Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreeruda 59 Riigikogu liiget, puudub 42. 

On aeg eelnõude ja arupärimiste üleandmiseks. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele kauplusevarguste tõkestamise kohta". Tegelikult on tegemist väga suure probleemiga. Jaekaupmehed on pöördunud minu teada nii valitsuse poole, erinevate ministrite poole kui ka fraktsioonide poole selle teemaga. Varguste arv on suurenenud, kordusvarguste arv samuti. Tegelikult peab ju tunnistama ka seda, et küll need kaupmehed meie käest selle raha ka tagasi küsivad. Ehk siis see tegelikult peegeldub ka hindades, mida me kaubalettidel näeme. Selleks, et olukorda parandada, on vaja sisse viia teatud muudatused seadusandluses ja sellest see otsuse eelnõu räägibki. Ma väga tõsiselt pöördun teie poole, et te ka tõsiselt mõtleksite, et see on probleem. Jaekaubanduse ettevõtjad on väga suure probleemi ees ja see on meie käes, kuidas me saaksime seda tegelikult ära lahendada. Nii et jõudu meile! Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu. Saame minna tänase päevakorra juurde. 

Päevakorra esimene punkt on Kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 938 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, kultuurikomisjoni esimehe Liina Kersna.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõesti, kultuurikomisjon algatab Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu. Selle eelnõuga me nimetame EKRE fraktsioonist Evelin Poolametsa rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks, kuna Varro Vooglaid lahkus EKRE fraktsioonist ja see tähendab seda, et automaatselt ka tema volitused rahvusringhäälingu nõukogu liikmena katkesid. Seetõttu on vaja esitada meil uus rahvusringhäälingu nõukogu liige ja selleks on Evelin Poolamets. 

Me arutasime seda otsuse eelnõu esmaspäeval, 1. juunil ja tegime üheskoos otsuse esitada eelnõu täiskogu päevakorda. Tol hetkel me arvasime, et see eelnõu võiks olla 10. juunil päevakorras, aga koostöös juhatusega jõudis see päevakorda päev varem ehk 9. juunil. See oli konsensuslik otsus. Oli ka otsus määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ehk Liina Kersnat ja see oli ka konsensuslik otsus. Lisaks sellele tegime otsuse viia läbi lõpphääletus, nagu ikka selliste otsuste puhul. Aitäh!

Aitäh! Teile on mõned küsimused. Alustab Urmas Reinsalu. Palun! 

Aitäh! Proua Kersna, võib-olla vaatleks laiemalt rahvusringhäälinguga seotud küsimusi. Meil seisab homme ees ka rahvusringhäälingu poliitilise ülevõtmise katse, mida teid on määratud nii-öelda täidesaatjaks või elluviijaks. Leedus toimus analoogiline katse võimuliidu poolt samuti, kus on olnud väga tõsised meeleavaldused ja protestid, muu hulgas ka ringhäälingu nõukogu koosseisu suurendamine Leedus eesmärgiga poliitilist kontrolli suurendada. Üks kriitika Euroopa meediavabaduse organisatsioonide, ajakirjanike organisatsioonide, sealhulgas ERR-i poolt protestikirjades oli see, et Leedu ringhäälinguga ei tehtud koostööd ega arutatud neid muudatusi läbi. Mis põhjustel siis niisugust vahetult enne valimisi ülevõtmiskatset kavandatakse teie juhtimisel kultuurikomisjonis?

Esiteks, Leedu parlament on seadused vastu võtnud valdava enamusega ja arutelu tekitas Leedus rahvusringhäälingu rahastamise süsteem, mitte nõukogu. Ma saan aru, et Isamaa Erakonnale on see väga sobilik, et rahvusringhäälingu nõukogus on poliitikute ülekaal, aga Euroopa meediavabaduse määrus sellega ei nõustu. Ja sellega ei nõustu ka Riigikontroll juba aastal 2016. On oluline, et rahvusringhäälingu juhtimine oleks võimalikult sõltumatu. Seetõttu oleme teinud ettepaneku lisada rahvusringhäälingu nõukogusse kolm eksperti, et oleks ekspertide ülekaal. See, et te nimetate Riigikogus ametisse nimetatavaid eksperte poliitiliseks, on äärmiselt – kuidas ma siis ütlen? – mitte riigimehelik, sellepärast et just nimelt need eksperdid tagavad rahvusringhäälingu poliitilise sõltumatuse. See on meie teha, et need eksperdid oleksid tõesti valdkondlikud eksperdid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ei jõua ekspertide nii-öelda ekspertlusest rääkida, aga siin on tõsised probleemid. Küsimus on selle kohta, et vahepeal olid siin kolleegid sotsiaaldemokraadid mures, et ainult meestega, meestest koosneb see nõukogu. Kas te nüüd püüdsite ennetada sotside plaani, et määrata naisterahva nõukogusse, Evelin Poolamets?

See on iga fraktsiooni otsustada, kelle nad nimetavad rahvusringhäälingu nõukogusse. See oli kolleegide otsus EKRE fraktsioonist nimetada Evelin Poolamets.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida sama asja kohta. Nüüd, kui EKRE fraktsioon on näidanud teile head eeskuju, läkitades oma esindajana rahvusringhäälingu nõukogusse naisterahva, esiteks, kas te olete tänanud meid selle eest, et teie enda ja sotside pikk igatsus, et seal oleks ka naisterahvaid esindatud, saaks lõpuks täidetud, ja teiseks, kas te kaalute nüüd ise ka eeskuju võtmist, et vahetada ka enda esindaja välja naisterahva vastu, ja võib-olla arutate seda sama asja isegi Eesti 200 ja sotsidega. Tõesti, kui EKRE on näidanud eeskuju, siis võib-olla jääte ise piinlikku olukorda, kui teie, kes te olete rääkinud sellest, kui oluline on see, et seal oleks ka naisterahvad esindatud, ikkagi hoiate seal oma esindajana meesterahvaid.

Aitäh! Ma loodan, et meil tekib võimalus lisada rahvusringhäälingu nõukogusse vähemalt kolm eksperti. Ma usun, et kindlasti nende seas on ka tugevaid naisi.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Me alustame ja vaatame, kuidas läheb. Jah, ma annan juurde, kui on vajadus.

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Alustage, ma kohe annan.

Lugupeetav rahvaesindus! Ei olnud veenev proua Kersna seletus selle kohta, et neid eksperte vahetult enne valimisi on vaja grupiviisiliselt paigutada rahvusringhäälingu nõukogusse, selleks et poliitilist mõjutust vähendada. Euroopa meediavabaduse akt – nimetame meediavabaduse akt või määrus, eks ole – tõepoolest näeb ette rahvusringhäälingu, avalik-õiguslike ringhäälingute rahastamise sõltumatuse tagamise. Huvitaval kombel on need sätted jäänud kuhugi panni alla. 

Milline on asja etümoloogia? Lugupeetav parlament, ma valgustan teid. Juba eelmise aasta lõpul jõudis Kultuuriministeeriumist seaduseelnõu, mis nägi ette avalik-õigusliku meedia reeglid rahastamise puhul, ja sinna oli poliitiliselt juurde pandud ka niinimetatud Brežnevi pakina ringhäälingunõukogu muutmine poliitilise initsiatiivina. Ei julgenud peaminister seda eelnõu esitada. Pool aastat marineeriti ja siis valiti tiibmanööver, milleks kasutatakse ära sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu.

Hea kolleeg, ma juhin teie tähelepanu sellele, et antud juhul ei ole tegemist selle eelnõuga, millest te räägite. Palun jääda selle eelnõu juurde, mis on täna päevakorras. Homme on see eelnõu, siis on teil võimalus ...

Me ei ole vastu ringhäälingunõukogu liikme nimetamisele, praegu esitatud otsusele kehtivate reeglite alusel, kuid me peame vaatama seda otsust kontekstis. (Naer saalis.) Ma kontekstualiseerin seda. Nii et ärge mul suud siin kinni toppige, sõbrad! Meil on vähemalt õigus teie sigadustele siin tähelepanu juhtida parlamendisaalis ja seda õigust te meilt ära ei võta. 

Nüüd, selles olukorras, kontekstualiseerides praegu seda ringhäälingunõukogu ülevõtmise katset, on kasutusele võetud nii-öelda platvorm sotsiaaldemokraatide eelnõu puhul. Mis on see hinnalipik, et sotsiaaldemokraadid selle aktsiooniga kaasa lähevad ja seda tagasi ei võta – see on ainult arutelukoht. Väidetavalt on tegelikkuses juba jagatud ära need niinimetatud ekspertide kohad. Siin on juttu olnud, et ka sotsiaaldemokraatide esindatavalt üks nõukogu liige võiks sinna selle grupiga tekkida. 

Minu sõnum on ühemõtteline. Vaatame Leedu kaasust. Leedus tegelikkuses võimuliit andis järele, osas elementides oma initsiatiivist taandus. Kuid fakt oli see, et täpselt samamoodi naljakal kombel just nimelt kolme puhul Leedu avalik-õigusliku ringhäälingu koosseisu suurendati 12-lt 15-le, just nimelt sellesama jutuga ekspertide kaasamisest.

Hea kolleeg, ma juhin teist korda teie tähelepanu sellele, et te ei räägi selle eelnõu esemest. See on istungi juhataja kohustus sekkuda, kui ei räägita eelnõust. Ma ei hakka teid pidurdama, saate lõpuni rääkida, aga ärge pahandage, kui ma teile kolme minutit lisaks ei anna, mida te soovisite. Palun jätkake!

No see on pretsedent 30 aasta jooksul, et suu kinni panna, eks ole, sõbrad. Aga fakt on selles, et praegune avalik-õigusliku meedia ülevõtmise katse sellisel kujul enne valimisi, kus oma otsustega üks partei, Reformierakond, saab tegelikkuses täieliku absoluutse enamuse ringhäälingunõukogus, on täiesti aktsepteerimatu. Jah, see, et see on olnud mitmetes Ida-Euroopa riikides praktikaks, ei ole vabandus, lugupeetavad parlamendiliikmed. 

Nii et Isamaa sõnum on, et kehtivaid reegleid tuleb enesestmõistetavalt täita ka selle otsuse puhul, kuid ilma sisulise dialoogita opositsiooni ja koalitsiooni vahel niisugust ülevõtmisaktsiooni loetud kuud enne valimisi läbi viia on täiesti vastuvõtmatu. Isamaa sõnum on, et vaatame ja tutvume parlamendis praegu nende protestidega, mida rahvusvahelised ajakirjanike organisatsioonid, Euroopa meediavabaduse keskus ja teised on esitanud sellele Leedu näitel eelnõule, muu hulgas ka Eesti Rahvusringhääling oma protestiga. Ja sõnum on ühemõtteline, et niisuguste ülevõtmiskatsete puhul antakse täiesti vale signaal meediavabaduse ohustamiseks, ja teiseks, et niisuguseid asju ei saa teha ilma sisulise dialoogita avalik-õigusliku ringhäälinguga. Ja sisulist dialoogi nendes aktsioonides ei ole tegelikult aset leidnud. 

Nii et minu sõnum on, et selle otsuse poolt kehtivate reeglite alusel on enesestmõistetav hääletada, see täidab seadusest tulenevaid protseduure, kuid neid aktsioone siin läbi viia niisuguse lühikese ajaga tiibmanöövriga, olukorras, kus ei plaanita isegi seda eelnõu sisuliselt katkestada ... 

Aitäh teile!

Ma võtan kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea kolleeg! Mul ei ole põhjust teile anda lisaaega. Ma võin teile tutvustada Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 72, mis ütleb sarnaselt, et kui sõnavõtja kaldub päevakorraküsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et pöördutaks tagasi päevakorraküsimuse juurde. Te olete 90% ajast rääkinud päevakorraväliselt ja seetõttu on lugupidamatu ka teiste kolleegide suhtes tegelikult rääkida mitte sellest eelnõu esemest. Kui igaüks hakkaks sarnaselt käituma, et suvalise eelnõu ajal räägib suvalisel teemal, siis sellisel juhul, ma arvan, on see kord väga käest ära. Nii et aitäh, Urmas Reinsalu! Väga vabandan!

Aga ma siiski, härra Kivimägi, tahaksin rääkida nüüd kolme minuti jooksul sellest, mis puudutab konkreetse otsuse eelnõu rakendamist. Ma paluksin selleks kolm minutit lisaaega.

Ei, aitäh! Te ei kasutanud seda aega sihipäraselt ja see pole kohane.

Aga, härra Kivimägi, kuidas te teate, mida ma räägin järgneva kolme minuti jooksul?

Ma tõepoolest seda ei tea. Aitäh teile!

Ma rääkisin rahvusringhäälingu komplekteerimisest nii selles kui ka tegelikult kavandatavas kontekstis. See on täiesti sellesse eelnõusse, rahvusringhäälingu seaduse täitmisse puudutav sõnavõtt. Ma ei rääkinud mingist muust teemast.

Aitäh teile, hea kolleeg! Antud juhul siiski oli eelnõu väga konkreetse liikme nimetamine. Aga see teema, millest te räägite, on arutelul homme ja teil on võimalus seal väga pikalt neil teemadel rääkida. 

Aga miks see teile nii ebamugav on? Peaminister …

Hea kolleeg, see ei ole ebamugav. 

Nüüd see kolm minutit … 

Hea kolleeg, see on lugupidamatu meie kolleegide suhtes. Kui igaüks läheb pulti ja räägib teemal mis iganes, on ju, no kaua me siis seda talume? Me ei talu seda, hea kolleeg Urmas, nii et sellepärast ma ei taha seda pretsedenti luua. Ma väga vabandan, aga homme on see koht, kus sellest rääkida. Aitäh sulle, Urmas! 

Kaua me seda talume, on väga õige küsimus. Kuni 2027. aasta märtsini. Aitäh teile!

Aitäh, Urmas! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ametikaaslased! Lugupeetud istungi juhataja, ma teatan teile, et ma ei kavatse rääkida sellest eelnõust. Te panite nüüd ennast ise – vabandust! – kehva olukorda, sest kuna debatt on alanud ja debatile tuleb vastata, meil on läbirääkimised, siis ma vaatasin ...

Hea kolleeg Lauri Läänemets, loomulikult ma ei saa teid pidurdada lõputult, aga teen esimese märkuse. Ma eeldan, et te räägiksite sellest eelnõu esemest. Palun jätkata!

Lugupeetud istungi juhataja! Kuna on läbirääkimised, siis läbirääkimised eeldavad – ja minu arvates Riigikogu kodu- ja töökord eeldab –, et mul on võimalus läbirääkimistel vastata ja oma argumente esitada. Te ei saa seda keelata mulle. Selles mõttes ma olen täna nagu Urmas Reinsalu poolt. Võib-olla see nagu ei olnud … (Elevus saalis.) See oli nagu ülekohtune, mis puudutab seda ... 

Õnneks leidsite teineteist. 

Jah. Aga nüüd ma räägin sellest, kus ma Urmas Reinsaluga nõus ei ole, lugupeetavad. Minnes ERR-i nõukogu juurde ja naiste esindatuse juurde – me räägime praegu juhtumisi sellest, et siia määratakse ERR-i nõukogu liikmeks ühte naist –, ma tahaksin avaldada hämmeldust, et sotsiaaldemokraatide eelnõu, millest siin enne juttu tuli ja praegune naise esitamine nüüd teises kontekstis natukene, siis ollakse selle vastu nii kõvasti. Ollakse selle vastu nii kõvasti, et hakatakse rääkima sellest, et mitte toetada seda, et ERR-i nõukogus oleks vähemalt üks naine või siis mingil juhul vähemalt üks mees. Siis tuuakse ettekäändeks mingisugused diilid koalitsiooniga ühe opositsioonierakonna poolt, mida ei ole olnud. Ma kinnitan, võin Urmas Reinsalule silma vaadata, et sellist asja pole olnud. Ma tean, et Isamaale ei meeldi see, et naised ja mehed või võrdselt ei oleks kuskil kogudes esindatud. Te olete välja mõelnud skeemi, et öelda, et ERR-i püütakse kuidagi politiseerida just sellepärast, et suruda alla tegelikult naiste esindatust ERR-i nõukogus. Ja nüüd me peame seda kuulama siin, mis minu arvates ei ole ju normaalne lähenemine. 

Sotsiaaldemokraadid ei ole teinud ettepanekut selle eelnõuga, millest lugupeetud Reinsalu kõneles, et naised ja mehed peaksid olema kuidagi pooleks ERR-i nõukogus. See on väga lihtne soov, et ERR-i nõukogus oleks vähemalt üks naine või vähemalt üks mees, et mõlema soo esindajad oleksid olemas. Tõesti, siis, kui me selle eelnõu esitasime, olid seal kõik mehed, tõesti oli ka sotsiaaldemokraatide esindaja mees. Aga me räägime põhimõttest, me räägime printsiibist. Me ei saa lootma jääda hetkeolukordadele, sest me ju teame, nagu me näeme, et EKRE esindajad võivad lahkuda fraktsioonist ja siis tuleb hakata inimesi vahetama. Selles mõttes asjad muutuvad. 

Ehk ma tahtsin lihtsalt öelda, et see ei ole ilus, härra Reinsalu, tulla ja väljendada selliseid ekrelikke seisukohti ka Isamaa poolt. Te olete tavaliselt püüdnud Isamaad, kes suhteliselt EKRE-le on lähenenud, aga te olete – teie olete, ma kiidan teid – ainukene selline ere tähekene seal Isamaas, kes hoiab seda Isamaad, peidus seda kõike, mis seal on. Aga täna te libastusite. Täna te libastusite ja tegelikult selle katte varjus rääkida sellest, et ERR-i nõukogu tahetakse politiseerida. Ma mäletan, et sotsiaaldemokraadid on olnud ka siin opositsioonis, kuskohas Isamaa on olnud koalitsioonis, ja siis teil ei olnud probleeme valitsuses määrata sinna eksperte, siis te ei nimetanud neid politiseerituteks. Teile väga sobis see, et Urmas Reinsalu valitsuse liikmena kiitis selle heaks, kui koalitsioon tõi siia eksperdid, määras sinna. See on siiamaani niimoodi kogu aeg olnud ja see võiks tulevikus loogiliselt jätkuda. 

Minu üleskutse on ka, et ärme politiseerime neid. Ärme seda räägime, ärme paneme ka neid mõtteid pähe. Ma loodan, et kui nende ekspertide valimiseks läheb, siis seda kõike ei juhtuks. Aga ma ei saa nõustuda sellega, et kui me räägime sellest, et mõni naine võiks olla ka rahvusringhäälingu nõukogus esindatud, siis öeldakse, et see on kuidagi politiseerimine, et see on kuidagi ERR-i kallutamine. Ei! Sotsiaaldemokraadid on selle eelnõu esitanud, see on sotsiaaldemokraatide üks oluline teema. Ja me läheme selle eelnõuga lõpuni. Ma kutsun teid ka seda toetama. 

Teie ülesanne – kui teile ei meeldi see, mida koalitsioon sinna paneb – on see maha hääletada, kui see võimalik on, või veenda. Meil ka, kahjuks, sotsiaaldemokraadidel, ei ole selles parlamendis enamust, ka meie ei saa seda teha, aga me oma eelnõust või oma põhimõtetest ja printsiipidest ei loobu. See, et naised peavad olema esindatud ERR-i nõukogus, on meie jaoks oluline. Aitäh!

Aitäh teile! Sõnavõtt kohapealt EKRE fraktsiooni nimel. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaks lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et me hääletame praegu EKRE fraktsiooni esindaja ümbernimetamist ERR-i nõukogus. See, mida tegid meile siin kolleegid Läänemets ja Reinsalu, on homse 18. päevakorrapunkti kõned. Loomulikult on ökonoomiline täna kell 10 need kõned ära pidada, mitte homme enne südaööd oodata, kui kuulajaid ei ole. Siis võib Läänemets ka öelda, et tehke meie tegude järgi, mitte meie sõnade järgi, ja nimetage Raimond Kaljulaidi asemel mõni naisterahvas sinna, kui tahate, või nimetage Raimond Kaljulaid naiseks, nagu tänapäeval kombeks on, ja saate oma soolise tasakaalu. Aga praegu me hääletame EKRE fraktsiooni esindajat. Ma kutsun üles seda hääletama. Ma kutsun üles istungi juhatajat lõpetama läbirääkimised, sest ilmselgelt ei räägita asjast.

Väga tänan teid, hea kolleeg, toetuse ja väga olulise sisulise tähelepaneku eest! Aga sõnavõtt Keskerakonna fraktsiooni nimel kohapealt, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma teen lühidalt. Iseenesest ma olen vist nendest inimestest, kes on siiamaani rääkinud, ainuke, kes on nii kultuurikomisjoni liige kui ka ERR-i nõukogu liige. Ma võin siis rääkida natuke rohkem sellest, kuidas asjad tegelikult käivad. See esinemine Lauri Läänemetsa poolt oli loomulikult demagoogia meisterklass, sellepärast et kultuurikomisjonis keegi ei olnud selle vastu, et oleks vähemalt üks naine või üks mees nõukogus. 

Ja nüüd ollakse vastu sellele, et enne seda teist istungit pandi sinna juurde punktid, mis absoluutselt ei puuduta seda teemat. Ehk on lisandumas mingid eksperdid suuremas kogus. Kuidas neid eksperte valitakse? Valitakse samamoodi, et kultuurikomisjon valib, kus on koalitsioonil enamus, siis kinnitab selle suur saal, kus on koalitsioonis enamus. 

Nii et me enam-vähem saame aru, kuhu see tiirub. Selles mõttes siin ei ole pistmist naiste ega meestega seal nõukogus. Loomulikult on praegu väga hea meel selle üle, et sinna lisandub üks naine, aga seda ei lisa sinna Sotsiaaldemokraatlik Erakond või fraktsioon, vaid lisab EKRE fraktsioon. Nii et lihtsalt õigluse mõttes ei puuduta see küsimus praegu seda, kas on mehi või naisi seal nõukogus ja kui palju neid on, vaid seda, et sellest eelnõust, mis esialgselt oli selline, on saanud hoopis teine asi. Sotsiaaldemokraadid kahjuks seda millegipärast toetavad, kuigi nende mõte, millega nad välja tulid, muutus selle menetluse käigus põhimõtteliselt juba teisejärguliseks.

Aitäh, hea kolleeg! Tuletan meelde, et kui olla mikrofonile väga lähedal, siis heli katkeb. See on mingi tehniline põhjus, nii et selles mõttes on palve hoida distantsi natukene rohkem, siis see heli ei katke vahepeal. Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu sellele, et isegi selle sisuline kohatus, mis tähendab rahvusringhäälingu nõukogu ülevõtmise katset Reformierakonna poolt, on aktsepteerimatu Euroopa avalik-õigusliku meediakultuuri tähenduses, siis on täiesti aktsepteerimatu, et seda tahetakse teha ka põhiseadusevastasel protseduurilisel moel. Kui eelnõusse tehakse sisulisi muudatusettepanekuid, siis eelnõu katkestatakse, mitte teist lugemist ei lõpetata. Kui ma eile küsisin Riigikogu esimehelt, siis Riigikogu esimees ütles, kas me täidame head tava eelnõude menetlemisel või mitte selgub homse päeva jooksul, mis ei olnud nii-öelda promising, nagu ameeriklased ütlevad. 

Härra Läänemetsa sõna oli loomulikult silmakirjalikkuse tippklass. Jutt ei olnud siin ei meeste ega naiste tasakaalustatusest nõukogus, vaid küsimus oli reformierakondlaste ülekaalu tekitamises, olgu need reformierakondlased mehed või olgu need reformierakondlased naised, Reformierakonna poliitilise mandaadiga nimetatud isikud. 

Ma juhin tähelepanu sellele, et seaduse loogika selliste asjade puhul 30 aasta jooksul on ringhäälingunõukogu muudatusi suures plaanis vastu võetud parlamendis opositsiooni ja koalitsiooni dialoogi vormis. Praeguses olukorras niisugust arusaama ei eksisteeri. Ma kutsun üles valitsuskoalitsiooni, vaadates silma Reformierakonnale, sellest etüüdist, avantüürist loobuma. Selline ülevõtmiskatse sõltumatute institutsioonide puhul on pretsedenditu iseloomuga 30-aastase praktika juures, kus üks partei saab nimetamisvõimu oma erikaaluga absoluutse enamuse nõukogu puhul. See, et erinevad poliitilised jõud tasakaalustavad üksteise vastandlikku positsiooni, see tasakaalupunkt lõhutakse praegu ära. Selles ju probleem ongi ja siin ei ole mõtet hämada …

Aitäh teile!

… nagu ka praegu nõukogu koosseisu nimetamine ei puutuks selle suurema probleemiga asjasse. Räägime asjast!

Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid, vabandan kõigi ees, kes eeldasid, et selle päevakorrapunkti juures me räägime eelnõu esemest. Me läksime sellest päris palju mööda, aga peame seda vahel taluma. Väikese humoorika repliigina, et kui me juhatuses arutasime selle töönädala päevakorda, siis me arvasime, et tõstame mõne lihtsama lõpphääletuse kolmapäevalt teisipäeva peale. Me tegime väga õige valiku. 

Aga, head kolleegid, selle eelnõu kohta ei saanud muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 938 lõpphääletus ja kaheminutilise saalikutsungi järel me seda teeme. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 938. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Otsuse eelnõu 938 on otsusena vastu võetud.

Head kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on laekunud ettepanek pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Et Riigikogu liikmed saaksid oma tööaega planeerida, siis teeme siinkohal ka selle istungi pikendamise hääletuse. Kaheminutiline saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada 9. juuni 2026. aasta istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Saan minna teise päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 862 teine lugemine. Palun ettekandeks hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Elektroonilise side seaduse ja infoühiskonna teenuse seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 26. märtsil käesoleval aastal. 

Lühidalt eelnõust, hästi lihtsate sõnadega. Kui näiteks internetiteenust pakkuv ettevõte tegutseb Euroopa Liidus, peab tal olema siin ametlik esindaja, kelle kaudu saab politsei ja kohus kriminaalasjade uurimisel ettevõttega suhelda. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 21. aprillil käesoleval aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 6. maiks kella 17.15-ks Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Samuti huvirühmadelt arvamusi ei laekunud. Käesoleva aasta 1. juunil majanduskomisjoni istungil toimus ettevalmistus eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks. Kuivõrd eelnõu kohta muudatusettepanekuid ega arvamusi ei laekunud, tehti komisjonis järgmised menetluslikud otsused. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 9. juunil ja teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. juunil käesoleval aastal ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 862 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 862 teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholiseaduse, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (881 SE) teine lugemine. Ja ettekandjaks on juba jõudnud Riigikogu kõnetooli hea kolleeg, maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Väga auväärsed kolleegid! Tõepoolest, maaelukomisjon 1. juuni istungil arutas teisele lugemisele seadust. Võib-olla ühe lausega meelde tuleks seda, et tegemist on alkoholiregistri tegevuse lõpetamisega, mis on kaotanud oma asjakohususe, ei ole seotud ka Euroopa ühegi seadusega. Ja kuna muudatusettepanekuid peale esimest lugemist meile ei esitatud ei ühegi asjaosalise poolt, siis tegi komisjon menetluslikud otsused järgnevalt. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 9. juunil ehk täna, see oli konsensuslik, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 17. juunil käesoleval aastal, see otsus oli meil tehtud konsensuslikult. Aitäh!

Teile on vähemalt üks küsimus. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tunnen huvi, kas komisjonis oli selle eelnõu arutusel, kuigi see otseselt seotud ei ole, aga kas komisjoni liikmete poolt oli ka küsimusi, mis puudutavad Vabariigi Valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi osas alkoholipoliitikat? Milline on see pikem plaan või pikem suund alkoholipoliitika tegevuses? Me näeme, et siin tulevad mitmed-mitmed eelnõud, mis muudavad senist praktikat.

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Seda arutelu all ei olnud, sellepärast et põhiküsimus oli selles, milline on alkoholi käitlemise niinimetatud juriidiline ja ettevõtluse sisu. See tegelikult tähendas seda, et oluliselt pöörati küsimustega tähelepanu sellele, kas laboratoorne kontroll selle kvaliteedi üle, kui turule tuleb alkohol, säilib, ja selle koha pealt me saime sõna otseses mõttes kindluse. Nii et see oli kõige olulisem. Aga tõepoolest, bürokraatiat sõna otseses mõttes väheneb. Maksu- ja Tolliametil on plaanis teha teist tüüpi register, mis asendab tema toimingutes alkoholiregistrit, nii et ka nendel ei ole seda sellisel kombel vaja.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Te jõudsite lõpuks sinna, mida ma küsida tahtsin. Ka mina olen aru saanud, et Maksu- ja Tolliameti jaoks on see register olnud siiamaani siiski vajalik. Kui te ütlete, et bürokraatia väheneb, siis teiselt poolt tuleb Maksu- ja Tolliametil teha mingisugune muu register ja hakata seda registrit täitma mingisugusel muul teistsugusel moel ehk summa summarum võib jääda samaks. Kuidas need arutelud teil käisid ja mis on Maksu- ja Tolliameti plaan? Millised nende kulud saavad olema, millise registri nad teevad, kuidas nad seda registrit täitma hakkavad? Ja kas tõepoolest bürokraatia ikkagi laiemas pildis väheneb ka Maksu- ja Tolliametil?

Jah, kindlasti väheneb, sellepärast et see register loodi 1994. aastal eesmärgiga koguda ja hallata infot Eesti turul oleva alkoholi kohta. Praegusel juhul on küsimus selles, et alkoholi nõndanimetatud järelevalvet teevad mitmed institutsioonid. Kvaliteedi ja terviseohutuse mõttes on sellest kõige olulisem Põllumajandus- ja Toiduamet, kes seda samamoodi jätkab, ainult mitte iga toote kohta, vaid ta teeb pisteliselt. Vastutus, nii nagu Euroopa üldises toiduohutuses, on tegelikult tootja käes. See on üldreegel ja Põllumajandus- ja Toiduametil tuleb teha niinimetatud pistelist või riskipõhist järelevalvet. Alkoholi kvaliteedi hinnangut saab anda ikkagi ainult akrediteeritud laborites. Meil on Eestis selleks hetkel LABRIS, aga ettevõtjal on võimalik kasutada ka teisi akrediteeritud laboreid, mille vahel ta võib ise valida, mis tagavad selle, et see toode, mis turule tuleb, on tervisele ohutu.

Teile on veel üks küsimus. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh! Te vastasite küll, hea ettekandja, väga põhjalikult ohutuse kohta, aga minu küsimus oli eelkõige Maksu- ja Tolliameti kohta, millise registri ja mis raha eest nad peavad tegema ja millist tööd nad hakkavad edaspidi tegema, kui see register kaob. Te ütlesite ka, et bürokraatia väheneb, aga kas see väheneb ka nüüd Maksu- ja Tolliameti jaoks või peavad nemad hakkama mingisugust tööd juurde lisama ja võib-olla ka mingeid ametnikke juurde palkama? 

Aitäh! Eesti Maksu- ja Tolliameti infosüsteemi MAIS arendus on tegelikult juba ära otsustatud ja selleks on isegi raha eelarves eraldatud. See on 200 000 eurot, aga see ei ole seotud ainult alkoholiregistriga, vaid registriga, mida Maksu- ja Tolliamet kasutab, mille üks osa on nõndanimetatud alkoholiregistri osa. Nii et selle tõttu ei ole ka temal seda vaja. Ja see lahtiühendamine on juba ette ära planeeritud. 

Aitäh teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Ka selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 881 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 881 teine lugemine on lõpetatud, koos sellega ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemine. 

Oleme jõudnud neljanda juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 892 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu peamine eesmärk on muuta Eesti elektriturg tarbijale soodsamaks, kindlamaks ja paremini toimivamaks. Selleks teeme muudatusi kolmes suunas. Esiteks tugevdame energiajulgeolekut, teiseks parandame tarbijate kaitset ja valikuvõimalusi ning kolmandaks muudame elektrituru toimimise ausamaks ja paindlikumaks. 

Eelnõuga võtame üle ka Euroopa Liidu elektrituru disaini direktiivi ning rakendame REMIT-määrust, mis puudutab energia hulgimüügituru läbipaistvust ja järelevalvet. Samas ei ole tegemist ainult tehnilise ülevõtmisega. Muudatustel on praktiline mõju nii tarbijatele, ettevõtetele kui ka kogu energiasüsteemile. Esiteks tugevdame energiajulgeolekut, langetame elutähtsa teenuse osutaja piiri elektritootjate puhul 200 megavatilt 90 megavatile, sest meie elektrisüsteem on muutunud hajutatumaks ning ka väiksemad tootmisüksused, näiteks tuulepargid või akupargid, võivad süsteemi toimimisele olla kriitilise tähtsusega. Seetõttu peavad ka neile kehtima selged toimepidevuse ja küberkaitse nõuded. 

Teiseks suurendame tarbijate võimalusi. Üks praktiline muudatus puudutab näiteks kortermajades energia jagamist. Kui korterelamul on päikesepaneelid, saab edaspidi oma majas toodetud elektrit korterite vahel lihtsamalt jagada. See aitab vähendada võrgust ostetava elektri kogust ja seeläbi ka inimeste kogu elektrikulu. Samal ajal säilib korteriomanikul õigus valida endale sobiv elektrimüüja. Tarbija kaitseks kehtestame ka põhimõtte, et füüsilisest isikust tarbijat ei tohi kohtuvälise vaidluse ajal elektrivõrgust lahti ühendada. Kui inimene on arve vaidlustanud, ei tohi elektri väljalülitamist kasutada survevahendina enne vaidluse lahendamist. Lisaks paneme elektrimüüjatele kohustuse koostada ja rakendada riski maandamise strateegiaid, sest energiakriis näitas, et müüjate puudulik riskijuhtimine võib lõpuks valusalt tarbijat tabada. Kui müüja pakub fikseeritud hinnaga paketti, peab tal olema ka piisav võime seda hinda lepingu kehtivuse ajal tagada. 

Ja kolmandaks muudame elektrivõrguga liitumised paindlikumaks. Eestis on piirkondi, kus võrk on juba praegu tugevalt koormatud. Eelnõuga loome võimaluse paindlikeks ühendusteks, mis tähendab, et uus liituja saab võrguga liituda varem, kuid peab arvestama, et võrgu kriitilise koormuse ajal võib tema kasutatavat võimsust ajutiselt piirata. See aitab tuua uusi taastuvenergia projekte kiiremini turule, ilma et peaks alati ootama aastaid kestvaid võrgutugevdusi. Samal ajal säilib võrgu töökindlus. Liitumiste puhul anname fikseeritud tasuga liitujatele ka rohkem paindlikkust tootmistehnoloogia muutmiseks ning täpsustame aluseid, millal saab alakasutustasu rakendamist edasi lükata, kui projekti viivitus ei sõltu arendajast. 

Ja neljandaks tugevdame elektrituru järelevalvet. Aus turg vajab tõhusaid reegleid ja piisavalt heidutavaid karistusi, seetõttu tõstame trahvimäärasid hulgiturul manipuleerimise eest. Tulevikus võivad trahvid ulatuda kuni 400 000 euroni või kuni 15%-ni ettevõtte aastakäibest. Eesmärk ei ole karistamine karistamise pärast, vaid see, et turuga manipuleerimine ei tasuks ära ning tarbijatel ja ausatel turuosalistel oleks elektrituru vastu usaldus. 

Eelnõus on ka mitmeid väiksemaid, kuid praktilisi muudatusi. Lihtsustame üldteenuste korraldust, vähendame elektri- ja gaasiettevõtjate halduskoormust, täpsustame elektrilepingu ühepoolse lõpetamise õigust ning lihtsustame taastuvenergia tootmise asjaajamist Euroopa Komisjoniga. 

Kokkuvõttes aitab see eelnõu muuta Eesti elektrituru kriisikindlamaks, läbipaistvamaks ja tarbijasõbralikumaks. See ei lahenda mõistagi kõiki elektrituru probleeme, kuid teeb mitu vajalikku sammu selleks, et elektrisüsteem töötaks paremini, uued tootmisvõimsused jõuaksid kiiremini turule ning tarbijad oleksid paremini kaitstud. Loodan konstruktiivsele arutelule ja palun teil eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Alustame siis konstruktiivse aruteluga. Mul on kaks küsimust. Esiteks, kas paindlikud liitumised on nii tarbija mõttes kui ka tootja mõttes, et keegi teeb tehase ja talle öeldakse, et saad siis, kui elektrilevil jätkub, või see on ainult elektritootjate mõttes? Ja teiseks, kas sa tõsiselt päriselt ise ka usud, et kui sa teed sellise paindliku liitumise võimaluse, siis taastuvenergeetika arendajad teevad investeeringu selle vastu, et vahel mind lastakse ja vahel mind ei lasta ja ma ise seda ei kontrolli?

Aitäh! No eks seda peab iga tootja ja tarbija hindama, kas see paindlik liitumine on tema jaoks sobiv. Kui on selge, et mingil juhul näiteks tootmisettevõtte puhul tarbimismaht on suhteliselt ühtlane, siis, ma arvan, ei ole see optimaalne lahendus. Aga teistsuguste tarbijate jaoks, kes saavad ise ka ennast vajaduse korral alla koormata või on mingeid teisi lahendusi, ma arvan, see on parem, kui oodata selle võrgu tugevdamiseni ehk ei ütlemise suunas. Nii et ta loob võimaluse, aga kindlasti ei lahenda kõigi jaoks kõiki probleeme.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! No iseenesest see eelnõu on päris hea eelnõu, kuid paar nihukest vasturääkivust on. Ühest küljest on paindlikud liitumised väga hea asi minu arvates. See annab võimaluse ikkagi soovijatel arendada ja kas või enda tarbeks kasutada elektrit ja vahel seda ka võrku lasta. Kuid teine teema on see, et alakasutustasu on samas jälle sees. Alakasutustasu puhul on nii, et kui sa toodad ja võrku ei lase teatud protsenti, siis sa saad trahvi. Need kaks asja on minu arvates vastuolulised. Kui sul on olemas paindlikud liitujad, siis nendel ongi võimalus sel ajal, kui need teised, kes on ka liitunud, ei lase võrku, siis nemad ju lasevad võrku. Kui näiteks võrk täitub paindlike liitujate toodetud elektrienergiast, siis ei peaks ju alakasutustasu esitama nendele, kes ei tee ja ise ära kasutavad. Või kuidas sa arvad?

See on huvitav konstruktsioon. Tõenäoliselt taolisi olukordi võib tekkida. Alakasutustasu algne mõte on olnud ju selles, et võrku asjatult ei broneeritaks. Ma usun, et see algne põhimõte peab ikkagi jääma. Aga nüüd see küsimus, et tõesti, kui seal on keegi paindlik liituja juures ja see võrk selles mõttes kahe peale kokku saab täis, kas siis peaks alakasutustasu maksma, on, ma arvan, midagi, mida esimese ja teise lugemise vahel saab siin komisjonis arutada ja vajadusel täiendada.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No eelnõuga, nagu te selgitasite, on ette nähtud trahvimäärade tõstmine elektrituru manipulatsioonide puhuks, tõstetakse neid siis kuni 400 000 euroni. Aga minu küsimus teile seondub esiteks sellega, et kas ei ole võimalik, et elektrituru manipulatsioonidega on võimalik ka kasu teenida palju rohkem kui 400 000 eurot. Nii et kas need määrad sellisel kujulgi on piisavad? 

Aga teiseks ja võib-olla isegi veelgi olulisemalt, mis kasu on trahvimäärade tõstmisest, kui päriselt ei algatata menetlusi võimalike elektrituruga manipulatsioonide suhtes ja kui ka ei tuvastata süüdlasi. Vaadates, mis siin elektriturul on toimunud, millised absurdsed hinnahüpped on aeg-ajalt tekkinud, on väga paljudel inimestel ilmselt tekkinud küsimus, kas meil ei esine siin turumanipulatsioone. Ometi mina vähemalt ei mäleta, et oleks algatatud mingeid menetlusi, ja päris kindlasti ei mäleta ma seda, et oleks ka tuvastatud ükski elektrituru manipulatsioon. Kuidas te seda kommenteerite, kas neid manipulatsioone ei eksisteeri, on neid väga raske tuvastada või on järelevalves mingid probleemid?

Aitäh! See trahvide suurendamine on kuni 15%-ni käibest. See on päris märkimisväärne, ….. heidutava mõjuga. Uurimisi on alustatud. Ma ei ole teadlik, et nendega oleks lõpule jõutud, aga kindlasti, nii nagu iga sihukese finantsturu manipulatsiooni puhul, see tõendamine ei ole kõige lihtsam ülesanne ja kuna me õigusriigis elame, siis see manipulatsioon peab olema tõendatud, et see trahv oleks võimalik määrata. Kindlasti see suurem trahvimäär, ma arvan, aitab heidutada ja eks siis järelevalvet teostavad – ja need on sageli ju kolme Balti riigi peale kokku isegi laiem – järelevalveasutused ehk siis meie puhul Konkurentsiamet, ka nende võimekus on oluline.

Rain Epler, teine küsimus, palun! 

Aitäh! No kõigepealt sissejuhatuseks ma ütlen, et kolleeg Maastik ilmselt peab süvenema. Talle tundus, et paindlikkus on selle pool, kes võrguga liitub. Paindlikkus ikka saab olema võrguettevõtja poole peal. Nii et see, kes liitub, ei tea, kas ta siis, kui on vaja võrku midagi lasta, saab seda sinna lasta või sealt võtta. 

Aga mu küsimus. Sa oma tutvustavas kõnes ütlesid, et teeme odavamaks. Kui ma vaatan, et seoses selle paindlikkusega tuleb kulusid juurde, muu hulgas infosüsteemide ja võrgu juhtimise jaoks, Konkurentsiametisse neli töötajat, püsikulu bürokraatiamasina kasvamisel ja nii edasi, siis need kõik kulud tuleb lõpuks tagasi võtta sellestsamast elektrivõrguga seotud tasudest või siis maksutõusudest, mis muidugi on Reformierakonnal nüüd muutunud harjumuspäraseks, et makse pidevalt tõstetakse. Kustkohast see odavamaks tegemine tuleb, kui tegelikult tehakse süsteemi keerukamaks ja kallimaks?

Aitäh! Üks väga konkreetne näide, kus kindlasti läheb tarbijate jaoks elektrikulu odavamaks, on needsamad korterelamud või korteriühistud, kus praegu oli võimalik seda toodangut ära kasutada ka korterite jaoks, ainult juhul, kui ühistu nimel oli see liitumine elektrimüüjaga tehtud. Nüüd saab oma toodetud elektrit jagada kõigi ühistu liikmete vahel ja see hoiab kokku võrgutasud. See on kindlasti üks komponent. 

Teine küsimus, mis natuke haakus eelmise küsimusega, oli Konkurentsiameti järelevalvevõimekuse tugevdamine. Kui turg toimib paremini, manipulatsiooni on vähem või ei ole üldse, siis on tegelikult hinnad madalamad ja … No lihtsam ka ikka. (Saalist räägitakse.) No ikka läheb, ma arvan. Aga ka seeläbi tuleb üldine hinnatase madalamaks.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Ma jätkaks mingis mõttes sealt, kuhu eelneva küsimusega pooleli jäime. Minule teadaolevalt küll viimase viie aasta jooksul vähemalt pole tuvastatud mitte ühtegi elektrituru manipulatsiooni ei Eestis ega Baltikumis laiemalt. Parandage mind, kui ma eksin. Kui ma ei eksi, siis kas see teie hinnangul viitab sellele, et neid manipulatsioone ei eksisteeri, või viitab see sellele, et järelevalvemehhanism on siiski puudulik, järelevalve teostamise suutlikkus on puudulik, ja tarvis oleks teha enamat kui see, et suurendada trahvimäärasid? Sellepärast, et suurtest trahvimääradest kasu niikuinii ei ole, kui ei suudeta tuvastada reaalselt neid manipulatsioone. Võib panna sinna ka neli miljardit. Kui meil kedagi vahele võtta päriselt ei õnnestu, siis ei ole mitte mingit tähtsust, kui suur see trahvimäär on.

Aitäh! Konkurentsiamet on menetlusi algatanud, aga need menetlused on vaidlustatud kohtus. Nii et eks siis kohus ongi see lõplik instants, kus selgub, kas see manipulatsioon oli õiguslikult tõestatav või mitte. Ja ka see, et Konkurentsiametil tuli juurde lisatöökohti, aitab järelevalvevõimekust tõsta. Aga võin oma varasema erialase kogemuse põhjal öelda, et ka finantsturul manipulatsioonide tõestamine ongi ülikeeruline ja neid vaidlustatakse väga sageli. Nii et eks me peame tegema mõlemat: heidutavad trahvimäärad ja ka järelevalvevõimekus neid menetlusi läbi viia. Ja ma arvan, et ka kohtute teadlikkus valdkonnas, et nad suudavad hinnata neid konkreetseid kaasusi. 

Mart Maastik, teine küsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Ma lähen ka edasi siit kolleegi jutuga, siin finants, ütleme, selliste mahhinatsioonide teemal. Kui palju elektriturul on teil üldse praegu, ütleme, viimasel aastal olnud selliseid pettusi, ma mõtlen just börsil? Kas on seda ka tuvastatud ja palju neid võib kohtus olla?

Aitäh! Ma nüüd täpse tükilise vastuse jään võlgu, aga nii nagu ma eelnevale küsimusele vastasin, Konkurentsiamet on neid menetlusi algatanud, need ootused on vaidlustatud. Aga kui sobib, siis saan kirjalikult sellele küsimusele vastata, mitu menetlust on käigus.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kokkuvõtte arutelust juhtivkomisjonis teeb majanduskomisjoni liige Mario Kadastik. Palun!

Aitäh! Enne kui ma alustan, siis niipalju kui mina tean, meil minu arust majanduskomisjonis ka näidati seda, et Konkurentsiamet on kuskil alla kümne, viis kuni seitse menetlust, mis neil olid algatatud. Vähemalt see, mis oli eelmise aasta sagedusturu Läti võimalik intsident, kus ülikõrgeid hindu tehti, on minu meelest siiamaani uurimise all, aga see on mitme riigi koostöö küsimus, nii et see ongi keerukas. Selle dünaamilise liitumise kohta ma räägin komisjoni sees ka, aga see on mõeldud ikkagi niimoodi, et näiteks Saaremaal on ju kohti, kus ei saa täna üldse tootja liitumist teha, sellepärast et suvisel päikselisel ajal läheks võrk umbe, siis selle dünaamilise liitumisega oleks võimalik sul ülejäänud aasta, sul on lihtsalt üks osa, üks kuu, kus sul on keset päeva, selle ajad oleks piiratud. See on see, mida ju kunagi Elektrilevi üritas teha, et hankida sinna akut. Nii et see on lihtsalt näidis, miks see on hea. 

Aga majanduskomisjon arutas antud eelnõu 18. mail oma istungil, kus minister tutvustas seda eelnõu. Arutelu keskendus paari teema ümber. Esimene neist oli ETO-de piirmäära alandamine 200 megavatilt 90-le, mille kohta oli küsimusi, et mis on selle mõju. Selgiti, et see on peamiselt regulatsioonide kokkuviimiseks ja otsene mõju, mis peamiselt puudutab kriitilise taristu ja küberkaitse aspekte, sõltub väga sellest, millised riskiplaanid on nendel ettevõtjatel täna juba olemas. See võib, ei pruugi omada mingit mõju. Kui täna riskiplaanid ja asjad puuduvad, siis on loomulikult lisakulu. 

Teine suur teema oli tehnoloogianeutraalsus ja liitumisõigus. Uuriti, miks nüüd võimaldatakse tehnoloogiat muuta fikseeritud lahenduste korral, kus fikseeritud liitumisega on liitutud. Põhjus on selles, et kuna fikseeritud liitumise korral ei sõltu loamenetlusest ega muudest aspektidest liitumistasu, siis seetõttu on lubatud ka tehnoloogia muutmine. Olemasolevate vanade liitumismehhanismidega seda lubatud täna ei ole kõikides võimalikes suundades, küll aga on lubatud näiteks juhitava võimsuse lisamine, mida sai juba eelmisel aastal sisse toodud. Päikeselt tuulele täna veel seda vahetamisvõimalust ei ole, seal puudub ka turul konsensus, kas see peaks või ei peaks olema lubatud, kuna seal oli ka potentsiaalselt spekulatsiooniaspekte, miks need liitumised saadi odavalt kätte, aga tegelikult eesmärk oli midagi muud. 

Arutati ka paindlike liitumiste temaatikat. Selgitati, et see on võimalus lisastiimuleid luua paindlikkusteenuste kaudu, sealhulgas näiteks salvestusseadmete kasutamine. Kui kuskil alajaama piirkonnas on näiteks piisavalt palju salvestust tekkinud, kas või inimeste kodusalvestites, ja kui nad on nõus mingisugusel hetkel seda teenusena pakkuma võrguettevõtjale, siis oleks võimalik selles piirkonnas tootmisvõimekust lisada, ilma et peaks alajaamasid või ühendusi oluliselt ümber tegema. Sellisel juhul saaksid näiteks akud päeva tippu leevendada ja selle võrra on võimalik selles piirkonnas rohkem lubada võrku tootmist. 

Oli ka küsimus, et kuidas need praktikas tööle hakkavad tehnoloogilistes aspektides, seda siis peab välja pakkuma võrguettevõtja. 

Arutelus käidi läbi ka seesama tarbijakaitse küsimus, et lubada elektrivõrgust välja lülitada. Täna on tihti toimunud olukord, kus vaidlusmenetluse ajal lülitatakse tarbija võrgust välja. Selle seadusega antakse kaitse, et seni, kuni see vaidlusmenetlus käib kas Konkurentsiameti või TTJA-ga, ei saa tarbijat võrgust välja lülitada. See on tarbija kaitseks.

Olid ka need täiendavad Konkurentsiameti võimekused just elektri hulgimüügiturul järelevalvet teostada. See on nagu REMIT-iga laiendatud tegevused ja see on peamiselt turumanipulatsioonide avastamiseks. 

Alakasutustasu osas oli samuti küsimusi. Nimelt, kuna selles eelnõus tuuakse sisse võimalus kaalutluseks, siis sisu sellele on, et kui liitumise väljaehitamisel selgub näiteks geoloogilisi aspekte, mille tõttu see venib, siis selle tõttu ei hakataks seda alakoormustasu rakendama, kui see ei olnud arendajast sõltuvatel põhjustel. Ja selle võrra lihtsalt nihkub see edasi. 

Oli ka küsimus üldteenuste võimalikkusest tootjatele. Täna on üldteenus ainult tarbija poolel, tegelikult võiks see olla ka tootja poolel. See tekitaks võib-olla suurema konkurentsivõime ja tooks alla ka marginaale tootja poole peal. Täna tootja poole peal üldteenust ei eksisteeri, see tähendab, et tegelikult on võimalik seal palju kõrgemaid marginaale küsida seetõttu. 

Ja samamoodi oli küsimus tootmisseadmete alakoormustasu kohta, kus täna interpreteeritakse seadust veidi küsitavalt. Näiteks, kui sul on 20-kilovatine inverter, aga sul müügivõimsus on 13 kilovatti, siis tänases interpretatsioonis sa seda vabastust alakoormustasust ei saa, sest tootmisseade on suurem kui 15 kilovatti. (Saalist öeldakse midagi.) Ei, see, kellel on sihuke seade. Aga need on aspektid, mis tegelikult peaks käima selle liitumisvõimsuse, mitte tootmisseadme järgi. Need on aspektid, mida saab siinse menetluse käigus veel täiendada. 

Oli ka küsimus saldeerimise kohta. Seda sai eelnevalt kunagi tehtud, et saldeerida teatud tingimustel. Üks nendest võimalikest tingimustest ei ole siiani rakendunud, siis on võib-olla vaja ka seda seadust antud juhul täiendada. 

Majanduskomisjon otsustas ka määrata eelnõu juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepaneku võtta päevakorda 9. juunil ja teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Kõik otsused võeti vastu konsensuslikult. Aitäh! 

Suur tänu teile sisuka ja tõhusa ettekande eest! Teile on küsimus. Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, austatud Toomas Kivimägi! Austatud ettekandja! Tõesti, see eelnõu tahab luua paindlikkust elektrituru kontekstis ja tuuakse sisse otselepingute temaatika korteriühistu kontekstis. Võib müüa maja sees justkui teistele tarbijatele ka, tekib nagu lokaalne võrk. Samas ei ole ikkagi selle eelnõu alla kirjutatud näiteks sama alajaama piires madalpingervõrgus tehinguid ühe tootja, ühe majapidamise ja teise majapidamise vahel. Mis see probleem on? Kui me tahame paindlikkust luua, me teame, et tarbijad ühe alajaama taga on, see nimivõimsus on olemas, et selles võrgus elektrit liigutada. Hetkel seda lähenemist ei lasta juhtuda selle eelnõuga. Miks? Kas sellest on olnud ka juttu?

Aitäh! Konkreetselt sellest küsimusest komisjonis juttu ei olnud, aga seal on suur vahe selles, et oma kortermaja piires on see kortermaja enda elektrivõrk, füüsiliselt kuulub see võrk sellele kortermajale. Kui sa tahad seda alajaama piires, siis tegelikult sa pead kasutama juba võrguettevõtja infrastruktuuri, mida tuleb ülal pidada, mida tuleb hooldada, arendada. Isegi kui ta on alajaama piires, on see ikkagi võrguettevõtja võrk. Seetõttu ma arvan, et seal ei saa lugeda, otselepinguid ikkagi üldjuhul saab teha eraldi liini peal. Kui kortermaja liitumispunkt on see, mille taga kõik toimub, siis see on eraldi liini peal. Aga kui sa võtad seda ikkagi sama alajaama piires majade vahel, siis see otseselt ei ole otseleping ega otsemüük. 

Andres Metsoja, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma vaatasin, et selle ettepaneku EVEA on teinud kooskõlastamise faasis ja ministeerium ütleb, et see on teadmiseks võetud ja seda plaanitakse lahendada mingisuguses järgmises etapis ehk siis elektrituru direktiivi ülevõtmise teises etapis. Ilmselt see on ikkagi täna nagu laual, et seda võiks teha, aga see eeldab ilmselt mingite täiendavate regulatsioonide läbivaatamist. Äkki te komisjonis selle menetluse käigus ka püüate saada selguse, et kui me loome võimaluse majasisese võrgu puhul otselepinguid teha, siis äkki alajaama piires, hajaasustuses, kus tegelikult me teame, et võrguprobleemid on ja tihtilugu sinna võrku ei saagi müüa, sellepärast et võrgud lähevad umbe ja need investeeringud lähevad ebamõistlikuks, aga äkki just nimelt see oleks ka üks võimalikest lahendustest?

Aitäh! No eks selle kohta on ka lihtne soovitus, et tehke muudatusettepanek, siis on meil seda ka komisjonis hea arutada. 

Aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, hea kolleeg Toomas! Austatud Riigikogu liikmed ja inimesed, kes meid vaatavad! No viimasel ajal on meil veel nii palju neid elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seadusi, et oleme ausad, komisjonis enam ise ka aru ei saa tihtipeale, millest me nüüd parasjagu räägime. Õnneks praegu ma küll väga hästi tean, mida see seadus käsitleb, ja ma pean ütlema, et see on üks väheseid selle valitsuse tehtavaid seadusi, kus ma olen enam-vähem kõigega päri. 

Mulle väga meeldib see paindlik lähenemine ehk siis see liitumiste paindlikumaks tegemine. Kuigi siin kolleeg Rain Epler ütles, et ma ei saanud sellest hästi aru, ilmselt, ma arvan, et ma ikkagi sain, Rain. Küsimus ei ole selles, et lubada turule rohkem tuule- või päikesetootjaid, vaid ma pigem vaatan seda teisest seisukohast. Kui mina näiteks tõesti – sa elavnesid siin, kui Saaremaast tuli juttu – Saaremaal tahan näiteks oma lauda juurde paigaldada lisaks päikesepaneele või mida iganes, ja mul muidu võrk ei lubaks seda teha, siis selline paindlik süsteem annab mulle selle võimaluse. Ma võin ju paigaldada sinna endale ka akud ja mida iganes, aga suurema osa aastast on mul võimalus ikka vähemalt see laut sinna ehitada, muidu ma ei saa üldse näiteks midagi teha, no ütleme, mingit tootmist. Tegelikult see paindlikkus annab võimaluse ikkagi sellele ettevõtjale liituda elektrivõrguga mingitel tingimustel, mida enne ei saanud. Minu arvates on see hea. Aga sa võid jääda teisele arvamusele. 

Mis puudutab seda, et samas on see alakasutustasu teema. Ma siin küll ministri käest juba küsisin seda, ta lubas seda uurida. Võib-olla tulebki seda majanduskomisjonis ka arutada, aga jah, kui meil on paindlikud liitujad ja need täidavad sellesama puudujääva osa, mida teine samas piirkonnas tootev ja liitunud ettevõtja nagu alakasutustasu tõttu peaks maksma, et ta ei ole nii palju võrku energiat andnud, siis võiks ju tegelikult selle alakasutustasu sealt maha võtta. Ma loodan, et me saame seda ka komisjonis sama paindlikult käsitleda ja selle siia lisada. 

Tehnoloogianeutraalsus on iseenesest hea. Sellel teemal, ma mäletan, oli ettevõtjatega siin juba paar aastat tagasi ühiseid istumisi. Ja see, et elu käib meil päris kiiresti. Ja nüüd, kui alguses oli meeletu buum päikesepaneelidele, siis nüüd on aru saadud sellest, et päikesepaneelid ei tasu enam ära, sisuliselt, turg on neid täis. Ja siis, kui juba kõik need eeltööd on tehtud ja liitumised, võiks ju tõesti lubada neil uutel muuta paindlikult seda tehnoloogiat, kui sa näed, et hoopis midagi paremat on turule tulnud. See võiks tähendada ka seda, et tegelikult meil tuuleparkide aeg hakkab ka juba täis saama – selles suhtes, et seda niinimetatud taastuvenergiat on meil kuhjaga, meil on vaja hoopis juhitavaid võimsusi. Ja see võiks ju võimaldada, seesama seadus, siis ka muuta seda, et me ei pea hakkama tegema nii-öelda seda praeguse valitsuse unelmate – kuidas seda nimetatakse? – taastuvenergiaga, vaid tegeleme mingi reaalse energia tootmisega. Ma loodan, et see on selline väga hea tulevikuks. 

Nii et kokkuvõttes võib seda seadust isegi toetada. Ja kui me saame siia veel mõned väikesed muudatused sisse viia, siis võib öelda, et on päris asjalik töö tehtud. Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 892 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. juuni kell 16. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud viienda juurde heas tempos. Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu 928 esimene lugemine. Palun taas kord Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, energeetika- ja keskkonnaministri Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna teise teemana tutvustan teile kliimakindla majanduse seadust. Üleminek puhtale majandusele on üha selgemalt konkurentsivõime ja julgeoleku küsimus. Eesti ei saa olla päriselt vaba, kui meie energia tuleb riikidest, kelle väärtused ei ühti meie omadega. See tähendab sõltuvust, hinnakõikumisi, julgeolekuriske. Eesti ühiskonna heaolu ja majanduse konkurentsivõime peab tuginema innovaatilistele ja puhastele tehnoloogiatele. Kolmandatest riikidest põhineva fossiilkütuse sõltuvusest vabanemine panebki sellele aluse. Konkurentsivõime, puhas majandus ja energia ning ühiskonna vastupidavus kliimamuutustele moodustavad tänases maailmas ühe lahutamatu terviku. Globaalne areng liigub selgelt ühes suunas. Elektrifitseerimine ja puhta energia lahenduste kasutuselevõtt hoogustub ning kasutusele võetavad tehnoloogilised lahendused muutuvad üha soodsamaks. Nii on taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine juba odavam kui vana fossiilkütusel töötava jaama käigus hoidmine. 

Aga ma põikan korra ajas tagasi. Juba veebruaris 1995 võttis Riigikogu vastu säästva arengu seaduse, mis oli veel kompaktsem kui täna teie käes olev kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. See oli samas üks esimesi omataolisi maailmas, Euroopast rääkimata. Peaminister Tarand oli endine keskkonnaminister ja pidas seda vajalikuks, vaatamata seaduse suhtelisele üldisusele. Küll aga andis see seadus suuna, kuhu riik peaks arenema, avardas ühiskondlikku debatti. Vaid paar aastat pärast iseseisvuse taastamist pandi paika raamistik, et majandus ei areneks looduse arvel. See tugines 1992. aasta Rio Agenda 21 põhimõtetele – ÜRO mittekohustuslikule tegevuskavale keskkonna säästmiseks. Kas just säästva arengu seadus Eesti trajektoori radikaalselt muutis? Vaevalt, aga laias pildis oleme oma valikutega 1990-ndatel ju rahul. Ja pole kahtlustki, et praegu suhtume oma keskkonda, puhtasse õhku ja säästlikku käitumisse oluliselt nõudlikumalt kui 1990-ndate alguses. 

Kliimamuutused on reaalsus, millega peame kohanema. Kliimamuutustega seotud riskide alahindamine ja eiramine oleks väga kõrge hinnaga nii meile kui ka tulevastele põlvedele. Seepärast suunabki kliimakindla majanduse seadus inimesi, ettevõtteid ja riiki mõtlema ja tegutsema kliima- ja keskkonnasäästlikus raamistikus, kusjuures ilma selleta, et kõik asjad oleksid jõuliselt ja üksikasjalikult ette kirjutatud. See seaduseelnõu loob raami, et vähendada riigi sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest ning suurendada ühiskonna ja majanduse vastupanuvõimet kliimamuutustele, tugevdades riigi strateegilist iseseisvust ja luues eeldused keskkonnahoidliku ja konkurentsivõimelise majanduse arenguks ning inimeste heaolu kasvuks. 

Investeeringud puhtasse tehnoloogiasse on tänapäeval ratsionaalne, majanduslik valik, mitte ideoloogiline kapriis. Riigi eeskuju on oluline. Seepärast ei tee riik alates 2030. aastast uusi investeeringuid fossiilkütustesse, nendega seotud tehnoloogiasse ja taristusse, välja arvatud juhtudel, kui energiasüsteemi toimepidevus, julgeoleku ja elutähtsate teenuste tagamiseks puuduvad turukõlblikud, mõistlikud ja töökindlad alternatiivid. 

Ma ei ole jurist, aga minu hinnangul on ühiskonnal tekkinud õigusruumi suhtes kaks vastandlikku ootust. Ühest küljest on väga valdav hinnang, et meie elu on ülereguleeritud. Teisalt soovime aga, et seadused kirjeldaksid kõike väga detailselt. Mõlemat korraga tõesti ei saa. Aga elus peab natukene ka improvisatsioonile ruumi jätma ja arutelu selle üle, kuidas vähemate ressurssidega ja vähem saastades ühiskonda jõukamaks teha, on hea arutelu. Muu hulgas sellepärast, et mitte ühiskonda üle koormata seadustega sätestatud keeruliste ja formaalsete täpset täitmist nõudvate reeglitega, mis päris kindlasti ajale jalgu jäävad. 

Olemegi koostanud selle seaduseelnõuga koos teekaardid. Teekaardid ja nende koostamiseks tehtud põhjalikud analüüsid annavad meile ühtlasi kindluse, et seadusega seatav kasvuhoonegaaside heite vähendamise trajektoor ja konkurentsivõime tõstmise eesmärgid on meile jõukohased, et meetmed ja tegevuskava eesmärkide täitmiseks ning mõõdikud meetmete edukuse hindamiseks on asjakohased. Praeguseks on koostatud viis kliimakindla majanduse teekaarti ja need on juba Kliimaministeeriumi kodulehelt leitavad. Teekaardid on puhtale tööstusele, põllumajandusele, turbakasutusele, transpordile ja liikuvusele ning metsandusele ja puidutoodetele. Lisaks on juba varasemast valmis energiamajanduse arengukava aastani 2035, mis on teekaardiks energeetikavaldkonnas. Aga see loetelu ei ole lõplik ning seda täiendatakse vastavalt vajadusele. Muide, ka säästva arengu seadus kehtib endiselt veidi muudetud kujul. Ukraina võttis oma kliimaseaduse vastu 2024. aastal, kaks ja pool aastat pärast täiemahulise sõja valgust. 

Head Riigikogu liikmed! Me ei vaidle ju selle üle, et vesi peab olema puhas. Sama loomulik peaks olema puhas õhk. Hästi toimiv ühistransport, madala või nullheitega autod, vähem tossavaid korstnaid energeetikas ja tööstuses tähendavad paremat tervist, vähem haigusi ja meeldivamat elukeskkonda nii linnas kui maal. Me ei vaidle ka selle üle, et hästi soojustatud majades on küttearved väiksemad ja toad soojemad. Seepärast tulebki investeerida hoonete renoveerimisse. See on praktiline viis vähendada inimeste kulusid, parandada elukvaliteeti ja teha kodud ilmastikukindlamaks. Me ei vaidle ka selle üle, et elektri hind peab olema taskukohane ja elektriliinid peavad vastu pidama ka keerulise ilmaga. Seepärast tuleb investeerida taastuvenergiasse, salvestusse ja võrgu töökindlusse. Kohalik puhas energia vähendab hinnasurvet, tugevdab energiajulgeolekut läbi väiksema fossiilse energia impordi ja jätab nii rohkem raha Eestisse ja Euroopasse. 

Kui sõjas olev Ukraina leiab jõudu mõelda ka keskkonnale ja kliimale, siis ei ole meil põhjust öelda, et Eesti jaoks on see liiga raske või teisejärguline teema. Ja kui Eesti suutis juba 1990-ndatel aru saada, et majandus ei saa kasvada looduse arvel, siis ei peaks me seda teadmist 30 aastat hiljem oluliselt jõukamas Eestis uuesti avastama. 

Lugupeetud kuulajad! Inimesed tahavad jätkuvalt, et elu läheks paremaks, et majanduskasvust saaksid osa kõik inimesed ja et majanduskasv ei tuleks looduse arvel. Õnneks on see võimalik ja õnneks me hoolime. Jüri Ratase teine valitsus – koosseisus Eesti Keskerakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaa – otsustas toetada kliimaneutraalsuse saavutamist aastaks 2050 juba aastal 2019. Nüüd on vaja seatud eesmärk vormistada tegudeks. Palun teil kliimakindla majanduse seaduse eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Hea aseesimees! Hea ettekandja! Ei saa salata, et tööd on tehtud kõvasti. Ainuüksi see seletuskiri siin on piisavalt paks. Ma vaatan, et neid inimesi, kes selle eelnõuga on tegelenud, on olnud väga suur hulk. Neid inimesi tuleb kindlasti tunnustada. Lausa eraldi ministeerium loodi ühel hetkel – kas just selle eelnõu jaoks, aga vähemalt selle põhimõtte jaoks. Nii et tööd on tehtud. 

Aga mu küsimus on pigem selles, kas teile tundub, et see töö on läinud selles mõttes asja ette. Tihtipeale on ikkagi nii, et vähemalt mingi osa huvigruppidest ütleb, et jah, eelnõu on hea, aga mulle tundub, et antud eelnõu puhul on olnud seda kriitikat ikkagi päris palju nii tööstuselt kui ka keskkonnakaitsjatelt. Päris rahul ei tundu olevat keegi. Kuidas sa seda kommenteerid? Ma saan aru, et alati ei saagi olla kõik rahul, aga mulle tundub, et keegi ei ole rahul ja tööd on väga palju tehtud. Milleks siis ikkagi sinu hinnangul seda eelnõu vaja on ja kes võiksid päriselt olla rahul, kes täna ei ole millegipärast rahul? 

Seda tunnustust väärib tõesti suur hulk inimesi, kuna selle seaduseelnõu ettevalmistusse on pandud väga palju teadmist, väga palju analüüse. Seepärast on ka minul siit Riigikogu kõnetoolist kindel tunne öelda, et see trajektoor, mis me ette paneme, on meile ka jõukohane. See on ka tõsi, et selle seaduseelnõu või õigemini selle seaduse erinevate eelnõude üle on olnud üsna palju debatti. On soovitud ühelt poolt, et see oleks võimalikult detailne, siis jälle, et see võiks olla üldisem. 

Ma arvan, et see, millega me praegu siin Riigikogus oleme, ongi mõistlik raamseadus, nii nagu see on ka mitmes teises riigis. Ja mis puudutab toetust, siis näiteks puhta tööstuse teekaardi juurde me tegime ühiste kavatsuste kokkuleppe, mille osalised on muu hulgas kaubandus-tööstuskoda, merendusklaster ja mitmed kriitiliste toormete valdkonnaga seotud ettevõtted. See koostöökokkulepe on avatud kõigile liitumiseks. Nii et ma usun, et selle suuna mõttes ei tohiks meil kellelgi olla küsimust. Ja kindlasti on oluline ka see riigipoolne kohustus mitte jätkata fossiilsete investeeringutega aastaks 2030 nende klauslitega, mis ma siin ette lugesin. 

Nii et ma arvan, et pigem olgu see töö põhjalik ja korralik kui see, et me teeme midagi kiirustades. Mitu aastat on seda tööd tehtud. Ja ma arvan, et see, mis täna siin otsustamiseks on, on piisavalt hea kvaliteediga, et seda toetada. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! No vaadates meie majanduse olukorda üldse Eestis, siis viimaste aastate jooksul me oleme ainult olnud üks häda ja viletsus. Ja kindlasti on väga palju ka selles süüdi meie praegune valitsus ja juhtimine majanduse sellise käekäigu probleemide püstitamisel. Nii nagu ei ole kuulikindlat majandust, nagu te olete seda tõestanud, ei ole ka ju tegelikult kliimakindlat majandust. Võtame kas või selle, et me teame, et me elame küll teatud kliimavööndis ja enam-vähem võib olla ennustatav, mis ilm teeb, aga, ütleme, kui põllumajanduses te hakkate väitma, et nüüd teete kliimakindlaks selle, et järgmisel või ülejärgmisel aastal täpselt teate, mis hakkab toimuma, siis no ilmselt blufite. Seega juba see pealkiri kogu sellel paksul, ma ei tea, kahe sentimeetri paksusel seadusel nii paberis on juba ebaõnnestunud. Minu küsimus on see, et kas te tõesti ise usute ka, et see seadus tõesti meil midagi paremaks teeb, majandust.

Aitäh! Mina ise usun ja ma ei ole kindlasti selles üksi. See usk ei põhine lihtsalt usul, vaid kogu sellel analüütikal ja taustatööl, mis on tehtud. Mainisite põllumajandust ja selle kliimakindlust. Ma arvan, et põllumajandus ongi üks väga hea näide. Jah, kliimat muuta põllumajandus ei saa, aga fakt on ka see, et põllumajandus on pidanud kohanema muutunud kliimaga. Seda on öelnud mitmed teraviljakasvatajad ja paljud teised põllumajandusettevõtjad. Ma arvan, et see puudutab põhimõtteliselt igat valdkonda ja sektorit. 

Samamoodi, kui siin juttu oli sellest, kuidas meie majandusel läheb, siis tegelikult sellel aastal on läinud väga hästi. Esimese kvartali majanduskasv võrreldes eelmise aasta esimese kvartaliga oli 2,4%, aga kui ma kasutan kasvu näitamiseks Ameerika lähenemisviisi ehk võrreldes eelmise kvartaliga ja siis see analüseerituna kasvas Eesti majandus 4,5%. Kindlasti toetab seda ka investeeringut puhtastesse tehnoloogiatesse. Kindlasti on väga olulisel kohal näiteks klaster, mis kujuneb kriitiliste toormete ümber, Neo magnetitehase ja Silmeti haruldaste muldmetallide töötlemise võimekusega, samamoodi merendusklaster, aga põhimõtteliselt ka iga tootmis‑ ja tööstusettevõte. Ja samamoodi energeetika, kus meil endiselt on vaja päris palju investeerida ja puhta energia tootmise viisid investeeringutena on lihtsalt konkurentsivõimelisemad kui fossiilsed. 

Nii et selles mõttes ma arvan, et selle seadusega me kinnistame ja raamime selle teekonna, mida me oleme juba pikka aega käinud ja käime ka edasi, ja mida ka Isamaa valitsuses olles 2050 kliimaneutraalsuse eesmärki kinnitades toetas.

Züleyxa Izmailova, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! See teie jutt on muidugi ilus, aga see seadus tegelikult ju ei käi selle jutuga kokku. Aga räägime nendest teekaartidest, millel pole mitte mingit seaduslikku jõudu, sest meie seaduses pole midagi sellist ette nähtud. 2023. aasta õlitehase lahendis rõhutas Riigikohus, et Riigikogu peab seadma majandussektoritele kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid just seaduse tasandil. Kõlab päris loogiliselt, kas pole? Kuidas näeb valitsus ette loastamisi, kui eesmärgid pole sektoritele seaduslikult siduvad? Kas olete arvestanud pikkade ja kallite kohtuprotsessidega tööstusesindajatega, kuna valitsusel pole juriidiliselt siduvaid põhjendusi neid lube mitte välja anda?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et teie kõne ja seaduseelnõu tekst sobisid igati omavahel kokku. Nii nagu ma ütlesin, meil on väga erinevad ootused. Ühelt poolt me soovime, et kõike ei kirjutataks ette, ja teiselt poolt me soovime, et oleks täielik õiguskindlus igas küsimuses. Neid kahte asja korraga ei ole võimalik saavutada. Ma arvan, et elu meie ümber muutub sellises tempos, et mis iganes me siia seadusesse detailis kirja kirjutaksime, seda tuleb õige pea uuesti muuta, sellepärast et kellelgi ei ole kristallkuuli. Kas Riigikohtul või kohtul on võimalik hinnata erinevaid loastamisasju ka selle seaduse järgi? Vastus sellele küsimusele on jah, sest me oleme seadnud majanduseülesed eesmärgid, trajektoor on olemas, me teame, kui palju mingis sektoris on heide, ja saab neid investeeringuid ka niipidi hinnata. Palju neid vaidlusi tuleb? Ma julgen arvata, et neid tuleb ülivähe. Ma julgen üldse arvata, et fossiilseid investeeringuid tehakse tulevikus marginaalselt, kui üldse. Olemasolevate käimashoidmine on teine asi.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! No mina pean küll teiega nõustuma, et seadus ja ettekanne sobisid omavahel väga hästi kokku, sellepärast et kumbki ei suuda veenda selle projekti vajalikkuses. Ma lugesin selle seaduse läbi ja soovitan ka teistel seda teha. Seadus ei ole pikk, napilt kuus lehekülge. Tõepoolest, ma pean tunnistama, et tegemist on kuidagi kummalise tekstiga. Ma ei oska selles isegi näha nagu seadust. Olles päris palju elus erinevaid seadusi lugenud, see tekst, mida me näeme, meenutab rohkem mingisugust arengukava või visioonidokumenti või midagi muud sellist. Sellepärast, et ei olegi aru saada, mida ja kuidas sellega täpselt reguleeritakse, milliseid kohustusi kellelegi kehtestatakse, kuidas kontrollitakse nende kohustuste järgimist, millised on sanktsioonid nende kohustuste rikkumise eest, kes peab neid sanktsioone rakendama. Mitte midagi sellist ei ole. Kas teile ei tundu, et sellega tegelikult luuakse palju rohkem probleeme, kui lahendatakse, muu hulgas läbi selle, et täiesti kindlasti ettenähtavalt pannakse alust paljudele kohtuasjadele, mis takistavad reaalselt majanduse arengut selguse puudumise tõttu?

Aitäh, hea küsija! Siin me oleme sellel konkreetsel teemal lihtsalt erineval arvamusel ja ma arvan, et erinevad arvamused rikastavad iga arutelu. Investori vaatest see seadus kindlasti annab selguse. See annab selguse trajektooris ja see annab selguse ka riigile võtmes, kuidas erinevate toetusmeetmete ja programmidega majanduse arengut suunata. See seadus on samamoodi kooskõlas selle seisukohaga, mida me oleme esindanud Euroopas ja jätkuvalt esindame, et meil on mõistlik seada üks majanduseülene siht, mitte minna sektoripõhiseks, sest muutused võivad mõjutada erinevaid sektoreid täiesti erinevate nurkade alt. Ja minu meelest ei anna see kellelegi mitte midagi juurde, kui meil on detailis kirjutatud üks või teine asi sinna sisse. Ma arvan, et probleem oleks sel juhul, kui me ütleksime, et see trajektoor, mida me siin sätestame, on läbi arvutamata.  

Ja kui te küsite, kuidas te teate, et summa tuleb kokku selline, nagu siin on trajektoori pandud, siis vastus sellele küsimusele ongi just nimelt selles, et kõik on põhjalikult läbi rehkendatud erinevate sektorite kaupa. Meil on seal sees ka varu. Nii et me kindlasti kuidagipidi ei ahista majandust. Teistpidi, me soodustame igatpidi puhtal tehnoloogial põhinevat majanduse arengut, mis on keskkonnasõbralikum ja aitab meil hoida ka Eesti elukeskkonda seeläbi puhtamana ja paremana. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Ma tahaksin teada sinu avanemise lugu. Kui sa ministriks said, enne oli Kliimaministeerium, siis enam peale seda ei olnud Kliimaministeerium. Algul sa ütlesid, et kliimaseadust või sellist ei tule. Nüüd äkki oled sa oma meelt muutnud ja tulnud selle seadusega, mis ei ole eriti seaduse moodi, või mingi haiku, millel on mingisugune hulk teekaardikesi sabas. Kirjelda oma avanemise lugu või seda, kuidas su silmad avanesid. Algul oli, et ei ole vaja sellist jama ja nüüd äkki, et ikka on vaja, ja ropult raha kulutatud iga lehekülg, mis ta maksab siin, kusagil 70 000 eurot või rohkem. Kirjelda oma teekonda, kuidas su silmad avanesid!

Aitäh, hea küsija! Hea meelega kirjeldan. Alustan algusest. Ma arvan, et see oli "Aktuaalse kaamera" uudistesaates, kui ma ütlesin, et kliimaseadust – ja nüüd ma rõhutan, joonin alla – sellisel kujul ei tule. Seda, et see tuleb lühem ja kompaktsem, ma arvan, ma ütlesin ka esimeses intervjuus. Lühidusest ja kompaktsusest on lõpuks saanudki päris lühike ja päris kompaktne versioon. Aga kogu see eeltöö või õigemini see lühike versioon on saanud võimalikuks ainult tänu sellele, et meil alustuseks oli pikk ja põhjalik, seejärel sihuke vahepealne variant ja lõpuks sihuke lühike ja kompaktne. Ka debatt Euroopas on ju selle aja jooksul arenenud.  

Kliimaministeerium on endiselt alles. Kliimaministeeriumis on lihtsalt kaks ministrit, üks neist olen mina, energeetika ja keskkonna valdkonnas, ja teine on Kuldar Leis transpordivaldkonnas. Nii et ka ministeerium on alles. Me kuidagipidi ei ole, ma arvan, seda paati ümber pööranud või suunda muutnud. Pigem oleme jõudnud selle aasta ja natuke peale ajaga, ma arvan, ühe mõistliku lahenduseni, nii nagu, ma arvan, omaaegne säästva arengu seadus seda oli.

Hanah Lahe, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma täiendan teie vastust kolleeg Vooglaiule selle kohta, mis puudutab neid sanktsioone ja eesmärkide täitmist ja sektorite kohustusi ja nii edasi. Võib-olla te saate omakorda veel täiendada, aga seaduses on väga täpselt määratletud kogu see seire ja aruandluse kord. Me hakkame igal aastal oma edusamme või mitte edusamme hindama. Täna me teeme seda kaheaastase viitega ja minister saab vastavalt tegevusi kohandada selle järgi, kas me oleme eesmärkidele lähemale jõudmas või mitte. Aga üleüldiselt, mis puudutab sanktsioone, siis minu teada – te võite mind parandada – need tulevad Euroopa Liidust, kus on kokku lepitud rohemäärus, ja sealt tulenevalt, kui me mingis sektoris eesmärki ei täida, siis on ette nähtud sanktsioonid. Aga siseriiklikult minu teada ükski Euroopa Liidu liikmesriik selliseid asju ei rakenda ja neid on ka üsna raske teha. 

Aga ma tahtsin küsida teilt hoopis selle kohta, et te olete pikalt olnud minister …

Aitäh, Hanah!  

… nüüd 2016 ja 2019 märgilised aastad, kus lepiti kokku Pariisi kliimalepe ja Euroopa Liidu rohemäärus. Kõikidel nendel juhtudel on olnud valitsuses kas EKRE, Isamaa või Keskerakond. Täna nad on sellele seadusele vastu. Oskate öelda, miks?

Ma kõigepealt tänan selle selgituse eest, mis puudutas tõesti kliimaaruandlust või kliimaaruannet, mida iga-aastaselt ministeerium peab koostama ja mis ongi hea tööriist, hindamaks, kuidas me edasi liigume või kus on vaja järeleaitamist. Me komisjonis rääkisime ka, et tegelikult on mõistlik seda juhtimisraamistikku tugevdada, et ka Riigikogu roll oleks selle aruande hindamisel kaalukam. Ma arvan, et need ettepanekud seaduseelnõusse saabki esimese ja teise lugemise vahel ilusti teha, et meil kõigil oleks tervikvaade ja ühine pilt. 

Mis puudutab seda, millised erakonnad on toetanud kliimapoliitikat ja valitud suunda, siis siin ma saan ainult nõustuda, jah. Nii Isamaa, Keskerakond kui ka EKRE, kui ta on olnud valitsuses, on tegelikult sellesuunalisi otsuseid, strateegilisi otsuseid toetanud ja ma loodan, et toetavad ka seda eelnõu siin saalis. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Kui nüüd võrrelda eelmist seaduseelnõu ja seda, siis peab ütlema, et kui eelmises seaduses oli sisu, mille üle vaielda, siis praeguses on meil olemas karkass, millesse peab sisu tegema hakkama. See tähendab sisuliselt seda, et te olete andnud väga suure vastutuse ministeeriumi asemel tegelikult Riigikogule. Aitäh teile selle eest! Ja te arvate, et me sellega kõik hakkama saame, omamata ametnikke. Aga proovime saada hakkama. See selleks. 

Aga mu küsimus puudutab kahte asja. Esiteks, kui me vaatame teadusnõukoda, siis see on huvitav, et teadusnõukoda on seaduses suhteliselt illustratiivse tähendusega. Ja te ei ole isegi pidanud vajalikuks seda, et teadlasi võetakse juurde teadusnõukoja toimetamisel. Te peate vajalikuks ainult sinna juurde võtta ametnikud ja sinnasamasse kõrvale juurde võtta ka huvigrupid. Aga kui te teadust juurde ei võta, siis huvitav, kuidas te toimetate. Ja teine asi, kui me vaatame nüüd rahvusvahelisi nõudeid, siis Pariisi leppeid me sellega ei täida, mis me oleme endale võtnud, aga ka see, mis on Euroopa Liidu 2040 eesmärk, on tehtud 2% võrra lahjemaks. Seletage, kuidas seda lahendatakse.

Aitäh! Selle üle me, ma arvan, saame pikalt debateerida, kui detailne peab seadus olema. Aga mulle tundub, et antud valdkonnas või antud teemal lühike konkreetne raamseadus on kõige mõistlikum lahendus, nii nagu mitmes teises Euroopa riigis seda on tehtud. Mis puudutab kliimanõukogu rolli ja teaduse rolli, siis teaduspõhimõttena teadlaste osalemine kliimanõukogus on kindlasti oluline ja saab ka juhtuma. Aga nii nagu ma eelnevale küsimusele juba vastasin, kogu juhtimisraamistik on, ma arvan, üks koht, kus Riigikogu saabki esimese ja teise lugemise vahel seda rohkem lahti kirjutada ja sisustada. Ja ma kindlasti sellisel kujul toetan, et me seda raamistikku tugevdame. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Andres, sa enne rääkisid majanduskasvust, rõõmsal meelel niimoodi. Aga ma pigem kipun nõustuma nende inimestega, kes ütlevad, et see on selles mõttes natuke fiktiivne, et SKT arvestusse läheb sisse ka see hindade tõus, inflatsioon, elu kallinemine. Ja lisaks, kui me vaatame riigieelarve seisu, siis see defitsiidi kasv, võla kasv, riigi kulutuste kasv läheb ka sinna sisse, et reaalmajanduse kasvu numbrid nii päris optimistlikud ei tohiks olla. Saad sa rahanduse ja majanduse eksperdina siia nüüd oma vaate anda.

Aitäh! Hea meelega annan. Need kaks numbrit, mis ma ütlesin, 2,4 ja 4,5, ongi reaalnäitajad. Jah, inflatsiooniga kohandatud. Ja see on huvitav, kuidas meil see arutelu majanduse suuna üle või arengu üle toimub. Kui püütakse midagi näidata, et liigub paremas suunas, siis öeldakse, et nii ju ei saa olla või see on võlts või on lihtsalt inflatsiooni tõttu. Kui me vaatame lihtsalt nominaalselt, mis on koos inflatsiooniga, aga nendessamades eurodes, mis kehtivad Saksamaal või Soomes või Hispaanias või Portugalis, siis 2015–2025, kümne aastaga, Eesti majanduse maht on kahekordistunud. Ja mitte nii, et esimesel viiel aastal on tohutu tõus olnud ja viimasel viiel pole mitte midagi olnud, see on olnud üsna ühetaoline ja tugev kasv. Nii et tegelikult, noh, eks meil selle mõõtmise ja hindamisega on siin väljakutseid olnud erinevaid. Aga jah, need kaks numbrit, mis ma tõin siin, olid mõlemad reaalnäitajad.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean ütlema, et teie vastus minu eelmisele küsimusele mind kuigivõrd ei veennud. Vaevalt et see teid üllatab, eks ole, aga nii see tõesti oli. Aga ma küsin jätkuks sellele. Kui ma loen kas või seaduse esimest paragrahvi, mis kannab pealkirja "Seaduse reguleerimisala ja eesmärk", siis ma ei saa aru, milline see reguleerimisala isikulises mõõtmes näiteks on. Kas seadus kehtestab kohustused avalikule võimule, see tähendab riigile ja kohalikule omavalitsusele, või kehtestab ta kohustusi ka ettevõtjatele ja ettevõtetele või kehtestab ta kohustusi ka füüsilistele isikutele? See siit tegelikult ei ilmne. See oleks minu esimene küsimus: kellele ta siis ikkagi suunatud on?

Ja teine, seonduv küsimus seisneks selles: äkki te selgitate meile, mille poolest erineb selle regulatsiooni vastuvõtmine seadusena sellest, kui see võetakse vastu lihtsalt arengukavana? Ma saan aru, et üks võimalik vastus oleks see, et seadus kehtestab ikkagi kohustused, mis on jõustatavad, aga samal ajal, kui seadus ei näe ette ühegi kohustuse rikkumise eest mitte mingisugust sanktsiooni, siis see tegelikult on ju illusoorne. Ehk siis ikkagi: milles see erinevus arengukavas seisneb?

Jaa. Aitäh! Mulle tundub, et meil siin on eriarvamus. Nagu ma enne ütlesin, erinevad arvamused rikastavad arutelu. Ja ma arvan, et see on igati sobiv. 

Nüüd, see seadus annab raami ja suuna ennekõike riigile, kaasa arvatud näiteks § 3, mis ütleb, mida riik ei tee ja mis on selge kohustus. Seadus ütleb, et tehakse ka valdkondlikud teekaardid, mis on tehtud koostöös ettevõtlusorganisatsioonide ja teadlastega. Ja ka nende teekaartide kaudu me tegelikult ju suuname arengut. See on, mina ütleksin, palju filosoofilisem küsimus, kas me peame selliste strateegiliste suunda andvate seaduste puhul tingimata nägema ette sanktsioonid. Ma ei ole kindel.

Kui küsimus on, mille poolest see seadus erineb arengukavast, siis ma arvan, et seadus on igal juhul – vähemalt minu kui mittejuristi silmis – kaalukam dokument kui arengukava. Võtame näiteks energiamajanduse arengukava, mis ju ka oli Riigikogus arutlusel, aga kinnitas selle lõpuks ju valitsus. Nii et kindlasti ei ole see seadus nagu mittevajalik või oleks see tühjal kohal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Noh, taas selline väga piinlik lugu, et praeguse peaministri jaoks eluliselt kõige olulisema seaduse esitlemine ja huvilisi ühe käe näppudel, võib-olla kahe ka. Samas kaubandus-tööstuskoda, VKG, toiduliit – ei hakka nimetama neid seltskondi – ütlevad, et ei maksa joosta rongi ees, ei tohi kiirendatud korras menetleda, ei tohi sellega edasi minna. Kas sa ei karda, et selle seadusega sa paned Eesti tööstusele mingi korraliku palgi õlgadele ja vähendad Eesti konkurentsivõimet tegelikult oma roheinnukuses ja teekaartidega?

Ei karda. Arvan tegelikult vastupidi, et tuleviku konkurentsivõime määravad investeeringud puhastesse tehnoloogiatesse. Viitasite kaubandus-tööstuskojale. Kaubandus-tööstuskoda on üks ettevõtlusorganisatsioonidest, kes on allkirjastanud puhta tööstuse teekaardi juures oleva ühiste kavatsuste kokkuleppe. Nii et kaubandus-tööstuskoda seda lähenemist väga selgelt toetab, nii nagu mitmed teised ettevõtted. Kas kõik ettevõtted ja kõik ettevõtlusorganisatsioonid toetavad? Ei toeta. Aga kõik ettevõtlusorganisatsioonid ei toeta ühetaoliselt kõiki asju. Nii et selles mõttes, ma arvan, on päris hästi. Näiteks eelmise punkti arutelu juures, elektrituruseadus, olid ka turuosalised erineval arvamusel, mis puudutab algse liitumistaotluse puhul valitud tehnoloogia muutmise paindlikkust. Nii et ettevõtjatel on erinevad huvid, organisatsioonidel on erinevad huvid, aga see seadus annab väga selgelt raami, mis paneb aluse Eesti konkurentsivõimele tulevikus.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Minu süda tuksub ikka kohalikule omavalitsusele. Nii või teisiti olen ma olnud väga kaua seotud kohaliku omavalitsuse poliitika väljatöötamisega. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõus on ka selline kohustus, et omavalitsused peavad omama energia- ja kliimakava. Jah, paljudel omavalitsustel on see olemas, ka selles omavalitsuses, kus mina olen volikogus, ehk siis Jõelähtme vallal. Tihtipeale on see seni olnud veidi deklaratiivne: see kava peab olema olemas, et saada teatud meetmetest toetust, et saada lisapunkte. Aga samas on tehtud ka analüüs Kliimaministeeriumis olemasolevate energia- ja kliimakavade kohta. Millised need soovitused on, et see ei jääks deklaratiivseks? Millised on need meetmed, et need energia- ja kliimakavad ka tegelikult toime saaksid? Kas omavalitsus peab ise nende praktiliste meetmete ja tegevustega hakkama saama või saab riik siin toetada? 

Aitäh! Kui mind mälu nüüd ei peta, siis tõesti 68 omavalitsusel 78-st on need kavad olemas. Kindlasti ministeerium aitab ja nõustab nende kavade tegemisel erinevate tegevuste tarvis, mida omavalitsused teevad, ja ka seal on ju vajadused erinevad. Näiteks Tallinn ja mõni väiksem omavalitsus – need väljakutsed on erinevad ja ka võimekus on erinev. Aga erinevad toetusmeetmed, kuidas energiaefektiivsust näiteks hoonetes tõsta, ühistranspordi valdkonnas on ju ka päris palju toetatud vähese heitega või nullheitega sõidukite kasutuselevõttu. Sellepärast ongi see üldine raam vajalik riigi enda toetavate poliitikate kujundamiseks. Nii et kindlasti toetame, mitte ainult sõnadega, vaid ka rahaliselt.

Urmas Reinsalu, palun!

Hea minister! Seaduse väljatöötamise vahetud kulud on öeldud suurusjärgus pool miljonit eurot. Ja ettevõtlussektoritele, mis puudutab ressursipõhist majandamist, on kuludena välja toodud – siin turbasektor rääkis 150 miljonit eurot, teised sektorid oma rahast – suurusjärk miljard eurot. Minu küsimus on, et selle aktsiooniga – kolm aastat segadust, tõmblemist, tohuvabohu – on see arve miljardi euro eest edasi lükatud, õhku jäänud investeeringutega Eesti majandusse. Kellele see arve tuleb esitada selles segaduses? 

Ja teiseks, miks te selle aktsiooniga edasi liigute? Kas te arvate tõesti, et see teie aktsioon, kui teil ka enamushäältega õnnestub see läbi suruda, selline rohkem keskkomitee poliitilist juhtnööri meenutav dokument, et kas arvate tõesti, et 2027. aasta kevade järel see asi jääb Eesti õiguskorras kehtima? Ma arvan, et see tühistatakse. Andres, mis mõte on siis sellel tuule tallamisel …

Aitäh!

… ja segaduse, kaose tekitamisel majanduskeskkonnale?

Aitäh, hea küsija! Ma enne siin teistele küsimustele vastates ja ka kõnes mainisin, et Isamaa on olnud valitsuses kõikide oluliste kliimapoliitiliste otsuste langetamisel ja neid toetanud. Ma loodan, et Isamaal jätkub selles mõttes sihikindlust ja järjekindlust ka praegu seda toetada. 

Te viitasite, et seaduse tegemisele on kulunud umbes pool miljonit. Jah, ju see suurusjärk sinnakanti võib-olla ka on, aga ma oleksin palju rohkem mures, kui ettevalmistust ei oleks tehtud. See, et pea kolme aasta jooksul on väga põhjalikult analüüsitud, tehtud mõjuanalüüse, erinevaid uuringuid, annabki kindluse väita, et see valitud trajektoor on meile jõukohane ja mõistlik. Ja nüüd, kui keegi räägib mingist müstilisest arvest, siis ma ütlen ausalt, ma ei tea, kuidas see arve on kokku pandud. Ma hea meelega vaataksin nende arve ridadele otsa.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Oli kunagi kliimaseaduse plaan, et võiks teha kliimaseaduse. Nüüd see nimi on juba pikalt olnud kliimakindla majanduse seadus. Kui seda eelnõu vaadata ja lugeda, siis võiks öelda, et see on pigem mingi kliimaseaduse alge ja kliimakindlast majandusest on siin võib-olla vähem juttu. 

Aga mul on ikkagi küsimus, mida ka eelkõnelejad on päris palju küsinud. Aga milliseid raame ta annab ikkagi majanduse vaates? Kas või võtame selle, et mis on esimene eesmärk: vähendada Eesti sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest. Miks on vaja sellist seadust sellisel kujul, kui ta tegelikult neid raame majandusele ju sellisel kujul ei anna? Me teame, et on väga raske ülesanne neid raame paika panna, aga see on see, mida ju tegelikult selle seadusega on oodatud.

Aitäh! Ma siiski arvan, et see seadus raamina annab selle suuna. See ei ole ju ainukene seadus, mis reguleerib ettevõtete tegevust Eestis. On hulk valdkondlikke seadusi, kus on nõuded palju detailsemalt kirjas. Ja üldse, ma isiklikult seda meelt, et võib-olla me ei peaks kõiki asju detailideni seadustesse panema. Sellepärast ongi teekaardid väga mõistlikud tööriistad. Sest oluline on see, et me oleme kokku leppinud ja saame ühtemoodi aru, mis on see suund, kuhu me liigume. Seda see seadus kindlasti annab. Ja teekaardid aitavad puht praktikas, et kuidas me sinna jõuame, milliseid investeeringuid selleks on vaja teha. Nii et ma ei tea, mulle tundub, et see on sedapidi mõistlik. 

Kas kliima ja keskkond või kui palju nad omavahel seotud on? Ma ütleks, et nad on ikkagi üksüheselt seotud. Ettevõtlus ju mõjutab oma tegevusega nii kliimat kui ka keskkonda. Ja teistpidi, ükskõik mis valdkonnast me räägime – alustades põllumajandusest, aga ka muud valdkonnad –, on selge, et looduskeskkond ja kliimamuutused mõjutavad ju ka neid praktikaid, mida on võimalik ühes või teises valdkonnas kasutada. Jah, ma ei näe siin seda vastuolu.

Urmas Reinsalu, teine küsimus, palun!

Te ütlesite, et te ei tea, kui palju on investeeringuid ära peletatud või õhku jäänud. Rääkige ettevõtlussektoriga! Mina olen rääkinud. Ma arvan, et selle seaduse tühistamise seadusele, kui see ükskord nii kaugele jõuab, tuleb teha audit ja küsida ka vastutajatelt, kes niisuguseid aktsioone on läbi viinud, mis nende peas toimus. Praegu see süüdimatus omandab juba kõikehõlmavat tähendust. Aga seal taga on inimesed, töökohad, majanduskeskkond. See ei ole eksperimentaalteater, mida me praegu siin korraldame. 

Minu küsimus on selle kohta, et kui me varem arutasime – ma ametnikega rääkisin puudutavalt FIT 55 paketi täitmise kuluanalüüse, kui palju need toovad kaasa koormust ühiskonnale, siis öeldi, et jah, tervikut niisugust ei ole, kõik on läbivalt erineva metoodikaga tehtud, aga kliimakindla majanduse seadus tuleb, seal on kirjas, kui palju selle FIT 55 paketi täies mahus realiseerimine maksab. Nüüd, kui ma võtsin selle välja – seal polnud mitte midagi, neli lehekülge koos, kui graafid ka juurde panna, oli tegelikult seletuskirja mahtu. Öelge nüüd valitsuse esindajana, kui palju selle kliimakindla seaduse realiseerimine eesmärgis maksab valitsussektorile ja kui palju see maksab erasektorile, kui me konsolideerime FIT 55 koormust.

Aitäh, hea küsija! Ma keeran selle küsimuse teistpidi. Ma arvan, et õige küsimus on see, kui palju maksab, kui me neid investeeringuid ei tee. See on see päris küsimus. See, et me loeme ridasid kokku, kui palju on kulunud ühele või teisele analüüsile, on kindlasti vajalik tegevus. Seda, et sektorid on valmis investeerima ja kaasa tulema, näitas seesama puhta tööstuse teekaardi juurde tehtud ühiste kavatsuste lepe, millele on alla kirjutanud kaubandus-tööstuskoda, merendusklaster, Neo magnetitehas, Silmet ja paljud teised ettevõtted. See näitab, et ettevõtetel on valmisolek edasi liikuda ja tulevikuedu sõltub tegelikult klastri võimekusest. Ma arvan, et ka turbasektor peab selleks, et olla edukas, investeerima innovatsiooni, suuremasse kohalikku väärindamisse. Keegi ei ole selle seadusega turbasektorit ju kinni pannud. Ma arvan, et õige küsimus, mida küsida, on see, et kui me neid investeeringuid majanduses ei teeks, mis siis majandusest ja Eesti ühiskonna arengust saab. Samamoodi energeetika. Kui räägitakse energiamajanduse arengukava puhul, et mis see kõik maksab, aga see ei ole mitte kulu, vaid ongi investeering tootmisse, salvestusse ja nii edasi. Nii et ma arvan, et keerame selle küsimusega õigetpidi ja siis me saame ka paremad vastused.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Võib-olla küll kaasuv teema, aga kindlasti puudutab ka kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, see on heitkogustega kauplemise süsteem ehk ETS1, nii nagu seda lühendatakse. Komisjoni plaan on tulla välja mingi ettepanekuga nüüd suvel. Keegi täpselt ei tea, milline see välja näeb. Kas te oskate öelda – teie olete nendel läbirääkimistel tõenäoliselt osalenud nõukogudes –, milline on see Eesti sisend? Kas me teeme mingeid konkreetseid ettepanekuid? Arvestades julgeolekuolukorda, kas me taotleme ka mingile valdkonnale erandeid? Näiteks võib tuua õlitööstus, mis samas toodab ka elektrit, eks ju, kõrvalproduktina. Kas Eestil on selles osas mingisugused konkreetsed ettepanekud ka olnud läbirääkimistel või me ootame, mis sealt tuleb?

Aitäh! Me kindlasti ei oota ja me oleme ka liitunud mitme algatusega. Üks põhiline sõnum on hästi lihtne. Meie arvates on oluline, et heitekaubanduse ühikute hind on stabiilne ja paremini ette nähtav, kui seni on olnud. Teine küsimuse pool puudutas meil näiteks põlevkiviõlitööstust ja tasuta kvootide jagamist või õigemini tasuta kvootidega jätkamist. Tasuta kvootidega jätkamine on üks seisukoht, mida me kindlasti toetame, sest on erinevaid põhjusi, kaasa arvatud sõda Iraanis ja geopoliitilised muutused laiemalt, miks on mõistlik üle vaadata senised kokkulepped. Seda, milline see ettepanek täpselt tuleb, me näeme, kui ma ei eksi, juuli alguses, aga neid vestlusi on peetud ja vestlusi tuleb veel ka. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Teie portfell on energeetika- ja keskkonnaminister. Ja kindlasti keskkonna osa, poolt te kaitsete ja ma arvan, et keskkonna koha pealt on ka majas piisav kompetents olemas. Mul on küsimus teie hea kolleegi valitsusest majandusministri koha pealt. Kuidas teine ministeerium, teine minister just ettevõtjate koha pealt seda seadust tõlgendas, nägi? Sest praegu olete teie andnud väga palju vastuseid seoses ettevõtjatega, aga kuidas siis Erkki Keldo ja tema juhitav ministeerium seda teemat nägi ja tõlgendas? Kas nad said piisava selguse, piisavad raamid, mida ja kuidas saavad ettevõtjad tulevikus teha, või oli seal ka kriitikat?

Aitäh! Erkki Keldoga oleme ka selle seaduse puhul teinud igati head koostööd. Näiteks seesama puhta tööstuse teekaart ongi suures osas ka sisustatud Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi abiga ja poolt. Ja samamoodi see ühiste kavatsuste kokkulepe puhta tööstuse valdkonnas, ka sellel on Erkki Keldo allkiri olemas. Nii et minu jaoks alati nendes, ka valitsuse, küsimustes, et riik on üks.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Te enne ilusasti ütlesite, et kliima mõjutab praktiliselt kogu majandust. Sellele ei ole võimalik kuidagi vastu vaielda. Aga ma isegi laiendaks seda – mitte isegi, vaid ma pean laiendama –, et ei ole ühtegi inimest, ei ole elukeskkonna ühtegi aspekti, mida kliimamuutus ei mõjutaks. Aga selles valguses jääb natukene arusaamatuks, et seaduses nii-öelda kohanemise pool on pehmelt öeldes marginaalselt käsitletud, nagu ei oleks üldse oluline see, mis saab meie inimestest ja meie elukeskkonnast, kui kliima hakkab soojenema. 

Aga küsimus on ikkagi see. Te ütlesite, et kõigele, majandusele see mõjub. See tähendab, et majandussektoritel peavad ikkagi olema konkreetsed eesmärgid, mida meil seaduses ei ole, on teekaartides. Te võite siin rääkida puhta majanduse kokkuleppest nende ettevõtjate ja ühendustega, kes sellest tahavad osa võtta. Aga mida te teete nendega, kes ei taha, kui teil ei ole juriidilist alust loastamisel öelda ei? 

Aitäh! Juriidiline alus loastamisel öelda ei on olemas, kui selle hinnangu tulemusel muutub kahtluse aluseks see, kas me seaduses sätestatud trajektoori suudame täita. Selles mõttes on see õiguslik alus olemas. 

Te ütlesite, et kohanemisega väga palju ei ole siin selles eelnõus tegeletud. Tegelikult on § 13 "Teekaardid" ja selle lõige 2 ütleb: "Koostatakse kliimamuutustega kohanemise teekaart, milles seatakse kliimamuutustega kohanemise eesmärgid, meetmed ja tegevuskava eesmärkide täitmiseks ning mõõdikud meetmete edukuse hindamiseks." Kohanemine on kindlasti väga oluline, ilma selleta me kindlasti hakkama ei saa. 

Ja kui nüüd küsimus on nendes ettevõtetes, kes ei ole liitunud ühe või teise teekaardiga, siis ettevõtted on investeerinud ka praegu ja investeerivad jätkuvalt puhtasse tehnoloogiasse. Nii nagu ma oma kõnes ütlesin, on see lihtsalt ratsionaalne majanduslik valik, kus ei ole mingit ideoloogilist mõõdet. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Väga austatud ettekandja! Minu jaoks on seaduse puhul väga oluline see, et on selgus, et tuleks mingi uus selgus. Praegu räägitakse väga palju nendest teekaartidest. Need teekaardid millalgi lahendavad selle ära, aga sellesse ma ei usu. Mulle tundub, et otsustusjulgus on puudu ja sellest lähtuvalt ma ka küsin. Kas valitsusel on kliimaseaduse koostamisel olnud ka selline sisend või suund, et anda kohalikele energiakandjatele, võib-olla ka fossiilsetele, eriti kui neid väärindatakse selles kasutusprotsessis kõrgemalt, mingi eelis mingiks perioodiks, et nagu heas mõttes oleks majanduslikult mõistlik ja siis teistpidi ka ühiskonnas rahulikult liiguksime aeglaselt õiges suunas, mõistliku tempoga?

Aitäh! Viis pluss üks ja pluss üks on siis energiamajanduse arengukava. Need teekaardid on kõik juba olemas Kliimaministeeriumi kodulehel. Aga teekaart on kindlasti ka elav dokument. Kui elu teeb korrektuure, siis saab teekaarti täiendada ja muuta. Ma arvan, et see on parem viis, kuidas selliseid strateegilisi teemasid väga kiirelt muutuvas maailmas käsitleda. Nii et ma siin – jällegi nii, nagu ma eelnevalt vastasin ka – väga seda konflikti ei näe. Pigem saab teekaart samamoodi kindlustunnet luua. 

Kas seadus on piisava detailsusega või kas me kohalikke fossiilkütuseid kuidagi peaksime eelistama? Ka praegu see seadus ja see trajektoor mitte kuidagi ei ütle, et näiteks põlevkivist elektrit või õli enam toota ei saa. Kui see vastab keskkonnanõuetele või, ütleme, ka aastaks 2050, kui on leitud kliimaneutraalne viis, kuidas põlevkivist midagi toota, siis võib seda teha. Aga nagu ma ka oma kõnes ütlesin, juba praegu on investeeringud puhastesse tehnoloogiatesse või, ütleme, energiatootmises vähemalt, uutesse võimetesse odavamad kui olemasoleva fossiilkütusel põhineva jaama käimashoidmine. Nii et lihtsalt majanduslik kaalutlus on see, mis selle valiku määrab, aga ühtegi sektorit me selle seadusega homme kinni ei pane. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Seadus tõesti on selline tühi kest. Te rõhutate teekaartide tähtsust ja ma printsiibis olen ka nõus, et me ei pea seaduse tasandil detailideni reguleerima ja sellised kokkulepped ja teekaardipõhine lähenemine võiksid olla mõistlikud. Samas, ENMAK kui väga oluline teekaart seda oma rolli – nagu teie ütlete, et teekaardid näitavad, kuidas me eesmärkideni jõuame ja milliseid investeeringuid on vaja teha –, ENMAK ei sea eesmärke, ei tee strateegilisi valikuid, et ütle, milliseid investeeringuid on vaja teha. 

Aga teie teekaartide reklaami peale siit puldist, ma võtsin nüüd ülejäänud lahti. Alustasin metsandusest. Seal on asi veel hullem, ainsad numbrid teekaardis on põhimõtteliselt leheküljenumbrid. Ehk lisaks sellele, et seadus on tühi, tegelikult ka teekaardid seda raami ei sea, mida on rõhutanud, ma ei tea, õiguskantsler, kindlus, mida vajavad ettevõtted. Milles see mure siis nüüd on? Kas te ei julge otsustada, ei oska otsustada? Miks me ei suuda oma ettevõtetele seda kindlust luua?

Aitäh! Kui ei julgeks otsustada, siis ma siin ei oleks praegu. Selles mõttes on lihtsalt ühe pika protsessi, ma ütleks siis, viimane ring jõudnud kätte. Seadus ei ole tühi, seadus annab raami, seadus annab trajektoori. See on kõik mõõdetav, summa ei sõltu liidetavate järjekorrast, aga summa sõltub sellest, mitu liidetavat on. Ja need liidetavad on kõik olemas, läbi rehkendatud ja annavad tulemuse, mille põhjal me võime väita üsna kindlalt, et see trajektoor – kliimaneutraalsus oli aastaks 2050 vahe-eesmärkidega aastatel 2030, 2035 ja 2040 – on jõukohane ja täidetav, loodusele kasulik, ettevõtlust toetav, majanduse konkurentsivõimet tõstev. 

Nüüd, millega ma ei ole nõus, on see, et ENMAK ei ütle mitte midagi. ENMAK-is on tegelikult kõik kirjas, millised investeeringud, millises mahus. Ja lihtsalt, kuna siin on olnud veidikene segadus selle ümber, siis praegune olukord energeetikas on selline. Eelmine aasta me importisime 40% tarbitud elektrist, 68% toodetud elektrist oli taastuvatest allikatest, sealhulgas biomass. Selleks, et vähendada impordisõltuvust, on välja kuulutatud vähempakkumine maismaatuulele kuni 2 teravatt-tundi, tähtaeg august. Tulevad pakkumised, vaatame otsa. Ja kui tuleb 2 teravatt-tundi, siis sellega me vähendame impordisõltuvust 15–20%-ni. See on igati mõistlik ja ratsionaalne, see on kooskõlas TalTechi uuringuga, mis ütleb, et osakaal 70% ja natuke peale taastuvenergial on tarbija lõpphinda vähendava mõjuga. Seda esiteks. See on hädavajalik investeering ja tegevus, mida on tarvis saavutada. See on töös. 

Teiseks, juhitavad võimsused. Kui meil on ainult taastuv… või peamiselt taastuvenergia allikatel põhinev elektritootmine, mis enne tuumajaama tulekut kindlasti niimoodi jääb, siis on selge, et meil on vaja ka juhitavaid võimsusi. 236 megavatti on juba hangitud, millest 186 on gaasijaamad, tulevad 28 ja 29. Elering on teinud järgmise hanke, kuni 900 megavatti turukonsultatsiooni, see on läbi. Elering läheb hankega edasi. See on teine kohustuslik element, selleks et meil süsteem oleks püsti, saaks lõigata hinnatippe ja saaks vajadusel taaskäivitada ka nullist. 

Nüüd, kõik, mis puudutab meretuuleparke, tuumajaama ja, ütleme ka, pikaajalist vesisalvestit, on puhtalt majanduse täiendava kasvupotentsiaali projektid. Neid ei ole selle pärast vaja, et meil oma elektritootmine ära katta, aga neid on selle pärast vaja või neid on mõistlik teha, kui rahastamistingimused on võimalik kokku leppida, et meil oleks võimalik siia ligi meelitada investeeringuid ja et me oleksime ka energiasõltumatud. 

Nii et plaan on. Teekaardid ei ole kindlasti sisutühjad ja seadus annab raami.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te ise ju tegelikult kinnitasite seda, mida mina väidan. ENMAK-i koostamise pikas protsessis osalejad lugesid Eleringi 900-megavatisest gaasijaamade turukonsultatsioonist lehest. See ei ole midagi, mis tuli ENMAK-ist, oli ootuspärane või turuosalistega läbi räägitud. Aga lisaks sellele, et me heite vähendamise eesmärkide teekonna peaksime realistlikult ära kirjeldama kõigi osapoolte jaoks, teine pool on kohanemine, mis on algusest peale, kliimamuutustega kohanemine on olnud väga pealiskaudne ja napp. Ja ka praegu arutluse all olevas eelnõu versioonis ei ole aru saada, et olukorras, kus kliima soojenemist enam ära hoida ei saa ja keskkonnamõjud ja mõjud tervisele Eestisse saabuvad, mida me teeme, ja neid vastuseid ei leia ka teekaartidest. Kuidas me selle kohanemispoolega tegelikult tõenduspõhise ja kokkulepitud lahenduseni jõuame?

Aitäh! Kohanemise teekaart saab valmis järgmisel aastal, ettevalmistused juba käivad, kaasamiskoosolekud tulevad sügisel. Kogu see seire ehk iga-aastane kliimaaruanne ju tegelikult näitab, kas me liigume õiges suunas, õiges tempos või meil on midagi vaja kuskilt järele aidata. Hoogu maha võtta, ma arvan, sellel ei ole põhjust, sest hoog tuleb altpoolt, hoog tuleb ettevõtetelt, kes näevad potentsiaali ja kes laienevad.  

Nüüd see juhitavate võimsuste näide, mis sa tõid, et turuosalised lugesid sellest avalikust konsultatsioonist. ENMAK-is on kirjas, et kümneaastane periood, ma arvan, oli see või ikka vist viiene. Ühesõnaga, juhitavate võimsuste hanke rahaline väärtus on seal tabelis sees ja igaüks, kes vähegi viitsib vaeva näha, saab aru, et see klapib kokku. Seda esiteks.  

Teiseks, meil on 1036 megavatti põlevkivi võimsust, mis on jõudnud oma kasutusaja lõppu, ja need tuleb asendada. Mina ei saa istuda Suur-Ameerikas tornis ja öelda, et hakkame selle teemaga tegelema aastal 2030. See oli minu soov, et me liigume kiiremini. Turukonsultatsioon on toimunud. Millisel kujul see hange lõplikult tuleb, Elering otsustab, aga fakt on see, et meil on vaja hajutatud taaskäivitamise võimekust, ja see on täpselt see, millega me tegeleme. Ehk energeetikas asjad ei seisa, asjad liiguvad või juhtuvad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma loen siit seletuskirjast välja, et need ettevõtted … Ühesõnaga, selle kliimakindla majanduse seadusega sekkutakse tegelikult kogu pangandusse. Muidu oli pangandus siiamaani vaba, eks ole, ühesõnaga, anti laenusid ja kõiki teenindati vastavalt sellele, mis päris majandusele hoogu andis ja mis päris majandusega seotud on. Nüüd me näeme, et see tähendab põhimõtteliselt seda, et pankadele on seatud ka piirid, kellele ja millele nad tohivad üldse raha anda. See väidetavalt tugevdab nende positsiooni rahvusvahelistel turgudel. 

No rahvusvaheline turg liigub praegu Euroopa Komisjoni energeetika eesmärkidele täiesti vastupidises suunas. Suur osa maailmast ei tegele enam rohepoliitikaga, vaid tegeleb ikkagi riikide ja rahvaste ellujäämisega, mille üks osa on odav energeetika. Ma lihtsalt küsin, kas me oleme siis enam vabaturumajanduses või oleme me ikkagi mingisuguses plaani- ja käsumajanduses, kuni sinnani välja, et selle seaduse alusel ka pangad ei saa enam vabalt turul toimetada, vaid peavad hakkama järgima mingisugust ideoloogilist poliitikat.

Aitäh, hea küsija! Pangad või pangandus on väga reguleeritud valdkond ja selle seaduseelnõuga kindlasti panganduse kui valdkonna regulatsioon kuidagipidi ei muutu. Aga tõsi on see, et rahvusvaheline pangandusregulatsioon käsib pankadel hinnata laenuotsuste tegemisel ka kliimamuutustega seotud riske, ükskõik kas see puudutab üleujutusi, põllumajanduses erinevate harimisviiside või ka kasvukultuuride kasutamist. See kõik ei ole kuidagi ootamatult saabunud. See kõik on olemas juba aastaid ja ma ei näe, et see kuidagipidi muutuks. Nii et jah, puhas tehnoloogia on kindlasti ka pankade vaates eelistatum tehnoloogia rahastamise viis.  

Nüüd, kui te väidate seda, et kogu maailm liigub teises suunas kui puhas energeetika, siis mina ei tea, millel teie väide põhineb. Aga ma tean seda, et kui me võtame suuremad pangad, suuremad investeerimisfondid, siis need kõik rahastavad eelistatult puhta tehnoloogia ja taastuvenergia lahendusi. Fossiile rahastavad väga üksikud. Selles mõttes statistika räägib teist keelt kui see, mida te väidate. Või näiteks rohevõlakirjad, mida maailmas on suurusjärgus 7 triljonit ja millest 42% on Luksemburgi börsil. Nii et see kõik kinnitab ainult üht: maailm liigub vääramatult puhtama tehnoloogia ja puhtama majanduse suunas, ja seda mitte ideoloogilistel, vaid ratsionaalsetel ja majanduslikel põhjustel. 

Helle-Moonika Helme, teine küsimus, palun!

See, mida te kirjeldasite, on võib-olla hetkeolukord. Mingid protsessid ju liiguvad, ütleme … Nad on ideoloogilised, teie sellega ei nõusta, mina ütlen, et nad on ideoloogilised. Need protsessid on käivitatud siin juba, ma ei tea, aastakümneid tagasi, aga ajas ikkagi jäävad püsima need, mis päriselt tuginevad füüsikaseadustele, loodusseadustele ja kõikidele seadustele, mis maailma on siiani püsti hoidnud. See kõik kukub vaieldamatult kokku ja see kliimakindla majanduse seaduse eelnõu paneb Eesti olukorda, kus me oleme ise loonud endale kunstlikud tõkked, liikumaks kogu muu maailmaga kaasa, kuhu see maailm praegu juba liikumas on. Ja mis puutub sellesse kohenemisse, kliimamuutustega siis …

Teie aeg!  

No ma ei tea, päikese aktiivsusega peamegi kohanema, aga kas just seaduse tasandil?

Aitäh, Helle-Moonika Helme!

Aitäh! Kui me oleme erineval arvamusel, siis nii on ja ma aktsepteerin erinevaid arvamusi. Lihtsalt ühe repliigi ma ütlen. Millegipärast, kui me räägime kohalikust toormest, siis me ei räägi tuulest ja päikesest, aga tuul ja päike on täpselt samamoodi kohalik toore ega sõltu kuidagipidi sellest, kas Hormuzi väin on kinni või lahti. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Minemata nüüd korra selle eelnõu sisusse, sest oleme ausalt, seda sisu ka liiga palju ei ole, nagu te isegi teate, kuidas te seda protsessi hindate valdkonna ministrina? Meil on räägitud nüüd juba pea neli aastat, esialgu kliimaseadusest, siis sellest, et võib-olla seda ikka ei ole vaja, on vaja, siis kliimakindla majanduse seadusest. Alguses oli eesmärk ikkagi väga laiaulatuslikult sinna sisse hõlmata neidsamu eesmärke. Olen ka ise osalenud nendes töörühmades veel 2023. aastal. Tegelikkuses on olnud tohutult palju segadust ja meelemuutlikkust – tuleb või ei tule seadus, tuleb täpne ja detailne, tuleb ainult raam. Nüüd me siin parlamendis oleme. Ühest küljest, loomulikult, võib alati ütelda, et parem pool muna või veerand muna või munakoor kui tühi kest, eks ole, aga teisest küljest on see natuke piinlik ka. Või kuidas sina seda näed? Kas tegelikult see lõppjaam, kuhu me nüüd jõudnud oleme, tundub sulle endale väärikas, rahuldav ja piisav nii kliima kui ka majanduse seisukohalt vaadates? 

Aitäh! Ma arvan, et see, millega me oleme siia jõudnud, on piisav. Alati võib midagi täiuslikkuseni lihvida, aga ma arvan, et see tegelikult ei vii meid lõpptulemusena edasi, nii et kuskilt tuleb see joon vahele tõmmata. Kui ma tunneksin, et see ei ole piisav või et siin on palju küsimärke, siis ma selle eelnõuga siin teie ees ei oleks. Mina usun sellesse, et see annab raami, suuna, see tugevdab meie energiajulgeolekut ja julgeolekut laiemalt, see loob puhtama elukeskkonna nii praegustele elanikele kui ka tulevastele põlvedele. Ja see on üks progressiivne eelnõu, mida ma loodan, et ka sotsiaaldemokraadid saavad toetada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me edasi läheme, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Riina Sikkut, palun!

Lugupeetud esimees! Tahtsin küsida, mida kodu- ja töökorra seadus näeb ette nii-öelda ridade vahele kirjapandu väljaselgitamiseks. Minister vastas minu küsimusele, et vaatamata sellele, et energiamajanduse arengukavas otseselt ei ole neid asju kirja pandud, aga seda tuleks lugeda teatud viisil ja siis see justkui seal all on. Kuna meie tajume, et kliimakindla majanduse seadus on justkui tühi, siis mulle sellest vastusest jääb mulje, et ridade vahele on midagi kirja pandud. Kuidas saavad Riigikogu liikmed enne hääletamist kindlaks teha, mida valitsus ridade vahele on kirjutanud?

Aitäh! No antud juhul on teil eelnõu tekst olemas ja te saate lugeda, mis seal kirjas on. See on eelnõu esimene lugemine, selle kohta saab teha muudatusettepanekuid enne teist lugemist. Siis toimub teine lugemine ja toimub muudatusettepanekute hääletus, misjärel me jõuame kolmanda lugemiseni, juhul kui vahepeal ei ole kas eelnõu tagasi lükatud või katkestatud. Neid võimalusi on väga palju ja teil endal on võimalik aktiivselt Riigikogu liikmena selles protsessis kaasa lüüa. Nii et kui te tahate ridade vahelt lugeda, siis need protseduurid on väga selgelt kirja pandud, kuidas me peame edasi liikuma ka konkreetse eelnõu menetlemisel. Selleks ju Riigikogu siin koos ongi, et arutada kõikide võimalike lahenduste üle, kuidas seda seadust paremaks teha. 

Head kolleegid! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe, kes annab ülevaade keskkonnakomisjonis toimunud arutelust. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kui tohib, siis alustuseks ridade vahelt lugemise kohta. Ma soovitan kõikidel Riigikogu liikmetel, kes on sellest seaduseelnõust väga huvitatud – ja mulle tundub, et neid on palju –, lugeda eelnõu seletuskirja. Seal on päris palju vastuseid nendele küsimustele, mis täna siin debati käigus on kõlanud.

Aga ma tutvustan teile keskkonnakomisjonis toimunud arutelu, mis oli ka väga huvitav, nagu tänane debatt siin saalis. Istung toimus 1. juunil sel aastal. Puudus üks liige, Rain Epler. Kohale olid kohale kutsutud minister Andres Sutt, kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas Kliimaministeeriumist, nõunikud Maris Arro, ministri nõunikud Emma Kruusmäe ja Mattias Tammet ning Kliimaministeeriumi ekspert Mart Kiis. Kohal oli ka komisjoni praktikant Liisa Varul. 

Minister avas istungi, tutvustades seda kliimakindla majanduse seadust. Ta selgitas, et eelnõu loob Eestile selge raamistiku, kuidas liikuda puhtama, vastupidavama ja konkurentsivõimelisema majanduse poole. Ta tutvustas selle eelnõu põhieesmärki, mis on siduda kliimapoliitika energiajulgeoleku, majandusarengu ja inimeste heaoluga. Eelnõu pikaajaline siht on jõuda kliimaneutraalsuseni. 

Küsimusi oli erinevaid. Koondan mõned peamiselt kõlanud teemad kokku. Näiteks küsiti ministrilt fossiilkütustest väljumise eesmärgi kohta, kas see on täidetav eesmärk, kas me loobume fossiilkütustega seotud investeeringutest juba täna või siis, kui seadus on vastu võetud. Minister selgitas, et see ei vasta tõele, selliseid otsuseid ei saa teha üleöö. 2030. aasta, mis on ka seaduses märgitud, peaks olema mõistlik tasakaalupunkt. 

Küsiti palju sektorite eesmärkide puudumise kohta ja paindlikkuse kohta. Mõned komisjoni liikmed leidsid, et sisu jääb ebaselgeks. Tunti muret, kas teekaardid ikkagi viivad meid eesmärkideni ja kuidas nad seda täpselt teevad, kui seaduslikku alust neil ei ole. Minister vastas, et trajektoor on kokku lepitud koos ettevõtjate ja huvigruppidega. Pigem oleme olnud võib-olla konservatiivsed kliimaeesmärkide seadmisel – see tähendab, et ilmselt me edeneme kiiremini –, aga ta märkis ka kliimaaruannete ja kogu selle raporteerimise olulisust, mille järgi me saame oma tegevusi kohandada aastate lõikes. 

Teemaks tulid ka keskkonnaload, nagu siin saalis. Kliimaministeeriumist vastati, et eelnõu annab nendele tegevustele piisava aluse, aga igasuguse loastamise puhul tuleb tõesti kaaluda riske ja nii-öelda võite. Komisjonis tõstatas mitu liiget kliimanõukoja teema, tehti ettepanek seadust täiendada selliselt, et kliimanõukoda oleks sõltumatu ja koosneks teadlastest ning et kliimanõukojal oleks oma eelarve. Kogu seda nõukoja tööd muuta natuke konkreetsemaks, et tal oleks mingisugune nõuandev roll, et oleks keegi sõltumatu keha, kes kogu seda kliimaeesmärkide täitmise protsessi jälgiks. 

Küsiti ka negatiivse tagasiside ja seaduse koostamise protsessi kohta. Ma pikemalt sellel punktil ei puutuks. Minister vastas sellele minu arvates üsna selgelt, et ühe seadusega ei ole võimalik kõike ära lahendada, et korraga luua detailset seadust, aga samal ajal jätta ka paindlikkust ja vabadust. Praegu on tegu hea kompromissiga. 

Üks liige küsis, kas ei oleks mõistlik ära oodata Euroopa Liidust tuleva kvoodikaubanduse tuleviku mõttes, et mis ikkagi saama hakkab, mis tingimusi muudetakse ja mida mitte. Minister selgitas, et juba eelmisel aastal on kõik liikmesriigid leppinud kokku 2040. aasta kliimaeesmärkides, samamoodi ETS ehk kogu see heitmekaubanduse süsteem jääb alles. Võib-olla seda reformitakse, aga üldiselt ei peaks meie kliimaseadus sellest muutuma. 

Teemaks tuli ka transpordisektor. Minister selgitas, milliseid kütuseid on riigil tulevikus plaanis kasutada. Teemaks tuli veel tehnoloogia areng, mis ja kui suures ulatuses. Komisjonis leiti, et paraku on palju ettemääramatust tehnoloogia arengu osas, seetõttu ka seadus seda osa ei kata, küll aga on meil võimalik seadust aastate jooksul täiendada. Küsiti veel, kuidas näeb välja edaspidine kaasamine, koostöö huvigruppidega. Seaduses ei ole seda praegu väga selgelt märgitud. See kriitika võeti ministeeriumisse kaasa ja selgitati, et uute ettepanekutega tehakse juba tööd. 

Tundub, et olen kõik suuremad teemad läbi käinud. Komisjon tegi otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 9. juuniks. Seda toetas 5 komisjoni liiget, vastu oli 3, erapooletuid oli 1. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, seda toetas 5 liiget, vastu oli 3 liiget ja erapooletuid oli 1. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, seda toetasid samuti 5 liiget, vastu oli 3 liiget ja erapooletuid 1. 

Vabandust! Kaks ettepanekut veel. Eelviimaseks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. juuli kell 17, seda toetasid samamoodi 5 liiget, vastu oli 3 ja erapooletuid 1. Ja viimaseks, küsida eelnõu kohta arvamust ka majanduskomisjonilt, tähtaeg oleks 18. september 2026, hääled jagunesid samamoodi: poolt oli 5 liiget, vastu 3 ja erapooletuid 1. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Kaks küsimust. Esimene on nagu formaalsem ja teine sisulisem. Sa nii kenasti tõid esile, et mina puudusin. Kas sa tooksid nimeliselt ka esile, kes selle kliimanõukogu loomise ja rahastamise küsimuse tekitas? See on see formaalsem küsimus. 

Sisulisem on see, et eelnõus öeldakse, et otsused peavad hakkama sündima teaduspõhiselt. Me teame, et selles kliimapoliitika viljelemises on teatud teadlasi, kes on jõudnud peavoolust erinevatele arvamustele, natuke nagu ahistama hakatud, võib nii öelda. Aga nüüd, kus IPCC ise on öelnud, et need kõige rängemad stsenaariumid tegelikult ei põhine kvaliteetsel teadusel, ja lisaks on öeldud, et see on kokkuvõte poliitika kujundajatele, et seal on võib-olla liiga palju hirmu külvatud ja see ei ole olnud ka päris adekvaatne, siis kuidas me teame, et see, mida meile kvaliteetse teadusena esitletakse, seda ka on? Mis need kontrollimehhanismid seal siis saavad olema? Sellised kaks küsimust.

Aitäh nende küsimuste eest! Tõin tõesti välja selle, et te ei olnud komisjonis. Teil kindlasti oli hea põhjus selleks, aga on päris palju olulisi komisjoni istungeid, kust te olete kahjuks puudunud. See jõuab siia saali debatti ka tihti. Kui te oleksite komisjonis kohal, siis te saaksite küsimustele palju varem vastused. Aga kliimanõukogu küsimused tõstatasid Tiit Maran ja siinkõneleja. Võib-olla keegi veel, aga meie olime nendes küsimustes kõige põhimõttelisemad. 

Mis puudutab teaduspõhisust, siis eelnõu seletuskirjas on ka selle põhimõte väga hästi lahti selgitatud. Ma olen nõus sellega, et teadus või siis nii-öelda, jah, järeldused võivad ajas muutuda. Ma olen nõus ka sellega, mida IPCC oma viimastes soovitustes on öelnud, et – kuidas ma siis sõnastan seda? Ma arvan, et see liigne katastrofiseerimine kindlasti eesmärgile meid lähemale ei vii, aga samal ajal on ikkagi oluline meeles pidada seda, et kliimakriis on kohal, et kliimamuutused on juba täna siin, nendega peab kohanema, mitte neid ei pea ainult leevendama. Selles osas on ikkagi olemas teaduslik konsensus, et ei ole midagi muutunud. Ja see 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärk on ka sätestatud tulenevalt teadlaste soovitustest ja järeldustest. Nii et kurss on ikkagi õige ja midagi põhimõttelist muutunud ei ole. Seega soovitan teil seda eelnõu ka toetada.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et eeskätt tood välja komisjoni arutelu, aga mu küsimused on natuke laiemad, osaliselt haakuvad komisjoni aruteluga. Ma loodan, et saad vastata. Kuna küsimusi on ainult üks, siis ma pikin sinna kaks teemat, kui sa lubad. Esiteks, mis on siis sinu hoiak ja võib-olla ka komisjoni hoiak, nii palju kui võimalik, just nimelt selles suunas ja selles osas, et võiks suurendada Riigikogu jõuõlga siin, mis puudutab nii nende teekaartide võimalikku kinnitamist, eesmärkide kinnitamist kui ka selle kliimanõukoja moodustamist ja ka selgemat sõltumatuse tagamist, just nimelt, et ei tekiks olukorda, kus mis tahes valitsus paneb paika omale sobiva nõukoja, mis ütleb, et kõik on väga hästi olukorras, kus tegelikult võib-olla ei ole. Et oleks ka kriitiline vaade. Teine küsimus on sarnane, nagu ma küsisin auväärt ministrilt, et kuivõrd rahul sina oled selle protsessi, ütleme, hetke tulemusega, ma ei julge öelda, et see on lõpptulemus, seda näitab elu, aga selle faasiga, kuhu me nüüd jõudnud oleme. Kas läks nii, nagu minema pidi, või oleks saanud paremini?

Aitäh nende küsimuste eest! Alustan siis esimesest. Ma ei saa kindlasti terve komisjoni nimel kõneleda. Toetus selleks, et eelnõu siia saali saaks, oli ülekaalukas: toetas viis inimest, vastu oli kolm, erapooletuid oli üks. Erapooletu inimene oli teie erakonnast ja samamoodi üks nendest, kes oli vastu. Ma ei tahaks siit oma järeldusi teha. Ma usun, et nendel inimestel oli hea põhjus, miks nad selliselt otsustasid, aga ma loodan, et nad siin saalis põhjendavad oma seisukohti ja lõpuks ikkagi seda eelnõu toetavad. 

Aga mis puudutab Riigikogu rolli, siis näiteks Rootsi on niimoodi teinud, et kliimaseadus on neil seotud riigieelarvega, mis esitatakse igal aastal – minu arvates neil on see ka sügisel nagu meil – Riigikogule. Ma arvan, et see võiks olla üks variant, kuidas parlamentaarset järelevalvet tõhusamaks teha. Sellise ettepaneku olen ise ka juba teinud ministeeriumile. Ma loodan, et koostöös ministeeriumi ja keskkonnakomisjoni ametnikega me jõuame juriidiliselt hea lahenduseni. Üks osa on see eelarvega sidumine, mida, ma loodan, on võimalik teha, ja teine osa on kogu see aruandlus ja seire. Kui me hakkame iga-aastaselt neid kliimaaruandeid saama, mis praegu on toimunud pigem kasvuhoonegaaside inventuurina iga kahe aasta tagant, siis valdkonna eest vastutav minister saab teha ka ettepanekuid, kuidas tööd parandada riigis selle nimel, et me nende eesmärkideni jõuaksime. Ja alates järgmisest aastast, kui see seadus vastu võetakse, on kõikidel ministeeriumidel kohustuslik ka oma igasugustes programmides jälgida seda, mida kliimaseadus sätestab. 

Nii et ma ütleksin, et see kontroll on olemas, seda tuleks teha veidi paremaks. See kliimaaruanne, mida ma juba korraks mainisin, esitatakse igal aastal ka Riigikogule, aga ma tunnistan, et mulle on ka praegu see menetluslik pool veidi jäänud selgusetuks. Ma tõstatasin ka komisjonis, et seda tuleks natuke täpsustada, mis see Riigikogu roll täpselt on, kas see on mingisugune poliitiline arutelu, kas see on tutvustus komisjonides, kes seda aruannet kuidagi peaks toetama või mis kommentaare andma. Ma olen nõus selle kriitikaga, et see on jäänud natukene selgusetuks, aga juhtivmenetlejana ma tegelen sellega, et see selgus jõuaks kohale. 

Teine küsimus oli teil seaduse koostamise protsessi kohta, ma saan aru. (Saalist täpsustatakse.) Lõpptulemuse kohta ka. Ma ütleksin nii, et poliitika on üsna heitlik. Meil on ka julgeolekuküsimustes, mis on Eesti jaoks tegelikult väga põhimõttelised, erakondade sees erinevaid arvamusi, kord arvateks üht, siis teist. Ega kliimapoliitika selles osas midagi erinevat ei ole. Minister ka enne selgitas siin seda – kuidas üks kolleeg ütleski? – avanemise protsessi, et mis vahepeal poliitikas kõik on juhtunud. Ma võtaksin selle kokku niimoodi, et see on hea raamseadus, siin on konkreetsed eesmärgid, väga tugev seire aruandluse pool, erinevad põhimõtted on kirjas. Meil on lõpuks ometi seaduse tasandil kirjas kliimaeesmärgid, kogu kliimapoliitikaga seonduv. Täna seaduse tasandil seda absoluutselt ei ole, mis tegelikult on kummaline, sest me oleme ratifitseerinud Pariisi kliimaleppe, me oleme osa Euroopa Liidu roheleppest, aga oma seadusandluses me tegelikult sellele üldse ei viita. See olukord saab lahenduse. Ma arvan, et me oleme suutnud teha ka hea kompromissi erinevate sektorite ja huvigruppide vahel. 

Üks oluline asi selle seaduse juures on muidugi see, et on palju kriitikat saanud, aga kriitika tuleb valdavalt ettevõtjatelt, kes ei ole võib-olla saanud enda ärihuvisid realiseerida näiteks selles seaduses, mida, ma arvan, riik üheski seaduses ka ei peaks tegema. Ma olen nõus ka keskkonnakaitsjate kriitikaga selle kohta, et seadus peaks olema ambitsioonikam, aga kui me vaatame natuke laiemat pilti, siis tegelikult Eesti on juba sel kuul minemas Brüsselisse sellise seisukohaga, kus me koos kümmekonna riigiga soovime kliimaeesmärkide saavutamiseks suuremat paindlikkust. Ma arvan, et Euroopa Komisjon on samamoodi näinud seda, et eesmärkide saavutamine nõuab palju tööd ja võib-olla see protsess peaks olema natukene lihtsam, seal peaks olema vähem bürokraatiat. 

Nii et ühelt poolt, jah, on palju kriitikat, aga teiselt poolt, ma arvan, me oleme jõudnud hea kompromissini. Fakt on see, et täna on seadus siin parlamendis ja meil komisjonis, saame seda parendada, iga liige saab esitada muudatusettepanekuid. Nii et lõpuks ma ütleksin, et ma olen olukorraga üsna rahul.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kliimanoored, keda te olete justkui lubanud esindada, heidavad ette, et eelnõus seatavad heite vähendamise eesmärgid eiravad täielikult kliimakriisi tõsidust ja on nõrgemad kui Eesti praegused eesmärgid. Näiteks, 2035. aastaks lubab eelnõu ligi veerandi võrra suuremat heidet kui strateegias Eesti 2035. Keskkonnaühendused aga leiavad, et teekaardid ei anna mingit kindlust riigi kliimapoliitika suhtes, vaid üksnes suurendavad bürokraatiat ja vähendavad selgust. Kliimaseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt pole teekaardil õiguslikku sidusust ja ka minister on rõhutanud, et teekaarte, need on paindlikud, neid saab muuta. Lisaks on probleemne, et sektoripõhiste eesmärkide kustutamise tõttu läheb eelnõu vastuollu Riigikohtu 2023. aasta õlitehase kohtuasjas langetatud otsusega. Eestil on väga vaja kliimaseadust, et saaks selgeks, kuidas riik kliimakriisi leevendab. Ometi on see eelnõu kliimaseadus ainult nime poolest, tegelikult see vajalikke muutusi ei too. Kliimanoored ütlevadki, et nad on ääretult pettunud, et kolm aastat seaduse loomist, pikki kaasamiskoosolekuid ja kirjade saatmist on andnud tulemuse, kus me oleme tagasi esimesel ruudul. Mida teil on noortele lohutuseks öelda?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu teada on nii noorte keskkonnanõukogu, mis on Kliimaministeeriumi all tegutsev noorteorganisatsioon, kui ka Fridays For Future või Eesti noorte kliimadelegaat, nende esindajaid kutsutud komisjoni kaasamisse kohtumisele, kus nad saavad oma seisukohti väljendada. Muidugi, väga tänuväärne, et teie siin seda ka täna teete. Nagu ma ka eelmises vastuses mainisin, ma olen kriitikaga osaliselt nõus, aga seadusandja on selles rollis, kes peab tegema kompromisse. Kui täna on olukord selline, et kogu Euroopa Liit liigub paindlikuma lähenemise suunas, siis ma arvan, et Eesti peaks enda seadust vastavalt sellele kohandama. 

Aga kaks olulist asja veel. Esiteks, te olete ise keskkonnakomisjoni liige ja teil on võimalik seda seadust parandada, esitades muudatusettepanekuid. Ja teiseks, vaadates kas või meie naabrite näitel, Soome ja Rootsi, kes võtsid oma seadused vastu juba eelmisel kümnendil, saab seadus ajas paremaks muutuda. See seadus ei lahenda kõiki Eestis esile tulevaid probleeme aastani 2050 ära, see on alles selle teekonna algus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Mina küsin, kas komisjonis oli arutelu või kas seda teemat käsitleti, mis puudutab kohalikke omavalitsusi. Seaduseelnõus on tegelikult kohalike omavalitsuste rolli ja osa väga pinnapealselt käsitletud. Ja sama oluline on ka see, et kohalike omavalitsuste niigi napp võimalus – rahaline võimalus, pean silmas – riigi ülesannete täitmisel, kuidas te seda kliimakavasid, mis kohapeal omavalitsused endale seavad, on võimalik nendega täita. Kas sellest oli komisjonis ka juttu? Kas Eesti Linnade ja Valdade Liit on andnud oma arvamuse selle kohta? Oleksin tänulik, kui seda avate.

Aitäh selle küsimuse eest! Me komisjonis küll arutasime nende kohalike omavalitsuste kliimakavade üle. Liikmed tundsid muret samamoodi nagu teie, et mis need uued kohustused ikkagi on, kas kohalike omavalitsuste vajaduste ja võimalustega arvestatakse. Saime ministrilt ammendavad vastused, et jah, arvestatakse. Nagu minister enne siin kõnepuldis ütles, täna Eestis on 78 omavalitsusest juba 68‑l see kliima- ja energiakava olemas, ehk me ei sea selle seadusega otseselt mingit erilist uut kohustust. Näiteks Tallinnal ja Tartul on väga ambitsioonikad kavad juba olemas ja omavalitsused, kus täna seda kava ei ole, ma usun, et nad ei pea jalgratast leiutama, vaid nad saavad küsida nõu ka oma kolleegidelt kuskil teises omavalitsuses, aga samamoodi toetab neid ka riik nende tegemisel. Teie erakonnakaaslane Jaak Aab ka tundis muret selle teema kohta ja minister samamoodi andis üsna ammendava vastuse, aga nii põhjalikult me seda komisjonis ei arutanud. 

Linnade ja valdade liidu seisukoha osas ma praegu jään vastuse võlgu, aga võin teile selle saata. See nii konkreetselt meil ei olnud arutelu all.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Tiit Maran, ma kahjuks ei saa teile kolmandat küsimust anda, lihtsalt põhjusel, et mõlema ettekandja jaoks saab esitada kokku kaks küsimust, kolmandat ma seetõttu võtta ei saa. 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kõnelema kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra esimees! Kõigepealt mõned üldisemad tausta ja konteksti asjad. Esimesena võib-olla see, et nagu inglise keeles öeldakse, if you're explaining, you're losing. Seadus on loosunglik ja lühike, siin mõni lehekülg, aga seletama peab päris pikalt. Tavaliselt selliste asjade puhul ei ole tegu hea ja kvaliteetse asjaga. 

Nüüd fossiilidest. Euroopa, kordan taas üle, sõltub väga suurel määral fossiilkütustest, umbes kolmveerand Euroopa energiatarbest on fossiilne. Ise suudetakse sellest fossiilivajadusest katta 12–13%. Nii et Euroopa on tõsises sõltuvuses, aga ta ei ole sõltuvuses sellepärast, et Euroopas fossiile ei oleks – võtame või Eesti ja põlevkivigi –, aga ta on sellest sõltuvuses vale poliitika tõttu. 

Rahvusvaheline Energiaagentuur. Eelkõnelejad rääkisid siin palju sellest, kuidas maailm liigub fossiilidest vabanemise suunas. Ka Rahvusvaheline Energiaagentuur, kes pikalt – ma ei tea, kas ideoloogilise surve tõttu või selle tõttu, et seal olid tööl inimesed, kes asjast aru ei saanud – rääkis ka sellest, kuidas minnakse üle juhuenergeetikale maailmas. Nüüd on nad oma arvamust korrigeerinud ja ütlevad, et fossiilide nõudlus jätkab maailmas kindlasti kuni 2050. aastani ja ilmselt ka peale seda. 

Aga meie kliimakindla seaduse esimene sisupeatükk või paragrahv, kui jätta algus, kus on reguleerimisala eesmärk ja terminid, kaks esimest paragrahvi, kõrvale, siis esimene sisupeatükk algab §-ga 3, mille pealkiri on "Fossiilkütustega seotud uute investeeringute vältimine". Nii et siin ikkagi võetakse väga selgelt vaenulik seisukoht põlevkivi suhtes näiteks Eestis. 

Samal ajal tahab Elering paradoksaalsel kombel Eesti gaasijaamadega katta. See on ka selline huvitav Eesti energiapoliitika lähenemine.

Kliimapoliitika, kui me vaatame maailma laiemalt ja ka Eestit, üks peamisi kriitikaid selle suunal on – see on pikki aastaid olnud, see kriitika –, et tegemist on püüdlusega kliimahüsteeria ja sellest tuleneva poliitika abil liikuda kontrolliühiskonna, totalitarismi suunas, vähendada parlamentide rolli, tappa demokraatliku protsessi, arutelusid ja tegelikku kaasamist. 

Ja kui me vaatame seda seaduse § 13, "Teekaardid" – täna siin oli nendest teekaartidest juba juttu –, siis tahetaksegi parlament raamseadusega otsustusprotsessist välja lülitada. Ministeerium saab võtta kätte ja teha teekaardi. Ja siin on huvitav see, et sotside poolelt nähti ohtu selles, et äkki ministeerium teeb kuidagi sotside või rohe vaatest halva teekaardi. Mina näen ohtu selles, et tegelikult ongi parlament väga suurte raamotsuste tegemistest välja lülitatud, kui see seadus peaks tõesti jõustuma, ja ministeeriumi tasemel saab rööpaid seada ja raamistiku paika panna täpselt nii, nagu parajasti isu tuleb. See ei ole demokraatliku protsessi mõttes hea lahendus. 

Ja siis see teaduspõhisus. Kus see paragrahv meil siin oli? (Lehitseb pabereid.) Otsused … Ei leia praegu üles, siin on eraldi paragrahv, mis ongi üsna lühike ja deklaratiivne, ütleb, et otsused peavad tuginema teadusele. Siin ma küsisin ka eelkõnelejalt, et IPCC ise on enda senist teadust nüüd kõvasti korrigeerinud, mis need meie kontrollid ja mehhanismid on, et me saaksime õigel ajal aru, et meile teadusena esitletav ei vasta tõele. Teine asi on see ekspertide usk. Ma olin ise kliimaseaduse algsete suurte algatamise diskussioonide juures, kus tehti töögrupid ja sinna kaasati eksperte ja asjatundjaid, aga siis üks ekspert küsis ministeeriumi ametniku käest, mis siis saab, kui see meie töögrupp jõuab mingite täitsa ekspertide arvamuse ja teadusel põhinevate arvamusteni, aga see ei lähe kokku ministeeriumi plaaniga. Ametnik, pean ütlema, oli erakordselt aus ja ütles: "Siis me teeme ikka nii, nagu plaan oli, mitte nii, nagu eksperdid töögrupis soovitasid." Nii et kui see eelnõu peaks seaduseks saama, siis on see väga ohtlik. 

Sellega seoses ma annan üles tagasilükkamise, aga ma veel korra kõnet hetkeks jätkan.

Ma korra küsin, kas paneme lisaaega juurde. 

No paneme minutikese. 

Minut lisaaega juurde, palun!

Aga mul on tunne, et ega sellest eelnõust vist seadust ei saa. See on siis optimistlik noot siia selle kõne lõppu. Mulle tundub, et need Reformierakonna vanad rebased, kelle hulka ma loen ka ministri, kes ettekannet tegi, on ikkagi otsustanud, et Hanah ja tema toetajad, vaatamata sellele, et nad on valel teel, on seal siiski mõned hääled. Ja valimised ju lähenevad. 

Nüüd on siis tehtud selline liigutus, justkui Hanahile ja tema toetajatele pakutaks kliimaseadust. Aga kui ma vaatan muudatusettepanekute tähtaega ja mõtlen sellele, et praegu on võib-olla ka Hanahile jäänud mulje, et septembris minnakse selle asjaga rõõmsalt edasi, siis mina loodan siiralt, et Hanah peab pettuma. Aga ma loodan, et see pettumus viib selleni, et suur osa tema toetajatest, kes juba, kui ma näiteks liigun Eestis ringi, avaldavad mulle toetust, ka valimiskastide juures saavad aru, et mõistlik on toetada mõistlikku poliitikat ja me saame ilma selle kliimaseaduseta edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Nii, kolleeg Urmas Reinsalu jõuab täpselt õigel hetkel siia saali. Et palun siis kohe juba ühe soojaga ka Riigikogu kõnetooli, et pidada kõne Isamaa fraktsiooni poolt. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud rahvaesindus! Eksperimendid on läinud meie majandusele juba liiga kalliks maksma. Tõmbleva valitsuse agenda selle kliimaseaduse väljatöötamisel algas millest? Ideoloogilisest obsessioonist nii energeetikas kui rohepöörde agenda prioriteediks seadmisest. Ja see oli ju kliimaminister – mäletate, oli meil kliimaminister – Kristen Michali keskne eesmärk, kes ütles, et kliimaseadusest saab meie aja uus põhiseadus. Oli nii, eks ole? Selle valdkonna põhiseadus. Ja selleks loodi uus ministeerium, kliimaministeerium, mis pidi sellele rohepöörde agendale allutama energeetika ja kogu ressursikeskkonnaga opereerimise. Mõlemad aktsioonid on täies mahus läbi kukkunud. 

Siin me kõnelesime härra ministriga, ma küsisin talt, palju maksis, palju on maksma läinud investeeringute ärajäämine, segaduse tekitamine selle kolmeaastase aktsiooniga – minister ei suutnud sellele vastata. Ainuüksi turbaliit ütleb, et küsimus ei ole mitte 500 000 euros, palju maksis selle seaduse väljatöötamine kolmeaastase aktsiooniga, 150 miljonit eurot hindab üks sektor. Võtame suurusjärgud ressursipõhises majanduses: vähemalt miljard eurot. Näete, kui lihtne see on: kolm aastat tõmblemist ja miljard eurot väiksemat majanduse mahtu. Isamaa ei toeta seda aktsiooni. 

Ühiskonna surve all, ettevõtlusorganisatsioonide kriitika all on sellest seadusest nagu papagoist sulgi rida paragrahve välja kistud. Aga see on ainult ühiskonna surve tulemus, mis tähendab tegelikult seda, et kui see seadus nende käes, kes praegu selle advokaatideks on, vastu võetakse ja nad saaksid 2027. aasta kevadel uuesti mandaadi, siis lisanduvad juba need taktikaliselt surve all kõrvale jäetud paragrahvid. See seadus on ideoloogiline dokument, mis loob õiguslik-poliitilise pinnase kohtuvaidlusteks, ettevõtluskeskkonna väljavaadete ja investeerimiskindluse habrastamiseks ning see muutub omaette kahekorruseliseks õiguskeskkonnaks. Panete tähele, juba praegu Eestis viidatakse energeetikaotsuste puhul, majandusotsuste puhul valitsuse poolt kliimaseadusele, mida olemas ei olegi. Nüüd tekib seadus oma niisuguste eesmärkidega, teekaartidega, hindamisega ja see tegelikkuses omandabki uue, mitte seadusandja poolt vastuvõetuna, aga siis sisustatuna, tagasipeegeldusena õiguskeskkonna. Tekib täielik tohuvabohu ja seda on mõistlik vältida. 

Isamaa sõnum on ühemõtteline. Valitsus, võtke see kliimaseadus siin täna tagasi! Härra Sutil on võimalus tulla ka parlamendi kõnetooli. Siin on juba jutud linna peal, et härra Michal otsib uut energeetikaministrit, keskkonnaministrit. Ma ei saa aru, milles on see obsessioon peaministril praegu viimase õlekõrrena, sest järgmine samm oleks juba see, et hakatakse temale endale veel taganemislahingutes, eks ole, Reformierakonna poolt asendajat otsima. Siis tuleb asuda ohverdama lähemaid kaaslasi. Ma näen, härra Sutt mõistvalt naerab selle peale ja saab aru, millele ma viitan. Võtke tagasi see asi, sest see etüüd on juba piisavalt kalliks läinud meie majanduse konkurentsivõimele. Ja sõnum on selge: kui teil siiski peaks olema jultumust ühiskonna toetust omamata see aktsioon läbi suruda siin loetud kuud enne valimisi parlamendisaalis, siis see kuulub vähemalt Isamaa vaates tühistamisele täies mahus pärast 2027. aasta valimisi. See tuleb lugeda eksperimendiks, mis on ebaõnnestunud. 

Teiseks, täpselt samamoodi peame opereerima ka selle niinimetatud Kliimaministeeriumiga. Ka see eksperiment on osutunud läbikukkumiseks. Ka Kliimaministeerium paraku asutusena tuleb sulgeda. Siin ei ole enam alternatiivi, see on objektiivse ja ekspertiisi pinnalt tehtud järeldus. Nüüd, nende hinnangutega, mis siin kõlavad, ei ole suutnud ka vastata minister Sutt sellele, palju selle fit 55 paketi täitmine tegelikult meie majandusele või valitsussektorile maksab. Valitsuse esindajad lubasid seda kliimaseaduse seletuskirjas anda, sest kõigi nende fit 55 ja 15+, õigusakti puhul on väga erineval üldistustasemel mõjuanalüüsid tehtud. Kui me vaatame seda seaduse seletuskirja, see puudub. Neli lehekülge – kui ma võtan ka mõned graafid, mis on sinna juurde pandud – üldist juttu ja viitamist juba 10–15 aastat tagasi koostatud dokumentidele. See ei ole tõsiselt võetav. Ka analüütiline alus sellel tekstil on puudulik ja mitte juhuslikult, vaid tahtlikult. Palju tšekk majanduskoormusele või valitsussektorile praeguses rahanduslikus olukorras nende aktsioonide läbisurumisel on, seda ei juleta enam deklareerida, vaid räägitakse, et need ei ole mitte kulud, vaid investeeringud. 

Järgmine element on loomulikult meie oma kodumaise tahkekütuse ressursi likvideerimine, efektiivne likvideerimine, mida valitsus soovib tegelikkuses juba tiibmanöövritega saavutada veel enne oma ametiaja lõppu. Ja see gaasi 900-megavatt-tunnine hange, mida plaanitakse novembrikuus algatada, teenib ju loomulikult seda huvi, et ainuüksi põlevkivienergeetika ka energeetilise reservina jääks sellest reservvõimsuse tasu arvestusest välja ja kuuluks samamoodi 2030. aastaks lõpetamisele, nagu on tegelikult selle seaduse intensioon, kavatsus. 

Puudub energiapoliitiline käsitlus valitsusel, selle asemel tegeletakse niisuguste ideoloogiliste mängudega. Aga kelle arvelt mängitakse? Ühiskonna, majanduse taastumise arvelt. Ma arvan, et nendele eksperimentidele on aeg selgelt, rahulikult ja naeratades öelda, et aeg on läbi. Me peame hakkama uuesti üheskoos 2027. aasta märtsist taastama ühiskonna usalduse, viima uuesti majanduse tõusule, looma selguse energeetikas ja lõpetama ebakindluse, lausa viraalse agenda, mis on saatnud ametisoleva Reformierakonna valitsuse poliitikat! Lõpp eksperimentidele! Me peame naasma normaalse juhtimise, normaalse majanduskäsitluse juurde – ei rohkem ega vähem. 

Nende sõnadega annan üle Isamaa Erakonna ettepaneku, mille sisu, hea Andres Sutt, on ühemõtteline. Stopp eksperimentidele! Kliimaseadus kuulub siin saalis täna hääletamisele ja Isamaa paneb ette hääletada see parlamendi menetlusest välja nii, nagu ei kooskõlastanud seda seadust 2025. aasta sügisel – ja ma juhin tähelepanu: konsensuslikult – …

Teie aeg!

… Eesti Tööandjate Keskliit, kõik 40 liikmesorganisatsiooni, kes Eestile rahvatulu loovad. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tiit Marani. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Head kolleegid saalis! Eelnevate sõnade kohta, mis eelnevates kõnedes on kõlanud, ma ütleksin, et me peame tegelema mõistlike asjadega. Aga me peame tegelema mõistlike asjadega ilma kogu situatsiooni demagoogiaga täielikult hämustades. 

Me arutame siin kliimakindla majanduse seaduse eelnõu. See on midagi taolist, mida on kaua oodatud. Ja tegelikult on meie ees tekst, mis ei vasta sellele ootusele ei oma sisu, ei selguse ega ka tegelikult siduvuse poolest. Probleem ei ole selles, et kliimapoliitikat ei ole vaja, nagu siin eelnevates kõnedest võis kõlama jääda. Vastupidi, meil on seda kliimapoliitikat väga tarvis. Meil on vaja selgust, meil on vaja etteaimatavust, meil on vaja usaldusväärset raamistikku, mis annaks inimestele, ettevõtjatele ja kohalikele omavalitsustele arusaama, kuhu me liigume riigina, inimestena, kogukondadena, tööstusena, millistel tingimustel. Kas me tahame või ei taha, see saab olema väga raske. Aga just paraku see eelnõu praegu seda rolli ei täida. 

Kõigepealt natukene ka protsessist, sest see on olnud ikkagi ääretult kummastav. Kliimaseaduse loomist alustati ju 2023. aastal, selleks isegi loodi uus ministeerium, korraldati ääretult mahukas ja tegelikult üsna šõurikas kaasamisprotsess, tehti …., anti lubadust ja siis valmis 2024. aastal esimene eelnõu. Loomulikult ei olnud see probleemideta, aga seal oli olemas vaieldav, aga olemas olev sisu. Edasi saabus pikk segadus. Küll öeldi, et seadus tuleb, siis jälle, et ei tule, siis jälle, et tuleb. Kuni 2025. aasta sügisel jõudis see valitsuskabinetti ja lõpuks, 2026. aasta mail, eelmisel kuul, andis valitsus põhimõttelise heakskiidu ja nüüd me siin seda arutame. 

Kui vaadata seda protsessi, siis tegelikult ei jää mulje, et see on olnud sisuline protsess, aga väga sarnaneb kaosega. Veel tõsisem on see, mis on selle eelnõu sees. Selle suurim puudus on kindlasti see, et tegemist on üsna sisuliselt tühja raamseadusega. Antakse üldised eesmärgid, kuid need hoovad, mis aitaksid eesmärkideni jõuda, jäävad seadusest, eelnõust välja. Eriti ilmneb see sektorite eesmärkide puhul. Valdkondlike heite vähendamise sihid ei ole enam seaduse tasemel siduvalt kirjas, vaid need on viidud teekaartidesse. Jaa, teekaardid loomulikult võivad olla väga head abivahendid, kuid need ei asenda seadust. Kui kohustust ei ole seaduses, siis pole kohustust. Siin on just väga põhimõtteline vastuolu. Seda on ka Riigikohus rõhutanud ja sellest on ka siin juttu olnud, ma ei hakka seda üle kordama. Aga kui on ta sellisel kujul praegu, siis on tulemus meil ebamäärasus, vaidlused ja vastutuse hajumine. 

Teine suur probleem on loomulikult ajastatus ja ambitsiooni puudumine. Kui põhirõhk pannakse vahe-eesmärkidele aastateks 2030, 2035 ja 2040, siis jah, nüüdseks 30. aasta eesmärgid on tegelikult täidetud, sest võrdlus aasta 1990 oli meile erakordselt soodne, kõrge heide pärast nõukaaega. Aga paraku lähiaastateks me midagi ei plaanigi ette, vaid laseme niisama minna. See lähenemine ei ole mõistlik koormuse jaotus selles keerulises olukorras, kus me tegelikult kliima mõttes oleme. See lükkab keerulised otsustused kuhugi tulevikku, järgmistele valitsustele, järgmise koosseisu ja järgmiste maksumaksjate kanda. See ei ole vastutustundlik poliitika. 

Kolmas probleem puudutab ettevõtjaid, investeerimiskeskkonda. Valitsus ütleb, et eelnõu annab vajadusele kindluse, aga pilt on ju tegelikult vastupidine. Seadus ei ütle sektoritele piisavalt selgelt, mis neist oodatakse, kui palju peab heide vähenemine, mis tähtajaks, mis vahenditega. See ei tekita kindlust, vaid ainult segadust. Nii on seda tegelikult tööandjad ka ise väljendanud. 

Neljas probleem puudutab kohalikke omavalitsusi, rakendamist. Pole selge, kuidas teha seda niimoodi, et need kavad, mis vastu võetakse, on sisulised, et need ei jääks lihtsalt deklaratiivseks. 

Viies on seotud kliimanõukogu ja juhtimismudeliga. Nõukogu roll, pädevus ja tegelik mõju on lahtine. Olulised küsimused jäetakse hilisemate määruste ja korralduste tasemele, see ei loo ausalt öelda usaldust. Sellises raamistikus ei ole selge, kes vastutab, kes hindab tulemusi, kes kannab poliitilise vastutuse, kui eesmärgid täitmata jäävad. Aga veelgi enam on, et millegipärast praeguses versioonis ei peata vajalikuks isegi kliimanõukogusse teadlasi kaasata. Kui pole teadust, sisulist teadust, siis tegelikult olemegi selle vallas, mis blogosfääris ringi liigub, ja huvide vallas, mitte tegelikku tegemist juhtiva teadusliku teadmise juhtimisel. 

Kuuendaks on ka natukene probleemi seaduse eesmärkidega, sest need ei vasta Pariisi leppele ja viimases versioonis tegelikult isegi mitte 2040. aastal Euroopa Liidu seatud eesmärkidega. Seega, meie ees on seadus, mille kohta võib öelda järgmist. Ta on liiga nõrk, et täita kliimaseaduse eesmärki, aga piisavalt ebamäärane, et vältida õiguslikku ja majanduslikku segadust. See ei ole tugev kliimaseadus ega ka hea majandusseadus, aga selline toorik on meile siia antud Riigikokku menetlemiseks, toodud lootuses, et ehk õnnestub selleks midagi head teha. Erinevalt teistest kritiseerijatest leiame, et meil kindlasti on ääretult kiiresti vaja väga head seadust, just nimelt korralikku seadust. Me ei lahenda praegu sellises vormis, nagu ta on, probleemi. 

Praegu on selline olukord, et siin Riigikogus peame hakkama tegema tööd, et saada toimiv, sidus, õiguslikult usaldusväärne lahendus. See saab olema märkimisväärne samm, aga loodame, et me saame sellega hakkama. Loomulikult tahaks kangesti teha tagasilükkamise ettepaneku, aga olgu, me ei tee seda ja me ei lähe kaasa ka tehtud ettepanekutega. Vaatame, mis siin majas saab toimuma. Teise lugemise katkestamise ettepaneku jõuab teha ka siis, kui on näha, et sellest seadusest asja ei saa. Aitäh! 

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Yoko Alenderi.

Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Mõned sõnad ka Reformierakonna poolt. See, millega me täna siin ühe nii-öelda vahefinišina tegeleme, on tegelikult olnud Eesti suund juba iseseisvumisest alates. Eesti on kogu aeg liikunud puhtama ja efektiivsema majanduse suunas ning samuti üha enam hoolitsenud selle eest, et oleksime sõltumatud. Aga nüüd kliimapoliitikast natuke täpsemalt ja lühemast ajaraamist. 

Kõik erakonnad on andnud oma panuse ka kliimapoliitikasse. 2019. aastal tegi jõulise alguse, kehtestades kliimaneutraalsuse eesmärgi 2050. aastaks, Jüri Ratase juhitud EKREIKE valitsus, kes Euroopas tegi need kokkulepped. Seejärel asus koostama "Eesti 2035" strateegiat, kus see sai ka Riigikogu poolt fikseeritud. Vahepeal tuli võimule Kaja Kallase valitsus, kes selle strateegia heaks kiitis, tähendab, tõi Riigikogu ette ja Riigikogu kiitis selle heaks, nii et nii valitsuse tasand kui ka Riigikogu on olnud seal kaasatud. 

Kui nüüd rääkida rahva mandaadist, siis 2023. aasta Riigikogu valimistel oli nelja erakonna programmis kliimaseaduse koostamine: Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. Need erakonnad said ligi 70% häältest. Ehk kui nii võtta, siis valdava enamuse toetus kliimaseaduse raamistikule on ka sealt mandaadina olemas. 

Nüüd siis tõepoolest oleme jõudnud peale aastaid läbirääkimisi vahefinišini, kus me paneme paika, millise tempoga me liigume, kuidas me selle kliimaneutraalsuseni jõuame. Veel kord, ka kliimapoliitika põhialustes 2021. aastal Riigikogu selle eesmärgi Riigikogu dokumendina kinnitas. Aga nüüd, minnes ka Euroopa Liidus läbirääkimistele, kuna meie jaoks põhiline majandusruum on Euroopa ja kogu Euroopa jaoks on see tõsine julgeolekuküsimus, et me ei sõltuks võõrriikide fossiilkütustest, sellest ka need ETS-süsteemid ja kõik need meetmed, mis aitavad meil üleminekul puhtale vajadusele, seal on kindlasti eeliseks, kui meil on olemas ka oma seadus, mis just nimelt sellisel paindlikul moel sektorite vahel, ent teades, mida me teeme, kuidas me teeme ja millal me teeme, et me oleme selle fikseerinud ka seaduse tasemel. 

Edasi, kas need arutelud on olnud mõttekad, seda on täna siin korduvalt kriitikute sõnul kahtluse alla seatud. Ma arvan, et just nimelt need arutelud on olnud ülimalt vajalikud. Ja kui päris aus olla, ma arvan, et võivad olla vajalikumad ja praktilisemadki kui lõpuks see, kas seadus on või ei ole, sest reaalsust muudavad siiski teod. Ja iga selle arutelu ajal, nende aastate jooksul on kõik need osapooled, olgu need ettevõtjad, kohalikud omavalitsused, MTÜ-d, riigisektori esindajad, on läbi mõeldud just nimelt, millise kiirusega, milliste vahenditega, milliste lahendustega me suudame tagada Eesti sõltumatuse, me suudame üle minna puhtale majandusele. See on, ma arvan, ülimalt väärtuslik. (Urmas Reinsalu ütleb midagi kohapealt.) Aitäh, Urmas! Sinu sõnavõtt on juba ära tehtud.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Te olete juba oma kõne siin pidanud. Ma ei saa tõesti lubada teil seda vahelehõikamist. Täiesti siiralt! See ei ole lihtsalt viisakas ega korrektne. Ma ei saagi aru, miks te seda teete, aga, Yoko Alender, palun jätkake. (Urmas Reinsalu ütleb midagi.) See ei ole debatt, Urmas Reinsalu, see on lihtsalt vahelehõiskamine. Ja see ei lähe ka stenogrammi kirja, aga see on lihtsalt ebaviisakas. Yoko Alender, palun!

Aitäh! Ma palun lisaaega ka.

Ma annan teile kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Ma tahakski siit edasi minna nüüd veel selle protsessi juurde. Olles ka ise saanud erinevates rollides kaasa lüüa, tahan ma öelda mõned tänusõnad kindlasti Kaja Kallasele, kes oli kliimapoliitika põhialuste koostamise ajal valitsusjuht, kui me Riigikogus võtsime selle sammu vastu, samuti Kliimaministeeriumi loomisel, ja ka esimest kliimaministrit Kristen Michalit, kelle ajal viidi läbi väga suur hulk nendest aruteludest, ja loomulikult kogu Kliimaministeeriumi tiimi, kõiki neid teisi osalejaid, kes on nendes aruteludes osalenud. Eraldi tahaks tänada veel neid opositsiooniliikmeid, kes nende arutelude ajal on jäänud sisupõhiseks. Nagu te ka täna olete näinud, seda teemat, mis on mitmetahuline, saab väga edukalt ära kasutada ka hirmutamiseks, vastandamiseks ja meid tülli ajamiseks. Aga eriline tänu neile opositsiooniliikmetele, kes on tõepoolest jäänud sisuliseks. Lisaks loomulikult ka praegusele ministrile, kes väga hästi tõi välja majanduse aspektid, rääkis väga realistlikult, avas, mis on juba Eesti majanduse suund olnud ja mille kohta seadus annab veel enam kindlust. 

Paar põhimõtet ka, mida tahan seaduse puhul eraldi välja tuua. Kõigepealt, teaduspõhisus põhimõttena on ülioluline ja kui me saame keskkonnakomisjonis ka selle teadusnõukogu koosseisu sõltumatust ja teaduspõhisust veel täpsustada, siis kindlasti me seda teeme. Ringmajanduse põhimõte on võib-olla üks kõige suuremaid muutusi, sest energeetikas on turg puhtale odavale elektrile juba niivõrd käivitanud, et vaatamata sellele, et erinevates kohtades üle maailma püütakse ideoloogiliselt tagasi tuua kallimat ja saastavat, tossavat, areneb tegelikkuses enam puhas energeetika. Aga ringmajanduses me tõesti peame läbi tegema mõtteviisi muutuse lineaarsest ringseks ja see on protsess, mis vajab kõigi panust. Viimaseks, kestliku ruumi põhimõte, mis mulle arhitektina on muidugi eriti südamelähedane. Ma arvan, et Eesti elukeskkond kui üks maailma omapärasemaid ja imelisemaid väärib tõepoolest seda, et me oma ruumi kvaliteeti ja elukeskkonna kvaliteeti targalt arendame. 

Lõpuks ma tänan eraldi ka meie Riigikogu kõige nooremat liiget, kes on seisnud väsimatult selle eest, et tulevase põlvkonna jaoks eriti oluline seadus saaks vastu võetud. Ma arvan, et me peame ise ka edaspidi igas oma teos võtma selle vastutuse, sest seaduse elluviimine on võimalik vaid tegudega meie igaühe poolt. Aitäh! Toetage eelnõu!

Aitäh! Järgnevalt, Peeter Ernits, ma saan aru, et teil on volitus Keskerakonna fraktsiooni nimel sõna võtmiseks. Palun Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, hea juhataja! Härra minister! Kolleegid! Oli vist 2021, kui me arutasime VKG juhi härra Asmanniga, et peaks mingi kliimaseaduse tegema. Viis aastat on möödas. Me rääkisime hiljuti VKG juhtidega samal teemal. Järeldus on, väga lühidalt öeldes, et see praegune nii-öelda dokument – raske on seda seaduseks nimetada – ei päästa meid globaalsest soojenemisest. Ja teine asi, ta raskendab meie majanduse niigi rasket olukorda ja konkurentsivõimet. 

Lühidalt võttes, see dokument ei kõlba, tema koht on prügikastis. Aga ma ei taha kuidagi naeruvääristada neid, kes muretsevad keskkonna globaalse soojenemise ja kõige selle vastu. Reaalsus on see, et väga paljud, eriti noorema põlvkonna inimesi, vaevab nii-öelda ökoärevus. Kuivame surnuks, mis maailmaga juhtub ja kõik muu. Ja loomulikult, teatud poliitilised jõud viskavad sellele hagu alla. Ja inimene karjaloomana läheb sageli oma iidolite järgi. 

Kaja Kallas on tegelikult väga palju kuritegelikult tegutsenud, oma karjääri nimel panustanud eelkõige mitte Eestile, vaid mõnele teisele riigile, on külvanud rohehullust. Kui ma neil aastatel olin keskkonnakomisjoni liige, siis ma nägin seda lähedalt. No hea Yoko juhtis toona komisjoni, aga see on, me jookseme rongi ees, võtame ette rohkem kui teised. See oli pöörane hullus. 

Ja rohelisena – palju varem kui enamik teist siin, olles propageerinud kogu seda rohelist mõtteviisi ja loodussäästlikkust ja kõike muud – on seda nii-öelda hullust, mis on Eestit tabanud, eelkõige Reformierakonda, natuke piinlik vaadata. 

Pealegi on tuuled kõvasti muutunud. Peale president Trumpi võimuletulekut on see kainenemise laine jõudnud ka Euroopasse ja Eestisse. Aga muret teeb mulle ja ka meie erakonnale Euroopa marginaliseerumine, konkurentsivõime langus globaalses võitluses Ameerika, Hiina ja teiste suurte jõududega. Ja selline regulatsioon, selline pudru keetmine selle rohelise paja ühes nurgas, võitlemine kliimaga, kui müüre ees ei ole – see ei ole eriti arukas tegevus. Aga sellega on võimalik inimesi hirmutada ja mõned hakkavadki uskuma. 

No see eelnõu on tegelikult Kristen Michali jaoks kõige olulisem eelnõu. Kui seda eelnõu või õigem oleks, seda deklaratsiooni tegelikult, ausalt, ei oleks, siis Kristen Michalil poleks oma valitsemise lõpus midagi näidata, mida ta on teinud. Ja kogu see tants, mis on olnud, algselt Kliimaministeeriumi loomine – Kliimaministeeriumi loomine –, milles kainenemise protsessis, kui Andres Sutt tuli, siis ministeerium jäi, aga ministri nimetus muudeti ära, kliimaminister enam ei ole, Andres on energeetika- ja keskkonnaminister, aga peaminister Michal ... 

Kas soovite lisaaega?  

Jah, paluks küll. 

Kolm minutit lisaaega. 

Peaminister Michal oli ikkagi kliimaminister. 

No ja see on erakordselt kallis eelnõu. Koos ametnike tegevusega on hinnatud, et kusagil poolteist või kaks miljonit. Kui tagasihoidliku arvestuse järgi 400 000, siis see tähendab üks lehekülg 65 000 – 66 000. Viis lehekülge ja üheksa rida. Nii et see on ropp töö. Kui palju kohvi on joodud, pirukaid söödud, karbonaade söödud kaasamisel, kui palju arutelusid on olnud – palju kära, vähe villa. Mida siin on öelnud erinevad organisatsioonid? Kaubandus-tööstuskoda ei tohi menetleda, toiduliit ei tohiks olla ambitsioonikam kui teised, VKG ei tohi edasi minna ja nii edasi, kuigi minister Sutt ütles, et tegelikult kaubandus-tööstuskoda on heaks kiitnud. Ma ei jõua ära ette lugeda, mida nad on siin kommenteerinud. Tuleb lõpetada see asi, ei maksa sellega kusagile kiirustada. Nii et kui aus olla, see on olemas siin, kirjas ka. 

Ja edasi. Tegemist on tõepoolest mitte seaduse, vaid deklaratsiooniga. Me deklareerime, tahame liikuda. Jah, kliimamuutused, võitlus keskkonna ja kõige selle pärast, need on tõsised probleemid. Ja siis mingisugused teekaardid, mis võivad täna muutuda selliseks – praeguse ministri huvides on selline teekaart –, tuleb järgmine keskkonnaminister, tema teekaardid on mingid muud, nendel pole ka juriidilist jõudu ja kõik see muu. No see ei ole tõsiselt võetav asi ja sellega ei tohiks mitte mingil juhul jätkata. 

Aga praeguses olukorras, kus viimaseid kuid võimul olev seltskond üritab võtta vastu, suruda läbi igasuguseid eelnõusid – homme hakkame ratifitseerima kallite Rootsi külalismõrvarite nii-öelda vastuvõttu, automaksud, mida iganes, kiirkorras kohtute reform, mida üritatakse läbi suruda, ja nüüd seesama seadus ka. Me oleme korduvalt öelnud, et järgmisel kevadel lähevad need prügikasti, tühistatakse ka see eelnõu. Ma ei ole originaalne, Keskerakonna poolt on ka selline paber, mida ka hea kolleeg Urmas Reinsalu esitles, et prügikasti, tagasi lükata. Aitäh!

Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh kõigepealt selle arutelu eest! Kas ma isiklikult olen veendunud, et see seadus sellisel kujul on vajalik? Olen. See on õige asi. Nüüd, kogu debatt selle üle, kas me vajame vahepeal ka midagi deklaratiivset, siis ma lähen ajas tagasi ja kordan veel üle: aasta 1995, kui Riigikogu võttis vastu säästva arengu seaduse, mis oli samamoodi deklaratiivne, mis andis suuna, oli tulevikku vaatav. Ja ma arvan, et ka praegune Riigikogu koosseis võiks olla tulevikku vaatav ja täpselt seda tulevikuvaadet see seadus kannab. 

Ma näen ka seda, et meie arutelus põrkub väärtusruum, aga mitte ainult. Asjakohaste küsimuste kõrval kostus ka minu silmis viraalne demagoogia, mis palju paremini sobiks teatrisaali kui siia Riigikokku. 

Eesti tuleviku huvides on puhtal tehnoloogial põhinev majandus ja kliimakindlusesse mitteinvesteerimine on tegelik kulu. See raha läheb maksma ühiskonnale ja ettevõtlusele palju rohkem, kui me teeksime kliimakindlaid investeeringuid, ja kliimakindlate investeeringute tegemine on see, mis meid tegelikult edasi viib. 

Keskkonnasõbralikud lahendused on ja jäävad. See ei ole ideoloogia, see on lihtsalt ratsionaalne majanduslik lähenemine. Ja pangad ei investeeri fossiilkütustesse sellepärast, et see ei ole perspektiivikas, mitte sellepärast, et neil on kuidagi ideoloogiline kallutatus. 

Ja lõpetuseks. See, et meil on erinevad arvamused, on igati kohane, aga on ka teadus, mis nende erinevate arvamuste juures peaks andma aluse. Aitäh! Ja palun seda eelnõu kindlasti toetada!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. 

Urmas Reinsalu, ma ei ole kuulnud teie nime mainitavat kõnedes. (Urmas Reinsalu selgitab kohalt.) Mina kuulsin ainult ühte seisukohta, see oli Andres Sutilt (Saalis arutatakse.) Olgu peale! Mina kuulsin küll ministri suust lauset, et demagoogia, mis sobiks pigem teatrisaali kui Riigikokku. (Vahelehüüe.) Sellisel juhul palun, teil on kaks minutit vastusõnavõtuks.

Jaa, aitäh! Ma oleksin oodanud, et härra minister oleks selle eelnõu tagasi võtnud. Kahjuks seda ei juhtunud. Nüüd ma korrigeerin seda, millele siin viidati, et otsekui 2019 võeti õiguslikult siduv kliimaeesmärk 2050. aastaks. See on vale! Valeväiteid ei ole mõtet siin esitada. Õiguslikult siduva kohustuse võttis Euroopa Liit vastu 2021. aasta suvel. Tõepoolest, sellele järgnes fit 55 pakett, mida Reformierakonna valitsus parlamendist läbi surus. Parlamendiliikmed moodustasid eraldi parlamendiliikmete ühenduse rahvuslike huvide kaitseks sellesama fit 55 paketi menetlusel ja esitasid oma alternatiivsed ettepanekud. 

Ma tuletan meelde, et 2019. aastal – kui viidati Euroopa liidrite kommunikeele – oli kaks märksõna. Esimene märksõna oli "Euroopa majanduse konkurentsivõime", ja teiseks, "Euroopa riikide õigus oma energeetilised valikud säilitada". Me näeme seda, et selle dünaamika liikumisel kohustuslikuks ei ole nendest kinni peetud. See on tõsiasi, mida me peame vaatama ajalises perspektiivis.

Teiseks, härra Suti viide selle kohta, et pangandus liigub turupõhiselt niinimetatud rohepöörde ideoloogiale, ei pea ka paika, sest parlamendi menetluses on krediidiasutuste seadus, mis valitsuse poolt esitatuna näeb ette § 83 lisamärkega paragrahvide kaudu kehtestada Eestis tegutsevatele krediidiasutustele kohustuslikuna rohepöörde eesmärgid – mitte mõistliku majandusliku kasu ja finantsteenuste pakkumine, vaid just nimelt rohepöörde eesmärkide elluviimine saab olema pankade eesmärgiks. See on teie kehtestatud krediidiseaduse eelnõus. Nii et paluks mitte eksitada avalikkust viraalse valeinfoga. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 928 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kolm ettepanekut, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt, Keskerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt. Kõik need on identsed. Ettepanek on Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu 928 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda ettepanekut hääletama ja asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu 928 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 19 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 928 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 9. juuli kell 17. 

Head kolleegid, meie tänane Riigikogu täiskogu istung on lõppenud.