemisele tänaseks ja teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis kolmas lugemine oleks 17. juunil. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Mario, ma saan aru, et see on väga hea eelnõu. Äkki sa kolme lausega ütled, kui hea see eelnõu on? Milles selle eelnõu headus seisneb?

See eelnõu on väga hea eelnõu. See annab tsentraalselt laadimistaristu punktidele, kus on võimalik laadida, kus mis laadijad ja tankurid on ning mis seisus nad on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra koosoleku juhataja! Austatud kolleegid! Reeglina ei saa siin midagi kiita, ütleme, väga vähe on neid asju, mis on kiiduväärt. Aga ma ütlen, see eelnõu tõesti on hea eelnõu, ja sellepärast ma mõtlesin, et ma räägin paar sõna selle kohta. Muidu ma ei oleks tulnud, aga kuna sa küsisid. (Naerab.) 

Aga tegelikult on tegemist sellega, ma ei tea, et kõik need õnnetud, kes elektriautodega sõidavad, mina kaasa arvatud – selles mõttes õnnetud, et tõesti nende laadimistaristute leidmine on keeruline –, kusagil aru ei saa, kuidas saab laadida, sest kõikidel ettevõtetel on mingi omaenda äpp ja sa pead seda otsima. Sa kunagi aru ei saa, kus see täpselt on, milline laadija on, kas ta on vaba või ei ole. See eelnõu tegelikult loob sellise kohustuse teha ühine … Ma saan aru, et ühine äpp ka siis. On nii? (Selgitus kohapealt.) Ei, ühist äppi ei ole. Kust ma siis teada saan? Ma ei tea. Aga ütleme, luuakse vähemalt ühine võrgustik, et oleks võimalik aru saada, kus saab elektriautot laadida, millised on need laadimiskiirused ja mis parasjagu on vaba. Aga ma tõesti arvasin, et ikka äpp ka tehakse. Äppi ei tehta. Ma loodan, et keegi tark teeb siis. Nii et kutsun üles ikkagi toetama seda eelnõu.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on juhtivkomisjon teinud kolm muudatusettepanekut. Läheme nende läbivaatamise juurde. (Hääl saalist.) Küsimuste-vastuste voor oli juba ära, ettekande [järel] oli võimalik küsimusi esitada. Aivar sai küll küsida, aga vist jäi osa vastuseid saamata. Kõik on hästi. (Hääl saalist.)

No aga siis vaatame muudatusettepanekud läbi. Muudatusettepanek nr 1, esitaja on majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitaja majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestajd täielikult. Muudatusettepanekud on meil läbi vaadatud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 812 teine lugemine lõpetada. Me oleme lõpetanud teise lugemise ning ühtlasi 17. päevakorrapunkti. 

Tempokalt oleme jõudnud 18. päevakorrapunkti juurde. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Jaak Aabi, Ester Karuse, Tanel Kiige, Andre Hanimäe ja Züleyxa Izmailova algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 819 teine lugemine. Ettekandjaks palun kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid, tere ööd! Hea meel on anda teile ülevaade, kuidas me oleme valmistanud ette eelnõu 819 teist lugemist. Oleme seda teinud äärmise põhjalikkusega. Kokku arutasime eelnõu esimese ja teise lugemise vahel kolmel korral: 18. mail, 1. juunil ja 4. juunil käesoleval aastal. 

18. mail arutasime kultuurikomisjonis koos rahvusringhäälingu ja Kultuuriministeeriumi esindajatega võimalikke muudatusi, millega seda eelnõu täiendada, teades, et Kultuuriministeerium on esitanud valitsusele rahvusringhäälingu seaduse. Selle seadusega on plaanis muuta ka rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu selleks, et suurendada poliitilist sõltumatust. Ja 18. mai koosolekul me arutasime neid muudatusi, mis valitsusele esitatud eelnõus olid välja käidud. 

Kultuuriministeerium on seda seaduseelnõu poolteist aastat ette valmistanud koostöös huvirühmadega. Just nimelt nõukogu puudutavad muudatused olid sellised, millega olid kaasatud osapooled nõus. Sellel kultuurikomisjoni istungil käisime läbi need muudatused, mis valitsusele esitatud eelnõus olid välja käidud, ja arutasime, millistest muudatustest Riigikogu menetluses olevas seaduses, mis samuti puudutab rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu, võiksid saada selle eelnõu muudatusettepanekud. 

Komisjoni 1. juuni istungil oli meil arutelu kultuurikomisjoni ametnikega. Meil olid juba ees täpsemalt sõnastatud võimalikud muudatusettepanekud, mille üle me arutlesime, ja siis otsustasime, milliseid muudatusettepanekuid kultuurikomisjon võiks selle eelnõu kohta esitada ja milliseid mitte. Kultuuriministeeriumi ettepaneku järgi oleks võinud seda eelnõu suuremal määral muuta, aga kultuurikomisjon tegi otsuse, et me lisame sellele eelnõule viis muudatusettepanekut, mis kõik puudutavad rahvusringhäälingu nõukogu, mitte laiemalt. Näiteks oli ettepanek lisada ka rahvusringhäälingu nõukogu pädevust puudutavaid muudatusettepanekuid, aga sellega me ei nõustunud. Ja oli ka muudatusettepaneku ettepanek, et rahvusringhäälingul ei oleks enam kohustust käia kord aastas kultuurikomisjonis andmas ülevaadet oma tegemistest. Selline muudatus on valitsusele esitatud eelnõus sees, aga kultuurikomisjon sellega ei nõustunud ja arvas, et rahvusringhääling peaks ka edaspidi käima vähemalt kord aastas kultuurikomisjonis oma tegevustest ülevaadet andmas. 

4. juuni istungil hääletas komisjon viit muudatusettepanekut ja need kõik said komisjoni toetuse. Muudatusettepanekud olid läbi räägitud ka eelnõu algataja ehk Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ja neid toetas ka Kultuuriministeerium. Muudeti rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu kujundamise aluseid, sätestades, et tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest liikmete arv peab olema ühe võrra suurem kui Riigikogus esindatud fraktsioonide arv, ning täpsustati, et fraktsioonide arvu vähenemine ei mõjuta juba nimetatud asjatundjatest liikmete arvu. Täiendavalt sätestati nõue valida asjatundjatest nõukogu liikmed avaliku konkursi kaudu. Lisaks täpsustati nõukogu liikmete sõltumatuse tagamiseks piirangud, sätestades, et nõukogu liige ei või olla meediateenuse osutajaga töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel juhtival ametikohal ega muul viisil seotud, kui see võimaldab tal osaleda meediateenuse osutaja tegevust, programmi või toimetuslikku sisu puudutavate otsuste tegemisel või nende sisulisel suunamisel. 

Kehtestati ka piirang, mille kohaselt ei või asjatundjatest nõukogu liige olla erakonna juhtorgani liige. Lisaks muudeti nõukogu liikmete tasustamise korda, sidudes tasu maksmise koosolekutel osalemisega ning sätestades, et tasu ei maksta kuudel, mil nõukogu koosolekut ei toimu. 

Need viis muudatusettepanekut olid kultuurikomisjonis hääletusel. Esimene muudatusettepanek, mis oli kõige põhimõttelisem, ütles, et rahvusringhäälingu nõukogus peab olema üks tunnustatud valdkondlik ekspert rohkem kui fraktsioonide esindajaid. Seda muudatusettepanekut toetas viis kultuurikomisjoni liiget, üks oli vastu ja üks komisjoni liige jättis hääletamata. Ülejäänud muudatusettepanekud said kõigi komisjoni istungist osa võtnud liikmete toetuse. 

Komisjon tegi ka menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. juunil ja teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Selle menetlusliku otsuse juures oli hääletus, viis komisjoni liiget olid selle ettepaneku poolt ja kaks vastu. Teine menetluslik otsus oli see, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. juunil ning viia läbi eelnõu lõpphääletus. Ka selle otsuse puhul toimus hääletus, seda toetas viis kultuurikomisjoni liiget ja vastu oli kaks – vastu olid Keskerakonna ja Isamaa fraktsiooni esindaja, ülejäänud olid poolt. See on lühidalt kõik selle eelnõu esimese ja teise lugemise vahel toimunu kohta. Aitäh!

Aitäh! Muidu peaks ettekandjale küsimusi esitama, aga Urmas Reinsalul on üks protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! See puudutab tegelikult Riigikogu juhatuse pädevust koosoleku juhatamisel. Komisjoni ettekandja siin praegu mainis seda, et komisjon on teinud ettepaneku teine lugemine lõpetada, eks ole. Aga Riigikogu juhatuse 2012. aastal, vist märtsikuus vastu võetud otsus eelnõude menetlemise korra kohta näeb ette, et kui eelnõusse on esimese ja teise lugemise vahel tehtud põhimõttelise iseloomuga muudatusi, mis ei sisaldunud varem esitatud ehk algses eelnõus, siis tuleb eelnõu teine lugemine katkestada. Praegu on olukord selline, et komisjoni tehtud ettepanek läheb vastuollu Riigikogu juhatuse otsusega, mis puudutab eelnõude menetlemise reegleid. 

Härra Aller, kuidas teie kui juhatuse liikme arvates – küsimus puudutab juhatuse otsuse täitmist, see ei puuduta komisjoni pädevust, eks ole – on juhatuse otsust võimalik praeguses olukorras täita?

Ma pean selle üle vaatama. Ma ei oska praegu kindlalt vastata, aga leian selle vastuse. 

Praegu saame ettekandja käest küsida. Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Tõepoolest, tegu on sellise eelnõuga, mille puhul on õmmeldud nööbi külge pintsak. Seetõttu ma ei kujuta ette, [mida üldse küsida, sest] praegu jääb küsimise võimalustest väheks, et kõige selle kohta uurida. 

Aga mind huvitab eelkõige see. Muudatusettepanekus nr 4 väidetakse, et ekspertliikmed ERR-i nõukogus ei tohi olla ühegi erakonna juhatuse liikmed, aga lihtsalt erakonna liikmed võivad nad olla küll, sellega peaks olema tagatud asjatundjate erapooletus. See tundub kergelt öeldes naljakas, sest kui ma võtan lahti kas või Reformierakonna põhikirja, siis ma loen siit, mida kõike erakonna liige tegema peab. Ta peab täitma erakonna juhatuse otsuseid ja aitama oma igapäevase tegevusega kaasa erakonna maine tõusule. Ühesõnaga, erakonna liige peab tegutsema erakonna huvides. Kuidas ta saab sel juhul ERR-i nõukogus tegutseda erapooletult?

Aitäh! Esiteks, protseduurilise küsimuse kommentaariks ütlen seda, et kuna me selle eelnõuga muutsime vaid rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu puudutavaid küsimusi ja eelnõu algne eesmärk oli samuti nõukogu koosseisu teema, siis on need teemad omavahel väga tihedalt seotud. Nagu ma ütlesin, Kultuuriministeerium tegi ettepaneku lisada sellele eelnõule rohkem muudatusi, mis oleksid läinud väljapoole rahvusringhäälingu nõukogu liikmetest, aga kultuurikomisjon ei olnud nõus neid muudatusi tegema. 

Mis puudutab teie küsimust, siis see on väga õigustatud küsimus, me arutlesime selle üle ka kultuurikomisjonis. Vastus oli see, et praegu ei ole üldse mingisugust piirangut. Põhimõtteliselt võiks praeguse regulatsiooni kohaselt ka erakonna juhatuse liige kandideerida asjatundja kohale. Õnneks ei ole sellist pretsedenti küll olnud. Väide oli, et ei ole võimalik piirata inimese õigust avalikul konkursil kandideerida selle kaudu, et ta kuulub kuhugi erakonda, aga kindlasti on Riigikogul võimalik teha oma valik. Ma usun, et Riigikogus on piisavalt riigimehelikkust mitte valida rahvusringhäälingu nõukogusse ühegi erakonna liiget, veel vähem valida ka seadusega vastuolus olevalt erakonna juhatuse liiget. 

Küll aga tasub siinkohal meenutada, et Isamaa Erakonna eestseisuse liige ehk Isamaa Erakonna juhatuse liige aastal 2022 kandideeris lausa juhatuse esimeheks ja astus erakonnast välja siis, kui ta oli juhatuse liikmeks saanud. Aga sellel aastal, kui ta kandideeris ERR-i juhatuse esimeheks, oli ta Isamaa juhatuse liige. Nii et tundub, et teie jaoks see probleem ei ole.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti on praegu ministeeriumides kooskõlastamisel uus ERR-i seadus, mis ühel hetkel jõuab ka siia saali. Loodame, et see juhtub lähiajal. Miks see praegu venib, ei oska öelda, seda peaks vist küsima eelkõige kultuuriministri käest. Aga minu küsimus ongi see: miks on vaja praegu põhimõtteliselt kiiremas korras hakata vastu võtma mingisuguseid muudatusi Eesti Rahvusringhäälingu seaduses? Tegelikult oleks loogilisem ja mõistlikum ära oodata, kuni tuleb uus ERR-i seaduse versioon, ning siis hakata seda menetlema ja muudatusettepanekuid tegema.

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, see eelnõu, millele te viitasite, on läbinud juba kõik kooskõlastusringid. Seda on poolteist aastat ette valmistatud, Kultuuriministeerium on selle saatnud Stenbocki majja ja see ootab valitsuse istungile minekut. 

Miks teha seda praegu? Sellel on mitu põhjust. Esiteks, eelmise aasta augusti algusest kohaldub Eestile Euroopa meediavabaduse määrus, mis nõuab kõigilt liikmesriikidelt, et avalik-õigusliku ringhäälingu juhtimine ja rahastamine peavad olema sõltumatud. Sotsiaaldemokraatlik Erakond oli esitanud parlamendi menetlusse eelnõu, mis puudutas rahvusringhäälingu juhtimist. Meil parlamendi liikmetena on võimalik selle eelnõu kaudu tagada üks osa sellest nõudest, et rahvusringhäälingu juhtimine oleks poliitiliselt võimalikult sõltumatu. Nagu me teame, praegu on rahvusringhääling ainukene avalik-õiguslik institutsioon, mille nõukogus on rohkem poliitikuid kui valdkondlikke eksperte, aga see ei ole kindlasti kooskõlas Euroopa meediavabaduse määrusega. 

Aga lisaks sellele on rahvusringhäälingu nõukogu koosseisu probleemile juhtinud tähelepanu juba palju aastaid tagasi Riigikontroll. Nii et meil on Riigikogu liikmetena võimalus üks osa probleemist lahendada ja see on oluline asi, mida teha.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Poliitiliselt sõltumatud eksperdid peaksid esindama teie arvates ju rahvast, eks ole, kui ma õigesti aru saan. Aga teatavasti rahvast esindavadki ju Riigikogu liikmed, kes on rahva valitud. Nemad peakski ju sellesama rahvale kuuluva rahvusringhäälingu nõukogus neid esindama. Mis valdkonnas need teie nimetatud nii-öelda eksperdid peaksid asjatundjad olema? Ja mis nõu nad peaksid nõukogus andma?

Aitäh! Kehtiv rahvusringhäälingu seadus ütlebki, et nad peavad olema tunnustatud valdkondlikud asjatundjad. Me räägime rahvusringhäälingu seadusest, härra Maastik. Ehk nad peaksid olema asjatundjad sel teemal, avalik-õigusliku ringhäälingu teemal. Te teate, et selline valdkond on täiesti olemas ja eraldi defineeritud, avalik-õiguslik ringhääling. 

Kui me räägime ekspertidest, siis tõesti, parlament on ju läbi paljude aastate valinud valdkondlikke eksperte rahvusringhäälingu nõukogusse ja valdavalt on Riigikogu valinud neid eksperte laiaulatusliku toetusega. Üldiselt ei ole olnud niimoodi, et ekspertide poolt oleksid hääletanud ainult koalitsioonisaadikud. 

Võtsin välja viimase 11 aasta statistika, kui me oleme neid eksperte valinud. Ja tõesti, need eksperdid on saanud laialdase toetuse üle erakondade. On üks erandlik olukord ja see on EKREIKE valitsuse aeg, kui tõesti valiti kolm eksperti. Riigikogu suures saalis olid ainult koalitsioonisaadikud nende ekspertide poolt ja rekordiliselt 39 saadikut oli vastu. Need olid opositsioonisaadikud pluss üks Isamaa saadik, kes selle otsusega ei nõustunud. Teistel kordadel on olnud kõikidel juhtudel nende ekspertide toetajate seas nii koalitsiooni- kui ka opositsioonisaadikuid. On olnud mitmeid juhtumeid, kus on olnud 0 vastuhäält, enamasti on olnud 4–11 vastuhäält, samal ajal kui poolthääli on olnud 50 ja üle selle. 

Ma usun, et me oleme valinud ja valime ka edaspidi rahvusringhäälingu nõukogusse tõesti tunnustatud valdkondlikke asjatundjaid.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Muidugi ma lohutan [ennast sellega], et Eesti Panga Nõukogus on praegu kuus Riigikogu liiget ja viis asjatundjat ning ühtegi probleemi ei ole tekkinud, on presidendid valitud ja kõik muud. 

Aga ma tahaksin hoopis teisest otsast rääkida. Te rääkisite, et asjatundjad peaksid olema ERR-i valdkonna teadjad. Aga nõukogu vastutab järelevalve eest, mitte üksikute uudiste ja saadete igapäevase toimetamise eest. Kui tekivad küsimused ERR-i juhtimise, eelarve kasutamise, seadusest tulenevate ülesannete täitmise või juhtkonna tegevuse kohta, siis on nõukogu ülesanne järelevalvet teha. Nii et tegelikkuses te olete eksiteel, sest nõukogu liikmed peaksid olema majandusinimesed, üldse mitte need, kellest teie räägite. Vaadake, mis on nõukogu liikme kohustused ja õigused. Seal ei ole ühtegi lauset selle kohta, et nemad tohiksid sekkuda igapäevasesse töösse või mingitesse programmidesse. Nad ei tohigi üldse sekkuda.

Teie aeg!

Nii et kui jõuda siia jutu juurde, siis tegelikult räägime majandusekspertidest, ma saan aru.

Aitäh! Rahvusringhääling on selles mõttes eriline avalik-õiguslik institutsioon, et just nimelt avalik-õigusliku ringhäälingu poliitiline sõltumatus on äärmiselt oluline. Seetõttu ei ole võimalik aktsepteerida seda, et poliitikuid on nõukogus rohkem kui eksperte. Teie tähelepanek majandusekspertide vajalikkuse teemal on väga asjakohane. Seetõttu viimane kord, kui Riigikogu valis asjatundjaid rahvusringhäälingu nõukogusse, oli üks nendest ekspertidest suure eraettevõtte juht, just nimelt sellepärast – seda sai ka tookord rõhutatud –, et juhtimis- ja majanduskompetentsi rahvusringhäälingu nõukogusse tuua. Ja lisaks sellele on sellel inimesel ju ka kogemus rahvusringhäälingu valdkonnas täiesti selgelt olemas.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Nii nagu te siin praegu õigesti ütlesite, et avalik‑õigusliku rahvusringhäälingu [tegevus]valdkond on väga lai ja kui neid eksperte otsitakse, siis minu arvates üks võimalik viis, kuidas seda üldse mõistlikult ja adekvaatselt teha, ongi see, et komisjon arutab läbi ja kaalub, millistesse valdkondadesse me eksperte tahame. Nagu te ütlete, seal on finantsvaldkond, seal on uus meedia, traditsiooniline meedia ja kõikvõimalikud variandid veel, ma ei tea, voogedastused. Nii et eksperte võib olla vaja väga erinevatel aladel. Kui me nüüd kuulutame kultuurikomisjonis välja lihtsalt nii-öelda avatud pakkumise ekspertidele, siis me tegelikult ei saa ju mitte mingit suunda. Kui kultuurikomisjonil on arusaam, mis suunas me rahvusringhäälingut tahame näha, siis oleks loogiline, et me otsime mingeid konkreetse valdkonna eksperte. Kas te komisjonis arutasite, millise valdkonna eksperte rahvusringhääling teie hinnangul vajaks?

Aitäh! Me täpselt niimoodi seda ei arutanud, aga see arutelu seisab meil ees, kui see seaduseelnõu saab vastu võetud. See on kindlasti väga oluline arutelu. Ma isiklikult arvan seda, et arvestades praegust nõukogu koosseisu, oleks sellesse nõukogusse kindlasti vaja teaduslikku teadmist. Seetõttu ma tõesti palun, et Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool, kus õpetatakse meediavaldkonda ja ajakirjandust, samuti teaduste akadeemia esitaksid oma kandidaadid sellele avalikule konkursile.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ikkagi tahaks natuke jällegi selle erapooletuse kohta küsida. Te ütlesite, et seni on need neli eksperti, kes seal nõukogus on, valitud Riigikogus suure toetusega, aga miski ei garanteeri ju seda, et see ka edaspidi nii on. Ma saan aru, et ettepaneku, [kes] need eksperdid on, teeb kultuurikomisjon. Kultuurikomisjonis on enamus koalitsioonisaadikutel. Kui see tuleb siia saali, siis on täpselt samamoodi, et kui saab 51 häält, siis on see ekspert kinnitatud. Kuidagi ei ole tagatud, et eksperdil oleks laiem toetus kui ainult koalitsioonil. Kuidas ta siis sel juhul saab olla erapooletu, kusjuures ta võib veel olla isegi erakonna liige, näiteks nendesamade koalitsioonierakondade liige? Võib-olla oleks erapooletuse jaoks tarvis siiski, et häälte arvu nõue oleks suurem kui 51 häält, ütleme, kaks kolmandikku Riigikogust toetaks nende ekspertide nimetamist.

Teie aeg!

Siis võiks eeldada, et see ekspert on vähegi erapooletu. 

Aitäh!

Aitäh! Esiteks, kultuurikomisjonis ei ole koalitsiooni ülekaalu. Meil on hääled 4 : 4, neli liiget on koalitsioonist ja neli opositsioonist. Ja tegelikult viimane kord, kui me valisime valdkondlikke eksperte ehk kahte eksperti, oleks juhul, kui opositsioon oleks kokku leppinud ja leidnud ühiskandidaadi ning andnud oma hääled ühiskandidaadile, siis oleks hääletus selle kandidaadi üle jõudnud ka suurde saali. Seda opositsioon ei teinud, opositsiooni hääled jagunesid eri kandidaatide vahel, mistõttu nende üle hääletus ka suurde saali ei jõudnud. 

Aga ma pean väga oluliseks seda, et rahvusringhäälingu nõukogusse nimetatavate ekspertide toetus oleks Riigikogus laialdasem kui koalitsiooni toetus. Ja nagu ma juba nimetasin, üldiselt on see ka niimoodi olnud. Näiteks sai Rein Veidemann Riigikogus 65 poolthäält ja 0 vastuhäält, tema toetajaid oli kõikidest erakondadest. Näiteks Agu Uudelepp, Rein Veidemann ja Paavo Nõgene said Jüri Ratase esimese valitsuse ajal 57 poolthäält, sealhulgas Reformierakonna toetushääled, kuigi koalitsioonis me tookord ei olnud. Meediateadlane Tartu Ülikoolist, Pille Pruulmann‑Vengerfeldt sai 48 poolthäält ja 4 vastuhäält – samuti kõikidest tol ajal parlamendis olnud erakondadest, välja arvatud EKRE, sai ta toetushääli. 

Nii et see on väga oluline põhimõte, et me jõuaksime nende kandidaatide puhul võimalikult laialdase kokkuleppeni. Ma juhin tähelepanu, et need muudatusettepanekud, mille üle me täna arutame, ei sündinud ainult koalitsiooni häältega. Ka need muudatusettepanekud on tehtud koostöös Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, kes hetkel on opositsioonis.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete pika staažiga Riigikogu liige. Kas te oskate öelda, kui tihti Riigikogus juhtub nii, et mõnda seaduseelnõu hakatakse muutma, siis poogitakse sellele külge täiesti uued asjad, mis ei ole algse mõttega üldse seotud, ja lõpuks eelnõu muutub päris kõvasti? On see tavapärane praktika või juhtub seda harva?

Aitäh! Teie küsimusest jääb selline mulje, nagu oleks tegemist väga mahuka muudatusega. Aga kui te vaatate, siis näete, et see eelnõu mahub ühele A4-le ka koos nende muudatustega. Nii et tegemist ei ole väga mahukate muudatustega. Aga kultuurikomisjoni liikmena te kindlasti teate, et selliseid olukordi tuleb ette tihti. Näiteks täna vastu võetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ja teiste seaduste muutmise seadus oli selline, et me muutsime väga erinevaid asju ja kultuurikomisjoni lisas sinna näiteks noorsootöö seaduse muudatuse, millega me täpsustasime noortelaagrite definitsiooni. Lisaks täpsustasime koolijuhtide tähtajatuid lepinguid. Oli tulnud indikatsioon, et riigikoolijuhtidega justkui peaks tegema viieaastaseid lepinguid, aga neid ei ole tehtud. Ja me tahtsime luua õigusselgust, et oleks arusaadav, et iga omandivormi puhul on koolijuhiga sõlmitud tähtajatu leping. Nii et jah, ikka tuleb ette, et eelnõusid Riigikogu menetluses muudetakse.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Teatavasti need nõukogu liikmed saavad palka. Minule teadaolevatel andmetel esimees 2000 ja liikmed 1000. (Liina Kersna: "Ei!") Kui praegu on neid kümme, siis kulub keskeltläbi 132 000 aastas nõukogu liikmete palkadeks. Ja kui me nüüd paneme sinna veel kolm liiget juurde, siis tuleb sellele summale veel midagi lisaks, eks ole. Võib-olla oleks mõistlik mõelda, et igast parlamendi erakonnast oleks nõukogus üks liige. Oleks täiesti piisav, kui nõukogus oleks kuus liiget. Siis oleks poole vähem kulusid ka. Kas te olete ka näiteks selle peale mõelnud?

Aitäh! See on siis Isamaa vaade rahvusringhäälingu sõltumatusest, et nõukogus on ainult fraktsioonide esindajad. Tore, et see sai selgeks! Me tegime tõesti muudatusettepaneku ka rahvusringhäälingu nõukogu liikmete tasustamise kohta. Praegu on nii, et nõukogu liikmed saavad igakuist tasu. Nõukogu liikme tasu on kahekordne miinimumpalk, nõukogu esimehe oma kolmekordne miinimumpalk. Need on väga kõrged tasud. Ja see tekitas kultuurikomisjonis ka tulist arutelu. Näiteks saab rahvusraamatukogu nõukogu liige aasta peale sama palju palka kui rahvusringhäälingu nõukogu liige ühes kuus. Rahvusooper Estonia nõukogu liige saab pool miinimumpalka. 

Jah, sellel on ka oma põhjus, miks rahvusringhäälingu nõukogu liikmete palk on nii palju kõrgem kui teistes avalik-õiguslikes institutsioonides. Seda eelkõige seetõttu, et just nimelt ekspertide puhul on rahvusringhäälingu nõukogus piirangud. Need eksperdid ei tohi olla, nagu ma eelnevalt rääkisin, teiste meediaorganisatsioonidega lepingulistes suhetes ehk see piirab nende sissetulekut, kui nad on rahvusringhäälingu nõukogu liikmed. Riigikogu liikmele see ei piira muidugi midagi. 

Me tõesti arutasime selle üle, et avalik-õiguslike institutsioonide nõukogude tasustamise korra peaks üle vaatama, et tasud oleksid rohkem võrreldavad. Praegu on need ikkagi väga ebavõrdsed. Aga see muudatus, et rahvusringhäälingu nõukogu liikmed saavad tasu nende kuude eest, kui nõukogu koosolek toimub, annab kindlasti mingil määral kokkuhoidu.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kuulasin teie vastuseid ja te viitasite sellele, et teie hinnangul oleks mõistlik, kui Riigikogu ei kinnitaks eksperdiks ühegi erakonna liiget, kui ma nüüd õigesti aru sain. Kas see ongi teie isiklik seisukoht või teie fraktsiooni seisukoht või võib-olla ka komisjonis toetust leidnud seisukoht, et mis tahes ekspert ei tohiks olla ühegi erakonna liige? Tahan lihtsalt aru saada. Ühest küljest ma saan aru, et me ei saa keelata ühegi erakonna liikmel kandideerida. See oleks ilmselt tõesti õiguste riive. Ja seda ei saa ükski erakond tagada – tal võib olla tuhandeid liikmeid –, et keegi mingil juhul kuskile oma avaldust ei esita. 

Aga kas see võiks olla teie hinnangul selline printsiip või, ma ei tea, poliitilise kokkuleppe küsimus, et me erakonna liikmeid eksperdina ei nimeta, teades seda, et paratamatult jääks teda saatma selline kallutatuse või mõjutatuse taak?

Aitäh! Jah, te saite väga õigesti aru. Ma olen seda meelt, et selline kokkulepe võiks olla. Aga seda ei ole võimalik panna seadusesse, kuna see tõesti piiraks inimese õigust kandideerida avalikul konkursil. Aga see, milliseid otsuseid Riigikogu teeb, ongi meie teha. Mina eeldan, et Riigikogu teeb riigimehelikke otsuseid, lähtudes rahvusringhäälingu sõltumatusest, ja üldiselt me oleme suutnud ka nii teha.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite siin alguses sellele, et teie idee leidis sotsiaaldemokraatide eelnõus käsitlust ja see lahendab ühe osa probleemist, mis on Euroopa meediavabaduse määruses kirjeldatud, ehk siis juhtimise poole, aga rahastamise pool teid ei huvita. No sotsid tegelesid seal meeste ja naiste küsimusega – ma ei saa küll aru, kuidas see on seotud juhtimisega, no kaude võib-olla on –, aga rahastamine on vähemalt sama palju juhtimise osa kui see, kes täpselt juhivad. 

Mu küsimus ongi see, miks teile ei sobinud see eelnõu, mis valitsuse eelnõude registris olemas on. Miks ei saanud seda tervenisti võtta? Valitsus jokutab, me ju kõik näeme, et see nii-öelda vaimust vaevatud valitsus ei suuda hakkama saada. Teie aktiivse inimesena võtsite sealt ainult väikse jupi, kuigi oleksite võinud rahulikult sotside eelnõule lisada valitsuses välja töötatud tervikeelnõu. Siis me oleksime olnud ilma igasuguse probleemita kohe teise lugemise juures. Miks te seda võimalust ei kasutanud?

Aitäh! Esiteks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelnõu puudutas rahvusringhäälingu nõukogu ja seetõttu me muutsime seda eelnõu just selles osas, mis puudutas rahvusringhäälingu nõukogu. See ei olnud mitte minu idee, vaid need rahvusringhäälingu nõukogu muudatusettepanekud on pikka aega läbi räägitud valdkonna, sealhulgas rahvusringhäälingu inimestega. Need ideed ei sündinud minu peas, vaid nõukogu muudatust puudutavad ideed andis rahvusringhääling Kultuuriministeeriumile juba väljatöötamiskavatsuse ajal. Igal juhul niimoodi Kultuuriministeeriumi ametnik meile väitis. 

Praegu te süüdistate meid selles, et me nõukogu puudutava eelnõu juurde lisasime muudatusettepanekuid, mis puudutavad nõukogu, ja nüüd ütlete, et me oleksime pidanud sinna juurde panema ka rahastamist puudutavad muudatusettepanekud. No siis te ei oleks kindlasti olnud sellega nõus, siis me oleksime tõesti sellele nööbile pintsaku juurde õmmelnud, aga ma arvan, et niimoodi ei ole sobilik teha. Aga see ei tähenda seda, et rahvusringhäälingu rahastamise mudel … (Vahelehüüe.) Aa, see on tore, kui sellega tegeleb järgmine valitsus, aga ma usun, et sellega tegeleb ka praegune valitsus. Ja vast me saame sellega tegeleda juba sügisel.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt ettekandja! Me siin arutame, et nõukogu peaks olema sõltumatu ja tasakaalustatud. No siin saalis saavad inimesed võib-olla erinevalt aru, mida see sõltumatus tähendab ja mida see tasakaalustatus tähendab. Aga see on omaette teema. Te toote näiteid, kui palju üks või teine ekspert on saanud eri aegadel toetust erinevatelt fraktsioonidelt või üldse kokku saadikutelt. Kas siis ei oleks mõistlikum, kui ekspertide kandepind oleks lai, tasakaalustatud eri poliitiliste vaadete puhul, ja mandaat tugev? Kas ei võiks siis sätestadagi, et nõukogusse valituks osutub see kandidaat, kes saab hääli kõikidest fraktsioonidest, mis on Riigikogus esindatud, või oleks lävend näiteks kaks kolmandikku Riigikogu koosseisust, sest see tagaks üle koalitsiooni oleva toetuse? Siis kaoksid opositsiooni ja koalitsiooni vahelised vaidlused ära. 

Aitäh! See diskussioon tõesti kinnitab seda, et meie vaated sõltumatusele on siin saalis väga erinevad. Ja ma tõesti ei arva, et tunnustatud valdkondlike ekspertide puhul me peaksime üldse vaatama nende poliitilisi vaateid. Loomulikult võivad igal inimesel olla poliitilised vaated, aga nende ekspertide valimise puhul ei ole absoluutselt oluline, millised on tema poliitilised vaated. Aga seda küsimust me ei arutanud komisjonis. Suure saali hääletamissüsteemi küsimusi me tõesti ei arutanud komisjonis.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua Kersna, te viitasite vist Riigikontrolli 2016. aasta auditile. (Liina Kersna on nõus.) Aga see audit räägib hoopis midagi muud, see räägib teie seisukohtade vastu. Palun andke konkreetne tsitaat! Audit ütleb, et tänane süsteem, mille järgi komisjoni liikmete nimetamine on segane, on tegelikult läbipaistmatu. See räägib tegelikult sellest, et tänane süsteem on kehv, aga te soovite seda võimendada. 

Teine küsimus puudutab seda. Palun öelge, miks te nii kramplikult [püüate sellest kinni hoida] – räägite küll ühisosast, et komisjon ja parlament leiab alati ühisosa ja siin ei ole mingit ettekujutust sellest, et toimuks poliitiline mõjutamine ja nõnda edasi –, lausa hüsteeria on tekkinud, kui ma vaatan valitsuskoalitsiooni poolt, ei olda nõus sellega, et näiteks lükata see edasi ja 2027. aasta kevadel seda nõukogu suurendada. Siis saaks lahendada tervikuna Euroopa meediavabaduse akti ülevõtmise, millega koalitsioon praegu ei ole hakkama saanud. Milles peitub see salapära? Te hoiate kramplikult kinni sellest päästikust, et mehitada see nõukogu Reformierakonna [liikmetega] ja teha seda just nimelt vahetult enne valimisi.

Ja kolmas väike küsimus on selles. Täpsustage üle, kui oli teie komisjonis esimeheks oleku ajal …

Teie aeg!

Vabandust, kohe, üks sekund. Komisjonis oli härra Nõgese ja Rebase valimine.

Teil oli üks küsimus muidu.

Mis oli häälte suhe ja kuidas seal jagunes koalitsioon ja opositsioon? Mis oli see häälte suhe? Andke palun teada.

Aitäh! Ühe minuti jooksul üks küsimus, muidu on meil kaks küsimust. Aga palun, ettekandja!

Esiteks, ma küll ei saa aru mitte mingisugusest hüsteeriast. Mulle tundub, et teie olete hüsteerias ja väga erutunud sellest teemast. 2016. aastal tegi tõesti Riigikontroll sel teemal auditi ja ütles, nii nagu te väga õigesti viitasite, et süsteem on läbipaistmatu. Me tegime muudatusettepaneku: eksperte peab valima avaliku konkursi teel, et see oleks läbipaistev. Ma lugesin seda, mul ei ole praegu seda käepärast, aga täitsa selgelt on seal kirjas ka tasakaalu küsimus: seal on liiga palju poliitikuid ja vähem eksperte. 

Mis puudutab viimast ekspertide valikut, siis vaatasin ise ka üle need protokollid. Protokollides ei ole kirjas kultuurikomisjoni hääletusi. Seal oli viide ka isikuandmete kaitsele. Ma ise olin ka üllatunud, aga ma tean – ma mäletan seda –, et kindlasti üks ekspert sai viis häält. Meil on kultuurikomisjonis koalitsioonil neli häält. Ma ei saanud seda taastoota. Ma oleksin seda hea meelega teinud, aga meil seda võimalust ei olnud. Ma tõesti ei saa aru, kuidas rahvusringhäälingu poliitilist sõltumatust suurendaks see, kui neid eksperte nimetab järgmine valitsus, mitte praegune. See ju kuidagi sõltumatust ei suurenda. Rahvusringhäälingu sõltumatus on oluline ja kui on võimalus seda suurendada, siis on seda vaja teha. (Urmas Reinsalu räägib kohapealt.) Mis valitsus nimetab? 

Madis Kallas, palun! Härra Reinsalu, Madis Kallase kord on.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tean, et need arutelud meil komisjonis olid päris pikad. Selle eelnõu algne idee või peamine sütik oli see, et nõukogus peaks olema mõlema soo esindajaid, olgu neid siis üks, kaks või mis tahes arv. Kas oli arutelu või kas on jõutud sellega edasi liikuda, kuidas seda tulevikus on ikkagi plaanis rakenduslikult tagada? Ta läheb küll nüüd seadusesse sisse, loodetavasti, aga just missugused  sammud võiksid tulevikus olla? Kas peab veel mingeid seadusi muutma ja nii edasi? 

Aitäh! Kuna kell on veerand neli öösel, siis tõesti, ma kordasin justkui teie sõnu, aga see oli tõesti vale, sest mitte valitsus ei kinnita, vaid järgmise valitsuse ajal. Nii et palun vabandust selle eksituse pärast! 

Aga mis puudutab seda, et rahvusringhäälingu nõukogus peaksid olema mõlema soo esindajad, nii nagu see seaduseelnõu ütleb, siis tegelikult selle nädala otsusega, millega me nimetasime rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks Evelin Poolametsa EKRE fraktsioonist, on see eelnõu eesmärk sisuliselt justkui täidetud. Aga kindlasti me ei peaks piirduma ühe naisega nõukogus. Kolm aastat ei ole rahvusringhäälingu nõukogus olnud ühtegi naist, enne seda oli mõned aastad Marika Tuus-Laul üksinda. Aga rahvusringhäälingu nõukogu ajaloos on olnud ka periood, kus pooled nõukogu liikmetest olid naised. See võiks olla meile eeskujuks. Nüüd, kui me selle seaduse vastu võtame – ja Riigikogul on võimalus valida kolm eksperti juurde –, siis ma väga loodan, et nende ekspertide seas on vähemalt kaks naist kui mitte rohkem.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, see eelnõu sai tõesti esitatud selles loogikas, et tugevdada meie rahvusringhäälingu ühte olulist otsustusorganit ehk nõukogu just mitmekesisuse ja tasakaalu vaatest. 

Ma isegi ei tea, kas ma vormistan selle lõpuks küsimuse või kommentaarina. Väga huvitav on jälgida seda debatti. Arusaam sõltumatusest on siin saali eri otstes ikkagi väga-väga erinev. Isamaa näeb ikka poliitikute osakaalu suurenemise ja sõltumatuse vahelist korrelatsiooni, meie seevastu näeme selle eelnõu puhul seda, et mida rohkem erinevaid kogemusi ja kompetentsi koos on, seda tugevam nõukogu on. 

Ma küsin selle arutelu kohta, mis komisjoni [istungitel] toimus või mis üldse seda eelnõu on saatnud. Kas konservatiive kannustab rohkem hirm selle ees, et naised saavad selle eelnõuga laua taha, või tunnevad nad, et nad jäävad millestki muust ilma? 

Teie aeg! 

Aitäh! Kui me küsisime selle eelnõu kohta arvamusi, siis soolise võrdõiguslikkuse volinik toetas teie eelnõu ja pidas eelnõus kavandatud muudatusi vajalikuks ja põhjendatud abinõuks, et aidata tagada soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärkide paremat järgimist Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu moodustamisel. Nagu me teame, soolise võrdõiguslikkuse seadus ütleb, et võimaluse korral on vaja, et nõukogus oleksid mõlema soo esindajad. Aga selle eelnõu põhieesmärgi teemaline arutelu jäi meil esimese lugemise eelsesse aega. Esimese ja teise lugemise vahelisel ajal oli meie fookus peamiselt nendel muudatusettepanekutel, mida ma teile tutvustasin.

Urmas Reinsalu, proovige esitada üks küsimus, muidu võib ettekandja valida kolmest küsimusest ühe ainult. 

Ettekandja püüdis kõigile vastata. 

Urmas Reinsalu.

Aitäh! Küsimus kolme alaküsimusega. Tähendab, kõigepealt küsin, kas komisjon arutas seda. Euroopa üldiselt kõige sõltumatumaks järelevalveorganiks peetakse praegu – eks ole, oleme vist nõus sellega, aga arutame –, ZDF-i, Saksa avalik-õigusliku meedia kanalit ja selle järelevalvemehhanismi. Miks ei peetud vajalikuks seda rakendada? Mis olid need argumendid, kui seda arutati? 

Teiseks, milline oli meedialiidu ettepanek, kuidas neid eksperte nimetada? Kas nad nägid ette kopteerimismudelit ja kui, siis miks seda ei toetatud?

Ja kolmandaks, kas komisjon astus dialoogi ERR-i juhtkonnaga, aga ka ERR-i toimetusega, et kuulata meediavabaduse loogikas ära nende seisukoht, milline võiks olla nõukogu moodustamine?

Aitäh! Seda järelevalvemehhanismi me komisjonis ei arutanud. 

Meediaettevõtete liidu ettepanek oli, et neid eksperte võiksid nimetada ülikoolid ja teaduste akadeemia. Seda me arutasime. Minu meelest ongi see mõistlik, aga keeruline on seda praegu panna niimoodi seadusesse, sest meil … (Saalist öeldakse midagi.) Ma püüangi teile selgitada, härra Reinsalu, kui te suudaksite natukene kuulata. Tundub, et te olete hüsteerias. (Juhataja helistab kella.) Sellepärast, et meil on ju osa eksperte, kelle on esitanud Riigikogu, ja siis on mingi osa ülikoolide ja teaduste akadeemia esitatud, siis me ei saa hakata [eristama], millal Riigikogu kedagi esitab ja millal esitavad teadusasutused. Mulle on iseenesest see mõte hästi sümpaatne ja seda me püüame järgida niimoodi, et me palume, kultuurikomisjon palub ülikoolidel ja teaduste akadeemial esitada oma kandidaadid. Ma usun, et nad esitavad väga tugevad kandidaadid, keda Riigikogu võiks ka toetada.

Te olete ise väga põhjalikult püüdnud seda teemat raamistada kuidagi Leedu näitega. Leedus tõesti on selline süsteem, et eri organisatsioonid esitavad eksperte. Näiteks on seal kunstnike liit, teadusnõukogu, aga ka piiskoppide ühendus. Nüüd lisati sinna juurde veel näiteks puuetega inimeste organisatsioon, kohalike kogukondade organisatsioon, vabaühenduste liit. Põhimõtteliselt on see ju võimalik, aga kuidas me teeme lõppkokkuvõttes selle valiku? Miks seal näiteks ei ole kirjanike liitu? Seal võiks ju olla äkki ka kirjanike liit, aga võib-olla Isamaa sooviks, et seal oleks kindlasti paljulapseliste perede ühenduse esindaja. Neid ühendusi, kes võiksid olla seal esindatud, on lihtsalt väga-väga palju. 

Aga praeguses rahvusringhäälingu seaduses on öeldud, et ekspertidena Eestis käsitletakse tunnustatud valdkondlikke asjatundjaid. Leedus on teistsugune lähenemine. Nemad on püüdnud rahvusringhäälingu nõukogusse kaasata võimalikult laia hulga ühiskonna eri gruppidest. See on ka üks võimalik lahendus. 

Kolmas küsimus oli teil juhtkonna teemal. Jah, meil 18. mai koosolekul, kus me arutasime muudatusettepanekuid, olid kohal ka rahvusringhäälingu nõukogu esimees ja õigusosakonna jurist.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh loa eest küsida, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. Kõigepealt, kuidas see eelnõu vastab põhiseadusele? Ja teine asi, kuidas ta parandab Eesti kõige olulisemaid asju: demograafilist olukorda ja majanduse konkurentsivõimet?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on see eelnõu kooskõlas põhiseadusega. Selle eelnõu mõju demograafiale ja majanduse konkurentsivõimele me ei ole arutanud.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Nagu me aru saime, tegelikult peaksid need spetsialistid olema ikka väga laiapõhjalised. Nad ei tohi ise otseselt sekkuda ERR-i tegevusse. Ja keegi ei ole selle vastu, et seal naisterahvaid on. Mõned sotsid arvavad, et me oleme selle vastu, aga tegelikult me ei ole. Ma arvan, et seal peavad olema parimatest parimad välja valitud, see oleks väga hea.

Aga mul isiklikult on ainult üks mure. Te tõite näiteks 48 ehk ei olnud enamushääli, ja 56, mis olid sel hetkel koalitsiooni hääled. Tegelikkuses on nii, et meil ei tohiks tekkida seda muret, milles süüdistatakse, et näiteks Reformierakond paneb sinna oma kandidaadi. Ma loodan, et see ei ole nii, aga ma räägin sellest, et lihtne on teid selles süüdistada, sest hetkel tundub, et 52 häält on teil siin saalis olemas. Miks te ei ole arutanud seda, et see arv võiks olla natuke suurem? Siis tõesti oleks see toetus Riigikogus laiapõhjaline, Riigikogu toetaks kandidaate …

Teie aeg! 

Nagu ise toote näiteks, et kogu aeg on nii olnud. (Saalist räägitakse midagi.) 

Aitäh!

Aitäh! Ma kordan siis veel kord üle, et parlamendi ajaloos on olnud ühe korra nii, et Riigikogu on valinud valdkondlikke eksperte üksnes koalitsiooni häältega. Nii on olnud ühe korra, EKREIKE valitsuse ajal. Ja nüüd takkajärgi me kuuleme seda, et üks nendest ekspertidest on kirjutanud, et jah, tema oligi valitud Isamaa kandidaadina. Priit Hõbemägi kirjutas sellest. Ja teiseks ... (Saalist kommenteeritakse.)

Kuulame ettekandja vastust.

… need numbrid, mis ma ette lugesin … Te ju teate, et rahvusringhäälingu nõukogu liikmeid valitakse lihthäälteenamusega, ei ole vaja koosseisu häälteenamust. Aga enamasti on need eksperdid valitud koosseisu häälteenamusega ja vastuhääli on olnud väga vähe. On olnud mitu korda, kus on 0 vastuhäält, aga on olnud ka 4 vastuhäält. Vaatan, et kaks korda on olnud 11 vastuhäält, samal ajal kui poolthääli on olnud üle 50. 

Nii et me võime selle üle arutada, tõesti, et tulevikus võiks olla ekspertide nimetamisel koosseisu puhul häälteenamus või ka kaks kolmandikku, selleks et leida kokkulepe. Aga oluline on see, et need eksperdid oleksid valdkondlikud eksperdid ja tagaksid rahvusringhäälingu sõltumatuse.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsiksin selles vaates, kas komisjoni istungil võis tunnetada ka seda, et kui oleks jäänud meie esitatud originaaleelnõu ilma muudatusettepanekuteta, siis sellisel puhul oleks see arutelu siin jäänud olemata ja kõik oleks toetanud seda ühehäälselt, või pigem oldi ka esialgse idee vastu. Me täna kuuleme siin, et on palju kriitikat. Kas seda võis kuidagi tunnetada või sellest nii aru saada?

Aitäh! Ei, minu mäletamist mööda seaduseelnõu esimese lugemise ettevalmistamisel ei olnud küll mingit valjuhäälset vastuseisu. Võib-olla Reili Rand oskab täpsustada, aga mul praegu siin öösel kell pool neli ei tule meelde. Minu meelest kulges see arutelu üldiselt mõistvas õhkkonnas.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ühest küljest on kurb, et me peame üldse seadusesse kirjutama selle põhimõtte, et nõukogudes peaksid olema mõlema soo esindajad. See on niivõrd elementaarne asi. Ja mõnes mõttes seda, et üldjuhul nii ka on, näitab kas või asjaolu, et Eesti Panga Nõukogus on ekspertliikmetest minu andmetel kolm neljandikku naisterahvad ja üks neljandik meesterahvad. Eesti Panga Nõukogu leiab mõlemast soost eksperte, millegipärast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu puhul pole seni leidnud, mis on pehmelt öeldes kummaline, teades, kui palju meil on tugevaid naissoost eksperte – ma ütleksin, et nad on ülekaalus, kui vaadata kas või meediapilti ja ülikoolide nimekirju. Aga see oli rohkem kommentaar. 

Mu küsimus teile lähtub Isamaa murest, mis siin saalis tõstatus. Kas Isamaa fraktsioon või mõni fraktsiooni liige esitas konkreetse ettepaneku, et nõukogu liikmete määramisel võiks olla koosseisu häälteenamus või muu kõrgema kvalifikatsiooni nõue, või tegid nad seda komisjoni arutelude käigus, kui ametlikku ettepanekut ei esitatud?

Aitäh! Esiteks, soolise tasakaalu teemal. Aastail 2017–2019 oli rahvusringhäälingu nõukogus pooleks mehi ja naisi. Üldiselt on rahvusringhäälingu nõukogus olnud alati ka naisi, 2017–2019 oli eriti hea aeg, aga viimasel kolmel aastal ei ole olnud ühtegi naist. Nüüd on üks naine. Aga mis puudutab muudatusettepanekuid, siis ei, Isamaa fraktsioonilt ei tulnud selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid.

Aitäh! (Pahane hääl saalist.)

Mis te karjute!

Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh! Hea, et kallale ei tuldud.

Vabandust! Nüüd tundub, et Urmas Reinsalul on protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Austatud istungi juhataja! Proua Kersna tunnistas siin üles, et tegelikult, näed, muudatusettepanekuid ei tulnud. Muudatusettepanekuid on võimalik esitada teise lugemise käigus. Kui on põhimõttelise muudatusega tegemist, siis see võimalus kindlasti oleks vägagi asjakohane. Ja kindlasti Isamaa fraktsioon seda vägagi intensiivselt kasutaks. 

Minu küsimus nüüd puudutab seda, härra istungi juhataja, ma naasen selle küsimuse juurde, kus te ütlesite, et te viite kurssi. Riigikogu juhatuse kinnitatud kord eelnõude menetlemise kohta, mis näeb ette, proua Kersna siin inspireeris väga mitme erineva tahuga, et tuleks kaaluda kas erinevate institutsioonide esindajaid, tõi siin näiteid erinevatest riikidest, ja meediaettevõtete liidu ettepanek suruti alla komisjonis, selle kohta, et kas tegelikkuses, kui on põhimõtteline niisugune muudatus, mis muudab eelnõu, mille algidee oli, noh, mitte erinev, aga teistsugune, et kuidas me seda saame siin tagada? Ja see on juhatuse otsus, mis võeti vastu 2012. aasta märtsis minu mälu järgi.

Jah, teie mälu ei peta teid. Võib ka kuupäeva öelda, 9. veebruarist 2012 on "Juhised Riigikogu seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks". Selle juhise üheksas punkt ütlebki "Kui juhtivkomisjon otsustab muudatusettepanekuid arvestades eelnõu olulisel määral ümber kujundada [---]." Nüüd ongi nii, et komisjoni arvates ei ole seda olulisel määral ümber kujundatud. Ettekandja viitas ka sellele, et räägitakse nõukogu liikmetest. Aga nõukogu liikmete ja mõnede punktide lisamine sinna pole komisjoni arvates ja ettepanekul mitte nii olulise määraga. Nii et see on komisjonide enesemääramise õiguse kaudu ja üldise eelnõu menetlemise paindlikuks korraldamiseks ette nähtud. Võib tekkida olukordi, kus on vaja eelnõu edasi menetleda, ja siis saaks nõukogus sisse viia olulisi muudatusi või ettepanekuid seadusesse. Selle kohta ma oskan öelda, et see on puhtalt komisjoni pädevuses. Komisjon saab teha oma ettepanekuid muudatuste näol ja lähtuvalt sellest kujundada ka see olulisus, kas see mõjutab oluliselt või mitte. Aga ettekandja juba selgitas seda siin kõnetoolis. 

Nii. Helir-Valdor Seeder, protseduuriline küsimus istungi juhatajale. 

Aitäh! Jah, ma esialgu soovisin küsida seda komisjoni ettekandjalt, aga te lõpetasite selle …

Ma pidasin päris pika pausi enne, kui ma ütlesin …

Tulenevalt viimasest küsimusest ja vastusest tekkis mul küsimus. Aga kuna see on tegelikult protseduuriline, siis ma küsin teie käest, ja see ongi protseduuriline küsimus. Nimelt, hommikune varajane tund ja ilmselt Tanel Kiik, kolleeg, meeltesegaduses esitas küsimuse, kas Isamaa saadikurühm tegi ka muudatusettepaneku, pidades silmas ekspertide arvu. Aga seda ei olnud võimalik isegi teoreetiliselt mitte teha, sellepärast et, nagu te teate, see muudatusettepanek sündis menetluse käigus komisjonis. Eelnõu esialgne sisu oli ju, et nõukogus oleksid esindatud mõlema soo esindajad ja seal ei olnud ekspertide arvust üldse juttu. Ja pärast seda, kui see muudatusettepanek komisjonis tekkis, ei olnud muudatusettepanekute esitamise tähtaega ega võimalust. Nii et see küsimus oli täiesti uhhuu, ütleme nii, maakeeli väljendudes. Komisjoni esindaja mitte ei parandanud, vaid ütles rahulikult, et Isamaa ei esitanud oma ettepanekuid. See vastab ju tõele, Isamaa tõesti muudatusettepanekuid ei esitanud, aga neid ei olnudki võimalik esitada. 

Kas ma olen õieti aru saanud ja kas meil nüüd siis selle arutelu käigus tuleb ikkagi see järeldus, mis oleks igati mõistlik, et tulebki eelnõu katkestada, et me saaksime muudatusettepanekuid teha muutunud olukorras? Tanel Kiige küsimus ja komisjoni esindaja vastus iseenesest võimaldabki meil teha selle järelduse, et me peame lähtuma Riigikogu juhatuse kinnitatud heast tavast, et meil menetluse käigus, kus niisugune oluline pööre on toimunud, tekiks üldse võimalus muudatusettepanekuid esitada. Praegu seda ei olnud.

Jah, täiesti protseduuriline küsimus. Katkestada saab komisjoni ettepanekul või siis saab katkestamisettepaneku teha läbirääkimiste käigus. Ma tunnistan, et praegu ei ole ühtegi katkestamisettepanekut tehtud, see tuleb läbirääkimiste ajal, ja kui eelnõu lugemine katkestatakse, siis on võimalik teha muudatusettepanekuid. 

Aga, Tanel Kiik, kas sa tahad protseduuriliselt vastata? Tanel Kiik, palun!

Ajaloolise täpsuse huvides ma soovitan auväärt Helir-Valdor Seederil tutvuda nüüd hiljem stenogrammiga või [istungi] lindistusega. Minu küsimus komisjoni ettekandjale puudutas ekspertide nimetamiseks vajalikku häälte arvu parlamendisaalis. Küsisin, kas peaks olema poolthäälte enamuse või muu kõrgema kvalifikatsiooni nõue olema. Ehk see ei puudutanud ekspertide arvu, vaid seda, kas Isamaal oli ka komisjoni töö käigus või muudatusettepaneku vormis see mure, et ekspertide nimetamisel või üldse nõukogu liikmete nimetamisel võiks olla kõrgeim kriteerium Riigikogu saalis. See oli minu küsimuse point, küsimuse sisu, ütleme siis eesti keeli, ja sellele vastas komisjoni esindaja ja ettekandja, et selliseid ettepanekuid ei esitatud. Nii et minu tähelepanelik, mure või õigemini tuum oligi selles ... 

Aitäh! 

Ma juba lõpetan lause. Kolleeg sai siin kaks minutit rääkida. Tuum oligi selles, et kui on niivõrd suur mure, sellepärast et see tänane nõue on liiga väike, siis oleks ju olnud loogiline esitada see ettepanek juba enne neid komisjoni ettepanekuid, kuna nõukogu moodustamise aluseid ja kriteeriumeid nii või naa see eelnõu ei käsitle. Mulle tundus, et seda muret enne ei olnud, see mure nüüd äkki tekkis.

Aitäh! See sai stenogrammi kirja ja stenogrammi täpsustuseks sai ka teie vastus kirja. 

Urmas Reinsalu, protseduuriline, üks küsimus siis.

Aitäh, Arvo! Teema ei ole kerge, teema on väga tõsine, see puudutab sõltumatuid initsiatsioone ja need ülevõtmiskatsed on pretsedenditu kaaluga. Seetõttu on kindlasti oluline fikseerida see ära põhiseaduslikkuse vaatest, ja siin on väga oluline istungi juhataja hinnang. Üks asi on komisjoni loogika, see, kuidas komisjon tõlgendab nende asjade menetlemist, aga neid asju on tõlgendatud siin ju pakkide viisi sellisel moel, et verd lendab. Verd lendab! 

Minu küsimus on, härra istungi juhataja, kas teie hinnangul on nii, et kuna see on Riigikogu juhatuse vastu võetud tava, arvestades meie sellist loogika, et kui parlamendis on protestid, siis üks asi on see, mida komisjon leiab, aga kindlasti on olemas vähem sensitiivseid asju, tehnilisi asju, mille puhul on meil tegelikult üksmeel või ei ole protest nii ulatuslik. Kas istungi juhataja leiab, et komisjoni jaoks oleks võinud kaalukas argument olla see, et hea tava loogika järgi tuleks sellisel puhul eelnõu teine lugemine katkestada?

Aitäh! Protseduuriliselt ei saa istungi juhataja kuidagi anda suuniseid, kas nüüd katkestada või mitte. Selle ettepaneku teeb ikkagi komisjon, kas nad lõpetavad või katkestavad. Läbirääkimiste käigus saab iga fraktsioon teha ettepaneku teine lugemine katkestada.

Aga nüüd avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra koosoleku juhataja! Austatud kolleegid! Täna me arutame sellist imelikku eelnõu, mis sai alguse küll võrdõiguslikkuse teemast, aga sinna juurde on poogitud ekspertide teema. Hetkel on ERR-i nõukogus neli eksperti, asjatundjat, ja kuus parlamendiliiget, kes on siit valitud. 

Siiamaani sai see nõukogu kuidagi päris normaalselt toimetatud. Nüüd siin väidetakse, et hirmsasti on vaja juurde poliitiliselt sõltumatuid eksperte. Kui ma küsisin ettekandja käest, millisest valdkonnast need eksperdid peaksid olema, siis ütles ettekandja, et nad on avalik-õigusliku ringhäälingu teemal eksperdid. Ma ei tea, kas keegi sellest sisust aru sai. Aga nüüd võiks natuke arutada, millega sealne nõukogu peaks tegelema. 

Teada on, et ERR-i nõukogu ei tohi tegeleda sisuga ehk nende saadete sisuga. Ta tegeleb sisuliselt ikkagi majandusküsimustega, ilmselgelt ka sellega, kas midagi tuleks juurde ehitada või kuhu raha läheb. Aga minu arvates on ehe näide niinimetatud poliitiliste ekspertide tegevusest, kes praegu ka nõukogus on, kus nad, vastupidi, on kõige poliitilisemad, sellepärast et teatavasti esimees Veidemann võeti just nende häältega maha. 

Minu teada küll ei olnud neile mitte ühtegi etteheidet sellepärast, et majandusküsimustega, millega nõukogu peaks tegelema, oleks probleeme olnud. Vastupidi, tegemist oli  just nimelt maailmavaateliste probleemidega ja saadete sisu teemadega. Ja kas see ei pane mõtlema, et kui hakatakse valima veel mingeid niinimetatud eksperte, siis mis valdkonnas nad eksperdid on? Kas nad on majanduseksperdid? 

Ja lõppkokkuvõttes, kui me vaatame seda, kui palju see kõik maksma läheb, siis see ei ole ka minu arvates vähetähtis. Ma tegin siin kiired arvutused. Ettekandja ütles, et liige saab kahekordse miinimumpalga ja esimees kolmekordse. Praegu on miinimumpalk 946 eurot. Ja kui ma nüüd selle läbi korrutasin, siis sain tulemuseks, et tavaline liige saab 22 704 eurot aastas ja esimees 34 000. Ja vaatame, kui palju on praegu ainuüksi see kulu. Praegu on kulu 204 000 pluss 36 000, see teeb 238 000. Ja kui me lisame veel kolm eksperti, siis on kulu juba üle 300 000. 

Mind häirib väga ka see, millest sotsid siin kogu aeg räägivad, võrdõiguslikkusest. Ma ei tea, kuidas teil piinlik ei ole. Teil on olnud võimalus esitada oma esindaja. Teatavasti on seal praegu Raimond Kaljulaid. Minu teada ei ole ta sugu vahetanud. Miks te ise ei nimeta? Näidake eeskuju! Miks te tahate mingite kvootide kaudu kogu aeg seda teha? Kõige lihtsam on teil omaenda esindaja välja vahetada, panna sinna naisterahvas, nii nagu EKRE tegi. 

Ja lõppkokkuvõttes, kuhu me peame jõudma sellise niinimetatud poliitiliselt sõltumatu nõukoguga? Milliseid otsuseid need nõukogu liikmed peaksid tegema? Nüüd on üks rohkem kui parlamendisaadikuid. Lõppkokkuvõttes on parlamendisaadikud siiski vaatamata kõigele rahva valitud esindajad siia Riigikogusse. Ja ka rahvusringhääling kuulub ju tegelikult riigile ehk see on rahvale kuuluv ringhääling. Minu arvates moodustavad kõige parema esinduse just nimelt need, keda rahvas on valinud. Nemad peaksidki tegema vastavaid otsuseid. 

Kas seal on piisava pädevusega majandusinimesi? Seda saab otsustada iga erakond, et sinna saaks väärikas inimene, kes jagab neid teemasid. Aga see, et hakata kvoodimajanduse abil mingeid niinimetatud eksperte otsima ja teha seda arusaamatul viisil avaliku-õigusliku ringhäälingu teemal, on minu arust täiesti vastutustundetu ja mõistmatu. Nii et mingil juhul ei saa sellist eelnõu toetada. Aitäh!

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, tõepoolest, sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu sisu on oluliselt laienenud ja tõepoolest ei olnud võimalik teha ametlikult sellele laiendatud osale muudatusettepanekuid, sest see küllaltki lihtsa põhimõttega ettepanek või see rida, eelnõu ise, nagu ta oli algatatud, lakooniline – seal ju põhimõtteliselt midagi muuta ei olnud. Selge printsiip, kuigi deklaratiivne, ja praegu ka täidetud: mõlemad sugupooled on esindatud. Loodetavasti see nii ka jääb. Ja see oli juhus, et seal olid mingi aja jooksul ainult ühe sugupoole esindajad. Nii et see on isetäituv deklaratsioon, aga jah, nii ta oli esitatud. Ja selle juurde muudatusettepanekute esitamiseks ei olnud lihtsalt fantaasiat, kuidas midagi laiendada. 

Pärast muudatusettepanekute tähtaega tuldi küllaltki otsustava ja olulise muudatuste paketiga, tegelikult siin on mitu sätet, aga üks konkreetne eesmärk: laiendada koosseisu. Vaat selle kohta me ei saanud tõesti ettepanekuid teha ja see on koht, kus peavad olema ka mingid mehhanismid. Siin on täna arutatud, kuidas sellise laiendamise puhul üldse käituda, et see ei oleks enamuse primitiivne ülekaal, mis lõpuks, keskendudes ainult paarile aastale, tähendab, et mingil hetkel üks poliitiline jõud võib haarata väga selge enamuse. Sellepärast tuleb kindlasti aeg maha võtta ja täna see arutelu katkestada, et parlamendi liikmetel oleks võimalik selles diskussioonis ametlikult üldse kaasa lüüa ja osaleda. 

Nüüd, mis puudutab seda fragmenti, mis ühest pikemaajalisest tööst ehk rahvusringhäälingu ettevalmistatud eelnõust välja võeti – ja mitte kõik –,  just nõukoguga seonduvalt, siis niisuguste eendite puhul on tihti nii, et kui üks väga raskelt sündinud tervik ära lõhutakse ja võetakse üks huvitav punkt sealt välja, siis sellest ülejäänud asjast ei sünni enam midagi. Need, kes on huvitatud nõukoguga tegelema, on oma rahulduse saanud. Rasked teemad, ma ei tea, tasakaal erameediaga või rahastamise teemad, erinevad mudelid – neid saab edasi lükata, see venib nagu härja ila. See on mõnes mõttes sellele tervikule surmahoop, kui sealt võtta üks punkt välja. See on väga tihti nii olnud ja küllap on ka praegusel juhul nii, et need teised osad seaduseks ei pruugi saada, vähemalt mitte lähiajal. 

Me näeme, mis on saanud neli aastat tagasi ettevalmistatud keeleseadusest. Siiamaani ei ole seda olemas, nüüd natukene liigume. Mina soovitan küll mitte ära lõhkuda selle nõukogu teema eendiga praegu ette valmistatud rahvusringhäälingu seadust. Valitsus peaks saatma selle tervikuna siia arutamisele. Tegeleme sellega ja nõukogu koosseisuga selle juures. 

Mis puudutab see, kuidas tasakaal, ükskõik kuidas seda nimetada, ekspertide, parlamendi liikmetega, lõppkokkuvõttes maailmavaateline või poliitiline tasakaal sünnib, siis väga ilmekas on minu meelest see, et küps bolševik Jaak Allik on oma sotsiaalmeedias juba pannud diagnoosi, et ta hindab väga Reformierakonna pingutust, mis saabki olla nõukogu muudatuse ainukene eesmärk: teha see koosseisu muudatus selleks, et valida uus rahvusringhäälingu juhatuse esimees enne, kui seda teeb, ütleme, selle lühendiga, nagu seda nimetatakse, ühesõnaga, need, kes kuuluvad mustadesse jõududesse, kes ei ole sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ega Eesti 200. Selle on tuntud poliitikavaatleja eesmärgina selgelt sõnastanud ja küllap see nii ka on. Aga selleks, et see nii alasti tõde ei oleks, tuleks ikkagi tegeleda tervikuga.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lõpetame siin saalis hämamise ja sogamise. Milles on põhiküsimus? Vabanemisjärgselt on ringhäälingu nõukogus valitsenud poliitiline tasakaal selles loogikas, et ühelgi parteil ei ole õnnestunud saada efektiivset kontrolli selle nõukogu üle. See ongi tegelikult ühiskonnas avalik-õigusliku meedia järelevalveorgani tuum: ükski partei ei saa ainuvõimu selle nõukogu üle. 

Teine küsimus puudutab neid niinimetatud eksperte. Praegune süsteem on selles mõttes tasakaalus, et absoluutset võimu ei ole – ka mitte varasemates koosseisudes – ükski partei saavutanud. Ma juhtisin märtsikuus tähelepanu sellele, et valitsuse lauasahtlis, Kristen Michali sahtlis Riigikantseleis on eelnõu, millega seda aktsiooni plaanitakse. Ma hoiatasin selle eest, et selline Ida-Euroopa stiilis ülevõtmise katse ja sõltumatute institutsioonidega mängimine on vastutustundetu ja täiesti lubamatu praeguses poliitilises usalduskriisis. Sellele vaatamata tehakse loetud kuud enne selle valitsuse võimul oleku lõppu seda tüüpi aktsioon, mille puhul poetakse silmakirjalikult just nimelt tagurpidise kaalutluse [taha], otsekui oleks tegemist Euroopa meediavabaduse akti ülevõtmisega. See ei vasta tõele! See on absoluutselt ja kardinaalselt vastupidises suunas liikumine. Ning Euroopa meediavabaduse akt, mis räägib avalik-õigusliku meedia rahastamise järjepidevuse tagamisest – selle kohta ei ole siin mitte ühtegi sõna, sellega valitsus sisuliselt ei tegele. 

Argument Riigikontrolli kohta ei pea üldse vett, sellepärast et 2016. aastal Riigikontroll oma auditis ütles, et just nimelt kehtiv süsteem, mis praegu on, ei ole tegelikult läbipaistev oma loogika mõttes. Ja seda süsteemi püütakse ju praegu [süvendada]. Kolmas argument on see, et selles loogikas, nagu Reformierakond asub oma enamushäältega eksperte paika nimetama – loetud nädalate või kuude pärast, see on meile teadmata –, peaks meil olema usaldus, et selle suhtelise enamushääletusega valitakse nad õiglaselt, läbipaistvalt ja erapooletult. Meil ei ole ju absoluutselt usaldust selles loogikas. Me teame, kuidas siin saalis on käitutud, ja meil ei ole hetkekski mingit arusaama, kuidas seda hakatakse jõustama selle seaduse läbimineku korral. 

See seadus toob kaasa mille? Ja miks seda tehakse? Väga lihtsal põhjusel: saavutada Reformierakonna kontroll enne valimisi ühe keskse avalik-õigusliku usaldusväärse meediakanali üle järelevalveorganis ja seeläbi, arvestades eelseisvaid juhatuse valimisi, saavutada meelepärane juhatuse koosseis. See on tegelikkuses see mõte ja aktsioon, mida teavad ajakirjanikud, mida meie teame täiskasvanud inimestena siin saalis. Ei ole mõtet hämada ekspertiisi pädevuse, tehniliste detailide ja nüansside üle. 

Isamaa leiab, et see on lubamatu sõltumatute institutsioonidega mängimine. Seda teeb valitsus, millel ei ole avalikku usaldust. Meie üleskutse on, et see eelnõu ei jõuaks teisest lugemisest kaugemale. Seetõttu esitab Isamaa fraktsioon ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. Kui seda siiski tehakse, rikkudes Riigikogu enda juhatuse kinnitatud eelnõude menetlemise head tava, siis on see vastuolus protseduurireeglitega, mille alusel võetakse vastu seadusi. Samal [põhjusel] on riigipead ka varem jätnud seadusi välja kuulutamata. 

Siin on tegemist poliitilise vastasseisuga. Ma ei tea, milline on hind ja [mida pakutakse] sotsiaaldemokraatidele selle eest, et nad on asunud selle avantüüriga kaasa minema. See hind selgub hiljem. Kuid ma tean juba seda, et ajakirjanikud arutavad selle üle väidetava, juba ka teadaoleva võimaliku nõukogu koosseisu üle, mis täiendava mehhanismi kaudu peaks tekkima, ja juba on arutusel ka see, milline on selle tulemusena moodustuv rahvusringhäälingu juhatus. 

See ei ole minimaalsete reeglite järgi aus mäng. Te mängite tulega. Küsimus ei ole mitte selles, millest siin kõneletakse, kas mehed või naised oleksid rahvusringhäälingu nõukogus. Küsimus ei ole selles, kas nad on rohkema või vähema meediateadmisega. Küsimus ei ole selles, kas nõukokku võiksid olla kopteeritud ühiskonda esindavate olulist erikaalu omavate rühmade – omavalitsuste, akadeemia, erivajadustega inimeste, perede – esindajad. Neid inimeste rühmi, kelle ootusi ühiskondlikus dialoogis osalemiseks võiks peegeldada rahvusringhäälingu juhtimine, juhindudes programmitoimetuse sisulisest sõltumatusest, on väga palju. 

Me oleme heauskselt valmis ka tulevikku vaadates selles arutelus ja dialoogis osalema, kuid selle eelnõu niisugusel moel läbisurumine ei anna meile võimalust selles dialoogis osaleda. Kõnekas on see, et koalitsioon oma häältega jättis kõrvale meediaettevõtete liidu seisukoha, koalitsioon jättis kõrvale rahvusringhäälingu esindaja arvamuse. Nagu me kuulsime proua Kersna ettekandest, ei pidanud koalitsioon vajalikuks astuda dialoogi ka rahvusringhäälingu toimetusega, mille loomingulise sõltumatuse ajakirjandusvabaduse kaitseks on tegelikult ka kogu see tasakaalustussüsteem ja kogu Euroopa meediavabaduse akti sisu ju loodud. 

Leedu näide on väga relevantne. Leedus toimusid meeleavaldused. Leedus oli väga terav poliitiline vastasseis, mis pälvis ka Euroopa meediavabaduse keskuse ja paljude rahvusvaheliste meediaorganisatsioonide, muide, sealhulgas ERR-i toimetuse protesti. Mis oli seal üks elementi selles aktsioonis? Sooviti ringhäälingunõukogu koosseisu laiendada, loomulikult – ma kõnelesin ka Leedu opositsiooni juhiga sellest üle-eelmisel nädalal – selge sooviga võtta kontroll Leedu rahvusringhäälingu üle. See aktsioon oli sunnitud ühiskondliku surve tõttu taganema. 

Ja nüüd täieliku ühiskonna usaldusmandaadi puudunud valitsus üritab loetud kuud enne parlamendivalimisi läbi viia sama tüüpi manöövrit, institutsiooni ülevõtmise katse. Seda katset me tõkestame. Ja tegelikkuses me oleme enesestmõistetavalt valmis dialoogiks meedia avalikkusega. Oleme valmis ühiskondlikuks aruteluks, et aru saada, kuidas on tulevikus võimalik praegust tasakaalu rikkumist heastada, kaitstes meediavabadust ja rahvusringhäälingu professionaalset programmilist sõltumatust. See on meie ühine aare, see on ühiskonna ühine aare. Ja selle järelevalveorgani usaldusväärsuse niisugune demonteerimine ja mängimine lõhub meie ühiskonna sidusust. Meie üleskutse on toetada selle eelnõu lugemise katkestamist. Aitäh!

Aitäh! Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! No näotu lugu on selle eelnõuga, nii nagu siin varem on olnud ka paljude teiste eelnõudega. Aga selle eelnõu puhul on üks asi tõesti see menetlus, mis on sisuliselt väga tugevas vastuolus sellega, kuidas me siin Riigikogus peaksime eelnõusid menetlema. Kui tullakse ikkagi täiesti teisesuunaliste muudatusettepanekutega ja neile ei olegi võimalik reageerida, sest on juba teine lugemine, siis see ei ole kuidagi aktsepteeritav, niimoodi ei tohiks eelnõusid menetleda. 

Aga eriti näotu on muidugi see, kuidas siin üritatakse, nagu me kuulsime, erapooletuse sildi all tegelikult hoopiski poliitilist mõju avalik-õigusliku ringhäälingu üle suurendada. Ja see on väga eemaletõukav, kui tegelikult tehakse hoopis risti vastupidi sellele, mida väidetakse end tegevat. Selline üllas erapooletuse eesmärk on siin kattevarjuks hoopis poliitilise mõju suurendamisele. Selline musta valgeks rääkimine – me oleme seda ju näinud, eks ole, kui öeldakse, et maksud vähenevad, aga tegelikult maksud tõusevad – tundub olevat täpselt seesama muster, mida koalitsioon on ka oma teistes poliitilistes algatustes rakendanud. 

Mis on siis see lisaväärtus? Millest üldse need muudatusettepanekud nõukogu koosseisu kohta on nüüd päevakorrale tulnud, et neid on tarvis siin täiesti teise sisuga eelnõu sappa lülitada? Kus on see probleem, mida me lahendame? Mis lisaväärtust Eesti inimesed sellest saavad, kui meil tuleb eksperte nõukogusse juurde? Kas ERR-i kõige suurem probleem on tõesti olnud see, et seal ei ole piisavalt ekspertne nõukogu? Ma arvan, et ei ole. ERR-i probleemid asuvad ikka hoopis kusagil mujal. Nõukogu koosseisu suurendamine neid probleeme kindlasti ei lahenda, eriti ei lahenda neid selline enne valimisi nõukogu põhimõtetes väga suurte muutuste tegemine. See, vastupidi, just vähendab usaldusväärsust ERR-i vastu avalikkuse silmis.

Kõik see maksab raha, nagu hea kolleeg Mart Maastik siin juba välja tõi. Ta on arvutanud, mida see lisaliikmete kulu kaasa toob, kümneid tuhandeid eurosid. Ma arvan, et ERR-il on seda raha palju asjalikumatesse kohtadesse panna. See tooks inimestele palju suuremat kasu kui lihtsalt nõukogu paisutamine. Jällegi, suuname raha juhtimistasandile, aga sinna, kus tegelikult tööd tehakse, me ei raatsi raha juurde anda, kuigi tegelikult seal on see koht, kus sünnib kvaliteet ja sisu, kus ajakirjanikud teevad tööd. Juhtide juurde palkamine kindlasti avalikkusele mingit lisaväärtust ei paku.

Ma juhtisin oma küsimustes tähelepanu ka sellele, et erapooletuse suurendamine olukorras, kus need nii-öelda erapooletud eksperdid võivad olla erakonna liikmed ja nad saavad ametisse ainuüksi koalitsiooni häältega – no kuidas see erapooletus peaks siis välja nägema? See ju ilmselgelt ei taga mitte mingisugust erapooletust. Ma arvan, et kui nende muudatusettepanekute tegijatel ehk valitsuskoalitsioonil oleks tegelik tahe ja soov erapooletust või üldse ERR-i juhtimist kuidagi tugevdada, siis nad ei suruks meile peale neid muudatusi praegu, enne valimisi. Ma arvan, et sel juhul nad oleksid valmis arutama ka seda, et need muudatused jõustuksid peale valimisi, peale 2027. aasta valimisi. Sel juhul ma usuksin, et need taotlused on tõesti üllad ja erapooletust soovitakse suurendada. Tegelikult see, kas need muudatused jõustuvad nüüd natuke hiljem või varem, ei tohiks ju olla suures plaanis oluline. Aga see, et neid tingimata just enne valimisi soovitakse teha, näitab, et need taotlused ei ole siirad. Vastupidi, erapooletuse taga üritatakse hoopis ERR-i tegevust enne valimisi politiseerida ja mõjutada seda endale soodsas suunas. See on väga näotu ja seda ei saa kindlasti aktsepteerida. Ma väga loodan, et teised kolleegid siin ka seda toetavad, et me saame teise lugemise katkestada ja hiljem selle eelnõuga edasi tegeleda. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kohe, kell 4.05 tõuseb päike. Me oleme siin öö otsa istunud, musträstas laulab ja tuuletallaja ka kisab õues. 

Eelnõu, mis algas kvootide piinliku avamänguga, on nüüd jõudnud natuke teise olekusse. Noh, piinlik oli küll see, et nõuti mingeid kvoote. Niikuinii ühiskonnas on pooled mehed ja pooled naised, mingi väike osa on neid, kes arvavad, et nad on veel ühte, teist või kolmandat. Aga see on loomulik, et osa on naised ja osa mehed. Neid peaks olema kõikides organites, aga mitte kvoodi järgi. Nii et see on hakatuseks selline piinlik asi.  

Aga Liina Kersna siin vahepeal mitu korda ütles, et vabandust, et eksisin, ja keegi veel siin Isamaa poole pealt, see oli Tanel Kiigega seotud. Mida see näitab? See näitab tegelikult seda, mida ma tahaksin öelda. Me oleme praegu mustas augus. Kella kahest kuni kella kuueni on inimloomadel must auk, see tähendab seda, et tähelepanu on sel ajal langenud 10–30% ja töövõime 50–70%. Kell kaks kuni kell kuus, praegu saab kell kohe neli. See tähendab, et samm on ebakindel. Sel ajal võivad inimesed kukkuda ja saada vigastada, kella kahest kuni kella kuueni. Ja mõni inimene on olnud ärkvel üle 17 tunni – no sellel, kes ärkas üles kell üheksa, on praegu vist juba 19. või 20. tund, aga mõnel, kes natuke varem ärkas, läheneb ärkvel oleku aeg juba 20 tunnile. See tähendab seda, et siis langeb töövõime tasemele, mis vastab sellele, mida ma siis enne ütlesin: meestel, 80-kilostel, kaks kuni kolm väikest õlut ja naistel, 60-kilostel, üks kuni kaks väikest õlut või kuni 150 grammi veini. See ei tähenda seda, et keegi on siin purjus, vaid seda, et käitumine on samasugune. Ja kui on ärkvel oldud 24 tundi, siis on juba nagu keskmine joove. Meil lasti siin üks tubli nõunik lahti, sellepärast et ta eksis – ja Piia ei olnud sugugi mingis joobes –, aga praegusel kellaajal on meil siin vigade tekkimise [oht] ja tähelepanu hajumine väga suur. Minu meelest  ei tohiks praegusel kellaajal üldse mingit reaalset tööd teha, eriti veel sellist tööd, mis nõuab adekvaatsust ja selget pilku. Tegemist on ju seadustega, mis hakkavad mõjutama kogu meie elu, praegusel juhul seesama rahvusringhäälingu seadus.  

Nii et tegelikult on minu ettepanek praegu – jah, tõepoolest, mul ei ole volitusi seda teha, aga mul on küll palve, inimlik palve juhatajale – istung katkestada. See on sisuliselt nagu kerges joobes või ka keskmises joobes olevate saadikute kogunemine ja mõttevahetused, eks ju. Ja mida tund edasi, seda hullemaks läheb. Siis tuleb juba nagu keskmine joove, aga see on lubamatu. 

Aga mis puutub rahvusringhäälingu nõukogusse, siis ma ei saa üldse aru, miks peavad poliitikud seal andma mingit tooni. Ja see, et praegune ajutine valitsus üritab panna oma joped paika, on ju jumala õige jutt. Nii see asi käibki. Aga mida tegelikult on vaja? Ma olen olnud suurte meediaväljaannete juht ja ütlen, et on vaja adekvaatseid ajakirjanikke ja kogenud majandusjuhte, et mingit meediaorganisatsiooni juhtida, kaasa arvatud ERR-i. See ongi kõige olulisem. Aga nüüd üritatakse veel enne kosest alla minekut – praegune koalitsioon läheb ju kohe-kohe kosest alla, see, kes jõuab veel lendu tõusta, võib-olla pääseb – paigutada oma jopesid igale poole.

Soovite lisaaega või?

Ei, ega eriti ei tahagi midagi.

No selge. Lõpusõnad siis.

Kohe on 4.05 ja päike tõuseb. Ma palun lõpetada kogu see istungjärk praegu. Kerges joobes ei tehta riigiasju ja varsti juba keskmises joobes. Aitäh! 

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! No minu meelest sellesisulist eelnõu ei olegi võimalik muul ajal menetleda kui ööpimeduses, sest see lihtsalt ei kannata päevavalgust. Seda, milline see eelnõu alguses oli, me kuidagi vaidluse alla ei seadnud. On ju täiesti selge, nii nagu ka mitmed head kolleegid ütlesid, et Isamaal oligi väga keeruline esialgsesse eelnõu ideesse mingeid ettepanekuid teha. See, milliseks see eelnõu on tänaseks saanud, on ju kardinaalselt midagi muud, aga selle kohta muudatusettepanekuid teha ei olnud võimalik. 

Siin arutati, milliseid eksperte me võiksime nõukogus näha ja Isamaa sooviks näha lasterikaste perede esindajat. Ma ei tea, kas sellest lähtuvalt, aga Isamaa esitas oma fraktsiooni esindaja, nii nagu rahvusringhäälingu seadus ette näeb, ja esitas rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks mind. Ma vaatan, et siin häid kolleege on, kellel on, ma ei tea, kas just kõige rohkem lapsi, aga päris mitu last. Paljulapselistest oli varasemas nõukogu koosseisus ka Varro, kellel on veel rohkem lapsi kui minul. Nii et ma arvan, et seda muret ei ole. Selles mõttes soovitaks ka sotsidel lähtuda sellest, et kui on mingi mõte või tahe, et tahaks, et keegi esindataks, siis see on võimalik. Ka naine oleks sotsidel olnud võimalik sinna nimetada ilma igasuguste probleemideta ja seadusemuudatusi tegemata, nii nagu ka enne oli üleskutse näidata selle kaudu head eeskuju. 

Täna on 11. juuni. Ja ma mõtlesin, et see arutelu, mida me pidasime täpselt kolm kuud tagasi Isamaa fraktsioonis kultuuriminister Heidy Purgaga, kui me nägime, et valitsuse eelnõude hulgas on rahvusringhäälingu eelnõu uus terviktekst, ja oli küsimus, kas või kuidas nii saab. Kultuuriminister ütles, et ta läheb järgmisel päeval kohtuma meediaorganisatsioonidega ja püüab aru saada, kas sellel eelnõul on laiapindne toetus – kui on, siis ta kavatseb sellega edasi minna, ja kui ta seda toetust meediaorganisatsioonidelt ei saa, siis tema selle eelnõuga edasi ei lähe. See oli väga aus ja siiras ülestunnistus. See oli minu meelest sümpaatne ja aus arutelu, mis meil seal oli, võrreldes sellega, mis täna siin oli – see oli ju lihtsalt silmakirjalikkuse tipp. 

Mina ei taha vaidlustada ega vastandada eksperte ja poliitikuid nõukogus. Loogiline, et seal on inimestel erinev roll, seal on kindlasti minust palju meediateadlikumaid inimesi, meediaeksperte ja nii edasi. Aga vaatame seda, millest me ka siin rääkisime, mis on nõukogu ülesanne, tegelikult ei ole suurt vahet, kellest see nõukogu koosneb. 

Ma meenutan ühte seika, mis jääb aastate taha, kui ma olin esimest korda ringhäälingu nõukogu liige, see oli aastatel 2011–2015. Siis me tegime seal – mitte mina üksi, vaid koos ühe rahandusvaldkonna eksperdiga, kes samuti nõukogus oli – nõukogu koosolekule ettepaneku. Ma arvan, et see nõukogu istung toimus tõenäoliselt ka juunikuus. Siis teadupärast veel voogedastust ei olnud, eks ju, see oli aastatel 2011–2015. Meie ettepanek oli lihtne. Kuna kultuuriuudised on eetris kella seitsmest või poole seitsmest – ma täpselt ei mäleta, mis kell need uudised tollal olid – uudisteplokis pärast AK uudiseid, kella poole seitsme või seitsme ajal, siis selleks, et võimalikult paljud inimesed kultuuriuudistest osa saaksid, võiks need kultuuriuudised tõsta kella poole kümnesesse plokki ehk pärast AK põhiuudiseid, kui on eetris spordiuudised. Juhatuse liikmed selle peale väga ägestusid ja teatasid meile, et nõukogu tahab sekkuda [saadete] sisusse, aga see on rahvusringhäälingu seadusega keelatud. See on ainukene kord, kui mina olen saanud süüdistuse rahvusringhäälingu sisusse sekkumise eest. Ma tegin ainult ettepaneku kultuuriuudised ühest [eetriajast] teise. Juhatuses – toonases, mitte praeguses eks ju – oli …

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks. 

… väga suur probleem, et nõukogu ja nõukogu liikmed tahavad sekkuda ERR-i sisulisse tegevusse. Nii et selline on tegelik võimalus. Me võime sinna ka parimad eksperdid kaasata, aga rahvusringhäälingu nõukogu võimalused [on väga piiratud]. 

Seega on mul ikkagi väga siiras palve selle eelnõu teine lugemine katkestada, selleks et oleks võimalik nõukogule ka päriselt sisulisi ülesandeid anda. Sellisel kujul, nagu see nõukogu praegu toimib, võivad meil seal olla ka Eesti parimad eksperdid ja ainult eksperdid, aga kahjuks puudub neil võimalus sisuliselt selle organisatsiooni igapäevast tegevust ja käekäiku muuta, tegelikke muudatusi teha või oma ideid ja teadmisi edasi anda. 

Minu arust on oluline nüanss, mida parlament või kultuurikomisjon saaks arutada, kui tahetakse sellega edasi minna, on ikkagi see, millisesse suunda me soovime ERR-iga järgmisel perioodil liikuda. Seadus ütleb, et ERR-i nõukogusse kuuluvad tegevusvaldkonna eksperdid, aga rahvusringhäälingu tegevusvaldkond on väga lai, alates spordist, kultuurist, majandusest kuni finantsideni välja. Nii et minu meelest see on see koht, kus me võiksime arutada, kas me tahaksime selle või teise valdkonna eksperte, ja siis küsime kas esindusorganisatsioonidelt või kelleltki kandidaate või palume neil hoopis neid nimetada. 

Nagu ma ütlesin, meedia on nii palju arenenud. Selles mõttes ma leian ka, et tõenäoliselt on asjakohane rahvusringhäälingu seadus üle vaadata. Uut meediat on nii palju peale tulnud. Meil oli just viimases nõukogus arutelu noorte kaasamise võimaluste üle, sest on selge, et noored on tavameediast järjest rohkem kaugenemas. Nad jälgivad meediat, mida nad tegelikult ei usalda. Kuidas see ühiskonda mõjutab? Ja loomulikult, me peame mõtlema sellele, millises inforuumis me kedagi hoida tahame või millises suunas me ühiskonda laiemalt mõjutada tahame. 

Aga seda eelnõu, mida tehti üleöö ja mis sotsiaaldemokraatide ettepanekul meie ette toodi, tahetakse seadusena jõustada kiirkorras. Minu meelest peaks igaühele selge olema, et see, kes kandideerib või keda kutsutakse sellesse nõukogusse kandideerima, peab selgelt endale aru andma, et sõltumata tema ekspertiisist või sõltumatusest aitab ta kaasa sellele, et rahvusringhäälingu usaldus igal juhul selle tegevuse kaudu, mida me täna siin Liina Kersna ja koalitsiooni eestvedamisel teeme, nõrgeneb. Ehk rahvusringhäälingu usaldusväärsus väheneb. See on ainukene kindel asi, mis selle eelnõuga sünnib. Ükskõik, kas nende meeste ja naiste nimed on Paavo ja Heidy või on seal keegi muu, kes hakkavad tulevikus rahvusringhäälingu [nõukogusse kuuluma], nende inimeste legitiimsus on selgelt väiksem kui praegustel juhtidel. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Reili Rand, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Siin saalis on täna mitu korda kõlanud sõna "piinlik". Olgu öeldud, et minu jaoks on piinlik hoopis see, et me 2026. aasta juunikuisel päikesetõusul peame üldse menetlema eelnõu, mis tuletab meelde nii elementaarset põhimõtet nagu naiste ja meeste tasakaalustatud esindatus otsustuskogudes ning et see teema vajab endiselt eraldi tähelepanu, selgitamist ja taganttõukamist. 

Eestis ei ole probleem pädevate naiste puudus. Probleem on see, et nende pädevus ei jõua piisavalt sageli otsustuslaua taha. Kompetents ei ole automaatselt ei meessoost ega ka naissoost. On aeg loobuda vaikivast eeldusest, et mees sümboliseerib automaatselt pädevust, ratsionaalsust ja juhtimisvõimet, samal ajal kui naine peab oma pädevust pidevalt tõestama. Tarkus, kogemus ja professionaalsus ei jookse mööda sugusid, need jooksevad mööda teadmisi, töökust ja väärtusi. Sellest kantuna esitasime ka täna palju tähelepanu saanud eelnõu.

Olukord, kus kümneliikmelises nõukogus ei olnud enam kui kolm aastat ühtegi naist, ei peegelda Eesti ühiskonda ega kogu Eestis olemas olevat kompetentsi. Selline olukord ei saa tänasel päeval olla aktsepteeritud. Selle eelnõu esmane eesmärk ongi olnud tagada, et avaliku võimu ja avalik-õiguslike institutsioonide juhtorganites oleks esindatud nii naised kui ka mehed. 

Teaduskirjandus on selles küsimuses üsna ühene. Mitmekesisemad juhtorganid on tugevamad juhtorganid, erineva tausta ja kogemusega inimesed esitavad mitmekesisemaid vaateid, kaaluvad rohkem alternatiive ning on vähem altid mugavale üksmeelele. Just seetõttu seostatakse sooliselt tasakaalustatumaid juhtimismudeleid parema juhtimiskvaliteedi, suurema innovatsioonivõime ja läbipaistvama otsustamisega. 

Head kolleegid! Ma kuulen muret selle pärast, kes eksperte nimetab. See on absoluutselt õigustatud küsimus. Avalik-õigusliku meedia sõltumatus peab olema kaitstud iga valitsuse, iga koalitsiooni ja ka iga opositsiooni ajal. Seetõttu peavad ekspertide valimise põhimõtted olema läbipaistvad, avalikud ja usaldusväärsed. Selles ei ole ju meil tegelikult erimeelsust. 

Kuid tänane arutelu ei peaks taanduma hirmule, nagu oleks iga ekspert automaatselt kellegi poliitiline käepikendus. Aga mõistan, et konservatiivid teevad järeldusi enda varasema praktika põhjal. Samal ajal ei saa me mööda vaadata sellest, et kui räägime ekspertidest, siis peame küsima jätkuvalt seda, miks ekspertide seas jõuavad juhtorganitesse nii sageli mehed ja nii harva naised. Eestis ei ole, nagu öeldud, puudu pädevatest naistest, puudu on harjumustest neid samaväärselt märgata ja kaasata. 

Kui meie mure on sõltumatus, siis peaks meid huvitama ka see, et ühetaolised otsustuskogud asenduksid mitmekesisemate ja tugevamate juhtorganitega. Mul on hea meel, et koalitsioon on ERR-i nõukogu soolise tasakaalu küsimuses asunud meie põhimõttelist seisukohta toetama. Näeme, et meie eestvedamisel on mõju ka valitsuserakondade poliitikavalikutele laiemalt, olgu näiteks veel tänasel päeval päevakorda tulev üksikvanema lapse toetuse tõusu ettepanek. 

Kahjuks näeme aga selle eelnõu juures jätkuvalt ka katseid seda arutelu kõrvale juhtida. Kord öeldakse, et ajastus on vale, kord väidetakse, et probleem on menetluses või poliitilises mõjutamises, kuid nende vaidluste keskel jääb vastuseta peamine küsimus: kas peame normaalseks olukorda, kus pool ühiskonnast jääb juhtimistasandil korduvalt alaesindatuks? Mina ei pea seda normaalseks, sotsiaaldemokraadid ei pea, ja usun, et ka Eesti ühiskond ootab meilt enamat. 

Selle eelnõu menetlemise katkestajad – Isamaa eestvedamisel – ütlevad taas, et naised ei vääri kohta otsustuslaudade taga. (Saalist kommenteeritakse häälekalt. Juhataja helistab kella.) Seda enam, et eelnõu sätestab miinimumeesmärgi ehk vähemalt ühe teise soo esindaja olemasolu. Seda seaduse garantiiga, mitte sotsiaaldemokraatide …

Kuulame ettekandja ära. 

…  ainuvastutusena. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! Kas nüüd iseenda nimel? Enne oli fraktsioon, siis tuli see ... 

Nii ta on. 

Lisa[aega]?

Ole hea! Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

Isamaa kaitseb ausa mängu reegleid. Isamaa kaitseb seda, et kellelegi ei tehta liiga, olgu ta mees või olgu ta naine. Ja me kaitseme institutsioone ülevõtmiskatsete eest. Kui riigisekretär pidi ennetähtaegselt ametist lahkuma ja muudeti seadust, et uus riigisekretär saaks ametisse astuda, siis oli ka see tegelikult Eesti avaliku teenistuse jaoks signaal ülevõtmiskatsest. 

Kui meesterahvas, ametnik Kliimaministeeriumist andis tegelikult avalikkusele teada – rahvusringhäälingule muide – selle ärilis-ideoloogilise tööstusliku aktsiooni kohta meretuuleparkide projektide rajamiseks, siis ta vallandati. Aus ja heauskne inimene seisis oma ametnikueetikast tulenevate põhimõtete eest ja andis avalikkusele informatsiooni, mille tõttu see projekt tegelikult peatati, vähemalt efektiivselt peatati, ühiskondliku meelepaha ja nõutusega. Oldi valetatud, oldi vassitud, miljardid eurod olid seal taga. Isamaa protestis. 

Ja Isamaa protestis ka siis, kui naisterahvas, Riigikogu pikaaegne nõunik, vallandati, sellepärast et tegelikult oli vaja keegi teha süüdlaseks, kui oli käpardlik menetlemine, mis puudutas ärihuvide realiseerimist kaughasartmängumaksu valdkonnas. 

Isamaa seisab inimeste eest, olgu nad mehed või naised, kes on Eesti avalikus teenistuses, nii-öelda keskkiht juhtidena, kelle puhul nende sõltumatust seab löögi alla praegu nendel nädalatel läbisurutav avaliku teenistuse muudatus, mille järgi see selgroog ehk avaliku teenistuse, ametnikkonna lepingud muudetakse tähtaegseks. 

Isamaa seisab selle eest, et Eesti inimestel oleks optimismi tulevikku vaadata, eneseusk rahvana – meestel, naistel, peredel, noortel, vanadel, maa- või linnainimestel. Ma lükkan täies mahus tagasi siin eelkõnelenu kohatu groteskse süüdistuse. Küsimus ei ole selles, kes kuuluvad rahvusringhäälingu nõukogusse. Loomulikult, eesmärk peab olema võimalikult laiapindne ühiskonna ootuste peegeldamine, tagades avalik-õigusliku meedia sõltumatuse. 

Ma ei juhtinud praegu mitte asjata tähelepanu ZDF-i mudelile, mida peetakse üheks tugevamaks avalik-õigusliku meedia ringhäälingu järelevalve süsteemiks, küsimusega, kas kultuurikomisjon arutas seda. Ei, seda küsimust ei ole arutatud. Kui me räägime ehedast katsest, ütleme, tagada avalik-õigusliku meedia järelevalve nõukogu suurem ühiskondlik kaasatus, aga ka tasakaalustatus. Mitte sellest ei ole lähtunud valitsusliidu aktsioon, et tuleks tagada ühiskondlik hõlmatus, dialoogi selle kaudu ja tasakaal. Ei, sellest ei ole lähtutud. Veelgi enam, proua Kersna ise improviseeris siin ja tõi Leedu näitele tuginedes näiteid selle kohta, milline võiks olla teistsugune mudel, mida pakkusid ekspertide kaasamisel välja ka meediaettevõtete liidu esindajad. 

Kuid, panete tähele, selleni sisuline ettepanek ei jõudnud. Võimuliit valis teise tee – selle tee, mis on kogu selle avantüüri eesmärk: saavutada vabanemisjärgselt esmakordselt ühe partei kontroll rahvusringhäälingu nõukogu üle. Ja seda ei soovita saavutada mitte lihtsalt ühe liikmega ega kahe liikmega või ükskõik kuidas roteeruvalt seda üles ehitada ja tasakaalu tagada, vaid seda tahetakse saavutada just nimelt sellisel moodusel, et tekiks kriitiline hulk Reformierakonna kontrolli all olevaid või määratud isikuid, kellel oleks võimalik asuda siis juba rahvusringhäälingu uue juhatuse valimise juurde. See on kogu selle aktsiooni mõte. Meil ei ole mõtet hämada, meil ei ole mõtet siin vastastikku pingeid [õhutada]. Isamaa protesti mõte on see: meie jaoks ei ole see ausa, läbipaistva, reeglite järgi üles ehitatud poliitilise kultuuri jaoks vastuvõetav. 

See viib meid täiendavasse usalduskriisi. Valitsus on juba niigi palju, nii ulatuslikult kahjustanud ühiskondlikku usaldust, kuid oma viimaste tõmblevate aktsioonidega, soovides klammerduda võimu külge ka olukorras, kus see võim on kaotatud – eeldatavalt kaotatud – 2027. aasta kevadest, püütakse niisuguste aktsioonidega seda tsementeerida. See on hale! See tegelikult rikub sisemist sidusust meie ühiskonnas. Ja ma juhin tähelepanu sellele, et eriti küüniline oli see, kui proua Kersna ütles, et ekspertide valimine on tegelikult kõik väga läbipaistev, siin ei ole mingit kahtlust, ja on lausa – ma nüüd panen sõnu suhu – ennekuulmatu üldse niisugust asja ette kujutada. 2021. aastal olid Reformierakonna esindajad – ma vaatasin proua Purga tsitaate –, kes häälekalt protestisid siin ringhäälingu nõukogu nii-öelda ekspertidest esindajate nimetamise vastu ning leidsid, et see on täielik politiseerimine ja ülevõtmine. Kui nimetati viimased ringhäälingu nõukogu esindajad, siis need toimusid koalitsiooni häältega, komisjoni istungil. Proua Kersna ei olnud võimeline vastama, mis oli see hääletusvahekord, vaid ütles, et see on isikuandmete alusel salastatud.

See on siis see läbipaistvus: salastatud hääletused parlamendiorganites. Härra Aller, kust see pädevus tuleneb? Salastame need hääletused ja ütleme, et näete, see ongi läbipaistvus. Uus läbipaistvuse lävend! Võimuliit nimetab salastatud hääletuse meetodil inimesi ametisse, saavutab juhuslikult tulemuse just endi häältega ja võtab rahvusringhäälingu juhatuse kontrolli alla. "Me teeme seda sellepärast, et meil on võim, ja meile on see kasulik. Meid ei huvita avalik meelepaha või nõutus, sellepärast et avalikku usaldust meil enam ei ole." Ühiskondliku kontrolli mehhanismi paraku selle valitsuse üle enam ei ole. 

Järelikult on Isamaa sõnum üks: katkestame selle eelnõu menetlemise. Me loome pretsedendi ja mängime praegu tulega. Ma hoiatan selle eest kogu vastutustundega. Teiseks, selles loogikas on minu palve, et valitsus sisuliselt töötaks selle nimel, et parlamendile esitada – on see realistlik selles koosseisus vastu võtta või mitte, tuleb otsida ühisosa – need aktid, mis puudutavad avalik-õigusliku meedia jätkusuutlikku rahastamist ja sisulist sõltumatuse tagamist – mitte ülevõtmist –, mida Euroopa meediavabaduse akt ette näeb. Aitäh teile!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Olles kolme tütre isa, on mul häbi kuulata, Reili, sinu juttu. Eile Isamaaliit toetas Evelini kandidatuuri. Miks ei ole sotsiaaldemokraadid teinud ettepanekut määrata ERR-i nõukogusse naisterahvas? Ma küsin seda sinult. Sa oled Riigikogus tänu sellele, et sa olid üldnimekirjas sees, mitte oma mandaadiga. See on normaalne, et pannakse üldnimekirja nii, eks. 

Ära süüdista Isamaa Erakonda, kes on alati naisi toetanud. See on väga kurb, et sa tuled siia pukki – ja mitte esimest korda – sama jutuga. Meie oleme praegu vastu ainult ühel põhjusel. Kui keegi pole aru saanud, siis seaduse teine pool, mis praegu siia juurde poogiti, on siin ainult ühel eesmärgil: koalitsioon saab määrata järgmised nõukogu liikmed ehk need, keda nemad soovivad. Saalis on täna kahel erakonnal enamushääli ja seal ei sõltu miski ei Isamaast, ei Keskerakonnast, ei sotsidest ega EKRE-st, vaid piisab Reformierakonna ja Eesti 200 häältest. See on täna küsimus, kas tegelikkuses valitakse nõndanimetatud asjatundjatest nõukogu liikmeks eksperdid või mitte. 

Kui keegi viitsiks lahti teha ERR-i nõukogu liikme õigused, siis ta näeks, väga selgelt, et tegelikult peale finantspoole ja juhatuse kontrolli ei ole seal midagi teha. [Nõukogu liikmetel] ei ole tegelikkuses õigust sekkuda ERR-i igapäevasesse töösse. Minu pärast olgu seal nõukogus viis, kuus või seitse eksperti, see jätab mind täiesti külmaks. Ma olen Eesti Panga nõukogu liige. Selles nõukogus on Riigikogu liikmeid kuus ja eksperte viis. Ma ei tea, meil ei ole kordagi seal probleeme olnud. President valiti ära nii, et viis eksperti ütlesid, et see inimene peaks olema, ja nii ta valitigi ära. Võib ju arvata, et kuus eri erakonda suudab kokku leppida, ühe kandidaadi taha minna, aga tegelikult on see tõenäosus väga väike. 

Täna me arutasime – mõni hetk tagasi – ajakirjanduse teemat. Endise nimega Eesti Post tahetakse ära erastada ja selle pärast paberlehed sama hästi kui lõpetavad oma tegevuse 2028. aastal. Kui seda [protsessi] vaadata, siis tundub, et ERR-i nõukogu [kohta käivad] otsused, mida Reformierakond soovib läbi suruda, on väga loogilised. Kui ajalehed lõpetavad oma tegevuse, kui ERR-ile – ainukesele telekanalile, mis on tasuta – määrab nõukogu üksainus erakond, ja see nõukogu määrab ka juhatuse, siis ma küsin, kas te, sotsid, tegelikult ikka seda tahtsite. Ma loodan, et järgmine nädal sotsiaaldemokraadid tulevad ja teevad ettepaneku, et nende esindaja nõukogus on ka naisterahvas. See oleks aus ja siis ei oleks süüdistusi. Ma palun siiralt mitte tulla siia ühte erakonda süüdistama, eriti mind. Ma lõõbin alati, et mul on [kodus] neli naist, kellest kolm on tütred. Ma arvan, et ma olen alati rohkem naisi kaitsnud kui keegi teine siin saalis. 

Nii et tuleb jääda ausaks enda ees, mõelda, kuidas ise oled kuhugi saanud ja mis kohal sa oled, siis võib tulla kedagi teist süüdistama. Aga kriibib hinge, et see ei ole esimene kord, kui tullakse siia ja räägitakse sellist lugu. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Jaa, tere õhtust! Või nüüd võiks vist öelda juba tere hommikust. Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ausalt öeldes on päris piinlik kuulata siin mõne Isamaa kolleegi juttu. Päris piinlik on see, kuidas te ei lase isegi kolleeg Reili Rannal puldid lõpetada, vaid hakkate vahele karjuma. No me kuulasime ära, hoolimata sellest, et oli piinlik. Esmane poliitiline kultuur võiks alata sellest, et ei hõigata vahele – kui sõnavõtu sisu ei meeldi, siis hakkame nõudma istungi juhatajalt sekkumist ja muud taolist. Kui ülejäänud Riigikogu hakkaks nüüd iga kord seda tegema, kui mõne Isamaa liikme seisukohad kas ei sobi või lähevad tõest kaugele, siis me peaksime päris palju siin jalgu trampima.

Ma arvan, et selle konkreetse eelnõu puhul on väga lihtne ja arusaadav põhimõte: ERR-i nõukogus võiks olla esindatud mõlemad sood. See põhimõte on kantud päris elust ja sellest probleemistikust, mille ees me pikalt olime. Meil oli selline pentsik olukord, et ERR-i nõukogus oli kümme meest. Aga nüüd on selle eelnõu menetlemise ajal mitte tulenevalt Riigikogu ühegi fraktsiooni tahtest, vaid tingituna asjade käigust, Varro Vooglau lahkumisest EKRE fraktsioonist, jõudnud sinna üks naisterahvas – väga tänuväärne! –, Evelin Poolamets. (Saalist öeldakse midagi.) Jaa. Vaat, jälle segate vahele.  

Aga huvitav on see, et siin enne üks kolleeg rääkis pikalt sellest, kuidas Isamaa on alati naisi toetanud. Ma vaatan nagu Isamaa fraktsiooni – ei ole väga palju naisi, kogu austuse juures –, vaatan Isamaa valikuid: fraktsiooni esimees, fraktsiooni aseesimees, komisjoni esimees, komisjoni aseesimehed ... (Saalist öeldakse midagi.) Tohib, ma jätkan? Aitäh! Ma jõuan selleni. See vahelesegamine on sihuke huvitav komme, ju see on teil nakkav seal fraktsioonis. (Saalist hõigatakse uuesti midagi.) 

Kuulame ettekandjat, siis saame läbirääkimiste käigus täiendada.

See on väga kummaline. Kui tõde ei meeldi, vaata, siis kuidagimoodi ei saa seda valeks nimetada. Üks lause oli nagu vale, aga ma jõuan selleni. Ma jõuan selleni! Vahel tasub kuulata ära teise inimese sõnavõtt, enne kui hakkavad vahele segama. See reegel on tervemõistuslik ja viisakas ka. 

Ehk siis kõik need Isamaa poliitilised valikud, kõik needsamad komisjoni juhtivad kohad, fraktsiooni juhtivad kohad ja nagu näha ka fraktsiooni koosseis, on olnud meeste poole kaldu. Siis nõukogud, kohe jõuame sinna. Nõukogudesse on õigus nimetada kõigil erakondadel, näiteks ERR-i nõukogu ja Eesti Panga nõukogu. Taas mõlemad, kelle Isamaa on nimetatud, on mehed. 

Sotsiaaldemokraatide puhul  – nüüd jõuan sinna – on ühes nõukogus naisterahvas: Ester Karuse on Eesti Panga nõukogus ja muide, ta on ainukene Riigikogu liikmete seast nimetatud naine. Ja ERR-i nõukogus on tõesti mees. Ehk meil on 50 : 50. Me oleme nimetanud nõukogudesse nii naisi kui ka mehi. 

Kui vaatame meie fraktsiooni, siis näeme, et fraktsiooni juhib erakonna esimees Lauri Läänemets, aseesimees on Helmen Kütt. Taas hoiame tasakaalu, mehed ja naised, eks ole. Kui vaatame … (Saalist öeldakse midagi.) See on ikka uskumatu! Ma saan aru, et tõde on valus ja ma saan aru, et … (Sekkumine ei lõpe.) Jaa, teil on pärast võimalik teha vastusõnavõtt … 

Kuulame ettekandja lõpuni.

Aga tegelikult, kui vaadata seda poliitilist loogikat, lähenemist, kas või fraktsiooni koosseisu, siis te näete kohe ära, millised fraktsioonid ja erakonnad tegelikult on neid toetanud ja millised pole seda teinud. Ei maksa tulla saali väitma, et tõde on vale ja vale on tõde, kui kõik ju näevad neid numbreid. Me näeme seda Riigikogu fraktsioonide koosseisudes, me näeme seda Riigikogu fraktsioonide poliitilistes valikutes. See on ju objektiivne, reaalselt tuleb panna numbrid ritta. Aivar, sa oled matemaatikas [tugev], sa oskad hästi arvutada … (Aivar Kokk sekkub häälekalt.) 

Härra Kokk, kuulame lõpuni. Siis saad vastusõnavõtu, kui sa tunned, et sul on selleks õigus.

Ehk siis on erakondi, kes on teinud oma valikuid sooliselt tasakaalus, ja neid erakondi, kes seda teinud pole. See on objektiivne reaalsus, sõltuma sellest, kes kus kandeeris. 

Kui hakata siin reastama selle põhjal, siis paratamatult Isamaa ei kuulu nende erakondade hulka, kes saaks kuidagi uhkusega teatada, et nad on alati naisi toetanud. Lihtsalt objektiivselt see ei vasta tõele. Seda ilmestavad ka teie fraktsiooni valikud. Nii et tõepoolest, sotsiaaldemokraadid on seda süsteemi ja neid põhimõtteid järginud, oleme pidevalt ka teistele soovitanud, et oleks naisi ja mehi. 

Nüüd võib öelda, et huvitaval kombel on EKRE teine fraktsioon, kes on sellesse loogikasse läinud nõukogude vaates. Ehk Eesti Panga nõukogus on nendel ka meesterahvas, ERR-is on naisterahvas. Aga ütleme, et tasakaalust on asi muidugi kaugel, kui me räägime Riigikogu koosseisust tervikuna. 

Nii et kutsun üles toetama esiteks seda praegust eelnõu, seda põhimõtet, et ERR-i nõukogus peaks olema mehi ja naisi, aga ka laiemalt seda, et valimisnimekirjade koostamisel võiksime tegeleda rohkem soolise tasakaaluga, nimetada liikmeid kas või täpselt pooleks. Kui ei ole võimalik nii, et mehi ja naisi on pooleks, siis võiks teha sinnakanti ehk võiks järgida nii-öelda triibuliste nimekirjade loogikat, et oleks rohkem mõlema soo esindajaid Riigikogus ja erinevates komisjonides. Küllap jõuab siis [naisi] ka rohkem juhtivatele kohtadele komisjonides ja nõukogudes. 

Nii et julgustan seda mitte ainult sõnades toetama, vaid ka tegudes näitama. Suurepärane võimalus selleks tuleb meil kõigil juba õige pea, kui tulevad järgmised Riigikogu valimised. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, eriti head kolleegid Isamaast! Kuulasin rahulikult seda debatti, ei mõelnud alguses kõnelema tulla, aga see suhtumine, mis siin saalis Isamaa kõnedest kostis, ärgitas ka mind siia pulti tulema. Ärgitas sellepärast, et suhtumine sotsiaaldemokraatidesse, aga eriti sotsiaaldemokraatide naissoost saadikutesse ei ole teil lugupidav. Ja see on olnud Isamaa sümptomaatiline probleem tegelikult läbi aegade, võib-olla mõned üksikud [juhud] välja arvata. Aga tegelikult, ütleme nii, see EKRE lööb teil aina tugevamini välja.  

Urmas Reinsalu on magama läinud, ma vaatan praegu. Aa, Urmas Reinsalu on seal. Tervitan Urmas Reinsalut. (Urmas Reinsalu tervitab vastu.) Ütlen, et härra Reinsalu on ...

Kuulame nüüd ettekandjat, palun!

Härra Reinsalu suudab veel Isamaal mingisugust tasakaalu hoida, aga niipea, kui Urmas on kuskile tahapinki läinud, lähevad poisid jälle käest ära ja siis EKRE lööb teis kõvasti välja.  

Ma tahaks öelda seda, et päris kohatu minu arvates oli see etteheide Reili Ranna suhtes – kus tema Riigikogu nimekirjas on ja kuidas ta siia saanud on. Sellest tegelikult oli kuulda põhimõtteliselt sihukest põlastusväärset väide, et vaadake, tütarlaps, te ei saa ise hakkama, keegi tõi teid siia Riigikokku. Tegelikult on halb seda juttu kuulata. Seda on tõesti halb kuulata. Mina ütlen, et sotsiaaldemokraadid teevad üldnimekirju minu arvates palju kaasaegsemalt kui Isamaa. Meil on triibulised üldnimekirjad. Ja see on põhimõtte küsimus.

Aga läheme nüüd ERR-i teema juurde. 

Jaa, see on põhimõtte küsimus.

[Meil on praegu arutelu all] 819 SE. 

See on põhimõtte küsimus, kuidas neid üldnimekirju tehakse. Ja see põhimõte peegeldub ka tegelikult selles eelnõus, mille sotsiaaldemokraadid on siia esitanud. Tõsi, võib-olla seda, mis võiks olla siin eelnõus, et naisi-mehi oleks näiteks pooleks või nii-öelda triipu, siin ei ole. Väga teadlikult ei ole. Sest meie soov oli murda see olukord, kus pidevalt meeste vägi on ERR-i nõukogus. 

Muidugi võib ette heita seda, et ühel või teisel erakonnal, kaasa arvatud sotsiaaldemokraatidel, on ERR-i nõukogus meessoost esindaja. Aga me räägime printsiipidest. Ega me ei juhi ju riiki või ei tee seadusi lähtuvalt konkreetsetest nimedest ja inimestest, vaid me räägime printsiipidest ja loogikast. Me ootame tegelikult erakonnalt Isamaa, kes vähemalt siin unistustes pretendeerib riigijuhtimisele ühel hetkel, ka sellist kaasaegset riigijuhtimise käsitlust, nagu Reinsalule meeldib öelda. Tahaks seda näha. Tegelikult tahaks näha selle eelnõu toetamist. 

Ma pean ütlema, et selline traditsiooniline võimuhierarhia kummardamine teie sõnavõttudes tegelikult au teile ei tee. Kui me räägime nii ERR-i kui ka teiste nõukogude puhul sellisest printsiibist ja loogikast, et seal oleks nii mehi kui naisi, ja kuna me ei ole varem saanud – meie, ma räägin siin kõigist parlamendierakondadest – sellega hakkama ERR-i nõukogu puhul, siis sai see sotsiaaldemokraatide muudatusettepanek sai esitatud. 

Ja esitasime selle ka sellepärast, et tegelikult meil tänapäeval üldine selline majanduslik ja riigijuhtimise printsiip ja arusaam – mitte sellepärast, et selles oleks midagi ideoloogilist, vaid sellepärast, et see on teaduslikult tõestatud – on selline, et kui naiste haridust, oskuseid ja juhtimispädevust võimalikult palju ära kasutada, siis on nii organisatsioonid kui ka riigid enamasti edukamad – edukamad majanduses, edukamad innovatsioonis. Ja tihti suudetakse ka juhtimisküsimustes palju laiema haardega otsuseid teha, palju kaugemale ja [rohkemate] tahkude peale vaadata. Nii et selline võiks olla see loogika.

Aga üldiselt ma tahan öelda, et meil, sotsiaaldemokraatidel, on väga hea meel, et koalitsioon on seda eelnõu toetama asunud. Me kõik mäletame selle eelnõu esimest lugemist siin saalis. See oli, ütleme niimoodi, oluliselt pingelisem kui see debatt, mis meil praegu siin on kujunenud sotsiaaldemokraatide ja Isamaa liikmete vahel. Kui ma õigesti mäletan … Võib-olla ma siiski ei hakka ütlema, muidu inimestel läheks kohe tuju ära, mõni muutuks kurvaks. Nii et on hea, et me oleme siiani jõudnud ja see eelnõu on teisel lugemisel, ma loodan, et jõuab ka kolmandal lugemisele. 

Nii et mina kutsun lugupeetud Isamaa liikmeid üles ikkagi lugupidavalt suhtuma kõigisse Eesti naistesse. Kutsun teid lugupidavalt suhtuma ka oma kolleegidesse, kes on naissoost. Ja ühtlasi ma vabandan, kui keegi kuidagi tundis, et ma olin siin väga ründav. Aga seda kõike, [mis siin enne kõlas,]  oli väga halb kuulata. Seda kõike oli tõesti väga halb kuulata ja näha, kuidas te reageerisite. 

Ma osutan veel ühele asjale. Ma vaatasin, et enamasti on nii, et kui mehed siin puldis räägivad, siis te nii kõvasti vahele ei sega, aga kui siin on naisterahvas, siis see kipub kuidagi kergelt tulema. Võib-olla saab sellest ka mingisuguseid järeldusi teha. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Head kolleegid! Head Eesti inimesed! Ma ei tea, kas keegi vaatab seda praegu otse-eetris, kell kolmveerand viis, aga pärast saab ikka vaadata. Tegelikult oleks olukord hästi naljakas, kui see poleks väga kurb. Vaatame, mis tegelikult toimub. Neli kuud tagasi esitasid sotsiaaldemokraadid eelnõu, mis põhimõtteliselt koosnes ühest reast. Nüüdseks on koalitsioonierakonnad muutnud seda eelnõu niimoodi, et see on tubli A4, lisaks kaks lehekülge seletuskirja näol. Sotside ettepanek on seal aga jätkuvalt üks rida, seesama rida. 

Loomulikult on väga tervitatav, kuidas sotsiaaldemokraadid üritavad tähelepanu pöörata just sellele reale, päeva lõpus sellest sai ju kõik alguse. Aga tegelikult nad kas ei saa ise aru või teevad näo, et ei saa aru sellest, et tegelikult me räägime juba millestki muust. Me räägime sellest, et põhimõtteliselt on koalitsioon teie eelnõu kaaperdanud ja lisanud sinna asju, millel ei ole mitte mingit pistmist teie kirja pandud reaga ja teie mõttega. Sest praegu on selles eelnõus hästi palju asju, mis ei puuduta üldse naisi või mehi ega nende [osakaalu] nõukogus, vaid nüüd lisatakse sinna eksperte, kes  koalitsioonierakondade sõnul peavad olema sõltumatud eksperdid. Seda on ausalt öeldes hästi raske uskuda. Ma olen vist ainuke Riigikogu liige, kes on nii ERR-i nõukogu liige kui ka kultuurikomisjoni liige, nii et mul on terviklikum arusaam sellest, mis toimub nii siin kui ka seal. 

Esimene asi, mis nagu hakkab silma, on loomulikult see, et üritatakse kuidagi fraktsioonide esindajaid ja eksperte vastandada. Ma olen seal nõukogus olnud natuke rohkem kui kaks aastat ja ma pole veel kordagi näinud, et kuidagi oleks tekkinud selline olukord, kus on, ma ei tea, konflikt või vastasseis: poliitikud versus eksperdid. Kordagi pole seda olnud. Samas ma olen näinud seda, kuidas näiteks kolme erakonna esindajad – Eesti 200, Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond – ja mõned eksperdid ühinesid siis, kui oli vaja maha võtta nõukogu esimees Rein Veidemann. Nii et siin ei olnud mitte mingit vastasseisu poliitik versus ekspert, vaid lihtsalt kuidagi otsustati liikuda täpselt sellel kursil, mida eelnevalt pakkusid kohe mitu ministrit ehk koalitsioonierakondade esindajad. 

Loomulikult on kõige suurem küsimus see, miks on vaja seda eelnõu [seadusena vastu] võtta vastu just praegu ja just sellisel kujul. Kuhu on kiire? Praegu, nagu me teame ja kuulsime juba ka Liina Kersna suust, on viimases kooskõlastamisfaasis ERR-i uus seaduseelnõu. Loomulikult oleks igati loogiline ja ainuõige oodata ära, kuni see jõuab Riigikokku, ja siis hakata juba muudatusettepanekuid tegema vajaduse korral. Millegipärast otsustati ikkagi, et me ei hakka siin midagi ootama, vaid proovime kiiremas korras läbi suruda just need ettepanekud, mis Reformierakonnale ja järelikult ka Eesti 200-le sobivad. 

Tegelikult saame me kõik aru, miks on vaja seda just praegu teha. Sellepärast, et valimistulemused võivad tulla sellised, et Reformierakonnal on edaspidi hästi keeruline aeg, ja siis nendel oma eksperte või selliseid inimesi, kes neile sobivad rohkem ekspertide näol, sinna nõukogusse saata ei õnnestu. Järelikult ei õnnestu neil pärast kuidagi mõjutada ka juhatuse valimisi endale soodsamas suunas. 

Kultuurikomisjoni esimees rääkis ka sellest, et eelmisel korral oli opositsioonil võimalik kultuurikomisjonis valida ka oma ekspert. Kui opositsioon oleks omavahel kokku leppinud oma kandidaadis, siis oleks see täiesti võimalik, aga opositsioon hääletas teistmoodi. Mida see tegelikult näitab? See näitab seda, et opositsioonierakonnad tõepoolest valisid eksperte, keda nad pidasid piisavalt pädevaks nõukogus olemiseks. Mida tegid koalitsioonierakonnad? Leppisid omavahel kokku, et neil on vaja sinna kedagi, kes neile rohkem sobib, mitte sellepärast, et need on eksperdid, vaid sellepärast, et need on inimesed, kes erakonnale rohkem sobivad. Ja komisjonis jagunesid hääled, nagu siin oli juttu, nende muudatusettepanekute hääletamisel 5 : 2. Minu mäletamist mööda puudus EKRE esindaja. Arvatavasti oleks muidu olnud olukord, kus hääled oleksid jagunenud 5: 3, aga see oleks olnud täpselt sama tulemus, sest koalitsioonierakondade esindajad koos sotsiaaldemokraatidega hääletasid kõikide muudatusettepanekute üle nii, nagu oli kokku lepitud.

Nüüd on olukord selline, et Reformierakond saab oma tahtmise ja üritab läbi suruda neid ettepanekuid, mis neile sobivad. Sotsid üritavad näidata, et tegelikult käib jutt võrdõiguslikkusest, kuigi ammu on aru saada, et mäng on muutunud. Tegelikult, nagu ma ütlesin, koalitsioonierakonnad, eelkõige Reformierakond on lihtsalt teie eelnõu kaaperdanud. Ja kõik räägivad ju millestki muust, mitte teie ettepanekust, mida tegelikult opositsioon kultuurikomisjonis toetas – mina hääletasin poolt ja minu mäletamist mööda ka Tõnis Lukas hääletas poolt. Kõik räägivad ja kirjutavad, ajakirjanikud ja eksperdid võtavad sõna meedias, ja nad ei räägi sellest teie reast, mis on A4 peal, vaid nad räägivad sellest, mida on sinna lisatud muudatusettepanekute näol. Ja just see on kõige suurem probleem. Nii et lihtsalt mõelge selle peale ja tehke oma järeldused. 

Tahaksin lõpetada ühe arvamusega, mille avaldas Postimehes. Priit Hõbemägi, tuntud ajakirjanik, kirjutas – ma loodan, et ta ei pane pahaks, kui ma teda tsiteerin – nii: "Kultuurikomisjoni esitatud muudatuse proovikivi on lihtne. Kui koalitsioon tõesti tahab ERRi sõltumatust suurendada, on selle tõestamiseks üks tingimus: seadus jõustugu alles pärast 2027. aasta Riigikogu valimisi. Siis ei saa ükski praegune mängija seda enda kasuks pöörata. Sellise ettepaneku vastu seista on võimalik vaid ühel põhjusel: kui praegusest nõukogu koosseisust kasu saamine ongi kogu muudatuse mõte. Praeguse seisuga jõustuks seadus 10 päeva pärast selle avaldamist Riigi Teatajas."

Loomulikult teeb Eesti Keskerakonna fraktsioon ettepaneku see seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada.

Aitäh! Kuulame Helir-Valdor Seederi ka siin puldis ära. Jah, praegu veel ei võta vastusõnavõttu. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Seda arutletavat eelnõu ei ole tegelikult õige vaadata niisuguse eraldiseisva eelnõuna, vaid ühe osana mustrist, mida praegune valitsuskoalitsioon välja kujundab. See on laiema poliitika osa. Tegemist on ju eelnõuga, mis on algatajatelt ära kaaperdatud muudatusettepanekuga menetluse käigus. Ka eelkõneleja rääkis sellest, ma ei hakka seda kordama, see on kõigile arusaadav.

Missugune see muster siis on? See on Reformierakonna ja Eesti 200 muster olukorras, kus nende väljavaated järgmistel valimistel saada hea positsioon ja teostada võimu Eesti riigis pärast valimisi on kaduvväike ja on soov enne valimisi kinnistada omale poliitiliselt lojaalne ametnikkond eri valdkondades. See on tegelikult ka selle, praegu menetletava eelnõu muudatuse eesmärk. See on see peaeesmärk, kuhu me oleme täna selle menetlusega jõudnud. Ja see on ka põhjus, miks Isamaa saadikurühm soovib selle eelnõu lugemine katkestamist. Eelnõu esialgse variandi poolt meie esindaja komisjonis hääletas, head kolleegid, sotsiaaldemokraadid.

Aga miks me nii väidame? Vaatame siis seda mustrit. Kõigepealt, rahvusringhäälingu nõukogusse soovitakse viieks aastaks nimetada kolm täiendavat eksperti. Põhjenduseks tuuakse, et ekspertidel peab olema ülekaal võrreldes Riigikogu fraktsioonide esindajatega. Kahel eksperdil vist lõpeb ka praeguse valitsuskoalitsiooni ajal veel tähtaeg, nii et sinna lisandub veel kaks eksperti, keda praegune valitsuskoalitsioon saaks nimetada. Ühesõnaga, saaks täieliku ülekaalu. 

Teiseks, avaliku teenistuse seaduse muudatus, mille me siin alles hiljuti vastu võtsime, kus keskastme juhtidele fikseeriti tähtajalised tööl oleku ajad ehk viieaastased avaliku teenistuse tähtajad. Keskastme juhtidele, kui te mäletate, oli see kummaline bürokraatlik kaks korda viis, mille järel peaks lepingud muutuma tähtajatuks. Nii et järgmise valimistsükli perioodi jooksul, nelja aasta jooksul ei saaks neid ametnikke ametist vabastada. Peaprokuröri seitsmeaastane ametisse nimetamise tähtaeg, seega järgmisel valitsuskoalitsioonil ega parlamendikoosseisul ei oleks võimalust selles kaasa rääkida. 

Edasi, valitsuskoalitsiooni ettepanek, mis on, ma arvan, täiesti põhiseadusvastane. Sellest on ka meedia kirjutanud, et teatud olulisi seadusi ei saaks järgmise viie aasta jooksul muuta. Kas te kujutate ette? Ma arvan, et Eesti õigusruumis ei ole seda võimalik siiski realiseerida. Aga sellised on valitsuse liikmete soovid, mis on ka meedias kajastamist leidnud, need on ka eri väljaannetes ilmunud.

Lõpuks lisan selle, mis võimendab kogu seda mustrit, nimelt, ka praegune parlamendikoosseis valib ära presidendi ja järgmisel parlamendikoosseisul seda õigust või volitust ei ole, sest presidendi ametisoleku aeg ületab järgmise parlamendikoosseisu aja. Ja seda loetelu võib jätkata, vaadake. Nüüd on see hetk, kus viimastel kuudel enne valimisi soovib valitsuskoalitsioon selle olukorra maksimaalselt ära kasutada. Ja praegune ERR-i nõukogu teema langeb sinna mustrisse.

Ei ole mõtet rääkida siin Eesti Rahvusringhäälingu sõltumatusest, tasakaalustatusest ja kõigest muust. See kõik on retoorika, mis täidab tegelikult ühte eesmärki: kuidas kinnistada endale poliitiline lojaalne ametnikkond järgmisteks aastateks ametisse. Ma olen ebameeldivalt üllatunud, et sotsiaaldemokraadid lasevad kõigel sellel juhtuda. Ju on selle hind siis see, et on saavutatud mingisugune kokkulepe. Me teame kuluaaridest nimesid, nendest on räägitud, erinevatest nimedest, ja küllap need nimed jõuavad ka enne finaali meediasse, nii nagu see oli riigisekretäri puhul. Kõik siin saalis teadsid, et Keit Kasemets on see, kelle jaoks tehakse eraldi seadus, kelle järgi muudetakse tingimusi, millele riigisekretär peab vastama. Ja nii see ka läks. Ma arvan, et selle eelnõuga läheb ka nii, et me kuuleme ekspertidest ja järgmisest rahvusringhäälingu juhist kuluaarides, nendest nimedest, enne, ja ennäe, pärast osutuvadki needsamad inimesed valituks. Küllap on seal nimekirjas ka sotsiaaldemokraatide nimetatud ekspert.

Nüüd, mis puudutab seda etteheidet, et Isamaa fraktsioon ei teinud justkui menetluse käigus muudatusi, siis sellele on siin korduvalt ka vastatud, aga ma siiski kordan veel üle – kordamine on tarkuse ema –, sest see kinnitab väga ilmekalt ju ka selle eelnõu kaaperdamist. Esialgne eelnõu, mille sotsiaaldemokraadid siia tõid, oli lihtne, lühike ja arusaadav. Ka Isamaa saadikurühm oli selle poolt, meie esindaja hääletas selle poolt, aga pärast muudatusettepanekute esitamist, mis muutis kapitaalselt selle eelnõu raskuskeset, ei olnud enam võimalust muudatusettepanekuid esitada. Seda võimalust lihtsalt ei olnudki. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see etteheide, et me justkui ei ole teinud muudatusettepanekuid. Kinnitan, et me soovime muudatusettepanekuid teha, kui see võimalus meile antakse ja kui see antakse ka teistele fraktsioonidele. Seda saab teha ainult siis, kui me selle eelnõu teise lugemise katkestame.

Nii et, head kolleegid, kes tahab nüüd tõsiselt seda eelnõu muuta ja paremaks teha, toetage katkestamisettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Kas Lauri Läänemets tahab nüüd kõneleda isiklikult või fraktsiooni nimel? Lauri Läänemets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel.

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ei ole eelnõu kaaperdatud. Ei ole! Sellel eelnõul oli üks eesmärk: see, et ERR-i nõukogus oleks nii naisi kui mehi. See on sotsiaaldemokraatide vaates kõige peamine, kõige olulisem, ja meie esitatud eelnõu puhul ainuke eesmärk, mida me soovime saavutada. Ja see on väga põhimõtteline asi, see on väärtusküsimus. Ja sellised väärtusküsimused ei ole midagi väheolulist, nagu siin on püütud näidata, öeldes, et eelnõu on kaaperdatud ja selle põhiolemus enam siit välja ei paista. 

Ei, vastupidi! Lugupeetavad kolleegid, kõik on täpselt nii, nagu peab. Tõsi, koalitsioon on pannud sinna muudatusettepanekuid juurde, sotsiaaldemokraadid on neid kaalunud. Ja kui me räägime sellest, et ekspertide [leidmiseks] tuleks avalik konkurss korraldada või et partei juhatuse liige ei tohiks olla mõni ekspert või kes ei oleks lepingulistes suhetes, siis ma ei tea, kas need on kuidagi ekspertide usaldusväärsust kahandavad põhimõtted. Ei ole. Ei ole, absoluutselt ei ole! Väikesed olulised asjad. Ja midagi pole teha, eks siis, kui sotsiaaldemokraatidel oleks enamus parlamendis, oleks see eelnõu teistsugune ja esitatud teistsugusel kujul. Aga me ei näe ka, et need [põhimõtted] oleksid karjuvas vastuolus hea demokraatliku tavaga. Ehk selle eelnõu algne mõte on siin säilinud täpselt sellisena, nagu me oleme eelnõu esitades soovinud, ja me oleme sellega väga rahul. 

Nüüd ma parandan ühe asja ära. Siin enne mind kõnelenud inimene ütles, et Isamaa esindaja enne esimest lugemist Riigikogu saalis komisjonis hääletas selle eelnõu poolt. Ei hääletanud, teda ei olnud kohal. Selles mõttes Isamaa ei ole toetust avaldanud sellele põhimõttele, mis puudutab naiste osalust ERR-i nõukogus, seda, et mõlemad sood oleksid seal esindatud. Te püüdsite endale neid ordeneid ja loorbereid rinda ja kaela panna, aga ei õnnestunud.

Tegelikult kumab tänastest sõnavõttudest läbi hoopis muu hoiak. Ma üldse ei välistaks seda, vähemalt siit kõrvalt vaadates seda debatti ja selle tooni, mulle pigem tundub, et Isamaa on väga kavala konstruktsiooni välja mõelnud. Kui rääkida siin sellest, et püütakse ERR-i kuidagi kaaperdada või midagi niisugust – no me ju teame, et tegelikult, ma ei tea, Raul Rebane, kellele te viitate, kes on ka ekspert, keda peaks valima koalitsiooni juhiste järgi. Meil arvatavasti mitte keegi ei kujuta seda ette, et selliseid eksperte on võimalik kuidagi käsijuhtida ja panna tegema seda, mida ükstapuha kes meist poliitikutest tahab. 

See konstruktsioon on Isamaal päris kaval: räägitakse asjadest, mis võib-olla viivad tähelepanu eemale sellest, et tegelikult võiks olla ERR-i nõukogus meeste kõrval ka naisi. Ma saan aru – see on tegelikult vana nipp poliitikas –, et kui sa ei taha rääkida ja argumenteerida sellel teemal, kui on ebamugav rääkida naiste teemast, siis loomulikult viskad mingisuguse muu palli õhku, siis on tore seda palli põrgatada ja hoopis sellel teemal rääkida.

Ärge viige teemat mujale! Räägime ikka selle seaduse algsest mõttest ja jääme selle juurde. Nii et ma kutsun kõiki üles – need väga paljud inimesed, kes varajastel hommikutundidel jälgivad siin saalis toimuvat –, [ärge uskuge] kõike, see on lihtsalt teie tähelepanu hajutamiseks, vähemalt mulle tundub nii, kui ma vaatan hoiakut siin saalis.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ja see on ka päris kaval, kui rääkida, et sotsiaaldemokraatidele on midagi lubatud. Ei, meile ei ole vaja lubada midagi selleks, et me enda eelnõu toetaksime. See on ka huvitav konstruktsioon: sotsiaaldemokraadid esitavad eelnõu ja selleks, et sotsiaaldemokraadid oma eelnõu poolt hääletaks ja seda tagasi ei võtaks, peab koalitsioon neile midagi lubama. Ei, me saame enda asjadega ikka päris hästi hakkama. Selles mõttes midagi sellist ei ole.

Ma kiidan teid, need üritused on head, et vett sogada. Ühtlasi ma ütlen, et päris huvitav arutelu on olnud siin nagu vasaku ja parema tiiva vahel selles mõttes, et ma vaatan, et koalitsiooni pole selles arutelus eriti. Lihtsalt niimoodi võib juhtuda, et kui ei osale Riigikogu töös, peale selle, millele siin enne on viidatud, et võite lõpuks üldse kõrvale jääda sellest tööst ühel hetkel, siis võib juhtuda ka see, et tavaliselt narratiive kehtestavad teised. Seda on päris huvitav vaadata, see on  tegelikult poliitgurmaanidele mõtlemiseks ja kaasamõtlemiseks.  

Nii et, lugupeetavad, me kutsume üles ikka nendele ettepanekutele, mis on katkestamiseks tehtud, vastu hääletama, sest see algne põhimõte on väga konkreetselt ja tugevalt selles eelnõus sees. Hoolimata esimese lugemise järel toimunud väga teravast debatist ei ole keegi suutnud seda siit välja võtta. Ma pean meenutama ka, et komisjoni ju tuli ettepanek, mis tahtis sotsiaaldemokraatide algset mõtet tühistada. Aga me ütlesime ju komisjonis kohe, et niipea, kui seda muudetakse, me võtame oma eelnõu tagasi. Ja ütleme nii, et minu arvates oli meie hääl suhteliselt konkreetne ja jõuline. Te ju teate ka, kui jõuliselt Madis Kallas suudab ennast väljendada. See mõte oli arusaadav ja see jäi alles. Ehk siis algne mõte on alles.

Ma kutsun üles nii Isamaad kui ka Keskerakonda, aga eelkõige Isamaad: ärge kaaperdage seda mõtet. Ärge püüdke varjata oma soovimatust tegeleda naiste küsimustega selle taha, et panete püsti igasuguseid muid kuulujutte! Me peaksime tegelema siin saalis ikka sellega, mis on päris. Ja päris on see, et hoolimata üldsõnalistest põhimõtetest Eesti Vabariigi seadustes ei suuda parlament ega valitsus tihti tagada üldsõnalisi põhimõtteid ja printsiipe, need tuleb ikka seadustesse kirja panna. 

Nii et, lugupeetavad, toetame seda eelnõu ja laseme ta kolmandale lugemisele. Kutsun üles juba ette ennast häälestama naiste poolt hääletamisele. (Pikk aplaus, keegi hüüab: "Hurraa!") 

Nii, ma saan aru, et on vastusõnavõtusoove. Lea Danilson-Järg, ma saan aru, et teid on mainitud. Jah. Ja see on pikalt siin juba üleval olnud. Nii et palun, teil on vastusõnavõtt kaks minutit.

Aitäh, hea juhataja! Arvestades siin sotside sõnavõtte ja väiteid – kuigi Isamaa esindajate seisukohtadest on see juba korduvalt-korduvalt välja tulnud – ma pean selle veel üle kordama. Isamaa ei ole vastu sotside algses eelnõus sisaldunud sättele, et mõlema soo esindajad oleksid ERR-i nõukogus esindatud. Äkki nüüd ikkagi jõudis ka sotsidele kohale, et me ei ole kunagi sellele vastu olnud? Nii et palun edaspidi sõnavõttudes mitte väita sellist asja. Kui te seda väidate, siis see on vale. Tegelikult, eks elus tuleb ikka vahel ette nii, et need, kes väidavad end olevat kõige suuremad õigluse eest võitlejad, on hoopis, vastupidi, kõige suuremad ebaõigluse tekitajad või lausa valetajad või lausa vaenulikud. Loodame, et see edaspidi nii ei ole.  

Ma saan muidugi ka sotsidest aru, kui nad siin räägivad, et nende eelnõu ei ole kaaperdatud. Aga tegelikult ikkagi, kui vaadata mahtu ja seda, mis nüüd algsest eelnõust on välja kasvanud, kõik on läinud oluliselt laiemaks ja suuremaks ja probleeme tekitavamaks, siis ütleme, et see eelnõu ikkagi on tegelikult kaaperdatud. Ja saan ka teist täitsa hästi aru, see teebki tigedaks. Aga ärge siis palun elage seda Isamaa peal välja, elage seda välja nende peal, kes selle eelnõu ära kaaperdasid. Isamaa ei puutu siin üldse asjasse.  

Ja naisena ma tahan kindlasti öelda, et minu arvates ei ole sotside asi hinnata, kuidas Isamaas naistesse suhtutakse või milline olukord on. See on väga patroneeriv ja täiesti sobimatu, ma ei aktsepteeri niisugust suhtumist. Isamaa naised saavad ise enda eest väga hästi seistud, siin ei ole vaja sotsidel oma abi pakkuda. 

Lõppkokkuvõttes tahan öelda seda, et kui sotsid tulid välja sellise eelnõuga, et mõlemad sood oleksid ERR-i nõukogus esindatud, siis esimese sammuna oleks võinud sotsid ise esitada enda esindajana sinna naisterahva. Te ei vaja selleks ju ometi seadusemuudatust.

Aitäh! Teie aeg!

Või vajate? Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Nii, head kolleegid, ma ei saa küll öelda, et teid kõiki oleks mainitud siin. (Hääl saalist.) Kuidas? Sul on lausa kõne. Kohapealt kaks minutit, Vadim Belobrovtsev. (Küsimused saalist.) Ei, ma hea meelega ... (Protest saalist.) Jaa, aga korra on juba räägitud. (Hääl saalist: "See oli fraktsiooni nimel.") Fraktsiooni nimel. Nüüd on iseenda nimel soov. Kohapealt kaks minutit. See on väga suurejooneline pakkumine. Vadim Belobrovtsev, palun! Iseenda nimel. Mitte vastusõnavõtt, rõhutan, iseenda nimel kohapealt kaks minutit. Palun!

Aitäh! Tegelikult ma tahan täpsustada, et kui mina puldist rääkisin, siis ma ütlesin väga konkreetselt, et kui oli ettevalmistamine teiseks lugemiseks, siis hääletati kõik need muudatusettepanekud ära ja tegelikult nii Keskerakonna esindaja ehk mina kui ka Isamaa Erakonna esindaja Tõnis Lukas minu mäletamist mööda hääletasid ikkagi poolt, see oli see muudatusettepanek, millest sotsid räägivad. Nii et siin ei ole mitte mingit kahtlust, kas me toetame seda või mitte. 

Mida me ei toeta ja millest tegelikult Lauri Läänemets oma sõnavõtus läks väga peenelt [ringi], kui ta nimetas kõiki neid ettepanekuid, mis on muudatusettepanekutes sees, on ekspertide arvu suurendamine. Just see on kõige suurem probleem. Kõik teised muudatusettepanekud ei tekita nii palju paksu verd ühiskonnas ega isegi siin Riigikogus. Aga just see muudatusettepanek, millest Lauri Läänemets oma kõnes millegipärast ei rääkinud, paneb ajakirjanikke, eksperte, poliitikuid kirjutama ja rääkima sellest, et tegelikult üritatakse kaaperdada nii sotside eelnõu, õigemini selle esialgne kuju kui ka ERR-i nõukogu. Eelkõige teeb seda Reformierakond ja Eesti 200 aitab lihtsalt kaasa. Aga nüüd tuleb kahjuks välja, et sotsiaaldemokraadid osalevad selles täiesti teadlikult ja on valmis Reformierakonna skeemi või avantüüri, nagu siin juba mainiti, toetama. Sellest on väga kahju. Nii et ma kindlasti kutsun sotse veel kord mõtlema selle peale, millega nad praegu hakkama saavad. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, nüüd … Fraktsiooni nimel vastusõnavõtt on juba kõlanud. (Saalis räägitakse.) Härra Läänemets mainis mitu korda. Väga hea. Urmas Reinsalu, palun, vastusõnavõtt kaks minutit!

Aitäh, Lauri! Sa osundasid sellele või vähemalt kinnitasid üle, et mingit diili, kaubalist-rahalist suhet poliitilise transaktsiooni mõttes ei ole toimunud. Aga siis tekib küsimus, miks te nii käitute. Miks te olete võtnud täideviija rolli Reformierakonna rahvusringhäälingu ülevõtmise operatsioonis? Te olete tegelikult ju olnud Reformierakonna poliitilise vägivalla ohver – eelmisel aastal. Nüüd, praeguses olukorras ma tahan teile öelda, et Isamaa seisab kõigi sotsiaaldemokraatide, naiste ja meeste eest siin Riigikogus. Me ei lase teile teha selles Stockholmi sündroomi olukorras liiga. Ja minu sõnum teile: te olete vabad. Te ei pea olema Reformierakonna täidesaatjad, neil on olemas poliitiline abimajand, Eesti 200, neile sellest täiesti piisa. Te ei pea olema tegelikkuses see täidesaatev asutus poliitilisele jõule, mille võimul olemise tsükkel on määratud – eeldatavalt, kui Eesti mehed ja naised annavad õiglase kohtuotsuse – loetud kuude pärast lõppema. Nii et Isamaa seisab selles lahingus ka teie eest, ka teie valijate eest, et te ei oleks Reformierakonnaga sõltlassuhtes, et te tunneksite ennast vabana. Me laseme teid vabaks. Käituge oma seisukohtade järgi! Teil on õigus parlamendiliikmetena mitte Reformierakonna diili osa olla. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, ma saan aru, et teil on nüüd soov vastusõnavõtuks. (Saalis on suur sumin.) Okei, see on nüüd kõige viimane vastusõnavõtt. Rohkem ma enam vastusõnavõtte ei võta. Tanel saab võimaluse vastusõnavõtuks, fraktsioonide vastusõnavõtud on kõlanud. Head kolleegid, see on kõige viimane vastusõnavõtt. Tanel Kiik, palun! Ja siis me läheme muudatusettepanekute juurde. Tanel Kiik, kaks minutit.

Jaa, kuna olen ka ikkagi üks selle eelnõu algatajatest ja meie, sotsiaaldemokraatidena seisukohti tõepoolest korduvalt mainiti nii puldist kui ka hiljem, siis on mul igati paslik see vastusõnavõtt pidada. 

Siin kõlas mitu korda, et me oleme kuidagimoodi, mis iganes, kaaperdada lasknud või muu taoline, kuna meie eelnõu oli lühem. See on väga huvitav arusaam. Kui näiteks Eesti Vabariigi põhiseadus on lühem kui võlaõigusseadus, kas see tähendab seda, et põhiseadus on kuidagi vähem oluline? Ehk tegelikkuses meie eelnõu võib olla lühike, aga eelnõu, nagu ütles ka erakonna esimees, on tuumakas ja on väärtusküsimustes väga põhimõtteline. See, et meie eelnõu algne sõnastus on täiel mahul säilinud, 100% ulatuses, ongi see põhjus, miks me seda eelnõu jätkuvalt toetame. Täiendavalt ekspertidega seotud seisukohtade täpsustamine on meie hinnangul pigem väiksemat laadi muudatus, seda enam, et see, et eksperdid ei tohi olla mõne erakonna juhtivliikmed näiteks, on igati paslik ja konkurss annab samamoodi sellele ainult juurde. (Saalis räägitakse.) Kui kolleegid jõuaksid natuke aega vahepeal kuulata – inimesel on kaks kõrva ja üks suu, eks ole, vahepeal tuleb kuulata ka natuke aega –, siis ütlen, et see ekspertide kaasamise osa on minu arvates täiesti adekvaatne.

Mulle tundub ikkagi, et Isamaa sõnavõttudest kõlab läbi kaks asja. Üks on selline teadmine ja arusaam, et kui ise saaks, siis küll teeks, eks ole – seda on väga selgelt tunda –, ja kahtlustatakse teisi alati selles kõige halvemas, tihtipeale vastavalt sellele, mis on enda väärtusruum. Üleüldse, kui ma kuulen Isamaad rääkimas meedia tasakaalustatusest, meedia objektiivsusest ja meedia sõltumatusest, siis ma arvan, et ma pole ainukene, kellel tekib ikkagi muie silme ette. Oleme ausad, Isamaa ja poliitiliselt sõltumatu meedia on ikkagi teisel pool sellist kiike. (Naer saalis.) 

(Naerab.) Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle konkreetse eelnõu kohta on laekunud viis muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on laekunud kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist kümme minutit vaheaega. (Protestivad hääled saalis: "Ei ole viisakas niimoodi …")

Hästi. Head kolleegid, me peame seda ettepanekut hääletama. Ja enne hääletust on kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

Head kolleegid, oleme eelnõu 819 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 44 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. 

Teine muudatusettepanek, mille on esitanud kultuurikomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletamist kümme minutit vaheaega.

Aitäh! Me peame seda ettepanekut hääletama ja enne seda kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

Isamaa fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 58 Riigikogu liiget, vastu 2 ja 1 on erapooletu. Ettepanek leidis toetust. 

Enne kui läheme edasi, ma võtan need kolm protseduurilist küsimust. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Aga see protseduuriline küsimus oli enne seda vaheaega, kellelgi kolleegidest tekkis küsimus. Ma tahtsin küsida, mis see tähendab, et kellel on lühem ja kellel on pikem. Kas nii hommikul vara juba …? 

Aitäh! Aga ma ei saa teie küsimusest aru, nii et ma ei saa seda protseduuriliseks lugeda. 

Helir-Valdor Seeder, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, auväärt juhataja! Minu protseduuriline küsimus on tõesti protseduuriline ja ma püüan paremini aru saada sellest praktikast, mida me siin viljeleme. Nimelt, hea kolleeg Tanel Kiik sai vastusõnavõtuks sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Minu teada ta ei ole Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige, ta on äärmisel juhul assotsieerunud liige. Milline see praktika hakkab meil olema? Kas igaüks võib suvalise fraktsiooni nimel sõna võtta?

Aitäh! Praegusel juhul ta sai sõna küll selle eest, et tema seisukohti mainiti, ta on üks eelnõu algatajatest. Kuna see pingpong käis siin nii pikalt ja ma vahepeal siin hiliste öötundide tõttu ei kuulanud kogu seda asja, siis Lea Danilson-Järg sai vastusõnavõtu. Selle peale te panite ka ise käe[märgi] püsti. Aga siis me lihtsalt lõpetasime selle asja ära. Meie RKKTS ja kollane raamat ütlevad selgelt, et kui kellegi nime või kellegi seisukohti mainitakse, siis võib istungi juhataja anda vastusõnavõtu. Aga kui te, head kolleegid, arvate, et vastusõnavõtte antakse liiga palju, siis edaspidi me piirdume nimega. Siis istungi juhataja otsustab, kellele ta [sõna] annab, kellele mitte, kui te arvate selliselt. 

Urmas Reinsalu, ka küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Oh, see oli kõik nii keeruline! Tähendab, ma küsin selle kohta, mille üle meil oli tegelikult heatahtlik dialoog esmaspäeval, päevakorra kinnitamise ajal. Siis ma küsisin selle kohta, et komisjon on võtnud vastu otsuse mitte katkestada selle eelnõu lugemist. Nüüd me hakkame seda hääletama, sealhulgas Isamaa katkestamisettepanekut. Kuid Riigikogu juhatuse kinnitatud veebruaris 2012 eelnõude menetlemise protseduur ütleb punktis 9, et kui eelnõus on tehtud ulatuslikke sisulisi muutusi – ja seda arutelu käigus selgus ka proua Kersna ja ka teiste fraktsioonide repliikidest, sest siin oli vägagi palju mõtteid –, ja me kinnitasime ka, et meie eesmärk oleks olnud, kui me saaksime seda teha, esitada ka sisulisi ettepanekuid selle kahe lugemise vahel muutunud või täienenud eelnõu kohta, siis eelnõu lugemine katkestatakse. 

Ja minu küsimus. Meil esmaspäeval jäi arutelu õhku. Te ütlesite, et vaatame seda siis, kui sündmused juhtuvad. Aga nüüd on sündmused juhtumas või õigemini kulmineerumas, hommikutundidel. See tähendab seda, et komisjon on, nagu me teada saime, jäänud oma seisukoha juurde ja ettepanek on mitte eelnõu lugemist katkestada. Minu hinnangul on see vastuolus juhatuse enda kirjutatud reeglitega. Tõsi, juhatus persooniti on muutunud aastate jooksul. Aga ma palun teie kui Riigikogu esimehe hinnangut. Kas teie hinnangul tuleb juhatuse kinnitatud heast tavast ka selle eelnõu menetlemisel juhinduda?

Aitäh! Ma saan aru, et enne mind [istungit] juhatanud juhatuse liige on oma selgitused andnud, öelnud, kuidas tema seda näeb. Samas, komisjon on oma väga selgeid seisukohti väljendanud. Ja komisjonil on ikkagi väga suur enesekorraldusõigus kõikides küsimustes. See on ainult üks muudatusettepanek, mille me oleme ka läbi hääletanud. Ma ei saa öelda, et see oleks nüüd väga suuresti kogu seda eelnõu muutnud. Ma saan kinnitada seda, mida ka juba juhatuse liige, kes enne mind siin istungit juhatas, on öelnud. 

Urmas Reinsalu, ma võtan selle kõige viimase protseduurilise küsimuse ja siis me läheme muudatusettepanekutega edasi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ei, mu küsimus ei olnudki, härra Riigikogu esimees, mitte selle kohta, mida ma küsisin enne teid istungit juhatanud härra Allerilt. Ma ei küsinud ka sisulist hinnangut ei kultuurikomisjoni otsuste kohta protseduuriliselt ega tegelikult ka selle eelnõu või muudatusettepanekute sisu kohta. Loomulikult, te viitate sellele, ma eeldan, et see on komisjoni pädevus ja sellele pädevusele allumise või vastustamise kohta kujundab seisukoha täiskogu. Ma küsisin teilt lihtsa küsimuse: kas teie hinnangul Riigikogu juhatuse kinnitatud tava eelnõude hea menetlemise kohta, sealhulgas punkt 9, laieneb ka selle eelnõu menetlemisele? See on minu küsimus. Ma ei küsi selle eelnõu sisu kohta.

Aitäh, hea Urmas! Sa tead väga hästi, et eelnõude menetlemise hea tava on juhatuselt komisjonidele soovituslik. Komisjonid on ikkagi need institutsioonid, mis ühel hetkel arutavad kogu seda küsimust ja temaatikat põhjalikult ning kujundavad oma seisukoha. Ma olen juba eelnevalt ka rääkinud sellest, et komisjonide enesekorraldusõigus on väga suur. 

Aga läheme nüüd edasi muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanek nr 3, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek nr 5, esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Oleme eelnõu 819 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 819 teine lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks Isamaa fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Nad teevad ettepaneku Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 819 teine lugemine katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama ja asume selle hääletamise ettevalmistamise juurde. Ehk siis kaks minutit saalikutsungit. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 53, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 819 teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 19. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud töölepingu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 837 teise lugemise jätkamine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo. Palun!

Hea Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Töölepingu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse teise lugemise jätkamine. Vastupidiselt eelmenetletud eelnõule tulenevalt sellest, et eelnõus olid olulised muudatused, katkestas komisjon konsensusliku otsusega teise lugemise ja määrati ka uued muudatusettepanekute esitamise tähtajad. Käesoleva aasta 27. maiks saime muudatusettepanekud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja Riigikogu liikmetelt Jaak Aabilt, Tanel Kiigelt, Ester Karuselt ja Züleyxa Izmailovalt. 

Ühtlasi pöördus komisjon 17 asutuse ja organisatsiooni poole, et nad saaksid täiendavalt oma seisukohti kujundada. Me saime seitse kirjalikku arvamust. Arvamuse esitajad kutsusime ka komisjoni istungile täiendavaks kaasamiseks. Muudatusettepanekuid oli kokku 12. Juhtivkomisjon vormistas ka ise muudatusettepanekud nendel teemadel, mis olid varasemalt, enne katkestamist juba siia lisatud, aga mille puhul vastutav ministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, tegi suures osas peaasjalikult tehnilisi täiendusi. 

Meil on sisuliselt selle eelnõu puhul olukord, kus me oleme konsensuslikult toetanud kõiki neid muudatusettepanekuid, mis tulid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt ja vormistati juhtivkomisjoni muudatusteks ning mis puudutavad kahe direktiivi ülevõtmist. Üks on palkade läbipaistvuse direktiiv ning teine läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste direktiiv. Nendes küsimustes toimus arutelu nii kaasatavate kui ka komisjoni liikmete vahel. Üldine hoiak on see, et on küll hea, et need direktiivi sätted palkade läbipaistvuse kohta on saanud eelnõusse, aga et siin on kindlasti tarvis seadusandjal veel tööd teha, et tööturul haavatavamad oleks paremini kaitstud. 

Nüüd muudatusettepanekud. Nagu ma ütlesin, neid oli 12. Neljas ja kuues on esitatud eelnimetatud Riigikogu liikmete ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt. Need puudutavad eelnõu esialgset osa, mis on seotud noorte töötamise tingimuste leevendamisega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja valitsus panid ette pikendada noorte töötamise aega koolivaheaegadel. Sellest sättest soovivad muudatuse tegijad loobuda. [Oli veel] enne katkestamist Eesti 200 ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni tehtud muudatusettepanek, mis puudutab alkoholiga seotud töötamist vähemalt 16-aastaseks saanutel ja täiskasvanu järelevalvel. Ka sellest muudatusettepanekust soovivad ettepaneku tegijad loobuda.

Juhtivkomisjon tegi menetluslikud otsused ja ettepanekud. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil ehk siis tegelikult eile. Otsus ei olnud konsensuslik, poolt oli 6, vastu 1, erapooletuid 2. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele 17. juunil ja viia läbi lõpphääletus. Siin jäi üks komisjoni liige erapooletuks, poolt oli 7 komisjoni liiget. Toimus ka täiendav komisjoni arutelu 8. juunil, kus komisjon kiitis heaks eelnõu teise lugemise jätkamise menetlusdokumendid. Ja täiskogus on esindaja Signe Riisalo jätkuvalt teie ees, valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Küsimusi on. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Küsimus puudutab, nagu ilmselt aimata võid, neid kahe lugemise vahepeal, seega pärast katkestamist ja ka enne katkestamist, kui täpne olla, tulnud muudatusettepanekuid. Kas see on sinu hinnangul kooskõlas hea poliitilise tava ja kultuuriga, et tehakse väga laiaulatuslikke põhimõttelisi muudatusi, mida algses kooskõlastusringis tegelikult huvirühmadega läbi ei räägitud, konsensust ei saavutatud? Ma loomulikult ei pea silmas mitte palkade läbipaistvuse [ettepanekut], mida me kahtlemata toetame, vaid just nimelt seda seisukohta, et võiks võimaldada noortel senisest varem ehk juba alaealisena hakata alkohoolseid jooke valmistama, käitlema, pakkuma, serveerima ehk tegelikkuses suurendama noorte kokkupuudet alkohoolsete jookidega. See on vastuolus riigi senise alkoholipoliitikaga. Kas sa pead seda heaks poliitiliseks kultuuriks ja tavaks? Ja teine küsimus ka. Hoian aega kokku, küsin ühekorraga: mida sellest arvavad Sotsiaalministeerium ja tänane sotsiaalminister?

Suur aitäh! Nii nagu sa Riigikogu liikmena väga hästi tead, Tanel, on Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel õigus esitada muudatusettepanekuid. Seda õigust kasutasid kaks fraktsiooni ühiselt, tehes ühise muudatusettepaneku. Selleks, et me saaksime seda teemat ka põhjalikumalt arutada, toimus meil tegelikult ju kaks kaasamisüritust. Mõlema kaasamisürituse ajal esitati nii ühe- kui teisesuunalisi seisukohti ja samamoodi on ka kirjalikud seisukohad, mis osalt on pooldavad ja osalt mittepooldavad. 

Juba enne esimest lugemist oli sotsiaalkomisjoni laekunud seisukoht, mis tegelikult tähendas palvet panna eelnõu esialgsesse versiooni, mis oli kooskõlastusringil, tagasi seesama alkoholikäitlemise säte. Seda on toetanud Eesti Hotellide ja Restoranide Liit, seda on toetanud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja noorteühenduste liit. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei ole seda vaidlustanud, samuti mitte õiguskantsler, Statistikaamet ega Tööinspektsioon. Nii et selles mõttes on terve hulk neid osapooli, kes on olnud selle muudatusettepaneku pooldajad. Tõsi, oli ka neid, kes ei olnud pooldaval seisukohal. Eesti tubaka- ja alkoholikahjude vähendamise koda esitas oma seisukoha, millele oli alla kirjutanud kolm organisatsiooni: Lastekaitse Liit, Eesti Ametiühingute Keskliit ja Feministeerium olid need, kes olid vastupidisel seisukohal, et noortele vanuses 16–18 ei võiks ka täiskasvanu järelevalve all anda täiendavat võimalust töötada ametikohtadel, kus alkoholiga kokku puututakse. 

Mis see teine küsimus oli? (Saalist täpsustatakse.) Ahah, okei, jah. Ministri seisukoht, kui ma olen temaga sellest rääkinud, on olnud selles osas toetav, mis puudutab [alkoholi] lauda viimist ja lauast toomist. Aga ta ei ole toetav selles osas, mis puudutab kokteilide segamist. Ministeeriumi seisukoht on olnud riske väljatoov. Nii nagu sa komisjonis ka hästi kuulsid, tugines ta Sotsiaalministeeriumi uuringutele. 

Olen vahepealsel perioodil kamminud läbi hulga erinevaid uuringuid. Mul ei ole õnnestunud tuvastada mitte ühtegi fakti selle kohta, et sellest sünnib suurem kahju, kui 16–18-aastane täiskasvanu järelevalve all töötades alkoholiga kokku puutub. Ja komisjonis me oleme ju arutanud seda, et noorte tööpuudus on suur, aga enamasti on just teenindussektor see, kus esmane töökogemus saadakse. Pigemini on see hea, kui nad saavad töötada olukorras, kus nendele laieneb kogu tööõiguse kaitse, selle asemel et seda tehakse mustalt. Ja oleme ka komisjonis korduvalt rääkinud, et tegemist ei ole kohustava sättega, vaid võimaldava sättega. Noor otsustab kõigepealt ise, kas ta soovib seda, kas see töö sobib talle. Ta ise teeb selle otsuse või annab nõusoleku tema vanem või eestkostja ja siis vaatab selle üle veel Tööinspektsioon. Pluss see, et tööandjal on ka loomulikult kohustus tagada sobivad tingimused.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kui populaarne see [lähenemine] on, aga mulle tundub noortele võimaluse loomine mõistlik, eriti kui see [töö] toimub täiskasvanud inimese järelevalve all. Ma ei tea, kas ma ei pannud hästi tähele või selles kirjelduses läks midagi segamini. Te [ütlesite], et enne teisele lugemisele siia saali tulekut tegid Reformierakond ja Eesti 200 muudatusettepaneku, ja siis ütlesite, et muudatusettepaneku tegija võttis selle tagasi.

Ei-ei.

Kas te siis rääkisite vahepeal mingitest teistest muudatusettepanekutest, mis on nüüd tulnud? Ma pean ütlema, et kui ma seda teie ettekannet kuulasin, siis võib-olla mul jäi mõni lause kuskil alguses tähele panemata. Aga kuna neid teisi lugemisi on meil mitu, siis kes milliseid ettepanekuid tegi ja kes midagi tagasi võttis? Äkki saate seda täpsustada, et saabuks selgus?

Saan kindlasti. Ma võisin olla tõesti konarlik oma väljenduses, ma vabandan, aga magamata öö on jätnud oma jälje. Ent pole hullu, selgitan siis korra uuesti. Esialgse eelnõu kohta tuli Eesti 200 ja Reformierakonna fraktsiooni muudatusettepanek, mis sisaldas sedasama alaealiste poolt alkoholi käitlemist: vanuses 16–18, täiskasvanu järelevalve all. Aga sellesse eelnõusse tulid ka muudatused, mis puudutasid palkade läbipaistvuse direktiivi ülevõtmist. Ja kuna need olid hoopis teisest ooperist ja mahukad, siis komisjon otsustas, et me katkestame teise lugemise, anname kõikidele osapooltele võimaluse aru pidada ka lisandunud direktiivi sätete ülevõtmise üle. Nii komisjoni liikmetel kui ka kõikidel huvi[rühmadel pidi see võimalus samuti olema], kuigi ministeerium oli teinud koosalastusringi nende sätete [teemal]. 

Peale seda, kui teine lugemine sai katkestatud, laekus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja eelmainitud fraktsioonitute liikmete muudatusettepanek, millega taheti tagasi võtta Reformierakonna ja Eesti 200 muudatusettepanek ning muuta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esialgset seadusesätet, mis andis alaealistele õiguse vaheaegadel pikemat aega töötada. Kas on selge?

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tahan kõigepealt sind tänada. Kui me eelneva eelnõu arutelul vaidlesime selle üle, kas teine lugemine tuli katkestada või mitte, siis sinu juhtimisel see otsus tehti. No sotsiaaldemokraatide mälu on lühikene, aga eks nad ole värsked sotsiaaldemokraadid ka. Nad lubasid juba 2017. aastal 16-aastased valima. Kui nad valida võivad, aga tööd teha ei tohi, siis on [asi] muidugi keeruline. Mina toetan ka seda ettepanekut, et noored saaksid tööd teha. Ja eriti hea on see, et on ka kohustus, et täiskasvanu seal kõrval on, siis ei teki muret. Muidu võivad tekkida erinevad mured. Sa mainisid, et 12 muudatusettepanekut on tulnud ja ministeerium on kaks direktiivi sinna juurde pannud. Kust need direktiivid sinna tekkisid ja mis nende direktiivide sisu on? Kas sa äkki lühidalt ütleksid?

Kaks direktiivi, jah. Need on palkade läbipaistvuse direktiiv ja läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste direktiiv. Sätted, mis [eelnõus] on, on seotud loomulikult eeskätt sellega, et me peame need direktiivid üle võtma. Valitsus otsustas neid mitte täies mahus üle võtta, vaid see on umbes kaks kolmandikku mõlema direktiivi mahust, mille me oleme Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekul komisjoni muudatusettepanekutena siin vormistanud. Seni oli soolise võrdõiguslikkuse seaduses kohustus maksta võrdset palka võrdse töö eest sõltumata soost, aga see säte viidi töölepingu seadusesse, sest tööandjad kurtsid, et eri seadustest kõiki reegleid leida on ülimalt keeruline. Lisaks oli seal sätestatud, et enne töövestlusele minekut peab olema inimesele avalikustatud kas tema palga suurus või palgavahemik. Mis puudutab palgapeeglit – see on välja töötatud IT-lahendus, abistamaks tööandjaid, et jälgida oma ettevõttes võrdse palga printsiipi –, siis ka selle kasutamine avatakse koos Statistikaametiga võimalusena, mitte kohustusena tööandjatele. Mõned selles laadis muudatused olid seal veel.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Sotsiaalministri seisukoht tundub ka sümpaatne. Kas te arutasite seda [ja kui ei arutanud], siis miks ei arutatud, et teha mingisugune vahe alkoholi käitlemisel? Seesama, et näiteks viia lauda on võib-olla okei, aga kokteile valmistada ei ole päris okei. Kas sellised argumendid kõlasid ja kui kõlasid, siis miks sellega edasi ei mindud? 

Ja ma küsin ka aja kokkuhoiu mõttes seda, et Tööinspektsiooni aeg, millal nad peavad otsuse tegema, väheneb, samas alaealiste tööle minek muutub palju paindlikumaks ja võib-olla see isegi suureneb. Milleks see otsus? Minu loogika järgi on nii, et kuna ikkagi päris väikesed võivad ka edaspidi minna näiteks vanemate juurde või kuskile mujale tööle, siis mulle tundub, et Tööinspektsioonil peaks pigem olema rohkem aega, et tuvastada võimalikud ohud ja olla kindel, et laps läheb ikkagi turvalisse keskkonda tööle. 

Ma alustan teisest küsimusest. Esiteks, me räägime laste töötamise puhul koolivaheaegadel töötamisest, mis tähendab seda, et see periood, mil nad töötavad, on üsna lühike. On ülioluline, et need otsused tuleksid kiiremini, sest vastasel juhul on vaheaeg juba möödas. Ja seadusemuudatused tegelikult võimaldavadki tööle asuda ka enne, kui on Tööinspektsiooni otsus tehtud. Ma rõhutan siin, et töötamine on eeskätt lapse enda soovil ja vanema nõusolekul, Tööinspektsioon vaatab selle üle. 

Nüüd see arutelu Sotsiaalministeeriumiga. Ei, suures osas me tegelikult ju Sotsiaalministeeriumiga arutelusid ei pidanud, sellepärast et see ei olnud Sotsiaalministeeriumi esitatud seadus[eelnõu], vaid [valitsuse nimel] Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esitatud seadus[eelnõu]. Seda eelnõu oli pikalt ette valmistanud just Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle esialgses eelnõu versioonis olid need sätted täpselt sellel kujul, nagu nad on täna eelnõus sees. See läbis niimoodi ka kooskõlastusringi ja läks niimoodi valitsusse, kus tegelikult ei jõutud kompromissile. Ja selleks, et see eelnõu tervikuna edasi liiguks, tuli sealt välja selline lahendus. 

Nagu ma enne kolleeg Tanel Kiigele vastasin, Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel on õigus teha eelnõus muudatusi. Selle muudatuse, mis oli läbi kaalutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ning läbinud ka kooskõlastusringi ja saanud loomulikult erinevaid seisukohti, me muudatusettepanekuna ka esitasime. Komisjon seda eranditega toetas ja täna on see eelnõus sees sellisel kujul, nagu me siin rääkinud oleme.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma vabandan, kui ma selle direktiivi nimetusega eksin, aga te alguses viitasite läbipaistvate ja töömahukate töösuhete direktiivi puhul, et see võetakse üle osaliselt ja igal juhul tuleb edasi tegeleda haavatavamate tööturul osalejate probleemide jälgimisega ja nende olukorra parandamisega. Aga milles need [probleemid] seisnevad? Kas direktiiv ise oleks andnud võimaluse juba täna paremini nende haavatavamatega tegeleda või see tegelikult ei andnud lahendust, et nii või teisiti me peame neid töösuhteid tulevikus täiendavalt jälgima ja reguleerima?

No töösuhteid tuleb jälgida nii või naa. Riik on neid reguleerinud ja ma loodan, et me reguleerime neid täpselt nii vähe, kui on vaja, ja nii palju, kui on vajalik, et inimesed oleksid kaitstud ja et ettevõtlusel oleks võimalik areneda.

Peaasjalikult käib ju jutt soolisest palgalõhest. See on tegelikult see teema. Kahe viimase aasta võrdluses on sooline palgalõhe küll protsendipunkti võrra paremaks läinud, aga statistilises võrdluses Euroopa Liidu riikidega me positsioneerume ikkagi viimastel kohtadel. See on tegelikult see teemade ring, mida tuleb jätkuvalt edendada. Ma ei arva, et siin oleks ainult seadusepügalate abil võimalik lahendusi leida. Ma usun, et väga palju on kinni hoiakutes. Ent ma sellesse diskussiooni ei laskuks, eelmise eelnõu menetlemine näitas, kui tuliseks see minna võib.

Helmen Kütt, palun! 

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõu on menetletud kahtlemata korrektselt. On katkestatud ja tehtud muudatusettepanekuid, ka uuesti on neid võimalik olnud esitada. See on kõik okei. Lastekaitse Liit pöördus Erkki Keldo poole juba siis, kui see eelnõu oli arutamisel ja kaasamisringil. Lastekaitse Liidu kirjast on selgelt lugeda, et nad muu hulgas juhivad tähelepanu kavandatavale muudatusele, mis puudutab seda, et alates 16. eluaastast on noortel lubatud töötada toitlustus- ja teenistusettevõtetes ametites, mis on alkoholijoogi valmistamise ja müügiga seotud. See eelnõu on vastuolus riigi strateegiadokumendiga "Alkoholitarbimise vähendamise arengusuunad 2025–2035". Tuuakse välja mitu punkti. Esiteks, ebaturvaline keskkond, samuti alkoholitarbimise normaliseerimine ja alkoholi võimalik suurem kättesaadavus, ka kokkupuude joobes klientidega. Mina küsingi, kuidas sina sellesse vastuolusse suhtud. 

Ma tuletan meelde, et ma esindan siin praegu komisjoni ja selgitan seda, mis teise lugemise eel komisjonis toimus. Komisjon ei arutanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kirjavahetust erinevate organisatsioonidega ja ma päriselt ei tea selle kirja sisu. Kuulen siin teie käest, aga ma käigupealt komisjoni seisukohta kujundama kindlasti ei hakka. 

Samal ajal, nii nagu ma juba varem ütlesin, Eesti tubaka- ja alkoholikahjude vähendamise koda saatis oma pöördumise kolme organisatsiooni allkirjaga. Üks nendest organisatsioonidest oli Lastekaitse Liit ja nende seisukoht seda sätet ei toetanud. Sellest ma olen teadlik ja seda ma olen siin ka täna puldist kõva häälega öelnud. 

Teisalt, kui me räägime nendest noortest, keda see säte puudutab, vanust 16–18, siis Eesti Noorteühenduste Liit on oma kirjas kinnitanud, et nad toetavad töölepingu seaduse muudatusi ja leiavad, et alates 16. eluaastast tuleks lubada teenindussektoris alkoholi käitlemist. Nende esindaja oli ka meie komisjonis. Nii et arvamusi on erinevaid.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma pean veel kord kiitma, et üle pika aja tunnen ma ennast väga hästi siin ka ettevõtjana. Kui sotsid olid eestvedajad, et valida võivad ka 16-aastased, aga nüüd ei taha, et nad tööd võiksid teha, siis see on natukene probleemne. Ma loodan, et nendel ei ole mitte kellelgi kodus mitte ühtegi alkoholipudelit, sest äkki siis võib midagi juhtuda.

Aga ma küsin ikkagi nende direktiivide kohta. Sa mainisid, et kui ma kellegi tööle võtan, siis ma pean talle ette ütlema, kui palju ta palka saab. Aga ma arvan, et kui kolm tublit inimest tuleb ja, ütleme, Helmen on kaks korda parem kui kaks teist konkurenti, siis ma kindlasti pakuksin Helmenile rohkem palka. Kuidas see süsteem nüüd peaks kehtima? Ma arvan, et päris elu ei käi nii. Ega töökohal ei ole hind, vaid inimese võimekusel on hind. Kui keegi on ikka väga tubli ja saab hakkama, no ma ei tea, poole rohkema tööga, siis maksaks talle ka poole rohkem. Riigikogu liikmed saavad küll sõltumata sellest, kas keegi on meesterahvas või naisterahvas, ühepalju palka, aga eraettevõtluses kindlasti vaadatakse töövõimekust ja tulemust.

Need on natuke erinevad asjad. Mis on lõplik palgakokkulepe, milleni jõutakse, ja kui palju palka makstakse? Loomulikult makstakse palka tehtud töö eest. Üldine printsiip, mis on soolise võrdõiguslikkuse seadusest töölepingu seadusesse toodud, on see, et võrdse töö eest makstakse võrdset palka. 

Aga see, millest mina räägin, on töövestlusele minemine. Töövestluse eel tuleb inimesele teada anda, et taolisel ametikohal on meie ettevõttes või organisatsioonis palgavahemik nii- ja niisugune. Inimene teab, millega ta arvestab. Seal on tegelikult veel sätteid. Kui varasemalt oli võimalus tööandjal keelata, et inimene ei tohi oma palka avalikustada, siis see keeld on selle seaduse ühe sättega maha võetud. Inimene võib vabalt oma palgast rääkida, kui selline kokkulepe on tööandjaga sõlmitud ja palga suurus teada.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh ülevaate eest! Tähendab, küsimus on selles, et meil on väga kiiresti kasvanud just noorte tööpuudus, mis on praegu Euroopa tipus. Selles on oma osa [mänginud] ka sisenõudluse kahanemine viimastel aastatel, mis puudutab just teenindavat ja kaubandussektorit, kus noorte hooajalised ajutised töökohad olid varasemalt olemas. Sa mainisid kahte kaasamisringi, mis tehti. Kas seal kerkis tegelikkuses esile niisugune relevantne käsitlus, mis probleem ikkagi on noorte tööpuuduse kasvu [põhjus]? Ja kui me vaatame seda ettepanekute, tööõiguslike regulatiivsete leevenduste kataloogi, siis milline on kvantitatiivne ülesandepüstitus, et seda tööhõivet tasakaalustavalt kasvatada? Ma oletan, et see võiks olla [eelnõu] eesmärk lisaks muudele kaalutlustele, inimeste sissetulekute parandamisele ja muule.

Neid selgitusi, jah, tõepoolest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium andis, vastates komisjoni liikmete küsimustele. Põhjused on suuresti seotud sellega, et noored töötavad sagedasti piiratud ajal ja et teenindussektoris on hooajalised tööd. Ja kuna muu hulgas on COVID – ja mitte ainult – tegelikult seda sektorit kõige rohkem räsinud või tagasi tõmmanud, siis on ka noorte võimalus seal oma esimesi töökogemusi saada kahanenud. See on üks põhiline [põhjus]. 

Ega seda, kui palju see tegelikult mõjutab, ei osanud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eksperdid meile öelda. Me oleme ju praegu tegemas mitut meedet korraga, nii et ka tagantjärgi hinnates on küsimus, milline nendest muudatustest on peamise mõjuga. Aga kui laiemalt vaadata, siis näeme, et töötukassa tegeleb ju karjäärinõustamisega ja tööandjale toetuse maksmisega, kui tegemist on noore inimese esimese töökohaga. Ja seal on mitmeid muid meetmeid, millega soodustatakse aktiivselt noorte tööhõivet. Paraku sellele vaatamata me näeme, et tegelikult on trend halvenevas suunas, mis paneb küsima – väga põgusalt tõesti käis see ka komisjonist läbi –, milline on noorte ettevalmistus tööturule tulemiseks ja mis võimalused on haridussüsteemi ja ettevõtjate vajaduste vahel seose loomiseks. .

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Väga kahetsusväärne! Minu küsimus [tulenes] sellest, et täpselt sedasama teemat ja neid küsimusi arutati komisjoni ka istungil, ja ma viitasin, et [muredega] on pöördutud ka varem. Tõepoolest ei pidanudki sotsiaalkomisjoni juht sellest teadma, aga need teemad olid kõik laua peal arutusel, nende kohta oli küsimusi. Võib-olla võiks komisjoni protokolli põhjal [vastata], mitte lihtsalt mulle teatada, et me ei arutanud Erkki Keldole saadetud kirja. See tegelikult ei ole mõistlik ega ka väga väärikas küsija suhtes.

Aitäh! Ma väga vabandan, aga ma tõesti ei mäleta, et me oleksime ministrile saadetud kirja arutanud. Ma päriselt ei mäleta seda. Ma päriselt ei mäleta seda! Ja andke mulle andeks, aga hommikul 6.20, mitte silmatäitki magamata, ma päriselt ei mäleta ja ma ei saa seda vastata. 

Mis puudutab komisjoni tööd, siis komisjon tegelikult oma otsustes lähtub nendest kaasamistest ja nendest kirjadest, mida meie oleme küsinud. Ja ma ütlesin, et teisel kaasamise ringil me saatsime 17 kirja välja erinevatele ametiasutustele, organisatsioonidele ja osapooltele. Seitse nendest vastas. Ja ma ütlesin ka, et nende hulgas oli Lastekaitse Liit, kes oli jätkuvalt samal positsioonil, nagu te siin välja tõite. Ma ei ole mitte midagi varjanud, aga ma ei mäleta seda diskussiooni ja ma väga vabandan.

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Muudatusettepanek nr 8 tekitab minu jaoks küsimusi. Esiteks, kas see nõue, et enne värbamisvestlust tuleb põhipalk avaldada, tuleneb Euroopa Liidu õigusest või on see meie omaalgatuslik plaan? Ja mida võiks tähendada see "vahemik"? Põhipalga või selle vahemiku kohta tuleb kirjalikus taasesitamist võimaldavas vormis info anda. Kas see vahemik võib olla ka näiteks 0 – 10 000? See ei ole ju kuidagi määratletud, selle võib vist väga umbkaudselt kirja panna. Mis mõte sellel sel juhul on?

Konkreetselt 8. muudatusettepanek on tõepoolest direktiiviga seotud. Ma siin enne ka ütlesin, et on võimalik nende teemadega veel süvitsi minna ja enam reguleerida, ning see on üks teema, mida osa organisatsioone ette heidab. Et tegelikult peaks täpsustama ka seda aega, kui palju enne vestlust tuleb see ette öelda, ja ka neid [palga]astmeid. Aga praegu on see sõnastus selline. Ja eks direktiivi täielik ülevõtmine valitsuse otsuse taha [sel põhjusel] jäigi, et tuleb leida tasakaalupunkt: tuleb ühelt poolt haavatavamaid tööturul kaitsta ja teisalt jätta ettevõtjale paindlikkus ja tegutsemisvabadus. See on tasakaalu otsimise koht. (Saalist öeldakse midagi.) Seda ma olen püüdnud siin mitu korda öelda jah.

Urmas Reinsalu, palun! 

Ma küsin siiski uuesti üle. Sa viitasid siin koroonaviirusele ja teenindus- ja meelelahutussektori [kokku]tõmbumisele, millel kindlasti on olnud oma osa, et tööharjumus [pole saanud noortel tekkida]. Ja sellega on ka muud asjaolud kokku sattunud. 

Aga nüüd ma küsin ikkagi uuesti üle. Viimaste aastate sammud – ma olen lugenud ka hotellide ja majutusasutuste liidu kriitikat, mis puudutab kaudsete maksude koormuse tõusu ja kapitalipuhvrite vähenemist, aga ka Eesti inimeste üldise ostujõu langust. Anna ikkagi palun [vastus], kas arutelus on püütud jõuda sisuni, analüütilise käsitluseni sellest, mis on viimastel aastatel aset leidnud noorte hüppeliselt kasvanud tööpuuduse põhjus. Ja teiseks, mis suunas [tegutsedes] me suudame noorte hõivet ja ka perede toimetulekut [toetada] nii, et nad sellest kriitilisest olukorrast [välja pääsevad]? Ütleme, õlleklaaside pesemine on ju tore, noored saavad rakendust, aga probleem on palju laiem.

Ma saan siiski rääkida seda, mida komisjonis arutati. Me maksusüsteeme ja nende mõju noorte töötamisele komisjonis ei arutanud. Täpselt nii palju, nagu ma oma eelmises vastuses teile kirjeldasin, me seda noorte töötuse probleemi arutasime. See käis läbi mitu korda, aga sellega ei mindud sügavamale. 

Kui rääkida nendest muudatustest, siis tõepoolest, see alkoholi puudutav muudatus ei ole ainuke asi. Need töötamise reeglid on seotud pereettevõttes töötamisega. Kui seni on lubatud ainult kunst, teater, üldse kultuur, mingi valdkond oli veel, siis nüüd on seda laiendatud pereettevõttele, kus alates seitsmendast eluaastast on [töö tegemine] võimalik. Loomulikult vaatab ka selle üle Tööinspektsioon. Koolivaheaegadel, mida siin sai juba mainitud, saab töötada kauem. [Teemaks] oli ka iga-aastase põhipuhkuse õiguse käsitlemine, pluss töölevõtmiseks Tööinspektsiooni loa taotlemise korra lihtsustamine. Need olid täiendavad [teemad]. Alkohol tuli muudatusettepaneku kaudu siia eelnõusse tagasi. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. See on nüüd sõnavõtt fraktsiooni nimel. 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Ma ei räägi pikalt, kuna ma arvan, et me oleme täna siin juba 16,5 tundi tööd teinud, pluss infotund ja muud koosolekud. Täitsa tõsine tööpäev on olnud. Aga meie fraktsioon tõepoolest töölepingu seaduse muutmist mõnes küsimuses toetab, mõnes mitte. Mis puudutab noorte lihtsamat töölesaamist, siis kahtlemata see põhimõte, idee on ju õige. Mis puudutab võrdse palga direktiivi rakendamist, siis sellega me tegelikult tahaksime edasi liikuda suuremate sammudega ehk ambitsioonikamalt, kui on need ettepanekud, mis on koalitsioon sellesse eelnõusse toonud ja meie ette siin hääletusele paneb. 

Me ei saa aga kahjuks nõustuda kahe probleemse küsimusega, mis on peamiselt seotud alkohoolsete jookide käitlemisega alaealiste poolt. Sotsiaaldemokraatide hinnangul, nii nagu ka tervishoiutöötajate hinnangul, nende inimeste hinnangul, kes reaalselt puutuvad kokku alkoholi tekitatud kahjudega, alkoholi liigtarvitamisega seotud probleemidega, ei ole riigi poolt kohane ega adekvaatne suunata noori alaealisena täisealistele jooke ette kandma, neid valmistama ja muul viisil sellises keskkonnas viibima. Me ju tegelikult tahame, et alaealised selles vanuses tegeleksid õppetööga ja puutuksid alkohoolsete jookidega võimalikult vähe kokku. Loomulikult me saame aru, et inimesed nii või naa kodus ja muus keskkonnas alkoholi näevad, aga see on natuke erinev asi sellest, kui me paneme 16–17-aastased jooke valmistama, ette kandma ja muul viisil alkohoolsete jookide käitlemisega tegelema.

Sotsiaaldemokraadid tegid seetõttu muudatusettepaneku see konkreetne punkt eelnõust välja võtta. Komisjonis kahjuks see toetust ei leidnud, suurel saalil on võimalik see viga parandada. See konkreetne punkt, mis tuli sinna Reformierakonna ja Eesti 200 fraktsiooni ettepanekuna pärast eelnõu üleandmist, tuleks sealt välja võtta, et eelnõu oleks rohkem vastavuses algse eesmärgi ja loogikaga. 

Teiseks, me ei toeta põhimõtet, et alaealiste töötajate põhipuhkust lühendatakse tänaselt 35 kalendripäevalt 28 kalendripäevale, mis on ülejäänud tööealiste inimeste tavapärane puhkeõigus. Meie hinnangul on alaealiste puhul teatud täiendavad soodustused põhjendatud ning nende vähendamist ei pidanud õigeks ka mitmed huvi- ja sihtrühmad, kes tagasisidet selle eelnõu kohta andsid, näiteks ametiühingute keskliit.

Mis puudutab kogu seda retoorikat, et me kuidagimoodi suurendame noorte tööhõivet ja aitame noori rohkem tööle selle alkohoolseid jooke [puudutava sätte] maaletoomisega, siis kogu austuse juures ma arvan, et see on demagoogiline, kui me räägime 15–24-aastaste tööpuuduse kasvust, mis on viimase viie aasta jooksul tõepoolest toimunud. See ei ole see toimunud selle pärast, et Eesti riik on kuidagimoodi rangemaks muutnud oma alkoholipoliitikat või tööõigust. Tööõigus ei ole muutunud, probleemid on olnud mujal, erinevad kriisid on kuhjunud. Riigi vaates pole probleemkoht mitte see, et 16–17-aastastel ei ole tööd, vaid see, et täisealistel, eriti nendel, kes ei õpi ega tööta, ei ole tööd. Tuletan meelde, et seesama parlamendikoosseis teatavasti seadustas õppimiskohustuse kuni 18. eluaastani. Selles valguses rääkida 16–17-aastaste sihtrühmast kui probleemsest sihtrühmast, keda tuleb tööle suunata, ei ole minu arvates tegelikult õige. Meie eesmärk on, et noored eeskätt keskenduksid õppetööle. 

Ja kui me räägime noorte tööpuuduse leevendamisest, siis tuleks keskenduda 18+ sihtrühmale ja rakendada siin adekvaatseid meetmeid – on need töötukassa kaudu osutatavad toetusmeetmed või noortele koolituste ja tööampsude kättesaadavamaks muutmine, aga mitte 16–17-aastastele, alaealistele alkohoolsete jookide võimalikult varajane tutvustamine. 

Ma arvan, et see ei ole riigi seisukohalt adekvaatne ja see tegelikult ei lahenda ka seda noorte tööpuuduse küsimust. Ma arvan, et oleks päris naiivne loota või arvata, et see on see muudatus, mis kuidagimoodi toob Eesti noorte kõrge tööpuudusega riikide hulgast tagasi sinna madalasse liigasse, kus me olime tegelikult enne COVID-19 kriisi ja Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Need kaks asja pole omavahel seotud. 

Küll aga me näeme selles muudatuses riske. Ja neid riske on tõepoolest näinud, nagu öeldud, ka alkoholikahjudega tegelevad ühingud, Lastekaitse Liit ja ametiühingute keskliit. Minu teada ka sotsiaalminister seda eelnõu sellisel kujul ja seda konkreetset ettepanekut ei toeta ja ma olen siin temaga ühes paadis. 

Nii et me esitame need muudatusettepanekud hääletamisele ning loodame suurelt saalilt mõistvat suhtumist ja alaealiste toetamist, mitte pimesi koalitsiooni ettepanekute [heakskiitmist]. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Endalgi on veidi imelik tunne, et peaks hakkama valitsust kiitma, aga on paar aspekti, mis minu meelest selle eelnõu puhul on väga positiivsed. Esiteks tõesti see, et kui need mahukad muudatused pandi eelnõusse sisse, siis komisjonis valitses arusaam, et on mõistlik teine lugemine katkestada, et oleks võimalik neid muudatusi [arutada]. Teine positiivne aspekt, millest komisjonipoolne ettekandja rääkis, on see. Liiga tihti ei juhtu seda, et valitsust saab kiita selle eest, et ta direktiivi üle ei võta ja sinna paari vinti peale ei keera, vaid direktiivi suhtutakse veidikese vaoshoituse ja tagasihoidlikkusega. 

On selge arusaam, et kõiki probleeme seadusepügalatega parandada ja lahendada ei ole võimalik. Seesama töösuhete direktiiv, kus põhiliseks probleemiks on see palgalõhe teema – on selge, et lisaks seadusepügalatele ongi vaja hoopistükkis muuta ühiskondlikke hoiakuid ja arusaamist. See, kes inimese tööle võtab, saab ju aru, kelle ta võtab. Inimeste võimed ja võimekus on erinevad ka siis, kui tehakse sama tööd, aga seda on võimalik hinnata ja seda üheselt seadustega reguleerida on väga keeruline. 

Mõningast hämmeldust tekitas ka meie fraktsioonis see küsimus, mis puudutab 7–17-aastaseid – see, millest eelkõneleja kõneles. Minul on küll absoluutselt hea meel, et me püüame järjest rohkem mõelda selle peale, kuidas aidata noortel töötegemist harjutada ja üldse see võimalikuks muuta [näiteks] pereettevõttes. Ma mäletan, et aastaid tagasi kirjeldas mulle üks Saaremaa turismiettevõtja seda, kuidas tal lapselapsed pärast ühte sündmust seal koristasid. Tööinspektsioon tuli kontrollima ja ta sai trahvi selle eest, et ta lubas oma lastelastel seal toimetada kas jäätise või millegi muu eest. Nüüd on võimalik neid töösuhteid vastavalt seadusele reguleerida ja noori ka [tööle] võtta ja riik saab sealt [veidi] maksuraha. Me ju anname endale aru, et kui see toimub pereettevõttes, siis keegi ei pea orja. Eile ma kirjeldasin olukordi, kus platvormid võimaldavad Eestis sisuliselt ka orjatööd teha. Ma arvan, et pereettevõtetes midagi sellist ei toimu.

Me loome noortele töö tegemise võimalusi ja hoiame selle võimalikult avatud ja püüame reguleerida vähe. Minu meelest see pimesiku mängimine, kui me noortel ei luba ka täiskasvanute järelevalve all tegeleda alkoholi käitlemisega – ma arvan, et meil ei ole mõtet peita pead liiva alla. Mitte et ma arvaks, et see pole asi, millega nagunii igal juhul tuleks tegeleda. Aga nii nagu ettekandja ütles, esiteks on see noore valik, teiseks pere valik, kolmandaks peab nõus olema Tööinspektsioon ja lõpuks peab ka täiskasvanud inimene juures olema. Nii et ma arvan, et tekitame need võimalused ja vaatame siis, kuidas [see aitab] noortel tööle tulla. 

Mulle tundub, et see on siiski mõistlikum sellest, mida meie kaheksanda päevakorrapunkti menetlemise alguses Valdo Randpere teatas, et nii paljud noored on töötud, nad võiks minna vangivalvuriteks. Ma arvan, et need võimalused, millest me selles seaduseelnõus ja paragrahvides räägime, on siiski märksa mõistlikum lahendus. Nii et ma küll palun kõigil korra veel neid muudatusi vaadata ja mõelda, ehk siiski on võimalik neid toetada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head ettekandjad! Ma tahaks ka ausalt öeldes sotsiaalkomisjoni ja komisjoni esinaist kiita. Kui me hetk tagasi arutasime ERR-i nõukogu teemat, siis seal ei saadud aru, et kui tehakse väga oluline muudatus, siis tuleks teine lugemine katkestada. Aga sotsiaalkomisjon seda tegi. Neid ettepanekuid, mis sinna sisse on pandud, võib alati arutada ja mõelda, kas need on head või mitte. Aga tegelikkuses on meil Eestis olnud mure, et meie lapsed ei ole harjunud tööd tegema, sest juriidiliselt ei ole neil seda õigust olnud. 

Kui see eelnõu ükskord seaduseks saab, annab see võimaluse, et perefirmas saavad lapsed ausal teel tööd teha ja noored saavad koolivaheajal minna tööle nendesse valdkondadesse, kus suvel tegelikult tööjõupuudus on. Oleme ausad, toitlustusettevõtetes on kõige suurem käive kahel ajal: suvel ja jõulude ajal. Ülejäänud perioodil ei ole neil sugugi lihtne. Aga vahel on neil tööjõudu juurde vaja. Kui mina noor olin, siis ma käisin juba kolmandast klassist alates aianduses kõplamas, tegin terve suve tööd ning teenisin endale esimese fotoaparaadi. Ja nii läks sealt edasi. See on loomulik asi. 

Ma siin Priiduga arutasin seitsmeaastase tööd. Mul on tunne, et on väga hea, kui ma saan oma ettevõttes lapselapsele suvel tööd pakkuda, ja ametlikult pakkuda. Ta saab teha täpselt nii palju, kui palju ta soovib teha. Teda ei koormata üle ega kindlasti ei orjata. Meil peaks ammu olema arusaamine, et me peame oma lapsi kasvatama tööd tegema. 

Mul on naljakas kuulata uute sotsiaaldemokraatide juttu. Nad lihtsalt ei tea, et tänu sotsiaaldemokraatide eestvedamisele võib 2017. aastast juba ka 16-aastaselt kohalike omavalitsuste valimistel hääletada. Me usaldame neile hääletamise õiguse, aga me ei usalda neid neid nii palju, et lubame neil täiskasvanu järelevalve all teatud tööd teha. Tekib küsimus, kas me lihtsalt räägime nii, kuna mingil hetkel see võib poliitiliselt kasulik olla, või me tegelikult tahame [tõesti] selgelt näha, et meie noortest kasvavad tublid tööinimesed. Tööõpe on kindlasti väga oluline.

Mina igal juhul tänan sotsiaalkomisjoni, nad on asja väga tõsiselt võtnud. Ja ma usun, et kui see seaduseks saab, siis paljud Eesti noored saavad rahulikult ametlikult tööle minna ja ettevõtjad, kes neid tööle võtavad, ei pea muretsema, et nad ei saa neid ametlikult võtta. Nüüd saavad. Aitäh!

Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Teema on muidugi tõsine ja vajab avaramat käsitlusviisi. Siin on praegu see regulatiivne keskkond. Me kuulsime eelnõu juhtivettekandjalt, milline oli suutlikkus määratleda noorte tööpuuduse probleemi, mis on hüppeliselt kasvanud. Me oleme Euroopa tipus. See on väga tõsine signaal. Nüüd, siin on rida niisuguseid regulatiivseid samme, aga ma ei kuulnud kvantitatiivseid hinnanguid selle kohta, kui palju see noorte töövõimalusi parandab. Oletus on, et reeglite leevendamine iseenesest peaks olema soosiva iseloomuga. Kuid me peame arvestama ja ausalt hindama objektiivseid tehiolusid, mis on selle tööpuuduse surve taga. 

Miks siis tegelikult noote rakendus on piiratum võrreldes mõne aasta taguse ajaga? Mis on seda tinginud? Esimene kontekst, tuleb tunnistada, on see, millele siin viidati, ehk koroona[epideemia]. Ja kindlasti, kui me räägime väga paljudest ajutistest ja kergematest töökohtadest, siis need on ennekõike teenuste ja kaupade müügi sektoris, mis on suunatud sisenõudlusele. Sisenõudluses on meil olnud viimastel aastatel väga suur tagasilöök, mille on ennekõike põhjustanud mitte niivõrd meie ekspordi ja tootmise potentsiaali langus, vaid just nimelt tarbija ebakindlus. 

See tähendab, et see [mõju], mis on saavutatud regulatiivsete kaudsete maksude koormuse tõstmisega, on toonud kaasa ühe olulise tähelepanuväärse negatiivse kaasmõju, ja see on noorte tööpuuduse kasv, kuna see majandussektor, mis rajaneb sisenõudlusel, on kahanenud. Väga tõsine järeldus! Järelikult me peame arvestama sisenõudluse [vallas] optimismi taastamisel inimeste ostujõu loogikas ka sellega, et see aitab [leevendada] noorte tööpuudust. Järelikult on see eraldi ülesandepüstitus. 

[On ka] teine küsimus, mis on seotud noorte tööpuuduse või noorte rakendumisega. Siin on õigusega kõneletud noorte inimeseks saamise teekonnal tööharjumusest, töökultuurist, osalusest, sooritusest töövaldkonnas ja pingutusest sellega seonduvalt, mis on enesestmõistetavalt väga vajalik. Aga kindlasti puudutab see eriti just suhteliselt väiksema sissetulekuga leibkondi, ka lastega peresid, kus paraku töö tegemine, ka ajutise, niisuguse kergema tööga sissetuleku teenimine ei [tähenda], tuleb tõdeda, mitte üksnes noore [töökasvatust] või siis endale taskuraha teenimist, vaid see on tegelikult panustamine pere elatisallikate kogumisse. See on üks küsimus. Ostujõu langus, mis on viimastel aastatel aset leidnud, on suhteliselt valusalt löönud just nimelt neid leibkondi, kus on ülalpeetavaid täisealiste töötegijate kohta suhteliselt rohkem.  

Kolmas aspekt lisaks meie majanduse kasvu soodustamisele ja perede toimetuleku parandamisele puudutab selles aruelus [eriti just] lastega perede toimetulekut. See on perede kindlustunde taastamine. Selles valdkonnas tuleb paraku tunnistada, et regulatsiooni ülevõtmine eraldivõetuna, [mille puhul] saab öelda, et alaealistel on paremad töövõimalused, ütleme, regulatiivsed töövõimalused, ei asenda kuidagi seda, et me peame panustama sisuliste meetmetega perede toimetuleku parandamisse. 

Me ei ole siin näinud ühtegi sammu. Vastupidi, nii sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna ja Eesti 200 kui ka hiljem härra Michali juhitavas valitsuses oleme näinud süstemaatilist agendat selle toimetuleku demonteerimiseks. Tagajärjed on kehvakesed. Ja neid tagajärgi ei koge mitte riigi poliitiline juhtkond, kes on opereerinud nende otsustega. Tagajärgi kogevad need mehed ja naised ja nende lapsed, kes on pidanud paraku silmitsi seisma reaalsete toimetulekuprobleemidega. 

Nii et Isamaa sõnum on selline, et kuulanud ära proua Riisalo ettekande, on meie üldine hoiak soosiv, mis puudutab selle töölepingu seaduse muudatuste paatost. Me suhtusime tähelepanelikult ka nendesse tähelepanekutesse, mis puudutasid hoiatust, et vaja on tagada rahva tervis ka alaealiste töö tegemisel. See on kindlasti kaalukas aspekt, mida tuleb silmas pidada ja vajaduse korral nende reeglite elluviimisel ka sisuliselt monitoorida. Kindlasti ei tohi suhtuda nendesse ettepanekutesse alavääristavalt. 

Samas me kindlasti oleme seda usku, et piirangute leevendamine praeguses olukorras, kus meil on perede ostujõudu halvendatud, töövõimalusi seoses sisenõudluse vähenemisega on alla tõmmatud ja seda suppi on meil keetnud kolm siin saalis olevat kokka igaüks oma pajanurgas, tundub, et see on praegu ainukene meede, mida valitsus oskab sisenõudluse elavdamiseks ja majanduse kasvatamiseks välja pakkuda. See kindlasti ei ole pehmelt öeldes piisav, aga loomulikult on mõistlik see teine lugemine ka sellisel juhul lõpule viia. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume eelnõu muudatusettepanekuid läbi vaatama. Kokku on eelnõul kohta laekunud 12 muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud samuti … (Saalist öeldakse midagi.) Teine muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head ametikaaslased, oleme eelnõu 837 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 45 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.  

Kolmas muudatusettepanek, esitanud on selle sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Kas me tohime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud sotsiaalkomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 46 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. 

Järgnevalt neljas muudatusettepanek, esitanud on selle Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume hääletuse juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 34, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Viies muudatusettepanek, esitanud on selle sotsiaalkomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Helmen Kütt, palun! Viies muudatusettepanek.

Jaa, vabandan!

Te ei taha seda hääletada? Selge. 

Kuues muudatusettepanek, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik ja Züleyxa Izmailova. Juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helmen Kütt, palun! 

Palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Me asume hääletuse juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, Jaak Aab, Ester Karuse, Tanel Kiik ja Züleyxa Izmailova. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu 32, 1 Riigikogu liige on erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Seitsmes muudatusettepanek, mille on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheteistkümnes muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja kaheteistkümnes muudatusettepanek, esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Sellega me oleme eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 837 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane 20. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (krediidiasutuse juhtimis- ja tegutsemisnõuded) eelnõu 848. See on selle teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas krediidiasutuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel oma neljal istungil. 

Kõigepealt veidi eelnõu sisust meeldetuletuseks. Eelnõu ajakohastab krediidiasutuste ja investeerimisühingute juhtimis- ning tegutsemisnõuded vastavalt Euroopa Liidu panganduspaketile ehk Basel III-le. Eelnõuga täpsustatakse pankade ja Finantsinspektsiooni tegevust, luuakse selgemad nõuded pankade juhtimisele, riskide hindamisele ja finantsjärelevalve toimimisele. Eelnõu põhineb krediidiasutuste kapitalinõuete direktiivi ja krediidiasutuste kapitalinõuete määruse muudatustel.

Muudatusettepanekute tähtajaks, mis oli 22. aprill, Riigikogust muudatusettepanekuid ei laekunud. Komisjon ise palus eelnõu ettevalmistamisse kaasatud 14 turuosaliselt ja huvigrupilt täiendavaid arvamusi. Täiendavaid ettepanekuid saatsid meile Eesti Pank, Finantsinspektsioon ja pangaliit. Ja nagu ma ütlesin, peale esimest lugemist arutas rahanduskomisjon eelnõu neljal istungil. Materjalides on, et kolmel istungil, aga tegelikult sealt on puudu üks istung, 8. juuni oma on puudu. 

Koostöös Rahandusministeeriumiga koostas komisjon 16 muudatusettepanekut. Need tulenesid huvigruppide ja turuosaliste tagasisidest. Valdav osa nendest muudatusettepanekutest on tehnilist või sõnastuslikku laadi. Komisjonis tehti muudatused konsensuslikult. Ühe muudatuse puhul vist üks komisjoni liige palus ka hääletust, aga samas ühtki vastuhäält see ei saanud ja keegi ei jäänud ka erapooletuks. Nii et komisjon toetas kõiki muudatusettepanekuid täielikult. 

Sisuline arutelu oli meil muudatusettepanekute nr 9 ja 13 üle, mille arutelul osalesid ka Finantsinspektsiooni juhatuse liige Gerd Laub ja juhtiv riigiprokurör Alar Lehesmets. Muudatusettepanek nr 9 sätestab Finantsinspektsiooni töötajate puhul huvide konflikti määratluses seotud isiku mõiste kasutamise lähtuvalt korruptsioonivastasest seadusest ehk loobutakse algselt eelnõus pakutud iseseisvast ja kitsamast lähedase isiku mõiste kasutamisest. Finantsinspektsioon nõustus terminite ja praktikate ühtlustamisega ning muudatus tehti konsensuslikult. 

Muudatusettepanek nr 13 sätestab Finantsinspektsioonile senisest selgemalt aluse andmete vahetamiseks uurimisasutuse ja prokuratuuriga ning rahvusvahelise kriminaalmenetluse koostöö taotluse täitmisega seonduvalt. Andmevahetus võib toimuda ka siis, kui päring hõlmab isikuid, kelle suhtes Finantsinspektsioon järelevalvet ei teosta. Sellisteks olukordadeks on näiteks tegevusloa taotlemine ja selle taotluse rahuldamata jätmine. Kuigi isik, kelle kohta teavet avaldatakse, ei ole finantsjärelevalve subjekt, võib teda [puudutava] teabe vahetamine olla vajalik kriminaalmenetluse huvides. Selle muudatusettepaneku poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 0, erapooletuid 0. 

Ülejäänud muudatusettepanekud tulenesid huvigruppide ja turuosaliste tagasisidest ning olid tehnilist ja sõnastuslikku laadi.

Komisjon tegi otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. juunil. See oli konsensuslikult otsustatud. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ka see oli konsensuslik otsus. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. juunil. See oli meil ka konsensuslik otsus. Siinkohal ma tänan tähelepanu eest ja vastan küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile on. Urmas Reinsalu, palun!

Hea Aivar! Mis pudru on siia meile toodud? Ma loen, et krediidiasutuse juhatus peab koostama konkreetse kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ja protsesse selliste finantsriskide jälgimiseks ja käsitlemiseks, mis tulenevad kohandamisprotsessist ja üleminekusuundumustest, juhtimistegurite ja kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärkidest, mille all mõistetakse käesoleva seaduse tähenduses Euroopa kliimamäärust. Ütle, mida siis panga juhatus peab tegema, [lähtudes] sellisest puntrast, mis sinna on kokku kirjutatud? Ja kas selline pundar, mis on panga juhatusele kohustuslik tegevuse korraldamisel, puudutab kogu panga kui äriorganisatsiooni sisetegevust või see puudutab kogu panga finantstegevust finantsteenuste osutamisel? Milles see tegelikult seisneb? Kas komisjon arutas, mis on [tekkiv] regulatiivne koormus või mõju majanduskeskkonnale ja krediidisuutlikkusele erinevate majandusosaliste teenindamisel?

Jah, see on oluline aspekt, aga me muidugi teiseks lugemiseks ettevalmistamisel seda enam ei käsitlenud. (Saali kostab päikesetõusul Pika Hermanni tornist kostev lipu heiskamise signatuur.) Küsimus, ma saan aru, on üldiselt kokkuvõtlikult selles, et krediidiasutus peab tagama, et tema ESG-riskidega seotud juhtimis- ja riskijuhtimisprotsessid viiakse kooskõlla ESG kava eesmärkidega. Seal on kliima- ja sotsiaaleesmärgid. Üks sotsiaaleesmärgi näide tuleb mulle meelde. Näiteks, kui mõnest kolmandast riigist tuleb meie turule uus pank, siis sellel krediidiasutusel on huvi saada olemasolevalt turult kliente, sealhulgas teistelt, juba tegutsevatelt pankadelt. Ehk siis tugevneb konkurents ja kõik turuosalised peavad parandama teenuseid, tegema hindu soodsamaks ja sellel on sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud. 

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, siit eelnõust ma loen selle kohta, et ka Finantsinspektsioonile on seoses kliimaneutraalsusega pandud ülesanne. Nimelt, Finantsinspektsioon peab järelevalve käigus andma hinnangu ka krediidiasutuse seaduse § 82⁶ alusel koostatud kava – see on see, millest härra Reinsalu rääkis – ja edusammude kohta, mida on tehtud kliimaneutraalsuse saavutamisega seotud kohanemisprotsessist tulenevate keskkonna- ja sotsiaalsete juhtimisriskidega tegelemisel ning teiste asjaomaste keskkonna sotsiaalseid juhtimistegureid puudutavate Euroopa Liidu regulatiivsete eesmärkide saavutamisel. Mõnevõrra naljakas, et Finantsinspektsioon peab mingi kliimaneutraalsusega tegelema. Kas see on ikka asjakohane selle eelnõu juures?

Jah, need nõuded tulevad direktiivist ja on seotud ESG regulatsiooniga. Asi on selles, et krediidiasutus peab tegema kavad, mis sisaldavad riskide jälgimist ja käsitlemist, mis tulenevad kohandamisprotsessidest ja ülemineku suundumistest seoses ESG teguritega. Neid reegleid ja eesmärke, mida krediidiasutused peavad enda siseseselt kehtestama, [tuleb hinnata] ja nende reeglite kehtestamise ja toimimise [järelevalveks] muud institutsiooni pole kui Finantsinspektsioon. See on ilmselt see probleem, millele te viitate. Kui krediidiasutustele kehtestatakse mingisugused regulatsioonid, siis keegi peab kontrollima, kuidas krediidiasutused neid rakendavad. Finantsinspektsioon on see institutsioon, kes seda kontrollib. 

Jah, tõepoolest, mitme seaduse muutmisega tuleb krediidiasutustele lisakohustusi, aga siin on ka aspekte, mis bürokraatiat vähendavad, näiteks komiteede moodustamist puudutav. Nii et kogu see regulatsioon toimib bürokraatiat suurendavas suunas, aga on ka aspekte, mille puhul bürokraatia väheneb. 

Urmas Reinsalu, palun!

Ole hea, Aivar, ütle, kus see bürokraatia siis väheneb sellise kliimamääruse täitmise kohustuse kehtestamisel pankadele. Ma tahaks aru saada, kas see siis mõjutab pankade laenutegevust – finantstegevust peab see ju mõjutama. Laenutegevus peab [silmas pidama] Euroopa kliimamääruse realiseerimist. Kas see piirab pankadel, keda Finantsinspektsioon järele valvama hakkab, krediidi väljastamise võimalusi? Ja mis mõju on sellel erinevatele majandussektoritele, reaalsetele majandussektoritele, kes vajavad pankade krediiti? Euroopa pangaliit, ma vaatan, erinevad pangandusorganisatsioonid, on kogu seda ESG-süsteemi, eriti just seda konstruktsiooni, mis [käsib] pankadel opereerida Euroopa kliimamääruse alusel, väga tõsiselt kritiseerinud. Milline on komisjoni vaade sellele?

Aitäh selle küsimuse eest! No kogu see temaatika kuulub selle eelnõu esimese lugemise juurde, kui me käsitlesime üldisi põhimõtteid. Teiseks lugemiseks ettevalmistamisel me enam nende teemade juurde tagasi ei tulnud, mis esimesel lugemisel said läbi menetletud. Need küsimused olid siin ministrile ka esimesel lugemisel. Aga no toome sellise näite. Kui krediidiasutus annab laenu sektorile, mis tegeleb näiteks fossiilsete kütustega, siis sedakaudu võib olla mingisugune keskkonnamõju. Need on need aspektid. Aga teiseks lugemiseks ettevalmistamisel meil komisjonis enam neid teemasid ei olnud. 

Lea Danilson-Järg, palun!

Aitäh! Tõepoolest, see eelnõu on ju väga mahukas, üle 60 lehekülje. Ma ei tea, kui põhjalikult kõiki neid sätteid komisjonis arutati. Aga ma kujutan ette, et inimestel võib seda lugedes tekkida küsimus, kas nad näiteks saavad tulevikus osta või võtta liisingusse auto, mis on sisepõlemismootoriga, mitte elektriauto. Ja kas nad saavad kodulaenu selleks, et osta kodu, mis ei ole kõige kõrgema energiaklassi märgisega? Kas niisugused asjad võivad hakata mõjutama panga otsuseid laenu andes või liisingut pakkudes või üleüldse ettevõtteid teenindades sõltuvalt nende tegevusvaldkondadest? On siin mõju otse ka panga klientidele?

Kogu see regulatsioon on ikkagi suunatud turuosalistele. See käsitleb neid regulatsioone, mida krediidiasutused peavad järgima, käsitleb krediidiasutuste kapitalinõudeid, krüptovaraga seotud riskide maandamist, ühinemist ja jagunemist, filiaalide asutamist. Vaevalt nüüd kõik need aspektid üksikisikut väga mõjutavad.

Küll jah, kõik need regulatsioonid mõjutavad meie finantsturgu ilmselgelt. Aga mina pööraks tähelepanu pigem hoopis sellele, et kõik need, kogu see pakett on ikkagi suunatud sellele, et see viimane finantskriis, mis aastal 2008 algas, enam ei [korduks]. Oli ju nii – ma mõtlen globaalselt –, et pangad läksid pankrotti ja sellest tekkis suur kahju. See regulatsioon on ikkagi suunatud sellele, et pangandussektoris riske maandada, tagada kapitali adekvaatsus, tagada puhvrid. Inimesi puudutab see võib-olla näiteks kinnisvaralaenude kaudu. Kui pangad peavad kinnisvaralaenudega seotud kapitalireserve hoidma, siis see mõjutab ka laenu andmist. 

Aga jah, kõige olulisem selle paketi eesmärk on ikkagi tagada finantsturu toimimine, tagada pankade kapitali adekvaatsus ja järelevalve krediidiasutuste üle, ja seda ühtsetel põhimõtetel üle terve Euroopa Liidu.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Isamaa fraktsioon ei saanud ka esimesel lugemisel vastuseid oma küsimustele ja sarnase paatosega me esitasime neid ka siis. Aivar nagu alati kandis professionaalselt selle ette. Aga mulle ja Isamaale näib, et see on sisuliselt läbi töötamata teemade ring. Ja meie seisukohale annab tegelikult kinnitust kriitika kogu sellele ESG-süsteemile, niisugusele kommünikee stiilis, mitte Eesti õigusakti stiilis sõnastatud nihukestele nahksetele, lohisevatele, ambivalentsetele paragrahvidele. Seda on teinud Euroopa pangandusföderatsioon, Euroopa Finantsturgude Assotsiatsioon, Euroopa hoiupankade grupp, samuti Euroopa mõjukaim tööandjate organisatsioon BusinessEurope, Saksamaa tööstus- ja kaubanduskoda ja nii edasi. 

Baseli tõesti äririske maandava ja panganduse jätkusuutlikkust finantsvaldkonnas [toetava] õigusnormistiku sisse on käopojana asetatud need nahksed paragrahvid. Ma juhin tähelepanu sellele – siin oli sellest juttu, ka Aivar osundas sellele –, et mõju on otsekui selline, et hinnatakse seda, mis turul toimub, ja võetakse seda arvesse. Ei, ma siiski kordan üle, mis on selle mõte. Krediidiasutuse juhatus – kuulake! – peab koostama konkreetse kava, mis sisaldab mõõdetavaid eesmärke ja protsesse, mis tulenevad keskkonna-, sotsiaalsetest ja juhtimisteguritest lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis, ja jälgima selle [kava] rakendamist. [Need ülesanded] tulenevad kohanemisprotsessist ja üleminekusuundumustest, keskkonna-, sotsiaalsete ja juhtimisteguritega seotud Euroopa Liidu liikmesriikide regulatiivsetest eesmärkidest ja õigusaktidest kliimaneutraalsuse saavutamise [sihiga]. [Silmas peetakse] Euroopa kliimaneutraalsuse määrust.

Ja siin, panete nüüd tähele, on selgelt öeldud, et kavas, mille pangad peavad looma, peavad olema kvantifitseeritavad eesmärgid, kuidas pank oma tegevuses aitab kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele. Pangad peavad hakkama [sellest] juhinduma. Arvesse võetakse Euroopa Teadus[nõukogu] koostatud viimaseid aruandeid ja meetmeid, eelkõige Euroopa Liidu kliimaeesmärkide saavutamise valdkonnas.

Nii et küsimus puudutab ressursipõhise majanduse krediteerimist. Proua Danilson andis siin niisuguse hinnangu, et tõepoolest üksikisiku tasemel teemad puudutavad sisepõlemismootoriga autosid. [Näiteks] ettevõte tegeleb sisepõlemismootoriga autode müügiga või vahendamisega või üksikisik soovib seda autot soetada. [See puudutab] ka ettevõtteid, kes [tegelevad] kinnisvaraga, mis teatud normatiividele vastab või ei vasta. Kas juhindutakse turureeglitest – kinnisvara väärtus sellest loogikast – või lähtutakse muudest, ideoloogilistest eesmärkidest? Kinnisvara soetamine tegelikult suurendab CO₂-emissiooni ja [keskkonna]jalajälge, järelikult see ei ole kooskõlas kliimamääruse eesmärkidega. See on väga põhimõtteline valikukoht. 

Ja need ei ole mitte mingisugused utoopilised konstruktsioonid, mida me siin näeme. Ma rääkisin just täna kaupmeeste liidu esindajaga, mis on see European green fleet initiative, mille järgi sisuliselt aastaks 2030 – mitte 20 aasta pärast, mitte 50 aasta pärast, vaid sisuliselt nelja aasta pärast – Euroopa Komisjoni ettepanek näeb ette, et sisuliselt pool kogu kaubandussektori transpordivahenditest – need kaubikud, mis hommikul ja õhtul viivad toitu, viivad kaupu laiali – peavad olema puhtalt elektriautod. Ei ole olemas mitte mingisugust tootmisvõimekust sellele, turupotentsiaali, aga see investeerimismaht lihtsalt kirjutatakse välja. Kohe tekib küsimus, kas näiteks jaekaupmeestele või hulgikaupmeestele, kui nad soetavad ka sisepõlemismootoriga autosid, üldse krediiti antakse, kui nad ei täida seda jõustuma planeeritavat European green initiative'i. 

Teine küsimus: niisugused konstruktsioonid, mis siia on õiguslikult kirja pandud. Need on nagu Meduusa pea põimumised, mis leiavad aset tema juustes madudekobarana. Tegelikult, kui ma lugesin neid ette, ega me keegi ju ei saanud aru. See on eesti keelest taganev tekst. Sa loed selle läbi, aga sisuliselt sa ei saa [mõttest] aru, sa pead seda kaks-kolm korda lugema. Aga ka siis sa ei saa aru, kuna siin on omavahel ristpisteliselt niisugused tühjad või sisustamata mõisted pundardes kokku asetatud. Prantsuse halduskultuuris on olemas teatud kõrgstiilis kommünikeevorm, mis ilmselt on toortõlkena üle kandunud eestikeelsesse teksti kas sellest direktiivist või mingist muust normatiivsest [dokumendist]. 

Aga kui me kehtestame reegleid meie krediidiasutustele – need on majanduse vereringe, meie konkurentsivõime vereringe –, siis praegu mulle tundub, et valitsus ei ole täitnud oma hoolsuskohustust. Baseli normide sisse on uputatud käopoeg ja me peame selle käopoja või selle võõrkeha kõrvu pidi üles tõstma ja sellest krediidiasutuste seadusest kõrvaldama. Me ei tohiks seda peljata ja peame nõudma valitsuselt selgelt aru, mida see sisuliselt tähendab. Ja ma juhin tähelepanu, et eks pangad on muidugi ära ehmatatud ja pehmelt öeldes mõtlikud. Me saame ju lugeda ka kooskõlastuskirju ja kogu selle seaduse dünaamika [teemal] võib pankuritega eraldi vestelda. 

Nii et ärme eksperimenteerime majandusega erinevates valdkondades. Sellele, kas see [seadus] toob kaasa bürokraatiat või mitte, on vastus ühene. Loomulikult see toob kaasa massiivse bürokraatia. Piisab ainult tehisarul paluda koostada väikene väljavõte nendesamade pangandus- ja Euroopa finantsorganisatsioonide appikarjetest, mis rulluvad üle terve paljukannatanud Euroopa kontinendi. Nii et selles vaimus ma esitan Isamaa fraktsiooni poolt [teise lugemise] katkestamise ettepaneku.  

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 848 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on juhtivkomisjon esitanud 16 muudatusettepanekut. 

Esimese muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ning ka kolmas on esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas on täpselt samamoodi esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, samamoodi rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt – arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, rahanduskomisjoni poolt esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, rahanduskomisjoni poolt esitatud – arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka 15. muudatusettepaneku on esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ja 16. muudatusettepanek, esitatud rahanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 848 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 848 teine lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud ettepanek Isamaa fraktsioonilt, ettepanek on eelnõu 848 teine lugemine katkestada. Me peame seda ettepanekut hääletama pärast kaheminutilist kutsungit.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 848 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 7 Riigikogu liiget, vastu 33, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 848 teine lugemine on lõpetatud.

Tänane 21. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kõrgharidusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 849 teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna. Palun!

Aitäh! Tere hommikust, head kolleegid! Oleme kõrgharidusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise juures. Tuletan meelde, et esimene lugemine lõpetati 22. aprillil ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 7. maiks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. 

Komisjon arutas seda eelnõu teise lugemise ettevalmistamisel kokku kolmel korral, aga esimene kord oli kõige põhjalikum kaasamiskoosolek, kus komisjon ootas väga laialt valdkonnaringilt tagasisidet mõttele, mis joonistus välja esimesel lugemisel. Selle eelnõuga me lubame proviisoriõpet õpetada ka 3 + 2 süsteemis, mis praeguse seaduse kohaselt peab olema vaid integreeritud õppes, ja me küsisime arvamust selle kohta, kuidas me võiksime muuta seadust nii, et anda ülikoolidele suurem autonoomia otsustamaks, milliseid õppekavu peab õpetama integreeritult ja milliseid eelkõige 3 + 2 süsteemis, mis on põhisüsteem. 

Üldiselt olid kaasatud osapooled seda meelt, et integreeritud õpe peaks muutma paindlikumaks, aga seadusemuudatus vajaks eelnevalt põhjalikumat läbimõtlemist. Seetõttu loobus kultuurikomisjon selle eelnõuga selle muudatuse läbiviimisest ja leppisime Haridus- ja Teadusministeeriumiga kokku, et tuleme selle muudatuse juurde sügisel tagasi, sel juhul saab kõik paremini läbi mõelda. 

Ühe muudatusettepaneku siiski kultuurikomisjon selle eelnõu kohta tegi. Muudatuse eesmärk on vältida rakenduskõrgkoolides kutseõppeasutuste karjäärimudeli rakendamist. Muudatust toetasid Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu ja Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur. Eesti Hariduse Kvaliteediagentuur selgitas, et muudatused välistavad dubleerimise kõrg- ja kutsehariduse kvaliteedi hindamises, välistavad kutseõpetajate karjäärimudeli rakendamise vajaduse rakenduskõrgkoolides ning ühtlustavad kõrg- ja kutsehariduse kvaliteedi hindamise perioode. Seda muudatusettepanekut me hääletasime 1. juunil ja see muudatusettepanek sai kultuurikomisjonis konsensusliku toetuse. 

Me tegime ka menetluslikud otsused, et suunata eelnõu teisele lugemisele 10. juunil – nüüd me oleme jõudnud 11. juunisse – ja eelnõu teine lugemine lõpetada. Juhul kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis palub komisjon viia läbi lõpphääletus 17. juunil. Aitäh!